lk6 Piia Jogi16. aprillil kaitses Piia Jõgi filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja Epidemiological and clinical characteristics of pertussis in Estonia” (Läkaköha epidemioloogia ja sümptomid Eestis).


Töö juhendajad olid professor Irja Lutsar (PhD), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut ja dotsent Marje Oona (PhD), TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut. Oponendiks professor Jussi Mertsola (PhD), pediaatria osakond, Turu Ülikool, Soome.


Kokkuvõte
Eestis hakati läkaköha vastu vaktsineerima 1957. aastal, ent vaatamata pikaajalisele vaktsineerimisele pole suudetud läkaköha likvideerida ei Eestis ega teistes kõrge vaktsineerimistasemega riikides. Pigem on viimastel aastakümnetel läkaköhasse haigestumine sagenenud. Eestis registreeriti 2010. aastal läkaköha 97 juhtu 100 000 elaniku kohta, see oli kõrgeim läkaköha avaldumus kõikidest Euroopa riikidest. Kõrge läkaköha avaldumuse tõttu on Eestis tehtud riiklikusse läkaköha immuniseerimiskavasse mitmeid muudatusi ja alates 2012. a on riiklikult registreeritud läkaköha avaldumus püsinud suhteliselt madalana. Eestis registreeritakse läkaköha haigusjuhte riiklikult Terviseameti poolt. Tänu vaktsineerimisele on tänapäeval paljudel juhtudel haiguse kulg asümptoone või kerge ja inimesed ei pruugi arsti juurde pöörduda ning ebatüüpiliste juhtude korral arst ei pruugi läkaköha peale mõelda ja haigus jääb diagnoosimata. Samas võivad ka väga kergelt haigestunud inimesed läkaköha tekitavat bakterit Bordetella pertussisʼist üle kanda mitteimmuunsetele isikutele. Imikud võivad põdeda läkaköha raskelt ja mõnikord võib haigus lõppeda ka surmaga. Klassikaliselt (läkastavate köhahoogudega, inspiratoorsete repriisidega ja köhahoojärgse oksendamisega) põevad läkaköha vaktsineerimata väikelapsed.


Uurimistöö eesmärgiks oli selgitada välja läkaköha levimus kõikides vanusrühmades, et hinnata kas hetkel Eestis kasutusel olev läkaköha immuniseerimisskeem on optimaalne. Selleks viisime me läbi seroepidemioloogilise uuringu, mis kaasab kõiki juhte asümptomaatilistest kuni klassikalisteni ning prospektiivse köhivate patsientide uuringu.


Seroepidemioloogilises uuringus selgus, et igal aastal puutub B. pertussis´ega kokku 5,9% inimestest, kuid ainult 30% neist on kaevanud köha oma perearstile. Vahe riiklikult registreeritud läkaköha avaldumuse (0,013%) ja seroepidemioloogial põhineva hinnangulise avaldumuse vahel on 470 korda, mis näitab, et Eestis levib asümptoomne ja/või kergekujuline läkaköha infektsioon või ei ole läkaköha sümptomid teada.


Läkaköha levimus köhivate patsientide hulgas oli 4,0%, haigestumus oli kõrgem laste kui täiskasvanute seas. Samas, ühtegi läkaköha juhtu ei kinnitunud ≥ 65aastaste hulgas. Kuigi läkaköhaga patsientidel oli rohkem inspiratoorseid repriise ja köhahoojärgset oksendamist kui muu köhaga patsientidel, siis Maailma Terviseorganisatsiooni läkaköha kliiniline definitsioon pole piisavalt täpne, et läkaköha ainult sümptomite järgi diagnoosida.


Hetkel Eestis kasutusel olev läkaköhavastane vaktsiin ja vaktsineerimiskalender on piisavalt efektiivsed, et hoida läkaköhasse haigestumus madalal tasemel, samas B. pertussis siiski ringleb ja läkaköha täielikuks likvideerimiseks oleks vaja uut vaktsiini, mis suudaks vältida ka bakteri kandlust.


Professor Irja Lutsar, juhendaja: Piia doktoritöö tulenes praktilistest vajadustest. Aastal 2010, kui Piia doktoritöö tegemisest huvitus, oli Eesti kõige kõrgema läkaköha haigestumuse näitajatega riik kogu Euroopa Liidus. Haigestumus oli peaaegu 100 korda kõrgem kui enamikus teistes riikides. Seega esitasime küsimuse, kas nii kõrged haigestumise näitajad on tõesed ja kui on, siis mis on selle põhjused ning veelgi olulisem, kuidas me haigestumist vähendada saaksime? Teisisõnu, kas Eesti riiklik immuniseerimiskava on sobiv?

lk9 Elle Poldoja A.Tennus25. aprillil kaitses Elle Põldoja filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Structure and blood supply of the superior part of the shoulder joint capsule“ („Õlaliigese kapsli ülaosa struktuur ja verevarustus“).


Töö juhendajad olid dr Ivo Kolts (dr. med.), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut ja dr Kristo Kask (dr. med.), Põhja‐Eesti Regionaalhaigla. Oponendiks oli professor Anne Agur (PhD), Toronto Ülikool, Kanada.


Kokkuvõte
Õlaliiges on üks inimese liikuvamaid liigeseid. Omavahel liigestuvad õlavarreluu suur pea ja abaluu väike liigeseõõnsus. Liigesekihn, mis ümbritseb õlaliigest, on avar, õhuke ja lõtv. Seda tugevdavad sidemed ning lihaselis-kõõluseline rotaatormansett. Õlaliigese ülaosas asub subakromiaalne limapaun, mille alumine osa on ühenduses rotaatormanseti kõõlustega. Õlaliiges on oma ulatusliku liikuvuse tõttu seotud rohkete vigastustega: õlaliigese nihestused, limapauna pitsumised, rotaatormanseti lihaste ja kõõluste põletikud ning rebendid. Üle 40-aastastest inimestest 30%-l esineb õlakahjustusi ning vanusega suureneb see protsent märgatavalt. Need vigastused põhjustavad õlavalu, mis pärsib inimeste igapäevast käelist tegevust ja alandab elukvaliteeti. Vigastuste üheks tekkepõhjuseks peetakse vähenenud verevarustust. Samas on viimase 30 aastaga suurenenud õlaliigese artroskoopiliste operatsioonide osakaal ja paranenud magnetresonantsdiagnostika meetodi tundlikkus, mis mõlemad vajavad üha rohkem struktuuride detailset anatoomilist kirjeldust. Seetõttu keskendusime käesolevas uurimistöös õlaliigese kapsli ülaosa struktuuride ja nende verevarustuse kirjeldamisele.


Doktoritöö uuringud viisime läbi Lübecki Ülikooli anatoomia instituudile annetatud õlaliigestel. Nii lateksmassiga süstitud kui süstimata arteritega õlaliigestel kasutasime anatoomilist dissektsioonimeetodit. Nii Lübecki kui Tartu Ülikooli anatoomia instituudis rakendasime mikrostruktuuride kirjeldamiseks histoloogilist ja immunohistoloogilist uurimismeetodit. Uurimistöö tulemusena leidsime, et õlaliigese kapsli ülaosas asuvad sidemed on anatoomiliselt püsivad struktuurid ja hästi verega varustatud. Liigesekapsli ülemises piirkonnas paikneva limapauna alumine sein on otseses kontaktis rotaatormanseti kõõlustega ja nende struktuuride verevarustus toimub ühiste arterite kaudu. Kokkuvõttes võib öelda, et uurimistöö tulemused täiendavad meie teadmisi õlaliigese ülemise kapsli anatoomiliste struktuuride osas ja aitavad kirurgidel ära hoida avatud ja artroskoopiliste operatsioonidega seotud komplikatsioone.

 

1. Kliinikumi arvutivõrgus on nüüdsest juurdepääs uuele kardiovaskulaarse meditsiini alasele e-raamatule „ESC Textbook of Cardiovascular Medicine“. Raamatu on välja andnud European Society of Cardiology. Et raamatule on ostetud ainult üks litsents, saab seda lugeda korraga ainult ühest arvutist. Täpsem info http://www.kliinikum.ee/infokeskus, tel 731 8185.


2. Dr Heino Noore mälestusteraamat „Elamise pikad varjud: arsti ja poliitvangi mälestused“ (2018)


Teie meditsiiniinfo keskus

lk3 Sander Pajusalu2 A. Tennus

Tartu ülikooli Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsertaktusel kuulutati välja Ernst Jaaksoni stipendiumi laureaat – dr Sander Pajusalu.


Dr Pajusalu uurimistöö fookuses on haruldaste geneetiliste haiguste molekulaardiagnostika. Ta on pannud aluse uute geneetiliste haiguste leidmisele ja selgitamisele ning võimaldanud oma uurimistööga täpsustada sadade patsientide diagnoosi. See on andnud tuge patsientide ja nende lähedaste nõustamisele ning otsesele ravile. 18 000 euro suurune stipendium võimaldab noorel teadlasel rahastada järeldoktorantuuri projekti alustamist USA-s Yale’i ülikoolis. Dr Sander Pajusalu soovib seal arendada uusi bioinformaatilisi analüüsimetoodikaid, mis aitaksid muu hulgas mõista pärilike haiguste molekulaarpatoloogilisi mehhanisme.


Sander Pajusalu soovitaja professor Joel Starkopfi sõnul on värske stipendiaat näidanud ennast sihikindla ja võimeka kolleegina. Seda tõestab ka tema erakordne saavutus, kui ta pärast arstiõppe cum laude lõpetamist kaitses nii doktoriväitekirja kui ka lõpetas residentuuri vanuses alla 30 aasta.


Ernst Jaaksoni stipendium on Eesti üks suurimaid üliõpilasele või teadurile antavaid erastipendiume. Mälestusstipendiumiga soovitakse toetada välismaal kraadiõppes õpinguid või teadusuuringuid jätkavaid Tartu ülikooli doktorante, teadureid ja õppejõude.

 

Kliinikumi Leht

lk11 Tark Maret NilsonRavikindlustatud patsiendid saavad kliinikumis ravi enamikel juhtudel tasudes vaid nn väikese omaosaluse – olgu see siis visiiditasu või voodipäevatasu. Eesti ravikindlustuseta isikud peavad aga ravikulud ise katma. Enim väljastataksegi kliinikumis voodipäeva- ja visiiditasude arveid. Lisaks moodustavad suure osa arvetest tasulised teenused: näiteks täiskasvanutele osutatud hambaraviteenused, mis ei kuulu haigekassa teenuste nimekirja. Aga ka androloogiakeskuse teenused, mida ravikindlustus katab vaid osaliselt.


Kliinikumi Leht uuris, kui usinad on patsiendid neile väljastatud arveid tasuma ning kuidas lahendada mittetasumine.


2015. aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikum koostööd Lindorff Eestiga, et võimalikult suur hulk maksehäireid lahendada kliinikumile positiivses võtmes. Tartu Ülikooli Kliinikumi finantsjuhi Maret Tark sõnul oli sel hetkel arved õigeaegselt tasumata umbes 6500 inimesel ning võlgnevuse summa ulatus üle 200 000 euro. Sellise hulga arvete sissenõudmiseks töötajate põhitöö kõrvalt aga ei jätkunud ressursse.

 

Lindorffi meeskond on veendunud, et parimaks töövahendiks maksmata arvete tasumisel on personaalne kontakt. Lindorff Eesti müügijuht Vivian Murd kinnitab, et regulaarne tasumata arvete meeldetuletamine aitab oluliselt vähendada tasumata arvete hulka. „Meie ülesandeks on viia info tasumata arvest kliendini nii kiiresti kui võimalik kasutades selleks kõiki kommunikatsioonikanaleid, nt e-kiri, SMS, telefonikõne. Igal patsiendil on ööpäevaringselt võimalik vaadata online-keskkonnas oma võla jääki või veenduda, kas tema makse ikka laekus,“ selgitab Vivian Murd.

 

Kliinikumi maksmata arvete statistika on jahmatust tekitav: aastatel 2015–2018 jäi kliinikumile tasumata lausa 409 211,29 eurot ulatuses arveid. (20.01.2018 seisuga). Tänaseks on summast juba laekunud 53% ehk 235 874 eurot. Nimetatud ajavahemiku ühe maksmata arve keskmine summa oli 35,75 eurot.

 

Põhjused, miks arved jäävad maksmata, on erinevaid. Olgugi, et peaaegu kõikides kliinikumi osakondades on võimalik arve koheselt maksekaardiga või sularahas tasuda, võetakse tihtipeale 7-päevase maksetähtajaga arve koju kaasa. Inimlikust eksitusest võib aga selle tasumine ununeda või arve ära kaduda. Maret Tark sõnul on ka juhtumeid, mil patsiendid väidavad, et neile pole arvet väljastatudki.

 

Suurim võlgnevus tekib kliinikumis pakutavate tasuliste teenuste eest maksmata jätmisel. Sellisel juhul ei osuta kliinikum võlglasest patsiendile tasulisi teenuseid enne, kui arved saavad korrektselt tasutud. 15 päeva enne, kui võlanõuded jõuavad inkassofirmani, saavad patsiendid ka teavituse ja meeldetuletuse tasumata arvest. „Selle esimese sammu järgselt laekub meile päris palju maksmata arveid,“ selgitab Maret Tark. Kui teavitusest jääb väheseks, hakkab saamata tasumata arvetega tegelema ja kliinikumi klientidega suhtlema krediidihaldusettevõte Lindorff. Ka siis on võimalik saavutada patsiendile sobiv kokkulepe kas maksegraafiku koostamisega, tähtaja pikendamisega vms.

 

Segaduste vältimiseks ja sujuvateks arstivisiitideks soovitab Maret Tark patsientidel kontrollida ja uuendada enda kliinikumi andmebaasis olevaid kontaktandmeid kas vastuvõtule pöördudes registraatori juures või patsiendiportaali ePatsient kaudu.

 

Kliinikumi Leht

 

lk10 kolposkoopia kursus15.-16. veebruaril 2018 toimus Helsingis Euroopa Kolposkoopia Föderatsiooni (EFC) kursus aktiivselt tegutsevatele kolposkopistidele. Tänu kliinikumi arendusfondi toetusele oli sellest koolitusest võimalik osa võtta ka Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku arstidel – dr Liis Kriisal ning dr Katrin Tääril. Eestist osales kursusel kokku 32 arsti, kellest enamik on ka Eesti Kolposkoopia Ühingu (EKÜ) liikmed.


Koolituse lektorid olid Soomest, Norrast, Rootsist, Lätist, Eestist, Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Suurbritanniast. Koolituse eesmärgiks oli täiendada oma teadmisi emakakaela vähieelsete muutuste diagnostika, jälgimise ning raviprintsiipide alal.


Kursusel käsitleti mitmeid tänapäevaseid aktuaalseid teemasid: uut inimese papilloomiviiruse (HPV) poolt põhjustatud kahjustustes ning HPV vastases vaktsineerimises; genitaaltrakti tsütoloogilised ja histoloogilised uuringud; emakakaela skriinimine; emakakaela düsplaasia diagnoosimine ja kirurgiline ravi ning ravijärgne jälgimine. Erinevate riikide esindajad tutvustasid oma ravijuhiseid ning toimusid aktiivsed paneeldiskussioonid võrdlemaks erinevate Euroopa riikide tulemusi ja statistikat ning analüüsimaks teemakohaseid kitsaskohti erinevates riikides. Eestist esinesid mitmete ettekannetega ka kliinikumi naistekliiniku arstid dr Terje Raud ja dr Lee Padrik.


Tegemist oli interaktiivse koolitusega, mis nõudis kõikidelt aktiivset osalemist, eelkõige haigusjuhtude aruteludes. Kursusel esitleti ka uut diagnostilist aparaati ZedScan, mis võimaldab emakakaelakoe tiheduse alusel määrata emakakaela düsplaasia astet.


Lisaks tutvustasid EFC juhatuse liikmed kolposkoopiliste uuringute kvaliteedi kindlustamise reegleid ning konisatsiooni praktilise õpetamise meetodeid residentide baaskoolituses. EFC soovitab iga riigi kolposkoopia ühingul välja töötada kolposkopisti kvaliteedinõuded ning nende hindamise kriteeriumid, seda eelkõige EFC baaskoolituse ja kvaliteedi juhiste alusel, et tagada Euroopas kolposkopistide ühtlasem tase.


Dr Liis Kriisa ja dr Katrin Tääri sõnul oli tegemist oli väga haarava ja praktilise koolitusega, mis lisas uusi teadmisi emakakaela düsplaasia käsitlemiseks ning hoogu ka Eesti Kolposkoopia Ühingu tegemistesse. Doktoritele väga meeldis, et koolituse ettekanded olid äärmiselt konstruktiivsed, selged ja informatiivsed ning kogu kursuse edukas läbimine eeldas osalejatelt aktiivset osavõttu.

 

Kliinikumi Leht

lk6 Anne OrmissonVabariigi president Kersti Kaljulaid andis Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi ka kliinikumipere kauaaegsele kolleegile dr Anne Ormissonile. Dr Ormisson on lastearstina ravinud mitme põlvkonna tartlasi. Erilist tähelepanu on Anne Ormisson pühendanud vastsündinute ja väikelaste arenguga seotud probleemidele. Tema eestvõttel alustati Tartus 1980. aastatel vastsündinute loomuliku toitmise juurutamist.


Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse doonorid Jarek Talisainen ja Riho Hänikene pälvisid presidendilt Eesti Punase Risti V klassi teenemärgi. Jarek Talisainen on käinud verd loovutamas 109, Riho Hänikene 108 korda.

 

Kliinikumi Leht

 

lk5 arstitudengid EMOs Johan Paul HionTartu Ülikooli Kliinikum pälvis Euroopa Anestesioloogide Seltsilt väärika tunnustuse ning nimetati Euroopa ekstsellentsikeskuseks. Akrediteeringuvisiit Tartusse toimus 2017. aasta septembris, mil seltsi esindajad külastasid kliinikumi ja ülikooli ning hindasid residentuuri õppeprogrammi sisu ning õpetushaigla vastavust Euroopa standardnõuetele.


Tänavu jaanuaris esitatud raport kiitis ülikoolipoolset anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi struktureeritust ning kliinikumi anestesioloogia osakonna juhtimist, õppeprogrammi põhjalikkust ning juhendajate kompetentsi. Välishindajad kirjutasid, et osakond mõjus neile ühe suure perena, kus paistis silma inimeste motiveeritus, üksteise toetamine ning uhkus osakonna üle. Edasiste soovitustena tõid hindajad välja teadustöö veelgi suuremat tähtsustamist, õppeprotsessis logiraamatute kasutamist, ravijuhendite arendamist ning residentide senisest rohkem kaasamist patsientide operatsioonieelsesse hindamisse ning akuutse valu ravimisse. Riiklikul tasandil toodi olulisena välja vajadus pikendada erialaõpet praeguselt neljalt aastalt viiele.


Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna residentuuriprodekaan ja kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja Urmas Lepner rõhutas välishindamiste ja nende käigus ekspertidelt saadava tagasiside olulisust õpiprogrammide arendamisse „Euroopa Meditsiinispetsialistide Liit on pannud paika soovituslikud standardid iga residentuuri eriala kohta, mida oleme juba programmide loomisel arvesse võtnud. Joel Starkopf on anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi üldjuhendajana teinud selle arendamiseks järjepidevalt tööd. Akrediteeringu saamine näitab, et töö on vilja kandnud ja programm vastab rahvusvahelistele nõuetele ja kvaliteedistandarditele.”


Kliinikumi ja ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja Joel Starkopf avaldas samuti saadud tunnustuse üle heameelt ning nentis ka arenguruumi. „Soovitused õppeprotsessi parandamiseks on igati asjakohased ja väärivad tõsist tähelepanu. Nendega asumegi residentuuriõppe kontekstis kohe tegelema,” kinnitas professor Starkopf.


Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ütles, et välisekspertide antud erapooletu hinnang on kliinikumile väga oluline tagasiside. „Igasugune tagasiside on meile oluline. Täna oleme saanud tõestuse meie spetsialistide vaieldamatult kõrgest tasemest nii igapäevases töös kui järelkasvu koolitamisel,“ sõnas Siigur.


Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule antakse tunnustus ametlikult üle 2. juunil Kopenhaagenis toimuva Euroopa Anestesioloogia Kongressi “Euroanaesthesia 2018” pidulikul auhinnatseremoonial.

 

Kliinikumi Leht

lk6 Joel Starkopf A.TennusValitsus kinnitas riigi teaduspreemiate laureaadid. Eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud töödest pälvis arstiteaduse alal riikliku teaduspreemia teadus-arendustöö „Kõhuõõnesisese rõhu tõus ja seedetrakti puudulikkus intensiivravi haigetel“, mille autoriteks on professor Joel Starkopf ja dr Annika Reintam Blaser.


Professor Joel Starkopf töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhatajana, olles samal ajal ametis ka Tartu Ülikoolis kliinilise meditsiini instituudi juhatajana ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhatajana. Dr Annika Reintam Blaser töötab samuti Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis anestesioloogia ja intensiivravi teadurina ning Luzerni kantoni haigla ülemarstina.


Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna dekaani ja kliinikumi sisekliiniku juhataja professor Margus Lemberi sõnul on Starkopfi ja Reintam Blaseri läbiviidud uuringud olulised nii rahvusvahelises kui Eesti kontekstis: “Starkopfi ja Reintam Blaseri teadusuuringute tulemusena on oluliselt täienenud arusaam seedetrakti patofüsioloogiast kriitilises seisundis haigetel ning vastavasisuline kliiniline praktika on leidnud rakendust kogu maailmas. Professor Starkopfi juhendamisel on loodud tugev ja rahvusvaheliselt tuntud teadusgrupp ning oma isikliku eeskujuga on ta olnud ja on ka edasi suureks eeskujuks tulevastele arstidele ja arstiteadlastele.“


Edaspidiseks eesmärgiks on teadlased seadnud seedetrakti düsfunktsiooni rolli täpsustamise hulgiorganpuudulikkuses, vastava hindamissüsteemi täiustamise, valideerimise ja juurutamise.


Parimate teadustööde eest anti kokku välja kaheksa 20 000 euro suurust riigi teaduspreemiat. Preemiad antakse laureaatidele üle 20. veebruaril Läänemaa ühisgümnaasiumis, millele järgneb pidulik vastuvõtt Haapsalu kultuurikeskuses.

 

Professor Joel Starkopf: Riiklik teaduspreemia on meeldiv tunnustus ennekõike just seetõttu, et osutab kliinilise teadustöö võimalikkusele ja vajalikkusele kaasaegses arstiteaduses. Vaatamata sellele, et me ei ole selles töödetsüklis kasutanud kõrgtehnoloogilisi uurimismeetodeid, oleme saavutatud mitmeid olulisi praktilisi väljundeid. Annika Reintam Blaser oma väsimatu uurijahingega on suurepärane eeskuju igale klinitsistile – hea arstitöö juurde käib lahutamatu osana teadustöö.

 

 

Kliinikumi Leht

lk7 Sirje Kaur A.TennusAtoopiline dermatiit (AD) on levinud krooniline põletikuline nahahaigus. Haigusega kaasneb piinav naha sügelemine ning sellest tulenev magamatus ja halb elukvaliteet.


Seose tõttu IgE-st vahendatud kiiret tüüpi immunoloogiliste seisunditega nagu nt toiduallergia on AD ajalooliselt vaadeldud kui allergilist haigust. Seepärast on haiguse preventsioon olnud suunatud peamiselt allergiate vältimisele ja, nagu teada, on see olnud ebapiisav. Viimase aja suure patsientide arvuga uuringud on näidanud, et u 50% arenenud maade ja veel suurem protsent arenevate maade AD haigetest ei ole atoopikud (st allergilised). Atoopia on omasem raskemate nahanähtudega haigetele.

 

Kuigi haiguse etioloogia ei ole siiani päris selge, ollakse kindlad, et AD tekib mitmete faktorite kombineerumise tõttu. Osa neist faktoritest (kalduvus kiiret tüüpi immunoloogilisteks reaktsioonideks, nahabarjääri kerge kahjustatavus) on geneetiliselt determineeritud, osa aga tuleneb keskkonnast. Viimasel ajal rõhutatakse, et just häired nahabarjääri terviklikkuses on põhjuseks, miks AD üldse välja kujuneb.

 

Nahabarjäär paikneb epidermise sarvkihis, see koosneb sarvkihirakkudest, mille vahel on rakkudevahelised lipiidid. Barjääril on kaks väga tähtsat ülesannet: kaitsta keha veekaotuse eest ja, teiselt poolt, takistada väliskeskkonnast pärit ainete, k.a mikroorganismide tungimist organismi. Terve inimese nahaga võrreldes on AD haigete nahabarjääris terve rida erinevusi. Näiteks on leitud, et ensüüm, mis tervel inimesel võimaldab füsioloogilist ketendust, on AD haigete nahas palju aktiivsem ning sellest tulenevalt on ka haigete nahk kare ja ketendav.


Kindlaks on tehtud ka terve rida üksteisest sõltumatuid epidermaalset barjääri nõrgestavaid mutatsioone. Kõige rohkem on uuritud filaggriinigeeni (FLG) null-mutatsiooni, mida mõnedes Euroopa piirkondades leitakse kuni 49%-l AD haigetest. Filaggriin on epidermise suurim struktuuriproteiin. Enne naha pinnale jõudmist laguneb see aminohapeteks ning urogaan- ja pürrolidiinkarboksüülhappeks. Urogaanhape on vajalik naha happelise keskkonna loomiseks, pürrolidiinkarboksüülhape kuulub aga naha loomuliku niisutava faktori koostisesse. FLG nullmutatsiooni korral ei ole epidermises piisavalt niiskust hoidvaid molekule ja sarvkihi veesisaldus on väiksem. Teiselt poolt, kui filaggriini laguprodukte on vähem, tekib nahal leeliselisem keskkond. Aluselisemates tingimustes väheneb aga oluliste intertsellulaarsete lipiidide – tseramiidide – süntees ning nõrgeneb antibakteriaalne kaitse. Uuringud on näidanud, FLG null-mutatsiooniga AD haigetel on 7 korda suurem nahainfektsioonide risk kui neil haigetel, kellel mutatsiooni ei ole. Haiguskoldeid infiltreerivate Th2-rakkude tsütokiinid suruvad alla filaggriini produktsiooni. Seega tekib teatav filaggriini defitsiit ka neil haigetel, kellel geenimutatsiooni ei ole.

 

Nahabarjääri tugevdavad rakkudevahelised lipiidid, mis kujutavad endast segu tseramiididest, kolesteroolist ja vabadest rasvhapetest. On näidatud, et AD haige nahas on vähenenud lipiidide koguhulk, tseramiidide ja vabade rasvhapete ahelad on lühemad ning esineb mõnd liiki tseramiide defitsiit. Tseramiidid on lipiididest kõige tähtsamad, sest just need takistavad erinevate ainete, sealhulgas ka mikroobide ja allergeenide, sattumist sarvkihi rakkude vahele ning hoiavad naha niiskusesisaldust. Teadusuuringud on näidanud, et mida vähem on intertsellulaarseid tseramiide, seda suurem on transepidermaalne veekaotus.

 

AD haige nahabarjääri kahjustuste põhjused ei ole ainult geneetilised. Mitmed keskkonnategurid, nagu näiteks leeliselised seebid ja eksogeensed proteaasid, mis võivad pärineda kodutolmulestadest või stafülokokkidest, ja korduv kratsimine nõrgestavad juba niigi ebatäiuslikku nahabarjääri.


Kõike eelpoolkirjutatut arvestades on mitmed teadlased jõudnud järeldusele, et õige naha hooldusega juba varasest lapseeast alates võib AD ilmnemist edasi lükata või koguni peatada.

 

Dotsent Sirje Kaur
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi nahahaiguste õppetool
Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliinik, vanemarst-õppejõud

 

Kirjandus
1. Brunner PM, Leung DYM, Guttman-Yassky E. Immunologic, microbial, and epithelial interactions in atopic dermatitis. Ann Allergy Asthma Immunol 2018, 120, 34-41.
2. Cha HJ, He C, Zhao, H et al. Intercellular and intracellular functions of ceramides and their metabolites in skin. Int J Mol Med 2016, 38, 16-22
3. Danso M, Boiten W, van Drongelen V et al. Altered expression of epidermal lipid bio-synthesis enzymes in atopic dermatitis skin is accompanied by changes in stratum corneum lipid composition. J Dermatol Sci 2017, 88, 57–66.
4. McLean WHI. Filaggrin failure – from ichthyosis vulgaris to atopic eczema and beyond. Br J Dermatol 2016, 175 (Suppl 2), 4-7.
5. Otsuka A, Nomura T, Rerknimitr P et al. The interplay between genetic and environmental factors in the pathogenesis of atopic dermatitis. Immunol Rew 2017, 278, 246-262.
6. Sahle FF, Gebre-Mariam T, Dobner B et al. Skin Diseases Associated with the Depletion of Stratum Corneum Lipids and Stratum Corneum Lipid Substitution Therapy. Skin Pharmacol Physiol 2015, 28, 42-55

16. jaanuaril toimus taas Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku teaduskonverents, mis sel korral keskendus psüühiliste fenomenide ja psüühikahäirete avaldumise tihedale seosele kogu keha toimimisega ning kandis nimetust „Psüühika ja metabolism või metabolism ja psüühika“.


Ürituse toimumine sai võimalikuks tänu tihedale koostööle psühhiaatriakliiniku ning Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia ja biokeemia osakonna kolleegidega, mis on viinud esmase psühhoosiepisoodiga haigete ainevahetuse eripärasid, sealhulgas metaboloomikat ehk biokeemiliste molekulide koosluse tasandeid, käsitlevate teadusuuringuteni.


Äärmiselt köitvate ja rohket positiivset tagasisidet saanud loengutega esinesid professor Mihkel Zilmer ja professor Eero Vasar. Mihkel seostas oma loengus elegantselt kaasaja globaalse info ülekülluse probleemi ning indiviidi otsustest tulenevad ja ainevahetuse tasandil avalduvad soodsad või ebasoodsad tagajärjed. Ilmselgelt oleks saalis viibijad kahetunnise loengu järel olnud nõus vähemalt veel sama kaua, aeg-ajalt saalist kostvate muhelevate naeruturtsakate saatel, teda kuulama. Eero loeng viis algselt kuulajaskonna ajaloohõngulisse psühhiaatriliste prekliiniliste teadustööde ajajärku, misjärel keskendus aga kaasaja siirdemeditsiini temaatika olulisusele. Ettekanne pakkus kliinilist tööd tegevatele spetsialistidele võimalust osa saada teadusuuringute tulemustest, mis käsitlesid amfetamiini saanud katseloomade ja esmaste psühhoosihaigete metaboloomsete profiilide sarnasusi ja erinevusi.


Lisaks oli minul võimalus aktualiseerida kroonilist põletikku, oksüdatiivset stressi ja ainevahetuse regulatsiooni eripärasid peegeldavate biomarkerite kasutusele võtmise olulisust psühhiaatrias. Füsioloogilisi, patofüsioloogilisi või farmakoloogiliste sekkumiste efekte kajastavate indikaatorite ehk biomarkerite objektiivne määramine perifeersest verest aitaks tõsta kliiniliselt avalduvate psüühikahäirete sümptomite, sündroomide ja diagnooside bioloogilist valiidsust, tuvastada haiguste aluseks olevaid etiopatogeneetilisi mehhanisme ning oleks abiks haigusseisundite erinevate faaside määratlemisel ja raviefektide hindamisel.


Konverents tõi kokku psühhiaatrid, psühholoogid, vaimse tervise valdkonnas toimetavad õenduseriala ja teised spetsialistid üle Eesti ning pakkus võimalust kaasa mõelda metabolismi ja psüühiliste protsesside integreeritud toimimise käsitlusvõimaluste rohkusele.

 

Liina Haring
Vanemarst-õppejõud psühhiaatria erialal
Psühhiaatriakliinik

lk10 Marin RandurTänapäeva meditsiinisüsteemis on füsioterapeut juba üsna tuntud tegelane, kuid mida teeb üks füsioterapeut psühhiaatriakliinikus? Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku üldpsühhiaatria keskuses töötab füsioterapeut Marin Rändur juba pea 10 aastat. Vaatamata üsna pikale kogemusele on ta Eestis haruldus, kuna sarnastes tingimustes töötavaid füsioterapeute on vaid kaks. Uurisime, millega ta seal tegeleb. „Minu peamiseks rolliks on õpetada, kuidas läbi liikumise ja liigutusteadlikkuse arendamise on võimalik toetada eneseteadlikkust, stressi ning haigusega toimetulekut. Peamiselt puutun ma kokku inimestega, keda vaevavad meeleolu-, ärevus- või söömishäired. Samas ainukese füsioterapeudina majas olen vajadusel oodatud ka teistes osakondades.“ Lisaks klassikalisele füsioteraapiale kasutab Marin oma töös BBAT Kehatajuteraapiat (Basic Body Awareness Therapy). Selle meetodi omandas ta Bergeni Ülikooli Kolledžis, kus läbis 2-aastase BBAT metoodiku õppe. Peale õpinguid on ta end jõudu mööda täiendanud Põhjamaade kogenud praktikute käe all ning kuulub ka rahvusvahelisse BBAT õpetajate assotsiatsiooni (IATBBAT).


lk10 BBAt teraapiaBBAT kehatajuteraapia on füsioterapeutiline meetod, mis keskendub funktsionaalsele liikumisele, liigutusteadlikkuse ja liigutuskvaliteedi arendamisele igapäevastes tegevustes. Sellest tulenevalt õpivad patsiendid märkama, kuidas nad oma keha kasutavad argipäevastes tegevustes nagu istumine, seismine, kõndimine ja lamamine. Lisaks kasutatakse häält ja paarisharjutusi, et toetada kontakti loomist keskkonna ja teiste inimestega. Tegu on ühe juhtiva meetodiga teaduspõhises vaimse tervise füsioteraapias ning seda kasutatakse laialdaselt Põhja-Euroopas. Viimasel ajal on meetod levinud ka töötervishoidu ja skeletilihassüsteemiga tegelevate füsioterapeutide tööriistakasti.

 

BBAT ei keskendu patoloogiale, vaid tervise edendamisele läbi olemasolevate ressursside toetamise. See on inimesekeskne lähenemine, arvestades nii vaimseid kui füüsilisi ressursse. Eelmise aasta sügisel toetas Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond psühhiaatriakliiniku füsioterapeut Marin Ränduri õpinguid BBAT kehatajuteraapia õpetajate õppes. Juba selle aasta märtsis on võimalik füsioterapeutidel osaleda BBAT kehatajuteraapia terapeudiõppe esimeses moodulis. Kursus on mõeldud meetodiga tutvumiseks ja füsioterapeutide enda liigutusteadlikkuse arendamiseks. Kogemuspõhine õppimine annab läbi praktilise harjutamise võimaluse arendada oskusi, mis võimaldavad luua teadlikumalt terapeutilist kontakti ning arendada ka oma patsientide liigutusteadlikkust ja -kvaliteeti. Kuna tegemist on baaskursusega, mis valmistab ette individuaalterapeudi kursuseks, siis võivad kursusel osaleda ka teised enesearengut otsivad spetsialistid. Kursuse läbinud füsioterapeudid saavad jätkata BBAT kehatajuteraapia teise mooduli õpingutega nii Eestis kui mujal Euroopas.

 


Kursusele registreerimine toimub aadressil www.kliinikum.ee/et/koolitusele-registreerimine. Huvi korral saab tutvuda „Vaimse tervise füsioteraapia“ lehega ka Facebookis.

 

Kliinikumi Leht

lk2 Kaspar Tootsi18. detsembril 2017 kaitses Kaspar Tootsi filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Cardiovascular and metabolomic profiling of osteoarthritis“ („Osteoartroosi kardiovaskulaarne ja metaboloomiline profileerimine“).


Doktoritööd juhendasid dotsent Aare Märtson (dr. med. (arstiteadus)), TÜ kliinilise meditsiini instituut; dotsent Jaak Kals (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut ja professor Mihkel Zilmer (dr. med. (meditsiin)), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut.


Oponendiks oli professor Robertus Gerardus Henricus Hubertus Nelissen (MD, PhD) ortopeedia osakond, Leideni Ülikooli Meditsiinikeskus (LUMC), Leiden, Holland.


Kokkuvõte
Osteoartroos on krooniline liigeshaigus, mis haarab sagedamini käe-, põlve-, puusa- ja lülisamba liigeseid ning põhjustab valu ja liigesliikuvuse piiratust. Osteoartroosiga patsientide arv on suur ning tegemist on kiiresti kasvava probleemiga. Juba praegu on osteoartroos üks suurimaid elukvaliteedi halvendajaid vanematel inimestel. Paraku puuduvad head markerid, mille järgi haigust varakult diagnoosida, ennustada haiguse kulgu ning hinnata ravi toimet. Tänaseni puudub haiguse tekkemehhanismidest piisav arusaam, et efektiivselt pidurdada haiguse kulgu. Osteoartroosi on pikalt peetud kõhre mehhaanilisest kulumisest tingitud haiguseks, aga viimastel aastatel on ilmnenud üha rohkem tõendeid, et haiguse arengus mängivad olulist rolli süsteemne alaäge põletik ja häired ainevahetuses. Osteoartroosiga patsientidel on leitud kõrgem südame- ja veresoonkonna haiguste risk, kuid täpsemad mehhanismid selle võimaliku seose taga on teadmata. Selle doktoritöö eesmärgiks oli selgitada osteoartroosi ja südame- ja veresoonkonna haiguste ning oksüdatiivse stressi ja ainevahetushäirete (sh metaboolse sündroomi) vahelisi seoseid. Lisaks oli eesmärgiks kirjeldada osteoartroosi lipiidide ainevahetusega seotud madalmolekulaarsete ühendite profiili.


Doktoritöö raames läbiviidud uuringusse kaasati lõppstaadiumis osteoartroosiga patsiendid Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnast, keda võrreldi kliiniliselt ilma osteoartroosita uuritavatega. Põhiliseks südame- ja veresoonkonna haiguste riski markeriks kasutati arterite jäikuse mõõtmist Endoteeli Keskuses. Biokeemiliste markerite määramised tehti Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlaboris ning Tartu Ülikooli biokeemia osakonnas. Töö tulemusena leiti uudne seos aordi jäikuse ja osteoartroosi raskusastme vahel. Osteoartroosiga patsientide arterite jäikus oli võrreldes kontrollgrupiga oluliselt kõrgem. Lisaks esines osteoartroosi korral organismis kõrgem oksüdatiivse stressi tase, mis oli seotud ka osteoartroosi raskusastmega. Osteoartroosiga patsientidel esinesid lipiidide ainevahetuse häired, mis on seotud arterite funktsiooniga ja aitavad selgitada osteoartroosi ning südame- ja veresoonkonnahaiguste vahelist seost. Selle uuringu tulemusena tuvastatud seosed osteoartroosi ja lipiidide ainevahetuse, oksüdatiivse stressi ja arterite funktsiooni vahel aitavad täiendada teadmisi haiguse patogeneetilistest mehhanismidest. Uuringus kirjeldatud biomarkerid võivad tulevikus osutuda olulisteks osteoartroosi diagnoosimisel ja kulu ennustamisel ning aidata leida uusi ründepunkte haiguse ravimisel.

 

lk2 Martson Aare 2A.TennusTraumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja dotsent Aare Märtson: Kaspar Tootsi doktoritöö alustas uut etappi osteoartroosi ja kardiovaskulaarsete haiguste uurimises olles hea näide tõelisest baasteaduste ja kliinilise uurimise koostööst. Temaatika on uudne, mida tõestab, et mitmete ajakirjade retsensioon hilines ja ühe doktoritöö osaks oleva artikli publitseerimisel teatas toimetus avameelselt, et neil on raskusi retsensentide leidmisega.


Väga kõrgelt hindas Kaspar Tootsi doktoritööd oponent professor Robertus Gerardus Henricus Hubertus Nelissen Leideni Ülikoolist. Olles olnud ise mitme rahvusvahelise artroosialase uurimise konsortsiumi liige, tuleb tema hinnangut väga oluliseks pidada.


Kaspar Tootsi doktoritöö on ka hea näide, kuidas riigikaitse aitab kaasa teaduse arengule. Nimelt oli Kaspar koos dotsent Jaak Kalsiga reservohvitseride kursusel, kui nad vabamatel õhtupoolikutel laias laastus doktoritöö teema osas ühistele arusaamadele jõudsid.


Kindlasti oli Kaspar Tootsi doktoritöö valmimisel oluline osa juba mainitud kliinilisel ja prekliinilisel heal koostööl, mis andis teisele kaasjuhendajale, professor Mihkel Zilmerile aluse kogu töögruppi nimetada „dream team”.


Soovin Kasparile jätkuvalt edu teadustöös, milleks on jätkuplaanid peetud, kuid ka ortopeedia residentuuri lõpetamisel.

 

lk6 Praxis mottekodaResidendid on aastaid pöördunud Eesti Nooremarstide Ühenduse (ENÜ) poole erinevate muredega, kuid siiani puudus tõstatatud probleemidest süstemaatiline ülevaade ning nende tekkepõhjused jäid tihti ebaselgeks. Seetõttu alustas ENÜ 2016. aastal koostööd poliitikauuringute keskusega Praxis, et analüüsida Eesti arstide residentuuriõpet ning võrrelda seda rahvusvaheliste World Federation for Medical Education (WFME) residentuuriõppe kvaliteedistandarditega.

 

Detsembris ilmus Praxiselt residentuuri käsitlev poliitikaanalüüs, mis põhineb möödunud aastal residentide, hiljuti residentuuri lõpetanute ning juhendajate seas läbiviidud küsitluse tulemustel. 2018. aasta alguses on ilmumas detailsem aruanne, kus Eesti residentuure on kõrvutatud WFME “Postgraduate Medical Education Global Standards for Quality Improvement. The 2015 Revision” standarditega.

 

Analüüsist selgub, et kõige suuremaks probleemiks on kvaliteedi ebaühtlus, mis võib viia tulevaste eriarstide oskuste ja teadmiste varieeruvuseni. Ebaühtlust esineb nii residentuuri erialade, õppetsüklite, baasasutuste kui ka nende struktuuriüksuste vahel. Mõnedes õppetsüklites, baasasutustes või nende osakondades võib tahaplaanile jääda residentuuri õppimise aspekt ja domineerima hakkab igapäevane teenuseosutamine. Alati ei suudeta leida tasakaalu teoreetilise ja praktilise õppe vahel ja/või on need omavahel seostamata. Vastanute sõnul on mõned õppetsüklid pealiskaudsed ja/või lähtudes erialast ebapraktilised. Samal ajal ei valmista olemasolevad õppetsüklid residente ette kõikideks rollideks, mida arstikutse eeldab. Kliiniliste teadmiste omandamise kõrval peab õpe süsteemselt pakkuma teistegi pädevuste omandamist, näiteks oskust teha meeskonnatööd ja teadustööd, suhtlemisoskuseid või teadmisi juhtimisest ning ettevõtlusest.

 

Analüüsi alusel on kvaliteedi ebaühtluse üheks põhjuseks suur varieeruvus juhendamise kvaliteedis. Eestis on residendi juhendamise korraldamine baasasutuste ülesanne ja residentuuri eeskirja järgi kvalifitseerub juhendajaks iga vähemalt viieaastase erialase töökogemusega arst. Küsitlusest selgus, et juhendamise võimekus kõigis baasasutustes ei ole alati kooskõlas ei standardiga ega eeskirjades viidatud tingimustega. Probleeme on olnud nii juhendaja olemasolu, tema kättesaadavuse kui ka juhendamise sisukusega.

 

Analüüsis selgus, et probleeme on nii juhendajalt residendile antavas kui ka residendilt kogutavas tagasiside süsteemis. Baasasutustele ja juhendajatele tagasiside andmine on vabatahtlik ning hetkel kasutatav süsteem ei taga residendile anonüümsust. Sageli ei järgne sisulisele tagasisidele analüüsi ega arendustegevusi. Juhendaja hinnang residendile on määrav residendi edasijõudmise hindamisel, kuid residentide sõnul on tagasiside sageli napp ja mittemidagiütlev, jättes residendi ilma võimalusest planeerida enda professionaalset arengut ning saada hinnang oma pädevusele.

 

Kvaliteedi ebaühtluse üheks võimalikuks lahenduseks on residentuuri miinimumstandardite väljatöötamine, mis määratleksid taseme, millele iga residendi kogemus peaks vastama. Standardites tuleks määratleda nõuded ka juhendamisele. See võimaldaks kõigil osapooltel üheselt mõista, missugune peaks olema juhendaja tegevus ja mida see juhendajale tähendab. Arsti üks enesestmõistetav roll on kolleegide juhendamine, mistõttu on loomulik, et ka arstide ettevalmistusprotsessis pöörataks õpetamise oskustele süsteemset tähelepanu ning aidataks mõista selle rolli olulisust. Lisaks oleks mõistlik töötada välja tagasiside mehhanism, mis residentide hinnangutele tuginedes annaks infot baasasutuse ja juhendajate vastavusest residentuuri standarditele.

 

Käesolevas kirjutises on toodud vaid murdosa valminud analüüsis toodud probleemkohtadest ning võimalikest lahendustest. Tervishoiusüsteemi osapooltel on oluline neid puudujääke teadvustada, et leida ühiselt viise residentuuriõppe kvaliteedi parandamiseks. Tegemist on aga komplekssete probleemidega, millele ei ole ühte lihtsat lahendust ning millega tegelemist ei saa panna üksikute osapoolte õlule. Parimad lahendused peituvad sidusrühmade – residentide, otseste juhendajate, baasasutuste, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna ning üldjuhendajate – süsteemses ja hästi läbimõeldud koostöös. Poliitikaanalüüsi tervikteksti ja 180-leheküljelise lisaga saab tutvuda Praxise kodulehel www.praxis.ee.

 

Käesolev poliitikaanalüüs on esimene etapp Eesti residentuuriõppe hindamise projektist, mida viib läbi poliitikauuringute keskus Praxis. Projekti raames valmivad võrdlused ka Läti ja Leedu residentuuriõppega ning viiakse läbi arutelusid Põhjamaade esindajatega residentuurikorralduse teemadel. Projekt kestab 2016 kuni 2019 ning selle kogumaksumuseks on üle 100 000 €. Sellest pool rahastatakse Nordplus Horizontal programmist ning ülejäänud osa Sotsiaalministeeriumi, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Eesti Nooremarstide Ühenduse poolt. Projekt lõppfaasi osana toimub 25. oktoobril 2018 Tartus rahvusvaheline konverents, mille fookuses on arstide tasemeharidusjärgne spetsialiseerumine ja selle kvaliteedi parandamine.

 

Eesti Nooremarstide Ühenduse juhatus

lk5 mammobussi ode NatašaRinnavähi varajaseks avastamiseks tehakse Eestis sõeluuringut 50–62 aastastele naistele. 2018. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule naisi sünniaastatega 1949, 1950, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966 ja 1968, kellel on kehtiv Eesti haigekassa kindlustus ja kellele viimase kahe aasta jooksul ei ole mammograafilist uuringut tehtud.


Haigekassa saadab eelnimetatud aastail sündinud naistele rahvastikuregistris oleva aadressi järgi kutsed, kuid andmebaasi ebatäpsuse tõttu ei pruugi kõik naised kutseid siiski saada – see ei ole takistuseks uuringule tulemisel. Sõeluuringu kutse on mõeldud naisele meeldetuletuseks sõeluuringus osalemiseks.


Mammograafia sõeluuring on kindlustatud naisele tasuta.


Naised, kes on sõeluuringu sihtgrupist nooremad või vanemad, peaksid rinnakaebuste korral pöörduma perearsti või naistearsti poole, kes teeb esmase läbivaatuse ning suunab vajadusel rinnauuringutele. Saatekirjaga on ka neile naistele kliinikumis uuringud tasuta.


Sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Ootame naiste aktiivset osavõttu!

 

JÕGEVAMAA
15.01–24.01 Põltsamaa Tervisekeskuse hoovis, Lossi 49, Põltsamaa
25.01–09.02 Jõgeva Vallavalitsuse ees, Suur 5, Jõgeva
12.02–15.02 Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee

TARTUMAA
16.02 Kallaste, Oja tn turismiinfo kõrval

PÕLVAMAA
19.02–23.02 Räpina Haigla, Võru 1, Räpina
26.02–27.02 Värska Vallamaja juures
28.02–16.03 Põlva Haigla juures, Uus 2, Põlva

VÕRUMAA
19.03–06.04 Võru Polikliiniku ees, Jüri 19a, Võru
09.04–11.04 Antsla Perearstikeskuse hoovis, Kooli tee 12, Antsla

VALGAMAA
12.04–13.04 Sangaste vallamaja juures
16.04–18.04 Otepää Vallavalitsuse ees, Lipuväljak 13, Otepää
19.04–04.05 Valga Haigla ees, Peetri 2, Valga
07.05–09.05 Tõrva Tervisekeskuse hoovis, Tartu 1, Tõrva

VILJANDIMAA
10.05–11.05 Nuia Perearstikeskuse ees, Kalda 6A, Karksi-Nuia
14.05–16.05 Abja Vallavalitsuse parklas, Pärnu mnt.30, Abja-Paluoja
17.05–13.06 Viljandi turu parkimisplatsil
14.06–15.06 Suure-Jaani vallamaja juures, Lembitu 42

JÄRVAMAA
18.06–22.06 Türi Tervisekeskuse hoovis, Viljandi 4, Türi
25.06–26.06 Aravete, kaupluse „Meie pood“ juures
27.06–28.06 Järva-Jaani vallamaja parklas
29.06–13.07 Järvamaa Haigla hoovis, Tiigi 8, Paide

TARTUMAA
21.08–31.08 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1, Tartu
03.09–07.09 Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva

II ring SÜGIS
10.09–14.09 Jõgeva Vallavalitsuse ees, Suur 5, Jõgeva
17.09–21.09 Põlva Haigla juures, Uus 2, Põlva
24.09–05.10 Võru Polikliiniku ees, Jüri 19a, Võru
08.10–12.10 Valga Haigla ees, Peetri 2, Valga
15.10–26.10 Viljandi turu parkimisplatsil
29.10–09.11 Järvamaa Haigla hoovis, Tiigi 8, Paide

TARTUMAA
12.11–23.11 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1, Tartu

10.12–21.12 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1, Tartu

ÜRITUSED
19.05 SEB Maijooks

 

Kliinikumi Leht

lk8 Moldova kolleegid9.–16. detsembril 2017 viibis Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus kolmeliikmeline delegatsioon Moldovast: taastusarstid dr Victoria Chihai ja Alisa Tabirta (State University of Medicine and Pharmacy „Nicolae Testimitanu – SUMPh “ ning ortopeed dr Dorin Balmus (Moldova rahvuslik spordimeditsiini keskus „Atletmed“).


Moldova kolleegid väisasid Tartut seoses Eesti Välisministeeriumi poolt rahastatava arengukoostöö projektiga „Eesti-Moldova koostöö taastusravi ja spordimeditsiini tervishoiuteenuse kvaliteedi tõstmiseks vastavalt Euroopa standarditele: jätkuprojekt“. Tegemist on koostöö jätkutegevustega ning praeguses etapis keskendutakse eelkõige praktiliste koolituste läbiviimisele. Varasema koostöö tulemusena (välisministeeriumi projektid ajavahemikul 2013–2016) käivitati Moldovas spordimeditsiini eriala õpetamine residentuuris ning kaasajastati taastusravi õpetamise mooduleid.

 

Oma nädalasel visiidil viibisid Moldova taastusravi kolleegid kliinikumi ambulatoorses ja statsionaarses taastusravi osakonnas, kus neile anti põhjalik ülevaade taastusravi meeskonnatöö korraldamisest. Demonstreeriti mitmeid kaasaegseid uuringute ja taastusravi võimalusi, sealhulgas jalgade koormusjaotuse 3D-uuringut (Footscan), lööklaine teraapiat, antigravitatsiooniraja (Alter-G) kasutuse võimalusi, spastilisuse ravi botuliinumtoksiini süstetega jne. Lisaks tutvustati Baltimaades ainulaadset kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskust, kus näidati kaasaegseimale metoodikale baseeruvat neelamishäirete instrumentaalset diagnostikat ja ravi. Kolleegid osalesid südame- ja neeruhaigete funktsionaalse seisundi hindamisel ja taastusravi plaanide koostamisel. Täiendavalt jälgiti südame- ja neeruhaigete taastusravi treeninguid, kus kliinikumil on kasutusel ainulaadne monitoorimise süsteem.


Ortopeed dr Balmusel oli võimalus tutvuda dr Leho Ripsi ja dr Madis Rahu juhendamisel sporditraumatoloogia keskuse igapäevatööga – nii ambulatoorse vastuvõtu, operatiivse ravi kui ka sporditraumade taastusravi võimaluste ja korraldusega.


Projekt lõpeb augustis 2018 ning seda rahastab välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

 

Dr Eve Unt
Vanemarst-õppejõud taastusravi ja füsiaatria erialal

lk8 Eesti arengukoostoo

 

lk10 ryhmanoustamineUuel aastal uue hooga – Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendi infokeskus peab plaani oma tegevust laiendada, et kaasata rohkem kliinikumi töötajaid. Lisaks tavapärastele terviseteemalistele vestlusringidele ja päevadele on mitmed tegevused suunatud oma maja töötajatele.


Tegelikult tehti esimene proov juba eelmise aasta sügisel, kui hingehoidja Kai Jõemets viis läbi tunniajase probleemipõhise rühmanõustamise „Surija ja tema lähedaste toetamine“. Surma teema on vaieldamatult üks raskemaid tervishoiutöötajate töös ja tihti ei tulda sellega emotsionaalses mõttes toime ning see võib põhjustada personali läbipõlemist. Kuna rasketel teemadel on vajalik rääkida, arutleda ja üksteist toetada, sündiski idee anda kliinikumi töötajatele võimalus jagada kogemusi vestlusringis. Selle rühmanõustamise maksimaalseks suuruseks oli planeeritud 10 inimest, et kõik osalejad saaksid oma arvamust jagada. Patsiendi infokeskuse projektijuhi Margarita Milihhina sõnul oli tagasiside vestlusringi toimumisele ja formaadile väga positiivne. Leiti, et rühmas osalejad võivad olla nii erinevate kliinikute kui ka ühe osakonna kolleegid. Seetõttu on plaanis jätkata ka edaspidi probleemidest lähtuvaid kliinikumi töötajate rühmanõustamisi.


Tervisepäevad elanikkonnale
Elanikkonnale mõeldud tervisepäevade korraldamine on saanud juba traditsiooniks. Sellele formaadile panevad lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile õla alla ka Eesti Õdede Liit ning Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Projektijuht Margarita Milihhina selgitab, et tervisepäevade teemad tulenevad möödunud aastal osalenute ettepanekutest. „Eelmise aasta viimasel tervisepäeval külastas meid kahe tunni jooksul ligi 100 inimest, neist 25 inimest osales terviseteemalistes vestlusringides. Rõõm on tõdeda, et inimesed usaldavad meid ning on harjunud tulema enda ja oma lähedaste osas nõu küsima,“ lausub Margarita Milihhina.


2018. aastal on patsiendi infokeskusel plaanis korraldata kokku neli tervisepäeva, millest kolm on suunatud linnarahvale, üks aga kliinikumi töötajatele ja üliõpilastele. „Kliinikum kui tööandja hoolib oma töötajate tervisest ning tervislikud eluviisid on eeskujuks meie patsientidele,“ rõhutab Margarita. Ta lisab, et töötajatele mõeldud spetsiaalne päev korraldatakse maailma tervisepäeva raames, mida tähistatakse aprillikuus. Tervisepäeval on kõikidel soovijatel võimalus mõõta vererõhku, veresuhkru- ja kolesteroolisisaldust ning kehakoostist ning lisaks kuulata huvitavat loengut. Täpsema info tervisepäeva kohta leiab lähiajal kliinikumi kodulehelt ja sisevõrgust.


Vestlusringid
Patsiendi infokeskus koordineerib ka vestlusringe, mis mõeldud nii patsientidele, nende lähedastele, üliõpilastele, aga ka oma töötajatele. Vestlusringide toimumisajad ja käsitletavad teemad hakkavad alates sellest aastast olema seotud ülemaailmsete terviseprobleemidele viitavate päevadega. Lähikuudel on oodata vestlusringe nii ülemaailmsel vähi vastu võitlemise päeval kui ka rahvusvahelisel neerupäeval.

 

Kliinikumi Leht

6. veebruar   Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine
14. veebruar   Kirjanduse otsing kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaaside põhjal (EBM Reviews, Medline OVID, PubMed Clinical Queries)
20. veebruar   Hea uurimisküsimuse moodustamine
5. märts   Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks
13. märts   Mis on infokirjaoskus? Põhimõisted ja päringu (infootsingu küsimuse) ülesehitamine ning teostamine erinevate andmebaaside näitel
15. märts   Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast
21. märts   PICO-küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine
4. aprill   Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks
11. aprill   OvidMD
18. aprill   Micromedex. CareNotes System (Patsiendiinfo andmekogu)
25. aprill   UpToDate
9. mai   Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley, Endnote
16. mai   Vabatarkvara PubMed
23. mai   OVID andmebaasid Medline, EBM Collection, OvidMD, LWW ajakirjad ja raamatud

 

Kursused toimuvad: L. Puusepa 2, ruum 123, meditsiiniinfo keskus.

 

E-kursused
5. veebruar–9. märts   Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides
5. märts–27. aprill   Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted
2. aprill– 4. mai   Abivahendid parema otsistrateegia ülesehitamiseks ja eelkontrollimiseks



Kursustele registreerimine: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8185
Lisateave kursuste kohta: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8186, http://www.kliinikum.ee/infokeskus

 

Kliinikumi Leht

 

lk3 Pajusalu Sander Tennus13. detsembril kaitses Sander Pajusalu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Genome-wide diagnostics of Mendelian disorders: from chromosomal microarrays to next-generation sequencing“ („Mendeliaarsete haiguste ülegenoomne diagnostika: kromosomaalsest mikrokiibi analüüsist järgmise põlvkonna sekveneerimiseni“).


Töö juhendajateks olid professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut ja dotsent/teadur Tiia Reimand (dr. med. (arstiteadus)), TÜ bio-ja siirdemeditsiini instituut/kliinilise meditsiini instituut.


Tööd oponeeris professor Helena Kääriäinen (MD, PhD) National Institute for Health and Welfare, Helsingi, Soome.

Probleemi kirjeldus
Haruldaste pärilike haiguste diagnostika ja ravi keskne paradigma on täpse molekulaarse haiguspõhjuse (mutatsiooni) tuvastamine igal patsiendil. See on aluseks nii patsiendi ravile, perekonna nõustamisele kui ka sünnieelsele diagnostikale. Kui traditsiooniliselt on geneetiliste haiguste diagnostika olnud võimalik vaid üksikute geenide kaupa, siis tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad uurida kõiki enam kui 20 000 geeni korraga. Kuigi teadusuuringutes on kromosoomianalüüsideks kasutatavad mikrokiibid ja kõigi geenide järjestamist võimaldavad järgmise põlvkonna sekveneerimisanalüüsid juba ennast hästi tõestanud, on kliinilisse kasutusse rakendamisel vajalik neid metoodikaid teaduslikult analüüsida, et leida igale patsiendile parim uuringustrateegia.

 

Tulemus ja kasutegur
Käesoleva uuringuga selgitati nii kromosoomikiipidelt sageli leitud ebaselge tähendusega muutuste, homosügootsete alade, kliinilist tähendust. Näidati, et kolmandik sellistest regioonidest on patsientidel korduvad ja seega tõenäoliselt haigust mittepõhjustavad. Samuti leiti, et üksikud homosügootsed alad sisaldavad harva patsiendi haigusega seostatavat geeni, ent kui selline geen tuvastatakse, on väga tõenäoline leida sealt ka geneetilise haiguse põhjus. Teine osa doktoritööst käsitles suurte geenipaneelide sekveneerimise tulemuslikkust tavapärases kliinilises töös. Töö tulemusena selgus, et ligi 5000 pärilike haigustega seostatud geeni paneeli uuringu tulemuslikkus on võrreldav kõikide geenide ehk eksoomi analüüsiga. Uuringusse kaasatud 501 patsiendist leiti kindel geneetiline haiguspõhjus 132-l (26%). Ligi pooled muutused olid varem kirjeldamata. Doktoritöö viimases osas käsitleti kahte haigusjuhtu. Esiteks kirjeldati maailmas teist korda KPTN geeni mutatsioone intellektipuude põhjusena. Teine haigusjuht, kus lihashaigust põdeva poisi haiguspõhjusena tuvastati uudne MYH7 geeni defekt, laiendas MYH7-seoseliste lihashaiguste teadaolevat kliinilist ja geneetilist spektrit.

 

Käesolev uuring näitas ülegenoomsete analüüside kasu mitmete erinevate diagnostiliste stsenaariumite korral ja võimaldas hinnata erinevate geneetiliste uuringute diagnostilist efektiivsust kliinilises praktikas. Järgmise põlvkonna sekveneerimise ja kromosoomikiipide juurutamine rutiinsete meditsiiniuuringutena on võimaldanud oluliselt parandada mendeliaarsete haiguste diagnostikat Eestis. Antud uuringu tulemusi saab tulevikus kasutada erinevate haiguste kliiniliste käsitlusjuhiste arendamiseks.

 

 

Professor Katrin Õunap, juhendaja: Tunnen Sander Pajusalu juba kuus aastat, kui ta tuli kliinilise geneetika keskusesse abiarstina tööle. Sellest ajast alates on Sander Pajusalu näidanud ennast kui erakordselt suure töövõimega noore inimesena, kes tunneb suurt huvi nii teadustöö kui ka igapäevase kliinilise töö vastu. Sander Pajusalul on väga suur roll ülegenoomsete analüüside juurutamisel kliinilise praktikasse ühendlabori kliinilise geneetika keskuses, mis on oluliselt parandanud haruldaste pärilike haiguste diagnostikat Eestis. Lisaks sellele on tegemist ka väga abivalmi ja sõbraliku kolleegiga. Soovin talle edu ja tuult tiibadesse teadlase karjääris.

 

Kliinikumi Leht

lk8 Matti MaimetsOktoobrikuus käivitus kliinikumis infektsioonikontrolliteenistuse kampaania „Kaitsen nõrgemaid“, mille eesmärk oli tuletada kliinikumi töötajatele meelde gripivastase vaktsiini tegemise olulisust ja vajalikkust.
Detsembrikuuks olid end vaktsineerinud 63% kõikidest töötajatest. Arstide vaktsineerituse tase oli 74%, õdedel 60% ja hooldajatel 53%. Kliinikumi Leht uuris Matti Maimetsalt, kas infektsioonikontrolliteenistus kiidab tulemuse heaks.


Dr Matti Maimets, kuidas te hindate käesoleva aasta vaktsineerimise tulemust? Kas olete sellega rahul?
Töötajate hõlmatus gripivaktsineerimisega on ravi kvaliteedi mõõdik. Möödunud aastal oli meil parim tulemus Eestis. Usume, et see on nii ka käesoleval aastal. Aga sajaprotsendini on veel pikk tee minna.

 

Kuidas on vaktsineerituse tase kliinikumi töötajate seas aastate lõikes muutunud?
Kümme aastat tagasi olid meil gripi vastu vaktsineeritud ainult need töötajad, kes töötasid paralleelselt nii kliinikumis kui ka mõnes Soome raviasutuses. 2010. aastal vaktsineeriti kliinikumis kokku 107 töötajat, 2017. aastal 2246.


lk8 gripi tabel

Millised on kliinikumi vaktsineerimise tulemused võrreldes teiste Eesti ja/või Euroopa haiglatega?
Ootame Eesti haiglate 2017/18 tulemused ära. 2014/2015 publitseeritud andmed tervishoiupersonali gripivaktsineerimise kohta on sellised: Poola 10%, Leedu 30%, UK 50%, Madalmaad 70%. Soome haiglates on see praktiliselt 100%.


Mille poolest erines 2017. aasta vaktsiin varasemate aastate omadest?
Varasemad vaktsiinid kaitsesid kolme gripiviiruse vastu (2A+B), uus vaktsiin on nelja viiruse vastu (2A+2B).


Kuidas peaksid käituma need meditsiinitöötajad, kes pole lasknud end gripi vastu vaktsineerida?
Need töötajad peaksid väga tõsiselt mõtlema selle peale, miks nad ei soovi panustada oma töö kvaliteeti. Nende tööandjad peaksid väga tõsiselt mõtlema, kuidas selliste töötajate käitumine mõjutab kogu struktuuriüksuse töö kvaliteeti.


JKL-162v02, mis kehtib kõikides kliinikumi struktuuriüksustes, ütleb: kõikidel töötajatel, kes tööalaselt puutuvad kokku patsientidega, on kohustuslik iga-aastaselt end vaktsineerida gripi vastu. Töötajad, kes ei ole vaktsineeritud (sõltumata põhjusest), peavad kokkupuutel patsientidega kandma kogu gripihooaja vältel kirurgilist maski.

 

Kliinikumi Leht

5. detsembril kuulutati välja üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi preemiasaajad.

 

Eesti Teadusagentuuri korraldatud konkursil sai terviseuuringute valdkonna doktoriõppe üliõpilaste astmes 1. koha preemia dr Liina Haring. Preemia määrati konkursitöö „Esmase psühhoosiepisoodiga patsientide kognitiivne funktsionaalsus” eest.

 

Terviseuuringute valdkonna magistriõppe astmes pälvis 2. koha Eeva-Liisa Sibul konkursitöö „Kroonilise prostatiidi/kroonilise vaagnavalu sündroomiga patsientide kaebuste ning diagnoosiga seostatud biopsühhosotsiaalsete tegurite hindamine” eest.

 

Liina Haring on kliinikumis ametis vanemarst-õppejõuna ning Eva-Liisa Sibul füsioterapeudina spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus ning androloogiakeskuses. Terviseuuringute valdkonna konkursitööde preemia suurus 1. koha eest oli 1600 eurot ning teise koha eest 1300 eurot.

 

Terviseuuringute valdkonna rakenduskõrgharidusõppe ja bakalaureuseõppe üliõpilaste astmes hinnati 2. koha preemia vääriliseks (650 eurot) Kadri Niin`e ja Triinu Trossmanni konkursitöö „Eesti haiglate sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakud ja kogemused seoses normaalse sünnitusega“. Diplomiga märgiti ära Jekaterina Lammartsoni konkursitöö „Astma diagnoosiga laps ning alternatiivsed ja täiendavad ravimeetodid“. Kadri Niin on ametis õena psühhiaatriakliinikus, Triinu Trossmann hematoloogia-onkoloogia kliinikus ning Jekaterina Lammartson operatsiooniteenistuses.

 

Üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi eesmärgiks on väärtustada teadustööd üliõpilaste seas, tõsta üliõpilaste aktiivsust ja avaldada tunnustust neile, kes on saavutanud oma töös väljapaistvaid tulemusi. Konkursil võivad osaleda kõik konkursi toimumisega samal või sellele eelneval kalendriaastal Haridus- ja Teadusministeeriumi õppekavade registris registreeritud õppekavade järgi õppivad üliõpilased või välismaal õppinud Eesti kodakondsed ja ka Eestis sel perioodil õppinud välismaalased, samuti üliõpilaskollektiivid.

 

Kliinikumi Leht

lk5 Rostocki kolleegidSilmakliiniku arst-õppejõud Mari Petraudze külastas oktoobrikuus Rostocki haiglat. Külaskäigu eesmärk oli näha, kuidas viivad läbi ja tõlgendavad elektrofüsioloogilisi uuringuid Saksamaa kolleegid.


Dr Petraudze hindab õppereisi õnnestunuks: „Rostocki Ülikoolihaiglas on kasutusel sama Roland Consult elektroretinograaf nagu meil silmakliinikus alates 2014. aastast, mis soetati Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi abiga. See masin võimaldab teha seitset erinevat uuringut, millest kõige levinumad on silmapõhja fotoretseptorite uuringud: kepikeste-kolvikeste funktsiooni (ERG) ja nägemisnärvi seisundi hindamise (VEP) uuringud.“ Lisaks võivad olla uuringule suunamise põhjuseks ebaselge nägemislangus, pärilike silmapõhjahaiguste, amblüoopia e „laisa silma“ diagnostika, Sclerosis multiplexi haigetel korduvate optikusneuriitide järgselt nägemisnärvi funktsiooni hindamine, imikute nägemisfunktsiooni hindamine jpm.


Dr Petraudze osales Rostockis oftalmoloogidega nende igapäevatöös nähes uuringuvastuste tõlgendamist ning arsti vastuvõtte. See tõi positiivse äratundmisrõõmu: „Tõdesin, et nii meie kui ka nende töökorralduses on palju sarnasusi.“


Kui Rostockis tehakse elektrofüsioloogilisi uuringuid iga päev, siis hetkel silmakliinikus vaid kahel päeval nädalas. „Seetõttu on ka Rostocki kolleegid rohkem kogenud ning nende andmebaas on märksa mahukam. Olgugi, et teated esimesest elektroretinograafist pärinevad juba 19. sajandist, on praegu silmakliinikus töös olev tippklassi aparatuur Eestis kasutusel olnud vaid paar aastat. Meie elektroretinograaf võimaldab kasutada tegelikult rohkem funktsioone ning neid nippe minuga ka Rostockis jagati,“ selgitab dr Petraudze.


lk5 elektroretinograafSuure osa uuringu patsientidest moodustavad laps-patsiendid. Elektrofüsioloogiliste uuringute eesmärk on diagnoosi välistamine või kinnitamine, viimase puhul ka haiguse sümptomite ja nende raskuse hindamine.


Ühele patsiendile võib kuluda kuni kaks tundi. Dr Petraudze ise uuringuid läbi ei vii, seda teevad kaks uuringuõde, Terell Pihlak ja Irina Tihhonova. Küll aga hindab dr Petraudze uuringujärgseid tulemusi silma, silmanärvi ja aju koostöö osas ning lisaks diagnoosile planeerib vajadusel ka edasise raviplaani. Elektrofüsioloogiliste uuringute läbiviimiseks kasutatakse kahte kuni viite elektroodi, mis registreerivad ja salvestavad valgusärritusele tekkivaid impulsse. Elektroodid kinnitatakse otsmikule, pealaele, kuklale, silma välisnurkadesse ja alalaule. See ei põhjusta valu, kuid mõnel puhul võib olla vajalik laiendustilkade kasutamine. Laiendustilgad muudavad pupilli laiaks ning patsiendi nägemise hägusaks, endine nägemine taastub hiljemalt järgmiseks hommikuks.

 

Enim tellivad elektrofüsioloogilisi uuringuid silmaarstid, lastekliiniku neuroloogid ning ka endokrinoloogid. Valmidus uuringut teha on aga suurem, mistõttu julgustab dr Petraudze ka nendega ühendust võtma. Protseduuri jaoks on vajalik eriarsti või perearsti saatekiri.

 

Helen Kaju

 

lk5 Kristi Rusin09.10–19.10.17 viibisin koolitusel Oslo Ülikooli Haiglas (Oslo Universitetsykehus, Rikshospitalet) hepatobiliaarse gastroenteroloogia osakonnas. Koolitus sai teoks Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi toel. Antud õppe eesmärgiks oli vaadelda ja võrrelda maksa siirikut vajava patsiendi käsitlust: siirdamise ootelehele suunamise protsessi, konsiiliumi korraldust ning maksa siirdamise eelsete ja järgsete probleemide lahendamist.

 

Oslo Ülikooli Haigla on ainus siirdamiskeskus Norras. 2016. aastal tehti seal 110 maksa siirdamist, millest 10 lastele. Peamiseks täiskasvanute maksa siirdamise näidustuseks Norras on primaarne skleroseeriv kolangiit. Norra paistab silma sellega, et neil on maailma üks lühemaid maksa siirdamise ootelehel viibimise aegu, keskmiselt 2–4 kuud. Üheks põhjuseks võib pidada inimeste suuremat teadlikkust doonorlusest. Samuti sujuvalt korraldatud potentsiaalsete organdoonorite käsitlust meditsiinisüsteemis.

 

Gastroenteroloogia osakond moodustab ühtse siirdamiskeskuse koos nefroloogia osakonnaga. Osakonnas on kokku 30 voodikohta, mida sõbralikult omavahel jagatakse. Patsiendid suunatakse osakonda ravile teistest haiglatest. Hospitaliseerimise peamisteks näidustusteks on siirdamise ootelehele võtmise uuringud ning siirdamisjärgsed probleemid. Samuti sapiteede endoskoopiliste uuringute vajadus.

 

Töö algab hommikuti sisehaiguste eriala hommikukonverentsiga, kus arutatakse läbi viimase ööpäeva jooksul valves toimunu. Sellele järgneb osakonna koosolek radioloogi, gastroenteroloogide ja endoskopistide osalusel. Koosolekul näitab ja kommenteerib radioloog kõiki gastroenteroloogia osakonnas eelmisel päeval tehtud radioloogilisi uuringuid. Samuti kommenteerivad endoskopistid tehtud uuringuid. Arutletakse täiendavate uuringute vajaduse üle, tuuakse välja seniste uuringute puudujäägid ning koostatakse edasine uuringute ja raviplaan. Järgneb gastroenteroloogia osakonna arstide ja valveõdede koosolek. Selle käigus arutatakse kõigi osakonnas viibivate patsientide haiguskulgu, planeeritakse täiendavad uuringud, vereanalüüsid ja ravi.

 

Igapäevane multidistsiplinaarne haigete arutelu on vajalik, kuna antud osakonnas ei ole arstil kindlat patsienti. Residendid võtavad uute haigete anamneesi ja teevad esmase raviplaani. Teisel haiglasoleku päeval peab patsienti külastama arst-õppejõud. Seejärel, olenevalt haiglas viibimise ajast, tegeleb patsiendiga vahepeal resident ning kindlasti teeb visiidi ülepäeviti ka arst-õppejõud. Arstid vahetuvad igapäevaselt. Arst ei lähe kunagi üksi patsienti vaatama, ta teeb seda alati koos palatiõega, kuna õde peab olema kursis kõigega, mis patsiendiga toimub. Visiidi järgselt tegeleb patsiendiga õde ning teades raviplaani ning patsiendi seisundit, oskab õde tähelepanu pöörata patsiendi seisundi muutustele. Osakonna arstid tegelevad vaid statsionaarse tööga, endoskoopiaid ega ambulatoorset vastuvõttu nad ei tee.

 

Ülepäeviti toimub lõunakoosolek, kus demonstreeritakse keerulisi haigusjuhte, tutvustatakse ravijuhiseid jne. Kahel päeval nädalas on kaasatud patoloog, kellega koos vaadatakse üle statsionaarses ja ambulatoorses osakonnas tehtud biopsiad. Arutatakse haiguse põhjuse ja edasise käsitluse üle. Iganädalaselt toimub ka maksa siirdamise ootelehele võtmise koosolek. Seal on arutlusel patsiendid, kellel on näidustus koheselt siirdamise ootelehele saada. Samuti need patsiendid, kes võivad maksasiirdamist vajada edaspidiselt, et hõlbustada siirdamiseelsete uuringute tegemist.

 

Gastroenteroloogia osakonnas töötavad samuti ka ambulatoorse ja päevaravi osakonna arstid. Enamus ambulatoorse osakonna patsientidest on maksasiirikuga patsiendid, kes tulevad rutiinsesse kontrolli. Kui patsient on kaugemast piirkonnast pärit, peab ta tulema ülikooli haiglasse visiidile vaid kord aastas, muul ajal käib patsient elukohajärgses haiglas jälgimisel ning probleemide tekkimisel suunatakse ta ülikoolihaiglasse.

 

Koolituse suurimaks eeliseks oli võimalus jälgida igapäevatööd suures siirdamiskeskuses. Sain palju ideid, mida võiks Tartu Ülikooli Kliinikumis ja ka Eestis üldisemalt kasutusele võtta siirdamiseelsete- ja järgsete patsientide käsitluse ühtlustamiseks. Sain väärtusliku kogemuse, kuivõrd oluline on tõhus ja laialdane koostöö erinevate erialade vahel maksasiirdamise patsientide sujuval käsitlemisel.

 

Kristi Rusin
Arst-õppejõud gastroenteroloogia erialal
Sisekliinik

Eesti haiglad korraldavad regulaarselt patsientide rahulolu-uuringuid, mis on tervishoiuteenuste kvaliteedi jälgimise ja parandamise oluliseks osaks. Alates 2011. aastast on Eesti kuus suuremat haiglat – Tartu Ülikooli Kliinikum (TÜK), Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH), Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK), Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH), Ida-Viru Keskhaigla (IVKH), Pärnu Haigla (PH) – analüüsinud küsitluse tulemusi ühiselt.


2017. aasta aprillis toimus kõigis nimetatud haiglates üheaegselt ja ühesuguse ankeedi alusel statsionaarsete patsientide küsitlus. Uuringus osales kokku 5397 patsienti, sh 1721 kliinikumi patsienti. Küsitluses osalenutest moodustasid 60% naised ja 40% mehed. Patsientide keskmine vanus oli 53 aastat. Venekeelsete ankeetide osakaal oli 32% (sh IVKH 81%, PH 11%).


Küsimustiku usaldusväärsuse hindamiseks kasutati Cronbachi alfa koefitsienti, mis põhineb küsimuste omavahelistel korrelatsioonidel. Küsimustiku erinevate valdkondade Cronbachi alfa koefitsiendi väärtused jäid vahemikku 0,79–0,90. Tulemust hinnatakse heaks, kui koefitsiendi väärtused jäävad vahemikku 0,7≤α≤0,9. Võime öelda, et meie küsimustik hõlmab kõiki patsientide rahulolu olulisi tegureid.


lk6 patsientide rahuloluPatsientide üldine rahulolu haiglaraviga on hea, väga rahul oli 75% uuringus osalenutest. Võrreldes 2015. aastal läbi viidud uuringu tulemustega on patsientide üldine rahulolu tõusnud kõigis haiglates. Sama tervishoiuteenuse osutaja juurde tuleks vajadusel tagasi 84% vastanutest.


Kliinikumis tõusis patsientide üldine rahulolu võrreldes 2015. aastaga 2,3 protsendipunkti võrra, väga rahul oli 76% patsientidest. Ravivajadusel tuleks kliinikumi tagasi 89% patsientidest.


Patsientide üldist rahulolu väljendab vastus küsimusele Kas Te jäite haiglaraviga rahule? Samas üldist rahulolu mõjutavad väga paljud tegurid ja väga erinevas määras. Ankeedis oli 23 küsimust erinevate haiglaraviga seotud valdkondade kohta. Kõige rohkem oldi rahul arstide ja õdede viisakusega, õdede kättesaadavusega vajadusel ning arstide ja õdede usaldusväärsuse ja oskustega. Rahul oldi samuti õdede poolt patsiendi murede ja soovide mõistmisega, palatisse abi kutsumise võimalustega ning ruumide puhtuse ja korrashoiuga. Kõige madalam oli rahulolu raviotsuste tegemisse kaasamisega, ooteaja pikkusega, teabega ravimite kohta ja haiglatoiduga.

 

Patsientide üldist rahulolu haiglaraviga mõjutavad analüüsitud teguritest kõige tugevamini arstide ja õdede usaldusväärsus ja oskused, teave uuringute ja protseduuride kohta, õdede poolt patsientide murede ja soovide mõistmine, teave erinevate ravivõimaluste kohta ning asjaajamise selgus ja kiirus haiglasse vastuvõtmisel.


Parendusvaldkondade väljaselgitamiseks kasutati rahulolu-mõjususe kaarti (SQP-the Quality, Satisfaction, Performance model), mille eeliseks on selge graafiline esitus ja kohene praktiline kasutatavus. Kõik uuritavad tegurid paigutati graafikule vastavalt sellele, kui suur oli teguriga väga rahul olnud patsientide hulk (Y-telg) ja kui suur oli selle teguri korrelatsioon üldise rahuloluga (X-telg). Graafik jaguneb mõlema telje suhtelisest keskkohast neljaks alaks. Strateegilisteks parendusvaldkondadeks peetakse selles piirkonnas paiknevaid tegureid, kus on tugev seos üldise rahuloluga aga rahulolutase on madal. Strateegilised tugevused on need tegurid, mis paiknevad graafiku piirkonnas, kus on tugev seos üldise rahuloluga ja rahulolutase on kõrge.

lk7 QPS

Rahulolu-mõjususe kaart (QSP mudel)


Patsientide üldise rahulolu tõstmiseks tulebki esmajärjekorras tegeleda nende rahuloluteguritega,

lk8 baklofeenpumpSeptembris külastasid neurokirurgia arst-õppejõud Simmo Savisaar, neurokirurgia residendid Allan Avi ja Liis Kadastik-Eerme ning neuroloogia vanemarst-õppejõud Aita Napa Helsingi Ülikooli Töölo haiglat. Sõidu eesmärk oli osaleda spastilisuse raviks kasutatava baklofeenpumba ravimeetodi koolitusel, mida finantseeris Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond.


Dr Simmo Savisaare sõnul oli konkreetsem eesmärk näha põhjanaabrite töömeetodeid ja spetsiifilisi nippe pumba paigaldamisel, pumba hooldamist, ravidooside mõõtmist ja täitmist. Helsingi Ülikooli Töölo haigla kolleegid on paigaldanud 46 baklofeenpumpa.


Ka Eestis ei ole baklofeenpumbad uudsed, varem on neid paigaldatud lastele, ent sel aastal sai kliinikumis pumba ka esimene täiskasvanu Eestis. Baklofeenpump on hokilitrit meenutav seade, mis paigaldatakse kõhunaha alla. Pump eraldab kindlaks määratud ning kontrollitud annustena ja ajavahega ravimit baklofeen, mis suunatakse kateetri vahendusel vahetult seljaaju rindkere piirkonda. Meetodit kasutatakse kesknärvisüsteemi haiguste ja vigastustega kaasneva spastilisuse leevendamiseks.

 

Dr Savisaare sõnul ongi potentsiaalsed pumba saajad need patsiendid, kellel on pea- või seljaaju haigus või traumajärgne seisund, mis väljendub alakeha tõmblemisena ning millega võib sageli kaasneda ka valuaisting. „Et jõuda õige patsiendini, kellele baklofeenpump näidustatud on, tuleb läbi viia testid. Alakeha ja/või jalgade spastilisuse alla kannatavatele patsientidele süstitakse lumbaalpunktsiooni teel baklofeeni ning hinnatakse ravimi mõju tunni-kahe pärast. Vähese efekti korral suurendatakse annust ning tehakse uus hindamine,“ selgitab dr Savisaar. Ta lisab, et kokku kestab testimine kaks kuni kolm päeva ja kui testi käigus patsiendi seisund paraneb, on ta potentsiaalne kandidaat baklofeenpumbale. Et aga pump on inimorganismi jaoks üsnagi suur võõrkeha, hinnatakse patsiendi kõiki tervisenäitajaid ning baklofeenpumba paigaldamise eelduseks on veatud analüüsivastused.

 

Olgugi, et ravimit saab manustada ka teistel meetoditel – süstide või tablettidena, on pumba suureks eeliseks ühtlasem ja väiksem ravidoos. „Ravim jõuab otse patsiendi kesknärvisüsteemi pumba toru kaudu, mis transpordib selle seljaajukanalisse. See tagab aga parema ravitulemuse, samal ajal kui ravidoos on väiksem ning kõrvalmõjusid vähem,“ rõhutab dr Savisaar.


Baklofeenpumba paigaldamise operatsioon kestab keskmiselt 1,5 tundi, mille järgselt peab patsient veetma nädalapäevad haiglas ning alustama ka taastusraviga, kuna pump võib tekitada esialgu veidi ebamugavust. Hiljem aga saavad patsiendid jätkata tavapärast elu. Dr Savisaar lisab, et pumba ja ravimidooside kohta saab andmeid kehavälise puldi abil, mille asetamisel pumba piirkonda saab öelda, millise pumbaga on tegu, millised on ravimidoosid, kui palju on ravimiannuseid on järel ja millal peaks patsient pumpa täitma tulema.


„Helsinki Ülikooli Töölo haiglas toimus operatsioonijärgsel päeval õe visiit, kus hinnati, kuidas patsient ise tunnetab enda seisundit ja muutusi. Lisaks õpetati patsiendile pumba dooside jälgimist ja mõõtmist, et tagada pumba õigeaegne ravimiannusega täitmine. Pumba täitmine baklofeeniga toimus haiglas haige jälgimist läbiviiva õe poolt,“ räägib dr Simmo Savisaar. Soome kolleegid on täheldanud baklofeenpumba kandidaatide arvu tõusu, mille on ilmselt tinginud teadlikkuse tõus tõhusast meetodist arstide seas.


Eestis on baklofeenpumba ravi nüüdseks ka haigekassa hinnakirjas, mille eest seisid Tallinna kolleegid dr Tarmo Areda ja dr Valentin Sander. Esialgse prognoosi järgi võiks Eestis aastas olla potentsiaalseid baklofeenpumba kandidaate täiskasvanute seas umbes 3–4.


Lõpetuseks lisab dr Savisaar, et koolitusreisi tulemusel loodi Helsingi kolleegidega isiklikud kontaktid, kelle poole saab vajadusel pöörduda ja nõua küsida. „Uudsete ravimeetodite puhul on see heaks seljataguseks,“ lausub dr Savisaar.

 

Helen Kaju