Tartu valmistub vaktsineerimiskeskuse avamiseks
Tartu Linnavalitsus, SA Tartu Ülikooli Kliinikum ja SA Tartu Kiirabi on alustanud ettevalmistusi vaktsineerimiskeskuse avamiseks A. Le Coq Sport spordimajas (Ihaste tee 7), et võimaldada kiirendatud tempos võimalikult suurele hulgale elanikele COVID-19 vastu vaktsineerimist. Keskuse täpne avamisaeg sõltub vaktsiinitarnete saabumisest.
Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul alustati keskuse rajamiseks ettevalmistusi juba praegu, et olla täielikus valmisolekus selleks ajaks, kui saabunud on vajalikus koguses vaktsiine. "Oleme väga heas koostöös kliinikumi ja kiirabiga alustanud ettevalmistustöid, et kiire vaktsineerimine ei jääks logistika, ruumide ega personali taha, vaid saaks kohe hoo sisse, kui vaktsiinid on saabunud," lisas linnapea.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on elanike võimalikult operatiivne vaktsineerimine võtmetähtsusega COVID-19 pandeemia ületamiseks. „Kliinikum soovib panustada elanikkonna vaktsineerimisse, et vähendada viiruse levikut ning seeläbi ka haiglaravi vajavate patsientide arvu. Kliinikumi vaktsineerimismeeskonnal on märkimisväärne kogemus COVID-19 vastu vaktsineerimisel, olles teinud seni juba üle 14 000 vaktsiinidoosi nii kliinikumi töötajatele, riskigruppi kuuluvatele patsientidele, haridustöötajatele, proviisoritele, hambaarstidele, teistele eesliini töötajatele, aga ka vaktsineerimisele kutsutud elanikele,“ selgitas doktor Kotsar.
Loodavasse vaktsineerimiskeskusesse kavandatakse infektsioonikontrolli-alaseid soovitusi silmas pidades turvalised ootealad, piisavalt vaktsineerimiskohti ning jälgimisala koos meedikutega. Vaktsineerimiskeskuses on praegustel andmetel võimalik vaktsineerida 1000–1500 inimest päevas.
Tartu abilinnapea Mihkel Lees ütles, et A. Le Coqi spordimajas on vaktsineerimiskeskuse rajamiseks olemas igati head tingimused. "Hoonel on soodne asukoht, kuna Annelinna linnaosas elab kolmandik tartlasi. Olulised on ka head parkimisvõimalused, bussipeatuste lähedus, avarad ruumid ja hea ventilatsioon. Mõistame teatavat ebamugavust sportlaste jaoks, kuid töötame SA-ga Tartu Sport selle nimel, et aidata vajadusel treeningud teiste spordibaaside vahel ära jagada," lisas Lees.
Vaktsineerimisele saab aegu broneerida siis, kui vajalikud vaktsiinikogused on saabunud. Sellest antakse teada kliinikumi ja Tartu linna infokanalites.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi osalus Euroopa referentsvõrgustiku töös
Tartu Ülikooli Kliinikum on esindatud täisliikmena või assotsieerunud liikmena 20 haruldaste haiguste Euroopa referentsvõrgustiku töös. Üks taotlus, osalemiseks kaasasündinud ainevahetushäirete (MetabERN) võrgustiku töö, on menetluses. Kokku on võrgustikke 24. Haruldaste haiguste võrgustikud ehk ERN-id (European Reference Network for Rare Diseases), millega kliinikum seotud on:
- ERN Bond (luuhaigused)
- Endo-ERN (endokriinhaigused)
- ErnEpiCare (epilepsiad)
- ERKNet (neeruhaigused)
- ERN-RND (neuroloogilised haigused)
- ERNICA (kaasasündinud anomaaliad)
- ERN LUNG (kopsuhaigused)
- ERN Skin (nahahaigused)
- ERN EUROCAN (täiskasvanute soliidtuumorid)
- ERN EuroBloodNet (hematoloogilised haigused)
- ERN EURO-NMD (neuromuskulaarsed haigused)
- ERN EYE (silmahaigused)
- ERN GENTURIS (geneetiliste kasvajate sündroomid)
- ERN GUARD-HEART (südamehaigused)
ERN ITHACA (kaasasündinud väärarengud ja haruldased intellektipuuded)- ERN PaedCan (laste kasvajad ehk onko-hematoloogia)
- ERN RARE-LIVER (makshaigused)
- ERN ReCONNECT (sidekoe ja lihas-skeletikoe haigused)
- ERN RITA (immuunpuudulikkuse ja autoimmuunsed haigused)
- ERN TRANSPLANT-CHILD (laste transplantatsioon)
Professor Vallo Tillmanni sõnul on liikmelisus võrgustike töös oluline. „Osalemine võrgustike töös annab võimaluse raviarstil konsulteerida keeruliste haigusjuhtude osas Euroopa selle ala tippspetsilistidega, asutades selleks vastavat turvalist veebis baseeruvat konsultatsiooni platvormi CPMS (Clinical Patient Management System). Lisaks annab ERN töös osalemine võimaluse saada kiiret infot käimasolevatest ja planeeritavates uuringutest. Samuti osalevad ERNi töös patsientide organisatsioonide esindajad, mis annab raviarstile võimaluse leida sobivad kontaktid ja edastada need oma patsiendile,“ selgitas prof Tillmann.
Võrgustike töös on võimalik osaleda nii täisliikmena kui ka assotseerunud liikmena. „Täisliikmeks saamiseks on haiglale esitatud nõuded oluliselt kõrgemad. Assotseerunud liikme esindajal puudub võimalus hääletada ERNi puudatavates küsimustes. Aga sisulist vahet ei ole: mõlema liikmelisuse korral on võimalus konsulteerida haiget läbi CPMSi, saada infot, osaleda uuringutes, jne,“ selgitas prof Vallo Tillmann. Ta lisab, et kliinikumi esindatus 20 ERNi töös on Eesti suurim. Ka teised haiglad – Tallinna Lastehaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning Ida-Tallinna Keskhaigla on liikmed erinevates võrgustikes.
Kliinikumi Leht
Insuldiprojekt aitab muuta raviteekonda pärast insulti võimalikult sujuvaks
Prof Janika Kõrv, kliinikum on alates 2019. aasta 1. septembrist olnud insuldikeskus. Mis on sellega muutunud?
Vastavalt insuldi Eesti käsitlusjuhendile toimetab kiirabi alates 2019. aasta 1. septembrist kõik akuutse insuldi tunnustega patsiendid haiglatesse, kus on insuldiüksus (ingl Stroke Unit) või insuldikeskus (ingl Stroke Center). Insuldiüksus tähendab geograafiliselt defineeritud piirkonda või osakonda haiglas, kuhu hospitaliseeritakse insuldiga patsiendid ning neid ravitakse multidistsiplinaarse meeskonna poolt, kellel on teadmised, väljaõpe ja oskused insuldi raviks. Eestis on insuldiüksused kõikides keskhaiglates ning neis on 24/7 võimekus läbi viia intravenoosset (iv) trombolüüsravi. Võrreldes insuldiüksustega on insuldikeskus kõrgem tase, need on rajatud Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Insuldikeskusega haiglatel on lisaks iv trombolüüsravile võimekus läbi viia ka mehhaanilist trombektoomiat, olemas on muud tugiteenused kohapeal (neurokirurg, intensiivravi, vaskulaarkirurg jne). Insuldikeskuse väljaarendamisel on järgitud Euroopa Insuldi Organisatsiooni soovitusi, seda nii ruumide, jälgimisprotokollide, personali vajaduse ja nende koolitamise, jms osas. Insuldimeeskonda kuuluvad neuroloogid, õed, füsioterapeudid, hooldajad, logopeedid ja sotsiaaltöötajad.
Insuldi ravi koordineeritakse regulaarsete meeskonnakoosolekute kaudu. Kuna kliinikum on ainuke haigla Lõuna-Eestis, kus on insuldikeskus, siis tuuakse meile alates 2019. aasta sügisest ravile varasemast rohkem insuldiga patsiente, kellele pakume parimat tõenduspõhist ravi.
Milline on insuldipatsiendi raviteekond?
Raviteekond saab alguse juba sündmuspaigalt, insuldi toimumise hetkel, mil insult tuleb ära tunda ning viivitamatult kiirabi kutsuda. Väga oluline on, et teekond algab õigesti, see tähendab, et patsient toimetatakse kiirabi poolt haiglasse, kus on insuldiüksus või -keskus. Esimese nädala jooksul hinnatakse patsiendi võimekust taastusravis osalemiseks. Taastusravi võimekusega patsiendid liiguvad statsionaarsele taastusravile esimesel võimalusel, tavaliselt esimese nädala lõpus. Kui patsiendil on ainult ühe funktsiooni häire, siis sobib talle ambulatoorne taastusravi, kus temaga tegeleb logopeed või füsioterapeut. Raviteekonda mõjutab kindlasti sotsiaalne komponent. Kaugus taastusravi keskusest ja sotsiaalsed probleemid piiravad sageli ambulatoorsel taastusravil osalemist. Siin on vajalik tihe koostöö kohalike omavalitsustega.
Need, kes ei ole kohe taastusraviks võimekad või peavad veel kosuma, liiguvad kas järelravile või õendus-hooldusravile. Näiteks toimub tartlaste järelravi üldjuhul Elva haiglas, mujalt maakonnast pärit inimestel maakonnakeskuste üldhaiglates. Seal tuleb osata patsiendi seisundit hinnata ja otsustada, kas ja millal tal taastusravi võimekus tekib. Ka õendus-hooldusravil olevatel patsientidel tuleb regulaarselt taastusravi võimekust hinnata. Kõikidel seda siiski ei teki ning patsient võib vajada jätkuvalt hooldust. Osad patsiendid raske insuldi tõttu paraku surevad. Osad patsientidest saavad terveks ja taastusravi ei vaja. Nii nagu insult on väga heterogeenne haigus, on ka raviteekonnal kulgemise variandid erinevad. Kuid kõik insuldi läbi teinud patsiendid vajavad jälgimist insuldiõe või perearsti poolt tagamaks, et haiglas korraldatud ravi oleks järjepidev. Eesti Haigekassa insuldi raviteekonna projekt keskendub põhiliselt ägeda faasi järel toimuvale.
Mis on see, mis muutub insuldiprojektiga patsiendi jaoks?
Haigekassa insuldiprojekt võiks kaasa aidata sellele, et raviteekonnal liikumine pärast insulti haigestumist oleks võimalikult sujuv. Varasemast rohkem tegeldakse sotsiaalsüsteemi ja meditsiini lõimimisega. Eesmärk on see, et patsiendile põhjustaks tema raviteekond võimalikult vähe kannatusi ning teekond ei oleks nii hakitud ja et ta saaks kõige selle kohta piisavalt informatsiooni. Kliinikumis on sellesse projekti kaasatud insuldikoordinaatorid, kes võtavad patsiendiga kohe peale ravile saabumist kontakti, jälgivad tema raviteekonda ja hoolitsevad selle eest, et raviteekonnas ei tekiks soovimatuid peatusi ning kogu informatsioon oleks patsiendile kättesaadav.
Oluline on patsiendile ka inimlik tugi, eriti eakatele, kellel on väike digivõimekus või puudub ligipääs digitaalsetele vahenditele. Patsiendi ja tema lähedastega haiglas küll räägitakse ja jagatakse informatsiooni, aga neile on olukord väga värske ning nad ei oska kohe uues olukorras käituda. Koordinaatorite süsteem võiks jätkuda ka peale insuldiprojekti lõppu, et patsienti jälgitaks ja teda toetataks vähemalt aasta jooksul pärast insulti.
Maailma mõistes on insuldiprojekt innovaatiline, sarnane on käimas Saksamaal ühel liidumaal. Ka paljudes kõrgelt arenenud riikides on see, mis jääb väljaspoole haiglat ja ägeda faasi ravi, paljuski korraldamata ning nõuab tervishoiu ja sotsiaalsektori koostööd ning üksteise harimist.
KOMMENTAAR
GALINA, 56-aastane
Insuldiprojektis osaledes tunnen, et mul on tugi, et ma ei ole üksi, ma tunnen ennast turvaliselt. Mul käib kaks korda nädalas kodufüsioterapeut, teeme harjutusi. Samal ajal ta vaatab, milline on mu enesetunne. Suur moraalne tugi on väga tähtis sellises olukorras. Ise ma küll ei oleks osanud taotleda kodufüsioteraapiat, insuldiõe vastuvõttu, kogemusnõustamist. See on suureks toeks. Kui haiglast koju jõuad, siis on selline tunne, et oled unustatud, oma probleemidega jäänud silm-silma vastu.
Koordinaator hoiab kätt olukorra pulsil, see on suureks abiks. Olen koordinaatorile palju kordi helistanud probleemidega, isegi kui taastusravis olin. Ta soovitas mulle kogemusnõustajat, kes rääkis, kuidas tema insuldi üle elas ja mida ette võttis. Koordinaator tuletas mulle ka meelde töövõime hindamise ja puude taotluse tegemist.
Väga suur abi oli insuldiõega kohtumisest, kes seletas asjad lahti. Mul oli vererõhukalender tehtud, insuldiõel oli hea meel, et ta saab kahe nädala näidud üle vaadata. Ravimite doosidest rääkisime, samuti rääkis ta mulle, mida peab sööma, kus on rohkem just mulle vajalikke toitaineid ja vitamiine. Projekti tugi on suur asi, väga hea, et sattusin sellisesse projekti.
Kuidas elada katku ajal?
COVID-19 haigestumise suured numbrid ei ole kellelegi enam üllatuseks ja huvitaval kombel on kõik palju rahulikumad kui kevadel 2020, mil kehtis eriolukord, kus haigestunuid oli kokku vähem kui praegu kahe päeva jooksul. Viiruse uute variantide levik võib olla oluliselt laialdasem ja vajab uuringuid, kas need võivad kulgeda ka raskemini ja põhjustada rohkem surmasid.
Kuidas hoiduda haigestumisest?
SARS-CoV-2 poolt põhjustatud COVID-19 on peamiselt piiskade vahendusel leviv viirusinfektsioon, mis tähendab enamasti inimeste otsese kontakti vahel levikut. Suure riskiga on väikesed siseruumid, pikem koosveedetud aeg ning suur piiskade tekkimise võimalus, nt laulmine, puhkpillide puhumine, sport.
Igasuguse haiguse ennetamine on alati parem kui ravimine. Kuna COVID-19 võib kulgeda väga raskelt ja seda mitte alati ainult eakatel, või kaasuvate haigustega inimestel, isegi kuni surmlõppeni, siis on ennetus väga oluline. Väga kõrge haigestumuse juures, kus hetkel on palju nakatunuid just nooremates vanusegruppides, jõuab haiglasse järjest rohkem ka nooremaid inimesi. Võime jõuda ühel hetkel meditsiiniliste raskete otsusteni, kes saab haiglaravi, kes mitte või kes hospitaliseeritakse intensiivravi osakonda.
- Kui võimalik, tee kaugtööd
- Vähenda oma kontaktid miinimumini, kaitse eakaid
- Kasuta e-kaubandust
- Avalikus ruumis kanna maski ning hoia distantsi
- Pese tihti käsi ja tee käte antiseptikat
- Lükka pidustused edasi, väldi inimeste kogunemist
- Kui kutsutakse, mine vaktsineerima! Iga tehtud doos on sammuke lähemale suurema arvu immuunsete inimeste tekkel.
Kodus peaks olema varutud esmased ravimid haigussümptomite leevendamiseks, nt palavikualandaja-valuvaigisti, kurguvalu ja köha ravimid. Nii ei ole vaja lähikontaktsena või juba haigestununa ravimeid otsima minna ja sellega ohustada teisi inimesi. Samuti soovitatakse ju omada teatud toiduvaru, kuigi tänasel päeval on e-kaubandus palju lihtsam.
Kuidas käituda, kui oled olnud haigestunuga lähikontaktis?
Haigestumise laialdase leviku juures võib olla juba keeruline üldse teada, et oled olnud haigestunuga lähikontaktis, aga mõnedel juhtudel on see siiski teada. Lähikontakti järgselt peaksid olema karantiinis, st käituma nii nagu oleksid juba haige. Miks nii? Viirushaigustele ja ka COVID-19 korral on iseloomulik nakkusohtlikkuse algus isegi kuni kaks ööpäeva enne sümptomitega haigestumist ehk haigeks jäämist. See tähendab, et inimene tunneb ennast täiesti tervelt ja hästi, kuid organism juba eritab viirust. Tavaliselt on just nimelt enne sümptomite tekke eelne periood kõige nakkusohtlikum. Lisaks sellele võivad eriti lapsed haigust põdeda väga kergelt ja ei pruugigi üldse haigestumist tunda või lapsevanemad sellest aru saada, seega tuleb juba ettevaatavalt olla karantiinis.
- Püsi kodus või liigu väljas üksi, igasugune füüsiline kontakt inimestega võiks olla olemata
- Kui leibkonnas on ainult üks inimene lähikontaktne, siis oleks tal hea kogu karantiini perioodiks ennast ülejäänud perest nn isoleerida, et mitte nakatada ülejäänud pereliikmeid
- Võimalusel püsi eraldi toas, väljaspool seda kanna maski
- Pese tihti käsi või tee käte antiseptikat ja puhasta hoolikalt pinnad ning vannituba
- Väldi söömist ühe laua taga ja ära istu koos diivanil teleri ees
- Väldi samal ajal ühise vannitoa kasutamist
- Tubade tuulutamine on oluline ja võimalusel piisava õhuniiskuse tagamine
Kuidas käituda, kui oled haigestunud?
Haigeks jäämise korral on samuti oluline vältida kontakti teiste inimestega. Kehtivad samad reeglid nagu karantiinis olles.
Suur osa on ka haiguse sümptomaatilisel ravil. Väga kõrget palavikku kannatama ei pea, alates 38,5 kraadist võib julgelt palavikualandajat võtta. Puhkama peab nii palju, kui keha vajab. Tuba tuleb sageli tuulutada. Kindlasti aitab enesetunde paranemisele kaasa piisav vedeliku tarbimine. Täiskasvanud keskmine inimene vajab kuni 2l vedelikku päevas ning kõrge palaviku korral see vajadus suureneb. Siin ei ole vahet, millist vedelikku tarbitakse – ükskõik, mis haigele maitseb. Kuna COVID-19 haarab kõige enam hingamisteid, on risk viirusliku kopsupõletiku tekkeks. Üks võimalus kuidas hapnikuomastamist parandada, on kõhuli magamine ja ka niisama kõhuli pikutamine. Suur osa kopsudest jääb selja poole ja selili lamades on kopsud rohkem kokku surutud ja gaasivahetus väiksem kui näiteks kõhuli olles, kus kopsude venitatavus parem. Kõhuli põetust kasutatakse ka intensiivravis ja tavaosakonnas, aga loomulikult sobib see ka kodus rakendamiseks. Mugava asendi leidmiseks võib kasutada patju, ühe saab panna rindkere või kõhu toetamiseks ja teise jala alla näiteks.
Suur osa haigestunuid paraneb ilma igasuguse arsti abita ja see on endiselt nii. Eesti senine kogemus näitab, et umbes 7% nakatunutest jõuab haiglasse. Millised on märgid raskest haiguskulust? Millal peaks kindlasti arsti või kiirabiga ühendust võtma?
- Kui eakatel kestab kõrge palavik (üle 38 kraadi) üle 3 päeva või noorematel üle 5 päeva. Mõnikord ei taha palavik väga ravimitele alluda, siis on võimalik kasutada ka palavikualandajat regulaarselt – kolm korda päevas või ka kombineerida omavahel erinevaid preparaate (nt paratsetamool ja ibuprofeen. Vaata alati toimeainet mitte ravimi nime!)
- Kui koormustaluvus langeb, näiteks on väga raske tualetis käia, tekib hingeldus või minestus või äärmine väsimus vms. Kui inimene ei suuda voodist välja tulla päevi.
- Kopsukahjustuse märgiks on hingeldus, kui haigestunu hingeldab ilma palavikuta üle 24 korra minutis (seda peab päriselt mõõtma ja lugema ühe minuti jooksul) või ei suuda ta täislauset öelda ilma vahepeal hingamata, tuleks abi kutsuda. Hingeldus on märk sellest, et keha peab rohkem vaeva nägema tagamaks veres piisav hapniku sisaldus ja on otsene viide haiguse tõsidusele. Kõrge palavik võib ka hingeldust põhjustada, siis ei ole selle mõõtmine piisav põhjus muretsemiseks.
Dr Pilleriin Soodla
Dr Andres Kotsar: COVID-19 on toonud kaasa paradigma muutuse
COVID-19 pandeemia on mõjutanud kogu Eesti tervishoidu, niisamuti Tartu Ülikooli Kliinikumi. Kliinikumi ravijuht vastas Kliinikumi Lehe küsimustele, mis on olnud peamised väljakutsed ravitöö korralduses.
Eelmise aasta sügisel teavitas kliinikum plaanilise ravitöö piiramisest osaliselt. Mida see täpsemalt tähendab ning miks piiramine vajalik oli?
Piiramine on peaasjalikult vajalik selleks, et tagada võimekus raskete haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide raviks. L-korpuse 5. ja 7. korrusel on avatud 40 voodikohaline COVID-19 nakkushaiguste osakond, lisaks A-korpuse 6. korrusel 20 voodikohaline osakond. Ühtlasi hoiame valmisolekut veel 20-kohalise COVID-19 osakonna avamiseks A-korpuse 5. korrusel. Sellele lisaks on Riia 167 majas avatud 11-kohaline osakond COVID-19 patsientide taastus- ja järelraviks. Intensiivravi vajavate COVID-19 patsientide jaoks on hõivatud nii 1. kui ka 2. intensiivraviosakond (kokku 18 voodikohta ülirasketele intensiivravi ja kopsude kunstlikku ventilatsiooni vajavatele patsientidele). COVID-19 patsientide vastuvõtmiseks ja raviks on valmidus ka lastekliinikus N. Lunini majas. Väljatoodu on äärmiselt suur ressurss, mis on saavutatud teiste erialade töötajate ja palatite ümberprofileerimise tulemusel.
Kõige kallim ja hinnatum vara on meie töötajad. Tänu paljude õdede ja hooldajate ning arstide ja üliõpilaste vastutulelikkusele tulla tööle COVID-19 patsientidega tegelevatesse osakondadesse, on niisuguse arvu haigetega toimetulek võimalik.
Oma panuse annavad hetkel kõik. Ka need töötajad, kes otseselt ei ole seotud COVID-19 patsientidega, on ajutiselt oma tavapärastest osakondadest viidud asenduspindadele, mis kindlasti lisab väljakutseid ka igapäevasesse eriala töösse.
Kas piiramine puudutab ka ambulatoorseid vastuvõtte?
Meil on läinud hästi selles mõttes, et siiani ei ole vaja olnud ambulatoorseid vastuvõtte enamikel erialadel oluliselt piirata. Teatud määral oleme seda teinud pulmonoloogias, kuna just selle osakonna töötajad panustavad suurel määral COVID-19 patsientide ravitöösse.
Kes ja kuidas otsustab, milliste patsientide ravitööd on võimalik edasi lükata?
Seda, millised patsiendid vajavad erakorralist ravi ja millised plaanilist ehk kelle ravitulemus ei ole aegkriitiline, suudavad parimal viisil otsustada oma erialal spetsialistid, kelle arvamusele me suuresti usaldusega toetume. Suur roll on kahtlemata ka igal valvearstil.
Kirurgilist ravi vajavate patsientide selektsioonil toetume autoriteetse töörühma ettepanekutele. Töörühma kuuluvad dr Jaan Soplepmann, dr Arno Ruusalepp ja dr Ott Maasikas ja seda veab kirurgiakliiniku juhataja prof Urmas Lepner. Töörühm teeb igapäevaselt tööd tagamaks kirurgiliste haigete ravile pääsemine vastavalt haiguse aegkriitilisusele ja erapooletutele otsustele, mis lähtuvad igast üksikust patsiendist ja tema haigusest.
Haiglaravile tulles on patsiendid küsinud haiglakeskkonna ohutuse kohta, just pandeemiale osutades. Kas haiglaravil viibida on ohutu?
Soovitan kindlasti patsientidel tulla ravile kohe, kui neid kutsutakse.
Julgen väita, et haiglas on hetkel turvalisem kui mujal avalikus ruumis. Haiglate sissepääsudes hoolitseb vastuvõttev personal, et sisenejatel oleks korrektne puhas mask, tehtud käte desinfitseerimine, läbitud termokaamera. Päevakirurgilisele ravile tulijad on eelnevalt testitud COVID-19 infektsiooni suhtes, samuti testime kõiki statsionaarsele ravile tulijaid. Väga suur osa, üle 70%, meie töötajatest on ka COVID-19 vastu vaktsineeritud.
Haiglasse ravile tulek on patsiendile turvaline ja kindlasti tasub kõikidel kutsututel tulla. Ravijärjekordades lühenemistendentsi me ei tähelda ja ootus, et teise pandeemialaine lõpus saab kiirelt ravile ei ole mõistlik.
COVID-19 pandeemia kestmisest saab varsti aasta. Kas haigla pidev valmisolek COVID-19 patsientide raviks hakkab muutuma juba rutiiniks?
Teatud põhimõtted ja protsessid on tõesti hästi käivitunud. Isikukaitsevahendite korrektne kasutamine, patsientide testimine, kaugvastuvõtud, aga ka palju muud on kindlasti tulnud selleks, et jääda. Ka edaspidi peame nakkushaiguste osakonna võimekuse hoidma suuremana kui see oli enne pandeemia algust. COVID-19 on põhjustanud selgelt paradigma muutuse. Kui enne pandeemia algust oli meie nakkushaiguste osakond üheteistkümne voodikohaline, siis nüüdseks on see ajalugu. Lähiaastatel, isegi pandeemia ägeda faasi taandudes, vajame kordades rohkem nii nakkushaiguste voodikohti kui ka loomulikult spetsialiseerunud ja hästi väljaõppinud personali.
Mis tegelikult peitub igapäevase statistika taga? Kui paljud COVID-19 patsientidest pääsevad haiglast koju ning kui paljud peavad jätkama mõnes muus osakonnas või haiglas?
Pooled patsientidest jätkavad järelravi teistes haiglates. Nendel inimestel, kes vajavad COVID-19 tõttu haiglaravi, on haigus kahtlemata pika ja raske kuluga. Kliinikumis on avatud unikaalne COVID-19 taastusravi osakond, kuhu jaanuaris suunati näiteks 15% kliinikumis ravitud COVID-19 patsientidest.
Kogu maailmal, eriti tervishoiusektoril on olnud äärmiselt kurnav aasta. Mis te arvate, kas millalgi saab võimalikuks naasmine tavapärase elu juurde?
Päris kindlasti on olnud kurnav aasta ja on täiesti selge, et järgneb veel vähemalt teine sarnane. Samas pole kahtlust, et ühel päeval naaseme tavapärase elu juurde. Mida me aga tavapäraseks eluks peame sellel hetkel....
Kliinikumi Leht
Professor Starkopf: igas päevas peaks olema midagi uut ja huvitavat
8. veebruaril tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja professor Joel Starkopf oma 55. sünnipäeva. Paar nädalat varem oli ta otsustanud, et aeg on küps anda oma amet, kliinikumi suurima kliiniku juhtimine, üle noorematele kolleegidele. Kliinikumi Leht küsis kliinikumi kõige pikema staažiga kliiniku juhilt, kuidas ta aastatele tagasi vaatab.
1. märtsist on teie tööpäevad erinevad varasemast. Milliseid tööpäevi te sooviksite?
Tööpäevad võiksid olla võimalikult rutiinivabad. Rutiin on ju mõnes mõttes hea ja korrastav, ent igas päevas peaks olema midagi uut ja huvitavat.
Kui vaadata 20 aastale tagasi, siis millised on teie jaoks anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku tähtsündmused?
Väga oluline sündmus oli iseseisva anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku rajamine. Kui ülikoolis oli kliinik õppe- ja teadustöö üksusena loodud juba 1993. aastal, siis kliinikumis moodustati kliinik 1. jaanuaril 2000. aastal seniste anestesioloogia ja intensiivravi osakondade baasil. Tegu oli Eesti esimese anestesioloogia ja intensiivravi eriala kliinikuga. Alustasin kliiniku juhatajana 2001. aasta 1. märtsil, toona kõige noorema kliiniku juhatajana. Ülesanne oli vastutusrikas – pidime meeskonnaga tõestama, et iseseisev kliinik meie erialal on elujõuline ja ravitegevuses vajalik. Usun, et oleme suutnud seda ka teha. Ühte või kahte sündmust sellel protsessis on raske esile tõsta. Kõige olulisemaks pean pidevat teadmiste uuendamist, lõppematut õppimist, tõenduspõhiste ravivõtete järjepidevat juurutamist ning oma ravitegevuse ausat ja põhjalikku analüüsi. Selle teekonnal on olnud olulisi vahepeatusi. Näiteks uude majja kolimine 2009. aastal, mis tähendas kolme intensiivravi osakonna võrdsustumist, erakorralise meditsiini osakonna loomist ning anesteesia osakonna moodustamist.
Tervikuna on olnud kliiniku areng järk-järguline protsess. Kliiniku elu hoidmisel ja korraldamisel on olnud minu kõrval suurepärane meeskond, kelleta kliinik ei oleks selline nagu ta täna on. Näiteks dr Ago Kõrgvee, kellele on olnud võimalik raskel hetkel toetuda, Meeli Solnik, kes ehitas üles kliiniku õenduse, olles ise korrektne, intelligentne ja peenetundeline ning kelle tööd on Ilona Pastarus suurepäraselt jätkanud. Osakonnajuhatajad, doktorid Silver Sarapuu, Jüri Vahtramäe, Juri Karjagin, Veronika Reinhard, Tuuli Metsvaht, Annika Uue ja Ott Maasikas – olen tänulik oma meeskonnale nende aastate ja usalduse eest.
Oluline tähtsündmus on tõdemus, kui näen, kuidas noored arstid kasvavad targemaks kui mina ise. Tänased noored kolleegid on sirgunud suurepärasteks spetsialistideks, nad on hästi haritud ja äärmiselt võimekad. Pean seda enda olulisemaks saavutuseks.
Kuidas te ise sattusite anestesioloogia eriala juurde, oli see teadlik valik või juhuslik?
Minu eriala valik oli juhuslik, nii nagu kipub olema mitmete elusündmustega. Arstitudengina sattusin tööle õena kardiokirurgia osakonda. Mind võttis tööle tollane osakonna vanemõde Tiina Freimann.
Osakonnas oli mulle suureks eeskujuks dotsent Jüri Samarütel. Tema lõputu tarkus, kogemus, suhtlemisoskus, suhtumine patsientidesse ning vaimustus erialast olid sellised, mis sütitasid paljusid noori arstitudengeid.
Nii kujunes minu sattumine eriala juurde, mis oli kantud huvist inimorganismi toimimise vastu. Kliinilistest erialadest just anestesioloogia ja intensiivravi seda enim käsitles.
Anestesioloogia eriala on uuem kui mõni teine, näiteks kirurgia. Milliseid arenguid te erialale prognoosite?
Anestesioloogia arstliku erialana tekkis 1950ndatel aastatel, kui narkoosi andmine muutus tehniliselt keeruliseks, vaja oli senisest enam teadmisi ja kogemusi ning tekkis vajadus arstliku kompetentsi järele. Siiani olid seda tööd teinud õed.
Tuleviku ennustamine on põnev… Võime ju mõelda, kuidas tehisintellekt aitab meid tulevikus anesteesia või intensiivravi läbiviimise juures. Olen veendunud, et see juba õige pea ka juhtub. Ent samavõrra olen veendunud, et tehisintellekti jäävad aitama inimkäed. Ja need inimkäed peavad olema äärmiselt kõrgelt haritud.
Pean väga oluliseks, et anesteesia ja intensiivravi spetsialistid ei piirduks tehniliste protseduuride teostamisega, vaid oleksid patsiendi ravis osalevad täieõiguslikud ja tunnustatud arstid. Anestesioloog ei vastuta ainult narkoosi eest operatsioonitoas, vaid ta osaleb nii patsiendi operatsioonieelses, operatsioonijärgses kui ka intensiivravi palatis toimuvas raviprotsessis. Anestesioloog on patsiendiga n-ö kogu aeg kaasas.
Eriala mõttes püüdleme, et anestesioloogia ja intensiivravi püsiks ühise erialana Eestis, olgugi, et eriala sees võib olla spetsialiseerumist rohkem ühele võid teisele alavaldkonnale. Väikeses Eestis on see parim kombinatsioon.
Viimasel aastal on teil tulnud täita vastutusrikast rolli kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juhina. Millised on olnud teie hinnangul suurima väljakutsed?
See kriis ei ole paraku lühiajaline ja kiiresti mööduv, vaid tänaseks juba ligi aasta aega kestev. Kriisijuhtimismeeskonna töö on täna kindlasti teistsugune, kui oli aasta tagasi märtsis ja aprillis. Siis oli vaja teha igapäevaselt kiireid otsuseid ning haiglatöö operatiivselt ümber korraldada. Tänu suurepärasele meeskonnale see suuremate vastuoludeta ka õnnestus.
Täna on küsimus selles, kuidas ülal hoida tervishoiutöötajate motiveeritust, COVID-19 patsiente ravivate töötajate meeskonnavaimu, pühendumist. See ei ole lihtne. Ennustamatus, määramatus, elu nädala kaupa – see on raskesti talutav koorem personalile. Kriisimeeskonnale samuti. Kui me teaksime, kui kaua tuleb veel pingutada – kas see hullus saab jaanipäevaks läbi?
See keeruline olukord ei lõppe päevapealt, mistõttu tuleb pandeemia vaibudes targalt ja järk-järgult lülitada tavaellu. Näiteks aasta aega seisatud arendustegevus ja koolitused ei saa jääda lõpmatuseni unarusse. Vajalikud on arendused kliinikutes, personali täienduskoolitus, diplomieelne õppetöö.
Öeldakse, et kes teeb, see jõuab. Kliiniku juhtimine nii kliinikumis kui ülikoolis, lisaks koroonakriis ja õppetöö. Kuidas te end vaimselt ja füüsiliselt vormis hoiate, et seda kõike jõuda?
Minu jõudehetked on seotud pere, spordi, maakodu ja sõpradega. Kui täna ei kehtiks riiklikud piirangud, oleksin sõpradega sünnipäeva puhul restoranis (8. veebr – toim).
Tööalaselt leian innustust ja motivatsiooni noortest tarkadest kolleegidest.
Kliinikumi Leht
Elundisiirdajate jaoks oli lõppenud aasta töörohke
Hoolimata sellest, et 2020. aastal jättis koroonaviirus jälje kogu maailma tervishoiuvaldkonnale ning oli ka elundisiirdajatele keeruline, osutus aasta väga töörohkeks.
Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on Eesti ainus siirdamiskeskus, toimus 2020. aastal kokku 60 elundisiirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru-kõhunäärme siirdamist ja 1 pankrease siirdamine. Lisaks toimus Eesti-Soome koostöö raames Helsingis 4 südamesiirdamist Eesti retsipientidele.
„Eesti elundidoonorluse näitaja miljoni elaniku kohta oli surnud doonorite osas 24,8. Euroopa kahe suurima elundivahetusorganisatsiooni, Scandiatransplandi ja Eurotransplandi, näitajad olid vastavalt 19,1 ning 13,4,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall ning tundis heameelt, et olenemata keerulisest aastast, oli Eesti näitaja Scandiatransplandi riikidest kõige kõrgem.
Virge Pall selgitab, et koroonapandeemia esimese laine ajal oli osa tegevusi (elusdoonoriga neerusiirdamised, pankreasesiirdamised, ootelehe konsiiliumid) täiesti peatatud. „Mõistagi on olnud meie tavapärane töökorraldus häiritud. Esimese laine ajal toimusid vaid elupäästvad siirdamised, ent teise laine tingimustes on kõik tegevused jätkunud. COVID-19 testimine on saanud tavapäraseks praktikaks ka siirdamiste puhul – testida tuleb nii doonoreid kui ka elundi saajaid,“ selgitas Virge Pall.
Kliinikumi transplantatsioonikeskus kasutab elundite transpordiks nii regulaarlende kui ka tellimuslende. Virge Palli sõnul on riikidevaheline elundivahetus jätkunud, ent arvestada tuleb pidevalt muutuvate piiriületuse reeglitega, lennujaamade avatusega, lennu- ja kullerfirmade ressurssiga, aga ka meeskonnaliikmete isolatsioonis viibimisega.
Aastavahetuse seisuga oli elundisiirdamise ootelehel kokku 68 Eesti patsienti, neist neerusiirdamise ootel oli 42, maksasiirdamist ootas 7, kopsusiirdamist 3, neeru ja pankrease samaaegset siirdamist 8 ning ainult pankrease siirdamist 1 patsient.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi vaktsineerimismeeskond on vaktsineerinud juba 75% kliinikumi töötajatest
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustati vaktsineerimist COVID-19 vastu 27. detsembril. Praeguseks on esimese vaktsiinidoosi saanud juba 75% kliinikumi töötajatest ning teise vaktsiinidoosi 68% töötajatest.
Ladusa vaktsineerimise toimimise eest vastutab kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus, kuid tõhusasse töösse panustab suur vaktsineerimismeeskond. Vaktsineerimisemeeskonna osapoolteks on apteek, kes valmistab ette vajaminevad vaktsiinidoosid; etteregistreerimiskeskus, kes haldab vaktsineerimisaegade broneerimist ning õed, kes viivad läbi immuniseerimist. Lisajõududena on meeskonnas kardiointensiivravi osakonna brigaad, kes on toeks raskemate juhtude käsitlemisel ning infektsioonikontrolli arstid, kes nõustavad vajadusel eelnevalt vaktsineerimisele tulnud inimesi ja tegelevad vajadusel vaktsiinide kõrvaltoimetega. Samuti kuulub vaktsineerimismeeskonda allergoloog. Töötajate vaktsineerimise protsessi edukal läbiviimisel oli kindlasti suur osa kliinikute õendusjuhtidel, kes koostasid algselt nimekirju ning edastasid operatiivset infot töötajatele.
Kliinikumis tervikuna on immuniseerimisõigusega õdesid üle 100. COVID-19 vaktsineerimise läbiviimiseks pöördus infektsioonikontrolliteenistus õendusjuhtide poole palvega leida vabatahtlikud õed, kes oleksid nõus osalema COVID-19 vaktsineerimismeeskonnas. Vabatahtlikke õdesid, kes soovisid protsessis osaleda ning läbisid täienduskoolituse, tuli kokku üle 50 ning enamus nendest osaleb hetkel aktiivselt COVID-19 vaktsineerimismeeskonna töös. Meeskonnas on esindatud õed ja teised spetsialistid mitmetest kliinikutest ja teenistustest – anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust, lastekliinikust, psühhiaatriakliinikust, südamekliinikust, närvikliinikust, operatsiooniteenistusest, ühendlaborist, infektsioonikontrolli teenistusest.
Kliinikumis vaktsineeritakse lisaks kliinikumi töötajatele ka teisi tervishoiuvaldkonna töötajaid –hambaarste, eriarste, proviisoreid. „Täiendavalt vaktsineerime ka õpetajaid ning tõenäoliselt aitame vaktsineerida ka teisi eesliinitöötajaid – politseinikuid, päästeameti töötajaid politseinikud. Oleme valmis ulatama abikäe ka elanikkonna vaktsineerimisel,“ kommenteeris infektsioonikontrolli teenistuse õde Tiina Teder.
„Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna võimekus vaktsineerimise läbiviimiseks on suur. Näiteks vaktsineeriti ühel nädalal üle 2000 töötaja. Võimekus sõltub sellest, kui suur on vaktsineeritavate hulk ning mis ajavahemikus on vaja vaktsineerida. Vajadusel saame suurendada oma võimekust,“ kinnitas Teder.
Kommentaar
Infektsioonikontrolli teenistuse arst-õppejõud Vivika Adamson
Millest tuleneb kliinikumi töötajate suur huvi vaktsiini vastu?
Kliinikumi töötajad on juba varasemalt näidanud üles teadlikkust ja huvi vaktsineerimise suhtes ja seetõttu on igati ootuspärane ka seekordne töötajate suur vaktsineerimise hõlmatus COVID-19 vaktsiiniga. Tervishoiutöötajate vaktsineerimine vähendab oluliselt COVID-19 haigestumist töötajate hulgas ja suurendab seeläbi ka patisentide ohutust haiglas.
Kasutan võimalust tänada kõiki kliinikumi töötajaid, kes tulid vaktsineerima väga entusiastlikult ja positiivse suhtumisega.
Millised on seni peamised vaktsiini kõrvaltoimed ning kui sagedased need on?
Peamised paiksed kõrvaltoimed on seotud süstekoha valulikkuse, punetuse ja tursega. Süsteemsetest kõrvaltoimetest on enim esinenud palavikku, liiges- ja lihasvalu, peavalu, lümfisõlmede suurenemist ning väsimus- ja nõrkustundet. Enamikul juhtudel on need nähud möödunud 48 tunni jooksul. Esimese doosi järgselt andis kõrvaltoimetest teada 2% vaktsineeritud töötajatest, teise doosi järgselt 6% vaktsineeritud töötajatest. Ühtegi anafülaktilist reaktsiooni ei ole esinenud.
Kliinikum on geneetiliste harvikhaiguste eksperdikeskus Eestis
Veebruari lõpus on tavaks tähistada haruldaste haiguste päeva ja nii nagu esineb 29. kuupäev veebruaris iga 4 aasta tagant, siis see kaudselt sümboliseerib nende haiguste haruldast esinemist.
Definitsiooni järgi nimetatakse harvikhaigusteks haruldasi haigusi (ingl orphan disease), mis esineb kuni 5 inimesel 10 000-st. Käesoleval hetkel on teada ligikaudu 6000–8000 haruldast haigust, mis mõjutab 6–8% kogu elanikkonnast nende eluperioodi jooksul. Harvikhaigused võib jagada kolme suurde kategooriasse:
-geneetilised haigused, mis on tingitud ühe geeni defektist (monogeensed haigused) või ühe kromosoomipiirkonna koopiaarvu muutustest (kromosoomihaigused);
-multifaktoriaalsed haigused, mis on tingitud keskkonnafaktorite ja erinevate geenivriantide koostoimest (kaasasündinud väärarendid, näiteks kaasasündinud südamerike – Fallot’ tetraad või diafragmaalsong, autoimmuunhaigused ja kasvajad);
-keskkonnatekkelised haigused – siia kuuluvad näiteks harva esinevad infektsioonhaigused, mürgistused ja kiiritus.
Geneetilised harvikhaigused avalduvad sageli varajases lapseeas (näiteks spinaalne lihasatroofia, fenüülketonuuria, neurofibromatoos, osteogenesis imperfecta, kondrodüsplaasia või Retti sündroom). Selle tõttu on ka kuldstandard geneetilisel konsultatsioonil anda tervele abielupaarile teave 3–4% riski osas suuremate või väiksemate geneetiliste probleemidega lapse sünniks. Ja selle üldriski langetamiseks on kogu Eestis kasutusel rasedate I trimestri kombineeritud sõeluuring ja II trimestri anatoomiline ultraheli uuring. Sõeluuringul leitud suurenenud riski korral teostatakse vastavalt täiendavad kromosoomi- ja/või geeniuuringud lootel, et ennetada haige lapse sündi. Samas aga ei tohiks unustada, et ligikaudu pooled harvikhaigustest algavad alles täiskasvanueas, näiteks Fabry tõbi, Pompe haigus, Huntingtoni tõbi, Kaposi sarkoom või kilpnäärme vähk. Seetõttu tuleks mõelda harvikhaiguste esinemisele ja diagnostikale ka vanemas eas.
Harvikhaigusega patsiendid kannatavad sageli kahekordselt: esiteks esineb neil harva esinev haigusseisund, mida on arstidel raske või keeruline diagnoosida, ja teiseks ravitakse neid sageli ebapiisavalt, kuna ravi puudub või see on väga kallis ning seetõttu tihti kättesaamatu. Samas on tänapäevased teadusuuringud juba näidanud, kui olulised on teadmised ja arusaamine haruldase haiguse tekkemehhanismidest, mis võimaldab leida uusi ravivõimalusi. Samuti on näidatud, kui tähtis on rahvusvaheline koostöö erinevate riikide ja keskuste vahel, kes tegelevad harvikhaigustega. Käesoleval hetkel kirjeldatakse meditsiinilises kirjanduses igal nädalal umbes 5 uut harvikhaigust (ligikaudu 250 uut haigust aastas).
Eestis on kliinilise geneetika keskuses tegeletud geneetiliste harvikhaigustega patsientidega juba 1990. aastast alates. Käesoleval hetkel me võime öelda, et Tartu Ülikooli Kliinikum eesotsas kliinilise geneetika keskusega, on geneetiliste harvikhaiguste üheks eksperdikeskuseks Eestis, mis tegeleb harvikhaigustega patsientide nõustamise ja diagnostikaga ning korraldab ka nende ravi. Kliinilise geneetika keskuses toimub pärilike ainevahetushaiguste dieet- ja/või kofaktor ravi. Tegemist on eelkõige lastega, kellel on pärilik harvikhaigus diagnoositud vastsündinute skriiningu raames kuna keskuse ainevahetushaiguste laboris teostatakse kõigi Eesti vastsündinute skriinimist 20 kaasasündinud haiguse suhtes. Küll aga toimub harvikhaiguste ravi ka mitmetes teistes kliinikumi kliinikutes. Siinkohal võib tuua mõned näited. Sisekliinikus teostatakse täiskasvanud eas algava lüsosomaalse haiguse – Fabry tõve ensüümasendusravi, lastekliinikus mitmete lapseeas algavate neuroloogiliste (nt spinaalne lihasatroofia või Rett sündroom) või endokriinhaiguste (nt Silver-Russelli sündroom) raviga ja ortopeedia kliinik tegeleb päriliku osteogenesis imperfekta raviga.
2016. aastast alates on kliinilise geneetika keskusel aktiivne teaduskoostöö Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi, Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi Mendeleeruva Genoomika keskusega uute harvikhaiguste avastamise ja diagnostika valdkonnas. Rahvusvaheliste koostöö partnerite otsimiseks oleme kasutanud rahvusvahelist andmevahetusportaali – Matchmaker ja selle tulemusena on meil väga mitmed koostööpartnereid erinevatest riikidest. Tänu sellele on haruldase haiguse diagnoos selgunud mitmetel juhtudel, kus see oli varasemalt lahenduseta.
Tulevikku vaadates tooksin välja ka mõned mõtted ja ettepanekud, kuidas saaks parandada harvikhaigustega isikute abistamist meditsiinisüsteemis. Esiteks Tartu Ülikooli Kliinikumis võiks ametlikult luua harvikhaiguste ekspertkeskuse ja võrkustikuna tuua välja kõik alaüksused, kes tegelevad harvikhaiguste diagnostika ja raviga. Ekspertkeskuse juures tuleks avada koordineerija ametikoht, kes saaks vastata kõigile harvikhaigustega isikute küsimustele ja suunata neid vajadusel õige spetsialisti juurde.
Teiseks tuleks luua Tartu Ülikooli Kliinikumi initsiatiivil harvikhaiguste register, st iga isik, kes saab harvikhaiguste diagnoosi, siis tema digiloos peaks lisaks diagnoosile kajastuma ka Orpha kood (www.orpha.net), et kõik meditsiinitöötajad, kes selle patsiendiga mingil hetkel kokku puutuvad, oleksid informeeritud sellest haigusest ning sellest tingitud riskidest. Mõlemat ettepanekut on käsitletud juba 2014. aastal loodud harvikhaiguste arengukavas, kuid kahjuks on jäänud senini realiseerimata.
Professor Katrin Õunap
Kliinilise geneetika keskuse juhataja
Kliinikumi naistekliinikuga liitus Tartu Seksuaaltervise Keskus
2021. aasta alguses liitus Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikuga Tartu Seksuaaltervise Keskus. Keskuse tegevust ning toimunud muudatusi kommenteerisid 1995. aastal loodud Tartu Seksuaaltervise Keskuse asutaja dr Made Laanpere ning keskuse juhataja dr Kadri Sikk.
Miks otsustati liita Tartus Seksuaaltervise Keskus Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikuga?
Made Laanpere: Tartu Seksuaaltervise Keskus loodi 1995. aastal eesmärgiga pakkuda noortele sobivaid seksuaaltervise teenuseid, mis on hästi kättesaadavad, hinnanguvabad ja multidistsiplinaarse iseloomuga. Tookordsed noorte seksuaaltervise näitajad olid kehvapoolsed, kuid oleme täna üks parimate näitajatega riike maailmas üldse.
Kadri Sikk: Algsest projektipõhisest tegevusest sai Eesti Haigekassa poolt rahastatud teenus. Viimasel neljal aastal on olnud külastusi aastas keskmiselt 10895 ja üks neljandik meile esmakordselt pöördujatest on noormehed. Seksuaaltervise keskuse Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde toomisel oli peamiseks põhjuseks teenuse järjepidevuse tagamine, mis riigihangete tuules muutus ettearvamatuks.
Milliseid teenuseid pakub seksuaaltervise keskus?
Kadri Sikk: Keskus on spetsialiseerunud noorte seksuaaltervise probleemidele, sh hoidumine soovimatust rasedusest; raseduse planeerimine ning diagnoosimine, soovimatu või ootamatu raseduse puhune abi ja nõustamine, seksuaalsel teel levivate haiguste ennetamine, testimine ja ravi. Nõu ja abi saab tulla küsima lähisuhete, seksuaalse identiteedi, orientatsiooni ja üldisemalt seksuaalsuse teemadel. Suur teemadering on seksuaalse arenguga seotu, sh tütarlastel menstruatsioonitsükliga seotud probleemid. Meie meeskonnas töötab ka kliiniline psühholoog. Lisaks individuaalvastuvõttudele korraldame kooliõpilastele seksuaalhariduslikke loenguid ja grupidiskussioone. Seksuaalharidusliku tegevuse kaudu saame noortele meie keskust ja teenuseid tutvustada ning edaspidi on keskusesse juba kergem pöörduda.
Mille poolest erinevad teenused seni naistekliinikus pakutud teenustest ja täiskasvanute seksuaaltervise nõustamisest?
Kadri Sikk: Meile on oodatud mõlemast soost kuni 26-aastased noored. Arvestame sihtgrupi vanusega, teismeliste ja noorte puhul sotsiaalse ebaküpsusega. Seetõttu peab teenus olema üles ehitatud nn madala läve teenusena – lihtne pöörduda, kergesti leitav, võimalikult lühikesed järjekorrad, võimalus saada nõu ka kohe, visiiditasuta, ilma saatekirjata. Paralleelselt registreeritud vastuvõtuga on avatud ka vastuvõtt nn „elavas järjekorras“ pöördujatele. Vastuvõtu oleme korraldanud nii, et noorel oleks lihtsam isiklikest asjust kõnelda – vastuvõttev arst või ämmaemand on vastuvõturuumis noorega kahekesi. Meil on olemas ka telefoniliin, mida lisaks registreerimisele kasutatakse ka info küsimiseks, nii saab meie nõustaja vajadusel noort julgustada vastuvõtule tulema. Seda telefoniliini kasutavad mõnikord ka lapsevanemad, kolleegid, noortega tegelevad spetsialistid, et leida noorele võimalus seksuaaltervise teemal tulla abi saama.
Made Laanpere: Kasutame oma igapäevatöös noortesõbralikku lähenemist, mis vaatab noort ja arenevat inimest tervikuna. Oleme loonud aastate jooksul koostöövõrgustiku erinevate osapooltega – sotsiaalsüsteem, koolid, vaimse tervise spetsialistid jne. Kindlasti erineb töö naistekliinikust seetõttu, et sageli on vaja anda väga põhjalikke ja noortele arusaadavas keeles selgitusi mitte ainult haiguste, vaid ka normaalse arengu kohta. Pidevalt on vaja motiveerida ja tunnustada.
Milliseid sihte seate tulevikuks?
Kadri Sikk: Oleme mõelnud seksuaalnõustamise pakkumisele ka sihtgrupile vanuses 27 eluaastat ja rohkem. Mõned mõtted tulevikuks on veel, kuid enne avaldamist soovime need korralikult läbi mõelda ja arutada. Lähituleviku kõige pakilisem teema on aga kliinikumis noortele sobiva vastuvõtule digitaalse registreerimise võimaluse loomine.
Kommentaar
Professor Helle Karro, naistekliiniku juhataja
Oleme naistekliinikus ka seni püüdnud alati tagada patsiendikeskse ja patsiendi vajadusest ning vanusest lähtuva nõustamise. Kahjuks seni ei olnud meil tingimusi, et pakkuda eraldi just noortele mõeldud teenuseid. Seksuaaltervise keskuse liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikuga avardab meie võimalusi ja võimaldab koostöös korraldada noortele mõeldud ennetustegevust ning nõustamist. Tartu Seksuaaltervise Keskusel on noortele mõeldud seksuaaltervise teenuste arendamisel ja korraldamisel juhtiv roll. Usun, et sellest koostööst võidavad kõik ja saame veelgi paremini integreerida ennetus- ja ravitööd.
Edaspidi on plaanis kasutada seksuaaltervise keskust sünnitusabi ja günekoloogia residentide õppebaasina, sest teadmised/oskused noorte kontratseptsiooni ja seksuaaltervise alasest nõustamisest on olulised naistearsti koolituses. Koostöövõimalusi on veelgi ja kindlasti võtame neid arvesse kliiniku eesmärkide ja arendustegevuse kavandamisel.
Lühifilm vahendab insuldipatsiendi kogemust ja teekonda
Kliinikumi insuldiprojekti „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ raames on valminud lühifilm, mille eesmärk on vahendada patsiendi kogemust ja raviteekonda alates insuldi tekkest kuni koju naasmiseni.
Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia eriala vanemarst-õppejõu Janika Kõrva sõnul on insult raske haigus, mis esineb sagedamini eakatel, kuid võib tekkida igas vanuses inimestel. „Insuldi tagajärjel muutub inimese elu ootamatult ja sageli jäädavalt ning maksimaalse paranemise tagamiseks tegelevad patsiendiga väga erinevad spetsialistid. Patsienditeekonda tutvustav film annab lühikese ülevaate sellest, mis juhtub inimesega, kes haigestub insulti,“ tutvustas dr Kõrv.
Insuldi läbi elanud ja Tartu Ülikooli Kliinikumis ravil viibinud patsient Veronika Kruustiku hinnangul on patsiendi teekonda tutvustab film vajalik materjal nii patsientidele, lähedastele kui ka erinevatele tervishoiutöötajatele. „Film annab vaatajale võimaluse suhestuda sellega, mida inimesele insuldi saamine tähendab.“
Kui senised insulditeemalised filmid on valdavalt õppefilmi suunaga, keskendudes enam insuldi olemusele, riskiteguritele, ennetusele, siis nüüd on sisu fokuseeritud just sellele, mida patsient tunneb ja kogeb insuldi ravi ja taastumise ajal. „Lisaks sellele, et film aitab illustreerida ja teadvustada insuldijärgset ravi, näitab film ka taastumise protsessi – varakult alustatud järjepidev taastusravi ning teised pakutavad teenused toetavad patsiendi taastumist oluliselt,“ rõhutas kliinikumi projektijuht Liina Pääbo. „Ühtlasi ilmestab film hästi, miks on insuldiprojekti eesmärgiks seatud sujuv raviteekond. Insuldijärgselt võib inimese raviteekond olla keeruline läbi erinevate osakondade, teenuste ja kokkupuudete paljude erinevate tervishoiutöötajatega. Haigekassa poolt rahastatava insuldiprojekti eesmärk on, et patsiendi teekond muutuks sujuvamaks ja patsiendisõbralikumaks,“ ütles Liina Pääbo.
Tartu Ülikooli Kliinikumi lühifilmi „Teekond pärast insulti“ saab vaadata kliinikumi Youtube kanalist.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis on enim COVID-19 vastu vaktsineeritud töötajaid
27. detsembril alustas Tartu Ülikooli Kliinikum koos teiste Eesti ja Euroopa haiglatega vaktsineerimist COVID-19 haiguse vastu. Jaanuarikuu lõpuks oli kliinikumis vaktsineeritud üle 3300 töötaja ning alanud oli ka revaktsineerimine teise doosiga. Seega oli vaktsineeritud haiglatöötajatest üle 70%, mis on Eesti haiglate suurim number.
Tartu Ülikooli Kliinikum on seadnud eesmärgiks võimaldada vaktsineerimine kõikidele kliinikumi töötajatele. Esmalt vaktsineeriti COVID-19 patsientidega vahetus kokkupuutes olevaid töötajaid, seejärel teiste osakondade tervishoiutöötajaid ning seejärel jõuab järg tugiteenistuste töötajateni.
Vaktsineerimise korraldamist veab kliinikumis eest infektsioonikontrolli teenistus. „COVID-19 vaktsiini toimel tekivad organismis SARS-CoV-2 vastased antikehad, mis omakorda tagavad immuunsuse antud viiruse suhtes. Immuunsuse tekkimiseks on vajalik teha kaks vaktsiinidoosi 21-28-päevase intervalliga. Lõplik efektiivsus saavutatakse kohe pärast teist vaktsiinidoosi,“ selgitas infektsioonikontrolli direktor dr Matti Maimets.
Dr Maimets tunneb heameelt, et enamus kliinikumi tervishoiutöötajatest on olnud väga huvitatud vaktsiini saabumisest ja esimese doosi tegemisest. Kuna tegemist on uue vaktsiiniga, on töötajad huvitatud ka tõenduspõhisest teabest vaktsineerimise teemal, et otsustada selle vajalikkuse üle. „Palju on küsitud kõrvatoimete kohta ning saame infektsioonikontrolli teenistuse poolt kinnitada, et seni on olnud kõikidel vaktsineeritutel enesetunne üldiselt hea. Mõnedel töötajatel on esinenud kõrvaltoimeid, mis on möödunud paari päeva jooksul,“ rääkis dr Maimets.
Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar peab COVID-19 vaktsineerimist võtmeteguriks, et ühel hetkel saaks võimalikuks naasmine tavapärase elu juurde. Seniks aga paneb ta kõikidele südamele säilitada valvsus ning järgida riigis kehtivaid piiranguid. „Loodame, et kõik Eesti elanikud mõistavad vaktsineerimise olulisust võitluses COVID-19-ga ning et vaktsineerimine saab võimalikuks võimalikult suurel hulgal elanikel. Seniks on endiselt võtmetähtsusega iga indiviidi roll viiruse leviku takistamisel – hoida distantsi, hoolitseda kätehügieeni eest, kanda maski ning haigena püsida kodus,“ rõhutas dr Kotsar.
Kliinikumi Leht
COVID-19 vaktsineerimise korduma kippuvad küsimused
Millised COVID-19 vaktsiinid on olemas?
Eestisse ja kliinikumi jõudis esimene Euroopa Liidu ravimiametilt müügiloa saanud Pfizer/BioNTech COVID-19 vaktsiin. Kokku on Euroopa Liidu vaktsiiniportfellis seitse vaktsiinitootjat: AstraZeneca (adenoviirusvektor), Curevac (mRNA), Janssen Pharmaceutica NV (adenoviirusvektor), Moderna (mRNA), Novavax (valgupõhine), Pfizer/BioNTech (mRNA), Sanofi (valgupõhine).
Kas COVID-19 vaktsiinid on ohutud?
Müügiloa saanud vaktsiin on testitud suurtes kliinilistes uuringutes kümnetel tuhandetel inimestel ning müügiloa andmiseks peavad vaktsiinid vastama kõigile ohutuse ja efektiivsuse standarditele. Eestisse esimesena jõudnud vaktsiin on saanud müügiloa nii Ameerika Ühendriikide ravimiameti (FDA) kui ka Euroopa Ravimiameti (EMA) poolt.
Kliinilistes uuringutes on osalenud paljude riikide erineva rahvuse, vanuse, soo ja kaasuvate haigustega inimesed. Lastel ei ole senini uuringuid läbi viidud ja hetkel lapsi ei vaktsineerita.
Kas oleks ohutum haigus läbi põdeda?
Nii haigus kui ka vaktsiin on uued. Hetkel ei ole teada, kui kaua kestab immuunsus vaktsineerimise või haiguse põdemise järgselt. Küll aga on teada, et haigus võib kulgeda raskelt ja põhjustada surma. Samuti on oluline vaktsineerimisega kaitsta oma peret, kolleege ja patsiente.
Milline on COVID-19 vaktsiini olemus?
Nagu kõik varasemalt teada vaktsiinid, on ka see vaktsiin läbinud põhjalikud ohutuse uuringud. mRNA tehnoloogia on küll uus, kuid mitte tundmatu, sellel viisil vaktsiinide tegemist on uuritud üle kümne aasta, antud vaktsiin on esimene, mis sai müügiloa.
mRNA vaktsiin sisaldab infot viiruse valgulise koostisosa suhtes ning selle süstimise tulemusena toodetakse inimese kehas SARS-CoV-2 ogavalku, mis kutsub esile immuunsüsteemi vastuse ja seeläbi tekib kaitse haiguse vastu (immuunsüsteem õpib SARS-CoV-2 ära tundma).
Vaktsiin ei sisalda viiruse osakesi või viirust ennast ning ei ole võimeline haigust põhjustama. mRNA ei lülitu inimese raku DNAsse ning on inimrakkude paljunemisele ohutu.
Kui kaua vaktsiin kaitseb?
Vaktsiini toimel tekkiva immuunsuse kestuse osas ei ole veel lõplikku teadmist, kuna viiruse uudsuse tõttu ei ole olnud võimalik seda mõõta.
Kas pärast äsja läbi põetud COVID-19 haigust võib vaktsineerida?
Vaktsineerida võib niipea, kui isolatsioon on lõppenud.
Millised on COVID-19 vaktsiini kõrvaltoimed?
Kliinikumi nõukogu kinnitas kliinikumi juhatuse uue struktuuri
15. jaanuaril toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu koosolekul kinnitati Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse uus neljaliikmeline struktuur. Lisaks said heakskiidu nii 2021. aasta tegevuseesmärgid, eelarve kui ka rakenduskava struktuuri- ja juhtimisreformi elluviimiseks.
Tartu Ülikooli Kliinikumi uue neljaliikmelise juhatuse moodustavad lisaks juhatuse esimehele ehk tegevjuhile kolm juhatuse liiget – ravijuht, õenduse ja patsiendikogemuse juht ning teadus- ja arendustegevuse juht. Selle sammuga suurendatakse ülikoolihaigla uues juhtimisstruktuuris oluliselt põhitegevuse ehk meditsiinilist kompetentsi. Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul kuulutatakse konkurss uute juhatuse liikmete leidmiseks välja esimesel võimalusel: „Õenduse ja patsiendikogemuse juhi ning teadus- ja arendustegevuse juhi kohale sobivate kandidaatide otsing algab uuel nädalal, nende ametisse asumise aeg on soovitavalt 1. aprillil 2021,“ ütles juhatuse esimees.
„Muudatused juhatuse struktuuris tähendavad ka laiema juhtkonna moodustamist. „Pärast uute juhatuse liikmete tööle asumist kuuluvad juhtkonda lisaks juhatusele finantsjuht, haldusjuht, infotehnoloogia juht, personalijuht ja kommunikatsioonijuht, aga ka meditsiinilise struktuuri muutuse tulemusel tööle asuvad valdkondade juhid. Laiema juhtkonna loomine võimaldab erinevate valdkondade kaasatust protsessidesse ja otsustesse,“ selgitas juhatuse esimees.
Neljaliikmelises juhatuses on tegevjuhi ülesandeks kliinikumi üldjuhtimine ning juhatuse, haldus-, finants-, infotehnoloogia ja teiste tugiteenistuste tegevuse koordineerimine. Ravijuht vastutab tervishoiuteenuste kõrge kvaliteedi ning vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse eest kliinikumi haiglate vastutuspiirkonnas ning koostöö korraldamise eest teiste institutsioonidega. Õenduse ja patsiendikogemuse juhi ülesandeks on lisaks õendus- ja hooldustöö juhtimisele ja arendamisele suunata kliinikumi parima patsiendikogemuse loomisele ning teadus- ja arendustegevuse juhi kohustuseks on olla kliinikumi arengu eestvedajaks, ühtlasi õppe-, teadus- ja arendustegevuse koordineerijaks.
„Kuni uute juhatuse liikmete ametisse asumiseni jätkab 1. aprillini tööd senine juhatus. Juhatuse struktuuris läbivad muutused ka väiksemad struktuuriüksused: senise ühendkantselei asemel luuakse kantseleiteenistus ja juhatuse büroo ning eraldi teenistusena taastatakse kommunikatsiooniteenistus,“ sõnas juhatuse esimees Priit Perens.
Lisaks juhatuse struktuuri muutustele, alustatakse 2021. aastal ka kliinikumi kaasajastatud juhtimispõhimõtete ning meditsiinilise struktuuri muutuste elluviimisega. „Nõukogu poolt kinnitatud meditsiinivaldkondade moodustamiseks luuakse töögrupp, mille ülesanneteks on valdkonna töökorralduse aluste kohta ettepanekute tegemine,“ kirjeldas juhatuse esimees Priit Perens. Ühtlasi alustab juhtkond uue juhtimismudeli rakendamist, järjestades kavandis olevad juhtimispõhimõtted, nende eesmärgid ja rakendustegevused kliinikumi vajadusi ja võimalusi arvestades.
Kirjeldatud eesootavate muutuste elluviimisel arvestatakse COVID-19 pandeemiaga. COVID-19 pandeemia ületamine ning sellest väljumine on ka üks Tartu Ülikooli Kliinikumi 2021. aasta eesmärkidest. „Lisaks pandeemiast väljumisele on seadnud juhatus eesmärgiks Eesti Haigekassa ravi rahastamise lepingu täitmise, struktuuri- ja juhtimisreformi põhimõtete rakendamisega alustamise, tugiteenistuste struktuuri ümberkujundamise, patsiendi kogemuse juhtimise koondamise vastutava juhatuse liikme vastutusalasse, teadus-arendus ja innovatsiooniüksuse kontseptsiooni välja töötamise ja arendamise ning võrguhaiglatega tihedama koostöömudeli välja töötamise,“ tutvustas juhatuse esimees.
Kliinikumi Leht
Arstitudengite muljed COVID-19 osakonnast
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli abiõdede kursuse on läbinud 29 arstitudengit. Kliinikumi on tööle võetud 7 arstitudengit, 6 ootavad tööle vormistamist personali täiendava vajaduse korral ning 5 arstitudengit on abistamas Lõuna-Eesti, Valga ja Viljandi haiglaid.
Kliinikumi Leht uuris noorte kolleegide, IV kursuse arstitudengite Kadri-Ann Parmas´e ja Gert Lagus´e, esimesi muljeid.
Esmalt aitäh teile kiire reageerimise ning soovi ja valmisoleku eest töötada COVID-19 osakondades! Mis ajendas teid kliinikumi üleskutsele reageerima ning abiõe kursust läbima?
Kadri: Mõte sellest, kuidas COVID-19-osakondades valitseb töötajate puudus ja ülekoormus, tekitas sellise tunde, et kui ma nüüd ka ei lähe oma tulevastele kolleegidele appi, siis millal veel. Soov ja valmisolek oli juba ammu olemas, kliinikumi üleskutse andis viimase tõuke.
Gert: Mina tegelikult juba töötasin kliinikumis, kui see üleskutse tuli. Olin/olen ortopeedia osakonnas abiõde. Põhjuseid on kindlasti mitmeid, miks otsustasin ennast COVID-19 osakonda kirja panna, aga peamiseks teguriks võiks olla uudne väljakutse ja erialane kogemus, mille sarnast enam loodetavasti lähiajal ei pea kogema.
SARS-CoV-2 viiruse ravi toimub peamiselt siseprofiiliga osakondades. Kuidas suhtusite enne ning mida arvate pärast osakonnas töötamist näiteks nakkushaiguste, infektsioonhaiguste või kopsuhaiguste erialadest?
Kadri: Hetkel on raske öelda, kuidas järgnevad kuud COVID-19-osakonnas tööl olles mind ja minu valikuid tulevikus mõjutama hakkavad. Pean tunnistama, et ei ole liialt nakkus-, infektsioon- ja kopsuhaiguste erialadega kokku puutunud, kas siis teadlikult või alateadlikult. Igal juhul tunduvad need erialad väga komplekssed ja pinget pakkuvad.
Gert: Varasema stuudiumi jooksul ei seostunud sõna koroona kindlasti esmalt kohe nende meditsiiniliste erialadega, aga viimase aastaga on olukord kindlasti muutunud. Siiski arvan, et nii nakkus-, infektsioon- kui ka kopsuhaigused on palju enamat kui vaid COVID-19 patsientidega tegelemine ning väga sügavat pilti just neist spetsialiteetidest ei ole veel saanud.
Kas teie töökogemus COVID-19 osakondades võib olla tõukeks ka tulevasel erialavalikul?
Kadri: Olen hetkel natuke teistsuguste erialavalikutega arvestanud, kuid iial ei või teada.
Gert: Raske öelda, olen hetkel pisut alla kuu töötanud ja on veel palju uut õppida seal. Hea kogemus on see kindlasti, eks aeg näitab, mis suunas tõuke see võib anda.
Millised on teie esimesed muljed osakonna tööst?
Kadri: Mind hämmastab kaaskolleegide abivalmidus ja stoilisus. Kõigile on see raske periood, kuid siiras tahe toetada ja õpetada nooremaid (abiõdesid) teeb ainult rõõmu. Senimaani olen positiivselt meelestatud ning lähen alati rõõmsameelsena valvesse. Iga valve on erinev ning õppida on palju. See motiveerib ja tekitab tahet veelgi enam panustada.
Gert: Esimestel valvetel tundus töö lihtne, meil oli vahel lausa 5 õde ja 7 patsienti. Nüüd aga, kui osakond on täis, on olukord muutunud. Pidevalt on midagi teha, mis tegelikkuses mulle meeldib, sest sellepärast ju ma sinna tööle läksin. Kindlasti mainiks ära, et olenemata sellest, et meil pulmo-COVID-19 osakonnas on arste, õdesid, abiõdesid ja põetajaid kokku tulnuf kogu kliinikumi pealt, on kollektiiv väga sõbralik ja tragi ning klapp on kiire tekkima.
Kas COVID-19 patsientide ravitöös osalemine on muutnud teie suhtumist või maailmavaadet pandeemia osas?
Kadri: Eks ta on käitumise poole pealt teinud veelgi ettevaatlikumaks. Inimese elu on niivõrd haavatav ning parem on haavatavate eludega riske mitte võtta. Pean silmas eelkõige näiteks vanavanematele külla sõitmist või ohutusreeglite mitte täitmist jne.
Gert: Ei ole täheldanud muutust seoses ravitöös osalemisega.
Mida paneksite eelnevat arvesse võttes südamele enda eakaaslastele?
Kadri: Rohkem mõttega käitumist ja õigeid tegusid. Valus on näha, kui inimesed ei austa essentsiaalseid hügieenireegleid ning teevad selle üle nalja. Samuti ei saa vaktsineerimise perioodil unustada, et võitlus käib ja pandeemia ei ole veel läbi.
Gert: Võib olla paneks südamele, et hoidke enda ja lähedaste tervist. Isegi mitte ainult praeguse pandeemia kontekstis, vaid üldisemalt. Erinevaid haigusi on tohutult, ning paljud neist on kas välditavad või vähemalt ennetatavad.
Kliinikumi Lehe küsimustele vastasid
Kadri-Ann Parmas (IV kursus, arstitudeng)
Gert Lagus (IV kursus, arstitudeng)
Jätkame heade mõtetega ja suure tänutundega kliinikumi töötajatele
Eelmine kord andsin patsientide nõukoja tegemistest teada 26. juuni 2020 Kliinikumi Lehes. Parajasti oli rahulikum periood ning me kõik lootsime, et COVID-19 jääb selja taha, kuid elu näitas midagi muud – sügisel ootas ees viiruse teise laine suurenev pealetung. Sellest tulenevalt toimus ka meie töö kliinikumi patsientide nõukojas (KPN) enamasti Skype´i teel, paaril korral siiski ka füüsiliselt kokku saades. Meie koosolekud toimuvad reeglina igakuuliselt L. Puusepa 6 õendusabi hoone imeilusas saalis, mille seinal asuv teos „Aed“ aitab kaasa hea meeleolu ning õhustiku tekkimisele pingsate arutelude kestel. COVID-19 meie tööd ja eesmärkide täitmist ei peatanud.
Eelmise poolaasta töö on viiruse kiuste näidanud, et oleme kokku saanud laiapõhjalise nõukoja (patsiendid, tugiisikud, patsientide organisatsioonide esindajad) ning seeläbi on patsientide huvid olnud ulatuslikult esindatud. Meie omavaheline koostöö on hea ja KPN liikmete motivatsioon patsientide heaolu parendamisse jätkuvalt kõrge. Saime viimase poolaastaga palju tehtud. Tooksin esile näiteks ettepanekud patsiendiohutuse, -õpetuse ja suhtlemise valdkondades, kliinikumi poolt viidi ka ellu ettepanek soetada eakate patsientide osakondadesse tahvelarvutid, et võimaldada neil lähedastega suhelda videokõnede vahendusel. Märgiliseks saab lugeda ka KPN liikme osaluse kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreformi töörühmas.
Kui esimene tööaasta oli peamiselt sihtide ja suundade seadmiseks, siis sel aastal püüame rohkem pakkuda käegakatsutavaid tulemusi. Töökavas on patsientide tagasiside meetodite arendamine, hoonetesse ligipääsetavuse parendamine, kliinikumi ja selle tütarhaiglate kodulehe info ühtlustamine. Jätkuvalt on üleval kogemusnõustamise, patsientide õpetamise ning omavastutusega seotud teemad. Oluline valdkond on ka patsiendi haiglast lahkumise ettevalmistamine ja kodune toimetulek nii patsiendi kui ka tema lähedaste jaoks (nt kuidas hooldada haiget kodustes tingimustes).
Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme kliinikumi jaoks arvestatav partner patsientide heaolu suurendamisel ja olen aru saanud, et juhtkond hindab meie panust kõrgelt ning arvestab meie ettepanekutega. Kliinikumipoolne tugi KPNile ja töökorraldus on olnud suurepärane, mis teeb vabatahtliku panuse alati lihtsaks ja meeldivaks. Seda tänu kliinikumi esindajatele Jane Freimannile ja sügisel meiega ühinenud Reet Tohvrele. Suured ootused on kliinikumi juhatuse uuele liikmele: õenduse ja patsiendikogemuse juhile, kellega koostööd ootame.
Kutsun üles patsiente, lähedasi ning ka kliinikumi töötajaid veel rohkem ja julgemalt oma arvamust avaldama ja märku andma oma vajadustest, kogemustest, tähelepanekutest e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Meie tegemistel saab silma peal hoida kliinikumi kodulehel patsientide nõukoja rubriigis.
Donald Kiidjärv
Kliinikumi patsientide nõukoja esimees
Kliinikumi eakad patsiendid saavad oma lähedastega suhelda videokõne vahendusel
Tartu Ülikooli Kliinikumi kahes osakonnas on patsientidel võimalik suhelda oma lähedastega videokõne vahendusel. Videokõne tegemiseks kasutatakse tahvelarvuteid, mille kasutusele võtmise ettepanek tehti kliinikumi patsientide nõukoja poolt.
Videokõne loob võimaluse eakamatele patsientidele olla oma perega kontaktis, näha lapsi ja lapselapsi ning vähendada isoleerituse tunnet, mida võib tekitada haiglas viibimine ja külastamise keeld. „Praegune olukord, kus koroonaepideemia tõttu ei saa külastada oma haiglas viibivat lähedast, on keeruline eelkõige eakamate patsientide jaoks, kes ei kasuta nutiseadmeid ja kellega kontakti saamine on seetõttu raskendatud. Eakamad patsiendid viibivad haiglas pikemaajaliselt ja on mures nii oma haiguse kui ka praeguse pingelise aja tõttu,“ selgitas patsientide nõukoja esimees Donald Kiidjärv.
Tahvelarvuteid saavad kasutada esialgu statsionaarse õendusabi ja sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonna patsiendid, kus eakate patsientide osakaal on kõige suurem. Videokõnede vahendamisel aitab patsienti õenduspersonal, kes loodab, et pereliikmetega kontaktis olemine aitab positiivselt kaasa ka patsiendi paranemisele.
Videokõnede tegemise juhised leiate osakondade kodulehtedelt:
https://www.kliinikum.ee/taastusravi/et/
https://www.kliinikum.ee/sisekliinik/kliiniku-struktuur/sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia-osakond
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikumi esimees on Maris Jesse
15. jaanuaril toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu koosolekul valiti uueks nõukogu esimeheks Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse. Senine nõukogu esimees Urmas Klaas peab oluliseks, et nõukogu esimehe ülesanne roteeruks. “Jätkan Tartu linna kui ühe Tartu Ülikooli Kliinikumi asutaja huvide esindamist nõukogus selle liikmena,” ütles Urmas Klaas.
Maris Jesse on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal ja kaitsnud magistrikraadi tervisepoliitikas ja -rahastamises London School Hygiene and Tropical Medicine’st ja London School of Economics and Political Science’st.
Maris Jesse on olnud Tervise Arengu Instituudi direktor, Rahvusvahelise arengu ja rekonstruktsioonipanga tervise valdkonna vanemspetsialist. Ta on töötanud SA PRAXIS tervishoiupoliitika analüütikuna, Keskhaigekassa direktorina, sotsiaalministeeriumi välissuhete osakonna peaspetsialistina. 2016. aasta augustist on ta Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler.
Maris Jesse on Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna peremeditsiini ja rahvatervise instituudi nõukogu liige, Vabariigi Valitsuse soolise võrdõiguslikkuse komisjoni liige, Tallinna Ülikooli kuratooriumi liige, Vabariigi Valitsuse uimastipoliitika komisjoni liige.
Kliinikumi Leht
Dr Pilleriin Soodla pälvis esimese preemia üliõpilaste teadustööde konkursil
Eesti Teadusagentuur korraldab koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga üliõpilaste teadustööde riiklikku konkurssi. 2020. aastal esitati üliõpilaste teadustööde konkursile rekordiliselt 584 tööd kokku 31 ülikoolist.
Arsti- ja terviseteaduste valdkonnas pälvis doktoriõppe üliõpilaste astmes 1. preemia (1600 eurot) Pilleriin Soodla konkursitöö „HIV diagnoosid Eestis: esmashaigestumuse ja ülekantud ravimresistentsuse hindamine” eest. Dr Soodla töö juhendajad olid professor Irja Lutsar ja dr Matti Maimets.
Töö eesmärk oli kirjeldada HIV-epideemia olukorda Eestis, selleks kaasati Eesti HIV-positiivsete isikute andmebaasi (E-HIV) kõik patsiendid, et uurida demograafiliste näitajate muutumist ajas. Kõik 2013. aastal esmasdiagnoositud juhud kaasati hiljutise nakatumise, HIV esmashaigestumuse (Prejeani matemaatiline meetod) ja ravimresistentsuse uuringusse. Hinnati HIV alatüüpide ning ravimresistentsusmutatsioonide esinemist ning fülogeneetilise analüüsiga uuriti ülekande klastrite esinemist. Kokkuvõttes soovitati oluliselt laiemat testimist haaratud piirkonnas (Tallinn, Ida-Virumaa) koos kokkupuute eelse profülaktika (PrEP) kättesaadavusega.
Kliinikumi Leht
Erakordne aasta
Lõppev 2020. aasta on olnud väga eriline. Kes meist oleks veel kümme kuud tagasi mõelnud või öelnud, et lennukit võib ainult unes näha? Et aastat iseloomustav COVID pandeemia ei jäänud ainult kohapealseks Hiina probleemiks, näitab elu globaliseerumise mõõdet.
Eesti ühiskond on olnud tubli ning tulnud hästi toime väljakutsetega, mida 2020. aasta pakkunud on. Ilma tervishoiuvaldkonna panuseta poleks see olnud võimalik. Haiged on saanud parimat võimalikku ravi, COVID-19 patsientide ravimiseks on loodud osakonnad, voodikohad ning pädevus personali näol. Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate pingutused eesliinil olid eeskujuks teistele.
Pärast kevadist eriolukorda, mil võidelda tuli COVIDiga, saabus suvel ja sügisel teistmoodi pingutamise etapp – kevadel eriolukorra tõttu piiratud ravitöö tuli tagasi teha. Kliinikumi töötajad on olnud tublid – lahendada COVID-19 kriisi ning samal ajal pingutada suvepuhkuste arvelt, et tagada ravi ka teistele patsientidele, on näide missioonitundest. Täna julgen öelda, et täidame aasta lõpuks ravi rahastamise lepingu peaaegu täies mahus. See on väga suur saavutus ning suure töö vili – suur aitäh teile!
2020. aasta olukord ja selle ületamine on jätkuvalt tervishoiuasutuste missiooniks, see puudutab meid kõiki ning meil tuleb võidelda ühiselt edasi. Ühiselt hakkame me kujundama ka tulevikuaastaid, kui ellu tuleb rakendada juhtimis- ja struktuurireform. Sõltumata keerukast aastast on paljud teist andnud oma sisendi kliinikumi tuleviku töökeskkonna kujundamisse. Sellele sisendile tuginedes töö alles algab. Juhtimispõhimõtete rakendamist ja organisatsioonikultuuri muutmist ei saa teha mina ega ka teie üksi – saame kujundada ühiselt organisatsiooni, mis on meile kõigile heaks töökohaks koos toetavate ja toredate kolleegidega.
Siiski ei ole COVID-19 pandeemia jõudnud kõike muuta. Tõsi, jõulud on sel aastal küll teistsugused ning koosolemine on saanud uue tähenduse, ent sedavõrd olulisemaks peab juhatus tunnustada ja väärtustada traditsiooniliste tänusõnadega kolleege.
Olenemata keerulistest oludest, on 2020. aasta jooksul 11 kliinikumi töötajat kaitsnud doktoriväitekirja. Aitäh, et olete selleks leidnud motivatsiooni, aega ja tahet. See on ülikoolihaigla tugevus, kui teie värskeimad teadmised rakenduvad ravitöös, aga ka õppe- ja teadustöös.
Vahel räägitakse, et kliinikumi kollektiiv ei ole ühtne. Ma ei saa oma lühikese kogemuse pealt sellega nõustuda – näiteks üleskutsele luua meeskondadega jõuluvideod, vastasid 25 osakonda. Need videod on näide meeskonnatööst, ühtsusest ning mul on hea meel, et sellel väljakutseterohkel aastal olete säilitanud hea huumorimeele. Ka uute COVID-19 osakondade avamised ja töötajate valmisolek töötada väljaspool enda struktuuriüksust, on näide ühtsest kollektiivist ja pühendumisest.
Lõpetuseks – 2020. aasta on olnud pingutuste aasta, tervishoiutöötajatel ka üle oma võimete pingutamise aasta. Pingutus nõuab tugevat tagalat ja ei oleks võimalik ilma toetavate kolleegide ja lähedasteta – märkame ja hoiame seda.
Tänan kõiki kliinikumi töötajaid selle erakordse aasta eest ja soovin teile ilusat pühadeaega!
Priit Perens
Juhatuse esimees
Parima kolleegi preemia pälvisid dr Piret Laidre ja Pille Tammur
2020. aastal tunnustati parima kolleegi preemiaga kliinilise geneetika keskuses töötavaid kolleege – dr Piret Laidret ning Pille Tammurit. Preemia eesmärk on väärtustada häid kollegiaalseid arstidevahelisi suhteid ning parimad kolleegid valitakse aasta tagasi sama tiitli pälvinud kolleegide poolt. 2020. aasta parimad kolleegid töötavad kliinilise geneetika keskuses, dr Piret Laidre pediaatrina ning Pille Tammur vanemlaborispetsialistina.
Dr Sirje Mikkel, parima kolleegi preemia laureaat 2019: „Pille Tammur on eriline oma suhtumise, alati rõõmsameelse oleku, abivalmiduse ja erialaste oskuste poolest. Ta leiab aega vaatamata oma kiirele töötempole, et nõu ja jõuga abiks olla. Pille suudab nii raske eriala nagu geneetika ka võhikule arusaadvaks teha. Ta kuuleb ja ka kuulab, tuleb kaasa uuendustega ja teeb kõik endast oleneva, et ühise meeskonnana jõuda diagnoosi ja raviotsuseni. Aitäh Pille, et Sa oled just selline, nagu oled!“
Dr Jaan Soplepmann, parima kolleegi preemia laureaat 2019: „Piret on väga hea kolleeg, kellega arutada keerulisi pärilikkusega seotud olukordi. Tal on silmapaistval määral entusiasmi, et ammutada uusi teadmisi ning rakendada neid patsientide hüvanguks. Oleme ühistöös leidnud põnevaid kliinilisi juhtumeid ja neid koos publitseerinud. Piretiga suhtlemine on puhas rõõm, sest ta on alati sõbralik, meeldiva käitumisega ja abivalmis. Meie tegevus on parim näide erialadeülesest koostööst, kus mõlema osapoole panus tõsise probleemi lahendamisse on hindamatu väärtusega. Heale arstile omaselt on ta loogiline, süstemaatiline ja väga põhjalik. Olen neid hinnanguid kuulnud nii patsientidelt kui kolleegidelt.“
Preemia, mille väljaandmise idee autor on kliinilise eetika komitee liige dr Aine Kaare, anti sel aastal üle juba viiendat korda. Parima kolleegi preemia laureaatide ülesandeks on nimetada aasta pärast omakorda uued parimad kolleegid.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi delegatsioon Narva haiglas
COVID-19 pandeemia mõjutab kogu Eestit, ent eriti tugevalt on kriis puudutanud Ida-Virumaad. Seetõttu tegi Tartu Ülikooli Kliinikumi delegatsioon visiidi Narva haiglasse. Esimese visiidi läbi viinud meeskonna, kuhu kuulusid dr Veronika Reinhard, dr Piret Mitt ning Tiina Teder, eesmärgiks oli kaardistada probleemkohad ning selgitada välja, millisest abist Narva kolleegid enim puudust tunnevad.
Et kliinikumilt oodati toetust nii kogemuse kui ka parima praktika näol, otsustas kliinikumi kriisijuhtimismeeskond lähetada Narva kliinikumi delegatsiooni toetamaks Narva haigla toimetulekut COVID-19 kriisiga. Kliinikumi meeskonna ülesandeks sai arendada ravitöö ja intensiivravi võimekust COVID-19 haigete käsitlemisel, tõhustada infektsioonikontrolli meetmeid haiglas ja koostada vajadusel uued juhendid.
Kliinikumi Narva haigla meeskonda juhib dr Ago Kõrgvee, kes lisaks meeskonna koordineerimisele toetab Narva haiglat tööprotsessides muudatuste sisseviimisel ning aitab luua intensiivravivõimekust COVID-19 osakonnas. Meeskonda kuuluvad veel infektsioonikontrolli teenistuse arst-resident Sandra Absalon, et nõustada COVID-19 osakonna arste haiglas; stomatoloogia kliiniku ülemõde Irina Sapatšuk, kes keskendub personali ressursside otstarbekale kasutamisele ning jälgib kehtestatud töökordade järgimist osakondades; infektsioonikontrolli teenistuse õde Tiina Teder, kes korraldab infektsioonikontrolli koolitusi töötajatele ning nõustab infektsioonikont-rolli nõuete osas; ühendlabori vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov, kes aitab tõsta Narva haigla labori võimekust COVID-19 analüüside läbiviimiseks; anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku anesteesiaõde Mari-Anne Knaps ning kvaliteedispetsialist Margarita Milihhina, kes jälgib haigla- sisest infoliikumist ja toetab personali koolitamist.
„Oleme keskendunud töötajate infektsioonikontrollialase pädevuse tõstmisele CO-VID-19 osakondades. Praeguseks on koolitatud ligikaudu 100 töötajat, kuna peame oluliseks, et kõik töötajaid on värskelt läbinud koolituse isikukaitsevahendite kasutamise, käte hügieeni ning nakkusosakonna uue töökorralduse osas,“ selgitas Tiina Teder kliinikumi infektsioonikontrolli teenistusest. Ta lisas, et Narva haiglas on avatud kolm COVID-19 osakonda ning koolitustega tagatakse sealsetele töötajatele uusimad teadmised infektsioonikontrollinõuete osas. „Ida-Virumaal on COVID-19 nakatumiskordaja Eesti kõrgeim ning see mõjutab otseselt ka haigla tööd. Et haiglakeskkonda kaitsta, on isikukaitsevahendite korrektsel ja järjepideval kasutamisel äärmiselt suur roll,“ kinnitas Tiina Teder.
Et Narva elanikkonnast üle 90% kasutavad suhtlemiseks vene keelt, oli üheks toetavaks tegevuseks ka infektsioonikontrolli juhendite koostamine ja/või olemasolevate kliinikumi eestikeelsete juhendite tõlkimine. „Abikäe juhendite väljatöötamiseks spetsiaalselt Narva haigla jaoks andsid kliinikumi kriisjuhtimismeeskonna liikmed dr Veronika Reinhard ja dr Piret Mitt,“ lisas Teder.
Ühendlabori kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakonna vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov rääkis, et Narva haigla labori eesmärgiks seati tagada SARS-CoV-2 analüüside teostamine öö-päevaringselt 1-tunnise analüüsi ringluse ajaga. „Selleks viidi Narva haigla ühendlaboris novembris sisse verifitseeritud SARS-CoV-2 antigeeni analüüsi metoodika, mida hakati koheselt kasutama mikrobioloogia laboris,“ kirjeldas Agnes Ivanov. Ümberkorralduste tulemusel teeb Narva haigla labor nüüd SARS-CoV-2 antigeen analüüsi ja erakorralist SARS-CoV-2 RNA-analüüsi, lähtudes kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna poolt kinnitatud SARS-CoV-2 antigeeni testimise korrast. „Muutus on suur, selline kord võimaldab anda vajaliku testivastuse ühe tunni jooksul,“ ütles Ivanov.
Lisaks SARS-CoV-2 antigeeni analüüsi metoodikale on plaanis sisse viia ka COVID-19 haigete raviskeemis vajalik interleukiin VI analüüs, seadistades selleks uue immunoloogilise analüsaatori. „Narva haigla labori töötajad on olnud väga tulid, nad on osalenud aktiivselt koolitustel ning omandanud kiirelt uusi teadmisi,“ kiitis Agnes Ivanov.
Ka Tiina Teder kinnitab, et Narva kolleegid on olnud motiveeritud kliinikumi delegatsiooniga koostööd tegema ning tartlased on soojalt vastu võetud. „Töö Narva haiglas on olnud huvitav, ent ka intensiivne ning tavapärasest erinev, kuna enamus tööd tuleb teha vene keeles. Seda enam hindavad kahe haigla töötajad üksteise pingutusi. Koostöö Narva haiglaga sujub hästi,“ ütles Tiina Teder koostöökogemust kokku võttes.
Jõulupühadeks on kliinikumi delegatsioon pöördunud tagasi Tartusse, kuid Narva haigla nõustamine jätkub e-kanalite ja telefoni vahendusel, vajadusel tehakse kohapeale ka visiite.
Kliinikumi Leht
Dr Ago Kõrgvee, Narva haigla delegatsiooni juht: Meie eesmärgiks oli ja on aidata Narva haigla töö ümber korraldada vastavalt COVID pandeemia vajadustele ja võimalustele Ida-Viru-maal. Moodustasime meeskonna, kuhu kuulusid oluliste tegevussuundade esindajad, kelle ülesandeks oli korrigeerida haigla tööd lähtuvalt vajadustest. Kliinilise nõunikuna pidasin oluliseks kogu haigla tegevusest ja ressurssidest ülevaate saamist. Eesmärgiks oli erakorralise arstiabi jätkumine Narvas, tööjõu ümberjagamine strateegiliselt olulistele tegevustele, nakkushaiguste osakondade töö ümberkorraldamine tänapäevaste arusaamade järgi. Meeskond tegi lühikese aja jooksul muutuste elluviimiseks suure töö, mille eest tänan neid kõiki kogu südamest. Kindlasti tänan ka kogu Narva haigla personali koostöö ja ennastületava panustamise eest.
200 sisekõrvaimplantaati
1. detsembriks 2020 oli Eestis sisekõrvaimplantaadi saanud 200 patsienti. Ühtlasi täitus käesoleval aastal 20 aastat esimese sisekõrvaimplantaadi paigaldamisest Eestis, mille tähistamiseks toimus 3. märtsil 2020 Tallinnas, Nordic Hotel Forumis Eesti Audioloogia Seltsi, Implantaadilaste Seltsi ja Audiere ühiselt korraldatud konverents „20 aastat sisekõrvaimplantatasioone Eestis: tehtud ja teoksil“.
Eesti esimene sisekõrvaimplantatsioon toimus aastal 2000 Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku kirurgiaosakonnas. Kui esimestel aastatel olid abiks väliskirurgid, siis valdava osa sisekõrvaimplantatsioone kahekümne aasta jooksul on teostanud kõrvakliiniku kirurg nina-kõrva-kurguarst dr Maris Suurna.
Eesti Haigekassa poolt finantseeritavate teenuste hinnakirja lisati sisekõrvaimplantaatioon 2003. aastal. 1. detsembriks on implanteerituid kokku 201, kellest 53 on implantaadi saanud täiskasvanuna ja 148 lapsena. 49 last on implanteeritud bilateraalselt.
Sisekõrvaimplantaat annab võimaluse tajuda helisid ja eristada kõnet ka väga sügava kuulmislangusega inimestel, kellel kuuldeaparaadi kasutamine ei anna soovituid tulemusi. Sisekõrvaimplantaadi kaudu saadavate auditiivsete signaalide tõlgendama õppimine on järjepidevust nõudev protsess, kus vastutust oma töö eest kannavad nii spetsialistid, patsient kui ka tema perekond. Kõrvakliiniku spetsialistidest annab oma panuse sisekõrvaimplantaadi kandidaatide väljaselgitamisel ja operatsioonijärgses (re)habilitatsiooniprotsessis dr Katrin Kruustük koos meeskonnaga, kuhu kuuluvad kuulmisuurijad/õed, logopeedid, sotsiaaltöötaja ja sisekõrvaimplantaatide kõneprotsessorite programmeerija.
Piret Zimmer
Kõrvakliinik
Kliinikum kaasab arstiüliõpilased COVID-osakondade töösse
Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tartu Ülikooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli koostöös läbivad Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna arstiüliõpilased viiepäevase abiõe praktilise kursuse, et pärast seda vajadusel asuda tööle kliinikumi COVID-19 osakondadesse.
Tulenevalt viimaste nädalate hüppeliselt kasvanud COVID-19 nakatunute ja haiglaravi vajavate patsientide arvust, on Tartu Ülikooli Kliinikum seadnud sisse mitu täiendavat COVID-19 osakonda. “Juurde rajatud osakondade käivitamisel on võtmeküsimuseks meditsiinipersonali olemasolu. Selle tagamiseks on kliinikumis juba ka piiratud plaanilist statsionaarset tööd,” selgitas kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf.
Et tagada abikäsi juba olemasolevatele töötajatele eesootaval väljakutseterohkel talvisel perioodil, kutsusid ülikool ja kliinikum 4. ja vanemate kursuste arstiüliõpilasi abiõe oskusi omandama ning asuma tööle COVID-19 osakondadesse. Kliinikumi ülemõe Tiina Freimanni kinnitusel on noored tulevased kolleegid haiglas oodatud abikäed. „Üliõpilaste huvi haiglasse abiõeks minna kinnitas nende kiire reageerimine üleskutsele. Mõne päevaga andis enda valmisolekust teada 43 inimest ning esimese kümneliikmelise rühma praktiline õpe Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis algas 14. detsembril,“ ütles Tiina Freimann.
Arstiüliõpilaste kõrge motivatsioon
„Valdav enamus arstitudengeid on õpingute vältel vastavalt läbitud kursustele töötanud haiglas kas hooldaja, abiõe või abiarstina. See on suurepärane võimalus praktiliste oskuste omandamiseks, haiglasüsteemi ja huvi pakkuvate erialadega lähemalt tutvumiseks ning ülikooli ajal erialase tööga lisaraha teenimiseks,“ rääkis Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi üliõpilaskogu esimees Triin Olde.
Ta lisas, et praegune koroonakriis on haiglatöös osalemise eriti hinda tõstnud, sest distantsõppe ja nakkusohu tõkestamise tõttu on üliõpilaste kokkupuude haiglakeskkonna ning patsientidega olnud minimaalne ja nüüdseks taas täielikult peatunud.
Väärtuslik praktiline kogemus
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna õppeprodekaan Anti Kalda tunnustas kliinilise meditsiini instituuti algatuse ja abiõeks õppivaid arstiteaduse üliõpilasi julguse ja initsiatiivi eest. “COVID-19 pandeemia on suunanud arstiüliõpilased e-õppele ning jätnud ainukeseks võimaluseks praegu patsientidega tegeleda neile, kelle praktika on seotud koroonapatsientidega või kes pakuvad lisaväärtust haigla COVID-osakondades,“ rääkis Kalda.
Ta tõdes, et COVID-tingimustes abiõena töötamine on tulevasele arstile kindlasti kasulik, sest praegu on parim võimalus omandada kogemusi meditsiinisüsteemis, mis erineb oluliselt selle argipäevast. „Mul on hea meel, et meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilased, tulevased arstid näevad suuremat pilti ning lähtudes missioonitundest läbivad praegu vajalikku koolitust, et pakkuda pandeemiaga võitlevale haiglapersonalile oma tuge,“ kiitis Kalda kõiki arstiüliõpilasi, kes tahavad võitluses COVID-19-ga haiglaid aidata. Kalda avaldas siiski lootust, et üliõpilased saavad peagi naasta normaalse õppetöö juurde, sest abiõena töötamise kõrval ei tohi unustada üliõpilase põhiülesannet.
Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppeprorektor Kersti Viitkar rõõmustas koostöö üle ning tutvustas abiõeks saamise koolitusprogrammi: „Praktikume viivad läbi õe õppekava õppejõud. Eilsel esimesel koolituspäeval käsitleti anti- ja aseptika põhimõtteid, isikukaitsevahendite kasutamist COVID-osakonnas ning hooldustoiminguid. Järgnevatel päevadel harjutatakse veeniprotseduure, tilkinfusiooni tegemist, ravimite manustamist, dokumenteerimist jm õendustoiminguid.“
Järgmine abiõe kiirkursus algab Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis 4. jaanuaril.
Kliinikumi jõuluvideote konkursi võitis kõrvakliiniku etteaste
Tartu Ülikooli Kliinikum tähistab sel aastal jõule teisiti – traditsioonilise jõulupeo asemel leidis aset jõulukonkurss „Jõulumüsteerium haiglas“, millest olid oodatud osa võtma kõik töötajad. Kokku esitati kliiniku, teenistuse või osakonna nimel 25 videot, mille seast valisid kliinikumi töötajad oma lemmikud.
Kokku hääletas 921 töötajat ning jõulukonkursi esikoha võitis ülekaaluka häälte arvuga kõrvakliiniku MC Patsient ft MC Tragus „Jõulumüsteerium 2020“. Teise koha pälvis informaatikateenistuse „Müsteerium informaatikateenistuses“ ning kolmanda koha kardiokirurgia osakonna „Kardiokirurgia jõulumüsteerium 2020: Süda“.
Kõrvakliiniku auhinna vastu võtnud arst-resident Romet Müür ütles: „Kõrvakliiniku jõulumüsteeriumi video sündis töötajate sisemisest ihast pidutseda, aga kuna väljund sisuliselt puudub, siis Tartu Ülikooli Kliinikumi videokonkurss oli antud juhul esimene peole kõige lähedasem toode, mis andis võimaluse ennast pisut välja elada. Aitäh kõikidele, kes meie poolt hääletasid!“
Informaatikateenistuse nimel tunnustuse vastu võtnud Tiina Kramp vahendas video valmimiselugu nii: „2020. aasta läheb paratamatult ajalukku kui koroona-aasta, mis on kliinikumi töötajaid kahtlemata rohkem mõjutanud kui tavakodanikku. Nii et aasta lõppu sobis parasjagu kurjast koroonaviirusest inspireeritud video. Soovisime seda teemat aga veidi teistsuguse (ja humoorikama) nurga alt käsitleda, et kliinikumi töötajatele vägagi väljateenitud meelelahutust pakkuda. Ideest teostuseni läks vähe aega. Meie võttegrupp oli väga tore punt, kes kõik kaasa mõtlesid ja panustasid. Kihvt oli töö neljajalgsete-staaridega, kelle puhul ei olnud sugugi etteennustatav, kuidas kaamera ees näitlejatöö välja tuleb. Aitäh konkursi korraldajatele võimaluse eest pingeline aasta lõpetada mõnusa meeskonnatöö vaimus!“
Kardiokirurgia osakonna esindaja Carolin Kull: „Jõuluvideo tegemise üleskutse tuli just õigel ajal, et sel keerulisel ajal pisutki luua positiivseid emotsioone. Õnne ei pea otsima kaugelt, on küll klišee, aga ometi inimesed unustavad selle igapäevaelus. Kuna meil on väga ühtne meeskond ja me ei saa ega taha millestki olulisest kõrvale jääda, siis ideest-teostuseni jõudmine toimus ühiste jõupingutuste tulemusena. Üks meeskond – üks süda! Süda teeb rõõmu, kurvastab, südame võib kaotada. Kui süda on õiges kohas, ei siis õnn meid jäta maha!“
Kliinikumi juhatus autasustas esikolmikut auhinnati JURA X8 kohvimasinatega. Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes algatusega kaasa tulid ja tegid teistmoodi jõuluootuse rõõmsamaks – etteasteid planeerides, ellu viies, neid vaadates ja lõpuks ka hääletades.
Kliinikumi Leht
Eesti suurimas kliinilise geneetika keskuses on talletatud enam kui 75 000 DNA-proovi
4. detsembril tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise geneetika keskus 30. tegevusaastat, mille jooksul on keskusest kasvanud Eesti suurim kliinilise geneetika alast nõustamist pakkuv keskus, kuhu on talletatud suures koguses DNA-proove.
Aastas käib kliinikumi geneetika keskuses nõu ja abi saamas üle 6000 patsiendi. „Sagedasemad näidustused kliinikumis geneetiku konsultatsiooniks on hilinenud arengutähis, autismi spektrihäired, kaasasündinud väärarengud, pärilikud ainevahetushaigused, neurodegeneratiivsed haigused, kaasasündinud südamerikked, kuulmise langus, pärilikud silmahaigused, viljatus onkogeneetiline nõustamine, samuti rasedate nõustamine sünnieelselt võimalike geneetiliste probleemide korral,“ tutvustas prof Katrin Õunap, kliinilise geneetika keskuse juhataja. Lisaks tegeletakse keskuses ka pärilike ainevahetushaiguste raviga.
Kliinilise geneetika keskuse peamise missiooni täitmisel – milleks on Eesti meditsiinigeneetikute ja laborispetsialistide parimaid teadmisi kasutades patsientidele tänapäevase geneetilise diagnostika, nõustamise ja ka ravimise pakkumine – on võtmerolliks laborimeditsiini kaasatus. „Meie meeskonnas on neli meditsiinilaborite ISO akrediteerimise nõuetele vastavat laborit – ainevahetushaiguste, molekulaardiagnostika, tsütogeneetika ja lihashaiguste uurimise labor, kes omakorda teevad koostööd kõigi haiglatega üle Eesti,“ selgitas kliinikumi geneetika keskuse vanemarst-õppejõud pediaatria erialal ja molekulaardiagnostika labori juhataja dr Tiina Kahre. Nii on aastate jooksul kliinilise geneetika keskuses testitud ja talletatud märkimisväärne hulk DNA proove – enam kui 75 000, lisaks tsütogeneetika, ainevahetuse ning lihasebiopsiate proovid. „Tänu pikaajalisele stabiilsele tööle on tekkinud ka märkimisväärne andmekogu DNAdest ja teistest bioloogilistest materjalidest, mis võimaldavad meil haruldaste haiguste põhjuseid paremini üles leida. Viimasel viiel aastal on keskus eriti palju panustanud hemato-onkoloogiliste haigete diagnostikavõimaluste avardamisele,“ kirjeldas dr Kahre.
Dr Kahre lisab, et proovide säilitamine annab võimaluse perekonnaliikmetel pöörduda keskuse poole, et saada täpsemat teavet kordusriskide, sünnieelse diagnostika ja ravi kohta varasemalt uuritud pereliikme haiguse osas. „Samuti saab uurida pärilike haiguste põhjusi uute uurimismeetoditega, mis varasemalt ei ole olnud kättesaadavad või avastatud,“ rääkis dr Kahre.
Geneetika alal on Eestis nii kliinilist kui teadustööd tehtud enam kui 30 aastat, kuid iseseisva üksusena loodi Tartu lastekliiniku juurde Meditsiinigeneetika keskus 1990. aastal. 2011. aasta juunis laienes kliinilise geneetika keskus ka Tallinnasse, kui keskusega liitus varem Tallinna Lastehaigla juures töötanud geneetikateenistus. „Tänu sellele on Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise geneetika keskuse töös esindatud kõik praktilise geneetilise teenistuse erialaliinid ja mille raames osutatakse raviteenuseid üle kogu Eesti. Keskuses töötab üle 70 inimese ning keskusel on maailmatasemel teadussidemed erinevate tipptasemel ülikoolidega, nt MIT Harvardi Ülikooli Broadi Instituut ja Yale ülikooli meditsiiniteaduskond USAs,“ tutvustas professor Õunap.
Geneetikakeskuse sünnipäeva tähistati veebikonverentsiga, kus tehti tagasivaade olnule, kuid arutleti ka tulevikusuundumusi.
Kliinikumi Leht
Valminud on uus haiglateülene COVID ravijuhend
Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tallinna Lastehaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostöös valmis uus COVID-19 patsiendi ravijuhend, kuhu on koondatud uusim tõenduspõhine info nii raskemas seisundis intensiivravihaigete kui ka COVID-19 osakondades viibivate patsientide ravimiseks ühtsete põhimõtete alusel üle Eesti.
Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravikliiniku vanemarst-õppejõu Kadri Tamme sõnul töötasid mõlemad regionaalhaiglad seni eraldi juhendite järgi, mis kevadel olemas olnud teadkirjanduse põhjal loodi. „Uue juhendi eelis on komplekssus, koondades haiglaravi erinevad etapid – tavaosakondade ning intensiivravi käsitlused. Ka laste ja rasedate osa on nüüd kirjutatud lahti põhjalikumalt,“ tutvustas dr Tamme. Et uue ühise juhendi väljatöötamise ajendiks oli ajaga lisandunud teadusinformatsioon COVID-19 viirusevastase ja immuunmoduleeriva ravi kohta, toob dr Tamme näite praeguseks muutunud käsitlustest: „Kevadine juhend soovitas pigem glükokortikoide mitte kasutada, ent tänaseks on uuringutes tõestatud deksametasooni efektiivsus, mistõttu soovitab uus juhend kasutada deksametasooni lisahapnikku või juhitavat hingamist vajavatel patsientidel. Ent juhendis on pikemalt lahti kirjutatud ka infusioonravi ning hapnikravi ja kopsude kunstlik ventilatsioon,“ selgitas dr Kadri Tamme.
Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja dr Anne Kallaste sõnul on nakkushaiguste osakonnas haigete käsitluses kevadega võrreldes muutunud haiguse spetsiifiline ravi. Lisaks selgitab ta, et COVID-19 puhul on tegemist viirushaigusega. „Bakteriaalseid koinfektsioone on seni avaldatud uuringute alusel hospitaliseeritud patsientidel alla 10% ja intensiivravi vajavatel haigetel 10–15%, siis sarnaselt kevadisele ajale, rõhutame ka nüüd vajadust mitte kasutada rutiinselt antibiootikume. Uues juhendis on selleks toodud ka antibakteriaalse ravi alustamise vajaduse hindamiseks kindlad suunised, millest lähtuda,“ rääkis dr Anne Kallaste.
”Võrreldes kevadise olukorraga oleme nüüd märksa paremini ette valmistunud, meil on rohkem tõenduspõhist infot ja eksperimenteerimise faas on selja taha jäetud, Eesti haiglad lähtuvad COVID-19 patsientide ravimisel uusimast maailma praktikast, COVID-19 ravijuhendisse on koondatud kõik viimase aja teadmised ning arengud,” sõnas Regionaalhaigla intensiivravikeskuse juhataja dr Kristo Erikson. Eriksoni sõnul on väga oluline, et nelja Eesti haigla meedikud on ühiselt panustanud uue ravijuhendi valmimisse ning see on üle-eestiliselt haiglatele kättesaadav.
Kliinikumi Leht
Toitmisravi: uus kliiniline eriala kliinikumis
Alates 2020. aasta veebruarist koondati Tartu Ülikooli Kliinikumis kliiniline toitmisravi kompleksse, keskuse-põhise käsitluse eesmärgil spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskusesse.
Kliinilise toitmisravi meeskonda kuuluvad laste toitmisravi arst dr Oivi Uibo, laste toitmisravi õde Kairi Sokk ja laste kliiniline logopeed Marina Tammik ning täiskasvanute toitmisravi arst dr Külli Margus, täiskasvanute toitmisravi õde Airi Lind ja täiskasvanute kliiniline logopeed Lagle Lehes. Alates 2020.aasta novembrikuust on meeskonnas uus liige – sotsiaaltöötaja.
„Toitmisravi vajavad need lapsed ja täiskasvanud, kellel söömine või suu kaudne toitmine ei ole võimalik või ohutu ja kes seetõttu ei saa tavatoiduga eakohast piisaval hulgal vajalikku toiduenergiat ja toitaineid,“ ütles kõne- ja neelamishäirete keskuse laste toitmisravi arst Oivi Uibo. Nii on kliinilise toitmisravi eesmärgiks tagada vanusele, kehakaalule, põhihaigusele ja muudele teguritele vastav vajalik ravitoidu ja vedeliku kogus. „Toit peab tagama energiavajaduse lastel kasvamiseks ja arenemiseks ning nii lastel kui ka täiskasvanutel elukvaliteedi säilitamiseks ja/või parandamiseks,“ lisas dr Uibo.
Kliinilise toitmisravi meeskonna vastuvõttudele on oodatud patsiendid, kellele on näidustatud ravitoidu manustamine nina-neelusondi või stoomi (gastrostoomi või jejunostoomi) kaudu. Konsultatsioonidele on oodatud ka lapsed ja täiskasvanud, kellel esinevad söömisel või söötmisel terviseprobleemid. Toitmisravi meeskonna vastuvõtul hinnatakse toitumust, suu kaudu söömise võimalikkust ja ohutust ning otsustatakse ravitoidu vajadus, ravitoidu valik ning manustamise viis. Koostöös kõrva-nina-kurguarstiga tehakse toitmisravi keskuses objektiivseid neelamisfunktsiooniuuringuid (s.h nasoendoskoopiline neelamisuuring). Ühtlasi konsulteeritakse vajadusel haiglaravil olevaid patsiente.
Lisaks nasogastraalsondi või gastrostoomi või jejunostoomi ravitoiduga toidetavatele lastele ja täiskasvanutele on kliinilise toitmisravi konsultatsioonidele oodatud ka kõik põhihaigustest tulenevalt neelamishäiretega ja/või toitmisravi vajavad lapsed ja täiskasvanud. „Näiteks tsüstilise fibroosi, põletikulise soolehaigusega, tsöliaakia, kroonilise neerupuudulikkusega, südameriketega, söömishäiretega jms diagnoosidega patsiendid. Ühtlasi ootame vastuvõtule ka nii kõhnunud kui ka ülekaalulisi või rasvunud lapsi ja täiskasvanuid,“ selgitasid toitmisravi arstid dr Oivi Uibo ja dr Külli Margus.
Kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskuse meeskonna vastuvõtule broneerimiseks on vajalik perearsti või eriarsti saatekiri.
Kontaktid
*Laste kliiniline toitmisravi: Kairi Sokk (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.; 5331 8986)
*Täiskasvanute kliiniline toitmisravi: Airi Lind (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.; 5331 9424)
Kliinikumi Leht
Kommentaar
Dr Andres Kotsar, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht
Toitmisravi roll patsientide raviprotsessis on kindlasti väga oluline. Kliinikumi eesmärk on, et patsientidel oleks lisaks põhihaiguse ravile võimalikult hea toetus ka enteraalsele toitmisele ning nad saaksid meie meeskonna toel kodus edukalt hakkama. Siinkohal kindlasti sügav tunnustus kõikidele praegustele enteraalse toitmise eest hoolt kandvatele kolleegidele ja muidugi ka dr Ly Carlmannile enteraalse toitmise korraldusse käimalükkamisse panustamisel.
60 aastat luukoe pangandust Tartu Ülikooli Kliinikumis
Inimpäritolu kudede kasutamine luukoe defektide ja luukasvajate raviks on väga laialt levinud ning ka pika ajalooga meetod. Juba 19. sajandi meditsiinikirjanduses leidub mitmeid artikleid luude, hiljem ka teiste skeleti-lihaskoe transplantaatide kasutamisest siirdamiseks. Tänapäeval on võimalik väga mitmete inimpäritolu kudede siirdamine, kuid luukoe siirdamine on maailmas jätkuvalt kõige sagedasem. Ka Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutatakse luukoe siirdamist praktiliselt igapäevaselt.
Luukoe hankimise ja siirdamisega on tegeldud Tartu Ülikooli Kliinikumis järjepidevalt juba 60.aastat. Professor Artur Linkbergi eestvedamisel rajati 1960. aastal Tartu Maarjamõisa haiglasse „Kudede konserveerimise laboratoorium“. Kudede hankimine toimus sel ajal morgis ning ainult surnud doonoritelt. Laboratooriumi raamatud on tänini säilinud ja sealt näeme, et surma põhjusena oli umbes pooltel juhtudel märgitud mootorrattaõnnetus. Laboratooriumi esimesel tööaastal oli kokku 20 doonorit, kellelt lisaks luudele hangiti ka veresooni ja nahka. Kui algselt oli võimalik hangitud kudesid säilitada ainult lühiaegselt ja pigem oodati sobivat doonorit, siis seitsmekümnendate aastate keskpaigast hakati luukoe hankimisega tegelema süstemaatilisemalt. Samuti viidi luukoe hankimine osaliselt üle operatsioonitoa tingimustesse, mis võimaldas hankida transplantaate steriilselt, mille tõttu ei olnud enam vajalik rakendada täiendava sterilisatsiooni meetodeid ja mis võimaldas transplantaate pikemalt säilitada. Lisaks hakati valmistama luudest silindrikujulisi tükke, luupuru, samuti demineraliseeritud luud. Aastast 1990, kui ortopeedia osakonnas hakati regulaarselt puusaliigeseid endoproteesima, alustati luukoe kogumist elusdoonoritelt ehk siis operatsiooni käigus eemaldatud reieluupead kogutakse ning neid kasutatakse transplantaatide valmistamiseks. Samasse perioodi jääb ka teine oluline muutus kui transplantaatide säilitamine viidi üle -80 kraadi sügavkülmikusse, mis võimaldas säilimisaega pikendada mõnelt kuult viie aastani.
Üheksakümnendatel aastatel nimetati kudede konserveerimise laboratoorium ümber luupangaks ning aastal 2019 moodustati iseseisev struktuuriüksus, skeletikudede pank, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku koosseisus koos oma töötajaskonnaga. Ortopeedidest on aastate jooksul luupanga tööd juhtinud Tiit Haviko, Georgi Peterson, Ulvi Kiho, Aare Märtson, Peeter Laasik, Mati Merila, aastast 2011 on luupanga vastutavaks isikuks Katre Maasalu. Viimane kümmekond aastat on osutunud ka kõige tormilisemate muutuste ajaks. Vajaduse skeletikudede panga töö oluliseks ümberkorraldamiseks tingis aja jooksul muutunud ja täienenud seadusandlus nii Eestis kui ka Euroopa Liidus.
Aastatuhane vahetuseks oli kogu maailmas ravi otstarbel kasutatavate inimkudede ja rakkude siirdamine muutnud jõuliselt laienevaks valdkonnaks ning 2004. aastal anti välja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2004/23/EÜ „Inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta“. Direktiiv kohustas liikmesriike tagama, et kudede ja rakkude hankimise ja käitlemisega tegelevad asjakohase väljaõppe ja kogemusega isikud ning et see tegevus toimuks asutustes, mis on sellel eesmärgil akrediteeritud ning omab vastavaid tegevuslubasid. Meditsiiniasutustele varasemast meditsiiniteenuse osutamise loast enam ei piisanud ja haiglad pidid hakkama taotlema Ravimiametilt transplantaatide hankimise ja/või käitlemise tegevuslubasid, kus pidi olema määratud vastutav (pädev) isik.
Palju aastakümneid toimus kudede hankimine meil peamiselt nende kolleegide initsiatiivil, kes kudesid hiljem ise siirdamisteks vajasid, kuid kogu tehniline töö transplantaadi puhastamisel, pakendamisel ja analüüside korraldamisel jne seisis peamiselt operatsioonitoa õe õlul, kes tegi seda pärast oma päevatöö lõppu. Rohkem kui kümmekond aastat oli meil selleks õeks Külliki Piiskoppel, keda suure töö eest tänama peame.
Esimesena Eestis omandas vastava rakkude, kudede ja elundite käitlemise loa Tartu Ülikooli Kliinikum ning seetõttu kannab ka meie tegevusluba järjekorranumbrit 1. Aastal 2013 ilmus esimene üleeuroopaline juhis ning sai selgeks, et luupanga tegevus vajab olulist kaasajastamist, korrastada tuli dokumentatsioon ning viia töötlemise protsess vastavusse luukoe käitlemiseks seatud nõuetega. Lisaks ei olnud inimressurss töömahule ja nõuetele vastav.
Olukorra parandamiseks asus traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja prof Aare Märtson koostöös juhtkonnaga otsima lahendusi, sest korraga oli tarvis teha väga suuri ja kulukaid muutusi.
Skeletikudede panga kudede käitlemiseks vajalikud ruumid leiti L. Puusepa 8 maja vanas operatsiooniblokis. Ruumid vajasid tõsist ümberehitust vastamaks Ravimiameti ettekirjutusele ja rahvusvahelistele rangetele nõuetele. Paralleelselt ruumide remondiga hakati looma ka skeletikudede panga kvaliteedijuhtimissüsteemi. Selleks kaasati ühendlabori direktor Anu Tamm ning pikaajaliste kogemustega labori kvaliteedispetsialisti Kai Jõers, kes omasid kogemust tüvirakulabori ülesehitamisel.
Lisaks ruumide ja dokumentatsioonimurede lahendamisele tuli tegeleda ka pädeva personali kaasamise ning koolitamisega. Selleks, et vältida doonorite leidmise, hankimise, käitlemise ja siirdamisega seotud isikute huvide konflikti ning tagada transplantaatide ohutus on tänapäeval nõutud erinevate tegevusetappide jaotamine erinevate vastutavate isikute vahel.
Kliinikum ja Regionaalhaigla seadsid sihte uueks aastaks
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatused pidasid koostöökohtumise, et vaadata väljakutseid pakkunud aastale tagasi ning seada ühiseid sihte algavaks aastaks.
„Kliinikumi ja Regionaalhaigla koostööst võidavad nii patsiendid kui haiglad ise, arvestades Eesti riigi suurust ning ressursse,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens. „Siin on heaks näiteks vähiravi, traumaravi, harvikhaigused ning tervikliku patsiendi raviteekonna kujundamine, neid valdkondi saame koostöös arendada,“ lisas Regionaalhaigla juhatuse liige ülemarst prof Peep Talving.
Majandustulemusi analüüsides jagati kogemusi nii igapäevast tööd kui ka kaugemaid investeeringuplaane silmas pidades. 2021. aasta oluliseks koostööpunktiks on IT-arendused. Regionaalhaigla juhatuse esimehe Agris Peedu sõnul on plaanis laiapõhjaline IT-alane koostöö. „COVID-19 tingitud eriarenduste tegemine, uue vereinfosüsteemi hankimine ning ühiselt uute rahastusvõimaluste leidmine,“ tõi Peedu mõned näited ühistest koostööplaanidest.
Eesti kahe suurhaigla ravitöömahtude suurus on sarnane. Teataval määral esinev erinevus ravitöös tuleneb erialade spetsiifikast, mida kummaski haiglas pakutakse. Ühiselt tõdeti, et eesmärgiks on fookusega patsiendile tervishoiuteenus ning olenemata hetkel valitsevast üleriiklikust tervishoiu hädaolukorrast, on vajalik tagada ravitöö kõikidele patsientidele.
Kliinikumi Leht
Lastekliiniku lastesõbralikkus saab alguse nii tegudest kui südamest
2020. aasta on pakkunud väljakutseid ning seda ennekõike tervishoiutöötajale. Kliinikumi Leht uuris lastekliiniku töötajatelt, kuidas muutunud oludes jätkata lastekliinikule omase lapsesõbralikkusega.
„Olgugi, et COVID-19 epideemia on paljudele lapsesõbralikule tegevustele piirangud seadnud, ei tähenda see sugugi, et lastekliinikus lapsed nüüd igavleksid või ennast kurvalt tunneksid,“ kinnitas lastekliiniku õde Karin Raamets. Enda ja kolleegide nimel kinnitab ta, et väikeste patsientide ravitöös on kõige tähtsam just lastesõbralik personal. „Lastega tuleb osata leida kontakt, samastada enda nende murede ja rõõmudega. Me kõik üritame olla mõnusad laste jaoks,“ rääkis Karin Raamets.
Laste tähelepanu köitmiseks kasutavad lastekliiniku töötajad erinevaid võtteid. „Võib juhtuda, et valges kitlis tervishoiutöötaja tekitab lapses ärevust – sellisteks puhkudeks on meie õdedel rõõmsad loomade ja putukatega T-särgid. Vereproovide ja protseduuride läbimise eest aga antakse lastele vapruse eest diplomeid, mänguasju ja kleepse. Keeruliste protseduuride läbimise eest saavad väikesed patsiendid valida preemiaks kõrremahla, kohupiimakreemi või jäätist,“ tutvustas õde.
Et mõned protseduurid võivad olla pikad, on laste tähelepanu köitmiseks protseduuride tuppa sisse seatud hologramm, mis lae alla erinevaid kujundeid kuvab. „Hologrammist on tõesti reaalne abi. Muusika ja pildid on köitvad, lapse tähelepanu läheb sellele ning laps rahuneb, lapsevanem ka,“ kinnitab Raamets.
Haiglaravil viibivate laste aega lastekliinikus sisustavad erinevad mängud, värvimislehed ja raamatud. Meelelahutuse kõrval on haiglas viibivatele lastele tagatud aga ka õppimine. „Väga suureks abiks on meie haiglaõpetaja Hilda Looper, kes tegeleb lastega palju ja hoiab järje peal, et keegi koolis maha ei jääks. Ta leiab lisaks koolilastele tegevusi ka noorematele lastele. Hilda on nii mõnus ja armas inimene, et ta leiab kõigi lastega kontakti,“ kirjeldas haiglaõpetaja tööd EEG kabineti õde Anneli Loog.
Haiglaõpetaja õpetab ja suunab haiglaravil olevaid lapsi, kes on võimelised õppetööks. „Olen ravimeeskonna liige ja annan nõu nii vanematele kui meditsiinitöötajatele. Oma töö käigus märkan ma detaile, millest lapse ravis võib abi olla,“ iseloomustab oma tööd lastekliiniku haiglaõpetaja Hilda Looper. „Et lastel on õigus haridusele, on oluline, et õpetamine oleks tagatud ka haiglas. Haiglaravil lapsega kohtudes, alustan ma alati usaldusliku suhte loomisest. Mõnikord on minu töö rohkem vestlus ja emotsionaalne toetus,“ räägib oma tööst haiglaõpetaja.
Hilda Looper on haiglaõpetaja olnud juba 11 aastat, lisaks temale tegutsevad haiglaõpetajad kliinikumi psühhiaatriakliinikus ning hematoloogia-onkoloogia kliinikus. „Ma naudin oma tööd,“ kinnitab Hilda Looper.
„Õpetan lapsi nii nende palatis kui oma kabinetis – minu ruumis on lastel võimalus tunda end mitte-haigena. Õpime vastavalt võimalusele ja tegutseme nii kaua, kui laps jõuab. Õpetan erinevaid aineid, ent põhirõhk on eesti keelel, matemaatikal ja keeleõppel. Haiglas toimuva õppe põhiline eesmärk on säilitada järjepidevust õpingutes, hoida õpimotivatsiooni, tõsta lapse enesehinnangut ning tagada võimalikult paindlik naasmine kooli,“ tutvustab Looper.
Lastekliiniku töötajatel on mõtteid lastesõbraliku keskkonna arendamiseks veel palju. Läheneval jõuluajal tuleb arvestada piirangutega, ent üks on kindel – jõulutunde ja -maagia ärajäämist ei pea kogema ükski laps, olgu ta haiglaravil või mitte. „Küll me midagi välja mõtleme, kindlasti leiame kolleegidega lahenduse ka jõuluajal, et lastele haiglas rõõmu valmistada,“ on Karin Raamets kindel.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi teadustöö preemia
Ravijuht Andres Kotsar andis 16. oktoobril, arstiteaduskonna aastapäevade teaduskonverentsi raames üle Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö preemia. Preemia pälvis uurimistöö „Atoopilist dermatiiti põdevate patsientide naha metaboloomilises analüüsis esineb häirunud nahabarjäärile ja oksüdatiivsele stressile iseloomulikke muutusi“, mille autorid on Liis Ilves, Aigar Ottas, Bret Kaldvee, Kristi Abram, Ursel Soomets, Mihkel Zilmer, Viljar Jaks, Külli Kingo.
Atoopiline dermatiit (AD) on krooniline põletikuline dermatoos, millel on oluline negatiivne mõju inimese füüsilisele, emotsionaalsele ja psühhosotsiaalsele heaolule. ADd põeb umbes 10–20% lastest ja 1–3% täiskasvanutest. Haiguse riskitegurite ja patofüsioloogiliste mehhanismide alla kuuluvad nahabarjääri häirumine, muutused immuunvastuses, geneetilised tegurid eesotsas filagriini geeni defektiga ja teatud keskkonnategurid. Iseloomulik nahalööve on sageli esimene niinimetatud atoopilise marsi väljendus, millele järgnevad hiljem astma ja allergilise rinokonjunktiviidi teke. Samuti on ADd põdevatel patsientidel sagedamini ja raskemalt kulgevaid Staphylococcus aureus’e ja Herpes simplex’i viiruse põhjustatud nahainfektsioone.
Uuringu peamine eesmärk oli analüüsida ADd põdevate patsientide haiguskolde naha metaboloomilist profiili ja võrrelda seda ADd põdevate patsientide näiliselt terve naha ja ilma nahahaigusteta kontrollrühma naha metaboloomilise profiiliga, et leida ADga seotud biomarkereid. Varasemalt AD naha metaboloomilist profiili täiskasvanutel teadaolevalt kirjeldatud ei ole.
Uuringusse värvati 15 AD-patsienti (11 naist ja 4 meest vanuses 20–50 aastat) ja 17 nahahaigusteta kontrolli (7 naist ja 10 meest vanuses 23–75 aastat). ADga patsientidelt võeti üks nahabioptaat haiguskoldest (AD-L) ja teine näiliselt tervest nahast (AD-NL), kontrollidelt päikesele mitteeksponeeritud nahast (C). Teostati mass-spektromeetriline analüüs, kasutades AbsoluteIDQ p180 kit’i.
Uuringu tulemusel leiti 16 metaboliiti ja metaboliitide suhet, mis olid statistiliselt oluliselt erinevad kolme fenotüübilise grupi (AD-L, AD-NL ja C) omavahelises võrdluses, kasutades Kruskali-Wallise testi (p < 0,05). Metaboliidid kuulusid aminohapete, biogeensete amiinide, sfingomüeliinide või fosfatidüülkoliinide rühma. Statistiliselt olulisemate kontsentratsioonide erinevustega olid dimetüülarginiinid (p < 0,0001), fenüületüülamiin (p < 0,0001), spermiini suhe spermidiini (p < 0,0001), sfingomüeliin C26:1 (p = 0,0007), sfingomüeliin C26:0 (p = 0,001) ja putrestsiin (p = 0,0012).
Uuringu tulemusel järeldati, et muutused metaboliitide tasemes viitavad AD naha puudulikule barjäärifunktsioonile, veresoonte düsregulatsioonile ja suurenenud vastuvõtlikkusele oksüdatiivsele stressile ning on vastavuses AD varem teada oleva põletikulise iseloomu ja immuunsüsteemi düsregulatsiooniga.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arstid osalesid uudse luusarkoomi ravi lähenemisviisi väljatöötamisel
Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku professor Aare Märtson ja dotsent Katre Maasalu osalesid töörühma töös, mis uuris uudseid biomarkereid luusarkoomi ravi edendamiseks.
Uuringus osalesid lisaks hetkel Austraalias Murdochi ülikoolis töötav professor Sulev Kõks ning lisaks eestlastele Perthis Lääne-Austraalia ülikooli ning Vietnami Hue ülikooli teadlased. Artikli üks kaasautoritest Xuan Dung Ho kaitses Aare Märtsoni, Sulev Kõksi ja Katre Maasalu juhendamisel Tartu Ülikoolis 2018. aastal doktorikraadi teemal „Osteosarkoomi geneetilise profiili iseloomustus“.
Töös rakendati paarisdisaini, kus võrreldi samade isikute kasvajalise ja terve luukoe transkriptoomi. Uuriti 18 Vietnami osteosarkoomi patsiendil leptiini retseptori kattuva transkripti (LEPROT) alternatiivset splaissingut. Analüüsiti luu näidiseid RNA-sekveneerimise meetodil ning patsientidelt koguti proove nii vähi kui normaalsetest rakkudest ning tuvastati statistiliselt olulisi erinevusi LEPROT eksonite avaldumisel normaalsete ja vähi proovide vahel. Läbi viidud uuringud võivad aidata mõista osetosarkoomi patogeneesi.
„Hetkel on tegemist esmase uuringuga, kuid uuringuid on vaja jätkata võimaliku diagnostilise markeri ja ravi märklaua arendamiseks “ sõnas professor Aare Märtson.
Osteosarkoom on kõige sagedamini esinev esmase luu pahaloomulise kasvaja vorm. Igal aastal diagnoositakse ligikaudu 3 esmast osteosarkoomi juhtumit miljoni elaniku kohta. Haigus esineb sagedamini noorematel ja meessoost isikutel. Esmased haigussümptomid on mittespetsiifilised, mistõttu võib haigus esmasel pöördumisel tähelepanuta jääda. Sagedamini esineb osteosarkoom suurtes toruluudes nagu reieluu, sääreluu ja õlavarreluu ning levib sagedamini kopsukoesse. Ehkki keemiaravi kombineerituna operatiivse sekkumisega aitab oluliselt elulemust parandada ei pruugi need aidata tervistuda. Seetõttu on osteosarkoomi prognoos halb ning pole muutunud 1980 aastatest. Osteosarkoomi põhjus ja tekkemehhanism ei ole teada ning seetõttu pole leitud siiani uusi raviviise.
Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Experimental Biology and Medicine artiklis „Alternative splicing of leptin receptor overlapping transcript in osteosarcoma“ ning artikkel oli ajakirja perioodi parim artikkel, mistõttu sellel anti vaba juurdepääs 90 päevaks.
Kliinikumi Leht
Moodustati molekulaarse onkogeneetika nõukoda
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli struktuuriüksuste koostöös on alustanud tegevust molekulaarse onkogeneetika nõukoda (ingl Molecular Tumor Board), mille eesmärgiks on integreerida personaalmeditsiinialaseid teadmisi onkoloogiliste haigete ravisse.
Nõukoja kokkukutsumine on tingitud järjest laialdasematest võimalustest kasvajate molekulaarses diagnostikas ning uute biomarkerite põhiste ravimite kasutusele võtmisest. Nõukoda koosneb onkoloogidest, geneetikutest, laboriarstidest ning teadlastest. Onkogeneetika nõukoja liikmed omavad kõik doktorikraadi ning osalevad nii kliinilises töös kui ka õppe- ja teadustöös.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja Jana Jaali sõnul on molekulaarse onkogeneetika nõukoja loomine kindlasti hematoloogia-onkoloogia kliiniku vastutusala. „Ühtmoodi oluline osa nõukoja töös on nii innovatiivsetel medikamentoossetel ravidel kui ülikooli teadlaste põhjalikel spetsiifilistel teadmistel. Kliinilise geneetika keskus on võtnud Eestis initsiatiivi ning töösse juurutanud testi somaatiliste muutuste määramiseks kasvajakoes (Illumina TruSight Oncology 500),“ selgitas dr Jana Jaal. Ta lisab, et kuigi test on onkoloogide poolt hästi vastu võetud, on siiani jäänud probleemseks selle kliiniline interpretatsioon ning tulemuste asetamine just Eesti tingimustesse. „Loodud nõukoda täidab selle lünga ning annab koos testi tulemustega ka võimalikud ravisoovitused Eesti kontekstis,“ kinnitas dr Jaal.
Molekulaarse onkogeneetika nõukoja töö hakkab toimuma vähemalt kaks korda kuus. Kuigi nõukoja tööd on alustatud väiksema pilootprojekti raames, on edaspidi nõukoda avatud nõu andmiseks kõikidele Eesti onkoloogidele, kes soovivad ja näevad vajadust korrigeerida või jätkata patsiendi vähiravi kasvaja molekulaarse profiili alusel.
Kliinikumi ja ülikooli kliinilise geneetika keskuse vanemarst-õppejõud Tiina Kahre sõnul alustati arvestades onkoloogide soove 2019. aasta aprillist molekulaarsete somaatiliste muutuste määramise testi valideerimisega ning alates 2020. aasta jaanuarist on kliinilise geneetika keskus saanud pakkuda somaatiliste mutatsioonide määramise teenust kasvajakoest kõigile Eesti haiglatele. „Koostööpartnerite hulgas on Tartu Ülikooli Kliinikum, Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaigla. Molekulaarse onkogeneetika nõukoja poolt antavad soovitused võimaldavad meie onkoloogilistele patsientidele paremaid, personaalsemaid ning tõenduspõhisemaid ravivalikud,“ sõnas dr Tiina Kahre.
Molekulaarse onkogeneetika nõukoja koosseisu kuuluvad alates 1. oktoobrist 2020:
Dr Jana Jaal, onkoloog, PhD (Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) ja Tartu Ülikooli (TÜ) hematoloogia-onkoloogia kliinik)
Dr Marju Kase, onkoloog, MSc, PhD (TÜK ja TÜ hematoloogia-onkoloogia kliinik)
Dr Kristiina Ojamaa, onkoloog, PhD (Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus)
Dr Tiina Kahre, molekulaargeneetik, PhD (TÜK ja TÜ kliinilise geneetika keskus)
Dr Sander Pajusalu, meditsiinigeneetik, PhD (TÜK ja TÜ kliinilise geneetika keskus)
Kadri Toome, molekulaargeneetik, PhD (TÜK kliinilise geneetika keskus)
Darja Lavõgina, bioorgaanilise keemia vanemteadur, PhD (TÜ hematoloogia-onkoloogia kliiniku teaduslabori juht)
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arstid reproteesisid Eestis esmakordselt patsiendi mitraalklapi kateetrikaudselt
23. septembril toimus Tartu Ülikooli Kliinikumis esmakordselt Eestis südameoperatsioon metoodikaga, mille käigus reproteesiti patsiendi mitraalklapp kateetrikaudselt.
„Uue mitraalklapi saanud 67-aastane meespatsient vajas esimest korda südameoperatsiooni 10 aastat tagasi, mil tema südame mitraalklapp asendati bioproteesiga,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonna vanemarst-õppejõud Arno Ruusalepp. Ta selgitas, et bioproteesid kuluvad aja jooksul, mistõttu vajavad patsiendid kordusoperatsiooni. „Seni on südame mitraalklapi kordusproteesimised sobivate klapiproteeside puudumise tõttu viidud Eestis läbi lahtise südameoperatsiooniga. Samas kaasnevad selle meetodiga aga suuremad riskid tüsistusteks, patsiendi pikem intensiivraviperiood ja ka operatsioonist taastumise aeg,“ rääkis dr Ruusalepp. Seega on kateetrikaudne meetod klapiproteeside asendamiseks patsiendile kergemini kulgev operatsioon.
Uus mitraalklapi bioprotees paigaldati patsiendile ühetunnise operatsiooni käigus südame tipu kaudu olemasoleva mitraalklapi sisse, pärast mida see avati. „Nii taastati operatsiooniga patsiendi südamefunktsiooni ja seeläbi ka elukvaliteet,“ sõnas dr Ruusalepp.
Uuendusliku südameoperatsiooni teostasid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekirurgid Arno Ruusalepp, Toomas Hermlin ja Jaagup Truusalu koos meeskonnaga. Südamekirurgide hinnangul vajaks Eestis edaspidi sellist operatsiooni aastas umbes viis patsienti ning kliinikumis jääb see sõltuvalt patsiendi seisundist valikmeetodiks.
Kliinikumi Leht
Patsiendiohutuse uuring kliinikumis
2.–10. septembril viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi küsitlus, mille eesmärk oli koguda töötajate arvamusi patsiendiohutuse ja ohujuhtumite käsitlemise kohta kliinikumis. Uuringu sihtrühmaks olid eelkõige kliinikute ja meditsiiniliste teenistuste töötajad. Andmete kogumiseks kasutati Tervishoiualaste Teadusuuringute ja Kvaliteediagentuuri (AHRQ) küsimustikku „Patient Safety Culture (SOPS) Hospital Survey“.
Elektroonilise küsimustiku täitis 479 töötajat 28st kliinikust ja teenistusest, enim vastanuid oli anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Vastanutest 24% olid arstid, 55% õendus-, 5% hooldus- ja 16% teised töötajad. Enamik vastanutest (79%) töötas kliinikumis täiskoormusega ning suuremal osal (84%) oli vahetu kokkupuude patsientidega.
Enamik uuringus osalenutest (74%) arvas, et kliinikumi ja kliiniku juhtkond väärtustab patsiendiohutusele suunatud tegevusi ning patsiendiohutuse olukorda hindas oma osakonnas heaks, väga heaks või suurepäraseks 77% vastanutest. Töötajate arvates arvestab vahetu juht nende ettepanekutega patsiendiohutuse parendamisel (80%) ja tegeleb talle teatavaks saanud ohujuhtumitega (86%).
Hea on tõdeda, et patsiendi ohujuhtumite menetlusprotsessis teavitatakse osakonna töötajaid aset leidnud juhtumitest (64%) ning juhtumi menetlemisel tehtud otsustest (63%). Osakondades arutatakse võimalusi, kuidas edaspidi sarnaseid ohujuhtumeid vältida (67%) ning võetakse kuulda töötajate patsiendiohutusega seotud muresid ja kaebusi (74%).
Samas selgub uuringust, et ohujuhtumiga seotud töötajatele ei pakuta alati piisavalt tuge (32%) ning neljandiku osalenute arvates korduvad osakondades samad patsiendiohutusega seotud probleemid. Kuigi ohujuhtumite infosüsteem on kasutusel juba aastaid, peab osa vastanutest (35%) juhtumite registreerimist ikka veel pealekaebamiseks. Samas leiab 71% vastanutest, et ohujuhtumi menetlemisel keskendutakse õppimisele, mitte juhtumi põhjustanud töötaja süüdistamisele ning et ohujuhtumi registreerimine ei põhjusta kolleegide negatiivset suhtumist (57%).
Patsiendi ohujuhtumite registreerimine oli üksustes erinev, kuid vaid 35% uuringus osalenutest oli viimase 12 kuu jooksul registreerinud ühe või rohkem ohujuhtumeid. Töötajate hinnangul registreeritakse rohkem juhtumeid, mis otseselt kahjustasid patsiendi tervist või heaolu (51%) ning vähem neid juhtumeid, mis patsiendi tervist või heaolu ei kahjustanud (19%). Ametirühmade võrdluses oli juhtumite registreerimise osakaal õendustöötajate hulgas kõige kõrgem.
Uuringus osalenutel oli võimalik kommenteerida patsiendiohutusega seotud olukorda kliinikumis ning teha ettepanekuid ohujuhtumite registreerimise parendamiseks. Töötajad leidsid, et patsiendiohutusega seotud olukord kliinikumis on heal tasemel ja varasemaga võrreldes on patsiendiohutusse hakatud tõsisemalt suhtuma. Töötajad leidsid, et „nii olulise teema kohta tuleks teha regulaarseid seminare/koolitusi“, et rohkem teadvustada juhtumite registreerimise vajadust, õppida märkama ohujuhtumeid ning saavutada ühine teadmine sellest, et ohujuhtumite registreerimine ei ole pealekaebamine. Samuti leiti, et „POI süsteemi ülevaadet võiks iga-aastaselt tutvustada kõikidele kliinikumi töötajatele, et mõista mis suunas liigume ja millele võiks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata“.
Patsiendiohutuse uuring oli osa kliinilisest auditist „Patsiendi ohujuhtumite käsitlemise korra rakendumine kliinikumi struktuuriüksustes“.
Aitäh uuringus osalejatele, kes oma vastuste ja ettepanekutega andsid olulise panuse patsiendi ohujuhtumite süsteemi parendamiseks.
Auditi meeskonna nimel
Jane Freimann
INFOKAST
- Patsiendi ohutusjuhtumite infosüsteem (POI) võeti kliinikumis Soome HaiPro süsteemi eeskujul kasutusele 2012. aastal.
- Ohutusjuhtumite registreerimise eesmärk on ebasoovitavate juhtumite tuvastamine, nendest õppimine ja järgmiste juhtumite ennetamine.
- POIs on 10 aasta jooksul registreeritud 5297 juhtumit, neist 71% juhtumitest hinnati riski väikeseks või mõõdukaks, 9% suureks või väga suureks ja 20% riski patsiendi tervisele ja heaolule ei olnud.
- Registreeritud juhtumite põhjal on töötajatele pakutud koolitusi, koostatud tegevusjuhendeid, parendatud patsiendi identifitseerimise korda ning laborianalüüside ja ravimite käitlemist, soetatud uusi ravi- ja hooldusvahendeid, muudetud töökorraldust jne.
Kliinikum pakub COVID-19 testimist eraisikutele ja ettevõtetele
Alates 1. oktoobrist on kõikidel soovijatel võimalik broneerida aega tasulise COVID-19 testi tegemiseks Tartu Ülikooli Kliinikumis.
„Kliinikumi ühendlabor alustas COVID-19 testide tegemisega märtsikuus, kuid seni oli see kättesaadav vaid kliinikumis ambulatoorsetel vastuvõttudel käivate või haiglaravil viibivate patsientide, kliinikumi töötajate ja ka partnerhaiglate jaoks,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori direktor Anu Tamm.
Et eraisikud on olnud huvitatud ka ilma saatekirjata testimisest, laiendas ühendlabor sellealast tegevust. „Ühendlaboril on võimekus teenindada ka teisi huvilisi, mis omakorda leevendab nõudlusest tekkinud järjekordi teistes laborites,“ selgitas Anu Tamm. Ta lisab, et lisaks eraisikutele on testimise vastu huvi tundnud ka eraettevõtted ning kohalikud omavalitsused, kellele alates oktoobrist analüüsid samuti kättesaadavad on.
Analüüse võetakse N. Lunini 6 maja juures asuvas testimispunktis. Tasulisele COVID-19 analüüsile on võimalik aega broneerida telefoni teel 731 9100 või kliinikumi kodulehel valides infektsioonhaiguste erialalt SARS-CoV-2 testi. Ilma saatekirjata on analüüsi maksumuseks 75 eurot, arve saadetakse e-postile analüüsi aega broneerides ning selle eest tuleb tasuda enne analüüsi võtmisele tulemist. Lisaks on võimalik arve eest tasuda kliiniku patsiendiportaalis ePatsient.
Kui COVID-19 analüüse tellivad suuremate kollektiividega ettevõtted, soovides testida enam kui 15 inimest, tuleb neil pöörduda ühendlabori sekretäri poole telefoni 731 9312 teel või See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. kaudu. „Et ennetada inimeste kogunemist ning pidades kinni hajutamise nõudest, on kliinikum sõlminud kokkuleppe Tartu Kiirabiga, kelle COVID-19 analüüsi võtmise brigaad teeb väljasõidu soovitud asutusse, võtab analüüsid ning transpordib need omakorda ühendlaborisse,“ rääkis ühendlabori direktor.
Mõlema analüüsi andmise variandi puhul on vastused on leitavad Digiloost järgmisel päeval ning vajadusel on võimalik saada vastuse väljatrükk paberkandjal, küsides seda L. Puusepa 8 J-korpuse registratuurist.
Juhul, kui COVID-19 analüüsi järgselt kinnitub positiivne tulemus, tuleb jääda perearsti jälgimisele.
Kliinikumi Leht
Hoolime ja vaktsineerime
Grippi, ülemiste hingamisteede nakkushaigust, põhjustavad A- ja B-gripiviirused. Enamikel juhtudel põetakse gripp läbi kergelt, kuid mõnikord võib gripp kulgeda raskelt ja põhjustada enneaegseid surmajuhte.
Gripiviirus levib inimeselt inimesele otsese kontakti kaudu aevastamisel või köhimisel lenduvate piiskade abil või läbi kaudse kontakti köhimisel, aevastamisel ja nuuskamisel saastunud käte või kontaktpindade vahendusel.
Sel hooajal on võimalik, et gripp ja COVID19 esinevad koos. Sellest hoolimata on gripp ennetatav, mis võimaldab vähendada haigestumiste, hospitaliseerimiste ning enneaegsete surmajuhtude arvu.
Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad on olnud teenäitajaks – eelmisel gripihooajal vaktsineerisid end gripi vastu 70% kliinikumi töötajatest, mis tähendab, et vaktsineeritud töötajate arv on viimase kaheksa aasta jooksul kolmekordistunud. See on võtmetähtsusega, et tervishoiutöötajad oleksid suurenenud töökoormuse perioodil terved ja et vältida hospitaalgrippi. Seetõttu hüvitab kliinikum patsientidega kokku puutuvate töötajate vaktsineerimise kulud.
Uue gripihooaja eel on kõikidel otseselt patsientidega kontaktis olevatel kliinikumi töötajatel vaktsineerida neljavalentse vaktsiini Influvac Tetra´ga, mis sisaldab kahte A-gripiviiruse tüve ja kahte B-gripiviiruse tüve. Gripi vastu võib vaktsineerida kogu hooaja vältel, kuid kõige kindlama kaitse annab vaktsineerimine enne haigestumise kõrgperioodi (oktoobrist detsembrini). Immuunsus kujuneb välja kahe nädala jooksul peale vaktsineerimist.
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikumi uus juht on Priit Perens
3. septembril valis Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu järgmiseks viieks aastaks juhatuse esimehe kohustesse Priit Perensi, kel on pikaajaline rahvusvaheline juhtimiskogemus.
Kliinikumi nõukogu esimehe Urmas Klaasi sõnul toetas nõukogu Priit Perensit tulenevalt tema eelnevast kogemusest suurettevõtte tegevjuhina, aga ka nõukogu esimehena ja liikmena rahvusvahelistes ettevõtetes. „Nõukogu tõstab esile Priit Perensi juhtimiskogemust, sealhulgas on tal laialdane kogemus erinevate struktuurireformide läbiviimisel nii Eesti kui rahvusvahelistes institutsioonides,“ selgitas Urmas Klaas.
Priit Perensi sõnul on tema eesmärk Eesti meditsiini juhtivas raviasutuses edasi arendada patsiendikeskset ravi, väärtustada meeskonnatööd ja teha head koostööd Tartu Ülikooliga. „Et arendada patsiendikeskset ravimudelit, soodustada kaasavat juhtimist ja meeskonnatööd, on kliinikumi nõukogu algatanud struktuuri- ja juhtimisreformi, mida asun edasi viima,“ sõnas Priit Perens.
Priit Perens on olnud seotud Eesti pangandusega selle algusaegadest, töötades erinevatel positsioonidel. Ta oli aastatel 2008–2014 Swedbank AS-i tegevjuht, 2015–2017 Swedbank Grupi tegevjuhtkonna liige, vastutades Balti panganduse eest ja Baltikumi tütarpankade nõukogude esimees. Aastatel 2017–2019 oli ta nõukogu liige Swedbank Grupi Eesti, Läti ja Leedu pankades.
Priit Perens on lõpetanud Tartu Ülikoolis majandusküberneetika eriala cum laude ning ta on õppinud Tartu Ülikooli doktoriõppes majandusfilosoofiat. Aastast 2017 on ta Eesti Haigekassa nõukogu liige.
Tartu Ülikooli Kliinikumi uus juhatuse esimees Priit Perens asub ametisse 1. oktoobril 2020.
Priit Perens, tere tulemast Tartu Ülikooli Kliinikumi! Millele soovite kõige rohkem pöörata tähelepanu esimestel tööpäevadel?
Esimestel tööpäevadel on ennekõike plaanis kohtuda võimalikult suure hulga kliinikumi inimestega. Tahaksin saada ette selge arusaamise selle suure organisatsiooni peamistest rutiinidest ja viia ennast võimalikult ruttu kurssi kõige põletavamate teemadega, mis inimestel hinge peal on. Samuti on kavas viia ennast detailselt kurssi struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma senise töö tulemustega.
Olete ametisse asumise eelselt tutvunud osade tulevaste kolleegide ja struktuuri- ja juhtimisreformi käiguga – kas arusaam kliinikumist on kandideerimisajaga võrreldes muutunud?
Iga päev toob üht-teist uut ja minu arusaamine asjast on kindlasti palju üksikasjalikum kui kuu aega tagasi. Samas fundamentaalselt ei ole minu jaoks info lisandumisega midagi muutunud.
Tervishoiusüsteemi on võrreldud haridusmaastikuga, ent millised oleksid panganduse parimad praktikad, mida plaanite kliinikumiga jagada?
Arvan, et koostöö inimestega ei ole väga sektoripõhine. On olemas üldiselt tunnustatud head tavad. Minu jaoks algab toimiv koostöö lugupidamisest kolleegide vastu. Pangandusest on kahtlemata üht-teist kaasa võtta, eriti arvestades, et nii pangad kui kliinikum on keerukad organisatsioonid, kus toimivate juhtimislahenduste leidmiseks on vaja paljude inimeste panust, ühist arusaamist ja usaldust.
Mis on need omadused, mida hindate enim kolleegides?
Ootan ka oma töökaaslastelt lugupidavat suhtumist üksteise suhtes ja ausust. Hindan väga ka avatust ja otsekohesust. Samas on oluline, et pole olemas absoluutset tõde ja hea koostöö on võimalik ainult siis, kui inimestel on valmisolek enda omast erinevaid seisukohti mõista, mitte hukka mõista. Ma kindlasti ei hinda suhtumist „my way or highway“ ega usu, et see mingite toimivate lahendusteni viia saaks.
Olete olnud Eesti Haigekassa nõukogu kaudu seotud tervishoiuga juba varasemalt. Kuidas teile tundub, kuhu on või peaks olema teel Eesti tervishoid?
Arvan, et Eesti tervishoiusüsteem on väga tõhus. Tervishoidu suunatud raha eest saab ühiskond väga head teenust. Samas on see väga ravijuhtumi põhine ja patsiendi terviklik vaade kipub sageli puudu jääma. Arvan, et kogu maailmas muutub ravi üha enam patsiendi kogu terviseseisundit arvestavamaks ja patsiendikesksemaks. Samas toob see minu hinnangul kaasa ka suuremad kulud. Üha enam läheb tähelepanu ka haigusi ennetavatele tegevustele. Tervishoid ei alga ju haiguse diagnoosimisega, vaid nende käitumisviiside edendamisega, mis aitavad haigusi ära hoida või edasi lükata.
Kliinikumi Leht
Foto: Jarek Jõepera
5 aastat esimesest südamesiirdamisest
14. septembril möödus täpselt viis aastat hetkest, mil tehti esimene südamesiirdamine eestlannale Helsingi Ülikooli Keskhaiglas. Tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi aktiivsele projektis osalemisele on südamesiirdamisest saanud kliinikumi patsientidele kättesaadav ravimeetod.
„Eesti-Soome koostööprojekti raames südame saanud patsiendi haiguseks oli sünnitusjärgne kardiomüopaatia ja südamepuudulikkus, mis oli teda siirdamise ajaks vaevanud juba üle kümne aasta. Selle patsiendi teeb veelgi enam tähelepanuväärseks asjaolu, et enne siirdamist sai ta kliinikumis esimesena kehasisese südamepumba ehk LVAD-i. Seega tuli tal olla esimeseks teedrajavaks patsiendiks mitme keeruka ravimeetodi juurutamisel,“ kommenteerib patsiendi raviarst dr Märt Elmet Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikust. Ta lisab, et patsient on hästi taastunud ning saanud jätkata igapäevast elu.
Esimese südamesiirdamise ettevalmistused ja kokkulepete sõlmimised Helsingi Ülikool Keskhaigla ning Skandinaavia siirdamisorganisatsiooniga Scandiatransplant algasid juba kaks aastat varem. Esimesel südamesiirdamisel Helsingis viibisid nii Eesti kui Soome riigi arstid ning siirdamiseks kasutati Eestist pärit doonorsüdant. Helsingi Ülikooli Keskhaiglas on projekti toimimisse panustanud suur hulk sealseid spetsialiste professor Karl Lemströmi juhtimisel ning viie aasta jooksul on Eesti ja Soome arstide koostöös tehtud 13 südamesiirdamist, viimati juulis 2020.
„Kaheksa patsienti on olnud kliinikumist ning viis Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, noorim neist on olnud 15-aastane ning vanim 67-aastane,“ rääkis südamekliiniku 1. kardioloogia osakonna juhataja dr Märt Elmet.
Sarnaselt muule maailmale, on põhjused siirdamisele jõudmiseks olnud väga erinevad. Eestis võiks vajada südamesiirdamist umbes 3–8 patsienti aastas.
„Siirdamismeeskonna väljaõpe ja siirdamiseks vajalike oskuste ning kogemuste omandamine on äärmiselt keerukas, seetõttu on otsustatud südamesiirdamised Eesti patsientidele läbi viia kolme raviasutuse (Helsingi Ülikooli Keskhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla) ühisjõul,“ selgitas südamekliiniku juhataja professor Jaan Eha. Ta toob välja, et siirdamine on väga pikk ja keeruline protsess, milles osaleb kümneid spetsialiste. „Siirdamisoperatsioonile eelneb põhjalik patsiendi ettevalmistus ning kõige keerukam aeg algab alles peale siirdamist – uue organiga kohanemine nõuab palju hoolt nii patsiendilt kui temaga tegelevalt meditsiinipersonalilt. Nii näiteks saadavad patsientide toetamiseks neid kogu kahe riigi vahelisel teekonnal Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku ravimeeskonna liikmed,“ tunnustab professor Eha südamekliiniku tööd.
Dr Märt Elmet toonitab, et praeguse koostööprojekti tugevaks küljeks on selgelt sõnastatud kokkulepped ja toimivad kontaktid Eesti ja Soome arstide vahel. „See teeb südamesiirdamise kättesaadavaks kõigi meie patsientide jaoks, kes sellist keerukat ravi vajavad. Südamesiirdamise toimumine on sellise koostöö juures vaid jäämäe tipp, sest samal ajal on Tartu Ülikooli Kliinikumis olulisel määral hoogustunud kogu südamepuudulikkuse käsitlus tervikuna,“ sõnas dr Elmet.
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikum valiti taas atraktiivseimaks tööandjaks
11. septembril võttis kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar Atraktiivsete Tööandjate Päeval vastu tunnustuse, mille järgi hindasid meditsiinitudengid Tartu Ülikooli Kliinikumi mitmendat aastat järjest atraktiivseimaks tööandjaks. Teisele kohale valiti Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning kolmandale Ida-Tallinna Keskhaigla.
Aprillis-mais korraldas tööandja brändingu agentuur Instar üle Eesti kõrgkoolide, kutsekoolide ja kogenud töötajate tööootuste ja tööandja maine uuringu, millele vastas kokku üle 6100 inimese. 2010. aastast alates läbi viidud õpilaste töö-ootuste ja tööandja maine uuringu tulemusena on 2020. aastal tudengite hinnangul kaks kõige olulisemat töökohavalikut mõjutavat tegurit organisatsioonipoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine ning hea sisekliima organisatsioonis.
Meditsiinitudengite hindasid Tartu Ülikooli Kliinikumi:
“Lõuna-Eesti tähtsaim meditsiiniline keskus, kus on mulle sobivat erialast tööd (laboris).”
„Pakub minu erialast tööd. Tehnoloogia on arenenud. Tegemist on õppehaiglaga ehk personal on rohkem teadlik uuematest võtetest, juhistest. Kasutusel on uuemad vahendid. Asub minu kodulinnas“
„Tulemusele orienteeritud töö, arvestatavad palgad, mitmekesine töö ja kollektiiv. Ülikooli tudengitele väga tuttav ning hästi reklaamitud.“
Kliinikumi Leht
Helen Kasemaa, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Tartu Ülikooli Kliinikum on koht, kus on oma esimesed sammud meditsiinimaailmas teinud kõik innukad ja õpihimulised arstitudengid. See on kasvulava Eesti meditsiini tulevikule, kus tudengid saavad heita esimese pilgu oma tulevasse maailma, õppida silmapaistvate ja kogenud arstide käe all ning tutvuda uusima tehnoloogia ja innovaatiliste ideedega. Kliinikumi õdus ning toetav õhkkond ning staažika juhendamiskogemusega õppejõud on meditsiinitudengitele andnud tõuke võtta siin veedetud ajast nii palju kui võimalik – kuulata ja küsida, arutleda, vaadelda ning ise proovida. Soovime kliinikumile palju jõudu ning loodame, et jääte ikka sõbralikuks ja julgustavaks keskkonnaks kõikidele tulevastele arstidele!
Julia Beljajeva naudib nii tööd õena kui tippsporti
Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia osakonnas töötab alates maikuust õena Julia Beljajeva, mitmekordne maailmameister ja Euroopa meister epeevehklemises. Õdede ja ämmaemandate aasta puhul rääkis Kliinikumi Leht temaga tööst õena.
Kuidas teist sai õde?
Tegelesin juba gümnaasiumisse astudes spordiga professionaalselt. Teadsin aga kogu aeg, et tahan lisaks spordile saada ka head haridust. Olin näinud mitmeid vanemaid sportlasi nende sportlaskarjääri lõpus ja nägin, kui raske oli neil, kellel pole haridust. Arvan, et sportlasel peaks olema ka muu elu ja amet, et pärast sportlaskarjääri kergemalt teistsugusele elule ümber lülituda.
Kooli ajal meeldis mulle kõige rohkem bioloogia, keemia mõnevõrra vähem. Kuna meil peres ei ole meedikuid, on selle üle palju imestatud, kuidas ma meditsiini valisin. Arvan, et igaühel on oma elutee ja oma valikud. Arstiks õppimine tundus spordi kõrvalt liiga raske, selleks ei oleks jätkunud aega. Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppimine oli raske, pidin väga palju iseseisvalt õppima.
Kuidas ühildasite õpingud ja sportlaskarjääri?
Kool on tippspordi kõrvalt kindlasti raske, mitmed tuttavad sportlased on esimesel kursusel õpingutest loobunud. Kasutasin loengutes oleku aega maksimaalselt, jätsin võimalikul palju meelde, õnneks on mul hea mälu. Treeningute ajal pidin ise väga palju õppima, näiteks treeninglaagrites viibimise ajal. Laagrites olid õppematerjalid alati kaasas ning nii õppisin ma näiteks lõunase puhkepausi ajal või õhtul hilja pärast õhtuseid treeninguid.
Vahel tundsin küll puudust loengutest ja õppetööst auditooriumis, kuid juba gümnaasiumi ajal pidin õppima palju iseseisvalt. Koolis olid mu hinded neljad-viied, ent kui oleksin saanud olla rohkem tundides, oleksid hinded ilmselt olnud veel paremad, aga sain sellest hoolimata hästi hakkama.
Kõige pingelisem oli diplomitöö tegemine treeningute kõrvalt. Kaks nädalat enne töö esitamise tähtaega oli mul veel päris palju teha ning juhendaja andis mulle kümme päeva töö lõpetamiseks. Läksin just sel ajal treeninglaagrisse ning tegelesin seal oma diplomitööga treeningutest vabal ajal ning ka hilja öösel. Sain töö tähtajaks valmis.
Olen selline inimene, et kui midagi teen, siis teen selle lõpuni. Nii lõpetasin ka Tervishoiu Kõrgkoolis õpingud nominaalajaga.
Miks valisite just õe ameti?
Olen inimlik inimene, saan inimestega hästi läbi ning mulle meeldib inimesi aidata. Mulle meeldib õe töö, olen seda tehes omas elemendis. Ma ei kujuta ennast ette mõnes teises ametis, näiteks raamatupidajana. Vahel tundub töö raske ning ette tuleb ka erinevaid patsiente. Arvan, et sport on kasvatanud minus kannatlikkust, see on ka õe töös tähtis. Ka siis, kui patsient on halvas tujus, teed ikkagi seda, mis on tema jaoks parim.
Kuidas jõudsite tööle kliinikumi?
Pärast kõrgkooli lõppu ei läinud ma tööle, sest ei leidnud kohe sobivat kohta. Seejärel töötasin pool aastat pulmonoloogia osakonnas, kuid kuna sportlasena oli mul käsil pingeline aeg enne maailmameistrivõistlusi ja Euroopa meistrivõistlusi, keskendusin järgmised poolteist aastat spordile.
Selle aasta aprillis hakkasin ma otsima osakonda, kus mulle meeldiks töötada. Kuna olen sportlane, huvitab mind traumadega seonduv ning nii pöördusingi traumatoloogia osakonda. Selle osakonna kasuks rääkis ka vahetustega töö. Traumatoloogia osakonnaga oli mul ka isiklik positiivne kogemus ajast, mil mu vanaisa seal ravil viibis. Osakonna sisekliima meeldis mulle.
Esimese kuu töötasin traumatoloogia osakonnas protseduuriõena, seejärel olen olnud nii protseduuride kui ka õeposti õde.
Kuidas ühildate tööd õena ja sportlaskarjääri?
Olen aktiivne inimene ning mulle ei piisaks ainult spordist. Alguses treener kõhkles, kuidas ma samaaegselt spordi ja tööga toime tulen, kuid olen suutnud ühildada graafikuid nii tööl kui treeningutes. Töö vahetustega sobib mulle paremini, graafikute koostamisel on õnnestunud võistlusteks aega hoida, samuti on treenerid paindlikud minu töögraafikute ja vahetuste suhtes. Jaksan teha mõlemat, ka peale öövalvet puhkan veidi ja lähen siis trenni. Lisaks sellele, et ma ise trenni teen, töötan ma hetkel ka laste treenerina.
Mis teile kliinikumis meeldib?
Tunnen, et see on minu koht. Siin on sõbralik kollektiiv ning mulle meeldib siinne keskkond. Töö on hästi ladusalt korraldatud, palju on koolitusi ning vanemõde hoolitseb töötajate eest. Õe amet on väga mitmekülgne, palju on õppida ning kliinikum annab selleks ka võimalusi.
Tahan töötada õena, areneda edasi ning mõtlen ka magistriõppe peale. Minu tee õena alles algab. Loodan, et ka patsiendid on rahul.
Julia Beljajevaga vestles Liina Raju
Kliinikum alustas patsientide kaasamisega insuldiprojekti
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas 1. septembril patsientide kaasamisega projekti „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“, mille eesmärk on muuta Lõuna-Eesti insuldipatsientide raviteekond sujuvamaks.
Projekti kaasatakse kuni 170 insuldipatsienti, kelle raviteekond algab Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogia osakonnast. Kõigile projektis osalevatele patsientidele määratakse insuldikoordinaator, kes aitab raviteekonda juhtida ja jälgida, tehes pidevat koostööd patsiendi, lähedase, ravimeeskonna, kohaliku omavalitsuse ja teiste osapooltega.
Kliinikumi närvikliiniku vanemarst-õppejõud Janika Kõrv rõhutab, et insuldi raviteekond saab alguse insuldisümptomite äratundmisest. „Sellele järgneb ravi insuldikeskuses, millele omakorda erinevad ravietapid vastavalt patsiendi paranemisele ja üldisele võimekusele. Soovime pakkuda varasemast paremat teavet ja erinevate erialaspetsialistide ning raviasutuste koordineeritud koostööd kogu raviteekonnal patsiendi heaolu nimel,“ rääkis dr Janika Kõrv.
Insuldikeskuse projektijuht Liina Pääbo sõnul eelnes patsientide kaasamisele põhjalik eeltöö. „Selleks, et kogu Lõuna-Eestis oleks tagatud patsientide sujuv ja inimkeskne raviteekond, koolitati nii kliinikumi kui ka insuldiprojekti partnerhaiglates kokku 20 insuldikoordinaatorit. Kuna patsiendid liiguvad sageli Tartust edasi teistesse partnerhaiglatesse, lepiti koostöövõrgustikus kokku ka ühtsetes reeglites,“ selgitas Liina Pääbo.
Raviteekonna sujuvuse tagamiseks kasutatakse projektis koostöös Viljandi haiglaga digilahendust Teleskoop. Kõik projektis osalevad patsiendid kutsutakse kolm kuud pärast insulti insuldiõe vastuvõtule. Vastavalt vajadusele pakutakse osadele patsientidele veel nelja lisasekkumist: teraapiakoerte kaasamine spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse taastusravi osakonnas koostöös Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühinguga; insuldispetsiifiline taastusraviprogramm ambulatoorse taastusravi osakonnas, et toetada insuldijärgse taastusravi kättesaadavust pärast haiglast kojuminekut; videokonsultatsioon patsiendile või lähedasele ning tööle naasmise toetamine koostöös Eesti Töötukassaga.
Kliinikumi insuldiprojekti koostööpartnerite ringi on kaasatud Tartu Ülikool, Põlva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Valga Haigla, Elva Haigla, Jõgeva Haigla, Viljandi Haigla, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Perearstide Selts, Tartu Linnavalitsus, Kogemusnõustajate Koda, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing.
Haigekassa algatatud insuldi juhtprojekt toimub neljas insuldikeskuses: lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja Ida-Viru Keskhaiglas. Kõigis neis insuldikeskustes on käimas arendusprojektid, tervisetulemite mõõtmise ning teekonnapõhise rahastusmudeli katsetamine.
Insuldikoordinaatori roll
Insuldiprojekti eesmärk on tagada nii sujuv ja inimkeskne raviteekond kui ka toetada inimese taastumist. Ühtlasi on vaja mõelda paremini läbi senine raviteekonna korraldus, et vähendada olemasolevaid lünki ja pakkuda lisateenuseid, mis on mujal maailmas hästi toiminud. Seda püütakse saavutada tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajate, inimese lähedaste ja ennekõike inimest ennast kaasavas koostöös.
Koostööd ja raviteekonda aitab juhtida insuldikoordinaator, kes on Eesti tervishoius täiesti uus töötaja.
Tartu Ülikooli Kliinikumis on tööl kaks insuldikoordinaatorit: Diana Palumäe ja Kersti Suur. Mõlemad insuldikoordinaatorid on õendustöötajad, töötades suurema osa ajast Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia osakonnas, kust patsientide raviteekond ka algab. Kliinikumi insuldikoordinaatorid liiguvad koos patsientidega, käies vajadusel ka teistes osakondades, kuhu insuldipatsiendi teekond viib: statsionaarne taastusravi, statsionaarne õendusabi ja ambulatoorne taastusravi.
Projekti raames on insuldikoordinaator patsiendile raviteekonnal ühe aasta vältel toeks, abiks ja ühenduslüliks sotsiaalsüsteemi ning tervishoiu vahel. Insuldikoordinaator on kontaktisik, kelle poole patsient või tema lähedane saab pöörduda ravi ja selle korraldust puudutavate küsimuste ja probleemidega. Insuldikoordinaatori rolliks on korraldada koos patsiendi ja tema lähedastega vajaliku abi saamine, kuna just koordinaatori kätte koondub vajalik info.
Et Tartu Ülikooli Kliinikum koolitas mai- ja juunikuus Lõuna-Eesti partnerhaiglates kokku 20 insuldikoordinaatorit, saavad kliinikumi insuldikoordinaatorid patsiendi üle anda omakorda partnerhaigla koordinaatorile, kui patsient liigub järgmisesse haiglasse. Info jagamiseks haiglate vahel kasutatakse infovahetusplatvormi Teleskoop, mille kaudu saavad kõik raviteekonna osapooled õigeaegselt teavitatud toimunud või tulevikus planeeritud sündmustest (arstiajad, nõustamised, sotsiaalteenused jne). Inimese siirdumisel järgmisesse ravietappi on vastutuse ülevõtjal juba teada, mis on eelnevas ravietapis tehtud ja milliseid teenuseid patsient veel vajab.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi uus Mammobuss on patsientide päralt
25. septembril avati pidulikult Tartu Ülikooli Kliinikumi uus Mammobuss, et pakkuda naistele rinnavähi sõeluuringut mugavamas keskkonnas kodukoha läheduses.
Kliinikumi radioloogiakliiniku juhataja dr Pilvi Ilvese sõnul võimaldab uus Mammobuss pakkuda patsientidele ja töötajatele kaasaegset tehnoloogilist taset. „See tähendab, et lisaks paranenud olmetingimustele, on buss varustatud uusima kolmedimensioonilise mammograafiasüsteemiga. Naised kogevad mugavamat mammograafiauuringut, radioloogidele on aga tagatud kvaliteetsemad 2 D- ja 3D-pildid ning radioloogiatehnikule kiirem töövoog,“ selgitas dr Pilvi Ilves. Ta lisas, et 3D-mammograaf võimaldab tuvastada 20–35% rohkem rinnavähke.
Dr Sulev Ulp paneb naistele südamele, et rinnavähki on võimalik mammograafiauuringul avastada enne, kui kasvaja on tekitanud kaebusi või organismis levima hakanud. „Mammobuss on suurepärane võimalus Eesti eri piirkondade naistele, et teha mammograafiline uuring kodukandis. Rinnavähi avastamise suhtarv uuringul käinud naiste kohta on aastate lõikes olnud 4,2–4,4 juhtu 1000 naise kohta. 84% avastatud rinnavähkidest on olnud varases staadiumis, mille puhul on võimalik täielik tervenemine,“ kommenteeris radioloog Sulev Ulp.
Mammobussi projekteerides võttis kliinikum arvesse kümne aasta pikkust kogemust Eesti Vähiliidu mammograafiabussiga. „Uut bussi tellides soovisime tõsta patsientide ja töötajate mugavust. Nii näiteks on bussil autonoomne elektri- ja küttesüsteem, mis võimaldab Mammobussil olla sõltumatu vastuvõtukoha elektri- ja veeühendustest ning planeerida vastuvõtte Eesti väiksemates paikades sõltumata eesootavatest võimalustest või kitsendustest. Niisamuti on uude Mammobussi projekteeritud invalift, et tagada uuringule tulemise võimalus ka piiratud liikumisvõimega patsientidele,“ tutvustas uut Mammobussi dr Ilves.
Mammograafiat tehakse alates 30. eluaastast rinnakaebustega naistele arsti saatekirja alusel ja alates 50. eluaastast profülaktiliselt iga kahe aasta järel. 2020. aastal on rinnavähi sõeluuringule oodatud naised sünniaastatega 1953, 1954, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968 ja 1970, kellel on kehtiv Eesti haigekassa kindlustus ja kellele viimase kahe aasta jooksul ei ole mammograafilist uuringut tehtud. Rinnavähi sõeluuring on kindlustatud naisele tasuta ning sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8:00–16:00.
Naised, kes on sõeluuringu sihtgrupist (50–69) nooremad või vanemad, peaksid rinnakaebuste korral pöörduma perearsti või naistearsti poole, kes teeb esmase läbivaatuse ning suunab vajadusel rinnauuringutele. Saatekirjaga on ka neile naistele kliinikumis uuringud tasuta.
Piduliku avamise järgselt startis Mammobussi meeskond Põlvasse.
Kliinikumi Leht
GRAAFIK
28. september–9. oktoober, Põlva haigla juures, Uus 2
12. oktoober–30. oktoober, Viljandi turu parkimisplatsil
2. november–13. november, Paide, Järvamaa haigla hoovis, Tiigi 8
16. november–20. november, Valga haigla ees, Peetri 2
23. november–27. november, Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23
30. november–11. detsember, Võru polikliiniku ees, Jüri 19a
14. detsember–30. detsember (tööpäevadel) Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk on alanud
2. septembril alanud Tartu Ülikooli Kliinikumi uue lastehaigla ehitamine toob kaasa muudatusi nii töötajatele kui ka patsientidele.
Ehitustegevuse tõttu suletakse 28. septembril osa erakorralise meditsiini osakonna (EMO) parklast ning jalakäijate sissepääs jääb avatuks praegusel kujul. Esimesteks töödeks on EMO peasissepääsu poolse fassaadi väliskihtide demonteerimine ning liftide nr 11 ja 12 läheduses asuva trepikoja lammutus. Sellega seoses kaob personalil võimalus siseneda G1-korpusesse selle trepikoja välisuste kaudu (EMO peasissepääsu kõrval asuvad personalisissepääsud).
19. oktoobril suletakse kogu EMO-esine parkla ning sealt alates saab EMO-sse siseneda kiirabihalli juurest. Kiirabiautode sisenemise ukse kõrvale rajatakse eraldi sissepääs isepöörduvate patsientide jaoks. Kiirabihalli sissesõiduteel ning kiirabihalli sees eraldatakse ohutust silmas pidades jalakäijate ning auto liikumise tee. Muudatuste ajal on EMO patsientide jaoks parkimiseks ette nähtud parkimiskohad kiirabihalli kõrval ning L. Puusepa 6 ees.
Täpsem informatsioon tööde ja nendega seotud ümberkorralduste kohta liiklus- ja parkimiskorralduses edastatakse patsientidele ja kliinikumi töötajatele jooksvalt. Tartu Ülikooli Kliinikum palub mõistvat suhtumist ning vabandab võimalike ebamugavuste pärast.
Meditsiinilinnaku III ehitusjärgu eeldatav kogumaksumus koos seadmete ja muu sisustusega on ligikaudu 70 miljonit eurot, mida kaasrahastatakse Euroopa Liidu poolt Euroopa Ühendamise Rahastu projekti „SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde- ja ümberehituse III ehitusetapp“ (struktuuritoetuse riikliku registri tunnusnumber 2014-2020.2.04.17-0071) raames.
Kliinikumi Leht
Struktuuri- ja juhtimisreformi hetkeseis
Töötoad
Struktuuri- ja juhtimisreformi üheks tööpere kaasamise sammuks olid 29. juuni–2. juuli toimunud töötoad, kuhu olid oodatud kõik kliinikumi töötajad, et tööpere saaks laiapõhjaliselt osaleda reformi ettevalmistustes ning täiendada juunikuiste rühmavestlustega kaardistatud tööpere ootusi. Töötubades läbi viidud rühmatööd andsid teadmise, kas üks või teine rühmavestlustel kaardistatud järeldus kliinikumi kultuuri ja väärtuste, töökorralduse ja struktuuri ning juhtimise teemadel leidis valdavalt toetust või mitte. Samuti andsid töötoad võimaluse koguda uusi ja täiendavaid ideid ning ettepanekuid ettevalmistamisel olevate uuenduste kohta, aga ka võimaluse erinevatele struktuuriüksustele ja töötajatele enda arvamuste väljendamiseks.
Töötubadest võttis osa kokku 163 inimest, kellest pooled olid juhid. Viimasesse töötuppa olid kaasatud ka kliinikumi patsientide nõukoja seitse liiget, kelle seisukohad esitati töörühmale eraldi kokkuvõttena.
Töötoa ruum oli jaotatud neljaks teema-alaks (kultuur ja väärtused, töökorralduse ja raviteekonnad, juhtimine, arengu- ja karjäärivõimalused), mis tulenesid rühmavestluste järeldustest. Igal alal töötasid kolme- kuni viieliikmelised tööpere sidusgruppide esindajatest loodud meeskonnad, kes liikusid ühelt alalt teisele. Ajakava oli tihe ning teemad intensiivseid arutelusid tekitavad, ent sellest hoolimata mahtusid töötoad kolme tunni sisse. Igas uues töötoas arvestati ka eelmise päeva osalejate kogemusi ja ettepanekuid ning päeva lõpus kogutud tagasiside saak oli pigem naerunägu kui kriipsusuu või mossis olek. Töötoad andsid ka selge sõnumi: kutsuge inimesi ka edaspidi sarnasel moel kliinikumi arengus kaasa rääkima ning kõlama jäi lause „Kuulake meid, meil on ideid.“
Töötubade kokkuvõte, mis on leitav kliinikumi sisevõrgust, oli ühtlasi üheks sisendiks teiste seni kogutud materjalide hulgas 14. augustil toimunud töörühma ühisel kokkuvõtete tegemise ja kirjutamispäeval. Töörühma eesmärk oli sõeluda välja nii rühmavestlustest kui töötubadest kogutud tagasiside põhjal juhtimise ja personaliga seotud arendusvajadused, mis esitatakse kliinikumi nõukogule. Kokku lepiti kliinikumi juhtimist ja personali puudutavas valdkondades, milles vaja kas seniste kokkulepete üle vaatamist, elluviimist või uute lahenduste väljatöötamist. Nendeks arendusvajadusteks olid: juhtimiskultuuri kaasajastamine; juhtimissüsteemi struktuuri väljatöötamine; juhtimisalase arendamissüsteemi väljatöötamine; karjäärimudeli uuendamine ja sellele üleminek; strateegilise juhtimise protsessi väljatöötamine; lahendused töökoormuse juhtimiseks; tööandja väärtuspakkumise uuendamine; sünergia Tartu Ülikooliga.
Nimetatud arendusvajaduste uuendamise, väljatöötamise ja elluviimise kava arutab töörühm 28. augustil toimuval töökoosolekul.
Järgmisena on reformitöörühma fookuses struktuuriga seotud uuenduste teemal tööpere kaasamisüritused, arvamuste ja ettepanekute kogumine ning struktuuri muutmise ja arendusvajadustes kokkuleppimine.
Delphi meetod
13.–20. juuli toimus Delphi küsitlusvoorudest esimene, mille ülesanne oli koguda kliiniliste juhtide ja spetsialistide seisukohti kliinikumi struktuuri võimaliku konsolideerimise kohta.
Küsimustik saadeti eDelphi platvormi abil kliinikumi 109 töötajale, kelleks olid kliinikute juhatajad, kliinikute direktorid, meditsiiniliste teenistuste direktorid, kliinikute ja teenistuste ülemõed ning arstlike erialade esindajad. Osalejate valikul lähtus töörühm nende soovist panustada kliinikumi arengusse (kandideerimine ravikvaliteedi nõukokku, osalemine kaasamisüritustel, esindusorganisatsiooni soovitus).
Nii esimese vooru vastuste kui ka teiste kaasamisürituste sisendite põhjal viidi läbi 3.–10. augustil sama valimiga ka Delphi teine küsimuste voor, milles esitati kaks üldist ja planeeritult vaid osade erialade ja struktuuriüksuste konsolideerimise kohta käivaid küsimusi. Tulenevalt küsimustiku teise vooru vastustest, koostatakse järgmiste voorude küsimused, mis hõlmavad ülejäänud struktuuriüksusi.
Delphi kolmas küsimustevoor on planeeritud augustikuu lõppu ning selle vastajateks palutakse nii esimeses kui teises voorus osalenud töötajaid.
Esimese vooru küsimused keskendusid kliinikumi struktuuri konsolideerimise ulatusele ja võimalikele printsiipidele. Küsiti, milline võiks olla juhatusele vahetult alluvate struktuuriüksuste optimaalne arv, missugused mittemeditsiinilised struktuuriüksused tuleks liita meditsiinilistega, mis põhimõtetel on võimalik konsolideerida meditsiinilised teenistused ja missugustel kliinikud, kuidas kasutada maatriksjuhtimist? 71 esimeses voorus vastanut toetasid juhatusele alluvate struktuuriüksuste arvuna enim vahemikku 6–10 (teisena 11–15; kolmandana >15). Mittemeditsiiniliste teenistuste liitmise asemel meditsiiniliste teenistustega peeti vajalikumaks nende omavahelist konsolideerimist ja muude võimaluste kasutamist raviteenuste arendamiseks. Meditsiiniliste teenistuste konsolideerimiseks esitati rohkelt ettepanekuid, mis mitmete struktuuriüksuste osas ka suuresti kattusid. Kavandatava struktuurireformi mahukaima ja keerukaima osa – kliinikute (põhitegevuse) konsolideerimise printsiipide pingerea tegemisel olid vastused küllaltki hajuvad, kuid kõige rohkem pooldati siiski anatoomilise regiooni alusel konsolideerimise põhimõtet. Maatriksjuhtimise lahenduste kasutamiseks pakuti olemasolevaid, aga ka uusi ideid (nt patsiendikeskus, personalikeskus, kvaliteedikontrolliteenistus).
KMPG Eesti ja rahvusvaheline kogemus
KPMG viib läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt tellitud projekti „Struktuurireformi konsultatsiooniteenus“. Tuginedes rahvusvahelistele kogemustele valmib projekti tulemusena struktuuri- ja juhtimisreformi strateegia ning tervikliku muudatuse elluviimise plaan. Projekti tähtaeg on oktoobri lõpp.
Projekti käigus analüüsitakse olemasoleva struktuuri- ja juhtimissüsteemi põhimõtteid, kirjeldatakse rahvusvahelisi parimaid praktikaid ning koostatakse rakendusettepanekud olemasoleva struktuuri- ja juhtimiskorralduse muutmiseks. Struktuuri- ja juhtimissüsteemi raames analüüsitakse struktuuri, juhtide pädevuse arendamise süsteemi, strateegilise planeerimise protsessi kõikidel organisatsiooni tasanditel ning tulemuspõhise juhtimise põhimõtteid ja tulemusindikaatorite (KPI) kasutamist.
KPMG Eesti kogenud nõustamismeeskonda on kaasatud tervishoiuvaldkonna rahvusvahelised eksperdid. Meeskond on edukalt viinud läbi mitmeid projekte üle terve maailma – kokku rohkem kui 30 ülikoolihaigla nõustamisprojekti. KPMG rakendab projektis organisatsiooni analüüsimetoodikat, mis võimaldab kõiki Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtimise ja struktuuri valdkondi analüüsida, haarates põhiprotsesse; tehnoloogiat ja infrastruktuuri; juhtimist, struktuuri ja seotud riske; personali ja kultuuri; ja rakendatavaid mõõdikuid.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku järgmise etapi ehitab Nordecon koos Embach Ehitusega
Tartu Ülikooli Kliinikum sõlmis 6. juulil Maarjamõisa meditsiinilinnaku III etapi ehitustööde peatöövõtulepingu AS-ga Nordecon, kes osales hankel ühispakkumisega koos tütarettevõttega Embach Ehitus. Lepingu maksumuseks on 47,3 miljonit eurot, millele lisandub käibemaks. Ehitustööd kestavad ligikaudu kaks aastat.
Meditsiinlinnaku III ehitusjärgus ehitatakse L. Puusepa 8 hoonete kompleksile juurde kaks uut korpust. M-korpus, millest saab uus lastehaigla ning uus C-korpus kõrvakliiniku, naistekliiniku perekeskuse ning päevakirurgia jaoks.
„Mul on väga hea meel, et oleme jõudnud etappi, mil kliinikumi tervishoiuteenuste taristu täieneb ja mitmekesistub veelgi. Lastehaigla uue hoone ehitamine ning kõrvakliiniku kolimine Maarjamõisa väljale võimaldab senisest enam pakkuda nii patsiendikeskset lähenemist, aga ka kaasaegseid töö- ja õppetingimusi kliinikumi töötajatele,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe kohusetäitja Marek Seer.
M-korpus hakkab paiknema senise erakorralise meditsiini osakonna parkla asemel H-korpuse jätkuna, mahutades kuus maapealset ning kaks maa-alust korrust koos parklaga. Kogu uusehitise brutopinna suurus on ligikaudu 20 000m2.
Uue C-korpuse ehitamiseks tuleb vana hoonetiib lammutada. Tulevasse C-korpusesse rajatakse uus operatsiooniplokk ja kõrvakliinik, samuti hakatakse seal tegelema naistekliiniku perekeskuse külastajate ning näo- lõualuudekirurgia eriala patsientidega. Uus C-korpus ehitakse nelja maapealse ning ühe maa-aluse korrusega ning kogu korpuse brutopind on ligikaudu 13 600m2.
Nordecon AS juhatuse esimees Gerd Müller hindab kõrgelt eesootavat objekti. „Tartu Ülikooli Kliinikumi tähendust Eesti inimeste tervise hoidmisel ja meie meditsiinivaldkonna arendamisel on võimatu ülehinnata. Tegemist on maailmatasemel ravi- ja õppeasutusega, mis väärib maailmatasemel tingimusi. On suur au ja veelgi suurem vastutus anda oma panus meditsiinilinnaku järgmisse laiendusetappi,“ kommenteeris Nordecon AS juhatuse esimees Gerd Müller. „Meie jaoks on see hea võimalus teostada sedavõrd kaaluka objekti ehitustöid koostöös meie tütarettevõttega Embach Ehitus, kelle jaoks Tartu on kodupiirkond.“
Lisaks kahe uue korpuse rajamisele, on sõlmitud lepingu osaks ka korpuste ühendamine ning L. Puusepa 8 ja L. Puusepa 6 hoonete vahelise ühendustunneli rajamine.
Ehitusprojekt on koostatud Sweco Projekt AS ja Architecture Workshop Finland OY poolt. Meditsiinilinnaku III ehitusjärk on omakorda eelduseks planeeritavale IV ehitusjärgule, mis näeb ette uue hoone rajamist südamekliinikule. Meditsiinilinnaku III ehitusjärgu eeldatav kogumaksumus koos seadmete ja muu sisustusega on ligikaudu 70 miljonit eurot, mida kaasrahastatakse Euroopa Liidu poolt Euroopa Ühendamise Rahastu projekti „SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde- ja ümberehituse III ehitusetapp“ (struktuuritoetuse riikliku registri tunnusnumber 2014-2020.2.04.17-0071) raames.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patoloogiateenistuse kõikidele metoodikatele omistati akrediteerimistunnistus
Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistusele väljastati 17. juulil Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus standardi ISO 15189:2012 järgi, mis tähendab, et kõik kliinikumi patoloogiateenistuse tegevused vastavad kõrgetele rahvusvahelistele nõuetele.
Kliinikumi patoloogiateenistuse direktori Liis Salumäe sõnul oli akrediteerimise eesmärk tagada labori kvaliteetne ja kõrgetasemeline toimimine vastavalt rahvusvahelistele standarditele. „Akrediteering tagab patsiendile parimad diagnostikavõimalused, labori jätkusuutlikkuse ja personali pädevuse kõigil tasanditel,“ sõnas dr Salumäe. Ta selgitab, et kliinikumi patoloogiateenistusele omistati rahvusvaheline akrediteering kõikide taotlemisel olnud metoodikate osas. „Histoloogiline uuring, immuunhistokeemiline uuring, immuunfluorestsentsuuring, üldtsütoloogiline uuring, günekotsütoloogiline uuring ja vedelikupõhine günekotsütoloogiline uuring on metoodikad, mis vastavad rahvusvahelistele kvaliteedinõuetele.“
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhil Andres Kotsaril on hea meel, et patoloogiateenistus võttis südameasjaks ISO standardile vastavuse taotlemise, aga ka teised patoloogia eriala indikaatorid. „Kliinikum on siinkohal kindlasti esirinnas ning mitmete erinevate kolleegide viimase kuue kuu kollektiivne pingutus, mida on dr Liis Salumäe poolt ette valmistatud juba pikemat aega, on pälvinud professionaalse tunnustuse,“ lausus dr Kostar. Ravijuht peab oluliseks, et protsessi käigus loodi patoloogiateenistusele kvaliteedisüsteem, mis tugineb seadusandlusele ja hõlmab kõiki patoloogiakeskuse põhi- ja tugiprotsesse. „Nii on tagatud kaasaegne, usaldusväärne ja kvaliteetne patoloogiateenus nii kliinikumis kui ka meie partneritele,“ lisas ravijuht Kotsar.
2025. aastaks peavad olema akrediteeritud kõik Eestis tegutsevad patoloogialaborid. „Eesti Patoloogide Selts ja Eesti Haigekassa juures tegutsev ravikvaliteedi indikaatorite nõukoda on välja töötanud patoloogia eriala indikaatorid, mille järgi peavad patoloogia teenust pakkuvad laborid omama rahvusvahelise standardi ISO 15189 akrediteeringu olemasolu patoloogia põhiteenustele, milleks on histoloogia ja tsütoloogia,“ lisas patoloogiateenistuse direktor Liis Salumäe.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi naistekliiniku perekool alustas uues kuues
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku perekool läks augustikuus üle veebipõhisele õppele, et pakkuda lapseootel peredele ning juba sünnitanud emadele uue teabe saamiseks suuremat valikuvabadust ja paindlikkust.
„Maailm on pidevas muutumises ning koos sellega ka perekool. Kevadise eriolukorra ajal sai selgeks, et seni on perekooli loengute toimumine sõltunud haiguspuhangutest ja ka füüsilisest asukohast. Samas on meie ämmaemandatel kindel seisukoht, et noorte perede ettevalmistus ei tohi olla sellest mõjutatud, mistõttu uuendas kliinikumi perekool oma kursuste läbiviimise põhimõtteid ning valmistas ette veebipõhised loengupaketid,“ selgitas naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu. Ta lisab, et nüüdsest on lapseootel või sünnitanud naistel valikuvabadus – valida ei saa mitte ainult loengupakettide vahel, vaid ka aega ja kohta soovitud kursuse läbimiseks.
Pakettide ettevalmistamisel ja koostamisel osalenud ämmaemand Marge Mahla tõi välja, et uuemad teadusuuringud kinnitavad, et sünnieelne ettevalmistus tagab rahulolu sünnituskogemusega ja ka kogu pere parema toimetuleku eesootavate muutustega. „Töötasime välja erinevad veebipõhised loengupaketid, et toetada lapseootaja ja sünnitanud ema süsteemset, loogiliselt olulisi teemasid käsitlevat ja tõenduspõhist ettevalmistust, mis sisaldab veebiloenguid ja -praktikume, põnevaid lisamaterjale, täiendavaid ülesandeid ja harjutusi ning kontakttundi ämmaemandaga,“ kirjeldas Marge Mahla. Nii on näiteks eraldi pakett lapseootel naise ettevalmistamiseks, lisaks rasedusaegsete muutustega kohanemiseks, aga ka lapse sünniks ettevalmistavad, sünnitusjärgse aja, vastsündinu ja rinnaga toitmise loengupaketid.
Kliinikumi naistekliiniku perekooli kontaktõppe loenguid külastas 2019. aastal 4855 lapseootel või sünnitanud naist ja/või pereliiget. Ülemämmaemand Pille Teesalu sõnul aga ei mahtunud alati kõik soovijad loengutesse, mis oli samuti üheks veebipõhiste loengupakettide loomise ajendiks. „Nüüd on perel võimalus saada uus ja tervikuks koondatud teave veebis just neile sobival ajal ja kohas ning teadmiste kinnistamiseks omakorda mitmel korral. Osalejate arv ei ole piiratud ning pakettide sisu on kombineeritud – materjalid on võimalik läbi töötada iseseisvalt, millele järgneb veebipõhine reaalajas kohtumine ämmaemandatega.“
Perekooli koordinaator Anne Ilves rõhutas, et perekooli poolt pakutav ettevalmistus aitab vähendada ärevust seoses rasedusega, on abiks sünnitusega toimetulekul ning lapsevanema rolliga kohanemisel.
„Esimesed veebipõhised perekooli loengud algasid augusti esimestel päevadel rinnaga toitmise nädala raames. Kursuste läbiviimiseks kasutatakse e-õppe keskkonda Moodle ning kursuse veebiaadress ja parool sisenemiseks edastatakse osalejale perekooli poolt,“ tutvustas Anne Ilves.
Täpsem info veebipõhiste pakettide kohta on leitav naistekliiniku kodulehelt.
Kliinikumi Leht
Kliinikum alustas kodufüsioteraapia teenuse pakkumist
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas kodufüsioteraapia teenuse osutamist insuldipatsientidele, et parandada insuldijärgse taastusravi kättesaadavust.
Eesti Haigekassa poolt tasustatavat teenust „füsioteraapia kodus“ saab vastavalt insuldijärgse taastusravi juhendile määrata patsiendile, kellele on teraapia näidustatud, kuid haiglasse jõudmine on mõõduka või raske liikumis- ja/või siirdumisfunktsiooni häire tõttu takistatud. Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusravi ja füsiaatria eriala vanemarst-õppejõud Aet Lukmanni sõnul on insuldijärgne taastusraviteenus vajalik selleks, et parandada patsiendi toimetulekut koduses keskkonnas. „Kodune füsioteraapia on kvalitatiivne muutus taastusravi korralduses ja täidab olulise senise lünga patsientide ravis, kelle statsionaarse haiglaravi võimalused on ammendunud, kuid kes ambulatoorsele taastusravile funktsionaalse defitsiidi tõttu ei suuda minna. Lisaks, keskendudes tuttavas ja igapäevases keskkonnas siirdumis- ja kõnnivõimet ning käelist sooritust parandavatele harjutustele, soodustab kodune füsioteraapia patsiendi toimetulekut igapäevaelutegevustega ning võimaldab nõustada kodust hooldajat insuldi läbiteinud inimese abistamises,“ selgitas dr Aet Lukmann.
Kliinikumi projektijuht Liina Pääbo rõhutab uudse lahenduse juures patsiendi raviteekonda: „Teenusele suunamisel lähtutakse raviteekonnapõhisest loogikast ehk teenusele saab suunata nii neuroloogia, statsionaarse taastusravi kui statsionaarse õendusabi osakondadest. Koduse füsioteraapiaga alustamiseks on vajalik taastusraviarsti vastuvõtt, mille järgselt tuleb füsioterapeut patsiendi koju,“ rääkis Pääbo.
Uuringud näitavad, et enamikul insuldi läbiteinud patsientidest (60–90%) toimub suurem osa ehk 64–90% paranemisest esimese 3–6 kuu vältel, seejärel saavutatakse platoo. „Saavutamaks optimaalseimat ravitulemust ja maksimaalset võimalikku iseseisvust igapäevatoiminguis, tuleks rakendada taastusravi, sealhulgas füsioteraapiat, võimalikult varases insuldijärgses perioodis,“ rõhutas dr Lukmann.
Kliinikumi Leht
Milline on kodune füsioteraapia?
- Harjutuste ja ravimeetodite eesmärk on aidata kaasa taastumisele, et suurendada iseseisvust ja parandada elukvaliteeti.
- Kodus on võimalik teha haigla praktikale sarnaseid harjutusi.
- Kodus saab õpetada, kuidas näiteks pärast kukkumist püsti tulla, kuidas kasutada keskkonna võimalusi selleks, et ennast kukkumise eest hoida ja liikuda turvaliselt ning mida vältida.
- Kodustes tingimustes tuleb tihti töövahendite osas olla veidi leidlikum ja vajadusel kohandada keskkonda, et oleks võimalik teatud harjutusi sooritada.
- Eesmärk on patsiendi iseseisvus, et patsient õpiks enda jaoks kasulikud ja vajalikud tegevused ja nipid selgeks, nii et tema kodune elu oleks turvalisem ja ta saaks olla võimalikult iseseisev.
- Õppimise perioodi pikkus võib väga olulisel määral erineda, sest insuldist taastumine võib võtta nii kuid kui ka aastaid, kuid kindlasti ei ole eesmärgiks tekitada püsiklientuuri, kes aastaid füsioterapeudi teenust vajavad. Patsient ei tohiks muutuda füsioterapeudist sõltuvaks, sest füsioterapeut on pigem õpetaja kui abistaja.
Kliinikum muutub meie kõigi ühise pingutusena rohelisemaks
2019. aastal otsustas Tartu Ülikooli Kliinikum rakendada keskkonnajuhtimissüsteemi, et hinnata oma tegevuse kulutõhusust ökoloogilise jalajälje mõistes. Keskkonnaalaste püüdluste edendamiseks taotleb kliinikum EMAS (Eco-Management and Audit Scheme) registreeringut, mis võimaldab oma keskkonnaalase tegevuse tulemuslikkust demonstreerida ning keskkonnamõjude osas läbipaistvamaks muutuda.
„Uuringute[i] kohaselt suurendab tervishoiusektor, mille ülesanne on tervise kaitsmine ja edendamine, oma tegevusega 21. sajandi suurimat terviseohtu – kliimakriisi, mistõttu on tervishoiusektoris eriti oluline panustada otsustavalt kasvuhoonegaaside tekke ennetamisesse ja vähendamisesse. Et kliinikumil on liidriroll ravitöös, siis otsustasime panustada ka keskkonnategevusse, sest puhtam keskkond võrdub tervemate inimestega,“ sõnas keskkonnaosakonna juhataja Triin Arujõe.
Praeguseks on astutud mitmeid olulisi samme, et kliinikumi keskkonnamõju vähendada. Loodud on keskkonnajuhtimissüsteemi töögrupp, mis on kaardistanud kliinikumi keskkonna aspektid, neid hinnanud ning seadnud edasised eesmärgid keskkonnamõjude vähendamiseks. Lisaks keskkonnapoliitikale on koostatud ka kliinikumi keskkonnaülevaatus. Tulemas on täiendavad analüüsid nii jäätmete sorteerimise tulemuslikkuse, puhastusseadmete kui ka meditsiinitarvikute korduvkasutuse võimaluste kohta.
„EMAS projekt hõlmab kogu kliinikumi, kõiki osakondi ja tegevusvaldkondi – nii ravitööd, selle toetavaid tegevusi, haldust, kommunikatsiooni, taristut. Seetõttu on kaasatud ka eksperdid erinevatest valdkondadest,“ selgitas Arujõe.
Juba käivitunud algatuseks on kliinikumi avalikult kasutatavates ruumides jäätmete sorteerimise võimaluste loomine ning teavitavate kleebiste ja juhendite paigaldamine.
„Oluline samm keskkonnasõbralikuma kliinikumi suunas on ühekordsete vahtplastist nõude kasutamise lõpetamine. Kliinikum on soetanud suurema koguse kliinikumi logoga korduvkasutatavaid nõusid, mida on võimalik soodsa hinnaga osta. Ühekordsed nõud on edaspidi biolagunevast materjalist ning selleks, et ühekordsete nõude kasutamist mitte propageerida, on need sümboolse tasu eest,“ tutvustas eesseisvaid muudatusi toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.
Korduvkasutatavaid nõusid saab edaspidi osta peagi avatavast kohvikust kohapeal. Alates septembrikuust on võimalus huvilistel tutvuda sisevõrgus „Rohelisem Kliinikum“ bänneri all korduvkasutuses olevate toidunõude valikuga ning neid ka soovi korral osta. Huvilistel tuleb kirjutada e-postil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Et teadvustada energiatarbimist ning suunata töötajaid võimalusel energiat erineval moel säästma, on peatselt kavas välja jagada energiainfokleebised. „Energiatarbimine ongi haigla suurim keskkonnamõju. Iga töötaja saab anda oma panuse, kasutades energiat otstarbekalt, printides ainult vajadusel, jälgides võimalusi vee tarbimise vähendamiseks, sorteerides prügi. Nii patsiendid kui töötajad on tulnud kliinikumi roheliste püüdlustega kaasa, oleme saanud ettepanekuid keskkonnasõbralikkuse edendamiseks töötajatelt, aga ka kliinikumi patsientide nõukojalt,“ lausus keskkonnaosakonna peaspetsialist Tiina Teder.
Rohelisema Kliinikumi algatusega ning eesseisvate üritustega saab tutvuda sisevõrgu vastaval bänneril vajutades. Kõiki töötajaid oodatakse arvamust avaldama ja kaasa rääkima e-postil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Liina Raju
[i] Uuring: https://noharm-uscanada.org/ClimateFootprintReport)
Kliinikumi keskkonnamõju arvudes:
- Aastane jäätmekogus 1 350 tonni ehk 307 kg töötaja kohta aastas.
- Koopiapaberit tarbib iga töötaja keskmiselt 850 lehte aastas.
- Vahtplastnõusid kohvikus tarbitakse kliinikumi kohvikus tohutus koguses, kui need torni laduda, siis teeks see 12 K-korpuse kõrgust torni ühes kuus.
- Aastane elektrienergia tarve 20 000 MWh
- Aastane soojusenergia tarve 22 000 MWh
- Aastane vee tarve 100 000 m3
- Aastane autokütuse kulu: diislit 50 000 liitrit, bensiini 11 000 liitrit
Puhastusteenuste osakond töötab tõhusa meeskonnana
Majandusteenistuse puhastusteenuste osakond hoolitseb kliinikumi töötajate ja patsientide turvalisuse, heaolu ja mugavuse eest suure ning hästi toimiva meeskonnaga. Osakonna ülesanneteks on siseruumide koristus, väliterritooriumi hooldus, pesupesemisteenuse korraldus ning meditsiinitöötajate tööriiete hankimine. Puhastusteenuste osakonna juhataja Ants Karm selgitas Kliinikumi Lehele töö tagamaid.
Milline on kliinikumi siseruumide igapäevane koristus?
Siseruumide koristusega tegeleb igapäevaselt umbes 98 puhastajat, seaöhulgas L. Puusepa 8 majas ligi 60 puhastajat, nädalavahetusel on puhastajaid tööl veidi vähem. Puhastatavat pinda on kliinikumi hoonetes kokku 95 000 m², suurim neist L. Puusepa 8 hoone 58 000 m² puhastatava pinnaga.
Kvaliteetsete puhastustööde eelduseks on väljaõpe, kokkulepped ja juhendid, puhtad töövahendid ning järelvalve tööde kvaliteedi üle. Väljaõppe tõhustamiseks teeb puhastusteenuste osakond koostööd Järvamaa Kutsehariduskeskusega, kus on puhastusteenindaja 3. taseme aastase koolituse läbinud juba kolm 12-liikmelist gruppi. Neljas grupp, kelle õppetöö COVID-19 kevadel katkestas, taasalustab sel sügisel. Osakonnasiseselt toimub pidev väljaõpe ning regulaarsed õppepäevad, kus tihti ka infektsioonikontrolli õed koolitajatena osalevad.
Erinevate ruumide puhastamiseks on puhastusjuhendid, mis on kooskõlastatud osakondade vanemõdedega. Parima tulemuse saavutame koostöös osakondadega ning seetõttu on oluline reaalajas tagasiside.
Puhaste töövahendite rolli ei saa alahinnata, nendeta ei ole võimalik head tulemust saavutada. Kliinikumis on mopipesu üksus, kus mikrokiudmopid pestakse pesuvahendi, pesutõhusti ning desinfektandiga ning pakendatakse niisketena kilepakenditesse, kus 48 tunni jooksul ei teki bakterikasvu ning nad on kasutusvalmis.
Puhastajate tööd korraldavad ja juhendavad neli üldperenaist, kes annavad puhastajatele töö kvaliteedi kohta tagasisidet ning vastavad küsimustele.
Kuidas toimub väliterritooriumi hooldus?
Väliterritooriumi hooldust mõjutab oluliselt aastaaeg. Hooldatav ala on suur – 7 hektarit tänavaid, parklaid ja kõnniteid ning 13 hektarit rohelist ala. Istutusalade ja lilleklumpide kujundamise ja hooldamisega tegeleb aednik. Territooriumi igapäevase hooldusega tegelevad majahoidjad, kelle ülesanne on rohealade niitmine ja korrastamine, kõnniteede korrahoid, talvel libeduse tõrje. Talvine lumelükkamine ning vajadusel puude langetamine on partneritelt tellitavad teenused.
Millised on puhastusteenuste osakonna ülesanded veel?
Puhastusteenuste osakonna ülesandeks on ka pesupesemisteenuse vahendamine. Edastame pesumajja keskmiselt 52 tonni pesu kuus. Pesuladu kontrollib puhta pesu kogused ning jaotab pesu osakondade vahel. Kaks meie perenaist ja abitööline töötavad täiskohaga pesulaos, hommikuti on neil abiks veel kaks perenaist.
Samuti on puhastusteenuste osakonna ülesandeks tööriiete ostmine. Hankida tuleb nii kitlid, töökostüümid, operatsiooniriided töötajatele, patsiendipesu, pidžaamad, öösärgid, operatsioonilinad ja -rätikud. Hetkel on käimas uus tööriiete ostmise hange. Plaanis on osta kiipidega varustatud pesu, et vähendada laovaru ja käitlemiskulusid – nii on kogu aeg selge ülevaade sellest, millistes suurustes puhtad tööriided on olemas. Uue jaotussüsteemi abil saavad osakonnad hoida väiksemaid varusid ning peamine laovaru on majandusteenistuses.
Millised muudatused tõi puhastusteenuste osakonna töösse COVID-19 puhang?
Meil on lisaks tavapindadele kõrgendatud nõuetega puhastatavad pinnad – isolatsioonipalatid, kus on kasutusel ühekordsed koristuslinad ja eraldi tööriistad.
COVID-19 puhangu ajal puhastati kontaktpindu mitmeid kordi päevas. Värbasime vabatahtlikke EMO ja nakkushaiguste osakondade puhastamiseks. Kokku tuli meile appi 21 arsti- ja õendustudengit, kelle väljaõppes osalesid nii infektsioonikontrolli teenistus kui puhastusteenuste osakond.
Ambulatoorsete vastuvõttude ruumides viime nüüd eriolukorra järgselt läbi kaheetapilist puhastust kõikidele kontaktpindadele – esmalt puhastusainega ning seejärel baktitsiidi lapiga. Enne uue patsiendi vastuvõtmist teeb vahedesinfitseerimise vastuvõtu meditsiinipersonal.
Millised on plaanid edaspidiseks?
Tegeleme jätkuvalt järelevalve tõhustamisega, samuti soovime tihendada suhtlust osakondadega. Uute kiipidega tööriiete lisandumine toob samuti uuendusi meie töösse.
Puhastusteenused on meeskonnatöö ning ilma suurepäraste kolleegideta ei oleks see võimalik. Olen väga tänulik, et mul sellised kolleegid on.
Ants Karm´iga vestles Liina Raju
Puhastusteenuste osakond
186 töötajat, nendest:
154 puhastajat;
6 perenaist;
4 üldperenaist;
8 abitöölist;
9 majahoidjat;
2 hooldusmasina juhti;
1 aednik;
1 õmbleja;
1 osakonna juhataja.
Millist Tartu Ülikooli Kliinikumi ma sooviksin?
Tartu Ülikooli Kliinikumis on väga eriline periood. Vaatamata oma auväärsele ajaloole, ei ole täpselt sarnast õhustikku varem kogetud. Aasta algus oli tormiline – ka meediasse ulatunud tunded juhtimise teemadel, sellele vahetult järgnev enneolematu epidemioloogiline eriolukord ja nüüd käimasolev kliinilise töö tormiline taastamine paralleelselt õigustatud sooviga väljateenitud puhkuseks pärast eespoolkirjeldatud emotsionaalselt väsitavat esimest poolaastat. Aga see pole veel kõik ...
Vaatamata mitmetele tagasilöökidele on käimas Tartu Ülikooli Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreform. Võib palju arutleda selle üle, kas see toimub oma ajastuselt kõige sobivamal ajahetkel. Samas on asjadel komme elus juhtuda, siis, kui nad peavad juhtuma. Niisiis on just käesoleval suvel sisendite kogumise aeg meie oma töötajatelt. Kõikide arvamus on oluline ja oodatud selleks, et reform, mille ettevalmistusse juhatus praegu tugevalt panustab ja järgnevatel aastatel ellu viib, arvestaks töötajate arvamusega.
Loomulikult teevad suure ja olulise osa tööst ära tervishoiukorralduse ja haiglate ülesehituse alased eksperdid, kuid ükski haigla maailmas ei ole päris sarnane teisega. Kõige paremini töötavad need asutused, mis võtavad arvesse kõiki kaasaegseid juhtimis- ja ülesehituspraktikaid, kuid on ikkagi kohandatud vastavaks konkreetse olustikuga. Selles osas vajame kindlasti meist igaühe abi.
Sujuvad ja patsiendikesksed raviteekonnad. Kõigi haigla töötajate läbipaistev ja aus kohtlemine. Tugev ravitöö integreeritus õppe- ja teadustööga. Need on vaid üksikud märksõnad. Tartu Ülikooli Kliinikum, mida mina sooviksin, sisaldaks neid kõiki ja ilma liigse populismita pakuks oma patsientidele parimat võimalikku abi ning oma töötajatele kaasaegset, positiivse õhustikuga töökeskkonda. Suured muutused ei sünni üleöö, aga meie järeltulijad on seda pingutust väärt.
On imeilus päikeseline juuni. Soovin teile kõigile palju töökamat suve kui tavaliselt, aga ka võimalust pisut puhata. Ja vaatamata kiirele ajale, kasutage võimalusel ainulaadset ajahetke Tartu Ülikooli Kliinikumi ajaloos ja andke oma jalajälg uue struktuuri kujunemisse. Ka üksik, esmapilgul tähtsusetuna näiv mõte või idee, mis tuleb meie oma maja töötajalt, võib olla märgilise tähendusega ja anda olulise panuse muutusteks, mida väga ootame.
Andres Kotsar
Ravijuht
Tänusõnad
Eriolukorra lõppemine ja haiglatöö taastamine annab võimaluse vaadata hetkeks tagasi. Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus tänab südamest kõiki kliinikumi töötajaid, kelle panuseta ei oleks COVID-19 pandeemia ületamine olnud võimalik.
Tänan kõiki, kes suhtusid tõsiselt isolatsioonireeglitesse ning muutunud töökorraldustesse. Kõiki, kes suhtlesid kannatlikult kümnete tuhandete patsientidega nende raviplaani edasilükkamise tõttu ja nüüd omakorda ravi jätkamist planeerivad. Tänan kõiki, kes panustasid puhastusteenusesse, täites olulist rolli COVID-19 leviku takistamisel haiglaruumides. Tänan kõiki arste, õdesid, radioloogiatehnikuid, füsioterapeute, hooldajaid ja põetajaid, kes muutunud oludes jätkasid oma igapäevast tööd keerulises ja ka enda tervisele ohtlikus olukorras. Tänan kliinikumi töötajaid, kes ei pidanud paljuks töötada väljaspool oma struktuuriüksust, ning ka neid, kes selleks ooteseisundis valmis olid. Tänan kolleege, kes nagu võluväel varustasid kontrollpunktid inimestega ja tagasid nende väljaõppe. Isikukaitsevahendite hankimine enneolematus turusituatsioonis, testide tegemise võimekuse suurendamine, pidev infovoog, osakondade kolimine, sildimajandus, infotehnoloogiline tugi – iga detail oli võtmetähtsusega. Teame, et alati ei olnud võimalik vaadata kella ning töötada tuli enda ja pere arvelt.
COVID EMO, nakkushaiguste ja intensiivravi osakonna töötajad ning infektsioonikontrolli teenistus on tänaseks kogenud töösituatsioone, mida oli seni vaid teatud tasemel läbi mängitud. Mis teid tegelikkuses ootas, ei osanud algul keegi ette näha. Sügav kummardus, teie teadmised on järgmise laine ületamisel võtmetähtsusega.
Olen uhke kliinikumi töötajate üle, kes laiendasid vastutust ning sõitsid läbi kõik Lõuna-Eesti haiglad ning Tabivere hooldekodu, vahendades neile teadmisi ja pakkudes igakülgset abi.
Lõpetuseks tänan kriisijuhtimismeeskonda, kelle igapäevatöö kohustuste kõrvale ilmusid lõputud koosolekud, vaidlused ja otsused, kuidas on kliinikumile ja Lõuna-Eestile parim tegevuste korraldamise viis.
Head kolleegid, aitäh ja sügav kummardus teie andumuse, oskuste ja ennastsalgavuse ees!
Marek Seer
Kliinikumis viidi läbi Eestis esmakordne glaukoomi operatsioon
Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliiniku oftalmoloogia eriala arst-õppejõud Marko Pastak tegi Eestis esmakordse glaukoomi dreneeriva implantaadi operatsiooni imikueas patsiendile.
Arvestades imikuea silma anatoomilisi ja füsioloogilisi eripärasid ning lapseea glaukoomi haruldast esinemist, on kliinikumi silmakliinikus tehtud implantaadi operatsioon maailmapraktikas sellises vanuses väga harv operatsioon. „Imikueas, nelja kuu vanuse patsiendi operatsioon kulges tüsistusteta ning patsiendi silmarõhk on operatsioonijärgselt stabiliseerunud töötava implantaadi abil,“ selgitas dr Marko Pastak.
Dr Pastak lisab, et kaasasündinud glaukoomi ravimisel on väga oluline hea koostöö kolleegide vahel. „Operatsiooni läbiviimisesse ja õnnestumisse panustasid nii silmakliiniku töötajad kui ka lastekliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku kolleegid,“ rääkis dr Pastak.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar hindab kõrgelt keerulise operatsiooni läbiviimist: „Uudne operatsioon on väga suur samm edasi mitte ainult Tartu Ülikooli Kliinikumi, vaid kogu Eesti silmakirurgia arengus. Mul on äärmiselt hea meel, et saime aidata nii väikest patsienti. Lisaks sellele, et dr Marko Pastak on väga professionaalne ja hinnatud silmakirurg, näitab sellise keerulise operatsiooni edukas läbiviimine selgelt, kui hästi kogu silmakliiniku personal töötab,“ kommenteeris ravijuht Kotsar.
Kliinikumi Leht
Patsientide nõukoja esimene tööperiood
Patsientide nõukoda ellu kutsudes oli kliinikumi eesmärk kuulda rohkem patsientide häält läbi arvamuste, ettepanekute ja kogemuste. Kliinikumi Leht uuris, kuidas hindab esimest tööperioodi patsientide nõukoja esimees Donald Kiidjärv.
Eelmise aasta juulikuus kuulutas kliinikum välja patsientide nõukoja loomise ning septembris pidas nõukoda juba ka esimese koosoleku. Kuidas vaatate esimesele tööperioodile tagasi?
Esimene tööperiood oli eelkõige koosolemise, avastamise, vajalikkuse ning kogemise rõõm, mis kujunes tegelikkuses täiesti arvestatavaks igaühe panuseks ühtse arusaamise kujunemisse nii mitmetegi küsimuste ja probleemide teadvustamiseks. Seda nii nõukoja liikmetele endile, kui ka kliinikumi juhtkonnale.
Patsientide nõukoja tegevuste hulka on kuulunud patsientide tagasiside meetodite arendamine, ülevaate saamine ettepanekute, kaebuste ja tänuavalduste süsteemist, kodulehe patsiendisõbralikkusega seotud küsimused, haigla keskkonnaga seotud küsimused, patsientide liikumisteed. Oleme teinud mitmeid ettepanekuid – näiteks plastpakendite vähendamiseks, suitsuvaba tsooni märkimiseks kogu kliinikumi territooriumil, ratastooliga ligipääsetavuse parendamiseks, keskkonnareostuse vähendamiseks toitlustamisega seotult. Põhjalikum patsientide nõukoja tegevuste ülevaade on leitav kliinikumi kodulehelt.
Nõukojal on edaspidi plaanis patsientidele ürituse korraldamine, vestlusringide korraldamine omaste hooldajatele, aga ka näiteks erinevate videomaterjalide tootmises osalemine.
Tundub, et nõukoja loomiseks oli aeg küps kõikide osapoolte jaoks. Millised olid teie enda ootused nõukotta kandideerides?
Aeg oli küps selleks, et patsientide sõna jõuaks mitte ainult patsientideni, vaid et seda kuuleks kõik osapooled, eelkõige õed, arstid, juhtivad töötajad. Patsientide kaasamise vajadus raviteekonda on olnud päevakorral juba mitu aastat ning lõpuks on see ka realiseerunud tegelikkuses. Mõlemad osapooled on jõudmas arusaamisele, et üksteisega arvestamine, ka n-ö vastutuse jagamine patsiendi ja arstide vahel, annab paremaid tulemusi nii ravis kui ravijärgses taastumises. Minu enda lootused olidki suunatud sellele, et minu isikliku haigusloo kogemused oleksid kogetavad ja tunnetatavad ka arstidele, õdedele ja muule personalile, ühtlustamaks ning samas korrigeerimaks kõikide osapoolte erisusi.
Nõukojas on väga erineva ravikogemusega kliinikumi patsiendid või nende lähedased. Kuidas sujub patsientide nõukoja omavaheline koostöö?
Tõesti, meil on nõukojas esindatud väga erinevate diagnooside ja ravikogemusega patsiendid või nende lähedased ning organisatsioonide esindajad ehk väike läbilõige ühiskonnast. Omavaheline koostöö on täpselt selline, nagu ühes grupis töötamine peab olema – nii pinget tekitav, vaidlusi lahendav kui kokkulepeteni jõudev. Kõik meie otsustused, arvamused, hinnangud ja ettepanekud sünnivad aruteludes ja konsensuslikult. Meid abistavad kliinikumi enda töötajad Jane Freimann ja Mari-Leen Pärn, kelle panuseta ja teadmisteta kliinikumist ja selle toimimisest oleks meie töö hulga sündmustevaesem.
Kuidas te olete patsientide nõukojas hinnanud – millistes valdkondades või teemades soovib patsientide nõukoda enim kaasa rääkida?
Pole teemat, milles me ei saaks osaleda. Lähtume kliinikumi arengukavast ja tegevuseesmärkidest, seades esikohale eelkõige patsiendi huvid ja heaolu. Seejuures arvestame, et oleme kliinikumi juures tegutsev vabatahtlik kliinikumi ja selle kontserni patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kes nõustab tervishoiutöötajaid ja kliinikumi/kliiniku juhtkonda just patsiendikeskse tervishoiuteenuse arendamisel. Nõukoja eesmärk on patsientide ja lähedaste kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaasamine kliinikumi tervishoiuteenuste arendamisel.
Lisaks eespool toodule soovime kindlasti kaasa rääkida kogemusnõustamise tõhustamise teemadel, kuna meie seas on ka kogemusnõustajaid. Lisaks erinevate tasandite suhtlusteemadel, patsiendi õpetamise teemadel, nõustamisteenuste kättesaadavuse osas (sotsiaaltöötajad, hingehoidja, toitumisnõustaja). Oluline on, et ka patsient ise saaks aru, et temast endast sõltub palju ehk kui oskad nõuda, oska ka pakutu vastu võtta ning enda paranemisele ja tervise hoidmisele ise kaasa aidata. Me tahame olla kursis ja anda panuse, et paraneks infovahetus arsti ja perearsti ning kohaliku omavalitsuse vahel. Et patsient ei jääks üksi pärast haiglast väljumist…meid huvitab kõik, mis on seotud patsiendiga.
Milline oli patsientide nõukoja töökorraldus koroonakriisi ajal?
Koroonakriisi ajal tegime nagu teisedki ümberringi, n-ö virtuaaltööd. Nõukoja arutelud toimusid Skype teel ning kliinikumipoolsete abiliste toel said kõik asjad aetud. Konkreetsemalt avaldasime seoses eriolukorrajärgse ravitöö taastamisega avaliku pöördumise patsientide rahuliku meele säilitamiseks ning rääkisime kaasa COVID-19 kodulehe KKK rubriigi loomisel.
Kliinikum koolitab insuldiprojekti raames haiglate õendusjuhte
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiõed viisid läbi haiglate õendusjuhtidele suunatud koolituse, mille eesmärk oli tutvustada kliinikumi insuldiõdede poolt välja töötatud insuldispetsiifilist raviprotokolli.
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikeskusesse satuvad peaaegu kõik Lõuna-Eesti insuldipatsiendid. „Et insuldikeskuse voodikohtade arv on piiratud ning patsiendid jätkavad raviteekonda teistes osakondades või haiglates, kus ei ole insuldispetsiifiliste teadmistega töötajaid, siis töötati kliinikumi insuldiõdede poolt välja raviprotokoll, mis aitab õdedel ja ka arstidel jälgida kõige olulisemaid aspekte insuldipatsiendi ravis ja hoolduses. Protokollis on välja toodud olulisemad neuroloogilised sümptomid (neelamis- ja kõnehäire, halvatus) ning füsioloogilised parameetrid (vererõhk, pulss, kehatemperatuur, veresuhkru tase jt), millele tuleb tähelepanu pöörata, et tagada maksimaalne insuldist taastumine,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiprojekti arendustegevuste õde Triinu Kurvits.
Õendusjuhtidele suunatud koolituse eesmärk oli tutvustada loodud raviprotokolli, arutada läbi selle eri osad ning selgitada insuldipatsientide eripärasid. Koolituse teises osas, mis toimub sügisel, toimub raviprotokolli tagasisidestamine, et leida läbi ühise arutelu lahendus, mis on vastuvõetav kõikides osakondades ning mis tõstab ravi ja hoolduse kvaliteeti.
Kliinikumi projektijuhi Liina Pääbo sõnul valiti sihtgrupiks õendusjuhid eelkõige seetõttu, et nemad saaksid oma osakondades ettepanekutest lähtuvad muudatused sisse viia ning olla toeks, et osakonnas tegeletaks insuldipatsiendiga vastavalt raviprotokollile. „Koolitusel osalesid peamiselt õendusjuhid kliinikumi partner- ja tütarhaiglate taastus- ja järelravi ning õendusabi teenust pakkuvatest osakondadest, aga ka arstid, sotsiaaltöötajad ning õed, kes teema vastu suuremat huvi tunnevad,“ rääkis Liina Pääbo.
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku vanemarst-õppejõud Janika Kõrv lisab, et uuringud üle maailma on näidanud, et insuldipatsientide ravi peab toimuma insuldikeskustes, kus on spetsiaalse insuldispetsiifilise väljaõppe saanud multidistsiplinaarne meeskond. „On leitud, et insuldiüksustes ravitud patsientide ravitulemused on paremad. Näiteks on aasta pärast insulti iseseisvamad need inimesed, kes on ravi saanud insuldikeskustes, kui need, keda raviti mõnes teises osakonnas,“ rääkis dr Janika Kõrv. Ta lisab, et kliinikumi koolitus aitab ühtlustada insuldipatsiendi ravi, jälgimist ja hooldust ning seeläbi tõsta patsiendi jaoks kogu raviteekonna kvaliteeti Lõuna-Eesti piirkonna haiglates.
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldi raviteekonna projekt „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ sai alguse 12. veebruaril 2020.
Kliinikumi Leht
Janar Hiljurand hindab meeskonnatööd ja arenguvõimalusi
Janar Hiljurand on õde nii Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 3. intensiivravi osakonnas kui ka Tartu Kiirabi õebrigaadis. Kliinikumi Leht palus tal õdede ja ämmaemandate aasta raames rääkida oma tööst.
Miks teist sai õde?
Suur roll minu erialavalikul on olnud minu emal, kes oli pikka aega pereõde. Lapsena oli mul vahel võimalus käia emaga tööl kaasas, näha protseduure ning seetõttu teadsin juba varakult, et tahan olla meditsiiniga seotud ka tulevikus. Pärast keskkooli lõpetamist olin edasiste plaanide osas algselt kõhklev, aga vanemate soovitusel asusin siiski õppima õeks ja pole seda senimaani kahetsenud.
Mis teile meeldib oma töö juures?
Intensiivravi meeldib mulle algusest peale, alates õpingute ajal toimunud intensiivravi praktikast. Intensiivravi osakonnas on palju erakorralisi ja põnevaid juhtumeid. Patsiendid tulevad meile üliraskes seisundis, saavad agressiivset ravi ning sageli on seejärel näha silmnähtavaid muutusi paremuse poole. See töö on raske, aga nähes, kuidas patsiendi seisund paraneb, tekitab sisemiselt hea tunde.
Kui patsiendi seisund on raske, tuleb teda jälgida pidevalt ning olla valmis reageerima kohe. Kõiki patsiente jälgivad monitorid, sest nende seisund võib muutuda iga hetk. Protseduuride – näiteks intubatsiooni – teostamisel peab alati olema plaan A ja B ning mõnikord ka plaan C, et osata kiirelt reageerida.
Samas tuleb intensiivravi osakonnas olla valmis ka selleks, et patsiendi seisund võib halveneda. Surm ei ole mind algusest peale kohkuma pannud, kuid eks ikka on olnud juhtumeid, mis on mind mõjutanud. Raskeid juhtumeid ma koju kaasa ei võta, kuid vahel elan sisemiselt üle.
Meeskonnatöö on intensiivravi osakonnas väga oluline. Olen nüüdseks töötanud intensiivravis viis aastat ning selle aja jooksul on meeskonnatöö tähtsuse rõhutamine kasvanud. Oleme kõik alati valmis kolleegile appi minema.
3. intensiivravi osakonnas töötab 37 õendustöötajat, mehi on neist neli. Meeste osakaal on õenduses aastate jooksul tõusnud, nii meil kui maailmas. Õenduses ja intensiivravis võiks alati rohkem mehi olla, töö on tihti ka füüsiliselt raske.
Mis teile kliinikumis meeldib?
Mulle meeldib uuendusmeelsus, võimalus edasi areneda, kogu aeg juurde õppida. Peame ka õenduses pidevalt meditsiini arenguga kaasas käima. Käime õppimas teistes osakondades ja haiglates, et sealt saadud teadmisi ning uusi lahendusi üle võtta.
Töö kiirabis ning töö intensiivravi osakonnas täiendavad üksteist. Tööd kiirabis näen samuti võimalusena areneda. Õebrigaadis ei ole patsientide seisundid enamasti nii rasked, ent see-eest väga erinevad, mis on teistmoodi väljakutseks. Kiirabitöös on samuti oluline koostöö, igal liikmel on oma kindel roll.
Lõpetasin jaanuaris magistriõppe intensiivõenduse suunal, see võimaldab mul saada edaspidi brigaadijuhiks. Olen tänulik, et mulle on antud võimalus end täiendada ning kraad omandada.
Millest rääkis teie magistritöö?
Minu magistritöö projekti teemaks oli võimalus III astme intensiivravi osakondades kasutusele võtta intensiivravi-tekkelise deliiriumi multikomponentse ennetusstrateegiana ABCDEF meetmestik. Töö valmis koos heade kolleegide Anete Hüti ja Maarja Ämarikuga. Meetmestik koosneb kuuest elemendist: valu hindamine, ennetamine ning leevendamine; sedatsioonipausid ning spontaanhingamise katsed; analgeesia ning sedatsiooni valik; deliiriumi hindamine, ennetamine ning käsitlemine; varajane mobilisatsioon ja füsioteraapia; perekonna kaasamine ja võimestamine. ABCDEF meetmestik võtab arvesse olulised tegurid, mida on võimalik lihtsalt jälgida ja seeläbi parandada märkimisväärselt intensiivravil olevate patsientide seisundit.
Arvan, et patsiendisõbralikkus ning lähedaste kaasamine on selle teema puhul üks võtmeelemente ning lähedaste kaasamine peaks laienema raviprotsessis ka mujal.
Mida teile lisaks tööle teha meeldib?
Olen suur spordifänn. Tegelen jooksmise, rattasõidu, triatloni ja jalgpalliga. Sport on hea stressimaandaja. Jalgpall näitab lisaks meeskonnatöö tähtsust – igal meeskonnaliikmel on oma roll ja igaüks peab teadma oma ülesandeid – nagu ka meditsiinis.
Lisaks spordile meeldib mulle koos tüdruksõbraga kalalkäimine, kokkamine ning samamoodi reisimine. Aastas korra või püüan reisida kaugematesse sihtkohtadesse.
Mida tahaksite veel lisada?
Tahaksin tunnustada oma kolleege. Meil on osakonnas palju noori hakkajaid õdesid, kes vajavad oma töös toetavaid kolleege. Osakonna õhkkond on väga hea ning me aitame üksteist, oleme meeskond. See on oluline. Järjest enam näevad ka arstid õdesid olulise osana meeskonnast ja seda näidatakse välja.
Intensiivravi osakonda jõuavad sageli inimesed, kelle tervislikud eluviisid ei ole kiita ja see tekitab pahameelt ning kurbust. Muret teeb lisaks see, et inimesed elavad küll kauem, aga haigena (näen seda kiirabis). Tahan uskuda, et riik hoolib inimeste tervisest ja panustab jätkuvalt sellesse. Terviseprobleemid võiksid olla prioriteet kõigis poliitikates, see on nende kui ka meie, tervishoiutöötajate ühine vastutus ja siin tuleb ühine strateegiline rindejoon kujundada. Loodetavasti mida aeg edasi, seda tervemad on eestlased ja seda vähem patsiente peab hospitaliseerima eluohtlikus seisundis intensiivravi osakondadesse.
Ilona Pastarus, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde: „Janar on valinud keerulise töövaldkonna, ent targa ja mitmekülgse inimesena on oma töös väga hea. Ta ei keskendu pisiprobleemidele, vaid näeb tervikut ning otsib lahendusi. Hoolivus oma patsientide ja meeskonna suhtes on talle väga omane. Selles võib kindel olla, et kui Janaril on teadmisi või tahvel šokolaadi, siis neid ta ka jagab.“
Infektsioonikontrolli koolitused viisid eriolukorra ajal teadmisi mitmesajale inimesele
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli meeskonna töökoormus tõusis eriolukorra ajal oluliselt ning infektsioonikontrolli õdedel ja arstidel tuli kõiki oma teadmisi kasutada ja edasi anda ning leida võimalikult palju uut infot, mida igapäevatöös rakendada. Muutunud olukorras tuli kasutusele võtta uued koolitusmeetodid, koostada e-õppematerjale ning viia läbi virtuaalseid koolitusi.
Tartu Ülikooli Kliinikumi koolituskeskuse andmetel koolitati COVID-19 teemaliste koolituste raames kolme kuu jooksul kokku 590 inimest, kelle hulka kuulusid nii kliinikumi töötajad kui ka tervishoiutöötajad mujalt Eestist.
„COVID-19 puhangu alguses käis infektsioonikontrolli meeskond personali koolitamas isikukaitsevahendite kasutamise osas kõikides kliinikutes ja osakondades,“ tutvustas infektsioonikontrolli teenistuse õde Reelika Laht meeskonna tööd eriolukorra alguses.
Kliinikumi töötajate koolitamisega paralleelselt alustati koolitustega Lõuna-Eesti haiglate ja hooldekodude kontrollvolinikele, kus osales kokku 109 tervishoiutöötajat. Moodle keskkonna e-õppematerjale täiendasid praktilised koolitused väiksemates rühmades otseülekandega läbi Zoomi e-keskkonna.
Koolitusspetsialist Mari-Riina Terna kommenteeris: „Kui arvatakse, et e-õpe ei vaja eriti õpetajaid ja kommunikatsiooni, siis võib kinnitada, et vajab kindlasti rohkem, kui tavalise loengu korraldamine auditooriumis.“
Otseülekandega veebiseminaridel on suuremad tehnilised vajadused, samuti oli veebipraktika efektiivsem, kui seda viis läbi lektor koos ZOOMi moderaatori-koolitusspetsialistiga.
Täiendavalt viidi läbi infektsioonikontrolli koolitused nii kliinikumi kui teiste tervishoiuasutuste töötajatele. Moodle keskkonda koondati põhjalikud materjalid, mille eesmärk oli suunata osalejaid märkama olukordi infektsioonikontrolli vaatenurgast. Osalejate hulgas olid mitmed vanem- ja ülemõed ning infektsioonikontrolli töörühma liikmed, keda koolitati nii isikukaitsevahendite korrektse kasutamise kui ruumide ja töövahendite puhastamise osas. Samuti selgitati, milliseid nõudeid tuleb silmas pidada plaanilise töö taastamisel.
„Koolituste ettevalmistamisesse panustasid suures mahus nii infektsioonikontrolli teenistuse arstid kui õed Krista Piirisild, Tiina Teder, Maris Mikksaar, Hele Nurme. Samuti olid suureks abiks ülemõde Tiina Freimann ning koolituskeskuse spetsialist Mari-Riina Terna,“ tunnustas Reelika Laht.
„Tahan omalt poolt tunnustada kogu IT-teenistuse toimekat ja sõbralikku meeskonda,“ sõnas Mari-Riina Terna.
Laht kiidab kliinikumi tööpere meeskonnavaimu ja toetust: „Inimesed suhtusid mõistvalt keerulistesse oludesse ning olid valmis uusi teadmisi vastu võtma. Kokkukuuluvustunne ja koostöövalmidus oli südantsoojendav.“
Virtuaalseid koolitusi plaanitakse jätkata, et võimaldada infektsioonikontrolli huvilistel teadmisi koguda ka Tartust kaugemal. Samuti jätkatakse koolitustega hooldekodude töötajatele, pereõdedele ning ettevõtetele.
Kliinikumi töötajate koolitamine on jätkuvalt osa igapäevasest tööst ning sügisel on plaanis uuesti avada koolitus infektsioonikontrolli töörühma liikmetele. Samuti ootavad ees tihedamad kohtumised Kliinikumi haiglate infektsioonikontrolli õdedega.
„Kindlasti oli eriolukord tõuge arenguks ning andis võimaluse paljusid olukordi teises valguses näha. Samuti suurendas see meeskonnatunnet. Olen rõõmus, et sain olla infektsioonikontrolli meeskonna liige sel keerulisel ajal,“ sõnas Laht.
Liina Raju
Kliinikumi preemia laureaat on dr Väino Sinisalu
Dr Väino Sinisalu suur arstlik kogemus koos teadusliku tegevuse ning noorte kolleegide õpetamisega kujundasid temast hinnatud arsti ja õpetaja, kes on andnud olulise panuse neurokirurgia arengusse. Alates arstiteaduskonna lõpetamisest aastal 1965 on ta olnud seotud nii Tartu kui närvikliinikuga. Dr Sinisalu töötas alguses Tartu närvikliinikus anestesioloogia ja intensiivravi erialal, hiljem neurokirurgina. 1975. aastal kaitses dr Sinisalu väitekirja teemal „Hüperventilatsiooni mõju aju oksügenisatsioonile ja happe-leelise tasakaalule neurokirurgiliste operatsioonide tagajärjel“ ning tema edasised uurimisvaldkonnad on olnud transitoorse ajuisheemia profülaktika võimalused ja ajuarteri aneurüsmi ruptuuriga haigete kirurgiline ravi.
Aastatel 1975–1983 oli Väino Sinisalu Tartu Riikliku Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi ajuvereringehaiguste labori juhataja, aastail 1983–1999 närvikliiniku neurokirugia osakonna juhataja.
Aastail 1999–2005 töötas ta kliinikumi närvikliiniku arst-õppejõuna, 2005–2019 arst-konsultandina.
Eesti Vabariigi taastamisel lülitus dr Väino Sinisalu aktiivselt arstkonna organiseerimisse. Ta oli üks Eesti Arstide Liidu ja Tartu Arstide Liidu taasasutajatest ning juhtis neid mõlemaid ka presidendina.
Dr Sinisalu on olnud pühendunud eestikeelse meditsiiniteaduse kestmisele, olles aastatel 2000–2010 ajakirja Eesti Arst peatoimetaja ning jätkates tänaseni toimetajana. Korrektse emakeelse meditsiiniterminoloogia väljaarendamisele ja ajakohastamisele aitas kaasa kirjastuse Medicina asutamine 1993. aastal Eesti Arstide Liidu ja Soome Arstide Seltsi Duodecim koostöös, mille juhatuses Väino Sinisalu tegutses.
Väino Sinisalu on tunnustatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medaliga, Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga, Ludvig Puusepa medaliga ja Eesti Arstide Liidu aumärgiga Ta on Soome Arstide Seltsi Duodecim kutsutud liige.
Kolleegide sõnul on dr Väino Sinisalu erudeeritud, eetikapõhimõtteid austav ning kolleegide lugupidamise pälvinud suurte kogemustega arst ning väga hea neurokirurg. Oma 50-aastase teeneka tööstaaži jooksul on ta olnud paljude noorte kolleegide juhendaja ja õpetaja Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kommentaar, Väino Sinisalu: Kliinikumi preemia omistamine on mulle ootamatu ja meeldiv üllatus. Hea on kogeda, et minu tegemised on pälvinud sellise autoriteetse tunnustuse. Mul on olnud suur õnn ja au olla enam kui 50 aasta vältel saja-aastase traditsiooniga Tartu Ülikooli närvikliiniku liige. Kõigis minu tegemistes on mind motiveerinud ja toetanud kogu närvikliinikule omane loominguline ja innovatiivne õhkkond ning kollegiaalne vaimsus. Olen selle eest väga tänulik kõigile, kellega olen nende pikkade aastate jooksul koos töötanud.
Kommentaar, Andres Kotsar: On suur rõõm anda kliinikumi preemia üle dr Väino Sinisalule. Dr Sinisalu on vaieldamatult andnud märkimisväärse panuse nii kliinikumi arengusse kui Eesti tervishoidu tervikuna. Eesti Arstide Liidu ja meie ainsa eestikeelse meditsiiniteaduse ajakirja Eesti Arst pikaaegse eestvedajana on tema jalajälg suur. Samas on ta enamikule arstkonnale meelde jäänud kui äärmiselt meeldiv ja diplomaatiline kolleeg.
Neinar Seli stipendiumi laureaadid on professor Joel Starkopf ja professor Katrin Õunap
Tartu Kultuurkapitali juurde asutati 2008. aastal Neinar Seli poolt meditsiini valdkonna alakapital, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, arvestades artikleid, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Joel Starkopf, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja. Stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.
Kommentaar
Professor Joel Starkopf: Neinar Seli stipendium tuli mulle täieliku üllatusena. Ilmselt on kliinikumi tublimad teadlased kõik juba auhinnaga pärjatud, nõnda siis see järg minuni jõudis. Tunnustan väga kõrgelt Neinari missiooni teadustöö väärtustamisel. Olen siiralt veendunud, et teadustöö on lahutamatu osa ülikoolihaigla arsti tegevuste hulgas. Loomulikult ei jõua praktiseeriv arst täismahus teadustööle pühenduda, aga osalemine erinevates teadusprojektides on võimalik ja see loob eriti just noortele arstidele eelduse saavutada oma kliinilisel erialal parim võimalik pädevus. Seetõttu julgustan noori tohtreid aktiivselt otsima teadustöö kogemust ning esitama huvipakkuvaid uurimisküsimusi. Uurimisväärset on meie igapäevases kliinilises töös väga palju!
Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2019. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap, kliinilise geneetika keskuse juhataja.
Kommentaar
Professor Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik, et mind tunnustatakse Neinar Seli stipendiumiga. See on suur au praktiseerivale arstile olla tunnustatud ka teadustöös. Viimastel paaril aastal on mul olnud võimalus rohkem tähelepanu ja aega suunata teadusele, kuna ma sain pooleks aastaks võtta teadustööks vaba aega nii kliinilisest tööst kui ka Tartu Ülikoolist. Tänu Balti-Ameerika Vabaduse Fondi (BAFF) stipendiumile stažeerisin 2018–2019. aastal MIT ja Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi Mendeleeruva Genoomika keskuses, kus sain pühendada aega just oma uuringugrupi andmete analüüsile. Selle töö tulemusena on valminud ka tavapärasest enam teaduspublikatsioone. Olen ka jätkanud teadustöö tegemist tagasi Eestisse tulles, mis ei ole alati kerge ja vajab sageli lisaaja võtmist õhtuti ja nädalavahetustel. Minu suur tänu kuulub ka minu teadusgrupile – dots. T. Reimand, vanemteadur S. Pajusalu, lektor Tiina Kahre teadurid K. Muru ja K. Reinson ning loomulikult doktorantidele.
Doktorid Marko Murruste ja Tõnu Rätsep pälvisid patsientidelt enim tänu
Kliinikumile laekus 2019. aastal tagasisidena 627 tänuavaldust, nii tulemusliku ravitöö kui ka meeldiva ja mõistva suhtlemise eest. Enim pälvisid patsientide tänu doktorid Marko Murruste ning Tõnu Rätsep.
Dr Marko Murruste töötab kirurgiakliinikus vanemarst-õppejõuna, aga ka transplantatsioonikeskuses.
• Tahan avaldada enda nimel suurt tänu kogu osakonna personalile. Teenindus oli professionaalne ja üli-inimlik. Intensiivpalatis tundsin hoolitsust nagu ligimese eest ja suurim tänu minu arstile, kirurgile suure algustähega, dr Marko Murrustele, suurepärasele professionaalile ja heale inimesele. Andku Jumal kõigile tervist ja kordaminekuid! Aitäh kõigile!
• Suur tänu kogu osakonna kollektiivile, kes nii hoolivalt suhtuvad patsientidesse! Kõik see kiirendab paranemist. Südamest tänan raviarst dr Marko Murrustet.
• Tänan kogu üldkirurgia osakonna personali hoolitseva suhtumise, kannatlikkuse, tähelepanu eest. Eriline tänu kuulub dr Marko Murrustele, kes eemaldas minu sapikivid. Teete tänuväärset ja rasket tööd. Annate patsientidele tagasi rõõmu ning elutahte! Jõudu teile kõigile!
Dr Marko Murruste: Tänud tunnustuse eest! Üldfilosoofilises mõttes peaks ju arsti jaoks olema patsiendi tänu saavutamine ülilihtne, sest suhtekolmnurgas arst-patsient-haigus, on arst ja patsient õlg-õla kõrval liitlased võitluses haigusega. Ja kui patsient näeb, et see liit toimib, lisaks veel viisakas, puhtas ja optimistlikus õhkkonnas, siis ta ongi tänulik. Mõnevõrra paradoksaalsena ei olegi nii väga tähtis see, milline oli arstiabi magnituud, kas tegu oli igapäevase rutiinse abiga, või oli situatsioon raske ja edu võimalik ainult tänu meeskondlikule tõsisele ponnistusele.
Lisaks ma arvan, et ikka on oluline meelde tuletada seda, et patsiendid vajavad suhtlemist, ja isegi väga! Nad on võõras keskkonnas, häiritud, veidike teadmatuses ja mingil määral hirmul. Kõige pädevamat informatsiooni toimuva ja eelseisva kohta ootavad nad oma arstilt. Me peame sellele aega pühendama, et mõnikord ka okkalisele ja pettunud patsiendile selgeks teha, et pilve taga on ikka päike.
Parafraseerides Juhan Peeglit – kirurg sa võid olla, aga inimene sa pead olema. Õnneks on meile selle juures abiks õed ja paljud muud abilised, kes on patsiendi jaoks kogu aeg olemas ja katavad enamuse suhtlusest patsiendi ja meditsiinisüsteemi vahel. Ma olen mitmel korral näinud hetki, kui patsiendid osakonnast lahkuvad ja kuulnud viimaseid sõnu, mis nad õe lauast möödudes ütlevad – nad on ikka tänulikud!
Dr Tõnu Rätsep ravib patsiente närvikliinikus, töötades seal vanemarst-õppejõuna neurokirurgia erialal.
• Tänan dr Tõnu Rätseppa, kõiki õdesid, hooldajaid ja teisi abistajaid. Olen väga tänulik teile, et aitasite kaasa minu paranemisele. Olen palju viibinud haiglas, kuid sellist hoolitsust pole ma varem saanud.
• Olen saatusele tänulik, mis viis mind suurepärase arsti dr Tõnu Rätsepaga kokku. Ta kinkis mulle võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Minu siiras tänu kogu südamest! Samuti tänan õdesid nende tähelepanelikkuse, viisakuse ja hoole eest. Suur tänu teile kõigile!
• Tänu arstide ja õdede jõupingutustele, opereerinud arst dr Tõnu Rätsepale. Kogu operatsioonijärgne tegevus intensiivravi palatis oli vägagi professionaalne, abivalmis ning toetav. Suurimad tänud selle eest!
Dr Tõnu Rätsep: Kliinikum on täis häid arste, mistõttu on selline patsientidepoolne tunnustus mulle üllatuseks, aga kindlasti väga meeldivaks üllatuseks. Mind tänades tänavad patsiendid tegelikult kogu osakonna ja operatsioonitoa töötajaid, sest ilma nende abita ei ole kirurgil võimalik kedagi ravida. Patsientidega suhtlemisel olen püüdnud anda võimalikult objektiivset informatsiooni, aga enamjaolt sisestada positivismi ja vastupidamistahet ka rasketes olukordades. Mida paremini patsienti ravida, seda kergem on seda teha. Operatsioon on patsiendi jaoks raske katsumus ja ausalt võib tunnistada, et ega me sageli isegi päris täpselt tea, millised võivad ajuoperatsiooni tagajärjed olla. Üks kuulsamaid neurokirurge, professor Gazi Yazargil, kes aastaid tagasi ka Tartut külastas, on korduvalt rõhutanud, et ka kirurg peab olema tänulik patsiendile selle usalduse eest, mida patsient üles näitab, kui lubab ennast opereerida. See on tarkus, mida olen alati püüdnud meeles pidada.
Kliinikumis loodi tsütostaatikumide käitlemise väljaõpet toetav e-kursus
Tsütostaatikumid on ohtlikud ravimid ja nendega kokkupuutel peavad töötajad järgima erinõudeid, et ravimite käitlemine oleks ohutu nii tervishoiutöötajatele, patsientidele kui keskkonnale. Rahvusvaheliste nõuete ja kliinikumis kehtestatud korra kohaselt peavad tsütostaatikume käitlevad töötajad olema eelnevalt koolitatud. Regulaarne auditoorsete koolituste korraldamine on väljakutse, eriti praeguses eriolukorras, mis vajab paindlikke ja töötajasõbralikke lahendusi.
Seetõttu otsustati eelmise aasta lõpus luua e-kursus, mis annaks õendustöötajatele baasteadmised tsütostaatikumide ehk keemiaravimite ohutuks käitlemiseks. Kursusel on kaheksa moodulit. Antakse ülevaade, mis on tsütostaatikumid, missuguseid erinõudeid peab järgima tsütostaatikumide ja nendega saastunud vahendite käitlemisel, kuidas valmistada tsütostaatikume ette manustamiseks ja kuidas tegutseda ravimi lekke korral. Viimane, aga kindlasti mitte vähem oluline teema on patsiendiõpetus.
Kursusel on õppematerjalideks kirjalikud juhendid, videoloengud ja õppevideod. Meetod on valitud vastavalt teemale, et see oleks õppijale võimalikult hästi omandatav. Näiteks, üks oluline teema, mida on kirjaliku juhendi kaudu keeruline selgeks saada, on tsütostaatikumide manustamiseks ettevalmistamine. Tavaolukorras valmistab ravimeid ette spetsiaalse väljaõppe saanud ja nõuetele vastavates tingimustes apteegi töötaja, aga võib juhtuda, et seda peab näiteks nädalavahetusel valmistama ette osakonna õendustöötaja. Seetõttu otsustati apteegi ja vähikeskuse töötajate koostöös luua õppevideo. Videos näidatakse, mis vahendeid on ravimite ettevalmistamiseks vaja ja kuidas neid kasutada. Teine oluline praktiline osa on tsütostaatikumide lekke likvideerimine. Ka siin otsustati teha õppevideo, milles näidatakse, kuidas toimida, kui tsütostaatikum on lekkinud: ruumi piiramine, isikukaitsevahendite selga panek ja erinevat tüüpi ravimilekke puhastamine. Kõikide regulaarselt tsütostaatikume käitlevate osakondade töötajad peavad läbima ka praktilise koolituse töökeskkonnas, kuid see video on hea võtete õppemiseks ning hilisemaks meeldetuletamiseks.
Kahes õppevideos osalesid näitlejana radio- ja onkoteraapia osakonna õde Lemme-Liis Aruväli ja apteegi farmatseut Tiina Põldaru. Suureks abiks Moodle vallas oli Tarmo Sulg informaatikateenistusest. Täname juba ette ka koolituskeskust, kes on lubanud aidata koolituse registreerimisel koolituskeskuse programmis. Suur tänu neile ja kõigile teistele, kes nõu ja jõuga aitasid! Sisu ja tehnilise poole osas tegid koostööd Mari Kand ja Marika Saar kliinikumi apteegist ning Mari-Leen Pärn vähikeskusest.
Tsütostaatikumide käitlemise e-kursuse maht on 8 akadeemilist tundi ja see on kliinikumi töötajatele tasuta. Kursusel osalemise kohta saadetakse õendusjuhtidele täpsustav info.
Mari Kand ja Marika Saar
Apteegi proviisorid
Professor Joel Starkopf: kliinikum ületas esimese laine edukalt
13. märtsil moodustas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus kriisijuhtimismeeskonna ning nimetas selle juhiks professor Joel Starkopfi. Kliinikumi Leht küsis, millise pilguga vaadata tagasi kriisjuhtimismeeskonna tööle.
Kuidas hindate kliinikumi tegutsemist COVID-19 leviku ajal?
Koroonaviiruse pandeemia esimene laine on edukalt ületatud. Tänu kiirele reageerimisele ja riigi rakendatud õigeaegsetele piirangumeetmetele saime sellega hästi hakkama. Nii kliinikumis kui lõuna meditsiinipiirkonnas said kõik COVID-19 patsiendid asjakohast abi, suremusnäitaja oli Tartu Ülikooli Kliinikumis üks Eesti madalamaid. On väga oluline, et kliinikum tagas probleemideta ka muu vajaliku erakorralise abi.
Erilist tähelepanu väärib asjaolu, et kliinikumis ei esinenud töökohal nakatumist. COVID-19 leviku ajal haigestus kliinikumi töötajatest kokku 5 inimest, ent mitte keegi neist ei nakatunud töökohal.
Mida COVID-19 pandeemia kliinikumile õpetas?
COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, et Tartu Ülikooli Kliinikum ja teised Lõuna-Eesti haiglad vajavad kaasaegset ravikeskkonda raskete nakkushaiguste kohortimiseks ja raviks. Täna on see puudu, mistõttu loodi kriisi ajal ajutisi lahendusi. Täiendava võimekuse loomine/väljaehitamine peaks olema üks lähituleviku strateegilisi eesmärke.
Ühtlasi sai selgeks, et Eesti tervishoiu tegevusvarud on väga napid. See vajab lahendamist nii kogu riigi kui ka iga tervishoiu teenuse osutaja tasemel.
Kliinikum, Lõuna meditsiinipiirkonna haiglad ja kiirabi töötasid heas teineteisemõistmises. Kriis tõestas hästi toimivat meditsiinilist juhtimist haiglate vahel kriisiolukorras. Sellise piirkondliku tööjaotuse võib võtta aluseks edasiste tervishoiuplaanide koostamiseks nii kriisi- kui ka rahuaja tarvis.
Kliinikumi roll laienes kriisi ajal ka meditsiinisektorist väljapoole – kuidas hindate tagasivaates hooldekodude missiooni?
See oli ainuõige samm minna hooldekodudele appi ning luua infektsioonikoolituste programm, et toetada nii teadmiste kui oskustega hooldekodude töötajaid COVID-19 puhangu tingimustes.
Hooldekodudes elavad eakad kuuluvad COVID-19 riskirühma, mis pani kriisjuhtimismeeskonda tegelema kiirkorras ennetustegevusega, et vähendada võimalikku olukorra eskaleerumist ja hoida ära hooldekodude elanike nakatumine ning haiglaravile jõudmine. Koolitusprojekt kasvas üle-eestiliseks, lisaks teistele haiglatele tegid kliinikumiga koostööd nii sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet kui päästeamet.
Kriisi lahendamiseks on vaja head meeskonnatööd, millise hinnangu annate sellele?
Tõsi, kriisi lahendamisel on võtmetähtsusega kiired otsused hetkel olemasoleva, ja vahel ka puuduliku, informatsiooni alusel. Sama oluline on nii informatsiooni edastamine kui ka selle vastuvõtmine. Kliinikumi personal oli väga hea, kiiresti mobiliseeritav ja kokkuhoidev. Tahan väga tänada kõiki kriisijuhtimismeeskonna liikmeid suurepärase töö eest, aga samuti kõiki Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajaid, kes vahetult või kaudselt olid seotud koroonakriisi esimese laine eduka ületamisega. Saadud kogemus on väga väärtuslik edasiste tegevuste planeerimiseks.
Kliinikumi Leht
Tunnustus operatiivse tegutsemise eest
Õendusvaldkonna preemia laureaadiks valis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus Ilona Pastaruse. COVID-19 leviku ajal tulemuslikult ja operatiivselt tegutsenud ning töö ümberkorraldamisse suure panuse andnud Ilona Pastarus töötab anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõena.
Tiina Freimann, kliinikumi ülemõde: Ilona teadmisi ja oskusi vajati kriisikuudel igal sammul. Ta osales aktiivselt kriisimeeskonna töös, korraldas osakondade ja personali ümberpaigutamist ning töötajate väljaõpetamist. Ta tegi väga head koostööd infektsioonikontrolli töötajatega ning lahendas käigu pealt sadu küsimusi ja probleeme, sõltumata ajast või kohast. Ka kõige kriitilisematel hetkedel suutis ta toeks olla inimestele, kes olid pandud ootamatutesse olukordadesse. Suur tänu Ilonale tema hindamatu pühendumise eest kriisolukorra lahendamisel!
Kommentaar, Ilona Pastarus: Õendusvaldkonna tunnustus tuli mulle täiesti ootamatult ning sooviksin, et see kuuluks pigem minu kolleegidele, keda olen õppinud rasketel hetkedel hindama ja usaldama. Minu kõrval on alati olnud suurepärased inimesed, kellega koos midagi teha, muuta ja unistada – nendele see tunnustus ongi.
Jälg, mis pea kõigele praegu maha jääb, on töö koroonakriisi ajal. Nagu paljudele teistele, oli see ka minu jaoks lakkamatu jada ülesandeid ja probleeme, mida lahendada. Veebruari lõpust tänaseni olid päevad täis aktiivset, sageli pausideta tööd osakondade ja personali ettevalmistamiseks, et kiiresti muutuvates situatsioonides toime tulla. Ja ehkki uued struktuurid ja kiire reageerimine on kriisiolukorras tähtsad, on veelgi olulisem nende inimeste toetamine, kelle tööelu me pea peale pöörasime. Nõnda soovingi, et saaksin erinevate meeskondade jaoks rohkem olemas olla, kuni elu taas lihtsaks ja tavaliseks muutub.
COVID-19 intensiivravi osakond
15. märtsist korraldas intensiivraviosakonnad oma töö nii, et tekkisid eraldi osakonnad COVID-19 patsientidele ning mitte-COVID-19 patsientidele. Esimene COVID-19 patsient hospitaliseeriti intensiivravi osakonda 15. märtsil, terve osakond tuli COVID-intensiiviks muuta 24. märtsil 2020.
Kommentaar
Dr Veronika Reinhard, 2. intensiivravi osakonna juhataja: COVID-19 patsientidel on peamiseks intensiivravi vajavaks seisundiks hingamispuudulikkus. Neil tekib raske kopsukahjustus, millist tavatöös meie osakonnas liiga sageli ei kohta. Selliste kopsude ventilatsioonirežiim tuleb väga hoolikalt patsiendile sobivaks sättida, et mitte kopsu rohkem kahjustada. Tavaline on, et ägedas perioodis põetame me neid haigeid kaks kolmandikku ööpäevast kõhuli. Suurema patsiendi keeramiseks tuleb appi võtta mitu inimest ning tuleb olla väga hoolas, et mitte patsienti selle keeramisega kahjustada, mitte tõmmata kogemata välja patsiendile asetatud meditsiinitarvikuid, millest võib sõltuda ta elu.
Erakorralise meditsiini osakond COVID-19 oludes
13. märtsil rahuldas Terviseamet kliinikumi juhatuse ettepaneku lükata edasi plaaniline ambulatoorne ja statsionaarne ravitöö. Plaanilise ravitöö piiramine andis võimaluse korraldada haiglatöö ümber nii nagu ei kunagi varem.
14. märtsil oli esimeseks ümberkorralduseks mobiilse triaažikabineti sisseseadmine nn vana erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ees, et ennetada viiruse kontrollimatut levikut haiglaruumidesse.
„Tekkinud COVID-19 viiruse epidemioloogilises olukorras on oluline kasutada lisameetmeid, et tagada haiglaravil viibivate patsientide ning haigla töötajate kaitse,“ ütles kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf. Inimeste mittevajalik liikumine tuli viia miinimumini ning vältida nende kogunemist riskitsoonidesse, milleks haigla on. Mobiilsesse kabinetti asusid tööle erakorralise meditsiini osakonna töötajad, kasutades kaitseriietust võimaliku COVID-19 viiruse leviku ennetamiseks.
16. märtsist vähendas kliinikum haigla sissepääsude arvu ning sisenemiseks jäi kasutusele üks, N. Lunini tänava poolne, sissepääs. Meetme eesmärk oli ja on piirata inimeste liikumist riskitsoonis ning vältida kõrvaliste isikute sattumine haiglaruumidesse.
19. märtsil suurendas kliinikum valmisolekut erakorralist haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide jaoks ning laiendas erakorralise meditsiini osakonda.
20. märtsist on kliinikumil võimekus ravida erakorralist abi vajavaid haigeid kahes erinevas osakonnas. Senine erakorralise meditsiini osakond planeeriti vaid COVID-19 haigete jaoks ning täiendav erakorralise meditsiini osakond mitte-COVID-19 haigete jaoks seati sisse senise hematoloogia-onkoloogia kliiniku 1. korrusele.
Sõltumata, kas patsient on COVID-19 haige või mitte, on tal õigus ja võimalus pöörduda mistahes erakorralise abi vajadusel. Mõlemasse osakonda sisenemisel või kiirabiga saabumisel kontrollitakse patsienti COVID-19 osas.
Uus, mitte-COVID-19 haigetele mõeldud EMO (EMO-2) asub J-korpuses, senise hematoloogia-onkoloogia kliiniku ruumides. Hematoloogia-onkoloogia kliiniku päevakirurgia kolis omakorda J-korpuses asuva silmakliiniku pinnale, kus jätkuvad patsientide keemiaravi protseduurid.
Lisaks erakorralise meditsiini osakonnale ja traumapunktile jätkus kliinikumis vältimatu abi osutamine silmakliinikus, kõrvakliinikus, psühhiaatriakliinikus, naistekliinikus, stomatoloogia kliinikus, lastekliinikus. Ühtlasi jätkus ravi, mida ei ole võimalik edasi lükata – näiteks dialüüsravi, vähiravi, sünnitusabi. Jätkus pahaloomuliste kasvajate kirurgiline ravi ning südamekirurgia. Siirdamiste osas lükati plaanilised siirdamised edasi, ent jätkusid erakorralised siirdamised.
EMO kriisistaap
Lisaks kriisijuhtimismeeskonnale, loodi erakorralist meditsiini puudutava töö ümberkorralduste juhtimiseks ka EMO kriisistaap. Kolmeliikmelisse staapi kuuluvad osakonnajuhataja dr Annika Uue, dr Kuido Nõmm ja dr Sander Poks.
Dr Sander Poks: „Töö on intensiivne, iga päev jätkub hommikust õhtuni tegevust, kaasa arvatud nädalavahetustel. Kriisistaabi töö tulemusena loodi meie praegu toimiv pretriaaži ja kontrollpunktide süsteem, nn puhta EMO töö üle uuele pinnale ning vana EMO pinnale loodi täiesti uus COVID-19 patsientidele mõeldud EMO, mille võimekuses on käsitleda suures mahus raskes seisundis nakkusohtlikke patsiente. Lisaks osaleb EMO kriisistaap aktiivselt kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna töös.“
Kliinikumi Leht
COVID-19 nakkushaiguste osakond
17. märtsil alustas tööd COVID-19 patsientide jaoks sisse seatud nakkushaiguste osakond senise ortopeedia osakonna pinnal. Esialgne plaan nägi ette kahe tavaosakonna valmidust COVID-19 patsientide jaoks - nakkushaiguste osakond 1 (intensiivravi-eelsed patsiendid) ja nakkushaiguste osakond 2 (intensiivravi-järgne ravi), kuid haigete arv on seni võimaldanud piirduda ühe osakonnaga.
COVID-19 nakkushaiguste osakonna rajamist võimaldas ortopeedia osakonna plaanilise töö lõpetamine 16. märtsist ning vajadusel kirurgilise tegevuse jätkumine koos traumatoloogia osakonnaga. Teise COVID-19 nakkushaiguste osakonna jaoks kolis ka veresoontekirurgia osakond – osakonna erakorralised patsiendid paigutati kirurgiakliiniku pindadele.
COVID-19 nakkushaiguste osakonna moodustamisse panustas dr Kadri Kõivumägi, hiljem määrati osakonna juhataks määrati dr Anne Kallaste ning lisaks senise nakkushaiguste osakonna õdedele andsid ja annavad COVID-19 patsientide ravimisse ka ortopeedia, veresoontekirurgia ja neurokirurgia osakonna õed.
Kliinikumi Leht
Kliinikum töötab kriisiolukorras ühtse meeskonnana
COVID-19 levik on toonud kliinikumi töösse suuri ümberkorraldusi ning kliinikumi töötajad on andnud suure panuse nii haiglatöö ümberkorraldustesse kui ka patsientide ravimisse.
Paralleelselt osakondades plaanilise ravitöö piiramisega, avati samal ajal mitmeid uusi osakondi ning COVID-19 patsientide raviga tegelevad osakonnad vajasid lisajõudu. Selleks, et võimalikku lisaressurssi kaardistada, moodustati kliinikumi töötajast nn vabatahtlike nimekiri, kes olid valmis töötama väljaspool oma struktuuriüksust. Valmisolekut kinnitasid ligi 200 töötajat, kelle hulgas on arste, residente, õdesid, füsioterapeute, laboritöötajaid, põetajaid ja hooldajaid ning teisi töötajaid. Lisaks töötab kliinikumis COVID-19 oludes ka vabatahtlikke, kes vastasid perearstide seltsi algatatud üleskutsele.
Paljud vabatahtlikest on läinud appi EMO, intensiivravi ja nakkushaiguste osakondadesse, desinfektsioonimeeskonda ja kontrollpunkti. Lisaks sellele pakuvad kliinikumi psühholoogid ja hingehoidjad kriisinõustamist ja vaimse tervise tuge kliinikumi töötajatele ja patsientidele.
Kommentaar
Tiina Freimann, Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde: „COVID-19 pandeemia on kliinikumi tööpere pannud täiesti uude olukorda. Inimesed on pidanud kiiresti kohanema uute töökohtade, meeskondade ja töökorraldusega. Paljud seisid tavapärase töö piiramise tõttu ootamatute valikute ees. Hoolimata ebakindlusest, olid inimesed väga mõistvad ja leppivad. Olen siiralt hämmastunud, kui kiiresti meie inimesed kohanesid ohtliku olukorraga ja võtsid omaks uued töövõtted.
Suur tänu teile kõigile! Austan ja imetlen inimesi, kellel oli kandev roll osakondade ja ruumide ümberpaigutamisel, töö ümberkorraldamisel, töötajate värbamisel ja õpetamisel. Palju tänu kõikidele kliinikumi töötajatele, kes on valmis töötama eesliinil mistahes töökohal või ülesannetes! Kriisiolukord on välja toonud meie inimeste parimad omadused, sealhulgas oskuse ja pühendumuse töötada ühtses võimekas meeskonnas.
Kliinikum määrati juhtima Lõuna meditsiinistaapi
25. märtsil moodustati Terviseameti korraldusel kriisiolukorra juhtimiseks kaks regionaalset staapi – Lõuna ja Põhja meditsiinistaap (LÕMS ja PÕMS). Lõuna meditsiinistaapi juhivad juhatuse esimehe kt Marek Seer ja prof Joel Starkopf. Põhja meditsiinistaabi juht on prof Peep Talving.
„Kriisi olukorras on COVID-19 raviteenuse osutamisega seotud 19 haiglat ning lõuna ja põhja meditsiinistaapide loomine on ainuõige selleks, et koordineerida haiglavõrku kuuluvate haiglate tööd. Ka tavaelus toimub regionaalne ravi koordineerimine ning haigete liikumine paljuski sarnase regionaalse jaotuse alusel. Kliinikumi kriisijuhtimismeeskond töötab samaaegselt ka LÕMS-i staabina. LÕMS piirkonna kõrgema etapi haiglana on kliinikumil nii juhendite loomisel kui töökorralduse suunamisel juhtiv roll,“ sõnas staabi juht Marek Seer.
Lõuna meditsiinistaapi kuuluvad lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile Ida-Viru Keskhaigla, Narva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Põlva Haigla, Valga Haigla, Viljandi Haigla, Järvamaa Haigla, Jõgeva Haigla, ning hädaolukorra meditsiinijuhi asetäitja, Lõuna kiirabistaabi esindaja. Kliinikum pakub tuge kõigile lõuna piirkonna haiglatele COVID-19 tegelemiseks. Nii teevad kliinikumi töötajad kohtvisiite haiglate kohapealse võimekuse hindamiseks, samuti külastavad LÕMS haiglate esindajad kliinikumi, et eriolukorra töökorraldusega tutvuda ning vajalikke muudatusi enda haiglas teha.
Meditsiinistaabi ülesanne on üldkorralduslik regioonipõhine haigete voo juhtimine, haiglate nõustamine raviprotsesside osas ja juhtimisstruktuuride osas, ravistandardite välja töötamine ja nende rakendamise koordineerimine. Lisaks intensiivravi ja mehhaanilise ventilatsiooni kandidaatide selekteerimise põhimõtete väljatöötamine ning kogu regiooni andmete kokku kogumine. Ülevaate omamine piirkonna ravivõimekusest võimaldab meil operatiivselt reageerida ning vajadusel haigeid ümber suunata,“ sõnas Seer.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi algatatud infektsioonivolinike e-õpe laieneb üle Eesti
17. aprillil lõpetasid Tartu Ülikooli Kliinikumis esimesed infektsioonivolinikud e-kursuse, mille eesmärk on pakkuda teadmisi ja oskusi hooldekodude töötajatele, et ennetada COVID-19 puhangut eakatel klientidel.
„Tartu Ülikooli Kliinikum on valmis panustama COVID-19 puhangute ennetamisesse intensiivse infektsioonivolinike, hooldekodu õdede ning hooldekodusid teenindavate kodu- ja pereõdede koolitamise kaudu,“ kinnitas Lõuna meditsiinistaabi juht Marek Seer.
Koolitus toimub e-õppe vormis Moodle keskkonna toel, esmalt tuleb koolitusel osalejatel iseseisvalt läbi töötada teemakohased juhendid, õppematerjalid ja -videod, täita tagasiside küsimustik ning läbida praktiline õpe. Koolitusel käsitletavateks teemadeks on üldised juhised hooldekodus, kätehügieen, isikukaitsevahendite kasutamine, ruumide puhastus ja juhised COVID-19 tingimustes.
E-õpe oli esialgu mõeldud Lõuna meditsiinistaapi kuuluvatele haiglatele ning nende teeninduspiirkondadele, ent samadel põhimõtetel koolituse ettevalmistamisega alustati ka mujal Eestis. „Olgugi, et Eestis on COVID-19 levimus regionaalselt erinev, kuuluvad kogu Eesti eakad elanikud COVID-19 riskirühma, mistõttu on ennetustegevus parim võimalik lahendus hoida ära olukorra eskaleerumine,“ selgitab Marek Seer. Ta lisab, et kliinikumiga on teinud koostööd nii sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet kui päästeamet – ühise eesmärgi nimel, et infektsioonivolinikud leiaksid kiire rakenduse COVID-19 ennetamiseks hooldekodudes.
Paralleelselt esimese e-kursuse lõppemisega jõudis lõpule ka Tartu Ülikooli Kliinikumi tegevus Tabivere hooldekodus, mis annab kliinikumile kindluse jagada kogemust üle Eesti. Koostöös omavalitsusega Tabiveres infektsioonitegevusi korraldanud Tiina Teder hindas hooldekodu eriprojekti õnnestunuks ning äärmiselt vajalikuks ka edaspidiste võimalike haiguspuhangute ärahoidmiseks. „Kliinikum võttis erakorralise projekti ette seetõttu, et hooldekodus oli COVID-19 puhang. Kuna sealsed patsiendid kuuluvad ravitöö mõttes kliinikumi teeninduspiirkonda, oli oluline ennetada haiguse edasist levikut,“ räägib Tiina Teder. Võtmetähtsusega oli nakatunud ja mittenakatunud elanike eraldamine, mis võimaldas infektsioonikolde lokaliseerimist. „Kliinikumi personal tegi hooldekeskuses paralleelselt nii ümberkorraldusi infektsiooninõuetest lähtuvalt kui ka õpetas omavalitsuse poolt hooldekodusse tööle võetud personali. Lisaks teeb kliinikumi õenduspersonal ka valvetööd, mille läbi on tagatud hooldekodule meditsiiniline järelvalve,“ kirjeldas Teder.
„Kliinikumi töötajate missioonitunne on kiiduväärt ning kuna Tabivere koostöö kogemus oli julgustav, usun, et kliinikumis koolitatud infektsioonivolinikest tõuseb tulu nii omavalitsusele kui ka meditsiinisüsteemile,“ tunnustas Lõuna meditsiinistaabi juht Marek Seer.
Kliinikumi Leht
Dr Mare Lintrop pälvis presidendilt teenetemärgi
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva eel Noblessneri valukojas riigi teenetemärgid 114 inimesele, kelle pühendumus oma tööle ja kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. Teenetemärkidega avaldab riik tänu neile eestimaalastele ja Eesti sõpradele, kelle kutsetöö ning pühendumuse toel saab Eesti tugevamaks, suuremaks, hoolivamaks.
Dr Mare Lintrop pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, mis antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. Dr Lintrop lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1983. aastal ja internatuuri 1984. aastal, spetsialiseerudes hiljem röntgenoloogia erialale. Aastast 1994 tema tööelu olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga, aastast 2006 ka Tartu Ülikooliga. Dr Lintropile on omistatud 2018. aastal Tartu Ülikooli aumärk ja 2008. aastal ERÜ Kõrghetke orden.
Dr Mare Lintrop, kuidas te jõudsite radioloogia eriala juurde?
Võib öelda, et meditsiini, ja hiljem radioloogiasse, ma „sattusin“. Keskkooli lõpuaastate uduseks unistuseks oli minna õppima prantsuse filoloogiat, kuid seda ei olnud neil aastatel Eestis võimalik teha. Nii astusingi hoopis arstiteaduskonda. Eks päris palju mõjutas seda otsust arstist ema eeskuju. Radioloogia, tol ajal siis küll veel röntgenoloogia, tundus juba ülikooliaastatel huvitav. Ma ei olnud ülemäära usin loengus käija, kuid professor Kaljo Villako loengute konspekt oli mul küll täiuslik.
See, et minust lõpuks radioloog sai, on siiski juhus. Peale ülikooli lõpetamist olin töötanud väikeste vahedega peaaegu viis aastat jaoskonnaarstina, kui toonane Tartu Linna Polikliiniku peaarst dr Sigrid Aru andis teada, et prof Erich Kuusi juhatamisel algavad järjekordsed kursused ja küsis, kas ma ei tahaks spetsialiseeruda röntgenoloogiks. Muidugi tahtsin. See oli aeg, kui viie kuuga võis saada nii trammijuhiks kui ka algajaks röntgenoloogiks. Õnneks olen peale selle esimese ja ammuse, radioloogia rajale lubava paberi kättesaamist saanud töötada koos tarkade ja heade kolleegidega, nendelt õppida, omandada nii siin kui sealpool piiri täiendustel ja koolitustel käies ka ultraheli, kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia alaseid radioloogile vajalikke oskusi.
Mis teid teie töös enim kõnetab?
Juba paarkümmend aastat olen tegelnud põhiliselt lasteradioloogiaga. Lisaks olen olnud seotud kiirguse mõistliku kasutamise ja kiirguskaitse alasete teemadega. Oleme tänapäeval harjunud, et radioloogiliste uuringutega saadavad kiirgusdoosid on väikesed ja kiirgusega paratamatult kaasuva kahjustava toime ilmnemise risk on võrreldav muude meid ümbritsevate riskide suurusega. Põhjendatud uuringute puhul kaalubki uuringust saadav kasu sadades kordades üle kiirgusest tekkida võiva võimaliku kahju. Paraku tuleb ette ka päris palju uuringuid, mis võiksid klinitsistide ja radioloogide parema koostöö ja radioloogia targema kasutamise korral ära jääda. Nii hoiaksime kokku meie kõigi raha, aega ning väga olulise faktorina vähendaksime ka põhjendamata, diagnoosi, ravi käiku ja ravi lõpptulemust mitte mõjutavate uuringutega kaasuvaid kiirgusdoose.
Kuna olen radioloogia ja kiirguskaitsega olnud seotud viimased 30 väga huvitavat tööaastat, saan öelda, et Eestis on nende aastate jooksul toimunud piltdiagnostika tohutu areng. Oleme pimedas röntgenkabinetis nokitsejatest tõusnud vajalikeks kliinilisteks partneriteks, kelle kasutada on väga erinevate võimalustega kuvamismeetodid. Vaheldusrikkus, uued võimalused, õppimine ja õpetamine – need on asjad, mis mulle mu töös kõige rohkem meeldivad. Ja loomulikult lapsed.
Mida arvate presidendi teenetemärgi pälvimisest?
Teade presidendi teenetemärgi saamisest jõudis minuni keset üsna tavalise ja kiire tööpäeva hommikut. Esimese õnnesoovi peale arvasin, et õnnitleja on mu sünnipäeva segi ajanud. Olen väga tänulik kolleegidele, kes mu tunnustuseks esitasid. Teenetemärgi pälvimine on kindel tunnustus kõikidele mu kolleegidele nii lastekliinikust kui ka radioloogia poole pealt – minu suur tänu ja lugupidamine neile! Meelepärast tööd ei tehta tunnustuse pälvimiseks ja alati on hea teada, et on olemas kolleegid, kelle peale saab loota. Olen tunnustusest heas mõttes rabatud siiani. Lisaks kolleegidele on teenetemärgi taga ka mu abikaasa, poeg ja tütar, nende kaasad ja meie viis lapselast, kelle peale mõtlemine mu rõõmsaks ja õnnelikuks teeb.
Kliinikumi Leht
Dr Karin Varik ja Meeli Solnik pälvisid Tartu Tähe teenetemärgi
Tartu linn peab meeles Tartus elutöö teinud väärikaid ja tunnustatud tartlasi ning Tartule suurte saavutustega au ja kuulsust toonud linlasi. Tartu Tähe teenetemärk antakse Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest ning sel aastal on teenetemärgi laureaatideks kirurgiakliiniku lastekirurgia eriala vanemarst-õppejõud Karin Varik ning kogu elu kliinikumi töötanud, endine anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Meeli Solnik.
Aukodaniku nimetused koos sellega kaasneva Tartu Suurtähega ja Tartu Tähed anti üle 22. veebruaril Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud aktusel.
Dr Karin Varik on töötanud lastekirurgina aastast 1977, enne seda õena lastekirurgia osakonnas. Oma üle 40-aastase tööstaaži vältel on ta kõige enam tegelenud lasteuroloogia ja neonataalkirurgiaga. Aastat 1977 on dr Varik töötanud ka Tartu Ülikoolis ning tema käe all on omandanud lastekirurgia teadmisi põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Dr Karin Varik on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi erialaseid konverentse, osalenud mitmetes heategevusprojektides ning oli üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajatest.
Kommentaar
Dr Karin Varik: Tänan tunnustuse eest. Tunnustus on tulnud tänu koostööle kolleegidega, eriti vastsündinute kirurgia erialal. Tänapäeval diagnoositakse beebidel enamus kirurgilist ravi vajav patoloogia juba antenataalperioodis. Seetõttu tänan kolleege naistekliinikust ja radioloogiakliinikust. Erilised tänusõnad tahan öelda kolleegidele vastsündinute intensiivravi osakonnast ja operatsioonitoast. Ühtlasi tänan oma õpetajaid. Kõigile noorematele kolleegidele soovin samuti head koostöötahet ja nagu kohane ülikooli kliinikumi igapäevatööle – akadeemilisust.
Meeli Solnik on kauaaegne anestesioloogia ja intensiivravi kliinikumi ülemõde, kes alustas tööd õena Tartu Maarjamõisa haiglas 1972. aastal. 1981. aastal asus ta reanimatsiooni osakonna vanemõeks ning 2005. aastast kuni tänaseni oli ta Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde.
Nende aastakümnete jooksul on õendustöö tema otsesel juhtimisel teinud imetlusväärse kvalitatiivse hüppe. Erakorralise meditsiini, anesteesia ja intensiivravi alal on selgelt näha, kuidas kunagisest halastajaõest on saanud kõrgelt haritud, professionaalne tervishoiutöötaja, kes lisaks hoolitsusele ja soojale suhtumisele suudab iseseisvalt leida lahendusi ka kõige kriitilisemate haigusseisundite korral.
Meeli Solnik on andnud loendamatutele kolleegidele rõõmu, juhiseid, tööalast entusiasmi ja õpetussõnu. Kõik praegused ja endised kolleegid toovad välja Meeli nõudlikkuse, järjepidevuse, hoolivuse ja armastuse oma töö vastu. Meeli on olnud parim eeskuju noortele kolleegidele.
Kommentaar
Meeli Solnik: Minu pikk tööelu on pakkunud nii rõõmsaid kui ka vaeva nõudvaid hetki. Tänan südamest kõiki kolleege, kes on olnud minu kõrval nende aastate jooksul.
Kliinikumi Leht
Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Jaanuari viimasel päeval kutsus Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu ellu struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma, mille ülesandeks on tasakaalukalt ja osapooli kaasavalt valmistada käesoleva aasta lõpuks ette kliinikumi struktuuri ja juhtimissüsteemi uuendamine. Kliinikumi juhtimismuudatused on avalikkuses põhjustanud emotsionaalseid reaktsioone, uuenduste sisuliste eesmärkide arutamine on selle taustal jäänud tagaplaanile. Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Vastusel on kolm sammast – juhtimise kvaliteet, patsiendikeskus ja teaduspõhine ravitöö. Alustan siinkohal viimasest: kliinikumil on ainulaadne positsioon Eesti tervishoiumaastikul, mis seisneb tema lahutamatus koostoimes Tartu Ülikooliga. Kliinikum on Tartu Ülikoolile peamine õppebaas nii uute arstide kui akadeemilise järelkasvu koolitamisel. Seos akadeemilise uurimis- ja õppetööga võimaldab pakkuda tippteadusele tuginevaid raviteenuseid ja just see teeb kliinikumist Eesti tervishoiu lipulaeva. Kliinikumi tugevus põhineb koostoimel ülikooli akadeemilise tööga ning kliinikumi teenuste tase sõltub paljuski selle ühisosa rakendamisest, edasiarendamisest ning muudatuste mõtestatud juhtimisest kõigil tasanditel.
Igapäevaelus tekitavad möödunud sajandivahetusel ülikooliga kokku lepitud struktuursed kattuvused ning mõlema organisatsiooni struktuuri- ja juhtimiskokkulepped nüüdseks aga ka mitmeid takistusi, mida kliinikumi struktuuri ja juhtimismudeli kaasajastamise soovi korral tuleb teadvustada.
Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Kõik osapooled on ühel meelel, et kliinikumi juhtimine peab olema kaasav ja tulemuspõhine kõikidel juhtimise tasanditel: nõukogu, juhatus, kliinikud, teenistused ja nende alluvuses tegutsevad osakonnad. Praegu peab 5-liikmeline juhatus korraldama 17 kliiniku ja 22 teenistuse ja osakonna juhtimist ning koordineerima koostööd Tartu Kiirabi ja kolme võrgustunud haiglaga. Juhatusel on seega otsevastutus enam kui 40 üksuse eelarve, personali ja muude põhifunktsioonide juhtimise eest, mis erinevad oma mahult enam kui kümnekordselt. Sellist struktuuri ei ole võimalik juhtida kaasavalt ja tulemuspõhiselt.
Struktuurireformi üks keskseid eesmärke on seega ebaühtlase mahuga üksuste konsolideerimine selliselt, et kliinikumi juhatuse alluvuses töötaks mõistliku suurusega allüksuste eest vastutavate ja tipptasemel juhtimiskompetentsiga juhtide meeskond, kelle alluvuses töötaksid omakorda võrreldava suurusega tööpered.
Selline väikeste, esmapilgul ehk ka ühildamatute ülesannetega üksuste liitmine on rahvusvahelises haiglate kaasajastamise praktikas tavapärane meede, mille eesmärk on tuua allüksuste juhtimine lähemale tegevjuhtimise tipptasemele. Sarnaseid divisjonidepõhiseid struktuurimudeleid kasutavad mitmed Põhjamaade ülikoolihaiglad, võrreldava juhtimismuutuse viis oma struktuuris 2016. aastal läbi ka Tartu Ülikool.
Patsiendikeskne raviteekond
Lisaks kaasava ja tulemuspõhise juhtimisvõimekuse loomisele on struktuurireformil üks veelgi olulisem põhjus. Kliinikum on ellu kutsutud patsientide jaoks. Seega peab kliinikumi struktuur otseselt toetama patsiendikeskset terviklikku raviteekonda. Kaasaegne raviprotsess on aga paarikümne aastaga muutunud tunduvalt interdistsiplinaarsemaks ning vajab patsientide ravimiseks paljude erialade ning kliinikute panust. Seetõttu peab patsiendi raviteekond, sh tema liikumine kliinikute vahel, olema sujuv. Euroopa ja maailma (ülikooli)haiglates on jõutud lahendusteni, mis kombineerivad funktsionaalset organisatsioonistruktuuri selliselt, et need on avatud kliinikuteülestele raviprotsessidele, mille juhtimises kasutatakse maatriksjuhtimist. Maatriksjuhtimise peamine idee seisneb interdistsiplinaarsete meeskondade võimestamises, mis pannakse kokku kliinikuteüleselt nii, et ühel inimesel (või meekonnal) on kaks (või enam) juhti: üks lähtuvalt funktsionaalsest jaotusest ning teine patsiendikesksest raviprotsessist.
Kliinikumis saab alguse insuldipatsiendi inimkeskne raviteekond
12. veebruaril sai projekt „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ Eesti Haigekassa toetuse.
Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe kinnitab, et kliinikumis on projekti väljatöötamises osalenud ravitöö parimad praktikud. „Kliinikumi insuldiprojekt on ambitsioonikas, mille valmimisele on andnud oma olulise panuse mitmed kliinikumi välised institutsioonid, et ehitada sildasid eriarstiabi, esmatasandi ja sotsiaalvaldkonna töökorralduse vahel. Mul on usku sellesse, et suudame seniseid praktikaid oluliselt muuta,“ ütles juhatuse esimees.
Kliinikumi koostööpartneriteks projektis on Tartu Ülikool, Põlva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Valga Haigla, Elva Haigla, Jõgeva Haigla, Viljandi Haigla, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Perearstide Selts, Tartu Linnavalitsus, Kogemusnõustajate Koda, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing.
Arvukate partnerite koostööd koordineerib projektijuht Liina Pääbo.
Miks on insuldikäsitluse projekt oluline?
Seetõttu, et esmakordselt lähenetakse tervishoiusüsteemis patsiendi ravile selle teekonna põhiselt ning kogu protsessi juhitakse patsiendivaatest lähtuvalt. Selline lähenemine saab patsiendi ravimisel teoks alles siis, kui ravi on kvaliteetne ning tervishoiusüsteemi üldine tase on hea. Insuldi akuutravi on meil väga kõrge kvaliteediga, ent hilisemate ravietappide terviklikku ülevaadet saab parandada.
Raviteekond on vaja muuta patsiendi jaoks lihtsamaks ja arusaadavamaks ning nii patsientide kui ka lähedaste ootustele tuleb tähelepanu. Seetõttu tehakse insuldiprojekti raames koostööd ka kliinikumi patsientide nõukojaga.
Raviteekonna planeerimisele aitab kaasa tervishoiutöötajate ühtse inforuumi loomine – et erinevate ravietappide töötajad teaksid, kuidas nende patsientide taastumine edeneb. Raviteekonna-põhise insuldikäsitluse korral on neil võimalus jälgida patsienti ja veenduda, et saavutatud ravitulemus ei halvene.
Mille poolest erineb raviteekonna-põhine insuldikäsitlus praegusest?
See on terviklik vaade insuldipatsiendi ravile. Koostöövõrgustikus lepime kokku, kuidas raviteekondi kõige mõistlikumalt juhtida ja suunata. Osad reeglid on ka praegu olemas, kuid kriitiline koht on seisundi jälgimine ja ühtsetel alustel hindamine. Ühtsetes kriteeriumites kokku leppimine ja nende kommunikeerimine on abiks nii patsiendile ja tema lähedastele kui ka raviasutuste töötajatele.
Raviteekonna-põhise käsitluse puhul lisandub praegusele ravimeeskonnale veel koordinaator, kes on patsiendile toeks ja peamiseks infoallikaks. Koordinaator võib olla sotsiaaltöötaja või õe taustaga, kes läbib vajaliku täiendkoolituse. Kui patsiendil on meditsiinilisi küsimusi, saab neile lisaks raviarstile vastata insuldiõde.
Raviteekonnapõhise käsitluse puhul ei tohiks olla regionaalseid erinevusi, iga inimene peaks saama sama kvaliteetset abi, sõltumata sellest, millisesse partnerhaiglasse ta satub. Tahame, et patsiendile ja lähedastele suunatud infomaterjalid on kokku koondatud, kaasajastatud ning lihtsasti arusaadavad. Ka töötajatele on abiks head toetavad materjalid.
Kliinikumi insuldikeskus alustas septembris ning kõik ägedad insuldipatsiendid tuuakse Lõuna-Eesti piirkonnast nüüd Tartusse. See on toonud kaasa töökoormuse hüppelise ja suure kasvu, võrreldes 2018. aastaga oli 2019. aasta viimastel kuudel kliinikumis ravil 52% rohkem insuldipatsiente.
Koos patsientide arvu kasvuga on nüüd õige aeg uuesti läbi mõelda patsientide liikumine ning ka erinevate patsiente vastu võtvate haiglate võimekus. Statsionaarne taastusravi Lõuna-Eesti patsientidele toimub Tartus ja Põlvas. Kõigis partnerhaiglates on järelravi, statsionaarse õendusabi ja ambulatoorse taastusravi võimalus.
Mis muutusi veel insuldiprojektiga kaasneb?
Need patsiendid, kes osalevad pilootprojektis, saavad endale koordinaatori, võimaluse täiendavateks lisategevusteks ning patsienti jälgitakse pikema perioodi vältel. Katsetame erinevaid lisateenuseid – videokonsultatsiooni, insuldiprogrammi, koduteenuseid, ravimsoostumuse ja kõne toetamise digilahendust. Lisaks piloodis osalevatele patsientidele on kõikide patsientide jaoks avatud vestlusringid ning kogemusnõustamise grupid. Patsientidega tegelesid ka varasemalt õendusabis tegevusjuhendajad ja -terapeudid.
Kliinikumi uus veebileht
Tartu Ülikooli Kliinikumi värskenduskuuri läbinud visuaalse keele loogiliseks jätkuks vajas kaasajastamist ka veebileht. Ent erinevalt visuaalsest keelest, mis säilitas äratuntavuse, sai veebileht täiesti uue hingamise. Uus koduleht www.kliinikum.ee on avalik alates 31. jaanuarist 2020, kuid nagu üleminekuperioodidel kombeks, jääb esialgu kättesaadavaks ka senine veebileht.
Olgugi, et uue veebilehe visuaalne muutus on suur, omab siinkohal suuremat tähtsust info edastamise mõtteviisi muutus – uus veebileht on struktureeritud ennekõike patsientide vajadustest lähtuvalt. Otsus (ja julgus) muuta senist ülesehitust põhineb eelnevalt läbi viidud analüüsidel. Kodulehe loomise algusjärgus viidi esmalt läbi intervjuud nende kliinikumi töötajatega, kes kasutavad kodulehte infoallikana oma igapäevatöös. Samuti viidi läbi ajurünnakud nende töötajate seas, kes puutuvad enim kokku klienditeeninduse valdkonnaga ning töötajatega, kes tegelevad patsientide poolt saadetud päringutega. Patsientidelt ja teistelt tervishoiutöötajatelt paluti omakorda tagasisidet läbi küsimustiku, et koguda võimalikult laiapõhjalist teavet, millised on erinevate kasutajate ootused kliinikumi veebilehele. Lisaks andsid hea võrdlusmomendi teised Euroopa ülikoolihaiglad ning igapäevase veebilehe liikluse aitas ära kaardistada Google Analytics.
Uue veebilehe keskmes on vastuvõtuaja broneerimine – info, mida patsiendid kodulehel kõige enam otsivad ja kasutavad. Uuendatud on ka rubriikide jaotus. Sarnaselt teistele ülikoolihaiglatele on info koondunud rubriikidesse patsiendile, haiglast ning kliinikud ja teenistused. Täiesti uute rubriikidena on lisandud info partneritele ning teadus- ja arendustöö. Alarubriikides on uuenenud nii sisu kui ülesehitus ning uue kodulehe kujundus võimaldab infot esitada senisest kompaktsemalt ja ülevaatlikumalt.
Paralleelselt eestikeelse veebilehega muutuvad avalikuks ka lühemad ja kontsentreeritumad inglis- ja venekeelsed uuendatud versioonid, aga ka kohustuslik vaegnägijaile mõeldud lugemisvõimalus.
Veebilehe uuenemine on protsess ning kui I etapiks võib nimetada kogu kliinikum.ee lehe uuendamist, siis II etapina seisab 2020. aastal ees ka kliinikute ja teenistuste (30 eraldiseisvat veebilehte) kodulehekülgede sarnane uuendusprotsess. Loodame siinkohal väga kliinikute ja teenistuste abile nii sisu kui vormi osas, et leida loodavas töörühmas parim lahendus kõikidele struktuuriüksustele.
Ettepanekute ja küsimuste korral pöörduge palun avalikkussuhete büroo poole See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Ühtlasi on väga oodatud ka kasutajate tagasiside.
Head uudistamist ning kasutamist!
Liina Raju, Jane Freimann, Helen Kaju
Avalikkussuhete büroo
Tartu Ülikooli Kliinikumi logo uus stiiliraamat
Kui 2018. aasta detsembrikuus täitus kakskümmend aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi sihtasutuse loomisest, siis 2019. aastal sai sama vanaks ka kliinikumi logo. 1999. aastal loodud logo on ajas hästi vastu pidanud, ent paarikümne aastaga lisandunud uued kanalid (näiteks koduleht, e-kirjad, sotsiaalmeedia, digierkaanid ja esitlusprogrammid), panevad asutuse visuaalsele identiteedile uued ootused, aga annavad ka suuremad võimalused asutuse ühtse kujunduskeele loomiseks. Eelnevat arvesse võttes läbis kliinikumi logo oma kahekümnendaks sünnipäevaks värskendus- ja täienduskuuri.
Kliinikumi uue visuaalse keele ülevaade on kokku võetud uuendatud stiiliraamatus, mis annab tervikliku ülevaate, kirjeldab ja selgitab erinevaid visuaalseid elemente ning annab detailsed juhised nende kasutamiseks. Stiiliraamat on edaspidi töövahendiks nii kliinikumi töötajatele kui ka kujundajatele. Raamatus toodud näited on vaid vähesed kirjeldatud võimalused, kuidas luua materjale, mille eesmärk on peegeldada kliinikumi traditsioone ja uuenduslikkust ühel ajal. Disainikeele ülevaade jätab ruumi loomevabaduseks, ent märgib ära piirid, mis tagavad ühtse ja tervikliku visuaalse keele eri kanalites.
Kliinikumi visuaalse identiteedi värskendamisel oli abis loovagentuur, kes oli ka 1999. aastal kliinikumi logo loomise juures. Loovjuht Ander Avila selgitas: „Tartu Ülikooli Kliinikumi visuaalse värskenduse puhul oli olulisim säilitada äratuntavus. Vana logo märk ei võimaldanud piisavalt paindlikult seda erinevates kanalites kasutada ning ka värvipalett paistis tänasel päeval tuhmunud. Märk sai värskema värvipaleti, lihtsustatud kuju ning kaaslaseks tänapäevase kirjašrifti. Märgi värskendusest suurem töö oli visuaalse süsteemi loomine, tänu millele saavad kõik Tartu Ülikooli Kliinikumi materjalid ühtse väljanägemise. Kliinikum on kaasaegse visuaalse identiteediga astunud sammu lihtsuse ja arusaadavuse suunas.“
Kliinikumi visuaalse keele keskne element on süda, mille haarad sümboliseerivad harmooniat ravimise, õpetamise ja teadustöö vahel. Süda kui ülemaailmselt tuntud armastuse ja hoolimise sümbol, kannab endas patsiendisõbralikkuse sõnumit. Süda sümboliseerib ka elu, mille eest hoolitsemine on kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi tegevuse mõte. Kliinikumi südame elemendist lähtub kogu visuaalne keel, millesse kuuluvad kolm värvi: “õpetamise sinine”, “teaduse roheline” ja ”ravimise punane”.
Esimesteks kujundatud materjalideks said animeeritud eesti- ja ingliskeelne jõulukaart ning järgmise 2020. aasta seinakalender. Alates jaanuarist 2020 järgnevad sotsiaalmeedia, kliinikumi koduleht ja uuendatud meened. Üleminekuaeg, mil värske ilme saavad kliinikute ja teenistuste logod, kodulehed, tööriided, uksesildid, töödokumendid ja kõik muud visuaalse identiteedi kandjad, kestab aastani 2022.
Uus stiiliraamat ja uus kaasaegne kirjašrift on sisevõrgus kõigile kättesaadav alates 2. jaanuarist 2020. Uus visuaalne keel on töötajatele abiks mistahes visuaalsete materjalide tegemisel ning küsimuste korral pöörduge palun avalikkussuhete büroo poole.
Helen Kaju
Avalikkussuhete büroo
Kolleegid meie ümber – operatsiooniõde Sigrid Kirriland
Maailma Terviseorganisatsioon nimetas 2020. aasta õdede ja ämmaemandate aastaks, et juhtida tähelepanu õdede ja ämmaemandate olulisusele tervishoiusüsteemis. Kliinikumi Leht tutvustab aasta jooksul kolleege meie endi keskelt, kes annavad iga päev hindamatu panuse patsientide raviprotsessi. Nii on see ka operatsiooniõdede puhul, kelle kohustuseks on hallata kogu keerukat instrumentaariumi, assisteerida kirurgi ja tagada patsiendi ohutus operatsioonitoas.
Esimeseks mitmekülgseks ja huvitavaks persooniks on operatsiooniõde Sigrid Kirriland, kes lisaks kutsetööle panustab ka riigikaitsesse, koolitades selles valdkonnas töötavaid operatsiooniõdesid. Sigrid asus kliinikumi tööle 2004. aastal. Sellest ajast alates on ta osalenud paljudel erinevatel operatsioonidel ning läbinud mitmeid erialaseid koolitusi. Igal erialal, operatsioonil ja operatsiooni meeskonnal on oma eripära, mida operatsiooniõde peab teadma ja arvestama. Lisaks mitmekülgsetele teadmistele ja oskustele peab operatsiooniõde olema nutikas, kiire ja mõtlema alati kaks sammu ette. Suurem osa operatsiooniõe tööst on küll tehniline, kuid olulisel kohal on ka patsiendiga suhtlemine ning patsiendi soovide ja eripäradega arvestamine. Oma igapäevatöös paistab Sigrid silma erilise vastutulelikkuse, abivalmiduse, algatusvõime ja heade õpetamisoskuste poolest. Lisaks ortopeedia eriala operatsiooniõe töö põhjalikule tundmisele, on tal laialdased teadmised ja oskused mitmel teisel erialal.
Sigrid Kirriland on läbinud Euroopa Operatsiooniõdede Ühingu poolt tunnustatud operatsiooniõe täiendõppe programmi. Samuti on ta osalenud kõrgetasemelistel koolitustel nii õppija kui õpetajana. Kaitseväe Akadeemias toimunud maailmatasemel kirurgia- ja traumakoolitusel (Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma) tegutses Sigrid operatsiooniõena kui ühena terviklikust meeskonnast. Sigrid Kirriland on ka rahvusvahelise organisatsiooni International Association of Trauma Surgery & Intensive Care traumakoolituse õde-instruktor. Koolitusel harjutatakse meeskonnatööd ja mängitakse läbi traumajuhtumite käsitusi. 2016. aastal liitus Sigrid operatsiooniõe ja instruktorina Eesti Kaitseväe R2B välihaiglaga. Haigla ja R2B välihaigla operatsiooniõe töö vahel on palju sarnasusi ja samas ka palju erinevusi. Välihaiglas peavad operatsiooniõed ise haldama kogu kirurgilist instrumentaariumi nende kasutuse kõikides etappides, olemasolust kuni steriliseerimiseni . Kui tavahaiglas on töötempo rahulikum ja abikäsi rohkem, siis välihaiglas on vahendite hulk piiratud ja lahendusi tuleb leida vahel ka käigu pealt. Lahinguolukorras on põhirõhk elu päästmisel. Eesti Kaitseväe R2B välihaigla koosseisus on Sigrid kaks korda operatsiooniõena osalenud NATO Centre of Excellence for Military Medicine õppusel, kus harjutatakse rahvusvahelises koosseisus traumahaige käsitlust ja elupäästvat kirurgiat välitingimustes.
Töö ja hobi kõrval jätkub Sigrid Kirrilandil aega kodus veel kahe tütre jaoks, kes mõistavad ja saavad aru, kui ema kiirustab tööle, et aidata haigeid inimesi.
Sigrid Kirriland töötab ja koolitab end eesmärgi nimel minna ühel päeval kriisipiirkonda missioonile, et panna proovile nii iseennast kui ka oma teadmisi.
Sigrid on õnnelik inimene, sest tema sõnade järgi teeb ta tööd, mida jumaldab.
Kliinikumi Leht
Varakult avastatud vähk on ravitav
2019. aastal käis Tartu Ülikooli Kliinikumis rinnavähi sõeluuringul 12 988 naist (67,5% kutsututest). Neist 9400 mammograafiabussis ja 3588 haiglaruumides. 2019. aasta viimase päeva seisuga oli neist rinnavähk avastatud 53 naisel. 83% juhtudest oli tegemist varases staadiumis rinnavähiga.
Rinnavähi sõeluuringud jätkuvad ka sel aastal ja on mõeldud eelkõige tervetele, ilma kaebuste ja sümptomiteta naistele varaseks avastamiseks. Eestis kutsutakse rinnavähi sõeluuringule naisi vanuses 50–69. 2020. aastal kutsutakse sõeluuringule ravikindlustatuid naisi sünniaastatega 1953, 1954, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968 ja 1970.
Neil aastail sündinud naistele saadetakse rahvastikuregistris oleva aadressi järgi kutsed, kuid andmebaasi ebatäpsuse tõttu ei pruugi kõik naised kutseid saada – see ei ole takistuseks uuringule tulemisel. Seega võib ka julgesti kutset ootamata uuringule registreeruda. Mammograafia sõeluuring on kindlustatud naistele tasuta.
Naised, kes on sõeluuringu sihtgrupist nooremad või vanemad, peaksid rinnakaebuste korral pöörduma perearsti või naistearsti poole, kes teeb esmase läbivaatuse ning suunab vajadusel rinnauuringutele. Saatekirjaga on ka neile naistele kliinikumis uuringud tasuta.
Sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Samas saab uuringuid teha ka arsti poolt antud saatekirja alusel.
TARTU
06.01–10.01 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1
JÕGEVAMAA
13.01–22.01 Põltsamaa Kultuurikeskuse ees, J. Kuperjanovi 1
SAAREMAA
23.01–24.01 Muhu, Liiva küla, COOP kaupluse parkla
JÕGEVAMAA
27.01–07.02 Jõgeva Kultuurikeskuse ees, Aia 6
10.02–12.02 Mustvee Tervise hoovis, Kastani 40
Põlva haiglas alustas tööd Lõuna-Eesti esimene ämmaemanduskeskus
1. jaanuaril 2020 alustas Põlva haiglas tööd ämmaemanduskeskus, mille loomine tähendab ämmaemandate täiendõpet ning nende suuremat rolli ja vastutust lapseootel naise jälgimisel. Loodavas ämmaemanduskeskuses töötavad iseseisvate spetsialistidena ämmaemandad, kes toetavad naisi ja peresid enne rasedust, raseduse ajal, sünnitusel ja sünnitusjärgsel perioodil.
Ämmaemandad jälgivad rasedust, pakuvad raseduskriisi nõustamist ning korraldavad perekooli loenguid. Ämmaemanduskeskuses pakutakse ka sünnieelset päevastatsionaarset ravi rasedatele, kes vajavad uuringuid ja ravi, kuid ei pea jääma ööpäevaringselt haiglasse.
Sünnituse järgselt pakutakse ämmaemanduskeskuses teenuseid nii emale kui lapsele. Imetamisnõustamisel nõustab ja abistab ämmaemand lapse eest hoolitsemisel ja toitmisel. Kohapeal on võimalus ka last kaaluda ning nõu saab imetamisprobleemide korral. Ämmaemanduskeskus pakub kõigile sünnitanud naistele sünnitusjärgse koduvisiidi võimalust. Samuti oodatakse ämmaemanduskeskusesse sünnitusjärgsele vastuvõtule naisi 6–8 nädala möödumisel sünnitusest.
Lisaks raseduse ja sünnitusjärgse perioodiga seotud teenustele nõustatakse ämmaemanduskeskuses naistehaiguste ja sugulisel teel levivate haiguste valdkonnas, rasestumisvastaste vahendite kasutamise küsimustes ja seksuaalkasvatuse ja pereplaneerimise teemadel ning teostatakse emakakaelavähi sõeluuringuid. Kuni 26-aastaseid noori nõustatakse turvalises ja konfidentsiaalses keskkonnas seksuaalsuse ja tervisega seotud teemadel. Näiteks saavad noored nõu keha areng ja füsioloogia mõistmisega seotud teemadel, seksuaalsel teel levivate haiguste kohta ning seksuaalvägivalda puudutavat nõustamist.
Erakorralist abi pakutakse ämmaemanduskeskuses esmaspäevast reedeni kell 08.00−16.00, muul ajal tuleks pöörduda Põlva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla või Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Ämmaemanduskeskuse infotelefon on 799 9129.
Hea kliinikumi pere!
Ligi 21 aastat tagasi loodud sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum elab ja hingab oma rahulikus rütmis. Stabiilsus, kuid samas ka sisemine tung muutuda – muutuda senisest veelgi paremaks, on need omadused, mis meid edasi kannavad. Usun, et meil enestel, kliinikumi asutajatel ja kogu ühiskonnal, on järjest kindlam tunne, nähes, kuidas kliinikum püüab ühtselt kiiresti arenevas maailmas olla mitte lihtsalt kaasas käija, vaid pigem teenäitaja ja tempo tegija. Ent selleks, et olla edukas, on vajalik koostöö. Siinkohal pean silmas ennekõike koostööd Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnaga, kuid unustada ei saa ka kõiki teisi, kellel on oluline roll tervikliku patsiendikeskse tervishoiusüsteemi kujundamisel. Mul on hea meel, et mitmed ühiselt alustatud projektid on pälvinud tähelepanu ja kiitust tõestamaks koos tegemise jõudu.
Lõppevat aastat jäävad iseloomustama arvukad positiivsed, kuid samas keerukad väljakutsed. Kõrge kvaliteet ravitöös ei ole iseenesest mõistetav, selle nimel on kogu kliinikumi pere ühtselt pingutanud. Igapäevase ravitöö kõrval on ehk kõige olulisem arvukate kohtumiste ja arutelude tulemusena valminud ja lõpuks konsensuslikult heaks kiidetud kliinikumi personalipoliitika ja karjäärimudel. Seetõttu tahaksin nimetada lõppevat aastat koostöövundamendi ladumise ja partnersuhete loomise aastaks. Koostööst sündis ka unikaalne kõikide Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglate liitumine elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Olgu märgitud, et Eestis ei ole kunagi varem sellises mastaabis haiglate infosüsteeme ühisele platvormile viidud.
On rõõmustav, et kogu Eesti tervishoiusektor on järjest enam valmis kaasama oma tegevuste planeerimisse ka patsientide häält. Olen uhke, et kliinikumist on kujunenud Eestis patsiendikeskse tervishoiukorralduse eestvedaja. Sel aastal kokku kutsutud patsientide nõukoda tõestab, et oleme valmis kuulama patsientide häält teenuste kujundamisel ja planeerimisel ning ravikeskkonna patsiendi- ja töötajasõbralikumaks muutmisel.
Soovin, et vundamendi ladumise aastale järgneb arengusoovi aasta – et kliinikum oleks konkurentsivõimeline nii tänaste tipptegijate kui ka tuleviku talentide silmis. Järgmisel aastal ootavad meid ees uued väljakutsed – karjäärimudeli elluviimine, teadus- ja arendustöö välishindamine, Casa Nova III ehituse algus, erinevaid ravietappe ühendava insuldikeskuse rajamine koos sinna juurde kuuluvaga ning loomulikult palju muudki. Olen veendunud, et lähtudes kaasaegsetest kvaliteedijuhtimise printsiipidest ja kaasava juhtimise põhimõtetest, suudame senisest edukamalt ellu viia need eesmärgid, mis senini on jäänud saavutamata.
Head kolleegid ja koostööpartnerid, soovin Teid kõiki tänada selle suure panuse eest, mille olete andnud kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks kliinikumis ja Eesti meditsiini arendamisse tervikuna. Loodan, et hea töökeskkond ja toetavad kolleegid on aidanud lahendada esmapilgul ületamatuid muresid ja olukordi. Pean siinkohal oluliseks tänada ka Teie peret ja lähikonda, kelle toetus on loonud eeldused edukaks igapäevatööks.
Head inimesed! Võtke pühade ajal aega oma lähedaste ja sõprade jaoks ning ärge unustage ka iseennast.
Ilusat ja rahulikku jõuluaega!
Priit Eelmäe
juhatuse esimees
Kolleegipreemia kuulub dr Sirje Mikkelile ning dr Jaan Soplepmannile
Kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühisel aastalõpukontserdil andis kliinilise eetika komitee üle kolleegipreemiad. Parima kolleegi laureaatideks nimetati dr Sirje Mikkel, hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna arst-õppejõud, ning dr Jaan Soplepmann, hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakonna vanemarst-õppejõud.
Parimad kolleegid valitakse aasta tagasi sama tiitli pälvinud kolleegide poolt ning preemia eesmärk on väärtustada arstidevahelisi häid kollegiaalseid suhteid. Dr Ain Kaare, kes on preemia mõtte algataja, ütles preemiat üle andes: „See tunnustus on tänuavaldus kolleegilt kolleegile meie maja sees ning asjaolu, et seda antakse üle juba neljandat korda, kinnitab, et traditsioon on sündinud!“
Dr Inga Vainumäe, 2018. aasta kolleegipreemia laureaat: Dr Sirje Mikkeliga seovad paljusid lastehaigla tohtreid ühised patsiendid juba alates sellest ajast, kui hematoloogia-onkoloogia osakond asus veel lastekliinikus. Sirje on praeguseni meie väga hea kolleeg ja hinnatud konsultant, kes lisaks oma rasketele haigetele leiab alati aega ka meile nõu ja jõuga appi tulla. Sirje on kanget tõugu saare naine, kelles on lisaks ka natuke võrokest. Kui asjad on päris hullusti, ütleb ta olukorra iseloomustamiseks ikka ühe, temale omase väljendi, misjärel hakkavadki asjad tasapisi laabuma! On väärtus, kui tead, keegi mõtleb sinuga kaasa. Tegemist on väga sooja ja armsa inimesega, kes on paljuski olnud minu õpetajaks ning keda väga väärtustavad ja kiidavad ka meie residendid.
Dr Margot Peetsalu, 2018. aasta kolleegipreemia laureaat: Dr Jaan Soplepmann on töötanud kliinikumis palju aastaid. Alustas abdominaalkirurgiast, kust teda huvi onkokirurgia vastu viis hematoloogia-onkoloogiakliinikusse.
Jaan on tark, rahulik, sõbralik ja meeldiv kolleeg, kes alati leiab, võiks öelda ka, et võtab aega, et vastata kolleegide või residentide ja üliõpilaste küsimustele. Teeb seda põhjalikult ja argumenteeritult, kuulates ära ka küsija mõtted. Samas on temas suur annus ka muhedat huumorit, mis on kindlasti meie keerulise ameti puhul ülioluline ja mis aitab pingeid vähendada. Jaan on ka väga hinnatud õppejõud, kes jagab õpetust suure pühendumisega.
Kliinikumi Leht
Kliinikum suurendab laste ja noorukite vaimse tervise abi kättesaadavust
Tartu Ülikooli Kliinikum avab 2. jaanuarist 2020 Tartu Tervisekeskuses laste ja noorukite vaimse tervise ambulatoorsed vastuvõtud, et suurendada vaimse tervise abi kättesaadavust.
Psühhiaatriakliiniku arst-õppejõud Reigo Reppo sõnul teadvustatakse ühiskonnas aina paremini, et vaimse tervise murede korral tuleb abi otsida varakult, et ennetada võimalikke lisanduvaid probleeme. „Seetõttu on nii ootused laste ja noorukite vaimse tervise keskusele kui ka abivajajate hulk järjest suuremad,“ ütles dr Reppo.
Tartu Tervisekeskuses aadressil Mõisavahe 34C hakkavad igapäevaselt patsiente vastu võtma neli vaimse tervise õde, lisaks psühhiaatrid, psühholoogid ning logopeedid. Vajadusel pakub abi ka psühhiaatriakliiniku sotsiaaltöötaja. Tavaliselt toimub esmane lapse või nooruki vaimse tervise vastuvõtt vaimse tervise õe juures, kes hindab, millist abi noored patsiendid vajavad. On see psühhiaatri vastuvõtt, uuringud, sotsiaalhoolekande või hoopis kooli toetus.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht Andres Kotsar toob välja, et patsiendikesksus on tänapäevaste tervishoiuteenuste märksõna ning kui võimalik, tasub raviasutuse teenused viia patsientidele lähemale. „Annelinnas elab väga suur osa tartlastest, mistõttu on psühhiaatriakliiniku suuremal hulgal ambulatoorsetel vastuvõttudel sealses tervisekeskuses väga praktiline põhjus,“ selgitas dr Kotsar. Ta rõhutab, et laste ja noorukite vaimse tervise kabinetid teevad nii Tartus kui ka Lõuna-Eesti tänuväärset tööd ning just meeskonnatöö on see, mis võimaldab muuta raviprotsesse kiiremaks. „Vaimse tervise meeskonna vastuvõtud on korraldatud olenemata psühhiaatrite ravijärjekordadest nii, et vaimse tervise õed, psühholoogid ja logopeedid teevad enne psühhiaatri vastuvõtule jõudmist ära vajalikud uuringud ning psühhiaater osaleb raviprotsessis meeskondliku arutelu kaudu juba enne, kui on isiklikult patsiendiga kohtunud. Kõik see tähendab lõppkokkuvõttes patsiendi jaoks kiiremat diagnoosini ja ravini jõudmist,“ selgitas ravijuht Andres Kotsar.
Nii Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku kui ka Tartu Tervisekeskuse vaimse tervise vastuvõttudele saab vastuvõtuaega broneerida kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100, kliinikumi kodulehe, ePatsiendi või üleriigilise digiregistratuuri kaudu.
Kliinikumi Leht
Dr Mari-Anne Vals pälvis teadustööde konkursil 1. preemia
12. detsembril autasustati Tartus, Haridus- ja Teadusministeeriumis üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi parimaid. Meditsiiniteaduste valdkonnas pälvis parima doktoritöö eest 1. preemia Tartu Ülikooli Kliinikumi pediaatria osakonna arst-õppejõud Mari-Anne Vals. Mari-Anne Valsi doktoritööd juhendas kliinilise geneetika keskuse juhataja professor Katrin Õunap.
Dr Mari-Anne Valsi doktoritöö teemaks oli „Kaasasündinud N-glükosüülimise haigused Eestis“.
Dr Valsi uuringu eesmärk oli juurutada Eestis KGH diagnostikaks transferriini IEF ja hinnata kolme aasta jooksul N-glükosüülimise haiguste esinemist meie patsientide hulgas. Kuuel patsiendil 1230-st esines KGH skriiningul positiivne tulemus, mis leidis molekulaarse kinnituse. Uuring näitas, et Eesti patsientide puhul on transferriini IEF on tulemuslik meetod KGH diagnostikas. Skriiningu rakendamine võimaldas lisada uusi kliinilisi ja epidemioloogilisi andmeid erinevate teadaolevate ning uue KGH alatüübi kohta.
Üliõpilaste teadustööde konkurssi korraldavad Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Teadusagentuur. Konkurss toimus tänavu juba 28. korda ning sel aastal esitati konkursile 482 tööd 33 ülikoolist, sealhulgas 17 välisülikoolist, kus Eesti tudengid õpivad.
Kliinikumi Leht
Spordimeditsiini ja taastusravikliinikusse seati sisse Lõuna-Eesti esimene kõnnirobot
16. detsembril andis Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond kliinikumile pidulikult üle kõnniroboti, mis seati sisse L. Puusepa 6 majja. Kõnnirobot võimaldab pakkuda kõige kaasaegsemat taastusravi nüüd ka Lõuna- ja Kesk-Eesti patsientidele.
Kõnnirobot aitab parandada või taastada nende laste kõnnimustrit, kes ei saa sünnitrauma, insuldi või mõne muu haiguse tõttu kõndida või kelle liikumine on oluliselt raskendatud. Kõnnirobot on kaasaegne taastusravi abivahend, mis aitab muuta füsioteraapia tunnid vaheldusrikkamaks ning intensiivsemaks, liigutades patsiendi jalgu ja jäljendades korrektset kõnnimustrit sadu kordi. Terapeut masina abita sellist intensiivsust tagada ei suuda.
Kõnnirobot oli seni olemas Tallinnas ja Haapsalus, kuid pika vahemaa tõttu jäi see paljudele Lõuna- ja Kesk-Eesti patsientidele kättesaamatuks.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe peab väga oluliseks, et nii Tartu kui ka Lõuna- ja Kesk-Eesti patsiendid saavad nüüdsest kasutada kaasaegset abivahendit, mis aitab senisest täpsemalt ja tulemuslikumalt parandada või taastada inimeste kõnnimustrit, sealjuures ennetades täiendavate tervisekahjustuste teket. „Tänan siinkohal Lastefondi ja kõiki inimesi ning ettevõtteid, kes võtsid südameasjaks kaasajastada laste taastusravikäsitlust kliinikumis. Kõnnirobot loob eeldused taastusravi protsessi oluliselt efektiivsemaks muutmiseks, samuti on uute seadmete kasutusele võtmine motivaatoriks töötajatele ja patsientidele,“ ütles Eelmäe.
Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku direktor Rein Kuik hindab kõrgelt, et Tartu kõnnirobot Lokomat® on Eestis ainulaadne seepärast, et võimaldab mitte ainult täpselt doseeritud jalgade liigutamist, vaid ka puusa ja kerelihaste aktiveerimist. „Kõnnirobotit kasutatakse ühe osana taastusravi protsessis. Kõnnitreening robotil sobib paljudele neuroloogiliste ja ortopeediliste diagnoosidega patsientidele ning roboti kasutamine annab võimaluse treeninguks sellise intensiivsusega, mida üks terapeut ilma masina abita tagada ei suuda,“ selgitas dr Kuik.
Lastefondi strateegiajuhi Siiri Ottender-Paasma sõnul on suurim tänu headele annetajatele siiski see, mis peegeldub abi vajavate laste silmades: ”Lastefondil on siiralt hea meel, et võlg Lõuna- ja Kesk-Eesti laste ees saab vahetult enne jõule tasutud. Olime neile selle kaasaegse taastusravivõimaluse ju tegelikult võlgu, on mõeldamatu, et just liikumispuudega patsientidel tuleb maha sõita sadu kilomeetreid, et saada osa kõnniroboti võimalustest. Aitäh kõikidele headele annetajatele, kes aitasid selle suure unistuse teoks teha”, lisab Ottender-Paasma.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis harjutati sünnitaja kriitiliste situatsioonide lahendamist
26.–27. novembril külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Pelgulinna simulatsioonikeskuse koolitajad, et simulatsioonõppe käigus mängida läbi kriitilised olukorrad sünnitusabis ja harjutada meeskonnatööd ootamatutes olukordades.
Pelgulinna simulatsioonikeskuse juhataja, neonatoloog dr Ervin Saik peab väga oluliseks in situ printsiipi koolituste korraldamisel. „Simulatsioonid peavad toimuma reaalses töökeskkonnas, et osalejad oleksid tuttavates ruumides ning kasutaksid olemasolevaid igapäevaseid vahendeid. Kriitilistel hetkedel on võtmeküsimus meeskonnatöö, mistõttu tuleb ka selle ladusat toimimist läbi mängida,“ ütles dr Saik.
Olukorrad, mida kliinikumis anestesioloogidel, günekoloogidel, neonatoloogidel, narkoosiõdedel ning ämmaemandatel lahendada tuli, keskendusid sünnitaja või raseda naise elustamisele ning hädakeisri läbiviimisele. „Operatsioonitoas on igaühel täita kindel ja oluline roll, mistõttu tuleb ühiselt selliseid ootamatusi harjutada. Oleme teinud Tallinna kolleegidega tihedat ja tulemuslikku koostööd juba viimasel neljal aastal ning ootame huviga järgmisi väljakutseid,“ lausus Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia eriala vanemarst-õppejõud Reet Kikas.
Simulatsioonõpe viidi läbi kõrgtehnoloogilise simulaatornuku Viktoria abiga, kelle Pelgulinna koolitajad tõid Tartu Ülikooli Kliinikumi majja esmakordselt.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi haiglate ravijuhid ja ämmaemandad seadsid sihte tulevikuks
14. novembril kogunesid Lõuna-Eesti haiglasse ämmaemandusabi arendusseminarile Tartu Ülikooli Kliinikumi, Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haiglate ravjuhid ja ämmaemandad, et seada sihte tulevikuks ning leppida kokku, milliseks kujunevad Lõuna-Eesti ämmaemandusabi teenused.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul on eesmärk tagada kõikides kliinikumi haiglates ämmaemandusabi põhitegevused ning vastavalt haigla prioriteetidele ka lisategevused. Põhiteenuste paketi moodustavad rasedusaegne jälgimine, sünnitusjärgne koduvisiit, imetamisnõustamine, sünnitusjärgne kontroll ja kontraseptsiooninõustamine ning emakakaelavähi sõeluuring.
Haiglate esindajad nentisid, et madala riskiga rasedate jälgimise puhul on võimalik suurendada ämmaemandate rolli. Töö ja vastutuse selline jaotus võimaldab osutada rasedusaegse jälgimise teenust kodule võimalikult lähedal, mis vähendab ka günekoloogide koormust ning lühendab ravijärjekordi. Kodulähedase haigla ämmaemanda pädevusse kuuluvad ka sünnitusjärgsed koduvisiidid, mis on olulised nii naise tervise ja sünnitusjärgse toimetuleku seisukohast kui ka lapse sünnijärgse kohanemise ning rinnaga toitmise edenemise hindamiseks ja toetamiseks. Siinkohal on oluline märgata võimalikke probleeme naise koduses keskkonnas ja luua võimalusi nende ennetamiseks. Kui tavapraktikas võib näha, et perearsti poolt tehtud koduvisiit pühendab enim aega lapsele, siis ämmaemand seab fookuse naisele, tema vaimsele tervisele ja ema ja lapse vahelisele interaktsioonile. Ülle Piiskoppel, kes on teinud arvukalt sünnitusjärgseid koduvisiite alates 2011. aastast, hindab, et koduvisiite tuleks teha rohkem. „Mujal maailmas on see tavaline praktika ning ämmaemanda ülesanne on hinnata lisaks sünnitusjärgsele seisundile ja ema vaimsele tervisele ka lapse ja ema turvalisuse ning sotsiaalse heaoluga seotud aspekte koduseinte vahel,“ kommenteeris Piiskoppel.
Sünnitusjärgne koduvisiit aitab võimalikult varakult suunata ema ka imetamisnõustamisele, mida pakub samuti väljaõppinud ämmaemand. Imetamisnõustaja Anne Ilvese sõnul on 98% naistest võimelised imetama ning Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on seadnud prioriteediks täieliku rinnaga toitmise esimesel kuuel elukuul. „Eesti on suurepärane riik, kuna naised saavad kaua nautida emapuhkust ja lapse kõrval olemist, ent sellest hoolimata ei ole imetamise statistika nii hea, kui võiks. Arvame, et põhjus võib olla just abi kättesaadavuses. Haiglast lahkudes toidab lapsi rinnaga umbes 98% naistest. Suurim langus ilmneb lapse esimesel elunädalal, järgmine langus osakaaludes ilmneb siis, kui laps on ühe kuu vanune ja kolme kuu vanune. Siinkohal on ämmaemand see, kes saab naist aidata ja toetada,“ selgitas Anne Ilves. Tartu Ülikooli Kliinikumis on sel aastal tehtud juba 1136 imetamisnõustamise vastuvõttu, mille raames lisaks tavapärasele rinnaga toitmise toetamisele ja juhendamisele määratakse soori ravi, tegeletakse vasospasmi lahendamist toetava raviga, nõustatakse rinnast võõrutamise ja lisatoiduga alustamise korral, tehakse ultraheli-teraapiat ning nõustatakse ka telefoni ja e-kirja teel.
Ämmaemandusabi lisateenusteks, mis eeldavad lisaõpet, on kliinikumi haiglates perinataalse vaimse tervise nõustamisteenus, naise tervise visiit, perekool, noorte nõustamine, terviseteabe päevad ja koolitervishoiu teenus. Tuginedes noorete perede tagasisidele võib öelda, et vanemad vajavad muuhulgas ka sünnituskogemuse refleksiooni ja praktiliste kogemuste jagamist, mis omakorda toetab emade sünnitusjärgset toimetulekut ja kohanemist uue rolliga.
Perekooli ehk loengute läbiviimine lapseootel peredele on ämmaemanda pädevuses ning ainuvõimalik viis toetada positiivset vanemlust ja toimetulekut uue rolliga kohanemisel. Nn oma ämmaemand saab teemade käsitlemisel lähtuda kindlatest soovidest ja vajadustest. Tuttav ja turvaline keskkond soodustab küsimuste küsimist ning arutelude tekkimist.
Nii Eestis kui ka mujal maailmas on enam tähelepanu all nii lapseootel kui ka sünnitanud emade vaimne tervis. Eestis on raseduskriisi nõustajaid kokku kolmteist, neist viis töötavad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Ämmaemandast raseduskriisinõustaja Margit Luiga sõnul on vajadus teenuse järele kindlasti kasvava iseloomuga. „Rasedus- ja sünnitusjärgsel ajal on naine kõige tundlikum ja haavatavam,“ toob ta välja. „Enamasti on naisel tema rasedust jälgiva ämmaemandaga lähedane ja usaldav suhe, sest ämmaemand jagab naisega raseduse, aga ka lapsevanema tee algust. Ämmaemand juhendab, jälgib, hooldab ja nõustab nii naisi kui ka peresid raseduse ja sünnituse ajal, mistõttu on just ämmaemandal parimad võimalused märgata kriisiolukordi ja pakkuda ka võimalikke lahendusi ning asjakohast toetust. Tahan rõhutada, et abi küsimine on alati julgustükk,“ rääkis Margit Luiga.
Kliinikumi Leht
Kogukonna ämmaemandus Inglismaal (Community Midwifery)
Ämmaemandusabi arendusseminaril osales kogemuste jagamise eesmärgil ka eestlannast ämmaemand Marrit Kanna, kes töötab ämmaemandana Inglismaal. Praegu töötab Marrit Kanna Manchesteri Ülikooli St Mary´s haiglas, kus näiteks 2018. aastal võeti vastu 11 000 sünnitust ning sünnitajatele abi osutamiseks on 20 sünnitustuba. Ent enne haiglatööle minemist töötas ta pikalt kogukonna ämmaemandana, kelle üheks tööülesandeks olid ka sünnitusjärgsed koduvisiidid.
Fotol: Marrit Kanna (keskel) koos kollegidega - ämmaemand Kassie Bateson´i ja dr Sarah Hamilton´iga
„Kogukonna ämmaemandus sisaldab rasedusaegset jälgimist, loenguid lapseootel peredele, kodusünnitust, sünnitusjärgseid koduvisiite, tööd noortega, kontratseptsiooninõustamist jm. Inglismaa praktika on selline, et madala riskiga rasedad ei käi haiglas vastuvõttudel, ämmaemandusabi teenuste osutamiseks on välja töötatud kogukonna ämmaemanduse piirkonnad. Igas piirkonnas on oma meeskond, mis koosneb neljast kuni kaheksast ämmaemandast,“ tutvustas Kanna. Kogukonna ämmaemandad teevad oma tööd kodulähedastes tervisekeskustes, perearstikeskustes ning ämmaemandusabikeskustes. „Ämmaemand vastutab ja juhib madala riskiga lapseootel naise jälgimist ning on tihedas koostöös arstidega, kaasates neid vastavalt vajadusele,“ rääkis Marrit Kanna. Nimetatud keskustes toimub rasedusaegne jälgimine ning vajadusel ka sünnitusjärgne kontroll. Enamasti tehakse sünnitusjärgset kontrolli kodus, ent sünnitanud naine võib alati ka ise tagasi pöörduda.
Kogu rasedusaegne jälgimine algab esmase vastuvõtuga ämmaemanda juures. „Ideaalis võiks see toimuda 12. rasedusnädalal. Ämmaemand teeb naisele riskianalüüsi, mis sisaldab nii elu- ja terviseanamneesi kogumist, meditsiinilist ja sotsiaalise tausta analüüsi kui ka vaimse tervise ja sotsiaalsete probleemide analüüsi. Riskianalüüsi käigus selgub, milline raseduse jälgimise mudel sellele naisele sobib ning kas lapseootel naisel on näidustusi, et minna arsti juurde või mitte. Praktika näitab, et enamik naisi on madala riskiga ning jälgimine saab jätkuda ämmaemanda juures, kuid näiteks südameprobleemidega või mõne muu arsti jälgimist vajava näidustuse puhul kuuluvad naised arsti vaatevälja,“ tutvustab Kanna. Esmasrase peab vastuvõtul käima kogu raseduse jooksul umbes kümme korda, korduvraseduse korral käiakse ämmaemanda vastuvõtul umbes seitse korda. Raseda jälgimine toimub nii keskustes kui ka koduvisiidina. Ämmaemanda jälgimisel on lubatud raseduse ülekandmist mitte enam kui kaks nädalat.
Marrit Kanna sõnul on sünnitusjärgsed koduvisiidid osa tavapärasest ämmaemanda tööst. „Esimese koduvisiidi teeb ämmaemand kohe esimesel päeval pärast ema ja lapse koju kirjutamist haiglast. Visiit kestab tund aega ning selle peamine eesmärk on toetada naist tema igapäevastes tegevustes – enesega toimetulek, vastsündinu hooldus, rinnaga toitmine,“ selgitas Marrit Kanna. Järgmine visiit toimub, kui laps on viie päeva vanune ning kolmas visiit juba kümne päeva vanuse lapse juurde. Lapse viiendal elupäeval tehtud visiit sisaldab kaalumist, ainevahetushaiguste sõeluuringut imetamisnõustamist ning ema toimetuleku toetamist. Vajadusel jälgib ämmaemand ema ja vastsündinut kuni 28 päeva. Sel perioodil on lisaks eelpool toodule olulised ka ema ja lapse turvalisuse, toimetuleku ja sotsiaalse heaolu aspektide jälgimine, millesse vajadusel kaasatakse politsei- ning sotsiaaltöötaja. 28 päeva ehk vastsündinu perioodi möödumisel antakse ema ja lapse tervise jälgimise üle perearstile.
Kogukonna ämmaemanduse kasulikkus
• Hea kättesaadavus kodukoha lähedal
• Tuttav „oma“ ämmaemand (või meeskond) kogu raseduse ja sünnitusjärgsel perioodi – usaldus ja järjepidevus
• Parem ja efektiivsem planeerimine
• Turvaline kohanemine ja toimetulek – sünnitusjärgne koduvisiit
• Rahulolu teenusega – positiivne tagasiside perede ning ämmaemandate poolt
Kliinikumi Leht
Kliinikumi audioloog Sandra Vill panustab kooliõpilaste kuulmistugevuse uuringusse
Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinik osaleb Eesti kuulmisteravuse uuringus, mille eesmärk on selgitada välja, kuidas kuulevad lapsed erinevaid helisagedusi. Uuringu eestvedajaks on Tallinna Ülikool ning see viiakse läbi koostöös MTÜga Audiere ja Eesti Audioloogia Seltsiga.
Rahvusvahelised audioloogid ja kõrvaarstid on täheldanud, et noorte kuulmisteravus langeb, mistõttu otsitakse vastust, kuivõrd esineb kuulmislangust Eesti noorte hulgas.
10 minutilise audiomeetrilisel sõeluuringul kogutakse andmeid kuulmisteravuse kohta tuhandelt õpilaselt üle Eesti. Kuuldeläve uurimiseks tuleb õpilastel kõrvaklappidest kuulata erinevaid sagedusi ning täita küsimustik muusika kuulamisharjumuste ja tugeva heliga kohtades viibimise kohta. Oma tulemuste kohta saavad õpilased koheselt ka tagasisidet.
Sandra Vill, Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku audioloog: Käiku on läinud koostööna Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Audiere vahel Eesti noorte kuulmisuuring, mis proovib kaardistada koolinoorte kuulmist ja kuulmisharjumusi ning leida kas ja kui suur mõju võib olla kõval muusikal kuulmisele.
Viimasel ajal on õnneks väga aktuaalseks saanud kuulmishügeenist rääkimine – kui palju võiks päevas klappidega muusikat kuulata, kus peaks kõrvatroppe/klappe kandma, kui kõva heli on liiga kõva – ning üha rohkem on täheldatud müra ja just kõva muusika mõju varasele kuulmislangusele ehk kuidas see mõjutab just noorte kuulmist. Kontsertidel ja klubides võib helitase olla tihti 100 detsibelli ringis, mida võiks kuulata vaid 15 minutit. Mida kauem sellises müras olla, seda suurem tõenäosus on kuulmist kahjustada.
Valju muusika pidev kuulamine võib mõjutada sisekõrvas olevad karvarakke, mis võib tekitada tinnitust (kohin või vile kõrvus või peas) ja/või ajutist või isegi jäädavat kuulmiskahjustust. Seda võib võrrelda näiteks muruplatsiga: kui värskelt murulapilt kõnnib keegi paar korda üle, tallatakse all murupinda, kuid suure tõenäosusega muru siiski kasvad seal edasi. Kui aga pidevalt mitmed inimesed sealt üle käivad, murupind ei kasva tagasi ja jääb püsivalt kahjustatud. Sama on kõva müra ja karvarakkudega – kui pidevalt muusikat väga valjult kuulata ei pruugi kuulmine taastuda ja jääb jäävalt kahjustatud.
Tinnituse puhul võib kõrvus või peas kuulda vilinat või kohinat, mis nii mõnelgi on lühiajaliselt olnud peale kontserti või kõva muusika kuulamist. See võib aga muutuda jäävaks, kui kõrv on saanud püsivalt kahjustada, ning võib tekitada ebameeldivustunnet ja stressi, kuid see ei ole ise mingi haigus. Tinnitus on tihti sümptom kuulmislangusele, kuigi seda ei pruugi tavalisest kuulmistestist välja lugeda. Tinnituse jaoks pole otsest ravi ning sellega elamine on nii mõnegi jaoks raske, kuid selle mõju on võimalik vähendada. Tinnitus võib olla esimene märk kuulmisprobleemist.
Järjest rohkem uuritakse ka just kõrvaklappide mõju kuulmisele ning on leitud, et mida kauem kuulata muusikat klappidega (rohkem kui kolm tundi päevas), seda suurem on tõenäosus kuulmisprobleemide tekkeks. Sellest tuli ka huvi uurida Eesti koolinoorte kuulmist ja kui palju võivad nemad olla mõjutatud, eriti kuna statistika Eesti noorte kohta puudub. Selle uuringu läbi ei saa me mitte ainult aimu, kuidas Eesti koolinoorte kuulmine on võrreldav välismaa koolinoortega, vaid saame ka paremaks teha ennetustööd, levitada teadlikkust heast kuulmishügeenist, avastada kuulmisprobleeme varem ning kõige selle läbi arendada ka audioloogiat kui eriala Eestis.
Migreeni ravi võimaldab oluliselt elukvaliteeti parandada
Närvikliiniku vanemarst-õppejõud dr Mark Braschinsky tutvustab migreeni kaasaegset käsitlust ning peavalukliiniku töö põhimõtteid.
Mis eristab migreeni teistest peavalu tüüpidest?
Migreen on kõige sagedasem neuroloogiline haigus. Ühtlasi on tegemist kõige kulukama haigusega, mida on näidanud mitme sotsiaalmajanduslikke mõjusid hindavate uuringutega – Euroopas on selleks olnud hiljutine Eurolight projekt. Näiteks on arvutatud välja, et migreeni kulu ühiskonnale on suurem, kui selliste tuntud neuroloogiliste haiguste nagu hulgiskleroos, epilepsia ja Parkinsoni tõbi kokku.
Migreeni diagnostika põhineb anamneesi ja kliinilise pildi hindamisel ning tüüpilistel juhtudel ei vaja täiendavaid uuringuid. Tüüpilised aurata migreeni hood kestavad 4 kuni 72 tundi. Valu on kõige sagedamini ühepoolne, pulseeriv, mõõdukalt tugev kuni väga tugev ning sellega kaasuvad valgus-, müra-, lõhnade talumatus, iiveldus, oksendamine. Samuti ei talu inimene hoo ajal ka tavalisemat igapäevast liigutamist ja eelistab olla liikumatu – eelistatult pikali. Lisaks aurata migreenile on haigusel mitmeid alavorme, millest kõige tuntum on auraga migreen. Sel juhul eelneb valule või esineb valufaasi alguses nn „aura“, mille all mõeldakse neuroloogiliste sümptomite (kõige sagedamini nägemishäirete) järk-järgulist (minutite jooksul) arenemist, millest vähemalt üks sümptom on lateraliseeruv ehk ühepoolne. Tüüpiline aura taandub ise kuni tunni aja jooksul.
Lisaks ülalkirjeldatud fentüüpilistele erinevustele on teada, et migreenil võib olla ka tüsistusi, mis pole omased muudele esmastele peavaludele. Näitena võib tuua migrenoosset ajuinfarkti. Peab mainima, et ajuinfarkti suurenenud riskiga seostub kindlalt vaid auraga migreen. Samuti on tegemist olulisel määral inimeste elukvaliteeti alandava haigusega, millega kaasneb ka sotsiaalne stigmatiseerimine.
Millal on migreeni korral vaja pöörduda arsti poole?
Lühidalt sellele küsimusele vastates on põhjus arstile pöördumiseks lihtne – kui migreen hakkab negatiivselt mõjutama inimese elukvaliteeti.
Kuna ka kõige kergema migreenivormiga on sage asjaolu, et käsimüügi ravimid migreeniatakke piisavalt ei leevenda ning tuleb kasutada migreenispetsiifilisi valuvaigisteid, mis on aga Eesti Vabariigis retseptiravimid, siis õige ravimi kasutamine eeldab korrektselt püstitatud diagnoosi. Juba sel põhjusel on vajalik arstlik konsultatsioon.
Harvade migreeni atakkide korral piirdubki ravi sageli ainult hooravimite kasutamisega. Kui aga migreenihoogude sagedus kasvab (rahvusvaheliste ravijuhiste kohaselt vähemalt nelja päevani kuus), siis tuleb tõsiselt kaaluda medikamentoosset profülaktilist ravi. Kindlasti on see farmakoloogilise ravi põhiosa juhtudel, mil migreen on muutunud krooniliseks – s.t inimesel esineb vähemalt 15 peavaluga päeva kuus, millest vähemalt 8 on migrenoossed ning see seisund püsib vähemalt 3 järjestikuse kuu jooksul.
Nii väga sagedase episoodilise kui ka kroonilise migreeniga toimetulekuks vajab inimene enamasti süstemaatilist käsitlust, mis tähendab koostööd peavalu „meeskonnaga“, kuhu kuuluvad lisaks peavaludele spetsialiseeruvale neuroloogile ka peavaluõde, neuropsühholoog ja füsioterapeut. Sellist valmisolekut saavad pakkuda peavaludele spetsialiseeruvad keskused. Tartu Ülikooli Kliinikumis töötab peavalukliinik, kus kõik need spetsialistid on olemas ning see keskus täidab Euroopa Peavalu Föderatsiooni poolt väljatöötatud soovitusliku peavalualase tervishoiuteenuse kõige kõrgema etapi kriteeriume.
Milline on migreeni kaasaegne käsitlus?
Rahvusvaheline kogemus transplantatsiooniprogrammist
Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna arst-õppejõud Priit Veskimäe osales Hollandis rahvusvahelisel koolitusel „International Donor Surgery & Organ Perfusion Masterclass 2019“. Koolitusel osalemist finantseeris kliinikumi arendusfond.
Osalesin 28.–30.oktoobril Hollandis Leideni ülikoolihaiglas rahvusvahelisel kursusel International Donor Surgery and Organ Perfusion Masterclass. Kursusel osales 24 inimest, kellest pooled olid pärit Hollandist, kuna see on kohustuslik kursus neile, kes soovivad Hollandis transplantatsioonimeeskondade töös osaleda. Lisaks oli osalejaid Šveitsist, Sloveeniast, Poolast, Hiinast, Venemaalt, Saksamaalt. Lektorid olid tunnustatud kirurgid Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt.
Esimesel päeval tuletati meelde kadaveerse organdoonori käsitluse põhiprintsiibid, toodi näiteid võimalikest anatoomilistest iseärasustest neeru ja maksa eemaldamisel ja tutvustati transplantatsiooniprogrammi Hollandis. Üllatav fakt oli minu jaoks see, et suur osa (koguni 70%) Hollandi organdoonoritest on üle südameseiskuse surnud doonorid (Donation after Circulatory Death – lühend DCD) ja nende neerusiirikute funktsioon on võrreldav ajusurmas doonoritelt (Donation after Brain Death – lühend DBD) eemaldatud siirikute omadega. Seni pole Eestis DCD käsitluse kaudu organdoonoreid olnud. Spekulatsioonide põhjal oleks Eestis sobivaid DCD doonoreid aastas umbes 5, mis teeks 10 kadaveerset neerusiirdamist ja see on umbes 20–30% aastasest neerusiirdamiste koguarvust ja 20% neerusiirdamise ootelehel olevatest patsientidest. Kui Soome riigi näitel tehtud kalkulatsioonid arvesse võtta, siis üks neerusiirik, mis töötab 20 aastat, säästab riigi raha veidi üle 1 miljoni euro võrreldes hemodialüüsiga ehk siis 10 siirdamisega oleks säästetud 10 miljonit eurot, rääkimata patsientide elukvaliteedi ja elulemuse paranemisega seotud aspektidest tingitud kasust. Seega,iga organsiirdamine on suur väärtus ja kindlasti tasuks ka Eestis DCD programmi käivitamise suhtes tööd teha.
Teine koolituspäev algas praktilise osaga, kus neljastes gruppides viidi läbi koos juhendajaga neerude, maksa ja pankrease eemaldamine. Päeva teises pooles käsitleti neeru ja maksa perfusioonimasinate tööpõhimõtteid ja viimaste uuringute tulemusi, millele järgnes tuline diskussioon oma ala ekspertide vahel erinevatest siirdamiskeskustest. Põhiprobleemiks olemasolevate uuringute puhul toodi välja konkreetse parameeteri puudumine, mille alusel võiks järeldada, et normotermiline maksa masinperfusioon on parem kui hüpotermiline masinperfusioon või masinperfusioon on parem, kui külmas konteineris säilitamine ilma masinperfusioonita.
Kolmanda päeva hommikul toimus praktiline osa maksa ja neeru perfusioonimasinatel. Iga osaleja sai ise proovida erinevatele perfusioonimasinatele organite ühendamist. Kõige parema mulje perfusioonimasinatest jättis Oxfordi ülikoolihaiglas väljatöötatud normotermiline maksasiiriku perfusioonimasin, kuhu ühendatakse kõik Oxfordi ülikoolihaigla maksasiirikud enne siirdamist. See teeb võimalikuks siirdamisi planeerida päevasele ajale, hinnata maksafunktsiooni sapiproduktsiooni alusel ja organit siirdamiseks ette valmistada, luues nn tavapärase füsioloogilise keskkonna maksasiirikule, lisades perfusioonimasinas pidevalt voolavale oksügeneeritud verele sapihappeid ja insuliini. Oxfordi transplantatsioonikirurgi väitel on hetkel kasutuskogemus ja tulemused olnud normotermilise maksaperfusiooniga sedavõrd head, et Prantsusmaal on riiklik ettekirjutis ühendada kõik maksasiirikud normotermilisele masinperfusioonile enne siirdamist.
Koolituse põnevaima ettekande tegi Londoni King’s College Hospital´is töötav Peruu päritolu transplantatsioonikirurg Hector Vilca-Melendez, kes teostab maksa ja peensoole siirdamisi lastel. Tegemist on kirurgiga, kes viis läbi 2018. aasta juulis Euroopa esimese elusdoonorilt eemaldatud organitega tehtud kombineeritud maksa ja peensoole siirdamise 4-aastasele tüdrukule. Doonoriks oli lapse ema, kellelt eemaldati osa peensoolt ja maksa. Operatsioon oli edukas ja tüdruk elab tänaseni. Vestlesime dr Vilca-Melendeziga pikemalt ja oli põnev kuulata tema meeldejäävamaid lugusid seoses siirdamistega. Tegemist oli ülimalt sõbraliku, avatud ja hea huumorimeelega kirurgiga.
Väiksema grupiga läbiviidud koolituste üks suur eelis ongi võimalus luua kontakte erinevate keskuste spetsialistidega. Näiteks dr Vilca-Melendezilt sain soovitusi, milliseid transplantatsioonikeskuseid oleks enese arendamiseks kasulik kindlasti külastada ja lisaks sain hollandlastelt kutse tulla nende DCD programmiga tutvuma – seega oli igati kasulik ja motiveeriv koolitus, millest uusi teadmisi ammutada.
Dr Priit Veskimäe
Kirurgiakliiniku arst-õppejõud uroloogia erialal
Kliinikumi patsientide nõukoda alustas tööd
3. oktoobril kogunesid esimest korda Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja liikmed. Nõukoja esimesse koosseisu kuuluvad 12 liiget, kes valisid endi seast ka nõukoja esimehe – Donald Kiidjärve.
Olgugi, et patsientide nõukoja loomine haiglas on Eestis uudne, toetab seda muu maailma praktika. Esimene patsiendi nõukoda loodi Ühendkuningriigis 1970ndatel, kui NHS (National Health Service) vajas sisendit ambulatoorse raviteenuse parendamiseks. Rootsis on seaduse järgi patsientide nõukoda igas haldusüksuses, Helsingi ülikooli haiglas loodi aga patsientide nõukoda 2016. aastal.
Kliinikumi patsientide nõukoja eesmärk on kaasata kogu kontserni tervishoiuteenuste arendamisse patsiendid ja nende lähedaste esindusrühm. Nõukoja liikmetelt oodatakse oma arvamuste, ettepanekute ja kogemuste jagamist konstruktiivsel viisil, olenemata, kas selle aluseks on positiivsed või negatiivsed kogemused.
Kandidaate nõukotta oli 59 ning lõpliku koosseisu valikul sai komisjoni jaoks määravaks lisaks soovile panustada, ka nõukoja mitmekülgsus – et kaasatud oleksid endised ja praegused patsiendid, nende lähedased, patsientide lapsevanemad ja ka patsientide esindusühingud.
Kliinikumi patsientide nõukoja esimesse koosseisu kuuluvad Donald Kiidjärv (esimees), Kadri Tammepuu (Eesti Patsientide Liidu esindaja), Kaili Lellep (Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu esindaja), Heino Seljamaa, Kersti Urbala, Jüri Ginter, Jane Patlep, Margi Laurits, Triin Paaver, Rita Anton-Lauga, Mirt Kruusmaa, Katrin Nugis.
Esimesel töökoosolekul lepiti kokku, et kokkusaamised toimuvad iga kahe kuu järel. Koosolekutel käsitletavate teemade sisendeid antakse kahepoolselt: nii nõukoja liikmete poolt kui ka kliinikumist. Kliinikumi esindajad, Jane Freimann ja Mari-Leen Pärn, osalevad kõikidel koosolekutel ning vahendavad nõukoja ettepanekuid kliinikumi juhatusele ja vastavate üksuste vastutajatele. Kliinikumi töötajatelt on omakorda oodatud teemad ja sisendid, millel soovitakse patsientide nõukoja kaasamõtlemist.
Äsja loodud nõukoda on üks patsientide tagasiside meetod lisaks olemasolevatele rahulolu-uuringutele ja tagasiside-süsteemile. Patsientide nõukoda saab anda sisendeid patsiendi rahulolu mõjutavate tegevuste ja tegurite osas ning teha ettepanekuid tervishoiuteenuse osutamisel esile kerkinud probleemide lahendamiseks. Kogemused mujal maailmas on näidanud, et ettepanekud, mis on tulnud patsientide esinduste poolt muudatusteks haiglakeskkonnas, tööprotsessides ja näiteks info edastamisel, on teostuselt kulutõhusamad, kui haiglatöötajate pakutud lahendused.
Kliinikum lähtub koostöös sellest, et arstid ja teised tervishoiutöötajad teavad, milline on patsiendi jaoks parim ravi, ent selles, kuidas see peaks patsiendini jõudma, oleks vajalik patsientide kaasa mõtlemine ja rääkimine.
Kliinikumi Leht
Donald Kiidjärv, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja esimees: Hiljuti lugesin Müürilehe juhtkirjast huvitavat arutelu selle kohta, et kõige parem on millegi kaotust võrrelda tervisega. Kui tervis alt veab, siis saame kohe aru, millest ilma jäänud oleme. Küsimus on, kuidas ilmajäämist tasandada või võimalikult valutult kaotusest üle saada. Tänaseks on aru saadud, et paranemist soodustab peale tipparstlikku ravi ka tervishoiuteenuse patsiendisõbralikumaks ja inimesekesksemaks muutumine. Teisisõnu öeldes on väga oluline, et patsient ning tema lähedased oleksid teadlikud oma terviklikust raviteekonnast alates haiglasse sattumisest kuni taastusravini välja ning võimalustest seda läbida parimal viisil. Sealt edasi, et patsiendid ära ei kaoks, võiksid nad olla perearsti ja kohaliku omavalitsuse vaateväljas. Üks võimalus protsessis kaasa rääkida, on just loodud haigla patsientide nõukoda. Nõukoja liikmete ootus ja lootus on, et nõukoda kujuneb haigla patsientide ja personali koostöö vormiks, partnerluseks, kus ühise arutelu käigus kujuneb jagatud arusaam ning lepitakse kokku edasise tegevuse osas. Teemade ring on lai, mainiks vaid mõningaid võimalikke: patsiendi, tema lähedase ja arstkonna lähenemine üksteisele, tagasiside, parim patsiendikogemus (teenuste kättesaadavus, digiteenused), kogemusnõustamine, ravikeskkond ja palju muud.
Kliinikum võõrustab Eesti esimesi artroskoopia live-kirurgia päevi
31. oktoober–1. november toimub Tartus artroskoopilistele põlveliigese lõikustele pühendatud praktiline konverents, mille eesmärk on kaasata osalejad operatsioonide läbiviimisesse reaalaja ülekande kaudu.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ning Eesti Artroskoopia ja Sporditraumatoloogia Seltsi poolt korraldatavatele reaalaja operatsioonidele tulevad oma kogemusi jagama ortopeedia tippspetsialistid Skandinaaviast ja Baltikumist. Kahe päeva jooksul on osalejatel võimalik A. Linkbergi auditooriumis näha kuut erinevat põlveliigese artroskoopilist lõikust ülekande vahendusel otse operatsioonitoast, mis lisaks maailmatasemel töövõtete nägemisele võimaldab küsimuste korral sekkuda ja anda ka tagasisidet vahetult operatsiooni ajal.
Dr Leho Rips kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest peab konverentsi suurimaks väärtuseks ja live-kirurgia võluks reaalaja mõõdet. „Eestis ei ole varem olnud võimalik konverentsi külalisena osaleda reaalajas tagasiside võimalusega operatsioonidel. Enamasti näidatakse konverentsidel kirurgide ja ortopeedide parimaid sooritusi, ent tegelikud olukorrad toovad sageli ette ootamatusi ning kiireid otsuseid nõudvaid olukordi. Tartu artroskoopia päevadel näitavad kuus tippspetsialisti enda erinevaid operatsioonitehnikaid põlveliigese vigastuste ravis,“ selgitas dr Rips.
Kõik kuus operatsiooni tehakse ühistöös külaliskolleegidega erinevate põlveliigese probleemide ravi eesmärgil – põlvekedra luksatsioonide, meniski rebendite ning eesmise ristatissideme taastamiseks. Eestit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi esindab dr Madis Rahu sporditraumatoloogiakeskusest. Külaliskirurgideks on rahvusvaheliselt tunnustatud kolleegid: prof J-T. Kartus ja prof M. Forssblad Rootsist, prof R. Gudas Leedust, dr P. Sillanpää ja dr F. Weitz Soomest.
Tartu artroskoopia päevade reaalaja operatsioonid, interaktiivsed diskussioonid ning suulised ettekanded toimuvad inglise keeles. Konverentsile on oodatud nii ortopeedid, spordiarstid, arst-residendid, füsioterapeudid kui ka kõik teised teemast huvitatud kolleegid.
Kliinikumi Leht
Dr Andres Kotsar, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht: Mul on hea meel, et Eestis artroskoopiliste operatsioonidega ja sporditraumatoloogiaga tegelevatel kolleegidel on suurepärane võimalus täiendada oma teadmisi rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertide osalusel. Konverentsi põhirõhk on oma ala tippspetsalistide poolt modereeritud näidisoperatsioonidel, mis käsitlevad põlvevigastuste ravi. Koostöö ja teadmiste jagamine on kahtlemata ka antud valdkonna üks peamisi alustalasid. TÜK sporditraumatoloogia keskus atroskoopia live-kirurgia päevade läbiviimise ühe peamise eestvedajana õigustab kindlasti Eesti sporditraumatoloogia kompetentsikeskuse staatust.
eHL on jõudnud kõikidesse kliinikumi haiglatesse
Lõuna-Eesti haigla liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL pani punkti protsessile, mille käigus liitusid aasta jooksul kõik kliinikumi kontserni kuuluvad haiglad infosüsteemiga eHL.
Kliinikumis oli eHL-i võrgustumise eestvedajaks informaatikateenistuse arendusosakonna projektijuht Tiina Kramp.
Milline on olnud Valga, Põlva ja Lõuna-Eesti Haigla eHL-ile ülemineku protsess?
Oleme vähem kui aastaga kolmes haiglas eHL-iga tööd alustanud. See on olnud põnev, pingeline, silmaringi avardav kogemus kõigile asjaosalistele. Ühine pingutus on meid haiglatega ka palju liitnud – nii Valga, Põlva kui Lõuna-Eesti haigla töötajad on saanud omadeks, eHL-i igapäevatöö rõõmud ja mured ühiseks.
Igas haiglas oleme alustanud haigla töökorralduse ja senise haiglainfosüsteemi tundmaõppimisega, kaardistanud seniseid töövooge, paigutanud samad tegevused eHL-i konteksti ning teinud kokkuleppeid, kuidas dokumenteerimine lahendada. Paralleelselt on käinud töö Tartus nii kliinikumis kui meie lepingupartneri Nortali kontoris. eHL-i seadistamine ja ettevalmistused andmete üle toomiseks varasemast haiglainfosüsteemist on olnud kohati aeganõudvad ning vajanud täpset planeerimist.
Haigla üleminek eHL-ile ei lõppe informaatikateenistuse jaoks sugugi haigla esimese tööpäevaga eHL-is. Pärast üleminekut on eHL valve töötajad haiglates kohapeal abiks olnud keskmiselt kaks nädalat.
Kliinikumi meeskonda on kõikjal soojalt vastu võetud ja selle eest oleme äärmiselt tänulikud. Olen hoidnud sihti, et üleminek toimuks koostöövaimus ning hinnanud kohapealsete töötajate avatud meelt, usaldust meie vastu ja pühendumust.
Ära märkimist vajab kliinikumi IT-meeskond, kes on siiani kõigi nelja haigla töötajatele toeks, samuti kliinikumi teiste teenistuste panus. Toon välja ka AS Nortali meeskonna, kelle jaoks üleminekute kriitilisematel hetkedel polnud ületamatu ükski probleem ja vajadusel näpistati aega juurde ka uneajast.
Mis on olnud peamisteks väljakutseteks?
Kvaliteetne andmete üle toomine programmidest Ester ja Liisa on olnud omaette seiklus. Mõlemad rakendused on eHL-ist parasjagu erinevad, andmete kvaliteetseks üle toomiseks aga on tarvis täpselt teada, milline info andmebaasis leidub ning kuidas see sobitub eHL-i andmeväljadele.
Lisatähelepanu ja -planeerimist on nõudnud ka kliinikumi ja haiglate vaheline vahemaa. Ettevalmistuste ja haigla tundmaõppimise aegu oli oluline koordineerida kohtumisi, planeerida teemasid ja sõitusid nii, et lahendused oleksid mõistlikud. Kasutasime aruteludeks päris palju ka digilahendusi, kuid teatud puhkudel oli kohalesõit vältimatu.
Viimasena tooksin välja esialgse „keelebarjääri“, kui haiglas ollakse veel harjunud varasemalt kasutuses olnud terminitega ja peame veenduma, et saame kõik eHL-i terminitest ühtmoodi aru.
Millist kasu eHL partnerhaiglatele kaasa toob?
eHL-ile üleminek on alles ühise platvormi loomine, millelt edasi liikuda. Seetõttu on ühest küljest teemaks kohe nähtav-tuntav kasu, näiteks funktsionaalsused, mida varasemates programmides polnud kui ka pikemaajaline kasu, mille osas tuleb sisulise koostöö teatepulk IT-st edasi anda ja loodetavasti juba peatselt kasutatakse ühist infosüsteemi tänaste ideede realiseerimiseks.
Oluliselt lihtsam on edaspidi ka inimestel, kes mitmes kontserni haiglas tööd teevad, sest tundma tuleb õppida vaid üht programmi.
eHL-is on alati tähtaegselt olemas arendused, mis on riiklikult kohustuslikud. Oleme juba täiendanud eHL-i haiglate vajadusi silmas pidades ning kindlasti on see alles ühise tee algus.
Tiina Krampi küsitles Liina Raju
Dr Pilleriin Soodla, Valga haigla ülemarst
Valga haigla liitus eHL-ga 17. detsembril 2018. Sellele eelnes nii Valga kui ka kliinikumi poolt väga intensiivne eeltöö. Kasutajate jaoks oli eHL täiesti uus keskkond, mille võimalused on suuremad varasemast. Kõige olulisem kasu on info liikumise kiirus, kliinikumi süsteemis olles toimub patsientide info liikumine varasemast olulisest kiiremini, alustades labori vastuste saamisest ja lõpetades varasemate ja teiste erialade konsultatsioonidega. Ühine inforuum võimaldab omada terviklikku ülevaadet patsiendist.
Lisaks on kontsernis töötavatel arstidel ja õdedel kasutusel sama programm. Kasutajatugi on varasemaga võrreldes oluliselt parem. Edaspidi näeme olulist rolli kasutajasõbralikkuse ja funktsionaalsuse tõstmisel, selles osas kaardistame hetkel oma haigla vajadusi.
Margot Bergmann, Põlva haigla juhatuse liige
Kuna nüüdseks on kõik kontserni kuuluvad haiglad liitunud eHL-iga, on asutustevaheline koostöö palju lihtsam ja infovahetus toimub kiiremini. Arstidel on parem ülevaade kogu patsienti puudutavast informatsioonist ning eriarstide konsultatsioonide korraldamine on tänu info kättesaadavusele lihtsustatud. Paranenud on ka koostöö perearstidega just infovahetuse, uuringute ja analüüside tellimise ning eriarstide vastuvõttudele broneerimise osas.
Paberkandjal info säilitamine on vähenenud ning enamus patsienti puudutavast informatsioonist on liikunud eHL-i. eHL-i andmevahetus erinevate riiklike asutustega tagab kiire andmevahetuse.
Kogu programmi vahetuse protsess kulges sujuvalt ja kliinikumipoolne abi ning koolitusmeeskond olid tasemel. Kliinikumi eHL-i toe valmisolek oli igapäevaselt kättesaadav. Kuna eelnevate koolituste maht oli piisav, ei tekkinud ülemineku hetkel ka majasiseselt tööseisakut. Põlva haigla töötajad olid väga aktiivsed koolitustel osalema ja küsimusi esitama. Mõlemad osapooled olid valmis panustama, et üleminek õnnestuks ning tunda oli tugevat üksteise toetamist.
Dr Agnes Aart, Lõuna-Eesti haigla ravijuht
See, et oleme nüüd kõik ühes infosüsteemis, lisab patsiendikesksust kogu kontsernile. Nüüd on loodud võimalused alustada sisulist koostööd ühise jagatud kogemuse pealt. Meil on suured ootused seoses patsiendi ravile tervikliku lähenemisega kogu kontsernis. Loodame, et peagi muutub võimalikuks infosüsteemisisene, kuid haiglatevaheline eriarst-eriarst konsultatsioon ning aegade broneerimine.
Seoses üleminekuga tahan väga kiita kliinikumi IT-meeskonda, kes on olnud algusest peale kogu protsessiga pühendunult tegelenud ning tunnustan siiralt kogu Lõuna-Eesti haigla kollektiivi, kes on muutuse keskel väga hästi toime tulnud.
Kliinikumi teadustöö preemia parimale uurimistööle
11. oktoobril andis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe meditsiiniteaduste valdkonna dekaani prof Margus Lemberi vastuvõtul üle kliinikumi teadustöö preemia. 2019. aastal pälvis selle uurimistöö „Ägeda gastroenteriidi etioloogia hospitaliseeritud patsientidel vanuserühmas 0–18 aastat pärast riikliku rotaviirusvaktsiini kasutuselevõttu Eestis“, mille autorid on Kadri Kõivumägi, Hiie Soeorg, Karolin Toompere, Ene-Ly Jõgeda, Eveli Kallas, Evely Lass, Kristi Huik, Irja Lutsar.
Uurimistöö eesmärgiks oli kirjeldada ägeda gastroenteriidi (AGE) etioloogiat hospitaliseeritud patsientidel vanuserühmas 0–18 aastat ning muudatusi rotaviiruse genotüüpide levikus pärast vaktsinatsiooniprogrammiga alustamist. Riiklik rotaviirusvastane vaktsineerimine algas 2014. aasta juulis, enne mida oli rotaviiruslik gastroenteriit (RVGE) peamine väikelaste hospitaliseerimise põhjus Eestis.
Eesmärkide täitmiseks viidi läbi kolmefaasiline uuring. Esimese faasi eesmärgiks oli hinnata vaktsinatsiooniprogrammi kohest mõju esimesel kahel RV hooajal. Selleks viidi läbi kliiniline uuring ajavahemikul 01.02.2015–30.08.2016 seitsmes Eesti haiglas: Tartu Ülikooli Kliinikum, Ida-Viru Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Lääne Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Kuressaare Haigla ja Lõuna-Eesti Haigla. Uuringusse kaasati 2249 hospitaliseeritud AGE-patsienti vanuses 0–18 aastat. 2015. ja 2016. aasta rotaviiruse hooajal hospitaliseeriti vastavalt 927 ja 770 patsienti ning peamised hospitaliseerimise põhjustanud diagnoosid olid vastavalt RVGE (43,4% vs. 16%), noroviiruse gastroenteriit (6% vs. 20%), adenoviiruse gastroenteriit (6% vs. 3,2%) ja oletatavalt nakkusliku päritoluga gastroenteriit (34% vs. 49%).
Teises faasis analüüsiti 0–18 aastaste ägeda gastroenteriidiga hospitaliseeritud laste raviarveid Haigekassa andmebaaside põhjal (n=29 495) eesmärgiga hinnata AGE hospitaliseerimiste dünaamikat 12 aasta jooksul. Raviarvete analüüsi põhjal esines vaktsineerimisjärgsel ajastul (2015-2018) RVGE ja AGE hospitaliseerimiste langus vastavalt 55 % ja 19 % ning noroviiruse tõttu hospitaliseerimine suurenes kahekordselt võrreldes vaktsineerimiseelse ajastuga (2007-2013).
Kolmandas uuringufaasis määrati rotaviiruse genotüübid rotaviiruse antigeeni suhtes positiivsetest proovidest (n=479) vastavalt WHO 2009. aasta juhendile. 2015. ja 2016. aasta hooajal põhjustasid 5 kõige sagedasemat genotüüpi 86,3% (2015) ja 47,2% (2016) RVGEst. Osakaalud varieerusid vastavalt järgmiselt: G1P[8] (28,6% vs. 1,9%), G2P[4] (6,5% vs. 0,9%), G3P[8] (0,6 vs. 0,9%), G4P[8] (42,9% vs. 3,7%), G9P[8] (7,7% vs. 39,8%). Vähem levinud reassortantide osakaalud varieerusid 2015. ja 2016. aastal vastavalt järgmiselt: G4P[4] (0,6% vs. 12%) ja G9P[4] (0,6% vs. 10,2%). Teisi tuvastatud genotüüpe esines < 10%.
Uuringust järeldati, et rotaviirusvastane vaktsinatsiooniprogramm on Eestis avaldanud olulist mõju ägeda gastroenteriidi etioloogiale 0-18 aastaste hospitaliseeritud patsientide seas vaktsineerimisjärgsel ajastul vaatamata rotaviiruse genotüüpide erisusele. Uuringu tulemused kinnitavad teiste riikide rotaviirusvastase vaktsinatsiooniprogrammi järgset kogemust ning lisavad uut infot rotaviiruse genotüüpide leviku kohta vahetus vaktsinatsiooniprogrammijärgses perioodis.
Teadustöö preemia komisjoni esimehe Andres Kotsari sõnul on tegemist olulise kliinilise väljundiga ja märkimisväärse arvu patsientide andmetel põhineva uuringuga. Lisaks on läbiviidud uuring eeskujulik näide edukast haiglate ja institutsioonidevahelisest koostööst.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla koostöö sai hoogu juurde
4. oktoobril liitus Lõuna-Eesti Haigla Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Ühise infosüsteemi kasutamisega algab haiglate vahel uus etapp koostöös, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik ja kvaliteetne eriarstiabi Võrumaal.
Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemi kasutusele võtmine Lõuna-Eesti haiglas võimaldab käivitada kliinikumi haiglates mitmeid uusi teenuseid, mis lisaks patsiendile parima ravi tagamisele, võimaldab haiglatel korraldada senisest paremini koostööd, arstide kaugtööd, elektroonilisi konsultatsioone ja residentide väljaõpet Võrumaal.
Ettevalmistused kliinikumi e-haigusloo kasutusele võtmiseks Lõuna-Eesti haiglas algasid 2019. aasta alguses, paralleelselt e-haigusloo juurutamisega Põlvas. Kuna Lõuna-Eesti haigla infosüsteem oli erinev Valgas ja Põlvas kasutusel olnust, tuli ettevalmistustöid teha oluliselt rohkem. Kliinikumi juhatuse liige-infotehnoloogiajuht Kati Korm rõhutab, et Eestis on sellise mastaabiga haiglate infosüsteemide ühisele platvormile viimine esmakordne. „Kui sageli küsitakse, miks ei ole Eestis ühte ühiselt kasutatavat haiglainfosüsteemi, siis meie kogemus näitab, et see ei ole võimatu. Aasta jooksul on kõikides Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglates võetud kasutusele ühtne haiglainfosüsteem, mis tähendab, et kõikide kontserni haiglate patsientide haiguslood on ühes programmis koos.“ Ta toob välja, et projekt viidi ellu nelja haigla koostöös, mille õnnestumise tagas intensiivne töö. „Kindlasti väärivad suurt tunnustust arstid ja õed, kes suhtusid uue süsteemi kasutusele võtmisesse tõsiselt – osalesid koolitustel, küsisid aktiivselt nõu ja säilitasid rahuliku meele. Edaspidi arendame e-haiguslugu kogu kontsernis ühiselt ja sellest võidavad nii arstid kui ka patsiendid,“ selgitas kliinikumi juhatuse liige, infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Lõuna-Eesti haigla ravijuhi Agnes Aarti sõnul võidavad eHL-ile üleminekust kõige enam Kagu-Eesti patsiendid. „Nüüd on arstil, sõltumata sellest, kas ta töötab Tartus, Võrus, Valgas või Põlvas, otsuste tegemisel kasutada kogu meditsiiniline informatsioon, mis nendes neljas haiglas läbi aegade patsiendi kohta tekkinud on. Lisaks saab eHL Lõuna-Eesti Haigla näol kogenud partneri, kelle ettepanekud ja nõuanded tulevad kasuks süsteemi edasisel arendamisel,“ sõnas Agnes Aart.
Lisaks e-haigusloole eHL hakkab Lõuna-Eesti haigla kasutama kliinikumi IT-pilveteenuseid, mis tähendab andmevahetusi riiklike andmekogudega, dokumendihaldussüsteemi ja kliinikumi ravikvaliteedisüsteeme ja võimaldab töötada kontsernis välja uusi, ravikvaliteeti ja ravi kättesaadavust parandavaid teenuseid.
Elektroonilise haigusloo infosüsteem eHL on kliinikumis kasutusel alates 2006. aastast. Lõuna-Eesti haigla üleminekut aitab korraldada kliinikumi lepingupartner ja e-haigusloo arendaja AS Nortal. Tartu Ülikooli Kliinikum ja Lõuna-Eesti Haigla kuuluvad ühtsesse kontserni, kus tehakse mitmetasandilist koostööd tervishoiuteenuste parema kättesaadavuse ja ühtlase kvaliteedi nimel. Eesmärkide täitmise üheks eelduseks on haiglate IT-teenuste ühtlustamine.
Kliinikumi Leht
Kliinikum panustab Moldova tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamisse
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolliteenistus võõrustas 14.–18. oktoobril Moldova kolleege, eesmärgiga anda edasi erialaseid teadmisi ka rahvusvahelistele partneritele.
Arengukoostöö projekti „Tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamine Moldovas“ raames koolitatakse aasta jooksul tervenisti 100 Moldova tervishoiutöötajat, kes praktiseerivad kliinikumis kohapeal erinevates osakondades ning läbivad nii teoreetilisi koolitusi kui ka praktikume. Oluline rõhk on praktilisel õppel väikestes gruppides, mis loob hea võimaluse treenida infektsioonikontrolli- ning ka jäätmekäitlusalaseid pädevusi simulatsiooni tingimustes.
„Tervishoiutöötajatel on väga oluline roll hospitaalinfektsioonide vältimisel, ühtlasi on see ka patsientide ohutuse tagamisel väga oluline aspekt. Hospitaalinfektsioonide leviku tõkestamine on Moldovale prioriteetse tähtsusega ning meil on hea meel olla neile sel teemal oma kogemuste ja nõuga abiks,“ sõnas projektijuht Triin Arujõe.
Esimene moldovlaste delegatsioon oli kümneliikmeline ning kõigil külalistel oli võimalik viibida just enda eriala profiilile vastavas osakonnas. Nii andsid praktiliste koolituste läbiviimisesse oma panuse ka operatsiooniteenistus, 1. intensiivravi, ortopeedia, neurokirurgia, neuroloogia, üldkirurgia ja plastilise kirurgia, näo-lõualuukirurgia osakond ning ka suukirurgia osakond.
Väliskülalised hindasid kõrgelt nii erialast enesetäiendust kui ka sõbralikku vastuvõttu. Enim tõstsid moldovlased esile kliinikumi apteegi varustamise taset ja jäätmekäitlussüsteemi. Moldovas ei doseeri haiglaapteek täpselt ravimeid ega lahusta ka valmis antibiootikume osakondadesse viimiseks. „Loodame, et Tartu Ülikooli Kliinikumis saadud teadmised ja kogemused võimaldavad viia ellu muudatusi ka meie enda haiglas. Tahaksime rakendada nii siinset jäätmekäitlussüsteemi kui ka jagada mõtteid meie apteegi töökorralduse tõhustamiseks. Õppevisiit Tartusse andis eesmärgid, mille poole püüelda, tahame neist vähemalt 30% teostada,“ sõnas Feodora Gaidarji Moldova delegatsioonist.
Ka Tiina Teder infektsioonikontrolliteenistusest arvas, et koolitusnädala võib lugeda õnnestunuks. „Teisest kultuuriruumist inimeste õpetamine on uus kogemus ning saime palju tagasisidet, mis on meile edaspidi abiks nii oma töötajatele koolitusi korraldades kui ka Moldova kolleege koolitades,“ sõnas Tiina Teder. Ühtlasi peab ta oluliseks, et Eesti ainus ülikoolihaigla jagaks enda aastate jooksul omandatud infektsioonialaseid teadmisi ka teistele riikidele.
Lisaks kliinikumis veedetud ajale hindasid väliskülalised ka Tartu linna ilu, selle puhtust, rahulikkust ja tartlaste sõbralikkust. Meditsiini ja linnaelu kokkupuutepunktiks oli Tartu linnapildis nähtud südame taaskäivitamise aktsioon “Sinu käed päästavad elu!“, mis tervishoiutöötajaid kõnetas.
Kliinikumi Leht
„Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest"
Kliinikum on jätkuvalt atraktiivseim tööandja
Instar EBC tegi 11. septembril teatavaks Eesti kõige atraktiivsemad tööandjad. Tartu Ülikooli Kliinikumile omistati „Atraktiivsete tööandjate päeval“ tööootuste ja tööandja maine uuringu tulemusena taaskord kõige atraktiivsema tööandja tunnustus meditsiinitudengite poolt.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe, kes tunnustuse vastu võttis, rõõmustas nii kliinikumi kui ka Tallinna kolleegide edu üle: „Mul on hea meel, et esimesed kolm valikut meditsiinitudengite seas on justnimelt haiglad. Hindan kõikide kliinikumi töötajate panust ja valmisolekut olla tudengite jaoks eeskujuks, jagades tudengitega oma tööaega, teadmisi, kogemusi ja oskusi, mille põhjal tulevased kolleegid enda karjääriotsuseid teevad. See ei ole intensiivse töö kõrvalt alati just kõige lihtsam väljakutse.“
Tööandja brändingu agentuuri Instar poolt läbi viidud tööootuste ja tööandja maine uuringusse oli kaasatud üle-eestiliselt enam kui 5300 kogemusega töötaja ja üliõpilase meditsiinivaldkonna, majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaar, inseneri, logistika ja teistelt bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe erialadelt 16 Eesti kõrgkoolist, kes hindasid tööturu erinevaid tegureid, sealhulgas 220 tööandja atraktiivsust.
Kliinikumi Leht
Ann Leen Mahhov, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Arstitudengitele on Tartu Ülikooli Kliinikum olnud alati kui teine kodu, kus tehakse oma esimesed sammud meditsiinimaailmas. Seal töötavad sõbralikud ja toetavad õppejõud, julgustav personal ning kõrge tasemega ravikvaliteet teevad kliinikumist turvalise ja meeldiva keskkonna, kus ühendada teoreetilised teadmised praktikaga. Kliinikum on koht, kus saavad kokku üksteist täiendavad maailmatasemel teadus, uusim tehnoloogia, suure kogemuspagasiga meedikud ning õpihimulised tudengid. Sealsed võimalused teadustööks, innovatsiooniks, erialaseks arenguks ning enesetäienduseks on tudengite seas kõrgelt hinnatud, kliinikumi paindlikkus ja arvestamine üliõpilaste õppegraafikutega loob pinnase pikaajalisemaks koostööks nii õppe ajal kui pärast selle lõppu. Rõõmustame seega toredate uudiste valguses koos teiega ning soovime Kliinikumile palju jõudu samas vaimus jätkamiseks!
Kliinikum ja haigekassa piloteerivad uut raviarvete kanalit
Tartu Ülikooli Kliinikum võttis esimese Eesti haiglana kasutusele Eesti Haigekassa uue e-kanali, mis on mõeldud raviarvete edastamiseks.
Uue tehnoloogilise lahenduse eesmärk on muuta raviarvete edastamise protsess haiglatele mugavamaks ja kiiremaks. „E-kanal võimaldab haiglatel oluliselt vähendada käsitööd, mida senini on olnud vaja teha raviarvete edastamiseks Eesti haigekassale,“ selgitab kliinikumi juhatuse liige-infotehnoloogiajuht Kati Korm. „Et tervishoiuteenuste osutajate ja haigekassa vahel liigub aastas miljoneid arveid, on uus lahendus kõikide poolt väga oodatud. Lisaks sellele, et uus e-kanal võimaldab arveteteemalise andmevahetuse haigla ja haigekassa vahel automatiseerida, annab süsteem arve eest vastutavale arstile vahetu tagasiside ka arve korrektsuse kohta,“ selgitas Korm.
Raviarvete edastamise uue e-kanali arenduse eesmärk on viia lahendus kaasaegsele platvormile ning suurendada raviarvete edastamisega seotud tegevuste automatiseeritust. Haigekassa juht Rain Laane ütles, et Tartu Ülikooli Kliinikumi edukas liitumine uue süsteemiga kinnitab, et lahendus on valmis kõikidelt partneritelt arveid vastu võtma. „Suur tänu kliinikumi meeskonnale, kellega koostöös oleme täpsustanud teenuste kirjeldust ning vaadanud üle arvete edastamise protsessi,“ lisas Laane.
Uut lahendust, mis on x-tee põhine ning muudab ravi rahastamise lepingu jälgimise mõlemale osapoolele oluliselt paindlikumaks ja täpsemaks, piloteeris Tartu Ülikooli Kliinikum. „Ettevalmistused süsteemile üle minemiseks algasid juba eelmisel aastal ning kliinikumi raviarvelduse väga kogenud meeskond tegi tihedat koostööd haigekassaga, et loodav rakendus oskaks arvestada kõikide suurhaigla töös ette tulevate olukordadega,“ kommenteeris Kati Korm. Ta lisab, et piloteerimise eesmärk oli leida üles süsteemi kitsaskohad ning neile koos haigekassaga lahendused leida. „Hea meel on tõdeda, et ühise meeskonnatöö tulemusel töötab e-kanal kliinikumi ja haigekassa vahel tõrgeteta ning kõik kliinikumi raviarved edastatakse läbi uue süsteemi,“ lisas Korm.
Eesti Haigekassa ülejäänud lepingupartnerid võtavad raviarvete edastamise uue süsteemi kasutusele alates 1. jaanuarist 2020.
Kliinikumi Leht
Arst-residendid esitavad väljakutseid nii endale kui juhendajaile
Uus õppeaasta on alanud kliinikumis tegusalt ning tööd on alustanud 77 uut arst-residenti. Kokku on kliinikumis septembri alguse seisuga aktiivselt tööl 231 arst-residenti.
„Nii uute arst-residentide arv kui arst-residentide arv kokku on kliinikumis püsinud viimastel aastatel samal tasemel,“ kinnitas personaliteenistuse direktor Siiri Toomiste. „Meie jaoks on arst-residendid uued kolleegid, keda me kliinikumi tööellu sisselamisel toetame. Arst-residendid on kliinikumis varem olnud tudengitena praktikal, arst-residentidena toob neile töötaja staatus kaasa sellest tulenevad õigused ja kohustused.“
Kõige arvukamalt on arst-residente anestesioloogia- ja intensiivravi kliinikus, kus tänavu alustas tööd 14 arst-residenti. Samuti võtab arvukalt residente vastu radioloogiakliinik, kus alustas eriarsti väljaõpet 10 arst-residenti.
„Residentide rollis on kindlasti juba aastaid toimumas paradigma muutus. Residendi näol on tegemist üha enam iseseisvalt töötava noore kolleegiga, kes õpib sügavuti lisaks kitsamat meditsiinilist eriala. Pühendunud vanema aasta resident võib olla innustuseks ka nii mõnelegi staažikamale kolleegile,“ sõnas kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
„Sageli on residendid ka diplomaatideks erinevate kliinikute ja osakondade vahel. Liikudes oma väljaõppeprogrammi vältel ettenähtud tsüklites, suhtlevad nad erinevate erialade arstidega ja seetõttu saavad osa kaasaaja meditsiini ühest väga olulisest aspektist – erialade vahelise (ja ka raviasutuste vahelise) koostöö olulisusest, et leida abi vajavale inimesele parim võimalik lahendus. Näeksin hea meelega residentide iseseisva töö osakaalu tõusu kliinikumis, millega kaasneb küll suurem vastutus nii noorele kolleegile kui ka tema juhendajale, aga ka samas hindamatult suurem praktiline ettevalmistus oma edasiseks tööks,“ sõnas kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Kliinikumi Leht