Jaanuaris toimus Eesti haigekassa eestvedamisel elundidoonorluse kampaania, et tutvustada elundidoonorlust.
Dr Tanel Laisaar on rindkerekirurg, kes 2010. aastal viis läbi esimese kopsusiirdamise Eestis, avades sellega uue peatüki Eesti meditsiini ajaloos. Dr Laisaare sõnul teatakse Eestis elundidoonorlusest vähe ja seepärast on oluline seda teemat inimestele laiemalt tutvustada. „Inimesed peavad omavahel sellest rääkima, sest me ei tea kunagi, mis meie enda või meie lähedasega juhtuda võib,“ sõnab dr Laisaar.
Kuidas toimub siirdamine Eestis?
Siirdamiseks on vaja elundidoonorit. Eestis on põhilisteks doonoriteks ajusurmas inimesed, teatud juhtudel kasutatakse neerusiirdamiseks ka elusdoonoreid. Neeru saab aga doonor loovutada vaid inimesele, kellega tal on geneetiline või emotsionaalne side. Elusdoonorilt neeru eemaldamine on võimalik ilma tema tervist kahjustamata. Kõigi teiste organite siirdamiste, ja ka lõviosa neerusiirdamiste puhul, kasutakse Eestis siiski ajusurmas doonori elundeid.
Mis on ajusurm?
Ajusurm on kindlatele kriteeriumitele vastav seisund, mis võrdub inimese surmaga. Seda diagnoosivad intensiivraviarst ja neuroloog vähemalt kahekesi. Alles pärast ajusurma diagnoosimist kerkib esile elundite loovutamise küsimus. Sellisel juhul tuleb arvestada lahkunu eluajal tehtud otsusega. Kuna lahkunu käest küsida ei saa, siis tavaliselt on ainus võimalus küsida seda lähedastelt. Kuigi olemas on doonorikaardid ja patsiendiportaalis www.digilugu.ee saab anda allkirjastatud nõusoleku oma organite surmajärgseks loovutamiseks, kasutavad neid võimalusi väga vähesed. See tähendab, et enamasti meil lahkunu otsuse kohta info puudub ja lähedased ei tea, mida lahkunu oleks soovinud. Seepärast ongi kõige kindlam oma soovidest lähedastele rääkida ja täita patsiendiportaalis allkirjastatud avaldus.
Aga miks ei ole inimesed doonoriks olemisega nõus?
See on väga keeruline temaatika ja ühest vastust sellele ei ole. Põhjuseid on erinevaid, aga üks olulisimaid on kindlasti see, et suurem osa neist surmadest on väga ootamatud. Lähedastel tuleb lisaks leinale tegeleda ka doonorluse teemaga, mis on ilmselgelt neile liiast. Tekib eitamine ning organite eemaldamisest võidakse keelduda. Kindlasti on väga suur roll inimesel, kes lahkunu lähedastega räägib. See on tavaliselt patsiendiga enne ajusurma diagnoosimist tegelenud intensiivraviarsti töö.
Nii kaua, kuni inimene on elus, teevad arstid kõik, et teda päästa. Kui on selge, et tegu on ajusurma seisundiga, tuleb see fikseerida kindlate kriteeriumite põhjal ja alles seejärel kerkib üles elundite loovutamise teema. Kui keegi peaks nüüd kartma, et pärast tahteavalduse täitmist teda haiglas hiljem ei ravita, vaid vaadatakse kui elundidoonorit, siis nii see kindlasti ei ole. See on Eestis täielikult välistatud.
Kui suur on tahteavalduse roll Eestis?
Tahteavaldusel on roll, kuid lähedastega räägitakse ikka. Kui lähedased on organite eemaldamisele mingil põhjusel väga radikaalselt vastu, siis nendega konflikti ei minda.
Inimesed peavad omavahel rääkima. Me ei tea kunagi, mis võib juhtuda ja kes peab otsuse langetama. Seetõttu on oluliselt parem, kui info on fikseeritud digiloos. Sellisel juhul on arstil kindel juhis, kuidas lähedastega teemast rääkida.
Milliseid organeid on võimalik siirata?
Siirata saab organitest südant, kopsu, neeru, maksa, pankreast, soolt ning erinevaid kudesid ja rakkusid. Meie patsientidele siiratakse südant Helsingis, teisi organeid siiratakse ka Eestis. Iga koe või organi jaoks on olemas eraldi inimene, kes vastava valdkonna eest vastutab.
Ajusurmas doonori olemasolul informeeritakse esmalt siirdamiskoordinaatorit, kes selle info omakorda edastab kõigi valdkondade spetsialistidele. Iga spetsialist peab otsustama, kas vastav organ või kude üldse sobib siirdamiseks ning kas see sobib kellelegi Eestis. 2017. aasta oktoobrist oleme Scandiatransplandi liige ning meie patsientidele mingil põhjusel mittesobivaid organeid saame pakkuda teistele Põhjamaade riikidele ja saame sealt ka vastu.
Organi sobivus siirdamiseks sõltub eelkõige organi funktsioonist, sobivus konkreetsele patsiendile aga paljudest parameetritest nagu veregrupp, koesobivus, organi suurus jne. Kui iga spetsialist on oma vastuse andnud, hakkab siirdamiskoordinaator tegelema logistikaga. Kõik organid tuleb eemaldada operatsiooni käigus ühekorraga ning seejärel kiiresti siirata, sest elundid ei ela igavesti. Pärast elundi eemaldamist doonorilt on selle siirdamiseks aega umbes neli tundi.
Millest sõltub organi sobilikkus?
See oleneb organist. Neer on organ, mida saab eemaldada pea kõigilt organidoonoritelt, samas tuleb arvestada individuaalset koesobivust. Doonoritelt eemaldatud kops ja süda sobivad siirdamiseks vaid 20−25%, mistõttu on sobilikke organeid palju vähem kui doonoreid. Südame puhul koesobivust ei arvestata, oluline on selle suurus. Samuti on üks kriteeriumeid doonori vanus, näiteks südame või kõhunäärme doonor peab olema tunduvalt noorem kui neerudoonor. Organi kvaliteeti mõjutab ka intensiivravi ja ajusurma põhjus. Näiteks trauma korral võivad elundid olla kahjustatud ja neid siirata ei saa.
Mida võiksid inimesed elundidoonorlusest kindlasti teada?
Oluline on, et inimesed arutleksid sellel teemal ning teaksid, et võivad Eesti meditsiini usaldada. Me võitleme iga inimese elu ja tervise eest. Ajusurma korral on võitlus kahjuks läbi, siis enam midagi teha ei saa. Tänapäevane intensiivravi aga suudab hoida mõningaid organeid töös, mida saab piiratud aja jooksul kasutada siirdamiseks. Kedagi ei käsitleta elundidoonorina enne, kui ajusurm on diagnoositud. Iga raviarstid on väljas oma patsiendi heaolu eest ning siirdamiskeskusesse jõuab info alles pärast ajusurma diagnoosimist.
Elundidoonorlus.ee
Virge Pall, Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor
Miks on elundidoonorluseks nõusoleku avaldamine ja käesolev kampaania olulised?
Faktid räägivad enda eest. 2020. aasta alguse seisuga oli elundisiirdamise ootelehel 66 Eesti inimest, sh 41 patsienti ootas uut neeru, 6 neeru ja kõhunääret, 1 kõhunääret, 9 maksa, 4 kopse ja 5 südant.
Samas tahteavalduse elundite ja kudede surmajärgseks loovutamiseks on teinud vähem kui 1% elanikkonnast ning iga neljas–viies võimalik elundidoonor jääb lähedaste keeldumise tõttu kasutamata.
Kui eelmise aasta lõpul viidi sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi elanikkonna küsitlusuuring, näitas see ilmekalt, et Eesti inimeste teadlikkus elundidoonorlusest on üsna vähene, rahva seas ringleb rohkelt erinevaid müüte ja eksiarvamusi ning surmaga seonduvatest teemadest ei soovita eluajal rääkida.
Elundidoonorluse kampaaniaga püüti avada teemat läbi siiratud patsientide lugude, rääkides elundidoonorlusest võimalikult lihtsalt ja vahetult, inimeselt inimesele.
2019 statistika
DOONORID
Kliinikumi siirdamiskeskust teavitati 59 võimalikust surnud doonorist, neist 26 osutusid reaalseteks doonoriteks, sh 13 multi-elundidoonoriteks ja 1 ainult kudede doonoriks.
Elusdoonorid loovutasid neeru oma lähedasele siirdamiseks 2 juhul.
SIIRDAMISED
Eestis toimus 41 neerusiirdamist, sh 2 pankrease ja neeru siirdamist; 10 maksasiirdamist ja 3 kopsude siirdamist.
Lisaks toimus Helsingis 1 südamesiirdamine ja Stockholmis 1 maksasiirdamine Eesti patsiendile.