20. - 24. aprillini toimus Tartu sõpruslinnas Tamperes sealse ülikoolihaigla käekirurgide poolt korraldatud mikrokirurgia baaskursus.
Eestist osalesid kursusel ortopeedia eriala arst-õppejõud Mati Merila ning arst-residendid Marju Kelviste ja Kristo Kask, kellest viimane kaitses äsja edukalt ka doktorikraadi Lübecki Ülikoolis Saksamaal.
Mida nimetatakse mikrokirurgiaks?
Mikrokirurgiaks nimetasid oma eksperimentaalses uurimustöös 1960. aastal 1-2 mm läbimõõduga veresoonte ühendamist ameeriklased Jacobson ja Suarez. Mikrokirurgias kasutatakse kudede käsitsemisel optilist suurendust ja spetsiaalset instrumentaariumi. Õmblusniididki on tavalisest juuksekarvast mitmeid kordi peenemad. Kaasajal on mikrokirurgia ühe kirurgilise meetodina käe- ja plastikakirurgia lahutamatu osa ning leidnud rakendust mitmetel teistel erialadel.
Koolituse põhiosaks oli praktiline laboratoorne töö erinevatel õppemudelitel, töövahenditeks mikroskoop ja mikrokirurgiline instrumentaarium. Praktilist tööd täiendas päeva alguses ja lõpus teoreetiliste loengute sari.
Lühidalt õppepäevade sisust
Esimesel päeval tutvuti õige tööasendi, käte ja instrumentide hoidmise tehnika ja mikroskoobi parameetritega. Selgus üks põhitõde – optimaalsete töötingimuste loomine ja säilitamine on edu vundamendiks pikaajalistel mikrokirurgilistel operatsioonidel. Sisseelamiseks prooviti optilise suurenduse all kätt slaidiraami fikseeritud kirurgikinda tükil ja järgnevalt tavalise, supermarketi külmletist pärit kana reie veresoontel ja närvil.
Teisest neljanda õppepäevani anti igale osalejale eelnevalt üldnarkoosi viidud valge laborirott. Mikroskoobi all asetseval „operatsioonilaual“ prepareeriti välja 0,6- 1,0 mm diameetriga reiearter ja veen ning nende veelgi peenemad harud, viimased tuli hoolega sulgeda. Lihtsamale ots-otsaga veresoonte ühendamisele kulub kogenud tegijatel – kursuse juhendajatel – 15-20 minutit, esimest-teist korda õmblemisel – ehk siis enamikul osalejatest – aga mitmeid tunde.
Sellele järgnenud juba keerukamad ülesanded (ots-küljega veresoonte ühendamine ja veenisegmendi kasutamine arteri anastomoosis) nõudsid kursantidelt veelgi kestvamat tähelepanu koondamist. „Heasse seltskonda“ kuulusid kõik need, sealhulgas meiegi, kes suutsid kas või ajutiselt verevoolu taasühendatud veresoontes taastada. Viimane kõrgeim tase – roti saba replantatsioon – jäigi seekord ajanappuse tõttu korraldajate poolseks demonstratsiooniks.
Viiendal, lõpetamise päeval tuli läbida kaks eksamit: pooletunnine loengutele orienteeritud küsitlustest ja sellele järgnenud 2,5-tunnine praktiline töö – pea kogu teise õppepäeva sisustanud ülesanne ühendada roti reiearter ja –veen. Praktilise ülesande kiire ja eduka lahendamise ning osavate käte eest pälvis juhendajatepoolse tähelepanu, ja loomulikult ka meiepoolse tunnustuse, Marju Kelviste.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kursus andis selge ülevaate mikrokirurgia põhitehnikatest ja olemusest ning õpitu leiab kindlasti ka edaspidises kliinilises töös rakendust.
Dr Mati Merila
traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku arst-õppejõud