Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinikumi Leht

15.‒18. septembrini toimus Prantsusmaal Strasbourgis 41. EDTNA/ERCA konverents (41th European Dialysis and Transplant Nurses Association/European Renal Care Association International Conference), mida korraldatakse igal aastal erinevas Euroopa linnas. Konverentsil osalemine oli õdedele suurepärane võimalus kohtuda kolleegidega üle Euroopa, jagada töökogemusi ja omandada uusi teadmisi dialüüsravis ja transplantatsiooni valdkonnas.

Tänavuse konverentsi juhtmõtteks oli globaalne areng neeruasendusravis ning majanduse ja kvaliteedi mõju neerupuudulikkuse ravile. Samuti oli läbivaks teemaks kogu konverentsi vältel koduse hemodialüüsi teostamise võimalus, mis oluliselt parandab patsiendi heaolu ja elukvaliteeti. Koduse hemodialüüsi teostamine eeldab patsiendi head väljaõpet õdede poolt ning patsiendi iseseisvust, et protseduuri tegemisega kodus üksinda hakkama saada. Hetkel Eestis koduse hemodialüüsi võimalust ei ole ning patsiendid saavad seda hemodialüüsikeskustes või -kabinettides. Lisaks patsiendi heaolu ja ravikvaliteedi tõstmisele mõeldakse üha enam ka töötajate turvalisusele ja enesevigastusohu vähendamisele. Konverentsil tutvustati arenduses olevat hemodialüüsisüsteemi, mis tagaks turvalisema ravimite manustamise võimaluse, et vältida õdede torkevigastuse ohtu.

Kõik konverentsil käsitletud teemad olid õdede jaoks huvitavad ja informatiivsed. Tõdetud sai seda, et olenemata riigist ja võimalustest, on patsientidega tegeleva personali mured, rõõmud ja probleemid ühesugused üle kogu Euroopa. Uudseteks teemadeks olid patsiendi raseduse võimalikkus neeruasendusravil olles ning kaltsifülaksia esinemine lõppstaadiumis neerupuudulikkuse korral. Kaltsifülaksia väljendub veresoonte lupjumise, tromboosi ja naha nekroosiga ning on tõsine ja üha sagedamini esinev sündroom ka Eestis.

Lisaks huvitavale loenguprogrammile oli konverentsi ajal võimalik külastada ka dialüüsiravi näitust, kus presenteeriti kaasaegsemat tehnoloogiat ja tooteid neeruasendusravis. Samaaegselt sai tutvuda ka 130 erineva postriga, mis kajastasid erinevaid uurimistöid.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et konverentsil osalemine oli ainulaadne võimalus dialüüsraviga tegelevate õdede jaoks, et saada uusi teadmisi ja kogemusi üle Euroopa ning mida ka võimalusel oma igapäevatöös rakendada.

Ave Kadai
Mariliis Paabut
Ele Herr
Karin Pree
sisekliiniku nefroloogia osakonna õed

Tänavu kaitsesid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas magistrikraadi viis kliinikumi õde: õendusteaduste erialal Evelyn Evert, Sirje Kõvermägi ja Kadri Piir; biomeditsiini erialal Pille Mee ja rahvatervishoius Mari-Leen Varendi.


Kommentaar
Kadri Piir
stomatoloogiakliiniku näo-lõualuude kirurgia osakonna vanemõde

„Uurimistulemuste praktikasse rakendamise mõjutegurid – SA Tartu Ülikooli Kliinikumi õdede vaatekoht."

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada õendusteaduslike uurimistööde tulemuste praktikasse rakendamist takistavaid ja soodustavaid tegureid kliinikumi statsionaarsete osakondade õdede (n=182) vaatekohast. Kõige suuremateks takistusteks peeti ajapuudust uute ideede elluviimiseks ja uurimuste lugemiseks ning asjaolu, et õed ei puutu kokku uurimistöö asjatundjatega. Vaatamata sellele võib öelda, et õdede huvipuudus on uurimistulemuste rakendamisel suuremaks probleemiks kui ajapuudus. Sellele viitab asjaolu, et lisaks mõõdikus loetletud takistustele nimetasid õed takistustena pigem õdedest endist kui organisatsioonist tulenevaid takistusi. Samuti peeti õdede meelestatust üheks soodustavaks teguriks uurimistulemuste praktikasse rakendamisel. Kõige suuremate soodustavate teguritena nimetati õdede teadlikkuse tõstmist uurimistöödest, optimaalset töökorraldust ja personali toetuse olemasolu.



Kommentaar
Sirje Kõvermägi
naistekliiniku sünnitusosakonna vanemämmaemand

„Naiste vajadused emadushoolduses seoses sünnitusjärgse koduvisiidiga ja nende vajaduste rahuldatus."

Sünnitusjärgset emadushooldust kirjeldavad uurimused on tõestanud, et naiste vajaduste tunnustamine ning võimalike sotsiaalsete ja terviseprobleemide varajane äratundmine on väga oluline ning aitab ära hoida mitmeid potentsiaalseid tervisehäireid sünnitusjärgsel perioodil. Üks võimalus naistele ja vastsündinutele sünnitusjärgse tervishoiuteenuse osutamiseks on regulaarsed koduvisiidid tervishoiutöötaja poolt.

Eestis, nagu mujalgi on hakatud rakendama varast sünnitusjärgset kojukirjutamist, mille järel jäävad naised sisuliselt ilma tervishoiupoolse toetuseta. Uurimuse eesmärk oli kirjeldada naiste vajadusi emadushoolduses seoses sünnitusjärgse koduvisiidiga, nende vajaduste rahuldatust ning seda mõjutavaid tegureid.

Tulemustest selgus, et enim vajatakse infot lapse toitmise ja kaalu ning arengut puudutava kohta, infot ja õpetust vastsündinu naba- ja nahahoolduse, infot organismi sünnitusest taastumise ning rasestumisvastaste vahendite kasutamise kohta. Oluliseks peetakse imetamise nõustamist ning imetamisega seonduvalt pöördutakse või otsitakse kontakti tervishoiutöötajaga. Koduvisiite toimus tegelikkuses vähem kui pooltele vastanutest. Tegurid, mis mõjutavad naiste vajaduste rahuldatust emadushoolduses seoses sünnitusjärgse koduvisiidiga on koduvisiidi reaalne toimumine, saadud informatsiooni, õpetuse ja nõustamise piisavus ning tervishoiutöötaja suhtumine ja ajalised ressursid.


Kommentaar
Evelyn Evert
lastekliiniku ülemõde

„Epilepsiaga kooliealiste laste ja nende vanemate informatsiooni ja toetuse vajadused ning haigusega seotud mured."

Magistritöö eesmärgiks oli kirjeldada epilepsiaga kooliealiste laste ja nende vanemate informatsiooni ja toetuse vajadusi ning haigusega seotud muresid ning võrrelda laste ja lapsevanemate vajadusi. Andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuuga vahemikus 01.03.2011-01.03.2012. Aluseks olid Austin'i jt (1998) psühhosotsiaalsete vajaduste mõõdikud ning avatud lõpuga küsimused. Tegemist oli kõikse valimiga - kaasati 18 last ja 20 lapsevanemat. Uurimistulemustest selgus, et lapsi huvitab enam informatsioon haiguse kestusest ning see, mida tohib ja mida ei tohi haigushoogude tõttu teha. Lapsed soovivad rääkida teiste omavanuste epilepsiat põdevate lastega. Murede osas ilmnes, et lapsed hoiduvad ühistest tegevustest koos sõpradega, kuna kardavad järgmise haigushoo tekkimist. Lapsevanemad vajavad rohkem informatsioon haiguse põhjuste ja haiguse enda kohta. Toetuse osas pidasid vanemad oluliseks, et lapsi nõustataks haiguse küsimustes ning soovivad ka ise enam emotsionaalset toetust. Kõige enam muretsevad lapsevanemad laste vaimsete võimete võimaliku languse ning tuleviku pärast. Nii lapsi kui lapsevanemaid huvitab info, mis puudutab haigusega toimetulemist.


Kommentaar
Pille Mee
ühendlabori ülemlaborant

„Kromosoomi 11p15 regiooni koopiaarvu muutuste ja vermimise häirete uurimine."

Beckwith-Wiedemanni sündroom (BWS) ja Silver-Russelli sündroom (SRS), on harvaesinevad geneetilised haigused, mille tekkepõhjuseks võivad olla koopiaarvu muutused või vermimise defektid 11. kromosoomi lühikeses õlas 11p15 regioonis.

Töö eesmärkideks oli testida MS-MLPA (metülatsioonispetsiifiline ligeeritavate proovide multipleks amplifikatsioon) meetodi sobivust DNA koopiaarvu ja metülatsiooni muutuste uurimiseks. Tuvastada vastavaid muutusi Eesti SRS ja BWS kliinilise kahtlusega haigete grupis ning iseloomustada molekulaarselt kinnitunud BWS ning SRS diagnoosiga patsiente.
Kokku uuriti MS-MLPA meetodil 63 isikut koopiaarvu ja metülatsiooni muutuste suhtes. Kõik uuringus osalejad olid, kas ise SRS või BWS kliiniliste tunnustega või esines vastavaid tunnuseid nende perekonnaliikmetel.
MS-MLPA analüüsiga tuvastati ühel juhul ICR2 hüpometülatasioon, mis kinnitas uuritaval BWS diagnoosi. SRS kahtlusega uuritavatest leiti neljal juhul ICR1 piirkonna hüpometülatsioon ja ühel juhul 11p15 kromosoomipiirkonna duplikatsioon, millega kinnitus molekulaarselt SRS diagnoos. Lisaks leiti 11p15 piirkonna duplikatsioon ka ühe uuritava emal ja emaisal.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et väljatöötatud metoodikat võib pidada sobivaks DNA koopiaarvu ja vermimise defektide avastamiseks 11p15 kromosoomipiirkonnas kasvuhäiretega patsientidel ning analüüsi on võimalik teha kliinikumi geneetikakeskuse laboris.



Kommentaar
Mari-Leen Varendi
hematoloogia-onkoloogia kliiniku radio- ja onkoteraapia osakonna vanemõde

„Enneaegsuse sotsiaal-demograafiline taust Eestis 1992-2012."

Magistritöö eesmärgiks oli kirjeldada Eestis aastatel 1992-2010, ühiskonna suurte sotsiaal-majanduslike muutuste perioodil, toimunud enneaegseid sünnitusi ja enneaegselt sündinud laste vanemate sotsiaal-demograafilist tausta ning leida nendevahelised seosed.
Uurimistöös leitud seosed enneaegse sünnituse ja vanemate sotsiaal-demograafiliste tegurite vahel olid sarnased varasemalt teistes riikides läbiviidud uuringute tulemustega. Suurem statistiline tõenäosus sünnitada enneaegselt oli alla 20 ja üle 30-aastastel naistel, madalama haridusega, mitte-registreeritud abielus ning vallalistel naistel. Šanssi suurendas ka naise mitte-töötamine ja suitsetamine raseduse ajal, isa madalam haridus ning mitte-töötamine.
Huvitav oli uurimisperioodi kohta tehtud trendianalüüsi tulemus, kus selgus, et alates 1992. aastast on enneaegsete sünnituste osakaal vähenenud mitme eelpool mainitud riskigrupi hulgas.

Maikuus toimus teist aastat järjest kliinikumi õendusjuhtide arenguseminar, kus kuulatakse üheskoos erialaseid loenguid ning, mis veelgi olulisem, suheldakse omavahel rühmatöö käigus.

Katri Šinkarev
psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna vanemõde

Õendusjuhtide arenguseminar andis hea võimaluse näha, kuidas teised õendusjuhid töötavad: probleemid on meil ju sarnased, aga võimalikke lahendusi on mitmeid. Seminar avardas silmaringi, kuna olen veel suhteliselt uus oma ametipostil, siis on mul teistelt küllaga kuulata ja õppida. Väga huvitav oli näiteks politseikaplani ettekanne sellest, kuidas politseis surmateateid edastatakse. Pealtnäha see ju vanemõe tööd ei puuduta, aga süvitsi minnes mõtestab see vägagi meeskonnatöö olemust. Et on olukordi, kus tuleb toimida mitmekesi ning koostöös tulevad lahendused. Kui üksi pead murda, siis võibki seda tegema jääda. Sageli kiputakse üksinda lahendusi otsima, aga rohkelt häid ideid on ka meid ümbritsevatel inimestel – küsi, kuula ja võimesta. Suured tänud seminari korraldajatele.

Piret Vider
kõrvakliiniku kirurgia osakonna vanemõde

 
Ülemõdedel on koosolekud kaks korda kuus, vanemõed omavahel nii tihti kokku ei puutu, aga ka meil on ühiseid probleeme, millele tuleks koos lahendusi otsida. Väga hea kogemuse – palju julgust ja enesekindlust – andis rühmatöö tulemuste esitamine teiste õendusjuhtide ees. Oluline on oskus mitte karta oma ideede väljaütlemist. Rühmatööd võikski arenguseminaridel rohkem olla. Vajalik on, et kõik räägiksid ja ei pelgaks oma mõtteid avaldada. Sain arenguseminarilt ka mõtteid, kuidas õe iseseisvaid vastuvõtte kõrvakliinikus rakendama hakata. Lisaks tuli välja ka see, et me kõik ootame rohkem tagasisidet mitmesuguse dokumentatsiooni täitmise kohta, nt probleemjuhtumite registreerimise puhul infot, kuivõrd on teavitamine aidanud olukorda parandada.

Irina Sapatšuk
stomatoloogiakliiniku lastestomatoloogia osakonna vanemõde

Eelkõige oli väga hea just viimane arenguseminar. Tekkis ühine arutelu kliinikumi probleemidest, mis on kliinikute vahel ja mis takistavad koostööd. Rühmatöödes pakuti välja oma nägemust küsimuste lahendamiseks. Väga tore oli kaasa mõelda, arutada, kuulata. Diskussioon ühendas, tekkis tunne, et me jagame eesmärke. Maret Tark tegi ülevaate finantsteenistuse seisukohtadest, Merje Tikk aga rääkis analüüsi-marketingi teenistuse vaatenurgast õendustegevusele. Tähtis ongi ühtne ülevaade ja mõistmine, et iga keskastme juht ei ole oma tegevustes üksi. Lily Salus sisekontrolliteenistusest pani veelkord kõigile südamele konfidentsiaalsuse nõudeid ja sellest tulenevat lugupidamist nii patsientide kui ka kolleegide suhtes. Kindlasti peaks arenguseminare korraldama ka tulevikus.

Kliinikumi ortopeedia osakonnas saavad aastas umbes 1000 patsienti tehisliigese. Enamasti tulevad patsiendid ettevalmistatuna ja vajalike teadmistega edasise elukorralduse kohta pärast operatsiooni. Kuid paljud saabuvad ka puudulike teadmistega ja erinevate terviseprobleemidega, mis on eelnevalt jäänud lahendamata. Oma igapäevatöös kogeme endoproteesimisele tulevate patsientide meelehärmi ja pahameeltki kui mõne terviseprobleemi tõttu operatsioon edasi lükkub.

Seepärast otsustasimegi teha teavitustööd ja käisime Tartu maakonna 5 omavalitsuses 105 inimesele rääkimas ja selgitamas novembrist–veebruarini, mida peaks teadma enne ja pärast operatsiooni. Samuti jagasime teavet, mis patsienti ees ootab ortopeedia osakonda tuleku päeval, operatsioonipäeval ja kolmel järgneval päeval. Tutvustasime ka abivahendeid ja nende kasutamist (küünarkargud, rulaator, haarats jne). Milliseid harjutusi ning miks tuleb enne ja pärast lõikust kodus teha. Ning mida peab patsient teadma oma tervisest ja ravimitest enne haiglasse tulekut, kui talle on planeeritud liigesevahetuse operatsioon (kroonilised haigused, naha terviklikkus, igapäevaselt võetavad ravimid jne).

Need olid meile väga siirad ja meeldivad tunnid. Loodame, et oma tegevusega aitasime kaasa inimeste teadlikkuse kasvule ja seeläbi ka töö sujuvamaks ja patsiendisõbralikumaks muutmisel. Samuti plaanime jätkata selliste teabepäevade korraldamist ka mujal Lõuna-Eestis.

Margit Haavik, Galina Schneider ja Ingrid Liimand
ortopeedia osakonna teabepäevade meeskond