Andmekaitse on sõna, mis arstid valvsaks teeb. Aeg-ajalt ilmutab meedias oma haiguse loo mõni patsient või tema omaksed, kes on veendunud, et arstid on ravinud valesti ja süüdi tervise või koguni elu kaotuses. Enamasti on pika jutu lõpus lühike lause: andmekaitse reeglite tõttu arstid ja haigla juhtunut kommenteerida ei saa.
Patsiendi andmed on patsiendi omad, ta võib nendega teha, mida soovib – ise avaldada, anda teistele loa avaldamiseks ja hiljem selle tagasi võtta või keelata üldse midagi avaldada. Teda kaitseb seadus. Alaealist patsienti esindavad vanemad, patsiendi surma korral otsustavad andmete avaldamise üle lähisugulased või pärijad.
Arstide jaoks on kutsesaladuse hoidmine enesestmõistetav. Inimeste mure ja lein on arusaadav ja väärib alati kaastunnet. Aga kus on ühe poole õiguste ja teise poole kohustuste tasakaalupunkt?
Hiljuti tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse, millega ei rahuldanud Anneli Rõigase kaebust. Lahenduse sai mitme aasta tagune juhtum, kus noor mees suri ravimatu haiguse tagajärjel, tema ema aga süüdistas avalikult arste piinamises ja tahtlikus tapmises.
Kohtuotsuse järgi tuvastas kohtumeditsiiniline hinnang, et kaebaja poja O. surma põhjustas hulgimetastaasidega pahaloomuline melanoom ajuverejooksu ja -turse komplikatsioonidega. Samuti kinnitas ekspertiis, et ravi vastas tema seisundile ning mingeid ravivigu ega kuriteo koosseisu ühegi meditsiinitöötaja tegevuses ei tuvastatud.
2010. aastal, kui nõiajaht ajakirjanduses oli täies hoos, palus tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon Eesti Arstide Liidu ettepanekul Anneli Rõigaselt nõusolekut poja haigusloo andmete avaldamiseks, kuid ta keeldus.
Nüüd võivad ka arstid kriminaalasja kartmata avaldada kõiki fakte, mis avalikus kohtuotsuses kirjas.
Kui toona oleks saanud avaldada tegeliku diagnoosi ja haigusloo kirjelduse, mis on toodud kohtuotsuses, oleks avalikkus saanud juhtumist hoopis teistsuguse pildi. Tõenäoliselt oleksid siis lakanud mõõdutundetud süüdistused Põhja-Eesti Regionaalhaiglas O.-d ravinud ja tema lahkumist kergendanud kolleegide aadressil. Võib-olla ei oleks ka sel ajal terviseameti järelevalveametis töötanud Peeter Mardna saanud kaela kriminaalasja – selle eest, et ta olevat toonud Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil ühe näite, milles avaldas O. terviseandmeid. Õnneks lõpetati uurimine süüdistust esitamata.
Ettevaatus ei ole ülearune mitte ainult patsiendi andmete avaldamisel, vaid ka ainuüksi nende vaatamisel digiloos. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse järgi võib patsiendi nõusolekuta töödelda tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke andmeid. Seda tõlgendatakse praktikas niimoodi, et kui patsiendiga ravisuhet parajasti ei ole, siis ei tohi ka tema andmeid vaadata. On teada vähemalt üks juhtum, kus seetõttu algatati arsti vastu väärteomenetlus. Arst vaatas patsiendi haiguslugu, et anda selgitusi kvaliteedikomisjonile, kuhu seesama patsient oli tema kohta kaebuse esitanud.
Peaks olema vaieldamatult kehtiv põhimõte, et igal inimesel on õigus ennast kaitsta. Välja arvatud arstide puhul?
Eelmisel aastal tegi arstide liit ettepaneku muuta seadust nii, et tervise infosüsteemis oleks juurdepääs patsiendi andmetele lubatud ka osutatud arstiabi kvaliteedi hilisemaks hindamiseks. Arstil peab olema õigus ilma patsiendi nõusolekuta vaadata andmeid selgituste andmiseks patsiendile, tema omastele, tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile, õiguskaitseorganitele või kindlustusseltsile. Samalaadse ettepaneku on teinud ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla.
Seni pole seadusi muudetud, nii et parem karta kui kahetseda – patsiendi andmetega tuleb ümber käia väga ettevaatlikult.
Katrin Rehemaa
Eesti Arstide Liit
Lisalugemist:
Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas Rõigas vs Eesti http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/roigas_vs._eesti_otsus.pdf
Välisministeeriumi pressiteade EIK otsusest kohtuasjas Rõigas vs Eesti http://vm.ee/et/uudised/inimoiguste-kohus-leidis-asjas-roigas-vs-eesti-et-riik-ei-ole-rikkunud-konventsiooni