Soome arstitudengite arv Tartu Ülikoolis on aasta-aastalt kasvanud ning Tartu Ülikooli arstiteaduskond põhjanaabrite juures populaarsust kogunud. Hoolimata eesti keeles omandatavast arstikutsest, ei seo oma tulevikku Eestiga neist keegi.
Möödunud aasta 14. novembril tähistas Tartu Soome Arstiteaduse Üliõpilaste selts (Tarton Suomalaiset Lääketieteen Opiskelijat) oma 16. tegevusaastat. Seltsi kuulub ligi sada üliõpilast. Seltsi president Jenni Holmström (stud.med.VI) ja asepresident Pirjo-Liisa Omar (stud.med.VI) olid lahkesti nõus valgustama soome arstitudengite elu-olu Tartus.
Olete õpingutes jõudnud lõpusirgele, mitmekesi omal ajal alustasite?
J ja P-L: Alustasime kuueteistkümnekesi, nüüd on üksteist järgi jäänud. Enamus arstiteaduskonna välistudengitest on soomlased. Põhjuseks on ilmselt see, et teised rahvad ei suuda eesti keelt ja kultuuri õppida ning omaks võtta. Samuti on soomlastele eeliseks kodumaa lähedus.
Miks tulite Eestisse õppima?
P-L: Mina tulin Eestisse õppima, sest olin kuulnud sellest võimalusest tuttavatelt, kellel olid head muljed ja kogemused siinsest arstiõppest. Tahtsin välismaal õppida ja Eesti oli mulle sobiv variant
J: Olen olnud vahetusõpilane USA-s, seega välismaal õppimise kogemus oli mul varasemast olemas. Proovisin kaks korda Helsingi Ülikooli arstiteaduskonda sisse saada, aga see ei õnnestunud. Seejärel õppisin ülikoolis keemiat, käisin sõjaväeteenistuses (olin mereväes ja teenisin Vahemerel sõjalaeval). Ma teadsin, et tahan tegelikult arstiks saada ja ma ei jaksanud enam oodata ning loota, et ehk mul õnnestub Helsingi Ülikooli saada. Nii tulingi Tartusse arstiks õppima. Soomes on väga raske arstiteaduskonda sisse saada, keskmiselt proovitakse kaks-kolm korda enne kui õnnestub.
P-L: Minu jaoks on haridustee samuti olnud täis keerdkäike. Juba gümnaasiumis mõtlesin arsti elukutse peale. Kõhklesin aastaid ja otsisin oma teed. Alguses õppisin Oulu ülikoolis inglise keelt ning sain ka magistrikraadi, lisaks olen Helsingi Ülikoolis sotsiaal- ja riigiteadusi õppinud. Seejärel töötasin kolm aastat Soome haridusministeeriumis ametnikuna. Soov inimesi reaalselt aidata ja mitte paberitööd teha muutus aina tugevamaks. Omal ajal keskkooli lõpetades polnud ma teinud keemia ja füüsika eksameid, mis on vajalikud arstiteaduskonda astumiseks. Nüüd kulus mul veel terve aasta nende ainete õppimiseks ja tagantjärgi eksamite sooritamiseks. Oli plaanis Helsingi Ülikoolis õppida, aga sain ennem Tartu Ülikooli sisse.
Mille poolest erinevad Eesti ja Soome arstiõpingud?
J: Soomega võrreldes on Eestis tugev hierarhiasüsteem. Soomes suhtutakse üliõpilasse kui kolleegi, Eestis on õppejõud reeglina autoritaarne, eriti prekliinilises õppes. Peale 3. kursust olen suviti käinud Soomes abiarstina tööl – seal oled haiglas nagu omainimene ja vastutust ning töökohustusi antakse nii palju, kui vähegi ise suudad või võtta soovid.
P-L: Mõnes mõttes on hierarhia kindlasti hea. Soomlastele on alguses teietamine kindlasti raske, kuna meie ei ole sellega harjunud. Aga see on osa Eesti kultuurist ja seetõttu väga vajalik.
J: Eestis rõhutakse väga teoreetilistele teadmistele. Soomes on prekliiniline ja kliiniline õpe rohkem integreeritud. Eestis tähendab praktika õppejõu kõrval istumist, Soomes aga osalemist. Soomes on arstitudengitel praktilisi oskusi rohkem, Eestis pole ma näiteks sinus maxillarise punktsiooni näinud.
P-L: Mina olen aru saanud, et Saksamaal tähtsustatakse teoreetilist õpet, Soomes praktilist ning Eesti on midagi nende kahe vahepealset.
J: Eestis on kummaline see, et perearstid soovitavad patsientidele rahvameditsiinivõtteid. Soomes peetaks mind hulluks, kui ma arstina kellelegi viinasokke või kummeliteed soovitaksin. Soomes soovitab arst ikka retseptiravimeid.
P-L: Kuna Soomes on teistsugune tervishoiusüsteem, siis tuleb meil seda eraldi juurde õppida.
Millised on teie tulevikuplaanid?
P-L: Kuigi Soomes oleks olnud lihtsam õppida, on Eestis õppimine olnud minu tee ja rikastav kogemus kogu eluks. Olen tänulik, et olen saanud siin õppida ja kindlasti jään Tartut igatsema.
J: Usun, et tänu Tartu Ülikoolile olen palju avatum ja laiema silmaringiga kui siis, kui oleksin Soomes arstiks õppinud. Muide, Soomes praktikal olles olen kohanud haiglas eestlasi, kes on väga tänulikud, et ma nende emakeelt oskan rääkida. Peale lõpetamist lähen kindlasti Soome tagasi.
Ei Jenni ega Pirjo-Liisa pole Eestis abiõena töötanud. Nende seisukoht on, et aeg tuleb kasutada õppimiseks. Samuti leiavad nad üksmeelselt, et Eestis arstiks õppides peab tahtmine arstiks saada olema veel suurem kui Soomes õppijatel, sest tee diplomini on siin veelgi käänulisem ja kivisem. Selle seisukohaga saab ainult nõustuda, sest arstiks õppimine on juba iseenesest suur väljakutse, teha seda aga võõral maal ja võõras keeles, see nõuab veelgi enam pingutust ja tahtejõudu. Hoiame neile pöialt sellel teel!
Ene Selart
- Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas õpib 88 Soome kodakondsusega üliõpilast.
- Kõigi astmete ja õppekavade peale kokku õpib arstiteaduskonnas 99 välistudengit. Välisriikidest on esindatud nt Venemaa, Poola, Brasiilia, Saksamaa, Island.
- Arstiteadust saab õppida inglise keeles õppida vaid kaks esimest õppeaastat, seejärel tuleb kohustuslikus korras üle minna eestikeelsele õppele. Sellest tulenevalt on ka välistudengite arv väike.
- Eesti Maaülikoolis õpib veterinaarmeditsiini 141 soomlast.