2009. aasta mais avaldati ajakirjas The Open Dermatology Journal M. Karelsoni, K. Kingo, T. Salumi, S. Kõksi ja H. Silma teadustöö „An Adult`s Vitiligo in Estonia: Study of 155 Patients“.
Vitiliigo on pigmentainevahetushaigus, mis esineb 0,1- 1,0%-l elanikkonnast ja mida iseloomustab melanotsüütide selektiivsest kahjustusest tingitud pigmendi kadu nahas, karvades ja limaskestades. Depigmentatsiooni paiknemise ja ulatuse alusel eristatakse mitmeid kliinilisi alavorme, haiguse fenotüüp võib aastate jooksul muutuda. Tulenevalt arvamusest, et tegemist on autoimmuunhaigusega, mida kirjeldatakse autoimmuunpolüendokrinopaatia sündroomi (APS) korral, on vitiliigo haigeid uuritud nii kaasnevate haiguste kui ka mitmete seerumis esinevate autoantikehade suhtes.
Antud töö eesmärgiks oli uurida Eestis elavate täiskasvanud vitiliigo patsientide haiguse kliinilisi iseärasusi, kaasnevaid haigusi, haigusi perekonnas ning autoantikehade esinemist seerumis. Vitiliigo diagnoosiga täiskasvanuid kutsuti uuringus osalema ajalehe vahendusel, andmeid koguti aastatel 2005-2008.
Uuringugrupp koosnes 44 mehest ja 111 naisest vanuses 18-82 aastat. Haigestunute keskmine vanus oli 44,9 a, keskmine vanus haigestumisel 28,5 a (2-76 a) ja keskmine haiguse kestus 16,9 a (0,5- 58 a). Kõrgeim haigestumus jäi teise ja kolmandasse elukümnendisse.
Vitiliigo alavormidest esines enam harilikku vitiliigot (81,3%), millele järgnesid akrofatsiaalne (7,7%), koldeline (4,5%), segmentaalne (3,2%) ja universaalne (3,2%) vorm. Pigmendi kadu algas sagedamini ülajäsemetelt. Kliinilise vormi muutust aja jooksul täheldas 14,8% uuritavatest. 82 juhul esines vähene (kuni 10% nahapinnast) pigmendi kadu. Karvade depigmentatsioon vitiliigo kolletes oli sage (48,4%), pigmendi kadu limaskestadel nähtav vähestel haigetel.
104 uuritaval (67,1%) oli diagnoositud kaasnevaid haigusi. Loetelus esines sagedamini hüper- või hüpotüreoos, haloga neevus, hüpertoonia, allergilised reaktsioonid, psoriaas, reumatoidartriit, diabeet ja astma. Üksikjuhtudena nimetati atoopilist dermatiiti, pernitsioosset aneemiat, koldelist alopeetsiat, anküloseerivat spondüliiti, sklerodermiat, neurofibromatoosi ning sclerosis multiplexi. Uuritavate lähisugulastel oli diagnoositud samu haigusi: enim vitiliigot, hüpertooniat, kilpnäärme haigust, diabeeti, psoriaasi, reumatoidartriiti. Ühelgi vitiliigo haigel polnud diagnoositud Addisoni tõbe, kuid antud diagnoos esines ühe uuritava lähisugulasel. 70 uuritava (50%) seerum andis positiivse tulemuse määratud autoantikehade osas: anti-TPO 52, PCA 20, ANA 4, AAA 4 ja RF 11.
Betterle poolt kirjeldatud APS klassifikatsiooni alusel esines APS 54 haigel: vitiliigo ja autoimmuunne türeoidiit 13 haigel, vitiliigo ja positiivne anti-TPO (subkliiniline APS) 35 haigel, autoimmuunne türeoidiit ja reumatoidartriit 3 haigel, vitiliigo ja koldeline alopeetsia 2 haigel ning autoimmuunne türeoidiit, sclerosis multiplex ja diabeet ühel haigel.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et uuringu tulemused kinnitasid hariliku vitiliigo kui levinuma kliinilise vormi esinemist ka Eestis. Haigus on aeglase kuluga ja pigmendi kadu jääb sageli tagasihoidlikuks. Perekondlik haigestumine vitiliigosse on kõrge (26%). Igal kolmandal vitiliigo haigel esineb kaasnevate haiguste loetelus autoimmuunhaigus ning haigete veres leidub sageli autoantikehi, eriti anti-TPO (37%). Vitiliigo haigetel esineb APS, enamasti APS-3C, mis näitab vitiliigo ja autoimmuunse türeoidiidi koosesinemist. Vitiliigo diagnoosiga täiskasvanuid on soovitav uurida kilpnäärme patoloogia suhtes.
Dr Maire Karelson
nahahaiguste kliiniku vanemarst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal