lk2 Lili KochOlen sündinud ja kasvanud Võrumaal ning lõpetanud Antsla Gümnaasiumi. Huvi meditsiini vastu tekkis keskkooliaastatel. Esialgsete unistuste kohaselt pidi minust saama arst, kuid saatuse/olude tahtel astusin õppima õe erialale. Hetkel võin öelda, et see oli ainuõige otsus. Peale Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetamist 2006. aastal, asusin tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroanestesioloogia osakonda (praegune 2. intensiivravi osakond). Töö intensiivraviõena oli põnev ja südamelähedane. Tundsin ennast täpselt õiges kohas olevat.


Eelmise aasta lõpus sai minust naaberosakonna (3. intensiivravi osakonna) vanemõde. Peamiseks ajendiks kandideerimisel oli soov edasi areneda. Väljakutse on suur, kuid usun, et 10-aastane töökogemus intensiivraviõena on uuel ametikohal suureks plussiks.


Vabal ajal tegelen tervisespordiga. Suureks kireks on tennis, millega tegelemine viimasel ajal on kahjuks natuke unarusse jäänud. Hobi korras tegelen veel fotograafiaga.

 

Dr Jüri Vahtramäe, 3. intensiivravi osakonna vanemarst-õppejõud: Olen Liliga koos töötanud napilt mõni päev rohkem kui kaks kuud ja seda on olnud liiga vähe, et teda korralikult tundma õppida. Küll aga võin öelda, et see, mida olen seni kogenud, kõneleb temast kui rahulikust ja tähelepanelikust suhtlejast, täpsest, asjalikust ja õppimishimulisest kaastöötajast, analüüsivast ja alati laiemat pilti hoomata püüdvast ning probleemide sügavamatest põhjustest huvitatud juhist. Mul on väga hea meel, et sündmuste kulg on Lili meie juurde toonud.

lk2 Kaja RuulOlen Tartus sündinud ja kasvanud, Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlane ning õpingutega seoses ka pealinnas elanud. Kodulinnaks on jäänud siiski Tartu, pärast kooli lõpetamist rajasin siia kodu ja pere.


Olen kutselt kinnisvarahaldur tasemega 5. Kutse omandasin 2003. aastal, mil meid oli veel vähe ning eriala liit EKHHL koolitas ja hoidis meid ühte. Nüüd on haldurite kutsestandard ühildatud Euroopas kehtivaga ning aja möödudes omandasin ka EVS 914: 2012 heakorratööde kvaliteedi kontrollija taseme 3. Olen oma tööalases karjääris juhtinud kinnisvarahooldusfirma Lõuna-Eesti osakonda ja hoolitsenud Eesti ühe suurima tööandja Lõuna piirkonna kinnisvara eest. Saadud kogemuste eest olen tänulik, need on abiks täna suures kliinikumi hoones toimetamiseks.


Aprillist 2015 olen kliinikumi töötajate ridades. Töö on intensiivne, maja on suur, osakondi palju ja veel rohkem inimesi. Eelmisel suvel korraldasin osakondades remonditöid ning talvel abistasin nõu ja jõuga uue meditsiinilinnaku avamisel. Hetkel kolime uutesse ruumidesse osakondi teistest Tartu linnas asuvatest hoonetest. Väsimus tööpäeva lõpus asendub rahuloluga tehtud tööst.


Luban oma maja inimesi mitte alt vedada. Püüan nende töökeskkonda hoida töökorras oma meeskonnaga. Mul on toetav meeskond, kellele saab igas olukorras loota ja kellega koos saan oma töö eesmärgid ellu viia. Mul on väga vedanud ülemusega, kes kauaaegse majandusteenistuse töötajana suunab ja abistab nõu ning jõuga.


Vabal ajal tegelen spordiga, talvel suusatan, suvel sõidan palju rattaga. Abikaasaga reisime palju, planeerimata puhkusi meie peres pole.

 

Aare Toon, majandusteenistuse direktor: Kaja osutus väljavalituks tema kinnisvarahalduri kutse ja pikaajalise töökogemuse põhjal kinnisvara hoolduses. Majandusjuhatajana on Kaja näidanud ennast oskuslikult tööülesannete ja tööiseloomust tulenenud probleemide lahendamisel. Suhtlejana on Kaja saavutanud hea läbisaamise kolleegidega ja alluvatega, mis on hea näitaja edasisel töö jätkumisel kliinikumis.

lk2 A.LallTartu Meditsiinikooli õpingute ajal alustasin 1989. aastal tööd Tartu Maarjamõisa Haiglas kardioloogia II osakonna sanitarina. Õpingute järgselt jätkasin sealsamas õena 13 aastat kuni 2002. aastani, kui tehti ettepanek kandideerida vanemõeks spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku värskelt loodud taastus- ja järelravi osakonda. Samal aastal alustasin õpinguid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õdede tasemeõppes, kus omandasin töö ja pere kõrvalt rakendusliku kõrghariduse.

 

2015. aasta suvel, vanemõena töötamise 13. aastal, saabus uus väljakutse – kandideerida statsionaarse õendusabi osakonna juhatajaks. Raske oli jätta seljataha meeskond ja head kolleegid, kellega olime alustanud osakonna avamisest alates, arenenud läbi kogemuste ja katsumuste. Vanemõe töö on vastutusrikas ja pingeline, tööülesanneteks oli 30 voodikoha ja 45 töötajaga statsionaarse taastusravi osakonna õendus- ja hooldustöö juhtimine ja arendamine.

 

Uues ametis loodan anda värsket hoogu minu uutele kolleegidele ja personalile, statsionaarse õendusabi osakonna arengule, kvaliteetse ja patsiendisõbraliku keskkonna loomisel L. Puusepa 6 renoveeritud maja kaunites avarates ruumides.

 

Osalen kliinikumi geriaatrilise hindamise komisjoni töös ja infektsioonikontrolliteenistuse õdede hügieenikomisjoni töörühmas, olen Eesti Õdede Liidu liige 1989. aastast. Vabal ajal tegelen vabatahtliku tööga UNICEF Eesti Rahvuskomitees, praeguse nimega Koos Laste Heaks.

 

Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ülemõde Külli Uibo: Angelika on otsustuskindel ja võimekas õendusjuht. Osakonnajuhataja ülesandeid on ta võtnud väga tõsiselt ja suutnud edukalt ellu viia muutused osakonna töökorralduses. Tema tõsise oleku taga on palju inimlikkust ja empaatiat, mida jagub nii patsientidele, nende lähedastele kui ka kolleegidele. Edu ja kannatlikkust uuel ametikohal!

lk2 Margit MetsmaginOlen lõpetanud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava, hetkel omandan magistrikraadi sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava viimasel kursusel. Sotsiaaltööga olen seotud alates 2010ndast aastast, kui alustasin tööd kohaliku omavalitsuse sotsiaalnõunikuna. Minu arvates pakub sotsiaaltöö uusi väljakutseid erinevate olukordade ja situatsioonide kujul. Kliendid ja nende lood on erinevad ning alati võib nendesse lisanduda uusi nüansse, millega pole oma töös varem kokku puutunud. Sotsiaaltöö kohalikus omavalitsuses on mõneti erinev kliinikumis tehtava sotsiaaltööga tulenevalt juba töökeskkonna spetsiifikast. Kuna aga kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ametiülesanded on väga mitmetahulised, siis usun, et need on andnud mulle head eeldused töötamaks vastaval ametikohal ka Tartu Ülikooli Kliinikumis.


Töö- ja koolivälisel aja veedan koos oma perega. Lisaks sellele meeldib mulle avardada oma silmaringi raamatute lugemise ja reisimisega. Sporti teen võrdlemisi mõõdukalt ning meeldivaimaks alaks on kujunenud jooksmine.

 

Kaire Jugar, hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõde: Hematoloogia-onkoloogia kliiniku töötajatepoolne esmane kogemus uue sotsiaaltöötaja Margitiga on olnud väga meeldiv. Margit on aidanud leida järelravi või õendusabi kohti patsientidele, kes seda vajavad. Koostöö arstidega on sujuv ja hea kliiniku kõikides osakondades. Isikuomadustelt paistab silma entusiastlikkus, pühendumus ning rõõmsameelsus. Tunneme suurt rõõmu, et meie meeskonnas on selline vahva töötaja, kelle abi on asendamatu.

lk2 uus tootaja Kadri SikkOlen oma elukutsevalikuga väga rahul, mulle tõesti meeldib arsti töö. Pärast ülikooli ja internatuuri lõpetamist töötasin 13 aastat üldarstina Tartu Seksuaaltervise Kliiniku noorte nõustamiskeskuses. Kui residentuuri astusin, olin üle 40 aasta vana ja vanim mu kolmest tütrest oli juba jõudnud kõrgkooli astuda. Õppimine residentuuris oli pingutust nõudev, sest vahepealsetel aastatel oli palju muutunud. Lisaks jätkasin õpingute kõrvalt ka tööd seksuaaltervise kliinikus. Naha- ja suguhaiguste erialal on eelneval kogemusel noorte nõustamiskeskuses oma tähendus ja tähtsus – tegelemine seksuaalsel teel levivate haigustega, nende ennetuse ja raviga on noortenõustaja üks tähtsamatest tööülesannetest. Noortenõustajana oli mul võimalus osaleda headel nõustamisalastel treeningutel ja seksuaaltervist puudutavatel koolitustel – ka see pagas on väärtuslik.


Residentuuri lõppedes selle aasta augustis oli loomulik kandideerida nahakliinikusse tööle, et töötada omandatud erialal.


Arstina töötades pean lisaks erialastele teadmistele väga tähtsaks austust inimese vastu, seda selle mõiste paljutähenduslikkuses. Siin mõtlen muu hulgas ka austust õiguse suhtes saada teavet ja heatasemelist arstiabi, olla väärikalt koheldud, teha valikuid, tunda oma tundeid.

 

Dr Maire Karelson: Kadri Sikk omab pikaajalist eelnevat töökogemust seksuaaltervise alal ja on seetõttu meie eriala veneroloogia poolega juba kokku puutunud. Residentuuri dermatoloogia õppes omandas Kadri Sikk epikutaantestide tulemuste hindamise oskuse, mida kasutame kontaktallergia diagnoosimisel. Kadri on tööülesannete täitmisel kohusetundlik, täpne ja hea pingetaluvusega. Tal jätkub empaatiat ja kannatlikku meelt suhtlemisel nii patsientide kui kolleegidega. Nahahaiguste kliiniku töötajad soovivad talle jõudu kõikides ettevõtmistes ja edasisi arenguvõimalusi valitud erialal.

lk2 Pirgit Kinsigo erakoguMinu lapsepõlv möödus Võrumaal Lusti külas, kus veetsin oma esimesed 18 eluaastat. Esimesed kokkupuuted meditsiiniga olid mul 2001. aastal, kui asusin õppima Tartu Meditsiinikooli õe erialale. Samaaegselt õpingutega pidasin vajalikuks omandada ka praktilisi oskusi tervishoiu valdkonnas ning seetõttu alustasin 2003. aastal töötamist Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonnas abiõe ametikohal. Pärast Tartu Meditsiinikooli lõpetamist töötasin nefroloogia osakonnas kokku 10 aastat, nendest viis aastat õena ning viimased viis aastat osakonna vanemõena. Samaaegselt töötades õena omandasin 2010. aastal magistrikraadi õendusteaduses, mis oli ka ajendiks kandideerimaks nefroloogia osakonna vanemõeks. Antud ametikohale ajendas mind kandideerima soov rakendada õpingute käigus omandatud juhtimisalaseid teadmisi õendusvaldkonna administratiivsete kohustuste täitmiseks. Oma 12 aasta pikkuse töökarjääri jooksul kliinikumis olen ainult uhkust ja heameelt tundnud oma kunagise õige eriala valiku üle.


Alates 01. juulist 2015 täidan sisekliiniku ülemõe töökohustusi, kuhu ajendas mind kandideerima soov ja tahe karjääriredelil edasi liikuda. Antud ametikoht on vastutusrikas ning nõuab igapäevast pühendumist, et tagada kvaliteetne õendus-hooldustöö juhtimine ja korraldamine sisekliinikus.

 

Professor Margus Lember, sisekliiniku juhataja: Pirgit Kinsigo on väga hea kolleeg ning südamega töötav ülemõde. Tema tugevuseks on õetöö hea tundmine, oskus meeskonda juhtida ning motiveerida. Oma olemuselt on ta pigem tagasihoidlik, ent sellele vaatamata saavutas ta osakonna vanemõena positsiooni, kus kolleegid, nii õed, hooldajad kui arstid, teda kuulasid ja aktsepteerisid. On märkimisväärne, et töö kõrvalt on ta omandanud ka magistrikraadi.

lk2 Janika ArrasKasvasin üles Võrumaal kolmest õest keskmisena. Juba 10. klassis otsustasin, et soovin minna õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioteraapiat. Olen väikesest peale tegelenud kergejõustikuga ning mind huvitas ka meditsiin – füsioteraapia õpinguis nägin võimalust need kaks huvi ühendada.

 

Esimese kursuse järel siirdusin aastaks Saksamaale, kus mul oli võimalus tutvuda ka erinevate füsioterapeutide tööga. Lõputöö kirjutamise ajal töötasin spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus ning pärast kõrgkooli lõpetamist viis elu mind tööle Lõuna-Eesti Haiglasse, mille toredale ja professionaalsele taastusravi meeskonnale olen äärmiselt tänulik: arenesin seal erinevates füsioteraapia valdkondades palju. Aastase töötamise järel otsustasin minna Austraaliasse, kus sain kahe aasta jooksul hindamatu kogemuse erinevates töövaldkondades, mis suurendas mu eneseusaldust ja andis veendumuse jätkata füsioterapeudina.

 

Käesoleva aasta algul tundsin, et sooviksin vastu võtta uusi väljakutseid ja nii leidsingi end peagi füsioterapeudi ametis anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus. See on omajagu suur väljakutse – õpin iga päev midagi uut ning igavust tunda siin kindlasti ei saa.

 

Minu suurim kirg on reisimine. Mulle meeldib erinevaid kultuure ja inimesi tundma õppida ning ennast proovile panna keerulisi situatsioone lahendades.

 

Vanemarst-õppejõud Silver Sarapuu: Janika Arras asus intensiivravi osakondades tööle füsioterapeudina selle aasta kevadel. Lühikese ajaga on ta osakondade töösse sisse elanud. Intensiivravis tundsime suurt puudust inimesest, kes tegeleks intensiivravihaigete rehabilitatsiooniga. Janika Arras on näidanud ennast hea noore kolleegina, kelle abil on intensiivravihaigete rehabilitatsioon tunduvalt arenenud.

lk2 Hanno RoomereEsimesed 18 eluaastat veetsin pealinnas. Peale Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi bioloogiaklassi lõpetamist otsustasin astuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Arsti minust siiski ei saanud. Lõpetasin 2000. aastal hoopis bioloogia-geograafiateaduskonna biotehnoloogia eriala ning 2002. aastal kaitsesin samas magistrikraadi molekulaardiagnostika erialal.


Kuna huvi meditsiini vastu pole kuhugi kadunud, siis olen alati püüdnud oma õpitud eriala meditsiiniga siduda. Geneetiliste haigustega ja molekulaardiagnostikaga hakkasin tegelema kohe peale ülikooli lõpetamist. 14 aastat töötasin eraettevõttes, kus sain ka rahvusvahelise kogemuse geneetiliste haiguste diagnostika alal. See on põnev ja väljakutseid esitav valdkond, kus tihtipeale puuduvad lihtsad ja ühesed vastused. 2014. aasta kevadel avanes võimalus tulla tööle ühendlabori geneetikakeskusesse ja täiendada siinset naiskollektiivi meessoost isendiga. Töö geneetikakeskuses on huvitav ja võimaldab oma teadmisi ja oskusi veelgi rohkem meditsiiniga siduda ning pakub võimalusi enda arendamiseks nii teadusliku kui ka praktilise poole pealt. Võin öelda, et olen oma praeguse töökohaga väga rahul.


Töövälisel ajal tegelen tervisespordiga, suvel harrastan rattasõitu ja meeldib ka looduses seljakotiga matkata. Varem tegelesin pikalt võistlustantsuga, kuid nüüd elan selles vallas kaasa oma tütrele.

 

Geneetikakeskuse juhataja professor Katrin Õunap: Hanno Roomere valdab väga hästi erinevaid molekulaarseid meetodeid ja oskab neid suurepäraselt interpreteerida. Seetõttu oleme saanud oma meeskonda kogenud molekulaardiagnostika spetsialisti, mille üle on mul väga hea meel. Hannol on ka sügav huvi teadustöö vastu ning ma väga loodan, et ta lähitulevikus jätkab oma õpinguid doktorantuuris.

lk2 Maarja Saarmae2Olen pärit väikesest Valgamaa külast. Peale Tõrva Gümnaasiumi lõpetamist läksin isa soovitusel katsetele teiste koolide seas ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Intervjuu läks väga hästi ning 2009. aasta sügisel alustasin õpinguid endale täiesti tundmatus valdkonnas. Esimese semestri lõpuks olin kindel, et olen kogemata sattunud õigesse kohta.


Teise kursuse tudengina suundusin praktikale hematoloogia-onkoloogia kliiniku radio- ja onkoteraapia osakonda, millest sai minu esimene töökoht abiõena. See töö õpetas mulle meeletult palju, tundsin esmakordselt, et ma tõesti aitan inimesi ning kuulun ühtsesse kollektiivi. Töötasin onkoteraapia osakonna vapustavate töötajate ja inspireerivate patsientidega koos kaks aastat.


2012. aastal avanes mul võimalus veeta vahetusüliõpilasena neli kuud Itaalias, Rimini haiglas, praktiseerides seal geriaatria ja kardioloogia intensiivravi osakonnas ning tehes koduvisiite koduõendusteenuseid pakkuva kliiniku kaudu. Tänu sellele kogemusele arenesin palju nii õena kui inimesena.


Lõpetasin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 2013. aasta veebruaris ning maikuus lendasin Hawaiile paradiisielu nautima. Olles Eestis harjunud 24-tunniseid valveid tegema, hakkasin ma sellest õige pea puudust tundma.
2013. aasta septembris, olles tagasi kodumaal, läksin tööle silmakliinikusse. Töö silmakliinikus on olnud väga meeldiv, hariv, põnev ning pidevalt väljakutseid esitav. Taaskord olen sattunud osakonda, kus kollektiiv on kuldaväärt. Lisaks tunnustati mind „Parim õde 2014" tiitliga, mis tuli mulle täieliku šokina. Selline tunnustus vaid aastase tööstaaži järel ja niivõrd eeskujulike õdede kõrval liigutas mind väga. Loodan siiralt, et suudan edaspidigi tunnustusele väärilist tööd teha.

 

Silmakliiniku ülemõde Terell Pihlak: „Oleme väga rahul, et Maarja meie meeskonnas töötab. Ta on alati rõõmsameelne, entusiastlik, abivalmis, ükski abivajaja ei jää tähelepanuta, olgu see siis patsient või kolleeg. Olenemata oma noorest east on Maarjal lai silmaring ja huvitavaid kogemusi elust."

lk2 Sirle PuidakMinu lapsepõlv möödus Emajõe-äärses külas Luunjas. Ema töötas (töötab praegugi) samuti kliinikumis, kus ma veetsin palju aega õdede toas. Mäletan hästi, kui öövalves olevate õdedega tegime vatitupse, keetsime instrumente ja nõelu ning minu kõige põnevam ülesanne oli jagada kraadiklaase patsientidele.

 

Ema töökaaslased olid veendunud, et minust saab meditsiinitöötaja. Ent minu suureks hobiks oli korvpall ning olin täiesti veendunud, et tee viibki mind Tallinna Spordikooli. Mõte läks vett vedama, kui mul avastati WPW sündroom, mis 1996. aastal edukalt kõrvaldati. Suured tänud selle eest dr Kolgile ja dr Pajule. Seega lõpetasin oma keskkooli Luunjas ning läksin edasi õppima Tihemetsa Tehnikumi sekretär-raamatupidajaks. Töötades paar suve sekretärina Pärnus, sain ma aru, et see ei ole päris see töö, mida ma sooviksin terve elu teha. Nii tulidki meelde lapsepõlve ennustused ema töökaaslaste poolt ning ma asusin õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Samal ajal alustasin ka tööd spordimeditsiini ja taastusravikliinikus hooldusraviosakonnas põetajana. Pärast kooli lõpetamist 2006. aastal töötasin kuni käesoleva aastani kirurgiakliinikus veresoontekirurgia osakonnas intensiivraviõena.


Hambaproteesikeskuses töötamine on mulle põnev väljakutse, uus töö meeldib mulle väga. Siin segunevad minu eelnevalt õpitud erialad ja uued teadmised, mida omandan rõõmuga.


Dr Olev Salum, hambaproteesikeskuse osakonnajuhataja: „Sirle Puidak on olnud meil lühikest aega, aga võib kohe öelda, et ta elas kiirelt sisse kollektiivi. Töö spetsiifika on hambaravis muidugi teine, aga Sirle on kiire õppija. Ta on tõsine teoinimene, kellel on ka huumorimeel ja kunstnikuanne (laulu ja näitekunsti alal) olemas."

lk2 Liis SabreMaailm oli 31 aastat noorem, kui ma Tartu Kliinilises Sünnitusmajas ilmale tulin. Meditsiin on mind vanemate näol kogu elu ümbritsenud ja eks nad on ka minu valikuid mõjutanud.


Lõpetasin 2002. aastal Miina Härma Gümnaasiumi, selle järel olin mässumeelt täis ja otsustasin perekondlikust suunast kõrvale kalduda ning astusin Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonda psühholoogiat õppima. Kuid juba esimesel aastal sain aru, et ma ei ole võimeline ennast sellel suunal teostama. 2003. aastal astusin arstiteaduskonda, mille lõpetasin 2009. Õpingute ajal töötasin nefroloogia osakonnas põetaja ja abiõena ning üldintensiivravi osakonnas abiõena. Neuroloogia residentuuri astumine oli teine õige samm, mida ma nagu arstiteaduskonda astumistki pikalt kaalusin. Täna võin öelda, et neuroloogia oma mitmekülgsuses võimaldab ilma patsienti füüsiliselt lõhkumata tagasi minna üksikutesse haigusega seotud detailidesse ja sellest ehitada selge terviklik pilt. Iga päev võib tunnistada närvisüsteemi meisterlikkust ja seda, et nii palju oleks vaja veel teada!


Residentuuri ajal astusin ka doktorantuuri ning 2013. aasta septembris kaitsesin doktorikraadi seljaajutraumade epidemioloogiast Eestis. Alates aastat 2014 kevadest olen neuroloogina tööl närvikliiniku neuroloogia osakonnas. Tegelen kõige rohkem peavaludega ja oma „teadusliku ema" Janika Kõrva ning „teadusliku isa" Toomas Asseri eeskujul üritan mitte jätta teadustööd kliinilise töö kõrval unarusse.

 

Vanemarst-õppejõud neuroloogia erialal Janika Kõrv: „Mul on väga hea meel, et Liisist on saanud just neuroloog, kes töötab siin meie kõrval. On ju iga õpetaja unistuseks, et õpilased oleksid temast targemad, arukamad, töökamad. Liisi puhul need omadused kõik kehtivad, lisaks südameheadus, mis on arsti ametis väga oluline. Soovin Liisile ja kõikidele noortele kolleegidele, et sära silmadest iial ei kustuks!

lk2 StarovoitovOlen lõpetanud Tartu Ülikoolis sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava, hetkel omandan magistrikraadi sotsioloogia erialal. Juba õpingute alguses paelus mind tervishoiu temaatika (tervishoiustatistika ja -poliitika, tervisepsühholoogia jms).

 

Mitmete juhuste/olude kokkulangemise tulemusel asusin 2011. aasta sügisel tööle spordimeditsiini ja taastusravi kliinikusse sotsiaaltöötajana, olles toona lapsehoolduspuhkuse asendaja. Töö käigus veendusin üha enam, et sotsiaaltöö sobib minu isiksuseomaduste, väärtuste ja hoiakutega ning sooviksin ka edaspidi sellel ametikohal jätkata.

 

Sotsiaaltöö pakub igapäevaselt uusi ja huvitavaid väljakutseid. Iga patsient ja tema lugu on erinev ning seega on rutiini tekkimine välistatud. Patsientidelt, lähedastelt ja kolleegidelt saadud tagasiside motiveerib ja annab tunde, et olen saanud kedagi südamest ja omakasupüüdmatult aidata.

 

Alates 2014. aasta septembrist olen tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Olen selle võimaluse eest tänulik.

 

Tiina Freimann, ülemõde: Ingrid ei sattunud praegusele töökohale juhuslikult. Ta töötas mõni aeg tagasi sotsiaaltöötaja asendajana õendushoolduse osakonnas ja tema tööga jäädi igati rahule. Praegusel töökohal on Ingrid suutnud lühikese ajaga võita kaastöötajate poolehoiu oma töökuse, optimistliku oleku ning rõõmsameelse ja avatud suhtlemisega. Ingridi tööstiil näitab, et patsientide probleeme saab lahendada säravate silmade ja naerul suuga. Edu Ingridile uuel töökohal!

lk2 Helen KadastikOlen põline tartlane – siin sündinud ja kasvanud. Kooliteed alustasin Kivilinna Gümnaasiumis, lõpetanud olen Miina Härma Gümnaasiumi. Kuna terve lapsepõlve olen viibinud meedikute keskel ja kuulanud arstijutte, tundus otsus arstiks õppima minna loomulik asjade käik.


Sissejuhatuse anatoomiasse sain ma juba lapsena suviti maal, jälgides, kuidas meie kiskjalik kass hiiri murdis. Vanaema sõnul võisin hiirt sööva kassi kõrval pikalt ja ennastunustavalt uudishimust istuda. Esimesele kursusele minnes arvasin, et tahan saada kirurgiks. See mõte hakkas pragunema umbes aasta hiljem, kuna ettekujutus kirurgi isiksusejoontest ei läinud minu isikuomadustega eriti kokku. Ülikooli ajal töötasin lühikest aega hooldajana naistekliinikus, pikemalt abiõena neurointensiivraviosakonnas ja psühhiaatriakliinikus akuutosakonnas. Ühe kuu veetsin praktikal Sloveenias sünnitusabi osakonnas. Psühhiaatriani jõudsin väikese ringiga. Teismelisena sattusid mulle kätte Jüri Saarma kirjutatud „Psühhopatoloogia" ja" Kliiniline psühhiaatria". Meditsiinilisest tekstist suurt midagi aru saamata, meeldis mulle lugeda haigusjuhtude kirjeldusi, seal oli midagi väga paeluvat.


Psühhiaatria peale hakkasin uuesti mõtlema 4.–5. kursusel. Psühhiaatria ei ole minu jaoks ainult meditsiin, seal on ka kõike muud, psühholoogiast filosoofiani. Selle eriala juures võlub mind elulisus. Igasugune elukogemus ja isiklik areng rikastab psühhiaatrit tema töös. Lõplikult otsustasin psühhiaatria kasuks pärast 5. kursuse vastavat õppetsüklit. Astuson residentuuri, ent kahe lapse sünni tõttu lõpetasin ma residentuuri 2013. aasta kevadel. Pärast lõpetamist läksin koos perega Soome tööle. Vaatamata kaunitele järvedele ja metsadele, pidasin naaberriigis vastu 4 kuud. Otsustasin tulla koju tööle – alates veebruarist 2014 töötan psühhiaatriakliiniku psühhiaatriaosakonnas.


Tööväliselt hindan head filmi, teatrit, raamatut, eriti naudin tantsu. Armastan reisida. Oma tütre eeskujul alustasin äsja iluuisutreeningutega.


Anu Järv vanemarst-õppejõud psühhiaatria erialal: „Helen Kadastik asus tööle psühhiaatriakliiniku psühhiaatriaosakonda alates käesoleva aasta veebruarist. Ta on väga töökas, empaatiline ja siiras arst, kellel on lai silmaring, soov õppida ning omandada uusi kogemusi. Meeskonnas töötamine on hästi õnnestunud, mistõttu loodame edaspidi jätkata temaga pikaajalist koostööd."

lk2 Liidia MeelMulle on alati pakkunud huvi väga erinevad teemad. Pärast keskkooli lõppu tuli midagi valida ja läksin õppima eesti filoloogiat, millest varsti tüdinesin. Järgnes eneseotsingute aeg. Meie perekonda on puudutanud väga rasked haigused, nii olen saanud sellega kaasnevat näha lähedalt ja varasest lapsepõlvest alates ning ka see mõjutas mu valikuid. Jõudsin tervishoiu sotsiaaltöö juurde ja lõpetasin Tallinna Ülikoolis magistrantuuri. Kooli kõrvalt käisin vabatahtlikuks Tallinna Diakooniahaiglas, asutusepraktika sooritasin Tallinna Lastehaiglas ja magistrantuuri ajal asusin tööle Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia kliinikusse ning palliatiivraviprojekti meeskonda sotsiaaltöötajana. Samaaegselt õppisin ka kriisinõustamist. Jutuajamised patsientidega jõudsid tihti eksistentsiaalsete teemadeni ja esetäiendus viis mind hingehoiu eriala avastamiseni Tartu Teoloogia Akadeemias (TTA). Lõpetasin TTA rakenduskõrgharidusõppe sooviga kombineerida oma kahte eriala, et oleksin võimeline oma patsientidele terviklikumalt lähenema. Hingehoiupraktikal olin juba TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikus, kuhu asusin hingehoidjana tööle käesoleva aasta kevadel. Õpinguid jätkan hetkel Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorantuuris religiooniuuringute erialal.

Mu armsamateks hobideks on vanad keeled (heebrea ja kreeka), müüdid ja legendid. Armastan lugeda erinevat kirjandust ja reisida. Olen tantsinud ja õppinud vanamuusikat, millega tahan varsti ka jätkata, kui mu elu Tartus on juba oma rütmi saanud. Lisaks toimetan veebis Leinalehte (www.leinaleht.info) ja tõlgin huvipakkuvaid erialaseid materjale suunal inglise-eesti, soome-eesti, eesti-inglise.

 

Professor Hele Everaus, hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja: „Meil on väga hea meel, et Liidia Meel, kes juba praktika ajal pühendunult oma tuge patsientidele jagas, on enda tegevuse meie kliinikuga sidunud. Haigused, millega meie patsiendid silmitsi on, muudavad kogu nende elu. Uues olukorras võitjaks jäämiseks on haigetele hingelist tuge väga vaja."

lk2 Aaro NursiOlen alati ennast pidanud tartlaseks – siin olen ma sündinud ja ülikooli lõpetanud. Lihtsalt vahepeal on elu mind Tartust eemale viinud. Lääne-Virumaale Rakkesse, kus ma keskkooli lõpetasin, Stockholmi, kus ma koduabilisena ja vanurite hooldajana töötasin, Tallinna, kust algas minu neurologopeedi karjäär.

 

Asusin närvikliinikusse logopeedina tööle 2013. aasta sügisel. Enne seda töötasin kaks aastat Lääne-Tallinna Keskhaigla neuroloogia osakonnas. Minu põhitööks närvikliinikus on neuroloogiliste patsientide kõne ja neelamise hindamine ning teraapia. Insuldipatsientide kõrval, kes moodustavad minu töö põhisisu, tegelen ma ka neurodegeneratiivsete (nt. Parkinsoni tõbi, SM, erinevad dementsused) ja neurokirurgiliste patsientidega. Samuti teostan ma logopeedilisi konsultatsioone teistes haigla osakondades (nt. neurointensiivravi, pulmonoloogia, veresoonte kirurgia, onkoloogia). Jooksvalt tuleb tegeleda õendus- ja hoolduspersonali neelamisalase koolitamisega.

 

Igapäevasele tööle lisaks õpetan ma Tartu Ülikooli logopeedia eriala tudengeid. Pean loenguid ja juhendan praktikume aintes: afaasia, düsartria ja düsfaagia. Hetkel juhendan viite logopeedia-alast magistritööd. Minu teadustöö valdkonnad on: neuroloogilised haigused ja kõnehäired; insuldihaigete kõne ja selle taastumise dünaamika hindamine; afaasia sõeltestid ja nende kohandamine eestikeelsete insuldipatsientide uurimiseks; dementsusega patsientide kõne ja kommunikatsiooni hindamine. Käesoleval sügisel alustasin doktoriõpinguid arstiteaduse (neuroloogia) õppekaval. Minu doktoritöö teemaks on: „Kõne esmane ja dünaamiline hindamine insuldi, neurokirurgiliste ja neurodegeneratiivsete haiguste korral" (juhendajad: dots. Pille Taba, prof. Aaro Toomela ja lektor Marika Padrik).

 

Selle kõige kõrval jätkub mul aega ka hobideks. Minu lemmikute kuuluvad hulka teater, lugemine ja tervisesport. Nii palju kui ajaliselt võimalik (aga kõik suved ja puhkused kindlasti) toimetan ma oma elukaaslase ja kassiga suvekodus Vilsandi saarel.

lk2 olavi maasikasOlen sündinud ja kasvanud Raplamaal Vigalas ning lõpetanud Kivi-Vigala Põhikooli. Keskhariduse omandasin Pärnu Koidula Gümnaasiumis, kus õppisin keemia ja bioloogia kallakuga klassis. Gümnaasiumi lõpetamise järgselt läbisin ajateenistuse Eesti Kaitseväes. 2002. aastal astusin Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Ülikooli ajal töötasin kliinikumi üldintensiivravi osakonnas hooldaja ja abiõena, hiljem ka Pärnu kiirabis õena – siis tekkis ka huvi anestesioloogia ja intensiivravi vastu. Arstiteaduse põhiõppe lõpetamise järgselt jätkasin anestesioloogia ja intensiivravi eriala residentuuris. Residentuuri ajal jätkasin tööd Pärnus kiirabiarstina, hiljem töötasin ka Tartu Kiirabis ja Tartu Ülikooli kliinikumi üldanestesioloogia osakonnas. Pärast residentuuri lõpetamist 2014. aasta märtsis asusin tööle Tartu Ülikooli kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonda ja anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku neurointensiivravi osakonda. Huvi nende valdkondade vastu tekkis vastavates osakondades residentuuritsüklis õppides. Töö kahes nii erinevas valdkonnas pakub pidevalt väljakutseid ja vajadust midagi juurde õppida.
Vabal ajal on esikohal erinevad ettevõtmised perega. Mul on 5-aastane tütar ja 2-aastane poeg, kes juba tublisti matkadel, ratta- ja paadisõitudel kaasa löövad.

 

Dr Arno Ruusalepp, südamekliiniku vanemarst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal: "Heameel on tervitada meie meeskonnas laia silmaringiga noort arsti, kellel on lisaks kliinilistele tööle huvi ka tehniliste lahenduste vastu, mida südamekirurgias palju kasutame. Olavist on kindlasti meile tõhus abi edaspidiste uute ravimeetodite elluviimisel ja muidugi ka rutiinse igapäeva töö tegemisel!"

lk2 Barbara TautsPärast keskkooli lõpetamist ei olnud ma veel enda jaoks selgeks mõelnud, mida soovin edasi õppida ning nii mul koolitees mõneks aastaks paus tuligi. Koolijärgsel suvel asusin tööle klienditeenindaja puhkuse asendajana stomatoloogia kliinikus ning sügisest sain juba samas kliinikus suu- ja hambahaiguste osakonnas pakkumise alustada tööd hambaarsti assistendina. Töö oli uus ja huvitav. Olles mõned aastad sel alal töötanud, tekkis soov ka uuesti õppima minna ning õe eriala tundus igati sobiv olevat. Kuna olin mõnele töökaaslasele oma mõtet maininud, ei olnud mul enam heas mõttes tagasiteed. Kaasaelajate õhutusel tegin sisseastumisavalduse Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja ma ei ole pidanud oma otsust kunagi kahetsema. Tunnen, et valisin õige eriala. Õpingute ajal võimaldas tööandja mul jätkata ka töötamist poole kohaga.


Pere ja töö kõrvalt möödusid kolm ja pool aastat õpinguid väga kiirelt ja huvitavalt, praktikad erinevates kliinikumi osakondades olid väga õpetlikud ning sealt tekkis soov ja huvi uue töö järele. Veel enne kooli lõppu asusin lisaks hambaarsti assistendi kohale tööle ka abiõena pulmonoloogilise intensiivravi osakonnas, kus olin eelnevalt veetnud ühe sisukaima praktika oma elus. Kui lõpetasin kooli, ei tahtnud ma kumbagi tööd jätta ning nüüd töötangi poole kohaga stomatoloogia kliinikus suu- ja hambahaiguste osakonnas õena ning pulmonoloogilise intensiivravi osakonnas intensiivraviõena. Töökohad on üksteisest täiesti erinevad, kuid hoiavad elu hästi tasakaalus.


Oma vähese vaba aja veedan perega, kes on mulle suureks toeks olnud õpingute ja töötamise ajal ning lähituleviku plaanidesse mahub ka mõte veel edasi õppida.

 

Tiina Silgu, stomatoloogia kliiniku suu- ja hambahaiguste osakonna vanemõde: "Klienditeenindajana jäi Barbara silma oma rahuliku oleku ja mõistva suhtumisega patsientidesse ning kolleegidesse. Sellist inimest hambaarsti assistendina olime just vajanud. Ta õppis ameti kiiresti selgeks ning toreda üllatusena tuli õpingute jätkumine Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe erialal. Seda töö ja pere kõrvalt! Aktiivse noore kolleegina astus ta nüüd Infektsioonikontrolli töörühma liikmeks. Oleme tema üle õnnelikud!"

lk2 Jaana LuhaOlen 17 aastat töötanud eraettevõtluses büroojuhina. Ühel hetkel tundsin, et töökoht ei paku väljakutseid ega rahuldust ning elu vajab muutmist.

Elupõlise tartlasena alustasin oma kooliteed praeguses Tamme Gümnaasiumis ja kooli lõpetasin Kunstigümnaasiumis. Kuna toona ma TÜ ajakirjanduse erialale sisse ei saanud, otsustasin minna kohe tööle. 2005. aastal asusin õppima Mainori Kõrgkooli rakendusliku psühholoogia erialal teenindusjuhtimist. Minu läbivaks kitsamaks huviks õpingute vältel oli kliendirahulolu. Psühholoogiaõpingud tekitasid huvi spordipsühholoogia vastu ja alates sellest ajast olen enam tähelepanu pööranud treeningupsühholoogiale ning võistluseelsele ärevusele, samuti sellega toimetulekule ratsaspordis. Kuna üks minu tütardest on võistlussportlane takistussõidus, siis saan oma teadmisi tema peal praktiseerida.

 

Kui kunagi kliinikumile oma CV saatsin, olin kindel, et kuskile sahtlipõhja ta jääbki – mingit tööpakkumist kusagil ju ei olnud. Siin ma nüüd aga olen. Mais täitub aasta sellest, kui asusin tööle klienditeenindajana. Ja olen tööga väga rahul. Väljakutsetena võtan vihaseid ja rahulolematuid patsiente ja klienditeenindajate maine parendamist – olla kompetentne oma valdkonnas ning suhelda patsiendi seisukohast ja probleemist lähtuvalt professionaalselt. Rahuldust pakub see, kui minu vastutusalas on kõik korrektne – ambulatoorsed kaardid, kartoteek, arhiiv aga ka eHL-i patsiendiandmebaas.

 

Tööst vabal ajal meeldib mulle reisida, nokitseda aias, aktiivne liikumine, kepikõnd, ujumine ning minu loomad. Hobune Vacantos, koer Berta, kassid Matu ja Mia on kõik perekonnaliikmed ning parim ravim väsimuse vastu!

 

Merje Tikk, analüüsi-marketingiteenistuse direktor: Jaana töölevõtmisel sai määravaks tema varasem töökogemus ja hariduskäik. Kuna ta on uurinud kliendirahulolu, teab ta, mida kliendid ehk patsiendid ootavad. Jaana oskab näha probleemkohti ja pakkuda välja lahendusi, kuidas korraldada registratuuris tööd paremini. Oma ettepanekutes seab ta alati esikohale patsiendi, teenindamise kvaliteedi ja rahulolu. Jaana on järjekindel ja hoolas. Oleme oma meeskonda saanud väga vajaliku klienditeenindaja!

Aliis LaidverKui juulikuus avati sporditraumatoloogia keskus, asus sinna ainsa õena tööle Aliis Laidver.

 

Olen kasvanud Antsla vallas, Kaika külas ja lõpetanud Antsla Gümnaasiumi. Pärast gümnaasiumi tegin sõbra soovitusel avalduse vaid õe erialale. Õpingud Tartu Tervishoiukõrgkoolis olid väga huvitavad ning aina enam sain aru, et see ongi eriala, millega tahan oma tulevikus tegeleda.   

 

3ndal kursusel läksin kooli kõrvalt tööle südamekliinikusse, kus töötasin abiõena. Südamekliinik oli parim valik. Sain sealt väga tugeva praktilise kogemuste- ja teadmistebaasi, eriti õe jaoks tähtsates käelisi tegevusi nõudvates protseduurides.

 

Pärast õenduseriala lõpetamist, asusin osalise koormusega tööle töötervishoiu osakonda. Niipea, kui kuulsin, et meie kliinikus tulevad muutused, andsin vanemõele teada oma valmisolekust ja soovist asuda tööle planeeritavasse sporditraumatoloogia keskusesse. Ja nii läkski – 8. juulil 2013 oli meie keskuse esimene vastuvõtupäev.

 

Sporditraumatoloogia keskuses ümbritseb mind professionaalne meeskond ning lisaks on nad väga toredad inimesed, seega ma naudin oma tööd. Meie osakond on töötanud alles vähe aega, aga oleme suutnud oma töö täies mahus käivitada.

 

Hobidest tooksin välja sportlikud tegevused – mulle meeldib kergejõustik, rullsuusatamine, matkamine ja jõusaal. Mul on soov sellel aastal uuesti alustada kergejõustiku treeningutega, mis praegu on tagaplaanil opereeritud põlvevigastuse tõttu.

 

Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse taastusravi osakonna vanemõde Ülle Pihor: „Aliis on väga töökas, abivalmis, õpihimuline ja kohusetundlik. Juba stažööriprogrammi läbides oli Aliisil suur vastutusala ning väga mitmekesised tööülesanded. Ta on äärmiselt võimekas ja saab erialase tööga väga hästi hakkama."


1. septembril asus sisekliiniku reumatoloogia-sisehaiguste osakonnas tööle dr Mare Suurna.

Mare Suurna
Minu koolitee algas Kuressaare Põhikoolis, olen lõpetanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi looduse eriklassi. Juba põhikooli lõpus oli soov saada arstiks ja kuna seda mõtet kiitsid heaks vanemad, vanavanemad ja ka autoriteetne gümnaasiumi matemaatika õpetaja, siis astusin 2002. a. Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Kogu koolitee ja arstiks õppimine on olnud mul järjepidev, ilma vahepausideta. Residentuuri lõpetasin käesoleval aastal, ning omandasin sisehaiguste eriala allergoloogia lisapädevusega.


Arstitöö meeldib mulle väga. Ei kujutagi ette, kui peaks midagi muud tegema. Minule on kõige rohkem hinge läinud patsientide siiras kiitus, tänu. Juba selle taastundmise nimel tasub oma tööd hästi ja südamest teha.
Tõenäoliselt olen iseloomult pigem abi andja kui selle saaja.


Hobid: põhikooli ajal tegelesin 6-7 aastat võistlustantsuga. Olen lõpetanud Kuressaare Muusikakooli koorijuhtimise eriala. Praegu keskendun oma kodu ja perekonna loomisele. Vabal ajal tegelen tervisespordiga.

 

Kommentaar

Mare on lisandunud kollektiivi nii sujuvalt, nagu oleks vana sõber tagasipöördunud. Ta paistab silma töökuse, kohusetundlikkuse, abivalmiduse ja meeldiva suhtlemisega. Juba residentuuris kiideti teda kui usaldusväärset ja head kolleegi.


Mare on omandanud allergoloogia lisapädevuse. Lõpuks on meie teisel sisearst-allergoloogil võimalus erialasteks diskussioonideks. Mare on end täiendanud nii Soomes kui Rootsis. Ta suudab väga hästi ja süstemaatiliselt oma teadmisi esitada, mis teeb temast suure tõenäosusega ka hea õppejõu. Mare sobib hästi sisekliiniku perre ja püüab omalt poolt panustada sisemeditsiini arengusse.

 

Peeter Saadla
Sisehaiguste eriala vanemarst


Alates 12. juulist töötab sporditraumatoloogia keskuses dr Madis Rahu.
Õppisin Valga I Keskkoolis, selle lõpetamise järel astusin arstiteaduskonda ravi erialale. Peale arstiteaduskonna lõppu 1988. a. spetsialiseerusin spordimeditsiinile; tollal oli spordimeditsiini- ja taastusravi internatuur, mis andis selleks suurepärase võimaluse.


Arsti eriala oli südamelähedane juba noorukina. Kooli ajal armastasin sporti teha, mängisin käsipalli, seepärast tundus spordimeditsiin teistest valikutest põnevam. Eriala, millele olen keskendunud, on ortopeedia valdkonnas minu jaoks huvitavaim – sporditraumad ning artroskoopia.


Ülikooli lõpetamise järel alustasin tootmiskoondise Kooperaator käsipalli võistkonna arstina. Seejärel olen traumatoloog-ortopeedina töötanud Mustamäe Haiglas, Artrosportkliinikus ja Ortopeedia Arstides. Ka praegu jagan end Tallinna ja Tartu vahel.


Olen Tartu ülikooli arstiteaduskonnas doktorantuuris alates 2011. aastast. Uurimistöö keskendub anatoomilistele muutustele, mis tekivad õlaliigese eesmiste nihestuste korral. Doktorantuuris on käsil kolmas aasta.
Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuses pean lugu heast sünergiast, mis tekib sporditrauma ja spordimeditsiini spetsialistide ning taastusravi meeskonna vahel.

 

Kommentaar
Meil on siiralt hea meel, et dr Madis Rahu on keskuse loomisesse panustanud aega ja energiat ning täiendab meeskonda oma kogemuste ja teadmistega. Madis on äärmiselt siiras ja teistega arvestav ning vaieldamatult oma valdkonna kõrgelt hinnatud arst.

 

Rein Kuik
Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku direktor

Tahan abiarstina töötada kogemuse pärast. Mul on väike laps; elukaaslane töö tõttu tihti kodust ära, nii pole varem saanud abiõena töötada. Olen selle võimaluse üle õnnelik. Ja kui juba suvel töötada, siis miks mitte õpitaval erialal.
Mõtlesin meditsiinigeneetikast kui võimalikust erialast, kui dr Tiia Reimand meie eelistuste vastu huvi tundis. Dr Reimand süttis minu veel ebalevast mõttest ja rääkis abiarstitööst. Abiarstina saan tutvuda meditsiinigeneetiku tööga ja end proovile panna. Lapse tõttu sobib mulle hästi, et töö on Tartus ja päevasel ajal. Enamasti pakutakse tööd väljaspool Tartut, nii olekski abiarsti kogemus saamata jäänud.

Olen V kursuse tudeng, arstiteaduskonda jõudnud veidi keerulisemat rada kui tavaliselt. Õppisin esimesel korral ülikoolis geenitehnoloogiat, ent eriala sobimatusest tekkis motivatsioonipuudus ja nii jäi lõputöö tegemata. Siis valisin geenitehnoloogia sest arstiteaduskonna kohustuslik 100%-lise õppemahu täitmine igal aastal tundus teiste erialade 75% kõrval jube hirmutav. Lisaks jäi bioloogiatundidest mulje, et „geenivärk" on ka meditsiiniga seotud.
Arstiteaduskonda astusin günekoloogia eriala sooviga, mis püsis 4. kursuse lõpuni. Siis jõudsin selgusele, et ma pole kirurgimaterjal, kriitilised situatsioonid pole mulle. Nüüd otsin - mõtlen rahulikematest erialadest, nt meditsiinigeneetika, radioloogia. Eks näis, aasta on aega mõelda - otsustada.

 

Kadi Konist
Abiarst

 

Kommentaar
Prof Katrin Õunap, geneetikakeskuse juhataja
Geneetikakeskus on tahtmisest pakatavate noorte ootel. Eelmisel suvel oli meie juures 3 abiarsti ning loodame väga, et oleme saanud nende erialavalikut „mõjutada". Kristi Simenson jätkab abiarstina ka tänavu.

 

Alates 1. veebruarist on tehnikateenistuses tehnosüsteemide osakonna elektripaigaldiste käidukorraldaja Jaanus Juhkam.

 


Jaanus JuhkamOlles omandanud elektrialase hariduse, avanes mul peagi võimalus õpitut rakendada, asudes 2005. aastal tööle kliinikumi hooldeinsenerina. See amet pakkus mulle palju enesearendamise võimalusi, puutusin elektritööde kõrvalt kokku ka teiste tehnikateenistuse valdkonna alla käivate olukordade lahendamisega. Kuigi amet oli huvitav, sai mul vahepeal täis kohustuslik elektrialal töötamise aeg, mis võimaldas omandada B-kategooria pädevuse. Kandideerisin tehnikateenistuse käidukorraldaja ametikohale, kuhu peale pädevuseksami sooritamist tööle asusin. Kuna meditsiiniasutuses tuleb elektrisse suhtuda erilise ettevaatlikkusega on uus amet väga vastutusrikas. Minu jaoks on ohutus olnud alati oluline. Nüüd saan ametikohustusest tulenevalt sellele erilist tähelepanu pöörata, et elektrist tulenevad ohud oleks viidud miinimumini.


Suure osa oma vabast ajast veedan pere keskel. Mul on kolm väikest last, kes hoolitsevad selle eest, et see aeg mööduks lõbusalt ja tegusalt. Ühiselt saab tehtud nii koduseid remonditöid, kui ka suurejoonelisi peitusemänge.

 

Jaanus on kiire ja avatud mõtlemisega

 

Olen Jaanusega seitse aastat koos töötanud ning võin kinnitada, et oma töövaldkonda tunneb ta hästi ning leiab igas olukorras mõistliku ja säästva lahenduse. Käidukorraldajaks sobib ta ideaalselt, sest on läbinud vastavad koolitused ja oskab tagada kliinikumi elektripaigaldiste nõuetekohasuse.


Ülari Alaväli
tehnikateenistuse tehnosüsteemide osakonna juhataja

 

Alates 18. detsembrist 2012 on hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna vanemõde Inna Kalliver.


Õe elukutse kasuks valima ajendas mind nii sisemine tahe, kui ka tädi ja sõprade eeskuju. Enne seda olin töötanud kosmeetikuna pea kümme aastat. Peale lapse sündi sai ettevõtmine teoks ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetasin 2011. aastal.


Hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas alustasin töötamist 2009. aastal abiõena. See oli n-ö pea ees vette Inna Kalliverhüppamine osakonda, kus töö on vaimselt raske, kuid väga huvitav. Valik on olnud minu jaoks õige, tunnen ennast siin õiges kohas olevat.


Otsus vanemõeks hakata ei tulnud kergelt, ma polnud varem sellele ametile mõelnud, aga mind innustas meie väga sõbralik ja toetav kollektiiv. Pean seda huvitavaks väljakutseks ning eesmärgiks on õendus-hooldustöötajate ja arstide sujuvam koostöö, patsientide suurem rahulolu pakutava abiga ning keskkond, kus on hea töötada ja õppida. Lähitulevikus on plaan alustada õpinguid magistrantuuris, innustades sellega omakorda õdesid, hooldajaid edasi õppima.


Vaba aega sisustan tervisespordiga, meeldib reisida, külastada teatrit, käia kinos.

 

Inna on rõõmsameelne ja kohusetundlik

 

Inna varasem töökogemus samas osakonnas ja head iseloomuomadused on aidatud tal vanemõe tööülesannetega hästi kohaneda. Inna on kohusetundlik ja kaalutlev, kuid vajadusel kiire tegutseja. Ta on hea organiseerija ja suhtleja ning leiab kiire igapäevatöö kõrval jätkuvalt põhjust naeratamiseks ning oskab oma positiivsusega nakatada ka teisi.

 

Mari-Leen Varendi
hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõe kt

 

Alates 10. septembrist 2012 on kopsukliiniku pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakonna arst-õppejõud torakaalkirurgia erialal Eero Jakobson.

 

Eero Jakobson„Kui 1998. aastal Lähte Ühisgümnaasiumi lõpetasin, siis asusin õppima Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda ja aasta hiljem läksin edasi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õenduse erialale, aga lõpuks viisid kõik teed ikkagi arstiteaduskonda. Erinevatest koolidest on jäänud head sõbrad, näiteks arstiteaduskonnas oli meil vahva rühm, kellega käime koos siiamaani.

Juba ülikooli ajal huvitas mind kirurgia, residentuuri alustasin üldkirurgina, hiljem läksin torakaalkirurgiasse üle. Valitud erialal on piisavalt palju väljakutseid ning kindlasti oli ühe põhjusena erialavalikul võimalus töötada edasi Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Minu hobi on minu kodu: toimetan maja juures, ehitan võimaluste piires perele pesa. Elan Tabiveres oma majas koos elukaaslasega. Olen ka kohaliku vallavolikogu liige. Ühtegi parteisse ma ei kuulu, poliitika huvitab mind vaid kodukandi edendamise seisukohast. Elukeskkonnana on Eesti väga hea koht. Varasemalt tegelesin tõsisemalt ka korvpalliga, kuid hetkel enam mitte. Küll olen enda jaoks avastanud uue spordiala ‒ maadluse, mida siis püüan tasapisi teha.

 

Eero - uus jõud torakaalkirurgias!

 

Eero Jakobson on peale 10 aastast vaheaega vägagi oodatud täiendus torakaalkirurgide perre. Juba viimastel residentuuriaastatel näitas ta ennast kui teotahteline ja aktiivne noor spetsialist, kelle tugevate iseloomuomaduste hulka kuulub kindlasti hea suhtlemisoskus nii patsientide kui ka kolleegidega.

 

Tanel Laisaar

kopsukliiniku pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakonna vanemarst-õppejõud