Kliinikumi patoloogiateenistuse kõikidele metoodikatele omistati akrediteerimistunnistus
Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistusele väljastati 17. juulil Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus standardi ISO 15189:2012 järgi, mis tähendab, et kõik kliinikumi patoloogiateenistuse tegevused vastavad kõrgetele rahvusvahelistele nõuetele.
Kliinikumi patoloogiateenistuse direktori Liis Salumäe sõnul oli akrediteerimise eesmärk tagada labori kvaliteetne ja kõrgetasemeline toimimine vastavalt rahvusvahelistele standarditele. „Akrediteering tagab patsiendile parimad diagnostikavõimalused, labori jätkusuutlikkuse ja personali pädevuse kõigil tasanditel,“ sõnas dr Salumäe. Ta selgitab, et kliinikumi patoloogiateenistusele omistati rahvusvaheline akrediteering kõikide taotlemisel olnud metoodikate osas. „Histoloogiline uuring, immuunhistokeemiline uuring, immuunfluorestsentsuuring, üldtsütoloogiline uuring, günekotsütoloogiline uuring ja vedelikupõhine günekotsütoloogiline uuring on metoodikad, mis vastavad rahvusvahelistele kvaliteedinõuetele.“
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhil Andres Kotsaril on hea meel, et patoloogiateenistus võttis südameasjaks ISO standardile vastavuse taotlemise, aga ka teised patoloogia eriala indikaatorid. „Kliinikum on siinkohal kindlasti esirinnas ning mitmete erinevate kolleegide viimase kuue kuu kollektiivne pingutus, mida on dr Liis Salumäe poolt ette valmistatud juba pikemat aega, on pälvinud professionaalse tunnustuse,“ lausus dr Kostar. Ravijuht peab oluliseks, et protsessi käigus loodi patoloogiateenistusele kvaliteedisüsteem, mis tugineb seadusandlusele ja hõlmab kõiki patoloogiakeskuse põhi- ja tugiprotsesse. „Nii on tagatud kaasaegne, usaldusväärne ja kvaliteetne patoloogiateenus nii kliinikumis kui ka meie partneritele,“ lisas ravijuht Kotsar.
2025. aastaks peavad olema akrediteeritud kõik Eestis tegutsevad patoloogialaborid. „Eesti Patoloogide Selts ja Eesti Haigekassa juures tegutsev ravikvaliteedi indikaatorite nõukoda on välja töötanud patoloogia eriala indikaatorid, mille järgi peavad patoloogia teenust pakkuvad laborid omama rahvusvahelise standardi ISO 15189 akrediteeringu olemasolu patoloogia põhiteenustele, milleks on histoloogia ja tsütoloogia,“ lisas patoloogiateenistuse direktor Liis Salumäe.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi naistekliiniku perekool alustas uues kuues
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku perekool läks augustikuus üle veebipõhisele õppele, et pakkuda lapseootel peredele ning juba sünnitanud emadele uue teabe saamiseks suuremat valikuvabadust ja paindlikkust.
„Maailm on pidevas muutumises ning koos sellega ka perekool. Kevadise eriolukorra ajal sai selgeks, et seni on perekooli loengute toimumine sõltunud haiguspuhangutest ja ka füüsilisest asukohast. Samas on meie ämmaemandatel kindel seisukoht, et noorte perede ettevalmistus ei tohi olla sellest mõjutatud, mistõttu uuendas kliinikumi perekool oma kursuste läbiviimise põhimõtteid ning valmistas ette veebipõhised loengupaketid,“ selgitas naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu. Ta lisab, et nüüdsest on lapseootel või sünnitanud naistel valikuvabadus – valida ei saa mitte ainult loengupakettide vahel, vaid ka aega ja kohta soovitud kursuse läbimiseks.
Pakettide ettevalmistamisel ja koostamisel osalenud ämmaemand Marge Mahla tõi välja, et uuemad teadusuuringud kinnitavad, et sünnieelne ettevalmistus tagab rahulolu sünnituskogemusega ja ka kogu pere parema toimetuleku eesootavate muutustega. „Töötasime välja erinevad veebipõhised loengupaketid, et toetada lapseootaja ja sünnitanud ema süsteemset, loogiliselt olulisi teemasid käsitlevat ja tõenduspõhist ettevalmistust, mis sisaldab veebiloenguid ja -praktikume, põnevaid lisamaterjale, täiendavaid ülesandeid ja harjutusi ning kontakttundi ämmaemandaga,“ kirjeldas Marge Mahla. Nii on näiteks eraldi pakett lapseootel naise ettevalmistamiseks, lisaks rasedusaegsete muutustega kohanemiseks, aga ka lapse sünniks ettevalmistavad, sünnitusjärgse aja, vastsündinu ja rinnaga toitmise loengupaketid.
Kliinikumi naistekliiniku perekooli kontaktõppe loenguid külastas 2019. aastal 4855 lapseootel või sünnitanud naist ja/või pereliiget. Ülemämmaemand Pille Teesalu sõnul aga ei mahtunud alati kõik soovijad loengutesse, mis oli samuti üheks veebipõhiste loengupakettide loomise ajendiks. „Nüüd on perel võimalus saada uus ja tervikuks koondatud teave veebis just neile sobival ajal ja kohas ning teadmiste kinnistamiseks omakorda mitmel korral. Osalejate arv ei ole piiratud ning pakettide sisu on kombineeritud – materjalid on võimalik läbi töötada iseseisvalt, millele järgneb veebipõhine reaalajas kohtumine ämmaemandatega.“
Perekooli koordinaator Anne Ilves rõhutas, et perekooli poolt pakutav ettevalmistus aitab vähendada ärevust seoses rasedusega, on abiks sünnitusega toimetulekul ning lapsevanema rolliga kohanemisel.
„Esimesed veebipõhised perekooli loengud algasid augusti esimestel päevadel rinnaga toitmise nädala raames. Kursuste läbiviimiseks kasutatakse e-õppe keskkonda Moodle ning kursuse veebiaadress ja parool sisenemiseks edastatakse osalejale perekooli poolt,“ tutvustas Anne Ilves.
Täpsem info veebipõhiste pakettide kohta on leitav naistekliiniku kodulehelt.
Kliinikumi Leht
Kliinikum alustas kodufüsioteraapia teenuse pakkumist
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas kodufüsioteraapia teenuse osutamist insuldipatsientidele, et parandada insuldijärgse taastusravi kättesaadavust.
Eesti Haigekassa poolt tasustatavat teenust „füsioteraapia kodus“ saab vastavalt insuldijärgse taastusravi juhendile määrata patsiendile, kellele on teraapia näidustatud, kuid haiglasse jõudmine on mõõduka või raske liikumis- ja/või siirdumisfunktsiooni häire tõttu takistatud. Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusravi ja füsiaatria eriala vanemarst-õppejõud Aet Lukmanni sõnul on insuldijärgne taastusraviteenus vajalik selleks, et parandada patsiendi toimetulekut koduses keskkonnas. „Kodune füsioteraapia on kvalitatiivne muutus taastusravi korralduses ja täidab olulise senise lünga patsientide ravis, kelle statsionaarse haiglaravi võimalused on ammendunud, kuid kes ambulatoorsele taastusravile funktsionaalse defitsiidi tõttu ei suuda minna. Lisaks, keskendudes tuttavas ja igapäevases keskkonnas siirdumis- ja kõnnivõimet ning käelist sooritust parandavatele harjutustele, soodustab kodune füsioteraapia patsiendi toimetulekut igapäevaelutegevustega ning võimaldab nõustada kodust hooldajat insuldi läbiteinud inimese abistamises,“ selgitas dr Aet Lukmann.
Kliinikumi projektijuht Liina Pääbo rõhutab uudse lahenduse juures patsiendi raviteekonda: „Teenusele suunamisel lähtutakse raviteekonnapõhisest loogikast ehk teenusele saab suunata nii neuroloogia, statsionaarse taastusravi kui statsionaarse õendusabi osakondadest. Koduse füsioteraapiaga alustamiseks on vajalik taastusraviarsti vastuvõtt, mille järgselt tuleb füsioterapeut patsiendi koju,“ rääkis Pääbo.
Uuringud näitavad, et enamikul insuldi läbiteinud patsientidest (60–90%) toimub suurem osa ehk 64–90% paranemisest esimese 3–6 kuu vältel, seejärel saavutatakse platoo. „Saavutamaks optimaalseimat ravitulemust ja maksimaalset võimalikku iseseisvust igapäevatoiminguis, tuleks rakendada taastusravi, sealhulgas füsioteraapiat, võimalikult varases insuldijärgses perioodis,“ rõhutas dr Lukmann.
Kliinikumi Leht
Milline on kodune füsioteraapia?
- Harjutuste ja ravimeetodite eesmärk on aidata kaasa taastumisele, et suurendada iseseisvust ja parandada elukvaliteeti.
- Kodus on võimalik teha haigla praktikale sarnaseid harjutusi.
- Kodus saab õpetada, kuidas näiteks pärast kukkumist püsti tulla, kuidas kasutada keskkonna võimalusi selleks, et ennast kukkumise eest hoida ja liikuda turvaliselt ning mida vältida.
- Kodustes tingimustes tuleb tihti töövahendite osas olla veidi leidlikum ja vajadusel kohandada keskkonda, et oleks võimalik teatud harjutusi sooritada.
- Eesmärk on patsiendi iseseisvus, et patsient õpiks enda jaoks kasulikud ja vajalikud tegevused ja nipid selgeks, nii et tema kodune elu oleks turvalisem ja ta saaks olla võimalikult iseseisev.
- Õppimise perioodi pikkus võib väga olulisel määral erineda, sest insuldist taastumine võib võtta nii kuid kui ka aastaid, kuid kindlasti ei ole eesmärgiks tekitada püsiklientuuri, kes aastaid füsioterapeudi teenust vajavad. Patsient ei tohiks muutuda füsioterapeudist sõltuvaks, sest füsioterapeut on pigem õpetaja kui abistaja.
Kliinikum muutub meie kõigi ühise pingutusena rohelisemaks
2019. aastal otsustas Tartu Ülikooli Kliinikum rakendada keskkonnajuhtimissüsteemi, et hinnata oma tegevuse kulutõhusust ökoloogilise jalajälje mõistes. Keskkonnaalaste püüdluste edendamiseks taotleb kliinikum EMAS (Eco-Management and Audit Scheme) registreeringut, mis võimaldab oma keskkonnaalase tegevuse tulemuslikkust demonstreerida ning keskkonnamõjude osas läbipaistvamaks muutuda.
„Uuringute[i] kohaselt suurendab tervishoiusektor, mille ülesanne on tervise kaitsmine ja edendamine, oma tegevusega 21. sajandi suurimat terviseohtu – kliimakriisi, mistõttu on tervishoiusektoris eriti oluline panustada otsustavalt kasvuhoonegaaside tekke ennetamisesse ja vähendamisesse. Et kliinikumil on liidriroll ravitöös, siis otsustasime panustada ka keskkonnategevusse, sest puhtam keskkond võrdub tervemate inimestega,“ sõnas keskkonnaosakonna juhataja Triin Arujõe.
Praeguseks on astutud mitmeid olulisi samme, et kliinikumi keskkonnamõju vähendada. Loodud on keskkonnajuhtimissüsteemi töögrupp, mis on kaardistanud kliinikumi keskkonna aspektid, neid hinnanud ning seadnud edasised eesmärgid keskkonnamõjude vähendamiseks. Lisaks keskkonnapoliitikale on koostatud ka kliinikumi keskkonnaülevaatus. Tulemas on täiendavad analüüsid nii jäätmete sorteerimise tulemuslikkuse, puhastusseadmete kui ka meditsiinitarvikute korduvkasutuse võimaluste kohta.
„EMAS projekt hõlmab kogu kliinikumi, kõiki osakondi ja tegevusvaldkondi – nii ravitööd, selle toetavaid tegevusi, haldust, kommunikatsiooni, taristut. Seetõttu on kaasatud ka eksperdid erinevatest valdkondadest,“ selgitas Arujõe.
Juba käivitunud algatuseks on kliinikumi avalikult kasutatavates ruumides jäätmete sorteerimise võimaluste loomine ning teavitavate kleebiste ja juhendite paigaldamine.
„Oluline samm keskkonnasõbralikuma kliinikumi suunas on ühekordsete vahtplastist nõude kasutamise lõpetamine. Kliinikum on soetanud suurema koguse kliinikumi logoga korduvkasutatavaid nõusid, mida on võimalik soodsa hinnaga osta. Ühekordsed nõud on edaspidi biolagunevast materjalist ning selleks, et ühekordsete nõude kasutamist mitte propageerida, on need sümboolse tasu eest,“ tutvustas eesseisvaid muudatusi toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.
Korduvkasutatavaid nõusid saab edaspidi osta peagi avatavast kohvikust kohapeal. Alates septembrikuust on võimalus huvilistel tutvuda sisevõrgus „Rohelisem Kliinikum“ bänneri all korduvkasutuses olevate toidunõude valikuga ning neid ka soovi korral osta. Huvilistel tuleb kirjutada e-postil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Et teadvustada energiatarbimist ning suunata töötajaid võimalusel energiat erineval moel säästma, on peatselt kavas välja jagada energiainfokleebised. „Energiatarbimine ongi haigla suurim keskkonnamõju. Iga töötaja saab anda oma panuse, kasutades energiat otstarbekalt, printides ainult vajadusel, jälgides võimalusi vee tarbimise vähendamiseks, sorteerides prügi. Nii patsiendid kui töötajad on tulnud kliinikumi roheliste püüdlustega kaasa, oleme saanud ettepanekuid keskkonnasõbralikkuse edendamiseks töötajatelt, aga ka kliinikumi patsientide nõukojalt,“ lausus keskkonnaosakonna peaspetsialist Tiina Teder.
Rohelisema Kliinikumi algatusega ning eesseisvate üritustega saab tutvuda sisevõrgu vastaval bänneril vajutades. Kõiki töötajaid oodatakse arvamust avaldama ja kaasa rääkima e-postil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Liina Raju
[i] Uuring: https://noharm-uscanada.org/ClimateFootprintReport)
Kliinikumi keskkonnamõju arvudes:
- Aastane jäätmekogus 1 350 tonni ehk 307 kg töötaja kohta aastas.
- Koopiapaberit tarbib iga töötaja keskmiselt 850 lehte aastas.
- Vahtplastnõusid kohvikus tarbitakse kliinikumi kohvikus tohutus koguses, kui need torni laduda, siis teeks see 12 K-korpuse kõrgust torni ühes kuus.
- Aastane elektrienergia tarve 20 000 MWh
- Aastane soojusenergia tarve 22 000 MWh
- Aastane vee tarve 100 000 m3
- Aastane autokütuse kulu: diislit 50 000 liitrit, bensiini 11 000 liitrit
Puhastusteenuste osakond töötab tõhusa meeskonnana
Majandusteenistuse puhastusteenuste osakond hoolitseb kliinikumi töötajate ja patsientide turvalisuse, heaolu ja mugavuse eest suure ning hästi toimiva meeskonnaga. Osakonna ülesanneteks on siseruumide koristus, väliterritooriumi hooldus, pesupesemisteenuse korraldus ning meditsiinitöötajate tööriiete hankimine. Puhastusteenuste osakonna juhataja Ants Karm selgitas Kliinikumi Lehele töö tagamaid.
Milline on kliinikumi siseruumide igapäevane koristus?
Siseruumide koristusega tegeleb igapäevaselt umbes 98 puhastajat, seaöhulgas L. Puusepa 8 majas ligi 60 puhastajat, nädalavahetusel on puhastajaid tööl veidi vähem. Puhastatavat pinda on kliinikumi hoonetes kokku 95 000 m², suurim neist L. Puusepa 8 hoone 58 000 m² puhastatava pinnaga.
Kvaliteetsete puhastustööde eelduseks on väljaõpe, kokkulepped ja juhendid, puhtad töövahendid ning järelvalve tööde kvaliteedi üle. Väljaõppe tõhustamiseks teeb puhastusteenuste osakond koostööd Järvamaa Kutsehariduskeskusega, kus on puhastusteenindaja 3. taseme aastase koolituse läbinud juba kolm 12-liikmelist gruppi. Neljas grupp, kelle õppetöö COVID-19 kevadel katkestas, taasalustab sel sügisel. Osakonnasiseselt toimub pidev väljaõpe ning regulaarsed õppepäevad, kus tihti ka infektsioonikontrolli õed koolitajatena osalevad.
Erinevate ruumide puhastamiseks on puhastusjuhendid, mis on kooskõlastatud osakondade vanemõdedega. Parima tulemuse saavutame koostöös osakondadega ning seetõttu on oluline reaalajas tagasiside.
Puhaste töövahendite rolli ei saa alahinnata, nendeta ei ole võimalik head tulemust saavutada. Kliinikumis on mopipesu üksus, kus mikrokiudmopid pestakse pesuvahendi, pesutõhusti ning desinfektandiga ning pakendatakse niisketena kilepakenditesse, kus 48 tunni jooksul ei teki bakterikasvu ning nad on kasutusvalmis.
Puhastajate tööd korraldavad ja juhendavad neli üldperenaist, kes annavad puhastajatele töö kvaliteedi kohta tagasisidet ning vastavad küsimustele.
Kuidas toimub väliterritooriumi hooldus?
Väliterritooriumi hooldust mõjutab oluliselt aastaaeg. Hooldatav ala on suur – 7 hektarit tänavaid, parklaid ja kõnniteid ning 13 hektarit rohelist ala. Istutusalade ja lilleklumpide kujundamise ja hooldamisega tegeleb aednik. Territooriumi igapäevase hooldusega tegelevad majahoidjad, kelle ülesanne on rohealade niitmine ja korrastamine, kõnniteede korrahoid, talvel libeduse tõrje. Talvine lumelükkamine ning vajadusel puude langetamine on partneritelt tellitavad teenused.
Millised on puhastusteenuste osakonna ülesanded veel?
Puhastusteenuste osakonna ülesandeks on ka pesupesemisteenuse vahendamine. Edastame pesumajja keskmiselt 52 tonni pesu kuus. Pesuladu kontrollib puhta pesu kogused ning jaotab pesu osakondade vahel. Kaks meie perenaist ja abitööline töötavad täiskohaga pesulaos, hommikuti on neil abiks veel kaks perenaist.
Samuti on puhastusteenuste osakonna ülesandeks tööriiete ostmine. Hankida tuleb nii kitlid, töökostüümid, operatsiooniriided töötajatele, patsiendipesu, pidžaamad, öösärgid, operatsioonilinad ja -rätikud. Hetkel on käimas uus tööriiete ostmise hange. Plaanis on osta kiipidega varustatud pesu, et vähendada laovaru ja käitlemiskulusid – nii on kogu aeg selge ülevaade sellest, millistes suurustes puhtad tööriided on olemas. Uue jaotussüsteemi abil saavad osakonnad hoida väiksemaid varusid ning peamine laovaru on majandusteenistuses.
Millised muudatused tõi puhastusteenuste osakonna töösse COVID-19 puhang?
Meil on lisaks tavapindadele kõrgendatud nõuetega puhastatavad pinnad – isolatsioonipalatid, kus on kasutusel ühekordsed koristuslinad ja eraldi tööriistad.
COVID-19 puhangu ajal puhastati kontaktpindu mitmeid kordi päevas. Värbasime vabatahtlikke EMO ja nakkushaiguste osakondade puhastamiseks. Kokku tuli meile appi 21 arsti- ja õendustudengit, kelle väljaõppes osalesid nii infektsioonikontrolli teenistus kui puhastusteenuste osakond.
Ambulatoorsete vastuvõttude ruumides viime nüüd eriolukorra järgselt läbi kaheetapilist puhastust kõikidele kontaktpindadele – esmalt puhastusainega ning seejärel baktitsiidi lapiga. Enne uue patsiendi vastuvõtmist teeb vahedesinfitseerimise vastuvõtu meditsiinipersonal.
Millised on plaanid edaspidiseks?
Tegeleme jätkuvalt järelevalve tõhustamisega, samuti soovime tihendada suhtlust osakondadega. Uute kiipidega tööriiete lisandumine toob samuti uuendusi meie töösse.
Puhastusteenused on meeskonnatöö ning ilma suurepäraste kolleegideta ei oleks see võimalik. Olen väga tänulik, et mul sellised kolleegid on.
Ants Karm´iga vestles Liina Raju
Puhastusteenuste osakond
186 töötajat, nendest:
154 puhastajat;
6 perenaist;
4 üldperenaist;
8 abitöölist;
9 majahoidjat;
2 hooldusmasina juhti;
1 aednik;
1 õmbleja;
1 osakonna juhataja.
Millist Tartu Ülikooli Kliinikumi ma sooviksin?
Tartu Ülikooli Kliinikumis on väga eriline periood. Vaatamata oma auväärsele ajaloole, ei ole täpselt sarnast õhustikku varem kogetud. Aasta algus oli tormiline – ka meediasse ulatunud tunded juhtimise teemadel, sellele vahetult järgnev enneolematu epidemioloogiline eriolukord ja nüüd käimasolev kliinilise töö tormiline taastamine paralleelselt õigustatud sooviga väljateenitud puhkuseks pärast eespoolkirjeldatud emotsionaalselt väsitavat esimest poolaastat. Aga see pole veel kõik ...
Vaatamata mitmetele tagasilöökidele on käimas Tartu Ülikooli Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreform. Võib palju arutleda selle üle, kas see toimub oma ajastuselt kõige sobivamal ajahetkel. Samas on asjadel komme elus juhtuda, siis, kui nad peavad juhtuma. Niisiis on just käesoleval suvel sisendite kogumise aeg meie oma töötajatelt. Kõikide arvamus on oluline ja oodatud selleks, et reform, mille ettevalmistusse juhatus praegu tugevalt panustab ja järgnevatel aastatel ellu viib, arvestaks töötajate arvamusega.
Loomulikult teevad suure ja olulise osa tööst ära tervishoiukorralduse ja haiglate ülesehituse alased eksperdid, kuid ükski haigla maailmas ei ole päris sarnane teisega. Kõige paremini töötavad need asutused, mis võtavad arvesse kõiki kaasaegseid juhtimis- ja ülesehituspraktikaid, kuid on ikkagi kohandatud vastavaks konkreetse olustikuga. Selles osas vajame kindlasti meist igaühe abi.
Sujuvad ja patsiendikesksed raviteekonnad. Kõigi haigla töötajate läbipaistev ja aus kohtlemine. Tugev ravitöö integreeritus õppe- ja teadustööga. Need on vaid üksikud märksõnad. Tartu Ülikooli Kliinikum, mida mina sooviksin, sisaldaks neid kõiki ja ilma liigse populismita pakuks oma patsientidele parimat võimalikku abi ning oma töötajatele kaasaegset, positiivse õhustikuga töökeskkonda. Suured muutused ei sünni üleöö, aga meie järeltulijad on seda pingutust väärt.
On imeilus päikeseline juuni. Soovin teile kõigile palju töökamat suve kui tavaliselt, aga ka võimalust pisut puhata. Ja vaatamata kiirele ajale, kasutage võimalusel ainulaadset ajahetke Tartu Ülikooli Kliinikumi ajaloos ja andke oma jalajälg uue struktuuri kujunemisse. Ka üksik, esmapilgul tähtsusetuna näiv mõte või idee, mis tuleb meie oma maja töötajalt, võib olla märgilise tähendusega ja anda olulise panuse muutusteks, mida väga ootame.
Andres Kotsar
Ravijuht
Tänusõnad
Eriolukorra lõppemine ja haiglatöö taastamine annab võimaluse vaadata hetkeks tagasi. Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus tänab südamest kõiki kliinikumi töötajaid, kelle panuseta ei oleks COVID-19 pandeemia ületamine olnud võimalik.
Tänan kõiki, kes suhtusid tõsiselt isolatsioonireeglitesse ning muutunud töökorraldustesse. Kõiki, kes suhtlesid kannatlikult kümnete tuhandete patsientidega nende raviplaani edasilükkamise tõttu ja nüüd omakorda ravi jätkamist planeerivad. Tänan kõiki, kes panustasid puhastusteenusesse, täites olulist rolli COVID-19 leviku takistamisel haiglaruumides. Tänan kõiki arste, õdesid, radioloogiatehnikuid, füsioterapeute, hooldajaid ja põetajaid, kes muutunud oludes jätkasid oma igapäevast tööd keerulises ja ka enda tervisele ohtlikus olukorras. Tänan kliinikumi töötajaid, kes ei pidanud paljuks töötada väljaspool oma struktuuriüksust, ning ka neid, kes selleks ooteseisundis valmis olid. Tänan kolleege, kes nagu võluväel varustasid kontrollpunktid inimestega ja tagasid nende väljaõppe. Isikukaitsevahendite hankimine enneolematus turusituatsioonis, testide tegemise võimekuse suurendamine, pidev infovoog, osakondade kolimine, sildimajandus, infotehnoloogiline tugi – iga detail oli võtmetähtsusega. Teame, et alati ei olnud võimalik vaadata kella ning töötada tuli enda ja pere arvelt.
COVID EMO, nakkushaiguste ja intensiivravi osakonna töötajad ning infektsioonikontrolli teenistus on tänaseks kogenud töösituatsioone, mida oli seni vaid teatud tasemel läbi mängitud. Mis teid tegelikkuses ootas, ei osanud algul keegi ette näha. Sügav kummardus, teie teadmised on järgmise laine ületamisel võtmetähtsusega.
Olen uhke kliinikumi töötajate üle, kes laiendasid vastutust ning sõitsid läbi kõik Lõuna-Eesti haiglad ning Tabivere hooldekodu, vahendades neile teadmisi ja pakkudes igakülgset abi.
Lõpetuseks tänan kriisijuhtimismeeskonda, kelle igapäevatöö kohustuste kõrvale ilmusid lõputud koosolekud, vaidlused ja otsused, kuidas on kliinikumile ja Lõuna-Eestile parim tegevuste korraldamise viis.
Head kolleegid, aitäh ja sügav kummardus teie andumuse, oskuste ja ennastsalgavuse ees!
Marek Seer
Kliinikumis viidi läbi Eestis esmakordne glaukoomi operatsioon
Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliiniku oftalmoloogia eriala arst-õppejõud Marko Pastak tegi Eestis esmakordse glaukoomi dreneeriva implantaadi operatsiooni imikueas patsiendile.
Arvestades imikuea silma anatoomilisi ja füsioloogilisi eripärasid ning lapseea glaukoomi haruldast esinemist, on kliinikumi silmakliinikus tehtud implantaadi operatsioon maailmapraktikas sellises vanuses väga harv operatsioon. „Imikueas, nelja kuu vanuse patsiendi operatsioon kulges tüsistusteta ning patsiendi silmarõhk on operatsioonijärgselt stabiliseerunud töötava implantaadi abil,“ selgitas dr Marko Pastak.
Dr Pastak lisab, et kaasasündinud glaukoomi ravimisel on väga oluline hea koostöö kolleegide vahel. „Operatsiooni läbiviimisesse ja õnnestumisse panustasid nii silmakliiniku töötajad kui ka lastekliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku kolleegid,“ rääkis dr Pastak.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar hindab kõrgelt keerulise operatsiooni läbiviimist: „Uudne operatsioon on väga suur samm edasi mitte ainult Tartu Ülikooli Kliinikumi, vaid kogu Eesti silmakirurgia arengus. Mul on äärmiselt hea meel, et saime aidata nii väikest patsienti. Lisaks sellele, et dr Marko Pastak on väga professionaalne ja hinnatud silmakirurg, näitab sellise keerulise operatsiooni edukas läbiviimine selgelt, kui hästi kogu silmakliiniku personal töötab,“ kommenteeris ravijuht Kotsar.
Kliinikumi Leht
Patsientide nõukoja esimene tööperiood
Patsientide nõukoda ellu kutsudes oli kliinikumi eesmärk kuulda rohkem patsientide häält läbi arvamuste, ettepanekute ja kogemuste. Kliinikumi Leht uuris, kuidas hindab esimest tööperioodi patsientide nõukoja esimees Donald Kiidjärv.
Eelmise aasta juulikuus kuulutas kliinikum välja patsientide nõukoja loomise ning septembris pidas nõukoda juba ka esimese koosoleku. Kuidas vaatate esimesele tööperioodile tagasi?
Esimene tööperiood oli eelkõige koosolemise, avastamise, vajalikkuse ning kogemise rõõm, mis kujunes tegelikkuses täiesti arvestatavaks igaühe panuseks ühtse arusaamise kujunemisse nii mitmetegi küsimuste ja probleemide teadvustamiseks. Seda nii nõukoja liikmetele endile, kui ka kliinikumi juhtkonnale.
Patsientide nõukoja tegevuste hulka on kuulunud patsientide tagasiside meetodite arendamine, ülevaate saamine ettepanekute, kaebuste ja tänuavalduste süsteemist, kodulehe patsiendisõbralikkusega seotud küsimused, haigla keskkonnaga seotud küsimused, patsientide liikumisteed. Oleme teinud mitmeid ettepanekuid – näiteks plastpakendite vähendamiseks, suitsuvaba tsooni märkimiseks kogu kliinikumi territooriumil, ratastooliga ligipääsetavuse parendamiseks, keskkonnareostuse vähendamiseks toitlustamisega seotult. Põhjalikum patsientide nõukoja tegevuste ülevaade on leitav kliinikumi kodulehelt.
Nõukojal on edaspidi plaanis patsientidele ürituse korraldamine, vestlusringide korraldamine omaste hooldajatele, aga ka näiteks erinevate videomaterjalide tootmises osalemine.
Tundub, et nõukoja loomiseks oli aeg küps kõikide osapoolte jaoks. Millised olid teie enda ootused nõukotta kandideerides?
Aeg oli küps selleks, et patsientide sõna jõuaks mitte ainult patsientideni, vaid et seda kuuleks kõik osapooled, eelkõige õed, arstid, juhtivad töötajad. Patsientide kaasamise vajadus raviteekonda on olnud päevakorral juba mitu aastat ning lõpuks on see ka realiseerunud tegelikkuses. Mõlemad osapooled on jõudmas arusaamisele, et üksteisega arvestamine, ka n-ö vastutuse jagamine patsiendi ja arstide vahel, annab paremaid tulemusi nii ravis kui ravijärgses taastumises. Minu enda lootused olidki suunatud sellele, et minu isikliku haigusloo kogemused oleksid kogetavad ja tunnetatavad ka arstidele, õdedele ja muule personalile, ühtlustamaks ning samas korrigeerimaks kõikide osapoolte erisusi.
Nõukojas on väga erineva ravikogemusega kliinikumi patsiendid või nende lähedased. Kuidas sujub patsientide nõukoja omavaheline koostöö?
Tõesti, meil on nõukojas esindatud väga erinevate diagnooside ja ravikogemusega patsiendid või nende lähedased ning organisatsioonide esindajad ehk väike läbilõige ühiskonnast. Omavaheline koostöö on täpselt selline, nagu ühes grupis töötamine peab olema – nii pinget tekitav, vaidlusi lahendav kui kokkulepeteni jõudev. Kõik meie otsustused, arvamused, hinnangud ja ettepanekud sünnivad aruteludes ja konsensuslikult. Meid abistavad kliinikumi enda töötajad Jane Freimann ja Mari-Leen Pärn, kelle panuseta ja teadmisteta kliinikumist ja selle toimimisest oleks meie töö hulga sündmustevaesem.
Kuidas te olete patsientide nõukojas hinnanud – millistes valdkondades või teemades soovib patsientide nõukoda enim kaasa rääkida?
Pole teemat, milles me ei saaks osaleda. Lähtume kliinikumi arengukavast ja tegevuseesmärkidest, seades esikohale eelkõige patsiendi huvid ja heaolu. Seejuures arvestame, et oleme kliinikumi juures tegutsev vabatahtlik kliinikumi ja selle kontserni patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kes nõustab tervishoiutöötajaid ja kliinikumi/kliiniku juhtkonda just patsiendikeskse tervishoiuteenuse arendamisel. Nõukoja eesmärk on patsientide ja lähedaste kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaasamine kliinikumi tervishoiuteenuste arendamisel.
Lisaks eespool toodule soovime kindlasti kaasa rääkida kogemusnõustamise tõhustamise teemadel, kuna meie seas on ka kogemusnõustajaid. Lisaks erinevate tasandite suhtlusteemadel, patsiendi õpetamise teemadel, nõustamisteenuste kättesaadavuse osas (sotsiaaltöötajad, hingehoidja, toitumisnõustaja). Oluline on, et ka patsient ise saaks aru, et temast endast sõltub palju ehk kui oskad nõuda, oska ka pakutu vastu võtta ning enda paranemisele ja tervise hoidmisele ise kaasa aidata. Me tahame olla kursis ja anda panuse, et paraneks infovahetus arsti ja perearsti ning kohaliku omavalitsuse vahel. Et patsient ei jääks üksi pärast haiglast väljumist…meid huvitab kõik, mis on seotud patsiendiga.
Milline oli patsientide nõukoja töökorraldus koroonakriisi ajal?
Koroonakriisi ajal tegime nagu teisedki ümberringi, n-ö virtuaaltööd. Nõukoja arutelud toimusid Skype teel ning kliinikumipoolsete abiliste toel said kõik asjad aetud. Konkreetsemalt avaldasime seoses eriolukorrajärgse ravitöö taastamisega avaliku pöördumise patsientide rahuliku meele säilitamiseks ning rääkisime kaasa COVID-19 kodulehe KKK rubriigi loomisel.
Kliinikum koolitab insuldiprojekti raames haiglate õendusjuhte
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiõed viisid läbi haiglate õendusjuhtidele suunatud koolituse, mille eesmärk oli tutvustada kliinikumi insuldiõdede poolt välja töötatud insuldispetsiifilist raviprotokolli.
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikeskusesse satuvad peaaegu kõik Lõuna-Eesti insuldipatsiendid. „Et insuldikeskuse voodikohtade arv on piiratud ning patsiendid jätkavad raviteekonda teistes osakondades või haiglates, kus ei ole insuldispetsiifiliste teadmistega töötajaid, siis töötati kliinikumi insuldiõdede poolt välja raviprotokoll, mis aitab õdedel ja ka arstidel jälgida kõige olulisemaid aspekte insuldipatsiendi ravis ja hoolduses. Protokollis on välja toodud olulisemad neuroloogilised sümptomid (neelamis- ja kõnehäire, halvatus) ning füsioloogilised parameetrid (vererõhk, pulss, kehatemperatuur, veresuhkru tase jt), millele tuleb tähelepanu pöörata, et tagada maksimaalne insuldist taastumine,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiprojekti arendustegevuste õde Triinu Kurvits.
Õendusjuhtidele suunatud koolituse eesmärk oli tutvustada loodud raviprotokolli, arutada läbi selle eri osad ning selgitada insuldipatsientide eripärasid. Koolituse teises osas, mis toimub sügisel, toimub raviprotokolli tagasisidestamine, et leida läbi ühise arutelu lahendus, mis on vastuvõetav kõikides osakondades ning mis tõstab ravi ja hoolduse kvaliteeti.
Kliinikumi projektijuhi Liina Pääbo sõnul valiti sihtgrupiks õendusjuhid eelkõige seetõttu, et nemad saaksid oma osakondades ettepanekutest lähtuvad muudatused sisse viia ning olla toeks, et osakonnas tegeletaks insuldipatsiendiga vastavalt raviprotokollile. „Koolitusel osalesid peamiselt õendusjuhid kliinikumi partner- ja tütarhaiglate taastus- ja järelravi ning õendusabi teenust pakkuvatest osakondadest, aga ka arstid, sotsiaaltöötajad ning õed, kes teema vastu suuremat huvi tunnevad,“ rääkis Liina Pääbo.
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku vanemarst-õppejõud Janika Kõrv lisab, et uuringud üle maailma on näidanud, et insuldipatsientide ravi peab toimuma insuldikeskustes, kus on spetsiaalse insuldispetsiifilise väljaõppe saanud multidistsiplinaarne meeskond. „On leitud, et insuldiüksustes ravitud patsientide ravitulemused on paremad. Näiteks on aasta pärast insulti iseseisvamad need inimesed, kes on ravi saanud insuldikeskustes, kui need, keda raviti mõnes teises osakonnas,“ rääkis dr Janika Kõrv. Ta lisab, et kliinikumi koolitus aitab ühtlustada insuldipatsiendi ravi, jälgimist ja hooldust ning seeläbi tõsta patsiendi jaoks kogu raviteekonna kvaliteeti Lõuna-Eesti piirkonna haiglates.
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldi raviteekonna projekt „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ sai alguse 12. veebruaril 2020.
Kliinikumi Leht
Janar Hiljurand hindab meeskonnatööd ja arenguvõimalusi
Janar Hiljurand on õde nii Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 3. intensiivravi osakonnas kui ka Tartu Kiirabi õebrigaadis. Kliinikumi Leht palus tal õdede ja ämmaemandate aasta raames rääkida oma tööst.
Miks teist sai õde?
Suur roll minu erialavalikul on olnud minu emal, kes oli pikka aega pereõde. Lapsena oli mul vahel võimalus käia emaga tööl kaasas, näha protseduure ning seetõttu teadsin juba varakult, et tahan olla meditsiiniga seotud ka tulevikus. Pärast keskkooli lõpetamist olin edasiste plaanide osas algselt kõhklev, aga vanemate soovitusel asusin siiski õppima õeks ja pole seda senimaani kahetsenud.
Mis teile meeldib oma töö juures?
Intensiivravi meeldib mulle algusest peale, alates õpingute ajal toimunud intensiivravi praktikast. Intensiivravi osakonnas on palju erakorralisi ja põnevaid juhtumeid. Patsiendid tulevad meile üliraskes seisundis, saavad agressiivset ravi ning sageli on seejärel näha silmnähtavaid muutusi paremuse poole. See töö on raske, aga nähes, kuidas patsiendi seisund paraneb, tekitab sisemiselt hea tunde.
Kui patsiendi seisund on raske, tuleb teda jälgida pidevalt ning olla valmis reageerima kohe. Kõiki patsiente jälgivad monitorid, sest nende seisund võib muutuda iga hetk. Protseduuride – näiteks intubatsiooni – teostamisel peab alati olema plaan A ja B ning mõnikord ka plaan C, et osata kiirelt reageerida.
Samas tuleb intensiivravi osakonnas olla valmis ka selleks, et patsiendi seisund võib halveneda. Surm ei ole mind algusest peale kohkuma pannud, kuid eks ikka on olnud juhtumeid, mis on mind mõjutanud. Raskeid juhtumeid ma koju kaasa ei võta, kuid vahel elan sisemiselt üle.
Meeskonnatöö on intensiivravi osakonnas väga oluline. Olen nüüdseks töötanud intensiivravis viis aastat ning selle aja jooksul on meeskonnatöö tähtsuse rõhutamine kasvanud. Oleme kõik alati valmis kolleegile appi minema.
3. intensiivravi osakonnas töötab 37 õendustöötajat, mehi on neist neli. Meeste osakaal on õenduses aastate jooksul tõusnud, nii meil kui maailmas. Õenduses ja intensiivravis võiks alati rohkem mehi olla, töö on tihti ka füüsiliselt raske.
Mis teile kliinikumis meeldib?
Mulle meeldib uuendusmeelsus, võimalus edasi areneda, kogu aeg juurde õppida. Peame ka õenduses pidevalt meditsiini arenguga kaasas käima. Käime õppimas teistes osakondades ja haiglates, et sealt saadud teadmisi ning uusi lahendusi üle võtta.
Töö kiirabis ning töö intensiivravi osakonnas täiendavad üksteist. Tööd kiirabis näen samuti võimalusena areneda. Õebrigaadis ei ole patsientide seisundid enamasti nii rasked, ent see-eest väga erinevad, mis on teistmoodi väljakutseks. Kiirabitöös on samuti oluline koostöö, igal liikmel on oma kindel roll.
Lõpetasin jaanuaris magistriõppe intensiivõenduse suunal, see võimaldab mul saada edaspidi brigaadijuhiks. Olen tänulik, et mulle on antud võimalus end täiendada ning kraad omandada.
Millest rääkis teie magistritöö?
Minu magistritöö projekti teemaks oli võimalus III astme intensiivravi osakondades kasutusele võtta intensiivravi-tekkelise deliiriumi multikomponentse ennetusstrateegiana ABCDEF meetmestik. Töö valmis koos heade kolleegide Anete Hüti ja Maarja Ämarikuga. Meetmestik koosneb kuuest elemendist: valu hindamine, ennetamine ning leevendamine; sedatsioonipausid ning spontaanhingamise katsed; analgeesia ning sedatsiooni valik; deliiriumi hindamine, ennetamine ning käsitlemine; varajane mobilisatsioon ja füsioteraapia; perekonna kaasamine ja võimestamine. ABCDEF meetmestik võtab arvesse olulised tegurid, mida on võimalik lihtsalt jälgida ja seeläbi parandada märkimisväärselt intensiivravil olevate patsientide seisundit.
Arvan, et patsiendisõbralikkus ning lähedaste kaasamine on selle teema puhul üks võtmeelemente ning lähedaste kaasamine peaks laienema raviprotsessis ka mujal.
Mida teile lisaks tööle teha meeldib?
Olen suur spordifänn. Tegelen jooksmise, rattasõidu, triatloni ja jalgpalliga. Sport on hea stressimaandaja. Jalgpall näitab lisaks meeskonnatöö tähtsust – igal meeskonnaliikmel on oma roll ja igaüks peab teadma oma ülesandeid – nagu ka meditsiinis.
Lisaks spordile meeldib mulle koos tüdruksõbraga kalalkäimine, kokkamine ning samamoodi reisimine. Aastas korra või püüan reisida kaugematesse sihtkohtadesse.
Mida tahaksite veel lisada?
Tahaksin tunnustada oma kolleege. Meil on osakonnas palju noori hakkajaid õdesid, kes vajavad oma töös toetavaid kolleege. Osakonna õhkkond on väga hea ning me aitame üksteist, oleme meeskond. See on oluline. Järjest enam näevad ka arstid õdesid olulise osana meeskonnast ja seda näidatakse välja.
Intensiivravi osakonda jõuavad sageli inimesed, kelle tervislikud eluviisid ei ole kiita ja see tekitab pahameelt ning kurbust. Muret teeb lisaks see, et inimesed elavad küll kauem, aga haigena (näen seda kiirabis). Tahan uskuda, et riik hoolib inimeste tervisest ja panustab jätkuvalt sellesse. Terviseprobleemid võiksid olla prioriteet kõigis poliitikates, see on nende kui ka meie, tervishoiutöötajate ühine vastutus ja siin tuleb ühine strateegiline rindejoon kujundada. Loodetavasti mida aeg edasi, seda tervemad on eestlased ja seda vähem patsiente peab hospitaliseerima eluohtlikus seisundis intensiivravi osakondadesse.
Ilona Pastarus, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde: „Janar on valinud keerulise töövaldkonna, ent targa ja mitmekülgse inimesena on oma töös väga hea. Ta ei keskendu pisiprobleemidele, vaid näeb tervikut ning otsib lahendusi. Hoolivus oma patsientide ja meeskonna suhtes on talle väga omane. Selles võib kindel olla, et kui Janaril on teadmisi või tahvel šokolaadi, siis neid ta ka jagab.“
Infektsioonikontrolli koolitused viisid eriolukorra ajal teadmisi mitmesajale inimesele
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli meeskonna töökoormus tõusis eriolukorra ajal oluliselt ning infektsioonikontrolli õdedel ja arstidel tuli kõiki oma teadmisi kasutada ja edasi anda ning leida võimalikult palju uut infot, mida igapäevatöös rakendada. Muutunud olukorras tuli kasutusele võtta uued koolitusmeetodid, koostada e-õppematerjale ning viia läbi virtuaalseid koolitusi.
Tartu Ülikooli Kliinikumi koolituskeskuse andmetel koolitati COVID-19 teemaliste koolituste raames kolme kuu jooksul kokku 590 inimest, kelle hulka kuulusid nii kliinikumi töötajad kui ka tervishoiutöötajad mujalt Eestist.
„COVID-19 puhangu alguses käis infektsioonikontrolli meeskond personali koolitamas isikukaitsevahendite kasutamise osas kõikides kliinikutes ja osakondades,“ tutvustas infektsioonikontrolli teenistuse õde Reelika Laht meeskonna tööd eriolukorra alguses.
Kliinikumi töötajate koolitamisega paralleelselt alustati koolitustega Lõuna-Eesti haiglate ja hooldekodude kontrollvolinikele, kus osales kokku 109 tervishoiutöötajat. Moodle keskkonna e-õppematerjale täiendasid praktilised koolitused väiksemates rühmades otseülekandega läbi Zoomi e-keskkonna.
Koolitusspetsialist Mari-Riina Terna kommenteeris: „Kui arvatakse, et e-õpe ei vaja eriti õpetajaid ja kommunikatsiooni, siis võib kinnitada, et vajab kindlasti rohkem, kui tavalise loengu korraldamine auditooriumis.“
Otseülekandega veebiseminaridel on suuremad tehnilised vajadused, samuti oli veebipraktika efektiivsem, kui seda viis läbi lektor koos ZOOMi moderaatori-koolitusspetsialistiga.
Täiendavalt viidi läbi infektsioonikontrolli koolitused nii kliinikumi kui teiste tervishoiuasutuste töötajatele. Moodle keskkonda koondati põhjalikud materjalid, mille eesmärk oli suunata osalejaid märkama olukordi infektsioonikontrolli vaatenurgast. Osalejate hulgas olid mitmed vanem- ja ülemõed ning infektsioonikontrolli töörühma liikmed, keda koolitati nii isikukaitsevahendite korrektse kasutamise kui ruumide ja töövahendite puhastamise osas. Samuti selgitati, milliseid nõudeid tuleb silmas pidada plaanilise töö taastamisel.
„Koolituste ettevalmistamisesse panustasid suures mahus nii infektsioonikontrolli teenistuse arstid kui õed Krista Piirisild, Tiina Teder, Maris Mikksaar, Hele Nurme. Samuti olid suureks abiks ülemõde Tiina Freimann ning koolituskeskuse spetsialist Mari-Riina Terna,“ tunnustas Reelika Laht.
„Tahan omalt poolt tunnustada kogu IT-teenistuse toimekat ja sõbralikku meeskonda,“ sõnas Mari-Riina Terna.
Laht kiidab kliinikumi tööpere meeskonnavaimu ja toetust: „Inimesed suhtusid mõistvalt keerulistesse oludesse ning olid valmis uusi teadmisi vastu võtma. Kokkukuuluvustunne ja koostöövalmidus oli südantsoojendav.“
Virtuaalseid koolitusi plaanitakse jätkata, et võimaldada infektsioonikontrolli huvilistel teadmisi koguda ka Tartust kaugemal. Samuti jätkatakse koolitustega hooldekodude töötajatele, pereõdedele ning ettevõtetele.
Kliinikumi töötajate koolitamine on jätkuvalt osa igapäevasest tööst ning sügisel on plaanis uuesti avada koolitus infektsioonikontrolli töörühma liikmetele. Samuti ootavad ees tihedamad kohtumised Kliinikumi haiglate infektsioonikontrolli õdedega.
„Kindlasti oli eriolukord tõuge arenguks ning andis võimaluse paljusid olukordi teises valguses näha. Samuti suurendas see meeskonnatunnet. Olen rõõmus, et sain olla infektsioonikontrolli meeskonna liige sel keerulisel ajal,“ sõnas Laht.
Liina Raju
Kliinikumi preemia laureaat on dr Väino Sinisalu
Dr Väino Sinisalu suur arstlik kogemus koos teadusliku tegevuse ning noorte kolleegide õpetamisega kujundasid temast hinnatud arsti ja õpetaja, kes on andnud olulise panuse neurokirurgia arengusse. Alates arstiteaduskonna lõpetamisest aastal 1965 on ta olnud seotud nii Tartu kui närvikliinikuga. Dr Sinisalu töötas alguses Tartu närvikliinikus anestesioloogia ja intensiivravi erialal, hiljem neurokirurgina. 1975. aastal kaitses dr Sinisalu väitekirja teemal „Hüperventilatsiooni mõju aju oksügenisatsioonile ja happe-leelise tasakaalule neurokirurgiliste operatsioonide tagajärjel“ ning tema edasised uurimisvaldkonnad on olnud transitoorse ajuisheemia profülaktika võimalused ja ajuarteri aneurüsmi ruptuuriga haigete kirurgiline ravi.
Aastatel 1975–1983 oli Väino Sinisalu Tartu Riikliku Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi ajuvereringehaiguste labori juhataja, aastail 1983–1999 närvikliiniku neurokirugia osakonna juhataja.
Aastail 1999–2005 töötas ta kliinikumi närvikliiniku arst-õppejõuna, 2005–2019 arst-konsultandina.
Eesti Vabariigi taastamisel lülitus dr Väino Sinisalu aktiivselt arstkonna organiseerimisse. Ta oli üks Eesti Arstide Liidu ja Tartu Arstide Liidu taasasutajatest ning juhtis neid mõlemaid ka presidendina.
Dr Sinisalu on olnud pühendunud eestikeelse meditsiiniteaduse kestmisele, olles aastatel 2000–2010 ajakirja Eesti Arst peatoimetaja ning jätkates tänaseni toimetajana. Korrektse emakeelse meditsiiniterminoloogia väljaarendamisele ja ajakohastamisele aitas kaasa kirjastuse Medicina asutamine 1993. aastal Eesti Arstide Liidu ja Soome Arstide Seltsi Duodecim koostöös, mille juhatuses Väino Sinisalu tegutses.
Väino Sinisalu on tunnustatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medaliga, Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga, Ludvig Puusepa medaliga ja Eesti Arstide Liidu aumärgiga Ta on Soome Arstide Seltsi Duodecim kutsutud liige.
Kolleegide sõnul on dr Väino Sinisalu erudeeritud, eetikapõhimõtteid austav ning kolleegide lugupidamise pälvinud suurte kogemustega arst ning väga hea neurokirurg. Oma 50-aastase teeneka tööstaaži jooksul on ta olnud paljude noorte kolleegide juhendaja ja õpetaja Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kommentaar, Väino Sinisalu: Kliinikumi preemia omistamine on mulle ootamatu ja meeldiv üllatus. Hea on kogeda, et minu tegemised on pälvinud sellise autoriteetse tunnustuse. Mul on olnud suur õnn ja au olla enam kui 50 aasta vältel saja-aastase traditsiooniga Tartu Ülikooli närvikliiniku liige. Kõigis minu tegemistes on mind motiveerinud ja toetanud kogu närvikliinikule omane loominguline ja innovatiivne õhkkond ning kollegiaalne vaimsus. Olen selle eest väga tänulik kõigile, kellega olen nende pikkade aastate jooksul koos töötanud.
Kommentaar, Andres Kotsar: On suur rõõm anda kliinikumi preemia üle dr Väino Sinisalule. Dr Sinisalu on vaieldamatult andnud märkimisväärse panuse nii kliinikumi arengusse kui Eesti tervishoidu tervikuna. Eesti Arstide Liidu ja meie ainsa eestikeelse meditsiiniteaduse ajakirja Eesti Arst pikaaegse eestvedajana on tema jalajälg suur. Samas on ta enamikule arstkonnale meelde jäänud kui äärmiselt meeldiv ja diplomaatiline kolleeg.
Neinar Seli stipendiumi laureaadid on professor Joel Starkopf ja professor Katrin Õunap
Tartu Kultuurkapitali juurde asutati 2008. aastal Neinar Seli poolt meditsiini valdkonna alakapital, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, arvestades artikleid, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Joel Starkopf, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja. Stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.
Kommentaar
Professor Joel Starkopf: Neinar Seli stipendium tuli mulle täieliku üllatusena. Ilmselt on kliinikumi tublimad teadlased kõik juba auhinnaga pärjatud, nõnda siis see järg minuni jõudis. Tunnustan väga kõrgelt Neinari missiooni teadustöö väärtustamisel. Olen siiralt veendunud, et teadustöö on lahutamatu osa ülikoolihaigla arsti tegevuste hulgas. Loomulikult ei jõua praktiseeriv arst täismahus teadustööle pühenduda, aga osalemine erinevates teadusprojektides on võimalik ja see loob eriti just noortele arstidele eelduse saavutada oma kliinilisel erialal parim võimalik pädevus. Seetõttu julgustan noori tohtreid aktiivselt otsima teadustöö kogemust ning esitama huvipakkuvaid uurimisküsimusi. Uurimisväärset on meie igapäevases kliinilises töös väga palju!
Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2019. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap, kliinilise geneetika keskuse juhataja.
Kommentaar
Professor Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik, et mind tunnustatakse Neinar Seli stipendiumiga. See on suur au praktiseerivale arstile olla tunnustatud ka teadustöös. Viimastel paaril aastal on mul olnud võimalus rohkem tähelepanu ja aega suunata teadusele, kuna ma sain pooleks aastaks võtta teadustööks vaba aega nii kliinilisest tööst kui ka Tartu Ülikoolist. Tänu Balti-Ameerika Vabaduse Fondi (BAFF) stipendiumile stažeerisin 2018–2019. aastal MIT ja Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi Mendeleeruva Genoomika keskuses, kus sain pühendada aega just oma uuringugrupi andmete analüüsile. Selle töö tulemusena on valminud ka tavapärasest enam teaduspublikatsioone. Olen ka jätkanud teadustöö tegemist tagasi Eestisse tulles, mis ei ole alati kerge ja vajab sageli lisaaja võtmist õhtuti ja nädalavahetustel. Minu suur tänu kuulub ka minu teadusgrupile – dots. T. Reimand, vanemteadur S. Pajusalu, lektor Tiina Kahre teadurid K. Muru ja K. Reinson ning loomulikult doktorantidele.
Doktorid Marko Murruste ja Tõnu Rätsep pälvisid patsientidelt enim tänu
Kliinikumile laekus 2019. aastal tagasisidena 627 tänuavaldust, nii tulemusliku ravitöö kui ka meeldiva ja mõistva suhtlemise eest. Enim pälvisid patsientide tänu doktorid Marko Murruste ning Tõnu Rätsep.
Dr Marko Murruste töötab kirurgiakliinikus vanemarst-õppejõuna, aga ka transplantatsioonikeskuses.
• Tahan avaldada enda nimel suurt tänu kogu osakonna personalile. Teenindus oli professionaalne ja üli-inimlik. Intensiivpalatis tundsin hoolitsust nagu ligimese eest ja suurim tänu minu arstile, kirurgile suure algustähega, dr Marko Murrustele, suurepärasele professionaalile ja heale inimesele. Andku Jumal kõigile tervist ja kordaminekuid! Aitäh kõigile!
• Suur tänu kogu osakonna kollektiivile, kes nii hoolivalt suhtuvad patsientidesse! Kõik see kiirendab paranemist. Südamest tänan raviarst dr Marko Murrustet.
• Tänan kogu üldkirurgia osakonna personali hoolitseva suhtumise, kannatlikkuse, tähelepanu eest. Eriline tänu kuulub dr Marko Murrustele, kes eemaldas minu sapikivid. Teete tänuväärset ja rasket tööd. Annate patsientidele tagasi rõõmu ning elutahte! Jõudu teile kõigile!
Dr Marko Murruste: Tänud tunnustuse eest! Üldfilosoofilises mõttes peaks ju arsti jaoks olema patsiendi tänu saavutamine ülilihtne, sest suhtekolmnurgas arst-patsient-haigus, on arst ja patsient õlg-õla kõrval liitlased võitluses haigusega. Ja kui patsient näeb, et see liit toimib, lisaks veel viisakas, puhtas ja optimistlikus õhkkonnas, siis ta ongi tänulik. Mõnevõrra paradoksaalsena ei olegi nii väga tähtis see, milline oli arstiabi magnituud, kas tegu oli igapäevase rutiinse abiga, või oli situatsioon raske ja edu võimalik ainult tänu meeskondlikule tõsisele ponnistusele.
Lisaks ma arvan, et ikka on oluline meelde tuletada seda, et patsiendid vajavad suhtlemist, ja isegi väga! Nad on võõras keskkonnas, häiritud, veidike teadmatuses ja mingil määral hirmul. Kõige pädevamat informatsiooni toimuva ja eelseisva kohta ootavad nad oma arstilt. Me peame sellele aega pühendama, et mõnikord ka okkalisele ja pettunud patsiendile selgeks teha, et pilve taga on ikka päike.
Parafraseerides Juhan Peeglit – kirurg sa võid olla, aga inimene sa pead olema. Õnneks on meile selle juures abiks õed ja paljud muud abilised, kes on patsiendi jaoks kogu aeg olemas ja katavad enamuse suhtlusest patsiendi ja meditsiinisüsteemi vahel. Ma olen mitmel korral näinud hetki, kui patsiendid osakonnast lahkuvad ja kuulnud viimaseid sõnu, mis nad õe lauast möödudes ütlevad – nad on ikka tänulikud!
Dr Tõnu Rätsep ravib patsiente närvikliinikus, töötades seal vanemarst-õppejõuna neurokirurgia erialal.
• Tänan dr Tõnu Rätseppa, kõiki õdesid, hooldajaid ja teisi abistajaid. Olen väga tänulik teile, et aitasite kaasa minu paranemisele. Olen palju viibinud haiglas, kuid sellist hoolitsust pole ma varem saanud.
• Olen saatusele tänulik, mis viis mind suurepärase arsti dr Tõnu Rätsepaga kokku. Ta kinkis mulle võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Minu siiras tänu kogu südamest! Samuti tänan õdesid nende tähelepanelikkuse, viisakuse ja hoole eest. Suur tänu teile kõigile!
• Tänu arstide ja õdede jõupingutustele, opereerinud arst dr Tõnu Rätsepale. Kogu operatsioonijärgne tegevus intensiivravi palatis oli vägagi professionaalne, abivalmis ning toetav. Suurimad tänud selle eest!
Dr Tõnu Rätsep: Kliinikum on täis häid arste, mistõttu on selline patsientidepoolne tunnustus mulle üllatuseks, aga kindlasti väga meeldivaks üllatuseks. Mind tänades tänavad patsiendid tegelikult kogu osakonna ja operatsioonitoa töötajaid, sest ilma nende abita ei ole kirurgil võimalik kedagi ravida. Patsientidega suhtlemisel olen püüdnud anda võimalikult objektiivset informatsiooni, aga enamjaolt sisestada positivismi ja vastupidamistahet ka rasketes olukordades. Mida paremini patsienti ravida, seda kergem on seda teha. Operatsioon on patsiendi jaoks raske katsumus ja ausalt võib tunnistada, et ega me sageli isegi päris täpselt tea, millised võivad ajuoperatsiooni tagajärjed olla. Üks kuulsamaid neurokirurge, professor Gazi Yazargil, kes aastaid tagasi ka Tartut külastas, on korduvalt rõhutanud, et ka kirurg peab olema tänulik patsiendile selle usalduse eest, mida patsient üles näitab, kui lubab ennast opereerida. See on tarkus, mida olen alati püüdnud meeles pidada.
Kliinikumis loodi tsütostaatikumide käitlemise väljaõpet toetav e-kursus
Tsütostaatikumid on ohtlikud ravimid ja nendega kokkupuutel peavad töötajad järgima erinõudeid, et ravimite käitlemine oleks ohutu nii tervishoiutöötajatele, patsientidele kui keskkonnale. Rahvusvaheliste nõuete ja kliinikumis kehtestatud korra kohaselt peavad tsütostaatikume käitlevad töötajad olema eelnevalt koolitatud. Regulaarne auditoorsete koolituste korraldamine on väljakutse, eriti praeguses eriolukorras, mis vajab paindlikke ja töötajasõbralikke lahendusi.
Seetõttu otsustati eelmise aasta lõpus luua e-kursus, mis annaks õendustöötajatele baasteadmised tsütostaatikumide ehk keemiaravimite ohutuks käitlemiseks. Kursusel on kaheksa moodulit. Antakse ülevaade, mis on tsütostaatikumid, missuguseid erinõudeid peab järgima tsütostaatikumide ja nendega saastunud vahendite käitlemisel, kuidas valmistada tsütostaatikume ette manustamiseks ja kuidas tegutseda ravimi lekke korral. Viimane, aga kindlasti mitte vähem oluline teema on patsiendiõpetus.
Kursusel on õppematerjalideks kirjalikud juhendid, videoloengud ja õppevideod. Meetod on valitud vastavalt teemale, et see oleks õppijale võimalikult hästi omandatav. Näiteks, üks oluline teema, mida on kirjaliku juhendi kaudu keeruline selgeks saada, on tsütostaatikumide manustamiseks ettevalmistamine. Tavaolukorras valmistab ravimeid ette spetsiaalse väljaõppe saanud ja nõuetele vastavates tingimustes apteegi töötaja, aga võib juhtuda, et seda peab näiteks nädalavahetusel valmistama ette osakonna õendustöötaja. Seetõttu otsustati apteegi ja vähikeskuse töötajate koostöös luua õppevideo. Videos näidatakse, mis vahendeid on ravimite ettevalmistamiseks vaja ja kuidas neid kasutada. Teine oluline praktiline osa on tsütostaatikumide lekke likvideerimine. Ka siin otsustati teha õppevideo, milles näidatakse, kuidas toimida, kui tsütostaatikum on lekkinud: ruumi piiramine, isikukaitsevahendite selga panek ja erinevat tüüpi ravimilekke puhastamine. Kõikide regulaarselt tsütostaatikume käitlevate osakondade töötajad peavad läbima ka praktilise koolituse töökeskkonnas, kuid see video on hea võtete õppemiseks ning hilisemaks meeldetuletamiseks.
Kahes õppevideos osalesid näitlejana radio- ja onkoteraapia osakonna õde Lemme-Liis Aruväli ja apteegi farmatseut Tiina Põldaru. Suureks abiks Moodle vallas oli Tarmo Sulg informaatikateenistusest. Täname juba ette ka koolituskeskust, kes on lubanud aidata koolituse registreerimisel koolituskeskuse programmis. Suur tänu neile ja kõigile teistele, kes nõu ja jõuga aitasid! Sisu ja tehnilise poole osas tegid koostööd Mari Kand ja Marika Saar kliinikumi apteegist ning Mari-Leen Pärn vähikeskusest.
Tsütostaatikumide käitlemise e-kursuse maht on 8 akadeemilist tundi ja see on kliinikumi töötajatele tasuta. Kursusel osalemise kohta saadetakse õendusjuhtidele täpsustav info.
Mari Kand ja Marika Saar
Apteegi proviisorid
Professor Joel Starkopf: kliinikum ületas esimese laine edukalt
13. märtsil moodustas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus kriisijuhtimismeeskonna ning nimetas selle juhiks professor Joel Starkopfi. Kliinikumi Leht küsis, millise pilguga vaadata tagasi kriisjuhtimismeeskonna tööle.
Kuidas hindate kliinikumi tegutsemist COVID-19 leviku ajal?
Koroonaviiruse pandeemia esimene laine on edukalt ületatud. Tänu kiirele reageerimisele ja riigi rakendatud õigeaegsetele piirangumeetmetele saime sellega hästi hakkama. Nii kliinikumis kui lõuna meditsiinipiirkonnas said kõik COVID-19 patsiendid asjakohast abi, suremusnäitaja oli Tartu Ülikooli Kliinikumis üks Eesti madalamaid. On väga oluline, et kliinikum tagas probleemideta ka muu vajaliku erakorralise abi.
Erilist tähelepanu väärib asjaolu, et kliinikumis ei esinenud töökohal nakatumist. COVID-19 leviku ajal haigestus kliinikumi töötajatest kokku 5 inimest, ent mitte keegi neist ei nakatunud töökohal.
Mida COVID-19 pandeemia kliinikumile õpetas?
COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, et Tartu Ülikooli Kliinikum ja teised Lõuna-Eesti haiglad vajavad kaasaegset ravikeskkonda raskete nakkushaiguste kohortimiseks ja raviks. Täna on see puudu, mistõttu loodi kriisi ajal ajutisi lahendusi. Täiendava võimekuse loomine/väljaehitamine peaks olema üks lähituleviku strateegilisi eesmärke.
Ühtlasi sai selgeks, et Eesti tervishoiu tegevusvarud on väga napid. See vajab lahendamist nii kogu riigi kui ka iga tervishoiu teenuse osutaja tasemel.
Kliinikum, Lõuna meditsiinipiirkonna haiglad ja kiirabi töötasid heas teineteisemõistmises. Kriis tõestas hästi toimivat meditsiinilist juhtimist haiglate vahel kriisiolukorras. Sellise piirkondliku tööjaotuse võib võtta aluseks edasiste tervishoiuplaanide koostamiseks nii kriisi- kui ka rahuaja tarvis.
Kliinikumi roll laienes kriisi ajal ka meditsiinisektorist väljapoole – kuidas hindate tagasivaates hooldekodude missiooni?
See oli ainuõige samm minna hooldekodudele appi ning luua infektsioonikoolituste programm, et toetada nii teadmiste kui oskustega hooldekodude töötajaid COVID-19 puhangu tingimustes.
Hooldekodudes elavad eakad kuuluvad COVID-19 riskirühma, mis pani kriisjuhtimismeeskonda tegelema kiirkorras ennetustegevusega, et vähendada võimalikku olukorra eskaleerumist ja hoida ära hooldekodude elanike nakatumine ning haiglaravile jõudmine. Koolitusprojekt kasvas üle-eestiliseks, lisaks teistele haiglatele tegid kliinikumiga koostööd nii sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet kui päästeamet.
Kriisi lahendamiseks on vaja head meeskonnatööd, millise hinnangu annate sellele?
Tõsi, kriisi lahendamisel on võtmetähtsusega kiired otsused hetkel olemasoleva, ja vahel ka puuduliku, informatsiooni alusel. Sama oluline on nii informatsiooni edastamine kui ka selle vastuvõtmine. Kliinikumi personal oli väga hea, kiiresti mobiliseeritav ja kokkuhoidev. Tahan väga tänada kõiki kriisijuhtimismeeskonna liikmeid suurepärase töö eest, aga samuti kõiki Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajaid, kes vahetult või kaudselt olid seotud koroonakriisi esimese laine eduka ületamisega. Saadud kogemus on väga väärtuslik edasiste tegevuste planeerimiseks.
Kliinikumi Leht
Tunnustus operatiivse tegutsemise eest
Õendusvaldkonna preemia laureaadiks valis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus Ilona Pastaruse. COVID-19 leviku ajal tulemuslikult ja operatiivselt tegutsenud ning töö ümberkorraldamisse suure panuse andnud Ilona Pastarus töötab anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõena.
Tiina Freimann, kliinikumi ülemõde: Ilona teadmisi ja oskusi vajati kriisikuudel igal sammul. Ta osales aktiivselt kriisimeeskonna töös, korraldas osakondade ja personali ümberpaigutamist ning töötajate väljaõpetamist. Ta tegi väga head koostööd infektsioonikontrolli töötajatega ning lahendas käigu pealt sadu küsimusi ja probleeme, sõltumata ajast või kohast. Ka kõige kriitilisematel hetkedel suutis ta toeks olla inimestele, kes olid pandud ootamatutesse olukordadesse. Suur tänu Ilonale tema hindamatu pühendumise eest kriisolukorra lahendamisel!
Kommentaar, Ilona Pastarus: Õendusvaldkonna tunnustus tuli mulle täiesti ootamatult ning sooviksin, et see kuuluks pigem minu kolleegidele, keda olen õppinud rasketel hetkedel hindama ja usaldama. Minu kõrval on alati olnud suurepärased inimesed, kellega koos midagi teha, muuta ja unistada – nendele see tunnustus ongi.
Jälg, mis pea kõigele praegu maha jääb, on töö koroonakriisi ajal. Nagu paljudele teistele, oli see ka minu jaoks lakkamatu jada ülesandeid ja probleeme, mida lahendada. Veebruari lõpust tänaseni olid päevad täis aktiivset, sageli pausideta tööd osakondade ja personali ettevalmistamiseks, et kiiresti muutuvates situatsioonides toime tulla. Ja ehkki uued struktuurid ja kiire reageerimine on kriisiolukorras tähtsad, on veelgi olulisem nende inimeste toetamine, kelle tööelu me pea peale pöörasime. Nõnda soovingi, et saaksin erinevate meeskondade jaoks rohkem olemas olla, kuni elu taas lihtsaks ja tavaliseks muutub.
COVID-19 intensiivravi osakond
15. märtsist korraldas intensiivraviosakonnad oma töö nii, et tekkisid eraldi osakonnad COVID-19 patsientidele ning mitte-COVID-19 patsientidele. Esimene COVID-19 patsient hospitaliseeriti intensiivravi osakonda 15. märtsil, terve osakond tuli COVID-intensiiviks muuta 24. märtsil 2020.
Kommentaar
Dr Veronika Reinhard, 2. intensiivravi osakonna juhataja: COVID-19 patsientidel on peamiseks intensiivravi vajavaks seisundiks hingamispuudulikkus. Neil tekib raske kopsukahjustus, millist tavatöös meie osakonnas liiga sageli ei kohta. Selliste kopsude ventilatsioonirežiim tuleb väga hoolikalt patsiendile sobivaks sättida, et mitte kopsu rohkem kahjustada. Tavaline on, et ägedas perioodis põetame me neid haigeid kaks kolmandikku ööpäevast kõhuli. Suurema patsiendi keeramiseks tuleb appi võtta mitu inimest ning tuleb olla väga hoolas, et mitte patsienti selle keeramisega kahjustada, mitte tõmmata kogemata välja patsiendile asetatud meditsiinitarvikuid, millest võib sõltuda ta elu.
Erakorralise meditsiini osakond COVID-19 oludes
13. märtsil rahuldas Terviseamet kliinikumi juhatuse ettepaneku lükata edasi plaaniline ambulatoorne ja statsionaarne ravitöö. Plaanilise ravitöö piiramine andis võimaluse korraldada haiglatöö ümber nii nagu ei kunagi varem.
14. märtsil oli esimeseks ümberkorralduseks mobiilse triaažikabineti sisseseadmine nn vana erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ees, et ennetada viiruse kontrollimatut levikut haiglaruumidesse.
„Tekkinud COVID-19 viiruse epidemioloogilises olukorras on oluline kasutada lisameetmeid, et tagada haiglaravil viibivate patsientide ning haigla töötajate kaitse,“ ütles kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf. Inimeste mittevajalik liikumine tuli viia miinimumini ning vältida nende kogunemist riskitsoonidesse, milleks haigla on. Mobiilsesse kabinetti asusid tööle erakorralise meditsiini osakonna töötajad, kasutades kaitseriietust võimaliku COVID-19 viiruse leviku ennetamiseks.
16. märtsist vähendas kliinikum haigla sissepääsude arvu ning sisenemiseks jäi kasutusele üks, N. Lunini tänava poolne, sissepääs. Meetme eesmärk oli ja on piirata inimeste liikumist riskitsoonis ning vältida kõrvaliste isikute sattumine haiglaruumidesse.
19. märtsil suurendas kliinikum valmisolekut erakorralist haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide jaoks ning laiendas erakorralise meditsiini osakonda.
20. märtsist on kliinikumil võimekus ravida erakorralist abi vajavaid haigeid kahes erinevas osakonnas. Senine erakorralise meditsiini osakond planeeriti vaid COVID-19 haigete jaoks ning täiendav erakorralise meditsiini osakond mitte-COVID-19 haigete jaoks seati sisse senise hematoloogia-onkoloogia kliiniku 1. korrusele.
Sõltumata, kas patsient on COVID-19 haige või mitte, on tal õigus ja võimalus pöörduda mistahes erakorralise abi vajadusel. Mõlemasse osakonda sisenemisel või kiirabiga saabumisel kontrollitakse patsienti COVID-19 osas.
Uus, mitte-COVID-19 haigetele mõeldud EMO (EMO-2) asub J-korpuses, senise hematoloogia-onkoloogia kliiniku ruumides. Hematoloogia-onkoloogia kliiniku päevakirurgia kolis omakorda J-korpuses asuva silmakliiniku pinnale, kus jätkuvad patsientide keemiaravi protseduurid.
Lisaks erakorralise meditsiini osakonnale ja traumapunktile jätkus kliinikumis vältimatu abi osutamine silmakliinikus, kõrvakliinikus, psühhiaatriakliinikus, naistekliinikus, stomatoloogia kliinikus, lastekliinikus. Ühtlasi jätkus ravi, mida ei ole võimalik edasi lükata – näiteks dialüüsravi, vähiravi, sünnitusabi. Jätkus pahaloomuliste kasvajate kirurgiline ravi ning südamekirurgia. Siirdamiste osas lükati plaanilised siirdamised edasi, ent jätkusid erakorralised siirdamised.
EMO kriisistaap
Lisaks kriisijuhtimismeeskonnale, loodi erakorralist meditsiini puudutava töö ümberkorralduste juhtimiseks ka EMO kriisistaap. Kolmeliikmelisse staapi kuuluvad osakonnajuhataja dr Annika Uue, dr Kuido Nõmm ja dr Sander Poks.
Dr Sander Poks: „Töö on intensiivne, iga päev jätkub hommikust õhtuni tegevust, kaasa arvatud nädalavahetustel. Kriisistaabi töö tulemusena loodi meie praegu toimiv pretriaaži ja kontrollpunktide süsteem, nn puhta EMO töö üle uuele pinnale ning vana EMO pinnale loodi täiesti uus COVID-19 patsientidele mõeldud EMO, mille võimekuses on käsitleda suures mahus raskes seisundis nakkusohtlikke patsiente. Lisaks osaleb EMO kriisistaap aktiivselt kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna töös.“
Kliinikumi Leht
COVID-19 nakkushaiguste osakond
17. märtsil alustas tööd COVID-19 patsientide jaoks sisse seatud nakkushaiguste osakond senise ortopeedia osakonna pinnal. Esialgne plaan nägi ette kahe tavaosakonna valmidust COVID-19 patsientide jaoks - nakkushaiguste osakond 1 (intensiivravi-eelsed patsiendid) ja nakkushaiguste osakond 2 (intensiivravi-järgne ravi), kuid haigete arv on seni võimaldanud piirduda ühe osakonnaga.
COVID-19 nakkushaiguste osakonna rajamist võimaldas ortopeedia osakonna plaanilise töö lõpetamine 16. märtsist ning vajadusel kirurgilise tegevuse jätkumine koos traumatoloogia osakonnaga. Teise COVID-19 nakkushaiguste osakonna jaoks kolis ka veresoontekirurgia osakond – osakonna erakorralised patsiendid paigutati kirurgiakliiniku pindadele.
COVID-19 nakkushaiguste osakonna moodustamisse panustas dr Kadri Kõivumägi, hiljem määrati osakonna juhataks määrati dr Anne Kallaste ning lisaks senise nakkushaiguste osakonna õdedele andsid ja annavad COVID-19 patsientide ravimisse ka ortopeedia, veresoontekirurgia ja neurokirurgia osakonna õed.
Kliinikumi Leht
Kliinikum töötab kriisiolukorras ühtse meeskonnana
COVID-19 levik on toonud kliinikumi töösse suuri ümberkorraldusi ning kliinikumi töötajad on andnud suure panuse nii haiglatöö ümberkorraldustesse kui ka patsientide ravimisse.
Paralleelselt osakondades plaanilise ravitöö piiramisega, avati samal ajal mitmeid uusi osakondi ning COVID-19 patsientide raviga tegelevad osakonnad vajasid lisajõudu. Selleks, et võimalikku lisaressurssi kaardistada, moodustati kliinikumi töötajast nn vabatahtlike nimekiri, kes olid valmis töötama väljaspool oma struktuuriüksust. Valmisolekut kinnitasid ligi 200 töötajat, kelle hulgas on arste, residente, õdesid, füsioterapeute, laboritöötajaid, põetajaid ja hooldajaid ning teisi töötajaid. Lisaks töötab kliinikumis COVID-19 oludes ka vabatahtlikke, kes vastasid perearstide seltsi algatatud üleskutsele.
Paljud vabatahtlikest on läinud appi EMO, intensiivravi ja nakkushaiguste osakondadesse, desinfektsioonimeeskonda ja kontrollpunkti. Lisaks sellele pakuvad kliinikumi psühholoogid ja hingehoidjad kriisinõustamist ja vaimse tervise tuge kliinikumi töötajatele ja patsientidele.
Kommentaar
Tiina Freimann, Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde: „COVID-19 pandeemia on kliinikumi tööpere pannud täiesti uude olukorda. Inimesed on pidanud kiiresti kohanema uute töökohtade, meeskondade ja töökorraldusega. Paljud seisid tavapärase töö piiramise tõttu ootamatute valikute ees. Hoolimata ebakindlusest, olid inimesed väga mõistvad ja leppivad. Olen siiralt hämmastunud, kui kiiresti meie inimesed kohanesid ohtliku olukorraga ja võtsid omaks uued töövõtted.
Suur tänu teile kõigile! Austan ja imetlen inimesi, kellel oli kandev roll osakondade ja ruumide ümberpaigutamisel, töö ümberkorraldamisel, töötajate värbamisel ja õpetamisel. Palju tänu kõikidele kliinikumi töötajatele, kes on valmis töötama eesliinil mistahes töökohal või ülesannetes! Kriisiolukord on välja toonud meie inimeste parimad omadused, sealhulgas oskuse ja pühendumuse töötada ühtses võimekas meeskonnas.
Kliinikum määrati juhtima Lõuna meditsiinistaapi
25. märtsil moodustati Terviseameti korraldusel kriisiolukorra juhtimiseks kaks regionaalset staapi – Lõuna ja Põhja meditsiinistaap (LÕMS ja PÕMS). Lõuna meditsiinistaapi juhivad juhatuse esimehe kt Marek Seer ja prof Joel Starkopf. Põhja meditsiinistaabi juht on prof Peep Talving.
„Kriisi olukorras on COVID-19 raviteenuse osutamisega seotud 19 haiglat ning lõuna ja põhja meditsiinistaapide loomine on ainuõige selleks, et koordineerida haiglavõrku kuuluvate haiglate tööd. Ka tavaelus toimub regionaalne ravi koordineerimine ning haigete liikumine paljuski sarnase regionaalse jaotuse alusel. Kliinikumi kriisijuhtimismeeskond töötab samaaegselt ka LÕMS-i staabina. LÕMS piirkonna kõrgema etapi haiglana on kliinikumil nii juhendite loomisel kui töökorralduse suunamisel juhtiv roll,“ sõnas staabi juht Marek Seer.
Lõuna meditsiinistaapi kuuluvad lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile Ida-Viru Keskhaigla, Narva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Põlva Haigla, Valga Haigla, Viljandi Haigla, Järvamaa Haigla, Jõgeva Haigla, ning hädaolukorra meditsiinijuhi asetäitja, Lõuna kiirabistaabi esindaja. Kliinikum pakub tuge kõigile lõuna piirkonna haiglatele COVID-19 tegelemiseks. Nii teevad kliinikumi töötajad kohtvisiite haiglate kohapealse võimekuse hindamiseks, samuti külastavad LÕMS haiglate esindajad kliinikumi, et eriolukorra töökorraldusega tutvuda ning vajalikke muudatusi enda haiglas teha.
Meditsiinistaabi ülesanne on üldkorralduslik regioonipõhine haigete voo juhtimine, haiglate nõustamine raviprotsesside osas ja juhtimisstruktuuride osas, ravistandardite välja töötamine ja nende rakendamise koordineerimine. Lisaks intensiivravi ja mehhaanilise ventilatsiooni kandidaatide selekteerimise põhimõtete väljatöötamine ning kogu regiooni andmete kokku kogumine. Ülevaate omamine piirkonna ravivõimekusest võimaldab meil operatiivselt reageerida ning vajadusel haigeid ümber suunata,“ sõnas Seer.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi algatatud infektsioonivolinike e-õpe laieneb üle Eesti
17. aprillil lõpetasid Tartu Ülikooli Kliinikumis esimesed infektsioonivolinikud e-kursuse, mille eesmärk on pakkuda teadmisi ja oskusi hooldekodude töötajatele, et ennetada COVID-19 puhangut eakatel klientidel.
„Tartu Ülikooli Kliinikum on valmis panustama COVID-19 puhangute ennetamisesse intensiivse infektsioonivolinike, hooldekodu õdede ning hooldekodusid teenindavate kodu- ja pereõdede koolitamise kaudu,“ kinnitas Lõuna meditsiinistaabi juht Marek Seer.
Koolitus toimub e-õppe vormis Moodle keskkonna toel, esmalt tuleb koolitusel osalejatel iseseisvalt läbi töötada teemakohased juhendid, õppematerjalid ja -videod, täita tagasiside küsimustik ning läbida praktiline õpe. Koolitusel käsitletavateks teemadeks on üldised juhised hooldekodus, kätehügieen, isikukaitsevahendite kasutamine, ruumide puhastus ja juhised COVID-19 tingimustes.
E-õpe oli esialgu mõeldud Lõuna meditsiinistaapi kuuluvatele haiglatele ning nende teeninduspiirkondadele, ent samadel põhimõtetel koolituse ettevalmistamisega alustati ka mujal Eestis. „Olgugi, et Eestis on COVID-19 levimus regionaalselt erinev, kuuluvad kogu Eesti eakad elanikud COVID-19 riskirühma, mistõttu on ennetustegevus parim võimalik lahendus hoida ära olukorra eskaleerumine,“ selgitab Marek Seer. Ta lisab, et kliinikumiga on teinud koostööd nii sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet kui päästeamet – ühise eesmärgi nimel, et infektsioonivolinikud leiaksid kiire rakenduse COVID-19 ennetamiseks hooldekodudes.
Paralleelselt esimese e-kursuse lõppemisega jõudis lõpule ka Tartu Ülikooli Kliinikumi tegevus Tabivere hooldekodus, mis annab kliinikumile kindluse jagada kogemust üle Eesti. Koostöös omavalitsusega Tabiveres infektsioonitegevusi korraldanud Tiina Teder hindas hooldekodu eriprojekti õnnestunuks ning äärmiselt vajalikuks ka edaspidiste võimalike haiguspuhangute ärahoidmiseks. „Kliinikum võttis erakorralise projekti ette seetõttu, et hooldekodus oli COVID-19 puhang. Kuna sealsed patsiendid kuuluvad ravitöö mõttes kliinikumi teeninduspiirkonda, oli oluline ennetada haiguse edasist levikut,“ räägib Tiina Teder. Võtmetähtsusega oli nakatunud ja mittenakatunud elanike eraldamine, mis võimaldas infektsioonikolde lokaliseerimist. „Kliinikumi personal tegi hooldekeskuses paralleelselt nii ümberkorraldusi infektsiooninõuetest lähtuvalt kui ka õpetas omavalitsuse poolt hooldekodusse tööle võetud personali. Lisaks teeb kliinikumi õenduspersonal ka valvetööd, mille läbi on tagatud hooldekodule meditsiiniline järelvalve,“ kirjeldas Teder.
„Kliinikumi töötajate missioonitunne on kiiduväärt ning kuna Tabivere koostöö kogemus oli julgustav, usun, et kliinikumis koolitatud infektsioonivolinikest tõuseb tulu nii omavalitsusele kui ka meditsiinisüsteemile,“ tunnustas Lõuna meditsiinistaabi juht Marek Seer.
Kliinikumi Leht
Dr Mare Lintrop pälvis presidendilt teenetemärgi
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva eel Noblessneri valukojas riigi teenetemärgid 114 inimesele, kelle pühendumus oma tööle ja kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. Teenetemärkidega avaldab riik tänu neile eestimaalastele ja Eesti sõpradele, kelle kutsetöö ning pühendumuse toel saab Eesti tugevamaks, suuremaks, hoolivamaks.
Dr Mare Lintrop pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, mis antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. Dr Lintrop lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1983. aastal ja internatuuri 1984. aastal, spetsialiseerudes hiljem röntgenoloogia erialale. Aastast 1994 tema tööelu olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga, aastast 2006 ka Tartu Ülikooliga. Dr Lintropile on omistatud 2018. aastal Tartu Ülikooli aumärk ja 2008. aastal ERÜ Kõrghetke orden.
Dr Mare Lintrop, kuidas te jõudsite radioloogia eriala juurde?
Võib öelda, et meditsiini, ja hiljem radioloogiasse, ma „sattusin“. Keskkooli lõpuaastate uduseks unistuseks oli minna õppima prantsuse filoloogiat, kuid seda ei olnud neil aastatel Eestis võimalik teha. Nii astusingi hoopis arstiteaduskonda. Eks päris palju mõjutas seda otsust arstist ema eeskuju. Radioloogia, tol ajal siis küll veel röntgenoloogia, tundus juba ülikooliaastatel huvitav. Ma ei olnud ülemäära usin loengus käija, kuid professor Kaljo Villako loengute konspekt oli mul küll täiuslik.
See, et minust lõpuks radioloog sai, on siiski juhus. Peale ülikooli lõpetamist olin töötanud väikeste vahedega peaaegu viis aastat jaoskonnaarstina, kui toonane Tartu Linna Polikliiniku peaarst dr Sigrid Aru andis teada, et prof Erich Kuusi juhatamisel algavad järjekordsed kursused ja küsis, kas ma ei tahaks spetsialiseeruda röntgenoloogiks. Muidugi tahtsin. See oli aeg, kui viie kuuga võis saada nii trammijuhiks kui ka algajaks röntgenoloogiks. Õnneks olen peale selle esimese ja ammuse, radioloogia rajale lubava paberi kättesaamist saanud töötada koos tarkade ja heade kolleegidega, nendelt õppida, omandada nii siin kui sealpool piiri täiendustel ja koolitustel käies ka ultraheli, kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia alaseid radioloogile vajalikke oskusi.
Mis teid teie töös enim kõnetab?
Juba paarkümmend aastat olen tegelnud põhiliselt lasteradioloogiaga. Lisaks olen olnud seotud kiirguse mõistliku kasutamise ja kiirguskaitse alasete teemadega. Oleme tänapäeval harjunud, et radioloogiliste uuringutega saadavad kiirgusdoosid on väikesed ja kiirgusega paratamatult kaasuva kahjustava toime ilmnemise risk on võrreldav muude meid ümbritsevate riskide suurusega. Põhjendatud uuringute puhul kaalubki uuringust saadav kasu sadades kordades üle kiirgusest tekkida võiva võimaliku kahju. Paraku tuleb ette ka päris palju uuringuid, mis võiksid klinitsistide ja radioloogide parema koostöö ja radioloogia targema kasutamise korral ära jääda. Nii hoiaksime kokku meie kõigi raha, aega ning väga olulise faktorina vähendaksime ka põhjendamata, diagnoosi, ravi käiku ja ravi lõpptulemust mitte mõjutavate uuringutega kaasuvaid kiirgusdoose.
Kuna olen radioloogia ja kiirguskaitsega olnud seotud viimased 30 väga huvitavat tööaastat, saan öelda, et Eestis on nende aastate jooksul toimunud piltdiagnostika tohutu areng. Oleme pimedas röntgenkabinetis nokitsejatest tõusnud vajalikeks kliinilisteks partneriteks, kelle kasutada on väga erinevate võimalustega kuvamismeetodid. Vaheldusrikkus, uued võimalused, õppimine ja õpetamine – need on asjad, mis mulle mu töös kõige rohkem meeldivad. Ja loomulikult lapsed.
Mida arvate presidendi teenetemärgi pälvimisest?
Teade presidendi teenetemärgi saamisest jõudis minuni keset üsna tavalise ja kiire tööpäeva hommikut. Esimese õnnesoovi peale arvasin, et õnnitleja on mu sünnipäeva segi ajanud. Olen väga tänulik kolleegidele, kes mu tunnustuseks esitasid. Teenetemärgi pälvimine on kindel tunnustus kõikidele mu kolleegidele nii lastekliinikust kui ka radioloogia poole pealt – minu suur tänu ja lugupidamine neile! Meelepärast tööd ei tehta tunnustuse pälvimiseks ja alati on hea teada, et on olemas kolleegid, kelle peale saab loota. Olen tunnustusest heas mõttes rabatud siiani. Lisaks kolleegidele on teenetemärgi taga ka mu abikaasa, poeg ja tütar, nende kaasad ja meie viis lapselast, kelle peale mõtlemine mu rõõmsaks ja õnnelikuks teeb.
Kliinikumi Leht
Dr Karin Varik ja Meeli Solnik pälvisid Tartu Tähe teenetemärgi
Tartu linn peab meeles Tartus elutöö teinud väärikaid ja tunnustatud tartlasi ning Tartule suurte saavutustega au ja kuulsust toonud linlasi. Tartu Tähe teenetemärk antakse Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest ning sel aastal on teenetemärgi laureaatideks kirurgiakliiniku lastekirurgia eriala vanemarst-õppejõud Karin Varik ning kogu elu kliinikumi töötanud, endine anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Meeli Solnik.
Aukodaniku nimetused koos sellega kaasneva Tartu Suurtähega ja Tartu Tähed anti üle 22. veebruaril Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud aktusel.
Dr Karin Varik on töötanud lastekirurgina aastast 1977, enne seda õena lastekirurgia osakonnas. Oma üle 40-aastase tööstaaži vältel on ta kõige enam tegelenud lasteuroloogia ja neonataalkirurgiaga. Aastat 1977 on dr Varik töötanud ka Tartu Ülikoolis ning tema käe all on omandanud lastekirurgia teadmisi põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Dr Karin Varik on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi erialaseid konverentse, osalenud mitmetes heategevusprojektides ning oli üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajatest.
Kommentaar
Dr Karin Varik: Tänan tunnustuse eest. Tunnustus on tulnud tänu koostööle kolleegidega, eriti vastsündinute kirurgia erialal. Tänapäeval diagnoositakse beebidel enamus kirurgilist ravi vajav patoloogia juba antenataalperioodis. Seetõttu tänan kolleege naistekliinikust ja radioloogiakliinikust. Erilised tänusõnad tahan öelda kolleegidele vastsündinute intensiivravi osakonnast ja operatsioonitoast. Ühtlasi tänan oma õpetajaid. Kõigile noorematele kolleegidele soovin samuti head koostöötahet ja nagu kohane ülikooli kliinikumi igapäevatööle – akadeemilisust.
Meeli Solnik on kauaaegne anestesioloogia ja intensiivravi kliinikumi ülemõde, kes alustas tööd õena Tartu Maarjamõisa haiglas 1972. aastal. 1981. aastal asus ta reanimatsiooni osakonna vanemõeks ning 2005. aastast kuni tänaseni oli ta Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde.
Nende aastakümnete jooksul on õendustöö tema otsesel juhtimisel teinud imetlusväärse kvalitatiivse hüppe. Erakorralise meditsiini, anesteesia ja intensiivravi alal on selgelt näha, kuidas kunagisest halastajaõest on saanud kõrgelt haritud, professionaalne tervishoiutöötaja, kes lisaks hoolitsusele ja soojale suhtumisele suudab iseseisvalt leida lahendusi ka kõige kriitilisemate haigusseisundite korral.
Meeli Solnik on andnud loendamatutele kolleegidele rõõmu, juhiseid, tööalast entusiasmi ja õpetussõnu. Kõik praegused ja endised kolleegid toovad välja Meeli nõudlikkuse, järjepidevuse, hoolivuse ja armastuse oma töö vastu. Meeli on olnud parim eeskuju noortele kolleegidele.
Kommentaar
Meeli Solnik: Minu pikk tööelu on pakkunud nii rõõmsaid kui ka vaeva nõudvaid hetki. Tänan südamest kõiki kolleege, kes on olnud minu kõrval nende aastate jooksul.
Kliinikumi Leht
Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Jaanuari viimasel päeval kutsus Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu ellu struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma, mille ülesandeks on tasakaalukalt ja osapooli kaasavalt valmistada käesoleva aasta lõpuks ette kliinikumi struktuuri ja juhtimissüsteemi uuendamine. Kliinikumi juhtimismuudatused on avalikkuses põhjustanud emotsionaalseid reaktsioone, uuenduste sisuliste eesmärkide arutamine on selle taustal jäänud tagaplaanile. Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Vastusel on kolm sammast – juhtimise kvaliteet, patsiendikeskus ja teaduspõhine ravitöö. Alustan siinkohal viimasest: kliinikumil on ainulaadne positsioon Eesti tervishoiumaastikul, mis seisneb tema lahutamatus koostoimes Tartu Ülikooliga. Kliinikum on Tartu Ülikoolile peamine õppebaas nii uute arstide kui akadeemilise järelkasvu koolitamisel. Seos akadeemilise uurimis- ja õppetööga võimaldab pakkuda tippteadusele tuginevaid raviteenuseid ja just see teeb kliinikumist Eesti tervishoiu lipulaeva. Kliinikumi tugevus põhineb koostoimel ülikooli akadeemilise tööga ning kliinikumi teenuste tase sõltub paljuski selle ühisosa rakendamisest, edasiarendamisest ning muudatuste mõtestatud juhtimisest kõigil tasanditel.
Igapäevaelus tekitavad möödunud sajandivahetusel ülikooliga kokku lepitud struktuursed kattuvused ning mõlema organisatsiooni struktuuri- ja juhtimiskokkulepped nüüdseks aga ka mitmeid takistusi, mida kliinikumi struktuuri ja juhtimismudeli kaasajastamise soovi korral tuleb teadvustada.
Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Kõik osapooled on ühel meelel, et kliinikumi juhtimine peab olema kaasav ja tulemuspõhine kõikidel juhtimise tasanditel: nõukogu, juhatus, kliinikud, teenistused ja nende alluvuses tegutsevad osakonnad. Praegu peab 5-liikmeline juhatus korraldama 17 kliiniku ja 22 teenistuse ja osakonna juhtimist ning koordineerima koostööd Tartu Kiirabi ja kolme võrgustunud haiglaga. Juhatusel on seega otsevastutus enam kui 40 üksuse eelarve, personali ja muude põhifunktsioonide juhtimise eest, mis erinevad oma mahult enam kui kümnekordselt. Sellist struktuuri ei ole võimalik juhtida kaasavalt ja tulemuspõhiselt.
Struktuurireformi üks keskseid eesmärke on seega ebaühtlase mahuga üksuste konsolideerimine selliselt, et kliinikumi juhatuse alluvuses töötaks mõistliku suurusega allüksuste eest vastutavate ja tipptasemel juhtimiskompetentsiga juhtide meeskond, kelle alluvuses töötaksid omakorda võrreldava suurusega tööpered.
Selline väikeste, esmapilgul ehk ka ühildamatute ülesannetega üksuste liitmine on rahvusvahelises haiglate kaasajastamise praktikas tavapärane meede, mille eesmärk on tuua allüksuste juhtimine lähemale tegevjuhtimise tipptasemele. Sarnaseid divisjonidepõhiseid struktuurimudeleid kasutavad mitmed Põhjamaade ülikoolihaiglad, võrreldava juhtimismuutuse viis oma struktuuris 2016. aastal läbi ka Tartu Ülikool.
Patsiendikeskne raviteekond
Lisaks kaasava ja tulemuspõhise juhtimisvõimekuse loomisele on struktuurireformil üks veelgi olulisem põhjus. Kliinikum on ellu kutsutud patsientide jaoks. Seega peab kliinikumi struktuur otseselt toetama patsiendikeskset terviklikku raviteekonda. Kaasaegne raviprotsess on aga paarikümne aastaga muutunud tunduvalt interdistsiplinaarsemaks ning vajab patsientide ravimiseks paljude erialade ning kliinikute panust. Seetõttu peab patsiendi raviteekond, sh tema liikumine kliinikute vahel, olema sujuv. Euroopa ja maailma (ülikooli)haiglates on jõutud lahendusteni, mis kombineerivad funktsionaalset organisatsioonistruktuuri selliselt, et need on avatud kliinikuteülestele raviprotsessidele, mille juhtimises kasutatakse maatriksjuhtimist. Maatriksjuhtimise peamine idee seisneb interdistsiplinaarsete meeskondade võimestamises, mis pannakse kokku kliinikuteüleselt nii, et ühel inimesel (või meekonnal) on kaks (või enam) juhti: üks lähtuvalt funktsionaalsest jaotusest ning teine patsiendikesksest raviprotsessist.
Kliinikumis saab alguse insuldipatsiendi inimkeskne raviteekond
12. veebruaril sai projekt „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ Eesti Haigekassa toetuse.
Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe kinnitab, et kliinikumis on projekti väljatöötamises osalenud ravitöö parimad praktikud. „Kliinikumi insuldiprojekt on ambitsioonikas, mille valmimisele on andnud oma olulise panuse mitmed kliinikumi välised institutsioonid, et ehitada sildasid eriarstiabi, esmatasandi ja sotsiaalvaldkonna töökorralduse vahel. Mul on usku sellesse, et suudame seniseid praktikaid oluliselt muuta,“ ütles juhatuse esimees.
Kliinikumi koostööpartneriteks projektis on Tartu Ülikool, Põlva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Valga Haigla, Elva Haigla, Jõgeva Haigla, Viljandi Haigla, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Perearstide Selts, Tartu Linnavalitsus, Kogemusnõustajate Koda, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing.
Arvukate partnerite koostööd koordineerib projektijuht Liina Pääbo.
Miks on insuldikäsitluse projekt oluline?
Seetõttu, et esmakordselt lähenetakse tervishoiusüsteemis patsiendi ravile selle teekonna põhiselt ning kogu protsessi juhitakse patsiendivaatest lähtuvalt. Selline lähenemine saab patsiendi ravimisel teoks alles siis, kui ravi on kvaliteetne ning tervishoiusüsteemi üldine tase on hea. Insuldi akuutravi on meil väga kõrge kvaliteediga, ent hilisemate ravietappide terviklikku ülevaadet saab parandada.
Raviteekond on vaja muuta patsiendi jaoks lihtsamaks ja arusaadavamaks ning nii patsientide kui ka lähedaste ootustele tuleb tähelepanu. Seetõttu tehakse insuldiprojekti raames koostööd ka kliinikumi patsientide nõukojaga.
Raviteekonna planeerimisele aitab kaasa tervishoiutöötajate ühtse inforuumi loomine – et erinevate ravietappide töötajad teaksid, kuidas nende patsientide taastumine edeneb. Raviteekonna-põhise insuldikäsitluse korral on neil võimalus jälgida patsienti ja veenduda, et saavutatud ravitulemus ei halvene.
Mille poolest erineb raviteekonna-põhine insuldikäsitlus praegusest?
See on terviklik vaade insuldipatsiendi ravile. Koostöövõrgustikus lepime kokku, kuidas raviteekondi kõige mõistlikumalt juhtida ja suunata. Osad reeglid on ka praegu olemas, kuid kriitiline koht on seisundi jälgimine ja ühtsetel alustel hindamine. Ühtsetes kriteeriumites kokku leppimine ja nende kommunikeerimine on abiks nii patsiendile ja tema lähedastele kui ka raviasutuste töötajatele.
Raviteekonna-põhise käsitluse puhul lisandub praegusele ravimeeskonnale veel koordinaator, kes on patsiendile toeks ja peamiseks infoallikaks. Koordinaator võib olla sotsiaaltöötaja või õe taustaga, kes läbib vajaliku täiendkoolituse. Kui patsiendil on meditsiinilisi küsimusi, saab neile lisaks raviarstile vastata insuldiõde.
Raviteekonnapõhise käsitluse puhul ei tohiks olla regionaalseid erinevusi, iga inimene peaks saama sama kvaliteetset abi, sõltumata sellest, millisesse partnerhaiglasse ta satub. Tahame, et patsiendile ja lähedastele suunatud infomaterjalid on kokku koondatud, kaasajastatud ning lihtsasti arusaadavad. Ka töötajatele on abiks head toetavad materjalid.
Kliinikumi insuldikeskus alustas septembris ning kõik ägedad insuldipatsiendid tuuakse Lõuna-Eesti piirkonnast nüüd Tartusse. See on toonud kaasa töökoormuse hüppelise ja suure kasvu, võrreldes 2018. aastaga oli 2019. aasta viimastel kuudel kliinikumis ravil 52% rohkem insuldipatsiente.
Koos patsientide arvu kasvuga on nüüd õige aeg uuesti läbi mõelda patsientide liikumine ning ka erinevate patsiente vastu võtvate haiglate võimekus. Statsionaarne taastusravi Lõuna-Eesti patsientidele toimub Tartus ja Põlvas. Kõigis partnerhaiglates on järelravi, statsionaarse õendusabi ja ambulatoorse taastusravi võimalus.
Mis muutusi veel insuldiprojektiga kaasneb?
Need patsiendid, kes osalevad pilootprojektis, saavad endale koordinaatori, võimaluse täiendavateks lisategevusteks ning patsienti jälgitakse pikema perioodi vältel. Katsetame erinevaid lisateenuseid – videokonsultatsiooni, insuldiprogrammi, koduteenuseid, ravimsoostumuse ja kõne toetamise digilahendust. Lisaks piloodis osalevatele patsientidele on kõikide patsientide jaoks avatud vestlusringid ning kogemusnõustamise grupid. Patsientidega tegelesid ka varasemalt õendusabis tegevusjuhendajad ja -terapeudid.
Kliinikumi uus veebileht
Tartu Ülikooli Kliinikumi värskenduskuuri läbinud visuaalse keele loogiliseks jätkuks vajas kaasajastamist ka veebileht. Ent erinevalt visuaalsest keelest, mis säilitas äratuntavuse, sai veebileht täiesti uue hingamise. Uus koduleht www.kliinikum.ee on avalik alates 31. jaanuarist 2020, kuid nagu üleminekuperioodidel kombeks, jääb esialgu kättesaadavaks ka senine veebileht.
Olgugi, et uue veebilehe visuaalne muutus on suur, omab siinkohal suuremat tähtsust info edastamise mõtteviisi muutus – uus veebileht on struktureeritud ennekõike patsientide vajadustest lähtuvalt. Otsus (ja julgus) muuta senist ülesehitust põhineb eelnevalt läbi viidud analüüsidel. Kodulehe loomise algusjärgus viidi esmalt läbi intervjuud nende kliinikumi töötajatega, kes kasutavad kodulehte infoallikana oma igapäevatöös. Samuti viidi läbi ajurünnakud nende töötajate seas, kes puutuvad enim kokku klienditeeninduse valdkonnaga ning töötajatega, kes tegelevad patsientide poolt saadetud päringutega. Patsientidelt ja teistelt tervishoiutöötajatelt paluti omakorda tagasisidet läbi küsimustiku, et koguda võimalikult laiapõhjalist teavet, millised on erinevate kasutajate ootused kliinikumi veebilehele. Lisaks andsid hea võrdlusmomendi teised Euroopa ülikoolihaiglad ning igapäevase veebilehe liikluse aitas ära kaardistada Google Analytics.
Uue veebilehe keskmes on vastuvõtuaja broneerimine – info, mida patsiendid kodulehel kõige enam otsivad ja kasutavad. Uuendatud on ka rubriikide jaotus. Sarnaselt teistele ülikoolihaiglatele on info koondunud rubriikidesse patsiendile, haiglast ning kliinikud ja teenistused. Täiesti uute rubriikidena on lisandud info partneritele ning teadus- ja arendustöö. Alarubriikides on uuenenud nii sisu kui ülesehitus ning uue kodulehe kujundus võimaldab infot esitada senisest kompaktsemalt ja ülevaatlikumalt.
Paralleelselt eestikeelse veebilehega muutuvad avalikuks ka lühemad ja kontsentreeritumad inglis- ja venekeelsed uuendatud versioonid, aga ka kohustuslik vaegnägijaile mõeldud lugemisvõimalus.
Veebilehe uuenemine on protsess ning kui I etapiks võib nimetada kogu kliinikum.ee lehe uuendamist, siis II etapina seisab 2020. aastal ees ka kliinikute ja teenistuste (30 eraldiseisvat veebilehte) kodulehekülgede sarnane uuendusprotsess. Loodame siinkohal väga kliinikute ja teenistuste abile nii sisu kui vormi osas, et leida loodavas töörühmas parim lahendus kõikidele struktuuriüksustele.
Ettepanekute ja küsimuste korral pöörduge palun avalikkussuhete büroo poole See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Ühtlasi on väga oodatud ka kasutajate tagasiside.
Head uudistamist ning kasutamist!
Liina Raju, Jane Freimann, Helen Kaju
Avalikkussuhete büroo
Tartu Ülikooli Kliinikumi logo uus stiiliraamat
Kui 2018. aasta detsembrikuus täitus kakskümmend aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi sihtasutuse loomisest, siis 2019. aastal sai sama vanaks ka kliinikumi logo. 1999. aastal loodud logo on ajas hästi vastu pidanud, ent paarikümne aastaga lisandunud uued kanalid (näiteks koduleht, e-kirjad, sotsiaalmeedia, digierkaanid ja esitlusprogrammid), panevad asutuse visuaalsele identiteedile uued ootused, aga annavad ka suuremad võimalused asutuse ühtse kujunduskeele loomiseks. Eelnevat arvesse võttes läbis kliinikumi logo oma kahekümnendaks sünnipäevaks värskendus- ja täienduskuuri.
Kliinikumi uue visuaalse keele ülevaade on kokku võetud uuendatud stiiliraamatus, mis annab tervikliku ülevaate, kirjeldab ja selgitab erinevaid visuaalseid elemente ning annab detailsed juhised nende kasutamiseks. Stiiliraamat on edaspidi töövahendiks nii kliinikumi töötajatele kui ka kujundajatele. Raamatus toodud näited on vaid vähesed kirjeldatud võimalused, kuidas luua materjale, mille eesmärk on peegeldada kliinikumi traditsioone ja uuenduslikkust ühel ajal. Disainikeele ülevaade jätab ruumi loomevabaduseks, ent märgib ära piirid, mis tagavad ühtse ja tervikliku visuaalse keele eri kanalites.
Kliinikumi visuaalse identiteedi värskendamisel oli abis loovagentuur, kes oli ka 1999. aastal kliinikumi logo loomise juures. Loovjuht Ander Avila selgitas: „Tartu Ülikooli Kliinikumi visuaalse värskenduse puhul oli olulisim säilitada äratuntavus. Vana logo märk ei võimaldanud piisavalt paindlikult seda erinevates kanalites kasutada ning ka värvipalett paistis tänasel päeval tuhmunud. Märk sai värskema värvipaleti, lihtsustatud kuju ning kaaslaseks tänapäevase kirjašrifti. Märgi värskendusest suurem töö oli visuaalse süsteemi loomine, tänu millele saavad kõik Tartu Ülikooli Kliinikumi materjalid ühtse väljanägemise. Kliinikum on kaasaegse visuaalse identiteediga astunud sammu lihtsuse ja arusaadavuse suunas.“
Kliinikumi visuaalse keele keskne element on süda, mille haarad sümboliseerivad harmooniat ravimise, õpetamise ja teadustöö vahel. Süda kui ülemaailmselt tuntud armastuse ja hoolimise sümbol, kannab endas patsiendisõbralikkuse sõnumit. Süda sümboliseerib ka elu, mille eest hoolitsemine on kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi tegevuse mõte. Kliinikumi südame elemendist lähtub kogu visuaalne keel, millesse kuuluvad kolm värvi: “õpetamise sinine”, “teaduse roheline” ja ”ravimise punane”.
Esimesteks kujundatud materjalideks said animeeritud eesti- ja ingliskeelne jõulukaart ning järgmise 2020. aasta seinakalender. Alates jaanuarist 2020 järgnevad sotsiaalmeedia, kliinikumi koduleht ja uuendatud meened. Üleminekuaeg, mil värske ilme saavad kliinikute ja teenistuste logod, kodulehed, tööriided, uksesildid, töödokumendid ja kõik muud visuaalse identiteedi kandjad, kestab aastani 2022.
Uus stiiliraamat ja uus kaasaegne kirjašrift on sisevõrgus kõigile kättesaadav alates 2. jaanuarist 2020. Uus visuaalne keel on töötajatele abiks mistahes visuaalsete materjalide tegemisel ning küsimuste korral pöörduge palun avalikkussuhete büroo poole.
Helen Kaju
Avalikkussuhete büroo
Kolleegid meie ümber – operatsiooniõde Sigrid Kirriland
Maailma Terviseorganisatsioon nimetas 2020. aasta õdede ja ämmaemandate aastaks, et juhtida tähelepanu õdede ja ämmaemandate olulisusele tervishoiusüsteemis. Kliinikumi Leht tutvustab aasta jooksul kolleege meie endi keskelt, kes annavad iga päev hindamatu panuse patsientide raviprotsessi. Nii on see ka operatsiooniõdede puhul, kelle kohustuseks on hallata kogu keerukat instrumentaariumi, assisteerida kirurgi ja tagada patsiendi ohutus operatsioonitoas.
Esimeseks mitmekülgseks ja huvitavaks persooniks on operatsiooniõde Sigrid Kirriland, kes lisaks kutsetööle panustab ka riigikaitsesse, koolitades selles valdkonnas töötavaid operatsiooniõdesid. Sigrid asus kliinikumi tööle 2004. aastal. Sellest ajast alates on ta osalenud paljudel erinevatel operatsioonidel ning läbinud mitmeid erialaseid koolitusi. Igal erialal, operatsioonil ja operatsiooni meeskonnal on oma eripära, mida operatsiooniõde peab teadma ja arvestama. Lisaks mitmekülgsetele teadmistele ja oskustele peab operatsiooniõde olema nutikas, kiire ja mõtlema alati kaks sammu ette. Suurem osa operatsiooniõe tööst on küll tehniline, kuid olulisel kohal on ka patsiendiga suhtlemine ning patsiendi soovide ja eripäradega arvestamine. Oma igapäevatöös paistab Sigrid silma erilise vastutulelikkuse, abivalmiduse, algatusvõime ja heade õpetamisoskuste poolest. Lisaks ortopeedia eriala operatsiooniõe töö põhjalikule tundmisele, on tal laialdased teadmised ja oskused mitmel teisel erialal.
Sigrid Kirriland on läbinud Euroopa Operatsiooniõdede Ühingu poolt tunnustatud operatsiooniõe täiendõppe programmi. Samuti on ta osalenud kõrgetasemelistel koolitustel nii õppija kui õpetajana. Kaitseväe Akadeemias toimunud maailmatasemel kirurgia- ja traumakoolitusel (Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma) tegutses Sigrid operatsiooniõena kui ühena terviklikust meeskonnast. Sigrid Kirriland on ka rahvusvahelise organisatsiooni International Association of Trauma Surgery & Intensive Care traumakoolituse õde-instruktor. Koolitusel harjutatakse meeskonnatööd ja mängitakse läbi traumajuhtumite käsitusi. 2016. aastal liitus Sigrid operatsiooniõe ja instruktorina Eesti Kaitseväe R2B välihaiglaga. Haigla ja R2B välihaigla operatsiooniõe töö vahel on palju sarnasusi ja samas ka palju erinevusi. Välihaiglas peavad operatsiooniõed ise haldama kogu kirurgilist instrumentaariumi nende kasutuse kõikides etappides, olemasolust kuni steriliseerimiseni . Kui tavahaiglas on töötempo rahulikum ja abikäsi rohkem, siis välihaiglas on vahendite hulk piiratud ja lahendusi tuleb leida vahel ka käigu pealt. Lahinguolukorras on põhirõhk elu päästmisel. Eesti Kaitseväe R2B välihaigla koosseisus on Sigrid kaks korda operatsiooniõena osalenud NATO Centre of Excellence for Military Medicine õppusel, kus harjutatakse rahvusvahelises koosseisus traumahaige käsitlust ja elupäästvat kirurgiat välitingimustes.
Töö ja hobi kõrval jätkub Sigrid Kirrilandil aega kodus veel kahe tütre jaoks, kes mõistavad ja saavad aru, kui ema kiirustab tööle, et aidata haigeid inimesi.
Sigrid Kirriland töötab ja koolitab end eesmärgi nimel minna ühel päeval kriisipiirkonda missioonile, et panna proovile nii iseennast kui ka oma teadmisi.
Sigrid on õnnelik inimene, sest tema sõnade järgi teeb ta tööd, mida jumaldab.
Kliinikumi Leht
Varakult avastatud vähk on ravitav
2019. aastal käis Tartu Ülikooli Kliinikumis rinnavähi sõeluuringul 12 988 naist (67,5% kutsututest). Neist 9400 mammograafiabussis ja 3588 haiglaruumides. 2019. aasta viimase päeva seisuga oli neist rinnavähk avastatud 53 naisel. 83% juhtudest oli tegemist varases staadiumis rinnavähiga.
Rinnavähi sõeluuringud jätkuvad ka sel aastal ja on mõeldud eelkõige tervetele, ilma kaebuste ja sümptomiteta naistele varaseks avastamiseks. Eestis kutsutakse rinnavähi sõeluuringule naisi vanuses 50–69. 2020. aastal kutsutakse sõeluuringule ravikindlustatuid naisi sünniaastatega 1953, 1954, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968 ja 1970.
Neil aastail sündinud naistele saadetakse rahvastikuregistris oleva aadressi järgi kutsed, kuid andmebaasi ebatäpsuse tõttu ei pruugi kõik naised kutseid saada – see ei ole takistuseks uuringule tulemisel. Seega võib ka julgesti kutset ootamata uuringule registreeruda. Mammograafia sõeluuring on kindlustatud naistele tasuta.
Naised, kes on sõeluuringu sihtgrupist nooremad või vanemad, peaksid rinnakaebuste korral pöörduma perearsti või naistearsti poole, kes teeb esmase läbivaatuse ning suunab vajadusel rinnauuringutele. Saatekirjaga on ka neile naistele kliinikumis uuringud tasuta.
Sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Samas saab uuringuid teha ka arsti poolt antud saatekirja alusel.
TARTU
06.01–10.01 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1
JÕGEVAMAA
13.01–22.01 Põltsamaa Kultuurikeskuse ees, J. Kuperjanovi 1
SAAREMAA
23.01–24.01 Muhu, Liiva küla, COOP kaupluse parkla
JÕGEVAMAA
27.01–07.02 Jõgeva Kultuurikeskuse ees, Aia 6
10.02–12.02 Mustvee Tervise hoovis, Kastani 40
Põlva haiglas alustas tööd Lõuna-Eesti esimene ämmaemanduskeskus
1. jaanuaril 2020 alustas Põlva haiglas tööd ämmaemanduskeskus, mille loomine tähendab ämmaemandate täiendõpet ning nende suuremat rolli ja vastutust lapseootel naise jälgimisel. Loodavas ämmaemanduskeskuses töötavad iseseisvate spetsialistidena ämmaemandad, kes toetavad naisi ja peresid enne rasedust, raseduse ajal, sünnitusel ja sünnitusjärgsel perioodil.
Ämmaemandad jälgivad rasedust, pakuvad raseduskriisi nõustamist ning korraldavad perekooli loenguid. Ämmaemanduskeskuses pakutakse ka sünnieelset päevastatsionaarset ravi rasedatele, kes vajavad uuringuid ja ravi, kuid ei pea jääma ööpäevaringselt haiglasse.
Sünnituse järgselt pakutakse ämmaemanduskeskuses teenuseid nii emale kui lapsele. Imetamisnõustamisel nõustab ja abistab ämmaemand lapse eest hoolitsemisel ja toitmisel. Kohapeal on võimalus ka last kaaluda ning nõu saab imetamisprobleemide korral. Ämmaemanduskeskus pakub kõigile sünnitanud naistele sünnitusjärgse koduvisiidi võimalust. Samuti oodatakse ämmaemanduskeskusesse sünnitusjärgsele vastuvõtule naisi 6–8 nädala möödumisel sünnitusest.
Lisaks raseduse ja sünnitusjärgse perioodiga seotud teenustele nõustatakse ämmaemanduskeskuses naistehaiguste ja sugulisel teel levivate haiguste valdkonnas, rasestumisvastaste vahendite kasutamise küsimustes ja seksuaalkasvatuse ja pereplaneerimise teemadel ning teostatakse emakakaelavähi sõeluuringuid. Kuni 26-aastaseid noori nõustatakse turvalises ja konfidentsiaalses keskkonnas seksuaalsuse ja tervisega seotud teemadel. Näiteks saavad noored nõu keha areng ja füsioloogia mõistmisega seotud teemadel, seksuaalsel teel levivate haiguste kohta ning seksuaalvägivalda puudutavat nõustamist.
Erakorralist abi pakutakse ämmaemanduskeskuses esmaspäevast reedeni kell 08.00−16.00, muul ajal tuleks pöörduda Põlva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla või Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Ämmaemanduskeskuse infotelefon on 799 9129.
Hea kliinikumi pere!
Ligi 21 aastat tagasi loodud sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum elab ja hingab oma rahulikus rütmis. Stabiilsus, kuid samas ka sisemine tung muutuda – muutuda senisest veelgi paremaks, on need omadused, mis meid edasi kannavad. Usun, et meil enestel, kliinikumi asutajatel ja kogu ühiskonnal, on järjest kindlam tunne, nähes, kuidas kliinikum püüab ühtselt kiiresti arenevas maailmas olla mitte lihtsalt kaasas käija, vaid pigem teenäitaja ja tempo tegija. Ent selleks, et olla edukas, on vajalik koostöö. Siinkohal pean silmas ennekõike koostööd Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnaga, kuid unustada ei saa ka kõiki teisi, kellel on oluline roll tervikliku patsiendikeskse tervishoiusüsteemi kujundamisel. Mul on hea meel, et mitmed ühiselt alustatud projektid on pälvinud tähelepanu ja kiitust tõestamaks koos tegemise jõudu.
Lõppevat aastat jäävad iseloomustama arvukad positiivsed, kuid samas keerukad väljakutsed. Kõrge kvaliteet ravitöös ei ole iseenesest mõistetav, selle nimel on kogu kliinikumi pere ühtselt pingutanud. Igapäevase ravitöö kõrval on ehk kõige olulisem arvukate kohtumiste ja arutelude tulemusena valminud ja lõpuks konsensuslikult heaks kiidetud kliinikumi personalipoliitika ja karjäärimudel. Seetõttu tahaksin nimetada lõppevat aastat koostöövundamendi ladumise ja partnersuhete loomise aastaks. Koostööst sündis ka unikaalne kõikide Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglate liitumine elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Olgu märgitud, et Eestis ei ole kunagi varem sellises mastaabis haiglate infosüsteeme ühisele platvormile viidud.
On rõõmustav, et kogu Eesti tervishoiusektor on järjest enam valmis kaasama oma tegevuste planeerimisse ka patsientide häält. Olen uhke, et kliinikumist on kujunenud Eestis patsiendikeskse tervishoiukorralduse eestvedaja. Sel aastal kokku kutsutud patsientide nõukoda tõestab, et oleme valmis kuulama patsientide häält teenuste kujundamisel ja planeerimisel ning ravikeskkonna patsiendi- ja töötajasõbralikumaks muutmisel.
Soovin, et vundamendi ladumise aastale järgneb arengusoovi aasta – et kliinikum oleks konkurentsivõimeline nii tänaste tipptegijate kui ka tuleviku talentide silmis. Järgmisel aastal ootavad meid ees uued väljakutsed – karjäärimudeli elluviimine, teadus- ja arendustöö välishindamine, Casa Nova III ehituse algus, erinevaid ravietappe ühendava insuldikeskuse rajamine koos sinna juurde kuuluvaga ning loomulikult palju muudki. Olen veendunud, et lähtudes kaasaegsetest kvaliteedijuhtimise printsiipidest ja kaasava juhtimise põhimõtetest, suudame senisest edukamalt ellu viia need eesmärgid, mis senini on jäänud saavutamata.
Head kolleegid ja koostööpartnerid, soovin Teid kõiki tänada selle suure panuse eest, mille olete andnud kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks kliinikumis ja Eesti meditsiini arendamisse tervikuna. Loodan, et hea töökeskkond ja toetavad kolleegid on aidanud lahendada esmapilgul ületamatuid muresid ja olukordi. Pean siinkohal oluliseks tänada ka Teie peret ja lähikonda, kelle toetus on loonud eeldused edukaks igapäevatööks.
Head inimesed! Võtke pühade ajal aega oma lähedaste ja sõprade jaoks ning ärge unustage ka iseennast.
Ilusat ja rahulikku jõuluaega!
Priit Eelmäe
juhatuse esimees
Kolleegipreemia kuulub dr Sirje Mikkelile ning dr Jaan Soplepmannile
Kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühisel aastalõpukontserdil andis kliinilise eetika komitee üle kolleegipreemiad. Parima kolleegi laureaatideks nimetati dr Sirje Mikkel, hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna arst-õppejõud, ning dr Jaan Soplepmann, hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakonna vanemarst-õppejõud.
Parimad kolleegid valitakse aasta tagasi sama tiitli pälvinud kolleegide poolt ning preemia eesmärk on väärtustada arstidevahelisi häid kollegiaalseid suhteid. Dr Ain Kaare, kes on preemia mõtte algataja, ütles preemiat üle andes: „See tunnustus on tänuavaldus kolleegilt kolleegile meie maja sees ning asjaolu, et seda antakse üle juba neljandat korda, kinnitab, et traditsioon on sündinud!“
Dr Inga Vainumäe, 2018. aasta kolleegipreemia laureaat: Dr Sirje Mikkeliga seovad paljusid lastehaigla tohtreid ühised patsiendid juba alates sellest ajast, kui hematoloogia-onkoloogia osakond asus veel lastekliinikus. Sirje on praeguseni meie väga hea kolleeg ja hinnatud konsultant, kes lisaks oma rasketele haigetele leiab alati aega ka meile nõu ja jõuga appi tulla. Sirje on kanget tõugu saare naine, kelles on lisaks ka natuke võrokest. Kui asjad on päris hullusti, ütleb ta olukorra iseloomustamiseks ikka ühe, temale omase väljendi, misjärel hakkavadki asjad tasapisi laabuma! On väärtus, kui tead, keegi mõtleb sinuga kaasa. Tegemist on väga sooja ja armsa inimesega, kes on paljuski olnud minu õpetajaks ning keda väga väärtustavad ja kiidavad ka meie residendid.
Dr Margot Peetsalu, 2018. aasta kolleegipreemia laureaat: Dr Jaan Soplepmann on töötanud kliinikumis palju aastaid. Alustas abdominaalkirurgiast, kust teda huvi onkokirurgia vastu viis hematoloogia-onkoloogiakliinikusse.
Jaan on tark, rahulik, sõbralik ja meeldiv kolleeg, kes alati leiab, võiks öelda ka, et võtab aega, et vastata kolleegide või residentide ja üliõpilaste küsimustele. Teeb seda põhjalikult ja argumenteeritult, kuulates ära ka küsija mõtted. Samas on temas suur annus ka muhedat huumorit, mis on kindlasti meie keerulise ameti puhul ülioluline ja mis aitab pingeid vähendada. Jaan on ka väga hinnatud õppejõud, kes jagab õpetust suure pühendumisega.
Kliinikumi Leht
Kliinikum suurendab laste ja noorukite vaimse tervise abi kättesaadavust
Tartu Ülikooli Kliinikum avab 2. jaanuarist 2020 Tartu Tervisekeskuses laste ja noorukite vaimse tervise ambulatoorsed vastuvõtud, et suurendada vaimse tervise abi kättesaadavust.
Psühhiaatriakliiniku arst-õppejõud Reigo Reppo sõnul teadvustatakse ühiskonnas aina paremini, et vaimse tervise murede korral tuleb abi otsida varakult, et ennetada võimalikke lisanduvaid probleeme. „Seetõttu on nii ootused laste ja noorukite vaimse tervise keskusele kui ka abivajajate hulk järjest suuremad,“ ütles dr Reppo.
Tartu Tervisekeskuses aadressil Mõisavahe 34C hakkavad igapäevaselt patsiente vastu võtma neli vaimse tervise õde, lisaks psühhiaatrid, psühholoogid ning logopeedid. Vajadusel pakub abi ka psühhiaatriakliiniku sotsiaaltöötaja. Tavaliselt toimub esmane lapse või nooruki vaimse tervise vastuvõtt vaimse tervise õe juures, kes hindab, millist abi noored patsiendid vajavad. On see psühhiaatri vastuvõtt, uuringud, sotsiaalhoolekande või hoopis kooli toetus.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht Andres Kotsar toob välja, et patsiendikesksus on tänapäevaste tervishoiuteenuste märksõna ning kui võimalik, tasub raviasutuse teenused viia patsientidele lähemale. „Annelinnas elab väga suur osa tartlastest, mistõttu on psühhiaatriakliiniku suuremal hulgal ambulatoorsetel vastuvõttudel sealses tervisekeskuses väga praktiline põhjus,“ selgitas dr Kotsar. Ta rõhutab, et laste ja noorukite vaimse tervise kabinetid teevad nii Tartus kui ka Lõuna-Eesti tänuväärset tööd ning just meeskonnatöö on see, mis võimaldab muuta raviprotsesse kiiremaks. „Vaimse tervise meeskonna vastuvõtud on korraldatud olenemata psühhiaatrite ravijärjekordadest nii, et vaimse tervise õed, psühholoogid ja logopeedid teevad enne psühhiaatri vastuvõtule jõudmist ära vajalikud uuringud ning psühhiaater osaleb raviprotsessis meeskondliku arutelu kaudu juba enne, kui on isiklikult patsiendiga kohtunud. Kõik see tähendab lõppkokkuvõttes patsiendi jaoks kiiremat diagnoosini ja ravini jõudmist,“ selgitas ravijuht Andres Kotsar.
Nii Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku kui ka Tartu Tervisekeskuse vaimse tervise vastuvõttudele saab vastuvõtuaega broneerida kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100, kliinikumi kodulehe, ePatsiendi või üleriigilise digiregistratuuri kaudu.
Kliinikumi Leht
Dr Mari-Anne Vals pälvis teadustööde konkursil 1. preemia
12. detsembril autasustati Tartus, Haridus- ja Teadusministeeriumis üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi parimaid. Meditsiiniteaduste valdkonnas pälvis parima doktoritöö eest 1. preemia Tartu Ülikooli Kliinikumi pediaatria osakonna arst-õppejõud Mari-Anne Vals. Mari-Anne Valsi doktoritööd juhendas kliinilise geneetika keskuse juhataja professor Katrin Õunap.
Dr Mari-Anne Valsi doktoritöö teemaks oli „Kaasasündinud N-glükosüülimise haigused Eestis“.
Dr Valsi uuringu eesmärk oli juurutada Eestis KGH diagnostikaks transferriini IEF ja hinnata kolme aasta jooksul N-glükosüülimise haiguste esinemist meie patsientide hulgas. Kuuel patsiendil 1230-st esines KGH skriiningul positiivne tulemus, mis leidis molekulaarse kinnituse. Uuring näitas, et Eesti patsientide puhul on transferriini IEF on tulemuslik meetod KGH diagnostikas. Skriiningu rakendamine võimaldas lisada uusi kliinilisi ja epidemioloogilisi andmeid erinevate teadaolevate ning uue KGH alatüübi kohta.
Üliõpilaste teadustööde konkurssi korraldavad Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Teadusagentuur. Konkurss toimus tänavu juba 28. korda ning sel aastal esitati konkursile 482 tööd 33 ülikoolist, sealhulgas 17 välisülikoolist, kus Eesti tudengid õpivad.
Kliinikumi Leht
Spordimeditsiini ja taastusravikliinikusse seati sisse Lõuna-Eesti esimene kõnnirobot
16. detsembril andis Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond kliinikumile pidulikult üle kõnniroboti, mis seati sisse L. Puusepa 6 majja. Kõnnirobot võimaldab pakkuda kõige kaasaegsemat taastusravi nüüd ka Lõuna- ja Kesk-Eesti patsientidele.
Kõnnirobot aitab parandada või taastada nende laste kõnnimustrit, kes ei saa sünnitrauma, insuldi või mõne muu haiguse tõttu kõndida või kelle liikumine on oluliselt raskendatud. Kõnnirobot on kaasaegne taastusravi abivahend, mis aitab muuta füsioteraapia tunnid vaheldusrikkamaks ning intensiivsemaks, liigutades patsiendi jalgu ja jäljendades korrektset kõnnimustrit sadu kordi. Terapeut masina abita sellist intensiivsust tagada ei suuda.
Kõnnirobot oli seni olemas Tallinnas ja Haapsalus, kuid pika vahemaa tõttu jäi see paljudele Lõuna- ja Kesk-Eesti patsientidele kättesaamatuks.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe peab väga oluliseks, et nii Tartu kui ka Lõuna- ja Kesk-Eesti patsiendid saavad nüüdsest kasutada kaasaegset abivahendit, mis aitab senisest täpsemalt ja tulemuslikumalt parandada või taastada inimeste kõnnimustrit, sealjuures ennetades täiendavate tervisekahjustuste teket. „Tänan siinkohal Lastefondi ja kõiki inimesi ning ettevõtteid, kes võtsid südameasjaks kaasajastada laste taastusravikäsitlust kliinikumis. Kõnnirobot loob eeldused taastusravi protsessi oluliselt efektiivsemaks muutmiseks, samuti on uute seadmete kasutusele võtmine motivaatoriks töötajatele ja patsientidele,“ ütles Eelmäe.
Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku direktor Rein Kuik hindab kõrgelt, et Tartu kõnnirobot Lokomat® on Eestis ainulaadne seepärast, et võimaldab mitte ainult täpselt doseeritud jalgade liigutamist, vaid ka puusa ja kerelihaste aktiveerimist. „Kõnnirobotit kasutatakse ühe osana taastusravi protsessis. Kõnnitreening robotil sobib paljudele neuroloogiliste ja ortopeediliste diagnoosidega patsientidele ning roboti kasutamine annab võimaluse treeninguks sellise intensiivsusega, mida üks terapeut ilma masina abita tagada ei suuda,“ selgitas dr Kuik.
Lastefondi strateegiajuhi Siiri Ottender-Paasma sõnul on suurim tänu headele annetajatele siiski see, mis peegeldub abi vajavate laste silmades: ”Lastefondil on siiralt hea meel, et võlg Lõuna- ja Kesk-Eesti laste ees saab vahetult enne jõule tasutud. Olime neile selle kaasaegse taastusravivõimaluse ju tegelikult võlgu, on mõeldamatu, et just liikumispuudega patsientidel tuleb maha sõita sadu kilomeetreid, et saada osa kõnniroboti võimalustest. Aitäh kõikidele headele annetajatele, kes aitasid selle suure unistuse teoks teha”, lisab Ottender-Paasma.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis harjutati sünnitaja kriitiliste situatsioonide lahendamist
26.–27. novembril külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Pelgulinna simulatsioonikeskuse koolitajad, et simulatsioonõppe käigus mängida läbi kriitilised olukorrad sünnitusabis ja harjutada meeskonnatööd ootamatutes olukordades.
Pelgulinna simulatsioonikeskuse juhataja, neonatoloog dr Ervin Saik peab väga oluliseks in situ printsiipi koolituste korraldamisel. „Simulatsioonid peavad toimuma reaalses töökeskkonnas, et osalejad oleksid tuttavates ruumides ning kasutaksid olemasolevaid igapäevaseid vahendeid. Kriitilistel hetkedel on võtmeküsimus meeskonnatöö, mistõttu tuleb ka selle ladusat toimimist läbi mängida,“ ütles dr Saik.
Olukorrad, mida kliinikumis anestesioloogidel, günekoloogidel, neonatoloogidel, narkoosiõdedel ning ämmaemandatel lahendada tuli, keskendusid sünnitaja või raseda naise elustamisele ning hädakeisri läbiviimisele. „Operatsioonitoas on igaühel täita kindel ja oluline roll, mistõttu tuleb ühiselt selliseid ootamatusi harjutada. Oleme teinud Tallinna kolleegidega tihedat ja tulemuslikku koostööd juba viimasel neljal aastal ning ootame huviga järgmisi väljakutseid,“ lausus Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia eriala vanemarst-õppejõud Reet Kikas.
Simulatsioonõpe viidi läbi kõrgtehnoloogilise simulaatornuku Viktoria abiga, kelle Pelgulinna koolitajad tõid Tartu Ülikooli Kliinikumi majja esmakordselt.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi haiglate ravijuhid ja ämmaemandad seadsid sihte tulevikuks
14. novembril kogunesid Lõuna-Eesti haiglasse ämmaemandusabi arendusseminarile Tartu Ülikooli Kliinikumi, Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haiglate ravjuhid ja ämmaemandad, et seada sihte tulevikuks ning leppida kokku, milliseks kujunevad Lõuna-Eesti ämmaemandusabi teenused.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul on eesmärk tagada kõikides kliinikumi haiglates ämmaemandusabi põhitegevused ning vastavalt haigla prioriteetidele ka lisategevused. Põhiteenuste paketi moodustavad rasedusaegne jälgimine, sünnitusjärgne koduvisiit, imetamisnõustamine, sünnitusjärgne kontroll ja kontraseptsiooninõustamine ning emakakaelavähi sõeluuring.
Haiglate esindajad nentisid, et madala riskiga rasedate jälgimise puhul on võimalik suurendada ämmaemandate rolli. Töö ja vastutuse selline jaotus võimaldab osutada rasedusaegse jälgimise teenust kodule võimalikult lähedal, mis vähendab ka günekoloogide koormust ning lühendab ravijärjekordi. Kodulähedase haigla ämmaemanda pädevusse kuuluvad ka sünnitusjärgsed koduvisiidid, mis on olulised nii naise tervise ja sünnitusjärgse toimetuleku seisukohast kui ka lapse sünnijärgse kohanemise ning rinnaga toitmise edenemise hindamiseks ja toetamiseks. Siinkohal on oluline märgata võimalikke probleeme naise koduses keskkonnas ja luua võimalusi nende ennetamiseks. Kui tavapraktikas võib näha, et perearsti poolt tehtud koduvisiit pühendab enim aega lapsele, siis ämmaemand seab fookuse naisele, tema vaimsele tervisele ja ema ja lapse vahelisele interaktsioonile. Ülle Piiskoppel, kes on teinud arvukalt sünnitusjärgseid koduvisiite alates 2011. aastast, hindab, et koduvisiite tuleks teha rohkem. „Mujal maailmas on see tavaline praktika ning ämmaemanda ülesanne on hinnata lisaks sünnitusjärgsele seisundile ja ema vaimsele tervisele ka lapse ja ema turvalisuse ning sotsiaalse heaoluga seotud aspekte koduseinte vahel,“ kommenteeris Piiskoppel.
Sünnitusjärgne koduvisiit aitab võimalikult varakult suunata ema ka imetamisnõustamisele, mida pakub samuti väljaõppinud ämmaemand. Imetamisnõustaja Anne Ilvese sõnul on 98% naistest võimelised imetama ning Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on seadnud prioriteediks täieliku rinnaga toitmise esimesel kuuel elukuul. „Eesti on suurepärane riik, kuna naised saavad kaua nautida emapuhkust ja lapse kõrval olemist, ent sellest hoolimata ei ole imetamise statistika nii hea, kui võiks. Arvame, et põhjus võib olla just abi kättesaadavuses. Haiglast lahkudes toidab lapsi rinnaga umbes 98% naistest. Suurim langus ilmneb lapse esimesel elunädalal, järgmine langus osakaaludes ilmneb siis, kui laps on ühe kuu vanune ja kolme kuu vanune. Siinkohal on ämmaemand see, kes saab naist aidata ja toetada,“ selgitas Anne Ilves. Tartu Ülikooli Kliinikumis on sel aastal tehtud juba 1136 imetamisnõustamise vastuvõttu, mille raames lisaks tavapärasele rinnaga toitmise toetamisele ja juhendamisele määratakse soori ravi, tegeletakse vasospasmi lahendamist toetava raviga, nõustatakse rinnast võõrutamise ja lisatoiduga alustamise korral, tehakse ultraheli-teraapiat ning nõustatakse ka telefoni ja e-kirja teel.
Ämmaemandusabi lisateenusteks, mis eeldavad lisaõpet, on kliinikumi haiglates perinataalse vaimse tervise nõustamisteenus, naise tervise visiit, perekool, noorte nõustamine, terviseteabe päevad ja koolitervishoiu teenus. Tuginedes noorete perede tagasisidele võib öelda, et vanemad vajavad muuhulgas ka sünnituskogemuse refleksiooni ja praktiliste kogemuste jagamist, mis omakorda toetab emade sünnitusjärgset toimetulekut ja kohanemist uue rolliga.
Perekooli ehk loengute läbiviimine lapseootel peredele on ämmaemanda pädevuses ning ainuvõimalik viis toetada positiivset vanemlust ja toimetulekut uue rolliga kohanemisel. Nn oma ämmaemand saab teemade käsitlemisel lähtuda kindlatest soovidest ja vajadustest. Tuttav ja turvaline keskkond soodustab küsimuste küsimist ning arutelude tekkimist.
Nii Eestis kui ka mujal maailmas on enam tähelepanu all nii lapseootel kui ka sünnitanud emade vaimne tervis. Eestis on raseduskriisi nõustajaid kokku kolmteist, neist viis töötavad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Ämmaemandast raseduskriisinõustaja Margit Luiga sõnul on vajadus teenuse järele kindlasti kasvava iseloomuga. „Rasedus- ja sünnitusjärgsel ajal on naine kõige tundlikum ja haavatavam,“ toob ta välja. „Enamasti on naisel tema rasedust jälgiva ämmaemandaga lähedane ja usaldav suhe, sest ämmaemand jagab naisega raseduse, aga ka lapsevanema tee algust. Ämmaemand juhendab, jälgib, hooldab ja nõustab nii naisi kui ka peresid raseduse ja sünnituse ajal, mistõttu on just ämmaemandal parimad võimalused märgata kriisiolukordi ja pakkuda ka võimalikke lahendusi ning asjakohast toetust. Tahan rõhutada, et abi küsimine on alati julgustükk,“ rääkis Margit Luiga.
Kliinikumi Leht
Kogukonna ämmaemandus Inglismaal (Community Midwifery)
Ämmaemandusabi arendusseminaril osales kogemuste jagamise eesmärgil ka eestlannast ämmaemand Marrit Kanna, kes töötab ämmaemandana Inglismaal. Praegu töötab Marrit Kanna Manchesteri Ülikooli St Mary´s haiglas, kus näiteks 2018. aastal võeti vastu 11 000 sünnitust ning sünnitajatele abi osutamiseks on 20 sünnitustuba. Ent enne haiglatööle minemist töötas ta pikalt kogukonna ämmaemandana, kelle üheks tööülesandeks olid ka sünnitusjärgsed koduvisiidid.
Fotol: Marrit Kanna (keskel) koos kollegidega - ämmaemand Kassie Bateson´i ja dr Sarah Hamilton´iga
„Kogukonna ämmaemandus sisaldab rasedusaegset jälgimist, loenguid lapseootel peredele, kodusünnitust, sünnitusjärgseid koduvisiite, tööd noortega, kontratseptsiooninõustamist jm. Inglismaa praktika on selline, et madala riskiga rasedad ei käi haiglas vastuvõttudel, ämmaemandusabi teenuste osutamiseks on välja töötatud kogukonna ämmaemanduse piirkonnad. Igas piirkonnas on oma meeskond, mis koosneb neljast kuni kaheksast ämmaemandast,“ tutvustas Kanna. Kogukonna ämmaemandad teevad oma tööd kodulähedastes tervisekeskustes, perearstikeskustes ning ämmaemandusabikeskustes. „Ämmaemand vastutab ja juhib madala riskiga lapseootel naise jälgimist ning on tihedas koostöös arstidega, kaasates neid vastavalt vajadusele,“ rääkis Marrit Kanna. Nimetatud keskustes toimub rasedusaegne jälgimine ning vajadusel ka sünnitusjärgne kontroll. Enamasti tehakse sünnitusjärgset kontrolli kodus, ent sünnitanud naine võib alati ka ise tagasi pöörduda.
Kogu rasedusaegne jälgimine algab esmase vastuvõtuga ämmaemanda juures. „Ideaalis võiks see toimuda 12. rasedusnädalal. Ämmaemand teeb naisele riskianalüüsi, mis sisaldab nii elu- ja terviseanamneesi kogumist, meditsiinilist ja sotsiaalise tausta analüüsi kui ka vaimse tervise ja sotsiaalsete probleemide analüüsi. Riskianalüüsi käigus selgub, milline raseduse jälgimise mudel sellele naisele sobib ning kas lapseootel naisel on näidustusi, et minna arsti juurde või mitte. Praktika näitab, et enamik naisi on madala riskiga ning jälgimine saab jätkuda ämmaemanda juures, kuid näiteks südameprobleemidega või mõne muu arsti jälgimist vajava näidustuse puhul kuuluvad naised arsti vaatevälja,“ tutvustab Kanna. Esmasrase peab vastuvõtul käima kogu raseduse jooksul umbes kümme korda, korduvraseduse korral käiakse ämmaemanda vastuvõtul umbes seitse korda. Raseda jälgimine toimub nii keskustes kui ka koduvisiidina. Ämmaemanda jälgimisel on lubatud raseduse ülekandmist mitte enam kui kaks nädalat.
Marrit Kanna sõnul on sünnitusjärgsed koduvisiidid osa tavapärasest ämmaemanda tööst. „Esimese koduvisiidi teeb ämmaemand kohe esimesel päeval pärast ema ja lapse koju kirjutamist haiglast. Visiit kestab tund aega ning selle peamine eesmärk on toetada naist tema igapäevastes tegevustes – enesega toimetulek, vastsündinu hooldus, rinnaga toitmine,“ selgitas Marrit Kanna. Järgmine visiit toimub, kui laps on viie päeva vanune ning kolmas visiit juba kümne päeva vanuse lapse juurde. Lapse viiendal elupäeval tehtud visiit sisaldab kaalumist, ainevahetushaiguste sõeluuringut imetamisnõustamist ning ema toimetuleku toetamist. Vajadusel jälgib ämmaemand ema ja vastsündinut kuni 28 päeva. Sel perioodil on lisaks eelpool toodule olulised ka ema ja lapse turvalisuse, toimetuleku ja sotsiaalse heaolu aspektide jälgimine, millesse vajadusel kaasatakse politsei- ning sotsiaaltöötaja. 28 päeva ehk vastsündinu perioodi möödumisel antakse ema ja lapse tervise jälgimise üle perearstile.
Kogukonna ämmaemanduse kasulikkus
• Hea kättesaadavus kodukoha lähedal
• Tuttav „oma“ ämmaemand (või meeskond) kogu raseduse ja sünnitusjärgsel perioodi – usaldus ja järjepidevus
• Parem ja efektiivsem planeerimine
• Turvaline kohanemine ja toimetulek – sünnitusjärgne koduvisiit
• Rahulolu teenusega – positiivne tagasiside perede ning ämmaemandate poolt
Kliinikumi Leht
Kliinikumi audioloog Sandra Vill panustab kooliõpilaste kuulmistugevuse uuringusse
Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinik osaleb Eesti kuulmisteravuse uuringus, mille eesmärk on selgitada välja, kuidas kuulevad lapsed erinevaid helisagedusi. Uuringu eestvedajaks on Tallinna Ülikool ning see viiakse läbi koostöös MTÜga Audiere ja Eesti Audioloogia Seltsiga.
Rahvusvahelised audioloogid ja kõrvaarstid on täheldanud, et noorte kuulmisteravus langeb, mistõttu otsitakse vastust, kuivõrd esineb kuulmislangust Eesti noorte hulgas.
10 minutilise audiomeetrilisel sõeluuringul kogutakse andmeid kuulmisteravuse kohta tuhandelt õpilaselt üle Eesti. Kuuldeläve uurimiseks tuleb õpilastel kõrvaklappidest kuulata erinevaid sagedusi ning täita küsimustik muusika kuulamisharjumuste ja tugeva heliga kohtades viibimise kohta. Oma tulemuste kohta saavad õpilased koheselt ka tagasisidet.
Sandra Vill, Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku audioloog: Käiku on läinud koostööna Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Audiere vahel Eesti noorte kuulmisuuring, mis proovib kaardistada koolinoorte kuulmist ja kuulmisharjumusi ning leida kas ja kui suur mõju võib olla kõval muusikal kuulmisele.
Viimasel ajal on õnneks väga aktuaalseks saanud kuulmishügeenist rääkimine – kui palju võiks päevas klappidega muusikat kuulata, kus peaks kõrvatroppe/klappe kandma, kui kõva heli on liiga kõva – ning üha rohkem on täheldatud müra ja just kõva muusika mõju varasele kuulmislangusele ehk kuidas see mõjutab just noorte kuulmist. Kontsertidel ja klubides võib helitase olla tihti 100 detsibelli ringis, mida võiks kuulata vaid 15 minutit. Mida kauem sellises müras olla, seda suurem tõenäosus on kuulmist kahjustada.
Valju muusika pidev kuulamine võib mõjutada sisekõrvas olevad karvarakke, mis võib tekitada tinnitust (kohin või vile kõrvus või peas) ja/või ajutist või isegi jäädavat kuulmiskahjustust. Seda võib võrrelda näiteks muruplatsiga: kui värskelt murulapilt kõnnib keegi paar korda üle, tallatakse all murupinda, kuid suure tõenäosusega muru siiski kasvad seal edasi. Kui aga pidevalt mitmed inimesed sealt üle käivad, murupind ei kasva tagasi ja jääb püsivalt kahjustatud. Sama on kõva müra ja karvarakkudega – kui pidevalt muusikat väga valjult kuulata ei pruugi kuulmine taastuda ja jääb jäävalt kahjustatud.
Tinnituse puhul võib kõrvus või peas kuulda vilinat või kohinat, mis nii mõnelgi on lühiajaliselt olnud peale kontserti või kõva muusika kuulamist. See võib aga muutuda jäävaks, kui kõrv on saanud püsivalt kahjustada, ning võib tekitada ebameeldivustunnet ja stressi, kuid see ei ole ise mingi haigus. Tinnitus on tihti sümptom kuulmislangusele, kuigi seda ei pruugi tavalisest kuulmistestist välja lugeda. Tinnituse jaoks pole otsest ravi ning sellega elamine on nii mõnegi jaoks raske, kuid selle mõju on võimalik vähendada. Tinnitus võib olla esimene märk kuulmisprobleemist.
Järjest rohkem uuritakse ka just kõrvaklappide mõju kuulmisele ning on leitud, et mida kauem kuulata muusikat klappidega (rohkem kui kolm tundi päevas), seda suurem on tõenäosus kuulmisprobleemide tekkeks. Sellest tuli ka huvi uurida Eesti koolinoorte kuulmist ja kui palju võivad nemad olla mõjutatud, eriti kuna statistika Eesti noorte kohta puudub. Selle uuringu läbi ei saa me mitte ainult aimu, kuidas Eesti koolinoorte kuulmine on võrreldav välismaa koolinoortega, vaid saame ka paremaks teha ennetustööd, levitada teadlikkust heast kuulmishügeenist, avastada kuulmisprobleeme varem ning kõige selle läbi arendada ka audioloogiat kui eriala Eestis.
Migreeni ravi võimaldab oluliselt elukvaliteeti parandada
Närvikliiniku vanemarst-õppejõud dr Mark Braschinsky tutvustab migreeni kaasaegset käsitlust ning peavalukliiniku töö põhimõtteid.
Mis eristab migreeni teistest peavalu tüüpidest?
Migreen on kõige sagedasem neuroloogiline haigus. Ühtlasi on tegemist kõige kulukama haigusega, mida on näidanud mitme sotsiaalmajanduslikke mõjusid hindavate uuringutega – Euroopas on selleks olnud hiljutine Eurolight projekt. Näiteks on arvutatud välja, et migreeni kulu ühiskonnale on suurem, kui selliste tuntud neuroloogiliste haiguste nagu hulgiskleroos, epilepsia ja Parkinsoni tõbi kokku.
Migreeni diagnostika põhineb anamneesi ja kliinilise pildi hindamisel ning tüüpilistel juhtudel ei vaja täiendavaid uuringuid. Tüüpilised aurata migreeni hood kestavad 4 kuni 72 tundi. Valu on kõige sagedamini ühepoolne, pulseeriv, mõõdukalt tugev kuni väga tugev ning sellega kaasuvad valgus-, müra-, lõhnade talumatus, iiveldus, oksendamine. Samuti ei talu inimene hoo ajal ka tavalisemat igapäevast liigutamist ja eelistab olla liikumatu – eelistatult pikali. Lisaks aurata migreenile on haigusel mitmeid alavorme, millest kõige tuntum on auraga migreen. Sel juhul eelneb valule või esineb valufaasi alguses nn „aura“, mille all mõeldakse neuroloogiliste sümptomite (kõige sagedamini nägemishäirete) järk-järgulist (minutite jooksul) arenemist, millest vähemalt üks sümptom on lateraliseeruv ehk ühepoolne. Tüüpiline aura taandub ise kuni tunni aja jooksul.
Lisaks ülalkirjeldatud fentüüpilistele erinevustele on teada, et migreenil võib olla ka tüsistusi, mis pole omased muudele esmastele peavaludele. Näitena võib tuua migrenoosset ajuinfarkti. Peab mainima, et ajuinfarkti suurenenud riskiga seostub kindlalt vaid auraga migreen. Samuti on tegemist olulisel määral inimeste elukvaliteeti alandava haigusega, millega kaasneb ka sotsiaalne stigmatiseerimine.
Millal on migreeni korral vaja pöörduda arsti poole?
Lühidalt sellele küsimusele vastates on põhjus arstile pöördumiseks lihtne – kui migreen hakkab negatiivselt mõjutama inimese elukvaliteeti.
Kuna ka kõige kergema migreenivormiga on sage asjaolu, et käsimüügi ravimid migreeniatakke piisavalt ei leevenda ning tuleb kasutada migreenispetsiifilisi valuvaigisteid, mis on aga Eesti Vabariigis retseptiravimid, siis õige ravimi kasutamine eeldab korrektselt püstitatud diagnoosi. Juba sel põhjusel on vajalik arstlik konsultatsioon.
Harvade migreeni atakkide korral piirdubki ravi sageli ainult hooravimite kasutamisega. Kui aga migreenihoogude sagedus kasvab (rahvusvaheliste ravijuhiste kohaselt vähemalt nelja päevani kuus), siis tuleb tõsiselt kaaluda medikamentoosset profülaktilist ravi. Kindlasti on see farmakoloogilise ravi põhiosa juhtudel, mil migreen on muutunud krooniliseks – s.t inimesel esineb vähemalt 15 peavaluga päeva kuus, millest vähemalt 8 on migrenoossed ning see seisund püsib vähemalt 3 järjestikuse kuu jooksul.
Nii väga sagedase episoodilise kui ka kroonilise migreeniga toimetulekuks vajab inimene enamasti süstemaatilist käsitlust, mis tähendab koostööd peavalu „meeskonnaga“, kuhu kuuluvad lisaks peavaludele spetsialiseeruvale neuroloogile ka peavaluõde, neuropsühholoog ja füsioterapeut. Sellist valmisolekut saavad pakkuda peavaludele spetsialiseeruvad keskused. Tartu Ülikooli Kliinikumis töötab peavalukliinik, kus kõik need spetsialistid on olemas ning see keskus täidab Euroopa Peavalu Föderatsiooni poolt väljatöötatud soovitusliku peavalualase tervishoiuteenuse kõige kõrgema etapi kriteeriume.
Milline on migreeni kaasaegne käsitlus?
Rahvusvaheline kogemus transplantatsiooniprogrammist
Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna arst-õppejõud Priit Veskimäe osales Hollandis rahvusvahelisel koolitusel „International Donor Surgery & Organ Perfusion Masterclass 2019“. Koolitusel osalemist finantseeris kliinikumi arendusfond.
Osalesin 28.–30.oktoobril Hollandis Leideni ülikoolihaiglas rahvusvahelisel kursusel International Donor Surgery and Organ Perfusion Masterclass. Kursusel osales 24 inimest, kellest pooled olid pärit Hollandist, kuna see on kohustuslik kursus neile, kes soovivad Hollandis transplantatsioonimeeskondade töös osaleda. Lisaks oli osalejaid Šveitsist, Sloveeniast, Poolast, Hiinast, Venemaalt, Saksamaalt. Lektorid olid tunnustatud kirurgid Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt.
Esimesel päeval tuletati meelde kadaveerse organdoonori käsitluse põhiprintsiibid, toodi näiteid võimalikest anatoomilistest iseärasustest neeru ja maksa eemaldamisel ja tutvustati transplantatsiooniprogrammi Hollandis. Üllatav fakt oli minu jaoks see, et suur osa (koguni 70%) Hollandi organdoonoritest on üle südameseiskuse surnud doonorid (Donation after Circulatory Death – lühend DCD) ja nende neerusiirikute funktsioon on võrreldav ajusurmas doonoritelt (Donation after Brain Death – lühend DBD) eemaldatud siirikute omadega. Seni pole Eestis DCD käsitluse kaudu organdoonoreid olnud. Spekulatsioonide põhjal oleks Eestis sobivaid DCD doonoreid aastas umbes 5, mis teeks 10 kadaveerset neerusiirdamist ja see on umbes 20–30% aastasest neerusiirdamiste koguarvust ja 20% neerusiirdamise ootelehel olevatest patsientidest. Kui Soome riigi näitel tehtud kalkulatsioonid arvesse võtta, siis üks neerusiirik, mis töötab 20 aastat, säästab riigi raha veidi üle 1 miljoni euro võrreldes hemodialüüsiga ehk siis 10 siirdamisega oleks säästetud 10 miljonit eurot, rääkimata patsientide elukvaliteedi ja elulemuse paranemisega seotud aspektidest tingitud kasust. Seega,iga organsiirdamine on suur väärtus ja kindlasti tasuks ka Eestis DCD programmi käivitamise suhtes tööd teha.
Teine koolituspäev algas praktilise osaga, kus neljastes gruppides viidi läbi koos juhendajaga neerude, maksa ja pankrease eemaldamine. Päeva teises pooles käsitleti neeru ja maksa perfusioonimasinate tööpõhimõtteid ja viimaste uuringute tulemusi, millele järgnes tuline diskussioon oma ala ekspertide vahel erinevatest siirdamiskeskustest. Põhiprobleemiks olemasolevate uuringute puhul toodi välja konkreetse parameeteri puudumine, mille alusel võiks järeldada, et normotermiline maksa masinperfusioon on parem kui hüpotermiline masinperfusioon või masinperfusioon on parem, kui külmas konteineris säilitamine ilma masinperfusioonita.
Kolmanda päeva hommikul toimus praktiline osa maksa ja neeru perfusioonimasinatel. Iga osaleja sai ise proovida erinevatele perfusioonimasinatele organite ühendamist. Kõige parema mulje perfusioonimasinatest jättis Oxfordi ülikoolihaiglas väljatöötatud normotermiline maksasiiriku perfusioonimasin, kuhu ühendatakse kõik Oxfordi ülikoolihaigla maksasiirikud enne siirdamist. See teeb võimalikuks siirdamisi planeerida päevasele ajale, hinnata maksafunktsiooni sapiproduktsiooni alusel ja organit siirdamiseks ette valmistada, luues nn tavapärase füsioloogilise keskkonna maksasiirikule, lisades perfusioonimasinas pidevalt voolavale oksügeneeritud verele sapihappeid ja insuliini. Oxfordi transplantatsioonikirurgi väitel on hetkel kasutuskogemus ja tulemused olnud normotermilise maksaperfusiooniga sedavõrd head, et Prantsusmaal on riiklik ettekirjutis ühendada kõik maksasiirikud normotermilisele masinperfusioonile enne siirdamist.
Koolituse põnevaima ettekande tegi Londoni King’s College Hospital´is töötav Peruu päritolu transplantatsioonikirurg Hector Vilca-Melendez, kes teostab maksa ja peensoole siirdamisi lastel. Tegemist on kirurgiga, kes viis läbi 2018. aasta juulis Euroopa esimese elusdoonorilt eemaldatud organitega tehtud kombineeritud maksa ja peensoole siirdamise 4-aastasele tüdrukule. Doonoriks oli lapse ema, kellelt eemaldati osa peensoolt ja maksa. Operatsioon oli edukas ja tüdruk elab tänaseni. Vestlesime dr Vilca-Melendeziga pikemalt ja oli põnev kuulata tema meeldejäävamaid lugusid seoses siirdamistega. Tegemist oli ülimalt sõbraliku, avatud ja hea huumorimeelega kirurgiga.
Väiksema grupiga läbiviidud koolituste üks suur eelis ongi võimalus luua kontakte erinevate keskuste spetsialistidega. Näiteks dr Vilca-Melendezilt sain soovitusi, milliseid transplantatsioonikeskuseid oleks enese arendamiseks kasulik kindlasti külastada ja lisaks sain hollandlastelt kutse tulla nende DCD programmiga tutvuma – seega oli igati kasulik ja motiveeriv koolitus, millest uusi teadmisi ammutada.
Dr Priit Veskimäe
Kirurgiakliiniku arst-õppejõud uroloogia erialal
Kliinikumi patsientide nõukoda alustas tööd
3. oktoobril kogunesid esimest korda Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja liikmed. Nõukoja esimesse koosseisu kuuluvad 12 liiget, kes valisid endi seast ka nõukoja esimehe – Donald Kiidjärve.
Olgugi, et patsientide nõukoja loomine haiglas on Eestis uudne, toetab seda muu maailma praktika. Esimene patsiendi nõukoda loodi Ühendkuningriigis 1970ndatel, kui NHS (National Health Service) vajas sisendit ambulatoorse raviteenuse parendamiseks. Rootsis on seaduse järgi patsientide nõukoda igas haldusüksuses, Helsingi ülikooli haiglas loodi aga patsientide nõukoda 2016. aastal.
Kliinikumi patsientide nõukoja eesmärk on kaasata kogu kontserni tervishoiuteenuste arendamisse patsiendid ja nende lähedaste esindusrühm. Nõukoja liikmetelt oodatakse oma arvamuste, ettepanekute ja kogemuste jagamist konstruktiivsel viisil, olenemata, kas selle aluseks on positiivsed või negatiivsed kogemused.
Kandidaate nõukotta oli 59 ning lõpliku koosseisu valikul sai komisjoni jaoks määravaks lisaks soovile panustada, ka nõukoja mitmekülgsus – et kaasatud oleksid endised ja praegused patsiendid, nende lähedased, patsientide lapsevanemad ja ka patsientide esindusühingud.
Kliinikumi patsientide nõukoja esimesse koosseisu kuuluvad Donald Kiidjärv (esimees), Kadri Tammepuu (Eesti Patsientide Liidu esindaja), Kaili Lellep (Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu esindaja), Heino Seljamaa, Kersti Urbala, Jüri Ginter, Jane Patlep, Margi Laurits, Triin Paaver, Rita Anton-Lauga, Mirt Kruusmaa, Katrin Nugis.
Esimesel töökoosolekul lepiti kokku, et kokkusaamised toimuvad iga kahe kuu järel. Koosolekutel käsitletavate teemade sisendeid antakse kahepoolselt: nii nõukoja liikmete poolt kui ka kliinikumist. Kliinikumi esindajad, Jane Freimann ja Mari-Leen Pärn, osalevad kõikidel koosolekutel ning vahendavad nõukoja ettepanekuid kliinikumi juhatusele ja vastavate üksuste vastutajatele. Kliinikumi töötajatelt on omakorda oodatud teemad ja sisendid, millel soovitakse patsientide nõukoja kaasamõtlemist.
Äsja loodud nõukoda on üks patsientide tagasiside meetod lisaks olemasolevatele rahulolu-uuringutele ja tagasiside-süsteemile. Patsientide nõukoda saab anda sisendeid patsiendi rahulolu mõjutavate tegevuste ja tegurite osas ning teha ettepanekuid tervishoiuteenuse osutamisel esile kerkinud probleemide lahendamiseks. Kogemused mujal maailmas on näidanud, et ettepanekud, mis on tulnud patsientide esinduste poolt muudatusteks haiglakeskkonnas, tööprotsessides ja näiteks info edastamisel, on teostuselt kulutõhusamad, kui haiglatöötajate pakutud lahendused.
Kliinikum lähtub koostöös sellest, et arstid ja teised tervishoiutöötajad teavad, milline on patsiendi jaoks parim ravi, ent selles, kuidas see peaks patsiendini jõudma, oleks vajalik patsientide kaasa mõtlemine ja rääkimine.
Kliinikumi Leht
Donald Kiidjärv, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja esimees: Hiljuti lugesin Müürilehe juhtkirjast huvitavat arutelu selle kohta, et kõige parem on millegi kaotust võrrelda tervisega. Kui tervis alt veab, siis saame kohe aru, millest ilma jäänud oleme. Küsimus on, kuidas ilmajäämist tasandada või võimalikult valutult kaotusest üle saada. Tänaseks on aru saadud, et paranemist soodustab peale tipparstlikku ravi ka tervishoiuteenuse patsiendisõbralikumaks ja inimesekesksemaks muutumine. Teisisõnu öeldes on väga oluline, et patsient ning tema lähedased oleksid teadlikud oma terviklikust raviteekonnast alates haiglasse sattumisest kuni taastusravini välja ning võimalustest seda läbida parimal viisil. Sealt edasi, et patsiendid ära ei kaoks, võiksid nad olla perearsti ja kohaliku omavalitsuse vaateväljas. Üks võimalus protsessis kaasa rääkida, on just loodud haigla patsientide nõukoda. Nõukoja liikmete ootus ja lootus on, et nõukoda kujuneb haigla patsientide ja personali koostöö vormiks, partnerluseks, kus ühise arutelu käigus kujuneb jagatud arusaam ning lepitakse kokku edasise tegevuse osas. Teemade ring on lai, mainiks vaid mõningaid võimalikke: patsiendi, tema lähedase ja arstkonna lähenemine üksteisele, tagasiside, parim patsiendikogemus (teenuste kättesaadavus, digiteenused), kogemusnõustamine, ravikeskkond ja palju muud.
Kliinikum võõrustab Eesti esimesi artroskoopia live-kirurgia päevi
31. oktoober–1. november toimub Tartus artroskoopilistele põlveliigese lõikustele pühendatud praktiline konverents, mille eesmärk on kaasata osalejad operatsioonide läbiviimisesse reaalaja ülekande kaudu.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ning Eesti Artroskoopia ja Sporditraumatoloogia Seltsi poolt korraldatavatele reaalaja operatsioonidele tulevad oma kogemusi jagama ortopeedia tippspetsialistid Skandinaaviast ja Baltikumist. Kahe päeva jooksul on osalejatel võimalik A. Linkbergi auditooriumis näha kuut erinevat põlveliigese artroskoopilist lõikust ülekande vahendusel otse operatsioonitoast, mis lisaks maailmatasemel töövõtete nägemisele võimaldab küsimuste korral sekkuda ja anda ka tagasisidet vahetult operatsiooni ajal.
Dr Leho Rips kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest peab konverentsi suurimaks väärtuseks ja live-kirurgia võluks reaalaja mõõdet. „Eestis ei ole varem olnud võimalik konverentsi külalisena osaleda reaalajas tagasiside võimalusega operatsioonidel. Enamasti näidatakse konverentsidel kirurgide ja ortopeedide parimaid sooritusi, ent tegelikud olukorrad toovad sageli ette ootamatusi ning kiireid otsuseid nõudvaid olukordi. Tartu artroskoopia päevadel näitavad kuus tippspetsialisti enda erinevaid operatsioonitehnikaid põlveliigese vigastuste ravis,“ selgitas dr Rips.
Kõik kuus operatsiooni tehakse ühistöös külaliskolleegidega erinevate põlveliigese probleemide ravi eesmärgil – põlvekedra luksatsioonide, meniski rebendite ning eesmise ristatissideme taastamiseks. Eestit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi esindab dr Madis Rahu sporditraumatoloogiakeskusest. Külaliskirurgideks on rahvusvaheliselt tunnustatud kolleegid: prof J-T. Kartus ja prof M. Forssblad Rootsist, prof R. Gudas Leedust, dr P. Sillanpää ja dr F. Weitz Soomest.
Tartu artroskoopia päevade reaalaja operatsioonid, interaktiivsed diskussioonid ning suulised ettekanded toimuvad inglise keeles. Konverentsile on oodatud nii ortopeedid, spordiarstid, arst-residendid, füsioterapeudid kui ka kõik teised teemast huvitatud kolleegid.
Kliinikumi Leht
Dr Andres Kotsar, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht: Mul on hea meel, et Eestis artroskoopiliste operatsioonidega ja sporditraumatoloogiaga tegelevatel kolleegidel on suurepärane võimalus täiendada oma teadmisi rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertide osalusel. Konverentsi põhirõhk on oma ala tippspetsalistide poolt modereeritud näidisoperatsioonidel, mis käsitlevad põlvevigastuste ravi. Koostöö ja teadmiste jagamine on kahtlemata ka antud valdkonna üks peamisi alustalasid. TÜK sporditraumatoloogia keskus atroskoopia live-kirurgia päevade läbiviimise ühe peamise eestvedajana õigustab kindlasti Eesti sporditraumatoloogia kompetentsikeskuse staatust.
eHL on jõudnud kõikidesse kliinikumi haiglatesse
Lõuna-Eesti haigla liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL pani punkti protsessile, mille käigus liitusid aasta jooksul kõik kliinikumi kontserni kuuluvad haiglad infosüsteemiga eHL.
Kliinikumis oli eHL-i võrgustumise eestvedajaks informaatikateenistuse arendusosakonna projektijuht Tiina Kramp.
Milline on olnud Valga, Põlva ja Lõuna-Eesti Haigla eHL-ile ülemineku protsess?
Oleme vähem kui aastaga kolmes haiglas eHL-iga tööd alustanud. See on olnud põnev, pingeline, silmaringi avardav kogemus kõigile asjaosalistele. Ühine pingutus on meid haiglatega ka palju liitnud – nii Valga, Põlva kui Lõuna-Eesti haigla töötajad on saanud omadeks, eHL-i igapäevatöö rõõmud ja mured ühiseks.
Igas haiglas oleme alustanud haigla töökorralduse ja senise haiglainfosüsteemi tundmaõppimisega, kaardistanud seniseid töövooge, paigutanud samad tegevused eHL-i konteksti ning teinud kokkuleppeid, kuidas dokumenteerimine lahendada. Paralleelselt on käinud töö Tartus nii kliinikumis kui meie lepingupartneri Nortali kontoris. eHL-i seadistamine ja ettevalmistused andmete üle toomiseks varasemast haiglainfosüsteemist on olnud kohati aeganõudvad ning vajanud täpset planeerimist.
Haigla üleminek eHL-ile ei lõppe informaatikateenistuse jaoks sugugi haigla esimese tööpäevaga eHL-is. Pärast üleminekut on eHL valve töötajad haiglates kohapeal abiks olnud keskmiselt kaks nädalat.
Kliinikumi meeskonda on kõikjal soojalt vastu võetud ja selle eest oleme äärmiselt tänulikud. Olen hoidnud sihti, et üleminek toimuks koostöövaimus ning hinnanud kohapealsete töötajate avatud meelt, usaldust meie vastu ja pühendumust.
Ära märkimist vajab kliinikumi IT-meeskond, kes on siiani kõigi nelja haigla töötajatele toeks, samuti kliinikumi teiste teenistuste panus. Toon välja ka AS Nortali meeskonna, kelle jaoks üleminekute kriitilisematel hetkedel polnud ületamatu ükski probleem ja vajadusel näpistati aega juurde ka uneajast.
Mis on olnud peamisteks väljakutseteks?
Kvaliteetne andmete üle toomine programmidest Ester ja Liisa on olnud omaette seiklus. Mõlemad rakendused on eHL-ist parasjagu erinevad, andmete kvaliteetseks üle toomiseks aga on tarvis täpselt teada, milline info andmebaasis leidub ning kuidas see sobitub eHL-i andmeväljadele.
Lisatähelepanu ja -planeerimist on nõudnud ka kliinikumi ja haiglate vaheline vahemaa. Ettevalmistuste ja haigla tundmaõppimise aegu oli oluline koordineerida kohtumisi, planeerida teemasid ja sõitusid nii, et lahendused oleksid mõistlikud. Kasutasime aruteludeks päris palju ka digilahendusi, kuid teatud puhkudel oli kohalesõit vältimatu.
Viimasena tooksin välja esialgse „keelebarjääri“, kui haiglas ollakse veel harjunud varasemalt kasutuses olnud terminitega ja peame veenduma, et saame kõik eHL-i terminitest ühtmoodi aru.
Millist kasu eHL partnerhaiglatele kaasa toob?
eHL-ile üleminek on alles ühise platvormi loomine, millelt edasi liikuda. Seetõttu on ühest küljest teemaks kohe nähtav-tuntav kasu, näiteks funktsionaalsused, mida varasemates programmides polnud kui ka pikemaajaline kasu, mille osas tuleb sisulise koostöö teatepulk IT-st edasi anda ja loodetavasti juba peatselt kasutatakse ühist infosüsteemi tänaste ideede realiseerimiseks.
Oluliselt lihtsam on edaspidi ka inimestel, kes mitmes kontserni haiglas tööd teevad, sest tundma tuleb õppida vaid üht programmi.
eHL-is on alati tähtaegselt olemas arendused, mis on riiklikult kohustuslikud. Oleme juba täiendanud eHL-i haiglate vajadusi silmas pidades ning kindlasti on see alles ühise tee algus.
Tiina Krampi küsitles Liina Raju
Dr Pilleriin Soodla, Valga haigla ülemarst
Valga haigla liitus eHL-ga 17. detsembril 2018. Sellele eelnes nii Valga kui ka kliinikumi poolt väga intensiivne eeltöö. Kasutajate jaoks oli eHL täiesti uus keskkond, mille võimalused on suuremad varasemast. Kõige olulisem kasu on info liikumise kiirus, kliinikumi süsteemis olles toimub patsientide info liikumine varasemast olulisest kiiremini, alustades labori vastuste saamisest ja lõpetades varasemate ja teiste erialade konsultatsioonidega. Ühine inforuum võimaldab omada terviklikku ülevaadet patsiendist.
Lisaks on kontsernis töötavatel arstidel ja õdedel kasutusel sama programm. Kasutajatugi on varasemaga võrreldes oluliselt parem. Edaspidi näeme olulist rolli kasutajasõbralikkuse ja funktsionaalsuse tõstmisel, selles osas kaardistame hetkel oma haigla vajadusi.
Margot Bergmann, Põlva haigla juhatuse liige
Kuna nüüdseks on kõik kontserni kuuluvad haiglad liitunud eHL-iga, on asutustevaheline koostöö palju lihtsam ja infovahetus toimub kiiremini. Arstidel on parem ülevaade kogu patsienti puudutavast informatsioonist ning eriarstide konsultatsioonide korraldamine on tänu info kättesaadavusele lihtsustatud. Paranenud on ka koostöö perearstidega just infovahetuse, uuringute ja analüüside tellimise ning eriarstide vastuvõttudele broneerimise osas.
Paberkandjal info säilitamine on vähenenud ning enamus patsienti puudutavast informatsioonist on liikunud eHL-i. eHL-i andmevahetus erinevate riiklike asutustega tagab kiire andmevahetuse.
Kogu programmi vahetuse protsess kulges sujuvalt ja kliinikumipoolne abi ning koolitusmeeskond olid tasemel. Kliinikumi eHL-i toe valmisolek oli igapäevaselt kättesaadav. Kuna eelnevate koolituste maht oli piisav, ei tekkinud ülemineku hetkel ka majasiseselt tööseisakut. Põlva haigla töötajad olid väga aktiivsed koolitustel osalema ja küsimusi esitama. Mõlemad osapooled olid valmis panustama, et üleminek õnnestuks ning tunda oli tugevat üksteise toetamist.
Dr Agnes Aart, Lõuna-Eesti haigla ravijuht
See, et oleme nüüd kõik ühes infosüsteemis, lisab patsiendikesksust kogu kontsernile. Nüüd on loodud võimalused alustada sisulist koostööd ühise jagatud kogemuse pealt. Meil on suured ootused seoses patsiendi ravile tervikliku lähenemisega kogu kontsernis. Loodame, et peagi muutub võimalikuks infosüsteemisisene, kuid haiglatevaheline eriarst-eriarst konsultatsioon ning aegade broneerimine.
Seoses üleminekuga tahan väga kiita kliinikumi IT-meeskonda, kes on olnud algusest peale kogu protsessiga pühendunult tegelenud ning tunnustan siiralt kogu Lõuna-Eesti haigla kollektiivi, kes on muutuse keskel väga hästi toime tulnud.
Kliinikumi teadustöö preemia parimale uurimistööle
11. oktoobril andis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe meditsiiniteaduste valdkonna dekaani prof Margus Lemberi vastuvõtul üle kliinikumi teadustöö preemia. 2019. aastal pälvis selle uurimistöö „Ägeda gastroenteriidi etioloogia hospitaliseeritud patsientidel vanuserühmas 0–18 aastat pärast riikliku rotaviirusvaktsiini kasutuselevõttu Eestis“, mille autorid on Kadri Kõivumägi, Hiie Soeorg, Karolin Toompere, Ene-Ly Jõgeda, Eveli Kallas, Evely Lass, Kristi Huik, Irja Lutsar.
Uurimistöö eesmärgiks oli kirjeldada ägeda gastroenteriidi (AGE) etioloogiat hospitaliseeritud patsientidel vanuserühmas 0–18 aastat ning muudatusi rotaviiruse genotüüpide levikus pärast vaktsinatsiooniprogrammiga alustamist. Riiklik rotaviirusvastane vaktsineerimine algas 2014. aasta juulis, enne mida oli rotaviiruslik gastroenteriit (RVGE) peamine väikelaste hospitaliseerimise põhjus Eestis.
Eesmärkide täitmiseks viidi läbi kolmefaasiline uuring. Esimese faasi eesmärgiks oli hinnata vaktsinatsiooniprogrammi kohest mõju esimesel kahel RV hooajal. Selleks viidi läbi kliiniline uuring ajavahemikul 01.02.2015–30.08.2016 seitsmes Eesti haiglas: Tartu Ülikooli Kliinikum, Ida-Viru Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Lääne Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Kuressaare Haigla ja Lõuna-Eesti Haigla. Uuringusse kaasati 2249 hospitaliseeritud AGE-patsienti vanuses 0–18 aastat. 2015. ja 2016. aasta rotaviiruse hooajal hospitaliseeriti vastavalt 927 ja 770 patsienti ning peamised hospitaliseerimise põhjustanud diagnoosid olid vastavalt RVGE (43,4% vs. 16%), noroviiruse gastroenteriit (6% vs. 20%), adenoviiruse gastroenteriit (6% vs. 3,2%) ja oletatavalt nakkusliku päritoluga gastroenteriit (34% vs. 49%).
Teises faasis analüüsiti 0–18 aastaste ägeda gastroenteriidiga hospitaliseeritud laste raviarveid Haigekassa andmebaaside põhjal (n=29 495) eesmärgiga hinnata AGE hospitaliseerimiste dünaamikat 12 aasta jooksul. Raviarvete analüüsi põhjal esines vaktsineerimisjärgsel ajastul (2015-2018) RVGE ja AGE hospitaliseerimiste langus vastavalt 55 % ja 19 % ning noroviiruse tõttu hospitaliseerimine suurenes kahekordselt võrreldes vaktsineerimiseelse ajastuga (2007-2013).
Kolmandas uuringufaasis määrati rotaviiruse genotüübid rotaviiruse antigeeni suhtes positiivsetest proovidest (n=479) vastavalt WHO 2009. aasta juhendile. 2015. ja 2016. aasta hooajal põhjustasid 5 kõige sagedasemat genotüüpi 86,3% (2015) ja 47,2% (2016) RVGEst. Osakaalud varieerusid vastavalt järgmiselt: G1P[8] (28,6% vs. 1,9%), G2P[4] (6,5% vs. 0,9%), G3P[8] (0,6 vs. 0,9%), G4P[8] (42,9% vs. 3,7%), G9P[8] (7,7% vs. 39,8%). Vähem levinud reassortantide osakaalud varieerusid 2015. ja 2016. aastal vastavalt järgmiselt: G4P[4] (0,6% vs. 12%) ja G9P[4] (0,6% vs. 10,2%). Teisi tuvastatud genotüüpe esines < 10%.
Uuringust järeldati, et rotaviirusvastane vaktsinatsiooniprogramm on Eestis avaldanud olulist mõju ägeda gastroenteriidi etioloogiale 0-18 aastaste hospitaliseeritud patsientide seas vaktsineerimisjärgsel ajastul vaatamata rotaviiruse genotüüpide erisusele. Uuringu tulemused kinnitavad teiste riikide rotaviirusvastase vaktsinatsiooniprogrammi järgset kogemust ning lisavad uut infot rotaviiruse genotüüpide leviku kohta vahetus vaktsinatsiooniprogrammijärgses perioodis.
Teadustöö preemia komisjoni esimehe Andres Kotsari sõnul on tegemist olulise kliinilise väljundiga ja märkimisväärse arvu patsientide andmetel põhineva uuringuga. Lisaks on läbiviidud uuring eeskujulik näide edukast haiglate ja institutsioonidevahelisest koostööst.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla koostöö sai hoogu juurde
4. oktoobril liitus Lõuna-Eesti Haigla Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Ühise infosüsteemi kasutamisega algab haiglate vahel uus etapp koostöös, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik ja kvaliteetne eriarstiabi Võrumaal.
Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemi kasutusele võtmine Lõuna-Eesti haiglas võimaldab käivitada kliinikumi haiglates mitmeid uusi teenuseid, mis lisaks patsiendile parima ravi tagamisele, võimaldab haiglatel korraldada senisest paremini koostööd, arstide kaugtööd, elektroonilisi konsultatsioone ja residentide väljaõpet Võrumaal.
Ettevalmistused kliinikumi e-haigusloo kasutusele võtmiseks Lõuna-Eesti haiglas algasid 2019. aasta alguses, paralleelselt e-haigusloo juurutamisega Põlvas. Kuna Lõuna-Eesti haigla infosüsteem oli erinev Valgas ja Põlvas kasutusel olnust, tuli ettevalmistustöid teha oluliselt rohkem. Kliinikumi juhatuse liige-infotehnoloogiajuht Kati Korm rõhutab, et Eestis on sellise mastaabiga haiglate infosüsteemide ühisele platvormile viimine esmakordne. „Kui sageli küsitakse, miks ei ole Eestis ühte ühiselt kasutatavat haiglainfosüsteemi, siis meie kogemus näitab, et see ei ole võimatu. Aasta jooksul on kõikides Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglates võetud kasutusele ühtne haiglainfosüsteem, mis tähendab, et kõikide kontserni haiglate patsientide haiguslood on ühes programmis koos.“ Ta toob välja, et projekt viidi ellu nelja haigla koostöös, mille õnnestumise tagas intensiivne töö. „Kindlasti väärivad suurt tunnustust arstid ja õed, kes suhtusid uue süsteemi kasutusele võtmisesse tõsiselt – osalesid koolitustel, küsisid aktiivselt nõu ja säilitasid rahuliku meele. Edaspidi arendame e-haiguslugu kogu kontsernis ühiselt ja sellest võidavad nii arstid kui ka patsiendid,“ selgitas kliinikumi juhatuse liige, infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Lõuna-Eesti haigla ravijuhi Agnes Aarti sõnul võidavad eHL-ile üleminekust kõige enam Kagu-Eesti patsiendid. „Nüüd on arstil, sõltumata sellest, kas ta töötab Tartus, Võrus, Valgas või Põlvas, otsuste tegemisel kasutada kogu meditsiiniline informatsioon, mis nendes neljas haiglas läbi aegade patsiendi kohta tekkinud on. Lisaks saab eHL Lõuna-Eesti Haigla näol kogenud partneri, kelle ettepanekud ja nõuanded tulevad kasuks süsteemi edasisel arendamisel,“ sõnas Agnes Aart.
Lisaks e-haigusloole eHL hakkab Lõuna-Eesti haigla kasutama kliinikumi IT-pilveteenuseid, mis tähendab andmevahetusi riiklike andmekogudega, dokumendihaldussüsteemi ja kliinikumi ravikvaliteedisüsteeme ja võimaldab töötada kontsernis välja uusi, ravikvaliteeti ja ravi kättesaadavust parandavaid teenuseid.
Elektroonilise haigusloo infosüsteem eHL on kliinikumis kasutusel alates 2006. aastast. Lõuna-Eesti haigla üleminekut aitab korraldada kliinikumi lepingupartner ja e-haigusloo arendaja AS Nortal. Tartu Ülikooli Kliinikum ja Lõuna-Eesti Haigla kuuluvad ühtsesse kontserni, kus tehakse mitmetasandilist koostööd tervishoiuteenuste parema kättesaadavuse ja ühtlase kvaliteedi nimel. Eesmärkide täitmise üheks eelduseks on haiglate IT-teenuste ühtlustamine.
Kliinikumi Leht
Kliinikum panustab Moldova tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamisse
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolliteenistus võõrustas 14.–18. oktoobril Moldova kolleege, eesmärgiga anda edasi erialaseid teadmisi ka rahvusvahelistele partneritele.
Arengukoostöö projekti „Tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamine Moldovas“ raames koolitatakse aasta jooksul tervenisti 100 Moldova tervishoiutöötajat, kes praktiseerivad kliinikumis kohapeal erinevates osakondades ning läbivad nii teoreetilisi koolitusi kui ka praktikume. Oluline rõhk on praktilisel õppel väikestes gruppides, mis loob hea võimaluse treenida infektsioonikontrolli- ning ka jäätmekäitlusalaseid pädevusi simulatsiooni tingimustes.
„Tervishoiutöötajatel on väga oluline roll hospitaalinfektsioonide vältimisel, ühtlasi on see ka patsientide ohutuse tagamisel väga oluline aspekt. Hospitaalinfektsioonide leviku tõkestamine on Moldovale prioriteetse tähtsusega ning meil on hea meel olla neile sel teemal oma kogemuste ja nõuga abiks,“ sõnas projektijuht Triin Arujõe.
Esimene moldovlaste delegatsioon oli kümneliikmeline ning kõigil külalistel oli võimalik viibida just enda eriala profiilile vastavas osakonnas. Nii andsid praktiliste koolituste läbiviimisesse oma panuse ka operatsiooniteenistus, 1. intensiivravi, ortopeedia, neurokirurgia, neuroloogia, üldkirurgia ja plastilise kirurgia, näo-lõualuukirurgia osakond ning ka suukirurgia osakond.
Väliskülalised hindasid kõrgelt nii erialast enesetäiendust kui ka sõbralikku vastuvõttu. Enim tõstsid moldovlased esile kliinikumi apteegi varustamise taset ja jäätmekäitlussüsteemi. Moldovas ei doseeri haiglaapteek täpselt ravimeid ega lahusta ka valmis antibiootikume osakondadesse viimiseks. „Loodame, et Tartu Ülikooli Kliinikumis saadud teadmised ja kogemused võimaldavad viia ellu muudatusi ka meie enda haiglas. Tahaksime rakendada nii siinset jäätmekäitlussüsteemi kui ka jagada mõtteid meie apteegi töökorralduse tõhustamiseks. Õppevisiit Tartusse andis eesmärgid, mille poole püüelda, tahame neist vähemalt 30% teostada,“ sõnas Feodora Gaidarji Moldova delegatsioonist.
Ka Tiina Teder infektsioonikontrolliteenistusest arvas, et koolitusnädala võib lugeda õnnestunuks. „Teisest kultuuriruumist inimeste õpetamine on uus kogemus ning saime palju tagasisidet, mis on meile edaspidi abiks nii oma töötajatele koolitusi korraldades kui ka Moldova kolleege koolitades,“ sõnas Tiina Teder. Ühtlasi peab ta oluliseks, et Eesti ainus ülikoolihaigla jagaks enda aastate jooksul omandatud infektsioonialaseid teadmisi ka teistele riikidele.
Lisaks kliinikumis veedetud ajale hindasid väliskülalised ka Tartu linna ilu, selle puhtust, rahulikkust ja tartlaste sõbralikkust. Meditsiini ja linnaelu kokkupuutepunktiks oli Tartu linnapildis nähtud südame taaskäivitamise aktsioon “Sinu käed päästavad elu!“, mis tervishoiutöötajaid kõnetas.
Kliinikumi Leht
„Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest"
Kliinikum on jätkuvalt atraktiivseim tööandja
Instar EBC tegi 11. septembril teatavaks Eesti kõige atraktiivsemad tööandjad. Tartu Ülikooli Kliinikumile omistati „Atraktiivsete tööandjate päeval“ tööootuste ja tööandja maine uuringu tulemusena taaskord kõige atraktiivsema tööandja tunnustus meditsiinitudengite poolt.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe, kes tunnustuse vastu võttis, rõõmustas nii kliinikumi kui ka Tallinna kolleegide edu üle: „Mul on hea meel, et esimesed kolm valikut meditsiinitudengite seas on justnimelt haiglad. Hindan kõikide kliinikumi töötajate panust ja valmisolekut olla tudengite jaoks eeskujuks, jagades tudengitega oma tööaega, teadmisi, kogemusi ja oskusi, mille põhjal tulevased kolleegid enda karjääriotsuseid teevad. See ei ole intensiivse töö kõrvalt alati just kõige lihtsam väljakutse.“
Tööandja brändingu agentuuri Instar poolt läbi viidud tööootuste ja tööandja maine uuringusse oli kaasatud üle-eestiliselt enam kui 5300 kogemusega töötaja ja üliõpilase meditsiinivaldkonna, majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaar, inseneri, logistika ja teistelt bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe erialadelt 16 Eesti kõrgkoolist, kes hindasid tööturu erinevaid tegureid, sealhulgas 220 tööandja atraktiivsust.
Kliinikumi Leht
Ann Leen Mahhov, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Arstitudengitele on Tartu Ülikooli Kliinikum olnud alati kui teine kodu, kus tehakse oma esimesed sammud meditsiinimaailmas. Seal töötavad sõbralikud ja toetavad õppejõud, julgustav personal ning kõrge tasemega ravikvaliteet teevad kliinikumist turvalise ja meeldiva keskkonna, kus ühendada teoreetilised teadmised praktikaga. Kliinikum on koht, kus saavad kokku üksteist täiendavad maailmatasemel teadus, uusim tehnoloogia, suure kogemuspagasiga meedikud ning õpihimulised tudengid. Sealsed võimalused teadustööks, innovatsiooniks, erialaseks arenguks ning enesetäienduseks on tudengite seas kõrgelt hinnatud, kliinikumi paindlikkus ja arvestamine üliõpilaste õppegraafikutega loob pinnase pikaajalisemaks koostööks nii õppe ajal kui pärast selle lõppu. Rõõmustame seega toredate uudiste valguses koos teiega ning soovime Kliinikumile palju jõudu samas vaimus jätkamiseks!
Kliinikum ja haigekassa piloteerivad uut raviarvete kanalit
Tartu Ülikooli Kliinikum võttis esimese Eesti haiglana kasutusele Eesti Haigekassa uue e-kanali, mis on mõeldud raviarvete edastamiseks.
Uue tehnoloogilise lahenduse eesmärk on muuta raviarvete edastamise protsess haiglatele mugavamaks ja kiiremaks. „E-kanal võimaldab haiglatel oluliselt vähendada käsitööd, mida senini on olnud vaja teha raviarvete edastamiseks Eesti haigekassale,“ selgitab kliinikumi juhatuse liige-infotehnoloogiajuht Kati Korm. „Et tervishoiuteenuste osutajate ja haigekassa vahel liigub aastas miljoneid arveid, on uus lahendus kõikide poolt väga oodatud. Lisaks sellele, et uus e-kanal võimaldab arveteteemalise andmevahetuse haigla ja haigekassa vahel automatiseerida, annab süsteem arve eest vastutavale arstile vahetu tagasiside ka arve korrektsuse kohta,“ selgitas Korm.
Raviarvete edastamise uue e-kanali arenduse eesmärk on viia lahendus kaasaegsele platvormile ning suurendada raviarvete edastamisega seotud tegevuste automatiseeritust. Haigekassa juht Rain Laane ütles, et Tartu Ülikooli Kliinikumi edukas liitumine uue süsteemiga kinnitab, et lahendus on valmis kõikidelt partneritelt arveid vastu võtma. „Suur tänu kliinikumi meeskonnale, kellega koostöös oleme täpsustanud teenuste kirjeldust ning vaadanud üle arvete edastamise protsessi,“ lisas Laane.
Uut lahendust, mis on x-tee põhine ning muudab ravi rahastamise lepingu jälgimise mõlemale osapoolele oluliselt paindlikumaks ja täpsemaks, piloteeris Tartu Ülikooli Kliinikum. „Ettevalmistused süsteemile üle minemiseks algasid juba eelmisel aastal ning kliinikumi raviarvelduse väga kogenud meeskond tegi tihedat koostööd haigekassaga, et loodav rakendus oskaks arvestada kõikide suurhaigla töös ette tulevate olukordadega,“ kommenteeris Kati Korm. Ta lisab, et piloteerimise eesmärk oli leida üles süsteemi kitsaskohad ning neile koos haigekassaga lahendused leida. „Hea meel on tõdeda, et ühise meeskonnatöö tulemusel töötab e-kanal kliinikumi ja haigekassa vahel tõrgeteta ning kõik kliinikumi raviarved edastatakse läbi uue süsteemi,“ lisas Korm.
Eesti Haigekassa ülejäänud lepingupartnerid võtavad raviarvete edastamise uue süsteemi kasutusele alates 1. jaanuarist 2020.
Kliinikumi Leht
Arst-residendid esitavad väljakutseid nii endale kui juhendajaile
Uus õppeaasta on alanud kliinikumis tegusalt ning tööd on alustanud 77 uut arst-residenti. Kokku on kliinikumis septembri alguse seisuga aktiivselt tööl 231 arst-residenti.
„Nii uute arst-residentide arv kui arst-residentide arv kokku on kliinikumis püsinud viimastel aastatel samal tasemel,“ kinnitas personaliteenistuse direktor Siiri Toomiste. „Meie jaoks on arst-residendid uued kolleegid, keda me kliinikumi tööellu sisselamisel toetame. Arst-residendid on kliinikumis varem olnud tudengitena praktikal, arst-residentidena toob neile töötaja staatus kaasa sellest tulenevad õigused ja kohustused.“
Kõige arvukamalt on arst-residente anestesioloogia- ja intensiivravi kliinikus, kus tänavu alustas tööd 14 arst-residenti. Samuti võtab arvukalt residente vastu radioloogiakliinik, kus alustas eriarsti väljaõpet 10 arst-residenti.
„Residentide rollis on kindlasti juba aastaid toimumas paradigma muutus. Residendi näol on tegemist üha enam iseseisvalt töötava noore kolleegiga, kes õpib sügavuti lisaks kitsamat meditsiinilist eriala. Pühendunud vanema aasta resident võib olla innustuseks ka nii mõnelegi staažikamale kolleegile,“ sõnas kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
„Sageli on residendid ka diplomaatideks erinevate kliinikute ja osakondade vahel. Liikudes oma väljaõppeprogrammi vältel ettenähtud tsüklites, suhtlevad nad erinevate erialade arstidega ja seetõttu saavad osa kaasaaja meditsiini ühest väga olulisest aspektist – erialade vahelise (ja ka raviasutuste vahelise) koostöö olulisusest, et leida abi vajavale inimesele parim võimalik lahendus. Näeksin hea meelega residentide iseseisva töö osakaalu tõusu kliinikumis, millega kaasneb küll suurem vastutus nii noorele kolleegile kui ka tema juhendajale, aga ka samas hindamatult suurem praktiline ettevalmistus oma edasiseks tööks,“ sõnas kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi ja perearstide juhatuste sügisene koostöökohtumine
6. septembril pidasid töökoosoleku Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Eesti Perearstide Seltsi juhatused, mis oli jätkuks veebruarikuisele koosolekule, kus lepiti kokku tõhusamas koostöös.
Kliinikumi Leht küsis Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liikmelt ning Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhatajalt Ruth Kaldalt, mis on perearstide ja eriarstide koostöös hästi ning millised on valdkonnad, kus saaks veelgi paremini.
Dr Ruth Kalda, teil on praktiseeriva arstina, seltsi juhatuse liikmena, aga ka instituudi juhatajana mitmetahuline ülevaade esmatasandi arstiabi korraldusest. Palun tooge välja kolm nüanssi või valdkonda, mis on Eesti ematasandi tervishoius hästi.
Toon välja need asjad, mida hinnatakse tugeva ja funktsioneeriva esmatasandi arstiabi näitajateks ka rahvusvaheliselt. Olgu öeldud, et ka Eestit on rahvusvaheliselt hinnatud ja uuritud ning meie järgnevaid tugevusi on tunnustatud.
Esmaseks pean professionaalsust. Meil on perearstiabis töötamise ja nimistu saamise eelduseks perearsti elukutse. Oleme enam kui 25 aasta jooksul koolitanud üle 1200 perearsti, viimase 15 aasta jooksul vaid läbi residentuuri ja see on heal tasemel esmatasandi arstiabi eelduseks. Mitte igas Euroopa riigis ei ole see tavapärane, et esmatasandi arstid on erialaga arstid. Lisaks on meil täiesti arvestatavad ja kättesaadavad elukestva professionaalse enesetäiendamise võimalused ning toimiv pädevuse hindamise süsteem.
Teiseks-perearstiabi on kõikidele patsientidele, kes on kindlustatud, ilma piiranguteta kättesaadav. Ka neile, kes ei oma ravikindlustust (u 4% elanikkonnast) ja kel on rahalised probleemid, on olemas võimalused perearstiabi osutamiseks, seda siis enamasti kohalike omavalitsuste toetuse näol. Keegi ei peaks jääma ilma perearstiabita.
Ja kolmandaks, aga see ei tähenda, et see vähem oluline oleks, on patsiendi ja perearsti personaalne suhe. Meil on igal patsiendil oma perearst, kes tagab enamasti pikaaegse ja järjepideva koostöö. Kuigi praegusel ajal on iseloomulik, et inimesed liiguvad oma töö ja õpingute tõttu palju ja vahetavad elukohti, siis eeskätt just vanemad inimesed, kel on mitmeid kroonilisi haigusi, on pigem püsivad perearsti patsiendid ja nemad vajavad sellist koostöö suhet ka kõige enam.
Palju räägitakse perearstide ja eriarstide koostöö parandamisest, mille eesmärk on pakkuda parimat võimalikku ravi patsiendile. Mis te arvate, mis on patsiendile tema raviprotsessis kõige olulisem?
Ma ise hindan koostööd perearstide ja eriarstide vahel järjepidevalt paranevaks. Suure muudatuse on omavahelisse suhtlusse toonud e-konsultatsioonide kasutuselevõtt, mille välja arendamine toimunud juba koostöös, see tähendab omavahel suheldes ning kokkuleppeid sõlmides. Nagu ütlesite, on koostöö kõige olulisem eesmärk parim võimalik ravi patsiendile, seega keskmesse tuleb asetada patsient. Mõnikord see kipub ununema ja omavaheliste ebakõlade tõttu, mida aeg-ajalt juhtub, on patsient see, kes kannatab või on häiritud.
Patsiendile on raviprotsessis kõige olulisem usaldus. Et ta saaks usaldada oma perearsti ja ka teda vajadusel konsulteerivat eriarsti. Seda usaldust ei tohiks ära rikkuda ebakollegiaalsete sõnumite või tegevustega, mõnikord pealtnäha isegi tühistega, nagu näiteks küsimus: „Mida see perearst ometi mõtles, kui ta nii tegi?“. Selle asemel võiks võtta ühendust perearstiga ja uurida tegevuste tagamaid. Usaldus on aluseks kogu raviprotsessile, seda on palju uuritud ja on leitud, et mida usalduslikum on suhe, seda paremad on ravitulemused.
Perearsti vastuvõtt erakorralise meditsiini osakonnas – jah või ei?
Sõltub kokkulepetest. Selge on see, et patsientidel on vajadus arstiabi järele ka väljaspool tavapärast tööaega. Ei ole efektiivne ja jätkusuutlik, kui perearstid peaksid seda abi osutama oma keskuse baasil.
Parim on seda teha keskustes, kus on olemas võimalused vajalikeks uuringuteks ka hilistel õhtutundidel. Tavapäraselt on need olemas haiglate juures. Lisaks on patsiendid harjunud pöörduma haiglate EMO-desse. Pärast triaaži saaks roheliseks või kollaseks liigitatud patsiendid suunata perearsti vastuvõtule. Praegu peab nendega tegelema väljaõppinud erakorralise meditsiini spetsialist. Tagasi ju kedagi ei saadeta.
Aga saan aru, et siin on haiglate poolt mitmeid vastuargumente ja seetõttu ei saa mina öelda ei „ei“ ega „jah“. Need asjad tuleb läbi vaielda. Eks näiteid on mujalt maailmast tuua erinevaid.
Palju on kõneainet pakkunud ka residentuuri korraldus, mis on kahtlemata oluline, et tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus. Mida tuleks teha, et meil oleks piisavalt lõpetavaid residente, et tagada tegelik vajadus kõikidel erialadel?
Siin ei ole ühest lahendust. Kõigepealt peab ülikooli vastu võetama piisaval arvul arstitudengeid. Seega peab olema mingi nägemus selle kohta, kui suur on meil vajadus 10–20 aasta perspektiivis arstide järele üldiselt. Arvestama peab ka loomuliku kaoga, kõik õppima asuvad üliõpilased ei lõpeta oma õpinguid ning osad lahkuvad õppima ja tööle ka mujale. Siis tuleb erialaõpe. Kui palju mingile erialale residente vastu võetakse, lepitakse kokku kolmepoolselt: sotsiaalministeerium, ülikool ja arstide liit. Lähtutakse nii erialade arengukavadest kui ka sellest, milliste erialade järele antud hetkel kõige suurem vajadus on. Hoopis teine probleem on see, kas kõik välja kuulutatud kohad täituvad. Alati ei pruugi vajadus ja eriala eelistus kattuda. Eriala valikut määravad väga paljud tegurid, me plaanime neid sel aastal oma doktoriõpinguid alustanud noore perearsti Marta Velganiga ka uurida.
Kõrgetasemeline käekirurgia kongress pakkus nii praktilisi nippe kui ka elamusi
21.–24. augustil Tallinnas toimunud Skandinaavia Käekirurgia Seltsi 27. kongressil keskendusid käekirurgid ja käeterapeudid randme ja sõrmede vigastustele ning nende ravile. Kongressile olid kutsutud lisaks Skandinaavia seltsi liikmetele ja Balti riikide kolleegidele ka Singapuri Käekirurgia Seltsi liikmed. Kokku osales kongressil 300 spetsialisti 31 riigist.
Kongressi peakorraldajaks oli Eesti Käekirurgia Selts, korralduskomitee juhiks dr Kristo Kask Regionaalhaiglast. Kliinikumi kümneliikmelisse delegatsiooni kuulusid nii arst-õppejõud kui ortopeedia eriala residendid. „Selliseid suuri ja hea kvaliteediga Euroopa või Põhjamaade üritusi toimub meil Eestis harva, mistõttu ei saa jätta võimalust kasutamata,“ kommenteeris traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja professor Aare Märtson suure delegatsiooni lähetamist kongressile.
Kliinikumi arst-õppejõud dr Katre Maasalu kiitis programmi sisukust: „USA ja Singapuri lektorid muutsid kongressi kvaliteedi üliheaks, loengud oli sisukad ja ettekanded kvaliteetsed. Kongressi suur pluss olid käeteraapia sessioonid, mis pühendusid funktsionaalse ravi erinevatele võimalustele. Järelravi roll on käetraumade puhul suur, seetõttu oli nii ühis- kui paralleelsessioonide korraldamine terapeutidele väga asjakohane ja seda lähenemist kiitsid ka paljud teiste riikide osalejad. “
Rääkides kongressi ettekannetest, tõid osalenud arst-õppejõud esile mitmeid huvitavaid käsitetud nüansse. „Mind inspireeris väga kongressieelne WALANT tehnika koolituse päev. WALANT tehnika puhul on patsient ärkvel, lokaal-anesteesiat tehakse tavapärasest suurema süstitava ravimite mahuga ja operatsioon teostatakse ilma žgutita. See meetod võimaldab operatsioone väga edukalt teha päevakirurgias või ambulatoorse kirurgia osakonnas ja kirurgil vajadusel kontrollida sõrmede liikumist kohe operatsiooni ajal. See meetod sobib hästi ka keerukamate või eakate patsientide puhul üldanesteesia asemel. WALANT koolitus tekitas soovi seda ka ise proovida ning tänaseks, mil olen selle ise praktikas järgi proovinud, olen veendunud, et see tõesti toimib hästi. Selle tehnika rakendamine võimaldab kindlasti suurendada lokaalanesteesias opereeritavate patsientide hulka,“ selgitas dr Katre Maasalu.
Kliinikum kutsub kokku patsientide nõukoja
Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda saab olema patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kes kaasatakse läbi nende kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kliinikumi kontserni tervishoiuteenuste arendamisse.
Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul on patsiendi- ja perekesksus kliinikumi arengukavas strateegiliseks prioriteediks. „Mul on hea meel, et kliinikum astub esimesena sammu, mille kaudu patsiendikesksus saab päriselt uue tähenduse. Patsientide nõukoja loomine haiglas on Eestis uudne, ent seda toetab muu maailma praktika. Olgugi, et patsientide nõukoja loomine ei mõjuta otseselt ravitulemusi, on patsientide ja lähedaste kaasamine tulemuslik patsiendikesksema tervikliku tervishoiuteenuse osutamisel. Uurimused on kinnitanud, et patsientide nõukoda aitab näiteks parandada tööprotsesse, füüsilist haiglakeskkonda, patsiendiinfo ja -õpetuse sisu ning suurendab ka patsientide rahulolu. Nõukotta on oodatud nii kliinikumi kui ka teiste kontserni ettevõtete ehk Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haiglate patsientide kogemused, arvamused ja ootused,“ tutvustas Priit Eelmäe.
Kliinikumi juhatuse liikme-ravijuhi Andres Kotsari sõnul on mõttekas kaasata tervishoiuteenuste planeerimisse patsiendid, kellele tegelikult teenused suunatud on. „Arstid ja teised tervishoiutöötajad teavad, milline on patsiendi jaoks parim ravi, ent selles, kuidas see peaks patsiendini jõudma, on vajalik patsientide kaasa mõtlemine ja rääkimine,“ ütles dr Kotsar.
Loodav patsientide nõukoda on kuni 12-liikmeline vabatahtlikkuse alusel tegutsev patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, mille esialgsesse koosseisu saavad kandideerida kliinikumi ja selle kontserni raviteenustega kokku puutunud patsiendid ja lähedased kuni 1. septembrini 2019. Nõukoja liikmelt oodatakse valmisolekut ja entusiasmi panustada patsiendikeskse tervishoiuteenuse arendamisse lähtuvalt haiglate missioonist, visioonist ja väärtustest.
Kliinikumi Leht
Eesti esimene epilepsiaõde hindab võimalust patsiente aidata ja ise areneda
Eesti esimene epilepsiaõde Lidia Roolaid on kliinikumis epilepsiaõena töötanud 2018. aasta algusest. „Maailmas on epilepsiaõed küllaltki levinud, kuid Eestis varem selles valdkonnas õe iseseisvat vastuvõttu ei ole olnud,“ selgitab Lidia Roolaid.
Lisaks tööle epilepsiaõena jätkab Roolaid igapäevast tööd õena lastekliinikus ning osaleb ka neuroloogide vastuvõttudel. Õe iseseisvale vastuvõtule jõuavadki patsiendid neuroloogide suunamisel. Tihti kohtab Roolaid oma tulevasi patsiente juba üldpediaatria ja neuroloogia osakonnas viibimise ajal. „Mulle meeldib väga see töö – see on võimalus ennast arendada, edasi õppida ning töötada laste ja noortega,“ sõnas Roolaid. „Kui on tahtmist ja motivatsiooni, siis saab asju ära teha. Hea, et õdedel on võimalus end erialaselt teostada. Usun, et kõik eriõed on spetsialiseerunud suurest huvist oma töö vastu.“
Millist abi patsient epilepsiaõe vastuvõtul saab?
Epilepsiaõe vastuvõtule suunatakse patsiendid 1–3 kuud pärast esmase diagnoosi saamist ning vastuvõtul nõustatakse patsiente nii ravimite, toitumise kui ka elustiili küsimustes. Vastuvõtul kaalutakse ja mõõdetakse patsienti ning suunatakse ta vereanalüüsideks laborisse, et määrata ravimi baaskontsentratsiooni organismis. Saan alati anda arstile märku uue retsepti või raviplaani muutmise vajadusest. Uue asjana on lisandunud ketogeense dieedi nõustamine.
Epilepsia on keeruline haigus, mille puhu on raske vastata küsimusele, miks ta tekib. Põhjuseks võib olla nii keskkond ja toit, samuti geneetilised või traumaatilised põhjused. Sageli kaasneb epilepsia neuroloogiliste haigustega, väikestel lastel võib olla haiguse põhjuseks ka ainevahetuslik häire.
Mida patsiendid küsivad?
Väga palju on elustiili ja elukvaliteediga seotud küsimusi. Kas ma saan autot juhtida? Kas saan sporti edasi teha? Kuidas mõjuvad suitsetamine ja alkohol? Millised piirangud on elustiilile?
Samuti muretsevad patsiendid oma tuleviku pärast. Kas ma saan ülikooli minna? Kas ma võin lapsi saada?
Kolmandaks küsitakse ravimite ja nende kõrvalmõjude kohta. Kas ma pean iga päev ravimeid võtma? Kui kaua ravi kestab? Kui kaua kõrvalmõjud kestavad? Millised võivad olla kõrvalmõjud, kui patsient võtab veel teisi ravimeid?
Mida saavad patsiendid ja nende perekond ise epilepsia ravi puhul teha?
Tegelikult oleneb kõik patsiendist ja tema perest. Patsiendid ja nende vanemad peavad olema haigusest teadlikud ja seda tunnistama. Mida rohkem nad haigusest teavad, seda paremini on nad kaitstud ja teavad, mida haigushoo puhul teha. Eriti oluline on see epilepsia raskema vormi puhul. Teadlikkuse tõstmisega tagame epilepsiahaigetele parema elukvaliteedi, teadmatus tekitab lisapinget ja hirmu.
Patsiendid ei tohi ravi omal käel pooleli jätta. Vahel on meil siin tõrksad teismelised, kes otsustavad, et nad ravimit enam ei võta. Neile tuleb selgitada kõrvaltoimeid ning aidata neil ravi algusperioodi raskused üle elada. Kui patsiendil ei ole kahe aasta jooksul olnud ühtegi epilepsiahoogu, siis on võimalik teda tasapisi ravilt maha võtma hakata.
Vanemate ülesanne on epilepsiahaigete laste jälgimine, kuid siin tuleb hoida pea selge. Ei tohi last üle jälgida. Laps peaks hoolimata haigusest elama nii normaalset elu kui võimalik.
Lidia Roolaidu intervjueeris Liina Raju
Dr Ulvi Vaher, lastekliiniku arst-õppejõud: Epilepsiaõde on ravimeeskonna väärtuslik liige. Ta on abiks nii perele ja patsiendile kui raviarstile. Suurima osa tema vastuvõtul moodustavad patsiendid, kellel on äsja diagnoositud epilepsia. Pärast arstilt diagnoosi ja ravi saamist tekib palju küsimusi ja hirme. Õe vastuvõtul on aega need probleemid kõik uuesti läbi arutada ning pinget maandada. Sageli tekib õega lähem kontakt ning julgetakse küsida ja rääkida asjadest, mida arstiga ei tehta. Suur osa selgitustest puudutab igapäevaeluga toimetulekut – alates väikelapsele ravimi manustamisest, jälgimisest, lasteaias-koolis käimisest, võimalikest piirangutest ja tagajärgedest. Need on olulised küsimused, millele tihti arsti vastuvõtul aega napib. Lisaks tuleb esmasel visiidil tähelepanu pöörata võimalikele ravimi kõrvaltoimetele ning võtta plaanilised analüüsid. Teise grupi moodustavad patsiendid, kes juba on stabiilsel antiepileptilisel ravil, hood on ravile hästi alluvad ning vajavad plaanilist analüüside ja raviefekti hindamise kontrolli. Epilepsiaõde on hea alternatiiv sellistel juhtudel ning jätab arstidele rohkem aega keerukamate patsientide jaoks. Õde saab alati konsulteerida raviarstiga, kui seda vajalikuks peab.
Kliinikumi vastuvõtuajad üleriigilises digiregistratuuris
8. augustist saab Tartu Ülikooli Kliinikumi eriarstide juurde broneerida vastuvõtuaega ka üleriigilise digiregistratuuri kaudu.
Kliinikumi juhatuse liikme Kati Kormi sõnul toimus üleriigilise digiregistratuuriga liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumis plaanipäraselt ja vastavalt Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuses (TEHIK) kinnitatud graafikule. „Et jaotada haiglate liitumisel tekkiv koormus ühtlaselt, liitus kliinikum riikliku registratuuriga augusti alguses,“ ütles Kati Korm.
Digiregistratuuri teenuse käivitamiseks olid vajalikud nii infosüsteemi arendustööd kui ka vastuvõtugraafikute ühtlustamised. „Andmete ühtlustamise käigus kontrolliti üle ligikaudu 500 000 vastuvõtuaja andmed ning nüüdsest on digiregistratuuris leitavad kõikide kliinikumi erialade vastuvõtuajad,“ selgitas Korm.
Üleriigiline digiregistratuur asub riiklikus patsiendiportaalis www.digilugu.ee ning võimaldab broneerida, tühistada ja muuta eriarsti esmaseid vastuvõtuaegu kõikides selle lahendusega liitunud Eesti tervishoiuasutustes. Lisaks riiklikule digiregistratuurile jäävad kliinikumi patsientide jaoks alles ka kõik kolm seni kehtinud võimalust arstiaja broneerimiseks: broneerimine telefoni teel, ID-kaardi kasutamist mittenõudva veebivormi kaudu ning kliinikumi patsiendiportaali ePatsient kaudu. Kati Kormi sõnul jääb ePatsiendi portaal avatuks paralleelselt digiregistratuuriga, sest lisaks vastuvõtuaegade broneerimisele ja enda terviseandmete vaatamisele, saab ePatsiendi portaalis tasuda ka raviarveid. Täpsema info vastuvõtuaja broneerimise kohta leiavad patsiendid kliinikumi kodulehelt www.kliinikum.ee.
Kliinikumi Leht
Maailma Terviseorganisatsiooni kvaliteediekspert külastas kliinikumi
Juuni lõpus kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe ja juhatuse liige Andres Kotsar Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ravijuhendite eksperdi professor Holger Schünemanniga. Kliinikum, kes oli ainus Eesti haigla, mida professor väisas, on tema sõnul ülikoolihaiglana vastutusrikkas rollis kaasaegsete ravijuhendite jälgimisel ja ravijuhiste tagamisel. “Maailm liigub aina enam ühise infovälja suunas ning näen selle tendentsi vajalikkust ka Eesti-suuruses riigis. Lisaks enda teadmuse jagamisele, on otstarbekas kasutada ka teiste riikide teadmisi,” lausus professor Holger Schünemann.
Kliinikumi ravijuht Andres Kotsar toonitas, et kui Eestis tahetakse pakkuda oma rahvale parimat võimalikku meditsiinilist abi, peavad selle aluseks olema tõenduspõhised meditsiini seisukohad. „Kaasaegsete ravijuhendite järgimise vajalikkust on raske ülehinnata. Eestis tegeleb ravijuhendite väljatöötamise ja juurutamisega ravijuhendite nõukoda, mille tööd koordineerib Tartu Ülikool ja tegevust toetab Eesti Haigekassa. Meditsiiniteadlaste kanda on oluline roll mitte ainult rahvusvaheliste juhendite eestikeelsuse tagamisel, vaid ka kohaliku konteksti ja tervishoiukorralduse erisuste arvestamisel. Professor Schünemann on olnud Eestile hea patroon ja ma väga loodan, et koostöö jätkub,“ lausus dr Kotsar.
Kliinikumi Leht
Kuidas hapnikubaar mõjutab tervet inimest
Elusorganismid Maal vajavad elu säilitamiseks hapnikku, kuid seda väga täpse kontsentratsiooniga. Evolutsiooni käigus on jäänud ellu need organismid, kes Maa atmosfääri tingimustes saavutavad vajaliku hapniku enda organites (ajus, südames, kopsudes, neerudes jne). Atmosfääris on hapnikku 21%. Kopsud on väga võimekad, suutes edastada hapnikku verre nii, et veres olev hemoglobiin peab küllastuma hapnikuga 95…99%. Kui esmapilgul võiks eeldada, et suurem kogus sissehingatud hapnikku võiks olla organismile kasulik, siis tegelikult on ohtlik igasugune muutus – ohtlik on ka hapniku tõus sissehingatavas õhus (ehk hüperoksia ehk oxygen bar ehk hapniku bar).
Hapniku sissehingamisel suuremas kontsentratsioonis kui 21% avaldub hapniku toksiline toime kudedele. Enamus toksilisest toimest on seotud kudedes hapniku aktiivsete radikaalide vabanemisega (1). Aktiivsed hapnikradikaalid tekivad ka haiguste (nt gripi või muude hingamisteede infektsioonide) korral, mis ongi kudede kahjustuse põhjustajad. Teame, et väga äge haigus võib põhjustada ägeda organpuudulikkuse (mis on eluohtlik seisund), siis krooniline kahjustus põhjustab aeglase (märkamatult kulgeva) kudede kahjustuse (ehk kiirema vananemise – nt väliselt võib märgata naha elastsuse kadu, kuid aju, kopsude ja südame vananemist me silmadega ei näe!).
Hapnikradikaalid põhjustavad enamasti esmased kaebused kesknärvisüsteemi poolt – tekivad: iiveldus, pearinglus, peavalu ja nägemise häire (viimane on seotud reetina kahjustusega), neuropaatia (närvi kahjustusel tekkiv nt käte- ja jalgade tundetus), paralüüs (lihaste nõrkus) ja krambid (2).
Hüperoksia põhjustab ka veresoonte ahenemise ja sellega seoses väheneb aju verevarustus (3). Isegi hapniku kerge liia korral tekib aju hallaine verevarustuse vähenemine (4;5).
Ka lühiajaline liigne hapnik põhjustab veresoonte ahenemise tõttu südame löögisageduse (pulsi) aeglustumise, südame löögimahu vähenemise ja südame „pumba töö“ nõrgenemise (6).
Liigse hapniku tingimustes tekib kopsukahjustus veel seoses lämmastiku kontsentratsiooni vähenemisega. Atmosfääri õhus on lämmastikku 78%, samuti kopsudes, mille abil hoitakse kopsud alati avatuna. Juhul kui sissehingatavas õhus on hapniku kontsentratsioon kõrgem, siis jääb lämmastiku kontsentratsioon järjest väiksemaks kuni ei piisa enam kopsude avatuna hoidmiseks. Selle tagajärjel vajuvad kopsud kokku, ehk tekib atelektaas – sellisel juhul õhk ei pääse enam kopsudesse.
Mitmed hapnikubaarid pakuvad liigset hapnikku veel koos aroomidega. Aroomid tähendavad keemilisi ühendeid, mis antud juhul tuleb kopsudesse sisse hingata. Teame, et kopsude jaoks on kahjulik õhk, mis on erinev atmosfääri õhu koostisest. Õhk, milles tunneme lõhna või mida näeme silmadega sisaldab keemilisi ühendeid või tolmu, mis on alati kopsudele kahjulikud!
Lisaks on hapniku suur kontsentratsioon ülimalt plahvatusohtlik.
Igasugune aine, mis mõjutab organismi on kas mürgi või ravimi toimega. Ravimi manustamiseks on vajalik arsti ettekirjutus (retsept). Ilma arsti ettekirjutuseta ei ole lubatud manustada ühelegi inimesele mitte mingisugust ainet, mis organismi mõjutab.
Ülle Ani
Arst-õppejõud pulmonoloogia erialal
Kopsukliinik
Kirjandus:
1. Hendrik J F, et al. Bench-to-bedside review: the effects of hyperoxia during critical illness. Crit care: v19(1); 2015
2. Bitterman H. Bench-to-bedside review: oxygen as a drug. Crit Care. 2009;13:205
3. Gupta AK, Menon DK, Czosnyka M, Smielewsky P, Jones JG. Thresholds for hypoxic cerebral vasodilation in volunteers. Anesth Analg. 1997;85:817–820
4. Floyd TF, Clark JM, Gelfand R, Detre JA, Ratcliffe S, Guvakov D, Lambertsen CJ, Eckenhoff RG. Independent cerebral vasoconstrictive effects of hyperoxia and accompanying arterial hypocapnia at 1 ATA. J Appl Physiol. 2003;95:2453–2461
5. Rusyniak DE, Kirk MA, May JD, Kao LW, Brizendine EJ, Welch JL, Cordell WH, Alonso RJ. Hyperbaric oxygen therapy in acute ischemic stroke. Results of the Hyperbaric Oxygen in Acute Ischemic Stroke Trial Pilot Study. Stroke. 2003;34:571–574
6. Waring WS, Thomson AJ, Adwani SH, Rosseel AJ, Potter JF, Webb DJ, et al. Cardiovascular effects of acute oxygen administration in healthy adults. J Cardiovasc Pharmacol. 2003;42:245–50
Aasta ämmaemand on Evelin Gross
Eesti Ämmaemandate Ühing tunnustab igal aastal ämmaemandaid, kes on silma paistnud oma kutsealase tegevusega. Aasta ämmaemanda tiitli pälvis kliinikumi naistekliinikus töötav Evelin Gross.
Evelin Gross, kes on ämmaemanda tööd teinud kakskümmend viis aastat, on näinud Eesti ämmaemandusabi arengut läbi erinevate etappide. „Nõukogude ajal olid naised kindlasti rohkem pinges ja hirmul kui tänapäeval, aga praegusesse hetkesse jõudmine on olnud pikk, ent loogiline teekond. Olgugi, et rasedus ja sünnitus on väga intiimne protsess, ei ole enam naised üksi. Pärast seda, kui ämmaemandad said minna kogemusi omandama teistesse riikidesse, viidi ka meil sisse uuendused, näiteks lubati sünnituse juurde tugiisik“ kirjeldab Evelin. Pärast isade ja/või tugiisikute kaasamist tekkis vajadus ka perepalatite järele ning alustati loomuliku sünnituse propageerimisega kuni vettesünnituse juurutamiseni välja. „Läbi kõikide etappide tõestasid ämmaemandad enda valmidust ja võimekust töötada iseseisvalt. Just ülemämmaemand Pillet Teesalu on Eestis olnud eestvedajaks, et ämmaemandusabi oleks eraldi- ja iseseisev tervishoiuteenuse liik,“ selgitab Evelin Gross.
Arengute tulemusel on ämmaemanda töö palju rohkemat kui sünnitustoas viibimine. Lisaks valvetööle osakonnas teeb Evelin ka perekeskuses vastuvõtte, õpetab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli noori kolleege, aga ka arst-residente, ning korraldab simulatsioonikoolitusi õlgade düstookia vältimiseks sünnitusel. „Olen ise elus palju kogenud ja õppinud, tahan seda väga edasi anda. Erialaselt on vajalik olla pidevas arengus. Uue väljakutsena kõnetab mind hetkel teema, kuidas taastada lahkliha terviklikkus sünnitusjärgselt, kasutades uusi kaasaegseid õmblustehnikaid. Oma töös usun sellesse, et naine peab igas olukorras säilitama oma väärikuse ning meie ülesanne on tagada, et värske ema tunneks end ka pärast sünnitust väärikalt ja terviklikult,“ räägib Evelin.
Ämmaemandal peab olema kutsumus
Kui küsida, milline osa tööst meeldib aasta ämmaemandale enim, on vastus kiire tulema: „Süda on mul sünnitustoas. Nii nagu see on eriline iga naise jaoks, annab sünnituse vastuvõtmine minule samuti äärmiselt positiivse ja lõpetatuse tunde. See on parim tunne, kui naine läheb sünnitusosakonnast ära heade ja rõõmsate emotsioonidega,“ ütleb ta.
Evelini sõnul on ämmaemandaks olemine on elustiil: „Olen õnnelik, sest saan öelda, et see on mu kutsumus.“ Lisaks sellele rõhutab ta kolleegide olemasolu – ilma üksteise toetuseta, omavaheliste heade suhete ja nalja täis hetkedeta poleks öised vahetused ning ka ette tulevad rasked ja kriitilised hetked mõeldavad. Ja õhtul (või hommikul) koju minnes teab Evelin, et seal on tema tagala: „Mul on imeline kodu, kolm last ja kaks merisiga. Naudin söögitegemist ja sõpradega söömist ja välja lülitan ma ennast perereisidel spontaanselt ootamatutesse olukordadesse sattudes,“ võtab kokku aasta ämmaemand Evelin Gross.
Kliinikumi Leht
President Kersti Kaljulaid külastas kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskust
20. juunil tegi president Kersti Kaljulaid visiidi Tartu Ülikooli Kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse, mis on üks neljast Eestis tegutsevast keskusest. Seksuaalvägivalla üleelanutele pakutava üleriigilise esmase abi ja järelravi teenuse väljatöötamisel osalesid ekspertidena arst-õppejõud Kai Part ja Made Laanpere. Tehtud töö eest tunnustas Eesti Vabariigi president aasta alguses naistekliiniku arste Punase Risti IV klassi teenetemärkidega.
President Kersti Kaljulaid ütles külastuse järel, et oleme hakanud ühiskonnana vägivallast, ka seksuaalvägivallast, rääkima palju avalikumalt kui veel mõned aastad tagasi. Oma olemuselt on tegemist peidetud kuriteoga, mistõttu Põhjamaades pöördub abi järele hinnanguliselt 5 protsenti ohvritest, Eestis aga vaid üks inimene sajast. „See tähendab, et 99 korral juhtudest veel abini ei jõuta. Peame olema riigina valmis selleks, et kui me ise seksuaalkuritegevusest rohkem räägime ja inimeseni jõuab ka teadmine, et abi on olemas, siis tähendab see suurt hüpet numbrites. Ja me peame selleks valmis olema, et ei tekiks pudelikaelu ja me ei veaks kedagi alt,“ selgitas riigipea.
Dr Kai Part peab oluliseks, et seksuaalvägivalla üleelanute abi on võimalik pakkuda ööpäevaringselt ja ühes etapis. „Nii ei pea vägivalla üleelanu, kelle abi otsimise võimekus on vähene, ekslema erinevate teenuste vahel. On oluline, et kannatanut ei taasohvristataks ning et nii kannatanu kui ka kogu ühiskond mõistaks üheselt, et seksuaalvägivald on kuritegu. Vägivalla üleelanu ei peaks end süüdi tundma, sest vastutus kuriteo eest lasub selle toimepanijal olenemata, kas ohver on naine või mees, laps või täiskasvanu,“ rõhutas dr Part.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste sotsiaalkindlustusameti poolne teenuse juht Keete Janter toonitab, et oluline on tunnustada pöördujate julgust ja oskust abi otsida, aga ka kliinikumi töötajate erialaseid teadmisi ja tahet sel äärmiselt delikaatsel ja emotsionaalselt raskel hetkel pakkuda psühholoogilist ning meditsiinilist abi. „Seksuaalvägivalla üleelanud pöörduvad kas ise otse erakorralise meditsiini osakonna kaudu seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse või juhatab neid sinna politsei. Kõik erakorralise meditsiini töötajad on saanud koolitust ohvrite tundlikuks kohtlemiseks,“ tunnustas Keete Janter.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse ülesanne on tagada psühholoogiline toetus, meditsiiniline läbivaatus ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine, vigastuste dokumenteerimine, suguhaiguste ja HIV testimine koos ennetuse ja raviga ja soovimatu raseduse ennetamine. Kliinikumi töötajad aitavad patsiendi edasi suunamisel järelravisse ning soovi korral ka politseisse pöördumisel.
2018. aastal pöördus kliinikumi 33 seksuaalvägivalla üle elanud patsienti, kellest 36% olid alaealised. Eesti neljas keskuses – Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas oli pöördumiste arv kokku 92. Sel aastal on oodata pöördujate arvu kahekordistumist.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi ortopeediatehnik aitas Somaalimaal viia läbi esimest põlveliigese endoproteesimist
Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediatehnik Kaupo Põder viibis mais kaks nädalat Somaalimaal Hargeisas, erahaiglas Masala Specialist Hospital, aidates seal läbi viia riigi esimest põlveliigese endoproteesimist ning üles ehitada kohaliku haigla.
Kaupo Põder on ortopeediatehnikuna töötanud kuus aastat, õendusharidusega spetsialisti väljaõpe ortopeediatehnikuks toimus kliinikumis. Ortopeediatehniku ülesandeks on assisteerida ortopeede operatsioonidel, valmistada ette proteese ning tegeleda patsiendiga nii operatsioonieelsel kui -järgsel perioodil.
Ent Somaalimaal olid Kaupo Põdra ülesanded märksa laiemad, kus kahe nädala jooksul tuli sisse seada operatsioonituba, paigaldada operatsiooniks vajalik tehnika ning koolitada haigla operatsiooniõde endoproteesimise assisteerimiseks. „Ma sain luua toimiva operatsioonisüsteemi. Siin kliinikumis on kõik olemas, seal tuli aga kõik ise luua ning see andis ka suurepärase võimaluse õppida. Kogemus oli silmi avav,“ kommenteeris Põder. „Kahtlemata oli see eriline, et esimene operatsioon selles haiglas oli kohe nii kaaluka tähtsusega. Üldiselt on Somaalimaal valdav kipsravi, ortopeedilisi operatsioone tehakse harva,“ lisas ta.
Operatsiooni läbi viinud somaalia arst dr Muhamud Artan sai esmase väljaõppe Venemaal, lõpetas 2015. aastal Helsinki ülikooli meditsiiniteaduskonna ning töötas seejärel 2017. aastani Soomes arstina. Nüüd on dr Artan pöördunud tagasi Somaaliasse, et seal oma teadmistega kasuks olla. „Kaupo Põder tegi imepärast tööd. Ta koolitas meie noort ortopeedia eriala õde, aitas kaasa haigla igapäevases töös ja assisteeris edukalt minu esimest põlve endoproteesimist,“ sõnas dr Artan.
Dr Artan kiitis igati ka koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikuga. „Sain kliinikumi külastades professor Aare Märtsonilt ja tema ortopeedidest kolleegidelt olulisi teadmisi. Vastuvõtt oli väga külalislahke, kohtasin Tartus fantastilisi inimesi. Soovime edaspidigi Tartu Ülikooli Kliinikumiga koostööd teha,“ lausus dr Artan.
Olgugi, et Muhamud Artan on praktiseerinud Soomes, sobis Somaalimaale paremini Eesti liigeste endoproteesimise meetod. „Meil kasutusel olev fast track süsteem sobib ka sealsetesse tingimustesse hästi. Kliinikumi eeskujul võeti kasutusse traneksaamhape selleks, et veritsus oleks operatsiooniajal minimaalne ja minimiseerida vereülekande vajadust operatsioonijärgselt. Teine oluline asi oli LIA ehk local infiltration analgesia, mis võeti samuti meie haigla eeskujul üle. Operatsiooni ajal süstime liigesesse enne tsementeerimist lokaalset anasteetikumi, et haige valu oleks minimaalne esimese 24 tunni jooksul ning et haige saaks kiiremini taastusraviga alustada. Erinevuseks on ehk see, et infektsioonide vältimiseks on seal operatsioonijärgne antibiootikumravi pikem kui meil,“ selgitas Põder.
Kaupo Põdra muljed Somaaliast on värvikad. „Päevase, kuni 35°C küündiva palavuse vältimiseks alustatakse tööpäevi vara, mistõttu ka lõpetatakse varem ehk 8-tunnine tööpäev kestab 7.00–15.00. Kuna viibisin seal Ramadaani ajal, siis sain osa ka nende paastumise kombestikust, ent mina sain oma toas ka päevasel ajal süüa. Sealne palvetamine toimib ilmselt hästi regulaarse füsioteraapiana – viiel korral päevas palvetamise kohta on tehtud ka palju teaduslikke uuringuid, näiteks Kamran G (2018), „Physical benefits of (Salah) prayer – Strengthen the faith & fitness“. Igapäevase suhtlusega tulin seal hästi toime, kuna kohalikud räägivad lisaks somaali ja araabia keelele ka inglise keelt,“ mõtiskleb Põder.
Liina Raju
Eesti Akrediteerimiskeskuse järelevalvevisiit kinnitas ühendlabori kvaliteeti
Ühendlaboris lõppes äsja iga-aastane Eesti Akrediteerimiskeskuse (EAK) järelevalvevisiit. Esmakordselt akrediteeriti ühendlabor 2005. aastal, mil kõige suurema töö esimese akrediteeringu saavutamiseks tegi vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov. Akrediteering kehtib viis aastat ja igal aastal toimub EAK järelevalvevisiit. Ühendlabori kliinilise geneetika keskus osaleb akrediteerimisprotsessis 2013. aasta kevadest.
Akrediteerimine on meditsiinilaboritele vabatahtlik, ent see aitab olla avatud meelega ja tagab labori pideva arengu. On kasulik, kui tähelepanu juhitakse asjadele, mida saaksime veel paremini teha. Enne kohapealset auditit tutvuvad EAK assessorid labori tööd kirjeldavate dokumentidega ning akrediteeringu käigus tulevad auditeerijad ka 2–3 päevaks laborisse kohapealset kontrolli tegema. Audiitoriteks on tavaliselt EAK peaassessor ning erialaassessorid, kelle valik sõltub akrediteeritavatest teemadest.
Iga-aastase järelevalvevisiidi käigus vaadatakse üle nii senini akrediteeritud kui ka akrediteerimisnimekirja lisatud uued meetodid. Kui laborile on vanade meetodite ülevaatuse ettevalmistus suhteliselt rutiinne töö, siis seni akrediteerimata meetoditega on palju enam tegemist ning närvikulu. Tänavu laiendasime akrediteerimisala kõigis ühendlabori osakondades, mistõttu oli protsessiga seotud suur osa meie sõbralikust kollektiivist.
Üks suurematest ettevõtmistest oli akrediteeringu taotlemine submikroskoopiliste kromosoomaberratsioonide analüüsile, mis on eriline selle poolest, et analüüs toimub kliinilise geneetika keskuse kahes laboris: tehniline töö tehakse molekulaardiagnostika ning bioinformaatiline analüüs ja interpretatsioon tsütogeneetika laboris. Tegemist on oma olemuselt teise põlvkonna sekveneerimisanalüüsiga. Erialaassessoriks oli meil tohutu kompetentsiga Soomes elav rootslanna Gunilla Holmlund, PhD, kes käib sarnaseid analüüse auditeerimas terves Põhjamaade regioonis. Gunilla Holmlundi põhjalik arusaam protsessist ja sealjuures väga sõbralik arutelu oli igati abiks veenmaks meid, et oleme teiste Põhjamaade laboritega võrdväärsel tasemel.
Selle aasta järelevalvevisiidi tulemusena saame öelda, et ühendlabori töö vastab endiselt standardi EVS-EN ISO 15189:2012 nõuetele. Heameelt teevad assessorite kiidusõnad, et oleme väga heal tasemel ning võime oma töö üle uhked olla. Tänu akrediteerimisprotsessile on meie kvaliteedijuhtimissüsteem muutunud paremaks ning lihtsamini järgitavamaks. See on andnud meile kogemuse ja teadmised, mida oleme valmis edasi andma võrgustunud haiglate laboritele.
Kai Jõers
Ühendlabor
Anu Tamm, ühendlabori direktor
Miks peaks meditsiinilabor olema akrediteeritud?
Iga-aastane akrediteerimine on piisvalt mõjus stiimul hoidmaks labori kvaliteedidokumentatsiooni pidevalt korras ning toimimas. Pealegi on see maineküsimus, keeruline on olla konkurentsivõimeline teiste akrediteeritud laborite hulgas. Labori töö on muutunud süsteemsemaks, kõik teavad, mis protsessid tuleb uute analüüside juurutamisel läbida, millest rutiintöös lähtuda, mis parameetreid pidevalt jälgida. Võrreldes algaastatega, suhtutakse akrediteerimisprotsessi palju rahulikumalt ja enesekindlamalt: kvaliteedidokumentatsiooniga tegeldakse aastaringselt, mitte hoogtööna. Laborit on kiitnud kõik, nii eesti kui ka välismaised assessorid.
Pille Tammur, ühendlabori kliinilise geneetika keskuse tsütogeneetika labori vanemlaborispetsialist
Miks me soovisime erialaassessorit väljapool Eestist?
Määravaks sai tõsiasi, et tegemist on n-ö väikese (võrreldes näiteks immuunanalüüsi või kliinilise keemiaga), kuid spetsiifilise erialaga. Paraku ei ole kohapealt võtta inimest, kes valdaks nii teemat kui assessori tööd. Erialaassessor peab kindlasti olema väga pädev ka konkreetses valdkonnas.
Mida on akrediteeringu läbiviimine andnud tsütogeneetika laborile?
Üks asi on, kui oled ise sügavalt veendunud, et teed vajalikku tööd kõige paremal võimalikul viisil, aga väga oluline on, kui süsteemiväline inimene jõuab samale järeldusele. Teine oluline teema on koostöö. Igasuguste koostöölepingute sõlmimisel, on soovitatav, et teenust pakkuv labor oleks akrediteeritud, sest see annab garantii töö kvaliteedile. Võib ju öelda, et akrediteerimine on vabatahtlik, kuid reaalsus on, et kui tahad olla aktsepteeritud, siis ei saa akrediteerimisest ei üle ega ümber.
Kas kogu protsessist on olnud ka praktilist abi või oli pigem tegu tüütute dokumentide koostamisega?
Rutiintööd tehes ei pane üldse tähele, kuidas elu muutub, detailid muutuvad, kuidas pisiasjade kokkulangemisest sünnivad uued metoodilised „nõksud“ jne. Kui ei oleks seda tüütut kohustust kasvõi kord aastas kogu laborielu läbi mõelda ja ka dokumentides korrigeerida, siis oleksime varsti seisus, et oli jah, midagi kunagi ja kuidagi ja „eit teadis, aga eit suri ära“. On tüütu, loomulikult on tüütu, aga kui see tüütus üle labori töötajate vahel laiali jagada ja pärast plussid kokku lugeda, siis saab hakkama ja on kasu ka.
Eva Reinmaa, ühendlabori immuunanalüüsi osakonna laborispetsialist
Mis on voolutsütomeetria?
Voolutsütomeetria on meetod, mis võimaldab detekteerida ja iseloomustada rakke nende pinna- või rakusiseste markerite alusel. Peamiselt kasutatakse seda meetodit hematoloogiliste ja immunoloogiliste haiguste diagnoosimisel ning ravi jälgimisel. Samuti on voolutsütomeetria standardmeetod vereloome tüvirakkude loendamiseks tüvirakkude kogumisel ja siirdamisel.
Mida akrediteeringuks ettevalmistus tähendas Sulle kui voolutsütomeetria meetodi eest vastutavale laborispetsialistile?
Akrediteeringuks ettevalmistamine haaras kogu meie voolutsütomeetria uuringute meeskonna. Laboris lisandusid rutiintööle erinevad kontrollkatsed, minule dokumentide vormistamine. Kuigi meie labori kvaliteedisüsteem ja sellega kaasnev dokumentatsioon on juba pikka aega toiminud, tuli ikkagi sõrmega järge ajades kõik veel kord üle kontrollida ning veenduda töö vastavuses akrediteerimiseks ettenähtud standardiga. Seda võib kirjeldada kui kriitiliselt enesesse vaatamist. Tööd oli omajagu ning see kestis terve aasta, kuid paljud asjad on nüüd valmis ka järgmiste analüüside akrediteerimiseks. Võib öelda, et olen rahul, et me selle ette võtsime ja hakkama saime.
Euroopa noored ortopeedid osalesid kliinikumis ravitöös
13.–14. mail külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi EFORT* Travelling Fellowship programmi raames noored ortopeedid 12 Euroopa riigist, kes tutvusid siinse ravitööga ja osalesid operatsioonidel.
Ortopeedide hulgas oli noori arste Šveitsist, Serbiast, Portugalist, Leedust, Rumeeniast, Ühendkuningriigist, Sloveeniast, Rootsist, Hollandist, Maltalt, Hispaaniast, Türgist. Tartus veedetud päevade jooksul kuulasid külalised loenguid prof Aare Märtsonilt, dotsent Katre Maasalu’lt ning teistelt tunnustatud ortopeedidelt. Tagasiside kuuldud loengutele oli väga positiivne, samuti hinnati kõrgelt võimalust viibida ravitöö juures ning osaleda nii reieluu megaproteesi paigaldamisel, ACL rekonstruktsioonil kui ka rotaatormanseti rebendi operatsioonil.
„Kliinikum on väga kena ja mugav, eriti haigla uus osa. Haigla on hästi organiseeritud ning siin on olemas kõik, mida kirurg vajab, et keskenduda oma tööle,“ sõnas dr Miljan Bilanovic Serbiast.
Lisaks kliinikumile külastasid stipendiaadid ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ja Ida-Tallinna Keskhaiglat. Nii kliinikum, kui ka PERH ja ITK toetasid ka finantsiliselt noorte ortopeedide vastuvõttu. Ravitöö kõrval tutvusid külalised Eesti looduse, kultuuri ja traditsioonidega ning tutvustasid oma koduriike.
Külastajatel jätkus rohkelt tänusõnu visiidi korraldusele. „Kogu visiiti korraldanud meeskond oli väga toetav. Eriti tahaksin tänada Anna-Helena Kase’t, meid võeti vastu väga lahkelt,“ tunnustas eestipoolset korraldust Helen Anwander Šveitsist.
Tänusõnu visiidi eest jätkus nii EFORTile kui rahvuslikele ortopeedide liitudele. „EFORT Travelling Fellowship oli imeline kogemus. See andis mulle võimaluse parandada oma teadmisi ortopeedias, vahetada kogemusi teiste stipendiaatidega ja kolleegidega Eestist ning laiendada oma võrgustikku Euroopas,“ kiitis Vítor Hugo Pinheiro Portugalist.
EFORT vahetusprogramm toimub kaks korda aastas ning seda korraldavad föderatsiooni kuuluvate riikide ortopeedia ühingud ning toetavad kohalikud haiglad.
Kliinikumi Leht
* The European Federation of National Associations of Orthopaedics and Traumatology
Kliinikumi kontserni ämmaemandad vahetasid kogemusi
30. mail toimus ämmaemandusabi ümarlaud, kus kliinikumi, Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haigla ämmaemandad jagasid erialaseid kogemusi ja mõtteid ambulatoorse teenuse osas. Lisaks kliinikumi kontserni haiglatele osalesid ka Viljandi haigla esindajad.
Ämmaemandad tegid ülevaate möödunud 2018. aasta tulemustest ning arutlesid üheskoos selle üle, kuhu ämmaemandusabi peaks ja võiks teel olema ning kas ja kuidas saaks jaotada tööd kontserni haiglate vahel.
Aastaga suurima muutuse läbi teinud Valga haigla tõi välja, et pärast sünnitusosakonna sulgemist suurenesid haiglas üheaegselt ämmaemandate ambulatoorsed vastuvõtud. Ämmaemandate vastutus lapseootel ja sünnitusjärgse naise jälgimisel tõusis – Valga haigla ämmaemandad pakuvad kõiki teenused alates raseduse algusest kuni sünnitusjärgse visiidini välja. Olgu selleks vastuvõtt lapseootel naisele, rasedusaegne gestatsioonidiabeedi tuvastamine ja jälgimine, sünnitusjärgne läbivaatus nii lapsele kui emale või hoopis ennetustöö – emakakaela vähiskriiningu või noorte nõustamise näol. Koduvisiite on toimunud 2018. aastal üksikud. Et Valga haigla on liitunud kliinikumi elektroonilise haiglainfosüsteemiga, on kliinikumi sünnitusosakonnast lahkujale võimalik broneerida vastuvõtuaeg Valga haigla ämmaemanda vastuvõtule. Nii nagu kliinikumiski saab kas vara koju kirjutatud või jälgimist vajavale perele (emapoolsetel või vastsündinupoolsetel põhjustel) planeerida vastuvõtu erinevateks analüüsideks, protseduurideks või nõustamiseks. Valga haigla ämmaemandad tõdesid, et on tekkinud vajadus ka lastearsti juurde broneerimiseks.
Lõuna-Eesti haigla ämmaemandad kinnitasid pidevate koolituste olulisust uute teenuste pakkumiseks. Näiteks eelmise aasta lõpust on ka Lõuna-Eesti haigla patsientide jaoks olemas gestatsioonidiabeedi nõustamine, mille eesmärk on esmalt rasedusdiabeet tuvastada, selle tulemusi jälgida, nõustada ja õpetada diabeedipäevikut pidama ning aidata planeerida turvalist sünnitust. Lõuna-Eesti haigla ämmaemandate vastuvõtud toimuvad kolmes erinevas asukohas – lisaks haiglale ka polikliinikus ning Elva haiglas.
Ka Põlva haigla iseseisvalt osutatav ämmaemandusabi näeb ette nii iseseisvaid vastuvõtte, perekoolitundide läbiviimist ja imetamisnõustamist. Gestatsioonidiabeedi nõustamist Põlva haiglas teeb diabeediõde. Esindajad tõstsid esile koostöö olulisust perearstidega, eriti avatavaid tervisekeskusi silmas pidades.
Tartu Ülikooli Kliinikumis suurenes 2018. aastal ämmaemandate töökoormus. Kliinikumis tehti 2018. aastal ämmaemandate poolt 17869 vastuvõttu (2017. aastal 16639) ning 2640st toimunud sünnitusest olid 212 Jõgevalt, 122 Valgast, 89 Ida-Virumaalt ning 52 Põlvamaalt.
Kõikide haiglate ämmaemandate poolt jäi kõlama mõte uutest väljakutsetest. Olgu selleks noorte või pereplaneerimise nõustamine, soov suurendada senisest enam koostööd perearstidega koduvisiidi tagamiseks igale perele, muuta sünnitusjärgsed vastuvõtud logistiliselt rohkem patsiendisõbralikumaks või ka emakakaela vähi sõeluuringute tegemine suuremas mahus ämmaemandate poolt.
Pille Teesalu, kliinikumi ülemämmaemand
Rõõm on näha, et tütarhaiglates on pärast aastatagust kohtumist võetud suund ambulatoorse ämmaemandusabi kättesaadavuse parandamisele, sealjuures on ka teenuste loetelu on täienenud. Valga ja Viljandi on käinud meie juures ka stažeerimas, et alustada gestatsioonidiabeedi nõustamisega. Kõigile võrgustunud haiglate ämmaemandatele on kliinikumi poolt tagatud ka info ja juurdepääs erinevate kutsealaste koolituste kohta.
Koostöö tõhustamiseks vajaks täpsustamist tütarhaiglate ämmaemanduse-spetsiifiliste koolituste tegelik vajadus ning ambulatoorsete ja statsionaarsete kriitiliste kompetentside ühtlustamine kontserni sees. Siinjuures saaks kutsealane stažeerimine või personali rotatsioon olla tulevik.
Olulise tähtsusega on alustada koostööd kohaliku tervisekeskusega. Koduvisiidi ja imetamisnõustamise osas on võimalik tervisekeskusel ja ämmaemandal ühiselt toetada pere toimetulekut. Sünnitusjärgsed esimesed nädalad vastsündinuga kodus on perele kui kriisiperiood. Ämmaemandapoolne tugi võib ära hoida mitmedki ohud emale ja vastsündinule. Vaatamata sünnitusosakonnas pakutavale õpetusele, on äärmiselt tähtis määratleda pere toimetulek kodustes tingimustes, tagada imetamise tugi vastsündinu rinnaga toitmiseks ning sealjuures kodu turvalise hindamine ja vajadusel juhtnööride andmine.
Tütarhaiglates saab ämmaemanda rolli rakendada veelgi enam emakakaela vähi sõeluuringute, kontratseptsiooni nõustamise ja sünnitusjärgse kontrolli teostamiseks, puudu on ämmaemand-raseduskriisinõustaja. Siin saaks tõenäoliselt tulevikus mõelda ka kliinikumi ämmaemandate rakendamist.
Jaanika Põder, Valga haigla ämmaemand
Meil on hea koostöö kliinikumiga, kuid palju on ka veel ära teha. Kuna ümarlaud toimus teist aastat, saime veelkord kinnitust, et need kohtumised on väga vajalikud meie töö täiustamisel ja kogemuste kogumisel. Oluline on kuulda, kuidas on läinud ja läheb teistel haiglatel Lõuna-Eestis. Täiendame üksteist, arutleme, anname üksteisele nõu ja soovitusi meie teenuse paremaks pakkumiseks.
Kindlasti võiks tõhustada sünnitusjärgset nõustamist nii ema kui lapse vaatevinklist seal haiglates, kus Valgamaa naised sünnitavad. Sellega väheneks günekoloogide koormus ema ja perearstide koormus vastsündinu osas. Ees seisab ka koostöö tõhustamine perearstidega, et käivitada raseduskriisi nõustaja vastuvõtt.
Valga ämmaemandad on olnud tublid ja professionaalsed, sest pärast osakonna sulgemist suurenes meie roll nii mitmeski tegevuses. Ämmaemanda iseseisev vastuvõtt ei piirdu ainult rasedate teenindamisega, vaid kätkeb kõike, mida haaravad sõnad „tütarlaps-naine-menopaus“. Teeme kõik selleks, et iga naine, olenemata vanusest, saaks meilt abi kodukohas.
Kliinikumi preemia laureaat on Urmas Siigur
Urmas Siigur on sündinud 18. detsembril 1956. aastal. Ta lõpetas 1981. aastal kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna ning aasta hiljem kirurgia internatuuri. Urmas Siigur alustas arstina töötamist 1982. aastal Tartu Linna Onkoloogia Dispanseris. Aastatel 1982–1991 oli ta teadustööl Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis, kus kaitses 1990. aastal ka kandidaadi väitekirja. 1991–1996 juhtis ta Maarjamõisa Haigla laboriosakonda. Selle baasil moodustati tema eestvedamisel 1996. aastal riikliku organisatsiooni Tartu Ülikooli Kliinikum ühendlabor, mis oli esimeseks praktiliseks sammuks Tartu erinevate tervishoiuasutuste liitmisel tulevaseks kliinikumiks. 1997. aastal kaitses Urmas Siigur doktori väitekirja Karolinska Instituudis Rootsis. Nii kandidaadi- kui doktoritöö käsitlesid seedetrakti mikroobiökoloogiat, valdkonda, mida tänapäeval tuntakse mikrobioomikana. Ühendlaborit juhatas ta 1999. aastani, mil temast sai Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum esimese juhatuse liige ülemarstina, aastatel 2002–2018 oli ta aga ametis juhatuse esimehena.
Urmas Siiguri pikk töökäik on olnud valdavalt seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Viimase veerand sajandit on ta olnud vahetult seotud Tartu Ülikooli Kliinikumi arendamisega tänapäevaseks Euroopa ülikoolihaiglaks ning meditsiinikeskuseks. Nii on Maarjamõisa kujundatud meditsiinilinnak, mis pakub Eesti suurima raviasutusena patsientidele ja töötajatele suurepärast ravi-ja töökeskkonda ning praktikatingimusi üliõpilastele. Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana on Urmas Siigur olnud aktiivselt tegev tervishoiukorralduse arenduses laiemalt, sh aidanud nõukogu liikmena kaasa teiste tervishoiuasutuste nagu Tartu Kiirabi, Ida-Viru Keskhaigla ja Narva haigla, aga ka Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna ja Tartu Tervishoiukõrgkooli arengule. Urmas Siiguri juhtimisel on loodud head tingimused ka teadustööks ning ta on seisnud igakülgselt arstiteadusüliõpilaste huvide eest haiglas, mille tunnustuseks ta on valitud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi auliikmeks. Urmas Siiguri panust Eesti ja Tartu meditsiini arengusse märgib ka Tartu Tähe kavaleri tiitel.
Urmas Siigur: Saada tunnustatud kliinikumi preemiaga kliinikumi arendamise eest on ju kena küll. Mul on, millele tagasi vaadata. See ei ole mitte ainult betoon, Maarjamõisa meditsiinilinnak oma uute ja veel tulevate korpustega. Veel suuremgi väärtus on see, et kliinikumist sai ühtne organisatsioon, mis on olnud kantud heas mõttes vabast akadeemilisest vaimust ja vaimsusest, mis nende aastate jooksul välja kujunes. Ma tahaks väga loota, et seda väärtust õnnestub hoida.
Kliinikumi areng viieteistkümnest kunagisest eraldi toiminud tervishoiuasutusest kaasaegseks, vaimult terveks ja majanduslikult tublil järjel olevaks euroopalikuks ülikoolihaiglaks, on vaieldamatult Eesti edulugu. Suuri asju saab korda saata vaid meeskonnatöös. Tahan siinkohal tänada kõiki tublisid kaasteelisi. See tunnustus on meile kõigile.
Enim patsientide tänu pälvisid professor Aare Märtson ja dr Priit Tammjärv
2018. aastal laekus kliinikumile patsientidelt 649 tänuavaldust. Enim tänatud arstid olid professor Aare Märtson ja dr Priit Tammjärv.
Professor Aare Märtson on kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja. Lisaks kliiniku juhtimisele osaleb professor Märtson ka ravitöös ning on ametis ka Tartu Ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajana ja ortopeedia professorina. Professor Märtsonit tänasid patsiendid enim ka 2015. aastal.
Professor Aare Märtson: Minu esmane reaktsioon on see, et „Nad tegid seda jälle!“ Olen tahtnud hea arst olla ning selle poole oma karjääri vältel ka püüelnud. On rõõm, et see on ka patsientidele meeldinud. Kindlasti on kliinikumis palju ka teisi häid arste, seetõttu on au, et see tunnustus on mulle teist korda osaks saanud. Edukas patsiendisuhtlus tuleneb paljuski lapsepõlves omandatud kodusest kasvatusest ja ema õpetatud viisakusreeglite järgimisest. Teiseks oluliseks osaks sellest on Hippokratese vandest tulenevalt kolleegide hindamine ning nendelt nõu küsimine ja nõu andmine. Patsientide ravi on kollektiivne tegevus.
„Eriline tänu just dr. Aare Märtsonile. Ta on oma eriala tõeline professionaal! Arvestades minu eriti keerulist juhtumit ja 10. mail tehtud operatsioonijärgset tulemust, siis nüüd on maailmas üks õnnelik inimene rohkem.“
Dr Priit Tammjärv on südamekliiniku kardiokirurgia osakonna arst-õppejõud. Lisaks kliinikumile võtab dr Tammjärv patsiente vastu ka Ida-Viru Keskhaiglas ning Tartu Linna Polikliinikus. Dr Tammjärve tänasid patsiendid enim ka 2014. aastal.
Dr Priit Tammjärv: Tuleb klassikaliselt öelda, et see oli üllatus, tublisid kolleege on väga palju. Olen suhteliselt konkreetne ja pigem vähese jutuga, ju siis patsientidele sobib selline suhtlemismaneer. Patsiendiga tuleb alati rääkida nii nagu on, tuleb rääkida asjade heast poolest ja asjade halbadest pooltest, et patsiendil oleks võimalikult objektiivne ülevaade sellest. Me ei saa aega tagasi kerida, aga me saame valida võimalikult hea variandi edasiseks. Alati on igas halvas ka mingi tilluke päikesekiir ja on vajalik oskus seda näha. Paljud patsiendid tulevad meie juurde südameoperatsioonidele ja see on nende jaoks raske otsus. Kui nüüd vaadata asja teiselt poolt, siis kui meil õnnestub nende elukvaliteeti paremaks teha, siis on selle raske otsuse taga ka hea külg ja mõnikord tasub seda toonitada. Mõtlen sellele, milline lahendus võiks sobida millisele inimesele kõige paremini.
„Olen väga tänulik dr Priit Tammjärvele heatahtliku, toetava, mõistva suhtumise ja abi ning vajalike selgituste eest. Kogu meditsiini- ja teenindava personali heatahtlikkus, abivalmidus ja hoolitsus on suureks toeks patsientidele."
Kliinikumi Leht
Parimad arst-õppejõud on professor Riina Kallikorm ja dr Aili Tuhkanen
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) valib igal kevadel parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2019. aasta parima arst-õppejõu tunnustus omistati arstitudengite poolt professor Riina Kallikormile ning hambaarstitudengid nimetasin parimaks hambaarst-õppejõuks dr Aili Tuhkaneni.
Professor Riina Kallikorm töötab sisekliinikus sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonnas vanemarst-õppejõuna reumatoloogia erialal.
Tudengite sõnul on professor Riina Kallikorm väga südamlik ja mõistev õppejõud, kes elab tudengitele hingega kaasa ja oskab meisterlikult äratada huvi oma eriala vastu. Professor Kallikormi individuaalne suhtumine nii õppuritesse kui ka patsientidesse on tudengite arvates kiiduväärt. Seetõttu peavad arstitudengid professori vahetut ja loomulikku suhtlemist patsientidega endale suureks eeskujuks.
Professor Kalli Kallikorm: Tänan üliõpilasi suure tunnustuse eest! See on mulle väga oluline hinnang. Kliinikumis on kõik arstid ka õppejõud. See tähendab, et meie saame omalt poolt panustada jõudu, et tulevased arstid oleksid targad, edasipüüdlikud ja sellega meie meditsiini tulevik kindlates kätes.
Soovin üliõpilastele edukat eksamisessiooni ja liikumist oma unistuste eriala poole!
Dr Aili Tuhkanen töötab stomatoloogia kliinikus suukirurgia osakonnas arst-õppejõuna suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal.
Tudengid iseloomustavad dr Tuhkaneni nii: Alates kolmandast kursusest võtavad hambaravitudengid dr Aili Tuhkaneni terava pilgu all vastu vältimatut abi vajavaid patsiente. Sellistes praktikumides on pinge alati laes ja tegutseda tuleb otsusekindlalt ning kiiresti. Kuid kõige selle keskel on dr Tuhkanen nagu vana rahu ise ja juhatab, soovitab, suunab õige diagnoosi poole. Vajadusel juhib ta su kätt ka selle otseses mõistes – näiteks abstsessi avavat lõiget tehes või nõelaga alalõua sisekülge mööda liikudes. Dr Tuhkanen seletab tudengitega läbi iga tekkinud küsimuse või idee. Vahel isegi viskab nalja. Ja visiitide lõpus saavad tudengid päevikukannet täites oma ladina keelt demonstreerida – et ikka end targemana tunda kui praktikumi alguses.
Dr Aili Tuhkanen: Kõlab klišeena, aga olin meeldivalt üllatunud ja silmadesse tekkisid reetlikud pisarad (praktikumis olnud V kursus vaatas mind kaastundlikult ja püüdsid lugeda mu näost võimalikku põhjust) ja kontrollisin mitu korda nii e-kirja saatjat kui saajat.
Eks iga õpetaja jätab jälje (üli)õpilasele, võistluskategooriaid on palju – iseloom, välimus, oskus teadmisi/praktilisi oskusi edasi anda, lugupidamine, samas ka ühise vereringe puudumine jne. Südame teeb soojaks, kui tudengitel tuleb aastategi pärast meelde, mida Tuhkanen ütles ja tegi. Peaaegu 30 aasta jooksul (täitub küll järgmisel aastal) on lõpetanud palju tublisid noori kolleege, mõned neist nüüdseks ka Tartu Ülikooli õppejõud (ja mitte ainult oma erialal!), kes omakorda on või saavad üliõpilaste lemmikuks. Näib, et järjepidevus on tagatud.
Eks õppejõuna tuleb ette ka kehvemaid päevi/perioode ja minuski on peidus nii päike kui äike (nagu laulab teine Tuhkanen). Ning nagu plaksu lüüakse kahe käega, on minu teiseks pooleks omakorda minu õpetajad ja üliõpilased – tänukummardus maani!
Mul on alati meeles Hiina tarkusetera/vanasõna: "Hea õpetaja on see, kelle õpilased on temast paremad". Nii lihtne see ongi!
Professorid Katrin Õunap ja Vallo Tillmann on Neinar Seli stipendiumi laureaadid
Neinar Seli poolt 2008. aastal Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, mille puhul autor on märkinud enda töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Vallo Tilmann, kes on ametis lastekliiniku juhatajana. Kliinikumi kevadkonverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.
Professor Vallo Tilmann: On suur au olla Neinar Seli stipendiumi laureaat. See on tunnustus kogu lastekliiniku kollektiivile. Viimase viia aasta (2014 – 2018) sisse jäävad DIABIMMUNE teadusprojekti olulisemad artiklid, kus kinnitus hügieeni hüpotees 1. tüüpi diabeedi tekkes. Lühidalt, mikrofloora mitmekesisuse langus ja Bacteroides mikroobide, kelle lipopolüsahhariidid pidurdavad E.coli poolt põhjustatud immuunsüsteemi aktiviseerumist, ülekaal soolestikus soodustavad 1. tüüpi diabeedi teket. Kliinikumi 12-liikmelisel töögrupil oli selles teadusprojektis väga suur roll: uuringus osales ligi 2000 last Lõuna-Eestist ja tehti üle 7000 uuringuvisiidi. Teadmine, et oleme oma tööga panustanud maailma tippteadusesse, pakub suurt rahuldust. Lisaks jäävad sellesse perioodi mitmed artiklid koostöös prof Jaak Jürimäe, prof Raivo Uibo ja prof Katrin Õunapi uurimisgruppidega. See kinnitab, et teaduspublikatsioonid on tänapäeval kollektiivne looming ja mul on olnud suur õnn selles osaleda. Suur tänu!
Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2018. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap. Professor Õunap on ametis ühendlabori Tartus asuva kliinilise geneetika keskuse juhatajana.
Professor Katrin Õunap: Mul on väga hea meel 2018. aasta teaduspublikatsioonide preemia üle. Viimastel aastatel olen oma teadustöös suunitletult tegelenud just uute haruldaste haiguste avastamisega Eesti lastel, mis on intensiivistunud tänu 2016.a. aprillis alanud koostööprojektile USAs Bostonis Harvardi ülikooli ja MIT juures asuva Broad instituudi ning Eesti geenivaramu vahel. Broadi instituut kuulub ühe nelja USA riikliku terviseinstituudi (NIH) rahastatud menedliaarse genoomika keskuste hulka. Selle koostööprojekti raames teostatakse Eesti patsientidele, kellel me ei ole leidnud eksoomi sekveneerimise analüüsil haiguse põhjust, Broadi instituudis kogu genoomi ja RNA sekveneerimine ning teatud juhtudel ka metaboloomi uuring. Uute haiguste avastamiseks on vajalik erinevate teaduskeskuste vaheline koostöö ja sama geeni leiuga patsientide leidmine kogu maailmas, mille jaoks me sisestame kõik uued kandidaatgeeni leiud selleks loodud Matchmaker programmi. Keskmine geeni avastamisest kuni andmete avaldamiseni kuuluv aeg on vähemalt 1,5 kuni 2 aastat, kuid sageli võib see olla ka pikem. 2018. aasta oli minu jaoks väga märgiline kuna selle aasta jooksul avaldati kolme uue geeni avastusega seotud artiklid (RORA, MSL3 ja SPATA5 geen). Antud koostöö aga jätkub ja väga mitmete erinevate uute geenide muutuste funktsionaalsed katsed on juba töös. Samuti tahaksin ma ka väga tänada oma praegusi ja endisi doktorante – Karit Reinson, Sander Pajusalu, Kai Muru, Sanna Puusepp, Mari-Anne Vals ja Tiia Reimand, kes samuti aktiivselt osalevad uute haiguste avastamise projektis.
Kliinikumi preemia parimale artiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum premeerib alates 2011. aastast parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia eesmärk on ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamine ning eestikeelse teaduskeele arendamine. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus ning preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. Sel aastal hindas toimetuskolleegium parimaks Ene Pärna, Anu Aluoja, Külli Kingo artikli „Krooniliste dermatoosidega patsientide emotsionaalne seisund ja elukvaliteet, seosed isiksuseomadustega“.
Dr Ene Pärna: Olen dermato-veneroloogina töötades kokku puutunud krooniliste nahahaiguste patsientidega pikemat aega ning olen näinud ka krooniliste nahahaigustega kaasnevat emotsionaalset koormust patsientidele. Selleks, et patsiente paremini ka emotsionaalselt abistada, otsustasin läbida Tartu Ülikoolis psühholoogia õppe. Magistritöö teema valik oligi seotud dermatoloogiaga ning magistritöö juhendajateks praegused kaasautorid Anu Aluoja ja Külli Kingo. Kuna töö tulemused andsid olulist infot kroonilisi nahahaigusi põdevate patsientide kohta, siis käesolevas artiklis saigi kasutatud magistritöös kogutud andmeid.
Meie uurimistöö eesmärk oli hinnata krooniliste põletikuliste nahahaiguste seost patsiendi emotsionaalse seisundi ja elukvaliteediga. Samuti tahtsime teada, kuidas omavahel seostuvad haigus, isiksuseomadused ja elukvaliteet. Eestis varasemad sarnased uuringud puuduvad. Uuringusse kaasasime 161 isikut ja uuringus osalesid nii põletikuliste nahahaigustega patsiendid (nt psoriaas, ekseem, täiskasvanuea akne) kui ka kontrollgrupp.
Töö tulemusena leidsime, et võrreldes tervetega kannatavad krooniliste nahahaigustega inimesed suurema emotsionaalse düstressi all: rohkem on nii depressiooni, üldise ärevuse kui ka sotsiaalärevuse sümptomeid. Lisaks näitas meie uuring insomnia sümptomite olulisust kõigi haigusrühmade patsientidel. Kindlasti vääriksid kroonilise nahahaigusega patisentidel uneprobleemid edasisi uuringuid ja suuremat tähelepanu igapäevases töös.
Ootuspäraselt selgus, et kroonilist nahahaigust põdevatel patsientidel on halvem nii nahahaiguste-spetsiifiline kui ka üldine tervisega seotud elukvaliteet. Pigem on häiritud elu emotsionaalne pool kui kehaline pool: kõrgem väsimuse tase, halvem emotsionaalse heaolu seisund ja valuhinnangud.
Isiksusejoontest seostus halvema elukvaliteediga kõige rohkem somaatiline ärevus. See isiksusejoon näitab kalduvust kogeda sageli ärevuse kehalisi sümptomeid. Võimalik, et suurema somaatilise ärevusega isikud on tundlikumad kehaliste aistingute suhtes ja seetõttu on ka nahahaiguste sümptomitest rohkem häiritud. Huvitav on see, et seostes emotsionaalse ja sotsiaalse toimetuleku ning väsimuse hinnangutega oli isiksusejoonte roll märkimisväärselt suurem kui demograafiliste ja tervisenäitajate oma.
Arvestades uurimistööst selgunud krooniliste nahahaigete suuremat emotsionaalset düstressi taset, on oluline seda õigel ajal märgata ja vajadusel alustada ravi, et tagada parem nahahaiguse paranemine ja soodustada patsiendi elukvaliteedi paranemist.
Kliinikumis tehti Eesti esimene alalõualiigese asendamise operatsioon
8. aprillil tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis dr Oksana Ivaski juhtimisel Eesti esimene alalõualiigese endoproteesimine.
Patsiendil, kellele operatsioon tehti, oli diagnoositud traumajärgselt anküloos ehk liigesjäikus. Täielikuks taastumiseks kulub patsiendil operatsioonijärgselt 3–6 kuud.
Dr Oksana Ivaski sõnul on tegemist erilise meetodiga, kuna patsiendile valmistatakse protees tema alalõualiigese eripärast lähtuvalt. „See tähendab, et proteesi paigaldamine on patsiendile a-traumaatiline, kuna sobib sajaprotsendiliselt, olles valmistatud konkreetsele patsiendile pärast kompuutertomograafia uuringu andmete töötlemist.“ Alalõualiigese asendamise puhul on tegemist elukvaliteeti muutva lõikusega. Dr Ivask rõhutab, et alalõualiiges on inimese üks liikuvamaid liigeseid, mida ümbritseb suur hulk närve, mistõttu on ka operatsioonijärgsel füsioteraapial äärmiselt oluline roll.
Et alalõualiigese endoproteesimisi ei ole Eestis varem tehtud, käis dr Ivask meetodit omandamas Saksamaal ning Tšehhis. Ka esimesel kliinikumis läbi viidud operatsioonil osales mentorina Praha kolleeg dr Vladimir Machoň. Protees, mida dr Ivask operatsioonil kasutas, oli tellitud Ameerikast ettevõttelt TMJ Concepts, kus see valmistati täpselt patsiendi anatoomiat arvestades.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige-ravijuht Andres Kotsari sõnul on väga oluline, et ülikoolihaigla arstid võtaksid kasutusele uusi meetodeid. „Meditsiinivaldkonna tehnoloogilised ja diagnostilised võimalused paranevad iga päevaga, mistõttu on tänuväärne, et dr Oksana Ivask on uue meetodi omandanud ning asub seda Eestis praktiseerima. Dr Ivask paistab silma oma hea kirurgilise tehnikaga ning väga hea suhtumisega patsientidesse,“ kommenteerib dr Kotsar.
Hinnanguliselt võiksid Eestis kõnealust operatsiooni vajada kuni kümme patsienti aastas.
Kliinikumi Leht
Kui parim operatsioon on see, mida ei pea tegema, siis parim insult on ära hoitud insult
5. aprillil toimub Tartu Ülikooli Kliinikumi, L. Puusepa nim. Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi ja Eesti Veresoontekirurgide Seltsi eestvedamisel Tartus V-konverentsikeskuses unearterite aterosklerootilise kahjustuse ja isheemilise insuldi temaatikale pühendatud seminar „Carotid stenosis: from silent atherosclerosis to symptoms”.
Rahvusvahelise seminari fookuses on asümptomaatiline ja sümptomaatiline karotiidstenoos, intrakraniaalsete stenooside käsitlus, medikamentoosne ja kirurgiline (sh endovaskulaarne) isheemilise insuldi ennetus. Lektoritena astuvad üles sellised nimekad Euroopa spetsialistid nagu professor Martin Björck (Uppsala, Rootsi), professor Alison Halliday ja dr Richard Bulbulia (Oxford, UK), professor Ellisiv B.Mathiesen (Tromsø, Norra) ja professor Dalius Jatuzis (Vilnius, Leedu). Lisaks on palutud temaatilisi uurimis- ja töötulemusi tutvustama dr Arturas Mackevičius (Vilinius, Leedu) ning dotsent Janika Kõrv, dr Riina Vibo, dr Heli Järve ja dr Sulev Margus Tartu Ülikooli Kliinikumist.
Insult on maailmas jätkuvalt üks juhtivatest surma ja püsiva puude põhjustajatest. Isheemilise insuldi üks tekkepõhjustest on suuremate või väiksemate arterite aterosklerootiline kahjustus koos trombembooliliste tüsistustega. Sellest tingitud ajuaine verevarustuse järsk katkemine võib üsna kiirelt tagasipöördumatuid muutusi põhjustada. Ainult patsiendi õigeaegne jõudmine spetsialiseeritud keskusesse võimaldab eri valdkonna spetsialistide koostöös maksimaalselt efektiivset sekkumist püsiva neuroloogilise kahjustuse ära hoidmiseks. Antud protsess eeldab kindlasti ühiseid arusaamu ja kokkuleppeid nii haiguse ravis kui korduvate atakkide ennetuses. Seetõttu on, lisaks esmatasandi meditsiinisüsteemi informeerimisele ning „aeg on aju“ teadvustamisele, vajalikud ka erialade vahelised arutelud arengusuundade ning seisukohtade jätkuvaks ühtlustamiseks.
Sümptomaatilise ajuisheemia korral rakendatav, Eestiski igapäevaselt kättesaadav, invasiivne (nii kirurgiline kui endovaskulaarne) ravi suuremaid vaidlusi ei tekita, pigem keskendutakse ravimeetodite parendamisele ja ajastamisele. Küll aga on erimeelsusi asümptomaatilise unearteri kahjustuse ehk isheemilise insuldi esmase ennetuse kohta. Vajab see aktiivset elanikkonna skriinimist või ainult riskigrupi patsientide uurimist? Kas piirduda lihtsalt ateroskleroosi riskifaktorite jälgimise, korrigeerimise ja medikamentoosse raviga või lisada sellele agressiivsem vahelesegamine? Neile küsimustele otsitakse vastuseid läbi käimasolevate rahvusvaheliste uuringute, mis võrdlevad konservatiivse, kirurgilise ja endovaskulaarse ravi tulemusi isheemilise insuldi ennetuse efektiivsuse ja ohutuse seisukohalt.
Seminar toimub inglise keeles ning on suunatud eelkõige neuroloogidele, veresoontekirurgidele ja endovaskulaarkirurgia teostajatele, ent ka teiste erialade esindajad on teretulnud. Programm ja registreerimine on leitavad kodulehel www.tartucarotis.ee.
Heli Järve
Arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal
Kirurgiakliinik
Algab Maarjamõisa parkimismaja ehitus
Aprillis algavad N. Lunini 16 kinnistul ehitustööd Maarjamõisa korrusparkla rajamiseks. 2020. aasta alguseks valmiv parkimismaja on eelduseks meditsiinilinnaku uue, III ehitusjärguga alustamiseks.
Uus ehitatav parkimismaja on kuuekorruseline, brutopinnaga 12 000m2, mahutades ära 432 märgistatud parkimiskohta. Parkimismaja valmimine loob võimaluse uue lastekliiniku, kõrvakliiniku ja päevakirurgiakeskuse hoonete ehitamiseks.
Olgugi, et parkimismaja ehitus toob kaasa ebameeldivusi nii kliinikumi patsientidele kui ka töötajatele, palub kliinikumi juhatuse liige–haldusjuht Marek Seer mõistvat suhtumist. „Kogu linnaruumis jääb parkimiskohti aina vähemaks, mistõttu on parkimismaja ehitus tulevikku silmas pidades äärmiselt vajalik samm. Parkimismaja ehituse ajal on N. Lunini tänava äärsetel kinnistutel parkimine piiratud, mistõttu palume enne vastuvõtule tulekut varuda aega või kasutada mugavat ühistransporditeenust või miks mitte alternatiivina kevadel alustavat rattaringluse teenust,“ kommenteerib Marek Seer. Ta rõhutab, et ilma parkimiskorralduse ümberplaneerimiseta ei oleks võimalik alustada uue ehitusjärgu ehitustöödega.
Meditsiinilinnaku uues, III ehitusjärgus rajatakse uued hooned lastekliinikule, kõrvakliinikule ja päevakirurgiakeskusele. Uus lastekliiniku hoone (M-korpus) hakkab paiknema H-korpuse jätkuna erakorralise meditsiini osakonna ehk EMO praeguse parkla asemel. Erakorralise meditsiini osakonna parkla kavandatakse maa alla. Teine uus hoone on planeeritud praeguse C-korpuse asemele ning uue ehitamiseks tuleb vana hoonetiib lammutada. Tulevasse C-korpusesse rajatakse kõrvakliinik, uus operatsiooniplokk nii päevakirugiliste kui ka statstionaarsete patsientide jaoks, naistekliiniku perekeskus ning samuti hakatakse seal ravima näo- ja lõualuudekirurgia eriala patsiente.
III ehitusjärgu ehitus algab eeldatavasti 2020. aasta alguses ning valmib aastaks 2022.
Kliinikumi Leht
Vanema roll autistlike laste kommunikatiivsete oskuste arendamisel
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse logopeed Katre Kandimaa osales kliinikumi arendusfondi toel 28.–31.01. 2019 Vaasa Ülikoolis Haneni keskuse (The Hanen Centre) More Than Words programmi koolitusel – „The Hanen Program for Parents of Children with Autism Spectrum Disorder“.
Pervasiivse arenguhäire üheks tunnuseks on kõneprobleemid, kommunikatiivsete oskuste vähesus või puudumine. Kommunikatsioon on olulisel kohal iga inimese elus. Kommunikatsiooni vahendusel kontakteerume üksteisega, jagame ideid, anname teada oma vajadustest või kirjeldame, kuidas me end tunneme. Autistlikud lapsed seisavad suhtlemist nõudvates olukordades igapäevaselt silmitsi väljakutsetega. Nende õppimise iseärasused (ainulaadsed huvid), sensoorsed eelistused ning omapärane käitumine muudavad suhtlemise raskeks.
Enamasti oleme harjunud mõttega, et erivajadusega lapsed peaksid arenguprobleemidest tingitult võimalikult palju saama abi logopeedidelt ning eripedagoogidelt. Kindlasti on see õige. Veelgi olulisem on teadvustada, kui suur roll lapse toimetuleku toetamisel lasub siiski vanematel ja perekonnal, kus laps igapäevaselt viibib. Iga vanema sooviks on luua oma lapsele arenemiseks parimad tingimused. Vanematel on selleks ka väga head võimalused, sest nad on kõige tähtsamad isikud lapse elus, hoolivad oma lapsest kõige rohkem ja tunnevad oma last kõige paremini.
Haneni keskuses on tegeletud vanemate õpetamisega 40 aastat. More Than Words programmi peamiseks eesmärgiks on suurendada efektiivsete ning teaduspõhiste meetodite tutvustamise ning käsitlemise kaudu vanemate osalust lapse sotsiaalsete ning suhtlemisoskuste arendamisel.
Vanematele mõeldud programm on jagatud rühmatreeninguteks (8 kohtumist) ja individuaalseteks kodukülastusteks (3 korda), mille tulemusena analüüsitakse videosalvestusi ning antakse peredele tagasisidet. Programmi võib läbida ka üks pere individuaalselt. Grupi soovitavaks suuruseks on 16 inimest ehk 8 peret.
Logopeedi ülesandeks on juhendada vanemaid kasutama erinevaid võtteid ja sekkumisstrateegiaid igapäevastes tegevustes koduses keskkonnas ning anda praktilisi nõuandeid ja soovitusi lapse suhtlemisoskuste parandamiseks.
Programmi käigus õpivad vanemad:
• kuidas (milliseid vahendeid kasutades) suhtleb laps praegu ja milline oleks järgmine samm suhtlemisoskuse arendamisel;
• kuidas laps võiks omandada uusi kommunikatiivseid oskusi kõige efektiivsemalt ja kuidas kasutada ära lapse eelistusi/eripärasid suhtlemisoskuste arendamisel;
• mis motiveerib last kõige enam suhtlema;
• kuidas igapäevategevusi kasutusele võttes arendada lapse suhtlemisoskust;
• kuidas aidata last kõnest paremini aru saama;
• kuidas arendada lapse mänguoskusi;
• kuidas aidata last sõprade leidmisel.
Uuringud on näidanud, et programmi lõpetanud vanemad teavad, millisel suhtlemistasemel on laps ja seavad oma lapsele realistlikke suhtlemiseesmärke ning on osavõtlikumad lapse suhtlemiskatsete märkamisel. Vanematel on rohkem teadmisi suhtlemisoskuste arendamise ja lapse kõne arengu kohta. Nad tähtsustavad lapsega suhtlemisel ühiseid huvisid ja on teadlikud selle mõjust suhtlemisoskuste arendamisel. Nad peavad oluliseks lapsega koosmängu ja muudavad vajadusel keskkonda, et motiveerida last rohkem suhtlema.
Kokkuvõtvalt
Töö vanemate ning peredega on siiani olnud üks osa minu igapäevatööst. Programmis osalemine andis mulle juurde hulgaliselt teadmisi, mõtteid ja ideid autistlike või kommunikatsiooniraskustega laste vanemate nõustamisel. More Than Words koolitusel saadud teadmised võimaldavad mul efektiivsemalt ja julgemalt kaasata vanemaid oma laste kommunikatiivsete oskuste arendamisel.
Katre Kandimaa
Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse kliiniline logopeed
Kliinikumile omistati esimesena Eestis tubakavaba haigla kuldtase
Tartu Ülikooli Kliinikum läbis edukalt tubakavaba haiglate (Global Network for Tobacco Free Healthcare Services) akrediteerimisprotsessi, mille tulemusel pälvis kliinikum kuldtaseme liikme staatuse aastateks 2018/19–2022/23. Tunnustus anti töö eest, mida on tehtud ja tehakse haigla peahoone ehk L. Puusepa 8 hoone tubakavabaks muutmiseks ning suitsetamislevimuse vähendamiseks personali ja patsientide hulgas. Hõbetaseme oli kliinikumil alates 2012. aastast.
Tunnustus antakse üle maikuus Varssavis.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi esindajad osalesid ekspertidena Balti Assamblee Heaolukomisjoni istungil
7.–8. märtsil osalesid juhatuse esimees Priit Eelmäe ja transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall Riias Balti Assamblee Heaolukomisjoni istungil ekspertidena Eesti delegatsiooni koosseisus. Kliinikumi esindajate ettekanded andsid ülevaate organisiirdamise arengutest ja võimalustest Eestis ja Balti riikides.
Balti riikide heaolukomisjoni istungi eesmärk oli vahetada naaberriikidega kogemusi ning leida koostöökohad organsiirdamise, ravimite ja meditsiiniseadmete ning kriisiolukordade puhul.
Kliinikumi Leht
Arstiteaduse töövarjupäev
Sellel kevadel on võimalik meie majas näha eri osakondades uusi nägusid. Nimelt toimub märtsis, aprillis ja mais ülikooli arstiteaduse töövarjupäev, mis võimaldab arstitudengitel tutvuda lähemalt huvipakkuva erialaga. Sel aastal osutusid tudengite seas kõige populaarsemateks varjuvalikuteks üldkirurgia, erakorraline meditsiin, günekoloogia, onkoloogia, neuroloogia ja anestesioloogia. Kokku oli nõus endale varju võtma 49 residenti ning projektis soovis osaleda 227 tudengit. Töövarjupäev toimub ka teistes tervishoiuasutustes üle Eesti: Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla, Raplamaa Haigla, Medicum jt.
Miks on üldse vaja korraldada töövarjupäeva? Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi töötab selle nimel, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis. Üks komponent sellest oleksid õnnelikud ja oma valikuga rahulolevad arstid, kelle jaoks töö pakub nii põnevust kui ka sobib hästi tulevase eriarsti isikuomadustega. Paraku arstiõpe ei saa alati kajastada eriarsti igapäevatööd realistlikult ning vastava aine tsüklis näeme väga väikest osa sellest, mis meid tulevikus võiks oodata. Samuti ei pruugi praktikumis nii põnevana tundunud eriala sobida igale sellest ainest vaimustuses olevale tudengile. Selle eriala töö võib nõuda head stressitaluvust ning julgust teha kiireid otsuseid, mis paraku pole igaühele antud. Ka vastupidi aktiivsele ja tegutsejale tudengile võib rahulik eriala olla igav ja mittemotiveeriv. Seetõttu kasvõi üks päev veedetud koos huvitava eriala residendi või noorarstiga aitaks tudengil paremini mõista, millist tulevikku tema endale soovib.
Evelina Gretško
Arstiteadus, 4. kursus
Töövarjupäev pulmonoloogia-ja torakaalkirurgia osakonnas
Osalesin töövarjupäeval eelmise aasta kevadel ning antud valikute hulgast otsustasin pulmonoloogia residentuuriga rohkem tuttavaks saada. Kohapeal õnnestus mul näha nii pulmonoloogia residendi igapäeva tööd kui ka torakaalkirurgide tegemisi. Kirsiks tordil oli võimalus operatsioonil assisteerida. Jäin töövarjupäevaga väga rahule ning olen tänulik, et on inimesi, kes sellist võimalust tudengitele pakuvad. Praktikumides teooria õppimine ja parematel päevadel ka patsientidega töötamine aitab küll erialaga tuttavaks saada, kuid nähes, kuidas toimub osakonnas reaalne igapäeva töö, tekib ametist oluliselt parem ettekujutus.
Solveig Verbu
Arstiteadus, 5. kursus
Professor Helle Karro ja doktorid Made Laanpere, Kai Part ja Kadri Sikk pälvisid presidendilt teenetemärgi
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 112 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks.
Teenetemärgid on tunnustus Eesti inimestele ja meie toetajatele välisriikides nende sihikindluse eest oma tegevuses ning lojaalsuses põhimõtetele, millele toetub kaasaegne Eesti – avatusele ja demokraatiale, teadmistele ja ettevõtlikkusele, hoolimisele ja märkamisele.
Professor Helle Karro on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhataja alates 1999. aastast. Oma pikaajalise tegevusega on ta aidanud kaasa tervishoiu maine tõstmisele nii Eestis kui rahvusvaheliselt ning parandanud Eesti inimeste tervist, eriti reproduktiiv- ja seksuaaltervist, mille näitajatest on suurem osa täna maailma parimate hulgas.
Professor Karro on lõpetanud Tartu Riiklikus Ülikoolis 1981. aastal arsti eriala ning meditsiinidoktorikraadi kaitses 1999. aastal. Tartu Ülikoolis on ta ametis olnud nii sünnitusabi ja günekoloogia dotsendi kui ka professorina. Lisaks on ta olnud mitmete riiklike ja rahvusvaheliste seltside, komisjonide ja muude organisatsioonide liige – näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni koordinaator Eesti taasiseseisvumise alguses, aga ka Euroopa regiooni nõuandva paneeli juhataja; Eesti Pereplaneerimise Liidu president, TÜ Inimuuringute Eetika Komitee liige; Eesti Naistearstide Seltsi president; IPPF ja EBCOGi juhtkomitee liige, Medicina valdkonna nõukogu liige jne. Jätkuvalt on Helle Karro Entre Nous toimetuse kolleegiumi liige ning Eesti Haigekassa Ravikvaliteedi indikaatorite nõukoja liige.
Professor Helle Karro: Eesti Vabariigi presidendi teenetemärk on suur tunnustus ja au! Olen õnnelik, et olen saanud kaasa aidata sünnitusabi ja günekoloogia arengule nii Eestis kui teha rahvusvahelist koostööd. Eesmärk on parem naiste ja laste tervis, seksuaal- ja reproduktiivtervise näitajad, teenuste kättesaadavus ning ravikvaliteet. Mul on vedanud, minu ümber on alati olnud head mõttekaaslased, kaasteelised ja kolleegid. Edu saavutatakse ainult koostöös.
Dr Made Laanpere töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Dr Laanpere on andnud olulise panuse arenenud maailmas juba pikka aega tegutsenud, kuid Eestis uute, seksuaalvägivalla ohvrite kriisiabi keskuste loomisele ja arendamisele.
Dr Laanpere on lõpetanud 1988. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna cum laude ning läbinud internatuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Doktoritöö kaitses dr Laanpere 2015. aastal. Ta töötab lektorina Tartu Ülikoolis ja naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus, mille üks asutajatest ta ühtlasi on. Tartu Seksuaaltervise Kliinik loodi 1995. aastal ja selle eesmärk on pakkuda noortesõbralikke seksuaaltervise teenuseid sihtrühmale.
Made Laanpere on kuuendat aastat Eesti Naistearstide Seltsi president, lisaks on ta olnud Eesti esindaja Euroopa naistearstide ühenduses.
Dr Made Laanpere: Olen väga rõõmus, et valdkond, mis oli Eesti jaoks uus ja on ka täna varjatud – seksuaalvägivald ja abi ohvritele – on leidunud kajastamist läbi minu paljude kolleegide töö. Seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud abi ei ole tagajärgede likvideerimine, vaid uute kahjude ennetamine. See on multidistsiplinaarne koostöö meditsiiniväliste erialadega ja see on tõeline väljakutse kõigile. Soovin siinkohal tänada koostööpartnereid ja kõiki inimesi, kes seksuaalvägivalla lubamatust ning ohvrikeskse käsitlemise olulisust igapäevaelus mõistavad ja toetavad.
Dr Kai Part töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ka tema on andnud olulise panuse seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste korraldamisse neljas Eesti piirkonnas.
Dr Kai Part on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1993. aastal, üldinternatuuri 1997. aastal, residentuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal 2005. aastal ning doktoriõppe lõpetas dr Part 2015. aastal. Dr Part on lisaks ametis lektorina Tartu Ülikoolis ning ka naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus.
Ta on Eesti Naistearstide Seltsi Teataja toimetuse liige ning Maailma Terviseorganisatsiooni Kölnis asuva seksuaalhariduse ekspertgrupi liige. Dr Part on kaasa aidanud seksuaalhariduse kooli õppekavasse viimisele ja sellega seotud õppevara loomisesse.
Nii dr Kai Part kui ka Made Laanpere osalesid ekspertidena üleriigilise seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud standardiseeritud esmase abi ja järelravi teenuse väljatöötamisel.
Dr Kai Part: Olen rõõmus ja tänulik, et kolleege ja sõpru pole seksuaalvägivalla ohvrite jaoks tehtav töö ükskõikseks jätnud. See on tunnustus kogu meeskonnale, kes on südamega kaasa aidanud sellele, et meditsiinisüsteemis oleks tagatud ohvritele professionaalne ja väärikas abi. Arstina teisiti ei saagi, kuid lisaks abiandmisele saame ka ühiskonnas valgust näidata, et niigi kannatanuid ei taasohvristataks ja inimõigusi senisest rohkem sisuliselt lahti mõtestataks.
Dr Kadri Sikk on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal. Koos dr Laanpere ja dr Pardiga on andnud ka tema panuse seksuaalvägivalla ohvriabi korraldamisse. Dr Sikk on ametis ka Tartu Seksuaaltervise Kliinikus nii naha- ja suguhaiguste arstina, noortenõustajana ja ka kliiniku juhina.
Dr Sikk on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1994. aastal, internatuuri 1998. aastal ning dermatoveneroloogia eriala residentuuri 2015. aastal.
Dr Kadri Sikk: On väga austav olla nii kõrgelt tunnustatud. Suur rõõm on, kui tehtud tööd märgatakse ja tunnustatakse. Olen kuulunud meeskonda, kus patsiendikeskne lähenemine ja vajaduste märkamine on olnud prioriteediks. Kai Pardi ja Made Laanpere algatusel ja initsiatiivil on sellest lähtuvalt praeguseks loodud ohvrikesksel lähenemisel põhinev abi seksuaalvägivalla ohvreile. Noorte nõustamiskeskuse ja seksuaaltervise kliiniku töö üks osa on alati olnud seksuaalvägivalla ohvritele abi pakkumine. Et abi oleks Eestis süsteemne ja samaväärselt korraldatud kõikjal, selles on Tartu Seksuaaltervise Kliinikul olnud oma roll.
Palju õnne ka Kliinikumi Lehe poolt!
Dr Ago Kõrgvee nimetati Tartu aukodanikuks
24. jaanuaril nimetas Tartu volikogu linna aukodanikud ja Tartu Tähe kavalerid. Aukodaniku tiitli, mis on linna auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest, pälvis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktor dr Ago Kõrgvee.
Dr Ago Kõrgvee on kaasaegse Eesti kiirabi- ja erakorralise meditsiini süsteemi rajaja. Ka praegu töötab ta lisaks anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule Järva-, Jõgeva-, Tartu-, Põlva-, Viljandi ja Valgamaad teenindava SA Tartu Kiirabi juhatuse esimehena.
Dr Kõrgvee on lõpetanud 1972. aastal Tartu 5. Keskkooli ning 1979. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Ülikoolile järgnes internatuur Tartu Kliinilises Haiglas anestesioloogia ja intensiivravi erialal ning aspirantuur Tartu Ülikoolis kliinilise ja eksperimentaalse kardioloogia alal. Aastal 1980 asus dr Kõrgvee tööle reanimatoloogina Tartu Kliinilises Haiglas ning aastatel 1984–1999 oli ta ametis kardioloog-intensiivraviarstina Tartu Maarjamõisa Haigla erakorralise kardioloogia osakonnas. 1994. aastast on dr Kõrgvee seotud ka Tartu kiirabiga – alustades peaarsti asetäitjana, töötades 2001. aastast asutatud SA Tartu Kiirabi juhatuse liikmena ning aastast 2006 juhatuse esimehena. Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktorina töötab dr Kõrgvee aastast 2000.
Dr Kõrgvee on andnud suure panuse erakorralise meditsiini ja kiirabi valdkonna arendustöösse ja õigusloomesse ning juhendanud residente nii erakorralise meditsiini osakonnas kui ka kiirabis. Ta on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni haiglaeelse erakorralise meditsiini rahvuslik koordinaator, sotsiaalministeeriumi erakorralise meditsiini erialakomisjoni liige, haigekassa nõukogu strateegia komisjoni liige, MTÜ Eesti Kiirabi Liit juhatuse esimees, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi president ja Eesti Anestesioloogide Seltsi liige.
Eesti riik on 2002. aastal tunnustanud dr Kõrgvee panust erakorralise meditsiini arendamisel Punase risti III klassi ordeniga.
Palju õnne, dr Ago Kõrgvee! Mis tunne on olla Tartu aukodanik?
Tänan. See on hea tunne, ei saa salata. Tunnen, et see pole mitte ainult minu tunnustus, vaid tunnustus kogu meditsiini, eriti erakorralise meditsiini arengule. Minu elutöö on eelkõige seotud meditsiini arendamisega.
Volikogu hindas teie initsiatiivikust, töövõimet ja pühendumust erakorralise meditsiini eriala ja kiirabiteenuse arendamisel. Kas nimetatud valdkonnad toimivad tänaseks nii nagu te olete soovinud?
Erakorraline meditsiin on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Oleme palju ära teinud, kuid areng peab jätkuma. Oleme jõudnud tasemele, kus meie teadmised ja varustus on väga head, nüüd on vaja, et kogu meditsiinisüsteem muutuks, et inimeste teadlikkus suureneks. Hetkel oleme jõudnud kahjuks olukorrani, kus inimestele on erakorraline meditsiin väga kättesaadav, samas perearstiabi ja teiste erialade spetsialistid mitte nii väga. See viib tahes-tahtmata erakorralise meditsiini mitteotstarbelisele tarvitamisele. Mul on väga hea meel, et oleme Eestis suutnud säilitada meditsiinilise kiirabi. Praeguses meditsiiniolukorras ei oleks teistmoodi mõeldavgi. Aga jällegi, inimesed kipuvad kiirabi kuritarvitama ja sageli ei suuda Häirekeskus neid ohjata. Edasised jõupingutused peaksid olema selles suunas, et iga inimene saaks oma terviseseisundile vastavat abi, ülekvalifitseeritud meditsiiniabi on riigile liiga kallis, samuti ei tohiks ükski inimene saada alakvalifitseeritud abi ning seetõttu tema tervis kannatada.
Kui te oleksite enda arstikarjääri alguses, siis kas valiksite uuesti erakorralise meditsiini eriala?
Raske öelda. Ma olen ju töötanud kolmel erialal, igaüks neist on oma võludega. Kindlasti on erakorraline meditsiin kõige mitmekülgsem.
Teie värvikat isiksust seostatakse ühe unistusega – helikopter. Kuidas sellega on?
Oma purilennuk mul on, kui vähegi ilma on ja vaba aeg võimaldab, siis käin Ridalis lendamas. Helikopterit mul kahjuks ei ole. Aga mõtlen, et Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Kiirabi võiksid ühiselt helikopterit omada küll. See viiks Tartu Ülikooli Kliinikumi hoopis uuele tasemele – nii traumahaige ja teiste aegkriitiliste patsientide käsitluses, võrgustumises, transplantatsioonikeskusena.
Tartu on teie panust märganud ja väärtustanud. Milline oleks aga teie nõuanne linlastele – kuidas kodanikud saaksid Tartu erakorralise meditsiini ja kiirabi käekäigule ning tõrgeteta toimimisele kaasa aidata?
Inimestel endal on palju ära teha. Alustame või sellest, et märgatakse abivajajat ja abistatakse, mitte ainult ei valita häirekeskuse numbrit ja ei arvata, et sellega on kodanikukohus täidetud. Tegelikult on paljudel juhtudel vaja tegutseda kohe, juba enne, kui kiirabi kohale jõuab. Drastiliseks näiteks on kliiniline surm või katastroofiline verejooks. Kui juuresolija vaid helistab ja ise käsi külge ei pane ning esmaabi ei anna, siis pole sageli ka kiirabist enam kasu. Kui abivajaja nii kriitilises seisundis ei ole, siis tasuks alati talt uurida, kas ta kiirabi üldse vajab. Sagedased on situatsioonid, kus möödasõitja helistab häirekeskusesse ja tellib kiirabi, kuid inimene, kellele kiirabi kutsuti, on juba minema kõndinud, sest ta tervisel polnud häda midagi. Ka erakorralise meditsiini osakonda pöördumiseks peab tõsine häda olema, siis aidatakse seal meelsasti, kuna see on töö, milleks nad õppinud on. Piltlikult öeldes köha-nohuga on kõige paremaks abiandjaks ikkagi inimese enda perearst, kelle juures on ka ravi järjepidevus tagatud. Inimestel on palju kaasa rääkida oma tervise hoidmises ja parandamises. Sportlik eluviis ning regulaarne tervisekontroll vanemas eas on võtmesõnad paremale tervisele. Teadlikkuse tõstmine oma haigustest, tarvitatavatest ravimitest ning progresseerumise vältimisest on kindlasti tähtsad.
Dr Ago Kõrgveed küsitles Helen Kaju
Kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer: „Tähtis on olla olemas“
Hematoloogia-onkoloogia kliinikus töötav kliiniline psühholoog Kaie Jõeveerele omistati EuroPsy tunnistus kliinilise- ja tervisepsühholoogia valdkonnas. Minnes temaga intervjuud tegema, nägi plaan ette sellele uhkele psühholoogide euroopastandardile keskendumist, ent vestlus jõudis hoopis patsientide ja nende heaolu juurde.
EuroPsy (Registreeritud Euroopa Psühholoog) on Euroopa akrediteering. Mis tähendab, et kliinikumis töötab Euroopa psühholoogide registrisse kantud psühholoog, kes teeb oma tööd rahvusvahelistele standarditele vastavalt. Euroopa kutsestandardi taotlemiseks oli Kaire Jõeveerel lõpetatud magistriõpe spetsialiseerumisega kliinilisele psühholoogiale. Sellele lisandus pikk juhendatud praktika, et taotleda kliinilise psühholoogi kutset, misjärel on alles võimalik pakkuda haigekassa tingimustel vastuvõtuteenust. Kaie ise jääb tagasihoidlikuks: „Mul on muidugi hea meel. EuroPsy tunnistust ei ole võimalik kogu aeg taotleda ning teadmine, et minu tööd on hinnatud Euroopa akrediteeringu vääriliselt, teeb rõõmu. Siiski ei tähtsustaks ma seda üle, pigem pean siiski kõige olulisemaks olla hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsientide jaoks alati olemas,“ lausub Kaie.
Hematoloogia-onkoloogia kliinikus alustas Kaie psühholoogina töötamist 2015. aastal, kui oli lisaks psühholoogia magistriõppele läbinud õe eriala õppekava. „Meditsiin oli mulle väga südamelähedane ning olen äärmiselt tänulik, et elu viis mind õeks õppimise ajal ühtlasi tööle keemia- ja kiiritusravi osakonda,“ räägib Kaie. Ta rõhutab, et tunneb sellest kogemusest kasu igapäevaselt, sest on osalenud patsientide keemia- ja kiiritusravi protsessis, näinud, milliseid kõrvaltoimeid patsientidel esineb, aga ka füüsiliselt ja vaimselt raskeid hetki. Samal ajal sai järjest enam selgeks, et hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsiendid, aga ka töötajad, vajaksid psühholoogi tuge, mis viis kliinilise psühholoogi koha avamiseni 2015. aastal. „Kliiniku töötajad on olnud väga toetavad, sest ametikoht oli uus ning süsteemi tuli hakata alles looma. Teisalt andis see võimaluse töötada välja teenus nii, et sellest oleks maksimaalselt kasu nii patsientidele kui ka töötajatele,“ ütleb Kaie. Nüüdseks on kliinilise psühholoogi töö korraldatud nii, et see hõlmab endas ambulatoorseid vastuvõtte, erakorralisi patsiente, tööd statsionaaris ning tööd kliiniku enda töötajatega.
Ta lisab, et iga uue teenuse käivitamisel on oluline roll teavitustööl Vähihaiguse puhul on patsiendil mõnikord vaja läbi murda valehäbist nii diagnoosi kui psühholoogilise abi vajamise osas. Seetõttu on Kaie Jõeveer seadnud nii, et patsiendid pääsevad vastuvõtule võimalikult kerge vaevaga. Mured, millega tullakse, on seotud nii hirmuga enda kui ka teiste pärast. Kaie sõnul on esimene väljakutse tunnistada ja kohaneda vähihaigusega. Seejärel tuntakse ebakindlust, kas üldse ja kuidas sellest teavitada teisi inimesi? Kuidas olla valmis lähedaste ja tuttavate reaktsiooniks ja kurbuseks? Niisamuti on patsientidel murekohaks toimetulemine välimuse muutumisega ning hirm kannatuse ja suremise ees. Emotsionaalsete murede kõrval kerkivad esile ka füüsilised vaevused. „Pean väga oluliseks rõhutada, et vähk ei ole tänapäeval enam tabuteema, millest on piinlik rääkida. See diagnoos ülemaailmselt aina sageneb ning õnneks on ka paranemislootused patsientidel suuremad. Järjest suuremaks väljakutseks patsientide jaoks hakkab kujunema hoopis see, kuidas elada edasi siis, kui haigusest on võitu saadud, aga hingelised ja kehalised armid tuletavad läbielatut teravalt meelde,“ selgitab Kaie. Et patsiendid ei jääks muremõtetega üksi, suunavad hematoloogia-onkoloogia kliinikud arstid ja õed ka ise patsiente Kaie juurde või kutsuvad osakonda patsiendiga rääkima. Patsiendid, kes on tee Kaie juurde leidnud, käivad seal enamasti rohkem kui korra. Psühhoteraapias on turvaline oma tunnetele ja mõtetele otsa vaadata, analüüsida muret tekitavaid olukordi ning leida ressurss enda aitamiseks ja edasi tegutsemiseks. „Mõni patsient on minu juures käinud juba paar aastat, mõnele jällegi piisab paarist korrast. Vahel aga tullakse tagasi ka koos lähedasega, sest vähihaigus puudutab ju kogu perekonda,“ ütleb Kaie.
Arstide tagasiside põhjal on psühholoogi vastuvõtul käinud patsientide mõtlemine selgem, mis aitab oluliselt kaasa ravitööle – patsient mõistab temaga toimuvat ning arst ei pea kasutama vastuvõtuaega nõustamisele, vaid saab keskenduda ravitööle.
Kui küsida, millist abi meie enda töötajad vajavad, vastab Kaie: „Arstide ja õdede töös on psühholoogiliselt kriitilisi momente iga päev. Olen nende jaoks osakonnas olemas ja sageli saavad sel moel mured jooksvalt läbi arutatud. Igapäevaste otsuste juures on vaja vahel enda mõtted ja kahtlused kõvasti välja öelda, ka see juba aitab. Kaie on teinud onkoloogia eriala õdelele koolitusi ja supervisioone. Niisamuti loeb ta Tartu ülikoolis arstitudengitele ning residentidele onkoloogiapõhist psühholoogia kursust.
Intervjuu lõpetab positiivse meele ja rahuliku olemisega Kaie tänusõnadega: „Olen väga tänulik minu kliiniku kolleegidele, kes on aidanud psühholoogi vastuvõttu juurutada. Naudin oma tööd, kus saavad kokku minu praktiline töökogemus radio- ja onkoteraapia osakonnast, kliinilise psühholoogi kutse ning õe eriala teadmised. Olen tänulik kõikidele arstidele ja õdedele, kes on mind usaldanud ning enda patsiente minu vastuvõtule suunanud. Olgugi, et psühholoog ei saa ära võtta haigust, olen ma patsientide jaoks olemas ning aitan hea meelega kaasa, et patsient saaks haigena või haigusest paranenuna eluga edasi minna,“ võtab kokku kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer.
Vastuvõtuaja broneerimine
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Telefon: 731 9407
Helen Kaju
Vestlusringid patsientidele ja lähedastele
Kliinikumi vestlusringid on mõeldud kõikidele, kes soovivad infot ja tuge haigusest taastumisel, haiguste ennetamisel ja/või elukvaliteedi parendamisel. Vestlusringides kogunevad sarnase teabe- ja enesehooldusvajadusega patsiendid ja/või nende lähedased, mis võimaldab lisaks uuele infole kogemusi jagada ka omavahel.
Vestlusringid toimuvad L. Puusepa 8, E-korpuse patsiendiinfo ruumis nr 108 (lillepoe kõrval).
Vestlusringid on tasuta, kuid vajalik on etteregistreerimine telefonil 731 8178 või e-posti teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
12. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring teemal „Elu koos vähiga“
Vestlusringis jagatakse kogemusi alates diagnoosi saamisest kuni kohanemiseni ja elust koos vähiga. Arutletakse, kuidas paremini toime tulla emotsionaalselt raskete olukordadega ja erinevate tunnetega (hirm, masendus, süütunne jne).
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hingehoidja.
12. märtsil kell 15:00 toimub vestlusring „Füüsiline aktiivsus vähiravi ajal“
Vestlusringis räägitakse ja arutatakse vähiravi ajal füüsilise aktiivsuse võimalustest ja vajadusest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku füsioterapeut.
14. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Neerude tervis“
Vestlusringis arutletakse, mida on oluline jälgida erinevate neeruhaiguste puhul ning kuidas vältida neeruhaiguste kiiret progresseerumist.
Vestlusringi viivad läbi nefroloogia osakonna õed.
20. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Suuhügieen. Hambaproteeside hooldus“
Ülemaailmse suutervisepäeva raames arutletakse, milline on õige hambapesemise tehnika ja kuidas valida õigeid suuhügieenivahendeid ning räägitakse hambaproteeside hooldussest ja hooldusvahenditest.
Vestlusringi viivad läbi arst-residendid Marija Gromova ja Mirjam Metslang.
9. aprillil kell 14:00 toimub vestlusring „Arutelu keemiaravist ja ravi kõrvaltoimetest II“
Vestlusringis räägitakse keemiaravi toimest organismile, sellega kaasnevate kõrvaltoimete märkamisest. Ühtlasi pööratakse tähelepanu füüsilise aktiivsuse ja toitumisega seotud probleemidele.
Vestlusringi viivad läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed.
9. aprillil kell 15:00 toimub vestlusring „Kõik, mida peab teadma veenipordist“
Vestlusringis räägitakse, mis on implanteeritud reservuaariga tsentraalveenikateeter ehk veeniport, kuidas seda paigaldatakse ja milleks seda keemiaravi saavatel patsientidel vaja on. Samuti vesteldakse, mida peab teadma igapäevaelust veenipordiga ja selle kodusest hooldamisest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde.
Kliinikumis ollakse rahul kõige rohkem töö sisuga
Tartu Ülikooli Kliinikumis 19.–30. novembril 2018. aastal läbi viidud rahuloluküsitluse esialgsetest tulemustest selgub, millega on kliinikumi töötajad enim rahul, aga ka see, millised valdkonnad vajavad parandamist.
Küsitlusele oli võimalik vastata nii veebis (kliinikumi kasutajatunnusega töötajad) kui ka paberil. Veebiküsitlusele vastamisi oli 1834 (87%) ning paberankeetidel vastamisi 268 (13%). Kokku osales rahuloluküsitluses 2102 kliinikumi töötajat ehk 45% tööajatest, mistõttu oli vastamise esinduslikkus rahuldav. Ettepanekute tegemise ja kommenteerimise võimalust kasutasid koguni 751 vastajat. Rahuloluküsitluse tulemusi tutvustati struktuuriüksuste juhtidele jaanuarikuus.
Aktiivseimad vastajad (üle 50% vastanuid) olid androloogiakeskus, nahahaiguste kliinik, naistekliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, apteek, analüüsi- ja kvaliteediteenistus, finantsteenistus, patoloogiateenistus, verekeskus, ühendlabor ja ühendkantselei.
Küsitluse põhjal selgus, et kõige rohkem ollakse kliinikumis töötades rahul töö sisuga, kliinikumi juhtimisega, informeeritusega kliinikumi eesmärkidest ning töökeskkonnaga.
Seevastu kõige vähem oldi rahul töö tasustamisega ja täiendavate heaolu võimalustega (sündmused, sportimise võimalused, toetused).
Töökorralduslikust aspektist selgus, et kliinikumi töötajad teavad täpselt oma tööülesandeid ning hindavad ka võimalust tööl oma oskusi ja teadmisi rakendada. Parandamist vajab aga koostöö – nii struktuuriüksuste-sisene kui ka –vaheline. Vahetult juhilt oodatakse rohkem tagasiside andmist.
Juhatuse esimees Priit Eelmäe: Kliinikumi juhatus tänab kõiki, kes võtsid küsimustikule vastata. Eriti märkimisväärne on, et kolleegid kasutasid nii paljudel kordadel lahtise tagasiside ja kommentaaride andmise võimalust. Vaid nii saab töötajate häält arvestada iga-aastaste tegevuskavade koostamisel. Kindlasti kõiki soove korraga täita ei ole võimalik, kuid arvestades, kui suure osa ajast veedavad inimesed tööpostil, on oluline, et inimesed tunneksid end kliinikumis hästi. Rahulolutunne on küll individuaalne, kuid selgemad ja konkreetsemad tööülesanded, töötaja motiveerituse ja panuse hindamine, toetavad suhted kolleegide vahel ning mugav ja kaasaegne töökeskkond aitavad luua hea õhkkonna.
50 aastat siirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Veebruarikuu toob endaga kaasa siirdamistele pühendatud rahvusvahelise juubelikonverentsi. Tartu Ülikooli Kliinikumis on neere siiratud juba pool sajandit, maksasiirdamine tähistab 20. aastapäeva ning esimesest kopsusiirdamisest on möödunud 10 aastat.
Kliinikumi Leht uuris uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõult Peeter Dmitrievilt, millised on olnud neerusiirdamise olulisemad etapid tänaseni ning mida võiks tuua tulevik.
Esimene neerusiirdamine Eestis toimus Tartus Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968. „Mäletan seda sündmust hästi, olin siis I kursuse arstitudeng, osalesin kirurgia ringis ning töötasin Toome haavakliinikus operatsioonitoa sanitarina. Sel ööl, kui esimene neerusiirdamine aset leidis, ma tööpostil ei olnud, ent hommikul kliinikusse minnes oli teada, et professor Linkberg on neerusiirdamise operatsiooni teoks teinud,“ meenutab dr Dmitriev. Ta lisab, et professor Linkberg läks küll kirja kui operatsiooni läbiviija, ent tegelikult oli väga suur roll noortel kolleegidel ja professori õpilastel Endel Tünder´il ja Kalju Põder´il, kes ajaloolise tähtsusega neeru patsiendile külge õmblesid. Lisaks osalesid lõikusel Harri Tihane ja Raul Talvik. Patsient, kellele neer esimest korda siirati, oli 24-aastane naisterahvas. Erilisust lisab ka fakt, et neerusiirdamine Toomel oli tollal üks esimesi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas.
Dr Dmitrievi sõnul oli sel ajal eriline ka Toome haavakliinik ise. „Maja oli ju projekteeritud tänapäevase aseptika rajaja professor Ernst von Bergmanni poolt hobuserauakujulisena, et oleks eraldatud aseptiline ja septiline pool. „150 aastat tagasi, mil baltisaksa professor Bergmann oma aja kohta väga moodsa projekti tegi, ei teatud mikrobioloogiast veel midagi,“ ütleb doktor.
Sealsamas moodsas hoones asus esimene dialüüsiaparaat, millega tehti esimene hemadialüüsi protseduur 13. aprillil 1966. aastal. Hemodialüüsi juurutamine Toome kliinikus 1966. aastal oli üheks neerusiirdamise eelduseks ning selle eestvedajaks oli ka esimesel neerusiirdamise lõikusel osalenud dr Harri Tihane. „Dr Tihane oli 60ndatel aastatel seotud Rootsi arstidega, kel õnnestus ka ise piiri taga käia. Tooksin välja, et olulist rolli mängib esimese hemodialüüsi ajaloos ka dr Lembit Norvit, kes õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, lõpetas selle cum laude ning töötas aastatel 1939–1943 sisekliinikus. Kui ta 1944. aastal sõja tõttu Rootsi põgenes, jätkas ta enda tegevusega professor Nils Alwalli juures Lundi ülikoolis. Teatavasti on professor Alwall ajalukku läinud kui tehisneeru leiutaja ning tänapäevase nefroloogia rajaja. Dr Norvit täiustas tehisneeru aparaati nii, et sellega hakati ka organismist ka üleliigset vedelikku eemaldama,“ räägib dr Dmitriev. Kui tänapäeval on hemodialüüsi keskmine kestvusaeg 3–4 tundi, siis algusaegadel oli see kuni 8 tundi.
Seitse päeva pärast esimest neerusiirdamist tehti ka teine siirdamine 40-aastasele naisterahvale, kuid mõlemad esimesed ajaloolised operatsioonid lõppesid patsiendi surmaga vastavalt kolm ja viis päeva pärast lõikust. Esimeseks n-ö õnnestunud operatsioon toimus 1972. aastal, kui noormehest patsient sai neeru oma emalt. „Ta väljus haiglast omal jalal ning tundis end nii hästi, et kadus arstide vaateväljast. Raviplaani mittejälgimise tagajärjel patsient siiski suri,“ meenutab dr Dmitriev. Ta toob välja, et olgugi, et tollal oli tegemist uue ning eksperimentaalse meetodiga, oli patsientide ja nende lähedaste meelestatus koostööaldis ning arstide suhtes austav ja lugupidav.
Lisaks hemodialüüsile olid neerusiirdamise teerajajateks ka närvikliiniku hingamiskeskuse ülepiirililise kooma käsitluse kümneaastane kogemus ning interdistsiplinaarsus erialade vahel. „Esimene neerusiirdamine osutus võimalikuks tänu neuroloogiaprofessor Ernst Raudami, kirurgiaprofessor Artur Linkbergi ja kohtuarsti dotsent Eugen Murashevi kollegiaalsusele ja koostööle,“ kirjutab dr Dmitriev „Eesti Arstis“*. Olgugi, et esimesed ebaõnnestumised peatasid neerusiirdamise kolmeks aastaks, andsid uuenduslike koesobivusproovide juurutamine ja immuunosupressioonravi edusammud lootust ravitulemuste paranemisele.
Dr Dmitrievi enda esimene neerusiirdamise operatsioon toimus 15. detsembril 1974. aastal. Samal aastal lõpetas ta ka arstiteaduskonna Tartu ülikoolis. See oli viies neerusiirdamine Eestis.
20 aastat maksasiirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Kui neerusiirdamine tähistab kliinikumis, ja ühtlasi Eestis, 50. aastapäeva, siis esimesest maksasiirdamisest on möödunud 20 aastat.
Maailmas tehti esimene maksasiirdamise operatsioon 1968. aastal Inglismaal. Eestis ja ühtlasi Baltikumis siirati esimest korda maks Tartu Ülikooli Kliinikumis 1999. aastal dr Toomas Väli ja tema meeskonna poolt. Kliinikumi Leht uuris, millised olulisemad sündmused mahuvad kahekümne aasta sisse.
Dr Toomas Väli, te olete öelnud, et üksikuid maksasiirdamisi on tehtud paljudes maailma keskuses, kuid neid regulaarselt tegema on jäänud vähesed. Mis on „põhjustanud“ kliinikumi maksasiirdamise keskuseks jäämise Eestis?
Oleme jäänud tegutsema just tänu oma vajaduste, võimaluste ja oskustega arvestamisele.
• Vajadus. Eestis tekib endiselt aastas 12–15 lõppstaadiumis maksapuudulikkust põdevat haiget, kelle ainsaks võimaluseks on maksasiirdamine Eestis.
• Võimalus. Eesti haigekassa hinnakirjas on maksapuudulikkuse raviks maksasiirdamine.
• Oskus. Meie siirdamisjärgne 80% aastane, 73% viieaastane ja 60% kümneaastane elulemus on rahvusvaheliselt aktsepteeritavad.
Kui peaksite nimetama kolm kõige enam maksasiirdamisi mõjutanud faktorit tänaseni, siis mis need oleksid?
Kolmest on vähe.
1. Mitmete maksahaiguste lõppstaadium on maksapuudulikkus. Kui maks ei funktsioneeri, on maksasiirdamine täna ainus elupäästev ravivõte, kuna tehismaksa ega maksapuudulikkuse ravimeid olemas ei ole.
2. Kirurgilise tehnika, eriti veresoontekirurgia areng alates Alexis Carell’i Nobeli preemiast mittestenoseerivate veresoonte anastomooside väljatöötamisel.
Tänu oma peremehe oskustele võisid need kaks sõpra, must koer valge koera jalaga ja valge koer musta koera jalaga rõõmsalt edasi kõndida ning sillutada teed organtransplantatsioonile.
3. Koe äratõukereaktsiooni väljaselgitamine ja sellega arvestamine. Maksa puhul on see eeskätt kas grupiidentne või grupisobiv siirdamine.
4. Immuunsüsteemi modulleerimisoskuste omandamine.
5. Doonorluse ja siirdamise aktsepteerimine ühiskonnas. Inimene on surnud, kui aju on surnud. Nagu ütles paavst Johannes Paulus II: „Don’t take your organs to Heaven… Heaven knows we need them here“.
Tartu Ülikooli Kliinikumi maksasiirdamise programm on tunnustatud ka Põhjamaades, kuidas seda kvaliteeti ja edulugu hoida?
Tuleks jätkata maksasiirdamise arendamist koostöös Scandiatransplantiga ja eeskätt Helsingi Ülikooli siirdamiskeskusega, kellega on meie koostöö kestnud üle 20 aasta ja miks mitte ka teiste Põhjamaade keskustega.
Kui mõelda maksasiirdamise järgmisele kahekümnele aastale, siis milliseid arenguid te erialale sooviksite?
Suur maksasiirdamise vajadus võiks väheneda ja võrdsustuda meie võimalustega. Selleks annavad lootust ühelt poolt edusammud tsirroosi ja hepatotsellulaarset vähki põhjustavate viirushepatiitide ravis ja tervislike eluviiside propageerimine alkohoolsete tsirrooside profülaktikas.
Teiselt poolt on küllalt tõenäoline, et kahekümne aasta pärast on maailmas kasutusel juba ksenotransplantatsioon geneetiliselt muundatud organdoonoritelt.
Kliinikumi Leht
10 aastat kopsusiirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Esimese kümnendi täitumist tähistab ka kopsusiirdamine nii kliinikumis kui kogu Eestis. Kopsusiirdamise programm sai alguse 2007. aastal Viini ülikooli haiglas, kus kliinikumi arstid uusi teadmisi omandamas käisid. Täiendprogramm tipnes 28. aprillil 2009. aastal professor Walter Klepetko meeskonna poolt, kuhu kuulusid ka kliinikumi arstid Marget Savisaar ja Tanel Laisaar, kopsude siirdamisega esimesele Eesti kodanikule.
Tartu Ülikooli Kliinikumi pinnal siirati esimest korda kopsud 7. oktoobril 2010. aastal. Kopsusiirdamise eestvedajaks ja meetodi juurutajaks on dr Tanel Laisaar, kellelt Kliinikumi Leht mõned küsimused küsis.
Neerusiirdamisi on kliinikumis tehtud juba 50 aastat, maksasiirdamisi 20 aastat. Kas kümme aastat tagasi oli tänu teiste organite siirdamiskogemusele ka kuidagi lihtsam alustada kopsude siirdamisega?
Ilmselt küll. Üheltpoolt olid ju teiste organite siirdamisega loodud paljud eeldused, samas lisandus kopsusiirdamisega mitmeid erisusi ja uusi nüansse, mis lõi segi senised rutiinid. Põhimõtteliselt oli ju paigas organdoonorite käsitlus, kuid kops doonororganina nõuab kohati risti vastupidist lähenemist kui näiteks neer doonororganina. Iga lisanduva organi siirdamine muudab doonorprotsessi paratamatult aeganõudvamaks ja komplitseeritumaks. Kopsusiirdamine algas tihedas koostöös Viini ülikooli haiglaga, mis muutis ka doonorprotsessid rahvusvaheliseks.
Kopsusiirdamisprogrammiga saime alustades toetuda olemasolevale doonorkoordinatsioonile, samuti juba tehtud tööle laboratoorse diagnostika vallas. Olemas olid peamised immuunsupressiivsed ravimid, kuid üht-teist lisandus ka seoses kopsusiirdamise tulekuga.
Millised olid need nõuded või eeldused, ilma milleta poleks kopsusiirdamine saanud võimalikuks?
Neid nõudeid ja eeldusi oli väga-väga palju. Mida aeg edasi, seda rohkem on meditsiin, sealhulgas siirdamisvaldkond reguleeritud ja erinevad nõuded muutunud järjest karmimaks. Kopsusiirdamistega alustades tundsime ka üsna selgelt, et surve kohe saavutada häid tulemusi oli kõrge. Õnneks kulgesid meie esimesed siirdamised edukalt ning nii esimene Viinis uued kopsud saanud patsient kui ka meie esimesed Eestis siirdatud patsiendid on siiani elus, mis on erakordselt suur saavutus. Kopsusiirdamisprogrammi algus sattus eelmise majanduslanguse aega, kuid vaatamata sellele võis tunda kliinikumi juhatuse tuge. Eelkõige sai aga kopsusiirdamisega alustamine võimalikuks tänu paljude kolleegide jäägitule pühendumisele. Ei ole võimalik ülehinnata dr Marget Savisaare ja dr Pille Parmu rolli siirdatud kopsudega patsientide ravimisel. Kirurgina on minu peamine ülesanne läbi viia siirdamisoperatsioon ja ilmselt mõistavad vaid teised kirurgid seda, millist rolli mängib operatsioonitoas pädev anestesioloog ja operatsiooniõde, kes mõistab kirurgi ka sõnadeta. Mul oli privileeg alustada kopsusiirdamisprogrammi anestesioloog dr Alar Sõrmuse ja erakordsete operatsiooniõdede Olga Gerassimova ja Signe Liblikuga.
Mis te arvate, kas ja kuidas muutub kopsusiirdamine järgmise kümne aastaga?
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, kuid ma loodan, et kopsusiirdamiste arv Eestis kasvab. Loodetavasti võimaldab koostöö Scandiatransplandi raames leida sobivaid doonororganeid kiiremini eelkõige erakorralistele patsientidele. Põhimõttelised muutused on toimumas doonororgani käsitluses. Juba praegu on kasutusel tehnoloogia doonororganite lühiajaliseks kehaväliseks säilitamiseks, mis ilmselt võimaldab lähiajal siirdamisoperatsiooni paremini ajaliselt planeerida ning muuta kogu siirdamisprotsessi personali jaoks vähem kurnavaks. Siirdamine võiks muutuda nn poolplaaniliseks operatsiooniks.
Loodetavasti paranevad teadmised kroonilise äratõukereaktsiooni varasest diagnostikast ja ravist, mis on hetkel peamiseks probleemiks kopsusiirdamise elulemuse parandamisel.
Siirdamisoperatsioonide arvud suurenevad, kuid see poleks võimalik ilma doonororganiteta. Kuidas teile tundub, kas inimkonna teadlikkus ja tolerants doonorluse teemadel on suurenemas?
Inimeste teadlikkus ei suurene iseenesest, selleks tuleb teha palju selgitustööd. Üks negatiivne artikkel ajakirjanduses võib nullida aastatepikkuse töö. On paratamatu, et organsiirdamine eeldab organdoonorit. Tehes ükskõik kui palju selgitustööd, on tänasel päeval Eestis ikkagi vajalik lõpuks nõusolek iga konkreetse organi kasutamiseks. Selle nõusoleku saamine on lükatud üldjuhul intensiivravi arsti õlgadele, kel ei pruugi aga alati olla piisavalt teadmisi, kogemust ega ka aega selleks, et seda delikaatset protsessi läbi viia. Poliitiline otsus oleks siin kindlasti abiks. Eesti on väike riik ning me võiksime paljud asjad ära teha kiiresti ja efektiivselt.
Kliinikumi Leht
2018. aastal osales kliinikumi teeninduspiirkonnas rinnavähi sõeluuringul rekordarv naisi
Kui viimastel aastatel on rinnavähi sõeluuringul osalejaid Tartu Ülikooli Kliinikumi teeninduspiirkonnas olnud umbes 10 000, siis 2018. aastal osales sõeluuringul 13 236 naist. Mammograafiabussi külastas neist 9778 naisterahvast (eelnevatel aastal on mammobussis uuritud naiste arv olnud umbes 6000).
Suurenenud osalejate arv on osalt tingitud sellest, et sihtrühma laiendati kahe vanema aastakäigu (68- ja 69-aastased naised) võrra, kuid ka naiste teadlikkus on kasvanud ning järjest enam käiakse rinnavähi sõeluuringul, eriti mammograafiabussis.
Kauaoodatud sihtrühma laiendamine haigekassa poolt oli igati õigustatud, sest avastasime eelmisel aastal rekordarvu rinnavähke (31. detsembri 2018 seisuga 83 juhtu), mis teeb 6,3 juhtu iga 1000 uuringul käinud naise kohta.
Varasematel aastatel on see suhtarv olnud stabiilselt 4,2–4,4 juhtu 1000 naise kohta. 84% avastatud rinnavähkidest olid varases staadiumis, mille puhul on võimalik täielik tervenemine. Oluline on rõhutada, et kolmandik (36%) kõigist avastatud vähkidest olid naistel vanuses 68 ja 69 eluaastat.
Tänavu, 2019. aastal, on rinnavähi sõeluuringule oodatud ravikindlustatud naised sünniaastatega 1951, 1952, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967 ja 1969.
Ootame väga kõiki naisi osalema. Sõeluuringule etteregistreerumise telefon on 731 9411 (tööpäeviti kell 8:00–16:00).
Varaselt avastatud rinnavähk võib päästa teie elu!
Tartu Ülikooli Kliinikumi rinnavähi sõeluuringumeeskonna nimel
Dr Sulev Ulp
radioloog
Kliinikumi mammobussi väljasõidud 2019. aastal
E-gastroenteroloogi argielu II *
E-gastroenteroloog töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja Ida-Tallinna Keskhaiglas. E-gastroenteroloogi kaheaastase argielu lühianalüüs põhineb Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse andmeil.
2017. aastal telliti perearstide poolt gastroenteroloogidelt Eestis 1199 e-konsultatsiooni, neist 511 kliinikumis. 2018. aastal oli 2177 e-konsultatsiooni, neist 784 kliinikumis. Eelmisel aastal piirduti kliinikumis 70% juhtudest ainult e-konsultatsiooniga ning vastuvõtule kutsuti 30% patsientidest. Kõigi nelja e-konsultatsiooni tegeva haigla võrdlusel selgus vastuvõtule kutsutute arvu oluline erinevus – vastavalt 35%–90% (2017) ja 30%–89% (2018). Käsitlust vajab selline varieeruvus kindlasti – kas põhjuseks e-gastroenteroloogi erialalävi patsiendi ülevõtmiseks või mingi muu põhjus.
Arutama peaks veelkord e-konsultatsioonile suunamist. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Gastroenteroloogide Selts sõlmisid 21.09.2015 kokkuleppe e-konsultatsioonile eelnevate uuringute (sõltuvalt e-konsultatsiooni eesmärgist kõhuõõne ultraheliuuring, gastroskoopia, koloskoopia) vajalikkuses. Probleemiks on aga jätkuvalt piirkonniti perearstide erinevus patsientide uurimises ning ootused uuringute ülevõtmiseks. Näitena perearsti arvamus: „Lootsin, et gastroenteroloog uurib ja teeb koloskoopia, aga näe, sain ainult nõu“.
Gastroenteroloogidele on e-konsultatsioon meelepärane töö. Üleminek ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu eeldaks gastroenteroloogidelt töökorralduslikku muutust ja ka eeltoodud erijooned vajaks põhjalikku käsitelu. Kaheldamatult võidaks üleminekust ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu haigekassa, sest e-konsultatsioon on odavam kui vastuvõtt ning vabanevad vastuvõtuajad võiks lühendada ooteaega gastroenteroloogi vastuvõtule. Oluliseim on aga patsiendi võit, sest e-gastroenteroloog tegeleb tema probleemiga nelja tööpäeva jooksul ning vajadusel pääseb patsient kiiresti ka gastroenteroloogi vastuvõtule.
Riina Salupere
Sisekliinik
gastroenteroloog
*„E-gastroenteroloogi argielu“. Kliinikumi Leht, märts 2017 https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1198-e-gastroenteroloogi-argielu-
Kliinikumi e-konsultatsioonide nimekiri täienes nelja eriala võrra
Alanud aastal lisandus Tartu Ülikooli Kliinikumi e-konsultatsioone pakkuvate erialade nimekirja valuravi, veresoontekirurgia, onkoloogia ja taastusravi valdkonna konsultatsioonid. Kliinikumipoolne valmisolek on olemas ka dermatoloogia e-konsultatsioonide osas, kuid lahendamist vajab veel digipiltide saatmine ja vaatamine e-konsultatsiooni käigus. Kokku on kliinikumis erialasid, kus e-konsultatsioone teenust pakutakse, üheksateist.
Kuna üks uutest erialadest oli ka veresoonte kirurgia, küsis Kliinikumi Leht kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonna arst-õppejõult Heli Järvelt mõned küsimused.
Kliinikum alustas e-konsultatsioonide pakkumisega 2016. aastal. Miks veresoontekirurgia eriala liitus selle võimalusega alles nüüd?
Initsiatiiv tuli tegelikult perearstide ja Eesti Haigekassa poolt. Veresoontekirurgias pole viimastel aastatel olnud probleeme pikkade ambulatoorsete järjekordadega, ilmselt seetõttu ei tunnetanud perearstid senini ka vajadust meie erialal e-konsultatsioonide järele.
Kas e-konsultatsioonile saavad patsiente suunata ainult perearstid või ka eriarstid?
Leping on praegu sõlmitud perearstidega ja nende kaudu toimub tasustamine.
Millised on teie ootused e-konsultatsioonide süsteemile?
Tulemina peaks patsient eriarste harvemini, ent see-eest asjalikumalt, kohtama. Eelneva informatsiooni olemasolu võimaldab juba ette uuringute korraldamist ja tegemist ning parimal juhul on „päris“ konsultatsiooni hetkeks raviplaan tutvustamiseks ja aruteluks valmis.
Protsessi eesmärk on eelkõige pikkade ambultoorsete järjekordade tingimustes kiiremat abi vajavad patsiendid õigel ajal eriarsti vaatevälja suunata ja teiseks vähendada asjatuid eriarsti konsultatsioone. Seega oma erialast lähtudes loodaks, et näiteks valutava ja gangreenikahtlase jäsemega haiged ei peaks nädalaid vastuvõtuaega oodates kodus vaevlema. Ning et samal ajal väheneks nende õnnetute hulk, kes eriarstilt kuuldes, et eeldatud (oodatud?) haigusseisundit ei ole, pettunult ohkavad: „Täiesti asjatu käik oli jälle!“
Kuidas teile tundub, kas patsiendid usaldavad e-konsultatsioonide süsteemi, kus perearst koordineerib õige diagnoosi ja ravi saamist?
Arvatavasti sõltub see paljuski perearsti ja patsiendi vahelisest usaldusest ja koostööst.
E-konsultatsioonide edukaks toimimiseks on vajalik erinevate tervishoiuasutuste ja arstide koostöö, et tagada patsientidele kiire ja õigeaegse eriarstiabi. Kas kõik osapooled on selleks valmis?
Eeltöö on tehtud, juhised välja töötatud ja mitmed erialad ammu enne meid juba edukalt süsteemi toimima saanud. Samas, kindlasti tuleb alustamise perioodil möödarääkimisi, sest patsiendi ja/või perearsti poolt oluliseks peetavad faktid ei pruugi pöördumist põhjustanud haiguse juures tähtsust omada ja meile oluline info võib patsiendile tähtsusetuna tundudes e-konsultatsiooni saatekirjas mainimata jääda.
Kas teil on perearstidele või hoopis patsientidele mõni soovitus, mis aitaks veresoontekirurgia erialal e-konsultatsioonidel edukalt käivituda?
Usaldust ja koostöövalmidust kõikidele osapooltele!
Kliinikumi Leht
Vaadake lisaks artiklit "4809 e-konsultatsioonile suunamist" https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1791-4809-e-konsultatsioonile-suunamist
Doktorid Margot Peetsalu ja Inga Vainumäe pälvisid kolleegipreemia
Kliinikumi ja meditsiiniteaduse valdkonna ühisel aastalõpukontserdil kuulutati välja kolleegipreemia laureaadid. Kliinikumi parimateks kolleegideks nimetati üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu kirurgiakliinikust ning pediaatria eriala vanemarst-õppejõud Inga Vainumäe lastekliinikust.
Kolleegipreemia eesmärk on väärtustada arstidevahelisi häid kollegiaalseid suhteid. Preemia mõte on saanud alguse kliinilise eetika komitee liikmelt dr Ain Kaarelt, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just komitee. Nüüd nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad tehes ettepaneku kliinikumi ravijuhile, kes kooskõlastab selle kliinilise eetika komiteega.
Traditsioon näeb ette, et parimatele kolleegidele kingitakse maalid.
Dr Živile Riispere, eelmise aasta kolleegipreemia laureaat: Iga-aastane kliinikumi kolleegipreemia on tunnustus, mis on enam kui materiaalne lisatasu tubli töö eest. See annab inimesele teada, et oled oma töö ja tegemistega, suhtlemisega kolleegide ja patsientidega oluline, et oled vajalik ja märgatud. Eelmisel aastal, kui mina sain kolleegipreemia, sai sellest räägitud auväärse professor Uiboga, kes võttis toimunud ühe lausega kokku: „Kui inimene teeb oma igapäevast tööd ausalt ja armastusega, püüab teha rohkem, kui temalt nõutud, näitab initsiatiivi seal, kus ei ole küsitud, siis ühel päeval teda kindlasti märgatakse.“
Kolleegipreemia on üle Eesti olnud hea traditsioon tunnustada oma asutuste tublisid tegijaid. Kliinikumi parimateks kolleegideks valiti sel aastal dr Margot Peetsalu ja dr Inga Vainumäe. Esimene neist on kopsaka tööstaažiga kirurg, teine aga lastearst. Nad mõlemad on oma erialade professionaalid, südamlikud nii kolleegide kui ka patsientide suhtes, väärtustavad teise kolleegi aega, on oma olemuselt lihtsad ja avatud inimesed ja oma tegude poolest väga tublid teiste väga tublide seas.
Kliinikumi Leht
Valga haigla ja kliinikum liitsid e-haiguslood kokku
14. detsembril liitus Valga Haigla Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Ühise infosüsteemi kasutamine võimaldab arstil, kes patsienti ravib, näha patsiendi haiguse ajaloo andmeid terviklikult.
Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemi kasutusele võtmine Valgas võimaldab kontsernisiseselt käivitada mitmeid uusi teenuseid, mis lisaks patsiendile parima ravi tagamisele võimaldab haiglatel korraldada paremini koostööd, arstide kaugtööd, elektroonilisi konsultatsioone ja residentide väljaõpet Valga haiglas.
„Patsiendi jaoks on oluline saada kvaliteetset ravi võimalikult kodu lähedal. Samas on järjest keerulisem korraldada tänapäevast ravitegevust väikehaiglas. Ühine elektroonilise haigusloo infosüsteem annab Valga arstidele mugava võimaluse konsulteerida Tartu Ülikooli Kliinikumi arstidega, mille tulemusel saab arst operatiivselt ja teadmuspõhiselt otsustada, kas patsiendi ravi võetakse kliinikumi poolt üle või saab ravi jätkata Valgas,“ ütles kliinikumi juhatuse liige, ravijuht Andres Kotsar.
Ettevalmistused kliinikumi e-haigusloo kasutusele võtmiseks algasid Valgas juba aasta alguses. „Sellise mastaabiga projekt on Eesti tervishoius esmakordne ning nõudnud kõigilt suurt panust. Meil on olnud suurepärane koostöö Valga haigla juhtkonna, valdkonna juhtide ja infotehnoloogiaspetsialistidega. Valga haigla hakkab kasutama kliinikumi IT-pilveteenuseid, millega kliinikum tagab Valgale nii e-haigusloo töö, andmevahetused riiklike andmekogudega kui ka pakub arstidele platvormi uute koostöövormide väljatöötamiseks haiglate vahel,“ selgitas kliinikumi juhatuse liige, infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Valga haigla juhatuse liikme Margus Ulsti sõnul võidab Valga haigla eHLi juurutamisega palju. „Patsiendiinfo hakkab Lõuna-Eestis vabalt ja kadudeta liikuma ning kasutajaliidese ühtlustamine kiirendab tööprotsesse. Nii saab näiteks rakenduda ühtne digiregistratuur ning ka e-konsultatsioone on lihtsam läbi viia. Ideaalis võiks kogu Eestis olla ühtne tervishoiu infosüsteem,“ kommenteeris Margus Ulst.
Elektroonilise haigusloo infosüsteem eHL on kliinikumis kasutusel alates 2006. aastast. Valga haigla üleminekut aitas korraldada kliinikumi lepingupartner ja e-haigusloo arendaja AS Nortal. Kliinikum ja Valga haigla kuuluvad ühtsesse kontserni, mille raames tehakse mitmetasandilist koostööd tervishoiuteenuste parema kättesaadavuse ja ühtlase kvaliteedi nimel. Eesmärkide täitmise üheks eelduseks on haiglate IT teenuste ühtlustamine.
Kliinikumi Leht
Fakte
Ülemineku käigus kontrolliti üle ja ühtlustati andmeid:
• isikud: 54 319
• haigusjuhud: 310 259
• külastused: 313 304
• ambulatoorsed broneeringud: 400 873
• statsionaarsed broneeringud: 19 344
• päevikukanded: 2 151 825
• diagnoosid: 420 964
• kliinikumi informaatikateenistuse eHL konsultandid korraldasid 36 koolitust.
• üleminekuga seotud töödega oli lisaks Valga haigla kollektiivile kaasatud 17 kliinikumi IT-spetsialisti, lisaks ühendlabori, radioloogiakliiniku, analüüsi-kvaliteediteenistuse ja finantsteenistuse töötajad.
Dr Fred Kirsi ettekanne Euroopa kongressil valiti parimate sekka
Naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja dr Fred Kirss osales oktoobrikuus Viinis toimunud Euroopa Euroopa Günekoloogilise Endoskoopilise Kirurgia Seltsi (ESGE) kongressil, kus tema suuline ettekanne nomineeriti parimate sekka.
Dr Kirsi ettekanne andis ülevaate lõikusest, mida nii Eestis, Baltikumis, Soomes aga ka Rootsis pole peale tema keegi teinud. Tegemist on laparoskoopilise kõhusisese emakakaela tugiõmblusega rasedal. Ettekanne põhines 2017. ja 2018. aastal tehtud viie lõikuse tulemustel. Operatsioon on mõeldud rasedale, kelle emakakael on erinevatel põhjustel vigastatud – näiteks on emakakaela eelnevalt onkoloogilistel põhjustel eemaldatud, kahjustatud eelnevate muude emakakaela protseduuride tõttu või on tegemist kaasasündinud emakakaela puudulikkusega. Tänaseks on kõik need rasedad ka edukalt sünnitanud. Emakakaela puudulikkuse täpne esinemissagedus ei ole teada, kuid arvatakse, et see esineb umbes 0.5–1% rasedatest.
Dr Kirsi sõnul oleks ideaalne, kui laparoskoopiline emakakaela tugiõmblus paigaldatakse juba enne rasedust, mil vaagnas on piisavalt ruumi. „Rase emakas täidab väikese vaagna ning instrumentidega manipuleerimine on raskem,“ selgitab dr Kirss. „Kuid erinevatel põhjustel ei ole see alati võimalik,“ lisab ta. Kui siiani tegi dr Kirss sedasama kõhusisest emakakaela tugiõmblust rasedatele naisterahvastele avatud lõikusena, siis uudset laparoskoopilist lõikust rasedal peab ta oluliselt patsiendisõbralikumaks: „Operatsioon tehakse küll üldnarkoosis, kuid paranemisprotsess on lühem kui avatud lõikuse puhul, ehk rasedale patsiendile manustatakse lõppkokkuvõttes vähem ravimeid,“ lausub dr Kirss. Laparoskoopilise lõikuse puhul lubatakse patsiendid tavaliselt koju juba järgmisel päeval.
Mujal maailmas on selliseid lõikusi tehtud vähe, mistõttu oli kolleegide huvi kongressil suur.
Kliinikumi Leht
Kliinikum uuendas nõukogude koosseise
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus uuendas Põlva, Valga, Lõuna-Eesti haigla, Ida-Viru Keskhaigla ning Tartu Kiirabi nõukogude koosseise.
Kliinikumi tütar- ja partnerettevõtete nõukogude koosseisude muudatused on juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul tingitud eelkõige sellest, et kliinikumi juhatuse seisukohad oleksid tütarhaiglates esindatud ning arengusuunad senisest selgemini harmoniseeritud. „Samuti soovib kliinikum tuua nõukogudesse täiendavat arstlikku ja akadeemilist kompetentsi, et tagada patsiendikeskne, terviklik ja samas ka integreeritud lähenemine, mis ühendaks nii akuutravi, järelravi kui ka taastusravi ja sotsiaalteenused,“ ütleb Priit Eelmäe.
Põlva ja Valga haigla nõukogudesse nimetas kliinikumi juhatus juhatuse liikme Marek Seeri ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõu Jana Jaali. Seetõttu lõppesid volitused seni mõlema haigla nõukogus olnud dr Rein Kermesel ja dr Ago Kõrgveel.
Lõuna-Eesti haigla nõukogusse kuuluvad juhatuse otsusega juhatuse liige Andres Kotsar ning hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõud Jana Jaal. Volitused lõppesid prof Urmas Lepneril ning dr Rein Kermesel. Kuna kliinikumi soov on pakkuda onkoloogiaalast kompetentsi ka võrgustunud haiglates, on juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul dr Jana Jaali nõusolek osaleda tütarhaiglate nõukogude tööprotsessis suure väärtusega.
Jana Jaali hinnangul on onkoloogia tervishoiupoliitiliselt oluline valdkond, sest elanikkonna vananemise tõttu suureneb vähki haigestumus Eestis igal aastal 1–2%. „On äärmiselt oluline tagada vähktõve varane avastamine, optimaalne ravi kättesaadavus ning samuti adekvaatne toetusravi süsteem. Kindlasti saab koostöös tütarhaiglatega ning siduserialadega palju ära teha, kasutades ressursse optimaalsemalt ning viies osad teenused patsiendile lähemale,“ sõnab dr Jana Jaal.
Tartu Kiirabi nõukogusse nimetati Urmas Siiguri asemele Marek Seer. „Marek Seeri kogemus kiirabiteenuse korraldamisel Eestis on olnud märkimisväärne ning tema nimetamine Tartu Kiirabi nõukogusse toob juurde pädevust ja uut energiat,“ kommenteerib Priit Eelmäe.
Ida-Viru Keskhaigla nõukogusse kuulub alates novembrikuust dr Ago Kõrgvee asemel kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe. Et säilitada järjepidevus nõukogude töös, jätkab nii Põlva, Valga, Lõuna-Eesti haigla kui ka Ida-Viru Keskhaiglas vähemalt üks endine kliinikumi juhatuse liige.
Kliinikumi Leht
Põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtt
Tartu Ülikooli Kliinikumi iseseisvate õe vastuvõttude nimekirjas on viimased neli aastat ka põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtt, mida kaks aastat on teinud sisekliiniku ambulatoorse osakonna õde Ingrid Leppik.
Kliinikumi Leht käis uurimas, millist lisaväärtust nimetatud vastuvõtt patsientidele pakub ja kui vajalik on see eriarsti igapäevatöös.
Palun öelge, kuidas patsiendid jõuavad põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtule?
Nagu nimigi ütleb, on vastuvõtt mõeldud põletikulist soolehaigust ehk haavandilist koliiti ja Crohni tõbe põdevatele patsientidele. Vastuvõtule tulemise eelduseks on eriarsti ehk gastroenteroloogi saatekiri. Teisisõnu, õe vastuvõtt järgneb sellele, kui gastroenteroloog on patsiendil diagnoosinud põletikulise soolehaiguse ja/või määranud patsiendile bioloogilise ravi. See on peamiselt infusioonravi ning seda saavad patsiendid korrapäraselt sisekliiniku päevaravi palatis.
Teie vastuvõtt on avatud iga päev – kas patsiente ikka jagub?
Põletikulise soolehaigusega patsientide arv on nii Eestis kui ka Euroopas pidevalt tõusuteel, mis tähendab, et ka õe vastuvõtule suunatakse aina rohkem haigeid. Sooleõe ülesandeks on nende patsientidega ühendust pidada, täpsustada ravile tuleku aega ja patsiendi tervislikku seisukorda. Varasemalt diagnoositi haigust sagedamini keskeas inimestel, ent praegu diagnoositakse põletikuline soolehaigus juba noores eas ning paraku on haigus elukestev. Hea on tõdeda, et tõusuteel on patsientide teadlikkus sellest, et tema tervise eest ei seisa hea ainult arst ja õde, vaid ka tema ise.
Millist abi patsient teie vastuvõtul saab?
Vastuvõtul on kaks peamist eesmärki. Esiteks tegeleda gastroenteroloogi poolt koostatud raviplaani jälgimisega, tervisenäitajate hindamise ja dokumenteerimisega ning teiseks hinnata tervise hetkeseisu ja sobivust uue ravimidoosi saamiseks. Minu ülesandeks on jälgida ravijuhisest tulenevalt, millised vaktsiinid ja uuringud peavad olema enne ravi alustamist tehtud, kas need on tehtud ning vajadusel suunata patsient veel eelnevalt infektsionisti vastuvõtule ja kopsuröntgenisse. Infusioonravil käies patsient eraldi arsti vastuvõtule ei tulegi, probleemide (nt viirusinfektsioon, kõrgem kehatemperatuur jms) korral võtan ühendust raviarstiga. Hindan vastuvõtul patsiendi terviseseisundit ning tervisenäitajaid: kehatemperatuur, kehakaal, vererõhk, saturatsioon, haiguse aktiivsuse indeks ja märgin üles vahepeal kasutatud lisaravimid. Hinnata tuleb ka eelmisel visiidil tehtud analüüse, sealhulgas ravimikontsentratsiooni seerumis ja tekkinud antikehade hulka. Patsiendi seisundi sobivuse korral tellin apteegist ravimi ning suunan patsiendi päevastatsionaari. Juhul, kui raviarst on määranud uuringud nagu koloskoopia, magnetresonantstomograafia enterograafia, selgitan patsiendile uuringuks ettevalmistust (soolepuhastust).
Üks vastuvõtu eesmärkidest on ka patsientide teavitamine nende haigusest, selle ägenemistunnustest ning selgitada sellega igapäevaelus toimetulekut. See puudutab nii haigusega seonduvat aga ka toitumist, suguelu, raseduse jms küsimusi. Jja küsimusi on patsientidel väga palju! Mul on ka telefonikonsultatsiooniajad, mil patsiendid saavad kabinetti helistada.
Kui sageli peab põletikulist soolehaigust põdev patsient, kes saab bioloogilist ravi, sooleõe vastuvõtul käima?
Esialgu käiakse sagedamini, aga hiljem enamasti iga kaheksa nädala tagant. Koostöö Patsiendi, gastroenteroloogi ja soolehaiguse õe koostöö lõppeesmärgiks on haiguse remissiooni saavutamine nii kliiniliselt kui ka endoskoopiliselt – et patsiendi elukvaliteet oleks hea ja et vältida vajadust kirurgiliseks raviks. Samas tegelen arstide soovil ka nende põletikulist soolehaigust põdevate patsientidega, kes ei vaja veel bioloogilist ravi ja saavad tablettravi, kuid vajavad kontrollendoskoopia tegemist haiguskulu hindamiseks.
Kliinikumi Leht
Dr Ingrid Kull, sisekliiniku ambulatoorse osakonna juhataja: Sisekliiniku ambulatoorses osakonnas on enam kui kümme aastat olnud eesmärk osa tööst patsientidega jagada meie tublidele õdedele. Arsti vastuvõtt koos õega toimubki veel ainult kahes vastuvõtukabinetis, millistes on kõige suurem patsientide analüüsidele ja uuringutele suunamise vajadus.
Saade „Jõulusoojus“ kogub raha kõnniroboti soetamiseks Lõuna-Eestisse
Kanal 2 heategevuslik saade “Jõulusoojus” kogub tänavu koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga annetusi liikumispuuetega laste taastusraviks vajaliku kõnniroboti soetamiseks. Abikäsi ulatatakse lastele, kes on sünnitrauma, raske haiguse või ajuinsuldi tagajärjel jäänud liikumispuudega.
Taastusravis äärmiselt vajalikust aparaadist saab olema päevas abi neljale kuni kuuele liikumispuudega lapsele. Kõnnirobot on abivahend, mis aitab parandada või taastada ravi vajavate inimeste kõnnimustrit ning on üks kaasaegne taastusravi toetav vahend kogu füsioteraapia protsessis, mida kombineeritakse paralleelselt füsioterapeudi poolt koostatud individuaalsete terapeutiliste harjutustega.
Roboti kasutamine annab võimaluse treeninguks sellise intensiivsusega, mida üks terapeut ilma masina abita tagada ei suuda. Nimelt on kõnnirobotil paiknev elektrooniline kõnniortoos võimeline patsiendi jalgu trenažööril sadu kordi täpselt ühesuguse liigutusega treenima, vastates seejuures iga inimese individuaalsetele vajadustele. Lisaks annab robottehnoloogia võimaluse muuta füsioteraapiatunnid intensiivsemaks ja vaheldusrikkamaks ning aitab suurendada patsiendi motivatsiooni.
Ligikaudu 500 000 eurot maksva kõnniroboti soetamiseks lisavad panuse juurde ka Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond.
„Jõulusoojus“ oli eetris, 21. detsembril, kuid annetusnumbrid jäävad avatuks 1. jaanuarini.
„Jõulusoojuse“ annetusnumbrid:
900 5025 - 5€
900 5100 - 10,
900 5500 - 50€
Kliinikumi Leht
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli pälvis rahvusvahelise tunnustuse
19.–23. oktoobril toimus Saksamaal Münchenis ESMO (European Society for Medical Oncology) 2018. aasta kongress. Ligikaudu 26 000 onkoloogia eriala meditsiinitöötaja koondava ühingu aastakongress hõlmas endas ka EONS (European Oncolgy Nursing Society) konverentsi EONS11. Kolmepäevane õenduse konverents keskendus viiele peamisele teemale – onkoloogia eriala õendusjuhtimine, sümptomite käsitlus, patsientide turvalisus, uusimad vähiuuringud ning onkoloogiaõdede roll. Konverents lõppes paljutähenduslike ning nii mõnegi kategooria puhul esmakordsete tunnustuste jagamisega.
Laureaadiks osutus ka Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli, pälvides rahvusvahelise tunnustuse RECaN - Recognising Cancer Nursing Award 2018. Esimest korda välja antud tunnustuse eesmärk oli väärtustada onkoloogia eriala õdesid ning nende tööd. Lemme-Liisi puhul sooviti esile tõsta tema avatud olekut, pidevat arenemise soovi ning Eesti kogemuse Euroopasse toomist.
Tegelikult oli Lemme-Liis Aruväli, kes esines Münchenis kahe ettekandega, RECaN projektiga seotud aga juba varem. „Osalesin 2016. aastal Euroopa onkoloogia õdede meistriklassi kursusel, kus kohtusin EONSi praeguse presidendi Lena Sharp’iga. Samal ajal oli käivitunud ka RECaN projekt, mis võttis uurimise alla neli Euroopa riiki, millest üheks valiti meistriklassi järgselt Eesti. Projekti eesmärk oli koguda andmeid onkoloogia õenduse kohta ning uuringu üks osa oli ka töörühma Eestis viibimine, igapäevase töökorralduse jälgimine ja vestlemine kliiniku personaliga,“ selgitab Lemme-Liis. Tema sõnul olid andmete kogujad üllatunud Eesti õdede professionaalsusest.
Rahvusvaheliselt tunnustatud õde on kliinikumis töötanud kuus ja pool aastat. Selle aja sisse on mahtunud väga tormiline erialane areng, aga ka läbipõlemine. Ta toob välja, et Eestis ei ole eraldi spetsialiseerumist onkoloogia õendusele, vajalikud spetsiifilised oskused omandatakse hoopis töö käigus. Et onkoloogiliste patsientide arv on liikunud pidevas tõusutrendis ning õdede töö võib olla emotsionaalselt keeruline, otsustas Lemme-Liis 2017. aastal Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu (EOÜ) presidendi Heleri-Mall Roosmäe julgustusel luua noorte kolleegide toetamiseks onkoloogiaõdede ühingu tütarrühmituse ESTYCaN (Eesti Noored Onkoõed). Rühmituse eesmärk on ühendada noored (35 eluaastat ja vähem) töötavad õed üle kogu Eesti. Rühmitus seisab hea selle eest, et liikmetele oleks tagatud teadmised võimalustest end koolitada erialaselt nii Eestis kui ka välismaal, tagatud emotsionaalne tugi ning et alustavad õed tunneksid julgustust jätkata töötamist antud erialal. „Lisaks igapäevastele töökohustustele peavad õed olema toeks nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Meie töö hõlmab väga palju erinevaid stressitekitavaid aspekte, aga samal ajal ei tohi me unustada iseennast. Euroopa tasemel tunnustus annab kinnitust, et meie väikese riigi onkoloogiaõdede tööd hinnatakse ja väärtustatakse kõrgelt. See on julgustav ja lootustustandev,“ ütleb Lemme-Liis.
Ta usub, et mistahes erialal on kogemuste vahetamine, teineteise tunnustamine ning hästi toimiv meeskonnatöö edasiviivaks jõuks.
Kliinikumi Leht
Kliinikum koostab oma arengukava
Aasta lõpp on kliinikumis traditsiooniliselt toimekas. Lisaks igapäevastele toimetustele tegelevad kliinikud ja teenistused arengukava koostamisega ning järgmiseks aastaks tegevuseesmärkide püstitamisega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu juhtimise aluseks on pikaajalisi arengusuundi ja tegevuspõhimõtteid kajastav kliinikumi strateegia (2018–2030) ning sellest lähtuv lähiaastate eesmärke ja kavandatud tegevusi sisaldav kolmeaastane arengukava. Arengukavast lähtuvalt püstitatakse igaks kalendriaastaks konkreetsed aastaeesmärgid. Lisaks kogu organisatsiooni arengudokumentidele on olemas ka struktuuriüksuste viieaastased arengukavad ning konkreetse aasta eesmärgid.
Arengudokumentide koostamise, üle vaatamise ja kinnitamise senine protsess. Kliinikumi strateegia koostamise algatas nõukogu 2017. aasta märtsis ning see viidi läbi nõukogu, juhatuse ning struktuuriüksuste esindajatest koostatud töögrupi poolt. Strateegia kinnitas nõukogu 5. veebruaril 2018. Kolmeaastase tegevuskava on nõukogu seni kinnitanud igal aastal tegevusperioodi aasta võrra pikendades. Kliinikumi aastaeesmärgid kinnitab nõukogu lõppeva kalendriaasta viimasel kuul. Tegevuskava ja aastaeesmärkide täitmist hindab nõukogu koos majandusaasta aruande täitmisega märtsis.
Sel aastal lähtutakse arengukava koostamisel Tartu Ülikooli Kliinikumi strateegiast 2018–2030 ning selle koostamisel kokku lepitud prioriteetidest. Eraldi on plaanis tähelepanu pöörata personali valdkonna tegevustele.
Strateegilised prioriteedid 2018–2030
1. Patsiendi- ja perekesksus, parim patsiendikogemus
2. Meie töötajad
3. Terviklik tervishoiupiirkond
4. Integreeritud ja järjepidev ravi
5. Ravikvaliteet
6. Kliiniline õpe, teadustöö ja innovatsioon
Selleks, et kliinikute ja teenistuste arengusuunad oleksid töötajatele selgesti mõistetavad ja et kõigil töötajatel oleks edaspidi senisest parem võimalus kaasa rääkida, korraldavad kliinikud lähtuvalt struktuuriüksuse suurusest ja funktsioonist sobivas vormis arenguseminarid, kus arutatakse üheskoos läbi võimalikud arendustegevused ning prioritiseeritakse need.
Kliinikumi kolmeaastase arengukava koostamisel on soov kasutada nn bottom up lähenemisviisi, kus kliinikud ja teenistused panevad esmalt paika oma arengusuunad ja lähtuvalt nendest kujuneb kliinikumi arengukava, pidades sealjuures silmas kliinikumi strateegilisi prioriteete. Arengukava koostatakse aastateks 2019–2021. Nõukogu vaatab iga-aastaselt arengukava küll üle, kuid selle kehtivuse aega ei muuda. Kolme aasta möödumisel koostatakse uus kolmeaastane (2022–2024) arengukava.
Muudatusena on kavas protsesside ja dokumentide sünkroniseerimine nii sisult kui vormilt kogu kontserni ulatuses. Samuti on plaanis arvestada riiklike ja maakondlike arengukavadega. Kliinikud ja teenistused ei alusta arengudokumentide koostamisega siiski nullist, vaid saavad suures osas lähtuda varasematel aastatel kinnitatud struktuuriüksuste arengudokumentidest. Vajalik on siiski tegevuste kaasajastamine, planeerides sealjuures arendustegevuse elluviimiseks konkreetne ajavahemik ning nimetada tegevuse eest vastutaja. Aastane tegevuskava on nn elus dokument, mille täitmist jälgitakse järjepidevalt. Tütarhaiglad harmoniseerivad oma arengukavad ja tegevuskavad kliinikumiga.
Edaspidi on plaanis alustada arengudokumentide koostamisega oluliselt varem ning võtta arvesse senisest enam nii töötajate kui ka patsientide, partnerite, rahastajate ja teiste huvigruppide arvamust.
Olulised kuupäevad:
7. november 2018 – toimus laiendatud juhatuse koosolek, kus tutvustati kliinikute ja teenistuste juhtidele arengudokumentide koostamise põhimõtteid ja ajakava.
5. detsember 2018 – kliinikud ja meditsiinilised teenistused esitavad juhatusele kolme aasta (2019–2021) arengukava koos 2019. aasta tegevustega.
10. detsember 2018 – juhatus esitab nõukogule arengukava ja tegevuskava.
13. detsember 2018 – arengudokumentide arutelu ja kinnitamine kliinikumi nõukogu koosolekul.
Priit Eelmäe
Juhatuse esimees
Parkimiskorralduse muudatused 1. detsembrist
Tartu Ülikooli Kliinikum ja Citypark Eesti OÜ sõlmisid 26. oktoobril 2018 kontsessioonilepingu N. Lunini 16 kinnistule hoonestusõiguse alusel parkimismaja ehitamiseks ja parkimisteenuse korraldamiseks. Sellega seoses muutub kinnistul parkimine tasuliseks, ent kliinikumi töötajatele kehtib erihind ning võimalik on valida kahe tasumisviisi vahel.
1. detsembrist 2018 kehtib N. Lunini 16 kinnistul tasuline parkimiskorraldus parkimisalal CP106 kõikidel nädalapäevadel ööpäevaringselt hinnaga 1 euro ühe parkimistunni eest. Täpsed parkimisreeglid on leitavad www.citypark.ee või CP106 parkimisalale sissesõidul.
Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatele kehtestab Citypark Eesti N. Lunini 16 kinnistul parkimiseks erihinna. Esimene võimalus on osta parkimine üheks kalendrikuuks, mis maksab 30 eurot. Soodushinnaga parkimist saab vormistada Citypark Eesti veebilehel. Olgugi, et uues, üle 400-kohalises parkimismajas ei tohiks olla ruumipuudust, ei garanteeri kuutasu personaalseid parkimiskohti.
Teine võimalus on tasuda parkimise eest päevatasuna. Üks ööpäev (24 tundi) parkimist kliinikumi töötajatele maksab 1.50 eurot. Päevatasu eest tasumine toimub läbi SMSi ning erihinnaga parkimine rakendub kliinikumi töötajate sõidukite registreerimismärgi alusel. Tasulisel alal parkimist alustades tuleb saata parkimise algust tähistav sõnum koos registreerimisnumbriga telefonile 1902 (autonumber, tsooni tähis). Soodushinnaga päevatasu rakendub ainult kliinikumi töötajatele, mistõttu tuleb töötajatel edastada sõidukite registreerimisnumbrid kliinikute vanemõdedele. Need töötajad, kes kasutavad kliinikumi telefoninumbreid, peavad kinnitama kirjalikult ka enda nõusoleku parkimistasude kinnipidamiseks töötasust.
Parkimise muudatus on seotud 24. juulil 2018 juhatuse poolt kinnitatud riigihanke tulemusega. „Riigihanke eesmärk oli parkimismaja ehitamiseks ja edasiseks parkimisteenuse korraldamiseks leida pakkuja kontsessiooni korras. Edukaks tunnistati Citypark Eesti poolt esitatud pakkumus,“ selgitab juhatuse liige Marek Seer.
Uus, ehitatav parkimismaja on kuuekorruseline, selle brutopind on 12 000m2, mahutades ära vähemalt 432 märgistatud parkimiskohta. Parkimismaja ehitus saab alguse 2019. aasta kevadel, mis on omakorda ettevalmistus Maarjamõisa meditsiinilinnaku III etapi ehitustöödega alustamiseks 2020. aastal. Tasuliseks muutuva parkimisala kõrval, N. Lunini 14 ja Ravila 19 kinnistutel, on parkimine jätkuvalt tasuta.
Kliinikumi Leht
Dr Helgi Saarel täitus 50 aastat patoloogitööd
Nädalapäevad tagasi õnnitlesid kolleegid dr Helgi Saart, tänades teda patoloogia eriala arendamise ja praktiseerimise eest viimasel viiel aastakümnel.
Mõned päevad hiljem andis dr Helgi Saar intervjuu Kliinikumi Lehele patoloogiateenistuse 9. korruse ruumides. „Miljonivaade,“ ütleb ta naljatledes ruume tutvustades. Ning rõhutab tõsiselt, et paremaid töötingimusi ei oskagi tahta. Kui üheksateist aastat tagasi patoloogiateenistus loodi, tegutses kaks eraldi osakonda – Maarjamõisa ning Toome osakond. Viimane neist asus Vallikraavi tänaval ning just selle osakonna juhataja ametit pidas ka dr Saar.
Küsimuse peale, kas doktori tööelu on olnud ette planeeritud, vastab ta: „Ei, absoluutselt mitte. Elu läks ise nii. Tol ajal määrati tööle suunamisega ja nii sai minu töökohaks Tartu Linna Onkoloogia Dispanser. Seal alustasin kliinilis-biokeemiliste analüüsidega ning hiljem rajasin tsütoloogia kesklabori,“ räägib dr Saar.
Kui küsin, mis tema arvates on kõige enam viiekümne aasta jooksul eriala arengut mõjutanud, ütleb ta, et immuunhistokeemia. Ent kindlasti on muutunud nii töökorraldus kui ka laborite varustatus. Tollal olid ka algelised laboritarvikud olid väga defitsiitsed. „Võrreldes tänapäevase automatiseeritusega tegime meie kõike käsitsi,“ selgitab Helgi Saar. Ka kirjandus, täiendused ning koolitused, mis tänapäeval on nii kättesaadavad ja iseenesest mõistetavad, said siis võimalikuks vaid Moskva ja Leningradi kaudu.
Kui küsida, millised hetked dr Helgi Saare tööelus on olnud eredaimad, rõhutab ta 1980ndaid, mil ta süvenenult asus tegelema histoloogilise diagnostikaga. „Olen väga tänulik histoloogia professorile Kalju Põldverele, kes õpetas mulle palju ja innustas selle valdkonnaga tegelema,“ ütleb dr Saar. Ning lisab, et patoloogia jaoks peab ikka sättumust olema. „Mulle meeldib minu eriala vaheldusrikkus, ajurakud on pidevalt töös. Töö peab sõna otseses mõttes pinget pakkuma,“ rõhutab doktor.
Dr Saar tegeleb elupuhuse diagnostikaga ning lahangutega kokku ei puutu. Peamiselt on ta koostööd teinud onkokirurgidega. „Töö on intensiivne, mõtlema ja otsustama peab mõnikord kiirelt, operatsiooniaegsete kiiruuringute puhul sageli minutitega,“ selgitab doktor. Ta tõstab ka esile, et kogu diagnostika toimub siin, kliinikumis oluliselt kiiremini võrreldes põhjanaabritega.
Intervjuu lõppedes palun dr Saarel ennustada, kuhu tema eriala võiks järgmise viiekümne aasta jooksul jõuda. „Kogu meditsiin automatiseerub, selle vastu ei saa, ent inimmõistus jääb asendamatuks. Ka meil patoloogiateenistuses on paljud tööprotsessid automatiseeritud, kuid kohati on siiski vaja inimkäsi ning lõppdiagnoosi saab panna siiski ainult arst,“ lausub dr Helgi Saar. Ta lisab, et on kindel, et patoloogia eriala kogub populaarsust, mida tõestab ka viimastel aastatel uute ja tublide residentide ametisse astumine. „Ise ma ei kujuta ette, et oleksin mõne muu töö valinud,“ ütleb lõpetuseks dr Helgi Saar.
Liis Salumäe, patoloogiateenistuse direktor: Mul on olnud au ja rõõm õppida ning töötada dr Saare kõrval pea kümme aastat. Tema teadmistejanu, täpsus, põhjalikkus ja energilisus on imetlemisväärsed. Oma tööd tehes loodan, et dr Saar ei pea minu õpingute ajal mulle pühendatud aega raisatuks. Tervist ja jõudu!
Dr Helgi Saarega vestles Helen Kaju
Kliinikum ja Regionaalhaigla alustavad infotehnoloogiaalast koostööd
12. novembril kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatused Tallinnas, et arutada koostööplaane. Infotehnoloogia-alase koostöö raames sõlmiti kahe haigla vahel oktoobri lõpus konsortsiumileping, mille eesmärk on teha koostööd vereinfosüsteemi arendamisel.
Regionaalhaigla ja kliinikumi vahel sõlmitud lepingu eesmärk on uuendada ühiselt verekeskuste ja verekabinettide tarkvara. Tänane verekeskuste ja verekabinettide tarkvara on pea 20-aastane. Kahe haigla vahelise koostöö esimeseks sammuks on nõuete ühtlustamine ning analüüsi läbiviimine 2019. aastal, lisaks eelarve kavandamine ja rahastusallikate leidmine. Eestis on neli verekeskust ning uus tarkvara peab vastama kõigi keskuste nõudmistele.
Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul võimaldab loodav süsteem teha suure sammu edasi veretoodete käitlemise kvaliteedis ja tagab parema jälgitavuse doonorist retsipiendini, mis on väga oluline patsiendi ohutuse tagamisel. „Uus süsteem peab võimaldama ka operatiivset infovahetust verekeskuste vahel, mis loob täiendava võimaluse kulude optimeerimiseks ja patsiendi ohutuse tagamiseks,“ kommenteerib Priit Eelmäe.
Nii kliinikum kui regionaalhaigla rõhutavad koostöö olulisust. „Haiglad peavad infotehnoloogialahenduste osas tegema koostööd ning seekaudu vähendama topelt tööd, sest vajadused on haiglatel ju sarnased,“ ütles regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu. „Loodame, et see projekt on edukas ning on aluseks tervishoiuteenuste e-lahenduste harmoniseerimisele kahes suurhaiglas,“ lisas Peedu.
Kliinikumi Leht