22. mail kaitses Roman Balõtšev filosoofiadoktori kraadi (PhD (neuroteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja "Interaction between the immune and metabolic systems in different stages of schizophrenia spectrum disorders“ ("Immuun- ja metaboolse süsteemi vastastikune mõju skisofreeniaspektri häire erinevates staadiumides").
Juhendajad: vanemteadur Liina Haring (MD, PhD, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, kliinilise meditsiini instituut, psühhiaatriakliinik), professor Eero Vasar (MD, PhD, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, füsioloogia osakond), professor Mihkel Zilmer (dr. med. (meditsiin), Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, biokeemia osakond), Kati Koido (PhD, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, füsioloogia osakond).
Oponent: professor Tiina Rekand (MD, PhD, Department of Neurology, Haukeland University Hospital, Bergen, Norway; Department of Clinical Neuroscience, Institute of Neuroscience and Physiology, University of Gothenburg, Göteborg, Sweden).
Kokkuvõte
Enam kui 100 aastat on teadlased püüdnud aru saada inimese vaimsetest protsessidest ja nende kõrvalekalletest. Kogunenud teadmised on üha enam psüühiliste funktsioonide hälbeid seostanud erinevate aju virgatsainete koostoime häiritusega, mida omakorda mõjutab tugevalt üldine keha ainevahetuse ja immuunsüsteemi seisund.
Käesolev doktoritöö keskendus vereseerumist mõõdetavate põletiku ja ainevahetuslike markerite profiilide nihete uurimisele psühhootilise häirega patsientidel võrreldes kontrollgruppi kuulujatega. Psühhootilise episoodi korral väheneb olulisel määral inimese võimekus adekvaatselt tajuda ümbritsevat maailma, analüüsida enda tundeid, mõtteid, käitumist ning ümbrust. Esmane psühhoosiepisood võib jääda ainsaks haigushooks, kuid enamasti haigus ägeneb ajas korduvalt ning sellisel juhul on tegemist kroonilise psühhootilise häire ehk skisofreeniaspektri häirega.
Uuringus osales 38 esmase episoodiga patsienti, kes kaasati uuringusse enne psühhoosivastase ravi alustamist ja keda jälgiti 7-kuulise perioodi jooksul. Lisaks osales 105 kroonilises haiguse faasis olevat patsienti. Kontrollgruppi kuulus kokku 185 isikut.
Tulemustest selgus, et esmase psühhoosiepisoodi korral esineb patsientide vereseerumis madalatasemelise põletiku olemasolu peegeldavate markerite tasemete tõus, mis 7-kuulise psühhoosivastase ravi toimel taandub. Samas põhjustas 7-kuuline ravi kõrvaltoimena olulise kehakaalu tõusu ning seerumist mõõdetud ainevahetuse tasakaalu kajastavate biomarkerite tasemete nihkumise ebasoodsas suunas. Kroonilise psühhootilise häire ja kestva psühhoosivastase ravi foonil ilmnevad tervikorganismi tasandil püsivad soovimatud ainevahetuslike ja põletikumarkerite tasemete tõusud, mis seonduvad kõrgenenud riskiga haigestuda ainevahetushäiretesse ja südame-veresoonkonna haigustesse.
Tulemusi on edaspidiselt võimalik kliinilises töös kasutada haiguse tõenduspõhisemal diagnoosimisel ning kasutatava psühhoosivastase ravi kõrvaltoimete avaldumise jälgimisel ja vältimisel.
Liina Haring, juhendaja: Roman alustas oma teadustegevust professor Veiko Vasara juhendamisel, kes omas selget visiooni bioloogiliste mehhanismide olulisusest psühhiaatriliste haiguste kujunemisel, püsima jäämisel ja taandumisel. Romani uurimistöö keskendus vereseerumist mõõdetud põletiku- ja metabolismimarkerite profiilide eripärade kirjeldamisele patsientidel, kes omasid skisofreeniaspektri häiret. Töö unikaalsus seisnes asjaolus, et uuring hõlmas nii patsiente, kes olid sattunud raviasutusse esmakordse psühhoosiepisoodiga ning keda sai jälgitud 7 kuu vältel, kui ka patsiente, kelle haigus oli kestnud aastakümneid. Teadustöö tulemused kinnitasid, et kroonilise psühhootilise häire erinevates staadiumides ja antipsühhootilise ravi foonil on täheldatavad biomarkerite profiilide erisused, mis peegeldavad tervikorganismi toimimist. Tänu sedalaadi teadmiste kumuleerumisele on biomarkerite määramise väärtuslikkus vaimse tervise probleemide käsitlemisel jõudmas ka kliinilisse praktikasse. Romani teadustöö valmimine sai võimalikuks tänu tihedale koostööle Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ja Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi kolleegide vahel. Minu suured tänusõnad kuuluvad ka doktoritöö teistele juhendajatele professor Eero Vasarale, professor Mihkel Zilmerile ja vanemteadur Kati Koidole.