Patsientide rahulolu haiglaraviga 2021. aastal
Tartu Ülikooli Kliinikum viis maikuu jooksul läbi haiglaravil viibinud patsientide seas rahuloluküsitluse. Küsitluse tulemustest selgus, et kliinikumi patsientide üldine rahulolu tõusis vaatamata pandeemiale. Haiglaraviga jäi väga rahule 80% haiglaravil viibinud patsientidest.
Kliinikum viib patsientide rahuloluküsitlusi läbi igal aastal, ühel aastal statsionaarse ravi ja teisel aastal ambulatoorse ravi osas. Patsientide tagasiside on kliinikumi jaoks väga oluline, et tervishoiuteenuste osutamisel arvestada patsientide ootustega ja saadud kogemustega.
Seekordses küsitluses osalemiseks oli mitu erinevat vastamise võimalust: patsiendid said valida kas täita paberankeet haiglaravi viimasel päeval, täita elektrooniline küsimustik kliinikumi kodulehel või QR koodiga avanev elektrooniline küsimustik nutitelefonis. Patsiendid eelistasid täita paberankeedi. Elektroonilised ankeedi täitmise võimalused vajavad edaspidi põhjalikumat tutvustamist, patsientide innustamist ja juhendamist.
Küsitlusele vastas 1 531 haiglaravil viibinud patsienti. Haiglaraviga jäi väga rahule 80% patsientidest, 20% jäi üldiselt rahule. Küsitlusest selgub, et 88% patsientidest tuleksid ise kindlasti taas kliinikumi, kui neil tekib vajadus haiglaravi järele ja 87% patsientidest soovitaks kliinikumi oma sõpradele, tuttavatele ning kolleegidele.
Raviasutuse ja patsientide jaoks on olnud viimased aastad rasked. Tulenevalt COVID-19 pandeemiast on patsientidel tulnud kogeda mitmeid töökorralduse muudatusi, haigla personali suurt töökoormust ja plaanilise ravi edasilükkamist, mistõttu on patsientide kõrge hinnang tervishoiutöötajate usaldusväärsusele, kättesaadavusele, oskustele ja empaatiale väga oluline tagasiside.
Võrreldes 2019.a on üldine rahulolu tõusnud 3 protsendipunkti. Enim tõusis patsientide rahulolu haiglaravil viibides operatsioonidega seotud selgituste osas (14% võrra), samuti kiire abiga valu leevendamisel (10%) ning teabega uuringute ja protseduuri kohta (8%).
Patsientide tagasiside näitab, et patsiendid on olnud väga mõistvad ja on väga tänulikud saadud ravi eest. Patsiendid väljendasid oma tänulikkust küsimustiku vaba teksti kommentaarides.
• Arvestades praeguseid olusid Eestis- COVID- oli kõik hästi korraldatud
• Minu jaoks oli kõik viimase peal. Mind kuulati ja aidati. Toit oli super ja inimesed nii hoolivad ja sõbralikud. Lõpuks ma tunnen, et keegi kuulas mind päriselt ja aitas mind nii palju kui see võimalik oli. Suur kummardus ja aitäh!
• Personal oli väga lahke ja viisakas
• Väga head toidud, meeldiv ja arusaadav kohtlemine oma raviarsti poolt ja kogu personali suurepärane tegevus. Aitäh.
• Antud olukorda arvestades(juurdeehitus, koroona pandeemia.) on kõik püüdlikult lahendatud
• Olen väga rahul meditsiinilise personali toimingutega, teenindusega, nõuannetega.
• Olin haiglas Covidi ravil. Minu arust käis ravi organiseeritult ja läbimõeldult
• Aitäh arstidele ja kogu personalile. Väga positiivne ja tähelepanelik suhtumine patsientidesse.
Esitati ka hulga kommentaare häirivate asjaolude kohta, mis mõjutavad patsiendi enesetunnet ja mida saab kliinikutes kohapeal lahendada. Häirivatena märgiti järgmisi asjaolusid: õhupuudus palatis, ebamugav voodi, varahommikune koristamismüra, häirenupu liiga vali hääl öösel, takistused ratastooliga liikumisel, rikkis televiisor, üksluine menüü, arstiga suhtlemise aja vähesus, probleemid personaliga suhtlemisel, vähene info haigla sisekorrast.
Küsimustiku viimane küsimus „Ja kokkuvõtteks, kuidas Te hindate oma haiglaravil oleku kogemust“ palus patsientidel hinnata saadud kogemust. Käesolevas küsitluses osalenud patsientidest 63% hindas oma haiglaravil oleku kogemust väga heaks.
Patsientide tagasiside analüüs jätkub kliinikute lõikes ja iga kliinik töötab välja vajalike parendustegevuste kava, et vastata paremini oma patsientide ootustele ja parandada patsiendikogemust haiglaravil viibimisel. Kuna patsientide tagasiside on sisendiks parendustegevuste planeerimisel, siis pälvivad enim tähelepanu need tegurid, kus patsientide ootused on üldise rahuloluga tugevalt seotud- selgitused koduseks toimetulekuks pärast haiglaravi, teave erinevate raviviiside ja -võimaluste kohta, teave ravimite ja nende kõrvaltoimete kohta.
Kliinikumile on oluline, et patsiendid saaksid nii parima võimaliku ravi kui ka tunneksid end samal ajal haiglaravil viibides hästi.
Oleme tänulikud patsientidele, kes meiega keerulisel ajal oma haiglaravi kogemust jagasid, katsetades ka uusi elektroonilisi vastamise viise.
Vaike Soodla
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
Kaasasündinud südamerikete kirurgiline ravi on koondunud Tartu Ülikooli Kliinikumi
Tartu Ülikooli Kliinikumi loodi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskus. Keskuse eesmärk on pakkuda patsientidele Eestis ainulaadset multidistsiplinaarset kirurgilist ja invasiivset ravi ning diagnostikat erialaspetsialistide poolt, kasutades selleks senist ligi 60-aastast kogemust.
Kaasasündinud südamerikkeid on Tartus kliinikumi kardiokirurgia osakonna baasil ravitud juba pea 60 aastat. Selle aja jooksul on opereeritud kokku hinnanguliselt üle 3000 patsiendi, kellest valdav osa on olnud (väike)lapseeas. „Kaasasündinud südamerikked on südame ja suurte veresoonte väärarendid, mis esinevad juba lapse sünnil. Eestis sünnib aastas kuni 120 kaasasündinud südamerikkega last, kellest ligi pooled vajavad südamerikke tõttu operatsiooni“ tutvustas kliinikumi südamekliiniku südamekirurg ning kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse koordinaator dr Raili Ermel. Ta rõhutab, et kaasasündinud südamerikete käsitlus ei tähenda pelgalt kirurgilist ravi, vaid see algab juba sünnieelselt ning kestab patsiendi elu lõpuni – tegu on kroonilise eluaegse seisundiga, mille ravis osalevad mitme eriala spetsialistid. „Kuna südamerikked tekivad väga varajases perioodis loote arengus, on võimalik neid vigu leida juba sünnieelse ultraheliuuringu käigus. Kui sünnieelset loote ehhokardiograafiat tehakse Eestis mitmetes haiglates, on Tartu Ülikooli Kliinikum unikaalne seetõttu, et siin osaleb südamerikke kahtluse korral teostataval loote ehhokardiograafial ka suurte kogemustega lastekardioloog, kes mõtestab lahti südamerikke olemuse, vereringehäire ning konsulteerib vanemaid edasise ravi osas. See on ka põhjus, miks kliinikumi on oodatud ja jõuavad loote südamerikke kahtlusega rasedad üle Eesti,“ selgitas dr Ermel.
Selles, et südamerikkeid on võimalik avastada nii vastsündinul kui ka lootel, on omanud suurt rolli meditsiinidiagnostika ja -tehnika areng. „Tartu Ülikooli Kliinikumis tehakse vastsündinutele ja sügavalt enneaegsetele lastele vajadusel kõiki nii mitteinvasiivseid kui invasiivseid südameuuringuid, selleks on olemas vajalik aparatuur, kompetents ning kogemus,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar. Ta toonitab, et erialadeülene koostöö ning kardiokirurgia osakonna unikaalne ehitus, kus kõrvuti töötavad nii kirurgid, kardioloogid kui anestesioloogid, tagab haigusjuhtude koos läbi arutamise ja sellega parima võimaliku ravitulemuse. „Arvestades, et kaasasündinud südamerikkeid korrigeeritakse just kliinikumis, on tekkinud märkimisväärne kollektiivne kogemus” ütles dr Kotsar.
Et südamerikkega laps vajab sünnijärgselt täpsustavat diagnostikat ning regulaarset jälgimist erialaspetsialistide poolt, võib osutuda vajalikuks sünnitamine just kliinikumis. „On teatud südamerikked, mis vajavad juba esimestel elutundidel, -päevadel invasiivset sekkumist, et tagada toimiv vereringe. See võimekus on tagatud väga kogenud kardiokirurg/invasiivkardioloog dr Toomas Hermlini ja tema meeskonna poolt,“ selgitas ravijuht.
„On oluline rõhutada, et ka korrigeeritud südamerikkega patsiendid vajavad jälgimist kogu oma eluaja jooksul spetsialiseerunud arstide poolt nii Tartus kui Tallinnas, kuna mõned südameriketega patsiendid vajavad kirurgilist sekkumist ka hilisemas eas. Iga patsient ja juhtum on erinev, kuid ülemaailmne praktika näitab, et kahetsusväärselt kaovad patsiendid regulaarse jälgimise alt just n-ö üleminekuperioodis – liikudes lastearsti juurest täiskasvanutega tegeleva kardioloogi juurde,“ toob dr Ermel välja.
Olgugi, et Eestis korrigeeritakse kaasasündinud südamerikkeid vaid Tartus, on kliinikumi arstidel tihe koostöö lisaks Eesti kolleegidele ka kolleegidega Soomes, Helsingis. „Kõige keerulisemad ravijuhud arutame läbi Helsingi Ülikoolihaigla ja Helsingi Uue Lastehaigla kolleegidega. Teatud üksikud rikked on sellised, mida me Eestis hetkel ei opereeri, logistilistel või tehnilistel põhjustel, ent ka nendel puhkudel on vajalik, et patsiendid pöörduksid esmalt kliinikumi kaasasündinud südemerikete kompetentsikeskusesse, et edasist ravi võimalikult efektiivselt ja optimaalselt planeerida,“ kirjeldas südamekirurg dr Ermel.
Kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskus on Tartu Ülikooli Kliinikumi erialadeülene keskus, mille tegevusega saab tutvuda kodulehel kliinikum.ee/sudameriketekeskus/.
Kliinikumi Leht
Dr Anne Kallaste: COVID-19 järgne seisund on tervishoius järjest suuremaks probleemiks
Langev nakkuskordaja ning vähenev haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide hulk võimaldab haiglaelul iga päevaga jõuda lähemale tavapärase, pandeemia-eelse rütmi taastamisele. Et COVID-19 on pikk ja keeruline haigus, räägitakse aina enam COVID-19 järgsest seisundist ning selle tagajärgedest. Kliinikumi Leht uuris nakkushaiguste osakonna juhatajalt dr Anne Kallastelt, millega tegu.
Dr Anne Kallaste, mida mõistetakse termini all „COVID-19 järgne seisund“?
COVID-19 peamine sümptom, mis tingib ka hospitaliseerimise vajaduse, on hingamispuudulikkuse olemasolu. Hingamispuudulikkuse raskusest ja kestusest sõltub ka haiglaravi pikkus. Paranemisprotsess võib olla haigetel erinev, sõltudes nii haiguskulu raskusest, vanusest, kaasuvatest haigustest kui ka immuunsüsteemi eripäradest. Suurel osal patsientidel taanduvad sümptomid nelja nädala jooksul pärast haigestumist, ent osadel inimestel võivad sümptomid kesta kuni kolm kuud. Kui sümptomid kestavad sellest kaugem ning neid ei ole võimalik mingi muu haigusega seletada, nimetatakse seda COVID-19 järgseks seisundiks.
COVID-19 järgne seisund on muutumas tervishoius järjest suuremaks probleemiks ning enim puutuvad sellega hetkel kokku perearstid, ent järjest enam vajavad need patsiendid suunamist ka teiste eriarstide vastuvõtule.
Millised on COVID-19 järgsele seisundile iseloomulikud sümptomid?
Sagedasemad pikaajalised sümptomid on väsimus, koormustaluvuse langus, köha, rindkerevalu, hingamisraskus, südamekloppimine. Muud kaebused esinevad harvemini. Sümptomite kestus võib suurel määral varieeruda – osad patsiendid ei tunne end ka veel aasta pärast haigestumist tervena.
Pikaajaliste kaebuste esinemissagedus on erinev. Näiteks Suurbritannias läbiviidava uuringu esmaste andmete alusel on see ca 10% nii haigust kergelt kui ka raskelt põdenute seas.
Olete ravinud COVID-19 patsiente pandeemia esimest päevast alates. Kuidas teile tundub, kas COVID-19 järgse seisundi tekkel võib olla seos ka haiguse põdemise kulu ja keerukusega?
Haiglaravi vajavate haigete seas on pikaajalised kaebused sagedasemad. Erinevate uuringute alusel rohkem kui pooltel haiglaravil viibinutest esinevad kaebused ka kolm kuud pärast ägedat haigust. Miks osadel haigetel jäävad pikaajalised sümptomid, ei ole teada. Lisaks haiguskulu raskusele on näidatud, et suurem risk on seotud ka vanuse ja sooga - naistel ja keskealistel on pikaajalised sümptomid sagedamini.
COVID-19 järgse seisundiga seonduvalt on veel palju teadmata, kuid usun, et aja jooksul tuleb uut infot juurde. Loodame ka ise oma COVID-19 põdenute immuunvastuse jälgimise uuringuga, kuhu on kaasatud üle 100 patsiendi, küsimustele vastuseid saada. Selge on siiski see, et ka pandeemia kontrolli alla saamise järgselt, on meil COVID-19 järelmõjudega tervishoius veel pikalt tegemist.
Kuidas käsitletakse patsienti, kellel on COVID-19 järgne seisund?
Nii nagu haiguse äge faaski ei haara üksnes hingamisteid, vaid on multisüsteemne, võib COVID-19 järgne seisund haarata praktiliselt kõiki organsüsteeme. Oluline on, et patsient oleks nii ägeda haiguse ajal kui ka hiljem kontaktis oma perearstiga, kes oskab hinnata, kas sümptomid progresseeruvad või on lisandunud päris uued kaebused. Siis on sageli vajalikud lähtuvalt kaebuste iseloomust täpsustavad uuringud ja vajadusel saab selleks suunata haige teiste eriarstide juurde.
Järjest enam suunataksegi perearstide poolt neid patsiente infektsioonhaiguste arstide vastuvõtule, kuid see puudutab ka teisi erialasid – kopsuarste, taastusraviarste, kardiolooge, neurolooge jt. Just multidistsiplinaarne käsitlus on COVID-19 järgse seisundiga tegeledes väga oluline.
Kliinikumi Leht
Stomatoloogia kliinik kolib Maarjamõisa meditsiinilinnakusse
18. juunil toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku pikaajalisele Raekoja platsis tegutsemisele pühendatud tänukontsert Tartu 2024 meeskonna poolt.
Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhataja dr Taavo Seedre sõnul algas kolimine pärast lõpusündmust ja toimub järk-järgult osakondade kaupa. „Raekoja platsis asuv stomatoloogia kliinik on olnud hambaarstide koduks juba 1960. aastatest, kasvatades üles mitu põlvkonda hambaarstiteadlasi ja praktikuid. Et pakkuda patsientidele parimat kaasaegset ravi uusimate seadmetega, alustas kliinik juuni lõpus kolimist Maarjamõisa meditsiinilinnakusse.“
Stomatoloogia kliiniku kolimine toimub sujuvalt, esimesena kolib suukirurgia osakond ning hambaproteesikeskus. Kolimise lõpetavad lastestomatoloogia ning suu ja hambahaiguste osakonnad. Täies koosseisus alustatakse L. Puusepa 1a majas 12. juulil.
Dr Seedre toob välja, et uutesse ruumidesse on mugav siseneda ka piiratud liikumisvõimega inimestel kuni selleni, et uudne hambaravi kabineti sisustus võimaldab ravida patsiente ka ratastoolis. „Et stomatoloogia kliinik on ainus hambaraviasutus Tartus ja Tartumaal, kus osutatakse erakorralist abi ka nädalavahetustel ning riiklikel pühadel L. Puusepa 8 majas, on kogu erakorraline abi tagatud ka kolimisperioodil,“ kinnitab kliiniku juhataja dr Seedre.
Kõiki patsiente teavitatakse asukoha muutusest. Palume patsientidel jälgida asukoha infot broneerimise meeldetuletusel ning vabandame võimalike ebamugavuste pärast tulenevalt kolimisest.
Kliinikumi Leht
2020. aastal võitis maailmameistritiitli raadiospordis dr Rein Kolk
15. juunil tunnustas Eesti Olümpiakomitee vastuvõtul sportlasi, kes saavutasid häid tulemusi mitte-olümpiaalade tiitlivõistlustel.
2020. aastal krooniti maailmameistriks raadiospordis, ja seda neljandat korda, Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku direktor dr Rein Kolk. Lisaks maailma parimale tulemusele, õnnestus tal on saavutada ka Euroopa meistrivõistlustel 2. koht.
Raadiosport (raadioamatörism) on tehnikasport, mis eeldab nii tehnilisi teadmisi kui ka aparatuuri (raadiojaama ja saateantennide) olemasolu. Raadiospordi võistlusel tuleb fikseeritud aja jooksul, milleks on enamasti 24 tundi järjest) saavutada raadiosidede kontakte võimalikult paljude teiste raadiojaamade-korrespondentidega võimalikult kaugetest ja erinevatest piirkondadest-riikidest üle kogu maailma.
Dr Rein Kolgi sõnul on raadisport tema jaoks olnud võimalus tööst väljalülitumiseks. „Igaühel võiks olla oma „kiiks“, millele pühenduda. Minu jaoks on see läbi aastate olnud raadiosport, mis on andnud suurepärase võimaluse argi- ja tööprobleemidest väljalülitumiseks ning „akude laadimiseks“.
Lisaks võistlussituatsioonidele on raadiosporti tehes võimalik eetris vahetult suhelda kolleegide-hobikaaslastega kõigist maailma nurkadest. „Tänapäevasel internetiajastul on (kaug)suhtlus muutunud tehniliselt kättesaadavaks ja mugavaks, kuid 1977. aastal, mil alustasin, oli see praktiliselt ainuke võimalus otsesuhtluseks ja kontaktide loomiseks "vaba maailmaga" ning minu jaoks ka tookordses Tartu 2. Keskkoolis õpitava inglise keele praktiseerimiseks,“ lausus dr Kolk.
Kliinikumi Leht
Justiitsminister Maris Lauri külastas Tartu seksuaalvägivalla kriisiabikeskust
11. juunil külastas justiitsminister Maris Lauri Tartu Ülikooli Kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskust (SAKi), et tutvuda keskuse tööga ning abivajajate ja seksuaalkuritegudega seotud statistikaga Tartu keskuse näitel.
Tartu Ülikooli Kliinikumi seksuaalvägivalla keskuse üks loojatest, dr Made Laanpere rõhutas, et Eestis on kiire abi ühest kohast kättesaadav alates 2016. aastast vastavalt Istanbuli, st naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioonile. „Seksuaalkuriteod on väga varjatud ning seetõttu on esmaste abiteenuste ja menetlusorganite ladus koostöö eriti oluline,“ ütleb dr Laanpere. Ta toob välja, et seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse on pöördutud 489 korral ning seni on abivajajad olnud vanusevahemikus 1–79 aastat, keskmiselt 23-aastased. „Neist alla 18-aastaseid pöördujaid on olnud 27%, sh alla 14-aastaseid 10%. Enamik pöördujatest on olnud naised, mehi on olnud kümme. Seksuaalvägivallatsejad on kõige sagedamini olnud tuttavad inimesed (32%), sõbrad või lähedased (15%) ja suhtepartnerid (15%), pereliikmed või sugulased (4%) ning võõrad vaid 12% juhtudest,“ rääkis dr Laanpere. Ta lisab, et kolmandik ohvritest ei teadnud, kas kasutati füüsilist või verbaalset vägivalda, sest olid juhtunu ajal kas teadvuseta, magasid, neil oli „mäluauk“ või nad olid uimastatud.
Keete Janter, sotsiaalkindlustusameti seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste koordinaator, peab oluliseks, et seksuaalvägivalla üleelanutele pakutakse nende nõusolekul vastavalt standardiseeritud juhendile kogu vajaminev abi ühes kohas. „Esmane psühholoogiline toetus, meditsiiniline abi ja läbivaatus, tugi politseisse pöördumisel ning meditsiiniline ja psühholoogiline jätkutugi – kompleksne lähenemine võimaldab kannatanule pakkuda parimat tuge äärmiselt keerulistes olukordades,“ sõnas Keete Janter. „Sama oluline on, et esmasele abile järgneb psühholoogiline tugi nii kaua kui üleelanu seda vajab,“ selgitas Janter.
Dr Kai Part, kes töötab nii kliinikumi seksuaalvägivalla keskuses kui ka on ekspert Ohvriabi juures, peab märkimisväärseks, et kliinikumi seksuaalvägivallakeskuse viieaastase töö jooksul on pöördumiste arv pidevalt kasvanud ning ta julgustab kõiki abivajavaid, nii lapsi, naisi kui mehi sõltumata vanusest seksuaalvägivalla järgselt keskuste poole pöörduma. „Praegusel ajal kasutatakse mitmeid innovaatilisi lähenemisi ohvrite abistamiseks ja seksuaalkuritegude tõendamiseks. Ohvri kehalt kogutakse tõendmaterjali isiku DNA kindlakstegemiseks, tuvastatakse seksuaalkuritegude korral harva esinevaid vigastusi, SOS-pillide abil on võimalik ennetada raseduse tekkimist, tundlike metoodikatega tuvastatakse varakult nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse ja HIV-nakatumist on võimalik ennetada õigeaegselt alustatud profülaktilise antiretroviirusraviga,“ loetleb dr Part. Näiteks on vajanud seni pöördunutest SOS-pille 41%, HIV kontaktijärgne ravi oli näidustatud 44%-le ja kohtumeditsiiniline tõendmaterjal koguti 86%-l pöördujatest. „Välja tuleb tuua ka seda, et jätkutoele on pöördunud enamik esmaselt SAKi pöördunutest,“ lisas dr Part.
Ministri külaskäigu ajal arutleti, miks paljud seksuaalvägivallaohvrid ei pöördu abi järele, miks osad menetlused lõpetatakse ja miks ei jõuta mõnikord seksuaalkuriteo tõendamiseni. Kuulati ka ülevaadet Euroopa riikide kogemustest, kus vägistamine on seaduses defineeritud nõusoleku kaudu. „Justiitsministrina pean tööd, mida keskused seksuaalvägivalla ohvriks langenud naistega teevad, väga tänuväärseks. Mullu registreeriti 567 seksuaalkuritegu, neist 152 vägistamist. Seksuaalvägivalla ohvriks langemine mõjutab naiste elu veel väga pikka aega. Seetõttu on väga oluline, et ohvriks langenud naised saaksid võimalikult kiiresti abi nii füüsilise kui psühholoogilise poole pealt,” ütles justiitsminister Maris Lauri.
Eesti seksuaalvägivallakeskused asuvad neljas haiglas – Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus, Tartu Ülikooli Kliinikumis, Pärnu Haiglas ja Ida-Viru Keskhaiglas. Keskused on avatud ööpäevaringselt ning neis pakutav abi on tasuta. SAKides töötab koolitatud personal: naistearstid, õed ja ämmaemandad. Teenust rahastab täiendavalt sotsiaalkindlustusameti kaudu sotsiaalministeerium, kattes spetsiaalse arstide ja õdede valveringi, tõendmaterjali kogumise ja teenuse arendamise kulu, ning samuti psühholoogilise abi (sh tugigrupid) kulud.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi uutele korpustele pandi nurgakivi
28. mail pandi nurgakivi Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiinilinnaku uutele ravikorpustele, sealhulgas uuele lastehaiglale. Uute korpuste eeldatav valmimise aeg on pooleteise aasta pärast.
Maarjamõisa III ehitusjärgu käigus rajatakse uued M-korpus ning C-korpus. M-korpus ehk tulevane lastehaigla paikneb endise erakorralise meditsiini osakonna parkla asemel ning on ühendatud G- ja H-korpusega. „Kuue maapealse korrusega lastehaigla ehitamise üks eesmärk on koondada lastega seotud ravitöö kliinikumi peamajja, mis võimaldab teha ravitööd kompaktselt ühes kohas,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi projektijuht Toomas Kivastik. Uues lastehaiglas on paremad tingimused haiglaraviks, aga ka päevaraviks ning ambulatoorsete vastuvõttude jaoks; oluliselt paranevad võimalused radioloogiliste ja teiste uuringute tegemiseks ning koostööks haigla teiste üksustega. „Lastehaigla kolmandale korrusele tulevad nii lasteintensiivravi- kui ka vastsündinute osakonna palatid. Nii on neil osakondadel samalt korruselt ühendus sünnitustubadega juhuks, kui vastsündinu vajab üleviimist lastehaiglasse,“ selgitas Kivastik.
C-korpus ehitatakse aga endise hoone asemel, mistõttu vana hoonetiib lammutati. Neljakorruselisse C-korpusesse seatakse sisse uus operatsiooniplokk ja kõrvakliinik, samuti hakatakse seal tegelema naistekliiniku perekeskuse külastajate ning näo- lõualuudekirurgia eriala patsientidega.
Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul on uute ravikorpuste ehitamine erakordselt oluline sündmus Tartu linna ja kogu Eesti jaoks. "Uue haiglakompleksi valmimine tõstab kliinikumi maailma tipptasemele ka ravikeskkonna osas. Eriti hea meel on uue lastehaigla üle, sest kõige pisemate patsientide ravitingimused paranevad oluliselt," ütles Klaas.
„Uued kaasaegsed ravikorpused on oluline samm patsiendikesksuse suunas, pakkudes tänapäevastele standarditele vastavat ravikeskkonda nii väikestele kui suurtele patsientidele turvaliseks ja võimalikult mugavaks haiglas viibimiseks. Samas ei piisa selle saavutamiseks ainult uute hoonete ehitamisest, vaid esile tuleb tõsta ka meie majades ravitööd tegevaid tervishoiutöötajaid, kelle töö- ja olmetingimuste kaasajastamine sama oluline on,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens.
Gerd Müller, Nordecon AS juhatuse esimees: „Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiinilinnaku ehitustööd on langenud huvitavale ajajärgule, mil tervis ja meditsiiniteenus on kogu maailmas tähelepanu keskpunktis. Pandeemia tingimustes tegutsevas haiglakompleksis ehitamine on suur vastutus ja väljakutse. Aitäh hea koostöö eest tellijale ja mul on eriliselt hea meel, et saame kontserni poolt panustada siin Nordeconi ja Embach Ehituse ühiste jõududega.“
Tartu Ülikooli Kliinikumi M-korpuse brutopinna suurus on ligikaudu 20 000m2 ning C-korpusel 13 600m2. Uued ravikorpused valimivad 2022. aastal ning nende eeldatav kogumaksumus koos seadmete ja mööbliga on ligikaudu 70 miljonit eurot, mida kaasrahastatakse Euroopa Liidu poolt Euroopa Regionaalarengu Fondist projekti „SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde- ja ümberehituse III ehitusetapp“ (struktuuritoetuse riikliku registri tunnusnumber 2014-2020.2.04.17-0071) raames. Kliinikum sõlmis uute korpuste ehitustööde peatöövõtulepingu AS-ga Nordecon, kes osales hankel ühispakkumisega koos tütarettevõttega Embach Ehitus. Ehitusprojekti koostasid Sweco Projekt AS ja Architecture Workshop Finland OY.
Kliinikumi Leht
Kliinikum nimetati täieõiguslikuks Scandiatransplandi liikmeks
Scandiatransplandi nõukogu koosolekul nimetati Tartu Ülikooli Kliinikum organisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks. Nüüdsest kuulub elundisiirdamiskeskuseid liitvasse organisatsiooni koos Eestiga 10 keskust kuuest riigist.
1969. aastal loodud organisatsiooni liikmed olid seni Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani elundisiirdamiskeskused. Täieõigusliku liikme lisandumine on Scandiatransplandi ajaloos esmakordne ning eeldas organisatsiooni põhikirja muutmist. Tartu Ülikooli Kliinikumi esindab Scandiatransplandi juhatuses kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall, nõukokku kuuluvad kopsusiirdamisprogrammi juht dr Tanel Laisaar kopsukliinikust ja koesobivuslabori vanemlaborispetsialist Astra Västrik ühendlaborist.
„Scandiatransplandiga liitumine on märgiline tähis mitte ainult Tartu Ülikooli Kliinikumile, vaid kogu Eesti meditsiinile. Sihipärane tegevus uute ravimeetodite juurutamisel – üle 50 aasta neerusiirdamisi, üle 20 aasta maksasiirdamisi, üle 10 aasta kopsusiirdamisi, üle 5 aasta kõhunäärme siirdamisi ning rahvusvahelistele standarditele vastav laborimeditsiin on teinud võimalikuks kliinikumi partnerluse Scandiatransplandis,“ tundis heameelt Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Transplantatsioonikeskuse direktori Virge Palli sõnul muudab Scandiatransplandi liikmeks olemine krooniliste haigustega või ootamatult haigestunud patsientide ravivõimalusi oluliselt. „Eesti-suuruse riigi elanikkonna seast on keeruline leida sobivat doonorelundit õigel ajahetkel. Rahvusvaheline koostöö loob eeldused, et abita ei jääks lapsed, korduvsiirdamiste ootajad ja väga kiiresti tekkinud raske elundipuudulikkusega patsiendid,“ ütles Pall.
Eesti ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teekond Scandiatransplandi täieõiguslikuks liikmeks sai juriidiliselt alguse 2013. aastal, mil kliinikumiga sõlmiti elundivahetuse raamleping. 2017. aastal nimetati kliinikum Scandiatransplandi assotsieerunud liikmeks, mis tähendas, et elundivahetuse reeglid ja standardid olid samad, mis täisliikmetel, kuid kliinikumi esindajatel puudus hääleõigus organisatsiooni juhtorganites. Virge Pall toob välja, et vaatleja rollist hoolimata olid Eesti ja Tartu Ülikooli Kliinikumi seisukohad nii juhatuses kui töögruppides alati esindatud. „Nelja-aastase perioodi vältel veenduti Eesti siirdamismeeskondade pädevuses, meid nähti võrdväärse partnerina ning jõuti veendumusele, et koostööst võidavad kõik osapooled. Alates 2017. aastast kuni tänaseni on kokku elundisiirdamine teostatud 251 Eesti patsiendile, sh 56 korda ehk igal viiendal juhul on siiratav elund pärinenud mõnest teisest Scandiatransplandi keskusest,“ kirjeldas Virge Pall.
Tartu Ülikooli Kliinikum on Eestis ainus haigla, kus elundisiirdamisi läbi viiakse. Elundidoonorlus ja -siirdamine on interdistsiplinaarne valdkond, mis saab olla edukas vaid ühiskonna positiivse suhtumise, igakülgse usalduse ja suurepäraselt toimiva meeskonnaga. „Siinkohal siirad tänusõnad kõigile doonoritele ja nende lähedastele ning Eesti kesk- ja piirkondlike haiglate intensiivravi- ja operatsiooniosakondadele; siirdamist ootavatele ja juba siiratud patsientidele, nende pereliikmetele ja raviarstidele ning paljudele kliinikumi arstidele, õdedele, koordinaatoritele, laborantidele, hooldajatele, sekretäridele kuni rahvusvaheliste partnerite ja logistikaettevõteteni välja,“ loetleb Pall. Ta rõhutab, et kogu tööd iseloomustab usaldus: „Kliinikumi nimetamine Scandiatransplandi täisliikmeks on parim tõestus koostööpartnerite usaldusest ja rahvusvahelisest tunnustusest kogu selle suure meeskonna seni tehtud tööle,“ lausus Virge Pall.
2020. aastal toimus Tartu Ülikooli Kliinikumis kokku 60 elundisiirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru-kõhunäärme siirdamist ja 1 pankrease siirdamine. Elundiretsipiendi keskmine vanus oli 49 aastat. Lisaks elunditele siiratakse kliinikumis ka erinevaid kudesid ja rakke (silma sarvkest, amnionimembraan, skeletisüsteemi koed, vaskulaarkude, vereloome tüvirakud, embrüod). Elundisiirdamise ootelehel on tänase seisuga 68 patsienti, kes ootavad elu päästvat või elukvaliteeti parandavat doonorelundit.
Scandiatransplant on kuue riigi (Eesti, Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) elundisiirdamiskeskusi liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi õed ja hooldajad pälvisid PAI tänukaarte üle 100 000 euro väärtuses
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens, juhatuse liige Ilona Pastarus ning Eesti Õdede Liidu Lõuna piirkonna juht Siiri Puru võtsid juuni alguses vastu PAI kaardid, mis on mõeldud õdede ja hooldustöötajate tänamiseks ja tunnustamiseks. PAI kaardid andsid annetajate nimel õdedele ja hooldustöötajatele üle Tartuga seotud olulisemad annetajad.
Kliinikumis üleantavate PAI kaartide väärtus ulatus 110 000 euroni – kokku jagati PAI kinkekaarte 1358le Tartu Ülikooli Kliinikumis töötavale õele ning 825le hooldajale, kellest igaüks saab tänutäheks kokku 50 euro väärtuses kinkekaarte. PAI algatus jätkab annetuste kaasamisega käesoleva aasta septembrini, et tagada kõigile õdedele ja hooldustöötajatele 50 euro väärtuses PAI kaardi kasutamise võimalus. Esimesed 12000 inimest saavad kaardid kätte hiljemalt jaanipäevaks.
„PAI kampaania on küll sündinud COVID-19 pandeemia ajal, aga sama oluline on rõhutada kõikide meie maja õendus- ja hooldustöötajate panust ning seda nii pandeemia ajal kui ka enne ja pärast seda,“ lausus Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Ta rõhutas, et lisaks materiaalsele tunnustusele on PAI kampaania aidanud tõsta esile õendus- ja hooldustöötajate panust tervishoius. „See, et meie tööd on märgatud ja väärtustatud, teeb südame soojaks. Täname kõiki eraisikuid ja ettevõtteid, kes on kampaanias kaasa löönud,“ sõnas Ilona Pastarus.
PAI kampaania algatati enam kui saja Eesti inimese ja ettevõtte poolt 2021. aasta kevadel ning selle eesmärgiks on tagada kõigile Eesti õdedele ja hooldustöötajatele PAI kaart, mida nad saaksid aasta jooksul kasutada turismimajanduses, meelelahutuses ja kultuurisektoris. PAI algatajad soovivad septembri alguseks koguda 850 tuhat eurot, praeguse seisuga on kampaania partneri Kuressaare Haigla Toetusfondi arvele kogunenud üle 567 tuhane euro.
Eesti Õdede Liidu Lõuna piirkonna juht Siiri Puru rõõmustas oodatud PAI kaartide jagamise üle, öeldes: “Eesti Õdede Liit on kaasatud kampaania ettevalmistamisse juba veebruarist. Samuti on PAI kampaania tegevustega hoitud kursis kliinikumi õdede liidu usaldusisikuid, kes nüüd, kui kaardid reaalselt käes on, aitavad kaasa, et need kiirelt õdede ja hooldustöötajateni jõuaksid.“ Ta kinnitas, et kampaania on õdede ja hooldustöötajate poolt hästi vastu võetud ning haiglas ollakse väga tänulikud kõikidele annetajatele.
Olgugi, et PAI kampaania on üle-eestiline, oli algatuses võimalik kaasa lüüa ka suunatud annetuse kaudu. Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatele tegid suunatud annetuse Regio juhataja Leida Lepik ning suurettevõtjad Neinar Seli ja Janek Veeber. PAI ühe algataja Meelise Kubitsa sõnul on kohalike ettevõtjate osalemine väga oluline. „Tartu puhul saab lisaks kohalike suurettevõtjate panusele esile tuua erinevate Rotary ja Zonta klubide aktiivsuse. Sellega seoses soovin eraldi tänada meie Lõuna-Eesti abilist, proua Lea Loodmaad, kes nägi kevadel palju vaeva, et sõnumit sihtgruppides jagada,“ ütles Kubits.
Pärast PAI kaartide üleandmist on kliinikumi õdedel ja hooldajatel võimalik kasutada neid erinevate teenusepakkujate juures. PAI kaartide kasutamise periood on 1. juunist kuni 31. detsembrini 2021.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia pälvib dr Toomas Väli
Dr Toomas Väli töötab vanemarst-õppejõuna Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus abdominaalkirurgia osakonnas, olles olnud pikaajaline maksasiirdamise eestvedaja Eestis.
Dr Väli lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi eriala 1973. aastal. 1987. aastal kaitses ta meditsiinikandidaadi kraadi ning 1990. aastal omandas dotsendikutse.
Dr Toomas Väli on Tartu Ülikooli Kliinikumis (sh Maarjamõisa haiglas) töötanud 45 aastat ja Tartu Ülikoolis 47 aastat. Pärast ülikooli, 1974. aastal asus dr Väli tööle Tartu Ülikooli üldkirurgia kateedris kliinilise ordinaatorina, aastatel 1976–1983 töötas ta Maarjamõisa Haigla kirurgiakliiniku ordinaatorina, 1983–1988 Tartu Ülikooli üldkirurgia kateedris assistendina, 1989–2009 a sealsamas (alates 1994 kirurgiakliiniku koosseisus) dotsendina. Aastatel 1989–2008 töötas dr Väli Tartu Maarjamõisa Haigla (1999. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi) kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonnas, olles 1994–2009 osakonnajuhataja. Alates 2009. aastast kuni tänaseni on ta Tartu Ülikooli Kliinikumis vanemarst-õppejõud ja Tartu Ülikoolis vanemassistent/lektor. Emeriitdotsendi nimetus omistati talle 2014. aastal.
Dr Väli on avaldanud 128 teaduspublikatsiooni. Tema teaduslik tegevus on seotud peamiselt kõhuõõne kirurgiliste haiguste uurimisega: peptilise haavandi ja selle tüsistuste kirurgia, kõhutraumad, äge apenditsiit, kõhueesseina songad ja lõppstaadiumis maksa puudulikkus. Toomas Väli on olnud aastatel 1990–1998 Tartu Ülikooli eksperimentaalse maksasiirdamise programmi ja aastatel 1999–2020 Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise maksasiirdamise programmi juht. Maksasiirdamise juurutamine ja arendamine Eestis on tema olulisim tegevus viimased 30 aastat. 2010. aastal tunnustati teda selle panuse eest ka Eesti Vabariigi Punase risti II klassi teenetemärgiga.
Dr Väli oli 2002–2005 Tartu Kirurgide Seltsi esimees, 2006. aastast on ta Rahvusvahelise Maksatransplantatsiooni Ühingu liige, 2008. aastast Euroopa organtransplantatsiooni Ühingu liige ning Eesti organite ja Kudede Siirdamise Ühingu juhatuse liige. Toomas Väli on pälvinud Eesti Vabariigi teaduspreemia hüpolaktaasia uurimuse eest 1994. aastal, 2013. aastal tunnustas Tartu linn teda Tartu Tähe kavaleri nimetusega ning Tartu Ülikool 2018. aastal Taru Ülikooli Medaliga ja 2020. aastal teenetemärgiga ,,100 semestrit Tartu Ülikoolis".
Dr Toomas Väli: Mulle tuli kliinikumi preemia omistamine ajal, kus me kõik veel kanname maske ja tunnustust vajavad eeskätt just eesliinitöötajad, kes on alles vaktsineerimisega pandeemiast jagu saamas, suure üllatusena. Samas on mul Eestis maksasiirdamise juurutamise ja arendamise eest saadud Tartu Ülikooli Kliinikumi elutöö preemia üle hea meel. Kui veel üheksakümnendatel aastatel ei olnud Eestis võimalik ravida maksapuudulikkust lõppstaadiumis põdevaid täiskasvanuid ja paljusid kaasasündinud maksahaigustega lapsi ning nad surid, sai minu unistuseks nende aitamine maksasiirdamise juurutamisega Eestis. Unistuse aitasid muuta tegelikkuseks Tartu Ülikool eksperimentaalse maksasiirdamise programm (1990–1998) ja Tartu Ülikooli Kliinikum kliinilise maksasiirdamise programm (1999–2020) igakülgse toetusega. Meie töögrupp on kümneaastase eksperimentaalse ja organisatsioonilise ettevalmistamisega maksasiirdamiseks, kahekümneaastase siirdamise kliinilise juurutamise ja arendamisega kasvanud ligi 30-liikmeliseks, saanud väärtusliku kogemuse, tõsise koolituse ja suudab tegevust jätkates nii maksapuudulikkust lõppstaadiumis põdevaid täiskasvanuid kui ka kaasasündinud maksapuudulikkusega lapsi tulemuslikult ravida. Olen selle eest väga tänulik kõigile, kellega olen nende aastate jooksul koos töötanud.
Professor Joel Starkopf ja dr Marjo Sinijärv on parimad arst-õppejõud
Igal kevadel tunnustab Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2020. aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks professor Joel Starkopfi ning hambaarstitudengid parimaks hambaarst-õppejõuks dr Marjo Sinijärve.
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi üliõpilaskogu sõnul kirjeldavad üliõpilased professor Joel Starkopfi ausa, siira ja särasilmse, tudengisõbraliku ning lõbusa õppejõuna, kes suudab samaaegselt olla professionaalne, tarkusest pakatav, kaasahaaravalt õpetav ning tekitada tudengites erialast huvi. „Tema praktilised tunnid on edasiseks arstikarjääriks ääretult kasulikud ning seejuures väga kaasahaaravad, tal on eriline võime panne tudengeid mõttega kaasa töötama. Ka e-õppe ajastul suutis prof Starkopf meisterlikult korraldada auditoorseid praktikume, mida tudengid äärmiselt kõrgelt hindavad,“ vahendasid tudengid.
Kommentaar, professor Joel Starkopf: Üliõpilaste tunnustus on igale õppejõule kindlasti oluline ja innustav. Koroona-aastal saime ülikiiresti kasutusele võetud e-õppe metoodikad, mida alles hiljaaegu enda jaoks oluliseks eesmärgiks seadsime. Aga see aasta õpetas ka senisest rohkem mõistma kontaktõppe vajadust ja väärtust. Saime üheselt kinnitust, et ekraani vahendusel arstiks ei õpita. Nüüd, kevadel uuesti praktikume alustades, oli aga rõõm tõdeda nii üliõpilaste kui ka õppejõudude poolset entusiasmi ja pühendumust. Loodan väga, et kõigi koroona-aasta raskuste kiuste on üliõpilased saanud väärtuslikke „ekraaniväliseid“ õppetunde, tänu millele neist kujunevad väärikad arstid. Üliõpilaste avatus ja uudishimu on edasiviiv jõud ka kogenud kolleegide jaoks, seega – head üliõpilased, suur tänu nende õppetundide eest! Head eesseisvat lõpueksamit!
Parimat hambaarst-õppejõudu dr Marjo Sinijärve kirjeldavad hambaarstiteaduse instituudi üliõpilaskogu tudengid kui motiveerivat, rõõmsameelset ja toetavat õppejõudu, kelle praktikume oodatakse. „Õppejõu positiivne ja õppimist soodustav hoiak muudab praktikumid tudengite jaoks väga nauditavaks. Dr Sinijärv on oma töös põhjalik, kuid samal ajal leiab aega kõigi tudengite jaoks. Tema praktikumis ei pea muretsema sellepärast, kui miski läheb esimesel korral valesti. Õppejõud mõistab, et vajalike oskuste omandamine võtab aega ning julgustab järgmisel korral paremini tegema,“ kirjeldasid tudengid.
Kommentaar, dr Marjo Sinijärv: Ajal, mil õppetöö toimub erilistes tingimustes ja uudseid metoodikaid rakendades, on selline tunnustus väga ootamatu. Tajun, et tippsooritus õppejõuna pole vaatamata kõigi osapoolte ühisele pingutusele olnud seetõttu alati võimalik ja kaasnenud on ülemäärane stress. Seetõttu tänan väga tulevasi kolleege ja soovin, et nende teadmishimu iga aastaga (isegi lõpetamise järgselt) muudkui suureneks.
Õppejõuna olen püüdnud üle võtta ja edasi arendada neid õpetamismeetodeid, mida tudengina kogesin. Lisaks proovinud aidata kaasa üliõpilases arusaamise, et patsient on üks tervik ning suutervis üldtervise lahutamatu osa, tekkele. Nähes praktikumis tulevast arsti põhjalikult ja keskendunult teostatava juures olevana, ravitegevusi läbi mõtlevana, kaastöötajaid ja patsiente austavana, olen suutnud oma rolli õppejõuna täita. Hea tõde, mida ikka ja jälle üliõpilastele meelde tuletan, on see, et meie jaoks võib patsient olla päeva kümnes, kuid patsiendi jaoks oleme ilmselt selle päeva ainsaks arstiks. Seda meeles pidades on patsiendi ja arsti koostöö tõhus.
Professorid Margus Punab ja Katrin Õunap pälvivad Neinar Seli stipendiumid
Neinar Seli poolt Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärgiks on anda hoogu Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustööle ning Eesti meditsiini edendamisele. Neinar Seli stipendiumit antakse välja kahes kategoorias neile autoritele, kes on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Stipendium viimasel viiel aastal enim teadusartikleid publitseerinud autorile antakse välja mitte sagedamini kui kord viie aasta jooksul ning selle suuruseks on 4000 eurot. Ajavahemiku 2016–2020 aastate arvestuses pälvib stipendiumi androloogiakeskuse direktor prof Margus Punab.
Prof Margus Punab: Tulenevalt nii nimest, Tartu Ülikooli Kliinikum, kui ka kliinikumi enda poolt sõnastatud eesmärkidest, on meditsiinialane teadustöö üheks kliinikumi tegevuse alustalaks. Kliinikum vastutab väga suures osas kogu biomeditsiini teadus- ja innovatsioonitegevuse eest Eestis. Androloogiakeskusel on topelt vastutus, sest me oleme ainsad oma erialal terviklikku spetsialiseeritud tervishoiuteenuse osutajad Eestis. Lisaks oleme keskuse loomisest peale kuulunud Euroopa Androloogia Akadeemia kliiniliste, koolitus ja teaduskeskuse ritta, mis paratamatult sunnib meid ennast võrdlema mitte Eesti-siseselt, vaid eelkõige oma eriala tippkliinikutega kogu Euroopas ja laimaltki. Täna võib öelda, et teadus-arendustegevus on meestekliiniku jaoks loomulik, igapäevane rutiin, milles osalevad ja millesse panustavad kõik keskuse töötajad sekretärist alates ja juhini välja. Tänapäeva teadus pole ammu enam üksiktegijate põlve otsas nokitsemine, vaid meeskonnatöö. Seega võtan seda preemiat kui tunnustust kogu meie kollektiivile. Tänan kõiki androloogiakeskuse töötajaid, kes on oma igapäevase panusega teinud meie tänase teaduskultuuri võimalikuks!
Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2020. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvis kliinikumi kliinilise geneetika keskuse juhataja professor Katrin Õunap. Viimase kalendriaasta teaduspublikatsioonide stipendiumi suurus on 2000 eurot.
Prof Katrin Õunap: Minu töögrupi teadustöö on viimastel aastatel olnud suunatud uute haruldaste haiguste avastamisele. Ülegenoomsete analüüside nagu eksoomi, genoomi, metaboloomi ja transkriptsiooni uurimine koostöös MIT Harvardi Ülikooli Broadi Instituudiga on andnud suuri võimalusi Eestis senini veel ebaselge etioloogiaga haigusjuhtude lahendamiseks. Selle tulemusena on viimastel aastatel kogu maailmas keskmiselt iga aasta avastatud ligikaudu 250 uut haruldast haigust ja mul on väga hea meel, et ka Eesti teadlased on teatud osas saanud sellesse panustada. Loomulikult saab see võimalikuks ainult tänu rahvusvahelisele koostööle ja koostööpartnerite leidmiseks kasutame erinevaid andmevahetusplatvorme oma tulemuste alusel partnerite leidmiseks. Minu eriline tänu kuulub oma töögrupi liikmetele, iseäranis kaasprofessor Tiia Reimand ja Sander Pajusalule ning teaduritele Karit Reinson, Tiina Kahre, Mari-Anne Vals ja Kai Murule. Entusiasmi leida aega teadustööks kliinilise töö kõrvalt annab suur soov avastada midagi uut ja selle läbi abistada patsiente nii riski hinnangute andmisel kui ka ravi võimaluste pakkumisel.
Enim tänu patsientidelt pälvisid doktorid Epp Heinola ja Jaan Eelmäe
2020. aastal laekus kliinikumile tagasisidena 578 tänuavaldust. Enim patsientide tänusõnu pälvisid dr Epp Einola ja dr Jaan Eelmäe Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikust.
Dr Jaan Eelmäe: „Jään oma 7–8 aastat tagasi sama tunnustuse puhul öeldu juurde – tunnustuse on väärinud kogu osakond.
Mis puutub seekordse tunnustuse saamisesse, siis see on suhteliselt üllatav, sest aasta on olnud väga omapärane oma epidemioloogilise mustri tõttu. See tähendab, et oleme pidanud paljusid haigeid ebameeldivalt üllatama järjekordade edasilükkamisega, mis pigem võiks ähvardada hoopis rohkemate kaebustega.
Teisalt saab sellise tunnustuse kujunemine olla seotud korduvalt selekteeritud ja vääramatult kirurgilist ravi vajavate patsientidega, kelle paranemine on seetõttu garanteeritum ning vastab rohkem patsiendi lootustele.
Kuna me dr Epp Heinolaga oleme küllalt staažikad, siis selline tänusõnade tabeli esimeste seas olemine lubab meil endid tunda ikka veel vajalikuna nii patsientidele kui kollektiivile.“
Dr Epp Heinola: Ma soovin südamest tänada kõiki patsiente, kes on minu tööd tunnustuse vääriliseks pidanud. See on tunnustus kogu neurokirurgia osakonna kollektiivile, kes oma töö ja hoolitsusega on loonud meeldiva patsiendikeskse õhkkonna ning kolleegidele, ilma kelle abi ja toetuseta oleks minu igapäevatöö ja patsientide ravimine võimatu.
Üritan patsientide ja kolleegidega suhtlemisel olla alati aus ja otsekohene. Kuigi vahel võib tõe teadasaamine raskest haigusest ja keerulistest ravivõimalustest olla patsiendile ootamatu ning hirmuäratav, leiame üheskoos probleemidele lahenduse, sest teadmatus ei ole kunagi teadmisest parem. Ma ei solvu ega üllatu, kui tervislikke eluviise selgitades katkestab patsient jutu sõnadega: „Ah, ajad siin oma arsti jura!“ Tervise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed sageli siis, kui seda enam ei ole.
Kuigi öeldakse, et tervis on inimese kõige kallim vara, siis muutub see ütlus reaalsuseks tihtipeale alles haigestudes. Meie, meedikud, olemegi selleks, et haigusi ravida ja haigete tervist parandada. Teeme seda tööd parimate teadmiste, oskuste ja ravivõimalustega.
Tänuavaldusi
- Soovin tänada dr Jaan Eelmäed, kes opereeris minu kaela. Sain suurest valust lahti ja taastumine läheb väga kenasti. Suur tänu kogu osakonnale, kõik olid väga abivalmid.
- Suured tänud neurokirurg Jaan Eelmäele, kes opereeris edukalt minu lülisambakanali kitsenemist ja parendas sellega minu elukvaliteeti.
- Avaldan tänu kliiniku administratsioonile kvaliteetse meditsiiniteenuse osutamise eest. Kogu südamest tänan dr Epp Heinolat ja dr Jaan Eelmäed, anestesioloogi ja kogu operatsioonimeeskonda superprofessionaalsuse eest ja ka operatsioonijärgse intensiivravi meeskonda. Tänan kogu osakonna personali tähelepanu, kiire abi ja südamliku suhtumise eest.
- Südamlik tänu dr Jaan Eelmäele ja dr Epp Heinolale! Olete väga abivalmid ja hoolivad. Suur tänu neurokirurgia osakonna personalile. Õed – teie abivalmidus ja hoolitsus on liigutav – olge hoitud! Hooldajad – teie abivalmidus on tänuväärne. Köögipersonal – aitäh maitsva toidu eest! Tervist ja õnne teie ellu.
- Suur, suur tänu dr Epp Heinolale, tema meeskonnale ja kogu neurokirurgia osakonna personalile, kes minuga tegelesid. Dr Heinola kuulas alati kannatlikult ja seletas, kui midagi arusaamatuks jäi.
- Avaldan südamlikku tänu osakonna kollektiivile, dr Jaan Eelmäele professionaalsuse ja tähelepaneliku suhtumise eest patsienti, dr Epp Heinolale taktitundelise suhtumise, abi ja osavõtlikkuse eest, õde Maria Gorbatšile professionaalsuse, abivalmiduse ja headuse eest. Sügav kummardus ja tunnustus kogu osakonna personalile.
Õendusvaldkonna preemia laureaat on Pille Teesalu
Alatest 2019. aastast tunnustatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõdede ettepanekul õendusvaldkonna esindajat silmapaistva tegevuse eest. 2021. aastal pälvib tunnustuse naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu.
Pille Teesalu on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis ämmaemandana 35 aastat ning 2000. aastast juhtinud kliinikumi ämmaemandate tööd. Tema juhtimisel hoogustusid naistekliiniku perekeskuses ämmaemandate iseseisvad vastuvõtud. Edukalt on käivitunud ka ämmaemanda sünnitusjärgsed koduvisiidid, mis on tänaseks kättesaadavad kõikidele Tartu linna lapsevanematele. Tema eestvedamisel viidi läbi ka Kureauto projekt, et toetada ämmaemandaid koduvisiitide tegemisel. Pille Teesalu meeskonna toel on Perekooli loengud üle-eestiliselt saadaval videokursuste pakettide ja üksikloengutena nii eesti, inglise kui vene keeles. Niisamuti on intensiivistunud võrgustunud haiglate ämmaemandate vaheline koostöö, kus on ühtlustatud ämmaemandusabi teenuseid läbi koolituste ja stažeerimiste.
Pille Teesalu, naistekliiniku ülemämmaemand: Ühest küljest olen hämmastunud, teiselt poolt loomulikult tänulik! Tunnustus kuulub kogu ämmaemanduse valdkonnale, mitte ainuisikuliselt minule. Ämmaemandusabi käekäik on mulle äärmiselt oluline ning tänu sellele on jõudumööda selle arengule ka panustatud. Selge on see, et üksi ei tee midagi – mulle on olnud suureks abiks ja tegevuste käivitajaks meeskond – siinkohal tooksin esile veebiperekooli „peasüüdlase“ Marge Mahla, kelleta see ei oleks sündinud. Anne Ilvese ja Kersti Maala kaasabil sündis peame hulk loengumaterjale, mille ingliskeelsete versioonide eest hoolitses Marrit Kanna ning venekeelsete eest Irina Daveynis.
Selle eest, et meie koduvisiidid edukalt käivitusid, tuleb öelda suur tänu jällegi Marrit Kannale ja Kärt Hüdsile. Samuti tuleb öelda tänu sünnitusosakonna ämmaemandatele, kes usinasti koduvisiite otse osakonnast broneerivad.
Ilona Pastarus, Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht: Mul on väga hea meel kliinikumi õendusvaldkonna preemia üle, mis on sellel aastal ämmaemanda päralt. Pille Teesalu on väsimatu ämmaemandusabi arendaja, kelle eestvedamisel on teoks saanud mitmed silmapaistvad kogukonnaprojektid.
Kliinikumi preemia parimale teadusartiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum on juba 10 aastat premeerinud parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst, et toetada ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkust ning eestikeelse teaduskeele arendamist. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest, millele saavad kandidaate esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2020. aasta parimaks on dr Tanel Lepiku artikkel „Mürgistus paratsetamooliga. Uurimisest ja ravitaktika valikust erakorralise meditsiini arstile”. Eesti Arst 2020; 99(7):409–418.
Kommentaar, dr Tanel Lepik: “Paratsetamool on kogu maailmas laialdaselt kasutusel olev efektiivne analgeetikum ning antipüreetikum, kuid ka kõige sagedasem ravimimürgistuse ja lääneriikides ägeda maksapuudulikkuse põhjustaja. Varakult ägeda paratsetamoolimürgistusega abi saama pöördujate käsitlus on erinevates ravijuhendites sarnane. Seevastu hilinemisega pöördunute või korduvalt supraterapeutilises annuses paratsetamooli tarvitanute ravi tõenduspõhisus on vähene ning juhendites esineb lahknevusi. Nagu pealkirigi ütleb, on artikli sihtgrupiks erakorralise meditsiini osakonnas töötavad arstid. Ülevaateartiklis kirjeldan sagedasemaid probleemkohti nii mürgistuse diagnoosimisel kui ravimisel, mida raviarstid esitavad Ühendkuningriigi mürgistusteabekeskuse konsultandile. Ning seejärel püüan ka nendele küsimustele vastata, vaadeldes seejuures erinevate riikide juhendeid. Hoolimata juhendites esinevatest ravi alustamise kriteeriumite erinevustest, on antidootravi N-atsetüültsüsteiiniga (NAC) paratsetamoolimürgistuse nurgakivi ning mitmetes riikides kasutusele võetud niinimetatud SNAP protokoll on näidanud senise standardprotokolliga võrreldes samasugust efektiivsust olulise maksakahjustuse ärahoidmisel. Ülevaateartikli koostamisel oli suureks abiks dr Kristiina Põld asjatundlike kommentaaridega ja viidetega.
Tänan Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatust ja ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumit tunnustuse eest!“
Parimateks praktikajuhendajateks valiti Aive Meus ja Rimma Suvorova
Parimate kliinikumis töötavate Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengite praktikajuhendajate välja selgitamiseks ja tunnustamiseks viiakse kõrgkooli õppurite seas läbi küsitlus. Sel aastal nimetasid õppurid parimateks praktikajuhendajateks Aive Meus ja Rimma Suvorova.
Aive Meus töötab südamekliiniku kardiokirurgia osakonnas ning tema juhendatavad on iseloomustanud teda nii:
Aive Meus on sõbralik, patsiendikeskne, hooliv, tark, pädev, ambitsioonikas, hea kolleeg, usaldusväärne.
Ta võttis alati aega, et tegevusi selgitada (isegi patsiendi kuuldes) ja tagas selle, et praktikant näeks võimalikult palju erinevaid protseduure ning uuringuid.
Tänu temale õnnestus näha lisaks tavalistele südameuuringutele ka lahtist südameoperatsiooni, mis oli kirjeldamatu kogemus.
Aive Meus: väga hea on saada positiivset tagasisidet tudengitelt, keda olen juhendanud/õpetanud. Ülimalt hea meel on, kui mu tööga on rahule jäetud. Põhitöö kõrvalt tudengite juhendamine on minu jaoks meeldiv töö ning hea on näha, kuidas minu kõrval õppija areneb.
Rimma Suvorova töötab sisekliinikust gastroenteroloogia osakonnas ning on pälvinud sama tunnustuse ka 2018. aastal. Sel korral tõid juhendatavad välja järgmist:
Juhendaja juhendas suure heameelega, oli praktikandi jaoks alati olemas, aitas ja nõustas.
Selgitas kõiki protseduure ja toiminguid väga põhjalikult.
Ta julgustas praktikanti oma käega erinevaid tegevusi läbi tegema ja küsima küsimusi.
Juhendaja teeb ise hoolikalt, räägib ja õpetab kõike, mida ise teeb.
Rimma Suvorova: Mul on ääretult hea meel ja uhke tunne, et on olemas selline nominatsioon nagu "Parim praktikajuhendaja". See lisab meie igapäevasele tööle motivatsiooni ja sunnib olema igati eeskujuks nendele noortele, kes on valinud keeruka, väga mitmekülgse ja ääretult vajaliku ja tänuväärse ameti –õde.
On hea tunne tulla tööle ja näha, et iga meeskonnaliige on omal kohal ning valmis lahendama igat olukorda, mis võib ette tulla. On hea tunne vaadata, kuidas töö sujub, kõik laabub, meeskond lahendab tekkinud olukorrad operatiivselt ja professionaalselt. Vahetuse lõppedes tõstavad tehtud töö ja saavutused meeleolu ja tekitavad rahulolu.
Pälvides parim praktikajuhendaja tiitli, tahan tänada enda juhendajaid, kes õpetasid mind ja jagasid mulle enda tarkust. Aitäh Teile!
Erakorralise meditsiini osakond: „Oleme teie jaoks olemas“
27. mail tähistatakse Euroopas erakorralise meditsiini päeva, mille eesmärk on tõsta inimeste teadlikkust erakorralisest meditsiinist ning erakorralistest terviseseisunditest. Selle päeva tunnuslause „Oleme teie jaoks olemas“ viitab nii erakorralise meditsiini arstide, õdede ja hoolduspersonali töö olulisusele kui ka ilmestab erakorralise meditsiini olemust ja turvatunnet, mida erakorraline meditsiin ühiskonnas tekitab.
Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakond oli esimene omataoline Eestis. Tänaseks annab igapäevastesse ootamatute olukordade lahendamisse oma panuse 157 töötajat. Olgugi, et erakorralist meditsiini käsitletakse iseseisva erialana alles 2000. aastast on tänaseks just EMO erinevate erialade põimumiskoht. „Meie osakonnas saavad kokku nii kiirabi töö, haiglaravi kui ka peremeditsiin. Oluline on tegeleda kiirelt ning pädevalt raskes seisundis patsientidega, mis tähendab, et töö on enamasti aegkriitiline ning töötempo kiire, nõudes pidevat valmisolekut ning kiirelt otsustamist ja tegutsemist,“ kirjeldas EMO arst-õppejõud Sander Poks. Teisalt ongi erakorralise meditsiini personal välja õppinud lahendama just ootamatuid ja ka kriitilisi situatsioone ning tegutsema operatiivselt meeskonnana, et aidata kriitilises seisundis patsiente.
„Enim väljakutseid pakuvad keerulised olukorrad, mis vajavad nii osakonnasisest koostööd kui ka teiste erialade kolleegide kaasamist. Hulgitraumade, infarktide, insultide, anafülaksia, elustamisjärgse seisundiga patsiendid – selline on meie argipäev. Paljud nendest patsientidest vajavad kompleksset abi, mille tagab mitme eriala koostöö. EMO roll on seejuures erinevate erialade spetsialistide töö sujuvalt koordineerida,“ täpsustab dr Poks. EMO vastutav õde Maarja Maisla täiendab, et erakorralised ja keerulised hetked on parimad nii oskuste kinnistamiseks kui ka enda edasi arendamiseks. „Meie töö on huvitav ja ettearvamatu, mis suurt osa meie personalist ka sütitab. Näiteks olen mina sattunud viimase poole aasta jooksul vastu võtma kahte äkksünnitust – üht L. Puusepa 8 sissepääsu juures ning teist EMO parklas,“ kirjeldab Maarja Maisla.
Oskust ootamatustes toime tulla tõestas ilmekalt EMO ka COVID-19 pandeemia lahendamisel. „Kui plaanilist ravi oli võimalik piirata, siis erakorralise abi kättesaadavus tuli tagada igas olukorras,“ sõnab dr Poks. Piirangutel oli ka teistsugune mõju – eelmisel aastal pöördus osakonda vähem patsiente kui aasta varem. „COVID-19 pandeemia ajal kaalusid inimesed senisest rohkem pöördumise põhjendatust. Ideaalis see peakski nii olema, ent süsteemi parandamiseks on vaja muutusi kogu ühiskonnas. Erakorralise meditsiini osakond on oma ööpäevaringse avatusega inimeste jaoks väga kergelt kättesaadav. Aga oluline on sellesse mitte suhtuda liiga kergekäeliselt. Kindlasti saab parendada ka perearstisüsteemi kättesaadavust ning inimeste enda teadlikkust tervise osas, mis viiks selleni, et tervishoiusüsteemi kitsaskohti lahendataks vähem erakorralise meditsiini osakonnas,“ arutles dr Poks.
Erakorralise meditsiini osakonna õde Maarja Maisla lisab, et olenemata pidevast valmisolekust on hea aeg-ajalt inimestele meelde tuletada, et EMOsse pöördumine on vajalik ennekõike juhtudel, kui inimese terviseseisund või trauma ohustab tema tervist. „Pöördumata kindlasti jätma ei peaks ning kahtluse korral tuleks esmalt nõu pidada perearsti nõuandeliiniga. Selleks, et inimene ise mõistaks oma seisundit paremini, tuleks panustada senisest enam ka inimeste tervisekasvatusse. Oskused hoolitseda tervise eest ning anda kannatanule esmaabi omavad otsest mõju kogu ühiskonnas. Sageli on abi andmine erakorralistes olukordades aegkriitiline ning oskuslik tegutsemine võib sõna otseses mõttes päästa kellegi elu,“ rõhutab Maarja Maisla.
Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda pöördus eelmisel aastal ligi 40 000 patsienti. Traumakabinetti pöördus pea 18 000 patsienti. „Meie personal on pädev ning ravi osakonnas kõrgel tasemel. Niisamuti on EMO hinnatud praktikakohana või residentuuri tsüklina,“ ütleb dr Poks.
Küsimuse peale, kuidas pidevalt ootamatustes töötades vastu pidada, toovad nii dr Sander Poks kui ka õde Maarja Maisla välja erilise meeskonnavaimu. „EMO tööd ei ole võimalik teha üksinda. Patsiendi terviserikke põhjuse leidmiseks ja seisundi stabiliseerimiseks on meil alati aega piiratult. Vahel peame tegema otsused pooliku info põhjal ning see kõik on võimalik vaid siis, kui igaüks mõistab oma rolli ja vastutust. Iga lüli on oluline ning see loob erilise „EMOliku“ meeskonnatunde,“ räägivad dr Poks ja Maisla. Nad peavad oluliseks, et tööd tehes oleks sära silmas ning samal ajal on tänulikud, et patsientide positiivne tagasiside on sagenenud.
Neile noortele kolleegidele, kes on alles eriala valimas, soovitavad dr Sander Poks ning Maarja Maisla kindlasti kaaluda erakorralise meditsiini eriala. „Erakorraline meditsiin on põnev ja väljakutseid pakkuv. See eeldab nii laiapõhjaliste teadmiste olemasolu kui ka pidevalt uute teadmiste omandamist. Vähemolulised ei ole head meeskonnatöö oskused,“ loetlevad nad EMO töö eripärasid.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi 2020. aasta oli edukas
Tartu Ülikooli Kliinikum tuli 2020. aasta väljakutsetega hästi toime ning täitis võtmerolli Eesti tervishoius, tagades samaaegselt COVID-19 patsientide raviga muu ravitöö jätkusuutlikkuse.
„2020. aasta märksõna – COVID-19 pandeemia – mõjutas nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui ka ühiskonnas igaüht. Sellest hoolimata tagas kliinikum ravi-, õppe- ja teadustöö toimimise ka pandeemia tingimustes ning täitis pea täies mahus Eesti Haigekassa ravi rahastamise lepingu ning,“ ütles juhatuse esimees Priit Perens. Ta lisas, et COVID-19 pandeemia sundis mitmeid kliinikumi üksusi plaanilist tööd küll ümber korraldama, ent teisalt lõi võimaluse ka uute vastuvõtuliikide tekkeks.
Kliinikumi ravitöö toimus 962 voodikohal, millest 2020. aasta kevadperioodil oli avatud 40 ja detsembri algusest püsivalt 111 voodikohta COVID-19 patsientidele. „Haigla toimivuse tagamiseks tuli kasutusele võtta erinevaid meetmeid SARS-CoV-2 viiruse levimise tõkestamiseks ja tagada haiglaravil viibivate patsientide ning töötajate kaitse. Kliinikumil õnnestus kaitsta nii töötajaid kui ka patsiente haiglasisestest puhangutest,“ toob välja Tartu Ülikooli Kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf. 2020. aasta viimase päeva seisuga oli kliinikumis olnud ravil ja haiglast lahkunud 213 COVID-19 diagnoosiga patsienti ning haiglaravil jätkas 61 patsienti. „Aasta lõpus moodustasid COVID-19 patsiendid 16% kõikidest aktiivravil viibivatest haigetest ning nende patsientide kõrge protsent mõjutas oluliselt plaanilist ravitööd ja igapäevast haigla töökorraldust. Kliinikumi haiglaravile tulnud COVID-19 patsientide seisund oli enamikel juhtudel raske või väga raske ning 18% nendest haigetest hospitaliseeriti anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku intensiivravi osakonda. Haiglasuremus oli COVID-19 patsientidel 10%, mis on oluliselt kõrgem kui haiglaravi keskmine suremus (2,1%). COVID-19 patsientide ravi kestis haiglas keskmiselt 14 päeva, mis on üle kahe korra pikem kui aktiivravi keskmine vastav näitaja,“ selgitas pandeemia väljakutseid professor Starkopf. Ta lisas, et raskema kuluga ja muude kaasuvate haiguste ägenemisega seoses viibisid osad COVID-19 patsiendid haiglaravil kuni kolm kuud.
Ravijuht dr Andres Kotsar peab oluliseks, et pärast 2020. aasta kevadist eriolukorda ning plaanilise ravitöö märkimisväärset piiramist, pingutasid kliinikumi tervishoiutöötajad ühiselt, et tagada ravi ka kõikidele teistele patsientidele. „2020. aastal tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis arsti ning õe ja ämmaemanda vastuvõtte 582 345 korral. Õe ja ämmaemandate vastuvõttude arv tõusis enim androloogiakeskuses meeste tervise projekti raames, kõrvakliinikus, naistekliiniku perekeskuses ja psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuses,“ rääkis dr Kotsar.
Statsionaaris raviti kokku 38 774 patsienti. „Patsientide arv vähenes võrreldes 2019. aastaga nendes kliinikutes ja erialadel, kus tavaline plaanilise ravitöö osakaal oli suurem ja osakonna voodikohti kasutati ning personali rakendati COVID-19 haigete raviks,“ sõnas ravijuht. Erakorralise meditsiini osakonda pöördus 2020. aastal päevas keskmiselt 108 patsienti. „EMO teenindas 2020. aastal kokku 39 544 patsienti, neist 31 980 (81%) vajas ambulatoorset arstiabi ja 7 564 (19%) hospitaliseeriti haiglaravile erakorralisel näidustusel,“ ütles dr Kotsar.
Kliinikum on toeks sünnitustel ka ümberkaudsetele maakondadele, ent sünnitajate arv on nii Eestis kui ka kliinikumis langevas trendis. „2020. aastal toimus kliinikumi naistekliinikus 2 476 sünnitust ning sündis 2 532 last. Kliinikumis toimunud sünnituste arv langes eelkõige Tartumaa ja Jõgevamaa sünnitajate osas, kuid samas kasvas Põlvamaa sünnitajate arvelt. Keisrilõikesünnitusi oli 22%, neist üle pooltel juhtudest vajati kirurgilist sekkumist erakorralisel näidustusel. Kliinikumi naistekliinikusse suunatakse ja tulevad sünnitama ka kõrgema sünnitusriskiga rasedad ümberkaudsetest maakondadest, mistõttu on siin keisrilõigete ja enneaegsete vastsündinute osakaal üle Eesti keskmise,“ selgitas dr Kotsar.
COVID-19 pandeemia ning tavapärase töö taustal toimus 2020. aastal kliinikumi ravitöös mitmeid sündmusi, mis olid Eestis esmakordsed. „2020. aasta veebruaris viidi meie hematoloogia-onkoloogia kliinikus läbi kogu keha kiiritusravi ägedat leukeemiat põdeval lapsel, mis on esmakordne sündmus terves Eestis. Kliinikumi silmakliiniku oftalmoloogia eriala arst-õppejõud Marko Pastak viis läbi aga Eestis esmakordse glaukoomi dreneeriva implantaadi operatsiooni imikueas patsiendile. Sügisel omakorda toimus Kliinikumi südamekliinikus esmakordse sündmusena Eestis südameoperatsioon metoodikaga, mille käigus reproteesiti patsiendi mitraalklapp kateetrikaudselt,“ loetles ravijuht dr Kotsar.
Ravijuht toob välja, et hoolimata sellest, et aasta oli keeruline, tehti 2020. aastal keskmisest rohkem ka organsiirdamisi. „Kliinikumis kui Eesti ainsas siirdamiskeskuses tehti 2020. aastal 60 siirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru ning kõhunäärme samaaegset siirdamist ning 1 pankreasesiirdamine,“ ütles dr Kotsar.
Väljakutseterohke aeg sundis mitmeid kliinikuid plaanilist tööd ümber korraldama ja looma tingimusi kaugvastuvõttudeks, mis moodustasid märkimisväärse mahu vastuvõttudest. Kaugvastuvõtud ja e-konsultatsioonid võimaldasid pandeemia ajal ravitööga jätkamist ning uue vastuvõtuliigina viidi läbi kaugvastuvõtte ja kaugteraapiaid (füsioteraapia, psühholoogi- ja logopeedi teenused). Samuti kasvas 2020. aastal kliinikumi e-konsultatsioonide arv – koguni 51%, st et perearstide poolt telliti 11 097 e-konsultatsiooni.
2020. aasta muutused näitasid, kui oluline on olla dialoogis patsientidega. Kliinikum arvestas ja kuulas patsientide tagasisidet. Ühtlasi laienes kliinikumi ravitegevus patsientidele lähemale – Tartu Tervisekeskuses alustati nii laste ja noorukite vaimse tervise vastuvõttudega kui ka ämmaemanda vastuvõttudega.
Ülikoolihaiglana on kliinikumis teadus- ja õppetegevused sügavalt integreeritud ravitegevusse. 2020. aastal toimus kliinikumis vilgas teadustegevus. Töös oli 413 erinevat teadusuuringut, sealhulgas 130 ravimifirmade rahastusega kliinilist uuringut ning 283 akadeemilist uuringut. Uusi uuringuid käivitati 2020. aastal 151.
„2020. aasta oli väljakutsete- ja tulemusterohke, mille kliinikumi 4588 töötajat ületasid ühiselt. Kliinikumi arstid, õed ja hooldajad on olnud eesliinil, asudes tavapärastest osakondadest tööle COVID-19 osakondadesse, samal ajal tagades ka erakorralise abi kättesaadavuse ning ravi teistele patsientidele. Tänan kõiki Tartu Ülikooli Kliinikum töötajaid!“ sõnas juhatuse esimees Priit Perens.
Kliinikumi Leht
Üks tavaline asi, vaktsineerimine
Paavst Franciscus on COVID-19 vastu vaktsineeritud ja piiskop Jourdan kirjutab lehes, et enda ja teiste inimeste tervise kaitsmine on kahtlemata meie kõikide kohustus, ükskõik kas keegi soovib vaktsineerimist või mitte. Vahel, tundub, on konservatiivsus hea maailmavaade, toetub ajaloole ja paneb asjad perspektiivi.
Vaktsineerimisel on Euroopas üle 200 aasta ajalugu, kogutud teadmised on võimaldanud 20. sajandi lõpuks luua ohutud ja tõhusad vaktsiinid paljude nakkushaiguste tarvis. Viimasel paaril aastakümnel on vaktsiinid langenud arenenud riikides omaenese edu ohvriks – olukorras, kus enamiku inimeste jaoks on vaktsineerimine iseenesestmõistetav, on mälestused rasketest nakkushaigustest tuhmunud ja mõttemängud pöördumisest teaduse-eelsesse maailma sagedasemaks muutunud.
SARS-CoV-2 on suutnud vallandada kaose, mille ohjamiseks on tulnud nakkushaigustega toimetuleku hästi äraõpitud meetodid jälle meelde tuletada ja üheks olulisemaks neist on kiire ja ulatuslik vaktsineerimine.
Milleks COVID-19 kontekstis vaktsineeritakse?
Vaktsineerime, et maailm saaks naasta tavapärasema elukorralduse juurde ja et igaüks meist saaks teha jälle neid asju, mida meile teha meeldib. Või siis vastupidi, kumb põhjus vaktsineerimisotsuse tegijat parajasti meie individualistlikul ajal enam kõnetab.
Kui alguses oli teavet rohkem sellest, et vaktsineerimisest on kindlasti kasu raske haigestumise vältimiseks ja seeläbi tervishoiu toimimise säilitamiseks, siis iga päevaga lisanduvad andmed näitavad – ootuspäraselt – ka nakatumise ja nakatamise vähenemist. Samuti näitavad andmed, et vaktsiinid tekitavad tugevama immuunvastuse kui haiguse läbipõdemine.
Andmed miljonite vaktsineerimisel
Pärast vaktsiinide kasutuselevõtmist on paljudes riikides mõõdetud nende tõhusust tavatingimustes. Need andmed kinnitavad tõhusust kõigil eagruppidel ning nakkuse ülekandumise vähenemist: pärast Šotimaa tervishoiutöötajate vakstineerimist mRNA või adenoviirusvaktsiini ühe annusega vähenes nende pereliikmete tõenäosus nakatuda 30% ja pärast teise annuse manustamist 54%. Iisraeli ja Ühendriikide teadlaste uuring näitas nakatumise vähenemist poole võrra pärast esimest mRNA vaktsiini doosi ja 92% pärast teist. Ühendriikide uuring 6 osariigi 3950 eesliinitöötajal näitas, et nakatumise tõenäosus vähenes kaks nädalat pärast esimest mRNA vaktsiini annust 80% ja kaks nädalat pärast teist annust 90%.
COVID-19 vaktsiinid on osutunud väga ohutuks. Nad on küll ühed reaktogeensemad praegu laialt kasutusel olevate vaktsiinide hulgas, st mõne paikse või süsteemse vaktsineerimisreaktsiooni saab peaaegu iga vaktsineeritu ja ei ole harv, et enesetunne vajab turgutamist paratsetamooli või ibuprofeeniga ning tuleb võtta päev puhkamiseks, aga pärast kliinilisi uuringuid on andmeid lisandunud ainult kahe üliharva kõrvaltoime kohta. Ootuspäraselt on nähtud anafülaktilisi reakstioone, teistegi vaktsiinide puhul teada oleva sagedusega (2–11 juhtu miljoni kohta). Adenoviirusvektoriga vaktsiinidel on kirjeldatud nn VIPIT sündroomi, sagedusega kuni 1 juht 100 000 vaktsineeritu kohta, peamiselt alla 60 aastastel. VIPIT on vaktsiinist indutseeritud protrombootiline trombotsütopeenia, immuunmehhanismiga tekkiv trombotsüütide aktivatsioon ja tromboos, mis vajab tavalisest trombist erinevat ravi. Selle sagedus on ligikaudu sarnane fataalse tromboosi riskiga suukaudsete kombineeritud kontratseptiivide kasutamisel.
Vaktsineerimine on tavaline, normaalne asi
Vaktsineerimine on asi, mida me kõik oleme sünnist saati kogenud, see kuulub elu normaalsuse juurde juba palju-palju aastaid. Tänu sellele oleme unustanud haigused, mis veel põlvkond-paar tagasi puudutasid valusalt igat peret.
COVID-19 vaktsineerimine on sellesama ajaloo loomulik jätk. COVID-19 vaktsiinid ei saanud valmis 11 kuuga. mRNA tehnoloogiat on arendatud üle aastakümne, adenoviirusvaktsiinid tehti valmis juba SARS ja MERS puhangute järel. COVID-19 kõigi negatiivsete mõjude kõrval on see andnud positiivse impulsi senistest paremate vaktsiinide loomisele. Neist on abi siis, kui me neid kasutada otsustame.
Dr Alar Irs
Ravimiameti meditsiininõunik, Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõud kardioloogia erialal
Viited:
- Vasileiou E, Simpson C, Robertson C jt. (2021) Effectiveness of First Dose of COVID-19 Vaccines Against Hospital Admissions in Scotland: National Prospective Cohort Study of 5.4 Million People. SSRN Electronic Journal. 10.2139/ssrn.3789264
- Shah A, Gribben C, Bishop J jt. (2021) Effect of vaccination on transmission of COVID-19: an observational study in healthcare workers and their households. medRxiv 2021.03.11.21253275; doi: https://doi.org/10.1101/2021.03.11.21253275
- Dagan N, Barda N, Kepten E jt. (2021) BNT162b2 mRNA Covid-19 Vaccine in a Nationwide Mass Vaccination Setting. N Engl J Med. 384(15):1412-1423. doi: 10.1056/NEJMoa2101765.
- Thompson MG, Burgess JL, Naleway AL jt. (2021) Interim Estimates of Vaccine Effectiveness of BNT162b2 and mRNA-1273 COVID-19 Vaccines in Preventing SARS-CoV-2 Infection Among Health Care Personnel, First Responders, and Other Essential and Frontline Workers — Eight U.S. Locations, December 2020–March 2021. MMWR Morb Mortal Wkly Rep 2021;70:495–500. DOI: http://dx.doi.org/10.15585/mmwr.mm7013e3external icon
Kliinikumi COVID-19 taastusravi osakond aitab patsiendi taas jalule
Kliinikumi COVID-19 taastusravi osakonnas kolm nädalat ravil olnud Endel on rõõmsameelne ja enesekindel härra. Endel on elukutselt maamõõtja, nooruses on ta mänginud aastakümneid korvpalli ning haige olnud väga harva. COVID-19 tõttu ravile sattumine oli alles teine pikem haiglaravil viibimine tema elus.
Kuidas te haigestusite?
Esimesed haigustunnused ilmnesid märtsi alguses. Tundsin jõuetust, söögiisu kadus ja tundsin iga päev nagu oleksin kolki saanud, iga päev keha valutas. Palavikku mul esialgu ei olnud ning esimene COVID-19 test oli negatiivne. Mõned päevad hiljem tehti teine test ning see oli siis juba positiivne. Tundsin valusid ribide all, siis tõusis ka palavik üle +38°C. Abikaasa kutsus kiirabi, mõõdeti mu kehatemperatuuri ja vere hapnikusisaldust ning siis viid mind Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Seal tuvastati mul kahepoolne kopsupõletik, kopsukahjustus oli 75%.
14. märtsil toodi mind kiirabiga vilkurite saatel Tartusse. Kõigepealt olin intensiivravi osakonnas, algul ühes, siis teises. Kokku olin intensiivravil kaks nädalat ning seejärel toodi mind COVID-19 taastusravi osakonda.
Enne haigestumist arvasin, et olen tugev, sporti teinud ja mind see haigus ei murra. Aga haigestumise järel polnud mul kuu aega üldse jõudu, jalad ja käed olid nagu makaronid. Et haigus mu nii sügavalt murdis, see oli šokk.
Milline on olnud teie taastumise protsess?
Nende kolme nädalaga siin olen ma oluliselt taastunud, lisahapnikku ma enam ei vaja. Siia tulles oli lisahapniku vajadus 6, siis vähenes järk-järgult üheni. Võtsin alguses 13 kg alla, tänu siinsele hoolitsusele on 4–5 kg taastunud.
Väga suur tänu kogu personalile siin osakonnas, siin on noored ja energilised inimesed, kes teavad oma tööd. Müts maha kliinikumi töötajate ees, ainult kiitvaid sõnu on öelda. Toit on ka hea, kohati väga hea. Eriti suur tänu füsioterapeute Kristiina Laurile, kes minuga on mässanud, mind utsitanud ja minuga koos treeninud ning ka iseseisvaks võimlemiseks harjutused kirja pannud. Päris terve ma veel pole, vaja on taastumist jätkata kodus, aga taastusravi on andnud nii palju tulemusi, et saan rahulikult koju minna.
Midagi positiivset on asja juures ka, loobun nüüd suitsetamisest, et oma kopse hoida.
Liina Raju
Ronald Rätsep, statsionaarse taastusravi osakonna arst-resident
Milline on COVID-19 patsientide taastusravi?
Kõik patsiendid, kes meie osakonda jõuavad, vajavad lisahapnikku. Kõigil neil on jõudluslangus, kas siis ägedast COVID-19 haigestumisest või siis intensiivravi järgselt. Pika intensiivravi järel võivad ka lihased olla atrofeerunud. Taastusravi on interdistsiplinaarne meeskonnatööl põhinev aktiivravivorm, kus taastusarst vaatab patsiendi üle, määrab ravi ning juhib taastusravimeeskonda. Põhiline on füsioteraapia – aeroobse võimekuse ning lihasjõu parandamine, rindkere mobiliseerivad harjutused, puhumine PEP-pudelisse, TRI-FLO sisse hingamise harjutused.
Mõni patsient vajab ka psühholoogilist tuge, on selle põhjuseks siis kurnav intensiivravi, neuropsühhiaatrilised häired (põhimeeleolu häirumine, anhedoonia, asteenianähud, kognitiivsed häired), õudusunenäod, pereliikme surm.
Mõned patsiendid vajavad ka logopeedi abi, et taastuda COVID-19 tingitud insuldi või intensiivravijärgsetest kõne- hääle- ning neelamishäiretest. Ühe kehapoole nõrkuse korral kaasame ka tegevusterapeudi, et taastada peenmotoorikat ning toetada igapäevaelutoimingutega hakkamasaamist.
Taastusravimeeskonda kuulub ka sotsiaaltöötaja, kes sõltuvalt funktsionaalse häire raskusest aitab korraldada edasist elu.
Milline on olnud Endli taastusravi?
Keskmiselt on patsiendid siin osakonnas ravil 10–17 päeva. Kuna tema kopsukahjustus oli suurem, oli ta ravil 24 päeva. Oleme saanud tema lisahapnikku vajadust järjest vähendada. Tema koormustaluvus on paranenud, kuigi see on võrreldes varasemaga langenud. Tema analüüsitulemused on järjest paremad ning ta võib edasist taastumist jätkata kodus. Tal on treeningkava ja harjutused selged, ta on väga tubli patsient.
Südant ei saa pausile panna!
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiointensiivravi osakonna juhataja dr Urmet Arus ja Eesti Kardioloogide Selts tuletavad meelde, et ka COVID-19 pandeemia perioodil tuleb oma südame tervise eest hoolt kanda. Selle rõhutamiseks on alanud kampaania „Südant ei saa pausile panna!“.
Haigestumus ja suremus südame- ja veresoonkonna haigustesse on jätkuvalt kõrge kogu Euroopas. Ka Eestis on need endiselt kõige sagedasemad surma põhjustajad. Südameinfarkti tõttu sureb maailmas aastas 7 miljonit inimest. „Uuringute alusel on selgunud, et COVID-19 pandeemia esimese laine ajal pöördus südame probleemidega haiglasse märgatavalt vähem patsiente. Tulemuseks oli, et paljud infarktihaiged jõudsid haiglasse liiga hilja. Peamiseks põhjuseks oli patsientidepoolne hirm oma kaebuste tõttu kutsuda kiirabi või pöörduda arstile,“ rääkis dr Urmet Arus. Ta lisas, et sellest tulenevalt soovivad kardioloogid rõhutada, et ägedate südamehaiguste ravi on ka pandeemia tingimustes ööpäevaringselt kättesaadav, elupäästev ja turvaline.
Et juhtida tähelepanu südame tervise olulisele, seda ka COVID-19 pandeemia aja, on valminud kampaania tarbeks koosöös Euroopa Kardioloogide Seltsiga veebileht (https://www.cantpauseaheart.org/et; www.eks.ee/covid/), kus tutvustatakse ägedate südamehaiguste peamisi sümptomeid ning kuidas vastavas olukorras käituda. Õigeaegse ja kiire ravi korral välditakse enneaegseid surmasid, raske haiguse väljakujunemist ja hilisemat elukvaliteedi langust. Krooniliste südamehaigustega inimesed saavad veebilehelt vastused sagedasematele küsimustele ning soovitusi koroonaviirusega toimetulekuks. Lisaks lükatakse ümber levinumad pandeemiast tingitud hirmud ja müüdid.
Südameinfarkti korral tuleks abi otsida koheselt ehk kutsuda kiirabi, et vähendada südame kahjustust, vähendada kaebusi, saada elupäästvat ravi. „Kiire meditsiinilise abi saamine võib päästa teie elu. Haiglad annavad endast parima, et teid turvalises keskkonnas ravida,“ kinnitas dr Arus. Südameinfarkti tunnusteks on tavaliselt rõhuv, põletav või pigistav tunne rinnus. Ühtlasi võib viidata sellele mõnikord järsku tekkinud õhupuudus. Sageli kaasneb südameinfarktiga higistamine ja iiveldus.
„Kui aga inimesel juba on teadaolev südamehaigus, on vajalik jätkata selle ravi, et vältida kaebuste teket ning südamekahjustuse teket,“ sõnas dr Arus. Ehk siis: erinevalt paljust muust, südant ei saa pausile panna.
Kliinikumi Leht
Tiina Freimann: olen õnnelik, et sain õendusjuhina töötada väga huvitaval ajal
Tartu Ülikooli Kliinikumi pikaaegne ülemõde Tiina Freimann vaatas Kliinikumi Lehe palvel tagasi oma tööle kliinikumis. Tiina Freimann alustas tööd siseosakonna õena 1973. aastal, alates 1994. aastast oli ta Maarjamõisa haigla ning 1999. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde.
Kuidas te vaatate tagasi oma teekonnale õendusjuhina? On see olnud loomulik teekond või õena alustades teadsite kohe, et soovite olla tegev ka administratiivses valdkonnas?
Olen kliinikumis töötanud 48 aastat, sellest osakonna vanemõena 9 ja haigla ülemõena 27 aastat. Kokkuvõttes olen õnnelik, et sain õendusjuhina töötada väga huvitaval ajal ning anda oma panuse õenduse arendamiseks nii praktika, juhtimise, koolituse kui ka uurimise valdkonnas. Minu jaoks on need kõik väga olulised. Olen rahul ka sellega, et minu ümber on olnud väga head kolleegid ja mõttekaaslased ning juhid, kellelt oli palju õppida.
Õena töötades ma ei mõelnud kordagi õendusjuhi karjäärile. Arvasin, et administratiivne töö mulle ei sobi. Mulle meeldis väga kardiokirurgia osakonna sidumistoa õe töö, kus sain suhelda patsientidega, teha huvitavaid õendustoiminguid ning töötada koos heade ja huvitavate kolleegidega. Vanemõe ametikoha pakkumine tuli mulle täiesti ootamatult ja otsus ei sündinud kergelt. Osakonnas oli sel ajal mitu väga head kogenud õde, kes oleksid minu meelest sobinud vanemõe ametikohale paremini kui mina.
Oleksin olnud kindlasti palju innukam ja otsustavam, kui oleksin saanud oma teadmisi täiendada. Sain sellest aru hiljem, kui praktiseerisin veidi aega Helsingi Ülikooli Haigla kardiointensiivravi osakonnas, kus nägin sealset töökultuuri ja -korraldust, mis erines oluliselt meie haiglate omast. Kui alustasin haigla ülemõe ametis, sain juba osaleda väga headel kursustel, millest sain palju ideid ja indu õendusjuhi tööks. Juhina saab tegutseda ainult siis, kui on soovi ja mõtteid midagi paremaks teha.
Millised on olnud teie arvates suurimad väljakutsed kliinikumi ülemõena?
Mulle meeldivad arenguga seotud väljakutsed. Olen tahtnud näha enda ümber positiivseid muutusi ja olla neis osaline. Ülemõena oli alguses veidi raske harjuda tõsiasjaga, et haigla tasandil pole võimalik muuta asju nii kiiresti kui osakonna tasandil. Rohkem pingutamist nõudsid töökultuuri parendamisega seotud ettevõtmised. Patsiendi ohujuhtumite infosüsteemi arendamine ja süsteemile sobiva töökultuuri kujundamine on nõudnud pikaaegset pühendumist ja vajab seda jätkuvalt. Sissejuurdunud hoiakute ja käitumistavade muutmine on vahel üsna ajamahuks ja keeruline ülesanne.
Te olete panustanud mitmel rindel – patsiendi ohutusse, kliinilise eetika komiteesse, õpetamisse. Mis on teile enim korda läinud?
Olen palju aega pühendanud hoopiski patsiendiõpetuse, tervisedendamise ja terviseharitusega seotud algatustele, millega sidusin ka ülikooli diplomi-, magistri- ja doktoritöö. Olen väga rahul, et oleme neis valdkondades suutnud palju ära teha, kuid oleksin meelsasti soovinud näha ka hästi toimivat patsiendi info- ja tugikeskust, mille väljaarendamine jäi kahjuks seisma.
Õendusabi kvaliteet ja patsiendiohutus olid ja jäävad minu südameasjaks. Pean siiski ütlema, et üldjuhul ma ei eelista ühte tegevust või valdkonda teisele. Erinevatel aegadel on mõni ettevõtmine olnud lihtsalt olulisem või rohkem päevakorral. Olen meelsasti tegelenud ka kolleegide õpetamise ja uurimistööga. Töö eetikakomitees on palju aastaid olnud samuti minu põhitöö lahutamatu osa.
Õendusjuhtimise süsteem kliinikumis on olnud teie suunata. Nüüd on õendusjuhtimine esindatud ka juhatuse tasemel. Kas teie süda on rahul?
Ravi ja õendusabi on patsiendi raviprotsessi põhitegevused, mis peavad olema juhatuses esindatud. See tagab nende tegevuste arendamiseks vajaliku tähelepanu ja toe. Haigla õendusjuhil peab olema valdkonna arendamiseks piisavalt mõju ja vahendeid.
Millist rolli kannab haigla õendusjuht koostöös teiste asutuste ja ühingutega?
Haiglate õendusjuhid peavad üsna palju oma aega pühendama koostööle partneritega. Usun, et õenduspraktika, -koolituse ja -uurimuse kiire areng möödunud sajandi lõpus ja käesoleva alguses sai teoks just tänu heale koostööle haiglate, tervishoiu õppeasutuste ja kutseorganisatsioonide vahel. Koostööd tehakse erinevates võrgustikes, töörühmades ja ühingutes, kuid pean oluliseks ka individuaalseid kontakte ja vahetut suhtlemist. Minu jaoks on tähtis panustada ka kutseühingute tegevusse. Olen hetkel Euroopa ja Eesti õendusjuhtide ühingu juhatuse liige ning õdede liidu mentorliige. Varem olen kuulunud õdede ühingu ja tervishoiutöötajate kutseliidu juhatusse.
Viimane aasta kliinikumis on olnud äärmiselt ebatavaline ja intensiivne. Teie osalus ja panus kriisijuhtimismeeskonna töösse on olnud suure väärtusega. Olete te oma pika staaži ajal kogenud ka varem sarnast olukorda ning millised on teie jaoks selle kriisi õppetunnid?
Pean tunnistama, et minu elus on vähe ette tulnud olukordi, mis võinuksid väljuda kontrolli alt ning need ei olnud kindlasti nii kestvad ja rasked, nagu praegune koroonakriis. Iga kriis õpetab meid edaspidi paremini toime tulema. Oluline on leida aega sündmustele ja tehtule tagasi vaadata, neid kriitiliselt analüüsida ja teha õigeid järeldusi. Mulle tundub, et kiire kohanemine kriisiolukorraga oli kliinikumi toimetuleku edu võti. Keerulises olukorras oli suur abi õigeaegsest asjakohasest teabest, pädevatest ja pühendunud inimestest ning inimeste, ametkondade ja asutuste vahelisest koostööst. Loodetavasti saab see ühine jõupingutus väärilist tähelepanu ja tunnustust.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhiks asub dr Kristiina Ojamaa
5. maist 2021–31. märtsini 2025 täidab Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhtimise tähtajalisi lisaülesandeid dr Kristiina Ojamaa.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul osales juhi konkursil viis Eesti tippspetsialisti. „Konkursi eesmärk oli leida ülikoolihaigla hematoloogia-onkoloogia kliinikule juht, kelle visiooni ja tegevuse tulemusel pakutakse parimat ja uusimat patsiendikeskset ravi ning et hoitud oleksid nii patsiendid kui ka kliiniku töötajad. Mul on hea meel, et konkursikomisjon oli üksmeelne uue juhi valikul,“ ütles dr Kotsar.
Dr Kristiina Ojamaa töötab aastast 2012 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskuse juhatajana. Ühtlasi on ta alates 2008. aastast ametis onkoloogina. Aastatel 2005–2007 töötas dr Ojamaa Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Geenivaramu projekti “Development of Hereditary Cancer Prevention Measures in Estonia and Latvia” vähi geneetilise nõustajana.
Dr Ojamaa on 2003. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, 2007. aastal residentuuri Tartu Ülikoolis kliinilise onkoloogia erialal. 2020. aasta jaanuaris kaitses dr Ojamaa Tartu Ülikoolis oma doktoritöö väitekirja “Günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate epidemioloogia Eestis“.
Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku töös näeb ta tegevusi, et tugevdada kliiniku positsiooni eelistatuima tööandja ja koostööpartnerina läbi tiheda koostöö Tartu Ülikooli teadlaste ja teadusprojektide. „Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhi lähiaastate peamisteks eesmärkideks on hematoloogia ja onkoloogia alase koostöö arendamine üle-eestiliselt erinevate haiglate ja perearstidega, patsientide sujuva ravile saamise tagamine, kliiniku ravikvaliteedi hoidmine ja parendamine, personali motiveerimine ja tunnustamine, olla motiveeriv partner Tartu Ülikoolile üliõpilaste ja residentide õpetamisel ning teadustöö korraldamisel ja tagada ülikoolihaigla kliinikus tulevikuvaatega atraktiivne töökoht hematoloogidele ja onkoloogidele,“ tutvustas dr Ojamaa.
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulutas 9. veebruaril 2021 välja konkursi eesmärgiga valida hematoloogia-onkoloogia kliinikule juhtimise tähtajaliste lisaülesannete täitja, kuna senise kliiniku juhataja kohusetäitja dr Jana Jaali ülesanded olid määratud 31. märtsini 2021.
Kliinikumi Leht
Tartu vaktsineerimiskeskus avab uksed 27. aprillil
Vaktsineerimiskeskuse rajamine on Tartu linna, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Kiirabi ühine ettevõtmine, mille eesmärk on tagada vaktsineerimisvõimekus suuremas mahus ja kiirendatud korras.
Tartu linnapea Urmas Klaas avaldas heameelt, et juba aprilli algusest täies valmisolekus olnud keskuse saab kasutusele võtta. „Oleme Tartu linna poolt andnud vaktsineerimiskeskuse jaoks heas asukohas avarad ruumid koos vajaliku inventariga, samuti aidanud korraldada keskusesse vabatahtlikke abilisi. Nüüd sõltub piisava koguse vaktsiinide saabumisest, kui kiiresti keskus täies mahus tööle saab hakata,“ lisas linnapea.
„Et vaktsineerimiskeskus on valmis ning avamise ootel, alustame keskuses 27. aprillist. Esialgu on vaktsineerimise mahud planeeritust väiksemad, ent kohe, kui lisandub piisav hulk vaktsiinidoose, on vaktsineerimismeeskond valmis ka oma töömahtu suurendama,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar. Ta näeb elanikkonna vaktsineerimises võimalust pöörduda ühel hetkel tavapärase elu juurde tagasi. „Kliinikum on motiveeritud ulatama abikätt linnale, et võimaldada elanike võimalikult operatiivne vaktsineerimine COVID-19 pandeemia ületamiseks. Nii on võimalik vähendada viiruse levikut ning seeläbi ka haiglaravi vajavate patsientide arvu. Vaktsineerimise tulemusel saame pöörduda ühel hetkel loomulikku rütmi, seda ka haiglatöö mõttes,“ lausus dr Kotsar.
27. aprillist oodatakse Tartu vaktsineerimiskeskusesse kõiki neid 1. doosiga COVID-19 vastu vaktsineerituid, kellel on juba Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt aeg broneeritud 2. vaktsiinidoosiks. Lisaks kõiki riskirühma kuuluvaid inimesi vanusest sõltumata ning kõiki inimesi, kes on vanemad kui 65-aastased või kes sel aastal 65-aastaseks saavad, sõltumata riskirühma kuulumisest. Riskirühma kuulumise kohta saab infot oma perearstilt või patsiendiportaalist.
Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on Tartu vaktsineerimiskeskuses loodud väga head tingimused kogu protsessi läbiviimiseks, seda nii registreerimise, vaktsineerimise kui ka tavapärase 15-minutilise jälgimise jaoks. Vaktsineerimist viivad läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi immuniseerimisõigusega õed ning tavapärast vaktsineerimisjärgset jälgimist korraldab Tartu Kiirabi.
„Võimalikult suure hulga inimeste kiire immuniseerimine on väga oluline tegur pandeemiast edukaks väljumiseks. Kiirabitöötajad on aasta jooksul näinud, kui salakaval ning mitmepalgeline on COVID-19 ning just seetõttu on paljud kiirabitöötajad vabatahtlikult panustamas keskuse töösse. Nii ei aita me ainult neid inimesi, kes immuniseerima tulevad, vaid ka kõiki teisi, kuna šansid õigeaegselt vajalikku meditsiiniabi saada suurenevad kõikidel tartlastel ning ümberkaudsetel elanikel,“ nentis Tartu Kiirabi juht dr Veronika Reinhard.
COVID-19 vastu vaktsineerimine on tasuta ning vaktsineerimiseks kasutatakse nii Pfizer/BioNTech kui ka AstraZeneca vaktsiini. Piisava koguse vaktsiinidooside lisandumisel on Tartu vaktsineerimisekeskuses võimalik vaktsineerida kuni 1500 inimesel päevas. „Vaktsineerimiskeskus on suurepärane näide Tartu erinevate osapoolte koostööst, toetades samal ajal teisi tervishoiusektoreid, näiteks perearste. Soovitan kõikidel elanikel kindlasti võimalusest vaktsineerida kinni haarata, sest nii saame üheskoos anda panuse iseenda ja lähedaste kaitseks,“ rõhutas dr Kotsar.
Vaktsineerimiseks tuleb vastuvõtuaeg broneerida üleriigilise digiregistratuuri kaudu. 23. aprillist on avatud vaktsineerimiseagade broneerimiseks ka selleks eraldi loodud etteregistreerimiskeskuse telefon 731 7200, kus esialgu saab broneeringuid teha vanusest lähtuvalt.
Vaktsiinide ja vaktsineerimise info on leitav Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehel www.kliinikum.ee/vaktsineerimine. Sealtsamast leiab ka info, kuidas vaktsineerimiskeskusesse tulla, mida vaktsineerima tulles silmas pidada, millised on sagedasemad küsimused COVID-19 vaktsiinide puhul.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi nõukogu valis uued juhatuse liikmed
1. aprillil alustavad tööd Tartu Ülikooli Kliinikumi uued juhatuse liikmed. Õenduse ja patsiendikogemuse juhina alustab tööd Ilona Pastarus ning teadus- ja arendustegevuse juhina professor Joel Starkopf. Juhatuse liikmete ametiaeg algab 1. aprillil 2021.
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimehe Maris Jesse sõnul hindas nõukogu Ilona Pastaruse ja professor Joel Starkopfi puhul enim nende visiooni kliinikumi eesmärkide saavutamisel. Mõlemal uuel juhatuse liikmel on pikaajaline juhtimiskogemus, sealhulgas õpetamise kogemus.
Õenduse ja patsiendikogemuse juhi ülesandeks on lisaks õendus- ja hooldustöö juhtimisele ja arendamisele suunata kliinikumi parima patsiendikogemuse loomisele. Ilona Pastarus on lõpetanud nii Tartu Meditsiinikooli kui ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, lisaks 2020. aastal terviseteaduse magistriõppekava intensiivõenduse erialal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Erialases töös on ta olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga juba 1993. aastast, mil ta alustas tööd neuroreanimatsiooni osakonnas. Aastatel 2003–2008 töötas ta kliinikumi koolituskeskuse projektijuhina, aastast 2011 anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 2. intensiivravi osakonna vanemõena. 1. jaanuarist 2020 on Ilona Pastarus ametis sama kliiniku ülemõena. Ilona Pastarusel oli kandev roll 2020. aasta haiglatöö ümberkorraldamisel COVID-19 pandeemia tõttu.
Ilona Pastaruse sõnul ajendas teda kandideerima soov olla pigem ise muutustes osaline ja algataja, kui panna vastutus kellelegi teisele. „Tahaksin keskenduda sellele, mida tööalaselt kõige olulisemaks pean – inimesekesksele tervishoiule. See tähendab tegevusi, mis ei väärtusta pelgalt patsienti, vaid pakuvad abi ka patsiendi lähedastele ning toetavad neid, kes haiglas nende patsientide tervise ja heaolu eest igapäevaselt professionaalselt hoolt kannavad,“ ütles Ilona Pastarus.
Teadus- ja arendusjuhi kohustuseks on olla kliinikumi arengu eestvedajaks, ühtlasi õppe-, teadus- ja arendustegevuse koordineerijaks. Professor Joel Starkopf lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1991. aastal, aasta hiljem anestesioloogia ja intensiivravi internatuuri. Doktoritöö väitekirja kaitses ta aastal 1997. Aastast 2001 on professor Starkopf anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja Tartu Ülikooli Kliinikumis ning Tartu Ülikoolis. Aastatel 2009–2015 oli ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan, aastast 2016 meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise instituudi juhataja. Professor Starkopf on ajakirja Eesti Arst teadustoimetaja, Eesti Teadusagentuuri teadustaristu hindamiskomisjoni liige ning Eesti Haigekassa ravikvaliteedi indikaatorite nõukoja esimees, lisaks mitmete teiste erialaseltside ja -komisjonide liige.
Professor Joel Starkopf ütleb, et teadus- ja arendustegevuse juhi vastutusalas on kaks valdkonda, mis teevad haiglast ülikoolihaigla – õppe- ja teadustöö. „Minu ülesanne on seista selle eest, et meie patsientidele oleks tagatud parim võimalik teaduspõhine ravi. Teadustöö peab olema alus kliiniliste ainete õpetamisele, aga kindlasti ka vahend ja meetod meie ravipraktikate arendamisele, ravitöö tulemuste analüüsile, ravikvaliteedi parandamisele,“ lausus professor Starkopf.
Uute juhatuse liikmete konkurss kuulutati välja jaanuarikuus. Neljaliikmelise juhatuse moodustavad lisaks juhatuse esimehele ehk tegevjuhile kolm juhatuse liiget – ravijuht, õenduse ja patsiendikogemuse juht ning teadus- ja arendustegevuse juht. Selle sammuga suurendatakse ülikoolihaigla uues juhtimisstruktuuris oluliselt põhitegevuse kompetentsi.
Kliinikumi Leht
President tunnustas teenetemärkidega vaimse tervise eest seisjaid
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 152 inimesele, kelle pühendumus oma tööle ja kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. President tunnustas teenetemärgiga kolme kliinikumi töötajat.
Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi pälvis lastepsühhiaater dr Inna Lindre. Dr Lindre on pikaaegne Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht ning Lõuna- ja Kirde-Eesti lastepsühhiaatrilise abi andmise arendaja.
Laste ja noorukite vaimse tervise kabinetid, mis on ajapikku tekkinud paljudesse Eesti paikadesse, annavad võimaluse pöörduda sinna ka vanemal koos lapsega, kui vanem märkab lapse arengus käitumises või suhtlemises midagi murettekitavat. Dr Lindre on olnud Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa vaimse tervise keskuse loomise projektimeeskonna liige.
Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi andis president kliinilisele lapsepsühholoog-psühhoterapeudile Katrin Pruulmannile. Katrin Pruulmann on Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus laste ja noorukite vaimse tervise keskuses töötav kliiniline lastepsühholoog ja pereterapeut. Samuti töötab ta Tartu nõustamis- ja kriisiabikeskuses. Ta on järjepidevalt koolitanud ja juhendanud tulevasi ametikaaslasi.
Katrin Pruulmann on oma magistritöös uurinud koolitõrke tagamaid ja ta puutub oma igapäevatöös kõige sagedamini kokku nende lastega, kes ühel või teisel põhjusel kooli minna ei taha. Muu hulgas on ta läbi viinud vestlusringe autismispektri häiretega laste vanematele, kes soovivad aidata ennast ja teisi.
Kuressaare Haigla juhatuse liige ja ravijuht dr Edward Laane sõnas: "Dr Ashwath Venkatasubramanian tuli meile erakorralise meditsiini osakonda appi eelmise aasta kevadel, mil koroonaviirus COVID-19 levis kiiresti üle kogu Saaremaa. Tal on head suhtlemisoskused ja patsientide süstemaatiline käsitlus ning ta suudab säilitada enesekontrolli ka kõige keerulisemates olukordades."
Dr Inna Lindre: Olen väga tänulik ja õnnelik nii kõrge riikliku tunnustuse eest, see tuli mulle suure üllatusena. Olen tänulik kõikidele kolleegidele usalduse ja koostöö eest Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskuses, psühhiaatriakliinikus ja kliinikumis. Lõuna- ja Kirde-Eesti lastepsühhiaatrilise abi andmise arendustegevus toimus tänu meie kõigi heale koostööle ja see tunnustus on meile kõigile ühine. Tänutundes mõtlen tolleaegsele Tartu psühhiaatriakliiniku juhataja prof Veiko Vasarale, eelmisele kliinikumi juhatuse liikmetele, juhatuse esimehele Urmas Siigurile ja juhatuse liikmele Malle Keisile, kelle alati tähelepanelikul, heatahtliku ja kindlameelsel suunamisel meie kavandatu ellu sai viidud ja lastele on abi nüüd kodule lähemal kättesaadav. Olen väga rõõmus, et meie arendustegevust lastepsühhiaatria valdkondkonnas on märgatud ja tunnustatud nii kõrgel riiklikul tasemel.
Katrin Pruulmann: Teenetemärgi saamine oli suur üllatus. Tänan armsaid kolleege, kes leidsid, et võin neid esindada laste vaimse tervise eest igapäevaselt hoolt kandvate inimeste märkamisel. Meie töö on ju selline, et psüühikaprobleemide tõttu abi vajavad lapsed ja nende vanemad ei soovi sellega sugugi tähelepanu keskmesse sattuda ja nii ka meie püüame tegutseda seda arvestades. Samas oleks hea, kui ühiskond neid inimesi rohkem toetaks, et abi oleks kergemini kättesaadav, et lapsevanem ei peaks pelgama oma tööandjat, kui peab küsima töölt vabaks, et lapsega psühholoogi juurde tulla. Ka olen uskunud (isikliku kogemuse põhjal tööelu algusest), et oluline on igati toetada neid noori kolleege, kes asuvad tööle suurtest keskustest kaugemal, et neil oleks side ametikaaslastega ja kõik arenguvõimalused.
Kliinikumi Leht
Tartu valmistub vaktsineerimiskeskuse avamiseks
Tartu Linnavalitsus, SA Tartu Ülikooli Kliinikum ja SA Tartu Kiirabi on alustanud ettevalmistusi vaktsineerimiskeskuse avamiseks A. Le Coq Sport spordimajas (Ihaste tee 7), et võimaldada kiirendatud tempos võimalikult suurele hulgale elanikele COVID-19 vastu vaktsineerimist. Keskuse täpne avamisaeg sõltub vaktsiinitarnete saabumisest.
Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul alustati keskuse rajamiseks ettevalmistusi juba praegu, et olla täielikus valmisolekus selleks ajaks, kui saabunud on vajalikus koguses vaktsiine. "Oleme väga heas koostöös kliinikumi ja kiirabiga alustanud ettevalmistustöid, et kiire vaktsineerimine ei jääks logistika, ruumide ega personali taha, vaid saaks kohe hoo sisse, kui vaktsiinid on saabunud," lisas linnapea.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on elanike võimalikult operatiivne vaktsineerimine võtmetähtsusega COVID-19 pandeemia ületamiseks. „Kliinikum soovib panustada elanikkonna vaktsineerimisse, et vähendada viiruse levikut ning seeläbi ka haiglaravi vajavate patsientide arvu. Kliinikumi vaktsineerimismeeskonnal on märkimisväärne kogemus COVID-19 vastu vaktsineerimisel, olles teinud seni juba üle 14 000 vaktsiinidoosi nii kliinikumi töötajatele, riskigruppi kuuluvatele patsientidele, haridustöötajatele, proviisoritele, hambaarstidele, teistele eesliini töötajatele, aga ka vaktsineerimisele kutsutud elanikele,“ selgitas doktor Kotsar.
Loodavasse vaktsineerimiskeskusesse kavandatakse infektsioonikontrolli-alaseid soovitusi silmas pidades turvalised ootealad, piisavalt vaktsineerimiskohti ning jälgimisala koos meedikutega. Vaktsineerimiskeskuses on praegustel andmetel võimalik vaktsineerida 1000–1500 inimest päevas.
Tartu abilinnapea Mihkel Lees ütles, et A. Le Coqi spordimajas on vaktsineerimiskeskuse rajamiseks olemas igati head tingimused. "Hoonel on soodne asukoht, kuna Annelinna linnaosas elab kolmandik tartlasi. Olulised on ka head parkimisvõimalused, bussipeatuste lähedus, avarad ruumid ja hea ventilatsioon. Mõistame teatavat ebamugavust sportlaste jaoks, kuid töötame SA-ga Tartu Sport selle nimel, et aidata vajadusel treeningud teiste spordibaaside vahel ära jagada," lisas Lees.
Vaktsineerimisele saab aegu broneerida siis, kui vajalikud vaktsiinikogused on saabunud. Sellest antakse teada kliinikumi ja Tartu linna infokanalites.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi osalus Euroopa referentsvõrgustiku töös
Tartu Ülikooli Kliinikum on esindatud täisliikmena või assotsieerunud liikmena 20 haruldaste haiguste Euroopa referentsvõrgustiku töös. Üks taotlus, osalemiseks kaasasündinud ainevahetushäirete (MetabERN) võrgustiku töö, on menetluses. Kokku on võrgustikke 24. Haruldaste haiguste võrgustikud ehk ERN-id (European Reference Network for Rare Diseases), millega kliinikum seotud on:
- ERN Bond (luuhaigused)
- Endo-ERN (endokriinhaigused)
- ErnEpiCare (epilepsiad)
- ERKNet (neeruhaigused)
- ERN-RND (neuroloogilised haigused)
- ERNICA (kaasasündinud anomaaliad)
- ERN LUNG (kopsuhaigused)
- ERN Skin (nahahaigused)
- ERN EUROCAN (täiskasvanute soliidtuumorid)
- ERN EuroBloodNet (hematoloogilised haigused)
- ERN EURO-NMD (neuromuskulaarsed haigused)
- ERN EYE (silmahaigused)
- ERN GENTURIS (geneetiliste kasvajate sündroomid)
- ERN GUARD-HEART (südamehaigused)
ERN ITHACA (kaasasündinud väärarengud ja haruldased intellektipuuded)
- ERN PaedCan (laste kasvajad ehk onko-hematoloogia)
- ERN RARE-LIVER (makshaigused)
- ERN ReCONNECT (sidekoe ja lihas-skeletikoe haigused)
- ERN RITA (immuunpuudulikkuse ja autoimmuunsed haigused)
- ERN TRANSPLANT-CHILD (laste transplantatsioon)
Professor Vallo Tillmanni sõnul on liikmelisus võrgustike töös oluline. „Osalemine võrgustike töös annab võimaluse raviarstil konsulteerida keeruliste haigusjuhtude osas Euroopa selle ala tippspetsilistidega, asutades selleks vastavat turvalist veebis baseeruvat konsultatsiooni platvormi CPMS (Clinical Patient Management System). Lisaks annab ERN töös osalemine võimaluse saada kiiret infot käimasolevatest ja planeeritavates uuringutest. Samuti osalevad ERNi töös patsientide organisatsioonide esindajad, mis annab raviarstile võimaluse leida sobivad kontaktid ja edastada need oma patsiendile,“ selgitas prof Tillmann.
Võrgustike töös on võimalik osaleda nii täisliikmena kui ka assotseerunud liikmena. „Täisliikmeks saamiseks on haiglale esitatud nõuded oluliselt kõrgemad. Assotseerunud liikme esindajal puudub võimalus hääletada ERNi puudatavates küsimustes. Aga sisulist vahet ei ole: mõlema liikmelisuse korral on võimalus konsulteerida haiget läbi CPMSi, saada infot, osaleda uuringutes, jne,“ selgitas prof Vallo Tillmann. Ta lisab, et kliinikumi esindatus 20 ERNi töös on Eesti suurim. Ka teised haiglad – Tallinna Lastehaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning Ida-Tallinna Keskhaigla on liikmed erinevates võrgustikes.
Kliinikumi Leht
Insuldiprojekt aitab muuta raviteekonda pärast insulti võimalikult sujuvaks
Prof Janika Kõrv, kliinikum on alates 2019. aasta 1. septembrist olnud insuldikeskus. Mis on sellega muutunud?
Vastavalt insuldi Eesti käsitlusjuhendile toimetab kiirabi alates 2019. aasta 1. septembrist kõik akuutse insuldi tunnustega patsiendid haiglatesse, kus on insuldiüksus (ingl Stroke Unit) või insuldikeskus (ingl Stroke Center). Insuldiüksus tähendab geograafiliselt defineeritud piirkonda või osakonda haiglas, kuhu hospitaliseeritakse insuldiga patsiendid ning neid ravitakse multidistsiplinaarse meeskonna poolt, kellel on teadmised, väljaõpe ja oskused insuldi raviks. Eestis on insuldiüksused kõikides keskhaiglates ning neis on 24/7 võimekus läbi viia intravenoosset (iv) trombolüüsravi. Võrreldes insuldiüksustega on insuldikeskus kõrgem tase, need on rajatud Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Insuldikeskusega haiglatel on lisaks iv trombolüüsravile võimekus läbi viia ka mehhaanilist trombektoomiat, olemas on muud tugiteenused kohapeal (neurokirurg, intensiivravi, vaskulaarkirurg jne). Insuldikeskuse väljaarendamisel on järgitud Euroopa Insuldi Organisatsiooni soovitusi, seda nii ruumide, jälgimisprotokollide, personali vajaduse ja nende koolitamise, jms osas. Insuldimeeskonda kuuluvad neuroloogid, õed, füsioterapeudid, hooldajad, logopeedid ja sotsiaaltöötajad.
Insuldi ravi koordineeritakse regulaarsete meeskonnakoosolekute kaudu. Kuna kliinikum on ainuke haigla Lõuna-Eestis, kus on insuldikeskus, siis tuuakse meile alates 2019. aasta sügisest ravile varasemast rohkem insuldiga patsiente, kellele pakume parimat tõenduspõhist ravi.
Milline on insuldipatsiendi raviteekond?
Raviteekond saab alguse juba sündmuspaigalt, insuldi toimumise hetkel, mil insult tuleb ära tunda ning viivitamatult kiirabi kutsuda. Väga oluline on, et teekond algab õigesti, see tähendab, et patsient toimetatakse kiirabi poolt haiglasse, kus on insuldiüksus või -keskus. Esimese nädala jooksul hinnatakse patsiendi võimekust taastusravis osalemiseks. Taastusravi võimekusega patsiendid liiguvad statsionaarsele taastusravile esimesel võimalusel, tavaliselt esimese nädala lõpus. Kui patsiendil on ainult ühe funktsiooni häire, siis sobib talle ambulatoorne taastusravi, kus temaga tegeleb logopeed või füsioterapeut. Raviteekonda mõjutab kindlasti sotsiaalne komponent. Kaugus taastusravi keskusest ja sotsiaalsed probleemid piiravad sageli ambulatoorsel taastusravil osalemist. Siin on vajalik tihe koostöö kohalike omavalitsustega.
Need, kes ei ole kohe taastusraviks võimekad või peavad veel kosuma, liiguvad kas järelravile või õendus-hooldusravile. Näiteks toimub tartlaste järelravi üldjuhul Elva haiglas, mujalt maakonnast pärit inimestel maakonnakeskuste üldhaiglates. Seal tuleb osata patsiendi seisundit hinnata ja otsustada, kas ja millal tal taastusravi võimekus tekib. Ka õendus-hooldusravil olevatel patsientidel tuleb regulaarselt taastusravi võimekust hinnata. Kõikidel seda siiski ei teki ning patsient võib vajada jätkuvalt hooldust. Osad patsiendid raske insuldi tõttu paraku surevad. Osad patsientidest saavad terveks ja taastusravi ei vaja. Nii nagu insult on väga heterogeenne haigus, on ka raviteekonnal kulgemise variandid erinevad. Kuid kõik insuldi läbi teinud patsiendid vajavad jälgimist insuldiõe või perearsti poolt tagamaks, et haiglas korraldatud ravi oleks järjepidev. Eesti Haigekassa insuldi raviteekonna projekt keskendub põhiliselt ägeda faasi järel toimuvale.
Mis on see, mis muutub insuldiprojektiga patsiendi jaoks?
Haigekassa insuldiprojekt võiks kaasa aidata sellele, et raviteekonnal liikumine pärast insulti haigestumist oleks võimalikult sujuv. Varasemast rohkem tegeldakse sotsiaalsüsteemi ja meditsiini lõimimisega. Eesmärk on see, et patsiendile põhjustaks tema raviteekond võimalikult vähe kannatusi ning teekond ei oleks nii hakitud ja et ta saaks kõige selle kohta piisavalt informatsiooni. Kliinikumis on sellesse projekti kaasatud insuldikoordinaatorid, kes võtavad patsiendiga kohe peale ravile saabumist kontakti, jälgivad tema raviteekonda ja hoolitsevad selle eest, et raviteekonnas ei tekiks soovimatuid peatusi ning kogu informatsioon oleks patsiendile kättesaadav.
Oluline on patsiendile ka inimlik tugi, eriti eakatele, kellel on väike digivõimekus või puudub ligipääs digitaalsetele vahenditele. Patsiendi ja tema lähedastega haiglas küll räägitakse ja jagatakse informatsiooni, aga neile on olukord väga värske ning nad ei oska kohe uues olukorras käituda. Koordinaatorite süsteem võiks jätkuda ka peale insuldiprojekti lõppu, et patsienti jälgitaks ja teda toetataks vähemalt aasta jooksul pärast insulti.
Maailma mõistes on insuldiprojekt innovaatiline, sarnane on käimas Saksamaal ühel liidumaal. Ka paljudes kõrgelt arenenud riikides on see, mis jääb väljaspoole haiglat ja ägeda faasi ravi, paljuski korraldamata ning nõuab tervishoiu ja sotsiaalsektori koostööd ning üksteise harimist.
KOMMENTAAR
GALINA, 56-aastane
Insuldiprojektis osaledes tunnen, et mul on tugi, et ma ei ole üksi, ma tunnen ennast turvaliselt. Mul käib kaks korda nädalas kodufüsioterapeut, teeme harjutusi. Samal ajal ta vaatab, milline on mu enesetunne. Suur moraalne tugi on väga tähtis sellises olukorras. Ise ma küll ei oleks osanud taotleda kodufüsioteraapiat, insuldiõe vastuvõttu, kogemusnõustamist. See on suureks toeks. Kui haiglast koju jõuad, siis on selline tunne, et oled unustatud, oma probleemidega jäänud silm-silma vastu.
Koordinaator hoiab kätt olukorra pulsil, see on suureks abiks. Olen koordinaatorile palju kordi helistanud probleemidega, isegi kui taastusravis olin. Ta soovitas mulle kogemusnõustajat, kes rääkis, kuidas tema insuldi üle elas ja mida ette võttis. Koordinaator tuletas mulle ka meelde töövõime hindamise ja puude taotluse tegemist.
Väga suur abi oli insuldiõega kohtumisest, kes seletas asjad lahti. Mul oli vererõhukalender tehtud, insuldiõel oli hea meel, et ta saab kahe nädala näidud üle vaadata. Ravimite doosidest rääkisime, samuti rääkis ta mulle, mida peab sööma, kus on rohkem just mulle vajalikke toitaineid ja vitamiine. Projekti tugi on suur asi, väga hea, et sattusin sellisesse projekti.
Kuidas elada katku ajal?
COVID-19 haigestumise suured numbrid ei ole kellelegi enam üllatuseks ja huvitaval kombel on kõik palju rahulikumad kui kevadel 2020, mil kehtis eriolukord, kus haigestunuid oli kokku vähem kui praegu kahe päeva jooksul. Viiruse uute variantide levik võib olla oluliselt laialdasem ja vajab uuringuid, kas need võivad kulgeda ka raskemini ja põhjustada rohkem surmasid.
Kuidas hoiduda haigestumisest?
SARS-CoV-2 poolt põhjustatud COVID-19 on peamiselt piiskade vahendusel leviv viirusinfektsioon, mis tähendab enamasti inimeste otsese kontakti vahel levikut. Suure riskiga on väikesed siseruumid, pikem koosveedetud aeg ning suur piiskade tekkimise võimalus, nt laulmine, puhkpillide puhumine, sport.
Igasuguse haiguse ennetamine on alati parem kui ravimine. Kuna COVID-19 võib kulgeda väga raskelt ja seda mitte alati ainult eakatel, või kaasuvate haigustega inimestel, isegi kuni surmlõppeni, siis on ennetus väga oluline. Väga kõrge haigestumuse juures, kus hetkel on palju nakatunuid just nooremates vanusegruppides, jõuab haiglasse järjest rohkem ka nooremaid inimesi. Võime jõuda ühel hetkel meditsiiniliste raskete otsusteni, kes saab haiglaravi, kes mitte või kes hospitaliseeritakse intensiivravi osakonda.
- Kui võimalik, tee kaugtööd
- Vähenda oma kontaktid miinimumini, kaitse eakaid
- Kasuta e-kaubandust
- Avalikus ruumis kanna maski ning hoia distantsi
- Pese tihti käsi ja tee käte antiseptikat
- Lükka pidustused edasi, väldi inimeste kogunemist
- Kui kutsutakse, mine vaktsineerima! Iga tehtud doos on sammuke lähemale suurema arvu immuunsete inimeste tekkel.
Kodus peaks olema varutud esmased ravimid haigussümptomite leevendamiseks, nt palavikualandaja-valuvaigisti, kurguvalu ja köha ravimid. Nii ei ole vaja lähikontaktsena või juba haigestununa ravimeid otsima minna ja sellega ohustada teisi inimesi. Samuti soovitatakse ju omada teatud toiduvaru, kuigi tänasel päeval on e-kaubandus palju lihtsam.
Kuidas käituda, kui oled olnud haigestunuga lähikontaktis?
Haigestumise laialdase leviku juures võib olla juba keeruline üldse teada, et oled olnud haigestunuga lähikontaktis, aga mõnedel juhtudel on see siiski teada. Lähikontakti järgselt peaksid olema karantiinis, st käituma nii nagu oleksid juba haige. Miks nii? Viirushaigustele ja ka COVID-19 korral on iseloomulik nakkusohtlikkuse algus isegi kuni kaks ööpäeva enne sümptomitega haigestumist ehk haigeks jäämist. See tähendab, et inimene tunneb ennast täiesti tervelt ja hästi, kuid organism juba eritab viirust. Tavaliselt on just nimelt enne sümptomite tekke eelne periood kõige nakkusohtlikum. Lisaks sellele võivad eriti lapsed haigust põdeda väga kergelt ja ei pruugigi üldse haigestumist tunda või lapsevanemad sellest aru saada, seega tuleb juba ettevaatavalt olla karantiinis.
- Püsi kodus või liigu väljas üksi, igasugune füüsiline kontakt inimestega võiks olla olemata
- Kui leibkonnas on ainult üks inimene lähikontaktne, siis oleks tal hea kogu karantiini perioodiks ennast ülejäänud perest nn isoleerida, et mitte nakatada ülejäänud pereliikmeid
- Võimalusel püsi eraldi toas, väljaspool seda kanna maski
- Pese tihti käsi või tee käte antiseptikat ja puhasta hoolikalt pinnad ning vannituba
- Väldi söömist ühe laua taga ja ära istu koos diivanil teleri ees
- Väldi samal ajal ühise vannitoa kasutamist
- Tubade tuulutamine on oluline ja võimalusel piisava õhuniiskuse tagamine
Kuidas käituda, kui oled haigestunud?
Haigeks jäämise korral on samuti oluline vältida kontakti teiste inimestega. Kehtivad samad reeglid nagu karantiinis olles.
Suur osa on ka haiguse sümptomaatilisel ravil. Väga kõrget palavikku kannatama ei pea, alates 38,5 kraadist võib julgelt palavikualandajat võtta. Puhkama peab nii palju, kui keha vajab. Tuba tuleb sageli tuulutada. Kindlasti aitab enesetunde paranemisele kaasa piisav vedeliku tarbimine. Täiskasvanud keskmine inimene vajab kuni 2l vedelikku päevas ning kõrge palaviku korral see vajadus suureneb. Siin ei ole vahet, millist vedelikku tarbitakse – ükskõik, mis haigele maitseb. Kuna COVID-19 haarab kõige enam hingamisteid, on risk viirusliku kopsupõletiku tekkeks. Üks võimalus kuidas hapnikuomastamist parandada, on kõhuli magamine ja ka niisama kõhuli pikutamine. Suur osa kopsudest jääb selja poole ja selili lamades on kopsud rohkem kokku surutud ja gaasivahetus väiksem kui näiteks kõhuli olles, kus kopsude venitatavus parem. Kõhuli põetust kasutatakse ka intensiivravis ja tavaosakonnas, aga loomulikult sobib see ka kodus rakendamiseks. Mugava asendi leidmiseks võib kasutada patju, ühe saab panna rindkere või kõhu toetamiseks ja teise jala alla näiteks.
Suur osa haigestunuid paraneb ilma igasuguse arsti abita ja see on endiselt nii. Eesti senine kogemus näitab, et umbes 7% nakatunutest jõuab haiglasse. Millised on märgid raskest haiguskulust? Millal peaks kindlasti arsti või kiirabiga ühendust võtma?
- Kui eakatel kestab kõrge palavik (üle 38 kraadi) üle 3 päeva või noorematel üle 5 päeva. Mõnikord ei taha palavik väga ravimitele alluda, siis on võimalik kasutada ka palavikualandajat regulaarselt – kolm korda päevas või ka kombineerida omavahel erinevaid preparaate (nt paratsetamool ja ibuprofeen. Vaata alati toimeainet mitte ravimi nime!)
- Kui koormustaluvus langeb, näiteks on väga raske tualetis käia, tekib hingeldus või minestus või äärmine väsimus vms. Kui inimene ei suuda voodist välja tulla päevi.
- Kopsukahjustuse märgiks on hingeldus, kui haigestunu hingeldab ilma palavikuta üle 24 korra minutis (seda peab päriselt mõõtma ja lugema ühe minuti jooksul) või ei suuda ta täislauset öelda ilma vahepeal hingamata, tuleks abi kutsuda. Hingeldus on märk sellest, et keha peab rohkem vaeva nägema tagamaks veres piisav hapniku sisaldus ja on otsene viide haiguse tõsidusele. Kõrge palavik võib ka hingeldust põhjustada, siis ei ole selle mõõtmine piisav põhjus muretsemiseks.
Dr Pilleriin Soodla
Dr Andres Kotsar: COVID-19 on toonud kaasa paradigma muutuse
COVID-19 pandeemia on mõjutanud kogu Eesti tervishoidu, niisamuti Tartu Ülikooli Kliinikumi. Kliinikumi ravijuht vastas Kliinikumi Lehe küsimustele, mis on olnud peamised väljakutsed ravitöö korralduses.
Eelmise aasta sügisel teavitas kliinikum plaanilise ravitöö piiramisest osaliselt. Mida see täpsemalt tähendab ning miks piiramine vajalik oli?
Piiramine on peaasjalikult vajalik selleks, et tagada võimekus raskete haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide raviks. L-korpuse 5. ja 7. korrusel on avatud 40 voodikohaline COVID-19 nakkushaiguste osakond, lisaks A-korpuse 6. korrusel 20 voodikohaline osakond. Ühtlasi hoiame valmisolekut veel 20-kohalise COVID-19 osakonna avamiseks A-korpuse 5. korrusel. Sellele lisaks on Riia 167 majas avatud 11-kohaline osakond COVID-19 patsientide taastus- ja järelraviks. Intensiivravi vajavate COVID-19 patsientide jaoks on hõivatud nii 1. kui ka 2. intensiivraviosakond (kokku 18 voodikohta ülirasketele intensiivravi ja kopsude kunstlikku ventilatsiooni vajavatele patsientidele). COVID-19 patsientide vastuvõtmiseks ja raviks on valmidus ka lastekliinikus N. Lunini majas. Väljatoodu on äärmiselt suur ressurss, mis on saavutatud teiste erialade töötajate ja palatite ümberprofileerimise tulemusel.
Kõige kallim ja hinnatum vara on meie töötajad. Tänu paljude õdede ja hooldajate ning arstide ja üliõpilaste vastutulelikkusele tulla tööle COVID-19 patsientidega tegelevatesse osakondadesse, on niisuguse arvu haigetega toimetulek võimalik.
Oma panuse annavad hetkel kõik. Ka need töötajad, kes otseselt ei ole seotud COVID-19 patsientidega, on ajutiselt oma tavapärastest osakondadest viidud asenduspindadele, mis kindlasti lisab väljakutseid ka igapäevasesse eriala töösse.
Kas piiramine puudutab ka ambulatoorseid vastuvõtte?
Meil on läinud hästi selles mõttes, et siiani ei ole vaja olnud ambulatoorseid vastuvõtte enamikel erialadel oluliselt piirata. Teatud määral oleme seda teinud pulmonoloogias, kuna just selle osakonna töötajad panustavad suurel määral COVID-19 patsientide ravitöösse.
Kes ja kuidas otsustab, milliste patsientide ravitööd on võimalik edasi lükata?
Seda, millised patsiendid vajavad erakorralist ravi ja millised plaanilist ehk kelle ravitulemus ei ole aegkriitiline, suudavad parimal viisil otsustada oma erialal spetsialistid, kelle arvamusele me suuresti usaldusega toetume. Suur roll on kahtlemata ka igal valvearstil.
Kirurgilist ravi vajavate patsientide selektsioonil toetume autoriteetse töörühma ettepanekutele. Töörühma kuuluvad dr Jaan Soplepmann, dr Arno Ruusalepp ja dr Ott Maasikas ja seda veab kirurgiakliiniku juhataja prof Urmas Lepner. Töörühm teeb igapäevaselt tööd tagamaks kirurgiliste haigete ravile pääsemine vastavalt haiguse aegkriitilisusele ja erapooletutele otsustele, mis lähtuvad igast üksikust patsiendist ja tema haigusest.
Haiglaravile tulles on patsiendid küsinud haiglakeskkonna ohutuse kohta, just pandeemiale osutades. Kas haiglaravil viibida on ohutu?
Soovitan kindlasti patsientidel tulla ravile kohe, kui neid kutsutakse.
Julgen väita, et haiglas on hetkel turvalisem kui mujal avalikus ruumis. Haiglate sissepääsudes hoolitseb vastuvõttev personal, et sisenejatel oleks korrektne puhas mask, tehtud käte desinfitseerimine, läbitud termokaamera. Päevakirurgilisele ravile tulijad on eelnevalt testitud COVID-19 infektsiooni suhtes, samuti testime kõiki statsionaarsele ravile tulijaid. Väga suur osa, üle 70%, meie töötajatest on ka COVID-19 vastu vaktsineeritud.
Haiglasse ravile tulek on patsiendile turvaline ja kindlasti tasub kõikidel kutsututel tulla. Ravijärjekordades lühenemistendentsi me ei tähelda ja ootus, et teise pandeemialaine lõpus saab kiirelt ravile ei ole mõistlik.
COVID-19 pandeemia kestmisest saab varsti aasta. Kas haigla pidev valmisolek COVID-19 patsientide raviks hakkab muutuma juba rutiiniks?
Teatud põhimõtted ja protsessid on tõesti hästi käivitunud. Isikukaitsevahendite korrektne kasutamine, patsientide testimine, kaugvastuvõtud, aga ka palju muud on kindlasti tulnud selleks, et jääda. Ka edaspidi peame nakkushaiguste osakonna võimekuse hoidma suuremana kui see oli enne pandeemia algust. COVID-19 on põhjustanud selgelt paradigma muutuse. Kui enne pandeemia algust oli meie nakkushaiguste osakond üheteistkümne voodikohaline, siis nüüdseks on see ajalugu. Lähiaastatel, isegi pandeemia ägeda faasi taandudes, vajame kordades rohkem nii nakkushaiguste voodikohti kui ka loomulikult spetsialiseerunud ja hästi väljaõppinud personali.
Mis tegelikult peitub igapäevase statistika taga? Kui paljud COVID-19 patsientidest pääsevad haiglast koju ning kui paljud peavad jätkama mõnes muus osakonnas või haiglas?
Pooled patsientidest jätkavad järelravi teistes haiglates. Nendel inimestel, kes vajavad COVID-19 tõttu haiglaravi, on haigus kahtlemata pika ja raske kuluga. Kliinikumis on avatud unikaalne COVID-19 taastusravi osakond, kuhu jaanuaris suunati näiteks 15% kliinikumis ravitud COVID-19 patsientidest.
Kogu maailmal, eriti tervishoiusektoril on olnud äärmiselt kurnav aasta. Mis te arvate, kas millalgi saab võimalikuks naasmine tavapärase elu juurde?
Päris kindlasti on olnud kurnav aasta ja on täiesti selge, et järgneb veel vähemalt teine sarnane. Samas pole kahtlust, et ühel päeval naaseme tavapärase elu juurde. Mida me aga tavapäraseks eluks peame sellel hetkel....
Kliinikumi Leht
Professor Starkopf: igas päevas peaks olema midagi uut ja huvitavat
8. veebruaril tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja professor Joel Starkopf oma 55. sünnipäeva. Paar nädalat varem oli ta otsustanud, et aeg on küps anda oma amet, kliinikumi suurima kliiniku juhtimine, üle noorematele kolleegidele. Kliinikumi Leht küsis kliinikumi kõige pikema staažiga kliiniku juhilt, kuidas ta aastatele tagasi vaatab.
1. märtsist on teie tööpäevad erinevad varasemast. Milliseid tööpäevi te sooviksite?
Tööpäevad võiksid olla võimalikult rutiinivabad. Rutiin on ju mõnes mõttes hea ja korrastav, ent igas päevas peaks olema midagi uut ja huvitavat.
Kui vaadata 20 aastale tagasi, siis millised on teie jaoks anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku tähtsündmused?
Väga oluline sündmus oli iseseisva anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku rajamine. Kui ülikoolis oli kliinik õppe- ja teadustöö üksusena loodud juba 1993. aastal, siis kliinikumis moodustati kliinik 1. jaanuaril 2000. aastal seniste anestesioloogia ja intensiivravi osakondade baasil. Tegu oli Eesti esimese anestesioloogia ja intensiivravi eriala kliinikuga. Alustasin kliiniku juhatajana 2001. aasta 1. märtsil, toona kõige noorema kliiniku juhatajana. Ülesanne oli vastutusrikas – pidime meeskonnaga tõestama, et iseseisev kliinik meie erialal on elujõuline ja ravitegevuses vajalik. Usun, et oleme suutnud seda ka teha. Ühte või kahte sündmust sellel protsessis on raske esile tõsta. Kõige olulisemaks pean pidevat teadmiste uuendamist, lõppematut õppimist, tõenduspõhiste ravivõtete järjepidevat juurutamist ning oma ravitegevuse ausat ja põhjalikku analüüsi. Selle teekonnal on olnud olulisi vahepeatusi. Näiteks uude majja kolimine 2009. aastal, mis tähendas kolme intensiivravi osakonna võrdsustumist, erakorralise meditsiini osakonna loomist ning anesteesia osakonna moodustamist.
Tervikuna on olnud kliiniku areng järk-järguline protsess. Kliiniku elu hoidmisel ja korraldamisel on olnud minu kõrval suurepärane meeskond, kelleta kliinik ei oleks selline nagu ta täna on. Näiteks dr Ago Kõrgvee, kellele on olnud võimalik raskel hetkel toetuda, Meeli Solnik, kes ehitas üles kliiniku õenduse, olles ise korrektne, intelligentne ja peenetundeline ning kelle tööd on Ilona Pastarus suurepäraselt jätkanud. Osakonnajuhatajad, doktorid Silver Sarapuu, Jüri Vahtramäe, Juri Karjagin, Veronika Reinhard, Tuuli Metsvaht, Annika Uue ja Ott Maasikas – olen tänulik oma meeskonnale nende aastate ja usalduse eest.
Oluline tähtsündmus on tõdemus, kui näen, kuidas noored arstid kasvavad targemaks kui mina ise. Tänased noored kolleegid on sirgunud suurepärasteks spetsialistideks, nad on hästi haritud ja äärmiselt võimekad. Pean seda enda olulisemaks saavutuseks.
Kuidas te ise sattusite anestesioloogia eriala juurde, oli see teadlik valik või juhuslik?
Minu eriala valik oli juhuslik, nii nagu kipub olema mitmete elusündmustega. Arstitudengina sattusin tööle õena kardiokirurgia osakonda. Mind võttis tööle tollane osakonna vanemõde Tiina Freimann.
Osakonnas oli mulle suureks eeskujuks dotsent Jüri Samarütel. Tema lõputu tarkus, kogemus, suhtlemisoskus, suhtumine patsientidesse ning vaimustus erialast olid sellised, mis sütitasid paljusid noori arstitudengeid.
Nii kujunes minu sattumine eriala juurde, mis oli kantud huvist inimorganismi toimimise vastu. Kliinilistest erialadest just anestesioloogia ja intensiivravi seda enim käsitles.
Anestesioloogia eriala on uuem kui mõni teine, näiteks kirurgia. Milliseid arenguid te erialale prognoosite?
Anestesioloogia arstliku erialana tekkis 1950ndatel aastatel, kui narkoosi andmine muutus tehniliselt keeruliseks, vaja oli senisest enam teadmisi ja kogemusi ning tekkis vajadus arstliku kompetentsi järele. Siiani olid seda tööd teinud õed.
Tuleviku ennustamine on põnev… Võime ju mõelda, kuidas tehisintellekt aitab meid tulevikus anesteesia või intensiivravi läbiviimise juures. Olen veendunud, et see juba õige pea ka juhtub. Ent samavõrra olen veendunud, et tehisintellekti jäävad aitama inimkäed. Ja need inimkäed peavad olema äärmiselt kõrgelt haritud.
Pean väga oluliseks, et anesteesia ja intensiivravi spetsialistid ei piirduks tehniliste protseduuride teostamisega, vaid oleksid patsiendi ravis osalevad täieõiguslikud ja tunnustatud arstid. Anestesioloog ei vastuta ainult narkoosi eest operatsioonitoas, vaid ta osaleb nii patsiendi operatsioonieelses, operatsioonijärgses kui ka intensiivravi palatis toimuvas raviprotsessis. Anestesioloog on patsiendiga n-ö kogu aeg kaasas.
Eriala mõttes püüdleme, et anestesioloogia ja intensiivravi püsiks ühise erialana Eestis, olgugi, et eriala sees võib olla spetsialiseerumist rohkem ühele võid teisele alavaldkonnale. Väikeses Eestis on see parim kombinatsioon.
Viimasel aastal on teil tulnud täita vastutusrikast rolli kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juhina. Millised on olnud teie hinnangul suurima väljakutsed?
See kriis ei ole paraku lühiajaline ja kiiresti mööduv, vaid tänaseks juba ligi aasta aega kestev. Kriisijuhtimismeeskonna töö on täna kindlasti teistsugune, kui oli aasta tagasi märtsis ja aprillis. Siis oli vaja teha igapäevaselt kiireid otsuseid ning haiglatöö operatiivselt ümber korraldada. Tänu suurepärasele meeskonnale see suuremate vastuoludeta ka õnnestus.
Täna on küsimus selles, kuidas ülal hoida tervishoiutöötajate motiveeritust, COVID-19 patsiente ravivate töötajate meeskonnavaimu, pühendumist. See ei ole lihtne. Ennustamatus, määramatus, elu nädala kaupa – see on raskesti talutav koorem personalile. Kriisimeeskonnale samuti. Kui me teaksime, kui kaua tuleb veel pingutada – kas see hullus saab jaanipäevaks läbi?
See keeruline olukord ei lõppe päevapealt, mistõttu tuleb pandeemia vaibudes targalt ja järk-järgult lülitada tavaellu. Näiteks aasta aega seisatud arendustegevus ja koolitused ei saa jääda lõpmatuseni unarusse. Vajalikud on arendused kliinikutes, personali täienduskoolitus, diplomieelne õppetöö.
Öeldakse, et kes teeb, see jõuab. Kliiniku juhtimine nii kliinikumis kui ülikoolis, lisaks koroonakriis ja õppetöö. Kuidas te end vaimselt ja füüsiliselt vormis hoiate, et seda kõike jõuda?
Minu jõudehetked on seotud pere, spordi, maakodu ja sõpradega. Kui täna ei kehtiks riiklikud piirangud, oleksin sõpradega sünnipäeva puhul restoranis (8. veebr – toim).
Tööalaselt leian innustust ja motivatsiooni noortest tarkadest kolleegidest.
Kliinikumi Leht
Elundisiirdajate jaoks oli lõppenud aasta töörohke
Hoolimata sellest, et 2020. aastal jättis koroonaviirus jälje kogu maailma tervishoiuvaldkonnale ning oli ka elundisiirdajatele keeruline, osutus aasta väga töörohkeks.
Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on Eesti ainus siirdamiskeskus, toimus 2020. aastal kokku 60 elundisiirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru-kõhunäärme siirdamist ja 1 pankrease siirdamine. Lisaks toimus Eesti-Soome koostöö raames Helsingis 4 südamesiirdamist Eesti retsipientidele.
„Eesti elundidoonorluse näitaja miljoni elaniku kohta oli surnud doonorite osas 24,8. Euroopa kahe suurima elundivahetusorganisatsiooni, Scandiatransplandi ja Eurotransplandi, näitajad olid vastavalt 19,1 ning 13,4,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall ning tundis heameelt, et olenemata keerulisest aastast, oli Eesti näitaja Scandiatransplandi riikidest kõige kõrgem.
Virge Pall selgitab, et koroonapandeemia esimese laine ajal oli osa tegevusi (elusdoonoriga neerusiirdamised, pankreasesiirdamised, ootelehe konsiiliumid) täiesti peatatud. „Mõistagi on olnud meie tavapärane töökorraldus häiritud. Esimese laine ajal toimusid vaid elupäästvad siirdamised, ent teise laine tingimustes on kõik tegevused jätkunud. COVID-19 testimine on saanud tavapäraseks praktikaks ka siirdamiste puhul – testida tuleb nii doonoreid kui ka elundi saajaid,“ selgitas Virge Pall.
Kliinikumi transplantatsioonikeskus kasutab elundite transpordiks nii regulaarlende kui ka tellimuslende. Virge Palli sõnul on riikidevaheline elundivahetus jätkunud, ent arvestada tuleb pidevalt muutuvate piiriületuse reeglitega, lennujaamade avatusega, lennu- ja kullerfirmade ressurssiga, aga ka meeskonnaliikmete isolatsioonis viibimisega.
Aastavahetuse seisuga oli elundisiirdamise ootelehel kokku 68 Eesti patsienti, neist neerusiirdamise ootel oli 42, maksasiirdamist ootas 7, kopsusiirdamist 3, neeru ja pankrease samaaegset siirdamist 8 ning ainult pankrease siirdamist 1 patsient.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi vaktsineerimismeeskond on vaktsineerinud juba 75% kliinikumi töötajatest
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustati vaktsineerimist COVID-19 vastu 27. detsembril. Praeguseks on esimese vaktsiinidoosi saanud juba 75% kliinikumi töötajatest ning teise vaktsiinidoosi 68% töötajatest.
Ladusa vaktsineerimise toimimise eest vastutab kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus, kuid tõhusasse töösse panustab suur vaktsineerimismeeskond. Vaktsineerimisemeeskonna osapoolteks on apteek, kes valmistab ette vajaminevad vaktsiinidoosid; etteregistreerimiskeskus, kes haldab vaktsineerimisaegade broneerimist ning õed, kes viivad läbi immuniseerimist. Lisajõududena on meeskonnas kardiointensiivravi osakonna brigaad, kes on toeks raskemate juhtude käsitlemisel ning infektsioonikontrolli arstid, kes nõustavad vajadusel eelnevalt vaktsineerimisele tulnud inimesi ja tegelevad vajadusel vaktsiinide kõrvaltoimetega. Samuti kuulub vaktsineerimismeeskonda allergoloog. Töötajate vaktsineerimise protsessi edukal läbiviimisel oli kindlasti suur osa kliinikute õendusjuhtidel, kes koostasid algselt nimekirju ning edastasid operatiivset infot töötajatele.
Kliinikumis tervikuna on immuniseerimisõigusega õdesid üle 100. COVID-19 vaktsineerimise läbiviimiseks pöördus infektsioonikontrolliteenistus õendusjuhtide poole palvega leida vabatahtlikud õed, kes oleksid nõus osalema COVID-19 vaktsineerimismeeskonnas. Vabatahtlikke õdesid, kes soovisid protsessis osaleda ning läbisid täienduskoolituse, tuli kokku üle 50 ning enamus nendest osaleb hetkel aktiivselt COVID-19 vaktsineerimismeeskonna töös. Meeskonnas on esindatud õed ja teised spetsialistid mitmetest kliinikutest ja teenistustest – anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust, lastekliinikust, psühhiaatriakliinikust, südamekliinikust, närvikliinikust, operatsiooniteenistusest, ühendlaborist, infektsioonikontrolli teenistusest.
Kliinikumis vaktsineeritakse lisaks kliinikumi töötajatele ka teisi tervishoiuvaldkonna töötajaid –hambaarste, eriarste, proviisoreid. „Täiendavalt vaktsineerime ka õpetajaid ning tõenäoliselt aitame vaktsineerida ka teisi eesliinitöötajaid – politseinikuid, päästeameti töötajaid politseinikud. Oleme valmis ulatama abikäe ka elanikkonna vaktsineerimisel,“ kommenteeris infektsioonikontrolli teenistuse õde Tiina Teder.
„Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna võimekus vaktsineerimise läbiviimiseks on suur. Näiteks vaktsineeriti ühel nädalal üle 2000 töötaja. Võimekus sõltub sellest, kui suur on vaktsineeritavate hulk ning mis ajavahemikus on vaja vaktsineerida. Vajadusel saame suurendada oma võimekust,“ kinnitas Teder.
Kommentaar
Infektsioonikontrolli teenistuse arst-õppejõud Vivika Adamson
Millest tuleneb kliinikumi töötajate suur huvi vaktsiini vastu?
Kliinikumi töötajad on juba varasemalt näidanud üles teadlikkust ja huvi vaktsineerimise suhtes ja seetõttu on igati ootuspärane ka seekordne töötajate suur vaktsineerimise hõlmatus COVID-19 vaktsiiniga. Tervishoiutöötajate vaktsineerimine vähendab oluliselt COVID-19 haigestumist töötajate hulgas ja suurendab seeläbi ka patisentide ohutust haiglas.
Kasutan võimalust tänada kõiki kliinikumi töötajaid, kes tulid vaktsineerima väga entusiastlikult ja positiivse suhtumisega.
Millised on seni peamised vaktsiini kõrvaltoimed ning kui sagedased need on?
Peamised paiksed kõrvaltoimed on seotud süstekoha valulikkuse, punetuse ja tursega. Süsteemsetest kõrvaltoimetest on enim esinenud palavikku, liiges- ja lihasvalu, peavalu, lümfisõlmede suurenemist ning väsimus- ja nõrkustundet. Enamikul juhtudel on need nähud möödunud 48 tunni jooksul. Esimese doosi järgselt andis kõrvaltoimetest teada 2% vaktsineeritud töötajatest, teise doosi järgselt 6% vaktsineeritud töötajatest. Ühtegi anafülaktilist reaktsiooni ei ole esinenud.
Kliinikum on geneetiliste harvikhaiguste eksperdikeskus Eestis
Veebruari lõpus on tavaks tähistada haruldaste haiguste päeva ja nii nagu esineb 29. kuupäev veebruaris iga 4 aasta tagant, siis see kaudselt sümboliseerib nende haiguste haruldast esinemist.
Definitsiooni järgi nimetatakse harvikhaigusteks haruldasi haigusi (ingl orphan disease), mis esineb kuni 5 inimesel 10 000-st. Käesoleval hetkel on teada ligikaudu 6000–8000 haruldast haigust, mis mõjutab 6–8% kogu elanikkonnast nende eluperioodi jooksul. Harvikhaigused võib jagada kolme suurde kategooriasse:
-geneetilised haigused, mis on tingitud ühe geeni defektist (monogeensed haigused) või ühe kromosoomipiirkonna koopiaarvu muutustest (kromosoomihaigused);
-multifaktoriaalsed haigused, mis on tingitud keskkonnafaktorite ja erinevate geenivriantide koostoimest (kaasasündinud väärarendid, näiteks kaasasündinud südamerike – Fallot’ tetraad või diafragmaalsong, autoimmuunhaigused ja kasvajad);
-keskkonnatekkelised haigused – siia kuuluvad näiteks harva esinevad infektsioonhaigused, mürgistused ja kiiritus.
Geneetilised harvikhaigused avalduvad sageli varajases lapseeas (näiteks spinaalne lihasatroofia, fenüülketonuuria, neurofibromatoos, osteogenesis imperfecta, kondrodüsplaasia või Retti sündroom). Selle tõttu on ka kuldstandard geneetilisel konsultatsioonil anda tervele abielupaarile teave 3–4% riski osas suuremate või väiksemate geneetiliste probleemidega lapse sünniks. Ja selle üldriski langetamiseks on kogu Eestis kasutusel rasedate I trimestri kombineeritud sõeluuring ja II trimestri anatoomiline ultraheli uuring. Sõeluuringul leitud suurenenud riski korral teostatakse vastavalt täiendavad kromosoomi- ja/või geeniuuringud lootel, et ennetada haige lapse sündi. Samas aga ei tohiks unustada, et ligikaudu pooled harvikhaigustest algavad alles täiskasvanueas, näiteks Fabry tõbi, Pompe haigus, Huntingtoni tõbi, Kaposi sarkoom või kilpnäärme vähk. Seetõttu tuleks mõelda harvikhaiguste esinemisele ja diagnostikale ka vanemas eas.
Harvikhaigusega patsiendid kannatavad sageli kahekordselt: esiteks esineb neil harva esinev haigusseisund, mida on arstidel raske või keeruline diagnoosida, ja teiseks ravitakse neid sageli ebapiisavalt, kuna ravi puudub või see on väga kallis ning seetõttu tihti kättesaamatu. Samas on tänapäevased teadusuuringud juba näidanud, kui olulised on teadmised ja arusaamine haruldase haiguse tekkemehhanismidest, mis võimaldab leida uusi ravivõimalusi. Samuti on näidatud, kui tähtis on rahvusvaheline koostöö erinevate riikide ja keskuste vahel, kes tegelevad harvikhaigustega. Käesoleval hetkel kirjeldatakse meditsiinilises kirjanduses igal nädalal umbes 5 uut harvikhaigust (ligikaudu 250 uut haigust aastas).
Eestis on kliinilise geneetika keskuses tegeletud geneetiliste harvikhaigustega patsientidega juba 1990. aastast alates. Käesoleval hetkel me võime öelda, et Tartu Ülikooli Kliinikum eesotsas kliinilise geneetika keskusega, on geneetiliste harvikhaiguste üheks eksperdikeskuseks Eestis, mis tegeleb harvikhaigustega patsientide nõustamise ja diagnostikaga ning korraldab ka nende ravi. Kliinilise geneetika keskuses toimub pärilike ainevahetushaiguste dieet- ja/või kofaktor ravi. Tegemist on eelkõige lastega, kellel on pärilik harvikhaigus diagnoositud vastsündinute skriiningu raames kuna keskuse ainevahetushaiguste laboris teostatakse kõigi Eesti vastsündinute skriinimist 20 kaasasündinud haiguse suhtes. Küll aga toimub harvikhaiguste ravi ka mitmetes teistes kliinikumi kliinikutes. Siinkohal võib tuua mõned näited. Sisekliinikus teostatakse täiskasvanud eas algava lüsosomaalse haiguse – Fabry tõve ensüümasendusravi, lastekliinikus mitmete lapseeas algavate neuroloogiliste (nt spinaalne lihasatroofia või Rett sündroom) või endokriinhaiguste (nt Silver-Russelli sündroom) raviga ja ortopeedia kliinik tegeleb päriliku osteogenesis imperfekta raviga.
2016. aastast alates on kliinilise geneetika keskusel aktiivne teaduskoostöö Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi, Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi Mendeleeruva Genoomika keskusega uute harvikhaiguste avastamise ja diagnostika valdkonnas. Rahvusvaheliste koostöö partnerite otsimiseks oleme kasutanud rahvusvahelist andmevahetusportaali – Matchmaker ja selle tulemusena on meil väga mitmed koostööpartnereid erinevatest riikidest. Tänu sellele on haruldase haiguse diagnoos selgunud mitmetel juhtudel, kus see oli varasemalt lahenduseta.
Tulevikku vaadates tooksin välja ka mõned mõtted ja ettepanekud, kuidas saaks parandada harvikhaigustega isikute abistamist meditsiinisüsteemis. Esiteks Tartu Ülikooli Kliinikumis võiks ametlikult luua harvikhaiguste ekspertkeskuse ja võrkustikuna tuua välja kõik alaüksused, kes tegelevad harvikhaiguste diagnostika ja raviga. Ekspertkeskuse juures tuleks avada koordineerija ametikoht, kes saaks vastata kõigile harvikhaigustega isikute küsimustele ja suunata neid vajadusel õige spetsialisti juurde.
Teiseks tuleks luua Tartu Ülikooli Kliinikumi initsiatiivil harvikhaiguste register, st iga isik, kes saab harvikhaiguste diagnoosi, siis tema digiloos peaks lisaks diagnoosile kajastuma ka Orpha kood (www.orpha.net), et kõik meditsiinitöötajad, kes selle patsiendiga mingil hetkel kokku puutuvad, oleksid informeeritud sellest haigusest ning sellest tingitud riskidest. Mõlemat ettepanekut on käsitletud juba 2014. aastal loodud harvikhaiguste arengukavas, kuid kahjuks on jäänud senini realiseerimata.
Professor Katrin Õunap
Kliinilise geneetika keskuse juhataja
Kliinikumi naistekliinikuga liitus Tartu Seksuaaltervise Keskus
2021. aasta alguses liitus Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikuga Tartu Seksuaaltervise Keskus. Keskuse tegevust ning toimunud muudatusi kommenteerisid 1995. aastal loodud Tartu Seksuaaltervise Keskuse asutaja dr Made Laanpere ning keskuse juhataja dr Kadri Sikk.
Miks otsustati liita Tartus Seksuaaltervise Keskus Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikuga?
Made Laanpere: Tartu Seksuaaltervise Keskus loodi 1995. aastal eesmärgiga pakkuda noortele sobivaid seksuaaltervise teenuseid, mis on hästi kättesaadavad, hinnanguvabad ja multidistsiplinaarse iseloomuga. Tookordsed noorte seksuaaltervise näitajad olid kehvapoolsed, kuid oleme täna üks parimate näitajatega riike maailmas üldse.
Kadri Sikk: Algsest projektipõhisest tegevusest sai Eesti Haigekassa poolt rahastatud teenus. Viimasel neljal aastal on olnud külastusi aastas keskmiselt 10895 ja üks neljandik meile esmakordselt pöördujatest on noormehed. Seksuaaltervise keskuse Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde toomisel oli peamiseks põhjuseks teenuse järjepidevuse tagamine, mis riigihangete tuules muutus ettearvamatuks.
Milliseid teenuseid pakub seksuaaltervise keskus?
Kadri Sikk: Keskus on spetsialiseerunud noorte seksuaaltervise probleemidele, sh hoidumine soovimatust rasedusest; raseduse planeerimine ning diagnoosimine, soovimatu või ootamatu raseduse puhune abi ja nõustamine, seksuaalsel teel levivate haiguste ennetamine, testimine ja ravi. Nõu ja abi saab tulla küsima lähisuhete, seksuaalse identiteedi, orientatsiooni ja üldisemalt seksuaalsuse teemadel. Suur teemadering on seksuaalse arenguga seotu, sh tütarlastel menstruatsioonitsükliga seotud probleemid. Meie meeskonnas töötab ka kliiniline psühholoog. Lisaks individuaalvastuvõttudele korraldame kooliõpilastele seksuaalhariduslikke loenguid ja grupidiskussioone. Seksuaalharidusliku tegevuse kaudu saame noortele meie keskust ja teenuseid tutvustada ning edaspidi on keskusesse juba kergem pöörduda.
Mille poolest erinevad teenused seni naistekliinikus pakutud teenustest ja täiskasvanute seksuaaltervise nõustamisest?
Kadri Sikk: Meile on oodatud mõlemast soost kuni 26-aastased noored. Arvestame sihtgrupi vanusega, teismeliste ja noorte puhul sotsiaalse ebaküpsusega. Seetõttu peab teenus olema üles ehitatud nn madala läve teenusena – lihtne pöörduda, kergesti leitav, võimalikult lühikesed järjekorrad, võimalus saada nõu ka kohe, visiiditasuta, ilma saatekirjata. Paralleelselt registreeritud vastuvõtuga on avatud ka vastuvõtt nn „elavas järjekorras“ pöördujatele. Vastuvõtu oleme korraldanud nii, et noorel oleks lihtsam isiklikest asjust kõnelda – vastuvõttev arst või ämmaemand on vastuvõturuumis noorega kahekesi. Meil on olemas ka telefoniliin, mida lisaks registreerimisele kasutatakse ka info küsimiseks, nii saab meie nõustaja vajadusel noort julgustada vastuvõtule tulema. Seda telefoniliini kasutavad mõnikord ka lapsevanemad, kolleegid, noortega tegelevad spetsialistid, et leida noorele võimalus seksuaaltervise teemal tulla abi saama.
Made Laanpere: Kasutame oma igapäevatöös noortesõbralikku lähenemist, mis vaatab noort ja arenevat inimest tervikuna. Oleme loonud aastate jooksul koostöövõrgustiku erinevate osapooltega – sotsiaalsüsteem, koolid, vaimse tervise spetsialistid jne. Kindlasti erineb töö naistekliinikust seetõttu, et sageli on vaja anda väga põhjalikke ja noortele arusaadavas keeles selgitusi mitte ainult haiguste, vaid ka normaalse arengu kohta. Pidevalt on vaja motiveerida ja tunnustada.
Milliseid sihte seate tulevikuks?
Kadri Sikk: Oleme mõelnud seksuaalnõustamise pakkumisele ka sihtgrupile vanuses 27 eluaastat ja rohkem. Mõned mõtted tulevikuks on veel, kuid enne avaldamist soovime need korralikult läbi mõelda ja arutada. Lähituleviku kõige pakilisem teema on aga kliinikumis noortele sobiva vastuvõtule digitaalse registreerimise võimaluse loomine.
Kommentaar
Professor Helle Karro, naistekliiniku juhataja
Oleme naistekliinikus ka seni püüdnud alati tagada patsiendikeskse ja patsiendi vajadusest ning vanusest lähtuva nõustamise. Kahjuks seni ei olnud meil tingimusi, et pakkuda eraldi just noortele mõeldud teenuseid. Seksuaaltervise keskuse liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikuga avardab meie võimalusi ja võimaldab koostöös korraldada noortele mõeldud ennetustegevust ning nõustamist. Tartu Seksuaaltervise Keskusel on noortele mõeldud seksuaaltervise teenuste arendamisel ja korraldamisel juhtiv roll. Usun, et sellest koostööst võidavad kõik ja saame veelgi paremini integreerida ennetus- ja ravitööd.
Edaspidi on plaanis kasutada seksuaaltervise keskust sünnitusabi ja günekoloogia residentide õppebaasina, sest teadmised/oskused noorte kontratseptsiooni ja seksuaaltervise alasest nõustamisest on olulised naistearsti koolituses. Koostöövõimalusi on veelgi ja kindlasti võtame neid arvesse kliiniku eesmärkide ja arendustegevuse kavandamisel.
Lühifilm vahendab insuldipatsiendi kogemust ja teekonda
Kliinikumi insuldiprojekti „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ raames on valminud lühifilm, mille eesmärk on vahendada patsiendi kogemust ja raviteekonda alates insuldi tekkest kuni koju naasmiseni.
Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia eriala vanemarst-õppejõu Janika Kõrva sõnul on insult raske haigus, mis esineb sagedamini eakatel, kuid võib tekkida igas vanuses inimestel. „Insuldi tagajärjel muutub inimese elu ootamatult ja sageli jäädavalt ning maksimaalse paranemise tagamiseks tegelevad patsiendiga väga erinevad spetsialistid. Patsienditeekonda tutvustav film annab lühikese ülevaate sellest, mis juhtub inimesega, kes haigestub insulti,“ tutvustas dr Kõrv.
Insuldi läbi elanud ja Tartu Ülikooli Kliinikumis ravil viibinud patsient Veronika Kruustiku hinnangul on patsiendi teekonda tutvustab film vajalik materjal nii patsientidele, lähedastele kui ka erinevatele tervishoiutöötajatele. „Film annab vaatajale võimaluse suhestuda sellega, mida inimesele insuldi saamine tähendab.“
Kui senised insulditeemalised filmid on valdavalt õppefilmi suunaga, keskendudes enam insuldi olemusele, riskiteguritele, ennetusele, siis nüüd on sisu fokuseeritud just sellele, mida patsient tunneb ja kogeb insuldi ravi ja taastumise ajal. „Lisaks sellele, et film aitab illustreerida ja teadvustada insuldijärgset ravi, näitab film ka taastumise protsessi – varakult alustatud järjepidev taastusravi ning teised pakutavad teenused toetavad patsiendi taastumist oluliselt,“ rõhutas kliinikumi projektijuht Liina Pääbo. „Ühtlasi ilmestab film hästi, miks on insuldiprojekti eesmärgiks seatud sujuv raviteekond. Insuldijärgselt võib inimese raviteekond olla keeruline läbi erinevate osakondade, teenuste ja kokkupuudete paljude erinevate tervishoiutöötajatega. Haigekassa poolt rahastatava insuldiprojekti eesmärk on, et patsiendi teekond muutuks sujuvamaks ja patsiendisõbralikumaks,“ ütles Liina Pääbo.
Tartu Ülikooli Kliinikumi lühifilmi „Teekond pärast insulti“ saab vaadata kliinikumi Youtube kanalist.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis on enim COVID-19 vastu vaktsineeritud töötajaid
27. detsembril alustas Tartu Ülikooli Kliinikum koos teiste Eesti ja Euroopa haiglatega vaktsineerimist COVID-19 haiguse vastu. Jaanuarikuu lõpuks oli kliinikumis vaktsineeritud üle 3300 töötaja ning alanud oli ka revaktsineerimine teise doosiga. Seega oli vaktsineeritud haiglatöötajatest üle 70%, mis on Eesti haiglate suurim number.
Tartu Ülikooli Kliinikum on seadnud eesmärgiks võimaldada vaktsineerimine kõikidele kliinikumi töötajatele. Esmalt vaktsineeriti COVID-19 patsientidega vahetus kokkupuutes olevaid töötajaid, seejärel teiste osakondade tervishoiutöötajaid ning seejärel jõuab järg tugiteenistuste töötajateni.
Vaktsineerimise korraldamist veab kliinikumis eest infektsioonikontrolli teenistus. „COVID-19 vaktsiini toimel tekivad organismis SARS-CoV-2 vastased antikehad, mis omakorda tagavad immuunsuse antud viiruse suhtes. Immuunsuse tekkimiseks on vajalik teha kaks vaktsiinidoosi 21-28-päevase intervalliga. Lõplik efektiivsus saavutatakse kohe pärast teist vaktsiinidoosi,“ selgitas infektsioonikontrolli direktor dr Matti Maimets.
Dr Maimets tunneb heameelt, et enamus kliinikumi tervishoiutöötajatest on olnud väga huvitatud vaktsiini saabumisest ja esimese doosi tegemisest. Kuna tegemist on uue vaktsiiniga, on töötajad huvitatud ka tõenduspõhisest teabest vaktsineerimise teemal, et otsustada selle vajalikkuse üle. „Palju on küsitud kõrvatoimete kohta ning saame infektsioonikontrolli teenistuse poolt kinnitada, et seni on olnud kõikidel vaktsineeritutel enesetunne üldiselt hea. Mõnedel töötajatel on esinenud kõrvaltoimeid, mis on möödunud paari päeva jooksul,“ rääkis dr Maimets.
Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar peab COVID-19 vaktsineerimist võtmeteguriks, et ühel hetkel saaks võimalikuks naasmine tavapärase elu juurde. Seniks aga paneb ta kõikidele südamele säilitada valvsus ning järgida riigis kehtivaid piiranguid. „Loodame, et kõik Eesti elanikud mõistavad vaktsineerimise olulisust võitluses COVID-19-ga ning et vaktsineerimine saab võimalikuks võimalikult suurel hulgal elanikel. Seniks on endiselt võtmetähtsusega iga indiviidi roll viiruse leviku takistamisel – hoida distantsi, hoolitseda kätehügieeni eest, kanda maski ning haigena püsida kodus,“ rõhutas dr Kotsar.
Kliinikumi Leht
COVID-19 vaktsineerimise korduma kippuvad küsimused
Millised COVID-19 vaktsiinid on olemas?
Eestisse ja kliinikumi jõudis esimene Euroopa Liidu ravimiametilt müügiloa saanud Pfizer/BioNTech COVID-19 vaktsiin. Kokku on Euroopa Liidu vaktsiiniportfellis seitse vaktsiinitootjat: AstraZeneca (adenoviirusvektor), Curevac (mRNA), Janssen Pharmaceutica NV (adenoviirusvektor), Moderna (mRNA), Novavax (valgupõhine), Pfizer/BioNTech (mRNA), Sanofi (valgupõhine).
Kas COVID-19 vaktsiinid on ohutud?
Müügiloa saanud vaktsiin on testitud suurtes kliinilistes uuringutes kümnetel tuhandetel inimestel ning müügiloa andmiseks peavad vaktsiinid vastama kõigile ohutuse ja efektiivsuse standarditele. Eestisse esimesena jõudnud vaktsiin on saanud müügiloa nii Ameerika Ühendriikide ravimiameti (FDA) kui ka Euroopa Ravimiameti (EMA) poolt.
Kliinilistes uuringutes on osalenud paljude riikide erineva rahvuse, vanuse, soo ja kaasuvate haigustega inimesed. Lastel ei ole senini uuringuid läbi viidud ja hetkel lapsi ei vaktsineerita.
Kas oleks ohutum haigus läbi põdeda?
Nii haigus kui ka vaktsiin on uued. Hetkel ei ole teada, kui kaua kestab immuunsus vaktsineerimise või haiguse põdemise järgselt. Küll aga on teada, et haigus võib kulgeda raskelt ja põhjustada surma. Samuti on oluline vaktsineerimisega kaitsta oma peret, kolleege ja patsiente.
Milline on COVID-19 vaktsiini olemus?
Nagu kõik varasemalt teada vaktsiinid, on ka see vaktsiin läbinud põhjalikud ohutuse uuringud. mRNA tehnoloogia on küll uus, kuid mitte tundmatu, sellel viisil vaktsiinide tegemist on uuritud üle kümne aasta, antud vaktsiin on esimene, mis sai müügiloa.
mRNA vaktsiin sisaldab infot viiruse valgulise koostisosa suhtes ning selle süstimise tulemusena toodetakse inimese kehas SARS-CoV-2 ogavalku, mis kutsub esile immuunsüsteemi vastuse ja seeläbi tekib kaitse haiguse vastu (immuunsüsteem õpib SARS-CoV-2 ära tundma).
Vaktsiin ei sisalda viiruse osakesi või viirust ennast ning ei ole võimeline haigust põhjustama. mRNA ei lülitu inimese raku DNAsse ning on inimrakkude paljunemisele ohutu.
Kui kaua vaktsiin kaitseb?
Vaktsiini toimel tekkiva immuunsuse kestuse osas ei ole veel lõplikku teadmist, kuna viiruse uudsuse tõttu ei ole olnud võimalik seda mõõta.
Kas pärast äsja läbi põetud COVID-19 haigust võib vaktsineerida?
Vaktsineerida võib niipea, kui isolatsioon on lõppenud.
Millised on COVID-19 vaktsiini kõrvaltoimed?
Kliinikumi nõukogu kinnitas kliinikumi juhatuse uue struktuuri
15. jaanuaril toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu koosolekul kinnitati Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse uus neljaliikmeline struktuur. Lisaks said heakskiidu nii 2021. aasta tegevuseesmärgid, eelarve kui ka rakenduskava struktuuri- ja juhtimisreformi elluviimiseks.
Tartu Ülikooli Kliinikumi uue neljaliikmelise juhatuse moodustavad lisaks juhatuse esimehele ehk tegevjuhile kolm juhatuse liiget – ravijuht, õenduse ja patsiendikogemuse juht ning teadus- ja arendustegevuse juht. Selle sammuga suurendatakse ülikoolihaigla uues juhtimisstruktuuris oluliselt põhitegevuse ehk meditsiinilist kompetentsi. Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul kuulutatakse konkurss uute juhatuse liikmete leidmiseks välja esimesel võimalusel: „Õenduse ja patsiendikogemuse juhi ning teadus- ja arendustegevuse juhi kohale sobivate kandidaatide otsing algab uuel nädalal, nende ametisse asumise aeg on soovitavalt 1. aprillil 2021,“ ütles juhatuse esimees.
„Muudatused juhatuse struktuuris tähendavad ka laiema juhtkonna moodustamist. „Pärast uute juhatuse liikmete tööle asumist kuuluvad juhtkonda lisaks juhatusele finantsjuht, haldusjuht, infotehnoloogia juht, personalijuht ja kommunikatsioonijuht, aga ka meditsiinilise struktuuri muutuse tulemusel tööle asuvad valdkondade juhid. Laiema juhtkonna loomine võimaldab erinevate valdkondade kaasatust protsessidesse ja otsustesse,“ selgitas juhatuse esimees.
Neljaliikmelises juhatuses on tegevjuhi ülesandeks kliinikumi üldjuhtimine ning juhatuse, haldus-, finants-, infotehnoloogia ja teiste tugiteenistuste tegevuse koordineerimine. Ravijuht vastutab tervishoiuteenuste kõrge kvaliteedi ning vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse eest kliinikumi haiglate vastutuspiirkonnas ning koostöö korraldamise eest teiste institutsioonidega. Õenduse ja patsiendikogemuse juhi ülesandeks on lisaks õendus- ja hooldustöö juhtimisele ja arendamisele suunata kliinikumi parima patsiendikogemuse loomisele ning teadus- ja arendustegevuse juhi kohustuseks on olla kliinikumi arengu eestvedajaks, ühtlasi õppe-, teadus- ja arendustegevuse koordineerijaks.
„Kuni uute juhatuse liikmete ametisse asumiseni jätkab 1. aprillini tööd senine juhatus. Juhatuse struktuuris läbivad muutused ka väiksemad struktuuriüksused: senise ühendkantselei asemel luuakse kantseleiteenistus ja juhatuse büroo ning eraldi teenistusena taastatakse kommunikatsiooniteenistus,“ sõnas juhatuse esimees Priit Perens.
Lisaks juhatuse struktuuri muutustele, alustatakse 2021. aastal ka kliinikumi kaasajastatud juhtimispõhimõtete ning meditsiinilise struktuuri muutuste elluviimisega. „Nõukogu poolt kinnitatud meditsiinivaldkondade moodustamiseks luuakse töögrupp, mille ülesanneteks on valdkonna töökorralduse aluste kohta ettepanekute tegemine,“ kirjeldas juhatuse esimees Priit Perens. Ühtlasi alustab juhtkond uue juhtimismudeli rakendamist, järjestades kavandis olevad juhtimispõhimõtted, nende eesmärgid ja rakendustegevused kliinikumi vajadusi ja võimalusi arvestades.
Kirjeldatud eesootavate muutuste elluviimisel arvestatakse COVID-19 pandeemiaga. COVID-19 pandeemia ületamine ning sellest väljumine on ka üks Tartu Ülikooli Kliinikumi 2021. aasta eesmärkidest. „Lisaks pandeemiast väljumisele on seadnud juhatus eesmärgiks Eesti Haigekassa ravi rahastamise lepingu täitmise, struktuuri- ja juhtimisreformi põhimõtete rakendamisega alustamise, tugiteenistuste struktuuri ümberkujundamise, patsiendi kogemuse juhtimise koondamise vastutava juhatuse liikme vastutusalasse, teadus-arendus ja innovatsiooniüksuse kontseptsiooni välja töötamise ja arendamise ning võrguhaiglatega tihedama koostöömudeli välja töötamise,“ tutvustas juhatuse esimees.
Kliinikumi Leht
Arstitudengite muljed COVID-19 osakonnast
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli abiõdede kursuse on läbinud 29 arstitudengit. Kliinikumi on tööle võetud 7 arstitudengit, 6 ootavad tööle vormistamist personali täiendava vajaduse korral ning 5 arstitudengit on abistamas Lõuna-Eesti, Valga ja Viljandi haiglaid.
Kliinikumi Leht uuris noorte kolleegide, IV kursuse arstitudengite Kadri-Ann Parmas´e ja Gert Lagus´e, esimesi muljeid.
Esmalt aitäh teile kiire reageerimise ning soovi ja valmisoleku eest töötada COVID-19 osakondades! Mis ajendas teid kliinikumi üleskutsele reageerima ning abiõe kursust läbima?
Kadri: Mõte sellest, kuidas COVID-19-osakondades valitseb töötajate puudus ja ülekoormus, tekitas sellise tunde, et kui ma nüüd ka ei lähe oma tulevastele kolleegidele appi, siis millal veel. Soov ja valmisolek oli juba ammu olemas, kliinikumi üleskutse andis viimase tõuke.
Gert: Mina tegelikult juba töötasin kliinikumis, kui see üleskutse tuli. Olin/olen ortopeedia osakonnas abiõde. Põhjuseid on kindlasti mitmeid, miks otsustasin ennast COVID-19 osakonda kirja panna, aga peamiseks teguriks võiks olla uudne väljakutse ja erialane kogemus, mille sarnast enam loodetavasti lähiajal ei pea kogema.
SARS-CoV-2 viiruse ravi toimub peamiselt siseprofiiliga osakondades. Kuidas suhtusite enne ning mida arvate pärast osakonnas töötamist näiteks nakkushaiguste, infektsioonhaiguste või kopsuhaiguste erialadest?
Kadri: Hetkel on raske öelda, kuidas järgnevad kuud COVID-19-osakonnas tööl olles mind ja minu valikuid tulevikus mõjutama hakkavad. Pean tunnistama, et ei ole liialt nakkus-, infektsioon- ja kopsuhaiguste erialadega kokku puutunud, kas siis teadlikult või alateadlikult. Igal juhul tunduvad need erialad väga komplekssed ja pinget pakkuvad.
Gert: Varasema stuudiumi jooksul ei seostunud sõna koroona kindlasti esmalt kohe nende meditsiiniliste erialadega, aga viimase aastaga on olukord kindlasti muutunud. Siiski arvan, et nii nakkus-, infektsioon- kui ka kopsuhaigused on palju enamat kui vaid COVID-19 patsientidega tegelemine ning väga sügavat pilti just neist spetsialiteetidest ei ole veel saanud.
Kas teie töökogemus COVID-19 osakondades võib olla tõukeks ka tulevasel erialavalikul?
Kadri: Olen hetkel natuke teistsuguste erialavalikutega arvestanud, kuid iial ei või teada.
Gert: Raske öelda, olen hetkel pisut alla kuu töötanud ja on veel palju uut õppida seal. Hea kogemus on see kindlasti, eks aeg näitab, mis suunas tõuke see võib anda.
Millised on teie esimesed muljed osakonna tööst?
Kadri: Mind hämmastab kaaskolleegide abivalmidus ja stoilisus. Kõigile on see raske periood, kuid siiras tahe toetada ja õpetada nooremaid (abiõdesid) teeb ainult rõõmu. Senimaani olen positiivselt meelestatud ning lähen alati rõõmsameelsena valvesse. Iga valve on erinev ning õppida on palju. See motiveerib ja tekitab tahet veelgi enam panustada.
Gert: Esimestel valvetel tundus töö lihtne, meil oli vahel lausa 5 õde ja 7 patsienti. Nüüd aga, kui osakond on täis, on olukord muutunud. Pidevalt on midagi teha, mis tegelikkuses mulle meeldib, sest sellepärast ju ma sinna tööle läksin. Kindlasti mainiks ära, et olenemata sellest, et meil pulmo-COVID-19 osakonnas on arste, õdesid, abiõdesid ja põetajaid kokku tulnuf kogu kliinikumi pealt, on kollektiiv väga sõbralik ja tragi ning klapp on kiire tekkima.
Kas COVID-19 patsientide ravitöös osalemine on muutnud teie suhtumist või maailmavaadet pandeemia osas?
Kadri: Eks ta on käitumise poole pealt teinud veelgi ettevaatlikumaks. Inimese elu on niivõrd haavatav ning parem on haavatavate eludega riske mitte võtta. Pean silmas eelkõige näiteks vanavanematele külla sõitmist või ohutusreeglite mitte täitmist jne.
Gert: Ei ole täheldanud muutust seoses ravitöös osalemisega.
Mida paneksite eelnevat arvesse võttes südamele enda eakaaslastele?
Kadri: Rohkem mõttega käitumist ja õigeid tegusid. Valus on näha, kui inimesed ei austa essentsiaalseid hügieenireegleid ning teevad selle üle nalja. Samuti ei saa vaktsineerimise perioodil unustada, et võitlus käib ja pandeemia ei ole veel läbi.
Gert: Võib olla paneks südamele, et hoidke enda ja lähedaste tervist. Isegi mitte ainult praeguse pandeemia kontekstis, vaid üldisemalt. Erinevaid haigusi on tohutult, ning paljud neist on kas välditavad või vähemalt ennetatavad.
Kliinikumi Lehe küsimustele vastasid
Kadri-Ann Parmas (IV kursus, arstitudeng)
Gert Lagus (IV kursus, arstitudeng)
Jätkame heade mõtetega ja suure tänutundega kliinikumi töötajatele
Eelmine kord andsin patsientide nõukoja tegemistest teada 26. juuni 2020 Kliinikumi Lehes. Parajasti oli rahulikum periood ning me kõik lootsime, et COVID-19 jääb selja taha, kuid elu näitas midagi muud – sügisel ootas ees viiruse teise laine suurenev pealetung. Sellest tulenevalt toimus ka meie töö kliinikumi patsientide nõukojas (KPN) enamasti Skype´i teel, paaril korral siiski ka füüsiliselt kokku saades. Meie koosolekud toimuvad reeglina igakuuliselt L. Puusepa 6 õendusabi hoone imeilusas saalis, mille seinal asuv teos „Aed“ aitab kaasa hea meeleolu ning õhustiku tekkimisele pingsate arutelude kestel. COVID-19 meie tööd ja eesmärkide täitmist ei peatanud.
Eelmise poolaasta töö on viiruse kiuste näidanud, et oleme kokku saanud laiapõhjalise nõukoja (patsiendid, tugiisikud, patsientide organisatsioonide esindajad) ning seeläbi on patsientide huvid olnud ulatuslikult esindatud. Meie omavaheline koostöö on hea ja KPN liikmete motivatsioon patsientide heaolu parendamisse jätkuvalt kõrge. Saime viimase poolaastaga palju tehtud. Tooksin esile näiteks ettepanekud patsiendiohutuse, -õpetuse ja suhtlemise valdkondades, kliinikumi poolt viidi ka ellu ettepanek soetada eakate patsientide osakondadesse tahvelarvutid, et võimaldada neil lähedastega suhelda videokõnede vahendusel. Märgiliseks saab lugeda ka KPN liikme osaluse kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreformi töörühmas.
Kui esimene tööaasta oli peamiselt sihtide ja suundade seadmiseks, siis sel aastal püüame rohkem pakkuda käegakatsutavaid tulemusi. Töökavas on patsientide tagasiside meetodite arendamine, hoonetesse ligipääsetavuse parendamine, kliinikumi ja selle tütarhaiglate kodulehe info ühtlustamine. Jätkuvalt on üleval kogemusnõustamise, patsientide õpetamise ning omavastutusega seotud teemad. Oluline valdkond on ka patsiendi haiglast lahkumise ettevalmistamine ja kodune toimetulek nii patsiendi kui ka tema lähedaste jaoks (nt kuidas hooldada haiget kodustes tingimustes).
Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme kliinikumi jaoks arvestatav partner patsientide heaolu suurendamisel ja olen aru saanud, et juhtkond hindab meie panust kõrgelt ning arvestab meie ettepanekutega. Kliinikumipoolne tugi KPNile ja töökorraldus on olnud suurepärane, mis teeb vabatahtliku panuse alati lihtsaks ja meeldivaks. Seda tänu kliinikumi esindajatele Jane Freimannile ja sügisel meiega ühinenud Reet Tohvrele. Suured ootused on kliinikumi juhatuse uuele liikmele: õenduse ja patsiendikogemuse juhile, kellega koostööd ootame.
Kutsun üles patsiente, lähedasi ning ka kliinikumi töötajaid veel rohkem ja julgemalt oma arvamust avaldama ja märku andma oma vajadustest, kogemustest, tähelepanekutest e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Meie tegemistel saab silma peal hoida kliinikumi kodulehel patsientide nõukoja rubriigis.
Donald Kiidjärv
Kliinikumi patsientide nõukoja esimees
Kliinikumi eakad patsiendid saavad oma lähedastega suhelda videokõne vahendusel
Tartu Ülikooli Kliinikumi kahes osakonnas on patsientidel võimalik suhelda oma lähedastega videokõne vahendusel. Videokõne tegemiseks kasutatakse tahvelarvuteid, mille kasutusele võtmise ettepanek tehti kliinikumi patsientide nõukoja poolt.
Videokõne loob võimaluse eakamatele patsientidele olla oma perega kontaktis, näha lapsi ja lapselapsi ning vähendada isoleerituse tunnet, mida võib tekitada haiglas viibimine ja külastamise keeld. „Praegune olukord, kus koroonaepideemia tõttu ei saa külastada oma haiglas viibivat lähedast, on keeruline eelkõige eakamate patsientide jaoks, kes ei kasuta nutiseadmeid ja kellega kontakti saamine on seetõttu raskendatud. Eakamad patsiendid viibivad haiglas pikemaajaliselt ja on mures nii oma haiguse kui ka praeguse pingelise aja tõttu,“ selgitas patsientide nõukoja esimees Donald Kiidjärv.
Tahvelarvuteid saavad kasutada esialgu statsionaarse õendusabi ja sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonna patsiendid, kus eakate patsientide osakaal on kõige suurem. Videokõnede vahendamisel aitab patsienti õenduspersonal, kes loodab, et pereliikmetega kontaktis olemine aitab positiivselt kaasa ka patsiendi paranemisele.
Videokõnede tegemise juhised leiate osakondade kodulehtedelt:
https://www.kliinikum.ee/taastusravi/et/
https://www.kliinikum.ee/sisekliinik/kliiniku-struktuur/sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia-osakond
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikumi esimees on Maris Jesse
15. jaanuaril toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu koosolekul valiti uueks nõukogu esimeheks Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse. Senine nõukogu esimees Urmas Klaas peab oluliseks, et nõukogu esimehe ülesanne roteeruks. “Jätkan Tartu linna kui ühe Tartu Ülikooli Kliinikumi asutaja huvide esindamist nõukogus selle liikmena,” ütles Urmas Klaas.
Maris Jesse on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal ja kaitsnud magistrikraadi tervisepoliitikas ja -rahastamises London School Hygiene and Tropical Medicine’st ja London School of Economics and Political Science’st.
Maris Jesse on olnud Tervise Arengu Instituudi direktor, Rahvusvahelise arengu ja rekonstruktsioonipanga tervise valdkonna vanemspetsialist. Ta on töötanud SA PRAXIS tervishoiupoliitika analüütikuna, Keskhaigekassa direktorina, sotsiaalministeeriumi välissuhete osakonna peaspetsialistina. 2016. aasta augustist on ta Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler.
Maris Jesse on Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna peremeditsiini ja rahvatervise instituudi nõukogu liige, Vabariigi Valitsuse soolise võrdõiguslikkuse komisjoni liige, Tallinna Ülikooli kuratooriumi liige, Vabariigi Valitsuse uimastipoliitika komisjoni liige.
Kliinikumi Leht
Dr Pilleriin Soodla pälvis esimese preemia üliõpilaste teadustööde konkursil
Eesti Teadusagentuur korraldab koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga üliõpilaste teadustööde riiklikku konkurssi. 2020. aastal esitati üliõpilaste teadustööde konkursile rekordiliselt 584 tööd kokku 31 ülikoolist.
Arsti- ja terviseteaduste valdkonnas pälvis doktoriõppe üliõpilaste astmes 1. preemia (1600 eurot) Pilleriin Soodla konkursitöö „HIV diagnoosid Eestis: esmashaigestumuse ja ülekantud ravimresistentsuse hindamine” eest. Dr Soodla töö juhendajad olid professor Irja Lutsar ja dr Matti Maimets.
Töö eesmärk oli kirjeldada HIV-epideemia olukorda Eestis, selleks kaasati Eesti HIV-positiivsete isikute andmebaasi (E-HIV) kõik patsiendid, et uurida demograafiliste näitajate muutumist ajas. Kõik 2013. aastal esmasdiagnoositud juhud kaasati hiljutise nakatumise, HIV esmashaigestumuse (Prejeani matemaatiline meetod) ja ravimresistentsuse uuringusse. Hinnati HIV alatüüpide ning ravimresistentsusmutatsioonide esinemist ning fülogeneetilise analüüsiga uuriti ülekande klastrite esinemist. Kokkuvõttes soovitati oluliselt laiemat testimist haaratud piirkonnas (Tallinn, Ida-Virumaa) koos kokkupuute eelse profülaktika (PrEP) kättesaadavusega.
Kliinikumi Leht
Erakordne aasta
Lõppev 2020. aasta on olnud väga eriline. Kes meist oleks veel kümme kuud tagasi mõelnud või öelnud, et lennukit võib ainult unes näha? Et aastat iseloomustav COVID pandeemia ei jäänud ainult kohapealseks Hiina probleemiks, näitab elu globaliseerumise mõõdet.
Eesti ühiskond on olnud tubli ning tulnud hästi toime väljakutsetega, mida 2020. aasta pakkunud on. Ilma tervishoiuvaldkonna panuseta poleks see olnud võimalik. Haiged on saanud parimat võimalikku ravi, COVID-19 patsientide ravimiseks on loodud osakonnad, voodikohad ning pädevus personali näol. Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate pingutused eesliinil olid eeskujuks teistele.
Pärast kevadist eriolukorda, mil võidelda tuli COVIDiga, saabus suvel ja sügisel teistmoodi pingutamise etapp – kevadel eriolukorra tõttu piiratud ravitöö tuli tagasi teha. Kliinikumi töötajad on olnud tublid – lahendada COVID-19 kriisi ning samal ajal pingutada suvepuhkuste arvelt, et tagada ravi ka teistele patsientidele, on näide missioonitundest. Täna julgen öelda, et täidame aasta lõpuks ravi rahastamise lepingu peaaegu täies mahus. See on väga suur saavutus ning suure töö vili – suur aitäh teile!
2020. aasta olukord ja selle ületamine on jätkuvalt tervishoiuasutuste missiooniks, see puudutab meid kõiki ning meil tuleb võidelda ühiselt edasi. Ühiselt hakkame me kujundama ka tulevikuaastaid, kui ellu tuleb rakendada juhtimis- ja struktuurireform. Sõltumata keerukast aastast on paljud teist andnud oma sisendi kliinikumi tuleviku töökeskkonna kujundamisse. Sellele sisendile tuginedes töö alles algab. Juhtimispõhimõtete rakendamist ja organisatsioonikultuuri muutmist ei saa teha mina ega ka teie üksi – saame kujundada ühiselt organisatsiooni, mis on meile kõigile heaks töökohaks koos toetavate ja toredate kolleegidega.
Siiski ei ole COVID-19 pandeemia jõudnud kõike muuta. Tõsi, jõulud on sel aastal küll teistsugused ning koosolemine on saanud uue tähenduse, ent sedavõrd olulisemaks peab juhatus tunnustada ja väärtustada traditsiooniliste tänusõnadega kolleege.
Olenemata keerulistest oludest, on 2020. aasta jooksul 11 kliinikumi töötajat kaitsnud doktoriväitekirja. Aitäh, et olete selleks leidnud motivatsiooni, aega ja tahet. See on ülikoolihaigla tugevus, kui teie värskeimad teadmised rakenduvad ravitöös, aga ka õppe- ja teadustöös.
Vahel räägitakse, et kliinikumi kollektiiv ei ole ühtne. Ma ei saa oma lühikese kogemuse pealt sellega nõustuda – näiteks üleskutsele luua meeskondadega jõuluvideod, vastasid 25 osakonda. Need videod on näide meeskonnatööst, ühtsusest ning mul on hea meel, et sellel väljakutseterohkel aastal olete säilitanud hea huumorimeele. Ka uute COVID-19 osakondade avamised ja töötajate valmisolek töötada väljaspool enda struktuuriüksust, on näide ühtsest kollektiivist ja pühendumisest.
Lõpetuseks – 2020. aasta on olnud pingutuste aasta, tervishoiutöötajatel ka üle oma võimete pingutamise aasta. Pingutus nõuab tugevat tagalat ja ei oleks võimalik ilma toetavate kolleegide ja lähedasteta – märkame ja hoiame seda.
Tänan kõiki kliinikumi töötajaid selle erakordse aasta eest ja soovin teile ilusat pühadeaega!
Priit Perens
Juhatuse esimees
Parima kolleegi preemia pälvisid dr Piret Laidre ja Pille Tammur
2020. aastal tunnustati parima kolleegi preemiaga kliinilise geneetika keskuses töötavaid kolleege – dr Piret Laidret ning Pille Tammurit. Preemia eesmärk on väärtustada häid kollegiaalseid arstidevahelisi suhteid ning parimad kolleegid valitakse aasta tagasi sama tiitli pälvinud kolleegide poolt. 2020. aasta parimad kolleegid töötavad kliinilise geneetika keskuses, dr Piret Laidre pediaatrina ning Pille Tammur vanemlaborispetsialistina.
Dr Sirje Mikkel, parima kolleegi preemia laureaat 2019: „Pille Tammur on eriline oma suhtumise, alati rõõmsameelse oleku, abivalmiduse ja erialaste oskuste poolest. Ta leiab aega vaatamata oma kiirele töötempole, et nõu ja jõuga abiks olla. Pille suudab nii raske eriala nagu geneetika ka võhikule arusaadvaks teha. Ta kuuleb ja ka kuulab, tuleb kaasa uuendustega ja teeb kõik endast oleneva, et ühise meeskonnana jõuda diagnoosi ja raviotsuseni. Aitäh Pille, et Sa oled just selline, nagu oled!“
Dr Jaan Soplepmann, parima kolleegi preemia laureaat 2019: „Piret on väga hea kolleeg, kellega arutada keerulisi pärilikkusega seotud olukordi. Tal on silmapaistval määral entusiasmi, et ammutada uusi teadmisi ning rakendada neid patsientide hüvanguks. Oleme ühistöös leidnud põnevaid kliinilisi juhtumeid ja neid koos publitseerinud. Piretiga suhtlemine on puhas rõõm, sest ta on alati sõbralik, meeldiva käitumisega ja abivalmis. Meie tegevus on parim näide erialadeülesest koostööst, kus mõlema osapoole panus tõsise probleemi lahendamisse on hindamatu väärtusega. Heale arstile omaselt on ta loogiline, süstemaatiline ja väga põhjalik. Olen neid hinnanguid kuulnud nii patsientidelt kui kolleegidelt.“
Preemia, mille väljaandmise idee autor on kliinilise eetika komitee liige dr Aine Kaare, anti sel aastal üle juba viiendat korda. Parima kolleegi preemia laureaatide ülesandeks on nimetada aasta pärast omakorda uued parimad kolleegid.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi delegatsioon Narva haiglas
COVID-19 pandeemia mõjutab kogu Eestit, ent eriti tugevalt on kriis puudutanud Ida-Virumaad. Seetõttu tegi Tartu Ülikooli Kliinikumi delegatsioon visiidi Narva haiglasse. Esimese visiidi läbi viinud meeskonna, kuhu kuulusid dr Veronika Reinhard, dr Piret Mitt ning Tiina Teder, eesmärgiks oli kaardistada probleemkohad ning selgitada välja, millisest abist Narva kolleegid enim puudust tunnevad.
Et kliinikumilt oodati toetust nii kogemuse kui ka parima praktika näol, otsustas kliinikumi kriisijuhtimismeeskond lähetada Narva kliinikumi delegatsiooni toetamaks Narva haigla toimetulekut COVID-19 kriisiga. Kliinikumi meeskonna ülesandeks sai arendada ravitöö ja intensiivravi võimekust COVID-19 haigete käsitlemisel, tõhustada infektsioonikontrolli meetmeid haiglas ja koostada vajadusel uued juhendid.
Kliinikumi Narva haigla meeskonda juhib dr Ago Kõrgvee, kes lisaks meeskonna koordineerimisele toetab Narva haiglat tööprotsessides muudatuste sisseviimisel ning aitab luua intensiivravivõimekust COVID-19 osakonnas. Meeskonda kuuluvad veel infektsioonikontrolli teenistuse arst-resident Sandra Absalon, et nõustada COVID-19 osakonna arste haiglas; stomatoloogia kliiniku ülemõde Irina Sapatšuk, kes keskendub personali ressursside otstarbekale kasutamisele ning jälgib kehtestatud töökordade järgimist osakondades; infektsioonikontrolli teenistuse õde Tiina Teder, kes korraldab infektsioonikontrolli koolitusi töötajatele ning nõustab infektsioonikont-rolli nõuete osas; ühendlabori vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov, kes aitab tõsta Narva haigla labori võimekust COVID-19 analüüside läbiviimiseks; anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku anesteesiaõde Mari-Anne Knaps ning kvaliteedispetsialist Margarita Milihhina, kes jälgib haigla- sisest infoliikumist ja toetab personali koolitamist.
„Oleme keskendunud töötajate infektsioonikontrollialase pädevuse tõstmisele CO-VID-19 osakondades. Praeguseks on koolitatud ligikaudu 100 töötajat, kuna peame oluliseks, et kõik töötajaid on värskelt läbinud koolituse isikukaitsevahendite kasutamise, käte hügieeni ning nakkusosakonna uue töökorralduse osas,“ selgitas Tiina Teder kliinikumi infektsioonikontrolli teenistusest. Ta lisas, et Narva haiglas on avatud kolm COVID-19 osakonda ning koolitustega tagatakse sealsetele töötajatele uusimad teadmised infektsioonikontrollinõuete osas. „Ida-Virumaal on COVID-19 nakatumiskordaja Eesti kõrgeim ning see mõjutab otseselt ka haigla tööd. Et haiglakeskkonda kaitsta, on isikukaitsevahendite korrektsel ja järjepideval kasutamisel äärmiselt suur roll,“ kinnitas Tiina Teder.
Et Narva elanikkonnast üle 90% kasutavad suhtlemiseks vene keelt, oli üheks toetavaks tegevuseks ka infektsioonikontrolli juhendite koostamine ja/või olemasolevate kliinikumi eestikeelsete juhendite tõlkimine. „Abikäe juhendite väljatöötamiseks spetsiaalselt Narva haigla jaoks andsid kliinikumi kriisjuhtimismeeskonna liikmed dr Veronika Reinhard ja dr Piret Mitt,“ lisas Teder.
Ühendlabori kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakonna vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov rääkis, et Narva haigla labori eesmärgiks seati tagada SARS-CoV-2 analüüside teostamine öö-päevaringselt 1-tunnise analüüsi ringluse ajaga. „Selleks viidi Narva haigla ühendlaboris novembris sisse verifitseeritud SARS-CoV-2 antigeeni analüüsi metoodika, mida hakati koheselt kasutama mikrobioloogia laboris,“ kirjeldas Agnes Ivanov. Ümberkorralduste tulemusel teeb Narva haigla labor nüüd SARS-CoV-2 antigeen analüüsi ja erakorralist SARS-CoV-2 RNA-analüüsi, lähtudes kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna poolt kinnitatud SARS-CoV-2 antigeeni testimise korrast. „Muutus on suur, selline kord võimaldab anda vajaliku testivastuse ühe tunni jooksul,“ ütles Ivanov.
Lisaks SARS-CoV-2 antigeeni analüüsi metoodikale on plaanis sisse viia ka COVID-19 haigete raviskeemis vajalik interleukiin VI analüüs, seadistades selleks uue immunoloogilise analüsaatori. „Narva haigla labori töötajad on olnud väga tulid, nad on osalenud aktiivselt koolitustel ning omandanud kiirelt uusi teadmisi,“ kiitis Agnes Ivanov.
Ka Tiina Teder kinnitab, et Narva kolleegid on olnud motiveeritud kliinikumi delegatsiooniga koostööd tegema ning tartlased on soojalt vastu võetud. „Töö Narva haiglas on olnud huvitav, ent ka intensiivne ning tavapärasest erinev, kuna enamus tööd tuleb teha vene keeles. Seda enam hindavad kahe haigla töötajad üksteise pingutusi. Koostöö Narva haiglaga sujub hästi,“ ütles Tiina Teder koostöökogemust kokku võttes.
Jõulupühadeks on kliinikumi delegatsioon pöördunud tagasi Tartusse, kuid Narva haigla nõustamine jätkub e-kanalite ja telefoni vahendusel, vajadusel tehakse kohapeale ka visiite.
Kliinikumi Leht
Dr Ago Kõrgvee, Narva haigla delegatsiooni juht: Meie eesmärgiks oli ja on aidata Narva haigla töö ümber korraldada vastavalt COVID pandeemia vajadustele ja võimalustele Ida-Viru-maal. Moodustasime meeskonna, kuhu kuulusid oluliste tegevussuundade esindajad, kelle ülesandeks oli korrigeerida haigla tööd lähtuvalt vajadustest. Kliinilise nõunikuna pidasin oluliseks kogu haigla tegevusest ja ressurssidest ülevaate saamist. Eesmärgiks oli erakorralise arstiabi jätkumine Narvas, tööjõu ümberjagamine strateegiliselt olulistele tegevustele, nakkushaiguste osakondade töö ümberkorraldamine tänapäevaste arusaamade järgi. Meeskond tegi lühikese aja jooksul muutuste elluviimiseks suure töö, mille eest tänan neid kõiki kogu südamest. Kindlasti tänan ka kogu Narva haigla personali koostöö ja ennastületava panustamise eest.
200 sisekõrvaimplantaati
1. detsembriks 2020 oli Eestis sisekõrvaimplantaadi saanud 200 patsienti. Ühtlasi täitus käesoleval aastal 20 aastat esimese sisekõrvaimplantaadi paigaldamisest Eestis, mille tähistamiseks toimus 3. märtsil 2020 Tallinnas, Nordic Hotel Forumis Eesti Audioloogia Seltsi, Implantaadilaste Seltsi ja Audiere ühiselt korraldatud konverents „20 aastat sisekõrvaimplantatasioone Eestis: tehtud ja teoksil“.
Eesti esimene sisekõrvaimplantatsioon toimus aastal 2000 Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku kirurgiaosakonnas. Kui esimestel aastatel olid abiks väliskirurgid, siis valdava osa sisekõrvaimplantatsioone kahekümne aasta jooksul on teostanud kõrvakliiniku kirurg nina-kõrva-kurguarst dr Maris Suurna.
Eesti Haigekassa poolt finantseeritavate teenuste hinnakirja lisati sisekõrvaimplantaatioon 2003. aastal. 1. detsembriks on implanteerituid kokku 201, kellest 53 on implantaadi saanud täiskasvanuna ja 148 lapsena. 49 last on implanteeritud bilateraalselt.
Sisekõrvaimplantaat annab võimaluse tajuda helisid ja eristada kõnet ka väga sügava kuulmislangusega inimestel, kellel kuuldeaparaadi kasutamine ei anna soovituid tulemusi. Sisekõrvaimplantaadi kaudu saadavate auditiivsete signaalide tõlgendama õppimine on järjepidevust nõudev protsess, kus vastutust oma töö eest kannavad nii spetsialistid, patsient kui ka tema perekond. Kõrvakliiniku spetsialistidest annab oma panuse sisekõrvaimplantaadi kandidaatide väljaselgitamisel ja operatsioonijärgses (re)habilitatsiooniprotsessis dr Katrin Kruustük koos meeskonnaga, kuhu kuuluvad kuulmisuurijad/õed, logopeedid, sotsiaaltöötaja ja sisekõrvaimplantaatide kõneprotsessorite programmeerija.
Piret Zimmer
Kõrvakliinik
Kliinikum kaasab arstiüliõpilased COVID-osakondade töösse
Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tartu Ülikooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli koostöös läbivad Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna arstiüliõpilased viiepäevase abiõe praktilise kursuse, et pärast seda vajadusel asuda tööle kliinikumi COVID-19 osakondadesse.
Tulenevalt viimaste nädalate hüppeliselt kasvanud COVID-19 nakatunute ja haiglaravi vajavate patsientide arvust, on Tartu Ülikooli Kliinikum seadnud sisse mitu täiendavat COVID-19 osakonda. “Juurde rajatud osakondade käivitamisel on võtmeküsimuseks meditsiinipersonali olemasolu. Selle tagamiseks on kliinikumis juba ka piiratud plaanilist statsionaarset tööd,” selgitas kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf.
Et tagada abikäsi juba olemasolevatele töötajatele eesootaval väljakutseterohkel talvisel perioodil, kutsusid ülikool ja kliinikum 4. ja vanemate kursuste arstiüliõpilasi abiõe oskusi omandama ning asuma tööle COVID-19 osakondadesse. Kliinikumi ülemõe Tiina Freimanni kinnitusel on noored tulevased kolleegid haiglas oodatud abikäed. „Üliõpilaste huvi haiglasse abiõeks minna kinnitas nende kiire reageerimine üleskutsele. Mõne päevaga andis enda valmisolekust teada 43 inimest ning esimese kümneliikmelise rühma praktiline õpe Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis algas 14. detsembril,“ ütles Tiina Freimann.
Arstiüliõpilaste kõrge motivatsioon
„Valdav enamus arstitudengeid on õpingute vältel vastavalt läbitud kursustele töötanud haiglas kas hooldaja, abiõe või abiarstina. See on suurepärane võimalus praktiliste oskuste omandamiseks, haiglasüsteemi ja huvi pakkuvate erialadega lähemalt tutvumiseks ning ülikooli ajal erialase tööga lisaraha teenimiseks,“ rääkis Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi üliõpilaskogu esimees Triin Olde.
Ta lisas, et praegune koroonakriis on haiglatöös osalemise eriti hinda tõstnud, sest distantsõppe ja nakkusohu tõkestamise tõttu on üliõpilaste kokkupuude haiglakeskkonna ning patsientidega olnud minimaalne ja nüüdseks taas täielikult peatunud.
Väärtuslik praktiline kogemus
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna õppeprodekaan Anti Kalda tunnustas kliinilise meditsiini instituuti algatuse ja abiõeks õppivaid arstiteaduse üliõpilasi julguse ja initsiatiivi eest. “COVID-19 pandeemia on suunanud arstiüliõpilased e-õppele ning jätnud ainukeseks võimaluseks praegu patsientidega tegeleda neile, kelle praktika on seotud koroonapatsientidega või kes pakuvad lisaväärtust haigla COVID-osakondades,“ rääkis Kalda.
Ta tõdes, et COVID-tingimustes abiõena töötamine on tulevasele arstile kindlasti kasulik, sest praegu on parim võimalus omandada kogemusi meditsiinisüsteemis, mis erineb oluliselt selle argipäevast. „Mul on hea meel, et meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilased, tulevased arstid näevad suuremat pilti ning lähtudes missioonitundest läbivad praegu vajalikku koolitust, et pakkuda pandeemiaga võitlevale haiglapersonalile oma tuge,“ kiitis Kalda kõiki arstiüliõpilasi, kes tahavad võitluses COVID-19-ga haiglaid aidata. Kalda avaldas siiski lootust, et üliõpilased saavad peagi naasta normaalse õppetöö juurde, sest abiõena töötamise kõrval ei tohi unustada üliõpilase põhiülesannet.
Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppeprorektor Kersti Viitkar rõõmustas koostöö üle ning tutvustas abiõeks saamise koolitusprogrammi: „Praktikume viivad läbi õe õppekava õppejõud. Eilsel esimesel koolituspäeval käsitleti anti- ja aseptika põhimõtteid, isikukaitsevahendite kasutamist COVID-osakonnas ning hooldustoiminguid. Järgnevatel päevadel harjutatakse veeniprotseduure, tilkinfusiooni tegemist, ravimite manustamist, dokumenteerimist jm õendustoiminguid.“
Järgmine abiõe kiirkursus algab Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis 4. jaanuaril.
Kliinikumi jõuluvideote konkursi võitis kõrvakliiniku etteaste
Tartu Ülikooli Kliinikum tähistab sel aastal jõule teisiti – traditsioonilise jõulupeo asemel leidis aset jõulukonkurss „Jõulumüsteerium haiglas“, millest olid oodatud osa võtma kõik töötajad. Kokku esitati kliiniku, teenistuse või osakonna nimel 25 videot, mille seast valisid kliinikumi töötajad oma lemmikud.
Kokku hääletas 921 töötajat ning jõulukonkursi esikoha võitis ülekaaluka häälte arvuga kõrvakliiniku MC Patsient ft MC Tragus „Jõulumüsteerium 2020“. Teise koha pälvis informaatikateenistuse „Müsteerium informaatikateenistuses“ ning kolmanda koha kardiokirurgia osakonna „Kardiokirurgia jõulumüsteerium 2020: Süda“.
Kõrvakliiniku auhinna vastu võtnud arst-resident Romet Müür ütles: „Kõrvakliiniku jõulumüsteeriumi video sündis töötajate sisemisest ihast pidutseda, aga kuna väljund sisuliselt puudub, siis Tartu Ülikooli Kliinikumi videokonkurss oli antud juhul esimene peole kõige lähedasem toode, mis andis võimaluse ennast pisut välja elada. Aitäh kõikidele, kes meie poolt hääletasid!“
Informaatikateenistuse nimel tunnustuse vastu võtnud Tiina Kramp vahendas video valmimiselugu nii: „2020. aasta läheb paratamatult ajalukku kui koroona-aasta, mis on kliinikumi töötajaid kahtlemata rohkem mõjutanud kui tavakodanikku. Nii et aasta lõppu sobis parasjagu kurjast koroonaviirusest inspireeritud video. Soovisime seda teemat aga veidi teistsuguse (ja humoorikama) nurga alt käsitleda, et kliinikumi töötajatele vägagi väljateenitud meelelahutust pakkuda. Ideest teostuseni läks vähe aega. Meie võttegrupp oli väga tore punt, kes kõik kaasa mõtlesid ja panustasid. Kihvt oli töö neljajalgsete-staaridega, kelle puhul ei olnud sugugi etteennustatav, kuidas kaamera ees näitlejatöö välja tuleb. Aitäh konkursi korraldajatele võimaluse eest pingeline aasta lõpetada mõnusa meeskonnatöö vaimus!“
Kardiokirurgia osakonna esindaja Carolin Kull: „Jõuluvideo tegemise üleskutse tuli just õigel ajal, et sel keerulisel ajal pisutki luua positiivseid emotsioone. Õnne ei pea otsima kaugelt, on küll klišee, aga ometi inimesed unustavad selle igapäevaelus. Kuna meil on väga ühtne meeskond ja me ei saa ega taha millestki olulisest kõrvale jääda, siis ideest-teostuseni jõudmine toimus ühiste jõupingutuste tulemusena. Üks meeskond – üks süda! Süda teeb rõõmu, kurvastab, südame võib kaotada. Kui süda on õiges kohas, ei siis õnn meid jäta maha!“
Kliinikumi juhatus autasustas esikolmikut auhinnati JURA X8 kohvimasinatega. Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes algatusega kaasa tulid ja tegid teistmoodi jõuluootuse rõõmsamaks – etteasteid planeerides, ellu viies, neid vaadates ja lõpuks ka hääletades.
Kliinikumi Leht
Eesti suurimas kliinilise geneetika keskuses on talletatud enam kui 75 000 DNA-proovi
4. detsembril tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise geneetika keskus 30. tegevusaastat, mille jooksul on keskusest kasvanud Eesti suurim kliinilise geneetika alast nõustamist pakkuv keskus, kuhu on talletatud suures koguses DNA-proove.
Aastas käib kliinikumi geneetika keskuses nõu ja abi saamas üle 6000 patsiendi. „Sagedasemad näidustused kliinikumis geneetiku konsultatsiooniks on hilinenud arengutähis, autismi spektrihäired, kaasasündinud väärarengud, pärilikud ainevahetushaigused, neurodegeneratiivsed haigused, kaasasündinud südamerikked, kuulmise langus, pärilikud silmahaigused, viljatus onkogeneetiline nõustamine, samuti rasedate nõustamine sünnieelselt võimalike geneetiliste probleemide korral,“ tutvustas prof Katrin Õunap, kliinilise geneetika keskuse juhataja. Lisaks tegeletakse keskuses ka pärilike ainevahetushaiguste raviga.
Kliinilise geneetika keskuse peamise missiooni täitmisel – milleks on Eesti meditsiinigeneetikute ja laborispetsialistide parimaid teadmisi kasutades patsientidele tänapäevase geneetilise diagnostika, nõustamise ja ka ravimise pakkumine – on võtmerolliks laborimeditsiini kaasatus. „Meie meeskonnas on neli meditsiinilaborite ISO akrediteerimise nõuetele vastavat laborit – ainevahetushaiguste, molekulaardiagnostika, tsütogeneetika ja lihashaiguste uurimise labor, kes omakorda teevad koostööd kõigi haiglatega üle Eesti,“ selgitas kliinikumi geneetika keskuse vanemarst-õppejõud pediaatria erialal ja molekulaardiagnostika labori juhataja dr Tiina Kahre. Nii on aastate jooksul kliinilise geneetika keskuses testitud ja talletatud märkimisväärne hulk DNA proove – enam kui 75 000, lisaks tsütogeneetika, ainevahetuse ning lihasebiopsiate proovid. „Tänu pikaajalisele stabiilsele tööle on tekkinud ka märkimisväärne andmekogu DNAdest ja teistest bioloogilistest materjalidest, mis võimaldavad meil haruldaste haiguste põhjuseid paremini üles leida. Viimasel viiel aastal on keskus eriti palju panustanud hemato-onkoloogiliste haigete diagnostikavõimaluste avardamisele,“ kirjeldas dr Kahre.
Dr Kahre lisab, et proovide säilitamine annab võimaluse perekonnaliikmetel pöörduda keskuse poole, et saada täpsemat teavet kordusriskide, sünnieelse diagnostika ja ravi kohta varasemalt uuritud pereliikme haiguse osas. „Samuti saab uurida pärilike haiguste põhjusi uute uurimismeetoditega, mis varasemalt ei ole olnud kättesaadavad või avastatud,“ rääkis dr Kahre.
Geneetika alal on Eestis nii kliinilist kui teadustööd tehtud enam kui 30 aastat, kuid iseseisva üksusena loodi Tartu lastekliiniku juurde Meditsiinigeneetika keskus 1990. aastal. 2011. aasta juunis laienes kliinilise geneetika keskus ka Tallinnasse, kui keskusega liitus varem Tallinna Lastehaigla juures töötanud geneetikateenistus. „Tänu sellele on Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise geneetika keskuse töös esindatud kõik praktilise geneetilise teenistuse erialaliinid ja mille raames osutatakse raviteenuseid üle kogu Eesti. Keskuses töötab üle 70 inimese ning keskusel on maailmatasemel teadussidemed erinevate tipptasemel ülikoolidega, nt MIT Harvardi Ülikooli Broadi Instituut ja Yale ülikooli meditsiiniteaduskond USAs,“ tutvustas professor Õunap.
Geneetikakeskuse sünnipäeva tähistati veebikonverentsiga, kus tehti tagasivaade olnule, kuid arutleti ka tulevikusuundumusi.
Kliinikumi Leht
Valminud on uus haiglateülene COVID ravijuhend
Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tallinna Lastehaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostöös valmis uus COVID-19 patsiendi ravijuhend, kuhu on koondatud uusim tõenduspõhine info nii raskemas seisundis intensiivravihaigete kui ka COVID-19 osakondades viibivate patsientide ravimiseks ühtsete põhimõtete alusel üle Eesti.
Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravikliiniku vanemarst-õppejõu Kadri Tamme sõnul töötasid mõlemad regionaalhaiglad seni eraldi juhendite järgi, mis kevadel olemas olnud teadkirjanduse põhjal loodi. „Uue juhendi eelis on komplekssus, koondades haiglaravi erinevad etapid – tavaosakondade ning intensiivravi käsitlused. Ka laste ja rasedate osa on nüüd kirjutatud lahti põhjalikumalt,“ tutvustas dr Tamme. Et uue ühise juhendi väljatöötamise ajendiks oli ajaga lisandunud teadusinformatsioon COVID-19 viirusevastase ja immuunmoduleeriva ravi kohta, toob dr Tamme näite praeguseks muutunud käsitlustest: „Kevadine juhend soovitas pigem glükokortikoide mitte kasutada, ent tänaseks on uuringutes tõestatud deksametasooni efektiivsus, mistõttu soovitab uus juhend kasutada deksametasooni lisahapnikku või juhitavat hingamist vajavatel patsientidel. Ent juhendis on pikemalt lahti kirjutatud ka infusioonravi ning hapnikravi ja kopsude kunstlik ventilatsioon,“ selgitas dr Kadri Tamme.
Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja dr Anne Kallaste sõnul on nakkushaiguste osakonnas haigete käsitluses kevadega võrreldes muutunud haiguse spetsiifiline ravi. Lisaks selgitab ta, et COVID-19 puhul on tegemist viirushaigusega. „Bakteriaalseid koinfektsioone on seni avaldatud uuringute alusel hospitaliseeritud patsientidel alla 10% ja intensiivravi vajavatel haigetel 10–15%, siis sarnaselt kevadisele ajale, rõhutame ka nüüd vajadust mitte kasutada rutiinselt antibiootikume. Uues juhendis on selleks toodud ka antibakteriaalse ravi alustamise vajaduse hindamiseks kindlad suunised, millest lähtuda,“ rääkis dr Anne Kallaste.
”Võrreldes kevadise olukorraga oleme nüüd märksa paremini ette valmistunud, meil on rohkem tõenduspõhist infot ja eksperimenteerimise faas on selja taha jäetud, Eesti haiglad lähtuvad COVID-19 patsientide ravimisel uusimast maailma praktikast, COVID-19 ravijuhendisse on koondatud kõik viimase aja teadmised ning arengud,” sõnas Regionaalhaigla intensiivravikeskuse juhataja dr Kristo Erikson. Eriksoni sõnul on väga oluline, et nelja Eesti haigla meedikud on ühiselt panustanud uue ravijuhendi valmimisse ning see on üle-eestiliselt haiglatele kättesaadav.
Kliinikumi Leht
Toitmisravi: uus kliiniline eriala kliinikumis
Alates 2020. aasta veebruarist koondati Tartu Ülikooli Kliinikumis kliiniline toitmisravi kompleksse, keskuse-põhise käsitluse eesmärgil spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskusesse.
Kliinilise toitmisravi meeskonda kuuluvad laste toitmisravi arst dr Oivi Uibo, laste toitmisravi õde Kairi Sokk ja laste kliiniline logopeed Marina Tammik ning täiskasvanute toitmisravi arst dr Külli Margus, täiskasvanute toitmisravi õde Airi Lind ja täiskasvanute kliiniline logopeed Lagle Lehes. Alates 2020.aasta novembrikuust on meeskonnas uus liige – sotsiaaltöötaja.
„Toitmisravi vajavad need lapsed ja täiskasvanud, kellel söömine või suu kaudne toitmine ei ole võimalik või ohutu ja kes seetõttu ei saa tavatoiduga eakohast piisaval hulgal vajalikku toiduenergiat ja toitaineid,“ ütles kõne- ja neelamishäirete keskuse laste toitmisravi arst Oivi Uibo. Nii on kliinilise toitmisravi eesmärgiks tagada vanusele, kehakaalule, põhihaigusele ja muudele teguritele vastav vajalik ravitoidu ja vedeliku kogus. „Toit peab tagama energiavajaduse lastel kasvamiseks ja arenemiseks ning nii lastel kui ka täiskasvanutel elukvaliteedi säilitamiseks ja/või parandamiseks,“ lisas dr Uibo.
Kliinilise toitmisravi meeskonna vastuvõttudele on oodatud patsiendid, kellele on näidustatud ravitoidu manustamine nina-neelusondi või stoomi (gastrostoomi või jejunostoomi) kaudu. Konsultatsioonidele on oodatud ka lapsed ja täiskasvanud, kellel esinevad söömisel või söötmisel terviseprobleemid. Toitmisravi meeskonna vastuvõtul hinnatakse toitumust, suu kaudu söömise võimalikkust ja ohutust ning otsustatakse ravitoidu vajadus, ravitoidu valik ning manustamise viis. Koostöös kõrva-nina-kurguarstiga tehakse toitmisravi keskuses objektiivseid neelamisfunktsiooniuuringuid (s.h nasoendoskoopiline neelamisuuring). Ühtlasi konsulteeritakse vajadusel haiglaravil olevaid patsiente.
Lisaks nasogastraalsondi või gastrostoomi või jejunostoomi ravitoiduga toidetavatele lastele ja täiskasvanutele on kliinilise toitmisravi konsultatsioonidele oodatud ka kõik põhihaigustest tulenevalt neelamishäiretega ja/või toitmisravi vajavad lapsed ja täiskasvanud. „Näiteks tsüstilise fibroosi, põletikulise soolehaigusega, tsöliaakia, kroonilise neerupuudulikkusega, südameriketega, söömishäiretega jms diagnoosidega patsiendid. Ühtlasi ootame vastuvõtule ka nii kõhnunud kui ka ülekaalulisi või rasvunud lapsi ja täiskasvanuid,“ selgitasid toitmisravi arstid dr Oivi Uibo ja dr Külli Margus.
Kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskuse meeskonna vastuvõtule broneerimiseks on vajalik perearsti või eriarsti saatekiri.
Kontaktid
*Laste kliiniline toitmisravi: Kairi Sokk (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.; 5331 8986)
*Täiskasvanute kliiniline toitmisravi: Airi Lind (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.; 5331 9424)
Kliinikumi Leht
Kommentaar
Dr Andres Kotsar, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht
Toitmisravi roll patsientide raviprotsessis on kindlasti väga oluline. Kliinikumi eesmärk on, et patsientidel oleks lisaks põhihaiguse ravile võimalikult hea toetus ka enteraalsele toitmisele ning nad saaksid meie meeskonna toel kodus edukalt hakkama. Siinkohal kindlasti sügav tunnustus kõikidele praegustele enteraalse toitmise eest hoolt kandvatele kolleegidele ja muidugi ka dr Ly Carlmannile enteraalse toitmise korraldusse käimalükkamisse panustamisel.
60 aastat luukoe pangandust Tartu Ülikooli Kliinikumis
Inimpäritolu kudede kasutamine luukoe defektide ja luukasvajate raviks on väga laialt levinud ning ka pika ajalooga meetod. Juba 19. sajandi meditsiinikirjanduses leidub mitmeid artikleid luude, hiljem ka teiste skeleti-lihaskoe transplantaatide kasutamisest siirdamiseks. Tänapäeval on võimalik väga mitmete inimpäritolu kudede siirdamine, kuid luukoe siirdamine on maailmas jätkuvalt kõige sagedasem. Ka Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutatakse luukoe siirdamist praktiliselt igapäevaselt.
Luukoe hankimise ja siirdamisega on tegeldud Tartu Ülikooli Kliinikumis järjepidevalt juba 60.aastat. Professor Artur Linkbergi eestvedamisel rajati 1960. aastal Tartu Maarjamõisa haiglasse „Kudede konserveerimise laboratoorium“. Kudede hankimine toimus sel ajal morgis ning ainult surnud doonoritelt. Laboratooriumi raamatud on tänini säilinud ja sealt näeme, et surma põhjusena oli umbes pooltel juhtudel märgitud mootorrattaõnnetus. Laboratooriumi esimesel tööaastal oli kokku 20 doonorit, kellelt lisaks luudele hangiti ka veresooni ja nahka. Kui algselt oli võimalik hangitud kudesid säilitada ainult lühiaegselt ja pigem oodati sobivat doonorit, siis seitsmekümnendate aastate keskpaigast hakati luukoe hankimisega tegelema süstemaatilisemalt. Samuti viidi luukoe hankimine osaliselt üle operatsioonitoa tingimustesse, mis võimaldas hankida transplantaate steriilselt, mille tõttu ei olnud enam vajalik rakendada täiendava sterilisatsiooni meetodeid ja mis võimaldas transplantaate pikemalt säilitada. Lisaks hakati valmistama luudest silindrikujulisi tükke, luupuru, samuti demineraliseeritud luud. Aastast 1990, kui ortopeedia osakonnas hakati regulaarselt puusaliigeseid endoproteesima, alustati luukoe kogumist elusdoonoritelt ehk siis operatsiooni käigus eemaldatud reieluupead kogutakse ning neid kasutatakse transplantaatide valmistamiseks. Samasse perioodi jääb ka teine oluline muutus kui transplantaatide säilitamine viidi üle -80 kraadi sügavkülmikusse, mis võimaldas säilimisaega pikendada mõnelt kuult viie aastani.
Üheksakümnendatel aastatel nimetati kudede konserveerimise laboratoorium ümber luupangaks ning aastal 2019 moodustati iseseisev struktuuriüksus, skeletikudede pank, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku koosseisus koos oma töötajaskonnaga. Ortopeedidest on aastate jooksul luupanga tööd juhtinud Tiit Haviko, Georgi Peterson, Ulvi Kiho, Aare Märtson, Peeter Laasik, Mati Merila, aastast 2011 on luupanga vastutavaks isikuks Katre Maasalu. Viimane kümmekond aastat on osutunud ka kõige tormilisemate muutuste ajaks. Vajaduse skeletikudede panga töö oluliseks ümberkorraldamiseks tingis aja jooksul muutunud ja täienenud seadusandlus nii Eestis kui ka Euroopa Liidus.
Aastatuhane vahetuseks oli kogu maailmas ravi otstarbel kasutatavate inimkudede ja rakkude siirdamine muutnud jõuliselt laienevaks valdkonnaks ning 2004. aastal anti välja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2004/23/EÜ „Inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta“. Direktiiv kohustas liikmesriike tagama, et kudede ja rakkude hankimise ja käitlemisega tegelevad asjakohase väljaõppe ja kogemusega isikud ning et see tegevus toimuks asutustes, mis on sellel eesmärgil akrediteeritud ning omab vastavaid tegevuslubasid. Meditsiiniasutustele varasemast meditsiiniteenuse osutamise loast enam ei piisanud ja haiglad pidid hakkama taotlema Ravimiametilt transplantaatide hankimise ja/või käitlemise tegevuslubasid, kus pidi olema määratud vastutav (pädev) isik.
Palju aastakümneid toimus kudede hankimine meil peamiselt nende kolleegide initsiatiivil, kes kudesid hiljem ise siirdamisteks vajasid, kuid kogu tehniline töö transplantaadi puhastamisel, pakendamisel ja analüüside korraldamisel jne seisis peamiselt operatsioonitoa õe õlul, kes tegi seda pärast oma päevatöö lõppu. Rohkem kui kümmekond aastat oli meil selleks õeks Külliki Piiskoppel, keda suure töö eest tänama peame.
Esimesena Eestis omandas vastava rakkude, kudede ja elundite käitlemise loa Tartu Ülikooli Kliinikum ning seetõttu kannab ka meie tegevusluba järjekorranumbrit 1. Aastal 2013 ilmus esimene üleeuroopaline juhis ning sai selgeks, et luupanga tegevus vajab olulist kaasajastamist, korrastada tuli dokumentatsioon ning viia töötlemise protsess vastavusse luukoe käitlemiseks seatud nõuetega. Lisaks ei olnud inimressurss töömahule ja nõuetele vastav.
Olukorra parandamiseks asus traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja prof Aare Märtson koostöös juhtkonnaga otsima lahendusi, sest korraga oli tarvis teha väga suuri ja kulukaid muutusi.
Skeletikudede panga kudede käitlemiseks vajalikud ruumid leiti L. Puusepa 8 maja vanas operatsiooniblokis. Ruumid vajasid tõsist ümberehitust vastamaks Ravimiameti ettekirjutusele ja rahvusvahelistele rangetele nõuetele. Paralleelselt ruumide remondiga hakati looma ka skeletikudede panga kvaliteedijuhtimissüsteemi. Selleks kaasati ühendlabori direktor Anu Tamm ning pikaajaliste kogemustega labori kvaliteedispetsialisti Kai Jõers, kes omasid kogemust tüvirakulabori ülesehitamisel.
Lisaks ruumide ja dokumentatsioonimurede lahendamisele tuli tegeleda ka pädeva personali kaasamise ning koolitamisega. Selleks, et vältida doonorite leidmise, hankimise, käitlemise ja siirdamisega seotud isikute huvide konflikti ning tagada transplantaatide ohutus on tänapäeval nõutud erinevate tegevusetappide jaotamine erinevate vastutavate isikute vahel.
Kliinikum ja Regionaalhaigla seadsid sihte uueks aastaks
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatused pidasid koostöökohtumise, et vaadata väljakutseid pakkunud aastale tagasi ning seada ühiseid sihte algavaks aastaks.
„Kliinikumi ja Regionaalhaigla koostööst võidavad nii patsiendid kui haiglad ise, arvestades Eesti riigi suurust ning ressursse,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens. „Siin on heaks näiteks vähiravi, traumaravi, harvikhaigused ning tervikliku patsiendi raviteekonna kujundamine, neid valdkondi saame koostöös arendada,“ lisas Regionaalhaigla juhatuse liige ülemarst prof Peep Talving.
Majandustulemusi analüüsides jagati kogemusi nii igapäevast tööd kui ka kaugemaid investeeringuplaane silmas pidades. 2021. aasta oluliseks koostööpunktiks on IT-arendused. Regionaalhaigla juhatuse esimehe Agris Peedu sõnul on plaanis laiapõhjaline IT-alane koostöö. „COVID-19 tingitud eriarenduste tegemine, uue vereinfosüsteemi hankimine ning ühiselt uute rahastusvõimaluste leidmine,“ tõi Peedu mõned näited ühistest koostööplaanidest.
Eesti kahe suurhaigla ravitöömahtude suurus on sarnane. Teataval määral esinev erinevus ravitöös tuleneb erialade spetsiifikast, mida kummaski haiglas pakutakse. Ühiselt tõdeti, et eesmärgiks on fookusega patsiendile tervishoiuteenus ning olenemata hetkel valitsevast üleriiklikust tervishoiu hädaolukorrast, on vajalik tagada ravitöö kõikidele patsientidele.
Kliinikumi Leht
Lastekliiniku lastesõbralikkus saab alguse nii tegudest kui südamest
2020. aasta on pakkunud väljakutseid ning seda ennekõike tervishoiutöötajale. Kliinikumi Leht uuris lastekliiniku töötajatelt, kuidas muutunud oludes jätkata lastekliinikule omase lapsesõbralikkusega.
„Olgugi, et COVID-19 epideemia on paljudele lapsesõbralikule tegevustele piirangud seadnud, ei tähenda see sugugi, et lastekliinikus lapsed nüüd igavleksid või ennast kurvalt tunneksid,“ kinnitas lastekliiniku õde Karin Raamets. Enda ja kolleegide nimel kinnitab ta, et väikeste patsientide ravitöös on kõige tähtsam just lastesõbralik personal. „Lastega tuleb osata leida kontakt, samastada enda nende murede ja rõõmudega. Me kõik üritame olla mõnusad laste jaoks,“ rääkis Karin Raamets.
Laste tähelepanu köitmiseks kasutavad lastekliiniku töötajad erinevaid võtteid. „Võib juhtuda, et valges kitlis tervishoiutöötaja tekitab lapses ärevust – sellisteks puhkudeks on meie õdedel rõõmsad loomade ja putukatega T-särgid. Vereproovide ja protseduuride läbimise eest aga antakse lastele vapruse eest diplomeid, mänguasju ja kleepse. Keeruliste protseduuride läbimise eest saavad väikesed patsiendid valida preemiaks kõrremahla, kohupiimakreemi või jäätist,“ tutvustas õde.
Et mõned protseduurid võivad olla pikad, on laste tähelepanu köitmiseks protseduuride tuppa sisse seatud hologramm, mis lae alla erinevaid kujundeid kuvab. „Hologrammist on tõesti reaalne abi. Muusika ja pildid on köitvad, lapse tähelepanu läheb sellele ning laps rahuneb, lapsevanem ka,“ kinnitab Raamets.
Haiglaravil viibivate laste aega lastekliinikus sisustavad erinevad mängud, värvimislehed ja raamatud. Meelelahutuse kõrval on haiglas viibivatele lastele tagatud aga ka õppimine. „Väga suureks abiks on meie haiglaõpetaja Hilda Looper, kes tegeleb lastega palju ja hoiab järje peal, et keegi koolis maha ei jääks. Ta leiab lisaks koolilastele tegevusi ka noorematele lastele. Hilda on nii mõnus ja armas inimene, et ta leiab kõigi lastega kontakti,“ kirjeldas haiglaõpetaja tööd EEG kabineti õde Anneli Loog.
Haiglaõpetaja õpetab ja suunab haiglaravil olevaid lapsi, kes on võimelised õppetööks. „Olen ravimeeskonna liige ja annan nõu nii vanematele kui meditsiinitöötajatele. Oma töö käigus märkan ma detaile, millest lapse ravis võib abi olla,“ iseloomustab oma tööd lastekliiniku haiglaõpetaja Hilda Looper. „Et lastel on õigus haridusele, on oluline, et õpetamine oleks tagatud ka haiglas. Haiglaravil lapsega kohtudes, alustan ma alati usaldusliku suhte loomisest. Mõnikord on minu töö rohkem vestlus ja emotsionaalne toetus,“ räägib oma tööst haiglaõpetaja.
Hilda Looper on haiglaõpetaja olnud juba 11 aastat, lisaks temale tegutsevad haiglaõpetajad kliinikumi psühhiaatriakliinikus ning hematoloogia-onkoloogia kliinikus. „Ma naudin oma tööd,“ kinnitab Hilda Looper.
„Õpetan lapsi nii nende palatis kui oma kabinetis – minu ruumis on lastel võimalus tunda end mitte-haigena. Õpime vastavalt võimalusele ja tegutseme nii kaua, kui laps jõuab. Õpetan erinevaid aineid, ent põhirõhk on eesti keelel, matemaatikal ja keeleõppel. Haiglas toimuva õppe põhiline eesmärk on säilitada järjepidevust õpingutes, hoida õpimotivatsiooni, tõsta lapse enesehinnangut ning tagada võimalikult paindlik naasmine kooli,“ tutvustab Looper.
Lastekliiniku töötajatel on mõtteid lastesõbraliku keskkonna arendamiseks veel palju. Läheneval jõuluajal tuleb arvestada piirangutega, ent üks on kindel – jõulutunde ja -maagia ärajäämist ei pea kogema ükski laps, olgu ta haiglaravil või mitte. „Küll me midagi välja mõtleme, kindlasti leiame kolleegidega lahenduse ka jõuluajal, et lastele haiglas rõõmu valmistada,“ on Karin Raamets kindel.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi teadustöö preemia
Ravijuht Andres Kotsar andis 16. oktoobril, arstiteaduskonna aastapäevade teaduskonverentsi raames üle Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö preemia. Preemia pälvis uurimistöö „Atoopilist dermatiiti põdevate patsientide naha metaboloomilises analüüsis esineb häirunud nahabarjäärile ja oksüdatiivsele stressile iseloomulikke muutusi“, mille autorid on Liis Ilves, Aigar Ottas, Bret Kaldvee, Kristi Abram, Ursel Soomets, Mihkel Zilmer, Viljar Jaks, Külli Kingo.
Atoopiline dermatiit (AD) on krooniline põletikuline dermatoos, millel on oluline negatiivne mõju inimese füüsilisele, emotsionaalsele ja psühhosotsiaalsele heaolule. ADd põeb umbes 10–20% lastest ja 1–3% täiskasvanutest. Haiguse riskitegurite ja patofüsioloogiliste mehhanismide alla kuuluvad nahabarjääri häirumine, muutused immuunvastuses, geneetilised tegurid eesotsas filagriini geeni defektiga ja teatud keskkonnategurid. Iseloomulik nahalööve on sageli esimene niinimetatud atoopilise marsi väljendus, millele järgnevad hiljem astma ja allergilise rinokonjunktiviidi teke. Samuti on ADd põdevatel patsientidel sagedamini ja raskemalt kulgevaid Staphylococcus aureus’e ja Herpes simplex’i viiruse põhjustatud nahainfektsioone.
Uuringu peamine eesmärk oli analüüsida ADd põdevate patsientide haiguskolde naha metaboloomilist profiili ja võrrelda seda ADd põdevate patsientide näiliselt terve naha ja ilma nahahaigusteta kontrollrühma naha metaboloomilise profiiliga, et leida ADga seotud biomarkereid. Varasemalt AD naha metaboloomilist profiili täiskasvanutel teadaolevalt kirjeldatud ei ole.
Uuringusse värvati 15 AD-patsienti (11 naist ja 4 meest vanuses 20–50 aastat) ja 17 nahahaigusteta kontrolli (7 naist ja 10 meest vanuses 23–75 aastat). ADga patsientidelt võeti üks nahabioptaat haiguskoldest (AD-L) ja teine näiliselt tervest nahast (AD-NL), kontrollidelt päikesele mitteeksponeeritud nahast (C). Teostati mass-spektromeetriline analüüs, kasutades AbsoluteIDQ p180 kit’i.
Uuringu tulemusel leiti 16 metaboliiti ja metaboliitide suhet, mis olid statistiliselt oluliselt erinevad kolme fenotüübilise grupi (AD-L, AD-NL ja C) omavahelises võrdluses, kasutades Kruskali-Wallise testi (p < 0,05). Metaboliidid kuulusid aminohapete, biogeensete amiinide, sfingomüeliinide või fosfatidüülkoliinide rühma. Statistiliselt olulisemate kontsentratsioonide erinevustega olid dimetüülarginiinid (p < 0,0001), fenüületüülamiin (p < 0,0001), spermiini suhe spermidiini (p < 0,0001), sfingomüeliin C26:1 (p = 0,0007), sfingomüeliin C26:0 (p = 0,001) ja putrestsiin (p = 0,0012).
Uuringu tulemusel järeldati, et muutused metaboliitide tasemes viitavad AD naha puudulikule barjäärifunktsioonile, veresoonte düsregulatsioonile ja suurenenud vastuvõtlikkusele oksüdatiivsele stressile ning on vastavuses AD varem teada oleva põletikulise iseloomu ja immuunsüsteemi düsregulatsiooniga.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arstid osalesid uudse luusarkoomi ravi lähenemisviisi väljatöötamisel
Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku professor Aare Märtson ja dotsent Katre Maasalu osalesid töörühma töös, mis uuris uudseid biomarkereid luusarkoomi ravi edendamiseks.
Uuringus osalesid lisaks hetkel Austraalias Murdochi ülikoolis töötav professor Sulev Kõks ning lisaks eestlastele Perthis Lääne-Austraalia ülikooli ning Vietnami Hue ülikooli teadlased. Artikli üks kaasautoritest Xuan Dung Ho kaitses Aare Märtsoni, Sulev Kõksi ja Katre Maasalu juhendamisel Tartu Ülikoolis 2018. aastal doktorikraadi teemal „Osteosarkoomi geneetilise profiili iseloomustus“.
Töös rakendati paarisdisaini, kus võrreldi samade isikute kasvajalise ja terve luukoe transkriptoomi. Uuriti 18 Vietnami osteosarkoomi patsiendil leptiini retseptori kattuva transkripti (LEPROT) alternatiivset splaissingut. Analüüsiti luu näidiseid RNA-sekveneerimise meetodil ning patsientidelt koguti proove nii vähi kui normaalsetest rakkudest ning tuvastati statistiliselt olulisi erinevusi LEPROT eksonite avaldumisel normaalsete ja vähi proovide vahel. Läbi viidud uuringud võivad aidata mõista osetosarkoomi patogeneesi.
„Hetkel on tegemist esmase uuringuga, kuid uuringuid on vaja jätkata võimaliku diagnostilise markeri ja ravi märklaua arendamiseks “ sõnas professor Aare Märtson.
Osteosarkoom on kõige sagedamini esinev esmase luu pahaloomulise kasvaja vorm. Igal aastal diagnoositakse ligikaudu 3 esmast osteosarkoomi juhtumit miljoni elaniku kohta. Haigus esineb sagedamini noorematel ja meessoost isikutel. Esmased haigussümptomid on mittespetsiifilised, mistõttu võib haigus esmasel pöördumisel tähelepanuta jääda. Sagedamini esineb osteosarkoom suurtes toruluudes nagu reieluu, sääreluu ja õlavarreluu ning levib sagedamini kopsukoesse. Ehkki keemiaravi kombineerituna operatiivse sekkumisega aitab oluliselt elulemust parandada ei pruugi need aidata tervistuda. Seetõttu on osteosarkoomi prognoos halb ning pole muutunud 1980 aastatest. Osteosarkoomi põhjus ja tekkemehhanism ei ole teada ning seetõttu pole leitud siiani uusi raviviise.
Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Experimental Biology and Medicine artiklis „Alternative splicing of leptin receptor overlapping transcript in osteosarcoma“ ning artikkel oli ajakirja perioodi parim artikkel, mistõttu sellel anti vaba juurdepääs 90 päevaks.
Kliinikumi Leht
Moodustati molekulaarse onkogeneetika nõukoda
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli struktuuriüksuste koostöös on alustanud tegevust molekulaarse onkogeneetika nõukoda (ingl Molecular Tumor Board), mille eesmärgiks on integreerida personaalmeditsiinialaseid teadmisi onkoloogiliste haigete ravisse.
Nõukoja kokkukutsumine on tingitud järjest laialdasematest võimalustest kasvajate molekulaarses diagnostikas ning uute biomarkerite põhiste ravimite kasutusele võtmisest. Nõukoda koosneb onkoloogidest, geneetikutest, laboriarstidest ning teadlastest. Onkogeneetika nõukoja liikmed omavad kõik doktorikraadi ning osalevad nii kliinilises töös kui ka õppe- ja teadustöös.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja Jana Jaali sõnul on molekulaarse onkogeneetika nõukoja loomine kindlasti hematoloogia-onkoloogia kliiniku vastutusala. „Ühtmoodi oluline osa nõukoja töös on nii innovatiivsetel medikamentoossetel ravidel kui ülikooli teadlaste põhjalikel spetsiifilistel teadmistel. Kliinilise geneetika keskus on võtnud Eestis initsiatiivi ning töösse juurutanud testi somaatiliste muutuste määramiseks kasvajakoes (Illumina TruSight Oncology 500),“ selgitas dr Jana Jaal. Ta lisab, et kuigi test on onkoloogide poolt hästi vastu võetud, on siiani jäänud probleemseks selle kliiniline interpretatsioon ning tulemuste asetamine just Eesti tingimustesse. „Loodud nõukoda täidab selle lünga ning annab koos testi tulemustega ka võimalikud ravisoovitused Eesti kontekstis,“ kinnitas dr Jaal.
Molekulaarse onkogeneetika nõukoja töö hakkab toimuma vähemalt kaks korda kuus. Kuigi nõukoja tööd on alustatud väiksema pilootprojekti raames, on edaspidi nõukoda avatud nõu andmiseks kõikidele Eesti onkoloogidele, kes soovivad ja näevad vajadust korrigeerida või jätkata patsiendi vähiravi kasvaja molekulaarse profiili alusel.
Kliinikumi ja ülikooli kliinilise geneetika keskuse vanemarst-õppejõud Tiina Kahre sõnul alustati arvestades onkoloogide soove 2019. aasta aprillist molekulaarsete somaatiliste muutuste määramise testi valideerimisega ning alates 2020. aasta jaanuarist on kliinilise geneetika keskus saanud pakkuda somaatiliste mutatsioonide määramise teenust kasvajakoest kõigile Eesti haiglatele. „Koostööpartnerite hulgas on Tartu Ülikooli Kliinikum, Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaigla. Molekulaarse onkogeneetika nõukoja poolt antavad soovitused võimaldavad meie onkoloogilistele patsientidele paremaid, personaalsemaid ning tõenduspõhisemaid ravivalikud,“ sõnas dr Tiina Kahre.
Molekulaarse onkogeneetika nõukoja koosseisu kuuluvad alates 1. oktoobrist 2020:
Dr Jana Jaal, onkoloog, PhD (Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) ja Tartu Ülikooli (TÜ) hematoloogia-onkoloogia kliinik)
Dr Marju Kase, onkoloog, MSc, PhD (TÜK ja TÜ hematoloogia-onkoloogia kliinik)
Dr Kristiina Ojamaa, onkoloog, PhD (Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus)
Dr Tiina Kahre, molekulaargeneetik, PhD (TÜK ja TÜ kliinilise geneetika keskus)
Dr Sander Pajusalu, meditsiinigeneetik, PhD (TÜK ja TÜ kliinilise geneetika keskus)
Kadri Toome, molekulaargeneetik, PhD (TÜK kliinilise geneetika keskus)
Darja Lavõgina, bioorgaanilise keemia vanemteadur, PhD (TÜ hematoloogia-onkoloogia kliiniku teaduslabori juht)
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arstid reproteesisid Eestis esmakordselt patsiendi mitraalklapi kateetrikaudselt
23. septembril toimus Tartu Ülikooli Kliinikumis esmakordselt Eestis südameoperatsioon metoodikaga, mille käigus reproteesiti patsiendi mitraalklapp kateetrikaudselt.
„Uue mitraalklapi saanud 67-aastane meespatsient vajas esimest korda südameoperatsiooni 10 aastat tagasi, mil tema südame mitraalklapp asendati bioproteesiga,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonna vanemarst-õppejõud Arno Ruusalepp. Ta selgitas, et bioproteesid kuluvad aja jooksul, mistõttu vajavad patsiendid kordusoperatsiooni. „Seni on südame mitraalklapi kordusproteesimised sobivate klapiproteeside puudumise tõttu viidud Eestis läbi lahtise südameoperatsiooniga. Samas kaasnevad selle meetodiga aga suuremad riskid tüsistusteks, patsiendi pikem intensiivraviperiood ja ka operatsioonist taastumise aeg,“ rääkis dr Ruusalepp. Seega on kateetrikaudne meetod klapiproteeside asendamiseks patsiendile kergemini kulgev operatsioon.
Uus mitraalklapi bioprotees paigaldati patsiendile ühetunnise operatsiooni käigus südame tipu kaudu olemasoleva mitraalklapi sisse, pärast mida see avati. „Nii taastati operatsiooniga patsiendi südamefunktsiooni ja seeläbi ka elukvaliteet,“ sõnas dr Ruusalepp.
Uuendusliku südameoperatsiooni teostasid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekirurgid Arno Ruusalepp, Toomas Hermlin ja Jaagup Truusalu koos meeskonnaga. Südamekirurgide hinnangul vajaks Eestis edaspidi sellist operatsiooni aastas umbes viis patsienti ning kliinikumis jääb see sõltuvalt patsiendi seisundist valikmeetodiks.
Kliinikumi Leht
Patsiendiohutuse uuring kliinikumis
2.–10. septembril viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi küsitlus, mille eesmärk oli koguda töötajate arvamusi patsiendiohutuse ja ohujuhtumite käsitlemise kohta kliinikumis. Uuringu sihtrühmaks olid eelkõige kliinikute ja meditsiiniliste teenistuste töötajad. Andmete kogumiseks kasutati Tervishoiualaste Teadusuuringute ja Kvaliteediagentuuri (AHRQ) küsimustikku „Patient Safety Culture (SOPS) Hospital Survey“.
Elektroonilise küsimustiku täitis 479 töötajat 28st kliinikust ja teenistusest, enim vastanuid oli anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Vastanutest 24% olid arstid, 55% õendus-, 5% hooldus- ja 16% teised töötajad. Enamik vastanutest (79%) töötas kliinikumis täiskoormusega ning suuremal osal (84%) oli vahetu kokkupuude patsientidega.
Enamik uuringus osalenutest (74%) arvas, et kliinikumi ja kliiniku juhtkond väärtustab patsiendiohutusele suunatud tegevusi ning patsiendiohutuse olukorda hindas oma osakonnas heaks, väga heaks või suurepäraseks 77% vastanutest. Töötajate arvates arvestab vahetu juht nende ettepanekutega patsiendiohutuse parendamisel (80%) ja tegeleb talle teatavaks saanud ohujuhtumitega (86%).
Hea on tõdeda, et patsiendi ohujuhtumite menetlusprotsessis teavitatakse osakonna töötajaid aset leidnud juhtumitest (64%) ning juhtumi menetlemisel tehtud otsustest (63%). Osakondades arutatakse võimalusi, kuidas edaspidi sarnaseid ohujuhtumeid vältida (67%) ning võetakse kuulda töötajate patsiendiohutusega seotud muresid ja kaebusi (74%).
Samas selgub uuringust, et ohujuhtumiga seotud töötajatele ei pakuta alati piisavalt tuge (32%) ning neljandiku osalenute arvates korduvad osakondades samad patsiendiohutusega seotud probleemid. Kuigi ohujuhtumite infosüsteem on kasutusel juba aastaid, peab osa vastanutest (35%) juhtumite registreerimist ikka veel pealekaebamiseks. Samas leiab 71% vastanutest, et ohujuhtumi menetlemisel keskendutakse õppimisele, mitte juhtumi põhjustanud töötaja süüdistamisele ning et ohujuhtumi registreerimine ei põhjusta kolleegide negatiivset suhtumist (57%).
Patsiendi ohujuhtumite registreerimine oli üksustes erinev, kuid vaid 35% uuringus osalenutest oli viimase 12 kuu jooksul registreerinud ühe või rohkem ohujuhtumeid. Töötajate hinnangul registreeritakse rohkem juhtumeid, mis otseselt kahjustasid patsiendi tervist või heaolu (51%) ning vähem neid juhtumeid, mis patsiendi tervist või heaolu ei kahjustanud (19%). Ametirühmade võrdluses oli juhtumite registreerimise osakaal õendustöötajate hulgas kõige kõrgem.
Uuringus osalenutel oli võimalik kommenteerida patsiendiohutusega seotud olukorda kliinikumis ning teha ettepanekuid ohujuhtumite registreerimise parendamiseks. Töötajad leidsid, et patsiendiohutusega seotud olukord kliinikumis on heal tasemel ja varasemaga võrreldes on patsiendiohutusse hakatud tõsisemalt suhtuma. Töötajad leidsid, et „nii olulise teema kohta tuleks teha regulaarseid seminare/koolitusi“, et rohkem teadvustada juhtumite registreerimise vajadust, õppida märkama ohujuhtumeid ning saavutada ühine teadmine sellest, et ohujuhtumite registreerimine ei ole pealekaebamine. Samuti leiti, et „POI süsteemi ülevaadet võiks iga-aastaselt tutvustada kõikidele kliinikumi töötajatele, et mõista mis suunas liigume ja millele võiks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata“.
Patsiendiohutuse uuring oli osa kliinilisest auditist „Patsiendi ohujuhtumite käsitlemise korra rakendumine kliinikumi struktuuriüksustes“.
Aitäh uuringus osalejatele, kes oma vastuste ja ettepanekutega andsid olulise panuse patsiendi ohujuhtumite süsteemi parendamiseks.
Auditi meeskonna nimel
Jane Freimann
INFOKAST
- Patsiendi ohutusjuhtumite infosüsteem (POI) võeti kliinikumis Soome HaiPro süsteemi eeskujul kasutusele 2012. aastal.
- Ohutusjuhtumite registreerimise eesmärk on ebasoovitavate juhtumite tuvastamine, nendest õppimine ja järgmiste juhtumite ennetamine.
- POIs on 10 aasta jooksul registreeritud 5297 juhtumit, neist 71% juhtumitest hinnati riski väikeseks või mõõdukaks, 9% suureks või väga suureks ja 20% riski patsiendi tervisele ja heaolule ei olnud.
- Registreeritud juhtumite põhjal on töötajatele pakutud koolitusi, koostatud tegevusjuhendeid, parendatud patsiendi identifitseerimise korda ning laborianalüüside ja ravimite käitlemist, soetatud uusi ravi- ja hooldusvahendeid, muudetud töökorraldust jne.
Kliinikum pakub COVID-19 testimist eraisikutele ja ettevõtetele
Alates 1. oktoobrist on kõikidel soovijatel võimalik broneerida aega tasulise COVID-19 testi tegemiseks Tartu Ülikooli Kliinikumis.
„Kliinikumi ühendlabor alustas COVID-19 testide tegemisega märtsikuus, kuid seni oli see kättesaadav vaid kliinikumis ambulatoorsetel vastuvõttudel käivate või haiglaravil viibivate patsientide, kliinikumi töötajate ja ka partnerhaiglate jaoks,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori direktor Anu Tamm.
Et eraisikud on olnud huvitatud ka ilma saatekirjata testimisest, laiendas ühendlabor sellealast tegevust. „Ühendlaboril on võimekus teenindada ka teisi huvilisi, mis omakorda leevendab nõudlusest tekkinud järjekordi teistes laborites,“ selgitas Anu Tamm. Ta lisab, et lisaks eraisikutele on testimise vastu huvi tundnud ka eraettevõtted ning kohalikud omavalitsused, kellele alates oktoobrist analüüsid samuti kättesaadavad on.
Analüüse võetakse N. Lunini 6 maja juures asuvas testimispunktis. Tasulisele COVID-19 analüüsile on võimalik aega broneerida telefoni teel 731 9100 või kliinikumi kodulehel valides infektsioonhaiguste erialalt SARS-CoV-2 testi. Ilma saatekirjata on analüüsi maksumuseks 75 eurot, arve saadetakse e-postile analüüsi aega broneerides ning selle eest tuleb tasuda enne analüüsi võtmisele tulemist. Lisaks on võimalik arve eest tasuda kliiniku patsiendiportaalis ePatsient.
Kui COVID-19 analüüse tellivad suuremate kollektiividega ettevõtted, soovides testida enam kui 15 inimest, tuleb neil pöörduda ühendlabori sekretäri poole telefoni 731 9312 teel või See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. kaudu. „Et ennetada inimeste kogunemist ning pidades kinni hajutamise nõudest, on kliinikum sõlminud kokkuleppe Tartu Kiirabiga, kelle COVID-19 analüüsi võtmise brigaad teeb väljasõidu soovitud asutusse, võtab analüüsid ning transpordib need omakorda ühendlaborisse,“ rääkis ühendlabori direktor.
Mõlema analüüsi andmise variandi puhul on vastused on leitavad Digiloost järgmisel päeval ning vajadusel on võimalik saada vastuse väljatrükk paberkandjal, küsides seda L. Puusepa 8 J-korpuse registratuurist.
Juhul, kui COVID-19 analüüsi järgselt kinnitub positiivne tulemus, tuleb jääda perearsti jälgimisele.
Kliinikumi Leht
Hoolime ja vaktsineerime
Grippi, ülemiste hingamisteede nakkushaigust, põhjustavad A- ja B-gripiviirused. Enamikel juhtudel põetakse gripp läbi kergelt, kuid mõnikord võib gripp kulgeda raskelt ja põhjustada enneaegseid surmajuhte.
Gripiviirus levib inimeselt inimesele otsese kontakti kaudu aevastamisel või köhimisel lenduvate piiskade abil või läbi kaudse kontakti köhimisel, aevastamisel ja nuuskamisel saastunud käte või kontaktpindade vahendusel.
Sel hooajal on võimalik, et gripp ja COVID19 esinevad koos. Sellest hoolimata on gripp ennetatav, mis võimaldab vähendada haigestumiste, hospitaliseerimiste ning enneaegsete surmajuhtude arvu.
Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad on olnud teenäitajaks – eelmisel gripihooajal vaktsineerisid end gripi vastu 70% kliinikumi töötajatest, mis tähendab, et vaktsineeritud töötajate arv on viimase kaheksa aasta jooksul kolmekordistunud. See on võtmetähtsusega, et tervishoiutöötajad oleksid suurenenud töökoormuse perioodil terved ja et vältida hospitaalgrippi. Seetõttu hüvitab kliinikum patsientidega kokku puutuvate töötajate vaktsineerimise kulud.
Uue gripihooaja eel on kõikidel otseselt patsientidega kontaktis olevatel kliinikumi töötajatel vaktsineerida neljavalentse vaktsiini Influvac Tetra´ga, mis sisaldab kahte A-gripiviiruse tüve ja kahte B-gripiviiruse tüve. Gripi vastu võib vaktsineerida kogu hooaja vältel, kuid kõige kindlama kaitse annab vaktsineerimine enne haigestumise kõrgperioodi (oktoobrist detsembrini). Immuunsus kujuneb välja kahe nädala jooksul peale vaktsineerimist.
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikumi uus juht on Priit Perens
3. septembril valis Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu järgmiseks viieks aastaks juhatuse esimehe kohustesse Priit Perensi, kel on pikaajaline rahvusvaheline juhtimiskogemus.
Kliinikumi nõukogu esimehe Urmas Klaasi sõnul toetas nõukogu Priit Perensit tulenevalt tema eelnevast kogemusest suurettevõtte tegevjuhina, aga ka nõukogu esimehena ja liikmena rahvusvahelistes ettevõtetes. „Nõukogu tõstab esile Priit Perensi juhtimiskogemust, sealhulgas on tal laialdane kogemus erinevate struktuurireformide läbiviimisel nii Eesti kui rahvusvahelistes institutsioonides,“ selgitas Urmas Klaas.
Priit Perensi sõnul on tema eesmärk Eesti meditsiini juhtivas raviasutuses edasi arendada patsiendikeskset ravi, väärtustada meeskonnatööd ja teha head koostööd Tartu Ülikooliga. „Et arendada patsiendikeskset ravimudelit, soodustada kaasavat juhtimist ja meeskonnatööd, on kliinikumi nõukogu algatanud struktuuri- ja juhtimisreformi, mida asun edasi viima,“ sõnas Priit Perens.
Priit Perens on olnud seotud Eesti pangandusega selle algusaegadest, töötades erinevatel positsioonidel. Ta oli aastatel 2008–2014 Swedbank AS-i tegevjuht, 2015–2017 Swedbank Grupi tegevjuhtkonna liige, vastutades Balti panganduse eest ja Baltikumi tütarpankade nõukogude esimees. Aastatel 2017–2019 oli ta nõukogu liige Swedbank Grupi Eesti, Läti ja Leedu pankades.
Priit Perens on lõpetanud Tartu Ülikoolis majandusküberneetika eriala cum laude ning ta on õppinud Tartu Ülikooli doktoriõppes majandusfilosoofiat. Aastast 2017 on ta Eesti Haigekassa nõukogu liige.
Tartu Ülikooli Kliinikumi uus juhatuse esimees Priit Perens asub ametisse 1. oktoobril 2020.
Priit Perens, tere tulemast Tartu Ülikooli Kliinikumi! Millele soovite kõige rohkem pöörata tähelepanu esimestel tööpäevadel?
Esimestel tööpäevadel on ennekõike plaanis kohtuda võimalikult suure hulga kliinikumi inimestega. Tahaksin saada ette selge arusaamise selle suure organisatsiooni peamistest rutiinidest ja viia ennast võimalikult ruttu kurssi kõige põletavamate teemadega, mis inimestel hinge peal on. Samuti on kavas viia ennast detailselt kurssi struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma senise töö tulemustega.
Olete ametisse asumise eelselt tutvunud osade tulevaste kolleegide ja struktuuri- ja juhtimisreformi käiguga – kas arusaam kliinikumist on kandideerimisajaga võrreldes muutunud?
Iga päev toob üht-teist uut ja minu arusaamine asjast on kindlasti palju üksikasjalikum kui kuu aega tagasi. Samas fundamentaalselt ei ole minu jaoks info lisandumisega midagi muutunud.
Tervishoiusüsteemi on võrreldud haridusmaastikuga, ent millised oleksid panganduse parimad praktikad, mida plaanite kliinikumiga jagada?
Arvan, et koostöö inimestega ei ole väga sektoripõhine. On olemas üldiselt tunnustatud head tavad. Minu jaoks algab toimiv koostöö lugupidamisest kolleegide vastu. Pangandusest on kahtlemata üht-teist kaasa võtta, eriti arvestades, et nii pangad kui kliinikum on keerukad organisatsioonid, kus toimivate juhtimislahenduste leidmiseks on vaja paljude inimeste panust, ühist arusaamist ja usaldust.
Mis on need omadused, mida hindate enim kolleegides?
Ootan ka oma töökaaslastelt lugupidavat suhtumist üksteise suhtes ja ausust. Hindan väga ka avatust ja otsekohesust. Samas on oluline, et pole olemas absoluutset tõde ja hea koostöö on võimalik ainult siis, kui inimestel on valmisolek enda omast erinevaid seisukohti mõista, mitte hukka mõista. Ma kindlasti ei hinda suhtumist „my way or highway“ ega usu, et see mingite toimivate lahendusteni viia saaks.
Olete olnud Eesti Haigekassa nõukogu kaudu seotud tervishoiuga juba varasemalt. Kuidas teile tundub, kuhu on või peaks olema teel Eesti tervishoid?
Arvan, et Eesti tervishoiusüsteem on väga tõhus. Tervishoidu suunatud raha eest saab ühiskond väga head teenust. Samas on see väga ravijuhtumi põhine ja patsiendi terviklik vaade kipub sageli puudu jääma. Arvan, et kogu maailmas muutub ravi üha enam patsiendi kogu terviseseisundit arvestavamaks ja patsiendikesksemaks. Samas toob see minu hinnangul kaasa ka suuremad kulud. Üha enam läheb tähelepanu ka haigusi ennetavatele tegevustele. Tervishoid ei alga ju haiguse diagnoosimisega, vaid nende käitumisviiside edendamisega, mis aitavad haigusi ära hoida või edasi lükata.
Kliinikumi Leht
Foto: Jarek Jõepera
5 aastat esimesest südamesiirdamisest
14. septembril möödus täpselt viis aastat hetkest, mil tehti esimene südamesiirdamine eestlannale Helsingi Ülikooli Keskhaiglas. Tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi aktiivsele projektis osalemisele on südamesiirdamisest saanud kliinikumi patsientidele kättesaadav ravimeetod.
„Eesti-Soome koostööprojekti raames südame saanud patsiendi haiguseks oli sünnitusjärgne kardiomüopaatia ja südamepuudulikkus, mis oli teda siirdamise ajaks vaevanud juba üle kümne aasta. Selle patsiendi teeb veelgi enam tähelepanuväärseks asjaolu, et enne siirdamist sai ta kliinikumis esimesena kehasisese südamepumba ehk LVAD-i. Seega tuli tal olla esimeseks teedrajavaks patsiendiks mitme keeruka ravimeetodi juurutamisel,“ kommenteerib patsiendi raviarst dr Märt Elmet Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikust. Ta lisab, et patsient on hästi taastunud ning saanud jätkata igapäevast elu.
Esimese südamesiirdamise ettevalmistused ja kokkulepete sõlmimised Helsingi Ülikool Keskhaigla ning Skandinaavia siirdamisorganisatsiooniga Scandiatransplant algasid juba kaks aastat varem. Esimesel südamesiirdamisel Helsingis viibisid nii Eesti kui Soome riigi arstid ning siirdamiseks kasutati Eestist pärit doonorsüdant. Helsingi Ülikooli Keskhaiglas on projekti toimimisse panustanud suur hulk sealseid spetsialiste professor Karl Lemströmi juhtimisel ning viie aasta jooksul on Eesti ja Soome arstide koostöös tehtud 13 südamesiirdamist, viimati juulis 2020.
„Kaheksa patsienti on olnud kliinikumist ning viis Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, noorim neist on olnud 15-aastane ning vanim 67-aastane,“ rääkis südamekliiniku 1. kardioloogia osakonna juhataja dr Märt Elmet.
Sarnaselt muule maailmale, on põhjused siirdamisele jõudmiseks olnud väga erinevad. Eestis võiks vajada südamesiirdamist umbes 3–8 patsienti aastas.
„Siirdamismeeskonna väljaõpe ja siirdamiseks vajalike oskuste ning kogemuste omandamine on äärmiselt keerukas, seetõttu on otsustatud südamesiirdamised Eesti patsientidele läbi viia kolme raviasutuse (Helsingi Ülikooli Keskhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla) ühisjõul,“ selgitas südamekliiniku juhataja professor Jaan Eha. Ta toob välja, et siirdamine on väga pikk ja keeruline protsess, milles osaleb kümneid spetsialiste. „Siirdamisoperatsioonile eelneb põhjalik patsiendi ettevalmistus ning kõige keerukam aeg algab alles peale siirdamist – uue organiga kohanemine nõuab palju hoolt nii patsiendilt kui temaga tegelevalt meditsiinipersonalilt. Nii näiteks saadavad patsientide toetamiseks neid kogu kahe riigi vahelisel teekonnal Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku ravimeeskonna liikmed,“ tunnustab professor Eha südamekliiniku tööd.
Dr Märt Elmet toonitab, et praeguse koostööprojekti tugevaks küljeks on selgelt sõnastatud kokkulepped ja toimivad kontaktid Eesti ja Soome arstide vahel. „See teeb südamesiirdamise kättesaadavaks kõigi meie patsientide jaoks, kes sellist keerukat ravi vajavad. Südamesiirdamise toimumine on sellise koostöö juures vaid jäämäe tipp, sest samal ajal on Tartu Ülikooli Kliinikumis olulisel määral hoogustunud kogu südamepuudulikkuse käsitlus tervikuna,“ sõnas dr Elmet.
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikum valiti taas atraktiivseimaks tööandjaks
11. septembril võttis kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar Atraktiivsete Tööandjate Päeval vastu tunnustuse, mille järgi hindasid meditsiinitudengid Tartu Ülikooli Kliinikumi mitmendat aastat järjest atraktiivseimaks tööandjaks. Teisele kohale valiti Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning kolmandale Ida-Tallinna Keskhaigla.
Aprillis-mais korraldas tööandja brändingu agentuur Instar üle Eesti kõrgkoolide, kutsekoolide ja kogenud töötajate tööootuste ja tööandja maine uuringu, millele vastas kokku üle 6100 inimese. 2010. aastast alates läbi viidud õpilaste töö-ootuste ja tööandja maine uuringu tulemusena on 2020. aastal tudengite hinnangul kaks kõige olulisemat töökohavalikut mõjutavat tegurit organisatsioonipoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine ning hea sisekliima organisatsioonis.
Meditsiinitudengite hindasid Tartu Ülikooli Kliinikumi:
“Lõuna-Eesti tähtsaim meditsiiniline keskus, kus on mulle sobivat erialast tööd (laboris).”
„Pakub minu erialast tööd. Tehnoloogia on arenenud. Tegemist on õppehaiglaga ehk personal on rohkem teadlik uuematest võtetest, juhistest. Kasutusel on uuemad vahendid. Asub minu kodulinnas“
„Tulemusele orienteeritud töö, arvestatavad palgad, mitmekesine töö ja kollektiiv. Ülikooli tudengitele väga tuttav ning hästi reklaamitud.“
Kliinikumi Leht
Helen Kasemaa, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Tartu Ülikooli Kliinikum on koht, kus on oma esimesed sammud meditsiinimaailmas teinud kõik innukad ja õpihimulised arstitudengid. See on kasvulava Eesti meditsiini tulevikule, kus tudengid saavad heita esimese pilgu oma tulevasse maailma, õppida silmapaistvate ja kogenud arstide käe all ning tutvuda uusima tehnoloogia ja innovaatiliste ideedega. Kliinikumi õdus ning toetav õhkkond ning staažika juhendamiskogemusega õppejõud on meditsiinitudengitele andnud tõuke võtta siin veedetud ajast nii palju kui võimalik – kuulata ja küsida, arutleda, vaadelda ning ise proovida. Soovime kliinikumile palju jõudu ning loodame, et jääte ikka sõbralikuks ja julgustavaks keskkonnaks kõikidele tulevastele arstidele!
Julia Beljajeva naudib nii tööd õena kui tippsporti
Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia osakonnas töötab alates maikuust õena Julia Beljajeva, mitmekordne maailmameister ja Euroopa meister epeevehklemises. Õdede ja ämmaemandate aasta puhul rääkis Kliinikumi Leht temaga tööst õena.
Kuidas teist sai õde?
Tegelesin juba gümnaasiumisse astudes spordiga professionaalselt. Teadsin aga kogu aeg, et tahan lisaks spordile saada ka head haridust. Olin näinud mitmeid vanemaid sportlasi nende sportlaskarjääri lõpus ja nägin, kui raske oli neil, kellel pole haridust. Arvan, et sportlasel peaks olema ka muu elu ja amet, et pärast sportlaskarjääri kergemalt teistsugusele elule ümber lülituda.
Kooli ajal meeldis mulle kõige rohkem bioloogia, keemia mõnevõrra vähem. Kuna meil peres ei ole meedikuid, on selle üle palju imestatud, kuidas ma meditsiini valisin. Arvan, et igaühel on oma elutee ja oma valikud. Arstiks õppimine tundus spordi kõrvalt liiga raske, selleks ei oleks jätkunud aega. Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppimine oli raske, pidin väga palju iseseisvalt õppima.
Kuidas ühildasite õpingud ja sportlaskarjääri?
Kool on tippspordi kõrvalt kindlasti raske, mitmed tuttavad sportlased on esimesel kursusel õpingutest loobunud. Kasutasin loengutes oleku aega maksimaalselt, jätsin võimalikul palju meelde, õnneks on mul hea mälu. Treeningute ajal pidin ise väga palju õppima, näiteks treeninglaagrites viibimise ajal. Laagrites olid õppematerjalid alati kaasas ning nii õppisin ma näiteks lõunase puhkepausi ajal või õhtul hilja pärast õhtuseid treeninguid.
Vahel tundsin küll puudust loengutest ja õppetööst auditooriumis, kuid juba gümnaasiumi ajal pidin õppima palju iseseisvalt. Koolis olid mu hinded neljad-viied, ent kui oleksin saanud olla rohkem tundides, oleksid hinded ilmselt olnud veel paremad, aga sain sellest hoolimata hästi hakkama.
Kõige pingelisem oli diplomitöö tegemine treeningute kõrvalt. Kaks nädalat enne töö esitamise tähtaega oli mul veel päris palju teha ning juhendaja andis mulle kümme päeva töö lõpetamiseks. Läksin just sel ajal treeninglaagrisse ning tegelesin seal oma diplomitööga treeningutest vabal ajal ning ka hilja öösel. Sain töö tähtajaks valmis.
Olen selline inimene, et kui midagi teen, siis teen selle lõpuni. Nii lõpetasin ka Tervishoiu Kõrgkoolis õpingud nominaalajaga.
Miks valisite just õe ameti?
Olen inimlik inimene, saan inimestega hästi läbi ning mulle meeldib inimesi aidata. Mulle meeldib õe töö, olen seda tehes omas elemendis. Ma ei kujuta ennast ette mõnes teises ametis, näiteks raamatupidajana. Vahel tundub töö raske ning ette tuleb ka erinevaid patsiente. Arvan, et sport on kasvatanud minus kannatlikkust, see on ka õe töös tähtis. Ka siis, kui patsient on halvas tujus, teed ikkagi seda, mis on tema jaoks parim.
Kuidas jõudsite tööle kliinikumi?
Pärast kõrgkooli lõppu ei läinud ma tööle, sest ei leidnud kohe sobivat kohta. Seejärel töötasin pool aastat pulmonoloogia osakonnas, kuid kuna sportlasena oli mul käsil pingeline aeg enne maailmameistrivõistlusi ja Euroopa meistrivõistlusi, keskendusin järgmised poolteist aastat spordile.
Selle aasta aprillis hakkasin ma otsima osakonda, kus mulle meeldiks töötada. Kuna olen sportlane, huvitab mind traumadega seonduv ning nii pöördusingi traumatoloogia osakonda. Selle osakonna kasuks rääkis ka vahetustega töö. Traumatoloogia osakonnaga oli mul ka isiklik positiivne kogemus ajast, mil mu vanaisa seal ravil viibis. Osakonna sisekliima meeldis mulle.
Esimese kuu töötasin traumatoloogia osakonnas protseduuriõena, seejärel olen olnud nii protseduuride kui ka õeposti õde.
Kuidas ühildate tööd õena ja sportlaskarjääri?
Olen aktiivne inimene ning mulle ei piisaks ainult spordist. Alguses treener kõhkles, kuidas ma samaaegselt spordi ja tööga toime tulen, kuid olen suutnud ühildada graafikuid nii tööl kui treeningutes. Töö vahetustega sobib mulle paremini, graafikute koostamisel on õnnestunud võistlusteks aega hoida, samuti on treenerid paindlikud minu töögraafikute ja vahetuste suhtes. Jaksan teha mõlemat, ka peale öövalvet puhkan veidi ja lähen siis trenni. Lisaks sellele, et ma ise trenni teen, töötan ma hetkel ka laste treenerina.
Mis teile kliinikumis meeldib?
Tunnen, et see on minu koht. Siin on sõbralik kollektiiv ning mulle meeldib siinne keskkond. Töö on hästi ladusalt korraldatud, palju on koolitusi ning vanemõde hoolitseb töötajate eest. Õe amet on väga mitmekülgne, palju on õppida ning kliinikum annab selleks ka võimalusi.
Tahan töötada õena, areneda edasi ning mõtlen ka magistriõppe peale. Minu tee õena alles algab. Loodan, et ka patsiendid on rahul.
Julia Beljajevaga vestles Liina Raju
Kliinikum alustas patsientide kaasamisega insuldiprojekti
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas 1. septembril patsientide kaasamisega projekti „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“, mille eesmärk on muuta Lõuna-Eesti insuldipatsientide raviteekond sujuvamaks.
Projekti kaasatakse kuni 170 insuldipatsienti, kelle raviteekond algab Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogia osakonnast. Kõigile projektis osalevatele patsientidele määratakse insuldikoordinaator, kes aitab raviteekonda juhtida ja jälgida, tehes pidevat koostööd patsiendi, lähedase, ravimeeskonna, kohaliku omavalitsuse ja teiste osapooltega.
Kliinikumi närvikliiniku vanemarst-õppejõud Janika Kõrv rõhutab, et insuldi raviteekond saab alguse insuldisümptomite äratundmisest. „Sellele järgneb ravi insuldikeskuses, millele omakorda erinevad ravietapid vastavalt patsiendi paranemisele ja üldisele võimekusele. Soovime pakkuda varasemast paremat teavet ja erinevate erialaspetsialistide ning raviasutuste koordineeritud koostööd kogu raviteekonnal patsiendi heaolu nimel,“ rääkis dr Janika Kõrv.
Insuldikeskuse projektijuht Liina Pääbo sõnul eelnes patsientide kaasamisele põhjalik eeltöö. „Selleks, et kogu Lõuna-Eestis oleks tagatud patsientide sujuv ja inimkeskne raviteekond, koolitati nii kliinikumi kui ka insuldiprojekti partnerhaiglates kokku 20 insuldikoordinaatorit. Kuna patsiendid liiguvad sageli Tartust edasi teistesse partnerhaiglatesse, lepiti koostöövõrgustikus kokku ka ühtsetes reeglites,“ selgitas Liina Pääbo.
Raviteekonna sujuvuse tagamiseks kasutatakse projektis koostöös Viljandi haiglaga digilahendust Teleskoop. Kõik projektis osalevad patsiendid kutsutakse kolm kuud pärast insulti insuldiõe vastuvõtule. Vastavalt vajadusele pakutakse osadele patsientidele veel nelja lisasekkumist: teraapiakoerte kaasamine spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse taastusravi osakonnas koostöös Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühinguga; insuldispetsiifiline taastusraviprogramm ambulatoorse taastusravi osakonnas, et toetada insuldijärgse taastusravi kättesaadavust pärast haiglast kojuminekut; videokonsultatsioon patsiendile või lähedasele ning tööle naasmise toetamine koostöös Eesti Töötukassaga.
Kliinikumi insuldiprojekti koostööpartnerite ringi on kaasatud Tartu Ülikool, Põlva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Valga Haigla, Elva Haigla, Jõgeva Haigla, Viljandi Haigla, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Perearstide Selts, Tartu Linnavalitsus, Kogemusnõustajate Koda, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing.
Haigekassa algatatud insuldi juhtprojekt toimub neljas insuldikeskuses: lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja Ida-Viru Keskhaiglas. Kõigis neis insuldikeskustes on käimas arendusprojektid, tervisetulemite mõõtmise ning teekonnapõhise rahastusmudeli katsetamine.
Insuldikoordinaatori roll
Insuldiprojekti eesmärk on tagada nii sujuv ja inimkeskne raviteekond kui ka toetada inimese taastumist. Ühtlasi on vaja mõelda paremini läbi senine raviteekonna korraldus, et vähendada olemasolevaid lünki ja pakkuda lisateenuseid, mis on mujal maailmas hästi toiminud. Seda püütakse saavutada tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajate, inimese lähedaste ja ennekõike inimest ennast kaasavas koostöös.
Koostööd ja raviteekonda aitab juhtida insuldikoordinaator, kes on Eesti tervishoius täiesti uus töötaja.
Tartu Ülikooli Kliinikumis on tööl kaks insuldikoordinaatorit: Diana Palumäe ja Kersti Suur. Mõlemad insuldikoordinaatorid on õendustöötajad, töötades suurema osa ajast Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia osakonnas, kust patsientide raviteekond ka algab. Kliinikumi insuldikoordinaatorid liiguvad koos patsientidega, käies vajadusel ka teistes osakondades, kuhu insuldipatsiendi teekond viib: statsionaarne taastusravi, statsionaarne õendusabi ja ambulatoorne taastusravi.
Projekti raames on insuldikoordinaator patsiendile raviteekonnal ühe aasta vältel toeks, abiks ja ühenduslüliks sotsiaalsüsteemi ning tervishoiu vahel. Insuldikoordinaator on kontaktisik, kelle poole patsient või tema lähedane saab pöörduda ravi ja selle korraldust puudutavate küsimuste ja probleemidega. Insuldikoordinaatori rolliks on korraldada koos patsiendi ja tema lähedastega vajaliku abi saamine, kuna just koordinaatori kätte koondub vajalik info.
Et Tartu Ülikooli Kliinikum koolitas mai- ja juunikuus Lõuna-Eesti partnerhaiglates kokku 20 insuldikoordinaatorit, saavad kliinikumi insuldikoordinaatorid patsiendi üle anda omakorda partnerhaigla koordinaatorile, kui patsient liigub järgmisesse haiglasse. Info jagamiseks haiglate vahel kasutatakse infovahetusplatvormi Teleskoop, mille kaudu saavad kõik raviteekonna osapooled õigeaegselt teavitatud toimunud või tulevikus planeeritud sündmustest (arstiajad, nõustamised, sotsiaalteenused jne). Inimese siirdumisel järgmisesse ravietappi on vastutuse ülevõtjal juba teada, mis on eelnevas ravietapis tehtud ja milliseid teenuseid patsient veel vajab.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi uus Mammobuss on patsientide päralt
25. septembril avati pidulikult Tartu Ülikooli Kliinikumi uus Mammobuss, et pakkuda naistele rinnavähi sõeluuringut mugavamas keskkonnas kodukoha läheduses.
Kliinikumi radioloogiakliiniku juhataja dr Pilvi Ilvese sõnul võimaldab uus Mammobuss pakkuda patsientidele ja töötajatele kaasaegset tehnoloogilist taset. „See tähendab, et lisaks paranenud olmetingimustele, on buss varustatud uusima kolmedimensioonilise mammograafiasüsteemiga. Naised kogevad mugavamat mammograafiauuringut, radioloogidele on aga tagatud kvaliteetsemad 2 D- ja 3D-pildid ning radioloogiatehnikule kiirem töövoog,“ selgitas dr Pilvi Ilves. Ta lisas, et 3D-mammograaf võimaldab tuvastada 20–35% rohkem rinnavähke.
Dr Sulev Ulp paneb naistele südamele, et rinnavähki on võimalik mammograafiauuringul avastada enne, kui kasvaja on tekitanud kaebusi või organismis levima hakanud. „Mammobuss on suurepärane võimalus Eesti eri piirkondade naistele, et teha mammograafiline uuring kodukandis. Rinnavähi avastamise suhtarv uuringul käinud naiste kohta on aastate lõikes olnud 4,2–4,4 juhtu 1000 naise kohta. 84% avastatud rinnavähkidest on olnud varases staadiumis, mille puhul on võimalik täielik tervenemine,“ kommenteeris radioloog Sulev Ulp.
Mammobussi projekteerides võttis kliinikum arvesse kümne aasta pikkust kogemust Eesti Vähiliidu mammograafiabussiga. „Uut bussi tellides soovisime tõsta patsientide ja töötajate mugavust. Nii näiteks on bussil autonoomne elektri- ja küttesüsteem, mis võimaldab Mammobussil olla sõltumatu vastuvõtukoha elektri- ja veeühendustest ning planeerida vastuvõtte Eesti väiksemates paikades sõltumata eesootavatest võimalustest või kitsendustest. Niisamuti on uude Mammobussi projekteeritud invalift, et tagada uuringule tulemise võimalus ka piiratud liikumisvõimega patsientidele,“ tutvustas uut Mammobussi dr Ilves.
Mammograafiat tehakse alates 30. eluaastast rinnakaebustega naistele arsti saatekirja alusel ja alates 50. eluaastast profülaktiliselt iga kahe aasta järel. 2020. aastal on rinnavähi sõeluuringule oodatud naised sünniaastatega 1953, 1954, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968 ja 1970, kellel on kehtiv Eesti haigekassa kindlustus ja kellele viimase kahe aasta jooksul ei ole mammograafilist uuringut tehtud. Rinnavähi sõeluuring on kindlustatud naisele tasuta ning sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8:00–16:00.
Naised, kes on sõeluuringu sihtgrupist (50–69) nooremad või vanemad, peaksid rinnakaebuste korral pöörduma perearsti või naistearsti poole, kes teeb esmase läbivaatuse ning suunab vajadusel rinnauuringutele. Saatekirjaga on ka neile naistele kliinikumis uuringud tasuta.
Piduliku avamise järgselt startis Mammobussi meeskond Põlvasse.
Kliinikumi Leht
GRAAFIK
28. september–9. oktoober, Põlva haigla juures, Uus 2
12. oktoober–30. oktoober, Viljandi turu parkimisplatsil
2. november–13. november, Paide, Järvamaa haigla hoovis, Tiigi 8
16. november–20. november, Valga haigla ees, Peetri 2
23. november–27. november, Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23
30. november–11. detsember, Võru polikliiniku ees, Jüri 19a
14. detsember–30. detsember (tööpäevadel) Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk on alanud
2. septembril alanud Tartu Ülikooli Kliinikumi uue lastehaigla ehitamine toob kaasa muudatusi nii töötajatele kui ka patsientidele.
Ehitustegevuse tõttu suletakse 28. septembril osa erakorralise meditsiini osakonna (EMO) parklast ning jalakäijate sissepääs jääb avatuks praegusel kujul. Esimesteks töödeks on EMO peasissepääsu poolse fassaadi väliskihtide demonteerimine ning liftide nr 11 ja 12 läheduses asuva trepikoja lammutus. Sellega seoses kaob personalil võimalus siseneda G1-korpusesse selle trepikoja välisuste kaudu (EMO peasissepääsu kõrval asuvad personalisissepääsud).
19. oktoobril suletakse kogu EMO-esine parkla ning sealt alates saab EMO-sse siseneda kiirabihalli juurest. Kiirabiautode sisenemise ukse kõrvale rajatakse eraldi sissepääs isepöörduvate patsientide jaoks. Kiirabihalli sissesõiduteel ning kiirabihalli sees eraldatakse ohutust silmas pidades jalakäijate ning auto liikumise tee. Muudatuste ajal on EMO patsientide jaoks parkimiseks ette nähtud parkimiskohad kiirabihalli kõrval ning L. Puusepa 6 ees.
Täpsem informatsioon tööde ja nendega seotud ümberkorralduste kohta liiklus- ja parkimiskorralduses edastatakse patsientidele ja kliinikumi töötajatele jooksvalt. Tartu Ülikooli Kliinikum palub mõistvat suhtumist ning vabandab võimalike ebamugavuste pärast.
Meditsiinilinnaku III ehitusjärgu eeldatav kogumaksumus koos seadmete ja muu sisustusega on ligikaudu 70 miljonit eurot, mida kaasrahastatakse Euroopa Liidu poolt Euroopa Ühendamise Rahastu projekti „SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde- ja ümberehituse III ehitusetapp“ (struktuuritoetuse riikliku registri tunnusnumber 2014-2020.2.04.17-0071) raames.
Kliinikumi Leht
Struktuuri- ja juhtimisreformi hetkeseis
Töötoad
Struktuuri- ja juhtimisreformi üheks tööpere kaasamise sammuks olid 29. juuni–2. juuli toimunud töötoad, kuhu olid oodatud kõik kliinikumi töötajad, et tööpere saaks laiapõhjaliselt osaleda reformi ettevalmistustes ning täiendada juunikuiste rühmavestlustega kaardistatud tööpere ootusi. Töötubades läbi viidud rühmatööd andsid teadmise, kas üks või teine rühmavestlustel kaardistatud järeldus kliinikumi kultuuri ja väärtuste, töökorralduse ja struktuuri ning juhtimise teemadel leidis valdavalt toetust või mitte. Samuti andsid töötoad võimaluse koguda uusi ja täiendavaid ideid ning ettepanekuid ettevalmistamisel olevate uuenduste kohta, aga ka võimaluse erinevatele struktuuriüksustele ja töötajatele enda arvamuste väljendamiseks.
Töötubadest võttis osa kokku 163 inimest, kellest pooled olid juhid. Viimasesse töötuppa olid kaasatud ka kliinikumi patsientide nõukoja seitse liiget, kelle seisukohad esitati töörühmale eraldi kokkuvõttena.
Töötoa ruum oli jaotatud neljaks teema-alaks (kultuur ja väärtused, töökorralduse ja raviteekonnad, juhtimine, arengu- ja karjäärivõimalused), mis tulenesid rühmavestluste järeldustest. Igal alal töötasid kolme- kuni viieliikmelised tööpere sidusgruppide esindajatest loodud meeskonnad, kes liikusid ühelt alalt teisele. Ajakava oli tihe ning teemad intensiivseid arutelusid tekitavad, ent sellest hoolimata mahtusid töötoad kolme tunni sisse. Igas uues töötoas arvestati ka eelmise päeva osalejate kogemusi ja ettepanekuid ning päeva lõpus kogutud tagasiside saak oli pigem naerunägu kui kriipsusuu või mossis olek. Töötoad andsid ka selge sõnumi: kutsuge inimesi ka edaspidi sarnasel moel kliinikumi arengus kaasa rääkima ning kõlama jäi lause „Kuulake meid, meil on ideid.“
Töötubade kokkuvõte, mis on leitav kliinikumi sisevõrgust, oli ühtlasi üheks sisendiks teiste seni kogutud materjalide hulgas 14. augustil toimunud töörühma ühisel kokkuvõtete tegemise ja kirjutamispäeval. Töörühma eesmärk oli sõeluda välja nii rühmavestlustest kui töötubadest kogutud tagasiside põhjal juhtimise ja personaliga seotud arendusvajadused, mis esitatakse kliinikumi nõukogule. Kokku lepiti kliinikumi juhtimist ja personali puudutavas valdkondades, milles vaja kas seniste kokkulepete üle vaatamist, elluviimist või uute lahenduste väljatöötamist. Nendeks arendusvajadusteks olid: juhtimiskultuuri kaasajastamine; juhtimissüsteemi struktuuri väljatöötamine; juhtimisalase arendamissüsteemi väljatöötamine; karjäärimudeli uuendamine ja sellele üleminek; strateegilise juhtimise protsessi väljatöötamine; lahendused töökoormuse juhtimiseks; tööandja väärtuspakkumise uuendamine; sünergia Tartu Ülikooliga.
Nimetatud arendusvajaduste uuendamise, väljatöötamise ja elluviimise kava arutab töörühm 28. augustil toimuval töökoosolekul.
Järgmisena on reformitöörühma fookuses struktuuriga seotud uuenduste teemal tööpere kaasamisüritused, arvamuste ja ettepanekute kogumine ning struktuuri muutmise ja arendusvajadustes kokkuleppimine.
Delphi meetod
13.–20. juuli toimus Delphi küsitlusvoorudest esimene, mille ülesanne oli koguda kliiniliste juhtide ja spetsialistide seisukohti kliinikumi struktuuri võimaliku konsolideerimise kohta.
Küsimustik saadeti eDelphi platvormi abil kliinikumi 109 töötajale, kelleks olid kliinikute juhatajad, kliinikute direktorid, meditsiiniliste teenistuste direktorid, kliinikute ja teenistuste ülemõed ning arstlike erialade esindajad. Osalejate valikul lähtus töörühm nende soovist panustada kliinikumi arengusse (kandideerimine ravikvaliteedi nõukokku, osalemine kaasamisüritustel, esindusorganisatsiooni soovitus).
Nii esimese vooru vastuste kui ka teiste kaasamisürituste sisendite põhjal viidi läbi 3.–10. augustil sama valimiga ka Delphi teine küsimuste voor, milles esitati kaks üldist ja planeeritult vaid osade erialade ja struktuuriüksuste konsolideerimise kohta käivaid küsimusi. Tulenevalt küsimustiku teise vooru vastustest, koostatakse järgmiste voorude küsimused, mis hõlmavad ülejäänud struktuuriüksusi.
Delphi kolmas küsimustevoor on planeeritud augustikuu lõppu ning selle vastajateks palutakse nii esimeses kui teises voorus osalenud töötajaid.
Esimese vooru küsimused keskendusid kliinikumi struktuuri konsolideerimise ulatusele ja võimalikele printsiipidele. Küsiti, milline võiks olla juhatusele vahetult alluvate struktuuriüksuste optimaalne arv, missugused mittemeditsiinilised struktuuriüksused tuleks liita meditsiinilistega, mis põhimõtetel on võimalik konsolideerida meditsiinilised teenistused ja missugustel kliinikud, kuidas kasutada maatriksjuhtimist? 71 esimeses voorus vastanut toetasid juhatusele alluvate struktuuriüksuste arvuna enim vahemikku 6–10 (teisena 11–15; kolmandana >15). Mittemeditsiiniliste teenistuste liitmise asemel meditsiiniliste teenistustega peeti vajalikumaks nende omavahelist konsolideerimist ja muude võimaluste kasutamist raviteenuste arendamiseks. Meditsiiniliste teenistuste konsolideerimiseks esitati rohkelt ettepanekuid, mis mitmete struktuuriüksuste osas ka suuresti kattusid. Kavandatava struktuurireformi mahukaima ja keerukaima osa – kliinikute (põhitegevuse) konsolideerimise printsiipide pingerea tegemisel olid vastused küllaltki hajuvad, kuid kõige rohkem pooldati siiski anatoomilise regiooni alusel konsolideerimise põhimõtet. Maatriksjuhtimise lahenduste kasutamiseks pakuti olemasolevaid, aga ka uusi ideid (nt patsiendikeskus, personalikeskus, kvaliteedikontrolliteenistus).
KMPG Eesti ja rahvusvaheline kogemus
KPMG viib läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt tellitud projekti „Struktuurireformi konsultatsiooniteenus“. Tuginedes rahvusvahelistele kogemustele valmib projekti tulemusena struktuuri- ja juhtimisreformi strateegia ning tervikliku muudatuse elluviimise plaan. Projekti tähtaeg on oktoobri lõpp.
Projekti käigus analüüsitakse olemasoleva struktuuri- ja juhtimissüsteemi põhimõtteid, kirjeldatakse rahvusvahelisi parimaid praktikaid ning koostatakse rakendusettepanekud olemasoleva struktuuri- ja juhtimiskorralduse muutmiseks. Struktuuri- ja juhtimissüsteemi raames analüüsitakse struktuuri, juhtide pädevuse arendamise süsteemi, strateegilise planeerimise protsessi kõikidel organisatsiooni tasanditel ning tulemuspõhise juhtimise põhimõtteid ja tulemusindikaatorite (KPI) kasutamist.
KPMG Eesti kogenud nõustamismeeskonda on kaasatud tervishoiuvaldkonna rahvusvahelised eksperdid. Meeskond on edukalt viinud läbi mitmeid projekte üle terve maailma – kokku rohkem kui 30 ülikoolihaigla nõustamisprojekti. KPMG rakendab projektis organisatsiooni analüüsimetoodikat, mis võimaldab kõiki Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtimise ja struktuuri valdkondi analüüsida, haarates põhiprotsesse; tehnoloogiat ja infrastruktuuri; juhtimist, struktuuri ja seotud riske; personali ja kultuuri; ja rakendatavaid mõõdikuid.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku järgmise etapi ehitab Nordecon koos Embach Ehitusega
Tartu Ülikooli Kliinikum sõlmis 6. juulil Maarjamõisa meditsiinilinnaku III etapi ehitustööde peatöövõtulepingu AS-ga Nordecon, kes osales hankel ühispakkumisega koos tütarettevõttega Embach Ehitus. Lepingu maksumuseks on 47,3 miljonit eurot, millele lisandub käibemaks. Ehitustööd kestavad ligikaudu kaks aastat.
Meditsiinlinnaku III ehitusjärgus ehitatakse L. Puusepa 8 hoonete kompleksile juurde kaks uut korpust. M-korpus, millest saab uus lastehaigla ning uus C-korpus kõrvakliiniku, naistekliiniku perekeskuse ning päevakirurgia jaoks.
„Mul on väga hea meel, et oleme jõudnud etappi, mil kliinikumi tervishoiuteenuste taristu täieneb ja mitmekesistub veelgi. Lastehaigla uue hoone ehitamine ning kõrvakliiniku kolimine Maarjamõisa väljale võimaldab senisest enam pakkuda nii patsiendikeskset lähenemist, aga ka kaasaegseid töö- ja õppetingimusi kliinikumi töötajatele,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe kohusetäitja Marek Seer.
M-korpus hakkab paiknema senise erakorralise meditsiini osakonna parkla asemel H-korpuse jätkuna, mahutades kuus maapealset ning kaks maa-alust korrust koos parklaga. Kogu uusehitise brutopinna suurus on ligikaudu 20 000m2.
Uue C-korpuse ehitamiseks tuleb vana hoonetiib lammutada. Tulevasse C-korpusesse rajatakse uus operatsiooniplokk ja kõrvakliinik, samuti hakatakse seal tegelema naistekliiniku perekeskuse külastajate ning näo- lõualuudekirurgia eriala patsientidega. Uus C-korpus ehitakse nelja maapealse ning ühe maa-aluse korrusega ning kogu korpuse brutopind on ligikaudu 13 600m2.
Nordecon AS juhatuse esimees Gerd Müller hindab kõrgelt eesootavat objekti. „Tartu Ülikooli Kliinikumi tähendust Eesti inimeste tervise hoidmisel ja meie meditsiinivaldkonna arendamisel on võimatu ülehinnata. Tegemist on maailmatasemel ravi- ja õppeasutusega, mis väärib maailmatasemel tingimusi. On suur au ja veelgi suurem vastutus anda oma panus meditsiinilinnaku järgmisse laiendusetappi,“ kommenteeris Nordecon AS juhatuse esimees Gerd Müller. „Meie jaoks on see hea võimalus teostada sedavõrd kaaluka objekti ehitustöid koostöös meie tütarettevõttega Embach Ehitus, kelle jaoks Tartu on kodupiirkond.“
Lisaks kahe uue korpuse rajamisele, on sõlmitud lepingu osaks ka korpuste ühendamine ning L. Puusepa 8 ja L. Puusepa 6 hoonete vahelise ühendustunneli rajamine.
Ehitusprojekt on koostatud Sweco Projekt AS ja Architecture Workshop Finland OY poolt. Meditsiinilinnaku III ehitusjärk on omakorda eelduseks planeeritavale IV ehitusjärgule, mis näeb ette uue hoone rajamist südamekliinikule. Meditsiinilinnaku III ehitusjärgu eeldatav kogumaksumus koos seadmete ja muu sisustusega on ligikaudu 70 miljonit eurot, mida kaasrahastatakse Euroopa Liidu poolt Euroopa Ühendamise Rahastu projekti „SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde- ja ümberehituse III ehitusetapp“ (struktuuritoetuse riikliku registri tunnusnumber 2014-2020.2.04.17-0071) raames.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patoloogiateenistuse kõikidele metoodikatele omistati akrediteerimistunnistus
Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistusele väljastati 17. juulil Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus standardi ISO 15189:2012 järgi, mis tähendab, et kõik kliinikumi patoloogiateenistuse tegevused vastavad kõrgetele rahvusvahelistele nõuetele.
Kliinikumi patoloogiateenistuse direktori Liis Salumäe sõnul oli akrediteerimise eesmärk tagada labori kvaliteetne ja kõrgetasemeline toimimine vastavalt rahvusvahelistele standarditele. „Akrediteering tagab patsiendile parimad diagnostikavõimalused, labori jätkusuutlikkuse ja personali pädevuse kõigil tasanditel,“ sõnas dr Salumäe. Ta selgitab, et kliinikumi patoloogiateenistusele omistati rahvusvaheline akrediteering kõikide taotlemisel olnud metoodikate osas. „Histoloogiline uuring, immuunhistokeemiline uuring, immuunfluorestsentsuuring, üldtsütoloogiline uuring, günekotsütoloogiline uuring ja vedelikupõhine günekotsütoloogiline uuring on metoodikad, mis vastavad rahvusvahelistele kvaliteedinõuetele.“
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhil Andres Kotsaril on hea meel, et patoloogiateenistus võttis südameasjaks ISO standardile vastavuse taotlemise, aga ka teised patoloogia eriala indikaatorid. „Kliinikum on siinkohal kindlasti esirinnas ning mitmete erinevate kolleegide viimase kuue kuu kollektiivne pingutus, mida on dr Liis Salumäe poolt ette valmistatud juba pikemat aega, on pälvinud professionaalse tunnustuse,“ lausus dr Kostar. Ravijuht peab oluliseks, et protsessi käigus loodi patoloogiateenistusele kvaliteedisüsteem, mis tugineb seadusandlusele ja hõlmab kõiki patoloogiakeskuse põhi- ja tugiprotsesse. „Nii on tagatud kaasaegne, usaldusväärne ja kvaliteetne patoloogiateenus nii kliinikumis kui ka meie partneritele,“ lisas ravijuht Kotsar.
2025. aastaks peavad olema akrediteeritud kõik Eestis tegutsevad patoloogialaborid. „Eesti Patoloogide Selts ja Eesti Haigekassa juures tegutsev ravikvaliteedi indikaatorite nõukoda on välja töötanud patoloogia eriala indikaatorid, mille järgi peavad patoloogia teenust pakkuvad laborid omama rahvusvahelise standardi ISO 15189 akrediteeringu olemasolu patoloogia põhiteenustele, milleks on histoloogia ja tsütoloogia,“ lisas patoloogiateenistuse direktor Liis Salumäe.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi naistekliiniku perekool alustas uues kuues
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku perekool läks augustikuus üle veebipõhisele õppele, et pakkuda lapseootel peredele ning juba sünnitanud emadele uue teabe saamiseks suuremat valikuvabadust ja paindlikkust.
„Maailm on pidevas muutumises ning koos sellega ka perekool. Kevadise eriolukorra ajal sai selgeks, et seni on perekooli loengute toimumine sõltunud haiguspuhangutest ja ka füüsilisest asukohast. Samas on meie ämmaemandatel kindel seisukoht, et noorte perede ettevalmistus ei tohi olla sellest mõjutatud, mistõttu uuendas kliinikumi perekool oma kursuste läbiviimise põhimõtteid ning valmistas ette veebipõhised loengupaketid,“ selgitas naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu. Ta lisab, et nüüdsest on lapseootel või sünnitanud naistel valikuvabadus – valida ei saa mitte ainult loengupakettide vahel, vaid ka aega ja kohta soovitud kursuse läbimiseks.
Pakettide ettevalmistamisel ja koostamisel osalenud ämmaemand Marge Mahla tõi välja, et uuemad teadusuuringud kinnitavad, et sünnieelne ettevalmistus tagab rahulolu sünnituskogemusega ja ka kogu pere parema toimetuleku eesootavate muutustega. „Töötasime välja erinevad veebipõhised loengupaketid, et toetada lapseootaja ja sünnitanud ema süsteemset, loogiliselt olulisi teemasid käsitlevat ja tõenduspõhist ettevalmistust, mis sisaldab veebiloenguid ja -praktikume, põnevaid lisamaterjale, täiendavaid ülesandeid ja harjutusi ning kontakttundi ämmaemandaga,“ kirjeldas Marge Mahla. Nii on näiteks eraldi pakett lapseootel naise ettevalmistamiseks, lisaks rasedusaegsete muutustega kohanemiseks, aga ka lapse sünniks ettevalmistavad, sünnitusjärgse aja, vastsündinu ja rinnaga toitmise loengupaketid.
Kliinikumi naistekliiniku perekooli kontaktõppe loenguid külastas 2019. aastal 4855 lapseootel või sünnitanud naist ja/või pereliiget. Ülemämmaemand Pille Teesalu sõnul aga ei mahtunud alati kõik soovijad loengutesse, mis oli samuti üheks veebipõhiste loengupakettide loomise ajendiks. „Nüüd on perel võimalus saada uus ja tervikuks koondatud teave veebis just neile sobival ajal ja kohas ning teadmiste kinnistamiseks omakorda mitmel korral. Osalejate arv ei ole piiratud ning pakettide sisu on kombineeritud – materjalid on võimalik läbi töötada iseseisvalt, millele järgneb veebipõhine reaalajas kohtumine ämmaemandatega.“
Perekooli koordinaator Anne Ilves rõhutas, et perekooli poolt pakutav ettevalmistus aitab vähendada ärevust seoses rasedusega, on abiks sünnitusega toimetulekul ning lapsevanema rolliga kohanemisel.
„Esimesed veebipõhised perekooli loengud algasid augusti esimestel päevadel rinnaga toitmise nädala raames. Kursuste läbiviimiseks kasutatakse e-õppe keskkonda Moodle ning kursuse veebiaadress ja parool sisenemiseks edastatakse osalejale perekooli poolt,“ tutvustas Anne Ilves.
Täpsem info veebipõhiste pakettide kohta on leitav naistekliiniku kodulehelt.
Kliinikumi Leht
Kliinikum alustas kodufüsioteraapia teenuse pakkumist
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas kodufüsioteraapia teenuse osutamist insuldipatsientidele, et parandada insuldijärgse taastusravi kättesaadavust.
Eesti Haigekassa poolt tasustatavat teenust „füsioteraapia kodus“ saab vastavalt insuldijärgse taastusravi juhendile määrata patsiendile, kellele on teraapia näidustatud, kuid haiglasse jõudmine on mõõduka või raske liikumis- ja/või siirdumisfunktsiooni häire tõttu takistatud. Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusravi ja füsiaatria eriala vanemarst-õppejõud Aet Lukmanni sõnul on insuldijärgne taastusraviteenus vajalik selleks, et parandada patsiendi toimetulekut koduses keskkonnas. „Kodune füsioteraapia on kvalitatiivne muutus taastusravi korralduses ja täidab olulise senise lünga patsientide ravis, kelle statsionaarse haiglaravi võimalused on ammendunud, kuid kes ambulatoorsele taastusravile funktsionaalse defitsiidi tõttu ei suuda minna. Lisaks, keskendudes tuttavas ja igapäevases keskkonnas siirdumis- ja kõnnivõimet ning käelist sooritust parandavatele harjutustele, soodustab kodune füsioteraapia patsiendi toimetulekut igapäevaelutegevustega ning võimaldab nõustada kodust hooldajat insuldi läbiteinud inimese abistamises,“ selgitas dr Aet Lukmann.
Kliinikumi projektijuht Liina Pääbo rõhutab uudse lahenduse juures patsiendi raviteekonda: „Teenusele suunamisel lähtutakse raviteekonnapõhisest loogikast ehk teenusele saab suunata nii neuroloogia, statsionaarse taastusravi kui statsionaarse õendusabi osakondadest. Koduse füsioteraapiaga alustamiseks on vajalik taastusraviarsti vastuvõtt, mille järgselt tuleb füsioterapeut patsiendi koju,“ rääkis Pääbo.
Uuringud näitavad, et enamikul insuldi läbiteinud patsientidest (60–90%) toimub suurem osa ehk 64–90% paranemisest esimese 3–6 kuu vältel, seejärel saavutatakse platoo. „Saavutamaks optimaalseimat ravitulemust ja maksimaalset võimalikku iseseisvust igapäevatoiminguis, tuleks rakendada taastusravi, sealhulgas füsioteraapiat, võimalikult varases insuldijärgses perioodis,“ rõhutas dr Lukmann.
Kliinikumi Leht
Milline on kodune füsioteraapia?
- Harjutuste ja ravimeetodite eesmärk on aidata kaasa taastumisele, et suurendada iseseisvust ja parandada elukvaliteeti.
- Kodus on võimalik teha haigla praktikale sarnaseid harjutusi.
- Kodus saab õpetada, kuidas näiteks pärast kukkumist püsti tulla, kuidas kasutada keskkonna võimalusi selleks, et ennast kukkumise eest hoida ja liikuda turvaliselt ning mida vältida.
- Kodustes tingimustes tuleb tihti töövahendite osas olla veidi leidlikum ja vajadusel kohandada keskkonda, et oleks võimalik teatud harjutusi sooritada.
- Eesmärk on patsiendi iseseisvus, et patsient õpiks enda jaoks kasulikud ja vajalikud tegevused ja nipid selgeks, nii et tema kodune elu oleks turvalisem ja ta saaks olla võimalikult iseseisev.
- Õppimise perioodi pikkus võib väga olulisel määral erineda, sest insuldist taastumine võib võtta nii kuid kui ka aastaid, kuid kindlasti ei ole eesmärgiks tekitada püsiklientuuri, kes aastaid füsioterapeudi teenust vajavad. Patsient ei tohiks muutuda füsioterapeudist sõltuvaks, sest füsioterapeut on pigem õpetaja kui abistaja.
Kliinikum muutub meie kõigi ühise pingutusena rohelisemaks
2019. aastal otsustas Tartu Ülikooli Kliinikum rakendada keskkonnajuhtimissüsteemi, et hinnata oma tegevuse kulutõhusust ökoloogilise jalajälje mõistes. Keskkonnaalaste püüdluste edendamiseks taotleb kliinikum EMAS (Eco-Management and Audit Scheme) registreeringut, mis võimaldab oma keskkonnaalase tegevuse tulemuslikkust demonstreerida ning keskkonnamõjude osas läbipaistvamaks muutuda.
„Uuringute[i] kohaselt suurendab tervishoiusektor, mille ülesanne on tervise kaitsmine ja edendamine, oma tegevusega 21. sajandi suurimat terviseohtu – kliimakriisi, mistõttu on tervishoiusektoris eriti oluline panustada otsustavalt kasvuhoonegaaside tekke ennetamisesse ja vähendamisesse. Et kliinikumil on liidriroll ravitöös, siis otsustasime panustada ka keskkonnategevusse, sest puhtam keskkond võrdub tervemate inimestega,“ sõnas keskkonnaosakonna juhataja Triin Arujõe.
Praeguseks on astutud mitmeid olulisi samme, et kliinikumi keskkonnamõju vähendada. Loodud on keskkonnajuhtimissüsteemi töögrupp, mis on kaardistanud kliinikumi keskkonna aspektid, neid hinnanud ning seadnud edasised eesmärgid keskkonnamõjude vähendamiseks. Lisaks keskkonnapoliitikale on koostatud ka kliinikumi keskkonnaülevaatus. Tulemas on täiendavad analüüsid nii jäätmete sorteerimise tulemuslikkuse, puhastusseadmete kui ka meditsiinitarvikute korduvkasutuse võimaluste kohta.
„EMAS projekt hõlmab kogu kliinikumi, kõiki osakondi ja tegevusvaldkondi – nii ravitööd, selle toetavaid tegevusi, haldust, kommunikatsiooni, taristut. Seetõttu on kaasatud ka eksperdid erinevatest valdkondadest,“ selgitas Arujõe.
Juba käivitunud algatuseks on kliinikumi avalikult kasutatavates ruumides jäätmete sorteerimise võimaluste loomine ning teavitavate kleebiste ja juhendite paigaldamine.
„Oluline samm keskkonnasõbralikuma kliinikumi suunas on ühekordsete vahtplastist nõude kasutamise lõpetamine. Kliinikum on soetanud suurema koguse kliinikumi logoga korduvkasutatavaid nõusid, mida on võimalik soodsa hinnaga osta. Ühekordsed nõud on edaspidi biolagunevast materjalist ning selleks, et ühekordsete nõude kasutamist mitte propageerida, on need sümboolse tasu eest,“ tutvustas eesseisvaid muudatusi toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.
Korduvkasutatavaid nõusid saab edaspidi osta peagi avatavast kohvikust kohapeal. Alates septembrikuust on võimalus huvilistel tutvuda sisevõrgus „Rohelisem Kliinikum“ bänneri all korduvkasutuses olevate toidunõude valikuga ning neid ka soovi korral osta. Huvilistel tuleb kirjutada e-postil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Et teadvustada energiatarbimist ning suunata töötajaid võimalusel energiat erineval moel säästma, on peatselt kavas välja jagada energiainfokleebised. „Energiatarbimine ongi haigla suurim keskkonnamõju. Iga töötaja saab anda oma panuse, kasutades energiat otstarbekalt, printides ainult vajadusel, jälgides võimalusi vee tarbimise vähendamiseks, sorteerides prügi. Nii patsiendid kui töötajad on tulnud kliinikumi roheliste püüdlustega kaasa, oleme saanud ettepanekuid keskkonnasõbralikkuse edendamiseks töötajatelt, aga ka kliinikumi patsientide nõukojalt,“ lausus keskkonnaosakonna peaspetsialist Tiina Teder.
Rohelisema Kliinikumi algatusega ning eesseisvate üritustega saab tutvuda sisevõrgu vastaval bänneril vajutades. Kõiki töötajaid oodatakse arvamust avaldama ja kaasa rääkima e-postil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Liina Raju
[i] Uuring: https://noharm-uscanada.org/ClimateFootprintReport)
Kliinikumi keskkonnamõju arvudes:
- Aastane jäätmekogus 1 350 tonni ehk 307 kg töötaja kohta aastas.
- Koopiapaberit tarbib iga töötaja keskmiselt 850 lehte aastas.
- Vahtplastnõusid kohvikus tarbitakse kliinikumi kohvikus tohutus koguses, kui need torni laduda, siis teeks see 12 K-korpuse kõrgust torni ühes kuus.
- Aastane elektrienergia tarve 20 000 MWh
- Aastane soojusenergia tarve 22 000 MWh
- Aastane vee tarve 100 000 m3
- Aastane autokütuse kulu: diislit 50 000 liitrit, bensiini 11 000 liitrit
Puhastusteenuste osakond töötab tõhusa meeskonnana
Majandusteenistuse puhastusteenuste osakond hoolitseb kliinikumi töötajate ja patsientide turvalisuse, heaolu ja mugavuse eest suure ning hästi toimiva meeskonnaga. Osakonna ülesanneteks on siseruumide koristus, väliterritooriumi hooldus, pesupesemisteenuse korraldus ning meditsiinitöötajate tööriiete hankimine. Puhastusteenuste osakonna juhataja Ants Karm selgitas Kliinikumi Lehele töö tagamaid.
Milline on kliinikumi siseruumide igapäevane koristus?
Siseruumide koristusega tegeleb igapäevaselt umbes 98 puhastajat, seaöhulgas L. Puusepa 8 majas ligi 60 puhastajat, nädalavahetusel on puhastajaid tööl veidi vähem. Puhastatavat pinda on kliinikumi hoonetes kokku 95 000 m², suurim neist L. Puusepa 8 hoone 58 000 m² puhastatava pinnaga.
Kvaliteetsete puhastustööde eelduseks on väljaõpe, kokkulepped ja juhendid, puhtad töövahendid ning järelvalve tööde kvaliteedi üle. Väljaõppe tõhustamiseks teeb puhastusteenuste osakond koostööd Järvamaa Kutsehariduskeskusega, kus on puhastusteenindaja 3. taseme aastase koolituse läbinud juba kolm 12-liikmelist gruppi. Neljas grupp, kelle õppetöö COVID-19 kevadel katkestas, taasalustab sel sügisel. Osakonnasiseselt toimub pidev väljaõpe ning regulaarsed õppepäevad, kus tihti ka infektsioonikontrolli õed koolitajatena osalevad.
Erinevate ruumide puhastamiseks on puhastusjuhendid, mis on kooskõlastatud osakondade vanemõdedega. Parima tulemuse saavutame koostöös osakondadega ning seetõttu on oluline reaalajas tagasiside.
Puhaste töövahendite rolli ei saa alahinnata, nendeta ei ole võimalik head tulemust saavutada. Kliinikumis on mopipesu üksus, kus mikrokiudmopid pestakse pesuvahendi, pesutõhusti ning desinfektandiga ning pakendatakse niisketena kilepakenditesse, kus 48 tunni jooksul ei teki bakterikasvu ning nad on kasutusvalmis.
Puhastajate tööd korraldavad ja juhendavad neli üldperenaist, kes annavad puhastajatele töö kvaliteedi kohta tagasisidet ning vastavad küsimustele.
Kuidas toimub väliterritooriumi hooldus?
Väliterritooriumi hooldust mõjutab oluliselt aastaaeg. Hooldatav ala on suur – 7 hektarit tänavaid, parklaid ja kõnniteid ning 13 hektarit rohelist ala. Istutusalade ja lilleklumpide kujundamise ja hooldamisega tegeleb aednik. Territooriumi igapäevase hooldusega tegelevad majahoidjad, kelle ülesanne on rohealade niitmine ja korrastamine, kõnniteede korrahoid, talvel libeduse tõrje. Talvine lumelükkamine ning vajadusel puude langetamine on partneritelt tellitavad teenused.
Millised on puhastusteenuste osakonna ülesanded veel?
Puhastusteenuste osakonna ülesandeks on ka pesupesemisteenuse vahendamine. Edastame pesumajja keskmiselt 52 tonni pesu kuus. Pesuladu kontrollib puhta pesu kogused ning jaotab pesu osakondade vahel. Kaks meie perenaist ja abitööline töötavad täiskohaga pesulaos, hommikuti on neil abiks veel kaks perenaist.
Samuti on puhastusteenuste osakonna ülesandeks tööriiete ostmine. Hankida tuleb nii kitlid, töökostüümid, operatsiooniriided töötajatele, patsiendipesu, pidžaamad, öösärgid, operatsioonilinad ja -rätikud. Hetkel on käimas uus tööriiete ostmise hange. Plaanis on osta kiipidega varustatud pesu, et vähendada laovaru ja käitlemiskulusid – nii on kogu aeg selge ülevaade sellest, millistes suurustes puhtad tööriided on olemas. Uue jaotussüsteemi abil saavad osakonnad hoida väiksemaid varusid ning peamine laovaru on majandusteenistuses.
Millised muudatused tõi puhastusteenuste osakonna töösse COVID-19 puhang?
Meil on lisaks tavapindadele kõrgendatud nõuetega puhastatavad pinnad – isolatsioonipalatid, kus on kasutusel ühekordsed koristuslinad ja eraldi tööriistad.
COVID-19 puhangu ajal puhastati kontaktpindu mitmeid kordi päevas. Värbasime vabatahtlikke EMO ja nakkushaiguste osakondade puhastamiseks. Kokku tuli meile appi 21 arsti- ja õendustudengit, kelle väljaõppes osalesid nii infektsioonikontrolli teenistus kui puhastusteenuste osakond.
Ambulatoorsete vastuvõttude ruumides viime nüüd eriolukorra järgselt läbi kaheetapilist puhastust kõikidele kontaktpindadele – esmalt puhastusainega ning seejärel baktitsiidi lapiga. Enne uue patsiendi vastuvõtmist teeb vahedesinfitseerimise vastuvõtu meditsiinipersonal.
Millised on plaanid edaspidiseks?
Tegeleme jätkuvalt järelevalve tõhustamisega, samuti soovime tihendada suhtlust osakondadega. Uute kiipidega tööriiete lisandumine toob samuti uuendusi meie töösse.
Puhastusteenused on meeskonnatöö ning ilma suurepäraste kolleegideta ei oleks see võimalik. Olen väga tänulik, et mul sellised kolleegid on.
Ants Karm´iga vestles Liina Raju
Puhastusteenuste osakond
186 töötajat, nendest:
154 puhastajat;
6 perenaist;
4 üldperenaist;
8 abitöölist;
9 majahoidjat;
2 hooldusmasina juhti;
1 aednik;
1 õmbleja;
1 osakonna juhataja.
Millist Tartu Ülikooli Kliinikumi ma sooviksin?
Tartu Ülikooli Kliinikumis on väga eriline periood. Vaatamata oma auväärsele ajaloole, ei ole täpselt sarnast õhustikku varem kogetud. Aasta algus oli tormiline – ka meediasse ulatunud tunded juhtimise teemadel, sellele vahetult järgnev enneolematu epidemioloogiline eriolukord ja nüüd käimasolev kliinilise töö tormiline taastamine paralleelselt õigustatud sooviga väljateenitud puhkuseks pärast eespoolkirjeldatud emotsionaalselt väsitavat esimest poolaastat. Aga see pole veel kõik ...
Vaatamata mitmetele tagasilöökidele on käimas Tartu Ülikooli Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreform. Võib palju arutleda selle üle, kas see toimub oma ajastuselt kõige sobivamal ajahetkel. Samas on asjadel komme elus juhtuda, siis, kui nad peavad juhtuma. Niisiis on just käesoleval suvel sisendite kogumise aeg meie oma töötajatelt. Kõikide arvamus on oluline ja oodatud selleks, et reform, mille ettevalmistusse juhatus praegu tugevalt panustab ja järgnevatel aastatel ellu viib, arvestaks töötajate arvamusega.
Loomulikult teevad suure ja olulise osa tööst ära tervishoiukorralduse ja haiglate ülesehituse alased eksperdid, kuid ükski haigla maailmas ei ole päris sarnane teisega. Kõige paremini töötavad need asutused, mis võtavad arvesse kõiki kaasaegseid juhtimis- ja ülesehituspraktikaid, kuid on ikkagi kohandatud vastavaks konkreetse olustikuga. Selles osas vajame kindlasti meist igaühe abi.
Sujuvad ja patsiendikesksed raviteekonnad. Kõigi haigla töötajate läbipaistev ja aus kohtlemine. Tugev ravitöö integreeritus õppe- ja teadustööga. Need on vaid üksikud märksõnad. Tartu Ülikooli Kliinikum, mida mina sooviksin, sisaldaks neid kõiki ja ilma liigse populismita pakuks oma patsientidele parimat võimalikku abi ning oma töötajatele kaasaegset, positiivse õhustikuga töökeskkonda. Suured muutused ei sünni üleöö, aga meie järeltulijad on seda pingutust väärt.
On imeilus päikeseline juuni. Soovin teile kõigile palju töökamat suve kui tavaliselt, aga ka võimalust pisut puhata. Ja vaatamata kiirele ajale, kasutage võimalusel ainulaadset ajahetke Tartu Ülikooli Kliinikumi ajaloos ja andke oma jalajälg uue struktuuri kujunemisse. Ka üksik, esmapilgul tähtsusetuna näiv mõte või idee, mis tuleb meie oma maja töötajalt, võib olla märgilise tähendusega ja anda olulise panuse muutusteks, mida väga ootame.
Andres Kotsar
Ravijuht
Tänusõnad
Eriolukorra lõppemine ja haiglatöö taastamine annab võimaluse vaadata hetkeks tagasi. Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus tänab südamest kõiki kliinikumi töötajaid, kelle panuseta ei oleks COVID-19 pandeemia ületamine olnud võimalik.
Tänan kõiki, kes suhtusid tõsiselt isolatsioonireeglitesse ning muutunud töökorraldustesse. Kõiki, kes suhtlesid kannatlikult kümnete tuhandete patsientidega nende raviplaani edasilükkamise tõttu ja nüüd omakorda ravi jätkamist planeerivad. Tänan kõiki, kes panustasid puhastusteenusesse, täites olulist rolli COVID-19 leviku takistamisel haiglaruumides. Tänan kõiki arste, õdesid, radioloogiatehnikuid, füsioterapeute, hooldajaid ja põetajaid, kes muutunud oludes jätkasid oma igapäevast tööd keerulises ja ka enda tervisele ohtlikus olukorras. Tänan kliinikumi töötajaid, kes ei pidanud paljuks töötada väljaspool oma struktuuriüksust, ning ka neid, kes selleks ooteseisundis valmis olid. Tänan kolleege, kes nagu võluväel varustasid kontrollpunktid inimestega ja tagasid nende väljaõppe. Isikukaitsevahendite hankimine enneolematus turusituatsioonis, testide tegemise võimekuse suurendamine, pidev infovoog, osakondade kolimine, sildimajandus, infotehnoloogiline tugi – iga detail oli võtmetähtsusega. Teame, et alati ei olnud võimalik vaadata kella ning töötada tuli enda ja pere arvelt.
COVID EMO, nakkushaiguste ja intensiivravi osakonna töötajad ning infektsioonikontrolli teenistus on tänaseks kogenud töösituatsioone, mida oli seni vaid teatud tasemel läbi mängitud. Mis teid tegelikkuses ootas, ei osanud algul keegi ette näha. Sügav kummardus, teie teadmised on järgmise laine ületamisel võtmetähtsusega.
Olen uhke kliinikumi töötajate üle, kes laiendasid vastutust ning sõitsid läbi kõik Lõuna-Eesti haiglad ning Tabivere hooldekodu, vahendades neile teadmisi ja pakkudes igakülgset abi.
Lõpetuseks tänan kriisijuhtimismeeskonda, kelle igapäevatöö kohustuste kõrvale ilmusid lõputud koosolekud, vaidlused ja otsused, kuidas on kliinikumile ja Lõuna-Eestile parim tegevuste korraldamise viis.
Head kolleegid, aitäh ja sügav kummardus teie andumuse, oskuste ja ennastsalgavuse ees!
Marek Seer
Kliinikumis viidi läbi Eestis esmakordne glaukoomi operatsioon
Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliiniku oftalmoloogia eriala arst-õppejõud Marko Pastak tegi Eestis esmakordse glaukoomi dreneeriva implantaadi operatsiooni imikueas patsiendile.
Arvestades imikuea silma anatoomilisi ja füsioloogilisi eripärasid ning lapseea glaukoomi haruldast esinemist, on kliinikumi silmakliinikus tehtud implantaadi operatsioon maailmapraktikas sellises vanuses väga harv operatsioon. „Imikueas, nelja kuu vanuse patsiendi operatsioon kulges tüsistusteta ning patsiendi silmarõhk on operatsioonijärgselt stabiliseerunud töötava implantaadi abil,“ selgitas dr Marko Pastak.
Dr Pastak lisab, et kaasasündinud glaukoomi ravimisel on väga oluline hea koostöö kolleegide vahel. „Operatsiooni läbiviimisesse ja õnnestumisse panustasid nii silmakliiniku töötajad kui ka lastekliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku kolleegid,“ rääkis dr Pastak.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar hindab kõrgelt keerulise operatsiooni läbiviimist: „Uudne operatsioon on väga suur samm edasi mitte ainult Tartu Ülikooli Kliinikumi, vaid kogu Eesti silmakirurgia arengus. Mul on äärmiselt hea meel, et saime aidata nii väikest patsienti. Lisaks sellele, et dr Marko Pastak on väga professionaalne ja hinnatud silmakirurg, näitab sellise keerulise operatsiooni edukas läbiviimine selgelt, kui hästi kogu silmakliiniku personal töötab,“ kommenteeris ravijuht Kotsar.
Kliinikumi Leht
Patsientide nõukoja esimene tööperiood
Patsientide nõukoda ellu kutsudes oli kliinikumi eesmärk kuulda rohkem patsientide häält läbi arvamuste, ettepanekute ja kogemuste. Kliinikumi Leht uuris, kuidas hindab esimest tööperioodi patsientide nõukoja esimees Donald Kiidjärv.
Eelmise aasta juulikuus kuulutas kliinikum välja patsientide nõukoja loomise ning septembris pidas nõukoda juba ka esimese koosoleku. Kuidas vaatate esimesele tööperioodile tagasi?
Esimene tööperiood oli eelkõige koosolemise, avastamise, vajalikkuse ning kogemise rõõm, mis kujunes tegelikkuses täiesti arvestatavaks igaühe panuseks ühtse arusaamise kujunemisse nii mitmetegi küsimuste ja probleemide teadvustamiseks. Seda nii nõukoja liikmetele endile, kui ka kliinikumi juhtkonnale.
Patsientide nõukoja tegevuste hulka on kuulunud patsientide tagasiside meetodite arendamine, ülevaate saamine ettepanekute, kaebuste ja tänuavalduste süsteemist, kodulehe patsiendisõbralikkusega seotud küsimused, haigla keskkonnaga seotud küsimused, patsientide liikumisteed. Oleme teinud mitmeid ettepanekuid – näiteks plastpakendite vähendamiseks, suitsuvaba tsooni märkimiseks kogu kliinikumi territooriumil, ratastooliga ligipääsetavuse parendamiseks, keskkonnareostuse vähendamiseks toitlustamisega seotult. Põhjalikum patsientide nõukoja tegevuste ülevaade on leitav kliinikumi kodulehelt.
Nõukojal on edaspidi plaanis patsientidele ürituse korraldamine, vestlusringide korraldamine omaste hooldajatele, aga ka näiteks erinevate videomaterjalide tootmises osalemine.
Tundub, et nõukoja loomiseks oli aeg küps kõikide osapoolte jaoks. Millised olid teie enda ootused nõukotta kandideerides?
Aeg oli küps selleks, et patsientide sõna jõuaks mitte ainult patsientideni, vaid et seda kuuleks kõik osapooled, eelkõige õed, arstid, juhtivad töötajad. Patsientide kaasamise vajadus raviteekonda on olnud päevakorral juba mitu aastat ning lõpuks on see ka realiseerunud tegelikkuses. Mõlemad osapooled on jõudmas arusaamisele, et üksteisega arvestamine, ka n-ö vastutuse jagamine patsiendi ja arstide vahel, annab paremaid tulemusi nii ravis kui ravijärgses taastumises. Minu enda lootused olidki suunatud sellele, et minu isikliku haigusloo kogemused oleksid kogetavad ja tunnetatavad ka arstidele, õdedele ja muule personalile, ühtlustamaks ning samas korrigeerimaks kõikide osapoolte erisusi.
Nõukojas on väga erineva ravikogemusega kliinikumi patsiendid või nende lähedased. Kuidas sujub patsientide nõukoja omavaheline koostöö?
Tõesti, meil on nõukojas esindatud väga erinevate diagnooside ja ravikogemusega patsiendid või nende lähedased ning organisatsioonide esindajad ehk väike läbilõige ühiskonnast. Omavaheline koostöö on täpselt selline, nagu ühes grupis töötamine peab olema – nii pinget tekitav, vaidlusi lahendav kui kokkulepeteni jõudev. Kõik meie otsustused, arvamused, hinnangud ja ettepanekud sünnivad aruteludes ja konsensuslikult. Meid abistavad kliinikumi enda töötajad Jane Freimann ja Mari-Leen Pärn, kelle panuseta ja teadmisteta kliinikumist ja selle toimimisest oleks meie töö hulga sündmustevaesem.
Kuidas te olete patsientide nõukojas hinnanud – millistes valdkondades või teemades soovib patsientide nõukoda enim kaasa rääkida?
Pole teemat, milles me ei saaks osaleda. Lähtume kliinikumi arengukavast ja tegevuseesmärkidest, seades esikohale eelkõige patsiendi huvid ja heaolu. Seejuures arvestame, et oleme kliinikumi juures tegutsev vabatahtlik kliinikumi ja selle kontserni patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kes nõustab tervishoiutöötajaid ja kliinikumi/kliiniku juhtkonda just patsiendikeskse tervishoiuteenuse arendamisel. Nõukoja eesmärk on patsientide ja lähedaste kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaasamine kliinikumi tervishoiuteenuste arendamisel.
Lisaks eespool toodule soovime kindlasti kaasa rääkida kogemusnõustamise tõhustamise teemadel, kuna meie seas on ka kogemusnõustajaid. Lisaks erinevate tasandite suhtlusteemadel, patsiendi õpetamise teemadel, nõustamisteenuste kättesaadavuse osas (sotsiaaltöötajad, hingehoidja, toitumisnõustaja). Oluline on, et ka patsient ise saaks aru, et temast endast sõltub palju ehk kui oskad nõuda, oska ka pakutu vastu võtta ning enda paranemisele ja tervise hoidmisele ise kaasa aidata. Me tahame olla kursis ja anda panuse, et paraneks infovahetus arsti ja perearsti ning kohaliku omavalitsuse vahel. Et patsient ei jääks üksi pärast haiglast väljumist…meid huvitab kõik, mis on seotud patsiendiga.
Milline oli patsientide nõukoja töökorraldus koroonakriisi ajal?
Koroonakriisi ajal tegime nagu teisedki ümberringi, n-ö virtuaaltööd. Nõukoja arutelud toimusid Skype teel ning kliinikumipoolsete abiliste toel said kõik asjad aetud. Konkreetsemalt avaldasime seoses eriolukorrajärgse ravitöö taastamisega avaliku pöördumise patsientide rahuliku meele säilitamiseks ning rääkisime kaasa COVID-19 kodulehe KKK rubriigi loomisel.
Kliinikum koolitab insuldiprojekti raames haiglate õendusjuhte
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiõed viisid läbi haiglate õendusjuhtidele suunatud koolituse, mille eesmärk oli tutvustada kliinikumi insuldiõdede poolt välja töötatud insuldispetsiifilist raviprotokolli.
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikeskusesse satuvad peaaegu kõik Lõuna-Eesti insuldipatsiendid. „Et insuldikeskuse voodikohtade arv on piiratud ning patsiendid jätkavad raviteekonda teistes osakondades või haiglates, kus ei ole insuldispetsiifiliste teadmistega töötajaid, siis töötati kliinikumi insuldiõdede poolt välja raviprotokoll, mis aitab õdedel ja ka arstidel jälgida kõige olulisemaid aspekte insuldipatsiendi ravis ja hoolduses. Protokollis on välja toodud olulisemad neuroloogilised sümptomid (neelamis- ja kõnehäire, halvatus) ning füsioloogilised parameetrid (vererõhk, pulss, kehatemperatuur, veresuhkru tase jt), millele tuleb tähelepanu pöörata, et tagada maksimaalne insuldist taastumine,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiprojekti arendustegevuste õde Triinu Kurvits.
Õendusjuhtidele suunatud koolituse eesmärk oli tutvustada loodud raviprotokolli, arutada läbi selle eri osad ning selgitada insuldipatsientide eripärasid. Koolituse teises osas, mis toimub sügisel, toimub raviprotokolli tagasisidestamine, et leida läbi ühise arutelu lahendus, mis on vastuvõetav kõikides osakondades ning mis tõstab ravi ja hoolduse kvaliteeti.
Kliinikumi projektijuhi Liina Pääbo sõnul valiti sihtgrupiks õendusjuhid eelkõige seetõttu, et nemad saaksid oma osakondades ettepanekutest lähtuvad muudatused sisse viia ning olla toeks, et osakonnas tegeletaks insuldipatsiendiga vastavalt raviprotokollile. „Koolitusel osalesid peamiselt õendusjuhid kliinikumi partner- ja tütarhaiglate taastus- ja järelravi ning õendusabi teenust pakkuvatest osakondadest, aga ka arstid, sotsiaaltöötajad ning õed, kes teema vastu suuremat huvi tunnevad,“ rääkis Liina Pääbo.
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku vanemarst-õppejõud Janika Kõrv lisab, et uuringud üle maailma on näidanud, et insuldipatsientide ravi peab toimuma insuldikeskustes, kus on spetsiaalse insuldispetsiifilise väljaõppe saanud multidistsiplinaarne meeskond. „On leitud, et insuldiüksustes ravitud patsientide ravitulemused on paremad. Näiteks on aasta pärast insulti iseseisvamad need inimesed, kes on ravi saanud insuldikeskustes, kui need, keda raviti mõnes teises osakonnas,“ rääkis dr Janika Kõrv. Ta lisab, et kliinikumi koolitus aitab ühtlustada insuldipatsiendi ravi, jälgimist ja hooldust ning seeläbi tõsta patsiendi jaoks kogu raviteekonna kvaliteeti Lõuna-Eesti piirkonna haiglates.
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldi raviteekonna projekt „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ sai alguse 12. veebruaril 2020.
Kliinikumi Leht
Janar Hiljurand hindab meeskonnatööd ja arenguvõimalusi
Janar Hiljurand on õde nii Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 3. intensiivravi osakonnas kui ka Tartu Kiirabi õebrigaadis. Kliinikumi Leht palus tal õdede ja ämmaemandate aasta raames rääkida oma tööst.
Miks teist sai õde?
Suur roll minu erialavalikul on olnud minu emal, kes oli pikka aega pereõde. Lapsena oli mul vahel võimalus käia emaga tööl kaasas, näha protseduure ning seetõttu teadsin juba varakult, et tahan olla meditsiiniga seotud ka tulevikus. Pärast keskkooli lõpetamist olin edasiste plaanide osas algselt kõhklev, aga vanemate soovitusel asusin siiski õppima õeks ja pole seda senimaani kahetsenud.
Mis teile meeldib oma töö juures?
Intensiivravi meeldib mulle algusest peale, alates õpingute ajal toimunud intensiivravi praktikast. Intensiivravi osakonnas on palju erakorralisi ja põnevaid juhtumeid. Patsiendid tulevad meile üliraskes seisundis, saavad agressiivset ravi ning sageli on seejärel näha silmnähtavaid muutusi paremuse poole. See töö on raske, aga nähes, kuidas patsiendi seisund paraneb, tekitab sisemiselt hea tunde.
Kui patsiendi seisund on raske, tuleb teda jälgida pidevalt ning olla valmis reageerima kohe. Kõiki patsiente jälgivad monitorid, sest nende seisund võib muutuda iga hetk. Protseduuride – näiteks intubatsiooni – teostamisel peab alati olema plaan A ja B ning mõnikord ka plaan C, et osata kiirelt reageerida.
Samas tuleb intensiivravi osakonnas olla valmis ka selleks, et patsiendi seisund võib halveneda. Surm ei ole mind algusest peale kohkuma pannud, kuid eks ikka on olnud juhtumeid, mis on mind mõjutanud. Raskeid juhtumeid ma koju kaasa ei võta, kuid vahel elan sisemiselt üle.
Meeskonnatöö on intensiivravi osakonnas väga oluline. Olen nüüdseks töötanud intensiivravis viis aastat ning selle aja jooksul on meeskonnatöö tähtsuse rõhutamine kasvanud. Oleme kõik alati valmis kolleegile appi minema.
3. intensiivravi osakonnas töötab 37 õendustöötajat, mehi on neist neli. Meeste osakaal on õenduses aastate jooksul tõusnud, nii meil kui maailmas. Õenduses ja intensiivravis võiks alati rohkem mehi olla, töö on tihti ka füüsiliselt raske.
Mis teile kliinikumis meeldib?
Mulle meeldib uuendusmeelsus, võimalus edasi areneda, kogu aeg juurde õppida. Peame ka õenduses pidevalt meditsiini arenguga kaasas käima. Käime õppimas teistes osakondades ja haiglates, et sealt saadud teadmisi ning uusi lahendusi üle võtta.
Töö kiirabis ning töö intensiivravi osakonnas täiendavad üksteist. Tööd kiirabis näen samuti võimalusena areneda. Õebrigaadis ei ole patsientide seisundid enamasti nii rasked, ent see-eest väga erinevad, mis on teistmoodi väljakutseks. Kiirabitöös on samuti oluline koostöö, igal liikmel on oma kindel roll.
Lõpetasin jaanuaris magistriõppe intensiivõenduse suunal, see võimaldab mul saada edaspidi brigaadijuhiks. Olen tänulik, et mulle on antud võimalus end täiendada ning kraad omandada.
Millest rääkis teie magistritöö?
Minu magistritöö projekti teemaks oli võimalus III astme intensiivravi osakondades kasutusele võtta intensiivravi-tekkelise deliiriumi multikomponentse ennetusstrateegiana ABCDEF meetmestik. Töö valmis koos heade kolleegide Anete Hüti ja Maarja Ämarikuga. Meetmestik koosneb kuuest elemendist: valu hindamine, ennetamine ning leevendamine; sedatsioonipausid ning spontaanhingamise katsed; analgeesia ning sedatsiooni valik; deliiriumi hindamine, ennetamine ning käsitlemine; varajane mobilisatsioon ja füsioteraapia; perekonna kaasamine ja võimestamine. ABCDEF meetmestik võtab arvesse olulised tegurid, mida on võimalik lihtsalt jälgida ja seeläbi parandada märkimisväärselt intensiivravil olevate patsientide seisundit.
Arvan, et patsiendisõbralikkus ning lähedaste kaasamine on selle teema puhul üks võtmeelemente ning lähedaste kaasamine peaks laienema raviprotsessis ka mujal.
Mida teile lisaks tööle teha meeldib?
Olen suur spordifänn. Tegelen jooksmise, rattasõidu, triatloni ja jalgpalliga. Sport on hea stressimaandaja. Jalgpall näitab lisaks meeskonnatöö tähtsust – igal meeskonnaliikmel on oma roll ja igaüks peab teadma oma ülesandeid – nagu ka meditsiinis.
Lisaks spordile meeldib mulle koos tüdruksõbraga kalalkäimine, kokkamine ning samamoodi reisimine. Aastas korra või püüan reisida kaugematesse sihtkohtadesse.
Mida tahaksite veel lisada?
Tahaksin tunnustada oma kolleege. Meil on osakonnas palju noori hakkajaid õdesid, kes vajavad oma töös toetavaid kolleege. Osakonna õhkkond on väga hea ning me aitame üksteist, oleme meeskond. See on oluline. Järjest enam näevad ka arstid õdesid olulise osana meeskonnast ja seda näidatakse välja.
Intensiivravi osakonda jõuavad sageli inimesed, kelle tervislikud eluviisid ei ole kiita ja see tekitab pahameelt ning kurbust. Muret teeb lisaks see, et inimesed elavad küll kauem, aga haigena (näen seda kiirabis). Tahan uskuda, et riik hoolib inimeste tervisest ja panustab jätkuvalt sellesse. Terviseprobleemid võiksid olla prioriteet kõigis poliitikates, see on nende kui ka meie, tervishoiutöötajate ühine vastutus ja siin tuleb ühine strateegiline rindejoon kujundada. Loodetavasti mida aeg edasi, seda tervemad on eestlased ja seda vähem patsiente peab hospitaliseerima eluohtlikus seisundis intensiivravi osakondadesse.
Ilona Pastarus, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde: „Janar on valinud keerulise töövaldkonna, ent targa ja mitmekülgse inimesena on oma töös väga hea. Ta ei keskendu pisiprobleemidele, vaid näeb tervikut ning otsib lahendusi. Hoolivus oma patsientide ja meeskonna suhtes on talle väga omane. Selles võib kindel olla, et kui Janaril on teadmisi või tahvel šokolaadi, siis neid ta ka jagab.“
Infektsioonikontrolli koolitused viisid eriolukorra ajal teadmisi mitmesajale inimesele
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli meeskonna töökoormus tõusis eriolukorra ajal oluliselt ning infektsioonikontrolli õdedel ja arstidel tuli kõiki oma teadmisi kasutada ja edasi anda ning leida võimalikult palju uut infot, mida igapäevatöös rakendada. Muutunud olukorras tuli kasutusele võtta uued koolitusmeetodid, koostada e-õppematerjale ning viia läbi virtuaalseid koolitusi.
Tartu Ülikooli Kliinikumi koolituskeskuse andmetel koolitati COVID-19 teemaliste koolituste raames kolme kuu jooksul kokku 590 inimest, kelle hulka kuulusid nii kliinikumi töötajad kui ka tervishoiutöötajad mujalt Eestist.
„COVID-19 puhangu alguses käis infektsioonikontrolli meeskond personali koolitamas isikukaitsevahendite kasutamise osas kõikides kliinikutes ja osakondades,“ tutvustas infektsioonikontrolli teenistuse õde Reelika Laht meeskonna tööd eriolukorra alguses.
Kliinikumi töötajate koolitamisega paralleelselt alustati koolitustega Lõuna-Eesti haiglate ja hooldekodude kontrollvolinikele, kus osales kokku 109 tervishoiutöötajat. Moodle keskkonna e-õppematerjale täiendasid praktilised koolitused väiksemates rühmades otseülekandega läbi Zoomi e-keskkonna.
Koolitusspetsialist Mari-Riina Terna kommenteeris: „Kui arvatakse, et e-õpe ei vaja eriti õpetajaid ja kommunikatsiooni, siis võib kinnitada, et vajab kindlasti rohkem, kui tavalise loengu korraldamine auditooriumis.“
Otseülekandega veebiseminaridel on suuremad tehnilised vajadused, samuti oli veebipraktika efektiivsem, kui seda viis läbi lektor koos ZOOMi moderaatori-koolitusspetsialistiga.
Täiendavalt viidi läbi infektsioonikontrolli koolitused nii kliinikumi kui teiste tervishoiuasutuste töötajatele. Moodle keskkonda koondati põhjalikud materjalid, mille eesmärk oli suunata osalejaid märkama olukordi infektsioonikontrolli vaatenurgast. Osalejate hulgas olid mitmed vanem- ja ülemõed ning infektsioonikontrolli töörühma liikmed, keda koolitati nii isikukaitsevahendite korrektse kasutamise kui ruumide ja töövahendite puhastamise osas. Samuti selgitati, milliseid nõudeid tuleb silmas pidada plaanilise töö taastamisel.
„Koolituste ettevalmistamisesse panustasid suures mahus nii infektsioonikontrolli teenistuse arstid kui õed Krista Piirisild, Tiina Teder, Maris Mikksaar, Hele Nurme. Samuti olid suureks abiks ülemõde Tiina Freimann ning koolituskeskuse spetsialist Mari-Riina Terna,“ tunnustas Reelika Laht.
„Tahan omalt poolt tunnustada kogu IT-teenistuse toimekat ja sõbralikku meeskonda,“ sõnas Mari-Riina Terna.
Laht kiidab kliinikumi tööpere meeskonnavaimu ja toetust: „Inimesed suhtusid mõistvalt keerulistesse oludesse ning olid valmis uusi teadmisi vastu võtma. Kokkukuuluvustunne ja koostöövalmidus oli südantsoojendav.“
Virtuaalseid koolitusi plaanitakse jätkata, et võimaldada infektsioonikontrolli huvilistel teadmisi koguda ka Tartust kaugemal. Samuti jätkatakse koolitustega hooldekodude töötajatele, pereõdedele ning ettevõtetele.
Kliinikumi töötajate koolitamine on jätkuvalt osa igapäevasest tööst ning sügisel on plaanis uuesti avada koolitus infektsioonikontrolli töörühma liikmetele. Samuti ootavad ees tihedamad kohtumised Kliinikumi haiglate infektsioonikontrolli õdedega.
„Kindlasti oli eriolukord tõuge arenguks ning andis võimaluse paljusid olukordi teises valguses näha. Samuti suurendas see meeskonnatunnet. Olen rõõmus, et sain olla infektsioonikontrolli meeskonna liige sel keerulisel ajal,“ sõnas Laht.
Liina Raju
Kliinikumi preemia laureaat on dr Väino Sinisalu
Dr Väino Sinisalu suur arstlik kogemus koos teadusliku tegevuse ning noorte kolleegide õpetamisega kujundasid temast hinnatud arsti ja õpetaja, kes on andnud olulise panuse neurokirurgia arengusse. Alates arstiteaduskonna lõpetamisest aastal 1965 on ta olnud seotud nii Tartu kui närvikliinikuga. Dr Sinisalu töötas alguses Tartu närvikliinikus anestesioloogia ja intensiivravi erialal, hiljem neurokirurgina. 1975. aastal kaitses dr Sinisalu väitekirja teemal „Hüperventilatsiooni mõju aju oksügenisatsioonile ja happe-leelise tasakaalule neurokirurgiliste operatsioonide tagajärjel“ ning tema edasised uurimisvaldkonnad on olnud transitoorse ajuisheemia profülaktika võimalused ja ajuarteri aneurüsmi ruptuuriga haigete kirurgiline ravi.
Aastatel 1975–1983 oli Väino Sinisalu Tartu Riikliku Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi ajuvereringehaiguste labori juhataja, aastail 1983–1999 närvikliiniku neurokirugia osakonna juhataja.
Aastail 1999–2005 töötas ta kliinikumi närvikliiniku arst-õppejõuna, 2005–2019 arst-konsultandina.
Eesti Vabariigi taastamisel lülitus dr Väino Sinisalu aktiivselt arstkonna organiseerimisse. Ta oli üks Eesti Arstide Liidu ja Tartu Arstide Liidu taasasutajatest ning juhtis neid mõlemaid ka presidendina.
Dr Sinisalu on olnud pühendunud eestikeelse meditsiiniteaduse kestmisele, olles aastatel 2000–2010 ajakirja Eesti Arst peatoimetaja ning jätkates tänaseni toimetajana. Korrektse emakeelse meditsiiniterminoloogia väljaarendamisele ja ajakohastamisele aitas kaasa kirjastuse Medicina asutamine 1993. aastal Eesti Arstide Liidu ja Soome Arstide Seltsi Duodecim koostöös, mille juhatuses Väino Sinisalu tegutses.
Väino Sinisalu on tunnustatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medaliga, Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga, Ludvig Puusepa medaliga ja Eesti Arstide Liidu aumärgiga Ta on Soome Arstide Seltsi Duodecim kutsutud liige.
Kolleegide sõnul on dr Väino Sinisalu erudeeritud, eetikapõhimõtteid austav ning kolleegide lugupidamise pälvinud suurte kogemustega arst ning väga hea neurokirurg. Oma 50-aastase teeneka tööstaaži jooksul on ta olnud paljude noorte kolleegide juhendaja ja õpetaja Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kommentaar, Väino Sinisalu: Kliinikumi preemia omistamine on mulle ootamatu ja meeldiv üllatus. Hea on kogeda, et minu tegemised on pälvinud sellise autoriteetse tunnustuse. Mul on olnud suur õnn ja au olla enam kui 50 aasta vältel saja-aastase traditsiooniga Tartu Ülikooli närvikliiniku liige. Kõigis minu tegemistes on mind motiveerinud ja toetanud kogu närvikliinikule omane loominguline ja innovatiivne õhkkond ning kollegiaalne vaimsus. Olen selle eest väga tänulik kõigile, kellega olen nende pikkade aastate jooksul koos töötanud.
Kommentaar, Andres Kotsar: On suur rõõm anda kliinikumi preemia üle dr Väino Sinisalule. Dr Sinisalu on vaieldamatult andnud märkimisväärse panuse nii kliinikumi arengusse kui Eesti tervishoidu tervikuna. Eesti Arstide Liidu ja meie ainsa eestikeelse meditsiiniteaduse ajakirja Eesti Arst pikaaegse eestvedajana on tema jalajälg suur. Samas on ta enamikule arstkonnale meelde jäänud kui äärmiselt meeldiv ja diplomaatiline kolleeg.
Neinar Seli stipendiumi laureaadid on professor Joel Starkopf ja professor Katrin Õunap
Tartu Kultuurkapitali juurde asutati 2008. aastal Neinar Seli poolt meditsiini valdkonna alakapital, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, arvestades artikleid, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Joel Starkopf, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja. Stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.
Kommentaar
Professor Joel Starkopf: Neinar Seli stipendium tuli mulle täieliku üllatusena. Ilmselt on kliinikumi tublimad teadlased kõik juba auhinnaga pärjatud, nõnda siis see järg minuni jõudis. Tunnustan väga kõrgelt Neinari missiooni teadustöö väärtustamisel. Olen siiralt veendunud, et teadustöö on lahutamatu osa ülikoolihaigla arsti tegevuste hulgas. Loomulikult ei jõua praktiseeriv arst täismahus teadustööle pühenduda, aga osalemine erinevates teadusprojektides on võimalik ja see loob eriti just noortele arstidele eelduse saavutada oma kliinilisel erialal parim võimalik pädevus. Seetõttu julgustan noori tohtreid aktiivselt otsima teadustöö kogemust ning esitama huvipakkuvaid uurimisküsimusi. Uurimisväärset on meie igapäevases kliinilises töös väga palju!
Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2019. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap, kliinilise geneetika keskuse juhataja.
Kommentaar
Professor Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik, et mind tunnustatakse Neinar Seli stipendiumiga. See on suur au praktiseerivale arstile olla tunnustatud ka teadustöös. Viimastel paaril aastal on mul olnud võimalus rohkem tähelepanu ja aega suunata teadusele, kuna ma sain pooleks aastaks võtta teadustööks vaba aega nii kliinilisest tööst kui ka Tartu Ülikoolist. Tänu Balti-Ameerika Vabaduse Fondi (BAFF) stipendiumile stažeerisin 2018–2019. aastal MIT ja Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi Mendeleeruva Genoomika keskuses, kus sain pühendada aega just oma uuringugrupi andmete analüüsile. Selle töö tulemusena on valminud ka tavapärasest enam teaduspublikatsioone. Olen ka jätkanud teadustöö tegemist tagasi Eestisse tulles, mis ei ole alati kerge ja vajab sageli lisaaja võtmist õhtuti ja nädalavahetustel. Minu suur tänu kuulub ka minu teadusgrupile – dots. T. Reimand, vanemteadur S. Pajusalu, lektor Tiina Kahre teadurid K. Muru ja K. Reinson ning loomulikult doktorantidele.
Doktorid Marko Murruste ja Tõnu Rätsep pälvisid patsientidelt enim tänu
Kliinikumile laekus 2019. aastal tagasisidena 627 tänuavaldust, nii tulemusliku ravitöö kui ka meeldiva ja mõistva suhtlemise eest. Enim pälvisid patsientide tänu doktorid Marko Murruste ning Tõnu Rätsep.
Dr Marko Murruste töötab kirurgiakliinikus vanemarst-õppejõuna, aga ka transplantatsioonikeskuses.
• Tahan avaldada enda nimel suurt tänu kogu osakonna personalile. Teenindus oli professionaalne ja üli-inimlik. Intensiivpalatis tundsin hoolitsust nagu ligimese eest ja suurim tänu minu arstile, kirurgile suure algustähega, dr Marko Murrustele, suurepärasele professionaalile ja heale inimesele. Andku Jumal kõigile tervist ja kordaminekuid! Aitäh kõigile!
• Suur tänu kogu osakonna kollektiivile, kes nii hoolivalt suhtuvad patsientidesse! Kõik see kiirendab paranemist. Südamest tänan raviarst dr Marko Murrustet.
• Tänan kogu üldkirurgia osakonna personali hoolitseva suhtumise, kannatlikkuse, tähelepanu eest. Eriline tänu kuulub dr Marko Murrustele, kes eemaldas minu sapikivid. Teete tänuväärset ja rasket tööd. Annate patsientidele tagasi rõõmu ning elutahte! Jõudu teile kõigile!
Dr Marko Murruste: Tänud tunnustuse eest! Üldfilosoofilises mõttes peaks ju arsti jaoks olema patsiendi tänu saavutamine ülilihtne, sest suhtekolmnurgas arst-patsient-haigus, on arst ja patsient õlg-õla kõrval liitlased võitluses haigusega. Ja kui patsient näeb, et see liit toimib, lisaks veel viisakas, puhtas ja optimistlikus õhkkonnas, siis ta ongi tänulik. Mõnevõrra paradoksaalsena ei olegi nii väga tähtis see, milline oli arstiabi magnituud, kas tegu oli igapäevase rutiinse abiga, või oli situatsioon raske ja edu võimalik ainult tänu meeskondlikule tõsisele ponnistusele.
Lisaks ma arvan, et ikka on oluline meelde tuletada seda, et patsiendid vajavad suhtlemist, ja isegi väga! Nad on võõras keskkonnas, häiritud, veidike teadmatuses ja mingil määral hirmul. Kõige pädevamat informatsiooni toimuva ja eelseisva kohta ootavad nad oma arstilt. Me peame sellele aega pühendama, et mõnikord ka okkalisele ja pettunud patsiendile selgeks teha, et pilve taga on ikka päike.
Parafraseerides Juhan Peeglit – kirurg sa võid olla, aga inimene sa pead olema. Õnneks on meile selle juures abiks õed ja paljud muud abilised, kes on patsiendi jaoks kogu aeg olemas ja katavad enamuse suhtlusest patsiendi ja meditsiinisüsteemi vahel. Ma olen mitmel korral näinud hetki, kui patsiendid osakonnast lahkuvad ja kuulnud viimaseid sõnu, mis nad õe lauast möödudes ütlevad – nad on ikka tänulikud!
Dr Tõnu Rätsep ravib patsiente närvikliinikus, töötades seal vanemarst-õppejõuna neurokirurgia erialal.
• Tänan dr Tõnu Rätseppa, kõiki õdesid, hooldajaid ja teisi abistajaid. Olen väga tänulik teile, et aitasite kaasa minu paranemisele. Olen palju viibinud haiglas, kuid sellist hoolitsust pole ma varem saanud.
• Olen saatusele tänulik, mis viis mind suurepärase arsti dr Tõnu Rätsepaga kokku. Ta kinkis mulle võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Minu siiras tänu kogu südamest! Samuti tänan õdesid nende tähelepanelikkuse, viisakuse ja hoole eest. Suur tänu teile kõigile!
• Tänu arstide ja õdede jõupingutustele, opereerinud arst dr Tõnu Rätsepale. Kogu operatsioonijärgne tegevus intensiivravi palatis oli vägagi professionaalne, abivalmis ning toetav. Suurimad tänud selle eest!
Dr Tõnu Rätsep: Kliinikum on täis häid arste, mistõttu on selline patsientidepoolne tunnustus mulle üllatuseks, aga kindlasti väga meeldivaks üllatuseks. Mind tänades tänavad patsiendid tegelikult kogu osakonna ja operatsioonitoa töötajaid, sest ilma nende abita ei ole kirurgil võimalik kedagi ravida. Patsientidega suhtlemisel olen püüdnud anda võimalikult objektiivset informatsiooni, aga enamjaolt sisestada positivismi ja vastupidamistahet ka rasketes olukordades. Mida paremini patsienti ravida, seda kergem on seda teha. Operatsioon on patsiendi jaoks raske katsumus ja ausalt võib tunnistada, et ega me sageli isegi päris täpselt tea, millised võivad ajuoperatsiooni tagajärjed olla. Üks kuulsamaid neurokirurge, professor Gazi Yazargil, kes aastaid tagasi ka Tartut külastas, on korduvalt rõhutanud, et ka kirurg peab olema tänulik patsiendile selle usalduse eest, mida patsient üles näitab, kui lubab ennast opereerida. See on tarkus, mida olen alati püüdnud meeles pidada.
Kliinikumis loodi tsütostaatikumide käitlemise väljaõpet toetav e-kursus
Tsütostaatikumid on ohtlikud ravimid ja nendega kokkupuutel peavad töötajad järgima erinõudeid, et ravimite käitlemine oleks ohutu nii tervishoiutöötajatele, patsientidele kui keskkonnale. Rahvusvaheliste nõuete ja kliinikumis kehtestatud korra kohaselt peavad tsütostaatikume käitlevad töötajad olema eelnevalt koolitatud. Regulaarne auditoorsete koolituste korraldamine on väljakutse, eriti praeguses eriolukorras, mis vajab paindlikke ja töötajasõbralikke lahendusi.
Seetõttu otsustati eelmise aasta lõpus luua e-kursus, mis annaks õendustöötajatele baasteadmised tsütostaatikumide ehk keemiaravimite ohutuks käitlemiseks. Kursusel on kaheksa moodulit. Antakse ülevaade, mis on tsütostaatikumid, missuguseid erinõudeid peab järgima tsütostaatikumide ja nendega saastunud vahendite käitlemisel, kuidas valmistada tsütostaatikume ette manustamiseks ja kuidas tegutseda ravimi lekke korral. Viimane, aga kindlasti mitte vähem oluline teema on patsiendiõpetus.
Kursusel on õppematerjalideks kirjalikud juhendid, videoloengud ja õppevideod. Meetod on valitud vastavalt teemale, et see oleks õppijale võimalikult hästi omandatav. Näiteks, üks oluline teema, mida on kirjaliku juhendi kaudu keeruline selgeks saada, on tsütostaatikumide manustamiseks ettevalmistamine. Tavaolukorras valmistab ravimeid ette spetsiaalse väljaõppe saanud ja nõuetele vastavates tingimustes apteegi töötaja, aga võib juhtuda, et seda peab näiteks nädalavahetusel valmistama ette osakonna õendustöötaja. Seetõttu otsustati apteegi ja vähikeskuse töötajate koostöös luua õppevideo. Videos näidatakse, mis vahendeid on ravimite ettevalmistamiseks vaja ja kuidas neid kasutada. Teine oluline praktiline osa on tsütostaatikumide lekke likvideerimine. Ka siin otsustati teha õppevideo, milles näidatakse, kuidas toimida, kui tsütostaatikum on lekkinud: ruumi piiramine, isikukaitsevahendite selga panek ja erinevat tüüpi ravimilekke puhastamine. Kõikide regulaarselt tsütostaatikume käitlevate osakondade töötajad peavad läbima ka praktilise koolituse töökeskkonnas, kuid see video on hea võtete õppemiseks ning hilisemaks meeldetuletamiseks.
Kahes õppevideos osalesid näitlejana radio- ja onkoteraapia osakonna õde Lemme-Liis Aruväli ja apteegi farmatseut Tiina Põldaru. Suureks abiks Moodle vallas oli Tarmo Sulg informaatikateenistusest. Täname juba ette ka koolituskeskust, kes on lubanud aidata koolituse registreerimisel koolituskeskuse programmis. Suur tänu neile ja kõigile teistele, kes nõu ja jõuga aitasid! Sisu ja tehnilise poole osas tegid koostööd Mari Kand ja Marika Saar kliinikumi apteegist ning Mari-Leen Pärn vähikeskusest.
Tsütostaatikumide käitlemise e-kursuse maht on 8 akadeemilist tundi ja see on kliinikumi töötajatele tasuta. Kursusel osalemise kohta saadetakse õendusjuhtidele täpsustav info.
Mari Kand ja Marika Saar
Apteegi proviisorid
Professor Joel Starkopf: kliinikum ületas esimese laine edukalt
13. märtsil moodustas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus kriisijuhtimismeeskonna ning nimetas selle juhiks professor Joel Starkopfi. Kliinikumi Leht küsis, millise pilguga vaadata tagasi kriisjuhtimismeeskonna tööle.
Kuidas hindate kliinikumi tegutsemist COVID-19 leviku ajal?
Koroonaviiruse pandeemia esimene laine on edukalt ületatud. Tänu kiirele reageerimisele ja riigi rakendatud õigeaegsetele piirangumeetmetele saime sellega hästi hakkama. Nii kliinikumis kui lõuna meditsiinipiirkonnas said kõik COVID-19 patsiendid asjakohast abi, suremusnäitaja oli Tartu Ülikooli Kliinikumis üks Eesti madalamaid. On väga oluline, et kliinikum tagas probleemideta ka muu vajaliku erakorralise abi.
Erilist tähelepanu väärib asjaolu, et kliinikumis ei esinenud töökohal nakatumist. COVID-19 leviku ajal haigestus kliinikumi töötajatest kokku 5 inimest, ent mitte keegi neist ei nakatunud töökohal.
Mida COVID-19 pandeemia kliinikumile õpetas?
COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, et Tartu Ülikooli Kliinikum ja teised Lõuna-Eesti haiglad vajavad kaasaegset ravikeskkonda raskete nakkushaiguste kohortimiseks ja raviks. Täna on see puudu, mistõttu loodi kriisi ajal ajutisi lahendusi. Täiendava võimekuse loomine/väljaehitamine peaks olema üks lähituleviku strateegilisi eesmärke.
Ühtlasi sai selgeks, et Eesti tervishoiu tegevusvarud on väga napid. See vajab lahendamist nii kogu riigi kui ka iga tervishoiu teenuse osutaja tasemel.
Kliinikum, Lõuna meditsiinipiirkonna haiglad ja kiirabi töötasid heas teineteisemõistmises. Kriis tõestas hästi toimivat meditsiinilist juhtimist haiglate vahel kriisiolukorras. Sellise piirkondliku tööjaotuse võib võtta aluseks edasiste tervishoiuplaanide koostamiseks nii kriisi- kui ka rahuaja tarvis.
Kliinikumi roll laienes kriisi ajal ka meditsiinisektorist väljapoole – kuidas hindate tagasivaates hooldekodude missiooni?
See oli ainuõige samm minna hooldekodudele appi ning luua infektsioonikoolituste programm, et toetada nii teadmiste kui oskustega hooldekodude töötajaid COVID-19 puhangu tingimustes.
Hooldekodudes elavad eakad kuuluvad COVID-19 riskirühma, mis pani kriisjuhtimismeeskonda tegelema kiirkorras ennetustegevusega, et vähendada võimalikku olukorra eskaleerumist ja hoida ära hooldekodude elanike nakatumine ning haiglaravile jõudmine. Koolitusprojekt kasvas üle-eestiliseks, lisaks teistele haiglatele tegid kliinikumiga koostööd nii sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet kui päästeamet.
Kriisi lahendamiseks on vaja head meeskonnatööd, millise hinnangu annate sellele?
Tõsi, kriisi lahendamisel on võtmetähtsusega kiired otsused hetkel olemasoleva, ja vahel ka puuduliku, informatsiooni alusel. Sama oluline on nii informatsiooni edastamine kui ka selle vastuvõtmine. Kliinikumi personal oli väga hea, kiiresti mobiliseeritav ja kokkuhoidev. Tahan väga tänada kõiki kriisijuhtimismeeskonna liikmeid suurepärase töö eest, aga samuti kõiki Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajaid, kes vahetult või kaudselt olid seotud koroonakriisi esimese laine eduka ületamisega. Saadud kogemus on väga väärtuslik edasiste tegevuste planeerimiseks.
Kliinikumi Leht
Tunnustus operatiivse tegutsemise eest
Õendusvaldkonna preemia laureaadiks valis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus Ilona Pastaruse. COVID-19 leviku ajal tulemuslikult ja operatiivselt tegutsenud ning töö ümberkorraldamisse suure panuse andnud Ilona Pastarus töötab anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõena.
Tiina Freimann, kliinikumi ülemõde: Ilona teadmisi ja oskusi vajati kriisikuudel igal sammul. Ta osales aktiivselt kriisimeeskonna töös, korraldas osakondade ja personali ümberpaigutamist ning töötajate väljaõpetamist. Ta tegi väga head koostööd infektsioonikontrolli töötajatega ning lahendas käigu pealt sadu küsimusi ja probleeme, sõltumata ajast või kohast. Ka kõige kriitilisematel hetkedel suutis ta toeks olla inimestele, kes olid pandud ootamatutesse olukordadesse. Suur tänu Ilonale tema hindamatu pühendumise eest kriisolukorra lahendamisel!
Kommentaar, Ilona Pastarus: Õendusvaldkonna tunnustus tuli mulle täiesti ootamatult ning sooviksin, et see kuuluks pigem minu kolleegidele, keda olen õppinud rasketel hetkedel hindama ja usaldama. Minu kõrval on alati olnud suurepärased inimesed, kellega koos midagi teha, muuta ja unistada – nendele see tunnustus ongi.
Jälg, mis pea kõigele praegu maha jääb, on töö koroonakriisi ajal. Nagu paljudele teistele, oli see ka minu jaoks lakkamatu jada ülesandeid ja probleeme, mida lahendada. Veebruari lõpust tänaseni olid päevad täis aktiivset, sageli pausideta tööd osakondade ja personali ettevalmistamiseks, et kiiresti muutuvates situatsioonides toime tulla. Ja ehkki uued struktuurid ja kiire reageerimine on kriisiolukorras tähtsad, on veelgi olulisem nende inimeste toetamine, kelle tööelu me pea peale pöörasime. Nõnda soovingi, et saaksin erinevate meeskondade jaoks rohkem olemas olla, kuni elu taas lihtsaks ja tavaliseks muutub.
COVID-19 intensiivravi osakond
15. märtsist korraldas intensiivraviosakonnad oma töö nii, et tekkisid eraldi osakonnad COVID-19 patsientidele ning mitte-COVID-19 patsientidele. Esimene COVID-19 patsient hospitaliseeriti intensiivravi osakonda 15. märtsil, terve osakond tuli COVID-intensiiviks muuta 24. märtsil 2020.
Kommentaar
Dr Veronika Reinhard, 2. intensiivravi osakonna juhataja: COVID-19 patsientidel on peamiseks intensiivravi vajavaks seisundiks hingamispuudulikkus. Neil tekib raske kopsukahjustus, millist tavatöös meie osakonnas liiga sageli ei kohta. Selliste kopsude ventilatsioonirežiim tuleb väga hoolikalt patsiendile sobivaks sättida, et mitte kopsu rohkem kahjustada. Tavaline on, et ägedas perioodis põetame me neid haigeid kaks kolmandikku ööpäevast kõhuli. Suurema patsiendi keeramiseks tuleb appi võtta mitu inimest ning tuleb olla väga hoolas, et mitte patsienti selle keeramisega kahjustada, mitte tõmmata kogemata välja patsiendile asetatud meditsiinitarvikuid, millest võib sõltuda ta elu.
Erakorralise meditsiini osakond COVID-19 oludes
13. märtsil rahuldas Terviseamet kliinikumi juhatuse ettepaneku lükata edasi plaaniline ambulatoorne ja statsionaarne ravitöö. Plaanilise ravitöö piiramine andis võimaluse korraldada haiglatöö ümber nii nagu ei kunagi varem.
14. märtsil oli esimeseks ümberkorralduseks mobiilse triaažikabineti sisseseadmine nn vana erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ees, et ennetada viiruse kontrollimatut levikut haiglaruumidesse.
„Tekkinud COVID-19 viiruse epidemioloogilises olukorras on oluline kasutada lisameetmeid, et tagada haiglaravil viibivate patsientide ning haigla töötajate kaitse,“ ütles kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf. Inimeste mittevajalik liikumine tuli viia miinimumini ning vältida nende kogunemist riskitsoonidesse, milleks haigla on. Mobiilsesse kabinetti asusid tööle erakorralise meditsiini osakonna töötajad, kasutades kaitseriietust võimaliku COVID-19 viiruse leviku ennetamiseks.
16. märtsist vähendas kliinikum haigla sissepääsude arvu ning sisenemiseks jäi kasutusele üks, N. Lunini tänava poolne, sissepääs. Meetme eesmärk oli ja on piirata inimeste liikumist riskitsoonis ning vältida kõrvaliste isikute sattumine haiglaruumidesse.
19. märtsil suurendas kliinikum valmisolekut erakorralist haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide jaoks ning laiendas erakorralise meditsiini osakonda.
20. märtsist on kliinikumil võimekus ravida erakorralist abi vajavaid haigeid kahes erinevas osakonnas. Senine erakorralise meditsiini osakond planeeriti vaid COVID-19 haigete jaoks ning täiendav erakorralise meditsiini osakond mitte-COVID-19 haigete jaoks seati sisse senise hematoloogia-onkoloogia kliiniku 1. korrusele.
Sõltumata, kas patsient on COVID-19 haige või mitte, on tal õigus ja võimalus pöörduda mistahes erakorralise abi vajadusel. Mõlemasse osakonda sisenemisel või kiirabiga saabumisel kontrollitakse patsienti COVID-19 osas.
Uus, mitte-COVID-19 haigetele mõeldud EMO (EMO-2) asub J-korpuses, senise hematoloogia-onkoloogia kliiniku ruumides. Hematoloogia-onkoloogia kliiniku päevakirurgia kolis omakorda J-korpuses asuva silmakliiniku pinnale, kus jätkuvad patsientide keemiaravi protseduurid.
Lisaks erakorralise meditsiini osakonnale ja traumapunktile jätkus kliinikumis vältimatu abi osutamine silmakliinikus, kõrvakliinikus, psühhiaatriakliinikus, naistekliinikus, stomatoloogia kliinikus, lastekliinikus. Ühtlasi jätkus ravi, mida ei ole võimalik edasi lükata – näiteks dialüüsravi, vähiravi, sünnitusabi. Jätkus pahaloomuliste kasvajate kirurgiline ravi ning südamekirurgia. Siirdamiste osas lükati plaanilised siirdamised edasi, ent jätkusid erakorralised siirdamised.
EMO kriisistaap
Lisaks kriisijuhtimismeeskonnale, loodi erakorralist meditsiini puudutava töö ümberkorralduste juhtimiseks ka EMO kriisistaap. Kolmeliikmelisse staapi kuuluvad osakonnajuhataja dr Annika Uue, dr Kuido Nõmm ja dr Sander Poks.
Dr Sander Poks: „Töö on intensiivne, iga päev jätkub hommikust õhtuni tegevust, kaasa arvatud nädalavahetustel. Kriisistaabi töö tulemusena loodi meie praegu toimiv pretriaaži ja kontrollpunktide süsteem, nn puhta EMO töö üle uuele pinnale ning vana EMO pinnale loodi täiesti uus COVID-19 patsientidele mõeldud EMO, mille võimekuses on käsitleda suures mahus raskes seisundis nakkusohtlikke patsiente. Lisaks osaleb EMO kriisistaap aktiivselt kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna töös.“
Kliinikumi Leht
COVID-19 nakkushaiguste osakond
17. märtsil alustas tööd COVID-19 patsientide jaoks sisse seatud nakkushaiguste osakond senise ortopeedia osakonna pinnal. Esialgne plaan nägi ette kahe tavaosakonna valmidust COVID-19 patsientide jaoks - nakkushaiguste osakond 1 (intensiivravi-eelsed patsiendid) ja nakkushaiguste osakond 2 (intensiivravi-järgne ravi), kuid haigete arv on seni võimaldanud piirduda ühe osakonnaga.
COVID-19 nakkushaiguste osakonna rajamist võimaldas ortopeedia osakonna plaanilise töö lõpetamine 16. märtsist ning vajadusel kirurgilise tegevuse jätkumine koos traumatoloogia osakonnaga. Teise COVID-19 nakkushaiguste osakonna jaoks kolis ka veresoontekirurgia osakond – osakonna erakorralised patsiendid paigutati kirurgiakliiniku pindadele.
COVID-19 nakkushaiguste osakonna moodustamisse panustas dr Kadri Kõivumägi, hiljem määrati osakonna juhataks määrati dr Anne Kallaste ning lisaks senise nakkushaiguste osakonna õdedele andsid ja annavad COVID-19 patsientide ravimisse ka ortopeedia, veresoontekirurgia ja neurokirurgia osakonna õed.
Kliinikumi Leht
Kliinikum töötab kriisiolukorras ühtse meeskonnana
COVID-19 levik on toonud kliinikumi töösse suuri ümberkorraldusi ning kliinikumi töötajad on andnud suure panuse nii haiglatöö ümberkorraldustesse kui ka patsientide ravimisse.
Paralleelselt osakondades plaanilise ravitöö piiramisega, avati samal ajal mitmeid uusi osakondi ning COVID-19 patsientide raviga tegelevad osakonnad vajasid lisajõudu. Selleks, et võimalikku lisaressurssi kaardistada, moodustati kliinikumi töötajast nn vabatahtlike nimekiri, kes olid valmis töötama väljaspool oma struktuuriüksust. Valmisolekut kinnitasid ligi 200 töötajat, kelle hulgas on arste, residente, õdesid, füsioterapeute, laboritöötajaid, põetajaid ja hooldajaid ning teisi töötajaid. Lisaks töötab kliinikumis COVID-19 oludes ka vabatahtlikke, kes vastasid perearstide seltsi algatatud üleskutsele.
Paljud vabatahtlikest on läinud appi EMO, intensiivravi ja nakkushaiguste osakondadesse, desinfektsioonimeeskonda ja kontrollpunkti. Lisaks sellele pakuvad kliinikumi psühholoogid ja hingehoidjad kriisinõustamist ja vaimse tervise tuge kliinikumi töötajatele ja patsientidele.
Kommentaar
Tiina Freimann, Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde: „COVID-19 pandeemia on kliinikumi tööpere pannud täiesti uude olukorda. Inimesed on pidanud kiiresti kohanema uute töökohtade, meeskondade ja töökorraldusega. Paljud seisid tavapärase töö piiramise tõttu ootamatute valikute ees. Hoolimata ebakindlusest, olid inimesed väga mõistvad ja leppivad. Olen siiralt hämmastunud, kui kiiresti meie inimesed kohanesid ohtliku olukorraga ja võtsid omaks uued töövõtted.
Suur tänu teile kõigile! Austan ja imetlen inimesi, kellel oli kandev roll osakondade ja ruumide ümberpaigutamisel, töö ümberkorraldamisel, töötajate värbamisel ja õpetamisel. Palju tänu kõikidele kliinikumi töötajatele, kes on valmis töötama eesliinil mistahes töökohal või ülesannetes! Kriisiolukord on välja toonud meie inimeste parimad omadused, sealhulgas oskuse ja pühendumuse töötada ühtses võimekas meeskonnas.
Kliinikum määrati juhtima Lõuna meditsiinistaapi
25. märtsil moodustati Terviseameti korraldusel kriisiolukorra juhtimiseks kaks regionaalset staapi – Lõuna ja Põhja meditsiinistaap (LÕMS ja PÕMS). Lõuna meditsiinistaapi juhivad juhatuse esimehe kt Marek Seer ja prof Joel Starkopf. Põhja meditsiinistaabi juht on prof Peep Talving.
„Kriisi olukorras on COVID-19 raviteenuse osutamisega seotud 19 haiglat ning lõuna ja põhja meditsiinistaapide loomine on ainuõige selleks, et koordineerida haiglavõrku kuuluvate haiglate tööd. Ka tavaelus toimub regionaalne ravi koordineerimine ning haigete liikumine paljuski sarnase regionaalse jaotuse alusel. Kliinikumi kriisijuhtimismeeskond töötab samaaegselt ka LÕMS-i staabina. LÕMS piirkonna kõrgema etapi haiglana on kliinikumil nii juhendite loomisel kui töökorralduse suunamisel juhtiv roll,“ sõnas staabi juht Marek Seer.
Lõuna meditsiinistaapi kuuluvad lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile Ida-Viru Keskhaigla, Narva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Põlva Haigla, Valga Haigla, Viljandi Haigla, Järvamaa Haigla, Jõgeva Haigla, ning hädaolukorra meditsiinijuhi asetäitja, Lõuna kiirabistaabi esindaja. Kliinikum pakub tuge kõigile lõuna piirkonna haiglatele COVID-19 tegelemiseks. Nii teevad kliinikumi töötajad kohtvisiite haiglate kohapealse võimekuse hindamiseks, samuti külastavad LÕMS haiglate esindajad kliinikumi, et eriolukorra töökorraldusega tutvuda ning vajalikke muudatusi enda haiglas teha.
Meditsiinistaabi ülesanne on üldkorralduslik regioonipõhine haigete voo juhtimine, haiglate nõustamine raviprotsesside osas ja juhtimisstruktuuride osas, ravistandardite välja töötamine ja nende rakendamise koordineerimine. Lisaks intensiivravi ja mehhaanilise ventilatsiooni kandidaatide selekteerimise põhimõtete väljatöötamine ning kogu regiooni andmete kokku kogumine. Ülevaate omamine piirkonna ravivõimekusest võimaldab meil operatiivselt reageerida ning vajadusel haigeid ümber suunata,“ sõnas Seer.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi algatatud infektsioonivolinike e-õpe laieneb üle Eesti
17. aprillil lõpetasid Tartu Ülikooli Kliinikumis esimesed infektsioonivolinikud e-kursuse, mille eesmärk on pakkuda teadmisi ja oskusi hooldekodude töötajatele, et ennetada COVID-19 puhangut eakatel klientidel.
„Tartu Ülikooli Kliinikum on valmis panustama COVID-19 puhangute ennetamisesse intensiivse infektsioonivolinike, hooldekodu õdede ning hooldekodusid teenindavate kodu- ja pereõdede koolitamise kaudu,“ kinnitas Lõuna meditsiinistaabi juht Marek Seer.
Koolitus toimub e-õppe vormis Moodle keskkonna toel, esmalt tuleb koolitusel osalejatel iseseisvalt läbi töötada teemakohased juhendid, õppematerjalid ja -videod, täita tagasiside küsimustik ning läbida praktiline õpe. Koolitusel käsitletavateks teemadeks on üldised juhised hooldekodus, kätehügieen, isikukaitsevahendite kasutamine, ruumide puhastus ja juhised COVID-19 tingimustes.
E-õpe oli esialgu mõeldud Lõuna meditsiinistaapi kuuluvatele haiglatele ning nende teeninduspiirkondadele, ent samadel põhimõtetel koolituse ettevalmistamisega alustati ka mujal Eestis. „Olgugi, et Eestis on COVID-19 levimus regionaalselt erinev, kuuluvad kogu Eesti eakad elanikud COVID-19 riskirühma, mistõttu on ennetustegevus parim võimalik lahendus hoida ära olukorra eskaleerumine,“ selgitab Marek Seer. Ta lisab, et kliinikumiga on teinud koostööd nii sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet kui päästeamet – ühise eesmärgi nimel, et infektsioonivolinikud leiaksid kiire rakenduse COVID-19 ennetamiseks hooldekodudes.
Paralleelselt esimese e-kursuse lõppemisega jõudis lõpule ka Tartu Ülikooli Kliinikumi tegevus Tabivere hooldekodus, mis annab kliinikumile kindluse jagada kogemust üle Eesti. Koostöös omavalitsusega Tabiveres infektsioonitegevusi korraldanud Tiina Teder hindas hooldekodu eriprojekti õnnestunuks ning äärmiselt vajalikuks ka edaspidiste võimalike haiguspuhangute ärahoidmiseks. „Kliinikum võttis erakorralise projekti ette seetõttu, et hooldekodus oli COVID-19 puhang. Kuna sealsed patsiendid kuuluvad ravitöö mõttes kliinikumi teeninduspiirkonda, oli oluline ennetada haiguse edasist levikut,“ räägib Tiina Teder. Võtmetähtsusega oli nakatunud ja mittenakatunud elanike eraldamine, mis võimaldas infektsioonikolde lokaliseerimist. „Kliinikumi personal tegi hooldekeskuses paralleelselt nii ümberkorraldusi infektsiooninõuetest lähtuvalt kui ka õpetas omavalitsuse poolt hooldekodusse tööle võetud personali. Lisaks teeb kliinikumi õenduspersonal ka valvetööd, mille läbi on tagatud hooldekodule meditsiiniline järelvalve,“ kirjeldas Teder.
„Kliinikumi töötajate missioonitunne on kiiduväärt ning kuna Tabivere koostöö kogemus oli julgustav, usun, et kliinikumis koolitatud infektsioonivolinikest tõuseb tulu nii omavalitsusele kui ka meditsiinisüsteemile,“ tunnustas Lõuna meditsiinistaabi juht Marek Seer.
Kliinikumi Leht
Dr Mare Lintrop pälvis presidendilt teenetemärgi
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva eel Noblessneri valukojas riigi teenetemärgid 114 inimesele, kelle pühendumus oma tööle ja kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. Teenetemärkidega avaldab riik tänu neile eestimaalastele ja Eesti sõpradele, kelle kutsetöö ning pühendumuse toel saab Eesti tugevamaks, suuremaks, hoolivamaks.
Dr Mare Lintrop pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, mis antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. Dr Lintrop lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1983. aastal ja internatuuri 1984. aastal, spetsialiseerudes hiljem röntgenoloogia erialale. Aastast 1994 tema tööelu olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga, aastast 2006 ka Tartu Ülikooliga. Dr Lintropile on omistatud 2018. aastal Tartu Ülikooli aumärk ja 2008. aastal ERÜ Kõrghetke orden.
Dr Mare Lintrop, kuidas te jõudsite radioloogia eriala juurde?
Võib öelda, et meditsiini, ja hiljem radioloogiasse, ma „sattusin“. Keskkooli lõpuaastate uduseks unistuseks oli minna õppima prantsuse filoloogiat, kuid seda ei olnud neil aastatel Eestis võimalik teha. Nii astusingi hoopis arstiteaduskonda. Eks päris palju mõjutas seda otsust arstist ema eeskuju. Radioloogia, tol ajal siis küll veel röntgenoloogia, tundus juba ülikooliaastatel huvitav. Ma ei olnud ülemäära usin loengus käija, kuid professor Kaljo Villako loengute konspekt oli mul küll täiuslik.
See, et minust lõpuks radioloog sai, on siiski juhus. Peale ülikooli lõpetamist olin töötanud väikeste vahedega peaaegu viis aastat jaoskonnaarstina, kui toonane Tartu Linna Polikliiniku peaarst dr Sigrid Aru andis teada, et prof Erich Kuusi juhatamisel algavad järjekordsed kursused ja küsis, kas ma ei tahaks spetsialiseeruda röntgenoloogiks. Muidugi tahtsin. See oli aeg, kui viie kuuga võis saada nii trammijuhiks kui ka algajaks röntgenoloogiks. Õnneks olen peale selle esimese ja ammuse, radioloogia rajale lubava paberi kättesaamist saanud töötada koos tarkade ja heade kolleegidega, nendelt õppida, omandada nii siin kui sealpool piiri täiendustel ja koolitustel käies ka ultraheli, kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia alaseid radioloogile vajalikke oskusi.
Mis teid teie töös enim kõnetab?
Juba paarkümmend aastat olen tegelnud põhiliselt lasteradioloogiaga. Lisaks olen olnud seotud kiirguse mõistliku kasutamise ja kiirguskaitse alasete teemadega. Oleme tänapäeval harjunud, et radioloogiliste uuringutega saadavad kiirgusdoosid on väikesed ja kiirgusega paratamatult kaasuva kahjustava toime ilmnemise risk on võrreldav muude meid ümbritsevate riskide suurusega. Põhjendatud uuringute puhul kaalubki uuringust saadav kasu sadades kordades üle kiirgusest tekkida võiva võimaliku kahju. Paraku tuleb ette ka päris palju uuringuid, mis võiksid klinitsistide ja radioloogide parema koostöö ja radioloogia targema kasutamise korral ära jääda. Nii hoiaksime kokku meie kõigi raha, aega ning väga olulise faktorina vähendaksime ka põhjendamata, diagnoosi, ravi käiku ja ravi lõpptulemust mitte mõjutavate uuringutega kaasuvaid kiirgusdoose.
Kuna olen radioloogia ja kiirguskaitsega olnud seotud viimased 30 väga huvitavat tööaastat, saan öelda, et Eestis on nende aastate jooksul toimunud piltdiagnostika tohutu areng. Oleme pimedas röntgenkabinetis nokitsejatest tõusnud vajalikeks kliinilisteks partneriteks, kelle kasutada on väga erinevate võimalustega kuvamismeetodid. Vaheldusrikkus, uued võimalused, õppimine ja õpetamine – need on asjad, mis mulle mu töös kõige rohkem meeldivad. Ja loomulikult lapsed.
Mida arvate presidendi teenetemärgi pälvimisest?
Teade presidendi teenetemärgi saamisest jõudis minuni keset üsna tavalise ja kiire tööpäeva hommikut. Esimese õnnesoovi peale arvasin, et õnnitleja on mu sünnipäeva segi ajanud. Olen väga tänulik kolleegidele, kes mu tunnustuseks esitasid. Teenetemärgi pälvimine on kindel tunnustus kõikidele mu kolleegidele nii lastekliinikust kui ka radioloogia poole pealt – minu suur tänu ja lugupidamine neile! Meelepärast tööd ei tehta tunnustuse pälvimiseks ja alati on hea teada, et on olemas kolleegid, kelle peale saab loota. Olen tunnustusest heas mõttes rabatud siiani. Lisaks kolleegidele on teenetemärgi taga ka mu abikaasa, poeg ja tütar, nende kaasad ja meie viis lapselast, kelle peale mõtlemine mu rõõmsaks ja õnnelikuks teeb.
Kliinikumi Leht
Dr Karin Varik ja Meeli Solnik pälvisid Tartu Tähe teenetemärgi
Tartu linn peab meeles Tartus elutöö teinud väärikaid ja tunnustatud tartlasi ning Tartule suurte saavutustega au ja kuulsust toonud linlasi. Tartu Tähe teenetemärk antakse Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest ning sel aastal on teenetemärgi laureaatideks kirurgiakliiniku lastekirurgia eriala vanemarst-õppejõud Karin Varik ning kogu elu kliinikumi töötanud, endine anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Meeli Solnik.
Aukodaniku nimetused koos sellega kaasneva Tartu Suurtähega ja Tartu Tähed anti üle 22. veebruaril Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud aktusel.
Dr Karin Varik on töötanud lastekirurgina aastast 1977, enne seda õena lastekirurgia osakonnas. Oma üle 40-aastase tööstaaži vältel on ta kõige enam tegelenud lasteuroloogia ja neonataalkirurgiaga. Aastat 1977 on dr Varik töötanud ka Tartu Ülikoolis ning tema käe all on omandanud lastekirurgia teadmisi põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Dr Karin Varik on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi erialaseid konverentse, osalenud mitmetes heategevusprojektides ning oli üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajatest.
Kommentaar
Dr Karin Varik: Tänan tunnustuse eest. Tunnustus on tulnud tänu koostööle kolleegidega, eriti vastsündinute kirurgia erialal. Tänapäeval diagnoositakse beebidel enamus kirurgilist ravi vajav patoloogia juba antenataalperioodis. Seetõttu tänan kolleege naistekliinikust ja radioloogiakliinikust. Erilised tänusõnad tahan öelda kolleegidele vastsündinute intensiivravi osakonnast ja operatsioonitoast. Ühtlasi tänan oma õpetajaid. Kõigile noorematele kolleegidele soovin samuti head koostöötahet ja nagu kohane ülikooli kliinikumi igapäevatööle – akadeemilisust.
Meeli Solnik on kauaaegne anestesioloogia ja intensiivravi kliinikumi ülemõde, kes alustas tööd õena Tartu Maarjamõisa haiglas 1972. aastal. 1981. aastal asus ta reanimatsiooni osakonna vanemõeks ning 2005. aastast kuni tänaseni oli ta Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde.
Nende aastakümnete jooksul on õendustöö tema otsesel juhtimisel teinud imetlusväärse kvalitatiivse hüppe. Erakorralise meditsiini, anesteesia ja intensiivravi alal on selgelt näha, kuidas kunagisest halastajaõest on saanud kõrgelt haritud, professionaalne tervishoiutöötaja, kes lisaks hoolitsusele ja soojale suhtumisele suudab iseseisvalt leida lahendusi ka kõige kriitilisemate haigusseisundite korral.
Meeli Solnik on andnud loendamatutele kolleegidele rõõmu, juhiseid, tööalast entusiasmi ja õpetussõnu. Kõik praegused ja endised kolleegid toovad välja Meeli nõudlikkuse, järjepidevuse, hoolivuse ja armastuse oma töö vastu. Meeli on olnud parim eeskuju noortele kolleegidele.
Kommentaar
Meeli Solnik: Minu pikk tööelu on pakkunud nii rõõmsaid kui ka vaeva nõudvaid hetki. Tänan südamest kõiki kolleege, kes on olnud minu kõrval nende aastate jooksul.
Kliinikumi Leht
Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Jaanuari viimasel päeval kutsus Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu ellu struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma, mille ülesandeks on tasakaalukalt ja osapooli kaasavalt valmistada käesoleva aasta lõpuks ette kliinikumi struktuuri ja juhtimissüsteemi uuendamine. Kliinikumi juhtimismuudatused on avalikkuses põhjustanud emotsionaalseid reaktsioone, uuenduste sisuliste eesmärkide arutamine on selle taustal jäänud tagaplaanile. Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Vastusel on kolm sammast – juhtimise kvaliteet, patsiendikeskus ja teaduspõhine ravitöö. Alustan siinkohal viimasest: kliinikumil on ainulaadne positsioon Eesti tervishoiumaastikul, mis seisneb tema lahutamatus koostoimes Tartu Ülikooliga. Kliinikum on Tartu Ülikoolile peamine õppebaas nii uute arstide kui akadeemilise järelkasvu koolitamisel. Seos akadeemilise uurimis- ja õppetööga võimaldab pakkuda tippteadusele tuginevaid raviteenuseid ja just see teeb kliinikumist Eesti tervishoiu lipulaeva. Kliinikumi tugevus põhineb koostoimel ülikooli akadeemilise tööga ning kliinikumi teenuste tase sõltub paljuski selle ühisosa rakendamisest, edasiarendamisest ning muudatuste mõtestatud juhtimisest kõigil tasanditel.
Igapäevaelus tekitavad möödunud sajandivahetusel ülikooliga kokku lepitud struktuursed kattuvused ning mõlema organisatsiooni struktuuri- ja juhtimiskokkulepped nüüdseks aga ka mitmeid takistusi, mida kliinikumi struktuuri ja juhtimismudeli kaasajastamise soovi korral tuleb teadvustada.
Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?
Kõik osapooled on ühel meelel, et kliinikumi juhtimine peab olema kaasav ja tulemuspõhine kõikidel juhtimise tasanditel: nõukogu, juhatus, kliinikud, teenistused ja nende alluvuses tegutsevad osakonnad. Praegu peab 5-liikmeline juhatus korraldama 17 kliiniku ja 22 teenistuse ja osakonna juhtimist ning koordineerima koostööd Tartu Kiirabi ja kolme võrgustunud haiglaga. Juhatusel on seega otsevastutus enam kui 40 üksuse eelarve, personali ja muude põhifunktsioonide juhtimise eest, mis erinevad oma mahult enam kui kümnekordselt. Sellist struktuuri ei ole võimalik juhtida kaasavalt ja tulemuspõhiselt.
Struktuurireformi üks keskseid eesmärke on seega ebaühtlase mahuga üksuste konsolideerimine selliselt, et kliinikumi juhatuse alluvuses töötaks mõistliku suurusega allüksuste eest vastutavate ja tipptasemel juhtimiskompetentsiga juhtide meeskond, kelle alluvuses töötaksid omakorda võrreldava suurusega tööpered.
Selline väikeste, esmapilgul ehk ka ühildamatute ülesannetega üksuste liitmine on rahvusvahelises haiglate kaasajastamise praktikas tavapärane meede, mille eesmärk on tuua allüksuste juhtimine lähemale tegevjuhtimise tipptasemele. Sarnaseid divisjonidepõhiseid struktuurimudeleid kasutavad mitmed Põhjamaade ülikoolihaiglad, võrreldava juhtimismuutuse viis oma struktuuris 2016. aastal läbi ka Tartu Ülikool.
Patsiendikeskne raviteekond
Lisaks kaasava ja tulemuspõhise juhtimisvõimekuse loomisele on struktuurireformil üks veelgi olulisem põhjus. Kliinikum on ellu kutsutud patsientide jaoks. Seega peab kliinikumi struktuur otseselt toetama patsiendikeskset terviklikku raviteekonda. Kaasaegne raviprotsess on aga paarikümne aastaga muutunud tunduvalt interdistsiplinaarsemaks ning vajab patsientide ravimiseks paljude erialade ning kliinikute panust. Seetõttu peab patsiendi raviteekond, sh tema liikumine kliinikute vahel, olema sujuv. Euroopa ja maailma (ülikooli)haiglates on jõutud lahendusteni, mis kombineerivad funktsionaalset organisatsioonistruktuuri selliselt, et need on avatud kliinikuteülestele raviprotsessidele, mille juhtimises kasutatakse maatriksjuhtimist. Maatriksjuhtimise peamine idee seisneb interdistsiplinaarsete meeskondade võimestamises, mis pannakse kokku kliinikuteüleselt nii, et ühel inimesel (või meekonnal) on kaks (või enam) juhti: üks lähtuvalt funktsionaalsest jaotusest ning teine patsiendikesksest raviprotsessist.