Põlvevalu on lapseeas sage kaebus. Erinevatel hinnangutel esineb valu alajäsemes ligikaudu viiendikul koolilastest. Valu põhjuseks võib olla nii põlveliigese kui ka liigest ümbritsevate struktuuride põletik, trauma või ortopeediline (mittepõletikuline) haigus, kui ka hoopis liigesest proksimaalsema või distaalsema struktuuri kahjustus (valu kiirgumine põlve piirkonda).
Põlvevalu esmases käsitluses on olulisim eristada, kas tegemist on põletikulise või mittepõletikulise põhjuse/haigusega. Arvestama peab lapse vanusega, kuna mitmete patoloogiate avaldumine on eagrupiti erinev.
Mittepõletikulist laadi valu iseloomustab selle teke/süvenemine füüsilisel koormusel (või selle järgselt) ja leevenemine puhates, põletikulise haiguse puhune valu aga tugevneb puhkeasendis ja väheneb liigutades; viimasel juhul võib kaasneda hommikune liiges(t)e kangus.
Põlveliigese põletikku võivad kõigis lapseea vanusegruppides põhjustada erinevad tekitajad (bakterid, viirused), samuti võib artriit olla mitmesuguste reumaatiliste haiguste (üheks) ilminguks.
Kiiret sekkumist ja hospitaliseerimist vajab bakteriaalne artriit, mis on reeglina monoartriit ja mille puhul on lapsel febriilne palavik, tugev valusündroom ning veres põletikunäitajate tõus. Raviks rakendatakse intravenoosset antibakteriaalset ravi.
Kõige sagedasem reumaatiline haigus lapseeas (0–16 a) on juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) – põletik vähemalt ühes liigeses kestusega vähemalt kuus nädalat, mille puhul on teised võimalikud tekkepõhjused välistatud. Haigusel on seitse erinevat alatüüpi, väga heterogeenne avaldumine ja kulg; põlveliiges(t)e haaratus on tihti esmaste ilmingute hulgas. JIA võib alata igas vanuses, eelistatud on väikelapseiga (kuni 3-aastased tüdrukud) ja puberteediealised lapsed (sagedamini tüdrukud). Kõige sagedasema avaldumisvormi – oligoartriidi (1–4 liigese haaratus) – puhul on vere põletikunäitajad sageli normis. Tuumavastased antikehad võivad olla positiivsed (eriti kuni 3-aastastel tüdrukutel), reumatoidfaktor ja tsüklilise tsitrullineeritud peptiidi vastased antikehad seevastu on lastel harva positiivsed. JIA diagnoosimisel alustab reumatoloog immunomoduleeriva baasraviga, viimase ebaefektiivsuse korral minnakse üle bioloogilisele ravile.
Artralgia ja/või artriit on sage ka süsteemsete sidekoehaiguste ja vaskuliitide nii esmaste ilmingute hulgas kui ka haiguskulus.
Mittepõletikuliste põlvevalu põhjuste hulgas on igas lapseea vanusegrupis esikohal trauma, järgnevad ortopeedilised patoloogiad ja valusündroomid.
Ülekoormussündroomid avalduvad puberteedieas kasvuspurdi perioodil aktiivselt treeningutega tegelevatel lastel, sagedamini poistel. Neist üks levinumaid on Schlatteri tõbi e sääreluu köbrukese apofüsiit (7–15 aastastel). Ülekoormusprobleemide ravis on esikohal koormuse oluline vähendamine.
Valu kiirguvat iseloomu arvestades tasub meeles pidada, et mitmete puusaliigese patoloogiate puhul (nt Perthes’e tõbi) on esiplaanil just nimelt põlvevalu.
Abistavateks uuringuteks põlvevalu põhjuste eristamisel on liigese ultraheli ja röntgenuuring (soovitavalt lisaks ka sümmeetrilisest liigesest ja puusaliigestest), vajadusel magnetuuring.
Valusündroomidest on praktikas levinuimad kasvuvalud (tüüpiline vanusegrupp 4–10-aastat, õhtune/öine tuim valu alajäseme(te)s ja kaebuste puudumine hommikul) ning fibromüalgia (10–19-aastased neiud, kellel kaasnevad unehäired, väsimus ja ärevus).
Põlvevalul võib lapseeas olla väga erinevaid põhjuseid. Põlvevalu ei pruugi alati olla tõsisema haiguse väljenduseks, kuid üsna levinud arvamus nagu oleks reumaatilised haigused pigem vanemate inimeste probleem ja lapseea kaebused enamasti seotud kasvamise, ülekoormuse ja traumadega, on paraku ekslik ja võib viia eriarstile saatmise ja diagnoosi hilinemiseni.
Chris Pruunsild
Vanemarst-õppejõud pediaatria erialal
Lastekliinik