Lisatud: 05 Detsember 2013

Ka sel aastal on kliinikumi töötajatel võimalik vaktsineerida gripi vastu tööandja kulul. Selle aasta hüüdlause „Kaitse omasid!" tähendab seda, et lisaks patsientidele on gripi eest vaja kaitsta ka töökaaslasi ja koduseid.

Infektsiooniteenistus peab töötajate gripivastast vaktsineerimist üheks oluliseks osaks ravikvaliteedist.

Terviseameti hinnangul oli Eestis 2012/13 gripihooajal haigestunuid kuni 90 000 inimest. See on viimase kolme aasta suurim number. Sealjuures suurenes hospitaliseerimist vajavate inimeste arv ülemöödunud aastaga võrreldes kõikides vanusrühmades kokku 2,5 korda.

Kuna gripi nakkusohtlikkus algab 1 ööpäev enne sümptomite teket, võivad viirust levitada ka näiliselt terved inimesed. Tavaliselt on tegemist ägeda ülemiste hingamisteede haigusega, kuid teatud riskigruppidel (lapsed, rasedad, krooniliste haigustega ja immuunsupressiivset ravi saavad inimesed) esineb suurem oht tüsistuste tekkeks.
Kõige kindlama kaitse gripi ja tema tüsistuste vastu annab vaktsineerimine. Oluline on vaktsineerida igal aastal uuesti, kuna kaitse gripiviiruse vastu langeb aasta pärast isegi siis, kui viiruse tüved on samad, mis eelneval aastal.

Kolmapäeval, 16. oktoobril toimus gripiteemaline infotund „Kaitse omasid – vaktsineeri gripi vastu", kus infektsioonikontrolliteenistus jagas teavet gripivaktsiinide kohta, tutvustas uuendatud gripi diagnostika ja ravijuhendit. Samuti oli kõigil töötajatel võimalik saada täpsemat infot vaktsineerimise korraldusest kliinikumis.

Gripi ennetamine
Infektsioonikontrolli teenistuse 5 soovitust gripi leviku tõkestamiseks kliinikumis:

1. Parim võimalus gripi vältimiseks on vaktsineerimine.

Lisaks lähedastele inimestele on oluline kaitsta ka oma töökaaslasi ja patsiente.

2. Kui sul on gripilaadsed haigusnähud – võimalusel jää töölt koju!
Nii väldid viiruse edasist levikut.

3. Aevastades või köhides kata oma nina ja suu pabertaskurätikuga.
Selle puudumisel kasuta varrukat.

4. Järgi hoolikalt käte hügieeni reegleid!
Vajadusel tutvusta neid patsientidele ja nende külalistele.

Vt. Käte hügieeni juhend

5. Kokkupuutel gripilaadsete haigusnähtudega patsientidega jälgi piiskisolatsiooni reegleid!

Vt. Mikroorganismide haiglasisese leviku vältimise juhend

Infektsioonikontrolliteenistus

Lisatud: 05 Detsember 2013

Alates juulist 2013 on kliinikumis spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus avatud sporditraumatoloogia keskus.

Sporditraumatoloogia keskuse rajamise tõukejõuks on olnud harrastussportlaste, sh keskealiste harrastussportlaste, üha suurem hulk. Vaatamata olemasolevaile väga hästi toimivatele spordimeditsiini teenustele oli senini patsiendil raskusi saada terviklikku abi.

Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikumi direktor Rein Kuigi sõnul initsieeris sporditraumatoloogia keskuse rajamise just vajadus käsitleda spordiga seotud terviseprobleeme ühes, ühtses struktuuris. „Uus keskus keskendub füüsiliselt aktiivsetel inimestel esinevate ortopeediliste probleemide ravile. Väga olulisel kohal saab olema profülaktiline nõustamine, sest füüsiliselt aktiivseil inimestel on traumast taastumisel tihtipeale keeruline otsustada, kas, millal, missuguses mahus ning kuidas treeninguid jätkata. Terviklik lähenemine loob eeldused kiiremaks paranemiseks ning see omakorda võimaldab probleemideta töö ja harrastuste juurde tagasi pöörduda," lisas Kuik.

Olgugi, et paljud sportlastel esinevad vigastused on ei erine nn tavainimeste vigastustest, nõuavad need siiski teistsugust lähenemist. Kui üldjuhul on patsiendi eesmärk lihtsalt paranemine, siis sportlane soovib täpselt teada, mis ja miks vigastus tekkis ning kui kiiresti võib eeldada paranemist. Paranemisest sõltub nii tema hooaeg kui mõnedel juhtudel ka kogu edasine spordikarjäär.

Seega esimene oluline erinevus tavatraumatoloogiast on vajadus oluliselt parema kommunikatsiooni ja patsiendi õpetamise järele. Teine suurem erinevus on taastusravi korralduse osas – sportlane vajab oluliselt komplekssemat ja igakülgsemat taastusravi nii enne kui pärast kirurgilist ravi. Nii taastusravi intensiivsus kui kestus on sportlastel tavapatsientidega võrreldes erinev.

Kaasaegne sporditraumatoloogia keskus peab töötama väga tihedas koostöös tugeva multidistsiplinaarse taastusravi ja spordimeditsiini meeskonnaga. Kliinikumi uus keskus annab võimaluse koondada nimetatud probleemidega patsiendid ühte struktuuri ning seeläbi pakkuda terviklikku abi.

Kliinikumis loodud sporditrauma keskus on Eestis ainulaadne, sest ühe katuse alla on toodud lisaks ravitööle ka teadustöö ning koolitused. Keskus võimaldab pakkuda senisest oluliselt paremaid tingimusi ka Eesti saavutussportlastele abistamiseks.

Rein Kuigi sõnul on keskuse sihtgrupiks east olenemata sportlikult aktiivsed inimesed ning tippsportlased. Hinnanguliselt tegeleb Eestis erinevate spordiharrastustega umbes 350 000 - 400 000 inimest.

Uues keskuses töötavad ortopeedid Aalo Eller, Madis Rahu ja Leho Rips.

Sporditraumatoloogia keskuse tegevust rahastab olulisel määral Eesti Haigekassa, kes eraldas 2013. aasta II poolaastaks poole miljoni euro suuruse lepingu, mis võimaldab vastu võtta umbes 2500 patsienti ning teha umbes 500 operatsiooni.

Visiidile pöördumiseks on vajalik perearsti või mõne teise eriala arsti saatekiri.
Vastuvõtule palume eelnevalt registreeruda helistades telefonidel 731 9221 või 7319 100. Saatekirja puudumisel on visiit tasuline (30 €).

Lisatud: 05 Detsember 2013

24. mail toimunud traditsioonilisel kliinikumi kevadkonverentsil anti üle Kliinikumi preemia ja mitmed teised olulised tunnustused.

Sel aastal pärjati preemiaga kauaaegne kirurgiakliiniku juhataja professor Ants Peetsalu.

Professor Peetsalu on aktiivselt osalenud maksasiirdamise programmis, on käivitanud regulaarselt töötava interdistsiplinaarse neerusiirdamise töörühma. Tema juhtimisel alustati plastikakirurgia kui integreeritud eriala juurutamist Eestis, samuti päevakirurgia arendamist.

Aastatel 1994–2000 paralleelselt kirurgiakliiniku juhtimisega oli Ants Peetsalu arstiteaduskonna dekaan. Dekaanina viis ta erakordselt lühikese ajaga arstiteaduskonna õppekava vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Samal perioodil andis ta suure panuse Biomeedikumi valmimisse, mis on väga oluline nii arstiteaduskonnale kui Eesti meditsiinile tervikuna.

Ants Peetsalu on avaldanud üle 200 publikatsiooni, suur osa tema teadustööst on seotud haavandtõve kirurgiaga. Professor Peetsalu juhendamisel on valminud 6 doktoritööd.

Professor Ants Peetsalu on tunnustatud Eesti Punase Risti III järgu teenetemedaliga 2001.aastal, ta on Tartu linna aukodanik.

Lisatud: 20 Mai 2013

Kliinikumi kui piirkondliku tervishoiuasutuse ja ülikoolihaigla eesmärgiks on tagada kõrgetasemeline integreeritud ravi-, õppe- ja teadustöö ‒ edasi väljavõtteid aastaaruandest ehk kuidas möödus 2012. aasta.

2012. aasta oli olulise tähendusega nii kliinikumile kui kogu Eesti tervishoiusüsteemile. Sügisel toimunud streik andis olulise sõnumi muutuste vajalikkusest tervishoiu rahastamisel ning jättis jälje plaanilisele ravitööle.

Eriarstiabi vastuvõtte toimus kokku 457 630, selle hulgas on erialasid, mille mahud on aasta–aastalt kasvanud (hematoloogia, meditsiinigeneetika, neuroloogia, oftalmoloogia, gastroenteroloogia, lastepsühhiaatria ja taastusravi) ja vähenenud (kardioloogia, otorinolarüngoloogia, endokrinoloogia).

Tabel 1. Eriarstide ambulatoorsed vastuvõtud ja hambaarsti vastuvõtud.

Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) toodi kiirabi poolt või pöördus ise 43 924 patsienti, neist 83% said ambulatoorset arstiabi ja 17% vajasid hospitaliseerimist erakorralistel näidustustel. Päevas osutati arstiabi keskmiselt 120 haigele.

Aasta lõpus oli ambulatoorsete vastuvõttude elektroonsesse järjekorda registreeritud 39 849 patsienti. See oli 500 patsiendi võrra vähem kui 2011. aasta lõpus.

Arsti vastuvõttude kõrval on üha tähtsam roll õdede iseseisvatel vastuvõttudel. Mitmetel erialadel, nt günekoloogias, psühhiaatrias, androloogias, oftalmoloogias jne, on õed võtnud enda kanda mitmeid olulisi funktsioone. Õendustegevuse laiendamine ja arendamine õenduspädevuse piirides on vähendanud mitmeski valdkonnas arstide töökoormust ja parandanud ambulatoorse arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. 2012. aastal tehti 60 685 õe iseseisvat vastuvõttu ja 8 726 õe koduvisiiti (sh koduõendus).

Tabel 2. Õdede iseseisvad vastuvõtud ja koduõenduse visiidid.

Kliinikumi tullakse ravile üle Eesti kõikidest maakondadest, 83% meie ambulatoorsetest patsientidest on Lõuna-Eestist, tasapisi on kasvamas Ida-Virumaa patsientide arv. Oma mõju on hakanud avaldama ka „meditsiiniturism". Kasvanud on tasuliste uuringute ja raviprotseduuride arv, mis ostetud väljaspool Eestit pärit patsientide endi poolt.

Tabel 3. Ambulatoorse eriarstiabi ravijuhud elukoha järgi.

Päevaravis raviti 11 563 patsienti, nendest 77% opereeriti.

Haiglaravil viibis 42 057 patsienti,nendest 92% olid ravil akuutravi osakondades. Statsionaaris ravitud haigete arv vähenes 2% (875), vähenemine oli ootuspärane, sest haigekassa lepingus statsionaarsete ravijuhtude arv vähenes ning lihtsamad plaanilised ravijuhud liikusid statsionaarist päevakirurgiasse. Oma mõju avaldas ka sügisene tervishoiutöötajate streik.

Tabel 4. Ravivoodite arv ja voodihõive.

Mullu sündis naistekliinikus 2 431 last, 63 sünnitajat olid tulnud sünnitama Vene Föderatsioonist. Keisrilõike teel sünnitusi oli 20%, neist üle poole olid erakorralised.

Tabel 5. Sünnitused naistekliinikus.

Statsionaarseks ravitööks oli avatud aasta keskmisena 975 ravivoodit, voodihõive oli 75%, mis on optimaalne kliinikumi suure erakorralise töö osakaalu juures. Keskmine ravikestus kliinikumis oli 6,4 päeva, sh akuutraviosakondades 5,3 päeva. Keskmise ravikestvuse mõningast pikenemist on mõjutanud lühikeste ravijuhtude liikumine enam päevaravisse või ambulatoorsesse ravisse.

Kirurgiline aktiivsus kirurgilistes osakondades oli 76%, so veidi madalam kui eelnevatel aastatel. Statsionaaris tehtud operatsioonidest olid 63% erakorralised.

Mullu toimus 70 elundisiirdamist (2011. a. 55), sh 59 neeru-, 9 maksa- ja 2 kopsusiirdamist.

Kliinikumis töötas 2012. aastal 3 825 füüsilist isikut 3421 ametikohal.

Kliinikumi tööjõu voolavust võib hinnata madalaks. 2012. aastal lahkus töölt 22, tööle tuli aga 33 arsti, neist 18 vahetult peale residentuuri lõpetamist. 2012. a asus tööle 295 õendustöötajat (neist 197 abiõdedena). Kliinikumis töötab 125 teaduste doktorit (ligikaudu iga kuues arst) või sellele vastava kraadi omajat ning 90 magistrit.

Tervishoiuteenuste müük. Leping Eesti Haigekassaga moodustas üle 92% kliinikumi tervishoiuteenuste rahalisest kogumahust. Leping jäi aasta alguses ravijuhtude plaanis pisut väiksemaks kui sellele eelnenud 2011. a lõpp. Samas lepingu rahaline pool kasvas, kuna haigekassa kaotas kõikidelt tervishoiuteenustelt 5%-lise allahindluskoefitsiendi. Aasta jooksul saime lisalepinguid 2 395 000 eurot, millest suurem osa oli statsionaarsete ülikallite ravijuhtude maksmiseks ja hemato-onkoloogiliste haiguste ravivajaduste tagamiseks, väiksem osa lisalepingust läks ambulatoorsete ravijärjekordade lühendamiseks.

Kliinikumis osutatud eriarstiabi tervishoiuteenused moodustasid 23% Eesti Haigekassa poolt rahastatud eriarstiabi teenustest ning selles osas on meie turuosa mõnevõrra kasvanud. Antud kasv on seotud organsiirdamiste ja ka bioloogilise ravi saajate kasvuga. Samuti pöördub kliinikumi üha rohkem patsiente Ida-Virumaalt.

Eraisikute osakaal ehk nn tasuliste teenuste maht on üsna stabiilne, moodustades 2,5% kogu tervishoiuteenuste rahalisest mahust. Tasuliste teenuste osa oli suurim stomatoloogia kliinikus (1 433 000 eur), naistekliinikus (389 000 eur), androloogiakeskuses (324 000 eur) ning spordimeditsiini- ja taastusravi kliinikus (181 000 eur).

Kvaliteetne ja ohutu ravi. Kvaliteetne arstiabi on tervishoiuteenuste osutamise lahutamatuks nõudeks.
Õendusabi probleemjuhtumite käsitlemine astus arengus uue sammu. Kasutusele võeti elektrooniline patsiendi kahju- ja ohujuhtumite infosüsteem (POI). Süsteemi eesmärk on korraldada patsiendi tervist ja/või heaolu kahjustavate või ohustavate juhtumite menetlust, et ennetada tervishoiuteenuse osutamisel inimtegevusega seotud vigu ning tagada patsiendiohutus raviteenuse osutamisel. Juhtumeid menetlevad osakonna ravi- ja õendusjuhid, nende käsitlemisel keskendutakse eesmärgile mitte karistada osalisi, vaid vältida analoogiliste situatsioonide kordumist.

Patsientide rahulolu ambulatoorse arstiabiga on tõusnud võrreldes 2010. aastaga 2% ja 2008. aastaga 5% võrra. Väga rahule jäi kliinikumi ambulatoorse teenusega 78% vastanutest, 92% vastanutest tuleks taas kliinikumi ravile, kui selleks vajadus on.

Teadustegevus oli 2012. aastal edukas: kliinikumi töötajad avaldasid rahvusvahelistes ajakirjades 179 artiklit ja ajakirjas Eesti Arst 55 artiklit. Eriti rõõmustav oli lastekliiniku jätkuvalt hea panus: 2011. a avaldati 19 ja 2012. a. 29 artiklit. Autoritena oli kaasatud 25 lastekliiniku töötajat.

2012. aastal lõpetati töö 19 teadusgrandiga (2011. a 17), töö jätkub 55 grandiga. Lõppenud aastal alustati 42 uut ravimiuuringut, varemalustatud ravimuuringuid oli töös 87.

2012. aastal võeti kliinikumis kasutusele mitmeid uusi ravi- ja diagnostikameetodeid:
• esmakordselt kliinikumis läbiviidud meetodeid lisandus 31 (2011. a 38)
• esmakordselt Eestis läbiviidud meetodeid 33 (2011. a 29)

Kokkuvõtteks. Lähtudes Eesti Haigekassa lepingu prognoosist 2013. aastaks on kliinikumi eesmärk hoida võimaluste piires saavutatud taset ning tagada haigla jätkuv areng. Püüd on hoida ravitöö maht lõppenud aasta tasemel ning jätkata Eesti meditsiini kvaliteedi ja efektiivsuse liidrina.

Kõrge meditsiinilise taseme säilitamiseks ja arendamiseks on vaja hoida meie professionaalseid töötajaid, parandades palgatingimusi, võttes tööle noori kolleege ning luua parimad tingimused ravi-, õppe- ja teadustööks.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Märts 2013

Tartu linnavolikogu otsusel pälvis 2013. aastal Tartu Tähe teenetemärgi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonna vanemarst-õppejõud kirurg Toomas Väli.

Dr Toomas Väli panus maksasiirdamise kui ravimeetodi kasutuselevõtule kliinikumis on märkimisväärne. Dr Väli meeskonna poolt tehtud maksasiirdamisoperatsioonide tulemused on rahvusvaheliselt tunnustatud ja ta ise on nimetanud selle ravimeetodi juurutamist Tartus oma elutööks. Patsientide, üliõpilaste ja kolleegide seas on dr Väli hinnatud ja lugupeetud arst.

Kommentaar
Toomas Väli
kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud, maksatransplantatsiooni programmi juht

Esimesest maksasiirdamisest maailmas möödub tänavu 50 aastat. Selle ajaga on maksatransplantatsioon maailmas teinud läbi arengu üksikutes keskustes praktiseeritud eksperimentidest kuni üldtunnustatud valikmeetodini mitmete kaugelearenenud maksahaiguste ravis. Põhjust ei tule kaugelt otsida - õigetel näidustustel, kaasaegsetes tingimustes tehtud maksasiirdamine annab maksahaigust lõppstaadiumis põdevale haigele hästi funktsioneeriva maksa ja kvaliteetse elu aastakümneteks.

Maksatransplantatsiooni kiire areng Põhjamaades, eriti Soomes alates 1982. aastast, tihe koostöö Helsingi ja Tartu Ülikoolide kliinikute vahel ning meie vajadused (6-9 maksasiirdamist aastas) innustasid probleemi lahendamisele Eestis. Rahvusvahelist kogemust järgides, tuli alustada eksperimendist. Nagu pildil näha, olime 1992. aastal kõik veel noored, ilusad ja eksperimentaalsest tööst huvitatud. Viie aastaga tehtud 50 eksperimentaalse maksasiirdamisega sai meist kirurgilist ja anestesioloogilist tehnikat valdav, kliinilisest maksasiirdamisest huvitatud, maksatransplantatsiooni töögrupp. Järgneva kahe aastaga juurutasime Eestis seni puudunud, kuid kliiniliseks siirdamiseks vajaliku multiorgandoonorluse tehnika ja töötasime koos neerusiirdajate ja juristidega välja elundite loovutamise ning raviotstarbelise kasutamise juhendi. Esimese eduka maksasiirdamine Tartus ja Baltimaades üldse, tegime 1999. aastal. Tänaseks oleme Tartus teinud üle 30 maksasiirdamise, rahvusvaheliselt aktsepteeritava 86% aastase ja 63% viie aastase elulemusega.

Pean Taru teenetemärki suureks tunnustuseks kogu maksatransplantatsiooni grupi poolt tehtud tööle maksasiirdamise juurutamisel ja arendamisel Tartus.

Lisatud: 28 Veebruar 2013

Tänavu autasustati Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgiga kliinikumi närvikliiniku juhataja akadeemik Toomas Asserit.

Toomas Asser (sünd 1954) on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetas 1979. aastal. Ta on neurokirurgia professor alates 1995. aastast ja Tartu Ülikooli närvikliiniku juhataja alates 1996. aastast. 2011. aastal valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Tema teadustöö põhisuunaks on närvisüsteemi kasvajate kliinilised ja molekulaarbioloogilised aspektid, ajuarterite aneurüsmide ja Parkinsoni tõve kirurgiline ravi. Toomas Asser on avara silmaringi ja hea huumorimeelega kolleeg ning suurepärase õppejõuna üliõpilaste seas hinnatud lektor.

Kliinikumi Leht

Kommentaar

Prof Toomas Asser

närvikliiniku juhataja, neurokirurg

Saadud tunnustus on ootamatu üllatus ja õiglane oleks olnud jagada see nende vahel kellega koos olen aastaid töötanud. Otsuste tegemine meditsiinis on ju tänapäeval järjest enam jagatud vastutus, kus edu saavutatakse vaid koos tegutsedes.

Tahaksin jagada oma siira tänu kõikidele suurepärastele kolleegidele haiglas ja arstiteaduskonnas, kellega koos on olnud võimalus teha raviotsuseid, arendada juba olemasolevaid ning ka uusi erialasid ning mõelda teaduskonna tulevikule. Minu jaoks on omistatud teenetemärk ühtlasi ka tunnustus ülikoolile ja kliinikumile.

Lisatud: 31 Jaanuar 2013

1. jaanuaril 2003. aastal loodi kliinikumis infektsioonikontrolli teenistus (IKT).

Arengud ajas: mis oli, mis tuleb

Õigupoolest oleksid infektsionistid võinud möödunud aastal tähistada mitut sünnipäeva korraga: 100 aastat tagasi alustas Lina tänaval tegevust Jurjevi linnahaigla nakkusosakond ja 40 aastat möödus vabariikliku maksahaiguste keskuse (nakkushaiguste osakonna eelkäija) loomisest. Tänavu peab 20. sünnipäeva Eesti Infektsioonhaiguste Selts.

Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus loodi esimese omataolisena Eestis, kliinikumi juhatuse otsealluvuses. Võrreldes algusaegadega on muutunud kogu teenistuse sisu: varem oli see kontrolliv, nüüd aga kliinilis-konsultatiivne institutsioon.

Tulevikuplaanideks on:

- jätkata head koostööd kliinikute ja teenistustega;

- osaleda jätkuvalt rahvusvahelistes koostööprojektides;

- laiendada vaktsineerimist kõrge riskiga patsientidele (näiteks siirdatud).

Koostöö: mõeldes patsiendile ja töötades meediku heaks

IKT töö tugineb koostööle, teisiti ei olekski see võimalik.

Teenistuse põhilised töövaldkonnad on hospitaalinfektsioonide järelevalve, antibiootikumide kasutamise jälgimine, desinfektsioon, sterilisatsioon ning koolitus ja teadustöö.

IKT-s töötab kolm arsti (dr Matti Maimets, dr Vivika Adamson ja dr Piret Mitt) ning kaks õde (Ljudmila Linnik ja Maarit Maimets). Lisaülesandeid täidavad Tiina Teder ja Marju Veedla.

Tänu puhangute kiiremale avastamisele ja isolatsioonimeetmete teadlikumale kasutamisele on märkimisväärselt vähenenud puhangust haaratud patsientide arv. Kätehügieeni valdkonnas on nende aastatega antiseptikumide kasutamine kasvanud kaks korda. Antibiootikumide kasutus on aeglase kasvutempoga, samas on üha rohkem raskeid, immuunpuudulikkusega haigeid. Viimase kolme aastaga on kolm korda kasvanud kliinikumi töötajate gripi vastu vaktsineerimine.

Teadustöö, juhised ja koolitused

Rahvusvahelise koostöö raames on ühinetud ECDC (The European Surveillance System) poolt koordineeritavate HAI-Net (Healthcare-associated Infections Network) ja ESAC-Net (European Surveillance of Antimicrobial Consumption Network ) eesmärgiga saada võrreldavaid andmeid hospitaalinfektsioonide levimuse ja antibiootikumide kasutuse osas.

IKT on õppebaas, kus õpetatakse nii tudengeid, residente kui ka õdesid. 2012. aastal tehti 1701 arstlikku konsultatsiooni, 81 koolitust õdedele ja hooldustöötajatele.

Tegevusaastate jooksul on kinnitatud üle 30 juhise, mida uuendatakse järjepidevalt.

 „Olen uhke kolme asja üle: me oleme olemas, me oleme nähtavad ja me oleme kättesaadavad. Selle tõestuseks on see, et meilt küsitakse, meid tahetakse ning meid kutsutakse kohale."

Matti Maimets, infektsiooniteenistuse direktor

Kliinikumi Leht

Kommentaar

Irene Vesterinen-Lõivukene

sterilisatsiooni osakonna juhataja

Sterilisatsiooni osakonnal ja infektsiooniteenistusel on ühised eesmärgid (takistada infektsioonide levikut), aga erinevad töövaldkonnad – meie hooldame kirurgilisi instrumente.

Kui nõukogude ajal oli sanvelskrite kontroll eemaletõukav kogemus, pulgaga torgati ninna ja kurku, siis nüüd meie töötajad lausa ise ootavad IKT järjekordset visiiti. Nende õed on meie osakonna töötajaid väga palju koolitanud. See ongi põhiline vahe tänase ja toonase vahel: siis nõuti, nüüd nõustatakse.

Koostöö on väga hea, oleme alati oma küsimustele vastused saanud, nt kuidas hooldada instrumente või rakendada kätehügieeni. Ühistööna kirjutame ka juhiseid meditsiiniseadmete hooldamiseks kliinikumis.

Tõepoolest, tahaks neid rohkem meie juures näha, sest nad on nii toredad. Palju õnne sünnipäevaks!

Kommentaar

prof Joel Starkopf

anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja

Siinkohal on mul väga hea meel õnnitleda nooremat venda. Infektsioonikontrolli teenistus on anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust vaid kolm aastat noorem, seega võib öelda, et meie lapsepõlv on möödunud käsikäes. Infektsiooniteenistusel on olnud suur roll AI kliiniku arengus ning vastupidi. Märksõnadeks on hospitaalinfektsioonide seire, diagnoosikriteeriumid ja ravipõhimõtted, aga ka kõigi raskete infektsioonide diagnoosimine ja ravi.

Esimestel sünnijärgsetel aastatel nägime päris palju, kuidas noor vend – üks tüütu jõmpsikas – ei olnud kõigile vanematele pereliikmetele sugugi mitte meeltmööda ega teretulnud. Toona ei võtnud arstid IKT juttu paljuski tõsiselt, öeldes, et me teame ikka ise paremini, kuidas haigeid ravida, me oleme alati antibiootikume kasutanud ja teie tulete nüüd rääkima, et ei tohi. Aga kümne aasta jooksul on suhtumine kardinaalselt muutunud. Infektsioonikontrolli teenistuse nimes sisaldub sõna „kontroll", mis võib esile kutsuda kujutluspildi millestki rangest ja hirmutavast ning vastuvõetamatutest kolleegidest. Tegelikkuses on tegu äärmiselt meeldiva kollektiiviga, kellega on alati olnud rõõm koostööd teha. Tänaseks tundub, et infektsionistidest on saanud enim nõutud ja otsitud konsultandid kliinikumis. Tänu neile on toimunud olulised muudatused haigete käsitluses. Mõtlemine on oluliselt süstematiseeritum. Sellel mõttemaailma teisenemisel on ka käegakatsutavad tulemused: iga-aastased aastaaruanded näitavad hospitaalinfektsioonide vähenemisest kogu kliinikumis. Intensiivravi osakondades on hospitaalinfektsioon kümne aastaga vähenenud rohkem kui kaks korda! See teadmine on vast parim sünnipäevakink.

Loe edasi...

Lisatud: 27 Detsember 2012

Meditsiinitöötajate streigist on möödas pea kaks kuud. Vaadates tagasi sellele Eesti lähiajaloo pretsedenditule sündmusele, tuleb tõdeda, et streik oli kindlasti mitmes mõttes vajalik. Samuti loodan, et tulemuslik. Millises ulatuses ootused realiseeruvad, peab näitama lähitulevik.

Arvan, et on olemas teatud lävi, millest enam intensiivsemaks ja efektiivsemaks ei ole võimalik tervishoiusüsteemi „tuunida", kaotamata sealjuures inimesi ja kvaliteeti. Tundub, et juba mõnda aega on Eesti meditsiinitöötajate jaoks see lävi olnud ületatud. Eesti elanikud võivad küll uhkust tunda Euroopa efektiivseima tervishoiukorralduse üle, aga sellel on oma hind.

Vaatamata sellele, et aasta alguses kaotas haigekassa teenustelt 5%-se „MASU-koefitsiendi", on elukallidus 2009. aastaga võrreldes teinud märgatava hüppe. Ka järgmisel aastal tõenäoliselt inflatsioon ei rauge. Haigekassa on pikka aega töötanud „piitsa ja prääniku" meetodil, kus nõutakse ravijuhtude täitmist, aga raviteenuste kate on piiratud. Kliinikumi töötajana tundub absurdne, et eelarve mahtu ületavat tööd tasustatakse keskmiselt vaid 30% ulatuses ja ravijuhtude täitmata jätmine seab ohtu järgmiste aastate lepingud. Vaadates tagasi pikaleveninud töövaidlusele ja riigijuhtide üldisele negatiivsele suhtumisele oli streik tõenäoliselt ainus toimiv viis, millega sai juhtida tähelepanu tervishoiu alarahastatusele ja nõuda kiireid otsuseid.

Kuna arsti ja õe kutse on Euroopa Liidus riikidevaheliselt tunnustatud, on küllaga kolleege, kes on pidanud paremaks otsida uusi väljakutseid mujalt. Lahkujate töö peavad ära tegema kohalejääjad. Nii palganõuetesse kui avaldatud palgastatistikasse võib suhtuda mitmeti. Minu arvates ei olnud esitatud töötasu nõuded ajendatud liigsest omakasust, vaid soovist saada väärika töö eest motiveerivat tasu. Teame kõik, et meditsiinitöötajate õppeaeg on pikk ja heaks spetsialistiks saamine eeldab praktilise töö kogemust. Rahvastikutrendid ei toeta oletust, et minejatest jäävat tühikut õnnestuks täita riikliku koolitustellimuse kasvu abil. Streik oli üks võimalik ja vastutustundlik samm, saavutamaks süsteemi jätkusuutlikkuse parandamist töötajate motivatsiooni tõstmise abil.

Usun, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit said tugeva sõnumi kiirete muutuste vajalikkusest tervishoiu rahastamises. Saavutatud eelkokkulepe sisaldab arstide ja õdede nominaalkoormuse vähendamist ambulatoorses töös 20% ja statsionaarses töös 16%. Alates 2013. aasta 1. märtsist tõuseb üle-eestiline hooldajate miinimumtunnitasu 23, õdedel 17,5 ja arstidel 11 protsenti. Tunnitasu alammäärad laienevad kiirabile ja teistele riigieelarvest rahastatavatele tervishoiutöötajatele. Uuest aastast rakenduv 40-tunnise töönädala tasustamine on kindlasti positiivne sõnum arst-residentidele. Loodan, et saavutatud miinimumtasude kasv ei tule seniste lisatasude arvelt. Kahjuks ei saavutatud poliitilist kokkulepet, et Eestis võiks tervishoiukulude osakaal SKP-st lähitulevikus jõuda Euroopa Liidu keskmisele tasemele, mis oli 2010.a OECD raporti järgi 9% (Eestis 2011. a 5,9%).

Streigi oluliseks positiivseks tulemuseks osalejatele oli kindlasti eneseteadvuse kasv. Nelja nädala jooksul võis kogeda arstide, õdede ja teiste meditsiinitöötajate märkimisväärset ühtsust ja vastastikust tuge. Hea mulje jätsid streigi organiseeritus ja mõõdukas doseeritus. Streigiti mõistuse, mitte emotsioonide baasil. Samas ei jäetud kiire abi vajajaid haigla ukse taha, mille eest tänan organiseerijaid ja kõiki osalenud arste. Kindlasti tahan tunnustada haiglajuhte nii Tartus kui üle Eesti, et suudeti hoiduda töötajatega teravast vastasseisust ning otsiti kriisile konstruktiivseid lahendusi.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Neeme Tõnisson

ühendlabori Tartu geneetikakeskuse laboriarst

Eesti Arstide Liidu liige

Lisatud: 28 November 2012

Vastselt ametisse valitud Eesti Haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross külastas 12. novembril kliinikumi, et kohtuda kliinikute ja teenistuste juhtidega. Kohtumisel osales ka haigekassa Tartu osakonna direktor Maivi Parv.

Tanel Ross tutvustas kuulajaskonnale haigekassa 2013. aasta tööplaane ja eelarvet. Ta rõhutas, et kõige tähtsam haigekassa tööülesanne on tagada jätkusuutlik ravikindlustuse rahastamine. Lisaks on olulised küsimused ka e-tervise projektide arendamine, haiglavõrgu arengukava tulevik ja EL patsiendiõiguste direktiivi jõustumine tuleval aastal.

Auditooriumil jagus uuele haigekassa juhile küsimusi seinast seina. Kõigile neile kohe vastata oli ilmselgelt keeruline, aga ehk andsid tõstatatud probleemid mõtlemisainet edaspidiseks. Näiteks kuidas planeerida paremini ennetustegevust, milliseid järeldusi tuleks teha kliinilistest audititest või kas Eesti-spetsiifilised ravijuhendid on ikka otstarbekad. Ettepanek tehti ka haigekassa struktuuride reformimiseks ning lepingukäsitluse paindlikumaks muutmiseks. Ning küsiti, kas Eesti Haigekassa ja Eesti riik on nii rikkad, et kinni maksta iga inimese soovi eriarstile „tere" öelda.

Kohtumise lõppedes esitas neli lisaküsimust Tanel Rossile ka Kliinikumi Leht.

Mida peate tänase kohtumise kõige olulisemaks sõnumiks?

Minu sõnumi eesmärgiks oli Tartu Ülikooli Kliinikumile näidata, et Eesti Haigekassa on usaldusväärne ja hooliv partner. Soovisin tutvustada haigekassa eelarvet ning parema koostöö võimalusi, et osutada kvaliteetset tervishoiuteenust. Teine eesmärk oli rääkida, et haigekassa peab vajalikuks pikema perspektiiviga prognoose, ehk et me peame majanduslikus plaanis mõtlema ka viis, kümme ning enam aastat ette.

Millised olid Teie jaoks streigi õppetunnid?

Ma ei häbene siinkohal oma isiklikku arvamust, et streik ei tohiks olla kergekäeliselt kasutatav töövaidluse lahendamise vorm. Aga kui juba tööseisakuni on jõutud, siis peaks aktsepteeritama, et see on demokraatlikus ühiskonnas lubatav erimeelsuste lahendamise vorm.  Streigi ajal püüdis haigekassa jagada kõikidele osapooltele vajalikku informatsiooni, et aidata kiiremini lahendusteni jõuda. Teine ja väga oluline aspekt, streik ei tohiks tekitada mõrasid osapoolte suhetes pikemas perspektiivis. Streik ei tohiks olla nagu sõda, sest sõjas on teatavasti eesmärgiks jõuda teist osapoolt hävitavate tulemusteni.

Kas uues ametis on tulnud ette ka üllatavaid tööküsimusi?

Üldiselt oli mul kõik läbi mõeldud juba haigekassa nõukogule oma programmi koostades. Aga isiklikult on minu jaoks alles nüüd tekkinud tõsisem küsimus, et kes ikkagi vastutab patsiendi ravi ja käekäigu eest. Näiteks kui inimene pöördub perearsti poole, kes suunab ta edasi eriarstile, et kuidas siis ikkagi tagada, et inimene erinevate instantside vahel abita ei jääks.

Milline haigekassa töövaldkond Teid isiklikult kõige rohkem paelub?

Mind huvitab väga innovatsioon ja e-tervise arendamine ehk teisisõnu informatsiooni efektiivne kasutamine tervishoiusüsteemis: alates sellest, et inimesed saaksid tänu IT-lahendustele lihtsamalt arsti juurde ning lõpetades sellega, et kõik tema terviseandmed oleksid ühes kohas terviklikult koos.
Teine aspekt on tulevik: finantseerimise tagamine ja solidaarsusprintsiibi jätkumine. Eesti-taolises väikeriigis on see väga oluline.

Tanel Rossiga
vestles Ene Selart


Tanel Ross (sünd 1965) on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli automatiseeritud juhtimissüsteemide erialal. Alates 1993. aastast töötas Eesti Pangas ning aastatel 2009-2012 oli Rahandusministeeriumis asekantsler. Käesoleva aasta 1. oktoobrist Eesti Haigekassa juhatuse esimees.



Tuleva aasta plaanidest. Haigekassa 2013. aasta eelarve prognoos on 6,6% suurem kui tänavu. Tervishoiutöötajate palgakomponendi piirhinnad tõusevad alates 1. märtsist 2013 hooldajatel 13,7%, õdedel 9,7% ja arstidel 6,1%. Tervishoiuteenuste loetelusse lisatakse 14 uut teenust, ühtlasi kaasajastatakse mitmete erialade teenuste loetelusid. Plaanis on jätkata Eesti-spetsiifiliste ravijuhendite koostamist, tervishoiuteenuste kvaliteedi auditeerimist ning ravidokumentide nõuetele vastavuse kontrolli.

Lisatud: 29 Oktoober 2012

2012. aasta kliinikumi teadustööstipendiumi sai uurimistöö teemal „Arterite struktuursed ja funktsionaalsed omadused ning ateroskleroosiga seotud biomarkerid esmaselt diagnoositud juveniilse idiopaatilise artriidi haigetel."

Kommentaar

Juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) on kõige sagedasem kroonilise kuluga reumaatiline haigus lapseeas. JIA seitse alatüüpi erinevad üksteisest kliinilise väljenduse, kulu ja prognoosi poolest. Kroonilist põletikku seostatakse arterite funktsionaalsete ja struktuursete omaduste häirumisega, arterogeneesi ja hilisemate kardiovaskulaarsete haiguste kujunemisega. Siiani on vähe uuritud veresoonte funktsiooni ja struktuuri JIA haigetel.

Uurimistöös hindasime arterite jäikuse parameetreid ja intima-media paksust JIA haigetel haiguse alguses ja nende seost alatüübi, põletiku- ja varase ateroskleroosi markeritega.

JIA haigetel esinevad kontrollgrupiga võrreldes muutused arterite struktuursetes omadustes ja müeloperoksüdaasi tasemes juba haiguse varases järgus. Arterite jäikus on iseseisvalt seotud adiponektiini tasemega.

Edasiste uuringute eesmärgiks on hinnata arterite funktsionaalseid ja struktuurseid omadusi JIA haigetel haiguse kulus, leidmaks varakult patsiendid, kellel esineb suurem risk subkliinilise ateroskleroosi tekkeks.

Dr Jaanika Ilisson

lastekliiniku üldpediaatria osakonna arst-õppejõud pediaatria erialal

Töö valmis ETF grandi nr 8750 toetusel ning TÜK lastekliiniku (dr J. Ilisson, dr C. Pruunsild, dr. K. Heilman, prof V. Tillmann), TÜ Biokeemia instituudi (prof M. Zilmer, K. Zilmer, A. Piir) ja Endoteeli keskuse (dr M. Zagura, dr E. Salum, dr J. Kals) koostöös.

Lisatud: 28 September 2012

Alates 1. septembrist 2012 on Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja dots Urmas Lepner.

Millised on Teie prioriteedid ja plaanid uues ametis?

Võtmesõnadeks on tasakaalustatud areng ja juhtimine, revolutsioonilisi muudatusi teha ei ole plaanis. Kirurgia on ikkagi konservatiivne eriala, kus kehtib vana tõde: üheksa korda mõõda ja alles siis alusta uuendustega.

Hindan väga eelkäijate panust, piltlikult öeldes seisame ju nende õlgadel, mis võimaldab meil loodetavasti näha kaugemale ja olla seeläbi edukamad. Mul on ka väga hea meel, et prof Ants Peetsalu jätkab tööd ülikooli kirurgiakliinikus.

Üheks olulisemaks valdkonnaks pean personalipoliitikat. Meil tuleb hoida ja tugevdada oma meeskonda: tagada võimalused enesetäiendamiseks, soodustada noorte kolleegide pealekasvu ja võimekate kolleegide liikumist karjääriredelil. Kõik kliinikusisesed erialajuhid peaksid tulevikus olema teadusliku kraadiga (soovitavalt doktorikraad), väga head klinitsistid ja suurepäraste isikuomadustega: toetavad, innustavad, empaatiavõimelised.

Olete olnud aastaid seotud ülikooliga: 1996. aastast olete kirurgiakliiniku dotsent. Milline võiks olla kirurgiakliiniku suhe teadustööga?

Pean teadustöö edendamist väga tähtsaks. See ei ole mõeldud mitte ainult meile tuntuse ja tunnustuse loomiseks Eestist kaugemal, vaid selle kaudu paranevad ka meie oma ravitulemused ning -kvaliteet.

Ülikoolikliinikut eristabki ju teistest haiglatest pidev teadustööga tegelemine. Tihtipeale kiputakse seda valdkonda kirurgide seas ehk alahindama. Edaspidi on plaanis rohkem stimuleerida teadustöö tegemist, nt andes teadusartiklite kirjutamiseks eraldi aega. Kliinilise töö tulemusi ning innovatiivseid meetodeid tuleks laiemalt tutvustada ka Eesti arstkonnale ja üldsusele.

Ning kindlasti tuleks aktiivsemalt kaasata projektidesse üliõpilasi ja residente, sest teaduse tegemise harjumust tuleb hakata kujundama varakult. Ülikooli kliinikus tööle asumise üheks eelduseks võikski olla võimekus teha teadustööd.

Teie eelkäija prof Ants Peetsalu sai sel kevadel teenete eest kirurgias Theodor Billrothi medali, mida ta pidas mitte tunnustuseks iseendale, vaid kirurgiakliinikule. Kuidas paistab Teie arvates kirurgiakliinik mujalt Euroopast vaadatuna ning kuidas asetub see Põhjamaade konteksti?

Kirurgiakliinikul on raske end teiste Euroopa ülikoolikliinikutega võrrelda, sest endiselt avaldab oma mõju see, kust me tuleme ja kus me olime 20 aastat tagasi. See vahe kaob, kui täiesti uus põlvkond kirurge on peale kasvanud ja ka riigi majanduslik võimekus kasvab.

Teiseks avaldab oma mõju meie riigi väiksus: kuna populatsioon on väiksem, siis on ka haigusjuhte ja patoloogiate esinemist vähem, mis omakorda tingib paratamatult meie piiratuma kogemuse.

Üldjuhul tagab suurem kliiniline kogemus ka parema ravikvaliteedi. Aga ma ikkagi arvan, et kõigest hoolimata oleme me Põhjamaadega ja laiemalt Euroopa ülikoolihaiglatega oma töötulemuste poolest võrreldavad teatud töölõikudes, kus meil on küllaldane juhtude arv ja seeläbi hea kliiniline kogemus.

Samas ei tohi me unustada, et seesama väiksus võib meile teatud valdkondades eeliseid anda, nt patsientide järelkontrollis. Meie pikaajalist jälgimist eeldavad uuringud on palju usaldusväärsemad ja põhjalikumad kui mujal maailmas.

Teiste ülikoolikliinikute näol on meil Euroopas väga head partnerid, kellega plaanime jätkata koostööd ning arendada uusi koostööprojekte.

Dots Urmas Lepneriga
vestles
Ene Selart



Urmas Lepner (sünd 1956)

1980 – lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna

1986 – kaitses dissertatsiooni teemal „Aortoileakaal- ja femoropopliteaalarterite reoperatsioonid"

1996 – Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku dotsent

2000 – Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia ja plastikakirurgia osakonna juhataja.

Dots Urmas Lepneri peamised uurimisvaldkonnad on kilpnäärmekirurgia, songade kirurgiline ravi ning laparoskoopiline koletsüstektoomia. Ta on pea 100 teadusliku publikatsiooni autor või kaasautor. Ta on mitmete erialaseltside liige, sh Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni juhatuse liige, Tartu Kirurgide Seltsi juhatuse liige ja Eesti Üldkirurgide Seltsi juhatuse liige.

Lisatud: 28 August 2012

Koos PET keskuse ehitamisega renoveeriti radioloogiakliiniku nukleaarmeditsiini osakonna ruumid (L. Puusepa 8 F-korpuse esimesel korrusel) ja soetati uued PET-KT ja SPEKT-KT aparaadid.

Positronemissioontomograafia (PET) on Tartus kättesaadav olnud juba aastaid. Selleks renditi Hollandist mobiilset seadet, aga paraku suurenesid rendikulud aasta-aastalt ning ühel hetkel osutus otstarbekamaks soetada kliinikumile statsionaarne seade. F-korpuse kõrvale rajati PET keskuse jaoks juurdeehitus, mis on ühenduses kõrval asuva nukleaarmeditsiini osakonnaga.

PET kuulub kõige kaasaegsemate molekulaarkuvamismeetodite hulka, st selle abil saab teha nähtavaks ning mõõta eluprotsesse kudedes ja eriti haiguskolletes. Meetod areneb maailmas väga kiiresti ning piiravaks teguriks on esialgu vaid rahalised vahendid. PET uuringuga saab diagnoosida kasvajaid, hinnata nende levikut ja avastada retsidiive. PET on tavapärastele radioloogilistele meetoditele tõhusaks toeks. Aparaadi tootja on General Electric ning tegemist on hübriidseadmega, mis võimaldab teha nii PET- kui ka kompuutertomograafilisi uuringuid. Ja neil päevil, kui PET-uuringuid ei tehta, kasutatakse seadet KT-uuringu järjekordade lühendamiseks ja kiiritusravi planeerimiseks, et leevendada kliinikumi teiste masinate koormust. Lisaks paiknevad uues keskuses kaks kiiritusravi palatit radionukliidravi tarbeks ja ruumid personalile.

Põhjalik uuenduskuur tehti sel suvel ka nukleaarmeditsiini osakonnas, kuhu soetati kaasaegsetele nõuetele vastav laminaartõmbekapp radiomärkainete valmistamiseks. Lisaks vahetati välja kaksteist aastat vana gammakaamera. Soovides täpne olla, ka see on uus kombineeritud seade, milles on ühendatud nii gammakaamera kui ka röntgenkompuutertomograaf (SPEKT-KT). Tänapäeva kujutisseadmed on tihti „hübriidseadmed", mis võimaldavad ühitada erinevate kuvamistehnoloogiate positiivseid külgi (võrdlusena nt PET-MRT, MRT-angiograaf jne). Seega on raviarstidel nüüd võimalus vanade „uduste" stsintigraafiliste kujutiste asemel näha märkaine kogunemise täpsemat anatoomilist lokalisatsiooni KT kujutise taustal.

Nukleaarmeditsiini osakond alustab täismahus tööd alates septembrist. Uuringutele registreerimine ning lisainformatsioon on ikka vanal telefonil 731 8470.

Dr Kai Ulst
radioloogiakliiniku nukleaarmeditsiini osakonna juhataja

Kommentaar

ülemarst Margus Ulst

PET keskuse ehitust tuleb käsitleda tehnoloogilise imperatiivina, mis kaasaegse meditsiiniga paratamatult kaasas käib. PET on kallis, kuid on seda raha väärt! Kujundlikult väljendades, kui näiteks magnettomograafilisel kopsu-uuringul võib radioloog leida ja kirjeldada paarikümmet haiguskahtlast kollet, siis PET-uuring „värvib punaseks" nende paarikümne kahtlase hulgast selle ühe ja tõelise haiguskolde. Samuti saab PET-iga oluliselt varem kui teiste kuvamismeetoditega, hinnata vähiravi tõhusust ning vältida asjatuid toksilisi raviprotseduure. Uuringud on näidanud, et PET muudab kolmandikul juhtudel lümfoomide jt. kasvajate ravi taktikat. Lisaks on PET uus tubli tööhobune teaduspõllu kündmisel. PET on tulnud, et jääda ja areneda.

Lisatud: 26 Juuni 2012

Tänavu sai kliinikumi preemia laureaadiks dr Andres Ellamaa, kes on Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgiakeskuse ülemarst-konsultant.

Ühe arsti kohta olete olnud väga erinevates ametites: alates sanitarist ning lõpetades ministriga. Milline amet on olnud parim?

Tegelikult on see kogu aeg olnud ikkagi üks ja seesama amet: arsti amet. Muide iga arst peaks oma karjääri alustama kõige madalamalt ametikohalt, sest ka arst peaks oskama pampersit vahetada ja süsti teha. Napoleongi alustas ju reamehena. Täielik rumalus on koolitada tippjuhte, kes kunagi pole maitsnud lihttöötaja elu. Esimestel kursustel peaks iga arstitudeng proovima abiõe ametit, sest arsti elu ei ole ainult suurvisiit käed tagumiku peal kõndides.

Miks valisite omal ajal arsti elukutse?

Kuna mul ei ole mingeid andeid: laulda ei oska, joonistada ei oska... [naerab] No arstiks kõlbab küll...

Aga millised anded peavad olema heal arstil?

Hea arst peab oskama maailma haige silmade läbi näha. Ja seda oskust ei ole võimalik õppida, see peab olema kaasasündinud. Arst peab oskama mõista, et see memmeke, kelle operatsiooni ta täna edasi lükkab, ei saa võib-olla järgmine kord uuesti tulla, sest buss iga päev linna ei sõida, vanamehele on juba nädala toidud valmis keedetud ja loomad naabrite juurde hoiule antud. Sellepärast mulle ka see e-registreerimine ei meeldi, sest see ei arvesta patsiendiga, vaid määrab robotlikult vastuvõtu päeva ja tunni. Ülimaks tehnikavahendiks olgu arstil vaid telefon.

Kogu see e-tervise ideoloogia on ju õigupoolest püüd arsti masinaga asendada. Aga seda ei ole ju võimalik teha. Arstiteaduskonnas võiks hoopis filosoofiat õpetada, et arendada intuitiivset mõtlemist. Haiguse tunnuseid tuimalt reastades ei saa ju diagnoosi kätte ning masinatega haigust ei tuvasta. Isegi autoparandaja kuulab esmalt mootori häält ja koputab siit ja koputab sealt. Sama lugu on vastuvõtuajaga, kui selleks on ette nähtud vaid 10 minutit, siis on see etteplaneeritud arstlik praak!

Tunnen sügavat austust maa-arstide ees. See, et ma töötan PERH-is või TÜK-is, see ei tee mind eriliseks! Mis juhtub siis, kui elekter ära läheb? Siis on Obinitsa arst meist kõigist parem. Ja kas keegi selgitaks, mida üldse tähendab termin „tipparst"? Kolleeg Jüri Tedremaa ütles selle kohta kunagi tabavalt, et mõni arst on nagu ühe triki poni.

Tänapäeva noored residendid, kellega kokku olen puutunud, on kadestamisväärselt targad. Ja ma ei halvustaks noori, kes välismaale lähevad. Kindlasti on neid, kes tagasi ei tule, aga need kes tulevad, toovad endaga kaasa värske hingamise. Mu enda tütar töötas arstina Rootsis. Tal oli seal kõik olemas – hea palk, praksis ja elukeskkond – aga ta tuli Eestisse tagasi öeldes: me oleme seal nagu türklased, me ei sulandu sealsesse ühiskonda.

Kuidas on edenenud neurokirurgia eriala areng Tallinna poolt vaadatuna?

Sellest hetkest, kui esmakordselt tudengina Tartus neurokirurgiakliiniku operatsioonituppa sattusin on möödas 48 aastat. Lausa kujutlematu kui palju inimkond on selle aja jooksul targemaks saanud ja millised diagnostikavõtted ning ravimeetodid tänaseks kasutusele on võetud. Kuid kõik see, mida me masinate abil näeme, tuleb kindlasti inimelu positsioonilt interpreteerida. Arsti teeb õigeks tänapäeva arstiks oskus tõlgendada fundamentaaluuringute tulemusi kliinilises praktikas, mitte see mitut haiget ta on näinud või mitu operatsiooni teinud. Mistahes operatsiooni tegema asudes peaks olema arstil kindel usk, et ta parandab sellega haige elukvaliteeti. Meie neurokirurgial pole häbeneda midagi. Ravitulemused on igati euroopalikud. Ainukene häda on, et peame kogu aeg meeles pidama, et meie riik on pisike ja rahvast vähe. Seega ka neurokirurgiliste operatsioonide spekter ei saa olla kõikehõlmav. Seetõttu ärgem häbenegem aeg-ajalt kerkivat vajadust saata haige ravile kuhugi mujale. Kõige tegemine siin Eestis toob endaga kaasa vaid juhuslikku edu, asjatuid pingutusi ning kahjuks ka ohvreid.

Mida arvate kampaaniast „Mina usun Eesti meditsiini tulevikku"?

Esiteks ei tasu oma armastust ja usku meditsiini igal võimalikul foorumil valjusõnaliselt, särkide, lippude ja buklettidega kuulutada... Oma usku tulevikku saame ennekõike tõestada, kui selle heaks midagi teeme. Noorte arstide tarkust, entusiasmi ja armastust ei oodata ainult Tallinnas, Tartus või Soomes. Armastust ja usku vajatakse ka Ida-Virumaal, Mõnistes, Häädemeestel ja Vormsil. Usun, et meie arstiabi-korraldajad suudavad pakkuda tööd kõigile, kes soovivad seda südamega teha.

Kui kuldkalake täidaks kolm Teie soovi, siis millised need oleksid?

Esiteks sooviks, et Eestis loodaks meditsiinivigade registreerimise süsteem. Neid ei juhtu palju, aga arstid teevad tööd, kus teatud ebaedu on sisse programmeeritud. Oluline on see, et arst ise esimesena ja vabatahtlikult oma viga tunnistaks ning seda tuleks ka edaspidises menetluses arvestada.

Ravikvaliteedi suurim oht ja vaenlane on kiirustamine ja arstitöö tasustamine lähtuvalt tükitöö põhimõtetest.

Mulle ei meeldi rehepaplus meditsiinis, odavate võtetega raha teenimine. Arst peab suutma oma tegevusi ja tegevusetust põhjendada. Kõige rängem viga on hämamine ja oma vigade mittetunnistamine. Arst peab olema aus iseenda ja teiste suhtes.

Teiseks sooviks nelja lõikustuba, mis kõik oleksid minu päralt. Ma olen terve elu oodanud, et pääseda lõikustuppa [naerab]. Kogu see ootamine on kõige raskem muidugi patsiendile. Aga temaga tuleb osata suhelda, ikka enne ja pärast operatsiooni selgitada. Imetlen oma „üleukse" kolleegi dr Rein Viilu, see on hämmastav, kuidas tal on aega kõigiga rääkida.

Kolmandaks sooviks tervist, siis võiks jätkata tööd. Aga väga kaua ka ei tohi, lihtsalt uued tegijad on paremad ja targemad. Aga kuidas ma puhkan? Taastan end logeledes ja lugedes. Loen üldiselt kõike, viimane mõnus raamat oli Ljudmila Ulitskaja „Lõbus matus".

Dr Andres Ellamaaga
vestles Ene Selart

Lisatud: 26 Mai 2012

Rinnavähk on naistel esinevatest pahaloomulistest kasvajatest selgelt esikohal (Eestis 2007. a 666 uut juhtu). Ka kasvajatest tingitud surmapõhjusena on rinnavähk olnud naistel enamasti esikohal.

Kliinikumi kirurgilise onkoloogia osakonna rinnakirurgia töömahu statistilise näitena võib välja tuua, et 2009. a. tehti rinnanäärme patoloogia diagnoosiga 266 operatsiooni ja nendest 167-l patsiendil diagnoositi esmane invasiivne rinnakartsinoom, 11-l in situ kartsinoom, ülejäänud juhtudel oli tegemist lõppuuringus beniigsete muutustega või erinevate rinnapatoloogia juhtumitega. Tänu diagnostika täpsuse suurenemisele on healoomuliste rinnapatoloogiate osakaal operatsioonidel kindlalt vähenemas (beniigne diagnoos suudetakse püstitada ilma operatsioonita). Operatsioonile võetakse aga valdavalt ainult pahaloomulisuse kahtlusel. Healoomulisi rinnamuutusi üldjuhul tänapäeval enam ei opereerita, kuna need ei oma suurenenud riski maliigse haiguse tekkeks ja operatsioon üldnarkoosiga on iseenesest sel juhul liigne risk.

Maailmas on rinnavähi ravis viimase 10 aastaga toimunud märgatav areng. Väikese ajalise nihkega on see jõudnud ka Eestisse. Oleme püüdnud sammu pidada uute suundadega, et ka Eesti patsiendid saaksid samaväärset ravi kui mujal maailma juhtivates keskustes. Kliinikumi ravijuhiseid on periooditi uuendatud vastavalt rahvusvahelistele, teaduspõhistele juhistele (nt National Comprehensive Cancer Network Guidelines). Ja tänu Eesti Haigekassa võimaluste arenemisele on ka rinnavähi diagnoosimis-uuringud ja kaasaegne ravi kättesaadav igale ravikindlustatud Eesti inimesele.

Nagu enamike haiguste puhul, nii on ka rinnavähi käsitluses tähtsaim aspekt haiguse varajane avastamine. Iga pahaloomuline haigus organismis hakkab endast varem või hiljem ise märku andma, aga siis on sellest täieliku tervenemise võimalus pöördvõrdeliselt vähenenud. Piltlikult öeldes - leides sõeluuringul rinnanäärmest 5 mm vähikolde, oleme kliiniliste sümptoomide ilmnemiseni (ja alles siis diagnoosimiseni) võitnud ajaliselt juba mitu aastat. Aeglaselt, aga visalt, on ka sõeluuringutest osavõtt paranemas, kuigi Põhjamaadega võrreldes on meil arenguruumi veel palju. Ilmselt inimesed lihtsalt ei usu, et haigus võib just neid tabada või kardavad uuringule tulla. Aga elanikkonna teavitustöö käib pidevalt.

Loe edasi...

Lisatud: 26 Märts 2012

Kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja prof Ants Peetsalu võttis 24. veebruaril vastu Soome Vabariigi Presidendi poolt talle määratud Soome Valge Roosi I klassi teenetemärgi, mille andis üle Soome Vabariigi suursaadik Eestis Aleksi Härkönen.

Teenetemärgiga tunnustati prof Peetsalu pikaajalist ja teenekat tegevust Soome ja Eesti meditsiinialase uurimus- ja ülikooliõppe koostöö arendamisel. Soome Presidendile tegi teenetemärgi annetamise ettepaneku Soome Haridusministeerium.

Prof Ants Peetsalu sõnul on see suur tunnustus Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikule ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonnale ning ka Tartu linnale. Prof Ants Peetsalu valiti tänavu Tartu linna aukodanikuks linnale osutatud väljapaistvate teenete eest ning ta pälvis Tartu Suurtähe. Prof Ants Peetsalu on Tartu linnas elanud 65 aastat.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 Veebruar 2012

Tänavu autasustati Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliiniku vanemarst-õppejõudu Tanel Laisaart ja Eesti Punase Risti V klassi teenetemärkidega kauaaegseid Tartu Verekeskuse doonoreid Vambola Seppa ja Heiki Valdekit. Teenetemärkidega tänatakse ja tunnustatakse inimesi, kelle pühendumus erinevatel elualadel on olnud paljudele teistele julgustuseks ja innustuseks.

Kommentaar

Tanel Laisaar

kopsukliiniku vanemarst-õppejõud torakaalkirurgia erialal

Raske on kommenteerida, milline on see minu panus Eesti meditsiini, mis teenetemärgiga tunnustamist leidis. Seda võiks vast keegi kõrvaltvaataja teha. Ma ei arva, et see panus on ainult kopsusiirdamise juurutamine, aga eks see äramärkimine tuli arvatavasti just selle viimase eest. Nii see paraku on, et mõned suured asjad, mis välja paistavad leiavad vahel ka tunnustamist, samas arsti igapäevane töö ning pidev eriala arendamine ja uuenduste juurutamine jääb laiemale avalikkusele ja tihti isegi kliinikumi siseselt märkamata.

Tunded teenetemärki saades olid muidugi ülevad. Kõigepealt üllatus, siis rõõm ja tegelikult peamiselt piinlikkus, et ainult mind üksi kogu suurest meeskonnast ära märgiti. Kindlasti vääriksid paljud teised seda teenetemärki samamoodi. Dr Marget Savisaar, kelle pühendumus haigetega tegelemisel on ületamatu; dr Pille Parm, kes sisuliselt elas intensiivravi osakonnas ja suutis säilitada töövõime 24 tundi ööpäevas kuu aega jutti; dr Alar Sõrmus, kes on viperusteta viinud läbi kõik siirdamiste anesteesiad jne, jne. Väga paljud arstid, õed, füsioterapeudid, hooldajad, siirdamiskoordinaatorid, kes on oma panuse andnud nende kopsusiirdamiste õnnestumisse. Eks tänu neile kõigile see teenetemärk ka mulle anti.

Kommentaar

Heiki Valdek

verekeskuse doonor

loovutanud verd üle 105 korra

1983. aastal käisin esimest korda verd andmas ühe trauma järgselt. Alates sellest ajast olen iga aasta mitu korda verd loovutanud. Nõukogude ajal koguni viis või kuus korda aastas. Enamasti käin ise ja eraldi kutsumist ei oota. Vereloovutamine annab hea enesetunde, nii füüsiliselt kui vaimselt. Soovitan kõigile vereandmise ära proovida, see ei pruugi igaühele sobida, aga tasub vähemalt ära käia. Mulle on vereloovutamisest saanud väga tore harjumus.

Kommentaar

Vambola Sepp

verekeskuse doonor

loovutanud verd üle 100 korra

Esimest korda käisin verd andmas 18-aastaselt, töötasin apteegi laos ja läksime kogu kollektiiviga. Ilmselt olen olnud heaks eeskujuks ka oma kolmele lapsele, sest ka nemad on veredoonorid. Ma ei osanud arvatagi, et ma nii palju kordi olen verd loovutamas käinud, sest ise ma selle üle arvet ei pea. Neile, kes kõhklevad, kas minna või mitte, võin enda näitel ütelda: „Kui inimene ka sada korda verd annab, ei juhtu temaga midagi!"

Lisatud: 26 Jaanuar 2012

Alates 1. jaanuarist 2012 on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku juhataja professor Külli Kingo.

Milliste tunnetega võtate ameti vastu (miks otsustasite kandideerida)?

Kuna tegemist on väga väikese kliinikuga ja alates 2010. aastast olen ma Tartu Ülikooli nahahaiguste kliiniku juhataja, siis nii kliiniku kui ka õppetooli arengut silmas pidades on kindlasti oluline, et nimetatud üksusi juhiks üks juht.

Mis on see eelkäijate pärand, mida väärtustada, alal hoida ja edasi arendada?

Väga tugev on olnud õppetooli ja kliiniku integratsioon, mis ühelt poolt on oluline nii õppe- kui ka teadustöö läbiviimiseks, samas aitab kaasa ravikvaliteedi tõstmisele.

Prof Helgi Silma pärandina on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliinikus kasutusel ravivõimalused, mis on kättesaadavad Eestis vaid kliinikumis, näiteks PUVA ravi krooniliste dermatooside raviks. Tänu sellele oleme suutnud hoida väga kõrget voodihõivet ning oleme voodikohtade arvult suurim statsionaarset tervishoiuteenust osutav kliinik Eestis. Lisaks on prof Silma juhtimisel loodud kliinikus päevaraviosakond, kus tehakse dermatokirurgilisi protseduure, toimub haavanditega ja krooniliste dermatoosidega haigete ravi ja nõustamine. Kindlasti on dermatokirurgia suund, mida on vaja tugevalt arendada, kuna tänu rahvastiku vananemisele ja reisiharjumuste muutumisele (nn „päikesereisid"), on tõusnud haigestumine naha hea- ja pahaloomulistesse kasvajatesse. Selle eesmärgi täitmiseks on 2010. aastal ostetud kliinikusse digitaalne dermatoskoop, mis on kõige kaasaegsem vahend nahakasvajate diagnoosimiseks ja pigmentsünnimärkide jälgimiseks. Lisaks on kliinikus kättesaadavad kõik fototeraapia ravimeetodid, mida kasutatakse väga laialdaselt erinevate krooniliste põletikuliste nahahaiguste ja vitiliigo raviks. Kliinikus on värvilaser, mida kasutatakse rosaatsea, nahaveresoonte patoloogiate ja pigmentatsioonihäirete raviks. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et prof Silma pärandina on kliinikus olemas uusimad nahapatoloogiate diagnoosi- ja ravivõimalused, mis tagavad meie statsionaarse ja ambulatoorse tervishoiuteenuse kõrge kvaliteedi ning arvuka patsientuuri.

Loe edasi...

Lisatud: 19 Detsember 2011

Kuidas möödus 2011. aasta, milline võiks tulla järgmine, mida soovida oma töötajatele – sõna on seekord kliinikujuhatajatel.

Üheks oluliseks saavutuseks oli epiluminestsentsmikroskoobi ja uue UVA aparaadi töösse rakendamine. Meie väikese eriala puhul on meeldiv tõdeda, et üha rohkem arst-õppejõude on huvitatud teadustööst (viiel arstil on teaduslik kraad ja neli õpib doktorantuuris), möödunud aastal ilmus 66 artiklit (neist 16 CC).

Kuna lõppev aasta jääb mulle kliinikujuhatajana viimaseks, siis tahan kõigepealt soovida uuele juhatajale jõudu kliiniku ees seisvate ülesannete lahendamiseks, kogu kollektiivile õnne, jõudu ning jätkuvat tööindu.

prof Helgi Silm

nahahaiguste kliiniku juhataja

Aasta lõpuks lubatagu kolm mõtet seoses kaksikutega. Käesolev aasta oli edukas, tuues sisekliinikule selge plaani meie tulevasest paiknemisest ehitatavas Kliinikumi kaksiktornis. Tahaks

Loe edasi...

Lisatud: 25 November 2011

Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustööpreemia pälvis tänavu autorite kollektiiv – dr Marju Kase, füüsik Markus Vardja, dr Agu Lipping, prof Toomas Asser ja dr Jana Jaal uurimustöö eest „Impact of DNA repair enzymes on survival in patients with glioblastoma multiforme". ("DNA reparatsiooni ensüümide ekspressiooni mõju multiformse glioblastoomi haigete elulemusele").

Kliinikumi teadustööpreemia määratakse parimale Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimunud õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatud kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Esmakordselt anti preemia välja 1999. aastal.

Kliinikumi Leht

Kommentaar

Multiformne glioblastoom (MGB) on kõige agressiivsem aju pahaloomuline kasvaja, kuna enamus patsientidest sureb ligikaudu 12 kuu jooksul pärast haiguse diagnoosimist. Alates 1978. aastast on MGB standardraviks olnud kasvaja kirurgiline eemaldamine koos sellele järgneva postoperatiivse kiiritusraviga. Kiiritusraviga on paraku võimalik saavutada ainult haiguse lühiajaline stabilisatsioon, sest enamusel patsientidest (99%) tekib eelnevalt kiiritatud piirkonnas retsidiiv. Põhjused, miks MGB on radioresistente ehk kiiritusravile vähetundlik, ei ole teada.

Preemia pälvinud töö raames näidati, et üheks radioresistentsuse ja seeläbi haigete lühema elulemuse põhjuseks on kasvajakoe suurem DNA-reparatsiooni ensüümi DNA-PK tase. DNA-PK on ensüüm, mis parandab DNA letaalseid kahjustusi (DNA kaksikahela murde). MGB koe suurema DNA-PK ekspressiooni tõttu parandatakse ravist tingitud kahjustused ning seetõttu ei oma kiiritusravi sellist toimet, kui teiste pahaloomuliste kasvajate puhul.

Vaatamata aastakümneid kestnud uurimistöödele ei ole MGB haigete elulemust suudetud märkimisväärselt pikendada. Käesoleva uuringu andmete alusel võiks kiiritusraviga samaaegselt manustatav DNA-PK inhibiitor selleks potentsiaali omada.

Töö on valminud ETF grandi „Multiformne glioblastoom: võimalused parandamaks kiiritus- ja keemiaravi efektiivsust" (grandihoidja dr Jana Jaal) ning dr Marju Kase doktoritöö raames (juhendajad dr Jana Jaal, prof Toomas Asser).

Jana Jaal

hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõud onkoloogia erialal

Lisatud: 18 Oktoober 2011

Kliinikumi külastas septembrikuu keskel Helsingi Ülikooli keskhaigla ning Helsingi ja Uusimaa haiglapiirkonna kõrgetasemeline delegatsioon. Helsingi Ülikooli keskhaigla ülemarst prof Jorma Lauharanta andis Kliinikumi Lehele intervjuu.

Käisite viimati Tartus kümme aastat tagasi – mis on selle ajaga muutunud, mis üllatas kõige enam?

Võrreldes eelmise külaskäiguga, olete vahepeal läbi teinud mitmes mõttes tohutu arengu. Teil on uus, hästifunktsioneeriv haiglahoone; moodne varustus ja tehnoloogia ning entusiastlik tööõhkkond. Need kõik on olulised edufaktorid. Ma olin nii kiiretest muutustest üllatunud.

Tervishoiu rahastamine ning -süsteem on Soomes ja Eestis täiesti erinevad. Samas tegeleb Soome pidevalt juhtimisreformidega, et suurendada produktiivsust. Millised on olnud peamised suunad ja suuremad saavutused selles vallas ja mida neist soovitaksite ka meile?

Viimastel aastatel oleme olnud edukad võitluses kasvavate kuludega ja oleme ka teistest ülikoolihaiglatest enam produktiivsust tõstnud. Põhilised meetodid on olnud muudatused organisatsioonis ja juhtimises ning kliinilisel tasandil toimunud reformid. Oluline samm oli erinevates Helsingi piirkondades asunud ülikoolihaigla struktuuriüksuste liitmine 2006. aastal, mis võimaldas kattuvad teenistused kaotada ja koondada ravitegevus ühte-kahte keskusesse. Aga juba enne seda oli erinevaid kliinikuid liidetud suuremateks administratiivüksusteks.
Varem oli meil nagu praegu teilgi suur hulk erialakliinikuid. Nüüd on Helsingi Ülikooli keskhaiglas neli struktuuriüksust: kirurgia-, sise-, naiste-laste- ning psühhiaatriaüksus, mis koondavad kõiki viljeletavaid erialasid. Suuremad üksused on andnud meile varasemast parema juhtimisstruktuuri. Kliiniliste üksuste juhtimist toetatakse mitmel viisil, juhtidele antakse tagasisidet majandustulemuste, kvaliteedi ja produktiivsuse kohta.
Tugiteenuste osutamiseks (nt labor, radioloogia) on moodustatud eraldi ettevõtted, mis müüvad teenust nii maja sees kui väljaspoole. Nad on tulemuslikumad, ning samal ajal on paranenud ka dialoog teenuse osutajate ja tellijate vahel.
Mida teile soovitada? Kliinikum on praegu hoopis teises organisatsioonilises arengufaasis kui meie. Ilmselt jääb teil ka edaspidi finantseerimine napiks, mis samaaegselt kasvavate nõudmistega tekitab vajaduse organisatsiooni ja juhtimise reformideks. Raske on soovitada ühtegi mudelit, mis oleks kõikidele probleemidele lahenduseks. Eesmärk peaks olema patsiendikeskne, kõrgekvaliteetne ja kuluefektiivne ravi ning hea ligipääs arstiabile. Soovitan teile kõike, mis seda kava toetab.
Koostöö erinevate kliinikute vahel on väga oluline, tagamaks sujuvat raviprotsessi patsiendi liikumisel erinevate üksuste vahel. Paremate lõpptulemuste saavutamiseks on oluline toetada kliinilist juhtimist, maksimaalselt tagasisidestada erinevaid tasemeid ning kasutada erinevaid motivaatoreid.

Paari viimase aastakümne jooksul on toimunud intensiivne Soome-Eesti koostöö tervishoiu vallas. Millisena näete edasisi arenguid ja uusi võimalusi ühistegevuseks?

Rohkem võiks kasutada mõlema riigi ekspertkogemust keerulisemate haigusjuhtude puhul, nt siirdamiste, südame- ja neurokirurgia vallas. Eriti teretulnud oleksid ühised uurimisprojektid, samuti õppeprogrammid, mis sisaldaksid ka juhtimisalast õpet. Tänu meeldivale kogemusele Tartus ongi järgmiseks suveks plaanitud uus haiglajuhtimis-alane kohtumine Helsingis.

Kliinikumi Leht

Fakte Helsingi Ülikooli keskhaigla kohta (2010. a)
haiglavoodeid 2070
kirurgilisi operatsioone 67 600
ambulatoorseid visiite 1 136 000
statsionaarsed ravijuhud 464 000
siirdamisi 273
sünnitusi 15 000

Lisatud: 16 September 2011

Käesolev aasta on pakkunud kliinikumi transplantoloogidele mitmeid väljakutseid. Kuigi üldised numbrid on ootuspärased – kokku on 2011. aastal kliinikumis siiratud 26 neeru, 4 maksa ja 1 kopsud, siis on uue organi siirdamisest abi saanud järjest nooremad inimesed.

Nii vajas oma elu teist doonormaksa 14-aastane Saaremaa koolitüdruk. Tegemist oli esimese korraga kliinikumi praktikas, mil võeti ette korduv maksasiirdamine. Siirdamine leidis dr Toomas Väli juhtimisel aset juuli lõpus. Lapse edasist ravi lastekliinikus korraldasid lastearstid Tiina Rägo ja Inga Vainumäe ning augusti lõpupäevi sai tüdruk nautida taas kodus oma pere keskel.

Alates 2009. aastast toimunud kahepoolse koostöö jätkuna siirdasid Viini Ülikoolihaigla rindkerekirurgia osakonna kirurgid tänavu 27. juulil 19-aastasele Lääne-Virumaalt pärit noormehele kopsud ja südame. Juhtum on Eestis ainulaadne, varem ei ole Eesti patsiendile korraga mitu erinevat organit siiratud. Noormehe esmane operatsioonijärgne taastumine Viinis ja sellele järgnenud ravi Tartus kliinikumi arstide Marget Savisaare ja Tanel Laisaare juhtimisel kulges plaanipäraselt. Hetkel on patsient juba kodus.

Samas on neerusiirdamismeeskonna jaoks 20 - 30-aastased raske neerupuudulikkusega patsiendid muutunud viimastel aastatel juba üsna tavapärasteks. Tänavu on uue neeru saanud nii 19-aastane Võrumaa neiu kui 21-aastane Läänemaa noormees. Hetkel on ootelehel veel kolm patsienti, kel eluaastaid vähem kui 20, neist noorim on alles 8-aastane.

Dr Virge Pall
transplantatsioonikeskuse direktor

Kommentaar

Kopsusiirdamisprogrammi alustades ei kujutanud küll ette, milliste raskustega tuleb sellel teel kokku puutuda. Siiski võime nüüdseks öelda, et hulgaliselt ootuspäraseid ja ootamatuid tõkkeid on ületatud ning Eesti patsientidele on kopsusiirdamine kättesaadav. Meie senine kogemus on küll väike, kuid esialgsete tulemustega võib rahul olla. Eestis on siirdatud kopsud kahele patsiendile ning Viinis samuti kahele Eesti patsiendile, sealhulgas ühel juhul on tehtud kopsu-südame siirdamine. Nimetatud kahe organi üheaegne siirdamine on muutunud kogu maailmas võrdlemisi haruldaseks, sest esiteks on kitsamaks muutunud siirdamise näidustused ja teiseks on raskendatud organite kättesaadavus. Ka meie raske kaasasündinud südamerikke ja pulmonaalhüpertensiooniga patsient oli ootelehel üle aasta. Lõpuks sai aga siirdamine tänavu 27. juulil teoks, mis on jällegi oluliseks verstapostiks siirdamiste ajaloos.
Kõigil meie haigetel on olnud mitmeid kaasuvaid haigusi ja siirdamisega seotud riskitegureid. Pulmonoloog Marget Savisaare ennastunustav töö on olnud üks olulisi edu pante, sest sedavõrd põhjalikku haigete käsitlust nii enne kui ka pärast siirdamist annab ületada. Kopsusiirdamisprogrammi raames on olnud siiras heameel töötada koos paljude suurepäraste spetsialistidega. Kopsuintensiivravi arst Pille Parm on kolinud peale meie siirdamisi nädalaks-paariks elama intensiivravi osakonda, et kõigel isiklikult silm peal hoida; anestesioloog Alar Sõrmus koos Urmas Kuuma ja teiste kolleegidega on suutnud tagada suurepärase anesteesia. Kogu operatsioonitoa personal eesotsas operatsiooniõdedega on olnud igati tasemel. Organsiirdamise koordinatsioon ja organdoonori käsitlus oli see, mille arendusse sai kohe programmi algul panustatud ja tuleb tõdeda, et need lülid on ka hästi toiminud. Eriti sujuv on olnud koostöö meie neurointensiivravi osakonnaga.
Seega võib öelda, et entusiasm ei ole veel täielikult Eesti meditsiinist kadunud, sest just tänu paljudele entusiastidele on senitehtu teoks saanud.

Dots Tanel Laisaar
kopsukliiniku vanemarst-õppejõud torakaalkirurgia erialal

Kommentaar

On väga tore, et meie transplantoloogid on koostöövalmis ja altid läbi viima siirdamisi ka lastel. Kuna lastele vajaliku/sobiva doonororgani leidmine Eestis võib osutuda keeruliseks, siis on rahvusvaheline elundivahetuse programm väga oodatud võimalus.
Varem on näiteks meie kirurgid siirdanud neeru üheksa-aastasele poisile ja 14-aastasele tüdrukule. Kuna lapseeas on kroonilise neerupuudulikkuse kõige sagedasemaks põhjuseks kaasasündinud neeruväärarendid, siis sellistel juhtudel võib neeruasendusravi ja sealhulgas neerusiirdamine olla vajalik juba varases lapseeas. Samuti esineb patsiente, kellel erinevate krooniliste haiguste tulemusena (näiteks tsüstiline fibroos, Wilsoni tõbi) võib lapseeas kujuneda lõpp-staadiumis maksapuudulikkus ja kellele maksasiirdamine on elupäästev operatsioon. Harv, kuid täiesti reaalne on võimalus, et Eestis sünnib sapiteede atreesiaga laps, kes juba esimestel eluaastatel vajab maksasiirikut, sealhulgas maksasagara või -lõigu siirdamist.

Dr Inga Vainumäe
lastekliiniku arst-õppejõud pediaatria erialal

Kommentaar

Visiooni elustumine

Kolleegid, kes mõtlevad pigem oma tööle ja patsientidele, pole ehk tähelegi pannud, et kliinikumi algusaastate loosungmissioon: "Kliinikum on Eesti meditsiini lipulaev" on tahaplaanile nihkunud. Nüüdseks on Euroopa Liit meie igapäevaseks tegelikkuseks saanud ja sellega seoses ka organisatsiooni eesmärgid muutunud. Kliinikumi visioon on nüüd olla euroopalik ülikoolihaigla, mis tegutseb efektiivselt, lähtub tõenduspõhisusest ja on tihedalt integreeritud teaduse ning innovatsiooniga. Mis saab seda visiooni veel paremini ilmestada, kui mitmekesine organsiirdamise programm, millest kolleegid juuresolevalt ülevaate annavad. Skeptikud on muidugi seisukohal, et Eesti on liiga väike, et nii ambitsioonikaid asju ette võtta. Tõsi ta on, et meie kogemus ei saa kunagi olema võrreldav suurte transplantatsioonikeskuste omaga. Seda enam tuleb pingutada ja loota kolleegide professionaalsele heatahtlikkusele ning koostööle. Seda nii Eestis kui ka välismaal. Maikuus toimusid organsiirdamise teemal konstruktiivsed konsultatsioonid PERHi kolleegidega. Koostöö Viini transplantatsioonikeskusega päädis sel suvel esmakordse südame-kopsu siirdamisega Eesti patsiendile. Eurokoostöö tiheneb veelgi kliinikumi võimalikul liitumisel Eurotransplandiga. Aga nagu reklaamiski öeldakse: "Ja see pole veel kõik!". Käimas on ettevalmistused südame ja kõhunäärme siirdamiseks (projektijuhtideks dr Arno Ruusalepp ja dr Marko Murruste). Erinevate kliinikumi siirdamisprojektide koostoimest on oodata lisavõimendust, sest asjakorraldus ja -toimetus (võõrkeeles logistics ja case-management) on sarnased. Tahaks loota, et see positiivne lisavõimendus mõjutab kogu kliinikumi diagnostika ja ravitöö kvaliteeti. Oleks ju pentsik, kui haiglas, kus siirdatakse organeid, ravitaks kehvalt näiteks luumurde või kopsupõletikku.

Margus Ulst
ülemarst

Lisatud: 15 August 2011

Esimeseks uudiseks on peensoole endoskoopia (videoenteroskoopia ehk balloonenteroskoopia) kasutuselevõtt endoskoopiakeskuses. Balloonenteroskoop koos kõrgresolutsioonikujutise (HDTV) ning kitsa valgusspektri kujutisele ümberlülitusvõimalusega (NBI) võimaldab uurida peensoolt kogu ulatuses ja võtta koeproove ning vajadusel teha endoskoopilisi raviprotseduure. Balloonenteroskoopia kasutuselevõtuga on sisekliinikus loodud võimalused rahvusvaheliseks teadustööks peensoole haiguste valdkonnas. Juba paar aastat on endoskoopiakeskuses kasutusel peensoole uurimisel kapselendoskoopia, mis nüüd koos balloonenteroskoopiaga moodustab ideaalse uuringupaari – kapselendoskoopia sobib hästi peensoole haiguste eelnevaks skriininguks, kui aga selgub koeproovi või raviprotseduuri vajadus, on balloonenteroskoopia ideaalseks lahenduseks. Selleks, et alustada peensoole endoskoopiatega, oli vaja lisaks olemasolevaile endoskoopiatubadele sisustada uus endoskoopiatuba. Lahenduse leidis ka balloonenteroskoopia rahastamine – nüüd on see haigekassa tervishoiuteenuste loetelus.

Teiseks uudiseks on üldanesteesia kasutuselevõtt seedetrakti endoskoopiate tegemisel. Üldanesteesia on vajalik balloonenteroskoobiga peensoole uurimisel. Samuti on see osutunud vajalikuks teiste seedetrakti endoskoopiate, näiteks gastroskoopia, koloskoopia või retrograatse kolangio-pankreatograafia tegemisel. Alates selle aasta märtsist on kolmapäev endoskoopiakeskuses anesteesiapäev.

Raske on ülehinnata Tartu Ülikooli osa innovaatilise uuringuaparatuuri ostmisel - balloonenteroskoobi ja endoskoopiakeskuse ostu rahastas Tartu Ülikool alameetme „Väikesemahulise teaduse infrastruktuuri kaasajastamine Eesti teadus- ja arendusasutuste teadusteemade sihtfinantseerimise raames" abil. Eraldi äramärkimist väärib anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku koostöövalmidus uute uuringuvõimaluste arendamisel sisekliinikus ning anestesioloogide ja anesteesiaõdede ladus, mõistev ja hästitoimiv koostöö gastroenteroloogide ja endoskoopiaõdedega.

Dr Riina Salupere
sisekliiniku
endokrinoloogia-gastroenteroloogia osakonna juhataja

Lisatud: 15 Juuni 2011

Arvult kolmeteistkümnes kliinikumi konverents toimus kõikenägeva ja -teadva murfoloogia teaduse valguses.

Teemal „Murphy seadused meditsiinis" esinesid ettekannetega prof Joel Starkopf, dr Matti Maimets, kliinikumi ülemarst Margus Ulst,

prof Raul-Allan Kiivet, perearst Urmas Takker, Medicumi nõukogu esimees Kalev Karu, Eesti Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov, vandeadvokaat Ingeri Luik-Tamme ja vandeadvokaat Ants Nõmper.

Tänavuse kliinikumi preemia pälvis professor Tiit Haviko, kes on töötanud Tartu Ülikoolis ja kliinikumis 35 aastat. Neist kaks kümnendit on ta juhatanud traumatoloogia ja ortopeedia kliinikut. Prof Haviko on üks Eesti tuntumaid ja tunnustatumaid ortopeede. Jätkuvalt tegeleb ta teadustööga ning on ka aktiivne kirurg. Tema uuringuteemad on olnud luuregeneratsioon ja jäsemepikendus, lisaks on ta tegelenud osteoartroosi ja reumatoidartriidi kirurgiaga. Tema teene on ka liigeste endoproteesimise süstemaatiline kasutuselevõtt Eestis, ta on uurinud osteoporoosi ja algatanud luutiheduse uurimise kliinikumis.

Kliinikumi nõukogu liige Neinar Seli andis üle omanimelised stipendiumid: viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest sai autasu

prof Katrin Õunap ja viimase aasta teaduspublikatsioonide eest androloogiakeskuse direktor dr Margus Punab. Ajakirja „Eesti Arst" esmakordselt välja antud parima teadusartikli preemia sai dr Heili Varendi.

Vaata konverentsi pilte sisevõrgu pildigaleriis.

Konverentsilt: „Iga mõte sünnitab uusi mõtteid"

Mulle on saatus pakkunud võimaluse olla Eesti tervishoiu reformiprotsessides kaasalööja kohe päris algusest peale. Sobib vist öelda, et rohujuure tasandilt. Murphy seaduste tundmaõppimisest on sealjuures päris palju abi olnud. Seega, konverentsi teema oli väga sobilik ja kestvalt ajakohane.

Täna julgen väita, et eestlaste peamiseks nõrkuseks pole kindlasti algatusvõime puudumine. Seda on meil küllaga. Probleemiks on hoopis koostöövõime ja suutlikus korrektselt asju lõpuni viia. Inimesed, kes seda oskavad on kulda väärt!

„Miski pole võimatu inimese jaoks, kes seda ise tegema ei pea – mentaliteedi" vastu seismine on ka täna Eesti Haiglate Liidu üks olulisemaid prioriteete. Selle ülesandega hakkama saamine nõuab aga paljude erinevate inimeste tahet ja oskust koostööd teha. Samas, vaid nii on võimalik tagada sektori evolutsiooniline areng. Olen seisukohal, et meie edu pole oluline ainult tervisesektori töötajatele ja abivajajatele, vaid ka riigile tervikuna.

Urmas Sule
Eesti Haiglate Liidu juhatuse esimees

Konverentsilt jäi eredalt meelde tuntud tõde Murphy seaduste arsenalist: „Miski pole võimatu inimesele, kes ei pea seda ise tegema."

Tarmo Bakler
Ida-Viru Keskhaigla juhatuse esimees

Prof Joel Starkopfi ettekandest jäi meelde kliinikumi intensiivravi osakondade ravitöö head kvaliteedinäitajad, mis on samal tasemel kui Soomes või Bernis, aga saavutatud 3-5 korda odavamalt. Sooviks sellist rahvusvahelist võrdlust ka meie lastekliinikule, mida seni, alates 2006. aastast, oleme teinud vaid Tallinna Lastehaiglaga.

prof Vallo Tillmann
Kliinikumi lastekliiniku juhataja

Tegelikult oli väga hea konverents ja kõik ettekanded olid omamoodi huvitavad. Häid mõtteid oli kõigil esinejatel. Sain prof Raul-Allan Kiiveti ettekandest veelkord kinnitust, et: „Mida rohkem tervishoiuteenust osutatakse, seda rohkem on seda inimestel vaja." Seda näitas väga selgelt haigekassa kümneaastase andmebaasi statistiline uuring. Tulemus on see, et inimesed elavad kauem ja elukvaliteet on parem, raha aga kulub igal juhul rohkem.

Arvi Vask
Lõuna-Eesti Haigla juhatuse liige

Olen käinud kliinikumi konverentsidel üle kümne aasta ja see on alati olnud rõõm. Seekord oli väga hea ettekanne prof Raul-Allan Kiivetil. See võiks meie kirjutavale-rääkivale pressile lausa kohustuslik lugemismaterjal olla, et meditsiiniprobleeme käsitletaks reaalsuse tasemel ja ei võrreldaks võrreldamatuid. Dr Matti Maimetsa on alati nauding kuulata, ta oskab kuulajaid ärkvel hoida. Lisaks sellele sain dr Maimetsa ettekandest vastuse ühe hambaravi kohta esitatud kaebusele. Selleks, et mingisugune infektsioon avalduks, peab see olema olnud organismis vähemalt 48 tundi. Seega eile hambaarstil käies ja täna haigestudes ei saa olla süüdi hambaarst. Lõpetuseks - las kliinikum ikka korraldab oma iga aastast kevadkonverentsi!

Peeter Mardna
Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektor

Mulle jäi kõige rohkem meelde dr Matti Maimetsa ettekanne ja seda päris mitmest aspektist – Murphy parafraseering, et keerulistele küsimustele on olemas lihtsad, kergesti mõistetavad valed vastused; tõlgendus, et inimesed on 90% bakterid ja erialasest vaatenurgast kommentaar, et infektsioonikontrolli teenistus peaks kuuluma transplantatsioonikeskusesse.

Virge Pall
Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor

Murfoloogiliselt asjale vaadates võib peaaegu alati väita, et meditsiinis on väga palju asju, mida on võimatu ette teada - sest neid asju on võimatu teada. Samas me teame, et meditsiinis toimuva kvaliteeti saab ja tuleb parandada ning see töö tuleb meil endil ära teha. Kuid otsustamiseks vajame usaldusväärset ülevaadet oma tööst, et enda tulemusi hinnata ja teistega võrrelda.

Prof Toomas Asser
Kliinikumi närvikliiniku juhataja

Kliinikumi konverents oli sel aastal pühendatud tervishoiu kvaliteedi temaatikale, mis oli väga tervitatav. Kvaliteet tervishoius ei ole väga lihtsalt defineeritav ega ka mõõdetav, alati sisaldub tulemuses subjektiivne hinnang. Siiski peavad süsteemis olema korrad, mille eelduseks on arstliku tegevuse kvaliteetsemaks muutumine. Täna ei ole Eestis kvaliteeditemaatika, kvaliteedi monitoorimine ja arendamine süstemaatiliselt lahendatud. Tegevus on episoodiline ning vajab riigiüleselt korraldamist.

Hannes Danilov
Eesti Haigekassa juhatuse esimees

Kvaliteet tähendab kõrgeid nõudmisi ja nendele vastavust. Ja seda me ootame ka meditsiinilt. Tihti ollakse aga dilemma ees, sest kvaliteet võib olla eri osapooltele pisut erineva tähendusega. Keeruline on leida just seda ühte masinat, tegurit või näitajat, millega oleks kvaliteeti kõige parem üheselt mõõta. Ettekannetest jäi minu jaoks kumama mõte, et kvaliteet algab sellest, kuidas igaüks püüab oma tööd kõige paremini teha, vastavalt juhistele ning metoodikale. Kuid selleks, et kvaliteet oleks arengule orienteeritud, on vaja süsteemseid otsuseid, mis jäävad tervishoiu korraldajate kanda. Kindlasti on kvaliteet meditsiinis ka märksõna lähitulevikus, millest meedikud ei saa ümber ei igapäevatöös ega laiemas käsitluses.

Eli Lilles
Med24 toimetaja

Lisatud: 21 Mai 2011

15. aprillil kinnitas Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu 2010. aasta majandusaasta aruande, millest alljärgnevalt esitame lühikese ülevaate.

Kliinikumi töötulemuste taga on kompetente ja kõrge kvalifikatsiooniga personal. Täidetud ametikohtade arv oli 2010. aasta lõpu seisuga 3180, neist 75% oli otseselt seotud tervishoiuteenuste osutamisega. Tööjõu voolavus väga väike. Kliinikumis töötab 118 meditsiinidoktori ja sellele vastava kraadi omajat, 3 bioloogiadoktorit ning 59 magistrit.

Kliinikumi koosseisus on 17 kliinikut, sh 43 statsionaarset osakonda 935 voodikohaga ning 8 meditsiinilist ja 11 mittemeditsiinilist teenistust.

Kliinikumi struktuuri lisandus eelmisel aastal uus üksus - transplantatsioonikeskus. Uue keskuse eesmärk on doonormaterjali käitlemise ja siirdamisega seotud tegevuste organisatoorne koondamine ning kliinikumi ja teiste Eesti haiglate transplantatsioonialase töö integreerimine.

Ambulatoorne arstiabi hõlmab kliinikumis nii ambulatoorset vältimatut kui ka plaanilist ravitegevust kõikidel eriarstiabi erialadel. Haigekassa selgeks eelistuseks 2010. aasta lepingute sõlmimisel olid ambulatoorsed ja päevaravi tervishoiuteenused ning nimetatud teenuste kättesaadavuse parandamine, mis avaldas mõju ka kliinikumi tulemustele.

2010. aastal oli eriarsti vastuvõtte kokku 435 792, millest 13% moodustas esmane vältimatu arstiabi ja 87% plaaniline arstiabi konsultatiivses polikliinikus. Võrreldes 2009. aastaga kasvas ambulatoorse ravitöö maht 10 300 vastuvõtu ehk 2% võrra.

Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) toodi kiirabi poolt või pöördus ise 40 861 patsienti, neist 33 411 (82%) said ambulatoorset arstiabi ja 7 450 (18%) vajasid hospitaliseerimist erakorralistel näidustustel. Päevas osutati arstiabi keskmiselt 112 haigele. EMOsse pöördunute arv on kasvanud 700 patsiendi võrra (2%) ning seda eelkõige mittetraumaatiliste haigustega pöördujate võrra.

Päevaravis, sh päevakirurgias raviti kokku 11 193 patsienti, nendest opereeriti 85%. Kokku tehti 11 304 kirurgilist protseduuri. Päevaravi patsientide arv kasvas 426 patsiendi võrra, seda peamiselt günekoloogia, silmahaiguste, nahahaiguste ja lastehaiguste osas.

Möödunud sügisel avati endise operatsiooniploki (L. Puusepa 8) pinnal päevaravikeskus, kuhu koondati üldkirurgia, uroloogia, veresoontekirurgia, neurokirurgia, traumatoloogia-ortopeedia ja onkokirurgia päevakirurgiline tegevus. Tegemist on esimese sammuga päevaravikeskuse loomiseks. Ravi koondamine päevaravikeskusesse võimaldab efektiivsemalt ära kasutada ruumi- ja tööjõuressurssi.

Kliinikumi statsionaaris ravitud haiged on väga erinevate haigustega, sageli raskete või mitmete kaasuvate haigustega. Keerukaid uuringuid, kirurgilist ravi või kõrgema etapi intensiivravi vajavad haiged toodi sageli üle teistest haiglatest. 2010. aastal viibis statsionaarsel haiglaravil 42 336 patsienti, neist 39 471 akuutravi osakondades ja 3 259 pikaravi osakondades (tuberkuloos, psühhiaatria, taastusravi ja hooldusravi). Võrreldes 2009. aastaga vähenes haigete arv 542 patsiendi võrra ehk 1,3%. Erakorraliselt ravitud haigete osakaal oli 76%. Haiglaravil suri 759 haiget, letaalsuskordaja oli 1,8%. Väga raskete haigete osas (anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku täiskasvanute III astme intensiivravis) on letaalsus oluliselt langenud (12,8%lt 9,1%le), samas lasteintensiivravis ja südamekliiniku erakorralises kardioloogias natukene tõusnud. Patoanatoomilises korras lahati 200 ja kohtuarstlikult 44 surnut, lahangute üldine protsent oli 32%. Ülekliinikumilistel kliinilis-patoanatoomilistel konverentsidel arutati 4 haigusjuhtu.

Raskete ja pikemat haiglaravi vajavate haigete osa 2010. aastal tõusis. Voodipäevade arv kasvas 3 669 päeva võrra ehk 1,4%. Sellest tulenevalt oli keskmine ravikestus kõikides osakondades kokku 6,3 päeva, aktiivraviosakondades 5,2 päeva.

Statsionaaris opereeriti 19 285 haiget. Opereeritud haigete arv võrreldes 2009. aastaga ei ole oluliselt muutunud. Kirurgiline aktiivsus kirurgilistes osakondades oli 78%, ka see näitaja on jäänud samaks. Erakorraliste operatsioonide osakaal mõnevõrra kasvas. Operatsioonijärgselt suri 100 haiget st operatsioonijärgne letaalsus oli 0,5%.

2010. aastal jätkus aktiivne tegevus organdoonorluse ja kudede transplantatsiooni arendamise vallas. Kokku siirati kliinikumis 39 neeru, 3 maksa ja 1 paar kopse.

Lisaks eelnimetatule on aasta-aastalt kasvanud vereloome tüvirakkude siirdamiste arv, viimasel aastal tehti kokku 28 tüviraku siirdamist. Sugurakkude ja embrüote siirdamise mahud sõltuvad otseselt Eesti Haigekassa lepingust. 2010. aastal teostati kokku 454 embrüo siirdamist, kliinilisi rasedusi tekkis 27%.

Naistekliinikus registreeriti 2 598 sünnitust, viimase kahe aastaga (uude hoonesse kolimise järgselt) on sünnituste arv kasvanud 334 sünnituse võrra. Kliinikumi suunatakse sünnitama enamus Lõuna-Eestis elavatest kõrge riskiga rasedatest. Keisrilõike teel sünnitusi oli 21%, millest kaks kolmandikku erakorralised.

Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamine on kliinikumis arstiabi osutamise lahutamatu osa. Kliinikutes ja osakondades on igapäevatöö osaks suured visiidid ning multidistsiplinaarsed konsiiliumid. Keerulisi, tüsistunud ja/või surmaga lõppenud haigusjuhte analüüsitakse mitmel tasandil, konkreetse juhtumi lõppedes, kliinikute ühisnõupidamistel ja kliinikute tegevusaruannete raames. Traditsiooniks on kliinikumi kliinilis-patoanatoomilised konverentsid, kus arutatakse ja analüüsitakse valitud probleemseid või harvaesinevaid haigusjuhte.

Infektsioonikontrolli alane tegevus on kaasaegse haigla üks lahutamatu ja oluline osa. Hospitaalinfektsioonide (HI) esinemissagedus kliinikumis väheneb. Täiskasvanute intensiivravis registreeriti 2010. a. 95 HI juhtu. Möödunud aasta mais läbi viidud HI levimusuuring hõlmas 645 patsienti, hospitaalinfektsiooniga patsientide osakaal uuringu tulemustes on püsinud aastaid 4-5% vahel, põhiprobleemiks lokalisatsiooni järgi oli nosokomiaalne pneumoonia.

Antibiootikumide kasutus kliinikumis on võrreldav antibiootikumide kasutamisega teistes Eesti haiglates ja Euroopa ülikoolihaiglates. Järelevalve selles osas toimub kliinikumis tervikuna kvartaalselt osakondade ja ravimite kaupa. Antibiootikumide kasutus 2010. aastal kasvas 10%.

Kliinikumi ühendlabori poolt tehtavatest uuringutest on suurem osa akrediteeritud vastavalt ISO 15189:2008 standardi "Kvaliteedi ja kompetentsi erinõuded meditsiinilaboritele" nõuetele. Toimub laboratoorsete uuringute regulaarne sisemine ja välimine kvaliteedi kontroll. Esimese ja ainsana Eestis osales kliinikumi ühendlabor rahvusvahelises kvaliteedi indikaatorite projektis „Model of Quality Indicator".

Kliinikumi verekeskus osaleb Labquality välises kvaliteedi kontrolli programmis ning on samuti ohutu teenuse osutamise nimel välja töötanud mitmeid kvaliteedi tagamise kontrollsüsteeme.

Õendusabi probleemjuhtumeid registreeritakse juba mitu aastat eesmärgiga teada saada kõrvalekalletest patsiendi raviprotsessis, et tagada ohutu ja kvaliteetne ravi. Õendusabi probleemjuhtumitena käsitletakse õendustegevuses ilmnenud eksimusi, tüsistusi või takistusi. Kokku registreeriti 277 ravikvaliteeti ja patsiendi turvalisust ohustavat juhtumit.

Patsientide rahulolu kliinikumi ambulatoorse arstiabi osas on kasvanud. Väga rahul oli kliinikumi tervishoiuteenustega 76,5% patsientidest ning valmisolek uuesti tulekuks oli 91%.

Teadustegevuses oli 2010. aasta suurepäraste tulemustega - rahvusvahelistes ajakirjades avaldati 143 artiklit ja ajakirjas Eesti Arst 77 artiklit. Enim artikleid oli lastekliinikul, ühendlaboril ja naistekliinikul. Edukas oli aasta ka doktoritööde lõpetamise osas, kokku kaitsti 10 doktoriväitekirja. Teadusgrante lõpetati 11, töö jätkub 47 grandiga, milles osaleb kokku 138 arst-õppejõudu ja mitmeid teisi kliinikumi spetsialiste.

Ravi- ja diagnostikatöös võeti kasutusele mitmeid uusi ravi- ja diagnostikameetodeid:
• esmakordselt kliinikumis läbiviidud meetodeid lisandus 23
• esmakordselt Eestis läbiviidud meetodeid 30
Eraldi väljatoomist väärib sügisel kliinikumi kopsukliinikus tehtud Eesti esimene kopsusiirdamine. Selleni jõuti mitme aasta pikkuse sihipärase ettevalmistusega ja väga hästi toimiva meeskonnatööga, mida juhtis kliinikumi rindkerekirurg dr Tanel Laisaar.

Diplomieelse õppetööga oli seotud 374 arst-õppejõudu ja 617 õde/laboranti ning diplomijärgse õppetööga 432 arst-õppejõudu ja 132 õde/laboranti.

Kokkuvõtteks. Vaatamata viimaste aastate turbulentsetele majandamistingimustele võib tõdeda, et kliinikum on oma tööga päris edukalt hakkama saanud, nii ka aastal 2010. Kliinikum on nii töömahult kui majandusnäitajatelt Eesti suurim haigla ning igati jätkusuutlik täitma oma unikaalset missiooni Eesti ainsa ülikoolihaiglana.

Vaata tegevusaruannet www.kliinikum.ee

Merje Tikk
analüüsi-marketingi teenistuse direktor

Lisatud: 21 Veebruar 2011

10. jaanuaril avati endise traumapunkti ruumides L.Puusepa 8 hoone C-korpuses naistenõuandla perekeskus, kus nüüdsest viiakse läbi ämmaemandate iseseisvat vastuvõttu.

Kuigi ämmaemandatel on ilma arsti juuresolekuta ambulatoorse töötamise õigus juba 2010. aasta aprillist ning seda võimalust on naistekliinikus varemgi osaliselt rakendatud, seadis ämmaemandate täielikule iseseisvale vastuvõtule seni piirid nii seadusandlus kui ruumipuudus. Kliinikumi naistearstide Ursula Klaari ja Pille Vaasi sõnul on perekeskuse loomine suur samm edasi pakkumaks rasedatele ja sünnitanutele paremat meditsiiniteenust.

„2011. aastast läks normaalselt kulgeva rasedusega naiste sünnieelne jälgimine ja nõustamine üle valdavalt ämmaemandatele ning naine, kes soovib end rasedusega arvele võtta, saab pöörduda nii naistearsti kui ämmaemanda vastuvõtule,“ valgustab dr Pille Vaas. Kuna madala riskiga kulgeva raseduse jälgimine toimub edaspidi aga peamiselt ämmaemanda juures, siis tekkis vajadus spetsiaalsete ruumide järele, mis nüüd perekeskuse näol olemas on.

Dr Klaar täpsustab, et käesoleva aasta algusest on just ämmaemand see, kes määrab vajalikud uuringud ja suunab konsultatsioonidele, tal on õiguskirjutada välja teatud ravimeid ning väljastada haiguslehti, tõendeid ja sünnituspuhkuse lehte. Kõiki rasedaid konsulteerib vähemalt kaks korda raseduse jooksul ka naistearst. Kui raseduse kulus ilmnevad probleemid või kõrvalekalded, läheb raseda jälgimine tarvidusel, kas mingiks perioodiks või kuni sünnituseni, üle naistearstile.

Loe edasi...