HIV/AIDSi epideemia Eestis AIDSiajastu neljanda aastakümne künnisel

AIDSi-ajastu alguseks maailmas loetakse 1981. aastat, Eestis diagnoositi HIV-infektsioon esmakordselt 1988. aastal.

Möödunud aasta lõpuks oli Eestis kokku registreeritud 7320 HIV-juhtu ning käesoleva aasta aprilli lõpuks on lisandunud 133 uut juhtu. Samas elab Eestis hinnanguliselt umbes 11 000 HIV-positiivset inimest (Lai et al 2009).

Kui 1990ndatel, HIV-ajastu esimese 12 aasta jooksul püsis haigestumus Eestis madalana ning HI-viirus levis peamiselt seksuaalsel teel, siis 2000. aasta suvel arenes plahvatuslik epideemia, tingituna HIV levikust süstivate narkomaanide (SNide) hulgas. Eesti jaoks kõige kõrgem esmashaigestumus registreeriti 2001. aastal (1081 uut juhtu miljoni elaniku kohta) (Terviseamet 2010, Statistikaamet 2010). Euroopa piires oli Eesti veel 2008. aastal endiselt kõrgeima HIVi haigestumusega (545 uut HIV-juhtu 407 miljoni elaniku kohta) riik. Ühtlasi kuulus Eesti nende kolme Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riigi hulka, kus HIV levimus täiskasvanud elanikkonna seas on hinnanguliselt >1% (UNAIDS 2008).

HIV/AIDSi-epideemiast Eestis on seni enim haaratud süstivad narkomaanid. Erinevad uuringud on näidanud, et ligikaudu 50% SNidest Harjumaal ja 70% Ida-Virumaal on HIVi nakatunud. SNide koguarvuks on Eestis hinnatud 14 000 ning süstiva narkomaania levimuseks täiskasvanud rahvastikus 2,4% (sealjuures >4% Harjumaal, 3,5% Ida-Virumaal ja < 1% mujal Eestis) (Uusküla et al 2007). Olulisi regionaalseid erinevusi peegeldab ka uute HIV-juhtumite registreerimine: kõigist 2009. aastal noteeritud uutest HIV-juhtudest pärines
82% Harjumaalt (Tallinnast) ja Ida-Virumaalt. Kuigi uute haigusjuhtude absoluutarvud olid nimetatud kahes piirkonnas sarnased (vastavalt 150 ja 189), oli haigestumusmäär kaugelt kõrgeim Ida-Virumaal (111/100 000 vs 38/100 000 Tallinnas).

Õpetamise võlust

Kuigi arstiüliõpilased peaksid olema kliinikumi igapäevatöö iseenesestmõistetav osa, on viimasel ajal hakanud tudengite seas kõlama mure õppetöö kvaliteedi languse pärast. Meiega küll arvestatakse ning ollakse teadlikud meie viibimisest haiglas, kuid meie õpetamine ei tundu olevat kaugeltki mitte nauditav osa arsti igapäevatööst, vaid kohati pigem raske südamega täidetav kohustus.

Nii nagu arstkonna moodustab tohutult kirev seltskond inimesi, on ka palju erinevaid õpetamisviise. Selles pole midagi halba, pigem toob see õppetöösse just piisavalt palju vaheldust, et tudengit ärksana hoida. Alati on teretulnud praktikumid, mis ei ole väiksematele rühmadele peetavad loengute kordused, kus ainukeseks tudengitepoolseks panuseks jääb kohalolekust teadaandmine. Palju meelsamini läheksime iga päev kooli ettevalmistunult (sealjuures oleks muidugi hea teada, mis temaatikat järgmisel korral käsitletakse) ja lootusega, et avaneb võimalus oma teadmisi proovile panna. Kibeleme väga vastama, kui ainult küsitaks. Üheks oluliseks võtmesõnaks peame just nimelt aktiivset arutelu ja intensiivsemat õppetööd. Kui päevas on kõigest 3-4 tundi tegelemaks sellega, mis meile nii väga meeldib, siis võiks seda aega sisutihedamalt ära kasutada. Väga stimuleerivaks õpetamismeetodiks on lasta tudengitel patsientidega rääkida, haigusjuhte üheskoos ette kanda ning nende üle arutleda. Teinekord jääb mulje, et lugudele, mis valmis kirjutame, ei visata isegi pilku peale, vaid palutakse asetada virna, mis on aastate jooksul kogunud kõrgust, muud aga ei midagi...