22. mail kaitses Paula Reemann filosoofiadoktori kraadi (PhD (neuroteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „The effects of microenvironment on skin cells" („Mikrokeskkonna mõju naharakkudele").
Väitekirja juhendajateks olid professor Sulev Kõks (PhD, TÜ patofüsioloogia osakond), professor Külli Kingo (PhD, TÜ nahahaiguste kliinik), vanemteadur Viljar Jaks (PhD, TÜ rakubioloogia õppetool) ja dr Olavi Vasar (MD, Taastava kirurgia kliinik). Oponendiks dotsent Esko Kankuri, MD, PhD, Helsingi Ülikool
Kokkuvõte
Mikrokeskkonna mõju naharakkudele
Peamised rakud inimese nahakoes on keratinotsüüdid, melanotsüüdid ja fibroblastid. Kõigil kolmel rakutüübil on oma spetsiifiline ülesanne nahakoes: tihedalt mitmekihilise struktuurina paiknevad keratinotsüüdid tagavad organismile esmase kaitse väliste keskkonnamõjude, sealhulgas patogeenide eest; pigmendisünteesi eest vastutavad melanotsüüdid; ning fibroblastid, mis on peamised rakuväliste valkude tootjateks. Kuid ülesandeid, mida naharakud peavad täitma, on kordades rohkem ning paljud neist pole veel teada või vajavad täiendavaid uuringuid.
Selleks, et rakud oma spetsiifilisi funktsioone täita saaksid, on vajalik koele omase võrkja tugisüsteemi – rakuvälise maatriksi olemasolu. Väga oluline on rakkude õige funktsioneerimine tagada tehiskude arendamisel.
Vajadus nahakoe siirdamiste järele on maailmas üha suurenemas. Biotehnoloogilisel teel saadud nahakoest soovitakse leida abi nii suurte põletuste, krooniliste haavandite kui ka kaasasündinud ja omandatud nahadefektide ravis.
Käesoleva uurimistöö laiemaks eesmärgiks oli töötada välja nahale iseloomulike keemiliste ja füüsikaliste omadustega struktuurne materjal, mis võimalikult hästi imiteeriks füsioloogilist rakuvälist maatriksit. Selleks, et eelnevalt teada saada rakkude võimalikud ülesanded, tegime kindlaks rakkudes ekspresseeruvad geenid kogu transkriptoomi tasemel. Arendasime välja biosobivad materjalid ning hindasime neil kasvatatud naharakkude bioloogilisi omadusi – elulemust, paljunemist, morfoloogiat.
Kokkuvõtteks, rakuvälise keskkonna omadused mõjutavad oluliselt rakkude kasvu, paljunemist ning morfoloogiat. Selleks, et saavutada füsioloogilisele nahale võimalikult sarnaselt funktsioneeriv nahaanaloog on lisaks keemilistele omadustele ülioluline saavutada ka koele iseloomulik struktuursus ja mehaanilised omadused.