Kopsukliiniku füsioterapeudid Karine Rüütel ja Kristiina Saksniit osalesid oktoobris hingamishäirete testimise ja ventilaatorravi koolitusel Sloveenias. Õppereis sai teoks tänu kliinikumi arendusfondile.


Koolituse korraldas aparatuuri tootjafirma Philips Respironics ning koolituse viisid läbi Kesk- ja Ida-Euroopa tippspetsialistid. Teoreetiline osa keskendus hingamishäiretele ja ravivalikutele, kaasati kliinilisi juhtumeid ning nende lahendamist. Praktiline õpe toimus workshop-ides hilistel õhtutundidel Golniku ülikooli kliinikus (University Clinic Golnik). Käsitleti ka erinevaid diagnostilisi meetodeid, nagu polüsomnograafia jms, ning simuleeritud haigusjuhtumeid püüti lahendada erinevate hingamisfunktsiooni toetavate aparaatidega.


Karine Rüüteli sõnul oli hea oli tõdeda, et koolitusel olid kasutusel samad seadmed, mis kopsukliinikus – CPAP ja VPAP, mis andis võimaluse jälgida aparaatidega töötamist, nende seadistamist ja hooldamist. Kliinikumis alustas tema selle haigusseisundi testimisega juba aastaid tagasi, ent pidevalt funktsioonides täiustuv aparatuur vajab ka meedikute pidevat väljaõpet.


„Õppereis andis positiivse emotsiooni – saime kinnitust, et meie ravimeetodid ja -vahendid siin, kopsukliinikus, on väga heal tasemel. Mitmetel teistel koolitusel osalenud maadel, näiteks Balkani riikidel ja isegi ka Tallinna haiglatel, ei ole sellist aparatuuri nagu meil,“ selgitab Karine Rüütel. „Erinevus meie une- ja hingamishäirete korraldusest oli see, et Sloveenias oli loodud ühtne unekeskus,“ lisab ta.


lk9 koolitus SloveeniasKopsukliiniku pulmonoloogia ja torakaalkirurgia ambulatoorses vastuvõtus uneapnoe testimisega tegelev Karine Rüüteli arvates on uneapnoe endiselt veel aladiagnoositud ja ta prognoosib vastuvõtuarvude tõusu. „Esiteks on tõusmas teadlikkus selle haigusseisundi eri vormidest ja tõsidusest, teiseks on alates 2016. aastast autojuhtide tervisetõendi väljastamiseks kohustuslik mõõta lisaks muule ka kaelaümbermõõtu ja kehamassiindeksit, et leida üles uneapnoe kahtlus,“ ütleb Rüütel. Ta lisab, uneaegsetest hingamishäiretest moodustavad obstruktiivset laadi hingamishäired umbes 95%. Kui ülemiste hingamisteede õhuvool seiskub rohkem kui 10 sekundiks, on tegemist obstruktiivse uneapnoe episoodiga. Olgugi, et täiskasvanutest norskab ligi 60%, esineb uneapnoe sagedamini 40–65-aastastel patsientidel ning sagedamini meesterahvastel. Pärast uneapnoe diagnoosimist, alustatakse ravi CPAP-aparaadiga, mis antakse patsiendile koju, eeldusel, et aparaati kasutatakse korrektselt öösiti kahe nädala jooksul vähemalt neli tundi korraga. Patsiendi andmed salvestatakse aparaadis olevale kiibile, et saada infot aparaadi kasutuse ja unegraafikute kohta. Alates mõõdukast uneapnoest on patsiendile näidustatud CPAP-aparaadi ravi. „Üks nüanss on aparaadist andmete lugemine, teine selle programmide ja rõhkude seadistamine ning kolmas aparaadi hooldamine (õhufiltrite ja maski vahetus ning tehniline kontroll). Sloveenias sain case-study loengutes kasutada kõige uuemaid aparaate erinevate raskusastmetega haigete peal. Ka oma igapäevatöös kasutan just neidsamu CPAP-aparaate,“ räägib Karine Rüütel.


Karine Rüütel paneb ka patsientidele südamele, et nad oskaksid märgata väsimust, sest ei ole ühte rusikareeglit, mis määraks, kes on potentsiaalne hingamishäirete patsient. Norskamise, väsimuse ja muude unehäirete esmaseks kõige kiiremaks kontrolliks soovitatakse pöörduda perearstile, kes teeb operatiivselt öise uuringu pulssoksümeetriga, mis mõõdab südame löögisageduse ja vere hapnikusisalduse une ajal.


Teised seadmed, mille kasutamise nippe Sloveenias õpiti, on VPAP-aparaadid. Neid, peenhäälestusega seadmeid, vajavad näiteks kroonilised kopsuhaiged ja akuutsed haiged. Ventilaatorravi läbiviijaks on pulmonoloogia ja torakaalkirurgia statsionaarse osakonna füsioterapeut Kristiina Saksniit. Tema juurde jõuavad haiged, kes mingil põhjusel ei suuda ise tekitada hingamismehaanikat ning seetõttu vaevlevad hüpoventilatsiooni käes. Et kopsud saaksid piisavalt hapnikku ja süsihappegaas ei jääks organismi,

30. september–2. oktoober käisid südamekliiniku arstid Kaili Saparuu ja Urmas Kuum ehhokardiograafia kursusel Valencias. Koolitust finantseeris kliinikumi arendusfond. Kliinikumi Leht uuris, millised on doktorite muljed.

 

Dr Kaili Saparuu ja dr Urmas Kuum, miks te otsustasite minna just sellele ehhokardiograafia kursusele Valenciasse?

Tänapäevane kardiokirugia praktika nõuab anestesioloogidelt nii söögitorukaudse kui ka transtorakaalse EHHO (ehhokardiograafiline uuring) kasutamist operatsiooniaegselt ning postoperatiivselt intensiivravi perioodil. Vastavasisulisi koolitusi korraldab European Association of Cardiothoracic Anaesthesiology (EACTA). Antud koolitus toimuski EACTA egiidi all Valencia Ülikooli Haiglas.

 

Ehhokardiograafia on juba päris vana südame uurimise meetod, ent ilmselt mõjutab meditsiinitehnika kiire areng ka selle meetodi käekäiku järjepidevalt?

Konventsionaalne EHHO on kasutusel olnud juba aastakümneid, kuid seoses kirurgilise ravi kvaliteedinõuetega on saanud selle tagamisel oluliseks osaks ka abistavad monitooringud – muuhulgas ka eelpoolnimetatud EHHO uuringud operatsiooni ajal ja sellele vahetult järgneval perioodil.

 

Mis olid need teadmised ja/või meetodid, mis avaldasid teile sellel paaripäevasel koolitusel enim muljet?

Kõige enam väärivad äramärkimist koolitusel kasutatud õppetehnikad, mille puhul oli paralleelselt võimalik rakendada nii teoreetilisi kui ka praktilisi oskuseid. Samas oli muljetavaldav – nagu iga teisegi tehnilise ala puhul – uuringukvaliteedi kõrge tase tänapäevase uue aparatuuri kasutamisel.

 

Nüüd, mil olete tagasi igapäevasel tööpostil – kas saate omandatud teadmisi rakendada ka enda töös südamekliinikus kardiokirurgia osakonnas?

Alates sellest suvest on kardiokirurgia osakonnas olemas oma EHHO aparatuur, millega on võimalik igal ajal vajalik uuring kiiresti teostada. Kahjuks on hetkel tehnilistel põhjustel operatsioonitoas antud metoodika kasutamine siiski piiratud, ootame pikisilmi uue tänapäevastele nõudmistele vastava EHHO aparatuuri soetamist. Seni töötame vananenud (kolleegidelt funktsionaaldiagnostikast saadud) eelmise põlvkonna aparatuuriga, mille pildikvaliteet on sageli kahjuks suboptimaalne.

 

Kliinikumi Leht

Kliinikumi Lehe kõrvu jõudis kuuldus, et pärast ühendlabori kolimist uutesse ruumidesse on seal aina rohkem näha ka välisriikide tudengeid. Augustis saabus kliinikumi Judith Obermair Austriast, kes õpib kodumaal kõrgkoolis Health University of Applied Sciences Tyrol bioanalüütikuks. Tema praktika kliinikumis kestab 12 nädalat, selle aja jooksul võimaldab ühendlabor entusiastlikul õppuril tutvuda labori erinevate valdkondade tööspetsiifikaga.


Ühendlaboris on praktikantide ja välistudengite siinviibimise programmi eest vastutavaks Riin Tamm, kes samal ajal töötab ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas. Riin Tamm on koos ühendlabori direktori ja osakonnajuhatajatega välja töötanud nii Eesti kui ka mujalt tulnud praktikantidele programmi, mis oleks võimalikult mitmekülgne, võimaldaks kasutada labori maailmatasemel aparatuuri ning oleks täidetud praktiliste tööülesannetega, et tasakaalustada teoreetilisi kooliteadmisi.


Judith Obermair otsis enda praktika sooritamiseks kohta, mis oleks kindlasti väljaspool Austriat ja mille programm oleks sarnane tema enda õpingute omale ning kus praktiline töö oleks ülekaalus. Esmalt jõudis ta interneti vahendusel Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kust välistudeng omakorda ühendlaborisse suunati. Olgugi, et Judith Obermairil oli kaasas kooli poolt kindlate nõudmistega programm, pakkus ühendlabor talle enda valdkondadest lähtuvalt mahukamat praktikasessiooni. Nii saab väliskülaline praktiseerida labori erinevates osakondades, omades igas valdkonnas ka laboripoolset juhendajat, ning lisaks tutvuda nii Eesti Geenivaramu ja Eesti Biokeskuse tuumiklaborite tööga kui ka kliinikumi patoloogiateenistuse labori eripäradega.


Olgugi, et Judith kirjutab enda lõputöö hoopis kvaliteedinäitajate teemal, on tal ühendlaboris ette nähtud praktika ka teistes valdkondades. Immuunanalüüsid, kliiniline geneetika, kliiniline mikrobioloogia, kliiniline keemia ja laboratoorne hematoloogia, mükobakterioloogia ja patoloogia – need on valdkonnad, kus välistudeng praktilisi kogemusi omandab.


Judith, olete olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis peaaegu kaks kuud. Kuidas meie haigla teile tundub?
Kui ma esimest korda haiglat nägin, avaldas mulle vägagi muljet kaasaegne välis- ja sisearhitektuur. See, kuidas siin on vana ja uus hoone omavahel ühendatud, muudab L. Puusepa 8 hoonekompleksi eriliseks. Ka kliinikumi ümbrus on väga ilus, eriti meeldib mulle, et ruumi on jäänud ka rohelisele loodusele.

Pean ütlema, et kui käia keelt oskamata kliinikumis ringi, on viidete kaudu osakonnad hästi leitavad. Muidugi tuleb vahel abi paluda, ent kõik inimesed, keda ma olen seni kohanud, on olnud sõbralikud ja viisakad. Lõuna ajal meeldib mulle käia sööklas, kuna sealne toit on esiteks maitsev, teiseks väga odav ning mitmed road meenutavad mulle kodu.

 

Mis on teile kliinikumi ühendlaboris enim muljet avaldanud?
Kliinikumi ühendlabor on ju suurim Eestis, mistõttu on mul võimalus enda 12-kuulise praktika jooksul proovida kätt kõikides valdkondades.


Eriliselt tahaksin esile tõsta aga töökeskkonda ja siin töötavaid kolleege. Kõik on väga abivalmid, ma võin küsida mistahes küsimusi mistahes ajal ning oma vastustes püüavad labori töötajad selgitada nii hästi kui võimalik. Selline abivalmidus võimaldab mul õppida pidevalt, ka analüüside tegemise ajal.

Siinne õhkkond on mõnus ja vaba, kolleegid on mind kutsunud kaasa ka väljasõitudele ja näidanud kauneid kohti, tutvustanud maitsvad roogi (suitsukala on väga maitsev!) ja traditsioone.

 

Kas praktika kliinikumis aitab teil teha edasisi karjäärivalikuid?
Jah, aitab küll. Ma eelistaksin töötada molekulaardiagnostika valdkonnas, see eriala on lai ja väga huvitav.

Olen olnud teismeliseeast peale kriminaalseriaalide, näiteks Criminal Minds ja Medical Detectives, fänn. Nende vaatamine võib olla küll hirmutav, aga mind lummab, kuidas uurijad lahendavad kuritegusid kasutades labori meetodeid ja aparatuuri üle maailma. Kuna ma olen eriti huvitatud kriminalistikast, plaaningi edasisi õpinguid molekulaardiagnostika alal.

 

Kui te koju tagasi lähete, kas soovitaksite teistel tudengitel tulla praktikale Tartusse?
Kindlasti, Tartu on imeline koht ja minu siinviibimise kogemus on seni ainult positiivne. Siinsed inimesed on väga sõbralikud ja Tartu linn on hubane, kus lisaks tööle on mõnus puhata ja jalutada linnas olevates parkides. Tartu on paraja suurusega, et mitte ära eksida, siin on palju häid restorane ja kohvikuid. Ja öösiti see linn tõesti ei maga, sest Tartus on lihtsalt nii palju tudengeid.

Tartust on väga lihtne külastada ka naaberriike, näiteks Lätit, Venemaad ja Soomet. Ühistransport on hästi organiseeritud ja taskukohane ning transpordiühendused on head, ükskõik, kas sõita bussiga või rongiga. Kokkuvõtvalt – soovitaksin kindlasti teistele tudengitele praktika tegemiseks Tartut!

 

Helen Kaju

 

Kommentaar

Riin Tamm, laborispetsialist: Miks ma seda tööd teen? Mulle meeldib inimestega suhelda ja praktikantide tööd korraldada. Organiseerimise kaudu omandan ise uusi kogemusi, kohtun kliinikumis töötavate uute huvitavate inimestega ning nagu juhendamise ja õpetamise puhul ikka – õpetades teisi õpid ise kõige rohkem.


Uued ruumid ja labori osakondade kokkukolimine on andnud võimaluse pakkuda suurepärast kliinilise laboritöö kogemust. Lisaks on meie ühendlaboril väga heal tasemel aparatuur ja töötajaskond ning töö laboris ei ole enam pelgalt analüüside tegemine.


Mul on hea meel, et ühendlabori töö vastu tuntakse huvi ja tee meie juurde leitakse nii siitsamast Tartu ülikoolist, tervishoiukõrgkoolist kui ka mujalt maailmast. Näiteks eelmisel aastal võõrustasime Inglismaal õppivat eestlasest tudengit, kellel oli kindel soov teha praktikat just meie laboris. Soovime, et meie praktikaprogramm aitaks tudengeid nende teoreetilises õppetöös ning suunaks edasisi karjäärivalikuid kliinilises laboritöös.
 

22. septembril külastasid kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonda kolleegid Turu ülikoolihaiglast. Külalistele esitleti nii uroloogia ja neerusiirdamise statsionaarset osakonda kui ka ambulatoorset vastuvõttu. Lisaks tutvustas dr Toomas Ellervee operatsiooniosakonna töökorraldust ning dr Stanislav Tjagur omakorda androloogiakeskust. Pärast visiiti tõi Turu ülikoolihaigla uroloogia osakonna juhataja Jukka Häkkinen välja aspektid, mis talle kliinikumis kõige enam muljet avaldasid ning mida saaks tema hinnangul teha paremini.

 

 

Dr Jukka Häkkinen´i tähelepanekud, mis olid tema hinnangul väga positiivsed:

  • Uroloogide tiimi hea koostöö ja teineteise mõistmine.
  • Osavad ja kõrgete tehniliste oskustega kirurgid.
  • Ilusad ja praktilised tööruumid.
  • Kirurgiakeskne töökorraldus, ambulatoorne töö osaliselt androloogiakeskuse poolt kaetud.
  • Entusiastlikud ja innustunud noored kirurgid ja samas kogenud seeniorid.
  • Arsti positsioon on tugev, asjatundja arvamust kuulatakse.
  • Osakonna töö on aktiivne, eriti hea mulje jättis postoperatiivne jälgimise palat.

 

Parandamist vajavate aspektidena tõi ta välja:

  • Operatsioonitubade aega jagub liiga vähe. Uroloogia ja neerusiirdamise osakonnal peaks nädalas olema operatsioonitube praeguse 5 asemel 10–15. Sellest tingituna on beniigse haigusega operatsioonile pääsemiseks liiga pikk ootejärjekord.
  • Liiga vähe meditsiiniõdesid, arvestades osakonna tegevuse laialdast ampluaad.
  • Tekkis küsimus, kas osa androloogiakeskuses ravil käivatest patsientidest ei peaks kuuluma hoopis perearstidele?
  • Majandamine tundub manipuleerituna – teenuste hinnad ei vasta tegelikele kulutustele.
  • Osakonnas peaks rohkem tegema ja planeerima teadustööd.

 

Kokkuvõttes jättis kliinikum külalistele väga hea mulje ja potentsiaal kitsaskohtadega tegelemiseks on kindlasti olemas.

 

Uroloogia ja neerusiirdamise osakond

 

8. novembril tähistavad Euroopa Radioloogia Ühing (ESR), Põhja-Ameerika Radioloogia Ühing (RSNA) ja Ameerika Radioloogia Kolledž (ACR) kuuendat ülemaailmset radioloogiapäeva, korraldades sel päeval radioloogiat tutvustavaid üritusi kogu maailmas. 8. november 1895 oli päev, mil Wilhelm Conrad Röntgen avastas röntgenikiired.

 

Rahvusvahelist radioloogiapäeva tähistatakse alates aastast 2012 ja selle eesmärgiks on suurendada teadlikkust radioloogia vallas, et tagada patsiendi ohutus radioloogilistel uuringutel ning tähtsustada radioloogi rolli tervishoius. Selle aastal on teemaks valitud erakorraline radioloogia, et rõhutada radioloogi rolli olulisust erakorralises meditsiinis.

 

Seoses röntgenikiirte sünnipäevaga tähistamisega võib sünnipäevanädalal osa saada ka erinevatest üritustest Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Esmaspäeval, 6. novembril on kliinikumi koolituskeskuses radioloogiateemaline koolitus "Radiodiagnostika – ohutu või ohtlik?". Antud koolitus on mõeldud kõigile õdedele ja hooldajatele. Loengupäev annab ülevaate erinevatest radioloogilistest uuringutest ja patsiendi ettevalmistuse eripäradest radioloogilisteks uuringuteks. Koolitusel osaleja saab teada, mis on kiirgus, kiirguskaitse ja ioniseeriv kiirgus ning milliseid kontrastaineid kasutatakse radioloogiliste uuringute läbiviimisel. Ühtlasi tutvustatakse erinevaid radioloogilisi uurimismeetodeid: kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia, mammograafia, röntgenülesvõte ja läbivalgustus, ultraheli, nukleaarmeditsiin, angiograafia. Koolitajateks on radioloogiakliiniku radioloogiatehnikud ja angiograafia osakonna operatsiooniõde.

 

Kolmapäeval, 8.novembril on kõik huvilised oodatud tähistama rahvusvahelist radioloogiapäeva Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus radioloogiatehniku õppekava 3. kursuse üliõpilased räägivad magnetresonantstomograafia ajaloost. Ettekandele tuleb ka kliinikumis filmitud humoorikas lühifilm. Mis on filmi sisu, seda saab ise vaadata kooli aulas algusega kell 11.45. Üritus on avalik ja kõik huvilised on oodatud!

 

Reedel, 10. novembril korraldab Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit koos radioteraapia osakonna radioloogiatehnikutega ja füüsikuga kiiritusraviteemalise teabepäeva. Teabepäev toimub Linkbergi auditooriumis algusega kell 9.00. Teabepäeva eesmärgiks on anda lihtsustatud ülevaade kiiritusravist, tänapäevase vähiravi olulisest osast. Teabepäeval osaleja saab teada, kellele on kiiritusravi suunatud ja millised on selle raviviisi omadused, kuidas on kiiritusravi aastakümnete jooksul arenenud ja milline roll on arstidel, füüsikutel ja radioloogiatehnikutel multidistsiplinaarses kiiritusravi meeskonnas. Koolituse päeva lõpus on võimalus külastada radioteraapia osakonda, teejuhtideks on füüsik Markus Vardja ja radioloogiatehnik Triin Murumets.

 

Ürituste täpsemat infot on võimalik leida ka Facebookist.

 

Triin Kasesalu
radioloogiatehnik

Aprillis toimus kliinikumis järjekordne statsionaarsete patsientide rahulolu küsitlus. Sel perioodil haiglast lahkunud 3235-st patsiendist täitsid ankeedi 1721 patsienti ehk 53%. Küsitluses osalenute keskmine vanus oli 49 aastat ja naiste osakaal oli 55%.


Võrreldes eelnevate statsionaarsete uuringutega on jätkunud patsientide üldise rahulolu tõus. Haiglaraviga jäi väga rahule 76% vastanutest (võrdluseks 2011.a 69%, 2013.a 72% ja 2015.a 74%).

 

lk2 rahulolu haiglaravigaKliinikumis tõusis patsientide üldine rahulolu haiglaraviga võrreldes 2015. aastaga 2,3 protsendipunkti võrra. See tulenes patsientide rahulolu tõusust järgmiste rahuloluteguritega:


• asjaajamise selgus ja kiirus haiglasse vastuvõtul,
• õdede viisakus,
• õdede usaldusväärsus ja oskused,
• ruumide puhtus,
• patsientide murede ja soovide mõistmine õdede poolt.

 

lk2 rahulolu haiglaravi erinevate valdkondadegaVõrreldes 2015. aastaga on patsientide rahulolu tõusnud kõige rohkem sisekliinikus, see on ka arusaadav, sest sisekliinik kolis uude majja. Patsientide rahulolu on tõusnud ka stomatoloogia kliinikus, traumatoloogia ja ortopeediakliinikus, lastekliinikus, nahahaiguste kliinikus ja hematoloogia-onkoloogia kliinikus.

 

 

 

Vaike Soodla
Analüüsi-marketingiteenistuse vanemspetsialist

 

Kommentaarid

lk3 Marina Beljaev Andres TennusMarina Beljaev, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ülemõe kohusetäitja: Rahulolu tõus teeb meile heameelt, sest peame oma kliinikus patsiente kõige tähtsamaks – ei oleks ju ilma patsientideta meil kellelgi põhjust tööle tulla.


Patsiendi jaoks on olulisim õnnestunud operatsioon, sellest sõltub tema edaspidine elu. Meie ortopeedid on kogenud oma eriala spetsialistid, kes annavad igal juhul endast parima.


Et patsient ennast hästi tunneks, ootab ta meeldivat suhtlemist. Suhtlemine saab alguse iga üksiku töötaja suhtumisest. Kui töötaja tunneb ennast kollektiivis hästi, kandub positiivsus üle ka patsiendini. Professionaalse ja üksmeelse kollektiivi tagamiseks korraldame regulaarselt sisekoolitusi ja seminare.


Püüame võimaluse piires arvestada kõikide patsientide soovidega ning suurim rõõm tööst on paranev patsient. Meie kliiniku töötajad saavad sageli head tagasisidet otse patsiendilt ning see motiveerib tegema tööd hästi. Loomulikult pole meie kliinikus kõik ainult positiivne, probleeme jagub omajagu. Tegeleme nendega, aga päris ära ei kao need kunagi. Kitsaskohtade leidmine ja märkamine on aga edasiviiv jõud.

lk6 Katrin ElmetAnestesioloogia ja intensiivravi kliiniku arst-õppejõud Katrin Elmet osales augustikuu viimasel nädalavahetusel kliinikumi arendusfondi kaudu koolitusel Advanced Communication Skills Course for Doctors, mis toimus Londonis. Kliinikumi Leht uuris, miks käis dr Elmet just suhtlemisalasel koolitusel.

 

Dr Katrin Elmet, mis koolitusega oli täpsemalt tegu ning miks te just selle valisite?
Nagu nimigi ütleb, oli tegemist arstidele mõeldud suhtlemisoskustele ja -tehnikatele spetsialiseerunud koolitusega.


Arstitöös ei saa alahinnata suhtlemise jõudu, kuna igapäevaselt tuleb rääkida nii patsientide kui ka nende lähedastega, selgitada ravitööd puudutavaid nüansse, aga ka edastada väga halbu uudiseid. See ei ole kerge kummalegi vestluspartnerile ning kui aus olla, siis minu eriala spetsiifikast tulenevalt ongi uudised suuremalt jaolt halvad. Vajadus saada ravi intensiivravi osakonnas on juba iseenesest halb sündmus. Hakkasin huvi tundma suhtlemistehnikate vastu juba noore arstina, kui tunnetasin, et kriisisituatsioonides hakkama saamiseks on minu ettevalmistus lünklikuks jäänud. Meile ülikoolis eetikat ja suhtlemispsühholoogiat ei õpetatud, mistõttu olen olnud iseõppija, mida on toetanud pikk praktika.


Praegu on arstiõppes olukord veidi parem – II kursusel õpetatakse meditsiinieetikat ja III kursusel puudutatakse veidi patsiendikeskse suhtlemise põhialuseid. Siiski pole ma päris kindel, kui hästi need teadmised kinnistuvad tudengis, kes on kokku puutunud vaid prekliiniliste õppeainetega ja haigete ravist veel midagi ei tea. Õpetan tulevastele arstidele ülikoolis elu lõpu eetikat ja olen pidanud erinevatele auditooriumidele loenguid halbade uudiste edastamisest ning olen sügavalt veendunud, et hea arst peab rasketes olukordades oskama suhelda professionaalselt. See on õpitav oskus. Loomupäraselt hea suhtlemisoskus on muidugi boonuseks, kuid paljudes olukordades sellest ei piisa. Suhtlemiskoolitus peaks olema arstiõppe kohustuslik osa ja selle maht oluliselt suurem. Samuti peaks kõigil arstidel olema võimalus, isegi kohustus, oma oskusi arendada ka diplomijärgselt, muuhulgas peaks erilise tähelepanu all olema ka hea meeskonnatöö.


Konverentsil Kliinik 2017 oli mul oma ettekande raames põhjust rõhutada, et kuigi ülikool võimaldab meil saada hea ettevalmistusega eriarstideks, on meie hariduses väga oluline tühik – kuidas arstipraktikas realiseerida meditsiinieetika printsiipe, saada hakkama keerulistes olukordades ja suhelda professionaalselt. Peale konverentsi tuli professor Joel Starkopfilt ettepanek korraldada neid teemasid käsitlev diplomijärgne õppeüritus, alustuseks meie eriala, anestesioloogia, residentidele. Diletandina tundsin ma põhjendatud vajadust esmalt ise osaleda mõnel kursusel, et näha kuidas lihvitakse arstide suhtlemisoskust seal, kus sellised koolitused on tavapärane praktika.


lk6 koolitus LondonisKuidas oli koolitus üles ehitatud?
Koolitust viis läbi firma Oxford Medical Training ning selle aitas mul välja valida dr Tiina Tamm, kes on Suurbritannias anestesioloogi ja intensiivraviarstina töötanud juba 13 aastat ja kellel on samuti erihuvi meditsiinieetika vastu. Tema praktilised kogemused väga keerulistes olukordades suhtlemises on märkimisväärsed, sest multikultuurne ja mitmekeelne keskkond veeretab arstide ette ikka väga suuri väljakutseid. Suhtlemisel peab sageli kasutama tõlgi abi. Patsientide arusaamised elust, surmast ja väärtustest on väga erinevad, tihti vääramatud ja arstile raskesti mõistetavad. Et kunagi ei saa olla liiga hea suhtleja olla, osales ka dr Tamm sellel kursusel.


Oxford Medical Training on spetsialiseerunud arstide karjääri arendamisele ning pakub erinevaid meditsiinivaldkonna koolitusi: meditsiini õpetamine (medical teaching skills), meditsiinitöötajate intervjuu andmise oskus, mis on vajalik tööle kandideerimiseks (medical interview skills), tervishoiu korraldamine ja juhtimine (medical management and leadership) ja suhtlemisoskus meditsiinis (communication skills).


Esimene koolituspäev keskendus meeskonnatööle, kus muuhulgas oli kõigil kursuslastel võimalus vastava testi tulemusena saada teada ühtteist iseenda kohta, vastavalt isiksusetüübile. Tulemused olid ehmatavalt tõepärased, seda pidime kõik tunnistama. Teine päev oli pühendatud patsientidega suhtlemisele. Olukorrad, millel peatuti, olid väga erinevad. Meeldivalt üllatas eriliselt suur avatus meie grupi liikmete vahel ja olgem ausad – on raske õppida suhtlemist, kui sa ennast ei ava.


Olin koolitusel ainuke välisarst. Kuna koolitaja oli teadlik minu ja dr Tamme soovist edastada õpitut Eesti arstidele, saime me lausa mõningase eritähelepanu osaliseks ja koolitajad pakkusid lahkelt oma abi, kui meil seda vaja peaks minema.


Kahe päeva jooksul tutvustas dr Tiina Tamm mulle Wexham Parki haiglat, kus ta ise töötab. Sain jälgida intensiivraviga seonduvat, kuid põhitähelepanu pöörasin ikka ravipiirangute praktikale – kuidas otsustatakse, otsus dokumenteeritakse ja kuidas reaalsus patsiendi lähedasteni viiakse. Arvan, et meie siin Eestis tihti ei hooma, et meie kultuuriline ja religioosne taust teevad meie patsiendid ja nende lähedased arstidele suhteliselt lihtsasti ligipääsetavaks ja arusaadavaks. Miskipärast usun, et konfliktid patsiendiga ongi enamasti vallandatud meditsiinitöötaja oskamatu käitumise poolt. Ka meeldiva käitumisega meediku ja käitumishäirega patsiendi konflikti lahendamises on määrav arsti suhtlemisoskus, kasvõi teadmine, kuidas oskuslikult öelda patsiendile „ei“.


Sõnal on suur jõud, kui oluline aga tegelikult on suhtlemine ja suhtlemisoskus arstitöös?

lk11 PPA kliinikum3Juulikuus tegi kliinikumi mammograafiabussi meeskond väljasõidu Tallinnasse Politsei- ja Piirivalveameti juurde. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA), Rahvusvahelise Politseiassotsiatsiooni Eesti Osakonna (IPA) ja Eesti Vähiliidu koostöös kaasati naispolitseinikud rinnavähi ennetuskampaaniasse „Kingi endale kindlustunne, iga tükike sinust on hoolimist väärt“.


Kliinikumi mammograafiabussi vastutava radioloogiatehniku Ele Virolaineni sõnul oli osavõtjaid palju – koguni 37 naist käis mammograafiabussis end kontrollimas. „On oluline, et Eesti elanike turvalisuse eest seisjad ei unustaks ka iseenda heaolu ning hooliksid enda tervisest. See oli väga kena žest PPA poolt, et pakkuda enda naistöötajatele võimalust rinnavähi sõeluuringuks töö juures kohapeal,“ lausub Ele Virolainen.


lk11 PPA kliinikumLisaks Tallinnas toimunud rinnavähi ennetus- ja kontrollipäevale, tehti samasugune väljasõit ka Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna juurde 9. augustil, mil sõeluuringul käis 14 PPA Rapla ja Paide jaoskondade naistöötajat.


Tartus oli Lõuna prefektuuri töötajatel võimalik külastada mammograafiabussi augusti viimastel nädalatel Tartu Kaubamaja juures ning uuesti oodatakse politsei- ja piirivalveametnikke uuringule aasta lõpus, mil buss seab enda taas sisse Tartu Kaubamaja ette.

 

 

 

Maret Tamra, IPA Eesti osakonna juhatuse liige: IPA (International Police Association) Eesti osakond alustas rinnavähi teavituskampaaniat septembris 2016, et toetada Eesti Vähiliitu, kus 25 aasta jooksul on kogetud nii muret kui rõõmu. Oma heategevusliku kampaania käigus julgustame Eesti Politseis töötavaid naisi osalema rinnavähi uuringutes, sest vajame tervet kolleegi, ema, partnerit.


Korraldame prefektuurides infopäevi, kuhu kutsume esinema rinnavähi spetsialiste. Oma nõusoleku on andnud ka kliinikumi radioloog dr Sulev Ulp, kes peab 10. oktoobril Lõuna prefektuuris loengu „Mida peab teadma naine rinnavähist“.


Kogu kampaania ja üritused selle raames ei oleks võimalikud ilma teiste toetuse ja koostööta. Suur tänu mammograafiabussi töökale kollektiivile!

 

Kliinikumi Leht

lk10 dr Rohtmets pitsipaev13. augustil, mil Haapsalus peeti Valge Daami aja raames kuuendat Pitsipäeva, toimus seal ka pitsi kudumise võistlus. Parimaks Haapsalu salli pitsimotiivi kudujaks valis žürii Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus töötava dr Anne Rohtmetsa.


Kudumisvõistlusele sai registreeruda kohapeal, Pitsipäeva toimumise päeval. Seejärel anti osalejatele pitsi muster skeemina, lõng, vardad ning aega selle kudumiseks kolm tundi. Kudumisvõistlusest võttis osa 22 osalejat, kes kudusid kuningliilia kirjaga tööproovi, millele pidid olema lisatud ripsiääred – nagu Haapsalu sallile omane.


Dr Anne Rohtmets ei olnud võistlejate nimekirjas aga esimest korda ega juhuslikult. „Olin Haapsalus kudumas kolmandat korda, esimesel korral tahtsin proovida, kas üldse saan hakkama, teisel korral hinnati mu töö kolmanda koha vääriliseks ning nüüd siis selline tunnustus! Meeldiv on see kindlasti, ent ka pisut üllatav, kuna öeldakse ju, et selleks, et osata kududa õiget Haapsalu salli, tuleb olla põline haapsallane.“ Igal aastal antakse võistlejatele uus muster ning dr Rohtmetsa sõnul ei ole mustrikirjad just kergete killast, pigem ikka keerulised, mille puhul on ilusa lõpptulemuse saavutamine raske.


Dr Rohtmets on käsitööga tegelenud lapseeast peale, ema ja vanaema kõrvalt. „Kudusin ja heegeldasin juba koolis, hiljem olen teinud esemeid kogu perele. Esimese pitsirätiku kudusin seitse aastat tagasi, aga Haapsalu salli ees tundsin aukartust. Olin aastaid tagasi selle kudumist alustanud, aga kuna mulle tulemus ei meeldinud, harutasin kohe üles. Esimese Haapsalu salli kudusin alles sel aastal,“ räägib dr Anne Rohtmets.


Olgugi, et Pitsipäeva kudumisvõistluse võitja järgmistel kordadel võistlusel enam osaleda ei saa, lubab dr Rohtmets ka edaspidi Haapsalu salle kududa. „Ühe salli peale kulub mul küll aega umbes üks kuu ning selle valmimine on vahel tüütu, ent lõpptulemuse nimel tasub pingutada.“ Küsimuse peale, kas huvilised saaksid tituleeritud kuduja käest tema loomingut tellida, ütleb ta, et selleks ei jätku aega. „Olen teinud Haapsalu salle erilisteks puhkudeks – dr Ursula Klaari ja dr Ülle Kadastiku juubeliks ning pitsrätikuid teistele kolleegidele, ent rohkemaks mul paraku aega ei ole.“


Teistele kudujatele soovib dr Rohtmets julget pealehakkamist ja kinnitab, et harjutamine teeb meistriks.

 

Dr Anne Rohtmetsaga vestles Helen Kaju

lk8 Helsinki veresoonte kirurgidTartu Ülikooli Kliinikumi veresoontekirurge külastasid kolleegid Helsingi Ülikooli Meilahti Haiglast, kelle traditsiooniks on iga paari aasta tagant tutvuda mõne Euroopa vaskulaarkirurgia keskusega. Tänu dr Ivika Heinola´le toimus seekordne visiit Tartusse.


1. septembril, ülemaailmsel rahu- ja teadmistepäeval, tutvusid soome kolleegid eesotsas professor Maarit Venermo´ga meie osakonnaga ning ühise teabepäeva raames jagasime kogemusi nii praktilise haiglatöö kui ka teadusliku tegevuse vallas. Suutsime külalisi positiivselt üllatada oma patsientide nüüdseks väga heaks hinnatavate olmetingimustega. Töö mahu poolest jääme ilmselgelt Soome ühele juhtivale keskusele alla, kuid tulemused pole kõne alla tulnud valdkondades õnneks sugugi halvemad.


Helsingi Ülikooli Haiglas töötab umbes 20 veresoontekirurgi, kellest küllaltki arvestatav hulk on naised. Osaletakse paljudes rahvusvahelistes uuringuprogrammides ning arendatakse põnevaid kohalikke projekte. Kliinilise töö aspektist võib üheks huvitavamaks pidada igakuist treeningpäeva kogu hübriid-operatsioonitoa personalile – kuidas käituda ja mida teha, kui saabub kõhuaordi aneurüsmi ruptuuriga ebastabiilses üldseisundis patsient. Selle tulemusel on oluliselt paranenud haige käsitluse kiirus ning personali teadlikkus ja julgus antud situatsioonis hakkamasaamisel.


Meilahti Haiglas on veresoontekirurgidel võimalik igapäevaselt kasutada meilegi sel kevadel lühidalt tutvustatud fluorestsents-angiograafi, mille abil saab paremini hinnata revaskularisatsiooni angiosoomide (kindla arteri verevarustusala) tasemel. Seniste uuringute alusel on see kasulikkust näidanud eelkõige perifeersete endovaskulaarsete protseduuride planeerimisel ja efekti hindamisel.


Ühine teabepäev tekitas kindlasti kõigis huvi edaspidigi kogemusi vahetada ning koostööd arendada. Loodame siiralt, et Helsingi kolleegidele jäävad Tartus ja Lõuna-Eestis veedetud päevad nii töiste kui vähem töiste tegemistega igati positiivselt meelde.

 

Heli Järve
Arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal
Veresoontekirurgia osakond

lk5 dr Riispere erakogu1. septembril kaitses Živile Riispere filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „IgA Nephropathy study according to the Oxford Classification: IgA Nephropathy clinical-morphological correlations, disease progression and the effect of renoprotective therapy“ („IgA nefropaatia uuring Oxfordi klassifikatsiooni järgi: IgA nefropaatia kliinilis-morfoloogilised korrelatsioonid, haiguse progresseerumise ja renoprotektiivse ravi efekti uuringud“).


Töö juhendajaks oli professor Mai Rosenberg dr. med. (TÜ kliinilise meditsiini instituut). Oponendiks professor Jukka Mustonen (PhD), arsti- ja loodusteaduste teaduskond, Tampere Ülikooli sisehaiguste kliinik, Tampere Ülikool.


Kokkuvõte
Immuunoglobuliin A nefropaatia (IgAN) on kõige sagedasem glomerulonefriit maailmas. Diabeetilise nefropaatia kõrval on IgAN järgmine oluline nefroloogiavaldkonna probleem, kuna haigestuvad peamiselt noored inimesed ja aeglaselt progresseerudes tekib lõpp-staadiumi neerupuudulikkus ligikaudu pooltel patsientidel 25 aasta jooksul. Kuigi kahjustuse sihtmärk on neerud, pärineb esmane defekt süsteemsest aberrantsest O-seotud glükaanide glükosüleerimisest IgA1 ühenduspiirkonnas, mis põhjustab suurenenud galaktoosi-defitsiitset IgA1 taset vereseerumis. Efektiivne ja spetsiifiline ravi tänapäeval puudub.


Uuringu eesmärgid: leida erinevate glomerulopaatiate jaotuvus ja IgAN osakaal neerubiopsia materjalis ning hinnata IgAN kliinilis-morfoloogilisi seoseid.


Retrospektiivsed kliinilis-morfoloogilised uuringud viidi läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Aastatel 2001–2010 teostatud 547 adekvaatse neerubiopsia materjali (340 mest, 238 naist; keskmine vanus 39.9 ± 17.9 aastat, nendest 5% lapsed) seas registreeriti 88 IgAN juhtu. Kliinilised ja laboratoorsed andmed koguti haiguslugudest.


Uuringus leiti, et primaarsed glomerulopaatiad moodustasid peamise rühma (45,4%) kõikidest informatiivsetest neerubioptaatidest ja IgAN moodustas nendest põhiosa (35,5%). Võrreldes tulemusi 1991–1994 läbiviidud uuringuga täheldasime muutust mittepõletikuliste glomerulopaatiate esinemise suurenemise suunas. IgAN oli kõige sagedasem glomerulonefriit meie populatsioonis. Asümptomaatiline mikrohematuuria ja asümptomaatiline mikrohematuuria proteinuuriaga olid peamised kliinilised sündroomid IgAN haigetel. Tüüpiline leid päsmakestes oli mesangiaalmaatriksi rohkenemine ja mesangiaalrakkude proliferatsioon ning vähemal määral haiguse kroonilisusele viitavad muutused: segmentaarne glomeruloskleroos ja interstitsiaalne fibroos/tuubulite atroofia. Mesangiaalne hüpertsellulaarsus (M), endokapillaaarne hüpertsellulaarsus (E), segmentaarne skleroos/adhesioon (S) ja tuubulite atroofia/interstitsiaalne fibroos (T) (nn MEST skoor) korreleerusid kliiniliste andmetega ja MEST osade kõrgemad väärtused korreleerusid hinnangulise glomerulaarfiltratsiooni kiirusega (eGFR). Statistiliselt usutav korrelatsioon esines M1 ja eGFR-i vahel ainult meestel, kuid S1 korreleerus proteinuuriaga ja eGFR-iga nii naistel kui meestel. T1 korreleerus meestel eGFR-i ja proteinuuriaga. Suurem eGFR taseme langus jälgimisperioodi lõpus oli patsientidel, kellel esinesid nii kliinilised kui patomorfoloogilised riskitegurid. Suurem eGFR taseme langus jälgimisperioodi jooksul oli meestel. IgAN progresseerumist ei esinenud patsientidel ilma riskifaktoriteta ja ravita ning ka ilma riskifaktoriteta ja RASb saanud uuritavate rühmades.


Kokkuvõtteks võib öelda, et neerubiopsia materjali analüüsi tulemused sarnanesid teistes maades läbiviidud sarnaste uurimustega. IgAN levimus ei ole muutunud meie populatsioonis võrreldes 1991–1994 tehtud uuringuga – IgAN on meie populatsioonis kõige sagedasem glomerulonefriit. Uue, Oxfordi klassifikatsiooni alusel hinnatud IgAN haigete patomorfoloogia MEST skoori abil võimaldas hinnata olulisi kliinilis-morfoloogilisi seoseid ja kinnitas selle klassifikatsiooni kasutuse olulisust. Oxfordi klassifikatsioon on uus täiendav diagnostikavõimalus IgAN haigetele prognoosi tegemisel ja optimaalse ravi määramisel, mis on praeguseks juba juurutatud ka meie IgAN neerubiopsiate hindamisel kliinilisse praktikasse.

 

lk5 mai rosenbergProfessor Mai Rosenberg, juhendaja: Dr Zivile Riispere dissertatsiooni teema on seotud neerubiopsia materjali analüüsi ja ühe sagedasema neeruhaiguse – IgA nefropaatia morfoloogiliste iseärasustega. Selle glomerulopaatia kliinilis-morfoloogilisi korrelatsiooni-uuringuid on ajalooliselt tehtud küllaltki palju, kuid seoses uue Oxfordi klassifikatsiooni kasutuselevõtuga, omab dr Riispere uurimus vägagi olulist tähtsust. Esiteks seetõttu, et iga suurema keskuse, tavaliselt ülikoolihaigla, juures tehtud neerubiopsia materjali analüüsi peegeldab ka keskuse neeruhaiguste diagnostika taset ja haigete käsitlust. Teiseks, IgA nefropaatia kliinilis-morfoloogilisi korrelatsiooni-uuringuid uue, Oxfordi klassifikatsiooni alusel, on läbi viidud vähe ning eraldi ei ole analüüsitud selle glomerulopaatia progresseerumist meestel ja naistel. Dr Riispere publitseeris esmakordselt töö, kus näitas, et meestel progresseerub IgA nefropaatia kiiremini. Selle põhjusi on kindlasti vaja edasi uurida. Kolmandaks, tuleb esile tõsta ka dr Riispere poolt patoloogina järjekindlalt uuritud kliiniliste riskitegurite osatähtsust ja raviefekti mõju IgA nefropaatia progresseerumisele.


Selliste aeganõudvate uurimuste tegemine on toimunud kõik tavalise patoloogi töö kõrvalt, mis näitab dr Riispere pühendumist ja sihikindlust neeruhaiguste patomorfoloogia arendamisel. Uuendusena on dr Riispere juurutanud juba kliinilisse praktikasse IgA nefropaatia patomorfoloogia hindamise vastavalt Oxfordi klassifikatsioonile.


Dr Riispere on oma oskusi korduvalt täiendanud välismaa ülikoolikliinikute juures ja toonud kaasa väärtuslikke kogemusi kogu patoloogia eriala arendamiseks.


Tänan suurepärast kolleegi koostöö eest ja soovin jõudu ja tervist edaspidiseks!

 

lk10 Margarita Milihhina2 A.TennusKui L. Puusepa 8 majas pärast meditsiinilinna II ehitusjärgu lõppu jäid endised apteegi ruumid vabaks, andis see võimaluse sisustada avar klaasustega ruum patsientidele ja nende lähedastele teabe jagamiseks. Patsiendiinfoga seotud tegevust koordineerib selles ruumis Margarita Milihhina. Eesmärk on jõuda patsientidele lähemale, et tõsta nende terviseteadlikkust ja ennetada võimalikke terviseprobleeme. Kuna kaasaegse tervishoiuteenuse juurde kuulub patsientide ja nende lähedaste informeeritus, on ka patsiendid ise aina rohkem huvitatud enda tervisest, ravist ja protseduuridest.


Margarita Milihhina selgitab, et nimi „Patsiendiinfo“ uksel ei tähenda seda, et sisseastumiseks peab olema juba haige või lausa haiglaravil. Tõsi, suurema osa külastajatest moodustavad just statsionaarsele ravile tulnud patsiendid, kellele Margarita jagab nii teabematerjale kui ka selgitab arusaamatuks jäänud nüansid üle – näiteks patsiendi õigused ja kohustused, haiglast lahkumine, kodukeskkonna sobivaks kujundamine pärast haiglaravi ning mitmed muud olulised teemad, mis võivad patsiendil endal jääda märkamata. Lisaks käivad infot kogumas ka uuringutele tulevad patsiendid – küsitakse, mis ootab ees MRT-, kompuuter-tomograafia-, koloskoopia- või ka ultraheliuuringu eel. Ning näiteks ka onkoloogilised patsiendid, kes huvituvad, kuidas edaspidi toituda, mida toob endaga kaasa kiiritus- ja keemiaravi.


Teabe jagamiseks on Margarital arvukalt infovoldikuid, kuhu on koondatud erinevate haiguste, uuringute ja protseduuride kokkuvõtlik tutvustus. Lisaks on ruumis suur interaktiivne tahvel, mida meeldib kasutada just noorematele inimestele. „Vanemad inimesed eelistavad kohe kindlasti paberkandjal materjale, neile meeldib lugeda mitu korda, nad võtavad voldiku kasvõi arstikabineti ukse taha ootamise ajaks kaasa,“ räägib Margarita. Ta kinnitab, et olgugi, et on endamisi mõelnud paberkandjal materjalide osakaalu vähenemisele, ei näe ta hetkel seda võimalust. Paberkandjal materjale käivad kasutamas ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid õppetöö eesmärgil. Niisamuti uudistasid paberkandjal infovoldikuid näiteks väliskülalised Ukrainast, kes olid väga üllatunud, et õendustöötajad on just peamiselt need, kes hoolitsevad infomaterjalide sisu kokkupanemise eest.


Vestlusringid ja tervisepäevad
Küsimuse peale, kes on need mitte-patsiendid, kes teabetoas käivad, vastab Margarita: „Patsientide omaksed – neil on väga palju küsimusi nii lähedast tabanud haiguse kui ka ravi, toitumise ja edasise paranemise kohta. Vestlusringides osalevad aga näiteks ka meie enda kolleegid.“


Lisaks eespool kirjeldatule ning nn jooksvatele küsimustele vastamisele, ongi patsiendi infokeskuse teine suurem eesmärk korraldada terviseteemalisi vestlusringe ja tervisepäevi. Vestlusringid toimuvad eelregistreerimisega ning hetkel osalejate arvule piiranguid seatud ei ole. Vestlusringe viivad läbi arstid, õendustöötajad, proviisorid, füsioterapeudid, üliõpilased ja teised spetsialistid.


Tervisepäevad on aga tegelikult linnarahvale juba tuntud formaat, varem korraldas Margarita tervislikke neljapäevi lihtsalt Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Nüüd on need kolinud kliinikumi, ent läbiviijateks on endiselt koostöös õdede liidu ja tervishoiukõrgkooliga kliinikumi õed ning tervishoiukõrgkooli töötajad. Esimene tervisepäev toimus aprillikuus, mil 2 tunni jooksul oli külastajad ligi 70. „Seda on rohkem, kui varasematel tervisepäevadel,“ lausub Margarita. Kliinikumis liigub lihtsalt rohkem linnakodanikke ning see koht on tervisenäitajatest huvituvatele inimestele lihtsamini leitav. Järgmine tervisepäev toimub 20. septembril, mil keskendutakse kolesteroolile. Sellele teemale on pühendatud eraldi vestlusring ning osalejatel on võimalik sealsamas ka enda tervisenäitajaid mõõta ning saada spetsialistidelt tagasisidet. Margarita sõnul sünnivad tervisepäevade teemad kohalkäijate tagasiside ankeetidest: „Kuna tahame ju keskenduda patsientide teadlikkuse tõstmisele, siis peame lähtuma nende ettepanekutest ja neile huvitavatest ja vajalikest teemadest,“ rõhutab Margarita.


Patsiendi inforuum on töös olnud kõigest pool aastat, ent märkamata on see jäänud vähestele. Kui küsin, millisena näeb Margarita selle ruumifunktsiooni aasta pärast, loodab ta, et see oleks pidevalt kasutusel. Ruumis saab lugeda kirjalikke ja elektroonilisi infomaterjale, pidada vestlusi, seminare, videokonverentse ja koosolekuid. Ta loodab ühtlasi, et õendusjuhid tutvustavad patsiendi inforuumi võimalusi osakondades, kust omakorda julgustataks patsiente tulema infot küsima ja vastuseid saama.

 

Margarita Milihhinaga vestles Helen Kaju

 

lk10 Tiina Freimann erakogu

 

 

 

Ülemõde Tiina Freimann: Inglise kirjanikule George Orwellile (1903–1950) kuulub järgmine mõttetera: „Teiste abistamine on hea, kuid parem on õpetada neid ennast ise abistama“. Patsientide õpetamine kiirendab nende tervenemist, parandab enesehooldusvõimet ja vähendab sõltuvust tervishoiusüsteemist. Patsientide ja nende lähedaste informeerimine ja õpetamine on olnud kliinikumis suurema tähelepanu all juba paarkümmend aastat. Kuigi selle valdkonna arendamiseks on palju ära tehtud, peame otsima jätkuvalt uusi võimalusi, et parandada inimeste terviseteadlikkust ja ennetada terviseprobleemide tekkimist või kordumist. Patsiendi infokeskus vastavate ruumide ja spetsialistidega võimaldab arendada uusi kaasaegseid patsiendiõpetuse viise, et toetada vajaliku teabe jõudmist iga abivajajani.

lk3 Chris PruunsildPõlvevalu on lapseeas sage kaebus. Erinevatel hinnangutel esineb valu alajäsemes ligikaudu viiendikul koolilastest. Valu põhjuseks võib olla nii põlveliigese kui ka liigest ümbritsevate struktuuride põletik, trauma või ortopeediline (mittepõletikuline) haigus, kui ka hoopis liigesest proksimaalsema või distaalsema struktuuri kahjustus (valu kiirgumine põlve piirkonda).


Põlvevalu esmases käsitluses on olulisim eristada, kas tegemist on põletikulise või mittepõletikulise põhjuse/haigusega. Arvestama peab lapse vanusega, kuna mitmete patoloogiate avaldumine on eagrupiti erinev.


Mittepõletikulist laadi valu iseloomustab selle teke/süvenemine füüsilisel koormusel (või selle järgselt) ja leevenemine puhates, põletikulise haiguse puhune valu aga tugevneb puhkeasendis ja väheneb liigutades; viimasel juhul võib kaasneda hommikune liiges(t)e kangus.


Põlveliigese põletikku võivad kõigis lapseea vanusegruppides põhjustada erinevad tekitajad (bakterid, viirused), samuti võib artriit olla mitmesuguste reumaatiliste haiguste (üheks) ilminguks.


Kiiret sekkumist ja hospitaliseerimist vajab bakteriaalne artriit, mis on reeglina monoartriit ja mille puhul on lapsel febriilne palavik, tugev valusündroom ning veres põletikunäitajate tõus. Raviks rakendatakse intravenoosset antibakteriaalset ravi.


Kõige sagedasem reumaatiline haigus lapseeas (0–16 a) on juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) – põletik vähemalt ühes liigeses kestusega vähemalt kuus nädalat, mille puhul on teised võimalikud tekkepõhjused välistatud. Haigusel on seitse erinevat alatüüpi, väga heterogeenne avaldumine ja kulg; põlveliiges(t)e haaratus on tihti esmaste ilmingute hulgas. JIA võib alata igas vanuses, eelistatud on väikelapseiga (kuni 3-aastased tüdrukud) ja puberteediealised lapsed (sagedamini tüdrukud). Kõige sagedasema avaldumisvormi – oligoartriidi (1–4 liigese haaratus) – puhul on vere põletikunäitajad sageli normis. Tuumavastased antikehad võivad olla positiivsed (eriti kuni 3-aastastel tüdrukutel), reumatoidfaktor ja tsüklilise tsitrullineeritud peptiidi vastased antikehad seevastu on lastel harva positiivsed. JIA diagnoosimisel alustab reumatoloog immunomoduleeriva baasraviga, viimase ebaefektiivsuse korral minnakse üle bioloogilisele ravile.


Artralgia ja/või artriit on sage ka süsteemsete sidekoehaiguste ja vaskuliitide nii esmaste ilmingute hulgas kui ka haiguskulus.


Mittepõletikuliste põlvevalu põhjuste hulgas on igas lapseea vanusegrupis esikohal trauma, järgnevad ortopeedilised patoloogiad ja valusündroomid.


Ülekoormussündroomid avalduvad puberteedieas kasvuspurdi perioodil aktiivselt treeningutega tegelevatel lastel, sagedamini poistel. Neist üks levinumaid on Schlatteri tõbi e sääreluu köbrukese apofüsiit (7–15 aastastel). Ülekoormusprobleemide ravis on esikohal koormuse oluline vähendamine.


Valu kiirguvat iseloomu arvestades tasub meeles pidada, et mitmete puusaliigese patoloogiate puhul (nt Perthes’e tõbi) on esiplaanil just nimelt põlvevalu.


Abistavateks uuringuteks põlvevalu põhjuste eristamisel on liigese ultraheli ja röntgenuuring (soovitavalt lisaks ka sümmeetrilisest liigesest ja puusaliigestest), vajadusel magnetuuring.


Valusündroomidest on praktikas levinuimad kasvuvalud (tüüpiline vanusegrupp 4–10-aastat, õhtune/öine tuim valu alajäseme(te)s ja kaebuste puudumine hommikul) ning fibromüalgia (10–19-aastased neiud, kellel kaasnevad unehäired, väsimus ja ärevus).


Põlvevalul võib lapseeas olla väga erinevaid põhjuseid. Põlvevalu ei pruugi alati olla tõsisema haiguse väljenduseks, kuid üsna levinud arvamus nagu oleks reumaatilised haigused pigem vanemate inimeste probleem ja lapseea kaebused enamasti seotud kasvamise, ülekoormuse ja traumadega, on paraku ekslik ja võib viia eriarstile saatmise ja diagnoosi hilinemiseni.

 

Chris Pruunsild
Vanemarst-õppejõud pediaatria erialal
Lastekliinik

lk6 Hedvika PiltOsalesin kevadel Haapsalus toimunud täienduskoolitusel „NDT/Bobath Certificate Course in The Management and Treatment of Adults with Hemiplegia" eesmärgiga õppida kasutama NDT/Bobathi meetodit insuldist või ajutraumast tingitud neuroloogilise defitsiidiga täiskasvanutel. Täiendust finantseeris kliinikumi arendusfond.


NDT/Bobathi metoodika arendasid välja Berta ja Karel Bobath 1950ndatel ning antud lähenemine on sellest ajast päris palju edasi arenenud. Teraapia tähendas algselt peamiselt patoloogiliste liigutusmustrite pärssimist ning soovitud liigutuste fastsiliteerimist, kuid nüüd rakendatakse lisaks asjaomaste võtmepunktide fastsiliteerimisele (patsiendi käsitsemisele) motoorse õppimise põhimõtteid, mõjutatakse/muudetakse vastavalt vajadustele keskkonda, et hõlbustada soovitud liigutusmustrit ja aidata patsiendil funktsionaalseid tegevusi läbi viia. Oluline on ära märkida, et enam ei keskenduta hierarhilisele mudelile ning täiskasvanuid ei sunnita läbi tegema liigutusliku arengu kõiki etappe (näiteks roomamine ja põlvitamine), kui see pole just funktsionaalselt põhjendatud (näiteks aedniku puhul on põlvituses töötamine igati normaalne ja põhjendatud). Kui varem läks põhirõhk positiivsete sümptomite (nt spastilisus) pärssimisele, siis tänapäeval käsitletakse NDT-s võrdselt funktsiooni piirajatena nii negatiivseid (lihasnõrkus, häirunud posturaalne kontroll, liigutuste vähesus) kui ka positiivseid sümptomeid.


NDT on teadusuuringutel tuginev interdistsiplinaarne kliinilise praktika mudel, mis rõhutab liigutustegevuse süvaanalüüsist tulenevat individuaalset käsitlust. Funktsionaalse seisundi hindamine on ülitähtis, kuid patsienti ei hinnata ühe liigese ja lihasgrupi kaupa selililamangust, vaid tervikuna ning selleks tuleb jälgida patsiendi tegutsemist ja liikumist. Abivahendina kasutatakse seejuures enda käsi, millega tunnetades üritatakse välja selgitada, millised keha süsteemid toimivad ja millised on häirunud.


Teraapia eesmärkide paika panemisel ja edasise tegevuse tähtsuse järjekorda seadmisel kasutatakse ICF-i, millest lähtudes hinnatakse tegevust ja osalust. Koostöös terapeudi, patsiendi ja tema lähedastega püstitatakse lühi- ja pikaajalised funktsionaalsed eesmärgid, mis peavad olema patsiendi jaoks tähenduslikud. Tähenduslik eesmärk motiveerib omakorda patsienti tegutsema ja soodustab teraapia (ja selle tulemuste) ülekandumist igapäevaelu tegevustesse. Kasutatakse peamiselt funktsionaalseid tegevusi patsiendi jaoks äratuntavate ja tähenduslike esemetega, minimaalselt rakendatakse aga traditsioonilisi matiharjutusi.


Koolitusel osales kokku 2 tegevusterapeuti ja 7 füsioterapeuti. Osalejaid oli tulnud nii Haapsalust, Tallinnast, Tartust kui ka lausa Alaskalt. Koolitaja Cathy Hazzard on Kanada füsioterapeut, kel on selja taga 27-aastane töökogemus neuroloogiliste haigetega. NDT metoodika õpetaja on Hazzard olnud 1998. aastast ning on läbi viinud NDT kursusi erinevatele tasemetele üle kogu maailma: Põhja-Ameerikas, Iirimaal, Hong Kongis, Indias, Singapuris, Columbias ja Peruus. Eestis on Hazzard NDT koolitusi läbi viinud alates 2002. aastast.


Koolituspäevad olid pikad ja intensiivsed ning sisaldasid teooriatunde ja praktilist tööd koos paarilisega. Analüüsisime põhjalikult normaalset ja ebanormaalset põhiliikumist ning tegime muuhulgas ka videoanalüüse. Väga palju õppisime ülipõhjaliku kõnnianalüüsi ja treppidel siirdumise praktikumides. Ka HNRK patsiendid osalesid koolitusel: nimelt oli meil töövõtete ja fastsiliteerimise üksteise peal harjutamise järgselt võimalik õpitut kohe neuroloogiliste haigete peal rakendada ja seda kõike juhendaja valvsa pilgu all, kes vajadusel nõu andis ja suunas. Kuna meid oli 9, siis vahetasime pidevalt paarilisi ja saime ka juhendaja enda peal fastsiliteerimist harjutada. Terve kursuse vältel (tegelikult juba paar nädalat enne kursuse ametlikku algust) anti koduseid ülesandeid: töötasime individuaalselt läbi teadusartikleid ja täitsime töölehti. Tähtsa osa moodustas ka paarilisega kahe peale tehtav põhjalik füsioteraapia aruannete ja teraapiaplaanide koostamine, mida pidime täitma kahe patsiendi kohta. Kursus lõppes kirjaliku eksamiga. Koolituse läbinutena saime NDT-terapeudi sertifikaadi.


Tahaksin veel esile tuua paar mõttekohta, mis koolituselt kõlama jäid. Pidevalt rõhutati, et insuldijärgse taastumise potentsiaal on tohutu, olenemata patsiendi vanusest ja sellest palju insuldist aega möödunud on.

lk12 diagnoosikabinet A.TennusMobiilne nahakasvajate diagnostikakabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks, mis võimaldab inimestel kiiremini õigeaegselt jõuda nahaarsti vastuvõtule naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel.
Kabinetis võtavad patsiente vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann.


Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või internetiaadressil http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine. Interneti broneeringul tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.


Valgamaa
24. august Valga Haigla, Peetri 2, Valga


Põlvamaa
31. august Räpina Haigla, Võru 1, Räpina


Järvamaa
7. september Türi Tervisekeskus, Viljandi 4, Türi


Ida-Virumaa
28.–29. september Ida- Viru Keskhaigla, Ravi 10D, Kohtla-Järve


Raplamaa
5. oktoober Rapla Maakonnahaigla, Alu tee 1, kiirabi sissepääsu juures


Tartumaa
12. oktoober Kesk 23, Elva, Elva Kesklinna apteegi juures


Lääne-Virumaa
26. oktoober Rakvere Haigla, Lõuna-põik 1

 

Kliinikumi Leht

Androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tegelevad meestearstid kõigi meestele eriomaste haigustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise, munandikoti haigused, rinnahaigused meestel. Diagnoosikabineti koordinaator on meditsiiniõde Olda Raudik, arstidest töötavad kabinetis doktorid Margus Punab, Stanislav Tjagur ja Sven Tennisberg.


August
23.–25.08 Viljandi, Turu 8/10
28.–31.08 Rapla, Alu tee 1


September
4.–7.09 Haapsalu, Vaba 6
11.–14.09 Kärdla, Rahu 2
18.–20.09 Võru, Jüri 19a
21.–22.09 Valga, Peetri 2
25.–27.09 Rakvere, Lõuna põik 1


Oktoober
28.09–2.10 Ahtme, Ilmajaama 14
3.–6.10 Narva, Haigla 5
9.–12.10 Rapla, Alu tee 1
16.–19.10 Haapsalu, Vaba 6
23.–24.10 Põltsamaa, Lossi 49
25.–27.10 Viljandi, Turu 8/10


November
30.10–1.11 Rakvere, Lõuna põik 1


Meestearsti vastuvõtule haigekassa tingimustel pöördumine eeldab saatekirja. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule pöörduda tasulises korras.


Mobiilse androloogia diagnoosikabineti vastuvõtule on võimalik registreerida:
• kliinikumi kodulehel: http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine,
• meestekliiniku kodulehel http://www.kliinikum.ee/meestekliinik,
• e-kirjaga: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
• telefonil 731 9100, 731 9323.

 

Kliinikumi Leht

lk8 Ivika Rande23.01.–23.02.2017 osalesin Johns Hopkins University korraldatud MOOC’i kursusel „Introduction to Systematic Review and Meta-Analysis“, mis tutvustas süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside koostamise ja hindamise põhimõtteid. MOOC ehk massive open online course on e-õppe vorm, mis koosneb videoloengutest, testidest ja ülesannete lahendamisest. Kursusel osalemise eesmärgiks oli tutvuda teemaga infospetsialisti vaatenurgast, et pakkuda arstidele tuge infootsingute tegemisel süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside jaoks vajalike alusuuringute leidmiseks. Kursust viisid läbi prof Kay Dickersin ja dots Tianjing Li, kelle uurimisvaldkondadeks on erinevate tervishoiu alaste uuringute metoodika.


Kursus koosnes kuuest moodulist, milles võeti samm-sammult läbi süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside koostamise etapid.


1. moodulis seletati lahti, mis on süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs, milleks ja kellele on need kasulikud ja kuidas hinnata nende koostamise mõttekust ja vajalikkust.


Esimeses teemas tuli vaatluse alla uurimisküsimuse erinevad tahud. Alustati küsimuse tüübiga, mis määrab ära selle, mis laadi tõendusmaterjalist on üldse võimalik vastuseid otsida. Seejärel vaadeldi lähemalt, kuidas üht head küsimust formuleerida ja seletati lahti PICO-formaadi erinevad elemendid.


Järgmiseks sammuks on allikate valimine, otsinguterminite leidmine, otsingustrateegia kujundamine ja alusuuringute kvaliteedi hindamine. Alustada tuleks sellest, kust otsima hakatakse; rõhutati, et ainult suurtest elektroonilistest andmebaasidest ei piisa tulemuste objektiivsuse tagamiseks. Lisaks võtmeandmebaasidele (nt Medline, Embase) tuleks vaadata ka kitsama spetsiifikaga andmebaase (PsycINFO jms) ja erinevaid registreid (ClinicalTrials.gov, riiklikud ravimiregistrid jts), dissertatsioonide andmebaase (nt Proquest ) ja nn „halli kirjanduse“ andmebaase (Opengrey). Kolmas oluline komponent otsingute tegemisel on sirveotsing, mis tähendab ajakirjade ja konverentsiteeside kogumike jms käsitsi läbi vaatamist.


Otsinguterminite ja -strateegia juures tuletati meelde põhitõdesid nagu Boole´i operaatorid, kontrollitud sõnastiku (Medline´is MeSH, EmBase´is EmTree) kasutamise nõuet, sünonüümide, lühendite, akronüümide jms kasutamist ja nende mõju otsingutulemustele. Selle osa lõpetuseks tutvustati PRESS’i kontrollnimekirja lõpliku strateegia kontrollimiseks ja PRISMA diagrammi otsingute dokumenteerimiseks.


Pärast otsingute tegemist ja enne süstemaatilise ülevaate kirjutamist tuleks hinnata alusuuringute kvaliteeti, mis tähendab nihke (bias) tõenäosuse esinemise hindamist. Uuringus võib esineda:


- valikunihe (selection bias) – kuidas uuringus osalejaid valiti ja kuidas nad erinevatesse gruppidesse jaotati. Millised on head meetodid, mis tagavad objektiivsuse ja millised halvad meetodid, mille abil saab tulemusi kallutada.


- informatsiooninihe (information bias) ehk kuidas uuringus osalejaid (patsient, arst, ülejäänud personal) pimendati ja millised on pimendamise head ja halvad meetodid.


- analüüsinihe (analyse bias) ehk tulemuste analüüsimise käigus tekkivad nihked (nt uuringu katkestanud patsiendid, uuringutulemuste sõnastamine pärast uuringu lõppu). Analüüsinihke vähendamise üks võimalus on CONSORT-diagrammi kasutamine.


Edasi liiguti süstemaatilisi ülevaateid puudutavate metanihete vähendamise juurde; ka metanihetel on mitu alaliiki:


- valikunihe (selection bias). Valikunihke all võib vaadelda raporteerimisnihet (reporting bias), mida omakorda on kolme tüüpi. Esiteks publikatsiooninihe (publication bias), mille vältimiseks tuleks lisaks publitseeritud uuringutele oma ülevaatesse kaasata ka publitseerimata jäänud uuringute tulemused. On tehtud kindlaks, et publitseerimata ja publitseeritud uuringute tulemused on erinevad, publitseeritakse pigem positiivseid tulemusi. Võib esineda valikulist tulemuste avaldamist (selective outcome bias) ehk statistiliselt olulisi tulemusi raporteeritakse rohkem. Tulemusenihe (ascertainment bias) – kas lihtsasti leitavatel uuringutel võivad olla teistsugused tulemused kui raskemini leitavatel? Samuti võib valikunihe peituda kaasamises (inclusion bias) – kui me teame, millised on uuringutulemused enne kui me määrame kindlaks uuringu kaasamise tingimused, siis võib see mõjutada meta-analüüsi tulemusi;


- informatsiooninihe (information bias) – kvaliteedi hindamise täpsus, andmete väljasõelumise täpsus ja täielikkus;


- analüüsinihe (bias in analysis) – statistilised meetodid ja uuringutulemuste heterogeenuse seletamine.


Selle osa lõpetuseks tutvustati tööriistu, mille abil oma uuringutulemuste nihet vähendada ja neid arusaadavalt näidata. Veelkord tuli vaatluse alla PRISMA diagramm, lisaks MOOSE jälgimisuuringute (observational studies) jaoks ja GRADE, mis mõeldud tõendusmaterjali kvaliteedi hindamiseks.


Koolituse viimaseks teemaks oli meta-analüüsi koostamise põhimõtted. Õpetati tõlgendama forest plot´i – mis on riskide suhe (risk ratio), šansside suhe (odd ratio), riskide vahe (risk difference). Miks on vaja teada 95% usaldusvahemikku (confidence interval) ja selle määramise põhimõtted ja kuidas tulemusi tõlgendada.


Koolituse lõpetuseks võeti õpitu kokku ja kõik osalejad pidid hindama üht süstemaatilist ülevaadet.


MOOC-i materjalide põhjal valmib meditsiininfo keskuses uus koolitus, millele saab registreeruda sügisest.

 

Ivika Rande
Meditsiiniinfokeskuse infospetsialist

lk5 Kalev Noupuu14. juunil kaitses dr Kalev Nõupuu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Autosomal-recessive Stargardt disease: phenotypic heterogeneity and genotype-phenotype associations“ („Autosoom-retsessiivne Stargardti tõbi: fenotüübiline heterogeensus ja genotüübi-fenotüübi seosed“).


Töö juhendajateks olid lektor Kuldar Kaljurand, PhD (arstiteadus) (TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja professor Rando Allikmets, PhD (Columbia Ülikool, USA). Oponendiks professorBart Peter Leroy (MD, PhD), Genti Ülikool, Belgia.

 

Kokkuvõte
Stargardti tõbi (STGD1) on kõige sagedasem pärilik võrkkesta kollatähni düstroofia põhjustades progresseeruvat nägemislangust sageli juba lapseeast. Haigust põhjustavad mutatsioonid ABCA4 geenis, mille tulemusena ladestuvad võrkkesta toksilised jääkproduktid põhjustades fotoretseptorite kadu. Praeguseks on teada üle 1000 haigustekkelise mutatsiooni ABCA4 geenis, mille tõttu on haiguse kliiniline pilt (fenotüüp) väga mitmekesine.


Meie uuringu peamisteks eesmärkideks olid STGD1 puhuste võrkkesta struktuurimuutuste analüüs ja leida võimalikke seoseid haiguse fenotüüpide ja (ABCA4) mutatsioonide vahel.


Doktoritöös leidsime, et vastupidiselt senise arusaama kohaselt esineb varases haiguse faasis noortel STGD1 haigetel lisaks fotoretseptorite kihi õhenemisele välise piirimembraani oluline paksenemine võrreldes kontrollgrupiga. Tõenäoliselt iseloomustab leid võrkkesta gliiarakkude mööduvat hüpertroofiat, olles STGD1 varajaseks kliiniliseks markeriks, mis omab kliinilist potentsiaali diagnoosimaks haigust varases faasis. Teiseks analüüsisime STGD1 korral harva esinevat fenotüüpi, mida nimetatakse fovea kavitatsiooniks. Tegemist on fokaalse kollatähni tsentris paiknevate fotoretseptorite kaoga, mille tulemusena tekkib võrkkesta väliskihtidesse struktuurne tühimik. Võrkkesta kuvamisuuringute analüüsil näitasime, kuidas fenotüüp dünaamiliselt kujuneb ja kaob ning lõime selle baasil arengustaadiumid. Vastupidiselt siiani juhtivale arusaamale, et STGD1 puhul esineb primaarselt võrkkesta pigmentepiteelirakkude (RPE) kõhetumine näitasime kuvamisuuringutel, et fovea kavitatsiooni korral toimub esmaselt just fotoretseptorite kadu, millele järgneb RPE atroofia. Ühtlasi leidsime genotüübi-fenotüübi analüüsil, et STGD1 haigetel esineb statistiliselt tugev seos ABCA4 geenis paikneva p. G1961E mutatsiooni ja fovea kavitatsiooni vahel. Kolmandaks näitasime, et STGD1 võib fenotüübilt sarnaneda hüdroksüklorokviin (Plaquenil) võrkkesta toksiliste muutusega. Tekkib nn „foveat säilitava“ fenotüübi variant, mille tulemusena on kollatähni teravanägemise punktis võrkkest suhteliselt hästi säilinud ning patsiendid on avastamise hetkel enamasti sümptomite vabad.


Fenotüüpide detailne iseloomustamine, dünaamika hindamine ja genotüübi-fenotüübi seoste kirjeldamine võiks potentsiaalset paremini aidata planeerida ja analüüsida ravimi, geeniteraapia ja tüvirakuteraapia uuringuid ja nende tulemusi STGD1 kontekstis.

 

Dr Kalev Nõupuu: Sooviksin tänada oma juhendajaid dr Kuldar Kaljuranda ja professor Rando Allikmetsa ning kõiki, kes on töö valmimisse oma panuse andnud. Lisaks sooviksin eraldi tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorandistipendiumi eest. Lisaks kliinikumipoolsele tunnustusele on stipendium aidanud võtta ka vaba aega doktoritöö kirjutamiseks.

 

Juhendaja dr Kuldar Kaljurand: See on igale kliinikule õnneks ja rõõmuks, kui majas on selline töökas ja andekas noor kolleeg. Öeldut kinnitab see, et Kalev lõpetas kraadiõpingud nominaalajal, mis ei ole kliinilisel erialal just igapäevane. Samal ajal, paralleelselt, läbib dr Nõupuu silmakirurgia residentuuri. Sellele lisaks on Kalev hoolitsev isa oma üheksakuusele tütrele – seda kõike 24-tunnise ööpäeva sees!
Minu teada on ka enneolematu, et veerand tundi peale kaitsmisprotseduuri lõppu teeb oponent eksamineeritavale ääri-veeri värbamisettepaneku.

lk8 Uroloogid26.–27. mail toimus Vilniuses rahvusvaheline uroloogia eriala kongress „Baltic17“ koostöös Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooniga.


Kokku osales kongressil ligi 300 uroloogi. Lisaks Baltikumi uroloogidele oli osavõtjaid ka Hollandist, Poolast, Venemaalt, Türgist, Ukrainast, Valgevenest jm.


State of art loenguid pidasid enamjaolt Euroopa tippkeskuste eksperdid, sealhulgas tegi dr Jaanus Kahu ettekande renovaskulaarse rekonstruktsiooni võimalustest neerusiirdamisoperatsioonide korral. Kongressi ajal toimusid erinevad hands-on treeningu sessioonid, kus oli võimalik wet lab tingimustes õppida ja harjutada erinevaid uroloogilisi protseduure. Üks kongressi tipphetk oli kindlasti eri riikide noorte uroloogide omavaheline võistlus, kus dr Rauno Okas tõi Eestile väga hea esinemisega teise koha.


Ka originaalteaduslike ettekannete osas osalesid kliinikumi uroloogid konverentsil proaktiivselt. Dr Roomet Ots esines kongressil videopresentatsiooniga kusepõie divertikli operatiivsest ravist kombineeritud laparoskoopilis-tsüstoskoopilisel meetodil. Dr Mihhail Žarkovski, kes on Eesti üks tuntumaid eesnäärmevähi eksperte, tutvustas oma posterettekandes aktiivse jälgimise 5 aasta kaugtulemusi madala progressiooniriskiga eesnäärmevähihaigetel Tartus. Ettekandmisel oli kolleegide epidemioloogidega, eesotsas dr Katrin Langiga, valminud töö eesnäärmevähi esinemuse ja suremuse trendidest Eestis. Tutvustati ka koostöös Tampere Ülikooliga valminud posterettekannet metaboolse sündroomi eri komponentide mõjust neeruvähi prognoosile. Kokku oli posterettekandeid antud kongressile vastu võetud üle 120. Kliinikumi uroloogid olid esindatud 6 originaalteadusliku ettekandega.


Uroloogia ja neerusiirdamise osakond võitis kongressil teadustöödega ka kaks tunnustust. Kliiniliste uurimustööde kategoorias saavutas dr Priit Veskimäe koos kolleegidega kolmanda auhinnalise koha esimeste neeru-pankrease samaaegse siirdamise tulemuste kohta Eestis.


Baasteaduslike tööde kategoorias pälvis esikoha dr Andres Kotsari uurimus 5-alfa-reduktaasi inhibiitorite kasutamise ja kusepõie vähi-spetsiifilise suremuse seose kohta. Uurimus valmis koostöös Soome kolleegidega.


Järgmine kongress „Baltic18“ peetakse aasta pärast Riias, kuid juba 2019. aastal on Euroopa uroloogidel võimalus külastada samal eesmärgil Eestit.

 

Kliinikumi Leht

lk2 dr Liina Haring Tammeaid19. mail kaitses Liina Haring filosoofiadoktori kraadi (PhD (neuroteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Cognitive functioning after first psychotic episode“ („Esmase psühhoosiepisoodiga patsientide kognitiivne funktsionaalsus“).
Tööd juhendasid René Mõttus (PhD, Edinburghi Ülikool; Tartu Ülikool), prof Aleksandr Žarkovski (MD, PhD, Tartu Ülikool), prof Eduard Maron (MD, PhD, Tartu Ülikool; Põhja-Eesti Regionaalhaigla). Oponendiks oli Annamari Tuulio-Henriksson, (PhD, Research Professor, The Social Insurance Institution, Helsinki, Finland).


Kokkuvõte
Psühhootilised häired on bioloogiliste põhjustega aju toimimise eripärad. Enamlevinud krooniline psühhootiline häire on skisofreenia, mille puhul võivad ilmneda psühhopatoloogilised ilmingud tajumises, mõtlemises, tunde- ja tahteelus. Üha suuremat kliinilist ja teadusuuringute põhist tähelepanu pööratakse häire avaldumise esmasele episoodile ning haiguse tuumsümptomina käsitletakse kognitiivse funktsionaalsuse omapära.


Uurimustöö eesmärgiks oli iseloomustada esmase psühhootilise episoodi ilmnemise järgselt patsientide kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse eripärasid võrreldes tervete eakaaslastega. Lisaks, hinnata patsientide objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud kognitiivset funktsionaalsust ajalises dünaamikas ning kirjeldada aju morfoloogiliste tunnuste (ajukoore paksuse ja pindala) seoseid aju funktsionaalse toimimisega.


Uuritavate kognitiivseid funktsioone hinnati arvutipõhise neuropsühholoogilise testipatarei abil, mille patsiendid läbisid võimalusel kuuekuulise ajaintervalliga ka teistkordselt. Hinnatud kognitiivsete funktsioonide valdkonnad olid: visuaalne ja ruumiline äratundmismälu, õppimisvõime, tähelepanu ümberlülitumisvõime, tegevuse planeerimis- ja täidesaatmisvõimekus, töömälu maht, töömälus oleva infoga toimetamisvõimekus, strateegiate kasutus ning infotöötluskiirus. Lisaks andsid patsiendid tagasisidet subjektiivselt tajutud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse kohta. Magnetresonantstomograafilise ajukuvamisuuringu kasutamine võimaldas määratleda osalejate ajukoore paksust ja pindala iseloomustavaid väärtuseid.


Tulemustest selgus, et esmase psühhoosiepisoodi järgselt ilmneb patsientide grupi tasandil laiaulatuslik kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse langus võrreldes tervete eakaaslastega. Patsientidel avalduv kognitiivne düsfunktsionaalsus ei piirdu üksnes kvantitatiivsete muutustega, neil esinevad lisaks ka kvalitatiivsed ehk funktsionaalsuse struktuurilised erinevused. Lisaks selgitasime, et hinnatud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse muutused ajas võivad ilmneda määra, viisi ja suuna erinevustes. Ilmnes, et objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud vaimse tegevuse sooritussuutlikkus on teineteisest eristuvad ja tõenäoliselt teineteist täiendavad konstruktid. Saamaks laiapõhjalisemat ülevaadet patsiendi igapäevasest vaimsest toimimisest tuleks kasutada samaaegselt mõlemat lähenemist. Osalejate ajukuvamisuuringute ja neuropsühholoogiliste testide tulemuste seosteanalüüsidele tuginedes näitasime, et eeskätt morfoloogilised muutused eesaju, oimu- ja kiirusagara ning vöökääru aladel korreleeruvad kognitiivse funktsionaalsuse eripäradega. Lisaks ilmnesid erinevused aju struktuuri ja funktsiooni korrelatsioonimustrites haigete ja kontrollgruppi kuulujate osas.


Uurimustöö tulemused rõhutavad kognitiivse düsfunktsionaalsuse kui haigusspetsiifilise tunnuse olemasolu juba kroonilise psühhootilise häire varajases staadiumis.


Juhendaja Rene Mõttus: Liina doktoritöö kombineerib psühhiaatria sellega, mida psühholoogid hästi oskavad: kirjeldada kognitiivseid võimeid. Töö oluliseks järelduseks on, et psühhootiline häire ole seotud mitte üksnes kontrollgrupiga võrreldes madalamate võimetega. Strukturaalsed iseärasused viitavad ka süstemaatilistele kvalitatiivsetele erinevustele.

lk7 O.Ivask koolitusTartu Ülikooli Arendusfond andis mulle suurepärase võimaluse osaleda üritusel „50th Anniversary Annual Acientific Meeting“, mis toimus 3.05–5.05.2017 Inglismaal Birminghamis. Konverentsi läbiviijaks oli The British Pain Society, mis on üks Euroopa vanim ja suurim multidistsiplinaarne valuga tegelev organisatsioon, kelle tegevus on tihedalt seotud ka ravimitööstusega.


Konverentsi programm oli väga huvitav ja mitmekülgne ning mõeldud laiale auditooriumile. Paralleelselt toimusid nii suulised kui ka postersessioonid, avatud oli näitus ning tutvustati mitmeid huvitavaid teadusprojekte. On teada, et umbes kolmandik elanikkonnast kannatab valu all ja paljud neist on seetõttu kaotanud töövõime. Konverentsi eripära seisnes selles, et kohtusid nii teadlased kui ka kliinilist tööd tegevad erinevate erialade arstid, kelle ühine eesmärk on pakkuda patsientidele kaasaegset tõenduspõhist valuravi ja seeläbi parandada elukvaliteeti (s.h ka unekvaliteeti).


Konverentsi üks fookustest oli suunatud opioidide kasutamisele kroonilise valu ja haiguste korral. Toodi välja opioidide sõltuvustest tingitud probleemid, näiteks Austraalias ja Ameerikas on suureks probleemiks opioidide kasutamine suurtes annustes ja tolerantsuse tekkimine. Selle tulemusena on patsientidel kõrgem risk jääda töötuks, nad teevad rohkem enesetappe ja kasutavad teisi narkootilisi ained. Kroonilist valu kontrolli alla saada on keeruline, tekivad seksuaalprobleemid, patsientide lastel võib olla rohkem vaimseid väärarenguid jne.


Mitmete krooniliste haiguste puhul soovitati opioididest kasutada tapentadooli, kuna sellega esineb vähem kõrvalmõjusid ning ei teki sõltuvust.


Põhjalikult käsitleti erinevaid valu tüüpe: äge, krooniline, pahaloomulise kasvajaga seotud valu, neuropaatiline, postkirurgiline, pea- ja seljavalu ning nende valude iseärasustest lastel ja vanuritel. Põhjalikult diskuteeriti pea- ja seljavalude tekke ja ravivõimaluste üle, tähelepanu all oli ka fibromüalgia koos täpsema klassifikatsiooni ja ravivõimalustega.


Tutvustati põhjalikult multidisiplinaarset valuravi, mille põhieesmärgiks on patsiendi elukvaliteedi parandamine. Inglismaal on väljatöötatud programm (pain management program), mille alusel tegelevad kroonilise valuga mitme eriala spetsialistid (valuraviarst, õde, psühholoog, psühhiaater). 82% programmis osalejatel on valu vähenenud, elu- ja unekvaliteet paranenud. Programmi strateegiad on:

lk10 Gruusia kolleegid2Gruusia pealinna Tbilisi haigla Open Heart General Hospital ja 5th Clinical Hospital sünnitus- ja günekoloogiaosakonna juhataja dr Mamuka Nemsadze viibis täiendusel naistekliinikus. Mida ta kolmeteistkümne päevaga nägi ja koges, küsis Kliinikumi Leht.


Kliinikumi naistekliiniku ja dr Nemsadze koduhaigla vaheline koostöö sai alguse juba paar aastat tagasi, varem on naistekliinikus õppimas käinud sama haigla günekoloog Shorena Samushia. Eelmisel sügisel tegid doktorid Fred ja Anne Kirss ning Pille ja Jaan Soplepmann aga vastuvisiidi, mille käigus nad muuhulgas ka õpetasid sealses haiglas hüsteroskoopilisi ja laparoskoopilisi operatsioone.


Dr Mamuka Nemsadze on seotud Eestiga mitmeti – tema koduhaigla tegevdirektor dr David Mikeltadze on lõpetanud Tartu Ülikooli ning juba 1990. aastal külastas dr Nemsadze esimest korda ka Eestit. „Kohtusin Narva haigla doktori Anna Kovalenkoga ning tegin temaga koos elu esimese lõikuse assisteerimise. Võin öelda, et see muutis minu kui noore arsti elu,“ meenutab dr Nemsadze.


Nüüd, mil ta koos poja Giorgiga, kel on samuti käsil arstiõpingud, taas Eestit külastas, oli tal eesmärk koguda võimalikult palju kogemusi meie kliinikumi töökorraldust jälgides, et viia koju nn lääneliku haigla praktikat.


Dr Mamuka Nemsadze osales naistekliiniku töö erinevates protsessides. Esmalt võttis ta osa günekoloogilistest lõikustest naistekliiniku arste assisteerides. Dr Jaan Soplepmanni juhendamisel viibis meie väliskülaline ka onkoloogilistel lõikustel ning päevakirurgias tehtavatel operatsioonidel ja protseduuridel. Kuna Gruusias on 98% haiglatest erakätes, ei pruugi seal leiduda nii laia spetsiifikaga haiguste valikut kui ülikoolihaiglas, mis on dr Nemsadzele jätnud mulje kui kaasaegse meditsiini lipulaevast. „Meie haiglas Gruusias on esindatud ka teised erialad ning tegelikult nägin ma siin just erinevate erialade koostööd, mitte ainult naistekliiniku töökorraldust. Tahtsin kogeda ka haiglatöö organisatoorset poolt, näiteks kuidas on tagatud töö sujuv korraldus ning milline on patsiendikäsitlus ning suhtlemine patsientidega,“ selgitab ta. Küsimuse peale, miks valituks on osutunud just Eesti haigla, kiidab Gruusia kolleeg esmalt siin töötavate inimeste lahkust ja osavõtlikkust. „Ma olen lummatud sellest, millised inimesed töötavad kliinikumis – kõik on olnud meie vastu äärmiselt lahked, eestlased on väga head võõrustajad ning meie siinviibimine on tehtud väga mugavaks. Oleme teretulnud ja me tunneme, et eestlastele läheb meie käekäik ja areng korda. Gruusia on ju tegelikult samamoodi väike nagu Eesti ning meie tervishoius on viimaste 10–15 aasta jooksul tehtud ära suured reformid. Meie üleanne on viia koju tagasi läänelikku kogemust, mida veel teisiti teha, sest meil ei ole väga pikk tee minna võrreldes Eestiga. Meie eeliseks on väiksus, meil on võimalik muutusi teha kiirelt ja paindlikult. Kindlasti see, mida praegu Eesti pealt näeme, aitab meil teha kodus targemaid otsuseid – peame mõjutama meie riigi tervishoiupoliitikat ning enda ideed arusaavaks tegema ka tervisehoiuministrile. Meie eesmärk ei ole ju ainult suremust vähendada, vaid, et meie maal töötaksid oskuslikud, targad, suure tahtevõimega ning oma tööst inspireeritud arstid – just nagu näen töötajaskonda siin, naistekliinikus,“ rõhutab dr Nemsadze.


Rääkides töötajatest, tõstab Mamuka esile õenduspersonali.

lk12 Moldovalk12 Moldova2Mitu aastat väldanud koostöö kliinikumi ja Chisinau erakorralise meditsiini haigla vahel on olnud tulemuslik.


Moldova Chisinau erakorralise meditsiini haigla arstid-õed on kliinikumi kogemusest õppinud nii haigla infektsioonikontrolli loomist kui erinevaid infektsioonide ennetamise nüansse. Ühiselt on üle vaadatud, meelde tuletatud ja läbi proovitud algteadmised alates kätepesust ja antiseptikast lõpetades kateetrite panemise ja ravimite manustamise tõdedeni.


Projekti ühe eestvedaja dr Matti Maimetsa sõnul on põhjust rahul olla, sest partnerhaigla arstid-õed on uuest tõsiselt kinni hakanud: „Kaks aastat tagasi lõkkele puhutud õhin ei ole tänaseks raugenud,“ rõõmustas Maimets. „Uuega kaasaminemisel on oluline nii uudishimu kui tahe ja seda meie partneritel jagub. Peaasi, et haiglajuhid suudaksid noort meeskonda haiglas hoida.“


Välisministeeriumi arengukoostöö valdkonna raames rahastatud projektidega on kliinikum jaganud oma kogemust sealse haigla infektsioonikontrolli käimalükkamisel. Kliinikumi poolt saadud kogemusi ja teadmisi on Chisinau erakorralise meditsiini haigla arstid-õed edasi jaganud ka teiste haiglate kolleegidele.


Projekti „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas" rahastab välisministeerium arengukoostöö valdkonna raames. Projekti eesmärk on juurutada kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse loomisel saadud kogemused ja teadmised kliinikumi projektipartnerite juures Moldovas.

lk12 Eesti arengukoostoo

 

 

 

Kliinikumi Leht

lk8 Riia haiglaJuunikuu esimesel päeval külastasid Urmas Siigur, Margus Ulst, Ago Kõrgvee, Anu Tamm ning Toomas Kivastik Riia Pauls Stradins ülikoolihaiglat, et osaleda selle uue modernse korpuse avamisel ning sõlmida kahe haigla vaheline koostöökokkulepe. Tegemist on haigla uue hoone I ehitusjärguga, kus muuhulgas asuvad polikliinik, palatiosakonnad, endoskoopiatoad, labor ja sterilisatsiooni osakond.

 

Kliinikumi Leht

Alaseljavalu on väga sage terviseprobleem. Kuni 84% inimestest tunneb mingi hetk oma elus alaseljavalu, kuid 5–10% neist probleem ei lahene ja tekib n-ö krooniline ehk püsiv alaseljavalu, mis põhjustab inimestele tõsiseid kannatusi mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Viimased uuringud on näidanud, et krooniline alaseljavalu põhjustab kõige rohkem töövõimetusega ja n-ö vaevusega elamist võrrelduna kõikide teiste haigustega. Seega on tegemist kogu ühiskonda haarava probleemiga koormates patsienti, tema perekonda ja lähedasi, haigekassasüsteemi, tööandjat jne. Sellest lähtuvalt ei saa tegeleda alaseljavaluga ja ravida alaseljavalu kui puhtalt biomeditsiinilist probleemi, mis ei võta arvesse näiteks psühholoogilisi või sotsiaalseid faktoreid.


Mis on krooniline alaseljavalu?
Krooniline alaseljavalu on valu, mis on kestnud üle 3 kuu – ehk et üle ajaperioodi, mis võiks kuluda bioloogiliselt kudede paranemisele. Lisaks valule ja kehalise võimekuse langusele, kogevad kroonilise alaseljavaluga inimesed ärevust ja depressiooni, mis mõjutavad nende sotsiaalset ja majanduslikku toimimist. Kartus liigutamise ees ja hirm uue alaseljavalu tekkimise episoodi ees esinevad väga paljudel kroonilise alaseljavaluga patsientidel. Seega on kindlasti haaratud probleemi ka psühholoogilised faktorid, mis mõjutavad probleemi püsimist või paranemist.


Samuti on antud inimestel häirunud asenditundlikkus ja kontroll oma keha üle, mis omakorda vähendavad tõenäosust, et neile meeldiks olla kehaliselt aktiivne ja sellest sõltuvalt võib nende olukord jällegi halveneda.


Mis on biopsühhosotsiaalne mudel?