lk7 Marko TreierTartu linn korraldab koos kliinikumiga täiskasvanutele välitreeninguid, et aidata tartlastel muuta oma tervisekäitumist sportlikumaks ning julgustada neid kasutama kodulähedasi treenimisvõimalusi linna rajatud spordiväljakutel. Treeninguid viib läbi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeut Marko Treier, kes ootab huvilisi kuni 15. oktoobrini igal esmaspäeval kell 18.30–20.00 Anne kanali äärsel välijõusaali platsil. Välitreeningud on linnarahvale tasuta.


Kliinikumi Leht uuris treeningute kohta lähemalt.


Kuidas teile tundub, kas linna korraldatud välitreeningud on spordihuviliste seas oma koha leidnud?
Hea meel on tõdeda, et on välja kujunenud püsikäijad. Enamasti on treeninggrupi suurus umbes 10 inimest.


Kuidas on välitreening üles ehitatud ehk mida te pooleteise tunni sees teete?
Alustame soojenduseks dünaamiliste venituste ning aktivatsiooniharjutustega. Põhiosaks on jõuharjutuste ringtreening, eraldi ka väike kehatüveharjutuste plokk ning lõpetuseks venitus- ning lõdvestusharjutused.


Kes on treeningutele oodatud?
Treeningutele on oodatud kõik!


Kas erineva ettevalmistuse ja tasemega treenijad ei hakka teineteist segama?
Treeningu põhiosa on üles ehitatud nii, et igaüks saab seda teha omas tempos, ning algajad saavad kindlasti rohkem juhendamist.


Millised on tartlaste lemmikharjutused?
Lemmikharjutused kipuvad olema ikka, mis on juba tuttavad varasemast nagu näiteks kätekõverdused. Omalt poolt julgustan inimesi tegema mitmeid harjutusi, mis sageli jätavad liiga raske mulje ning mida omal käel ei proovita, näiteks lõuatõmbed. Kõik muidugi kohandatud kujul vastavalt treenija võimekusele.


Kuidas sattusite just teie tartlasi treenima?
Pakkumine tuli kliinikumi poolt. Kuna olin ise mitmeid aastaid välijõusaale kasutanud, tekkis huvi ka juhendada.


Mis spordiala teile endale kõige südamelähedasem on?
Olen ise kergejõustiku ja tantsu taustaga, kuid hetkel võib öelda, et mulle meeldivad eelkõige jõu- ja osavustreeningud.


Kui peaksite nimetama 3 nõuannet, mida inimesed saaksid enda tervise heaks teha, siis mis need oleksid?
Piisav ja regulaarselt uni (7–9h), mitmekülgne tasakaalustatud toitumine, regulaarne füüsiline aktiivsus ning jõukohane treening. Usun, et kui neid punkte natukenegi jälgida, on võimalik enda tervislikku seisundit oluliselt parandada.

lk8 AmsterdamKliinikumi arendusfondi toel avanes allakirjutajal suurepärane võimalus osaleda 27.–29. juunil Amsterdamis toimunud koolitusel „Developmental Neuropathology“.


Sel teemal koolitusi eriti palju ei korraldata, seda enam oli rõõm sellel osaleda. Kolm päeva kestnud ning peamiselt arengulist neuropatoloogiat hõlmava koolituse moodustasid seminarid ja praktiline töö histoloogiliste preparaatidega. Kursusel osales 36 inimest, kes olid kokku tulnud praktiliselt igast maailma nurgast. Kursuse väiksus andis suurepärase võimaluse tihedaks suhtluseks lektorite ja osalejate vahel. Samuti olid igapäevased erilisemate juhtude arutelud väikestes gruppides kasutades mitmepealist mikroskoopi.


Õppejõududeks arengulise nauropatoloogia tunnustatud eestvedajad – Homa Adle-Biassette; Annie Laquerriere, Jeffrey A. Golden, Hans H. Goebel jt. Iga kursusel osaleja sai põhjaliku kokkuvõtte erinevatest haigusjuhtudest kui ka raamatu „Developmental Neuropathology“ teise trükki, mille koostamisel osalesid ka kursuse peamised lektorid (dr H. Adle.Biassette, dr J. A. Golden jt.).


Teemade valik hõlmas peamiselt normaalset aju arengut, neuraaltoru defekte, keskjoone defekte ning ajutüve ja väikeaju arengurikkeid, vähemal määral ka rakkude migratsioonihäireid, demüeliniseerivaid haiguseid, metaboolseid haiguseid ning traumasid.


Lisaks teoreetilisele poolele arutati praktilise tööga seonduvat: kuidas parandada fiksatsiooni? Milliseid erivärvinguid kasutada? Milline oleks ikkagi parim väljalõiketehnika? Millal on materjali piisavalt? Millal saata referentskeskusesse? jne.


Peab tõdema, et üldiselt on patoloogiateenistuses püütud aju malformatsioonide puhul ka praegu jälgida võimalikult palju suure kogemustega keskuste soovitusi, mida edaspidi jätkame. Kuna loodete aju puhul on fikseerimine üheks aeganõudvaks ja probleeme tekitavaks osaks, siis kindlasti leiab proovimist kursusel saadud fikseerimissoovitus. Samuti andis tuge arusaam, et diagnostiliste probleemidega maadlevad ka tippkeskused ning haruldaste malformatsioonide käsitlus vajab aega ja erinevate osapoolte (klinitsist, geneetik, radioloog, patoloog) koostööd, mis meil toimib küllaltki hästi.

 

Liis Salumäe
Patoloogiateenistus

Tartu Ülikooli Kliinikum on alates 1. maist 2015 tubakavaba haigla, soovides kujundada nii tervislikku ravi- ja töökeskkonda. Tänaseks on üle kolme aasta olnud kliinikumi ruumides ja territooriumil hoonetest 30 meetri raadiuses suitsetamine keelatud (keeld kehtib ka e-sigarettide kohta). Suitsuvaba keskkonna kehtestamisel on kliinikum võtnud vastutuse selle eest, et edendada tervist ja ennetada haigusi.


suitsetajate osakaal tootajate seasKuuludes Ülemaailmse Tubakavabade Tervishoiuteenuste Võrgustikku (Global Network for Tobacco Free Healthcare Services, GNTH), on kliinikumi üheks ülesandeks hinnata suitsetamise levimust oma haigla töötajate seas. Selle aasta kevadel (28.03–18.04.2018) läbi viidud uuringu tulemused andsid põhjust olla uhke suitsetamise levimuse vähenemise üle kliinikumi töötajate seas. Küsitluses koguti andmeid suitsetajate ja teiste tubakatoodete (sh e-sigarettide) kasutamise kohta töö ajal ning selles osales 17 kliinikut ning 21 teenistust. Tulemusi võrreldi 4 aastat varem (2014. a) läbi viidud küsitlusega, mil suitsetamine ei olnud veel kliinikumis ametlikult keelatud.

 

suitsetajad ametiryhmade kaupaKüsitluse tulemusi analüüsis tubakavaba haiglakeskkonna töörühm kliinikumis, kuhu kuuluvad dr Ülle Ani, dr Tiia Piho, Carine Gross, Evelyn Evert, Marju Meus, Riina Tiido, Margarita Milihhina ning Jane Freimann. Tulemuslikkus (92% kliinikumi töötajatest on mittesuitsetajad, vt joonis) andis töögrupile positiivset ja julgustavat tagasisidet, et kliinikum saaks võtta veelgi suurema rolli tubakavaba ravi- ja töökeskkonna edendamisel. 

 


Tubakavaba haigla kuldtase ja üle-eestilise tubakavaba haiglakeskkonna koordineerimine
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulub Maailma Terviseorganisatsiooni poolt ellu kutsutud rahvusvahelisse võrgustikku (International Network of Health Promoting Hospitals (HPH)), mille üheks suunaks on tubavakavaba haiglakeskkonna loomine. Alates 2017. aastast on Tartu Ülikooli Kliinikum üle-eestlilise töörühma „Tubakavaba haiglakeskkonna loomine“ koordinaator.


Tubakavaba haiglakeskkonna loomiseks on väljatöötatud nii strateegiad, tegevuskavad kui ka mõõdikud. Edusammude mõõtmiseks eristatakse kolme taset – kuld, hõbe ning pronks. Kliinikumile on omistatud hõbetase, ent kevadisi uuringutulemusi arvesse võttes on kliinikum võtnud eesmärgi taotleda tubakavaba haigla kuldtaset.


Töörühma kuuluvate Jane Freimanni ja Margarita Milihhina sõnul on püstitud eesmärk saavutatav ning tegevused selle nimel juba alanud. „Juunikuus toimunud rahvusvahelisel HPH konverentsil käies saime kinnitust, et oleme liikumas õiges suunas ning kuldtasemele jõudmine ei ole võimatu,“ selgitavad Jane ja Margarita. Üks põhilistest muudatustest, mis kliinikumi kuldtasemest lahutab, on suitsuvaba territooriumi laienemine ka parklatesse. Jane ja Margarita toonitavad ka, et kuldtaseme saavutamine ei tähenda, et võib loorberitele puhkama jääda. Kuldtaseme saavutanud haiglad tegelevad igapäevaselt suitsetamisest loobumise alase teavitustööga. Näiteks kaasatakse parklatesse vabatahtlikud või tudengid, kes viivad järjepidevalt teavet suitsetajani – haigla juures olevast tubakatoodete keelutsoonist, tervisekahjudest ning loobumisvõimalustest.


Kliinikumis on olemas tugivõrgustik neile, kes soovivad suitsetamisest loobuda. Töötajatel on lisaks nõustamisteenusele võimalik pöörduda ka kopsuarsti vastuvõtule, kus vajadusel määratakse sobiv toetusravim, mille kulud katab kliinikum. Kuna nõustamisteenus on praegu kättesaadav ainult kopsukliinikus, on töörühma poolt tehtud ettepanek korraldada suitsetamisest loobumise rühmanõustamisi töötajatele ka L. Puusepa 8 patsiendiinfo ruumis.


Tubakavaba haiglakeskkonna töörühm on lisaks töötajate toetamisele seadnud eesmärgiks informeerida rohkem ka patsiente suitsetamisest loobumise vajadusest. Eriline fookus seatakse plaanilistele operatsioonidele tulijatele, et toetada nende loobumist vähemalt 6–8 nädalat enne operatsiooni ja vähendada sellega tüsistuste esinemise võimalust.

 

Kliinikumi Leht



Jane Freimann, Tubakavabade Haiglate Võrgustiku koordinaator Eestis: Tervishoiuasutustel on suurepärane võimalus võtta endale suurem roll nii töötajate kui ka elanikkonna tervise edendamisel. Eestis on oluline suurendada tubakavaba normi ning teha sellealast teavitus- ja ennetustööd. Lisaks teistele sihtgruppidele on oluline jõuda laste ja noorteni, et nemad ei alustaks tubakatoodete tarvitamisega. Tubakavaba haiglakeskkonna saavutamises ja ennetustöös on peamised töövahendid mitte keelamine, vaid teavitamine, positiivsete näidete esiletoomine ja edusammude tunnustamine.

04.-05.06.18 toimus Londonis allergiateemaline Imperial College of Science Technology & Medicine poolt korraldatud kursus.


Käsitleti ravimallergiate nahaväljendusi, fotodermatoose, urtikaariat, mastotsütoose, kontaktdermatiiti, toiduallergiaid, ekseemi, hereditaarsete ja omandatud angioödeemide käsitlust ja ravi ning atoopia silma- ja lauväljenduse käsitlust ning ravi.


Eesti väikese populatsiooni tingimustes jääb harvaesinevate dermatooside diagnostika- ja ravikogemus väheseks, suuremad riigid saavad endale lubada diagnoosipõhiseid keskusi ja uurimisgruppe, mistõttu osalemine sarnastel kursustel on igati arendav.


Laiemat lugejaskonda puudutav teema on tõenäoliselt ravimallergiate nahaväljendused.


I tüüpi reaktsioonidena on tuntud urtikaaria, angioödeem, anafülaksia.


IV tüüpi reaktsioonide hulka kuuluvad makulopapulaarne eksanteem, kontaktdermatiit, Steven Johnson (SJS) sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), fikseeritud ravimlööve ja akuutne generaliseerunud pustuloos.


Kõige sagedasemateks on IV a tüübi reaktsioonid: kontaktdermatiidid, mis avalduvad allergeeni otsesel kontaktil nahale (näiteks parabeenid kreemide koostisosana jne). Järgnevad fikseeritud ravimlööbed, mis avalduvad ümara piirdunud roosakaspruunika laigu/laikudena, mille pinnal võib mõnikord esineda ka ville. Fikseeritud ravimlöövete peamised põhjused on mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, antikonvulsandid, antibiootikumid, kontratseptiivid.


IV b reaktsioonina on tuntud makulopapulaarne eksanteem koos eosinofiiliaga.


Tõsiste allergiliste reaktsioonide kõrge riski kõige sagedasemad ravimid on antikonvulsandid, allopurinool, sulfoonamiid/sulfasalasiin, dapsoon, antibiootikumidest tsiprofloksatsiin ja amoksitsilliin ning mittesteroidsetest põletikuvastastest ravimitest diklofenak.


DRESS (Drug Rash Eosinophilic Systemic Symptoms), mille sagedus on 1/100…1/1000 aasta kohta, suremus küündib kuni 15%-ni. Reaktsioon algab 1–6 nädalat ravi alustamisest palavikuga üle 38.5 C, lümfisõlmede suurenemise ja eosinofiiliaga. Iseloomulik on näo turse ning rohke ja ulatuslik papuloos-urtikariaalne lööve, mõnikord ka purpura. Kaasneda võivad maksa, neerude, südame ja kopsude tüsistused. DRESS ravis on siiani vastakad soovitused süsteemse steroidi kasutamisel. Põhjuseks hepatiidi relapsi oht steroidi annuse langetamisel.


IV d reaktsioonina tuntud AGEP (Acute Generalised Exanthematous Pustulosis) algab samuti febriilse palavikuga ning ulatusliku erüteemiga, mille foonil on mittefollikulaarsed peened steriilsed pustulid. Pustulite deskvamatsioon toimub 4–10 päevaga. Iseloomulik on leukotsütoos ja neutrofiilia. Limaskestade haaratus kas puudub või on minimaalne ning siseorganite kahjustust ei kaasne.


Stevens Johnson sündroom hinnatakse ümber toksiliseks epidermaalseks nekrolüüsiks, kui nahapinna haaratus on üle 30%. Tegemist on kõrge suremusega (arvutatakse SCORTEN severity-of-illness score alusel) harva esineva mukokutaanse lööbega koos hilisema epiteeli irdumisega.


Stevens Johnson/TEN diagnoosimine reeglina raskusi ei valmista, kuid lööbega ja üldsümptomitega patsientide puhul peaks mõtlema diferentsiaaldiagnostiliselt ka DRESS (tagasihoidlikuma väljenduse korral nn mini DRESS) ja AGEP võimalusele.

 

Heli Raudsepp
Arst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal
Nahahaiguste kliinik

6. september, Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine
13. september, Kirjanduse otsing kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaaside põhjal (EBM Reviews, Medline OVID, PubMed Clinical Queries)
20. september, Hea uurimisküsimuse moodustamine
4. oktoober, Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks
17. oktoober, Mis on infokirjaoskus? Põhimõisted ja päringu (infootsingu küsimuse) ülesehitamine ning teostamine erinevate andmebaaside näitel
18. oktoober, Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast
24. oktoober, PICO küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine
7. november, Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks
14. november, Ovid MD
20. november, Micromedex. CareNotes System (patsiendiinfo andmekogu)
28. november, UpToDate
29. november, Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley, Endnote
4. detsember, Vabatarkvara PubMed
5. detsember, OVID andmebaasid Medline, EBM Collection, OvidMD, LWW ajakirjad ja raamatud

Koolitused toimuvad meditsiiniinfo keskuses L. Puusepa 2 ruum 123.


E-kursused:
1. oktoober–23. november, E-kursus "Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted"
1. oktoober–2. november, E-kursus "Abivahendid parema otsistrateegia ülesehitamiseks ja eelkontrollimiseks"
1. oktoober–2. november, E-kursus "Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides"


Kursustele registreerimine See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8185
Lisateave kursuste kohta See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8186
http://www.kliinikum.ee/infokeskus


Meditsiiniinfo keskus

lk6 Reimand Tiia TennusMaikuu esimestel päevadel kohtusid Reykjavíkis Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustikku kuuluvad eriala spetsialistid. Kliinikumist osalesid kohtumisel arendusfondi toel doktorid Kai Muru, Tiia Reimand, Eve Vaidla ja Elvira Kurvinen. Veel osalesid kliinikumist günekoloogid Kristiina Rull, Eva-Liina Ustav ja Ele Hanson. Nimetatud võrgustik loodi 2014. aastal koostöö arendamiseks Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island) ning Baltimaade (Eesti, Läti ja Leedu) vahel. Riikidevahelise koostöövõrgustiku eesmärk on tuua günekolooge, meditsiinigeneetikuid, neonatolooge, lastekirurge, lastekardiolooge, radiolooge ja nende teadmisi teineteisele lähemale. 


lk6 Muru Kai TennusSeekordse õppekogunemise põhiteemadeks olid mitte-invasiivne sünnieelne skriining ja diagnostika, genoomi analüüsid sünnieelses diagnostikas, preeklampsia ja üsasisese kasvupeetuse skriining ja jälgimine raseduse ajal, preeklampsia geneetika, eetilised aspektid sünnieelsetest uuringutest lähtuvalt ning teadusuuringute koordineerimine erinevate riikide vahel.


Dr Kai Muru sõnul, kes on osalenud juba mitmel õppekogunemisel enda doktoritöö oponendi kutsel, on lootemeditsiin väga kiiresti arenev eriala, sest diagnostika võimalused pole kunagi varem olnud nii head. Seetõttu peab tema sõnul ka erialaseid teadmisi ühendama ning mõtlema nii eriala õpetamise kui ka erialakeskuste loomise peale. „Kuna Eesti on rahvaarvult väike ning sünnieelsetel uuringutel ilmnevaid geneetilisi haigusi ja arengurikkeid, mida oleks võimalik üsasiseselt ravida, on ikkagi vähe, on naaberriikide koostöö väga oluline,“ lisab dr Tiia Reimand. Tema sõnul on mõni haigus nii haruldane, et selle ravimine olekski mõttekas näiteks vaid ühes Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku riigis.


Dr Reimand kinnitab, et võrgustikus võetakse Eestit kui võrdset partnerit ning kliinikumi lootemeditsiin on samal tasemel Põhjamaadega: „Oleme oma geneetiliste uuringute võimalustega võrdsed näiteks Taaniga. Samas ei eelda meist suuremad Põhjamaad, et hakkame pakkuma ekspertkeskuse teenust.“


Küsimuse peale, mil määral saab loodet emaüsas ravida, vastab dr Kristiina Rull, tegelikult tehakse loodetele juba ka üsasiseseid operatsioone. „Eestis sellele perspektiivi ei ole, aga Euroopas on erinevaid keskuseid, kus vastavalt diagnoosile tõepoolest saab juba ka loodet opereerida,“ selgitab dr Rull. Ka Põhjamaades tehakse vaid teatud loote operatsioone, näiteks nii kopsu kui ka põie šuntimisi.


Kliinikumi lootemeditsiini keskus
Kuna lootemeditsiin ei hõlma ainult loodet, vaid sinna kuulub ka ema ning kaudselt ka nii pere kui ka ühiskond, on kliinikumis soov luua multidistsiplinaarne keskus, kus toimuks nii diagnostika, loote ravimine, nõustamine kui ka ema diagnoosi ja raviga tegelemine.


Doktorid Reimand, Muru ja Rull on ühel meelel, et arengu- või geneetilise häire ilmnedes on kõige olulisem kommunikatsioon. „Selleks ongi vaja keskust, kus tulevased vanemad istuvad laua taga koos kõigi eriala esindajatega, mitte ei pea käima mitmel vastuvõtul ning kuulma informatsiooni erinevatest allikatest. Me peame hoolitsema selle eest, et patsiendid mõistaksid diagnoosi, ravivõimalusi ning oskaksid edasisi otsuseid teha parimal viisil nii enda kui ühiskonna suhtes. Näiteks, kui sünnieelselt diagnoositakse oodataval lapsel arenguhäire või geneetiline haigus, peab vanem saama võimaluste piires info prognoosist, milliseks kujuneb lapse vaimne ja füüsiline tervis, ravivõimalustest ja -kulust ning mida haige lapse hooldamine toob kaasa perele,“ rõhutab dr Reimand. „Lisaks saame me koostöösuhete kaudu suunata edaspidi vajadusel ka enda patsiente ravile võrgustikuriikidesse. Ehk et me ei ole enam üksi haruldaste geneetiliste haigustega,“ lisavad doktorid.


Üks nii kliinikumi kui ka terve võrgustiku eesmärke on uuringud. Dr Kristiina Rulli sõnul on esmatähtis osaleda Põhjamaade võrgustiku ühisuuringutes, sest isegi naaberriikides ei ole uuringute jaoks piisava arvu patoloogiatega looteid ega emasid.


Patsientide omavaheline suhtlemine Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku üleselt võiks olla samuti üks tulevikueesmärke. See võimaldaks arenguhäire või geneetilise haiguse diagnoosi saanud vanematel omavahel suhelda ja kogemusi vahetada. Sagedasemate geneetiliste haiguste puhul selline perede kogemusnõustamine on Eestis igapäevapraktikas juba levinud.


Järgmine Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku õppekogunemine toimub 2019. aastal Norras ning võib juhtuda, et lähiaastatel tuleb ka Eestil lootemeditsiini tippspetsialiste võõrustada.

 

Helen Kaju

lk3 kompuutertomograaflk3 rontgenaparaat

27. juuni oli radioloogiakliiniku jaoks erilise tähtsusega, kuna sel päeval avas tervise- ja tööminister Riina Sikkut ja Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Christoph Eichhorn erakorralise meditsiini osakonnas kaks uut ja innovaatilist seadet – kompuutertomograafi ja röntgenaparaadi. Seni erakorralise meditsiini osakonnas töötanud röntgenaparaat seati sisse omakorda kopsukliinikus, mis tähendab, et nüüdsest on kõik kliinikumi röntgeniseadmed digitaalsed ning analoogaparaatide ajastu on lõppenud.


Alustades otsast peale, tuleb esmalt esile tõsta erakorralise meditsiini osakonna uue kompuutertomograafi Siemens Somatom Force ostu. Tegemist on Põhjamaade kõige kiirema kompuutertomograafiga, näiteks teeb see vähem kui poole sekundiga tiiru ümber patsiendi ning protseduuri tulemusel luuakse pilt kogu töötavast südamest. Kuna masinal on kasutusel parim kaasaegne tarkvara, on pilt selge ja täpne. Teiseks tähendab uue aparaadi kiirem ülesvõtte tegemise aeg madalamat kiirgusdoosi ning ka kontrastaine väiksemat kogust. „Lisaks sellele, et patsiendi jaoks muutub diagnostika protsess kiiremaks, on sel edaspidi vähem kõrvalmõjusid, mis paraku kontrastaine kasutamisega kaasnevad,“ selgitas radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilves.


Teine seade, mida minister Riina Sikkut avama tuli, oli erakorralise meditsiini osakonna uus röntgenaparaat, mille kõige suurem uudsus seisneb selles, et võimaldab teha 3D-röntgenpilte neile traumahaigetele, kellel tavapiltidel murdu nähtavale ei tule. Baltikumis on see seade esimene ning Soomes on selline aparaat töös olnud paar nädalat. Radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilvese sõnul on sellises konfiguratsioonis röntgeniaparaat, nagu see on kliinikumis, aga esimene Baltikumis ja ka Soomes. „Suurim muutus, mida uus seade võimaldab, on röntgenülesvõtte tegemine patsiendile tavaasendis, mis lisaks patsiendi mugavusele, annab arstidele infot luude ja liigeste asendist koormuse all, näiteks seistes,“ tutvustas Pilvi Ilves. Ta lisas, et korraga saab teha suuremahulise ülesvõtte, näiteks piki jalga või seljast, sest väikesed ülesvõtted liidetakse tervikuks kokku. Ühtlasi on võimalik ülesvõte liigestest või luudest kohe töödelda ka 3D-kujutiseks,“ selgitas dr Ilves. „Kindlasti ei hakata seda tegema kõikidele patsientidele, 3D-kujutisega vastuseid on vaja ennekõike keeruliste haigusjuhtude ravimiseks. Uuel aparaadil on ka läbivalgustusfunktsioon, mida on vaja kasutada juhtudel, kui erakorralisel patsiendil on näiteks neelamishäired. Maakonnahaiglatesse selliseid aparaate enam soetatud ei ole,“ rääkis radioloogiakliiniku juhataja. Uus röntgenaparaat on varustatud ka UPS seadmega, mis välistab tööseisakud elektrikatkestuste ajal.


Lisaks uuele kompuutertomograafile ning röntgenaparaadile, vahetas radioloogiakliinik ka erakorralise meditsiini osakonna ultraheliaparaadid välja kaasaegsemate vastu. Uue, E9 ultraheliaparaadiga tehakse edaspidi kõik erakorralised uuringud erakorralise meditsiini osakonnas. Lisaks soetati uus mobiilne ultraheliaparaat, millega minnakse vastavalt vajadusele kas osakondadesse, intensiivravipalatitesse või operatsioonituppa.


Küsimuse peale, kuidas kogu uus tehnika erakorralise meditsiini osakonda ära mahub, tõi radioloogiakliiniku füüsik Andrus Aavik välja, et koostöö EMOga on olnud äärmiselt meeldiv ja lahendustele orienteeritud. „Tegelikult leidis osakond meile ruumi juurde ning viimased kaks kuud on möödunud remonttööde tähe all,“ ütles Andrus Aavik.


Avamise päevaks oli remont lõpetatud, seadmed paigaldatud, personal koolitatud. Pilvi Ilvese sõnul võidavad ennekõike patsiendid, kuna protseduuride tegemise aeg kiireneb, kujutised on selgemad ja täpsemad, mis omakorda on kvaliteetsemate ja täpsemate diagnooside aluseks. Intervjuu lõppedes rõhutasid nii kliiniku juhataja kui ka Andrus Aavik, et on tänulikud tehnika- ja majandusteenistusele, erakorralise meditsiini osakonnale, kes muutused ellu viia aitasid, ja kliinikumi juhatusele, kes on julgenud panustada uude tehnoloogiasse. Nüüd on uuendatud kõik erakorralise meditsiini osakonnas kasutusel olevad radioloogilised seadmed.

 

Kliinikumi Leht

lk5 EuroEchoTartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise füsioloogia osakonna arstid dr Külliki Karu ja dr Marion Ploovits ning õed Liis Valkonen ja Liina Männiksaar võtsid 6.–9. detsembrini osa Lissabonis toimunud kongressist „EuroEcho – Imaging 2017“. See on Euroopa Kardiovaskulaarse Piltdiagnostika Ühenduse aastakongress (EACVI), mille sihtrühmaks on nii arstid kui ka ehhotehnikud/õed.


Kongressil oli võimalus osaleda mitmetes paralleelselt toimuvates praktikumides, loengutes, presentatsioonidel, aruteludes ja sümpoosiumides. Näitusealal demonstreeriti uudset tehnoloogiat, näiteks uuringute salvestamise tehnikat. Kõikidel päevadel oli võimalik valida mitmete eri loengute vahel. Igapäevaselt ehhokardiograafia pilte salvestavate õdedena keskendusime peamiselt õppesessioonile, kus räägiti kvaliteetsete piltide salvestamisest ja diagnostika interpreteerimisest.


Ehhokardiograafias on oluline osata salvestada kvaliteetseid pilte, kust saaks täpset infot patsiendi südame seisukorrast. Seetõttu osalesime ka loengutes, kus õpetati klapipatoloogiate, vatsakeste ja kodade piltide salvestamist ning mõõtmist. Südame parameetrite normid muutuvad seoses tehnoloogia arengu ja pideva teadustöö tulemusena, mistõttu peavadki spetsialistid end pidevalt täiendama.


Saime uusi teadmisi järjest enam kasutusele võetava müokardi deformatsiooni analüüsi (Strain) kohta, mis võimaldab mitteinvasiivselt hinnata vasaku vatsakese müokardi funktsiooni ja intraventrikulaarset asünkroonsust. Strain tunneb ära vasaku vatsakese seina aktiivse ja passiivse osa, mis ei ole visuaalselt hinnatav. Igapäevatööd tehes kasutame Strain uuringut hematoloogiliste patsientide südamefunktsiooni hindamiseks enne ja pärast kardiotoksilist keemiaravi.


Populaarseteks sessioonideks olid ka viktoriinid. Suurima publikumenu sai portugallasest peakorraldaja, kes seostas südamehaiguseid maalikunsti meistriteostega. Küsimustele sai vastata reaalajas oma nutitelefoniga ja vastajate tulemused ilmusid suurele ekraanile.


Kongressil osales üle kolme tuhande delegaadi. Eestis nii suurejoonelisi, aga samas ka spetsiifilisi koolitusi ei korraldata. Kliinilise füsioloogia osakonna õed said kongressil osaleda tänu kliinikumi arendusfondi rahastusele.


Täname kliinikumi arendusfondi, et saime osaleda meile olulisel koolitusel!

 

Liis Valkonen, Liina Männiksaar
Südamekliinik
Kliinilise füsioloogia osakond

lk8 Liidia KiiskKuhu edasi – normaalne/tervislik toitumine ja ravitoitlustus/kliiniline toitmine?


Ravitoitlustus ehk kliiniline toitmine (ingl clinical nutrition) on interdistsiplinaarne eriala ja üks oluline ravi osa, mis hõlmab igapäevast koostööd meditsiinipersonali ja toitlustaja vahel. Viimastel aastatel on Eestis kutsekoja andmetel väga erinevate tasemetega toitumisnõustajaid, kes tegelevad elanikkonna nn tervisliku toitumisega (public health or community dietitian), kuid ei määra haiguspuhuseid dieete. Seega mitte-meditsiinilise haridusega toitumisnõustajatel ei ole pädevust krooniliste haigete nõustamiseks. Ravitoitlustamisega on tegelenud ja peavad tegelema raviarstid, kes vajadusel konsulteerivad/suunavad patsiendi eriettevalmistuse saanud dietoloogile.


Multimorbiidse haige käsitluses omab kliiniline toitmine olulist osa, kus ravitoitlustamise spetsialistid aitavad igakülgselt kaasa krooniliste haigete individuaalsel nõustamisel (1). Haiguspuhuse ravitoitlustamise organiseerimine raviasutuses on dieetõdede ja -arstide igapäevatöö, mille kõrval on vajalik tegeleda lisaks ka toitumuse ja toitumise uurimisega. Paljudes haiglates on loodud vastavad ekspertgrupid, kuhu kuuluvad ülalnimetatud tegevuste läbiviimiseks nii erialaspetsialistid kui ka kliinikute ja toitlustamisteenust osutavate üksuste dieetõed ja -arstid (clinical dietitian and food service dietitian).


Epidemioloogilistes uuringutes on leitud, et täiskasvanud elanikkonna hulgas on pooltel inimestest üks või mitu kroonilist haigust. Kardiovaskulaarhaigused ja vähkkasvajad moodustavad 46% kõikidest kroonilistest haigustest ning lisaks suureneb elanikkonna hulgas diabeedi, adipoossuse ja kroonilise neeruhaiguse levimus (2). Need muutused tingivad üha suurema vajaduse adekvaatse toitumisnõustamise järele (3).lk8 joonis


Vajadus moodustada ravitoitlustamise ekspertgrupp on kerkinud päevakorda ka Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tänapäeval ei jõua suures haiglas enam üks inimene katta individuaalse ravitoitlustamise vajadust ja seetõttu on olnud suureks abiks paljude kliinikute dieetõed, logopeedid ja ravitoitlustamise erihuviga arstid, kes muretsevad patsientide ravikvaliteedi pärast. Need kolleegid erinevatest kliinikutest on olnud Ravitoitlustamise Ekspertgrupi (RTEG) initsiaatoriteks. RTEG liikmed aitavad kaasaegse, meile sobiva patsientide individuaalse ravitoitlustamise organiseerimise täiustamisel (joonis nr 1).


Kroonilise haigusega patsiendid soovivad üha enam saada põhjalikku infot ja juhiseid oma toitumise kohta statsionaaris raviarstilt või osakonna meditsiiniõelt ja hiljem kodus – selleks on vaja kindlasti erialaspetsiifilisi juhiseid. Ravitoitlustamine baseerub rahvusvaheliselt tunnustatud ja diagnoosipõhistel juhenditel, mis on aluseks dieetravi akadeemilise taseme säilitamisel ja edasiarendamisel (4; 5). Ravitoitlustamisel on meil olnud eeskujuks eelkõige Põhjamaade akadeemiliste ühenduste tegevus (https://ncpt.webauthor.com), samuti oleme kasutanud ESPEN-i ravijuhendeid (The European Society for Clinical Nutrition and Metabolism, diagnostic criteria. http://www.espen.org/education/espen-guidelines).


Ühtlustamist ja edasiarendamist vajavad dietoloogia individuaalse nõustamise protsessi kirjeldus, terminoloogia, toitumuse monitoorimine, mõõtmiste metoodika, andmete hindamine, kogumine ja analüüsimine statsionaarses ja ambulatoorses ravitegevuses (statement by the European Federation of the Associations of Dietitians, www.efad.org). RTEG liikmed saavad kaasa aidata ravitoitlustamise-alaste tegevuste koordineerimisel, milleks on kliinikumis välja töötatud ja raviasutustes kasutusel oleva dieetide süsteemi kaasajastamine, patsientide ambulatoorse ja statsionaarse nõustamise toetamine, meditsiinipersonali järjepidev nõustamine ja koolitus, kliinikute ja toitlustusteenistuse vaheline koostöö. Ravitoitlustuse infomaterjalide ja juhiste koostamine ning kinnitamine vajab edasist koostööd erialaspetsialistidega.


Kokkuvõte
Kliinikumi ravitoitlustamise strateegia järjepideval arendamisel ja koordineerimisel tuleb abiks interdistsiplinaarne ravitoitlustamise ekspertgrupp. Struktuuriüksuste personali ravitoitlustuse ja tervisliku toitumise alase teadlikkuse tõstmine toetab omakorda erinevate haigusjuhtude lahendamisel ratsionaalsete valikute tegemist, tagades patsiendi heaolu ja tervisele maksimaalse kasuliku ja minimaalse riskiga tervishoiuteenuse.


Kirjandus
1. Ryan KJ et al. The effect of intensive nutrition interventions on weight gain after kidney transplantation: protocol of a randomised controlled trial. BMC Nephrol 2014.
2. Centers for Disease Control and Prevention. Leading causes of death and numbers of deaths, by sex, race, and Hispanic origin: United States, 1980 and 2014. Health, United States 2015.
3. Gomes F et al. ESPEN guidelines on nutritional support for polymorbid internal medicine patients. Clin Nutr 2018.
4. Correia MI, Waitzberg DL. The impact of malnutrition on morbidity, mortality, length of hospital stay and costs evaluated through a multivariate model analysis. Clin Nutr 2003.
5. Porter J et al. Exploring issues influencing the use of the Malnutrition Universal Screening Tool by nurses in two Australian hospitals. J Hum Nutr Diet 2009.

 

tervextervex2

Maikuus toimus Eesti taasiseseisvumise aja suurim sõjaline õppus Siil 2018. 5. mail viidi suurõppuse raames läbi ka kriisiõppus Tervex, mille käigus harjutati masskannatanutega olukordade lahendamist Tartus.


tervex3tervex4

Õppuse stsenaariumi järgi toodi kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda Tartu, Võru ja Valga kiirabi ning kaitseväe sõidukitega pea 100 väga erineva raskusastme vigastusega õppuse patsienti. Õppuse eesmärk oli harjutada EMO ja kogu kliinikumi toimetulekut masskannatanute situatsioonis. Ühtlasi oli praktiline õppus vajalik kriisiplaanide ja reageerimisvõimekuse hindamiseks. 


Õppusel osalesid nii kliinikumi arstid kui õed, aga ka Tartu Ülikooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid.

 

Kliinikumi Leht

lk12 medinfo

 

 

Meditsiiniinfo keskuse raamatukogu on täienenud uue raamatuga ortopeedia-alasest jätkväljaandest „Instructional Course Lectures vol 67".
Ootame huvilisi tutvuma L. Puusepa 2–123.

 

 

Meditsiiniinfo keskus

11.–14. aprillil osalesid kopsukliiniku doktorid Tanel Laisaar ja Anastassia Kamõnina ning anestesioloogia-intensiivravi kliiniku doktorid Stanislav Agejev ja Pille Parm südame- ja kopsutransplantatsiooni alasel koolitusel Nizzas Prantsusmaal. Koolitust korraldas International Society for Heart and Lung Transplantation. Kliinikumi arstide osalemist toetas kliinikumi arendusfond.


Kliinikumi Leht uuris dr Anastassia Kamõninalt, millised on tema värsked muljed.


Dr Anastassia Kamõnina, miks te otsustasite just sellele koolitusele minna?
Kopsusiirdamisealaseid konverentse on maailmas vähe ja antud oli neist kõige suurem. Koostöös dr Marget Savisaarega tegelen igapäevaselt kopsusiirdamisejärgsete patsientide jälgimisega. Seetõttu oli teadmiste täiendamine selles valdkonnas kindlasti vajalik.


Koolitus keskendus nii südame- kui ka kopsusiirdamisele. Kas on tavapärane, et neid kahte käsitletakse koos?
Rahvusvaheline südame- ja kopsusiirdamise organisatsioon on loodud 1981. aastal ning selleaastane konverents toimus juba 38. korda. See on tõenäoliselt ajalooliselt nii kujunenud, et antud organisatsioon käsitleb nii kopsu kui ka südame siirdamise alaseid teemasid. Kuigi, viimasel kümnel aastal on maailmas kopsusiirdamiste arv nii jõuliselt kasvanud, et mõlema organi transplantatsioone saaks käsitleda ka eraldi konverentsidel. Antud konverentsil toimus paralleelselt mitu sessiooni ning spetsialistid said valida enda jaoks huvitavama teema. Seega minu jaoks oli see kopsusiirdamisele pühendatud konverents.


Mis avaldas teile nähtust ja kuuldust enim muljet?
Konverentsil käsitletud teemasid oli väga palju. Näiteks, kuidas suurendada doonororganite arvu ning vähendada sellega ootelehel olevate patsientide surevust kasutades „non-heart-beating organ“ doonoreid. Eestis puudub praegu vastav seadusandlus, aga sellega tuleb kindlasti tulevikus tegeleda, et saaksime patsiente paremini aidata.


Üheks teemaks oli ka haigete siirdamiseelse hindamise uusimad nüansid. Eraldi sessioon oli pühendatud tsüstilise fibroosi haigete käsitlusele. Siirdamise mõttes on selle diagnoosiga haiged erilised nii peri- kui ka postoperatiivsel jälgimisel. Kuna lähiaastatel tuleb kopsusiirdamise ootelehele selle diagnoosiga mitu noort inimest, aitavad konverentsil saadud teadmised mul paremini neid haigeid käsitleda.


Palju oli juttu ka äratõukereaktsioonidest, nende kiiremast ja paremast diagnoosimise meetoditest ja ravist. Elulemus pärast kopsusiirdamist on iga aastaga kasvanud ning seoses sellega on tekkinud uued probleemid. Eraldi sessioon oli pühendatud siiratud patsientide pahaloomuliste kasvajate riskidele ning nende skriiningule. Meie keskuses on see samuti väga aktuaalne teema, kuna esimesed siirdamised on tehtud juba 10 aastat tagasi ning meie haigetel on ka diagnoositud esimesed pahaloomulised haigused.


Kas pärast koolitusel käimist on nüansse või võtteid, mida saaksite kohe ka oma töös kasutada?
Suur osa ettekandeid olid väga praktilised ning loengute ajal sain mitmeid vastuseid küsimustele, mis on viimasel ajal praktilises töös ette tulnud. Lisaks sain palju uut infot ravimeetodite ja -võimaluste kohta, mida hetkel ei ole võimalik Eestis kasutada. Loodan, et uued teadmised aitavad meil liikuda paremuse suunas.

 

Kliinikumi Leht

lk10 Kaja Julge A.TennusAstma on kõige sagedasem lapseea krooniline haigus, mis võib alata juba imikueas. Tegemist on kroonilise hingamisteede põletikuga ja sellest tekkivate haigusnähtudega. Hingamisteede ülitundlikkuse tõttu tekivad köha ja bronhiobstruktsioon, mis taandub iseenesest või raviga. Kui esimestel eluaastatel jääb peale respiratoorsete infektsioonide põdemist pikemaks ajaks püsima köha, diagnoositakse kas hingamisteede ülitundlikkust või korduvate bronhiobstruktsioonide tekkimisel ka juba mitteallergilist astmat. Ülitundlikkuse teke aeroallergeenidele astmale iseloomulike kaebuste olemasolul tähendab aga juba allergilise astma olemasolu, mis vajab põletikuvastast ravi kas inhaleeritavate hormoonide või leukotrieeni retseptori antagonistidega. Sensibiliseerumine tolmulestadele, lemmikloomade allergeenidele tekib sageli eelkoolieas, kuid võib välja kujuneda ka ülitundlikkus õietolmude suhtes. Kui varem tekkis õietolmuallergia põhiliselt koolieas ja noortel täiskasvanutel, siis praegu tuleb küll öelda, et pollinoos sageneb jõudsasti ja avaldub aina nooremas eas. Regulaarse põletikuvastase raviga on võimalik ära hoida astma ägenemisi, vältida erakorralisi pöördumisi haigla vastuvõttu ning ka hospitaliseerimisi. Astma õigeaegse diagnoosimise ja raviga vähenevad haigusega seotud otsesed ja kaudsed kulud, vanemad ei pea töölt puuduma, lapsed saavad käia lasteaias ja koolis, olla füüsiliselt aktiivsed ning oluliselt paraneb nende elukvaliteet.


Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni deklaratsioonis peetakse väga oluliseks epidemioloogiliste uuringutega allergiahaiguste tõelise levimuse kindlakstegemist, keskkonna uuringuid ja õhusaaste vähendamist, allergiahaigete diagnoosimise ja raviga tegeleva meditsiinipersonali kättesaadavust, allergiahaiguste ja astma ravi kliinilise ekspertiisi suurendamist ning üldise teadlikkuse suurendamist allergiahaigustest ja astmast ning preventiivsete strateegiate arendamist.


Ida-Virumaal 30 aastat tagasi tehtud uuringu alusel oli seal elavate laste haigestumus 1,3 korda kõrgem vabariigi keskmisest ja kopsumaht 1,1 korda väiksem kui teistes Eesti piirkondades elavatel lastel (Etlin, 1989). 1990ndate alguses hinnati kompleksselt Kohtla-Järvel ja Jõhvis elavate eelkooliealiste laste terviseseisundi kliinilis-immunoloogilisi näitajaid ning õhusaaste mõju haigestumuse tasemele ja struktuurile. Üldhaigestumus ja respiratoorsetesse haigustesse haigestumus oli Kohtla-Järve koolieelsete lasteasutuste 3–6 aastaste laste seas oluliselt suurem kui Jõhvi linna lastel ja tervisehäireid seostati elamisega ökoloogiliselt ebasoodsas piirkonnas (Tefanova jt 1993).

lk6 Piia Jogi16. aprillil kaitses Piia Jõgi filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja Epidemiological and clinical characteristics of pertussis in Estonia” (Läkaköha epidemioloogia ja sümptomid Eestis).


Töö juhendajad olid professor Irja Lutsar (PhD), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut ja dotsent Marje Oona (PhD), TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut. Oponendiks professor Jussi Mertsola (PhD), pediaatria osakond, Turu Ülikool, Soome.


Kokkuvõte
Eestis hakati läkaköha vastu vaktsineerima 1957. aastal, ent vaatamata pikaajalisele vaktsineerimisele pole suudetud läkaköha likvideerida ei Eestis ega teistes kõrge vaktsineerimistasemega riikides. Pigem on viimastel aastakümnetel läkaköhasse haigestumine sagenenud. Eestis registreeriti 2010. aastal läkaköha 97 juhtu 100 000 elaniku kohta, see oli kõrgeim läkaköha avaldumus kõikidest Euroopa riikidest. Kõrge läkaköha avaldumuse tõttu on Eestis tehtud riiklikusse läkaköha immuniseerimiskavasse mitmeid muudatusi ja alates 2012. a on riiklikult registreeritud läkaköha avaldumus püsinud suhteliselt madalana. Eestis registreeritakse läkaköha haigusjuhte riiklikult Terviseameti poolt. Tänu vaktsineerimisele on tänapäeval paljudel juhtudel haiguse kulg asümptoone või kerge ja inimesed ei pruugi arsti juurde pöörduda ning ebatüüpiliste juhtude korral arst ei pruugi läkaköha peale mõelda ja haigus jääb diagnoosimata. Samas võivad ka väga kergelt haigestunud inimesed läkaköha tekitavat bakterit Bordetella pertussisʼist üle kanda mitteimmuunsetele isikutele. Imikud võivad põdeda läkaköha raskelt ja mõnikord võib haigus lõppeda ka surmaga. Klassikaliselt (läkastavate köhahoogudega, inspiratoorsete repriisidega ja köhahoojärgse oksendamisega) põevad läkaköha vaktsineerimata väikelapsed.


Uurimistöö eesmärgiks oli selgitada välja läkaköha levimus kõikides vanusrühmades, et hinnata kas hetkel Eestis kasutusel olev läkaköha immuniseerimisskeem on optimaalne. Selleks viisime me läbi seroepidemioloogilise uuringu, mis kaasab kõiki juhte asümptomaatilistest kuni klassikalisteni ning prospektiivse köhivate patsientide uuringu.


Seroepidemioloogilises uuringus selgus, et igal aastal puutub B. pertussis´ega kokku 5,9% inimestest, kuid ainult 30% neist on kaevanud köha oma perearstile. Vahe riiklikult registreeritud läkaköha avaldumuse (0,013%) ja seroepidemioloogial põhineva hinnangulise avaldumuse vahel on 470 korda, mis näitab, et Eestis levib asümptoomne ja/või kergekujuline läkaköha infektsioon või ei ole läkaköha sümptomid teada.


Läkaköha levimus köhivate patsientide hulgas oli 4,0%, haigestumus oli kõrgem laste kui täiskasvanute seas. Samas, ühtegi läkaköha juhtu ei kinnitunud ≥ 65aastaste hulgas. Kuigi läkaköhaga patsientidel oli rohkem inspiratoorseid repriise ja köhahoojärgset oksendamist kui muu köhaga patsientidel, siis Maailma Terviseorganisatsiooni läkaköha kliiniline definitsioon pole piisavalt täpne, et läkaköha ainult sümptomite järgi diagnoosida.


Hetkel Eestis kasutusel olev läkaköhavastane vaktsiin ja vaktsineerimiskalender on piisavalt efektiivsed, et hoida läkaköhasse haigestumus madalal tasemel, samas B. pertussis siiski ringleb ja läkaköha täielikuks likvideerimiseks oleks vaja uut vaktsiini, mis suudaks vältida ka bakteri kandlust.


Professor Irja Lutsar, juhendaja: Piia doktoritöö tulenes praktilistest vajadustest. Aastal 2010, kui Piia doktoritöö tegemisest huvitus, oli Eesti kõige kõrgema läkaköha haigestumuse näitajatega riik kogu Euroopa Liidus. Haigestumus oli peaaegu 100 korda kõrgem kui enamikus teistes riikides. Seega esitasime küsimuse, kas nii kõrged haigestumise näitajad on tõesed ja kui on, siis mis on selle põhjused ning veelgi olulisem, kuidas me haigestumist vähendada saaksime? Teisisõnu, kas Eesti riiklik immuniseerimiskava on sobiv?

lk9 Elle Poldoja A.Tennus25. aprillil kaitses Elle Põldoja filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Structure and blood supply of the superior part of the shoulder joint capsule“ („Õlaliigese kapsli ülaosa struktuur ja verevarustus“).


Töö juhendajad olid dr Ivo Kolts (dr. med.), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut ja dr Kristo Kask (dr. med.), Põhja‐Eesti Regionaalhaigla. Oponendiks oli professor Anne Agur (PhD), Toronto Ülikool, Kanada.


Kokkuvõte
Õlaliiges on üks inimese liikuvamaid liigeseid. Omavahel liigestuvad õlavarreluu suur pea ja abaluu väike liigeseõõnsus. Liigesekihn, mis ümbritseb õlaliigest, on avar, õhuke ja lõtv. Seda tugevdavad sidemed ning lihaselis-kõõluseline rotaatormansett. Õlaliigese ülaosas asub subakromiaalne limapaun, mille alumine osa on ühenduses rotaatormanseti kõõlustega. Õlaliiges on oma ulatusliku liikuvuse tõttu seotud rohkete vigastustega: õlaliigese nihestused, limapauna pitsumised, rotaatormanseti lihaste ja kõõluste põletikud ning rebendid. Üle 40-aastastest inimestest 30%-l esineb õlakahjustusi ning vanusega suureneb see protsent märgatavalt. Need vigastused põhjustavad õlavalu, mis pärsib inimeste igapäevast käelist tegevust ja alandab elukvaliteeti. Vigastuste üheks tekkepõhjuseks peetakse vähenenud verevarustust. Samas on viimase 30 aastaga suurenenud õlaliigese artroskoopiliste operatsioonide osakaal ja paranenud magnetresonantsdiagnostika meetodi tundlikkus, mis mõlemad vajavad üha rohkem struktuuride detailset anatoomilist kirjeldust. Seetõttu keskendusime käesolevas uurimistöös õlaliigese kapsli ülaosa struktuuride ja nende verevarustuse kirjeldamisele.


Doktoritöö uuringud viisime läbi Lübecki Ülikooli anatoomia instituudile annetatud õlaliigestel. Nii lateksmassiga süstitud kui süstimata arteritega õlaliigestel kasutasime anatoomilist dissektsioonimeetodit. Nii Lübecki kui Tartu Ülikooli anatoomia instituudis rakendasime mikrostruktuuride kirjeldamiseks histoloogilist ja immunohistoloogilist uurimismeetodit. Uurimistöö tulemusena leidsime, et õlaliigese kapsli ülaosas asuvad sidemed on anatoomiliselt püsivad struktuurid ja hästi verega varustatud. Liigesekapsli ülemises piirkonnas paikneva limapauna alumine sein on otseses kontaktis rotaatormanseti kõõlustega ja nende struktuuride verevarustus toimub ühiste arterite kaudu. Kokkuvõttes võib öelda, et uurimistöö tulemused täiendavad meie teadmisi õlaliigese ülemise kapsli anatoomiliste struktuuride osas ja aitavad kirurgidel ära hoida avatud ja artroskoopiliste operatsioonidega seotud komplikatsioone.

 

1. Kliinikumi arvutivõrgus on nüüdsest juurdepääs uuele kardiovaskulaarse meditsiini alasele e-raamatule „ESC Textbook of Cardiovascular Medicine“. Raamatu on välja andnud European Society of Cardiology. Et raamatule on ostetud ainult üks litsents, saab seda lugeda korraga ainult ühest arvutist. Täpsem info http://www.kliinikum.ee/infokeskus, tel 731 8185.


2. Dr Heino Noore mälestusteraamat „Elamise pikad varjud: arsti ja poliitvangi mälestused“ (2018)


Teie meditsiiniinfo keskus

lk3 Sander Pajusalu2 A. Tennus

Tartu ülikooli Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsertaktusel kuulutati välja Ernst Jaaksoni stipendiumi laureaat – dr Sander Pajusalu.


Dr Pajusalu uurimistöö fookuses on haruldaste geneetiliste haiguste molekulaardiagnostika. Ta on pannud aluse uute geneetiliste haiguste leidmisele ja selgitamisele ning võimaldanud oma uurimistööga täpsustada sadade patsientide diagnoosi. See on andnud tuge patsientide ja nende lähedaste nõustamisele ning otsesele ravile. 18 000 euro suurune stipendium võimaldab noorel teadlasel rahastada järeldoktorantuuri projekti alustamist USA-s Yale’i ülikoolis. Dr Sander Pajusalu soovib seal arendada uusi bioinformaatilisi analüüsimetoodikaid, mis aitaksid muu hulgas mõista pärilike haiguste molekulaarpatoloogilisi mehhanisme.


Sander Pajusalu soovitaja professor Joel Starkopfi sõnul on värske stipendiaat näidanud ennast sihikindla ja võimeka kolleegina. Seda tõestab ka tema erakordne saavutus, kui ta pärast arstiõppe cum laude lõpetamist kaitses nii doktoriväitekirja kui ka lõpetas residentuuri vanuses alla 30 aasta.


Ernst Jaaksoni stipendium on Eesti üks suurimaid üliõpilasele või teadurile antavaid erastipendiume. Mälestusstipendiumiga soovitakse toetada välismaal kraadiõppes õpinguid või teadusuuringuid jätkavaid Tartu ülikooli doktorante, teadureid ja õppejõude.

 

Kliinikumi Leht

lk11 Tark Maret NilsonRavikindlustatud patsiendid saavad kliinikumis ravi enamikel juhtudel tasudes vaid nn väikese omaosaluse – olgu see siis visiiditasu või voodipäevatasu. Eesti ravikindlustuseta isikud peavad aga ravikulud ise katma. Enim väljastataksegi kliinikumis voodipäeva- ja visiiditasude arveid. Lisaks moodustavad suure osa arvetest tasulised teenused: näiteks täiskasvanutele osutatud hambaraviteenused, mis ei kuulu haigekassa teenuste nimekirja. Aga ka androloogiakeskuse teenused, mida ravikindlustus katab vaid osaliselt.


Kliinikumi Leht uuris, kui usinad on patsiendid neile väljastatud arveid tasuma ning kuidas lahendada mittetasumine.


2015. aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikum koostööd Lindorff Eestiga, et võimalikult suur hulk maksehäireid lahendada kliinikumile positiivses võtmes. Tartu Ülikooli Kliinikumi finantsjuhi Maret Tark sõnul oli sel hetkel arved õigeaegselt tasumata umbes 6500 inimesel ning võlgnevuse summa ulatus üle 200 000 euro. Sellise hulga arvete sissenõudmiseks töötajate põhitöö kõrvalt aga ei jätkunud ressursse.

 

Lindorffi meeskond on veendunud, et parimaks töövahendiks maksmata arvete tasumisel on personaalne kontakt. Lindorff Eesti müügijuht Vivian Murd kinnitab, et regulaarne tasumata arvete meeldetuletamine aitab oluliselt vähendada tasumata arvete hulka. „Meie ülesandeks on viia info tasumata arvest kliendini nii kiiresti kui võimalik kasutades selleks kõiki kommunikatsioonikanaleid, nt e-kiri, SMS, telefonikõne. Igal patsiendil on ööpäevaringselt võimalik vaadata online-keskkonnas oma võla jääki või veenduda, kas tema makse ikka laekus,“ selgitab Vivian Murd.

 

Kliinikumi maksmata arvete statistika on jahmatust tekitav: aastatel 2015–2018 jäi kliinikumile tasumata lausa 409 211,29 eurot ulatuses arveid. (20.01.2018 seisuga). Tänaseks on summast juba laekunud 53% ehk 235 874 eurot. Nimetatud ajavahemiku ühe maksmata arve keskmine summa oli 35,75 eurot.

 

Põhjused, miks arved jäävad maksmata, on erinevaid. Olgugi, et peaaegu kõikides kliinikumi osakondades on võimalik arve koheselt maksekaardiga või sularahas tasuda, võetakse tihtipeale 7-päevase maksetähtajaga arve koju kaasa. Inimlikust eksitusest võib aga selle tasumine ununeda või arve ära kaduda. Maret Tark sõnul on ka juhtumeid, mil patsiendid väidavad, et neile pole arvet väljastatudki.

 

Suurim võlgnevus tekib kliinikumis pakutavate tasuliste teenuste eest maksmata jätmisel. Sellisel juhul ei osuta kliinikum võlglasest patsiendile tasulisi teenuseid enne, kui arved saavad korrektselt tasutud. 15 päeva enne, kui võlanõuded jõuavad inkassofirmani, saavad patsiendid ka teavituse ja meeldetuletuse tasumata arvest. „Selle esimese sammu järgselt laekub meile päris palju maksmata arveid,“ selgitab Maret Tark. Kui teavitusest jääb väheseks, hakkab saamata tasumata arvetega tegelema ja kliinikumi klientidega suhtlema krediidihaldusettevõte Lindorff. Ka siis on võimalik saavutada patsiendile sobiv kokkulepe kas maksegraafiku koostamisega, tähtaja pikendamisega vms.

 

Segaduste vältimiseks ja sujuvateks arstivisiitideks soovitab Maret Tark patsientidel kontrollida ja uuendada enda kliinikumi andmebaasis olevaid kontaktandmeid kas vastuvõtule pöördudes registraatori juures või patsiendiportaali ePatsient kaudu.

 

Kliinikumi Leht

 

lk10 kolposkoopia kursus15.-16. veebruaril 2018 toimus Helsingis Euroopa Kolposkoopia Föderatsiooni (EFC) kursus aktiivselt tegutsevatele kolposkopistidele. Tänu kliinikumi arendusfondi toetusele oli sellest koolitusest võimalik osa võtta ka Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku arstidel – dr Liis Kriisal ning dr Katrin Tääril. Eestist osales kursusel kokku 32 arsti, kellest enamik on ka Eesti Kolposkoopia Ühingu (EKÜ) liikmed.


Koolituse lektorid olid Soomest, Norrast, Rootsist, Lätist, Eestist, Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Suurbritanniast. Koolituse eesmärgiks oli täiendada oma teadmisi emakakaela vähieelsete muutuste diagnostika, jälgimise ning raviprintsiipide alal.


Kursusel käsitleti mitmeid tänapäevaseid aktuaalseid teemasid: uut inimese papilloomiviiruse (HPV) poolt põhjustatud kahjustustes ning HPV vastases vaktsineerimises; genitaaltrakti tsütoloogilised ja histoloogilised uuringud; emakakaela skriinimine; emakakaela düsplaasia diagnoosimine ja kirurgiline ravi ning ravijärgne jälgimine. Erinevate riikide esindajad tutvustasid oma ravijuhiseid ning toimusid aktiivsed paneeldiskussioonid võrdlemaks erinevate Euroopa riikide tulemusi ja statistikat ning analüüsimaks teemakohaseid kitsaskohti erinevates riikides. Eestist esinesid mitmete ettekannetega ka kliinikumi naistekliiniku arstid dr Terje Raud ja dr Lee Padrik.


Tegemist oli interaktiivse koolitusega, mis nõudis kõikidelt aktiivset osalemist, eelkõige haigusjuhtude aruteludes. Kursusel esitleti ka uut diagnostilist aparaati ZedScan, mis võimaldab emakakaelakoe tiheduse alusel määrata emakakaela düsplaasia astet.


Lisaks tutvustasid EFC juhatuse liikmed kolposkoopiliste uuringute kvaliteedi kindlustamise reegleid ning konisatsiooni praktilise õpetamise meetodeid residentide baaskoolituses. EFC soovitab iga riigi kolposkoopia ühingul välja töötada kolposkopisti kvaliteedinõuded ning nende hindamise kriteeriumid, seda eelkõige EFC baaskoolituse ja kvaliteedi juhiste alusel, et tagada Euroopas kolposkopistide ühtlasem tase.


Dr Liis Kriisa ja dr Katrin Tääri sõnul oli tegemist oli väga haarava ja praktilise koolitusega, mis lisas uusi teadmisi emakakaela düsplaasia käsitlemiseks ning hoogu ka Eesti Kolposkoopia Ühingu tegemistesse. Doktoritele väga meeldis, et koolituse ettekanded olid äärmiselt konstruktiivsed, selged ja informatiivsed ning kogu kursuse edukas läbimine eeldas osalejatelt aktiivset osavõttu.

 

Kliinikumi Leht

lk6 Anne OrmissonVabariigi president Kersti Kaljulaid andis Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi ka kliinikumipere kauaaegsele kolleegile dr Anne Ormissonile. Dr Ormisson on lastearstina ravinud mitme põlvkonna tartlasi. Erilist tähelepanu on Anne Ormisson pühendanud vastsündinute ja väikelaste arenguga seotud probleemidele. Tema eestvõttel alustati Tartus 1980. aastatel vastsündinute loomuliku toitmise juurutamist.


Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse doonorid Jarek Talisainen ja Riho Hänikene pälvisid presidendilt Eesti Punase Risti V klassi teenemärgi. Jarek Talisainen on käinud verd loovutamas 109, Riho Hänikene 108 korda.

 

Kliinikumi Leht

 

lk5 arstitudengid EMOs Johan Paul HionTartu Ülikooli Kliinikum pälvis Euroopa Anestesioloogide Seltsilt väärika tunnustuse ning nimetati Euroopa ekstsellentsikeskuseks. Akrediteeringuvisiit Tartusse toimus 2017. aasta septembris, mil seltsi esindajad külastasid kliinikumi ja ülikooli ning hindasid residentuuri õppeprogrammi sisu ning õpetushaigla vastavust Euroopa standardnõuetele.


Tänavu jaanuaris esitatud raport kiitis ülikoolipoolset anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi struktureeritust ning kliinikumi anestesioloogia osakonna juhtimist, õppeprogrammi põhjalikkust ning juhendajate kompetentsi. Välishindajad kirjutasid, et osakond mõjus neile ühe suure perena, kus paistis silma inimeste motiveeritus, üksteise toetamine ning uhkus osakonna üle. Edasiste soovitustena tõid hindajad välja teadustöö veelgi suuremat tähtsustamist, õppeprotsessis logiraamatute kasutamist, ravijuhendite arendamist ning residentide senisest rohkem kaasamist patsientide operatsioonieelsesse hindamisse ning akuutse valu ravimisse. Riiklikul tasandil toodi olulisena välja vajadus pikendada erialaõpet praeguselt neljalt aastalt viiele.


Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna residentuuriprodekaan ja kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja Urmas Lepner rõhutas välishindamiste ja nende käigus ekspertidelt saadava tagasiside olulisust õpiprogrammide arendamisse „Euroopa Meditsiinispetsialistide Liit on pannud paika soovituslikud standardid iga residentuuri eriala kohta, mida oleme juba programmide loomisel arvesse võtnud. Joel Starkopf on anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi üldjuhendajana teinud selle arendamiseks järjepidevalt tööd. Akrediteeringu saamine näitab, et töö on vilja kandnud ja programm vastab rahvusvahelistele nõuetele ja kvaliteedistandarditele.”


Kliinikumi ja ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja Joel Starkopf avaldas samuti saadud tunnustuse üle heameelt ning nentis ka arenguruumi. „Soovitused õppeprotsessi parandamiseks on igati asjakohased ja väärivad tõsist tähelepanu. Nendega asumegi residentuuriõppe kontekstis kohe tegelema,” kinnitas professor Starkopf.


Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ütles, et välisekspertide antud erapooletu hinnang on kliinikumile väga oluline tagasiside. „Igasugune tagasiside on meile oluline. Täna oleme saanud tõestuse meie spetsialistide vaieldamatult kõrgest tasemest nii igapäevases töös kui järelkasvu koolitamisel,“ sõnas Siigur.


Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule antakse tunnustus ametlikult üle 2. juunil Kopenhaagenis toimuva Euroopa Anestesioloogia Kongressi “Euroanaesthesia 2018” pidulikul auhinnatseremoonial.

 

Kliinikumi Leht

lk6 Joel Starkopf A.TennusValitsus kinnitas riigi teaduspreemiate laureaadid. Eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud töödest pälvis arstiteaduse alal riikliku teaduspreemia teadus-arendustöö „Kõhuõõnesisese rõhu tõus ja seedetrakti puudulikkus intensiivravi haigetel“, mille autoriteks on professor Joel Starkopf ja dr Annika Reintam Blaser.


Professor Joel Starkopf töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhatajana, olles samal ajal ametis ka Tartu Ülikoolis kliinilise meditsiini instituudi juhatajana ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhatajana. Dr Annika Reintam Blaser töötab samuti Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis anestesioloogia ja intensiivravi teadurina ning Luzerni kantoni haigla ülemarstina.


Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna dekaani ja kliinikumi sisekliiniku juhataja professor Margus Lemberi sõnul on Starkopfi ja Reintam Blaseri läbiviidud uuringud olulised nii rahvusvahelises kui Eesti kontekstis: “Starkopfi ja Reintam Blaseri teadusuuringute tulemusena on oluliselt täienenud arusaam seedetrakti patofüsioloogiast kriitilises seisundis haigetel ning vastavasisuline kliiniline praktika on leidnud rakendust kogu maailmas. Professor Starkopfi juhendamisel on loodud tugev ja rahvusvaheliselt tuntud teadusgrupp ning oma isikliku eeskujuga on ta olnud ja on ka edasi suureks eeskujuks tulevastele arstidele ja arstiteadlastele.“


Edaspidiseks eesmärgiks on teadlased seadnud seedetrakti düsfunktsiooni rolli täpsustamise hulgiorganpuudulikkuses, vastava hindamissüsteemi täiustamise, valideerimise ja juurutamise.


Parimate teadustööde eest anti kokku välja kaheksa 20 000 euro suurust riigi teaduspreemiat. Preemiad antakse laureaatidele üle 20. veebruaril Läänemaa ühisgümnaasiumis, millele järgneb pidulik vastuvõtt Haapsalu kultuurikeskuses.

 

Professor Joel Starkopf: Riiklik teaduspreemia on meeldiv tunnustus ennekõike just seetõttu, et osutab kliinilise teadustöö võimalikkusele ja vajalikkusele kaasaegses arstiteaduses. Vaatamata sellele, et me ei ole selles töödetsüklis kasutanud kõrgtehnoloogilisi uurimismeetodeid, oleme saavutatud mitmeid olulisi praktilisi väljundeid. Annika Reintam Blaser oma väsimatu uurijahingega on suurepärane eeskuju igale klinitsistile – hea arstitöö juurde käib lahutamatu osana teadustöö.

 

 

Kliinikumi Leht

lk7 Sirje Kaur A.TennusAtoopiline dermatiit (AD) on levinud krooniline põletikuline nahahaigus. Haigusega kaasneb piinav naha sügelemine ning sellest tulenev magamatus ja halb elukvaliteet.


Seose tõttu IgE-st vahendatud kiiret tüüpi immunoloogiliste seisunditega nagu nt toiduallergia on AD ajalooliselt vaadeldud kui allergilist haigust. Seepärast on haiguse preventsioon olnud suunatud peamiselt allergiate vältimisele ja, nagu teada, on see olnud ebapiisav. Viimase aja suure patsientide arvuga uuringud on näidanud, et u 50% arenenud maade ja veel suurem protsent arenevate maade AD haigetest ei ole atoopikud (st allergilised). Atoopia on omasem raskemate nahanähtudega haigetele.

 

Kuigi haiguse etioloogia ei ole siiani päris selge, ollakse kindlad, et AD tekib mitmete faktorite kombineerumise tõttu. Osa neist faktoritest (kalduvus kiiret tüüpi immunoloogilisteks reaktsioonideks, nahabarjääri kerge kahjustatavus) on geneetiliselt determineeritud, osa aga tuleneb keskkonnast. Viimasel ajal rõhutatakse, et just häired nahabarjääri terviklikkuses on põhjuseks, miks AD üldse välja kujuneb.

 

Nahabarjäär paikneb epidermise sarvkihis, see koosneb sarvkihirakkudest, mille vahel on rakkudevahelised lipiidid. Barjääril on kaks väga tähtsat ülesannet: kaitsta keha veekaotuse eest ja, teiselt poolt, takistada väliskeskkonnast pärit ainete, k.a mikroorganismide tungimist organismi. Terve inimese nahaga võrreldes on AD haigete nahabarjääris terve rida erinevusi. Näiteks on leitud, et ensüüm, mis tervel inimesel võimaldab füsioloogilist ketendust, on AD haigete nahas palju aktiivsem ning sellest tulenevalt on ka haigete nahk kare ja ketendav.


Kindlaks on tehtud ka terve rida üksteisest sõltumatuid epidermaalset barjääri nõrgestavaid mutatsioone. Kõige rohkem on uuritud filaggriinigeeni (FLG) null-mutatsiooni, mida mõnedes Euroopa piirkondades leitakse kuni 49%-l AD haigetest. Filaggriin on epidermise suurim struktuuriproteiin. Enne naha pinnale jõudmist laguneb see aminohapeteks ning urogaan- ja pürrolidiinkarboksüülhappeks. Urogaanhape on vajalik naha happelise keskkonna loomiseks, pürrolidiinkarboksüülhape kuulub aga naha loomuliku niisutava faktori koostisesse. FLG nullmutatsiooni korral ei ole epidermises piisavalt niiskust hoidvaid molekule ja sarvkihi veesisaldus on väiksem. Teiselt poolt, kui filaggriini laguprodukte on vähem, tekib nahal leeliselisem keskkond. Aluselisemates tingimustes väheneb aga oluliste intertsellulaarsete lipiidide – tseramiidide – süntees ning nõrgeneb antibakteriaalne kaitse. Uuringud on näidanud, FLG null-mutatsiooniga AD haigetel on 7 korda suurem nahainfektsioonide risk kui neil haigetel, kellel mutatsiooni ei ole. Haiguskoldeid infiltreerivate Th2-rakkude tsütokiinid suruvad alla filaggriini produktsiooni. Seega tekib teatav filaggriini defitsiit ka neil haigetel, kellel geenimutatsiooni ei ole.

 

Nahabarjääri tugevdavad rakkudevahelised lipiidid, mis kujutavad endast segu tseramiididest, kolesteroolist ja vabadest rasvhapetest. On näidatud, et AD haige nahas on vähenenud lipiidide koguhulk, tseramiidide ja vabade rasvhapete ahelad on lühemad ning esineb mõnd liiki tseramiide defitsiit. Tseramiidid on lipiididest kõige tähtsamad, sest just need takistavad erinevate ainete, sealhulgas ka mikroobide ja allergeenide, sattumist sarvkihi rakkude vahele ning hoiavad naha niiskusesisaldust. Teadusuuringud on näidanud, et mida vähem on intertsellulaarseid tseramiide, seda suurem on transepidermaalne veekaotus.

 

AD haige nahabarjääri kahjustuste põhjused ei ole ainult geneetilised. Mitmed keskkonnategurid, nagu näiteks leeliselised seebid ja eksogeensed proteaasid, mis võivad pärineda kodutolmulestadest või stafülokokkidest, ja korduv kratsimine nõrgestavad juba niigi ebatäiuslikku nahabarjääri.


Kõike eelpoolkirjutatut arvestades on mitmed teadlased jõudnud järeldusele, et õige naha hooldusega juba varasest lapseeast alates võib AD ilmnemist edasi lükata või koguni peatada.

 

Dotsent Sirje Kaur
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi nahahaiguste õppetool
Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliinik, vanemarst-õppejõud

 

Kirjandus
1. Brunner PM, Leung DYM, Guttman-Yassky E. Immunologic, microbial, and epithelial interactions in atopic dermatitis. Ann Allergy Asthma Immunol 2018, 120, 34-41.
2. Cha HJ, He C, Zhao, H et al. Intercellular and intracellular functions of ceramides and their metabolites in skin. Int J Mol Med 2016, 38, 16-22
3. Danso M, Boiten W, van Drongelen V et al. Altered expression of epidermal lipid bio-synthesis enzymes in atopic dermatitis skin is accompanied by changes in stratum corneum lipid composition. J Dermatol Sci 2017, 88, 57–66.
4. McLean WHI. Filaggrin failure – from ichthyosis vulgaris to atopic eczema and beyond. Br J Dermatol 2016, 175 (Suppl 2), 4-7.
5. Otsuka A, Nomura T, Rerknimitr P et al. The interplay between genetic and environmental factors in the pathogenesis of atopic dermatitis. Immunol Rew 2017, 278, 246-262.
6. Sahle FF, Gebre-Mariam T, Dobner B et al. Skin Diseases Associated with the Depletion of Stratum Corneum Lipids and Stratum Corneum Lipid Substitution Therapy. Skin Pharmacol Physiol 2015, 28, 42-55

16. jaanuaril toimus taas Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku teaduskonverents, mis sel korral keskendus psüühiliste fenomenide ja psüühikahäirete avaldumise tihedale seosele kogu keha toimimisega ning kandis nimetust „Psüühika ja metabolism või metabolism ja psüühika“.


Ürituse toimumine sai võimalikuks tänu tihedale koostööle psühhiaatriakliiniku ning Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia ja biokeemia osakonna kolleegidega, mis on viinud esmase psühhoosiepisoodiga haigete ainevahetuse eripärasid, sealhulgas metaboloomikat ehk biokeemiliste molekulide koosluse tasandeid, käsitlevate teadusuuringuteni.


Äärmiselt köitvate ja rohket positiivset tagasisidet saanud loengutega esinesid professor Mihkel Zilmer ja professor Eero Vasar. Mihkel seostas oma loengus elegantselt kaasaja globaalse info ülekülluse probleemi ning indiviidi otsustest tulenevad ja ainevahetuse tasandil avalduvad soodsad või ebasoodsad tagajärjed. Ilmselgelt oleks saalis viibijad kahetunnise loengu järel olnud nõus vähemalt veel sama kaua, aeg-ajalt saalist kostvate muhelevate naeruturtsakate saatel, teda kuulama. Eero loeng viis algselt kuulajaskonna ajaloohõngulisse psühhiaatriliste prekliiniliste teadustööde ajajärku, misjärel keskendus aga kaasaja siirdemeditsiini temaatika olulisusele. Ettekanne pakkus kliinilist tööd tegevatele spetsialistidele võimalust osa saada teadusuuringute tulemustest, mis käsitlesid amfetamiini saanud katseloomade ja esmaste psühhoosihaigete metaboloomsete profiilide sarnasusi ja erinevusi.


Lisaks oli minul võimalus aktualiseerida kroonilist põletikku, oksüdatiivset stressi ja ainevahetuse regulatsiooni eripärasid peegeldavate biomarkerite kasutusele võtmise olulisust psühhiaatrias. Füsioloogilisi, patofüsioloogilisi või farmakoloogiliste sekkumiste efekte kajastavate indikaatorite ehk biomarkerite objektiivne määramine perifeersest verest aitaks tõsta kliiniliselt avalduvate psüühikahäirete sümptomite, sündroomide ja diagnooside bioloogilist valiidsust, tuvastada haiguste aluseks olevaid etiopatogeneetilisi mehhanisme ning oleks abiks haigusseisundite erinevate faaside määratlemisel ja raviefektide hindamisel.


Konverents tõi kokku psühhiaatrid, psühholoogid, vaimse tervise valdkonnas toimetavad õenduseriala ja teised spetsialistid üle Eesti ning pakkus võimalust kaasa mõelda metabolismi ja psüühiliste protsesside integreeritud toimimise käsitlusvõimaluste rohkusele.

 

Liina Haring
Vanemarst-õppejõud psühhiaatria erialal
Psühhiaatriakliinik

lk10 Marin RandurTänapäeva meditsiinisüsteemis on füsioterapeut juba üsna tuntud tegelane, kuid mida teeb üks füsioterapeut psühhiaatriakliinikus? Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku üldpsühhiaatria keskuses töötab füsioterapeut Marin Rändur juba pea 10 aastat. Vaatamata üsna pikale kogemusele on ta Eestis haruldus, kuna sarnastes tingimustes töötavaid füsioterapeute on vaid kaks. Uurisime, millega ta seal tegeleb. „Minu peamiseks rolliks on õpetada, kuidas läbi liikumise ja liigutusteadlikkuse arendamise on võimalik toetada eneseteadlikkust, stressi ning haigusega toimetulekut. Peamiselt puutun ma kokku inimestega, keda vaevavad meeleolu-, ärevus- või söömishäired. Samas ainukese füsioterapeudina majas olen vajadusel oodatud ka teistes osakondades.“ Lisaks klassikalisele füsioteraapiale kasutab Marin oma töös BBAT Kehatajuteraapiat (Basic Body Awareness Therapy). Selle meetodi omandas ta Bergeni Ülikooli Kolledžis, kus läbis 2-aastase BBAT metoodiku õppe. Peale õpinguid on ta end jõudu mööda täiendanud Põhjamaade kogenud praktikute käe all ning kuulub ka rahvusvahelisse BBAT õpetajate assotsiatsiooni (IATBBAT).


lk10 BBAt teraapiaBBAT kehatajuteraapia on füsioterapeutiline meetod, mis keskendub funktsionaalsele liikumisele, liigutusteadlikkuse ja liigutuskvaliteedi arendamisele igapäevastes tegevustes. Sellest tulenevalt õpivad patsiendid märkama, kuidas nad oma keha kasutavad argipäevastes tegevustes nagu istumine, seismine, kõndimine ja lamamine. Lisaks kasutatakse häält ja paarisharjutusi, et toetada kontakti loomist keskkonna ja teiste inimestega. Tegu on ühe juhtiva meetodiga teaduspõhises vaimse tervise füsioteraapias ning seda kasutatakse laialdaselt Põhja-Euroopas. Viimasel ajal on meetod levinud ka töötervishoidu ja skeletilihassüsteemiga tegelevate füsioterapeutide tööriistakasti.

 

BBAT ei keskendu patoloogiale, vaid tervise edendamisele läbi olemasolevate ressursside toetamise. See on inimesekeskne lähenemine, arvestades nii vaimseid kui füüsilisi ressursse. Eelmise aasta sügisel toetas Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond psühhiaatriakliiniku füsioterapeut Marin Ränduri õpinguid BBAT kehatajuteraapia õpetajate õppes. Juba selle aasta märtsis on võimalik füsioterapeutidel osaleda BBAT kehatajuteraapia terapeudiõppe esimeses moodulis. Kursus on mõeldud meetodiga tutvumiseks ja füsioterapeutide enda liigutusteadlikkuse arendamiseks. Kogemuspõhine õppimine annab läbi praktilise harjutamise võimaluse arendada oskusi, mis võimaldavad luua teadlikumalt terapeutilist kontakti ning arendada ka oma patsientide liigutusteadlikkust ja -kvaliteeti. Kuna tegemist on baaskursusega, mis valmistab ette individuaalterapeudi kursuseks, siis võivad kursusel osaleda ka teised enesearengut otsivad spetsialistid. Kursuse läbinud füsioterapeudid saavad jätkata BBAT kehatajuteraapia teise mooduli õpingutega nii Eestis kui mujal Euroopas.

 


Kursusele registreerimine toimub aadressil www.kliinikum.ee/et/koolitusele-registreerimine. Huvi korral saab tutvuda „Vaimse tervise füsioteraapia“ lehega ka Facebookis.

 

Kliinikumi Leht