Järvamaa ekskursiooni käigus külastati ka Roosna-Alliku mõisa. Foto: Tartu AL.Meeldivaks traditsiooniks saanud kevadväljasõit, seekord juba kolmeteistkümnes, viis meid seekord Järvamaale.

Esmajärjekorras külastasime rohelust täis, hoolitsetud ning kaunite kodude ja tänavatega Türi linna. Põnevusega sisenesime Eesti Ringhäälingu muuseumisse, kus ootas meid noor ja pühendunud giid Tarmo Kannik, et vaadata üle ringhäälingu ajalugu esimestest saatekatsetest kuni tänapäevani. Üle sai kuulatud hääl, mida teeb vana „kõvasträäkija", vaadatud, kuidas tegi reportaaži raadio-onu Felix Moor, käivitada eetrisegajat, proovida saatejuhi tööd ning panna pilti näitama Nipkowi kattega televiisor. Ajanappuses jäi lavastamata ühine kuuldemäng, mida oleks saanud kodus Interneti teel kuulata. Paljudki meist aga lubasid muuseumisse omal käel tagasi minna, et siis juba koos pere või sõpradega kuuldemäng sisse lugeda.

Eriliselt väärib Türi linnas vaatamist ja imetlemist Roosna-Alliku mõis, mis tänasel päeval toimib aktiivse koolimajana. Pikalt von Stackelbergidele kuulunud mõisa suurimaks väärtuseks on nn roosa ja sinine saal, kus seinu ehivad stukist modelleeritud trofeekimbud ning draperiiga kaunistatud medaljonid allegooriliste putofiguuridega.

3. septembril kell 14.00 kohtuvad Tallinnas A. Le Coq Arena harjutusväljakul Eesti ja Itaalia arstide jalgpallikoondised.

Sõpruskohtumine toimub Eesti ja Itaalia rahvuskoondiste 2012. aasta Euroopa Meistrivõistluste valikmängu raames ning koostöös Eesti Jalgpalliliiduga. Sarnane sõprusmäng toimus ka 1993. aasta sügisel, mil Tallinnas mängisid Eesti ja Itaalia arstid 3:3 viiki. Korduskohtumise 1994. aasta märtsis Salernos võitsid aga eestlased tulemusega 1:0.

Ürituse algatajaks on dr Rodolfo Gallo, Itaalia Arstide Jalgpalli Assotsiatsiooni president, kes on aastakümneid organiseerinud ka meedikute jalgpalli maailmameistrivõistlusi.

Ootame kõiki kaasa elama!

Androloogiakeskuse meestearst dr Kristo Ausmees andis koos kolleegi Gennadi Timbergiga (LTKH) ning kirjanik Jaan Kaplinskiga välja raamatu „Eesnäärmehaigused ja seksuaalsus“.

Möödunud kuu lõpus ilmunud esimene raamat sarjast "Mehe tervis" annab ülevaate erinevatest eesnäärmehaigustest, nende omavahelistest kokkupuutepunktidest, seostest seksuaalhäiretega ning soovitatavatest diagnostika ja ravimeetoditest. Raamatu näol on tegemist seni ainukese eesnäärmehaiguste ja seksuaalsuse seoseid selgitava teosega, mille on kirjutanud eesti autorid.

Lisaks leiame raamatu kaante vahelt kirjanik Jaan Kaplinski isiklikel kogemustel põhineva mõtiskluse eesnäärmehaiguste ja seksuaalsuse seostest läbi erinevate elukümnendite.

 

Kliinikumi Leht

 

Kommentaar:

Raamatu tagakaanel kommenteerib teost tabavalt näitleja Hannes Kaljujärv, kelle arvates peaksid seda lugema kõik mehed, kes tahaksid näha elu jooksul võimalikult palju kevadeid. Loomulikult soovitan silmaringi laiendamiseks raamatut lugeda ka kõigil naisterahvastel.

Alates 6. maist on kliinikumi peamaja (L. Puusepa 8) fuajees avatud fotonäitus „Septembriilm“.

Tegemist on fotosõprade seltsingu Fotokala Tartu liikmete kuuenda näitusega sarjast, mille raames esitletakse päevade kaupa jäädvustatud pildiseeriana ühte kalendrikuud.

Kliinikumi jõudis näitus selle ühe autori, laste- ja naistekliiniku hingehoidja Naatan Haameri kaudu. Mehe sõnul on klubiliikmed igal aastal püüdnud oma esitlusteks uusi, huvitavaid ja sobivaid pindu leida, mistõttu neile ka kliinikumi peamaja jalutusruum silma jäi: „Kuna praktilist vajadust seda osa fuajeest kasutada on üsna vähestel ning tegu on küllalt atraktiivse ruumiga, kus piisavalt valgust ja vaba pinda, siis tekkiski idee anda sellele mingi uudne väärtus.“

Naatan Haamer on ise tulemusega väga rahul ning loodab, et esimene näitus ei jää viimaseks ning nüüd leiavad ka teised fotohuvilised näitusepaiga üles.

 

Kliinikumi Leht

Veskioru Pullid.
29. aprillil Lõunakeskuse liuvälja jääl aset leidnud arstitudengite ja valdavalt kliinikumi arstidest koosneva hokiklubi Veskioru Pullid vahelisest heitlusest väljusid võitjana viimased.

Tudengid, kes olid oma ridu tugevdanud kolme naisvõistlejaga, haarasid mängu alguses kohe initsiatiivi ning läksid karistusvisetest juhtima 2:0. Pullid korrigeerisid mänguplaani ja hoidusid edaspidi vigadest. Hea söödumäng ja kätteõpitud kombinatsioonid aitasid seisu viigistada.

Seejärel üliõpilaste mäng lagunes. Ei aidanud isegi profileiba maitsnud Eduard Rumjantsevi hiilgemäng. Lõppresultaadiks jäi arst-õppejõudude võit 10:2. Väravaid visati nii palju, et täpne arvepidamine läks sassi. Dr Peeter Tähepõllu sõnul tegid kindlasti skoori Urmas Kuum, Armo Vask, Ando Vaher, Allan Moor ja Ants Peetsalu. Peale mängu toimunud 5+5 bullitite võistluse võitsid samuti vanemad ja kogenumad 3:1.

Vastab Kliinikumi Lehe toimetaja Merili Väljaotsa: Kliinikumi Lehe kogutiraažist (ca 1300) pool saadetakse kliinikumi allüksustele ning pool kliinikumist väljapoole – teistele Eesti meditsiiniasutustele, perearstidele, koostööpartneritele, meediakanalitele, raamatukogudesse ning sotsiaalministeeriumi, Riigikogu, linnavalitsuse, ülikooli (sh arstiteaduskonna) esindajatele.

Kliinikumi töötajad saavad lehte küsida oma üksuse sekretärilt või kliinikumi kantseleist (L. Puusepa 1a) ning seda on võimalik lugeda ka internetis aadressil www.kliinikum.ee/leht.

Foto: Heikki Leis.

Veebruari alguses tekitas vilgas sagimine seni tühjana seisnud vana intensiivraviosakonna ruumides suurt elevust ja uudishimu. Endises IRO (L. Puusepa 8) F-korpuses leidsid 6.-13. veebruarini aset sügisel esilinastuva mängufilmi „Üks mu sõber“ filmivõtted.

 

Foto: Heikki LeisFilmi stsenaristi ja režissööri Mart Kivastiku sõnul räägib ekraniseering elust ja armastusest, nagu kõik lood alati kõnelevad. „Põhiliselt on see lugu elu võimalikkusest Maal, mis on küll väga igavene ja kulunud teema, kuid siiamaani lahenduseta,“ rääkis Kivastik. „Just seetõttu tehakse ikka ja jälle sellest filme ja kirjutatakse raamatuid ja kõike muud.“ Režissöör lisas, et ka linateose pealkiri peaks sisu kohta nii mõndagi ütlema: „Ei ole „Üks mu vaenlane“, vaid ikka sõber“.

 

Kuna kogu teos võetakse peamiselt üles Tartus ning stsenaariumi kohaselt toimub võrdlemisi suur osa tegevusest haiglas, siis loomulikult peeti parimaks võttepaigaks kliinikumi. „Kliinikum oli saadavalolevatest kohtadest kindlalt kõige parem – sellega meil väga vedas,“ ütles Kivastik. Lisaks kliinikumile on võtted toimunud ka näiteks Võidu ja Sõpruse sildadel ja Lutsu raamatukogus.

Uurisime, milliseid muljeid ja mõtteid on haiglastseenide filmimine tekitanud „patsient“ Aarne Uuskülas, „hooldaja“ Aleksander Eelmaas ja „õde-praktikant“ Ursula Ratasepas.

Stseen filmist. Hooldaja Sassi rollis Aleksander Eelmaa (vasakul) ning patsient Mati osas Aarne Üksküla(paremal). Foto: Heikki Leis.

Kas teil on oma töös ka eelnevalt olnud võimalus meditsiinisüsteemi osalist kehastada või oli tegemist esmakordse kogemusega?

Aarne Uusküla (AÜ): Mul ei tule pähe küll...

Aleksander Eelmaa (AE): Mul ei tule ka pähe. Ahjaa, nüüd mul tuleb meelde, ma olen olnud isegi leeprahaigla juhataja või peaarst või kuidas seda nimetati. See oli filmis „Tuli sinu käes“. Jah, leeprahaiglas toimus tegevus ja mul oli seal oma kabinet ja siis ma seal võtsin haigeid vastu… Nii et mul selles mõttes on küll.

 

AÜ: Mul on ka ikka kogemus, muidugi. 1976. aastal filmis „Aeg elada, aeg armastada“ mängisin ma arsti.

 

Ursula Ratasepp (UR): Minu jaoks oli see esmakordne kogemus. Ja kuna ma olen väga vähe kaameraga tööd teinud ning põhiliselt ainult teatris mänginud, siis oli see muidugi hoopis teismoodi kogemus. Kaamera nõuab teistsugust mängu kui lava ja ümber harjumine võtab aega. Vähemalt minul.

 

Aga kuidas on lood patsiendi rolliga? On see ka n-ö päriselust tuttav?

 

AE: Ma ei tea, millises majas, aga mina olen ühel aastal isegi siin kliinikumis ravil viibinud. Üks viis-kuus aastat tagasi ja küllaltki lühikest aega, paar päeva vist. Ju raviti hästi.

 

AÜ: Minul on haiglakogemused tegelikult iga kahe aasta tagant, ma käin pidevalt lõikustel. Nii et ma olen ikka patsient olnud, jah. On nendest kogemustest olnud abi ka praegusesse rolli sisseelamisel?

 

AÜ: Need kogemused ei ole tegelikult võrreldavad. Päris haiglapatsiendina ei olnud mul selliseid keerulisi probleeme, nagu siin filmis. Näiteks siin on see probleem, et patsient ei oska siibrit kasutada, seda mul pole endal kunagi ette tulnud.

Miks tullakse õppima? Kas selleks ajendab vajadus ennast arendada või tõsta ametialast kvalifikatsiooni, soov omandada uusi teadmisi ja oskusi või olla konkurentsivõimeline? Eks igaüks teab ise, millised on just tema põhjused.

 

2009. aastal toimus koolituskeskuses 126 täienduskursust, millest võttis osa 2582 osalejat. Suur arv, kuid märgatavalt väiksem kui 2008. aastal. Kas põhjus võis olla majandussurutises või selles, et huvi õppimise vastu on kadunud? Kaldun arvama, et see on tingitud masust. Minu arvamust toetab ka Teilt, kallid lugejad, saadud tagasiside, kus ootate masu lõppu, et siis taas rohkematel koolitustel osaleda.

 

2010. aastaks oleme teadlikult planeerinud vähem täienduskursuseid: enese jaoks sobiv koolitus on võimalik leida 84 kursuse hulgast. Info täienduskursuste kohta on üleval nii kliinikumi koduleheküljel "Koolituse" rubriigi all kui intranetis. Sel aastal me raamatuna õppeplaani kliinikutesse ei saada, igal osakonnal on võimalus see paberkandjal ise välja trükkida.

 

Majandussurutisest tingituna tuli teha mõned muudatused ka koolituskeskuse töös. Tähelepanu juhin kahele olulisemale. Esiteks, kui olete koolitusele registreerunud, kuid ei saa osaleda, tuleb sellest koolituskeskust teavitada vähemalt kolm päeva enne kursust. Hilisema teatamise korral kuulub pool koolituse hinnast tasumisele. Teiseks ei sisalda sel aastal koolituse hind enam paberkandjal paljundusmaterjali, osaleja soovil saadame talle õppematerjalid e-posti teel.

 

Loodan, et soov õppida ei ole Teis siiski kadunud. Õppima tulles läbitakse protsess, mille käigus saadakse kogemus ja teisendatakse see teadmisteks, oskusteks, hoiakuteks, väärtusteks, tunneteks ja tõekspidamisteks. Kõige olulisem õppimise juures on ühtekuuluvus, mida on just rasketel hetkedel väga vaja.

 

Jaana Veski. Foto: Pille-Riin Pregel.

Jaana Veski
projektijuht

1. detsembril tähistas Tartu Tervishoiu Kõrgkool (TTK) radioloogiatehnikute koolitamise 10. aastapäeva rahvusvahelise seminariga „Väljakutsed radioloogiatehnikute koolitamises”.

Seminari avasõnavõtus rõhutas Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Anneli Kannus, et radioloogiatehnikute koolitatamine on saanud võimalikuks vaid seetõttu, et on olnud utoopiliselt mõtlevaid inimesi. Neid, kes on julenud unistada ja nende unistuste täitumiseks ka samme astuda.

 

Ürituse osavõtjaskonda tervitasid ka Riigikogu esimees Ene Ergma, Tartu abilinnapea Vladimir Šokman, Eesti Radioloogia Ühingu esindaja Elina Reedi ja Eesti Radioloogiatehnikute Ühingu president Eve Kliimann.

Workshop. Foto: erakogu.

Läinud aasta 27.-30. septembrini toimus Lissabonis Euroopa Tsütoloogide Föderatsiooni (EFCS) eestvedamisel 35. Euroopa Tsütoloogia Kongress, kus kliinikumi esindasid patoloogiateenistuse tsütoloog Annely Laas ja patoloog Hannes Tamm.

 
 

Osavõtnute sõnul oli kongressi programm väga mitmekesine, hõlmates paljusid eriteemalisi loenguid, aga ka praktilisi õppepäevi ja seminare. „Erinevates ruumides toimunud loengute ja seminaride seast sai igaüks ise valida, millistel neist osaleda,“ kirjeldab dr Annely Laas ürituse formaati ning lisab, et koos dr Hannes Tammega külastati põhiliselt kõikvõimalikke slaidseminare, aga ka kilpnäärme workshopi. „Kuna meie kliinikumis on viimasel ajal suur osakaal kilpnäärme tsütoloogilistel uuringutel, siis otsustasime selle valdkonnaga rohkem tutvuda,“ selgitab patoloog Hannes Tamm valiku tagamaid.

 
 

Ka slaidseminaride puhul oli osalemise oluliseks valikukriteeriumiks tsütoloogide jaoks praktiline vajadus end konkreetsel teemal täiendada. „Osalesime peamiselt just nendel slaidseminaridel, mis käsitlesid ka meil rohkem ette tulevat materjali,“ täpsustab dr Laas. Sellisteks teemaderingideks olid näiteks respiratoortrakti, günekoloogilise sfääri ja rinnanäärme tsütoloogilised uuringud.

 

Radioloogiatehnikuid on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis koolitatud juba 10 aastat.

Esimesed radioloogiatehnikud alustasid õppimist toonases Tartu Meditsiinikoolis radioloogiatehnikute põhikoolituse kutsekõrghariduse õppekava järgi 1999. aasta septembris. Esimene lend lõpetas 2003. aasta veebruaris ning 17-st lõpetajast 7 töötab SA TÜ Kliinikumi Radioloogiateenistuses.

 

Seoses 10 aasta möödumisega radioloogiatehnikute õpetamise alustamisest toimus 1. detsembril 2009 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist rahastatud PRIMUS programmi koostöös konverents „Väljakutsed radioloogiatehnikute koolituses“, kus oma kogemusi jagasid lektorid Soomest, Rootsist, Norrast, Inglismaalt, Portugalist, USA-st ja Eestist.

 

 

 

Evelin Karu
I lennu radioloogiatehnik

 

30. oktoobri pärastlõunal võis polikliiniku ümbruses lehti riisumas näha kummikutes ja rehadega naerusuist seltskonda. Möödakäijatele võis jääda mulje linnavõimu töötuabiprogrammist, kuid tegemist oli hoopis kliinikumi finantsteenistuse omaalgatusliku koristusaktsiooniga. Siinkohal avaldame kliinikumi poolt tublidele talgulistele suurt tänu ning toome finantsistide ettevõtlikkuse eeskujuks kõigile teistelegi!