Avaleht Persoon
Persoon
Noored võiksid Eestist ära käia, aga kindlasti tasub tagasi tulla! Prindi
Esmaspäev, 24 August 2015 08:34

lk6 Kotsar AndresTennusSelle aasta algusest täidab kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhataja administratiivkohustusi dr Andres Kotsar, kes pärast kümneaastast kodulinnast eemalolekut on otsustanud end taas Eestiga siduda.

 

Ma ei saa jätta küsimata, mis ajendas teid tagasi pöörduma?
Arvasin, et te seda küsite! Ma ei mõelnud kunagi jäädavalt äraminemise peale. Pärast arstiteaduskonna lõpetamist ja residentuuri läbimist astusin 2004. aastal Tampere ülikooli doktorantuuri. Tampere ülikool on seotud Tampere ülikooli haiglaga, mis on uroloogia valdkonnas Euroopas üks tipphaiglaid. Haiglasse tööle sattusin ma juhuslikult, kui pärast paarikuulist laboritööd kutsuti mind uroloogiks. Oma doktoritöö kaitsesin aastal 2009, teemaks „Ureetra bioaktiivsed ja biodegradeeruvad stendid".
Töö Tampere haiglas pakkus mulle kui noorele alustavale kirurgile väga palju väljakutseid, sealne haigla pakub kõrgeima taseme uroloogilist abi 1 miljoni elanikuga piirkonnale. Patsiente on palju ja erinevaid patoloogiad samuti.
Kliinikumi tagasitulekut ajendas ka see, et siia oli vaja akadeemilise taustaga uroloogi ning ma tundsin, et minu kogemusest võiks siin kasu olla.


Kuidas saada heaks uroloogiks?
Ühte ja ainuõiget kriteeriumit ei ole. Kõige tähtsam on nii nagu paljude teiste erialade puhulgi – pühendumus ja kirg.


Kümne Soomes oldud aasta jooksul läbisite ka mitmeid täiendusi, millised neist võiksid olla kolm kõige meeldejäävamat?
Sooritasin aastal 2005 uroloogia eriala rahvusvahelise sertifitseerimise eksami European Board of Urology (EBU). Eksam koosnes eraldi nii kirjalikust kui ka hilisemast suulisest eksamist rahvusvahelise komisjoni ees.
„Kui peaksin kliinilistest täiendustest midagi teistest esile tooma, siis enim on avaldanud muljet need kolm: kuuajaline täiendus Austrias Viini ülikooli haiglas Allgemeine Krankenhaus, kahel korral olen olnud Royal Hallamshire'i haiglas Sheffieldis Inglismaal õppimas ureetra struktuuri rekonstruktiivset kirurgiat ning korra Radboudi ülikooli haiglas Nijmegenis Hollandis. Viimane neist on tegelikult Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooni ajalooline süda."


Kes on tüüpilised uroloogi patsiendid?
Vananeva elanikkonna tõttu on palju eakaid inimesi, aga samas järjest enam ka noori. Rohkem on küll mehi, nii umbes kaks kolmandikku patsientidest.


Teie töö koosneb teadustegevusest, ambulatoorsetest vastuvõttudest ning lõikustest. Millist töölõiku naudite enim?
Kirurgina on pean nentima, et operatiivsed tegevused on mulle ikkagi kõige südamelähedasemad. Samas Tamperes olles õppisin, et ülikooli haiglas töötades on väga oluline kliinilise töö ja teadustegevuse integratsioon. Professor Teuvo Tammela, kes oli sealne uroloogia kliiniku juhataja, oli tuntud oma fenomenaalse oskuse poolest luua äärimiselt teadsutööd soosiv õhkond. Töö patsientidega ja samaaegne teadustegevus olid sundimatult läbi põimunud.


Seega – ravitöö üks olulisemaid komponente on ka teadustöö?
Teadustöö tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Ükskõik, kui tugev kirurg või mõne muu eriala spetsialist sa oled, vajub su töö ilma teaduspublikatsioonideta lihtsalt ajalukku. Teadustöö on väga oluline ravikvaliteedi edendamiseks ja olemasolevate meetodite hindamiseks – ravitööd tuleks kasvõi retrospektiivselt hinnata, et oleks võimalik mingeidki teaduspõhiseid järeldusi teha.
Olles tagasi siin Tartus, on kindlasti üks minu eesmärke proovida integreerida rohkem teadustööd õppe- ja ravitöösse.


Kliinikumis ei pääse te ka õppejõu tööst. Kas juhendasite tudengeid ka Tamperes?
Loomulikult tuli ka seal jooksvalt osakonnas tsükliõppes olevaid tudengeid juhendada. Õppeaastal 2008–2009 olin Soomes lisaks uroloogitööle ka kliiniline õpetaja ülikoolis kirurgia ja uroloogia valdkonnas. Töö ülikoolis andis teatud vabaduse töörütmi korraldamisel ja kasutasin seda sobivalt ära oma doktoritöö lõppviimistlusel.


Mis on see uuendus või muutus kliinikumis, mida peate enda eriala silmas pidades möödapääsmatuks?
Ma väga loodan, et me liigume kliinikumis robotlõikuste poole. Üks minu tagasituleku eesmärke oli aidata laparoskoopilise uroloogia ja robotlõikuste arengule kaasa. Mul oli suurepärane võimalus olla robotkirurgia kasutusele võtmise juures Tampere haiglas. See oli esimene haigla Soomes, kus 2008. aastal võeti kasutusele da Vinci robot radikaalse prostatektoomia teostamiseks. Hetkel on Tampere haiglas kõik sellised lõikused robotkirurgilised, avatud meetodist on loobutud. Aastas tuleb lõigata ligikaudu 300 patsienti. Robotkirurgia kiirendab patsiendi paranemist operatsioonist – üle poolte patsientidest lubatakse koju järgmisel päeval, Tartus avatud lõikuse puhul aga 8ndal päeval.

 
Dr Oivi Uibo ja dr Dagmar Piikov valiti parimateks arst-õppejõududeks Prindi
Reede, 22 Mai 2015 06:08

Parima arst-õppejõu ja hambaarst-õppejõu valimine toimus ka tänavu ning seekord valis Arstiteaduskonna Üliõpilaskogu (ATÜK) parimaks arst-õppejõuks dr Oivi Uibo lastekliinikust ning parimaks hambaarst-õppejõuks dr Dagmar Piikovi.


Dotsent Oivi Uibo on ametis lastekliinikus vanemarst-õppejõuna pediaatria erialal. Dr Uibo kaitses doktoritööd 1994. aastal ning lisaks õppe- ja ravitööle on ta tegev erinevates erialaseltsides ja uuringutes.

 

lk2 dr Uibo P. TeesaluVanemarst-õppejõud Oivi Uibo: „Ma väga tänan tunnustuse eest! See teeb mulle palju rõõmu ja annab edasiseks juurde emotsionaalset jõudu! Pidada arstiametile lisaks õppejõuametit (arst-õppejõuna), on kahekordselt vastutusrikas – lisaks õigel ajal õige haiguse äratundmisele ja ravi määramisele, on vajalik see kõik ka tulevastele kolleegidele selgesõnaliselt ja meeldejäävalt selgeks õpetada, seejuures selgitades miks just nii ja miks mitte teisiti. See kõik nõuab arst-õppejõududelt jätkuvat ülierksat olekut, täielikku pühendumust ja pidevat-pidevat lisaõppimist.

Olen veendunud, et õpetamisel on vägagi oluline tudengi ja õppejõu vastastikune lugupidamine ja et nii tudeng kui õppejõud oleksid mõlemad huvitatud õpitavast/õpetatavast erialast. See on eeltingimuseks erksatele aruteludele (näiteks kasvõi teemal miks ja kuidas haigus just sellel inimesel kujunes ja kulges). Ilma huvita ei kujune dialoogi, ilma huvita ei jää ka miskitki meelde ega meenu ka edaspidi. Jah, see kõik nõuab kõigilt lisapingutusi, lisaenergiat ja lisavastutust, kuid annab kõigile omakorda palju head tunnet südamesse ning seetõttu ei saagi olla sellises töös mitte raasugi tüdimuse- ja rutiinitunnet.

 

Sümboolse tähendusega on see, et just parima arst-õppejõu tunnustuse teatavaks saamise päeval olen ma hoopis ise oma eriala teadmisi ja oskusi juurde õppimas. Lähetan kõik head soovid tulevastele ja praegustele kolleegidele ja soovin kõigile igaks päevaks jätkuvat vaimustust oma tööst ning õnnestumisi ja südamerahu meie vastutusrikkas ametis!"

 

Dr Dagmar Piikov töötab hambaarst-õppejõuna stomatoloogia kliinikus hambaproteesikeskuses ja suukirurgia osakonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ning aastatel 2009–2012 läbinud restauratiivse hambaravi residentuuri ortopeedilise stomatoloogia erialal.

 

lk6 Dagmar Piikov P. TeesaluDr Dagmar Piikov: „Tudengite poolt ära märgitud saada on kahtlemata suur tunnustus ja tore üllatus. Mäletan, kui mõned aastad tagasi üliõpilaste juhendamist alustades oli minus palju ebakindlust ja kahtlusi. Arst-õppejõuks olemine tähendab ju suurt vastutust nii tudengite kui patsientide ees, keda nad ravivad. Ma ei pruugi nüüdki kõigile küsimustele kohe vastust teada ja nagu elus ikka, on mõnikord ühele probleemile hoopis mitu lahendust, vaatamata sellele, et üliõpilased ootavad tihti just seda ainsat must-valget tõde. Tudengite juhendamise üheks plussiks ongi tahtmine ka ise end erialaselt pidevalt täiendada ja mitte muutuda laisaks ja ükskõikseks. Proovin julgustada tudengeid mitte kartma küsida, olema uudishimulik, tähelepanelik, julge ning nutikas. Ja kui eelmisel aastal vastuvõtule tulles üks patsient mind ennast tudengiks pidades teatas, et „ja studentõ ne hatšu", mõjus see pigem komplimendina – sain teada, et koostöö tudengitega võib olla ka üks osa igavese nooruse retseptist.

Tahaksin tänada ka oma hambaarsti-õde Markitit, ilma kelleta praktikumides oleks mõnikord päris raske leida tasakaalu kaose ja korra vahel. Tänan ka kõiki teisi kolleege ja loomulikult oma tudengeid!"


Kristjan Martin Kasterpalu, Arstiteaduskonna Üliõpilaskogu esimees: „Lastehaiguste õppeaine on üks kõrgemini hinnatutest kogu arstiteaduse õppekavas, ja seda suuresti tänu Oivi Uibo pingutustele. Tema seminarid on aja- ja asjakohased, lisaks meditsiinilist väljakutset pakkuvatele haigusjuhtudele käsitletakse ka teemasid, mille rõhuasetus on üldarstlikel ja -inimlikel küsimustel. Entusiastlikult ja särasilmi kõneleb dr Uibo ülevaateartiklist, mida luges möödunud öösel kell kolm, sest sel kellaajal kirjandusega tegelemine magamise asemel on ju iseendastmõistetav. Suhtluses üliõpilastega on dr Uibo saavutanud mõnikord kättesaamatuna näiva tasakaalu nõudlikkuse ja vastutulelikkuse vahel. Tulemuseks on see, et enamikul tema seminari läbinud üliõpilastest algab kõhukaebustega lapse diferentsiaaldiagnoos loomulikult tsöliaakiaga."

 

Anette Ottesson, Arstiteaduskonna Üliõpilaskogu: „Dagmar Piikovi kohta jätkub hambaarstiteaduse üliõpilastel vaid kiidusõnu. Ortopeedilise stomatoloogia õppejõuna innustab ta oma detailsuse ja tohutu energiaga tegutsema ka üliõpilasi. Kuigi tudengeid on palju ja patsiente ühes praktikumis veelgi enam, jõuab dr Piikov igaüheni. Ta võimaldab üliõpilasel iseseisvalt tegutseda olles samas alati nõuga abiks ning selgitades põhjalikult igat tööetappi. Dr Piikovi koostatud õppematerjalid on hästi loetavad, arusaadavad ja asjakohased. Tagasiside andmisel räägib dr Piikov kõik esinenud vead üliõpilastega läbi, et materjal paremini kinnistuks. Avatud suhtlemine ja meisterlik õpetamine on see, mis teeb temast üliõpilaste lemmikõppejõu."


Soovime dr Uibole ja dr Piikovile jõudu-jaksu ka edasiseks!
Kristjan Martin Kasterpalu
Arstiteadus, IV kursus


Anette Ottesson
Hambaarstiteadus, IV kursus

 
Suitsetamisest loobumine saab alguse loobuja peast Prindi
Neljapäev, 21 Mai 2015 08:57

lk10 Kart MaanasKliinikum on alates 1. maist suitsuvaba haigla. Muutuse eesmärgiks on panustada patsientide ja töötajate tervisesse ja heaolusse ning kaitsta ja parandada kliinikumi sise- ja väliskeskkonda. Suitsetamisest loobujad on saanud ja saavad edaspidigi käia nõustamisel ning kui loobumiseks on vajalik toetusravim, katab selle kulud ühekordselt kliinikum.


Kliinikumi Lehel oli võimalus rääkida Kärt Maanasega, kes töötab androloogiakeskuse Tallinna filiaalis ning on olnud tubakavaba 3,5 kuud.


Alustuseks öelge palun, kui pikalt olite suitsetaja?
18 aastat ja julgen öelda, et paar viimast aastat tempokalt tõusvas joones.


Tubakatoodetest loobumiseks vajatakse enamasti motivatsiooni või põhjust. Mis oli teie ajendiks, et lõpetada suitsetamine?
Mingil hetkel hakkasin tundma, et ei taha enam suitsu teha. Tabasin ennast korduvalt suitsetamast ise samal ajal tundes, et ma ei taha seda. Võin vist öelda, et ma väsisin suitsetamisest ära. Endalgi on naljakas mõelda, kuna enne olin nii suur suitsetaja, kes ei jätnud kunagi võimalust vahele teha üks suits.


Kas olite ka varem proovinud suitsetamisest loobuda?
Jah, olin varem proovinud loobuda nätsu ja plaastritega. Mäletan ainult seda, et iga päev oli üks suur võitlus. Igal õhtul hingasin ma kergendatult: „Jumal tänatud, selle päeva elasin üle." Tekkisid unehäired. Iga öö kondasin mööda maja ja otsisin läbi kõik taskud, et kuskil peab mul olema see üks suits...
Kunagi ammu olid mul ka mingid nõelad kõrvades, mille toimet ma üldse ei mäleta. Järelikult polnud mingit abi.


Palun kirjeldage, milline on suitsetamisest loobumise protsess?
Kogu see protsess saab alguse loobuja peast. Ehk siis loobuja peas peab saama küpseks soov loobuda. Kõik, mis edasi tuleb, on ületatav, kas siis abiga või abita.


Kliinikum pakub ka näiteks dr Ülle Ani nõustamisteenust – kas ka teie kasutasite seda?
Kliinikumi teade, et töötajatele pakutakse nõustamist saigi minu n-ö viimaseks abikäeks. Kuna minu töökoht on Tallinnas, siis meie nõustamisprotsess käis e-maili teel.


Kui lihtne või raske oli suitsetamisest loobuda?
Raske, kui mitte võimatu, on seda teha, kui soov sinu sees ei ole kindel. Lihtne on seda teha kindla sooviga ja sinna juurde kasutades mõnda loobumiseks mõeldud abivahendit.


Suitsetamisest loobumisega käivad kaasas igasugused müüdid – näiteks et on vaja asendustegevust, kaal tõuseb jne. Milliseid muutusi kogesite teie?
Oo jaa, kartsin kõiki neid võimalikke probleeme. Olin varem ju nende probleemidega juba mõned korrad võidelnud ja alla jäänud. Kõige rohkem kartsin närvilisust, unetust ja kaalutõusu. Teadsin kohe alguses, et päris ilma mingisuguse abita ma hakkama ei saa. Seega sai minu abiliseks tablettravi Champixiga. Kaks esimest nädalat oli metallimaitse suus. Ükskõik, mida sõin, maitses nagu mutter, seib või polt. Sama äkki, kui see tekkis, see ka kadus. Võib-olla need tabletid tegid veidi uniseks, aga kindlasti mitte nii, et oleks elu seganud. Unenäod – kristallselged unenäod tekkisid. Ikka sellised, et paaril korral läksin mehega rääkima teemal, millest tema ei teadnud midagi. Ja siis alles selgus, et see oli olnud minu unenägu. Ka see on nüüdseks kadunud. Rahutust, närvilisust, unetust kohe kindlasti ei tekkinud. Ka söögiisu tõusu ei ole ma oluliselt täheldanud. Kui kaal on tõusnud, siis võib-olla paar kilo. Riided lähevad selga ja midagi hullu nüüd küll pole juhtunud.


Kui oluline on omada toetajad tubakatoodetest loobumise ajal? Kes need toetajad peaksid olema, kas enda pereliikmed või piisab näiteks nõustamisest?
Minule piisas dr Aniga suhtlemisest. Mees suitsetab mul edasi, teeb seda minu juuresolekul ja mind tõesti see ei sega. Muidugi, kui tuttavad/sõbrad tulevad ja ütlevad, et tubli oled, on hea tunne ja see annab innustust.


Nüüd, kui te enam ei suitseta, kas teie elukvaliteet on teistsugune?
Ütlen siiralt – vabanemise tunne on. Vaba tobedast orjusest otsida hetke, millal suitsetada, pidevalt arvestada: „Nüüd ma ei saa kaks tundi suitsu teha, seega pean selle suitsu praegu kohe tegema." Praegu, kui vaatan, kuidas keegi otsib nurgatagust, et suitsu teha, ajab mind see naerma.
Oluline muutus on see, et astmapiipu tõmban ma nüüdseks paar korda nädalas, varasema kaks korda päevas tõmbamise asemel. Ning minu jaoks on avanenud lõhnade maailm. Müstiline, kui teravalt ma olen hakanud tajuma igasuguseid lõhnu. Paljud tuttavad on öelnud, et mu nägu ja silmad on palju klaarimad.


Lõpetuseks – mida soovitakse neile, kes on mõelnud tubakatoodest loobumise peale, aga pole seda mingil põhjusel teinud?
Lihtsalt mõtlemisest on vähe. Alustage loobumist siis, kui soov seda teha on küps, sest siis jääb ebaõnnestumiseks vähem võimalust. Kui keegi teie tuttavatest loobub, siis ärge minge kaasa lihtsalt selle pärast, et proovida. Jõudke selle päris õige soovini ja tehke seda siis. Ärge kartke võtta appi abivahendeid. Miks teha seda raskemalt kui tänapäeval on olemas võimalused seda teha kergemalt?
Praegu küsin mina enda käest, et miks ma varem ei loobunud, kui see nii lihtne on? Vastus – soov minu sees ei olnud küps.

 

Kärt Maanast küsitles Helen Kaju

 
Kliinilised proviisorid Jana Lass ja Marika Saar Prindi
Esmaspäev, 19 Mai 2014 08:46

Tartu ülikooli kliinikumis töötab kaks kliinilist proviisorit – Jana Lass ja Marika Saar. Kliinikumi Leht käis uurimas, mida see töö endast kujutab.

 

lk8-9 Jana Lass Marika SaarMida tähendab kliiniline proviisor? Mille poolest see amet erineb tavalise proviisori ametist?
Kliiniline farmaatsia on farmaatsia haru, mis tegeleb ratsionaalse ravimikasutuse igapäevaste ja teaduslike aspektidega. Kliinilised proviisorid tegelevad patsientide ravimikasutuse optimeerimisega ning nende töö tulemusena paraneb loodetavasti ravi kvaliteet. Kui me käime haiglas ringi, siis üks asi on leida lihtsalt näpukaid või ravivigu, teisalt aga ka levitada spetsiaalselt apteekritele õpetatavat teavet. Näiteks ajalooliselt on inimeste ravimiseks kasutatud igasuguseid erinevatest ravimitest koosnevaid „kokteile" ja „kompotte", milles mõned toimeained võivad kiiresti laguneda.


Jaemüügis töötav proviisor näeb küll patsienti ja väljastab talle ravimi, kuid paraku puudub tal tihti teave patsiendi seisundi ja kaasuvate haiguste kohta. Lisaks puudub tal enamasti võimalus saada teada, mida raviarst mõne ebatavalise raviskeemi või ravimi annuse väljakirjutamisel mõtles. Haiglas töötavad kliinilised proviisorid puutuvad patsientide ja ka raviarstidega kokku iga päev. Enamasti valib kliiniline proviisor endale ühe või paar osakonda ja/või valdkonda, millega iga päev tegeleb.

 

Proviisoriks saab õppida Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kas kliiniline proviisor peab läbima veel lisaõpinguid?
Eestis kliiniliseks proviisoriks õppida ei saa. Seega tuleb huvilisel õpingud ette võtta mõnes teises riigis. Meie oleme omandanud magistrikraadi kliinilises farmaatsias Ühendkuningriigis, Jana Queen'si ülikoolis Belfastis ja Marika Strathclyde'i ülikoolis Šotimaal. Magistriõpe kestis 2 aastat ja selle jooksul saime süvendatud teadmisi patsiendiga seotud ravimikasutuse optimeerimiseks.

 

Kuidas kirjeldate kliinilise proviisori tööd?
Kliinilise farmaatsia võib suuremas plaanis jagada kahte ossa.
• Ravimite farmakokineetika ja farmakodünaamikaga seotud küsimused. Järjest sagedasemad on küsimused ülekaaluliste patsientide või dialüüsravil olevate patsientide ravimiannuste kohta. Kui patsient erineb oluliselt n-ö keskmisest patsiendist, siis saame enamasti vaid raviarsti patsiendile sobilikuma ravimi annustamisele lähemale aidata.
• Tegelemine ravimikasutuse sotsiaalsete külgedega. Näiteks tuleb välja uurida puuduliku ravisoostumuse põhjused. Mõnikord võib probleem olla väga lihtne – patsient ei suuda ravimipurki avada ja häbeneb sellest raviarstile rääkida.

 

Meie tööülesanneteks on ka vaadata üle patsiendile määratud ravimid ja raviskeemid, interventsioonide monitooring ja ravimikasutuse hindamine. Kui patsient tuleb haiglasse, tehakse kindlaks tema kodune ravimikasutus ning jälgitakse, et haiglas jätkuks ravi kõigi patsiendile vajalike varasemalt kasutatud ravimitega. Kliinilisel proviisoril avaneb siinkohal hea võimalus proovida hinnata patsiendi ravisoostumust ja uurida välja, kas haiglasse sattumine võib olla seotud ravimite ebaõige tarvitamisega. Kliiniline proviisor hindab ka ravimite koos- ja kõrvaltoimet raviskeemis (näiteks mittesteroidne põletikuvastane ravim koos varfariini või selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitoriga suurendab veritsusriski) ja ka seda, kas koostoime on kliiniliselt oluline ja vajab sekkumist või piisab patsiendi hoolikamast jälgimisest. Sageli ei pööra arstid ja õed ravimikasutuse anamneesi võtmisel piisavat tähelepanu käsimüügiravimite ja loodustoodete kasutamisele. Näiteks ei tohi varfariini tarvitada koos hõlmikpuu (Gingko biloba) preparaatidega, kuna jällegi suureneb veritsuskisk. Tuleb ette, et patsiendid jätkavad loodustoodete kasutamist ka haiglasoleku ajal ega teavita sellest raviarsti.

 

Teid on ju ainult kaks inimest selles ametis. Kuidas jõuate igale poole?
Meil on omavahel valdkonnad jagatud ning tekkinud on kindel töörütm – Marika on seotud rohkem hematoloogia-onkoloogia kliinikuga, Jana aga üldintensiivravi osakonnaga. Lisaks loomulikult jooksvad küsimused ja teiste kliinikute arstide pöördumised. See, kas ja kui palju teeme mingisse osakonda visiite, sõltub jällegi kliiniku spetsiifikast – näiteks teeb Jana anestesioloogia ja intensiivravi kliinikusse visiite iga päev.

 
Neinar Seli tunnustab arstiteadlasi Prindi
Reede, 16 Mai 2014 07:42

Kirurgiakliiniku arst-õppejõud Jaak Kals pälvis Neinar Seli stipendiumi viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest, sel perioodil ilmus dr Kalsil 14 artiklit. Stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile antakse viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendium autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul. Dr Jaak Kals kaitses oma doktorikraadi 2007. aastal Tartu ülikoolis. Ta töötab Tartu ülikooli kliinikumi kirurgiakliinikus
arst-õppejõuna kardiovaskulaarkirurgia erialal ning on lisaks ametis Tartu ülikooli arstiteaduskonna biokeemia instituudis meditsiinilise biokeemia vanemateadurina. Dr Jaak Kals on pälvinud varem kliinikumi teaduspreemia,
kardioloogide seltsi teaduspreemia ning presidendi noore teadlase preemia.


lk3 Jaak KalsDr Jaak Kals: „Mul on suur au olla selle stipendiumi laureaat. 5-aastane periood, mille jooksul need peamiselt Eesti teaduskapitalil põhinevad rahvusvahelised publikatsioonid on valminud, jääb minu doktoritöö kaitsmise järgsesse
perioodi. Seega, olen tänulik meie teadusmeeskonnale professoritest doktorantideni Endoteeli Keskuses, kelle kaasabil olen saanud teadustööd edukalt jätkata ja siduda seda rohkem ka kliinilise tööga. Mõistagi pole neid alati
lihtne ühildada, kuid seda suurem on rahulolu, kui see tulemuslikult õnnestub."


Teise stipendiumi, suuruses 2000 eurot, pälvis seekord dr Margus Punab, kellel ilmus 2013. aastal 16 artiklit. Dr Punab töötab kliinikumis androloogiakeskuse juhatajana ning Tartu ülikoolis dotsendina. Dr Punab kaitses oma doktori
väitekirja 2007. aastal ning on mitmel varasemalgi aastal pälvinud Neinar Seli sihtkapitali preemiad.

 

 

lk3 Margus Punab

Dr Margus Punab: „Teaduspublikatsioonid on tänapäeval kollektiivne looming. Tegelikult on seda kogu kliinilise meditsiini alane teadustöö. Seetõttu on tegu tunnustusega kogu androloogiakeskuse kollektiivile. Iga meie töötaja sekretärist juhini on andnud nendesse töödesse oma olulise panuse. Kiidan ka oma kolleege ja publikatsioonide kaasautoreid üle Euroopa, kellelt on olnud palju õppida ja kellega koos on õnnestunud mitmeid olulisi meditsiinilisi probleeme varasemast veidi selgemaks muuta."


Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu ülikooli kliinikumi.

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 1 / 13