Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinikumi Leht

Tänavu autasustati Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgiga kliinikumi närvikliiniku juhataja akadeemik Toomas Asserit.

Toomas Asser (sünd 1954) on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetas 1979. aastal. Ta on neurokirurgia professor alates 1995. aastast ja Tartu Ülikooli närvikliiniku juhataja alates 1996. aastast. 2011. aastal valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Tema teadustöö põhisuunaks on närvisüsteemi kasvajate kliinilised ja molekulaarbioloogilised aspektid, ajuarterite aneurüsmide ja Parkinsoni tõve kirurgiline ravi. Toomas Asser on avara silmaringi ja hea huumorimeelega kolleeg ning suurepärase õppejõuna üliõpilaste seas hinnatud lektor.

Kliinikumi Leht

Kommentaar

Prof Toomas Asser

närvikliiniku juhataja, neurokirurg

Saadud tunnustus on ootamatu üllatus ja õiglane oleks olnud jagada see nende vahel kellega koos olen aastaid töötanud. Otsuste tegemine meditsiinis on ju tänapäeval järjest enam jagatud vastutus, kus edu saavutatakse vaid koos tegutsedes.

Tahaksin jagada oma siira tänu kõikidele suurepärastele kolleegidele haiglas ja arstiteaduskonnas, kellega koos on olnud võimalus teha raviotsuseid, arendada juba olemasolevaid ning ka uusi erialasid ning mõelda teaduskonna tulevikule. Minu jaoks on omistatud teenetemärk ühtlasi ka tunnustus ülikoolile ja kliinikumile.

1. jaanuaril 2003. aastal loodi kliinikumis infektsioonikontrolli teenistus (IKT).

Arengud ajas: mis oli, mis tuleb

Õigupoolest oleksid infektsionistid võinud möödunud aastal tähistada mitut sünnipäeva korraga: 100 aastat tagasi alustas Lina tänaval tegevust Jurjevi linnahaigla nakkusosakond ja 40 aastat möödus vabariikliku maksahaiguste keskuse (nakkushaiguste osakonna eelkäija) loomisest. Tänavu peab 20. sünnipäeva Eesti Infektsioonhaiguste Selts.

Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus loodi esimese omataolisena Eestis, kliinikumi juhatuse otsealluvuses. Võrreldes algusaegadega on muutunud kogu teenistuse sisu: varem oli see kontrolliv, nüüd aga kliinilis-konsultatiivne institutsioon.

Tulevikuplaanideks on:

- jätkata head koostööd kliinikute ja teenistustega;

- osaleda jätkuvalt rahvusvahelistes koostööprojektides;

- laiendada vaktsineerimist kõrge riskiga patsientidele (näiteks siirdatud).

Koostöö: mõeldes patsiendile ja töötades meediku heaks

IKT töö tugineb koostööle, teisiti ei olekski see võimalik.

Teenistuse põhilised töövaldkonnad on hospitaalinfektsioonide järelevalve, antibiootikumide kasutamise jälgimine, desinfektsioon, sterilisatsioon ning koolitus ja teadustöö.

IKT-s töötab kolm arsti (dr Matti Maimets, dr Vivika Adamson ja dr Piret Mitt) ning kaks õde (Ljudmila Linnik ja Maarit Maimets). Lisaülesandeid täidavad Tiina Teder ja Marju Veedla.

Tänu puhangute kiiremale avastamisele ja isolatsioonimeetmete teadlikumale kasutamisele on märkimisväärselt vähenenud puhangust haaratud patsientide arv. Kätehügieeni valdkonnas on nende aastatega antiseptikumide kasutamine kasvanud kaks korda. Antibiootikumide kasutus on aeglase kasvutempoga, samas on üha rohkem raskeid, immuunpuudulikkusega haigeid. Viimase kolme aastaga on kolm korda kasvanud kliinikumi töötajate gripi vastu vaktsineerimine.

Teadustöö, juhised ja koolitused

Rahvusvahelise koostöö raames on ühinetud ECDC (The European Surveillance System) poolt koordineeritavate HAI-Net (Healthcare-associated Infections Network) ja ESAC-Net (European Surveillance of Antimicrobial Consumption Network ) eesmärgiga saada võrreldavaid andmeid hospitaalinfektsioonide levimuse ja antibiootikumide kasutuse osas.

IKT on õppebaas, kus õpetatakse nii tudengeid, residente kui ka õdesid. 2012. aastal tehti 1701 arstlikku konsultatsiooni, 81 koolitust õdedele ja hooldustöötajatele.

Tegevusaastate jooksul on kinnitatud üle 30 juhise, mida uuendatakse järjepidevalt.

 „Olen uhke kolme asja üle: me oleme olemas, me oleme nähtavad ja me oleme kättesaadavad. Selle tõestuseks on see, et meilt küsitakse, meid tahetakse ning meid kutsutakse kohale."

Matti Maimets, infektsiooniteenistuse direktor

Kliinikumi Leht

Kommentaar

Irene Vesterinen-Lõivukene

sterilisatsiooni osakonna juhataja

Sterilisatsiooni osakonnal ja infektsiooniteenistusel on ühised eesmärgid (takistada infektsioonide levikut), aga erinevad töövaldkonnad – meie hooldame kirurgilisi instrumente.

Kui nõukogude ajal oli sanvelskrite kontroll eemaletõukav kogemus, pulgaga torgati ninna ja kurku, siis nüüd meie töötajad lausa ise ootavad IKT järjekordset visiiti. Nende õed on meie osakonna töötajaid väga palju koolitanud. See ongi põhiline vahe tänase ja toonase vahel: siis nõuti, nüüd nõustatakse.

Koostöö on väga hea, oleme alati oma küsimustele vastused saanud, nt kuidas hooldada instrumente või rakendada kätehügieeni. Ühistööna kirjutame ka juhiseid meditsiiniseadmete hooldamiseks kliinikumis.

Tõepoolest, tahaks neid rohkem meie juures näha, sest nad on nii toredad. Palju õnne sünnipäevaks!

Kommentaar

prof Joel Starkopf

anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja

Siinkohal on mul väga hea meel õnnitleda nooremat venda. Infektsioonikontrolli teenistus on anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust vaid kolm aastat noorem, seega võib öelda, et meie lapsepõlv on möödunud käsikäes. Infektsiooniteenistusel on olnud suur roll AI kliiniku arengus ning vastupidi. Märksõnadeks on hospitaalinfektsioonide seire, diagnoosikriteeriumid ja ravipõhimõtted, aga ka kõigi raskete infektsioonide diagnoosimine ja ravi.

Esimestel sünnijärgsetel aastatel nägime päris palju, kuidas noor vend – üks tüütu jõmpsikas – ei olnud kõigile vanematele pereliikmetele sugugi mitte meeltmööda ega teretulnud. Toona ei võtnud arstid IKT juttu paljuski tõsiselt, öeldes, et me teame ikka ise paremini, kuidas haigeid ravida, me oleme alati antibiootikume kasutanud ja teie tulete nüüd rääkima, et ei tohi. Aga kümne aasta jooksul on suhtumine kardinaalselt muutunud. Infektsioonikontrolli teenistuse nimes sisaldub sõna „kontroll", mis võib esile kutsuda kujutluspildi millestki rangest ja hirmutavast ning vastuvõetamatutest kolleegidest. Tegelikkuses on tegu äärmiselt meeldiva kollektiiviga, kellega on alati olnud rõõm koostööd teha. Tänaseks tundub, et infektsionistidest on saanud enim nõutud ja otsitud konsultandid kliinikumis. Tänu neile on toimunud olulised muudatused haigete käsitluses. Mõtlemine on oluliselt süstematiseeritum. Sellel mõttemaailma teisenemisel on ka käegakatsutavad tulemused: iga-aastased aastaaruanded näitavad hospitaalinfektsioonide vähenemisest kogu kliinikumis. Intensiivravi osakondades on hospitaalinfektsioon kümne aastaga vähenenud rohkem kui kaks korda! See teadmine on vast parim sünnipäevakink.

Meditsiinitöötajate streigist on möödas pea kaks kuud. Vaadates tagasi sellele Eesti lähiajaloo pretsedenditule sündmusele, tuleb tõdeda, et streik oli kindlasti mitmes mõttes vajalik. Samuti loodan, et tulemuslik. Millises ulatuses ootused realiseeruvad, peab näitama lähitulevik.

Arvan, et on olemas teatud lävi, millest enam intensiivsemaks ja efektiivsemaks ei ole võimalik tervishoiusüsteemi „tuunida", kaotamata sealjuures inimesi ja kvaliteeti. Tundub, et juba mõnda aega on Eesti meditsiinitöötajate jaoks see lävi olnud ületatud. Eesti elanikud võivad küll uhkust tunda Euroopa efektiivseima tervishoiukorralduse üle, aga sellel on oma hind.

Vaatamata sellele, et aasta alguses kaotas haigekassa teenustelt 5%-se „MASU-koefitsiendi", on elukallidus 2009. aastaga võrreldes teinud märgatava hüppe. Ka järgmisel aastal tõenäoliselt inflatsioon ei rauge. Haigekassa on pikka aega töötanud „piitsa ja prääniku" meetodil, kus nõutakse ravijuhtude täitmist, aga raviteenuste kate on piiratud. Kliinikumi töötajana tundub absurdne, et eelarve mahtu ületavat tööd tasustatakse keskmiselt vaid 30% ulatuses ja ravijuhtude täitmata jätmine seab ohtu järgmiste aastate lepingud. Vaadates tagasi pikaleveninud töövaidlusele ja riigijuhtide üldisele negatiivsele suhtumisele oli streik tõenäoliselt ainus toimiv viis, millega sai juhtida tähelepanu tervishoiu alarahastatusele ja nõuda kiireid otsuseid.

Kuna arsti ja õe kutse on Euroopa Liidus riikidevaheliselt tunnustatud, on küllaga kolleege, kes on pidanud paremaks otsida uusi väljakutseid mujalt. Lahkujate töö peavad ära tegema kohalejääjad. Nii palganõuetesse kui avaldatud palgastatistikasse võib suhtuda mitmeti. Minu arvates ei olnud esitatud töötasu nõuded ajendatud liigsest omakasust, vaid soovist saada väärika töö eest motiveerivat tasu. Teame kõik, et meditsiinitöötajate õppeaeg on pikk ja heaks spetsialistiks saamine eeldab praktilise töö kogemust. Rahvastikutrendid ei toeta oletust, et minejatest jäävat tühikut õnnestuks täita riikliku koolitustellimuse kasvu abil. Streik oli üks võimalik ja vastutustundlik samm, saavutamaks süsteemi jätkusuutlikkuse parandamist töötajate motivatsiooni tõstmise abil.

Usun, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit said tugeva sõnumi kiirete muutuste vajalikkusest tervishoiu rahastamises. Saavutatud eelkokkulepe sisaldab arstide ja õdede nominaalkoormuse vähendamist ambulatoorses töös 20% ja statsionaarses töös 16%. Alates 2013. aasta 1. märtsist tõuseb üle-eestiline hooldajate miinimumtunnitasu 23, õdedel 17,5 ja arstidel 11 protsenti. Tunnitasu alammäärad laienevad kiirabile ja teistele riigieelarvest rahastatavatele tervishoiutöötajatele. Uuest aastast rakenduv 40-tunnise töönädala tasustamine on kindlasti positiivne sõnum arst-residentidele. Loodan, et saavutatud miinimumtasude kasv ei tule seniste lisatasude arvelt. Kahjuks ei saavutatud poliitilist kokkulepet, et Eestis võiks tervishoiukulude osakaal SKP-st lähitulevikus jõuda Euroopa Liidu keskmisele tasemele, mis oli 2010.a OECD raporti järgi 9% (Eestis 2011. a 5,9%).

Streigi oluliseks positiivseks tulemuseks osalejatele oli kindlasti eneseteadvuse kasv. Nelja nädala jooksul võis kogeda arstide, õdede ja teiste meditsiinitöötajate märkimisväärset ühtsust ja vastastikust tuge. Hea mulje jätsid streigi organiseeritus ja mõõdukas doseeritus. Streigiti mõistuse, mitte emotsioonide baasil. Samas ei jäetud kiire abi vajajaid haigla ukse taha, mille eest tänan organiseerijaid ja kõiki osalenud arste. Kindlasti tahan tunnustada haiglajuhte nii Tartus kui üle Eesti, et suudeti hoiduda töötajatega teravast vastasseisust ning otsiti kriisile konstruktiivseid lahendusi.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Neeme Tõnisson

ühendlabori Tartu geneetikakeskuse laboriarst

Eesti Arstide Liidu liige

Vastselt ametisse valitud Eesti Haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross külastas 12. novembril kliinikumi, et kohtuda kliinikute ja teenistuste juhtidega. Kohtumisel osales ka haigekassa Tartu osakonna direktor Maivi Parv.

Tanel Ross tutvustas kuulajaskonnale haigekassa 2013. aasta tööplaane ja eelarvet. Ta rõhutas, et kõige tähtsam haigekassa tööülesanne on tagada jätkusuutlik ravikindlustuse rahastamine. Lisaks on olulised küsimused ka e-tervise projektide arendamine, haiglavõrgu arengukava tulevik ja EL patsiendiõiguste direktiivi jõustumine tuleval aastal.

Auditooriumil jagus uuele haigekassa juhile küsimusi seinast seina. Kõigile neile kohe vastata oli ilmselgelt keeruline, aga ehk andsid tõstatatud probleemid mõtlemisainet edaspidiseks. Näiteks kuidas planeerida paremini ennetustegevust, milliseid järeldusi tuleks teha kliinilistest audititest või kas Eesti-spetsiifilised ravijuhendid on ikka otstarbekad. Ettepanek tehti ka haigekassa struktuuride reformimiseks ning lepingukäsitluse paindlikumaks muutmiseks. Ning küsiti, kas Eesti Haigekassa ja Eesti riik on nii rikkad, et kinni maksta iga inimese soovi eriarstile „tere" öelda.

Kohtumise lõppedes esitas neli lisaküsimust Tanel Rossile ka Kliinikumi Leht.

Mida peate tänase kohtumise kõige olulisemaks sõnumiks?

Minu sõnumi eesmärgiks oli Tartu Ülikooli Kliinikumile näidata, et Eesti Haigekassa on usaldusväärne ja hooliv partner. Soovisin tutvustada haigekassa eelarvet ning parema koostöö võimalusi, et osutada kvaliteetset tervishoiuteenust. Teine eesmärk oli rääkida, et haigekassa peab vajalikuks pikema perspektiiviga prognoose, ehk et me peame majanduslikus plaanis mõtlema ka viis, kümme ning enam aastat ette.

Millised olid Teie jaoks streigi õppetunnid?

Ma ei häbene siinkohal oma isiklikku arvamust, et streik ei tohiks olla kergekäeliselt kasutatav töövaidluse lahendamise vorm. Aga kui juba tööseisakuni on jõutud, siis peaks aktsepteeritama, et see on demokraatlikus ühiskonnas lubatav erimeelsuste lahendamise vorm.  Streigi ajal püüdis haigekassa jagada kõikidele osapooltele vajalikku informatsiooni, et aidata kiiremini lahendusteni jõuda. Teine ja väga oluline aspekt, streik ei tohiks tekitada mõrasid osapoolte suhetes pikemas perspektiivis. Streik ei tohiks olla nagu sõda, sest sõjas on teatavasti eesmärgiks jõuda teist osapoolt hävitavate tulemusteni.

Kas uues ametis on tulnud ette ka üllatavaid tööküsimusi?

Üldiselt oli mul kõik läbi mõeldud juba haigekassa nõukogule oma programmi koostades. Aga isiklikult on minu jaoks alles nüüd tekkinud tõsisem küsimus, et kes ikkagi vastutab patsiendi ravi ja käekäigu eest. Näiteks kui inimene pöördub perearsti poole, kes suunab ta edasi eriarstile, et kuidas siis ikkagi tagada, et inimene erinevate instantside vahel abita ei jääks.

Milline haigekassa töövaldkond Teid isiklikult kõige rohkem paelub?

Mind huvitab väga innovatsioon ja e-tervise arendamine ehk teisisõnu informatsiooni efektiivne kasutamine tervishoiusüsteemis: alates sellest, et inimesed saaksid tänu IT-lahendustele lihtsamalt arsti juurde ning lõpetades sellega, et kõik tema terviseandmed oleksid ühes kohas terviklikult koos.
Teine aspekt on tulevik: finantseerimise tagamine ja solidaarsusprintsiibi jätkumine. Eesti-taolises väikeriigis on see väga oluline.

Tanel Rossiga
vestles Ene Selart


Tanel Ross (sünd 1965) on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli automatiseeritud juhtimissüsteemide erialal. Alates 1993. aastast töötas Eesti Pangas ning aastatel 2009-2012 oli Rahandusministeeriumis asekantsler. Käesoleva aasta 1. oktoobrist Eesti Haigekassa juhatuse esimees.



Tuleva aasta plaanidest. Haigekassa 2013. aasta eelarve prognoos on 6,6% suurem kui tänavu. Tervishoiutöötajate palgakomponendi piirhinnad tõusevad alates 1. märtsist 2013 hooldajatel 13,7%, õdedel 9,7% ja arstidel 6,1%. Tervishoiuteenuste loetelusse lisatakse 14 uut teenust, ühtlasi kaasajastatakse mitmete erialade teenuste loetelusid. Plaanis on jätkata Eesti-spetsiifiliste ravijuhendite koostamist, tervishoiuteenuste kvaliteedi auditeerimist ning ravidokumentide nõuetele vastavuse kontrolli.

2012. aasta kliinikumi teadustööstipendiumi sai uurimistöö teemal „Arterite struktuursed ja funktsionaalsed omadused ning ateroskleroosiga seotud biomarkerid esmaselt diagnoositud juveniilse idiopaatilise artriidi haigetel."

Kommentaar

Juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) on kõige sagedasem kroonilise kuluga reumaatiline haigus lapseeas. JIA seitse alatüüpi erinevad üksteisest kliinilise väljenduse, kulu ja prognoosi poolest. Kroonilist põletikku seostatakse arterite funktsionaalsete ja struktuursete omaduste häirumisega, arterogeneesi ja hilisemate kardiovaskulaarsete haiguste kujunemisega. Siiani on vähe uuritud veresoonte funktsiooni ja struktuuri JIA haigetel.

Uurimistöös hindasime arterite jäikuse parameetreid ja intima-media paksust JIA haigetel haiguse alguses ja nende seost alatüübi, põletiku- ja varase ateroskleroosi markeritega.

JIA haigetel esinevad kontrollgrupiga võrreldes muutused arterite struktuursetes omadustes ja müeloperoksüdaasi tasemes juba haiguse varases järgus. Arterite jäikus on iseseisvalt seotud adiponektiini tasemega.

Edasiste uuringute eesmärgiks on hinnata arterite funktsionaalseid ja struktuurseid omadusi JIA haigetel haiguse kulus, leidmaks varakult patsiendid, kellel esineb suurem risk subkliinilise ateroskleroosi tekkeks.

Dr Jaanika Ilisson

lastekliiniku üldpediaatria osakonna arst-õppejõud pediaatria erialal

Töö valmis ETF grandi nr 8750 toetusel ning TÜK lastekliiniku (dr J. Ilisson, dr C. Pruunsild, dr. K. Heilman, prof V. Tillmann), TÜ Biokeemia instituudi (prof M. Zilmer, K. Zilmer, A. Piir) ja Endoteeli keskuse (dr M. Zagura, dr E. Salum, dr J. Kals) koostöös.

Alates 1. septembrist 2012 on Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja dots Urmas Lepner.

Millised on Teie prioriteedid ja plaanid uues ametis?

Võtmesõnadeks on tasakaalustatud areng ja juhtimine, revolutsioonilisi muudatusi teha ei ole plaanis. Kirurgia on ikkagi konservatiivne eriala, kus kehtib vana tõde: üheksa korda mõõda ja alles siis alusta uuendustega.

Hindan väga eelkäijate panust, piltlikult öeldes seisame ju nende õlgadel, mis võimaldab meil loodetavasti näha kaugemale ja olla seeläbi edukamad. Mul on ka väga hea meel, et prof Ants Peetsalu jätkab tööd ülikooli kirurgiakliinikus.

Üheks olulisemaks valdkonnaks pean personalipoliitikat. Meil tuleb hoida ja tugevdada oma meeskonda: tagada võimalused enesetäiendamiseks, soodustada noorte kolleegide pealekasvu ja võimekate kolleegide liikumist karjääriredelil. Kõik kliinikusisesed erialajuhid peaksid tulevikus olema teadusliku kraadiga (soovitavalt doktorikraad), väga head klinitsistid ja suurepäraste isikuomadustega: toetavad, innustavad, empaatiavõimelised.

Olete olnud aastaid seotud ülikooliga: 1996. aastast olete kirurgiakliiniku dotsent. Milline võiks olla kirurgiakliiniku suhe teadustööga?

Pean teadustöö edendamist väga tähtsaks. See ei ole mõeldud mitte ainult meile tuntuse ja tunnustuse loomiseks Eestist kaugemal, vaid selle kaudu paranevad ka meie oma ravitulemused ning -kvaliteet.

Ülikoolikliinikut eristabki ju teistest haiglatest pidev teadustööga tegelemine. Tihtipeale kiputakse seda valdkonda kirurgide seas ehk alahindama. Edaspidi on plaanis rohkem stimuleerida teadustöö tegemist, nt andes teadusartiklite kirjutamiseks eraldi aega. Kliinilise töö tulemusi ning innovatiivseid meetodeid tuleks laiemalt tutvustada ka Eesti arstkonnale ja üldsusele.

Ning kindlasti tuleks aktiivsemalt kaasata projektidesse üliõpilasi ja residente, sest teaduse tegemise harjumust tuleb hakata kujundama varakult. Ülikooli kliinikus tööle asumise üheks eelduseks võikski olla võimekus teha teadustööd.

Teie eelkäija prof Ants Peetsalu sai sel kevadel teenete eest kirurgias Theodor Billrothi medali, mida ta pidas mitte tunnustuseks iseendale, vaid kirurgiakliinikule. Kuidas paistab Teie arvates kirurgiakliinik mujalt Euroopast vaadatuna ning kuidas asetub see Põhjamaade konteksti?

Kirurgiakliinikul on raske end teiste Euroopa ülikoolikliinikutega võrrelda, sest endiselt avaldab oma mõju see, kust me tuleme ja kus me olime 20 aastat tagasi. See vahe kaob, kui täiesti uus põlvkond kirurge on peale kasvanud ja ka riigi majanduslik võimekus kasvab.

Teiseks avaldab oma mõju meie riigi väiksus: kuna populatsioon on väiksem, siis on ka haigusjuhte ja patoloogiate esinemist vähem, mis omakorda tingib paratamatult meie piiratuma kogemuse.

Üldjuhul tagab suurem kliiniline kogemus ka parema ravikvaliteedi. Aga ma ikkagi arvan, et kõigest hoolimata oleme me Põhjamaadega ja laiemalt Euroopa ülikoolihaiglatega oma töötulemuste poolest võrreldavad teatud töölõikudes, kus meil on küllaldane juhtude arv ja seeläbi hea kliiniline kogemus.

Samas ei tohi me unustada, et seesama väiksus võib meile teatud valdkondades eeliseid anda, nt patsientide järelkontrollis. Meie pikaajalist jälgimist eeldavad uuringud on palju usaldusväärsemad ja põhjalikumad kui mujal maailmas.

Teiste ülikoolikliinikute näol on meil Euroopas väga head partnerid, kellega plaanime jätkata koostööd ning arendada uusi koostööprojekte.

Dots Urmas Lepneriga
vestles
Ene Selart



Urmas Lepner (sünd 1956)

1980 – lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna

1986 – kaitses dissertatsiooni teemal „Aortoileakaal- ja femoropopliteaalarterite reoperatsioonid"

1996 – Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku dotsent

2000 – Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia ja plastikakirurgia osakonna juhataja.

Dots Urmas Lepneri peamised uurimisvaldkonnad on kilpnäärmekirurgia, songade kirurgiline ravi ning laparoskoopiline koletsüstektoomia. Ta on pea 100 teadusliku publikatsiooni autor või kaasautor. Ta on mitmete erialaseltside liige, sh Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni juhatuse liige, Tartu Kirurgide Seltsi juhatuse liige ja Eesti Üldkirurgide Seltsi juhatuse liige.