Lisatud: 21 Juuni 2022

Kliinikum premeerib iga-aastaselt parimat ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklit. Kandidaate preemiale võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2022. aastal läks teaduspublikatsiooni preemia jagamisele kahe artikli vahel.

Esimene artikkel kandis pealkirja „Põhja-Eesti Regionaalhaigla rindkerekasvajate andmekogu: rindkerekasvajate diagnostika ja ravi arengusuundumused 2015.–2019. aastal“, mille autoriteks Ann Valter, Karin Ojala, Diana Saranova, Darja Altuhhova, Regina Rooneem, Tõnu Vanakesa, Kersti Oselin.

Dr Ann Valter: 2014. aastal võttis dr Neeme Tõnisson ühendust dr Kersti Oseliniga ning kutsus osalema Eesti Teadusfondi poolt rahastatud uuringus levinud kopsu adenokartsinoomiga patsientidel. PERH-is puudus ülevaade, kui palju on uuringusse sobivaid patsiente, kuidas nende patsientideni jõuda ja uuringusse kutsuda. Sellest koostööst sai alguse rindkerekasvajate andmekogu, kuhu 2015. aastast alates dr Kersti Oselini juhtimisel sisestatakse kõik PERH-i torakaalonkoloogia konsiiliumis käsitletud haigusjuhud eesmärgiga saada ülevaade rindkerekasvajaga patsientide diagnostikast ja raviotsusest.

Kopsuvähk on üks sagedamini diagnoositud pahaloomuline kasvaja ning peamine kasvajaga seotud surmapõhjus. 60–65% Eestis diagnoositud kopsuvähi juhtudest ravitakse PERH-is. Antud artikli eesmärk oli anda ülevaade PERH-i rindkerekasvajate andmekogu 5 aasta andmetest ning nende aastate jooksul toimunud arengust kopsuvähi diagnostikas (radioloogias, patoloogias) ja ravis (kirurgilises, kiiritus- ja süsteemravis).

5 aasta jooksul suurenes nende patsientide osakaal, kelle raviotsus tehti multidistsiplinaarses konsiiliumis, eelkõige paranes kirurgiliselt ravitavate haigete arutelu. Kiiritusravi saavate patsientide arv kasvas, mille peamiseks põhjuseks on 2017. aastal kasutusele võetud täppiskiiritusravimeetod. 15-20% esmastest haigetest jäi parimale toetavale ravile. Samuti on toimunud mitmeid uuendusi rindkerekasvajate diagnostikas ja ravis alates kopsukoe märgistamisest ja prediktiivsete markerite määramisest kuni ühe pordiga torakoskoopia, stereotaktilise täppiskiiritusravi ja immuunravi kasutusele võtmiseni.

Autorid tänavad ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatust antud tunnustuse eest!

Teine artikkel kandis pealkirja „Antibiootikumide kasutamine ja antimikroobne resistentsus COVID-19- pandeemia ajajärgul“, autoriteks Ülar Allas, Kaidi Telling, Tanel Tenson.

Ülar Allas: Ehkki COVID-19 on viirushaigus, leidub tõendeid, et hospitaliseeritud COVID-19-patsientidele on sageli määratud empiiriline ja ebavajalik antibiootikumikuur. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks sarnanevad haiglasse saabunud COVID-19-patsientide sümptomid bakteriaalse kopsupõletiku sümptomitega. Teiseks nõuab COVID-19-testide tulemuste laekumine aega, mistõttu arstidele jääb ravi üle otsustamiseks vähe aega. Kolmandaks eeldavad meedikud, et lisaks viirusinfektsioonile kannatab patsient ka sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide all. Samas näitavad andmed, et COVID-19-patsientide seas esineb sekundaarinfektsioone harva. Tarbetu antibiootikumravi võib soodustada üleilmset antimikroobse resistentsuse levikut.

Suur osa tarbitud antibiootikumidest satub kanalisatsiooni, sest organism metaboliseerib neist vaid väikese osa. Reovee puhastamisel kasutatav tehnoloogia ei võimalda ravimijääke täielikult kõrvaldada ja seetõttu jõuavad antibiootikumide bioaktiivsed vormid keskkonda. Ühtlasi pakub reovesi antimikroobse resistentsuse levikuks väga soodsaid tingimusi. ÜRO hiljutine hinnang näitas, et antimikroobsest resistentsusest tingitud haigused põhjustavad aastas umbes 700 000 surmajuhtumit ja ilma meetmeid rakendamata võib 2050. aastaks ulatuda hukkunute arv 10 miljonini aastas. Antibiootikumide ebavajaliku kasutamise vähendamiseks ja antimikroobse resistentsuse leviku ohjeldamiseks tuleb COVID-19-patsientide ravis lähtuda antibiootikumide vastutustundliku kasutamise põhimõtetest.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2022

Neinar Seli poolt Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on panustada Eesti meditsiini edendamisse ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisesse. Stipendiumit antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile, kes on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Viimase viie aasta (2017–2021) teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Katrin Õunap. Professor Katrin Õunap töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku kliinilise geneetika osakonnas ning on olnud senise kliinilise geneetika keskuse juhatajaks. Professor Õunap on ka üks kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse loojatest.

Prof Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik mulle määratud preemia eest. Igaüks võib endale esitada küsimuse, kuidas leida motivatsiooni igapäevases kliinilises töös ka teadustööks. Mind isiklikult on motiveerinud esiteks suur soov aidata inimesi, kes on minu poole pöördunud haruldase haiguse kahtlusega. Teiseks aga suur huvi uurida inimese kehas toimuvaid protsesse ja avastada uusi haigusi. Olen töötanud üle 30 aasta pärilike haiguste valdkonnas, kus on peaaegu võimatu hakkama saada ja areneda, kui ei tunne huvi uute avastuste vastu. Ka olen olnud ümbritsetud toredatest kolleegidest ja oma õpilastest, kes omakorda on mind julgustanud ja motiveerinud. Iseäranis noorte kolleegide ja doktorantide inspireerivad mõttekäigud ning ideed on aidanud ikka ja taas uusi kokkuvõtteid kirjutama. Ka on juba aastate jooksul kogunenud mitmeid erinevaid rahvusvahelisi kontakte, tänu millele on oluliselt suurenenud ka rahvusvaheliste koostööartiklite kirjutamine.

Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2021. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvib sama eriala esindaja, dr Sander Pajusalu, kes on sel aastal asutatud Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht.

Dr Sander Pajusalu: Kliinilise geneetika eriala valikul oli minu jaoks üks suurimaid tegureid just tihe seotus teadustööga. Mind on innustanud meie paljud kliinilise geneetika alased uuringud, patsientide kaasamine ja eriliselt just teadustöö tulemuste tagasisidestamine patsiendile ning tulemuste kohene rakendamine kliinilises töös. Seda kultuuri, kus teadustöö ja kliiniline töö on orgaaniliselt lõimitud, on arendanud, eest vedanud ja mulle edasi andnud minu juhendaja prof Katrin Õunap, kellele olen siiralt tänulik nagu ka oma teisele doktoritöö juhendajale kaasprof Tiia Reimandile ja paljudele teistele kolleegidele ja kaasautoritele. Olen ka tänulik oma järeldoktorantuuri juhendajale Yale’i ülikoolist prof Monkol Lek’ilt, kellelt õppisin peale paljude muude aspektide ka seda, et teaduse põhiliseks edasiviijaks on just teadlase sisemine motivatsioon ja õhin!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2022

14. juunil tähistasid riigid üle kogu maailma rahvusvahelist veredoonorluse päeva, mille eesmärk oli tõsta teadlikkust ohutu vere ja verekomponentide vajadusest ning tänada veredoonoreid nende elupäästvate vereloovutuste eest.  

Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse juhi Helve Königi sõnul on veredoonorlus eluliselt oluline. „Tänu doonorite vereloovutustele saame hoida haigla varud piisavad ning tagada sellega nii plaanilise kui ka erakorralise ravitöö jätkusuutlikkuse. Kliinikumis kui kõige kõrgema ravietapi haiglas läbi viidavad operatsioonid ning muu ravi ja protseduurid on keerukad, mistõttu vajame veredoonorite abi igapäevaselt,“ sõnas König.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, ravijuht dr Andres Kotsar tõi välja, et kliinikumi verekeskuse ülesandeks on tagada optimaalne verekomponentide varu mitte ainult kliinikumi, vaid kogu Lõuna-Eesti piirkonna tarbeks. „2021. aastal tehti verekeskuses 15 439 vereloovutust, sh  4032 vereloovutust väljasõitudel, mille eest täname kõiki veredoonoreid,“ lausus dr Kotsar.

„Aitamine on veres“

Veredoonorluse päev sobivaim hetk avaldada ka kliinikumi verekeskuse uus tunnuslause „Aitamine on veres“. Tunnuslause eesmärk on äratuntavalt kõnetada ja ühendada nii uusi kui pikaaegseid doonoreid, kelle panus haiglate töö toimimisse on väga vajalik. „Viisime tunnuslause konkursi läbi kliinikumi töötajate seas, mille tulemusel valisid verekeskuse ja juhtkonna esindajad pakutute seast sobivaima. „Aitamine on veres“ iseloomustab parimal moel nii verekeskuse tööd kui ka vereloovutuseks vajalike doonorite olemasolu ning heatahtlikkust ja rolli elude päästmisel,“ tutvustas dr Andres Kotsar.

„Aitamine on veres“ ka Vanemuise teatri töötajatel, kes ühinevad 14. juunil kell 14.00 rahvusvahelise doonoripäevaga kliinikumi verekeskuses, et anda oma panus verevarude täiendamisse. Doonoripäeval tulevad Vanemuise teatrist verd loovutama inimesed, kes panustavad teatri vereringesse nii lava tagant kui ka lava pealt. „Siirast heameelt tegi, et üleskutsele doonoripäeval verd loovutada, reageerisid nii regulaarsed doonorid, inimesed, kel vereloovutusest möödas juba mõni aeg kui ka inimene, kes tuleb verd andma esimest korda. Usutavasti võiks sellest ühisest vereandmisest välja kasvada Vanemuise verekond, kes hoiab üksteisel meeles selle lihtsa heateo, vereloovutamise regulaarsust,“ rääkis Vanemuise teatri kommunikatsioonijuht Virge Ratasepp, kes annab doonoripäeval oma 15. vereloovutuse.

Kliinikumi verekeskusel on rõõm nii üksikute vereloovutuste kui ka pikaajaliste doonorite olemasolu üle. „Meie verekeskuses on mitukümmend doonorit, kes on teinud juba üle 100 vereloovutuse. Kõige staažikam doonor on aga pärit Viljandimaalt, kes on verd loovutanud koguni 205 korda ning pälvinud selle eest ka presidendilt teenetemärgi. Täname väga kõiki doonoreid,“ lausus verekeskuse juht Helve König.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2022

Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde loodi kliinilise eetika komitee 1998. aastal, esimesena Eestis. Maailmas loodi esimesed kliinilise eetika komiteed (edaspidi KEK) haiglate juurde USAs 1980. aastate alguses^[1]. Milliseks on aastatega kujunenud kliinilise eetika komitee funktsioon?

KEKide loomise taust on kirju. Laiema eeldusena võib esile tuua üldisi ühiskondlikke suundumusi lääneriikides pärast II maailmasõda kui liberaalse individualismi levik ning patsientide paternalismikriitilised hoiakud oma õiguste ning raviotsuste osas lõid pinnase taoliste institutsioonide tekkeks. Konkreetsemalt olid just meditsiinitehnoloogia kiirest arengust tulenevad dilemmad need, mis tekitasid vajaduse uut sorti ekspertiisi järele haiglates (nt ajusurma küsimus, defitsiitsete dialüüsimasinate õiglane jaotamine, mõistlikud ravipiirangud jne). Teinekord loodi KEK institutsionaalse reaktsioonina mõne keerulisema juhtumi järellainetuses. Samuti oli oluline kliinilist eetikat oluliseks pidavate indiviidide initsiatiiv (muu hulgas võis siin rolli mängida eetika- ning kommunikatsiooniõpetuse vähesus traditsioonilises meditsiinihariduses). Ning eks hakkas mingil hetkel tööle ka doominoefekt, st KEKi kui üha laieneva rahvusvahelise praktika eeskuju ja levik.

KEKi võimalikest funktsioonidest annab ülevaate kõrvalasuv tabel.

Kliinilise eetika komitee võimalikud funktsioonid:

• Keeruliste eetiliste dilemmade kiirem ning süstemaatilisem lahendamine
• Meditsiinipersonali koolitamine eetikaküsimustes
• Juhtumite konsultatsioon
• Konfliktilahendus
• Personali moraalne toetamine
• Juriidiliste probleemide ennetamine
• Haiglasiseste juhtnööride ja protokollide väljatöötamine
• Poliitikasoovitused

Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee eesmärkidest annab aimu selle põhimäärus – tegemist on sõltumatu ühiskondliku koguga, mis tegeleb kliinilise meditsiini eetiliste probleemide lahendamisega, eetiliste käitumis- ja tegutsemisnormide väljatöötamisega, vastava poliitika kujundamise ja teavitamisega. Üldiseks eesmärgiks on seista meditsiinieetika printsiipide eest kliinilises praktikas ning selles raamistikus kaitsta nii tervishoiutöötajate, patsientide kui ka haigla administratsiooni huvisid. Muidugi on selge, et mitte alati ei pruugi need huvid kattuda ning probleemsemad juhtumid sisaldavad endas konflikte nende osapoolte vahel.

KEKide koosseisus on üsna loogiliselt kõige rohkem arste. Seejärel õdesid, patsientide esindajaid, (sõltuvalt riigist) kaplaneid, haigla administratsiooni esindajaid ja eetikud.

Tartu Ülikooli Kliinikumi komitee töövormiks on igakuised kohtumised, kus esile kerkinud küsimused ja juhtumid läbi töötatakse. Komitee langetab otsuseid konsensuslikult, ent lõpptulemuseni jõudmine võtab aega ning akuutsete juhtumite lahendamise puhul see formaat praegu kiiret abi ei paku. Seega võivad haiglapersonali ootuste ning komitee tegelike võimaluste vahel olla käärid. Julgustame aga alati komitee poole pöörduma – see on võimalus olulisi teemasid tõstatada, arutada ning tagasisidet saada. Kindlasti ei tohiks komitee poole pöördumist näha kaebamise või ebalojaalsuse võtmes.

Kliinikumi kliinilise eetika komitee on oma ajaloo jooksul tegelenud põhiliselt juhtumite konsultatsiooni, konfliktilahenduse ning koolitustega. Oleme aidanud koostada ning kommenteerida kliinikumi sisedokumente, aga lööme kaasa ka laiemalt (nt patsiendi elulõpu tahteavalduse töögrupis). Komitee poole saab pöörduda üldaadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või ka otse liikme(te)le kirjutades.

Kadri Simm

Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee liige

^[1] Eristada tuleb kahte tüüpi eetikakomiteed – kliinilise eetika komitee tegutseb tervishoiuasutuse juures, inimuuringute eetikakomitee tegeleb teadusprojektide eetilise järelvalvega (enamasti teadusasutuse juures).

Lisatud: 21 Juuni 2022

7. juunil paigaldati Tartu Ülikooli Kliinikumis kahe südamekliiniku patsiendi südamesse veresoonekaudne seade MitraClip. Seadme eesmärgiks on vähendada vere haiguslikku tagasivoolu südame vasaku vatsakese ja koja vahelisel klapil ning ravida sellest tingitud südamepuudulikkuse sümptomeid ning vähendada seeläbi haiglasse sattumise riski ja suremust.

Protseduuri viisid läbi kardioloogid dr Alar Irs ja dr Kerli Lindlaan ning anestesioloog dr Susanna Kaljurand koos angiograafia ja anestesioloogia osakonna õdedega. Meeskonda kuulusid ka dr Toomas Hermlin, kes on kliinikumi angiograafiaosakonna juhataja ja kateetrikaudse südameklappide ravimise suurima kogemusega arst Eestis ning interventsionaalkardioloog dr Jacob Odenstedt Sahlgrenska Ülikoolihaiglast (Göteborg, Rootsi).

Dr Alar Irs selgitas, et südames on neli klappi, mis tagavad vere voolu õige suunas. „Mitraalklapp paikneb südame vasaku koja ja vatsakese vahel ning tema ülesandeks on takistada vere tagasivoolu koja suunas. Klapi töö võib olla häiritud, kui klapp ise on haigusest kahjustunud või kui südameõõnte mõõtmed on oluliselt suurenenud. Kui häire on tõsine ja vere haigusliku tagasivoolu maht suur, tekivad patsiendil südamepuudulikkuse sümptomid – õhupuudustunne, koormustaluvuse langus,“ rääkis dr Irs.

Mitraalklapi puudulikkuse ravivõimalused sõltuvad patsiendi seisundist – kui võimalik, tehakse avatud südamelõikus ning klappi kas korrigeeritakse või paigaldatakse klapiprotees. „Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas on kirurgilise ravi tulemused klapirikke puhul suurepärased, ent paljude patsientide puhul on lõikuse risk kõrge ea või kaasuvate tõbede tõttu liiga suur. Samuti ei ole kirurgilisest ravist näidatud kasu juhul, kui vere tagasivool klapil on tingitud südameõõnte laienemisest ning ravimitega ravimisele vaatamata püsivad südamepuudulikkusest tingitud kaebused. Sellisel juhul võib olla võimalik klapihõlmade lähendamine veresoone kaudu paigaldatava klambriga,“ selgitas kardioloog Irs.

Dr Toomas Hermlini sõnul on mitraalklapi plastika täienduseks struktuursete südamehaiguste üha laienevatele väheinvasiivsetele ravivõimalustele. „Paigaldasime kliinikumis esimese veresoonekaudse kopsuarteri klapi proteesi juba 2013. aastal ning alates 2014. aastast on sel meetodil tehtud üha suuremas mahus aordiklapi proteesimisi. Näeme selgelt, et avatud südamelõikuste kõrval on aina suurem kaal invasiivkardioloogilistel meetoditel,“ lausus dr Hermlin.

Mitraalklapi kateetrikaudne serv-servaga plastika MitraClip seadmega tehakse üldanesteesias. „Seade on väike metallist, tekstiiliga kaetud klamber, mis viiakse spetsiaalse sondiga läbi reieveeni südameni ning läbi südamekodade vaheseina mitraalklapini. Ultraheli ja röntgeni kontrolli all püütakse klapihõlmad klambri vahele ja lähendatakse, et vere tagasivoolu vähendada. Vajadusel saab paigaldada mitu klambrit. Protseduur nõuab üsna suure meeskonna arstide ja õdede väga head koostööd. Kui protseduur on edukas, vähenevad ajapikku südamepuudulikkuse sümptomid ja tõenäosus südamepuudulikkuse ägenemise tõttu haiglasse sattuda,“ rääkis dr Kerli Lindlaan südamekliinikust.

Mitraalklapi kateetrikaudne serv-servaga plastika oli esmakordne Eestis ning Baltikumis. Meetod on Euroopa Kardioloogide Seltsi ja Euroopa Kardiotorakaalkirurgide Assotsiatsiooni ühises südameklappide haiguste ravijuhendis soovitatud alternatiivina kirurgilisele ravile, kui lõikuse risk on kõrge või kui mitraalklapi puudulikkus on tingitud südameõõnte mõõtmete suurenemisest. „Maailmas on sel viisil ravitud juba üle 150 tuhande patsiendi. Et 2021. aastast kuulub meetod ka Eesti Haigekassa raviteenuste hinnakirja, on see nüüd Eesti patsientidele kättesaadav Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2022

20. mail kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumis Eesti haiglate juurde asutatud patsientide nõukojad, et ühiselt arutada nõukodade väljundeid tervishoiuteenuste arendamisel nii haigla kui riigi tasandil.

Eestis on patsientide nõukojad asutatud viie haigla juurde – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Kuressaare Haigla, Pärnu Haigla ja Viljandi Haigla. Kohtumisel osalesid ka teiste haiglate esindajad, kes on huvitatud patsientide nõukodade käekäigust ja sisenditest: Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Põlva Haigla, Valga Haigla ja Järvamaa Haigla. Patsientide nõukodade haiglate juurde loomise eesmärgiks on olnud patsientide esindajate kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaudu panustada tervishoiuteenuste arendamisse ja inimesekesksemaks muutmisele.

Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on tervishoius patsientide ja lähedaste kaasamine aina suurema kaaluga. „Kohtumisel tõdesid nii patsiendid kui ka haiglate esindajad, et haiglates, kus patsientide nõukojad on loodud, on selline koostöö oma kanna juba kindlalt kinnitanud. Patsiendid näevad ja kogevad muutusi ning haiglate esindajad on tänulikud operatiivse tagasiside ning ettepanekute eest,“ rääkis Ilona Pastarus.

Patsientide nõukojad töötavad vabatahtlikkuse alusel ning igas haiglas on ka töötajad, kes abistavad nõukodasid töökorralduse osas ning vahendavad informatsiooni haigla juhtide, töötajate ja nõukoja vahel. „Nõukoja liikmete aktiivne osalemine praktiliste ettepanekute tegemisel mõjutab ka kõiki teisi patsiente, luues parema tervishoiuteenuse kogemuse,“ sõnas õenduse ja patsiendikogemuse juht.

Kohtumisel osalenud Eesti Haigekassa juhatuse liige Maivi Parv tõi välja, et ka riigi tasandil kaasatakse patsientide kogemusi ja tulevikuvaateid tervishoiuteenuste planeerimisel. „Haigekassa suureks prioriteediks lisaks ravikindlustatutele teenuste kättesaadavuse tagamisel ja tasustamisel on haiguste ennetamine. Patsientide esinduste sihipärane ja süsteemne osalus nii ennetustegevuste planeerimisel kui ka raviasutuste tegevuse patsiendikesksemaks muutmisel väga oluline. Senine patsientide nõukodade loomine ja sisse töötamine annab alust arvata, et üheks tulevikusuunaks on sarnaste nõukogude loomine ka teiste Eesti haiglate juurde,“ kirjeldas Maivi Parv.

Kohtumisel tõdeti, et teemad, kus kõik patsientide nõukojad on oma haiglates pidanud kaasa rääkima, on haiglasiseste liikumis- ja logistikaküsimused, informatsiooni kättesaadavus ja arusaadavus nii majajuhtidel, viitadel kui ka kodulehtedel, teemadeks on olnud ka teenuste kättesaadavus ja registreerimisega seotud kitsaskohad.

Lähimate aastate prioriteetideks on patsientide nõukodade laiem tutvustamine nii avalikkusele kui ka tervishoiutöötajatele. „Head patsiendikogemust ja turvalist ning sõbralikku haiglakeskkonda saame arendada ainult igakülgses koostöös ja partnerluses,“ jäi patsientide nõukodade kohtumiselt kõlama.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 21 Juuni 2022

Kui avalikkuse pilgud olid suunatud vannipartide mõõduvõtmisele Pardirallil, olid Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna õdede mõtted Pardirallil tutvustavate lastega.

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna õed Eveli Nõgesmäe ja Kaisa Lastik peavad erinevaid ettevõtmisi vähihaigete laste toetuseks ühiskonnas väga vajalikuks. „Pardiralli annab meile palju emotsiooni, sest lapsed, keda selle sündmuse raames tutvustatakse, on ju kõik meie enda osakonna lapsed, keda tunneme juba kaua ja väga hästi,“ sõnas Nõgesmäe.

Nii nagu kõnealused lapsed on erilised, on eriline ka hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, mis on Eestis ainulaadne ja seda mitmel põhjusel. „Meie patsientide vanus varieerub imikutest kuni väga eakate patsientide välja. Siin ravitakse nii verehaigustega patsiente, hematoloogiliste kasvajatega täiskasvanuid ja lapsi, intensiivset kemoteraapiat vajavaid hematoloogiliste kasvajate ja soliidtuumoritega patsiente. Ühtlasi toimub vereloome tüvirakkude ja luuüdi siirdamine meie osakonnas ainsana Eestis,“ tutvustasid õendustöötajad.

Nad kinnitasid, et rutiin töökohal on neile võõras ning et vähiravi on niivõrd kiiresti arenev valdkond, leidub iga päev võimalusi õppimiseks ja arenemiseks. „Kuna meie osakonnas viibivad haiglaravil väga erinevad patsiendid, tähendab see kombineeritud oskuste olemasolu. Peame olema muutumises koos meie osakonnas rakendatava ravi muutustega, lisaks annavad võimaluse arenguks pidevalt täienevad protseduurid,“ selgitasid õed.

Küsimuse peale, kas raske diagnoosi saanud lastega tegelemine võib olla raskem, vastas Kaisa Lastik, et lastega ravimisel on väga suur rõhk koostööl nii töötajate, patsientide ja lähedastega. „Lastega tegelemine pakub rõõmu ja positiivset emotsiooni ning saame vastu ehedust ja siirust. Soovime, et meie patsiendid tunneksid end haiglas hoitult. Näiteks tähistame väikeste patsientide sünnipäevi osakonnas suurelt. Kui läheme tordiga õnnitlema väikest patsienti, kes ootab palatis kikilipsuga, on see südantsoojendav kogemus ja aitab mõista, et see, mida me teeme, on oluline ja väärtuslik,“ rääkisid Nõgesmäe ja Lastik. Nad lisasid, et osakonna jaoks peituvad rõõmud sageli väga väikestes asjades: „Kui väike patsient sööb lõpuks lusikatäie suppi, siis on see suur sündmus ja edasiminek, millest tunneb terve osakond rõõmu“.

Peamiste väljakutsetena tõid õed välja patsientide ealiste iseärasustega arvestamise ning piiride seadmise. Õed kinnitasid, et lapse ja täiskasvanud patsiendiga suhtlemisel tuleb rääkida inimesega, kes seisab patsiendi staatuse taga ning arvestada tema eripäradega. Lisaks on oluline, et töötajad oskaksid seada töömõtete ja vahel ka murede koju kaasavõtmisele piirid. „Osakonna suurimaks rõõmuks on meeskond. Meie kollektiiv on ühtne, positiivselt meelestatud ja kokkuhoidev ning seda kogu ravimeeskonna ulatuses. Tulenevalt töö teatud keerukusest, on oluline olla üksteise jaoks olemas ning hoida positiivset õhkkonda nii kolleegide kui ka patsientide jaoks. See, et me alati üksteist toetame annabki teadmist ja jõudu, et saame kõigega hakkama,“ sõnas Lastik. Head meeskonnatööd ja positiivset kollektiivi on kiitnud ka praktikandid – töö osakonnas pakub laiapõhjalist ja tugevat stardiplatvormi noorele õele.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Mai 2022

Kliinikumile laekub tagasisidesüsteemi kaudu nii tänuavaldusi, ettepanekuid kui ka kaebusi. 2021. aastal laekus tänuavaldusi kokku 608. Patsientide poolt enim tänu pälvisid dr Pille Soplepmann naistekliinikust ning dr Taavi Põdramägi kirurgiakliinikust, seda nii tulemusliku ravitöö kui ka meeldiva ja mõistva suhtlemise eest.

Patsiendid dr Pille Soplepmannist:

• Hea dr Pille Soplepmann! Tahtsin Teid tänada kogu oma südamepõhjast, et tundsite muret, võtsite vaevaks edasi uurida ja mind eriarsti juurde saata. Veel tahaksin ma, et edastaksite minupoolse tänu ka osakonna personalile, kes nendel päevadel minuga tegelesid. Imetlen, kuidas kõik teevad oma tööd südamega – pigem natuke rohkem, kui vähem. Iga patsient on eriline, mitte lihtsalt järjekordne töö.
• Dr Pille Soplepmann tegi mulle günekoloogilise operatsiooni, mis väga hästi õnnestus. Minu poolt südamlik tänu dr Pille Soplepmannile, kes on väga hea spetsialist, ja kellel jagub südamlikkust ning abivalmidust suheldes patsiendiga.
• Olin oktoobri lõpus naistekiiniku patsient ja ma tahan tänada kõiki tublisid töötajaid, kellega ma sel ajal kokku puutusin. Nendest kõige-kõige-kõigem on aga dr Pille Soplepmann. Tema tegi minu heaks palju rohkem, kui oli tema otsene kohus. Tänu talle saan jälle vabalt istuda ja astuda. Nüüd ja praegu, mitte mitu kuud hiljem. See on suur asi.

Dr Pille Soplepmann kommentaar: Hommik lillekimbu ja tänukirjaga oli suur üllatus, mis tegi südame tõeliselt soojaks. Mis saab arstina olla suurem rõõm, kui Sinu patsientide paranemine ja tänu. Ma olen valinud imelise eriala – sünnitusabi ja günekoloogia. Meie töös domineerivad rõõmsad ja õnnelikud hetked. Me saame enamasti tunnistada patsiendi haigusest tervenenuks, me oleme uue elu sünni juures. Me ei karda hoolida ja näidata emotsioone.

Minu kindlus ja tugi on minu kolleegid naistekliinikust. Tänane patsientide tänu kuulub kindlasti ka neile, eriti günekoloogia osakonna õdedele ja hooldajatele, sest me teeme oma tööd koos. Me paneme patsiendi uskuma, et kõik, kes on tema ümber, tahavad teda aidata, et meie otsuseid saab usaldada. Olen õnnelik, et saan alati helistada headele spetsialistidele-kolleegidele teistest kliinikutest, et ükski patsiendi mure ei jääks lahenduseta. Patsient on minu jaoks olnud alati eeskätt inimene, mitte teenusesaajast klient või diagnoos.

Me kõik teame, et arst on meditsiinis ekspert. Patsient on oma elu ekspert. Tore, kui sellest koostööst tekib teineteisemõistmine ja sünergia. Minu kreedoks on olnud professionaalsed teadmised ja oskused, samas usalduse loomine, inimlikkus, kuulamisoskus, patsiendi soovide arvestamine. See kõik aitab patsiendi paranemisprotsessi kiirendada ja sujuvamaks muuta.

Kui kõik see paneb patsiendi silmad särama ja äratab soovi arsti kallistada, siis see ongi see, mida ma oma töös armastan.

Patsiendid dr Taavi Põdramäest

• Tänan osakonna kõiki töötajaid – õdesid, hooldajaid, põetajaid. Eriti tänan kirurge dr Taavi Põdramägi ja dr Margus Kivisilda minu eduka paranemise eest operatsioonist taastumisel. Tänan ka 1. intensiivravi osakonna töötajaid. Te olete kõik väga imelised inimesed!
• Tänan kõiki kes mind lahke sõna ja heatahtliku pilguga toetasid ega lasknud mul musta auku kukkuda. Siired tänud dr Taavi Põdramägi, õed ja põetajad.
• Avaldan tänu kogu osakonnale ja eriti dr Taavi Põdramäele, lahke ja sõbraliku vastuvõtu ja operatsiooni läbiviimise eest.
• Soovin suuresti tänada osakonna personali. Erilist tänu soovin dr Taavi Põdramäele. Olen tänulik tema oskustele ning professionaalsusele. Tänan kõiki osakonna õdesid.

Dr Taavi Põdramägi kommentaar: Selline tunnustus patsientidelt noorele arstile oli ootamatu ja meeldiv üllatus. See on tegelikult tunnustus kogu kirurgilisele ja günekoloogilise onkoloogia osakonnale. Isiklikult tänan enda vahetuid kolleege, osakonna õdesid ja põetajaid, keemia- ja kiiritusraviarste, anestesiolooge, intensiivraviarste, operatsiooniõdesid, radiolooge ja patolooge kelle usalduse ja toeta ei oleks võimalik seda tööd teha.

Onkoloogina töötades on kõige olulisem patsiendiga suhtlemine. Tuleb olla aus, tähelepanelik ja põhjalik. Mida rohkem patsient teab, mida suurem kaasatus, seda edukamalt kulgeb võitlus vähiga.

Ei vahetaks kirurgilist vähiravi mitte ühegi teise eriala vastu.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 26 Mai 2022

Tartu Tervishoiu Kõrgkool viib enda tudengite seas igal kevadel läbi küsitluse, et selgitada välja ja tunnustada parimaid praktikajuhendajad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sel aastal nimetasid õppurid parimateks praktikajuhendajateks Signe Padari ja Merlin Burovi.

Signe Padar töötab õena kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonnas ning tudengid on tema kohta öelnud nii:

• Juhendaja seletas alati, mida ja mille jaoks vaja on ning tekitas sooja tunde praktika keskkonnas olles.
• Juhendaja oli väga hoolas ja südamega oma töö juures.
• Väga professionaalne, põhjalik ja praktikandiga arvestav juhendaja, kes lõi kohe alguses praktika jaoks meeldiva ja usaldusliku õhkkonna.
• Juhendaja jagas meeleldi oma teadmisi ja lasi praktikandil toimetada omas sobivas rütmis.
• Juhendaja oli praktikandi jaoks alati olemas.

Signe Padar: Minu tegevus juhendajana on suuresti töiste kogemuste jagamine, õppurite aktiivne kaasamine osakonna tegemistesse. See pole keeruline, kuni ollakse avatud uutele kogemustele ja võimalusele end proovile panna. Tegelikkuses kujuneb ju praktika vältel tudengitest arvestatav tööjõud. Eriti kui personali hulgas tuleb ette kadusid kasvõi haigestumiste näol. Aitäh panustamast! Minu eriline tunnustus kuulub küpsemas eas õppuritele, kel jagub julgust ja ettevõtlikkust omandada täiesti uus eriala. Ja seda kõike töö- ja pereelu kõrvalt. Nad kasutavad endale antud aega hästi, tulemuslikult. On nakatavaks eeskujuks, kuis väljuda mugavustsoonist.

Uute juhendamisteni, olete oodatud!

Merlin Burov töötab füsioterapeudina lastekliiniku laste ja noorukite arenduse ja taastusravi keskuses. Tudengid iseloomustasid teda kui:

• Ülimalt pühendunud füsioterapeut ja praktikajuhendaja.
• Oma praktikakogemuse jooksul on Merlin olnud üks parimaid juhendajaid. 
• Ta on väga toetav ja julgustav, samas piisavalt nõudlik.
• Füsioterapeudina suurepärane eeskuju.

Merlin Burov: Olen äärmiselt rõõmus sellise tunnustuse üle. Tudengite juhendamine on alati puhas rõõm. Nende õppimistahe ning motivatsioon on kõrge ning olen püüdnud neid õpetada ja juhendada alati nii, nagu soovisin seda ise üliõpilasena.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Mai 2022

Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik on L. Puusepa 1a majas tegutsenud juba kümme kuud. Kliiniku restauratiivse hambaravi eriala arst-õppejõu Teele Paltsari sõnul on uued ruumid toonud kõigile uue hingamise ja sära silmadesse. Patsiendid kiidavad uusi kabinette, avarust ja valgust, kuid eriti hinnatakse vaikust ja privaatsust. Avatud pind soosis küll kolleegidevahelist suhtlust, kuid raskendas mitmest patsiendist ja arstist ning hambapuurmasinate mürast üle rääkimist.

Dr Paltsar kiitis ka head koostööd teiste erialade arstidega selgitades, et ühiste läbirääkimiste tulemusel on nüüdsest tagatud teatud onkoloogiliste diagnoosidega patsientidele võimalus tasuta hambaravile. „Meil on hea meel, et Tervisekassa mõistab hambaravi ja üldmeditsiini vahelisi seoseid ja nende tähtsust,“ selgitas dr Paltsar.

Kliinikumi stomatoloogia kliinik on Eestis unikaalne mitmel põhjusel. Esmalt on stomatoloogia kliinik ainus haigla pinnal hambaraviteenuse osutaja Eestis. Teine unikaalne eripära tuleneb ülikoolihaiglale omaselt hambaarsti õppe üliõpilaste osalemisest ravitöös, kellel on erinevalt teistest meditsiinilistest erialadest ka eraldiseisvad vastuvõtud. „Tudengite poolt pakutav ravi toimub arst-õppejõu juhendamisel ning juhendaja ülesandeks on keskenduda ainult õppetööle ja sealsete patsientide teenindamisele. Patsientidest puudust ei ole, kuna hambaravi on Eestis täiskasvanutele tasuline ja tudengisoodustus annab märgatava hinnavõidu. Tõsi, patsiendid peavad arvestama suurema ajakuluga, kuid kvaliteedis järeleandmisi ei tehta,“ kinnitas dr Paltsar. Ka tudengite raviboksid on läbi teinud kaasajastamise: tudengid saavad kasutada hambaravimikroskoopi ning intraoraalset skännerit.

Kliinikumi stomatoloogia kliinikus on olemas kõikide hambaravi erialade spetsialistide vastuvõtud ning kliinikum on ka ainus raviasutus, kus pakutakse hambaraviteenust üldanesteesias raskete kaasuvate haigustega täiskasvanud patsientidele. „Lisaks pöördutakse kliinikusse kõige keerulisemate hambatraumade korral. Oleme unikaalsed esmaabiteenuse osutajad ning kujunenud kiiret abi pakkuvat hambatraumadega seotud esmaabi tagamise keskuseks kogu Lõuna-Eestis,” sõnas dr Paltsar.

Stomatoloogia kliinik tagab esmaabi seitsmel päeval nädalas, terve aasta vältel. „Keskmiselt pöördub erakorralisele vastuvõtule umbes 12 patsienti päevas. Kõige rohkem pöördutakse kaariesest (hambaaugud) tingitud tüsistuste tõttu. Sageli on probleem kujunenud nii suureks, et tekkinud on hambanärvi- või hambajuurepõletik, mille tõttu on patsiendil tekkinud tugev valu või turse. Järjest rohkem pöördutakse vastuvõtule ka seoses hambatraumadega, mille rohkus on korrelatsioonis ilmade soojenemisega,“ kirjeldas dr Paltsar. Lisaks eelnevale pöördutakse veel hamba kinnituskudede haigustega või tarkusehammaste raskendatud suhulõikumisega seotud probleemidega.

Dr Paltsar tõi välja, et ideaalses maailmas peaksid kõige rohkem hambaarsti külastama lapsed. Viimaste Tervisekassa andmete põhjal jõuab aga aasta jooksul hambaarsti vastuvõtule alla 60% Eesti lastest. Dr Paltsar rõhutas, et alla 19-aastaste ravi on Eestis tasuta ning kui laps saab täiskasvanueaks kaasa õiged suuhügieeni- ja toitumisharjumused, on hilisem ravivajadus tema jaoks oluliselt madalam. “Iga inimese suutervis ja terve hammaskonna säilitamine on tema enda kätes, laste puhul lapsevanema kätes. Ennetus, ennetus ja veelkord ennetus! Hambaarstil võiks olla toetav ja abistav roll,” ütles dr Paltsar lõpetuseks.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Mai 2022

Kliinikum viis märtsis-aprillis koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega läbi patsiendi raviteekonna tervikkogemuse uuringu. Uuring keskendus patsienditeekonna erinevatele etappidele ning aitas välja tuua inimeste jaoks kõige olulisemad teemad.

Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul oli üheks uuringu läbiviimise ajendiks kliinikumi arengukavas sõnastatud patsiendisõbralikkuse eesmärk. „Selleks, et olla Eesti kõige patsiendisõbralikum haigla, vajame patsientide ja nende lähedaste vahetuid kogemusi tervishoiuteenustega, samuti mõistmist, milline on patsiendisõbralik haigla patsiendi vaates,“ ütles Ilona Pastarus.

Uuringusse olid kaasatud nii ambulatoorsel kui ka statsionaarsel ravil viibivad patsiendid. „Lisaks ankeetküsitlustele toimusid paikvaatlused kliinikumi L. Puusepa 8 ja L. Puusepa 1a hoonetes, samuti viidi patsientide ja nende saatjatega läbi lühi- ja süvaintervjuusid ning patsientidel paluti täita kogemuspäevikuid,“ tutvustas õenduse ja patsiendikogemuse juht.  

Kliinikumi patsientide seas läbi viidud kvalitatiivne kogemusuuring oli Eesti haiglates esmakordne. „Raviprotsessi efektiivsemaks muutmiseks, mis tagab ka patsiendisõbralikkuse, on vaja analüüsida hetkeolukorda ehk inimeste kogemusi ja ootusi haigla suhtes. Hetkeolukorra kaardistamine oli vajalik, et seada, planeerida ja samm-sammult ellu viia inimesekesksusest lähtuvaid muutusi. Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuringu tulemusena mõistab kliinikum paremini oma patsiente ning nende raviteenuse tervikkogemust. See aitab määrata fookust ja leida uusi suundi ning seada väiksemaid eesmärke, et olla Eesti kõige patsiendisõbralikum haigla,“ selgitas antropoloog Karina Vabson Rakendusliku Antropoloogia Keskusest.

Raviteekonnal kaardistati patsientide mõtted ja kogemused kliinikumi ruumilisest keskkonnast tervikuna  – haiglasse saabumine, seal orienteerumine ja ootamine, lastele ja erivajadustega inimestele mõeldud lahendused. Ühtlasi küsiti inimsuhete ja kommunikatsiooni kohta, pidades silmas külastuseelset kommunikatsiooni, vastuvõtul jagatavat infot ja suhtlust, tervishoiuteenuse järgset või visiitide vahelist kommunikatsiooni. Statsionaarsel ravil viibivate patsientide kaudu kaardistati lisaks haiglas osutatavale ravile igapäevaseid ja inimlikke detaile – hoolimine, uni, toit, enesehoolitsus, vaba aeg ja liikumisvõimalused ning haiglast lahkumine.

„Kokkuvõtvalt ja üldistavalt selgus patsiendikogemuse uuringu intervjuudest, et kõige enam sõltub patsientide ravikogemus suhtlusest arsti ja teiste tervishoiutöötajatega. Hea ja siiras suhtlus ning emotsionaalne tugi on inimestele olulisem kui füüsiline keskkond,“ vahendas Karina Vabson. Kuigi uuring tõi välja, et haigla füüsiline keskkond ei ole nii tähtis võrreldes ravi kvaliteedi ning ka näiteks haigla personali suhtlusstiili ja selgitusvõimega, mõjutab keskkond siiski oluliselt patsientide kogemust diagnoosi saamise, protseduuride ja ravi vältel. Patsientide hinnangul on nad kliinikumi füüsilise keskkonnaga rahul. „Haiglaravil viibivate patsientide puhul on oluline silmas pidada, et neile tulevad kasuks seosed tavapärase eluga, mida saab luua une, toitumise, enese eest hoolitsemise ja teiste harjumuspäraste tegevustega. Patsiendid vajavad kindlust, et nende tunnete ja vajaduste eest hoolitsetakse ning igasse inimesse suhtutakse kui isiksusse,“ lausus samuti uuringumeeskonda kuulunud antropoloog Helleka Koppel. 

Ilona Pastarus selgitas, et uuringu tulemusel on patsientide kogemused ja ootused paremini teadvustatud, mis võimaldab igapäevases haiglatöös neid teadmisi ka rakendada. Näiteks selge meeldetuletussüsteem koos juhistega nii ravi eel kui järel, broneerimisvõimaluste laiendamine, maja- ja parkimisinfo täiendamine, külastusinfo korrastamine, ootealade patsiendisõbralikumaks muutmine pidades silmas ka väikesi patsiente ning erivajadusega inimesi, toidu-, liikumis- ja vaba aja veetmise võimaluste avardamine. „Teame, et patsiendid on rahul kliinikumis pakutava kvaliteetse ravi ning töötajate professionaalsusega. Nüüd on meil võimalus erialasele pädevusele lisada senisest konkreetsem patsiendisõbralikkuse mõõde, et patsiendid tunneksid end kliinikumis turvaliselt, hoitult, inimlikult,“ ütles Pastarus.

Kliinikum tänab kõiki patsiente, kes olid valmis oma kogemust  jagama ja uuringus osalema.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Mai 2022

Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku innovatsiooniprojekti „Südamehaigete taastusravi kaugteenusmudel” raames on südamehaigustega patsientidel võimalik osaleda taastusravi kaugteenuse programmis. Programmi eesmärk on parandada patsientide taastusravi teenusel püsimist kui ka teenuse kättesaadavust.

Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhi dr Rein Kuigi sõnul on projekt suunatud ambulatoorset taastusravi vajavatele südamehaigetele. „Kui senine südamehaigete taastusravi süsteem on põhinenud täielikult kontaktteenusel, mille raames on patsiendil vajalik ligi kolmekuulisel perioodil kohal käia, siis käimasoleva kaugteenusmudeli projektis on vajaminevaid teenuseid võimalik valida soovi korral kaugteenustena,“ ütles dr Kuik.

Ta selgitas, et taastusravi kaugteenus tähendab patsiendi jaoks kombinatsiooni kontakt- ja kaugteenustest 12 nädala jooksul. „Usume, et innovatsiooniprojekt toob kaasa patsientide parema taastusravil püsimise ning parandab üleüldiselt teenuse kättesaadavust,“ lisas kliiniku juht.

Projekti ravimeeskonda on lisaks taastusarstile, füsioterapeudile, psühholoogile ja toitumisspetsialistile kaasatud ka õde-juhtumikorraldaja, kes võtab ambulatoorsele taastusravile suunatud südamehaigete patsientidega ühendust 1–2 nädala jooksul pärast haiglast väljakirjutamist ning kaasab nad soovi korral programmi. Seejärel saab patsient programmis osalemiseks vajaminevad seadmed – eelseadistatud nutitelefoni digirakenduse kasutamiseks ja kaugvastuvõttudel osalemiseks ning Polar pulsivöö treeningute monitoorimiseks. Niisamuti personaalse ligipääsu digirakenduse kasutamiseks, et tutvuda rakenduses olevate patsiendimaterjalide ja -videotega, täita vajaminevaid küsimustikke, saada infot ja meeldetuletusi oma vastuvõttude broneeringute kohta ja vajadusel suhelda oma taastusravi meeskonna liikmetega.

Esmakordselt on taastusravis täiendava vahendina võetud kasutusele ka digitaalne raviteekonna rakendus Buddy Healthcare, mis võimaldab õde-juhtumikorraldajal jälgida patsientide raviprotsessi distantsilt. Ambulatoorse taastusravi osakonna õde-juhtumikorraldaja Svetlana Berjozova sõnul jälgitakse patsienti regulaarselt kogu ligi kolmekuulise taastusraviprogrammi jooksul, vajadusel võetakse ka patsiendiga ühendust, nõustatakse ning edastatakse informatsiooni ka teistele taastusravi meeskonna liikmetele. 

„Maikuu keskpaiga seisuga on esimesed 26 patsienti kaugteenusmudelit kasutamas ja esialgne tagasiside on patsientide poolt olnud väga positiivne. Senine kogemus näitab, et patsiendid vajavad täiendavat meeldetuletust erinevate broneeringute ja vastuvõtuaegade haldamiseks, kuna haiglast lahkudes kaasa antud informatsioon kas kipub ununema või vajab üle kordamist,“ kirjeldas ambulatoorse taastusravi osakonna õde-juhtumikorraldaja Svetlana Berjozova. Ta lisas, et samuti on mitmed patsiendid avaldanud heameelt selle üle, et saavad taastusraviprogrammi läbida kodust lahkumata. „Patsiendid saavad teha monitooritud treeninguid neile meelepärasel viisil ja keskkonnas, saades samal ajal ka nõu ja tagasisidet oma terviseteemalistele küsimustele,“ lausus õde-juhtumikorraldaja.

Käimasolev kaugteenusmudelil põhinev taastusraviprogramm võimaldab senisest paremini taastusravil osaleda ka neil patsientidel, kes seni näiteks töö, elukoha, transpordiprobleemide või muude põhjuste tõttu ligi 12 nädalat 2–3 korda nädalas kohapeal käimist eeldavas taastusraviprogrammis osaleda pole saanud. „Projekt annab meile vastused, kuidas muuta senine südamehaigete taastusravimudeli süsteem ning kogu raviteekonnal viibimine tõhusamaks nii patsientidele, tervishoiutöötajatele kui tervishoiuteenust osutavale organisatsioonile,“ sõnas spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juht dr Rein Kuik.

Innovatsiooniprojekti rahastatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondist ning selle edukaks osutumise korral saab kaaluda kaugteenusmudeli kasutuselevõttu teistegi kroonilisi haigusi põdevate ning pidevat ja pikaajalist taastusravi vajavate patsientide puhul.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Mai 2022

Lastekliiniku neonatoloogia osakonna patsiendid aastast 2007, kolmikutest õed Merili, Serili ja Karoli otsustasid teha toreda kingituse enneaegsetele lastele ning õmblesid titade hoolduseks vajalikku voodipesu oma ema juhendamisel. Eelmisel nädalal käisid nad oma käsitööd üle andmas. Oli näha, et on hoole ja pühendumusega tehtud. Aitäh!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Mai 2022

Aprillikuu oli kliinikumi naistekliinikus eriline, mil sünnitusosakonnas sündisid selle aasta esimesed kolmikud.

Imearmsad kolmikud Milana, Miliana, Renat kosusid pärast naistekliinikus veedetud aega veel veidi koos ema Anastasiyaga ka lastekliinikus, et siis koduteele Narva asuda.

Kolmikute sünd on naistekliinikus pigem harukordne sündmus – näiteks sündisid 2021. aastal naistekliinikus 58. korral kaksikud, ent vaid ühel korral kolmikud.

Soovime kogu perele palju õnne ning imelist kooskasvamist!

Lisatud: 21 Aprill 2022

Aprilli keskpaigas töötas Tartu Ülikooli Kliinikumis seitse hooldustöötajat ning kolm tugiteenistuste töötajat, kes olid siia pagenud sõja eest.

Aprilli algusest alustas nahahaiguste kliinikus tööd Iryna Osova, kes põgenes Tartusse sõjategevuse eest Harkivist. Nahahaiguste kliinikusse jõudis Iryna kliiniku ülemõe Tiiu Kõrrani eestvedamisel.

„Vajasime ühe töötaja haigestumise tõttu kiiresti osakonda põetajat ning siis tuli mõte, et see võiks olla mõni Ukrainast siia põgenenud tervishoiutöötajatest. Pöördusin meie tööjõu ja värbamise osakonna juhataja Kersti Arendi poole, kes viis mind siis kokku Irynaga. Iryna oli juba ka ise kliinikumi poole oma tööotsingutel pöördunud,“ selgitas Tiiu Kõrran.

Iryna oli Ukrainas õde, kõigepealt 20 aastat polikliinikus ning viimasel kahel aastal ühes tehases. „Kui pommitamine algas, otsustasime, et lahkun koos oma noorema pojaga Ukrainast. Et mu mees töötas juba varem Eestis ehitajana, tulime siia. Meie vanem poeg jäi Ukrainasse. Põgenemine oli keeruline. Liikusime Harkivist Lvivi, kus sillad olid teel õhku lastud. Siiski õnnestus meil Lvivi jõuda, kus pidime edasi liikumise võimalust ootama. Teekond viis meid edasi Poola, kuhu mu mehe tööandja Hansawest oma töötajate peredele bussi järgi saatis. Oleme neile tänulikud – nad tõid meid siia ja hoolitsesid meie eest reisil. Eestisse jõudes viidi meid kõigepealt Pärnusse, kus pagulasabikeskuses tehti registreerimine, vereproovid ning COVID-19 testid. Seejärel tulime siia Tartusse minu abikaasa juurde,“ rääkis Iryna teekonnast Eestisse.

Tartusse jõudes vormistas Iryna tööle asumiseks vajalikud dokumendid ning asus erialast tööd otsima. Iryna valik langes vaatluspäeva järel nahahaiguste kliiniku kasuks. Ta kiidab tööd nahahaiguste kliinikus: „Siin on mõnus töökeskkond, väga hea kollektiiv. Hea on ka see, et mitmed kolleegid oskavad vene keelt, selgitavad ja aitavad –  ma hetkel ei tea veel kõike, kuhu minna ja kelle poole pöörduda. Töö pole liiga raske, ma koristan palateid ja voodeid, aitan patsiente, aitan ravivanne ette valmistada.“  

„Toetame Iryna kohanemist tööga kliinikumis nii, kuidas saame. Tööle asudes oli tal osakonnas mentoriks põetaja Maret, kellega koos ta töötas esimestel tööpäevadel. Meie töötajad teavad, et osakonda on tööle asunud sõjapõgenikust töötaja ja toetavad teda, tõlgivad vajadusel ja vastavad küsimustele. Meie töötajad on empaatilised ja toetavad, seda on ka meie kliinikus praktikal viibinud tudengid kiitnud. Igapäevaselt ei ole keelelisi takistusi tekkinud. Meil on ka venekeelseid patsiente, mis annab Irynale võimaluse patsientidega suhelda. Esimesed väljendid on ta juba eesti keeles selgeks saanud, otsime sobivaid keeleõppe võimalusi,“ kirjeldas Tiiu Kõrran.

Irina poeg asus õppima Tartu Aleksander Puškini nimelisse kooli ning on kooli ja õppetööga rahul. Lisaks õppetööle on poisil nüüd võimalus osaleda ka kikkpoksi trennis. „Võimalus trenni teha rõõmustab teda, samuti meeldib talle kool. Aga loomulikult igatseb ta oma sõpru, me kõik igatseme kodu ja muretseme koduste pärast,“ sõnas Iryna. Tartu on Iryna sõnul väike, rahulik ja puhas linn, kus on sõbralikud inimesed. „Olen väga tänulik Tartule ja tartlastele abi ja toetuse eest. Suur tänu Eesti inimestele, et nad on mu vastu võtnud. Annaks Jumal, et sõda lõppeks kiirelt!“

Liina Raju

Lisatud: 21 Aprill 2022

Sotsiaaltöötajate roll ühes tervishoiuasutuses on oluline ja asendamatu. Kliinikumi Leht uuris, millega kliinikumi sotsiaaltöötajad igapäevaselt tegelevad ning milliste väljakutsetega silmitsi seistakse.

Tervishoiuasutuse sotsiaaltöötajad tegelevad ravil oleva inimese nõustamise ja toetamisega toimingutes, mis ei ole seotud tervishoiuteenuse osutamisega, kuid on vajalikud inimese igapäevase toimetuleku tagamiseks. Sotsiaaltööteenus ei piirdu aga ainult patsiendiga, vaid vajadusel nõustatakse ja toetatakse ka tema lähedasi, teisi tugivõrgustiku liikmeid ning haigla töötajaid. 

„Sotsiaaltöö haiglas on nagu sotsiaaltöö igal pool – abivajajate aitamine,“ selgitas 2. intensiivravi osakonna, närvikliiniku ja sisekliiniku sotsiaaltöötaja Marju Tarkus. See tähendab abivajajate kuulamist, õigesse kohta suunamist, paberimajandust, suhtlust teiste üksustega ning sageli ka uue informatsiooni otsimist. Sotsiaaltöötajad tunnistasid, et pidev inimeste aitamine on ka võimalus õppida iga päev midagi uut.

1. intensiivravi osakonna, erakorralise meditsiini osakonna, südamekliiniku, kirurgiakliiniku, stomatoloogia kliiniku, kopsukliiniku ja nahahaiguste kliiniku sotsiaaltöötaja Gvido Kubulnieks tõi välja, et sotsiaaltöö üheks väljakutseks on suhtlus. „Suhelda on vaja väga paljude ja erinevate inimestega, mis tähendab, et sotsiaaltöötaja peab olema kannatlik ja leidma osapooli rahuldava lahenduse ka kõige nõudlikuma patsiendi või ta lähedasega,“ ütles ta.

Kubulnieks kirjeldas, kuidas sotsiaaltöös ei ole kindlaid ettekirjutisi ning tööd tuleb teha väga loovalt:  „Olukorrad on erinevad ning tuleb lähtuda olemasolevatest võimalustest, et jõuda eesmärgini, milleks on lahendus inimese murele.“ Ta tõi selle illustreerimiseks näite, kuidas üks patsient oli kassile toitu ostmas, kui terviserikke tõttu haiglasse sattus. Oma seisundi asemel oli patsiendi mureks, kuidas kass kodus toidetud saab. Sotsiaaltöötajad võtsid selle mure enda kanda ning olukord sai lahenduse.

COVID-19 ajal olid olulisel kohal küsimused järelravi ja transpordi osas. Sageli olid patsientide suunamised juba tehtud, kui selgus, et COVID-19 kollete tõttu pole võimalik patsiente siiski vastu võtta. Sellised muutused tekkisid tundidega. See tähendas, et kohati polnud võimalik patsiente kodu lähedale järelravisse suunata ning tuli otsida uusi kohti. Lisaks oli vaja korraldada COVID-19 patsientide ohutut koju toimetamist.

3. intensiivravi osakonna, hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja ortopeediakliiniku sotsiaaltöötaja Katrin Kirsimäe sõnul on töö juures suurimaks rõõmuks patsientide ja nende lähedaste tänulikkus. „See on imeline tunne, kui patsient vaatab sulle silma ja ütleb, kui hea inimene sa oled, kui oled vaid tema mure ära kuulanud,“ sõnas Kirsimäe. Ta lisas, et sageli on vaja inimestel lihtsalt kellegagi rääkida, mis on juba tee lahenduseni. „Kui inimene saab rääkida, siis saavad tal endal juba asjad selgemaks,“ kinnitas Kirsimäe. Tarkus ja Kubulnieks lisasid, et ka kolleegide tänulikkus on oluline, tuues näiteks, kuidas osakonnas sotsiaaltöö päeva puhul õnnitleti.

Sotsiaaltöötajad kirjeldasid, kuidas neid külastavad ka regulaarsed patsiendid, kes käivad ambulatoorsel vastuvõtul ära ning seejärel tulevad oma muredest rääkima. „Meie uks on alati avatud ning aitame igasuguste murede korral,“ kinnitasid sotsiaaltöötajad. Nad lisasid, et nad on olemas kõigi jaoks ning ühendust ei pea võtma ainult abivajajad.

Kristen Orin

Lisatud: 21 Aprill 2022

Tartu Ülikooli Kliinikum algatas 2019. aastal programmi „Rohelisem Kliinikum“ ja liitus EMAS (Eco-Management and Audit Scheme, EMAS) keskkonnajuhtumise rakendamise süsteemiga, et kindla tegevuskava ja välise hindamise abil vähendada järk-järgult oma ökoloogilist jalajälge.

Nii kliinikumi kui ka kõikide teiste haiglate suurim keskkonnaalane mõju tekib läbi jäätmete, energia ja materjalide tarbimise, millel omakorda on mõju kasvuhoonegaaside tekkimisele, kliima muutusele, keskkonna saastumisele ja loodusressursside vähenemisele. Keskkonnasaaste avaldab negatiivset mõju inimeste tervisele, mistõttu on oluline ka tervishoiuasutustel mõelda oma tegevustele keskkonna aspektist lähtuvalt.

Keskkonnamõjude hindamiseks on kliinikum kaardistanud oma tegevuste mõju ja seadnud keskkonnategevuskavas eesmärgid nende vähendamiseks, sealhulgas energiatõhususe, vee tarbimise, materjalitõhususe, jäätmete, bioloogilise mitmekesisuse ja heitmete osas. „Hinnates oma 2021. aasta tegevusi, saame nentida, et kuigi elektritarbimine kliinikumis ei vähenenud, mis valdavalt on tingitud uute tehnosüsteemide väljaehitamisest, minnakse jõudsalt edasi valgustite LED-tehnoloogia lahendustega ning vanade seadmete välja vahetamisega,“ selgitas keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe. Ühtlasi uurib kliinikum ka taastuvenergia ja päikesepaneelide kasutamise võimalikkust. Tarbimist vähendati sellel perioodil vee (4%) ja koopiapaberi (12%) kasutamise osas.

„2021. aastal suurenes kliinikumis võrreldes eelmise aastaga ohtlike jäätmete kogus, mis meie jaoks on edasiminek, kuna näitab töötajate teadlikkuse tõusu ravimijääkide tõhusamal sorteerimisel. Kliinikumi muudest olmejäätmetest (segaolmejäätmed, pakendid, biojäätmed ning vanapaber) suunati 98,5% taaskasutusse, millest omakorda ringlusesse suunati 24%,“ rääkis Arujõe. Ta lisas, et arvestades kliinikumi hoonestatud ala suurust ja töötajate arvu, saab heaks tulemuseks lugeda ka seda, et kliinikum on suutnud säilitada iga töötaja kohta 34 m2 roheala.

Kliinikumi CO2 heitmete teke suurenes 3%, mis tulenes põhiliselt gaasi suuremast tarbimisest. Kliinikum autopargi, mis koosneb 35 sõidukist, keskmine vanus vähenes 2021. aastal 8 aastalt 7,6 aastale.  Lisaks osteti 2021. aastal kaks bensiinimootoriga hübriidautot.

Eelmisel tegevusaastal võeti kasutusele kliinikumi kolmes raviosakonnas keskkonnasäästlikud Longopac sorteerimislahendused ning investeeriti avalike ruumide sorteerimislahendustesse. Patsientide toitlustamisel asendati ühekordsed nõud korduvkasutatavate nõudega. Töötajate toitlustamisel vähenes Kohvikumis ühekordsete nõude kasutamine 31%.

Kliinikumi rohesammud said 2021. aastal ka tunnustatud välisaudiitorite poolt: kliinikumile omistati EMAS registreering, mis kinnitab, et kliinikumi keskkonnajuhtimise süsteem vastab kõrgeimale keskkonna standardile. Triin Arujõe möönab, et hoolimata senistest saavutustest on siiski veel pikk maa minna ning toob välja igapäevased tegevused, millega igaüks sel teekonnal kaasa aidata saab:

• vähendada printimist
• vähendada ühekordsete nõude kasutamist
• kustutada tuled
• sorteerida jäätmeid teadlikult
• tulla võimalusel tööle keskkonnahoidlikul viisil
• märgata ja teha ettepanekuid e-posti aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Kliinikum on esimene haigla Eestis, kes läbi tõendatud keskkonnajuhtimissüsteemi teadlikumalt astub rohelisema tuleviku poole. Aastaks 2026 on arengukavas toodud kliinikumi üheks positsiooniks olla keskkonnahoidlik haigla.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Aprill 2022

Lastekliinik tähistas 1. aprillil oma 100. sünnipäeva. Kliiniku eesmärk on kogu sajandi vältel püsinud sarnane – tagada Eesti lastele hea tervis.

„Eesti esimene laste ravimisele spetsialiseerunud kliinik on seadnud kogu aja vältel eesmärgiks tervislike eluviiside propageerimise, haiguste ennetamise ning nende õigeaegse diagnoosimise ja ravi, üliõpilaste ja residentide õpetamise, diplomijärgse täiendusõpe ja pediaatrilised teadusuuringud,“ tutvustas lastekliiniku juht prof Vallo Tillmann.

Kui täna ravitakse lastekliinikus väikesi patsiente lisaks ambulatoorsele tööle 56-l voodikohal, siis 1. aprillil 1922 sisse seatud kliinik alustas 20 voodiga. Ravitegevusega alustamisele eelnes lastehaiguste kursuse lugemine Tartu Ülikoolis 1908. aastal. „1911 viidi ülikoolis sisse sunduslik lastehaiguste eksam ning samal aastal osteti ka Veski tänavale maja lastehaigla rajamise eesmärgil. Kliinik oli valmis tööd alustama juba 1912. aastal, ent eelarveliste segaduste ning puhkenud sõjaolukorra tõttu ei olnud see võimalik. 1920. aastal avati Veski tänava lastekliinikus laste ambulatoorsed vastuvõtud ning 1922. aastal ka juba statsionaarse osakonnaga Tartu Ülikooli lastekliinik, mis oli kuni 1940. aastani Eesti ainus laste ravile spetsialiseerunud kliinik,“ rääkis lastekliiniku juht.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi koosseisu kuulub lastekliinik alates 2000. aastast. „Selle sammuga taasühendati lastekliiniku ja pediaatria õppetooli juhtimine, mis andis tõuke ka teadustegevuse, doktoriõppe, arstide ja õdede täiendõppe hoogustumisele,“ sõnas prof Tillmann. Ta tunneb heameelt, et lastekliinikus pakutav ravi vastab kõrgele rahvusvahelisele tasemele. „Näiteks on imikusuremus viimastel aastakümnetel Eestis oluliselt langenud. See madal näitaja kuulub maailma absoluutsesse tippu ning lastekliinikul on selles väga suur osa,“ rõhutas lastekliiniku juht. Ta lisab, et Euroopa ülikoolihaiglate tippu kuulumist näitab ka doktorikraadi omavate kolleegide osakaal – doktorikraad on kaitstud ligi kolmandkul lastekliiniku arstidel.

Professor Vallo Tillmanni sõnul ühendab kogu lastekliiniku töötajaid armastus laste vastu ja tahe neid aidata. „See pühendumus lastele kannab meid edasi ka edaspidi. 100 aastat pole ühe haigla jaoks ehk palju, aga 104-aastases riigis on see siiski tähelepanuväärne verstapost. Suur kummardus kõikidele kaasteelistele selle teekonna eest,“ tänas prof Tillmann.

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus tehti 2021. aastal 35 990 ambulatoorset vastutõttu ning haiglaravi vajas 3201 väikest patsienti. Lastekliiniku erakorralisse vastuvõttu pöördus 7850 patsienti. Ajas on kasvanud oluliselt ka lasteõdede roll. Kui 2003. aastal tehti lastekliinikus 223 õe vastuvõttu, siis 2021. aastal juba 3108. Lastekliinikus on patsientide päralt 234 töötajat, sh 54 arsti, 95 õde ja 15 arst-residenti ning teisi oma valdkonna spetsialiste. 1. aprillil esitleti lastekliiniku 100. tegevusaastale pühendatud konverentsil ka kliiniku ajalooraamatut.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Aprill 2022

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriaklinikus on alates aprillist vaimse tervise õe esmastel vastuvõttudel kasutusel patsiendi vaimse tervise seisundi hindamiseks struktureeritud neuropsühhiaatrilise intervjuu M.I.N.I.7.0.2. Seni oli intervjuu kasutusel ainult teadustöös ja ravimiuuringutes.

„Patsiendi probleemile vastav raviteekond algab probleemide õigest hindamisest. M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu oma erimoodulitega on rahvusvaheliselt tunnustatud ja valideeritud hindamisinstrument enim levinud vaimse tervise häirete esmaseks hindamiseks, mis sobib kasutamiseks nii täiskasvanutel kui lastel ja noorukitel,“ tutvustas psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre. Meetod valiti välja erinevate Eesti tervishoiuspetsialistide – psühhiaatrite, psühholoogide, vaimse tervise õdede konsensusena. „Tartu Ülikooli Kliinikum on esimene haigla, kus intervjuu kliinilises töös kasutusele võetakse, ühtlasi aitab sellele kaasa nii võimalus soetada M.I.N.I litsentsid Eesti Tervisekassa tervisesüsteemi arendusprojektide finantseerimise meetme toel kui ka võimalus alustada  nView Health digilahenduse soetamist,“ lausus ülemõde.

M.I.N.I intervjuul on erimoodulid, mis võimaldavad lisaks ka patsientide skriinimist (M.I.N.I Screen) ja ravi jälgimist (M.I.N.I Tracking). Seega on ühe hindamisinstrumendi eri moodulite abil võimalik patsienti jälgida tema raviteekonna vältel. „Standardiseeritud ja perspektiivis kogu Eesti vaimse tervise õenduses sarnane patsiendikäsitlus võimaldab parandada patsientide raviteekonda ning tõsta teenuse kvaliteeti. Kui patsiendi seisund on juba esmasel vastuvõtul tõenduspõhiselt hinnatud, on ravimeeskonnal võimalik senisest efektiivsemalt ja kiiremalt planeerida patsiendile vajaminevaid teenuseid ja seeläbi vähendada vaimse tervise kriisi eskaleerumist ning parendada tervisetulemeid,“ kirjeldas Reet Tohvre.

M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu on rahvusvaheliselt kõige laiemalt kasutatav, valideeritud ja tunnustatud mõõtevahend, mille vastu saab edaspidi valideerida ka teisi Eestis kasutusele võetavaid psühhomeetrilisi mõõdikuid. „Otstarbeka ressursikasutuse puhul saab patsient vaimse tervise murede korral pöörduda saatekirjata vaimse tervise õe vastuvõtule, kelle töölaual on nüüd olemas hea hindamisinstrument vaimse tervise probleemide kaardistamiseks. Vastavalt M.I.N.I intervjuu tulemustele saab planeerida raviplaani koostamise psühhiaatriga, suunata patsienti perearstile või sotsiaalsüsteemi. Laste ja noorukite puhul ka sotsiaalpedagoogilisele teenusele,“ selgitas psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre.

Informaatikateenistuse projektijuhi Richard Jalaka sõnul on elektroonse M.I.N.I intervjuu kasutamise litsents Ameerika ettevõttel nView Health, kes on loonud selle jaoks digilahenduse. „nView Health digilahenduse kaudu on võimalik hankida tsentraalselt M.I.N.I intervjuu kasutamisõigused üle-eestiliselt. nView Health lahenduse abil saab M.I.N.I intervjuu saata elektroonselt ka patsiendi e-mailile ehk digilahendus toetab patsiendi seisundi sobivusel ka kaugteenuse läbiviimist,“ rääkis projektijuht. Ta lisas, et projekti on kaasatud ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla koos IT-meeskonnaga ja Ida-Viru Keskhaigla. Digilahenduse soetamist ja üle-eestilist kasutuselevõtmist toetab Tervisekassa tervisesüsteemi arendusprojektide meetmest. Edaspidi on planeeritud kaasata kõik psühhiaatrilist abi osutavad asutused, sealjuures hinnatakse jooksvalt ka esmatasandi kaasamise võimalikkust.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Märts 2022

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neurokirugia eriala arst-õppejõud Artur Vetkas stažeeris 11 kuud Toronto Western Hospitali silmapaistvas neurokirurgia osakonnas kliinikumi arendusfondi ning Igor ja Kristy Ilinsky stipendiumi toel. Kliinikumi Leht uuris tema kogemusi.

Kuidas võrdlete Toronto Western Hospitali ja Tartu Ülikooli Kliinikumi?

Toronto Western Hospitali (TWH) neurokirurgia osakond on Põhja-Ameerika viie suurima seas. Haigla teeninduspiirkond hõlmab tervet Ontariot ja paljudes valdkondades on see Kanadas ja USA-s unikaalsel kohal. Sarnaselt Tartu Ülikooli Kliinikumiga on tegu ülikoolihaiglaga, kus toimub aktiivne õppe- ja teadustöö. Suure teeninduspiirkonna tõttu pakub praktika ja töö TWH-s suurt kogemust nii rutiinsete protseduuride teostamisel kui haruldaste haiguste käsitluses.

Miks valisite just Toronto Western Hospitali?

Minu aasta TWH-s oli seotud teadustööga järeldoktori raames ja uute kliiniliste kogemuste omandamisega. Valisin TWH-i neurokirurgi prof Andres Lozano poolt juhitud meeskonna tõttu. Meeskond on maailmas tuntud funktsionaalsete ajuvõrgustikute uurimise poolest neurokirurgiliste haiguste ja protseduuride puhul. Ajuvõrgustikute funktsiooni säilitamisel ja modulleerimisel põhinev ravi lubab parandada tulemusi neurokirurgiliste haiguste ravis.

Olulisteks faktoriteks olid ka Kanada arenenud ühiskond, inglise keel, võimalus praktiseerida ja osaleda operatsioonidel ning sealsete kolleegide suur kogemus. Praktika Torontos lubas näha unikaalseid operatsioone ja innovatiivseid ravimeetodeid.

Mida te stažeerimise ajal kogesite ning mis teile enim muljet avaldas?

Stažeerimisel ja teadustöö ajal kogesin head meeskonnavaimu, positiivse tagasiside olulisust ja sealse elu kiiret tempot. Paljud ravimeetodid põhinevad neurokirurgia ja teiste erialade koostööl. Muljet avaldas Toronto kolleegide avatud suhtumine, innovatiivsus ja kaasatavus.

Kuidas võrdleksite sealset ravitööd kliinikumiga?

Sarnaselt Eestile tugineb ravi Kanadas riiklikult rahastataval tervishoiusüsteemil. Samas nende mentaliteedis domineerib Põhja-Ameerikale omane tulemustele ja innovatiivsusele orienteeritud stiil. Ravitöö on tihedalt seotud teadustööga ja uute ravimeetodite väljatöötamisega. Tudengid, residendid ja spetsialiseeruvad arstid (fellow) on tihedalt seotud ravitööga ja teadusega juba varases faasis.

Kas Torontos innovatiivseid meetodeid oleks võimalik rakendada ka kliinikumis ja Eestis?

Tänapäevane neuroteaduslik arusaam aju funktsionaalsest anatoomiast on asendamas rangel lokalisatsionismil põhinevat kirurgilist lähenemist, ja sellele tuginedes on võimalik vähendada klassikaliste aju operatsioonidega seonduvat kahju patsientidele, näiteks kriitiliste ajupiirkondade kasvajate korral. Mingil määral oleme rakendanud seda Tartu Ülikooli Kliinikumis oma esimese operatsiooniga ärkvel olekus keelealaga seotud ajukasvaja eemaldamise puhul ning kasutades rutiinselt traktograafial ja funktsionaalsel MRT-l põhinevat preoperatiivset hindamist. Uued neuromodulatsooni meetodid, mis põhinevad reaalajas saadaval neuraalsel tagasisidel, on leidnud igapäevast rakendust funktsionaalses neurokirurgias, näiteks RNS fokaalse epilepsia korral. Oluliseks suunaks on väheinvasiivsete neurokirurgiliste protseduuride areng, nagu LITT epilepsia ja kasvajate ravis, MRgFUS liigutushäirete korral ja laialdane endoskoopiline lähenemine koljupõhimikute kasvajate ravis. Plaanime rakendada ka stereo EEG-t, ehk sügavale ajukoesse implanteeritud elektroodide kasutamist epileptogeense tsooni kaardistamisel, mis ei ole võimalik tavaliste meetoditega.

Kommentaar

Teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf: Dr Artur Vetkase stažeerimine Torontos on suurepärane näide Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostööst, sellest, kuidas Eestis arendada kõrgtasemel akadeemilist ja kliinilist kompetentsi. Väikse riigina on meil arengu tagamiseks ainult üks tee, see on tihedad kontaktid ja koostöö maailma suuremate tippkeskustega. Arturi puhul on esiletõstmist vääriv just teadustöö ja kliinilise tegevuse tihe sidusus. Julgustan siinkohal võimalikult paljusid noori kolleege sarnaseid võimalusi otsima. Nii doktorikraadi kaitsnud kolleege järeldoktori programmides kui ka väljaspool doktoriõpet kliinilises töös uusi väljakutseid otsijaid. Ülikoolihaiglana oleme selleks ette näinud vahendeid arendusfondist, samuti seab kliinikumi valmiv arengukava akadeemilise  järelkasvu tagamise meie üheks oluliseks prioriteediks.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 25 Märts 2022

Lisaks spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorsetele füsioterapeutide vastuvõttudele ning sama kliiniku statsionaarse taastusravi osakonnale, tegutsevad patsientide heaks füsioterapeudid ka aktiivravi osakondades. Kliinikumi Leht uuris, kuidas erineb füsioterapeutide töö statsionaarses raviosakonnas võrreldes ambulatoorse taastusraviga.

 „Arstid ja õed annavad patsiendile elu tagasi, aga füsioterapeudid annavad mõtte sellele elule,“ kirjeldas füsioterapeudi tööd anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku füsioterapeut Aira Lõhmus.

Statsionaarsete osakondade füsioterapeudid tegelevad patsientidega, kes viibivad haiglas aktiivravi osakonnas pikemalt ning vajavad pidevat järelevalvet. Kuigi eesmärk on taastada patsiendi samaväärne liikumine, siis ei seisne füsioterapeudi töö vaid patsiendi liikumisfunktsioonide taastamises. Sageli on märkimisväärne osa tööst ka patsiendi julgustamine, toetamine ja motiveerimine. Närvikliiniku neuroloogia osakonna füsioterapeut Liis Barkala selgitas, et patsiendi juures on oluline olla soe inimene, mitte ainult tervishoiutöötaja, kes täidab kindlaid ülesandeid ja protseduure. Kohati on füüsilise toe asemel vaja hoopis toetada sõnadega ning teha nalja või isegi laulda. „Tähtis on saavutada patsiendiga juba esimesel kohtumisel turvaline, hell ja sõbralik kontakt, siis juhtub imesid ka nende patsientidega, kes esmapilgul ei pruugi koostööks valmis olla,“ lisas Barkala.

Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand toetas Barkala öeldut tunnistades, et patsiendiga ei tehta iga päev füüsilist tööd, vaid oluline osa on ka suhtlusel patsiendiga, mis hõlmab tema võimaluste selgitamist ja eesmärkide seadmist. Sellest tulenevalt on füsioterapeudid pidevas kontaktis patsiendiga, mis tähendab, et sageli märgatakse ka seda, mida muu personal ei märka. Aira Lõhmus intensiivravi osakonnast tõi välja olukorrad, kus füsioterapeut on märganud logopeedi vajadust, kui patsient ei neela korralikult, või ära tundnud olukorra, kus oleks kasu psühholoogilisest abist.

COVID-19 kõigi osakondade tööd drastiliselt ei muutnud, kuid kopsukliinikus oli muutus märgatav. Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Elin Grigorovitš kirjeldas, kuidas enne koroona läbi põdemist väga sportlik ja aktiivne patsient oli hämmingus, kui ta nüüd voodist püsti tõustes hingeldab. Sellele toetudes jagab Grigorovitš eesmärgid, mille poole patsiendiga liigutakse kaheks – lähi- ja kaug-eesmärkideks. Alustatakse väikeste sammudega, mis on vajalikud, et jõuda suurema eesmärgini. Erinevalt ambulatoorsest füsioteraapiast ei ole fookus ühel kehaosal või probleemil, vaid patsienti ravitakse tervikuna. Vajadusel õpetatakse patsienti istukile tõusma ja ka korralikult hingama, et sealt järgmiste etappideni jõuda.

Grigorovitš tõdes, et mida varem organismile selle roll tagasi antakse, seda tõhusam on ka paranemine. Aira Lõhmus toetas seda intensiivravi osakonna kirjeldusega, kus füsioterapeudid tegelevad ka teadvusetu patsiendiga, mis hõlmab näiteks hingamisfunktsiooni hindamist, mis aitab otsustada kummal küljel patsient olema peaks. Kui patsient tuleb teadvusele, siis jätkatakse aktiivsema füsioteraapiaga. Kogu meeskonna, sh ka õendus- ja hoolduspersonali ühine eesmärk on võimaldada patsiendile võimalikult kiiresti iseseisvus oma tegevustes ja sellest tulenevalt elamisväärne elu.

Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Maarika Ojala märkis, et lisaks patsientide edusammudele on suureks rõõmuks ja väärtuseks kollektiiv, kellel on ühine eesmärk ja kus hinnatakse meeskonnatöö olulisust. Füsioterapeudi töös on suur roll õdedel ja hooldajatel, mis nõuab tõhusat infovahetust, kus kõik on juhistest aru saanud ja järgivad neid. “Meeskonnatööta ei oleks patsientide ravimine võimalik,“ nõustusid füsioterapeudid.

Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand kirjeldas, kuidas järjest rohkem väärtustatakse statsionaarsete füsioterapeutide tööd ning aastatega on toimunud märgatav areng. „Noored tulevad peale, spetsialiseeruvad ja järjest rohkem tänu tuleb ka Kliinikumilt ja see teeb südame soojaks,“ sõnas Rand.

Lisatud: 25 Märts 2022

Kliinikum viis 2021. aasta lõpukuudel läbi töötajate seas rahulolu-uuringu, mille eesmärk oli koguda tagasisidet tööelu kohta, kasutada saadud tulemusi muutuste elluviimisel ning seeläbi tõsta töötajate töörahulolu. Uuringus osales 1747 töötajat (34%).

Organisatsiooni heaolu ja efektiivsust mõjutab oluliselt töötaja pühendumus, see kuivõrd töötaja tunneb muret organisatsiooni käekäigu pärast ja samastab tööga seotud eesmärgid organisatsiooni eesmärkidega. Pühendumise oluliseks näitajaks on viis, kuidas oma töökohast kõneldakse ning millist tähendust töökohale omistatakse. Palusime töötajatel hinnata skaalal nullist kümneni, kas nad soovitaksid töökohta kliinikumis oma sõpradele ja tuttavatele. Saadud tulemuste alusel arvutasime soovitusindeksi (NPS-Net Promoter Score), mille tulemus kliinikumis kokku oli 3%. Saadud tulemus on hea, kuid arenguruumi selle suurendamiseks on piisavalt.

Rahulolu tööga on kombinatsioon paljudest tööga seotud teguritest: töö iseloom, töötasu, töökeskkond, suhted kolleegidega, vahetu ülemus, karjäärivõimalused, patsiendid, töötaja enda ootused ja soovid jpm. Kõige levinum töörahulolu definitsioon pärineb Ameerika teadlaselt Locke’ilt, kes leidis, et rahulolu tööga on „nauditav või positiivne emotsionaalne seisund, mis põhineb oma töö ja tööga seotud kogemuste hindamisel“. Seega, rahulolu on ühest küljest emotsionaalne nähtus, aga teisest küljest ratsionaalse mõttetegevuse tulem.

Meie uuringu tulemused näitasid, et töötajate üldine rahulolu tõusis võrreldes aasta tagasi läbi viidud uuringuga 3% võrra, kliinikumis töötamisega on väga rahul või pigem rahul 91% töötajatest. Üldine rahulolu kasvas arstide ja õdede osas ning langes põetajate-hooldajate osas.

Enim ollakse kliinikumis rahul oma töö sisuga. Vastused küsimustele tööelu ja töökorralduse kohta näitasid, et töötajad teavad täpselt oma tööülesandeid, saavad oma tööks vajalikku informatsiooni ja on rahul, et saavad töökohal oma oskusi ja teadmisi rakendada. 89% töötajatest tuleb tööle hea meelega.

Aasta varasemaga võrreldes on töötajate rahulolu kõige rohkem kasvanud soodustuste osas töötajatele (kasv 30%), kliinikumi juhtimisega (kasv 12%) ja töökeskkonnaga (kasv 9%). Antud vastuste juures toodi korduvalt välja kliinikumi kahte sügis-talvist suurt väliüritust, mis aitas kaasa ühtse tööpere tunde tekkimisele. Samuti täpsustati, et kliinikumi juhtimises on varasema ajaga võrreldes tehtud väga suur samm edasi.

Töötajate rahulolu langes aga töö tasustamisega, kus tulid välja ka erinevused ametigruppide vahel. Kõige madalam oli rahulolu töötasuga õendustöötajatel, põetajatel ning füsioterapeutidel, logopeedidel, psühholoogidel ja sotsiaaltöötajatel. Kõigi nimetatud ametigruppide osas rahulolu ka langes. Kõrgem oli rahulolu arstide hulgas, kus 64% hindas palka väga heaks või pigem heaks.

Uuringu tulemust töö tasustamise osas mõjutasid ka palgaerinevused COVID-19 patsientide ravimisel, kuna pandeemia keerulises olukorras pingutati ühiselt.

Oma kliiniku/teenistuse juhtimisega oli rahul 74% töötajatest. Küsimused vahetu juhi kohta näitasid, et enamik juhte jagab tööd õiglaselt ja püstitab arusaadavaid eesmärke ja ülesandeid ning selgitab neid piisavalt. Oma juhilt oodatakse aga rohkem tagasisidet ja meeldiva tööõhkkonna loomist.

Kliiniku-/teenistusesisest koostööd hindas heaks 79% töötajatest, see hinnang oli võrreldes eelmise aastaga langenud 2% võrra. Oma kliiniku/teenistuse juhtimisega oli rahul 74% töötajatest ja kliinikumi juhtimisega 81% töötajatest.

Töötajate rahulolu-uuringu käigus saime vastused 18 töörahulolu mõjutava teguri kohta ning leidsime tegurid millised mõjutavad rohkem töötajate üldist rahulolu (töötajate rahulolu teguritega on madalam ja seos üldise rahuloluga tugevam). Uuringu tulemused näitasid, et töötajate üldise rahulolu hinnangut suurendaksid oluliselt kliinikumi ja kliinikute/teenistuste juhtimise parandamine, kliiniku-/teenistusesisese koostöö parandamine ja töötasu suurendamine.

Töötajate rahulolu erinevate teguritega oli kliinikute ja teenistuste lõikes erinev. Iga kliinik ja teenistus sai oma üksust puudutavad rahulolu-uuringu tulemused, mis võimaldas tegelda oma üksuse tulemustega, leida probleemsed kohad ning mõelda võimalikele lahendustele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et töötajate rahulolu-uuring on oluline abivahend tagasiside saamiseks, selle tulemuste kasutamine võimaldab suurendada töötajate töörahulolu. Rahulolevad ja pühendunud töötajad tagavad Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu.

Vaike Soodla

Merje Tikk

Analüüsi- ja kvaliteediteenistus

Lisatud: 25 Märts 2022

COVID-19 oli ettearvamatu ja tundmatu, aga igaüks sai midagi enda kaitseks teha ja teadus toetas seda. Kogemused aitasid meil karastuda ning nüüd oleme vastamisi jälle uue ja hirmutava olukorraga. Kliinikumi tööpsühholoog Anna Helena Ursula Allvee selgitab, et kriisid nii eraelus kui ka ühiskonnas tekitavad meis erinevaid tundeid – hirmu, viha, ärevust. On mõistetav, et võime sellises olukorras tunda muret tuleviku pärast või kogeda raskusi keskendumisel. Need tunded moodustavad normaalse reaktsiooni ebanormaalsele olukorrale. Tööpsühholoogi sõnul aitab meid kõige rohkem see, kui suuname oma tähelepanu asjadele ja tegevustele, mida saame ise kontrollida.

Ka psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre ei kahtle, et saame selles olukorras hakkama. Ta toob välja väga lihtsad eneseabivõtted ja põhitõed, mida igaüks meist saab kasutada, et püsida tasakaalus.

Kuula oma keha

• Kui oled füüsiliselt väsinud ehk kõndinud ca 20 000 sammu, töötanud sundasendis, tõstnud raskusi jms, siis puhka ennast välja - mine koju, söö ja maga. Juhul, kui und kohe ei tule, siis tegele meelepärase tegevusega, mis vaimselt kurnaks ehk loe raamatut, vaata filmi, kuula muusikat vms.
• Kui oled vaimselt väsinud ehk istunud 8 tundi kabinetis, osalenud koosolekutel, suhelnud paljude inimestega, teinud mõttetööd, siis koorma oma keha füüsiliselt. Kõnni jala koju, tee aiatöid, lõhu puid, korista, mine lähedaste või koduloomadega jalutuskäigule või trenni – liiguta pinged kehast välja.

Ole hooliv nii enda kui kõigi teiste vastu. Iseendast ja oma tervisest hoolides oled paremas vormis, et pädevalt ja pühendunult oma igapäevast tööd teha. Tunne siiralt huvi, kuidas kaaslastel läheb ja kuula nad ära. Ole avatud ja ära kiirusta erinevate arvamuste korral teisi hukka mõistma.

Tea, et sa oled väärtuslik ja vajalik. Oma igapäevast tööd pühendunult tehes oled üks väga tähtis pusletükikene Kliinikumi pildis. Meil kõigil on täita oma koht ja roll, milleta terviklik kliinikum ei oleks võimalik.

Tööpsühholoog Anna Helena Ursula Allvee toetab eelnevat sellega, et olles teadlik, mis meid mõjutab, saame end ka teadlikult aidata. Märgates, et pidevalt toimuvaga kursis olemine aitab olla rahulikum, siis on igati mõistlik nii tegutseda. Sama kehtib ka toiduvarude kogumise või kriisiplaanide läbi mõtlemise kohta – kui tunned, et kindlust pakub toiduainete kogumine või kriisis toimimise tegevuskava koostamine, siis tee seda. Mõistame, et reaktsioonid on erinevad ning ei mõista ühtegi neist hukka. Lisaks juhib Allvee tähelepanu sellele, et aega on vaja leida ka positiivsete tegevuste jaoks – hobid, meelelahutus, värske õhu nautimine. „On hea meeles pidada, et millegi üle rõõmustamine ei tähenda, et me ei hooliks toimuvast,“ ütleb Allvee.

Tohvre soovitab neid eneseabivõtteid järgida vähemalt kuu aega, et näha, kuidas enesetunne paraneb. Allvee peab ka sobilikuks välja otsida need tegevused ja oskused, mis on varem rasketes olukordades aidanud – lõdvestustehnikad või hingamisharjutused, mis aitavad rahuneda. „Kui tunned, et sellest jääb väheks ja soovid oma tööriistakasti täiendada või vajad kohta, kus oma mured ja mõtted laiali harutada, siis on võimalus pöörduda kliinikumi vaimse tervise toe poole. Tõhusaid võtteid ja tööriistu leiab ka kliinikumi koolituskeskusest vaimset tervist puudutavatest koolitustest,“ kinnitavad Reet Tohvre ja Anna Helena Ursula Allvee.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Märts 2022

11. veebruaril tähistati Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikus 102 aasta möödumist kõrva-nina-kurguhaiguste õpetamise alustamisest ja 84 aasta möödumist kõrvakliiniku avamisest.

Kõrvakliiniku juubelit oli plaanis tähistada juba kahe aasta eest, kuid siis takistas COVID-19 kriis plaane. Lisaks tagasivaatele ajalukku, oli sündmus mõeldud ka kolleegide tunnustamiseks, kes on kõrvakliiniku tegevusse pikaajaliselt panustanud. J. Kuperjanovi 1 majast ja selle töötajate minevikust, olevikust ja tegemistest tegid ettekanded Helju Mitrofanova, Kuldar Kaljurand, Priit Kasenõmm, Katrin Kruustük ning Marlit Veldi. Kõrvakliinikut tervitasid väärikal tähtpäeval juhatuse esimees Priit Perens ning ravijuht dr Andres Kotsar.

Kõrva-nina-kurguhaiguste eriala kujunemisel ja õpetamisel oli üks tähtsamaid isikuid Henrik Koppel, kes organiseeris Tartu Ülikoolis antud eriala kateedri. 1920. aastal kutsus dr Koppel esimese eestikeelse Tartu Ülikooli rektorina Tartusse Ernst Saareste, kellest sai 1926. aastal ülikooli kõrva-nina-kurgukliiniku juhataja. Prof Saareste oli otorinolarüngoloogiateaduse ja kõrva-nina-kurguhaiguste kirurgilise suuna rajaja. Põhilised protseduurid, mida teostati olid nibujätke trepanatsioonid, larüngektoomiad, põskkoopa operatsioonid, tonsillektoomia ning plastiline kirurgia (rinoplastika, kõrvalestaplastika).

Kõrvakliiniku maja ehitati koos silmakliinikuga prof Ernst Saareste eestvedamisel ning see valmis 1938. aastal. Uus neljakorruseline kivihoone ehitati kliiniku esimese hoone kohale. Sõjajärgsetel aastatel elasid mitmed (arstide) pered haigla ruumides.

Alates 1938. aastast omandas dr Elmar Siirde eriala prof Ernst Saareste käe all ning 1945. aastal oli ta ainus kõrva-nina-kurguarst Tartus. Tema juhendamisel kujunes välja uus erialakirurgide põlvkond ning tema eestvedamisel loodi 1952. aastal ka erialaselts.

1950. aastatel olid operatsioonidest esikohal tonsillektoomiad, teisel kohal mastoidektoomiad. Antibiootikumide kasutuselevõtuga vähenes oto- ja sinugeensete tüsistuste hulk. Olulisel kohal olid nina kõrvalkoobaste operatsioonid, larüngektoomiad ning plastilised operatsioonid. Kõik kõrvakliiniku kirurgid valdasid mastoidektoomiat, põskkoopaoperatsioone, ninavaheseina lõikuseid. Dr Klavdia Laamann ja dr Viktor Särgava juurutasid sisekõrva ravis jaluse osalist või täielikku asendamist proteesiga. Dr Endel Laamann ja dr Voldemar Liiv edendasid larüngektoomiat ja keskkõrva operatsioone. Dr Endel Laamann arendas ka endoskoopilist kõrikirurgiat.

1950–1980datel aastatel oli osakonnas 60 voodikohta. Operatsioonijärgselt viibisid patsiendid haiglas 4–5 päeva. Patsientide hulgas oli palju söövitusi ja kõritursega lapsi. Adenoidide eemaldamist viidi läbi ambulatoorsel vastuvõtul, kus protseduuri ajal saadeti lapsevanem kõrvalolevast poest lapsele jäätist tooma. Esimesel korrusel asus ambulants, professori kabinet, laboratoorium, tasakaalu uuringute kabinet ja surdologopeedia, arstide tuba, röntgenkabinet, füsioteraapia ning audiomeetria kabinet.

1977. aastal alustas kõrvakliinikus tööd dr Valdur Täll, kellest sai 1982. aastal kõrvakliiniku juhataja. 1978. aastal kutsuti kõrvakliinikusse dr Helju Mitrofanova, kes propageeris limakõrva diagnostikat ja õigeaegset šunteerimise vajadust. Tema töö tulemusel suurenes paari aastaga šunteerimiste arv 7-lt 200-ni. Samuti võttis dr Mitrofanova kõrvakirurgias kasutusele mikroskoobi ja puuri.

1992. aastal valiti kõrvakliiniku juhatajaks prof Mart Kull. Prof Kulli tohutu energia ja läbilöögivõime võimaldas viia kliiniku elu oluliselt edasi. Ta rakendas kõri endoskoopilise kirurgia jugaventilatsiooni tingimustes. Tema eestvedamisel alustati kliiniku rekonstrueerimist ja renoveerimist. Ühe operatsioonitoa asemel ehitati välja kolm, uuenes tehnika ja instrumendid, täienesid uuringute ja ravi meetodid. Taasiseseisvumisega avanes maailm ja laienesid võimalused. Pärast prof Mart Kulli surma võttis kliiniku juhataja kohustused üle dr Priit Kasenõmm ning 2021. aastast alates on kõrvakliiniku uueks juhiks dr Mihkel Plaas.

Kõrvakliiniku kolimine Maarjamõisa haigla uude korpusesse on plaanis 2023. aasta alguses. Valmimisel uus kõrvakliinik on üks moodsamaid ja tehnoloogiliselt paremini sisustatud kõrva-nina-kurguhaiguste keskuseid terves Läänemere regioonis.

Peatse kohtumiseni uues majas!

Aime Halgma
Kõrvakliinik

Lisatud: 25 Märts 2022

Tartu Ülikooli Kliinikumis tehti veebruaris vereloome tüverakkude siirdamine Eestis uudse seadme CliniMACS Prodigy® abil, mille abil suurenevad patsientide võimalused elupäästvaks vereloome tüvirakkude siirdamiseks oluliselt. Aparatuuri ostmist toetasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.

Vereloome tüvirakkude siirdamine on mitmete verevähi vormide puhul elupäästev ravimeetod, kuid siirdamise teostamiseks vajaliku 100%-lise sobivusega sugulas- või registridoonori leidmine ei ole sageli võimalik. Eestis ja kliinikumis uudse protseduuri koos meeskonnaga läbi viinud hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja dr Ain Kaare sõnul on innovaatilise seadme ja protseduuri abil vereloome tüvirakkude doonori leidmise võimalused laiemad. „100% sobivusega sugulasdoonori leidmine on 25% tõenäosusega võimalik patsiendi õdede-vendade hulgast. Uus metoodika võimaldab vereloome tüvirakkude siirdamisel võtta kasutusele ka 50% ulatuses sobivad doonorid. CliniMACS Prodigy® seadme abil viiakse läbi keeruline vereloome tüvirakkude TCRαβ ja CD19+ rakkude depletsiooni- ning CD34+ rakkude selektsiooniprotseduur, mille järgselt siiratakse tüvirakud patsiendile,“ selgitas dr Kaare.

Esimene patsient, kes CliniMACS Prodigy® seadme abil vereloome tüvirakkude siirdamise läbis, on 12-aastane leukeemiat põdev poiss, kes on protseduuri järgselt kosumas.

„Seni on sobiva doonori leidmisel rakkude separatsiooniprotseduurid läbi viidud teistes riikides – Soomes, Rootsis ja Taanis ning siirdamine selle järgselt kliinikumis. Nüüd saame koondada kõik etapid Tartu Ülikooli Kliinikumi, mis kergendab ja lihtsustab niigi keerulist võitlust pidava patsiendi raviteekonda märkimisväärselt,“ lausus dr Kaare. 2017. aastast on kliinikumis viidud lastel läbi 9 haploidentset siirdamist. „Kahel juhul pidi doonor sõitma välisriiki tüvirakkude kogumiseks, kust need pärast depletsiooni- ja rikastamisprotseduure transporditi siirdamiseks kliinikumi. Ühtlasi on varem kogutud tüvirakke kliinikumis, kust need depletsiooni- ja rikastamisprotseduuriks transporditi Lundi ning sealt omakorda tagasi Tartusse. Kogu tegevus on aegkriitiline ning peab mahtuma 72 tunni sisse,“ kirjeldas dr Kaare. Seda enam tunneb tea heameelt, et nüüd on võimalik kõik vajalikud etapid väikeste patsientide vereloome tüvirakkude siirdamiseks viia läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on ka Eestis ainus siirdamiskeskus.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi juhatuse liikme Siiri Ottender-Paasma sõnul oli innovaatilise seadme soetamine Eestisse, Tartu Ülikooli Kliinikumi, ainuvõimalik lahendus: „Midagi head ka sellest pandeemiast – varem tuli siirdamiseks vajalike tüvirakkude töötlemiseks võtta ette reis välisriiki ja siis jälle tagasi, pandeemia tegi selle aga võimatuks. Selleks, et raskelt haiged lapsed ei jääks ilma kaasaegsest ravivõimalusest, panime Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga seljad kokku ja nii sai kallis seade heade annetajate toel muretsetud. Tartu Ülikooli Kliinikumis on olemas parim kompetents ka kõige keerulisemateks raviprotseduurideks, kurb oleks, kui elupäästev siirdamine jääks tegemata ainuüksi ühe masina puudumise pärast,“ ütles Siiri Ottender-Paasma. 

Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu juhatuse esimehe Kaili Semmi sõnul sai seadme soetamine võimalikuks tänu eelmise aasta Pardiralli heade annetajate abile, kes aitasid koguda seadme soetamiseks vajalikku summat. „Seadme soetamine Eestisse muudab vähihaigete laste ravi ja nende perede toimetuleku oluliselt vähemkoormavaks, kuna niigi keerulise raviprotseduuri saab ette võtta oma lähedaste keskel Eestis, suundumata võõrsile ning muretsemata lisaks kaasnevate kulude pärast. CliniMACS Prodigy® soetamine Tartu Ülikooli Kliinikumile on suureks sammuks vähihaigete laste ajakohaste ravivõimaluste kättesaadavusele Eestis,“ lisas Kaili Semm.

CliniMACS Prodigy® seadme maksumus oli ligi 350 000 eurot ning selle ostu toetasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ning Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.

• Patsiendi raviarstid on dr Sirje Mikkel ja arst-resident Triin Paabo
• Doonorilt rakkude kogumisega tegeles õde Siiri Telling
• TCRαβ ja CD19+ rakkude depletsiooni- ning CD34+ rakkudega rikastamisprotseduuri viisid läbi Ain Kaare ja ühendlabori laborispetsialist Eva Reinmaa
• Patsiendi vereloome on ilusti taastunud, kuid ta vajab veel kosumist haiglatingimustes
• Tartu Ülikooli Kliinikumis on alates 2017. aastast lastel teostatud 9 haploidentset siirdamist

Kliinikumi Leht