Avaleht Tulevased tohtrid Suvised kolleegid – abiarstid
Suvised kolleegid – abiarstid Prindi
Esmaspäev, 29 August 2016 08:57

Juba viis aastat on olnud arstitudengitel võimalus tulla suviti appi tulevastele kolleegidele aidates tasakaalustada kliinikute personali töökoormust puhkuste perioodil.


Abiarstina töötamise võimaluse eest hakkas seisma Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts juba 2007. aastal, kui tekkis mõte luua arstitudengitele Soome eeskujul võimalus lisaks praktikale ja residentuurile töötada ka abiarstina.
Kliinikumi Leht küsis muljeid lastekliinikus tööl olnud Katrin Köbaselt ja Joel Lumprelt, erakorralise meditsiini osakonnast Sirli Saarelt ning ühendlaboris töötavatelt Pääsu Püttsepalt.

lk10 Katrin Kobaslk10 Joel Lumprelk11 Sirli Saarlk10 Paasu Pytsepp

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mis teid motiveerib pärast pingelist õppeaastat puhkuse asemel töötama haiglas?


Joel Lumpre: See on hea võimalus nii lisaraha teenimiseks kui ka teoreetiliste teadmiste rakendamiseks. Kliinilisse õppesse jõudes on tähtis leida viis, kuidas õpitut kinnistada ning veidi oma peas süstematiseerida.
Sirli Saar: Õppetöö tudengina ja tegelik arsti töö on kaks täiesti erinevat asja. Minu jaoks erakorraline meditsiin ongi n-ö see õige, tänu millele ma naudin oma tööd ja saan sellest motivatsiooni õppimiseks, arenemiseks. Ehk siis armastus eriala vastu motiveerib.
Katrin Köbas: Eelkõige motiveerib praktiline kogemus. Raamatutarkused kipuvad ununema, kui neid reaalse eluga seostada ei saa – kõik, mis on oma silmaga nähtud või oma käega katsutud, kinnistub paremini. Lisaks ei näe ma abiarstiks olemist kui puhkuse asendamist tööga. Keskkonnavahetus ja uued kogemused väljaspool kohustuslikku koolitööd teevad abiarstindusest n-ö aktiivse puhkuse.
Pääsu Püttsepp: Kliinikumis töötamise kogemus annab erialasest tegevusest hoopis terviklikuma pildi kui ainetsükli jooksul nähtu. Kui nii või naa soovida suvel tööl käia, siis on väga motiveeriv teha seda keskkonnas, kus iga päev on võimalik palju uut õppida.

 

Peate tegema väga erinevaid töölõike. Millised ülesanded meeldivad teile enim?


Joel Lumpre: Minu jaoks on selleks ikka anamneesi kogumine ning esmane läbivaatus. Nende harjutamine on noorele arstile ilmselt kõige suurema väärtusega. Lisaks sellele ma lihtsalt naudin suhtlemist.
Sirli Saar: Reaalselt erakorralised patsiendid ja nähtava tulemusega tegevused.
Katrin Köbas: Abiarstide tööülesanded on kindlasti erinevad, olenedes konkreetsest haiglast ja osakonnast. Senise kogemuse põhjal lastekliinikus võin öelda, et kõige inspireerivam on patsientidega suhtlemine, alustades anamneesi võtmisest ja lõpetades ravialase nõustamisega. Lastehaiglas töötamine võib sageli olla emotsionaalselt raske, kuid samas on ka palju tänulikkust. Alles abiarstina töötades tajusin esimest korda, mida tegelikult tähendavad patsiendipoolne usaldus ja arsti vastutus.
Pääsu Püttsepp: Kõige enam positiivseid hetki ja vaheldusrikkaid olukordi pakub kindlasti töö, mille käigus pean rohkem patsientidega suhtlema, kuid ka erinevate ülesannetega seoses erialakirjanduse uurimine ning haiguslugudega töötamine on geneetikakeskuses väga põnev.

 

Abiarsti töö pakkus teile kindlasti palju ja erinevaid kogemusi. Millist neist hindate enim?


Joel Lumpre: Lastekliiniku kolleege. Absoluutselt eeskujulik töökeskkond, mis paljuski ületas mu ootused. Ja selle all ma ei mõtle pelgalt pediaatrite kurikuulsat heatujulisust ning abivalmidust, vaid soovi uut kolleegi harida, julgustada ning proovile panna.
Sirli Saar: Kõige väärtuslikumaks peangi reaalset praktilist kogemust ja selle käigus arenevat arstlikku mõtlemist ning vastutuskoorma tajumist. Koolipingist seda ei saa ega saagi saama.
Katrin Köbas: Kuivõrd töö lastega on väga erinev tööst täiskasvanutega, hindan kõrgelt just üldist kogemust – eriti väikelaste ja imikutega. Nutva ja rabeleva lapse läbivaatus ei ole just kerge ülesanne. Samas on lapsed sageli läbiräägitavad, kui nendega ühine keel leida.
Pääsu Püttsepp: Hindan väga võimalust õppida vanemate kolleegide oskustest ja kogemustest erinevate keeruliste olukordade lahendamisel, näiteks kriisis patsiendi nõustamisel.

 

Kas praktiline töökogemus kinnitab või hoopis paneb kahtlema erialavalikus?


Sirli Saar: Eks see ole individuaalne, mina veendusin erakorralise meditsiini ja enda sobivuses ajaga aina kindlamalt ning armastus eriala vastu muudkui süveneb.
Katrin Köbas: Pigem ikka kinnitab.
Pääsu Püttsepp: Siiani pole praktiline kogemus erialahuvi muutnud.

 

Milline oli patsientide reaktsioon, kui enne arsti juurde suunamist tegelesite nendega teie?


Joel Lumpre: Kusjuures üllatavalt positiivne. Tartu inimesed on ka ilmselt harjunud, et nad haiglas tudengeid-residente näevad. Aga kui oma lööklause selgeks saab (tere-mina-olen-abiarst-ning-vajadusel-pean-nõu-valvearstiga) ja käsi ka selle juures ei värise, siis pahandavad väga vähesed.
Sirli Saar: Minu jaoks oli see teine suvi kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas ja ma ei suunanud neid arsti juurde, vaid tegelesingi nendega kui arst. Rääkisin vastaval päeval tööl olnud arst-õppejõududega oma tegevuse läbi ja vajadusel läksime koos patsienti vaatama, kolleegidena.
Katrin Köbas: Patsientide reaktsioon oli enamasti positiivne. Arvan, et suur osa patsientidest ei teagi tegelikult, kes abiarst täpselt on ning mis vahe on näiteks abiarstil ja arst-residendil. Oluline on aga juba abiarstina olla enesekindel, kuna see loob aluse usalduslikule suhtele – patsient peab tundma, et ta on heades kätes.
Pääsu Püttsepp: Üldiselt kohtusin patsientidega juba vastuvõtus koos arstiga. Reaktsioon oli alati positiivne ning mõnedki patsiendid uurisid rohkem abiarstide kohta. Küsiti näiteks, kui paljud töötatavad abiarstidena, milles minu töö seisneb ja kas plaanin ka edaspidi samal alal töötada.

 

Abiarstide töökorraldus areneb iga aastaga. Kui teil oleks võimalik viia sisse üks muudatus, siis mis see oleks?


Joel Lumpre: Ausalt öeldes oma töökogemuse juures ei tundnud ma millestki puudust.
Sirli Saar: Juurdepääs digiloole.
Katrin Köbas: Ma annaksin abiarstidele võimaluse kirjutada retsepte klausliga, et retsepti kontrollib ja kinnitab arst.

 

Kas tuleksite ka järgmine aasta tööle abiarstiks?


Joel Lumpre: Igal juhul.
Sirli Saar: Järgmisel suvel olen juba päris arst...
Pääsu Püttsepp: Kindlasti sooviksin ka edaspidi abiarstina töötada.

 

Kommentaar
Dr Eda Tamm, vanemarst-õppejõud pediaatria erialal: Abiarstid töötavad lastekliinikus juba kolmandat suve. Peamiselt meie erakorralises vastuvõtus ja ägedate infektsioonide osakonnas puhkuste ajal, mil abikäsi on kõige rohkem vaja. Lastehaigla kolleegide poolsed hinnangud noortele abiarstidele on olnud alati väga positiivsed. Kindlasti ärgitab noore arsti juhendamine ka kogemustega arsti rutiinist välja tulema ja mõtlema, miks ma üht või teist asja just niimoodi teen ning nii mõneski küsimuses võib muna osutuda kanast targemaks. Enamasti korvab abiarsti praktilise kogemuse puudumise nende uudishimu ja entusiasm. Vähetähtis ei ole ka palgateenimise võimalus just siinsamas Eestis, kuna siiani on seda pakkunud ainult abiarstitöö Soomes.

 

Helen Kaju