Kliinikumi ortopeediatehnik aitas Somaalimaal viia läbi esimest põlveliigese endoproteesimist
Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediatehnik Kaupo Põder viibis mais kaks nädalat Somaalimaal Hargeisas, erahaiglas Masala Specialist Hospital, aidates seal läbi viia riigi esimest põlveliigese endoproteesimist ning üles ehitada kohaliku haigla.
Kaupo Põder on ortopeediatehnikuna töötanud kuus aastat, õendusharidusega spetsialisti väljaõpe ortopeediatehnikuks toimus kliinikumis. Ortopeediatehniku ülesandeks on assisteerida ortopeede operatsioonidel, valmistada ette proteese ning tegeleda patsiendiga nii operatsioonieelsel kui -järgsel perioodil.
Ent Somaalimaal olid Kaupo Põdra ülesanded märksa laiemad, kus kahe nädala jooksul tuli sisse seada operatsioonituba, paigaldada operatsiooniks vajalik tehnika ning koolitada haigla operatsiooniõde endoproteesimise assisteerimiseks. „Ma sain luua toimiva operatsioonisüsteemi. Siin kliinikumis on kõik olemas, seal tuli aga kõik ise luua ning see andis ka suurepärase võimaluse õppida. Kogemus oli silmi avav,“ kommenteeris Põder. „Kahtlemata oli see eriline, et esimene operatsioon selles haiglas oli kohe nii kaaluka tähtsusega. Üldiselt on Somaalimaal valdav kipsravi, ortopeedilisi operatsioone tehakse harva,“ lisas ta.
Operatsiooni läbi viinud somaalia arst dr Muhamud Artan sai esmase väljaõppe Venemaal, lõpetas 2015. aastal Helsinki ülikooli meditsiiniteaduskonna ning töötas seejärel 2017. aastani Soomes arstina. Nüüd on dr Artan pöördunud tagasi Somaaliasse, et seal oma teadmistega kasuks olla. „Kaupo Põder tegi imepärast tööd. Ta koolitas meie noort ortopeedia eriala õde, aitas kaasa haigla igapäevases töös ja assisteeris edukalt minu esimest põlve endoproteesimist,“ sõnas dr Artan.
Dr Artan kiitis igati ka koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikuga. „Sain kliinikumi külastades professor Aare Märtsonilt ja tema ortopeedidest kolleegidelt olulisi teadmisi. Vastuvõtt oli väga külalislahke, kohtasin Tartus fantastilisi inimesi. Soovime edaspidigi Tartu Ülikooli Kliinikumiga koostööd teha,“ lausus dr Artan.
Olgugi, et Muhamud Artan on praktiseerinud Soomes, sobis Somaalimaale paremini Eesti liigeste endoproteesimise meetod. „Meil kasutusel olev fast track süsteem sobib ka sealsetesse tingimustesse hästi. Kliinikumi eeskujul võeti kasutusse traneksaamhape selleks, et veritsus oleks operatsiooniajal minimaalne ja minimiseerida vereülekande vajadust operatsioonijärgselt. Teine oluline asi oli LIA ehk local infiltration analgesia, mis võeti samuti meie haigla eeskujul üle. Operatsiooni ajal süstime liigesesse enne tsementeerimist lokaalset anasteetikumi, et haige valu oleks minimaalne esimese 24 tunni jooksul ning et haige saaks kiiremini taastusraviga alustada. Erinevuseks on ehk see, et infektsioonide vältimiseks on seal operatsioonijärgne antibiootikumravi pikem kui meil,“ selgitas Põder.
Kaupo Põdra muljed Somaaliast on värvikad. „Päevase, kuni 35°C küündiva palavuse vältimiseks alustatakse tööpäevi vara, mistõttu ka lõpetatakse varem ehk 8-tunnine tööpäev kestab 7.00–15.00. Kuna viibisin seal Ramadaani ajal, siis sain osa ka nende paastumise kombestikust, ent mina sain oma toas ka päevasel ajal süüa. Sealne palvetamine toimib ilmselt hästi regulaarse füsioteraapiana – viiel korral päevas palvetamise kohta on tehtud ka palju teaduslikke uuringuid, näiteks Kamran G (2018), „Physical benefits of (Salah) prayer – Strengthen the faith & fitness“. Igapäevase suhtlusega tulin seal hästi toime, kuna kohalikud räägivad lisaks somaali ja araabia keelele ka inglise keelt,“ mõtiskleb Põder.
Liina Raju
Eesti Akrediteerimiskeskuse järelevalvevisiit kinnitas ühendlabori kvaliteeti
Ühendlaboris lõppes äsja iga-aastane Eesti Akrediteerimiskeskuse (EAK) järelevalvevisiit. Esmakordselt akrediteeriti ühendlabor 2005. aastal, mil kõige suurema töö esimese akrediteeringu saavutamiseks tegi vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov. Akrediteering kehtib viis aastat ja igal aastal toimub EAK järelevalvevisiit. Ühendlabori kliinilise geneetika keskus osaleb akrediteerimisprotsessis 2013. aasta kevadest.
Akrediteerimine on meditsiinilaboritele vabatahtlik, ent see aitab olla avatud meelega ja tagab labori pideva arengu. On kasulik, kui tähelepanu juhitakse asjadele, mida saaksime veel paremini teha. Enne kohapealset auditit tutvuvad EAK assessorid labori tööd kirjeldavate dokumentidega ning akrediteeringu käigus tulevad auditeerijad ka 2–3 päevaks laborisse kohapealset kontrolli tegema. Audiitoriteks on tavaliselt EAK peaassessor ning erialaassessorid, kelle valik sõltub akrediteeritavatest teemadest.
Iga-aastase järelevalvevisiidi käigus vaadatakse üle nii senini akrediteeritud kui ka akrediteerimisnimekirja lisatud uued meetodid. Kui laborile on vanade meetodite ülevaatuse ettevalmistus suhteliselt rutiinne töö, siis seni akrediteerimata meetoditega on palju enam tegemist ning närvikulu. Tänavu laiendasime akrediteerimisala kõigis ühendlabori osakondades, mistõttu oli protsessiga seotud suur osa meie sõbralikust kollektiivist.
Üks suurematest ettevõtmistest oli akrediteeringu taotlemine submikroskoopiliste kromosoomaberratsioonide analüüsile, mis on eriline selle poolest, et analüüs toimub kliinilise geneetika keskuse kahes laboris: tehniline töö tehakse molekulaardiagnostika ning bioinformaatiline analüüs ja interpretatsioon tsütogeneetika laboris. Tegemist on oma olemuselt teise põlvkonna sekveneerimisanalüüsiga. Erialaassessoriks oli meil tohutu kompetentsiga Soomes elav rootslanna Gunilla Holmlund, PhD, kes käib sarnaseid analüüse auditeerimas terves Põhjamaade regioonis. Gunilla Holmlundi põhjalik arusaam protsessist ja sealjuures väga sõbralik arutelu oli igati abiks veenmaks meid, et oleme teiste Põhjamaade laboritega võrdväärsel tasemel.
Selle aasta järelevalvevisiidi tulemusena saame öelda, et ühendlabori töö vastab endiselt standardi EVS-EN ISO 15189:2012 nõuetele. Heameelt teevad assessorite kiidusõnad, et oleme väga heal tasemel ning võime oma töö üle uhked olla. Tänu akrediteerimisprotsessile on meie kvaliteedijuhtimissüsteem muutunud paremaks ning lihtsamini järgitavamaks. See on andnud meile kogemuse ja teadmised, mida oleme valmis edasi andma võrgustunud haiglate laboritele.
Kai Jõers
Ühendlabor
Anu Tamm, ühendlabori direktor
Miks peaks meditsiinilabor olema akrediteeritud?
Iga-aastane akrediteerimine on piisvalt mõjus stiimul hoidmaks labori kvaliteedidokumentatsiooni pidevalt korras ning toimimas. Pealegi on see maineküsimus, keeruline on olla konkurentsivõimeline teiste akrediteeritud laborite hulgas. Labori töö on muutunud süsteemsemaks, kõik teavad, mis protsessid tuleb uute analüüside juurutamisel läbida, millest rutiintöös lähtuda, mis parameetreid pidevalt jälgida. Võrreldes algaastatega, suhtutakse akrediteerimisprotsessi palju rahulikumalt ja enesekindlamalt: kvaliteedidokumentatsiooniga tegeldakse aastaringselt, mitte hoogtööna. Laborit on kiitnud kõik, nii eesti kui ka välismaised assessorid.
Pille Tammur, ühendlabori kliinilise geneetika keskuse tsütogeneetika labori vanemlaborispetsialist
Miks me soovisime erialaassessorit väljapool Eestist?
Määravaks sai tõsiasi, et tegemist on n-ö väikese (võrreldes näiteks immuunanalüüsi või kliinilise keemiaga), kuid spetsiifilise erialaga. Paraku ei ole kohapealt võtta inimest, kes valdaks nii teemat kui assessori tööd. Erialaassessor peab kindlasti olema väga pädev ka konkreetses valdkonnas.
Mida on akrediteeringu läbiviimine andnud tsütogeneetika laborile?
Üks asi on, kui oled ise sügavalt veendunud, et teed vajalikku tööd kõige paremal võimalikul viisil, aga väga oluline on, kui süsteemiväline inimene jõuab samale järeldusele. Teine oluline teema on koostöö. Igasuguste koostöölepingute sõlmimisel, on soovitatav, et teenust pakkuv labor oleks akrediteeritud, sest see annab garantii töö kvaliteedile. Võib ju öelda, et akrediteerimine on vabatahtlik, kuid reaalsus on, et kui tahad olla aktsepteeritud, siis ei saa akrediteerimisest ei üle ega ümber.
Kas kogu protsessist on olnud ka praktilist abi või oli pigem tegu tüütute dokumentide koostamisega?
Rutiintööd tehes ei pane üldse tähele, kuidas elu muutub, detailid muutuvad, kuidas pisiasjade kokkulangemisest sünnivad uued metoodilised „nõksud“ jne. Kui ei oleks seda tüütut kohustust kasvõi kord aastas kogu laborielu läbi mõelda ja ka dokumentides korrigeerida, siis oleksime varsti seisus, et oli jah, midagi kunagi ja kuidagi ja „eit teadis, aga eit suri ära“. On tüütu, loomulikult on tüütu, aga kui see tüütus üle labori töötajate vahel laiali jagada ja pärast plussid kokku lugeda, siis saab hakkama ja on kasu ka.
Eva Reinmaa, ühendlabori immuunanalüüsi osakonna laborispetsialist
Mis on voolutsütomeetria?
Voolutsütomeetria on meetod, mis võimaldab detekteerida ja iseloomustada rakke nende pinna- või rakusiseste markerite alusel. Peamiselt kasutatakse seda meetodit hematoloogiliste ja immunoloogiliste haiguste diagnoosimisel ning ravi jälgimisel. Samuti on voolutsütomeetria standardmeetod vereloome tüvirakkude loendamiseks tüvirakkude kogumisel ja siirdamisel.
Mida akrediteeringuks ettevalmistus tähendas Sulle kui voolutsütomeetria meetodi eest vastutavale laborispetsialistile?
Akrediteeringuks ettevalmistamine haaras kogu meie voolutsütomeetria uuringute meeskonna. Laboris lisandusid rutiintööle erinevad kontrollkatsed, minule dokumentide vormistamine. Kuigi meie labori kvaliteedisüsteem ja sellega kaasnev dokumentatsioon on juba pikka aega toiminud, tuli ikkagi sõrmega järge ajades kõik veel kord üle kontrollida ning veenduda töö vastavuses akrediteerimiseks ettenähtud standardiga. Seda võib kirjeldada kui kriitiliselt enesesse vaatamist. Tööd oli omajagu ning see kestis terve aasta, kuid paljud asjad on nüüd valmis ka järgmiste analüüside akrediteerimiseks. Võib öelda, et olen rahul, et me selle ette võtsime ja hakkama saime.
Euroopa noored ortopeedid osalesid kliinikumis ravitöös
13.–14. mail külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi EFORT* Travelling Fellowship programmi raames noored ortopeedid 12 Euroopa riigist, kes tutvusid siinse ravitööga ja osalesid operatsioonidel.
Ortopeedide hulgas oli noori arste Šveitsist, Serbiast, Portugalist, Leedust, Rumeeniast, Ühendkuningriigist, Sloveeniast, Rootsist, Hollandist, Maltalt, Hispaaniast, Türgist. Tartus veedetud päevade jooksul kuulasid külalised loenguid prof Aare Märtsonilt, dotsent Katre Maasalu’lt ning teistelt tunnustatud ortopeedidelt. Tagasiside kuuldud loengutele oli väga positiivne, samuti hinnati kõrgelt võimalust viibida ravitöö juures ning osaleda nii reieluu megaproteesi paigaldamisel, ACL rekonstruktsioonil kui ka rotaatormanseti rebendi operatsioonil.
„Kliinikum on väga kena ja mugav, eriti haigla uus osa. Haigla on hästi organiseeritud ning siin on olemas kõik, mida kirurg vajab, et keskenduda oma tööle,“ sõnas dr Miljan Bilanovic Serbiast.
Lisaks kliinikumile külastasid stipendiaadid ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ja Ida-Tallinna Keskhaiglat. Nii kliinikum, kui ka PERH ja ITK toetasid ka finantsiliselt noorte ortopeedide vastuvõttu. Ravitöö kõrval tutvusid külalised Eesti looduse, kultuuri ja traditsioonidega ning tutvustasid oma koduriike.
Külastajatel jätkus rohkelt tänusõnu visiidi korraldusele. „Kogu visiiti korraldanud meeskond oli väga toetav. Eriti tahaksin tänada Anna-Helena Kase’t, meid võeti vastu väga lahkelt,“ tunnustas eestipoolset korraldust Helen Anwander Šveitsist.
Tänusõnu visiidi eest jätkus nii EFORTile kui rahvuslikele ortopeedide liitudele. „EFORT Travelling Fellowship oli imeline kogemus. See andis mulle võimaluse parandada oma teadmisi ortopeedias, vahetada kogemusi teiste stipendiaatidega ja kolleegidega Eestist ning laiendada oma võrgustikku Euroopas,“ kiitis Vítor Hugo Pinheiro Portugalist.
EFORT vahetusprogramm toimub kaks korda aastas ning seda korraldavad föderatsiooni kuuluvate riikide ortopeedia ühingud ning toetavad kohalikud haiglad.
Kliinikumi Leht
* The European Federation of National Associations of Orthopaedics and Traumatology
Kliinikumi kontserni ämmaemandad vahetasid kogemusi
30. mail toimus ämmaemandusabi ümarlaud, kus kliinikumi, Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haigla ämmaemandad jagasid erialaseid kogemusi ja mõtteid ambulatoorse teenuse osas. Lisaks kliinikumi kontserni haiglatele osalesid ka Viljandi haigla esindajad.
Ämmaemandad tegid ülevaate möödunud 2018. aasta tulemustest ning arutlesid üheskoos selle üle, kuhu ämmaemandusabi peaks ja võiks teel olema ning kas ja kuidas saaks jaotada tööd kontserni haiglate vahel.
Aastaga suurima muutuse läbi teinud Valga haigla tõi välja, et pärast sünnitusosakonna sulgemist suurenesid haiglas üheaegselt ämmaemandate ambulatoorsed vastuvõtud. Ämmaemandate vastutus lapseootel ja sünnitusjärgse naise jälgimisel tõusis – Valga haigla ämmaemandad pakuvad kõiki teenused alates raseduse algusest kuni sünnitusjärgse visiidini välja. Olgu selleks vastuvõtt lapseootel naisele, rasedusaegne gestatsioonidiabeedi tuvastamine ja jälgimine, sünnitusjärgne läbivaatus nii lapsele kui emale või hoopis ennetustöö – emakakaela vähiskriiningu või noorte nõustamise näol. Koduvisiite on toimunud 2018. aastal üksikud. Et Valga haigla on liitunud kliinikumi elektroonilise haiglainfosüsteemiga, on kliinikumi sünnitusosakonnast lahkujale võimalik broneerida vastuvõtuaeg Valga haigla ämmaemanda vastuvõtule. Nii nagu kliinikumiski saab kas vara koju kirjutatud või jälgimist vajavale perele (emapoolsetel või vastsündinupoolsetel põhjustel) planeerida vastuvõtu erinevateks analüüsideks, protseduurideks või nõustamiseks. Valga haigla ämmaemandad tõdesid, et on tekkinud vajadus ka lastearsti juurde broneerimiseks.
Lõuna-Eesti haigla ämmaemandad kinnitasid pidevate koolituste olulisust uute teenuste pakkumiseks. Näiteks eelmise aasta lõpust on ka Lõuna-Eesti haigla patsientide jaoks olemas gestatsioonidiabeedi nõustamine, mille eesmärk on esmalt rasedusdiabeet tuvastada, selle tulemusi jälgida, nõustada ja õpetada diabeedipäevikut pidama ning aidata planeerida turvalist sünnitust. Lõuna-Eesti haigla ämmaemandate vastuvõtud toimuvad kolmes erinevas asukohas – lisaks haiglale ka polikliinikus ning Elva haiglas.
Ka Põlva haigla iseseisvalt osutatav ämmaemandusabi näeb ette nii iseseisvaid vastuvõtte, perekoolitundide läbiviimist ja imetamisnõustamist. Gestatsioonidiabeedi nõustamist Põlva haiglas teeb diabeediõde. Esindajad tõstsid esile koostöö olulisust perearstidega, eriti avatavaid tervisekeskusi silmas pidades.
Tartu Ülikooli Kliinikumis suurenes 2018. aastal ämmaemandate töökoormus. Kliinikumis tehti 2018. aastal ämmaemandate poolt 17869 vastuvõttu (2017. aastal 16639) ning 2640st toimunud sünnitusest olid 212 Jõgevalt, 122 Valgast, 89 Ida-Virumaalt ning 52 Põlvamaalt.
Kõikide haiglate ämmaemandate poolt jäi kõlama mõte uutest väljakutsetest. Olgu selleks noorte või pereplaneerimise nõustamine, soov suurendada senisest enam koostööd perearstidega koduvisiidi tagamiseks igale perele, muuta sünnitusjärgsed vastuvõtud logistiliselt rohkem patsiendisõbralikumaks või ka emakakaela vähi sõeluuringute tegemine suuremas mahus ämmaemandate poolt.
Pille Teesalu, kliinikumi ülemämmaemand
Rõõm on näha, et tütarhaiglates on pärast aastatagust kohtumist võetud suund ambulatoorse ämmaemandusabi kättesaadavuse parandamisele, sealjuures on ka teenuste loetelu on täienenud. Valga ja Viljandi on käinud meie juures ka stažeerimas, et alustada gestatsioonidiabeedi nõustamisega. Kõigile võrgustunud haiglate ämmaemandatele on kliinikumi poolt tagatud ka info ja juurdepääs erinevate kutsealaste koolituste kohta.
Koostöö tõhustamiseks vajaks täpsustamist tütarhaiglate ämmaemanduse-spetsiifiliste koolituste tegelik vajadus ning ambulatoorsete ja statsionaarsete kriitiliste kompetentside ühtlustamine kontserni sees. Siinjuures saaks kutsealane stažeerimine või personali rotatsioon olla tulevik.
Olulise tähtsusega on alustada koostööd kohaliku tervisekeskusega. Koduvisiidi ja imetamisnõustamise osas on võimalik tervisekeskusel ja ämmaemandal ühiselt toetada pere toimetulekut. Sünnitusjärgsed esimesed nädalad vastsündinuga kodus on perele kui kriisiperiood. Ämmaemandapoolne tugi võib ära hoida mitmedki ohud emale ja vastsündinule. Vaatamata sünnitusosakonnas pakutavale õpetusele, on äärmiselt tähtis määratleda pere toimetulek kodustes tingimustes, tagada imetamise tugi vastsündinu rinnaga toitmiseks ning sealjuures kodu turvalise hindamine ja vajadusel juhtnööride andmine.
Tütarhaiglates saab ämmaemanda rolli rakendada veelgi enam emakakaela vähi sõeluuringute, kontratseptsiooni nõustamise ja sünnitusjärgse kontrolli teostamiseks, puudu on ämmaemand-raseduskriisinõustaja. Siin saaks tõenäoliselt tulevikus mõelda ka kliinikumi ämmaemandate rakendamist.
Jaanika Põder, Valga haigla ämmaemand
Meil on hea koostöö kliinikumiga, kuid palju on ka veel ära teha. Kuna ümarlaud toimus teist aastat, saime veelkord kinnitust, et need kohtumised on väga vajalikud meie töö täiustamisel ja kogemuste kogumisel. Oluline on kuulda, kuidas on läinud ja läheb teistel haiglatel Lõuna-Eestis. Täiendame üksteist, arutleme, anname üksteisele nõu ja soovitusi meie teenuse paremaks pakkumiseks.
Kindlasti võiks tõhustada sünnitusjärgset nõustamist nii ema kui lapse vaatevinklist seal haiglates, kus Valgamaa naised sünnitavad. Sellega väheneks günekoloogide koormus ema ja perearstide koormus vastsündinu osas. Ees seisab ka koostöö tõhustamine perearstidega, et käivitada raseduskriisi nõustaja vastuvõtt.
Valga ämmaemandad on olnud tublid ja professionaalsed, sest pärast osakonna sulgemist suurenes meie roll nii mitmeski tegevuses. Ämmaemanda iseseisev vastuvõtt ei piirdu ainult rasedate teenindamisega, vaid kätkeb kõike, mida haaravad sõnad „tütarlaps-naine-menopaus“. Teeme kõik selleks, et iga naine, olenemata vanusest, saaks meilt abi kodukohas.
Kliinikumi preemia laureaat on Urmas Siigur
Urmas Siigur on sündinud 18. detsembril 1956. aastal. Ta lõpetas 1981. aastal kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna ning aasta hiljem kirurgia internatuuri. Urmas Siigur alustas arstina töötamist 1982. aastal Tartu Linna Onkoloogia Dispanseris. Aastatel 1982–1991 oli ta teadustööl Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis, kus kaitses 1990. aastal ka kandidaadi väitekirja. 1991–1996 juhtis ta Maarjamõisa Haigla laboriosakonda. Selle baasil moodustati tema eestvedamisel 1996. aastal riikliku organisatsiooni Tartu Ülikooli Kliinikum ühendlabor, mis oli esimeseks praktiliseks sammuks Tartu erinevate tervishoiuasutuste liitmisel tulevaseks kliinikumiks. 1997. aastal kaitses Urmas Siigur doktori väitekirja Karolinska Instituudis Rootsis. Nii kandidaadi- kui doktoritöö käsitlesid seedetrakti mikroobiökoloogiat, valdkonda, mida tänapäeval tuntakse mikrobioomikana. Ühendlaborit juhatas ta 1999. aastani, mil temast sai Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum esimese juhatuse liige ülemarstina, aastatel 2002–2018 oli ta aga ametis juhatuse esimehena.
Urmas Siiguri pikk töökäik on olnud valdavalt seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Viimase veerand sajandit on ta olnud vahetult seotud Tartu Ülikooli Kliinikumi arendamisega tänapäevaseks Euroopa ülikoolihaiglaks ning meditsiinikeskuseks. Nii on Maarjamõisa kujundatud meditsiinilinnak, mis pakub Eesti suurima raviasutusena patsientidele ja töötajatele suurepärast ravi-ja töökeskkonda ning praktikatingimusi üliõpilastele. Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana on Urmas Siigur olnud aktiivselt tegev tervishoiukorralduse arenduses laiemalt, sh aidanud nõukogu liikmena kaasa teiste tervishoiuasutuste nagu Tartu Kiirabi, Ida-Viru Keskhaigla ja Narva haigla, aga ka Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna ja Tartu Tervishoiukõrgkooli arengule. Urmas Siiguri juhtimisel on loodud head tingimused ka teadustööks ning ta on seisnud igakülgselt arstiteadusüliõpilaste huvide eest haiglas, mille tunnustuseks ta on valitud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi auliikmeks. Urmas Siiguri panust Eesti ja Tartu meditsiini arengusse märgib ka Tartu Tähe kavaleri tiitel.
Urmas Siigur: Saada tunnustatud kliinikumi preemiaga kliinikumi arendamise eest on ju kena küll. Mul on, millele tagasi vaadata. See ei ole mitte ainult betoon, Maarjamõisa meditsiinilinnak oma uute ja veel tulevate korpustega. Veel suuremgi väärtus on see, et kliinikumist sai ühtne organisatsioon, mis on olnud kantud heas mõttes vabast akadeemilisest vaimust ja vaimsusest, mis nende aastate jooksul välja kujunes. Ma tahaks väga loota, et seda väärtust õnnestub hoida.
Kliinikumi areng viieteistkümnest kunagisest eraldi toiminud tervishoiuasutusest kaasaegseks, vaimult terveks ja majanduslikult tublil järjel olevaks euroopalikuks ülikoolihaiglaks, on vaieldamatult Eesti edulugu. Suuri asju saab korda saata vaid meeskonnatöös. Tahan siinkohal tänada kõiki tublisid kaasteelisi. See tunnustus on meile kõigile.
Enim patsientide tänu pälvisid professor Aare Märtson ja dr Priit Tammjärv
2018. aastal laekus kliinikumile patsientidelt 649 tänuavaldust. Enim tänatud arstid olid professor Aare Märtson ja dr Priit Tammjärv.
Professor Aare Märtson on kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja. Lisaks kliiniku juhtimisele osaleb professor Märtson ka ravitöös ning on ametis ka Tartu Ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajana ja ortopeedia professorina. Professor Märtsonit tänasid patsiendid enim ka 2015. aastal.
Professor Aare Märtson: Minu esmane reaktsioon on see, et „Nad tegid seda jälle!“ Olen tahtnud hea arst olla ning selle poole oma karjääri vältel ka püüelnud. On rõõm, et see on ka patsientidele meeldinud. Kindlasti on kliinikumis palju ka teisi häid arste, seetõttu on au, et see tunnustus on mulle teist korda osaks saanud. Edukas patsiendisuhtlus tuleneb paljuski lapsepõlves omandatud kodusest kasvatusest ja ema õpetatud viisakusreeglite järgimisest. Teiseks oluliseks osaks sellest on Hippokratese vandest tulenevalt kolleegide hindamine ning nendelt nõu küsimine ja nõu andmine. Patsientide ravi on kollektiivne tegevus.
„Eriline tänu just dr. Aare Märtsonile. Ta on oma eriala tõeline professionaal! Arvestades minu eriti keerulist juhtumit ja 10. mail tehtud operatsioonijärgset tulemust, siis nüüd on maailmas üks õnnelik inimene rohkem.“
Dr Priit Tammjärv on südamekliiniku kardiokirurgia osakonna arst-õppejõud. Lisaks kliinikumile võtab dr Tammjärv patsiente vastu ka Ida-Viru Keskhaiglas ning Tartu Linna Polikliinikus. Dr Tammjärve tänasid patsiendid enim ka 2014. aastal.
Dr Priit Tammjärv: Tuleb klassikaliselt öelda, et see oli üllatus, tublisid kolleege on väga palju. Olen suhteliselt konkreetne ja pigem vähese jutuga, ju siis patsientidele sobib selline suhtlemismaneer. Patsiendiga tuleb alati rääkida nii nagu on, tuleb rääkida asjade heast poolest ja asjade halbadest pooltest, et patsiendil oleks võimalikult objektiivne ülevaade sellest. Me ei saa aega tagasi kerida, aga me saame valida võimalikult hea variandi edasiseks. Alati on igas halvas ka mingi tilluke päikesekiir ja on vajalik oskus seda näha. Paljud patsiendid tulevad meie juurde südameoperatsioonidele ja see on nende jaoks raske otsus. Kui nüüd vaadata asja teiselt poolt, siis kui meil õnnestub nende elukvaliteeti paremaks teha, siis on selle raske otsuse taga ka hea külg ja mõnikord tasub seda toonitada. Mõtlen sellele, milline lahendus võiks sobida millisele inimesele kõige paremini.
„Olen väga tänulik dr Priit Tammjärvele heatahtliku, toetava, mõistva suhtumise ja abi ning vajalike selgituste eest. Kogu meditsiini- ja teenindava personali heatahtlikkus, abivalmidus ja hoolitsus on suureks toeks patsientidele."
Kliinikumi Leht
Parimad arst-õppejõud on professor Riina Kallikorm ja dr Aili Tuhkanen
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) valib igal kevadel parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2019. aasta parima arst-õppejõu tunnustus omistati arstitudengite poolt professor Riina Kallikormile ning hambaarstitudengid nimetasin parimaks hambaarst-õppejõuks dr Aili Tuhkaneni.
Professor Riina Kallikorm töötab sisekliinikus sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonnas vanemarst-õppejõuna reumatoloogia erialal.
Tudengite sõnul on professor Riina Kallikorm väga südamlik ja mõistev õppejõud, kes elab tudengitele hingega kaasa ja oskab meisterlikult äratada huvi oma eriala vastu. Professor Kallikormi individuaalne suhtumine nii õppuritesse kui ka patsientidesse on tudengite arvates kiiduväärt. Seetõttu peavad arstitudengid professori vahetut ja loomulikku suhtlemist patsientidega endale suureks eeskujuks.
Professor Kalli Kallikorm: Tänan üliõpilasi suure tunnustuse eest! See on mulle väga oluline hinnang. Kliinikumis on kõik arstid ka õppejõud. See tähendab, et meie saame omalt poolt panustada jõudu, et tulevased arstid oleksid targad, edasipüüdlikud ja sellega meie meditsiini tulevik kindlates kätes.
Soovin üliõpilastele edukat eksamisessiooni ja liikumist oma unistuste eriala poole!
Dr Aili Tuhkanen töötab stomatoloogia kliinikus suukirurgia osakonnas arst-õppejõuna suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal.
Tudengid iseloomustavad dr Tuhkaneni nii: Alates kolmandast kursusest võtavad hambaravitudengid dr Aili Tuhkaneni terava pilgu all vastu vältimatut abi vajavaid patsiente. Sellistes praktikumides on pinge alati laes ja tegutseda tuleb otsusekindlalt ning kiiresti. Kuid kõige selle keskel on dr Tuhkanen nagu vana rahu ise ja juhatab, soovitab, suunab õige diagnoosi poole. Vajadusel juhib ta su kätt ka selle otseses mõistes – näiteks abstsessi avavat lõiget tehes või nõelaga alalõua sisekülge mööda liikudes. Dr Tuhkanen seletab tudengitega läbi iga tekkinud küsimuse või idee. Vahel isegi viskab nalja. Ja visiitide lõpus saavad tudengid päevikukannet täites oma ladina keelt demonstreerida – et ikka end targemana tunda kui praktikumi alguses.
Dr Aili Tuhkanen: Kõlab klišeena, aga olin meeldivalt üllatunud ja silmadesse tekkisid reetlikud pisarad (praktikumis olnud V kursus vaatas mind kaastundlikult ja püüdsid lugeda mu näost võimalikku põhjust) ja kontrollisin mitu korda nii e-kirja saatjat kui saajat.
Eks iga õpetaja jätab jälje (üli)õpilasele, võistluskategooriaid on palju – iseloom, välimus, oskus teadmisi/praktilisi oskusi edasi anda, lugupidamine, samas ka ühise vereringe puudumine jne. Südame teeb soojaks, kui tudengitel tuleb aastategi pärast meelde, mida Tuhkanen ütles ja tegi. Peaaegu 30 aasta jooksul (täitub küll järgmisel aastal) on lõpetanud palju tublisid noori kolleege, mõned neist nüüdseks ka Tartu Ülikooli õppejõud (ja mitte ainult oma erialal!), kes omakorda on või saavad üliõpilaste lemmikuks. Näib, et järjepidevus on tagatud.
Eks õppejõuna tuleb ette ka kehvemaid päevi/perioode ja minuski on peidus nii päike kui äike (nagu laulab teine Tuhkanen). Ning nagu plaksu lüüakse kahe käega, on minu teiseks pooleks omakorda minu õpetajad ja üliõpilased – tänukummardus maani!
Mul on alati meeles Hiina tarkusetera/vanasõna: "Hea õpetaja on see, kelle õpilased on temast paremad". Nii lihtne see ongi!
Professorid Katrin Õunap ja Vallo Tillmann on Neinar Seli stipendiumi laureaadid
Neinar Seli poolt 2008. aastal Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, mille puhul autor on märkinud enda töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Vallo Tilmann, kes on ametis lastekliiniku juhatajana. Kliinikumi kevadkonverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.
Professor Vallo Tilmann: On suur au olla Neinar Seli stipendiumi laureaat. See on tunnustus kogu lastekliiniku kollektiivile. Viimase viia aasta (2014 – 2018) sisse jäävad DIABIMMUNE teadusprojekti olulisemad artiklid, kus kinnitus hügieeni hüpotees 1. tüüpi diabeedi tekkes. Lühidalt, mikrofloora mitmekesisuse langus ja Bacteroides mikroobide, kelle lipopolüsahhariidid pidurdavad E.coli poolt põhjustatud immuunsüsteemi aktiviseerumist, ülekaal soolestikus soodustavad 1. tüüpi diabeedi teket. Kliinikumi 12-liikmelisel töögrupil oli selles teadusprojektis väga suur roll: uuringus osales ligi 2000 last Lõuna-Eestist ja tehti üle 7000 uuringuvisiidi. Teadmine, et oleme oma tööga panustanud maailma tippteadusesse, pakub suurt rahuldust. Lisaks jäävad sellesse perioodi mitmed artiklid koostöös prof Jaak Jürimäe, prof Raivo Uibo ja prof Katrin Õunapi uurimisgruppidega. See kinnitab, et teaduspublikatsioonid on tänapäeval kollektiivne looming ja mul on olnud suur õnn selles osaleda. Suur tänu!
Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2018. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap. Professor Õunap on ametis ühendlabori Tartus asuva kliinilise geneetika keskuse juhatajana.
Professor Katrin Õunap: Mul on väga hea meel 2018. aasta teaduspublikatsioonide preemia üle. Viimastel aastatel olen oma teadustöös suunitletult tegelenud just uute haruldaste haiguste avastamisega Eesti lastel, mis on intensiivistunud tänu 2016.a. aprillis alanud koostööprojektile USAs Bostonis Harvardi ülikooli ja MIT juures asuva Broad instituudi ning Eesti geenivaramu vahel. Broadi instituut kuulub ühe nelja USA riikliku terviseinstituudi (NIH) rahastatud menedliaarse genoomika keskuste hulka. Selle koostööprojekti raames teostatakse Eesti patsientidele, kellel me ei ole leidnud eksoomi sekveneerimise analüüsil haiguse põhjust, Broadi instituudis kogu genoomi ja RNA sekveneerimine ning teatud juhtudel ka metaboloomi uuring. Uute haiguste avastamiseks on vajalik erinevate teaduskeskuste vaheline koostöö ja sama geeni leiuga patsientide leidmine kogu maailmas, mille jaoks me sisestame kõik uued kandidaatgeeni leiud selleks loodud Matchmaker programmi. Keskmine geeni avastamisest kuni andmete avaldamiseni kuuluv aeg on vähemalt 1,5 kuni 2 aastat, kuid sageli võib see olla ka pikem. 2018. aasta oli minu jaoks väga märgiline kuna selle aasta jooksul avaldati kolme uue geeni avastusega seotud artiklid (RORA, MSL3 ja SPATA5 geen). Antud koostöö aga jätkub ja väga mitmete erinevate uute geenide muutuste funktsionaalsed katsed on juba töös. Samuti tahaksin ma ka väga tänada oma praegusi ja endisi doktorante – Karit Reinson, Sander Pajusalu, Kai Muru, Sanna Puusepp, Mari-Anne Vals ja Tiia Reimand, kes samuti aktiivselt osalevad uute haiguste avastamise projektis.
Kliinikumi preemia parimale artiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum premeerib alates 2011. aastast parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia eesmärk on ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamine ning eestikeelse teaduskeele arendamine. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus ning preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. Sel aastal hindas toimetuskolleegium parimaks Ene Pärna, Anu Aluoja, Külli Kingo artikli „Krooniliste dermatoosidega patsientide emotsionaalne seisund ja elukvaliteet, seosed isiksuseomadustega“.
Dr Ene Pärna: Olen dermato-veneroloogina töötades kokku puutunud krooniliste nahahaiguste patsientidega pikemat aega ning olen näinud ka krooniliste nahahaigustega kaasnevat emotsionaalset koormust patsientidele. Selleks, et patsiente paremini ka emotsionaalselt abistada, otsustasin läbida Tartu Ülikoolis psühholoogia õppe. Magistritöö teema valik oligi seotud dermatoloogiaga ning magistritöö juhendajateks praegused kaasautorid Anu Aluoja ja Külli Kingo. Kuna töö tulemused andsid olulist infot kroonilisi nahahaigusi põdevate patsientide kohta, siis käesolevas artiklis saigi kasutatud magistritöös kogutud andmeid.
Meie uurimistöö eesmärk oli hinnata krooniliste põletikuliste nahahaiguste seost patsiendi emotsionaalse seisundi ja elukvaliteediga. Samuti tahtsime teada, kuidas omavahel seostuvad haigus, isiksuseomadused ja elukvaliteet. Eestis varasemad sarnased uuringud puuduvad. Uuringusse kaasasime 161 isikut ja uuringus osalesid nii põletikuliste nahahaigustega patsiendid (nt psoriaas, ekseem, täiskasvanuea akne) kui ka kontrollgrupp.
Töö tulemusena leidsime, et võrreldes tervetega kannatavad krooniliste nahahaigustega inimesed suurema emotsionaalse düstressi all: rohkem on nii depressiooni, üldise ärevuse kui ka sotsiaalärevuse sümptomeid. Lisaks näitas meie uuring insomnia sümptomite olulisust kõigi haigusrühmade patsientidel. Kindlasti vääriksid kroonilise nahahaigusega patisentidel uneprobleemid edasisi uuringuid ja suuremat tähelepanu igapäevases töös.
Ootuspäraselt selgus, et kroonilist nahahaigust põdevatel patsientidel on halvem nii nahahaiguste-spetsiifiline kui ka üldine tervisega seotud elukvaliteet. Pigem on häiritud elu emotsionaalne pool kui kehaline pool: kõrgem väsimuse tase, halvem emotsionaalse heaolu seisund ja valuhinnangud.
Isiksusejoontest seostus halvema elukvaliteediga kõige rohkem somaatiline ärevus. See isiksusejoon näitab kalduvust kogeda sageli ärevuse kehalisi sümptomeid. Võimalik, et suurema somaatilise ärevusega isikud on tundlikumad kehaliste aistingute suhtes ja seetõttu on ka nahahaiguste sümptomitest rohkem häiritud. Huvitav on see, et seostes emotsionaalse ja sotsiaalse toimetuleku ning väsimuse hinnangutega oli isiksusejoonte roll märkimisväärselt suurem kui demograafiliste ja tervisenäitajate oma.
Arvestades uurimistööst selgunud krooniliste nahahaigete suuremat emotsionaalset düstressi taset, on oluline seda õigel ajal märgata ja vajadusel alustada ravi, et tagada parem nahahaiguse paranemine ja soodustada patsiendi elukvaliteedi paranemist.
Kliinikumis tehti Eesti esimene alalõualiigese asendamise operatsioon
8. aprillil tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis dr Oksana Ivaski juhtimisel Eesti esimene alalõualiigese endoproteesimine.
Patsiendil, kellele operatsioon tehti, oli diagnoositud traumajärgselt anküloos ehk liigesjäikus. Täielikuks taastumiseks kulub patsiendil operatsioonijärgselt 3–6 kuud.
Dr Oksana Ivaski sõnul on tegemist erilise meetodiga, kuna patsiendile valmistatakse protees tema alalõualiigese eripärast lähtuvalt. „See tähendab, et proteesi paigaldamine on patsiendile a-traumaatiline, kuna sobib sajaprotsendiliselt, olles valmistatud konkreetsele patsiendile pärast kompuutertomograafia uuringu andmete töötlemist.“ Alalõualiigese asendamise puhul on tegemist elukvaliteeti muutva lõikusega. Dr Ivask rõhutab, et alalõualiiges on inimese üks liikuvamaid liigeseid, mida ümbritseb suur hulk närve, mistõttu on ka operatsioonijärgsel füsioteraapial äärmiselt oluline roll.
Et alalõualiigese endoproteesimisi ei ole Eestis varem tehtud, käis dr Ivask meetodit omandamas Saksamaal ning Tšehhis. Ka esimesel kliinikumis läbi viidud operatsioonil osales mentorina Praha kolleeg dr Vladimir Machoň. Protees, mida dr Ivask operatsioonil kasutas, oli tellitud Ameerikast ettevõttelt TMJ Concepts, kus see valmistati täpselt patsiendi anatoomiat arvestades.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige-ravijuht Andres Kotsari sõnul on väga oluline, et ülikoolihaigla arstid võtaksid kasutusele uusi meetodeid. „Meditsiinivaldkonna tehnoloogilised ja diagnostilised võimalused paranevad iga päevaga, mistõttu on tänuväärne, et dr Oksana Ivask on uue meetodi omandanud ning asub seda Eestis praktiseerima. Dr Ivask paistab silma oma hea kirurgilise tehnikaga ning väga hea suhtumisega patsientidesse,“ kommenteerib dr Kotsar.
Hinnanguliselt võiksid Eestis kõnealust operatsiooni vajada kuni kümme patsienti aastas.
Kliinikumi Leht
Kui parim operatsioon on see, mida ei pea tegema, siis parim insult on ära hoitud insult
5. aprillil toimub Tartu Ülikooli Kliinikumi, L. Puusepa nim. Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi ja Eesti Veresoontekirurgide Seltsi eestvedamisel Tartus V-konverentsikeskuses unearterite aterosklerootilise kahjustuse ja isheemilise insuldi temaatikale pühendatud seminar „Carotid stenosis: from silent atherosclerosis to symptoms”.
Rahvusvahelise seminari fookuses on asümptomaatiline ja sümptomaatiline karotiidstenoos, intrakraniaalsete stenooside käsitlus, medikamentoosne ja kirurgiline (sh endovaskulaarne) isheemilise insuldi ennetus. Lektoritena astuvad üles sellised nimekad Euroopa spetsialistid nagu professor Martin Björck (Uppsala, Rootsi), professor Alison Halliday ja dr Richard Bulbulia (Oxford, UK), professor Ellisiv B.Mathiesen (Tromsø, Norra) ja professor Dalius Jatuzis (Vilnius, Leedu). Lisaks on palutud temaatilisi uurimis- ja töötulemusi tutvustama dr Arturas Mackevičius (Vilinius, Leedu) ning dotsent Janika Kõrv, dr Riina Vibo, dr Heli Järve ja dr Sulev Margus Tartu Ülikooli Kliinikumist.
Insult on maailmas jätkuvalt üks juhtivatest surma ja püsiva puude põhjustajatest. Isheemilise insuldi üks tekkepõhjustest on suuremate või väiksemate arterite aterosklerootiline kahjustus koos trombembooliliste tüsistustega. Sellest tingitud ajuaine verevarustuse järsk katkemine võib üsna kiirelt tagasipöördumatuid muutusi põhjustada. Ainult patsiendi õigeaegne jõudmine spetsialiseeritud keskusesse võimaldab eri valdkonna spetsialistide koostöös maksimaalselt efektiivset sekkumist püsiva neuroloogilise kahjustuse ära hoidmiseks. Antud protsess eeldab kindlasti ühiseid arusaamu ja kokkuleppeid nii haiguse ravis kui korduvate atakkide ennetuses. Seetõttu on, lisaks esmatasandi meditsiinisüsteemi informeerimisele ning „aeg on aju“ teadvustamisele, vajalikud ka erialade vahelised arutelud arengusuundade ning seisukohtade jätkuvaks ühtlustamiseks.
Sümptomaatilise ajuisheemia korral rakendatav, Eestiski igapäevaselt kättesaadav, invasiivne (nii kirurgiline kui endovaskulaarne) ravi suuremaid vaidlusi ei tekita, pigem keskendutakse ravimeetodite parendamisele ja ajastamisele. Küll aga on erimeelsusi asümptomaatilise unearteri kahjustuse ehk isheemilise insuldi esmase ennetuse kohta. Vajab see aktiivset elanikkonna skriinimist või ainult riskigrupi patsientide uurimist? Kas piirduda lihtsalt ateroskleroosi riskifaktorite jälgimise, korrigeerimise ja medikamentoosse raviga või lisada sellele agressiivsem vahelesegamine? Neile küsimustele otsitakse vastuseid läbi käimasolevate rahvusvaheliste uuringute, mis võrdlevad konservatiivse, kirurgilise ja endovaskulaarse ravi tulemusi isheemilise insuldi ennetuse efektiivsuse ja ohutuse seisukohalt.
Seminar toimub inglise keeles ning on suunatud eelkõige neuroloogidele, veresoontekirurgidele ja endovaskulaarkirurgia teostajatele, ent ka teiste erialade esindajad on teretulnud. Programm ja registreerimine on leitavad kodulehel www.tartucarotis.ee.
Heli Järve
Arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal
Kirurgiakliinik
Algab Maarjamõisa parkimismaja ehitus
Aprillis algavad N. Lunini 16 kinnistul ehitustööd Maarjamõisa korrusparkla rajamiseks. 2020. aasta alguseks valmiv parkimismaja on eelduseks meditsiinilinnaku uue, III ehitusjärguga alustamiseks.
Uus ehitatav parkimismaja on kuuekorruseline, brutopinnaga 12 000m2, mahutades ära 432 märgistatud parkimiskohta. Parkimismaja valmimine loob võimaluse uue lastekliiniku, kõrvakliiniku ja päevakirurgiakeskuse hoonete ehitamiseks.
Olgugi, et parkimismaja ehitus toob kaasa ebameeldivusi nii kliinikumi patsientidele kui ka töötajatele, palub kliinikumi juhatuse liige–haldusjuht Marek Seer mõistvat suhtumist. „Kogu linnaruumis jääb parkimiskohti aina vähemaks, mistõttu on parkimismaja ehitus tulevikku silmas pidades äärmiselt vajalik samm. Parkimismaja ehituse ajal on N. Lunini tänava äärsetel kinnistutel parkimine piiratud, mistõttu palume enne vastuvõtule tulekut varuda aega või kasutada mugavat ühistransporditeenust või miks mitte alternatiivina kevadel alustavat rattaringluse teenust,“ kommenteerib Marek Seer. Ta rõhutab, et ilma parkimiskorralduse ümberplaneerimiseta ei oleks võimalik alustada uue ehitusjärgu ehitustöödega.
Meditsiinilinnaku uues, III ehitusjärgus rajatakse uued hooned lastekliinikule, kõrvakliinikule ja päevakirurgiakeskusele. Uus lastekliiniku hoone (M-korpus) hakkab paiknema H-korpuse jätkuna erakorralise meditsiini osakonna ehk EMO praeguse parkla asemel. Erakorralise meditsiini osakonna parkla kavandatakse maa alla. Teine uus hoone on planeeritud praeguse C-korpuse asemele ning uue ehitamiseks tuleb vana hoonetiib lammutada. Tulevasse C-korpusesse rajatakse kõrvakliinik, uus operatsiooniplokk nii päevakirugiliste kui ka statstionaarsete patsientide jaoks, naistekliiniku perekeskus ning samuti hakatakse seal ravima näo- ja lõualuudekirurgia eriala patsiente.
III ehitusjärgu ehitus algab eeldatavasti 2020. aasta alguses ning valmib aastaks 2022.
Kliinikumi Leht
Vanema roll autistlike laste kommunikatiivsete oskuste arendamisel
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse logopeed Katre Kandimaa osales kliinikumi arendusfondi toel 28.–31.01. 2019 Vaasa Ülikoolis Haneni keskuse (The Hanen Centre) More Than Words programmi koolitusel – „The Hanen Program for Parents of Children with Autism Spectrum Disorder“.
Pervasiivse arenguhäire üheks tunnuseks on kõneprobleemid, kommunikatiivsete oskuste vähesus või puudumine. Kommunikatsioon on olulisel kohal iga inimese elus. Kommunikatsiooni vahendusel kontakteerume üksteisega, jagame ideid, anname teada oma vajadustest või kirjeldame, kuidas me end tunneme. Autistlikud lapsed seisavad suhtlemist nõudvates olukordades igapäevaselt silmitsi väljakutsetega. Nende õppimise iseärasused (ainulaadsed huvid), sensoorsed eelistused ning omapärane käitumine muudavad suhtlemise raskeks.
Enamasti oleme harjunud mõttega, et erivajadusega lapsed peaksid arenguprobleemidest tingitult võimalikult palju saama abi logopeedidelt ning eripedagoogidelt. Kindlasti on see õige. Veelgi olulisem on teadvustada, kui suur roll lapse toimetuleku toetamisel lasub siiski vanematel ja perekonnal, kus laps igapäevaselt viibib. Iga vanema sooviks on luua oma lapsele arenemiseks parimad tingimused. Vanematel on selleks ka väga head võimalused, sest nad on kõige tähtsamad isikud lapse elus, hoolivad oma lapsest kõige rohkem ja tunnevad oma last kõige paremini.
Haneni keskuses on tegeletud vanemate õpetamisega 40 aastat. More Than Words programmi peamiseks eesmärgiks on suurendada efektiivsete ning teaduspõhiste meetodite tutvustamise ning käsitlemise kaudu vanemate osalust lapse sotsiaalsete ning suhtlemisoskuste arendamisel.
Vanematele mõeldud programm on jagatud rühmatreeninguteks (8 kohtumist) ja individuaalseteks kodukülastusteks (3 korda), mille tulemusena analüüsitakse videosalvestusi ning antakse peredele tagasisidet. Programmi võib läbida ka üks pere individuaalselt. Grupi soovitavaks suuruseks on 16 inimest ehk 8 peret.
Logopeedi ülesandeks on juhendada vanemaid kasutama erinevaid võtteid ja sekkumisstrateegiaid igapäevastes tegevustes koduses keskkonnas ning anda praktilisi nõuandeid ja soovitusi lapse suhtlemisoskuste parandamiseks.
Programmi käigus õpivad vanemad:
• kuidas (milliseid vahendeid kasutades) suhtleb laps praegu ja milline oleks järgmine samm suhtlemisoskuse arendamisel;
• kuidas laps võiks omandada uusi kommunikatiivseid oskusi kõige efektiivsemalt ja kuidas kasutada ära lapse eelistusi/eripärasid suhtlemisoskuste arendamisel;
• mis motiveerib last kõige enam suhtlema;
• kuidas igapäevategevusi kasutusele võttes arendada lapse suhtlemisoskust;
• kuidas aidata last kõnest paremini aru saama;
• kuidas arendada lapse mänguoskusi;
• kuidas aidata last sõprade leidmisel.
Uuringud on näidanud, et programmi lõpetanud vanemad teavad, millisel suhtlemistasemel on laps ja seavad oma lapsele realistlikke suhtlemiseesmärke ning on osavõtlikumad lapse suhtlemiskatsete märkamisel. Vanematel on rohkem teadmisi suhtlemisoskuste arendamise ja lapse kõne arengu kohta. Nad tähtsustavad lapsega suhtlemisel ühiseid huvisid ja on teadlikud selle mõjust suhtlemisoskuste arendamisel. Nad peavad oluliseks lapsega koosmängu ja muudavad vajadusel keskkonda, et motiveerida last rohkem suhtlema.
Kokkuvõtvalt
Töö vanemate ning peredega on siiani olnud üks osa minu igapäevatööst. Programmis osalemine andis mulle juurde hulgaliselt teadmisi, mõtteid ja ideid autistlike või kommunikatsiooniraskustega laste vanemate nõustamisel. More Than Words koolitusel saadud teadmised võimaldavad mul efektiivsemalt ja julgemalt kaasata vanemaid oma laste kommunikatiivsete oskuste arendamisel.
Katre Kandimaa
Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse kliiniline logopeed
Kliinikumile omistati esimesena Eestis tubakavaba haigla kuldtase
Tartu Ülikooli Kliinikum läbis edukalt tubakavaba haiglate (Global Network for Tobacco Free Healthcare Services) akrediteerimisprotsessi, mille tulemusel pälvis kliinikum kuldtaseme liikme staatuse aastateks 2018/19–2022/23. Tunnustus anti töö eest, mida on tehtud ja tehakse haigla peahoone ehk L. Puusepa 8 hoone tubakavabaks muutmiseks ning suitsetamislevimuse vähendamiseks personali ja patsientide hulgas. Hõbetaseme oli kliinikumil alates 2012. aastast.
Tunnustus antakse üle maikuus Varssavis.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi esindajad osalesid ekspertidena Balti Assamblee Heaolukomisjoni istungil
7.–8. märtsil osalesid juhatuse esimees Priit Eelmäe ja transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall Riias Balti Assamblee Heaolukomisjoni istungil ekspertidena Eesti delegatsiooni koosseisus. Kliinikumi esindajate ettekanded andsid ülevaate organisiirdamise arengutest ja võimalustest Eestis ja Balti riikides.
Balti riikide heaolukomisjoni istungi eesmärk oli vahetada naaberriikidega kogemusi ning leida koostöökohad organsiirdamise, ravimite ja meditsiiniseadmete ning kriisiolukordade puhul.
Kliinikumi Leht
Arstiteaduse töövarjupäev
Sellel kevadel on võimalik meie majas näha eri osakondades uusi nägusid. Nimelt toimub märtsis, aprillis ja mais ülikooli arstiteaduse töövarjupäev, mis võimaldab arstitudengitel tutvuda lähemalt huvipakkuva erialaga. Sel aastal osutusid tudengite seas kõige populaarsemateks varjuvalikuteks üldkirurgia, erakorraline meditsiin, günekoloogia, onkoloogia, neuroloogia ja anestesioloogia. Kokku oli nõus endale varju võtma 49 residenti ning projektis soovis osaleda 227 tudengit. Töövarjupäev toimub ka teistes tervishoiuasutustes üle Eesti: Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla, Raplamaa Haigla, Medicum jt.
Miks on üldse vaja korraldada töövarjupäeva? Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi töötab selle nimel, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis. Üks komponent sellest oleksid õnnelikud ja oma valikuga rahulolevad arstid, kelle jaoks töö pakub nii põnevust kui ka sobib hästi tulevase eriarsti isikuomadustega. Paraku arstiõpe ei saa alati kajastada eriarsti igapäevatööd realistlikult ning vastava aine tsüklis näeme väga väikest osa sellest, mis meid tulevikus võiks oodata. Samuti ei pruugi praktikumis nii põnevana tundunud eriala sobida igale sellest ainest vaimustuses olevale tudengile. Selle eriala töö võib nõuda head stressitaluvust ning julgust teha kiireid otsuseid, mis paraku pole igaühele antud. Ka vastupidi aktiivsele ja tegutsejale tudengile võib rahulik eriala olla igav ja mittemotiveeriv. Seetõttu kasvõi üks päev veedetud koos huvitava eriala residendi või noorarstiga aitaks tudengil paremini mõista, millist tulevikku tema endale soovib.
Evelina Gretško
Arstiteadus, 4. kursus
Töövarjupäev pulmonoloogia-ja torakaalkirurgia osakonnas
Osalesin töövarjupäeval eelmise aasta kevadel ning antud valikute hulgast otsustasin pulmonoloogia residentuuriga rohkem tuttavaks saada. Kohapeal õnnestus mul näha nii pulmonoloogia residendi igapäeva tööd kui ka torakaalkirurgide tegemisi. Kirsiks tordil oli võimalus operatsioonil assisteerida. Jäin töövarjupäevaga väga rahule ning olen tänulik, et on inimesi, kes sellist võimalust tudengitele pakuvad. Praktikumides teooria õppimine ja parematel päevadel ka patsientidega töötamine aitab küll erialaga tuttavaks saada, kuid nähes, kuidas toimub osakonnas reaalne igapäeva töö, tekib ametist oluliselt parem ettekujutus.
Solveig Verbu
Arstiteadus, 5. kursus
Professor Helle Karro ja doktorid Made Laanpere, Kai Part ja Kadri Sikk pälvisid presidendilt teenetemärgi
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 112 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks.
Teenetemärgid on tunnustus Eesti inimestele ja meie toetajatele välisriikides nende sihikindluse eest oma tegevuses ning lojaalsuses põhimõtetele, millele toetub kaasaegne Eesti – avatusele ja demokraatiale, teadmistele ja ettevõtlikkusele, hoolimisele ja märkamisele.
Professor Helle Karro on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhataja alates 1999. aastast. Oma pikaajalise tegevusega on ta aidanud kaasa tervishoiu maine tõstmisele nii Eestis kui rahvusvaheliselt ning parandanud Eesti inimeste tervist, eriti reproduktiiv- ja seksuaaltervist, mille näitajatest on suurem osa täna maailma parimate hulgas.
Professor Karro on lõpetanud Tartu Riiklikus Ülikoolis 1981. aastal arsti eriala ning meditsiinidoktorikraadi kaitses 1999. aastal. Tartu Ülikoolis on ta ametis olnud nii sünnitusabi ja günekoloogia dotsendi kui ka professorina. Lisaks on ta olnud mitmete riiklike ja rahvusvaheliste seltside, komisjonide ja muude organisatsioonide liige – näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni koordinaator Eesti taasiseseisvumise alguses, aga ka Euroopa regiooni nõuandva paneeli juhataja; Eesti Pereplaneerimise Liidu president, TÜ Inimuuringute Eetika Komitee liige; Eesti Naistearstide Seltsi president; IPPF ja EBCOGi juhtkomitee liige, Medicina valdkonna nõukogu liige jne. Jätkuvalt on Helle Karro Entre Nous toimetuse kolleegiumi liige ning Eesti Haigekassa Ravikvaliteedi indikaatorite nõukoja liige.
Professor Helle Karro: Eesti Vabariigi presidendi teenetemärk on suur tunnustus ja au! Olen õnnelik, et olen saanud kaasa aidata sünnitusabi ja günekoloogia arengule nii Eestis kui teha rahvusvahelist koostööd. Eesmärk on parem naiste ja laste tervis, seksuaal- ja reproduktiivtervise näitajad, teenuste kättesaadavus ning ravikvaliteet. Mul on vedanud, minu ümber on alati olnud head mõttekaaslased, kaasteelised ja kolleegid. Edu saavutatakse ainult koostöös.
Dr Made Laanpere töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Dr Laanpere on andnud olulise panuse arenenud maailmas juba pikka aega tegutsenud, kuid Eestis uute, seksuaalvägivalla ohvrite kriisiabi keskuste loomisele ja arendamisele.
Dr Laanpere on lõpetanud 1988. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna cum laude ning läbinud internatuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Doktoritöö kaitses dr Laanpere 2015. aastal. Ta töötab lektorina Tartu Ülikoolis ja naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus, mille üks asutajatest ta ühtlasi on. Tartu Seksuaaltervise Kliinik loodi 1995. aastal ja selle eesmärk on pakkuda noortesõbralikke seksuaaltervise teenuseid sihtrühmale.
Made Laanpere on kuuendat aastat Eesti Naistearstide Seltsi president, lisaks on ta olnud Eesti esindaja Euroopa naistearstide ühenduses.
Dr Made Laanpere: Olen väga rõõmus, et valdkond, mis oli Eesti jaoks uus ja on ka täna varjatud – seksuaalvägivald ja abi ohvritele – on leidunud kajastamist läbi minu paljude kolleegide töö. Seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud abi ei ole tagajärgede likvideerimine, vaid uute kahjude ennetamine. See on multidistsiplinaarne koostöö meditsiiniväliste erialadega ja see on tõeline väljakutse kõigile. Soovin siinkohal tänada koostööpartnereid ja kõiki inimesi, kes seksuaalvägivalla lubamatust ning ohvrikeskse käsitlemise olulisust igapäevaelus mõistavad ja toetavad.
Dr Kai Part töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ka tema on andnud olulise panuse seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste korraldamisse neljas Eesti piirkonnas.
Dr Kai Part on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1993. aastal, üldinternatuuri 1997. aastal, residentuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal 2005. aastal ning doktoriõppe lõpetas dr Part 2015. aastal. Dr Part on lisaks ametis lektorina Tartu Ülikoolis ning ka naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus.
Ta on Eesti Naistearstide Seltsi Teataja toimetuse liige ning Maailma Terviseorganisatsiooni Kölnis asuva seksuaalhariduse ekspertgrupi liige. Dr Part on kaasa aidanud seksuaalhariduse kooli õppekavasse viimisele ja sellega seotud õppevara loomisesse.
Nii dr Kai Part kui ka Made Laanpere osalesid ekspertidena üleriigilise seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud standardiseeritud esmase abi ja järelravi teenuse väljatöötamisel.
Dr Kai Part: Olen rõõmus ja tänulik, et kolleege ja sõpru pole seksuaalvägivalla ohvrite jaoks tehtav töö ükskõikseks jätnud. See on tunnustus kogu meeskonnale, kes on südamega kaasa aidanud sellele, et meditsiinisüsteemis oleks tagatud ohvritele professionaalne ja väärikas abi. Arstina teisiti ei saagi, kuid lisaks abiandmisele saame ka ühiskonnas valgust näidata, et niigi kannatanuid ei taasohvristataks ja inimõigusi senisest rohkem sisuliselt lahti mõtestataks.
Dr Kadri Sikk on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal. Koos dr Laanpere ja dr Pardiga on andnud ka tema panuse seksuaalvägivalla ohvriabi korraldamisse. Dr Sikk on ametis ka Tartu Seksuaaltervise Kliinikus nii naha- ja suguhaiguste arstina, noortenõustajana ja ka kliiniku juhina.
Dr Sikk on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1994. aastal, internatuuri 1998. aastal ning dermatoveneroloogia eriala residentuuri 2015. aastal.
Dr Kadri Sikk: On väga austav olla nii kõrgelt tunnustatud. Suur rõõm on, kui tehtud tööd märgatakse ja tunnustatakse. Olen kuulunud meeskonda, kus patsiendikeskne lähenemine ja vajaduste märkamine on olnud prioriteediks. Kai Pardi ja Made Laanpere algatusel ja initsiatiivil on sellest lähtuvalt praeguseks loodud ohvrikesksel lähenemisel põhinev abi seksuaalvägivalla ohvreile. Noorte nõustamiskeskuse ja seksuaaltervise kliiniku töö üks osa on alati olnud seksuaalvägivalla ohvritele abi pakkumine. Et abi oleks Eestis süsteemne ja samaväärselt korraldatud kõikjal, selles on Tartu Seksuaaltervise Kliinikul olnud oma roll.
Palju õnne ka Kliinikumi Lehe poolt!
Dr Ago Kõrgvee nimetati Tartu aukodanikuks
24. jaanuaril nimetas Tartu volikogu linna aukodanikud ja Tartu Tähe kavalerid. Aukodaniku tiitli, mis on linna auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest, pälvis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktor dr Ago Kõrgvee.
Dr Ago Kõrgvee on kaasaegse Eesti kiirabi- ja erakorralise meditsiini süsteemi rajaja. Ka praegu töötab ta lisaks anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule Järva-, Jõgeva-, Tartu-, Põlva-, Viljandi ja Valgamaad teenindava SA Tartu Kiirabi juhatuse esimehena.
Dr Kõrgvee on lõpetanud 1972. aastal Tartu 5. Keskkooli ning 1979. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Ülikoolile järgnes internatuur Tartu Kliinilises Haiglas anestesioloogia ja intensiivravi erialal ning aspirantuur Tartu Ülikoolis kliinilise ja eksperimentaalse kardioloogia alal. Aastal 1980 asus dr Kõrgvee tööle reanimatoloogina Tartu Kliinilises Haiglas ning aastatel 1984–1999 oli ta ametis kardioloog-intensiivraviarstina Tartu Maarjamõisa Haigla erakorralise kardioloogia osakonnas. 1994. aastast on dr Kõrgvee seotud ka Tartu kiirabiga – alustades peaarsti asetäitjana, töötades 2001. aastast asutatud SA Tartu Kiirabi juhatuse liikmena ning aastast 2006 juhatuse esimehena. Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktorina töötab dr Kõrgvee aastast 2000.
Dr Kõrgvee on andnud suure panuse erakorralise meditsiini ja kiirabi valdkonna arendustöösse ja õigusloomesse ning juhendanud residente nii erakorralise meditsiini osakonnas kui ka kiirabis. Ta on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni haiglaeelse erakorralise meditsiini rahvuslik koordinaator, sotsiaalministeeriumi erakorralise meditsiini erialakomisjoni liige, haigekassa nõukogu strateegia komisjoni liige, MTÜ Eesti Kiirabi Liit juhatuse esimees, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi president ja Eesti Anestesioloogide Seltsi liige.
Eesti riik on 2002. aastal tunnustanud dr Kõrgvee panust erakorralise meditsiini arendamisel Punase risti III klassi ordeniga.
Palju õnne, dr Ago Kõrgvee! Mis tunne on olla Tartu aukodanik?
Tänan. See on hea tunne, ei saa salata. Tunnen, et see pole mitte ainult minu tunnustus, vaid tunnustus kogu meditsiini, eriti erakorralise meditsiini arengule. Minu elutöö on eelkõige seotud meditsiini arendamisega.
Volikogu hindas teie initsiatiivikust, töövõimet ja pühendumust erakorralise meditsiini eriala ja kiirabiteenuse arendamisel. Kas nimetatud valdkonnad toimivad tänaseks nii nagu te olete soovinud?
Erakorraline meditsiin on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Oleme palju ära teinud, kuid areng peab jätkuma. Oleme jõudnud tasemele, kus meie teadmised ja varustus on väga head, nüüd on vaja, et kogu meditsiinisüsteem muutuks, et inimeste teadlikkus suureneks. Hetkel oleme jõudnud kahjuks olukorrani, kus inimestele on erakorraline meditsiin väga kättesaadav, samas perearstiabi ja teiste erialade spetsialistid mitte nii väga. See viib tahes-tahtmata erakorralise meditsiini mitteotstarbelisele tarvitamisele. Mul on väga hea meel, et oleme Eestis suutnud säilitada meditsiinilise kiirabi. Praeguses meditsiiniolukorras ei oleks teistmoodi mõeldavgi. Aga jällegi, inimesed kipuvad kiirabi kuritarvitama ja sageli ei suuda Häirekeskus neid ohjata. Edasised jõupingutused peaksid olema selles suunas, et iga inimene saaks oma terviseseisundile vastavat abi, ülekvalifitseeritud meditsiiniabi on riigile liiga kallis, samuti ei tohiks ükski inimene saada alakvalifitseeritud abi ning seetõttu tema tervis kannatada.
Kui te oleksite enda arstikarjääri alguses, siis kas valiksite uuesti erakorralise meditsiini eriala?
Raske öelda. Ma olen ju töötanud kolmel erialal, igaüks neist on oma võludega. Kindlasti on erakorraline meditsiin kõige mitmekülgsem.
Teie värvikat isiksust seostatakse ühe unistusega – helikopter. Kuidas sellega on?
Oma purilennuk mul on, kui vähegi ilma on ja vaba aeg võimaldab, siis käin Ridalis lendamas. Helikopterit mul kahjuks ei ole. Aga mõtlen, et Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Kiirabi võiksid ühiselt helikopterit omada küll. See viiks Tartu Ülikooli Kliinikumi hoopis uuele tasemele – nii traumahaige ja teiste aegkriitiliste patsientide käsitluses, võrgustumises, transplantatsioonikeskusena.
Tartu on teie panust märganud ja väärtustanud. Milline oleks aga teie nõuanne linlastele – kuidas kodanikud saaksid Tartu erakorralise meditsiini ja kiirabi käekäigule ning tõrgeteta toimimisele kaasa aidata?
Inimestel endal on palju ära teha. Alustame või sellest, et märgatakse abivajajat ja abistatakse, mitte ainult ei valita häirekeskuse numbrit ja ei arvata, et sellega on kodanikukohus täidetud. Tegelikult on paljudel juhtudel vaja tegutseda kohe, juba enne, kui kiirabi kohale jõuab. Drastiliseks näiteks on kliiniline surm või katastroofiline verejooks. Kui juuresolija vaid helistab ja ise käsi külge ei pane ning esmaabi ei anna, siis pole sageli ka kiirabist enam kasu. Kui abivajaja nii kriitilises seisundis ei ole, siis tasuks alati talt uurida, kas ta kiirabi üldse vajab. Sagedased on situatsioonid, kus möödasõitja helistab häirekeskusesse ja tellib kiirabi, kuid inimene, kellele kiirabi kutsuti, on juba minema kõndinud, sest ta tervisel polnud häda midagi. Ka erakorralise meditsiini osakonda pöördumiseks peab tõsine häda olema, siis aidatakse seal meelsasti, kuna see on töö, milleks nad õppinud on. Piltlikult öeldes köha-nohuga on kõige paremaks abiandjaks ikkagi inimese enda perearst, kelle juures on ka ravi järjepidevus tagatud. Inimestel on palju kaasa rääkida oma tervise hoidmises ja parandamises. Sportlik eluviis ning regulaarne tervisekontroll vanemas eas on võtmesõnad paremale tervisele. Teadlikkuse tõstmine oma haigustest, tarvitatavatest ravimitest ning progresseerumise vältimisest on kindlasti tähtsad.
Dr Ago Kõrgveed küsitles Helen Kaju
Kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer: „Tähtis on olla olemas“
Hematoloogia-onkoloogia kliinikus töötav kliiniline psühholoog Kaie Jõeveerele omistati EuroPsy tunnistus kliinilise- ja tervisepsühholoogia valdkonnas. Minnes temaga intervjuud tegema, nägi plaan ette sellele uhkele psühholoogide euroopastandardile keskendumist, ent vestlus jõudis hoopis patsientide ja nende heaolu juurde.
EuroPsy (Registreeritud Euroopa Psühholoog) on Euroopa akrediteering. Mis tähendab, et kliinikumis töötab Euroopa psühholoogide registrisse kantud psühholoog, kes teeb oma tööd rahvusvahelistele standarditele vastavalt. Euroopa kutsestandardi taotlemiseks oli Kaire Jõeveerel lõpetatud magistriõpe spetsialiseerumisega kliinilisele psühholoogiale. Sellele lisandus pikk juhendatud praktika, et taotleda kliinilise psühholoogi kutset, misjärel on alles võimalik pakkuda haigekassa tingimustel vastuvõtuteenust. Kaie ise jääb tagasihoidlikuks: „Mul on muidugi hea meel. EuroPsy tunnistust ei ole võimalik kogu aeg taotleda ning teadmine, et minu tööd on hinnatud Euroopa akrediteeringu vääriliselt, teeb rõõmu. Siiski ei tähtsustaks ma seda üle, pigem pean siiski kõige olulisemaks olla hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsientide jaoks alati olemas,“ lausub Kaie.
Hematoloogia-onkoloogia kliinikus alustas Kaie psühholoogina töötamist 2015. aastal, kui oli lisaks psühholoogia magistriõppele läbinud õe eriala õppekava. „Meditsiin oli mulle väga südamelähedane ning olen äärmiselt tänulik, et elu viis mind õeks õppimise ajal ühtlasi tööle keemia- ja kiiritusravi osakonda,“ räägib Kaie. Ta rõhutab, et tunneb sellest kogemusest kasu igapäevaselt, sest on osalenud patsientide keemia- ja kiiritusravi protsessis, näinud, milliseid kõrvaltoimeid patsientidel esineb, aga ka füüsiliselt ja vaimselt raskeid hetki. Samal ajal sai järjest enam selgeks, et hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsiendid, aga ka töötajad, vajaksid psühholoogi tuge, mis viis kliinilise psühholoogi koha avamiseni 2015. aastal. „Kliiniku töötajad on olnud väga toetavad, sest ametikoht oli uus ning süsteemi tuli hakata alles looma. Teisalt andis see võimaluse töötada välja teenus nii, et sellest oleks maksimaalselt kasu nii patsientidele kui ka töötajatele,“ ütleb Kaie. Nüüdseks on kliinilise psühholoogi töö korraldatud nii, et see hõlmab endas ambulatoorseid vastuvõtte, erakorralisi patsiente, tööd statsionaaris ning tööd kliiniku enda töötajatega.
Ta lisab, et iga uue teenuse käivitamisel on oluline roll teavitustööl Vähihaiguse puhul on patsiendil mõnikord vaja läbi murda valehäbist nii diagnoosi kui psühholoogilise abi vajamise osas. Seetõttu on Kaie Jõeveer seadnud nii, et patsiendid pääsevad vastuvõtule võimalikult kerge vaevaga. Mured, millega tullakse, on seotud nii hirmuga enda kui ka teiste pärast. Kaie sõnul on esimene väljakutse tunnistada ja kohaneda vähihaigusega. Seejärel tuntakse ebakindlust, kas üldse ja kuidas sellest teavitada teisi inimesi? Kuidas olla valmis lähedaste ja tuttavate reaktsiooniks ja kurbuseks? Niisamuti on patsientidel murekohaks toimetulemine välimuse muutumisega ning hirm kannatuse ja suremise ees. Emotsionaalsete murede kõrval kerkivad esile ka füüsilised vaevused. „Pean väga oluliseks rõhutada, et vähk ei ole tänapäeval enam tabuteema, millest on piinlik rääkida. See diagnoos ülemaailmselt aina sageneb ning õnneks on ka paranemislootused patsientidel suuremad. Järjest suuremaks väljakutseks patsientide jaoks hakkab kujunema hoopis see, kuidas elada edasi siis, kui haigusest on võitu saadud, aga hingelised ja kehalised armid tuletavad läbielatut teravalt meelde,“ selgitab Kaie. Et patsiendid ei jääks muremõtetega üksi, suunavad hematoloogia-onkoloogia kliinikud arstid ja õed ka ise patsiente Kaie juurde või kutsuvad osakonda patsiendiga rääkima. Patsiendid, kes on tee Kaie juurde leidnud, käivad seal enamasti rohkem kui korra. Psühhoteraapias on turvaline oma tunnetele ja mõtetele otsa vaadata, analüüsida muret tekitavaid olukordi ning leida ressurss enda aitamiseks ja edasi tegutsemiseks. „Mõni patsient on minu juures käinud juba paar aastat, mõnele jällegi piisab paarist korrast. Vahel aga tullakse tagasi ka koos lähedasega, sest vähihaigus puudutab ju kogu perekonda,“ ütleb Kaie.
Arstide tagasiside põhjal on psühholoogi vastuvõtul käinud patsientide mõtlemine selgem, mis aitab oluliselt kaasa ravitööle – patsient mõistab temaga toimuvat ning arst ei pea kasutama vastuvõtuaega nõustamisele, vaid saab keskenduda ravitööle.
Kui küsida, millist abi meie enda töötajad vajavad, vastab Kaie: „Arstide ja õdede töös on psühholoogiliselt kriitilisi momente iga päev. Olen nende jaoks osakonnas olemas ja sageli saavad sel moel mured jooksvalt läbi arutatud. Igapäevaste otsuste juures on vaja vahel enda mõtted ja kahtlused kõvasti välja öelda, ka see juba aitab. Kaie on teinud onkoloogia eriala õdelele koolitusi ja supervisioone. Niisamuti loeb ta Tartu ülikoolis arstitudengitele ning residentidele onkoloogiapõhist psühholoogia kursust.
Intervjuu lõpetab positiivse meele ja rahuliku olemisega Kaie tänusõnadega: „Olen väga tänulik minu kliiniku kolleegidele, kes on aidanud psühholoogi vastuvõttu juurutada. Naudin oma tööd, kus saavad kokku minu praktiline töökogemus radio- ja onkoteraapia osakonnast, kliinilise psühholoogi kutse ning õe eriala teadmised. Olen tänulik kõikidele arstidele ja õdedele, kes on mind usaldanud ning enda patsiente minu vastuvõtule suunanud. Olgugi, et psühholoog ei saa ära võtta haigust, olen ma patsientide jaoks olemas ning aitan hea meelega kaasa, et patsient saaks haigena või haigusest paranenuna eluga edasi minna,“ võtab kokku kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer.
Vastuvõtuaja broneerimine
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Telefon: 731 9407
Helen Kaju
Vestlusringid patsientidele ja lähedastele
Kliinikumi vestlusringid on mõeldud kõikidele, kes soovivad infot ja tuge haigusest taastumisel, haiguste ennetamisel ja/või elukvaliteedi parendamisel. Vestlusringides kogunevad sarnase teabe- ja enesehooldusvajadusega patsiendid ja/või nende lähedased, mis võimaldab lisaks uuele infole kogemusi jagada ka omavahel.
Vestlusringid toimuvad L. Puusepa 8, E-korpuse patsiendiinfo ruumis nr 108 (lillepoe kõrval).
Vestlusringid on tasuta, kuid vajalik on etteregistreerimine telefonil 731 8178 või e-posti teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
12. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring teemal „Elu koos vähiga“
Vestlusringis jagatakse kogemusi alates diagnoosi saamisest kuni kohanemiseni ja elust koos vähiga. Arutletakse, kuidas paremini toime tulla emotsionaalselt raskete olukordadega ja erinevate tunnetega (hirm, masendus, süütunne jne).
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hingehoidja.
12. märtsil kell 15:00 toimub vestlusring „Füüsiline aktiivsus vähiravi ajal“
Vestlusringis räägitakse ja arutatakse vähiravi ajal füüsilise aktiivsuse võimalustest ja vajadusest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku füsioterapeut.
14. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Neerude tervis“
Vestlusringis arutletakse, mida on oluline jälgida erinevate neeruhaiguste puhul ning kuidas vältida neeruhaiguste kiiret progresseerumist.
Vestlusringi viivad läbi nefroloogia osakonna õed.
20. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Suuhügieen. Hambaproteeside hooldus“
Ülemaailmse suutervisepäeva raames arutletakse, milline on õige hambapesemise tehnika ja kuidas valida õigeid suuhügieenivahendeid ning räägitakse hambaproteeside hooldussest ja hooldusvahenditest.
Vestlusringi viivad läbi arst-residendid Marija Gromova ja Mirjam Metslang.
9. aprillil kell 14:00 toimub vestlusring „Arutelu keemiaravist ja ravi kõrvaltoimetest II“
Vestlusringis räägitakse keemiaravi toimest organismile, sellega kaasnevate kõrvaltoimete märkamisest. Ühtlasi pööratakse tähelepanu füüsilise aktiivsuse ja toitumisega seotud probleemidele.
Vestlusringi viivad läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed.
9. aprillil kell 15:00 toimub vestlusring „Kõik, mida peab teadma veenipordist“
Vestlusringis räägitakse, mis on implanteeritud reservuaariga tsentraalveenikateeter ehk veeniport, kuidas seda paigaldatakse ja milleks seda keemiaravi saavatel patsientidel vaja on. Samuti vesteldakse, mida peab teadma igapäevaelust veenipordiga ja selle kodusest hooldamisest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde.
Kliinikumis ollakse rahul kõige rohkem töö sisuga
Tartu Ülikooli Kliinikumis 19.–30. novembril 2018. aastal läbi viidud rahuloluküsitluse esialgsetest tulemustest selgub, millega on kliinikumi töötajad enim rahul, aga ka see, millised valdkonnad vajavad parandamist.
Küsitlusele oli võimalik vastata nii veebis (kliinikumi kasutajatunnusega töötajad) kui ka paberil. Veebiküsitlusele vastamisi oli 1834 (87%) ning paberankeetidel vastamisi 268 (13%). Kokku osales rahuloluküsitluses 2102 kliinikumi töötajat ehk 45% tööajatest, mistõttu oli vastamise esinduslikkus rahuldav. Ettepanekute tegemise ja kommenteerimise võimalust kasutasid koguni 751 vastajat. Rahuloluküsitluse tulemusi tutvustati struktuuriüksuste juhtidele jaanuarikuus.
Aktiivseimad vastajad (üle 50% vastanuid) olid androloogiakeskus, nahahaiguste kliinik, naistekliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, apteek, analüüsi- ja kvaliteediteenistus, finantsteenistus, patoloogiateenistus, verekeskus, ühendlabor ja ühendkantselei.
Küsitluse põhjal selgus, et kõige rohkem ollakse kliinikumis töötades rahul töö sisuga, kliinikumi juhtimisega, informeeritusega kliinikumi eesmärkidest ning töökeskkonnaga.
Seevastu kõige vähem oldi rahul töö tasustamisega ja täiendavate heaolu võimalustega (sündmused, sportimise võimalused, toetused).
Töökorralduslikust aspektist selgus, et kliinikumi töötajad teavad täpselt oma tööülesandeid ning hindavad ka võimalust tööl oma oskusi ja teadmisi rakendada. Parandamist vajab aga koostöö – nii struktuuriüksuste-sisene kui ka –vaheline. Vahetult juhilt oodatakse rohkem tagasiside andmist.
Juhatuse esimees Priit Eelmäe: Kliinikumi juhatus tänab kõiki, kes võtsid küsimustikule vastata. Eriti märkimisväärne on, et kolleegid kasutasid nii paljudel kordadel lahtise tagasiside ja kommentaaride andmise võimalust. Vaid nii saab töötajate häält arvestada iga-aastaste tegevuskavade koostamisel. Kindlasti kõiki soove korraga täita ei ole võimalik, kuid arvestades, kui suure osa ajast veedavad inimesed tööpostil, on oluline, et inimesed tunneksid end kliinikumis hästi. Rahulolutunne on küll individuaalne, kuid selgemad ja konkreetsemad tööülesanded, töötaja motiveerituse ja panuse hindamine, toetavad suhted kolleegide vahel ning mugav ja kaasaegne töökeskkond aitavad luua hea õhkkonna.
50 aastat siirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Veebruarikuu toob endaga kaasa siirdamistele pühendatud rahvusvahelise juubelikonverentsi. Tartu Ülikooli Kliinikumis on neere siiratud juba pool sajandit, maksasiirdamine tähistab 20. aastapäeva ning esimesest kopsusiirdamisest on möödunud 10 aastat.
Kliinikumi Leht uuris uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõult Peeter Dmitrievilt, millised on olnud neerusiirdamise olulisemad etapid tänaseni ning mida võiks tuua tulevik.
Esimene neerusiirdamine Eestis toimus Tartus Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968. „Mäletan seda sündmust hästi, olin siis I kursuse arstitudeng, osalesin kirurgia ringis ning töötasin Toome haavakliinikus operatsioonitoa sanitarina. Sel ööl, kui esimene neerusiirdamine aset leidis, ma tööpostil ei olnud, ent hommikul kliinikusse minnes oli teada, et professor Linkberg on neerusiirdamise operatsiooni teoks teinud,“ meenutab dr Dmitriev. Ta lisab, et professor Linkberg läks küll kirja kui operatsiooni läbiviija, ent tegelikult oli väga suur roll noortel kolleegidel ja professori õpilastel Endel Tünder´il ja Kalju Põder´il, kes ajaloolise tähtsusega neeru patsiendile külge õmblesid. Lisaks osalesid lõikusel Harri Tihane ja Raul Talvik. Patsient, kellele neer esimest korda siirati, oli 24-aastane naisterahvas. Erilisust lisab ka fakt, et neerusiirdamine Toomel oli tollal üks esimesi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas.
Dr Dmitrievi sõnul oli sel ajal eriline ka Toome haavakliinik ise. „Maja oli ju projekteeritud tänapäevase aseptika rajaja professor Ernst von Bergmanni poolt hobuserauakujulisena, et oleks eraldatud aseptiline ja septiline pool. „150 aastat tagasi, mil baltisaksa professor Bergmann oma aja kohta väga moodsa projekti tegi, ei teatud mikrobioloogiast veel midagi,“ ütleb doktor.
Sealsamas moodsas hoones asus esimene dialüüsiaparaat, millega tehti esimene hemadialüüsi protseduur 13. aprillil 1966. aastal. Hemodialüüsi juurutamine Toome kliinikus 1966. aastal oli üheks neerusiirdamise eelduseks ning selle eestvedajaks oli ka esimesel neerusiirdamise lõikusel osalenud dr Harri Tihane. „Dr Tihane oli 60ndatel aastatel seotud Rootsi arstidega, kel õnnestus ka ise piiri taga käia. Tooksin välja, et olulist rolli mängib esimese hemodialüüsi ajaloos ka dr Lembit Norvit, kes õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, lõpetas selle cum laude ning töötas aastatel 1939–1943 sisekliinikus. Kui ta 1944. aastal sõja tõttu Rootsi põgenes, jätkas ta enda tegevusega professor Nils Alwalli juures Lundi ülikoolis. Teatavasti on professor Alwall ajalukku läinud kui tehisneeru leiutaja ning tänapäevase nefroloogia rajaja. Dr Norvit täiustas tehisneeru aparaati nii, et sellega hakati ka organismist ka üleliigset vedelikku eemaldama,“ räägib dr Dmitriev. Kui tänapäeval on hemodialüüsi keskmine kestvusaeg 3–4 tundi, siis algusaegadel oli see kuni 8 tundi.
Seitse päeva pärast esimest neerusiirdamist tehti ka teine siirdamine 40-aastasele naisterahvale, kuid mõlemad esimesed ajaloolised operatsioonid lõppesid patsiendi surmaga vastavalt kolm ja viis päeva pärast lõikust. Esimeseks n-ö õnnestunud operatsioon toimus 1972. aastal, kui noormehest patsient sai neeru oma emalt. „Ta väljus haiglast omal jalal ning tundis end nii hästi, et kadus arstide vaateväljast. Raviplaani mittejälgimise tagajärjel patsient siiski suri,“ meenutab dr Dmitriev. Ta toob välja, et olgugi, et tollal oli tegemist uue ning eksperimentaalse meetodiga, oli patsientide ja nende lähedaste meelestatus koostööaldis ning arstide suhtes austav ja lugupidav.
Lisaks hemodialüüsile olid neerusiirdamise teerajajateks ka närvikliiniku hingamiskeskuse ülepiirililise kooma käsitluse kümneaastane kogemus ning interdistsiplinaarsus erialade vahel. „Esimene neerusiirdamine osutus võimalikuks tänu neuroloogiaprofessor Ernst Raudami, kirurgiaprofessor Artur Linkbergi ja kohtuarsti dotsent Eugen Murashevi kollegiaalsusele ja koostööle,“ kirjutab dr Dmitriev „Eesti Arstis“*. Olgugi, et esimesed ebaõnnestumised peatasid neerusiirdamise kolmeks aastaks, andsid uuenduslike koesobivusproovide juurutamine ja immuunosupressioonravi edusammud lootust ravitulemuste paranemisele.
Dr Dmitrievi enda esimene neerusiirdamise operatsioon toimus 15. detsembril 1974. aastal. Samal aastal lõpetas ta ka arstiteaduskonna Tartu ülikoolis. See oli viies neerusiirdamine Eestis.
20 aastat maksasiirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Kui neerusiirdamine tähistab kliinikumis, ja ühtlasi Eestis, 50. aastapäeva, siis esimesest maksasiirdamisest on möödunud 20 aastat.
Maailmas tehti esimene maksasiirdamise operatsioon 1968. aastal Inglismaal. Eestis ja ühtlasi Baltikumis siirati esimest korda maks Tartu Ülikooli Kliinikumis 1999. aastal dr Toomas Väli ja tema meeskonna poolt. Kliinikumi Leht uuris, millised olulisemad sündmused mahuvad kahekümne aasta sisse.
Dr Toomas Väli, te olete öelnud, et üksikuid maksasiirdamisi on tehtud paljudes maailma keskuses, kuid neid regulaarselt tegema on jäänud vähesed. Mis on „põhjustanud“ kliinikumi maksasiirdamise keskuseks jäämise Eestis?
Oleme jäänud tegutsema just tänu oma vajaduste, võimaluste ja oskustega arvestamisele.
• Vajadus. Eestis tekib endiselt aastas 12–15 lõppstaadiumis maksapuudulikkust põdevat haiget, kelle ainsaks võimaluseks on maksasiirdamine Eestis.
• Võimalus. Eesti haigekassa hinnakirjas on maksapuudulikkuse raviks maksasiirdamine.
• Oskus. Meie siirdamisjärgne 80% aastane, 73% viieaastane ja 60% kümneaastane elulemus on rahvusvaheliselt aktsepteeritavad.
Kui peaksite nimetama kolm kõige enam maksasiirdamisi mõjutanud faktorit tänaseni, siis mis need oleksid?
Kolmest on vähe.
1. Mitmete maksahaiguste lõppstaadium on maksapuudulikkus. Kui maks ei funktsioneeri, on maksasiirdamine täna ainus elupäästev ravivõte, kuna tehismaksa ega maksapuudulikkuse ravimeid olemas ei ole.
2. Kirurgilise tehnika, eriti veresoontekirurgia areng alates Alexis Carell’i Nobeli preemiast mittestenoseerivate veresoonte anastomooside väljatöötamisel.
Tänu oma peremehe oskustele võisid need kaks sõpra, must koer valge koera jalaga ja valge koer musta koera jalaga rõõmsalt edasi kõndida ning sillutada teed organtransplantatsioonile.
3. Koe äratõukereaktsiooni väljaselgitamine ja sellega arvestamine. Maksa puhul on see eeskätt kas grupiidentne või grupisobiv siirdamine.
4. Immuunsüsteemi modulleerimisoskuste omandamine.
5. Doonorluse ja siirdamise aktsepteerimine ühiskonnas. Inimene on surnud, kui aju on surnud. Nagu ütles paavst Johannes Paulus II: „Don’t take your organs to Heaven… Heaven knows we need them here“.
Tartu Ülikooli Kliinikumi maksasiirdamise programm on tunnustatud ka Põhjamaades, kuidas seda kvaliteeti ja edulugu hoida?
Tuleks jätkata maksasiirdamise arendamist koostöös Scandiatransplantiga ja eeskätt Helsingi Ülikooli siirdamiskeskusega, kellega on meie koostöö kestnud üle 20 aasta ja miks mitte ka teiste Põhjamaade keskustega.
Kui mõelda maksasiirdamise järgmisele kahekümnele aastale, siis milliseid arenguid te erialale sooviksite?
Suur maksasiirdamise vajadus võiks väheneda ja võrdsustuda meie võimalustega. Selleks annavad lootust ühelt poolt edusammud tsirroosi ja hepatotsellulaarset vähki põhjustavate viirushepatiitide ravis ja tervislike eluviiside propageerimine alkohoolsete tsirrooside profülaktikas.
Teiselt poolt on küllalt tõenäoline, et kahekümne aasta pärast on maailmas kasutusel juba ksenotransplantatsioon geneetiliselt muundatud organdoonoritelt.
Kliinikumi Leht
10 aastat kopsusiirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Esimese kümnendi täitumist tähistab ka kopsusiirdamine nii kliinikumis kui kogu Eestis. Kopsusiirdamise programm sai alguse 2007. aastal Viini ülikooli haiglas, kus kliinikumi arstid uusi teadmisi omandamas käisid. Täiendprogramm tipnes 28. aprillil 2009. aastal professor Walter Klepetko meeskonna poolt, kuhu kuulusid ka kliinikumi arstid Marget Savisaar ja Tanel Laisaar, kopsude siirdamisega esimesele Eesti kodanikule.
Tartu Ülikooli Kliinikumi pinnal siirati esimest korda kopsud 7. oktoobril 2010. aastal. Kopsusiirdamise eestvedajaks ja meetodi juurutajaks on dr Tanel Laisaar, kellelt Kliinikumi Leht mõned küsimused küsis.
Neerusiirdamisi on kliinikumis tehtud juba 50 aastat, maksasiirdamisi 20 aastat. Kas kümme aastat tagasi oli tänu teiste organite siirdamiskogemusele ka kuidagi lihtsam alustada kopsude siirdamisega?
Ilmselt küll. Üheltpoolt olid ju teiste organite siirdamisega loodud paljud eeldused, samas lisandus kopsusiirdamisega mitmeid erisusi ja uusi nüansse, mis lõi segi senised rutiinid. Põhimõtteliselt oli ju paigas organdoonorite käsitlus, kuid kops doonororganina nõuab kohati risti vastupidist lähenemist kui näiteks neer doonororganina. Iga lisanduva organi siirdamine muudab doonorprotsessi paratamatult aeganõudvamaks ja komplitseeritumaks. Kopsusiirdamine algas tihedas koostöös Viini ülikooli haiglaga, mis muutis ka doonorprotsessid rahvusvaheliseks.
Kopsusiirdamisprogrammiga saime alustades toetuda olemasolevale doonorkoordinatsioonile, samuti juba tehtud tööle laboratoorse diagnostika vallas. Olemas olid peamised immuunsupressiivsed ravimid, kuid üht-teist lisandus ka seoses kopsusiirdamise tulekuga.
Millised olid need nõuded või eeldused, ilma milleta poleks kopsusiirdamine saanud võimalikuks?
Neid nõudeid ja eeldusi oli väga-väga palju. Mida aeg edasi, seda rohkem on meditsiin, sealhulgas siirdamisvaldkond reguleeritud ja erinevad nõuded muutunud järjest karmimaks. Kopsusiirdamistega alustades tundsime ka üsna selgelt, et surve kohe saavutada häid tulemusi oli kõrge. Õnneks kulgesid meie esimesed siirdamised edukalt ning nii esimene Viinis uued kopsud saanud patsient kui ka meie esimesed Eestis siirdatud patsiendid on siiani elus, mis on erakordselt suur saavutus. Kopsusiirdamisprogrammi algus sattus eelmise majanduslanguse aega, kuid vaatamata sellele võis tunda kliinikumi juhatuse tuge. Eelkõige sai aga kopsusiirdamisega alustamine võimalikuks tänu paljude kolleegide jäägitule pühendumisele. Ei ole võimalik ülehinnata dr Marget Savisaare ja dr Pille Parmu rolli siirdatud kopsudega patsientide ravimisel. Kirurgina on minu peamine ülesanne läbi viia siirdamisoperatsioon ja ilmselt mõistavad vaid teised kirurgid seda, millist rolli mängib operatsioonitoas pädev anestesioloog ja operatsiooniõde, kes mõistab kirurgi ka sõnadeta. Mul oli privileeg alustada kopsusiirdamisprogrammi anestesioloog dr Alar Sõrmuse ja erakordsete operatsiooniõdede Olga Gerassimova ja Signe Liblikuga.
Mis te arvate, kas ja kuidas muutub kopsusiirdamine järgmise kümne aastaga?
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, kuid ma loodan, et kopsusiirdamiste arv Eestis kasvab. Loodetavasti võimaldab koostöö Scandiatransplandi raames leida sobivaid doonororganeid kiiremini eelkõige erakorralistele patsientidele. Põhimõttelised muutused on toimumas doonororgani käsitluses. Juba praegu on kasutusel tehnoloogia doonororganite lühiajaliseks kehaväliseks säilitamiseks, mis ilmselt võimaldab lähiajal siirdamisoperatsiooni paremini ajaliselt planeerida ning muuta kogu siirdamisprotsessi personali jaoks vähem kurnavaks. Siirdamine võiks muutuda nn poolplaaniliseks operatsiooniks.
Loodetavasti paranevad teadmised kroonilise äratõukereaktsiooni varasest diagnostikast ja ravist, mis on hetkel peamiseks probleemiks kopsusiirdamise elulemuse parandamisel.
Siirdamisoperatsioonide arvud suurenevad, kuid see poleks võimalik ilma doonororganiteta. Kuidas teile tundub, kas inimkonna teadlikkus ja tolerants doonorluse teemadel on suurenemas?
Inimeste teadlikkus ei suurene iseenesest, selleks tuleb teha palju selgitustööd. Üks negatiivne artikkel ajakirjanduses võib nullida aastatepikkuse töö. On paratamatu, et organsiirdamine eeldab organdoonorit. Tehes ükskõik kui palju selgitustööd, on tänasel päeval Eestis ikkagi vajalik lõpuks nõusolek iga konkreetse organi kasutamiseks. Selle nõusoleku saamine on lükatud üldjuhul intensiivravi arsti õlgadele, kel ei pruugi aga alati olla piisavalt teadmisi, kogemust ega ka aega selleks, et seda delikaatset protsessi läbi viia. Poliitiline otsus oleks siin kindlasti abiks. Eesti on väike riik ning me võiksime paljud asjad ära teha kiiresti ja efektiivselt.
Kliinikumi Leht
2018. aastal osales kliinikumi teeninduspiirkonnas rinnavähi sõeluuringul rekordarv naisi
Kui viimastel aastatel on rinnavähi sõeluuringul osalejaid Tartu Ülikooli Kliinikumi teeninduspiirkonnas olnud umbes 10 000, siis 2018. aastal osales sõeluuringul 13 236 naist. Mammograafiabussi külastas neist 9778 naisterahvast (eelnevatel aastal on mammobussis uuritud naiste arv olnud umbes 6000).
Suurenenud osalejate arv on osalt tingitud sellest, et sihtrühma laiendati kahe vanema aastakäigu (68- ja 69-aastased naised) võrra, kuid ka naiste teadlikkus on kasvanud ning järjest enam käiakse rinnavähi sõeluuringul, eriti mammograafiabussis.
Kauaoodatud sihtrühma laiendamine haigekassa poolt oli igati õigustatud, sest avastasime eelmisel aastal rekordarvu rinnavähke (31. detsembri 2018 seisuga 83 juhtu), mis teeb 6,3 juhtu iga 1000 uuringul käinud naise kohta.
Varasematel aastatel on see suhtarv olnud stabiilselt 4,2–4,4 juhtu 1000 naise kohta. 84% avastatud rinnavähkidest olid varases staadiumis, mille puhul on võimalik täielik tervenemine. Oluline on rõhutada, et kolmandik (36%) kõigist avastatud vähkidest olid naistel vanuses 68 ja 69 eluaastat.
Tänavu, 2019. aastal, on rinnavähi sõeluuringule oodatud ravikindlustatud naised sünniaastatega 1951, 1952, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967 ja 1969.
Ootame väga kõiki naisi osalema. Sõeluuringule etteregistreerumise telefon on 731 9411 (tööpäeviti kell 8:00–16:00).
Varaselt avastatud rinnavähk võib päästa teie elu!
Tartu Ülikooli Kliinikumi rinnavähi sõeluuringumeeskonna nimel
Dr Sulev Ulp
radioloog
Kliinikumi mammobussi väljasõidud 2019. aastal
E-gastroenteroloogi argielu II *
E-gastroenteroloog töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja Ida-Tallinna Keskhaiglas. E-gastroenteroloogi kaheaastase argielu lühianalüüs põhineb Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse andmeil.
2017. aastal telliti perearstide poolt gastroenteroloogidelt Eestis 1199 e-konsultatsiooni, neist 511 kliinikumis. 2018. aastal oli 2177 e-konsultatsiooni, neist 784 kliinikumis. Eelmisel aastal piirduti kliinikumis 70% juhtudest ainult e-konsultatsiooniga ning vastuvõtule kutsuti 30% patsientidest. Kõigi nelja e-konsultatsiooni tegeva haigla võrdlusel selgus vastuvõtule kutsutute arvu oluline erinevus – vastavalt 35%–90% (2017) ja 30%–89% (2018). Käsitlust vajab selline varieeruvus kindlasti – kas põhjuseks e-gastroenteroloogi erialalävi patsiendi ülevõtmiseks või mingi muu põhjus.
Arutama peaks veelkord e-konsultatsioonile suunamist. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Gastroenteroloogide Selts sõlmisid 21.09.2015 kokkuleppe e-konsultatsioonile eelnevate uuringute (sõltuvalt e-konsultatsiooni eesmärgist kõhuõõne ultraheliuuring, gastroskoopia, koloskoopia) vajalikkuses. Probleemiks on aga jätkuvalt piirkonniti perearstide erinevus patsientide uurimises ning ootused uuringute ülevõtmiseks. Näitena perearsti arvamus: „Lootsin, et gastroenteroloog uurib ja teeb koloskoopia, aga näe, sain ainult nõu“.
Gastroenteroloogidele on e-konsultatsioon meelepärane töö. Üleminek ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu eeldaks gastroenteroloogidelt töökorralduslikku muutust ja ka eeltoodud erijooned vajaks põhjalikku käsitelu. Kaheldamatult võidaks üleminekust ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu haigekassa, sest e-konsultatsioon on odavam kui vastuvõtt ning vabanevad vastuvõtuajad võiks lühendada ooteaega gastroenteroloogi vastuvõtule. Oluliseim on aga patsiendi võit, sest e-gastroenteroloog tegeleb tema probleemiga nelja tööpäeva jooksul ning vajadusel pääseb patsient kiiresti ka gastroenteroloogi vastuvõtule.
Riina Salupere
Sisekliinik
gastroenteroloog
*„E-gastroenteroloogi argielu“. Kliinikumi Leht, märts 2017 https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1198-e-gastroenteroloogi-argielu-
Kliinikumi e-konsultatsioonide nimekiri täienes nelja eriala võrra
Alanud aastal lisandus Tartu Ülikooli Kliinikumi e-konsultatsioone pakkuvate erialade nimekirja valuravi, veresoontekirurgia, onkoloogia ja taastusravi valdkonna konsultatsioonid. Kliinikumipoolne valmisolek on olemas ka dermatoloogia e-konsultatsioonide osas, kuid lahendamist vajab veel digipiltide saatmine ja vaatamine e-konsultatsiooni käigus. Kokku on kliinikumis erialasid, kus e-konsultatsioone teenust pakutakse, üheksateist.
Kuna üks uutest erialadest oli ka veresoonte kirurgia, küsis Kliinikumi Leht kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonna arst-õppejõult Heli Järvelt mõned küsimused.
Kliinikum alustas e-konsultatsioonide pakkumisega 2016. aastal. Miks veresoontekirurgia eriala liitus selle võimalusega alles nüüd?
Initsiatiiv tuli tegelikult perearstide ja Eesti Haigekassa poolt. Veresoontekirurgias pole viimastel aastatel olnud probleeme pikkade ambulatoorsete järjekordadega, ilmselt seetõttu ei tunnetanud perearstid senini ka vajadust meie erialal e-konsultatsioonide järele.
Kas e-konsultatsioonile saavad patsiente suunata ainult perearstid või ka eriarstid?
Leping on praegu sõlmitud perearstidega ja nende kaudu toimub tasustamine.
Millised on teie ootused e-konsultatsioonide süsteemile?
Tulemina peaks patsient eriarste harvemini, ent see-eest asjalikumalt, kohtama. Eelneva informatsiooni olemasolu võimaldab juba ette uuringute korraldamist ja tegemist ning parimal juhul on „päris“ konsultatsiooni hetkeks raviplaan tutvustamiseks ja aruteluks valmis.
Protsessi eesmärk on eelkõige pikkade ambultoorsete järjekordade tingimustes kiiremat abi vajavad patsiendid õigel ajal eriarsti vaatevälja suunata ja teiseks vähendada asjatuid eriarsti konsultatsioone. Seega oma erialast lähtudes loodaks, et näiteks valutava ja gangreenikahtlase jäsemega haiged ei peaks nädalaid vastuvõtuaega oodates kodus vaevlema. Ning et samal ajal väheneks nende õnnetute hulk, kes eriarstilt kuuldes, et eeldatud (oodatud?) haigusseisundit ei ole, pettunult ohkavad: „Täiesti asjatu käik oli jälle!“
Kuidas teile tundub, kas patsiendid usaldavad e-konsultatsioonide süsteemi, kus perearst koordineerib õige diagnoosi ja ravi saamist?
Arvatavasti sõltub see paljuski perearsti ja patsiendi vahelisest usaldusest ja koostööst.
E-konsultatsioonide edukaks toimimiseks on vajalik erinevate tervishoiuasutuste ja arstide koostöö, et tagada patsientidele kiire ja õigeaegse eriarstiabi. Kas kõik osapooled on selleks valmis?
Eeltöö on tehtud, juhised välja töötatud ja mitmed erialad ammu enne meid juba edukalt süsteemi toimima saanud. Samas, kindlasti tuleb alustamise perioodil möödarääkimisi, sest patsiendi ja/või perearsti poolt oluliseks peetavad faktid ei pruugi pöördumist põhjustanud haiguse juures tähtsust omada ja meile oluline info võib patsiendile tähtsusetuna tundudes e-konsultatsiooni saatekirjas mainimata jääda.
Kas teil on perearstidele või hoopis patsientidele mõni soovitus, mis aitaks veresoontekirurgia erialal e-konsultatsioonidel edukalt käivituda?
Usaldust ja koostöövalmidust kõikidele osapooltele!
Kliinikumi Leht
Vaadake lisaks artiklit "4809 e-konsultatsioonile suunamist" https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1791-4809-e-konsultatsioonile-suunamist
Doktorid Margot Peetsalu ja Inga Vainumäe pälvisid kolleegipreemia
Kliinikumi ja meditsiiniteaduse valdkonna ühisel aastalõpukontserdil kuulutati välja kolleegipreemia laureaadid. Kliinikumi parimateks kolleegideks nimetati üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu kirurgiakliinikust ning pediaatria eriala vanemarst-õppejõud Inga Vainumäe lastekliinikust.
Kolleegipreemia eesmärk on väärtustada arstidevahelisi häid kollegiaalseid suhteid. Preemia mõte on saanud alguse kliinilise eetika komitee liikmelt dr Ain Kaarelt, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just komitee. Nüüd nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad tehes ettepaneku kliinikumi ravijuhile, kes kooskõlastab selle kliinilise eetika komiteega.
Traditsioon näeb ette, et parimatele kolleegidele kingitakse maalid.
Dr Živile Riispere, eelmise aasta kolleegipreemia laureaat: Iga-aastane kliinikumi kolleegipreemia on tunnustus, mis on enam kui materiaalne lisatasu tubli töö eest. See annab inimesele teada, et oled oma töö ja tegemistega, suhtlemisega kolleegide ja patsientidega oluline, et oled vajalik ja märgatud. Eelmisel aastal, kui mina sain kolleegipreemia, sai sellest räägitud auväärse professor Uiboga, kes võttis toimunud ühe lausega kokku: „Kui inimene teeb oma igapäevast tööd ausalt ja armastusega, püüab teha rohkem, kui temalt nõutud, näitab initsiatiivi seal, kus ei ole küsitud, siis ühel päeval teda kindlasti märgatakse.“
Kolleegipreemia on üle Eesti olnud hea traditsioon tunnustada oma asutuste tublisid tegijaid. Kliinikumi parimateks kolleegideks valiti sel aastal dr Margot Peetsalu ja dr Inga Vainumäe. Esimene neist on kopsaka tööstaažiga kirurg, teine aga lastearst. Nad mõlemad on oma erialade professionaalid, südamlikud nii kolleegide kui ka patsientide suhtes, väärtustavad teise kolleegi aega, on oma olemuselt lihtsad ja avatud inimesed ja oma tegude poolest väga tublid teiste väga tublide seas.
Kliinikumi Leht
Valga haigla ja kliinikum liitsid e-haiguslood kokku
14. detsembril liitus Valga Haigla Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Ühise infosüsteemi kasutamine võimaldab arstil, kes patsienti ravib, näha patsiendi haiguse ajaloo andmeid terviklikult.
Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemi kasutusele võtmine Valgas võimaldab kontsernisiseselt käivitada mitmeid uusi teenuseid, mis lisaks patsiendile parima ravi tagamisele võimaldab haiglatel korraldada paremini koostööd, arstide kaugtööd, elektroonilisi konsultatsioone ja residentide väljaõpet Valga haiglas.
„Patsiendi jaoks on oluline saada kvaliteetset ravi võimalikult kodu lähedal. Samas on järjest keerulisem korraldada tänapäevast ravitegevust väikehaiglas. Ühine elektroonilise haigusloo infosüsteem annab Valga arstidele mugava võimaluse konsulteerida Tartu Ülikooli Kliinikumi arstidega, mille tulemusel saab arst operatiivselt ja teadmuspõhiselt otsustada, kas patsiendi ravi võetakse kliinikumi poolt üle või saab ravi jätkata Valgas,“ ütles kliinikumi juhatuse liige, ravijuht Andres Kotsar.
Ettevalmistused kliinikumi e-haigusloo kasutusele võtmiseks algasid Valgas juba aasta alguses. „Sellise mastaabiga projekt on Eesti tervishoius esmakordne ning nõudnud kõigilt suurt panust. Meil on olnud suurepärane koostöö Valga haigla juhtkonna, valdkonna juhtide ja infotehnoloogiaspetsialistidega. Valga haigla hakkab kasutama kliinikumi IT-pilveteenuseid, millega kliinikum tagab Valgale nii e-haigusloo töö, andmevahetused riiklike andmekogudega kui ka pakub arstidele platvormi uute koostöövormide väljatöötamiseks haiglate vahel,“ selgitas kliinikumi juhatuse liige, infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Valga haigla juhatuse liikme Margus Ulsti sõnul võidab Valga haigla eHLi juurutamisega palju. „Patsiendiinfo hakkab Lõuna-Eestis vabalt ja kadudeta liikuma ning kasutajaliidese ühtlustamine kiirendab tööprotsesse. Nii saab näiteks rakenduda ühtne digiregistratuur ning ka e-konsultatsioone on lihtsam läbi viia. Ideaalis võiks kogu Eestis olla ühtne tervishoiu infosüsteem,“ kommenteeris Margus Ulst.
Elektroonilise haigusloo infosüsteem eHL on kliinikumis kasutusel alates 2006. aastast. Valga haigla üleminekut aitas korraldada kliinikumi lepingupartner ja e-haigusloo arendaja AS Nortal. Kliinikum ja Valga haigla kuuluvad ühtsesse kontserni, mille raames tehakse mitmetasandilist koostööd tervishoiuteenuste parema kättesaadavuse ja ühtlase kvaliteedi nimel. Eesmärkide täitmise üheks eelduseks on haiglate IT teenuste ühtlustamine.
Kliinikumi Leht
Fakte
Ülemineku käigus kontrolliti üle ja ühtlustati andmeid:
• isikud: 54 319
• haigusjuhud: 310 259
• külastused: 313 304
• ambulatoorsed broneeringud: 400 873
• statsionaarsed broneeringud: 19 344
• päevikukanded: 2 151 825
• diagnoosid: 420 964
• kliinikumi informaatikateenistuse eHL konsultandid korraldasid 36 koolitust.
• üleminekuga seotud töödega oli lisaks Valga haigla kollektiivile kaasatud 17 kliinikumi IT-spetsialisti, lisaks ühendlabori, radioloogiakliiniku, analüüsi-kvaliteediteenistuse ja finantsteenistuse töötajad.
Dr Fred Kirsi ettekanne Euroopa kongressil valiti parimate sekka
Naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja dr Fred Kirss osales oktoobrikuus Viinis toimunud Euroopa Euroopa Günekoloogilise Endoskoopilise Kirurgia Seltsi (ESGE) kongressil, kus tema suuline ettekanne nomineeriti parimate sekka.
Dr Kirsi ettekanne andis ülevaate lõikusest, mida nii Eestis, Baltikumis, Soomes aga ka Rootsis pole peale tema keegi teinud. Tegemist on laparoskoopilise kõhusisese emakakaela tugiõmblusega rasedal. Ettekanne põhines 2017. ja 2018. aastal tehtud viie lõikuse tulemustel. Operatsioon on mõeldud rasedale, kelle emakakael on erinevatel põhjustel vigastatud – näiteks on emakakaela eelnevalt onkoloogilistel põhjustel eemaldatud, kahjustatud eelnevate muude emakakaela protseduuride tõttu või on tegemist kaasasündinud emakakaela puudulikkusega. Tänaseks on kõik need rasedad ka edukalt sünnitanud. Emakakaela puudulikkuse täpne esinemissagedus ei ole teada, kuid arvatakse, et see esineb umbes 0.5–1% rasedatest.
Dr Kirsi sõnul oleks ideaalne, kui laparoskoopiline emakakaela tugiõmblus paigaldatakse juba enne rasedust, mil vaagnas on piisavalt ruumi. „Rase emakas täidab väikese vaagna ning instrumentidega manipuleerimine on raskem,“ selgitab dr Kirss. „Kuid erinevatel põhjustel ei ole see alati võimalik,“ lisab ta. Kui siiani tegi dr Kirss sedasama kõhusisest emakakaela tugiõmblust rasedatele naisterahvastele avatud lõikusena, siis uudset laparoskoopilist lõikust rasedal peab ta oluliselt patsiendisõbralikumaks: „Operatsioon tehakse küll üldnarkoosis, kuid paranemisprotsess on lühem kui avatud lõikuse puhul, ehk rasedale patsiendile manustatakse lõppkokkuvõttes vähem ravimeid,“ lausub dr Kirss. Laparoskoopilise lõikuse puhul lubatakse patsiendid tavaliselt koju juba järgmisel päeval.
Mujal maailmas on selliseid lõikusi tehtud vähe, mistõttu oli kolleegide huvi kongressil suur.
Kliinikumi Leht
Kliinikum uuendas nõukogude koosseise
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus uuendas Põlva, Valga, Lõuna-Eesti haigla, Ida-Viru Keskhaigla ning Tartu Kiirabi nõukogude koosseise.
Kliinikumi tütar- ja partnerettevõtete nõukogude koosseisude muudatused on juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul tingitud eelkõige sellest, et kliinikumi juhatuse seisukohad oleksid tütarhaiglates esindatud ning arengusuunad senisest selgemini harmoniseeritud. „Samuti soovib kliinikum tuua nõukogudesse täiendavat arstlikku ja akadeemilist kompetentsi, et tagada patsiendikeskne, terviklik ja samas ka integreeritud lähenemine, mis ühendaks nii akuutravi, järelravi kui ka taastusravi ja sotsiaalteenused,“ ütleb Priit Eelmäe.
Põlva ja Valga haigla nõukogudesse nimetas kliinikumi juhatus juhatuse liikme Marek Seeri ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõu Jana Jaali. Seetõttu lõppesid volitused seni mõlema haigla nõukogus olnud dr Rein Kermesel ja dr Ago Kõrgveel.
Lõuna-Eesti haigla nõukogusse kuuluvad juhatuse otsusega juhatuse liige Andres Kotsar ning hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõud Jana Jaal. Volitused lõppesid prof Urmas Lepneril ning dr Rein Kermesel. Kuna kliinikumi soov on pakkuda onkoloogiaalast kompetentsi ka võrgustunud haiglates, on juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul dr Jana Jaali nõusolek osaleda tütarhaiglate nõukogude tööprotsessis suure väärtusega.
Jana Jaali hinnangul on onkoloogia tervishoiupoliitiliselt oluline valdkond, sest elanikkonna vananemise tõttu suureneb vähki haigestumus Eestis igal aastal 1–2%. „On äärmiselt oluline tagada vähktõve varane avastamine, optimaalne ravi kättesaadavus ning samuti adekvaatne toetusravi süsteem. Kindlasti saab koostöös tütarhaiglatega ning siduserialadega palju ära teha, kasutades ressursse optimaalsemalt ning viies osad teenused patsiendile lähemale,“ sõnab dr Jana Jaal.
Tartu Kiirabi nõukogusse nimetati Urmas Siiguri asemele Marek Seer. „Marek Seeri kogemus kiirabiteenuse korraldamisel Eestis on olnud märkimisväärne ning tema nimetamine Tartu Kiirabi nõukogusse toob juurde pädevust ja uut energiat,“ kommenteerib Priit Eelmäe.
Ida-Viru Keskhaigla nõukogusse kuulub alates novembrikuust dr Ago Kõrgvee asemel kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe. Et säilitada järjepidevus nõukogude töös, jätkab nii Põlva, Valga, Lõuna-Eesti haigla kui ka Ida-Viru Keskhaiglas vähemalt üks endine kliinikumi juhatuse liige.
Kliinikumi Leht
Põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtt
Tartu Ülikooli Kliinikumi iseseisvate õe vastuvõttude nimekirjas on viimased neli aastat ka põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtt, mida kaks aastat on teinud sisekliiniku ambulatoorse osakonna õde Ingrid Leppik.
Kliinikumi Leht käis uurimas, millist lisaväärtust nimetatud vastuvõtt patsientidele pakub ja kui vajalik on see eriarsti igapäevatöös.
Palun öelge, kuidas patsiendid jõuavad põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtule?
Nagu nimigi ütleb, on vastuvõtt mõeldud põletikulist soolehaigust ehk haavandilist koliiti ja Crohni tõbe põdevatele patsientidele. Vastuvõtule tulemise eelduseks on eriarsti ehk gastroenteroloogi saatekiri. Teisisõnu, õe vastuvõtt järgneb sellele, kui gastroenteroloog on patsiendil diagnoosinud põletikulise soolehaiguse ja/või määranud patsiendile bioloogilise ravi. See on peamiselt infusioonravi ning seda saavad patsiendid korrapäraselt sisekliiniku päevaravi palatis.
Teie vastuvõtt on avatud iga päev – kas patsiente ikka jagub?
Põletikulise soolehaigusega patsientide arv on nii Eestis kui ka Euroopas pidevalt tõusuteel, mis tähendab, et ka õe vastuvõtule suunatakse aina rohkem haigeid. Sooleõe ülesandeks on nende patsientidega ühendust pidada, täpsustada ravile tuleku aega ja patsiendi tervislikku seisukorda. Varasemalt diagnoositi haigust sagedamini keskeas inimestel, ent praegu diagnoositakse põletikuline soolehaigus juba noores eas ning paraku on haigus elukestev. Hea on tõdeda, et tõusuteel on patsientide teadlikkus sellest, et tema tervise eest ei seisa hea ainult arst ja õde, vaid ka tema ise.
Millist abi patsient teie vastuvõtul saab?
Vastuvõtul on kaks peamist eesmärki. Esiteks tegeleda gastroenteroloogi poolt koostatud raviplaani jälgimisega, tervisenäitajate hindamise ja dokumenteerimisega ning teiseks hinnata tervise hetkeseisu ja sobivust uue ravimidoosi saamiseks. Minu ülesandeks on jälgida ravijuhisest tulenevalt, millised vaktsiinid ja uuringud peavad olema enne ravi alustamist tehtud, kas need on tehtud ning vajadusel suunata patsient veel eelnevalt infektsionisti vastuvõtule ja kopsuröntgenisse. Infusioonravil käies patsient eraldi arsti vastuvõtule ei tulegi, probleemide (nt viirusinfektsioon, kõrgem kehatemperatuur jms) korral võtan ühendust raviarstiga. Hindan vastuvõtul patsiendi terviseseisundit ning tervisenäitajaid: kehatemperatuur, kehakaal, vererõhk, saturatsioon, haiguse aktiivsuse indeks ja märgin üles vahepeal kasutatud lisaravimid. Hinnata tuleb ka eelmisel visiidil tehtud analüüse, sealhulgas ravimikontsentratsiooni seerumis ja tekkinud antikehade hulka. Patsiendi seisundi sobivuse korral tellin apteegist ravimi ning suunan patsiendi päevastatsionaari. Juhul, kui raviarst on määranud uuringud nagu koloskoopia, magnetresonantstomograafia enterograafia, selgitan patsiendile uuringuks ettevalmistust (soolepuhastust).
Üks vastuvõtu eesmärkidest on ka patsientide teavitamine nende haigusest, selle ägenemistunnustest ning selgitada sellega igapäevaelus toimetulekut. See puudutab nii haigusega seonduvat aga ka toitumist, suguelu, raseduse jms küsimusi. Jja küsimusi on patsientidel väga palju! Mul on ka telefonikonsultatsiooniajad, mil patsiendid saavad kabinetti helistada.
Kui sageli peab põletikulist soolehaigust põdev patsient, kes saab bioloogilist ravi, sooleõe vastuvõtul käima?
Esialgu käiakse sagedamini, aga hiljem enamasti iga kaheksa nädala tagant. Koostöö Patsiendi, gastroenteroloogi ja soolehaiguse õe koostöö lõppeesmärgiks on haiguse remissiooni saavutamine nii kliiniliselt kui ka endoskoopiliselt – et patsiendi elukvaliteet oleks hea ja et vältida vajadust kirurgiliseks raviks. Samas tegelen arstide soovil ka nende põletikulist soolehaigust põdevate patsientidega, kes ei vaja veel bioloogilist ravi ja saavad tablettravi, kuid vajavad kontrollendoskoopia tegemist haiguskulu hindamiseks.
Kliinikumi Leht
Dr Ingrid Kull, sisekliiniku ambulatoorse osakonna juhataja: Sisekliiniku ambulatoorses osakonnas on enam kui kümme aastat olnud eesmärk osa tööst patsientidega jagada meie tublidele õdedele. Arsti vastuvõtt koos õega toimubki veel ainult kahes vastuvõtukabinetis, millistes on kõige suurem patsientide analüüsidele ja uuringutele suunamise vajadus.
Saade „Jõulusoojus“ kogub raha kõnniroboti soetamiseks Lõuna-Eestisse
Kanal 2 heategevuslik saade “Jõulusoojus” kogub tänavu koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga annetusi liikumispuuetega laste taastusraviks vajaliku kõnniroboti soetamiseks. Abikäsi ulatatakse lastele, kes on sünnitrauma, raske haiguse või ajuinsuldi tagajärjel jäänud liikumispuudega.
Taastusravis äärmiselt vajalikust aparaadist saab olema päevas abi neljale kuni kuuele liikumispuudega lapsele. Kõnnirobot on abivahend, mis aitab parandada või taastada ravi vajavate inimeste kõnnimustrit ning on üks kaasaegne taastusravi toetav vahend kogu füsioteraapia protsessis, mida kombineeritakse paralleelselt füsioterapeudi poolt koostatud individuaalsete terapeutiliste harjutustega.
Roboti kasutamine annab võimaluse treeninguks sellise intensiivsusega, mida üks terapeut ilma masina abita tagada ei suuda. Nimelt on kõnnirobotil paiknev elektrooniline kõnniortoos võimeline patsiendi jalgu trenažööril sadu kordi täpselt ühesuguse liigutusega treenima, vastates seejuures iga inimese individuaalsetele vajadustele. Lisaks annab robottehnoloogia võimaluse muuta füsioteraapiatunnid intensiivsemaks ja vaheldusrikkamaks ning aitab suurendada patsiendi motivatsiooni.
Ligikaudu 500 000 eurot maksva kõnniroboti soetamiseks lisavad panuse juurde ka Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond.
„Jõulusoojus“ oli eetris, 21. detsembril, kuid annetusnumbrid jäävad avatuks 1. jaanuarini.
„Jõulusoojuse“ annetusnumbrid:
900 5025 - 5€
900 5100 - 10,
900 5500 - 50€
Kliinikumi Leht
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli pälvis rahvusvahelise tunnustuse
19.–23. oktoobril toimus Saksamaal Münchenis ESMO (European Society for Medical Oncology) 2018. aasta kongress. Ligikaudu 26 000 onkoloogia eriala meditsiinitöötaja koondava ühingu aastakongress hõlmas endas ka EONS (European Oncolgy Nursing Society) konverentsi EONS11. Kolmepäevane õenduse konverents keskendus viiele peamisele teemale – onkoloogia eriala õendusjuhtimine, sümptomite käsitlus, patsientide turvalisus, uusimad vähiuuringud ning onkoloogiaõdede roll. Konverents lõppes paljutähenduslike ning nii mõnegi kategooria puhul esmakordsete tunnustuste jagamisega.
Laureaadiks osutus ka Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli, pälvides rahvusvahelise tunnustuse RECaN - Recognising Cancer Nursing Award 2018. Esimest korda välja antud tunnustuse eesmärk oli väärtustada onkoloogia eriala õdesid ning nende tööd. Lemme-Liisi puhul sooviti esile tõsta tema avatud olekut, pidevat arenemise soovi ning Eesti kogemuse Euroopasse toomist.
Tegelikult oli Lemme-Liis Aruväli, kes esines Münchenis kahe ettekandega, RECaN projektiga seotud aga juba varem. „Osalesin 2016. aastal Euroopa onkoloogia õdede meistriklassi kursusel, kus kohtusin EONSi praeguse presidendi Lena Sharp’iga. Samal ajal oli käivitunud ka RECaN projekt, mis võttis uurimise alla neli Euroopa riiki, millest üheks valiti meistriklassi järgselt Eesti. Projekti eesmärk oli koguda andmeid onkoloogia õenduse kohta ning uuringu üks osa oli ka töörühma Eestis viibimine, igapäevase töökorralduse jälgimine ja vestlemine kliiniku personaliga,“ selgitab Lemme-Liis. Tema sõnul olid andmete kogujad üllatunud Eesti õdede professionaalsusest.
Rahvusvaheliselt tunnustatud õde on kliinikumis töötanud kuus ja pool aastat. Selle aja sisse on mahtunud väga tormiline erialane areng, aga ka läbipõlemine. Ta toob välja, et Eestis ei ole eraldi spetsialiseerumist onkoloogia õendusele, vajalikud spetsiifilised oskused omandatakse hoopis töö käigus. Et onkoloogiliste patsientide arv on liikunud pidevas tõusutrendis ning õdede töö võib olla emotsionaalselt keeruline, otsustas Lemme-Liis 2017. aastal Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu (EOÜ) presidendi Heleri-Mall Roosmäe julgustusel luua noorte kolleegide toetamiseks onkoloogiaõdede ühingu tütarrühmituse ESTYCaN (Eesti Noored Onkoõed). Rühmituse eesmärk on ühendada noored (35 eluaastat ja vähem) töötavad õed üle kogu Eesti. Rühmitus seisab hea selle eest, et liikmetele oleks tagatud teadmised võimalustest end koolitada erialaselt nii Eestis kui ka välismaal, tagatud emotsionaalne tugi ning et alustavad õed tunneksid julgustust jätkata töötamist antud erialal. „Lisaks igapäevastele töökohustustele peavad õed olema toeks nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Meie töö hõlmab väga palju erinevaid stressitekitavaid aspekte, aga samal ajal ei tohi me unustada iseennast. Euroopa tasemel tunnustus annab kinnitust, et meie väikese riigi onkoloogiaõdede tööd hinnatakse ja väärtustatakse kõrgelt. See on julgustav ja lootustustandev,“ ütleb Lemme-Liis.
Ta usub, et mistahes erialal on kogemuste vahetamine, teineteise tunnustamine ning hästi toimiv meeskonnatöö edasiviivaks jõuks.
Kliinikumi Leht
Kliinikum koostab oma arengukava
Aasta lõpp on kliinikumis traditsiooniliselt toimekas. Lisaks igapäevastele toimetustele tegelevad kliinikud ja teenistused arengukava koostamisega ning järgmiseks aastaks tegevuseesmärkide püstitamisega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu juhtimise aluseks on pikaajalisi arengusuundi ja tegevuspõhimõtteid kajastav kliinikumi strateegia (2018–2030) ning sellest lähtuv lähiaastate eesmärke ja kavandatud tegevusi sisaldav kolmeaastane arengukava. Arengukavast lähtuvalt püstitatakse igaks kalendriaastaks konkreetsed aastaeesmärgid. Lisaks kogu organisatsiooni arengudokumentidele on olemas ka struktuuriüksuste viieaastased arengukavad ning konkreetse aasta eesmärgid.
Arengudokumentide koostamise, üle vaatamise ja kinnitamise senine protsess. Kliinikumi strateegia koostamise algatas nõukogu 2017. aasta märtsis ning see viidi läbi nõukogu, juhatuse ning struktuuriüksuste esindajatest koostatud töögrupi poolt. Strateegia kinnitas nõukogu 5. veebruaril 2018. Kolmeaastase tegevuskava on nõukogu seni kinnitanud igal aastal tegevusperioodi aasta võrra pikendades. Kliinikumi aastaeesmärgid kinnitab nõukogu lõppeva kalendriaasta viimasel kuul. Tegevuskava ja aastaeesmärkide täitmist hindab nõukogu koos majandusaasta aruande täitmisega märtsis.
Sel aastal lähtutakse arengukava koostamisel Tartu Ülikooli Kliinikumi strateegiast 2018–2030 ning selle koostamisel kokku lepitud prioriteetidest. Eraldi on plaanis tähelepanu pöörata personali valdkonna tegevustele.
Strateegilised prioriteedid 2018–2030
1. Patsiendi- ja perekesksus, parim patsiendikogemus
2. Meie töötajad
3. Terviklik tervishoiupiirkond
4. Integreeritud ja järjepidev ravi
5. Ravikvaliteet
6. Kliiniline õpe, teadustöö ja innovatsioon
Selleks, et kliinikute ja teenistuste arengusuunad oleksid töötajatele selgesti mõistetavad ja et kõigil töötajatel oleks edaspidi senisest parem võimalus kaasa rääkida, korraldavad kliinikud lähtuvalt struktuuriüksuse suurusest ja funktsioonist sobivas vormis arenguseminarid, kus arutatakse üheskoos läbi võimalikud arendustegevused ning prioritiseeritakse need.
Kliinikumi kolmeaastase arengukava koostamisel on soov kasutada nn bottom up lähenemisviisi, kus kliinikud ja teenistused panevad esmalt paika oma arengusuunad ja lähtuvalt nendest kujuneb kliinikumi arengukava, pidades sealjuures silmas kliinikumi strateegilisi prioriteete. Arengukava koostatakse aastateks 2019–2021. Nõukogu vaatab iga-aastaselt arengukava küll üle, kuid selle kehtivuse aega ei muuda. Kolme aasta möödumisel koostatakse uus kolmeaastane (2022–2024) arengukava.
Muudatusena on kavas protsesside ja dokumentide sünkroniseerimine nii sisult kui vormilt kogu kontserni ulatuses. Samuti on plaanis arvestada riiklike ja maakondlike arengukavadega. Kliinikud ja teenistused ei alusta arengudokumentide koostamisega siiski nullist, vaid saavad suures osas lähtuda varasematel aastatel kinnitatud struktuuriüksuste arengudokumentidest. Vajalik on siiski tegevuste kaasajastamine, planeerides sealjuures arendustegevuse elluviimiseks konkreetne ajavahemik ning nimetada tegevuse eest vastutaja. Aastane tegevuskava on nn elus dokument, mille täitmist jälgitakse järjepidevalt. Tütarhaiglad harmoniseerivad oma arengukavad ja tegevuskavad kliinikumiga.
Edaspidi on plaanis alustada arengudokumentide koostamisega oluliselt varem ning võtta arvesse senisest enam nii töötajate kui ka patsientide, partnerite, rahastajate ja teiste huvigruppide arvamust.
Olulised kuupäevad:
7. november 2018 – toimus laiendatud juhatuse koosolek, kus tutvustati kliinikute ja teenistuste juhtidele arengudokumentide koostamise põhimõtteid ja ajakava.
5. detsember 2018 – kliinikud ja meditsiinilised teenistused esitavad juhatusele kolme aasta (2019–2021) arengukava koos 2019. aasta tegevustega.
10. detsember 2018 – juhatus esitab nõukogule arengukava ja tegevuskava.
13. detsember 2018 – arengudokumentide arutelu ja kinnitamine kliinikumi nõukogu koosolekul.
Priit Eelmäe
Juhatuse esimees
Parkimiskorralduse muudatused 1. detsembrist
Tartu Ülikooli Kliinikum ja Citypark Eesti OÜ sõlmisid 26. oktoobril 2018 kontsessioonilepingu N. Lunini 16 kinnistule hoonestusõiguse alusel parkimismaja ehitamiseks ja parkimisteenuse korraldamiseks. Sellega seoses muutub kinnistul parkimine tasuliseks, ent kliinikumi töötajatele kehtib erihind ning võimalik on valida kahe tasumisviisi vahel.
1. detsembrist 2018 kehtib N. Lunini 16 kinnistul tasuline parkimiskorraldus parkimisalal CP106 kõikidel nädalapäevadel ööpäevaringselt hinnaga 1 euro ühe parkimistunni eest. Täpsed parkimisreeglid on leitavad www.citypark.ee või CP106 parkimisalale sissesõidul.
Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatele kehtestab Citypark Eesti N. Lunini 16 kinnistul parkimiseks erihinna. Esimene võimalus on osta parkimine üheks kalendrikuuks, mis maksab 30 eurot. Soodushinnaga parkimist saab vormistada Citypark Eesti veebilehel. Olgugi, et uues, üle 400-kohalises parkimismajas ei tohiks olla ruumipuudust, ei garanteeri kuutasu personaalseid parkimiskohti.
Teine võimalus on tasuda parkimise eest päevatasuna. Üks ööpäev (24 tundi) parkimist kliinikumi töötajatele maksab 1.50 eurot. Päevatasu eest tasumine toimub läbi SMSi ning erihinnaga parkimine rakendub kliinikumi töötajate sõidukite registreerimismärgi alusel. Tasulisel alal parkimist alustades tuleb saata parkimise algust tähistav sõnum koos registreerimisnumbriga telefonile 1902 (autonumber, tsooni tähis). Soodushinnaga päevatasu rakendub ainult kliinikumi töötajatele, mistõttu tuleb töötajatel edastada sõidukite registreerimisnumbrid kliinikute vanemõdedele. Need töötajad, kes kasutavad kliinikumi telefoninumbreid, peavad kinnitama kirjalikult ka enda nõusoleku parkimistasude kinnipidamiseks töötasust.
Parkimise muudatus on seotud 24. juulil 2018 juhatuse poolt kinnitatud riigihanke tulemusega. „Riigihanke eesmärk oli parkimismaja ehitamiseks ja edasiseks parkimisteenuse korraldamiseks leida pakkuja kontsessiooni korras. Edukaks tunnistati Citypark Eesti poolt esitatud pakkumus,“ selgitab juhatuse liige Marek Seer.
Uus, ehitatav parkimismaja on kuuekorruseline, selle brutopind on 12 000m2, mahutades ära vähemalt 432 märgistatud parkimiskohta. Parkimismaja ehitus saab alguse 2019. aasta kevadel, mis on omakorda ettevalmistus Maarjamõisa meditsiinilinnaku III etapi ehitustöödega alustamiseks 2020. aastal. Tasuliseks muutuva parkimisala kõrval, N. Lunini 14 ja Ravila 19 kinnistutel, on parkimine jätkuvalt tasuta.
Kliinikumi Leht
Dr Helgi Saarel täitus 50 aastat patoloogitööd
Nädalapäevad tagasi õnnitlesid kolleegid dr Helgi Saart, tänades teda patoloogia eriala arendamise ja praktiseerimise eest viimasel viiel aastakümnel.
Mõned päevad hiljem andis dr Helgi Saar intervjuu Kliinikumi Lehele patoloogiateenistuse 9. korruse ruumides. „Miljonivaade,“ ütleb ta naljatledes ruume tutvustades. Ning rõhutab tõsiselt, et paremaid töötingimusi ei oskagi tahta. Kui üheksateist aastat tagasi patoloogiateenistus loodi, tegutses kaks eraldi osakonda – Maarjamõisa ning Toome osakond. Viimane neist asus Vallikraavi tänaval ning just selle osakonna juhataja ametit pidas ka dr Saar.
Küsimuse peale, kas doktori tööelu on olnud ette planeeritud, vastab ta: „Ei, absoluutselt mitte. Elu läks ise nii. Tol ajal määrati tööle suunamisega ja nii sai minu töökohaks Tartu Linna Onkoloogia Dispanser. Seal alustasin kliinilis-biokeemiliste analüüsidega ning hiljem rajasin tsütoloogia kesklabori,“ räägib dr Saar.
Kui küsin, mis tema arvates on kõige enam viiekümne aasta jooksul eriala arengut mõjutanud, ütleb ta, et immuunhistokeemia. Ent kindlasti on muutunud nii töökorraldus kui ka laborite varustatus. Tollal olid ka algelised laboritarvikud olid väga defitsiitsed. „Võrreldes tänapäevase automatiseeritusega tegime meie kõike käsitsi,“ selgitab Helgi Saar. Ka kirjandus, täiendused ning koolitused, mis tänapäeval on nii kättesaadavad ja iseenesest mõistetavad, said siis võimalikuks vaid Moskva ja Leningradi kaudu.
Kui küsida, millised hetked dr Helgi Saare tööelus on olnud eredaimad, rõhutab ta 1980ndaid, mil ta süvenenult asus tegelema histoloogilise diagnostikaga. „Olen väga tänulik histoloogia professorile Kalju Põldverele, kes õpetas mulle palju ja innustas selle valdkonnaga tegelema,“ ütleb dr Saar. Ning lisab, et patoloogia jaoks peab ikka sättumust olema. „Mulle meeldib minu eriala vaheldusrikkus, ajurakud on pidevalt töös. Töö peab sõna otseses mõttes pinget pakkuma,“ rõhutab doktor.
Dr Saar tegeleb elupuhuse diagnostikaga ning lahangutega kokku ei puutu. Peamiselt on ta koostööd teinud onkokirurgidega. „Töö on intensiivne, mõtlema ja otsustama peab mõnikord kiirelt, operatsiooniaegsete kiiruuringute puhul sageli minutitega,“ selgitab doktor. Ta tõstab ka esile, et kogu diagnostika toimub siin, kliinikumis oluliselt kiiremini võrreldes põhjanaabritega.
Intervjuu lõppedes palun dr Saarel ennustada, kuhu tema eriala võiks järgmise viiekümne aasta jooksul jõuda. „Kogu meditsiin automatiseerub, selle vastu ei saa, ent inimmõistus jääb asendamatuks. Ka meil patoloogiateenistuses on paljud tööprotsessid automatiseeritud, kuid kohati on siiski vaja inimkäsi ning lõppdiagnoosi saab panna siiski ainult arst,“ lausub dr Helgi Saar. Ta lisab, et on kindel, et patoloogia eriala kogub populaarsust, mida tõestab ka viimastel aastatel uute ja tublide residentide ametisse astumine. „Ise ma ei kujuta ette, et oleksin mõne muu töö valinud,“ ütleb lõpetuseks dr Helgi Saar.
Liis Salumäe, patoloogiateenistuse direktor: Mul on olnud au ja rõõm õppida ning töötada dr Saare kõrval pea kümme aastat. Tema teadmistejanu, täpsus, põhjalikkus ja energilisus on imetlemisväärsed. Oma tööd tehes loodan, et dr Saar ei pea minu õpingute ajal mulle pühendatud aega raisatuks. Tervist ja jõudu!
Dr Helgi Saarega vestles Helen Kaju
Kliinikum ja Regionaalhaigla alustavad infotehnoloogiaalast koostööd
12. novembril kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatused Tallinnas, et arutada koostööplaane. Infotehnoloogia-alase koostöö raames sõlmiti kahe haigla vahel oktoobri lõpus konsortsiumileping, mille eesmärk on teha koostööd vereinfosüsteemi arendamisel.
Regionaalhaigla ja kliinikumi vahel sõlmitud lepingu eesmärk on uuendada ühiselt verekeskuste ja verekabinettide tarkvara. Tänane verekeskuste ja verekabinettide tarkvara on pea 20-aastane. Kahe haigla vahelise koostöö esimeseks sammuks on nõuete ühtlustamine ning analüüsi läbiviimine 2019. aastal, lisaks eelarve kavandamine ja rahastusallikate leidmine. Eestis on neli verekeskust ning uus tarkvara peab vastama kõigi keskuste nõudmistele.
Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul võimaldab loodav süsteem teha suure sammu edasi veretoodete käitlemise kvaliteedis ja tagab parema jälgitavuse doonorist retsipiendini, mis on väga oluline patsiendi ohutuse tagamisel. „Uus süsteem peab võimaldama ka operatiivset infovahetust verekeskuste vahel, mis loob täiendava võimaluse kulude optimeerimiseks ja patsiendi ohutuse tagamiseks,“ kommenteerib Priit Eelmäe.
Nii kliinikum kui regionaalhaigla rõhutavad koostöö olulisust. „Haiglad peavad infotehnoloogialahenduste osas tegema koostööd ning seekaudu vähendama topelt tööd, sest vajadused on haiglatel ju sarnased,“ ütles regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu. „Loodame, et see projekt on edukas ning on aluseks tervishoiuteenuste e-lahenduste harmoniseerimisele kahes suurhaiglas,“ lisas Peedu.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi teadustöö preemia
Arstiteaduskonna aastapäeva üritused kulmineerusid dekaani vastuvõtuga 12. oktoobri õhtul, kus muuhulgas andis kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe üle ka kliinikumi teadustöö preemia. Seekord kuulus preemia ettekandele „Vanuse mõju substantia nigra hüperehhogeensusele Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel isikutel“, mille autorid on Toomas Toomsoo, Allan-Hermann Pool, Riina Kerner, Inga Liepelt–Scarfone, Liis Kadastik-Eerme, Inna Rubanovits, Toomas Asser, Daniela Berg ja Pille Taba.
Substantia nigra hüperehhogeensus (SN+) transkraniaalsel ultraheliuuringul on oluline biomarker, et kinnitada Parkinsoni tõve (PT) kliiniline diagnoos. Nimetatud autorite poolt läbi viidud uuringu eesmärgiks oli hinnata SN+ seost mitmete kliiniliste või demograafiliste parameetritega, kuid olulisemaks osutus uuritavate vanus sõltuvalt Parkinsoni tõve patsientide esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontra- ja ipsilateraalses ajupooles ning tervetel kontrollisikutel. Uuringusse kaasati 300 QSBB (Queen Square Brain Bank) diagnoosikriteeriumitelevastavat PT-patsienti ning 200 tervet kontrolli. SN+ hinnati kahepoolselt transkraniaalse ultraheliuuringu abil. Kummaski ajupooles tehti kolm mõõtmist, Parkinsoni tõve patsientide SN+ leiti kummagi ajupoole kohta kolme mõõtmise keskmisena, kontrollide SN+ avaldati kuue mõõtmise keskmisena.
Transkraniaalne ultraheliuuring oli võimalik läbi viia 266 Parkinsoni tõve patsiendil ja 168 kontrollil. Patsientide ja kontrollide rühm soolise ja vanuselise jaotuse poolest ei erinenud. Mõlema poole SN+ keskmine PT-patsientidel oli 0,33 (SD 0,10) cm2, kontrollidel 0,16 (SD 0,05) cm2 (erinevuse p < 0,001). Patsientidel oli esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontralateraalses ajupooles SN+ 17,6% suurem kui ipsilateraalses (p < 0,001). Kliinilistele näitajatele kohandatud regressioonimudelites oli PT esmassümptomite avaldumise kontralateraalse ajupoole SN+ uuritava vanusega negatiivselt seotud (p = 0,0168), ipsilateraalse SN+ ja vanuse vahel statistiliselt olulist seost ei ilmnenud. Kontrollidel oli SN+ ja uuritava vanuse vahel regressioonianalüüsis positiivne seos (p < 0,001).
Uuringu tulemusel järeldati, et SN+ ei pruugi olla stabiilne Parkonsoni tõve marker. Seos vanuse ja SN+ vahel PT-haigetel on ajupooltes erinev ja sõltub esmassümptomite avaldumisele vastavast kehapoolest. Erinevalt tervetest, kellel SN+ vanusega suureneb, väheneb SN+ vanusega Parkinsoni tõve patsientide haiguse esmasavaldumisele kontralateraalses ajupooles.
Kliinikumi Leht
Dr Toomas Toomsoo: Uuringu olulisim tulemus võrreldes varasemate uuringutega seisneb selles, et meie ei summeerinud mõlemaid ajupooli kokku, vaid vaatasime neid eraldi. Teiseks näitasime, et vanus on parim indikaator SN+ muutumisel; haigetel vähenemise ja tervetel suurenemise näol. See kinnitab varasemat – SN+ on hea biomarker varaseks Parkinsoni tõve haige avastamiseks. Meie töö näitas, et SN+ suureneb tervetel vanusega, mis kinnitab selle markeri olulisust haiguse diagnoosimisel.
Meie grupi seitsme aasta pikkuse töö andmed, muuhulgas andmed, kes ja kui palju tervetest seitsme aastaga haigestusid, on kohe valmimas ja lähitulevikus ilmumas.
Algas Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimine
15. oktoobril alustati L. Puusepa 1a hoone ehk Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimistööde I etapiga. Lammutustööd said alguse 3. korruselt.
Remondi esimene etapp on planeeritud ajavahemikku oktoober 2018–detsember 2019, mille käigus valmivad tervisekeskuse ruumid 1.–3. korrusel. Ehituse perioodiks kolitakse 3. ja 4. korruse perearstid ümber L. Puusepa 6 hoone vabadesse ruumidesse.
Perearstid
Doktorid Tiiu Tootsi, Aino Liba, Liivika Born ja Merike Värv võtavad patsiente vastu alates 22. oktoobrist ning doktor Ruth Ladva alates 23. oktoobrist L. Puusepa 6 majas.
Vastuvõtukabinetid on järgmised:
Kabinet 103 dr Ruth Ladva
Kabinet 108 dr Tiiu Tootsi
Kabinet 113 dr Aino Liba, dr Liivika Born
Kabinet 115 dr Merike Värv
Patsientide sissekäik asub L. Puusepa 6 hoone taga ning on märgistatud suunavate viitadega. Lapsevankrite ja ratastoolide jaoks on patsientidel võimalik kasutada lifti nr 2, mis asub L. Puusepa 6 hoone erakorralise meditsiini osakonna (EMO) poolses küljes.
L. Puusepa 1a 2. korrusel töötavad perearstid jäävad praegusesse asukohta ning liiguvad pärast 3. korruse valmimist selle korruse uutesse kabinettidesse.
Hambaproteesikeskus
L. Puusepa 1a rekonstrueerimine toob muudatused ka hambaarstide vastuvõttudes.
Alates 3. septembrist võtavad doktorid Karin Rosin, Külli Jõesaar, Merike Vanjuk, Mairi Roosi, Alla Dudina, Marija Gromova patsiente vastu aadressil Raekoja plats 6, 3. korrusel. Infot vastuvõttude kohta saab telefonil 731 9282.
Doktorid Priit Niibo, Reelika Jõeveer, Mirjam Metslang võtavad alates 3. septembrist patsiente vastu L. Puusepa 8 hoone J-korpuse 1. korrusel ruumis 32. Infot vastuvõttude kohta saab telefonil 731 9282.
Hambaproteesikeskuse labor asub ajutiselt L. Puusepa 8 B-korpuse 0. korrusel. Infot saab vanemtehnikult Talvi Paaksilt telefonil 731 9385.
Hambaproteesi valvearstide vastuvõtt toimub Raekoja plats 6 hoone 3. korrusel kell 8:00–12:00. Täpsem info stomatoloogia kliiniku kodulehel.
Vereproovide võtmine
Kliinikumi ühendlabori vereproovide vastuvõtmise kabinet kolib L. Puusepa 1a maja 3. korruselt 1. korrusele ruumi nr 1159.
Spordiarsti vastuvõtu kabinet
Spordimeditsiini ja taastusravikliinikumi spordiarsti vastuvõtukabinett, mis siiani asus L. Puusepa 1a maja 3. korrusel kolib L. Puusepa 6 majja ruumi 141. Vastuvõtule minnes tuleb siseneda L. Puusepa 6 maja vasakpoolse külje pealt (koduõenduse ukse kaudu).
Peremeditsiini õppetool
Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi peremeditsiini õppetooli töö- ja õpperuumid kolitakse detsembrikuus L. Puusepa 1a majast ajutiselt, uute ruumide valmimiseni, L. Puusepa 8 hoonesse.
Finantsteenistus
Finantsteenistuse töötajad kolivad L. Puusepa 1a 4. korruselt L. Puusepa 2 majja.
Sisekontrolliteenistus
Sisekontrolliteenistuse töötajad asuvad alates 5. novembrist L. Puusepa 8 maja C-korpuses ruumis C233.
Juhime tähelepanu, et südamekliiniku ambulatoorsed vastuvõtud ning androloogiakeskuse vastuvõtud toimuvad endiselt L. Puusepa 1a majas 4. korrusel.
Kogu L. Puusepa 1a hoone rekonstrueerimistööd kestavad 2020. aasta septembrini. Rekonstrueerimisprojekti tulemusena rajatakse kaasaegne tervisekeskus 20 perearsti praksisele („TÜ Kliinikumi tervisekeskuse rajamine“, europrojekt nr 2014-2020.2.04.17-0046). Maarjamõisa väljale koondatakse Tartu ülikooli hambaarstiteaduste instituudi ja kliinikumi stomatoloogiakliiniku ruumid, lisaks kaasajastatakse androloogiakeskuse ruume ning laiendatakse peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õpperuume. Projekti käigus uuendatakse ka kogu maja tehnosüsteemid.
Kuna lammutustöödega kaasneb tolm ja müra, palume nii patsientidelt kui töötajatelt mõistvat suhtumist.
Kliinikumi Leht
Kliinilise eetika komitee eesmärk on ravikvaliteedi tõstmine
Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komiteel on septembrikuust uus esimees – Naatan Haamer, kes on olnud kliinikumiga seotud juba üle kakskümmend aasta. Komiteesse kuuluvad lisaks uuele esimehele emeriitprofessor Tiina Talvik, doktorid Ain Kaare, Katrin Elmet, Tuuli Metsvaht, Tiia Reimand, ülemõde Tiina Freimann, ämmaemand Margit Luiga, Liina Lokko Otepää Ravikeskusest ja Kadri Simm Tartu Ülikoolist.
Kliinilise eetika komitee muutunud koosseisu kooskäimise aeg on jäänud samaks – endiselt iga kalendrikuu esimesel esmaspäeval. Muu töö ja kiiremad küsimused lahendatakse jooksvalt kokku leppides. Kliinikumi Leht uuris uuelt esimehelt komitee tegevuse kohta.
Millised teemad või olukorrad kuuluvad kliinilise eetika komitee valdkonda?
Kindlasti ei saa eristada ühte-kahte kindlat teemat või valdkonda. Kliinilise eetika komitee tegeleb kõiksuguste probleemide lahendamisega. Näiteks suhtlemisprobleemidega nii patsiendi ja meediku vahel kui ka personali omavaheliste suhtlemisprobleemidega. Teine oluline teema on keerulised raviotsused, millega seoses võiks olla rohkem pöördumisi eetika komitee poole. Komitee mitmekesine vaade saab aidata leida keeruliste otsuste puhul paremaid lahendusi.
FOTO: Scanpix/Aldo Luud
Kes võivad pöörduda kliinilise eetika komitee poole?
Meie poole on oodatud pöörduma kõik kliinikumi töötajad, kes tunnevad, et vajavad abi mõne olukorra lahendamisel. Niisamuti võivad kliinilise eetika komitee poole pöörduda patsiendid. Siinkohal kutsungi üles kliinikumi personali ka patsiente teavitama ja julgustama eetika küsimustes komiteega ühendust võtma. Eetika komitee võiks olla vahend, millega lahendada probleeme eos ning ennetada meedia- või kohtuteed. Meil ei ole olemas võluvitsa, mis konfliktid või arusaamatused olematuks teeb, ent meie komitee ülesanne on aidata jõuda teineteise mõistmiseni ning kokkulepeteni, mis aitaks olukorras edasi liikuda.
Kuidas eetika komitee enda otsuseid teeb? Kas komiteel on n-ö täidesaatev võim?
Komitee ei ole kohe kindlasti karistusorgan. Eesmärk on jõuda mõlemat osapoolt rahuldava lahenduseni ning aidata kaasa keeruliste otsuste langetamisel. Ning pean ka täpsustama, et komitee ei tee otsuseid kellegi teise eest. Meie ülesanne on aidata otsuseni jõuda. Komitee on kui kaasamõtleja, arutleja ja nõuandja. Kui vaja, kaasame protsessi ka teisi eksperte. Meditsiinitöötajatel võib olla keeruline teinekord teha otsuseid, mis muudavad patsiendi elu ning see ongi koht, kus eetika komitee saab erinevate vaatenurkade andmisega toetada otsuse protsessi.
Kas uuenenud komitee koosseis toob ka töös muutusi?
Eetika komitee laiem ja pikaajalisem eesmärk on ravikvaliteedi tõstmine. Et kliinikumis oleks hea töötada ning et siin oleks hea ravil käia. Tööatmosfäär peab olema hea ja julgustav ning siinkohal võin küll märkida, et inimeste hoiakud on aastatega muutunud. Vähenenud on hierarhiline mõtlemine, muutunud on suhtlus patsientidega ning paranenud on tööõhkkond kogu kliinikumis.
Muutuste osas arvan, et kui eetika komitee 1997. aastal emeriitprofessor Tiina Talviku eestvedamisel loodi, olid meil veidi teised rõhuasetused. Teemad ja olukorrad olid sarnased tänasele, ent muutunud on viis, kuidas me neid vaatlesime.
Kliinikumi Leht
Noormeestele mõeldud vastuvõtud meestekliinikus
Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuses on käimas projekt, mille eesmärk on pakkuda nõustamist kuni 26-aastastele noormeestele nii Tartu kui Tallinna keskustes. Projekti rahastab Eesti Haigekassa ning vastuvõtud on noormeestele tasuta.
Projekti eesmärk on juurutada kuni 26-aastaste noormeeste seas haigusi ennetavat käitumist ning tõsta noorte terviseteadlikkust. Meestekliiniku juhataja dr Margus Punabi sõnul väga oluline pöörata tähelepanu meeste tervisele läbi soospetsiifilise ennetusprojekti. „Kõik meesterahvad peaksid enda tervist kontrollima vahetus puberteedijärgses perioodis, vanuses 16–18“, rõhutab dr Punab.
Vastuvõttudel on fookuses meestele omased soolise ja kehalise arengu teemad, aga ka suguhaiguste varane avastamine ning ravi.
Lisaks sellele, et vastuvõtud on ilma visiiditasuta, on Tartus võimalik vastuvõtule pöörduda lausa ilma ette registreerimata. Tartu keskus ootab noormehi tööpäevadel kell 8:30–11:40 ning 13:00–15:40. Kolmapäeviti toimub Tartu keskuses noormeeste nõustamine koguni kella 19:00ni. Tallinna keskusesse pöördumiseks on vajalik eelnev registreerimine kliinikumi kodulehel või e-posti teel: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Kliinikumi Leht
Mobiilsete diagnoosikabinettide graafikud
Androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tehakse pea 95% vajaminevatest uuringutest ning patsient ei pea sõitma Tartusse uuringutele. Mobiilse kabineti vastuvõtule võib pöörduda kõigi meestele eriomaste haiguste kaebustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise ja munandikoti haigused, rinnahaigused meestel.
Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või 731 9323, kliinikumi kodulehel, aga ka e-kirjaga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Internetis vastuvõtule broneerides tuleb täpsustada kabineti asukoht.
Haigekassa tingimustel meestearsti vastuvõtule pöördumine eeldab saatekirja. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad pöörduda tasulisele vastuvõtule.
November
5.–6. november Rapla, Alu tee 1
7.–8. november Haapsalu, Vaba 6
12.–16. november Kuressaare, Aia 25
19.–20. november Viljandi, Turu 8/10
21.–22. november Rakvere, Lõuna põik 1
26.–29. november Narva, Haigla 5
Detsember
3.–6. detsember Ahtme, Ilmajaama 14
7. ja 10. detsember Võru, Jüri 19a
11.–12. detsember Valga, Peetri 2
Nahahaiguste mobiilne diagnoosikabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Nahahaiguste mobiilse kabineti vastuvõtud Eesti erinevates keskustes kiirendavad inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel.
Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann. Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Internetibroneeringul tuleb eriala juures täpsustada asukoht, kuhu minna soovitakse.
Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole vaja perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
November
1. november Räpina Haigla, Võru 1, Räpina
8. november Viljandi Tervisekeskus, Turu 8/10, Viljandi
15. november Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee
22. november Jõgeva Haigla, Piiri 2, kiirabi sissepääsu juures
29. november Antsla Perearstikeskuse hoovis, Koolitee 12
Detsember
6. detsember Otepää kiirabi juures, Tartu mnt 1B, Otepää
13. detsember Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
20. detsember Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikum valiti taas atraktiivseimaks tööandjaks
11. septembril võttis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto Instar EBC ja personalijuhtimise ühingu PARE poolt korraldatud „Atraktiivsete tööandjate päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on kliinikum meditsiinitudengite seas kõige atraktiivsem tööandja.
Üle-eestilises kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste tööootuste ja tööandja maine uuringus osales 5400 õppurit. 2018. aastal on tudengite hinnangul kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks ettevõttepoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine. Näiteks 2010. aasta olulisim valikukriteerium oli huvitav ja arendav töösisu ning võrdne kohtlemine oli alles neljandal kohal.
Atraktiivseid tööandjaid tunnustati kaheksas erinevas kategoorias, millest olulisemad olid kõrgkoolide tudengite ja kutsekoolide õpilaste atraktiivsemad tööandjad ning lisaks tudengite sihtrühma atraktiivsemad tööandjad majandustudengite, IT-, tehnika-, õiguse-, meditsiini- ja humanitaarvaldkonnas. Kliinikum valiti meditsiini eriala tudengite poolt kõige atraktiivsemaks tööandjaks 84 tööandja seast.
Kliinikumi Leht
Evamaria Elisabet Keränen, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Igal sügisel, kui uued noored arstitudengid oma õpinguid alustavad, vaadatakse Biomeedikumist üle parkla asuvat Tartu Ülikooli Kliinikumi aukartust äratava tundega. Loetakse päevi, mil jõuab kätte aeg valges kitlis arstiõppe kliinilisse õppesse asuda. Kliinikumi akadeemiline õhkkond ja kaasaegne tehnoloogia annavad tudengitele inspiratsiooni veelgi rohkem areneda. Kliinikumis saadakse esmane kliiniline kogemus ning õpitakse, kuidas erinevaid teadmisi arstikunstina rakendada. Integreeritud ravi, õppe- ja teadustöö loob kliinikumist unikaalse töökeskkonna võimaldades noortel arstidel töötada pika juhendamiskogemusega õppejõudude kõrval. Üliõpilaste õppegraafikuga arvestatakse ja luuakse töötamiseks sobiv keskkond. Mitmekülgsed arenemisvõimalused ja tudengite kaasamine kutsuvad üliõpilasi ka edaspidi Tartu Ülikooli Kliinikumi tööandjaks valima.
Kakskümmend aastat kliinikumis
Sõitsin parasjagu rongiga tagasi oma esimeselt maratonilt Turust. Jalad pakitsesid, aga rahulolu oli üüratu. Oli 1998. aasta juulikuu esimene esmaspäev. Helises telefon – helistajaks dr Jaanus Pikani – ja kutsus mind tööle Tartusse, kliinikumi. Just-just olid Eesti riik, Tartu ülikool ja Tartu linn jõudnud kokkuleppele kliinikumi saatuses – saagu sihtasutus – ja leidnud sellele saatusele ülalmainitud elluviija. Kahe kuuga moodustas ta oma meeskonna – mina asusin ametisse 27. juulil, mis ka juhtumisi mu sünnipäev on – ja sukeldusin jäägitult. Uue õppeaasta alguses esitlesime toonasele haiglarahvale oma plaani: liita kokku 15 erinevat juriidilist üksust ühtseks organisatsiooniks, ühitada kliinikumi ja arstiteaduskonna struktuur ja juhtimine ning koondada kogu aktiivravi ühe uusehituse katuse alla.
Kõige esimene ülesanne oli sihtasutuse asutamine. Juriidiline protseduur oli keeruline ja nõudis palju käsitsitööd – meenutan, et suurem osa dokumentatsiooni oli tollal paberil. Nii tekkisidki hiiglaslikud mapid. See oli meie esimene proovikivi ja napi nelja kuuga suutsime kõva pingutuse tulemusena vahetult jõulude eel sihtasutuse asutada.
Järgmine samm oli kõigi haiglate kokkusulatamine üheks suureks haiglaks. Selle tegevuse arhitektiks ja läbiviijaks sain mina. 1999. aasta läks kui võluväel organisatsiooni ülesehitamiseks: kõikide haiglate dubleerivad tugisüsteemid ühendati ühtsetesse teenistustesse, kes asusid ette valmistama kliinikute ja osakondade ümberkorraldamist. Tulevased kliinikujuhid esitasid oma visioonid ja plaanid kliinikute ülesehitamiseks. Pärast üksuste piiride selginemist koostati neile eelarved. Personaliteenistus valmistas ette kliinikujuhatajate, osakonnajuhatajate ja arst-õppejõudude konkursse, vastasutatud analüüsi-marketingiteenistus asus lahti harutama seniste haiglate ja 18 toonase kohaliku haigekassaga vahel sõlmitud raviteenuste lepinguid. Sammhaaval „kõdunesid“ haiglad ja „moodustusid“ kliinikud ja teenistused. Proovisime leida kõigile haiglajuhtidele võimalikult sobivat rakendust – mõnel juhul see õnnestus, mõnel jälle mitte. Üksikud siiski lahkusid, teised sobitasid end uutesse kingadesse. Kokkuvõttes alates 2000. aastast toimetab Tartu Ülikooli Kliinikum ühtse asutusena. Siiski oli ümberkorralduste segadus nii suur, et 1999. aastal ei esitanud keegi juhatusele aastaaruandeid – see jääb ilmselt ainsaks aastaks ajaloos, mil nii juhtus.
Aastad 2000–2003 läkski kibeda organisatsiooni ülesehituse tähe all. Isiklikus elus oli see mu elu raskeim aeg – pere jäi Tallinna ja lagunes. Põdesin seda kõvasti ja võtsin tublisti kaalus juurde. Siiski suutsin säilitada jooksuharjumuse, joostes ühe maratoni aastas ja maha jätta suitsetamise. Kliinikumis käivitasime igasuguseid süsteeme, selleks olid meil ka abilised konsultatsioonifirma näol. Siis panimegi aluse kliinikumi kvaliteedi e-käsiraamatule. Alguses oli selles peamiselt asutusesisesed paratamatud reeglid, aga juba esimestest aastatest hakkasime kirja panema ravijuhtnööre ja patsiendi infomaterjale. Ilmale tuli väike, aga tubli avalikkussuhete teenistus. Käima pandi Kliinikumi Leht. Ise vedasin sellel esimesel aastal käima patsientide ja töötajate rahuloluuuringud ning kaebuste juhtimise süsteemi. Oli ka tagasilööke – püüdsime ühe õhinaga ka parendusettepanekute süsteemi teha. Aga esimene katse sai ülikeeruline ja jäi soiku. Ja õiget elu ei saanud ka lihtsustatud variant. Praegune, kaebuste ja ettepanekute süsteem on pigem hädavariant. Väga, väga vaevaliselt läks kvaliteediindikaatorite ja kliiniliste võrdlusandmete leidmine. Aga muidugi toimetasime üliusinalt uue hooneprojekti kallal. Just selle tegevuse keskel läksid teed lahku dr Jaanus Pikaniga. Juhatuse esimehe ametisse asus dr Urmas Siigur, dr Raul Talvikust sai ülemarst ja minu haldusalasse liitus IT ja Meditsiininfo Keskus.
Järgmisele juhatuse valimisperioodile (2003–2008) läksime vastu ülioptimistlikult: Euroopa Liiduga liitumise ja kiire majanduskasvu oludes otsustati euroliidu vahenditest rahastada meie neljaks jagatud ehitusprojekti I etappi. Õhinaga asusime looma uut haiglainfosüsteemi. Kuna olemasolevad ei kõlba, siis otsustame teha ise! Kõik läks justkui hästi – hanke võitis kolme tuntud firma konsortsium, koosolekuid peeti ja raha kulus mehemoodi. Esialgu ei osanud ikka ja jälle edasi lükatud tähtaegadest ja ühe osapoole lahkumisest veel midagi välja lugeda – meditsiin ju ongi keeruline. Aga septembri hakul aastal 2004 läksid suusad prauhti risti – pidime hakkama uut ja kaua oodatud süsteemi psühhiaatriakliinikus piloteerima, kogunenud oli viimane koordineeriv koosolek, kui põhitegija teatas, et peab ikka edasi lükkama ja neil midagi valmis pole. Seepeale tellisime kogu projektile auditi, mille hinnang oli hävitav. Toonane IT juht oli risti vastupidisel arvamusel, aga juhatus teda enam ei uskunud. Lahkuminek aasta lõpus oli valus. IT juht lahkus koos lõviosa arendusmeeskonnaga. Taaskord ülikeeruline periood mu elus, aga suutsin siiski riismetest üles ehitada uue meeskonna. Ainsast järele jäänud konsortsiumi osapoolest sai tegelik tegija ja eHL-i lõpuleviija. Siiski kulus selleks kaks aastat, enne kui sammhaaval süsteem kasutusse läks. Siis hakkas juba uusehitus ilmet võtma, majandusel läks veel hästi ja ka mu isiklikus elus toimus pööre paremusele – lapsed tulid minu juurde elama ja mõned head aastad olin ma pühendunud üksik vallasisa. Jooksuharjumus süvenes, treenimise teadlikkus kasvas ja ajad paranesid. 2008. aastal jooksin maratoni esimest korda elus alla 3 tunni!
2008–2013 aasta juhatuse ametis olemise perioodi iseloomustas masu ehk majandussurutis. Kulusid kärpis Eesti valitsus, kulusid kärpisime ka meie. Koolitusrahad, lisatasud, majandamiskulud – kõigiga närutati. Siiski ei saanud uut maja jätta sisustamata ja eHL-i pooleli. Seega säilitasime oma investeerimisvõime. Paraku lükkas see kõik edasi paljusid ammu plaanitud asju: küll koolitusmooduli juurutamise, marketingiteenistuse ja juhi töölaua arendused. Kliinikumi Leht jäi mustvalgeks. Igal aastal ootasime ravi rahastamise parandamist nagu valget laeva – ei tulnud laeva ega ka paranemist. Just sel keerulisel ajal tuli mu haldusalasse uus lapsuke – transplantatsioonikeskus. See kasvas välja kvaliteedivaldkonnast ja nõudis pikki läbirääkimisi, et teenistus moodustada ja sellele juht valida. Ka selge suund liitumiseks Scandiatransplandiga sai kohe alguses paika pandud. Ega me sinna oodatud olnud, aga ega see meid ka heidutanud. Mitu aastat külastasime erinevaid Skandinaavia keskusi. Esitlesime ennast ja kutsusime külla. Sõlmisime erinevaid hea tahte ja koostöölepinguid. Käivitasime organite vahetuse ning saatsime arste koolitustele. Isiklikus elus toimub selge pööre paremusele – leian elukaaslase (nüüdseks abikaasa) ja meie kärgpere kolib ühe katuse alla. Eks teismelistega ole ikka probleeme, aga need on ju toredad! Neil aastail jooksin 12 maratoni järjest alla 3 tunni.
Aastate 2013–2018 juhatuse tööperiood jääb mulle endale kõige enam meelde võrgustumise tõttu. Muudes minu haldusala valdkondades on juhid (Kristi Tael, Siiri Toomiste, Merje Tikk, Eiko Pruks, Kati Korm, Virge Pall ja Keiu Saarniit) kasvanud nii tugevaks, et suudavad iseseisvalt uusi algatusi ellu viia. Võrgustumises olin alguses üsna üksik hunt – kuni leidsin endale toe kliinikumipoolsetest nõukogu liikmetest (Rein Kermes, Ago Kõrgvee, Urmas Lepner). Vaevaliselt edenesid läbirääkimised omavalitsustega Lõuna-Eesti, Valga ja Võru haiglate aktsiate müügi osas. Kohalikud juhid soovisid, et „kõik jääks nagu enne“. Siiski suutsime kõige keerulisema teemad – sünnitusabi ja kirurgia – selgeks vaielda. Püüdsin olla omavalitsuste tegevustega kursis ja hoida lugupidavaid suhteid. See õnnestus täpselt nii kaua, kuni tegelike tegudeni läks. Selle aasta alguses tegi haigekassa ettepaneku Valga ja Põlva haiglale sünnitusabi, kui jätkusuutmatu ja ebaturvalise teenuse pakkumisest loobuda. Kogu kevade väldanud Facebooki-kommuunide surve ja valitsuse rahapakkumise tulemusena saavutasin kompromissi, mille kohaselt Põlva osakonna sulgemine lükati aasta võrra edasi ja Valgas tehti see 1. juuli seisuga ära. Eraelus on see aeg samuti kujunenud uuteks algusteks – lapsed läksid üksteise järel omaette elule ja taas kahekesi jäänuna kolisime Nõo külje alla tallumajja elama. Üsna juhuslikult, sõprade eeskujul, sattusin jooksma Mont Blanci mägimaratoni ja sellest kujuneb „armastus esimesest pilgust“ ultra- ja maastikujooksude vastu. Selle kulminatsioonina õnnestus mul esimese eestlasena 2017 aastal kvalifitseeruda UTMB’le (Mont Blanci Ultra-Maastikujooksule). Suutsin selle 170 km pikkuse ja 10 000 tõusu-langusmeetriga mägijooksu ka 40 tunniga läbida.
Küllap sellekevadine pingeline aeg mulle ka saatuslikuks saigi: järgmiseks perioodiks mind nõukogu enam juhatusse ei valinud. Minust jäävad siia maha väga võimekad inimesed, kõige tunnustatumad Eesti tervishoiusüsteemis omas valdkonnas. Muidugi on mul kahju lahkuda, armastasin nii oma tööd kui kolleege. Aga saan minna sirge selja ja uhkustundega. Minu jaoks on käes „uute väljakutsete otsimise aeg“. Usun neid leidvat, olen kliinikumis palju saavutanud ja kogemustepagas on küllaldane.
Mart Einasto
Ehituse ja remondiprojektid aastatel 2018–2022
Kliinikumi üks pikaajalistest strateegilistest eesmärkidest on olnud aktiivravi koondamine Maarjamõisa väljale ning ravi- ja õppetingimuste kaasajastamine. Kuigi kahel viimasel aastakümnel tehtu on olnud märkimisväärne, tuleb eesolevatel aastatel lõpuni viia mitmed suured infrastruktuuri projektid. Nendega kaasnevad tegevused, aga ka tulemused saavad mõjutama otseselt või kaudselt kõiki nii kliinikumi töötajaid kui ka partnereid ja patsiente. Järgnev on ülevaade juba alustatud projektidest ning nendega kaasnevatest majadevahelistest liikumistest. Projektide koondajakava on esitatud eraldi joonisel.
L. Puusepa 1a (Maarjamõisa polikliinik) kapitaalremont
Projekti tulemusena rajatakse kaasaegne tervisekeskus 20 perearsti praksisele („TÜ Kliinikumi tervisekeskuse rajamine“, europrojekt nr 2014-2020.2.04.17-0046). Lisaks koondatakse Maarjamõisa väljale Tartu ülikooli hambaarstiteaduste instituudi ja kliinikumi stomatoloogiakliiniku ruumid, tuues üle kõik tegevused Raekoja plats 6 hoone rendipinnalt. Samuti laiendatakse Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õpperuume. Projekti käigus uuendatakse ka kogu maja tehnosüsteemid. Ehitustööd toimuvad kahes etapis.
Projekti seis: ehitushange on läbi viidud ja leping on sõlmimisel.
Remondi I etapp: oktoober 2018–oktoober 2019
Remonditakse täielikult III korrus ja I–IV korruse hoone Lembitu tänava poolne külg, kus paiknesid hambaarstiteaduse instituudi ja stomatoloogiakliiniku ruumid ning IV korruse endised kirurgiakliiniku ambulatoorse osa ruumid. Viiendale korrusele ehitatakse välja hambaarstiteaduse instituudi tööruumid.
Selleks:
- hambaproteesi laborid ja üks õppeklass viiakse ajutiselt L. Puusepa 8 B-korpuse 0 korrusele endistesse apteegi ruumidesse;
- stomatoloogiakliiniku hambaravi osa viiakse II korruselt Raekoja plats 6 hoonesse;
- III ja IV korrusel töötavad perearstid viiakse ajutiselt L. Puusepa 6 hoone vabadesse ruumidesse;
- rentnik Kaitseressursside Amet viiakse L. Puusepa 8 F-korpuse I korrusele.
Pärast I etapi valmimist:
- osa L. Puusepa 1a II korrusel ja L. Puusepa 6 majas töötavatest perearstidest asuvad L. Puusepa 1a remonditud III korrusele;
- peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut liigub II korruselt III korrusele;
- androloogiakeskus liigub IV korruselt II korrusele endistesse stomatoloogiakliiniku ruumidesse Lembitu tänava poolses küljes;
- hambaproteesi laborid ja õppeklass liiguvad L. Puusepa 8 hoonest tagasi L. Puusepa 1a III korrusele;
- ülikooli perearstikeskus liigub I korruselt III korrusele;
- kaitseressursside amet liigub L. Puusepa 8 hoonest tagasi L. Puusepa 1a I korrusele ülikooli perearstikeskuse ruumidesse.
Remondi II etapp: oktoober 2019–mai 2020
Tehakse 0–IV korrusel need tööd, mida I etapi käigus ei olnud võimalik läbi viia – remonditakse I korruse registratuur, II korruse tervisekeskuse ruumid, IV korruse remontimata pind ja lõpetatakse tehnosüsteemide rekonstrueerimine.
Selleks:
- ambulatoorne kardioloogia liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 hoone F-korpuse I korrusele;
- administratsioon liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 hoone A-korpuse II korrusele;
- II korruse perearstid liiguvad ajutistele asenduspindadele.
Pärast II etapi valmimist:
- hambaarstiteaduste instituut ja stomatoloogiakliinik liiguvad Raekoja plats 6 hoonest L. Puusepa 1a hoone IV ja V korrusele;
- perearstid liiguvad asenduspindadelt tagasi L. Puusepa 1a tervisekeskusesse.
L. Puusepa 8 A-korpuse 0, V, VI ja VII (tehniline korrus) rekonstrueerimine: jaanuar 2019–jaanuar 2020
V ja VI korrus rekonstrueeritakse tänapäevastele nõuetele vastavateks palatiplokkideks, tegevused 0 ja VII korrusel on seotud tehnosüsteemidega uuendamisega.
Projekti seis: ehitushanke aluseks olev põhiprojekt on valmimas.
Enne remonti ümberpaiknemisi ei toimu, kuna A-korpuse V ja VI korrus on praegu kasutuseta.
Üksuste ümberpaigutused pärast remondi valmimist:
- lastekirurgia osakond liigub F-korpuse III korruselt tagasi A-korpuse VI korrusele kuni uue lastekliiniku valmimiseni;
- pulmonoloogia osakond laieneb osaliselt A-korpuse VI korrusele;
- traumatoloogia osakond liigub A-korpuse II korruselt A-korpuse V korrusele;
- kliinikumi administratsioon liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 A-korpuse II korrusele.
L. Puusepa 8 B-korpuse I korruse ümberehitus: juuli 2018–aprill 2019
B-korpuse esimese korruse paremasse poolde (nn vana radioloogia) rajatakse ruumid südameklliiniku kliinilise füsioloogia osakonnale, mis praegu paikneb F-korpuse II korrusel väga kitsukestes tingimustes. Projekti lõppedes laieneb praeguse kliinilise füsioloogia pinnale südamekliiniku rütmihäirete osakond.
Projekti seis: ümberehitus käib.
L. Puusepa 8 söökla ja köögi laiendamine: märts 2019–veebruar 2020
Kuna töötajate arv on eelnevate uute korpuste (G, H, J, K, L) lisandumisega oluliselt kasvanud ning suureneb lastekliiniku ning kõrvakliiniku lisandudes veelgi, on vaja oluliselt parandada personali söökla suutlikkust. Olemasolevat sööklat laiendatakse juurdeehitusega B-korpuse (vana opiplokk) suunas. Selle tulemusena suureneb istekohtade arv 150-ni ning korraga saab rakendada kahte teenindusletti. Kahtlemata häirib ehitustegevus söökla toimimist ning teatud perioodiks tuleb see suisa sulgeda, kuid toitlustusteenistus töötab välja ajutised lahendused.
Projekti seis: ehitushanke aluseks olev põhiprojekt on valmimas.
Parkimismaja: märts 2019–jaanuar 2020
Täiendavate patsiendivoogude ning personali lisandumine tingib vajaduse parkimiskohtade arvu suurendamiseks. Vastavalt detailplaneeringule on selleks lahenduseks parkimismaja 432 autole viie maapealse ning ühe maa-aluse korrusega. Parkimismaja asukoht on N. Lunini 16 kinnistul, uue peasissekäigu vastas.
Projekti seis: hange on lõppenud, leping hoonestajaga on sõlmimisel.
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III etapp: jaanuar 2020–juuni 2022
Kolmandas ehitusjärgus ehitatakse L. Puusepa 8 kompleksile juurdeehitused lastekliinikule (M-korpus) ja kõrvakliinikule, naistekliiniku perekeskusele ning päevakirurgia plokile (uus C-korpus), kokku ligi 34 000 m2. Projekti kaasrahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist (projekt nr 2014-2020.2.04.17-0071).
Projekti seis: ehitustööde riigihanke aluseks olev põhiprojekt peab valmima 2019. aasta juunis, ehituse algus on planeeritud 2020. aasta algusesse.
Ehituse alguses lammutatakse praegune C-korpus. Seal paiknevad närvikliiniku ambulatoorse vastuvõtu kabinetid viiakse üle A- ja L-korpuse pinnale, südamekliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravikliiniku ruumid (endoteelilabor, valuravi kabinet jt) viiakse C-korpusest B-korpuse 0 korrusele, töötajate garderoobid G1-korpuse 0 korrusele). Naistekliiniku perekeskus liigub asenduspinnale.
Ehituse valmides kolib lastekliinik N. Lunini 6 hoonest M-korpusesse ja samasse kolib ka lastekirurgia osakond. Kopsukliinik laieneb A-korpuse VI korrusel lastekirurgiast vabanenud pinnale. Kõrvakliinik kolib J. Kuperjanovi 1 hoonest uude C-korpusesse, samasse kolib ka päevakirurgia vanast opiplokist. Naistekliiniku perekeskus kolib L. Puusepa 6 hoonest uue C-korpuse esimesele korrusele, samuti kolivad sinna B-korpuse 0 korruselt anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku valuravi kabinetid.
A-korpuse II–IV korruse ning F-korpuse rekonstrueerimise kavad täpsustuvad pärast meditsiinilinnaku kolmanda ehitusjärgu maksumuse selgumist (peale ehitushanke läbiviimist) orienteeruvalt 2019. aasta lõpuks.
Kliinikumi Leht
1. oktoobrist astub ametisse kliinikumi uus juhatus
Oktoobrikuu esimesel päeval alustab tööd nõukogu poolt valitud kliinikumi uus juhatus, kuhu kuuluvad juhatuse esimees Priit Eelmäe, ravijuht dr Andres Kotsar, haldusjuht Marek Seer, finantsjuht Maret Tark ja infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Priit Eelmäe on lõpetanud Tartu 5. keskkooli ja Tartu Ülikooli 1994. aastal liikumis- ja sporditeaduste erialal ning kaitsnud 1997. aastal samas teadusmagistri kraadi füsioteraapia valdkonnas. Eelmäe on töötanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppeprodekaani, Tartu Ülikooli füsioteraapia- ja terviseedenduse õppetooli lektori ning juhatajana, Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži terviseedenduse- ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskuse taastusravi valdkonna juhina. 2008. aastast on Eelmäe SA Haapsalu Rehabilitatsioonikeskus juhatuse esimees ning arendanud välja Eesti meditsiinis olulise valdkonna. Eelmäe on olnud Eesti Haiglate Liidu liige ning Eesti Füsioterapeutide Liidu president.
Dr Andres Kotsar on sündinud 20. jaanuaril 1974. aastal Tartus. Ta lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal 1998. aastal, mille järel internatuuri ning uroloogia eriala residentuuri 2004. aastal. Ajavahemikul 2004–2014 töötas ta uroloogina Tampere haiglas ning aastatel 2004–2009 läbis ta Tampere Ülikoolis doktorantuuri, mille lõppedes 2009. aastal kaitses doktoridissertatsiooni teemal A Biodegradable Urethral Stent with New Braided Configuration and Drug-eluting Properties. Dr Andres Kotsar töötab alates 2015. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhatajana ning samast ajast ka Tartu Ülikooli Kliinilise meditsiini instituudi uroloogia dotsendina. Dr Kotsar on avaldanud 14 teadusartiklit uroloogia valdkonnast.
Marek Seer on sündinud 25. oktoobril 1975. aastal Tõrvas. Ta lõpetaa Tallinna meditsiinikooli õeteaduse erialal 2002. aastal ning on Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhtimise magistrant. Marek Seer on töötanud aastail 2005–2008 Tervishoiuametis erakorralise meditsiini osakonna juhatajana ning aastast 2008 on Marek Seer Valga haigla juht.
Maret Tark on sündinud 23. detsembril 1959. aastal Tartus. Ta lõpetas Eesti Maaülikooli ettevõtluse ja ärijuhtimise eriala aastal 1987. Maret Tark oli aastail 1980–1990 Tartu Informatsiooni ja Arvutuskeskuse insener. Seejärel, aastatel 1995–1998 Tartu Maarjamõisa haigla peaökonomist, 1999–2003 Tartu Ülikooli Kliinikumi ökonoomikateenistuse direktor ning alates 2004. aastast finantsteenistuse direktor. Maret Tark oli aastail 2009–2017 SA Eesti Tervishoiu Pildipanga nõukogu liige, alates 2003. aastast on ta SA Tartu Kiirabi nõukogu liige.
Kati Korm on sündinud 22. juunil 1972. aastal. Ta lõpetas 1995. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna. Kati Korm on kliinikumis töötanud alates aastast 2003: informaatikateenistuse projektijuhina, süsteemianalüütikuna ning alates aastast 2005 arendusosakonna juhatajana.
Kliinikumi nõukogu esimees Tartu linnapea Urmas Klaas sõnul on Priit Eelmäe meeskonna ees suur väljakutse. „Tartu Ülikooli Kliinikumil on Eesti ainukese ülikoolihaiglana väga suur vastutus Eesti meditsiini arengus. Tipptasemel kliinikum peab tegema head koostööd nii Eestis kui rahvusvahelisel tasemel, olema meditsiinis patsiendikeskse mudeli järjekindel elluviija ning ihaldatud töökoht arstidele, õdedele ja teistele tervishoiuvaldkonna spetsialistidele,“ ütles Urmas Klaas.
Kliinikumi praeguse juhatuse volitused lõppevad 30. septembril ning uue juhatuse volitused algavad 1. oktoobril ning kestavad viis aastat.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi traditsioonid läbi aegade
22. detsembril saab 20 aastat SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamisest. Kahekümne aasta jooksul on juurdunud mitmed märkimisväärsed traditsioonid, millest Kliinikumi Leht ülevaate teeb.
Kliinikumi konverents
Kliinikumi kevadkonverentsil võetakse luubi alla tervishoiukorralduse aktuaalseid küsimusi. Arutletud on võrgustamisest, eetikast, innovatsioonist, haigekassa hinnastamisest kui paljudel muudel teemadel. See on sündmus, mis tavapäraselt koondab Tartusse tervishoiukorralduse võtmeisikud.
Kliinikumi konverents on traditsiooniliselt toimunud maikuus, mil tähistatakse kliinikumi eelkäija esmamainimist.
Kliinikumi preemia
Kliinikumi preemiaga tunnustatakse väljapaistvaid eesti arstiteadlasi, kes on andnud olulise panuse oma eriala arengusse (koolkonna loomine, arstkonna koolitus, uute ravi-diagnostikameetodite loomine ja kasutuselevõtmine, väljapaistvad saavutused arstiteaduse valdkonnas), kaasa aidanud eesti tervishoiu üldisele arengule, selle maine tõstmisele üldsuse silmis, eesti inimese tervise parandamisse ning olnud ühiskonna aktiivne liige kodanikuna.
Traditsiooniliselt antakse kliinikumi preemia laureaadile üle kliinikumi kevadkonverentsil. Kliinikumi preemia anti esmakordselt välja 1998. aastal.
Ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima teadusartikli preemia
Tartu Ülikooli Kliinikum peab oluliseks ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamist ning eestikeelse teaduskeele arendamist, mistõttu premeerib igal aastal parimat teadusartiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetus-kolleegiumi ettepanekul.
Preemia antakse laureaadile üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Neinar Seli stipendiumid
6. märtsil 2008. aastal asutas Neinar Seli omanimelise sihtkapitali juurde meditsiini valdkonna alakapitali, soovides kaasa aidata Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiumide määramisel tuginetakse kliinikumi meditsiiniinfo keskuse poolt koostatud artiklite analüüsile.
Neinar Seli stipendiumid antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Enim patsientide tänusõnu pälvinud arstid
Kliinikum kogub patsientidelt nii tähelepanekuid igapäevase töö parandamiseks, kaebusi kui ka tänuavaldusi. Kord aastas tehakse patsientide poolt kirjutatud tänuavaldustest kokkuvõte ning enim patsientide tänuavaldusi saanud arstid saavad tunnustuse kliinikumi traditsioonilisel kevadkonverentsil.
Tartu ülikooli arstiteaduse tudengite poolt valitud parim arst-õppejõud ja parim hambaarst-õppejõud
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) tunnustab igal kevadel parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis.
Tunnustused antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Parimad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste praktikajuhendajad kliinikumis
Et selgitada välja ja tunnustada parimaid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste praktikajuhendajaid kliinikumis, viiakse üliõpilaste seas läbi küsitlus.
Tunnustused antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Parimad õendus- ja hooldustöötajad
Maikuus tunnustatakse õendus-, hooldus- ja sotsiaaltöötajaid tänukirjaga kutsealase aktiivsuse ja edusammude eest. Struktuuriüksuste õendusjuhid esitavad tänukirja kandidaadid. Aasta lõpus valitakse struktuuriüksustes aasta parimad õendus- ja hooldustöötajad. Kliinikutes on valmisprotseduur pisut erinev, kuid valimistel saavad osaleda enamasti kõik töötajad. Valiku kriteeriumiteks on peamiselt professionaalsed oskused ja võimed ning meeldiv suhtlemine patsientide, nende omaste ja kolleegidega.
Kliinikumi teadustööpreemia
Kliinikumi teadustööpreemia määratakse ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Preemiat antakse välja alates 1999. aastast.
Kliinikumi arendusfond
Kliinikumi arendusfond on moodustatud juhatuse koolituskulude eelarve osana täiendavate võimaluste pakkumiseks kliinikumi töötajate arendamiseks. Arendusfondi suuruse otsustab juhatus ja kinnitab nõukogu.
Arendusfondi vahenditest finantseeritakse eelkõige kliinikumi põhitegevusega seotud pikemaajalise tegevuskavaga või kalendriaastaks määratud eelistatud valdkondade kulusid.
Teadustööks vaba aja võimaldamine
Arst-õppejõud ja arstid saavad vastavalt tööandja juures kehtestatud korrale viie aasta jooksul kuni viis kuud järjest vaba aega, et pühenduda ainult teadus- või õppe- ja teadustööle, eelkõige väitekirja kirjutamiseks või välismaal stažeerimiseks. Kollektiivlepingu järgi säilitatakse selle aja eest keskmine töötasu.
Doktoritöö kaitsnud kliinikumi töötajad
Alates 2003. aastast tunnustab kliinikum doktoritöö kaitsnud kolleege rahalise preemiaga.
Doktorandistipendium
2015. aasta sügisest annab Tartu Ülikooli Kliinikum iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktoritöö stipendiumi. Stipendiumi eesmärk on soodustada teadustöö tegemist ning seda saavad taotleda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid ja arst-õppejõud ning arstid. Täiskoormusega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg.
Parim kolleeg
Toomaks esile häid arstide vahelisi kollegiaalseid suhteid asutas kliinikum eetikakomitee eestvedamisel 2016. aastal Parima Kolleegi preemia. Preemiad antakse üle kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühisel aastalõpu kontserdil. Preemia väljaandmise idee sai alguse kliinikumi eetikakomiteesse kuuluvalt dr Ain Kaare ettepanekust, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just eetikakomitee. Edaspidi nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad.
Parima kolleegi tunnustus antakse üle kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühisel aastalõpu kontserdil.
Kliinikumi ja teaduskonna ühine aastavahetuse kontsert
Jõulude eel detsembrikuus toimub kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühine aastalõpu kontsert, kus lisaks muusikalisele elamusele antakse üle erinevaid tunnustusi ja vaadatakse kolleegidega tagasi mööduvale aastale.
Kliinikumi Leht
Üksteist korda aastas ilmub kliinikumi häälekandja – Kliinikumi Leht. Üheteistkümne numbri seas tuleb eritähelepanu pöörata aprillilehele, mis on naljakuule omaselt vimkadega.
Mälestusraamatute sari
Kliinikumi elulugude sarjas on ilmunud prof Ants Rulli, prof Arvo Tiku, prof Karl Kulli ja dr Heino Noore elulood.
Närvikliiniku uus juhataja on professor Pille Taba
Augustikuu esimesel päeval astus ametisse närvikliiniku uueks juhatajaks valitud professor Pille Taba. Neuroloogina alustas Pille Taba tööd pärast internatuuri läbimist 1987. aastal Jõgeva Haiglas ning alates 1992. aastast uue spetsialiseerumisprogrammi alusel residendina Tartu Ülikooli närvikliinikus. Samal ajal astus ta ka doktorantuuri prof Toomas Asseri juhendamisel, teemaks Parkinsoni tõbi, töötades ka neuroloogina ja õpetades üliõpilasi. Pärast meditsiinidoktori kraadi kaitsmist 2003. aastal valiti Pille Taba närvikliiniku dotsendiks ja alates 2016. aastast professoriks; ent ta on jätkanud ka kliinilist tööd vanemarst-õppejõuna.
Pille Taba on olnud aktiivne konverentside ja koolituste korraldaja. Aastatel 2006.–2013 juhatas ta Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskust. Alates 2008. aastast on Pille Taba Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi president ning sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni esimees. 2008.–2018 oli ta Eesti Liigutushäirete Seltsi president. Pille Taba osaleb mitmetes otsustuskogudes, olles Ravijuhendite Nõukoja esimees ning Tartu Ülikooli Inimuuringute Eetika Komitee, Eesti Teadusagentuuri Terviseuuringute Ekspertkomisjoni ja Ravimiameti Müügilubade Komisjoni liige.
Pille Taba teadustöö on olnud pühendanud liigutushäiretele, sh Parkinsoni tõbi, toksilised liigutushäired ja hüperkineetilised häired, ning neuroinfektsioonidele. Tähtsal kohal on kraadiõpe: Pille Taba juhendamisel on kaitstud 3 doktoridissertatsiooni ja 15 magistritööd, praegu on juhendamisel 9 doktoritööd. Professor Taba ja kaastöötajate poolt on avaldatud kokku ligi 300 publikatsiooni, neist 50 artiklit eelretsenseeritavates ajakirjades ning 18 monograafiat ja raamatu-peatükki; teadustöö tulemusi on kutsutud lektorina esitama rahvusvahelistele kongressidele. Ta on Rahvusvahelise Liigutushäirete Seltsi juhatuse, Euroopa Neuroloogiaakadeemia Programmikomitee ja Euroopa Ravimiameti neuroloogia nõuandva komitee liige.
Pille Taba tegevuses on tähtsal kohal olnud innovaatiliste meetodite rakendamine kliinilises neuroloogias: botulismitoksiini süstimine düstooniate, spastilisuse ja sialorröa ravis, pumbaravimite kasutamine parkinsonismi ja spastilisuse ravis. Erialaseltsi presidendina on Pille Taba koordineerinud taotluste esitamist raviteenuste nimekirja.
Pille Tabale on omistatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medal 2011. aastal ning Tartu Ülikooli aumärk 2013. aastal.
Kliinikumi Leht
Ettepanek aruteluks: Tartu Ülikooli Kliinikum ainult tervisliku toiduga haiglaks
Ilmselt ei kujutaks keegi enam eriti ette, et kliinikumi ruumides müüdaks ja pakutaks alkoholi või tubakatooteid. Ebatervislike toitude ja toiduainete müüki ja pakkumist aga ilmselt enamik miskipärast imeks ei pane. „Eesti Arsti“ mainumbris on dr Taavi Tillmann oma ülevaateartiklis toonud välja, et puu- ja juurvilja liiga vähese tarbimise tervisekahju on Eestis suurem kui alkoholi või tubaka oma (Eesti Arst 2018; 97(5):263–268). Toon siin ära osa artikli kokkuvõttest: “Ebatervislikust toitumisest tulenev haiguskoormus on Eestis võrreldav tubaka ja alkoholi tarvitamisest saadava kahjuga. Olulisim toitumissoovitus on süüa rohkem taimseid toite, vähendades liha, kartuli, rafineeritud saia, leiva, makaronide ja maiustuste tarvitamist. Epidemioloogilised kohortuuringute metaanalüüsid viitavad suurimale tervisekasule neil, kes tarvitavad päevas keskmiselt 800 grammi juur- ja puuvilja. See on vähemalt kaks korda enam kui Eesti keskmine tarbimine. Taimsete toitude tootmise ja tarbimise suurendamiseks on vaja ühelt poolt suurendada tarbijate ja patsientide teadlikkust ning teiselt poolt suunata toiduainetööstust arendama oma tooteid tervislikumaks. Riigi võimalus inimeste käitumist muuta on rakendada reklaamipiiranguid ja maksumeetmeid, et parandada tervisliku toidu kättesaadavust ja populaarsust võrreldes ebatervisliku toiduga. Muudatuste tegemisel on arstidel ühiskonnas juhtiv roll.”
Seega, miks ei võiks Tartu Ülikooli Kliinikumi arstkond, õenduspersonal ja kõik teised võtta selle juhtiva rolli? Millise sõnumi kliinikum kui Eesti juhtiv õpetav haigla selles vallas annab?
Jah, öeldakse, et kõik on inimeste enda valikute küsimus, kuid valikud võivad olla valed nii teadmatusest kui ka inimpsühholoogiast tulenevalt. Inimesi tuleb nende paremate otsuste tegemisel toetada. Daniel Kahneman on oma raamatus “Kiire ja aeglane mõtlemine” jaganud meie mõtlemise ja selle alusel tehtavad otsused kaheks. Kiired, intuitiivsed, emotsionaalsed otsused (instinktid ellujäämiseks) nõuavad vähem energiat. Aeglane, loogiline, tahtlik mõtlemine ja sellel baseeruvad ratsionaalsemad otsused nõuavad aga rohkem pingutust, aga me peaks teadlikult kasutama seda süsteemi rohkem. Me peame end valikute tegemisel mõistlikeks, aga tihti võtab juhtimise üle meie kiire süsteem ja me võime teha mittemõistlike valikuid. Mis te arvate, kumba süsteemi inimesed tühja kõhu ja kiiruga pigem kasutavad? Siinkohal aitakski ehk tervislikuma toidu eelistatud pakkumine ja ebatervisliku mittepakkumine. Samal põhimõttel on ju rakendatud meetmed alkoholi ja tubakatoodete n-ö emotsiooniostude vähendamiseks.
Toitumisel soovitatakse tasakaalustatust. Uuringud näitavad siiski, et suur osa meist ei toitu tasakaalustatult – me kipume sööma liiga vähe puu- ja köögivilju ning kala, samas aga liialdame toitudega, milles sisaldub palju suhkrut, soola, küllastunud rasvhappeid. Kui toitumine on juhuslik, kiirel mõtlemisel baseeruv, kaldutakse eelistama kiirelt energiat andvaid tooteid, millele võivad lisanduda ka maiustused ja magustatud joogid, ja on üsna tõenäoline, et lisatavate suhkrute tarbimine on soovituslikust suurem. Oluline on süüa rohkem köögivilju. Seevastu väga vähesel määral või üldse mitte kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid sisaldavaid magusaid ja soolaseid produkte tuleks süüa võimalikult väheses koguses ja harva. Miks aga peaks eelneva tõttu need ebatervislikud asjad tervishoiuasutuses üldse saadaval olema? Kas peavad kliinikumis ebatervislike toitumiskiusatuste toetuseks olema müügil maiustused ja rafineeritud saiatooted? Kas meie patsientidele pakutav igapäevane hilisõhtune saiake, tee ja tükisuhkur on ikka tervislik valik?
Muidugi on toitumise reguleerimine keerukam kui alkoholi või suitsetamise tõkestamine. Aga olen veendunud, et süsteemse ja eesmärgistatud tegevusena tehtav. Mistõttu loodan antud teemal edasist arutelu.
Dr Peeter Padrik
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja
Baltimaade parim noor uroloog on dr Taavi Põdramägi
Mai lõpus osalesid Eesti uroloogid Riias EAU (European Association of Urology) Baltic Meeting 2018 konverentsil, kus peeti ettekandeid uroloogias aktuaalsetel teemadel. Parimaks loenguks ja ettekandjaks Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene uroloogide seast nimetas Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooni sõltumatu komitee dr Taavi Põdramäe. Kirurgiakliiniku uroloogia- ja neerusiirdamise osakonnas töötav arst-resident Taavi Põdramäe ettekanne kandis pealkirja “Upper Tract Urothelial Carcinoma: Is it possible to save the kidney?”
Dr Taavi Põdramägi: Minu loeng käsitles ülemiste kuseteede (neeruvaagen ja kusejuha) pahaloomuliste kasvajate ravi, kus põhiline sõnum seisnes selles, et madala riskiga kasvajate korral on võimalik vältida radikaalset nefroureterektoomiat (neeru eemaldamist koos kusejuha ning osaga põiest). Antud hetkel on Eestis ning valdavalt meie regioonis tervikuna levinud ravivõtteks ikkagi nefroureterektoomia sõltumata kasvaja riski astmest. Kasutades madala riskiga kasvajate korral endouroloogilisi ravivõtteid, on võimalik säilitada patsiendil neer ning tagada võrdväärne onkoloogiline ravitulemus klassikalise raviga.
Ülemiste kuseteede pahaloomuliste kasvajate ravi on maailmas aktuaalne, vaatamata sellele, et võrreldes kusepõie-, neeru- või eesnäärmevähiga, on tegemist suhteliselt harvaesineva kasvajapaikmega onkouroloogias.
Kliinikumi Leht
Kolleeg, kes teeb kõike südamega
Olin kuulnud kolleegist, kel jagub alati teistele mõni hea sõna või kompliment. Olin kuulnud, et kui vaja, teeb see kolleeg vastuvõtte niikaua, kui järjekord ukse taga lõppeb. Lisaks pidavat patsiendid teda tänama lillesülemitega. See kolleeg on androloogiakeskuse õde Olga Raudik, kelle ma intervjuule palusin.
Olgaga kohtudes sain kohe aru, mida ta mõtleb, kui ütleb emotsionaalselt: „Ma teen kõike südamega!“ Südamega oli ta katnud ka kohvilaua, grillinud banaani ning valinud taustamuusikaks maheda jazzmuusika. Oli Olga viimane puhkusepäev, järgmisel päeval sõitis ta mobiilse androloogia diagnoosikabinetiga kaheks nädalaks üle-eestilisi vastuvõtte tegema.
Ta ütleb, et tööst rääkimiseks on nüüd just õige aeg, sest kannapööre, mille ta kaks aastat tagasi tegi, tundus alguses talle endalegi liiga pöörase ettevõtmisega. Olga oli töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis hematoloogia-onkoloogia kliinikus alates 2000. aastast. „Mu kolleegid olid suurepärased, arstid usaldasid mind ja mulle tundus, et kõik on nii hästi, kui üldse olla saab. Aga mu hing hakkas muutuma rahutuks ning ma tahtsin muutust, tahtsin õppida midagi uut, mistõttu otsustasin liituda hoopis androloogiakeskuse meeskonnaga,“ räägib Olga. Olgugi et, eriala oli talle võõras, andis androloogiakeskuse direktor Margus Punab talle mõned kuud aega õppimiseks, misjärel tuli tööle asuda. „Austan väga dr Punabit, sest ta on tulihingeline õenduseriala propageerija, tark ja väga hea juht, kellega saab alati arutada kõike, mis puudutab androloogiakeskuse tööd. Dr Punab on kogu aeg öelnud, et õel on meditsiinis väga suur roll ning tema sõnu kinnitab otsus, et mobiilse kabineti vastuvõtul teeb kõiki vajalikke protseduure õde iseseisvalt,“ ütleb Olga. Ta lisab, et võlgneb ka väga suure tänu uue eriala omandamisel noorele ja andekale arstile Stanislav Tjagurile, kes alguses töötas mobiilses kabinetis Olgaga koos, õpetas ja juhendas ning koges koos temaga esimesi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Nüüdseks on mobiilse kabineti vastuvõtukord paika loksunud ning näeb ette, et esmase vastuvõtu viib läbi õde. Esimesel visiidil koostab õde anamneesi ja teeb ära kõik vajalikud uuringud. Kui tervisenäitajate põhjal selgub, et patsient vajab meestearsti vastuvõttu, on tal võimalus saada arstiabi kas e-konsultatsiooni kaudu, arsti vastuvõtul mobiilses kabinetis või meestekliinikutes Tartu, Tallinna või Pärnu keskustes. Edasi on õe vastutus patsienti jälgida ning vajadusel uuesti vastuvõtule kutsuda. Vastuvõtte on ühe päeva sisse planeeritud enamasti 20, aga pole harv, kui abi tuleb küsima suurem hulk patsiente. „Olen vahel teinud kuni 40 vastuvõttu päevas. Näiteks kord kabinetiga Saaremaal olles, ei olnud mul südant inimesi ära saata. Arvan, et pole sobilik mõelda enda väsimuse või lõuna peale, sest kõige rohkem toidab mind ikkagi inimeste aitamine. Ma tõesti ei kujuta ette elu ilma head tegemata,“ toonitab Olga.
Küsimuse peale, kuidas ta mööda Eestit ringi tiirutamisest ära ei väsi, jätkab Olga positiivselt: „Eks ikka väsin pärast mitmenädalast komandeeringut ära, aga teistpidi annab mobiilse kabineti töö eripära mulle ka jõudu. Olen kahe aastaga näinud kohti, kuhu poleks muidu eales sattunud, näen looduse ärkamist ja kohtan toredaid inimesi erinevates Eesti paikades. Tööd peab armastama, muidu ei saa seda hästi teha!“ ütleb Olga emotsionaalselt. Kiidusõnu jagub androloogiakeskuse õel ka Eesti meditsiinisüsteemi kohta: „Minu ema on arst Ukrainas ning kui kuulen, kui väikesed on seal õdede tööalased võimalused, rõõmustan, et Eestis suureneb õdede roll aasta-aastalt. Samuti täheldan ma seda, et meie poole pöörduvate meeste puhul on nooremapoolsed juba väga teadlikud enda tervisest ja tulevadki varakult tervisenäitajaid kontrollima. Vanemad meesterahvad aga pigem abikaasa või sõbra soovitusel. Panen alati patsientidele südamele, et ei ole olemas vale aega enda tervisega tegelemiseks, aga selge on see, et mida varem, seda parem,“ rõhutab Olga.
Mobiilne kabinet kui teine kodu
„Mulle see mobiilne kabinet nii meeldib!“ on Olga vastus, kui küsin, kas ebamugav ei ole mittetraditsioonilises kabinetis vastuvõttu teha. Ja ta lisab kiirelt: „Et kabinetis on hea töötada ja et see on mulle käepärane, on tegelikult ühe abivalmis kolleegi teene. Mõtlen tihti, kuidas Andrus Aavik radioloogiakliinikust alguskuudel minuga kõikvõimalikke olmeprobleeme lahendamas käis. Vahel ei olnud meil elektrit, mistõttu kabinet oli külm, internet ei töötanud ja patsiente vastu võtta ei saanud. Pole olnud olukordi, mille lahendamisel Andrus Aavik oleks hätta jäänud. Ükskõik, kui raske ja keeruline situatsioon tundus, kinnitas Andrus, et me saame probleemidest jagu ja vastuvõtud toimuvad. Olen talle selle eest väga tänulik,“ räägib Olga. Tal jagub kiidusõnu ka kabineti heledale interjöörile, uusimale tehnikale ning et patsiendid end niigi delikaatsete murede korral paremini tunneksid, on Olga valinud ootenurka mängima rahustava muusika. „Need on väikesed nüansid, aga tahan, et patsiendil oleks siin mugav ja hea olla,“ selgitab Olga.
Kui alguses tegi Olga kabinetis ise ära kõik vajalikud tööd täites nii sekretäri, logistiku, koristaja kui ka õe ülesandeid, siis nüüd käib mobiilses kabinetis vastuvõtte tegemas lisaks temale ka androloogiakeskuse Tallinna esinduse õde Kärt Maanas. Kabineti logistika eest vastutab aga vanemdispetšer Marju Saavo, kelle abi Olga väga hindab.
Lõpetuseks ei saa ma küsimata jätta, kust Olga enda kadedaks tegevat elujõudu ammutab. Vastust oleksin ma pidanud ette aimama: „Elu peab armastama! Vingudes ei näe elu ilu. Ma olen õnnelik, et ma olen terve. Armastan oma tööd, oma lapsi, oma kodu, oma sõpru. Naudin raamatute lugemist, looduses olemist ja spordi tegemist. Kui ma midagi teen, siis südamega, teisiti ma ei oska!“
Helen Kaju
Dr Margus Punab, androloogiakeskuse direktor: Mobiilne kabinet on olnud meestekliiniku kõige suuremaks innovatsiooniks viimastel aastatel. Selle eest, et tegu on meie jaoks edulooga, peame väga suurel määral tänama Olgat. Artiklis on Olga olulisemad iseloomuomadused, kirg ja armastus, kenasti ära toodud. Lisaksin ka väga suure töövõime. Ega mobiilses kabinetis, kus sa pead kõigi probleemidega, nii meditsiiniliste kui ka tehnilistega ise hakkama saama, teistsuguste iseloomuomadustega hästi hakkama ei saakski. Tänud Olgale!
Kliinikum püüdleb tubakavaba haigla kõrgeima taseme poole
Tartu Ülikooli Kliinikum on alates 1. maist 2015 tubakavaba haigla, soovides kujundada nii tervislikku ravi- ja töökeskkonda. Tänaseks on üle kolme aasta olnud kliinikumi ruumides ja territooriumil hoonetest 30 meetri raadiuses suitsetamine keelatud (keeld kehtib ka e-sigarettide kohta). Suitsuvaba keskkonna kehtestamisel on kliinikum võtnud vastutuse selle eest, et edendada tervist ja ennetada haigusi.
Kuuludes Ülemaailmse Tubakavabade Tervishoiuteenuste Võrgustikku (Global Network for Tobacco Free Healthcare Services, GNTH), on kliinikumi üheks ülesandeks hinnata suitsetamise levimust oma haigla töötajate seas. Selle aasta kevadel (28.03–18.04.2018) läbi viidud uuringu tulemused andsid põhjust olla uhke suitsetamise levimuse vähenemise üle kliinikumi töötajate seas. Küsitluses koguti andmeid suitsetajate ja teiste tubakatoodete (sh e-sigarettide) kasutamise kohta töö ajal ning selles osales 17 kliinikut ning 21 teenistust. Tulemusi võrreldi 4 aastat varem (2014. a) läbi viidud küsitlusega, mil suitsetamine ei olnud veel kliinikumis ametlikult keelatud.
Küsitluse tulemusi analüüsis tubakavaba haiglakeskkonna töörühm kliinikumis, kuhu kuuluvad dr Ülle Ani, dr Tiia Piho, Carine Gross, Evelyn Evert, Marju Meus, Riina Tiido, Margarita Milihhina ning Jane Freimann. Tulemuslikkus (92% kliinikumi töötajatest on mittesuitsetajad, vt joonis) andis töögrupile positiivset ja julgustavat tagasisidet, et kliinikum saaks võtta veelgi suurema rolli tubakavaba ravi- ja töökeskkonna edendamisel.
Tubakavaba haigla kuldtase ja üle-eestilise tubakavaba haiglakeskkonna koordineerimine
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulub Maailma Terviseorganisatsiooni poolt ellu kutsutud rahvusvahelisse võrgustikku (International Network of Health Promoting Hospitals (HPH)), mille üheks suunaks on tubavakavaba haiglakeskkonna loomine. Alates 2017. aastast on Tartu Ülikooli Kliinikum üle-eestlilise töörühma „Tubakavaba haiglakeskkonna loomine“ koordinaator.
Tubakavaba haiglakeskkonna loomiseks on väljatöötatud nii strateegiad, tegevuskavad kui ka mõõdikud. Edusammude mõõtmiseks eristatakse kolme taset – kuld, hõbe ning pronks. Kliinikumile on omistatud hõbetase, ent kevadisi uuringutulemusi arvesse võttes on kliinikum võtnud eesmärgi taotleda tubakavaba haigla kuldtaset.
Töörühma kuuluvate Jane Freimanni ja Margarita Milihhina sõnul on püstitud eesmärk saavutatav ning tegevused selle nimel juba alanud. „Juunikuus toimunud rahvusvahelisel HPH konverentsil käies saime kinnitust, et oleme liikumas õiges suunas ning kuldtasemele jõudmine ei ole võimatu,“ selgitavad Jane ja Margarita. Üks põhilistest muudatustest, mis kliinikumi kuldtasemest lahutab, on suitsuvaba territooriumi laienemine ka parklatesse. Jane ja Margarita toonitavad ka, et kuldtaseme saavutamine ei tähenda, et võib loorberitele puhkama jääda. Kuldtaseme saavutanud haiglad tegelevad igapäevaselt suitsetamisest loobumise alase teavitustööga. Näiteks kaasatakse parklatesse vabatahtlikud või tudengid, kes viivad järjepidevalt teavet suitsetajani – haigla juures olevast tubakatoodete keelutsoonist, tervisekahjudest ning loobumisvõimalustest.
Kliinikumis on olemas tugivõrgustik neile, kes soovivad suitsetamisest loobuda. Töötajatel on lisaks nõustamisteenusele võimalik pöörduda ka kopsuarsti vastuvõtule, kus vajadusel määratakse sobiv toetusravim, mille kulud katab kliinikum. Kuna nõustamisteenus on praegu kättesaadav ainult kopsukliinikus, on töörühma poolt tehtud ettepanek korraldada suitsetamisest loobumise rühmanõustamisi töötajatele ka L. Puusepa 8 patsiendiinfo ruumis.
Tubakavaba haiglakeskkonna töörühm on lisaks töötajate toetamisele seadnud eesmärgiks informeerida rohkem ka patsiente suitsetamisest loobumise vajadusest. Eriline fookus seatakse plaanilistele operatsioonidele tulijatele, et toetada nende loobumist vähemalt 6–8 nädalat enne operatsiooni ja vähendada sellega tüsistuste esinemise võimalust.
Kliinikumi Leht
Jane Freimann, Tubakavabade Haiglate Võrgustiku koordinaator Eestis: Tervishoiuasutustel on suurepärane võimalus võtta endale suurem roll nii töötajate kui ka elanikkonna tervise edendamisel. Eestis on oluline suurendada tubakavaba normi ning teha sellealast teavitus- ja ennetustööd. Lisaks teistele sihtgruppidele on oluline jõuda laste ja noorteni, et nemad ei alustaks tubakatoodete tarvitamisega. Tubakavaba haiglakeskkonna saavutamises ja ennetustöös on peamised töövahendid mitte keelamine, vaid teavitamine, positiivsete näidete esiletoomine ja edusammude tunnustamine.
Lõuna-Eesti ämmaemandusabi ümarlaud
Maikuu viimasel päeval kohtusid ämmaemandusabi esindajad Tartus, et arutada nii praeguse kui ka tuleviku koostöö võimalusi. Teatavasti suletakse Valga haigla sünnitusosakond 1. juulist, mistõttu oli ümarlaua eesmärgiks pakkuda uusi erialaseid teadmisi ja oskusi lapseootel naiste jälgimiseks Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele. Seminaril olid esindatud nii Valga ja Põlva kui ka Lõuna-Eesti haigla ja Viljandi haigla ämmaemandad, kuna kliinikumis käivad sünnitamas ka teiste Lõuna-Eesti piirkondade naised.
Tartu Ülikooli Kliinikumist osales lisaks ämmaemandatele ka ülem- ja vanemämmaemandad, aga ka vanemarst-õppejõud Anne Kirss. Naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu juhatas päeva sisse ülevaatega raseduse jälgimisest, pärast mida tutvustas Anne Ilves vahetut sünnitusjärgset jälgimist lapse ja ema puhul ning peatus ka imetamisnõustamisel. Sirje Kõvermägi tegi ülevaate sünnitusjärgsetest visiitidest, mis toimuvad 6–8 nädalat pärast lapse sündi. Sama teema jätkuks tegi Siiri Põllumaa ülevaate ka kliinikumis paar aastat tagasi alustatud koduvisiitidest ning nende võimalikkusest Lõuna-Eestis.
On oluline, et Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele õpetati ka rasedusdiabeediga patsiendi nõustamist ja patsiendi jälgimise eripärasid – dr Anne Kirss tutvustas rasedusdiabeet (GDM), GTT korraldust ja ravi ning Svetlana Noga omakorda rasedusdiabeedi nõustamist ja ravi efektiivsuse jälgimist.
Ettekannete osa lõpetasid Pille Teesalu ja Siiri Põllumaa, kes peatusid kontratseptsiooninõustamise, emakakaela vähiskriiningu ja muude pöördumiste ning retseptiõiguse olulistel nüanssidel.
Kliinikumi naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul oli ühise laua taha kogunemine väga vajalik. „Ümarlaua õhkkond oli töine ja positiivne ning pilk suunatud tulevikku. Peatusime ümarlauas ka ämmemanduse maastikul üldisemalt ning tõdesime, et kõikides haiglates on kasvuruumi ämmaemandate vastuvõttudele.“ Ta selgitab, et raseduse jälgimise juhend näeb normaalse raseduse puhul ette kahte arsti visiiti ning kaheksat ämmaemanda visiiti, ent tegelikult käivad 50% rasedaist endiselt arsti ning vaid 50% rasedatest ämmaemandate vastuvõtul.
„Teeme tööd selle nimel, et Valga lapseootel naised saaksid kaasaegse teenuse enda kodukohas. Seetõttu tulevad Valga ämmaemandad ka kliinikumi naistekliinikusse stažeerima. Kohe on algamas imetamisnõustamise õpe ning sügisel ootame ämmaemandaid ultraheli koolitusele, kuna ka ämmaemand võib olla raseduse tuvastajaks, mitte ilmtingimata arst,“ selgitab Pille Teesalu. Kindlasti vajab tema sõnul suurt tähelepanu ka aina sagedamini esinev rasedusdiabeet. „Väga oluline on gestatsioonidiabeedi tuvastamine emal, et sündivad lapsed ei kasvaks liiga suureks, mis omakorda võib olla takistuseks normaalsele sünnitusele,“ rõhutab ülemämmaemand.
Lisaks raseduse jälgimisele hakkab edaspidi Valga ämmaemandate kohustuseks olema ka sünnitusejärgne lapse ja ema läbivaatus. „Sünnitus on elu osa ning terve ema ja laps ei pea tingimata ootama haiglas kolm päeva kojusaamist ning siis tagasi tulema lapse tervisenäitajaid kontrollima. Seda kõike saab teha ka koduhaigla juures väljaõppinud ämmaemandate juures. Lõuna-Eesti asuvates haiglates töötavad tublid ämmaemandad, kes kindlasti soovivad pakkuda enda rasedatele väga head tervishoiuteenust. Lisaks saavad nad end alati täiendada Tartu Ülikooli Kliinikumis,“ lõpetab Pille Teesalu positiivselt.
Kliinikumi Leht
Agnes Aart, Lõuna-Eesti Haigla ravijuht: Maikuus toimus kaks kohtumist kliinikumi ja Kagu-Eesti haiglate vahel, kus arutati ämmaemandusabi olevikku ja tulevikku ning koostöövõimaluste tihendamist. Esimesel kohtumisel jõuti selgusele, mis enim „põletab“ ja sõlmiti kokkulepped koolitusteemade osas. Ühe olulise teemana toodi välja viimasel ajal oluliselt suurenenud gestatsioonidiabeediga rasedate hulk. Seni on selle probleemiga rasedate nõustamine ja ravi toimunud ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. Samas on maakondades iseseisvat vastuvõttu tegevate ämmaemandate suutlikkus ja valmisolek uute teenuste osutamiseks olemas. Seetõttu otsustati esmalt korraldada gestatsioonidiabeedi nõustamise koolitus, mis maikuu viimasel päeval ka toimus.
Haiglates, kus sünnitusosakonnad suletakse, muutub ämmaemanda roll väga oluliseks. Ämmaemand suudab lahendada enamiku naise tervisega seotud probleemidest ja vajadusel leiab kiiresti aja ka naistearsti vastuvõtule. Kindlustunde tagamiseks vastutusrikkas rollis on ämmaemandatele vaja nii koolitusi kui ka kogu võrgustikusisest suhtlemist.
Lõuna-Eesti ja Valga haiglad plaanivad alates 1. juulist, s.o Valga sünnitusosakonna sulgemise järel, vastastikust koostööd. Lõuna-Eesti Haigla naistearstid toetavad nõu ja jõuga Valga ämmaemandaid. Professionaalsuse säilitamiseks on Valga ämmaemandatel soovi korral võimalus osaleda Lõuna-Eesti Haigla sünnitusosakonna ämmaemandate valveringis. Juhul, kui Valgast tulnud sünnitaja soovib sünnitusele kaasa oma ämmaemandat, siis ka selle teenuse osutamiseks on kokkulepe olemas.
Kätlin Mannas, Valga haigla ämmaemand: Alates 1. juulist 2018 ei paku AS Valga Haigla enam sünnitusabi teenust. Iga muutus vajab kohanemist, seda nii teenusepakkuja kui ka teenusevajajate poole pealt. AS Valga Haigla kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumi võrgustikku ning et tagada naistele terviklik käsitlus, on oluline võrgustiku koostöö.
31. mail toimunud koosviibimise eesmärgiks oli arutleda, millised on maakonnahaigla võimalused praegu ning milliseid erialaseid täiendusi pakub kliinikum maakonnahaiglate ämmaemandatele rasedate ning üldiselt naiste tervise pädevamaks jälgimiseks. Seoses sünnitusosakonna sulgemisega sünnitavad Valgamaa naised naabermaakondades, ent koju kirjutamisel vajavad naised ja lapsed tihtipeale veel jälgimist ja nõustamist. Seetõttu on meil plaanis pakkuda sünnitusjärgset koduvisiiti.
Missiooniks on pakkuda ka spetsiifilist ambulatoorset teenust. Näiteks GTT uuringuid tehaske küll Valgas, kuid gestatsioonidiabeedi välja diagnoosimisel suunatakse rase gestatsioonidiabeediõe juurde Tartusse, kus tuleb käia korduvalt. Sama teenuse pakkumine Valgas kohapeal oleks mugavam rasedatele. Hetkel ei ole Valga haiglas veel imetamisnõustamise kabinetti ning spetsiifiliste murede korral suunatakse naised Tartusse. Meie ämmaemandad on valmis haarama kliinikumi poolt pakutavast imetamisnõustamise stažeerimise võimalusest, et nõustada tulevikus ise imetavaid emasid.
Ümarlauas saime palju positiivset energiat edasiseks ämmaemanda tööpõlluks. Tõdesime, et on veel palju areneda. Ämmaemandal on võimalus haarata endale tööd nii ennetuses kui ka probleemide käsitluses naise ning lapsega seotud tervise osas.
Rasedus on kulutõhus marker naise personaliseeritud haigusriski hindamiseks
Raseduse ajal toimuvad naise organismis olulised muutused. Areneb täiesti uus, kuid ajutine organ – platsenta, mis toodab mitmeid spetsiifilisi valke ja hormoone. Platsentast pärit ained viivad ema süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetuse ümberkohastumisele ning veremahu suurenemisele ligi poole võrra. Üha kasvav loode koos emakaga surub naabruses olevatele organitele. See kõik omakorda on tugevaks koormuseks südame-veresoonkonnale, eritus- ja hingamiselunditele, seedetraktile ning vähemal määral ka muudele organsüsteemidele. Kui ema organism ei suuda koormusega kohaneda, ilmnevadki rasedusaegsed probleemid. Sagedamini esinevateks häireteks on rasedushüpertensioon, diabeet, proteinuuria, intrahepaatiline kolestaas, raskematel juhtudel preeklampsia ja eklampsia. Tekkinud probleem peegeldab nõrka lüli naise organismis.
Longituuduuringud on veenvalt näidanud, et peaaegu kõikide rasedustüsistuste korral on olemas seos naise haigustega hilisemas elus. Näiteks, kui emal on olnud raseduse ajal preeklampsia või rasedushüpertensioon, on tal ligi 4 korda suurem risk hüpertooniatõve, ligi 2 korda suurem risk südameisheemiatõve ja venoosse trombemboolia tekkeks järgneva 5–15 aasta jooksul (Bellamy et al. 2011). Ka enneaegse sünnituse järgselt on tõusnud risk südame- ja veresoonkonna haigusteks ja insuldiks (Heida et al. 2016). Gestatsioondiabeediga tüsistunud raseduse järgselt on igal kaheksandal naisel 5 aasta pärast ja igal viiendal naisel 9 aasta pärast diabeet. Tõenäosus diabeeti haigestuda naistel, kellel gestatsioondiabeeti ei olnud, on sama aja jooksul vaid 2% (Feig et al. 2008). Hiljutises Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni (ADA) poolt välja antud tegevusjuhistes väidetakse, et pärast gestatsioondiabeediga tüsistunud rasedust on risk haigestuda diabeeti 15–20 a jooksul koguni 50–70%. (ADA, 2018).
Oleme praegu lootmas uut läbimurret personaalmeditsiini alal. Geenivaramu teadustulemused ja uued lubadused täidavad meist paljud lootusega saada personaliseeritud haigusriski hinnangut. Vaatamata suuremahulistele ja kallitele uuringutele geneetika ja genoomika alal, tõdetakse ikka veel, et me ei suuda ainult geeniandmete põhjal häid prognoose anda. Liiga palju on lisategureid, mis mõjutavad geenide avaldumist ja avaldumise tugevust. Loodetud tulevikku jõudmine võtab aega, kuid tegutseda tuleb juba täna.
Nii lähtuvadki paljud erialaeksperdid inimese personaalse haigusriski määramisel inimese enda kohta olemasolevatest andmetest. Rasedus kui personaliseeritud koormustest on haigusriski hindamiseks väärtuslik infoallikas. Juba 2011. aastal toodi Ameerika Südame Assotsiatsiooni naiste südame- ja veresoonkonna haiguste ennetamise juhendis välja rasedustüsistused, eelkõige preeklampsia ja rasedushüpertensiooni kui ühe kulutõhusaima ja kõrgeima informatiivsusega teguri südamehaiguste riski hindamisel. 2018. aastal ADA poolt heaks kiidetud diabeedikäsitluse standardites on toodud juhised gestatsioonidiabeediga emade sünnitusjärgseks testimiseks ja jälgimiseks (ADA, 2018). Ka Eesti Naistearstide Seltsi poolt käesoleval aastal uuendatud „Raseduse jälgimise juhend“ sisaldab soovitusi gestatsioondiabeediga emade sünnitusjärgseks jälgimiseks (ENS, 2018).
Arstkonna seas on üsna levinud hoiak, et rase naine ja rasedusega seotud tervisehädad kuuluvad naistearstide valdkonda ning parem on sellesse mitte sekkuda. Tuleb aga senisest enam teadvustada, et rasedus mõjutab olulisel määral naise edasist tervist tervikuna ning haigusriski hindamisel annab rasedustüsistustega arvestamine väärtusliku lisateavet.
Eeltoodu ei ole ju tegelikult mingi uudne avastus. Juba vanal ajal pandi tähele, et rasedus “rikub” naise tervise. Tänapäevase meditsiini valguses oleme selle seose unustanud, sest reeglina suudame rasedustüsistust ravida ja vahetult sünnitusjärgselt on ema tervis veel hea. Tuli tuha all lööb lõkkele alles aastate pärast.
Seega, rakendades tänapäeval moodsat personaliseeritud täppismeditsiini, peaks sellesse kaasama ka lihtsa “täppisanamneesi”. Digiajastul ei tohiks see üle jõu käia.
Kristiina Rull
Arst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal
Naistekliinik
Viited
• Bellamy et al. BMJ 2007;335:974–7.
• Heida et al. Eur J Prev Cardiol. 2016;23:253.
• Feig et al. CMAJ. 2008;179:229
• American Diabetes Association. Diabetes Care. 2018;41:S137.
• American Heart Association. Circulation. 2011;123:1243-1262
• Eesti Naistearstide Selts, Raseduse jälgimise juhend 2018, https://rasedajalgimine.weebly.com/
Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustik innustab looma lootemeditsiini keskust ka kliinikumi
Maikuu esimestel päevadel kohtusid Reykjavíkis Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustikku kuuluvad eriala spetsialistid. Kliinikumist osalesid kohtumisel arendusfondi toel doktorid Kai Muru, Tiia Reimand, Eve Vaidla ja Elvira Kurvinen. Veel osalesid kliinikumist günekoloogid Kristiina Rull, Eva-Liina Ustav ja Ele Hanson. Nimetatud võrgustik loodi 2014. aastal koostöö arendamiseks Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island) ning Baltimaade (Eesti, Läti ja Leedu) vahel. Riikidevahelise koostöövõrgustiku eesmärk on tuua günekolooge, meditsiinigeneetikuid, neonatolooge, lastekirurge, lastekardiolooge, radiolooge ja nende teadmisi teineteisele lähemale.
Seekordse õppekogunemise põhiteemadeks olid mitte-invasiivne sünnieelne skriining ja diagnostika, genoomi analüüsid sünnieelses diagnostikas, preeklampsia ja üsasisese kasvupeetuse skriining ja jälgimine raseduse ajal, preeklampsia geneetika, eetilised aspektid sünnieelsetest uuringutest lähtuvalt ning teadusuuringute koordineerimine erinevate riikide vahel.
Dr Kai Muru sõnul, kes on osalenud juba mitmel õppekogunemisel enda doktoritöö oponendi kutsel, on lootemeditsiin väga kiiresti arenev eriala, sest diagnostika võimalused pole kunagi varem olnud nii head. Seetõttu peab tema sõnul ka erialaseid teadmisi ühendama ning mõtlema nii eriala õpetamise kui ka erialakeskuste loomise peale. „Kuna Eesti on rahvaarvult väike ning sünnieelsetel uuringutel ilmnevaid geneetilisi haigusi ja arengurikkeid, mida oleks võimalik üsasiseselt ravida, on ikkagi vähe, on naaberriikide koostöö väga oluline,“ lisab dr Tiia Reimand. Tema sõnul on mõni haigus nii haruldane, et selle ravimine olekski mõttekas näiteks vaid ühes Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku riigis.
Dr Reimand kinnitab, et võrgustikus võetakse Eestit kui võrdset partnerit ning kliinikumi lootemeditsiin on samal tasemel Põhjamaadega: „Oleme oma geneetiliste uuringute võimalustega võrdsed näiteks Taaniga. Samas ei eelda meist suuremad Põhjamaad, et hakkame pakkuma ekspertkeskuse teenust.“
Küsimuse peale, mil määral saab loodet emaüsas ravida, vastab dr Kristiina Rull, tegelikult tehakse loodetele juba ka üsasiseseid operatsioone. „Eestis sellele perspektiivi ei ole, aga Euroopas on erinevaid keskuseid, kus vastavalt diagnoosile tõepoolest saab juba ka loodet opereerida,“ selgitab dr Rull. Ka Põhjamaades tehakse vaid teatud loote operatsioone, näiteks nii kopsu kui ka põie šuntimisi.
Kliinikumi lootemeditsiini keskus
Kuna lootemeditsiin ei hõlma ainult loodet, vaid sinna kuulub ka ema ning kaudselt ka nii pere kui ka ühiskond, on kliinikumis soov luua multidistsiplinaarne keskus, kus toimuks nii diagnostika, loote ravimine, nõustamine kui ka ema diagnoosi ja raviga tegelemine.
Doktorid Reimand, Muru ja Rull on ühel meelel, et arengu- või geneetilise häire ilmnedes on kõige olulisem kommunikatsioon. „Selleks ongi vaja keskust, kus tulevased vanemad istuvad laua taga koos kõigi eriala esindajatega, mitte ei pea käima mitmel vastuvõtul ning kuulma informatsiooni erinevatest allikatest. Me peame hoolitsema selle eest, et patsiendid mõistaksid diagnoosi, ravivõimalusi ning oskaksid edasisi otsuseid teha parimal viisil nii enda kui ühiskonna suhtes. Näiteks, kui sünnieelselt diagnoositakse oodataval lapsel arenguhäire või geneetiline haigus, peab vanem saama võimaluste piires info prognoosist, milliseks kujuneb lapse vaimne ja füüsiline tervis, ravivõimalustest ja -kulust ning mida haige lapse hooldamine toob kaasa perele,“ rõhutab dr Reimand. „Lisaks saame me koostöösuhete kaudu suunata edaspidi vajadusel ka enda patsiente ravile võrgustikuriikidesse. Ehk et me ei ole enam üksi haruldaste geneetiliste haigustega,“ lisavad doktorid.
Üks nii kliinikumi kui ka terve võrgustiku eesmärke on uuringud. Dr Kristiina Rulli sõnul on esmatähtis osaleda Põhjamaade võrgustiku ühisuuringutes, sest isegi naaberriikides ei ole uuringute jaoks piisava arvu patoloogiatega looteid ega emasid.
Patsientide omavaheline suhtlemine Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku üleselt võiks olla samuti üks tulevikueesmärke. See võimaldaks arenguhäire või geneetilise haiguse diagnoosi saanud vanematel omavahel suhelda ja kogemusi vahetada. Sagedasemate geneetiliste haiguste puhul selline perede kogemusnõustamine on Eestis igapäevapraktikas juba levinud.
Järgmine Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku õppekogunemine toimub 2019. aastal Norras ning võib juhtuda, et lähiaastatel tuleb ka Eestil lootemeditsiini tippspetsialiste võõrustada.
Helen Kaju
Tehnikarevolutsioon radioloogiakliinikus
27. juuni oli radioloogiakliiniku jaoks erilise tähtsusega, kuna sel päeval avas tervise- ja tööminister Riina Sikkut ja Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Christoph Eichhorn erakorralise meditsiini osakonnas kaks uut ja innovaatilist seadet – kompuutertomograafi ja röntgenaparaadi. Seni erakorralise meditsiini osakonnas töötanud röntgenaparaat seati sisse omakorda kopsukliinikus, mis tähendab, et nüüdsest on kõik kliinikumi röntgeniseadmed digitaalsed ning analoogaparaatide ajastu on lõppenud.
Alustades otsast peale, tuleb esmalt esile tõsta erakorralise meditsiini osakonna uue kompuutertomograafi Siemens Somatom Force ostu. Tegemist on Põhjamaade kõige kiirema kompuutertomograafiga, näiteks teeb see vähem kui poole sekundiga tiiru ümber patsiendi ning protseduuri tulemusel luuakse pilt kogu töötavast südamest. Kuna masinal on kasutusel parim kaasaegne tarkvara, on pilt selge ja täpne. Teiseks tähendab uue aparaadi kiirem ülesvõtte tegemise aeg madalamat kiirgusdoosi ning ka kontrastaine väiksemat kogust. „Lisaks sellele, et patsiendi jaoks muutub diagnostika protsess kiiremaks, on sel edaspidi vähem kõrvalmõjusid, mis paraku kontrastaine kasutamisega kaasnevad,“ selgitas radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilves.
Teine seade, mida minister Riina Sikkut avama tuli, oli erakorralise meditsiini osakonna uus röntgenaparaat, mille kõige suurem uudsus seisneb selles, et võimaldab teha 3D-röntgenpilte neile traumahaigetele, kellel tavapiltidel murdu nähtavale ei tule. Baltikumis on see seade esimene ning Soomes on selline aparaat töös olnud paar nädalat. Radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilvese sõnul on sellises konfiguratsioonis röntgeniaparaat, nagu see on kliinikumis, aga esimene Baltikumis ja ka Soomes. „Suurim muutus, mida uus seade võimaldab, on röntgenülesvõtte tegemine patsiendile tavaasendis, mis lisaks patsiendi mugavusele, annab arstidele infot luude ja liigeste asendist koormuse all, näiteks seistes,“ tutvustas Pilvi Ilves. Ta lisas, et korraga saab teha suuremahulise ülesvõtte, näiteks piki jalga või seljast, sest väikesed ülesvõtted liidetakse tervikuks kokku. Ühtlasi on võimalik ülesvõte liigestest või luudest kohe töödelda ka 3D-kujutiseks,“ selgitas dr Ilves. „Kindlasti ei hakata seda tegema kõikidele patsientidele, 3D-kujutisega vastuseid on vaja ennekõike keeruliste haigusjuhtude ravimiseks. Uuel aparaadil on ka läbivalgustusfunktsioon, mida on vaja kasutada juhtudel, kui erakorralisel patsiendil on näiteks neelamishäired. Maakonnahaiglatesse selliseid aparaate enam soetatud ei ole,“ rääkis radioloogiakliiniku juhataja. Uus röntgenaparaat on varustatud ka UPS seadmega, mis välistab tööseisakud elektrikatkestuste ajal.
Lisaks uuele kompuutertomograafile ning röntgenaparaadile, vahetas radioloogiakliinik ka erakorralise meditsiini osakonna ultraheliaparaadid välja kaasaegsemate vastu. Uue, E9 ultraheliaparaadiga tehakse edaspidi kõik erakorralised uuringud erakorralise meditsiini osakonnas. Lisaks soetati uus mobiilne ultraheliaparaat, millega minnakse vastavalt vajadusele kas osakondadesse, intensiivravipalatitesse või operatsioonituppa.
Küsimuse peale, kuidas kogu uus tehnika erakorralise meditsiini osakonda ära mahub, tõi radioloogiakliiniku füüsik Andrus Aavik välja, et koostöö EMOga on olnud äärmiselt meeldiv ja lahendustele orienteeritud. „Tegelikult leidis osakond meile ruumi juurde ning viimased kaks kuud on möödunud remonttööde tähe all,“ ütles Andrus Aavik.
Avamise päevaks oli remont lõpetatud, seadmed paigaldatud, personal koolitatud. Pilvi Ilvese sõnul võidavad ennekõike patsiendid, kuna protseduuride tegemise aeg kiireneb, kujutised on selgemad ja täpsemad, mis omakorda on kvaliteetsemate ja täpsemate diagnooside aluseks. Intervjuu lõppedes rõhutasid nii kliiniku juhataja kui ka Andrus Aavik, et on tänulikud tehnika- ja majandusteenistusele, erakorralise meditsiini osakonnale, kes muutused ellu viia aitasid, ja kliinikumi juhatusele, kes on julgenud panustada uude tehnoloogiasse. Nüüd on uuendatud kõik erakorralise meditsiini osakonnas kasutusel olevad radioloogilised seadmed.
Kliinikumi Leht
Mobiilse nahakasvajate diagnoosikabineti graafik II poolaastal
Mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet peatub Eestimaa erinevais keskustes kord nädalas, võimaldades nii kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel. Mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann.
Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Palun pange tähele, et internetis broneerides tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse.
Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
Nahakabineti graafik
28. juuni Valga Haigla, Peetri 2, Valga
5. juuli Põlva Haigla, Uus 2, Kiirabi sissepääsu juures
12. juuli Rakvere Haigla, Lõuna-põik 1
16. august Värska, Vallamaja juures
23.–24.august Pärnu Haigla, Ristiku 1, Kiirabi sissepääsu juures
6.–7.september Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 14, Kohtla-Järve
20.–21.september Narva Haigla, Haigla 7, Narva
4. oktoober Põltsamaa Tervisekesluse hoovis
11. oktoober Valga Haigla, Peetri 2, Valga
25. oktoober Järvamaa Haigla, Tiigi 8, Paide
1. november Räpina Haigla, Võru 1, Räpina
8. november Viljandi Tervisekeskus, Turu 8/10, Viljandi
15. november Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee
22. november Jõgeva Haigla, Piiri 2, Kiirabi sissepääsu juures
29. november Antsla Perearstikeskuse hoovis, Koolitee 12
13. detsember Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
20. detsember Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia laureaat on dr Tiiu Aro
Dr Tiiu Aro on pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana jätnud hindamatu pärandi tervisevaldkonna ja tervisekaitse arengusse arsti, sotsiaalministri, Tervisekaitseinspektsiooni ja Terviseameti juhina.
Dr Tiiu Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal, pärast mida alustas ta tegevust naistearstina Viljandi keskhaiglas. 1978. aastal asus ta Tartu linna onkoloogia dispanseris tööle arsti ja osakonnajuhatajana. 1986. aastal hakkas Tiiu Aro peaarstina juhtima Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikut.
Aastatel 1996–1999 oli Tiiu Aru sotsiaalminister, olles tervishoiu reformide keskmes. Tema ametiajal viidi läbi perearstiabi reform, ajavahemikul 1997–1999 kehtestati mitu seadust, millega reguleeriti selliseid valdkondi nagu psühhiaatriline abi, kunstlik viljastamine ja embrüokaitse, raseduse katkestamine ja steriliseerimine, ning töötervishoid ja tööohutus. Tema ametiajal, 1997. aastal tsentraliseeriti rahastamine Keskhaigekassasse ning piirkondlikud erinevused teenuse rahastamisel kadusid. Tiiu Aro osales aktiivselt ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamise protsessis ning oli üks kolmest asutamisotsuse allkirjastajast 1998. aastal. Aastatel 2003–2007 oli Tiiru Aro Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimees.
1999. aastal astus Tiiu Aro ametisse Tervisekaitseinspektsiooni peadirektorina ning kui 2010. aastal moodustati Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide teabekeskuse ühendamisel Terviseamet, sai Tiiu Arost uue ühendameti peadirektor, kus ta töötas kuni 2017. aasta juulini. 2017. aasta novembrist juhib Tiiu Aro vallavolikogu esimehena Saaremaa vallavolikogu tööd ning kuulub ka Kuressaare haigla nõukokku.
Tiiu Arot peetakse suure empaatiavõimega kolleegiks ning suurepäraseks inimeseks, kelleta Eesti tervishoid ei oleks täna enda nägu.
Dr Tiiu Aro: Olen sügavalt liigutatud selle tähelepanu eest! Minu esimene tõeline töökoht on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tartu vaim ja ülikool on minu elu esimesi 18 tööaastat oluliselt mõjutanud. Võimalus areneda ja kaasa rääkida on kingitus. Kümme aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhina on olnud mu elu parimad! Ja suur oli rõõm, kui 1998. aasta detsembris olin üks kolmest, kelle allkiri oli Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamislepingul.
Sügav kummardus kaasteelistele ja kolleegidele selle aja ning kogemuse eest!
Dr Peeter Saadla ja dr Ülle Tarre on parimad arst-õppejõud
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) tunnustab igal kevadel parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2018. aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks Peeter Saadla ja hambaarstitudengid parimaks hambaarst-õppejõuks Ülle Tarre.
Peeter Saadla on sisehaiguste arst ning tema õpetada on peamiselt sisehaiguste propedeutika õppeaine. Peeter Saadla on õppejõud, kes toob naeratuse näole ja sära silmi enamikule tudengitele. Teda kirjeldatakse kui inspireerivat ja hea huumorisoonega arsti, kes suudab ka kõige kuivema ja igavama teema põnevaks muuta. “Õppejõud Saadla näitas, kuidas võiks ja peaks üks hea arst töötama. Ta on mulle suureks eeskujuks ning mullegi üllatuseks – äratas huvi sisehaiguste vastu,” kirjeldab doktor Saadlat üks tudengitest.
Dr Peeter Saadla: Kui kuulsin, et tudengid on mind valinud aasta õppejõuks, oli esimene reaktsioon, et olen sattunud aprillinalja ohvriks.
Iga tunnustus, eeskätt aga meie noorte tulevaste kolleegide poolt, teeb südame soojaks. Mis veel võiks üht õppejõudu enam innustada kui positiivne tagasiside tulevastelt (minu) arstidelt! Ühtlasi on see ka tunnustus minu õpetajatele – arstiks õppimise teel oli palju neid õppejõude, kelle loengutes ning praktikumides imetlesin nende oskusi ning teadmisi, kuid eeskätt just viisi, kuidas luua õpetamiseks sobiv õhustik.
Vaadates aga laiemalt ringi, on mul tunne, et tunnustuse võiksid saada paljud teised kolleegid, kellel õpetamiskogemust ning indu enam kui minul. Rääkides päris ausalt, olen sageli õppetööd läbi viies seisus, kus olukord ei paku täit rahuldust – arsti igapäevatööd ning õppetööd samal ajahetkel pole kerge ühildada, kord segab õppetöö ravitööd ning vastupidi. Samas olen üsna kindel, et kui õppebaasis jagub piisavalt haigeid, kelle kaasabil õppetööd läbi viia, on võimalus hästi õpetada. Õppejõuna tunnen, et aasta-aastalt on meie tudengid enam motiveeritud ning väga heade baasteadmistega, mistõttu õppetöö läbiviimine on mõtestatum ning sujuv.
Tudengitelt saadud tunnustus on suurepäraseks katalüsaatoriks, et ühendada igapäevane ravitöö ning õppetöö.
Ülle Tarre on igapäevaselt stomatoloog ning tudengitele on ta teada-tuntud kui arst-õppejõud hambaravi erialal. Ülle Tarre puhul tuuakse enim välja tema tudengisõbralikkust, põhjalikkust ja väga korralikke õppematerjale. “Tõeliselt südamlik ja äärmiselt professionaalne õppejõud!” kirjeldab Ülle Tarret üks tudengitest. Õppejõud Tarre puhul tuuakse välja ka tema suurt armastust õpetamise vastu ning pühendumust õppeainele ja tudengitele.
Dr Ülle Tarre: Suur rõõm ja au on saada teistkordselt üliõpilaste tunnustuse osaliseks. Õppejõule on tagasiside saamine väga oluline. Õnneks on tudengid avatud ja julged küsimusi esitama, arutlema ning tagasisidet andma.
Selline äramärkimine innustab kasutusele võtma uusi õpetamismeetodeid ning arendama oma kommunikatiivseid oskusi, näiteks oma väljendusoskust – kerge on rääkida keeruliselt lihtsatest asjadest, suur kunst on rääkida lihtsalt keerulistest asjadest. Mul on hea meel olla osaline tudengite kujunemisel vastutustundlikeks ja usaldusväärseteks tulevasteks kolleegideks. Tänan tunnustuse eest ning soovin edukat õppeaasta lõppu!
Täname tudengite nimel kõiki õppejõude õpetamisel tehtud suure töö eest! Tänu teie vaevale kasvame me kõik uhkusega samasugusteks nagu teie.
Uus kompostikast
Ilus kevadpäev, viimased kruvid uue kompostikasti laudadesse lastud ja taas tuleb see… Kuigi peaksin ju mõtlema hoopis millestki muust – haploidentsest siirdamisest, alfa- beeta T-rakkude ja CD19+ rakkude depletsioonist, CAR- T rakkudest – et sellest siis 1 A4 Kliinikumi Lehte kirjutada, kuid see ei lase end lahti. See on saatnud mind aastaid, kui mitte rohkem, aeg-ajalt kadudes, kuid siis jälle meenudes. Nagu oleks see toimunud eile, kuigi sellest on nüüd möödas juba üle mitme aastakümne. Sündmus täis emotsioone, draamat ja traagikat, kuid samas ka võiduemotsiooni. Minu suurim spordivõistluste elamus läbi aegade.
Natuke üle kümne aasta vanune poisike seab end varakult teleri ette, paberile korralikult joonitud tabel vaheaegade märkimiseks. Tegelikult peaks ta koolis olema, aga on ju olümpiamängud ja teatesõit ning vanematelt luba koolist puudumiseks olemas.
Start, esimest korda ei paistnud nende võistluste ajal päike, sadas lörtsi, õhutemperatuur oli ühe soojakraadi juures. Avaetapil asub juhtima Jevgeni Beljajev, kuuendal kilomeetril on edu juba üle 20 sekundi, kuid siis juhtub midagi. NSVL koondis oli selleks olümpiaks saanud uue konstruktsiooniga suusasaapad ja sidemed, kaalult poole võrra kergemad. Lisaks oli püsivus suusal oluliselt parem kui senistel mudelitel, mille tagas õhukesest plastikust tallast ettepoole ulatuv keeleke, mis sisenes suusaklambrisse. See keeleke oli nüüd murdunud, Beljajev sai küll uue saapa ja suusa, küll kaks numbrit väiksema, kui talle vaja, ning jõuab vahetusalasse kümnendana.
Teises vahetuses asub kolmandal kilomeetril võistlust juhtima Alex Lesser, laskesuusataja Eric Lesseri vanaisa, kuid siis kaob ta ekraanilt. Tema võistkond katkestab ja finišisse ei jõua. Teise vahetuse lõpetab esimesena Juha Mieto, kes saab sellelt võistluselt ka oma karjääri ainsa olümpiakulla.
Kolmanda vahetuse lõpetab kolmandana mees, keda peetakse uisustiili kasutuselevõtjaks, ning kes tõstis oma võistkonna kaheksandalt kohalt kolmandale. Distantsilt tuleb info, et Kochil on imelised suusad, mis sellises lörtsises ilmas nii libisevad kui ka peavad. Ka neljanda vahetuse mees tahab samasuguste suuskadega rajale minna, kuid paraku jõuab see info temani liiga hilja, tema võistlussuusad on juba markeeritud. Nendega langeb ta medalikonkurentsist välja.
Ah, et kuidas siis võistlus lõppes, kes võitis, kes jagasid kahvatumad medalid? Sellel pole selle võistluse juures mingit tähtsust, siin on oluline võistluste käik kui selline. Favoriitide õnnetused, uuesti pildile saamine, taas sealt kadumine, kes korraks, kes lõplikult. Statistikat saab hiljem ka raamatutest vaadata, kuid emotsioon on see, mida digitaliseerida ega arhiveerida ei saa, seda saab kanda vaid iseendas.
Lõpetuseks mõned küsimused
1. Millistest olümpiamängudest jutt käib?
2. Millise tootja suusasaapad Beljajevi jalas ära lagunesid?
3. Mis koondis veel peale NSVL sai sarnast mudelit kasutada?
4. Mis juhtus Alex Lesseriga?
5. Milles seisnes Bill Kochi suuskade omapära?
Ja kui need küsimused liiga lihtsateks osutuvad, siis kes praegustest või endistest kliinikumi töötajatest on klassikalise maratonidistantsi joostes kõige kiiremini läbinud?
Ain Kaare
Vanemarst-õppejõud hematoloogia erialal
Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Kliinikumi preemia parimale teadusartiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum peab oluliseks ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamist ning eestikeelse teaduskeele arendamist, mistõttu premeerib kliinikum igal aastal parimat teadusartiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetus-kolleegiumi ettepanekul.
Esmakordselt ajaloos anti teadusartikli preemia kahele artiklile. Parimateks tunnistati artiklid: Hans-Erik Ehrlich, Alar Sõrmus, Alar Rokk, Juri Karjagin „Perioperatiivne maosisu aspiratsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis“ (Eesti Arst 2017; 96(10):589–596) ning Mari-Liis Zimmermann, Kaire Innos, Pille Härmaorg, Margit Mägi, Aleksei Baburin, Tiiu Aareleid „Vähihaigestumus 2009–2013 ja 20 aasta trendid Eestis“ (Eesti Arst 2017; 96(1):11–20).
Juri Karjagin, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal: Ajalooliselt on maosisu aspiratsiooni kopsudesse seotud anesteesiaga. Aastal 1848 publitseeritud esimene n-ö „anesteesiasurm“ on suure tõenäosusega olnud seotud just maosisu aspiratsiooniga. Olla valvas aspiratsiooniriskiga patsientide käsitlemisel õpetatakse anestesioloogidele residentuuri esimestest päevadest. Tänu aktiivsele koolitusele on aspiratsioon õnneks harvaesinev tüsistus, aga kahjuks ei saa öelda, et suudaksime seda alati ennetada.
Eesti Anestesioloogide Selts on kogunud statistikat aspiratsioonide kohta juba kümneid aastaid ja kindlasti kuuluvad kõik aspiratsioonijuhtumid arutamisele asutusesisestel koosolekutel, aga detailset analüüsi aspiratsiooni kõikide aspektide kohta ühes asutuses ei ole eelnevalt avaldatud. Eeskätt läheb suur au Hans-Erik Ehrlich’ule, kelle magamata ööde tulemusena on sündinud analüüs ja ka artikkel. Alar Rokk ja Alar Sõrmus on olnud materjali kogumisel ja osakonna arstide küsitlemisel väga suureks abiks.
Artiklis on ilusti välja toodud statistiline analüüs ja võrdlus rahvusvahelises kirjanduses avaldatud uuringutega. Tulemused näitavad, et Tartu Ülikooli Kliinikumis, nagu ka mujal maailmas, ohustab aspiratsioon eelkõige kõhuõõne patoloogiaga erakorralist kirurgilist ravi vajavaid patsiente. Töö suurimateks väärtusteks peavad autorid seda, et esiteks, maosisu aspiratsioon on endiselt reaalne anesteesia tüsistus ja teiseks, et aspiratsioonide ennetamine ja käsitlemine erineb arstiti ja meil on vaja aspiratsioonide ennetamise ja käsitlemise juhendit.
Autorid soovivad tänada Eesti arsti toimetuskolleegiumi ja kliinikumi juhatust sellise tunnustuse eest!
Kaire Innos, Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja: Artikkel valmis Eesti vähiregistri ning Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna traditsioonilises koostöös. Eesmärk oli anda värske ülevaade vähihaigestumusest ning 20 aasta trendidest.
Eestis jätkus vähihaigestumuse tõus: nii meestel kui naistel suurenes haigestumus viiendiku võrra. Aastas diagnoositi keskmiselt ligemale 8000 vähi esmasjuhtu. Meestel püsis esikohal eesnäärme- ja naistel rinnavähk, mille esmasjuhud moodustasid kokku veerandi kõigist vähijuhtudest. Järgnesid meestel kopsu- ja naistel nahavähk (mittemelanoom). Kolmandal kohal oli mõlema soo puhul käär- ja pärasoolevähk. Vähisuremus pisut vähenes. Kokkuvõttes viitavad ajatrendid Eesti üleminekule läänelikule vähi esinemismustrile, mida iseloomustavad mitme tähtsa vähipaikme (nt rind, käär- ja pärasool, nahamelanoom) suurenev haigestumus ja elulemus. Teiste uuringute tulemused on näidanud, et vähielulemus Eestis paraneb ja vahe jõukamate riikidega väheneb.
Rahvastiku vananemine toob paratamatult kaasa vähijuhtude arvu suurenemise. Samas saaks tõhusa ennetuse abil mitme pahaloomulise kasvaja haigestumust vähendada. Tuleb nentida, et enamus riikliku vähistrateegia (2007–2015) eesmärkidest jäi täitmata − ennetatavate kasvajate seas saavutati positiivne muutus üksnes meeste kopsuvähi puhul. Eriti murelikuks teeb epidemiolooge asjaolu, et emakakaelavähi haigestumus tõusis jätkuvalt ja suremus ei vähenenud. Vähitõrje (sh sõeluuringute) tõhustamiseks vajab Eesti kindlasti jätkustrateegiat, mille meetmete kavandamisel ja tulemuslikkuse hindamisel on aluseks vähiregistri andmed. Vähiregister on Eesti vanim terviseregister, mis tähistas hiljuti oma 40. sünnipäeva. Andmekogusse kantakse nüüd ka kasvaja leviku detailne info TNM-klassifikatsiooni alusel, mis võimaldab täpsemalt analüüsida staadiumipõhist vähihaigestumust ja -elulemust. Jätkuvalt tuleb suurt rõhku panna kvaliteetse info laekumisele. Rahvusvaheliste standardite põhjal on vähiregistri andmekvaliteet hea, ent andmete täielikkuse tagamiseks tuleb registril teha pidevaid jõupingutusi, sest teatamine on kohati puudulik.
Laste hingamisteede tervis Ida-Virumaal
Astma on kõige sagedasem lapseea krooniline haigus, mis võib alata juba imikueas. Tegemist on kroonilise hingamisteede põletikuga ja sellest tekkivate haigusnähtudega. Hingamisteede ülitundlikkuse tõttu tekivad köha ja bronhiobstruktsioon, mis taandub iseenesest või raviga. Kui esimestel eluaastatel jääb peale respiratoorsete infektsioonide põdemist pikemaks ajaks püsima köha, diagnoositakse kas hingamisteede ülitundlikkust või korduvate bronhiobstruktsioonide tekkimisel ka juba mitteallergilist astmat. Ülitundlikkuse teke aeroallergeenidele astmale iseloomulike kaebuste olemasolul tähendab aga juba allergilise astma olemasolu, mis vajab põletikuvastast ravi kas inhaleeritavate hormoonide või leukotrieeni retseptori antagonistidega. Sensibiliseerumine tolmulestadele, lemmikloomade allergeenidele tekib sageli eelkoolieas, kuid võib välja kujuneda ka ülitundlikkus õietolmude suhtes. Kui varem tekkis õietolmuallergia põhiliselt koolieas ja noortel täiskasvanutel, siis praegu tuleb küll öelda, et pollinoos sageneb jõudsasti ja avaldub aina nooremas eas. Regulaarse põletikuvastase raviga on võimalik ära hoida astma ägenemisi, vältida erakorralisi pöördumisi haigla vastuvõttu ning ka hospitaliseerimisi. Astma õigeaegse diagnoosimise ja raviga vähenevad haigusega seotud otsesed ja kaudsed kulud, vanemad ei pea töölt puuduma, lapsed saavad käia lasteaias ja koolis, olla füüsiliselt aktiivsed ning oluliselt paraneb nende elukvaliteet.
Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni deklaratsioonis peetakse väga oluliseks epidemioloogiliste uuringutega allergiahaiguste tõelise levimuse kindlakstegemist, keskkonna uuringuid ja õhusaaste vähendamist, allergiahaigete diagnoosimise ja raviga tegeleva meditsiinipersonali kättesaadavust, allergiahaiguste ja astma ravi kliinilise ekspertiisi suurendamist ning üldise teadlikkuse suurendamist allergiahaigustest ja astmast ning preventiivsete strateegiate arendamist.
Ida-Virumaal 30 aastat tagasi tehtud uuringu alusel oli seal elavate laste haigestumus 1,3 korda kõrgem vabariigi keskmisest ja kopsumaht 1,1 korda väiksem kui teistes Eesti piirkondades elavatel lastel (Etlin, 1989). 1990ndate alguses hinnati kompleksselt Kohtla-Järvel ja Jõhvis elavate eelkooliealiste laste terviseseisundi kliinilis-immunoloogilisi näitajaid ning õhusaaste mõju haigestumuse tasemele ja struktuurile. Üldhaigestumus ja respiratoorsetesse haigustesse haigestumus oli Kohtla-Järve koolieelsete lasteasutuste 3–6 aastaste laste seas oluliselt suurem kui Jõhvi linna lastel ja tervisehäireid seostati elamisega ökoloogiliselt ebasoodsas piirkonnas (Tefanova jt 1993).
Standardiseeritud abi seksuaalvägivalla üleelanutele kliinikumis
Eelmisel aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik abi pakkumisega seksuaalvägivalla üleelanutele. See samm on riikliku tähtsusega, kuna nüüdsest on Eestis võimalik seksuaalvägivalla ohvritel saada standardiseeritud esmast abi ja järelravi neljas keskuses: Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas. Teenuse väljatöötamise juures osalesid ekspertidena naistekliiniku arst-õppejõud Kai Part ja Made Laanpere. Sarnased abivõimalused (ingl sexual assault centres) tekkisid Euroopas paarkümmend aastat tagasi just haiglate juurde, sest märgati, et seksuaalvägivalla üleelanud pöördusid abi saamiseks ööpäevaringselt töötavatesse tervishoiuasutustesse.
Küsimuse peale, mis keskuse töös erineb senisest abi andmisest, selgitab dr Kai Part, et nüüdsest on kliinikumis olemas eriettevalmistusega meeskond, seda küll olemasoleva tervishoiuteenuse baasil, kuid potentsiaalsete ohvrite seisukohast vaadates nimetatakse teenust seksuaalvägivalla keskuseks. Seksuaalvägivalla keskusi toetab ja koordineerib sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond. Ohvri abistamine toimub nüüd ühes etapis, lisaks meditsiinilisele abile kogutakse ka kohtumeditsiinilisi tõendeid.
Seksuaalvägivallaks peetakse tahtevastast seksuaalvahekorda, sellega ähvardamist või muud seksuaalse iseloomuga tegu. Dr Kai Pardi sõnul võivad seksuaalvägivalda kogeda nii naised kui mehed, kahjuks ka lapsed, noored ning ka vanemaealised inimesed. Ta rõhutab, et seksuaalvägivalla puhul tõuseb nõusoleku küsimus. Nõusolekut ei saa küsida ja anda, kui üks osapool magas, oli joobes, uimastatud, tundis hirmu või oli teise poolega ebavõrdses positsioonis (nt täiskasvanu ja laps). „Oluline on, et ohver teaks, et seksuaalvägivald on üheselt mõistetav kuritegu ning ennast ei pea tundma süüdi. Vastutus kuriteo eest lasub selle toimepanijal, mitte seksuaalvägivalla üleelanul,“ toonitab dr Part.
Kuidas käituda pärast seksuaalvägivalla toimumist?
2017. aastal pöördus Tartu Ülikooli Kliinikumi 15 seksuaalvägivalla üleelanut, aasta varem 10. Kahe aasta jooksul (2016–2017) on Tartus ja Tallinnas pöördunud haiglasse abi järele kokku 80 seksuaalvägivalla ohvrit. Loodud seksuaalvägivalla keskuste ülesanne on pakkuda ööpäevaringset professionaalset abi täiskasvanud ja alaealistele naistele ja meestele, kes on kogenud seksuaalvägivalda.
Dr Kai Part palub meeles pidada, et vastuvõtule pöördumine on aegkriitiline – mida varem, seda parem. „Loomulikult tuleb esmalt veenduda enda turvalisuses ning vajadusel helistada hädaabinumbrile 112. Samuti siis, kui vajatakse kiiret meditsiiniabi. Tõendite kogumise jaoks ei tohiks end pesta ega riideid vahetada ning tuleks pöörduda kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda kas ise või saatjaga hoolimata kellaajast ning omamata saatekirja,“ selgitab dr Part. Erakorralise meditsiini osakonna töötajad on seksuaalvägivalda kogenud patsiendi tundlikuks kohtlemiseks ette valmistatud. Edasi suunatakse patsient naistekliinikusse, kus tuleb kohale eriväljaõppega õde, kes nõustab patsienti algusest lõpuni ja abistab valvenaistearsti läbivaatuse juures. Ohvrile pakutakse tema enda valikul ja nõusolekul esmast abi: psühholoogiline toetus, meditsiiniline läbivaatus ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine, vigastuste dokumenteerimine, suguhaiguste testimine, HIV-ennetav ravi, vigastuste dokumenteerimine ja soovimatu raseduse ennetamine. Patsient suunatakse edasi järelravisse (kliinikumi partneriks on Tartu Seksuaaltervise Kliinik), mille eesmärk on olukorra ja enesetunde jälgimine, naistearstiga kontakti hoidmine, suguhaiguste kordustestimine ja vajadusel psühholoogilisele abile suunamine.
Kliinikumi töötajad aitavad ohvril soovi korral ka politseisse pöörduda. Dr Kai Part toob välja, et kohtumeditsiinilist tõendmaterjali saab koguda 7 ööpäeva jooksul, soovitavalt siiski esimese 24 tunni jooksul, HIV profülaktikat saab alustada 72 tunni jooksul, rasestumisvastaseid, nn SOS-pille, saab manustada kuni 5 ööpäeva jooksul. Ravimid on patsiendile tasuta. Kui ohver on vanem kui 16-aastane ja pöördub esmalt politseisse, tuuakse ta samuti kliinikumi arstlikule läbivaatusele. Alla 16-aastaste ohvrite läbivaatus samuti kliinikumis, ent koos kohtumeedikuga.
Mida saavad lähedased teha?
Kui kellegi lähedane inimene on kogenud seksuaalvägivalda, on oluline mitte küsida miks-küsimusi. Seksuaalvägivalla üleelanu tunneb sageli lisaks füüsilistele üleelamistele ka häbi- ning süütunnet, mistõttu ei tohiks mitte kuidagi soodustada selle kumuleerumist. Pereliikmele või sõbrale saab toeks olla kohal olles, kuulates, mitte liigsete detailide kohta uurides. Oluline on olla kannatlik, uskuda lähedase juttu ning lubada tal väljendada oma tundeid. Austada tuleb ka lähedase otsust politseisse pöördumise või mitte-pöördumise osas.
Juhul, kui seksuaalvägivalla ohvriga puutub kokku meedik, õpetaja, sotsiaaltöötaja vms, tuleb tal seista oma hoolealuse parimate huvide eest juhendades teda pöörduma esmase abi saamiseks erakorralise meditsiini osakonda. Lastevastase seksuaalvägivalla või selle kahtluse korral tuleb alati teavitada politseid või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.
Kliinikumi naistekliiniku kodulehel on seksuaalvägivalda puudutava teema kohta koostatud alaleht, mis on mõeldud nii ohvritele kui ka nende lähedastele. https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/seksuaalvaegivald.
Kliinikumi Leht
Teised abivõimalused
• Tugitelefon 1492 vägivalda kogenutele
• Naiste varjupaigad üle Eesti
• Lasteabi telefon 116 111 www.lasteabi.ee
• Politsei 112
• Pöörduda võib ka naistearsti erakorralisse vastuvõttu Tartu Ülikooli Kliinikumi naistenõuandlasse ja alla 25-aastasetel Tartu Seksuaaltervise Kliinikusse www.tstk.ee, telefon 744 2086.
• Sotsiaalministeeriumi ohvriabiteenuse kaudu on nii ohvril kui tema pereliikmetel õigus saada tasuta psühholoogilist abi menetluse algatamise korral. Lapsed saavad ohvriabi kaudu psühholoogilist abi ka siis, kui menetlust ei ole algatatud. http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/ohvriabi-ja-lepitusteenus#Ohvriabi.
Simulatsioonikoolituse võlu
„Selliseid harjutusi võiks olla palju rohkem,“ oli tudengi vastus küsimusele, kas praktikum oli talle kasulik. Tegemist oli traumahaige praktilise käsitluse simulatsiooniõppega.
Keerukad haigusjuhud nõuavad arstidelt mitte ainult häid teadmisi ning käelisi oskusi, vaid ka oskust suhelda patsientide, nende lähedaste ja teiste tervishoiutöötajatega, raviprotsessi koordineerida. Patsiendi ravi on meeskonnatöö ning arst peab suutma olla hea meeskonnamängija, sageli meeskonnajuht.
Simulatsioon on harjutamise ja õppimise vahend, mida on võimalik kasutada paljude erinevate oskuste saavutamiseks eri tüüpi õppijatele puhul. Simulatsiooniharjutuses sattuvad õpilased reaalsusele sarnanevasse situatsiooni.
18. sajandil lõid isa ja poeg Gregoire Pariisis sünnitusabifantoomi, mis oli tehtud inimese vaagnast ja surnud beebist. See võimaldas õpetada sünnitusabitehnikaid ja vähendada imikute suremust. Tõenäoliselt kõige tuntum mannekeen on Laerdali Resusci-Anne, mis loodi 1960ndatel ning võimaldas harjutada suust-suhu ventilatsiooni ning rindkere kompressioone. 1990ndatest alates on toimunud mannekeenide tormiline areng ning praeguseks on arvutipõhistel programmidel töötavad mannekeenid inimesele väga sarnase füsioloogiaga, mida on võimalik lihtsalt muuta vastavalt haiguse või trauma patofüsioloogiale. Mannekeenid räägivad, jooksevad verd, sünnitavad, neil on kuulda hingamiskahinad ning südametoonid. See on vaid väike loetelu erinevate mannekeenide oskustest. Samas ei pea kõikide simulatsiooniharjutuste jaoks olema täiselektroonilist nukku. Sõltuvalt õpieesmärgist võib olla kasutusel lihtsamaid vahendeid. Ka keskkonda on võimalik simuleerida, muutes ruumi näiteks intensiivravipalatiks või hoopis lahinguväljaks.
Simulatsioonikoolituse kasutamisel on mitmeid eeliseid. Enamasti see meeldib õppuritele, kuna saab olla reaalses situatsioonis ning ise otsustada ning käed külge panna. Simulatsiooniõpe kaitseb patsiente mittevajalike riskide eest, sest esmaseks katsealuseks ei ole mitte patsient, vaid protseduure harjutatakse ning situatsioone mängitakse läbi esmalt mannekeenide peal. Ka meeskonnatreeningud suurendavad patsientide ohutust. Simulatsioonikeskkond võimaldab õppida ja korrata asju nii sageli, kui on vajalik tehtud vigade korrigeerimiseks, saamaks tulemust, mis tagab hea hakkamasaamise kliinilises praktikas. Simulatsiooniõppega on võimalik õpetada ka neid situatsioone ja haigusi, mis tavaelus on väga harukordsed ning võivad õpilastel päris patsientide peal nägemata jääda. Simulatsiooni saab kasutada ka omandatud teadmiste ja oskuste hindamiseks.
Mul on olnud võimalus osaleda simulatsioonikoolitustel nii õppurina kui ka ise koolitusi läbi viia Tartu kiirabi koolituskeskuses, Kaitseväe ühendatud õppeastutustes ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Isiklikud kogemused koolitustelt on väga head, tegemist on huvitava ning efektiivse meetodiga õppimiseks ning varem õpitu kordamiseks, kuigi, ka simulatsioonis osalemine vajab alguses veidike õppimist ja kohanemist. Üliõpilastele traumahaige käsitlust õpetades ei kujutaks seda enam muudmoodi ettegi kui simulatsiooniõppena. Ka kriitilisi situatsioone on simulatsiooniõppena oluliselt parem läbi mängida kui teoreetiliselt teemat lugedes.
Mul on väga hea meel, et Tartu Ülikool on loomas Tartu Ülikooli Kliinikumi simulatsioonikeskust. See võimaldab õpetada tudengeid ja residente ning anda täienduskoolitust ka eriarstidele. Võttes arvesse patsientide ohutust ning õpetuse efektiivust, on simulatsiooni kasutamine arstiõppes väga oluline.
Veronika Reinhard
Vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal
Arst-õppejõud erakorralise meditsiini erialal
Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Kliinikumis toimus laste seksuaalvägivallateemaline koolitus
6. märtsil kogunesid Tartu Ülikooli Kliinikumis lastearstid, naistearstid, kohtuarstid, aga ka politsei, prokuratuuri ja kohtuekspertide esindajaid, et osaleda koolitusel „Laste genitaalide vigastuste hindamine“. Sellise fookusega koolitus oli Eestis esmakordne.
Koolituse ellukutsujaks ja kuraatoriks oli kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala arst-õppejõud Kai Part, kes kasutas eestikeelse koolituse väljatöötamisel ideid ja teadmisi, mida ta omandas aastatel 2016–2017, mil õppis Manchesteri Seksuaalvägivalla keskuses (pikem lugu 2016. aasta jaanuarikuu Kliinikumi Lehes: https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1024-dr-kai-part-osaleb-manchesteri-uelikooli-seksuaalvaegivallakeskuse-kursusel). „Olen väga tänulik, et kliinikumi arendusfond minu koolitust otsustas toetada, kuna laste seksuaalvägivalla teema vajab kindlasti suuremat tähelepanu ning Manchesteris õpitud teadmised annavad selleks suurepärase võimaluse,“ lausus dr Kai Part. Teema olulisust tõendab ka asjaolu, et 2017. aastal avaldas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tervishoiusüsteemile mõeldud juhise seksuaalvägivalla kahtlusega laste käsitluse kohta.
Kliinikumis toimunud koolitusel osalesid lektoritena dr Kai Part, kes andis ülevaate laste ja noorte vastu suunatud vägivalla levimusest, vormidest ja mõjust ning tutvustas suguelundite läbivaatuse asendeid ja tehnikaid. Professor Anneli Uusküla, kes töötab kliinikumi nahahaiguste kliinikus, keskendus naha haiguslikele seisunditele laste genitaalidel ning seksuaalsel teel infektsioonidele lastel. Naistekliiniku arst-õppejõud Made Laanpere andis ülevaate tüdrukutel sagedamini esinevatest seisunditest genitaalidel ning tutvustas ka anogenitaalsete kondüloomidega lapse käsitlust. Tartu Ülikooli õppejõud ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst dr Jana Tuusov tegi ettekande laste suguelundite traumade põhjustest ja iseloomulikest tunnustest ning seksuaalvägivallale viitavatest anogenitaalsetest vigastustest. Koolituse lõpetas dr Kai Part, kes esitles Maailma Terviseorganisatsiooni 2017. aasta juhendile tuginedes seksuaalvägivalda kogenud või selle kahtlusega lapse ja noore käsitlust meditsiinisüsteemis.
Dr Kai Part toob välja, et juhise järgi vajavad ka seksuaalvägivalda kogenud alaealised, lisaks esmasele psühholoogilisele ja tundlikule käsitlusele, meditsiinilisele läbivaatusele ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumisele, mõnikord ka HIV ennetavat ravi, soovimatu raseduse ärahoidmist, suguhaiguste testimist. Hetkel on selline abi kättesaadav nii täiskasvanud kui alaealistele seksuaalvägivalla üleelanutele neljas seksuaalvägivalla keskuses Eestis (Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas, vt ka https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/projekt-seksuaalvagivalda-kogenud-ohvri-kompleksteenus-tervishoiuasutustes). Dr Kai Pardi sõnul võivad mõnikord seksuaalvägivalla kahtlusega lapsed vajada ka spetsiaalset intervjueerimist, selleks on riiklikul tasandil plaanis luua nn Lastemajad. Oluline on, et last ei vaadataks läbi mitu korda, vaid et spetsialistid teeksid vajadusel ühe, nn jagatud läbivaatuse koos kohtumeedikuga. Tõhusat koostööd on vaja siin kõigi lastega kokkupuutuvate spetsialistidega, sh lastekaitsetöötajate, politsei ja vaimse tervise spetsialistidega.
Ta rõhutab, et koolituse eesmärk oli tõsta meedikute teadlikkust laste seksuaalvägivalla teemal. „Meedikud peaksid lisaks abi andmisele oskama ära tunda seksuaalvägivallale viitavaid märke ning leidu dokumenteerida,“ toonitab dr Kai Part.
Sama ülesehitusega ja teemakäsitlusega koolitus toimub ka 16. mail Tallinnas (huvi korral tuleb ühendust võtta See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.).
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia konkurss
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus kuulutas välja kliinikumi preemia konkursi. Kliinikumi preemiaga tunnustatakse teenekaid eesti arste, kes oma silmapaistva tegevusega on andnud olulise panuse Eesti tervishoiu ja ühiskonnaelu arengusse, on kaasa aidanud Eesti tervishoiu maine tõstmisele üldsuse silmis ning Eesti inimese tervise parandamisele.
Vastavalt preemiastatuudile on kandidaatide esitamise õigus kõikidel Eesti tervishoiuasutustel ja erialaseltsidel, Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnal, Eesti Arstide Liidul ja Eesti Haiglate Liidul. Iga institutsioon saab üles seada ühe kandidaadi. Vastavalt statuudile võib ühele isikule preemia määrata üks kord.
Kliinikumi preemia antakse tänavu välja kahekümnendat korda, eelnevatel aastatel on preemia laureaadiks valitud prof. emer Arvo Tikk, prof. emer Endel Tünder, prof. emer Vello Salupere, prof. emer Ain-Elmar Kaasik, dr Vello Ilmoja, prof Toomas Sulling, prof. emer Lembit Allikmets, prof. emer Karl Kull, prof. emer Rein Teesalu, dots. emer Jüri Samarütel, dr Kaljo Mitt, dr Urmo Kööbi, prof. emer Tiit Haviko, dr Andres Ellama, prof. emer Ants Peetsalu, dots. emer Silvia Russak, dr Peeter Mardna, prof. emer Tiina Talvik ja prof. emer Heidi-Ingrid Maaroos.
Preemiakandidaatide andmed palume saata koos kirjaliku elulookirjelduse ja lühikese põhjendusega 20. aprilliks 2018 e-posti aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis tehti Eesti esimene endoskoopiline tsüstogastrostoomia iselaieneva metallstendiga
22. veebruaril toimus sisekliiniku ednoskoopiakeskuses ultraheliendoskoopiale pühendatud koolitusseminar „EUS in Estonia today and tomorrow“. Seminaril osalesid kliinikumi arstid, kolleegid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, endoskoopiaõed, aga ka dr Perttu Arkkila Helsingi Ülikooli Haiglast.
Olgugi, et ultraheliendoskoop on sisekliinikus kasutusel juba 2016. aastast, oli sellele meetodile pühendatud erialapäev uudne. Uudne oli ka ultraheliendoskoobiga metallstendi paigaldamine pankrease tsüsti vahele, mille viisid läbi dr Toomas Ümarik Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja dr Marko Malvik kliinikumist. Kuna Eestis oli metallstendi Hot Axios, mis on tootjafirma poolt patenteeritud, paigaldamine esmakordne, oli külalislektoriks ja -juhendajaks tulnud dr Perttu Arkkila Helsingi Ülikooli Haiglast. Meetodi uudsuse ja kalliduse tõttu on ka põhjanaabrid ühemomentselt paigaldatavat stenti kasutanud vaid neljal korral.
Küsimuse peale, miks just dr Perttu Arkkila Eesti kolleege juhendama tuli, vastas dr Marko Malvik, et esiteks on Helsingi meile kõige lähim suur ultraheliendoskoopia keskus. Teiseks on kliinikumi arstid varem kahel korral käinud dr Arkkila juures Helsingis õppereisidel ning dr Arkkila äärmiselt sõbraliku ja koostööalti suhtumise tõttu oli just tema väga oodatud ultraheliendoskoopiale pühendatud päevale lektoriks.
Dr Marko Malviku sõnul on ultraheliendoskoopia parim meetod kõhunäärme haiguste hindamiseks. Lisaprotseduuridena on ultraheliendoskoobiga võimalik võtta biopsiad, misjuures on kasvaja levitamise risk väga väike ning teha elastograafiat, mis annab täiendavat infot hea- ja pahaloomuliste kasvajate eristamisel. Tulevikuplaan on teha ultraheliendoskoopiat ka kontrastainega.
Hetkel tehakse sisekliinikus ultraheliendoskoopiad umbes üks protseduur päevas. Helsingi Ülikooli Haiglas tehakse aastas 300 protseduuri, uuringute arv on aasta-aastalt suurenenud ning see trend jätkub, kuna suurtes keskustes kasvab vajadus EUS-uuringu järele uute näidustuste ning biopsia- ja protseduurivõimaluste avardumisega. Dr Malviku hinnangul võiks Eestis jääda protseduuri arv aastas 100–150 vahele. Ultraheliendoskoopiale suunab eriarst, sageli tellivad uuringut lisaks sisekliiniku arstidele ka onkoloogid ja kirurgid.
Dr Marko Malviku sõnul on selliseid erialaspetsiifilisi koolituspäevi väga vaja: „Oli äärmiselt meeldiv, et gastroenteroloogide ja kirurgide vahel tekkis töine multidistsiplinaarne arutelu patsientide ravi üle. See on väga hea näide kahe suurhaigla vahelisest koostööst ning väliseksperdi, dr Arkkila, kaasamisest.“
Kliinikumi Leht
Doktorid Margot Peetsalu ja Ülle Kadastik pälvisid presidendi teenetemärgi
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid tänuks 166 inimesele, kes on muutnud Eesti elu paremaks. „Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa. Kõik need inimesed on andnud enam, kui nõuab nende igapäevatöö ja teinud Eestit paremaks," ütles president Kaljulaid.
Eesti Punase Risti II klassi teenemärgi pälvis presidendilt Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu ning Eesti Punase Risti III klassi teenemärgiga tunnustas president Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõudu Ülle Kadastikku.
Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. President Kersti Kaljulaid andis teenetemärgid üle 21. veebruaril Tartu Ülikooli Narva kolledžis.
Dr Margot Peetsalu panust ravi-, teadus- ja õppetöösse tunnustas president Eesti Punase Risti II klassi teenemärgiga.
Dr Peetsalu töötab Tartu Ülikoolis kirurgiliste haiguste dotsendina. Kirurgitööd teeb ta Tartu Ülikooli Kliinikumi abdominaalkirurgia osakonnas vanemarst-õppejõuna.
Dr Margot Peetsalu on põline tartlane, kes õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis arstiteaduskonna raviosakonnas aastatel 1972–1978, millele järgnes Maarjamõisa Haigla internatuur. Sellest ajast peale, alates 1979. aastast, on dr Peetsalu pidanud üldkirurgi ametit Tartu Ülikooli Kliinikumis, olles enam keskendunud seedetrakti haigustele ja gastrontestinaalsele endoskoopiale. Viimased kümme aastat on ta süvendatult tegelenud beniigse proktoloogia arendamisega ja arstide täiendamisega sellel alal. Aastal 2003 kaitses ta Tartu Ülikoolis enda doktoriväitekirja ning sealtpeale on ta ülikoolis töötanud kirurgiliste haiguste vanemteaduri, erakorralise teaduri ning dotsendina.
Dr Margot Peetsalu kuulub mitmetesse erialaliitudesse, ta on Euroopa Koloproktoloogia Seltsi, Tartu Kirurgide Seltsi, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni, Eesti Gastroenteroloogide Seltsi ja Eesti Gastrointestinaalse Endoskoopia Ühingu liige.
Dr Peetsalu on kõrgelt hinnatud nii patsientide, tudengite kui ka kolleegide poolt. 2013. aastal pälvis ta kliinikumi patsientidelt enim tänuavaldusi ning 2017. aastal nimetasid tudengid dr Peetsalu parimaks õppejõuks.
Dr Margot Peetsalu: Päeval, mil uudis teatavaks tehti, saadeti mulle juba hommikul õnnitlusi, ent oma silmaga sain mahti seda lugeda pärast tööpäeva lõppu. Esmaspäev on minu kõige kiirem päev, kuna hommikuti teen endoskoopilisi protseduure ja alates lõunast konsultatiivset vastuvõttu. Sel päeval oli kogunenud tavalisest enam erakorralisi uuringuid.
Presidendilt teenemärgi saamine oli minu jaoks väga ootamatu, olen tunnustusest siiani heas mõttes vapustatud, see on minu jaoks väga erakordne. Olen tänulik Eesti Kirurgide Assotsiatsioonile, kes mind tunnustuse saamiseks esitas. Võtan seda kui tunnustust kirurgiale ja kõikidele kirurgidele. Kirurgia on tiimitöö.
Et olla teenetemärgi saaja vääriline – eks see stimuleerib tööl veelgi enam panustama. Olen õnnelik inimene, kuna saan öelda, et mulle meeldib mu töö. See pole küll lihtne ja muresid on reeglina enam kui rõõmu, kuid kindlasti ei saa öelda, et kirurgia eriala oleks igav ja üksluine. Praktilisele kirurgitöö kõrval olen ma põhikohaga kirurgia õppejõud. Õpetades õpid pidevalt juurde ka ise. Õppejõu amet sunnib lugema, end tuleb pidevalt täiendada, et uuemate uurimuste ja meetoditega kursis olla. Tudengite küsimustele tuleb vastused leida ja kui vaja, siis ka tunnistada, et mõnele küsimusele vastamiseks pean võtma aega.
Ilma kirurgina praktiseerimata on raske kirurgiat õpetada. Üldkirurgia eriala on eriline, ajalooliselt on see olnud ju peamiselt maskuliinne. See olukord on tasapisi muutumas, lisandumas on väga tublisid naiskirurge. Olen „oma poistele“ meie kirurgiakliinikus tänulik, sest kollegiaalsus toimib siin selle sõna kõige paremas tähenduses ning saame alati üksteisele loota ja kindlad olla. Seetõttu on presidenti teenemärk kohe kindlasti tunnustus kogu meie kliinikule.
Igale inimesele on elus olulisel kohal perekond. Ka minule on pere toetus väga oluline. Olen tänulik abikaasale professor Ants Peetsalule, kes on mind kirurgia teel õpetanud, juhendanud ja toetanud. Olen tänulik oma tublidele poegadele, kes kasvasid üles nii, et vanemad ei olnud alati neid toetamas. Aga nad said hakkama ja saan praegu juba tunda rõõmu oma kahest lapselapsest, kellele mõtlemine naeratuse näkku toob.
Usun, et keegi ei tee oma tööd tunnustuse eesmärgil, samas olen õnnelik, et minu tööd on märgatud ja see teeb hingele head.
Dr Ülle Kadastik pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.
Dr Kadastik on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ta õppis aastatel 1975–1981 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ravi erialal, misjärel läbis günekoloogia eriala internatuuri ning omandas günekoloogi eriala.
Ülle Kadastiku tööelu on olnud seotud kliinikumiga, ta on siin töötanud alates ülikooli lõpetamisest. Dr Kadastik on juhtinud günekoloogia osakonda alates 2000. aastast ning ta on olnud oma eriala üks pioneere Eestis. Dr Kadastik on juurutanud mitmeid naiste elukvaliteeti mõjutavaid operatsioone, nt teinud esimesena Eestis naiste inkontinentsuse operatsiooni. Alates 1997. aastast on ta teinud keerulisi laparoskoopilisi operatsioone, nt hüsterektoomia, mis on tänases günekoloogias igapäevane operatsioon. 2003. aastal viis dr Kadastik esmakordselt Eestis läbi laparoskoopilise kolposakropeksia operatsiooni tupe allavaje tõttu.
Dr Kadastik on kahel viimasel aastakümnel järjepidevalt koolitanud ka noori arste günekoloogiliste operatsioonide vallas ning esinenud regulaarselt ettekannetega arstide täienduskursustel.
Tema tööd hindavad ka patsiendid – 2016. aastal pälvis ta enim kirjalikke tänusõnu. Patsiendid toovad esile dr Kadastiku sooja ja mõistvat suhtlusstiili, professionaalsust, pühendumust ja südamlikkust.
Kolleegide sõnul on dr Kadastik oma ala vaieldamatu tippasjatundja ja abivalmis soe inimene.
Dr Ülle Kadastik: Mulle tuli presidendi teenetemärgi teade väga väga ootamatult. Kuna esimesed varahommikused õnnitlejad ei täpsustanud, mille puhul nad õnnesoovid teele panid, arvasin, et tegemist on eksitusega, mida ikka juhtub. Kui aga juba kolmas inimene mind õnnitles, palusin talt täpsustust, mille puhul ta mind meeles peab. Vastust, et olen pälvinud teenetärgi presidendilt, ei tahtnud ma muidugi uskuda ning kontrollisin uudise ise üle.
Võiksin öelda, et see uudis oli mu elu kõige ootamatum, ettearvamatum, üllatavam ja uskumatum. Nii palju südamlikke õnnesoove, kui mulle järgneval kahel päeval saadeti, pole ma terve elu jooksul saanud. Aitäh nende siirate ja südamest saadetud soovide eest, olen väga tänulik kõigile!
Minu suur lugupidamine toredatele kolleegidele, kogu naistekliiniku personalile ja muidugi minu patsientidele – ilma teieta poleks seda tunnustust kunagi olnud!
Kliinikumi Leht
Emeriitprofessor Tiina Talvik nimetati Tartu aukodanikuks
15. veebruaril nimetas Tartu linnavolikogu Tartu aukodanikud ja Tartu Tähe teenetemärgi kavalerid. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku emeriitprofessor Tiina Talvik pälvis Tartu aukodaniku tiitli. Tartu linna aukodaniku nimetus on auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest.
Tiina Talvik on põline tartlane, ta on siin sündinud, koolis käinud ning lõpetanud arstiteaduskonna 1962. aastal. 1963. aastal läbis ta esimese lasteneuroloogia-alase täienduse ning aasta hiljem sai temast lasteneuroloog, kes hakkas huvituma geneetikast. Emeriitprofessor Tiina Talviku töö tulemusena arenes lasteneuroloogia Eestis iseseisvaks meditsiinierialaks. Kui Tartusse loodi geneetikakabinet, töötas prof. emer selle juhatajana ja ainsa arstina. Lisaks lasteneuroloogia arendamisele sai temast ka meditsiinilis-geneetilise nõustamise rajaja Eestis.
Emeriitprofessor Talvik on olnud aastatel 1968–1991 vabariigi pealasteneuroloog ning 1975–1991 üleliidulise lasteneuroloogia probleemkomisjoni liige. Tema kandidaaditöö “Vaimselt alaarenenud laste tsütogeneetiline uuring ja meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni küsimused” valmis 1973 ning oli üks esimesi meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni alaseid töid kogu N. Liidus, mida hiljem palju tsiteeriti. Doktoritöö kaitses ta 1992. aastal teemal ”Hypoxic-ischemic brain damage in neonates (clinical, biochemical and brain computed tomogrphical investigation)”. Pärast töö kaitsmist on ta töötanud kuni tänaseni ka Tartu Ülikoolis, mistõttu on kujunenud välja nn tema koolkond – kõik tänased lasteneuroloogid on õppinud emeriitprofessori käe all. Tiina Talvik on olnud 18 doktoritöö ja 1 ühe magistritöö juhendaja.
Emeriitprofessori algatusel loodi 1990. aastal Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsioon, mille esimene ja pikaaegne president ta oli. Ta on Eesti Lastearstide Seltsi ja Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi auliige ja Eesti Lasteneuroloogide Seltsi aupresident.
Lisaks emeriitprofessor Tiina Talvikule pälvisid Tartu aukodaniku tiitli kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus ning kauaaegne Tartu Pauluse koguduse õpetaja, EELK Lõuna piirkonna piiskop Joel Luhamets.
Aukodaniku nimetused koos sellega kaasneva Tartu Suurtähega ja Tartu Tähed anti üle 22. veebruaril Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud aktusel Vanemuise kontserdimajas.
Emeriitprofessor Tiina Talvik, palju õnne Tartu aukodaniku tiitli puhul! Te olete oma elus pälvinud mitmeid tiitleid ja tunnustusi, mis tundeid teis tekitab aga kodulinna Tartu aukodanikuks olemine?
Olla Tartu aukodanik on väga suur au, eriti minule, kuna olen põline tartlane ja pean oma kodulinna väga tähtsaks ja armsaks. Kõik minule olulised sündmused on seotud Tartuga
Peaminister Jüri Ratas külastas kliinikumi
Reedel, 2. veebruaril tegi peaminister Jüri Ratas visiidi Tartu Ülikooli Kliinikumi. Kohtumise eesmärk oli tutvustada Eesti suurima ja ainsa õpetava haigla igapäevatööd, aga peatuda ka probleemidel.
Kliinikumi üks murekohti on õpetuskulude katmine. Tartu Ülikool on ainus arstiõpet andev ülikool Eestis, ent arstide põhiõppe kliiniline osa viiakse läbi kliinikumis. Seetõttu tekivad kliinikumil teiste haiglatega võrreldes spetsiifilised lisakulud alates õppetööks vajalike vahendite soetamisest kuni õppetöö läbiviimisega kaasneva ravitöö produktiivsuse vähenemise korvamiseni.
Toetuse summa on 20 aasta jooksul jäänud samale tasemele, küll on aga vahepeal suurenenud üliõpilaste arv arstiteaduskonnas. Kliinikum tutvustas peaministrile plaani taotleda õpetushaigla kulude hüvitamise toetuse suurendamist 2019. aasta riigieelarve koostamisel vähemalt kahekordseks, et saavutada 2000ndate aastate osakaal ja selle järkjärgulist suurendamist tasemeni, mis kataks lisaks ravitöö produktiivsuse langusele kliinilise arendustööga seotud kulud.
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikum nimetati Euroopa ekstsellentsikeskuseks
Tartu Ülikooli Kliinikum pälvis Euroopa Anestesioloogide Seltsilt väärika tunnustuse ning nimetati Euroopa ekstsellentsikeskuseks. Akrediteeringuvisiit Tartusse toimus 2017. aasta septembris, mil seltsi esindajad külastasid kliinikumi ja ülikooli ning hindasid residentuuri õppeprogrammi sisu ning õpetushaigla vastavust Euroopa standardnõuetele.
Tänavu jaanuaris esitatud raport kiitis ülikoolipoolset anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi struktureeritust ning kliinikumi anestesioloogia osakonna juhtimist, õppeprogrammi põhjalikkust ning juhendajate kompetentsi. Välishindajad kirjutasid, et osakond mõjus neile ühe suure perena, kus paistis silma inimeste motiveeritus, üksteise toetamine ning uhkus osakonna üle. Edasiste soovitustena tõid hindajad välja teadustöö veelgi suuremat tähtsustamist, õppeprotsessis logiraamatute kasutamist, ravijuhendite arendamist ning residentide senisest rohkem kaasamist patsientide operatsioonieelsesse hindamisse ning akuutse valu ravimisse. Riiklikul tasandil toodi olulisena välja vajadus pikendada erialaõpet praeguselt neljalt aastalt viiele.
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna residentuuriprodekaan ja kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja Urmas Lepner rõhutas välishindamiste ja nende käigus ekspertidelt saadava tagasiside olulisust õpiprogrammide arendamisse „Euroopa Meditsiinispetsialistide Liit on pannud paika soovituslikud standardid iga residentuuri eriala kohta, mida oleme juba programmide loomisel arvesse võtnud. Joel Starkopf on anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi üldjuhendajana teinud selle arendamiseks järjepidevalt tööd. Akrediteeringu saamine näitab, et töö on vilja kandnud ja programm vastab rahvusvahelistele nõuetele ja kvaliteedistandarditele.”
Kliinikumi ja ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja Joel Starkopf avaldas samuti saadud tunnustuse üle heameelt ning nentis ka arenguruumi. „Soovitused õppeprotsessi parandamiseks on igati asjakohased ja väärivad tõsist tähelepanu. Nendega asumegi residentuuriõppe kontekstis kohe tegelema,” kinnitas professor Starkopf.
Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ütles, et välisekspertide antud erapooletu hinnang on kliinikumile väga oluline tagasiside. „Igasugune tagasiside on meile oluline. Täna oleme saanud tõestuse meie spetsialistide vaieldamatult kõrgest tasemest nii igapäevases töös kui järelkasvu koolitamisel,“ sõnas Siigur.
Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule antakse tunnustus ametlikult üle 2. juunil Kopenhaagenis toimuva Euroopa Anestesioloogia Kongressi “Euroanaesthesia 2018” pidulikul auhinnatseremoonial.
Kliinikumi Leht
Seedetrakti pärilikud vähisündroomid ja personaalmeditsiin
Pärilikkus, geenimutatsioonid ja personaalmeditsiin on viimasel ajal fookusesse kerkinud teemad. Eks pärilikkuse olemust ja mutatsioone teati varemgi. Keegi ei vaidle vastu, et ka varem oli tegemist personaliseeritud meditsiiniga selles mõttes, et iga patsiendi korral määrati ravi individuaalselt.
Personaalmeditsiini all praeguses mõistes tuuakse välja, et see on tervishoiuteenus tervise parandamiseks, haiguste raviks ja nendest hoidumiseks, milles kasutatakse kompleksselt terviseandmetega teavet geneetika, inimese käitumise ja väliskeskkonna vahelistest seostest. Viimases kahes pole midagi olemuslikult uut, enamus neid mõjureid on olnud teada pikemat aega. Need üksi meditsiinist personaalmeditsiini ei tee. Tegelikult on põhiteguriks geeniuuringute tulemuste lisamine tavameditsiinile. See muudab paradigmat, see loob täiesti uue mõõtme ja hoopis teistsugused võimalused haiguste kontrollimiseks ja raviks.
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakond on koostöös kliinikumi erinevate struktuuridega olnud personaalmeditsiini ühes olulises valdkonnas esirinnas. See on seedetrakti pärilike vähisündroomide terviklik käsitlus.
Huvi seedetrakti vähiga seotud Lynchi sündroomi vastu on mul olnud paarkümmend aastat, ajast, kui leidsin esimese Lynchi sündroomiga perekonna. Laialdasem praktiline tegevus algas 9 aastat tagasi. Liitusin siis biotehnoloogia ettevõtte ASPER BIOTECHi uuringuga „Kolorektaalvähi geneetiliste testide portfell“. Selle käigus kujunesid sidemed ja tekkis võrgustik seedetrakti pärilikest vähisündroomidest huvitatud spetsialistidega Tartu Ülikooli Kliinikumi erinevates struktuurides. Eriti tihedaks on mul kujunenud koostöö dr Piret Laidrega kliinilise geneetika keskusest. Suuresti tänu tema entusiastlikule tööle oleme tuvastanud üle 25 perekonna ligi 70 mutatsioonikandjaga. Enamuse moodustavad 15 Lynci sündroomiga perekonda, 4 perekondliku adenomatoosse polüpoosi (FAP) perekonda. Lisaks perekonnad, mis kannavad juveniilse polüpoosi, Peutz-Jeghersi, MUTYH-seoselise polüpoosi ja päriliku difuusse maovähi sündroomide mutatsioone.
Oluline roll on lastekliiniku dotsendil Oivi Uibol, kes tegeleb FAP perekondade laste jälgimisega. Dr Leana Sits sisekliinikust on see, kes teeb neile lastele narkoosis endoskoopilisi uuringuid ja vajadusel polüpektoomiaid. Patoloogiateenistus teostab geneetilisi muutusi väljasõeluvaid immuunhistokeemilisi uuringuid.
Oluliseks sammuks edasi on sellel aastal algav doktorantuuri uurimustöö Lynchi sündroomi levimuse, genotüüp-fenotüüp seoste ja mutatsioonispektri hindamiseks Eestis. Uurijaks dr Laura Roht. Juhendajateks professor Katrin Õunap, dr Tiina Kahre ja mina. Uuringu patoloogiapoolt toetab patoloogiateenistuse juhataja dr Liis Salumäe.
Seni oleme seedetrakti pärilike vähisündroomide kohta alates 2012. aastast avaldanud ühe rahvusvahelise ja kolm Eesti Arsti artiklit ning kaks konverentsi abstrakti.
Milles seisneb eelneva kontekstis meie praktilise tegevuse uuenduslikkus, milles seisneb personaalmeditsiin?
Kõigist jämesoolevähi haigetest on teadaolevate pärilike sündroomide kandjaid 4–6%. Lisaks esineb neil sagedamini ka teiste organite pahaloomulisi kasvajaid. Tehes kindlaks pärilike vähisündroomide kandjaid, leiame inimesed, kes on ohustatud erinevate vähkide tekkeks. Neile oleme 5 aasta vältel vastavalt rahvusvahelistele juhistele rakendanud individuaalsed jälgimisprogrammid. Teisest küljest, testides pereliikmeid ja mitte leides nendel ohtlikke mutatsioone, vabastame need inimesed ohtlike kasvajate kartusest. Mutatsioonikandjatel on võimalik jämesoolest polüüpide regulaarse eemaldamisega vähki ennetada. See on otsene vähi profülaktika ja sellega tegelevad meie osakonnas dr Rait Labotkin ja dr Heigo Reima. Väga suure vähiriski korral tuleb teha profülaktilisi operatsioone, näiteks jämesoole täielikku (vajalik enamasti FAP korral) või subtotaalset eemaldamist. Mõne sündroomi korral on soovitatav profülaktiline günekoloogiliste organite eemaldamine. Kui vähk tekibki, on see regulaarsete kontrolluuringute tõttu võimalik leida varases, hästi ravitavas staadiumis. Mutatsioonikandjatele tuleb vähi korral teha tavalisest ulatuslikumaid operatsioone. See kõik on viimase 5–6 aasta jooksul juurutatud kirurgilise onkoloogia osakonna igapäevasesse praktikasse.
Unikaalse juhtumina meenub dr Laidre poolt diagnoositud, maailmas alla 200 patsiendiga kirjeldatud pärilik seisund CMMRD (constitutional mismatch repair deficiency), mille puhul tegin 2015. aastal 18-aastasele tütarlapsele esmakordselt Eestis laparoskoopilise totaalse proktokolektoomia lõppileostoomiga. Rohkete düsplastiliste adenoomide hulgas oli ühes tekkinud juba in situ kartsinoom.
Rakendades pärilike vähisündroomide perekondadele personaalmeditsiini võimalusi, on võimalik vähendada üldist vähki haigestumust ja pakkuda mutatsioonikandjatele korrektse jälgimise korral üsna ohutut, kvaliteetset ja pikaealist elu.
Oluline on märkida, et hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja, dotsent Peeter Padriku algatusel on meie kliinikus käivitunud ka päriliku rinna- ja munasarjavähi perekondade tuvastamine, jälgimine ja ravi.
Dr Jaan Soplepmann
Vanemarst-õppejõud
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakond
Scandiatransplandi juhatus kliinikumis
9. jaanuaril pidas kliinikumis töökoosolekut Scandiatransplandi juhatus. Esimest korda Eestis toimuvale koosolekule olid kohale tulnud kõik juhatuse liikmed nii Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist kui Islandilt.
Scandiatransplandi juhatuse esimees Bo-Göran Ericzon Rootsist kirjeldas oma muljeid kliinikumist ülivõrdes. „Tunnen isegi teatavat kadedust, kui päris aus olla,“ naeris Ericzon ja lisas „tutvusime täna labori, operatsioonitubade ja intensiivraviosakondadega ja, olgugi et olen siin varemgi käinud, olen endiselt vaimustunud. Osakonnad on ruumikad ning kadedustekitavalt hästi on lahendatud personali ruumid,“ ütles Bo-Göran Ericzon.
Arno Nordin Soomest tõi välja personali professionaalsuse ja sõbralikkuse. Arno Nordin lisas, et traditsiooniliselt on Scandiatransplandi töökoosolekutel õhkkond alati väga avatud, sest oluline on läbi rääkida võimalikud kitsaskohad. Nordin tõi esile ka Tartus valitsenud avatuse.
Bo-Göran Ericzoni sõnul annab kuulumine Scandiatransplandi organisatsiooni nii märkimisväärseid eeliseid, kuid seab meie kui uue liikme ette ka teatavaid kohustusi – igapäevases töös tuleb arvestada terve rea liikmelisusest tulenevate reeglitega. Kui tööd on alustatud ning tutvutud kõikide erinevate organsiirdamise meeskondadega, arutatakse ühiselt läbi, mis on senini hästi läinud ja vaadatakse üle ka vajakajäämised. Edasiseks koostööks on oluline, et erinevate riikide meeskonnad saaksid üksteist tundma.
Kliinikum on Eestis ainus siirdamisoperatsioone tegev haigla. Transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall rõõmustab senise õnnestunud koostöökogemuse üle, näiteks 13. novembril siirati Tartus kriitilises seisundis eestlannale Rootsist pärit doonormaks.
10. mail võttis Scandiatransplant Tartu Ülikooli Kliinikumi oma assotsieerunud liikmeks. Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mille ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.
Fakte:
2017. aastal leidis Tartu Ülikooli Kliinikumis aset:
• 35 neerusiirdamist, sh kolmel juhul siirati samal ajal kõhunääre ja neer
• 10 maksasiirdamist
• 5 kopsude siirdamist.
Tänu Scandiantransplandiga liitumisele 2017. aastal:
• Siirati kahele Eesti patsiendile Soomes süda, mõlemal korral pärines süda Soomest.
• Ühele Eesti väikelapsele siirati Soomes neer, elund pärines Soomest.
• Kahele Eesti patsiendile siirati kliinikumis Rootsist pärinenud maks.
• Liitumisest alates on Eestist Scandiatransplanti keskustesse siirdamiseks välja saadetud 6 elundit: 2 südant, 2 maksa ja 2 neeru.
Kliinikumi Leht
Muutuste ootuses residentuur
Möödunud aasta lõpus valmis Eesti Nooremarstide Ühenduse tellimusel mõttekoja Praxis analüüs „Residentuur Eestis – kuidas edasi?“. 2017. aasta veebruarikuu jooksul laekunud 600 ankeedist olid analüüsiks sobilikud 454. Oma hinnangu esitatud väidetele andis 218 residenti, 55 residentuuri äsja lõpetanut ja 181 residentide juhendajat. See on piisav hulk vastanuid üldistuste tegemiseks. Tunnistan, et minul jäi see ankeet vastamata. Mitte soovimatusest, vaid aja korraldamatusest. Aga tunnustuseks residentide soovile leida ja analüüsida valitud elukutse omandamise korralduse probleeme, oleks siiski pidanud leidma aega küsitluses osalemiseks. Seega saan vaid mõne kommentaariga osaliselt seda tasa teha.
Residentuur on arsti haridustee üks etapp põhiõppe ja eriarstiks ning kolleegiks saamise vahel. Arstide õpetamine sellel tasemel on tutoriaalne protsess, on seda alati olnud ja kindlasti jääbki selleks. Euroopa Eriarstide Ühendusel (Union Européenne des Médecins Spécialistes, UEMS) on enamuse erialasid konsensuslikult kokku leppinud diplomijärgse õppe programmi sisu ja pikkuse miinimumnõuded. UEMS vahendusel on võimalus taotleda vastava õppekava akrediteeringut, mis tõsi küll ei ole kohustuslik. Enamuses maades on arstlikud erialad kehtestanud residentuuri programmidele siseriiklikud nõuded. See hõlmab eriala õpetamiseks ja omandamiseks vaja olevate seadmete olemasolu, uuringute hulka, käelist tegevust nõudvate protseduuride või operatsioonide arvu, teoreetilise koolituse struktureeritud kava, tulemuste hindamise meetodeid ja tagasiside võimalust õppeprotsessi toimimise kohta. Usutavasti vastab enamus meie diplomijärgse õppe programmidest UEMS-i nõuetele, kuigi see ei pruugi olla nii kõikide erialade osas. Põhjuseks lihtsalt meie populatsiooni suurusest tulenev piiratud hulk profiilseid haigeid. Selle vajakajäägi saab korvata ainult residentuuri osaline tegemine väljaspool Eestit. Olen veendunud, et see on vältimatu.
Praxise uuringu tulemused toovad esiplaanile mitmeid ebaühtlusi residentuuriõppes, millega peab ka nõus olema. Osutatakse suurtele erinevustele residentuuri baashaiglate vahel, juhendamise oskustes ja võimalustes. On tõsi, et erialaselt heade oskustega kolleeg ei pruugi olla erinevatel põhjustel sama hea juhendaja. Aga õpetamist on võimalik soovi korral õpetada. Mõneti keerukam on olukord, kui juhendamiseks puudub tahtmine.
Uuringu tulemused näitavad, et praeguse residentuuri korralduse juures on ühtlustamata nõuded teoreetilise ja praktilise koolituse mahus ja vormides. Residentuur on väga paljus ise õppimine ja initsiatiivi näitamine. Õppimine eeldab erialakirjanduse kättesaadavust ning tasakaalustatud, regulaarset ja süstemaatilist teoreetiliste küsimuste arutelu vahelduvalt praktilise koolitusega.
Residentuuriprogrammi osalise koormuse korraldus on olnud aruteluks mitmeid aastaid ning peab olema võimalik neile, kes soovivad läbida ka doktorantuuri. Residentuuris peab leidma võimaluse oma töö analüüsimiseks ning tulemuste publitseerimiseks.
Arst peab olema valmis tegema rutiinset tööd ning kontrollima isiklikke emotsioone, millised need ka ei oleks. Residentuuri jooksul omandatav isiklik kliiniline kogemus tähendab praktilist käelist osavust ja kliinilise otsustamise oskust ja julgust. See tähendab ka otsustamist, kas olemasolevad juhtnöörid sobivad konkreetsele patsiendile ning kui sobivad, siis mil määral. Oscar Wildelt pärineb ütlus „Haridus on imetlusväärne, kuid aeg-ajalt tasub meeles pidada, et paljutki, mis on teadmist väärt, ei saa õpetada, seda peab ise ära tundma“. Kuldne mõte, üsna päevakohane tänagi.
Professor Toomas Asser
Närvikliiniku juhataja
Digisaatekiri vahetab välja pabersaatekirja
Eestis toimub üleminek pabersaatekirjadelt digisaatekirjadele, mistõttu peavad alates 2018. aastast nii perearstid kui ka eriarstid väljastama saatekirju digitaalsel kujul. Seega liiguvad edaspidi kõik saatekirjad digitaalselt tervise infosüsteemi kaudu.
Eelmise aasta lõpuks olid 75% Tartu Ülikooli Kliinikumi saabuvatest perearstide poolt väljastatud saatekirjadest digitaalsed. Sotsiaalministeerium ja Eesti Haigekassa on seadnud eesmärgiks, et käesoleval aastal peavad perearstid, aga ka eriarstid koostama juba kõik eriarstisaatekirjad digitaalselt. See on mugav nii perearstile kui ka patsiendile. Lisaks korrastab digisaatekirjale üleminek tervishoiusüsteemi, kuna eriarstile vastuvõtuaja broneerimise eelduseks saab olema patsiendile digitaalselt väljastatud saatekiri. Vastasel juhul kliinikumi klienditeenindajad süsteemis arstiaega broneerida ei saa. Nii kaovad ära „igaks juhuks“ tehtud topeltbroneeringud ning enam pole võimalik küsida saatekirja perearstilt tagantjärgi. Alates 2018. aastast, mil eriarsti järjekorda saavad end panna vaid need isikud, kelle perearsti või eriarsti arvates see tõesti näidustatud on ja kellele on selle kohta väljastatud ka digitaalne saatekiri, peaks vähenema ka vastuvõttudele mitteilmumine.
Kui perearst või eriarst on saatekirja tervise infosüsteemis väljastanud, on see nähtav riiklikus patsiendiportaalis digilugu.ee. Nii saab patsient enda, aga ka eestkostetavate ja esindatavate saatekirjade olemasolu kontrollida. Digisaatekirjal on kehtivusaeg kuus kuud alates väljastamisest, mille jooksul on võimalik seda arstiaja broneerimiseks kasutada. Kuna mõnel erialal võib ooteaeg olla pikk, ei pea saatekiri olema kehtiv visiidi toimumise ajal. Digisaatekirjaga saab broneerida vaid ühe arstiaja. Juhul, kui patsient soovib panna endale uue aja sama saatekirjaga, peab ta enne eelmise aja tühistama. Kui patsient jätab vastuvõtule tulemata või tühistab vastuvõtuaja arst, vabaneb saatekiri broneeringust ning kui selle kehtivusaeg pole lõppenud, saab seda kasutada uue aja broneerimiseks.
Digisaatekirjale üleminek 2018. aastal toob uue korra ka eriarstidele: kui eriarst näeb vajadust teise eriala vastuvõtuks, koostab ta digisaatekirja uue vastuvõtuaja broneerimiseks ise ning ei suuna enam patsienti saatekirja saamiseks perearsti juurde.
Kommentaar
Merje Tikk, analüüsi-marketingi teenistuse direktor: Saatekiri on vajalik kõigi eriarstide poole pöördumiseks, välja arvatud perearst, günekoloog, naha- ja suguhaiguste arst, silmaarst, psühhiaater, hambaarst, trauma korral traumatoloog või kirurg ning tuberkuloosi korral kopsuarst.
Meie klienditeenindajad saavad broneerida vastuvõtuaja vaid siis, kui patsiendile on koostatud digisaatekiri. Broneeringu tegemisel lähtub klienditeenindaja saatekirjale märgitud vastuvõtuerialast ja lisainfost.
Digisaatekirjal on kohustuslikud andmeväljad, mis peavad olema dokumenteeritud, see annab arstile vajalikud andmed patsiendi probleemide ja tehtud uuringute ning analüüside kohta.
Kui vastuvõtu käigus selgub, et patsient vajab teise eriarsti vastuvõttu, siis peab saatekirja koostama seesama suunaja arst saatmata patsienti saatekirja saamiseks perearstile. Samuti ei anna saatekirja statsionaarsele ravile perearst, kui selle raviotsuse teeb eriarst.
Kui patseindil on ambulatoorselt tehtavad uuringud ja/või protseduurid pooleli ja ta kutsutakse korduvale vastuvõtule tagasi, siis avatud vastuvõtugraafiku (3–4 kuud) piires lõpetatakse külastus tagasikutsetunnusega ja patsiendile broneeritakse uus aeg kabinetis (AI tunnusega).
Kui eriarst jätab patsiendi enda juurde jälgimisele ja patsient kutsutakse tagakse enam kui 3–4 kuu pärast, lõpetatakse külastus tagasikutse tunnusega dokumenteerides päevikusse ja epikriisi planeeritava vastuvõtuaja (kontroll 1 aasta pärast) või koostatakse eHL-s tagasikutsesaatekiri. Patsient ei pea saatekirja saamiseks pöörduma perearstile.
Vastuvõtu lõpp peab olema alati selgelt dokumenteeritud otsusega, kas eriarsti tegevus patsiendiga lõpeb või patsient jääb jälgimisele või suunatakse perearsti jälgimisele. Antud otsus koos patsiendi ravisoovitustega peab olema dokumenteeritud epikriisis.
Mobiilsete diagnoosikabinettide graafikud
Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tegelevad arstid meesterahvastele eriomaste eesnäärmehaiguste, seksuaalhäirete, meeste üleminekuea, hüpogonadismi, viljatuse, sugutrakti ägedate ja krooniliste põletike, kõigi peenise ja munandikoti haiguste ja rinnahaigustega.
Dr Margus Punabi sõnul on oluline, et pea 95% vajaminevaist uuringuist tehakse mobiilses kabinetis kohapeal, nii ei pea patsient sõitma Tartusse ka uuringuteks. Mobiilses kabinetis on käinud erinevate probleemidega mehed, kelle tervis on nõudnud kiiret arstide tähelepanu: „Munandivähk nõuab väga kiiret sekkumist, mitmed põletikulised haigused on vajanud kiiret sekkumist“.
Androloogia mobiilse diagnoosikabineti koordinaator on meditsiiniõde Olga Raudik, arstidest töötavad kabinetis dr Stanislav Tjagur, dr Sven Tennisberg ja dr Margus Punab.
Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine haigekassa tingimustel eeldab saatekirja ning toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või 731 9323, kliinikumi kodulehel, aga ka e-kirjaga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Internetis vastuvõtule broneerides tuleb täpsustada mobiilse kabineti asukoht, kuhu minna soovitakse. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule pöörduda tasulises korras.
Androloogia diagnoosikabineti graafik esimeses kvartalis
JAANUAR
24.–27. jaanuar Kuressaare, Aia 25
29.–31. jaanuar Viljandi, Turu 8/10
VEEBRUAR
1.–2. veebruar Võru, Jüri 19a
5.–9. veebruar Narva, Haigla 5
12.–13. veebruar Sillamäe, Kajaka 9
14.–16. veebruar Ahtme, Ilmajaama 14
19.–20. veebruar Kohtla-Järve, Ravi 10D
21.–23. veebruar Rakvere, Lõuna põik 1
26.–28. veebruar Rapla, Alu tee 1
MÄRTS
1.–2. märts Haapsalu, Vaba 6
5.–7. märts Viljandi, Turu 8/10
8.–9. märts Valga, Peetri 2
12.–13. märts Võru, Jüri 19
14.–16. märts Ahtme, Ilmajaama 14
19.–23. märts Narva, Haigla 5
Ka mobiilne nahakasvajate diagnoosikabinet võimaldab kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel. Mobiilne kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann.
Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või internetiaadressil http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine. Internetibroneeringul tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
Nahahaiguste diagnoosikabineti graafik esimesel poolaastal
Psühhiaatriakliinik ja Eesti Rahva Muuseum alustavad koostööd
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik ja Eesti Rahva Muuseum on löönud käed, et alustada koostööprojektiga, mille eesmärk on pakkuda psühhiaatriakliiniku patsientidele teadmisi, tegevusi ning vaheldust haiglas viibimise ajal.
Psühhiaatriakliiniku ülemõe Reet Tohvre sõnul põhineb projekt vabatahtlikul tööl. „Esialgu oleme plaani võtnud kohtuda kahel korral kuus. Meie patsiendid saavad kord kuus külastada Eesti Rahva Muuseumi ning sealseid töötubasid. Niisamuti tulevad muuseumi töötajad kord kuus psühhiaatriakliinikusse töötubasid läbi viima,“ selgitab Reet Tohvre.
Muuseumis kohapeal saavad patsiendid lisaks töötubadele külastada nii püsinäitusi „Kohtumised“ ja „Uurali kaja“ kui ka vahelduvaid väljapanekuid. Töötubades tutvutakse näiteks muuseumifotograafi tööga, piilutakse kogudesse ning räägitakse tõsisemalt metallitööst. Muuseumikülastuse jaoks on aega poolteist tundi ning patsiendid jaotatakse gruppidesse vastavalt vanusele.
Psühhiaatriakliinikusse on planeeritud samuti vägagi mitmekesiseid tegevusi – kammkeraamika, puutöö, voolimise, toidutegemise, fotograafia ja ehete valmistamise töötoad. Töötoad on jaotatud osakonniti ning neis saavad osaleda kõik sel hetkel haiglas viibivad patsiendid, kelle tervislik seisund lubab ühistegevuses osaleda ja vajadusel ka osakonnast välja minna.
Esialgse plaani järgi on psühhiaatriakliiniku patsiendid oodatud muuseumikülastusele jaanuari teises pooles. Veebruaris aga tulevad muuseumi töötajad juba ise kliinikusse rahvusmuuseumiteemalisi töötubasid läbi viima.
„Ootame huviga koostööprojekti algust,“ lausub ülemõde Reet Tohvre ning lisab, et kliiniku pere on liigutatud, et vabast tahtest ja lahkest südamest sünnib häid tegusid.
Eesti Rahva Muuseumi hariduskeskuse juhataja Kaari Siemer ütleb, et ka muuseumis on huvi koostööprojekti vastu suur – kaasa lööb umbes 25 inimest erinevatest osakondadest. „Meil on väga hea meel, et saame oma tööd tutvustada ning teadmisi jagada muuseumist väljaspool neile, kel selleks parasjagu võimalus puudub. Loodame, et see toob pisut rõõmu ja vaheldust nende haiglas viibimise ajal,“ sõnab ta.
Helen Kaju
Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule
Aeg lendab armutu kiirusega. Alles see oli, kui maad kattis jaanitulede suits ja lihalõhn, juba on jälle lumi, piparkoogid, mandariinid ja päkapikuootus. Mõned pikemadki ajasammud on kui penikoormasaabastega läinud. Eeloleval aastal saab täis 10 aastat Maarjamõisa meditsiinilinnaku esimese ehitusjärgu, esimese taasiseseisvunud Eestis ehitatud kaasaegse haiglakorpuse valmimisest. Kas polnud see just nagu eile?
Aastavahetus on mõtteline vahepunkt aja kulgemises. Hiina vanasõna ütleb, et „Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule“. Vaadates tagasi otsasaavale aastale, on meil kõigil kindlasti hulgaliselt isiklikke mälestusi, nii paremaid kui nukramaid. Mõeldes Eesti tervishoiumaastikule tervikuna, läheb kindlasti positiivsele poolele esimene enam kui kahekümne aasta jooksul toimunud sisuline muutus tervishoiu rahastamises, selle maksubaasi laiendamine. Riik hakkab järk-järgult tasuma sotsiaalmaksu ka mittetöötavate pensionäride eest. Kuigi meetme esialgne mõju on suhteliselt tagasihoidlik – 34 lisamiljonit aastal 2018 – ja teisalt ootused arstiabi kättesaadavuse kiirele parenemisele ülikõrged, on tegu siiski märkimisväärse saavutusega. Esimene pääsuke ei too kevadet, aga see samm on vähemasti tõestuseks, et pääsukesed on ikka veel olemas. Küll siis ehk kevad ka tuleb. Koos üldise majanduskliima paranemisega võime loota, et tervishoiu rahaasjad lähevad pigem paremuse suunas.
Kliinikumi vaates oli lõppev aasta töiselt rahulik, kuid järgnevaid tormilisi aegu ettevalmistav. Algasid meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimistööd, mis päädivad uue lastekliiniku, kõrvakliiniku ja päevakirurgia opiploki lisandumisega Maarjamõisa haigla kompleksile aastal 2022. Lisaks alustati haigla vanade osade, A- ja F-korpuse kaasajastamise projekteerimist. Vana palitu, mille külge viimase 10 aasta jooksul nööpe (korpused G, H, J ,K ja L) on õmmeldud, on ammu väiksem kui lisandunu, aga ka kulunud ja oluliselt kehvemate tingimustega. Ja et elu ei läheks liiga mugavaks ja rahulikuks ning Euroopa raha õigeaegselt ja mõistlikult saaks ära kasutatud, alustati ka Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimise projekteerimist. Siin saab uue kaasaegse kodu tervisekeskus perearstidele ning ka kliinikumi stomatoloogiakliinik ja meditsiinivaldkonna hambaarstiteaduse instituut.
Kliinikumi pere on suur nii arvus kui mitmekesisuses. Meil töötab üle nelja tuhande inimese enam kui saja kaheksakümnes ametis, loetelu algab abiarstiga ja lõpeb ülemämmaemandaga. Mitte uued hooned, vaid teie kõigi igapäevane tubli töö annab kliinikumile näo ja sisu. Te olete seda tööd hästi teinud. Võtke aega lähedaste seltsis aastale tagasi vaadata. Olgu teil tuba soe ja lapsed terved! Mõnusat aastavahetuse aega!
Urmas Siigur
Juhatuse esimees
Doktorid Živile Riispere ja Peeter Saadla nimetati parimateks kolleegideks
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduse valdkonna ühisel jõulukontserdil anti välja kaks parima kolleegi preemiat, mille pälvisid seekord patoloog Živile Riispere ja sisearst Peeter Saadla. Kolleegipreemia eesmärk on väärtustada häid kollegiaalseid arstidevahelisi suhteid.
Preemia väljaandmise idee on saanud alguse kliinikumi eetikakomiteesse kuuluvalt dr Ain Kaare ettepanekust, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just eetikakomitee. Nüüd nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad tehes ettepaneku ülemarstile, kes kooskõlastab selle eetikakomiteega.
Parimatele kolleegidele kingitakse portreemaalid. Sel korral maalis dr Peeter Saadla portree kunstnik Allan Kukk ja dr Živile Riispere portree Elo-Mai Mikelsaar.
Dr Vivika Adamson, parim kolleeg 2016: Tegelikult vajaks ja vääriks tunnustust iga kliinikumi töötaja. Et kõige lähedasemad kolleegid töötavad tihtipeale meie kõrval ja me tunneme neid hästi, on hea, et kolleegipreemia kandidaatide nimetamiseks tuleb märgata kaastöötajaid ka teistest struktuuriüksustest.
Dr Živile Riispere ja dr Peeter Saadla on väga sõbralikud, abivalmid ja erialaselt kompetentsed arstid, kellega on meeldiv koostööd teha. Meid pidevalt saatvas kiires elu- ja töötempos on neil alati aega, et süveneda kolleegi abipalvesse.
Margus Ulst, ülemarst: Mulle väga meeldib kollegiaalsuse auhindamise printsiip – nominendi esitaja vastutab ainuisikuliselt väärika ja õiglase valiku eest. Otsus on küll subjektiivne, kuid tegelikult põhineb objektiivsusel, millest kõik kolleegid aru saavad. Tore on ka see, et juba traditsiooniliselt on kingituseks portreemaal, mille saab panna näiteks suguvõsa kuulsuste saali järeltulijatele imetlemiseks.
Mõlemad tänavused auhinnasaajad on arstid suure tähega. See tähendab, et neil jätkub empaatiat ning mõistmist nii patsientide kui ka kolleegide suhtes. Ja nad ei väsi!
Kliinikumi Leht
Crowding, overcrowding ja boarding EMOs
Crowding´uks EMOs (erakorralise meditsiini osakonnas) nimetatakse EMOsse pöörduvate patsientide hulga suurenemist.
Overcrowding´uks seisu, kus erakorralise ravi vajadus on suurem kui olemasolevad ressursid.
Boarding´uks EMOs nimetatatakse EMOst haiglasse hospitaliseerimist vajavate haigete ajaliselt pikenevat EMOs viibimist.
Nii overcrowding kui eriti boarding on paljude uuringute alusel leitud olevat seotud patsientide halvemate kaugtulemustega haiglas, k.a suremuse tõusuga ja ka patsientide halvema rahulolekuga haigla teenustega. Kui patsientide pöördumist haiglasse on haigla tasemel raske, kui mitte võimatu, reguleerida, sest haiged pöörduvad EMOsse just siis, kui nad seda heaks arvavad, siis EMOs viibimise aeg, eriti EMOst edasi statsionaarse ravi osakondadesse hospitaliseeritavatel haigetel, on otseses seoses haigla täitumuse ja kogu haigla haigete logistikaga. Kindlasti on siin oluline osa ka haigla käsuahelatel ja EMOst hospitaliseerimiseks vajalike kokkulepete saavutamise kiirusel. See omakorda on sõltuvuses haigla erinevate osakondade täituvusest, haiglas valves olevate valvearstide kvalifikatsioonist ja kogemusest, uuringute ja analüüside teostamise kiirusest ja paljudest teistest faktoritest.
Kuidas on crowding´u ja boarding´uga lood meie haiglas?
EMOsse pöördunud patsientide arv on mitte-pisitrauma osas kasvanud 2010–2016 vahemikus 17% e 3600 patsiendi võrra, pisitraumaga patsientide, kes on oluliselt vähem ressursimahukad, arv on jäänud praktiliseks samaks.
Patsientide arvule lisaks on muutunud järjest raskemaks ka patsientide seisund, mistõttu on järjest rohkem patsiente, kes vajavad kiiremat ja põhjalikumat käsitlust. 2012–2016 vahemikus on punase, ehk kohest käsitlust nõudvate patsientide hulk kasvanud 5,25 korda ja oranži triaažikategooriaga patsientide arv 2,1 korda.
Keskmine EMOst kliinikumi hospitaliseeritud patsient viibis 2017. aastal (11 kuu põhjal) EMOs 7% kauem kui 2010. aastal, s.o patsiendi kohta 22 minutit kauem. Aga kuna EMOst hospitaliseeritakse kliinikumi ca 7500 patsienti aastas, siis kogutulemusena viibivad 2017. aastal patsiendid EMOs kauem kokku 2250 tundi!
Veel kurvem on tulemus, kui vaadata hospitaliseeritud patsientide EMOs viibimist kokkuleppelise sihtajani (4 tundi). Kui 2010. aastal viibis hospitaliseeritud haigetest EMOs üle 4 tunni keskmiselt 19% patsientidest, siis 2017. aastal oli selliseid patsiente 31% e >4h EMOs viibivate patsientide koguarv on kasvanud 61%!
Kui hospitaliseeritavate patsientide EMOs viibimise kogu aega võrrelda sihtmärgilise 4-tunnise eesmärgiga, siis EMOs viibitud „üleaeg“ on summaarselt 8746 tundi.
Mida öelda kokkuvõtteks?
Me oleme osa ülejäänud maailmast ja enamus läänelikule maailmale omaseid probleeme on probleemiks ka meile. EMO on osa haiglast ja haigla tasemel peame hakkama leidma ka lahendusi EMO, aga see on tegelikult kogu haigla, probleemidele – ennekõige boarding´ule EMOs.
Dr Kuido Nõmm
Erakorralise meditsiini osakond
Kliinikumi töötajad olid usinad vaktsineerijad
Oktoobrikuus käivitus kliinikumis infektsioonikontrolliteenistuse kampaania „Kaitsen nõrgemaid“, mille eesmärk oli tuletada kliinikumi töötajatele meelde gripivastase vaktsiini tegemise olulisust ja vajalikkust.
Detsembrikuuks olid end vaktsineerinud 63% kõikidest töötajatest. Arstide vaktsineerituse tase oli 74%, õdedel 60% ja hooldajatel 53%. Kliinikumi Leht uuris Matti Maimetsalt, kas infektsioonikontrolliteenistus kiidab tulemuse heaks.
Dr Matti Maimets, kuidas te hindate käesoleva aasta vaktsineerimise tulemust? Kas olete sellega rahul?
Töötajate hõlmatus gripivaktsineerimisega on ravi kvaliteedi mõõdik. Möödunud aastal oli meil parim tulemus Eestis. Usume, et see on nii ka käesoleval aastal. Aga sajaprotsendini on veel pikk tee minna.
Kuidas on vaktsineerituse tase kliinikumi töötajate seas aastate lõikes muutunud?
Kümme aastat tagasi olid meil gripi vastu vaktsineeritud ainult need töötajad, kes töötasid paralleelselt nii kliinikumis kui ka mõnes Soome raviasutuses. 2010. aastal vaktsineeriti kliinikumis kokku 107 töötajat, 2017. aastal 2246.
Millised on kliinikumi vaktsineerimise tulemused võrreldes teiste Eesti ja/või Euroopa haiglatega?
Ootame Eesti haiglate 2017/18 tulemused ära. 2014/2015 publitseeritud andmed tervishoiupersonali gripivaktsineerimise kohta on sellised: Poola 10%, Leedu 30%, UK 50%, Madalmaad 70%. Soome haiglates on see praktiliselt 100%.
Mille poolest erines 2017. aasta vaktsiin varasemate aastate omadest?
Varasemad vaktsiinid kaitsesid kolme gripiviiruse vastu (2A+B), uus vaktsiin on nelja viiruse vastu (2A+2B).
Kuidas peaksid käituma need meditsiinitöötajad, kes pole lasknud end gripi vastu vaktsineerida?
Need töötajad peaksid väga tõsiselt mõtlema selle peale, miks nad ei soovi panustada oma töö kvaliteeti. Nende tööandjad peaksid väga tõsiselt mõtlema, kuidas selliste töötajate käitumine mõjutab kogu struktuuriüksuse töö kvaliteeti.
JKL-162v02, mis kehtib kõikides kliinikumi struktuuriüksustes, ütleb: kõikidel töötajatel, kes tööalaselt puutuvad kokku patsientidega, on kohustuslik iga-aastaselt end vaktsineerida gripi vastu. Töötajad, kes ei ole vaktsineeritud (sõltumata põhjusest), peavad kokkupuutel patsientidega kandma kogu gripihooaja vältel kirurgilist maski.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi doktorandistipendiumi pälvisid dr Liis Kadastik-Eerme ja dr Priit Pauklin
Tartu Ülikooli Kliinikum valis ka käesoleva õppeaasta alguses kaks doktorandistipendiaati, kelleks osutusid dr Liis Kadastik-Eerme närvikliinikust ning dr Priit Pauklin südamekliinikust. Doktorandistipendium, mida antakse välja alates 2015. aastast, on mõeldud teadustöö tegemise soodustamiseks kliinikumis ning kliinilistel erialadel kliinikumile oluliste teaduslike probleemide analüüsimiseks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktoriõppes. Stipendiumi makstakse täiskoormusega õppivale doktorandile kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg. Stipendiumi suurus on 1000 eurot kalendrikuus ühele stipendiaadile ning stipendiumile saavad kandideerida kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid, arst-õppejõud ning arstid.
Dr Liis Kadastik-Eerme astus doktoriõppesse 2016. aastal töötades samal ajal arst-residendina neuroloogia erialal Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus. Tema uurimistöö teemaks on „Parkinsoni tõbi Eestis: epidemioloogia, elukvaliteet, kliinilised karakteristikud ja farmakoteraapia“, mille juhendajateks on professor Pille Taba ja professor Toomas Asser.
Dr Priit Pauklin astus arstiteaduse doktorantuuri 2015. aastal ning ametis on ta samal ajal Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikus arst-õppejõuna kardioloogia erialal ning kardioloogia assistendina Tartu Ülikooli südamekliinikus. Tema doktoritöö kannab pealkirja “Kodade virvendusarütmia ja hüpertensioon, seos arterite strukturaalsete ja funktsionaalsete muutustega”, mida juhendavad vanemteadur Priit Kampus ning professor Jaan Eha.
Dr Liis Kadastik-Eerme: 2010. aastal käivitus professor Pille Taba juhtimisel Parkinsoni tõve laiahaardeline teadusprojekt, mis hõlmab nii haiguse epidemioloogilist, kliinilist kui ka geneetilist uurimist. Olen selle projekti epidemioloogilise ja kliinilise suuna põhiuurijaks. Doktorantuurõppesse astumine 2016. aasta sügisel oli minu jaoks loogiline samm – selleks ajaks olin juba uurinud sadu Parkinsoni tõvega patsiente Tartu linnas ja maakonnas. Doktorantuurõpe võimaldab mul järjepidevalt tegelda selle huvipakkuva valdkonnaga ning loodetavasti anda ka oma panuse haiguskäsitluse edasiarendamisse Eestis.
Oma doktoritöö raames uurin Parkinsoni tõve levikut, haigestumust ja elulemust, samuti haiguse kliinilist kulgu, raviaspekte ning patsientide elukvaliteeti. Eestis on Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid varem uuritud pea 20 aastat tagasi Tartus ja Tartumaal (Taba ja Asser, 2002, 2003). Praeguse uurimistöö tulemused võimaldavad anda ülevaadet Parkinsoni tõve epidemioloogilisest ja farmakoepidemioloogilisest situatsioonist Eestis ning saada dünaamilisi andmeid arengutest haiguse esinemissageduses ja kliinilises käsitluses. Hetkeseisuga on andmebaasis ligi 600 Parkinsoni tõvega patsiendi Tartu linnast ja maakonnast, kellelt on kogutud sotsiodemograafilisi ja kliinilisi andmeid. Oleme hinnanud erinevate küsimustike ja skaalade alusel haiguse raskusastet, motoorseid ja mittemotoorseid sümptome, meeleolu ja kognitiivset seisundit. Iga patsiendi uurimine võtab aega vähemalt ühe tunni, testimised on toimunud nii haiglas, hooldusasutustes kui ka kodudes.
Lisaks kliinilisele uurimisele oleme Parkinsoni tõvega patsientidelt kogunud vereanalüüse ja nahaproove, et avastada potentsiaalseid laboratoorseid biomarkereid. Kliinilised algandmed kombineerituna radioloogiliste või laboratoorsete uurimismeetoditega võivad olla abiks kandidaat-biomarkerite leidmisel, et aidata haigust varakult diagnoosida. Biomarkerite uurimisprojekt koostöös prof Sulev Kõksiga on suurema meeskonna töö, milles minul on kaasuurija roll.
Suure andmehulga baasil on võimalik anda ülevaadet nii Parkinsoni tõve epidemioloogiliste näitajate kui ka patsientide kliiniliste karakteristikute kohta, samuti leida haiguse kulu prognostilisi markereid. Teadustöö üheks väljundiks on Tartu Ülikooli Kliinikumi ravitegevuse arendus. Epidemioloogilis-kliiniline ülevaade Parkinsoni tõvega haigete kohordist on hea alus spetsiifiliste ravimeetodite vajaduse hindamiseks ja sobivate haigete skriinimiseks (nt levodopa kõrvaltoimetega haigetel peaaju süvastimulatsioon ja pumbaravi). Info Parkinsoni tõve epidemioloogiliste näitajate ja patsientide profiili kohta aitab tõhusalt planeerida ühe levinuima neurodegeneratiivse haiguse käsitlust, sh nii ravi, taastusravi kui ka õendushoolduslikku korraldust.
Kuna peaaegu iga eriarst võib kokku puutuda Parkinsoni tõbe põdeva patsiendiga ning rahvastiku vananemistendentsi foonil on see trend ka tulevikus aina kasvamas, siis võimaldab minu doktoritöö anda haigusele suuremat kõlapinda nii arstkonnas kui vananeva populatsiooniga ühiskonnas üldisemalt.
Dr Priit Pauklin: Kodade virvendusarütmia on kõige sagedasem püsiv rütmihäire üle maailma. Eestis on kodade virvendusarütmiaga patsiente ligikaudu 33 000 ja see on sage ja igapäevane probleem ka erakorralise meditsiini osakonnas. See rütmihäire on jätkuvalt üks põhilistest ajuinsuldi, südamepuudulikkuse ja kardiovaskulaarse suremuse põhjustest kõikjal maailmas. Samas võib erinevatel inimestel mainitud rütmihäire väljenduda väga erinevalt, progresseerudes kiirelt püsivaks rütmihäireks või esineda üksikute episoodidena mitmeaastaste vahedega.
Kodade virvendusarütmia ja endoteeli düsfunktsiooni kohta on teaduskirjanduses praeguseni vähe informatsiooni. Siiski on teada, et endoteeli funktsiooni häired tekivad tihti enne teiste kardiovaskulaarhaiguste (hüpertensioon, südamepuudulikkus) väljakujunemist.
Minu doktoritöö eesmärgiks on uurida ja kirjeldada, millised on omavahelised seosed endoteeli funktsiooni, arterite jäikuse ja kodade virvendusarütmia vahel. Täpsemalt proovin uurida, millised näitajad võiksid olla seotud kodade virvendusarütmia kujunemisega ja kas neid saab edaspidi kasutada patsientide rütmihäire tekkimise või kordumise riski hindamiseks ja abivahendiks ravistrateegia valikul.
Dr Mark Braschinsky, kliinikumi doktorandistipendiumi komisjoni liige: Sel aastal esitas kliinikumi doktorandistipendiumi konkursile oma kandidatuuri viis doktoranti. Komisjon hindas tööde sisulist poolt, töödega seotud plaanitud teaduspublikatsioonide võimaliku penetrantsust rahvusvahelise teadusajakirjanduse suhtes, senini projektides tehtud tööd, kandidaatide potentsiaali kaitsta teaduskraad nominaalaja vältel. Valituks osutusid dr Liis Kadastik-Eerme ja dr Priit Pauklin, kelle tööd on kõige enam ülalpool kirjeldatud hindamiskriteeriumitele vastavad. Kliinikumi stipendium peaks andma doktorantidele lisamotivatsiooni pühenduda enam oma doktoritööle ajaliselt piisavas mahus, mis võimaldaks töö edukalt lõpetada just selleks planeeritud ajalise raamistiku sees, vajadusel vähendades vastavalt oma muid igapäevaseid töökohustusi.
Lootusetu lootusest
Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Vajadus säilitada lootus kuni viimse võimaluseni, on loomuomaselt seotud oma elu eest seismisega.
Kui sageli oleme aga endalt küsinud, mis see lootus täpsemalt on? Olen oma töös rohkelt kokku puutunud inimestega, kelle jaoks on lootuse või lootusetuse küsimus tähtsal kohal. Seepärast olen pidanud nimetatud teemale sageli mõtlema.
Lootuse kohta võime ütelda, et see on käesolevas hetkes elava inimese võime kujutada ette tulevikku. Oluline on, et selles tulevikupildis on piisavalt pidepunkte, mis kinnitavad talle tuttava maailma kestmist ja milles on temale vajalikud elus olemist märgistavad tunnused. Lootus seob kokku kõik ajad, mineviku, oleviku ja tuleviku. Mineviku mudelid sobitatakse tulevikku ja hinnatakse nende realiseerimise võimalikust läbi oleviku kirjelduse.
Sageli, kui kerkib ülesse lootuse teema, kuulen ma lauseid stiilis – „loodan, et tervis paraneb“, „loodan, et ravi aitab“, „loodan, et kõik saab korda“. Siinjuures seotakse lootus selgelt füüsiliste parameetritega ja mõõdikud lähtuvad varem olnud seisunditest. Lootuse sisu kirjeldus näeb tulevikku sarnaselt mineviku füüsilise kirjeldusega. Kahjuks on meditsiiniabis küllalt sagedased olukorrad, kus tuleviku füüsiline seisund ei ole enam kunagi sarnane varasemaga. Aeg-ajalt tuleb ette sootuks vastupidiseid lahendusi, kus füüsilisest taastumisest ei ole üldse võimalik rääkida. Sellisel puhul ei ole lootuse hoidmiseks või loomiseks abi ka levinud ütlemisest „võtame päev korraga“. Päev korraga vaade töötab vaid lühiajaliselt ja pigem juhtumitel, kus on mingigi reaalne võimalus mõtelda tervise paranemisest. Päevapikkune tulevikuperspektiiv on emotsionaalselt äärmiselt väsitav, sest iga päev peab alustama oma maailma ülesehitamist otsast peale. Seepärast on loomulik soovida näha oma elu ikka pikema perspektiiviga kui päev korraga.
Mida aga teha, kui füüsiline perspektiiv ei lase meid lootusrikkalt tulevikku vaadata? Siin tulebki appi inimese mitmedimensioonilisus. Inimene ei ole kunagi üksnes füüsiline olend. Rääkides terviklikust inimesest, mõtleme temast lisaks füüsilisele ka kui sotsiaalse, psüühilise ja spirituaalse olendi peale. Lootusetus olukorras, kus ühemõõtmelises vaates lahendused puuduvad, on võimalik leida abi arusaamade laiendamisest. See tähendab, et tuleb kõrvale panna soov otsida lahendusi füüsiliste parameetrite piires ja siirduda otsingutele teistes valdkondades. Nii võime avastada lootuse jätkuvates suhetes või nende arendamises. Ka võib avastada lootusekilde olnud lugude elustumises. Viimaks on aga kõige lootuse tuum selles, kuidas mõtleme me elust, olemasolust ning selle piiridest ja kas meil on ka kujutluspilt, mis ulatub nende piiride taha. Selles peitubki sügavaim osa meie lootusest, mis saab olla oluliseks toeks lootusetus olukorras, kus enam midagi teha ei saa. Terviklik ravi tähendab päriselt terviklikku inimese ravimist, võttes arvesse kõiki inimolemise mõõtmeid. Sellises tervikpildis saab tõeks, et lootus püsib viimseni.
Naatan Haamer
Hingehoidja
Järgmine samm traumahaigete käsitluses – DSTC ja DATC
20.–22. novembril kogunesid Tartus Eesti regionaalhaiglate kirurgid ja anestesioloogid, et osaleda uuel traumakirurgia (Definitive Surgical Trauma Care – DSTC) ja traumaanesteesia (Definitive Anetsthetic Trauma Care – DATC) ühiskoolitusel. Kolmepäevane koolitus, mis toimus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ruumides, sisaldas nii teoreetilist õpet kui ka praktikume. Instruktoritena osalesid väga kogenud traumakirurgid ja trauma anestesioloogid Lõuna-Aafrika Vabariigist, Norrast, Rootsist, Soomest ja Ühendkuningriigist. Kursuse kirurgilist osa juhtis professor Kenneth Boffard Johhanesburgist koos professor Peep Talvinguga. Professor Anders Holtan Norrast koos dr Veronika Reinhardiga vastutasid anestesioloogilise poole juhendamise eest. Koolituse Eestisse toomiseks ühendasid jõud Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Eesti Kirurgide Assotsiatsioon, Eesti Anestesioloogide Selts, Semetron ja AB Medical Group.
Tartu Ülikooli Kliinikumist osalesid koolitusel dr Marko Murruste ja dr Tiit Vaasna kirurgiakliinikust, dr Alo Rull traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust, dr Piret Kibur kopsukliinikust, doktorid Veronika Reinhard, Neve Vendt, Kaie Stroo, Lauri Kõrgvee, Juri Karjagin, Kuido Nõmm, Ahti Varblane ja Jaan Sütt anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust ning dr Arno Ruusalepp südamekliinikust.
Kliinikumi Leht uuris professor Peep Talvingult, mida uus koolitus endaga kaasa toob.
Tänu teie panusele jõudis 2015. aastal Eestisse Ameerika Kirurgide Liidu kursus ATLS (Advanced Trauma Life Support Program for Doctors). Kas uus traumakirurgia (DSTC) ja traumaanesteesia (DATC) programm on selle loogiline jätk?
ATLS-i maaletoomine on olnud meeskonnatöö. Tänaseks oleme ATLS meeskonnaga andnud ATLS traumaravi kuldse standardi baaskoolituse Eestis 160 arstile. DSTC+DATC ongi loogiline jätk ATLS käsitlusele, mis on suunatud just kirurgiliste erialade arstidele ja anestesioloogidele ning arendab nii strateegilisi kui ka praktilisi oskusi raskelt vigastatud haigete ravis ja meeskonnatöös. Inauguratsioonikursusel andsime esmase koolituse 16 kirurgile ja 8 anestesioloogile.
Mille poolest erinevad DSTC ja DATC koolitused ATLS-st?
Kui ATLS on mõeldud kõigile arstidele, kes võivad oma praktikas kokku puutuda vigastatud haigega, siis DSTC ja DATC on kõrgeim tase traumahaige ravi koolituses ja panustab ka palju meeskonnatööle kriitilistes ravietappides. Seega on DSTC ja DATC suunatud kõigile kirurgiliste erialade arstidele ja anestesioloogidele.
Mis on peamised teoreetilised või praktilised oskused, mille kirurgid ja anestesioloogid peaksid omandama traumakirurgia ja -anesteesia koolituse läbimisega?
DSTC+DATC kursus õpetab raskelt vigastatu ravitaktikaid ja praktilisi oskusi erakorralise meditsiini osakonnas, operatsioonitoas ja intensiivravi osakonnas. Antud kursus õpetab tundma vigastuste tüüpilisi “mustreid”, patofüsioloogiat, patoanatoomiat ja praktilist käsitlust trauma operatsioonitoas.
Te tulite Eestisse tagasi 2013. aastal, 2015. aasta augustis toimus juba esimene ATLS koolitus. Nüüd, 2017. aastal, lõppes just DSTC ja DATC ühiskoolitus, millised on teie visioonid tulevikuks?
DSTC+DATC kursust hakkame õpetama Eestis kord aastas ja see saab olema väga populaarne koolitus, kuna alati osalevad rahvusvahelised instruktorid. Juba jaanuaris 2018 toome maale veel ühe kursuse, mille nimi on Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma ehk ASSET koolitus, mis kuulub sarnaselt ATLS koolitusega Ameerika Kirurgide Liidule. ASSET koolitus toimub laiba mudelil elutähtsate organite ja veresoonte eksponeerimiseks ja veritsuskontrolli saavutamiseks. ASSET esmakursus toimub 11.–12.01.2018 Tartu Ülikooli Bio- ja Siirdemeditsiini Instituut anatoomia osakonnas koostöös Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ja Eesti Kirurgide Assotsiatsiooniga. Instruktoritena osalevad professor Mark Bowyer, professor Lydia Lam Ameerika Ühendriikidest ja mina, professor Talving Eestist. Nii ASSET koolitus kui ka DSTC+DATC koolitused sobivad hästi ülikooli ja kliinikumi poolt arendatava simulatsioonikeskuse arengukavasse.
Kas see hetk, mil saate öelda, et Eestis on traumahaigete käsitlus heal järjel, on juba saabunud või on veel pikk maa minna?
Kui mainitud kolm koolitust: ATLS, DSTC+DATC ja ASSET, on maale toodud ja enamus Eesti suuremate haiglate valveliine koolitatud ning märkame, et traumasuremus Eestis on teiste Eurropa Liidu maadega samal tasemel, siis on meie koolitusmeeskonna missiooni esimene etapp saavutatud. Samas, meditsiinilised koolitused on elupõhised ja peavad pidevalt arenema kooskõlas uute arengutega teaduses ja praktikas.
Tahan tänada traumakoolituste meeskonda, koordinaatorerid ning sponsoreid, kelle abiga liigume seatud eesmärkidele lähemale!
Kliinikumi Leht
Maksa siirikut ootava patsiendi käsitlus Oslo Ülikooli Haiglas
09.10–19.10.17 viibisin koolitusel Oslo Ülikooli Haiglas (Oslo Universitetsykehus, Rikshospitalet) hepatobiliaarse gastroenteroloogia osakonnas. Koolitus sai teoks Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi toel. Antud õppe eesmärgiks oli vaadelda ja võrrelda maksa siirikut vajava patsiendi käsitlust: siirdamise ootelehele suunamise protsessi, konsiiliumi korraldust ning maksa siirdamise eelsete ja järgsete probleemide lahendamist.
Oslo Ülikooli Haigla on ainus siirdamiskeskus Norras. 2016. aastal tehti seal 110 maksa siirdamist, millest 10 lastele. Peamiseks täiskasvanute maksa siirdamise näidustuseks Norras on primaarne skleroseeriv kolangiit. Norra paistab silma sellega, et neil on maailma üks lühemaid maksa siirdamise ootelehel viibimise aegu, keskmiselt 2–4 kuud. Üheks põhjuseks võib pidada inimeste suuremat teadlikkust doonorlusest. Samuti sujuvalt korraldatud potentsiaalsete organdoonorite käsitlust meditsiinisüsteemis.
Gastroenteroloogia osakond moodustab ühtse siirdamiskeskuse koos nefroloogia osakonnaga. Osakonnas on kokku 30 voodikohta, mida sõbralikult omavahel jagatakse. Patsiendid suunatakse osakonda ravile teistest haiglatest. Hospitaliseerimise peamisteks näidustusteks on siirdamise ootelehele võtmise uuringud ning siirdamisjärgsed probleemid. Samuti sapiteede endoskoopiliste uuringute vajadus.
Töö algab hommikuti sisehaiguste eriala hommikukonverentsiga, kus arutatakse läbi viimase ööpäeva jooksul valves toimunu. Sellele järgneb osakonna koosolek radioloogi, gastroenteroloogide ja endoskopistide osalusel. Koosolekul näitab ja kommenteerib radioloog kõiki gastroenteroloogia osakonnas eelmisel päeval tehtud radioloogilisi uuringuid. Samuti kommenteerivad endoskopistid tehtud uuringuid. Arutletakse täiendavate uuringute vajaduse üle, tuuakse välja seniste uuringute puudujäägid ning koostatakse edasine uuringute ja raviplaan. Järgneb gastroenteroloogia osakonna arstide ja valveõdede koosolek. Selle käigus arutatakse kõigi osakonnas viibivate patsientide haiguskulgu, planeeritakse täiendavad uuringud, vereanalüüsid ja ravi.
Igapäevane multidistsiplinaarne haigete arutelu on vajalik, kuna antud osakonnas ei ole arstil kindlat patsienti. Residendid võtavad uute haigete anamneesi ja teevad esmase raviplaani. Teisel haiglasoleku päeval peab patsienti külastama arst-õppejõud. Seejärel, olenevalt haiglas viibimise ajast, tegeleb patsiendiga vahepeal resident ning kindlasti teeb visiidi ülepäeviti ka arst-õppejõud. Arstid vahetuvad igapäevaselt. Arst ei lähe kunagi üksi patsienti vaatama, ta teeb seda alati koos palatiõega, kuna õde peab olema kursis kõigega, mis patsiendiga toimub. Visiidi järgselt tegeleb patsiendiga õde ning teades raviplaani ning patsiendi seisundit, oskab õde tähelepanu pöörata patsiendi seisundi muutustele. Osakonna arstid tegelevad vaid statsionaarse tööga, endoskoopiaid ega ambulatoorset vastuvõttu nad ei tee.
Ülepäeviti toimub lõunakoosolek, kus demonstreeritakse keerulisi haigusjuhte, tutvustatakse ravijuhiseid jne. Kahel päeval nädalas on kaasatud patoloog, kellega koos vaadatakse üle statsionaarses ja ambulatoorses osakonnas tehtud biopsiad. Arutatakse haiguse põhjuse ja edasise käsitluse üle. Iganädalaselt toimub ka maksa siirdamise ootelehele võtmise koosolek. Seal on arutlusel patsiendid, kellel on näidustus koheselt siirdamise ootelehele saada. Samuti need patsiendid, kes võivad maksasiirdamist vajada edaspidiselt, et hõlbustada siirdamiseelsete uuringute tegemist.
Gastroenteroloogia osakonnas töötavad samuti ka ambulatoorse ja päevaravi osakonna arstid. Enamus ambulatoorse osakonna patsientidest on maksasiirikuga patsiendid, kes tulevad rutiinsesse kontrolli. Kui patsient on kaugemast piirkonnast pärit, peab ta tulema ülikooli haiglasse visiidile vaid kord aastas, muul ajal käib patsient elukohajärgses haiglas jälgimisel ning probleemide tekkimisel suunatakse ta ülikoolihaiglasse.
Koolituse suurimaks eeliseks oli võimalus jälgida igapäevatööd suures siirdamiskeskuses. Sain palju ideid, mida võiks Tartu Ülikooli Kliinikumis ja ka Eestis üldisemalt kasutusele võtta siirdamiseelsete- ja järgsete patsientide käsitluse ühtlustamiseks. Sain väärtusliku kogemuse, kuivõrd oluline on tõhus ja laialdane koostöö erinevate erialade vahel maksasiirdamise patsientide sujuval käsitlemisel.
Kristi Rusin
Arst-õppejõud gastroenteroloogia erialal
Sisekliinik
Baklofeenpump spastilisuse raviks
Septembris külastasid neurokirurgia arst-õppejõud Simmo Savisaar, neurokirurgia residendid Allan Avi ja Liis Kadastik-Eerme ning neuroloogia vanemarst-õppejõud Aita Napa Helsingi Ülikooli Töölo haiglat. Sõidu eesmärk oli osaleda spastilisuse raviks kasutatava baklofeenpumba ravimeetodi koolitusel, mida finantseeris Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond.
Dr Simmo Savisaare sõnul oli konkreetsem eesmärk näha põhjanaabrite töömeetodeid ja spetsiifilisi nippe pumba paigaldamisel, pumba hooldamist, ravidooside mõõtmist ja täitmist. Helsingi Ülikooli Töölo haigla kolleegid on paigaldanud 46 baklofeenpumpa.
Ka Eestis ei ole baklofeenpumbad uudsed, varem on neid paigaldatud lastele, ent sel aastal sai kliinikumis pumba ka esimene täiskasvanu Eestis. Baklofeenpump on hokilitrit meenutav seade, mis paigaldatakse kõhunaha alla. Pump eraldab kindlaks määratud ning kontrollitud annustena ja ajavahega ravimit baklofeen, mis suunatakse kateetri vahendusel vahetult seljaaju rindkere piirkonda. Meetodit kasutatakse kesknärvisüsteemi haiguste ja vigastustega kaasneva spastilisuse leevendamiseks.
Dr Savisaare sõnul ongi potentsiaalsed pumba saajad need patsiendid, kellel on pea- või seljaaju haigus või traumajärgne seisund, mis väljendub alakeha tõmblemisena ning millega võib sageli kaasneda ka valuaisting. „Et jõuda õige patsiendini, kellele baklofeenpump näidustatud on, tuleb läbi viia testid. Alakeha ja/või jalgade spastilisuse alla kannatavatele patsientidele süstitakse lumbaalpunktsiooni teel baklofeeni ning hinnatakse ravimi mõju tunni-kahe pärast. Vähese efekti korral suurendatakse annust ning tehakse uus hindamine,“ selgitab dr Savisaar. Ta lisab, et kokku kestab testimine kaks kuni kolm päeva ja kui testi käigus patsiendi seisund paraneb, on ta potentsiaalne kandidaat baklofeenpumbale. Et aga pump on inimorganismi jaoks üsnagi suur võõrkeha, hinnatakse patsiendi kõiki tervisenäitajaid ning baklofeenpumba paigaldamise eelduseks on veatud analüüsivastused.
Olgugi, et ravimit saab manustada ka teistel meetoditel – süstide või tablettidena, on pumba suureks eeliseks ühtlasem ja väiksem ravidoos. „Ravim jõuab otse patsiendi kesknärvisüsteemi pumba toru kaudu, mis transpordib selle seljaajukanalisse. See tagab aga parema ravitulemuse, samal ajal kui ravidoos on väiksem ning kõrvalmõjusid vähem,“ rõhutab dr Savisaar.
Baklofeenpumba paigaldamise operatsioon kestab keskmiselt 1,5 tundi, mille järgselt peab patsient veetma nädalapäevad haiglas ning alustama ka taastusraviga, kuna pump võib tekitada esialgu veidi ebamugavust. Hiljem aga saavad patsiendid jätkata tavapärast elu. Dr Savisaar lisab, et pumba ja ravimidooside kohta saab andmeid kehavälise puldi abil, mille asetamisel pumba piirkonda saab öelda, millise pumbaga on tegu, millised on ravimidoosid, kui palju on ravimiannuseid on järel ja millal peaks patsient pumpa täitma tulema.
„Helsinki Ülikooli Töölo haiglas toimus operatsioonijärgsel päeval õe visiit, kus hinnati, kuidas patsient ise tunnetab enda seisundit ja muutusi. Lisaks õpetati patsiendile pumba dooside jälgimist ja mõõtmist, et tagada pumba õigeaegne ravimiannusega täitmine. Pumba täitmine baklofeeniga toimus haiglas haige jälgimist läbiviiva õe poolt,“ räägib dr Simmo Savisaar. Soome kolleegid on täheldanud baklofeenpumba kandidaatide arvu tõusu, mille on ilmselt tinginud teadlikkuse tõus tõhusast meetodist arstide seas.
Eestis on baklofeenpumba ravi nüüdseks ka haigekassa hinnakirjas, mille eest seisid Tallinna kolleegid dr Tarmo Areda ja dr Valentin Sander. Esialgse prognoosi järgi võiks Eestis aastas olla potentsiaalseid baklofeenpumba kandidaate täiskasvanute seas umbes 3–4.
Lõpetuseks lisab dr Savisaar, et koolitusreisi tulemusel loodi Helsingi kolleegidega isiklikud kontaktid, kelle poole saab vajadusel pöörduda ja nõua küsida. „Uudsete ravimeetodite puhul on see heaks seljataguseks,“ lausub dr Savisaar.
Helen Kaju
Aeg on vaktsineerida gripi vastu
Kuna gripihooaeg pole ühelgi aastal tulemata jäänud, on just nüüd õige aeg vaktsineerida end gripi vastu.
Terviseameti andmeil haigestus eelmisel gripihooajal Eestis grippi 50 000 inimest, neist 1 500 vajas haiglaravi ja neist omakorda 110 oma tervise tõttu intensiivravi. Kliinikumis diagnoositi gripp eelmisel hooajal 212 patsiendil, neist 32 olid lapsed. Kõikidest gripidiagnoosiga patsientidest, kes kliinikumis ravil olid, vajasid 14 kõrgeima astme intensiivravi. Tähelepanuväärne on, et mullu diagnoosis meie labor esimese gripijuhtumi tavapäraselt varem, juba 14. novembril.
Õigeaegse gripi ravi ja diagnostika tagamiseks ning hospitaalgripi vältimiseks on kliinikumi infektsioonikontrolliteenistus töötanud välja vastava juhendi. Juhendi järgi peavad kõik patsientidega kokkupuutuvad kliinikumi töötajad end iga-aastaselt gripi vastu vaktsineerima. 2017. aastal vaktsineeritakse kliinikumi töötajaid neljavalentse gripivaktsiiniga Vaxigrip Tetra. Vaktsineerimata personalile tuletab infektsioonikontrolliteenistus meelde, et kogu gripihooaja vältel tuleb neil kokkupuutel patsiendiga kanda kirurgilist maski.
Sel aastal on kliinikumi teavituskampaania eeskõneleja lasteintensiivravi osakonna juhataja Tuuli Metsvaht, kes on end aegsasti vaktsineerinud, et kaitsta nõrgemaid.
Tervishoiupersonali vaktsineerimiskulud katab tööandja ehk kliinikum. Kliinikumi töötajatel on võimalik tellida gripivaktsiini ka enda lähedastele. Lähedastele tellides arvestatakse gripivaktsiini maksumus maha töötaja töötasust.
Kliinikumi Leht
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimine on alanud
Oktoobri alguses sõlmisid Tartu Ülikooli Kliinikum ja SWECO Projekt ning Architecture Workshop Finland lepingu Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimiseks.
Meditsiinilinnaku uues, III ehitusjärgus rajatakse uued hooned lastekliinikule, kõrvakliinikule ja päevakirurgiakeskusele. Uus lastekliiniku hoone (M-korpus) hakkab paiknema H-korpuse jätkuna erakorralise meditsiini osakonna ehk EMO praeguse parkla asemel. Erakorralise meditsiini osakonna parkla kavandatakse maa alla. Teine uus hoone on planeeritud praeguse C-korpuse asemele ning uue ehitamiseks tuleb vana hoonetiib lammutada. Tulevasse C-korpusesse rajatakse uus päevakirurgiakeskus ja kõrvakliinik, samuti hakatakse seal ravima näo- ja lõualuudekirurgia eriala patsiente.
Sweco Projekt AS tegevjuhi Keijo Vaheri sõnul on meditsiinilinnaku III etapi projekti puhul fookuses funktsionaalne lahendus. „Kuna Tartu Ülikooli Kliinikumi hoone on suur, tuleb erilist tähelepanu pöörata olemasoleva hoone ja uute korpuste logistilisele lahendusele. Oluline on, et projekteeritav hoone oleks nii patsientide kui ka töötajate vaatenurgast hästi planeeritud,“ sõnas Keijo Vaher.
Arhitekt Matti Anttila ettevõttest Architecture Workshop Finland, kelle meeskond on projekteerinud kliiniku Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärgu ehk J-, K- ja L-korpused, peab suureks auks osalemist ka meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimisel „Usume, et päevavalgus ja siseruumide kvaliteetne keskkond mõjuvad hästi patsiendi tervenemisele. Hea keskkond tagab personalile töö sujuva korralduse ja patsientidele efektiivse ning jätkusuutliku ravi,“ ütles Matti Anttila.
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu kogumaksumus (koos seadmete ja mööbliga) on ca 70 miljonit eurot koos käibemaksuga, millest veerand kaetakse EL struktuuritoetusega. Projekteerimise maksumus koos käibemaksuga on ligikaudu 4,8 miljonit eurot.
Kliinikumi Leht
Kommentaar
Toomas Kivastik, projektijuht: Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu planeerimisega alustasime juba 2014. aastal. Nagu ikka, enne iga uue haiglahoone projekteerimise algust, tuli eelnevalt teha põhjalik ravimahtude ja -protsesside hinnang ning finantsanalüüs. Kõige tähtsamad tegijad olid siin analüüsi- ja marketingiteenistuse juht Merje Tikk ja finantsteenistuse juht Maret Tark.
Projekteerimisprotsess kestab ligikaudu poolteist aastat ning nõuab head koostööd kõikidelt teenistustelt ja uusi hooneid ootavatelt struktuuriüksustelt. Väga oluline roll on seejuures ka tehnikateenistusel, õnneks on teenistuse direktor Peep Pitsner vägagi kogenud mees, sest ta on olnud varem nii Maarjamõisa meditsiinilinnaku I kui ka II etapi ehitamise juures järelevalve ülesannetes. Varasemad kogemused on näidanud, et hea ja tihe koostöö kõikide üksuste vahel tagab õnnestunud lõpptulemuse.
III ehitusjärgu üheks märksõnaks on juba saanud lastekliinikule uue hoone ehitamine, ent vähemtähtis ei ole kõrvakliiniku kolimine vanast majast muule aktiivravile lähemale. Lisaks kõrvakliinikule tuleb C-korpusesse uus (päevakirurgia)operatsiooniplokk, mis leevendab muuhulgas ka praeguse operatsiooniploki koormust. Parkimisprobleemide leevendamiseks meditsiinilinnaku ümbruses ehitatakse N. Lunini tänavale, praeguse F-korpuse vastu rohkem kui 400 autole mõeldud parkla. Vastavalt detailplaneeringule, mille Tartu Linnavolikogu kehtestas 12. oktoobril, saab parklale rajada ühe maa-aluse korruse ning viis maapealset korrust.
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk annab juurde ligikaudu 26 000 m2 brutopinda. Ehitustegevus võiks alata 2020. aasta alguses. Meditsiinilinnaku III ehitusjärk peaks valmima aastaks 2022.
Uuring „Flavonoid hesperetiin inhibeerib taksaanide tsütotoksilist toimet inimese eesnäärmevähirakkudes PPC-1” sai kliinikumi teadustöö preemia
Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö preemia omistati sellel aastal kliinikumi ja Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia ja onkoloogia kliiniku töörühmale koosseisus Katrin Sak, Helen Lust, Marju Kase, Marika Saar ja Jana Jaal. Tunnustuse pälvis uuring „Flavonoid hesperetiin inhibeerib taksaanide tsütotoksilist toimet inimese eesnäärmevähirakkudes PPC-1”, mille eesmärgiks oli analüüsida võimalikke koostoimeid kaugelearenenud eesnäärmevähi raviks kasutatavate keemiaravimite (taksaanid dotsetakseel ja kabasitakseel) ning taimsete lisandite (polüfenoolse struktuuriga fütokemikaalid) vahel. Uuringu läbiviimist toetas Eesti Kliiniliste Onkoloogide Selts (EKOS).
Varasemalt läbiviidud uurimistöö põhjal on teada, et üle poole vähipatsientidest tarvitavad omal initsiatiivil aktiivse kasvajavastase ravi ajal lisaks erinevaid toidulisandeid, mille toimetest nii kasvaja arengule kui ka võimalikest koosmõjudest tänapäevaste standardsete vähiravimeetoditega teatakse veel väga vähe. Selliste seoste uurimist takistab samuti asjaolu, et toidulisandid ei ole ravimid ning seetõttu puudub vajadus kliiniliste uuringute läbiviimiseks nende toime ja efektiivsuse tõestamiseks.
Oma eelkliinilises uuringus näitasime, et tsitruselistes viljades (peamiselt apelsinides ja nendest valmistatud toiduproduktides) leiduv polüfenoolne ühend hesperetiin pärsib oluliselt inimese metastaatilise eesnäärmevähi rakkudes taksaanide tsütotoksilist toimet. Nimelt vähendas hesperetiin taksaanide dotsetakseeli ja kabasitakseeli tsütotoksilist toimetõhusust ligikaudu 10 korda, kusjuures selline pidurdav mõju sõltus hesperetiini doosist. Kirjeldatud efekt ilmnes hesperetiini annuste juures, mida on võimalik organismis saavutada vastavate toidulisandite tarbimisel ning avaldus keemiaravimi ja hesperetiini samaaegsel lisamisel. Teised uuritud polüfenoolsed fütokemikaalid, sh sojatoodetes leiduvad genisteiin ja daidseiin, taksaanide tsütotoksilist toimet kaugelearenenud eesnäärmevähi rakkudes ei mõjutanud.
Antud töö näitas selgelt, et taimsete lisandite tarbimine aktiivse vähiravi ajal eeldab äärmist ettevaatlikkust ja teadlikkust ning ilma tõenduspõhisuseta võib sellisest tegevusest sündida loodetud kasu asemel oluline kahju. Arvestades vähidiagnooside pidevat kasvu (WHO on prognoosinud aastaks 2030 esmaste vähijuhtude arvu 68%-list tõusu võrreldes 2012. aastaga), on vähiravialased kompleksuuringud üha olulisemad.
Saadud preemia on meie töörühmale väga suureks tunnustuseks ning ühtlasi ka oluliseks motivaatoriks vastavasisuliste teadusuuringutega jätkamisel.
Katrin Sak
Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituut
Ettevaatust, andmed!
Andmekaitse on sõna, mis arstid valvsaks teeb. Aeg-ajalt ilmutab meedias oma haiguse loo mõni patsient või tema omaksed, kes on veendunud, et arstid on ravinud valesti ja süüdi tervise või koguni elu kaotuses. Enamasti on pika jutu lõpus lühike lause: andmekaitse reeglite tõttu arstid ja haigla juhtunut kommenteerida ei saa.
Patsiendi andmed on patsiendi omad, ta võib nendega teha, mida soovib – ise avaldada, anda teistele loa avaldamiseks ja hiljem selle tagasi võtta või keelata üldse midagi avaldada. Teda kaitseb seadus. Alaealist patsienti esindavad vanemad, patsiendi surma korral otsustavad andmete avaldamise üle lähisugulased või pärijad.
Arstide jaoks on kutsesaladuse hoidmine enesestmõistetav. Inimeste mure ja lein on arusaadav ja väärib alati kaastunnet. Aga kus on ühe poole õiguste ja teise poole kohustuste tasakaalupunkt?
Hiljuti tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse, millega ei rahuldanud Anneli Rõigase kaebust. Lahenduse sai mitme aasta tagune juhtum, kus noor mees suri ravimatu haiguse tagajärjel, tema ema aga süüdistas avalikult arste piinamises ja tahtlikus tapmises.
Kohtuotsuse järgi tuvastas kohtumeditsiiniline hinnang, et kaebaja poja O. surma põhjustas hulgimetastaasidega pahaloomuline melanoom ajuverejooksu ja -turse komplikatsioonidega. Samuti kinnitas ekspertiis, et ravi vastas tema seisundile ning mingeid ravivigu ega kuriteo koosseisu ühegi meditsiinitöötaja tegevuses ei tuvastatud.
2010. aastal, kui nõiajaht ajakirjanduses oli täies hoos, palus tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon Eesti Arstide Liidu ettepanekul Anneli Rõigaselt nõusolekut poja haigusloo andmete avaldamiseks, kuid ta keeldus.
Nüüd võivad ka arstid kriminaalasja kartmata avaldada kõiki fakte, mis avalikus kohtuotsuses kirjas.
Kui toona oleks saanud avaldada tegeliku diagnoosi ja haigusloo kirjelduse, mis on toodud kohtuotsuses, oleks avalikkus saanud juhtumist hoopis teistsuguse pildi. Tõenäoliselt oleksid siis lakanud mõõdutundetud süüdistused Põhja-Eesti Regionaalhaiglas O.-d ravinud ja tema lahkumist kergendanud kolleegide aadressil. Võib-olla ei oleks ka sel ajal terviseameti järelevalveametis töötanud Peeter Mardna saanud kaela kriminaalasja – selle eest, et ta olevat toonud Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil ühe näite, milles avaldas O. terviseandmeid. Õnneks lõpetati uurimine süüdistust esitamata.
Ettevaatus ei ole ülearune mitte ainult patsiendi andmete avaldamisel, vaid ka ainuüksi nende vaatamisel digiloos. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse järgi võib patsiendi nõusolekuta töödelda tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke andmeid. Seda tõlgendatakse praktikas niimoodi, et kui patsiendiga ravisuhet parajasti ei ole, siis ei tohi ka tema andmeid vaadata. On teada vähemalt üks juhtum, kus seetõttu algatati arsti vastu väärteomenetlus. Arst vaatas patsiendi haiguslugu, et anda selgitusi kvaliteedikomisjonile, kuhu seesama patsient oli tema kohta kaebuse esitanud.
Peaks olema vaieldamatult kehtiv põhimõte, et igal inimesel on õigus ennast kaitsta. Välja arvatud arstide puhul?
Eelmisel aastal tegi arstide liit ettepaneku muuta seadust nii, et tervise infosüsteemis oleks juurdepääs patsiendi andmetele lubatud ka osutatud arstiabi kvaliteedi hilisemaks hindamiseks. Arstil peab olema õigus ilma patsiendi nõusolekuta vaadata andmeid selgituste andmiseks patsiendile, tema omastele, tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile, õiguskaitseorganitele või kindlustusseltsile. Samalaadse ettepaneku on teinud ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla.
Seni pole seadusi muudetud, nii et parem karta kui kahetseda – patsiendi andmetega tuleb ümber käia väga ettevaatlikult.
Katrin Rehemaa
Eesti Arstide Liit
Lisalugemist:
Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas Rõigas vs Eesti http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/roigas_vs._eesti_otsus.pdf
Välisministeeriumi pressiteade EIK otsusest kohtuasjas Rõigas vs Eesti http://vm.ee/et/uudised/inimoiguste-kohus-leidis-asjas-roigas-vs-eesti-et-riik-ei-ole-rikkunud-konventsiooni
Kas sotsiaalmeedia teeb meditsiinitöötajad kaitsetuks?
Kas arstidel ja õdedel peaks olema sotsiaalmeedia konto? Kas patsiendid võivad võtta meditsiinitöötajatega ühendust erinevate sotsiaalmeedia kanalite kaudu? Kas meditsiinipersonali tõekspidamised ja väljaütlemised esindavad teda isiklikult või ka tööandjat?
Kuna sotsiaalmeedia ei hõlma endas enam vaid isiklikku sõpruskonda ning ka traditsioonilise meedia uudisvood on kolinud sotsiaalmeediasse, on erinevates rakendustes kontosid omavad inimesed küll varasemast rohkem informeeritud, ent ka kaitsetumad kui kunagi varem. Sotsiaalmeedia annab kasutajale anonüümsuse ja seeläbi ka tavalisest suurema julguse, mis omakorda nihutab eetilise suhtlemise piire. Kas rahulolematu patsient võib sotsiaalmeedias arsti ja/või õde kõnetada või on selleks siiski mõeldud vastuvõtuaeg? Kliinikumi Leht uuris Politsei- ja Piirivalveameti veebikonstaablilt Maarja Punakult, kuidas käituda erinevates situatsioonides.
On öeldud, et avalik sotsiaalmeedia konto on nagu avatud koduuks. On see nii?
Tõsi, sest igaüks võib soovi korral koputada, aga see, kuidas külaline seda teeb, on konto omaniku otsustada. Kui konto seaded on piiratud, võib ainsaks koputuseks olla isiku sõbrataotlus, mida arst või õde vastu võtma ei pea. Kui konto on aga avatum, saab patsient arstile saata kirju, märkida teda mõne pildi juurde, teha tema seinale teistele nähtavaid postitusi jne.
Mida peaksid meditsiinitöötajad tulenevalt oma töö eripärast sotsiaalmeedia kontosid omades silmas pidama?
Nagu ka näiteks õpetajad ja politseinikud, peavad ka meditsiinitöötajad oma sotsiaalmeediakontot luues läbi mõtlema mitmed aspektid. Seadustega pole paika pandud reeglid, kuidas peaks riigiametniku või konkreetse eriala esindaja konto välja nägema. Samas on näiteks USAs mõnedes osariikides õpetajatel keelatud õpilasi Facebookis sõbraks võtta. Olles politseiametnik, pean mina kindlasti arvestama, et luues oma isikliku konto oma näo ja nimega sotsiaalmeedias, esindan ma paratamatult kogu meie organisatsiooni. See kehtib laias laastus ka meditsiinitöötajatele.
Kui arst või õde on loonud sotsiaalmeedias konto ja võtnud patsiendi sõbraks, on suur tõenäosus, et sõbrastaatust hakatakse proovima kasutama selleks, et erialast nõu saada väljaspool ametlikku suhtlust. Arstide puhul aga on eriti kriitiline asjaolu, et sotsiaalmeedia ei ole turvaline keskkond delikaatse informatsiooni edastamiseks. Lisaks tekib oht, et meditsiinitöötaja teeb enda vaimsele tervisele karuteene, sest sotsiaalmeedia on kättesaadav kõikjal 24/7 ja enam ei ole võimalik end täielikult välja lülitada.
Väga paljud arstid ja ka õed on enda eriala arvamusliidrid ning nende sotsiaalmeedias väljaöeldu võib hakata elama oma elu. Kuidas seda vältida?
Kui arst postitab enda seisukohti meditsiini vallas, mida ta võiks vabalt väljendada näiteks ajalehes, siis selles ma ei näe midagi kahjulikku. Pigem on siin küsimus, et kas ta on valmis algatatud teemal sotsiaalmeedias edasi diskuteerima. Kui jutt puudutab religiooni või poliitikat, siis see on isiku eraelu ning sel teemal mõtete avaldamine ei ole keelatud. Jälgida tuleks, et oma väljaütlemistega kedagi ei solvataks, ega jagataks infot, mis on seotud konkreetsete patsientidega.
Kuidas toimida rahulolematu või tülika patsiendiga, kes pärast tervishoiuasutusest lahkumist otsib meditsiinitöötaja sotsiaalmeediast üles ning nõuab tervisenõu, oma ravi ja protseduuride kommenteerimist või ka kiirendatud vastuvõtule saamist?
Sel juhul peab meditsiinitöötaja end kehtestama ja keelduma igasugusest suhtlemisest läbi sotsiaalmeedia. Kui kontol klapivad inimese nimi ja pilt, ei tähenda see veel, et teisel pool on õige inimene, ja sotsiaalmeedias ei tohiks edasi anda mitte mingit infot või tagasisidet, mis puudutab konkreetset inimest ja tema tervist. Seda eirates võib kellegi delikaatne informatsioon sattuda võõrastesse kätesse. Kui arsti või õeni jõuab informatsioon, et teda laimatakse, siis on sellelt konkreetselt inimeselt õigus nõuda valeinfo eemaldamist ning kui sellest keeldutakse, on võimalus küsida nõu veebikonstaablilt või pöörduda kohtusse. Kui kliinikumil on oma konto sotsiaalmeedias, siis kliinikumi kontolehele võib panna teate, et arstid ei anna sotsiaalmeedias konsultatsioone, ega jaga infot ning ei toimu vastuvõtule registreerimist. Sellele reeglile võib viidata ka meditsiinitöötaja ise, põhjendades, miks ta keeldub patsiendiga suhtlemisest sotsiaalmeedias.
Milline on sotsiaalmeedia nn hea käitumise tava?
Kõige lihtsam on lähtuda põhimõttest, et käitu nii, nagu soovid, et sinuga käitutaks. Sotsiaalmeedias jätab iga mõtteavaldus või pilt jälje. Kui sa ei ole valmis selleks, et see pilt või postitus oleks homme ajakirjanduses, siis valige hoolikalt neid inimesi, kellega te oma postitusi ja sellega ka eraelulist informatsiooni jagate.
Veebikonstaabel Maarja Punakut küsitles Helen Kaju
Tudengid valisid Tartu Ülikooli Kliinikumi kõige atraktiivsemaks tööandjaks
11. septembril võttis kliinikumi juhatuse liige Hannes Danilov „Atraktiivse tööandja päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on Tartu Ülikooli Kliinikum kõige atraktiivsem tööandja meditsiini eriala tudengite seas.
Üle-eestilise küsitluse enam kui 5500 kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste seas viis läbi tööandja brändingu agentuur Instar. Uuringus osales 3700 üliõpilast 16 Eesti kõrgkoolist majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaar-, inseneri, logistika ja teistelt bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe erialadelt. Kutsekoolide õpilaste uuringule vastas 1100 kutseharidust omandavat noort ning meditsiinitudengite uuringule 700 meditsiinivaldkonna tudengit.
Uuringu tulemustest selgus, et 2017. aastal on tudengite jaoks kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks töötajate võrdne ja aus kohtlemine (85% vastanutest pidas seda tegurit 45 teise teguri seast kõige olulisemaks). Teiseks mõjutavaks teguriks on huvitav ja arendav töö ning kolmandaks ettevõtte hea sisekliima.
Anu Parvelo, 4. kursuse arstitudeng, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Tartu Ülikooli Kliinikumil on väga tahtis osa arstiõppes ja esimese kliinilise kogemuse pakkumisel, nii on tudengitel lihtne tutvuda suure asutuse tööelu ja -korraldusega juba õppetöö ajal. Kliinikumil on lisaks kvaliteetne maine ja tudengil on mugav tulla kooli kõrvalt siia tööle. Tudengid ei vali oma töökohta asukoha mugavuse järgi, vaid selle järgi, mis võimaldaks neil valmistuda tulevaseks karjääriks ja täiendaks meie õppetööd.
Valikus lähtutakse tihti oma tuleviku eriala huvidest, kuid otsitakse ka toetavat töökeskkonda. Tartu Ülikooli Kliinikum pakub tööl head meeskonda ja kompetentseid juhendajaid. Töötamine kooli kõrvalt võimaldab kasutada õpitud teadmisi päriselus. Juhendajate ja töökaaslaste vastutulelikkus ja tugi on oluline arstitudengi tööalases arengus. Lisaks on kooli kõrvalt töötades väga tähtis roll töö paindlikkusel, Tartu Ülikooli Kliinikum võimaldab tudengitele osalist tööaega ja paindlikke graafikuid.
Kliinikumi Leht
Kliiniliste Uuringute Keskust hakkab eest vedama dr Katrin Kaarna
Kliiniliste akadeemiliste uuringute ja ravimiuuringute keskkonna arendamiseks ning tõhustamiseks asutab Tartu Ülikool koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumiga Kliiniliste Uuringute Keskuse (KUK).
Augustis asus loodava keskuse tegevjuhi kohale dr Katrin Kaarna. Dr Kaarna sõnul on esmatähtis kokku leppida kõigi osapooltega loodava keskuse tegevuskava ja täpsustada peamised eesmärgid. Kindlasti on oluline parandada ja kaasajastada kliiniliste akadeemiliste ja ravimiuuringute keskkonda, et tagada kliiniliste uuringute maksimaalne sissevool. Teiseks on oluline luua tugivõrgustik nii kliiniliste ravimuuringutega tegelevatele meeskondadele kui ka akadeemiliste uuringute algatajatele ja doktorantidele. Kolmandaks sihiks on tegevused, mis tagaksid keskuse töö rahvusvahelise ja riikiku tunnustatuse kliiniliste uuringute kompetentsikeskusena, jätkusuutlikkuse ja omafinantseeringud.
Dr Katrin Kaarna, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1987. a ja 1995. a residentuuri neuroloogia erialal ning on õppinud lisaks ka rahvusvahelist ärijuhtimist, omab pikaajalist (1998–2017) rahvusvahelist juhtimiskogemust. Kliinikumi Leht küsis uue keskuse tegevjuhilt mõned küsimused.
Dr Kaarna, te olete saanud väga pika, pea kahekümneaastase rahvusvahelise juhtimiskogemuse ravimiuuringute valdkonnas. Kuidas vaatate sellele ajale tagasi erinevate maade lõikes ja mida endaga kaasa võtate?
Tõepoolest, kui omal ajal alustasin Quintiles Eesti asutaja ja tegevjuhina, ei osanud ma küll ette näha sellist tulevikku. Aeg oli ravimiuuringutega tegelevate ettevõtete jaoks meie regioonis õige ning üks tegevus viis teiseni. Pärast Eestit oli mul võimalus töötada Balti riikide tegevuse koordineerijana, Gruusia ja Valgevene uuringuüksuse tegevuse eest vastutava juhina ning Kesk-Euroopa strateegiajuhina. Sellele järgnesid QuintilesIMS-i erinevad globaalsete meeskondade liikme ja juhi rollid.
Olen kogu oma töötamise aja väärtustanud mind ümbritsevaid kolleege, kellelt on alati olnud midagi õppida. Pean ennast kindlasti „meeskonnamängijaks“, sest ainult tugev, motiveeritud ja ühtne meeskond saavutab püstitatud eesmärgi. Usun siiralt, et tööd saab ja tuleb teha rõõmuga ning kui teele satub uus ja huvitav tööalane pakkumine, tuleb see julgelt vastu võtta.
Kogu selle aja, mil olin seotud juhtimistööga, olen pidanud oluliseks olla ka praktiseeriv arst – neuroloog Medex Päevakirurgia Erakliinikus.
Arvestades kui kiiresti meditsiinis kõik muutub, siis ei lõppe ilmselt ka kunagi vajadus kliiniliste akadeemiliste ja ravimiuuringute järele?
Tõepoolest, kliinilised ravimiuuringud ei saa kunagi valmis või otsa. Meditsiin areneb, haiguste diagnostika on aina täpsem ning niipea, kui saame uut teavet haiguse kohta, hakatakse otsima veelgi tõhusamat ravimit. Ravimit, millel oleks vähem kõrvaltoimeid, mida oleks veelgi mugavam kasutada ja mis oleks tulevikus just antud patsiendi eripärasid silmas pidades loodud (nn personaalmeditsiin).
Meid ümbritsevas maailmas on palju haigusi, millele hetkel veel üldse tõhus ravi puudub. On olukordi, kus seni teada olevate ravimite suhtes on välja kujunenud ravimresistentsus ja palju muid lahendust ootavaid patsientide raviga seotud probleeme.
Lisaks peaksime arstidena oma igapäevatöös endalt pidevalt küsima – kas hetkel patsiendile ordineeritud ravim on tõesti parim, raviskeem või -meetod kõige tõhusam? Just selline mõtteviis viib uue akadeemilise uuringu algatamisele.
Olete öelnud, et kliinilised akadeemilised ja ravimiuuringud ei tohiks minna ühestki kliinikumis töötavast arstist ega teistest meditsiinipersonali esindajatest mööda – miks nii?
Tartu Ülikooli Kliinikumi muudab unikaalseks tema tihe seotus Tartu Ülikooliga. Enamik kliinikumi arste töötab samal ajal ka arst-õppejõududena. Selline kooslus loob unikaalse keskkonna, mis peaks tegema nii akadeemilistes kui ka kliinilistes ravimiuuringutes osalemise kõigile meedikuile iseenesest mõistetavaks igapäevatöö osaks.
Kliinikum, olles õppe- ja praktikabaasiks tudengitele, residentidele ning doktorantidele, annab ka nendele gruppidele suurepärase võimaluse olla uuringutesse tihedalt kaasatud.
Te töötate Kliiniliste Uuringute Keskuse tegevuskava esialgu välja kolmeks aastaks. Mis on peamine, mida te sooviksite selle ajaga ära teha?
Esmalt tuleb olemasolev olukord kaardistada ja töötada välja toimiv tegevuskava, mille tulemusel oleks kliinilises ravimuuringus osaleva arsti töö kiire, sujuv ja mugav.
Kliiniliste Uuringu Keskuse pilootprojektis osalevad esialgu kliinikumi lastekliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, nahakliinik, traumatoloogia ja ortopeediakliinik, sisekliinik ning Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini Instituudi mikrobioloogia osakond.
Keskuse kõrgeim juhtorgan on juhtkomitee, mille eesotsas on dekaan prof Margus Lember ja prof Külli Kingo. Lisaks on juhtkomitee liikmeteks prof Joel Starkoff, prof Irja Lutsar, prof Sulev Kõks, prof Vallo Tillmann, kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ja kliinikumipoolse koostöö eest vastutav dots Aare Märtson.
Ideaalis võiksid kolme aasta pärast meie põhieesmärgid olla töösse rakendatud ning tagatud keskuse jätkusuutlikkus rahvusvaheliselt ning riiklikult tunnustatud kliiniliste uuringute keskusena.
Kliinikumis on väga palju teadmust ja kompetentsi, mistõttu usun väga Kliiniliste Uuringute Keskuse töö edukasse käivitamisse ja koostöösse.
Dr Katrin Kaarnaga vestles Helen Kaju
Urmas Siigur, Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees: Kliiniline teadustöö on iga akadeemilise raviasutuse lahutamatu osa. Kliinikumis on see enam kui kahesaja aasta vältel nii ka olnud. Samas on kliinilise teadustöö sisu aja jooksul oluliselt muutunud. Nende muutuste peamiseks märksõnaks on interdistsiplinaarsus, nii erinevate kliiniliste erialade kui kliiniklaste ja baasteadlaste koostöö. Uus struktuur peaks igati kaasa aitama erinevate osapoolte standardite ühtlustamisele ning koostöö edenemisele.
Professor Külli Kingo, projekti "RSKTK Kliiniliste teadusuuringute üksuse väljaarendamine" vastutav täitja: Riiklik siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus (RSKTK) on riiklik teadusinfrastruktuur, mille moodustasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum, tõhustamaks terviseuuringuid Eestis. RSKTK loodi 2010. aastal ning samal ajal kanti objekt riiklike investeeringute kava nimekirja. RSKTK eelmise perioodi finantseeringu tulemusena ehitati Tartusse Põhja-Euroopas silmapaistev kaasaegse sisustusega katseloomakeskus. Käesoleval perioodil on eesmärgiks kliiniliste teadusuuringute keskuse (KUK) loomine, millega viiakse lõpuni RSKTK rajamine ning saavutatakse terviklik struktuur, mis suudab tagada kliinilisteks ja prekliinilisteks uuringuteks vajalike tehnoloogiate kättesaadavuse ja kasutajatoe, võimaldades kõrgetasemeliste terviseuuringute läbiviimist Eestis ja tugevdades meie rahvusvahelist mõjukust.
Tartu Ülikooli Kliinikum nimetati Scandiatransplandi liikmeks
Kliinikumi ja Scandiatransplandi üle kuue aasta kestnud läbirääkimised tipnesid 10. mail, mil Scandiatransplant nimetas kliinikumi oma ühingu assotsieerunud liikmeks. Assotsieerunud liikmestaatus tähendab, et esialgu puudub kliinikumil hääletusõigus Scandiatransplant juhtorganites.
Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.
Tartu Ülikooli Kliinikumi esmane koostööleping Scandiatransplandiga jõustus 2013. aastal. Leping võimaldas pakkuda sealsetele siirdamiskeskustele Eestis kasutust mitte leidvaid doonorelundeid. Üldreegel näeb ette, et pakutava elundi eemaldab sama keskuse meeskond, kus see plaanitakse siirata, mistõttu on Eesti haiglates käinud pea kõigi kümne keskuse kirurgid. Scandiatransplandi siirdamismeeskonnad on osalenud kliinikumis 33 doonorprotsessil, kokku eemaldati siirdamiseks üle 70 doonorelundi.
Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori dr Virge Pall: Arvestades Eesti suurust, on 1,3-miljonilise elanikkonna ja aastas vähem kui poolesaja doonori juures äärmiselt keeruline leida sobivat doonorelundit õigel ajahetkel. Liitumine Scandiatransplandiga (kokku ca 27 miljonit elanikku) muudab olukorda suuresti. Väga oluline on, et abita ei jääks lapsed, korduvsiirdamiste ootajad ja väga kiiresti tekkinud raske elundipuudulikkusega patsiendid.
Oleme lootusrikkad ning usume, et liitumine Scandiatransplandiga aitab päästa paljude eestlaste elu ning parandada nende elukvaliteeti. Hetkel on meil elundisiirdamise ootelehel 74 patsienti, 2016. aastal tehti kliinikumis kokku 55 siirdamisoperatsiooni.
Juhatuse liige Mart Einasto: Tartu Ülikooli Kliinikumi nimetamine Scandiatransplandi assotsieerunud liikmeks on meile väga oluline samm. See tõstab meid võrdse ja usaldusväärse partneri rolli, mille tulemusel hakkavad meie patsientidele doonorelundite ootamisel ja jaotamisel kehtima täpselt samad reeglid ja tingimused, mis teistes Skandinaavia riikides. Kvaliteedinõuded on kõrged, mistõttu ootavad ees põnevad koolitused ja kaugemas tulevikus ka teadusprojektid.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia laureaat on emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos
Emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos on erialalt gastroenteroloog ja perearst, kes astus Tartu ülikooli 1960. aastal, mille lõpetas 1966. a. Pärast lühiajalist töötamist Märjamaa haiglas, asus ta tööle gastroenteroloogia osakonda Erika haiglas ning jätkas aspirandina teadustööd selle haigla baasil. Sealtpeale on ta olnud seotud Tartu ülikooliga õppejõuna, arstina ja teadlasena. Tema kandidaadiväitekiri 1971. aastal käsitles kroonilise gastriidi ja peptilise haavandiga patsientidel rasva ning süsivesikute imendumishäirete seost peensoole limaskesta morfoloogiliste muutustega. Teemat jätkates jõudis H-I. Maaroos 1986. aastal esimesena Eestis Helicobacter pylori uuringuteni, mis päädis esimese selleteemalise meditsiinidoktori väitekirja kaitsmisega iseseisvunud Eestis aastal 1991. Tema eestvedamisel loodi Tartu ülikoolis erialadevaheline H. pylori uurimisrühm, mis on teinud koostööd mitmete teiste riikide uurimisrühmadega ning pälvinud ka rahvusvahelise tuntuse. Uurimissuuna rajamise eest sai emeriitprofessor riigi teaduspreemiad 1994. ja 2012. aastal.
1992. a valiti H-I. Maaroos Tartu ülikooli peremeditsiini professoriks ja peremeditsiini õppetooli juhatajaks pannes sellega aluse Eesti peremeditsiini koolkonnale. Panust märgati ka rahvusvaheliselt ning mitmed riigid kutsusid teda nii külalisprofessoriks kui ka korraldama õppetööd ja reforme. Tema teeneks on arstiteaduskonna residentuuri ümberkorraldamine Euroopa Liidu nõuetele vastavaks aastatel 1995–2000, mil ta oli arstiteaduskonna residentuuri prodekaan. Ta oli kliinikumi nõukogu liige aastatel 2000–2015. Eriala liidrina on ta kuulunud mitmetesse Eesti ja rahvusvahelistesse komisjonidesse, erialaliitudesse, aga ka ajakirjade toimetusse.
H-I. Maaroos on üks enimtsiteeritud Eesti kliinilistest arstiteadlastest, kes on juhendanud paljusid arstiteaduslikke doktoriväitekirju. Teda on tunnustatud Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni aasta naise tiitliga (1994), TÜ arstiteaduskonna medaliga (1995), Sotsiaalministeeriumi aukirjaga (1997), Punase Risti III järgu teenetemärgiga (2001), TÜ suure medaliga (2011), riigi teaduspreemiaga pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (2012) ja tunnustuseks rahvusvahelise uurimustöö eest gastroenterolooga ja helikobakteri valdkonnas Marshall&Warreni medaliga (2015).
2012. asutas emeriitprofessor omanimelise stipendiumifondi üliõpilaste kliinilise teadustöö toetamiseks ning tänaseks on selle on pälvinud 5 stipendiaati.
Prof. emer Heidi-Ingrid Maaroos: Kliinikumi preemia on mulle väga oluline tunnustus. Olen olnud ülikoolihaiglaga seotud rohkem kui 50 aastat alustades arstiks õppimise esimestel aastatel nn oma üliõpilasena Toome kliinikus. Mul oli õnn õppida suurpärastelt õppejõududelt, arstidelt ja inimestelt nagu professor Kuno Kōrge, Kaljo Villako, Vello Salupere ja Nils Sachris. Toome kliinikus kogesin mitmekülgset kliinilist mõtlemist, teadusuuringute seost praktikaga ja veendusin, et arstina õnnestumiseks peab maailma laiemalt nägema. Õppejõuna ja doktorantide juhendajana olen neid väärtusi püüdnud edastada. Minu juhendatavad on oma tegevusega tõestanud, et see on korda läinud.
Mul on mitmeid häid kolleege ja neist suurima toetuse olen saanud uutest ideedest innustunutelt Marika Mikelsaarelt ja Tamara Vorobjovalt.
Kliinikumil on privileeg ülikoolihaiglana pakkuda arstiks õppimise ja teadustööga tegelemise keskkonda üliõpilastele, ise samal ajal õpetamisest õppides. Enese näitel võin kindlat väita, et just esimesed kogemused ja järgimist väärivad eeskujud kujundavad otsustavalt arstiks õppivat noort inimest ja mõjutavad teda kogu edaspidise elu jooksul.
Palju õnne Kliinikumi Lehe poolt!
Uus Tartu linna üldplaneering tegemisel
Tartu on ümber vaatamas oma ruumikasutust – koostamisel on uus üldplaneering. Erinevalt varasemast ja paljudest teistest omavalitsustest on sedakorda luubi all ka ettevõtluse paiknemine ja selle võimalik suunamine. Põhjust jagub. Tartust kolis 2000-ndatel suur osa tööstusest lähivaldadesse, Lõuna-Eestisse ja Aasia odava töö maadesse. Samas kasvasid kui pärmi peal kõrgharidus ja IT-firmad. Euro- ja riigi rahadega on Maarjamõisa porgandipõllule kerkinud ridamisi uusi ülikooli hooneid. Kliinikumgi paisus märksa suuremaks.
Alljärgnevalt on ülevaade mõtetest, mille kogusime Tartu võtmeisikutelt käesoleva aasta alguses siinset ettevõtluskeskkonda analüüsides.
Tartu kui tuleviku terviselinn
Tervishoiu valdkonnas on Tartu linnal suured arengueeldused: kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, pikaajalised kogemused ja head koolitusvõimalused, arvestatav kriitiline mass töötajaid ja teenuse tarbijaid, kasvav jõukus ja hoolimine (rahvastiku vananemisest tulenevalt rohkema teadmiste ja raha suunamine tervisesektorisse). Sellega haakuvad ka arenguvõimalused muudes sektorites: IT-lahendused, aparaatide- ja täppistehnika tootmine, bio- ja toitumisteadused, mööblitootjad, põllumajandus ja tervislik toit jne.
Tervishoiust saaks kujuneda Tartu linna majandusarengu „vedur“. Tartule analoogset kompaktset ülikooli-, kliiniku-, IT-, biotehnoloogia- ja aparaadiehituse- ning tervishoiuklastrit ei ole mitte ainult Eestis, vaid ka terves maailmas. Lähedasteks näideteks on ehk Lund Rootsis ja Heidelberg Saksamaal. Maarjamõisa tervishoiulinnak paikneb teistele teeninduskohtadele ja transpordisõlmedele väga lähedal. Lähedus ja kompaktsus võimaldab seal luua hea ettevõtlusmiljöö.
Maarjamõisa meditsiini- ja tehnoloogialinnak rahvusvahelisemaks ja hubasemaks
Maarjamõisasse on koondunud valdav osa Tartu Ülikooli arsti-, loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ning kliinikumi korpustest. Mõlemad valdkonnad ja nendega seotud ettevõtlus on lähikümnenditel kindlasti kasvavamas: tervisetehnoloogiad ja e-tervis, raviturism ja hooldusteenused, uued keskkonnatehnoloogiad jms.
Maarjamõisa ongi olnud viimasel kümnendil suurima hõive kasvuga piirkond Tartus, kuid seda ennekõike tänu ülikooli ja kliinikumi uutele hoonetele. Seni on siin suhteliselt vähe ettevõtteid. Erinevalt analoogsetest Lääne-Euroopa ülikoolilinnakutest ei ole suured rahvusvahelised kõrgtehnoloogia ja farmakoloogia ettevõtted Tartusse jõudnud. Maarjamõisa oleks ilmselt parim koht uute suurte kõrgtehnoloogiliste ettevõtete sisenemiseks, mistõttu on ühelt poolt oluline reserveerida säärastele arendustele maa, kuid teisalt parandada piirkonna miljööd ning teenustega varustatust.
Maarjamõisa miljöö ei ole seni aga eriti kutsuv: keskkonnas domineerivad suured parklatega ümbritsetud majakarbid ja napib isikuteenuseid. Piirkonnas ja selle lähialal elab ka vähe sealseid töötajaid. Valdav autokasutus põhjustab tipptundidel liiklusprobleeme ja kõlestab suurte parkimisaladega piirkonda. Et suured maa-alad kuuluvad kliinikumile ja Tartu Ülikoolile, siis võimaldaks see linnal sõlmida parima miljöö saavutamiseks ning ka elamusarenduseks häid leppeid eeldatavalt lihtsamalt kui eraomanikega. Ülikooli Ravila 14 kinnistule on kohe valmimas detailplaneering, mis kavandab uusi korrusmaju ja krundi keskele roheala. Osa uusi arendusmahte on võimalik reserveerida sisenevatele suurinvestoritele. Täiendavat laienemisruumi oleks ka Sanatooriumi tänava ja Ringtee vahelisel alal. Mitmed intervjueeritavad rõhutasid mõtet tuua teaduspark Riia 185st üle Maarjamõisa linnakusse, loomaks operaatori Realia et Medicina uute idufirmade ja võimalike sisenevate investorite tarvis.
Piirkonda või selle lähialale võiks kavandada ka uusi (korter)elamuid. Lähikonna elamutes on toimumas eeldatavasti 10–20 aastaga elanike põlvkonnavahetus: sealsed majad lähevad müüki ja asustatakse üsna suure tõenäosusega linnakus töötajate poolt. Maarjamõisas võiks omakorda olla hotelli-pansionaadi vm majutusasutus patsientide ja töötajate tarbeks. Sobivaks renoveeritavaks hooneks võiks asukoha poolest olla praegune lastehaigla.
Maarjamõisas töötab palju noori peresid. Ainuüksi kliinikumi töötajatel on 1200 eelkooliealist last. Lasteaed, sh ööhoiu võimaluse lisandumisega vähendaks linnasisest liiklust. Peale õppehoonete siseste kohvikute napib piirkonnas isikuteenuseid, eriti kooskäimiskohti õhtusel ajal. Pärast tööd sureb piirkond välja – see ei soodusta suhtlust ja sünergiate teket. Lõunaste ja õhtuste tegevuste tarvis, aga ka üldise miljöö parandamiseks, oleks oluline välja arendada piirkonna tarvis terviklik parkide ja puhkealade ning selles olevate restoranide, kohvikute, spordiruumide jms kooslus. Piirkonnas on mitu ajaloolist hoonet, millel oleks potentsiaali söögikohtade ja majutusasutustena ning mis kordatehtuna muudaksid piirkonna hubasemaks.
Parkimisprobleemid on eriti teravad kliinikumi põhihoonete ümbruses. Kavandatav parkimismaja ei pruugi seda lahendada. Tänava ja/või kergliikluse otsetee Maarjamõisast Kesklinna ning tunneli/silla rajamine raudtee alla/üle parandaks oluliselt just kergliiklejate ühendust ja vähendaks autokasutuse vajadust.
Raudtee ala kui võimalik tulevase linnaterminali ja uute kontorite piirkond
Paljudes Euroopa (ülikooli)linnades (nt Heidelberg, Delft) on kesklinnades olnud raudtee kaubajaamad arendatud kontoriteks, raudteeala sealjuures oluliselt kitsendades või raudteed osaliselt maa alla viies. Riia ja Näituse tänavate vahele jääb üle 30 hektari raudtee juurde kuuluvaid hooneid ja rööpaid. Sellest vähemalt 20 ha võiks olla märksa intensiivsemas ja hoopis teistsuguses majanduskasutuses. Probleemiks on aga maa ja sh veoteede jagunemine mitme eraomaniku vahel, mistõttu võiks alustada omanike kavatsuste välja selgitamise ning ühtse vastastikku kasuliku visiooni loomisega.
Arvestades vähenenud transiidimahte ning vaba ruumi Koidula uues piirijaamas ja Kärkna haruteedel, oleks õigustatud suurema osa ja eriti just ohtlike veoste töötlemine mujal kui Tartus. Raudtee ala on praegu suurim takistus kesklinna ja Maarjamõisa, aga ka viimase ja Maaülikooli kämpuste ühte sidumisel. Linnulennult on vahemaa kliinikumi peahoonest ülikooli raamatukoguni 1,4 ja peahooneni 1,6 km.
Raudtee alal võiks olla linna reisiterminal, kuhu saabuvad rongid ja bussid ja saaks rajada parkimisalad, mille tulemusena: lüheneks oluliselt ümberistumise aeg rongidelt Lõuna-Eestisse suunduvatele bussidele; lüheneks bussisõit Tartusse 5–10 minuti võtta; väheneks oluliselt kesklinna liikluse koormatus suurte bussidega, sest enamik reisijaid ei suundu ju kesklinna vaid mujale linnas või Lõuna-Eestis; Tartu bussiterminal paikneks Maarjamõisa tehnoloogialinnakule ja kliinikumile märksa lähemal; vaksalist Kesklinna ja Annelinna suunal saaksid bussid (või tramm?) sõita tihedama graafikuga; saaks võimalikuks rajada suured (tasuta) parkimisalad/majad Tartumaa ja Lõuna-Eesti elanikele; oleks loodud võimalus kontorikinnisvara, sh nn „riigi maja“ arendamiseks. Linnaterminali rajamise orgaaniline osa oleks Maarjamõisa ja kesklinna ühendamine kergliiklustee(de)ga ja tänavaga.
Raudtee alal saaks arendada kontorikinnisvara, mis võiks sobida nii IT, biotehnoloogia kui ka avaliku sektori asutustele. Vanade ja väärtuslike hoonete loov arendamine ja kombineerimine uue arhitektuuriga aitaks parandada ka Tartu visiitkaarti.
Linnavalitsusel on kindlasti oluline teada saada ka tohtrite arvamust kujundamaks Tartu ja eriti kliinikumi lähiümbrust: Maarjamõisa ja raudteejaama kante. Üldplaneeringuga saab tutvuda ja sellele ettepanekuid teha: http://www.tartu.ee/et/tartu-uldplaneering.
Ettevõtlusruumide aruanne on saadaval: https://www.dropbox.com/s/l33sowud8nc28k5/Tartu%20ettev%C3%B5tluse%20ruumiline%20areng_ARUANNE%20l%C3%B5plik.pdf?dl=0.
Garri Raagmaa
Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige
Doktorid Karin Varik, Kaiu Suija, Märt Elmet ning logopeed Reet Veenpere pälvisid presidendi tunnustuse
Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid 113 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti paremaks. Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga tunnustab president kirurgiakliiniku lastekirurgia eriala vanemarst-õppejõudu Karin Varikut ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku arst-õppejõudu Kaiu Suijat. Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi pälvib südamekliiniku kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud Märt Elmet. Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi annab president aga kõrvakliinikus töötavale logopeedile Reet Veenperele.
Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.
President Kersti Kaljulaid annab teenetemärgid üle iseseisvuspäeva eel, 23. veebruaril NUKU teatris.
Dr Karin Varik on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis lastekirurgina ning osakonna juhatajana. Oma ligi 40-aastase tööstaaži vältel on ta kõige enam tegelenud lasteuroloogia ja neonataalkirurgiaga. Dr Variku käe all on omandanud lastekirurgia teadmisi põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Ta on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi erialaseid konverentse, osalenud mitmetes heategevusprojektides ning oli üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajatest.
Dr Karin Varik: Võin julgelt öelda, et olen oma tööd 40-aastase staaži jooksul armastanud. Teadsin juba lapsena, et tahan saada lastearstiks, kirurgiale spetsialiseerusin ülikooliõpingute käigus. Lastega töö meeldib mulle väga ja ravin igat väikest patsienti sooviga teda aidata.
Aastatega on väikeste patsientide ravi väga palju muutunud ning mul on olnud võimalus laste parima ravi eesmärgil tuua Eestisse ravimeetodeid nii Moskvast, Rootsist, Soomest kui ka Saksamaalt. Suurima hüppe on aastatega teinud diagnostika, mis võimaldab lapse ravivajaduse tuvastada juba emaüsas ning valmistuda sünnijärgseteks protseduurideks ja lõikusteks.
Presidendi tunnustus on tegelikult tunnustus tervele meeskonnatööle. Mul on olnud head õpetajad, eriline tänu dotsent Udo Reinole, aga ka head kolleegid. Tõstaksin esile kolleege anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust, kirurgiakliinikust ning lastekliinikust, eriti laste intensiivravist, kes pärast lõikusi vastutavad edasise ravi eest. Teisalt ei saa me opereerida ettevalmistamata patsienti või olukorras, kus operatsioonisaal on koristama, mistõttu rõhutan veel, et kirurgi töö on meeskonnatöö.
Sooviksin, et lastesõbralikkust oleks rohkem – olen Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajaliige ja püsiannetaja ning toetan ka SOS Lasteküla ning Unicefi, et anda panus laste paremasse käekäiku. Kutsun üles ka teisi tegema kasvõi väikest heategu!
Dr Kaiu Suija on Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloog, kes on olnud ka 19 aastat SA Vähihaigete Toetusravi tegevjuht ja juhatuse esimees. Tänu dr Suija aastatepikkusele pühendunud tegutsemisele on vähihaigete koduse toetusravi võrgustikuga kaetud kogu Eesti. Dr Suija on aktiivselt tegelenud toetusravimeeskonna liikmete koolitusega, kaasates ka paljusid Soome vähihaigete palliatiivravi ning hoolduse ja põetusega tegelevaid ravi- ja hooldeasutusi. Dr Kaiu Suija on ka Lõuna-Eesti Vähiühingu looja ja selle president aastast 1994.
Dr Kaiu Suija: Esimest korda kuulsin toredast uudisest, et olen pälvinud Punase Risti teenetemärgi endiselt kolleegilt Ralf Allikveelt. Oli palju teisigi südantsoojendavaid õnnitlusi, teiste hulgas helistas ka minu esimene peaarst Võru haigla päevilt dr Kalda, kelle kabineti seinal oli F. R. Kreutzwaldi bareljeef sõnadega: „Inimarmastus ja heldus on meediku elukutse hing.“ See moto on mind arstitöös saatnud tänaseni.
Mõtlesin, kas ma ikka olen seda tunnustust väärt ning ootamatu tunnustus pani mind elule tagasi vaatama... Arstiks soovisin saada lapseeast saadik. Mul on olnud elus häid õpetajaid ja eeskujusid, näiteks dr Kööbi ja dr Kokk Võru haigla päevilt. Professor Vello Salupere ja dr Toomas Kutsar on olnud minu jaoks nagu akadeemilised isad.
Omal ajal lahkusin
Olen saanud õhtutundidesse ulatuvat vabatahtlikku tööd teha tänu toetavale kodule: abikaasale, kahele tütrele ja praegu 97-aastasele emale. Suur tänu nii headele kolleegidele, sõpradele kui ka patsientidele!“Tartu linnaarsti ametist, et pühenduda vähiühingu tegemistele. Tänavu tähistame vähiühingu 25. tegutsemisaastat ja vähihaigete koduse toetusravi algusest saab 20 aastat. Ma kuulusin kliinikumi juhatusse 1995–96 ning osalesin kliinikumi taassünni juures. Hematoloogia-onkoloogia kliinikus olen tööl 1987. aastast.
Dr Märt Elmet on kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikus. Tal on oluline roll nii üliõpilaste kui ka kardioloogia, aga ka teiste erialade residentide juhendajana. Viimastel aastatel on dr Elmet tegelenud südame siirdamist vajavate inimeste ravimise ja igakülgse abistamisega. Dr Märt Elmet jälgib neid patsiente ka pärast siirdamist.
Dr Märt Elmet: Eesti Vabariigi presidendi tunnustus tabas mind väga ootamatult. Külitasin just 3000 m kõrgusel mäe otsas lumehanges, kus paraku oli olemas ka mobiililevi. Olen ikka pidanud sedasorti tunnustuse eesmärgiks teenekate ja auväärsete kolleegide elutöö äramärkimist. Seetõttu oli üllatav leida sellest nimekirjast ennast, sest usun oma suuremaid tegusid veel ees ootavat.
Presidendi avalik tunnustus meditsiinitöötajale on kindlasti positiivne tähelepanu meie kõigi tööle. Olen mõne päevaga oma endistelt patsientidelt selle kohta palju mõtlemapanevat tagasisidet saanud.
Viimastel aastatel olen lisaks igapäevasele südamearsti tööle keskendunud südamepuudulikkuse tänapäevase ravi arendamisele. Tänaseks on meie südamepuudulikkusega patsientidele kättesaadav nii südame abipumpade (LVAD) kasutamine kui ka südamesiirdamine. Kõik see on ääretult keerukas ja teadmistemahukas meditsiinivaldkond, kus üksi kaugele ei jõua. Õnneks on kliinikumis võimalik töötada koos kolleegidega, kellega ühiselt tegutsedes saab mägesid liigutada. Tänan selle eest kõiki mõttekaaslasi südamekliinikust, kliinikumi transplantatsioonikeskusest ja meie tipptasemel südamekirurgia osakonnast. Viimati oli mul võimalus olla lummatud II intensiivravi osakonna ääretult professionaalsest tööst. Aitäh!
Reet Veenpere asus pärast ülikooli lõpetamist logopeedina tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikus ning töötab seal tänaseni. Ta alustas Tartus häälehäirega patsientide ravi ning on aastaid olnud aktiivne polikliinikute logopeedide töö korraldamisel. Reet Veenpere alustas Tartu Ülikooli Kliinikumis koostöös kolleegidega huule- ja suulaelõhedega laste konsulteerimist ja rehabiliteerimist. Ta on lugenud kõneprobleeme tutvustavaid loenguid arstiteaduskonna tudengitele.
Reet Veenpere: „9. veebruari hommikul sain üsna varakult kolleegilt õnnesoovid, mis ei tundunud üldse asjakohased, sest mingit seost ega põhjust ju polnud. Kui aga ka teised kolleegid tulid õnnitlustega, sain asjast aimu. Olin üllatusest keeletu! Sellist au ja tunnustust poleks ma iial osanud oodata. Heameel on, et logopeedi tööd on märgatud ja märgitud koos teiste erialadega. Huvitav on selle juures seik, et endine kursusekaaslane, kes peale mitmete erikollektiivide külastust I kursusel loobus defektoloogiast ajakirjanduse kasuks, on samuti presidendi poolt autasustatud. Võime vastuvõtul kohtuda.
Tahan tänada kõiki oma kolleege kõrvakliinikus, kellega koos olen pikki aastaid töötanud, kes on mind alati toetanud ja vahel ka välja kannatama pidanud. Tegelikult polegi enam tegevaid töökaaslasi, kellega sai omal ajal alustatud. Mul on heameel olnud jõudumööda jätkata mind veel vaimustaval tööl, tunnen rõõmu kallitest kolleegidest ja suurenevast logopeedide vajalikkusest meditsiinis. Meenutan tänutundega ka oma vaimset ema, dr Hilja Alevit, kes mind, kogemusteta noort logopeedi, kliinilisele tööle julgustas ja toetas mu arengut logopeedia vallas.
Mul on tänutunne kõrvakliiniku ees, kes on 40 aastat mulle tööd kinkinud ja omamoodi teiseks koduks olnud. Hea tunne on, kui on sind märgatud ja su tööst lugu peetud!“
Palju õnne Kliinikumi Lehe poolt!
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja on dotsent Peeter Padrik
Alanud aasta 1. jaanuarist andis senine hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja emeriitprofessor Hele Everaus teatepulga üle dotsent Peeter Padrikule jätkates ise tööd arst-konsultandina. Dr Peeter Padrik töötas kuni 1999. aasta lõpuni tollase onkoloogiahaigla peaarstina. Alates aastast 2000, ehk kogu emeriitprofessor Everausi kliiniku juhtimise aja, on ta ametis olnud hematoloogia-onkoloogia kliiniku direktorina. Alates 2015. aastast ka Eesti ainsa rahvusvaheliselt akrediteeritud kliinilise vähikeskuse direktorina.
Mis ajendas teid kandideerima kliiniku juhataja ametikohale?
Annan endale väga selgelt aru, et kliiniku juhataja ametikoht on väga suure vastutusega. Aga eks see kandideerimine oli minu senise erialase tegevuse loomulik jätk. 2015. aastast on loodud ka kliinikumi vähikeskus eri kliinikute ja teenistuste vähiravialaste tegevuste ja kvaliteedi koordineerimiseks, jätkan tööd ka selle direktorina. Hematoloogia-onkoloogia kliinik on ju vähikeskuse tuumikkliinik ja mõlemate tegevuste ühendamine on sünergiline.
Kui palju hakkavad teie töökohustused juhatajana erinema varasematest, kliiniku direktori omadest?
Peamine erinevus on ikkagi vastutuse tasemes. Kliiniku töö ja arengu peamine vastutaja on ju ikkagi kliiniku juhataja, selles mõttes oli kliiniku direktori vastutus loomulikult väiksem. Nüüd püüan ma ühendada mõlemaid seniseid funktsioone, jagades osa seniseid vastutusi ehk rohkem ka osakonnajuhatajate ja kliiniku ülemõega. Kuivõrd hematoloogia-onkoloogia kliinik on üsna multidistsiplinaarne ja suure töömahuga, ja arvestades ka vähikeskuse tegevusi, tekkis aruteludes ka versioon tööfunktsioonide ja vastutuse jagamisest kliinikumi ja ülikooli töö vahel. Praegu olemegi tegevused ja vastutused jaganud, ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku tegevusi juhib selle aasta algusest dotsent Jana Jaal.
Milline on teie visioon hematoloogia-onkoloogia kliiniku tööst – kas jätkate samal rajal või ootavad kliinikut ees ka muutused?
Meil on olemas nii kliiniku ja kui ka vähikeskuse arengukavad ja aastaeesmärgid, mille koostamisel olen ju aktiivselt osalenud, seetõttu jätkame muidugi nende osas samal rajal. Teisalt on ju aga elu ise muutlik, alati on vaja ka analüüsida ja mõelda, mida teha konkreetselt paremini ja teisiti sätestatud eesmärkide saavutamiseks, teeme seda koos kolleegidega. Ka juba seatud eesmärkide täitmine eeldab muutusi. Muutused pole aga eesmärk iseenesest.
Hematoloogia-onkoloogia kliinik akrediteeriti veebruaris 2015 Euroopa Vähiinstituutide Organisatsioon (OECI) poolt kui kliiniline vähikeskus. Järgmine siht sai tollal seatud aastaks 2021 – et töötaks kõikehõlmav vähikeskus. Kui lähedal te olete eesmärgile?
Koostasime OECI-ga koos parendusplaani kliinikumi vähiravi alaste tegevuste arendamiseks. Eelmise aasta juunis tehtud vaheanalüüsi alusel oli meil 45% eesmärke täidetud. Nii et enamiku asjade arengu osas olen optimistlik. OECI-l on kõikehõlmavatele vähikeskustele üsna suuremahulised kvantitatiivsed teadustöö ja kliiniliste uuringute nõuded – nende mahtudeni jõudmine on kõige keerulisem. OECI kriteeriumid on sätitud Euroopa suurte vähikeskuste standardite järgi, juba Eesti ja teiste väiksemate riikide suurusest tulenevalt on meil isegi teoreetiliselt võimatu olla selles näiteks Lääne-Euroopa suurte vähikeskuste tasemel. Aga selles küsimuses on ka OECI siseselt käimas diskussioon, eks näis...
Kas teil on jaksu jätkata tööd ka vähikeskuse direktorina ning patsiente vastu võtta?
Kindlasti analüüsin oma tööd ja vajadusel teen korrektsioone, loomulikult on tähtis esmaselt kliiniku terviklik hea töö, mitte niivõrd minu individuaalne arstlik tegevus. Praegu plaanin küll mõlemaid mainitud funktsioone jätkata, oleme ka juhatusega nii läbi rääkinud. Seega jätkan ka erialast arstlikku tööd onkoloogina ning veerandkoormuse ulatuses dotsendina ka õppe- ja teadustööd ülikoolis. Nagu eelnevalt mainitud, kergendab seda ülikoolipoolse kliiniku juhataja töökoormuse ja vastutuse võtmine dotsent Jana Jaali poolt. Loodame, et see mudel töötab.
Te olete prof. emer Hele Everausi kõrval töötanud 17 aastat, ühtlasi oli tema ka teie doktoritöö juhendaja. Milliseid teadmisi või kogemusi väärtustate enim sellest koostööst?
Hindan väga professor Hele Everausi oskust mõelda ja ka tegutseda suurelt, samuti tema kompromissitut püüet anda patsientidele parimat. Alati on olnud väärtuslikud tema kui vanema ja kogenuma kolleegi nõuanded. Professor Everaus jätkab tööd meil kliinikus konsultantprofessorina, mistõttu loodan tema nõuannetele muidugi ka edaspidi.
Dr Peeter Padrikut küsitles Helen Kaju