Et seni on uue ravikorpuse teemaline arutelu Kliinikumi Lehes piirdunud peamiselt kliinikute juhtkondade arvamuste ja muljete vahendamisega, siis pidas lehetoimetus asjakohaseks kaasata mõttevahetusse ka patsiendid kui uue hoone „tarbijad“. Kliinikumi Leht esitas kuuele patsiendile kolm küsimust, et välja selgitada nende arvamus uue maja kohta.

1. Kuidas uue haiglakorpusega rahule jäite? Millised on esmased muljed?

2. Mis eriliselt üllatas või mõtteid-tundeid tekitas?

3. Kas olete ka varem Maarjamõisa haiglas olnud või sama osakonda vanades ruumides külastanud? Kui jah, siis kuidas kahte kogemust omavahel võrdleksite?

EVE, 34, sünnitusjärgne osakond (vastab koos abikaasaga)

1. Tuleb tunnistada, et miljööväärtust uuel hoonel pole, tegemist on tüüpilise „eurohoonega“. Samas, ei olegi sünnitushaigla koht, kust seda miljööväärtust otsima tulla. Siin loevad muud väärtused palju enam. Esiteks kindlasti olmesituatsioon. Siin on mugav ja mõnus, kõik vajalik on olemas. Näiteks sünnitajale ja sünnitanule ääretult oluline tualettruum on palatis olemas.

2. Üllatas, et toiduteenindus on ikka samal tasemel kui kümme aastat tagasi, mil esimest korda sünnitasin. Kuid väga meeldib, et palatites puudub telekas. Just nii ongi hea: tänapäeva elutempo juures on need kolm päeva, mille jooksul vanemad saavad uue ilmakodanikuga tõeliselt kvaliteetselt aega veeta, väga suure väärtusega. Siin polegi vaja ilmauudiseid vaadata, meil on oma väike uudis, mida uudistada! Kuigi tegemist on veel uue ja alles sissesättimist vajava korraldusega ning ei tahakski veel midagi kritiseerida, siis naisterahvana tunnen suurt puudust peeglitest. Aga samas on arusaadav, et kõik polegi veel paigas ning loodame, et peeglid ka ükskord tulevad.

3. Jah, olen sünnitanud ka Toomel ning uue majaga võrreldes oli vana hoone eeliseks miljöö, mis kompenseeris teatud olmeolukorra puudused. Veel on erinevuseks see, et uues majas tundub sünnitajaid justkui rohkem olema, sest kõik on koos ühe sirge koridori peal. Toomel oldi n-ö maja soppides laiali. Ka personal tundub siin seetõttu kättesaadavam olevat, et kõik liiklevad ühe koridori peal. See loob jällegi omamoodi toreda ja hubase aura. Veel tahaksin rõhutada, et kuigi sünnitasin juba kolmandat last ja peaksin olema üsna kogenud, ei ole ma kunagi nii palju kasulikke nõuandeid ja õpetussõnu saanud. Kuna oma teise lapse tõin ilmale erakliinikus, siis võin öelda, et siinne sünnitustuba ja personal on täiesti samal tasemel. Tundsin ennast terve sünnituse vältel väga turvaliselt. Minu jaoks olid need neli päeva uues sünnitusmajas äärmiselt meeldivad. Eks ole sellel oma osa ka imearmsal lapsel.

MARI (nimi muudetud), sünnitusjärgne osakond

1. Kõik on positiivne, olen väga rahul.

2. Kas just üllatas, aga meelde jääb see, et kõik on uus, korras, helge ja valge.

3. Jah. Mõlemad hooned on jätnud positiivse mulje. Mõlemad sünnitused olid kerged ning personal on ju sama – väga super ja sõbralik. Muidugi on uue maja olmesituatsioon Toomega võrreldes väga erinev: seal olin neljases ühispalatis ning see oli üsna nukker, sest isa ei saanud igal ajal vastsündinut vaatamas käia. Külastamine oli tänu ühispalatitele keerulisem ja rangem. Siin aga võtsime perepalati ja sellega enam muret ei ole, kõik on palju vabam. Uues hoones on igati mugavam, kas või näiteks duši all käimine. Toomel oli mure, kuhu laps jätta, kes teda vaataks ning sageli tuli järjekorras oodata. Siin aga on kõik käe-jala juures. Sünnituspalatis oli samuti WC kohe käepärast. Kuid mis minu jaoks kõige olulisem - personal on siin ju sama ja need vahvad ja toredad ini-mesed teevad Tartu sünnitushaiglast just selle, mis ta on.

EINO, 68, erakorralise meditsiini osakond (vastab koos abikaasaga)

1. Oleme siin esimest korda ja seetõttu ei ole majaga veel suuri kogemusi. Kui nüüd aga aus olla, siis seda kohta, kust siseneda, andis ikka leida. Esiteks on inimesed harjunud otsima traumapunkti silti, teisalt jääb EMO viit Puusepa tn tulles maja küljele ja seda ei ole tee peale näha. Ehk aitaks, kui lisada ka Puusepa tn poole, kas või tee äärde, üks suur suunav silt. Kui õige koht leitud, siis on täitsa positiivne mulje jäänud – kõik on uus ja ilus. Isegi väljakäigud on kohe siinsamas olemas!

2. Üllatab, et siin tundub nii vähe patsiente olema. Ei tea, kas on parem korraldus või mis… Või on lihtsalt hea päev.

3. Jah, oleme ka vanas traumapunktis käinud. Kui nüüd võrrelda, siis esmalt hakkab silma see, et uus paik on suur ja siin on nii avar – ruumi on palju ja saab ilusti istuma. Vanas kohas oli nii kitsas, et ei pääsenud üksteisest möödagi. Veel ei meeldinud, et seal toodi kiirabi patsiendid samas uksest sisse, siin neid ei näe ja ei teki seda masendust ja kurbust.

JUHAN, 54, neurokirurgia osakond, intensiivravi palat

1. Ei ole veel suurt muljet jäänud, sest olen siin enamuse ajast raami peal sõitnud. Omal jalal pole suurt ringi kõndida saanudki, ainult siinsamas koridori peal. Muidu olen rahul, kuigi on näha, et kõik alles hakkab paika loksuma. Mis on väga hea muidugi, on see, et enam ei ole vaja patsiente autodega majade vahet vedada.

2. Tegelikult see, et nii lühikese ajaga, kõigest nädalaga, on üllatavalt hästi siiski kõik peamine paika saadud. Erilist muljet on avaldanud need akende spetsiaalsed katted, mis ilusti tuppa paistva valguse ära hajutavad, nii et päike otse peale ei paista.

3. Olen ka vanas närvikliinikus olnud jah. Too maja seal oli haiglaks aretatud ja juba välja kujunenud. Ega töötajatel seal halvem polnud. Patsiendina pole olukord siin intensiivis ka viga, kõik on peale kolimist enam-vähem paigas. Eks väikseid vigu ikka ole, küll on juhtmeid puudu, küll lüliteid, aga see on kõik arusaadav – ega ehitaja pole ju arst!

JÜRI, 73, neurokirurgia osakond, intensiivravi palat

1. Noh, eks siin ole selline sisseelamise periood praegu ja kõik ootab alles paikapanemist. Minu arvamine on selline, et vaja oleks tõsist riskianalüüsi. Näiteks opisaali minek käib minu meelest veidi keeruliselt. Aga ega ma pole ka mõni spetsialist. Lihtsalt tundub, et mõned tehnilised lahendused vajaksid paremini paika sättimist. Ja selleks ma sooviksin tervele siinsele personalile jõudu ja jaksu!

2. Midagi väga ei olegi üllatanud. Ravi oli kiire ja korralik, nagu öeldakse. Personal on tõeliselt sõbralik ja abivalmis.

3. Vanas närvikliiniku majas ma pole viibinud, küll aga olen ravil olnud Puusepa 8 hoone vanemas osas. No uuega võrreldes on seal ilmselgelt veidi viletsam olmeline situatsioon. Kas või duširuumid on kehvemalt sisustatud ja nende paigutus on palatitest kaugemal. Eks santehnikaga ja muuga ole sama lugu – kõik ju areneb. Selles mõttes, mis siin ikka võrrelda 20 aastat tagasi ja nüüd hiljuti ehitatud majaosi.

MAARJA, 22, naistenõuandla

1. Igati sümpaatne mulje on jäänud – kõik on puhas ja korrektne. Külastasin haiglat ka mõni aeg tagasi, kohe peale kolimist ja siis oli küll mõningast segadust tunda - ei leitud kaarte ega teatud, kes ja millises kabinetis vastu võtab. Aga eks see kõik oli alguse asi. Hilisemad kogemused näitavad, et asi hakkab toimima ja struktuur on paigas.

2. Omamoodi „üllatus“ oli see, et jaanuari lõpus oma arsti külastades ei õnnestunud meil soovitud kabineti sisse saada, sest ukse lukk läks katki. Siis mõtlesin küll, et kas ühtegi asja ei saa korralikult teha.

3. Jah, olen külastanud sama osakonda ka Toomemäel. Seal oli teatud ajalooline hõng, mida Maarjamõisas ei ole.

Patsiente küsitles
Merili Väljaotsa