2010. aasta 15. oktoobril kaitses lastekliiniku kliiniline psühholoog dr Mairi Männamaa Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Mõistete äraarvamise test verbaalsete võimete hindamiseks. Testi kasutamine erinevates kontekstides ja gruppides". Tööd juhendas prof Eve Kikas, oponeneerisid prof Marika Veisson (TLÜ) ja prof Pekka Niemi (Turu Ülikool).

Kliinilise psühholoogi igapäevatöö üheks oluliseks osaks on laste arengu ja võimete hindamine, mis on enamasti suunatud probleemsete ja riskigrupi laste (nt õpiraskustega või vähevõimekate) väljaselgitamisele. Kuigi meie käsutuses on rida teada-tuntud ning väliskolleegide poolt teistes riikides kasutatavaid mõõtevahendeid, ei saa me muukeelsetetestide verbaalseid ülesandeid alati otse (tõlkeversioonis) oma keele- ja kultuuriruumi üle võtta ega kasutada.

Kaitstud doktoritöö annab ülevaate ühe testi väljatöötamise protsessist ning selle kalibreerimisega seotud küsimustest. Töö keskmes on testi töökindluse ja sobivuse hindamine õpiraskustega laste väljaselgitamisel ning selle kasutamisel nii grupi- kui individuaalse testimise tingimustes. Eraldi käsitletakse testi pikema ja lühema versiooniga seotud küsimusi.

Tööst selgub, et testi tulemusi võib mõjutada hindamise kontekst ja grupisituatsioon. Näiteks saavad lapsed koolis ja klassiruumis paremaid tulemusi kui individuaalsel testimisel. Samas pole aga situatsiooni mõju nii ilmne õpiraskustega laste puhul. Testitulemuste interpreteerimisel peaks arvestama ka testsituatsiooni mõju, et vältida laste tegeliku soorituse üle- või alahindamist erinevates testimise tingimustes. Samuti ei saa me ühe testi (mõistete äraarvamise testi) kesiste tulemuste põhjal teha ennatlikke järeldusiteiste verbaalsete võimete kohta.

Võimete ja akadeemilise edukuse hindamisel ning testitulemuste tõlgendamisel tuleks arvestada ka sellega, et need ei pruugi olla ajas stabiilsed ja võivad lastel muutuda erineva kiiruse ja ulatusega. Halvemad või paremad tulemused võimetetestis ei peegelda alati akadeemilist toimetulekut. On lapsi, kes saavad suhteliselt häid akadeemilisi tulemusi olenemata nende nõrkadest verbaalsetest võimetest. Samuti võivad mõned keeleliselt väga võimekad lapsed olla akadeemiliselt vähemvõimekad ning koolis halvemini hakkama saada, kui nende võimed lubaks.

Testitulemuste interpreteerimiseks ja järelduste tegemiseks tuleks kasutada erinevaid andmeanalüüsi meetodeid. Grupi tasemel läbi viidud analüüsid näitavad küll üldisi trende, kuid pole alati üldistatavad konkreetsele lapsele.

Doktoritöö rakendusliku tulemusena töötati välja mõistete äraarvamise test, mis on läbinud põhjaliku kvaliteedikontrolli ning mida Eesti kliinilised lapsepsühholoogid oma igapäevatöös kasutada saavad.

Mairi Männamaa
lastekliiniku kliiniline psühholoog

Kommentaar:

Mairi Männamaa uurimistöö on välja kasvanud otsest praktilisest vajadusest – Eestis on suurenenud erivajadustega õpilaste arv ning hakatud rohkem rõhutama probleemide ennetamise tarvidust, kuid puudus on selliste laste kognitiivsete võimete hindamise vahenditest. Eriti napib neid koolis. Mairi Männamaa on koostanud ja katsetanud ühte laste verbaalsete võimete hindamise testi (mõistete äratundmise testi) ning näidanud, et nii lühi- kui pikk variant sobivad kasutamiseks koolis ja kliinikus (grupis ja individuaasel) hindamisel.

Dissertatsioon toetub kolmele artiklile, millest kaks on ilmunud rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirjades ja üks artiklitekogumikus. Huvitavad ja rakendusliku väärtusega on uurimused testi kasutamisest erinevas kontekstis (koolis, klassis, grupis, testimine vs individuaalne testimine) ja ajahetkel (kahes klassis, samu lapsi testitakse aastase vahega). Need aspektid laste hindamises on senini vähe tähelepanu pälvinud. Samuti lisab tööle uudsust erinevate analüüsimeetodite kasutamine.

Prof Eve Kikas
doktoritöö juhendaja