Eesti arstide meeskond - esimeses reas (vasakult) Jüri Homenja, Urmas Muru, Kaspar Rõivassepp, Dmitri Kulak, Sergei Serdjuk, Tõnu Vanakesa. Tagumises reas (vasakult) Urmas Kuum, Sander Kütner, Arno Ruusalepp, Ingemar Almre, Uno Piir, Peeter Tähepõld, Oleg Zemljannikov, Joel Starkpf, Valvo Piilberg, Timo Rahnel, Indrek Seire, Jüri Teras, Aleks Kree. Foto: Urmas Kuuma erakogu.

3. septembril peeti Eesti ja Itaalia vahel teinegi jalgpallikohtumine: Lilleküla staadionil võtsid mõõtu ka kahe riigi arstide koondised. Sõprusmäng, mis toimus rahvuskoondiste Euroopa meistrivõistluste valikmängu raames ja koostöös Eesti Jalgpalliliiduga, lõppes sõbraliku viigiga 1:1.

Kuidas kommenteerivad sõpruskohtumist mängijad ise? Küsime!

Suure jalgpalliriigi Itaaliaga tuleb 1:1 viiki kahtlemata lugeda suurepäraseks tulemuseks. Mida peate otsustavaks resultaadi saavutamisel?

JOEL STARKOPF (nr 10, tipuründaja): Ilmselgelt sai otsustavaks meie kaitseliini (keskkaitsja Urmas Kuum, parem äärekaitsja Peeter Tähepõld, väravavaht Sergei Serdjuk) ennastsalgav ja murdumatu vastupanu Squadra Azzurra turmtulele kogu mängu jooksul. Itaalia trikimeeste kavalustel ei olnud mingit toimet dr Kuuma vastu, kes on Eesti arstide hulgas tuntud kui agressiivse mängustiili esindaja. Meeskonna tõeliseks sangariks tõusis dr Tähepõld, kes olles sinise varba hinnaga päästnud meeskonna surmkindlana tundunud väravast, kontrollis lõpuks kogu mängu väljaku paremal tiival. Ülikoolihaigla esindajale kohaselt oli peaga mängus parim dr Arno Ruusalepp, kes sekkus otsustavalt mängu teisel poolajal. Nõndaviisi tuleb tõdeda, et tulemuse saavutamisel osutus otsustavaks võimetekohane esinemine.

 

ARNO RUUSALEPP (nr 17, parem poolkaitsja): Põhjamaine ilm. Mina sain suurt osa mängu platsiservalt jälgida ja see oli ülimalt ebameeldiv, sest sooja seeshoidmiseks jooksin ilmselt rohkem kui mehed platsil. Külm ilm ja pidev vihmasadu pärssisid kindlasti ka italiaanode mängulusti. Eriti selgesti oli see näha teisel poolaja lõpus, kui meie surve ei lubanud neid enam üldse meie poolele. Ebaõnnestunud pealöögi saab ka osaliselt märja ja libeda palli süüks veeretada, muidu oleksime võidu ära toonud.

SERGEI SERDJUK (nr 1, väravavaht): Mäng oli väga tasavägine, võimalused võita olid mõlemal meeskonnal. Aga tuli viik, tänu tervele meeskonnale, ja arvan, et see tulemus on hea.

PEETER TÄHEPÕLD (nr 2, parem äärekaitsja): Pärast üsna mängu alguses meile löödud väravat võis lisaks
vihmale ja tuulele õhus tunda kerget pettumust ja servast ehk isegi murdumist. Siiski, treeneri poolt esitatud mänguskeemi järgimine ja hiilgav meeskonnavaim võimaldasid mängu lõpupoole külalised sisuliselt nende karistusalasse suruda ja lõpuminutil viigivärav ära lüüa, ehkki suurepäraseid väravavõimalusi oli teisel poolajal küllaga.

 

Taust:

Idee ja initsiatiiv kahe riigi arstide jalgpallikohtumisest pärineb itaallastelt, kes on sarnaseid mänge korraldanud ka paljude teiste Euroopa riikidega. Suurimad teened ürituse teoks saamisel on dr Rodolfo Gallol, kes Itaalia Arstide Jalgpalli Assotsiatsiooni presidendina lõi 1994. aastal Eesti Jalgpalliliidu vahendusel kontaktid meie meedikutega.

Esimest korda kohtusid Eesti ja Itaalia arstid jalgpallis 8. oktoobril 1994. Mäng toimus Tallinna Kalevi staadionil ning samuti rahvuskoondiste valikmängu raames. Ka siis lepiti sõbraliku 3:3 viigiga, ehkki külalised olid veel teise poolaja keskel 3:0 eduseisus. Korduskohtumine peeti 25.
märtsil 1995 Salernos. Ajaloolise mängu võitsid Eesti tohtrid tulemusega 1:0.

Kas ajalugu kordub 16 aasta järel taas? Loodetavasti – 3. juunil 2011 peetakse korduskohtumine Veneetsias.

 

Dr Peeter Tähepõld
südamekliiniku vanemarst-õppejõud, Eesti arstide meeskonna liige