lk6 Siret SaarsaluPea poolteist aastat on kliinikumi geneetikakeskuses tegutsenud toitumisterapeut Siret Saarsalu. Kliinikumi Leht käis uurimas, missugune on toitumisterapeudi töö haiglas.


Palun selgitage alustuseks, mis on toitumisteraapia?
Eestis on toitumisteraapia uus valdkond. See on toitumisteaduse rakendamine tervise edendamiseks ja terviseprobleemidega toimetulekuks läbi toitumise korrigeerimise. Mitmetes riikides on selle eriala esindajad juba aastaid tunnustatud spetsialistid olnud, tehes edukalt koostööd arstide ja teiste tervishoiutöötajatega.


Kuidas jõudsite sellise elukutse valikuni?
Pärast gümnaasiumit astusin Tartu ülikooli keemiat õppima. Magistrantuuris spetsialiseerusin orgaanilisele keemiale, kuid mõistsin, et see pole päris minule. Nii läksingi Saksamaale Hohenheim-i Ülikooli toitumismeditsiini õppima. Lisaks läbisin täienduse Šveitsi ülikoolis ETH Zürich, kus sain lisaks muudele huvitavatele ainetele läbida ka sporditoitumise kursuse. Ka minu magistritöö oli seotud Šveitsiga – viisin läbi riikliku epidemioloogilise uuringu, mille käigus analüüsisin Šveitsi koolilaste ülekaalulisuse esinemissagedust ja selle võimalikke riskitegureid.


Miks asusite tööle just geneetikakeskusesse?
Toitumisterapeut saab palju aidata just kaasasündinud ainevahetushaiguste, aga ka haigusest tingitud kaaluprobleemide, ärritatud soole sündroomi ja muude terviseprobleemide puhul. Näiteks kaasasündinud ainevahetushaiguste puhul on lubatud toiduainete valik väga piiratud ning patsiente tuleb õpetada dieeti pidama. Samal ajal on suureks väljakutseks patsientidele uute maitsete tutvustamine ja harjutamine, kuna ainevahetushaigusega patsiendid võivad toidu suhtes väga valivad olla. Piiratud toiduvaliku tõttu tuleb tihti juurde määrata ka nn ravisegusid ning omakorda anda juhiseid nende kasutamiseks. Väga oluline on luua patsiendiga hea suhe, et vajadusel saaks teha tihedamat koostööd. Näiteks levinuima ainevahetushaiguse fenüülketonuuria puhul peab patsient rasedust planeerides minuga kontaktis olema lausa kord nädalas. Samuti on tihedama jälgimise all vastsündinud, kelle menüü vajab pidevalt uuendamist.


Kuidas ja kes pääsevad teie vastuvõtule?
Minu vastuvõtule suunab tavaliselt geneetik, harvem mõne muu eriala arst. Patsientide vanus on vastsündinutest kuni 60-aastasteni välja. Kuna varem ei olnud diagnostikameetodid nii hästi arenenud, selguvad mitmed häired alles nüüd, patsientide vanemas eas.


Kuidas teie vastuvõtt välja näeb?
Vastuvõtt sõltub patsiendi probleemist. Minu juurde jõudes on geneetik juba teinud ära uuringud ning kliiniline diagnoos on teada. Minu ülesanne on panna paika haige uus menüü ning söömisharjumused. Menüü koostamine on väga ajamahukas, kuna peab arvestama kõiki peeneid nüansse. Sellest tähtsamaks pean aga uute söömisharjumuste juurutamist. Kui anda kindel menüü ette, suudab patsient seda jälgida lühikest aega, mille järel efektiivsus langeb. Kui aga patsient saab aru, mida ja kuidas ta süüa tohib ning kuidas vajalikke muudatusi praktikas ellu viia, suudab ta toiduvalmistamise ja söömise harjumusi edukamalt muuta. Kindlasti peavad patsiendid enne vastuvõttu pidama toidupäevikut, sest see annab tagasisidet, mida toiduvalikute juures korrigeerida tuleks. Hästi oluline nüanss on ka psühholoogiline nõustamine ja patsiendi motiveerimine, sest soov erimenüüst kinni pidada on kõige alus.


Kas toitumisteraapia abil on võimalik täielikult terveneda?

lk5 Teelia RolkoTervise Arengu Instituudi algatusel valmis 2015 aastal ravijuhend „Alkoholitarvitamise häirega patsiendi käsitlus".


Alkoholi liigtarvitamine on ühiskonnas üks märkimisväärsemaid terviseriske. Hinnanguliselt on alkoholisõltuvuse levimus tööealise elanikkonna (18–64 a) hulgas Eestis kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt – naiste hulgas 2% (EL 1,5%), meeste hulgas 11% (EL 5,4%). Ravijuhendi eesmärk on parendada alkoholi liigtarvitamise avastamist, alkoholitarvitamise häire diagnoosimist ja ravi ning seeläbi vähendada alkoholi tarvitamisest tingitud kahjusid Eestis.


Alkoholi liigtarvitamise varajane avastamine annab võimaluse õigeaegselt sekkuda ning hoida ära tõsisemate tervisekahjude tekkimist. Sagedamini on alkoholi liigtarvitava patsiendi esimeseks kontaktiks perearstikeskus, erakorralise meditsiini osakond või traumapunkt. Alkoholi liigtarvitamise sõelumiseks sobib kasutada 10 küsimusest koosnevat AUDITi testi. Testi tulemuste põhjal saab otsustada edasise sekkumise vajadused olenevalt sellest, kas tegemist on ohustava tarvitamise, kuritarvitamise (tervist kahjustav tarvitamine) või alkoholisõltuvusega.


AUDITi skoor ≥ 16 võib viidata alkoholi kuritarvitamisele või alkoholisõltuvusele. Sel juhul on diagnoosi täpsustamiseks vajalik patsiendi seisundi hindamine kliinilise intervjuuga. Intervjuu käigus täpsustatakse alkoholi tarvitamise sagedusi ja koguseid, tarvitamist soodustavaid faktoreid, teiste ainete kuritarvitamist, alkoholi tarvitamisest tingitud psühhosotsiaalseid probleeme, valmisolekut muutuseks ning seda takistavaid tegureid.
Alkoholitarvitamise häire ravi koosneb alkoholivõõrutusravist (kui see osutub vajalikuks) ja sellele kohe järgnevast tagasilangust ennetavast ravist. Tagasilangust ennetav ravi koosneb farmakoloogilisest ravist ja mittefarmakoloogilisest ravist ehk psühhosotsiaalsetest sekkumistest.


Mõistet „psühhosotsiaalne sekkumine" kasutatakse laialdaselt ja seda on erinevalt defineeritud. Traditsiooniliselt mõistetakse psühhosotsiaalse sekkumise all patsiendi ja terapeudi, arsti, nõustaja või abistaja omavahelist koostööd sõltuvuskäitumise muutmiseks. Psühhosotsiaalsed lähenemised jaotatakse madala (nt lühinõustamine, motiveeriv intervjueerimine) ja kõrge intensiivsusega sekkumisteks (nt kognitiiv-käitumisteraapa).


Alkoholisõltuvuse farmakoteraapias kasutatakse aversiivseid ravimeid ja opioidretseptorite antagoniste. Opioidretseptorite antagonistid (naltreksoon ja nalmefeen) vähendavad meeldivaid aistinguid, mida alkohol tekitab ning sellega väheneb tarvitatava alkoholi kogus ning kasutamise sagedus. Aversiivseteks ravimiteks nimetatakse alkoholi suhtes ebameeldivaid reaktsioone (alkoholi suhtes vastikust) tekitavaid ravimeid, ravimirühma esindajaks on disulfiraam. Disulfiraami kasutatakse abstinentsi säilitamiseks tervishoiutöötaja poolt jälgitud suukaudse ravina. Subkutaanse implantaadi osas puudub piisavalt tõendusmaterjali selle efektiivsuse osas.


Kõiki alkoholi liigtarvitamise kahtlusega patsiente tuleb sõeluda ja lühinõustada nii üld- kui eriarstiabisüsteemis.Mittekomplitseeritud alkoholi kuritarvitamist ja kerget alkoholisõltuvust võib ravida esmatasandis, rakendades vähem intensiivsemaid psühhosotsiaalseid sekkumisi ja vajadusel farmakoteraapiat. Kaasuvate psüühikahäiretega, mõõduka või raske alkoholisõltuvusega patsiendid kuuluvad ravile psühhiaatrilises eriarstiabis (sõltuvusravikeskuses), kus lisaks kliinilisele hindamisele teostatakse täielik hindamine ja kaasatakse teised spetsialistid (nt sotsiaaltöötaja).


Alkoholitarvitamise häire on krooniliselt kulgev ajuhaigus, mis sageli hõlmab probleeme nii tervise kui sotsiaalvaldkonnas. Euroopa Sotsiaalfondi projekti „Kainem ja Tervem Eesti" raames on hetkel välja töötamisel alkoholitarvitamise häire integreeritud ravimudel, mille tulemusena paraneb alkoholi kuritarvitamise ja alkoholisõltuvuse raviteenuste kättesaadavus Eestis.

 

Teelia Rolko
Arst-õppejõud psühhiaatria erialal
Psühhiaatrikliinik

lk10 Triin ArujoeAlanud aasta algusest on kliinikumi majandusteenistuse keskkonnaosakonnal uus juhataja – Triin Arujõe. Siiani, alates 2003. aastast keskust juhtinud Tiina Teder peatas oma töölepingu ning täidab osakonnas tööülesandeid projektipõhiselt.


Triin Arujõe on osakonnas Tiina Tederi kõrval töötanud aastast 2003, mis lisaks Tartu ülikooli keskkonnatehnoloogia haridusele on andnud laiapõhjalise töökogemuse. „Triin on väga kursis meie valdkonnaga ning lisaks sellele, et ta on keskkonnaalase kõrgharidusega ning pädev selles valdkonnas, tunneb ja teab ta ka meie osakonna töötajaid hästi, mis omakorda lihtsustab tema uut rolli ja vastutust juhataja ametis," sõnab Tiina Teder.


Uus autoklaav
lk10 autoklaavi paigaldusLisaks personali muutustele on suure hüppe teinud osakonna tehnika – alates 7. detsembrist lülitati tööle uus autoklaav. Nii Triin Arujõel kui ka Tiina Tederil jagub uue seadme jaoks kiidusõnu ning selle paigaldamine osakonna jäätmekäitlusruumi oli elamus omaette. „Ostsime uue autoklaavi koostöös Keskkonnainvesteeringute Keskusega. Korraldasime riigihanke, mille kokku panemisel seadis meie ruumi suurus, näiteks lae kõrgus ja ukse ava, äärmiselt spetsiifilised piirid," selgitab Triin Arujõe. Praegune autoklaav pärineb Prantsusmaa tootjalt Ecodas. Vana autoklaavi eemaldamine, uue sissetoomine ja seadistamine võttis aega nädalajagu. „Autoklaavi paigaldamine oli nagu täppistöö ning erinevad teenistused tegid omavahel suurepärast koostööd – autoklaav sai paika sentimeetrite täpsusega, avatud kaane ja lae vahele jääb ruumi täpselt kümme sentimeetrit," lausub Triin Arujõe. Ümberkorralduste ajal töötles kliinikumi jäätmeid koostööpartner AS Epler&Lorenz.


Üks autoklaavitsükkel kestab 40–45 minutit. Aeg varieerub vastavalt jäätmete omadustele – näiteks labori klaas purustatakse kiiremini kui operatsioonitoast pärinevad jäätmed. Kogu protsess toimub kinnises trumlis ning ükski töötaja jäätmetega kokku ei puutu. Operaatori ülesandeks on autoklaavi tööd juhtida juhtimispuldi abil. Kogu protsess on automaatne: konteinerid tühjendatakse autoklaavi spetsiaalse lifti abil, edasi suletakse autoklaav ja algab jäätmete töötlemise protsess. Esmalt toimub jäätmete purustamine, seejärel jäätmed steriliseeritakse.lk10 autoklaav


„Lisaks sellele, et meie uus autoklaav on märksa kaasaegsem ja võimsam, on kõige olulisem nüanss see, et kogu protsess toimub ühes kinnises seadmes, mingeid vaheetappe operaatoril teha ei ole vaja," toonitab Triin Arujõe. Kui operaator protsessi lõppedes purustatud ja steriliseeritud jäätmed välja võtab, läheb see otse õues asuvasse jäätmepressi.


Uus autoklaav võimaldab käidelda suuremaid koguseid ning viimaste aastaste statistika näitab ühe kasvavat jäätmete kogust. 2015. aastal tuli osakonnal käidelda 231 tonni jäätmeid, millest 85% pärines kliinikumist. Ülejäänud koguse saadavad siia teised Lõuna-Eesti haiglad ning isegi Kuressaare haigla. Triin Arujõe toob välja, et kliinikumi jäätmeid kasutatakse ühe komponendina jäätmekütuse tootmisel. „See on keskkonna mõistes oluliselt parem ja hinnatum kui lihtsalt prügi kõrvaldamine," lisab ta.


Uue osakonnajuhataja sõnul tuli uue autoklaavi soetamisel silmas pidada ka IV ohukategooria viirustega kokku puutunud jäätmete töötlemise võimalust. „Uue jäätmeautoklaavi suurem mahutavus ja kogu jäätmete töötlemise protsessi (purustamine, steriliseerimine) viimine ühte kinnisesse süsteemi loob võimaluse vajadusel ohutult käidelda tervishoius tekkivate IV ohukategooria viirustega kokkupuutunud jäätmeid," selgitab Triin Arujõe.


Uus kaasaegne desinfektsioonikamber

Eesnäärmevähk on arenenud riikides kõige levinum soliidne kasvaja meestel. Selle diagnoosimise sagedus on juba aastaid tõusva tendentsiga. Ka Eestis on viimaste aastate jooksul eesnäärmevähi uute juhtude arv iga aastaga kasvanud, kuid suremus on jäänud püsima suhteliselt stabiilsena viidates sellele, et antud varased eesnäärmevähi staadiumid kas ei ole kliiniliselt olulised või ei avaldu mitte kunagi kaebusi põhjustava haigusena. Seetõttu räägitakse viimasel ajal järjest rohkem väiksemate eesnäärmevähkide aktiivsest jälgimisest. Aktiivne jälgimine kuulub paljudes rahvusvahelistes juhtnöörides ravimeetodite hulka. Aktiivne jälgimine ei tähenda lihtsalt ravi ära jätmist, vaid need haiged käivad regulaarselt uroloogi juures kontrollil. Seisundi muutumisel rakendatakse vajadusel radikaalset ravi. Aktiivsel jälgimisel on kindlad kriteeriumid – oodatav elulemus rohkem kui 10 aastat, PSA < 10 ng/ml, PSA tihedus alla 0.2, positiivsete bioptaatide arv eesnäärme biopsial maksimaalselt kaks ja madal pahaloomulisuse aste (Gleason kuni 6).

 

Eestis kasutatakse hetkel Euroopa aktiivse jälgimise projekti kriteeriume (PRIAS – Prostate Cancer Research International Active Surveillance). Jälgimisel olevatel patsientidel määratakse PSA iga 3 kuu järel, kuid vajalikud on ka korduvad protokoll-biopsiad (aasta pärast esmast diagnoosi ja edasi 2-aastaste intervallidega), sest PSA analüüs üksinda ei pruugi alati peegeldada kasvaja arengut või progressiooni. Haiguse progressiooni korral viiakse patsient üle aktiivsele ravile. Tänapäeval võetakse eesnäärme biopsia lokaalses periprostaatilises tuimestuses ja protseduur kulgeb valutult. Proovitükkide arv sõltub patsiendi vanusest ja eesnäärmemahust.

 

Tartus alustasime aktiivse jälgimise projektiga 2013. aastal. Hetkel on meil analüüsitud andmed kuni 2014. aastani. 71-l haigel oleme võtnud juba ka esimese aasta protokoll-biopsiad. Nendest ainult 16-l (22,5%) leidsime korduval biopsial haiguse progressiooni. Teistel haigetel püsis haigus stabiilsena ja vastas endiselt aktiivse jälgimise kriteeriumitele. 16-l juhul (22,5%) kontrollbiopsial vähirakke ei leitud. Negatiivne leid ei tähenda kasvaja kadumist, vaid et see on antud hetkel väga väike ja ei pruugi alati olla tabatav. Sellisel juhul ei oma vähileid väga suurt kliiniliselt tähtsust. Käesoleval aastal on oodata suuremat aktiivsel jälgimisel olevat patsientide hulka, lisaks saame analüüsida ka juba nende patsientide kaugtulemusi, kelle jälgimine on kestnud üle kolme aasta.

 

Igal ravi- või jälgimisemeetodil on ka puudusi. Aktiivne jälgimine ei ole erand. Vaatamata sellele, et me võtame ühe protseduuri käigus eesnäärmest järjest rohkem proovitükke, võib ikkagi kõrgmaliigne kolle jääda vahel diagnoosimata. Seetõttu plaanime lähitulevikus alustada proovitükkide võtmist magnetresonantstomograafiaga kombineeritud meetodil. Niinimetatud fusion-biopsia võimaldab võtta biopsia suurema tõenäosusega just kõrgmaliigsest koldest ja vältida asjatuid proovitükkide võtmisi.

 

Mihhail Žarkovski
Uroloogia arst-õppejõud

lk2 Kai Saks NilsonHaiglaravi vajavate eakate haigete hulgas on neid, kelle probleemiks on vaid äge terviserike, muid olulisi haigusi ega toimetulekuprobleeme neil ei ole. Selliste eakate haigete diagnostika ja ravikäsitlus ei erine oluliselt keskealistest inimestest – järgida tuleks tunnustatud ravijuhiseid ning arvestada normaalse vananemisega kaasnevaid muutusi (näiteks korrigeerida ravimite annuseid). Kronoloogiline vanus üksi ei saa olla põhjuseks, miks loobuda meditsiinilisest sekkumisest, mida oleks sarnase diagnoosi ja seisundiga nooremale inimesele rakendatud, see tähendaks meditsiinieetika rikkumist.


Olukord on hoopis erinev, kui haiglasse satub eakas inimene, kelle senine kodune toimetulek on püsinud õhkõrnas tasakaalus ning see tasakaal saab mingil põhjusel rikutud. Nende haigete puhul ei ole alati päris selge, mis oli seisundi halvenemise põhjuseks, milline haigus on hetkel juhtivaks probleemiks või millist riski kujutavad endast kaasuvad haigused ja sündroomid. Need on geriaatrilised haiged, kes vajavad teistest hoopis erinevat käsitlust, ükskõik mis on nende juhtiv haigus või kus osakonnas nad ravil on (onkogeriaatria, urogeriaatria, ortogeriaatria jne). Sellistel haigetel on riskid nii diagnostiliste kui raviprotseduuride osas suured ning ravijuhiste rutiinne järgmine võib neil seisundit halvendada või koguni eluiga lühendada. Oluline on hinnata, mis probleemid ja mis järjekorras vajavad lahendamist, kas sekkumiste kahju (võimalikud ravi/ravimite kõrvaltoimed, raske talutavus, mõjud kaasuvatele haigustele) kaaluvad üles loodetava kasu (elu pikendamine, vaevuste vähendamine, elukvaliteedi parandamine või säilitamine).


Õigete otsuste tegemine eakate haigete ravis vajab aga esmalt selgust, kas tegemist on geriaatrilise haigega või mitte.


Nüüd jõuangi hapruse (frailty) kontseptsiooni juurde. Nimelt on viimasel aastakümnel välja töötatud kaunis tundlikud, kuigi mitte väga spetsiifilised metoodikad, mille alusel skriinida geriaatrilist käsitlust vajavaid eakaid, keda kutsutakse habrasteks eakateks (frail elderly). Hapruse tunnuseks on paljude organite reservide vähenemine, mille tõttu haprad eakad on ohustatud raskete tagajärgedega kehalistest või vaimsetest häiretest juba näiliselt väikeste mõjutuste tõttu nagu näiteks lihtne infektsioon, uus ravim või keskkonna vahetus. Uuringud on näidanud, et habrastel eakatel on oluliselt halvem prognoos ja suuremad tervishoiukulutused paljude haigustega seoses – südamepuudulikkus, pahaloomulised kasvajad, neerupuudulikkus, diabeet, kirurgilised haigused, niisamuti halvem prognoos pärast erakorralise meditsiini osakonnast või haiglast lahkumist. Sagedasemad haprusega seotud probleemid on kukkumine, deliirium ja liikumishäired. Niisamuti on habrastel eakatel aeglustunud paranemine, suurem risk sattuda haiglasse ja pikaajalisse hooldusasutusse ning suurenenud surevus. Mitmetel erialadel on olemas suunised habraste eakate käsitlemise eripäradest. Lisaks tuleb habrastele haigetele rakendada kõiki geriaatrilise haige käsitlemise printsiipe, kaasa arvatud sihipärane ennetus, kuna paljud probleemid (k.a deliirium ja kukkumised) on potentsiaalselt ennetatavad.


Haprus on kliiniline sündroom, mis ei kattu mõistetega multimorbiidsus, sarkopeenia või puue. Umbes 7%-l inimestest, kellel esineb haprus, ei ole diagnoositud ühtegi haigust ja 25%-l on vaid üks haigus. Lisaks haprusele eristatakse ka hapruse eelset seisundit (prefrail).

lk5 Margot.Peetsalu PregelKogu kirurgia areneb edasi seoses uute teadmiste kogunemise ja uute võimaluste tekkimisega, nii ka proktoloogia. Et uuega kaasa minna, on olulisel kohal enese täiendamine.


Aastast 2012 olen ambulatoorse kirurgia osakonnas teinud lisaks tavalisele üldkirurgilisele konsultatiivsele vastuvõtule korra kuus proktoloogilist vastuvõttu. Järjekorrad neile vastuvõttudele on väga pikad, mis näitab, et patsiente, kes vajavad proktoloogiliste probleemidega konsultatsiooni-ravi-nõustamist, on väga palju. Sageli tuleb ka haigeid, kelle probleemidest arusaamine ja lahenduste otsimine on keeruline ja küsimusi tekib rohkem kui on pakkuda vastuseid.


2015. aasta septembris toimus Dublinis Euroopa Koloproktoloogia Seltsi aastakoosolek, millel osalesin ja kuulasin Genfi Ülikooli professori Bruno Roche loengut perianaalsete fistulite ravist, mille lõpul ta kuulutas ka välja järjekordse proktoloogia koolituse, millel osalemine tundus olevat väga kõrge praktilise väärtusega. Ülekaalukalt beniigset proktoloogiat puudutavaid koolitusi ei tehta just sageli ning tänu kliinikumi arendusfondi finantseerimisele sain sellel osaleda.


Kursus viidi läbi Genfi Ülikooli haiglas proktoloogia osakonnas 1.–5. veebruaril. Kursuse kuraatoriks oli professor Bruno Roch, kuid tema kõrval esinesid spetsialistid nii Šveitsist kui ka mujalt riikidest.


Kursusel osalejaid oli kokku 37, kes olid pärit väga erinevatest riikidest, kaasa arvatud kirurgid Aasiast ja Lõuna-Ameerikast. Koolituspäevad algasid hommikul kell 8.00 või 9.00 ja kestsid 10–11 tundi. Vahele jäid lühikesed kohvipausid ja tunnine lõunaaeg. Aega ei hoitud kokku küsimuste ja diskussiooni arvelt. Kogu aeg oli võimalik esitada täpsustavaid küsimusi ja lisada omalt poolt kommentaare. Õhkkond oli äärmiselt sõbralik ja kollegiaalne ning ei märganud, et keegi oleks vaadanud kella või kiirustanud.


Kahel päeval olid ülekanded operatsioonitoast, kus kogu tegevus käis kommentaaridega ja igal hetkel saime sekkuda, et küsida ja täpsustada, mida tehakse ja milleks nii. Palju operatsioone tehti lokaalanesteesias ja perianaalne anesteesia oli ka üks käsitletavatest teemadest.


Loengutel võeti lühidalt läbi vaagnapõhja anatoomia ja füsioloogia ja ka kõik uuringud koos praktiliste kommentaaridega, mis puudutasid konkreetsete haiguste diagnostikat. Haigustest puudutati kõiki sagedasemaid (hemorroidid, fissuurid jne), kuid ka harvemaid, pidades silmas fekaalinkontinentsi ning papilloomiviirusest tingitud perianaalset patoloogiat.


Toon mõned näited temaatikast. Hemorroidide käsitluses olid väga olulisel kohal väheinvasiivsed ravimeetodid (hemorroidopeksia, üksikute hemorroidide eemaldamine vms). Ei kasutatud laialdast hemorroidaalkoe eemaldamist, mis võib viia fekaalinkontinentsini ja vähe kasutati Longo operatsiooni, kuna koolitajad on näinud väga raskete tüsistustega juhtusid, mis on muutnud nad väga ettevaatlikuks.


Pilonidaalsiinuse ravis rakendatakse harva laialdast ekstsisiooni, mille asemel eemaldati üksikud fistulid. Väga oluliseks loeti aga karvade eemaldamist haiguse piirkonnast vähemalt 3–4 kuu vältel.


Silma torkas diatermia vähene kasutamine, mida põhjendati vähema postoperatiivse valuga. Operatsioonieelsest soole puhastamisest on loobutud täiesti. Operatsiooni alguses puhastatakse piirkond tahkest väljaheitest, ei muud.


Lõpetuseks tahan öelda, et minu jaoks oli see täiendus üks paremaid, kus mul on olnud võimalik osaleda. Sellest oli minu praktilises tegevuses oluline roll: õppisin uut ja leidsin ka kinnitust oma senisele tegevusele.

 

Dr Margot Peetsalu
Abdominaalkirurgia osakond

lk6 Liina Haring TammeaidKäesoleva aasta jaanuarikuu 15. kuupäeval toimus Atlantise Konverentsikeskuses professor Veiko Vasara (16.01.1956–7.03.2015) 60. sünniaastapäevale pühendatud teaduskonverents „Mitmepalgelisus Eesti psühhiaatriateaduses."


Veiko Vasar on kahtlemata mõjutanud oma vaimsuse, koolitus- ja teadustegevuse arendamise ning haigete kliinilise käsitlemise visiooni loomisega kõiki viimastel kümnenditel Eestimaal psühhiaatria-alaseid teadmisi omandanud inimesi. Teadlasena oli ta väga mitmekülgne, huvitus unemeditsiinist, ärevuse-, depressiooni- ja psühhootiliste häirete neurobioloogilistest alustest ning oskas kahtlemata detailidesse laskudes ning üldistusi tehes kaasa mõelda ja rääkida ka teisi psüühikahäireid puudutavatel teemadel.


Mälestuskonverentsi avaloengu pidas Eestimaal alati oodatud kolleeg ja lektor dr Jakov Šlik, kes puudutas leina käsitlemise kaasaegseid seisukohti psühhiaatrilises praktikas. Seejärel said sõna doktorid Marlit Veldi, kes tegi ülevaate Eestimaal unemeditsiini valdkonnas läbi viidud uuringutest ning Triin Eller, kes rääkis kiiresti arenevast teadussuunast, nimelt probiootikumidega läbiviidud teadusuuringutest ning soolestiku nn kasulike bakterite koosluse mitmekesistamise tähenduslikkusest psühhiaatrilises praktikas. Lisaks andis kliiniline psühholoog Anu Aluoja ülevaate esmastest tulemustest Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus grupi tasandil läbiviidavast psühhoterapeutilisest sekkumisviisist, mis tugineb dialektilise käitumisteraapia meetodi abil omandatavatele toimetulekuoskuste tõhustamisele.


Konverentsi teine pool käsitles teadustegevuse suundi bioloogilise psühhiaatria valdkondades. Professor Eduard Maron meenutas doktorantuuri ajal saadud toetust oma juhendajalt, professor Veiko Vasaralt, ning rõhutas oma teadussaavutusi ärevushäirete neurobioloogiliste aluste uurimisel.


Minu ettekanne puudutas skisofreeniaspektri häirete puhul ilmnevaid kognitiivse funktsionaalsuse kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid eripärasid ning räägitud sai kliinikumi radioloogiakliinikuga koostöös valminud uuringust, milles esmase psühhoosiepisoodiga patsientidel avalduvat kognitiivset (düs-)funktsionaalsust oleme püüdnud taandada aju morfoloogilistele parameetritele. Lisaks on viimastel aastatel, algselt tänu Veiko Vasara vahendavale rollile, märkimisväärselt tihenenud psühhiaatrite ühine teadustegevus Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia ja biokeemia osakonna kolleegidega. Professor Eero Vasar keskendus oma ettekandes esmase psühhoosiepisoodi puhustele vereseerumist määratavatele põletiku- ja metabolismi biomarkerite erisustele ning koostöös professor Mihkel Zilmeri uurimisrühmaga selgunud oksüdatiivse stressi ja metaboloomika uuringute tulemustele, mis kroonilise psühhhootilise häire varajast perioodi iseloomustavad.


Konverentsipäeva lõpetas noorte psühhiaatrite poolt varasemalt üles võetud videolõik omi mõtteid esitavast professor Veiko Vasarast ning sellele järgnenud iseenesest tekkinud vaikusehetk, mis igat saalis viibijat omal moel puudutas.

 

Liina Haring
Psühhiaatrikliiniku arst-õppejõud

lk6 piret.mitt Pregel5. veebruaril 2016 kaitses Piret Mitt A. Linkbergi nimelises auditooriumis (L. Puusepa 8) filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Healthcare-associated infections in Estonia – epidemiology and surveillance of bloodstream and surgical site infections" („Haiglatekkesed infektsioonid Eestis – vereringe- ja operatsioonipiirkonna infektsioonide epidemioloogia ja järelevalve").


Töö juhendajateks olid dotsent Matti Maimets (TÜ sisekliinik) ja vanemteadur Paul Naaber (TÜ mikrobioloogia instituut).

Oponent professor Uga Dumpis, dr. med (Läti Ülikool).

 

Kokkuvõte
Haiglatekkese infektsiooni (HI) teke on seotud arstiabi osutamisega, kuid üheks oluliseks riskiteguriks on ka patsiendi enda tervislik seisund. HI avaldub kas haiglas viibides või pärast sealt lahkumist. Euroopas diagnoositakse HI igal aastal 3,2 miljonil patsiendil. Kõige enam on ohustatud intensiivravi osakonna patsiendid. Üheks sagedasemaks HI liigiks on operatsioonipiirkonna infektsioon (OPI) ning kõige raskemaks on vereringeinfektsioon (VRI). HI järelevalve on infektsioonide vältimise nurgakiviks, kuna see võimaldab leida parimat viisi HI ennetamiseks.


Oma töös selgitasime haiglatekkese VRI ja keisrilõikejärgse OPI haigestumust, surmavusmäära, riskitegureid ning haigustekitajaid. Samuti hindasime keisrilõikejärgse OPI haiglavälise järelevalve meetodi sobivust kasutades erinevaid võimalusi nagu patsientidele helistamine, küsimustik arstidele ning ambulatoorsete kaartide analüüs.


Viisime läbi kolm uuringut: VRI uuringu nii kolmes Eesti haiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) lasteintensiivravi osakonnas (LIRO) ning keisrilõikejärgse OPI uuringu TÜK naistekliinikus. Leidsime, et kolme haigla VRI haigestumus, surmavusmäär ja haigustekitajad ei erine oluliselt mujal maailmas läbi viidud uuringute tulemustest. Samas võeti uuringuperioodil vähe verekülve, mis võis mõjutada tulemust. LIRO VRI haigestumus oli kõrge, mida muuhulgas võisid mõjutada kaks bakteriaalset puhangut uuringuperioodil. Samuti mõjutasid puhangud haigustekitajate spektrit ja antibakteriaalse tundlikkuse andmeid. VRI surmavusmäär oli madal võrreldes teiste uuringutega. Peamiseks riskiteguriks mõlemas töös olid veresoonesisesed kateetrid. Keisrilõikejärgne OPI tekkis 6% patsientidel, mis on madalam võrreldes teiste uuringutega. Pärast haiglast lahkumist saime informatsiooni 95% patsientide kohta. Peaaegu pooled OPI juhud diagnoositi pärast haiglas viibimist, mis rõhutab haiglajärgse järelevalve olulisust. Riskiteguriks osutus lootekestade põletik, invasiivne loote jälgimine ja kirurgiline haavaklass III ja IV.


Edaspidi on HI vähendamisel oluline tegeleda nii leitud riskiteguritega kui ka puhangute vältimisega. VRI diagnostikaks tuleb parandada verekülvide võtmise praktikat. Meie valitud meetod osutus sobivaks keisrilõikejärgse OPI haiglaväliseks järelevalveks.

lk10 Kai Part EPLAprilli lõpus jõuab lõpule Eesti Seksuaaltervise Liidu projekt "Seksuaalvägivalla ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine", mida rahastatakse Norra finantstoetustest. Projekti eesmärgiks on seksuaalvägivalla ja inimkaubandusega seotud seksuaalvägivalla leviku ja mõjude vähendamine avalikkuse teavitamise, ohvreid abistavate teenuste loomise ning eri valdkonna spetsialistide teadlikkuse ja koostöö suurendamise kaudu. Kliinikumipoolseteks projekti eestvedajateks on dr Kai Part ja dr Made Laanpere.


Ohvrite abistamise koolitused toimusid kliinikumis kolmel korral: 14.–15. jaanuaril ja 11. veebruaril ning suure huvi tõttu täitus osalejate nimekiri kiirelt. Koolitusi pakutakse edaspidigi arstiteaduskonna täienduskeskuse kaudu.

 

Koolituse keskendus mitmele aspektile:
1) seksuaalvägivalla levimus ja mustrid, barjäärid abi otsimisel;
2) ohvri traumareaktsioonid ja kriisiabi;
3) kuidas teostada ohvri läbivaatust (uue juhendi järgi vigastuste kirjeldamine, bioloogilise materjali kogumine, meditsiinilised aspektid);
4) järelravisse suunamine.


Dr Kai Pardi sõnul pöördus 2014. aastal Eestis vägistamise tõttu politseisse 147 inimest – see on ilmselgelt jäämäe tipp. „Eestis on uuringute järgi 16% naistest kogenud elu jooksul mingit seksuaalvägivalla liiki, sh vägistamist 7%. Seksuaalvägivalda kogevad ka mehed. Meditsiinisüsteemi pöördub nii uuringute järgi kui ka kogemuste põhjal tunduvalt enam ohvreid kui politseisse, kuid puudub kindel üks koht, kust otsida abi, samuti pole olemasolevad teenused koordineeritud ning mis peamine – ohvrid pöörduvad liiga hilja. Hetkel pöörduvad üksikud ohvrid otse EMOsse, mõned ka naistearsti vastuvõtule (sageli kuid või aastaid pärast toimunut), ent suurem osa ohvritest ei pöördu abi järele. Just seda käitumismustrit meie projekt soovibki muuta – esiteks suhtumist seksuaalvägivalda, teiseks meditsiinilise ja kriisiabi kättesaadavust nii kiiresti kui võimalik pärast seksuaalvägivalla toimepanekut. See on oluline, kuna seksuaalvägivald on pikaajaliste ja raskete tervisehäirete põhjustaja. Olen kindel, et kui valmidus teenuse pakkumiseks on loodud, kasvab kindlasti ka selle kasutajate hulk," selgitab dr Part.


„Parem alustada väikeste sammudega, kui üldse mitte alustada. Antud teema olulisus on tõstatatud ka rahvusvahelisel tasandil ning Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise (nn Istanbuli) konventsiooniga. Konventsiooni ratifitseerimiseks 2017. aastal peavad olema selle artikli 25 nõuded täidetud," räägib dr Kai Part. Konventsiooni järgi peavad selle osalised läbi viima seadusandlikke või muid vajalikke meetmeid, et tagada piisaval arvul sobivaid ning kergesti kättesaadavaid vägistamisohvrite keskusi, kus on võimalik tagada arstilik ja kohtumeditsiiniline läbivaatus, toetus traumaolukorras ja ohvrite nõustamine. Käimasolevad koolitused on üks samm selles suunas, mis aitab luua tingimusi seksuaalvägivalla ohvritele teenuste pakkumiseks.

 

Teenused seksuaalvägivalla ohvrile ja examination kit

Foto: Anni Õnneleid, Ekspress Meedia
lk10 kit Anni OnneleidUuringud on näidanud, et seksuaalvägivalla ohvriks langenud isik tuleb meelsamini tervishoiusasutusse kui pöördub politseisse. „See on ka loogiline, sest ohver on sageli hirmul oma tervise pärast. Valvepersonal saab hinnata ohvri seisundit ja vigastusi, anda kriisiabi, vajadusel ta hospitaliseerida ning anda juhiseid, kuhu pöörduda järelravile," ütleb dr Part. Ent kuna seksuaalvägivallaohvrite seisundid ja käsitlus on juhtumiti vägagi erinevad, on kokku pandud asitõendite kogumise karp – examination kit. Karpi on kogutud vajalik meditsiiniline arsenal, mis on vajalik läbivaatuse tegemiseks ja bioloogilise materjali kogumiseks. Materjali kogumisel mängib olulist rolli toimingute kiirus – näiteks säilib DNA suus vaid 3 tundi, nahal 24 tundi, tupes 5 päeva. Kai Part toonitab, et kui DNA on õigesti kogutud, säilib see põhimõtteliselt igavesti. „Kui ohver soovib pöörduda politseisse, saab menetluse käigus kogutud bioloogilist materjali kasutada – see muutub siis tõendmaterjaliks, mille tervishoiuasutus annab politseile üle," toonitab dr Part. Karpide hoiustamine on riigiti erinev – näiteks Suurbritannias ei aegu seksuaalkuriteod ning seetõttu säilitatakse karpe igavesti. Eestis on esialgu plaanitav kogutud materjali säilitamisaeg kuus kuud. Justiitsministeeriumi kinnitusel on tervishoiusasutuses kogutud bioloogiline materjal ja dokumenteeritud vigastused piisavad, et nende põhjal menetluse käigus koostada kohtumeditsiiniline ekspertiis.

 

 

lk9 Mammobussi meeskond 20152015. aastal osales kliinikumi kureeritavas piirkonnas rinnavähi skriiningul esmakordselt üle 10 000 naise (10 711). Seda ennekõike tänu mammograafiabussi väga heale tööle, mida korraldavad insener-tehniline meeskond eesotsas Andrus Aavikuga ja radiograaferite naiskond eesotsas Ele Virolaineniga. Korduvalt oleme saanud naistelt mammograafiabussi töö kohta positiivset tagasisidet: väga sõbralik personal, uuringuid tehakse kiirelt ja korrektselt.


Kõige agaramalt osalesid eelmisel aastal skriiningul Jõgevamaa naised (osalus 71,1%), väga hästi osalesid naised ka Valga- ja Võrumaal (osalus vastavalt 68,7% ja 68,6%). Kiita tuleb ka Tartumaa naisi (osalus 67,7%) – siingi oli suur osa mammobussil, mis teenindas naisi lisaks Tartu linnas (Kaubamaja ja Lõunakeskuse juures). Kõigis meie teenindavates maakondades oli naiste osalus üle 60% (väikseim Järvamaal, 62,3%) ja keskmine osalus 7 maakonnas oli 66,8%.


Tagasi (täiendavatele uuringutele) kutsuti 247 naist (2,3%) ja rinnavähk on seni (osad naised on veel opereerimata) avastatud 41 naisel (3,8/1000) – 75,7% neist olid varases staadiumis, kus eduka raviga on võimalik täielik tervistumine.


Kahjuks ei saa tuleviku suhtes nii optimistlik olla. Vaatamata Eesti Radioloogia Ühingu ja skriiningumeeskondade korduvatele ettepanekutele laiendada skriiningu sihtgruppi, mida toetas ka Tartu Ülikooli poolt läbiviidud rinnavähi skriiningu audit, ei ole Eesti Haigekassa siiani seda otsust teinud. Täna on Eesti ainuke riik Euroopa Liidus, kus skriinitakse 50–62 aastaseid naisi (mujal vähemalt 50–69 aastaseid, mõnel pool ka 40–75 aastaseid naisi). Veelgi enam – kuna käesolevast aastast kutsutakse skriiningule naisi vaheldumisi aastakäikudega (ühel aastal paaris ja teisel paaritud sünniaastad), kutsutakse tänavu skriiningule vaid 6 aastakäiku (1956, 1958, 1960, 1962, 1964 ja 1966 a. sündinud naised) – seega vaid 50–60 aastased haigekassa kindlustusega naised.


Siin võiksid nii naised ise ning kui ka naisteorganisatsioonid sõna sekka öelda ja survestada haigekassat vajalike otsuste tegemisel. Kuna senine rinnavähi skriiningu ajalugu on selgelt näidanud, et skriining päästab elusid, on mille nimel võidelda!


Loodame siiski, et senine edukas töö saaks veelgi edukamalt jätkuda ka tulevikus. Meie (skriiningumeeskond) oleme selleks igal juhul valmis ja ootame kõiki sihtgrupi naisi uuringule!


Skriiningule registreeruda saab tööpäeviti kell 8–16 telefonil 741 9411.


Kingi endale kindlustunne!


Dr Sulev Ulp
(rinnavähi skriiningu koordinaator kliinikumis)
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

2015. aasta oli spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku sporditraumatoloogia keskusele igati edukas. Kokku tehti 526 erinevat operatsiooni. Enim väärib neist esiletõstmist kahe uuendusliku ravimeetodi lisandumine – põlvemeniski implantaadi paigaldamine ja kollageenipõhise kõhrkoe taastamismaterjali kasutamine liigeskõhre defektide ravis.


lk7 Leho RipsEsimene põlvemeniski implantaat paigaldati Tartu Ülikooli Kliinikumis 2015. aasta veebruaris ning protseduuri viisid läbi dr Madis Rahu ning dr Leho Rips (vt ka „Sporditraumatoloogia keskuses paigaldati põlvemeniski implantaat". Kliinikumi Leht, juuni 2015). Kui dr. Madis Rahu alustas Eestis sarnaste protseduuridega 2012. aastal, siis Hollandi tunnustatud ortopeedi, professor Rene Verdonki eestvedamisel on meniski implanteerimisi tehtud juba aastast 2009. Mujal maailmas kasutatakse veel ka kollageenimplantaati (Menaflex) ning alates aastast 1992 on kasutuses meniski allograft (külmutatud doonormenisk).


Meniskiimplantaat Actifit on tehtud polüuretaanist ning õmmeldakse artroskoopilisel meetodil puuduva meniski asemele. Implantaat meenutab meekärje laadset svammi. Paigaldamise järgselt migreeruvad patsiendi enda rakud implantaadi karkassi sisse ning toimub meniskisarnase koe reproduktsioon.


Dr Leho Ripsi sõnul olid kõik kolm 2015. aastal teostatud implantaadi paigaldamise operatsiooni n-ö kombineeritud lõikused: „Kõnealustel patsientidel taastasime ka eesmised ristatisidemed. Varasemad taastumisjärgsed hindamised on näidanud, et kombineeritud operatsioon annab sageli paremaid tulemusi, kui isoleeritud meniski implanteerimine," sõnab dr Rips.


Ta toonitab nii kliinilise kui ka radioloogilise preoperatiivse hindamise tähtsust: „Patsiendid, kellele kaalutakse implantaadi paigaldamist, on eelistatult noored ja aktiivsed 35–40 aastased inimesed. Meniskist peaks olema säilinud parameniskaalne kude ning kõhrekahjustus ei tohi ulatuda suurtel aladel luuni. Implantaadi kandidaat peab olema valmis tihedaks koostööks ning pikaks taastumiseks. Pärast operatsiooni suunatakse patsient kohe taastusravi osakonda, kus jätkatakse umbes kahe nädala pikkuse individualiseeritud taastumisprogrammiga. Esimesel aastal toimuvad füsioterapeudi kontrolli all progresseeruva mahu ja intensiivsusega treeningud ning kontrollvisiidid arsti juurde 3ndal, 6ndal ja 12ndal kuul, kus hinnatakse MRT uuringu järgselt meniski seisundit. Täielikuks taastumiseks ja protseduuri edukuse lõplikuks hindamiseks kulub vähemalt aasta," kirjeldab dr Rips.
2015. aastal paigaldati sporditraumatoloogia keskuses Actifit põlvemeniski implantaat kolmele patsiendile. Kõigil on taastumine kulgenud ootuspäraselt.


lk7 Madis RahuTeine uuenduslik meetod, mis 2015. aastal esmakordselt sporditraumatoloogia keskuses kasutusele võeti, on Amedrix-i poolt välja töötatud ChondroFiller süstid. Tegemist on kollageenipõhise materjaliga, mida kasutatakse isoleeritud väikeste ja keskmise suurusega 3. ja 4. astme kõhrevigastuse puhul. Süstematerjali toodetakse rotisaba kollageen I-st (rat tail collagen I), mis sarnaneb inimeste sidekoe, naha, kõõluste ning luude kollageen I-ga.


Protseduuri eeliseks on üheetapilisus ja miniinvasiivsus. „Vedelik süstitakse kõhre defektile ning ajaga täitub geelmaterjal patsiendi enda rakkudega, mis algatavad kahjustunud koe ülesehitusprotsessi. Geelmaterjal aktiveerib kollageen II tootmist, mis on kõhrekoe peamine koostisosa," kommenteerib dr Rips.


Ka selle protseduuri puhul valitakse patsiente, kes on noored, füüsiliselt aktiivsed ning kellel on sobiv selgepiiriline kõhrekahjustus. Taastumisel tuleb järgida spetsiifilist, igale liigesele väljatöötatud füsioteraapiaprogrammi saavutamaks maksimaalse ravitulemust.


2015. aastal tehti artroskoopilisi protseduure ChondroFilleriga kokku neljale patsiendile. Kahel patsiendil põlveliigesesse, ühel hüppeliigesesse ja ühel suure varba põhiliigesesse. Kõnealustest patsientidest ühel kasutati põlveliigese vigastuse ravis mõlemat meetodit: Actifit implantaadi paigaldust, ristatisideme taastamist ja ChondroFiller süsti.


Nii Actifit põlvemeniski implantaadi paigaldamist kui ka ChondroFiller vedeliku süstimist teevad kliinikumis dr Leho Rips ja dr Madis Rahu. Antud implantaadid haigekassa hinnakirja veel ei kuulu ning seetõttu on sporditraumatoloogia keskus neid kompenseerinud võimaluste piirides oma rahalistest vahenditest. Seetõttu on operatsioonide arv piiratud ja valikukriteeriumid kitsad.

 

Dr Leho Ripsiga vestles Helen Kaju

lk6 KNF EMG masinagaVahetult enne jõule külastas Närvikliinikut dr Anna Rostedt Punga Uppsala Ülikooli Haigla Kliinilise Neurofüsioloogia osakonnast. Dr Punga on tunnustatud neurofüsioloog, kelle senine uurimistöö on puudutanud erinevaid neurofüsioloogia ja müasteeniaga seotud teemasid – alusuuringutest kuni kliiniliste teadustöödeni. Sealhulgas erinevate müasteenia biomarkerite otsingud, neuromuskulaarse sünapsi molekulaarsed uuringud, üksik-kiu elektromüograafia (inglise keeles single fibre electromyography – SFEMG) arendamine, elustiili mõjurid müasteeniale ja müasteenia mõju elukvaliteedile.


Dr Punga esines Eesti Kliinilise Neurofüsioloogia Seltsi egiidi all korraldatud müasteenia-alasel seminaril loengutega ja viis läbi üksik-kiu elektromüograafia (SFEMG) uuringu demonstratsiooni. See keeruline, ajamahukas ja kogemusi nõudev uuring on Eestis ja Tartus olnud pikka aega kättesaadav, kuid oli väga innustav näha, kuidas seda viib läbi selle ala tõeline spetsialist ning kuulata tema soovitusi ja näpunäiteid, kuidas uuringut paremini ja täpsemini teha. SFEMG meetod töötati välja just Uppsala Ülikooli neurofüsioloogide poolt ja see võimaldab neuromuskulaarse ülekande häireid, sealhulgas müasteeniat, täpsemini diagnoosida.


Uppsala on läbi neurofüsioloogia ajaloo olnud kohaks, kus on õppimas käidud ja mille järgi on Eesti neurofüsioloogia üksused oma tööd kujundanud. Suur osa Tartus, Neuroloogia osakonna elektroneuromüograafia (ENMG) kabinetis, kasutatavatest nii perifeersete närvide haiguste, lihashaiguste kui neuromuskulaarse ülekande häirete uurimiseks kasutatavate uuringute protokollidest on kooskõlas Uppsala keskuses kasutatavatega. Dr Punga on viimaste aastate jooksul korduvalt Tartus tehtud uuringuid konsulteerinud, kasutatud meetodeid kontrollinud ja soovitusi andnud.


Lisaks seminarile juhendas dr Punga ka esimeste pool-avatud meetodil võetud lihasbiopsiate võtmist närvikliiniku ENMG kabinetis. Selle meetodi puhul on tegemist uue võimalusega, mis Skandinaavias kuulub neurofüsioloogia kabinetis tehtavate protseduuride hulka, kuna võimaldab vahetult peale lihase töö hindamist elektromüograafial võtta vajalikust kohast kohe lihasbiopsia. Protseduuri käigus võetakse lihasest koetükk konhotoomi abil läbi väikese nahalõike. Nii on patsiendile biopsia võtmise protseduur kiirem ja vähem tüsilik. Pool-avatud meetodil lihasbiopsia võtmisega plaanime jätkata.


Nüüdseks juba mõnda aega kestnud koostöö dr Anna Rostedt Punga ja Uppsala neurofüsioloogia osakonnaga on andnud olulise panuse arendamaks neurofüsioloogilisi meetodeid närvikliinikus. Meie väikesele üksusele on hindamatu väärtusega see kõrvaltvaataja pilk, erapooletu kriitika ja mitmed uuendused, mis selle tulemusel on sisse viidud. Panustame selle koostöö jätkumisele, millele lisab lootust eelmisel aastal käivitunud ja dr Pungaga koostöös läbiviidav müasteenia kliiniline uuring.

 

Maarika Liik
neuroloogia arst-õppejõud

lk5 Kai Part EPLNaistekliiniku naistenõuandla arst-õppejõud Kai Part osaleb kliinikumi arengufondi toetusel Manchesteri Ülikooli (Suurbritannia) seksuaalvägivalla keskuse kursusel Forensic and Medical Examination for Rape & Sexual Assault Course (FMERSA). St. Mary Seksuaalvägivalla Keskus (www.stmaryscentre.org) on vanim Suurbritannias omataoliste seas ja üks vanimaid Euroopas. See on loodud 1986. aastal ja kokku on keskusest abi saanud üle 15 000 seksuaalvägivalla ohvri. Keskuses pakutakse multidistsiplinaarset esmast abi ja järelravi, samuti juhendatakse uute keskuste loomist mujal Suurbritannias ja viiakse regulaarselt läbi rahvusvahelisi täiendõppe kursusi.

 

Kursusel käsitletakse vägistamisohvritele multidistsiplinaarse abi pakkumist tervishoiusüsteemis (meditsiinilised, psühholoogilised, kohtumeditsiinilised, sotsiaalsed, legaalsed aspektid). Kursuse käigus külastatakse seksuaalvägivalla ohvrite abistamisega seotud asutusi ja õpitakse praktiliselt laste ja täiskasvanud ohvrite (kohtu)meditsiinilist läbivaatust, tõendmaterjali kogumist, professionaalse tunnistuse koostamist, psühholoogilise abi andmist. Kursusel käsitletakse ka seksuaalsel teel levivate infektsioonide käsitlust seksuaalvägivalla ohvril.


Kursus lõpeb sertifitseerimisega. Kursus hõlmab neli 3-päevast sessiooni aastal 2016 (19.–21.01., 15.–17.03., 13.–15.09. ja 11.–13.10.). Koolituse programm: https://www.stmaryscentre.org/professional-area/st-marys-training-and-events/

 

Kuigi seksuaalvägivald (SV), sh vägistamine, on Eestis väga levinud (alates 15. eluaastast on SV kogenud 13% naistest; seksuaalvägivalda kogevad ka mehed) ning selle lühi- ja pikaajalised tervisemõjud on suured, pöördub praegu abi järele vaid väike osa ohvritest (puuduvad teenused). Õigeaegsel pöördumisel tervishoiuasutusse on võimalik ühemomentselt koguda ja talletada tõendid (ja hiljem neid kasutada menetlusprotsessis), teha meditsiiniline läbivaatus, anda kriisiabi, suunata ohver järelravisse ning toetada politseisse pöördumist – see kõik aitab ennetada seksuaalvägivallast tingitud negatiivseid tervisemõjusid. Eestis praegu selline abi ohvritele puudub, kuid selle väljaarendamist nõuab Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise (Istanbuli) konventsioon, millega Eesti on liitunud. Seni on Norra rahastusega projektis „SV ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine" (Eesti Seksuaaltervise Liit partnerluses Tartu Ülikooli Kliinikumi, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Eesti Kohtuarstliku Meditsiini Instituudi, sotsiaal- ja justiitsministeeriumi, politsei- ja piirivalveametiga) tehtud ettevalmistused pädevate meeskondade töölehakkamiseks 2016. aasta maist Tartus, Tallinnas, Ida-Virus ja Pärnus. Koostatud on juhis meedikutele ja protokoll seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuseks, esmase kriisiabi pakkumiseks ja järelraviks; asitõendite kogumise karp (examination kit); koolitamisel on praegu 250 haiglates töötavat meedikut (sh 40 meedikut kliinikumist); koolitatud on politseinikke, prokuröre ja kohtunikke; kooskõlastatud on ministeeriumidevaheliselt ja tervishoiuasutustes seksuaalvägivalla ohvrite abistamise vajalikkus ja võimalikkus. Projekti algatajateks ja juhtideks on olnud naistearstid Kai Part ja Made Laanpere kliinikumi naistekliinikust.

 

Seksuaalvägivalla ohvrite esmane abistamine hakkab plaanikohaselt toimuma Tartus, Tallinnas, Ida-Virus ja Pärnus valdavalt haiglates töötavate meeskondade baasil ja järelravi peamisel seksuaaltervise kliinikutes Tartus ja Tallinnas. Vajalik lisafinantseerimine (psühhosotsiaalse kriisiabinõustaja visiidid, arsti lisategevus vägivallaohvritelt asitõendite kogumiseks; teenuse koordineerimine valitud tervishoiuasutuste vahel) on plaanitud sotsiaalministeeriumi poolt alates maist 2016. Ka naistekliiniku arengukavas 2016–2019 on plaanitud seksuaalvägivalla ohvrite multidistsiplinaarse abi väljaarendamine koostöös erakorralise meditsiini osakonna ja seksuaaltervise keskusega.

 

Kliinikumi Leht

4. detsembril, kui Eesti Logopeedide Ühing tähistas oma 27. aastapäeva, jagati ka aasta logopeedide tiitlid. Aasta meditsiinilogopeedi tiitli pälvis Reet Veenpere, kes töötab kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonnas.


lk9 Reet Veenpere NilsonKui laureaadilt küsida, mis tunnustuse taga peitub, tuleb tema sõnul minna aastates tagasi. „Selles tuleks näha meie põlvkonna logopeedide suurt koostööd ning kogemusi, mida on võimalik omandada ainult ajaga töö käigus. Logopeedilise tegevuse algus ulatub aastasse 1955, kui Tartu Kliinilise Haigla kõrva-nina-kurguhaiguste osakonna juurde loodi professor Elmar Siirde algatusel surdologopeediakabinet," selgitab Reet Veenpere. Tolleaegse kabineti koosseis oli väike ning vastuvõtt vaid ambulatoorne. „Mina liitusin selle kabinetiga 1976. aasta jaanuaris kliinilise praktika järgselt ja jätkasin samas pärast ülikooli lõpetamist. Surdologopeediakabineti juhatajast, Hilja Alevist, sai minu vaimne ema. Kabinet tegeles paljuski samasuguste juhtumitega nagu tänapäeval, ainult diagnostika- ja ravimeetodid olid erinevad. Pöördumised olid seotud nii hääldusvigade, kogeluse, rinolaalia, surdohaiguste ja tasakaaluhäiretega," meenutab Reet.


Kuulmiskeskus, nagu see tänagi eksisteerib, sai alguse 1993. aastal, kui valmis L. Puusepa polikliiniku maja. Logopeedi juurde kuulmiskeskusesse tulevad patsiendid on enamasti kuulmise ja kõne probleemidega, nii lapsed kui täiskasvanud. Aega meditsiinilogopeedi juurde saab kinni panna kliinikumi registratuurist pere- või eriarsti saatekirjaga.


Küsimuse peale, mille poolest erineb meditsiinilogopeed haridussfääris töötavast logopeedist, ütleb Reet Veenpere, et meditsiinilogopeedi töö on rohkem seotud meditsiiniga. „Koostöös arstidega saame teha erinevaid meditsiinilisi uuringuid, näiteks häälepaelte ja neelamisfunktsiooni häirete määramine ning erinevad objektiivsed kuulmisuuringud. Meil on enam võimalusi patsientide instrumentaalseteks uuringuteks," selgitab ta. Tema töökarjääri ajal on logopeedia teinud suure arengu: „Näiteks 1976. aastal õpetasime larüngektomeeritud patsiente söögitoru kaudu häält tegema. See oli väga raske ülesanne, paljud ei tulnud sellega toime. Ent nüüd, pärast kõri eemaldamist, paigaldatakse enamasti kõri protees, mille kaudu hääle ja kõne tekitamine on oluliselt lihtsam." Ka kaasaegsed kuuldeaparaadid ja sisekõrvaimplantaat on muutnud logopeedi tööd – auditiiv-verbaalset õpet kasutati ka varem, ent nüüd, tänu kaasaegsele tehnoloogiale, on see märksa efektiivsem. „Siit on selgelt näha, et logopeedia üksi ei arene, vaid sõltub meditsiinitehnika arengust. Selge on ka see, et tänu pidevalt täienevale diagnostikale on meil olemas aina täpsemad diagnoosid, mille abil paranevad ka ravitulemused," toonitab Reet Veenpere.


Kuulmiskeskuses käivad abivajajad saab jagada peamiselt kaheks – patsiendid, kellel on kõneprobleemid ning patsiendid, kes on vaegkuuljad. „Kõneprobleemidega patsiendele piisab teinekord ühekordsest konsultatsioonist ja kodustest harjutustest, aga on ka neid, kes jäävad pikemalt ravil käima. Vaegkuuljate puhul tuleb kaaluda vastavalt probleemi suurusele implantaadi või kuuldeaparaadi paigaldamist. Pärast seda peab patsient käima seadet programmeerimas ning jätkuvad ka konsultatsioonid logopeedi ja vajadusel psühholoogiga," räägib logopeed.


2016. aasta on nimetatud kõrvakliinikus kuulmiskeskuse aastaks. Kuulmiskeskuse aasta tegevuste kaudu tutvustatakse Eesti audioloogia hetkeseisu ja tulevikusuundasid ning juhitakse tähelepanu kuulmis- ja kõneprobleemidega patsientide ravile. Toimub diagnostika- ja ravimeetodite täiustamine ja tööle on asumas Suurbritannias koolitatud noored audioloogid.

 

Aasta meditsiinilogopeed Reet Veenpere:
- lõpetas logopeedia esimeste lendude seas;
- on terve karjääri jooksul töötanud ülikooli haiglas;
- on pidanud nii loenguid kui ka praktikume tudengitele;
- pärast ülikooli lõpetamist osales Moskvas hääleteraapia kursusel, et alustada Tartus häälehäirega patsientide ravi. Koostöös LOR arstide, dr Siirde ja dr Särgavaga sai kogemuse häälehäirega patsientide raviks;
- osales polikliinikute logopeedide töö korraldamisel enne logopeedide liidu loomist;
- alustas kliinikumis koostöös dr Kalniniga huule- ja suulaelõhega laste ravi, mis jätkus hiljem koos dr Sootsiga;
- on olnud logopeedia atesteerimiskomisjoni üks loojaid ning pikaaegne kutsekomisjoni liige;
- nõustas ja toetas esimesi implantaadi saajaid alates 2000. aastast.

lk9 Katrin Kruustyk

 

 

 

Otorinolarüngoloogia arst-õppejõud Katrin Kruustük: Olen Reet Veenperega koos töötanud pea 20 aastat. Kuulmislangustega patsientide käsitlemine nõuab tihedat meeskonnatööd. Hindan Reeta väga eelkõige tema professionaalsuse ja meeskonnatöö oskuse tõttu. Rõõmustan talle antud tiitli üle ja loodan väga jätkuvale tegusale koostööle!

 

 

Reet Veenperega vestles Helen Kaju

Jaanuar 2016, kirurgiakliinik, abdominaalkirurgia osakond
Palun avaldada südamlikud tänud mind opereerinud dr Toomas Tikule ja tema meeskonnale, dr Simo Saarniidule, tema meeskonnale ja raviarst Karmo Talile, kes minu tervise edasise parendamise kavandas. Suured tänud abdominaalkirurgia statsionaari kogu perele!

 

Jaanuar 2016, stomatoloogiakliinik, näo- ja lõualuudekirurgia osakond
Näo- ja lõualuudekirurgia osakonna töötajatele on mul ainult kiidu- ja tänusõnu. Kõik, kellega meil kokkupuudet oli, olid väga sõbralikud ja vastutulelikud.

 

Jaanuar 2016, sisekliinik, reumatoloogia-sisehaiguste osakond
Avaldame kiitust õdedele ja hooldajatele hea ja hoolitseva suhtumise eest. Kiitus ja jätkugu jõudu edaspidiseks!

 

Jaanuar 2016, kirurgiakliinik
Suur tänu dr Toomas Ellerveele ja kõigile osakonna töötajatele, kes minu eest hoolitsesid ja mind terveks ravisid. Soovin teile edaspidiseks samasugust entusiasmi ja hoolitsust haigete ravimisel!

 

Jaanuar 2016, kõrvakliinik
Soovin kogu südamest kiita õde nimega Svetlana Karalene. Nii hoolsat, avatud, toetavat ja mõistvat õde ei ole ma patsiendina veel kohanud. Sellel õel on eriline oskus muuta ka kõige ebameeldivamad protseduurid patsiendi jaoks meeldivaks. Professionaal suure algustähega ja südamega töö juures. Selline töötaja teeb au kogu kliinikumile! Kiidusõnad on loomulikult ära teeninud ka samast kabinetist dr Reet Tikk, kes on omakorda arst suure algustähega!

Psühhiaatriakliinikus on saanud traditsiooniks valida töötajate tunnustamiseks aasta parimad töötajad. Parimate välja selgitamiseks olid 2015. aasta lõpus psühhiaatriakliiniku osakondadesse üles seatud hääletuskastid. Igaüks sai anda hääle tema meelest tiitlit väärivale kolleegile.


Parima töötaja preemiaks on väike rahasumma ja mõni meene või raamat. Samuti nimesilt, kus lisaks nimele ja ametile kirjas ka aasta parima tiitel.

 

Aasta parimad 2015 psühhiaatriakliinikus


Arst: dr Kadri Koch
Aasta noorarst: dr Tiia Matsi
Aasta psühholoog: Kärolin Kajalaid
Aasta õed:
Kertu Raudla, akuutosakond
Tiiu Tali, ambulatoorne osakond
Veronika Kannes, üldpsühhiaatria keskus
Liili Saar, laste ja noorte vaimse tervise keskus
Hooldajad:
Hannes Leinola, akuutosakond
Tuuli-Reet Taimalu, laste ja noorte vaimse tervise keskus
Heidi Lang, üldpsühhiaatria keskus
Tugipersonal:
Ivi Obziniš, akuutosakond
Külliki Veigel, laste ja noorte vaimse tervise keskus

Tervisliku arengu ja terviseriskide ennetamise seisukohast on lastel ja noortel soovituslik liikuda iga päev vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Tartu ülikooli liikumislabor mõõtis vahemikus detsember 2014 kuni mai 2015 objektiivselt liikumisandurite abil üle-eestiliselt 472 õpilase liikumisaktiivsust koolinädala jooksul. Uuringust selgus, et koolipäevadel liikus vastavalt liikumisaktiivsuse soovitustele 31% esimese kooliastme ning vaid 18% teise kooliastme õpilastest. Koolis viibitud aja jooksul kogutud mõõdukas kuni tugev kehaline aktiivsus moodustas ligikaudu veerandi päevasest liikumisaktiivsusest, samas kui Suurbritannias ja Soomes on vastav näitaja 30–40%. Eesti koolilaste uuringu järgi, vaatamata sellele, et kehalise kasvatuse tunnist kolmandik veedeti kehaliselt mitteaktiivselt (seistes, istudes), panustas kehaline kasvatus oluliselt laste päevasesse liikumisaktiivsusesse. Nimelt oli kehalise kasvatusega koolipäevadel ligikaudu 13 minutit rohkem soovituslikku liikumisaktiivsust kui päevadel kui kehalist kasvatust ei olnud. Üldise madala liikumisaktiivsuse kujunemisel on oma roll ka organiseeritud spordis osalemisel – nimelt ilmnes, et organiseeritud spordis ei osale 42% õpilastest. Huvitav on siinjuures fakt, et nendest õpilastest, kes liikumissoovitusi ei täitnud, osales ligikaudu viiendik vähemalt kolm korda nädalas organiseeritud spordis. Antud tulemus viitab, et treeningutel osalemine pole alati piisav soovitusliku igapäevase liikumisaktiivsuse saavutamisel.


Kuigi õpilaste liikumisaktiivsus koolipäevadel on madal, näitavad andmed, et koolis kogutud liikumisaktiivsus panustab oluliselt kogu päeva liikumisaktiivsusse. Seetõttu on vajalik planeerida ja ellu viia tõenduspõhiseid sekkumisi, mis toetaks õpilaste liikumisaktiivsust ning vähendaks kehaliselt mitteaktiivset aega koolipäeva erinevates osades – nii koolis, teel kooli ja koju kui ka vabal ajal peale kooli.

 

Kerli Mooses
Arstiteaduskonna sporditeaduste ja füsioteraapia instituut

 

lk8 Eve UntTaastusravi ja füsiaatria vanemarst-õppejõud Eve Unt: On teada, et Eesti täiskasvanud elanikkonna üldine kehalise aktiivsuse tase on madal ning samal ajal näitab ülekaalulisus ja rasvumine tõusvat trendi. See, et koolilaste kehalise aktiivsuse tegelik tase vanuses 8–11 eluaastat on nii madal nagu antud uuringutulemused näitavad, on mõtlemapanev. Ja teada on tõsiasi, et viimase 10 aastaga on ülekaaluliste laste arv kahekordistunud. Tõenäosus, et nendest lastest sirguvad kehaliselt väheliikuvad täiskasvanud, on küllaltki suur. Samas madal liikumisaktiivsus täiskasvanueas seostub omakorda mittenakkuslike krooniliste haiguste kõrgema haigestumus- ja suremusriskiga.


Spordiarstide vaatevälja satuvad lapsed ja noorukid, kes on keskmisest Eesti lapsest ja noorukist oluliselt aktiivsemad – nende treeningkoormused jäävad vahemikku 5–20 tundi nädalas. Küll võib noorsportlaste sihtrühmal täheldada tendentsi, et igapäevategevusi hõlmav liikumine (jalgsi käimine, jalgrattaga sõitmine, mängulised tegevused jne) on suhteliselt madal kui mitte olematu. Samal ajal võivad laste treeningutega seotud koormused olla liiga suure intensiivsusega ja/või ühekülgsed, põhjustades omakorda ülekoormusprobleeme ja seda isegi siis, kui koormuste maht pole väga suur.


Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikul (Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Ülikool) on koostöös ülikooli liikumislaboriga plaanis läbi viia taolisi liikumisanduritega uuringuid ka noorportlastel.
Lastele ja noorukitele (vanuses 5–17.a) suunatud liikumissoovitused leiab: http://liikumislabor.ut.ee/liikumissoovitusedhttp://liikumislabor.ut.ee/liikumissoovitusedhttp://liikumislabor.ut.ee/liikumissoovitused.

lk12 MesimummJõulurõõm sai lastekliinikus alguse siis, kui saabus esimene kingitus heategijalt, Kaidi Rosenberg´ilt, kes kudus 20 paari sokke meie väikestele patsientidele.


Tartu Loomemajanduskeskuse laste poolt tehtud joonistused tõid rõõmu kliiniku neuroloogia- ja neurorehabilitatsiooni osakonna patsientidele näituse näol. Väikestel patsientidel oli võimalus koos loomemajanduskeskuse noortega meisterdada ka jõuluehteid.


Eesti Lastekirjanduse Keskus saatis kliinikumi lasteosakondades olevatele raamatukarussellidele uusimat lastekirjandust.


Jätkuvalt on meie patsientide suur sõber Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindus, kes jätkas ka sel jõulukuul oma traditsiooni ning käis lastekliiniku patsiente kingitustega üllatamas. Kingituste jagajaks oli nagu alati Esimumm Mesimumm. Rõõm on näha naerusuiseid lapsi ja toredaid vanemaid.


Naerata Ometi MTÜ korraldas sedapuhku juba seitsmendat aastat projekti "Jõulud haiglas", mille raames toodi koostöös heade partnerite ja toetajatega jõulurõõmu pühad haiglas veetvatele lastele. Projekti raames viidi haiglas viibivatele lastele kingitusi üle terve Eesti.


Muutmaks pimedaid ja vihmaseid õhtuid lastekliinikus olevatele lastele ja nende vanematele mõnusamaks, organiseerisid Minu Unistuste Päev vabatahtlikud lastekliinikus kaks kinoõhtut. Filmivaatamise kõrvale pakuti koostöös Cinamoni ja Maximaga popcorni, puuvilja ning mahla. Meeleolu loomiseks olid ruumis erinevate lastefilmide postrid. Istuda sai nii toolidel kui ka mõnusatel pehmetel patjadel. Pärast filmi said lapsed kingituseks kaasa võtta filmide postreid ning värvimise ning nuputamise lehti.


Ka Jõgevamaa Gümnaasiumi 10G klassi õpilased otsustasid jõulude ajal teha head ravil viibivatele lastele. Nii käiski klassi esindus koos klassijuhatajatega muusikalise üllatusega jõulumeeleolu loomas kõigis lastekliiniku statsionaarsetes osakondades.


Traditsiooniliselt käib kliinikumi lasteosakondades lastele jõuluõhtul kingitusi jagamas jõuluvana isiklikult. Kommikotid oli valmis pannud Tartu Tarbijate Kooperatiiv.


Kui tavapäraselt külastab patsiente alates veebruarist üks teraapiakoer, siis jõulukuul tuli külla lausa kolm teraapiakoera. Nii patsiendid kui ka nende vanemad olid koertest vaimustuses.


Lisaks kinkis Eesti Metsameistrite OÜ lastekliinikule kaks televiisorit.


Täname kõiki heategijaid pühendatud aja ning heade tegude eest! Lapsed, nende vanemad ja personal tänavad teid!

 

Marika Metsoja
Lastekliiniku ülemõe kt

lk6 taastusravi koolitusTartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku kardioloogilise taastusravi meeskond koosseisus arst-õppejõud Maie Ojamaa, füsioterapeudid Livian Laaneots ja Evelin Avi ning Tartu Ülikooli doktorant Ellen Lurje osalesid täienduskoolitusel „Preventive Cardiology, Sports Cardiology and Exercise Based Rehabilitation", mis toimus Berni Ülikooli Haiglas 9.–13. november 2015 Bernis, Šveitsis.


Antud täienduskoolitus oli organiseeritud Euroopa Kardioloogide Seltsi, Euroopa Kardiovaskulaarhaiguste Preventsiooni ja Taastusravi Assotsiatsiooni ning Südamepuudulikkuse Assotsiatsiooni poolt. Koolitusel oli 172 osalejat 39-lt maalt, kellest 40 olid lektorid. Koolituse korraldajaks kohapeal oli Berni Ülikooli Preventiivkardioloogia ja spordimeditsiini üksuse juht professor Matthias Wilhelm.


Kahel esimesel koolituspäeval olid loengud kardiovaskulaarhaiguste ennetusest. Meeldejäävaimaks neist oli Hugo Saneri EUROASPIRE (European Action on Secondary Prevention by Intervention to Reduce Events) uuringu tutvustus, millest jäi kõlama, et kardiovaskulaarset suremust alandavad nii tänapäevased ravimid kui ka 1. aastal pärast akuutset sündmust (nt südamelihase infarkt) läbitud kardioloogiline taastusravi programm võrdselt 20%. Ravimite kasutamist jälgivad patsiendid suure täpsusega (60–91%), samas kardioloogilise taastusravi programmis osaleb ainult 15–20% patsientidest. Edaspidi osutub kardioloogilise taastusravi ennetav osakaal veelgi olulisemaks, kuna suremus nendel patsientidel, kes jätkavad taastusravi programmides, väheneb 47%, ometi on osalusprotsent taastusravi programmides edaspidi vaid 5–8%. Sama uuringu raames anti 51%-le patsientidele soovitusi osaleda kardioloogilise taastusravi programmides ja nendest, kes alustasid, lõpetasid programmi 72%. Kardioloogiline taastusravi on tõenduspõhine ravimeetod (IA-IIa) ja 100% tervise edendajaid peavad seda oluliseks, aga paraku vähem kui 20% kardioloogidest ja vähem kui 2% haiglate administratsiooni esindajatest peavad kardioloogilist taastusravi oluliseks valdkonnaks kaasaegses meditsiinis.


Suurt tähelepanu pühendati koolitusel digitaalse tervishoiu erinevatele süsteemidele, millega loodetakse säästa väga palju elusid ja tervishoiu kulusid. E-tervishoius on olulisel kohal krooniliste haiguste monitoorimine, telemeditsiin, telerehabilitatsioon ja haiguste ennetuse võimalused.


Lähitulevikus, 26.–28. oktoobril 2016, toimub Euroopa e-kardioloogia ja e-tervise kongress Berliinis, kus neid teemasid käsitletakse juba põhjalikumalt.


Sanjay Sharma ja Matthias Wilhelmi ettekanded andsid põhjaliku ülevaate spordikardioloogiast ja olid samas väga praktilise suunitlusega. Suure tähelepanuga käsitleti äkksurma juhtusid noortespordis ning vajadust Euroopa spordiga seotud äkksurma juhtumite registri moodustamiseks. Rõhutati ennetuse seisukohast olulisi terviseuuringuid noorsportlastel. Massimo Piepoli tegi põhjaliku ülevaate kardioloogilise taastusravi ajaloost ja kaasaegsetest võimalustest Euroopas.


Kõikidel päevadel oli võimalik otselülituste vahendusel jälgida kardiopulmonaalse seisundi hindamist nii südamehaigetel kui sportlastel. Jälgisime otselülituste abil ja ka kohapeal kardioloogiliste patsientide taastusravi programme. Samuti saime juurde uusi teadmisi südamehaigete taastusravi programmide koostamiseks ja läbiviimiseks.


Koolitusel osalemine andis lisaks teoreetilistele teadmistele ka uusi praktilisi kogemusi. Senini oleme kardioloogiliste taastusravi II ravietapis põhiliselt kasutanud aeroobseid treeninguid, kuid uuemad suunad lubavad lisaks teha nii jõutreeningut kui ka intervalltreeningut. Koolitus andis võimaluse oma teadmisi ja kogemusi jagada paljude eri maade spetsialistidega ja saadud kontaktid annavad võimaluse ka edaspidi vahetada erialaseid teadmisi ja kogemusi. Füsioterapeutidele toimusid eraldi töötoad, kus arutleti aktiivselt kardioloogilise taastusravi teemadel.

 

Samas võime tõdeda, et võrreldes teiste Euroopa riikidega oleme oma südamehaigete taastusravi programmide ülesehituse ja läbiviimise osas samal tasemel teiste Euroopa riikidega. Meil on olemas aparatuur, teadmised ja 20-aastane kogemus südamehaigete taastusravi planeerimisel ja läbiviimisel.

lk5 Kai JoersNovembri alguses toimus Tallinnas konverents „Emakakaelavähi diagnostika – mis on uut?". Konverents oli interdistsiplinaarne, osavõtjate hulgas oli nii patolooge, meditsiinilaborite esindajaid kui ka günekolooge.


Momendil on just emakakaelavähi diagnostikas Eestis toimumas mitmeid muutusi ja lõpeb ka etapp „Riiklik vähistrateegia aastateks 2007–2015". See andis idee teha vahekokkuvõtte toimunust ja sellest, mida on meil tulevikust oodata.


Emakakaelavähk on maailmas kolmas kõige sagedasem kasvaja naistel, vaatamata sellele, et see on üks väheseid pahaloomulisi kasvajaid, mida on olnud võimalik ennetada läbi sõeluuringu ning nüüd ka vaktsineerimise teel.
Konverentsi esimene ettekandja Mari Nygard Norra Vähiregistrist tegi kokkuvõtte Eesti Vähiregistri andmete põhjal läbi viidud uuringust, kus selgus, et aastatel 1998–2008 diagnoositi Eestis 1826 esmast emakakaelavähi juhtu, millest 1555 olid lamerakk-kartsinoomid, 116 adenokartsinoomid ning 155 muu morfoloogiaga kasvajad. Emakakaelavähi patsiendi keskmine vanus oli 54 aastat. Lamerakk-kartsinoomi standarditud haigestumuskordaja oli vahemikus 12,7–17,9/105, haigestumus oli kõrgeim vanuserühmas 40–49 aastat. Adenokartsinoomi haigestunute keskmine vanus ületas 60 aastat. Uuritud ajavahemikus suurenes lamerakk-kartsinoomi haigestumuskordaja aastas 2,2% (95% UV 0,8–3,6) ja adenokartsinoomi haigestumus 8,0% (95% UV 4,9–12,3). Mari Nygard tegi kokkuvõtte, et vaatamata sellele, et Eestis on ligi kümme aastat toiminud sõeluuringuprogramm, on emakakaelavähi haigestumuskoormus Eesti naiste hulgas tõusnud ning on kõrge võrreldes Põhjamaade ja teiste Euroopa riikidega.


Seega on arvatavalt emakakaelavähi sõeluuringul Eestis mitmeid probleeme. Üks neist on kindlasti organiseeritud sõeluuringu madal hõlmatus.


lk7 emakakaelavahi konverents2Dr Lee Padrik tõi konverentsil välja, et emakakaelavähi organiseeritud sõeluuring algas Eestis üleriigiliselt aastal 2006. Sõeluuringu sihtrühma kuuluvad naised vanuses 30–55 eluaastat, kellele tehakse konventsionaalne Pap-test, negatiivse tulemuse korral iga 5 aasta järel. Organiseeritud sõeluuringu üheks suuremaks probleemiks on naisrahvastiku madal hõlmatus, mis on aastaid püsinud 20–24% piires. Samas on oportunistlike sõeluuringute osakaal Eestis väga kõrge. 2013. aastal teostati oportunistliku sõeluuringu raames 143 751 Pap testi, s.o 91% kõikidest Eestis tehtavatest Pap testidest.


Dr Mari Nygard rääkis ka konverentsil Norra kogemusest võitluses emakakaelavähi vastu. Selle ettekande jooksul said saalisolijad võrrelda Eesti ja Norra kogemust. Dr Mari Nygard sõnul alustati Norras riikliku vaktsineerimisprogrammi raames aastal 2009. Norras viiakse läbi 12 aastaste tüdrukute vaktsineerimist HPV tüüpide 16, 18, 6, 11 vastu. Hetkel on ligi 80% Norra 12-aastastest tüdrukutest saanud 3 HPV vaktsiinidoosi. Samuti viidi 2015. aastal sisse neljas Norra maakonnas viie aastase intervalliga HPV-testi põhine sõeluuring. Tulenevalt uuema, HPV NAAT meetodi kasutuselevõtust väheneb vajadus uurida naisi iga kolme aasta järel (Norra PAP-il põhinev sõeluuring oli 3-aastase intervalliga). Nooremate, HPV vaktsiini saanud naistel hulgas väheneb ebanormaalsete Pap-testide osakaal ning väheneb vajadus kolposkoopia ja raviprotseduuride järele. Norras oodatakse, et järgmise 20 aasta jooksul hakkab langema HPV-ga seotud pahaloomuliste kasvajate esinemus, emakakaelavähk muutub pigem erandiks ja skriiningutestide arv täiskasvanud naiste seas väheneb.

lk6 Maret Lepplaan DianaUntSissejuhatus
Audioloogia, nagu ka nimi viitab, on teadus kuulmisest. Antud definitsioon on mõnevõrra lihtsustatud, sest tänapäeval hõlmab kliiniline audioloogia nii kuulmise kui ka tasakaaluhäirete patsientide diagnostikat, ravi ja rehabilitatsiooni. Audioloogia iseseisva erialana on suhteliselt noor, selle ametlik algus küündib vaid 70 aasta tagusesse perioodi. Aja jooksul on audioloogia nii kliinilise erialana kui ka teadusharuna väga suuri edusamme teinud – on asutatud erialaseltse, koostatud ravijuhendeid ning on toimunud märkimisväärne progress auditoorse süsteemi talitluse (toimimise) mõistmises. Eesti audioloogia areng on käsikäes käinud ülemaailmse audioloogia arenguga. Sisekõrvaimplantatsioonidega alustati juba 2000. aastal ja luukuulmisimplantatsiooniga 2009. aastal; vastsündinute kuulmis-skriining on osutunud väga edukaks, hõlmates lausa 98% vastsündinutest aastal 2012 (hõlmates 2012 aastaks 98% vastsündinutest) („Vastsündinute kuulmise skriiningu projekti 2004–2012 auditi aruanne", 2013) ja palju muud. Viimase aja sündmusteks on ettevalmistusprotsessi käivitumine ajutüveimplantatsiooniks kahele lapsele Veronas, Itaalias ning Eesti Audioloogia Seltsi asutamine 2015. aastal.

 

Kaasaegne audioloogia kui meeskonnatöö edulugu
Audioloog puutub oma töös kokku erinevate vanusgruppidega teostades muuhulgas nii vastsündinute kui ka vanurite kuulmisuuringuid ja rehabilitatsiooni. Kuulmise uurimiseks kasutatakse erinevaid objektiivseid uurimismeetodeid, kuid funktsionaalset kuulmist saab hinnata vaid käitumuslike uuringute põhjal. See omakorda nõuab subjektiivsete uuringute kohandamist vastavalt patsiendi seisundile ja arengulisele vanusele. Arusaadavalt on väikelaste ja täiskasvanute vajadused äärmiselt erinevad, mida peab kuulmisrehabilitatsiooni läbiviimisel arvestama. Ka tasakaaluhäiretega patsientide populatsioon on väga eripalgeline. Antud patsientkonna puhul on teaduslikult demonstreeritud kõrgemat esinemissagedust depressiooni, paanikahäirete ja ärevushäirete osas (Bigelow, 2015). Eelnimetatuid eripärasid silmas pidades vajavad kuulmishäirete ja tasakaaluhäiretega patsiendid ning nende lähedased holistlikku lähenemist. Seda suudab saavutada vaid hästitoimiv meeskond. Koostööd teevad erinevate erialade esindajad nagu näiteks neuroloogid, geneetikud, pediaatrid ja otorinolarüngoloogid. Kuulmisrehabilitatsioonis on asendamatud nii logopeedid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid kui ka kuuldeaparaatide ja sisekõrvaimplantaatide programmeerijad. Tasakaaluhäirete puhul oleks suur kasu ka füsioterapeudist. Eelpool toodut arvesse võttes peaks loodavasse audioloogia õppekavasse olema tihedalt integreeritud erinevate siduserialade ained nagu näiteks neurofüsioloogia, geriaatria, pediaatriline audioloogia, teadustöö meetodid ja statistika.

 

Tulevikuplaanid

lk12 movemberMovember on ühendsõna inglise keelse moustache (vuntsid) deminutiivist „mo" ja Novembrist.


Movember iga-aastase sündmusena sai alguse Austraalias 2003. aastal, kui grupp mehi käis välja idee kasvatada novembrikuu jooksul vuntse heategevuslikul eesmärgil. Sündmus hakkas maailmas levima ja 2014. aastaks osalesid juba 21 riigi aktivistid, olles alates liikumise algusest kogunud heategevuseks 485 miljonit eurot, et toetada meeste tervisega seotud projekte.


Vuntse kandev uroloog ei ole Maarjamõisa väljadel tegelikult sugugi mitte uudne nähtus, meenutades siinkohal tuntud urolooge: dr Gennadi Timbergi, dr Ülo Zirelit, dr Enno Ahset ja dr Peeter Teeäärt.


Käesoleva aasta novembris uroloogide ülahuulele kasvav karvkate on aga siiski just nimelt movembri ideoloogiast lähtuv. Pilkupüüdev vunts juhib tähelepanu eesnäärme vähile kui kõige sagedasemale meestel esinevale uro-onkoloogilisele patoloogiale, aga ka meeste tervisele üldisemalt.


Toimub heategevuslik korjandus hiljuti loodud uue patsientide organisatsiooni – Eesti Eesnäärmevähi Liidu (Registrikood 80390423; Raua 16A-15, Tallinn 11111; Swedbank HABAEE2X konto EE872200221062848568) toetuseks ja 25. novembril kell 8.00 on võimalik A. Linkbergi nimelises auditooriumis kuulata eesnäärmevähi teemalist ettekannet.

 

Dr Andres Kotsar
Uroloogia ja neerusiirdamise osakond

lk5 Kai Part EPL12. novembril 2015 kell 14.00 kaitses Kai Part A. Linkbergi filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Sexual health of young people in Estonia in a social context: the role of school-based sexuality education and youth-friendly counseling services" („Eesti noorte seksuaaltervis sotsiaalses kontekstis: kooli seksuaalhariduse ja noorte nõustamiskeskuste roll").


Juhendajad: professor Helle Karro (MD, PhD, TÜ naistekliinik) ja juhtivteadur Mati Rahu (PhD, TAI).

Oponent: dotsent Dan Apter, MD, PhD, (Helsingi Ülikool, Väestoliito ülemarst, Soome).


Kokkuvõte:
Noorte seksuaaltervist mõjutab lisaks individuaalsetele teguritele sotsiaalne keskkond: noorte seksuaalõiguste tunnustamine, seksuaalharidus ja noortesõbralikud terviseteenused, kuid ka domineerivad sooga ja seksuaalsusega seotud hoiakud ning üldine riskiv tervisekäitumine. Eestis viidi 1996. aastal kõigi kooliastmete õppekavasse kohustuslik inimeseõpetus, mille kaudu jõudis seksuaalharidus järgneva kümnendi jooksul enamikuni õpilastest. Paralleelselt loodi noorte nõustamiskeskuste võrgustik, mis pakub tasuta seksuaaltervisealast teavet ja nõustamist. Kas ja millist mõju on need sammud avaldanud Eesti noorte seksuaaltervise näitajatele?
Teismeliste (15–19-aastaste) raseduste võrdlev uuring Euroopa Liidus näitas, et Eestis on olnud üks kiireimaid teismeliste raseduste langusi 2001–2010. Teismeliste raseduste esinemise märgatav kõikumine riigiti on seletatav noorte seksuaaltervise teenuste, soodsate rasestumisvastaste vahendite ja seadusega tagatud turvalise abordi kättesaadavusega.


Kahe küsitlusuuringu tulemused näitasid, et seksuaalhariduse saamine koolis oli 4,6 korda sagedamini seotud heade seksuaaltervisealaste teadmistega neidude ja noormeeste hulgas ning 2,7 korda sagedamini tõhusate rasestumisvastaste meetodite kasutamisega noorte naiste hulgas. Noortel naistel ilmnes seos tõhusate rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja noorte nõustamiskeskuste külastamise vahel ning kõrge rahulolu nende teenustega. Siiski on ebatõhusate rasestumisvastaste meetodite kasutamine noorte, eriti mitte-eesti emakeelega naiste hulgas levinud – see näitab, et märkimisväärne osa naistest on ohustatud plaanimatust rasedusest. Mõlemast soost teismelistel leiti tugev seos suitsetamise ja purju joomise ning varase seksuaalelu alustamise vahel. See näitab, et varane seksuaalelu alustamine moodustab osa üldisest riskikäitumisest. Neidudel ilmnes veel seos traditsiooniliste sooga seotud hoiakutega, mis tõendab nende rolli seksuaalsusega seotud otsuste tegemise protsessis.


Seega on tõenäone, et kooli seksuaalharidusel koos noorte nõustamiskeskustega on olnud märkimisväärne roll teismeliste raseduste ennetamisel Eestis.


Professor Helle Karro: Kai Pardi doktoritöö käsitleb noorte seksuaaltervise olukorda Eestis ja uurib, millist mõju avaldavad kooli seksuaalharidus ja noorte nõustamiskeskused.
Oma töös analüüsib ta teismeliste rasedusi nii Eestis kui kogu Euroopa Liidus, kooli seksuaalhariduse mõju teismeliste raseduste ennetamisel, varase seksuaalvahekorraga seotud riskitegureid, tõhusate kontratseptsioonimeetodite kasutamist noorte hulgas ning noortesõbralike seksuaaltervise teenuste rolli.


Uurimistöö tähtsus seisneb selles, et esmakordselt analüüsitakse sotsiaalse konteksti, seksuaalhariduse ja noortesõbralike teenuste koosmõju noorte seksuaaltervisele ja -käitumisele. Kai Pardi töö tulemuste põhjal on võimalik arendada tõenduspõhiseid meetmeid seksuaaltervise edendamiseks ning riskikäitumise vähendamiseks.

 

lk10 Soulbus

Soulbus projekti (Building Social Capital by Improving Multicultural Competence in Higher Education and Labour Market) eesmärgiks oli parendada koostööd kõrgkoolide ja praktikabaaside vahel, et teadvustada suurenevat multikultuursust ühiskonnas ning suurendada usaldust tervishoiutöötajate ja nende, tihti erineva kultuurilise taustaga, tulevaste kolleegide vahel. Projekt sai alguse 1. oktoobril 2013 ning päädis kaheosalise e-kursusega 30. septembe il2015. Projektist võtsid osa mitmed riigid üle Euroopa. Eesti koostööpartneriteks olid Tartu Tervishoiu Kõrgkool ja Tartu Ülikooli Kliinikum.


Kaheaastane koostöö erinevate koostööpartnerite vahel on toonud kaasa 2-osalise e-kursuse, millest kumbki osa annab 5 EAP-d, kokku 10 EAP-d. Projekti A-osa on ingliskeelne ja sisaldab üldist multikultuurset kompetentsi ning on pühendatud üliõpilaste juhendajatele mõistmaks erinevast kultuurist tulevate üliõpilaste eripära ning projekti B-osa, mis on riigikeeles, sisaldab rahvuskultuuri ning on mõeldud juhendajatele abimaterjaliks üliõpilastele meie oma kultuuri tutvustamiseks ning aitamaks neil paremini toime tulla meie ühiskonnas.


Saksamaalt pärit tudeng Anja räägib: „Ma soovisin minna tegelikult Soome, aga kõik kohad olid täis. Seega tulime me Lilliga Eestisse. Ilma ühegi eelarvamuseta. Saksamaal on praegu külmem, kui siin. Meil sadas juba lundki. See on meie esimene osakond praktikal olla ja inimesed on siin (onkoteraapia osakonnas) toredad! Nii hea on tulla tööle, kus isegi inglise keelt mitte oskavad hooldajad ja õed tervitavad sind su omas keeles või kasutavad lihtsalt üksikuid saksakeelseid sõnu, mida nad teavad. See on vahel nii naljakas ja samas tekitab sinus väga sooja tunde. Ja patsiendidki tänavad mind saksa keeles! Ma loodan, et ka teistes osakondades on sama tore. Ma proovisin „kama" jogurtit ja see maitses mulle! Kamajahu ei ole ma veel päris valmis ostma (naerab), aga ma guugeldasin juba retsepte."

Anja ise on väga soe ja sõbralik üliõpilane ja suudab luua kontakti patsientidega hoolimata keelebarjäärist. Ta räägib õdede tööst Saksamaal, kui raske see on ning kui suured on osakonniti sisemised pinged. Õe amet Saksamaal ei ole väga prestiižne. Osakonnas kasutatavad masinad ja aparaadid on talle tuttavad. Ta leiab, et Soulbusi e-kursus on väga hea idee ja oluline õppevahend neile, kes on huvitatud erinevustest teistest kultuuriruumidest pärit inimestega suhtlemisest.


lk10 marshmellow challangeSoulbus projekti mõlemaid osi on võimalik lugeda ja läbida interaktiivselt ning need on kättesaadavad ka tasuta platvormidelt (A-osa: https://oppimateriaalit.jamk.fi/soulbusecoach/ ja B-osa: http://soulbuseesti.weebly.com/). Kursus on tasuline juhul, kui läbija soovib saada selle eest tagasisidet oma tehtud ülesannete kohta ning EAP-sid. Projekt on integreeritud praktikajuhendajate jätkukursusena kolmandaks osaks ja seda haldab Eestis Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Kursust on võimalik läbida ka ilma praktikajuhendajate jätkukursust läbimata, kuid baaskursus võiks olla läbitud, kuna Soulbus projekti B-osa on seotud baaskursusel läbituga. Nii A- kui ka B-osa on võimalik võtta eraldi kursustena.

 

Projekti partnerid:
• Soome: JAMK University of

Applied Sciences / GLORIA, Multicultural center
• Sloveenia: College of Nursing Jesenice / University Clinic of Respiratory and Allergic Diseases Golnik
• Holland: Saxion University of Applied Sciences / Solis
• Soome: LAMK / Harjulan settlementti                                                                                                                                                                        
• Horvaatia: University of Zagreb / Centre for Education „Goljak" Zagreb                                                                                                                                       

• Eesti: Tartu Tervishoiu Kõrgkool / Tartu Ülikooli Kliinikum                                                                                                                                                          
• Konsultandina osalevad projektis ka õppejõud USA-st: School of Social Work, San José State University, SAD


Lisainformatsioon projekti koduleheküljel: http://www.jamk.fi/en/Research-and-Development/RDI-Projects/Soulbus/Etusivu/ ja projekti blogis: http://blogit.jamk.fi/soulbus/ 

lk10 EU soulbus 

 

 

 

Heleri-Mall Roosmäe
radio- ja onkoteraapia osakonna õde

Käies erinevatel konverentsidel, kus räägitakse tööst diagnostikalaborites ja sellest, kuidas seda paremini korraldada, on hakanud paratamatult silma, kui erineva tasemega on eri riikide diagnostikalaborite tase ja nende organisatoorne pool. Vaadates kõike seda, tekkis idee, et korraldada just Ida-Eurooa riikidele kursus, kus saaksid kokku vastavate riikide laborite kontrolli institutsioonid ehk akrediteerimiskeskuste assessorid ja laboratooriumide esindajad.


Tänu sellele ideele korraldati projekti Eastern European Network for Sexual and Reproductive Health, SA Eesti Akrediteerimiskeskuse ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlabori ühiste jõududega 23.–25. mail 2015 Tallinnas kursus "Laboratory quality management systems today and development perspectives in the Baltic Region". Kursusel oli 32 osavõtjat 8-st riigist (Moldovast, Poolast, Aserbaidžaanist, Ukrainast, Valgevenest, Gruusiast, Venemaalt, Eestist). Kursuse viisid läbi Viktor Krutob ja Kaire Tõugu Eesti Akrediteerimiskeskusest (EAK) ning Agnes Ivanov ja Kai Jõers kliinikumi ühendlaborist. Kuna meditsiinilaboritele on äsja välja antud uus standardi ISO15189 versioon, siis keskendutigi kursusel vastava standardi nõuete selgitamisele. Kursuse läbiviijad olid ühelt poolt kontrollorganisatsioon, EAK ja laboratoorium, kes nõuded ellu viib, mistõttu oligi kursus osalejatele huvitav – muidu igavavõitu standard räägiti lahti nii teoreetilise poole pealt kui ka praktiliste näidetega. Kursuslased jagati ka töögruppidesse, kus laboris tuli läbi mängida nii olulisi auditeid kui ka metoodikate verifitseerimisi. Sellise interaktiivse kursuse eeliseks on see, et inimestel tekivad head suhted oma riigi sees eri institutsioonide vahel ja ka eri riikide vahel. Kolme päevaga sõbrunevad kursuslased ning neil ei ole tulevikus probleeme üksteise käest erialalist nõu küsida.


Kursusest sai aga innustust just Ukraina Akrediteerimiskeskus, kes koju jõudes hakkas tõlkima meditsiinilaborite standardit ISO15189 ukraina keelde, mida seni ei olnud. Samuti alustati intensiivseid läbirääkimisi kohalike laboratooriumitega, et ka nemad oma kvaliteedijuhtimissüsteeme ühildaksid just Euroopa nõuetega. Augustikuus Ukrainat külastades oli juba standardi tõlge kinnitamiseks olemas ja ka laboratoorium, mis võiks esimesena minna akrediteeringule, mille kvaliteedijuhtimissüsteem vastab uue standardi nõuetele.

 

Kai Jõers
Ühendlabor