Marju Meus. Foto: Jaak Nilson.6. juulil tähistas südamekliiniku ülemõde Marju Meus oma 50. juubelit. Tähtsündmuse puhul veeretavad mõttelõnga hällilapse kolleegid südame- ja anestesioloogiakliinikust.

Tutvusime Marjuga 1997. aastal Lüneburgi haiglas õdedena praktiseerides. Saksamaal alguse saanud sõprus on kestnud tänaseni. Öeldakse, et reisil olles õpid oma kaaslast kõige paremini tundma. Marju näis mulle juba siis, ning tundub ka praegu, heatujulise ja abivalmi inimesena, kelle peale võib alati kindel olla. Tööalaselt on ta kohusetundlik, teistega arvestav ning peab tähtsaks enesetäiendust ja uute teadmiste omandamist.

Marjut on alati tore külastada, sest ta on väga hea perenaine. Tal on tore ja ühtehoidev pere ning suur osa tema vabast ajast kulub lastelastega tegelemisele.

Signe Järv.

 

 

 

 

 

 

Signe Järv
anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku neurointensiivravi osakonna vanemõde

Stomatoloogia kliiniku hambaproteesikeskuse arst-õppejõud Merike Vanjuk on ehe näide sellest, et meedikud ei suhtu kirglikult üksnes arstiteadusesse ning nende osavus ei piirdu vaid meditsiiniliste protseduuride suurepärase sooritamisega - dr Vanjukil jätkub arstiameti kõrvalt aega ja oskuseid pühendumaks ka tipptasemel orienteerumisele.

Merike Vanjuk 2007. aastal võistlusel Kiievis. Foto: erakogu.

Millal ja kuidas teil selline hobi tekkis ning kaua te sellega tänaseks tegelenud olete?
Teadlikult olen orienteerumisega tegelenud täpselt 24! aastat. Alguse sai see algklassides, kui ma aasta aega niisama koos sõpradega neljapäevakutest osa võtsin. Ega ma siis veel kaardist, peale teeradade, eriti aru ei saanud. Teadsin vaid seda, et KP-s (kontrollpunktis) oleva värvipliiatsiga tuleb tõmmata legendikaardi õigesse lahtrisse rist ja siis oli hea finišis teistega võrrelda, kui mitu KP-d keegi metsast „üles leidis".

Aga 1986. aastal otsustasin endast paar aastat vanema tädipoja eeskujul orienteerumistrenni minna. Vahepealsete tõusude ja mõõnadega olen orienteerumisele siiani truuks jäänud ja viimased 7 aastat olen alaga üsnagi sihipäraselt ja Eesti koondise tasemel tegelenud.

Mida orienteerumine teie jaoks tähendab? On see hobi, pühendumus, lõõgastus, raske töö või hoopis midagi muud?
Minu jaoks tähendab see eeskätt esimest kolme varianti. Kõik sõltub, millisest vaatenurgast asjale läheneda. Raskeks tööks ei saa ma seda kindlasti nimetada, sest see on minu enda vaba tahe – ise olen ju selle huviala omale valinud ning tean, mille nimel, mis eesmärkidel ma ennast liigutan.

Meeli Solnik. 2. mail tähistas oma 60. sünnipäeva anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku ülemõde Meeli Solnik.

Kolleegidel jätkub Meeli kohta vaid kiidusõnu: „suure kogemustepagasiga“, „otsustes alati asjalik ja põhjalik“, „töökaaslaste suhtes lugupidav ja arvestav“, „eeskujuliku käitumise ja puhtusearmastuse musternäide“, „oma kutsealale pühendunud ja väga motiveeritud õde“ jne.

Kaastöötajate sõnul suhtub Meeli Solnik alati igasse patsienti kui eraldi isiksusse ning läheneb nende probleemidele kui enda omadele. „Mitte kunagi ei kohtle ta neid stiilis „võõras mure“,“ tunnustavad kolleegid. Et patsientidele ja töökaaslastele võimalikud head ravi- ja töötingimused tagada, on Meeli alati kõikvõimalike uuenduste poolt – seda nii ravikvaliteedi tagamisel meditsiinilisest aspektist kui ka haiglaruumide remondi ja sisustamise osas.

Kuigi ülemõena range, konkreetne ning nõudlik nii enda kui kõigi teiste suhtes, on Meeli Solnik kolleegide silmis väga tolerantne, laia silmaringiga ning omapärase huumorimeelega isiksus. „Võiks lausa öelda „peene“ huumoritajuga,“ leiavad kolleegid. Lisaks iseloomustab Meelit nende meelest välise ja sisemise ilu harmoonia: „Ta on alati väljapeetud, elegantne ning naiselik, pidades sportlike eluviiside kõrval lugu ka teatrist, muusikast ja kirjandusest.

Palju õnne!

 

Kolleegide nimel
Svetlana Paderina
Vilve Ratnik
Mare Uibo

Aasta Ämmaemandaks 2009 kuulutati TÜ Kliinikumi ja Põlva haigla ämmaemand Svetlana Nilbe. Foto: erakogu.„Mul on kogu aeg mingi selline tunne, et ma pean kedagi aitama ja meditsiin ongi selline ala – aitamine, kõrvalolemine…,“ ütleb mai alguses Aasta Ämmaemanda tiitliga pärjatud Svetlana Nilbe.

Tegelikult tahtis naine esialgu õeks õppida, kuid juhuse tõttu valis hoopis ämmaemanda eriala. „Kui ma meditsiinikooli avaldust kirjutama läksin, siis trehvas seal ämmaemandate järjekorras olema üks väga ilus tüdruk. Ja ma mõtlesin, et kui selline inglikene seal seisab, siis ilmselt on midagi hästi huvitavat. Ning võtsin ka sinna ritta,“ jutustab Svetlana, kuidas ta alles vahetult enne dokumentide sisseandmist tulevase ameti suhtes meelt muutis.

Tiitel motiveerib

Seda, et naisterahvas õige valiku tegi, kinnitab ka just seesama talle äsja Eesti Ämmaemandate Ühingu poolt omistatud tiitel. Juba 29 aastat sünnitajaid abistanud Svetlana Nilbe jaoks märgib see eeskätt kolleegidepoolset tunnustust. „See, et nad minu tööd ja mind kui kolleegi selliselt hindasid, on minu jaoks kindlasti väga suur kompliment,“ ütleb ta, rõõmuläige silmis. Naise sõnul annab 2009. aasta ämmaemandaks valituks osutumine jõudu edaspidiseks ning on tõestus sellele, et senine töö ei ole olnud asjatu.

Svetlana jaoks oli väga südantsoojendav ka see, kui suure õhinaga töökaaslased tema tunnustamisele kaasa elasid. „Tundsin, kui siiralt õnnelikud nad kõik olid, kui ma sellise tiitliga koju, Põlvasse jõudsin,“ jutustab ämmaemand. „Mobiilile hakkasid õnnitlused saabuma juba pool tundi peale tiitli väljakuulutamist konverentsil ning üks minu luuletajast kolleeg Põlva haiglast oli minu auks kiiresti isegi luuletuse kirjutanud“. Rõõm tiitli üle oli nii Svetlana enda kui tema kaastöötajate jaoks väga suur juba sellepärast, et ämmaemandate ühing otsustas kandidaadi kasuks, kelle esitas väikese Põlva haigla sünnitusosakond.

Käesoleva aasta 1. aprillist juhib kõrvakliinikut dr Priit Kasenõmm. Foto: erakogu.Käesoleva aasta 1. aprillil võttis kõrvakliiniku juhataja teatepulga üle dr Priit Kasenõmm. Kliinikumi Leht käis uurimas, millise pilguga vastne juht oma uuele haldusalale vaatab.

Milliste tunnetega võtsite vastu teate, et olete valitud kõrvakliiniku uueks juhiks?

Uue ametikoha võtsin vastu täie vastutustundega. Muidugi tegelevad lisaks minule kliiniku igapäevase administreerimisega veel paljud teised töötajad, kelle abi on praegu raske üle hinnata. Pean ütlema, et tajun kolleegide toetust nii kõrvakliinikusiseselt kui -väliselt. See on hea tunne, mis aitab motivatsiooni üleval hoida.

Kuidas hindate kõrvakliiniku praegust olukorda?

Prof Mart Kulli pärandiks on eelkõige kõrva-nina-kurguhaiguste kui kirurgilise eriala laiahaardeline populariseerimine. Selle üle, et meie eriala on kirurgiline, ei vaidle tänapäeval enam mitte keegi. Samas, kui võrrelda meie kliinikut Põhja- ja Kesk-Euroopa ülikoolikliinikutega, on meil lihtsamate operatsioonide osakaal igapäevases töös ebaproportsionaalselt suur.

Nagu alati, on igale nähtusele mingi seletus: esiteks on Eesti rahvaarv väga väike ning keerukamat kirurgilist ravi nõudvaid haigusjuhte vähe, teiseks on Eestis küll piisav arv
kõrva-nina-kurguarste, kuid umbes pooled neist ei tegele kirurgilise raviga, mistõttu mitmetes väiksemates haiglates meie eriala operatsioone ei teostata. Sellest tulenevalt on nõudlus isegi kõige lihtsamate operatsioonide järele kõrvakliinikus väga suur.

Prof.emer. Karl Kull oma 75. juubelil aastal 2005. Foto: Jaak Nilson.

3. märtsil tähistas 80. juubelit hematoloogia-onkoloogia kliiniku konsultant prof.emer. Karl Kull. Juubilariga seotud mälestuskilde jagavad endised-praegused õpilased ja kolleegid dr Ragnar Heido ning dr Ralf Allikvee.

"Rohkem pühendunud oma elukutsele pole lihtsalt võimalik olla;rohkem laiahaardelisem, ja seda väga heal tasemel, ei saagi vist arst või kirurg olla; rohkem põhjalik ja enam Arst pole võimalik olla."
(Ragnar Heido prof.emer. Karl Kullist)

Käesoleva aasta algusest töötab hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõe ametikohal senine personaliteenistuse koolitusosakonna juhataja Gea Kõks.

Käesoleva aasta algusest hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõena töötav endine personaliteenistuse koolitusjuht Gea Kõks on karjäärialase suunamuutusega rahul ning uues ametis kenasti kohanenud. Foto: erakogu.

Töötasite 10 aastat personaliteenistuses, nüüd ülemõena. Millest selline ametialane suunamuutus?

Oma hariduselt olen õde ning varasemalt ka õena töötanud. Juba õpingute aegu hakkasin haiglatöös osalema, esialgu neurointensiivravi osakonnas hooldusõena, kus peale kooli lõpetamist jätkasin intensiivraviõena. Seega on pigem just töö koolitusvaldkonnas olnud kõrvalepõige põhierialalt.

Kuidas te tookord siis koolitustöö töö peale sattusite?

Kui olin ülikooli õeteaduse osakonna lõpetanud, tuli huvitav väljakutse – Maarjamõisa haiglas otsiti ülemõe asetäitjat koolituse alal. Otsustasin kandideerida ja sealt see administreeriv töö alguse sai. Kliinikumi moodustamisel liideti kogu koolituse valdkond personaliteenistusega ning kuulutati välja uus konkurss osakonna juhataja leidmiseks. Minu jaoks oli see suur dilemma ja kaalumise koht, kas jätkata koolituse vallas või naasta osakonna õe tööle. Oma suureks üllatuseks osutusin valituks, millega koos tuli julgus jätkata koolitusjuhina. Ega see ju meditsiinist päris kõrvalekaldumine ei olnud, tööülesanded võimaldasid mul kursis olla ka kitlikandjate tööga.

2010. aasta toob kauaaegsele kliinikumi kardioloogile ning TÜ arstiteaduskonna õppejõule dots Maido Uuskülale kaasa kaks olulist aastapäeva: 9. jaanuaril sai praegune südamekliiniku arst-konsultant 70. aastaseks ning mais täitub 40 aastat tööleasumisest Maarjamõisa haiglasse.

Dots Maido Uusküla. Foto: Jaak Nilson.

Fakte dots Maido Uuskülast:

• teadustegevust alustas mittestatsionaarses aspirantuuris 1966. aastal

• Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja Maarjamõisa haiglas töötanud alates 1970. aastast

• Maarjamõisa haigla infarktiravi osakonnajuhataja aastatel 1976-1993

• arstiteaduskonna dotsent alates 1993. aastast

• Euroopa Kardioloogide Seltsi (European Society of Cardiology (ESC)) tegevliige alates 1999. aastast

• Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskuse (ARTK) juhataja aastatel 1994-2000 ja 2003-2006

• SA TÜK Kardioloogia kliiniku direktor aastatel 1999-2004

• Eesti Kardioloogide Seltsi president (esimees) aastatel 1999-2001

• 2007. aastal pälvinud pikaaegse ja tulemusliku eriarstide täienduskoolituse korraldamise ja kõrgetasemelise teadustöö eest teaduskonnas „Tartu Ülikooli arstiteaduskonna“ medali ning auraamatusse sissekandmise

 

18. jaanuaril tähistab oma 50. juubelit südamekliiniku kardiokirurgia osakonna vanemõde Anita Priks. Kliinikumi Lehe palvel jagas juubilar lugejatega oma mõtteid meditsiini juurde jõudmisest ning senistest tööaastatest kliinikumis.

Anita Priks. Foto: Pille-Riin Pregel.

Kust tulenes soov oma elu meditsiiniga siduda?

Tegelikult on see minu puhul toimunud kuidagi pooljuhuslikult. Ei ole mul olnud üllaid eeskujusid ega teadlikku valikut ning kui seisin silmitsi kutsevalikuga, sai õeks õppima mindud rohkem sõbranna sabas. Kuid ilmselt on mul kaitseingel, kes aitas teha õige valiku.

Miks otsustasite just õeks õppida?

Teisi valikuid ei ole minu jaoks olnudki, see on olnud alati üks ja õige. Ilmselt mõjutas valikut ka asjaolu, et elu sundis võimalikult kiiresti tööle asuma ja seetõttu polnud isegi mitte võimalik mõelda ametile, mis eeldanuks kõrgharidust. Edasiõppimise võimalus avanes alles aastakümneid hiljem.

Kuidas vaatate tagasi tööaastatele kliinikumis?

Märksõnaks on areng, seda nii tööalases kui isiklikus plaanis. Selle aja sisse on mahtunud erinevad täiendused ja magistriõpingud TÜ õendusteaduse osakonnas ning kuigi minu haridus ei haaku otseselt ametialase karjääriga, olen ise oluliselt arenenud ning laienenud on minu tegevusvaldkonnad eri tasanditel. Lisaks igapäevasele tööle on suureks väljakutseks olnud tegutsemine erinevates töörühmades, mille kaudu olen saanud mõjutada õenduse arengut. Olen kogenud, et mida rohkem olen hõivatud, seda väiksem on oht langeda rutiini. Hõivatust pean positiivseks nähtuseks, sest tänu pidevale tegutsemisele on igavuse mõiste mulle võõras ja samuti jääb vähem aega mõelda sellistele asjadele, mille muutmine ei ole minu võimuses. Tunnen suurt rahulolu selle üle, et mind on alati ümbritsenud kolleegid, kes mind mõistavad ja vajadusel toetavad ning kellega minu väärtushinnangud kattuvad. Piisab vaid sellest, kui idee lendu lasta, ja juba on kaasatulijaid. Samas on need inimesed, keda ka endid häirib, kui miski on valesti või parandamist väärivat.

Emeriitprofessor Arvo Tikk. Foto: erakogu.

30. oktoobril tähistas 80. juubelisünnipäeva professor emeritus Arvo Tikk.

Lõpetanud 1954. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna on ta kogu oma arstliku ja akadeemilise karjääri vältel töötanud ülikooli närvikliinikus. Aastatel 1954-1975 oli ta neuroloogia ja neurokirurgia kateedri assistent ja dotsent ning 1975. aastast professor.

Kõik need aastad on ta olnud võrdselt praktiline arst, õpetaja ja teadlane ning leidnud seejuures aega erinevaid administraatori ülesandeid täites osaleda tulemuslikult ka arstiteaduskonna ja Tartu Ülikooli elus.

1958. aasta poliomüeliidiepideemia ajal oli professor Tikk üks, kelle juhtimisel loodi intensiivravisüsteem hingamishalvatusega poliomüeliidihaigete raviks, millest kujunes Tartu Närvikliiniku Hingamiskeskus. See oli aastaid Nõukogude Liidus ainuke spetsialiseeritud neurointensiivravi keskus. 1959. aastal algas tema vahetul korraldamisel hingamiskeskuse väljasõidubrigaadi tegevus, mis oli oluline etapp intensiivravi põhimõtete juurutamisel Eesti raviasutustes. Alates 1960. aasta algusest korraldas ta intensiivravi osakonnas raskete ajukahjustustega haigete intensiivravi trahheotoomia, intubatsiooni ja kunstliku hingamise ning hüpotermia kasutamisega.

1960-ndate aastate keskel hakkas prof Tikk tegelema lülisamba ja seljaaju traumade kirurgilise ravi tõhustamisega. 1980-ndate aastate keskel juurutati tema initsiatiivil kaelaosa radikulopaatia ja müelopaatia kirurgilise ravi eesmised juurdepääsu operatsioonimeetodid. 1983. aastal võttis ta kasutusele kaelaosa eesmise metallspondülodeesi meetodi, 1970. aasta alguses süvenes ta üksikasjalikult perifeersete närvide kompressioonisündroomide diagnostikasse ning nende konservatiivse ja kirurgilise ravi võimalustesse, pöörates erilist tähelepanu karpaalkanali sündroomi epidemioloogia, kliiniku ja operatiivse ravi üksikasjalikule uurimisele.