Laos Koskvee. Foto: erakogu.Radioloogiakliiniku taastamise puhul k.a. 1. jaanuaril on paslik meelde tuletada ka valdkonna eelkäijaid. Mullu septembris möödus 100 aastat radioloogiakliiniku esimese juhataja prof Jüri Haldre lähima kaastöötaja – Laos Koskvee – sünnist.

L. Koskvee sündis 1909. a Lätimaal Kuldiga linnas, kuhu tema isa peale TÜ lõpetamist asus tööle matemaatikaõpetaja ja koolidirektorina. Eestisse, Pärnusse naasis perekond, kui Leo oli 7-aastane. Pärast Pärnu Kooliseltsi Saksa Eraühisgümnaasiumi lõpetamist asus ta õppima TÜ arstiteaduskonda, mille lõpetas 1933. a cum laude. Ülikooli ajal kuulus üliõpilasseltsi Raimla, Eesti kaitseväes teenis aastatel 1933-1934.

Sõjaväeteenistusest vabanedes asus ta 1934. a augustis röntgendiagnosti ja röntgenterapeudina tööle TÜ naistekliinikusse prof Jüri Haldre assistendina. Perfektse saksa keele oskajana täiendas ta end 1936. a radioloogia, kardioloogia ning vähihaigete dieetravi alal Viinis, Berliinis, Maini äärses Frankfurtis ja Münchenis. Korralikud märkmed sellest perioodist on säilinud tänaseni. 1936. a sooritas L. Koskvee doktorandi eksamid. Sel perioodil tegeles ta ka tol ajal ülimoodsa raviviisi – kiiritusravi – juurutamisega. Arhiivis on säilinud raadiumpreparaatide hinnapakkumised erinevatest Euroopa riikidest. Lõpuks osteti raadium 1935. a Kanadast. Aastatel 1939-1940 oli L. Koskvee TÜ naistekliiniku vanemassistent röntgenoloogia erialal, 1941. a radioloogiakliiniku peaarst, 1943. a kinnitati ta ülemarstiks.

Segastel sõja-aastatel olid tema hoole all Tartu Ülikooli raadiumpreparaadid. 1949.- 1954. a oli L. Koskvee Eesti NSV pearöntgenoloog ja alates 1951. a Vabariikliku Kliinilise haigla röntgenijaama röntgenoloogia osakonna juhataja. Aastatel 1951-1960 töötas ka Onkoloogiadispanseris radioloogina.Dr Laos Koskvee ja (paremal) ja õde Siina Rantsus (vasakul) 1950-ndatel kiiritusaparaadi juures. Foto: erakogu.

Enne sõda ei õnnestunud tal kandidaadiväitekirja kaitsta, kuigi töö oli praktiliselt valmis. 1951. a kaitses ta selle teemal ”Kiirikseentõbiste haigestumuse ja ravi teguritest”. L. Koskvee rakendas palju tol ajal uudset aparatuuri, millest siinkohal nimetagem 1951. a tööd alustanud süvikuraviaparaati „Siemens StabivolT”, 1953. a tööd alustanud röntgenraviaparaati RUM 3M ning 1954. a saadud ja 1955. a töösse rakendatud lähidistants- röntgenraviaparaati RUM 7.

Aastatel 1950-1975 oli tema ülesandeks röntgenlaborantide ja dosimetristide kursuste organiseerimine ning erialase väljaõppe andmine sadadele õdedele. Samuti õpetas ta TÜ arstitudengeid. Tema õpilased meenutavad neid õpetusi sümpaatia ja tänutundega. Endiste kasvandike ja kolleegide meenutustes oli L. Koskvee iseloomult sõbralik, delikaatne, tagasihoidlik, koguni sõnakehv. Samas oli ta üks oma eriala tugevamaid spetsialiste, erudeeritud ja nõudlik õpetaja, suure teadmistepagasiga ja oma tööle tõsiselt pühendunud. Vabal ajal huvitus ta purjetamisest, fotograafiast ning oskas mängida viiulit. Eraelus oli ta hea ja leebe abikaasa, isa ja vanaisa.

Käesolevas kirjatükis on allikana kasutatud V. Viirsalu raamatut „Mõtisklusi kiiritusravi ja röntgenoloogia arenguteelt Tartus“ (2002).

 

Urve Kärtner
Tartu Linna Polikliiniku labori juhataja

 

Margus Ulst
juhatuse liige