Kes laulab pildil mikrofoniga?

Vihje: ülesvõte on tehtud eelmise sajandi 70- või 80- ndatel aastatel.

Vastus saata hiljemalt 15. detsembriks aadressil Merili.Valjaotsa@kliinikum. ee. Kõigi õigesti vastanute vahel loositakse välja Kliinikumi Lehe aastatellimus koju.

Oktoobrikuu lugejamängus küsisime, kes kõnnib oktoobriparaadil õhupallidega. Õige vastus oli toonase Vabariikliku Kliinilise Haigla peaarsti Laur Karu tütar dr Elina Reedi. Küsimus osutus liialt kõvaks pähkliks, õiget vastust ei tulnudki.

 

Kommentaar:

Tundsin ennast pildilt ära mütsi, jope ja isa järgi. Käisime ikka aeg-ajalt koos õega Maarjamõisa üritustel isaga kaasas. Nii väikse tüdrukuna paraadil käia oli muidugi eriline rõõm. Sellest ajast on meeles mitmed teisedki kliinikumi ühisüritused (näiteks talvepäevad Sangaste lossis), kus kolleegidel pered kaasas. Nii teadsime lastena paljusid isa töökaaslasi ja nende lapsi.

 

Dr Elina Reedi.

Dr Elina Reedi
radioloogiateenistuse radioloog

10. oktoobril andis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur arstiteaduskonna aktusel üle kliinikumi teadustöö preemia.

Kliinikumi preemia andis kätte juhatuse esimees Urmas Siigur ning võttis vastu dr Tuuli Metsvaht. Foto: Jaak Nilson.

Tänavuse preemia pälvisid Tuuli Metsvaht, Mari-Liis Ilmoja, Ülle Parm, Lea Maipuu, Mirjam Merila, Epp Sepp ja Irja Lutsar uurimistöö eest „Ampitsilliin + gentamütsiin vs penitsilliin + gentamütsiin vastsündinu varase sepsise empiirilises ravis: kliinilise efektiivsuse uuring“.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö preemia antakse arstiteaduskonna päevade teaduskonverentsi parimale kliinilise suunitlusega teadustööle.

Sel aastal jagati teadustöö preemiaid juba kümnendat korda. Esmakordselt anti preemia välja 1999. aasta oktoobris, kui Tartu Ülikooli arstiteaduskond ja Tartu Ülikooli Kliinikum korraldasid ühiselt arstiteaduskonna päevi.

 

Kliinikumi Leht

 

 

Kommentaar:

Olen kliinikumi juhatusele südamest tänulik meie uurimisrühmale osutatud tunnustuse eest. On väga tore, et kliinikum on juba mitme aasta jooksul pidanud preemia vääriliseks just otseselt kliinilise tööga seotud uuringuid, mis omavad vahetut mõju haige käsitlusele täna ja homme. Igapäevases kliinilises töös on veel palju vastamata küsimusi, mille selgitamine võimaldab abi kvaliteeti parandada. Samas on väga oluline, et püstitatud küsimustele vastataks ka õigete vahendite, sobiva ülesehitusega uuringuga. Meie uurimisrühmas on ühendatud nn prekliinilise eriala, TÜ Mikrobioloogia Instituudi, ja mõlema Eesti lasteintensiivravi osakonna jõud ja teadmised – usun, et meeskonnas peitubki vägi. Erilist rolli on täitnud prof Irja Lutsar TÜ Mikrobioloogia Instituudist.

Tänan kõiki kolleege, kes nõu ja jõuga uuringu õnnestumisele kaasa on aidanud!

 

Dr Tuuli Metsvaht.
Dr Tuuli Metsvaht
anestesioloogia-intensiivravi kliiniku lasteintensiivravi osakonna vanemarst-õppejõud

29. oktoobril kell 14.00 toimub ülemaailmse insuldipäeva raames Tartu Maarjamõisa polikliiniku (L. Puusepa 1a) auditooriumis insuldi teabepäev.

Infopäeval käsitletakse insuldi tekkepõhjuseid ja ravivõimalusi ning räägitakse, kuidas toimida insuldi sümptomite ilmnemisel. Lisaks antakse ülevaade insuldi ennetusest, mis tähendab nii elustiilimuutusi kui riskitegurite ohjamist ravimitega. Ühtlasi tutvustatakse kiirabi tööd.

Üritusest osavõtjatel on võimalus lasta kohapeal oma tervist kontrollida: saab mõõta vererõhku, veresuhkrut, kolesteroolitaset veres, vööümbermõõtu ning hinnata summaarset kardiovaskulaarset riski.

Teabepäeva korraldab L. Puusepa nimeline Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi insuldi töörühm, toetavad TÜ Kliinikum ja ravimifirma Sanofi-Aventis.

 

Kliinikumi Leht

8. oktoobril tähistas oma 55. sünnipäeva lastekliiniku neuroloogia osakonna vanemarst-õppejõud dr Anneli Kolk. Kliinikumi Leht uuris dr Kolgilt, mis teda meditsiini juurde tõi ning millised on tema tulevikuprioriteedid.

Dr Anneli Kolk. Foto: Jaak Nilson.

Miks otsustasite arstiks õppida?Miks valisite oma spetsialiteediks just lasteneuroloogia?

Selleks oli üks isiklik põhjus, nimelt oli mul ema haige. See pani mõtlema, et võib-olla saaksin ma tulevikus kedagi aidata. Ning lapsed on mulle alati meeldinud, juba väikese plikana ümbruskonna lapsi hoides, tajusin, et saavutan nendega hea kontakti. Nii et ma teadsin kogu aeg, et tahan just lastearstiks saada.

Kui me ülikoolis neljandal kursusel neuroloogiat õppima hakkasime, tekkis äratundmine, et see on minu eriala. Neuroloogia tundus lihtsalt niivõrd huvitav – just see, et inimese olemus ja käitumine on nii paljuski määratud ajuprotsesside tööst. Kuigi sellal oli lasteneuroloogia meil veel uus eriala ning spetsialiste oli vähe, oli mul õnnelik võimalus olla valdkonna teerajaja prof Tiina Talviku õpilaseks ja temaga koos töötada.

Millised on Teie prioriteedid ja tulevikuplaanid lasteneuroloogi ametis?

Kindlasti laste insuldi programm, mida me suure meeskonnaga läbi viime. Selle eesmärgiks on insuldiga lastele kaasaegse ravi tagamine ning haiguse põhjuste ja levimuse uurimine.

Mind huvitab väga ka neuropsühholoogia. Üheks prioriteediks minu töös on olnud neuropsühholoogiliste uuringute sisseviimine ja testide kasutamine lastel. Erinevate närvisüsteemi haiguste korral esinevate kognitiivsete häirete kindlakstegemine võimaldab haiget last kõige efektiivsemalt aidata. Selle valdkonnaga tahaksin ma ka edasi tegeleda.

Teine neuropsühholoogiline teema, mis mind ka väga huvitab, on sotsiaalse iroonia ja huumori taju uurimine lastel. See, kuidas lapsed naljast aru saavad, kuidas naljataju areneb ja kuidas see erinevate haiguste korral võib häiruda, on põnev valdkond. Siin on võimalik palju korda saata.

 

Dr Anneli Kolgiga
vestles Merili Väljaotsa

7. oktoobril tähistas juubelit kirurgiakliiniku ambulatoorse kirurgia osakonna õde Valve Tamberg.

Valve Tamberg. Foto: Karina Lõhmus.

Valve Tamberg on sündinud Tartumaal, elanud ja koolis käinud Jõgevamaal. 1961. aastal lõpetas ta Tallinna Meditsiinikooli. Ta on töötanud Maarjamõisa haiglas 46 aastat. Alustas neuroloogia osakonnas, mõnda aega töötas vereülekandeosakonnas ja viimased 34 aastat on ta töötanud Maarjamõisa polikliinikus õena koos ortopeedide ja lastekirurgidega. Töötades pikki aastaid koos dr Maaritsa, dots Põki, dr Tammera, dr Liivamäe ja dr Sepaga õppis ta aru saama laste probleemidest. Ka täna küsivad arstid “Valve, mida sina arvad?”. Suure panuse on ta andnud patsientide ja nende perede nõustamisel ja õpetamisel. Kõiki tema tegemisi iseloomustab vastutustunne ja täpsus. Ta on hea kolleeg.

Soovime palju õnne ja head tervist juubilarile!

 

Kirurgiakliinik

Jaana Veski. Foto: Pille-Riin Pregel.

Augusti algusest on kliinikumi koolituskeskuse uueks projektijuhiks Jaana Veski.

Jaana Veski iseendast: 2003. aastal lõpetasin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õe eriala ning asusin tööle kliinikumi üldanestesioloogia osakonda. Töö anesteesiaõena oli stressirohke, kuid andis juurde palju kogemusi. Et veelgi oma teadmisi täiendada, asusin 2006. aastal õppima erialaõppesse intensiivõenduse erialale.

Anesteesiaõena töötades hakkasin tundma, et midagi mu elus on veel puudu. Sellest ajendatult asusin 2007. aastal õppima TÜ õendusteaduse magistriõppesse õenduspedagoogika alale.

Koolituskeskuse projektijuhi põhikohustuste hulka kuulub õppetöö planeerimine ja korraldamine ning tihe koostöö õendusjuhtide ja - spetsialistidega. Nende kohustuste juures on võimalus tööalaselt areneda ning end ka õppejõuna proovile panna, kuna õde-õpetajaid on keskusel väga vaja.

 

Jaana karakter ja kogemustepagas kindlustavad edu projektijuhina

Uue projektijuhi valimine oli konkursikomisjonile vastutusrikas ülesanne. Oleme aastate jooksul kogenud, kuivõrd oluliselt sõltub projektijuhist koolituskeskuse maine, edukus ja areng. On hea meel, et just Jaana võttis üle Ilona Pastaruse südamega tehtud töö. Temas on piisavalt ettevõtlikkust ja südikust, kuid samas ka hoolivust ja südamlikkust, mis peaksid tagama toimetuleku keskuse projektijuhina. Kasuks tuleb ka töökogemus ja omandatav eriala magistriõppes. Edu Sulle, Jaana!

 

Tiina Freimann
kliinikumi ülemõde

25. oktoobril saab 55-aastaseks kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonna arst-õppejõud dr Toomas Tikk.

Dr Toomas Tikk. Foto: Jaak Nilson.

Toomas on pärit Kesk-Eestist, kust ta pärast Türi Keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli arstiteaduskonda õppima tuli. Kursusekaaslased mäletavad teda nii sõbraliku ja meeldiva kaaslasena kõikides ühistes üritustes kui ka järjekindla ja tööka arsti ameti poole pürgijana.

Ülikooli lõpetamisele 1978. aastal järgnes kirurgia internatuur Tartu Kliinilises Haiglas. 1981. aastal alustas ta oma üldkirurgi karjääri üldkirurgia osakonnas, mis alates 1986. aastast on jätkunud kuni tänaseni abdominaalkirurgias. 1986. aastast on Toomas erineva koormusega töötanud ka arstiteaduskonna assistendina.

Toomas Tikk on väga hea kirurg, kes valdab enamust üldkirurgilistest operatsioonidest. Süvendatud huvi on tal songakirurgia ja viimasel ajal rasvtõve kirurgilise ravi vastu. Lisaks õppejõu ja kirurgi ametile on Toomas töötanud operatsioonibloki juhatajana ja alates 2000. aastast on ta juhatanud ambulatoorse kirurgia osakonda. Juhatajana on Toomas väga tasakaalukas ja rahulik, alati valmis kolleegidega läbi rääkima, otsides probleemidele parimat optimaalset lahendust.

Elu ei ole ainult töö. Toomasel on ka tore pere: hinnatud kardioloogist abikaasa Sirje ja tublid lapsed Tiina ja Tarmo. Tütar Tiina ja poeg Tarmo tegelevad mõlemad aktiivselt kergejõustikuga. Oma perele on Toomas ehitanud mugava kodu. Ta on väga hea peremees nii oma kodus kui ka oma osakonnas.

Töökaaslased abdominaalkirurgiast soovivad oma heale kolleegile palju õnne, jätkuvat energiat ja head tervist!

 

Kollegide nimel,

Dr Margot Peetsalu
kirurgiakliiniku vanemarstõppejõud üldkirurgia erialal

Tartu üks ainulaadsemaid talveaedu asub kliinikumi hoones aadressil Raja 31. Igat külastajat tervitab juba ukselt maja südames asuv oaas. Selle rohelise võluaia perenaine on kliinikumi aednik Hele-Mall Klaassepp.

Hele-Mall Klaassepp. Foto: Pille-Riin Pregel.

Hele-Mall Klaassepp alustas aednikutööd 27 aastat tagasi Staadioni tänava psühhoneuroloogiahaiglas. Eelnevalt oli ta lõpetanud Räpina Aiandustehnikumi aiandusagronoomina. 1988. aastal kolis haigla uude majja, kuhu oli planeeritud ka talveaed. Aednik meenutab, et alustatud sai nullist ning esimesed taimed soetati 500 rubla eest ülikooli botaanikaaiast. Nüüdseks koosneb kollektsioon ligi 280 taimest ja 30 liigist. Taimed peavad talveaias olema vastupidavad ja varju taluvad nagu näiteks vahalilled, rohtliiliad, kuldnõelköied, varjukannikesed, havisabad. „Õitsvaid taimi võiks rohkem olla,“ on Klaassepp enesekriitiline. „Aga küllap me saame oma paradiisilinnulille ka!“

Psühhiaatriakliiniku talveaed. Foto: Pille-Riin Pregel.Inimestele meeldib aedniku käest ka toataimede kasvatamise kohta nõu küsida. Nii mõnigi toakask, mis liiga suureks kasvanud, on endale talveaias uue kodu leidnud. Seega on igal asukal oma saamislugu ja muidugi vajab iga taim omaette hoolt. „Ausõna, ma ei räägi taimedega, aga kõik mõtted saab mõeldud küll,“ naeratab aednik südamlikult.

Lisaks psühhiaatriakliiniku talveaiale on Hele-Mall Klaassepa hoolealusteks teistegi kliinikute esised lillepeenrad. Ka nende eest hoolitsemine on suur töö, mis nõuab omajagu pühendumist. Aednik toob esile, et aastas istutatakse peenardele kokku ligi tuhatkond lilleistikut.

Hele-Mall Klaassepal on tulnud aegade jooksul tööd teha igasugustes tingimustes. Näiteks meenutab ta, et enne seda, kui töömehed talveaeda taimede kastmiseks vooliku paigaldasid, kulus igaks kastmiskorraks 40 ämbritäit vett. Siiski on aednik Klaassepp enda sõnul väga õnnelik inimene, kel õnnestunud töö ja hobi edukalt ühendada.

 

Kliinikumi Leht

Septembri lõpus Tartus aset leidnud rahvusvahelist teaduskonverentsi „The Ephedrone Epidemic – A New Cause Of Chronic Manganism“ võib pidada igati õnnestunuks – ettekanded olid mõtlemapanevad ning huvi konverentsi vastu suur. Oma arvamusi ja muljeid jagavad Kliinikumi Lehele konverentsi korraldajad TÜ närvikliiniku dotsendid Pille Taba (PT) ning Sulev Haldre (SH).

Professor Sten-Magnus Aquilonius. Foto: Andres Tennus.

Kust saadi idee selleteemalise konverentsi korraldamiseks?

SH: Viimaste aastate jooksul on mitmete Ida-Euroopa riikide, sealhulgas Eesti, haiglatesse ilmunud kummalised noored liigutushäiretega patsiendid. Pikk aega ei teadnud me täpselt, millega on tegemist. Edasisel uurimisel selgus, et selline haiguspilt kujuneb välja narkomaanidel, kes süstivad mõnuainena pseudoefedriinist, kaaliumpermanganaadist ja äädikhappest omavalmistatud segu. See sisaldab väga suurtes kogustes mangaani – tuhandeid kordi rohkem, kui seda on näiteks joogivees. Selle tagajärjel kujunes neil patsientidel välja rasket liikumishäiret põhjustav seisund. Kuivõrd tegemist on vähekirjeldatud kliinilisteadusliku probleemiga, jõudsimegi koos kolleegidega konverentsi korraldamiseni.

PT: Tegelikult pakkus kõige esimesena konverentsi idee välja kolleeg professor Sten- Magnus Aquilonius Uppsala Ülikoolist, kellega teaduskoostööd alustasime. Inimesed on üldiselt väheinformeeritud, ka meie patsiendid ise ei teadnud sageli, millest tegelikult see sündroom on põhjustatud. Esmase idee ajendiks oli eelkõige arstide informeerimine. Konverentsi organiseerimine algas juba poolteist aastat tagasi, eelmisel kevadel.

Kuidas leidsite konverentsil esinenud lektorid?

PT: Esinejatega tekkisid kontaktid varasematel konverentsidel – kliiniliste teemade lektoritega näiteks nende posterite juures diskuteerides. Isiklikud kontaktid on väga olulised. Osa esinejaid tuli ka professor Aquiloniuse soovitusel. SH: Aga ilma atraktiivse sisuta ei oleks keegi tulnud. Hinnatud lektor, keda palju esinema kutsutakse, teeb valikud teemade atraktiivsuse järgi.

See, et suur hulk esinejaid kohale tuli, näitab siis seega, et konverentsi peeti huvitavaks?

SH: Konverentsi tuumaks on Ida-Euroopas hiljuti kirjeldatud parkinsonistlik sündroom, mis tekib narkootilise segu kasutamisel, mida tehakse nohuravimist Sudafedist. Kuna mujal seda sündroomi ei ole kirjeldatud, aga liigutushäired on sellega praktiliselt haakuv väga oluline kliinilisteaduslik probleem, siis pakub see Lääne inimestele huvi. See on erakordne kliiniline materjal. Lisaks oli ettekandeid sellega seotud teemadel: toksikoloogia, tööstus-manganism, kesknärvisüsteemi stimulandid. Siit tuleneb juba laiem küsimus parkinsonismi tekkemehhanismidest.

Kas konverents õnnestus?

PT: Konverentsi õnnestumisega võib rahule jääda. Oluline on, et osavõtjate – kuulajate hulgas oli palju noori ning väga erinevate erialade spetsialiste. Lisaks neuroloogidele osalesid psühhiaatrid, farmakoloogid, toksikoloogid ning töötervishoiu arstid.

SH: Kokku oli 240 inimest, mis on päris palju. Peale Eesti oli osalejaid üsna palju ka Lätist.

Mis oli konverentsi tulem teie jaoks? Mida see uut andis?

PT: Uut oli klinitsistidele päris palju, näiteks ettekanded toksikoloogiast ja farmakogenoomikast.

SH: Tuleb kuulata teisi inimesi ja omandada uusi kogemusi ning mõtteid. Teadmine väljastpoolt annab kindlasti uusi ideid. Väike näide: üks lektor käis välja termini heavy metal voice kirjeldamaks segu kasutajatele iseloomulikku pooleldi ära kadunud madalat häält. Mangaan küll ei ole raskemetall, aga huvitav kontekst siiski.

PT: Kindlasti saime teadustöödeks uusi ideid. Osalenud välislektorid on alati valmis samal teemal edasi diskuteerima ja ka teaduskoostööd arendama.

SH: Nüüd tuleb need sündinud eosed teaduslikust koostööst elus hoida ja edasi arendada. See võiks olla selle konverentsi tulem. Uued projektid, ideed jne. Konverents sütitas sädeme, mida tuleks nüüd hoida ja leegiks puhuda.

 

Dotsentide Pille Taba ja Sulev Haldrega
vestles Merili Väljaotsa

 

Kommentaar:

Tegemist oli väga asjaliku ja kasuliku konverentsiga, mille peateemaks ühe kodus valmistatava narkootikumi toksilisus ja selle analüüs. Esinejaid oli seinast seina - kliinilise poole pealt kuni keemikuteni välja. Et ka Eestis on antud probleem väga aktuaalne ning mitmed teadlased teemaga seotud, andis konverents kiiresti üsna detailse ülevaate ning muidugi ka uusi ideid. Lisaks saime pakkumisi koostööks. Kuna tegemist on klassikalise probleemiga – „kodukootud“ narkootikumi tarvitamisest tekkiva püsiva tervisekahjustusega, oli huvilisi palju. Eraldi tahaks esile tuua konverentsi head ajastust. Paar päeva varem toimus siirdemeditsiini tippkeskuse avaüritus ning võib olla jäi kohati arusaamatuks, mis asi see siirdemeditsiin on. Neurokonverentsi peateemaks olnud probleem ongi puhtalt siirdemeditsiiniline - reaalsest elust (tänavalt, haiglast vms) on võetud tõsine probleem, mille lahendamiseks kaasatakse erinevate erialade teadlased kõige kaasaegsemate vahenditega.

 

Sulev Kõks.
Prof Sulev Kõks
TÜ füsioloogia instituut

Käesoleva aasta mais ilmus juhtivas erialaajakirjas Acta Anaesthesiologica Scandinavica artikkel „Efektiivne doos päevakirurgias spinaalanesteesiaks 2-kloroprokaiiniga”, mille autoriteks on dr Andres Sell ja dr Toomas Tein Tartu Ülikooli Kliinikumist ning prof Mikko Pitkänen Helsingi Ülikooli Ortoni Kliinikust.

Dr Andres Sell.

Spinaalanesteesia ühekordse süstena on ohutu ja laialt levinud regionaalanesteesia meetod. Lühiaegsete päevakirurgiliste operatsioonide puhul on ravimina kasutatud lokaalanesteetik lidokaiini. Viimasel dekaadil on aga ilmnenud lidokaiini kasutamisel haigeid häiriv nn mööduv radikulaarne sümptoom, mis väljendub tugeva valuna tuharates ja reite tagapindadel spinaalanesteesia möödumisel. Sellest tulenevalt on püütud leida alternatiivseid ravimeid ning üheks paljulubavaks ja vähe uuritud spinaalravimiks on 2-kloroprokaiin (2-CP).

Meie poolt läbiviidud uurimuses osales kokku 64 ambulatoorse kirurgia patsienti, kellel viidi läbi operatsioon jalal. Haigetel teostati spinaalanesteesia kas 35, 40, 45 või 50 mg isobaarse 2-CPga (10 mg/ml). Seejärel hinnati anesteesia levikut sensoorse ja motoorse blokaadi tekkimise näol kindlate intervallide järel. Edasi hinnati, kas antud ravim kindlustas efektiivse anesteesia operatsiooniks. Jälgisime ka anesteesia möödumist (sh sensoorse ja motoorse (liikumine, urineerimine) blokaadi möödumine, valmisolek kliinikust lahkumiseks). Märkisime üles ka vahetud operatsiooniaegsed ja –järgsed probleemid ning hilisemad probleemid telefoniintervjuus 7. postoperatiivsel päeval. Tüsistuste puhul pöörasime erilist tähelepanu nn mööduvatele radikulaarsetele sümptoomidele.

Tulemustest selgus, et ravimi kasutamine tagas efektiivse anesteesia ja analgeesia päevakirurgilistel operatsioonidel. Keskmine maksimaalse sensoorse blokaadi tase oli kõigis neljas grupis ühesugune (T9 dermatoom). Väiksema doosi 2-CP (35, 40 mg) saanud olid võimelised anesteesiast kiiremini taastuma võrreldes nendega, kellele manustati suur doos (50 mg) 2-CP. Hemodünaamiliselt olid haiged anesteesia ajal stabiilsed. Postoperatiivses perioodis ei täheldatud olulisi probleeme, ei esinenud nn mööduvaid radikulaarseid sümptoome ja postspinaalset peavalu.

Tulemuste põhjal võime väita, et 2-kloroprokaiin on uus, efektiivne ja ohutu spinaalanesteesia ravim ning väiksemate ravimidooside kasutamisel möödub anesteesia kiiremini. Arvestades aga antud uuringugruppide suurust, on vajalikud edaspidised uuringud.

 

Dr Andres Sell
anestesioloogia ja intensiivravikliiniku üldanestesioloogia osakonna vanemarst-õppejõud

 

Dr Toomas Tein
traumatoloogia ja ortopeediakliiniku traumatoloogia osakonna vanemarst-õppejõud

Insult on päevakajaline teema

Insuldi käsitlus on muutunud, ravimatu haigus on tänapäeval muutunud ravitavaks. Kui täiskasvanute insulti osatakse ägedas perioodis hästi diagnoosida, siis lapseea insuldi esinemisvõimalusele sageli isegi ei mõelda.

Insulti esineb ka lastel

Siiani püsib ka arstide seas arvamus, et insult on ainult vanemate inimeste haigus. Ehkki lapseeas esineb insulti ca 100 korda harvemini, on see laste surma põhjuste hulgas esimese 10 seas. Oluliselt kõrgem on insulti haigestumine vastsündinu-perioodis ning insult võib tekkida ka lootel.

Arvestades puuet, mis saadab last kogu edaspidise elu ja uusi ravivõimalusi, mis õigeaegse diagnostika ja ravi korral tagavad lapse tervistumise, on haiguse varajaste sümptomite äratundmine kriitilise tähtsusega. Peab rõhutama, et insulti on lastel sageli keerukas ära tunda, siin aitab arsti õige mõte ja tundlike radioloogiliste uurimismeetodite kiire kasutamine.

Insult lastel jaotatakse lapse vanuse ja etioloogiliste faktorite eripära arvestades kaheks vormiks:

1. Perinataalne insult tekib heterogeensetel põhjustel vanuses 28 GN-28 p, aluseks fokaalne aju verevoolu katkemine tingituna arteriaalsest või venoossest tromboosist, embooliast või veresoone lõhkemisest, haigestumus Eestis 63:100 000 ehk 1:1578 (Laugessaar k.a. 2007).

2. Lapseea insult tekib vanuses 29 p-18 a, haigestumus 2-5: 100 000. Hemorraagiliste (suremus 30-40%) ja isheemiliste insultide (suremus 12-15%) suhe on pooleks, lisaks 5%-l sinovenoossed tromboosid. Eestis on lapseea insulti haigestumise keskmine vanus 8 a.

Lapseea insuldil on kõrge kordusrisk ja halvad tagajärjed

Oluline on insuldi diagnostika, ravi ja preventsioon haiguse kõrge kordusriski tõttu (suurim 6 k -5 a), kus uus insult võib korduda 7-20%-l, ravimata juhtudel 50%-l, tserebraalsete arteriopaatiate korral võib kordusrisk tõusta isegi 66%-ni (Kirton & Veber 2006, Fullerton k.a. 2007). Kõige enam teevad arstidele muret ajuinsuldi halvad kaugtagajärjed: motoorikahäire (pareesidena) jääb püsima 68%-73%-l ja kognitiivsed häired 50%-l lastest, epilepsia võib lisanduda 30%-l juhtudel (Telfer et al. 2007). Elukestev toetusvajadus ja ravi teeb lapseea insuldist väga kalli haiguse.

Lapseea insuldi põhjused ja tundemärgid

Täiskasvanu ja lapseea insult on erinevad haigused, seda tänu erinevatele etioloogilistele faktoritele, mis haigust põhjustavad. Arvatakse, et tänapäeval on juba 70-90%-l juhtudel võimalik laseea insuldi põhjust kindlaks teha. Lapseea insultidel eristatakse 3 tüüpi põhjuseid:

1. arteriopaatilised (infektsioossed vaskuliidid: nt varicella-infektsiooni põdemine viimase aasta jooksul, mädane meningiit, arteriaalne dissektsioon pea- või kaelatraumast jne) 80%-l,

2. mittearteriopaatilised (kardiaalsed, krüptogeensed),

3. protrombootilised põhjused 30-50%-l.

Kliiniliselt võib insult avalduda äkki tekkiva neuroloogilise haigestumisena, mille sümptomiteks on krambid, hemiparees, kõnehäire, muutunud teadvusseisund, muu neuroloogiline koldeleid nägemis- või tundlikkushäirena, ataksia, tugev peavalu, oksendamine ja temperatuuritõus. Kui kliinilist leidu kinnitab piltdiagnostika (ajuarteri varustusalal esinev isheemiline kolle või hemorraagia) saamegi diagnoosi. Arstid peaksid äkki tekkiva neuroloogilise defitsiidi korral lastel kindlasti kahtlustama ajuinsulti ja kasutama kaasaegseid uurimisvahendeid, kus kõige kiirema vastuse annab difusiooni MRT, sobib ka perfusiooni KT ja edasi MRT, MRA/MRV (vastavaid uuringuid on võimalik teha nii Tartu kui Tallinna Lastehaiglate baasil). Sageli ei mõelda ajuinsuldi võimalusele, mistõttu diagnoos hilineb, seda näitavad ka insuldihaigete esialgsed diagnoosid: entsefaliit, meningiit, ajutuumor, ajutrauma, epileptlise hoo järgne Toddi parees jne.

Erinevalt täiskasvanutest võib insult lastel tekkida ka subakuutselt, sümptomid kujunevad välja järk-järgult pikema perioodi jooksul või kaovad ja tekivad teatud aja pärast uuesti, mis pikendab veelgi diagnoosini jõudmise aega.

Seni avaldatud andmetel saab ainult 25% isheemilise insuldiga lastest dignoosi esimese 3-6 t jooksul (Gabis et al. 2002), mis on trombi lõhustamiseks võimalik ajavahemik.

Insuldi ravivõimalused

Laste insuldi ravis on väga olulisel kohal neuroprotektiivne ravi ja hoolitsus, mis väljendub hüpoksia, hüpertermia, hüperglükeemia, raske hüpertensiooni ja krampide kiires ravis.

Kahjuks puuduvad insuldi ravi kohta pediaatrilised kliinilised ravimuuringud, mistõttu põhineb ravi suures osas täiskasvanute andmete poleerimisel, konsensus-kokkulepetel ja ekspertarvamustel, kus esmaseks terapeutiliseks sihiks on protrombootiliste häirete korrigeerimine (tulenevalt lapseea insuldi etioloogiast): kas antikoagulant-, antitrombootiline (Aspirin 5 mg/kg akuutses faasis) või uue võimalusena trombolüütiline ravi.

Arteriaalse isheemilise insuldi etioloogilise ravi rakendamine jääb esimese 3 tunni (5 t) vahemikku, Ameerika mitmes keskuses on koe plasminogeeni aktivaatori (tPA) kasutamine aju verevoolu taastamiseks lastel muutunud esmavalikuks. Esmatähtis on siiski ravi ohutus, ravi toimub protokolli järgi insuldi meeskonna juhtimisel.

Teatud spetsiifilistel juhtudel soovitatakse kirurgilist ravi: ägedas perioodis ajusisese rõhu tõusul dekompressiivset kirurgilist sekkumist (ajuturse oht kõige suurem esimese 72-96 t jooksul), endovaskulaarset kirurgiat (ajaline “aken” kuni 8 t täiskasvanutel). Antikoagulantravi ägedas perioodis toimub Hepariini või LMWH-ga, subakuutses perioodis Aspiriiniga (per os 3-5 mg/kg/die). Sekundaarseks preventsiooniks on lastel esmavalikuks Aspirin annuses 1-3 mg/kg/die või Plavix (v.a sirprakuline aneemia, dissektsioon, kardioembooliline põhjus). Väga oluline on taastusravi (kuni 6 t päevas) ja uue soovitatava meetodina transkraniaalne magnetstimulatsioon (TMS).

Tegutsemistaktika: aeg on aju

Kui lapsel tekib järsku neuroloogiline koldesümptomatoloogia, mõelda insuldi võimalusele, teha kiire radioloogiline uuring ja konsulteerida lasteneuroloogiga. Isheemilise insuldi kinnitusel MRT-s informeerida insuldi meeskonda, alustada neuroprotektiivse ravi ja vastunäidustuste puudumisel trombolüüsiga.

Eesti võimalused

Eestis oli tänu ETF grandile (2003-2006) võimalus luua lapseea aju vaskulaarsete haiguste uuringu töögrupp vanemteadur A. Kolgi juhtimisel koos prof. emer. T. Talviku, doktorant R. Laugessaare ja magistrant M. Ennokiga, mis pani aluse nii perinataalse kui lapseea insuldi süsteemsetele uuringutele Eestis. Käesolevaks ajaks oleme kujunenud arvestatavaks uuringukeskuseks Ida-Euroopas, oleme International Pediatric Stroke Study liikmed ja meie epidemioloogiliste uuringute andmed ühtivad teiste teadlaste andmetega. Järgmise etapi ülesandeks on perinataalse ja lapseea insuldi teaduspõhiste ravijuhiste koostamine ja hüperakuutse ravi-trombolüüsi sisseviimine arteriaalse isheemilise insuldi ravis lastel.

 

Dr Anneli Kolk.

Dr Anneli Kolk
TÜK lastekliinik,
L. Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi insuldi töörühm

Mis on insult?

Insuldi põhjuseks on verevarustuse häire kindlas peaaju piirkonnas, mis tingib neuroloogiliste ja/või üldsümptomite tekke kestusega üle 24 tunni. Insulti haigestuvad sagedamini vanemaealised, kuid ligi 25% kõikidest insultidest tekib alla 50aastastel isikutel.

Insulti haigestumus on Eestis suur. TÜK närvikliinikus aastatel 2001-03 läbi viidud uurimuse järgi haigestub Tartus igal aastal esmasesse insulti 223 isikut 100 000 kohta. 80-85%-l juhtudest on tegemist isheemilise insuldi ehk ajuinfarktiga.

Kas insult on ravitav?

Läbi aegade on insuldi käsitlus olnud erinev ning väga kaua arvati, et vaatamata ravile olulist paranemist ei tule. Juba hukkunud närvirakud kahjustatud piirkonnas ei ole taastumisvõimelised. Siiski kujuneb hävinud närvirakkude ümbrusse nn penumbra- ala, kus neuronid on verevoolu kiire taastumise korral eluvõimelised. Eesmärgiga päästa penumbra, on isheemilise insuldi korral positiivseid tulemusi andnud vaid trombi lõhustav ravi ehk trombolüüs, kuid ka patsiendi ravimine haigla insuldiüksuses (inglise k stroke unit). Trombolüüsi eesmärgiks on kahjustud ajukoes verevool taastada, et ära hoida närvirakkude pöördumatu kahjustus.

Kui lai on nn terapeutiline aken?

Trombolüüsi olulisemateks tüsistusteks on peaaju ulatuslikud verejooksud, mistõttu tuleb arvestada mitmete vastunäidustustega. Praegu kasutusel oleva trombolüütikumi alteplaasi intravenoosse ravi kriteeriumid pärinevad 1995. a avaldatud NINDS (National Institute of Neurologic Disorders and Stroke) uuringust. Eestis teostati esimene trombolüüs isheemilise insuldiga patsiendil TÜ Kliinikumis 29.11.2003. a. Siiani oli trombolüüs alteplaasiga registreeritud ainult 3 tunni jooksul neuroloogiliste sümptomite tekkest. Viimase aja suurimaks läbimurdeks isheemilise insuldi käsitluses on European Cooperative Acute Stroke Study (ECASS) III tulemused. Selgus, et intravenoosne trombolüüs alteplaasiga on tõhus ja ohutu kuni 4,5 tundi insuldisümptomite tekkest.

Kas insuldihaige võib täielikult paraneda?

Insult on neuroloogiliste haiguste hulgas meeldivaks erandiks, sest seoses trombolüüsiga on tekkinud võimalus, et neuroloogilised sümptomid täielikult taanduvad. Kuigi terapeutiline aken trombolüüsiks on laienenud 4,5 tunnini, on tähtis meeles pidada, et ravi algus esimese 90 min jooksul haigestumisest tagab oluliselt paremad tulemused võrreldes hilisema ravi algusega. Hetkest, mil patsient jõuab erakorralise meditsiini osakonda (EMO) loeb iga minut ning ajalimiidi nihkumine 4,5-le tunnile ei tohi põhjustada lõdvemat suhtumist haiglas. Tartus ja mujal tehtud uurimused on näidanud, et kolmandik isheemilise insuldiga patsientidest saabub haiglasse 3 tunni jooksul, kuid intravenoosset trombolüüsravi 3 tunni jooksul saab ainult 2-4%. Loodame, et patsiendi haiglasisene käsitlus seoses neuroloogia osakonna kolimisega valmivasse haiglakorpusesse muutub tõhusamaks ning rohkem patsiente paraneb täielikult. See peaks toimuma neuroloogide, EMO, radioloogia ja ühendlabori personali ühisel jõul. Uude majja on planeeritud ka kaasaegne insuldiüksus, mis usutavasti kliinikumi toel ka teoks saab ja Eesti meditsiini lipulaeva vääriline on.

Insuldisümptomid: helista viivitamatult 112!

Olgu haiglasisene insuldi käsitlus kui efektiivne tahes, aeg hakkab siiski „tiksuma“ insuldisümptomite tekkest. Üle maailma on probleemiks see, et sageli ei tunne inimesed insuldi sümptomeid ära ja haiglasse jõutakse alles siis, kui trombolüüs ei ole enam lubatud. Selline mulje on ka trombolüüsi teostavate Tartu ja Tallinna haiglate neuroloogidel. Üle maailma on algatatud kampaaniaid, et teavitada tavakodanikke insuldist ja kiirest abi kutsumise vajadusest. 2008. a kevadel loodi L. Puusepa nimelise Eesti Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi juurde insuldi töörühm, mille esmaülesandeks seadsime elanikkonna insuldi sümptomitest teavitamise rõhutades seejuures viivitamatult kiirabi kutsumise tähtsust. Kampaania avalöök toimub 29. oktoobril, kui tähistatakse igaaastast ülemaailmset insuldipäeva. Sel puhul toimuvad teabeüritused linnarahvale nii Tallinnas kui Tartus koos mitmete ülesastumisega meedias.

 

Dr Janika Kõrv.
Dr Janika Kõrv
TÜK närvikliinik,
L. Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi insuldi töörühm

 

Dr Riina Vibo.
Dr Riina Vibo
TÜK närvikliinik,
L. Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi insuldi töörühm

Tartu Ülikooli Kliinikumi C-, D-, G2- ja G1-korpuse ees ning H-korpuse otsas paiknevates parkimistaskutes on kohti kokku 110 autole. See parkimisala hakkabki tulevikus olema tasuline ehk teisisõnu, seal parkimine on võrdsustatud linna C-piirkonna korraga.

Tartu Postimees, 29.09.2008. „Maarjamõisa uus parkimiskord küsib kas aega või raha“

Kui ehitaja oktoobris lõpetab, algavad pingelised mööbli ja aparatuuri paigaldamise kuud. Esimesed uusasukad kolivad sisse detsembris.

Tartu Postimees, 02.10.2008. „Haigla kogub jõudu“

Tartu ülikooli neljanda kursuse arstitudeng Katrin tunnistas Tartu Ekspressile, et abiõena töö leidmine on olnud sel sügisel tõeline katsumus. Katrin käis end tööle pakkumas viies Tartu ülikooli kliinikumi osakonnas. „Ühessegi neist ma ei saanud ning mõnes kohas öeldi lausa, et neil on soovijatest järjekord ootamas,“ lisas Katrin.

Meditsiiniuudised, 02.10.2008. „Arstitudengid ei leia tööd“

Spinaalne lihasatroofia ehk SMA on üks sagedamini esinevaid lapseea geneetilisi haigusi. SMAd koos kolleegidega uurinud Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku neuroloogi Inga Talviku andmeil esineb seda haigust ühel inimesel 6000–20 000 kohta.

SL Õhtuleht, 07.10.2008. „Tõvega kaasneb ka hulk teisi hädasid“

Kui kõik läheb plaanipäraselt, näevad viimased beebid Toomemäel asuvas naistekliinikus ilmavalgust enne jõule. Uus aasta loodetakse vastu võtta juba peagi valmimas Maarjamõisa hoones. /…/ Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuhi Toomas Kivastiku sõnul saavad naistekliinikule mõeldud ruumid lõplikult valmis oktoobrikuu jooksul. "Praegu lõpetatakse sisetöid," teavitas Kivastik.

Meditsiiniuudised, 10.10.2008. „Toomemäe sünnitusmaja kolib detsembris“

Juba käesoleva aasta lõpus seisab naistekliinikul ees suurim kolimine asutuse ajaloos. Esmakordselt pärast 200 aastat tuleb hüvasti jätta juba armsaks saanud Toomemäega.

EMO sissepääs, kust kaudu saabuvad erakorralised haiged. Sünnitajad pöörduvad küll EMO-sse, kuid nad juhatatakse sealt kohe edasi sünnitusosakonda kolmandale korrusele, kus toimub nende vastuvõtt haiglasse. Erakorraliste günekoloogiliste patsientide esmane läbivaatus toimub EMO-s, kus on olemas eraldi günekoloogilise vastuvõtu ruum. Foto: Pille-Riin Pregel.

Pildil on üks kolmest projektijuht Toomas Kivastiku sõnul Eestis ainulaadse spetsiaalse sünnitusvanniga sünnitustubadest. Foto: Pille-Riin Pregel.

Sünnitusosakonda ülesriputatud sildid räägivad iseenda eest: uue hoone korpused G1(EMO, IRO, radioloogia, operatsiooniplokk) ja G2 (naistehaigla) peavad valmis olema 21. oktoobriks, mil uut maja külastab vastuvõtukomisjon. Komisjoni kuuluvad linnavalitsuse, tervisekaitse, töökaitse ja päästeameti esindajad. Foto: Pille-Riin Pregel.

Kliiniku-pere nendib, et vanast majast on kahju lahkuda, sest oma asupaika Toomel on hakatud armastama. „Meil on kahju lahkuda majast, milles on sünnitusabi osutatud alates 1834. aastast – siin on eriline õhkkond, ajalugu ja traditsioonid,“ selgitab naistekliiniku juhataja prof Helle Karro.

Lahkumiskurbust leevendab teadmine, et uus kompleks toob endaga kaasa suuremad võimalused ja paremad tingimused. „Kogu olmepool on ju sünnitusel väga tähtis,“ räägib prof Karro. „Uues majas on rohkem ruumi, perepalateid on rohkem…Eeskätt võidavadki ümberkolimisest patsiendid, kelle jaoks uus terviklahendus on kindlasti mugavam ja parem.“

Automaatikaga puutevabad uksed sünnitusosakonnas, mille infrapuna andurid reageerivad käesoojusele. See tähendab, et uksi pole käega tarvis puudutada, mis on haigla nakkustõrje aspektist äärmiselt oluline uuendus. Foto: Pille-Riin Pregel.

Naistenõuandla koridor, mille värvideks on punase erinevad varjundid kombineerituna heledate toonidega. Foto: Pille-Riin Pregel.

Üks kuuest vannita sünnitustoast, mille suured aknad lasevad ruumi rohkem looduslikku valgust. Akvaariumiefekti siiski sünnitajad pelgama ei pea – akende ette tulevad alt-üles suunas suletavad rulood. Foto: Pille-Riin Pregel.

naistekl_stat

Naistekliiniku kolimine on plaanitud selle aasta 51. nädalale ning see eeldab vähemalt osalist operatsiooniploki, intensiivravi, kesksterilisatsiooni ja erakorraliste haigete vastuvõtu funktsioneerimist.

Naistekliiniku tulevasest töökorraldusest

Uude majja kolimisel säilitatakse naistenõuandlasse pöördujaile privaatsus, st ambulatoorsele vastuvõtule tulijad pöörduvad otse naistenõuandla alamregistratuuri, mis asub pearegistratuurist eraldi G2 korpuse esimesel korrusel.

Põhjaliku uuenduskuuri teeb läbi kabinettidesse sisenemise korraldus, mida hakkab reguleerima elektrooniline järjekorrasüsteem (nagu näiteks pankades). Nõuandla vastuvõtukabinetid on „kahetoalised“, kus esimene on vestlus- ning teine läbivaatusruum.

Uus hoone pakub naistekliinikule ka mitmeid moodsamaid tehnilisi lahendusi, näiteks paremate võimalustega reproduktiivmeditsiinilabor ning kaasaegsem videoülekannete tegemise süsteem.

Uus kompleks soodustab ja lihtsustab koostööd erinevate kliinikute ja teenistuste vahel. Prof Helle Karro selgitab, et kogu naistekliiniku tegevus on interdistsiplinaarne ning sageli on vajalik erinevate erialade omavaheline koostöö ja konsulteerimine.

Üheks koostöövormi näiteks on uute korpuste ühine operatsiooniplokk. Operatsiooniteenistuse direktori Toomas Ellervee sõnul hakkavad (sarnaselt teiste uude majja kolivate kliinikute operatsiooniõdedega) seni sünnitusmaja operatsioonitoas töötanud õed edaspidi alluma operatsiooniteenistusele. Naistekliiniku alluvusse jääb päevastatsionaari operatsiooni/ protseduuride tuba.

Uue maja logistiline plaan saab korraldatud vastavalt võimalustele ja vajadustele.

 

Kliinikumi Leht

 

 

Sünnituspalatid on punased

Vastab Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuht Toomas Kivastik: „Ei ole. Naistenõuandla ja sünnitusosakonna põhitoon on punane, mis aga ei tähenda, et see oleks ainus värv. Kasutatud on ka punase alltoone. Sünnitustoad on siiski heledad.“

Sünnitusosakonna koridorides on üleval putukate pildid

Vastab Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuht Toomas Kivastik: „Jah, G2 korpusesse on tõesti projekti järgi ette nähtud suured fotoseinad, millel kujutatakse erinevaid elu sümboliseerivaid putukaid ja väikeloomi. Ning see ei tohiks olla kellegi jaoks uudis. Juba 2007. aasta 11. oktoobril tutvustasid sisearhitektid uue maja värvikontseptsiooni kliinikumi infokoosolekul. Kui nüüd fotoseintest konkreetsemalt rääkida, siis leiduvad seal muu hulgas näiteks liblika, teo ja konna pildid.“

Arstide puhkeruumid on maja keskel, pimedad ja akendeta

Vastab Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuht Toomas Kivastik: „See on täielik müüt. Need, kes on objekti külastanud, on ise saanud veenduda, et see pole üldse tõsi.“

Roostetanud välisseinad hakkavad vihmaga kõike ümbritsevad punaseks määrima

Vastab Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuht Toomas Kivastik: „Nn roostetanud terasplekist kate eraldab esialgu vihmaveega tõepoolest roostet, kuid ümbritsevat pinnast see määrima ei hakka, sest selle vältimiseks on paigaldatud vastavad rennid. Paari aasta pärast määrimine lõppeb.“

Naistekliinik peab kolima esimesena, sest kliinikumil on kiire vana maja müügist saadavate tuludega Vastab juhatuse liige Margus Ulst: „Ega see kuulujutt nii väga vale ei olegi. Kliinikum peab Toomemäel asuva naistekliiniku hoone ülikoolile üle andma jaanuarikuu jooksul. Iga võidetud päev hoiab kokku kütte- ja elektrikulusid ning kiirendab müügiraha laekumist. Müügist saadav tulu moodustab kliinikumi kogutuludest küll vaid napid paar protsenti, kuid nende miljonite eest saab soetada nii mõndagi vajalikku uue haiglahoone sisustamiseks. Lisaks on kiirel kolimisel veel see pluss, et lõpuks ometi võivad lapsukesed Tartus kaasaegsetes tingimustes ilmale tulla, mitte ei pea seda tegema pudeneva tsaari- ja nõukogudeaegse krohviga seinte vahel. Realistliku kirjelduse võib leida Kati Murutari loomingust.“

Kas uude haiglasse tuleb ka väike palvetamisruum usklikele inimestele? Välismaal pidavat kaasaegsetes haiglates taoline palvetamise-mediteerimise koht olema.

Vastab Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuht Toomas Kivastik: „Konkreetselt uude majja sellist ruumi pole ette nähtud, kuid edaspidi tuleks sellele lahendus leida ja see ruum tekitada.“

 

Kliinikumi Leht

Käesoleva aasta kevadel grupiteraapia läbiviimise koolituse lõpetanud õed Katri Šinkarev ja Katrin Sööt on sest saadik psühhiaatriakliinikus regulaarselt rühmateraapia tunde läbi viinud.

Grupiteraapia õed Katrin Sööt ja Katri Šinkarev teraapiaruumis. Foto: Jaak Nilson.

Rühmateraapia õe jaoks algab kogu protsess eeltööga. Esmalt tuleb rühm komplekteerida, mis on tavaliselt kõige keerulisem - grupp peab tõepoolest omavahel kokku sobima. Psühhiaatriaõed toovad näiteks, et on patsiente, keda omavaheliste pingete tõttu ei saa mitte mingil juhul ühte teraapiagruppi võtta. Vastasel juhul puudub grupis harmoonia ning siinjuures ongi tähtis roll teraapiaõel, kes rühma moodustab.

Terapeut olgu loov

Grupiteraapia tundide läbiviimisel on äärmiselt oluline õe empaatia ja loovus. Teraapiaõed Šinkarev ja Sööt on mõlemad veendunud, et just need omadused teevad hea terapeudi. Rühmateraapia puhul on küll teatud kindlad reeglid ja protseduurid, mida kõik teraapiaõed järgivad, kuid ülejäänu on täiesti terapeudi enda valik ja sõltub paljuski tema loovusest.

Õed toovad enda praktikast näiteid, kus teraapiaseansse on läbi viidud õuetingimustes, seotud muusika- või värviteraapiaga. Mänguline lähenemine maandab ärevust, mistõttu on gruppides mängitud erinevaid rollimänge ning isegi värvitud, voolitud ja meisterdatud. „Sageli on patsientide esimene reaktsioon, et issand ma ei oska!“ meenutavad terapeudid. „Aga siinkohal polegi eesmärgiks taiesed, oluline on protsess ise ja eneseväljenduse võimalus, mida see pakub.“

Grupiteraapia puhul on äärmiselt oluline ka see, et kõik rühma liikmed saaksid oma arvamust avaldada. Vaimse tervise õed Sööt ja Šinkarev toovad esile, et sellise probleemi saab hästi lahendada mõnd eset kasutusele võttes. „Aeg-ajalt rakendame selleks näiteks karvast loomakest, mis käest kätte liikudes märgib seda, kes hetkel sõna saab.“

Õde kui teraapiaprotsessi suunaja

Üheks rühmateraapia õe peamiseks ülesandeks on kogu teraapiaprotsessi suunamine. Ta juhib seanssi selliselt, et patsiendid suhtleksid omavahel, et ei tekiks vaid ühe patsiendi ja terapeudi vahelist dialoogi ning et keegi ei jääks tõrjutuks. „Tuleb jälgida, et kõik rääkida soovijad sõna saaksid ning püüda grupi käitumist teatud piirides hoida, kontrollides, et keegi ei domineeriks,“ räägivad terapeudid.

Katrin Söödil ja Katri Šinkarevil on gruppides ette tulnud jutukaid, võiks öelda, et isegi monopolistlikke patsiente, keda on päris raske ohjeldada. Samuti on tulnud taltsutada omavaheliste pingete tõttu üksteisele inetult nähvavaid patsiente.

Samas on õdedel olnud ka teraapiarühmi, kus inimesed ei suuda üldse ennast avada või ei oska oma emotsioone väljendada. Sellisel juhul lasub terapeudil vastupidine roll, kus ta peab initsiatiivi haarama ja ergutama patsiente end väljendama. Kedagi siiski otseselt rääkima ei sunnita, patsiendil on alati õigus vaikida.

Lisaks erinevatele loovust ja meeskonnatööd arendavatele harjutustele, õpetavad terapeudid patsientidele teraapiaseansi käigus või siis jagavad patsiendid omavahel kogemusi ja soovitusi, kuidas maandada ärevust ja pinget. Arutletakse ka päevapoliitiliste probleemide üle, näiteks analüüsitakse osakonnas aset leidnud juhtumeid.

Tulemusi on märgata

Terapeudid usuvad, et patsientidele on grupiteraapiast abi ja märgata on, et neile see meeldib. Nad toovad näiteks, et kui vahepeal teraapiatunnid erinevatel põhjustel ära jäid, siis tuldi küsima, millal need jälle toimuma hakkavad.

Grupiteraapia avaldab patsientidele kahtlemata positiivset mõju - nad saavad end avada ning teistega kontakteeruda, milleks neil tavaelus sageli soovi või võimalust ei ole. Nad tajuvad, et oma mure või probleemiga ei olda üksi ning teisi samasuguseid on veel. Sööt ja Šinkarev on seisukohal, et olenemata sellest, kas teraapiaseanss on sügavapõhjaline või pigem lihtne ning mänguline, leiab patsient sellest siiski oma "iva".

Vilumus tekib ajaga

Õed tunnistavad, et kuna koolitusest on möödas vaid pool aastat, on õppida veel palju. „Kogemus tekib ikka ajaga,“ leiavad terapeudid. Sealjuures on mõlemad õed väga entusiastlikud ning on ilmselge, et oma tööd tehakse südamega.

 

Merili Väljaotsa

Kui keegi arvab, et pealkiri viitab poliitilise rahajagamise vastandamisele „õigele“ rahajagamisele, siis ta eksib. Igaüks, kes otsustamisega tegelenud, teab, et suurte investeerimisotsuste puhul tuleb alati teha valikuid. Perekonnas võib börsile investeerimise või lastele kooliraha pangaarvele kogumise üle otsustada erineval viisil. Demokraatlikus ühiskonnas saavad põhimõttelised valikud olla ainult poliitilised. Struktuurfondidest Eesti haiglatele investeeringuteks 2 miljardi krooni eraldamine olukorras, kus puudujääk on hinnanguliselt 8 miljardit krooni, on võimalik üksnes selgeid otsuseid tehes ning vastavalt poliitilist vastutust kandes.

2007. aastal töötas Poliitikauuringute Keskus PRAXIS Sotsiaalministeeriumi tellimusel välja põhjaliku hindamisvahendi tehniliselt mitmekülgseks analüüsiks, mille alusel saaks välja selgitada haiglate investeerimisprojektide mõju erinevad aspektid. Esimene grupp kriteeriume oli mõeldud hindamaks projektide mõju riikliku struktuurivahendite strateegia ja valdkondliku rakenduskava üldeesmärkide saavutamisele: sh haigla teeninduspiirkonna sotsiaal-majanduslikku olukorda ning tervishoiuteenuste kättesaadavust, samuti projekti mõju sellele ning laiemalt sotsiaalsele turvalisusele. Teiseks nähti ette kaaluda strateegilist mõju tervishoiusüsteemile, st mõjutatavat elanike hulka, üldist mõju haiglavõrgu optimeerimisele ning tervishoiusüsteemi teiste osade toimimisele. Kolmandaks hinnati mõju konkreetsele haiglale lähtudes meetme põhimõttelistest eesmärkidest - infrastruktuuri ning töökorralduse optimeerimisest; samuti projekti vastavusest kaasaegsele haigla funktsionaalsuse printsiibile ja tehnilise lahenduse paindlikkust. Neljandaks soovitati analüüsida teostatavust, jätkusuutlikkust ning toetuse vajalikkust projekti edukaks läbiviimiseks.

Samal ajal pole võimalik ainult tehnilistele kriteeriumidele tuginedes teha ideaalset valikut, sest tervishoius on enamus valikuid seotud erinevate maailmavaateliste või põhimõtteliste eeldustega. Hea tervishoiusüsteemi eesmärgiks on valitseva arusaama kohaselt parim elanike terviseseisund, üldine rahulolu süsteemiga ning kaitse tervisekulutustest põhjustatud finantsriski vastu. Teed selleni võivad olla aga erinevad. Näiteks parim tasakaal kättesaadavuse, kvaliteedi ja efektiivsuse vahel ei ole piiratud ressursside tingimustes tehniliselt määratletav, vaid peegeldab otsuse tegijate eelistusi ühe või teise aspekti kasuks. Nii saabki tunnistada, et sotsiaalministri otsus eelistada strateegilise mõju kriteeriumeid regionaalsete vajaduste ees, annab märku jätkuvast efektiivsuse taotlusest, mis on seniste Eesti tervishoiureformide nurgakivi.

Oluline on seejuures siiski teadmine, et poliitiline valik ei tähenda ainuõiget valikut, vaid ideaaljuhul konkreetsel hetkel domineerivate huvide seisukohast parima teadmise alusel tehtud otsust. Elanike (st tervishoiu tegelike rahastajate ja kasusaajate) jaoks on kõige olulisem teadmine, et kui eksisteerisid ka teistsugused valikud siis miks tehti just konkreetne otsus. Kõne all olevate investeeringutoetuste puhul oleks alternatiivne ratsionaalne valik võinud eelistada näiteks Ida-Viru Keskhaiglat just regionaalse tasakaalustatuse aspektist. Saades seekord teistsuguse otsuse, annab see õiguse küsida otsustajatelt, mil moel kavatsetakse tasakaalustada tugevate piirkondlike haiglate kõrval tervishoiuteenuse üldist kättesaadavust kõigis Eesti piirkondades. Kindlasti ei pea ma silmas kitsalt haiglaravi ega üksnes otsest rahajagamist. Tervishoid on tervik ja hea on teada, kas otsustajad puude taga ka metsa näevad.

 

Ain Aaviksoo.

Ain Aaviksoo, MD MPH
Poliitikauuringute Keskus PRAXIS tervisepoliitika programmi direktor, juhatuse esimees

Foto: Jaak Nilson.

30. septembril toimus informaatikateenistuse koolitusklassi pidulik avamine. Koolitusklass asub Puusepa 8 keldrikorrusel, ruumi numbriks on A003. Arvutikohti on klassis 12, lisaks koolitaja arvutikoht.

eHL koolitustele registreerumine toimub alates käesoleva aasta septembrist Intranetis, aadressil https://intranet.kliinikum. ee/koolitus/.

Koolituste nimekirjast tuleb leida kõige sobivam koolitusaeg. Registreeruda saavad kasutajad nii personaalselt kui ka grupiti (näiteks registreerib vanemõde oma osakonna õed ise koolitusele). Registreerimisel palume täita kasutaja andmed (nimi, email, telefon jne). Koolituste nimekirjad lähevad lukku koolitusele eelneval päeval kell 15.00.

Juhul kui koolitusel osaleda ei saa, siis tuleks registreering tühistada.

 

Kristina Rivis.
Kristina Rivis
IT arendusosakonna projektijuht

 

Kommentaar:

IT koolitusklassis toimuvate kursuste kasulikkust kliinikumi personalile ei ole võimalik kuidagi ülehinnata. Täiesti uue töökeskkonna, uute ikoonide, kohustuslike ja vähemkohustuslike ruudukeste, punase ja mustaga märgitud kastikeste, „rippmenüüde“, otsingulaiendite jms nägemine tekitas paljudes esialgu nõutust ja ei saa salata, hirmugi. Siinjuures tuleks kindlasti kiita väga kannatlikke IT spetsialiste ja kursuste korraldajaid, kes julgustasid, arutlesid koos personaliga paranduste ja tegevuste lihtsustamise võimaluste üle ning abistasid isegi klaviatuuril „tühiku“ leidmisel kui see oli kaduma läinud.

IT õppeklassi kasutamine koos juhendajaga peaks olema personalile võimaldatud ka peale töö alustamist eHL-is, sest küsimused kuhjuvad ning demo-eHL ei suuda imiteerida päristööd. Ambulatoorses osakonnas alustatakse tööd eHL-iga paralleelselt kümnetes kabinettides, mistõttu ei pruugi ka telefon 9009 kõigile abivajajatele samaaegselt kättesaadav olla. Lisaks on töötajaid, kellel kodus ei ole kasutada arvutit, millel töövälisel ajal harjutada.

Veel üks ettepanek: eHL-i koolituskursused peaksid kindlasti olema arvestatud personali täienduskursuste hulka.

 

Dr Ingrid Kull.

Dr Ingrid Kull
sisekliiniku endokrinoloogiagastroenteroloogia osakonna arst-õppejõud

 

 

Alates eHL versioonist 3.10 on rakenduses olemas TNM diagnooside klassifikaator. Selle tulemusena on võimalik RHK-10 C diagnoosidele (pahaloomulised kasvajad) lisada TNM-i ja lisatäpsustusi (prefiks, m, G, L, V, R, Staadium). Lühendite tähendused on nähtavad kuva alaosas olevas legendis ja vastavad väärtused valitavad rippmenüüst.

 

 

Tiiu Laud.
Tiiu Laud
informaatikateenistuse projektijuht