Tänavu sooritas arstiteaduskonna lõpueksami 136 üliõpilast. Eksamiküsimusi oli 200 ning eksam hõlmas IV, V ja VI kursusel õpetatavaid kliinilisi ja tervishoiualaseid aineid. Lõpueksami hindamis- ja korralduskomisjoni esimehe prof Alan Altraja sõnul sooritasid kõik eksaminandid eksami positiivsele hindele (vastanutest said hinde A 29 ja hinde B 58).

Kõigil huvilistel on alljärgnevalt võimalus kolme lõpueksami näidisküsimuse varal ka oma teadmisi proovile panna.

1. Milline mehhanism on emfüseemitekkese kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse korral kõige olulisem?
a. Tekib hingamisteede obstruktsioon, mille tõttu häirub ennekõike alveolaarventilatsioon; häirunud alveolaarventilatsiooni tõttu tekib hüpokseemiale lisaks hüperkapnia.
b. Obstruktsioon on seotud alveolaarventilatsiooni-perfusiooni suhte (VA/Q) langusega.
c. Häirunud alveolaarventilatsiooni tõttu tekib lisaks hüpokseemiale ka hüperkapnia, need omakorda põhjustavad reflektoorselt kestva rõhu tõusu kopsuringes.
d. Obstruktsioonile lisaks kujuneb difusioonihäire, mis põhjustab peamiselt ainult hüpokseemiat.

2. Tromboosi kahtlusega raskes üldseisundis patsiendile ordineeriti tilkinfusioon fraktsioneerimata hepariiniga (UFH). Milliseid analüüside tulemusi ootaksite?
a. APTT ja TT (trombiiniaeg) pikenenud, trombotsüütide arv tõenäoliselt normis.
b. APTT pikenenud, TT normis, trombotsüütide arv vähenenud.
c. PT-INR pikenenud, APTT ja trombotsüütide arv normis.
d. APTT, PT-INR, TT ja trombotsüütide arv normis.

3. Millise häire korral järgnevast loetelust võivad esineda psühhootilised sümptomid?
a. Amnestilise sündroomi korral.
b. Posttraumaatilise stresshäire korral.
c. Ägeda stressreaktsiooni korral.
d. Bipolaarse häire korral.


Õiged vastused: 1 - d; 2 - a; 3 – d.

 

Kliinikumi Leht

 

Kandideerisin kevadel rahvusvahelise meditsiinitudengeid ühendava organisatsiooni (IFMSA) poolt pakutavale võimalusele veeta suvel üks kuu kliinilises välisvahetuses. Suhteliselt suurest riikide nimekirjast otsustasin just Hollandi kasuks, kuna see riik huvitab mind isiklikult väga ning üldise meditsiinilise arengutaseme poolest on Holland kindlasti üks juhtivaid riike Euroopas. Minu rõõmuks sattusin linna nimega Groningen, mille ma kandideerides oma pingereas ka esimeseks olin pannud.


Anna Kaisa VeetammGroningen on kõige suurem linn Põhja-Hollandis. Elanikke on seal umbes 190 000, kellest ligemale 40 000 on tudengid. Groningen on, nagu Tartugi, ajalooline ülikoolilinn. Sealne ülikool on asutatud 1614. aastal. Groningeni Ülikooli haigla – Universitair Medisch Centrum Groningen (UMCG), kuhu vahetusüliõpilasena sattusin, on üks Hollandi suurimaid haiglaid, mis asub Groningeni kesklinnas ja regionaalselt varustab meditsiiniteenustega kogu Põhja-Hollandit. UMCG on maailmas tuntud ka kui üks suurimaid transplantatsioonikirurgia keskuseid.


Hollandis võeti mind väga soojalt ning professionaalselt vastu. Kõik oli korraldatud: alates Groningeni rongijaamast korterini ja haiglani jõudmisest, kuni haigla tutvustuse ja vajalike kaartide, riiete jm olulise kättesaamiseni. Lisaks sain kuuks ajaks ka jalgratta kasutada.


Sama sõbralikult võeti mind vastu ka ortopeedia osakonna kollektiivi ning kõik arstid ja residendid suhtusid minusse väga positiivselt, kuigi mõnes mõttes tegin ju neile oma sealviibimisega pisut tööd juurde. Minu juhendajaks oli ortopeediakirurg dr Alexander L. Boerboom. Nagu siiamaani olin teinud väga õigeid valikuid nii riigi kui ka linnaga, kuhu sattusin, samavõrd jäin väga rahule ka oma juhendajaga. Dr Boerboom on väga kogenud ning kindlakäeline ortopeediakirurg, kes mind väga innustunult õpetas, rääkis põnevaid haiguslugusid kui ka muid olulisi elutarkusi, mida oma teele kaasa saaksin võtta. Ta on mulle suureks eeskujuks ning võibolla tänu tema entusiasmile ja pühendumusele, sain ma innustust ka oma õpinguid süvendatult ortopeedia valdkonda suunata ning ühel heal päeval ka sellel alal ehk residentuuri astuda.


Dr Boerboom koostas mulle terveks kuuks spetsiaalse ortopeediaprogrammi. Igaks päevaks oli programmis ette nähtud kindel arst, mõnel päeval ka mitu arsti või residenti, kelle juhendamisel ma päeva veetsin. Minu päevad haiglas algasid igal hommikul kell 8 koosolekuga ning lõppesid õhtuse koosolekuga tavaliselt enne viite. Peale koosolekute mahtusid päevadesse veel ambulatoorsed vastuvõtud, erakorralise meditsiini osakonna valved ning kõige krooniks mitmed operatsioonipäevad. Iga nädal olin 2-3 päeva operatsioonisaalis jälgides, ning sageli ka assisteerides, erinevaid ortopeedilisi operatsioone. Kollanokana, kes pole haiglaelu veel üldse näinud, oli see lihtsalt vapustav. Kõige pikem operatsioon, kus sain võimaluse assisteerida, oli ligikaudu 6-tunnine. Nägin väga erinevaid lõikusi – enamus olid suuremate liigeste endoproteesimised, endoproteeside revisioonoperatsioonid, ebastabiilsete luumurdude kirurgilised fikseerimised, artroskoopilised operatsioonid, arvutiga navigeeritud operatsioonid, reumatoidartriidist kahjustatud liigeste operatsioonid, onkoloogilised operatsioonid jpm.


Hollandlased valdavad väga hästi inglise keelt. Mitte ainult arstid, vaid ka patsiendid, kes ambulatoorses vastuvõtus käisid, tahtsid Valistudengid Leidenis kanali aaresvahel inglise keeles rääkida, et mulle kõik arusaadav oleks. Enamasti toimusid siiski vastuvõtud hollandi keeles ning vastuvõttude vahepeal selgitas arst mulle haiguslugusid ning konkreetseid probleeme. Lisaks röntgenpiltidele ja meditsiiniterminoloogiale, mis on universaalsed ja arusaadavad kõikides keeltes, õppisin iga päevaga järjest enam ka hollandikeelseid sõnu ja fraase, kuni lõpuks mõistsin juba ilma tõlkimata suurt osa toimuvast.


Kuna lõpetasin sellel kevadel alles 3. kursuse, ei ole mul veel väga palju haiglakogemust, rääkimata varasemast kokkupuutest ortopeedia valdkonnaga. Seetõttu ei oska ma veel kahte erinevat riiki haiglate tasandil võrrelda, kuid UMCG ortopeedia osakond jättis mulle väga süsteemse ning kõrgtasemelise mulje.


Nädalavahetused olid vabad ning neid kasutasin teiste Hollandi linnadega tutvumiseks ning hollandi kultuuri ja igapäevaellu süvenemiseks. Kahel nädalavahetusel toimus planeeritud sotsiaalprogramm kõikidele Hollandisse saabunud välistudengitele. Esimene nädalavahetus Leidenis ning teine Nijmegenis. Omal käel külastasin veel ka Amsterdami, Haagi, Leeuwardenit jt linnu. Groningeni arstitudengitega käisime hollandipäraseid toite söömas, mõõna ajal jalutasime tammide taga Põhjamere ääres ning püüdsime krevette, käisime kinos ja tutvusime loomulikult ka õhtumeluga.


Kokkuvõttes võin sajaprotsendilise rahuloluga tunnistada, et juulikuu Hollandis oli väga vahva ja meeldejääv. Sain võimaluse näha kõrgtasemelist meditsiini ortopeedia osakonnas, tutvuda väga toredate ja rõõmsameelsete hollandlaste ning nende kultuuriga, suhelda paljude arstitudengitega üle kogu maailma, kellest mõnega sain väga heaks sõbraks, ning loodan nendega edaspidigi tihedalt kontaktis olla. Soovitan kõigile praegustele ja tulevastele tudengitele kasutada seda lihtsat võimalust, et minna ja kogeda seda kõike, mida maailmal pakkuda on.


Anna-Kaisa Veetamm
stud.med. IV



Kas HIV-positiivsete stigmatiseerimine on olemas või mitte? Selles küsimuses on erinevatel huvigruppidel raske ühisele arusaamisele jõuda.

Eesti HIV-positiivsete Võrgustiku (EHPV) liikmed usuvad, et stigma eksisteerib. EHPV sõnul ja nende poolt koostatud uurimistöö alusel on stigmatiseerimine ning sellega kaasnev diskrimineerimine ühiskonnas levinud. Seetõttu otsustasime Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsis midagi ise ära teha, et olukord paraneks.
Iga aasta maikuu kolmandal pühapäeval tähistatakse rahvusvahelist AIDSi-ohvrite päeva, mille raames viiakse 115 riigis läbi küünlasüütamise tseremoonia. Mis on taolise ürituse eesmärk? Lugedes küünlasüütamise tseremoonia ametlikku kodulehte on seal kahe peamise põhjusena välja toodud inimeste teadlikkuse tõstmine ning ühiskonna erinevate tasandite õhutamine lahenduste poole liikuma.
Eestis toimus see aktsioon teadaolevalt Tartus, Narvas ja Tallinnas. Meie, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Seksuaaltervise töögrupis, leidsime, et kui tahta jõuda rohkemate inimesteni tuleb kasutada teisi meetodeid. Parim viis inimestele sõnumit edastada on meedia. Tulenevalt sihtgrupist ning eesmärgist tuleb vaid valida õige kanal. Otsustasime oma panuse rahva teadlikkuse tõstmiseks anda läbi maakonnalehtede arvamuslehekülgede. 21 maakonnalehest saime nõusse 12. Lisaks paberkandjale trükitud lugudele avaldati mõned meie artiklitest ka interneti väljaannetes, mis said tähelepanu osaliseks ja soodustasid diskussiooni.
Kindlasti on meie seas nii mõnigi, kes stigma olemasolusse ning diskrimineerimisse ei usu või arvab hoopis, et see tulenebki liigsest meedia kajastusest ning aruteludest. Sellest tekib ehk küsimus – miks me seda tegime?
Siinkohal oleks paslik meelde tuletada Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi visiooni: „Meie unistuseks on, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elavad Eestis!"
EHPV võrgustiku liikmete poolt läbiviidud uuringu tulemusel selgus, et HIV-positiivsed siiski tunnevad ühiskonna hukkamõistu ning selle tulemusel ka sotsiaalset ebakindlust.
Hiljuti korraldasime Tartus ka ürituse "HIV – Inimene vs Meditsiin", kus lisaks dr Matti Maimetsale käisid rääkimas EHPV esindajad. Kui neilt küsisime, mida saaksime meie kui tulevased arstid olukorra paranemiseks ära teha, siis vastasid nad: ,,Olge positiivsed ning toetavad!"
Oma tegevuste ning suhtumise läbi tahamegi olla positiivsed ning toetavad. Loodame, et suudame oma teadmistega kummutada valearusaamu ja negatiivseid hoiakuid ühiskonnas.

 

Grete HirvesooGrete Hirvesoo
stud.med III
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts
Seksuaaltervise töögrupi juht



Esimest korda avanes Tartu Tamme Gümnaasiumi 11. klassi õpilastel võimalus olla nädal aega töövarjudena kliinikumis. Eelnevalt on loodusklassi meditsiinisuuna 23 õpilast läbinud koolis arstiteaduse aluste kursused. Järgnevalt õpilaste muljeid kliinikumist.

Tamme Gymnaasiumi medklass


Alguses ei osanud ma sellest praktikast midagi oodatagi, kuna polnud kunagi /.../ osakonnaga kokku puutunud. Kuid sain sealt palju teadmisi. Korralduslik pool sujus hästi, kõik arstid ja õed olid väga sõbralikud ja vastasid meie küsimustele meeleldi. Praktika jooksul sain teada enda kohta, et ei kannata eriti teatud protseduure nagu näiteks biopsia. Samuti sain hakkama kõikide antud ülesannetega. Olen väga rahul, et valisin just selle osakonna, ning olen rahul, et seal oli nii rõõmsameelne seltskond koos. See praktika mõjutab mu edasisi valikult suurelt, kuna nüüd kavatsen kindlalt minna õppima meditsiini ja tulevikus tahaks tegeleda lastega.

 

***


Korralduslik pool oleks võinud olla natuke parem, et osakonna arstid ja õed oleksid võinud olla meie praktikast rohkem teadlikud. Oleks oodanud võib olla rohkem tegevusi. Kuid kõik mida tahtsin näha, sain ka näha. Praktika lõpus võin öelda, et olen kindel, et tahan töötada meditsiini alal ja saan sellega hakkama.


***

 

Läbitud praktika põhjal tean, et kindlasti ei taha saada ei õeks ega hooldusõeks, sest töö on väga raske ja nõuab läbikäimist igasuguste inimestega. Mul ei ole seda motivatsiooni, et sundida end joodikule kaasa tundma ja teda kasima. Samuti ajab inimeste toitmine mul südame pahaks. Inimesi ma kindlasti ravida ei taha, aga seda teadsin ma juba enne.


***


Lastetoas oli kogu aeg sama tegevus, aga igav ei hakanud kordagi. Väga põnev oli erinevaid lugusid kuulda ning lapsi vaadata. Endal tekkis juba soov ämmaemandaks saada ning koju jõudes uurisin õppevõimaluste kohta.

 

***


Lõpuks nägin ära ka selle, mida tahtsin – karmi lõikehaava, nägemata jäi muidugi elustamine, aga inimlikus vaatepildis oli see loomulikult hea. Peale praktikat tunnen, et võiks isegi arstiteaduskonda astumise peale mõelda, enne olin selle pea välistanud.


***


Praktiliste oskuste arendamiseks sain proovida vererõhu mõõtmist. See pealtnäha väga lihtne asi nõuab selgelt palju harjutamist ja harjumist aparaadi käsitsemisel. Mina ei saanud seda oskust käppa, kuid mõistan nüüd, kuidas see toimib. Lisaks näidati kopsumahu mõõtmist, sain ka seda enda peal testida.



Arstiteaduskonna tänavustel lõpetajatel näivad tuleviku osas olevat valikud nagu vene muinasjutus: valid vasakpoolse tee ja lähed välismaale – saad rikkaks, aga avalikkuses hurjutada; valid parempoolse tee ja jääd Eestisse – langed vaesuses/töökoorma all kangelasena; valid keskmise tee proovides nii seda kui teist – võid hoopiski tühjade pihkudega jääda.

Kommentaar
Rille Pihlak

Praegune plaan on Eestisse residentuuri jääda. Minu esimene ja ainuke valik on onkoloogia. Kui see plaan ei realiseeru, siis üks variant on minna Etioopiasse. Olen seal vabatahtliku tööd teinud ja tean, et mul on võimalus sinna tagasi minna.

Osa lõpetajad ei tea veel täpselt, mida nad tahavad. Ja teised ei tea, mis eriala valida. Miks Eestist ära minnakse? Mineku põhjusteks võib olla kogemuste otsimine, aga ka raha või lihtsalt frustratsioon, sest inimesed tunnevad, et neid ei taheta siia. Aga Soome tahetakse. Eestis ei ole mõistetud, et kui keegi tudengi poole naerataks, siis oleks tal palju raskem ära minna.

Kommentaar
Paula Pärna

Plaan A on minna günekoloogia ja sünnitusabi erialal residentuuri. Olen selle enda jaoks selgeks mõelnud, see on minu soov ja suur tahe ning selle nimel ka pingutan. Kindlat varuvarianti mul hetkel veel ei ole, vaatan rahulikult, mis võimalused mul on, kui peaks tekkima olukord, et jään soovitud kohast ilma. Ütleme nii, et laevapileteid veel ostetud ei ole.

Mul on tunne, et see aasta lahkub Eestist veelgi rohkem lõpetanuid kui varasematel aastatel. Tean paljusid, kes võtavad aasta vabaks ja töötavad välismaal või kes ei proovigi kuskile astuda, kuna ei ole oma erialavalikus 100% kindlad. Soome minejatel on võimalus palju õppida ja praktiseerida ning seda üldarstina. Eestis on üldarstiks olemine praeguse Eesti meditsiinisüsteemi juures vähem väärtustatud ja tasustatud. Ma kindlasti ei vaata viltu nende peale, kes lähevad. Mind seob Eestiga minu pere ja sõbrad, tahan siin töötada. See on see, mille pärast ma kuus aastat tagasi arstiteaduskonda astusin.


Hea õppejõud


Kirjutan Teile sooviga tänada Teid nende kuue aasta eest. Need aastad on mulle kahtlemata andnud väga palju. Olen õppinud mitte ainult haiguste patogeneesi ja ravi, vaid ka Teid jälgides seda, kuidas olla hea Arst.

Samas on mul ka suur mure. Ma tunnen, et on asju, millele peaksin pöörama Teie tähelepanu. Pärast kolmanda kursuse lõppu kliinilisse õppesse siirdudes tekkis pingelangus ja väiksem õppekoormus oli kahtlemata tänuväärne. Nüüd, kuuenda kursuse lõpus on jäänud õhku küsimus, kas seda aega ei oleks võinud ikkagi intensiivsema õppetööga sisustada. Olles Euroopa ja muu maailma erinevates haiglates praktikatel ja kliinilisel välisvahetusel näinud teisi meditsiinitudengeid, pean tunnistama, et vaatamata eduseisule anatoomias, biokeemias ja immunoloogias, jään neist kaugele maha kliinilise meditsiini teadmistes ja praktilistes oskustes. Minu tudengiaeg kliinikumis on jõudnud lõpule. Seega minu teadmised ja oskused, mida olen Teilt ja õpikutest omandanud, peaksid olema lõpuni viimistletud.

Mulle teeb muret, et tihtipeale kujutavad praktikumid endast miniloenguid ning vähe pööratakse tähelepanu, kuigi õppevormi nimi sellele viitab, praktiliste oskuste arendamisele. Ning alatihti löövad nendegi praktikumide korralduse segamini juhendaja lõikusplaanid, koosolekud või mistahes muud põhjused, mille tõttu on mu päevad haiglas kas lühikesed või asendatud hoopiski opisaalis töökate selgade silmitsemisega. Nii tekivad käsitlemata teemad, lüngad teadmistes, nõrgad oskused kliinilises meditsiinis. Kindlasti ei anna see tulevikuks üleliia palju praktilisi oskusi ega aita suurt kaasa pädevaks üldarstiks kujunemisele. Üliõpilase igasugune haigemajas viibimine ei anna sellele koheselt praktikumi väärtust. Praktikum, meile nii oluline aeg haiglaseinte vahel, võiks siiski olla lõpuni mõtestatud ning sihipärane tegevus.

Te olete mulle olnud suureks eeskujuks ja teejuhiks. Teie pealt olen õppinud, kuidas peaks suhtuma nii patsientidesse kui kolleegidesse ning vahel kahjuks ka seda, kuidas seda ei tohiks teha. Ma palun Teid, et austaksite nii oma endisi, praegusi ja tulevasi kolleege, nende hulgas ka mind. Ma loodan, et Te ei kustuta leeki noortes särasilmsetes tudengites, hoolimata sellest, kui väsitav või tüütu võib mõni haiglapäev olla. Teile nii igapäevased praktikumid on minu jaoks paraku kordumatud ning mõjutavad suuresti minu tulevikus vastuvõetavaid otsuseid.

Mina usun Eesti meditsiini tulevikku. Mina usun, et tulevased ja praegused arstid saavad muuta Eesti meditsiini paremaks. Selle nimel on vaja muuta meil kõigil oma suhtumist ja vanu harjumusi, võttes tõsiselt noori kolleege ning nende õpetamist. Me lõikame seda, mida külvame. Seepärast leian, et panustades kliinilise õppe täiustamisse, väldime edaspidi probleeme, mida tudengipõlves saab ennetada.

Ma tänan õppejõude, kes on võtnud mu harimise oma südameasjaks. Ma tänan õppejõude, kes on andnud head eeskuju arstiks kujunemisel. Ma tänan õppejõude, kes on mind inspireerinud.

 

Igavesti Teie

VI kursuse tudeng

 

20. aprillil täitus „Athena" keskus ootusärevate laste ning tudengitega. Juba treppidel võtsid neid vastu piraadikostüümides tantsijad, kes tutvustasid suurt maakaarti ning jagasid kavasid. Saali jõudes läksid laste silmad veelgi rohkem särama, sest seal seisid reas tuttavad tudengid - need, kes juba varasemalt asenduskodudes lastega mängimas ning meisterdamas olid käinud. Üheskoos istuti maha ning nauditi meie teaduskonna seni suurimat teatrilavastust.

„Lapsed teatrisse!" projekti raames külastasid 34 tudengit kolmel järjestikulisel nädalal kaheksa Eesti asenduskodu lapsi. Samaaegselt toimusid näitlejate, tantsijate ja lauljate proovid, et 20. aprillil lastele unustamatu teatrielamus anda. Lisaks toimusid igal nädalal ka koolitused, et valmistuda paremini omavaheliseks koostööks ning lastega suhtlemiseks.lapsed teatrisse

Lavastuse valmimisel lõid kaasa üle 60 arstitudengi, kes igaüks andsid oma panuse. Etenduse lugu põhines Ülli Kukumägi lasteraamatul „Ülakorruse lapsed" ning lavastajaks oli Veikko Täär. Võimas - see on sõna, mis kõige paremini võtab kokku tunnet, mis tekkis teatrisaalis vaatemängu nautides. Istudes ise kahe lapse vahel ja nende emotsioone jälgides, võin öelda, et lastele see etendus väga meeldis.

Kindlasti tekib teil küsimus: „Miks just selline projekt ja mida me sellega saavutada tahtsime?" Tahtsime projektiga saavutada seda, et meil tulevikus oleksid arstid, kes on head meeskonnaliikmed, juhid ja suhtlejad. Me peame ise endale looma võimalusi neid oskuseid praktiseerida ja arendada ning seda me ka tegime!

Projekti toetasid Mediverkko, TÜ üliõpilasesindus ja Arstiteaduskonna Üliõpilasesindajate Kogu.

 

Kirke-Hellen Kukumägi

stud.med. III

 

Juba kolmandat aastat järjest, kui tudengite kevadpäevad jõuavad Tartusse, panevad arstid ning arstitudengid selga talvise jäähokivarustuse ning libisevad jääle, et tervitada kevadet sõbraliku jäähokimatšiga.

 Hoki arstid vs tudengid 2012

Nii ootasid ka seekord 26. aprilli õhtupoolikul Lõunakeskuse liuväljal avavilet arste esindavad Veskioru Pullide meeskonna liikmed Mati Tali, Urmas Kuum, Peeter Tähepõld, Joel Starkopf, Indrek Aus, Arno Ruusalepp, Priit Raa, Tanel Tein ja arstitudengeid esindavad Rein Kruusat, Rauno Okas, Mihkel Soopalu, Grigori Vasiliev, Maarjaliis Paavo, Aleksei Detotšenko, Henrik Koorits, Eduard Rumjantsev, Mikko Savolainen ning üllatustudengina Juri Karjagin. Võistkondadele oli antud 2x20 minutit mänguaega, et selgitada selle aasta hokiväljaku meister. Aega raiskamata alustati kohe aktiivselt ning võistluslikult. Juba vähem kui viie minutiga läksid arstid Priit Raa visatud väravast juhtima 1:0. Kuid peagi, näitamaks, et tudengid pole kehvemad, viigistasid üliõpilased Eduard Rumjantsevi väravast seisu 1:1. Siiski näitas tabloo enne poolajavilet 2:1, sest Indrek Ausi resultatiivse söödu realiseeris filigraanselt Joel Starkopf, viies arstid taas juhtima. Vaheajal tudengid kogusid ennast ja alustasid teist poolaega pressinguga, kuid kõik need loendamatud pealelöögid suutis arstide väravavaht tõrjuda. Jäähoki vana tarkuse kohaselt: "Kui ise ei viska, visatakse sulle!", suurendasid hoopis arstid Arno Ruusalepa väravast edu 3:1–le. Seisust heitumata jätkasid tudengid pressingut ning peatselt kandis see vilja, kui Mikko Savolainen kahandas vahet ühele väravale ning seisule 3:2. Viimased minutid tiksumas, võeti endas kõik jõuraasud kokku ja kaugel polnud ka viigivärav, kuid siiski kogemuse ning kiirete kontrarünnakutega suurendasid arstid Tanel Teini väravast edu seisule 4:2 ning selle tulemusega ka senini mängude ajaloo kõige tasavägisem kohtumine kahe jäähokihiiu vahel lõppes. Tudengid loovutasid oma eelmise aasta võidutiitli arstidele, kuid seda vaid aastaks, sest juba järgmistel kevadpäevadel on võimalus revanšiks. Ürituse korraldamisele aitasid kaasa Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Saku, Ülikooli Kultuuriklubi ning Mediradix.

 

Toomas Kangur

stud.med. V

EAÜS Spordigrupp

 

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts (EAÜS) koostöös Eesti Nooremarstide Ühendusega (ENÜ) alustas 7. veebruaril kampaaniat "Mina usun Eesti meditsiini tulevikku". Kampaania kutsub üles üldsust mõtisklema Eesti meditsiini tuleviku üle ja avaldama toetust noortele tulevastele meedikutele.

 

Arvestades praegust Eesti meditsiini olukorda, kus riik, haiglad ja kutseliidud ei suuda leida ühist keelt, otsustas EAÜS korraldada kampaania, mis kutsub üles üksteise mõistmisele, probleemi tunnistamisele ja lahenduste otsimisele. Meie tegevuse eesmärgiks on leida inimesi, kes arvavad ja julgevad seda ka tunnistada, et Eesti meditsiinil on tulevikku ja toetavad noori tulevasi arste ja kõiki, kes meditsiinisüsteemis töötavad nende tegevuses. Kõigele eelnevale lisaks soovime süstida ka inimestesse usku paremasse tulevikku. Olenemata sellest, kas ollakse patsiendi, tema lähedase või meditsiinitöötaja rollis, tõhus ja jätkusuutlik tervishoiusüsteem peab olema meie kõigi ühine huvi.

"Sirgumas on noored tulevased arstid, kes veel usuvad meie ühisesse tulevikku. Meie Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsis tegutseme selle nimel, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis. Teame, et see ei ole nii täna, võib-olla ka mitte veel homme, aga meie pingutame selle nimel juba praegu, et see oleks nii ülehomme," teatas EAÜSi president Helen Lempu.

Oma toetust saab avaldada kampaania ametlikul lehel: www.meditsiinitulevik.com .

 

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts

 

Soome arstitudengite arv Tartu Ülikoolis on aasta-aastalt kasvanud ning Tartu Ülikooli arstiteaduskond põhjanaabrite juures populaarsust kogunud. Hoolimata eesti keeles omandatavast arstikutsest, ei seo oma tulevikku Eestiga neist keegi.

Möödunud aasta 14. novembril tähistas Tartu Soome Arstiteaduse Üliõpilaste selts (Tarton Suomalaiset Lääketieteen Opiskelijat) oma 16. tegevusaastat. Seltsi kuulub ligi sada üliõpilast. Seltsi president Jenni Holmström (stud.med.VI) ja asepresident Pirjo-Liisa Omar (stud.med.VI) olid lahkesti nõus valgustama soome arstitudengite elu-olu Tartus.

 

Olete õpingutes jõudnud lõpusirgele, mitmekesi omal ajal alustasite?

J ja P-L: Alustasime kuueteistkümnekesi, nüüd on üksteist järgi jäänud. Enamus arstiteaduskonna välistudengitest on soomlased. Põhjuseks on ilmselt see, et teised rahvad ei suuda eesti keelt ja kultuuri õppida ning omaks võtta. Samuti on soomlastele eeliseks kodumaa lähedus.

 

Miks tulite Eestisse õppima?

P-L: Mina tulin Eestisse õppima, sest olin kuulnud sellest võimalusest tuttavatelt, kellel olid head muljed ja kogemused siinsest arstiõppest. Tahtsin välismaal õppida ja Eesti oli mulle sobiv variant

J: Olen olnud vahetusõpilane USA-s, seega välismaal õppimise kogemus oli mul varasemast olemas. Proovisin kaks korda Helsingi Ülikooli arstiteaduskonda sisse saada, aga see ei õnnestunud. Seejärel õppisin ülikoolis keemiat, käisin sõjaväeteenistuses (olin mereväes ja teenisin Vahemerel sõjalaeval). Ma teadsin, et tahan tegelikult arstiks saada ja ma ei jaksanud enam oodata ning loota, et ehk mul õnnestub Helsingi Ülikooli saada. Nii tulingi Tartusse arstiks õppima. Soomes on väga raske arstiteaduskonda sisse saada, keskmiselt proovitakse kaks-kolm korda enne kui õnnestub.

P-L: Minu jaoks on haridustee samuti olnud täis keerdkäike. Juba gümnaasiumis mõtlesin arsti elukutse peale. Kõhklesin aastaid ja otsisin oma teed. Alguses õppisin Oulu ülikoolis inglise keelt ning sain ka magistrikraadi, lisaks olen Helsingi Ülikoolis sotsiaal- ja riigiteadusi õppinud. Seejärel töötasin kolm aastat Soome haridusministeeriumis ametnikuna. Soov inimesi reaalselt aidata ja mitte paberitööd teha muutus aina tugevamaks. Omal ajal keskkooli lõpetades polnud ma teinud keemia ja füüsika eksameid, mis on vajalikud arstiteaduskonda astumiseks. Nüüd kulus mul veel terve aasta nende ainete õppimiseks ja tagantjärgi eksamite sooritamiseks. Oli plaanis Helsingi Ülikoolis õppida, aga sain ennem Tartu Ülikooli sisse.

 

Mille poolest erinevad Eesti ja Soome arstiõpingud?

J: Soomega võrreldes on Eestis tugev hierarhiasüsteem. Soomes suhtutakse üliõpilasse kui kolleegi, Eestis on õppejõud reeglina autoritaarne, eriti prekliinilises õppes. Peale 3. kursust olen suviti käinud Soomes abiarstina tööl – seal oled haiglas nagu omainimene ja vastutust ning töökohustusi antakse nii palju, kui vähegi ise suudad või võtta soovid.

P-L: Mõnes mõttes on hierarhia kindlasti hea. Soomlastele on alguses teietamine kindlasti raske, kuna meie ei ole sellega harjunud. Aga see on osa Eesti kultuurist ja seetõttu väga vajalik.

J: Eestis rõhutakse väga teoreetilistele teadmistele. Soomes on prekliiniline ja kliiniline õpe rohkem integreeritud. Eestis tähendab praktika õppejõu kõrval istumist, Soomes aga osalemist. Soomes on arstitudengitel praktilisi oskusi rohkem, Eestis pole ma näiteks sinus maxillarise punktsiooni näinud.

P-L: Mina olen aru saanud, et Saksamaal tähtsustatakse teoreetilist õpet, Soomes praktilist ning Eesti on midagi nende kahe vahepealset.

J: Eestis on kummaline see, et perearstid soovitavad patsientidele rahvameditsiinivõtteid. Soomes peetaks mind hulluks, kui ma arstina kellelegi viinasokke või kummeliteed soovitaksin. Soomes soovitab arst ikka retseptiravimeid.

P-L: Kuna Soomes on teistsugune tervishoiusüsteem, siis tuleb meil seda eraldi juurde õppida.

 

Millised on teie tulevikuplaanid?

P-L: Kuigi Soomes oleks olnud lihtsam õppida, on Eestis õppimine olnud minu tee ja rikastav kogemus kogu eluks. Olen tänulik, et olen saanud siin õppida ja kindlasti jään Tartut igatsema.

J: Usun, et tänu Tartu Ülikoolile olen palju avatum ja laiema silmaringiga kui siis, kui oleksin Soomes arstiks õppinud. Muide, Soomes praktikal olles olen kohanud haiglas eestlasi, kes on väga tänulikud, et ma nende emakeelt oskan rääkida. Peale lõpetamist lähen kindlasti Soome tagasi.

 

Ei Jenni ega Pirjo-Liisa pole Eestis abiõena töötanud. Nende seisukoht on, et aeg tuleb kasutada õppimiseks. Samuti leiavad nad üksmeelselt, et Eestis arstiks õppides peab tahtmine arstiks saada olema veel suurem kui Soomes õppijatel, sest tee diplomini on siin veelgi käänulisem ja kivisem. Selle seisukohaga saab ainult nõustuda, sest arstiks õppimine on juba iseenesest suur väljakutse, teha seda aga võõral maal ja võõras keeles, see nõuab veelgi enam pingutust ja tahtejõudu. Hoiame neile pöialt sellel teel!

 

Ene Selart

 

 

  • Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas õpib 88 Soome kodakondsusega üliõpilast.
  • Kõigi astmete ja õppekavade peale kokku õpib arstiteaduskonnas 99 välistudengit. Välisriikidest on esindatud nt Venemaa, Poola, Brasiilia, Saksamaa, Island.
  • Arstiteadust saab õppida inglise keeles õppida vaid kaks esimest õppeaastat, seejärel tuleb kohustuslikus korras üle minna eestikeelsele õppele. Sellest tulenevalt on ka välistudengite arv väike.
  • Eesti Maaülikoolis õpib veterinaarmeditsiini 141 soomlast.

 

Andreas ElmeArstiteaduskond on teadupärast konservatiivsemate teaduskondade hulgas ning ilmselt lisandub ka seetõttu õppekavasse harva uusi aineid. Alates 2011. aastast on aga käima lükatud uus õppeaine neljandale kursusele: Sõja- ja katastroofimeditsiin. See on neljanda kursuse uus kohustuslik õppeaine ning käesolevast aastast läbivad selle kõik arstitudengid.

Idee luua katastroofimeditsiini tutvustav õppeaine on mitu aastat vana. Initsiatiiv pärineb Kaitseväest ja see kursus ei ole asi iseeneses, vaid osa suuremast ettevõtmisest: tuua Eestis katastroofimeditsiini õpetamine ühtsetele alustele kõigis päästestruktuurides. Hetkeolukord on problemaatiline, sest erinevatele osapooltele on kriisiolukorraga toimetulekuks õpetatud paljusid erinevaid algoritme.

Sõja- ja katastroofimeditsiini kursus on tudengite seas kiirelt üheks populaarsemaks aineks kujunenud. Ilmselt on osa selles edus ka suures praktikumide osakaalus – õpe toimub Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste hoones Riia mäel ning sooritada saab protseduure, mis olid varem tuttavad vaid märulifilmidest. Õpitakse sulgema katastroofilist verejooksu, sorteerima masskannatanute situatsioonis patsiente, vajaliku taristu rajamist katastroofipiirkonnas ning staabikorraldust.

Kursuse üks eesmärkeidest on tutvustada tudengitele esmaabitõdesid. Olgugi et esimesel kursusel on elustamise ABC läbitud, ei pruugi selle edukaks rakendamiseks kõik detailid meeles olla. „Sõjas" nagu nimetavad seda kursust tudengid, saab patsiendi esmane- ja teisene ülevaatus koos elupäästvate võtetega selgeks tehtud. Õnneks ei esine Eestis katastroofilise verejooksu või läbistava rindkere traumaga patsiente nii palju, et tudengid harjutada saaks. Selle asemel toimub kogu õpe märkimisväärselt kõrgetasemelistel esmaabi-mannekeenidel ning mulaažidel: kirurgiline hingamistee, intubatsioon, pleuradreen, amputatsioonid ja katastroofiline verejooks tunduvad kursuse lõpuks juba tavalised.

Esimesest loengust jäi kõlama fraas: „Küsimus pole mitte selles, kas me katastroofiga kokku puutume, vaid millal?" Katastroofi korral, näiteks ka gripipandeemia korral, on võimalik katkestada õppetöö ning arstiabi osutamisele appi kutsuda ka tudengid. Kuna ei ole mõttekas kutsuda appi personali, kes ei ole katastroofi meditsiinikorralduse või elupäästvate võtetega kursis, on selline kursus väga suure tähtsusega.

 

 

Pikisilmi oodatud abiarsti süsteem on lõpuks käivitunud ja värsketel abiarstidel esimene töökas suvi seljataga.

Viienda ja kuuenda kursuse arstitudengite hulgas maad kuulates selgus, et võimalust praktiseerida ja omal nahal tunda, mis tähendab olla päris arst, kasutas üksjagu tudengeid. Kogemusi jagasid Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonnas töötanud Indrek ja Anna-Helena, Kuressaare erinevates perearstikeskustes töötanud Liis, Mari-Liis ja Ivika ning Ida-Viru keskhaigla anestesioloogia-intensiivravi osakonnas töötanud Marie.

Kohe alguses tuleb rõhutada, et kõik noored arstid jäid kogemusega enam kui rahule. Praegused kuuenda kursuse tudengid leidsid, Ivika Paluet viis aastat õppetööd annab piisavad teadmised, et rinda pista perearstikeskuses ja erakorralise meditsiini osakonnas abiarstina töötades ettetulevate juhtumitega. Neil, kel teadmisi nelja kursuse jagu, oli veidi keerulisem, kuna näiteks pediaatria, nahahaigused ja LOR, mis kõik esmatasandi arstiabis tähtsal kohal, on kavas viiendal kursusel. Samas peab tõdema, et tegelikult pole olulised niivõrd õppetöös omandatud spetsiifilised teadmised, vaid pigem oskus mõelda meditsiiniliselt ja võime panna patsiendi kaebused enda jaoks mingisse süsteemi ja konteksti, et tekiks vähemalt mõte, kuidas haiget edasi käsitleda, kust kiiresti infot otsida ja kellelt kõige parem nõu või konsultatsiooni küsida oleks. Noorte juttu ühendas ka silmnähtav rahulolu töökollektiividega. Selgub, et uute kolleegide suhtes oldi ääretult abivalmid. Abiarsti ei suhtutud kui rumalasse tudengisse, vaid kui kolleegi, kelle arvamusse tuleb tõsiselt suhtuda ja kelle värsketest teadmistest võib suurt abi olla. Ka patsiendid tundusid olevat rahul agarate ja nooruslikku innukust täis meditsiinitöötajatega. Kui ka esialgu mõned ära ehmatasid, et kuidas nii noor inimene juba arstirollis olla saab, siis vestluse käigus said kõik esialgsest kimbatusest kiirelt üle. Perearstide patsiendid näiteks uurisid, kas noored tohtrid ongi nüüd jäädavalt nende käsutuses. Avaldati häälekat poolehoidu meditsiinitudengite õppimisvõimaluste laienemisele ja oldi täiesti kindlad, et võimalus isiklikult lahendada reaalsete patsientide reaalseid probleeme juba õpiajal annab meditsiiniharidusele tohutult juurde. Mida kogemus kokkuvõttes andis? Julgust, motivatsiooni veel rohkem teada saada, eneseusaldust, vastutustunnet, praktilisi oskusi, analüüsivõimet ja positiivset tagasisidet. Ja mis ehk kõige olulisem: veel suurema tahtmise, lausa vajaduse, saada heaks arstiks.

Kuressaares perearstina tegutsev Ingrid Tamm, kellel oli suvel isiklik kogemus kahe abiarstiga, oli abijõuga väga rahul. Tema hinnangul on tegemist tänuväärse süsteemiga, kuna abi on hädasti tarvis. Tööle vormistamisega probleeme polnud, rahalisi arusaamatusi ka mitte. Noored omandasid kiiresti praksises käibel olevad arvutisüsteemid ja mõistsid paberimajanduse korrektsena hoidmise olulisust. Patsientide tagasiside on olnud väga positiivne, mõned tuletavad siiamaani hea sõnaga meelde. Doktor Tamm loodab, et varajane isiklik kogemus perearstitööga toob tulevikus selle ameti juurde palju motiveeritud ja tublisid kolleege.

Kokkuvõttes võib öelda, et tundub, et abiarstil on meie meditsiinimaastikul oma koht täiesti olemas. Kasutegur on täheldatav nii tudengite, arstide kui patsientide seisukohast vaadatuna.

 

Ivika Palu

stud. med. V


Istun kodus Tallinnas ja õpin esimesi anatoomia termineid, mida pole ei rohkem ega vähem kui 126 tükki.

 

Kui seda arvu niimoodi vaadata, siis ei tundugi see mulle enam nii suur. Kui aga kolm A4 lehekülge sõnu ette võtta, läheb aju kuumaks küll. Sestap mõtlesingi võtta vastu väljakutse ja kirjutada oma arstiteaduskonna esimestest muljetest ning jagada teiega oma mõtteid.
Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on esmamulje üpris hea, vähemalt nüüdseks. Alguses, esimesel kahel-kolmel päeval, oli domineeriv mõte: „mida ma siin teen?", „miks ma siia tulin?". Esimeses anatoomia tunnis oli umbes 20-minutiline sissejuhatus, millest ma veel enam-vähem aru sain, ülejäänud praktikumi jooksul rääkisime juba ladinakeelsete terminitega selgroolülidest, nii et praktiliselt ainsad arusaadavad sõnad olid eestikeelsed sidesõnad. Järgnenud tuutoritunnis tuli veel mägedena informatsiooni lisaks, nii et mõtlesin auditooriumist karjudes välja joosta. Vähe sellest, kui õhtul oma uude Tartu koju läksin, suutsin teel ära eksida. Mainiksin veel, et vihma sadas ja jube külm oli. Sellest kõigest täielikult frustreerituna kõndisin järgmisel päeval meditsiinilisse keemiasse. Seal, nagu arvata võis, räägiti veel üht-teist õppekorraldusest ja lõpuks oligi mul kõik peas segamini nagu puder ja kapsad. Ühesõnaga, kõik oli halvasti ja ma olin juba kindel, et mind visatakse esimese kuu jooksul välja, sest ma ei suuda isegi kõige elementaarsemast sissejuhatavast infost aru saada.
Kuid ära muretse, kallis lugeja, ma ei ole veel hullumajas. Seisukord on isegi stabiliseerunud ja tegelikult avastasin, et asi pole üldsegi nii kole. Muidugi, raske on, aga ükski eriala pole alguses lihtne. Pealegi, olen tahtnud arstiks saada juba kolmandast eluaastast saati, mis tähendab, et arstiõpinguteks olen vaimselt valmistunud juba kuusteist aastat. Miks mul selline mõte juba nii varakult tekkis, ei oska vastata, aga võib-olla saadeti signaal kuskilt Universumisopist.
Õnneks on kursusekaaslased toredad ja tuutorid abivalmid ning ägedad inimesed!
Seega usun, et tegin õige valiku ning loodan, et suudan tulevikus teha midagi väga suurt mitte ainult Eesti rahva, vaid kogu inimkonna heaks

 

Grete Sõlg
stud. med. I

 

Arstiteaduskonnas on palju loomingulisi ja andekaid tudengeid, kuid meditsiiniõpingud ei anna neile enamasti võimalust end väljendada erinevate kunstivormide kaudu.

 

"Arstitudengi salajased mõtted" oli piisavalt lai konkursiteema, et kõik juurdlema panna. Põnevaks tegi konkursi asjaolu, et kuna me kõik näeme maailma erinevas valguses, siis avanes näituse käigus võimalus heita pilk arstide hingeellu ja nende varjatud mõtetele.

Pea kaks kuud kestnud konkursile sai töid esitada kuues kategoorias – fotograafia, joonistamine/maalimine, arvutigraafika, essee, lühijutt, luule. Lisaks arstiteaduskonna tudengitele said konkursil osaleda ka Biomeedikumi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad. Ühtekokku laekus konkursile 45 tööd.

Konkursi ja sellele järgnenud näituse viisid läbi Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Üliõpilasesindajate Kogu (ATÜK) ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts (EAÜS) koostöös Tasku keskusega. Auhindadeks olid kinkekaardid Rahva Raamatult ja Tasku kaubanduskeskuselt.

Suure tõenäosusega on tuleval sügisel plaanis konkurssi korrata ja loodetavasti saab sellest traditsiooniline üritus.

 

Oliver Rosenbaum
stud. med. IV

 

Konkursi võitjad:

Joonistus/maal: Mari Kuub
Foto: Reedik Pääsuke
Arvutigraafika: Ella-Anu Puusepp
Essee: Oliver Rosenbaum
Lühijutt: Nailja Idrissova
Luuletus: Oliver Rosenbaum

 

Tänavu, 29. aprillil toimus järjekorras 8. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) üks firmamärk-üritusi moodne meditsiiniline viievõistlus.

 

Kuulsust kogunud võistluse ajalugu ulatub tagasi aastasse 2004, mil ühel varakevadisel õhtul kogunesid tudengid ja õppejõud dekanaadis, et arutada Kliinikumi 200. juubeliaastapäevaga seonduvat ja korraldada lisaks harivatele konverentsidele „midagi, mis pakuks huvi ka linnarahvale ning teistele meditsiinikaugetele“.

 

Jah, just nõnda pandigi eneste teadmata alus tänaseni kestvale traditsioonile. Selle aja jooksul on ühteaegu omapärasesse,

kuid kõhukrampe tekitavalt humoorikasse võistlusse juurdunud erinevad meditsiiniteemalised alad ja tänu sellele kujunenud välja üritusele iseloomulikud jooned. Kaugeltki mitte kõik võistlusalad ei ole igal aastal samad, vastupidi, korraldavad tudengid üllatavad alati uute ja põnevate ülesannetega. Ka sel korral olid ennenägematute võistlusaladena kavas „Lahkamine“ ja „Vereülekanne“.

 

Nagu iga organism vajab eluks sobivat elukeskkonda, nii vajab ka iga hea üritus parimat võimalikku toimumispaika ning ikka ja alati on selleks olnud ei muu kui Vana Anatoomikumi esine, kus võistlustulle astuvad tudengid, arstid, õed ja õppejõud kliinikumist, Biomeedikumist ning Tartu Kiirabist.

 

Et võistlemine on vahva, on siililegi selge, ent humoorikate alade väljamõtlemine on kohati tõeline päästeoperatsioon naerukrampidesse langemise käest. Mõnetunnine lõbus ajurünnak korraldajate peanuppudes toob päevavalgele kõige lennukamad ideed.

 

Klassikaliselt on võistluse kavas püsinud viktoriin, täpsusviskeala ja kargu-ratastooli-kanderaamiralli. Moodsa meditsiinilise viievõistluse peaauhinnaks on Kuldne Siiber - rändkarikas, millele on üles tähendatud kõik varasemad võitjad.

 

*põlvkonda arstitudengeid on artiklis võrreldud ühe stuudiumi ehk 6 aasta pikkuse ajaga

 

Artur Ojakäär

EAÜSi Spordigrupp

stud. med. V

 

 

Dekaan prof Starkopf ei jäänud tudengitega mõõtu võttes häbisse. Foto: Artur Gornischeff.

13. novembril TÜ Spordihoones aset leidnud ajaloolise tähtsusega üritus oli mõeldud kõigile arstiteaduskonna üliõpilastele ja õppejõududele ning kliinikumi töötajatele.

Ligikaudu 90 spordihimulise osavõtjaga spordipäev algas sprinterite mõõduvõtmistega, kus ärksamad võistlesid 60 m jooksus ja sama distantsi tõkkesprindis. Tõkkejooksus astus võistlustulle ka dekaan prof Joel Starkopf, kes ei pidanud nooremate kolleegidega konkureerides sugugi häbisse jääma.

Paralleelselt võistlusaladega jagasid oma ala asjatundjad õpihimulistele näpunäiteid kuulitõukes ning kõrgus- ja teivashüppes. Kõrgushüppe tehnikaid demonstreeris hiljuti arstiteaduskonna lõpetanud Anna Iljuštšenko, keda juhendas legendaarne kergejõustikutreener Martin Kutman. Treeneri energiast pakatav juhendamisstiil meelitas just kõrgushüppemati juurde enim huvilisi. Teivashüppe ja kuulitõuke nüansside selgitamise eest hoolitses kümnevõistleja Aigar Kukk. Elus esimest korda teivast käes hoidvaid üliõpilasi (ja ka õppejõude) võis näha peale taaskordset korraliku kaarega matile maandumist silmade särades püsti tõusmas.

Kaheksateistkümnele kergejõustikualale lisaks said soovijad proovida oma jõudu kaljuronimisseinal. Seda muidugi Alpiklubi Firn treenerite ja julgestajate valvsa pilgu all. Lisaks toimus kõigile huvitatuile aeroobikasaalis mitmekülgne programm.

Võistlusliku päeva teises pooles toimusid meelelahutuslikud libaalad, mis pakkusid nalja ja rõõmu nii osavõtjaile kui pealtvaatajaile. 60 m ratastoolisprinti ei näe just iga päev ja kanderaamitakistusjooks ei ole kergemate killast, kui sa just kanderaamil lebaja pole.

Kõikidel aladel jagati välja kolm paremat kohta, lisaks hinnati ka osavõttu üldiselt. Kõikide võistlusgruppide arvestuses aktiivsete osavõtjate arvu põhjal võitis V kursus, kuid peaaegu võrdväärselt olid esindatud ka III ja II kursus. Päeva lõpus mindi üheskoos Tampere majja, et visata leili ja tähistada kordaläinud üritust.

Korraldusmeeskond EAÜS-i spordigrupist tänab kõiki osavõtjaid, pealtvaatajaid ja sponsoreid ning loodab, et järgmisel aastal tuleb veelgi parem üritus!

 

Taaniel Laisk
III kursuse tudeng,
EAÜS-i spordigrupi liige

Foto: Anneli Krunks.

Kas konfidentsiaalsusvaikuse all olev arst on skandaale armastavale meediale hea peksukott? Või on patsiendi poolt ebameeldiva ravisuhte avalikustamine oluline osa kodaniku õiguste kaitses?

Sellel teemal kogunes neljapäeva, 23. septembri õhtul Tartu Raekotta kaasa rääkima ja kuulama ligi 100 huvitunud ja hakkamist täis inimest. Oma ala spetsialistidest oli esinema kutsutud Meditsiiniuudiste ajakirjanik Kärt Blumberg, anestesioloog ning Eesti Arstide Liidu Eetikakomitee liige Katrin Elmet,  TÜ ajakirjanduse dotsent Halliki Harro-Loit ning PERH-i kommunikatsioonijuht Inga Lill.

Foto: Anneli KrunksVestlus kulges aktiivselt, kuid samas liialt kirgi kütmata. Toodi välja, et meedia poolelt annab praegu nõiaringina kulgevale konfliktile hoogu juurde professionaalsete ning vastutustundlike ajakirjanike vähesus, kuid meditsiini peegelpildist paistsid tagasi juba tuntud suhtlusprobleemid. Võimalus pöörduda meedia poole on oluline vaba ühiskonna osa, kuid ilmselgelt on enamus ajakirjanduses ilmunud arstidega seotud lugudest avaldatud vales kohas ja vales formaadis.

Rubriikides väljendatud pahameel ja rahulolematus on kõik inimlikud tunded. Leinav või haige inimene, kes tunneb end ülekohtu all kannatavat, otsib kiireid ja emotsioonidest lähtuvaid lahendusi. Patsiendi perspektiivist ei paku kindlasti rahuldust kohtusüsteemis kahe aasta pärast langetatud otsus või meditsiininõukogu konsiilium.

Residentuuripalavik tabas kõiki arstiteaduskonna lõpetajaid ühtmoodi, kutsudes esile iivelduse, isutuse ja väsimuse, mis pärast lõpueksamit ainult süvenesid ning millest taastumiseks kulus nädalaid kui mitte kuid.

2010. aasta arstiteaduse lennu logo „Värske Veri“.Enamus üliõpilasi jõudis residentuuri esimese valiku eksamiksm õppida ühe nädala, usinamad kaks. Teiseks valikuks seatud eriala kohta kehtivad samad numbrid päevades.

Enne eksamit oli teada, et tuleb suuline ja kirjalik osa, ning õppimiseks olid erialati kordamisküsimused, mis varieerusid nii mahult, spetsiifilisuselt kui koostamisaastalt. Eksamil võis üllatuslikult leida, et ükski küsimus ei vasta isegi mitte kordamisküsimuste teemale, küll aga käib näiteks mõne kõrvalvaldkonna või hoopis seadusandluse kohta. Jutt lühidalt – tegu oli loteriiga, milleks valmistumine nägi ette hektiliselt erinevate konspektide lugemist, unetuid öid, ohtralt kohvi ja teadmatust.

Eks eelpool kirjeldatu polegi nii hull, kui mitte arvestada igas värskes arstis tekkinud sisekonflikti ja teadmist, et sõpradest saavad konkurendid ja stuudiumi lõpus ei jaotata arste erialade järgi vaid "võitjateks" ja "kaotajateks".

Alljärgnevalt mõned „kaaskannatajate" residentuurikonkursi järgsed mõtte- ja tundeavaldused:

Tulevane resident nr 1 I valiku erialal:
"Minu eriala kordamisküsimused olid väga laialivalguvad, eksami kirjalik osa aga valikvastustega testi vormis ja väga konkreetsete küsimustega. Oli aru saada, et residentide valikul on prioriteediks teadmised, mitte tutvused või rahvus. Oma teise valiku eriala eksamiks polnud mul aega pikalt õppida, mistõttu tundusid ka küsimused keerulised. Kogesin, et komisjon vaatas teise eelistusena erialale pürgijaid juba algusest peale kui pooleldi kaotajaid."

 

21.-23. maini Tartus toimunud SELL-i mängudel turvasid üle maailma Eestisse kokku tulnud üliõpilassportlaste tervist TÜ arstiteaduskonna ja Tervishoiukõrgkooli tudengid.

Lisaks kuulusid 23-liikmelisse meditsiinitoimkonda ka residendid ja kaks praktiseerivat õde. Toimkonna ülesandeks oli tagada võistluskeskustes sportlastele esmaabi.

Üritust turvanud meditsiiniüliõpilased pidasid saadud kogemust väga heaks praktikaks. „Kuna suure osa tulevaste arstide ettevalmistusest moodustab teoreetiline õpe, siis ei jookse ükski praktikavõimalus mööda külgi maha," ütles toimkonna assistent, arstiteaduskonna 3. kursuse tudeng Pii Müller. Neiu sõnul jagus mängudel praktikat küllaga – ette tuli nii spordis igapäevaseid nihestusi ja marrastusi kui ka õmblemist vajavaid haavu, minestavaid judokaid ja kokkupõrkavaid korvpallureid.

SELL-i Üliõpilasmängude näol on tegemist sportmängudega, kus võisteldakse 11 erineval spordialal. Tänavu osales mängudel 1600 üliõpilassportlast, eelkõige SELLi riikidest (Soome, Eesti, Läti, Leedu), aga ka mujalt üle maailma.

 

Kliinikumi Leht

Foto: Artur Gornischeff.2. aprillil toimus järjekordne TÜ Arstiteaduskonna Korvpalliturniir, mille võitjaks krooniti TÜ Kliinikumi võistkond.

Suurele pühale vaatamata oli spordisõpru kogunenud Turu tn spordihoonesse hulgaliselt. Võistlustulle asus üheksa võistkonda: I-VI kursuse esindused, proviisorid, residendid ja TÜ Kliinikum.

Tagamaks võistkonnale koht esikolmikus, tuli mängijatel kohe alagrupimängudes oma oskused ja sportlik sitkus maksma panna. TÜ Kliinikum ei seadnud oma paremust kahtluse alla ja alistas III ja VI kursuse võimsalt. Tihedam rebimine toimus residentide ja V kursuse vahel, kus emotsioonirikkas kohtumises jäi peale V kursus, IV kursus ei suutnud suure mänguga kaasa minna. Proviisorid alistasid probleemideta Rebased ja II kursuse.

Kolm võistkonda jätkasid võistlust tiitli nimel, mille krooniks oli esmakordselt hõbedane Arstiteaduskonna Korvpalliturniiri rändkarikas. Otsustavas kohtumises suutsid Proviisorid võita V kursuse, kuid TÜ Kliinikumi meisterlike läbiminekute ja täpse käe vastu ei saanud nemadki. 2010. aasta arstiteaduskonna korvpalliturniiri võitja on TÜ Kliinikumi meeskond, mille koosseisu kuulusid Jüri Karjagin, Jaanus Kahu, Arno Ruusalepp, Kaur Kirjanen, Eero Jakobson ja Urmas Nugis.

Lisaks võistlusele leidsid aset põnevad mängud pealtvaatajatele, meeliülendavad showtantsunumbrid ning võimlemisklubi „Rütmika“ kasvandike etteaste. Pärast pikka päeva ootas huvilisi soe saun Tampere majas ja meeleolukas õhtu klubis Tallinn.

Võistluse korraldaja, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts tänab osalejaid ja pealtvaatajaid ning loodab rohket osavõttu ka Arstiteaduskonna Korvpalliturniiril 2011!

 

Anna-Helena Kase
IV kursuse arstitudeng, EAÜS-i Spordigrupi liige

Potentsiaalne „abiarst“, tudeng Kadri Mehevits (paremal) ning prof Joel Starkopf (vasakul) konsulteerimas. Ka prof Starkopf usub, et tudengitest abiarste saaks EMO-s väga edukalt abitööjõuna rakendada. Foto: autori erakogu.Kliinikumis ollakse harjunud arstitudengi kui abiõena töötava või vabatahtlikult valvearsti sabas sörkiva üsnagi rudimentaarse kehakesega. Ei ole nad päris õed ega ka päris arstid, põhimõtteliselt sujuks Kliinikumi igapäevatöö ilma nendetagi. Siiski võiksime oma mätta otsast korraks püsti tõusta ja vaadata kaugemale, üld- ja maakonnahaiglatesse, sest seal on situatsioon teine – suur osa arste on üsnagi eakad ja noored kolleegid sinna tööle minema ei kipu. Mis juhtuks, kui arstitudeng astuks välja oma rollist Kliinikumis ja saaks asuda tööle „abiarstina“ kusagil maakonnahaiglas?

Kõigile neile diskussioonidele anti stardipauk 2007. aasta PERH-i konverentsil „Kes ravib meid homme?“, millega liiguti sammuke lähemale „abiarsti“ idee teostumisele Eestis. Kusjuures nii mõnelegi osalejale tuli suure üllatusena, et lahe taga on meie arstitudengitel juba praegu võimalik õpingute ajal piiratud ulatuses arsti kohustusi täita.

Kolme aasta jooksul on aset leidnud mitmed arutelud Eesti Arstide Liidu, Eesti Nooremarstide Ühenduse ja Eesti Haiglate Liidu esindajate, mitmete haiglajuhtide, sotsiaalministri ning teiste ministeeriumi töötajate vahel. Üheskoos on jõutud foori taha, millele sotsiaalminister on tänaseks süüdanud rohelise tule. Paraku sellest üksi uue ametikoha loomiseks ei piisa, eriti selle toomiseks haiglate igapäevapraktikasse. Algus aga on tehtud.

Üle poole Eesti meditsiinitöötajatest on oma igapäevatöös kokku puutunud korduva lähisuhtevägivalla all kannatavate patsientidega, paljud neist aga tõdevad, et nende teadmised ning oskused selliste inimeste aitamiseks on küllaltki puudulikud (Kase & Pettai 2003).

Eriti keeruliseks muudab abistamise asjaolu, et enamik ohvritest häbeneb oma olukorda ning ei tunnista juhtunut, öeldes, et vigastused on saadud näiteks trepist kukkudes. Arst aga enamasti mõistab, et need ei ole saanud tekkida õnnetuse tagajärjel, ning peab otsustama, milline käitumine oleks patsiendi seisukohast parim. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) rahu ja inimõiguste töögrupp (SCORP) korraldab erinevaid praegustele ja tulevastele arstidele suunatud üritusi, et teada saada, milline on selliste naiste saatus ning mida saab arst nende aitamiseks ette võtta. 25. novembril toimus Biomeedikumis seminar, kus oli teemaks naistevastane vägivald lähisuhtes ning arsti roll probleemi käsitlemisel.

Lähisuhtevägivald on eelkõige käitumismudel, millele on iseloomulik kontrolli kasutamine ja võimu kuritarvitamine paarisuhtes ühe isiku – tavaliselt mehe – poolt teise inimese – tavaliselt naise – suhtes. See võib avalduda erinevatel viisidel, kaasa arvatud (kuid mitte ainult) füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne ja majanduslik vägivald ja isolatsiooni rakendamine, kusjuures enamasti on tegemist kombinatsiooniga eelnimetatutest (The Second London Domestic Violance Strategy 2005). Hoolimata mõiste neutraalsusest on lähisuhtevägivald peaaegu alati sooliselt spetsiifiline kuritegu, kus vägivallatsejaks on mees ja ohvriks naine. Selgub, et naiste jaoks on kõige ohtlikum koht just kodu, samas mehed saavad surma või kogevad vägivalda eelkõige kodust väljaspool.


18. novembril kell 12.00 sai tõeks kauaoodatud „unistus“: tudengid said Kliinikumi pinnale täitsa oma koha, kuhu päeva lõpus kittel riputada ja järgmisel hommikul ta sirgena selga tõmmata ehk siis sai pidulikult avatud tudengite kitliruum.

Arstitudengitele osaks saanud rõõmsa sündmuse põhjuslikud tagamaad võttis avamisel tabavalt kokku kliinikumi juhatuse esimees hr Urmas Siigur: „Et Foto: Rille Pihlak.õnnelike/õnnetute kokkusattumuste tõttu pole kliinikumil koha remontimiseks raha ja teie sattusite õigel ajal küsima - palun ruum nr C117 on nüüd teie!“.Foto: Rille Pihlak.

Kingituseks saime kliinikumilt kuldse riidenagi vaid kõige kallimatele naaritskasukatele ehk burshide jopedele ning avamise pidulikkuse rõhutamiseks pakuti vahuveini ja tudengistiilis suupisteid - kartulikrõpsu, viinamarju ja piparkooke.

Kortsumata tudengikitlite pealetung alaku!

 

Raili Ermel
VI kursuse arstitudeng