2013. aastal laekus kliinikumi 679 avaldust. Kuna ühes avalduses võib olla tänuavaldusi mitme kliiniku ja teenistuse kohta ning ühes avalduses võivad koos olla ka nii tänuavaldus kui kaebus ja/või ettepanek, siis 679 avalduse peale kokku oli võimalik eristada 812 arvamust. Need jagunesid omakorda nii: 532 tänuavaldust, 126 ettepanekut ja 154 kaebust. Kliinikute lõikes sai enim arvamusi naistekliinik – 102 arvamust, millest 86 olid tänuavaldused, 5 neist olid ettepanekud ja 11 kaebused. Psühhiaatriakliiniku kohta laekus arvamusi 97, neist tänuavaldusi oli 46, ettepanekuid 36 ning kaebusi 15. Kolmandal kohal arvamuste laekumise osas oli kirurgiakliinik, kes sai kokku 63 arvamust, neist 53 olid tänuavaldused, 5 ettepanekud ning 5 kaebused.


Kliinikumi 2013. aasta tänuavalduste põhjal on patsiendid möödunud aastal kõige rohkem esile tõstnud ja tänanud dr Jaan Eelmäed ja dr Margot Peetsalu.


lk1 Jaan EelmaeDr Jaan Eelmäe, kes on vanemarst-õppejõud närvikliinikus neurokirurgia osakonnas, kommenteeris tunnustust ise nii: „Kindlasti pole mina ega ilmselt ka keegi teine selleks midagi sihipärast teinud. Kuna meie osakond on kliinikumis rahulolu küsitluse järgi esirinnas, siis minu sagedasem äramärkimine on ilmset tingitud administratiivsetest põhjustest – kohtun ja ravin suuremat hulka haigeid. Hästi suur osa on kollektiivil, sest kogu kollektiivi mulje saab kergesti ära rikkuda ka vaid üks töötaja. Siit saab teha järelduse, et meie osakonnas seda ühte inimest ei ole ja kellegi äramärkimine teeb au kogu kollektiivile. Arsti omadustest on tähtis eelkõige empaatiavõime, kolleegidevaheline usaldus, ausus ja vahel ka otsekohesus. Kindlasti peab haigetega rääkima ja ei tohi unustada igapäevast visiiti, sest haige ootab „oma kirurgi", et kuulda kas või paari julgustavat sõna."

 

„Soovin osakonna personalile head uut aastat! Kõik töötajad on väga tähelepanelikud ja heasoovlikud. Dr Eelmäe, dr Rätsep ja dr Kõiv, tänan Teid. Teil on kuldsed käed. Südamlik tänu kõigile, kes mind ravisid!" (10. 01. 2013)


• „Olen tänulik kogu personalile ja dr Jaan Eelmäele sooja suhtumise eest." (02. 12. 2013)

 

lk1 Toomas AsserNärvikliiniku juhataja professor Toomas Asser: „Dr Jaan Eelmäe on oma eriala süvitsi tundev väga hea neurokirurg. Kirurgina on ta kolleeg, kes ka kõige keerukamates ja ootamatutes olukordades aitab nii patsientidel kui kolleegidel otsida ja leida lahendusi. Noortele kolleegidele on ta eeskujuks kui vahetu, otsekohene ja inimlik arst."

 

 

lk1 Margot.PeetsaluDr Margot Peetsalu on vanemarst-õppejõud kirurgiakliinikus abdominaalkirurgia osakonnas. Nagu dr Eelmäegi, arvab ka tema, et see on meeskondlik tunnustus: „Arvan, et valdav enamus mu kolleegidest vääriks sama tunnustust, sest kirurgia pole ainult kirurgist sõltuv, see on meeskonnatöö. Esmatähtis on lihtsalt sõbralik ja toetav suhtumine patsienti. Hea sõna ja naeratus võib vahel olla tõhusam kallist ravimist."

Iseseisvuspäeva eel tunnustab president Toomas Hendrik Ilves Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuse juhatajat dr Margus Punabit ja kirurg Aleksander Lõhmust.


lk1 Aleksander LohmusDr Aleksander Lõhmus on kliinikumis neerusiirdamisprogrammi üks eestvedajaid. Aastatega on dr Lõhmuse ja tema kolleegide koostöös välja kujunenud hästi töötav koostöövõrgustik, mis hõlmab endas lisaks kliinikumi erinevatele struktuuriüksustele ka paljusid teisi raviasutusi Eestis. Eestis siiratakse neere vaid Tartu Ülikooli Kliinikumis ja keskmiselt tehakse aastas 50 neerusiirdamist. Transplantatsioonimeditsiini oluline eripära on sõltuvus paljudest erialadest – kirurgia, nefroloogia, immunoloogia, patoloogia, viroloogia, mikrobioloogia, intensiivravi, anestesioloogia, kardioloogia, farmakoloogia, – kui nimetada vaid tähtsamaid. Organite siirdamine saabki toimuda ainult tänu väga heale koostööle. Dr Lõhmuse sõnul on teenemärk tunnustus mitte ainult temale, vaid ka kolleegidele, kes temaga koos neerusiirdamist edendavad.

 

 


lk1 Punab Margus2Dr Margus Punab on meestearsti eriala rajaja Eestis, Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuse eestvedaja ja juht. Arstina tegeleb ta kõigi androloogiliste probleemide diagnoosimise ja raviga. Dr Margus Punabi teadushuvi keskmes on meeste viljakus, sugutrakti kroonilised põletikud (prostatiit) ja vananemine. 2007. aastal kaitstud doktoritöö teema oli „Meeste viljakus ja selle riskitegurid Eestis".


Presidendi teenetemärkidega tänatakse ja tunnustatakse inimesi, kelle pühendumus erinevatel elualadel on olnud paljudele teistele julgustuseks ja innustuseks. "Eesti kõrgeim tänu kuulub erinevate elualade inimestele nii kodumaal kui ka kaugemal, kelle igapäevane pühendumus oma tööle, oma kutsumusele ning seeläbi Eesti paremaks muutmisele väärib meie riigi tunnustust," vahendab president Ilvese sõnu Vabariigi Presidendi Kantselei. "Nende inimeste tubliduse lood kokku näitavad Eesti suuremaks kasvamist."

 

Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.

fassaad sisekliinik

Veebruaris kolib sisekliinik välja oma senisest, ligi saja-aasta vanusest auväärsest majast. Praeguse maja ehitusajaks olid aastad 1912-1914, kui eelnevalt, 1911. aastal, oli keiser Nikolai II teinud otsuse anda Maarjamõisa riigimõis üle Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja agronoomiateaduskonna käsutusse. Seejärel ehitati nendele aladele juurde kaks uut ja moodsat haiglahoonet – sisehaiguste ja kirurgia hospitaalkliinikute jaoks. I maailmasõja algus takistas ehitiste valmimist, välitööd lõpetati aastal 1914 ning hooned anti üle sõjaväevõimudele, pärast mida paigutati kliinikutesse sõjaväe hospidalid. Kolm aastat pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist, 16. jaanuaril 1921, andis sõjaväehaigla üle sisekliiniku ülemise korruse koos sealsete 52 haigega. Paar päeva hiljem, 21. jaanuaril 1921 andis ka Tartu linn üle koos inventariga 16 patsienti. Sisekliiniku ajutiseks juhataks määrati professor Ludvig Puusepp, kellel oli luba asutada Tartusse närvikliinik. Ta pidas otstarbekaks seada see sisse esialgu sisekliiniku hoones ning närvikliinikule eraldati 1922. aastal 50 voodikohta. Ent sisekliinik ei ole kogu aeg asunud L. Puusepa 6 majas. Professor Margus Lember täpsustab: „Nende haiglahoonete ehitamise ajal oli L. Puusepa 2 maja kasutusel sisekliinikuna ning L. Puusepa 6 kirurgiakliinikuna. 1921. aastal jagas sisekliinik L. Puusepa 2 maja närvikliinikuga. Praegusesse majja hakkas tolleaegne Maarjamõisa sisekliinik liikuma alles 1977ndal aastal, esialgu ainult teisele korrusele. 1980. aastal sai pool esimesest korrusest endale nefroloogia osakond, 1990. aastal läks L. Puusepa 6 maja tervikuna sisemeditsiini käsutusse, kui siia toodi üle Toome sisekliiniku osakonnad. Alates SA Tartu Ülikooli Kliinikumi loomisest on L. Puusepa 6 majja lisandunud sisekliiniku endokrinoloogia osakond, siit välja on liikunud sisekliiniku nefroloogia osakond ning hematoloogia osakond."

 

trepp2 sisekliinik

Vaheetapp asenduspindadel
Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärk on küll käima läinud ning sinna on ka valmimas uus sisekliiniku korpus, ent ehituse lõpptähtaeg on mitmete asjaolude tõttu nihkunud 2015. aasta lõppu. Ka vana maja rekonstrueerimist pole enam võimalik uute projektide ja ehitustähtaegade tõttu edasi lükata. Seega kolimisest ei pääse ning peaaegu kaheks aastaks kolib sisekliinik n-ö asenduspindadele L. Puusepa 8 erinevatesse ruumidesse, mida juba eelmise aasta lõpust alates kohandatakse sisekliiniku vajadusi arvestades.

 

Sisekliiniku direktori dr. Rein Kermese sõnul tekitab kolimine ebamugavust nii nende töös kui teiste kliinikute töökorralduses. „Meie olude sunnil asenduspindadele minemine paneb tegelikult ka teised L. Puusepa 8 majas asuvad kliinikud sellisesse olukorda, kus nad peavad oma töökorraldust ja –ruume muutma. Hea meelega oleksime uue korpuse valmimiseni püsinud praegustel sissetöötatud pindadel, ent mõistame ehitustähtaegadest tulenevaid kohustusi," sõnas dr. Kermes.


Kui see vaheetapp saab üle elatud, kolib sisekliinik päris oma korpusesse, mis kannab uues meditsiinilinnakus tähist L. „Meie kliiniku inimesed on uute ruumide planeerimisega seotud ja meie soove on kuulda võetud. Kui lõpuks saame sinna ka reaalselt sisse kolida, võib lugeda lõppenuks ühte 25-aastast ajajärku, mille algusajaks võiks pidada aastat 1990, kui sisekliinik kolis Toomemäelt L. Puusepa 6 majja," rääkis dr. Rein Kermes.

Tänavat ületades vaatame me esmalt vasakule ja siis paremale. Aastarajajoone lähenedes on tavaks vaadata seljataha ja ettepoole. Milline ta siis oli, see lõppemahakkav aasta ja mida on oodata?

Värises ja tolmas. Toomingast võeti siirikud ja muruväljale hakkas kasvama uus hoone, tõsi küll, pikka aega negatiivses suunas ehk järjest süveneva auguna. Vanas majas veeti läbi korruste järjest jämedamaks minevaid õhutorusid, lisaks hulganisti muid toimetusi. Aga novembriks oli uus hoone juba maaga tasa kasvanud, A-korpus ei vajunud auku ega kaldunud augu poolegi ning nurgakivigi sai pandud ja kuidagi vaiksemaks jäi. Kui füüsiline töökeskkond oli rahutu, siis vaimset poolt ilmestas rahu, töörahu. Eelmise aasta streik päädis kollektiivleppega ja kuigi üdini õnnelik ei olnud saavutatuga küll vist ükski pool, tagas see siiski stabiilse edasimineku.

 

Tulemas on mitmesuguseid väljakutseid. See sõna on üleekspluateeritud ja muutunud kantseliidiks, aga siia konteksti ta oma mitmetähenduslikkuse tõttu täitsa sobib. Proovikivi või proovile panemise tähenduses saab suurimaks olema ilmselt sisekliiniku kolimine L. Puusepa 8 majja. Lugu meenutab rabi õpetust ruumikitsikuses perele. „Too kukk majja – ikka kitsas? Too kits majja – ikka kitsas?? Too lehm ka majja – ikka kitsas??? No ja nüüd, kui sa nad kõik korraga välja viid, ennäe, kui palju ruumi sai." Pääsu pole ja perspektiiv on selge – pärast sunnitud vähem kui kaheaastast kooselu (ainult ühed Jõulud!) saab kõikidel osapooltel erinevalt eelnevast loost ka tegelikult lahedam olema ja sisekliinik teeb füüsilise töökeskkonna osas hüppe üle sajandi. Niisiis, kohanemisvõime on intelligentsuse mõõt. Ja sellest viimasest ei ole ma küll kedagi kuulnud kurtmas endal vajaka olevat.

 

Sõna „väljakutse" teise tähenduse näitena toob ÕS lause „Esitas väljakutse kahevõitlusele". Kuigi päris nii dramaatiliseks ehk ei lähe, on ometigi selge, et ees ootava aasta üheks märksõnaks on riiklikul tasandil kollektiivlepingu läbirääkimised. Kehtiv lepe toimib 2014. aasta  lõpuni ja selleni jõuti väga  karust rada pidi. Olud oluliselt muutunud ei ole ja oodata on pingelisi läbirääkimisi. Kuigi Eesti majandus on ilmutanud paranemise märke, on kasv olnud oodatust kasinam. Nii rikas kui on riik, saab paraku olla ka tema tervishoid.

 

Soovin kõigile kena aastalõpuaega lähedaste seltsis, olgu teil tuba soe ja lapsed terved! Ja neile, kes töö tõttu pühade ajal perest eemal, kerget valvet ja sõbralikke patsiente!

 

Urmas Siigur

Juhatuse esimees

17. detsembril avati  Lastefondi eestvedamisel hematoloogia-onkoloogia kliinikus  vähihaigete laste rõõmuks püsinäitus tuntud raadiomehe ja hobifotograaf Alari Kivisaare loodusfotodega.

Näituse valmimist toetas fotode lõuenditeks vormistamisega Nordic Digital AS (Photopoint).

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku teises ehitusjärgus rajatakse kolm uut ravikorpust.


Meditsiinilinnaku teise etapi üks tähtsamaid eesmärke on moodsa onkoloogiakeskuse rajamine, mille keerukaim osa on kiiritusraviosakond. Samuti luuakse kaasaegne taristu sisekliinikule, silmakliinikule, kardiokirurgia osakonnale. Kaasaegse töökeskkonna ja funktsioonist tulenevalt parima asukoha saavad ka mitmed olulised meditsiinilised teenistused – labor, haiglaapteek, patoloogiateenistus.


Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärgu hoonete (J-, K- ja L-korpuste) brutopind on ligikaudu 39 000 ruutmeetrit, see peab valmima 2015. aasta sügiseks.


Projekti kogumaksumus on ca 76,8 miljonit eurot, Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi toetus on ca 32,4 miljonit eurot.
Meditsiinilinnaku J-, K- ja L-korpused projekteerivad AW2-arkkitehdit Oy ja OÜ Civen ning ehitavad AS Ehitusfirma Rand ja Tuulberg ning OÜ Astlanda Ehitus.


Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärk on loogiliseks jätkuks 2008. aastal Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi toel valminud I ehitusjärgule, mil valmisid G- ja H-korpused (EMO, operatsiooniplokk, intensiivravi osakonnad, naistekliinik, radioloogiakliinik jt), samuti eelduseks III etapi ettevalmistamisele.


Ilma nurgakivi panekuta ei saaks lõpetada ehituse nn. nulltsüklit. Tänaseks oleme jõudnud ka maapealsete tarinditeni. Nurgakivi traditsioon on üle nelja tuhande aastat vana, täna ei ole see enam pelgalt kivi.
Louvris säilitatakse kaht terrakota silindrit, mis on leitud Lagashi linna varemetest toonasest lõuna Babülooniast ja on pärit umbes aastast 2125 ekr. Kirjad silindritel (tuntud kui Gudea hümn) mälestavad linna valitseja Gudea poolt templi ehitamist jumal Ningirsule.


Kliinikumi silindrisse pandi tulevastele põlvedele arstiteaduskonna medal, sotsiaalministri läkitus, mitmeid tänapäevaseid arstiriistu, arhitekti esimene visand, Tartu linna märk, sümboolne euromünt, ehitajate visiitkaart ning tolle päeva Postimees. Loomulikult osales sündmusel ka linnakodanik Jaan Muna.

 Nurgakivi1Nurgakivi2Nurgakivi3Nurgakivi5

 

lk1 Gripiplakat 1Ka sel aastal on kliinikumi töötajatel võimalik vaktsineerida gripi vastu tööandja kulul. Selle aasta hüüdlause „Kaitse omasid!" tähendab seda, et lisaks patsientidele on gripi eest vaja kaitsta ka töökaaslasi ja koduseid.

 

Infektsiooniteenistus peab töötajate gripivastast vaktsineerimist üheks oluliseks osaks ravikvaliteedist.

 

Terviseameti hinnangul oli Eestis 2012/13 gripihooajal haigestunuid kuni 90 000 inimest. See on viimase kolme aasta suurim number. Sealjuures suurenes hospitaliseerimist vajavate inimeste arv ülemöödunud aastaga võrreldes kõikides vanusrühmades kokku 2,5 korda.


Kuna gripi nakkusohtlikkus algab 1 ööpäev enne sümptomite teket, võivad viirust levitada ka näiliselt terved inimesed. Tavaliselt on tegemist ägeda ülemiste hingamisteede haigusega, kuid teatud riskigruppidel (lapsed, rasedad, krooniliste haigustega ja immuunsupressiivset ravi saavad inimesed) esineb suurem oht tüsistuste tekkeks.
Kõige kindlama kaitse gripi ja tema tüsistuste vastu annab vaktsineerimine. Oluline on vaktsineerida igal aastal uuesti, kuna kaitse gripiviiruse vastu langeb aasta pärast isegi siis, kui viiruse tüved on samad, mis eelneval aastal.

 

Kolmapäeval, 16. oktoobril toimus gripiteemaline infotund „Kaitse omasid – vaktsineeri gripi vastu", kus infektsioonikontrolliteenistus jagas teavet gripivaktsiinide kohta, tutvustas uuendatud gripi diagnostika ja ravijuhendit. Samuti oli kõigil töötajatel võimalik saada täpsemat infot vaktsineerimise korraldusest kliinikumis.

 

Gripi ennetamine
Infektsioonikontrolli teenistuse 5 soovitust gripi leviku tõkestamiseks kliinikumis:


1. Parim võimalus gripi vältimiseks on vaktsineerimine.

Lisaks lähedastele inimestele on oluline kaitsta ka oma töökaaslasi ja patsiente.


2. Kui sul on gripilaadsed haigusnähud – võimalusel jää töölt koju!
Nii väldid viiruse edasist levikut.


3. Aevastades või köhides kata oma nina ja suu pabertaskurätikuga.
Selle puudumisel kasuta varrukat.


4. Järgi hoolikalt käte hügieeni reegleid!
Vajadusel tutvusta neid patsientidele ja nende külalistele.

Vt. Käte hügieeni juhend


5. Kokkupuutel gripilaadsete haigusnähtudega patsientidega jälgi piiskisolatsiooni reegleid!

Vt. Mikroorganismide haiglasisese leviku vältimise juhend

 

Infektsioonikontrolliteenistus

 


Alates juulist 2013 on kliinikumis spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus avatud sporditraumatoloogia keskus.

Sporditraumatoloogia keskuse rajamise tõukejõuks on olnud harrastussportlaste, sh keskealiste harrastussportlaste, üha suurem hulk. Vaatamata olemasolevaile väga hästi toimivatele spordimeditsiini teenustele oli senini patsiendil raskusi saada terviklikku abi.


Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikumi direktor Rein Kuigi sõnul initsieeris sporditraumatoloogia keskuse rajamise just vajadus käsitleda spordiga seotud terviseprobleeme ühes, ühtses struktuuris. „Uus keskus keskendub füüsiliselt aktiivsetel inimestel esinevate ortopeediliste probleemide ravile. Väga olulisel kohal saab olema profülaktiline nõustamine, sest füüsiliselt aktiivseil inimestel on traumast taastumisel tihtipeale keeruline otsustada, kas, millal, missuguses mahus ning kuidas treeninguid jätkata. Terviklik lähenemine loob eeldused kiiremaks paranemiseks ning see omakorda võimaldab probleemideta töö ja harrastuste juurde tagasi pöörduda," lisas Kuik.

 

Olgugi, et paljud sportlastel esinevad vigastused on ei erine nn tavainimeste vigastustest, nõuavad need siiski teistsugust lähenemist. Kui üldjuhul on patsiendi eesmärk lihtsalt paranemine, siis sportlane soovib täpselt teada, mis ja miks vigastus tekkis ning kui kiiresti võib eeldada paranemist. Paranemisest sõltub nii tema hooaeg kui mõnedel juhtudel ka kogu edasine spordikarjäär.

 

Seega esimene oluline erinevus tavatraumatoloogiast on vajadus oluliselt parema kommunikatsiooni ja patsiendi õpetamise järele. Teine suurem erinevus on taastusravi korralduse osas – sportlane vajab oluliselt komplekssemat ja igakülgsemat taastusravi nii enne kui pärast kirurgilist ravi. Nii taastusravi intensiivsus kui kestus on sportlastel tavapatsientidega võrreldes erinev.

 

Kaasaegne sporditraumatoloogia keskus peab töötama väga tihedas koostöös tugeva multidistsiplinaarse taastusravi ja spordimeditsiini meeskonnaga. Kliinikumi uus keskus annab võimaluse koondada nimetatud probleemidega patsiendid ühte struktuuri ning seeläbi pakkuda terviklikku abi.


Kliinikumis loodud sporditrauma keskus on Eestis ainulaadne, sest ühe katuse alla on toodud lisaks ravitööle ka teadustöö ning koolitused. Keskus võimaldab pakkuda senisest oluliselt paremaid tingimusi ka Eesti saavutussportlastele abistamiseks.

 

Rein Kuigi sõnul on keskuse sihtgrupiks east olenemata sportlikult aktiivsed inimesed ning tippsportlased. Hinnanguliselt tegeleb Eestis erinevate spordiharrastustega umbes 350 000 - 400 000 inimest.

 

Uues keskuses töötavad ortopeedid Aalo Eller, Madis Rahu ja Leho Rips.

 

Sporditraumatoloogia keskuse tegevust rahastab olulisel määral Eesti Haigekassa, kes eraldas 2013. aasta II poolaastaks poole miljoni euro suuruse lepingu, mis võimaldab vastu võtta umbes 2500 patsienti ning teha umbes 500 operatsiooni.


Visiidile pöördumiseks on vajalik perearsti või mõne teise eriala arsti saatekiri.
Vastuvõtule palume eelnevalt registreeruda helistades telefonidel 731 9221 või 7319 100. Saatekirja puudumisel on visiit tasuline (30 €).

 

24. mail toimunud traditsioonilisel kliinikumi kevadkonverentsil anti üle Kliinikumi preemia ja mitmed teised olulised tunnustused.

 

Ants Peetsalu1Sel aastal pärjati preemiaga kauaaegne kirurgiakliiniku juhataja professor Ants Peetsalu.


Professor Peetsalu on aktiivselt osalenud maksasiirdamise programmis, on käivitanud regulaarselt töötava interdistsiplinaarse neerusiirdamise töörühma. Tema juhtimisel alustati plastikakirurgia kui integreeritud eriala juurutamist Eestis, samuti päevakirurgia arendamist.


Aastatel 1994–2000 paralleelselt kirurgiakliiniku juhtimisega oli Ants Peetsalu arstiteaduskonna dekaan. Dekaanina viis ta erakordselt lühikese ajaga arstiteaduskonna õppekava vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Samal perioodil andis ta suure panuse Biomeedikumi valmimisse, mis on väga oluline nii arstiteaduskonnale kui Eesti meditsiinile tervikuna.


Ants Peetsalu on avaldanud üle 200 publikatsiooni, suur osa tema teadustööst on seotud haavandtõve kirurgiaga. Professor Peetsalu juhendamisel on valminud 6 doktoritööd.


Professor Ants Peetsalu on tunnustatud Eesti Punase Risti III järgu teenetemedaliga 2001.aastal, ta on Tartu linna aukodanik.

 

 

 

Kliinikumi kui piirkondliku tervishoiuasutuse ja ülikoolihaigla eesmärgiks on tagada kõrgetasemeline integreeritud ravi-, õppe- ja teadustöö ‒ edasi väljavõtteid aastaaruandest ehk kuidas möödus 2012. aasta.

 

Kliinikumi aerofoto

 

2012. aasta oli olulise tähendusega nii kliinikumile kui kogu Eesti tervishoiusüsteemile. Sügisel toimunud streik andis olulise sõnumi muutuste vajalikkusest tervishoiu rahastamisel ning jättis jälje plaanilisele ravitööle.

 

Eriarstiabi vastuvõtte toimus kokku 457 630, selle hulgas on erialasid, mille mahud on aasta–aastalt kasvanud (hematoloogia, meditsiinigeneetika, neuroloogia, oftalmoloogia, gastroenteroloogia, lastepsühhiaatria ja taastusravi) ja vähenenud (kardioloogia, otorinolarüngoloogia, endokrinoloogia).

 Tabel 1. Eriarstide ambulatoorsed vastuvõtud ja hambaarsti vastuvõtud.

Tabel 1. Eriarstide ambulatoorsed vastuvõtud ja hambaarsti vastuvõtud.

 

Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) toodi kiirabi poolt või pöördus ise 43 924 patsienti, neist 83% said ambulatoorset arstiabi ja 17% vajasid hospitaliseerimist erakorralistel näidustustel. Päevas osutati arstiabi keskmiselt 120 haigele.


Aasta lõpus oli ambulatoorsete vastuvõttude elektroonsesse järjekorda registreeritud 39 849 patsienti. See oli 500 patsiendi võrra vähem kui 2011. aasta lõpus.


Arsti vastuvõttude kõrval on üha tähtsam roll õdede iseseisvatel vastuvõttudel. Mitmetel erialadel, nt günekoloogias, psühhiaatrias, androloogias, oftalmoloogias jne, on õed võtnud enda kanda mitmeid olulisi funktsioone. Õendustegevuse laiendamine ja arendamine õenduspädevuse piirides on vähendanud mitmeski valdkonnas arstide töökoormust ja parandanud ambulatoorse arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. 2012. aastal tehti 60 685 õe iseseisvat vastuvõttu ja 8 726 õe koduvisiiti (sh koduõendus).

 

Tabel 2. Õdede iseseisvad vastuvõtud ja koduõenduse visiidid.

Tabel 2. Õdede iseseisvad vastuvõtud ja koduõenduse visiidid.

 

Kliinikumi tullakse ravile üle Eesti kõikidest maakondadest, 83% meie ambulatoorsetest patsientidest on Lõuna-Eestist, tasapisi on kasvamas Ida-Virumaa patsientide arv. Oma mõju on hakanud avaldama ka „meditsiiniturism". Kasvanud on tasuliste uuringute ja raviprotseduuride arv, mis ostetud väljaspool Eestit pärit patsientide endi poolt.

 

Tabel 3. Ambulatoorse eriarstiabi ravijuhud elukoha järgi.

Tabel 3. Ambulatoorse eriarstiabi ravijuhud elukoha järgi.

 

Päevaravis raviti 11 563 patsienti, nendest 77% opereeriti.


Haiglaravil viibis 42 057 patsienti,nendest 92% olid ravil akuutravi osakondades. Statsionaaris ravitud haigete arv vähenes 2% (875), vähenemine oli ootuspärane, sest haigekassa lepingus statsionaarsete ravijuhtude arv vähenes ning lihtsamad plaanilised ravijuhud liikusid statsionaarist päevakirurgiasse. Oma mõju avaldas ka sügisene tervishoiutöötajate streik.

 

Tabel 4. Ravivoodite arv ja voodihõive.

Tabel 4. Ravivoodite arv ja voodihõive.


Mullu sündis naistekliinikus 2 431 last, 63 sünnitajat olid tulnud sünnitama Vene Föderatsioonist. Keisrilõike teel sünnitusi oli 20%, neist üle poole olid erakorralised.

 

Tabel 5. Sünnitused naistekliinikus.

Tabel 5. Sünnitused naistekliinikus.

 

Statsionaarseks ravitööks oli avatud aasta keskmisena 975 ravivoodit, voodihõive oli 75%, mis on optimaalne kliinikumi suure erakorralise töö osakaalu juures. Keskmine ravikestus kliinikumis oli 6,4 päeva, sh akuutraviosakondades 5,3 päeva. Keskmise ravikestvuse mõningast pikenemist on mõjutanud lühikeste ravijuhtude liikumine enam päevaravisse või ambulatoorsesse ravisse.

 

Kirurgiline aktiivsus kirurgilistes osakondades oli 76%, so veidi madalam kui eelnevatel aastatel. Statsionaaris tehtud operatsioonidest olid 63% erakorralised.

 

Mullu toimus 70 elundisiirdamist (2011. a. 55), sh 59 neeru-, 9 maksa- ja 2 kopsusiirdamist.


Kliinikumis töötas 2012. aastal 3 825 füüsilist isikut 3421 ametikohal.


Kliinikumi tööjõu voolavust võib hinnata madalaks. 2012. aastal lahkus töölt 22, tööle tuli aga 33 arsti, neist 18 vahetult peale residentuuri lõpetamist. 2012. a asus tööle 295 õendustöötajat (neist 197 abiõdedena). Kliinikumis töötab 125 teaduste doktorit (ligikaudu iga kuues arst) või sellele vastava kraadi omajat ning 90 magistrit.

 

Tervishoiuteenuste müük. Leping Eesti Haigekassaga moodustas üle 92% kliinikumi tervishoiuteenuste rahalisest kogumahust. Leping jäi aasta alguses ravijuhtude plaanis pisut väiksemaks kui sellele eelnenud 2011. a lõpp. Samas lepingu rahaline pool kasvas, kuna haigekassa kaotas kõikidelt tervishoiuteenustelt 5%-lise allahindluskoefitsiendi. Aasta jooksul saime lisalepinguid 2 395 000 eurot, millest suurem osa oli statsionaarsete ülikallite ravijuhtude maksmiseks ja hemato-onkoloogiliste haiguste ravivajaduste tagamiseks, väiksem osa lisalepingust läks ambulatoorsete ravijärjekordade lühendamiseks.

 

Kliinikumis osutatud eriarstiabi tervishoiuteenused moodustasid 23% Eesti Haigekassa poolt rahastatud eriarstiabi teenustest ning selles osas on meie turuosa mõnevõrra kasvanud. Antud kasv on seotud organsiirdamiste ja ka bioloogilise ravi saajate kasvuga. Samuti pöördub kliinikumi üha rohkem patsiente Ida-Virumaalt.


Eraisikute osakaal ehk nn tasuliste teenuste maht on üsna stabiilne, moodustades 2,5% kogu tervishoiuteenuste rahalisest mahust. Tasuliste teenuste osa oli suurim stomatoloogia kliinikus (1 433 000 eur), naistekliinikus (389 000 eur), androloogiakeskuses (324 000 eur) ning spordimeditsiini- ja taastusravi kliinikus (181 000 eur).


Kvaliteetne ja ohutu ravi. Kvaliteetne arstiabi on tervishoiuteenuste osutamise lahutamatuks nõudeks.
Õendusabi probleemjuhtumite käsitlemine astus arengus uue sammu. Kasutusele võeti elektrooniline patsiendi kahju- ja ohujuhtumite infosüsteem (POI). Süsteemi eesmärk on korraldada patsiendi tervist ja/või heaolu kahjustavate või ohustavate juhtumite menetlust, et ennetada tervishoiuteenuse osutamisel inimtegevusega seotud vigu ning tagada patsiendiohutus raviteenuse osutamisel. Juhtumeid menetlevad osakonna ravi- ja õendusjuhid, nende käsitlemisel keskendutakse eesmärgile mitte karistada osalisi, vaid vältida analoogiliste situatsioonide kordumist.


Patsientide rahulolu ambulatoorse arstiabiga on tõusnud võrreldes 2010. aastaga 2% ja 2008. aastaga 5% võrra. Väga rahule jäi kliinikumi ambulatoorse teenusega 78% vastanutest, 92% vastanutest tuleks taas kliinikumi ravile, kui selleks vajadus on.

 

Teadustegevus oli 2012. aastal edukas: kliinikumi töötajad avaldasid rahvusvahelistes ajakirjades 179 artiklit ja ajakirjas Eesti Arst 55 artiklit. Eriti rõõmustav oli lastekliiniku jätkuvalt hea panus: 2011. a avaldati 19 ja 2012. a. 29 artiklit. Autoritena oli kaasatud 25 lastekliiniku töötajat.

 

2012. aastal lõpetati töö 19 teadusgrandiga (2011. a 17), töö jätkub 55 grandiga. Lõppenud aastal alustati 42 uut ravimiuuringut, varemalustatud ravimuuringuid oli töös 87.

 

2012. aastal võeti kliinikumis kasutusele mitmeid uusi ravi- ja diagnostikameetodeid:
• esmakordselt kliinikumis läbiviidud meetodeid lisandus 31 (2011. a 38)
• esmakordselt Eestis läbiviidud meetodeid 33 (2011. a 29)

 

Kokkuvõtteks. Lähtudes Eesti Haigekassa lepingu prognoosist 2013. aastaks on kliinikumi eesmärk hoida võimaluste piires saavutatud taset ning tagada haigla jätkuv areng. Püüd on hoida ravitöö maht lõppenud aasta tasemel ning jätkata Eesti meditsiini kvaliteedi ja efektiivsuse liidrina.


Kõrge meditsiinilise taseme säilitamiseks ja arendamiseks on vaja hoida meie professionaalseid töötajaid, parandades palgatingimusi, võttes tööle noori kolleege ning luua parimad tingimused ravi-, õppe- ja teadustööks.

 

Kliinikumi Leht

 

Tartu linnavolikogu otsusel pälvis 2013. aastal Tartu Tähe teenetemärgi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonna vanemarst-õppejõud kirurg Toomas Väli.

 

Maksasiirdamise algus 1992

 

Dr Toomas Väli panus maksasiirdamise kui ravimeetodi kasutuselevõtule kliinikumis on märkimisväärne. Dr Väli meeskonna poolt tehtud maksasiirdamisoperatsioonide tulemused on rahvusvaheliselt tunnustatud ja ta ise on nimetanud selle ravimeetodi juurutamist Tartus oma elutööks. Patsientide, üliõpilaste ja kolleegide seas on dr Väli hinnatud ja lugupeetud arst.

 

 

Toomas ValiKommentaar
Toomas Väli
kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud, maksatransplantatsiooni programmi juht

 

Esimesest maksasiirdamisest maailmas möödub tänavu 50 aastat. Selle ajaga on maksatransplantatsioon maailmas teinud läbi arengu üksikutes keskustes praktiseeritud eksperimentidest kuni üldtunnustatud valikmeetodini mitmete kaugelearenenud maksahaiguste ravis. Põhjust ei tule kaugelt otsida - õigetel näidustustel, kaasaegsetes tingimustes tehtud maksasiirdamine annab maksahaigust lõppstaadiumis põdevale haigele hästi funktsioneeriva maksa ja kvaliteetse elu aastakümneteks.

 

Maksatransplantatsiooni kiire areng Põhjamaades, eriti Soomes alates 1982. aastast, tihe koostöö Helsingi ja Tartu Ülikoolide kliinikute vahel ning meie vajadused (6-9 maksasiirdamist aastas) innustasid probleemi lahendamisele Eestis. Rahvusvahelist kogemust järgides, tuli alustada eksperimendist. Nagu pildil näha, olime 1992. aastal kõik veel noored, ilusad ja eksperimentaalsest tööst huvitatud. Viie aastaga tehtud 50 eksperimentaalse maksasiirdamisega sai meist kirurgilist ja anestesioloogilist tehnikat valdav, kliinilisest maksasiirdamisest huvitatud, maksatransplantatsiooni töögrupp. Järgneva kahe aastaga juurutasime Eestis seni puudunud, kuid kliiniliseks siirdamiseks vajaliku multiorgandoonorluse tehnika ja töötasime koos neerusiirdajate ja juristidega välja elundite loovutamise ning raviotstarbelise kasutamise juhendi. Esimese eduka maksasiirdamine Tartus ja Baltimaades üldse, tegime 1999. aastal. Tänaseks oleme Tartus teinud üle 30 maksasiirdamise, rahvusvaheliselt aktsepteeritava 86% aastase ja 63% viie aastase elulemusega.


Pean Taru teenetemärki suureks tunnustuseks kogu maksatransplantatsiooni grupi poolt tehtud tööle maksasiirdamise juurutamisel ja arendamisel Tartus.

 

 

Tänavu autasustati Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgiga kliinikumi närvikliiniku juhataja akadeemik Toomas Asserit.

Toomas Asser 

 

Toomas Asser (sünd 1954) on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetas 1979. aastal. Ta on neurokirurgia professor alates 1995. aastast ja Tartu Ülikooli närvikliiniku juhataja alates 1996. aastast. 2011. aastal valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Tema teadustöö põhisuunaks on närvisüsteemi kasvajate kliinilised ja molekulaarbioloogilised aspektid, ajuarterite aneurüsmide ja Parkinsoni tõve kirurgiline ravi. Toomas Asser on avara silmaringi ja hea huumorimeelega kolleeg ning suurepärase õppejõuna üliõpilaste seas hinnatud lektor.

 

Kliinikumi Leht

 

 

Kommentaar

Prof Toomas Asser

närvikliiniku juhataja, neurokirurg

 

Saadud tunnustus on ootamatu üllatus ja õiglane oleks olnud jagada see nende vahel kellega koos olen aastaid töötanud. Otsuste tegemine meditsiinis on ju tänapäeval järjest enam jagatud vastutus, kus edu saavutatakse vaid koos tegutsedes.

 

Tahaksin jagada oma siira tänu kõikidele suurepärastele kolleegidele haiglas ja arstiteaduskonnas, kellega koos on olnud võimalus teha raviotsuseid, arendada juba olemasolevaid ning ka uusi erialasid ning mõelda teaduskonna tulevikule. Minu jaoks on omistatud teenetemärk ühtlasi ka tunnustus ülikoolile ja kliinikumile.

1. jaanuaril 2003. aastal loodi kliinikumis infektsioonikontrolli teenistus (IKT).

 

Infektsiooniteenistus 10

 

Arengud ajas: mis oli, mis tuleb

 

Õigupoolest oleksid infektsionistid võinud möödunud aastal tähistada mitut sünnipäeva korraga: 100 aastat tagasi alustas Lina tänaval tegevust Jurjevi linnahaigla nakkusosakond ja 40 aastat möödus vabariikliku maksahaiguste keskuse (nakkushaiguste osakonna eelkäija) loomisest. Tänavu peab 20. sünnipäeva Eesti Infektsioonhaiguste Selts.

Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus loodi esimese omataolisena Eestis, kliinikumi juhatuse otsealluvuses. Võrreldes algusaegadega on muutunud kogu teenistuse sisu: varem oli see kontrolliv, nüüd aga kliinilis-konsultatiivne institutsioon.

Tulevikuplaanideks on:

- jätkata head koostööd kliinikute ja teenistustega;

- osaleda jätkuvalt rahvusvahelistes koostööprojektides;

- laiendada vaktsineerimist kõrge riskiga patsientidele (näiteks siirdatud).

 

Koostöö: mõeldes patsiendile ja töötades meediku heaks

 

IKT töö tugineb koostööle, teisiti ei olekski see võimalik.

Teenistuse põhilised töövaldkonnad on hospitaalinfektsioonide järelevalve, antibiootikumide kasutamise jälgimine, desinfektsioon, sterilisatsioon ning koolitus ja teadustöö.

IKT-s töötab kolm arsti (dr Matti Maimets, dr Vivika Adamson ja dr Piret Mitt) ning kaks õde (Ljudmila Linnik ja Maarit Maimets). Lisaülesandeid täidavad Tiina Teder ja Marju Veedla.

Tänu puhangute kiiremale avastamisele ja isolatsioonimeetmete teadlikumale kasutamisele on märkimisväärselt vähenenud puhangust haaratud patsientide arv. Kätehügieeni valdkonnas on nende aastatega antiseptikumide kasutamine kasvanud kaks korda. Antibiootikumide kasutus on aeglase kasvutempoga, samas on üha rohkem raskeid, immuunpuudulikkusega haigeid. Viimase kolme aastaga on kolm korda kasvanud kliinikumi töötajate gripi vastu vaktsineerimine.

 

Teadustöö, juhised ja koolitused

 

Rahvusvahelise koostöö raames on ühinetud ECDC (The European Surveillance System) poolt koordineeritavate HAI-Net (Healthcare-associated Infections Network) ja ESAC-Net (European Surveillance of Antimicrobial Consumption Network ) eesmärgiga saada võrreldavaid andmeid hospitaalinfektsioonide levimuse ja antibiootikumide kasutuse osas.

IKT on õppebaas, kus õpetatakse nii tudengeid, residente kui ka õdesid. 2012. aastal tehti 1701 arstlikku konsultatsiooni, 81 koolitust õdedele ja hooldustöötajatele.

Tegevusaastate jooksul on kinnitatud üle 30 juhise, mida uuendatakse järjepidevalt.

 

Matti Maimets

 

 

 „Olen uhke kolme asja üle: me oleme olemas, me oleme nähtavad ja me oleme kättesaadavad. Selle tõestuseks on see, et meilt küsitakse, meid tahetakse ning meid kutsutakse kohale."

Matti Maimets, infektsiooniteenistuse direktor

 

 

 

 

 

 

Kliinikumi Leht

 

 

 

Kommentaar

Irene Vesterinen-Lõivukene

sterilisatsiooni osakonna juhataja

 

Irene Vesterinen Loivukene

Sterilisatsiooni osakonnal ja infektsiooniteenistusel on ühised eesmärgid (takistada infektsioonide levikut), aga erinevad töövaldkonnad – meie hooldame kirurgilisi instrumente.

Kui nõukogude ajal oli sanvelskrite kontroll eemaletõukav kogemus, pulgaga torgati ninna ja kurku, siis nüüd meie töötajad lausa ise ootavad IKT järjekordset visiiti. Nende õed on meie osakonna töötajaid väga palju koolitanud. See ongi põhiline vahe tänase ja toonase vahel: siis nõuti, nüüd nõustatakse.

Koostöö on väga hea, oleme alati oma küsimustele vastused saanud, nt kuidas hooldada instrumente või rakendada kätehügieeni. Ühistööna kirjutame ka juhiseid meditsiiniseadmete hooldamiseks kliinikumis.

Tõepoolest, tahaks neid rohkem meie juures näha, sest nad on nii toredad. Palju õnne sünnipäevaks!

 

 

 

 

 

Kommentaar

prof Joel Starkopf

anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja

 

Joel StarkopfSiinkohal on mul väga hea meel õnnitleda nooremat venda. Infektsioonikontrolli teenistus on anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust vaid kolm aastat noorem, seega võib öelda, et meie lapsepõlv on möödunud käsikäes. Infektsiooniteenistusel on olnud suur roll AI kliiniku arengus ning vastupidi. Märksõnadeks on hospitaalinfektsioonide seire, diagnoosikriteeriumid ja ravipõhimõtted, aga ka kõigi raskete infektsioonide diagnoosimine ja ravi.

Esimestel sünnijärgsetel aastatel nägime päris palju, kuidas noor vend – üks tüütu jõmpsikas – ei olnud kõigile vanematele pereliikmetele sugugi mitte meeltmööda ega teretulnud. Toona ei võtnud arstid IKT juttu paljuski tõsiselt, öeldes, et me teame ikka ise paremini, kuidas haigeid ravida, me oleme alati antibiootikume kasutanud ja teie tulete nüüd rääkima, et ei tohi. Aga kümne aasta jooksul on suhtumine kardinaalselt muutunud. Infektsioonikontrolli teenistuse nimes sisaldub sõna „kontroll", mis võib esile kutsuda kujutluspildi millestki rangest ja hirmutavast ning vastuvõetamatutest kolleegidest. Tegelikkuses on tegu äärmiselt meeldiva kollektiiviga, kellega on alati olnud rõõm koostööd teha. Tänaseks tundub, et infektsionistidest on saanud enim nõutud ja otsitud konsultandid kliinikumis. Tänu neile on toimunud olulised muudatused haigete käsitluses. Mõtlemine on oluliselt süstematiseeritum. Sellel mõttemaailma teisenemisel on ka käegakatsutavad tulemused: iga-aastased aastaaruanded näitavad hospitaalinfektsioonide vähenemisest kogu kliinikumis. Intensiivravi osakondades on hospitaalinfektsioon kümne aastaga vähenenud rohkem kui kaks korda! See teadmine on vast parim sünnipäevakink.

 

Meditsiinitöötajate streigist on möödas pea kaks kuud. Vaadates tagasi sellele Eesti lähiajaloo pretsedenditule sündmusele, tuleb tõdeda, et streik oli kindlasti mitmes mõttes vajalik. Samuti loodan, et tulemuslik. Millises ulatuses ootused realiseeruvad, peab näitama lähitulevik.

Arvan, et on olemas teatud lävi, millest enam intensiivsemaks ja efektiivsemaks ei ole võimalik tervishoiusüsteemi „tuunida", kaotamata sealjuures inimesi ja kvaliteeti. Tundub, et juba mõnda aega on Eesti meditsiinitöötajate jaoks see lävi olnud ületatud. Eesti elanikud võivad küll uhkust tunda Euroopa efektiivseima tervishoiukorralduse üle, aga sellel on oma hind.

 

Vaatamata sellele, et aasta alguses kaotas haigekassa teenustelt 5%-se „MASU-koefitsiendi", on elukallidus 2009. aastaga võrreldes teinud märgatava hüppe. Ka järgmisel aastal tõenäoliselt inflatsioon ei rauge. Haigekassa on pikka aega töötanud „piitsa ja prääniku" meetodil, kus nõutakse ravijuhtude täitmist, aga raviteenuste kate on piiratud. Kliinikumi töötajana tundub absurdne, et eelarve mahtu ületavat tööd tasustatakse keskmiselt vaid 30% ulatuses ja ravijuhtude täitmata jätmine seab ohtu järgmiste aastate lepingud. Vaadates tagasi pikaleveninud töövaidlusele ja riigijuhtide üldisele negatiivsele suhtumisele oli streik tõenäoliselt ainus toimiv viis, millega sai juhtida tähelepanu tervishoiu alarahastatusele ja nõuda kiireid otsuseid.streigiplakat

 

Kuna arsti ja õe kutse on Euroopa Liidus riikidevaheliselt tunnustatud, on küllaga kolleege, kes on pidanud paremaks otsida uusi väljakutseid mujalt. Lahkujate töö peavad ära tegema kohalejääjad. Nii palganõuetesse kui avaldatud palgastatistikasse võib suhtuda mitmeti. Minu arvates ei olnud esitatud töötasu nõuded ajendatud liigsest omakasust, vaid soovist saada väärika töö eest motiveerivat tasu. Teame kõik, et meditsiinitöötajate õppeaeg on pikk ja heaks spetsialistiks saamine eeldab praktilise töö kogemust. Rahvastikutrendid ei toeta oletust, et minejatest jäävat tühikut õnnestuks täita riikliku koolitustellimuse kasvu abil. Streik oli üks võimalik ja vastutustundlik samm, saavutamaks süsteemi jätkusuutlikkuse parandamist töötajate motivatsiooni tõstmise abil.

 

Usun, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit said tugeva sõnumi kiirete muutuste vajalikkusest tervishoiu rahastamises. Saavutatud eelkokkulepe sisaldab arstide ja õdede nominaalkoormuse vähendamist ambulatoorses töös 20% ja statsionaarses töös 16%. Alates 2013. aasta 1. märtsist tõuseb üle-eestiline hooldajate miinimumtunnitasu 23, õdedel 17,5 ja arstidel 11 protsenti. Tunnitasu alammäärad laienevad kiirabile ja teistele riigieelarvest rahastatavatele tervishoiutöötajatele. Uuest aastast rakenduv 40-tunnise töönädala tasustamine on kindlasti positiivne sõnum arst-residentidele. Loodan, et saavutatud miinimumtasude kasv ei tule seniste lisatasude arvelt. Kahjuks ei saavutatud poliitilist kokkulepet, et Eestis võiks tervishoiukulude osakaal SKP-st lähitulevikus jõuda Euroopa Liidu keskmisele tasemele, mis oli 2010.a OECD raporti järgi 9% (Eestis 2011. a 5,9%).

 

Streigi oluliseks positiivseks tulemuseks osalejatele oli kindlasti eneseteadvuse kasv. Nelja nädala jooksul võis kogeda arstide, õdede ja teiste meditsiinitöötajate märkimisväärset ühtsust ja vastastikust tuge. Hea mulje jätsid streigi organiseeritus ja mõõdukas doseeritus. Streigiti mõistuse, mitte emotsioonide baasil. Samas ei jäetud kiire abi vajajaid haigla ukse taha, mille eest tänan organiseerijaid ja kõiki osalenud arste. Kindlasti tahan tunnustada haiglajuhte nii Tartus kui üle Eesti, et suudeti hoiduda töötajatega teravast vastasseisust ning otsiti kriisile konstruktiivseid lahendusi.

Tabel

 

Autor väljendab isiklikke seisukohti.

 

Neeme Tõnisson

ühendlabori Tartu geneetikakeskuse laboriarst

Eesti Arstide Liidu liige


Vastselt ametisse valitud Eesti Haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross külastas 12. novembril kliinikumi, et kohtuda kliinikute ja teenistuste juhtidega. Kohtumisel osales ka haigekassa Tartu osakonna direktor Maivi Parv.

Tanel Ross esinemasTanel Ross tutvustas kuulajaskonnale haigekassa 2013. aasta tööplaane ja eelarvet. Ta rõhutas, et kõige tähtsam haigekassa tööülesanne on tagada jätkusuutlik ravikindlustuse rahastamine. Lisaks on olulised küsimused ka e-tervise projektide arendamine, haiglavõrgu arengukava tulevik ja EL patsiendiõiguste direktiivi jõustumine tuleval aastal.

Auditooriumil jagus uuele haigekassa juhile küsimusi seinast seina. Kõigile neile kohe vastata oli ilmselgelt keeruline, aga ehk andsid tõstatatud probleemid mõtlemisainet edaspidiseks. Näiteks kuidas planeerida paremini ennetustegevust, milliseid järeldusi tuleks teha kliinilistest audititest või kas Eesti-spetsiifilised ravijuhendid on ikka otstarbekad. Ettepanek tehti ka haigekassa struktuuride reformimiseks ning lepingukäsitluse paindlikumaks muutmiseks. Ning küsiti, kas Eesti Haigekassa ja Eesti riik on nii rikkad, et kinni maksta iga inimese soovi eriarstile „tere" öelda.

Kohtumise lõppedes esitas neli lisaküsimust Tanel Rossile ka Kliinikumi Leht.

Mida peate tänase kohtumise kõige olulisemaks sõnumiks?

Minu sõnumi eesmärgiks oli Tartu Ülikooli Kliinikumile näidata, et Eesti Haigekassa on usaldusväärne ja hooliv partner. Soovisin tutvustada haigekassa eelarvet ning parema koostöö võimalusi, et osutada kvaliteetset tervishoiuteenust. Teine eesmärk oli rääkida, et haigekassa peab vajalikuks pikema perspektiiviga prognoose, ehk et me peame majanduslikus plaanis mõtlema ka viis, kümme ning enam aastat ette.

Millised olid Teie jaoks streigi õppetunnid?

Ma ei häbene siinkohal oma isiklikku arvamust, et streik ei tohiks olla kergekäeliselt kasutatav töövaidluse lahendamise vorm. Aga kui juba tööseisakuni on jõutud, siis peaks aktsepteeritama, et see on demokraatlikus ühiskonnas lubatav erimeelsuste lahendamise vorm.  Streigi ajal püüdis haigekassa jagada kõikidele osapooltele vajalikku informatsiooni, et aidata kiiremini lahendusteni jõuda. Teine ja väga oluline aspekt, streik ei tohiks tekitada mõrasid osapoolte suhetes pikemas perspektiivis. Streik ei tohiks olla nagu sõda, sest sõjas on teatavasti eesmärgiks jõuda teist osapoolt hävitavate tulemusteni.

Kas uues ametis on tulnud ette ka üllatavaid tööküsimusi?

Üldiselt oli mul kõik läbi mõeldud juba haigekassa nõukogule oma programmi koostades. Aga isiklikult on minu jaoks alles nüüd tekkinud tõsisem küsimus, et kes ikkagi vastutab patsiendi ravi ja käekäigu eest. Näiteks kui inimene pöördub perearsti poole, kes suunab ta edasi eriarstile, et kuidas siis ikkagi tagada, et inimene erinevate instantside vahel abita ei jääks.

Milline haigekassa töövaldkond Teid isiklikult kõige rohkem paelub?

Mind huvitab väga innovatsioon ja e-tervise arendamine ehk teisisõnu informatsiooni efektiivne kasutamine tervishoiusüsteemis: alates sellest, et inimesed saaksid tänu IT-lahendustele lihtsamalt arsti juurde ning lõpetades sellega, et kõik tema terviseandmed oleksid ühes kohas terviklikult koos.
Teine aspekt on tulevik: finantseerimise tagamine ja solidaarsusprintsiibi jätkumine. Eesti-taolises väikeriigis on see väga oluline.

Tanel Rossiga
vestles Ene Selart


Tanel Ross (sünd 1965) on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli automatiseeritud juhtimissüsteemide erialal. Alates 1993. aastast töötas Eesti Pangas ning aastatel 2009-2012 oli Rahandusministeeriumis asekantsler. Käesoleva aasta 1. oktoobrist Eesti Haigekassa juhatuse esimees.



Tuleva aasta plaanidest. Haigekassa 2013. aasta eelarve prognoos on 6,6% suurem kui tänavu. Tervishoiutöötajate palgakomponendi piirhinnad tõusevad alates 1. märtsist 2013 hooldajatel 13,7%, õdedel 9,7% ja arstidel 6,1%. Tervishoiuteenuste loetelusse lisatakse 14 uut teenust, ühtlasi kaasajastatakse mitmete erialade teenuste loetelusid. Plaanis on jätkata Eesti-spetsiifiliste ravijuhendite koostamist, tervishoiuteenuste kvaliteedi auditeerimist ning ravidokumentide nõuetele vastavuse kontrolli.

 

2012. aasta kliinikumi teadustööstipendiumi sai uurimistöö teemal „Arterite struktuursed ja funktsionaalsed omadused ning ateroskleroosiga seotud biomarkerid esmaselt diagnoositud juveniilse idiopaatilise artriidi haigetel."

 

Margus Ulst ja Jaanika Ilisson 


Kommentaar

Juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) on kõige sagedasem kroonilise kuluga reumaatiline haigus lapseeas. JIA seitse alatüüpi erinevad üksteisest kliinilise väljenduse, kulu ja prognoosi poolest. Kroonilist põletikku seostatakse arterite funktsionaalsete ja struktuursete omaduste häirumisega, arterogeneesi ja hilisemate kardiovaskulaarsete haiguste kujunemisega. Siiani on vähe uuritud veresoonte funktsiooni ja struktuuri JIA haigetel.

Uurimistöös hindasime arterite jäikuse parameetreid ja intima-media paksust JIA haigetel haiguse alguses ja nende seost alatüübi, põletiku- ja varase ateroskleroosi markeritega.

JIA haigetel esinevad kontrollgrupiga võrreldes muutused arterite struktuursetes omadustes ja müeloperoksüdaasi tasemes juba haiguse varases järgus. Arterite jäikus on iseseisvalt seotud adiponektiini tasemega.

Edasiste uuringute eesmärgiks on hinnata arterite funktsionaalseid ja struktuurseid omadusi JIA haigetel haiguse kulus, leidmaks varakult patsiendid, kellel esineb suurem risk subkliinilise ateroskleroosi tekkeks.

Dr Jaanika Ilisson

lastekliiniku üldpediaatria osakonna arst-õppejõud pediaatria erialal



Töö valmis ETF grandi nr 8750 toetusel ning TÜK lastekliiniku (dr J. Ilisson, dr C. Pruunsild, dr. K. Heilman, prof V. Tillmann), TÜ Biokeemia instituudi (prof M. Zilmer, K. Zilmer, A. Piir) ja Endoteeli keskuse (dr M. Zagura, dr E. Salum, dr J. Kals) koostöös.


Alates 1. septembrist 2012 on Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja dots Urmas Lepner.

Urmas LepnerMillised on Teie prioriteedid ja plaanid uues ametis?

Võtmesõnadeks on tasakaalustatud areng ja juhtimine, revolutsioonilisi muudatusi teha ei ole plaanis. Kirurgia on ikkagi konservatiivne eriala, kus kehtib vana tõde: üheksa korda mõõda ja alles siis alusta uuendustega.

Hindan väga eelkäijate panust, piltlikult öeldes seisame ju nende õlgadel, mis võimaldab meil loodetavasti näha kaugemale ja olla seeläbi edukamad. Mul on ka väga hea meel, et prof Ants Peetsalu jätkab tööd ülikooli kirurgiakliinikus.

Üheks olulisemaks valdkonnaks pean personalipoliitikat. Meil tuleb hoida ja tugevdada oma meeskonda: tagada võimalused enesetäiendamiseks, soodustada noorte kolleegide pealekasvu ja võimekate kolleegide liikumist karjääriredelil. Kõik kliinikusisesed erialajuhid peaksid tulevikus olema teadusliku kraadiga (soovitavalt doktorikraad), väga head klinitsistid ja suurepäraste isikuomadustega: toetavad, innustavad, empaatiavõimelised.

Olete olnud aastaid seotud ülikooliga: 1996. aastast olete kirurgiakliiniku dotsent. Milline võiks olla kirurgiakliiniku suhe teadustööga?

Pean teadustöö edendamist väga tähtsaks. See ei ole mõeldud mitte ainult meile tuntuse ja tunnustuse loomiseks Eestist kaugemal, vaid selle kaudu paranevad ka meie oma ravitulemused ning -kvaliteet.

Ülikoolikliinikut eristabki ju teistest haiglatest pidev teadustööga tegelemine. Tihtipeale kiputakse seda valdkonda kirurgide seas ehk alahindama. Edaspidi on plaanis rohkem stimuleerida teadustöö tegemist, nt andes teadusartiklite kirjutamiseks eraldi aega. Kliinilise töö tulemusi ning innovatiivseid meetodeid tuleks laiemalt tutvustada ka Eesti arstkonnale ja üldsusele.

Ning kindlasti tuleks aktiivsemalt kaasata projektidesse üliõpilasi ja residente, sest teaduse tegemise harjumust tuleb hakata kujundama varakult. Ülikooli kliinikus tööle asumise üheks eelduseks võikski olla võimekus teha teadustööd.

Teie eelkäija prof Ants Peetsalu sai sel kevadel teenete eest kirurgias Theodor Billrothi medali, mida ta pidas mitte tunnustuseks iseendale, vaid kirurgiakliinikule. Kuidas paistab Teie arvates kirurgiakliinik mujalt Euroopast vaadatuna ning kuidas asetub see Põhjamaade konteksti?

Kirurgiakliinikul on raske end teiste Euroopa ülikoolikliinikutega võrrelda, sest endiselt avaldab oma mõju see, kust me tuleme ja kus me olime 20 aastat tagasi. See vahe kaob, kui täiesti uus põlvkond kirurge on peale kasvanud ja ka riigi majanduslik võimekus kasvab.

Teiseks avaldab oma mõju meie riigi väiksus: kuna populatsioon on väiksem, siis on ka haigusjuhte ja patoloogiate esinemist vähem, mis omakorda tingib paratamatult meie piiratuma kogemuse.

Üldjuhul tagab suurem kliiniline kogemus ka parema ravikvaliteedi. Aga ma ikkagi arvan, et kõigest hoolimata oleme me Põhjamaadega ja laiemalt Euroopa ülikoolihaiglatega oma töötulemuste poolest võrreldavad teatud töölõikudes, kus meil on küllaldane juhtude arv ja seeläbi hea kliiniline kogemus.

Samas ei tohi me unustada, et seesama väiksus võib meile teatud valdkondades eeliseid anda, nt patsientide järelkontrollis. Meie pikaajalist jälgimist eeldavad uuringud on palju usaldusväärsemad ja põhjalikumad kui mujal maailmas.

Teiste ülikoolikliinikute näol on meil Euroopas väga head partnerid, kellega plaanime jätkata koostööd ning arendada uusi koostööprojekte.


Dots Urmas Lepneriga
vestles
Ene Selart



Urmas Lepner (sünd 1956)

1980 – lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna

1986 – kaitses dissertatsiooni teemal „Aortoileakaal- ja femoropopliteaalarterite reoperatsioonid"

1996 – Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku dotsent

2000 – Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia ja plastikakirurgia osakonna juhataja.

Dots Urmas Lepneri peamised uurimisvaldkonnad on kilpnäärmekirurgia, songade kirurgiline ravi ning laparoskoopiline koletsüstektoomia. Ta on pea 100 teadusliku publikatsiooni autor või kaasautor. Ta on mitmete erialaseltside liige, sh Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni juhatuse liige, Tartu Kirurgide Seltsi juhatuse liige ja Eesti Üldkirurgide Seltsi juhatuse liige.


Koos PET keskuse ehitamisega renoveeriti radioloogiakliiniku nukleaarmeditsiini osakonna ruumid (L. Puusepa 8 F-korpuse esimesel korrusel) ja soetati uued PET-KT ja SPEKT-KT aparaadid.

 

PET keskuse vanemode Epp Linnasmagi


Positronemissioontomograafia (PET) on Tartus kättesaadav olnud juba aastaid. Selleks renditi Hollandist mobiilset seadet, aga paraku suurenesid rendikulud aasta-aastalt ning ühel hetkel osutus otstarbekamaks soetada kliinikumile statsionaarne seade. F-korpuse kõrvale rajati PET keskuse jaoks juurdeehitus, mis on ühenduses kõrval asuva nukleaarmeditsiini osakonnaga.

PET kuulub kõige kaasaegsemate molekulaarkuvamismeetodite hulka, st selle abil saab teha nähtavaks ning mõõta eluprotsesse kudedes ja eriti haiguskolletes. Meetod areneb maailmas väga kiiresti ning piiravaks teguriks on esialgu vaid rahalised vahendid. PET uuringuga saab diagnoosida kasvajaid, hinnata nende levikut ja avastada retsidiive. PET on tavapärastele radioloogilistele meetoditele tõhusaks toeks. Aparaadi tootja on General Electric ning tegemist on hübriidseadmega, mis võimaldab teha nii PET- kui ka kompuutertomograafilisi uuringuid. Ja neil päevil, kui PET-uuringuid ei tehta, kasutatakse seadet KT-uuringu järjekordade lühendamiseks ja kiiritusravi planeerimiseks, et leevendada kliinikumi teiste masinate koormust. Lisaks paiknevad uues keskuses kaks kiiritusravi palatit radionukliidravi tarbeks ja ruumid personalile.

Põhjalik uuenduskuur tehti sel suvel ka nukleaarmeditsiini osakonnas, kuhu soetati kaasaegsetele nõuetele vastav laminaartõmbekapp radiomärkainete valmistamiseks. Lisaks vahetati välja kaksteist aastat vana gammakaamera. Soovides täpne olla, ka see on uus kombineeritud seade, milles on ühendatud nii gammakaamera kui ka röntgenkompuutertomograaf (SPEKT-KT). Tänapäeva kujutisseadmed on tihti „hübriidseadmed", mis võimaldavad ühitada erinevate kuvamistehnoloogiate positiivseid külgi (võrdlusena nt PET-MRT, MRT-angiograaf jne). Seega on raviarstidel nüüd võimalus vanade „uduste" stsintigraafiliste kujutiste asemel näha märkaine kogunemise täpsemat anatoomilist lokalisatsiooni KT kujutise taustal.

Nukleaarmeditsiini osakond alustab täismahus tööd alates septembrist. Uuringutele registreerimine ning lisainformatsioon on ikka vanal telefonil 731 8470.

Dr Kai Ulst
radioloogiakliiniku nukleaarmeditsiini osakonna juhataja



Kommentaar

Margus Ulstülemarst Margus Ulst

PET keskuse ehitust tuleb käsitleda tehnoloogilise imperatiivina, mis kaasaegse meditsiiniga paratamatult kaasas käib. PET on kallis, kuid on seda raha väärt! Kujundlikult väljendades, kui näiteks magnettomograafilisel kopsu-uuringul võib radioloog leida ja kirjeldada paarikümmet haiguskahtlast kollet, siis PET-uuring „värvib punaseks" nende paarikümne kahtlase hulgast selle ühe ja tõelise haiguskolde. Samuti saab PET-iga oluliselt varem kui teiste kuvamismeetoditega, hinnata vähiravi tõhusust ning vältida asjatuid toksilisi raviprotseduure. Uuringud on näidanud, et PET muudab kolmandikul juhtudel lümfoomide jt. kasvajate ravi taktikat. Lisaks on PET uus tubli tööhobune teaduspõllu kündmisel. PET on tulnud, et jääda ja areneda.


Tänavu sai kliinikumi preemia laureaadiks dr Andres Ellamaa, kes on Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgiakeskuse ülemarst-konsultant.

Andres Ellamaa


Ühe arsti kohta olete olnud väga erinevates ametites: alates sanitarist ning lõpetades ministriga. Milline amet on olnud parim?

Tegelikult on see kogu aeg olnud ikkagi üks ja seesama amet: arsti amet. Muide iga arst peaks oma karjääri alustama kõige madalamalt ametikohalt, sest ka arst peaks oskama pampersit vahetada ja süsti teha. Napoleongi alustas ju reamehena. Täielik rumalus on koolitada tippjuhte, kes kunagi pole maitsnud lihttöötaja elu. Esimestel kursustel peaks iga arstitudeng proovima abiõe ametit, sest arsti elu ei ole ainult suurvisiit käed tagumiku peal kõndides.

Miks valisite omal ajal arsti elukutse?

Kuna mul ei ole mingeid andeid: laulda ei oska, joonistada ei oska... [naerab] No arstiks kõlbab küll...

Aga millised anded peavad olema heal arstil?

Hea arst peab oskama maailma haige silmade läbi näha. Ja seda oskust ei ole võimalik õppida, see peab olema kaasasündinud. Arst peab oskama mõista, et see memmeke, kelle operatsiooni ta täna edasi lükkab, ei saa võib-olla järgmine kord uuesti tulla, sest buss iga päev linna ei sõida, vanamehele on juba nädala toidud valmis keedetud ja loomad naabrite juurde hoiule antud. Sellepärast mulle ka see e-registreerimine ei meeldi, sest see ei arvesta patsiendiga, vaid määrab robotlikult vastuvõtu päeva ja tunni. Ülimaks tehnikavahendiks olgu arstil vaid telefon.

Kogu see e-tervise ideoloogia on ju õigupoolest püüd arsti masinaga asendada. Aga seda ei ole ju võimalik teha. Arstiteaduskonnas võiks hoopis filosoofiat õpetada, et arendada intuitiivset mõtlemist. Haiguse tunnuseid tuimalt reastades ei saa ju diagnoosi kätte ning masinatega haigust ei tuvasta. Isegi autoparandaja kuulab esmalt mootori häält ja koputab siit ja koputab sealt. Sama lugu on vastuvõtuajaga, kui selleks on ette nähtud vaid 10 minutit, siis on see etteplaneeritud arstlik praak!

Tunnen sügavat austust maa-arstide ees. See, et ma töötan PERH-is või TÜK-is, see ei tee mind eriliseks! Mis juhtub siis, kui elekter ära läheb? Siis on Obinitsa arst meist kõigist parem. Ja kas keegi selgitaks, mida üldse tähendab termin „tipparst"? Kolleeg Jüri Tedremaa ütles selle kohta kunagi tabavalt, et mõni arst on nagu ühe triki poni.

Tänapäeva noored residendid, kellega kokku olen puutunud, on kadestamisväärselt targad. Ja ma ei halvustaks noori, kes välismaale lähevad. Kindlasti on neid, kes tagasi ei tule, aga need kes tulevad, toovad endaga kaasa värske hingamise. Mu enda tütar töötas arstina Rootsis. Tal oli seal kõik olemas – hea palk, praksis ja elukeskkond – aga ta tuli Eestisse tagasi öeldes: me oleme seal nagu türklased, me ei sulandu sealsesse ühiskonda.

Kuidas on edenenud neurokirurgia eriala areng Tallinna poolt vaadatuna?

Sellest hetkest, kui esmakordselt tudengina Tartus neurokirurgiakliiniku operatsioonituppa sattusin on möödas 48 aastat. Lausa kujutlematu kui palju inimkond on selle aja jooksul targemaks saanud ja millised diagnostikavõtted ning ravimeetodid tänaseks kasutusele on võetud. Kuid kõik see, mida me masinate abil näeme, tuleb kindlasti inimelu positsioonilt interpreteerida. Arsti teeb õigeks tänapäeva arstiks oskus tõlgendada fundamentaaluuringute tulemusi kliinilises praktikas, mitte see mitut haiget ta on näinud või mitu operatsiooni teinud. Mistahes operatsiooni tegema asudes peaks olema arstil kindel usk, et ta parandab sellega haige elukvaliteeti. Meie neurokirurgial pole häbeneda midagi. Ravitulemused on igati euroopalikud. Ainukene häda on, et peame kogu aeg meeles pidama, et meie riik on pisike ja rahvast vähe. Seega ka neurokirurgiliste operatsioonide spekter ei saa olla kõikehõlmav. Seetõttu ärgem häbenegem aeg-ajalt kerkivat vajadust saata haige ravile kuhugi mujale. Kõige tegemine siin Eestis toob endaga kaasa vaid juhuslikku edu, asjatuid pingutusi ning kahjuks ka ohvreid.

Mida arvate kampaaniast „Mina usun Eesti meditsiini tulevikku"?

Esiteks ei tasu oma armastust ja usku meditsiini igal võimalikul foorumil valjusõnaliselt, särkide, lippude ja buklettidega kuulutada... Oma usku tulevikku saame ennekõike tõestada, kui selle heaks midagi teeme. Noorte arstide tarkust, entusiasmi ja armastust ei oodata ainult Tallinnas, Tartus või Soomes. Armastust ja usku vajatakse ka Ida-Virumaal, Mõnistes, Häädemeestel ja Vormsil. Usun, et meie arstiabi-korraldajad suudavad pakkuda tööd kõigile, kes soovivad seda südamega teha.

Kui kuldkalake täidaks kolm Teie soovi, siis millised need oleksid?

Esiteks sooviks, et Eestis loodaks meditsiinivigade registreerimise süsteem. Neid ei juhtu palju, aga arstid teevad tööd, kus teatud ebaedu on sisse programmeeritud. Oluline on see, et arst ise esimesena ja vabatahtlikult oma viga tunnistaks ning seda tuleks ka edaspidises menetluses arvestada.

Ravikvaliteedi suurim oht ja vaenlane on kiirustamine ja arstitöö tasustamine lähtuvalt tükitöö põhimõtetest.

Mulle ei meeldi rehepaplus meditsiinis, odavate võtetega raha teenimine. Arst peab suutma oma tegevusi ja tegevusetust põhjendada. Kõige rängem viga on hämamine ja oma vigade mittetunnistamine. Arst peab olema aus iseenda ja teiste suhtes.

Teiseks sooviks nelja lõikustuba, mis kõik oleksid minu päralt. Ma olen terve elu oodanud, et pääseda lõikustuppa [naerab]. Kogu see ootamine on kõige raskem muidugi patsiendile. Aga temaga tuleb osata suhelda, ikka enne ja pärast operatsiooni selgitada. Imetlen oma „üleukse" kolleegi dr Rein Viilu, see on hämmastav, kuidas tal on aega kõigiga rääkida.

Kolmandaks sooviks tervist, siis võiks jätkata tööd. Aga väga kaua ka ei tohi, lihtsalt uued tegijad on paremad ja targemad. Aga kuidas ma puhkan? Taastan end logeledes ja lugedes. Loen üldiselt kõike, viimane mõnus raamat oli Ljudmila Ulitskaja „Lõbus matus".

Dr Andres Ellamaaga
vestles Ene Selart

 

Rinnavähk on naistel esinevatest pahaloomulistest kasvajatest selgelt esikohal (Eestis 2007. a 666 uut juhtu). Ka kasvajatest tingitud surmapõhjusena on rinnavähk olnud naistel enamasti esikohal.

 

Kliinikumi kirurgilise onkoloogia osakonna rinnakirurgia töömahu statistilise näitena võib välja tuua, et 2009. a. tehti rinnanäärme patoloogia diagnoosiga 266 operatsiooni ja nendest 167-l patsiendil diagnoositi esmane invasiivne rinnakartsinoom, 11-l in situ kartsinoom, ülejäänud juhtudel oli tegemist lõppuuringus beniigsete muutustega või erinevate rinnapatoloogia juhtumitega. Tänu diagnostika täpsuse suurenemisele on healoomuliste rinnapatoloogiate osakaal operatsioonidel kindlalt vähenemas (beniigne diagnoos suudetakse püstitada ilma operatsioonita). Operatsioonile võetakse aga valdavalt ainult pahaloomulisuse kahtlusel. Healoomulisi rinnamuutusi üldjuhul tänapäeval enam ei opereerita, kuna need ei oma suurenenud riski maliigse haiguse tekkeks ja operatsioon üldnarkoosiga on iseenesest sel juhul liigne risk.

 

Jaak Lehtsaar

Maailmas on rinnavähi ravis viimase 10 aastaga toimunud märgatav areng. Väikese ajalise nihkega on see jõudnud ka Eestisse. Oleme püüdnud sammu pidada uute suundadega, et ka Eesti patsiendid saaksid samaväärset ravi kui mujal maailma juhtivates keskustes. Kliinikumi ravijuhiseid on periooditi uuendatud vastavalt rahvusvahelistele, teaduspõhistele juhistele (nt National Comprehensive Cancer Network Guidelines). Ja tänu Eesti Haigekassa võimaluste arenemisele on ka rinnavähi diagnoosimis-uuringud ja kaasaegne ravi kättesaadav igale ravikindlustatud Eesti inimesele.

Nagu enamike haiguste puhul, nii on ka rinnavähi käsitluses tähtsaim aspekt haiguse varajane avastamine. Iga pahaloomuline haigus organismis hakkab endast varem või hiljem ise märku andma, aga siis on sellest täieliku tervenemise võimalus pöördvõrdeliselt vähenenud. Piltlikult öeldes - leides sõeluuringul rinnanäärmest 5 mm vähikolde, oleme kliiniliste sümptoomide ilmnemiseni (ja alles siis diagnoosimiseni) võitnud ajaliselt juba mitu aastat. Aeglaselt, aga visalt, on ka sõeluuringutest osavõtt paranemas, kuigi Põhjamaadega võrreldes on meil arenguruumi veel palju. Ilmselt inimesed lihtsalt ei usu, et haigus võib just neid tabada või kardavad uuringule tulla. Aga elanikkonna teavitustöö käib pidevalt.

Prof Ants Peetsalu 

Kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja prof Ants Peetsalu võttis 24. veebruaril vastu Soome Vabariigi Presidendi poolt talle määratud Soome Valge Roosi I klassi teenetemärgi, mille andis üle Soome Vabariigi suursaadik Eestis Aleksi Härkönen.


Teenetemärgiga tunnustati prof Peetsalu pikaajalist ja teenekat tegevust Soome ja Eesti meditsiinialase uurimus- ja ülikooliõppe koostöö arendamisel. Soome Presidendile tegi teenetemärgi annetamise ettepaneku Soome Haridusministeerium.

Prof Ants Peetsalu sõnul on see suur tunnustus Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikule ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonnale ning ka Tartu linnale. Prof Ants Peetsalu valiti tänavu Tartu linna aukodanikuks linnale osutatud väljapaistvate teenete eest ning ta pälvis Tartu Suurtähe. Prof Ants Peetsalu on Tartu linnas elanud 65 aastat.

 

Kliinikumi Leht

 

Tänavu autasustati Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliiniku vanemarst-õppejõudu Tanel Laisaart ja Eesti Punase Risti V klassi teenetemärkidega kauaaegseid Tartu Verekeskuse doonoreid Vambola Seppa ja Heiki Valdekit. Teenetemärkidega tänatakse ja tunnustatakse inimesi, kelle pühendumus erinevatel elualadel on olnud paljudele teistele julgustuseks ja innustuseks.


tanel laisaar nilson pisiKommentaar

Tanel Laisaar

kopsukliiniku vanemarst-õppejõud torakaalkirurgia erialal

Raske on kommenteerida, milline on see minu panus Eesti meditsiini, mis teenetemärgiga tunnustamist leidis. Seda võiks vast keegi kõrvaltvaataja teha. Ma ei arva, et see panus on ainult kopsusiirdamise juurutamine, aga eks see äramärkimine tuli arvatavasti just selle viimase eest. Nii see paraku on, et mõned suured asjad, mis välja paistavad leiavad vahel ka tunnustamist, samas arsti igapäevane töö ning pidev eriala arendamine ja uuenduste juurutamine jääb laiemale avalikkusele ja tihti isegi kliinikumi siseselt märkamata.

Tunded teenetemärki saades olid muidugi ülevad. Kõigepealt üllatus, siis rõõm ja tegelikult peamiselt piinlikkus, et ainult mind üksi kogu suurest meeskonnast ära märgiti. Kindlasti vääriksid paljud teised seda teenetemärki samamoodi. Dr Marget Savisaar, kelle pühendumus haigetega tegelemisel on ületamatu; dr Pille Parm, kes sisuliselt elas intensiivravi osakonnas ja suutis säilitada töövõime 24 tundi ööpäevas kuu aega jutti; dr Alar Sõrmus, kes on viperusteta viinud läbi kõik siirdamiste anesteesiad jne, jne. Väga paljud arstid, õed, füsioterapeudid, hooldajad, siirdamiskoordinaatorid, kes on oma panuse andnud nende kopsusiirdamiste õnnestumisse. Eks tänu neile kõigile see teenetemärk ka mulle anti.

 

Kommentaar

Heiki Valdek

verekeskuse doonor

loovutanud verd üle 105 korra

1983. aastal käisin esimest korda verd andmas ühe trauma järgselt. Alates sellest ajast olen iga aasta mitu korda verd loovutanud. Nõukogude ajal koguni viis või kuus korda aastas. Enamasti käin ise ja eraldi kutsumist ei oota. Vereloovutamine annab hea enesetunde, nii füüsiliselt kui vaimselt. Soovitan kõigile vereandmise ära proovida, see ei pruugi igaühele sobida, aga tasub vähemalt ära käia. Mulle on vereloovutamisest saanud väga tore harjumus.

 

Kommentaar

Vambola Sepp

verekeskuse doonor

loovutanud verd üle 100 korra

Esimest korda käisin verd andmas 18-aastaselt, töötasin apteegi laos ja läksime kogu kollektiiviga. Ilmselt olen olnud heaks eeskujuks ka oma kolmele lapsele, sest ka nemad on veredoonorid. Ma ei osanud arvatagi, et ma nii palju kordi olen verd loovutamas käinud, sest ise ma selle üle arvet ei pea. Neile, kes kõhklevad, kas minna või mitte, võin enda näitel ütelda: „Kui inimene ka sada korda verd annab, ei juhtu temaga midagi!"

Külli Kingo 

Alates 1. jaanuarist 2012 on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku juhataja professor Külli Kingo.

 

Milliste tunnetega võtate ameti vastu (miks otsustasite kandideerida)?

Kuna tegemist on väga väikese kliinikuga ja alates 2010. aastast olen ma Tartu Ülikooli nahahaiguste kliiniku juhataja, siis nii kliiniku kui ka õppetooli arengut silmas pidades on kindlasti oluline, et nimetatud üksusi juhiks üks juht.

 

Mis on see eelkäijate pärand, mida väärtustada, alal hoida ja edasi arendada?

Väga tugev on olnud õppetooli ja kliiniku integratsioon, mis ühelt poolt on oluline nii õppe- kui ka teadustöö läbiviimiseks, samas aitab kaasa ravikvaliteedi tõstmisele.

Prof Helgi Silma pärandina on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliinikus kasutusel ravivõimalused, mis on kättesaadavad Eestis vaid kliinikumis, näiteks PUVA ravi krooniliste dermatooside raviks. Tänu sellele oleme suutnud hoida väga kõrget voodihõivet ning oleme voodikohtade arvult suurim statsionaarset tervishoiuteenust osutav kliinik Eestis. Lisaks on prof Silma juhtimisel loodud kliinikus päevaraviosakond, kus tehakse dermatokirurgilisi protseduure, toimub haavanditega ja krooniliste dermatoosidega haigete ravi ja nõustamine. Kindlasti on dermatokirurgia suund, mida on vaja tugevalt arendada, kuna tänu rahvastiku vananemisele ja reisiharjumuste muutumisele (nn „päikesereisid"), on tõusnud haigestumine naha hea- ja pahaloomulistesse kasvajatesse. Selle eesmärgi täitmiseks on 2010. aastal ostetud kliinikusse digitaalne dermatoskoop, mis on kõige kaasaegsem vahend nahakasvajate diagnoosimiseks ja pigmentsünnimärkide jälgimiseks. Lisaks on kliinikus kättesaadavad kõik fototeraapia ravimeetodid, mida kasutatakse väga laialdaselt erinevate krooniliste põletikuliste nahahaiguste ja vitiliigo raviks. Kliinikus on värvilaser, mida kasutatakse rosaatsea, nahaveresoonte patoloogiate ja pigmentatsioonihäirete raviks. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et prof Silma pärandina on kliinikus olemas uusimad nahapatoloogiate diagnoosi- ja ravivõimalused, mis tagavad meie statsionaarse ja ambulatoorse tervishoiuteenuse kõrge kvaliteedi ning arvuka patsientuuri.

 

Kuidas möödus 2011. aasta, milline võiks tulla järgmine, mida soovida oma töötajatele – sõna on seekord kliinikujuhatajatel.

 

Üheks oluliseks saavutuseks oli epiluminestsentsmikroskoobi ja uue UVA aparaadi töösse rakendamine. Meie väikese eriala puhul on meeldiv tõdeda, et üha rohkem arst-õppejõude on huvitatud teadustööst (viiel arstil on teaduslik kraad ja neli õpib doktorantuuris), möödunud aastal ilmus 66 artiklit (neist 16 CC).

Kuna lõppev aasta jääb mulle kliinikujuhatajana viimaseks, siis tahan kõigepealt soovida uuele juhatajale jõudu kliiniku ees seisvate ülesannete lahendamiseks, kogu kollektiivile õnne, jõudu ning jätkuvat tööindu.

prof Helgi Silm

nahahaiguste kliiniku juhataja

 

 

Aasta lõpuks lubatagu kolm mõtet seoses kaksikutega. Käesolev aasta oli edukas, tuues sisekliinikule selge plaani meie tulevasest paiknemisest ehitatavas Kliinikumi kaksiktornis. Tahaks

teadustoo preemia pisi
 

Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustööpreemia pälvis tänavu autorite kollektiiv – dr Marju Kase, füüsik Markus Vardja, dr Agu Lipping, prof Toomas Asser ja dr Jana Jaal uurimustöö eest „Impact of DNA repair enzymes on survival in patients with glioblastoma multiforme". ("DNA reparatsiooni ensüümide ekspressiooni mõju multiformse glioblastoomi haigete elulemusele").

Kliinikumi teadustööpreemia määratakse parimale Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimunud õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatud kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Esmakordselt anti preemia välja 1999. aastal.

 

Kliinikumi Leht

 

Kommentaar


Multiformne glioblastoom (MGB) on kõige agressiivsem aju pahaloomuline kasvaja, kuna enamus patsientidest sureb ligikaudu 12 kuu jooksul pärast haiguse diagnoosimist. Alates 1978. aastast on MGB standardraviks olnud kasvaja kirurgiline eemaldamine koos sellele järgneva postoperatiivse kiiritusraviga. Kiiritusraviga on paraku võimalik saavutada ainult haiguse lühiajaline stabilisatsioon, sest enamusel patsientidest (99%) tekib eelnevalt kiiritatud piirkonnas retsidiiv. Põhjused, miks MGB on radioresistente ehk kiiritusravile vähetundlik, ei ole teada.

Preemia pälvinud töö raames näidati, et üheks radioresistentsuse ja seeläbi haigete lühema elulemuse põhjuseks on kasvajakoe suurem DNA-reparatsiooni ensüümi DNA-PK tase. DNA-PK on ensüüm, mis parandab DNA letaalseid kahjustusi (DNA kaksikahela murde). MGB koe suurema DNA-PK ekspressiooni tõttu parandatakse ravist tingitud kahjustused ning seetõttu ei oma kiiritusravi sellist toimet, kui teiste pahaloomuliste kasvajate puhul.

Vaatamata aastakümneid kestnud uurimistöödele ei ole MGB haigete elulemust suudetud märkimisväärselt pikendada. Käesoleva uuringu andmete alusel võiks kiiritusraviga samaaegselt manustatav DNA-PK inhibiitor selleks potentsiaali omada.

Töö on valminud ETF grandi „Multiformne glioblastoom: võimalused parandamaks kiiritus- ja keemiaravi efektiivsust" (grandihoidja dr Jana Jaal) ning dr Marju Kase doktoritöö raames (juhendajad dr Jana Jaal, prof Toomas Asser).

 

Jana Jaal

hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõud onkoloogia erialal