Stomatoloogia kliiniku hambaproteesikeskuse arst-õppejõud Merike Vanjuk on ehe näide sellest, et meedikud ei suhtu kirglikult üksnes arstiteadusesse ning nende osavus ei piirdu vaid meditsiiniliste protseduuride suurepärase sooritamisega - dr Vanjukil jätkub arstiameti kõrvalt aega ja oskuseid pühendumaks ka tipptasemel orienteerumisele.
Millal ja kuidas teil selline hobi tekkis ning kaua te sellega tänaseks tegelenud olete?
Teadlikult olen orienteerumisega tegelenud täpselt 24! aastat. Alguse sai see algklassides, kui ma aasta aega niisama koos sõpradega neljapäevakutest osa võtsin. Ega ma siis veel kaardist, peale teeradade, eriti aru ei saanud. Teadsin vaid seda, et KP-s (kontrollpunktis) oleva värvipliiatsiga tuleb tõmmata legendikaardi õigesse lahtrisse rist ja siis oli hea finišis teistega võrrelda, kui mitu KP-d keegi metsast „üles leidis".
Aga 1986. aastal otsustasin endast paar aastat vanema tädipoja eeskujul orienteerumistrenni minna. Vahepealsete tõusude ja mõõnadega olen orienteerumisele siiani truuks jäänud ja viimased 7 aastat olen alaga üsnagi sihipäraselt ja Eesti koondise tasemel tegelenud.
Mida orienteerumine teie jaoks tähendab? On see hobi, pühendumus, lõõgastus, raske töö või hoopis midagi muud?
Minu jaoks tähendab see eeskätt esimest kolme varianti. Kõik sõltub, millisest vaatenurgast asjale läheneda. Raskeks tööks ei saa ma seda kindlasti nimetada, sest see on minu enda vaba tahe – ise olen ju selle huviala omale valinud ning tean, mille nimel, mis eesmärkidel ma ennast liigutan.
Kuidas täpsemalt selle ala harrastamine teie jaoks välja näeb?
Kuna orienteerumine kuulub vastupidavusspordialade hulka, siis on oluline, et ettevalmistushooajal saaks, nagu spordikeeles öeldakse, korralik põhi alla tehtud. Mahu kogumiseks ma põhiliselt jooksen, suusatan (viimased 10 aastat olen järjepidevalt osalenud Tartu Maratonil) ning kui lume(vaba)olud lubavad, siis teen ka orienteerumisalaseidkaarditrenne maastikul. Paar korda nädalas treenin ka 2 korda päevas, siis on üheks treeninguks kerge 30-minutiline jooksuots.
Millised on teie senised suurimad saavutused sel alal?
Siiani on parimateks tulemusteks 2007. aasta orienteerumisjooksu maailmameistrivõistluste 10. koht lühirajal ja 2008. aasta Euroopa meistrivõistluste 6. koht teatejooksus. Loomulikult tunnen rahulolu ja heameelt iga võidetud Eesti ja Balti meistrivõistluste meistritiitli ning medali üle.
Teie saavutused on silmapaistvad. Kuidas te suudate nii edukalt ühendada arstina praktiseerimise ja tipptasemel orienteerumise?
Selleks tuleb endale koostada täpne päevaplaan – mis, kus ja millal. Muidugi ei kujune see alati selliseks, nagu eelnevalt plaaninud olen. Eeskätt seetõttu, et minu töögraafik ei sõltu ju ainult minust. Aga alati on võimalik jooksvalt asju ümber korraldada. Muidugi, kui nüüd päris aus olla, siis mõnikord treeningute kvaliteet ning kvantiteet töö tõttu ka kannatab. On hommikuid, kus tuleb juba 6.00 sörkima minna.
Kas meditsiinialased teadmised selle harrastuse puhul ka kuidagi kasuks tulevad?
Eks ikka on hea, kui tead kuidas organism, inimkeha teatud situatsioonis eeldatavalt käitub. Aga kuna kõik me oleme erinevad indiviidid ja reageerime/talume füüsilisi koormusi veidi teistmoodi, siis saab ikka enda peal ja oma kogemuste (nii positiivsete kui negatiivsete) põhjal enamus tehnikaid läbi proovitud, et järgmine kord jälle targem oleks.
Lõpetuseks – kui kaua te orienteerumisega veel tegeleda plaanite?
Tipptasemel tegeleks ehk paar aastat veel ning siis usun, et orienteerumine jääb mulle mõnusaks tööpäeva lõpu ja nädalavahetuse lõõgastuseks. Hetkel ma lihtsalt ei kujuta oma elu ette ilma, et aegajalt metsas ei viibiks. Sest iga kord orienteerumisrajale minnes ootab sind ees rajameistri poolt ette valmistatud uus väljakutse, kunagi ei ole see samasugune kogemus, vaid alati kordumatu.
8.-15. augustini osaleb dr Vanjuk Norras Trondheimis orienteerumisjooksu MM-il. Soovime talle edu ning hoiame pöidlaid!
Dr Merike Vanjukiga
vestles Merili Väljaotsa
Kommentaar:
Ma isiklikult Merikest hästi ei tunne, aga orienteerujad on juba kord sedasorti rahvas, et tegijaid peetakse ikka omadeks.
On üldteada, et orienteerumine on mõnus harrastussport – kaardi ja kompassiga metsas liikuda on ikka lõbusam, kui niisama sihitult ringi sörkida. Samas on tipptasemel orienteerumine väga nõudlik spordiala.
On suurt lugupidamist ja imetlust vääriv fakt, et Merike suudab töö kõrvalt hoida end üliheas vormis ja olla Eesti orienteerumise naistekoondises aastaid üks kõvemaid tegijaid. Töölt koju sõites näen sageli Merikest kergel sammul Ihaste vahel jooksmas ja see jooksutempo on kadestamist väärt.
Orienteerumine pakub harrastusvõimalusi pisipõnnidest kuni raugaeani, seda saab võtta kui peresporti, kui vaheldusrikast harrastust aga ka kui konkurentsitihedat tippsporti. Orienteerumine on elustiil. Loodan, et Merikesel jätkub tahtmist veel pikalt „kõrgeimas mängus" kaasa lüüa, nii arstiametis kui orienteerumises.
Dr Arno Ruusalepp
südamekliiniku kardiokirurgia osakonna arst-õppejõud, harrastusorienteeruja