Artiklit ette valmistades sain aru, et käekirurgiat lihtsalt defineerida pole võimalik. Meditsiinidoktor Mati Merila, keda Kliinikumi Lehel oli võimalus ka küsitleda, on näiteks kirurgiakliiniku traumatoloogiakliiniku töötajate ridades. Dr Andrus Metsa aga hoopiski kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonnas.

Eesti Käekirurgia Selts defineerib eriala nii: „Käekirurgia on multidistsiplinaarne eriala, mille eesmärgiks on diagnoosida ja ravida käe vigastusi, kaasasündinud ja omandatud haigusi ning deformatsioone, et taastada käe funktsionaalne ja anatoomiline terviklikkus. Käekirurgia hõlmab ortopeedilise, vaskulaar-, üld- ja neurokirurgia ning plastika-rekonstruktiivkirurgia erialade baasteadmisi ja ravimeetodeid."

Dr Mati Merila, te sooritasite juulikuus Pariisis käekirurgia eksami. Mis eksam see täpsemalt oli ning miks see oli oluline?
Tegemist oli Euroopa Käekirurgia Seltside Assotsiatsiooni poolt igal aastal läbi viidava erialaeksamiga, mille esimene kirjalik osa viiakse testi kujul läbi märtsikuus üheaegselt kaheksas kuni kümnes erinevas Euroopa riigis, suuremate ülikooliga seotud erialakeskuste juures. Test koosneb 60st küsimusest, millel on kokku 300 vastusevarianti ning aega testi soorituseks on kaks tundi. Testi edukalt läbinud pääsevad teise, kaheosalisse suulisesse vooru, mis toimub tavaliselt mais-juunis, kahel eraldi päeval, vahetult enne iga-aastast eelpool nimetatud organisatsiooni kongressi. Suulises voorus antakse lahendamiseks kümme kliinilist juhtu üle kogu materjali. Edukas eksami sooritus annab juriidilise õiguse töötada kõikides Euroopa Liidu maades ning on ühtlasi suureks tunnustuseks kõigile eksami läbinutele. Minul õnnestus jõuda teise, suulisesse vooru ja saada „pilet" järgmise aasta suulise vooru kordamiseks.

Eksam toimus Pariisis – miks just seal? Kas Prantsusmaal on käekirurgia kui eriala rohkem arenenud?
Pariisis toimus seekordne assotsiatsiooni aastakongress, kuid käekirurgia eriala on väga heal tasemel enamikes Euroopa Liidu riikides.

Kas Eestis on üldse võimalik residentuuris spetsialiseeruda käekirurgiale? Või tulebki selle eriala esindajatel otsida koolitusvõimalusi mujalt maailmast?
Käekirurgia eriala, või täpsemalt läbi ortopeedia residentuuri planeeritav lisaeriala, hetkel Eestis omandamise võimalusena registreeritud veel ei ole. 2009. aastal loodud Eesti Käekirurgia Seltsis on välja töötatud käekirurgia eriala omandamise kriteeriumid, mis peavad realiseeruma läbi vastava residentuuri programmi. Eriarvamused selles osas näitavad, et see vajab küpsemiseks veel aega, kuid usun, et see saab tehtud varem või hiljem. Välismaise koolituse osa residentuuris saab olema üks mahukamaid Eesti väiksuse tõttu. Meil on olemas kontaktid suurte käekirugia keskustega, kes pakuvad võimalusi ka meie kolleegide koolituseks.

Kuidas te defineeriksite, mis on käekirurgia?
Käekirurgia tegeleb käe kui terviku probleemiga. Käe erinevate kudede üheaegne käsitlemine ja nende rolli mõistmine raviprotsessis annab patsiendile parima tulemuse. Kes meist tahaks poolikut ravi või jooksutamist mitme erineva spetsialisti vahel, kes üksteise eriala täpsemaid nüansse ei tunne ega mõista käe tervikliku toimimise keerukaid mehhanisme? Sellest tuleneb selle eriala vajadus kaasaegses meditsiinis.

Kas käekirurgia peaks erialana saama rohkem tähelepanu?
Eesti ühiskond on küll väike, kuid piisavalt suur selleks, et ka käekirurgiasse rohkem investeerida.

Meil on olemas näiteks unekeskus ja sporditraumatoloogia keskus. Kui mõelda, kui multidistsiplinaarne valdkond on käekirurgia, siis kas võiks eraldi üksusena tegutseda ka käekirurgiakeskus?
Tõepoolest, Eesti mastaape arvestades võiks heatahtliku irooniaga lisada – nüüd on kombeks nimetada keskuseks kasvõi ühe ruumi, inimese ja aparaadi keskkonda! Tunnustan omalt poolt meie olemasolevaid ja elujõudu koguvaid keskusi! Keskuse loomine on reaalne, kuna meil on ka olemas kolleegidest meeskond, kelle õlul on püsinud juba 2,5 aastat ülevabariiklik erakorraline käekirurgia valveteenistus. Minu nägemuses on siin üheks eeltingimuseks sihtotstarbeline rahastus haigekassalt, kelle huvides on ravikvaliteedi tagamine mitte ainult ülikooli haiglas, vaid kogu vabariigis tervikuna. Ainult „õhinapõhine" tegevus jätkusuutlik ei ole.

Kui käekirurg on oma töö ära teinud, järgneb taastumine, mis on samuti paranemisprotsessis väga oluline. Kas tänaseks on olemas kätele spetsialiseerunud füsioterapeudid?
Käeteraapia ja taastusravi on vältimatu osa enamiku käeprobleemide ravis. Käekirurgia ei toimi ilma sellele järgneva taastusravita. Näiteks vigastatud sõrmede painutajakõõluse õmblemisele järgnev võimlemine, õige lahastamine ja füüsikaline ravi on kriitilise tähtsusega. Meil tegeleb käeteraapiaga füsioterapeut Liis Lamson, kes lisaks Šveitsi tuntud käekirurgia keskuse St. Gallen-i kogemustele on omandanud oma erialadiplomi ka Lundi Ülikoolis. Liis on meie esimene käeterapeut Tartus, tänu kellele on paljud meie haiged saanud kaasaegset käeteraapiat ja lõikuste järelravi. Teiste riikide meditsiinipraktikas on käe füsioterapeudid esindatud arvuliselt võrdses suurusjärgus käekirurgidega. Siin on meil üksjagu arenguruumi.

Praegu on suvi ning kätevigastused ilmselt sagedasemad. Kes on tavaliselt käekirurgia patsient?
Sagedaseim haige traumapunktis on sae, kirve, puulõhkumismasina või mõne teise terariistaga kätt vigastanud tööealine, nooremas või keskeas mees või naine. Vähemalt kolmandikul juhtudel on mängus teatav kogus alkoholi, mis vigastuse momendil hajutab märgatavalt kannatanu tähelepanu ja ohutunnet. Vigastused haaravad enamasti kas labakätt või ühte kuni kolme sõrme, sealjuures pöialt.

Kui rääkida traumapatsientidest, siis kui tihti tuleb ette tööd päris mahalõigatud jäsemetega?
Käe või sõrmede täielikku mahalõikamist on õnneks suhteliselt harva, meie statistika põhjal siiski umbes 15–20 juhtu aastas.

Millistel tingimustel on jäsemete taastamine võimalik?
Enamikel juhtudest lubab vigastuse iseloom käe toimimist taastada. Ainult väga laialdaste kudede purustuste korral peab eluvõimetud koed eemaldama ning hindama, mida on võimalik selles olukorras käe toimimise jaoks säilitada. Patsiendid peavad ka ise mõistma ja nõustuma sellise raviprotsessiga, mis võib kesta pool aastat või enamgi.

Mida peaks siinkohal kindlasti teadma – näiteks transpordi osas?
Trauma tõttu eraldunud sõrmed või käeosa pakitakse steriilsete rätikute või marlitampoonide sisse. Vahetult käeosaga kokkupuutuv rätik on füsioloogilises lahuses niisutatud, mille ümber on omakorda üks kuni kaks kuiva rätikut või tampooni. Pakend asetatakse kilekotti ning kilekott omakorda purustatud jääga või jää ja külma vee seguga täidetud konteinerisse. Eesmärk on vältida kudede täiendavat saastumist ja hoida koed madala temperatuuri juures. Siis tarbivad koed vähem hapnikku ning püsivad kauem eluvõimelised.

Lõpetuseks, millisena näeksite ideaalis käekirurgia valdkonda Eestis?
Peaksime jõudma selleni, et meil Eestis on piisav arv käega tegelevaid kolleege, et meil oleks ametlikult tunnustatud lisaeriala koos paika pandud koolitusvõimalustega ning elujõuline erialaselts.

Dr. med. Mati Merilat intervjueeris Helen Kaju.

Dr. med. Mati Merila eksamisooritust Pariisis toetas kliinikumi arendusfond.