Stomatoloogia kliinikus lastestomatoloogia osakonnas arst-õppejõuna töötav Jana Olak tegeleb vabal ajal tõsise ja raske spordialaga – jõutõstmisega (powerlifting). Vähe sellest, tal on ette näidata ka mitmeid häid tulemusi. Näiteks maailmameistrivõistlustel Soomes võitis dr Olak lamades surumises pronksmedali tulemusega 82,5 kilogrammi (Masters 2 klass 50–60-aastased). Eesti meistrivõistlustel avatud klassis aga saavutas ta lamades surumises sama tulemusega nii meistritiitli kui ka püstitas Eesti rekordi.

Küsisime kolleegilt neli lühikest küsimust.

Dr Jana Olak, kaua te olete selle ala juures olnud?
Alustasin umbes 4–5 aastat tagasi.

Kuidas te selle ala juurde jõudsite?
Mu mõlemad pojad tegelevad jõutõstmisega ja vanem poeg on osa võtnud nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustest. Mina jõudsin selle ala juurde nii, et treener korraldas isadepäeva ürituse jõusaalis, et isasid jõusaali meelitada. Trennis aga hakkasin käima hoopis mina. See kõik oli minu jaoks huvitav ja uus maailm, sest olin ikka väga spordikauge inimene.

Mis on teie edu saladus?
Vajalik on hea seltskond, et oleks tahtmist jõusaali minna. Tähtis on motiveeriv ja alati hea sõnaga toetav treener, kelleks minu puhul on Tartu Ülikooli Spordiklubi treener Kaur-Mikk Pehme. Mõnikord on ka vaja kedagi, kes torgiks tagant, kui üle huulte tulevad sõnad „ei viitsi“. Minu jaoks on treening on lõõgastuseks igapäevasele vaimsele pingele, mis arsti tööga kaasneb. Kuid treeningute intensiivistumisel läheb siiski ka lisaabi vaja ja mind on aidanud Spordivigastuste Ennetamise ja Uuringute Keskus. Kogu selle protsessi juures on vajalik ka pere toetus, s.t et mehed ei nurise, kui õhtusöök on tegemata, sest ema on trennis.

Kas jõutõstjaks võib igaüks „hakata“?
Enda näite põhjal ma ütleksin küll, et jah, võib küll. Aga ütleksin Tartu ülikooli spordifüsioloogi sõnadega, kui uurisin, milline sport oleks parim: „Kui oled üle neljakümne aasta vana, siis pole oluline, mis spordiala sa teed, tähtis on, et teed ja ennast liigutad.“

Kliinikumi Leht