lk7 vaimne tervis tortSenisest efektiivsema ja kättesaadavama lastepsühhiaatrilise abi pakkumine projekti raames loodava Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa laste ja noorukite vaimse tervise keskuse kaudu oli üks eesmärkidest, mis sai seatud 2013. aastal, kui alustati kahe suuremahulise Norra projektiga, mille eelarve Lõuna-Eesti projekti juures oli 711 764,70 € ja Ida-Virumaa projektis 652 941,18 €. Projekte rahastas Norra toetuste programm „Rahvatervis“, Sotsiaalministeerium ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum.


Positiivse toetusotsuse järel hakati töötama ühtselt koordineerivate keskuste loomise nimel, kus pakutakse terviklikku ja pere vajadustele vastavat teenust lapse/nooruki vaimse tervise probleemide korral. Selleks loodi Ida-Virumaa ning Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskused.


Projekti eesmärgi saavutamiseks planeeritud tegevused tuginesid eelkõige Euroopa ja Põhjamaade kogemustele laste/noorukite vaimse tervise valdkonnas. Abi peab olema koordineeritud, pere vajadustele vastav ja elukohale lähedal. Oluline on samaaegne töö nii lapse kui ka pere ja võrgustikuga.

 

Projektipartneriteks olid mõlemas projektis Põlva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Valga Haigla, Narva Haigla, Ida-Viru Keskhaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Lisaks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool ja Tartu Laste Tugikeskus. Tänu moodustatud projektivõrgustikule oli võimalik kogu planeeritu elluviimine.

 

Esmaseks ja suurimaks väljakutseks oli projekti raames luua vaimse tervise kabinetid partnerhaiglate juurde, kus hakkasid tööle vaimse tervise õde, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja arst-konsultant. Hea uudisena võib öelda, et tänaseks on vaimse tervise kabineti teenus ka Eesti Haigekassa loetelus ning kindlasti võib üheks tulevikuvisiooniks seada vaimse tervise kabinettide teenuste laiendamise üle Eesti.

 

Funktsioneeriva psühhiaatrilise ravimeeskonna eelduseks on pidev personali koolitus ja regulaarne supervisioon, et viia läbi varajast märkamist, ennetustööd ja pidevat harimis- ja teavitustööd esmatasandi tervishoiuteenuse osutajatele, lastevanematele ja kõigile teistele lastega töötavatele isikutele. Seetõttu külastati projekti raames lastepsühhiaatria valdkonnas tegelevaid asutusi Soomes, Rootsis, Norras ja Inglismaal kui ka mujal maailmas. Samuti viidi läbi laiaulatuslikke koolitusi Eestis, kuhu kutsuti rääkima valdkonna eksperte üle maailma.

 

Projektide raames oli võimalus Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite osakonnal, söömishäirete keskusel ja Põlva Haigla vaimse tervise kabinetil läbida ka Inglismaal väljatöötatud kvaliteedihindamise programm QNIC, mil mitmed väliseksperdid nii Inglismaalt kui ka Norrast andsid suuniseid arendustegevusteks ning avaldasid tunnustust tehtud töö eest.


Kokkuvõtlikult võib öelda, et kõik projekti alguses seatud eesmärgid said täidetud ning loodud on toimiv süsteem, mis aitab oluliselt kaasa laste ja noorukite ning nende perede vaimse tervise heaolu tagamisele. Projekt lõppeb 31. jaanuaril 2017, pärast mida on järgneva sammuna vajalik leida lisarahastus tegevuste laiendamiseks ja jätkamiseks.

 

Omalt poolt soovin tänada kogu SA Tartu Ülikooli Kliinikumi pere, kes andsid oma panuse projektide elluviimiseks. Eriline tänu projektimeeskonnale – Sven Janno, Inna Lindre, Madis Parksepp, Ruth Tohvre, Kairi Nool, Malle Keis, Reet Tohvre, Helena Nopasson ja Krista Näkk. Projektimeeskonda kuulus ka lahkunud professor Veiko Vasar.

 

Projekti tegevustest on võimalik lugeda lähemalt: http://www.kliinikum.ee/vaimsetervisekeskus/

 

Aneth Tuurmaa, projektijuht

Emakakaelavähi sõeluuring on terviseuuring, mis on mõeldud eelkõige tervetele, ilma kaebuste ja sümptomiteta naistele emakakaela- või rinnavähi varaseks avastamiseks. Eestis kutsutakse emakakaelavähi sõeluuringule naisi vanuses 30–55 aastat.


2017. aasta jaanuaris tehakse uuringut nii 2016. kui 2017. aasta sihtgrupi naistele, st naistele, kes on sündinud aastatel 1961, 1966,1971, 1976, 1981 ja 1986 ja 1962, 1967, 1972, 1977, 1982, 1987. Alates veebruarikuust on emakakaelavähi sõeluuringule oodatud naised, kes on sündinud aastatel 1962, 1967, 1972, 1977, 1982, 1987.


Sõeluuringul saavad osaleda Eesti Haigekassa ravikindlustusega naised, kellele on uuring on tasuta. Haigekassa saadab eelnimetatud aastail sündinud naistele rahvastikuregistri aadressi järgi kutsed, kuid andmebaasi ebatäpsuse tõttu ei pruugi kõik naised kutseid siiski saada – see ei ole takistuseks uuringule tulemisel. Kui Teil on kehtiv ravikindlustus ja kuulute käesoleval aastal kutsutud aastakäigu hulka, siis registreeruge julgesti sõeluuringule kutset ära ootamata.


Sõeluuringule pöördumiseks palume broneerida vastuvõtuaeg telefonil 731 9100 tööpäevadel kell 8.00–18.00 või kliinikumi kodulehel http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine (valides soovitud erialaks emakakaelavähi sõeluuring). Saatekiri ei ole vajalik.


Kes on emakakaelavähist ohustatud?
Oluline on teada, et emakakaelavähki võivad haigestuda ka noored naised ja pärilikkus ei mängi siin rolli. Haiguse suurimaks tekkepõhjuseks peetakse inimese papilloomiviirust (HPV), mis levib peamiselt seksuaalsel teel ja mida diagnoositakse PAP-testiga. HPV tekitatud rakumuutused ja vähieelsed seisundid võivad areneda isegi 10–25 aastat. See tähendab, et regulaarsel kontrollimisel ja õigel ajal avastatuna on need kergesti diagnoositavad ning ravitavad. Tegelikult saaks naised ennetada peaaegu kõiki emakakaelavähi kaugele arenenud juhtumeid. Eriti oluline on korrapärane PAP-testi andmine seetõttu, et emakakaelavähi varajased sümptomid jäävad naisele endale tihti märkamatuks ning ta tunneb ennast täiesti tervena. Emakakaela rakumuutused on sõeluuringute käigus lihtsalt avastatavad, mis omakorda võimaldab ravi tulemusena täielikku tervenemist. PAP testi tegemine on valutu ning tavapärase günekoloogilise läbivaatuse osa.

 

Kliinikumi Leht

Euroopa Komisjon akrediteeris Tartu Ülikooli Kliinikumi üleeuroopalise haruldaste haiguste võrgustiku partnerina ja kinnitas võrgustike loomise.


lk5 Tillmann Vallo TennusHaruldaste ja harva esinevate haiguste pädevuskeskuste võrgustikud (ERN – European Reference Network) on loodud Euroopa Komisjoni initsiatiivil, et pakkuda parimal tasemel Euroopa Liidu liikmesriikide vahelist haruldaste haiguste diagnoosimist ja ravi. Võrgustikud moodustatakse nende Euroopa haiglate vahel, kes lisaks sooviavaldusele kuuluda võrgustikku, esitasid põhjaliku enesehindamise analüüsi. Peale selle tuli läbida valikuliselt ka põhjalik ja nõueterohke Euroopa Komisjoni poolt läbi viidud audit, mis koostati kas esitatud dokumentide põhjal või siis kohapeal tehtud olukorra hindamise põhjal. Kokku on loomisel Euroopas 24 erinevat haruldaste ja harva esinevate haiguste võrgustikku, kuhu on haaratud 370 haiglat üle Euroopa.


Tartu Ülikooli Kliinikum osaleb haruldaste luuhaiguste (BONE ERN) ning endokrinoloogiliste haiguste (ENDO ERN) võrgustikes. Esimesse kuulub 35 ja teise 57 erinevat haiglat üle Euroopa. Nagu kirjelduski ütleb, on haruldaste esinemissagedus väike (1:2 000 või väiksem), mistõttu võib nende äratundmine ja ravimine olla keerukas. Haruldaste haiguste andmebaasi Orphaneti järgi (http://www.orpha.net/) on teada kuni 7000 haruldast haigust ning 6–7% Euroopa Liidu inimestest võib kannatada mõne haruldase haiguse käes. Kuna nende haiguste diagnoosimine harva esinevate sümptomite tõttu on keeruline, võimaldab loodud haruldaste haiguste võrgustik efektiivsemat haiglatevahelist suhtlemist ja teadmiste ning kogemuste vahendamist.


Haruldaste luuhaiguste võrgustikuga liitumiseks oli projekti juhtimise eest vastutav dr Katre Maasalu traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust ning kaasvastutajaks kliiniku juhataja dotsent Aare Märtson. Endokrinoloogiliste haiguste osas vastutas võrgustumise eest professor Vallo Tillmann ning kaasvastutajaks oli professor Vallo Volke. Hindamise protsess oli pikk ja ülimalt põhjalik. Pärast seda, kui Urmas Siigur esitas võrgustikku astumiseks avalduse, viidi läbi enesehindamine ja esitati Euroopa Komisjonile sotsiaalministeeriumi kinnitus ja Terviseameti sertifikaat. Kliinikumi vastavust BONE ERN nõuetele auditeeriti esitatud lisadokumentide põhjal, vastavust ENDO ERN nõuetele tuli ekspertkomisjon lausa kohapeale vaatama. Esitatud dokumentide hulk oli suur, alustades ülevaatest kliinikumi kvalifikatsioonist, tegutsemisvalmidusest, diplomijärgsest õppest, ravijuhistest, tööst patsientidega – viimse detailini kõigest, mis mõjutab kliinikumi ravitööd. Auditeerimise lõppedes kirjutati esitatud materjalide ja nähtu põhjal raport, kus näiteks kliinikumi e-lahendused said kiidusõnade osaliseks. Nüüd ootavad need ERN taotlused kinnitust Euroopa riigijuhtide poolt.


Dr Maasalu ise tegeleb süvitsi sellise haruldase haigusega nagu osteogenesis imperfecta, mille esinemissagedus rahvastikus on umbes 1: 30 000. „Tunnetan oma töös hästi, kui palju kasu võib sündida riikidevahelisest võrgustikust nii haiglatele kui ka patsientidele,“ kinnitab dr Maasalu. Professor Vallo Tillmanni eriline huvi on aga haruldased kasvuhäired, millega ta on koos professor Katrin Õunapiga tegelenud juba viimased kümme aastat.


Võrgustikusisene töö on veel väljatöötamise faasis, plaanis on luua haiglatevahelised suhtlusplatvormid ning andmebaasid, mis kiirendaksid haruldase haiguse diagnoosimist ja võimaldaksid parimat ravi. Tulemusliku ravi nimel saavad haiglad Euroopa Liidu piires ravi kombineerida ning nii võib kliinikumis tulevikus rohkem kohata teistest riikidest pärit patsiente.

 

Heli Paluste, sotsiaalministeerium: Euroopa Liidu liikmesriikide nõukogu, kus ka Eesti on esindatud (minu näol), kinnitas 15. detsembril konsensuslikult 23 haiglate võrgustikku, kes hakkavad koostööd tegema mingis kindlas haruldaste ja harva esinevate haiguste valdkonnas. Võrgustike loomise eesmärk on olnud parandada diagnostika ja ravi kättesaadavust haruldaste ja harva esinevate haigustega patsientidele kõigis liikmesriikides.


Võrgustikes on kindel ja kontrollitud ring antud eriala parimaid ekspertkeskuseid, kus on võimalik saada ekspertide nõu ja abi ning vajadusel saata sinna ka oma patsient. Võrgustike koostöö hõlbustamiseks on loomisel ka toetavad infotehnoloogia lahendused terviseandmete turvaliseks vahetamiseks.


Saame olla uhked, et Eestist ühinesid loodud võrgustikega kaks haiglat – Tartu Ülikooli Kliinikum osaleb haruldaste endokriinhaiguste ja haruldaste luuhaiguste võrgustikes ning Ida-Tallinna Keskhaigla haruldaste silmahaiguste võrgustikus. Mõlemad haiglad läbisid sõltumatu hindamise, hinnati vastavaks ekspertkeskustele kehtestatud põhjalikele kriteeriumitele ning said täisliikme staatuse neis võrgustikes. Tulevikus tuleb kindlasti võrgustikke veel juurde ja tekib ka uusi võimalusi taotleda liitumist.


Õnnitlused ja tänud koostöö eest mõlemale haiglale, eriti professor Vallo Tillmannile Tartu Ülikooli Kliinikumist ja dr Artur Klettile Ida-Tallinna Keskhaiglast!

 

Helen Kaju

lk2 parimad kolleegid14. detsembril, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduse valdkonna ühisel jõulukontserdil, anti välja kaks kolleegipreemiat, mille pälvisid dr Vivika Adamson ja dr Silver Sarapuu. Preemia eesmärk on tuua esile häid arstidevahelisi kollegiaalseid suhteid.


Preemia väljaandmise idee sai alguse kliinikumi eetikakomiteesse kuuluvalt dr Ain Kaare ettepanekust, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just eetikakomitee. Edaspidi nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad.


Dr Vivika Adamson töötab infektsioonikontrolli teenistuses ning tema hea suhtlemisoskus ja abivalmidus on need, mis on pälvinud kolleegide tähelepanu.


Dr Silver Sarapuu on ametis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 1. intensiivravi osakonna juhatajana. Dr Sarapuud peetakse suurepäraseks meeskonnakaaskaseks ning tema tasakaalukas loomus soodustab häid suhteid kolleegide vahel.

 

lk2 Ain KaareAin Kaare, vanemarst-õppejõud hematoloogia erialal: Mitte keegi meist ei ole nii tugev, et saaks selles maailmas üksi hakkama. Meil kõigil on aeg-ajalt vaja kedagi, kellelt nõu küsida, kellelt abi paluda, kes toetab meid nii heas kui halvas ja kui vaja, siis ka kelle õla najal pisaraid valada.


Just nende väärtuste esiletõstmiseks on ellu kutsutud kliinikumi kolleegiauhind. See auhind on kolleegilt kolleegile – inimesele, kes ei pea paljuks töölt koju minnes välisukselt tagasi pöörduda, kui tema abi vajatakse; inimesele, kes annab sulle nõu vaatamata ajale ja kohale; inimesele, kellele sinu probleemid ei tundu iial tühised või rumalad. See on auhind minu parimale kolleegile.


Loodan, et see auhind paneb meid mõtlema headele ja sõbralikele kolleegidevahelistele suhetele, mille tulemiks võiks olla pingevaba ja kolleege austav, võib-olla isegi sõbralik tööõhkkond.

verekeskusLõppev aasta on paljudel kliinikutel möödunud kolimistähe all. Liikumised korpuste vahel lõi võimaluse asuda uutesse ruumidesse ka kliinikumi verekeskusel, kes kolis detsembrikuu keskpaigas uutesse renoveeritud ruumidesse Maarjamõisa haigla B-korpuse I korrusele.


Kuna verekeskuse töö on vägagi spetsiifiline ning ei tohi tunnikski katkeda, toimus kolimine mitmes osas: 12. detsembril kolisid L. Puusepa 8 majja verekomponentide väljastamise osakond, vere konserveerimise ja separeerimise osakond ning laboriosakond. Doonorluse osakond seadis ennast uutes ruumides sisse mõned päeva hiljem – 15. detsembril kell 10.00 avati uues asukohas uksed esimesele doonorile.


Verekeskuse tegutsemisaja algusest on teenistus töötanud Maarjamõisa polikliiniku majas. Verekeskuse direktori Helve Königi sõnul kahekümne aasta jooksul väga palju muutunud: „Meie töömaht on oluliselt suurenenud, aga mis peamine – oluliselt on muutunud verekeskusele esitatavad nõuded Terviseameti ja Ravimiameti poolt.“ Ta möönab, et verekeskus on saanud parendusettepanekuid just doonorite eraldamise osas, mida seni püüti ellu viia olemasolevate võimaluste piires. Lisaks nõuete täitmisele lihtsustab verekeskuse kliinikutele lähemale kolimine osakondade vahelist koostööd oluliselt ning Helve Königi sõnul kolleegid „peamajas“ juba ootavad nende lähemale jõudmist.


Uutes keskuse ruumides eraldatakse kolm tsooni: doonoritsoon, tootmisetsoon ja laboritsoon. Uudsena alustab tööd verekabinet, mille ülesandeks on immunohematoloogiliste analüüside tegemine. Kuna verekabineti käivitamine toob kaasa ka uusi tööülesandeid, lisandub verekeskuse personali üks arst ning üks laborant. „Kas tulevikus peab veel muutusi tegema, näitab aeg. Pärast kolimist jätkame kindlasti praeguse töökorraldusega ning vaatame samm-sammult, kas ja milliseid muutuseid on vaja veel teha,“ selgitab Helve König.


Helve König tunneb uhkust, et uutes ruumides alustavad tööd ka kolm uut Lõuna-Eestis ainulaadset immunohematoloogia analüsaatorit. „Mis puudutab laborianalüüse verekeskuses, siis tänu analüsaatoritele saavad nende tulemused olema turvalisemad ja täpsemad, kuna pole enam käsitöö, vaid automatiseeritud arvuti poolt juhitud tööprotsess,“ räägib juhataja. Ühtlasi on soetatud ka uued verekapid, kus hoiustatakse kogu Lõuna-Eesti jaoks kogutud verevaru.


Kuna iga muutus vajab harjumiseks aega, on vereloovutajaid juba mõnda aega teavitatud asukoha muutusest. Helve Köning on veendunud, et uus asukoht on doonoritele mugavam – ruumid on kaasaegsed ja mugavad, sisse pääseb eraldi uksest, keskus asub esimesel korrusel ning ka parkimisvõimalused on väga lähedal.


„Meie enda töötajad on samuti kolimist oodanud – töötingimused paranevad ning töö muutub kiiremaks. Oleme väga tänulikud kliinikumi juhatusele selle otsuse ja panuse eest, mis võimaldab meie keskusel alustada uut aastat uutes töötingimustes,“ tänab Helve König.

 

Helen Kaju

lk7 dr Kaido PaapstelDr Kaido Paapstel kaitses 2. detsembril filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Metabolomic profile of arterial stiffness and early biomarkers of renal damage in atherosclerosis“ („Arterite jäikuse metaboloomiline profiil ja varajase neerukahjustuse biomarkerid ateroskleroosi korral“).

 

Doktoritöö juhendajateks olid vanemteadur Jaak Kals (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ kliinilise meditsiini instituut), professor Mihkel Zilmer (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja professor Jaan Eha (TÜ kliinilise meditsiini instituut). Oponeeris professor Bengt C Fellström (MD, PhD), Uppsala Ülikoolist Rootsist.

 

Kokkuvõte:
Ateroskleroos on krooniline põletikuline haigus, mis põhjustab arterite ahenemist ja/või sulgumist ning sellest tingituna eluohtlikku organite verevarustuse puudulikkust (nt infarkt, insult, gangreen). Ateroskleroosi täpsem varajaste riskitegurite ja patofüsioloogiliste tekkemehhanismide tuvastamine on kriitilise tähtsusega, sest arterikahjustustest tingitud südame- ja veresoonkonna haigused on paljudes riikides, sealhulgas Eestis, surmapõhjustena esikohal.

 

Enamasti kaasub ateroskleroosiga ka arterite jäigenemine (s.o arterite vähenenud võime laieneda vererõhu tõusu mõjul). Aordi suurenenud jäikus ennustab sõltumatult üld- ja kardiovaskulaarset suremust nii erinevates haigusgruppides kui ka üldrahvastikus. Kuna arterite jäigenemine ei ole isoleeritud patoloogiline protsess, vaid on seotud mitmete süsteemsete hemodünaamiliste ja biokeemiliste muutustega, võib just nende seoste detailsem tuvastamine ja analüüs viia sügavama arusaamani veresoonte funktsiooni languse põhjustest.

 

Meie töö eesmärgiks oli tuvastada nii subkliinilise neerukahjustuse biomarkerite kui ka madalmolekulaarsete ühendite profiili (sh lipiidid, aminohapped, süsivesikud) potentsiaalsed seosed arterite jäikusega sümptomaatilise stabiilse südame isheemiatõve ja sümptomaatilise alajäsemete arterite ateroskleroosiga haigetel. Varasemalt on näidatud, et krooniline neerupuudulikkus on seotud arterite funktsiooni häirumisega. Antud töös leidsime, et suurenenud arterite jäikus on sõltumatult seotud uute varajase neerukahjustuse biomarkerite kõrgema tasemega ka nendel ateroskleroosiga haigetel, kellel kliiniliselt väljendunud neeruhaigus puudub. Seega võivad muutused arterite funktsioonis olla seotud neerukahjustusega juba enne kliiniliselt olulise neerufunktsiooni languse väljakujunemist.

 

Samuti leidsime uudsed sõltumatud seosed lipiidide ainevahetuse ühendite (atsüülkarnitiinid, fosfatidüülkoliinid, lüsofosfatidüülkoliinid), aordi jäikuse, endoteeli düsfunktsiooni ning teatud hemodünaamiliste näitajate vahel. Tuvastatud arterite kahjustusega seotud madalmolekulaarsed ühendid võivad tulevikus klassikaliste lipiidide ainevahetuse markerite (üldkolesterool, kõrge ja madala tihedusega lipoproteiinid, triglütseriidid) kõrval rakendust leida uudsete südame- ja veresoonkonna haiguste indikaatoritena, riski täpsema hindamise vahenditena, aga miks mitte ka ravi sihtmärkidena.

 

lk7 Jaak Kals 9 TennusJuhendaja, dr Jaak Kals: Kaido Paapsteli doktoritöö andis spetsiifilised vastused mitmetele veresoonte funktsiooni ja kardiovaskulaarsüsteemi haiguseid laiemalt puudutavatele küsimustele. Kuid minu arust näitab tema töö olulisust hoopis kogu protsessi käigus tekkinud uute küsimuste hulk (millele vastamist me ka jätkame). Kindlasti avardas Kaido Paapsteli dissertatsioon vaatenurka teemal, mil määral on kehas leiduvad madalmolekulaarsed metaboliidid seotud veresoonte funktsiooni, haiguste ja kardiovaskulaarse riskiga. Kuid loomulikult nõuab riskimarkerite ja ravi sihtmärkideni jõudmine veel palju teadustööd ja aega. See kõik viitab aga veresoontealase uurimistöö olulisusele, mida Endoteeli Keskuse egiidi all pisitasa teeme (ühendades seeläbi ka bio- ja siirdemeditsiini ja kliinilise meditsiini instituutide teaduspotentsiaali).

November 2016, naistekliinik
Olin novembris Tartu Ülikooli Kliinikumis sünnitamas. Elan ise Lätis ning ka esimene laps sündis Lätis. Sattudes Tartu haiglasse olen lihtsalt vaimustuses ning tunnen suurt uhkust meie meditsiini üle! See on kindlasti üks ülioluline sotsiaalvaldkond, mis näitab riigi heaolu. Tundsin ennast nii sünnituse protsessi ajal kui ka taastumisperioodil nagu tasulises Šveitsi erakliinikus. Kogu personal on väga hooliv ja abivalmis, haigla varustus ja patsiendi kasutuses olev inventar, palati sisustus – kõik läbimõeldud ja mugav. Eriti positiivne oli arusaamine, et personal püüab võimalikult vähe sekkuda sellisesse looduslikku protsessi kui sünnitus ning sünnitusjärgne periood. Haigla köögile ka ainult heakskiit!

Tahaks avaldada suurimat tänu nii kliiniku juhatusele kui ka kogu personalile, kes igapäevaselt südamega oma tööd teevad, eriti ämmaemand Moonika Pedoskile, kes aitas ilmavalgust näha üpris priskel poisslapsel, ning dr Maie Veinlale, kes ravis ja muretses mehikese tervise pärast.

Lugupidamisega
Alina

Detsember 2016, kirurgiakliinik
Soovime tänada kogu personali, kes oli väga sõbralik, toetav ja professionaalne. Palun andke edasi minu tänu ka dr Urmas Lepnerile, kes tegi imeilusa lõikuse. Ilusat jõuluaega imelisele personalile!


Detsember 2016, närvikliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, traumatoloogia ja ortopeedia kliinik
Suur tänu raviarstile dr Marju Bildile, arstidele dr Ülle Krikmannile ja dr. Tiit Havikole ning kogu meditsiinipersonalile hea ravi, hoolitsuse ja suhtumise eest.


Detsember 2016, hematoloogia-onkoloogia kliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Suur tänuavaldus minu raviarstile dr Jaak Lehtsaarele, kes mind opereeris. Sain nii julgustust kui ka igakülgset infot oma lõikuse kohta ning maailma parimat ravi! Suur tänu ka minu anestesioloogile, kes võttis enne operatsiooni põhjaliku vestluse käigus operatsioonieelse pinge kenasti maha. Suured tänud ka kogu personalile, kes mind pärast operatsiooni hoolega nii ööl kui päeval põetasid!


Detsember 2016, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik

lk6 Egge Haiba ettekanneKliinikumi keskkonnaosakond tõstatas selle küsimuse enda esimesel keskkonnateemalisel konverentsil „Rohelisemalt tervishoius“, mis toimus detsembrikuu alguses. Konverentsi eesmärgiks oli tähelepanu juhtimine sellele, millise jalajälje jätab nii iga indiviidi kui ka suurte asutuste tegevus keskkonnale. Teemad, millel peatuti, andsid ülevaate jäätmekäitlusest haiglates, ravimijääkide sattumisest keskkonda, keskkonnasõbralikkuse rahapoliitikast ning personali koolitamisest ja motiveerimisest. Konverentsi kuulajate seas leidus nii kliinikumi enda töötajaid, Tartu linna esindajaid kui ka kolleege teistest haiglatest.


Keskkonnaosakonna juhataja Triin Arujõe sõnul oli tagasiside konverentsile äärmiselt positiivne: „Näiteks võttis pärast konverentsi minuga ühendust Jõgeva haigla, kes on huvitatud rohelisema tervishoiu nimel ravimijääkide koguma hakkamisest.“ Teine konverentsi koordinaator, Tiina Teder, lisab, et selleks, et tervishoid jätaks endast maha võimalikult väikese jalajälje, tuleb alustada inimeste teadlikkuse tõstmisest ning just seda konverents teha püüdiski.


lk6 rohelisemalt tervishoiusRohelisemalt tervishoius
Peale teadlikkuse tõstmise tuleb hakata muutma inimeste harjumuspärast käitumist, mis on aga hoopis pikem protsess. Keskkonnaosakond on algatanud liikumise „Rohelisemalt tervishoius“, mis sisaldab endas mõtteid, ettepanekuid, koolitusi ja konkreetseid tegevusi, et minimeerida kliinikumi kui tervishoiuteenuse osutaja tegevusest tulenevat võimalikku keskkonna saastamist.


Esimeseks tegevuseks aastal 2017 on kliinikumi inventari taaskasutamisse suunamine. Triin Arujõe ja Tiina Teder toovad välja, et uue inventari ostmisel visatakse tavapäraselt vana minema, samas võib see aga olla kellelegi kõlbulik. „Idee on suunata võimalikult palju asju taaskasutusse. Selleks loome tõenäoliselt Facebooki põhise taaskasutusgrupi, mille liikmeks saavad ainult soovi avaldanud kliinikumi töötajad. Keskkonnaosakond pildistab kliinikumile mittevajalikud mööbliesemed üles ning esimene soovija saab selle sümboolse tasu eest enda käsutusse. Ainuke tingimus on, et uus omanik peab selle transpordi korraldama ise,“ kirjeldab Triin Arujõe.


lk6 Tiina TederTeine valdkond, mille keskkonnaosakond on võtnud enda südameasjaks, on ravimijäägid. See teema on vägagi aktuaalne ning ravimijääkide vähendamiseks on tervishoiuasutuste poolt samme astutud veel vähe. „Kliinikum on ainuke Eestis, kes sorteerib ravimijääke, ehkki Ravimiamet sätestab, et kõik ravimijäägid on keskkonnale ohtlikud,“ lausub Tiina Teder. Hetkel pole veel Eestis tehtud palju selleteemalisi uuringuid, ent keskkonnaosakonna konverentsil tutvustas Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Egge Haiba enda doktorantuuri käigus tehtud reovee mõõtmiste tulemusi, mis näitasid, et ravimijääke leidus pea kõikjal. Ravimite ohtlikkuse määratluse osas on hetkel erinevaid arvamusi. Üldiselt loetakse kõiki ravimijääke ohtlikeks, samas, kui võtta puhtaid elektrolüütide lahuste jääke (st seal sees ei ole lahustatud ravimeid), võiks neid pidada keskkonnale mitteohtlikeks.


Täiesti eraldi kategooria on tsütostaatikumide käitlemine – siin kehtib ainult üks reegel – mitte ainult ravimijäägid, vaid ka kõik tsütostaatikumidega kokku puutunud materjal leotakse ohtlikuks.

Väga oluline on, et kliinikumi töötajad oskaksid jäätmeid õigesti sorteerida, sealhulgas vahet teha erikäitlust vajavatel jäätmetel, ravimijääkidel ja muul prügil.Mitte kõik jäätmed ei ole ohtlikud, vaid ainult osa neist ning inimeste teadlikkusel on suur roll, et õiged asjad satuksid õigesse kohta.


Tulemuslikuks jäätmete kogumiseks ja sorteerimiseks kavatseb keskkonnaosakond läbi viia osakondades koolitusi, luua videomaterjale ning kavas on välja töötada ka e-õppe vorm. „Teatavasti on tänapäeval kõigil kiire ning ajagraafikute sünkroniseerimine osapooltele sobivalt võib saada tihtipeale takistuseks. E-õpe oleks hea alternatiiv, mida meie kolleegid saaksid läbida neile sobival ajahetkel,“ kirjeldab Tiina Teder.


Kolmas valdkond, mis on ka praegu käimas, on suund paberivaba dokumentide liikumise poole. Kui ravimijääkide teema tõstatamise taga oli peidus tegelikult ühendapteek, siis paberivaba liikumise mõtte algatas finantsteenistus. „Meie igapäevane töö jätab loodusesse jälje ja paberivaba liikumine on hea näide jalajälje vähendamisest. Tänaseks juba toimib elektrooniline haiguslugu, enam ei ole vaja kaustade viisi paberkandjal materjale välja printida. Niisamuti liiguvad arved ja lepingud kliinikute, teenistuse ja osakondade vahel dokumendihaldussüsteemi kaudu,“ toob Tiina Teder positiivseid näiteid. Paberivaba dokumendihalduse projekt peaks saama lõpp-punkti 2017. aastal.


Kuna keskkonna hoidmine ja säästmine inimtegevuse tagajärgedest on kindlasti aktuaalne ka tulevikus, on kliinikumi keskkonnaosakonnal plaanis konverentsi pidada edaspidi vähemasti kord kahe aasta jooksul. „Kuna meie esimese konverentsi tagasiside oli nii sisule kui ka vormile väga positiivne, oleme mõttes liikumas rahvusvahelise konverentsi suunas, kuhu tahaksime kaasata ka erinevaid ülikoole, et tuua meie teadmisse rohkem rahvusvahelist kogemust läbi erinevate jääkideteemaliste uuringute,“ lisab lõpetuseks Triin Arujõe.

 

Keskkonnateemalise konverentsi materjalid on leitavad aadressil: http://www.kliinikum.ee/keskkonnaosakond/index.php?option=com_content&view=article&id=26&Itemid=37


Keskkonnaosakonna jäätmeteteemaline video on leitav aadressil: https://www.youtube.com/watch?v=lR9--PSEDlw

 

Helen Kaju

lk8 dr Mati Merila2014. aastal tutvustas Kliinikumi Leht lugejatele ortopeedia erialast välja kasvanud multidistsiplinaarset eriala – käekirurgiat. Kuna tol ajal oli Eesti käekirurgia arengus toimumas mitmeid olulisi, uuris Kliinikumi Leht dr Mati Merilalt selle eriala käekäigu kohta.


Dr Mati Merila, umbes kaks ja pool aastat tagasi olite te sooritanud Pariisis ühe osa Euroopa Käekirurgide Seltside Assotsiatsiooni erialaeksamist ning jäite ootama järgmist eksamivooru aastal 2015. Kas nüüdseks on teil mainekas erialaeksami tunnistus omandatud?
Selle eksami edukaks soorituseks pidin esmalt kaks korda valusalt läbi kukkuma. Sel aastal Santanderis, Hispaanias, see lõpuks õnnestus. Tahtsin endale tõestada, et suudan veel keskeas kõvasti õppida, et omandada huvitav lisaeriala ning täita endale võetud eesmärk.


Mida see tunnustus tähendab teie jaoks?
See on ühe unistuse täitumine, mis loob järgmisi võimalusi ennast erialaliselt realiseerida nii Eestis kui väljaspool Eestit.


Me ei saa jätta küsimata – kas te olete Eestis esimene kirurg, kes on sooritanud käekirurgia erialaeksami?
Esimese eduka eksami sooritas 2014. aastal dr Kristo Kask, kes töötab hetkel käekirurg-ortopeed-vanemarstina Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Mul on selle üle hea meel, sest regionaalhaiglas on olemas tunnustav suhtumine käekirurgia keskuse ja käekirurgi ametikohtade kujundamiseks koos vastava arengukavaga aastani 2020. See loob eeldused ja kindlustunde noorte ja hästi koolitatud kolleegide tööletulekuks, kes saavad pühenduda valitud kitsamale, käekirurgi, erialale. Olen „2. kohaga” täiesti rahul – loodan, et olen oma visadusega noorematele kolleegidele eeskujuks!


2009. aastal loodi Eesti Käekirurgia Selts, mille töös osalete ka teie. Kas käekirurgia omandamise kriteeriumid on seltsi poolt lõplikult välja töötatud?
Käekirurgiks saamise võimalikud variandid ehk kriteeriumid on olemas ning meie ortopeedia ja käekirurgia erialaseltside ühiskomisjoni poolt tunnustatud. Nende alusel on Eestis praegu 4 käekirurgi. Kliinikumis tegelevad süvendatult käeprobleemidega dr Andrus Metsa, dr Mari Tamre, dr Marju Kelviste, dr Katre Maasalu ja mina, kogu vabariigis aga kokku ligi 10–12 kolleegi.


Kas ja millal võiks Eestis olla võimalik astuda käekirurgia residentuuri?
Minu arvates on Eesti on liiga väike käekirurgia eraldiseisva residentuuri jaoks. Vähemalt 6 kuud rahvusvahelisel tasemel käekirurgia keskuses enesetäiendust saab tulevikus olema ilmselt peamine tee, kuidas käekirurgiks saadakse. Esmalt ortopeedia eriala residentuuriõpe 5–6 aastat, seejärel käekirurgia süvaõpe. Kokku seega 11–12 aastat õppimist pärast arstiteaduskonda astumist!


Käekirurgia erialal on kuuldavasti veel üks unistus – käekirurgia keskus, kus ravitakse patsienti algusest lõpuni. Millal võiks see unistus teoks saada?
Keskus on tõesti vajalik selleks, et koondada arstide kompetentsi ja erinevaid haigeid. Nii võiksid võita kõik: haiged, arstid ja kogu ühiskond. Justkui win-win süsteem. Eestis piisaks kahest keskusest, ühes neist peaks olema ka erakorraline ülevabariiklik käekirurgia valvering. Tartu Ülikooli Kliinikumis juba toimis selline valvering nn pilootprojektina ligi kolm aastat, aastatel 2012–2014. Saime paljuski unikaalse kogemuse, kolleegide tunnustuse ja tõdemuse, et meie oskusi ja teadmisi on tegelikult vaja. Tänu valveteenistusele ja eeskätt dr Andrus Metsa suurele pühendumisele, saime koolitada endale meeskonda ka uue võimeka kolleegi – dr Mari Tamre. Dr Metsa ja Tamre on nüüdseks koos teinud mitmeid väga keerulisi, rekonstruktiivseid mikrokirurgilist tehnikat sisaldavaid lõikusi nii üla- kui alajäseme raskete vigastustega patsientidel. Valveringi jätkamine nõuab paraku vähemalt nelja- kuni kuueliikmelist hea käetrauma ja mikrokirurgia kogemusega meeskonda. Käesoleval hetkel ei ole sellist kompetentsi võimalik isegi terve vabariigi mastaabis ühte kohta koondada. Samal ajal on meil Tartus olemas valmidus käekirurgia valdkonna kõikide probleemide lahendamiseks.

lk6 Gruusia haiglaKliinikumi naistekliiniku vanemarstid-õppejõud Anne Kirss, Pille Soplepmann ja Fred Kirss ning hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõud Jaan Soplepmann olid kutsutud oktoobrikuus üheks nädalaks Gruusia pealinna Tbilisisse, et jagada Tartu Ülikooli Kliinikumi ravitöö kogemusi.


Haigla, kus kliinikumi arstid viibisid, kannab nime Open Heart General Hospital ja 5th Clinical Hospital. Nimest nähtub, et haigla on moodustatud kahest juriidilisest isikust, mis tulevikus plaanib koonduda üheks. Haigla peadirektoriks on meditsiinidoktor David Khazaradze ning tegevdirektoriks Tartu Ülikooli vilistlane dr David Mikeltadze. Arstihariduse omandamise ajal ülikoolis kohtus dr Mikeltadze ühtlasi enda tulevase abikaasa dr Nana Kvernadzega, kel olid Tartus samuti käsil arstiõpingud. Noored armusid ja abiellusid. Eestis loodud Gruusia pere on äärmiselt uhke, et ka nende tütar Iveta Mikeltadze lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduse 2016. aastal. Iveta unistuseks on astuda Tartu Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia residentuuri. Tartu Ülikoolist saadud väga hea arstiharidus ning usaldus Tartu arstide teadmiste ja oskuste vastu oli dr David Mikeltadze sõnul peamiseks põhjuseks, miks ta meie arstid enda haiglasse kutsus.


„Gruusia tervishoiusüsteem on korraldatud teisiti kui Eestis,“ selgitab dr Jaan Soplepmann. „Sealsetest haiglatest 97% on erahaiglad ning vaid 3% ülikooli- või munitsipaalhaiglad. Ravi maksumusest peab patsient ise tasuma 30%, ülejäänud 70% katab riik. See on suur edasiminek, kümmekond aastat tagasi maksid patsiendid kogu enda ravi ise kinni,“ kirjeldab dr Soplepmann. Ta rõhutab, et praegune olukord on oluliselt suurendanud patsientide võimalusi saada ravi ning läbi riigi sotsiaalteenuste on vähekindlustatud Gruusia elanikel võimalik taotleda ka kuni 100% riigipoolset ravikulude katmist.


Kliinikumi arste võõrustanud meditsiinidoktor David Khazaradze ja dr David Mikeltadze poolt juhitud haigla on ostetud riigi oksjonilt 2012. aastal. „See maja oli väga halvas ja kõledas tondilossi meenutavas seisus, kus funktsioneeris küll sünnitus- ja kirurgia osakond, ent ülejäänud 1980ndatel ehitatud maja oli täiesti amortiseerunud ja tühi,“ räägib dr Fred Kirss. Maja renoveerimiseks on võetud väga suur summa laenu ning protsess on jõudnud sinnani, et haiglas töötavad erakorralise meditsiini, üldkirurgia, traumatoloogia-ortopeedia, näo-lõualuukirurgia, neurokirurgia, sünnitus- ja günekoloogia, vastsündinute internsiivravi, üldintensiivravi, kardioloogia, kardiointensiivravi, interventsionaalkardioloogia, kardiokirurgia, neuroloogia, psühhiaatria osakonnad ning polikliinik. Viiekorruselises kahe tiivaga haiglas on kokku 220 voodikohta ning haigla teeninduspiirkonda kuulub ligikaudu 500 000 elanikku.


lk6 kliinikum Gruusias2Kuna ravitöö osas on võetud eesmärgiks vastata Euroopa meditsiiniteenuste standarditele, kutsutakse Gruusiasse väliseksperte erinevatest riikidest, Saksamaalt, Šveitsist ja nüüd ka Eestist. Sügisel käis kliinikumi naistekliinikus õppimas sealse haigla günekoloog Shorena Samushia. „Meid paluti Gruusiasse endoskoopilise kirurgia meetodeid arendama ja õpetama,“ lausub dr Kirss. Ta kinnitab, et grusiinid on äärmiselt suure tahte- ja saavutusvõimega. „Meie meeskond sai Gruusias kasulik olla hüsteroskoopiliste ja laparoskoopiliste operatsioonide läbiviimisel ja õpetamisel. Haiglasse oli just ostetud uus hüsteroskoop ning laparoskoopiliselt oli seni läbi viidud vaid väiksemaid lõikusi,“ selgitavad dr Fred Kirss ja dr Pille Soplepmann. Dr Jaan Soplepmann osales operatsioonidel, intensiivraviosakonna töös, üldkirurgia osakonna visiitidel ja ravitöö planeerimisel. Lisaks aitas ta jälgida ka hüsteroskoobi kokkupanemist ning selle tehnilist toimimist. Dr Anne Kirss koordineeris sisearstina ravitööd kaasuvate haigustega rasedate patsientide jälgimisel, näiteks diabeeti või hüpertensiooni põdevate tulevaste emade puhul. Koos viidi läbi ka ultraheliuuringuid ning hiljem arutleti diagnooside üle. Dr Fred Kirss toonitab, et sealsete arstide arusaam ultrahelist on väga hea. Dr Fred Kirss ise ja dr Pille Soplepmann osalesid nii ambulatoorses kui ka statsionaarses sünnitus- ja günekoloogia osakonna töös. Kuna arstide töös on asendamatu roll ka õendustöötajatel, sai ka sealse haigla operatsiooniõde juhtnööre meie arstidelt, et kliinikumi kogemust ja nõuandeid kohalikes oludes omakorda edasi anda.


Kliinikumi arstid tutvusid külastatud Tbilisi haiglas Eesti osalusega ettevõtte Neo-Est tööga, mis tegeleb reproduktiivmeditsiiniga. Neo-Est ettevõtte teenused on võimaldanud paljudel Gruusia ja ka lähisriikide lastetutel naistel emaks saada. Huvitav on teada, et Gruusias on erinevalt Eestist lubatud naistel saada lapsevanemaks surrogaatema abil.


Gruusias algavad arstide tööpäevad tavaliselt kell 9.30–10.00, mis ilmselt on kujunenud nii seetõttu, et lasteaiad ja koolid avatakse kell 9.00.

lk9 Kahre Tiina TennusBerliini äärelinnas, Max Delbrücki Molekulaarmeditsiini keskuses toimus 31. oktoober kuni 4. november 2016 kursus „Identifying Genes for Mendelian Traits using Next Generation Sequence Data“ molekulaargeneetikutele, kes tegelevad nn uue põlvkonna sekveneerimise andmete analüüsimisega. Kursuse organiseerijateks ja juhendajateks olid juba kolmandat korda oma ala tippspetsialistid: prof Suzanne Leal Baylori Meditsiinikolledžist ja Michael Nothnagel Kölni Ülikoolist, Kölni Genoomika Keskusest.


Kursusest võttis osa kokku 20 väga erinevat spetsialisti – oli teadlasi, kes tegelesid põhiliselt uute haigusseoseliste geenide tuvastamisega suurtes uuringugruppides nt Alzheimeri tõvega patsiendid ning nende pereliikmed ja oli veterinaargeneetikuid, kes tegelesid hoopis koerte geneetiliste haigustega. Esindatud olid ka ravimuuringutega tegelevad teadlased ning kliinilised molekulaargeneetikud. Rohkem olid esindatud Saksamaa ning Põhjamaad (Soome, Norra, Taani, Fääri saared, Island ja Iirimaa), kuid osavõtjaid oli ka Portugalist, Itaaliast ja Iraanist ning allakirjutanud Eestist.


Kursus vältas terve nädala ja ajakava oli väga tihe. Kõigil päevadel olid hommikupoolikuti ülevaatlikud loengud ning pärastlõunati oli võimalus nelja tunni vältel praktilisi ülesandeid lahendades tutvuda erinevate arvutiprogrammidega.


Esimestel päevadel tutvustati geneetiliste markerite ahelduse (linkage) analüüsi põhiterminoloogiat ja aheldustasakaalutuse skooride (LOD score) hindamist. Esmalt olid harjutused n-ö paberi ja pliiatsiga – sugupuude joonistamine ja haiguse pärandumistüüpide ennustamine ning haplotüüpide määramine. Järgnevalt saime töötada erinevate markerite aheldatuse programmidega nagu SLINK, SEQlink, RarePedSim MERLIN, PEDMANAGER ja PEDCHECK jt. Kõigepealt õpetati meile, kuidas kanda üle andmeid suurtest sugupuudest arvutiprogrammidele mõistetavasse keelde, näiteks sugulussidemeid, haiguse tunnuseid ja raskusastet, analüüsitud markerite iseloomustus. Kõige suuremat väljakutset pakkus seejuures arvuti tarkvarade LINUXI /UNIXi süsteemiga kohanemine ja nende käskluste kiire omandamine.


Kuna ahelduse analüüsi programme on väga erinevaid, olid mitmed loengud pühendatud sellele, kuidas valida sobivaimat erinevate uuringute jaoks: kui näiteks on tegemist hästi suurte sugupuude ja väheste analüüsitud markeritega või vastupidi, kui sugupuud on väikesed, kuid testitud on palju markereid üle kogu genoomi. Programmide valikut mõjutab kindlasti ka haiguse pärandumistüüp: kas autosoomdominantne, -retsessiivne või X-liiteline, kas tegemist on haiguse täieliku või vähenenud penetrantsusega, või kas suguvõsas on sugulusabielusid.


Mitmed loengud keskendusid ka spetsiifiliselt uue põlvkonna sekveneerimise andmete analüüsile, tutvustati erinevaid instrumente, DNA järjestuse andmete genereerimise põhimõtteid, nende sisemist kvaliteedikontrolli, huvipakkuvate geneetiliste variantide annoteerimist ja filtreerimist kogu andmehulgast. Samuti andmeteanalüüsi IT-lahendusi, võimalusi ja maksumust. Arutleti teemadel, keda ja kui palju perekonnast peaks ülegenoomsete analüüsidega testima, et võimalikult efektiivselt kasutada rahalisi vahendeid uute haigusseoseliste geenide ja variantide leidmiseks. Eraldi loengud puudutasid ülegenoomsetel analüüsidel tuvastatud variantide funktsionaalse olulisuse määramist. Kõlama jäi, et pole ühtki erilist või ainsat programmi, mis suudaks ennustada 100% täpsusega, kas antud muutus geenis on ka haigusseoseline. Alati soovitatakse kasutada olenevalt muutuse iseloomust vähemalt 5–6 erinevat programmi. Saime nende programmidega ka ise praktilistes harjutustes tutvuda. Paljusid neist kasutame ka meie oma igapäevatöös: näiteks CADD, Mutalyzer, Mutation Assessor, Mutation Taster, PhlyoP, Polyphen-2, SIFT.


Kuna juunis 2016 osteti ka kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskusesse kaks uue põlvkonna sekveneerimise instrumenti MiniSeq ja NextSeq 500, olid viimastel päevadel antud ülevaated eriti huvipakkuvad. Mõlemad instrumendid on molekulaardiagnostika laboris juba töösse rakendatud ja erinevad haigusseoselisuse hindamise programmid ka sisseostetud.


Seekordsetele kursustele vajutas kindlasti oma pitseri kursustele jõudmise logistika. Kuna kursus toimus äärelinnas, kogesid kõik osalejad ja juhendajad, et vähemalt Berliini transpordis ei toimi müüt Saksa täpsusest. Ootamatud rongiliikluse ümberkorraldused ja busside vahalejäämised panid küll kõigi osalejate närvid proovile ning ka päevakavas tuli mõnikord teha mööndusi.


Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi toel käisid kursustel nii molekulaargeneetilisi kui ka sotsiaalseid oskusi täiendamas dr Tiina Kahre ja Hanno Roomere kliinilise geneetika keskusest.

Tiina Kahre
Molekulaardiagnostika labori juhataja

Hanno Roomere
Laborispetsialist

lk11 MoldovaTartu Ülikooli Kliinikumi arstid ja õed külastasid taas Moldova kolleege. Visiidi eesmärk oli nii varasema koostöö tulemuste hindamine kui uute teadmiste tutvustamine.


Arstide õlul oli perioperatiivne antibakteriaalne profülaktika, õed aga hindasid, kuidas esimese projektiga antud teadmised on kinnistunud ning lisaks tegelesid ventilaatorpneumoonia profülaktika nippide edasiandmisega.


Kliinikumi arstid tegid kolmes osakonnas antibiootikumide kasutamise hetkleviuuringu, et kaardistada hetkeseis. Uuringu jaoks valiti reanimatsiooniosakond, intensiivravi ning ortopeediaosakonnad ning hinnang anti ühtekokku 86 patsiendi haigusloole tuginedes. Matti Maimets aga viis hetklevimusuuringu tulemusi kasutades läbi seminari perioperatiivsest antibakteriaalsest profülaktikast. Seminaris arutati läbi nii preparaatide valik, manustamise viisid, manustamise aeg, annustamine kui ka selle kestus. Kõige elavam diskussioon tekkis nii manustamise kestuse kui ka annustamise üle. See on valdkond, mis vajab suuremat tähelepanu.


Õed aga hindasid kätehügieeni olukorda haiglas. Üle sai vaadatud terve haigla, lisaks tuletati seminari vormis meelde kätehügieeni põhitõed. Teine seminar pühendati ventilaatorpneumoonia ennetamise võtetele intensiivraviosakondades. Omaette tähelepanu pälvisid nii vastse sterilisatsiooniosakonna töökorralduslikud küsimused kui ka jäätmekäitus.


Järgmise sammuna tulevad Moldova kolleegid Tartusse, et oma silmaga näha ja kogeda infektsioonikontrolli igapäevatöö erinevaid külgi.


Projekti „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas“ rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

 

Kliinikumi Leht

lk11 Moldova arengukoostoo est

lk5 dr Katre JyrgensonEBUS-TBNA ehk ultrahelibronhoskoopia transbronhiaalse nõelaspiratsiooniga on oluline uuring eelkõige tsentraalsete kopsukasvajate diagnoosimisel ning kartsinoomide staadiumi määramisel, mediastinaalsete metastaaside diagnoosimisel, aga ka lümfoomide ja granuloomidega kulgeva haiguse, nagu näiteks sarkoidoosi, diagnoosimisel. Kasvajaliste haiguste diagnostikas on EBUS-TBNA sensitiivsus ja spetsiifilisus üle 90%.

 

2016. aasta oktoobrikuus toimus Sloveenias, Golnikus juba 21. korda interventsionaalse pulmonoloogia koolitus, mis hõlmas endas põhjalikku EBUS uuringu käsitlust ning millest minul ja torakaalkirurgia 5. aasta arst-resident Indrek Bennol oli võimalus osa võtta tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi Arendusfondi finantseeringule. Kahel koolituspäeval osales ligikaudu 20 osavõtjat erinevatest Euroopa riikidest. Just koolitusest osavõtjate piiratud arv tagas kõigile osalejatele piisavalt optimaalse aja töötamaks praktilistes töötubades. Kursuse kuraatoriks oli A. Rozman ning esinejaid oli nii Sloveeniast kui ka Saksamaalt ja Portugalist. Kahepäevasel koolitusel anti põhjalik teoreetiline ülevaade interventsionaalsest bronhoskoopiast käsitledes erinevaid teemasid alustades EBUS-e teostamise põhitõdedest nagu näiteks erinevate lümfisõlmede regioonide tundmine, radioloogilise leiu interpreteerimine, biopsia materjali edasine käsitlemine ja mikroskoopiline hindamine. Koolitusel räägiti ka protseduuriaegsest sedatatsioonist ja ventilatsioonist ning antikoagulatsioonist lõpetades erinevate tüsistustega. Samuti käsitleti endoskoopilisi kopsumahtu vähendavaid meetodeid emfüseemi korral (klapid, koilid, kuuma-auru ablatsioon) ning endoskoopilist bronhiaal-termoplastikat raske astma ravis. Teoreetilist koolitust illustreerisid haigusjuhupõhised arutelud, mille käigus oli võimalik aktiivselt kaasa mõelda ja küsimusi küsida, ning ka reaalajas ülekanded Golniku haigla endoskoopiakeskusest. Otseülekande protseduuride patsiendid olid väga huvitavalt valitud – neist esimese puhul käsitleti perifeersest tuumorist radialEBUS-e abiga (360 kraadi ultraheli pilti näitav kateeter, mis võimaldab hinnata selliseid perifeersemaid kopsu koldeid, mida tavapärase bronhoskoobiga visualiseerida ei ole võimalik) biopsiate võtmist arkoskoobi kontrolli all ning koheselt ka reaalajas ROSE (rapid on-site evaluation ehk kohe protseduuri käigus patoloogi poolt biopsia materjali hindamist selle rohkuse, adekvaatsuse ja võimaliku diagnoosi aspektist) demonstreerimist koostöös patoloogiga. Teine reaalajas ülekanne demonstreeris mediastinaalse suure tsüsti vedeliku drenaaži EBUS kontrollitud punktsiooniga. Lisaks kirjeldatule hõlmas koolitus ka neljas erinevas töötoas teoreetiliste teadmiste rakendamist praktikasse. Töötubades sai proovida EBUS-ga erinevate lümfisõlmede regioonide tundmist ning transbronhiaalse nõelaspiratsiooni tegemist, krüobiopsiate ja radialEBUS-e tegemist ning emfüseemi korral kopsumahtu vähendavate klappide asetamist. Igas töötoas oli kaks juhendajat lisaks bronhoskoopia kabineti õele, kes juhendasid ja andsid praktilisi näpunäiteid protseduuride paremaks läbiviimiseks luues hästi kollegiaalse ja sõbraliku õhkkonna.

 

Antud koolitus oli meile väga kasulik ja informatiivne ning andis hea võimaluse omandada uusi teoreetilisi ja praktilisi teadmisi interventsionaalse pulmonoloogia alal, mida saame rakendada ka enda edaspidises töös kliinikumis.

 

Dr Katre Jürgenson
Pulmonoloog

lk12 Helve MaripuuTartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond andis teist korda välja aasta sotsiaaltöötaja tiitli, mille pälvis tänavu kliinikumi sotsiaaltöötaja Helve Maripuu.


Tiitliga tunnustatakse sotsiaaltöötajat, kellega Lastefondil on olnud väga meeldiv koostöö ning kes on üles näidanud siirast hoolivust abivajaja suhtes. Lastefondi toetusjuht Eveli Ilves lisab, et tiitlit jagatakse välja kohalikus omavalitsuses või raviasutuses töötavale sotsiaaltöötajale kindlate kriteeriumite alusel. „See on sotsiaaltöötaja, kes on Lastefondi abi vajavat last igakülgselt toetanud ning suunanud, olnud fondiga positiivses dialoogis eesmärgiga leida parim lahendus abivajajale ning teinud omalt poolt koostöö meeldivaks, positiivseks ja tulemuslikuks,“ täpsustab ta. Helve Maripuu on just selline sotsiaaltöötaja: „Tema poolt Lastefondile esitatud toetustaotlused on alati väga korrektselt täidetud sisaldades kogu vajalikku informatsiooni toetusotsuse tegemiseks. Ta on ka eelnevalt meiega pidevas kontaktis ning on peredele igati toeks.“

 

Kommentaarid lapsevanematelt:


Krista Nurk: „Helve näol on tegemist väga sõbraliku ja abivalmi inimesega. Meil oli temast suur abi, kui sattusime kevadel seoses tütre sünniga ootamatult abivajaja rolli. Helve hakkas meid kohe suunama, mida teha, kui perre sünnib puudega laps. Tänu temale saime kiiresti sotsiaalkindlustusametile esitatud puudetaotluse ning ta rääkis meile ka võimalusest paluda toetust tütre abivahendite soetamiseks Lastefondilt. Sellises raskes olukorras ei tea tihtipeale, kuidas toimida ja kust abi otsida. Meil oli hea meel, et Helve sai meid aidata ja suunata. Tänu temale saime oma tütre haiglast natuke kiiremini koju tuua, kuna tema organiseeris oma tuttavalt meile aspiraatori ajaks, mil ootasime Lastefondi toetusotsust.“


Agne Valner: „Helve Maripuu on väga meeldiv ja abivalmis inimene, kes oskab kuulata ja suudab leida lahendusi ka sellistes olukordades, mis ei kuulu sotsiaaltöötaja töövaldkonda. Ta räägib rahulikult ja õpetab, kuidas ja kuhu abi saamiseks pöörduda.“

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond

lk11 medinfo gerontoloogiaMeditsiiniinfo keskuse raamaturiiulid on täienenud kolme uue raamatuga: Vello Padriku koostatud „Eesti kirurgiast läbi aegade“, David Messeri romaan „Sigmund“ ning kõrgkooliõpik „Gerontoloogia“, toimetajaks Kai Saks.


Raamatu „Eesti kirurgiast läbi aegade“ näol on tegemist väga mahuka ja põhjaliku ülevaateteosega, mis hõlmab kirurgia kui eriala kujunemislugu Eestis alates 19. sajandi algusest kuni tänapäevani välja. Kogumiku autoriteks on rida tuntud ja tunnustatud meedikuid, nende hulgas Ain-Elmar Kaasik, Toomas Asser, Tiit Haviko, Toomas Sulling jpt.


Romaani „Sigmund“ autoriks on salapärane David Messer, kelle pseudonüümi taga on tegelikult ülikooli psühhiaatriakliiniku professor Eduard Maron. Romaan räägib psühhoanalüüsi rajajast Sigmund Freudist, kes vana mehena on sattunud tänapäeva Londonisse. „Sigmundi“ on vene keelest tõlkinud Margus Leemets.


Huvilised saavad neid kahte raamatut meditsiiniinfo keskusest endale lugemiseks laenutada.


Kõrgkooliõpiku „Gerontoloogia“ autorite hulgast leiab lisaks toimetaja Kai Saksale ka Toivo Maimetsa, Riin Tamme, Raivo Uibo jt. Õpik annab põhjaliku ülevaate vananemisega seotud temaatikast ja selle erinevatest aspektidest.

 

Ootame Teid!
Teie meditsiiniinfo keskus

Pärast Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärgu valmimist kolis J-korpuse kolmandale korrusele kliinikumi endoskoopiakeskus. Endoskoopiakeskus moodustati sisekliiniku, kirurgiakliiniku ning hematoloogia-onkoloogia kliiniku baasil. Keskus alustas tööd 1. veebruaril 2016, pakkudes endoskoopilisi protseduure nii ambulatoorsetele kui ka statsionaaris ravil olevatele patsientidele. Kui varem oli endoskoopia peamiselt diagnostilise tähtsusega protseduur, siis tänasel päeval on diagnoosi selgudes sageli samal protseduuril võimalik kohe patsienti ka endoskoopiliselt ravida.


lk2 Lilian RaugmaeEndoskoopiakeskuses on kokku kaheksa endoskoopiakabinetti, neist sisse seatud on hetkel kuus. „Kuue kabineti töös hoidmine viiel päeval nädalas on hetkel ka meie personali hulka arvestades maksimaalne koormus,“ lausub endoskoopiakeskuse juhataja dr Karin Kull. Endoskoopiakeskuse koosseisu kuuluvad sekretär, 4 põetajat, 8 õde (sh vanemõde, kes on hetkel lapsehoolduspuhkusel). Endoskoopilisi uuringuid teevad 10 sisekliiniku, 6 kirurgiakliiniku ja 4 hematoloogia-onkoloogia kliiniku arsti. Keskuses tehtavad protseduurid on gastroskoopia, koloskoopia, ERCP (endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia), enteroskoopia, kapselendoskoopia ja pH-meetria. Kirurgiakliiniku arstide poolt teostatakse vajadusel erakorralise endoskoopia protseduurid. Dr Kull rõõmustab, et endoskoopiakeskusel on olemas nüüd ka viiekohaline jälgimispalat. „Jälgimispalat annab meile võimaluse teha rohkem uuringuid anesteesias, lisaks saame nüüd teha uuringuid anesteesias ka ambulatoorsetele patsientidele. Sisekliinikus alustati koostöös anestesioloogia ja intensiivravi kliinikuga anesteesias uuringute tegemist juba aastal 2014, kuid ruumipuudusel vaid ühel päeval nädalas ning ainult statsionaari haigetele,“ selgitab dr Kull. Alates veebruarikuust on anesteesias tehtud protseduure kahel päeval nädalas, oktoobrist kolmel päeval nädalas.


lk3 dr Karin Kull ode Merle OispuuUuringut läbi viiva arsti ja endoskoopiaõe käsutuses on kaasaegne ja hinnaline tehnika – erinevaid endoskoope on keskuses kokku ligi 40, millest ainuüksi ühe rahaline väärtus on sõltuvalt mudelist 20-30 000 eurot. Endoskoopide arv ja personali töökorraldus annavad võimaluse töötada ilma pausideta. Töös olnud endoskoop tuleb pärast protseduuri esmalt puhastada ja desinfitseerida, selleks on sisse seatud kaheksa pesumasinat, mille üks pesutsükkel kestab 40 minutit. Pärast pesuprotsessi liiguvad endoskoobid kuivatuskappidesse, kust neid välja võtta saab vaid uksekaardiga. Dr Karin Kull selgitab, et kõik endoskoobid on varustatud spetsiaalse kiibiga, neljas pesumasinas pestavate endoskoopide teekond on juba täielikult elektroonselt jälgitav alates uuringu teostamisest patsiendil kuni selle jõudmiseni uuesti puhtana kuivatuskappi. See on oluline eelkõige infektsioonikontrolli aspektist – kui on vaja jälile saada mõnele viiruspuhangule või bakteri levikule. Jälgimissüsteemi teeb võimalikuks Endoscan süsteem, mis on plaanis soetada ka puuduolevale neljale pesumasinale. „Kui saaksime seadistada Endoscan süsteemi ülejäänud neljale pesumasinale, oleks meie keskuses sisse viidud täiselektroonne jälgimissüsteem kõikidele endoskoopidele, mis on olnud ka üheks meie keskuse eesmärgiks sel aastal,“ lausub dr Kull.


Esimese tegevusaasta eesmärkide hulka kuulus ka uue ultraheli endoskoobi ostmine ning Exera III püstaku soetamine, mis vahetas välja vanima kasutuses olnud süsteemi.


Endoskoopiakeskus on kliinikumis esimene, kes on täielikult üle läinud elektroonsele broneerimissüsteemile. Kliinikumi arstid saavad uuringuaegasid broneerida ise läbi eHLi või siis läbi endoskoopiakeskuse sekretäri, kes paneb samuti broneeringud elektroonsesse vormi. Keskuse juhataja sõnul on süsteem hästi käivitunud ja vastu võetud ning aegade broneerimine on oluliselt kiirem ja operatiivsem.


Olemasolevat teadmust ja tehnikat kasutab endoskoopiakeskus ka osaledes Haigekassa partnerina 1. juulil 2016 alanud jämesoolevähi sõeluuringus, pakkudes sõelkoloskoopia teenust.


Erilised endoskoopiaõed
Keskuses viib koos arstiga diagnostilist või raviprotseduuri läbi endoskoopiaõde, kes peab olema käeliselt osav ja kiire reaktsiooniga, kuna uuringu puhul on tegemist meeskonnatööga. Endoskoopiaõde peab läbima eriväljaõppe, erinevate uuringuspetsiifiliste tegevuste omandamine võtab vähemalt aasta. Septembri lõpus toimus kliinikumis ka endoskoopiaõdede ühingu sügiskonverents, kus kavas olid nii suulised ettekanded kui praktiline õppus. Osalenud endoskoopiaõed pidasid oluliseks, et konverents leidis aset just Eesti ainsas ülikoolihaiglas, kus sai Tartu suurte kogemustega arstidelt nii teoreetilisi teadmisi omandada kui ka reaalselt kätt harjutada.


Tulevikuvaated
Olgugi, et endoskoopiakeskus alustas tegevust veebruaris, on eeldatav diagnostilise ja raviprotseduuride arv aasta lõpuks ligikaudu 8500 protseduuri. Dr Karin Kull sõnab, et kliinikumi uue endoskoopiakeskuse eesmärk on olla parima sisseseade ja personaliga Eestis, pakkudes suurimat uuringute ja raviprotseduuride valikut. „Oluline osa selle jaoks on juba tehtud – uus keskus ja ruumid on meil juba olemas, kusjuures oleme väga rahul meie töökeskkonna funktsionaalsusega. Teiseks on meil olemas kõrge kvalifikatsiooniga personal ning pidev töötajate väljaõpe jätkub nii kohapeal kui ka mujal,“ kommenteerib ta. „Kindlasti tahame juurutada uusi endoskoopilisi diagnostika ja ravimeetodeid, näiteks ultraheliendoskoopia või mukosektoomia. Eeldatavasti on aasta lõpuks käivitunud ka täielikult endoskoopide jälgimissüsteem.“


Märkimisväärse osa aga vajaliku eesmärgi saavutamisest sõltub investeerimisotsustest. Suuremahulisi investeeringuid nõuab uue arkoskoobi, Olympus Exera III koos scopeguide koloskoobiga, uute endoskoopide ning Pentax liikuva püstaku ostmine. Nimetatud tehnoloogia soetamine võimaldaks kasutusele võtta keskuses ka seitsmenda uuringutoa. „Kui juba loetlemiseks läks, siis tegelikult on ülikoolihaigla jaoks vajalik ka scopeguide ja ka sellised endoskoobid, mida kasutatakse harva, näiteks kolangioskoop,“ lõpetab dr Kull mõtiskledes.

 

Dr Karin Kulliga vestles Helen Kaju

Käesoleva aasta kevadest on kliinikum osutanud e-konsultatsiooni teenust. Teenus on suunatud perearstidele, et parandada õigeaegse eriarstiabi kättesaadavust.


E-konsultatsiooni tellimiseks peab perearst kirjutama patsiendile e-saatekirja ja saatma selle tervise infosüsteemi vahendusel eriarstile. Eriarst saab toimida kaheti – esimesel juhul annab ta perearstile soovitused, kuidas patsienti ravida või jälgida, digitaalselt. Teisel juhul, kui eriarst peab vajalikuks, võtab ta ravi üle, kutsub patsiendi vastuvõtule ning planeerib patsiendile vajalikud uuringud ja protseduurid. Seega loob e-konsultatsioon tegelikult ka võimaluse suunata kiiremat arstiabi vajavad patsiendid väljaspool järjekorrasüsteemi vastava eriala vastuvõtule.


Haigekassa rahastab hetkel e-konsultatsiooni 13 erialal: endokrinoloogia, gastroenteroloogia, hematoloogia ja onkoloogia, kardioloogia, neuroloogia, otorinolarüngoloogia, pediaatria, pulmonoloogia, reumatoloogia, uroloogia, ortopeedia, allergoloogia-immunoloogia.


Septembrikuu lõpuks oli kliinikumis tehtud 277 e-konsultatsiooni (alates aprill 2016). Iga kuuga on konsultatsioonide arv kasvanud ning kõige rohkem on e-konsultatsioone läbi viidud uroloogia erialal. 60% (164) vastustest on toimunud e-konsultatsioonidena, mil vastus on perearstile antud elektrooniliselt. 39% juhtudel on ravi üle võetud ja patsiendid vastava eriala vastuvõtule ja/või uuringutele kutsutud. 5 juhul on saatekiri puudulike andmete tõttu tagasi lükatud.

Uuringute ja e-konsultatsiooni eest tasub uuringu või e-konsultatsiooni tellinud perearst vastavalt tervishoiuteenuste loetelus kehtestatud teenuse (piir)hinnale.


Kliinikumi Leht uuris enim e-konsultatsioone läbi viinud uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhatajalt Andres Kotsarilt mõtteid teenuse kohta.


lk6 uroloogiaTeie osakond ületab läbi viidud e-konsultatsioonide arvuga pikalt teisi. Tundub, et olete võtnud enda südameasjaks eriarstide ja perearstide koostöö parandamise?
Oleme näinud e-konsultatsioone osana või siis esimese sammuna digitaalse saatekirja kasutusele võtmisel. Ehk siis käsitleme e-konsultatsioone enda jaoks digitaalsete saatekirjadena perearstilt eriarstile. E-konsultatsiooni kaudu tulnud saatekiri võimaldab meil patsienti uroloogi vastuvõtule tulekuks oluliselt paremini ette valmistada. Meie osakonnas on igapäevaseks probleemiks haiged, kes tulevad vastuvõtule eelnevalt uurimata, vahel isegi täiesti tühja saatekirjaga. E-konsultatsiooni kaudu saame vajalikud baasuuringud juba valmis tellida ja haige käsitlus vastuvõtul on konkreetsem. Võidavad nii patsiendid, kellel jäävad ära tühikäigud eriarsti juurde, perearstid, kes saavad vastuse oma patsiendi murele kiiremini, aga ka uroloogid, kelle vastuvõtule saabub juba uuringutel ära käinud haige.

 

Kuidas üks e-konsultatsioon täpselt välja näeb? Kas e-konsultatsioon võtab vähem või rohkem aega võrreldes tavalise arstivisiidiga?
E-konsultatsioon tähendab hetkel perearsti poolt saadetud digitaalse saatekirja ülevaatamist. Eriarstil on võimalik puudulike eelandmetega saatekiri ilma pikema käsitluseta tagasi saata. Korrektselt vormistatud saatekirjale võib kirjutada kas vastuse, kui haige ei vaja täpsustavaid uuringuid ega ravi uroloogi juures, või saab haige võtta üle ehk kutsuda uroloogi vastuvõtule.

Saatekirja ülevaadanud eriarstil on võimalik olenevalt haiguse laadist määrata, kui kiiresti haige peab vastuvõtule pääsema, samuti millised analüüsid peavad olema eelnevalt tehtud perearsti juures. Ka saame tellida juba eriarsti visiidi arvele suuremad vajalikud uuringud. Näiteks neerukivi kahtlusega patsiendile saame kompuutertomograafilise uuringu juba eelnevalt valmis organiseerida ja kui haige vastuvõtule tuleb, võib hakata tegelema konkreetselt juba ravi planeerimisega. Haigel jääb ära üks tühi käik uroloogi juurde. Senini tuli sageli vastuvõtule palju uurimata haigeid, kelle pidime esmasel visiidil alles uuringutele saatma ja tagasi kutsuma kas siis ametlikule vabale ajale 3–4 kuu pärast või mitteametlikult varem, teiste haigete vahele. Esimene variant reaalses elus ei töötanud, polnud südant haigetel, kes niigi on vastuvõtule tulekut sageli pikalt oodanud, lasta nüüd ka veel vastustega tagasitulekut sama pikalt oodata. Nii olid ambulatoorse vastuvõtu päevad enamasti mitmekordselt üle broneeritud.

Aega kulub eriarstil ühe e-konsultasiooni ülevaatamisele ja vastamisele või siis uuringute planeerimisele hetkel 5–10 minutit, sõltuvalt kui komplitseeritud juhtumiga on tegemist. Samas kulub kindlasti rohkem aega registratuuri töötajal ja uroloogia ambulatoorse osakonna õel, kes ülevõetavale haigele vajalike uuringute broneeringud teeb ja nad õigeks päevaks kohale kutsub.

 

Nüüd, kui olete üle poole aasta e-konsultatsioone teinud, kuidas teile tundub, kas selline koostöö pere- ja eriarstide vahel toimib hästi?
Siiani võib perearstide kohta mõne väga üksiku erandiga öelda vaid kiidusõnu, enamik saatekirju on vormistatud hoole ja põhjalikkusega. Ka perearstide poolt on tagasiside olnud valdavalt positiivne. Antud kontseptsioon on siiski alles algfaasis ja mitmed tehnilised nüansid vajavad väljatöötamist.

 

Te olete praktiseerinud paljudes teistes Euroopa haiglates – kas ka mujal maailmas kasutatakse moodsat e-lahendusega konsultatsiooni patsientide ravis?
Soomes on digitaalne saatekiri enamikes haiglates igapäevase töö osa. Eranditult kõik haiged, kes ülikoolihaigla, aga samuti ka kesk- või maakonnahaigla eriarstide polikliinikusse tulevad, on eelnevalt saatekirja andmete põhjal juba vajalikud analüüsid andnud ja uuringutel käinud. Samuti ei tulnud Inglismaal kõrgema etapi erialapolikliinikusse tühja saatekirjaga ja uurimata haigeid.

 

Kuidas teile tundub – kas perearstid on e-konsultatsioonist piisavalt teadlikud ning kasutavad seda võimalust piisavalt aktiivselt?
Teadlikkus tõuseb kiirelt ja erinevate perearstide poolt tulnud saatekirjade arv kasvab praktiliselt iga nädalaga. Hetkel on siiski tegemist veel vaid jäämäe tipuga.

 

Kas saate tuua ka mõne marginaalse näite e-konsultatsioonide praktikast, kust konsultatsioon on olnud „elu päästva“ kaaluga?

lk5 dr Janno koolitusHelsingi ja Uusimaa piirkonna haiglate ühendusel (HUS-il) on plaanis 2019. aastal alustada Helsingis uue psühhiaatriahaigla ehitamist, mille osaks on sundravi osakond. Kuna seda tüüpi haiglaid ehitatakse riigis sajandis ühel korral, siis korraldati 21.–23. septembril koolitusüritus Training School 2016 – Modern forensic in-patient design standards.


Tartu Ülikooli Kliinikumis praegu sundravi ei toimu, kuid tahtest olenematul ravil viibivate isikute õigused on sageli piiratud samal määral. Kuna psühhootiliste patsientide ravis tuleb tegeleda turvalise ravikeskkonna loomisega psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas, osalesid sellel koolitusel arendusfondi kaudu psühhiaatriakliiniku akuutosakonna administratiivkohustustega vanemarst-õppejõud Kärt Uppin ja allakirjutanu.

 

 

 

 Foto: Ühe psühhiaatriahaigla palati pilt vastuvõtmisel (vasakul), sama palat kahe nädala pärast (keskel) ja tualettruum kaks nädalat peale vastuvõtmist (paremal)


Helsingisse olid kogemusi jagama kutsutud Iirimaalt dr Harry Kennedy, kes juhatab Dublinis psühhiaatrilise sundravi kliinikut ja omab pikaajalist kogemust kohtupsühhiaatria teenistuste korraldamisel. Tema ettekannetest jäid kõlama mõtted, et turvalise ravikeskkonna tekitamisel on olulised personali piisav hulk, väljaõpe ja motiveeritus lahendada paindlikult probleeme. Inglismaalt oli kohal arhitekt Christopher Shaw, kes on kavandanud üle 70 psühhiaatriahaigla üle maailma, nendest kolmandik sundravi osakondadega. Ruumi poolest on palju võimalusi turvalise keskkonna kavandamisel, alustades piiride seadmisest, patsientide liikumise juhtimisest, turvalistest üleminekutest magamisruumidest tegevuspiirkondadesse. Lisaks eelnevale ütles arhitekt, et planeerimine on võimalik heal juhul viie aasta perspektiivis, kuid hooned jäävad aastakümneteks ja seetõttu oleks kasulik juba kavandamisel jätta teatud paindlikkus ruumiprogrammi muutmisel vastavaks nendele vajadustel ja võimalustele, mis on 20–30 aasta pärast. Soome esindaja CPT-s (Euroopa Komisjoni Piinamise ja ebainimliku kohtlemise vastases komisjonis) rahvusvahelise õiguse jurist Jari Pirjola rääkis inimõiguste säilimisest piiratud liikumisvabadusega sundravi vajavatel patsientidel. Inimeste väärikust tuleb austada ka nendel tingimustel, seetõttu on näiteks Eestis õiguskantsleril kohustus teha profülaktilisi visiite kinnistesse psühhiaatriasutustesse. Tuleb leida sobiv tasakaal turvalisuse ja õiguste vahel.


Koolituse eesmärgiks oli leida Helsingi piirkonna sundravi üksusele võimalikult parimad ruumi ja organisatoorsed lahendused. Allan Seppänen, kes vastutab HUS-is uue sundravi üksuse loomise eest (ja juhib samal ajal olemasolevat), ütles kokkuvõtteks koolitusest, et rahvusvahelise kogemusega ekspertide kaasamine aitab mõtelda tavalistest raamidest väljapoole ja võimaldab vältida eelkäijate vigu. Järgmisteks sammudeks oleks psühhiaatriapersonali ja arhitektide töögruppide moodustamine. Kaasatakse ka patsientide esindajad ning luuakse protsessi juhtimise grupp.


Mõtted, mis meil tekkisid, on järgnevad: Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku akuutosakonna patsientidele oleks kasulik, kui patsiendid oleks üksikpalatites seniste kaheste palatite asemel – see vähendaks patsientide vaheliste konfliktide hulka. Eelnev tähendaks muidugi akuutosakonna kasutuse oleva ruumi suurendamist, mis tingib jälle personali arvu suurendamist. Teiseks on oluline tekitada kohaseid struktureeritud tegevusi, et oleks põnevamaid tegevusi kui haiglamaja lammutamine. Kolmandaks tuleb suurendada hoolduspersonali võimekust turvalisuse tagamisel.


Kokkuvõttes saime kinnituse, et tööjõu kvaliteet kaalub üles keskkonna mõju. Käesoleval hetkel tuleb meil patsientide ja töötajate turvalisuse parandamiseks suurendada tööjõu hulka, kes tegeleb otseselt patsiendiga.

 

Dr Sven Janno
Psühhiaatriakliiniku juhataja

Erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Kuido Nõmm ning 2. intensiivravi osakonna juhataja dr Veronika Reinhard osalesid Suurbritannias korraldatud kursusel HMIMMS – Hospital Major Incident Management and Support. MIMMS on Inglismaal välja töötatud metoodika, kuidas meditsiinilisteks suurõnnetuseks valmistuda, sellega toime tulla ja suurõnnetusest taastuda. MIMMS koolitusi on kolme eri suunitlusega – sõjaväele, kiirabile ning haiglatele. Kuna nii dr Nõmm kui ka dr Reinhard on Kaitseväe reservohvitseridena osalenud militaarsuunalisel MIMMS kursusel, oli selle loogiliseks jätkuks läbida ka haiglatele mõeldud koolitus.

 

Tänaseks on MIMMS metoodika NATO liikmesriikide sõjaväe standard. Dr Kuido Nõmm toob välja enda põhitsitaadi, mida tudengid on palju kuulnud: „Küsimus ei ole, kas meil juhtub mõni suurõnnetus, vaid küsimus on millal ja kuidas see juhtub.“ Eestis pole õnneks palju suurõnnetusi olnud. Suurõnnetuseks peetakse sellist õnnetust, mille puhul tuleb rakendada erakorralisi ressursse, olgu see siis asukoha, kannatanute arvu või nende vigastuste tõttu. „Inglismaal juhtub selliseid õnnetusi, kus on üle 60 kannatanu, kaks kuni kolm korda aastas. Nii on seal lisaks juhenditele olemas ka praktiline kogemus, kuidas suurõnnetuste puhul haiglas toimetada – et erakorralises olukorras planeerida samaaegselt haigla põhitöö jätkumine, tagada töötajate ja patsientide turvalisus ning osakondade vaheline koostöö,“ selgitab dr Nõmm. MIMMS metoodikas on väga oluline suurõnnetuste eelplaneerimise etapp. „Ka meil Eestis on olemas Terviseameti poolt nõutud kriisiplaan, ent tegelikkuses on see vananenud ning julgen kahelda ka selle praktilisuses,“ arvab dr Nõmm. Eestist osalesid HMIMMSi koolitusel veel ka dr Ahti Varblane Tartu Ülikooli Kliinikumist, dr Vassili Novak ja dr Lilian Lääts Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ning dr Martin Adamson Ida-Tallinna Keskhaiglast.

 

Kriise on erinevaid, sealhulgas haiglasiseseid, ent suurem on siiski tõenäosus, et kriisiolukord leiab aset haiglast väljaspool. Dr Nõmm toob välja kõneka fakti – siseministeeriumi hädaolukordade riskianalüüsist selgub, et 26st kirjeldatud kriisijuhtumist on ainult 3 need, mis ei puuduta haiglat ega haigete arvu järsku suurenemist. „Seega vajame üleriigilist ja ka naaberriikide vahelist koostööplaani, kuidas haigeid jaotada ja ravitööd korraldada, sest enamasti on ju haiglavoodid täidetud ning näiteks isegi Euroopas on raskete põletushaigete voodite arv piiratud,“ kirjeldab ta.lk10 MIMMS

 

MIMMSi metoodika on rajatud seitsmele talale:

CSCATTT
C – juhtimine (command and control)
S – ohutus (safety)
C – side (communication)
A – hindamine (assessment)
T – triaaž (triage)
T – ravi (treatment)
T – transport

Juhtimine (C) on see, millest kriisiolukorras tegutsemine algab. Vajalik on kindla juhi olemasolu ning käsuliini mitmesuunaline toimimine. Järgmine aspekt on ohutus (S), tagatud peab olema nii personali isiklik ohutus, situatsiooni turvalisus haiglas kui ka ellujäänute ohutus. Side (C) toimimine hõlmab nii konkreetsete sõnumite koostamist kui ka nende kohalejõudmist. Suurõnnetuste levinuimaks probleemiks peetaksegi puudulikku sidepidamist. Olukorra hindamine (A) on ülivajalik, et reageerida olukorrale adekvaatse kiiruse ja jõuga. Hindamine toimib pidevalt ning vastavalt sellele viiakse plaanidesse sisse ka muudatusi. Triaažiga (T) hinnatakse kannatanute abivajamiskiirus ning raviga (T) püütakse tagada võimalikult paljudele kannatanutele võimalikult parim abi. Ravi tegevused sõltuvad nii abiandja oskustest kui ka abivajaja vigastustest. Transport (T) hõlmab erinevaid transpordi viise, mis konkreetsel kriisihetkel võimalikud on. Oluline on nii haiglasisene transport kui transport haiglate vahel.

 

Küsimuse peale, kas kliinikum saaks MIMMS metoodikast ka kohe midagi kasutusele võtta, pakub dr Kuido Nõmm välja idee: „Võiks mõelda selle peale, kas suurõnnetuse patsientide jaoks peaks olema kriisiolukorras eraldi osakond? Selle saaks avada haiglas juba olemasolevaid patsiente ringi tõstes. On praktiseeritud, et pered saavad koos olla. Haiglale oleks see lihtsam, kui sarnaste vigastustega patsiendid oleksid ühes kohas koos. Lisaks on näidanud uuringud, et patsiendid, kes pärast suurõnnetusi viibivad samas osakonnas, paranevad nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kiiremalt ja efektiivsemalt.“

 

Dr Nõmm rõhutab, et samaväärselt meditsiinilistele teenistustele peavad suurõnnetuste puhul olema valmis kriisile reageerima ka mittemeditsiinilised üksused, näiteks toitlustus, apteek, majandusteenistus, avalikkussuhted, sotsiaaltöö spetsialistid jne. „Kõige suurem kriis, mis juhtuda saab, on sõda,“ ütleb Kuido Nõmm. „Muidugi me kõik loodame, et seda ei juhtu kunagi, aga valmisolek riigi tasandil on elementaarne vajadus. On lootust, et tegevuskava suurõnnetuste puhuks valmib aastaks 2017, kus määratletakse ka täpsemalt haiglale jäävad kohustused. Loodan väga, et siin mõeldakse ka rahalise poole peale, sest kahjuks Haigekassa hinnakirjas siiani suurõnnetusteks ja katastroofiks valmisolekut ei ole...,“ lõpetab dr Nõmm.

 

Dr Kuido Nõmmega vestles Helen Kaju

lk8 Kolk Helgi TammeaidArtikli kirjutamist alustades olen tagasiteel Euroopa selleaastaselt geriaatria kongressilt. Just geriaatrid on võtnud kasutusele hapruse mõiste (ingl frailty). Siinkohal luban endale kommentaari tõlke osas: sisusse süvenedes võiks “habras” vastata pigem terminile “pre-frail” ning järgmist, raskemat hapruse astet tähistaks „põdur“. Iga haiglasse sattuv inimene, sõltumata vanusest, on haiguse ja uue olukorra tõttu habras ja haavatav, kuid põdur eakas, kelle vaimsed ja füüsilised reservid on ammendumas, võib väikesegi välise tõuke puhul kildudeks puruneda.


Haprus (põdurus) on erinevatel põhjustel tekkiv meditsiiniline sündroom, mida iseloomustab jõu, vastupanu ja füsioloogiliste funktsioonide alanemine ning mille tagajärjeks funktsionaalse võimekuse vähenemine, sõltuvuse suurenemine ja/või surm. Haprus võib olla kliiniline (haiguste ja raviga seonduv), funktsionaalne (eelkõige toimetulek igapäevase elu toimingutega), sotsiaalmajanduslik ja kognitiivne (tunnetuslik), enamasti esineb mitme eelpool loetletud komponendi kombinatsioon. Kaasaegne meditsiin on liikunud kitsa spetsialiseerumise suunas keskendudes kliinilise meditsiini üksikutele valdkondadele. Mitte ainult geriaatria erialakirjandusse on ilmunud pealkirjad „haigla teeb haigeks“: üks konkreetne haigus või trauma paraneb, kuid inimese tervis ja üldine toimetulek ravi järgselt halveneb (nt JAMA. 2011;306(16):1782-1793). Hulgiprobleemsed eakad vajavad terviklikku (holistilist) käsitlust. Eakate, nende pereliikmete ja hooldajate ootused haiglaravile (hospitaliseerimine plaanilisena, pikem haiglas viibimine, nii tervisliku kui funktsionaalse seisundi paranemine haiglas viibimise tulemusena) pole sageli vastavuses sellega, mida meditsiin suudab pakkuda. Kuid – loetletud ootused on ju inimlikud ja loomulikud!


Eakate osakaal ravil olevate haigete hulgas suureneb, nii on Rootsis igal ajahetkel haiglaravil viibijatest rohkem kui kolmandik vanemad kui 75 aastat. Eesti kohta ei õnnestunud andmeid leida, kuid arvestades eakate osakaalu suurenemist elanikkonnas (2016. on 19% meie elanikkonnast vanemad kui 65-aastat), võib olukord meie raviasutustes olla üsna sarnane. Haiglast väljakirjutamisel valime kolme võimaliku tulemuse vahel, enamasti saab märgitud „paranemine“ konkreetsest haigusest, kuid patsiendi tegelik seisund on halvem hospitaliseerimise eelsest ja ta vajab eelkõige edasist rehabilitatsiooni.


Riskitegurid seisundi halvenemiseks ja põduruse tekkimiseseks ja süvenemiseks on:


a. Ravi kindla diagnoosita tundub esmapilgul ebatõenäone, kuid mõelgem (pikaajalisele) prootonpumba inhibiitorite kasutamisele „mao kaitseks“ ilma seedetrakti haiguse ja vahel ka vaevuste esinemiseta. Trankvillisaatorid segaduses eakale, kus probleemiks võib olla hoopis depressioon või deliirium. On ju kolm „d“ diagnoosi (dementsus, depressioon ja deliirium) tihti kombineeritud ja üsna raskesti diferentsitavad. Neuroleptikumide (valdavalt haloperidooli) manustamine ägedas segasusseisundis vanainimesele võib enda soovitule vastupidise efekti, eriti siis kui deliiriumi põhjuseks on näiteks ületäitunud põis või ravimata valu. Üsna sage on CRV sisalduse suurenemise ravi antibiootikumidega teadmata analüüsi muutuse tegelikku põhjust.


b. Liikumisvõimaluste piiramine, seda nii igaks juhuks voodipiirdeid tõstes (turvalisus enne kõike!) kui põiekateetri, intravenoosse kanüüli, kõikvõimalike andurite liigses kasutamises. Üheks geriaatrilise patsiendi segasusseisundi mõjutamise kuldreegliks on võimalikult väheste „torude ja juhtmete kasutamine“. Põiekateeter on põhjendatud diureesi täpseks hindamiseks, samuti lühiajaliselt seoses operatsioonide ja protseduuridega, muudel juhtudel peaks püüdma jälgida võimalikult „normaalset“ urineerimise viisi abistades patsienti tualeti, potitooli, vajadusel inkontinentsi mähkmete kasutamisel. Põiekateetri vältimine aitab lisaks deliiriumile ennetada uroinfektsiooni ja kusepidamatuse teket.


c. Hospitaliseerimine selge põhjuseta – tundub esmapilgul Eestis vähe levinud, kuid hospitaliseerimised aktiivravi osakondadesse, veel enam õendusabisse „sotsiaalsetel põhjustel“, ei ole sugugi harvad. Eakas, kelle põhiprobleemiks on toimetulematus koduses keskkonnas, veedab päevi haiglas, olles eemal oma tavapärasest keskkonnast ja harjumustest. Enamasti ei õnnestu selle nn hädahospitaliseerimise korral kodu kohandamine ja abilise leidmine, pigem järgneb suunamine järgmisse ravi või hooldusasutusse, mis süvendab eelkõige meeleolu ja kognitsiooniga seotud häireid, samuti sagenevad kukkumised. Haiglatöötajate võimalused on siin tagasihoidlikud, võtmeks on sotsiaalpoliitika ja koduteenuste areng, mis toetaks eaka inimese suundumist EMOst või haiglast tagasi koju. Selline toimimisviis on eelistatud eakate endi poolt, samuti on koju osutatavad teenused odavamad mistahes statsionaarsetest ravi- ja hooldusasutustest.


d. Korduv osakondade/personali vahetamine – üheks kognitiivse defitsiidi tunnuseks on kohanemisraskused, mistõttu eakas patsient vajab stabiilsust ruumi ja personali osas. Samuti on olulised selgitused ravitoimingute ja liikumiste osas. Kui nooremale patsiendile selgitatakse põhjalikult eesseisvaid uuringuid ja protseduure, siis eakate puhul eeldatakse sageli nende mitte-arusaamist. Kujutlege ennast voodis, millele lähenevad kaks haiglariietes inimest ning hakkavad voodiga teadmata suunas sõitma. Kui voodisolijal on taipu sõidu eesmärgi kohta küsida, ei pruugi napisõnaline ehhokardiograafia või tsüstoskoopia just palju eesootavast kõnelda.


e. Füsioteraapia ja geriaatrilise hindamise hilinemine – kliinikumi enamikus osakondadest töötavad füsioterapeudid. Mil määral neid rakendatakse eakate aktiviseerimisel, samuti meie füsioterapeutide ettevalmistus tööks eakate kognitiivse defitsiidiga patsientidega töötamiseks, on allakirjutanule teadmata. Geriaatriline hindamine on Eesti Haigekassa teenuste loetelus üle kümne aasta, seda on varasematel aastatel läbi viidud meie hooldus- ja õendusabi osakonnas. Aktiivravi osakondadesse, kus rahvusvahelise praktika kohaselt esmane hindamine toimuma peaks, on hindamine jõudnud vaid seoses teadusuuringutega üsna piiratud mahus. Kliinikumi eHL-is on olemas rahvusvaheliselt tunnustatud elektrooniline hindamisvorm interRAI, mille kasutamine eeldab erinevate spetsialistide (eelkõige arst, õde, sotsiaaltöötaja) koostööd andes tulemina täpse ülevaate patsiendi seisundist ja toimetulekust (mitte ainult diagnoosidest). Tavapraktikas jääb puudulikuks eelkõige hinnang kognitiivsele seisundile, samuti kukkumistele, igapäevasele toimetulekule, ka ravimite tarvitamisele. InterRAI kokkuvõte sisaldab soovitusi edasiseks ravi- ja hooldustegevuseks. Kuigi esmapilgul näib seisundi hindamine ajamahukas ja kohati keeruline, on paljude erinevate uuringutega nii Euroopas kui väljaspool näidatud selle kasulikkust mitte ainult konkreetsele patsiendile, vaid tervishoiu ja sotsiaalhoolekande ressursside ratsionaalsemale kasutamisele.


f. Haigla ja meditsiini esmatasandi kontakti puudumine on eakate puhul üsna oluline teema. Kuna valdavalt hospitaliseeritakse eakad patsiendid erakorralistena kiirabi poolt, ei ole perearst haiglaravist teadlik. Kui patsient on haiglast koju jõudnud, ei liigu sellekohane informatsioon perearstini. Maailmapanga töögrupi poolt 2015. aastal avaldatud andmete põhjal oli kolme kuu möödumisel ägeda haiguse tõttu hospitaliseerimisest ambulatoorsele arsti visiidile jõudnud vähem kui pool patsientidest (48% peaaju infarkti põdenutest, 38% kardiaalse puudulikkusega ja 36% reieluukaela murru tõttu hospitaliseeritutest). Dr Mikk Jürissoni värskest artiklist reieluu ülaotsa murruga patsientide käsitlusest Eestis selgub, et vaid 8% nendest haigetest suunati taastus- või järelravile, samuti osutati neile võrreldes lähiriikidega minimaalselt sotsiaalabi (Osteoporosis International 2016;27(8):2555-66).
Elektroonilise haigusloo ja eriti elektroonilise retsepti kasutusele võtmine on haigla ja esmatasandi infovahetust parandanud, kuid kahjuks selgub ka väga sage retseptide väljastamine eakatele ilma neid pikka aega, sageli aastaid nägemata. Nii jõuame iatrogeensete kahjustusteni, kus kasutamata jääb seisundist tulenevaid raviviise ja ilma kontrollita kasutatavad ravimid võivad avaldada soovimatut toimet või kõrvaltoimet.


g. Kukkumiste ja kognitiivse seisundi puudulik hinnang tuleneb osaliselt eelmistest punktidest: eakad tarvitavad sageli pikka aega psühhotroopseid ravimeid, mis suurendavad kukkumiste riski. Ka haiglasse kukkumise tõttu haiglasse sattununa ei pöörata kukkumiste põhjustele piisavat tähelepanu. Kindlasti esineb vanaduses tasakaalu- ja nägemishäireid, liigeste liikumise piiratust, mida meditsiini vahenditega palju mõjutada ei saa. Sel juhul peaks keskenduma keskkonna võimalikult turvaliseks muutmisele tagades piisava valgustuse, käetoed, eemaldades põrandalt lahtised vaibad ja juhtmed, samuti lävepakud.

 

Kas Eesti eakad on haprad?

Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik annab teada, et Eesti Vähiliidu eestvedamisel ja Jõulutunneli vahendusel eesti rahva poolt rahastatud mobiilne meestearsti kabinet alustab septembri lõpus patsientide vastuvõtuga. Esimene vastuvõtt toimub 27. septembril SA Narva Haigla juures.


Meestekliinik osutab täna oma teenuseid Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Meeste soospetsiifilise teenusega on kõige halvemini kaetud Virumaa, mistõttu ongi algperioodil meestekliiniku põhitähelepanu pööratud just sellele piirkonnale. Vastuvõtud toimuvad piirkonna kõigis suuremates keskustes: Narvas, Rakveres, Sillamäel, Kiviõlis ja Ida-Viru Keskhaigla juures Ahtmes.


Meestearstid tegelevad kõigi meestele eriomaste haigustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise, munandikoti haigused, rinnahaigused meestel.


Androloogia mobiilse diagnoosikabineti koordinaatoriks on meditsiiniõde Olda Raudik (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.), arstidest teevad mobiilses kabinetis vastuvõtte dr Stanislav Tjagur, dr Sven Tennisberg ja dr Margus Punab.
Meestearsti vastuvõtule haigekassa tingimustel pöördumine eeldab saatekirja. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule pöörduda tasulises korras.

 

Mobiilse androloogia diagnoosikabineti vastuvõtule on võimalik registreerida:
• kliinikumi kodulehel: http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine,
• meestekliiniku kodulehel http://www.kliinikum.ee/meestekliinik,
• e-mailiga: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.,
• telefonil 731 9100, 731 9323.

 

Esmane vastuvõtugraafik:
27.–28. september Narva Haigla peasissepääsu ees, Haigla 5
29.–30. september Sillamäe tervisekeskuse ees, Kajaka 9
3.–5. oktoober Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
6.–7. oktoober Kiviõli Tervisekeskuse ees , Keskpuiestee 36/38
12.–13. oktoober Rakvere Haigla, erakorralise meditsiini osakonna ukse ees, Lõuna põik 1
18.–21. oktoober Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
24.–26. oktoober Narva Haigla peasissepääsu ees, Haigla 5
27.–28. oktoober Sillamäe tervisekeskuse ees, Kajaka 9
31. oktoober–1. november Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
2.–4. november Rakvere Haigla, erakorralise meditsiini osakonna ukse ees, Lõuna põik 1

 

Täpsustavat infot saab küsida androloogiakeskuse juhilt dr Margus Punabilt e-posti teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..


Mobiilsed diagnoosikabinetid soetas Eesti Vähiliit ETV heategevusprogrammi „Jõulutunneli“ abil – 2015. aasta lõpus koguti annetusi naha- ja eesnäärmevähi varajase diagnoosimise kabineti avamiseks. Saade kogus tänu telefoniannetajatele, firmadele ja FoRevo Fondile kokku 312 628 eurot.

 

Kliinikumi Leht

lk4 Bo Goran EriczonReedel, 9. septembril, viibis Tartu Ülikooli Kliinikumis Scandiatransplandi juhatuse esimees professor Bo-Göran Ericzon.


Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll).


Kliinikum on juba aastaid taotlenud Scandiatransplandi liikmelisust. Kui käesoleva aasta kevadeni ei olnud see juriidiliselt võimalik, sest organisatsiooni põhikiri võimaldas ainult eelpool mainitud viie riigi siirdamiskeskuste osalust, siis alates maist 2016 muudeti põhikirja nii, et tekkis võimalus uute liikmete lisandumiseks nn assotsieerunud liikme staatuses (ilma hääletusõiguseta, kõik muud õigused ja kohustused on samad täisliikmetega).


Scandiatransplandi juhatuse esimehe professor Bo-Göran Ericzoni seekordse visiidi näol oligi tegemist ettevalmistava kohtumisega Eesti võimalikuks liitumiseks. Külaline sai visiidi käigus põhjaliku ülevaate siinsetest elundidoonorluse ja -siirdamisega seotud tegevustest ning infrastruktuurist. Tema päevakavasse mahtus Tartu Ülikooli Kliinikumi erinevate struktuuriüksuste külastamine (juhatus, transplantatsioonikeskus, ühendlabor, kirurgiakliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, operatsiooniteenistus) ja ümarlaud elundisiirdamiste eest vastutavate kirurgidega. Külaline jäi kliinikumis nähtu ja kuulduga igati rahule ning tema hinnangul võiks liitumine varsti ka teoks saada.


Järgmise sammuna arutab selle aasta septembri lõpus kliinikumi taotlust Scandiatransplandi juhatus ning positiivse otsuse korral suunatakse see hääletamiseks Scandiatransplandi nõukogule. Järgmine nõukogu koosolek toimub mais 2017.


Seniks pöidlad pihku!

 

Dr Virge Pall
Transplantatsioonikeskuse direktor

lk7 naistekliiniku sertifikaat EBCOGEBCOG (European Board and College of Obstetrics and Gynaecology) on organisatsioon, mille liikmeks on Euroopa riikide naistearstide organisatsioonid. Eesti Naistearstide Selts on EBCOG täieõiguslik liige alates 2005. aastast. EBCOGi eesmärk on parandada naiste ja laste tervist, pöörates tähelepanu erialase abi kvaliteedile. Välja on töötatud sünnitusabi ja günekoloogia standardid, mille eesmärk on harmoniseerida naistearstide ettevalmistust ning ühtlustada erialase abi kvaliteeti. Erilist tähelepanu pööratakse residentide koolituse kvaliteedi parandamisele.


Õpetavate haiglate hindamine ja akrediteerimine viidi EBCOG poolt sisse 1996. aastal ning tänaseks on akrediteeritud kliinikute arv järjest kasvanud. EBCOGi akrediteerimise eesmärk on hinnata residentide koolitusprogrammi ja tingimusi ning stimuleerida nii erialaseltse kui ka õpetavaid haiglaid kriitiliselt hindama ning seeläbi parandama residentide koolitust. EBCOGi kodulehel on haiglate (riikide) loetelu, kus vastav akrediteering juba olemas on.
Akrediteerimise-eelselt tuleb täita põhjalik ankeet nii kliiniku juhataja kui ka residentide esindaja poolt ning kirjeldada täpselt residentide koolituse põhimõtteid ja tingimusi. Dokumentidega tutvumise järgselt lepitakse kokku haigla(te) külastamine. Akrediteerijaid on kolm, üks neist on residentide esindaja.


Hindamisel pööratakse tähelepanu residentuuriprogrammi ülesehitusele ja nõuetele: kas residentidel on individuaalne plaan ja juhendaja, kuidas on korraldatud juhendamine ja õpetamine, kas juhendajad on saanud õpetajakoolitust, kas on olemas teoreetilise õppe programm, millised on residentide töötingimused, töökorraldus ning osalemine haigla töös. Hinnatakse, kas on piisavalt olemas võimalusi simulatsiooniõppeks ja kas residendid osalevad teadustöös, auditite läbiviimisel, haigusjuhtude ning teadusartiklite arutelul ja ettekannete tegemisel, kas pööratakse tähelepanu patsientide ohutusele, kuidas toimub regulaarne residentide hindamine jne.


Visiidi käigus hinnatakse ühtlasi, kuidas on residente koolitavas haiglas erialane abi korraldatud, milline on selle maht ja mis tasemel on ravikvaliteedi näitajad.


Eestis toimus sünnitusabi ja günekoloogia erialal akrediteerimine esmakordselt.

 

EBCOGi hindamine toimus 01–02.06.2016. Kuna residentuuriprogrammi koordineerimine ja teoreetiline koolitus toimub Tartu Ülikoolis ja praktiline koolitus residentuuri baasasutustes, siis hindamine puudutas nii ülikooli kui ka kliinikumi. Kohtuti Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna dekaani professor Margus Lemberi, residentuuri prodekaani dotsent Urmas Lepneri, kliinilise meditsiini instituudi juhi professor Joel Strakopfi jaTartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguriga.

Eelmise aasta sügisest annab Tartu Ülikooli Kliinikum iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktoritöö stipendiumi. Stipendiumi eesmärk on soodustada teadustöö tegemist ning seda saavad taotleda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid ja arst-õppejõud ning arstid. Täiskoormusega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg.


Mullu pälvisid stipendiumi dr Kati Toom närvikliinikust ja dr Kalev Nõupuu silmakliinikust. Mõlemad stipendiaadid on positiivselt atesteeritud ka Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna poolt. Dr Toome doktoritöö teemaks on „Primaarsete peavalude levimus, nende seos levinumate riskifaktoritega ning peavaludega inimeste elukvaliteet Eestis". Dr Nõupuu tegeleb doktoritöö raames silmapõhja (reetina) düstroofiatega, kitsamalt Stargardti tõvega.
Kliinikumi Leht uuris, kuidas neil läinud on.

 

Palun kirjeldage veidi, mida te täpsemalt oma teadustöös uurite?
lk2 Kati ToomDr Kati Toom: Nagu teemagi ütleb, uurin esmaste peavalude levimust Eestis ja sellega seostuvaid tegureid. Primaarsed peavalud on WHO andmetel üks levinumaid rahvastiku terviseprobleeme maailmas, näiteks pingetüüpi peavalu on levimuselt 2. kohal ning migreen levimuselt 3. kohal, põhjustades seega olulist isiklikku ja sotsiaalmajanduslikku kahju. Eestis pole epidemioloogilisi uuringuid primaarsete peavalude kohta seni avaldatud.
Dr Kalev Nõupuu: Oma teadustöö raames tegelen Stargardti tõve uurimisega. See haigus on üks sagedasemaid pärilikke võrkkesta düstroofiaid. Stargardti tõbi on põhjustatud geenidefektidest ABCA4 geenis, mis kodeerib visuaaltsüklis olulist vitamiin A derivaatide transporterit. Defektne geen põhjustab aga vastava transporteri funktsiooni langust/kadu, mis viib fotoretseptorite kaole ning nägemisfunktsiooni langusele. Tänaseks on kirjeldatud ABCA4 geenis üle 800 haigustekkelise mutatsiooni, millest lähtuvalt on kliiniline pilt ja haiguse raskusaste küllalt varieeruvad. Osad haiged kaotavad oma hea nägemise juba esimesel elukümnendil, samas kui teistel püsib nägemisfunktsioon pikalt küllalt heal tasemel. Täpsemalt uurin oma töös Stargardti tõve kliinilist avaldumist, milliseid muutuseid see haigus võrkkestas põhjustab ja kuidas need muutused mõjutavad silma nägemisfunktsiooni. Lisaks huvitab meid, kuidas erinevad geenimutatsioonid haigustekitavas geenis mõjutavad kliinilist avaldumist ehk fenotüüpi. Minu doktoritöö pealkirjaks on seega „Autosoom-retsessiivne Stragardti tõbi: fenotüübiline heterogeensus ja genotüübi-fenotüübi seosed“.

 

Te olete aasta jagu olnud stipendiaadid. Kuidas te möödunud aastat hindate, kas on olnud lihtsam teadustööd teha?
Dr Kati Toom: Kindlasti on doktorandistipendium lisamotivatsiooniks.
lk2 Kalev NoupuuDr Kalev Nõupuu: Möödunud aastat hindan tegusaks. Minu jaoks on stipendiumi saamine olnud positiivseks tunnustuseks ning motivatsiooniks oma töö ka kiiresti kaante vahele saada. Arvestades, et stipendium on mõeldud töötavatele arstidele, siis arusaadavalt on kliinilise töö kõrval teadustöö tegelemine sageli keeruline. Arvan, et stipendium võimaldaks vajadusel ka põhitöö kõrvalt rohkem aega võtta teadustööga tegelemiseks.

 

Kui palju maad on veel minna, et jõuda eesmärgini – doktoritöö valmimiseni?
Dr Kati Toom: Lõpetasin just esimese doktorantuuriaasta, seega 3 aastat on veel ees.
Dr Kalev Nõupuu: Mina olen viimase aasta doktorant, vajalikud artiklid on avaldatud ning hetkel olen kokku kirjutamas dissertatsiooni. Kui kõik läheb planeeritult, siis on kavas väitekiri kaitsta sellel kevadel.

 

Mis te arvate, kas teadustöö soodustamiseks loodud stipendium ärgitab doktorante õpet nominaalajaga lõpetama?
Dr Kati Toom: Jah, kindlasti.
Dr Kalev Nõupuu: Kindlasti, kuna stipendium on väga korralik, siis lisab see nii-öelda positiivset stressi ja sunnib pingutama, et oma töö ikka nominaalajaga valmis saada, mis on ka stipendiumi saamise üheks tingimuseks.

 

Kliinikumi Leht

lk5 mob kabinet naha A.Tennus16. septembril tegi esimese väljasõidu Jõgevamaale mobiilne nahakasvajate diagnoosikabinet, peatudes Jõgeva haigla territooriumil. Edaspidi toimuvadki diagnoosikabineti vastuvõtud Lõuna-Eesti erinevais keskustes kord nädalas, reedeti, võimaldades nii kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtluse korral. Mobiilses nahakasvajate kabinetis võtavad patsiente vastu kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst dr Maris Keermann ja õde Maili Maalmann.


Kliinikumi Leht uuris, kuidas vastuvõtud välja näevad.


Nüüd, kui esimene vastuvõtt on tehtud, millised on teie muljed?
Üldjoontes toimis kõik oluliste viperusteta. Registreeritud patsientidest jäi tulemata ainult üks patsient. Valdavalt tulid kontrolli naised, neist noorim patsient oli 19- ja vanim 84-aastane. Tundus, et inimesed jäid rahule ja olid tänulikud.


Millised patsiendid on mobiilsesse nahakasvajate diagnoosikabinetti oodatud?
Ootame patsiente, kes on märganud oma nahal moodustist, mis erineb teistest olemasolevatest, samuti, kui mõni nahamoodustis kasvab või muutub kiiresti, või kui mõni moodustis on hakanud veritsema või märguma. Võib muidugi ka tulla lihtsalt „sünnimärke kontrollima“.


Milliseid protseduure saab patsiendile mobiilses kabinetis teha?
Kabinetis saame teha läbivaatuse ning hinnata nahamoodustisi dermatoskoobi abil. Vajadusel on võimalik salvestada fotod digitaalse dermatoskoobiga (tasuline teenus). Naha basaal- või lamerakkvähi kahtlusel saame teha puurbiopsia.


Kõikjal rõhutatakse naha seisundi jälgimist – kui vajalik arstipoolne kontroll ikkagi on?
Kindlasti on oluline, et inimene ise ennast jälgib ja kahtlustäratavate muutuste korral arstile pöördub. Teatud riskirühmade korral, näiteks patsiendid, kellel esineb arvukalt atüüpilisi neevuseid, vajavad lisaks enese jälgimisele ka regulaarset kontrolli nahaarsti juures.


Inimesed on mures oma sünnimärkide pärast – kas nahavähki haigestumine on ka reaalselt suurenenud?
Tõepoolest on suurenenud nii melanoomi kui mittemelanoomsesse nahavähki haigestumine. Lisaks on leitud, et haigestumus on mõlemasse kasvajaliiki viimastel aastakümnetel kasvanud ka nooremate ehk 15–44-aastaste Eesti elanike seas. Vähiregistri andmetel diagnoositi Eestis 2013. aastal meestel 83 melanoomi ja 402 mittemelanoomse nahavähi esmasjuhtu ning naistel 139 melanoomi ja 726 mittemelanoomse nahavähi esmasjuhtu.


Kui tihti peaksid inimesed muutusi nahal kontrollima?

Enesevaatlust on soovitatud teha iga kolme kuu tagant. Kõrgenenud melanoomi riski korral (nt väga palju neevuseid nahal, arvukalt atüüpilisi neevuseid, melanoom lähisugulastel või isiklikus anamneesis) soovitatakse oma nahka vaadelda isegi kord kuus.


Kui patsient tuleb vastuvõtule mobiilsesse diagnoosikabinetti, kas talle osutatakse sama kvaliteetset teenust nagu nahakliinikus?
Jah.


Et vastuvõtud läheksid sujuvalt – kas patsiendid saavad ennast kuidagi ette valmistada?
Eriettevalmistust ei ole vaja.

 

Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Broneerides vastuvõtuaega internetis, tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Aega on võimalik broneerida ka kliinikumi kõikides registratuurides. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.

 

Kliinikumi Leht