Janar Hiljurand on õde nii Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 3. intensiivravi osakonnas kui ka Tartu Kiirabi õebrigaadis. Kliinikumi Leht palus tal õdede ja ämmaemandate aasta raames rääkida oma tööst.

Miks teist sai õde?
Suur roll minu erialavalikul on olnud minu emal, kes oli pikka aega pereõde. Lapsena oli mul vahel võimalus käia emaga tööl kaasas, näha protseduure ning seetõttu teadsin juba varakult, et tahan olla meditsiiniga seotud ka tulevikus. Pärast keskkooli lõpetamist olin edasiste plaanide osas algselt kõhklev, aga vanemate soovitusel asusin siiski õppima õeks ja pole seda senimaani kahetsenud.

Mis teile meeldib oma töö juures?
Intensiivravi meeldib mulle algusest peale, alates õpingute ajal toimunud intensiivravi praktikast. Intensiivravi osakonnas on palju erakorralisi ja põnevaid juhtumeid. Patsiendid tulevad meile üliraskes seisundis, saavad agressiivset ravi ning sageli on seejärel näha silmnähtavaid muutusi paremuse poole. See töö on raske, aga nähes, kuidas patsiendi seisund paraneb, tekitab sisemiselt hea tunde.
Kui patsiendi seisund on raske, tuleb teda jälgida pidevalt ning olla valmis reageerima kohe. Kõiki patsiente jälgivad monitorid, sest nende seisund võib muutuda iga hetk. Protseduuride – näiteks intubatsiooni – teostamisel peab alati olema plaan A ja B ning mõnikord ka plaan C, et osata kiirelt reageerida.

Samas tuleb intensiivravi osakonnas olla valmis ka selleks, et patsiendi seisund võib halveneda. Surm ei ole mind algusest peale kohkuma pannud, kuid eks ikka on olnud juhtumeid, mis on mind mõjutanud. Raskeid juhtumeid ma koju kaasa ei võta, kuid vahel elan sisemiselt üle.

Meeskonnatöö on intensiivravi osakonnas väga oluline. Olen nüüdseks töötanud intensiivravis viis aastat ning selle aja jooksul on meeskonnatöö tähtsuse rõhutamine kasvanud. Oleme kõik alati valmis kolleegile appi minema.

3. intensiivravi osakonnas töötab 37 õendustöötajat, mehi on neist neli. Meeste osakaal on õenduses aastate jooksul tõusnud, nii meil kui maailmas. Õenduses ja intensiivravis võiks alati rohkem mehi olla, töö on tihti ka füüsiliselt raske.

Mis teile kliinikumis meeldib?
Mulle meeldib uuendusmeelsus, võimalus edasi areneda, kogu aeg juurde õppida. Peame ka õenduses pidevalt meditsiini arenguga kaasas käima. Käime õppimas teistes osakondades ja haiglates, et sealt saadud teadmisi ning uusi lahendusi üle võtta.

Töö kiirabis ning töö intensiivravi osakonnas täiendavad üksteist. Tööd kiirabis näen samuti võimalusena areneda. Õebrigaadis ei ole patsientide seisundid enamasti nii rasked, ent see-eest väga erinevad, mis on teistmoodi väljakutseks. Kiirabitöös on samuti oluline koostöö, igal liikmel on oma kindel roll.

Lõpetasin jaanuaris magistriõppe intensiivõenduse suunal, see võimaldab mul saada edaspidi brigaadijuhiks. Olen tänulik, et mulle on antud võimalus end täiendada ning kraad omandada.

Millest rääkis teie magistritöö?
Minu magistritöö projekti teemaks oli võimalus III astme intensiivravi osakondades kasutusele võtta intensiivravi-tekkelise deliiriumi multikomponentse ennetusstrateegiana ABCDEF meetmestik. Töö valmis koos heade kolleegide Anete Hüti ja Maarja Ämarikuga. Meetmestik koosneb kuuest elemendist: valu hindamine, ennetamine ning leevendamine; sedatsioonipausid ning spontaanhingamise katsed; analgeesia ning sedatsiooni valik; deliiriumi hindamine, ennetamine ning käsitlemine; varajane mobilisatsioon ja füsioteraapia; perekonna kaasamine ja võimestamine. ABCDEF meetmestik võtab arvesse olulised tegurid, mida on võimalik lihtsalt jälgida ja seeläbi parandada märkimisväärselt intensiivravil olevate patsientide seisundit.

Arvan, et patsiendisõbralikkus ning lähedaste kaasamine on selle teema puhul üks võtmeelemente ning lähedaste kaasamine peaks laienema raviprotsessis ka mujal.

Mida teile lisaks tööle teha meeldib?
Olen suur spordifänn. Tegelen jooksmise, rattasõidu, triatloni ja jalgpalliga. Sport on hea stressimaandaja. Jalgpall näitab lisaks meeskonnatöö tähtsust – igal meeskonnaliikmel on oma roll ja igaüks peab teadma oma ülesandeid – nagu ka meditsiinis.

Lisaks spordile meeldib mulle koos tüdruksõbraga kalalkäimine, kokkamine ning samamoodi reisimine. Aastas korra või püüan reisida kaugematesse sihtkohtadesse.

Mida tahaksite veel lisada?
Tahaksin tunnustada oma kolleege. Meil on osakonnas palju noori hakkajaid õdesid, kes vajavad oma töös toetavaid kolleege. Osakonna õhkkond on väga hea ning me aitame üksteist, oleme meeskond. See on oluline. Järjest enam näevad ka arstid õdesid olulise osana meeskonnast ja seda näidatakse välja.

Intensiivravi osakonda jõuavad sageli inimesed, kelle tervislikud eluviisid ei ole kiita ja see tekitab pahameelt ning kurbust. Muret teeb lisaks see, et inimesed elavad küll kauem, aga haigena (näen seda kiirabis). Tahan uskuda, et riik hoolib inimeste tervisest ja panustab jätkuvalt sellesse. Terviseprobleemid võiksid olla prioriteet kõigis poliitikates, see on nende kui ka meie, tervishoiutöötajate ühine vastutus ja siin tuleb ühine strateegiline rindejoon kujundada. Loodetavasti mida aeg edasi, seda tervemad on eestlased ja seda vähem patsiente peab hospitaliseerima eluohtlikus seisundis intensiivravi osakondadesse.

Ilona Pastarus, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde: „Janar on valinud keerulise töövaldkonna, ent targa ja mitmekülgse inimesena on oma töös väga hea. Ta ei keskendu pisiprobleemidele, vaid näeb tervikut ning otsib lahendusi. Hoolivus oma patsientide ja meeskonna suhtes on talle väga omane. Selles võib kindel olla, et kui Janaril on teadmisi või tahvel šokolaadi, siis neid ta ka jagab.“