Seoses puhkuste perioodi algusega tuletame meelde, et selleks, et dokumentide läbivaatamine, kooskõlastamine ja kinnitamine seisma ei jääks, on DHS-is võimalus anda teada oma eemalolekust ning määrata endale asendaja. Vastavate toimingute aktiveerimist kirjeldavad juhendid on kättesaadavad DHS-i avalehel.

 

Hele Punga
Kantseleiteenistuse direktor

Neinar Seli asutas 2008. aastal Tartu Kultuurkapitali juurde meditsiini valdkonna alakapitali, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiumile kandideerivad kliinikumi töötajad oma avaldatud teaduspublikatsioonidega. Konkurss toimub kahes kategoorias, arvestatakse viimase kalendriaasta jooksul avaldatud publikatsioonide arvu ning viimase viie kalendriaasta jooksul enim avaldatud teaduspublikatsioone.


Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku onkoloogia eriala vanemarst-õppejõud dr Jana Jaal. Dr Jaal on ametis ka Tartu ülikoolis hematoloogia-onkoloogia õppetooli juures vanemteadurina ning on mitmete erialaseltside liige. Kliinikumi konverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile antakse viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendium autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.


lk3 Jana JaalVanemarst-õppejõud Jana Jaal: „On äärmiselt meeldiv, et kliinikum tunnustab Neinar Seli sihtkapitali stipendiumifondi abil inimesi, kes lisaks tavatööle jõuavad tegeleda ka teadustööga ning publikatsioonide avaldamisega. Kui vaadata viimasele viiele aastale (2010–2014) tagasi, siis peab tõdema, et sellesse perioodi jääb minu jaoks palju olulisi teadustöid alates loomkatsetest vähiravist tingitud kõrvaltoimete patogeneesi selgitamiseks kuni kogu Euroopat hõlmanud harva esinevate kasvajate epidemioloogiliste ja kiiritusravi kättesaadavust puudutavate uuringuteni. Väga olulise osa moodustavad ka minu esimese juhendatud doktoritööga (Marju Kase „Multiformne glioblastoom: võimalused parandamaks kasvajavastase ravi efektiivsust", kaitstud 20.02.15) seotud publikatsioonid ning Eesti Arsti erinumbris „Noored ja vähk" ilmunud Eesti noorte vähki haigestumust kajastanud eestikeelsed teadusartiklid. Tänan kõiki kaasautoreid ning tööandjat motiveeriva tunnustuse eest!"


Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2014. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap. Professor Õunap töötab ühendlabori geneetikakeskuse juhatajana, Tartu ülikooli arstiteaduskonnas kliinilise geneetika professorina ning on tegev mitmete erialaseltside nõukogudes ja juhatustes.


lk3 prof OunapProfessor Katrin Õunap: „Mul on väga hea meel olla Neinar Seli stipendiumi laureaat 2014. aasta publikatsioonide eest. 2014. aastal sain ma Eesti teadusagentuurilt personaalse uurimistoetuse "Haruldaste haiguste avastamine lastel" ning kogu möödunud aasta teadustegevus kulges selle projekti käivitamise tähe all.


Möödunul aastal avaldasime me mitmeid artikleid huvitavatest haruldastest geneetilistest haigusjuhtudest nii koostöös väliskolleegidega kui ka oma Eesti töögrupiga. Haruldaste haiguste kirjeldamine ja oma kogemuse jagamine on väga oluline kliinilises geneetikas, kuna see annab võimaluse paremini mõista nende haiguste olemust ja patogeneesi. Oleme korduvalt puutunud kokku situatsiooniga, kus diagnoosime patsiendil päriliku haiguse, mida on kirjeldatud varasemalt ainult ühes või paaris publikatsioonis, ning seal olev info on olnud väga väärtuslik nõustamaks seda konkreetset patsienti."


Neinar Seli sihtkapitali stipendiumid antakse üle 22. mail kliinikumi kevadkonverentsil Dorpati konverentsikeskuses.

2014. aastal laekus kliinikumi 634 avaldust. Avaldused on jagunevad tänuavaldusteks, kaebusteks ja ettepanekuteks ning kõik kolm kategooriat võivad esineda ka ühes avalduses. 634 avalduse peale oli võimalik eristada 492 tänuavaldust, 112 ettepanekut ning 196 kaebust.


Kliinikumi 2014. aasta tänuavalduste põhjal avaldasid patsiendid enim tänu dr Priit Tammjärvele ning dr Arno Uppinile.


lk8 Priit Tammjarv P. TeesaluDr Priit Tammjärv, südamekliiniku kardiokirurgia osakonna arst-õppejõud oli tagasisidest liigutatud: „Olen väga meeldivalt üllatunud kuuldes sellisest positiivse tagasiside hulgast. Kiire elu- ja töötempo tõttu kipuvad osad jutud ju vahel rääkimata jääma. On selleks siis piiratud vastuvõtuaeg või toimetamised osakonnas. Sellele vaatamata pean ma õigeks püüdlust leida hetki, et arutada nii raviküsimusi kui ka lihtsaid elulisi tegemisi. On ju lihtne küsida, kas kartul kasvab sel aastal jõudsalt, kuidas elavad jahimehed või kuidas ilm tervist mõjutab? Sellised inimlikud momendid spetsiifilise ravitöö kõrval on patsiendi jaoks tegelikult olulised. Mulle osaks saanud positiivne tagasiside on hea põhjus jätkata oma tööd samamoodi või veelgi paremini."


• „Olen liigutatud sellest, kui põhjalikult ja igakülgselt uuriti ja raviti minu haigust. Tänan raviarsti dr Priit Tammjärve, kirurgi, kes mind opereeris, füsioterapeuti, õdesid ja põetajaid."
• „Suured tänud dr Priit Tammjärvele minu ravi korraldamisel ja ravi edukusel!"
• „Dr Priit Tammjärv – enesekindel (vahel isegi naeratas), kuulab alati – arst, keda õppisin usaldama nii nagu oleks ta ainuke. Aitäh!"

 

lk8 Arno Uppin P. TeesaluDr Arno Uppin, hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakonna arst-õppejõud kommenteeris tunnustust nii: „Olen meeldivalt üllatunud niisugust tagasisidet saades. Tänan kõiki oma patsiente selle eest, et nad on rahul minu töö ja tegemistega. Ühtlasi soovin neile jõudu ja tugevat tervist!"


„Tänan südamest dr Arno Uppinit, kes tegi mulle operatsiooni. Kõik parimad kiidusõnad kuuluvad talle. Juba tema nägemine ja ilmumine palatisse annab haigele jõudu ja usku."
• „Septembri hommikul toimus operatsioon, mille sooritas suurepäraselt dr Arno Uppin. Avaldan tänu doktorile ja kogu osakonna personalile, kelle abi ja hoolega õnnestus mul taastuda raskest operatsioonist ühe nädalaga."

 

Professor Hele Everaus, hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja: „On väga hea meel patsientidepoolse tagasiside üle – dr Arno Uppin on oma tegevusega lisaks tublidele ravitulemustele võitnud ka patsientide usalduse. Viimane on arsti professionaalsuse aspektist väga oluline."

lk5 Vallo Tillmann teaduspreemia Jassu Hertsmann2015. aasta riikliku arstiteaduse teaduspreemia laureaadiks valiti kliinikumi lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmann. Teaduspreemia vääriliseks hinnati professori teadus- ja arendustöö „Diabeedi teket ja arengut mõjutavad tegurid". Kliinikumi Leht küsis professor Tillmanni käest kolm küsimust.


Professor Vallo Tillmann, pälvisite 2015. aasta riikliku teaduspreemia meditsiini valdkonnas oma uurimuse eest. Palju õnne! Mida see tunnustus teile tähendab?
See on eeskätt tunnustus rahvusvahelisele teadusprojektile DIABIMMUNE ja seal osalenud lastekliiniku 12-liikmelise meeskonna tublile tööle.


Teie uurimistöö kannab nime „Diabeedi teket ja arengut mõjutavad tegurid". Mida või keda te täpsemalt uurisite?
Peamiseks eesmärgiks oli uurida hügieeni hüpoteesi paikapidavust 1. tüüpi diabeedi (1TD) tekkes. Nimelt on 1TD esinemisageduse tõusu üheks põhjuseks peetud elukeskkonna standardite ja hügieeni paranemist. Kliinikum osales 2008–2014 Helsingi Ülikooli lastehaigla professor Mikael Knipi poolt juhitud projektis DIABIMMUNE, kus uuriti lapsi Soomest, Eestist ja Venemaa Karjalast. Neis riikides erineb 1TD haigestumus kuni 6 korda (kõrgeim Soomes, madalaim Karjalas). Projektis oli 2 uuringurühma. Esimese moodustasid vastsündinud, kellel oli kõrgenenud geneetiline risk 1TD tekkeks. Selleks määrati HLA II klassi geenid ligi 9000 vastsündinul, kes sündisid Tartu, Espoo ja Petrozavodski linna sünnitusmajades ajavahemikus 2008–2010. Naistekliinikus juhtis seda tööd Pille Teesalu, kes sellega suurepäraselt hakkama sai. Suured tänud kõigile ämmaemandatele, kes uuringus osalesid. Jälgimisuuringusse haarati 343 last Tartust, 418 last Espoost ja 122 last Petrozavodskist, keda jälgiti kuni 3. eluaastani. Seda tööd vedasid Tartus dr Aleksandr Peet ja lasteõde Irina Apevalova. Lisaks läbivaatusele võeti lastelt igal visiidil ka vereproov, nad täitsid päevikut dieedi, ravimite ja haigestumiste kohta, koguti jooksvalt kümneid roojaproove, aga ka proove rinnapiimast, kodutolmust ja joogiveest. Teise uuringurühma moodustasid 1575 3-aastast last Espoost, 1681 last Lõuna-Eestist ja 323 last Petrozavodskist, keda uuriti ka 5-aastaselt. Selle uuringu peamised läbiviijad Tartus olid lasteõed Arle Urbola ja Karin Tammik.
Tegemist oli väga mahuka uuringuga, kus ainuüksi Eestis tehti kliinikusse kokku üle 5500 uuringuvisiidi. See oli meie lastekliiniku meeskonnale, kuhu lisaks ülalmainitutele, kuulusid veel dr Anne Ormisson, Sille Vahtra, Maarja Lombiots, Ene Täht, Hele Rüga, Juta Ernits ja Pille Kool, tõeline väljakutse, millega saadi suurepäraselt hakkama. Tunnustamist väärivad kindlasti ka need 2024 Eesti peret, kes uuringus osalesid. Minu sügav kummardus ja tänu kõikidele neile!


Kui lühidalt kokku võtta, siis mis olid peamised tulemused?
Varasemalt näidatud seos kõrgenenud geneetilise riski ja suurema sünnikaalu vahel selles uuringus kinnitust ei leidnud, kuid kõrgeima riskiga lapsed kasvasid kahel esimesel eluaastal oluliselt aeglasemalt, seda eriti Eestis. Seega on diabeedi väljakujunemiseks neutraalse või kaitsva genotüübiga lastel vajalik suurem insuliiniresistentsus kui lastel, kelle geneetiline risk on suur. Samuti leidsime, et vahetult enne diabeedi autoantikehade teket suureneb IGFBP-3 kontsentratsioon veres, mis loob uusi võimalusi nende tekke mõjutamiseks Sellel teemal on valmimas dr Aleksandr Peedil doktoritöö. DIABIMMUNE projekti raames kogutud andmete põhjal leiti, et nabaväädiverest võetud genoomi transkriptoom erines Eesti ja Soome lastel oluliselt Karjala omast. Nimelt esines Karjalas sagedamini kokkupuudet ligandidega, mis seostuvad toll-like retseptoritega, mistõttu on Karjala vastsündinute immuunsüsteem rohkem välja arenenud kui Eesti ja Soome lastel ning kinnitab hügieeni hüpoteesi 1TD tekkes juba üsasiseselt. Eesti lastel, võrreldes Soome omadega, oli veres madalam D-vitamiini tase, kuid see ei mõjutanud diabeedi autoantikehade tekkimist ega FOXP3 ekspressiooni. Samuti leiti, et Th17 rakkude suurem plastilisus oli soetud pankrease β-rakkude kiirenenud destruktsiooniga, mis annab alust kasutada seda haiguse progresseerumise markerina. DIABIMMUNE uuritavate kaasabil leiti, et lastel, kelle kodu 2–5 km raadiuses oli rohkem metsa ja põllumaid, esines vähem atoopilist sensibiliseerumist. Seos avaldub tõenäoliselt läbi keskkonna mikrobioomi toime inimese naha mikrofloorale, eeskätt Proteobacteria osakaalule, ja seeläbi immuuntolerantsusele. Seega on väga oluline, et laps puutuks juba varakult kokku nn rohelise keskkonnaga. Minu arvates kõige huvitavam seni avaldatud tulemustest selgus koostööst professor Xavieri töörühmaga Broad instituudist USA-s. Nimelt, ajaperioodil, mis jäi esimeste diabeedi autoantikehade ilmumise ja haiguse avaldumise vahele, vähenes neil lastel, kellel tekkis diabeet, oluliselt soolemikroobide liigirikkus. Selle foonil esinesid aga infektsioone soodustavate mikroobiliikide arvu lühiajalised tõusud. Need tulemused kinnitavad, et soole mikroflooral on oluline roll diabeedi väljakujunemisel ja mõjutades soole mikrofloorat, saame haiguse avaldumist edasi lükata.

 

Kliinikumi Leht

lk12 Peeter KrosmannAprillikuus olid L. Puusepa 6 maja renoveerimistööd jõudnud nii kaugele, et ka kunstnikud Peeter Krosmann ja tema kaasautor Nadežda Tšernobai said kunstihanke võidutööga „Aed" algust teha.


Ennekõike teeb kunstitöö eriliseks sgrafiito tehnika – maali tehnika, kus seina peale kantakse üksteise peale mitu kihti erinevat värvi krohvikihti ning seejärel kraabitakse kavandatud kujutis kuni soovitud värvikihini. L. Puusepa 6 hoones on maal kavandatud rohelistes ja naturaalsetes mullatoonides, mõjudes rahuliku ja helgena. Teos koosneb aluskrohvist, mustast krohvikihist, seejärel rohelisest ning kõige viimasena valgest kihist. „Krohvikihte me ise peale ei kanna, selleks on meil abiks suurepärane maaler Irina Gritsai, kes on valmis kõike katsetama ja proovima," kiidab oma meeskonda Peeter Krosmann. Kuna üks krohvikiht on 5–8 mm paks, siis kulub selle kuivamiseks umbes kaks nädalat, kuid lõpptulemusena jääb lubjakrohv väga tugev. Värviline krohv säilib hästi ega nõua erilist hooldust – näiteks vanimad säilinud sgrafiito maalid on üle tuhande aasta vanad. Kunstnike sõnul on ka L. Puusepa 6 hoonesse valitud sgrafiito tehnika seetõttu, et rõhutada hoone ajaloolist ja arhitektuurilist väärtust. „Selles tehnikas loodud tööd on võrreldes tahvelmaaliga monumentaalsemad, nad on ajas püsivad ja pisut ruumilised. Kuigi sgrafiito teostamise ajamahukuse ja kõrge hinna tõttu on seda tehnikat viimasel ajal vähe kasutatud," selgitab Peeter Krosmann. „Eestis on mõttekas teha sgrafiitot sisetingimustesse, kuigi see püsiks ka välitingimustes 10–15 aastat ning rikastaks tänavapilti," arvab kunstnik.

 

Valmivad sgrafiito maalid kannavad nimetust „Aed". Töö on inspireeritud Eedeni aiast, mis oma liikide paljususe ja maastiku iluga on looduse ülima hetke jäädvustus. Lõplikult peaksid kunstitööd valmima mai lõpuks.

Viimastel aastatel on erakorralise meditsiini osakonna (EMO) külastatavus stabiilselt suurenenud. Samuti on kasvanud patsientide osakaal, kes on saabunud EMO-sse osalt sotsiaalsetel näidustustel või kelle iseseisvus on vähenenud krooniliste haiguste ägenemise tõttu. Tihti ei vajata mitte aktiiv-, vaid kodu või kohaliku haigla tasemel järel- või õendusabi teenust. Mõnel juhul võib ilmneda vajadus hooldekodusse paigutamiseks.

 

Probleemiks on osutunud patsiendi transportimine koju tagasi või hoolekandeasutusse õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel. Ametlikult ei osuta ükski ettevõte patsientide transporditeenust ööpäevaringselt. Erinevad eraettevõtted on väljendanud vastavalt vajadusele valmisolekut seda teenust pakkuda, kuid praktikas on see probleemseks osutunud. Samuti on osutunud keerukaks meditsiinilise transpordi eest tasumine.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna vanemõde Eve Sarja, erakorralise meditsiini arst-õppejõud Kuido Nõmm ja sotsiaaltöötaja Kaia Kingo kohtusid 04.03.2015 Tartu Maavalitsuse ja Tartu maakonna omavalitsuste sotsiaalnõunikega, et alustada lahenduse otsimist inimeste EMO-st koju saamise küsimusele. Kokkusaamise tulemusena edastasid kõigi Tartu maakonna omavalitsuste sotsiaalnõunikud EMO-le kasutamiseks telefoninumbrid, kust saab ööpäevaringselt vahetada infot kirjeldatud küsimustes.

 

Kohalike omavalitsuste sotsiaalnõunike ja EMO töötajate vahel tehti kokkulepe jätkata olukordade lahendamist juhtumipõhiselt. Samuti otsustati koguda andmeid kõnealuste juhtumite esinemissageduse ja põhiprobleemi kohta, et välja töötada toimiv süsteem lahenduste leidmiseks.

 

EMO koostöös kliinikumi sotsiaaltöötajate, kohalike omavalitsuste ning hoolekandeasutustega jätkab patisentidele vajalike mitte aktiivravi võimaluste otsimist.

 

Dr Kuido Nõmm, erakorralise meditsiini eriala arst-õppejõud
Eve Sarja, erakorralise meditsiini osakonna vanemõde
Kaia Kingo, sotsiaaltöötaja

Ülikooli haiglana oleme harjunud meie ümber viibivate tudengitega ning nende juhendamisega. Lisaks Eesti enda tudengitele on kliinikum järjest enam õppe- ja praktikabaasiks ka välistudengitele, kes uute pädevuste omandamise kõrvalt peavad kohanema ka siinse keele- ja kultuurikeskkonnaga. Näiteks on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kaudu kliinikumi suunatud välispraktikantide arv viimase viie aasta jooksul tõusnud enam kui kaheksa korda (2013/2014 õppeaastal 51 välistudengit). Niisamuti on laienenud ka riikide arv, kust tudengid praktikale saabuvad. Kui varasemalt kohtas kliinikumis peamiselt naaberriikide üliõpilasi, siis nüüd viibib siin aina sagedamini praktikante ka Saksamaalt, Hispaaniast, Bulgaariast, Portugalist.

 

Rahvusvahelistumine on Euroopa kõrgkoolide üks tegevussuundasid, kuigi rahvusvahelistumise arengud on olnud maade lõikes erinevad. Seetõttu toetab Euroopa Liidu elukestva õppe programm projekti (nimetusega Building Social Capital by Improving Multicultural Competence in Higher Education and Labour Market – Soulbus), mille eesmärgiks on välispraktikantide juhendajate pädevuse ja juhendamise kvaliteedi tõstmine. Projektis osaleb kuus riiki (Eesti, Soome, Holland, Horvaatia, Sloveenia ja konsultandina eksperdid Ameerika Ühendriikidest), kelle eesmärk on töötada ühiselt välja veebipõhine koolitusprogramm kõrgkoolide ja praktikabaaside välispraktikantide juhendajatele. Eesti esindajatena osalevad projektis Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool.

 

Veebipõhine koolitusprogramm on mahukas (10 EAP) ja esimeses osas inglisekeelne. Esimese osa läbimisel paranevad kursusel osaleja multikultuursed pädevused, mis aitavad suurendada õppija enda kultuurilist teadlikkust ja teadvustada tegureid, mis seda mõjutavad. Teine osa on eestikeelne ja keskendub välispraktikantide juhendamisega seotud probleemidele. Grupiintervjuude käigus on näiteks selgunud, et siinsed õed vajaksid juhendamist, kuidas hinnata välispraktikandi olemasolevaid kliinilisi teadmisi ja oskusi, kuidas luua kontakt üliõpilasega, kellel on erinev kultuuritaust ning kuidas selgitada meie eripärasid nii rahvuslikul kui ka tervishoiu tasandil.

 

Koolitusprogrammi esimest osa on juba testinud õed kliinikumist ja õppejõud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist. Nende tagasiside põhjal arendatakse programmi esimest osa ning kujundatakse lõplikuks ka teine osa. Senise tagasiside põhjal on kursus atraktiivne, kuna ülesanded on erinevate püstitustega, õppematerjali on nii lugemiseks kui ka vaatamiseks (videod) ning lisaks sisaldab kursus teste enesehindamiseks. Kuna koolitusprogrammi erinevad osad vajavad heakskiitu kõikide projektis osalevad riikide poolt, võtab programmi sisuline disainimine veel aega, kuid juba järgmisest aastast on see kättesaadav kõikidele välispraktikantide juhendajatele.

 

Jane Freimann
projektijuht

Alates 1. maist on kliinikum suitsuvaba haigla, see tähendab, et kliinikumi ruumides ja territooriumil 30 meetri raadiuses on suitsetamine keelatud (keeld kehtib ka e-sigarettide kohta). Mittesuitsetamine hoiab tervist ja on eeskujuks teistele.

 

On üldlevinud tõde, et suitsetamine on kahjulik tervisele, põhjustades haiguseid, mis langetavad elukvaliteeti ja põhjustavad enneaegset surma. Sageli siiski ei mõelda täpsemalt, mida see tähendab. Ei mõelda ka sellele, mida tehakse suitsetamisega ümberkaudsetele. Vaevalt, et kolleeg või patsient tihkaks alati öelda, et suitsetamiselt naasnud töötaja hingeõhuga väljub ebameeldiv hais, või et tema kohalolekut tööpostil oli just väga vaja olnud. Kliinikumi töötajatena puutume päevast päeva kokku patsientidega, kes on haigestunud suitsetamisest tingitud invaliidistavatesse haigustesse ja teame, millises piiratud ulatuses saavad ravimid parandada patsiendi vaevuseid. On teada, et 40% neist haigustest on ennetatavad tervislikke eluviise järgides.

 

Kunagi ei ole hilja loobuda suitsetamisest, kuid mida varem, seda parem. Risk erinevate haiguste tekkeks väheneb aja möödudes. Kui haiguste tekke riski suitsetamisest teatakse üldjuhul hästi, siis suitsetamise (ja nikotiini) koostoimest ravimitega ollakse vähem teadlikud.

 

Suitsetamine mõjutab mitmete ravimite toimet.

Kliinikumi ühendlabori geneetikakeskus tähistab 1. aprillil oma 25. sünnipäeva. Keskus loodi 2008. aastal, kui kaks ühendlabori osakonda – meditsiinigeneetika ja molekulaardiagnostika liitusid. Arendustöö tulemusena lisandus geneetikakeskuse tööülesannete hulka ka onkogeneetika-alane nõustamine ja testimine. 2011. aastal liitus geneetikakeskusega Tallinna geneetikateenistus.


Tegelikult algas kliinilise geneetika, tsütogeneetika, ainevahetushaiguste laboratoorne diagnostika ja sünnieelse diagnostika alane töö juba 1990. aastal tolleaegse Tartu Lastehaigla koosseisus loodud meditsiinigeneetika keskuses. Aastal 1996 lisandus Lastehaigla juurde molekulaardiagnostika keskus, mis loodi eelkõige pärilike haiguste molekulaardiagnostikaks ja vastsündinute skriiningu läbiviimiseks fenüülketonuuria ja hüpotüreoosi suhtes.
Töötab ligikaudu 40 osalise või täiskoormusega töötavat inimest – arstid, laborispetsialistid, laborandid, õed, sekretärid ja hooldajad.


Kliinikumi Leht küsis geneetikakeskuse seitsmelt noorelt geneetikult kolm küsimust.


Mis paelub Teid kui noori arste enim meditsiinigeneetika valdkonnas?


Karit Reinson Andres TennusDr Karit Reinson: Olen erialalt lastearst ja töötanud geneetikakeskuses nüüdseks juba 1,5 aastat. Seega on mul palju meditsiinigeneetika võludest veel avastamata. Samas vaimustab mind jätkuvalt pidev „puslede" kokku panemine: 5–6 sümptomit kombineerides ja lapse välimusest viiteid otsides saab lahenduseks tervikpildi ning välja selgitatud üks põhjus kõikidele neile kaebustele. See on valdkond, kus ei koge ealeski rutiini või ühekülgsust.

 

Dr Laura Roht: Mind isiklikult paelub eriala väga lai ampluaa, hoolimata sellest, et tegemist on kitsa ja spetsiifilise valdkonnaga. Ühel päeval võib vastuvõtul näha patsiente üsna sageli esineva viljatuse probleemiga ning seejärel näiteks mõnda last haruldase sündroomiga, millega võib-olla puutungi kokku vaid kord elus. Kogu aeg on uus ja huvitav ning ajugümnastikat saab omajagu teha! Lisaks annab eriala hea võimaluse ühendada kliinilist praktikat ja teadustööd.

 

Dr Kristi Simenson: Töö meditsiinigeneetikuna on põnev ja paeluv. Meditsiinigeneetika on väga kiiresti edasi arenev valdkond, nii palju on võimalik teada saada ja „otsi kokku viia" genotüübi ja fenotüübi vahel. Igapäevaselt tuleb uut informatsiooni ja selle kaudu on olemas ka pidev enese teadmiste täiendamise võimalus.

 

Dr Maria Yakoreva: Meditsiinigeneetikas meeldib mulle kõige rohkem käsitletavate haiguste ja probleemide mitmekesisus. Nende spekter on väga lai, hõlmates laste arenguhäireid, erinevate organsüsteemide arengurikkeid, perekondlikke kasvajaid, reproduktiivseid probleeme, silmahaigusi jne. Raske leida meditsiinivaldkonda, mis ei oleks geneetikaga seotud. Isegi traumatoloogia ja nakkushaiguste osakonnas võib leida patsiente näiteks päriliku luude haprusega või perekondliku immuunsüsteemi häirega. Geneetilised haigused on suhteliselt harvaesinevad ning väga mitmekesised, seega tegeledes oma patsientidega saan iga päev midagi uut teada.

 

Sander Pajusalu Andres TennusDr Sander Pajusalu: Mind on alati huvitanud haiguste puhul tervikpildi nägemine ehk siis haiguse mõistmine tema tekkepõhjustest ja molekulaaretest alustest kuni kliinilise sümptomaatikani. Meditsiinigeneetikas saan tegeleda just sellise terviku kokku panemisega, sest geneetiliste haiguste puhul on meie eesmärgiks leida põhjuslik muutus pärilikkusaines (nt mutatsioon mõnes geenis), siis selgitada, kuidas see mõjutab meie keha biokeemilisi ja füsioloogilisi protsesse (nt ainevahetuse vaheühendite määramine ainevahetushaiguste korral) ning lõpuks, kuidas see info panna patsiendi heaks tööle (prognoos haiguse edasisele kulule, kordusriskid perele ja võimalusel ka ravi). Äärmiselt paeluvaks on see, et on üha enam geneetilisi haigusi, millele on spetsiifiline ravi, kusjuures selle ravi määramiseks on vajalik täpne diagnostika DNA tasemel. Näiteks on turule tulemas konkreetsed mutatsioonispetsiifilised ravimid ka pärilike haiguste jaoks, samas on need juba hetkel kasutusel onkoloogias.


Milliste kitsamate valdkondadega oma erialal hetkel kõige rohkem tegelete või tahaksite süvitsi tegelema hakata?

lk6 M. KarelsonRavimlööbeid esineb 2-3%-l ravimeid tarvitavatest inimestest, haigla patsientidel kaks korda enam. Eristatakse klassikalisi ravimlööbeid: makulopapuloossed eksanteemid, fikseerunud erüteem, urtikaaria/angioödeem, multiformne erüteem (ME), Steven-Johnsoni sündroom/toksiline epidermaalne nekrolüüs (SJS/TEN), vaskuliit, erütrodermia, ravimreaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS), fototoksilised ja –allergilised lööbed. Harvaesinevate ravimlöövete hulka kuuluvad: äge generaliseerunud eksanteemne pustuloos (ÄGEP), lihhenoidsed ravimlööbed, ravimindutseeritud erütematoosluupus ja – autoimmuunsed villilised dermatoosid (pemfigus, pemfigoid, lineaarne IgA haigus), alopeetsia, pseudolümfoom ja akraalne reaktsioon kemoteraapiale. Ravimlööbed tekivad geneetilise eelsoodumusega isikutel (seosed HLA alleelidega) ja sageli on kaasnevaks teguriks viirusinfektsioon (EBV, CMV, HH6 ja 7, HIV) või autoimmuunhaigus, aga ka immuunpuudulikkus.


Artiklis puudutan olulisemaid ravimlööbeid.


Makulopapuloossed eksanteemid moodustavad 75-90% ravimlöövetest. Antibiootikumid, mittesteroidsed põletikuvastased (MSPVR) ja antiepileptikumid on peamised eksanteeme vallandavad ravimgrupid. Põletiku kutsuvad esile aktiveeritud T-rakkudest vabanevad mediaatorid ja see kulgeb hilist tüüpi immuunreaktsioonina. Lööve tekib 5.–14. ravipäeval, mõnikord 3. nädalal. Tugeva reaktsiooni korral võib kaasneda kerge palavik, põletikumarkerite tõus ja eosinofiilia perifeerses veres. Lööve saab alguse kehatüvelt, punetavad maakulid ja paapulid levivad edasi kaelale ja jäsemete proksimaalsetele osadele. Peopesad, tallad ja limaskestad ei lööbi. Diagnoos põhineb lööbe morfoloogial, mida toetab eosinofiilia. Patohistoloogilised muutused nahas on mittespetsiifilised. Kahtlustada tuleb ravimeid, mida tarvitati kaks nädalat kuni kuu enne lööbimist, oluline on varasem allergia anamnees. Eksanteem võib taanduda vaatamata ravimi jätkuvale manustamisele, püsida muutumatuna või progresseeruda erütrodermiaks. Reaktsiooni mahasurumiseks kasutatakse antihistamiinikume ja lokaalset steroidi. Ravimi taasmanustamisel avaldub lööve juba 1–3 päeva jooksul.

lk7 Soomishairete osakond Andres Tennus

29. märtsil 2005. aastal loodi psühhiaatriakliiniku psühhiaatriaosakonna juurde 6-kohaline palatiplokk söömishäiretega patsientidele. Tänaseks on keskus tegutsenud kümme aastat.


Kui tegevust alustasime söömishäirete keskuse nime all, siis alates käesoleva aasta jaanuarist kanname üldpsühhiaatria keskuse söömishäirete osakonna nime. Osakonna loomine on ennast igati õigustanud, kuna on olnud siiani ainus statsionaarne mitmeetapiline teenust pakkuv raviüksus Eestis. Meie patsientideks on raskemad ja keerulisemad söömishäirete juhtumid. Käesoleval ajal on avatud 8 voodikohta ja 1 päevaravi koht.


Peamiselt tegeleme anorexia nervosa ja bulimia nervosa haigetega ja selle ajaperioodi vältel oleme ravinud 695 patsienti. Viimastel aastatel on suurenenud komorbiidsete juhtumite arv. Sageli on haigusseisundid varasemast raskemad hõlmates nii psüühika- kui kehalise seisundi häireid. Kohati on häired eluohtlikud ja/või kroonilised, mis mõjutavad oluliselt noore inimese edasist elukvaliteeti. Ravile pöördujad on enamasti noored naised, kuid viimastel aastatel on pöördujate seas ka mehi. Söömishäiretega patsientide ravis on oluline tagada järjepidevus. See tähendab, et statsionaari etapile järgneb päevaravi ja seejärel ambulatoorne osa. Ravi on kohati pikk, ulatudes 3–5 kuuni. Teenindame patsiente alates 16. eluaastast. Ravi tõhususe tagamiseks on meil olnud vajalik koostööd teha teiste erialade spetsialistidega – sisearstide, endokrinoloogide, lastearstidega jt. Igapäevaselt töötavad meil psühhiaatrid, kiinilised psühholoogid õed ja füsioterapeut. Füsioteraapias teevad patsiendid spetsiaalseid kehatajuharjutusi (Bacic Body Awareness Therapy), mida füsioterapeut käis õppimas Norras. Meie keskuses on suur osakaal õdede tööl, kes oskavad patsientidel esinevate raskuste ja hirmude korral pidevat toetust jagada. Õed jälgivad igapäevaselt patsientide toitumist ning vajadusel nõustavad toitumisalaselt. Kolmel korral nädalas viivad õed läbi grupiteraapiat, mille raames kord nädalas küpsetatakse ühiselt või käiakse väljas oodet söömas. Uuenduseks on õdede iseseisev ambulatoorne vastuvõtt, kus nad jälgivad patsiendi kehalist ja psüühilist seisundit ning jälgivad ja nõustavad nende toitumisharjumusi.

Salupere Riina NilsonC-hepatiidi viirus on üks peamisi kroonilise maksahaiguse – hepatiidi ja tsirroosi – põhjuseid Eestis. Kuna C-hepatiidi ja C-tsirroosi patsiente on palju, siis hepatiidiõe vastuvõtt nii viirusevastase ravi eelseks nõustamiseks kui ravi aegseks jälgimiseks on igapäevatöös oluline.

 

Kellel uurida C-hepatiiti?
Esmatähtis on C-hepatiidi vältimise edendamine ning riskirühma kuulujate sihiteadlik uurimine. C-hepatiidi testimine on kui väravaavaus haiguse õigeaegseks avastamiseks, viirusevastaseks raviks ja tervistumiseks.

C-hepatiidi sõeluuring on näidustatud näiteks maksaanalüüside ALAT ja ASAT aktiivsuse tõusuga patsientidel, vere- ja verekomponentide ülekandeid enne 1994. aastat saanuil, kõigil oma töö tõttu C-viirust sisaldava vere kokkupuuteohuga või tööalase juhusliku nõelatorke ohuga. Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse juhend vere ja teiste kehavedelikega levivate infektsioonide vältimisest peab olema meie kõigi töölaual.

 

Kuidas uurida C-hepatiiti?
C-hepatiidi diagnoosimine ei ole keerukas juhul, kui selle võimalikkusele mõeldakse. Esimeseks uuringuks on C-hepatiidi viiruse vastaste antikehade (HCVAb) määramine seerumis, analüüs tehakse ühendlaboris tööpäevadel. Kui antikehad on olemas (positiivsed), siis määratakse C-hepatiidi viiruse RNA (HCV RNA), vastuse saab ühendlaborist nädala jooksul. Kui HCV RNA osutub positiivseks, siis vajab patsient gastroenteroloogi või infektsionisti konsultatsiooni ja täiendavaid uuringuid – viiruskoguse ja viiruse genotüübi määramist, maksakoe fibroosiastme määramist kas maksabiopsias või elastograafial otsustamaks viirusevastase ravi alustamist.

 

Kas C-hepatiidi ravi on võimalik?
Standardraviks on olnud kuni viimase ajani 24–48 nädalane immuunstimuleeriva toimega alfapeginterferooni süstimine nahaalusi kord nädalas kombinatsioonis ribaviriini tablettidega.

C-hepatiidi ravi paradigma muutus aga 2011. aastal, kui avaldati olulised ja seniseid ravipõhimõtteid mõjutavad artiklid otsese viirusevastase toimega ravimite kliiniliste uuringute kohta. Esimesed otsese viirusevastase toimega ravimid botsepreviir ja telapreviir on ka Eestis soodusravimite loetelus 100% soodusmääraga gastroenteroloogi ja infektsionisti väljakirjutamisõigusega. Uute viirusevastaste ravimite loetelu täieneb kiiresti. Eestis ootame veel sellel aastal simepreviiri lisandumist soodusravimite loetellu.

 

Riina Salupere
gastroenteroloog, endokrinoloogia-gastroenteroloogia osakonna juhataja, sisekliinik

 

Hepatiidiõe Irina Sulkovskaja vastuvtust saab lugeda siit: http://www.kliinikum.ee/leht/oendus/1299-kliinikumis-alustas-vastuvottu-hepatiidiode

Märts 2015, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Tänan kõiki EMO traumakabineti arste, õdesid, hooldajaid kõrgetasemelise ja operatiivse abi eest 24. jaanuaril 2015.

 

Märts 2015, kirurgiakliinik
Suurimad tänud dr Marko Murrustele, kes oma imetlusväärsele tööle teostas minu maooperatsiooni. Intensiivpalati personal on tasemel, lahked, abivalmis, sõbralikud.
Suured tänud Teile ja soovin Teile ikka seda kannatlikkust ja naeratust näole. Teete oma tööd südamega, seda on näha ja tunda.

 

Märts 2015, südamekliinik
Kallid arstid Märt Elmet, Ilmar Särg, Hendrik Laja, kõik õed ja meie tervise eest hoolitsejad ja aitajad. Eriti Inge, Helgi, Irina ja Maria. Mu süda jätab teile suured tänud!

 

Märts 2015, kirurgiakliinik
Tahan väga tänada kirurg Ceith Nikkolot, kes eemaldas minul kilpnäärme- Kõik oli ülikena ja lõppes väga hästi. Tunnen ennast väga hästi ja kiidan ka ülejäänud personali.

 

Märts 2015, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, ambulatoorse taastusravi osakond
Olen väga rahul füsioterapeut Johanna Rello tööga.

 

Märts 2015, kõrvakliinik
Tänan kogu südamest oma raviarsti Indrek Ausi tema inimlikkuse, lahkuse ja kannatlikkuse eest minu ravimisel, kui ma nina verejooksi tõttu tugevates valudes vaevlesin. Samuti tänan kogu teenindavat personali, kes minu paranemisele igati kaasa aitasid. Eriti tänan medõde Oksanat lahkuse eest.

 

Märts 2015, traumatoloogia-ortopeedia kliinik
Tänan hea ja südamliku ning professionaalse teeninduse eest Aliide Lutsu abi. Tänan väga dr Silver Auni ja dr Eiki Straussi asjaliku, rahuliku ja professionaalse tegutsemise eest operatsiooni ajal ja väga asjaliku ja oma ala väga hästi tundvat anestesioloogi Kerli Vijarit.


Märts 2015, hematoloogia-onkoloogia kliinik
Tahan väljendada oma südamlikku tänu õele Elvi Ots, kes tegutses keemiatilgutitega ja valveõdedele Mai Ilves ja Maire Laanesoo ja hooldajale Helja Kallas nende tähelepanelikkuse, südamlikkuse ja abi eest. Nad aitasid mind kõiges. Olin väga liigutatud nende käitumisest ja abist. Soovin neile palju tervist ja jõudu, õnne. On väga tore, et meie meditsiinis töötavad sellised inimesed.

lk5 prof Toomas Asser TammeaidMaliigsed glioomid on difuusselt ja infiltreerivalt kasvavad agressiivse kuluga ajukasvajad, mille korral puudub tervistav ravi. Parim võimalik ravi on maksimaalne tsütoreduktiivne kirurgia koos järgneva radioteraapiaga ning adjuvantne kemoteraapia temozolomidiga. Üks oluline prognostiline faktor on seejuures tuumori esmase resektsiooni ulatus. Seda teades on viimaste aastatega neurokirurgias kasutusele võetud mitmeid uusi võimalusi tuumori kirurgiliseks eemaldamiseks ilma seejuures täiendavat neuroloogilist defitsiiti tekitamata. Funktsionaalselt oluliste ajuosade läheduses paiknevate tuumorite korral nagu kõnega seotud alad, ajukoore motoorne piirkond, basaalganglionid või tuumori kasvu korral poolkerasid ühendavasse mõhnkehasse on glioomide kirurgiline eemaldamine siiski võimalik vaid piiratud mahus. Nendest uutest võimalustest on tänaseks enamus kasutusel ka Tartu Ülikooli Kliinikumis.


Kasutusele on võetud operatsiooniaegne ultraheli, mille eeliseks on võimalus reaalajas korduvalt täpsustada tuumori eemaldamise ulatust. Kümnekonna aasta jooksul on neurokirurgias kasutusel operatsioonieelsete visualiseerimisuuringute põhine kirurgia e neuronavigatsioon (image guided surgery or neuronavigation). See võimaldab enne operatsiooni tehtud visualiseerimisuuringute (kompuutertomograafia, magnetresonants tomograafia koos juhteteede ja kõnepiirkonna visualiseerimisega) alusel planeerida optimaalse juurdepääsu tuumorile ning ühtlasi ka orienteeruda koljusiseses ruumis, vältides oluliste ajustruktuuride traumat. Navigatsioonimeetod on leidnud aasta jooksul kliinikumis laiemat kasutust vaatamata mõningatele piirangutele. Piiravaks on asjaolu, et kolju avamise ja kasvaja osalise eemaldamise tulemusena ajustruktuurid nihkuvad, millest tekib ruumiline viga, mida tuleb metoodika kasutamisel silmas pidada.

 

Uudse meetodina on käesoleva aasta algusest alates võimalik maliigsete glioomide opereerimisel kasutada 5-aminolevuliinhapet (5-ALA). Seejuures tekib fluorestseerivate porfüriinide süntees ja akumulatsioon maliigse glioomi koes ning porfüriini fluorestsents on nähtav neurokirurgilise mikroskoobi abil, kus residuaalne tuumor visualiseerib erkroosana ning on hästi eristatav ajukoest.

lk10 prof Everaus TammeaidHaigusi ei oota meist keegi. Ometi on inimesed ikka ja jälle silmitsi ootamatustega, ka väga raske haigusega nagu seda on vähk. Professor Kull on alati haigele haigusest tõtt rääkinud. Ja seejärel asunud tegutsema. Talle on harvad situatsioonid, kus inimest pole võimalik aidata – selle eelduseks on tõeline professionaalsus. Niisugust kirurgilist võimekust sooviks igaüks kolleegidest. Selleks on vaja erilist võimekust, aga ka palju tööd. Professor Kull on enamuse tööelust tegutsenud situatsioonides, kus kõik tuli n-ö ise välja mõelda ja operatsioonilaual tegelikkuseks teha. See ei olnud aeg, kus piisab vaid soovide esitamisest erinevate instrumentide ja aparaatide soetamiseks (nagu see praegu on), vaid tuli ise palju otsida.


Meil räägitakse palju innovatsioonist, innovatiivsusest. Professor Kull on uuenduste, uute meetodite kasutuselevõtmise suurepärane eeskuju ja seda ilma suurte sõnadeta. Ta lihtsalt on teinud, mida vaja ja andnud haigetele uued võimalused. Mäletan hästi aega, kui luuüdi siirdamisega alustasin. Professor Kull oli üks vähestest toetajatest ja koos kasutasime uut võimalust ka professori patsiendi ravimisel.
Professionaalsus tähendab lisaks suurepärastele arstimisoskustele ka haigetele pühendumist. Professor Kullil ei olnud päevi, sageli ka tunde ilma haigeteta. Tema tahtis alati kindel olla patsiendi käekäigus, ka nädalavahetused möödusid haigetega tegutsedes. Sellist arsti soovib endale iga haige.


Ja aastaid leidis ta tahet ning jõudu igal nädalal pühenduda Ida-Viru Keskhaiglas haigete konsulteerimiseks. Need olid ikka keskmiselt kaheteisttunnised tööpäevad, aga muidugi olid õnnelikud patsiendid, kes abi said.
Oma suure töökoormuse kõrval leidis professor Kull aega ka teaduse tarvis, mõistes, et ilma analüüsiva teadustööta ei saa ülikooli kliinikus töötada ja õpetada. Ja kogu elu on professor pidanud vajalikuks oma teadmisi ja oskusi täiendada, ka see on oluline professionaalsuse garanteerimisel.


Mina tunnen professor Karl Kulli suurepärase kolleegina, kes kunagi ei ütle „ei", kui abi palutakse. Kuidas küll sooviks, et professor Kulli eeskuju kujundaks tänaste kolleegide igapäevast tegevust ja tulevikku vaatamist.
Aitäh, professor Karl Kull! Mul on suur õnn Teiega koos tegutseda. Olen Teilt väga palju õppinud.


Professor Hele Everaus

lk2 dr Peeter Padrik TammeaidTäienduskonverentsi "Kliinik 2015" onkoloogia sessioon pühendus nn täppisonkoloogiale.

Kõigepealt terminist. Palju on juttu olnud personaliseeritud meditsiinist, mida on sageli kirjeldatud kui "õige ravi õigel ajal ja õiges doosis õigele patsiendile" või ennetavate meetmete ja ravi kohandamist vastavalt patsiendi individuaalsetele iseärasustele. Onkoloogia on ehk selle kontseptsiooni arengu juhtivaid valdkondi, mis kasutab patsiendi ning kasvaja molekulaarsete (geneetiliste) iseärasuste analüüsi ja sellel baseeruvaid raviotsuseid. Kuivõrd aga päris personaliseeritud meditsiinini ei ole jõutud (ka personaliseeritud meditsiin peab olema tõenduspõhine – tõenduspõhisust tekitavad uuringud on aga ikka seni kohordipõhised), siis kasutatakse viimastel aastatel onkoloogias rohkem terminit "precison oncology", mis siis eesti keeles võiks olla täppisonkoloogia (1). Muidugi peavad kõik ravimeetodid, ka kiiritusravi ja kirurgia, olema võimalikult täpsed, kuid antud mõistet kasutatakse siiski patsiendi ja kasvaja molekulaarse analüüsi kontekstis. Peab ka rõhutama, et täppisonkoloogia kontseptsioon ei asenda seni kirurgilise ja kiiritusravi vajadust, küll aga on see mitmetel juhtudel efektiivsem kui senine keemiaravi.

 

Rahvusvahelisest ja poliitilisest taustast – oma üleriigilises kõnes selle aasta 20. jaanuaril kuulutas president Obama välja USA riikliku "täppismeditsiini" initsiatiivi, mille oluliseks osaks on just uute ja paremate vähiravi võimaluste arendamine (2).

 

Täppisonkoloogia eesmärgiks ongi paremate ravitulemuste ja parema ravitaluvuse saavutamine. Pahaloomulised kasvajaid sisaldavad tervet kompleksi muteerunud või muul kombel kahjustunud geene, mis koos toimides programmeerivad molekulaarseid signaalradasid, mille häired viivad pahaloomuliste kasvajate tekke, püsimise ja progressioonini. Tänapäevased geenianalüüsitehnoloogiad võimaldavad neid kahjustusi diagnoosida ja vastavalt kahjustuse iseloomule püütakse arendada seda korrigeerivat või toimet blokeerivat ravi. Täppisonkoloogia ongi kokkuvõttes iga individuaalse tuumori molekulaarne analüüs ja vastavalt selle leiule sobiva ravi määramine. Lisatud joonis illustreerib enamlevinud soliidtuumorite korral leitud molekulaarseid kahjustusi, millele on juba rakendatud või on potentsiaalselt rakendatavad korrigeerivad ravid. See illustreerib ka selgelt, et sama kasvajatüübi siseselt on muutused erinevad ja sellest tulenevalt on potentsiaalselt erinevad ka ravivõimalused.

lk6 Sulev Ulp Nilson2014. aastal osales kliinikumi kureeritavates maakondades rinnavähi skriiningul 9975 naist, mis on meie 13 aasta parim tulemus! Esmakordselt osales skriiningul üle 68% kutsutud naistes (68,55%). Kõige aktiivsemalt osalesid naised Põlvamaal (87,8%). Kiita tuleb ka Tartumaa naisi, kelle osalus suurenes ühe aastaga üle 10% (69,2%). Väga tublid olid naised Võrumaal (69,1%) ja Jõgevamaal (68,9%). Hästi osalesid naised Viljandimaal (65,8%) ja Järvamaal (64,4%). Kõige väiksem oli naiste osalusaktiivsus Valgamaal (60,2%), kuid ka see oli kõrgem, kui keskmine oodatav osalusaktiivsus kogu Eesti lõikes.

 

Loomulikult ei saavutata selliseid häid tulemusi ilma ennastsalgava tööta. Lisaks põhigraafikule osales mammobuss mitmetel avalikel üritustel (Maijooks, Mulgimess jne) ning ka Tartu naised said aasta alguses ja lõpus tulla skriiningule mammobussi, kas siis Kaubamaja juurde või Lõunakeskusesse. Paljud naised tunnustasid seda võimalust ja kindlasti on see üheks põhjuseks osalusaktiivsuse tublile kasvule Tartus.


Eriti tahaks kiita ja tänada meie insenere eesotsas Andrus Aavikuga, kes on korraldanud mammobussi tõrgeteta tööd ja liikumisi ning meie väga tublisid radioloogiaõdesid eesotsas Ele Virolaineniga, kellele langeb põhiraskus skriiningu teostamisel. Väga sageli saame osalenud naistelt kiitvat ja positiivset tagasisidet meie õdede suurepärase töökvaliteedi ja suhtlemisoskuse kohta.


Kindlasti ei ole meil põhjust jääda saavutatud „loorberitele" puhkama – ees on ootamas järjekordne ja miks mitte veelgi edukam skriininguaasta (mammobuss juba töötab Jõgevamaal). 2015. aastal on rinnavähi skriiningule oodatud kõik ravikindlustust omavad naised, kelle sünniaasta on 1953, 1954, 1955, 1957, 1959, 1961, 1963 ja 1965.


Mammobussi töögraafik on leitav kliinikumi ja Eesti Haigekassa kodulehelt. Uuringuid teostame samuti radioloogiakliinikus (L. Puusepa 8, G1 korpuse I korrusel). Skriiningule tulekuks on vajalik etteregistreerumine telefonil 731 9411 tööpäeviti kell 8.00–16.00.


Ootame jätkuvalt naiste aktiivset osalust!
Kingi endale kindlustunne!

 

Sulev Ulp
Radioloog
Tartu Ülikooli Kliinikumi rinnavähi sõeluuringugrupi kõneisik

 

Mammograafiabussi graafik 2015. aastal: http://www.kliinikum.ee/press/1299-rinnavaehi-soeluuring-2015aastal

lk8 Eve Oiglane Slik2015. aastast on võimalik uue vastsündinute sõeluuringuga varakult avastada lisaks hüpotüreoosile veel 19 ravitavat ainevahetushaigust, sealhulgas B12-vitamiini puudulikkust. 2014. aastal läbiviidud pilootprojekti käigus sõeluti välja 6 vastsündinut, kellel oli tõusnud propionüül-karnitiini tase. Paraku püüab sõeltest kinni üksnes need lapsed, kellel juba sündides on olemas väljendunud vitamiini defitsiit, kuid ei avasta neid, kellel puudulikkus tingituna vähestest kaasasündinud varudest avaldub hiljem.


B12-vitamiin ehk kobalamiin on essentsiaalne vesilahustuv vitamiin, millel on täita mitmeid olulisi rolle meie organismi funktsioneerimisel: B12-vitamiin osaleb nukleiinhapete ja valkude sünteesil, aminohapete, süsivesikute ja rasvade ainevahetuses. Postnataalses perioodis on B12-vitamiin krutsiaalse tähtsusega närvisüsteemi arengus, tema kaasasündinud või omandatud kasvõi lühiaegne puudus põhjustab ravimata juhtudel raskeid arenguhäireid. Seega on B12-vitamiini defitsiidi varane avastamine ja kiire korrigeerimine äärmiselt olulised lapse normaalseks arenguks.


Imikuea B12 puudulikkust kirjeldati küll esmakordselt 1962. aastal, kuid senini on tõenäoliselt tegemist aladiagnoositud häirega. Raseduse ajal toimub B12-vitamiini aktiivne transplatsentaarne transport lootele, mis isegi kobalamiin-defitsiitsete emade loodetele peaks tagama häireteta prenataalse arengu. Sündides on vastsündinu seerumi B12-vitamiini tase emaga võrreldes kahekordne ning talletatud varudest peaks piisama 6-12 elukuuks. Imikul kujunev vitamiini defitsiitsus on enamasti alimentaarne ning seotud rinnapiima vähese vitamiinisisaldusega tingituna ema B12-vitamiini puudulikkusest. Vitamiini puudulikkus emal võib samuti olla alimentaarne (taimetoitlane) või tingitud erinevatest maosooletrakti haigustest nagu hüpo- või akloorhüdria, põletikuline soolehaigus, gluteenenteropaatia, pankrease eksokriinne düsfunktsioon, Helicobacter pylori infektsioon või geneetiliselt determineeritud B12 puudulikkus. Sagedasemad pärilikud kobalamiini absorptsiooni ja transpordiga seotud defektid on sisemise faktori defitsiitsus, Imerslund- Gräsbecki sündroom, transkobalamiin II või R-valgu puudulikkus. Intratsellulaarse kobalamiini ainevahetusega seotud geenide mutatsioonid on haruldasemad.

lk9 teraapiakoer ElliKolmapäeval, 11. veebruaril tähistati kliinikumi lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonnas koostöö algust kliinikumi ja Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu vahel. Pidulikul üritusel lõigati läbi lint ja tutvustati teraapiakoera Elliet ning tema juhti Gianna Leitenit väikestele lastekliiniku patsientidele.


Lastekliiniku tegevusterapeut Lille Laas selgitas, et valik langes teraapiakoera Ellie kasuks just seetõttu, et loomad jagavad inimestele rõõmu, armastust, hoolivust – seda, mida kõik lapsed vajavad, eriti haiglas viibivad lapsed. „Teraapiakoerad on spetsiaalse väljaõppe saanud sõbralikud ja kuulekad koerad, keda saab erinevates sekkumistes kasutada, olgu selleks külastus, õppimine või teraapia. Sellepärast osutus valituks teraapiakoer Ellie, kuna ta on vastava eksami läbinud, mis on tõestuseks, et tal on vajalikud eeldused ja on inimesele täiesti ohutu."


Teraapiakoer Ellie hakkab koos juhiga käima lastekliinikus kord nädalas teisipäeviti. „Elliga saavad kohtuda kõik osakonnas olevad lapsed, kes selleks soovi avaldavad ja kelle tervislik seisund seda võimaldab," sõnas Lille Laas. Neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonnas viibivad lapsed saavad teraapiakoera külaskäigust teada haigla töötajatelt. Ellie külaskäigu eesmärk ei ole läbi viia teraapiat, vaid pakkuda haiglasolevatele lastele erinevaid tegevusi, rõõmu ja abi tervenemisel. Ellie kas osaleb ka ise erinevates tegevustes või on laste jaoks lihtsalt olemas," rääkis Lille Laas.


Koostööprojekti kliinikumi ja Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu vahel aitavad ellu viia heategevusorganisatsioon Minu Unistuste Päev ja Advokaadibüroo Glimstedt.


Kliinikumi Leht

lk11 papud13. veebruaril andsid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esindajad kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakonnale üle sõbrapäevakingi. Kingituseks olid pehmed kootud papud osakonna vastsündinutele.


Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kommunikatsioonijuhi Jaanika Niinepuu sõnul sündis idee papude kudumiseks jõululaada järgselt. „On saamas traditsiooniks, et igal aastal teeme jõululaada raames ka midagi head – oleme kogunud müügikoha maksu ja palunud müüjatel saadud tulust annetada osa, samuti on annetusi teinud ostjad. Kogutud tulust ostsime lõnga ning esialgu kavatsesime kaasata kudumisse mõne hooldekodu, kus tegusad prouad kooksid papusid. Kuid jäime mõtlema, et ka meie enda majas on väga palju osavate näppudega töötajaid ja tudengeid, kes teeksid hea meelega papud valmis," sõnas Jaanika Niinepuu.


Sünnitusosakonnale anti üle 135 südamesoojusega tehtud papupaari, mis on kootud arvestusega, et vastsündinu tallamõõt on ligikaudu 7 cm.

 

Kliinikumi Leht

Kliinikumi närvikliinik korraldab neljal korral aastal insuldipatsientidele ja nende lähedastele insuldialase infotunni, kus saab nõu küsida nii insuldi ennetamise, ravi kui ka taastusravi ja muude insuldiga seotud teemade kohta. Infotunnis annavad nõu neuroloog, insuldiõde, füsioterapeut, sotsiaaltöötaja ja logopeed.


2015 aastal toimuvad infotunnid:
26. veebruar
21. mai
03. september
26. november


Infotunnid toimuvad aadressil L. Puusepa 1a Maarjamõisa polikliiniku keldriauditooriumis algusega kl 16.00. Infotunnid on tasuta.

Kliinikumi juhatus kinnitas anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku osakondade nimetuste, tähtkoodide ja põhimääruse muutmise otsuse. Tänaseks on kõik kolm intensiivravi osakonda sarnase kompetentsuse ja võimekusega ning uued osakondade nimed viitavadki sellele olukorrale.


Senised osakonnad nimetatakse ümber nii:
• Üldintensiivravi osakond – 1. intensiivravi osakond
• Neuroloogiline intensiivravi osakond – 2. intensiivravi osakond
• Pulmonoloogiline intensiivravi osakond – 3. intensiivravi osakond
• Üldanestesioloogia osakond – anestesioloogia osakond

 

Kliinikumi Leht

Alates sellest aastast on kliinikumi arvutivõrgus ligipääs traumatoloogia- ja kirurgia-alasele ajakirjale Journal of Trauma and Acute Care Surgery. Selle nime all ilmub ajakiri alates 2012. aastast, varem tuntud kui Journal of Trauma-Injury Infection and Critical Care. Ajakirja artiklite täistekstid on kättesaadavad alates 1995. aastast.


Ajakirja annab välja kirjastus Lippincott, Wilkins ja Williams (LWW). Kliinikumi arvutivõrgus pääseb ajakirja lugema meditsiiniinfo keskuse andmebaaside lehelt http://www.kliinikum.ee/infokeskus/andmebaasid (Vt LWW ajakirjade loetelu).


Ajakiri Journal of Trauma and Acute Care Surgery ilmub 12 korda aastas, selle põhiteemadeks on traumaatilised vigastused, nende olemus, ravi ja ka muud aspektid. Ajakirja mõjufaktor on 2,495, seega on tegemist palju tsiteeritud ja kvaliteetse meditsiiniajakirjaga.


Küsimuste ja ettepanekutega palume lahkesti pöörduda Meditsiiniinfo keskusesse aadressil L. Puusepa 2, ruum 123, telefonil 731 8185 või e-kirjaga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Meditsiiniinfo keskus on avatud tööpäeviti kell 8.30-16.30.


Meditsiiniinfo keskuse kodulehe aadress on http://www.kliinikum.ee/infokeskus.


Meditsiiniinfo keskus

lk5 dr Jaanus Kahu TammeaidEnne Eesti esimest doonorneeru eemaldamist laparoskoopiliselt käis dr Jaanus Kahu täiendkoolitusel Sahlgrenska haigla organsiirdamise osakonnas. Täiendusreis toimus novembris 2014 tänu headele suhetele ja kontaktidele Põhjamaade transplantoloogidega ning kliinikumi arengufondi toetusele.


Täiendusel oli kaks põhieesmärki: laparoskoopiline doonornefrektoomia elusdoonoritel ja AB0-veregrupiga mittesobivad siirdamised. Lisaks oli võimalus osaleda kadaaversel multiorgandoonori elundite eemaldamisel, tutvuda osakonna igapäevase tööga, sh kasutatavate immuunsupressiooni skeemidega, samuti osaleda hemodialüüsi juurdepääsu rajamise operatsioonidel. Sahlgrenska haigla on suurim organsiirdamiste keskus Rootsis, kus siiratakse kõiki kõhukoopa organeid ning tehakse multivistseraalseid ja torakaalorganite siirdamisi. Viimastel aastatel on palju diskussiooni tekitanud emakasiirdamised elusdoonoritelt, mille tulemusel on teoks saanud juba ka esimesed edukad sünnitused. Varasemast olid juba tuttavad Göteborgis tehtavad maksasagara siirdamised koos samaaegse neerusiirdamisega kõrgelt immuniseeritud patsientidele, sel juhul on võimalik neerusiirdamist läbi viia ka doonor-spetsiifiliste antikehade ja positiivse rist-reaktsiooni korral.


Oluliseks erinevuseks Eestist on suur elusdoonorite osakaal, enamasti tehakse igal nädalal kaks plaanilist doonorneeru eemaldamist. Sahlgrenskas kasutatakse täis-laparoskoopilist tehnikat, mille korral neer vabastatakse täielikult, kasutades nelja 12 mm läbimõõduga troakaari. Veresooned läbitakse stapleritega ja neer eemaldatakse ristilõike kaudu kotiga. Meetodi eeliseks on oluliselt väiksem operatsiooni trauma ja seeläbi patsiendi kiirem taastumine. Elusdoonorite kasutamisel on tänapäeval võimalikud ka AB0-veregrupiga mittesobivad siirdamised, mida tehakse nii anti-A, anti-B, kui mõlema antikeha olemasolu korral. „Vale" veregrupiga, aga muidu sobiva elusdoonori olemasolu korral on võimalik immuunadsorptsiooni, Rituximabi, intravenoosset immuunoglobuliini ja teisi ravimeid kasutades veregrupi antikehadest tingitud immuunbarjäär ületada. Siiriku elulemus, tüsistuste ja äratõugete sagedus on võrreldavad AB0-sobivate siirdamiste tulemustega ja paremad kui surnud doonoritelt pärinevate doonorelundite kasutamisel. Ainult väga üksikutel juhtudel ei pruugi õnnestuda AB0-vastaste antikehade tiitrit piisavalt madalale tasemele langetada ja seetõttu AB0-mittesobivat siirdamist teostada. Põhiliseks negatiivseks aspektiks on sellise ravi kõrgem hind. Sel aastal on ka Tartus plaanis alustada laparoskoopiliste doonornefrektoomiatega, põhimõtteline tehniline valmisolek on olemas ka AB0-mittesobivaks siirdamiseks.


Nende ootelehe patsientide jaoks, kes ootavad kadaveerset elundit, kuid kellel esinevad tsütotoksilised HLA vastased antikehad, siiski hästi töötavaid lahendusi jätkuvalt pole, kuna esiteks eeldab desensibiliseerimine kindlat ajalist planeerimist ja teiseks on humoraalse äratõuke risk väga kõrge. Põhiliseks võimaluseks on koostöös teiste keskustega üritada leida väga hea sobivusega cross-match negatiivseid organeid. Ooteajad on kõrgelt sensibiliseeritud patsientidel seetõttu pikad ka Rootsis.


Õpetlik oli tutvumine osakonna töökorraldusega, kus põimusid erinevad erialad ja organid, kirurgia ja teraapia, siirdamiseelne ja -järgne ravi, kliiniline ja teadustöö. Võtmesõnaks oli koostöö, mis kõik need erinevad huvid, vajadused ja pädevused sujuvaks protsessiks vormis. Kohati küll tundus, et isiklik vastutus patsiendi ravi tulemuste ees kippus hajuma, kuna enamik raviotsuseid tehti iga päev erineva koosseisuga meeskonna poolt.

 

Dr Jaanus Kahu
uroloogia ja neerusiirdamise osakond

Jätk esikaane loole http://www.kliinikum.ee/leht/esikaane-lugu/1270-vastsuendinute-uus-soeluuring

Uudse atsüülkarnitiinide tandem mass-spektromeetria meetodi töötas esimesena Eestis välja dr Kairit Joost, keda juhendas professor Ursel Soomets ja teadur Kalle Kilk Tartu Ülikooli biokeemia instituudist. Hiljem on juurutatud see meetod geneetikakeskuses koos aminohapete profiili määramisega. Testi tulemuste interpreteerimisega tegeleb dr Karit Reinson, kes töötab geneetikakeskuse Tallinna filiaalis ning on samal ajal ka kliinikumi lastekliiniku doktorant. Analüüside transpordi ja logistika eest vastutab Kai Muru ning laboritöö ja testimisprotsessi laitmatu kulgemise eest kannab hoolt keemik Kadi Künnapas.


Kunnapas Kadi ja vaakumkondensaator2Kuna kõik Eesti vastsündinute analüüsid saadetakse testimiseks Tartusse, kliinikumi geneetikakeskusesse, esitasime keemik Kadi Künnapasele vastutusrikka töö kohta mõned küsimused.


Kuidas ja kas jõuavad kõik üle Eesti tehtud analüüsid teieni õigeaegselt?
Tartu analüüsidega on lihtne, nii lastekliinik kui ka naistekliiniku sünnitusosakond asuvad meie vahetus ümbruses, seega transpordile kulub aega minimaalselt. Teiste haiglate puhul kasutame kullerteenust või teste saatva haigla transporti. Alati võime öelda, et süsteem võiks toimida kiiremini ja paremini, kuid numbritele otsa vaadates ja teiste riikidega end võrreldes ei ole meil põhjust kurta. Uhkusega saame öelda, et Eestis on >99% vastsündinutest sõeltestitud.


Vereanalüüs kogutakse haiglates vastsündinu kannast filterpaberiribale, mida sellega tehakse edasi geneetikakeskuse laboris?
Kõik testid esmalt registreeritakse ning valmistatakse ette testimisprotsessiks. Niisamuti arhiveerime me kõik meie keskusesse saabunud testid.


Kui pikk on ajaliselt ühe testi tegemine? Alates laborisse jõudmisest kuni vastuse koostamiseni?
Vereplekkidest, mis on kogutud filterpaberile, lüüakse välja 3 mm suurused kettad spetsiaalsele plaadile. Kokku mahub plaadile 96 vereplekki. Pärast testlahuses olemist ja kuivatamist vaakumkondensaatoril liigub test spetsiaalses keskkonnas üleslahustatuna meie uude masinasse. Proovi ettevalmistus ja masina analüüs võtab aega kuni 6 tundi, kuid lõpliku vastuse saab 2 tööpäeva jooksul. Esialgsed tulemused vaatan mina või laborant Annika Kriisa üle ja kõrvalekalletega analüüsid saadame edasi arstile.


Teil on laboris väga kaasaegne tehnika – uue sõeltesti tegemiseks on ostetud tandem mass-spektomeeter. Millised on selle masina võimalused?
Antud masinal tehakse ka mitmeid diagnostilisi analüüse, st määratakse aminohappeid ja atsüülkarnitiine juba haigetel lastel, keda ei ole laiendatud skriiningul uuritud. Lisaks on meil juurutamisel puriinide ning pürimidiinide analüüsi metoodika. Samas ei ole sellega veel masina kõik võimalused ammendunud, lihtsalt koormus ühele masinale saab ületatud.

 

Kliinikumi Leht


Milline on teie tegevusjuhis, kui testi tulemuses esineb normist kõrvalekaldeid?
Kui testi tulemus erineb normväärtusest, siis me võrdleme seda esmalt Ameerika Ühendriikide Mayo Kliiniku andmebaasiga (Region 4 Stork), kuhu on kogutud üle maailma miljonite vastsündinute verepleki analüüsitulemused. Lisaks konsulteerivad arstid omavahel ning vajadusel tehakse kordustestimine ja täiendavad analüüsid.


Kui palju vastsündinute sõelteste käib teie juurest läbi ühe aasta jooksul?
Aastas saadetakse meile ligikaudu 14 000–15 000 vastsündinu vereplekid, mida sõeltestitakse.