Kui veel paar aastat tagasi tuli igal kemoteraapilist ravi osutaval osakonnal vajalike ravimlahuste valmistamisega ise, oma ruumides ning standarditele mittevastavates tingimustes hakkama saada, siis alates 2009. aasta märtsist tegutseb apteegi koosseisus kogu kliinikumi tsütostaatikumide lahustamist koondav keskus, millega astuti suur kvalitatiivne samm edasi.

Apteegi direktori Irja Uibolehe sõnul tekkis vajadus ja idee tsentraliseeritud lahustuskeskuse loomiseks juba aastaid tagasi, kuid hoo sai projekt sisse 2006. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Onkoloogilise Farmaatsia Seltsiga. „Tänu selle seltsi tegevusele ja nende poolt välja töötatud materjalidele saime suure osa informatsioonist, kuidas sellist keskust siin sisse seada ja millistele tingimustele see täpselt vastama peab," selgitab ta.

2008. aasta sügisel osteti Euroopa seltsi vahendusel spetsiaalne lahustamisprogramm CYPRO. Maksta tuli vaid komplekti kuuluva riistvara eest, tarkvara kasutuslitsents saadi tasuta, sest programm tõlgiti oma kuludega esimesena eesti keelde.

Hetkel veel poolik lahendus
Kuigi CYPRO on juba praegu lahustuskeskuses kasutusel, ei tööta see hetkel veel päris nii nagu ette nähtud. Irja Uiboleht ja vanemproviisor Mari Kand selgitavad, et kui ideaalis peaks arstidel olema programm esmalt ühendatud elektroonilise haiguslooga ning seejärel lahustuskeskusega, et nad saaksid CYPRO vahendusel automaatselt keskusesse tellimusi saata, siis praegu programmidevahelisi ühendusi pole ning otsekontakt arstidega puudub. See toob aga kaasa kuhjaga lisatööd mõlema osapoole jaoks. „Kõigepealt täidetakse osakonnas spetsiaalsed keemiaravi tellimuslehed, mis paberkandjal siia saadetakse. Seejärel sisestame meie need omakorda käsitsi programmi ning alles siis saab ravimit valmistama hakata," täpsustab Uiboleht.

Direktor tõdeb, et praegu on siiski tegemist veel pooliku lahendusega. Ning kuigi konkreetset tähtaega määratud ei ole, loodab ta, et vastavad ühendused programmide vahel saavad loodud juba sel aastal.

Keskus tagab turvalisuse ja aitab kokku hoida
Kuid miks kliinikumil ikkagi seesugust ühtset keskust vaja on? Irja Uiboleht toob välja kaks olulisimat põhjust. Esmalt ohutus: „Kuna tsütostaatikumid on sellised ained, mis pärsivad rakkude paljunemist, siis võivad nad tervesse organismi sattudes vähirakkude asemel kahjustada ka normaalseid rakke." Seetõttu on keskuses tagatud kõik tingimused lahustamisega tegelevate töötajate kaitseks.

Selle kõrval pole vähemolulised ka keskkonna turvalisus ja ravilahuste endi kaitstus. „Keskuses valmistatakseravim aseptilistes tingimustes, et säiliks tema steriilsus kuni manustamiseni," täpsustab Mari Kand.

Nimetatud ohtude vältimiseks ongi vaja tagada ruumides standarditele vastavad tingimused – kogu ülejäänud hoone õhutussüsteemist eraldiseisev ventilatsioon, mis kindlustab negatiivse rõhu ümbritsevate ruumide suhtes ning õhuvahetuse läbi filtrite 15 korda tunnis. Irja Uibolehe sõnul üheski kliinikumi osakonnas selliseid tingimusi ei ole ning ebaotstarbekas oleks need ka kõikjale tekitada. „Loogiline on, et lahustustegevus toimub ühes keskuses, nagu see on igal pool Euroopas ja mujal maailmas".

Siin aga peitub veel teinegi tähtis põhjus, miks säärase keskuse rajamine vajalik oli. Nimelt kokkuhoid. Uiboleht selgitab, et kui kõikidele kasutajatele valmistatakse ravimeid ühes nõuetepäraste oludega kohas, siis on lubatud ravimiviaale sõltuvalt iga lahuse eripäradest avatuna hoida isegi kuni 2-3 päeva: „See tähendab, et kui meil tuleb täna võtta ühest viaalist ainult pool kogust, siis me võime seda kaks päeva hoida ja kolmandal päeval järgmisele patsiendile teise poole sellest manustada."

Osakondades, kus standarditele vastavad tingimused puuduvad, tuleks üle jääv kogus lihtsalt ära visata. Kusjuures sama ravimi ülejääke viskavad paralleelselt ära erinevad osakonnad. Siin peitubki kokkuhoiukoht – tänu keskusele on võimalik operatiivselt kõiki erinevates osakondades tekkivaid ülejääke järgmistele patsientidele suunata.

Ohutuse tagavad spetsiaalsed tingimused ja range kontroll
Tsentraliseeritud lahustamiskeskus asub L. Puusepa 8 Bkorpuse 0-korrusel kolmes vastremonditud ruumis. Esimene neist on tavaline arvutitöökohtadegakontor, kus vormistatakse tellimused ning kus pärast võetakse vastu, kontrollitakse ja väljastatakse valmistoodang.

Kontorit eraldab protseduuride ruumidest lüüs. See on koht, kus vahetatakse riided ning pestakse käed. Sealt edasi jääb nn puhas pool, kus ühes ruumis valmistatakse aseptilistes tingimustes epiduraalsegusid, lahustatakse antibiootikume jm ravimeid ja teises ruumis toimub tsütostaatikumide ettevalmistamine manustamiseks.

Irja Uiboleht toonitab, et väga oluline on ka jäätmete käitlemise süsteem. Selleks on tsütostaatikumide lahustamise ruumis spetsiaalne jäätmekäitlusseade (prügikast), mis iga üksiku sinnavisatud tsütostaatikumide jäätme eraldi suletud keskkonda pakendab, et kahjulikud aurud ruumi tagasi ei paiskuks. „Selliselt kogutakse kõik jäätmed kokku ja tööpäeva lõppedes viiakse ohtlike jäätmete kogumiskohta."

Töö käik
Tsütostaatikumide lahustamise protsess toimub hetkel selliselt, et pärast tellimuse saabumist ja selle sisestamist arvutisse kuvatakse see tsütostaatikumide valmistamise ruumis asuva arvuti ekraanile, kust ravimivalmistaja seda näeb. CYPRO programm näitab talle ka konkreetse ravimi valmistamise juhendit ning selleks, et töötaja selle õigesti valmistaks, on tal abiks kaal, mis iga tema sammu järjepidevalt assisteerib ja inspekteerib. „Kaalu järgi kontrollib programm, kas ravimivalmistaja on kõik õigesti teinud. Ning alles siis, kui kaal on tõendanud, et nii see tõepoolest on, saab ta oma tööga edasi minna," kirjeldab Uiboleht.

Lõpuks, kui programm kinnitab, et ravim on korrektselt valmistatud, saab etiketiprinteriga välja trükkida sildi, kus on peal kõik selle ravimiga seotud andmed – patsiendi ja osakonna nimi, manustamise aeg, lahustatus olekus säilimise aeg jne. Seejärel pakitakse valmistoodang steriilkotti ja saadetakse proviisorile, kes selle enne osakonda toimetamist üle kontrollib.

Irja Uiboleht rõhutab, et omaette ohutusmeetmestik on ka ravimite transportimiseks. Kõik ravimid peavad olema pakitud tugevalt suletavatesse ja lekkekindlatesse kastidesse ning olema märgistatud hoiatussildiga. „Selle peal on täpselt kirjas, mida tuleb teha, kui kast peaks maha kukkuma ja ravim purunema," täpsustab vanemproviisor Mari Kand.

Tööd jagub, personali jääb väheks
Irja Uibolehe sõnul on lahustuskeskuse loomine end igati õigustanud ning töö täie hoo sisse saanud. Kui alguses ei osatud täpselt hinnata, mitu lahustamist keskmiselt ühes päevas võiks toimuda, siis praegune statistika näitab, et oma prognoosides oldi isegi liialt tagasihoidlikud. „Lootsime, et saame oma praeguse personaliga hakkama, kuid kui võtta aluseks Euroopas tehtud arvutused, mis näitavad, et korrektselt tehes võtab ühe lahustamisega seotud tegevus aega keskmiselt 45 minutit, siis jääme me ajahätta. Seda enam, et kui alguses oli meil vaid 30-40 lahustamist päevas, siis praegu on see arv keskmiselt 92. Euroopa mõistes arvatakse sellise lahustamisarvuga keskus juba suurte hulka," räägib Irja Uiboleht.

Sellega seoses varjutabki lahustuskeskuse igapäevatööd personaliprobleem. Uibolehe sõnul on juba praegu olnud kuulda patsientide nurinat, et neil tuleb oma ravimit liiga kaua oodata. „Tuginedes enda lahustamiste statistikale ja Euroopa arvutustele, siis oleks meil selles töölõigus vaja üle 9 inimese. Aga praegu on meil maksimaalselt 6 inimest. Ühe koha saame me tänu juhatuse vastutulekule juurde, kahte oleks veel vaja."

Optimaalne personali hulk on äärmiselt hädavajalik just selleks, et tagada tsütostaatikumide valmistamise turvalisus. „Selles töös tuleb igati vältida üleväsimust, mille tagajärjel tähelepanu hajub ja enam vigu ei märka," toonitab Kand. „Sest kui vead sisse lipsavad, siis võivad neil olla väga ohtlikud ja saatuslikud tagajärjed. Seda ei saa me lihtsalt endale lubada."

Sihiks programmidevahelised ühendused
Teine lahustamiskeskuse murekoht on aga juba eelmainitud otseühenduste puudumine arstidega – ideaalis toimuks ka tellimuse saabumine ja kontrollimine elektrooniliselt.

Vanemproviisor Mari Kand toob esile, et üks põhjus, miks erinevate programmide vahelisi ühendusi vajatakse, on ka laoseisude üle arvepidamise lihtsustamine: „Praegu tuleb meil lisaks tellimuste sisestamisele ka kasutatud ravimid laoprogrammist käsitsi maha võtta, sest laoseis peab samuti klappima." Seetõttu olekski tarvis CYPRO programm ühendada ka apteegi laoprogrammiga.

Direktor Irja Uibolehe sõnul ongi lahustuskeskuse meeskond oma lähiaja peamiseks sihiks võtnud just vajalike ühenduste loomise programmide vahele: „Alles siis saaksime rääkida lahustuskeskuse ideaalvariandis toimimisest." See lahendaks aja ja teiste ressursside kokkuhoiu kaudu osaliselt ka töötajate puuduse probleemi.

Kokkuvõtteks on Irja Uiboleht ja Mari Kand optimistlikud ning lootusrikkad. „Kuigi meie töö siin on väga pingeline, on see tegelikult väga huvitav," võtavad nad teema kokku.

Vestluse põhjal apteegi esindajatega kokku pannud
Merili Väljaotsa