lk6 KNF EMG masinagaVahetult enne jõule külastas Närvikliinikut dr Anna Rostedt Punga Uppsala Ülikooli Haigla Kliinilise Neurofüsioloogia osakonnast. Dr Punga on tunnustatud neurofüsioloog, kelle senine uurimistöö on puudutanud erinevaid neurofüsioloogia ja müasteeniaga seotud teemasid – alusuuringutest kuni kliiniliste teadustöödeni. Sealhulgas erinevate müasteenia biomarkerite otsingud, neuromuskulaarse sünapsi molekulaarsed uuringud, üksik-kiu elektromüograafia (inglise keeles single fibre electromyography – SFEMG) arendamine, elustiili mõjurid müasteeniale ja müasteenia mõju elukvaliteedile.


Dr Punga esines Eesti Kliinilise Neurofüsioloogia Seltsi egiidi all korraldatud müasteenia-alasel seminaril loengutega ja viis läbi üksik-kiu elektromüograafia (SFEMG) uuringu demonstratsiooni. See keeruline, ajamahukas ja kogemusi nõudev uuring on Eestis ja Tartus olnud pikka aega kättesaadav, kuid oli väga innustav näha, kuidas seda viib läbi selle ala tõeline spetsialist ning kuulata tema soovitusi ja näpunäiteid, kuidas uuringut paremini ja täpsemini teha. SFEMG meetod töötati välja just Uppsala Ülikooli neurofüsioloogide poolt ja see võimaldab neuromuskulaarse ülekande häireid, sealhulgas müasteeniat, täpsemini diagnoosida.


Uppsala on läbi neurofüsioloogia ajaloo olnud kohaks, kus on õppimas käidud ja mille järgi on Eesti neurofüsioloogia üksused oma tööd kujundanud. Suur osa Tartus, Neuroloogia osakonna elektroneuromüograafia (ENMG) kabinetis, kasutatavatest nii perifeersete närvide haiguste, lihashaiguste kui neuromuskulaarse ülekande häirete uurimiseks kasutatavate uuringute protokollidest on kooskõlas Uppsala keskuses kasutatavatega. Dr Punga on viimaste aastate jooksul korduvalt Tartus tehtud uuringuid konsulteerinud, kasutatud meetodeid kontrollinud ja soovitusi andnud.


Lisaks seminarile juhendas dr Punga ka esimeste pool-avatud meetodil võetud lihasbiopsiate võtmist närvikliiniku ENMG kabinetis. Selle meetodi puhul on tegemist uue võimalusega, mis Skandinaavias kuulub neurofüsioloogia kabinetis tehtavate protseduuride hulka, kuna võimaldab vahetult peale lihase töö hindamist elektromüograafial võtta vajalikust kohast kohe lihasbiopsia. Protseduuri käigus võetakse lihasest koetükk konhotoomi abil läbi väikese nahalõike. Nii on patsiendile biopsia võtmise protseduur kiirem ja vähem tüsilik. Pool-avatud meetodil lihasbiopsia võtmisega plaanime jätkata.


Nüüdseks juba mõnda aega kestnud koostöö dr Anna Rostedt Punga ja Uppsala neurofüsioloogia osakonnaga on andnud olulise panuse arendamaks neurofüsioloogilisi meetodeid närvikliinikus. Meie väikesele üksusele on hindamatu väärtusega see kõrvaltvaataja pilk, erapooletu kriitika ja mitmed uuendused, mis selle tulemusel on sisse viidud. Panustame selle koostöö jätkumisele, millele lisab lootust eelmisel aastal käivitunud ja dr Pungaga koostöös läbiviidav müasteenia kliiniline uuring.

 

Maarika Liik
neuroloogia arst-õppejõud

lk5 Kai Part EPLNaistekliiniku naistenõuandla arst-õppejõud Kai Part osaleb kliinikumi arengufondi toetusel Manchesteri Ülikooli (Suurbritannia) seksuaalvägivalla keskuse kursusel Forensic and Medical Examination for Rape & Sexual Assault Course (FMERSA). St. Mary Seksuaalvägivalla Keskus (www.stmaryscentre.org) on vanim Suurbritannias omataoliste seas ja üks vanimaid Euroopas. See on loodud 1986. aastal ja kokku on keskusest abi saanud üle 15 000 seksuaalvägivalla ohvri. Keskuses pakutakse multidistsiplinaarset esmast abi ja järelravi, samuti juhendatakse uute keskuste loomist mujal Suurbritannias ja viiakse regulaarselt läbi rahvusvahelisi täiendõppe kursusi.

 

Kursusel käsitletakse vägistamisohvritele multidistsiplinaarse abi pakkumist tervishoiusüsteemis (meditsiinilised, psühholoogilised, kohtumeditsiinilised, sotsiaalsed, legaalsed aspektid). Kursuse käigus külastatakse seksuaalvägivalla ohvrite abistamisega seotud asutusi ja õpitakse praktiliselt laste ja täiskasvanud ohvrite (kohtu)meditsiinilist läbivaatust, tõendmaterjali kogumist, professionaalse tunnistuse koostamist, psühholoogilise abi andmist. Kursusel käsitletakse ka seksuaalsel teel levivate infektsioonide käsitlust seksuaalvägivalla ohvril.


Kursus lõpeb sertifitseerimisega. Kursus hõlmab neli 3-päevast sessiooni aastal 2016 (19.–21.01., 15.–17.03., 13.–15.09. ja 11.–13.10.). Koolituse programm: https://www.stmaryscentre.org/professional-area/st-marys-training-and-events/

 

Kuigi seksuaalvägivald (SV), sh vägistamine, on Eestis väga levinud (alates 15. eluaastast on SV kogenud 13% naistest; seksuaalvägivalda kogevad ka mehed) ning selle lühi- ja pikaajalised tervisemõjud on suured, pöördub praegu abi järele vaid väike osa ohvritest (puuduvad teenused). Õigeaegsel pöördumisel tervishoiuasutusse on võimalik ühemomentselt koguda ja talletada tõendid (ja hiljem neid kasutada menetlusprotsessis), teha meditsiiniline läbivaatus, anda kriisiabi, suunata ohver järelravisse ning toetada politseisse pöördumist – see kõik aitab ennetada seksuaalvägivallast tingitud negatiivseid tervisemõjusid. Eestis praegu selline abi ohvritele puudub, kuid selle väljaarendamist nõuab Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise (Istanbuli) konventsioon, millega Eesti on liitunud. Seni on Norra rahastusega projektis „SV ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine" (Eesti Seksuaaltervise Liit partnerluses Tartu Ülikooli Kliinikumi, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Eesti Kohtuarstliku Meditsiini Instituudi, sotsiaal- ja justiitsministeeriumi, politsei- ja piirivalveametiga) tehtud ettevalmistused pädevate meeskondade töölehakkamiseks 2016. aasta maist Tartus, Tallinnas, Ida-Virus ja Pärnus. Koostatud on juhis meedikutele ja protokoll seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuseks, esmase kriisiabi pakkumiseks ja järelraviks; asitõendite kogumise karp (examination kit); koolitamisel on praegu 250 haiglates töötavat meedikut (sh 40 meedikut kliinikumist); koolitatud on politseinikke, prokuröre ja kohtunikke; kooskõlastatud on ministeeriumidevaheliselt ja tervishoiuasutustes seksuaalvägivalla ohvrite abistamise vajalikkus ja võimalikkus. Projekti algatajateks ja juhtideks on olnud naistearstid Kai Part ja Made Laanpere kliinikumi naistekliinikust.

 

Seksuaalvägivalla ohvrite esmane abistamine hakkab plaanikohaselt toimuma Tartus, Tallinnas, Ida-Virus ja Pärnus valdavalt haiglates töötavate meeskondade baasil ja järelravi peamisel seksuaaltervise kliinikutes Tartus ja Tallinnas. Vajalik lisafinantseerimine (psühhosotsiaalse kriisiabinõustaja visiidid, arsti lisategevus vägivallaohvritelt asitõendite kogumiseks; teenuse koordineerimine valitud tervishoiuasutuste vahel) on plaanitud sotsiaalministeeriumi poolt alates maist 2016. Ka naistekliiniku arengukavas 2016–2019 on plaanitud seksuaalvägivalla ohvrite multidistsiplinaarse abi väljaarendamine koostöös erakorralise meditsiini osakonna ja seksuaaltervise keskusega.

 

Kliinikumi Leht

4. detsembril, kui Eesti Logopeedide Ühing tähistas oma 27. aastapäeva, jagati ka aasta logopeedide tiitlid. Aasta meditsiinilogopeedi tiitli pälvis Reet Veenpere, kes töötab kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonnas.


lk9 Reet Veenpere NilsonKui laureaadilt küsida, mis tunnustuse taga peitub, tuleb tema sõnul minna aastates tagasi. „Selles tuleks näha meie põlvkonna logopeedide suurt koostööd ning kogemusi, mida on võimalik omandada ainult ajaga töö käigus. Logopeedilise tegevuse algus ulatub aastasse 1955, kui Tartu Kliinilise Haigla kõrva-nina-kurguhaiguste osakonna juurde loodi professor Elmar Siirde algatusel surdologopeediakabinet," selgitab Reet Veenpere. Tolleaegse kabineti koosseis oli väike ning vastuvõtt vaid ambulatoorne. „Mina liitusin selle kabinetiga 1976. aasta jaanuaris kliinilise praktika järgselt ja jätkasin samas pärast ülikooli lõpetamist. Surdologopeediakabineti juhatajast, Hilja Alevist, sai minu vaimne ema. Kabinet tegeles paljuski samasuguste juhtumitega nagu tänapäeval, ainult diagnostika- ja ravimeetodid olid erinevad. Pöördumised olid seotud nii hääldusvigade, kogeluse, rinolaalia, surdohaiguste ja tasakaaluhäiretega," meenutab Reet.


Kuulmiskeskus, nagu see tänagi eksisteerib, sai alguse 1993. aastal, kui valmis L. Puusepa polikliiniku maja. Logopeedi juurde kuulmiskeskusesse tulevad patsiendid on enamasti kuulmise ja kõne probleemidega, nii lapsed kui täiskasvanud. Aega meditsiinilogopeedi juurde saab kinni panna kliinikumi registratuurist pere- või eriarsti saatekirjaga.


Küsimuse peale, mille poolest erineb meditsiinilogopeed haridussfääris töötavast logopeedist, ütleb Reet Veenpere, et meditsiinilogopeedi töö on rohkem seotud meditsiiniga. „Koostöös arstidega saame teha erinevaid meditsiinilisi uuringuid, näiteks häälepaelte ja neelamisfunktsiooni häirete määramine ning erinevad objektiivsed kuulmisuuringud. Meil on enam võimalusi patsientide instrumentaalseteks uuringuteks," selgitab ta. Tema töökarjääri ajal on logopeedia teinud suure arengu: „Näiteks 1976. aastal õpetasime larüngektomeeritud patsiente söögitoru kaudu häält tegema. See oli väga raske ülesanne, paljud ei tulnud sellega toime. Ent nüüd, pärast kõri eemaldamist, paigaldatakse enamasti kõri protees, mille kaudu hääle ja kõne tekitamine on oluliselt lihtsam." Ka kaasaegsed kuuldeaparaadid ja sisekõrvaimplantaat on muutnud logopeedi tööd – auditiiv-verbaalset õpet kasutati ka varem, ent nüüd, tänu kaasaegsele tehnoloogiale, on see märksa efektiivsem. „Siit on selgelt näha, et logopeedia üksi ei arene, vaid sõltub meditsiinitehnika arengust. Selge on ka see, et tänu pidevalt täienevale diagnostikale on meil olemas aina täpsemad diagnoosid, mille abil paranevad ka ravitulemused," toonitab Reet Veenpere.


Kuulmiskeskuses käivad abivajajad saab jagada peamiselt kaheks – patsiendid, kellel on kõneprobleemid ning patsiendid, kes on vaegkuuljad. „Kõneprobleemidega patsiendele piisab teinekord ühekordsest konsultatsioonist ja kodustest harjutustest, aga on ka neid, kes jäävad pikemalt ravil käima. Vaegkuuljate puhul tuleb kaaluda vastavalt probleemi suurusele implantaadi või kuuldeaparaadi paigaldamist. Pärast seda peab patsient käima seadet programmeerimas ning jätkuvad ka konsultatsioonid logopeedi ja vajadusel psühholoogiga," räägib logopeed.


2016. aasta on nimetatud kõrvakliinikus kuulmiskeskuse aastaks. Kuulmiskeskuse aasta tegevuste kaudu tutvustatakse Eesti audioloogia hetkeseisu ja tulevikusuundasid ning juhitakse tähelepanu kuulmis- ja kõneprobleemidega patsientide ravile. Toimub diagnostika- ja ravimeetodite täiustamine ja tööle on asumas Suurbritannias koolitatud noored audioloogid.

 

Aasta meditsiinilogopeed Reet Veenpere:
- lõpetas logopeedia esimeste lendude seas;
- on terve karjääri jooksul töötanud ülikooli haiglas;
- on pidanud nii loenguid kui ka praktikume tudengitele;
- pärast ülikooli lõpetamist osales Moskvas hääleteraapia kursusel, et alustada Tartus häälehäirega patsientide ravi. Koostöös LOR arstide, dr Siirde ja dr Särgavaga sai kogemuse häälehäirega patsientide raviks;
- osales polikliinikute logopeedide töö korraldamisel enne logopeedide liidu loomist;
- alustas kliinikumis koostöös dr Kalniniga huule- ja suulaelõhega laste ravi, mis jätkus hiljem koos dr Sootsiga;
- on olnud logopeedia atesteerimiskomisjoni üks loojaid ning pikaaegne kutsekomisjoni liige;
- nõustas ja toetas esimesi implantaadi saajaid alates 2000. aastast.

lk9 Katrin Kruustyk

 

 

 

Otorinolarüngoloogia arst-õppejõud Katrin Kruustük: Olen Reet Veenperega koos töötanud pea 20 aastat. Kuulmislangustega patsientide käsitlemine nõuab tihedat meeskonnatööd. Hindan Reeta väga eelkõige tema professionaalsuse ja meeskonnatöö oskuse tõttu. Rõõmustan talle antud tiitli üle ja loodan väga jätkuvale tegusale koostööle!

 

 

Reet Veenperega vestles Helen Kaju

Jaanuar 2016, kirurgiakliinik, abdominaalkirurgia osakond
Palun avaldada südamlikud tänud mind opereerinud dr Toomas Tikule ja tema meeskonnale, dr Simo Saarniidule, tema meeskonnale ja raviarst Karmo Talile, kes minu tervise edasise parendamise kavandas. Suured tänud abdominaalkirurgia statsionaari kogu perele!

 

Jaanuar 2016, stomatoloogiakliinik, näo- ja lõualuudekirurgia osakond
Näo- ja lõualuudekirurgia osakonna töötajatele on mul ainult kiidu- ja tänusõnu. Kõik, kellega meil kokkupuudet oli, olid väga sõbralikud ja vastutulelikud.

 

Jaanuar 2016, sisekliinik, reumatoloogia-sisehaiguste osakond
Avaldame kiitust õdedele ja hooldajatele hea ja hoolitseva suhtumise eest. Kiitus ja jätkugu jõudu edaspidiseks!

 

Jaanuar 2016, kirurgiakliinik
Suur tänu dr Toomas Ellerveele ja kõigile osakonna töötajatele, kes minu eest hoolitsesid ja mind terveks ravisid. Soovin teile edaspidiseks samasugust entusiasmi ja hoolitsust haigete ravimisel!

 

Jaanuar 2016, kõrvakliinik
Soovin kogu südamest kiita õde nimega Svetlana Karalene. Nii hoolsat, avatud, toetavat ja mõistvat õde ei ole ma patsiendina veel kohanud. Sellel õel on eriline oskus muuta ka kõige ebameeldivamad protseduurid patsiendi jaoks meeldivaks. Professionaal suure algustähega ja südamega töö juures. Selline töötaja teeb au kogu kliinikumile! Kiidusõnad on loomulikult ära teeninud ka samast kabinetist dr Reet Tikk, kes on omakorda arst suure algustähega!

Psühhiaatriakliinikus on saanud traditsiooniks valida töötajate tunnustamiseks aasta parimad töötajad. Parimate välja selgitamiseks olid 2015. aasta lõpus psühhiaatriakliiniku osakondadesse üles seatud hääletuskastid. Igaüks sai anda hääle tema meelest tiitlit väärivale kolleegile.


Parima töötaja preemiaks on väike rahasumma ja mõni meene või raamat. Samuti nimesilt, kus lisaks nimele ja ametile kirjas ka aasta parima tiitel.

 

Aasta parimad 2015 psühhiaatriakliinikus


Arst: dr Kadri Koch
Aasta noorarst: dr Tiia Matsi
Aasta psühholoog: Kärolin Kajalaid
Aasta õed:
Kertu Raudla, akuutosakond
Tiiu Tali, ambulatoorne osakond
Veronika Kannes, üldpsühhiaatria keskus
Liili Saar, laste ja noorte vaimse tervise keskus
Hooldajad:
Hannes Leinola, akuutosakond
Tuuli-Reet Taimalu, laste ja noorte vaimse tervise keskus
Heidi Lang, üldpsühhiaatria keskus
Tugipersonal:
Ivi Obziniš, akuutosakond
Külliki Veigel, laste ja noorte vaimse tervise keskus

Tervisliku arengu ja terviseriskide ennetamise seisukohast on lastel ja noortel soovituslik liikuda iga päev vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Tartu ülikooli liikumislabor mõõtis vahemikus detsember 2014 kuni mai 2015 objektiivselt liikumisandurite abil üle-eestiliselt 472 õpilase liikumisaktiivsust koolinädala jooksul. Uuringust selgus, et koolipäevadel liikus vastavalt liikumisaktiivsuse soovitustele 31% esimese kooliastme ning vaid 18% teise kooliastme õpilastest. Koolis viibitud aja jooksul kogutud mõõdukas kuni tugev kehaline aktiivsus moodustas ligikaudu veerandi päevasest liikumisaktiivsusest, samas kui Suurbritannias ja Soomes on vastav näitaja 30–40%. Eesti koolilaste uuringu järgi, vaatamata sellele, et kehalise kasvatuse tunnist kolmandik veedeti kehaliselt mitteaktiivselt (seistes, istudes), panustas kehaline kasvatus oluliselt laste päevasesse liikumisaktiivsusesse. Nimelt oli kehalise kasvatusega koolipäevadel ligikaudu 13 minutit rohkem soovituslikku liikumisaktiivsust kui päevadel kui kehalist kasvatust ei olnud. Üldise madala liikumisaktiivsuse kujunemisel on oma roll ka organiseeritud spordis osalemisel – nimelt ilmnes, et organiseeritud spordis ei osale 42% õpilastest. Huvitav on siinjuures fakt, et nendest õpilastest, kes liikumissoovitusi ei täitnud, osales ligikaudu viiendik vähemalt kolm korda nädalas organiseeritud spordis. Antud tulemus viitab, et treeningutel osalemine pole alati piisav soovitusliku igapäevase liikumisaktiivsuse saavutamisel.


Kuigi õpilaste liikumisaktiivsus koolipäevadel on madal, näitavad andmed, et koolis kogutud liikumisaktiivsus panustab oluliselt kogu päeva liikumisaktiivsusse. Seetõttu on vajalik planeerida ja ellu viia tõenduspõhiseid sekkumisi, mis toetaks õpilaste liikumisaktiivsust ning vähendaks kehaliselt mitteaktiivset aega koolipäeva erinevates osades – nii koolis, teel kooli ja koju kui ka vabal ajal peale kooli.

 

Kerli Mooses
Arstiteaduskonna sporditeaduste ja füsioteraapia instituut

 

lk8 Eve UntTaastusravi ja füsiaatria vanemarst-õppejõud Eve Unt: On teada, et Eesti täiskasvanud elanikkonna üldine kehalise aktiivsuse tase on madal ning samal ajal näitab ülekaalulisus ja rasvumine tõusvat trendi. See, et koolilaste kehalise aktiivsuse tegelik tase vanuses 8–11 eluaastat on nii madal nagu antud uuringutulemused näitavad, on mõtlemapanev. Ja teada on tõsiasi, et viimase 10 aastaga on ülekaaluliste laste arv kahekordistunud. Tõenäosus, et nendest lastest sirguvad kehaliselt väheliikuvad täiskasvanud, on küllaltki suur. Samas madal liikumisaktiivsus täiskasvanueas seostub omakorda mittenakkuslike krooniliste haiguste kõrgema haigestumus- ja suremusriskiga.


Spordiarstide vaatevälja satuvad lapsed ja noorukid, kes on keskmisest Eesti lapsest ja noorukist oluliselt aktiivsemad – nende treeningkoormused jäävad vahemikku 5–20 tundi nädalas. Küll võib noorsportlaste sihtrühmal täheldada tendentsi, et igapäevategevusi hõlmav liikumine (jalgsi käimine, jalgrattaga sõitmine, mängulised tegevused jne) on suhteliselt madal kui mitte olematu. Samal ajal võivad laste treeningutega seotud koormused olla liiga suure intensiivsusega ja/või ühekülgsed, põhjustades omakorda ülekoormusprobleeme ja seda isegi siis, kui koormuste maht pole väga suur.


Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikul (Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Ülikool) on koostöös ülikooli liikumislaboriga plaanis läbi viia taolisi liikumisanduritega uuringuid ka noorportlastel.
Lastele ja noorukitele (vanuses 5–17.a) suunatud liikumissoovitused leiab: http://liikumislabor.ut.ee/liikumissoovitusedhttp://liikumislabor.ut.ee/liikumissoovitusedhttp://liikumislabor.ut.ee/liikumissoovitused.

lk12 MesimummJõulurõõm sai lastekliinikus alguse siis, kui saabus esimene kingitus heategijalt, Kaidi Rosenberg´ilt, kes kudus 20 paari sokke meie väikestele patsientidele.


Tartu Loomemajanduskeskuse laste poolt tehtud joonistused tõid rõõmu kliiniku neuroloogia- ja neurorehabilitatsiooni osakonna patsientidele näituse näol. Väikestel patsientidel oli võimalus koos loomemajanduskeskuse noortega meisterdada ka jõuluehteid.


Eesti Lastekirjanduse Keskus saatis kliinikumi lasteosakondades olevatele raamatukarussellidele uusimat lastekirjandust.


Jätkuvalt on meie patsientide suur sõber Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindus, kes jätkas ka sel jõulukuul oma traditsiooni ning käis lastekliiniku patsiente kingitustega üllatamas. Kingituste jagajaks oli nagu alati Esimumm Mesimumm. Rõõm on näha naerusuiseid lapsi ja toredaid vanemaid.


Naerata Ometi MTÜ korraldas sedapuhku juba seitsmendat aastat projekti "Jõulud haiglas", mille raames toodi koostöös heade partnerite ja toetajatega jõulurõõmu pühad haiglas veetvatele lastele. Projekti raames viidi haiglas viibivatele lastele kingitusi üle terve Eesti.


Muutmaks pimedaid ja vihmaseid õhtuid lastekliinikus olevatele lastele ja nende vanematele mõnusamaks, organiseerisid Minu Unistuste Päev vabatahtlikud lastekliinikus kaks kinoõhtut. Filmivaatamise kõrvale pakuti koostöös Cinamoni ja Maximaga popcorni, puuvilja ning mahla. Meeleolu loomiseks olid ruumis erinevate lastefilmide postrid. Istuda sai nii toolidel kui ka mõnusatel pehmetel patjadel. Pärast filmi said lapsed kingituseks kaasa võtta filmide postreid ning värvimise ning nuputamise lehti.


Ka Jõgevamaa Gümnaasiumi 10G klassi õpilased otsustasid jõulude ajal teha head ravil viibivatele lastele. Nii käiski klassi esindus koos klassijuhatajatega muusikalise üllatusega jõulumeeleolu loomas kõigis lastekliiniku statsionaarsetes osakondades.


Traditsiooniliselt käib kliinikumi lasteosakondades lastele jõuluõhtul kingitusi jagamas jõuluvana isiklikult. Kommikotid oli valmis pannud Tartu Tarbijate Kooperatiiv.


Kui tavapäraselt külastab patsiente alates veebruarist üks teraapiakoer, siis jõulukuul tuli külla lausa kolm teraapiakoera. Nii patsiendid kui ka nende vanemad olid koertest vaimustuses.


Lisaks kinkis Eesti Metsameistrite OÜ lastekliinikule kaks televiisorit.


Täname kõiki heategijaid pühendatud aja ning heade tegude eest! Lapsed, nende vanemad ja personal tänavad teid!

 

Marika Metsoja
Lastekliiniku ülemõe kt

lk6 taastusravi koolitusTartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku kardioloogilise taastusravi meeskond koosseisus arst-õppejõud Maie Ojamaa, füsioterapeudid Livian Laaneots ja Evelin Avi ning Tartu Ülikooli doktorant Ellen Lurje osalesid täienduskoolitusel „Preventive Cardiology, Sports Cardiology and Exercise Based Rehabilitation", mis toimus Berni Ülikooli Haiglas 9.–13. november 2015 Bernis, Šveitsis.


Antud täienduskoolitus oli organiseeritud Euroopa Kardioloogide Seltsi, Euroopa Kardiovaskulaarhaiguste Preventsiooni ja Taastusravi Assotsiatsiooni ning Südamepuudulikkuse Assotsiatsiooni poolt. Koolitusel oli 172 osalejat 39-lt maalt, kellest 40 olid lektorid. Koolituse korraldajaks kohapeal oli Berni Ülikooli Preventiivkardioloogia ja spordimeditsiini üksuse juht professor Matthias Wilhelm.


Kahel esimesel koolituspäeval olid loengud kardiovaskulaarhaiguste ennetusest. Meeldejäävaimaks neist oli Hugo Saneri EUROASPIRE (European Action on Secondary Prevention by Intervention to Reduce Events) uuringu tutvustus, millest jäi kõlama, et kardiovaskulaarset suremust alandavad nii tänapäevased ravimid kui ka 1. aastal pärast akuutset sündmust (nt südamelihase infarkt) läbitud kardioloogiline taastusravi programm võrdselt 20%. Ravimite kasutamist jälgivad patsiendid suure täpsusega (60–91%), samas kardioloogilise taastusravi programmis osaleb ainult 15–20% patsientidest. Edaspidi osutub kardioloogilise taastusravi ennetav osakaal veelgi olulisemaks, kuna suremus nendel patsientidel, kes jätkavad taastusravi programmides, väheneb 47%, ometi on osalusprotsent taastusravi programmides edaspidi vaid 5–8%. Sama uuringu raames anti 51%-le patsientidele soovitusi osaleda kardioloogilise taastusravi programmides ja nendest, kes alustasid, lõpetasid programmi 72%. Kardioloogiline taastusravi on tõenduspõhine ravimeetod (IA-IIa) ja 100% tervise edendajaid peavad seda oluliseks, aga paraku vähem kui 20% kardioloogidest ja vähem kui 2% haiglate administratsiooni esindajatest peavad kardioloogilist taastusravi oluliseks valdkonnaks kaasaegses meditsiinis.


Suurt tähelepanu pühendati koolitusel digitaalse tervishoiu erinevatele süsteemidele, millega loodetakse säästa väga palju elusid ja tervishoiu kulusid. E-tervishoius on olulisel kohal krooniliste haiguste monitoorimine, telemeditsiin, telerehabilitatsioon ja haiguste ennetuse võimalused.


Lähitulevikus, 26.–28. oktoobril 2016, toimub Euroopa e-kardioloogia ja e-tervise kongress Berliinis, kus neid teemasid käsitletakse juba põhjalikumalt.


Sanjay Sharma ja Matthias Wilhelmi ettekanded andsid põhjaliku ülevaate spordikardioloogiast ja olid samas väga praktilise suunitlusega. Suure tähelepanuga käsitleti äkksurma juhtusid noortespordis ning vajadust Euroopa spordiga seotud äkksurma juhtumite registri moodustamiseks. Rõhutati ennetuse seisukohast olulisi terviseuuringuid noorsportlastel. Massimo Piepoli tegi põhjaliku ülevaate kardioloogilise taastusravi ajaloost ja kaasaegsetest võimalustest Euroopas.


Kõikidel päevadel oli võimalik otselülituste vahendusel jälgida kardiopulmonaalse seisundi hindamist nii südamehaigetel kui sportlastel. Jälgisime otselülituste abil ja ka kohapeal kardioloogiliste patsientide taastusravi programme. Samuti saime juurde uusi teadmisi südamehaigete taastusravi programmide koostamiseks ja läbiviimiseks.


Koolitusel osalemine andis lisaks teoreetilistele teadmistele ka uusi praktilisi kogemusi. Senini oleme kardioloogiliste taastusravi II ravietapis põhiliselt kasutanud aeroobseid treeninguid, kuid uuemad suunad lubavad lisaks teha nii jõutreeningut kui ka intervalltreeningut. Koolitus andis võimaluse oma teadmisi ja kogemusi jagada paljude eri maade spetsialistidega ja saadud kontaktid annavad võimaluse ka edaspidi vahetada erialaseid teadmisi ja kogemusi. Füsioterapeutidele toimusid eraldi töötoad, kus arutleti aktiivselt kardioloogilise taastusravi teemadel.

 

Samas võime tõdeda, et võrreldes teiste Euroopa riikidega oleme oma südamehaigete taastusravi programmide ülesehituse ja läbiviimise osas samal tasemel teiste Euroopa riikidega. Meil on olemas aparatuur, teadmised ja 20-aastane kogemus südamehaigete taastusravi planeerimisel ja läbiviimisel.

lk5 Kai JoersNovembri alguses toimus Tallinnas konverents „Emakakaelavähi diagnostika – mis on uut?". Konverents oli interdistsiplinaarne, osavõtjate hulgas oli nii patolooge, meditsiinilaborite esindajaid kui ka günekolooge.


Momendil on just emakakaelavähi diagnostikas Eestis toimumas mitmeid muutusi ja lõpeb ka etapp „Riiklik vähistrateegia aastateks 2007–2015". See andis idee teha vahekokkuvõtte toimunust ja sellest, mida on meil tulevikust oodata.


Emakakaelavähk on maailmas kolmas kõige sagedasem kasvaja naistel, vaatamata sellele, et see on üks väheseid pahaloomulisi kasvajaid, mida on olnud võimalik ennetada läbi sõeluuringu ning nüüd ka vaktsineerimise teel.
Konverentsi esimene ettekandja Mari Nygard Norra Vähiregistrist tegi kokkuvõtte Eesti Vähiregistri andmete põhjal läbi viidud uuringust, kus selgus, et aastatel 1998–2008 diagnoositi Eestis 1826 esmast emakakaelavähi juhtu, millest 1555 olid lamerakk-kartsinoomid, 116 adenokartsinoomid ning 155 muu morfoloogiaga kasvajad. Emakakaelavähi patsiendi keskmine vanus oli 54 aastat. Lamerakk-kartsinoomi standarditud haigestumuskordaja oli vahemikus 12,7–17,9/105, haigestumus oli kõrgeim vanuserühmas 40–49 aastat. Adenokartsinoomi haigestunute keskmine vanus ületas 60 aastat. Uuritud ajavahemikus suurenes lamerakk-kartsinoomi haigestumuskordaja aastas 2,2% (95% UV 0,8–3,6) ja adenokartsinoomi haigestumus 8,0% (95% UV 4,9–12,3). Mari Nygard tegi kokkuvõtte, et vaatamata sellele, et Eestis on ligi kümme aastat toiminud sõeluuringuprogramm, on emakakaelavähi haigestumuskoormus Eesti naiste hulgas tõusnud ning on kõrge võrreldes Põhjamaade ja teiste Euroopa riikidega.


Seega on arvatavalt emakakaelavähi sõeluuringul Eestis mitmeid probleeme. Üks neist on kindlasti organiseeritud sõeluuringu madal hõlmatus.


lk7 emakakaelavahi konverents2Dr Lee Padrik tõi konverentsil välja, et emakakaelavähi organiseeritud sõeluuring algas Eestis üleriigiliselt aastal 2006. Sõeluuringu sihtrühma kuuluvad naised vanuses 30–55 eluaastat, kellele tehakse konventsionaalne Pap-test, negatiivse tulemuse korral iga 5 aasta järel. Organiseeritud sõeluuringu üheks suuremaks probleemiks on naisrahvastiku madal hõlmatus, mis on aastaid püsinud 20–24% piires. Samas on oportunistlike sõeluuringute osakaal Eestis väga kõrge. 2013. aastal teostati oportunistliku sõeluuringu raames 143 751 Pap testi, s.o 91% kõikidest Eestis tehtavatest Pap testidest.


Dr Mari Nygard rääkis ka konverentsil Norra kogemusest võitluses emakakaelavähi vastu. Selle ettekande jooksul said saalisolijad võrrelda Eesti ja Norra kogemust. Dr Mari Nygard sõnul alustati Norras riikliku vaktsineerimisprogrammi raames aastal 2009. Norras viiakse läbi 12 aastaste tüdrukute vaktsineerimist HPV tüüpide 16, 18, 6, 11 vastu. Hetkel on ligi 80% Norra 12-aastastest tüdrukutest saanud 3 HPV vaktsiinidoosi. Samuti viidi 2015. aastal sisse neljas Norra maakonnas viie aastase intervalliga HPV-testi põhine sõeluuring. Tulenevalt uuema, HPV NAAT meetodi kasutuselevõtust väheneb vajadus uurida naisi iga kolme aasta järel (Norra PAP-il põhinev sõeluuring oli 3-aastase intervalliga). Nooremate, HPV vaktsiini saanud naistel hulgas väheneb ebanormaalsete Pap-testide osakaal ning väheneb vajadus kolposkoopia ja raviprotseduuride järele. Norras oodatakse, et järgmise 20 aasta jooksul hakkab langema HPV-ga seotud pahaloomuliste kasvajate esinemus, emakakaelavähk muutub pigem erandiks ja skriiningutestide arv täiskasvanud naiste seas väheneb.

lk6 Maret Lepplaan DianaUntSissejuhatus
Audioloogia, nagu ka nimi viitab, on teadus kuulmisest. Antud definitsioon on mõnevõrra lihtsustatud, sest tänapäeval hõlmab kliiniline audioloogia nii kuulmise kui ka tasakaaluhäirete patsientide diagnostikat, ravi ja rehabilitatsiooni. Audioloogia iseseisva erialana on suhteliselt noor, selle ametlik algus küündib vaid 70 aasta tagusesse perioodi. Aja jooksul on audioloogia nii kliinilise erialana kui ka teadusharuna väga suuri edusamme teinud – on asutatud erialaseltse, koostatud ravijuhendeid ning on toimunud märkimisväärne progress auditoorse süsteemi talitluse (toimimise) mõistmises. Eesti audioloogia areng on käsikäes käinud ülemaailmse audioloogia arenguga. Sisekõrvaimplantatsioonidega alustati juba 2000. aastal ja luukuulmisimplantatsiooniga 2009. aastal; vastsündinute kuulmis-skriining on osutunud väga edukaks, hõlmates lausa 98% vastsündinutest aastal 2012 (hõlmates 2012 aastaks 98% vastsündinutest) („Vastsündinute kuulmise skriiningu projekti 2004–2012 auditi aruanne", 2013) ja palju muud. Viimase aja sündmusteks on ettevalmistusprotsessi käivitumine ajutüveimplantatsiooniks kahele lapsele Veronas, Itaalias ning Eesti Audioloogia Seltsi asutamine 2015. aastal.

 

Kaasaegne audioloogia kui meeskonnatöö edulugu
Audioloog puutub oma töös kokku erinevate vanusgruppidega teostades muuhulgas nii vastsündinute kui ka vanurite kuulmisuuringuid ja rehabilitatsiooni. Kuulmise uurimiseks kasutatakse erinevaid objektiivseid uurimismeetodeid, kuid funktsionaalset kuulmist saab hinnata vaid käitumuslike uuringute põhjal. See omakorda nõuab subjektiivsete uuringute kohandamist vastavalt patsiendi seisundile ja arengulisele vanusele. Arusaadavalt on väikelaste ja täiskasvanute vajadused äärmiselt erinevad, mida peab kuulmisrehabilitatsiooni läbiviimisel arvestama. Ka tasakaaluhäiretega patsientide populatsioon on väga eripalgeline. Antud patsientkonna puhul on teaduslikult demonstreeritud kõrgemat esinemissagedust depressiooni, paanikahäirete ja ärevushäirete osas (Bigelow, 2015). Eelnimetatuid eripärasid silmas pidades vajavad kuulmishäirete ja tasakaaluhäiretega patsiendid ning nende lähedased holistlikku lähenemist. Seda suudab saavutada vaid hästitoimiv meeskond. Koostööd teevad erinevate erialade esindajad nagu näiteks neuroloogid, geneetikud, pediaatrid ja otorinolarüngoloogid. Kuulmisrehabilitatsioonis on asendamatud nii logopeedid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid kui ka kuuldeaparaatide ja sisekõrvaimplantaatide programmeerijad. Tasakaaluhäirete puhul oleks suur kasu ka füsioterapeudist. Eelpool toodut arvesse võttes peaks loodavasse audioloogia õppekavasse olema tihedalt integreeritud erinevate siduserialade ained nagu näiteks neurofüsioloogia, geriaatria, pediaatriline audioloogia, teadustöö meetodid ja statistika.

 

Tulevikuplaanid

lk12 movemberMovember on ühendsõna inglise keelse moustache (vuntsid) deminutiivist „mo" ja Novembrist.


Movember iga-aastase sündmusena sai alguse Austraalias 2003. aastal, kui grupp mehi käis välja idee kasvatada novembrikuu jooksul vuntse heategevuslikul eesmärgil. Sündmus hakkas maailmas levima ja 2014. aastaks osalesid juba 21 riigi aktivistid, olles alates liikumise algusest kogunud heategevuseks 485 miljonit eurot, et toetada meeste tervisega seotud projekte.


Vuntse kandev uroloog ei ole Maarjamõisa väljadel tegelikult sugugi mitte uudne nähtus, meenutades siinkohal tuntud urolooge: dr Gennadi Timbergi, dr Ülo Zirelit, dr Enno Ahset ja dr Peeter Teeäärt.


Käesoleva aasta novembris uroloogide ülahuulele kasvav karvkate on aga siiski just nimelt movembri ideoloogiast lähtuv. Pilkupüüdev vunts juhib tähelepanu eesnäärme vähile kui kõige sagedasemale meestel esinevale uro-onkoloogilisele patoloogiale, aga ka meeste tervisele üldisemalt.


Toimub heategevuslik korjandus hiljuti loodud uue patsientide organisatsiooni – Eesti Eesnäärmevähi Liidu (Registrikood 80390423; Raua 16A-15, Tallinn 11111; Swedbank HABAEE2X konto EE872200221062848568) toetuseks ja 25. novembril kell 8.00 on võimalik A. Linkbergi nimelises auditooriumis kuulata eesnäärmevähi teemalist ettekannet.

 

Dr Andres Kotsar
Uroloogia ja neerusiirdamise osakond

lk5 Kai Part EPL12. novembril 2015 kell 14.00 kaitses Kai Part A. Linkbergi filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Sexual health of young people in Estonia in a social context: the role of school-based sexuality education and youth-friendly counseling services" („Eesti noorte seksuaaltervis sotsiaalses kontekstis: kooli seksuaalhariduse ja noorte nõustamiskeskuste roll").


Juhendajad: professor Helle Karro (MD, PhD, TÜ naistekliinik) ja juhtivteadur Mati Rahu (PhD, TAI).

Oponent: dotsent Dan Apter, MD, PhD, (Helsingi Ülikool, Väestoliito ülemarst, Soome).


Kokkuvõte:
Noorte seksuaaltervist mõjutab lisaks individuaalsetele teguritele sotsiaalne keskkond: noorte seksuaalõiguste tunnustamine, seksuaalharidus ja noortesõbralikud terviseteenused, kuid ka domineerivad sooga ja seksuaalsusega seotud hoiakud ning üldine riskiv tervisekäitumine. Eestis viidi 1996. aastal kõigi kooliastmete õppekavasse kohustuslik inimeseõpetus, mille kaudu jõudis seksuaalharidus järgneva kümnendi jooksul enamikuni õpilastest. Paralleelselt loodi noorte nõustamiskeskuste võrgustik, mis pakub tasuta seksuaaltervisealast teavet ja nõustamist. Kas ja millist mõju on need sammud avaldanud Eesti noorte seksuaaltervise näitajatele?
Teismeliste (15–19-aastaste) raseduste võrdlev uuring Euroopa Liidus näitas, et Eestis on olnud üks kiireimaid teismeliste raseduste langusi 2001–2010. Teismeliste raseduste esinemise märgatav kõikumine riigiti on seletatav noorte seksuaaltervise teenuste, soodsate rasestumisvastaste vahendite ja seadusega tagatud turvalise abordi kättesaadavusega.


Kahe küsitlusuuringu tulemused näitasid, et seksuaalhariduse saamine koolis oli 4,6 korda sagedamini seotud heade seksuaaltervisealaste teadmistega neidude ja noormeeste hulgas ning 2,7 korda sagedamini tõhusate rasestumisvastaste meetodite kasutamisega noorte naiste hulgas. Noortel naistel ilmnes seos tõhusate rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja noorte nõustamiskeskuste külastamise vahel ning kõrge rahulolu nende teenustega. Siiski on ebatõhusate rasestumisvastaste meetodite kasutamine noorte, eriti mitte-eesti emakeelega naiste hulgas levinud – see näitab, et märkimisväärne osa naistest on ohustatud plaanimatust rasedusest. Mõlemast soost teismelistel leiti tugev seos suitsetamise ja purju joomise ning varase seksuaalelu alustamise vahel. See näitab, et varane seksuaalelu alustamine moodustab osa üldisest riskikäitumisest. Neidudel ilmnes veel seos traditsiooniliste sooga seotud hoiakutega, mis tõendab nende rolli seksuaalsusega seotud otsuste tegemise protsessis.


Seega on tõenäone, et kooli seksuaalharidusel koos noorte nõustamiskeskustega on olnud märkimisväärne roll teismeliste raseduste ennetamisel Eestis.


Professor Helle Karro: Kai Pardi doktoritöö käsitleb noorte seksuaaltervise olukorda Eestis ja uurib, millist mõju avaldavad kooli seksuaalharidus ja noorte nõustamiskeskused.
Oma töös analüüsib ta teismeliste rasedusi nii Eestis kui kogu Euroopa Liidus, kooli seksuaalhariduse mõju teismeliste raseduste ennetamisel, varase seksuaalvahekorraga seotud riskitegureid, tõhusate kontratseptsioonimeetodite kasutamist noorte hulgas ning noortesõbralike seksuaaltervise teenuste rolli.


Uurimistöö tähtsus seisneb selles, et esmakordselt analüüsitakse sotsiaalse konteksti, seksuaalhariduse ja noortesõbralike teenuste koosmõju noorte seksuaaltervisele ja -käitumisele. Kai Pardi töö tulemuste põhjal on võimalik arendada tõenduspõhiseid meetmeid seksuaaltervise edendamiseks ning riskikäitumise vähendamiseks.

 

lk10 Soulbus

Soulbus projekti (Building Social Capital by Improving Multicultural Competence in Higher Education and Labour Market) eesmärgiks oli parendada koostööd kõrgkoolide ja praktikabaaside vahel, et teadvustada suurenevat multikultuursust ühiskonnas ning suurendada usaldust tervishoiutöötajate ja nende, tihti erineva kultuurilise taustaga, tulevaste kolleegide vahel. Projekt sai alguse 1. oktoobril 2013 ning päädis kaheosalise e-kursusega 30. septembe il2015. Projektist võtsid osa mitmed riigid üle Euroopa. Eesti koostööpartneriteks olid Tartu Tervishoiu Kõrgkool ja Tartu Ülikooli Kliinikum.


Kaheaastane koostöö erinevate koostööpartnerite vahel on toonud kaasa 2-osalise e-kursuse, millest kumbki osa annab 5 EAP-d, kokku 10 EAP-d. Projekti A-osa on ingliskeelne ja sisaldab üldist multikultuurset kompetentsi ning on pühendatud üliõpilaste juhendajatele mõistmaks erinevast kultuurist tulevate üliõpilaste eripära ning projekti B-osa, mis on riigikeeles, sisaldab rahvuskultuuri ning on mõeldud juhendajatele abimaterjaliks üliõpilastele meie oma kultuuri tutvustamiseks ning aitamaks neil paremini toime tulla meie ühiskonnas.


Saksamaalt pärit tudeng Anja räägib: „Ma soovisin minna tegelikult Soome, aga kõik kohad olid täis. Seega tulime me Lilliga Eestisse. Ilma ühegi eelarvamuseta. Saksamaal on praegu külmem, kui siin. Meil sadas juba lundki. See on meie esimene osakond praktikal olla ja inimesed on siin (onkoteraapia osakonnas) toredad! Nii hea on tulla tööle, kus isegi inglise keelt mitte oskavad hooldajad ja õed tervitavad sind su omas keeles või kasutavad lihtsalt üksikuid saksakeelseid sõnu, mida nad teavad. See on vahel nii naljakas ja samas tekitab sinus väga sooja tunde. Ja patsiendidki tänavad mind saksa keeles! Ma loodan, et ka teistes osakondades on sama tore. Ma proovisin „kama" jogurtit ja see maitses mulle! Kamajahu ei ole ma veel päris valmis ostma (naerab), aga ma guugeldasin juba retsepte."

Anja ise on väga soe ja sõbralik üliõpilane ja suudab luua kontakti patsientidega hoolimata keelebarjäärist. Ta räägib õdede tööst Saksamaal, kui raske see on ning kui suured on osakonniti sisemised pinged. Õe amet Saksamaal ei ole väga prestiižne. Osakonnas kasutatavad masinad ja aparaadid on talle tuttavad. Ta leiab, et Soulbusi e-kursus on väga hea idee ja oluline õppevahend neile, kes on huvitatud erinevustest teistest kultuuriruumidest pärit inimestega suhtlemisest.


lk10 marshmellow challangeSoulbus projekti mõlemaid osi on võimalik lugeda ja läbida interaktiivselt ning need on kättesaadavad ka tasuta platvormidelt (A-osa: https://oppimateriaalit.jamk.fi/soulbusecoach/ ja B-osa: http://soulbuseesti.weebly.com/). Kursus on tasuline juhul, kui läbija soovib saada selle eest tagasisidet oma tehtud ülesannete kohta ning EAP-sid. Projekt on integreeritud praktikajuhendajate jätkukursusena kolmandaks osaks ja seda haldab Eestis Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Kursust on võimalik läbida ka ilma praktikajuhendajate jätkukursust läbimata, kuid baaskursus võiks olla läbitud, kuna Soulbus projekti B-osa on seotud baaskursusel läbituga. Nii A- kui ka B-osa on võimalik võtta eraldi kursustena.

 

Projekti partnerid:
• Soome: JAMK University of

Applied Sciences / GLORIA, Multicultural center
• Sloveenia: College of Nursing Jesenice / University Clinic of Respiratory and Allergic Diseases Golnik
• Holland: Saxion University of Applied Sciences / Solis
• Soome: LAMK / Harjulan settlementti                                                                                                                                                                        
• Horvaatia: University of Zagreb / Centre for Education „Goljak" Zagreb                                                                                                                                       

• Eesti: Tartu Tervishoiu Kõrgkool / Tartu Ülikooli Kliinikum                                                                                                                                                          
• Konsultandina osalevad projektis ka õppejõud USA-st: School of Social Work, San José State University, SAD


Lisainformatsioon projekti koduleheküljel: http://www.jamk.fi/en/Research-and-Development/RDI-Projects/Soulbus/Etusivu/ ja projekti blogis: http://blogit.jamk.fi/soulbus/ 

lk10 EU soulbus 

 

 

 

Heleri-Mall Roosmäe
radio- ja onkoteraapia osakonna õde

Käies erinevatel konverentsidel, kus räägitakse tööst diagnostikalaborites ja sellest, kuidas seda paremini korraldada, on hakanud paratamatult silma, kui erineva tasemega on eri riikide diagnostikalaborite tase ja nende organisatoorne pool. Vaadates kõike seda, tekkis idee, et korraldada just Ida-Eurooa riikidele kursus, kus saaksid kokku vastavate riikide laborite kontrolli institutsioonid ehk akrediteerimiskeskuste assessorid ja laboratooriumide esindajad.


Tänu sellele ideele korraldati projekti Eastern European Network for Sexual and Reproductive Health, SA Eesti Akrediteerimiskeskuse ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlabori ühiste jõududega 23.–25. mail 2015 Tallinnas kursus "Laboratory quality management systems today and development perspectives in the Baltic Region". Kursusel oli 32 osavõtjat 8-st riigist (Moldovast, Poolast, Aserbaidžaanist, Ukrainast, Valgevenest, Gruusiast, Venemaalt, Eestist). Kursuse viisid läbi Viktor Krutob ja Kaire Tõugu Eesti Akrediteerimiskeskusest (EAK) ning Agnes Ivanov ja Kai Jõers kliinikumi ühendlaborist. Kuna meditsiinilaboritele on äsja välja antud uus standardi ISO15189 versioon, siis keskendutigi kursusel vastava standardi nõuete selgitamisele. Kursuse läbiviijad olid ühelt poolt kontrollorganisatsioon, EAK ja laboratoorium, kes nõuded ellu viib, mistõttu oligi kursus osalejatele huvitav – muidu igavavõitu standard räägiti lahti nii teoreetilise poole pealt kui ka praktiliste näidetega. Kursuslased jagati ka töögruppidesse, kus laboris tuli läbi mängida nii olulisi auditeid kui ka metoodikate verifitseerimisi. Sellise interaktiivse kursuse eeliseks on see, et inimestel tekivad head suhted oma riigi sees eri institutsioonide vahel ja ka eri riikide vahel. Kolme päevaga sõbrunevad kursuslased ning neil ei ole tulevikus probleeme üksteise käest erialalist nõu küsida.


Kursusest sai aga innustust just Ukraina Akrediteerimiskeskus, kes koju jõudes hakkas tõlkima meditsiinilaborite standardit ISO15189 ukraina keelde, mida seni ei olnud. Samuti alustati intensiivseid läbirääkimisi kohalike laboratooriumitega, et ka nemad oma kvaliteedijuhtimissüsteeme ühildaksid just Euroopa nõuetega. Augustikuus Ukrainat külastades oli juba standardi tõlge kinnitamiseks olemas ja ka laboratoorium, mis võiks esimesena minna akrediteeringule, mille kvaliteedijuhtimissüsteem vastab uue standardi nõuetele.

 

Kai Jõers
Ühendlabor

lk8 prof Talving MoldovaMoldova pealinnas Chişinăus 23.–25. septembril peetud kirurgiaalasel kongressil (XII National Surgical Congress) oli kutsutud üheks peaesinejaks kliinikumi kirurgiakliiniku arst-konsultant professor Peep Talving. Kolmepäevane programm keskendus nii onko-, abdominaal-, kardio-, laste-, veresoonte-, ja plastikakirurgiale kui ka siirdamisalastele teemadele ja erakorralisele kirurgiale.


Professor Talving pidas kaks ettekannet: "Teravate veresoonte vigastuste käsitlus" ja "Erakorraline kirurgia: aeg uueks üldkirurgia erialaks?" Kliinikumi Leht küsis professori käest muljeid.


Moldova on suuruselt väiksem kui Eesti, elanikkond aga mitu korda suurem. Järelikult on ka traumajuhtumeid rohkem. Millises seisus on Moldova traumakirurgia?
Moldova tundus kontrastne, nii nende eluolu kui ka meditsiin. Näiteks on nad tänaseks teinud 15 maksasiirdamist, kuid traumade ja erakorralise kirurgilise ravi aspektist on pealinn Chişinău investeerinud vähesel määral erakorralisusesse. Valvekorras teenindab õhtu- ja öötundidel 700 000 elanikuga linna üks erakorralise kirurgia haigla, mille infrastruktuur ei ole Euroopa Liidu tasemel. Trauma- ja erakorralise kirurgilise haige ravis on oluline kiire diagnostika, ent seal on päris keeruline saada haigele kompuuter- või magnetresonantstomograafilist uuringut. Peaaegu kõik pimesoolepõletikud opereeritakse avatud meetodil, veresoonte proteesmaterjali avalikes haiglates kasutusel ei ole. Keeruline on öelda traumajuhtumite arvu kohta, tõenäoliselt on neid rohkem kui Eestis, aga seda statistikat on raske leida.


Lähtudes ettekande pealkirjast – kas erakorraline kirurgia võiks olla üldkirurgia uus eriala?
Minu ettekanne Moldovas andis ülevaate Põhja-Ameerika ja Euroopa kogemusest erakorralise kirurgia arengute kohta. Erakorraline kirurgia on saanud USAs üldkirurgia üheks erialaks ja need arengud on ka toimumas Euroopas, kus eesmärkideks on pandud erakorralise kirurgia arengukava loomine, diagnooside defineerimine ja tulemusmõõdikute ning koolitusvajaduste rajamine. Samuti peab eriala jätkusuutlikuks arenguks publitseerima teaduskirjandust, korraldama seminare ning looma ka erakorralise kirurgia "kaubamärgi". Teaduslikud raportid on näidanud selgelt, et erakorralise kirurgia struktuuri rajamisega on võimalik parandada ravitulemusi. Järgmisel aastal seisab ees väga huvitav kogemuste jagamine Euroopas, see on ECTES Congress 2016, kus ma pean loengu erakorralise kirurgia arengutest ja praktikast Euroopas.


Kas vajadus erakorralise kirurgia järgi võib tuleneda sellest, et EMOsse pöördub või tuuakse aastas isegi veidi rohkem patsiente, kui viibib aasta jooksul haiglaravil?
Tänapäeval peame arvestama faktiga, et kõige rohkem avalike haiglate kirurgiaravi voodikohti hõivavad globaalses dimensioonis erakorralised haiged. Lisaks peab arvestama vananevat elanikkonda, aastaks 2050 on üle 20% populatsioonist vanurid, mis lisab kompleksseid väljakutseid erakorralises ravis. Fakt, et EMOsse pöördub suur hulk erakorralisi haigeid, sõltub ülalmainitud asjaoludest ja ka sellest, et tänased ravimahud ei võimalda alati plaanilises korras tagada kirurgilist ravi ning ühel ajahetkel muutub seisund erakorraliseks. Keskmine OECD riikide investeering sisekoguproduktist tervishoiule on 8,9%, kuid Eesti investeerib tervishoiule 6,0%, st pea 3% vähem.


Kui erakorraline kirurgia oleks eraldi eriala, siis mida see muutus endaga kaasa tooks mõeldes õppetööle ja praktikale?

Meditsiiniinfo keskus kutsub kõiki asjast huvitatuid osa võtma uuest koolitusest „Teaduskirjanduse otsingud andmebaasides. Otsingustrateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine".


Koolitusel antakse ülevaade erinevatest infootsingu võimalustest, alustades uuringuküsimuse püstitamisest, otsingu terminite valikust kuni erinevate otsinguvõimalusteni andmebaasides.


Koolitus toimub neljapäeval, 29. oktoobril kell 15.00 meditsiiniinfo keskuses (L. Puusepa 2, ruum 123). Koolitusele saab registreeruda aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või tel 731 8185. Lisateave: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või tel 731 8186, 5331 8186.

 

Meditsiiniinfo keskus

August 2015, ühendlabor
Sooviksime tänada Mariann Rebast ja Anneli Saarepuud väga meeldiva ja abivalmi suhtumise eest probleemi lahendamisel!
Üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond

 

August 2015, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Käin põlvega võimlemas. Tund Dmitriga oli hästi tore – ta oskas meeleolu luua oma isiksusega, oli rõõmsameelne, naeratas, tegi nalja, julgustas, kiitis, ergutas, abistas ja jälgis igaüht individuaalselt (mitte ei tuhninud paberites!), oli tähelepanelik (et oma kordused läbi teeks), andis nõu. Pani mängima muusika (väike asi, aga loeb palju!). Tundi alustas ja lõpetas harjutustega ja iga tund oli eelmisest erinev. Aitäh Dmitri Valiulinile kogu rühma poolt!

 

August 2015, radioloogiakliinik
Radioloogiaõde Maie Kuusman – väga meeldiv teenindus. Selliseid õdesid peaks meil rohkem olema.

 

August 2015, sisekliinik
Lp prof Riina Kallikorm, soovin avaldada tänu arstidele, õdedele ja kõigile neile, kes teenindavad palatit nr 3. Hoidke oma personali. Minu eriline tänu dr Peeter Saadlale, kes on minu raviarst.

 

August 2015, kirurgilise onkoloogia osakond
Täname osakonna personali väga hooliva suhtumise eest ravil oleku ajal. Jäime rahule ka toitlustamise ning ruumide ja pesu puhtusega. Eriline tänu dr Evelyn Eelmaale, õde Annika Ämarikule ja põetaja Mariannele.

 

August 2015, närvikliinik
Suur tänu dr Mark Braschinskyle hea ravi eest. Tänan kõiki õdesid, sanitare meeldiva suhtumise eest. Kõik on olnud väga hoolivad ja abistavad. Toidud on maitsvad ja portsjonid suured. Tänu ka kokkadele.

lk9 elundidoonorluse logo20.–25.septembril toimus üleeuroopaline Teadlaste ÖÖ Festival (www.teadlasteoo.ee), mille raames kutsuti meid külla Kanepi Gümnaasiumisse ja Türi Ühisgümnaasiumisse. Rääkisime elundite ja kudede doonorlusest ning andsime ülevaate Eestis tehtavatest siirdamisest. Tutvustasime kodulehekülge www.elundidoonorlus.ee ja võimalust oma tahet väljendada patsiendiportaalis www.digilugu.ee. Mõlemas koolis andsime kaks loengut. Kuulajate hulgas olid nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õpilased, õpetajad ning lapsevanemad. Kuulajatel paluti anda ka tagasisidet, peamiselt oli see positiivne.

 

Siin mõned nopped tagasiside ankeetidest:
- Lihtsalt seletatud, seega lihtne aru saada. Mõistetav oli, miks sellest üldse rääkima peaks.
- Doonorlus ei seondu ainult suuremate organitega.
- Jäin rahule loenguga, muutsin oma arvamust sellest teemast.
- Eelkõige jäid meelde näited elust enesest.
- Väga vajalik, väga keeruline teema.

 

Hele Nurme ja Anni Küüsvek
transplantatsiooni koordinaatorid
Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskus
www.elundidoonorlus.ee

Tartu Ülikooli Kliinikumi veresoontekirurgia osakond tähistab sellel aastal oma 50ndat tegevusaastat eraldiseisva üksusena. 10 aastat tagasi said kõik soovijad Kliinikumi Lehe kaudu põhjaliku ülevaate meie ajaloost ja algusaastatest, mistõttu keskendub tänane kirjatükk peamiselt käesoleval sajandil toimunule.

 

Eesti kontekstist alustades on 2014. aasta algusest senisest kardiovaskulaarkirugia erialast saanud eraldi vaskulaarkirurgia ja kardiokirurgia. Lahkuminek toimus vastastikusel sõbralikul kokkuleppel edasise arengu huvides. Peamiselt mõjutab mainitud muutus küll noori kolleege, kes alles alustavad oma tuleviku ning residentuuri valikute tegemist, saades seega keskenduda ühele erialale.

 

Suuremalt jaolt on kõik uus ja innovatiivne, mis veresoontekirurgias toimub, tihedalt seotud eelkõige endovaskulaarsete tehnikate arenguga, kohalikes tingimustes angiograafia kabinetiga. Meie osakonna igapäevatöös on eriti tuntav kõhuõõne avamist vajavate ning patsiendile suure traumaga kulgevate lõikuste hulga vähenemine. Kõik niude-, mesenteriaal- ja neeruarterite kroonilised aterosklerootilised kahjustused suunduvad esmase valikuna just angiograafiakabinetti ning õnnestunud protseduuri korral ei kulu haiglasviibimisele kauem kui 3 päeva varasema 7–10 asemel. Loomulikult aitab ravi planeerimisel palju kaasa eelnev diagnostika kompuuter-tomograafilise angiograafia näol, mille teostamise võimalused on olemas kõikides kesk- ja mitmetes maakonnahaiglates.

 

Aordi aneurüsmide, dissekatsioonide ning traumaatiliste vigastuste ravis astuti suur samm edasi endovaskulaarsete stentgraftide (EVAR, TEVAR) paigaldamise alustamisega.

happy pregnancy logolk6 7 grupifotoAugustikuuga jõudis lõpusirgele Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja synlab Eesti OÜ koostööprojekt "Mitte-invasiivsete biomarkerite arendamine reproduktiivtervise molekulaardiagnostikas". Uurimisprojekt lühinimetusega "Õnnelik rasedus" (Happy Pregnancy) keskendus peamiselt kahele suunale – rasedusele ning ema ja lapse tervisele ning teiseks reproduktiivfunktsioonile laiemalt ehk mis määrab nii mehe kui naise viljakuse.

 

Uuring käivitus 2012. aasta. lõpus, esimesed uuritavad kliinikumist liitusid uuringuga 2013. aasta varakevadel. Rasedate uuringusuunda kaasasime üle 2300 tulevase ema raseduse alguses ning jälgisime raseduse kulgu kuni sünnituseni. Kogusime detailset infot raseda eluviisi, harjumuste, kaasuvate ja raseduse jooksul tekkinud haiguste, tarvitatud vitamiinide ja ravimite kohta. Raseduse ajal antud vere- ja uriiniproovid säilitati ning nüüdseks on külmikutes arhiveeritud juba üle 8000 vere- ja uriiniproovi. Lisaks on säilitatud platsentaproovid, mis võimaldavad teha nii RNA kui DNA põhiseid uuringuid.

 

naistekliiniku tapitabelViljakusega seotud uuringusse kaasasime erinevate munandifunktsiooni häiretega (oligospermia, munandi arenguhäire, munandivähk, hüpogonadism jt) mehi androloogiakeskuse Tartu, Tallinna ja Pärnu osakondadest ning nii viljatuse probleemiga kui ka terveid naisi Tartu naistekliinikust. Kokku on üle 3000 uuritavalt samuti kogutud põhjalik anamnees ja kliiniline andmestik koos vereanalüüsidega.

 

Uuringu raames toimunud andmete ja bioloogilise materjali kogumine ja arhiveerimine on olnud väga mahukas. Kaasatud on olnud üle 120 arsti, ämmaemanda, meditsiiniõe, hooldaja naiste- ja meestekliinikust, geneetikakeskusest, ühendlaborist. Abikäe on ulatanud ka kliinikumi mitmed teised teenistused (finantsteenistus, personaliteenistus, informaatikateenistus, tehnikateenistus).

 

Suurem töö kogutud materjaliga seisab alles ees, kuid esimesed tulemused on ka juba rakenduses. Praktikasse on jõudnud folliikuleid stimuleeriva hormooni beeta alaühiku geeni promotooralas paikneva polümorfismi c.-211G>T määramine kliinikumi ühendlabori geneetikakeskuses. Koostöös Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi inimese molekulaargeneetika uurimisgrupiga on näidatud, et kui mees kannab kaht eeltoodud polümorfismi minoorset alleeli (TT), on tal kuni poole madalam FSH tase, väiksem munandi maht ja suurem tõenäosus viljatuseks. Hüpogonadismi täpsem diagnostika võimaldab välja valida just need mehed, kellel on FSH sisaldavatest preparaatidest kõige enam kasu viljatuse ravis.

lk2 Mikk PauklinOsalesin Kliinikumi arengufondi toel Euroopa Oftalmoloogide Juhtimise Arenguprogrammis (European Leadership Development Programme (EuLDP)), mida korraldab Euroopa Oftalmoloogide Selts (European Society of Ophthalmology (SOE)). SOE alustas selle programmiga 2005. aastal USAs edukalt toiminud programmi eeskujul. Hiljem on sarnased programmid loodud ka Kesk- ja Lõuna-Ameerika oftalmoloogide seltsi poolt ning Aasia regioonis.

 

Programmi eesmärgiks on omavahel tutvustada ning koolitada silmaarste, kes on oma riigi erialaseltsi juhatuses. Tegemist ei ole otseselt oftalmoloogia meditsiinilisele poolele keskendunud kavaga, vaid tegeletakse pigem eriala administratiivse/poliitilise poolega – teemadega, mida enamikus riikides tavaliselt arstidele ei õpetata, kuid millega tuleb eriala arendamisel tegeleda. Seega on tegemist eriala arendamise strateegilise programmiga. Paljudes riikides on programmis osaleda soovivate inimeste hulk suur, kuid osalejate arv on piiratud igast riigist 1-2 erialaseltsi poolt väljavalitud arstiga.

 

Mulle avanes esimese eestlasena võimalus programmis osaleda ning olin seekord ka ainus Baltimaade esindajana. Kokku osales minu lennus 29 inimest valdavalt Euroopast, aga ka kaks osalejat Egiptusest, kaks Türgist ning kaks Jordaaniast. Tegemist on kaheaastase programmiga, milles on kokku neli moodulit. Igal osalejal on vaja programmi jooksul välja mõelda ning teostada erialaseltsi või kliiniku seisukohast oluline projekt ning selle tulemused programmi lõpus ka teistele ette kanda.

 

Esimene moodul toimus juulis 2013 Kopenhaagenis Euroopa Silmaarstide Ühingu aastakonverentsi raames. Tutvustati programmi ennast, selle eesmärke, Euroopa Silmaarstide Seltsi struktuuri, eesmärke ja juhte. Koos Ameerika Oftalmoloogide Seltsi presidendi ning mitmete nende seltsi juhatuse liikmetega diskuteeriti paljudes riikides esinevate ühiste probleemide üle nagu näiteks tööjaotus optometristidega, tööjõu nappus ning vananevast ühiskonnast tulenev kasvav vajadus oftalmoloogilise abi järele. Meie lennu esimene kokkusaamine oli ka samas programmi lõpetava eelmise lennu lõpumooduliks ning kuulasime ära nende ettekanded oma projektide kohta.

 

lk3 M. Pauklik konverentsTeine moodul toimus veebruaris 2014 Innsbruckis Austrias. Kolmel tiheda programmiga päeval rääkisid erinevad kohaliku ülikooli majanduse õppetooli juhtimiskoolitajad erinevatel organisatsiooni juhtimisega seotud teemadel. Saksamaa silmaarstide seltsi tegevjuht selgitas organisatsiooni ülesehitust ja toimimist. Kohal oli ka Euroopa silmaarstide seltsi president, kes rääkis oma kogemustest ja probleemidest selle üsna suure organisatsiooni juhtimisel. Kutsutud oli ka muid silmapaistvaid inimesi nagu näiteks tuntud Austria mägironija, kes juhtis esimest alpinistide gruppi, kes jõudis Mount Everesti tippu ilma lisahapniku kasutama. Tema rääkis rasketes oludes meeskonna juhtimisest ning motiveerimisest. Oma kogemustest eduka luksuslike mägihotellide keti ülesehitamisel rääkis kohalik ettevõtja. Lisaks eelnevale olid kavas ka grupitööd ning sotsiaalsed üritused osalejatevaheliste suhete loomiseks.

 

Kolmas moodul toimus jaanuaris 2015 San Franciscos USAs koos Ameerika ja Lõuna- ning Kesk-Ameerika programmidest osavõtjatega. Valdavalt olid lektorid USAst ning räägiti meediaga suhtlemisest, efektiivsest ettekannete pidamisest, koosoleku juhatamisest, poliitikutega suhtlemisest jms. Lektorid olid kõrgetasemelised ning suurte kogemustega koolitajad, kes nõustavad igapäevaselt maailma tippettevõtete juhte. Ameerika Silmaarstide Seltsi president selgitas organisatsiooni toimimist ning tutvustas seltsi hoonet ning tööruume. Paljud seminarid toimusid rühmatöö vormis ning muidugi oli ka mitmeid sotsiaalseid üritusi, mis andis võimaluse tutvuda oftalmoloogidega ka väljastpoolt Euroopat.

 

Programmi neljas moodul toimus jällegi Euroopa Silmaarstide Seltsi konverentsi raames, mis toimus seekord Viinis Austrias. Osalejad kandsid ette oma projektid, mis olid üsna erinevad. Näiteks seadis üks Šveitsi arst oma kliinikus sisse aastase stipendiumi Euroopa silmaarstidele, kes soovivad tulla ja silmapõhja kirurgiat õppida. Egiptuse arst alustas oma kliinikus sarvkesta siirdamistega. Ise tegin Eesti silmaarstide seas küsitluse nende töökoormuse, erinevatel töökohtadel ning erinevate tööandjate juures töötamise kohta.

 

Kokkvõttes oli huvitav ning kasulik koolitus, mis andis palju infot teemade kohta, mida arstiõppe raames tavaliselt ei käsitleta. Samas on vähemalt sama olulised isiklikud sidemed, mis tekkisid teiste riikide oftalmoloogidega.

 

Dr Mikk Pauklin
Silmakliinik

lk8 esimene kursuslk8 kursus 2015

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Augusti lõpus kohtusid Tartus 20ndat aastat järjest erinevate maade tuberkuloosi valdkonna spetsialistid, et osaleda viimast korda rahvusvahelisel tuberkuloosikontrolli alasel täienduskursusel (International Training Course on Tuberculosis Control). Dr Manfed Danilovitš selgitas Kliinikumi Lehele, mis 20 aasta jooksul muutunud on ning miks kursust viimast korda peeti.


Tuberkuloosi olukord 20 aastat tagasi
„Esimene rahvusvaheline kursus toimus Tartus 20 aastat tagasi 1996. aastal, mõte selle korraldamisest tekkis prof emer Heinart Sillastul aga juba paar aastat varem. Eks selle tingis tuberkuloosi olukorra halvenemine Baltimaades ja meid ümbritsevtes riikides ning sellest tulenev vajadus koolituskeskuse moodustamseks. „Kui tuua numbriline võrdlus, siis kursuse algusaegadel, aastatel 1996–2000 oli tuberkuloosi haigestumine Eestis 50/100 000 elaniku kohta (~700 uut haiget aastas), tänaseks on need arvud vastavalt 18/100 000, mis teeb 200 patsienti aastas," selgitab dr Danilovitš.


Eestis oli siis periood, kus aktivsemad kopsuarstid koos mitmete teiste erialainimestega valmistasid ette tegevuskava tuberkuloosiga (TB) võitlemiseks. „Riiklik Tuberkuloosititõrje programm sai valitsuse heaskiidu 1997. aasta lõpus," meenutab dr Danilovitš. Tema sõnul oli prof emer Sillastu veendunud, et Balti riikide jaoks on vajalik korraldada tuberkuloosikontrolli alane koolitus Tartus, kuhu tuleks kaasata ka Venemaa ja Kesk-Aasia riigid ning see peaks olema venekeelne. Venekeelseks kursus ka jäi, praktiliseks õppebaasiks sai kopsukliinik, ainult et ajaga suurenes nii osalejate kui ka riikide arv. Dr Manfred Danilovitši sõnul võttis 20-aastase perioodi vältel kursusest osa 486 osavõtjat 22-st erinevast riigist. „Pean märkimisväärseks, et osalenud on 54 Eesti pulmonoloogi ning ka üle 15 lektori on olnud Eestist – nii Tartu Ülikooli Kliinikumist, Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, Tervise Arengu Instituudist kui ka Ida-Virumaalt," lausub dr Danilovitš. Lisaks Eesti lektoritele esinesid loengutega üle 30 Baltimaade, Soome, WHO, Rahvusvahelise Kopsuhaiguste ja Tuberkuloosi Vastu Võitlemise Ühingu (UNION) ning mitmete teiste tuntud organisatsioonide eksperdid. Erinevate riikide lektorite poolt toodi koju kätte kaasaegse tuberkuloosikontrolli uuemad seisukohad, tutvustati uusi diagnostika- ja ravivõimalusi. Algusaastate temaatika keskendus peamiselt tavatuberkuloosile, hiljem ravimresistentse tuberkuloosi probleemidele ning tuberkuloosi ja HIV nakkuse koosesinemisele, samuti tuberkuloosi seostele alkoholismi ja narkomaaniaga."


Lisaks kliinilistele küsimustele, käsitleti kõigil koolitustel infektsioonikontrolli tähtsust, seda nii haiglasise nakkuse leviku kui personali kaitse osas. Külastati ka haiglaid ja tutvuti Eesti tervishoiu korraldusliku poolega. Dr Danilovitši sõnul said osavõtjad ideid, kuidas enda riigis midagi muuta ja seda nii arstide vaatevinklist kui ka õdede töö suhtes. „Pean väga oluliseks seda, et alates 2001. aastast toimusid 10 aasta jooksul koolitused ka paralleelselt õdedele," märgib doktor.


Eesti ja Soome koostöö
Tuberkuloosi kursuse korraldamisel on olnud suurim tugi just meie naaberriigil Soomel. Kõigil aastatel koordineeriti kursust nii Eesti kui Soome poolt. Eestist aastatel 1996–2006 prof emer Heinart Sillastu ning 2007–2015 tuberkuloosi osakonna juhataja dr Manfred Danilovitš. Soomepoolne koordinaator oli Filha (Hengitys ja Terveyse/Finnish Lung Health Association), kelle poolt lisaks sisulistele teadmistele oli ka märkimisväärne organisatoorne ja rahaline toetus. „Hiljem, kui Eesti astus Euroopa Liitu ning rahastamisallikad ja –võimalused muutud, panid kursuse toimumisele õla alla osalevate riikide tuberkuloosi kontrolliga tegelevad sponsororganisatsioonid, kuigi Filha jäi alati põhipartneriks," räägib dr Danilovitš.


Kursuse rahvusvaheline mõju
„Meie kursus polnud kunagi poliitiline, olenemata ümbritsevast olukorrast. Keskendusime meditsiinile ning mitmete Ida-Euroopa, Kesk-Aasia ja Venemaa arstide arusaamu tuli pidevalt muuta." Dr Danilovitši möönab, et eriti just õetöö osas – näiteks pole just lihtne panna „idapoolsete riikide" tunnustatud arste kohanema sellega, et õde ei ole pelgalt käsutäitja, vaid saab mitmed protseduurid, küsitlused ning lihtsamad raviotsused ära teha ise.

Ajendatuna „Happy Pregnany" uuringust ja vajadusest jätkata aktiivset interdistsiplinaarset mõttevahetust hakkavad igal kuul toimuma „Happy Pregnancy" reproduktiivse biomeditsiini seminarid. Seminaride eesmärk on lähendada kliinilist ja baasteadust, meeste ja naiste reprodutkiivset biomeditsiini, edendada kliinilist ja teadulikku koostööd.


Teemad on vaheldumisi kas meeste või naiste reproduktiivmeditsiini kesksed. Samas on väljakutsena igal meeste-teemalisel seminaril üks ettekanne naiste analoogsest haigusseisundist või raseduse puhul mehe faktori võimalikust rollist vastavate rasedustüsistuste tekkes.


Seminar on avatud teadlastele, tudengitele, arstidele, residentidele. Osavõtutasu ei ole, hetkel veel õppe- ega täienduspunkte ei anta, kellel on aega, tuleb, kuulab ja saab lihtsalt targemaks.


Esimene seminar toimus 10. septembril ning keskendus teemale "Meeste hüpogonadism (kliiniline heterogeensus, geneetilised aspektid)".


Sügissemestri järgmised seminarid
09. oktoober "Korduvad raseduse katkemised (kliiniline osa, geneetika, biomarkerid)"
12. november "Mehepoolne viljatus ja viljakus (kliiniline osa, geneetika/genoomika)"
10. detsember "Rasedustüsistused: preeklampsia (kliiniline, geneetika, biomarkerid)"


Algusaeg on kõigil seminaridel 14.00.

 

Kevadsemestri teemad: Naisepoolne viljatus ja seos rasedusekatkemistega; viljatusega seotud metaboolsed häired nii naistel kui meestel ja seos ülekaaluga; krüptorhism ja interseksuaalsus; rasedustüsistuste kaugem mõju nii emale kui lapsele.

 

Korraldajad: Margus Punab, Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskus; Kristiina Rull, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik; Maris Laan, TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituut.

Meditsiiniinfo keskus kutsub kõiki asjast huvitatuid osa võtma uuest koolitusest „Teaduskirjanduse otsingud andmebaasides. Otsingustrateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine". Kursusel antakse ülevaade erinevatest infootsingu võimalustest, alustades uuringuküsimuse püstitamisest, otsingu terminite valikust kuni erinevate otsinguvõimalusteni andmebaasides.


Esimene kursus toimub 30. septembril, kuid see rühm on juba komplekteeritud. Kui on veel soovijaid, siis palume endast teada anda See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või tel 731 8185. Järgmise koolituse täpne aeg selgub hiljem.

 

E-kursus "Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõtted. EBM ja PICO meetod" algab 5. oktoobril.


Vaata kursuse kirjeldust: http://www.kliinikum.ee/infokeskus/kursused


Piisava arvu soovijate korral toimub kursus ka vene keeles.


E-kursusele saab registreeruda aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Lisateave: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või tel 731 8186, 5331 8186

 

Meditsiiniinfo keskus

Patsientide rahulolu mõõtmine on tervishoiuteenuste kvaliteedi jälgimise ja parandamise üheks osaks. Patsientide poolt haiglas kogetu teadasaamiseks on parim võimalus patsientide küsitlemine, see aitab määratleda raviprotsessi parandamist vajavad valdkonnad ja nende hulgast esile tuua olulisemad, et rakendada meetmeid patsientide rahulolu parandamiseks.

 

Kliinikumis toimuvad regulaarselt nii statsionaarsete kui ka ambulatoorsete patsientide rahulolu uuringud. 2015. aasta aprillis toimus haiglaravil ehk statsionaaris viibinud patsientide küsitlus. Küsitlusele vastas 1753 patsienti, mis moodustas haiglaravil viibinute arvust 45%, mida võib pidada väga heaks tulemuseks. Peaaegu pooled patsiendid olid pärit Tartumaalt (44%), järgnesid Ida-Virumaa (12%), Jõgevamaa (8%), Viljandimaa (8%) ja Valgamaa (7%) patsiendid. Ankeedi tagastanutest olid 58% naised ja 42% mehed, vastajate keskmine vanus oli 46 aastat.

 

Võrreldes eelneva kolme statsionaarse uuringuga üldine rahulolu on jätkuvalt suurenenud: haiglaraviga jäi väga rahule 74% (2013. a 72%, 2011. a 69% ja 2009. a 68%) vastanutest. Vajadusel tuleks kindlasti taas kliinikumi ravile 88% küsitluses osalenutest. See näitab, et kliinikutes patsientide rahulolu tõstmiseks rakendatud meetmed on olnud tulemuslikud.

 

Võrreldes 2013. aasta uuringuga tõusis kõige rohkem patsientide rahulolu õdede selgitustega kodus toimetuleku kohta ja võimalusega olla omaette palatis. Rahulolu vähenes teguritega, mis puudutasid teavet erinevate ravivõimaluste kohta, rahulolu haiglatoiduga, teavet ravimite ja nende kõrvaltoimete kohta ja ravile pääsemise ooteaja pikkust.

 

Patsientide üldist rahulolu haiglaraviga mõjutavad kõige tugevamini arstide ja õdede usaldusväärsus ja oskused ning arstide poolt patsientide küsimustele antud vastuste arusaadavus. Oluliselt mõjutas rahulolu ka õdede poolt uuringute ja protseduuride kohta jagatud teave ja arstidega piisavad suhtlemisvõimalused ning arstide ja õdede viisakus. Oluline on ka õdede poolt patsientide murede ja soovide mõistmine.

 

Millised on raviasutuse võimalused patsientide rahulolu parandamiseks?
2015. aasta uuring näitas, et rahulolu aitaks parandada haiglasse vastuvõtu parem korraldus, pikem arstiga suhtlemise aeg, mil arst jagaks rohkem informatsiooni ja leiaks enam aega patsiendi küsimustele vastamiseks, samuti kui õed annaksid rohkem selgitusi uuringute ja protseduuride kohta.

 

Joonisel 1 on võrreldud patsientide rahulolu muutust haiglaravi erinevate valdkondadega aastatel 2009–2015. Sel perioodil toimunud neljas statsionaarsete patsientide rahulolu küsitluses osales kokku 6080 patsienti. Kõigis valdkondades (väljaarvatud ooteaja pikkus) näeme positiivset arengutrendi, patsientide rahulolu on aastatega tõusnud. Võrreldes väga rahul olevate patsientide osakaalu, siis arstide viisakusega oli 2009. aastal väga rahul 85% patsientidest, 2015. aastal 89%. Õdede selgitustega koduseks toimetulekuks oli 2009. aastal väga rahul 51% ja 2015. aaastal juba 70% küsitluses osalenud patsientidest. Võrdlus näitab ka, et valdkondades, kus esimese aasta tase oli suhteliselt kõrge, on rahulolu kasv väiksem ja kus algtase on olnud madalam, on saavutatud rahulolu kasv kõrgem.lk5 rahulolu haiglaraviga 2015

 

 

 

 

 

Joonis 1.Patsientide rahulolu haiglaravi erinevate valdkondadega 2009–2015

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Küsitlusele vastajatel oli võimalus täiendavalt esitada vabas vormis arvamusi, mis näitavad veelgi konkreetsemalt, mida patsiendid peale kliinilise ravi haiglas olles vajavad. Patsientide teadlikkus ja ootused on kasvanud – patsiendid soovivad saada rohkem informatsiooni ja selgitusi, et olla kaasatud raviprotsessi. Nad ootavad raviasutuse personalilt hoolivat suhtumist, võimalust valida haiglatoitu ja rohkem meelelahutust haiglasoleku ajal (nt televiisor palatis).

 

Võib öelda, et raviprotsessi kvaliteedi parandamise meetmed, mis on suunatud patsientide küsitlusega tuvastatud probleemsetele valdkondadele, toovad kaasa patsientide rahulolu tõusu. Ent arenguruumi patsiendikeskse tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamiseks on kõigis valdkondades.

 

Vaike Soodla
Analüüsi-marketingiteenistus
ökonomist