Aasta esimesel päeval 10 aastat tagasi avati kliinikumis esmakordselt eraldiseisva üksusena erakorralise meditsiini osakond (EMO). Käesoleval aastal tähistatakse juba 10. tegutsemisaastat. Tähtpäeva puhul vestles Kliinikumi Leht osakonnajuhataja Ago Kõrgvee ning vanemõe Svetlana Paderinaga.
Kuidas on EMO-l tema asutamisest alates läinud?
Ago Kõrgvee (AK): 10 aastat on piisavalt pikk aeg ühe osakonna ja eriala arengus. Ma olen veendunud, et erakorralise meditsiini osakond tekkis omal ajal õigesse kliinikusse ja keskkonda ning tema järgi oli kliinikumi edasiste muutuste läbiviimiseks ka praktiline vajadus ning nõudlus. Ja ma arvan, et just seetõttu on ta saanud piisavalt tähelepanu. On kindlasti olnud probleeme, mida on tulnud lahendada, kuid igal eesminejal ongi alati keerulisem ja raskem. Kliinikumi EMO oli ju esimene tõeline erakorralise meditsiini osakond, kus hakati abi osutama arenenud riikidele omaste standardite järgi. Tervikuna on meie erakorralise meditsiini osakonna areng olnud eeskujuks muutustele Eesti tervishoius ja üheks osaks selle eduloost. Kahtlemata on selles suurt rolli mänginud ka osakonna avamise eelselt käivitatud erakorralise meditsiini eriala residentuur ning see, et alates 2001. aastast kanti erakorraline meditsiin kui eriarstlik eriala Sotsiaalministeeriumi erialaloetelusse.
Svetlana Paderina (SP): Ka mina arvan, et meil on läinud hästi. Eriti kui võrrelda meie praeguseid tingimusi 10 aasta taguse ajaga, mil me vanas korpuses endistes ruumides alustasime. Ning kui tollal oli paljudel tegelikult väga piiratud ettekujutus erakorralisest meditsiinist üldse, siis ma arvan, et käesolevaks ajaks on meil kõigil väga kindel arusaam, mida see süsteem endast kujutab ja mis tegevusi ta hõlmab. Ja erakorraline meditsiin kui toimiv süsteem on praktilises tegevuses end igati õigustanud.
Millised on 10 aasta olulisemad saavutused?
AK: Mingisugust saavutuste jada on kaunis keeruline üles loetleda, sest see on olnud ennekõike ikkagi protsess, mille käigus on muutunud kogu meditsiinikeskkond, paranenud ravi- ja diagnostikavõimalused ning kujunenud uued arusaamad abi kvaliteedist ja kättesaadavusest ning personali väljaõppest. Muidugi võib välja tuua ka teatud tähtsündmusi. Kahtlemata toimus suurim kvalitatiivne hüpe aasta tagasi seoses kolimisega uutesse ruumidesse: siin on suudetud lahendada mitmed väga oluliselt meie tööd ja tegevust mõjutanud probleemid ja kitsaskohad, mis varasema ruumikorralduse tõttu ei olnud võimalik. Suureks saavutuseks pean ka seda, et meil on õnnestunud komplekteerida osakond hästi ettevalmistatud arstidega, mis on läbi aastate olnud üheks meie suureks eesmärgiks. Kui me 10 aastat tagasi alustasime, siis ei olnud meil praktiliselt ühtegi erakorralise meditsiini arsti, kuid tänaseks oleme me varustatud piisava hulga kvalifitseeritud arstidega, kes on saanud väga hea ettevalmistuse kaasaegses erakorralise meditsiini residentuuris. EMO on kujunenud ka oluliseks diplomieelse ja –järgse õppe keskuseks, kus on võimalik tutvustada erakorralise haige käsitlemist tema probleemide rikkuses ning anda kontsentreeritud ülevaade erakorralisest patoloogiast. Oluliseks tähiseks kogu valdkonna arengus on olnud 2004. aastal Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi (EEMAS) tegevuse käivitamine.
SP: Tähtsaks pean meie õdede head ettevalmistust. Enamik neist on käesolevaks ajaks edukalt läbinud tasemeõppe ning erakorralise meditsiini õdede täiendkoolituse. Neist viimane on tänaseks käivitunud korrapärase täiendõppe vormina. Alates 2004. aastast tegutseb Erakorralise Meditsiini Õdede Seltsing. Olulisteks saavutusteks pean ka õdede triaaži käivitamist EMOs, mis on õenduses täiesti uus tegevusvaldkond, ning kriitilises seisundis haigete käsitlust intensiivravisaalis. Edukalt toimus kahe struktuuri (esmaste trauma patsientideja erakorraliste patsientide vastuvõtt) ühendamine. Kümne aasta jooksul on erakorralise meditsiini osakonnast arenenud populaar-ne praktikabaas mitmele meditsiinilise profiiliga õppeasutusele.
Keda sooviksite esile tuua hea koostööpartnerina?
AK: Me oleme tundnud tuge nii kliinikumi juhtkonnalt kui kõikidelt kliinikutelt ja teenistustelt. Kuid siiski peab ütlema, et kõige suuremat toetust on ennekõike pakkunud anestesioloogia- ja intensiivravikliinik, mille seest on see osakond ja eriala välja kasvanud.
SP: Jah, koostööpartnereid on palju. Tänusõnu jagaks nii kõigile meditsiinilistele teenistustele kui ka mitmetele mittemeditsiinilistele teenistustele. Esile tõstaks näiteks informaatikateenistuse, kes oli meile nii nõu kui jõugaabiks just kolimise ajal. Samamoodi ka majandusteenistus, kes on üldse seoses kolimistega suure töö ära teinud. Veel tooks esile apteegi, kes meie aastavahetusele langenud kolimise perioodilgi meile rahulikult ja sõbralikult vastu tuli ning meile kõik vajalikud ravimid kindlustas, mida nüüd oli vaja tunduvalt rohkem kui varem.
Kuidas on EMO-l plaanis juubelit tähistada?
AK ja SP: Tuleb tunnistada, et majandussurutise ajal on sellist suurt üritust üsna keeruline planeerida, kuid kahtlemata on plaanis juubeliaastat tähistada. Kavas on korraldada konverents, kuhu soovime kaasata nii oma eriala inimesi kui ka partnereid kaasuvatelt aladelt.
Ago Kõrgveega ja Svetlana Paderinaga
vestles Merili Väljaotsa