6. septembril pidasid töökoosoleku Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Eesti Perearstide Seltsi juhatused, mis oli jätkuks veebruarikuisele koosolekule, kus lepiti kokku tõhusamas koostöös.

Kliinikumi Leht küsis Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liikmelt ning Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhatajalt Ruth Kaldalt, mis on perearstide ja eriarstide koostöös hästi ning millised on valdkonnad, kus saaks veelgi paremini.

Dr Ruth Kalda, teil on praktiseeriva arstina, seltsi juhatuse liikmena, aga ka instituudi juhatajana mitmetahuline ülevaade esmatasandi arstiabi korraldusest. Palun tooge välja kolm nüanssi või valdkonda, mis on Eesti ematasandi tervishoius hästi.

Toon välja need asjad, mida hinnatakse tugeva ja funktsioneeriva esmatasandi arstiabi näitajateks ka rahvusvaheliselt. Olgu öeldud, et ka Eestit on rahvusvaheliselt hinnatud ja uuritud ning meie järgnevaid tugevusi on tunnustatud.

Esmaseks pean professionaalsust. Meil on perearstiabis töötamise ja nimistu saamise eelduseks perearsti elukutse. Oleme enam kui 25 aasta jooksul koolitanud üle 1200 perearsti, viimase 15 aasta jooksul vaid läbi residentuuri ja see on heal tasemel esmatasandi arstiabi eelduseks. Mitte igas Euroopa riigis ei ole see tavapärane, et esmatasandi arstid on erialaga arstid. Lisaks on meil täiesti arvestatavad ja kättesaadavad elukestva professionaalse enesetäiendamise võimalused ning toimiv pädevuse hindamise süsteem.

Teiseks-perearstiabi on kõikidele patsientidele, kes on kindlustatud, ilma piiranguteta kättesaadav. Ka neile, kes ei oma ravikindlustust (u 4% elanikkonnast) ja kel on rahalised probleemid, on olemas võimalused perearstiabi osutamiseks, seda siis enamasti kohalike omavalitsuste toetuse näol. Keegi ei peaks jääma ilma perearstiabita.

Ja kolmandaks, aga see ei tähenda, et see vähem oluline oleks, on patsiendi ja perearsti personaalne suhe. Meil on igal patsiendil oma perearst, kes tagab enamasti pikaaegse ja järjepideva koostöö. Kuigi praegusel ajal on iseloomulik, et inimesed liiguvad oma töö ja õpingute tõttu palju ja vahetavad elukohti, siis eeskätt just vanemad inimesed, kel on mitmeid kroonilisi haigusi, on pigem püsivad perearsti patsiendid ja nemad vajavad sellist koostöö suhet ka kõige enam.

Palju räägitakse perearstide ja eriarstide koostöö parandamisest, mille eesmärk on pakkuda parimat võimalikku ravi patsiendile. Mis te arvate, mis on patsiendile tema raviprotsessis kõige olulisem?
Ma ise hindan koostööd perearstide ja eriarstide vahel järjepidevalt paranevaks. Suure muudatuse on omavahelisse suhtlusse toonud e-konsultatsioonide kasutuselevõtt, mille välja arendamine toimunud juba koostöös, see tähendab omavahel suheldes ning kokkuleppeid sõlmides. Nagu ütlesite, on koostöö kõige olulisem eesmärk parim võimalik ravi patsiendile, seega keskmesse tuleb asetada patsient. Mõnikord see kipub ununema ja omavaheliste ebakõlade tõttu, mida aeg-ajalt juhtub, on patsient see, kes kannatab või on häiritud.

Patsiendile on raviprotsessis kõige olulisem usaldus. Et ta saaks usaldada oma perearsti ja ka teda vajadusel konsulteerivat eriarsti. Seda usaldust ei tohiks ära rikkuda ebakollegiaalsete sõnumite või tegevustega, mõnikord pealtnäha isegi tühistega, nagu näiteks küsimus: „Mida see perearst ometi mõtles, kui ta nii tegi?“. Selle asemel võiks võtta ühendust perearstiga ja uurida tegevuste tagamaid. Usaldus on aluseks kogu raviprotsessile, seda on palju uuritud ja on leitud, et mida usalduslikum on suhe, seda paremad on ravitulemused.

Perearsti vastuvõtt erakorralise meditsiini osakonnas – jah või ei?
Sõltub kokkulepetest. Selge on see, et patsientidel on vajadus arstiabi järele ka väljaspool tavapärast tööaega. Ei ole efektiivne ja jätkusuutlik, kui perearstid peaksid seda abi osutama oma keskuse baasil.
Parim on seda teha keskustes, kus on olemas võimalused vajalikeks uuringuteks ka hilistel õhtutundidel. Tavapäraselt on need olemas haiglate juures. Lisaks on patsiendid harjunud pöörduma haiglate EMO-desse. Pärast triaaži saaks roheliseks või kollaseks liigitatud patsiendid suunata perearsti vastuvõtule. Praegu peab nendega tegelema väljaõppinud erakorralise meditsiini spetsialist. Tagasi ju kedagi ei saadeta.

Aga saan aru, et siin on haiglate poolt mitmeid vastuargumente ja seetõttu ei saa mina öelda ei „ei“ ega „jah“. Need asjad tuleb läbi vaielda. Eks näiteid on mujalt maailmast tuua erinevaid.

Palju on kõneainet pakkunud ka residentuuri korraldus, mis on kahtlemata oluline, et tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus. Mida tuleks teha, et meil oleks piisavalt lõpetavaid residente, et tagada tegelik vajadus kõikidel erialadel?
Siin ei ole ühest lahendust. Kõigepealt peab ülikooli vastu võetama piisaval arvul arstitudengeid. Seega peab olema mingi nägemus selle kohta, kui suur on meil vajadus 10–20 aasta perspektiivis arstide järele üldiselt. Arvestama peab ka loomuliku kaoga, kõik õppima asuvad üliõpilased ei lõpeta oma õpinguid ning osad lahkuvad õppima ja tööle ka mujale. Siis tuleb erialaõpe. Kui palju mingile erialale residente vastu võetakse, lepitakse kokku kolmepoolselt: sotsiaalministeerium, ülikool ja arstide liit. Lähtutakse nii erialade arengukavadest kui ka sellest, milliste erialade järele antud hetkel kõige suurem vajadus on. Hoopis teine probleem on see, kas kõik välja kuulutatud kohad täituvad. Alati ei pruugi vajadus ja eriala eelistus kattuda. Eriala valikut määravad väga paljud tegurid, me plaanime neid sel aastal oma doktoriõpinguid alustanud noore perearsti Marta Velganiga ka uurida.

Kui paljud lõpetavad residentuuri ja kui paljud lõpetanutest asuvad tööle Eestis, sõltub minu hinnangul hästi oluliselt sellest, kuivõrd noort kolleegi õpingute vältel toetatakse ja austatakse, kuivõrd ta tunnetab enda olulisust ja seda, kas ta on oodatud kollektiivi või ei. Oma osa on ka residentuuriõppe paindlikkuses ning individuaalses kohandamises. Tegemist on ju täiskasvanu õppega, sageli on loodud pere, paljudel on väikesed lapsed, mõnikord on vajadus toetada oma vanemaid jne. Seni puudus võimalus läbida residentuuri osakoormusega, loodetavasti on varsti oodata selles osas muudatusi, millest on väga kaua räägitud. Loodan, et lisaks lapsehoolduspuhkusele jäämisele ning teadustöö tegemisele on võimalik osakoormusega residentuuri läbida ka siis, kui residentuuris oleval arstil on vajadus residentuuri kõrvalt näiteks ka töötada. Kui valida oleks residentuurist lahkuv arst või osakoormusega residentuuri läbiv arst, siis eelistatud peaks olema igal juhul viimane. Palju on räägitud residentide ülekoormusest ja rakendamisest odava tööjõuna. Nii mõnedki tunnevad end juba residentuuri jooksul läbi põlenuna. Ei ole kohane nimetada meie nooremat põlvkonda „lumehelbekesteks“, olen seda sageli kuulnud. Minu meelest on aga nende näol tegemist patsiente ja kollegiaalsust austavate noorte kolleegidega, kes hindavad kõige muu kõrval ka oma isiklikku elu. Täiesti selgelt ei tööta enam paternalistlik maailmakäsitlus, selle peaks asendama kollegiaalsus, partnerlus ja meeskonnatöö. Nad ootavad tagasisidet ja on nõudlikumad õpetamise suhtes, sest on tulemusele orienteeritud. Meie õpetamine peaks sellega kaasas käima, sisse tuleks viia regulaarne tagasisidestamine, õpieesmärgid ja pädevused, mida on vajalik saavutada, peaksid erialaõppes selgelt sõnastatud ning hinnatud ning kaaluma peaks ka vastutuse järk-järgulist suurendamist vastavalt omandatud pädevusele. Täna on situatsioon selline, kus residentuuris õppival arstil on sisuliselt vaid üldarsti õigused kuni residentuuri lõpetamiseni, kestku see residentuur kas kolm või viis aastat. Ehk et sisuliselt üks päev enne lõpetamist ei tohiks ta vastu võtta otsuseid eriarstina, vaid üldarstina. See on väga kummaline, sest iga-aastaselt ju oskused täienevad, vastavalt sellele võiks juurde saada ka legaalseid õiguseid ja vastutust.

See teema on tegelikkuses palju laiem, kui hetkel kirja sai. Tegureid, mis arstide elukutse vaikuid ja edasist karjääri mõjutavad, on ilmselgelt veel teisigi. Üks on kindel, tänane õppija ei ole selline nagu oli õppija 15–20 aastat tagasi. Muutustega tuleb kaasas käia.