lk6 Kristiina RullIga pere soovib, et nende perre sündiv laps oleks terve. Paraku sünnib erinevate väärarendite ja geneetiliste häiretega lapsi 2-5% rasedustest.

 

Sünnieelne diagnostika ei võimalda väärarendite ega geneetiliste rikete tekkimist ära hoida, küll aga aitab rikete varasem avastamine sekkuda juba raseduse ajal. Eluks sobimatute või tõenäoliselt rasket puuet põhjustavate anomaaliate korral on võimalik rasedust katkestada kuni 22. rasedusnädalani. Sellisteks anomaaliateks on näiteks 21. 18 ja 13. kromosoomi trisoomiaid ehk vastavalt Downi, Edwardsi ja Patau sündroom, aga ka sellised rasked väärarendid nagu anentsefaalia (aju puudumine) või mõlema neeru puudumine. Mõnedel juhtudel otsustab perekond raseduse katkestada ka juhtudel, kui on vajalik sünnijärgselt keerukas kirurgiline sekkumine või on ette näha tõsist või pikaaegset sünnijärgset ravi. Raseduse katkestamise ja embrüokaitse seaduse kohaselt on lubatud meditsiinilistel näidustustel rasedust katkestada kui sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus.

 

Mitmete anomaaliate korral on võimalik raseduse ajal loote kriitilist seisundit leevendada ja lükata sünnitust edasi nii, et haige laps sünniks ajalisena või ainult veidi enneaegsena. Näiteks saame pakkuda üsasisest ravi kaksikult-kaksikule transfusioonisündroomi, loote aneemia ja mitmete teiste patoloogiate korral. Sünnieelne diagnostika võimaldab meil paremini ajastada sünnituse kohta ja aega. Nii näiteks saame kõhu eesseina defekti korral planeerida vastsündinu operatsiooni võimalikult kiiresti pärast sünnitust.

 

Eeltoodud olid vaid mõned näited. Lootemeditsiinis on iga juhtum erinev, nii geneetiline rike kui väärarend võivad olla varieeruva kliinilise pildi ja prognoosiga. Seetõttu pole võimalik välja tuua kindlaid nimekirju ja täpseid tegevusjuhiseid. Iga juhtumi käsitlus sõltub nii meditsiini poolt pakutavatest võimalustest kui ka suurel määral ema ja isa otsusest.

 

Sünnieelne diagnostika laiemas mõttes sisaldab ka ema testimist loodet kahjustada võivate haiguste suhtes. Eestis sõeltestime kõiki rasedaid süüfilise, HIV ja B-hepatiidi suhtes. Tänu testimisele ja varasele ravile suudame praktiliselt vältida kaasasündinud infektsioonidest tingitud lootekahjustusi ning HIV ja B-hepatiidi ülekannet emalt lapsele. Lisaks eeltoodule jälgime hoolikalt raseduse ajal vererõhu, veresuhkru ja hemoglobiini taset ning kusesuguteede infektsioone, et vajadusel rakendada koheselt ravi.

 

Murelikuks teeb rasedate tõusev kehakaal. 2013.–2015. aastatel Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus läbiviidud kohortuuringu Happy Pregnancy („Inimese viljakuse ja raseduse kuluga seotud mitteinvasiivsete biomarkerite arendamine“, EL Regionaalarengu fondi projekt 3.2.0701.12-0047) andmetel oli ülekaalulisi rasedaid 27% ja rasvunuid ligi 9%. Ema suur kehakaal suurendab olulisel määral riski loote väärarendite ja kasvuhäirete tekkeks, teisalt aga halvendab rasvumine sünnieelse diagnostika tõhusust. Rasvunud patsientide korral on mitmete anomaaliate avastamismäär ultraheliuuringul madalam ning ka lootepoolse päritoluga rakuvaba DNAd, mida kasutatakse moodsates sõeltestides, on nende naise veres vähem.

 

Kokkuvõtteks, sünnieelne diagnostika on andnud meile palju ja arengud selles osas pakuvad üha enam uusi võimalusi. Järjest olulisemaks muutuvad eetilised küsimused. Varasem diagnoos annab palju kasu, aga pakub ka raskeid valikuid pere jaoks.

 

Kristiina Rull
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik

Kliinikumi vestlusringid on mõeldud kõikidele, kes soovivad infot ja tuge haigusest taastumisel, haiguste ennetamisel ja/või elukvaliteedi parendamisel. Vestlusringides kogunevad sarnase teabe- ja enesehooldusvajadusega patsiendid ja/või nende lähedased, mis võimaldab lisaks uuele infole kogemusi jagada ka omavahel.


Vestlusringid toimuvad L. Puusepa 8, E-korpuse patsiendiinfo ruumis nr 108 (lillepoe kõrval).


Vestlusringid on tasuta, kuid vajalik on etteregistreerimine telefonil 731 8178 või e-posti teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

 

12. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring teemal „Elu koos vähiga“
Vestlusringis jagatakse kogemusi alates diagnoosi saamisest kuni kohanemiseni ja elust koos vähiga. Arutletakse, kuidas paremini toime tulla emotsionaalselt raskete olukordadega ja erinevate tunnetega (hirm, masendus, süütunne jne).

Vestlusringi viib läbi kliinikumi hingehoidja.

 

12. märtsil kell 15:00 toimub vestlusring „Füüsiline aktiivsus vähiravi ajal“
Vestlusringis räägitakse ja arutatakse vähiravi ajal füüsilise aktiivsuse võimalustest ja vajadusest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku füsioterapeut.

14. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Neerude tervis“
Vestlusringis arutletakse, mida on oluline jälgida erinevate neeruhaiguste puhul ning kuidas vältida neeruhaiguste kiiret progresseerumist.
Vestlusringi viivad läbi nefroloogia osakonna õed.

 

20. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Suuhügieen. Hambaproteeside hooldus“
Ülemaailmse suutervisepäeva raames arutletakse, milline on õige hambapesemise tehnika ja kuidas valida õigeid suuhügieenivahendeid ning räägitakse hambaproteeside hooldussest ja hooldusvahenditest.
Vestlusringi viivad läbi arst-residendid Marija Gromova ja Mirjam Metslang.

 

9. aprillil kell 14:00 toimub vestlusring „Arutelu keemiaravist ja ravi kõrvaltoimetest II“
Vestlusringis räägitakse keemiaravi toimest organismile, sellega kaasnevate kõrvaltoimete märkamisest. Ühtlasi pööratakse tähelepanu füüsilise aktiivsuse ja toitumisega seotud probleemidele.
Vestlusringi viivad läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed.

9. aprillil kell 15:00 toimub vestlusring „Kõik, mida peab teadma veenipordist“
Vestlusringis räägitakse, mis on implanteeritud reservuaariga tsentraalveenikateeter ehk veeniport, kuidas seda paigaldatakse ja milleks seda keemiaravi saavatel patsientidel vaja on. Samuti vesteldakse, mida peab teadma igapäevaelust veenipordiga ja selle kodusest hooldamisest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde.

lk6 Toomas Vali NilsonKui neerusiirdamine tähistab kliinikumis, ja ühtlasi Eestis, 50. aastapäeva, siis esimesest maksasiirdamisest on möödunud 20 aastat.


Maailmas tehti esimene maksasiirdamise operatsioon 1968. aastal Inglismaal. Eestis ja ühtlasi Baltikumis siirati esimest korda maks Tartu Ülikooli Kliinikumis 1999. aastal dr Toomas Väli ja tema meeskonna poolt. Kliinikumi Leht uuris, millised olulisemad sündmused mahuvad kahekümne aasta sisse.


Dr Toomas Väli, te olete öelnud, et üksikuid maksasiirdamisi on tehtud paljudes maailma keskuses, kuid neid regulaarselt tegema on jäänud vähesed. Mis on „põhjustanud“ kliinikumi maksasiirdamise keskuseks jäämise Eestis?
Oleme jäänud tegutsema just tänu oma vajaduste, võimaluste ja oskustega arvestamisele.
• Vajadus. Eestis tekib endiselt aastas 12–15 lõppstaadiumis maksapuudulikkust põdevat haiget, kelle ainsaks võimaluseks on maksasiirdamine Eestis.
• Võimalus. Eesti haigekassa hinnakirjas on maksapuudulikkuse raviks maksasiirdamine.
• Oskus. Meie siirdamisjärgne 80% aastane, 73% viieaastane ja 60% kümneaastane elulemus on rahvusvaheliselt aktsepteeritavad.


Kui peaksite nimetama kolm kõige enam maksasiirdamisi mõjutanud faktorit tänaseni, siis mis need oleksid?
Kolmest on vähe.
1. Mitmete maksahaiguste lõppstaadium on maksapuudulikkus. Kui maks ei funktsioneeri, on maksasiirdamine täna ainus elupäästev ravivõte, kuna tehismaksa ega maksapuudulikkuse ravimeid olemas ei ole.
2. Kirurgilise tehnika, eriti veresoontekirurgia areng alates Alexis Carell’i Nobeli preemiast mittestenoseerivate veresoonte anastomooside väljatöötamisel.
Tänu oma peremehe oskustele võisid need kaks sõpra, must koer valge koera jalaga ja valge koer musta koera jalaga rõõmsalt edasi kõndida ning sillutada teed organtransplantatsioonile.
3. Koe äratõukereaktsiooni väljaselgitamine ja sellega arvestamine. Maksa puhul on see eeskätt kas grupiidentne või grupisobiv siirdamine.
4. Immuunsüsteemi modulleerimisoskuste omandamine.
5. Doonorluse ja siirdamise aktsepteerimine ühiskonnas. Inimene on surnud, kui aju on surnud. Nagu ütles paavst Johannes Paulus II: „Don’t take your organs to Heaven… Heaven knows we need them here“.


Tartu Ülikooli Kliinikumi maksasiirdamise programm on tunnustatud ka Põhjamaades, kuidas seda kvaliteeti ja edulugu hoida?
Tuleks jätkata maksasiirdamise arendamist koostöös Scandiatransplantiga ja eeskätt Helsingi Ülikooli siirdamiskeskusega, kellega on meie koostöö kestnud üle 20 aasta ja miks mitte ka teiste Põhjamaade keskustega.


Kui mõelda maksasiirdamise järgmisele kahekümnele aastale, siis milliseid arenguid te erialale sooviksite?
Suur maksasiirdamise vajadus võiks väheneda ja võrdsustuda meie võimalustega. Selleks annavad lootust ühelt poolt edusammud tsirroosi ja hepatotsellulaarset vähki põhjustavate viirushepatiitide ravis ja tervislike eluviiside propageerimine alkohoolsete tsirrooside profülaktikas.
Teiselt poolt on küllalt tõenäoline, et kahekümne aasta pärast on maailmas kasutusel juba ksenotransplantatsioon geneetiliselt muundatud organdoonoritelt.

 

Kliinikumi Leht 

lk7 Tanel Laisaar A. TennusEsimese kümnendi täitumist tähistab ka kopsusiirdamine nii kliinikumis kui kogu Eestis. Kopsusiirdamise programm sai alguse 2007. aastal Viini ülikooli haiglas, kus kliinikumi arstid uusi teadmisi omandamas käisid. Täiendprogramm tipnes 28. aprillil 2009. aastal professor Walter Klepetko meeskonna poolt, kuhu kuulusid ka kliinikumi arstid Marget Savisaar ja Tanel Laisaar, kopsude siirdamisega esimesele Eesti kodanikule.


Tartu Ülikooli Kliinikumi pinnal siirati esimest korda kopsud 7. oktoobril 2010. aastal. Kopsusiirdamise eestvedajaks ja meetodi juurutajaks on dr Tanel Laisaar, kellelt Kliinikumi Leht mõned küsimused küsis.


Neerusiirdamisi on kliinikumis tehtud juba 50 aastat, maksasiirdamisi 20 aastat. Kas kümme aastat tagasi oli tänu teiste organite siirdamiskogemusele ka kuidagi lihtsam alustada kopsude siirdamisega?
Ilmselt küll. Üheltpoolt olid ju teiste organite siirdamisega loodud paljud eeldused, samas lisandus kopsusiirdamisega mitmeid erisusi ja uusi nüansse, mis lõi segi senised rutiinid. Põhimõtteliselt oli ju paigas organdoonorite käsitlus, kuid kops doonororganina nõuab kohati risti vastupidist lähenemist kui näiteks neer doonororganina. Iga lisanduva organi siirdamine muudab doonorprotsessi paratamatult aeganõudvamaks ja komplitseeritumaks. Kopsusiirdamine algas tihedas koostöös Viini ülikooli haiglaga, mis muutis ka doonorprotsessid rahvusvaheliseks.


Kopsusiirdamisprogrammiga saime alustades toetuda olemasolevale doonorkoordinatsioonile, samuti juba tehtud tööle laboratoorse diagnostika vallas. Olemas olid peamised immuunsupressiivsed ravimid, kuid üht-teist lisandus ka seoses kopsusiirdamise tulekuga.


Millised olid need nõuded või eeldused, ilma milleta poleks kopsusiirdamine saanud võimalikuks?
Neid nõudeid ja eeldusi oli väga-väga palju. Mida aeg edasi, seda rohkem on meditsiin, sealhulgas siirdamisvaldkond reguleeritud ja erinevad nõuded muutunud järjest karmimaks. Kopsusiirdamistega alustades tundsime ka üsna selgelt, et surve kohe saavutada häid tulemusi oli kõrge. Õnneks kulgesid meie esimesed siirdamised edukalt ning nii esimene Viinis uued kopsud saanud patsient kui ka meie esimesed Eestis siirdatud patsiendid on siiani elus, mis on erakordselt suur saavutus. Kopsusiirdamisprogrammi algus sattus eelmise majanduslanguse aega, kuid vaatamata sellele võis tunda kliinikumi juhatuse tuge. Eelkõige sai aga kopsusiirdamisega alustamine võimalikuks tänu paljude kolleegide jäägitule pühendumisele. Ei ole võimalik ülehinnata dr Marget Savisaare ja dr Pille Parmu rolli siirdatud kopsudega patsientide ravimisel. Kirurgina on minu peamine ülesanne läbi viia siirdamisoperatsioon ja ilmselt mõistavad vaid teised kirurgid seda, millist rolli mängib operatsioonitoas pädev anestesioloog ja operatsiooniõde, kes mõistab kirurgi ka sõnadeta. Mul oli privileeg alustada kopsusiirdamisprogrammi anestesioloog dr Alar Sõrmuse ja erakordsete operatsiooniõdede Olga Gerassimova ja Signe Liblikuga.


Mis te arvate, kas ja kuidas muutub kopsusiirdamine järgmise kümne aastaga?
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, kuid ma loodan, et kopsusiirdamiste arv Eestis kasvab. Loodetavasti võimaldab koostöö Scandiatransplandi raames leida sobivaid doonororganeid kiiremini eelkõige erakorralistele patsientidele. Põhimõttelised muutused on toimumas doonororgani käsitluses. Juba praegu on kasutusel tehnoloogia doonororganite lühiajaliseks kehaväliseks säilitamiseks, mis ilmselt võimaldab lähiajal siirdamisoperatsiooni paremini ajaliselt planeerida ning muuta kogu siirdamisprotsessi personali jaoks vähem kurnavaks. Siirdamine võiks muutuda nn poolplaaniliseks operatsiooniks.
Loodetavasti paranevad teadmised kroonilise äratõukereaktsiooni varasest diagnostikast ja ravist, mis on hetkel peamiseks probleemiks kopsusiirdamise elulemuse parandamisel.


Siirdamisoperatsioonide arvud suurenevad, kuid see poleks võimalik ilma doonororganiteta. Kuidas teile tundub, kas inimkonna teadlikkus ja tolerants doonorluse teemadel on suurenemas?
Inimeste teadlikkus ei suurene iseenesest, selleks tuleb teha palju selgitustööd. Üks negatiivne artikkel ajakirjanduses võib nullida aastatepikkuse töö. On paratamatu, et organsiirdamine eeldab organdoonorit. Tehes ükskõik kui palju selgitustööd, on tänasel päeval Eestis ikkagi vajalik lõpuks nõusolek iga konkreetse organi kasutamiseks. Selle nõusoleku saamine on lükatud üldjuhul intensiivravi arsti õlgadele, kel ei pruugi aga alati olla piisavalt teadmisi, kogemust ega ka aega selleks, et seda delikaatset protsessi läbi viia. Poliitiline otsus oleks siin kindlasti abiks. Eesti on väike riik ning me võiksime paljud asjad ära teha kiiresti ja efektiivselt.

 

Kliinikumi Leht 

lk10 Jane Freimannlk10 Mari Leen ParnTartu Ülikooli Kliinikum on alates 2015. aastast Euroopa Vähiinstitutsioonide Organisatsiooni (OECI) poolt akrediteeritud kui kliiniline vähikeskus. Lisaks sellele töötavad kliinikumis ka kaks Eesti ainsat OECI audiitorit: vähikeskuse kvaliteedijuht Mari-Leen Pärn ning patsiendi info- ja tugikeskuse projektijuht Jane Freimann. Nii Mari-Leen kui Jane on saanud OECI audiitorite programmi väljaõppe, mis omakorda annab neile õiguse, aga ka kohustuse, osaleda vähiraviga tegelevate haiglate akrediteerimise protsessis. Kliinikumi Leht uuris, mida audiitoriks olemine endaga täpsemalt kaasa toob.


Akrediteerimisi on võimalik taotleda mitmete erinevate organisatsioonide poolt. Palun selgitage alustuseks, miks kliinikum võttis endale sihiks just OECI rahvusvahelise akrediteeringu?
Otsuse astuda OECI liikmeks ja taotleda just selle organisatsiooni akrediteeringut, tegid pika eeltöö järel professor Hele Everaus ja dr Peeter Padrik. OECI on ainus Euroopa organisatsioon, mis hindab vähikeskusi kõikehõlmavalt. Akrediteerimise aluseks on kvalitatiivsed andmed kogu haiglatööd puudutavates valdkondades – juhtimine ja kvaliteedi tagamine; ennetustöö ja varajane diagnoosimine; vähiravi ja seda toetavad teenused; teadus- ja arendustöö ning innovatsioon; õpetamine ja täiendkoolitus ning patsiendikesksus.


Oleme samal arvamusel ka täna ning kohe kindlasti on OECI akrediteering parim kvaliteedimärk kliinikumis ravil olevatele Eesti ja Euroopa patsientidele.


Te osalesite mõlemad kliinikumi akrediteerimise protsessis, mis oli päris pikk. Kuidas aga jõudsite teadmiseni, et sooviksite ka ise edaspidi hindamiskomisjoni liikmed olla?
Kliinikumi akrediteerimise protsess võttis aega umbes kaks aastat, enesehindamisega alustati 2013. aastal. OECI liige oli aga kliinikum juba aastast 2007. 2014. aasta maikuus külastasid kliinikumi OECI audiitorid ning pärast raporti jõudmist ja parendusettepanekute arvestamist, väljastati kliinikumile sertifikaat veebruaris 2015.
Protsessis osalemine oli ilmselt üheks tõukeks küll, miks omandada vähikeskuste hindaja kvalifikatsioon. Ning OECI liikmena sai Tartu Ülikooli Kliinikum kutse osaleda audiitorõppe programmis, sooviga sel hetkel leida just õendus- ja teadustöö taustaga inimesi. Nii sai Mari-Leenist 2016. aasta suvel esimene OECI audiitor Eestis. Jane läbis audiitorõppe 2018. aasta sügisel. Mari-Leen on audiitorina neljas akrediteerimise protsessis juba ka osalenud.


Millised on rahvusvahelise audiitori töö ja kohustused?
Audiitoritel on õigus, aga ka kohustus osaleda OECI liikmeshaiglate akrediteerimise protsessis. Auditeerimismeeskond koosneb tavaliselt neljast kuni viiest liikmest, keda juhib pikaajalise haigla või kliiniku juhtimise kogemusega inimene. Ülejäänud meeskonna moodustavad tavaliselt arstid (onkoloogid või kirurgid), õed, teadustöötajad ja kvaliteedispetsialist. Olenemata enda erialasest taustast, hindavad kõik komisjoni liikmed OECI standardite alusel kõiki valdkondi.


Haigla jaoks algab akrediteerimise protsess enesehindamise küsimustiku täitmisega, mis kestab umbes aasta. Selle aja jooksul kogutakse kokku vajalikud dokumendid ja muu info ning vastatakse küsimustikele, et tõestada vastavust OECI standarditele. Kui OECI arvab haigla enesehindamise materjalide põhjal, et akrediteerimiseprotsess võib alata, planeeritakse audiitorite koosseis ning visiit. Sealtmaalt on audiitoritel aega umbes kaks kuud, et mitmesaja leheküljelisi materjale läbi töötada ja luua arvamus haigla kohta, niisamuti tuua välja eesootaval visiidil eritähelepanu vajavad teemad. Dokumentidele ligipääs on organiseeritud spetsiaalse veebiprogrammi kaudu.


Visiidil kohtuvad audiitorid erinevate töötajate ja üksustega, et saada ülevaade kogu haigla toimimisest. Visiidi pikkus on tavaliselt kahepäevane. Seejärel on kõik audiitorid kohustatud kahe nädala jooksul andma veebiprogrammis endapoolse tagasiside OECI standarditele vastavuse kohta külastatud haiglas. Järgneb kirjavahetus külastatud haigla ja audiitorite vahel, mille käigus koostatakse auditeerimise raport ning haigla parendusplaan edasisteks tegevusteks.


Audiitoritööd tuleb teha enda „päris“ töö kõrvalt. Mis teid motiveerib seda tegema?
Tõesti, audiitori töö on põhjalik ja aeganõudev ning esitab väljakutse nii ajaliselt kui ka keeleliselt. Samas motiveerib see, et pole paremat võimalust näha ja kogeda teiste haiglate ning vähikeskuste töökorraldust ja toimimise põhimõtteid. Paljud nüansid ja kogemused on kasutatavad lisaks vähiravile ka muudes valdkondades. Näiteks, kuidas on korraldatud patsientide liikumine alates haiglasse saabumisest, vastuvõtule minemisest kuni järelkontrollideni. Muidugi tuleb arvestada riiklike eripäradega teistes haiglates, kuid kohe kindlasti õpetavad auditeerimised pöörama tähelepanu ka kõige väiksematele pisidetailidele ning samas nägema laiemat pilti haiglatöös.


Mari-Leen ja Jane toovad välja, et olles ise audiitorid, oskavad nad kliinikumi järgmisteks auditeerimisprotsessideks kindlasti paremini valmistuda.

 

Kliinikumi leht 

 

OECI (Organisation of European Cancer Institutes)
OECI akrediteerimistegevuse eesmärk on patsiendikeskne – kindlustada vähihaigetele mistahes Euroopa riigis parimal teadmiste ja praktika tasemel diagnoosimine ja ravi. Selle saavutamiseks on OECI väljatöötanud ühtse kvaliteedisüsteemi.


Euroopa vähktõve ravi ja teadustööga tegelevate organisatsioonide akrediteerimist on OECI võimaldanud alates 2008. aastast. 2018. aasta novembri seisuga on 93-st OECI liikmest akrediteeritud või hetkel akrediteerimise protsessis 42. Lähiriikides on OECI akrediteeringu omandanud ka haiglad Leedus (National Cancer Institute Vilnius), Soomes (HYKS Syöpäkeskus Helsinki University), Taanis (Vejle Cancer Centre, part of Lillebaelt Hospital) ja Norras (Oslo University Hospital). Akrediteering kehtib 5 aastat ning selle lõppedes on võimalus alustada reakrediteerimise protsessiga.

lk9 mammobussKui viimastel aastatel on rinnavähi sõeluuringul osalejaid Tartu Ülikooli Kliinikumi teeninduspiirkonnas olnud umbes 10 000, siis 2018. aastal osales sõeluuringul 13 236 naist. Mammograafiabussi külastas neist 9778 naisterahvast (eelnevatel aastal on mammobussis uuritud naiste arv olnud umbes 6000).


Suurenenud osalejate arv on osalt tingitud sellest, et sihtrühma laiendati kahe vanema aastakäigu (68- ja 69-aastased naised) võrra, kuid ka naiste teadlikkus on kasvanud ning järjest enam käiakse rinnavähi sõeluuringul, eriti mammograafiabussis.


Kauaoodatud sihtrühma laiendamine haigekassa poolt oli igati õigustatud, sest avastasime eelmisel aastal rekordarvu rinnavähke (31. detsembri 2018 seisuga 83 juhtu), mis teeb 6,3 juhtu iga 1000 uuringul käinud naise kohta.


Varasematel aastatel on see suhtarv olnud stabiilselt 4,2–4,4 juhtu 1000 naise kohta. 84% avastatud rinnavähkidest olid varases staadiumis, mille puhul on võimalik täielik tervenemine. Oluline on rõhutada, et kolmandik (36%) kõigist avastatud vähkidest olid naistel vanuses 68 ja 69 eluaastat.


Tänavu, 2019. aastal, on rinnavähi sõeluuringule oodatud ravikindlustatud naised sünniaastatega 1951, 1952, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967 ja 1969.


Ootame väga kõiki naisi osalema. Sõeluuringule etteregistreerumise telefon on 731 9411 (tööpäeviti kell 8:00–16:00).


Varaselt avastatud rinnavähk võib päästa teie elu!

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi rinnavähi sõeluuringumeeskonna nimel
Dr Sulev Ulp
radioloog

 

Kliinikumi mammobussi väljasõidud 2019. aastal

lk5 Riina Salupere A.TennusE-gastroenteroloog töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja Ida-Tallinna Keskhaiglas. E-gastroenteroloogi kaheaastase argielu lühianalüüs põhineb Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse andmeil.

 

2017. aastal telliti perearstide poolt gastroenteroloogidelt Eestis 1199 e-konsultatsiooni, neist 511 kliinikumis. 2018. aastal oli 2177 e-konsultatsiooni, neist 784 kliinikumis. Eelmisel aastal piirduti kliinikumis 70% juhtudest ainult e-konsultatsiooniga ning vastuvõtule kutsuti 30% patsientidest. Kõigi nelja e-konsultatsiooni tegeva haigla võrdlusel selgus vastuvõtule kutsutute arvu oluline erinevus – vastavalt 35%–90% (2017) ja 30%–89% (2018). Käsitlust vajab selline varieeruvus kindlasti – kas põhjuseks e-gastroenteroloogi erialalävi patsiendi ülevõtmiseks või mingi muu põhjus.

 

Arutama peaks veelkord e-konsultatsioonile suunamist. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Gastroenteroloogide Selts sõlmisid 21.09.2015 kokkuleppe e-konsultatsioonile eelnevate uuringute (sõltuvalt e-konsultatsiooni eesmärgist kõhuõõne ultraheliuuring, gastroskoopia, koloskoopia) vajalikkuses. Probleemiks on aga jätkuvalt piirkonniti perearstide erinevus patsientide uurimises ning ootused uuringute ülevõtmiseks. Näitena perearsti arvamus: „Lootsin, et gastroenteroloog uurib ja teeb koloskoopia, aga näe, sain ainult nõu“.

 

Gastroenteroloogidele on e-konsultatsioon meelepärane töö. Üleminek ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu eeldaks gastroenteroloogidelt töökorralduslikku muutust ja ka eeltoodud erijooned vajaks põhjalikku käsitelu. Kaheldamatult võidaks üleminekust ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu haigekassa, sest e-konsultatsioon on odavam kui vastuvõtt ning vabanevad vastuvõtuajad võiks lühendada ooteaega gastroenteroloogi vastuvõtule. Oluliseim on aga patsiendi võit, sest e-gastroenteroloog tegeleb tema probleemiga nelja tööpäeva jooksul ning vajadusel pääseb patsient kiiresti ka gastroenteroloogi vastuvõtule.

 

Riina Salupere

Sisekliinik

gastroenteroloog


*„E-gastroenteroloogi argielu“. Kliinikumi Leht, märts 2017 https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1198-e-gastroenteroloogi-argielu- 

lk4 5 Merje Tikk2018. aastal suunati patsiente perearstide poolt e-konsultatsioonile 4809 korral. Suunaja ehk perearsti jaoks on e-konsultatsioon kaasaegne ja kiire võimalus aidata oma patsienti eriarsti konsultatsiooniga ilma arsti külastamata.

 

Merje Tiku, analüüsi ja kvaliteediteenistuse direktori sõnul sõltub e-konsultatsioonide arv perearstidest – kas nad kasutavad loodud võimalust või mitte.

Merje Tikk, analüüsi- ja kvaliteediteenistuse direktor: E-konsultatsioonide arv kasvab iga aastaga, 2018. aastal oli kliinikumis kokku 4 809 e-konsultatsioonile suunamist, umbes 35% rohkem kui aasta varem. Tööpäevas teeb see ligikaudu 19 e-konsultatsioonile suunamist. 2017. aastal oli e-konsultatsioonile suunamisi 3 134 ning 2016. aastal, kui e-konsultatsioonidega alustati, toimus 732 suunamist.


2018. aastal lõppesid pooled e-konsultatsioonile suunamised e-konsultatsiooniga, kus perearst sai vajalikud juhised patsiendi raviks ja jälgimiseks. Pooltel juhtudel võeti aga patsiendi ravi eriarsti poolt üle ning patsient kutsuti vastuvõtule või uuringutele. Erialati on see erinev, näiteks gastroenteroloogias oli ravi üle võtmisi vaid 30% juhtudel ja kahel kolmandikul juhtudel sai perearst digitaalselt vastuse. Samas, uroloogias oli vajalik kahel kolmandikul juhtudel ravi üle võtta ning jätkata patsiendi uuringuid ja ravi kliinikumis uroloogi poolt.

lk5 e konsult graafik


Kõige rohkem e-konsultatsioone toimus 2018. aastal gastroenteroloogias, neuroloogias, uroloogias, endokrinoloogias, pediaatrias ja ortopeedias. Gastroenteroloogias oli 3 ning uroloogias ja neuroloogias 2 e-konsultatsioonile suunamist tööpäevas.


E-konsultatsiooni teenus säästab patsiendi aega, sest enam ei pea alati patsient eriarstile pöörduma, vaid saab perearsti koordineerimisel ravi, mis on üle vaadatud ka eriarsti poolt. Patsiendid, kelle tervisprobleem vajab kiiremat käsitlust, saavad e-konsultatsiooni käigus eelisjärjekorras eriarsti vastuvõtule ja/või uuringutele. E-konsultatsioonil tehtud otsusega on kliinikumis mitmeid patsiente võetud ka otse haiglaravile.

 

 

Samal teemal: 

"Kliinikumi e-konsultatsioonide nimekiri täienes nelja eriala võrra" https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1790-kliinikumi-e-konsultatsioonide-nimekiri-taeienes-nelja-eriala-vorra

"E-gastroenteroloogi argielu II * https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1792-e-gastroenteroloogi-argielu-ii 

Alanud aastal lisandus Tartu Ülikooli Kliinikumi e-konsultatsioone pakkuvate erialade nimekirja valuravi, veresoontekirurgia, onkoloogia ja taastusravi valdkonna konsultatsioonid. Kliinikumipoolne valmisolek on olemas ka dermatoloogia e-konsultatsioonide osas, kuid lahendamist vajab veel digipiltide saatmine ja vaatamine e-konsultatsiooni käigus. Kokku on kliinikumis erialasid, kus e-konsultatsioone teenust pakutakse, üheksateist.


Kuna üks uutest erialadest oli ka veresoonte kirurgia, küsis Kliinikumi Leht kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonna arst-õppejõult Heli Järvelt mõned küsimused.


Kliinikum alustas e-konsultatsioonide pakkumisega 2016. aastal. Miks veresoontekirurgia eriala liitus selle võimalusega alles nüüd?
Initsiatiiv tuli tegelikult perearstide ja Eesti Haigekassa poolt. Veresoontekirurgias pole viimastel aastatel olnud probleeme pikkade ambulatoorsete järjekordadega, ilmselt seetõttu ei tunnetanud perearstid senini ka vajadust meie erialal e-konsultatsioonide järele.


Kas e-konsultatsioonile saavad patsiente suunata ainult perearstid või ka eriarstid?
Leping on praegu sõlmitud perearstidega ja nende kaudu toimub tasustamine.


Millised on teie ootused e-konsultatsioonide süsteemile?
Tulemina peaks patsient eriarste harvemini, ent see-eest asjalikumalt, kohtama. Eelneva informatsiooni olemasolu võimaldab juba ette uuringute korraldamist ja tegemist ning parimal juhul on „päris“ konsultatsiooni hetkeks raviplaan tutvustamiseks ja aruteluks valmis.
Protsessi eesmärk on eelkõige pikkade ambultoorsete järjekordade tingimustes kiiremat abi vajavad patsiendid õigel ajal eriarsti vaatevälja suunata ja teiseks vähendada asjatuid eriarsti konsultatsioone. Seega oma erialast lähtudes loodaks, et näiteks valutava ja gangreenikahtlase jäsemega haiged ei peaks nädalaid vastuvõtuaega oodates kodus vaevlema. Ning et samal ajal väheneks nende õnnetute hulk, kes eriarstilt kuuldes, et eeldatud (oodatud?) haigusseisundit ei ole, pettunult ohkavad: „Täiesti asjatu käik oli jälle!“


Kuidas teile tundub, kas patsiendid usaldavad e-konsultatsioonide süsteemi, kus perearst koordineerib õige diagnoosi ja ravi saamist?
Arvatavasti sõltub see paljuski perearsti ja patsiendi vahelisest usaldusest ja koostööst.


E-konsultatsioonide edukaks toimimiseks on vajalik erinevate tervishoiuasutuste ja arstide koostöö, et tagada patsientidele kiire ja õigeaegse eriarstiabi. Kas kõik osapooled on selleks valmis?
Eeltöö on tehtud, juhised välja töötatud ja mitmed erialad ammu enne meid juba edukalt süsteemi toimima saanud. Samas, kindlasti tuleb alustamise perioodil möödarääkimisi, sest patsiendi ja/või perearsti poolt oluliseks peetavad faktid ei pruugi pöördumist põhjustanud haiguse juures tähtsust omada ja meile oluline info võib patsiendile tähtsusetuna tundudes e-konsultatsiooni saatekirjas mainimata jääda.


Kas teil on perearstidele või hoopis patsientidele mõni soovitus, mis aitaks veresoontekirurgia erialal e-konsultatsioonidel edukalt käivituda?
Usaldust ja koostöövalmidust kõikidele osapooltele!

 

Kliinikumi Leht 

Vaadake lisaks artiklit "4809 e-konsultatsioonile suunamist" https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1791-4809-e-konsultatsioonile-suunamist 

lk11 Dr Kloun 10

Dr Klounidel täitus kümme tööaastat, mil nad on käinud kliinikumis väikeste patsientide juures lastekirurgia osakonnas, hematoloogia-onkoloogia kliinikus ning lastekliinikus.

 

Dr Klounide eesmärk on teha laste olemine haiglas rõõmsamaks, pakkudes neile hellust ja tähelepanu. Aeg, mil klounid laste juures viibivad, ei ole määratletud – iga patsient on erinev ning dr Kloun suhtleb lapsega siis, kui laps on selleks valmis. Läbi mängude muudavad dr Klounid haiglaravil viibimise positiivsemaks.

 

Dr Klounid on tegutsenud kliinikumis alates 2008. aastast ja seda tänu eraisikute ja eraettevõtete toele. Kord kuus on kliinikumi väikeste patsientide jaoks olemas dr Kloun Triibu (Ly Lõhmus), dr Kloun Kelluke (Inga Kukk), dr Kloun Säde (Leeni Tammeväli) ja dr Kloun Ahhaa (Liisa Kuusk). Klounide tegevust koordineerib Romola Vesker.

 

Evelyn Evert, lastekliiniku ülemõde: Dr Klounide tegevus on väga hästi korraldutud tänu Romola Veskerile. Tema leiab üles need säravad inimesed, kes sobivad kandma vastutusrikast rolli dr Klounina ning hoolitseb klounide väljaõppe eest ja motiveerib neid seda emotsionaalset tööd tegema. Seega tahaksin kindlasti lisaks klounide hindamatule panusele tänada ka nende juhti Romolat!

 

Kliinikumi Leht 

 

lk2 Karit ReinsonA.Tennus18. detsembril kaitses dr Karit Reinson filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „New diagnostic methods for early detection of inborn errors of metabolism in Estonia“ („Uued diagnoosimeetodid kaasasündinud ainevahetushaiguste varajaseks avastamiseks Eestis“).


Doktoritöö juhendajaks oli professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut. Oponendiks professor Kari Pulkki (PhD), Head of the Laboratory Division, Turku University Hospital, Turku, Soome.


Kokkuvõte
Pärilikud ainevahetushaigused (AVH-d) on organismi biokeemilise tasakaalu häired, mida põhjustavad monogeensed geenimutatsioonid. Kuigi tegemist on kaasasündinud haigustega, puuduvad enamikul lastest sünnihetkel sümptomid, mis ilmnevad hiljem ja on sageli pöördumatud ning eluiga lühendavad. Sestap muutub järjest olulisemaks pärilike AVH varajane diagnostika, tagamaks asjakohast pere nõustamist, sünnieelset diagnostikat ning võimalusel ka ravi. Sellest ajendatuna on vastsündinute sõeltestimise programmid pidevas muutumises, et tuvastada efektiivsemalt ravitavaid AVH-i asümptoomses perioodis. Kuid kahjuks pole kõik kaasasündinud AVH-d nagu mitokondriaalsed haigused (MH) sõeltestitavad ning molekulaarselt kinnitatud diagnoosini jõudmine on vahel väga keeruline, kuna kliinilised probleemid ja nende algusaeg on äärmiselt varieeruvad ka sama pere liikmete seas. Samas on üksikutes teadustöödes hakatud valitud patsientidel diagnoosi leidmiseks rakendama kogu eksoomi sekveneerimist, mis kliinilises töös on minimaalselt kasutust leidnud.


Käesolevas uuringus töötati välja Eesti jaoks sobivaim vastsündinute laiendatud sõeltestimise meetod ja ülesehitus, mida rakendati 54 899 vastsündinul ning 29-l tuvastati pärilik AVH, seega on uuritavate haiguste esinemissagedus Eestis 1:1893. Enim diagnoositi kaasasündinud omandatud vitamiin B12 puudulikkust, mille esinemissagedus on 1:2959. Teisest doktoritöö osast järeldub, et kliinilises töös on kogu eksoomi sekveneerimine lapseeas alanud MH kahtlusega patsientidel efektiivne: 28-st 17-l tuvastati haigusseoselised geenimutatsioonid, seega on saagis väga kõrge – 61%. Ka töötati välja ning võeti kasutusele mtDNA analüüsimeetod standardsel kogu eksoomi sekveneerimisel. Töö teist osa ilmestavad kolm haigusjuhtu. Neist esimeses kirjeldati esmakordselt patsiente, kellel esinevad semidoninantselt mutatsioonid CACNA1A geenis. Teises kirjeldati esmakordselt uustekkest mutatsioon SLC25A4 geenis, mis põhjustab kolmanda, eelnevatest selgelt eristuva, kliinilise fenotüübi. Kolmandas presenteeriti patsiente uustekkese mutatsiooniga NDUFB11 geenis, mis põhjustab varieeruvat kliinilist fenotüüpi, kuid prevaleeruvad sümptomid on histiotsütoidne kardiomüopaatia ja kaasasündinud sideroblastne aneemia.


Professor Katrin Õunap, juhendaja: Karit Reinson juurutas oma doktoritöö esimeses osas laiendatud vastsündinute skriiningu tandem mass-spektromeetria meetodil Eestis ja sellel on väga oluline praktiline tähtsus igale Eestis sündivale lapsele. Selle töö tulemusena skriinitakse 2013. aastast alates Eestis kõiki vastsündinuid 19 ravitava kaasasündinud ainevahetushaiguse suhtes. Oma doktoritöö teises osas tegeles Karit Reinson uute mitokondriaalsete haiguste avastamisega ja see toimus koostöös teiste rahvusvaheliste töögruppidega. Selle tulemusena oleme kirjeldanud uusi haruldasi haigusi ja andnud ka nende patsientide peredele informatsiooni haiguse tekke, ravivõimaluste, kordusriskide ning sünnieelse diagnostika kohta.

lk6 verekeskusAlates 3. detsembrist teeb kliinikumi verekeskus ööpäevaringselt kõiki immunohematoloogilisi analüüse nii täiskasvanutel, lastel kui vastsündinutel. Kliinikumi Leht uuris verekabineti juhatajalt dr Liina Vassililt, mida see täpsemalt endaga kaasa toob.


Palun avage veidi tagamaad, miks sündis otsus muuta senist töökorraldust?
Kliinikumis on kuni päris viimase ajani lihtsamaid immuunohematoloogilisi uuringuid tehtud ühendlaboris. Verekeskuses teostati spetsiifilisemaid analüüse, nagu erinevate veregrupisüsteemide antigeenide määramine, erütrotsütaarsete antikehade spetsiifika tuvastamine ning sobivusuuringud. Selline tööjaotus oli seni igati põhjendatud, kuna verekeskus asus L. Puusepa 1a hoones ja ühendlaboriga oli osakondadel kergem katsutite ja verekaartide logistikat koordineerida. Sellisel töökorraldusel oli aga ka olulisi miinuseid. Kõik vereülekande-eelsed analüüsid moodustavad mõttelise terviku ja kliinikumi tingimustes on igati arukas teostada neid ühes kohas. Nii tekib verekeskuse arstidel patsiendi immuunohematoloogilisest anamneesist terviklik pilt ja ka osakondadel on alati üks koht, kuhu selle valdkonna küsimustega pöörduda.


Millised on kõige suuremad verekeskuse töökorralduse muutused, millega kolleegid peavad arvestama?
Olulisim on teadvustada, et kõik immuunohematoloogia valdkonna analüüsid tehakse nüüd kliinikumis ühes kohas. See tähendab ühtlasi, et vastavad katsutid ja verekaardid tuleks tuua alati otse meile verekeskusesse. 


Üks rõõmustav muudatus on neil päevil veel lisandumas. Nimelt on eHL’s nüüdsest võimalus tellida doonorivere sobivusproovi, mis tehakse alati erütrotsüütide suspensiooni tellimisel. Tegemist ei ole küll veel elektroonse veretoote tellimisega, kuid selle analüüsi kasutuselevõtt parandab jälgitavust ning lihtsustab arveldust. Aasta algusest ootame kõiki osakondi tellima sobivusproove elektroonselt.


Arvestada tuleks ka sellega, et kui erütrotsüütide suspensiooni ei tellita cito!, võib ringlusaeg varasemaga võrreldes pisut pikem olla. Kuigi oleme kasutusele võtnud automaatanalüsaatorid, on ka meie töö maht oluliselt kasvanud. Aastal 2017 tehti ühendlaboris üle 63.000 immuunohematoloogilise analüüsi. Kõik see on tänaseks lisandunud verekeskuse senisele tööle.


Kuidas muudatuste elluviimine on sujunud?
Viimane aasta on olnud verekeskuse töötajatele suur väljakutse, sest lühikese aja jooksul on tundmatuseni muutunud kogu tööprotsess. Automaatanalüsaatorid on küll võimsad, ent nõuavad operaatorilt täiesti uusi oskusi. Kui varem dokumenteeriti tehtud töö suures osas käsitsi, siis nüüd oleme liidestatud haigla infosüsteemidega. Koos töökorralduse muudatustega pidime detailselt läbi mõtlema töötajate rollid, õigused ja vastutuse, sest iga meie liigutus on automaatselt elektroonilise haigusloo osa. Tahan väga kiita ja tänada oma kolleege, kes on vapralt selle hullumeelse aja vastu pidanud ja tulevad jätkuvalt tööle sära silmis. Ka tahaksin südamest tänada Rainis Kolgat arendusosakonnast ja Mariann Rebast ühendlaborist, kes on meid ennastsalgavalt abistanud ja kõik need kuud aktiivselt lahenduste kallal töötanud.


Kas midagi muutub ka patsientide jaoks?
Meie eesmärk on toimetada selliselt, et patsiendi jaoks oleks kliinikumis alati tagatud turvalised vereülekanded ning seda ei mõjutaks verekeskuse töökorraldus. Kvalitatiivse hüppe tooks elektrooniline vereülekannete jälgimise võimalus ja paberivaba veretoodete tellimine. See on pikem protsess, millega on juhatuse tasemel ka juba algust tehtud.


Millised on teie soovitused kolleegidele, et uus töökord rakenduks võimalikult kiiresti ja kõikidele osapooltele sobivalt?
Palume väga, et verekaartide ja veretoodete tellimislehtede täitmisse suhtutaks tõsiselt. Kui tellitakse erütrotsüütide suspensioon tuleb kindlasti märkida tellimislehele, millal on plaanis operatsioon ja/või vereülekanne. Samuti tuletame meelde, et cito! tellimus on põhjendatud vaid meditsiinilisel näidustusel ja seda ei tohiks lisada hoolimatult.

 

Kliinikumi Leht

lk9 Ingrid LeppikTartu Ülikooli Kliinikumi iseseisvate õe vastuvõttude nimekirjas on viimased neli aastat ka põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtt, mida kaks aastat on teinud sisekliiniku ambulatoorse osakonna õde Ingrid Leppik.


Kliinikumi Leht käis uurimas, millist lisaväärtust nimetatud vastuvõtt patsientidele pakub ja kui vajalik on see eriarsti igapäevatöös.


Palun öelge, kuidas patsiendid jõuavad põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtule?
Nagu nimigi ütleb, on vastuvõtt mõeldud põletikulist soolehaigust ehk haavandilist koliiti ja Crohni tõbe põdevatele patsientidele. Vastuvõtule tulemise eelduseks on eriarsti ehk gastroenteroloogi saatekiri. Teisisõnu, õe vastuvõtt järgneb sellele, kui gastroenteroloog on patsiendil diagnoosinud põletikulise soolehaiguse ja/või määranud patsiendile bioloogilise ravi. See on peamiselt infusioonravi ning seda saavad patsiendid korrapäraselt sisekliiniku päevaravi palatis.


Teie vastuvõtt on avatud iga päev – kas patsiente ikka jagub?
Põletikulise soolehaigusega patsientide arv on nii Eestis kui ka Euroopas pidevalt tõusuteel, mis tähendab, et ka õe vastuvõtule suunatakse aina rohkem haigeid. Sooleõe ülesandeks on nende patsientidega ühendust pidada, täpsustada ravile tuleku aega ja patsiendi tervislikku seisukorda. Varasemalt diagnoositi haigust sagedamini keskeas inimestel, ent praegu diagnoositakse põletikuline soolehaigus juba noores eas ning paraku on haigus elukestev. Hea on tõdeda, et tõusuteel on patsientide teadlikkus sellest, et tema tervise eest ei seisa hea ainult arst ja õde, vaid ka tema ise.


Millist abi patsient teie vastuvõtul saab?
Vastuvõtul on kaks peamist eesmärki. Esiteks tegeleda gastroenteroloogi poolt koostatud raviplaani jälgimisega, tervisenäitajate hindamise ja dokumenteerimisega ning teiseks hinnata tervise hetkeseisu ja sobivust uue ravimidoosi saamiseks. Minu ülesandeks on jälgida ravijuhisest tulenevalt, millised vaktsiinid ja uuringud peavad olema enne ravi alustamist tehtud, kas need on tehtud ning vajadusel suunata patsient veel eelnevalt infektsionisti vastuvõtule ja kopsuröntgenisse. Infusioonravil käies patsient eraldi arsti vastuvõtule ei tulegi, probleemide (nt viirusinfektsioon, kõrgem kehatemperatuur jms) korral võtan ühendust raviarstiga. Hindan vastuvõtul patsiendi terviseseisundit ning tervisenäitajaid: kehatemperatuur, kehakaal, vererõhk, saturatsioon, haiguse aktiivsuse indeks ja märgin üles vahepeal kasutatud lisaravimid. Hinnata tuleb ka eelmisel visiidil tehtud analüüse, sealhulgas ravimikontsentratsiooni seerumis ja tekkinud antikehade hulka. Patsiendi seisundi sobivuse korral tellin apteegist ravimi ning suunan patsiendi päevastatsionaari. Juhul, kui raviarst on määranud uuringud nagu koloskoopia, magnetresonantstomograafia enterograafia, selgitan patsiendile uuringuks ettevalmistust (soolepuhastust).
Üks vastuvõtu eesmärkidest on ka patsientide teavitamine nende haigusest, selle ägenemistunnustest ning selgitada sellega igapäevaelus toimetulekut. See puudutab nii haigusega seonduvat aga ka toitumist, suguelu, raseduse jms küsimusi. Jja küsimusi on patsientidel väga palju! Mul on ka telefonikonsultatsiooniajad, mil patsiendid saavad kabinetti helistada.


Kui sageli peab põletikulist soolehaigust põdev patsient, kes saab bioloogilist ravi, sooleõe vastuvõtul käima?
Esialgu käiakse sagedamini, aga hiljem enamasti iga kaheksa nädala tagant. Koostöö Patsiendi, gastroenteroloogi ja soolehaiguse õe koostöö lõppeesmärgiks on haiguse remissiooni saavutamine nii kliiniliselt kui ka endoskoopiliselt – et patsiendi elukvaliteet oleks hea ja et vältida vajadust kirurgiliseks raviks. Samas tegelen arstide soovil ka nende põletikulist soolehaigust põdevate patsientidega, kes ei vaja veel bioloogilist ravi ja saavad tablettravi, kuid vajavad kontrollendoskoopia tegemist haiguskulu hindamiseks.

 

Kliinikumi Leht 

 

Dr Ingrid Kull, sisekliiniku ambulatoorse osakonna juhataja: Sisekliiniku ambulatoorses osakonnas on enam kui kümme aastat olnud eesmärk osa tööst patsientidega jagada meie tublidele õdedele. Arsti vastuvõtt koos õega toimubki veel ainult kahes vastuvõtukabinetis, millistes on kõige suurem patsientide analüüsidele ja uuringutele suunamise vajadus.

Meditsiiniinfo keskus ootab kliinikumi töötajaid taas koolitustele. Pakume erinevaid koolitusi nii loenguvormis kui ka e-koolitustena Moodle’i e-õppekeskkonnas.


Koolitustel tutvustatakse infokirjaoskuse eri aspekte, infootsingu ülesehitamise erinevaid võimalusi, kliinikumis kättesaadavaid andmebaase ja nende kasutamist infootsingul, viitehaldustarkvarasid jpm.


Lähem info: http://www.kliinikum.ee/infokeskus
Info ja registreerumine: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.; tel 731 8185. 


Koolitused
6. veebruar "Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine". 
13. veebruar "Kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaasid (EBM Reviews, Medline OVID, PubMed Clinical Queries)"
6. märts "Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks". 
13. märts "Mis on infokirjaoskus? Põhimõisted ja päringu (infootsingu küsimuse) ülesehitamine ja teostamine erinevate andmebaaside näitel". 
20. märts "Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast" 
27. märts "PICO küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine". 
3. aprill "Kuidas leida vajalikku informatsiooni ja hinnata otsingu tulemuste teaduspõhisust kliinikumi andmebaaside põhjal". 
10. aprill "Micromedex. CareNotes System (Patsiendiinfo andmekogu)". 
24. aprill "UpToDate". 
8. mai "Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley, Endnote". 
16. mai "Vabatarkvara PubMed". 
22. mai "OVID andmebaasid Medline, EBM Collection, LWW ajakirjad ja raamatud". 

 

E-kursused:
4. märts–27. aprill e-kursus "Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted"
4. märts–27. aprill e-kursus "Источники информации Клиники ТУ и их использование"
4. märts–6. aprill e-kursus "Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides"
1. aprill–4. mai e-kursus "Abivahendid parema otsistrateegia ülesehitamiseks ja eelkontrollimiseks"

lk3 Priit Eelmae 2018A.TennusAasta lõpp on kliinikumis traditsiooniliselt toimekas. Lisaks igapäevastele toimetustele tegelevad kliinikud ja teenistused arengukava koostamisega ning järgmiseks aastaks tegevuseesmärkide püstitamisega.


Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu juhtimise aluseks on pikaajalisi arengusuundi ja tegevuspõhimõtteid kajastav kliinikumi strateegia (2018–2030) ning sellest lähtuv lähiaastate eesmärke ja kavandatud tegevusi sisaldav kolmeaastane arengukava. Arengukavast lähtuvalt püstitatakse igaks kalendriaastaks konkreetsed aastaeesmärgid. Lisaks kogu organisatsiooni arengudokumentidele on olemas ka struktuuriüksuste viieaastased arengukavad ning konkreetse aasta eesmärgid.


Arengudokumentide koostamise, üle vaatamise ja kinnitamise senine protsess. Kliinikumi strateegia koostamise algatas nõukogu 2017. aasta märtsis ning see viidi läbi nõukogu, juhatuse ning struktuuriüksuste esindajatest koostatud töögrupi poolt. Strateegia kinnitas nõukogu 5. veebruaril 2018. Kolmeaastase tegevuskava on nõukogu seni kinnitanud igal aastal tegevusperioodi aasta võrra pikendades. Kliinikumi aastaeesmärgid kinnitab nõukogu lõppeva kalendriaasta viimasel kuul. Tegevuskava ja aastaeesmärkide täitmist hindab nõukogu koos majandusaasta aruande täitmisega märtsis.


Sel aastal lähtutakse arengukava koostamisel Tartu Ülikooli Kliinikumi strateegiast 2018–2030 ning selle koostamisel kokku lepitud prioriteetidest. Eraldi on plaanis tähelepanu pöörata personali valdkonna tegevustele.


Strateegilised prioriteedid 2018–2030
1. Patsiendi- ja perekesksus, parim patsiendikogemus
2. Meie töötajad
3. Terviklik tervishoiupiirkond
4. Integreeritud ja järjepidev ravi
5. Ravikvaliteet
6. Kliiniline õpe, teadustöö ja innovatsioon

 

Selleks, et kliinikute ja teenistuste arengusuunad oleksid töötajatele selgesti mõistetavad ja et kõigil töötajatel oleks edaspidi senisest parem võimalus kaasa rääkida, korraldavad kliinikud lähtuvalt struktuuriüksuse suurusest ja funktsioonist sobivas vormis arenguseminarid, kus arutatakse üheskoos läbi võimalikud arendustegevused ning prioritiseeritakse need.


Kliinikumi kolmeaastase arengukava koostamisel on soov kasutada nn bottom up lähenemisviisi, kus kliinikud ja teenistused panevad esmalt paika oma arengusuunad ja lähtuvalt nendest kujuneb kliinikumi arengukava, pidades sealjuures silmas kliinikumi strateegilisi prioriteete. Arengukava koostatakse aastateks 2019–2021. Nõukogu vaatab iga-aastaselt arengukava küll üle, kuid selle kehtivuse aega ei muuda. Kolme aasta möödumisel koostatakse uus kolmeaastane (2022–2024) arengukava.


Muudatusena on kavas protsesside ja dokumentide sünkroniseerimine nii sisult kui vormilt kogu kontserni ulatuses. Samuti on plaanis arvestada riiklike ja maakondlike arengukavadega. Kliinikud ja teenistused ei alusta arengudokumentide koostamisega siiski nullist, vaid saavad suures osas lähtuda varasematel aastatel kinnitatud struktuuriüksuste arengudokumentidest. Vajalik on siiski tegevuste kaasajastamine, planeerides sealjuures arendustegevuse elluviimiseks konkreetne ajavahemik ning nimetada tegevuse eest vastutaja. Aastane tegevuskava on nn elus dokument, mille täitmist jälgitakse järjepidevalt. Tütarhaiglad harmoniseerivad oma arengukavad ja tegevuskavad kliinikumiga.


Edaspidi on plaanis alustada arengudokumentide koostamisega oluliselt varem ning võtta arvesse senisest enam nii töötajate kui ka patsientide, partnerite, rahastajate ja teiste huvigruppide arvamust.

 

Olulised kuupäevad:
7. november 2018 – toimus laiendatud juhatuse koosolek, kus tutvustati kliinikute ja teenistuste juhtidele arengudokumentide koostamise põhimõtteid ja ajakava.
5. detsember 2018 – kliinikud ja meditsiinilised teenistused esitavad juhatusele kolme aasta (2019–2021) arengukava koos 2019. aasta tegevustega.
10. detsember 2018 – juhatus esitab nõukogule arengukava ja tegevuskava.
13. detsember 2018 – arengudokumentide arutelu ja kinnitamine kliinikumi nõukogu koosolekul.

 

Priit Eelmäe
Juhatuse esimees

 

lk5 AAATartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku, Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi ning Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadlaste koostöö on viimaste aastate jooksul võimaldanud laiapõhjaliselt uurida Eestimaal elavate psühhoosihaigete aju ja tervikorganismi koostoimimise eripärasid.

 

Skisofreeniaspektri häired on kroonilise kuluga psühhootilised häired. Haigestutakse enamasti noores täiskasvanueas ning isiku edasise toimetuleku prognoosi osas on väga suure tähendusega ühelt poolt esmase psühhoosiepisoodi puhune meditsiiniline sekkumisstrateegia ning teisalt patsiendi individuaalsed eripärad, mis tulenevad geneetilistest teguritest ning ajutegevuse kohanemisvõimekusest keskkondlike mõjudega.

 

Ühiskonna arengutest tulenevalt on saanud oluliseks psüühikahäireid vallandavaks keskkondlikuks mõjuteguriks uimastite tarvitamine. Nii alkoholi, tubakatoodete kui ka illegaalsete psühhoaktiivsete ainete tarvitamise ebasoovitavad tagajärjed tulevad ilmsiks eelkõige geneetilise eelsoodumusega isikutel, kes omavad ainetega kokkupuuteid just noores eas, mil aju tasandil närvivõrgustiku areng on läbimas olulist küpsemisfaasi.

 

Kanep on globaalselt kõige sagedamini tarvitatav psühhoaktiivne aine. 2015 aastal avaldatud Maailma Uimastite Raporti (World Drug Report 2015) kohaselt ligikaudu 181.8 miljonit inimest vanuses 15–64 tarvitavad kanepit mitte-meditsiinilistel eesmärkidel. Kahtlemata on kanepi ja teiste uimastite tarvitamine noorte seas tõusutrendis ka Eestimaal.

 

Kanepiga seoses levivad populaarsed vääruskumused ja -hoiakud, et tegemist on vähem tervist kahjustava psühhoaktiivse ainega kui näiteks alkohol või teised uimastid. Tegelikkuses on kannabinoidide tarvitamine seotud mitmete lühiaegselt või püsivalt avalduvate ebasoodsate tagajärgedega. Kanepi tarvitamisega kaasnevad sageli järgmised terviseprobleemid: ärrituvus, rahutus, ärevus, depressiivsus, agressiivsus, unehäired, impulsiivsus, kognitiivse funktsiooni langus ning füüsilised sümptomid nagu näiteks valud, külmavärinad, higistamine, kehatemperatuuri tõus, hingamisteede haigusseisundid. Teatud juhtudel võivad kaasneda derealisatsioonielamused, illusoorsed kujutelmad või meelepettelised elamused ühes psühhootilisele häirele omaste mõttekäigu ja väljendunud reaalsuse tunnetuse häiretega. Psühhootilised sümptomid võivad aine tarvitamise lõpetamisel ajas taanduda, kuid teatud (geneetilise eelsoodumusega) isikutel võib kanepi tarvitamine vallandada kroonilise psühhootilise häire avaldumise.

 

Eeltoodust tulenevalt algatasime teadusprojekti ”Ained ja Arenevad Ajud ehk AAA-uuringu”, mille eesmärgiks on hinnata noorte vaimse tervise seisundi, isiksuseomaduste ja eluviiside seoseid uimastite, eeskätt kanepi probleemse tarvitamisega Eestimaal. Uuringu tulemused võimaldavad paremini välja arendada sekkumisi abivajajatele.


Kutsume üles kõiki 16–45-aastaseid Eesti elanikke osalema ”AAA-uuringus”. Link eesti- või venekeelsele veebipõhisele küsimustikule on leitav Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku kodulehel: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/41-teadusuuring

 

Anonüümse küsimustiku täitmine võtab aega umbes üks tund. Uuringusse sobivad ka need, kes pole psühhoaktiivseid aineid tarvitanud. Soovijad saavad küsimustiku lõpus tagasisidet oma psühhoosiriski, isiksuse omaduste ja ainete tarvitamisega seotud terviseriskide kohta.

 

Õppeaasta alguses võtsime gümnaasiumide ja kutseharidust pakkuvate õppeasutustega ühendust, et võimalikult suur hulk noori saaks uuringusse kaasatud. Koostööd teinud koolidele pakkusime tasuta loengu teemal „Ained ja Arenevad Ajud“ ning oleme teinud ka samasisulisi avalikke loenguid (järgmine loeng toimub 11.12.2018 kell 18:00 Tartus Biomeedikumis (Ravila 19, auditoorium 1006)).

 

Loodame, et AAA-uuringu küsimustik jõuab veebilingi vahendusel võimalikult paljude Eestimaal elavate noorteni!

 

Liina Haring
Vanemarst-õppejõud psühhiaatria erialal
Psühhiaatriakliinik

Alates 1. detsembrist on kliinikumis kaotatud ja leitud esemete jaoks olemas igas hoones kokkulepitud kohad, kuhu kliinikumi töötajad ja patsiendid saavad nii leitud asju viia kui ka kaotatud asjade kohta päringut esitada.


Kaotatud-leitud esemed asuvad edaspidi:


• L. Puusepa 1a valveruum
• L. Puusepa 2 inforuum
• L. Puusepa 6 inforuum
• L. Puusepa 8 L. Puusepa tänava poolne inforuum
• Riia 167 üldriidehoid
• Raja 31 üldriidehoid
• Kuperjanovi 1 infolaud

 

Palume ausatel leidjatel viia kaotatud-leitud esemed leiukohale lähimasse hoonesse.

 

Kliinikumi Leht

Alates juunist 2018 kuni selle aasta lõpuni pakub Lastefond oma abikätt neile Tartu Ülikooli Kliinikumis rasedusaegsel jälgimisel olevatele lapseootel naistele, kellel on suurem tõenäosus kromosoomihaigusega lapse sünniks. Nimelt tasub Lastefond nende eest NIPT testi kulud.


NIPT test on täpseim meetod enamlevinud kromosoomhaiguste (trisoomia 21, trisoomia 18 ja trisoomia 13) avastamiseks lootel raseduse esimesel trimestril. Test põhineb ema veres ringleva rakuvaba DNA määramisel. Osa rakuvabast DNA-st ema veres pärineb lootelt ning kui vereanalüüsis leitakse tavapärasest erinev hulk 21. 18 või 13. kromosoome, siis viitabki see vastavalt Downi, Edwardsi või Patau sündroomile lootel. Tuleb arvestada, et NIPT on siiski vaid sõeltest ning positiivse testi korral, tuleb leid kinnitada täpsema uuringuga lootematerjalist. Selleks tuleb teostada invasiivne uuring koorionbiopsia või amniotsentseesi teel. Tänu NIPTile saame täpsema sõeltesti vastuse ning seega on nende naiste arv, kes invasiivset uuringut vajavad väiksem.


Kuigi NIPT on täpne sõeltest, ei asenda see praegu kasutusel olevat raseduse esimesel trimestril teostatavat vereseerumi markerite määramist ja ultraheliuuringut. Ultraheliuuring võimaldab avastada tõsiseid väärarendeid ka kromosoomirikketa loodetel. Kombineeritud sõeltest annab lisaks kromosoomirikete riskihinnangule informatsiooni ka kasvupeetuse riski kohta.


Kui seni saatis Tartu Ülikooli Kliinikum kõik NIPT testid analüüsimiseks väljapoole Eestit, siis alates novembrist saame kliinikumis pakkuda ka Tartus Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse täppismeditsiini laboris välja töötatud testi NIPTIFY.


Neil rasedatel, kelle risk sünnitada kromosoomihaigusega laps, on vereseerumil ja ultraheli uuringul põhineva sõeltestile tulemusena madal, on võimalik teostada NIPT omal kulul. Kliinikumis pakutakse NIPTIFY testi, mis määrab Downi, Edwardsi ja Patau sündroomi 151 euro eest; Panorama testi, mis lisaks eelnenule testib ka X-kromosoomi arvuanomaaliaid ja triploidiaid ning ühtlasi on kasutatav ka kaksikraseduse korral, 366 euro eest ning laiendatud Panorama testi milles sisalduvad valitud mikrodeletsioonid 500 euro eest.


Lisainfo: https://www.kliinikum.ee/geneetikakeskus/suennieelne-diagnostika/nipt


Kliinikumi Leht

lk11 ammaemandadTartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandad osalesid 14.–17. novembril Veneetsias ülemaailmsel sünnituse kongressil Birth Congress Clinical Challenges in Labour and Delivery. Koolitusreisi toetas Lastefond.


Kongressil käsitleti tänapäeva sünnitusabis aktuaalseid teemasid. Naistekliiniku vanemämmaemand Sirje Kõvermägi toob välja, et koolitus on väga oluline, et hoida ja parandada ämmaemandate kompetentsi sünnitusel. “Kuivõrd täna on ca 40% sünnitustest ämmaemanda juhtimisel ja vastutusel, on selline rahvusvaheline koolitus vajalik kaasaegsete suundadega kursis olemiseks ja sünnitusabi kvaliteedi tagamiseks,” selgitab ta.


Välikoolituse järgselt on plaanis korraldada naistekliiniku sünnitusosakonnas ka koolituspäev, et saadud teadmisi ja uudiseid jagada ka teiste ämmaemandatega.


Kliinikumi Leht

lk2 J Tiigimae SaarL.Strandberg12. novembril kaitses Janne Tiigimäe-Saar filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Botulinum neurotoxin type A treatment for sialorrhea in central nervous system diseases“ („Kesknärvisüsteemi haigusest tingitud sialorröa ravi botulismitoksiiniga“).


Doktoritöö juhendajad olid dotsent Tiia Tamme (dr. med. (arstiteadus)), TÜ hambaarstiteaduse instituut ja professor Pille Taba (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut.
Oponendiks dotsent Merete Bakke (PhD), Department of Odontology, Faculty of Health and Medical Sciences, Kopenhaageni Ülikool, Taani.

 

Kokkuvõte
Sialorröad ehk liigset süljevoolust defineeritakse kui keha võimetust kontrollida suuneelu kogunenud sekreeti, mille tulemuseks on liigne sülje voolamine. Sialorröa võib esineda nii lastel kui täiskasvanutel krooniliste neuroloogiliste haiguste korral, nagu laste tserebraalparalüüs, amüotroofne lateraalskleroos ja Parkinsoni tõbi. Probleem ei ole tingitud mitte niivõrd süljeerituse rohkusest, vaid neelamisreflekside langusest, lihaste nõrkusest ja koordineerimatust tegevusest.


Botulismitoksiin A (BNT-A) on kasutusel olnud mitmete kesknärvisüsteemi häirete (düstooniad, spastilisus) ravis mitmekümne aasta jooksul; uue näidustusena on lisandunud liigse süljevooluse vähendamine. BNT-A süstimine süljenäärmetesse vähendab süljeeritust, seega kergeneb väiksema süljekoguse alla neelamine. Sülje ja suuõõne mikrofloora muutused võivad põhjustada häireid suuõõne tervises, mille oluline komponent on sülje puhastav ja antibakteriaalne toime.


Käesoleva töö eesmärk oli uurida BNT-A ravi efektiivsust ja ohutust süljenäärmete süstimisel sialorröa ravis kesknärvisüsteemi haigustega patsientidel. Peale ravimi toimeefekti oli uuringuküsimuseks muutused suuõõne mikroflooras ja sülje omadustes, mis võivad olla mõjutatud BNT-A süstimise tagajärjel tekkinud süljekoguse vähenemisest.


Uuringu tulemused näitasid, et süljevoolus vähenes ravi käigus statistiliselt olulisel määral. Hambumushäire mõjutas tserebraalparalüüsiga patsientidel süljeerituse intensiivsust. Sialorröad esines rohkem Parkinsoni tõvega haigetel, kelle domineeriv häire oli bradükineesia – liigutuste aeglus ja kohmakus –, ja vähem treemordominantse kliinilise alatüübi korral. Sülje koostises ja S. mutans’i hulgas muutust ei esinenud, kuid laktobatsillide kogus näitas statistiliselt olulist tõusu.


Süljevooluse ravi BNT-A süstidega on efektiivne, kuid võib viia suuõõne isepuhastumisvõime langusele.

 

Dr Tiia Tamme, juhendaja: Doktoritöö teema kasvas välja kliinilise töö käigus. Lasteneuroloog Anneli Kolk palus abi väikesele patsiendile, kel oli tõsine probleem hüpersalivatsiooniga. Esimesele patsiendile järgnesid teised ja nii kogunes materjal esimeseks artikliks. Kliinilise töö käigus selgus, et botulismitoksiini süste oli kasutatud kümmekond aastat, kuid oli mitmeid vastuseta küsimusi, näiteks, milline on optimaalne doos, et saavutada raviefekt? Puudulik oli ka valdkond botulismitoksiini süstide mõjust suuõõne tervishoiule. Nii formuleerusid kliinilise töö küsimused doktoritöö uuritavateks eesmärkideks. Oluline on märkida, et tegemist on Euroopa Liidu kliiniliste uuringute registris registreeritud uuringuga (EudraCT). Selles, et dissertatsioon käsitles just neid aktuaalseid ravi- ja teadusküsimusi, on suur roll ka doktoritöö teisel juhendajal prof Pille Tabal.


Dr Janne Tiigimäe-Saar on äärmiselt meeldiv, töökas noor kolleeg, kes on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna hambaarstiteaduse eriala lõpetatud cum laude ning kelle doktoritöö jõudis kaitsmisele nominaalajaga.

19.–30. novembril toimub kliinikumis töötajate rahulolu-uuring, et koguda tagasisidet tööelu puudutavate nüansside kohta. Info enim tähelepanu vajavate valdkondade kohta aitab planeerida kliinikumi edasisi tegevusi.


Kõik kliinikumi töötajad on väga oodatud küsitlusest osa võtma. Seekord on küsitlus varasemaga võrreldes mõnevõrra lühem ning selle täitmiseks kulub kõigest viis minutit. Küsitlus on anonüümne ja viiakse läbi rahvusvaheliselt kasutatava auditeeritud, taadeldud ja avaliku tarkvaraga Limesurvey. Küsitlusankeedis on 17 küsimust ning lisaväljad ettepanekute ja arvamuste lisamiseks. Kliinikumi töötajad on oodatud vastama võimalikult objektiivselt ja ausalt ning ka vabas vormis ettepanekud ning kommentaarid on väga teretulnud.

 

Elektroonilise küsitlusankeedi link saadeti töötajate tööalase e-posti aadressidele 19. novembril ning seda on võimalik täita 30. novembrini. Töötajatele, kes ei kasuta elektroonset infosüsteemi, saatis personaliteenistus paberil küsitlusankeedid struktuuriüksustesse. Täidetud ankeedid tuleb töötajatel viia hiljemalt 30. novembriks kantseleides asuvatesse kogumiskastidesse.


Rahuloluküsitluse üldistatud tulemusi tutvustatakse 2019. aaasta jaanuari jooksul.

 

Rahulolu-uuringu link asub aadressil: https://uuring.kliinikum.ee/index.php?r=survey/index&sid=639148&lang=et.


Iga töötaja arvamus on oluline!


Kliinikumi Leht

lk4 Naatan Haamer Scanpix Aldo LuudTartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komiteel on septembrikuust uus esimees – Naatan Haamer, kes on olnud kliinikumiga seotud juba üle kakskümmend aasta. Komiteesse kuuluvad lisaks uuele esimehele emeriitprofessor Tiina Talvik, doktorid Ain Kaare, Katrin Elmet, Tuuli Metsvaht, Tiia Reimand, ülemõde Tiina Freimann, ämmaemand Margit Luiga, Liina Lokko Otepää Ravikeskusest ja Kadri Simm Tartu Ülikoolist.


Kliinilise eetika komitee muutunud koosseisu kooskäimise aeg on jäänud samaks – endiselt iga kalendrikuu esimesel esmaspäeval. Muu töö ja kiiremad küsimused lahendatakse jooksvalt kokku leppides. Kliinikumi Leht uuris uuelt esimehelt komitee tegevuse kohta.


Millised teemad või olukorrad kuuluvad kliinilise eetika komitee valdkonda?
Kindlasti ei saa eristada ühte-kahte kindlat teemat või valdkonda. Kliinilise eetika komitee tegeleb kõiksuguste probleemide lahendamisega. Näiteks suhtlemisprobleemidega nii patsiendi ja meediku vahel kui ka personali omavaheliste suhtlemisprobleemidega. Teine oluline teema on keerulised raviotsused, millega seoses võiks olla rohkem pöördumisi eetika komitee poole. Komitee mitmekesine vaade saab aidata leida keeruliste otsuste puhul paremaid lahendusi.

 

FOTO: Scanpix/Aldo Luud

 

Kes võivad pöörduda kliinilise eetika komitee poole?
Meie poole on oodatud pöörduma kõik kliinikumi töötajad, kes tunnevad, et vajavad abi mõne olukorra lahendamisel. Niisamuti võivad kliinilise eetika komitee poole pöörduda patsiendid. Siinkohal kutsungi üles kliinikumi personali ka patsiente teavitama ja julgustama eetika küsimustes komiteega ühendust võtma. Eetika komitee võiks olla vahend, millega lahendada probleeme eos ning ennetada meedia- või kohtuteed. Meil ei ole olemas võluvitsa, mis konfliktid või arusaamatused olematuks teeb, ent meie komitee ülesanne on aidata jõuda teineteise mõistmiseni ning kokkulepeteni, mis aitaks olukorras edasi liikuda.

 

Kuidas eetika komitee enda otsuseid teeb? Kas komiteel on n-ö täidesaatev võim?
Komitee ei ole kohe kindlasti karistusorgan. Eesmärk on jõuda mõlemat osapoolt rahuldava lahenduseni ning aidata kaasa keeruliste otsuste langetamisel. Ning pean ka täpsustama, et komitee ei tee otsuseid kellegi teise eest. Meie ülesanne on aidata otsuseni jõuda. Komitee on kui kaasamõtleja, arutleja ja nõuandja. Kui vaja, kaasame protsessi ka teisi eksperte. Meditsiinitöötajatel võib olla keeruline teinekord teha otsuseid, mis muudavad patsiendi elu ning see ongi koht, kus eetika komitee saab erinevate vaatenurkade andmisega toetada otsuse protsessi.


Kas uuenenud komitee koosseis toob ka töös muutusi?
Eetika komitee laiem ja pikaajalisem eesmärk on ravikvaliteedi tõstmine. Et kliinikumis oleks hea töötada ning et siin oleks hea ravil käia. Tööatmosfäär peab olema hea ja julgustav ning siinkohal võin küll märkida, et inimeste hoiakud on aastatega muutunud. Vähenenud on hierarhiline mõtlemine, muutunud on suhtlus patsientidega ning paranenud on tööõhkkond kogu kliinikumis.
Muutuste osas arvan, et kui eetika komitee 1997. aastal emeriitprofessor Tiina Talviku eestvedamisel loodi, olid meil veidi teised rõhuasetused. Teemad ja olukorrad olid sarnased tänasele, ent muutunud on viis, kuidas me neid vaatlesime.

 

Kliinikumi Leht

lk3 Mengel Eva12. oktoobril kaitses füsioterapeut Eva Mengel filosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Longitudinal changes in bone mineral characteristics in boys with obesity and with different body mass index gain during pubertal maturation: associations withbody composition and inflammatory biomarkers“ („Muutused luutiheduse näitajates erineva kehamassiindeksi tõusuga ülekaalulistel ja rasvunud poistel puberteediperioodis: seosed keha koostise ja põletiku biomarkeritega“).


Doktoritöö juhendajateks olid professor Jaak Jürimäe (TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut) ja professor Vallo Tillmann (TÜ Kliinilise meditsiini instituut). Oponendiks dr Luis Gracia Marco, PhD, Granada Ülikool, Hispaania.

 

Kokkuvõte
Rasvumine lapse- ja noorukieas on tõsine terviserisk, mis toob kaasa erinevaid tervisehäireid. Murdeiga on periood inimese elukaares, mil toimuvad märgatavad muutused kehakaalus, pikkuskasvus ning keha koostises. Just kehakaalu liigne lisandumine selle kriitilise perioodi jooksul võib olla põhjuseks, miks erinevad tervisehäired tekivad. Enam seostatakse rasvumisega südame-veresoonkonna häireid, kuid tähelepanuta ei saa jätta ka luustikku. Rasvunud lastel esineb rohkem luumurde võrreldes tervete eakaaslastega, mis viitab luutiheduse ja rasvumise vahelisele seosele. 40% luumassist moodustub murdeeas, mistõttu on see oluline arenguperiood luu tervise seisukohast. Kui ühelt poolt on levinud teadmine, et suurema keha kandmiseks on vaja tugevamaid luid, siis teisalt on välja toodud, et liigne rasvkude hakkab sellele vastu töötama. Rasvkude toodab aktiivselt erinevaid hormoone ja valke (tsütokiine), mis muudavad rasvunud nooruki keha justkui laboriks, kus toimub pidev alaägeda põletiku tootmine, mis koormab immuunsüsteemi ja mõjutab tervist. Teadaolevalt pole varem uuritud murdeea jooksul toimuvaid muutusi ja seoseid keha koostise, sh luukoe ning vereseerumi põletikunäitajate vahel erineva kehamassiindeksi tõusuga rasvunud poistel. Kolme aasta jooksul läbi viidud uuringus selgus, et kuigi rasvunud poiste vereseerumis leidub tõusnud põletikunäitajaid võrreldes tervete eakaaslastega, siis murdeeas võib täheldada mõnede langust. Leiti, et rasvunud poiste vereseerumis leidub põletikunäitajaid, mis võivad aidata tuvastada neid rasvunud poisse, kes on ohustatud edasisest suuremast kehakaalu tõusust murdeea jooksul. Uuring kinnitas varasemaid teadmisi, et rasvunud noorukite luutiheduse näitajad suurenevad rohkem võrreldes normaalkaalus eakaaslastega. Ometi selgus, et kehamassiindeksi lisandumine üle teatud kriitilise piiri ei toonud murdeeas rasvunud poiste luutiheduse näitajatele täiendavat kasu. Uuring tuvastas neli põletikumarkerit, mis potentsiaalselt kahandavad või soodustavad luukoe moodustumist erineva kehamassiindeksiga poistel murdeeas.

 

Juhendaja professor Vallo Tillmann: Eva Mengeli doktoritöö baseerub 3 artiklil, kus uuriti rasvunud poiste luutiheduse kasvu murdeeas ja neid mõjutavaid tegureid. Tegemist oli longitudinaalse uuringuga, mille käigus selgus, et kuigi rasvumisega poistel oli suurem luudtihedus, siis kehamassiindeksi liiga kiire tõusuga murdeeas ei kaasunud luutiheduse näitajate täiendavat tõusu. Lisaks leiti spetsiifilised põletikumarkerid, mis aitavad välja selgitada neid poisse, kes on ohustatud edasisest suuremast kehakaalu tõusust murdeea jooksul. Eva on üks väheseid kliinilise eriala doktorante, kes jõudis doktoritöö kaitsmisele normaalaja ehk 4 aasta sees. Selle aja sisse mahub ka 2 toreda tütre sünnitamine. Need faktid räägivad enda eest. Avaldatuid artiklite kvaliteet (kõik 3 artiklit on avaldatud selle ala tippajakirjades) ja suurepärane esinemine kaitsmisel näitavad, et Evast on sirgunud iseseisev teadlane, kes on suuteline viima edasi oma eriala, füsioteraapia, arengut nii Tartu Ülikooli Kliinikumis, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kui ka Tartu Ülikoolis. Selleks palju jõudu ja jaksu.

 

lk5 M.PunabTartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuses on käimas projekt, mille eesmärk on pakkuda nõustamist kuni 26-aastastele noormeestele nii Tartu kui Tallinna keskustes. Projekti rahastab Eesti Haigekassa ning vastuvõtud on noormeestele tasuta.


Projekti eesmärk on juurutada kuni 26-aastaste noormeeste seas haigusi ennetavat käitumist ning tõsta noorte terviseteadlikkust. Meestekliiniku juhataja dr Margus Punabi sõnul väga oluline pöörata tähelepanu meeste tervisele läbi soospetsiifilise ennetusprojekti. „Kõik meesterahvad peaksid enda tervist kontrollima vahetus puberteedijärgses perioodis, vanuses 16–18“, rõhutab dr Punab.


Vastuvõttudel on fookuses meestele omased soolise ja kehalise arengu teemad, aga ka suguhaiguste varane avastamine ning ravi.


Lisaks sellele, et vastuvõtud on ilma visiiditasuta, on Tartus võimalik vastuvõtule pöörduda lausa ilma ette registreerimata. Tartu keskus ootab noormehi tööpäevadel kell 8:30–11:40 ning 13:00–15:40. Kolmapäeviti toimub Tartu keskuses noormeeste nõustamine koguni kella 19:00ni. Tallinna keskusesse pöördumiseks on vajalik eelnev registreerimine kliinikumi kodulehel või e-posti teel: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..


Kliinikumi Leht

lk7 rasvkudeJuunikuus osalesid kirurgiakliiniku plastika- ja rekonstruktiivkirurgia eriala arst-õppejõud Terje Arak ja operatsiooniõde Kadri Õnnis Berliinis rekonstruktiivkirurgia kursusel Reconstruction by Lipotransfer.


Põhjus, miks dr Terje Arak ja Kadri Õnnis just sellele koolitusele läksid, on lihtne – taastava kirurgia eriala on viimase aastakümnega teinud rasvkoe tüvirakkude siirdamist arvestades suure praktilise arenguhüppe, millele teaduslikud uuringud ja tõenduspõhisus pole veel järele jõudnud.


Esimene teadaolev rasvasiirdamine tehti 1893. aastal Gustav Neuberi poolt, kuid rasvkoe tüvirakud (ADSCs) avastati alles 2001. aastal (Zuk jt). 2007. aastal jõuti avastuseni, et autoloogse rasvkoe siirdel on lisaks ka regeneratiivne ehk raviefekt (Rigotti jt). Viis aastat hiljem, 2012. aastal, tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis sel eesmärgil esimene rasvasiirdamine. „Lisaks sellele, et rasvasiirdamisega saab teha lihtsalt mahu täitmist, suudavad rasvkoe tüvirakud diferentseeruda erinevateks rakkudeks, samuti sekreteerima angiogeenseid ja põletikuvastaseid mediaatoreid. Rasvkoe tüvirakud on tegelikult multipotentsed, neist saab edasi arendada erinevat tüüpi rakke (luu, kõhre, närvi, naha, südamelihase jt), kuid hetkel ei osata seda veel teha ja protsessi soovitud suunas juhtida,“ selgitab dr Arak. Ent ta on kindel, et see pole enam kauge tulevik, kui laboris kasvatatud rakud suudetakse inimeste tervise heaks kasutusele võtta parandamaks haigestunud kudesid.


Berliini kursus oli mitmetahuline, kattes nii rasvasiirdamise tehnoloogia, rakukeemia spetsiifika kui ka rasvasiirdamise kasutusvaldkonnad. Dr Terje Arak rõhutab, et rasvasiirdamise kasutusvaldkonnad laienevad pidevalt. Praegu kasutatakse rasvkoe siirdamist sagedamini armide raviks, koedefektide täitmiseks ning noorendusprotseduuridena. Oma koha on tehnika leidnud ka käekirurgias ja stomatoloogias ning paljulubav on tulevik ortopeedias. Ent rasvkoe siirdamist saaks potentsiaalselt ravi eesmärgil kasutada insuldi, häälepaelte pareesi, traumaatilise ajukahjustuse, Alzheimeri tõve, Parkinsoni tõve, Sclerosis Multiplexi, seljaaju vigastuste, nägemishäirete, kurtuse, amüotroofse lateraalskleroosi, müokardiinfarkti, lihasatroofia, diabeedi, alajäseme isheemia ja Chohni tõve korral. Kuna rasvsiirde regeneratiivse funktsiooni täpne mehhanism on välja selgitamata, on vähemalt poolte nimetatud diagnooside puhul käimas raviuuringuid.


Dr Araku sõnul on autoloogse rasvkoe siirdamise puhul tegemist suhteliselt ohutu ja hästi talutava operatsiooniga, mille käigus siiratakse patsiendi enda rasvkude kahjustunud piirkonda. Kliinikumis rasvkoe siirdamiseks olemasolev aparatuur sai tänu Berliini kursusele ka täiendust – edaspidi väheneb lõikuse ja narkoosi aeg ning uued aparatuuri lisad on varasemast käepärasemad nii arstile kui õele.


Rasvkoe siirdamise meetod on uus ning selle siirdamise protseduur ei ole lõpuni standardiseeritud. Eestis tasub haigekassa selle protseduuri eest vaid rinnavähi patsientide puhul, kui patsiendile siiratakse rinna täieliku või osalise kaotuse puhul mahutäiteks tema enda rasvkudet. Ent nii dr Arak kui operatsiooniõde Kadri Õnnis kinnitavad, et nõudlus n-ö tulevikuprotseduuri järele on tõusutendentsiga ja seda muuhulgas ka tasulise teenusena.


Kliinikumi Leht