Infektsiooniriski maandamisega on kliinikumis tegeletud juba ca 10 aastat, millest seitse viimast spetsialiseerunud teenistusena. Üle-ülemöödunud murranguline, 2008. aasta tõi uue ravikorpuse valmimise näol kaasa muutusi ka infektsioonikontrolli teenistuse igapäevatöös.
Ümberkorraldustest kõneledes toovad infektsionistid ühe peamise plussina esile, et kliinikute koondumine ühe katuse alla lõi soodsa pinnase ühtsete mängureeglite tekkeks. „Kui varem olid ehk erinevates struktuuriüksustes ajaloolistel põhjustel kehtinud mõneti erisugused normid, siis ühte majja kokku tooduna on inimesed üksteisele lähemal, kommunikeeruvad rohkem ning see tagab sellise hea sünergia," sõnab infektsiooniarst Vivika Adamson. „Seda ka eeskirjade osas."
Lisaks on maja kompaktsuse tõttu struktuuriüksuste tegevus nüüd paremini jälgitav ning infektsiooniteenistus neile kergemini kättesaadav. „Nii et majade ühendamine on mõlemat pidi kasuks tulnud," leiab Adamson. Ka õppetegevust ning erinevad ühisüritusi, loenguid ja koolitusi on teenistusel uutes tingimustes mugavam ja lihtsam läbi viia ning korraldada.
Kuna uue korpuse valmimise käigus sai põhjalikult ümber ehitatud ka vana haiglaosa sissepääs ning fuajee, kuhu rajati infektsioonikontrolli teenistuse uued ametiruumid, paranesid oluliselt üksuse enda töötingimusedki. Oma tegevuse algperioodil 7 aastat tagasi tuli teenistusel hakkama saada keldrikorruse ruumides, seejärel tegutseti pikalt L.Puusepa 8 II korrusel nn remondipiirkonnas. „Toimetasime seal koos remondimeestega," muigab Vivika Adamson. „Nii et sellega võrreldes, vaadake siia!"
Ka infektsiooniteenistuse õed nõustuvad, et uus töökoht on igati mugavam. Kui varem tuli erinevate kliinikute külastamiseks sageli terve pikk retk ette võtta, siis seda muret enam ei ole. „Vahemaad on väiksemad ja sellest tingitult on ka aja kokkuhoid suur," sõnab infektsiooniõde Maarit Maimets. Samas nendib ta, et kuigi teenistuse töö on kliinikute koondumisega paljuski edenenud, on mitmed probleemid siiski kinni inimestes ja kaadris. „Olgu see maja, milline tahes seal ümber, kui seltskond on omamoodi, siis nii on."
Ka teenistuse direktor Matti Maimets toonitab, et uute tingimustega kaasnenud positiivseid tendentse varjutavad siiski veel ka mitmed püsiprobleemid. Esmajärjekorras teeb infektsionistidele muret kolleegide mõtteviis, mis hetkel ei ole veel piisaval määral suunatud ravi turvalisusele. „Paljud ei taju veel, et tänapäeval ei ole ohutuse tagamise protseduurid, nagu näiteks käte hügieen või vaktsineerimine, üksnes oma asi ja vaba valik," selgitab Maimets. Need kuuluvad meditsiinitöötaja ameti juurde nagu peaks kuuluma ka arusaam, et seeläbi kaitstakse oma patsienti, mitte ainult iseennast. „Kui sa töötad üksi kuskil kontorinurgas või raamatukogus kapi taga, siis muidugi! Ei taha - ära vaktsineeri, milles küsimus!" on Maimets resoluutne. Meditsiinivaldkonnas töötavad inimesed endale sellist suhtumist aga tema sõnul lubada ei saa.
Teenistuse juhi meelest on infektsioonivaldkonna probleemid paljuski seotud Eesti ühiskonna väheste teadmiste ja mõistmatusega. Maimetsa sõnul on tegemist 21. sajandi paradoksiga, kus arstiabi areng toodab suure infektsiooniriskiga immuunpuudulikkusega patsiente järjest juurde, samal ajal aga ei ole inimeste mõtlemine ega sellealane haridus ravi edenemisele järele tulnud. „Ravitehnikate poolest ollakse tohutu kõrgel tasemel, kuid arusaamine lihtsatest hügieeni- ja infektsioonikontrolli küsimustest on alles lapsekingades," nendib ta. Näiteks toob ta haiglate avatuse Eestis ja Euroopas. „Põhjamaades on nii, et ilma võtmeta ei saa sa haigla ravipiirkondade ustest sissegi. Aga meil on peaaegu selline olukord, kus igaüks võib praktiliselt kohe praegu opituppa sisse marssida," on Maimets veendunud, et haigla ohutusele ei pöörata veel piisavalt tähelepanu. Seda peegeldab tema meelest ka üsna hoolimatu infektsioonialane suhtumine välisvisiitidesse ja tudengite õpetamisse. „Erinevates riikides on mikroobide resistentsuse esinemine erinev," selgitab ta ning lisab, et seetõttu nõutakse paljudes riikides tõendit MRSA kandluse kohta. Sama lugu on tudengitega, kes mujal arenenud Euroopa riikides peavad haiglasse õppetööle suundudes esitama vaktsineerimistõendi ja andma erinevaid analüüse. „Meil tuleks ka selles suunas liikuda, et me rohkem selliseid asju nõuaksime," tõdeb Matti Maimets, et kliinikumis infektsioonivallas arenguruumi veel on.
Siiski ei ole teenistuse juht üleliia pessimistlik ning tunnistab, et esilekerkinud kitsaskohti ei saa pidada üdini negatiivseks, pigem on tegemist meditsiini arengu paratamatu kaasproduktiga. „Head ei sünni ilma halvata," usub ta, et vajakajäämised on vaieldamatult igasuguse progressi ja edenemise aluseks. „Kõik asjad liiguvad siiski ohutumas suunas. Aga nad ei ole veel päris sinnani jõudnud, et me saaksime pillid kotti panna ja ära minna!"
Merili Väljaotsa