Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi täienduskeskus koostöös kliiniliste uuringute keskusega korraldab heade kliiniliste tavade koolitusi “Kliinilised uuringud, kliiniliste uuringute head tavad (GCP – Good Clinical Practice, R3) ja reguleerivad õigusaktid” 2025. aasta sügisel järgmiselt:
Ühepäevane hübriidkoolitus 25. september ja 06. november
29. juulist kuni 1. augustini korraldas Riia Stradiņši Ülikool (RSU) Balti-Saksa süstemaatilise ülevaate suvekooli, et edendada teadustöö tuge ja parandada raamatukoguhoidjate oskusi süstemaatilise ülevaate alal. Üritus tõi kokku akadeemiliste raamatukogude spetsialistid ja teadustöö tugispetsialistid Lätist, Eestist ja Leedust. Rahvusvahelise projekti raames veetsid osalejad neli intensiivset ja inspireerivat päeva koos valdkonna kolleegidega.
Suvekooli eesmärk oli anda osalejatele võimalus õppida kogu maailmas kasutatavaid teaduslike tõendite sünteesi meetodeid ja kohandada neid kohaliku akadeemilise ja teadusliku kontekstiga. See eesmärk saavutati edukalt – osalejad õppisid teoreetilisi põhitõdesid ja töötasid kogenud lektorite juhendamisel välja oma tööga seotud süstemaatilisi ülevaateid.
Meditsiiniinfo keskus avalikustas 2025. aasta II poolaasta koolituste kalendri.
Koolitustele registreerumine koolituskeskuses https://koolituskeskus.kliinikum.ee/ (palume registreeruda vähemalt 24 tundi enne koolituse algust).
Septembrikuus viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Eestis esmakordselt läbi neerusiirdamine, mil neerudoonori ja neeru saaja veregrupid omavahel ei sobinud. Kui seni on olnud veregruppide sobimatus neerusiirdamisel vastunäidustuseks, siis nüüd avardab uudne ravitaktika neerusiirdamist vajavate patsientide ravivõimalusi.
Neerusiirdamine on parimaks ravimeetodiks lõppstaadiumis neeruhaigusega inimestele. Sealjuures on Tartu Ülikooli Kliinikumi nefroloogia osakonna juhi dr Külli Kõlvaldi sõnul elusdoonori poolt loovutatud neeru siirdamisel paremad tulemused nii patsiendi kui ka siiratud neeru ellujäämise osas, võrreldes surnud doonori neeru siirdamisega. „Võimalikest elusdoonoritest ligikaudu 30% ei saa aga loovutada elundit oma siirdamist ootavale lähedasele immunoloogilise sobimatuse tõttu. See tähendab, et uut elundit vajaval inimesel esinevad kas antikehad doonori valgeliblede pinnavalkude kompleksi ehk HLA vastu või elundi loovutajal ja saajal on erinevad veregrupid ehk niinimetatud AB0 sobimatus. Selliste barjääride ületamiseks on võimalik kasutada kahte erinevat strateegiat. Esimene neist on elundit vajava inimese immuunsüsteemi desensibiliseerimine, mille eesmärk on eemaldada patsiendi antikehad siirdamiseelselt ja vältida antikehade taasteket ka pärast siirdamist. Teine võimalus on elundivahetus kahe või enama doonori ehk elundi loovutaja ja retsipiendi ehk elundi saaja paari vahel,“ rääkis dr Kõlvald.
