29. märtsil kaitses Liis Kadastik-Eerme filosoofiadoktori kraadi (PhD arstiteaduses) väitekirjaga „Parkinson’s disease in Estonia: epidemiology, quality of life, clinical characteristics and pharmacotherapy“ („Parkinsoni tõbi Eestis: epidemioloogia, elukvaliteet, kliinilised karakteristikud ja farmakoteraapia“).
Väitekirja juhendajad olid professor Pille Taba Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi närvikliinikust ja professor Toomas Asser Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Regina Katzenschlager Viini Meditsiiniülikoolist ning Karl Landsteineri nimelise Neuroimmunoloogiliste ja Neurodegeneratiivsete häirete Instituudist.
Kokkuvõte
Parkinsoni tõbi on levinuim liikumishäiret põhjustav neurodegeneratiivne haigus, mida esineb vähemalt 1% üle 60 aastaste inimeste seas. Tartumaal on Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid uuritud esmakordselt 20 aastat tagasi, mil levimus -ja haigestumuskordajad olid vastavalt 152/100 000 ja 17/100 000. Kirjanduse andmetel on Parkinsoni tõvega patsientidel ligi 1,5 korda suurem suremisrisk võrreldes üldpopulatsiooniga. Haiguse peamisteks avaldusteks on progresseeruv liigutuste aeglus ja kohmakus, lihasjäikus, värin ning tasakaalu -ja kõnnakuhäire. Lisaks kuuluvad kliinilisse pilti mittemotoorsed sümptomid: mälu-, meeleolu -ja unehäired, kõhukinnisus, uriinipidamatus, väsimus, valu jm. Efektiivseimaks ravimiks on levodopa, mille kõrvaltoimena võivad kasutajal tekkida motoorsed komplikatsioonid.
Käesoleva uurimistöö peamiseks eesmärgiks oli kirjeldada Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid Tartumaal, samuti iseloomustada patsientide kliinilist profiili, sealhulgas uurida motoorsete komplikatsioonide ning mittemotoorsete sümptomite esinemissagedust ja neid soodustavaid tegureid. Uurimistöö üheks eesmärgiks oli ka analüüsida Parkinsoni tõvega patsientide elukvaliteeti ja seda mõjutavaid tegureid. Populatsiooni-põhine epidemioloogiline uuring Tartumaal näitas, et võrreldes 1990-ndate aastatega oli kasvanud Parkinsoni tõve esinemissagedus (olemasolevate juhtude esinemine), ent haigestumus (uute juhtude teke) püsis samal tasemel. Nüüdses uuringus oli proportsionaalselt rohkem kaugelearenenud raskusastmega patsiente. Surmatunnistustel oli Parkinsoni tõve diagnoos märgitud ligi pooltel surnud uuritavatel. Parkinsoni tõvega patsientidel ei esinenud haiguse varases staadiumis oluliselt erinevat suremisriski võrreldes samaealise üldpopulatsiooniga. Motoorseid ravikomplikatsioone esines umbes veerandil patsientidest. Kõige sagedasemad mittemotoorsed sümptomid olid kognitsioonihäire, öised unehäired, põiehäired ja väsimus. Elukvaliteedi peamisteks mõjutajateks olid depressioon, motoorsed (nt. riietumine, söömine jm.) ja mittemotoorsed (nt. uni, valu jm.) igapäevaelu aspektid, kusjuures objektiivselt hinnatud parkinsonistlike sümptomite raskusaste ei olnud patsiendi elukvaliteedi hinnangus määrav.
Juhendaja, professor Pille Taba: Liis Kadastik-Eerme dissertatsioon on jätkanud neurodegeneratiivsete haiguste uurimise traditsiooni närvikliinikus, aga kindlasti on praegune töö viinud Parkinsoni tõve uurimisvaldkonna Eestis uuele tasemele, kuna koos epidemioloogilise uuringuga on eritähelepanu pööratud spetsiifilistele aspektidele selle haiguse korral: mittemotoorsed sümptomid, ravikomplikatsioonid, elukvaliteet. Seejuures on lisaks kliinilisele hindamisele võetud patsientidelt ka analüüse molekulaarsete aspektide täpsustamiseks, sh biomarkerite ja genotüpiseerimise uuringuks, mis on juba järgmiste tegijate teemaks. Parkinsoni tõve uurimusest on välja kasvanud ka mitmed üliõpilasteaduse projektid, mille käigus Liis ise on juhendajaks ja õpetajaks, nii kliinilisest kui teadusmetoodilisest aspektist. Kliinilises praktikas on suure tähtsusega ka patsiendikäsitluse areng praktilises neuroloogias – koos teadustööga on Liis kujunenud Parkinsoni tõve kliiniliseks eksperdiks, kes on valmis tegelema keeruliste haigusjuhtudega. Kahtlemata on nii kliinilises kui teadustegevuses väga oluline Liisi sättumus meeskonnatööks, vastutustunne, täpsus ja tähelepanelikkus kaastöötajate suhtes.