lk6 hematoloogia onkoloogiakliinik Kliinikum1. juunil, mil tähistati lastekaitsepäeva ning avalikkuse pilgud olid suunatud partide võiduvõtmisele Kadriorus, viibis Kliinikumis haiglaravil kümme kasvajadiagnoosiga väikest patsienti.

 

„Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat. Keskeltläbi 2/3 lapseea vähijuhtudest diagnoositakse Tallinna Lastehaiglas ja 1/3 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kliinikum on samas ainuke keskus Eestis, kus tehakse lastele vereloome tüvirakkude siirdamisi, mis on paljude haiguste puhul ainuke tervistav ravivõimalus,“ rääkis Kliinikumi laste hematoloog-onkoloog ja vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee.

 

Dr Lenne-Triin Kõrgvee toob välja, et parima võimaliku ravi pakkumiseks nii väikeses riigis kui Eesti, tehakse Kliinikumis väga suurel määral rahvusvahelist koostööd erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega: „Hetkel on meie peamised koostööpartnerid Põhjamaade lastehematoloogia ja -onkoloogia ühing ehk NOPHO, üle-euroopaline lapseea kasvajaliste haiguste koostöövõrgustik ERN PedCan ja Rahvusvaheline Lasteonkoloogia Ühing ehk SIOP. Rahvusvaheline suhtlus parima võimaliku diagnoosi ja ravi otsustamiseks kuulub lasteonkoloogi igapäevase töö hulka.“

 

Ravitöö oluline  osa on ka emotsionaalne tugi vähihaigetele lastele ja nende peredele. „Usun, et nii lastele kui vanematele on esmaselt tähtis saada parimat võimalikku ravi ning sealjuures olla igakülgselt toetatud emotsionaalselt/psühholoogiliselt ning sotsiaalselt. Emotsionaalse toe pakkumiseks on meie osakonnas olemas lapse heaolu spetsialist, kellel on oskused ja aeg toetada last ja perekonda väga keerulisel ajal alates diagnoosimisest ja edasi kogu raviperioodi jooksul. Lisaks saame vajadusel ravimeeskonda kaasata psühholoogi ning hingehoidja,“ kirjeldas dr Kõrgvee.

 

Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas viibivad patsiendid erinevate hematoloogiliste pahaloomuliste kasvajate ja soliidtuumorite tõttu. Kuna onkoloogilise haiguse ravi on pikk ja kurnav füüsiliselt ja emotsionaalselt ning nõuab tihtipeale pikaajalist haiglas olemist, on oluline pakkuda emotsionaalset tuge ja toetavaid tegevusi nii lastele kui ka vanematele, et vähendada haigusega seonduvat stressi. 

 

Koostöös Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga töötab osakonnas lapse heaolu spetsialist Annika Jõemägi. „Lapse heaolu spetsialisti teenus jõuab kõikide Kliinikumi patsientidele, beebieast kuni teismelise eani. Sealjuures ei tegevus mõeldud ainult lastele, vaid ka nende vanematele. Tihti vajavad just nemad kedagi, kellega rääkida ning kedagi, kes saab pakkuda kohaolu ja toetavat kuulamist,“ tutvustas heaolu spetsialist.

 

Ta tõi välja, et lapse arengu ja heaolu jaoks on oluline vähendada stressi ja ärevust. „Siinkohal on sama oluline tähelepanu pöörata last hooldava vanema stressile ja emotsionaalsele kurnatusele, sest see kandub üle lapsele ja võib mõjutada ravi. Kuna lapse arengus on tähtis roll mängul, on lapse enda juhitud ja algatatud mäng ka üheks toetamise meetmeks. Saame osakonnas koos lastega valida erinevate tegevuste vahel – viibida mängutoas, teha loovteraapilisi tegevusi nagu näiteks saviteraapia, joonistamine või muu käeline tegevus. Eesmärgiks patsiendi eneseväljendus ja tähelepanu eemale juhtimine raskelt olukorralt,“ rääkis Jõemägi.

 

Ta lisas, et heaolu spetsialisti tegevus on patsientide ja ka vanemate poolt hästi vastu võetud ning avatud ja usalduslik suhtlus aitab lapsi nende keerulisel raviteekonnal.

 

Dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on kliinikul lisaks heaolu spetsialisti tegevuse tagamisele hindamatu koostöö Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga ka teistes tegevustes. „Pardirallit korraldava liidu toel on võimalik rahastada ravi ka sellistel juhtudel, kui Tervisekassa seda veel ei kompenseeri. Nii suudame pakkuda Eesti vähidiagnoosiga lastele Euroopa tipptasemel vähiravi enamasti Eestis ja mõnikord kui vajalik, ka rahvusvahelise koostöö raames mõnes väliskeskuses,“ sõnas dr Kõrgvee. Lisaks eelnevale teevad laste teekonda vähiravil rõõmsamaks MTÜ Vaprusehelmeste helmed ning Kliinikumi Lastefondi ja Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud, täites raskelt haigete laste suuri unistusi.

 

Kliinikumi Leht

lk9 patsiendipäeva joonistus26. juunil tähistati üle maailma patsiendipäeva „Mis on sinu jaoks oluline?“ (What Matters to You?), mis julgustas tervishoiutöötajaid ja patsiente nägema üksteist inimesena, oma rollidest väljaspool. Kliinikumis tähistati sel aastal patsiendipäeva ajavahemikus 5.–11. juuni kestnud küsitlusega, millele vastasid nii patsiendid kui Kliinikumi töötajad. Kokku laekus 632 vastust.

Esimese küsimuse „Millised märksõnad iseloomustavad patsiendisõbralikku haiglat sinu jaoks?“ vastused sisaldasid kõige enam omadusi: sõbralik, abivalmis, hooliv, professionaalne, mõistev viisakas, empaatiline ja puhas. Veel toodi välja, et tähtsad on personalipoolsed selgitused patsiendile: “personali jaoks igapäevatöö, kuid patsiendi jaoks on selgitused olulised“ ja „puhanud, lahke ja stressivaba personal“.

Teine küsimus oli „Kui oleks üks asi, mida Sa saaksid muuta, et tunneksid end haiglas hästi, siis mis see oleks?“. Väga suur osa vastajatest rõhutas siinkohal, et praeguse olukorraga ollakse rahul ehk muutma ei peaks midagi. Ülejäänud tõid välja väga erinevaid vastuseid – naeratavatest nägudest, privaatsemast palatist ja rohkematest tegevustest haiglas viibimise ajal kuni spetsiaalselt dreenikottide jaoks disainitud pidžaamade, aknast paistvate välisseinte kunstiga kaunistamise ja halva tujuga töötajate tööle mittelubamiseni.

Kolmandale küsimusele „Mis on sinu jaoks oluline?“ toodi vastuseks ilmselt kontekstist lähtuvalt kõige sagedamini tervist või paranemist, aga ka professionaalset ja kiiret ravi, ravi kättesaadavust ja sõbralikku personali. Mainiti veel lähedasi, head suhtumist ja suhtlust ning meeldivat õhkkonda, kus julgustatakse vajadusel abi küsima. Samas läheneti küsimusele ka üldisemalt: „olla terve, õnnelik! Hoida ennast ümbritsevaid ja olla ise hoitud. Elada hetkes ja teha seda, mis on õige just nüüd ja praegu (südame järgi)“ ning „hea uni, hea toit ja värske õhk“.

Lisaks patsientidele vastasid ka Kliinikumi töötajad, kelle vastuseid vaadates joonistub välja kaks põhilist trendi – väärtustatakse meeskonnatööd, sh toredaid kolleege, ja soovitakse juurde ressursse ehk palka, võimalusi patsientide/töötajate olmetingimuste parandamiseks ning aega patsiendiga põhjalikumalt tegelemiseks.

„Mis on sinu jaoks oluline?“ on lihtne küsimus, kuid sellel võib olla suur mõju. Vestlemine asjadest, mis meile tegelikult korda lähevad, aitab leida inimlikku ühisosa, seda nii töötajatel omavahelises kui ka patsientide ja tervishoiutöötajate vahelises suhtluses. Ühisosa pinnalt on suhtlemine ja ühise eesmärgini – patsiendi tervenemiseni – jõudmine märksa lihtsam.

 

Kairi Jets
Margarita Milihhina
Patsienditeenistus

2. juunil peatus Kliinikumis DePuy Synthes mobiilne ortopeedia õppeklass, kus huvilistele demonstreeriti uute ortopeedia implantaatide võimalusi, eksponeeriti nii liigesproteese kui ka lülisamba proteese. Osalejatel oli võimalik erinevate töövahenditega tutvuda ning liigeste endoproteesimist mulaažidel proovida.

 

Samuti said huvilised katsetada virtuaalreaalselt operatsioonide läbiviimist. „Virtuaalne operatsioon on võimalus operatsioon samm-sammult läbi mängida, muuta erinevaid operatsiooni parameetreid ja katsetada erinevaid olukordi. Mobiilne õppeklass pakub võimalust näha uuenduslikke tehnoloogiaid, samuti on see hea õppimisvõimalus nii kirurgidele kui ka õdedele,“ sõnas ortopeedia osakonnajuht dr Eiki Strauss.

 

Kliinikumi Leht

lk8 Kliiniliste uuringute kursus14.–19. mail toimus Laulasmaal Tartu Ülikooli Kliinikumi, Ravimiameti ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini doktorikooli toetusel kursus „Research Methods for Clinical Trials – A Short Course in Design and Managmenet of Clincial Trials“.

 

Kliinilised uuringud, valdavalt randomiseeritud, on nii siirde- kui kliinilise teaduse üks peamistest instrumentidest. Erinevalt epidemioloogilistest uuringutest, mille kogemus on Eestis pikaajaline, toimuvad uurija algatatud sekkuvad uuringud vähestel erialadel ning tunduvad kliinilistele teadlastele keerukad ning töömahukad. Samas on need uuringud ainus viis paljude kliinilise teaduse küsimuste usaldusväärseks vastamiseks ning meie kliinilise teaduse rahastamine ja infrastruktuur võimaldavad neid üha enam edukalt läbi viia.

 

Kursuse eesmärk oli anda osalejatele praktilised teadmised ja oskused kliinilise uuringu kavandamiseks ja läbiviimiseks. Teadusliku uurimise meetodite valdamine on ülikoolihaigla akadeemilistele arstidele samavõrra oluline kui kliiniline metoodika. Kursuse sihtrühmaks olid kliiniliste erialade doktorandid ja  kliinilisest teadusest huvituvad arstid, kokku osales kursusel 27 õppurit. Nädala jooksul andsid lühiloengud ja rühmatööd osalejatele võimaluse arendada erinevaid uuringuideid ning neid lektoritega arutada.

 

Lektoriteks olid University College London (UCL) kliiniliste uuringute keskuse kogenud kolleegid – prof Nick Freemantle, prof Alastair O'Brien, Hakim-Moulay Dehbi  ja Gemma Jones. Erinevalt paljudest pakutavatest kliiniliste uuringute kursusest oli õppejõududel lisaks tervisetehnoloogia tööstuse algatatud uuringuile suur kogemus akadeemiliste uuringute kavandamisel, rahastamise leidmisel, läbiviimisel ja toetamisel. Lisaks Briti kogemusele said osalejad dr Katrin Kaarnalt teavet  Eestis olemasoleva kliiniliste uuringute tugisüsteemi kohta.

 

Kursus parandab Kliinikumi võimet osaleda rahvusvahelistes koostöövõrgustikes, suurendab võimalusi koostööks ravimtööstuse ja meditsiinitehnoloogia ettevõtetega ning loob kompetentsi rakendusuuringuiks. Kompetentsed arstiteadlased on eelduseks Kliinikumi eesmärgile kaasata senisest oluliselt rohkem patsiente teadusuuringutesse. „Paljudel erialadel, eriti nt onkoloogiliste ja harvikhaiguste vallas, on osalemine kliinilises uuringus teatud olukorras patsiendile kõige soovitatum raviviis. Selle võimaluse tagamiseks peame osalema kliiniliste uuringute võrgustikes ning olema ise võimelised uuringuid Eestis algatama. Näen Kliinikumi rolli selleks pädevuse loomisel, koolitades nii meie kui teiste Eesti raviasutuste arste,“ sõnas üks kursuse korraldajatest, 3. kliinilise valdkonna juht dr Alar Irs.

 

Kliinikumi Leht

lk10 Sporditraumatoloogiakeskuse meeskond Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskus tähistab 2023. aasta suvel oma kümnendat tegevusaastat. Keskuse töö eripäraks on ortopeedide ja füsioterapeutide koostöö spordivigastuste ravis juba patsiendi esimesest kontaktist, mis muudab raviteekonna kiiremaks ja tulemuslikumaks.

 

Sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul oli keskuse loomise eesmärk pakkuda nii harrastussportastele kui professionaalsete sportlastele kompleksset käsitlust, mis võimaldaks traumade ja ülekoormusvigastuste korral võimalikult kiirelt tagasi oma ala juurde naasta. „Oleme keskendunud igas vanuses sportlike aktiivsete inimeste ortopeediliste probleemide ravile, mille juurde kuulub nii vigastusi ennetav nõustamine, kirurgiline ravi kui taastusravi,“ tutvustas dr Rips.

 

Spordialad, mille tõttu keskusesse enim pöördutakse, on seotud kontaktspordiga, näiteks pallimängud, sõltudes ka harrastajate arvust – mida enam sportlasi, seda enam just selle spordialale omaseid vigastusi. Ent mitte ainult – ortopeedide dr Leho Ripsi, dr Madis Rahu ja dr Alo Kullerkanni sõnul tuleb ette ka väga spetsiifilisi olukordi, kus tuleb süveneda soorituse tehnikani peensusteni, et mõista vigastuse põhjusi. „Aktiivsus on osa inimese elukvaliteedist ning meie eesmärk on leida võimalused säilitada patsiendi aktiivne elusviis, mitte öelda, et rohkem võimalusi ei ole. Kuigi vahel oleks see lihtsam lähenemine. Nii on keskuse töös oluline roll ka nõustamisel – patsiendid soovivad juhiseid, kas ja kuidas vigastusest tagasi naastes edasi tegutseda,“ selgitas keskuse ortopeed dr Alo Kullerkann.

 

Sporditraumatoloogia keskuse kolmas ortopeed dr Madis Rahu sõnul liitus ta keskusega tööga algusaastatel just sel põhjusel, et ortopeedia ja füsioteraapia olid omavahel läbi põimunud. „Ortopeedia on esindatud paljudes tervishoiuasutustes, aga meie keskuse ortopeedid on spetsialiseerunud just spordivigastustele, pidades silmas ka lõppeesmärki naasta tagasi spordiellu ja seda võimalikult kiiresti. Teiseks keskuse eripäraks on suuremahuline koostöö füsioterapeutidega – Tauno Kooviti ja Mihkel Luigega – kes samuti kümme aastat tagasi keskuses alustasid,“ rääkis dr Rahu. Ta rõhutas, et ilma füsioteraapiata oleks patsientide paranemine kindlasti aeglasem ning hilisemate probleemidega. „Iga päev loeb, juba enne operatsiooni algab ettevalmistus edukaks taastumiseks. Meie töö on operatsioon läbi viia, ent ainult lõikus ei ravi. Paranemise protsessi koordineerivad pärast füsioterapeudid, kellel on alati võimalus kiireks otsekontaktiks ortopeedidega. Nii on patsiendil pidev kontakt tervishoiutöötajatega ning tema taastumise protsess jälgitud ja juhendatud. Selline korraldus on Eestis unikaalne ning kiirendab patsientide raviteekonda, tagades samal ajal selle kvaliteedi,“ lausus dr Rahu.

 

Keskusesse pöördub patsiente igas vanuses, nii harrastajaid kui tippsportlasi. Sagedasemad operatsioonid on seotud õlaliigese, eesmise ristatissideme, põlveliigese kõhre ja meniski ning kannakõõluse vigastustega.

lk6 Piret Vilborn Tartu Ülikooli Kliinikum1. maist 2023 alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhina dr Piret Vilborn. Kliinikumi Leht küsis, millised on tema esimesed muljed kui ka kaugemad plaanid.

 

Palun tutvustage ennast lühidalt?

Lõpetasin Tartu Ülikooli hambaravi erialal 1998. aastal, pärast seda läbisin internatuuri Tallinna hambapolikliinikus. Aastatel 1999–2007 töötasin Kaarli hambapolikliinikus, kus lisaks ravitööle olin ja ravi- ja kvaliteedijuhi ametis. Ajendatult huvist protsesside parendamise vastu, läbisin 2007- 2008. aastal ka Helsingi Ülikooli tervishoiu juhtimise magistriõppe, mis täiendas minu teadmisi kvaliteedijuhtimise ja personali arendamise valdkonnas. Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus elasin viimased kolmteist aastat, omandasin lisaks teadusmagistri kraadi näo- ja lõualuude radioloogias, mis on mulle kõige südamelähedasem hambaravi valdkond ja Eestis veel välja arendamata.

 

Teie töökogemus on olnud seotud pigem erasektoriga, miks otsustasite Tartu Ülikooli Kliinikumi kasuks?

Töötasin õppejõuna Lõuna-Aafrika Vabariigis Sefako Makgatho nimelises tervishoiuteaduste ülikoolis (Sefako Makgatho Health Science University) ning alustasin tihedamat koostööd ka Tartu ülikooliga 2022. aastal, lugedes hübriidkursust näo- ja lõualuude radioloogiast. Samal ajal oli Kliinikumis käimas kliinikujuhi konkurss, kuhu kandideerimiseks mulle ettepanek tehti. Pärast järelemõtlemist otsustasin pere toetusel proovida.

 

Minu senine avaliku sektori kogemus on olnud seotud õppejõuna ülikoolides, ent hambaravi osas siiski erasektoripõhine. Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik kõnetas mind, sest Kliinikum on Eestis ju juhtiv tervishoiuteenuste osutaja. Siinse hambaravi tugevusi on mitmeid – lisaks sellele, et esindatud on kõik hambaravi valdkonnad, oleme ümbritsetud ka teistest erialadest. See võimaldab pakkuda patsiendile kompleksset teenust. Lisaks on meie töötajatel süvitsi minevad akadeemilised teadmised, kuna enamus hambaarstidest ja hambaravi eriarstidest on ka õppejõud. Nii saame omakorda rakendada uusimat teaduslikku infot meie patsientide ravis.

 

Kliinikumis ei ole ma tegelikult esimest korda – arstiteaduskonna üliõpilasena töötasin abiõena lastekirurgia ning näo- ja lõualuude kirurgia osakonnas. Seega on nüüd rõõm näha ka mitmeid aastatetaguseid tuttavaid kolleege.

 

Millised on teie esimesed tegevused kliinikujuhina?

Töölepingule alla kirjutades teadsin, et mu elu saab olema väga kiire ja kalendripõhine võrreldes varasema õppejõu tööga Lõuna- Aafrikas. Täpselt nii on esimesed nädalad Tartus ka läinud. Tööpõld on lai ning omandada tuleb äärmiselt palju uut infot nii kliiniku kui kogu Kliinikumi kohta. Samas on mul hea tunne – stomatoloogia kliiniku meeskond on hästi motiveeritud ja mul on rõõm siinse personaliga koos töötada. Minu jaoks on oluline lisaks finantsplaanidele ja protsessidele õppida tundma oma meeskonda. Soe tunne on kokku puutuda ka oma ülikooliaegsete õppejõudude – näiteks prof Joel Starkopfi ja dr Taavo Seedrega.

 

Näen, et stomatoloogia kliinikul on suurepärane võimalus teha koostööd teiste Tartu Ülikooli Kliinikumi erialadega patsiendi raviteekonnal. Suu- ja hambahaigused on osa patsiendi üldtervisest. Näiteks, kui patsient vajab ravi või protseduure oma muu põhihaiguste tõttu, ent selle õnnestumise eelduseks on põhjalikult saneeritud suuõõs, võiks patsient saada mugava kompleksteenuse Kliinikumist. Sellest võidab patsient – kui tema suutervis saab võimalikult ruttu korda, on ta ka valmis oma muuks raviks ning kogu raviprotsess kiireneb ja tulemuslikkus paraneb.

 

Mida näete esimeste väljakutsetena?

Hambaravi valdkonna pikad ravijärjekorrad on üldteada. Eriti paistab ses osas silma ortodontia eriala. Siinkohal ei eristu me muust maailmast – valitseb eriarstide puudus. Pean oluliseks töötada selles suunas, et võimaldada patsientidele rohkem vastuvõtuaegasid. Kättesaadavus on osaliselt küll seotud Tervisekassa ravi rahastamise lepinguga, ent tahame kindlasti parandada hambaravi eriarstide poolt pakutavate teenuste kättesaadavust ning kiirendada seeläbi patsientide raviprotsesse.

 

Mis te arvate, miks patsient võiks valida hambaravi Kliinikumis?

Meil on esindatud kõik hambaravi valdkonnad – laste hambaravi, täiskasvanute suu- ja hambahaigused, parodontoloogia, endodontia, ortodontia, suukirurgia, näo- ja lõualuudekirurgia, narkoosis tehtav hambaravi, töötab hambaproteesikeskus ning esmaabi. Samuti saab Kliinikumis puhkepäevadel ja riiklikel pühadel erakorralist stomatoloogilist abi. Inglise keeles on väljend one stop shop – Maarjamõisa meditsiinilinnakus on esindatud enamik eriarstlikke erialasid, saab teha kõiki vajalikke uuringuid, samuti teevad vastuvõtte perearstid.

 

Stomatoloogia kliiniku tingimused on väga kaasaegsed ning kolimise järgselt on ka töötajate rahulolu töökeskkonnaga kõrge. Kui tervishoiutöötajatele meeldib oma tööd teha ja ta on rahulolev, tunneb seda ka patsient.

 

Kliinikumi Leht

lk9 Dr Morozenko õnnitlemineIgal kevadel valib meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid Kliinikumis. Sel aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks dr Maksim Zagura ning hambaarstid tudengid nimetasid parimaks dr Marika Morozenko.

 

Dr Maksim Zagura töötab radioloogiakliinikus vanemarst-õppejõuna ning tudengid iseloomustasid oma õppejõudu nii: „Maksim Zagura kaasab enda põhjalikult ettevalmistatud seminaridesse aktiivselt tudengeid, selgitas kõike, mis vaja. Seda ülipõhjalikult, aga mitte üleliigselt. Tema seminarid on alati interaktiivsed, põnevad ja parajalt mõnusa huumoriga. Ta on väga pühendunud õppetegevuse mitmekesisemaks muutmisele, annab kõige kohta innustavalt tagasisidet ja premeerib tublimaid. Tal on meeletud teadmised nii oma erialal kui teistes erialades ja ükski küsimus ei jää vastuseta. Ta on väga tudengisõbralik, aitab kõiki järgi ja arvestab iga tudengi võimetega.“

 

Dr Maksim Zagura kommentaar: Olen väga tänulik üliõpilastele selle suure ja minu jaoks olulise tunnustuse eest. Radioloogia õpperuumis on sageli hämar valgustus, et patoloogilised leiud röntgenülesvõtetel ja KT-uuringutel tuleksid seinaekraanil paremini nähtavale. Mäletan hästi oma esimest radioloogia praktikumi III kursusel, kus hämar valgus ja õppejõu rahulik hääl mõjusid uinutavalt, mistõttu jäin tukkuma ja ärkasin üles, kui õppejõud esitas mulle küsimuse. Praegu on radioloogia minu jaoks üks põnevamaid õppeaineid ja üritan viia oma praktikumid läbi nii, et need oleksid huvitavad ja vaheldusrikkad. Praktikumides motiveerib mind kõige rohkem see, kui näen, et üliõpilased mõtlevad kaasa, ei karda eksida ja esitavad huvitavaid küsimusi. Praktikumis on minu jaoks parimaks tunnustuseks sära üliõpilaste silmades, kui nad suudavad ära lahendada mõne keerulise radioloogilise haigusjuhu.

 

Dr Marika Morozenko töötab stomatoloogia kliinikus arst-õppejõuna. Üliõpilaste sõnul on dr Morozenko väga abivalmis, lahke ja sõbralik õppejõud, kes on alati heas tujus ja valmis üliõpilasi nii nõu kui ka jõuga aitama. „Tema praktikumides on võimalik palju õppida ja uusi teadmisi saada ning ka proovida esmakordselt teatud proteesimistöid, kuna õppejõud aitab leida üliõpilastele patsiente, kelle peal saaks proteetilisi töid (sh hammaste kroonimist) harjutada. Tema õpetamise ja suhtluse viis annab veelgi rohkem motivatsiooni õppida ning suurendab huvi eriala suhtes. Dr Morozenko on õppejõuna väga toetav ja julgustav ning tänu heale õhkkonnale praktikumides oli õppida väga mõnus ning esmakordselt uut tööd ette võtta ei olnud hirmus. Soovime omalt poolt palju õnne dr Marika Morozenkole ning palju edu edasises (õppe)töös!“ ütlesid hambaarsti eriala üliõpilased.

 

Dr Marika Morozenko kommentaar: Olen väga tänulik selle tunnustuse eest! Mis võib olla parim kingitus, kui tänu kas patsientide, tudengite, kolleegide, sõprade või pereliikmete poolt. Ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus edastada oma teadmised ja oskused tudengitele, anda nendele tuge ja julgust, samal ajal ka ise õppides. Soovin Teile, kallid tulevased hambaarstid, et tunneksite rõõmu sellest, mida teete. Tehke seda südamega!

 

Kliinikumi Leht 

lk10 Kerstin Aimla15.–22. mai toimus üle-euroopaline HIV ning B- ja C-hepatiidi testimise nädal, mille eesmärk oli tõsta nii patsientide kui tervishoiutöötajate teadlikkust ja laiendada testimisvõimalusi nimetatud viiruste osas.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku infektsioonhaiguste arst-õppejõu Kerstin Aimla sõnul saab B-hepatiiti ennetada vaktsineerimisega, kuid C-hepatiidi jaoks vaktsiini ei ole. „Küll aga on selle viiruse jaoks olemas efektiivne ravi, mistõttu on nakatunute üles leidmine eriti oluline,“ sõnas dr Aimla. Ta tõi välja, et viimase rahvusvahelise Polaris Observatory aastate 2015–2020 raporti alusel on Eestis C-hepatiidi esinemissagedus 1,2% elanikkonnast. „Seega võib Eestis arvestuslikult olla kuni 16 000 kroonilist C-hepatiiti põdevat inimest, kes pole oma haigusest teadlikud. Haiguse varajane avastamine on aga oluline, sest viirushepatiidid võivad oluliselt kahjustada maksa, viies selle kärbumiseni või halvemal juhul põhjustada maksavähki. Lisaks võib C-hepatiidiviirus põhjustada ka mitmeid teisi haigusi nagu krooniline neeruhaigus, nahahaigused, vereloomekasvaja, autoimmuunhaigused ja vaimse tervise probleemid,“ põhjendas viiruse varajase avastamise olulisust dr Aimla. Haiguse varajane avastamine ja ravi määramine omavad suurt rolli edasiste kaugtüsistuste vältimisel.

 

Üheks põhjuseks, miks haigus võib jääda diagnoosimata, võib olla sümptomite puudumine. „Sagedasemad haigused, mille puhul tuleks mõelda ka C-hepatiidile on nahahaigused, neeruhaigused, II tüüpi diabeet, krüoglobulineemiline vaskuliit, lümfoproliferatiivsed haigused, kardiovaskulaarhaigused,“ loetles dr Aimla.

 

Teine viirus, millele testimise nädal keskendub, on HIV. Kliinikumi infektsioonhaiguste arst-õppejõud dr Pilleriin Soodla sõnul diagnoositi 2022. aastal Eestis 250 uut HIV haigusjuhtu, sealjuures pooltel juhtudel oli tegemist Ukraina sõjapõgenikega. „Teame, et heast üldisest testimise tasemest hoolimata elab Eestis hinnanguliselt ligi tuhat inimest, kellel ei ole HIV-nakkus veel diagnoositud. Hilise diagnoosimise tõttu hilineb ravile pöördumine, halveneb elukvaliteet ja suurenevad ravikulud. Peale selle levitavad inimesed, kes oma nakkusest ei tea, viirust palju suurema tõenäosusega kui teadlikud nakatunud,“ rääkis dr Soodla. Ta tõi välja ka kaebused, mis võivad viidata HIV-le: palavik koos kurguvalu ja lööbega, pikema aja jooksul öised higistamised, vahelduv kõhulahtisus. HIVile viitavad haigused ja seisundid on korduv kopsupõletik ühe aasta jooksul, tuberkuloos, äge või krooniline B-hepatiit ja C-hepatiit, herpes zoster (vöötohatis) alla 65-aastastel inimestel, herpese levinud põletikud, seksuaalsel teel levivad haigused, seenpõletikud, generaliseeritud tüükad ja nakkuslikud molluskid, ebaselge põhjusega muutused verepildis (leukopeenia, trombotsütopeenia), erinevad vähiseisundid ja vähieelsed seisundid ning erinevad nahapõletikud.

 

„Eesti HIV-testimise ravijuhendi järgi on testimine soovitatud riskirühmadesse kuuluvatele inimestele, kuid kindlasti ka kõigile, kellel esinevad ägeda HIV-infektsiooni sümptomid või HIV-ga seotud haigused. Kindlasti peaksid olema testitud kõik Harjumaal, sh Tallinnas, ja Ida-Virumaal arsti poole pöörduvad 16–49 vanuses inimesed ning seda sõltumata pöördumise põhjusest,“ rõhutas dr Soodla. Ta lisas, et nii HIV kui B- ja C-hepatiidi positiivse testi korral tuleb patsient suunata täpsustavateks uuringuteks infektsioonhaiguste arsti või hepatiitide korral ka gastroenteroloogi vastuvõtule.

15.–22. mail toimuva Euroopa HIV ja hepatiidi testimise nädalaga ühinesid kaheksa Eesti haiglat, samuti perearstid.

 

Kliinikumis on patsientidel võimalik ilma saatekirjata pöörduda HIV nõustamis- ja testimiskabinetti aadressil Riia 167 (B-korpus, I korrus, ruum B142), telefon: 742 7611. Kabineti vastuvõtt on avatud igal tööpäeval: E: 10.00–13.00, T 14.00–17.00, K 08.00–11.00, N 15.00–18.00, R 10.00–13.00.

 

Kliinikumi Leht

Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatest ja nende pereliikmetest koosnev sulgpallurite võistkond osales maikuu esimesel päeval toimunud „Ettevõtete sulgpall 2023“ võistlusel, kus võistkondlikus arvestuses võideti kõrge kolmas koht. Kokku osales võistlused 34 asutust.

  • Eraldi arvestustes võitis meeste üksikmängu edasijõudnute klassis Ralf Braschinsky I koha, Maksim Zagura III koha, Raivo Valk saavutas 11. koha, Reedik Mägi 14. koha ning Mark Braschinsky 15 koha.
  • Meespaaride edasijõudnute klassis võitsid Ralf Braschinsky ja Maksim Zagura I koha, Mark Braschinsky ja Roland Braschinsky 10. koha.
  • Meeste üksikmängu eliitklassis saavutas Timo Mägi 4. koha.
  • Meespaaride eliitklassis kuulus Reedik ja Timo Mägile 6. koht.
  • Naiste üksikmängu edasijõudnute klassis saavutas Kaidi Teller 7. koha ning Marion Ploovits 8. koha.
  • Naispaaride edasijõudnute klassis saavutasid Külli Muug ja Anni Grete Kõrge 4. koha, Triin Murumets ja Marion Ploovits 7. koha.
  • Segapaaride edasijõudnute arvestuses võitlesid Kaidi Teller ja Raivo Valk välja 7. koha tulemuse.

Palju õnne kõikidele Kliinikumi võistlejatele!

lk12 Sulgpallurid 2023

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

lk6 IKT 2Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tähistab 20 tegutsemisaastat, mille jooksul on koostöös teiste struktuuriüksustega parandatud nii ravikvaliteeti kui ka mõjutatud töötajate ja patsientide hoiakuid. Kliinikumi Lehe küsimustele vastasid dr Matti Maimets, dr Vivika Adamson, dr Piret Mitt, dr Kaidi Telling ja Tiina Teder.

 

Dr Matti Maimets, olete olnud teenistuse direktor 20 aastat – mis on selle ajaga muutunud?
2001. aastal seati mulle ülesandeks struktuuriüksuse loomine. Põhjuseid oli mitmeid – Eestis selliseid üksusi veel polnud, samas olin Rootsi kogemusest teadlik, et 21. sajandi märksõna on ravikvaliteet, täpsemalt selle mõõtmine. Teiseks, nakkushaiguste erialast oli saanud küll infektsioonhaiguste eriala, ent selle eriala sisu vajas uuesti väärtustamist, sest infektsioonhaiguste eriala maine polnud just ülemäära kiita. Tõsi, infektsioonhaiguste selts juba tegutses, mille tulemusel oli eriala arengukavas kirjas laste ja täiskasvanute infektsioonhaigused, reisimeditsiin ning hospitaalinfektsioon. Kliinikumis kuulus infektsioonikontrolli temaatika toona ülemõe vastutusvaldkonda.
Minu kõrval olid ka kaks arst-residenti – Piret Mitt ja Vivika Adamson, kes uue infektsioonikontrolli korralduse väljatöötamisel kaasa lõid, samuti õde Anne Taresaar.

 

Millest süsteemi loomine algas?
Matti Maimets
: Nagu öeldud, siis 21. sajand tõi ravikvaliteedi temaatika. Ravikvaliteeti mõisteti erinevalt ning mõõdikuid selleks ei olnud. Võttes eeskujuks CDC National Healthcare Safety Network (USA) ja erinevad Euroopa hospitaalinfektsioonide järelevalvevõrgustikud, lõime Kliinikumi infektsioonikontrolli komitee ning infektsioonikontrolli tegevuse raamid.


Piret Mitt: 2003. aastal viisime läbi koostöös Rootsi, Horvaatia, Läti ja Leedu ülikoolihaiglatega antibiootikumide kasutamise ja hospitaalinfektsioonide hetkleviuuringu. See oli selletaoline esimene uuring Eestis ning üleeuroopaline hetkleviuuring toimus alles 2011. aastal.


Vivika Adamson: Kliinikum liitus kohe ka erinevate rahvusvaheliste projektidega ning paljud Eesti andmed, millele sel ajal Euroopas viidati, koguti just Kliinikumist. Samuti oli vaja teha palju selgitus- ja koolitustööd haiglas, ühtlasi luua juhendite süsteem. Üheks esimeseks tegevuseks Kliinikumis võib pidada visiite intensiivraviosakondadesse, fookuses hospitaalinfektsioonide järelevalve ja ennetamine.
Piret Mitt: Üheks esimeseks tegevuseks Kliinikumis võib pidada visiite intensiivraviosakondadesse, fookuses hospitaalinfektsiooni vältimise juurutamine. Täna näiteks on iseenesest mõistetav, et kõik Kliinikumi tööle tulevad tervishoiutöötajad läbivad ka infektsioonikontrollikoolituse.

 

Kas mäletate esimese töövõite?
Matti Maimets:
magusaimad töövõidud on seotud inimestega ehk kui haiglapersonal mõistis, miks meie üksus vajalik on ning mille eest seisab. Julgen öelda, et see on tänaseni suurim saavutus, olgugi, et alguses võis meie tegevus tunduda võõras ning harjumine võttis aega. Kvaliteetne kätehügieen, nõuetele vastav sterilisatsioon, antibiootikumravi, puhangute vältimine, töötajate kõrge vaktsineerituse tase – need on vaid mõned näited. Oluline on olnud ka Kliinikumi juhatuse toetus ja ka õendustöötajate liitumine teenistusega.

 

Kui erinevad on tänased infektsioonikontrolli juhised algusaastate omast?
Matti Maimets
: mina olen pärit veel ajast, kui süstlaid keedeti. Kui Eesti taasiseseisvus, ei olnud meil suurt midagi ning sageli ei olnudkasutatavad ka siia jõudnud abisaadetised. Täna, mil tooted on oluliselt ohutumad ning ka pidevalt kättesaadavad, on seda aega keeruline ettegi kujutada.


Vivika Adamson: teenistuse algusaastatel toimus kätepesu seebiga. Ent selleks, et kätepesu oleks vastanud nõuetele, poleks õde arvutuslikult peaaegu et muud jõudnudki teha. Nii võtsime kasutusele käte antiseptika alkoholil baseeruvate toodetega, mis muutis kätehügieeni kvaliteetsemaks ning samuti tõi suure ajalise kokkuhoiu.


Piret Mitt: täpselt 20 aastat tagasi ehk siis 2003, kulus väga suur osa tööajast just juhendite loomisele ja uute harjumuste kinnistamisele.

 

Kuidas lülitusid õed teenistuse töösse?
Tiina Teder:
Õed on olnud tegutsemas väga pikalt, isegi enne teenistuse loomist. Ametinimetusega hügieeniõed täitsid nad küll pisut teistsuguseid ülesandeid, aga neid saab pidada meie infektsiooniõdede eellasteks. Loodud teenistuse töösse liitusid õed erineval ajal ning peamisteks teejuhtideks olid meie kolleegidest arstid, kelle nõu ja jõuga õdede teadmised kasvasid kaasaegse infektsioonikontrolli olemusest. Järk-järgult kasvas õdede roll teenistuse töös, koos infektsioonikontrolli juhendite järelevalve vajadusega. Aastatega on tulnud kogemusi ja teadmisi aina juurde ning nüüdseks on ka õdede roll ja vastutus omandanud täiesti uue mõõtme.

 

Milline on töörollide jaotus teenistuses?
Matti Maimets:
Kõik töötajad on oma tegevustes väga iseseisvad. Arstide peamiseks ülesandeks on konsultatiivne tegevus ja hospitaalinfektsioonide registreerimine, samuti juhendite loomine. Õed vastutavad õendustegevuse eest – regulaarne juhendite järgitavuse jälgimine, puhangute korral osakondade nõustamine ja muu. Olulisel kohal õdede töös on ka personali järjepidev koolitamine. Infektsioonikontrolli valdkond kuulub õdede ja hooldustöötajate kriitiliste kompetentside hulka.

 

Te olete öelnud, et COVID-19 oli pandeemia, milleks valmistusite kõik eelnevad aastad. Milleks te nüüd valmistute? Kas viiruste ja bakterivaba elu on üldse võimalik?

Ühe patsiendi lugu

Mai (nimi muudetud) on iseseisev ja tegus 82-aastane pensionär. Praegu temaga suheldes ei anna miski aimu sellest, et vaid loetud kuud tagasi ei suutnud ta turvaliselt neelata ei vett ega tahket toitu ning ootamatult tekkinud oluline hääle kähedus segas suhtlemist.

 

Kirjeldage neelamise ja häälega esinenud probleeme. Miks need tekkisid?

Mai: Eelmise aasta novembrikuus ei saanud ma järsku enam ei neelata ega korralikult häält teha. Sattusin haiglasse, kus süüa hakati andma sondi kaudu. Sond omakorda tegi nina seest katki ja väga ebameeldiv oli olla. Tahtsin sellest hirmsasti lahti saada. Hääl ei olnud ka korras, aga see nii väga ei häirinud. Põhiline mure oli ikkagi neelamine.

Logopeed: Statsionaarsele taastusravile jõudis Mai 2022. aasta novembri keskel. Ajutüveinfarkti järgselt olid tekkinud raske neelamishäire ja häälepaela halvatusest tingitud mõõdukas häälehäire. Suukaudne söömine ei olnud turvaline, mistõttu oli toitmiseks paigaldatud nasogastraalsond.

 

Kuidas nägi välja logopeediline taastusravi?

Mai: Logopeediga koos tegin harjutusi iga päev. Lisaks pidin ka iseseisvalt harjutama. Olid hääleharjutused – tuli hääldada häälikuid ja silpe, et halvatud häälepael uuesti tööle saada. Neelamise parandamiseks olid teistmoodi harjutused. Näiteks treenisin neelamislihaseid lõuga vastu palli surudes, voodis lamades pead tõstes ja varbaid vaadates.

Logopeed: Neelamis- ja hääleharjutusi sooritas patsient tõesti igapäevaselt. Harjutuste eesmärk oli parandada neelamisprotsessis osalevate suprahüoidlihaste ja neelukonstriktorite funktsiooni ning häälepaelte sulgu.

 

Kui edukas oli taastusravi?

Mai: Praegu tunnen end väga hästi, mingeid kaebusi enam ei ole. Väga suur tänu logopeedidele ja arstidele, kes minuga tegelesid. Ainult head sõnad. Veelkord – suur aitäh!

Logopeed: Dünaamika oli igati positiivne. Pärast kahte nädalat teraapiat õnnestus nasogastraalsond eemaldada. Esialgu vajas patsient veel dieedikohandusi (nt püree), kuid detsembri alguses haiglast lahkudes oli lubatud turvalise neelamise nõuandeid järgides süüa kõiki konsistentse. Ka hääle kvaliteet oli pideva positiivse dünaamikaga. Kuna kerge düsfaagia ja düsfoonia siiski püsisid, jäi patsient ambulatoorsele jälgimisele. Kuu aja möödudes oli düsfaagia instrumentaalse uuringu alusel sisuliselt taandunud, püsis vasakpoolne häälepaela halvatus ja kerge häälehäire. Veel kuu hiljem oli ka hääleprobleem taandunud.

 


lk8 Tuul Heidi logopeedidKaasaegne taastusravi on meeskonnatöö, kus edu tagab iga ravimeeskonna liikme asjatundlik ja tõenduspõhine tegutsemine. Kui patsiendil esineb probleeme kõne, suhtlemise, hääle või neelamisega, kaasatakse ravimeeskonda spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku logopeed. Kliinikumi Leht küsis logopeedidelt Lagle Leheselt, Merje Viigandilt ja Heidi Tuulelt, millist abi patsiendid nii statsionaarse taastusravi osakonnas kui ka kõne- ja neelamishäirete keskuses saavad.

 

Millised patsiendid võivad vajada taastusravil viibides logopeedilist ravi?

Heidi Tuul: Statsionaarsel taastusravil vajavad logopeedi ennekõike neuroloogiliste haigustega täiskasvanud patsiendid. Neuroloogilistele patsientidele lisaks võib logopeedilisi probleeme esineda aga ka näiteks onkoloogilistel, pulmonoloogilistel, reumatoloogilistel, kardioloogilistel haiglas viibivatel patsientidel. Vajadusel on logopeedil võimalik patsiendiga tegeleda igapäevaselt. Logopeediline ravi on enamasti aga pikaajaline ega lõpe patsiendi statsionaarselt taastusravilt lahkumisega. 

 

Lagle Lehes: Ambulatoorset logopeedilise ravi teenust osutatakse kõne- ja neelamishäirete taastusravikeskuses, kus töötavad logopeedid, füsioterapeudid ja taastusraviarstid. Ravimeeskonna koostöös pakutakse igast konkreetsest patsiendist lähtuvat kompleksset ja paindlikku logopeedilist taastusravi, samuti pea- ja kaelapiirkonna füsioteraapiat nii lastele kui ka täiskasvanutele. Logopeedi ambulatoorsele vastuvõtule saavad patsiente suunata kõikide osakondade arstid, samuti väljastpoolt Kliinikumi. Meie kliiniku logopeedid konsulteerivad ka Kliinikumi teiste statsionaarsete osakondade patsiente.  

 

Millised on kõige sagedasemad diagnostika- ja ravivõtted?

Rohkem kui 200 Kliinikumi töötajat osalesid oktoobrist 2022 kuni märtsini 2023 erinevatel YuMuuvi väljakutsetel.

 

6 kuu põhiväljakutse

Poolaasta põhiväljakutseks oli seatud sammude väljakutse, mille individuaalseks eesmärgiks oli väljakutse lõpuks teha 1 201 200 sammu. Eesmärgi saavutas 91 töötajat. Kokku tegid kõik väljakutses osalenud töötajad aga enam kui 211 miljonit erineva pikkusega sammu, mis on ligi 170 000 kilomeetrit.

 

Lisaväljakutsed

  • Oktoobris: ekraanivabad eined, trepi väljakutse (oktoobris liftiga ei liigu)
  • Novembris: hea une väljakutse (magan ööpäevas vähemalt 7 tundi järjest), 30 päeva plangu väljakutse
  • Detsembris: detsembri veedan õues (olen iga päev vähemalt 60 min õues), 30 päeva küki väljakutse, raamatuväljakutse (loen läbi vähemalt 1 raamatu või 300 lehekülge)
  • Jaanuar: alustan jõutreeninguga, kommivaba kuu, 30 päeva kõhulihaste väljakutse
  • Veebruar: hüppenööri väljakutse, sõbrakuu väljakutse (märka inimesi ja tee iga päev vähemalt üks kompliment ennast kordamata), veejoomise väljakutse (joo vähemalt 1,5 liitrit vett päevas), 28 päeva kätekõverduste väljakutse
  • Märts: märtsis jätan auto koju, kolme puu- või köögivilja väljakutse

Osalejatel oli võimalik luua ka oma väljakutseid, kutsudes sinna sõpru ja pereliikmeid. Lisaks oli võimalus osaleda teiste asutuste poolt korraldatud avalikel mõõduvõtmistel.

 

Kliinikumi YuMuuvi liikumisväljakutse tulemusel planeerisid töötajad teadlikult oma päevakavasse liikumise minuteid, samuti loodi mitmeid tänavareketi mängualasid ja jagati erinevat väljakutsetega seotud varustust.

 

Kliinikumi Leht

lk4 Linda Sõber Erakogu31. märtsil kaitses Kliinikumi otorinolarüngoloogia eriala arst-õppejõud Linda Sõber filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Impact of thyroid disease and surgery on patient’s quality of voice and swallowing” (“Kilpnäärmehaiguste ja kirurgilise ravi mõju patsiendi hääle- ja neelamiskvaliteedile”). 

 

Juhendajad: kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja otorinolarüngoloog Priit Kasenõmm (MD, PhD).

Oponent: kaasprofessor Ahmed Geneid (MD, PhD), Helsingi Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte

Kilpnäärme talitlushäired on ühed sagedasemad endokriinhaigused, mis vajavad kirurgilist sekkumist. Hääle- ja neelamishäired on laialt levinud tüsistused, mida võib seostada nii kilpnäärmehaiguste enda kui ka nende operatiivse raviga. Seoses kilpnäärme paiknemisega kõrinärvide vahetus läheduses, seostatakse antud sümptomaatikat enamasti operatsioonijärgsest närvikahjustusest tingitud muutustega. Tegelikkuses võivad sarnaseid kaebuseid anda ka operatsioonipiirkonna turse, verevalum, valu, narkoosi ajal kasutatava intubatsioonitoru põhjustatud kahjustus, kõri-neelu reflukshaigus vms. On leitud ka, et kuni 76% patsientidest on juba kilpnäärme operatsiooni eelselt probleeme häälekvaliteedi ja neelamisega.

 

Doktoritöö eesmärk oli hinnata kilpnäärme operatsiooni eelset ja järgset hääle- ja neelamiskvaliteeti ning dünaamilisi muutuseid operatsioonijärgses perioodis. Uuringu tulemustest selgus, et kilpnäärmehaigustest tingitud muutused kõri piirkonnas ei mõjuta oluliselt patsiendi häälekvaliteeti, küll aga põhjustavad muutuseid neelamisfunktsioonis. Lisaks leidsime viited suurenenud kilpnäärme võimalikule rollile kõri-neelu reflukshaiguse ägenemises. Seevastu operatsioonijärgselt leidsime hääle- ja neelamiskvaliteedi languse nii kõrinärvide kahjustuseta kui -kahjustusega patsientidel. Enam väljendunud ja pikema kestvusega on muutused püsiva häälepaela halvatusega patsientidel. Sõltumata operatsioonijärgse vigastuse olemasolust, paranesid nii hääle- kui neelamiskvaliteet jälgimisaja lõpuks operatsioonieelsele tasemele nii kõrinärvide kahjustusega kui kahjustuseta patsientidel. Sealjuures kõrinärvide vigastuseta patsientidel täheldasime neelamisfunktsioonis isegi märkimisväärset paranemist võrreldes operatsioonieelse seisuga. Operatsioonijärgse kõrinärvi kahjustuse riskifaktoriks on suur kilpnäärme mass. Intubatsioonitoru kahjustus ei mängi hääle- ja neelamishäirete tekkes olulist rolli.

 

Juhendaja, professor Urmas Lepner: Dr Linda Sõber kaitses doktoritöö teemal, mis andis uut teadmist nii endokriinkirurgidele kui otorinolarüngoloogidele nende igapäevaseks kliiniliseks tegevuseks. Teekond doktorikraadini oli pikk eelkõige pere juurdekasvu, aga ka mahuka igapäevase kliinilise töö tõttu, kuid Linda Sõbra sihikindlus ja pühendumus olid kiiduväärsed ning see viis ka tulemuseni. Soovin dr Linda Sõbrale edu nii praktilises kliinilises töös kui ka üliõpilaste ja residentide õpetamisel ning kindlasti ka jätkuvat aktiivsust teadustöös.

24.–30. aprillil tähistatakse rahvusvahelist immuniseerimisnädalat, mille puhul on Kliinikumi infektsioonikontrolli fookus seatud täiskasvanuea vaktsineerimisele.

 

„Muutuvas maailmas ei ole vaktsineerimine ammu enam ainult väikelastele. Riikliku immuniseerimiskava raames saavad täiskasvanud ennast vaktsineerida difteeria ja teetanuse vastu iga 10 aasta järel, riskigrupid gripi ja COVID-19 vastu,“ rõhutas Kliinikumi infektsioonikontrolli direktor dr Matti Maimets. Kõikidele seni vaktsineerimata või osaliselt vaktsineeritud täiskasvanutele soovitab Terviseamet leetrite-mumpsi-punetiste vaktsiini, läkaköha vaktsiini ning A- ja B-hepatiidi vaktsiini. Dr Maimetsa sõnul peaks kindlates vanusegruppides tegema vöötohatise vaktsiini, papilloomviiruse ja pneumokoki vaktsiini. „Ohupiirkondadesse reisijad saavad ennast vaktsineerida kollapalaviku, poliomüeliidi, kõhutüüfuse, koolera ja meningokokkinfektsiooni vastu. Saadaval on ka kaks hooajalist vaktsiini – puukentsefaliidi vaktsiin kevadel ja gripivaktsiin sügisel. On alust arvata, et nendele lisandub varsti ka koroonaviiruse vaktsiin,“ ütles dr Maimets.

 

Kliinikumi vaktsineerimispunktides pakutakse immuniseerimisteenust järgmiste vaktsiinidega:

  • A-hepatiit
  • B-hepatiit
  • COVID-19
  • Difteeria-teetanus
  • Difteeria-teetanuse-läkaköha
  • Gripp
  • Mumps-leetrid-punetised
  • Papilloomviirus
  • Pneumokokk
  • Puukentsefaliit
  • Tuulerõuged
  • Vöötohatis

Ohupiirkonda reisimisel:

  • Kõhutüüfus
  • Kollapalavik
  • Meningkokk
  • Koolera
  • Poliomüeliit
  • Marutõbi

Detailsem info täiskasvanueas vajalikest vaktsiinidoosidest ning nende intervallidest asub Kliinikumi kodulehel.

 

Vaktsineerimiskabinetid on avatud L. Puusepa 8 galeriis esmaspäevast reedeni 11.00–13.00 ning Kvartali keskuses esmaspäevast reedeni 16.00–18.00. Vaktsineerida saab nii ilma aega eelnevalt broneerimata kui ka kindlaks ajaks broneerides, helistades esmaspäevast reedeni kell 8.00–16.00 telefonil 731 7200. Samal telefonil jagatakse ka tasuta vaktsineerimisinfot igal tööpäeval kell 16.00–18.00.

 

Oma vaktsineerimisstaatust saab vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale kontrollida patsiendiportaalis digilugu.ee. Lisaküsimuste korral saab pöörduda e-posti kaudu See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

lk11 TugigruppTartu Ülikooli Kliinikumi vähipatsientidel ja nende lähedastel on võimalik lisaks professionaalsele ravile osaleda vaimset tervist toetavates tugigruppides. Ka Eestis vastu võetud „Vähitõrje tegevuskava 2021–2030“ järgi tuleb kõigile patsientidele raviteekonna vältel ja ravi järel tagada psühhosotsiaalse toetuse kättesaadavus. Samuti on mitmetes välisriikides tagatud patsientidele tugigrupid ja kogemusnõustajate individuaalnõustamine.

 

Kliinikumi vähikeskuse algatusel korraldatakse patsiendiinfo keskuse ruumis E108 kaks korda kuus kohtumisi, kus vähikogemusega patsiendid ja nende lähedased saavad kahe kogemusnõustaja suunamisel jagada oma kogemusi ja saada oma tihtipeale raskel teekonnal emotsionaalset tuge. Tugigrupis aitab osalejaid kogukonnatunne ja side teiste sarnase kogemusega inimestega. Oma kogemuste grupis jagamine aitab vähikogemust normaliseerida, saada praktilise ettekujutuse, mis tunne on vähiravi saada ning võimaldab seetõttu pöörata tähelepanu üleliigse muretsemise asemel ravile ja taastumisele.

 

Tugigruppi on oodatud nii vähktõvega patsiendid kui ka nende lähedased, nii äsja diagnoositud kui pikaajalised patsiendid. Teisisõnu kõik need, kes tunnevad, et neil on seoses enda või lähedase vähidiagnoosiga vaja mõistmist ja (mittemeditsiinilist) tuge. Grupi kohtumisi viiakse läbi kaks korda kuus hübriidversioonis, seega saavad osaleda ka Tartust kaugemal ja maapiirkondades elavad patsiendid ja nende lähedased, kel oleks muidu raske kohale tulla.

 

Tugigruppi viivad läbi vähiravi kogemusega nõustajad. Mõlemad grupijuhid on läbinud kogemusnõustajate baaskoolituse riikliku õppekava alusel, lähtuvad oma tegevuses teaduspõhisusest ja Kogemusnõustajate Koja eetikakoodeksist ning on kantud Kogemusnõustajate Koja registrisse. Kogemusnõustajad on ravimeeskonna liikmed, kes ei konkureeri ega vastandu psühholoogi ega hingehoidjaga, vaid on alternatiiv nende kõrvale. Grupijuhi ülesanne on tekitada turvaline õhkkond, kus keegi ei domineeri ja kõigil on võimalik hukkamõistuta oma kogemusest rääkida.

 

Iga kohtumine algab tutvustusringiga, kus kõik räägivad, mis neil antud hetkel aktuaalne on. Kui keegi tõstatab mõne teema (nt kiiritusravi, keemiaravi kõrvaltoimed, vähipatsientide stereotüübid vms), siis arutatakse seda grupiga lähemalt ja jagatakse omavahel kogemusi. Grupi üks eesmärke on välja tuua võimalikult erinevaid kogemusi, et normaliseerida ja valideerida patsiendi vähikogemust, eelkõige lähtutakse kohaletulnute muredest ja nende hetkeolukorrast. Kedagi rääkima ei sunnita, võib ka tulla ja kuulata teiste kogemusi ja jagada nii palju või vähe, kui on mugav.

 

Kui tutvustusring on läbi, alustatakse ettevalmistatud teemade arutlust (nt mis annab mulle mu teekonnal kõige rohkem jõudu, kuidas toimub traumast taastumine jms). Oluline pole mitte ainult läbiviijate kogemused, vaid ka teiste osalejate panus ja tugi – mõnele osalejale võib olla väga võimestav olla hetkeks ka abi pakkuja rollis, mitte ainult abi saaja.

 

Kuigi grupijuhid lähtuvad (sh terminaalsete) patsientide reaalsest olukorrast, proovivad nad suunata vestlust nii, et kõlama jääks positiivne noot ja grupiliikmed lahkuksid kui mitte lootusrikka, siis vähemalt rahulikumana kui gruppi tulles.

 

Tugigrupi kohtumised toimuvad Kliinikumi peamajas L. Puusepa 8 ruumis E108 (lillepoe kõrval) ning grupiga liitumiseks ei ole vaja ette registreerida. Tugigruppide toimumise ajad on toodud Kliinikumi kodulehel „Patsiendi“ rubriigis.

 

Kairi Jets
Hematoloogia-onkoloogia kliinik / patsienditeenistus

 

Tugigrupid vähipatsientidele ja lähedastele

9. mai 2023 kell 15:00–17:00

30. mai 2023 kell 15:00–17:00

13. juuni 2023 kell 15:00–17:00

27. juuni kell 15:00–17:00

11. juuli kell 15:00–17:00

25. juuli kell 15:00–17:00

8. august kell 15:00–17:00

22. august kell 15:00–17:00

lk3 Andres KotsarTartu Ülikooli Kliinikum korraldab alates 2022. aastast regulaarseid üle-eestilisi kohtumisi perearstidele. See tähendab nii kontaktseminare kui ka veebiseminare, mõlemal juhul on eesmärgiks suurendada Kliinikumi ja perearstide koostööd, tutvustada ravivõimalusi Kliinikumis ning koguda tagasisidet e-konsultatsioonide käigus esile kerkinud murekohtade osas. „Kui COVID-19 pandeemia esimeste lainete ajal oli plaaniline ravi oluliselt häiritud, kohtusime regulaarselt Tartu perearstide esindajatega selleks, et jagada kiirelt olulisimat teavet ning leida võimalusi, et patsientide ravi ei kannataks. Nüüd, mil COVID-19 pandeemia ei mängi meie igapäevaelus enam nii suurt rolli, otsustas Kliinikumi juhatus laiendada otsesuhtlust perearstidega ka teistesse regioonidesse,“ rääkis ravijuht dr Andres Kotsar.

 

Dr Kotsar tõi välja, et praeguseks on koostöökohtumised lisaks Tartu regioonile toimunud peamiselt Ida-Virumaal, kus Kliinikumi erialasid tutvustavad veebiseminarid on kogumas aina enam kuulajaid. „Alustasime nende erialade tutvustamisega, mis on esindatud vaid Kliinikumis, samas kõikide Eesti patsientide jaoks – harvikhaigused, meditsiinigeneetika, meestekliinik,“ sõnas ravijuht.

 

Lisaks veebiseminaridele on perearstid oodatud ka kontaktseminaridele nende kodukohas. Kohtumiste üks eesmärk on korrata üle e-konsultatsioonide võimalused patsientide suunamiseks eriarsti vastuvõtule. „E-konsultatsioon on jätkuvalt väga hea võimalus tagada patsiendile võimalikult kiire ja sujuv raviteekond, võimaldades tervishoiusüsteemis selekteerida patsiente, kes kuuluvad perearsti vaatevälja ning kes vajavad eriarsti juurde pääsemist, võttes sealjuures arvesse ka ajalise kiiruse,“ selgitas Kotsar.

 

Kliinikumis toimuvad e-konsultatsioonid juba 28 erialal. „Näeme, et tulevikus hakkavad vastuvõtud toimuma kõikidel erialadel e-konsultatsioonide kaudu. See on ajavõit nii patsiendile kui tervishoiusüsteemile, kuna enne vastuvõttu saab patsiendile määrata juba ka vajalikud uuringud, et esimene kontakt arstiga oleks võimalikult efektiivne ja tulemuslik,“ rõhutas dr Kotsar.

 

E-konsultatsioonide infoseminaridel on lisaks ravijuhile esindatud ka e-konsultatsioonidele vastavate erialade esindajad. „Oleme kohtumistel kogunud ka perearstide tagasisidet praeguse süsteemi kohta kuni selleni, millised on ootused eriarsti e-konsultatsiooni vastusele. Samuti oleme selgitanud, kuidas e-konsultatsiooni vormistada, millised eelandmeid eriarst vajab või milliseid uuringuid on vajalik eelnevalt patsiendile korraldada kuni selleni, et konsulteeritakse ka mõne keerulise patsiendi juhtu. Sageli on mureks keerulised sisehaigustega patsiendid, kes jäävad mitme eriala vahele, ent see pole ainult Ida-Viru regiooni eripära,“ rääkis ravijuht.

 

Kui e-konsultatsiooni tulemusel selgub, et patsient tuleb Kliinikumi arstide poolt üle võtta, võtavad Kliinikumi töötajad ka ise patsiendiga ühendust, et korraldada vajalikud uuringud enne visiiti. „E-konsultatsioonid on end kindlasti õigustanud, samuti nende tutvustamine perearstidele. Samas seisab hulk arendustöid patsiendi sujuva teekonna tagamiseks veel kindlasti ees. Kui täna patsient haiglast koju läheb või erakorralise meditsiini osakonda külastab, ei jõua info automaatselt perearstini. Seega võiks parem info liikumine erinevate tervishoiuasutuste ja infosüsteemide vahel olla üheks tuleviku eesmärgiks,“ sõnas dr Andres Kotsar.

 

Kliinikumi Leht

lk8 Holger RoonemaaKliinikumi Lehel oli võimalus küsida kakskümmend aastat Kliinikumi arstide vaateväljas olnud patsiendilt Holger Roonemaalt, milline on olnud tema haiguse lugu ja teekond. Üks tema raviarste, prof Aare Märtson on veendunud, et patsiendi positiivne ellusuhtumine ja koostöö aitavad kaasa keerulise haiguse ravile ja hea tulemuse saavutamisele.

 

Jõudsite Kliinikumi arstide juurde ligi 20 aastat tagasi. Millised olid teie kaebused?

Tegelikult ma jõudsin arstide juurde juba natukene varem. Esimene visiit ortopeedi juurde oli kas septembris või oktoobris 2002. Olin siis just asunud Tartu Ülikoolis teisel kursusel ajakirjandust õppima. Eelneval suvel töötasin praktikandina Virumaa Teatajas ja sageli mängisin õhtuti vanade sõprade-tuttavatega jalgpalli. Ühe vastasmeeskonna mängijaga kokkupõrke järel jäi põlv valutama. Päris pikalt panin ma selle tavalise põrutuse või spordivigastuse arvele, aga kui jalg hommikuti üha kangemaks jäi ja järjest rohkem aega võttis, et korralikult üldse kõndida saaksin, siis otsustasin arsti poole pöörduda. Esimene visiit oli seejuures eraarstile, kuna haigekassa järjekorraga oleksin saanud visiidiaja 3–4 kuu kaugusele. See arst arvas samuti, et tegu on "hüppaja põlvega" ja soovitas toidulisandeid võtta. Kui kuu hiljem oli asi pigem hullemaks kui paremaks läinud, siis pöördusin sama arsti poole tagasi ja siis ta saatis mind juba kiiresti Tartu Ülikooli Kliinikumi MRT-sse. Mäletan, et kui sain MRT tulemused paberil enda kätte, et arstile tagasi viia, siis olin sisimas õnnelik, et uuring tõesti näitas midagi – järelikult ma ei mõtle oma muret üle ja et nüüd saab terveks ravida. Kui arst aga kasutas sõna "kasvaja" ja suunas järgmiseks biopsiale, siis sain aru, kui loll ma oma esimeses "rõõmus" olin.

 

Olite küllaltki noor. Kuidas te diagnoosi mõistsite või sellesse suhtusite?

Biopsia tulemustest teada saamine oli ikka tugev šokk. Pisarad jooksid. Sellele järgnesid mõned päevad teadmatust, kuni dr Ain Kaare ja dr Sirje Mikkel selgitasid raviplaani ja eesootava nii palju kui võimalik, ette ära. Kuskilt sellest hetkest muutus kogu see ravi minu jaoks nii-öelda etappide kaupa pikaks protsessiks. Ma teadsin, et ma pean läbi tegema x arvu erinevaid keemiaraviprotseduure ja et seal vahepeal tuleb suur lõikus. Mu jaoks oli see eesmärgipärase tee käimine. Iga ravitsükli lõpus tõmbasin mõttes ühele etapile kriipsu peale ja ootasin järgmist. Ma ei tea miks, aga mul ei olnud isegi peas mõtet, et ravi võiks ebaõnnestuda. Lähtusin statistikast, et 75–80% juhtudest lõpeb "edukalt".


Milliseks kujunes teie raviteekond?

Esimene keemiaravi algas kuskil novembri lõpus või detsembri alguses. Esimesed paar seanssi möödusid kergelt. Ei olnud suurt iiveldust ega muud sellist. Esimene šokk tekkis jõulude ja aastavahetuse vahel, kui olin kodus Rakveres. Palavik tõusis väga kõrgele, nina jooksis verd. Käisime Rakvere haiglas vajalikke vereanalüüse andmas, mäletan häguselt, kuidas ma koperdasin seal koridori peal ja pilt oli eest minemas. Isa viis mu autoga sealt edasi Tartusse haiglasse ja selle sõidu ajal mäletan, et tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja pihk jäi juukseid täis. See oli vaimselt päris raske. Tartus diagnoositi kopsupõletik. Selliseid ravi kõrvalnähtusid tekkis ikka päris palju ja eks ta mõnevõrra frustreeris, sest ettenähtud raviplaan jäi venima. Minu esialgses "kalendris" oleks pidanud ravi olema juunikuuks tehtud, tegelikult kestis see septembrini välja. Ehk et peaaegu aasta aega.

Suur operatsioon oli märtsis keemiaravi sessioonide vahepeal. Ka see lükkus natuke aega edasi, sest verenäitajad olid liiga halvad. Pärast operatsiooni üks õdedest rääkis, et kui väsinud ta oli, et pidi hoopis teisest hoonest pidevalt mulle verd juurde tooma. Ja seda mäletan, et veel viimane päev enne operatsiooni, kui olin juba ortopeediaosakonnas, kõndisin mööda haiglat ringi ja ei tundnud liikumisel jalas mingit valu. Trepist üles liikusin kergelt ja valutult. See tekitas korraks tunde, et näed äkki ei olegi vaja lõigata. Ja seda mäletan, kui hästi maitses tavaline külm vesi pärast narkoosist üles ärkamist.

Üks keerulisemaid hetki oli siis, kui haava sisse tuli põletik. Prof Aare Märtson oli selle eest hoiatanud, et kui põletik proteesini jõuab, siis on kõik põhimõtteliselt nii halvasti kui üldse olla saab. Ja siis see põletik tuligi. Arst tõmbas markeriga reie peale piiri, kust jalg punane oli ja paari tunni pärast oli punane laik sealt kaugele edasi kasvanud. Olukorra päästmiseks viidi mind uuele lõikusele ja seesama suur haav lõigati jälle lahti. See oli tõesti hirmus, sest oma vaimus olin ma valmis, et üles ärgates jalga enam ei ole. Selleks ajaks oli mul üldnarkoosiga juba nii palju kogemusi, et üles ärgates tundus kohe, et kuidagi maru kiirelt läks. Õnneks ei olnud põletik proteesini jõudnud. Puhastustorud jäeti sisse ja iga päev loputati proteesi põlveosa suure süstlaga läbi. Alguses tuli sisse süstitud puhas puhastusvedelik häguse, kollakas-punasena välja, pärast korduvat ja korduvat läbisüstimist muutus see täiesti puhtaks. Ma olen selle päästetöö eest arstidele ikka ülitänulik.

 

Kuidas hindate, mis on toonud sellel teekonnal kaasa enim väljakutseid?

Eks ta on vaimselt ikkagi küllaltki kurnav. Ja tuleb osata leppida sellega, et mingeid asju enam edaspidi ei ole võimalik teha. Ma olin pikalt tegelenud pikamaajooksuga, rattasõiduga. Siiamaani näen ma mõnikord unes, kuidas ma jooksen. No tegelikult ikka ei saa joosta. Selliste asjadega tuleb osata lihtsalt leppida. Aga seda enam tuleb osata hinnata neid asju ja tegevusi, mida saab teha. Mäletan, et olin haiglas järjekordsel keemiasessioonil, kui toimus tolle aasta Tartu maraton. Vaatasin palatis telekast ülekannet ja mõtlesin, et mis tunne seda ise sõita oleks. Tänaseks olen viiel korral Tartu maratoni lõpetanud. Tänavu 24. veebruarilgi sõitsin ekstra Otepääle, et lihtsalt see trass läbi sõita. Tuleb osata selliseid võimalusi hinnata. Ja elukvaliteedis tegelikult ei kaota kuigi palju.


Raske oli ka see, kui juba paar aastat hiljem ühe rutiinse kontrolli järel helistas dr Mikkel ja ütles, et kopsuröntgenist tulid leiud, et seal on kolm kollet. Millekski selliseks ma ei olnud mõttes enam absoluutselt valmis. Pidin hakkama ülikooli lõpetama ja olin juba kokku leppinud, et alustan suvel Eesti Päevalehes reporterina tööd. Kõik läks jälle pea peale. Jälle operatsioon, jälle keemia.


Kas võib öelda, et tänaseks on juhtunu minevik?

lk10 Maastik TammvereKliinikumi toitlustusteenistus pakub kolm korda päevas sooja sööki tuhandele patsiendile. „Pakutav toit on kvaliteetne ning lähtub Põhjamaade ja Eesti riiklikest toitumissoovitustest ning ESPENi soovitustest,“ kinnitas Kliinikumi dieetõde Jane Maastik.

 

Patsientidele pakutakse 75 erinevat menüüd, lisaks 25 eridieeti. Sobiva menüü määrab patsiendile tema raviarst või arsti korraldusel õde, sõltuvalt patsiendi energiavajadusest, haigusest ja ravist ning teistest eripäradest. „Meie 25 individuaalsest eridieedist on igapäevaselt kasutusel vähemalt pooled, tegemist võib olla ka üksikute portsjonitega, mida vajavad näiteks harvikhaiguste patsiendid,“ selgitas toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.

 

„Eraldi tähelepanu vajavad söömishäiretega lapsed ja noored, kelle puhul on tähtis, et nad sööksid ja kelle toitlustamisel võtame arvesse ka väga spetsiifilisi erivajadusi – näiteks seda, kui patsient tahab, et toit oleks serveeritud eraldi, nii et ükski toit omavahel kokku ei puutu, või siis on patsiendil probleeme kindlate tekstuuride või toiduainetega,“ toob Jane Maastik näite eridieetide kasutamisest.

 

Sageli vajavad patsiendid eridieete, mille puhul peab kasutama toidu valmistamisel eritoiduaineid. Erimenüü määratakse patsiendile haigusest tulenevalt ning arsti otsusega. „Vaatame erimenüüsid üle koos nende osakondade arstidega, kes enim erimenüüsid kasutavad – hematoloogia, söömishäirete, sünnitusosakonna töötajatega – ning sellele vastavalt ka kohandame menüüd,“ sõnas Jane Maastik.

 

Tavamenüü puhul pakutakse patsientidele tasakaalustatult erinevaid toiduaineid, näiteks liha puhul on menüüs nii sea- veise- ja kanaliha kui ka kala. Tavamenüü päevane kaloraaž on 1900–2100 kcal. Kui patsiendi energiavajadus või tervislik seisund vajab, saab raviarst määrata patsiendile päevase menüü ka kõrgema kaloraažiga. „Hoolimata toiduainete hinnatõusust ei ole me õnneks pidanud kärpima liha kogust toidus. Toorainete hinnad on erinevates tooraine gruppides tõusnud 30–50%. Tulenevalt toorainete kallinemisest on tõusnud ka toidupäeva maksumus, nüüd on see Tervisekassa hinnakirja alusel keskmiselt patsiendi kohta päevas 6,85 eurot, millele lisanduvad toidu valmistamise ja transpordi kulud. Hind sisaldab kolm korda päevas sooja sööki, lisaks õhtuoodet. Eesti haiglatoit on hea, võrreldes paljude Euroopa riikide ülikoolihaiglatega, kus patsiendid saavad sooja sööki ainult korra päevas ja seda hoolimata suuremast eelarvest,“ sõnas Piret Tammvere.

 

Toorained jõuavad Kliinikumi vastavalt riigihangetele ning toorainete kvaliteet on võrdväärne toidupoes pakutavaga. Poolfabrikaate toidu valmistamisel ei kasutata, näiteks tehakse köögis koha peal ka hakkliha toidu valmistamiseks. Menüü koostamisel peetakse silmas soovituslikke päevaseid koguseid ka soola ja suhkru puhul. Jane Maastik selgitas: „Soola puhul on soovituslik päevane kogus 6 grammi päevas. Tihtipeale on inimesed harjunud soolasema toiduga. Meie menüüd on koostatud pidades silmas soovituslikku normaalset toitumist. ESPENI soovituste kohaselt võiks haigla menüü olla patsiendile eeskujuks, millest ta saab toitumist puudutavad tarkused välja noppida. Menüüs on tasakaalus nii portsjonid kui ka toitained – õiges koguses on kiudaineid, suhkrut, piimatooteid.“

 

Alates märtsist on kõikidel Kliinikumi patsientidel võimalik tutvuda haiglaravil pakutava baasmenüüga ka Kliinikumi kodulehel.

 

Liina Raju

lk6 Harvikhaiguste kompetentsikeskus Tartu Ülikooli KliinikumKliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskus on tänaseks märkamatult oma esimest sünnipäeva tähistanud – harvikhaiguste kompetentsikeskus (HHKK) alustas 5. novembril 2021. aastal. Keskendume haruldaste haiguste ehk harvikhaigustega patsientide muredele – harvikhaiguse diagnoosimisele, jälgimisele ja ravile. Euroopas nimetatakse harvikhaiguseks haigust, mille esinemissagedus on 1:2000. Seega, nagu nimigi ütleb, on harvikhaigused harva esinevad haigused. Samas on oluline silmas pidada, et harva esinevaid haiguseid on väga palju, tänaseks on selliseid haiguseid teada umbes 8000 ning uusi haiguseid kirjeldatakse päevast päeva, st loetelu pikeneb üha. Umbes 80% harvikhaigustest on geneetilised. Neid numbreid omavahel võrreldes näeme, et harvikhaigused puudutavad kuni 8% rahvastikust. Eestis võiks Orphaneti registrite alusel harvikhaigustega patsiente olla 3,5–5,9% elanikkonnast, mis teeb vastavalt 47 521–80 107 isikut harvikhaigusega Eestis.

 

Esimese tegevusaasta jooksul on meie poole pöördunud 130 patsienti, neist ca 80% on lapsed. Professor Katrin Õunapi sõnul on siinjuures üllatavaks just täiskasvanud patsientide sedavõrd suur osakaal. Ja viimaste puhul on omakorda üllatavaks lihashaigustega patsientide ning haruldaste kasvajasündroomide osakaal. Harvikhaiguste palett on heterogeenne, seetõttu võib diagnoosini jõudmine võtta palju aega, sest patsiendiga tegeleval arstil ei ole varasemat kogemust konkreetse harvikhaigusega. Selleks ongi loodud kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskus, mis tänu oma horisontaalsele struktuurile kaasab spetsialistid kõikidelt erialadelt.

 

Keskusesse saavad patsienti suunata kõikide erialade arstid, kuid patsiendid saavad ka ise pöörduda. Rääkides meie valdkonna tõsisest kitsaskohast, jõuame harvikhaigustega patsientide ravimiseni. Sellele teemale keskendusime ka tänavusel rahvusvahelisel harvikhaiguste päeva konverentsil, mille korraldasime koostöös Kliinikumi Lastefondi, Eesti Puuetega Inimeste Koja, Ravimitootjate Liidu, Eesti Meditsiinigeneetika Seltsiga.

 

Täna on geneetiliste haiguste raviks palju erinevaid võimalusi alates dieetravist ja lõpetades geeniraviga. Harvikhaigusega patsiendile, nagu igale teisele patsiendile, on oluline alustada ravi õigeaegselt. Kahjuks on Eestis valupunktiks harvikravimite kättesaadavus – Eesti on harvikravimite kättesaadavuse osas Euroopas eelviimasel kohal. Nii kulub Eestis ravimi jõudmiseni patsiendini 1081 päeva. Konverentsil keskenduti erinevatele võimalustele, kuidas olukorda leevendada. Muuhulgas arutati erinevaid koostöövõimalusi vastutuse jagamiseks haigekassa, eraõiguslike heategevusfondide ja ravimitootjate vahel.

 

Dr Kristi Tael
Arst-õppejõud meditsiinigeneetika erialal

lk4 Dr Kuldar Kaljurand uuringulTartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikut külastas veebruarikuus sarvkesta konfokaalse mikroskoopia üks juhtivaid spetsialiste maailmas – prof Mitra Tavakoli, Exeteri Ülikoolist Inglismaalt. Prof Tavakoli andis temaatilise loengu ja viis läbi ka õpitoa.

 

Konfokaalmikroskoopia abil on võimalik hinnata nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt sarvkesta kudede struktuuri ja rakulist koostist. Uurimismeetod annab võimaluse diagnoosida mitmeid silma sarvkesta haigusseisundeid nagu düstroofiad, põletikud ning ka närvikiudude patoloogilisi seisundeid. Neist viimane parameeter on hiljutiste uuringute valguses osutunud väga efektiivseks ja suhteliselt lihtsalt läbiviidavaks mitte-invasiivseks surrogaat-uuringuks diabeetilise neuropaatia korral. Konfokaalmikroskoopia on sarvkesta haiguse diagnostikas silmakliinikus kasutusel olnud juba aastaid. Selle viimase, diabeeti puudutava, informatsiooni valguses on meil võimalus laiendada sarvkesta konfokaalmikroskoopia kasutamise spektrit.

 

Oma loengus tutvustas prof Tavakoli konfokaalmikroskoopia aluspõhimõtteid ja viimaseid tarkvara arendusi. Käsitlemist leidsid ka peamised ja sagedasemad sarvkesta haigused. Samuti tutvustas prof Tavakoli uuemaid andmetöötluse võimalusi. Sealjuures saime salvestada uuema andmetöötluse versiooni ka meie uuringuaparaati. Koolituse teine päev oli praktilise tegevuse päralt, kus koolitusel osalejad said professori juhendamisel harjutada praktilist sarvkesta närvikiudude kihi mõõtmist. Koolitusel osalesid ka kaks probleemsete sarvkestadega patsienti, kellel prof Tavakoli viis läbi mõõtmised ja analüüsis tulemusi.

 

Kokkuvõtvalt oli koolituse näol tegu kahe väga huvitava, arendava ja praktilisi oskusi edendava ettevõtmisega. Oluline oli ka asjaolu, et tippspetsialist tuli kohale ja töötas meie aparatuuriga. Saime temalt mitmeid soovitusi aparatuuri töökindluse tõstmiseks. Ei ole ka vähetähtis, et tekkisid uued kontaktid, millest üsna suure tõenäosusega on edenemas nii kliiniline kui ka teaduslik koostöö.

 

Professori külaskäik sai teoks kliinikumi 4. kliinilise valdkonna teadus- ja innovatsioonifondi toel. Täname Kliinikumi asjaomaseid selle koolituse finantsilise toetuse eest!

 

Dr Kuldar Kaljurand
Silmakliiniku ülemarst-õppejõud

lk11 teraapiakoerKliinikumi lastekliiniku üldpediaatria ja neuroloogia osakonna väikesi patsiente külastavad igal teisipäeval setter Minni koos koerajuhi Mari Saviauguga ja kuldne retriiver Relly koos koerajuhi Aive Alaberdiga. Teraapiakoerte külastuse eesmärk on pakkuda rõõmu ja lohutust lastele, kes haiglas viibimise ajal on eemal oma sõpradest, koolist ja muust tuttavast keskkonnast.

 

Ülemõe Evelyn Everti sõnul tekib positiivne meeleolu kohe, kui koerad sisenevad lastekliiniku fuajeesse. „Senikaua, kui koerajuht riideid vahetab ja ennast valmis seab, on uudistavad ja elevil lapsed ennast juba koertele lähemale sättinud. Ükskõikseks ei jää ka lapsevanemad ja personal, kellest teel osakonda möödutakse ning naeratus ilmub nagu iseenesest kõikide näole. Esimestel kordadel oli mängutoa ukse taga hulk meie töötajaid, kes kõik soovisid vahvaid koeri näha ja neile pai teha. Alati tuleb muidugi arvestada, et osad lapsed võivad koera karta või olla hoopis koera jaoks liialt pealetükkivad. Seetõttu on koos koerajuhiga mängutoas alati ka lastekliinikupoolne kontaktisik Elve Kalda, kelle ülesandeks on laste käitumist jälgida. Tal on kaasas mänguasjakast, kus on koerte piltidega värvilehed ja muud mänguasjad, et vajadusel mänguliselt sekkuda. See võimaldab omakorda koerajuhil kohtumise ajal koerale keskenduda ning tema vajadusi jälgida,“ selgitas ülemõde Evelyn Evert.

 

Relly ja Minni on väga targad koerad ja oskavad erinevaid trikke, mis lastele eriti meeldivad. „Üks meie patsient oli koertega kohtumisel väga arglik ning istus esiti ainult oma isa süles. Lõpus julges juba koerast mööda minna ning tema läheduses mängida. Kogetu andis lapsele positiivse kogemuse edaspidiseks ning vähendas tema hirmu koerte ees,“ kirjeldas Evelyn Evert.

 

Lastekliiniku teraapiakoerad on teinud koostööd ka teiste kliinikute laste osakondadega. Ülemõe sõnul toimus väga südamlik kohtumine eelmise aasta lõpus L. Puusepa 8 majas onkoloogia-hematoloogia kliiniku patsientide ja personaliga. „Lastekliiniku resident Triin Ventmann võttis minuga ühendust ja kurtis, et ühele haiglas viibivale lapsele ei tee enam miski rõõmu. Samas meenutas laps väga hea sõnaga oma koera. Meie heameeleks reageeris koerajuht Aive ja koer Relly üleskutsele lapsele rõõmu teha kiirelt, kuigi tegemist oli uue keskkonna ning olukorraga. Kohtumine oli soe ja sõbralik ning mureliku noormehe näol sai isegi naeratust näha. Ka teised sama osakonna patsiendid said koerale pai teha ning lahkusid pärast teraapiakoeraga kohtumist kergema sammu ja säravama silmaga,“ rääkis Evert.

 

Lastekliiniku teraapiakoerte külastused toimuvad koostöös MTÜ Eesti Abi ja Teraapiakoerte Ühinguga. Ühingu eestvedaja Maarja Taliga korraldati eelnevalt tutvustav loeng lastekliiniku töötajatele ning arutati üksikasjalikult läbi koerte teekond, kohtumisel osalevate laste arv ning osapoolte vastutusulatus ning kohustused.

 

Kliinikumi Leht

Psühhiaatriakliiniku laste, noorukite ja söömishäirete osakonnas on kasutusel sensoorsed toolid ehk kallistustoolid.

 

Kliinikumi Lastefondi toel ostetud kallistustoolid on heaks alternatiivseks ja mittekahjustavaks abivahendiks, kui patsientide ärevus hakkab tõusma, aidates leevendada ärevust ja ebamugavustunnet sarnaselt raskustekkidele. Viimased on samuti noorte seas väga populaarsed.

lk6 Kallistustool

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

lk12 doonorbussErinevad asutused ja ettevõtted korraldavad koostöös Kliinikumi verekeskusega doonoripäevi, et üheskoos kolleegidega head teha ning verd loovutada. Kliinikumi verekeskus, mis teenindab Lõuna-Eesti piirkonda, käib ühes kuus keskmiselt kaheteistkümnel väljasõidul.

 

Kliinikumi verekeskust on võimalik kutsuda asutusse, kus doonoripäeval osaleb vähemalt 20 töötajat, asutuses on piisavalt ruumi kuuele verekeskuse töötajale koos tööks vajalike asjade ja masinatega, laudadele ja toolidele ning ka doonoritele. Doonoripäev võib olla nii suletud asutusesisene kui ka avatud teistele doonoritele.


Ühe vereloovutusega on võimalik aidata vähemalt kolme inimest. Veri on eluskude, mida ei ole võimalik kunstlikult valmistada, seega on vere ainus allikas teine inimene. Selle tõttu on doonorite abi asendamatu ja vajalik, et kõik patsiendid saaksid õigeaegselt vajalikke verekomponente.

 

Rohkem infot doonoripäevade kohta saab e-posti aadressilt See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Jooksva kuu doonoripäevad on nähtavad verekeskuse koduleheküljel www.kliinikum.ee/verekeskus

Aitamine on veres!

 

Kliinikumi Leht

 

Verekeskuse väljasõidud aprillis 2023

03. aprill 10.30–13.00 Jõgeva Kultuurikeskus, Aia 6

04. aprill  11.00–14.00  Ahja Moodulahi, Tartu mnt. 49, Ahja 

05. aprill 10.30–13.00 K. Jaak Petersoni Gümnaasium, Kaunase pst. 70, Tartu*

10. aprill 11.30–14.00 Eesti Lennuakadeemia 2.korruse saal, Lennu 40, Reola

11. aprill  9.30–13.00  Võru Kultuurimaja „Kannel“, Liiva 13

12. aprill  10.00–13.00  PRIA, Tähe 4, Tartu

13. aprill  9.30–13.00 Viljandi Sakala Keskus, Tallinna 5

17. aprill 10.00–13.00 Põlva Haigla 0 korrus, Uus 2

18. aprill 10.00–12.00 Võhma Kool, Veski 12

20. aprill 10.00–13.00  Valga Kultuuri-ja Huvialakeskuse 2. korrus, Kesk 1

24. aprill 11.00–15.00 TÜ Delta Keskus, Narva mnt. 18

26. aprill 10.00–12.00 Karksi-Nuia Kultuurikeskuse Sinine saal, Viljandi mnt. 1

27. aprill  9.30–13.00  Viljandi Sakala Keskus, Tallinna 5

asutusesisene* 

lk10 mammobuss Imbi OjasteTartu Ülikooli Kliinikumi Mammobussis tehti 2022. aastal 7609 rinnauuringut. 6939 naist osales rinnauuringul sõeluuringu raames ja 670 külastas Mammobussi saatekirjaga.

 

„Näeme, et kõikides maakondades, kuhu Mammobuss väljasõite teeb, on naiste osalus rinnavähi sõeluuringul ligi 60% või rohkem ning jätkuvas kasvutrendis. Töötasime kokku seitsmes maakonnas: Tartumaal Elvas, Kallastel, Alatskivil ja Rõngus; Jõgevamaal Põltsamaal, Jõgeval ja Mustvees; Põlvamaal Räpinas, Põlvas, Ahjal ja Kanepis; Võrumaal Värskas, Võrus, Rõuges, Varstus, Vastseliinas, ja Antslas; Valgamaal Tõrvas, Valgas, Pukal, Otepääl ja Sangastes; Järvamaal Paides, Aravetel, Järva-Jaanis ja Türil. Esmakordselt toimusid Mammobussi väljasõidud Ida-Virumaale Toilas, Narva-Jõesuus, Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis, kus naiste osalus oli kahjuks kõige tagasihoidlikum,“ kirjeldas Mammobussi tööd dr Sulev Ulp radioloogiakliinikust.

 

Rinnavähi sõeluuringu tulemusel kutsuti täiendavateks uuringuteks tagasi 156 naist (2,3%). „Rinnavähk diagnoositi 35 naisel, mis tähendab 5 juhul 1000st. Neist 71% olid varajases staadiumid vähkkasvajad. 10 naisel (29%) oli vähk kahjuks avastamise momendil juba levinud, mistõttu määrati neile naistele esmalt, enne opereerimist, neoadjuvantne keemiaravi,“ rääkis dr Ulp. Ta lisas, et kui sõeluuringu raames rinnavähk avastatakse või ei saa seda ilma kirurgilise biopsiata välistada, suunatakse naine kiirkorras Kliinikumi mammoloogi vastuvõtule, kes korraldab edasise ravi ja jälgimise. „Kusjuures, viimasel 15 aastal on Tartu Ülikooli Kliinikumis varajaselt avastatud rinnavähi puhul naiste 5 aasta elulemus 100%. See on väga hea näitaja, tõestamaks, et varajaselt avastatud vähi korral on võimalik täielik tervistumine!“ toonitas dr Ulp.

 

Kliinikumi Mammobussi meeskonda kuuluvad seitse radioloogiatehnikut, kellest on bussis korraga tööl kaks ja nii nädal aega järjest. Bussi liigutamiseks ja tehnika hooldamiseks kuuluvad meeskonda veel ka kolm inseneri. „Kuni kümnetunnise tööpäeva jooksul käib sõeluuringul 40–50 naist. Radioloogiatehnikute poolt teostatud mammogrammid laaditakse Pildipanka, mis tagab praktiliselt kohese piltide kättesaadavuse. Mammogramme loevad omakorda seitse radioloogi, kes on tööl samuti kahekaupa. Rinnavähi sõeluuringu ülesvõtteid vaadatakse topelt – selleks et tagada võimalikult täpne vastus. Vastuse saab naine e-kirjaga juba samal või järgmisel päeval,“ kirjeldas tööprotsessi vanemarst-õppejõud Ulp.

 

Uuringul käinud naised on Mammobussi meeskonda sõbraliku ja kiire teeninduse eest ka korduvalt tänanud. „Kiidetakse Mammobussi personali väga hoolitseva suhtumise ja meeldiva teeninduse eest ning selle eest, et vastused laekuvad väga kiiresti. Naiste jaoks on positiivne kogemus väga oluline, kuna hea muljega uuringult lahkuvad naised tulevad uuringule ka järgmisel korral. Olen veendunud, et Eestis on mammograafiabusse tulevikus juurde vaja – selleks, et rinnavähi ennetus ja varajane avastamine oleks võimalik ka Eestimaa väiksemates kohtades,“ sõnas dr Ulp.

 

Kliinikumi Leht

 

Infokast

  • Rinnavähi sõeluuringu eesmärk on avastada rinnavähk võimalikult varases staadiumis ning vähendada sel moel haigusesse suremust ja tõsta haigete elukvaliteeti.
  • Rinnavähk varajases staadiumis endast märku ei anna, seega on oluline, et ka ilma kaebuste ja sümptomiteta naised käiksid uuringul.
  • Rinnavähi sõeluuringule kutsutakse 50–69 aasta vanuseid naisi iga kahe aasta järel.
  • 2023. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule ravikindlustatud ja ravikindlustamata naisi sünniaastaga 1955, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967, 1969, 1971, 1973.
  • Kliinikumis saab rinnanäärme sõeluuringul osaleda nii Mammobussis,  radioloogiakliinikus (L. Puusepa 8, I korrus) kui Kvartali keskuse rinnakabinetis (Riia 2, I korrus).
  • Rinnavähi sõeluuring on naisele tasuta.
  • Sõeluuringule saab registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Samal numbril saab teha broneeringuid ka arsti poolt antud saatekirja alusel. Mammobussis saab vabade aegade olemasolul uuringule registreeruda ka kohapeal.

Mammobussi graafik

lk12 kaisukaruhaigla piltIgal neljapäeval avab Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus uksed Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi korraldatav kaisukaruhaigla, kus väikestel patsientidel on võimalus ravida oma pehmeid lemmikuid läbi mängu. Kaisukaruhaigla projekti eesmärgiks on vähendada laste erinevaid hirme, mis haiglas võivad tekkida – olgu selleks eesootav protseduur või tervishoiutöötajad. Hirmud ja teadmatus peletatakse eemale just mängides.

 

Kaisukaruhaigla külastab lisaks haiglatele ka lasteaedasid, et vähendada pisikeste haiglahirmu juba enne sinna sattumist. Lapsed saavad välja mõelda haiguse, mille ravimiseks tuleb pöörduda kaisukaruhaiglas töötava arsti(tudengi) vastuvõtule. Laps on mängus justkui lapsevanema rollis, tulles oma haige mänguasjaga arsti juurde ja jälgides vastuvõtu või protseduuri käiku kõrvalt. „Seda on vahva jälgida, kuidas laps, kes kardab näiteks süsti, lohutab oma süsti saavat kaisukaru: „Pole hullu, see läheb kohe üle“. Sel moel tundub ka lapsele endale, et asi ei pruugi nii hull olla ning seda on vaja,“ selgitas kaisukaruhaigla projektijuht Kätlin Kits.

 

Kitsi sõnul ravitakse paari tunniga väga palju patsiente ning mõnda isegi mitu korda. „Ravime ühe karu terveks ja ütlen lapsele, et nüüd on karu voodirežiimil, kuid varsti on see sama karu uuesti vastuvõtul. Põhjenduseks kurdab laps, et karu läks keelust hoolimata õue ehk siis me ravime teda uuesti. Lõpuks on kaisukarud üleni sidemetes ja plaastritega kaetud,“ kirjeldas Kits laste loovust.

 

Lisaks sellele, et pisikestel patsientidel on võimalik kaisukaru ravimist mängida, kasutatakse haiglas rohkem seda aega arstitudengitega kui uute mängukaaslastega aja veetmiseks. Kui osade vanemate jaoks tähendab see veidi puhkust, siis teised tulevad hea meelega koos lapsega mängima ja saavad sel viisil mõtted eemale. „Me oleme ka laste ja nende vanematega paberlennukeid meisterdanud ning siis võistelnud, kelle lennuk kõige kaugemale lendab. Lastele pakkus see palju nalja, kuidas minu lennuk üldse lennata ei tahtnud,“ meenutas Kits vahvat seika.

 

Kaisukaruhaigla projektijuht tunnistab, et sageli ongi lastel lihtsalt vaja ühte uut sõbralikku nägu, kellega mängida ja jutustada. „Me oleme täielikult laste teenistuses – kui kaisukaru on haige, siis ravime teda ja laps tahab niisama mängida, siis mängime,“ lisas Kits.

 

Kitsi jaoks on oluline, et kaisukaruhaigla aitab muuta haiglas viibimist lapsesõbralikumaks ning võimaldab vähendada hirme neist rääkides ja läbi mängides.

 

Kristen Orin