Kogukonna ämmaemandus Inglismaal (Community Midwifery)
Ämmaemandusabi arendusseminaril osales kogemuste jagamise eesmärgil ka eestlannast ämmaemand Marrit Kanna, kes töötab ämmaemandana Inglismaal. Praegu töötab Marrit Kanna Manchesteri Ülikooli St Mary´s haiglas, kus näiteks 2018. aastal võeti vastu 11 000 sünnitust ning sünnitajatele abi osutamiseks on 20 sünnitustuba. Ent enne haiglatööle minemist töötas ta pikalt kogukonna ämmaemandana, kelle üheks tööülesandeks olid ka sünnitusjärgsed koduvisiidid.
Fotol: Marrit Kanna (keskel) koos kollegidega - ämmaemand Kassie Bateson´i ja dr Sarah Hamilton´iga
„Kogukonna ämmaemandus sisaldab rasedusaegset jälgimist, loenguid lapseootel peredele, kodusünnitust, sünnitusjärgseid koduvisiite, tööd noortega, kontratseptsiooninõustamist jm. Inglismaa praktika on selline, et madala riskiga rasedad ei käi haiglas vastuvõttudel, ämmaemandusabi teenuste osutamiseks on välja töötatud kogukonna ämmaemanduse piirkonnad. Igas piirkonnas on oma meeskond, mis koosneb neljast kuni kaheksast ämmaemandast,“ tutvustas Kanna. Kogukonna ämmaemandad teevad oma tööd kodulähedastes tervisekeskustes, perearstikeskustes ning ämmaemandusabikeskustes. „Ämmaemand vastutab ja juhib madala riskiga lapseootel naise jälgimist ning on tihedas koostöös arstidega, kaasates neid vastavalt vajadusele,“ rääkis Marrit Kanna. Nimetatud keskustes toimub rasedusaegne jälgimine ning vajadusel ka sünnitusjärgne kontroll. Enamasti tehakse sünnitusjärgset kontrolli kodus, ent sünnitanud naine võib alati ka ise tagasi pöörduda.
Kogu rasedusaegne jälgimine algab esmase vastuvõtuga ämmaemanda juures. „Ideaalis võiks see toimuda 12. rasedusnädalal. Ämmaemand teeb naisele riskianalüüsi, mis sisaldab nii elu- ja terviseanamneesi kogumist, meditsiinilist ja sotsiaalise tausta analüüsi kui ka vaimse tervise ja sotsiaalsete probleemide analüüsi. Riskianalüüsi käigus selgub, milline raseduse jälgimise mudel sellele naisele sobib ning kas lapseootel naisel on näidustusi, et minna arsti juurde või mitte. Praktika näitab, et enamik naisi on madala riskiga ning jälgimine saab jätkuda ämmaemanda juures, kuid näiteks südameprobleemidega või mõne muu arsti jälgimist vajava näidustuse puhul kuuluvad naised arsti vaatevälja,“ tutvustab Kanna. Esmasrase peab vastuvõtul käima kogu raseduse jooksul umbes kümme korda, korduvraseduse korral käiakse ämmaemanda vastuvõtul umbes seitse korda. Raseda jälgimine toimub nii keskustes kui ka koduvisiidina. Ämmaemanda jälgimisel on lubatud raseduse ülekandmist mitte enam kui kaks nädalat.
Marrit Kanna sõnul on sünnitusjärgsed koduvisiidid osa tavapärasest ämmaemanda tööst. „Esimese koduvisiidi teeb ämmaemand kohe esimesel päeval pärast ema ja lapse koju kirjutamist haiglast. Visiit kestab tund aega ning selle peamine eesmärk on toetada naist tema igapäevastes tegevustes – enesega toimetulek, vastsündinu hooldus, rinnaga toitmine,“ selgitas Marrit Kanna. Järgmine visiit toimub, kui laps on viie päeva vanune ning kolmas visiit juba kümne päeva vanuse lapse juurde. Lapse viiendal elupäeval tehtud visiit sisaldab kaalumist, ainevahetushaiguste sõeluuringut imetamisnõustamist ning ema toimetuleku toetamist. Vajadusel jälgib ämmaemand ema ja vastsündinut kuni 28 päeva. Sel perioodil on lisaks eelpool toodule olulised ka ema ja lapse turvalisuse, toimetuleku ja sotsiaalse heaolu aspektide jälgimine, millesse vajadusel kaasatakse politsei- ning sotsiaaltöötaja. 28 päeva ehk vastsündinu perioodi möödumisel antakse ema ja lapse tervise jälgimise üle perearstile.
Kogukonna ämmaemanduse kasulikkus
• Hea kättesaadavus kodukoha lähedal
• Tuttav „oma“ ämmaemand (või meeskond) kogu raseduse ja sünnitusjärgsel perioodi – usaldus ja järjepidevus
• Parem ja efektiivsem planeerimine
• Turvaline kohanemine ja toimetulek – sünnitusjärgne koduvisiit
• Rahulolu teenusega – positiivne tagasiside perede ning ämmaemandate poolt
Kliinikumi Leht
Kliinikumi audioloog Sandra Vill panustab kooliõpilaste kuulmistugevuse uuringusse
Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinik osaleb Eesti kuulmisteravuse uuringus, mille eesmärk on selgitada välja, kuidas kuulevad lapsed erinevaid helisagedusi. Uuringu eestvedajaks on Tallinna Ülikool ning see viiakse läbi koostöös MTÜga Audiere ja Eesti Audioloogia Seltsiga.
Rahvusvahelised audioloogid ja kõrvaarstid on täheldanud, et noorte kuulmisteravus langeb, mistõttu otsitakse vastust, kuivõrd esineb kuulmislangust Eesti noorte hulgas.
10 minutilise audiomeetrilisel sõeluuringul kogutakse andmeid kuulmisteravuse kohta tuhandelt õpilaselt üle Eesti. Kuuldeläve uurimiseks tuleb õpilastel kõrvaklappidest kuulata erinevaid sagedusi ning täita küsimustik muusika kuulamisharjumuste ja tugeva heliga kohtades viibimise kohta. Oma tulemuste kohta saavad õpilased koheselt ka tagasisidet.
Sandra Vill, Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku audioloog: Käiku on läinud koostööna Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Audiere vahel Eesti noorte kuulmisuuring, mis proovib kaardistada koolinoorte kuulmist ja kuulmisharjumusi ning leida kas ja kui suur mõju võib olla kõval muusikal kuulmisele.
Viimasel ajal on õnneks väga aktuaalseks saanud kuulmishügeenist rääkimine – kui palju võiks päevas klappidega muusikat kuulata, kus peaks kõrvatroppe/klappe kandma, kui kõva heli on liiga kõva – ning üha rohkem on täheldatud müra ja just kõva muusika mõju varasele kuulmislangusele ehk kuidas see mõjutab just noorte kuulmist. Kontsertidel ja klubides võib helitase olla tihti 100 detsibelli ringis, mida võiks kuulata vaid 15 minutit. Mida kauem sellises müras olla, seda suurem tõenäosus on kuulmist kahjustada.
Valju muusika pidev kuulamine võib mõjutada sisekõrvas olevad karvarakke, mis võib tekitada tinnitust (kohin või vile kõrvus või peas) ja/või ajutist või isegi jäädavat kuulmiskahjustust. Seda võib võrrelda näiteks muruplatsiga: kui värskelt murulapilt kõnnib keegi paar korda üle, tallatakse all murupinda, kuid suure tõenäosusega muru siiski kasvad seal edasi. Kui aga pidevalt mitmed inimesed sealt üle käivad, murupind ei kasva tagasi ja jääb püsivalt kahjustatud. Sama on kõva müra ja karvarakkudega – kui pidevalt muusikat väga valjult kuulata ei pruugi kuulmine taastuda ja jääb jäävalt kahjustatud.
Tinnituse puhul võib kõrvus või peas kuulda vilinat või kohinat, mis nii mõnelgi on lühiajaliselt olnud peale kontserti või kõva muusika kuulamist. See võib aga muutuda jäävaks, kui kõrv on saanud püsivalt kahjustada, ning võib tekitada ebameeldivustunnet ja stressi, kuid see ei ole ise mingi haigus. Tinnitus on tihti sümptom kuulmislangusele, kuigi seda ei pruugi tavalisest kuulmistestist välja lugeda. Tinnituse jaoks pole otsest ravi ning sellega elamine on nii mõnegi jaoks raske, kuid selle mõju on võimalik vähendada. Tinnitus võib olla esimene märk kuulmisprobleemist.
Järjest rohkem uuritakse ka just kõrvaklappide mõju kuulmisele ning on leitud, et mida kauem kuulata muusikat klappidega (rohkem kui kolm tundi päevas), seda suurem on tõenäosus kuulmisprobleemide tekkeks. Sellest tuli ka huvi uurida Eesti koolinoorte kuulmist ja kui palju võivad nemad olla mõjutatud, eriti kuna statistika Eesti noorte kohta puudub. Selle uuringu läbi ei saa me mitte ainult aimu, kuidas Eesti koolinoorte kuulmine on võrreldav välismaa koolinoortega, vaid saame ka paremaks teha ennetustööd, levitada teadlikkust heast kuulmishügeenist, avastada kuulmisprobleeme varem ning kõige selle läbi arendada ka audioloogiat kui eriala Eestis.
Migreeni ravi võimaldab oluliselt elukvaliteeti parandada
Närvikliiniku vanemarst-õppejõud dr Mark Braschinsky tutvustab migreeni kaasaegset käsitlust ning peavalukliiniku töö põhimõtteid.
Mis eristab migreeni teistest peavalu tüüpidest?
Migreen on kõige sagedasem neuroloogiline haigus. Ühtlasi on tegemist kõige kulukama haigusega, mida on näidanud mitme sotsiaalmajanduslikke mõjusid hindavate uuringutega – Euroopas on selleks olnud hiljutine Eurolight projekt. Näiteks on arvutatud välja, et migreeni kulu ühiskonnale on suurem, kui selliste tuntud neuroloogiliste haiguste nagu hulgiskleroos, epilepsia ja Parkinsoni tõbi kokku.
Migreeni diagnostika põhineb anamneesi ja kliinilise pildi hindamisel ning tüüpilistel juhtudel ei vaja täiendavaid uuringuid. Tüüpilised aurata migreeni hood kestavad 4 kuni 72 tundi. Valu on kõige sagedamini ühepoolne, pulseeriv, mõõdukalt tugev kuni väga tugev ning sellega kaasuvad valgus-, müra-, lõhnade talumatus, iiveldus, oksendamine. Samuti ei talu inimene hoo ajal ka tavalisemat igapäevast liigutamist ja eelistab olla liikumatu – eelistatult pikali. Lisaks aurata migreenile on haigusel mitmeid alavorme, millest kõige tuntum on auraga migreen. Sel juhul eelneb valule või esineb valufaasi alguses nn „aura“, mille all mõeldakse neuroloogiliste sümptomite (kõige sagedamini nägemishäirete) järk-järgulist (minutite jooksul) arenemist, millest vähemalt üks sümptom on lateraliseeruv ehk ühepoolne. Tüüpiline aura taandub ise kuni tunni aja jooksul.
Lisaks ülalkirjeldatud fentüüpilistele erinevustele on teada, et migreenil võib olla ka tüsistusi, mis pole omased muudele esmastele peavaludele. Näitena võib tuua migrenoosset ajuinfarkti. Peab mainima, et ajuinfarkti suurenenud riskiga seostub kindlalt vaid auraga migreen. Samuti on tegemist olulisel määral inimeste elukvaliteeti alandava haigusega, millega kaasneb ka sotsiaalne stigmatiseerimine.
Millal on migreeni korral vaja pöörduda arsti poole?
Lühidalt sellele küsimusele vastates on põhjus arstile pöördumiseks lihtne – kui migreen hakkab negatiivselt mõjutama inimese elukvaliteeti.
Kuna ka kõige kergema migreenivormiga on sage asjaolu, et käsimüügi ravimid migreeniatakke piisavalt ei leevenda ning tuleb kasutada migreenispetsiifilisi valuvaigisteid, mis on aga Eesti Vabariigis retseptiravimid, siis õige ravimi kasutamine eeldab korrektselt püstitatud diagnoosi. Juba sel põhjusel on vajalik arstlik konsultatsioon.
Harvade migreeni atakkide korral piirdubki ravi sageli ainult hooravimite kasutamisega. Kui aga migreenihoogude sagedus kasvab (rahvusvaheliste ravijuhiste kohaselt vähemalt nelja päevani kuus), siis tuleb tõsiselt kaaluda medikamentoosset profülaktilist ravi. Kindlasti on see farmakoloogilise ravi põhiosa juhtudel, mil migreen on muutunud krooniliseks – s.t inimesel esineb vähemalt 15 peavaluga päeva kuus, millest vähemalt 8 on migrenoossed ning see seisund püsib vähemalt 3 järjestikuse kuu jooksul.
Nii väga sagedase episoodilise kui ka kroonilise migreeniga toimetulekuks vajab inimene enamasti süstemaatilist käsitlust, mis tähendab koostööd peavalu „meeskonnaga“, kuhu kuuluvad lisaks peavaludele spetsialiseeruvale neuroloogile ka peavaluõde, neuropsühholoog ja füsioterapeut. Sellist valmisolekut saavad pakkuda peavaludele spetsialiseeruvad keskused. Tartu Ülikooli Kliinikumis töötab peavalukliinik, kus kõik need spetsialistid on olemas ning see keskus täidab Euroopa Peavalu Föderatsiooni poolt väljatöötatud soovitusliku peavalualase tervishoiuteenuse kõige kõrgema etapi kriteeriume.
Milline on migreeni kaasaegne käsitlus?
Rahvusvaheline kogemus transplantatsiooniprogrammist
Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna arst-õppejõud Priit Veskimäe osales Hollandis rahvusvahelisel koolitusel „International Donor Surgery & Organ Perfusion Masterclass 2019“. Koolitusel osalemist finantseeris kliinikumi arendusfond.
Osalesin 28.–30.oktoobril Hollandis Leideni ülikoolihaiglas rahvusvahelisel kursusel International Donor Surgery and Organ Perfusion Masterclass. Kursusel osales 24 inimest, kellest pooled olid pärit Hollandist, kuna see on kohustuslik kursus neile, kes soovivad Hollandis transplantatsioonimeeskondade töös osaleda. Lisaks oli osalejaid Šveitsist, Sloveeniast, Poolast, Hiinast, Venemaalt, Saksamaalt. Lektorid olid tunnustatud kirurgid Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt.
Esimesel päeval tuletati meelde kadaveerse organdoonori käsitluse põhiprintsiibid, toodi näiteid võimalikest anatoomilistest iseärasustest neeru ja maksa eemaldamisel ja tutvustati transplantatsiooniprogrammi Hollandis. Üllatav fakt oli minu jaoks see, et suur osa (koguni 70%) Hollandi organdoonoritest on üle südameseiskuse surnud doonorid (Donation after Circulatory Death – lühend DCD) ja nende neerusiirikute funktsioon on võrreldav ajusurmas doonoritelt (Donation after Brain Death – lühend DBD) eemaldatud siirikute omadega. Seni pole Eestis DCD käsitluse kaudu organdoonoreid olnud. Spekulatsioonide põhjal oleks Eestis sobivaid DCD doonoreid aastas umbes 5, mis teeks 10 kadaveerset neerusiirdamist ja see on umbes 20–30% aastasest neerusiirdamiste koguarvust ja 20% neerusiirdamise ootelehel olevatest patsientidest. Kui Soome riigi näitel tehtud kalkulatsioonid arvesse võtta, siis üks neerusiirik, mis töötab 20 aastat, säästab riigi raha veidi üle 1 miljoni euro võrreldes hemodialüüsiga ehk siis 10 siirdamisega oleks säästetud 10 miljonit eurot, rääkimata patsientide elukvaliteedi ja elulemuse paranemisega seotud aspektidest tingitud kasust. Seega,iga organsiirdamine on suur väärtus ja kindlasti tasuks ka Eestis DCD programmi käivitamise suhtes tööd teha.
Teine koolituspäev algas praktilise osaga, kus neljastes gruppides viidi läbi koos juhendajaga neerude, maksa ja pankrease eemaldamine. Päeva teises pooles käsitleti neeru ja maksa perfusioonimasinate tööpõhimõtteid ja viimaste uuringute tulemusi, millele järgnes tuline diskussioon oma ala ekspertide vahel erinevatest siirdamiskeskustest. Põhiprobleemiks olemasolevate uuringute puhul toodi välja konkreetse parameeteri puudumine, mille alusel võiks järeldada, et normotermiline maksa masinperfusioon on parem kui hüpotermiline masinperfusioon või masinperfusioon on parem, kui külmas konteineris säilitamine ilma masinperfusioonita.
Kolmanda päeva hommikul toimus praktiline osa maksa ja neeru perfusioonimasinatel. Iga osaleja sai ise proovida erinevatele perfusioonimasinatele organite ühendamist. Kõige parema mulje perfusioonimasinatest jättis Oxfordi ülikoolihaiglas väljatöötatud normotermiline maksasiiriku perfusioonimasin, kuhu ühendatakse kõik Oxfordi ülikoolihaigla maksasiirikud enne siirdamist. See teeb võimalikuks siirdamisi planeerida päevasele ajale, hinnata maksafunktsiooni sapiproduktsiooni alusel ja organit siirdamiseks ette valmistada, luues nn tavapärase füsioloogilise keskkonna maksasiirikule, lisades perfusioonimasinas pidevalt voolavale oksügeneeritud verele sapihappeid ja insuliini. Oxfordi transplantatsioonikirurgi väitel on hetkel kasutuskogemus ja tulemused olnud normotermilise maksaperfusiooniga sedavõrd head, et Prantsusmaal on riiklik ettekirjutis ühendada kõik maksasiirikud normotermilisele masinperfusioonile enne siirdamist.
Koolituse põnevaima ettekande tegi Londoni King’s College Hospital´is töötav Peruu päritolu transplantatsioonikirurg Hector Vilca-Melendez, kes teostab maksa ja peensoole siirdamisi lastel. Tegemist on kirurgiga, kes viis läbi 2018. aasta juulis Euroopa esimese elusdoonorilt eemaldatud organitega tehtud kombineeritud maksa ja peensoole siirdamise 4-aastasele tüdrukule. Doonoriks oli lapse ema, kellelt eemaldati osa peensoolt ja maksa. Operatsioon oli edukas ja tüdruk elab tänaseni. Vestlesime dr Vilca-Melendeziga pikemalt ja oli põnev kuulata tema meeldejäävamaid lugusid seoses siirdamistega. Tegemist oli ülimalt sõbraliku, avatud ja hea huumorimeelega kirurgiga.
Väiksema grupiga läbiviidud koolituste üks suur eelis ongi võimalus luua kontakte erinevate keskuste spetsialistidega. Näiteks dr Vilca-Melendezilt sain soovitusi, milliseid transplantatsioonikeskuseid oleks enese arendamiseks kasulik kindlasti külastada ja lisaks sain hollandlastelt kutse tulla nende DCD programmiga tutvuma – seega oli igati kasulik ja motiveeriv koolitus, millest uusi teadmisi ammutada.
Dr Priit Veskimäe
Kirurgiakliiniku arst-õppejõud uroloogia erialal
Kliinikumi patsientide nõukoda alustas tööd
3. oktoobril kogunesid esimest korda Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja liikmed. Nõukoja esimesse koosseisu kuuluvad 12 liiget, kes valisid endi seast ka nõukoja esimehe – Donald Kiidjärve.
Olgugi, et patsientide nõukoja loomine haiglas on Eestis uudne, toetab seda muu maailma praktika. Esimene patsiendi nõukoda loodi Ühendkuningriigis 1970ndatel, kui NHS (National Health Service) vajas sisendit ambulatoorse raviteenuse parendamiseks. Rootsis on seaduse järgi patsientide nõukoda igas haldusüksuses, Helsingi ülikooli haiglas loodi aga patsientide nõukoda 2016. aastal.
Kliinikumi patsientide nõukoja eesmärk on kaasata kogu kontserni tervishoiuteenuste arendamisse patsiendid ja nende lähedaste esindusrühm. Nõukoja liikmetelt oodatakse oma arvamuste, ettepanekute ja kogemuste jagamist konstruktiivsel viisil, olenemata, kas selle aluseks on positiivsed või negatiivsed kogemused.
Kandidaate nõukotta oli 59 ning lõpliku koosseisu valikul sai komisjoni jaoks määravaks lisaks soovile panustada, ka nõukoja mitmekülgsus – et kaasatud oleksid endised ja praegused patsiendid, nende lähedased, patsientide lapsevanemad ja ka patsientide esindusühingud.
Kliinikumi patsientide nõukoja esimesse koosseisu kuuluvad Donald Kiidjärv (esimees), Kadri Tammepuu (Eesti Patsientide Liidu esindaja), Kaili Lellep (Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu esindaja), Heino Seljamaa, Kersti Urbala, Jüri Ginter, Jane Patlep, Margi Laurits, Triin Paaver, Rita Anton-Lauga, Mirt Kruusmaa, Katrin Nugis.
Esimesel töökoosolekul lepiti kokku, et kokkusaamised toimuvad iga kahe kuu järel. Koosolekutel käsitletavate teemade sisendeid antakse kahepoolselt: nii nõukoja liikmete poolt kui ka kliinikumist. Kliinikumi esindajad, Jane Freimann ja Mari-Leen Pärn, osalevad kõikidel koosolekutel ning vahendavad nõukoja ettepanekuid kliinikumi juhatusele ja vastavate üksuste vastutajatele. Kliinikumi töötajatelt on omakorda oodatud teemad ja sisendid, millel soovitakse patsientide nõukoja kaasamõtlemist.
Äsja loodud nõukoda on üks patsientide tagasiside meetod lisaks olemasolevatele rahulolu-uuringutele ja tagasiside-süsteemile. Patsientide nõukoda saab anda sisendeid patsiendi rahulolu mõjutavate tegevuste ja tegurite osas ning teha ettepanekuid tervishoiuteenuse osutamisel esile kerkinud probleemide lahendamiseks. Kogemused mujal maailmas on näidanud, et ettepanekud, mis on tulnud patsientide esinduste poolt muudatusteks haiglakeskkonnas, tööprotsessides ja näiteks info edastamisel, on teostuselt kulutõhusamad, kui haiglatöötajate pakutud lahendused.
Kliinikum lähtub koostöös sellest, et arstid ja teised tervishoiutöötajad teavad, milline on patsiendi jaoks parim ravi, ent selles, kuidas see peaks patsiendini jõudma, oleks vajalik patsientide kaasa mõtlemine ja rääkimine.
Kliinikumi Leht
Donald Kiidjärv, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja esimees: Hiljuti lugesin Müürilehe juhtkirjast huvitavat arutelu selle kohta, et kõige parem on millegi kaotust võrrelda tervisega. Kui tervis alt veab, siis saame kohe aru, millest ilma jäänud oleme. Küsimus on, kuidas ilmajäämist tasandada või võimalikult valutult kaotusest üle saada. Tänaseks on aru saadud, et paranemist soodustab peale tipparstlikku ravi ka tervishoiuteenuse patsiendisõbralikumaks ja inimesekesksemaks muutumine. Teisisõnu öeldes on väga oluline, et patsient ning tema lähedased oleksid teadlikud oma terviklikust raviteekonnast alates haiglasse sattumisest kuni taastusravini välja ning võimalustest seda läbida parimal viisil. Sealt edasi, et patsiendid ära ei kaoks, võiksid nad olla perearsti ja kohaliku omavalitsuse vaateväljas. Üks võimalus protsessis kaasa rääkida, on just loodud haigla patsientide nõukoda. Nõukoja liikmete ootus ja lootus on, et nõukoda kujuneb haigla patsientide ja personali koostöö vormiks, partnerluseks, kus ühise arutelu käigus kujuneb jagatud arusaam ning lepitakse kokku edasise tegevuse osas. Teemade ring on lai, mainiks vaid mõningaid võimalikke: patsiendi, tema lähedase ja arstkonna lähenemine üksteisele, tagasiside, parim patsiendikogemus (teenuste kättesaadavus, digiteenused), kogemusnõustamine, ravikeskkond ja palju muud.
Kliinikum võõrustab Eesti esimesi artroskoopia live-kirurgia päevi
31. oktoober–1. november toimub Tartus artroskoopilistele põlveliigese lõikustele pühendatud praktiline konverents, mille eesmärk on kaasata osalejad operatsioonide läbiviimisesse reaalaja ülekande kaudu.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ning Eesti Artroskoopia ja Sporditraumatoloogia Seltsi poolt korraldatavatele reaalaja operatsioonidele tulevad oma kogemusi jagama ortopeedia tippspetsialistid Skandinaaviast ja Baltikumist. Kahe päeva jooksul on osalejatel võimalik A. Linkbergi auditooriumis näha kuut erinevat põlveliigese artroskoopilist lõikust ülekande vahendusel otse operatsioonitoast, mis lisaks maailmatasemel töövõtete nägemisele võimaldab küsimuste korral sekkuda ja anda ka tagasisidet vahetult operatsiooni ajal.
Dr Leho Rips kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest peab konverentsi suurimaks väärtuseks ja live-kirurgia võluks reaalaja mõõdet. „Eestis ei ole varem olnud võimalik konverentsi külalisena osaleda reaalajas tagasiside võimalusega operatsioonidel. Enamasti näidatakse konverentsidel kirurgide ja ortopeedide parimaid sooritusi, ent tegelikud olukorrad toovad sageli ette ootamatusi ning kiireid otsuseid nõudvaid olukordi. Tartu artroskoopia päevadel näitavad kuus tippspetsialisti enda erinevaid operatsioonitehnikaid põlveliigese vigastuste ravis,“ selgitas dr Rips.
Kõik kuus operatsiooni tehakse ühistöös külaliskolleegidega erinevate põlveliigese probleemide ravi eesmärgil – põlvekedra luksatsioonide, meniski rebendite ning eesmise ristatissideme taastamiseks. Eestit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi esindab dr Madis Rahu sporditraumatoloogiakeskusest. Külaliskirurgideks on rahvusvaheliselt tunnustatud kolleegid: prof J-T. Kartus ja prof M. Forssblad Rootsist, prof R. Gudas Leedust, dr P. Sillanpää ja dr F. Weitz Soomest.
Tartu artroskoopia päevade reaalaja operatsioonid, interaktiivsed diskussioonid ning suulised ettekanded toimuvad inglise keeles. Konverentsile on oodatud nii ortopeedid, spordiarstid, arst-residendid, füsioterapeudid kui ka kõik teised teemast huvitatud kolleegid.
Kliinikumi Leht
Dr Andres Kotsar, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht: Mul on hea meel, et Eestis artroskoopiliste operatsioonidega ja sporditraumatoloogiaga tegelevatel kolleegidel on suurepärane võimalus täiendada oma teadmisi rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertide osalusel. Konverentsi põhirõhk on oma ala tippspetsalistide poolt modereeritud näidisoperatsioonidel, mis käsitlevad põlvevigastuste ravi. Koostöö ja teadmiste jagamine on kahtlemata ka antud valdkonna üks peamisi alustalasid. TÜK sporditraumatoloogia keskus atroskoopia live-kirurgia päevade läbiviimise ühe peamise eestvedajana õigustab kindlasti Eesti sporditraumatoloogia kompetentsikeskuse staatust.
eHL on jõudnud kõikidesse kliinikumi haiglatesse
Lõuna-Eesti haigla liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL pani punkti protsessile, mille käigus liitusid aasta jooksul kõik kliinikumi kontserni kuuluvad haiglad infosüsteemiga eHL.
Kliinikumis oli eHL-i võrgustumise eestvedajaks informaatikateenistuse arendusosakonna projektijuht Tiina Kramp.
Milline on olnud Valga, Põlva ja Lõuna-Eesti Haigla eHL-ile ülemineku protsess?
Oleme vähem kui aastaga kolmes haiglas eHL-iga tööd alustanud. See on olnud põnev, pingeline, silmaringi avardav kogemus kõigile asjaosalistele. Ühine pingutus on meid haiglatega ka palju liitnud – nii Valga, Põlva kui Lõuna-Eesti haigla töötajad on saanud omadeks, eHL-i igapäevatöö rõõmud ja mured ühiseks.
Igas haiglas oleme alustanud haigla töökorralduse ja senise haiglainfosüsteemi tundmaõppimisega, kaardistanud seniseid töövooge, paigutanud samad tegevused eHL-i konteksti ning teinud kokkuleppeid, kuidas dokumenteerimine lahendada. Paralleelselt on käinud töö Tartus nii kliinikumis kui meie lepingupartneri Nortali kontoris. eHL-i seadistamine ja ettevalmistused andmete üle toomiseks varasemast haiglainfosüsteemist on olnud kohati aeganõudvad ning vajanud täpset planeerimist.
Haigla üleminek eHL-ile ei lõppe informaatikateenistuse jaoks sugugi haigla esimese tööpäevaga eHL-is. Pärast üleminekut on eHL valve töötajad haiglates kohapeal abiks olnud keskmiselt kaks nädalat.
Kliinikumi meeskonda on kõikjal soojalt vastu võetud ja selle eest oleme äärmiselt tänulikud. Olen hoidnud sihti, et üleminek toimuks koostöövaimus ning hinnanud kohapealsete töötajate avatud meelt, usaldust meie vastu ja pühendumust.
Ära märkimist vajab kliinikumi IT-meeskond, kes on siiani kõigi nelja haigla töötajatele toeks, samuti kliinikumi teiste teenistuste panus. Toon välja ka AS Nortali meeskonna, kelle jaoks üleminekute kriitilisematel hetkedel polnud ületamatu ükski probleem ja vajadusel näpistati aega juurde ka uneajast.
Mis on olnud peamisteks väljakutseteks?
Kvaliteetne andmete üle toomine programmidest Ester ja Liisa on olnud omaette seiklus. Mõlemad rakendused on eHL-ist parasjagu erinevad, andmete kvaliteetseks üle toomiseks aga on tarvis täpselt teada, milline info andmebaasis leidub ning kuidas see sobitub eHL-i andmeväljadele.
Lisatähelepanu ja -planeerimist on nõudnud ka kliinikumi ja haiglate vaheline vahemaa. Ettevalmistuste ja haigla tundmaõppimise aegu oli oluline koordineerida kohtumisi, planeerida teemasid ja sõitusid nii, et lahendused oleksid mõistlikud. Kasutasime aruteludeks päris palju ka digilahendusi, kuid teatud puhkudel oli kohalesõit vältimatu.
Viimasena tooksin välja esialgse „keelebarjääri“, kui haiglas ollakse veel harjunud varasemalt kasutuses olnud terminitega ja peame veenduma, et saame kõik eHL-i terminitest ühtmoodi aru.
Millist kasu eHL partnerhaiglatele kaasa toob?
eHL-ile üleminek on alles ühise platvormi loomine, millelt edasi liikuda. Seetõttu on ühest küljest teemaks kohe nähtav-tuntav kasu, näiteks funktsionaalsused, mida varasemates programmides polnud kui ka pikemaajaline kasu, mille osas tuleb sisulise koostöö teatepulk IT-st edasi anda ja loodetavasti juba peatselt kasutatakse ühist infosüsteemi tänaste ideede realiseerimiseks.
Oluliselt lihtsam on edaspidi ka inimestel, kes mitmes kontserni haiglas tööd teevad, sest tundma tuleb õppida vaid üht programmi.
eHL-is on alati tähtaegselt olemas arendused, mis on riiklikult kohustuslikud. Oleme juba täiendanud eHL-i haiglate vajadusi silmas pidades ning kindlasti on see alles ühise tee algus.
Tiina Krampi küsitles Liina Raju
Dr Pilleriin Soodla, Valga haigla ülemarst
Valga haigla liitus eHL-ga 17. detsembril 2018. Sellele eelnes nii Valga kui ka kliinikumi poolt väga intensiivne eeltöö. Kasutajate jaoks oli eHL täiesti uus keskkond, mille võimalused on suuremad varasemast. Kõige olulisem kasu on info liikumise kiirus, kliinikumi süsteemis olles toimub patsientide info liikumine varasemast olulisest kiiremini, alustades labori vastuste saamisest ja lõpetades varasemate ja teiste erialade konsultatsioonidega. Ühine inforuum võimaldab omada terviklikku ülevaadet patsiendist.
Lisaks on kontsernis töötavatel arstidel ja õdedel kasutusel sama programm. Kasutajatugi on varasemaga võrreldes oluliselt parem. Edaspidi näeme olulist rolli kasutajasõbralikkuse ja funktsionaalsuse tõstmisel, selles osas kaardistame hetkel oma haigla vajadusi.
Margot Bergmann, Põlva haigla juhatuse liige
Kuna nüüdseks on kõik kontserni kuuluvad haiglad liitunud eHL-iga, on asutustevaheline koostöö palju lihtsam ja infovahetus toimub kiiremini. Arstidel on parem ülevaade kogu patsienti puudutavast informatsioonist ning eriarstide konsultatsioonide korraldamine on tänu info kättesaadavusele lihtsustatud. Paranenud on ka koostöö perearstidega just infovahetuse, uuringute ja analüüside tellimise ning eriarstide vastuvõttudele broneerimise osas.
Paberkandjal info säilitamine on vähenenud ning enamus patsienti puudutavast informatsioonist on liikunud eHL-i. eHL-i andmevahetus erinevate riiklike asutustega tagab kiire andmevahetuse.
Kogu programmi vahetuse protsess kulges sujuvalt ja kliinikumipoolne abi ning koolitusmeeskond olid tasemel. Kliinikumi eHL-i toe valmisolek oli igapäevaselt kättesaadav. Kuna eelnevate koolituste maht oli piisav, ei tekkinud ülemineku hetkel ka majasiseselt tööseisakut. Põlva haigla töötajad olid väga aktiivsed koolitustel osalema ja küsimusi esitama. Mõlemad osapooled olid valmis panustama, et üleminek õnnestuks ning tunda oli tugevat üksteise toetamist.
Dr Agnes Aart, Lõuna-Eesti haigla ravijuht
See, et oleme nüüd kõik ühes infosüsteemis, lisab patsiendikesksust kogu kontsernile. Nüüd on loodud võimalused alustada sisulist koostööd ühise jagatud kogemuse pealt. Meil on suured ootused seoses patsiendi ravile tervikliku lähenemisega kogu kontsernis. Loodame, et peagi muutub võimalikuks infosüsteemisisene, kuid haiglatevaheline eriarst-eriarst konsultatsioon ning aegade broneerimine.
Seoses üleminekuga tahan väga kiita kliinikumi IT-meeskonda, kes on olnud algusest peale kogu protsessiga pühendunult tegelenud ning tunnustan siiralt kogu Lõuna-Eesti haigla kollektiivi, kes on muutuse keskel väga hästi toime tulnud.
Kliinikumi teadustöö preemia parimale uurimistööle
11. oktoobril andis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe meditsiiniteaduste valdkonna dekaani prof Margus Lemberi vastuvõtul üle kliinikumi teadustöö preemia. 2019. aastal pälvis selle uurimistöö „Ägeda gastroenteriidi etioloogia hospitaliseeritud patsientidel vanuserühmas 0–18 aastat pärast riikliku rotaviirusvaktsiini kasutuselevõttu Eestis“, mille autorid on Kadri Kõivumägi, Hiie Soeorg, Karolin Toompere, Ene-Ly Jõgeda, Eveli Kallas, Evely Lass, Kristi Huik, Irja Lutsar.
Uurimistöö eesmärgiks oli kirjeldada ägeda gastroenteriidi (AGE) etioloogiat hospitaliseeritud patsientidel vanuserühmas 0–18 aastat ning muudatusi rotaviiruse genotüüpide levikus pärast vaktsinatsiooniprogrammiga alustamist. Riiklik rotaviirusvastane vaktsineerimine algas 2014. aasta juulis, enne mida oli rotaviiruslik gastroenteriit (RVGE) peamine väikelaste hospitaliseerimise põhjus Eestis.
Eesmärkide täitmiseks viidi läbi kolmefaasiline uuring. Esimese faasi eesmärgiks oli hinnata vaktsinatsiooniprogrammi kohest mõju esimesel kahel RV hooajal. Selleks viidi läbi kliiniline uuring ajavahemikul 01.02.2015–30.08.2016 seitsmes Eesti haiglas: Tartu Ülikooli Kliinikum, Ida-Viru Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Lääne Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Kuressaare Haigla ja Lõuna-Eesti Haigla. Uuringusse kaasati 2249 hospitaliseeritud AGE-patsienti vanuses 0–18 aastat. 2015. ja 2016. aasta rotaviiruse hooajal hospitaliseeriti vastavalt 927 ja 770 patsienti ning peamised hospitaliseerimise põhjustanud diagnoosid olid vastavalt RVGE (43,4% vs. 16%), noroviiruse gastroenteriit (6% vs. 20%), adenoviiruse gastroenteriit (6% vs. 3,2%) ja oletatavalt nakkusliku päritoluga gastroenteriit (34% vs. 49%).
Teises faasis analüüsiti 0–18 aastaste ägeda gastroenteriidiga hospitaliseeritud laste raviarveid Haigekassa andmebaaside põhjal (n=29 495) eesmärgiga hinnata AGE hospitaliseerimiste dünaamikat 12 aasta jooksul. Raviarvete analüüsi põhjal esines vaktsineerimisjärgsel ajastul (2015-2018) RVGE ja AGE hospitaliseerimiste langus vastavalt 55 % ja 19 % ning noroviiruse tõttu hospitaliseerimine suurenes kahekordselt võrreldes vaktsineerimiseelse ajastuga (2007-2013).
Kolmandas uuringufaasis määrati rotaviiruse genotüübid rotaviiruse antigeeni suhtes positiivsetest proovidest (n=479) vastavalt WHO 2009. aasta juhendile. 2015. ja 2016. aasta hooajal põhjustasid 5 kõige sagedasemat genotüüpi 86,3% (2015) ja 47,2% (2016) RVGEst. Osakaalud varieerusid vastavalt järgmiselt: G1P[8] (28,6% vs. 1,9%), G2P[4] (6,5% vs. 0,9%), G3P[8] (0,6 vs. 0,9%), G4P[8] (42,9% vs. 3,7%), G9P[8] (7,7% vs. 39,8%). Vähem levinud reassortantide osakaalud varieerusid 2015. ja 2016. aastal vastavalt järgmiselt: G4P[4] (0,6% vs. 12%) ja G9P[4] (0,6% vs. 10,2%). Teisi tuvastatud genotüüpe esines < 10%.
Uuringust järeldati, et rotaviirusvastane vaktsinatsiooniprogramm on Eestis avaldanud olulist mõju ägeda gastroenteriidi etioloogiale 0-18 aastaste hospitaliseeritud patsientide seas vaktsineerimisjärgsel ajastul vaatamata rotaviiruse genotüüpide erisusele. Uuringu tulemused kinnitavad teiste riikide rotaviirusvastase vaktsinatsiooniprogrammi järgset kogemust ning lisavad uut infot rotaviiruse genotüüpide leviku kohta vahetus vaktsinatsiooniprogrammijärgses perioodis.
Teadustöö preemia komisjoni esimehe Andres Kotsari sõnul on tegemist olulise kliinilise väljundiga ja märkimisväärse arvu patsientide andmetel põhineva uuringuga. Lisaks on läbiviidud uuring eeskujulik näide edukast haiglate ja institutsioonidevahelisest koostööst.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla koostöö sai hoogu juurde
4. oktoobril liitus Lõuna-Eesti Haigla Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Ühise infosüsteemi kasutamisega algab haiglate vahel uus etapp koostöös, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik ja kvaliteetne eriarstiabi Võrumaal.
Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemi kasutusele võtmine Lõuna-Eesti haiglas võimaldab käivitada kliinikumi haiglates mitmeid uusi teenuseid, mis lisaks patsiendile parima ravi tagamisele, võimaldab haiglatel korraldada senisest paremini koostööd, arstide kaugtööd, elektroonilisi konsultatsioone ja residentide väljaõpet Võrumaal.
Ettevalmistused kliinikumi e-haigusloo kasutusele võtmiseks Lõuna-Eesti haiglas algasid 2019. aasta alguses, paralleelselt e-haigusloo juurutamisega Põlvas. Kuna Lõuna-Eesti haigla infosüsteem oli erinev Valgas ja Põlvas kasutusel olnust, tuli ettevalmistustöid teha oluliselt rohkem. Kliinikumi juhatuse liige-infotehnoloogiajuht Kati Korm rõhutab, et Eestis on sellise mastaabiga haiglate infosüsteemide ühisele platvormile viimine esmakordne. „Kui sageli küsitakse, miks ei ole Eestis ühte ühiselt kasutatavat haiglainfosüsteemi, siis meie kogemus näitab, et see ei ole võimatu. Aasta jooksul on kõikides Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglates võetud kasutusele ühtne haiglainfosüsteem, mis tähendab, et kõikide kontserni haiglate patsientide haiguslood on ühes programmis koos.“ Ta toob välja, et projekt viidi ellu nelja haigla koostöös, mille õnnestumise tagas intensiivne töö. „Kindlasti väärivad suurt tunnustust arstid ja õed, kes suhtusid uue süsteemi kasutusele võtmisesse tõsiselt – osalesid koolitustel, küsisid aktiivselt nõu ja säilitasid rahuliku meele. Edaspidi arendame e-haiguslugu kogu kontsernis ühiselt ja sellest võidavad nii arstid kui ka patsiendid,“ selgitas kliinikumi juhatuse liige, infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Lõuna-Eesti haigla ravijuhi Agnes Aarti sõnul võidavad eHL-ile üleminekust kõige enam Kagu-Eesti patsiendid. „Nüüd on arstil, sõltumata sellest, kas ta töötab Tartus, Võrus, Valgas või Põlvas, otsuste tegemisel kasutada kogu meditsiiniline informatsioon, mis nendes neljas haiglas läbi aegade patsiendi kohta tekkinud on. Lisaks saab eHL Lõuna-Eesti Haigla näol kogenud partneri, kelle ettepanekud ja nõuanded tulevad kasuks süsteemi edasisel arendamisel,“ sõnas Agnes Aart.
Lisaks e-haigusloole eHL hakkab Lõuna-Eesti haigla kasutama kliinikumi IT-pilveteenuseid, mis tähendab andmevahetusi riiklike andmekogudega, dokumendihaldussüsteemi ja kliinikumi ravikvaliteedisüsteeme ja võimaldab töötada kontsernis välja uusi, ravikvaliteeti ja ravi kättesaadavust parandavaid teenuseid.
Elektroonilise haigusloo infosüsteem eHL on kliinikumis kasutusel alates 2006. aastast. Lõuna-Eesti haigla üleminekut aitab korraldada kliinikumi lepingupartner ja e-haigusloo arendaja AS Nortal. Tartu Ülikooli Kliinikum ja Lõuna-Eesti Haigla kuuluvad ühtsesse kontserni, kus tehakse mitmetasandilist koostööd tervishoiuteenuste parema kättesaadavuse ja ühtlase kvaliteedi nimel. Eesmärkide täitmise üheks eelduseks on haiglate IT-teenuste ühtlustamine.
Kliinikumi Leht
Kliinikum panustab Moldova tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamisse
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolliteenistus võõrustas 14.–18. oktoobril Moldova kolleege, eesmärgiga anda edasi erialaseid teadmisi ka rahvusvahelistele partneritele.
Arengukoostöö projekti „Tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamine Moldovas“ raames koolitatakse aasta jooksul tervenisti 100 Moldova tervishoiutöötajat, kes praktiseerivad kliinikumis kohapeal erinevates osakondades ning läbivad nii teoreetilisi koolitusi kui ka praktikume. Oluline rõhk on praktilisel õppel väikestes gruppides, mis loob hea võimaluse treenida infektsioonikontrolli- ning ka jäätmekäitlusalaseid pädevusi simulatsiooni tingimustes.
„Tervishoiutöötajatel on väga oluline roll hospitaalinfektsioonide vältimisel, ühtlasi on see ka patsientide ohutuse tagamisel väga oluline aspekt. Hospitaalinfektsioonide leviku tõkestamine on Moldovale prioriteetse tähtsusega ning meil on hea meel olla neile sel teemal oma kogemuste ja nõuga abiks,“ sõnas projektijuht Triin Arujõe.
Esimene moldovlaste delegatsioon oli kümneliikmeline ning kõigil külalistel oli võimalik viibida just enda eriala profiilile vastavas osakonnas. Nii andsid praktiliste koolituste läbiviimisesse oma panuse ka operatsiooniteenistus, 1. intensiivravi, ortopeedia, neurokirurgia, neuroloogia, üldkirurgia ja plastilise kirurgia, näo-lõualuukirurgia osakond ning ka suukirurgia osakond.
Väliskülalised hindasid kõrgelt nii erialast enesetäiendust kui ka sõbralikku vastuvõttu. Enim tõstsid moldovlased esile kliinikumi apteegi varustamise taset ja jäätmekäitlussüsteemi. Moldovas ei doseeri haiglaapteek täpselt ravimeid ega lahusta ka valmis antibiootikume osakondadesse viimiseks. „Loodame, et Tartu Ülikooli Kliinikumis saadud teadmised ja kogemused võimaldavad viia ellu muudatusi ka meie enda haiglas. Tahaksime rakendada nii siinset jäätmekäitlussüsteemi kui ka jagada mõtteid meie apteegi töökorralduse tõhustamiseks. Õppevisiit Tartusse andis eesmärgid, mille poole püüelda, tahame neist vähemalt 30% teostada,“ sõnas Feodora Gaidarji Moldova delegatsioonist.
Ka Tiina Teder infektsioonikontrolliteenistusest arvas, et koolitusnädala võib lugeda õnnestunuks. „Teisest kultuuriruumist inimeste õpetamine on uus kogemus ning saime palju tagasisidet, mis on meile edaspidi abiks nii oma töötajatele koolitusi korraldades kui ka Moldova kolleege koolitades,“ sõnas Tiina Teder. Ühtlasi peab ta oluliseks, et Eesti ainus ülikoolihaigla jagaks enda aastate jooksul omandatud infektsioonialaseid teadmisi ka teistele riikidele.
Lisaks kliinikumis veedetud ajale hindasid väliskülalised ka Tartu linna ilu, selle puhtust, rahulikkust ja tartlaste sõbralikkust. Meditsiini ja linnaelu kokkupuutepunktiks oli Tartu linnapildis nähtud südame taaskäivitamise aktsioon “Sinu käed päästavad elu!“, mis tervishoiutöötajaid kõnetas.
Kliinikumi Leht
„Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest"
Kliinikum on jätkuvalt atraktiivseim tööandja
Instar EBC tegi 11. septembril teatavaks Eesti kõige atraktiivsemad tööandjad. Tartu Ülikooli Kliinikumile omistati „Atraktiivsete tööandjate päeval“ tööootuste ja tööandja maine uuringu tulemusena taaskord kõige atraktiivsema tööandja tunnustus meditsiinitudengite poolt.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe, kes tunnustuse vastu võttis, rõõmustas nii kliinikumi kui ka Tallinna kolleegide edu üle: „Mul on hea meel, et esimesed kolm valikut meditsiinitudengite seas on justnimelt haiglad. Hindan kõikide kliinikumi töötajate panust ja valmisolekut olla tudengite jaoks eeskujuks, jagades tudengitega oma tööaega, teadmisi, kogemusi ja oskusi, mille põhjal tulevased kolleegid enda karjääriotsuseid teevad. See ei ole intensiivse töö kõrvalt alati just kõige lihtsam väljakutse.“
Tööandja brändingu agentuuri Instar poolt läbi viidud tööootuste ja tööandja maine uuringusse oli kaasatud üle-eestiliselt enam kui 5300 kogemusega töötaja ja üliõpilase meditsiinivaldkonna, majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaar, inseneri, logistika ja teistelt bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe erialadelt 16 Eesti kõrgkoolist, kes hindasid tööturu erinevaid tegureid, sealhulgas 220 tööandja atraktiivsust.
Kliinikumi Leht
Ann Leen Mahhov, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Arstitudengitele on Tartu Ülikooli Kliinikum olnud alati kui teine kodu, kus tehakse oma esimesed sammud meditsiinimaailmas. Seal töötavad sõbralikud ja toetavad õppejõud, julgustav personal ning kõrge tasemega ravikvaliteet teevad kliinikumist turvalise ja meeldiva keskkonna, kus ühendada teoreetilised teadmised praktikaga. Kliinikum on koht, kus saavad kokku üksteist täiendavad maailmatasemel teadus, uusim tehnoloogia, suure kogemuspagasiga meedikud ning õpihimulised tudengid. Sealsed võimalused teadustööks, innovatsiooniks, erialaseks arenguks ning enesetäienduseks on tudengite seas kõrgelt hinnatud, kliinikumi paindlikkus ja arvestamine üliõpilaste õppegraafikutega loob pinnase pikaajalisemaks koostööks nii õppe ajal kui pärast selle lõppu. Rõõmustame seega toredate uudiste valguses koos teiega ning soovime Kliinikumile palju jõudu samas vaimus jätkamiseks!
Kliinikum ja haigekassa piloteerivad uut raviarvete kanalit
Tartu Ülikooli Kliinikum võttis esimese Eesti haiglana kasutusele Eesti Haigekassa uue e-kanali, mis on mõeldud raviarvete edastamiseks.
Uue tehnoloogilise lahenduse eesmärk on muuta raviarvete edastamise protsess haiglatele mugavamaks ja kiiremaks. „E-kanal võimaldab haiglatel oluliselt vähendada käsitööd, mida senini on olnud vaja teha raviarvete edastamiseks Eesti haigekassale,“ selgitab kliinikumi juhatuse liige-infotehnoloogiajuht Kati Korm. „Et tervishoiuteenuste osutajate ja haigekassa vahel liigub aastas miljoneid arveid, on uus lahendus kõikide poolt väga oodatud. Lisaks sellele, et uus e-kanal võimaldab arveteteemalise andmevahetuse haigla ja haigekassa vahel automatiseerida, annab süsteem arve eest vastutavale arstile vahetu tagasiside ka arve korrektsuse kohta,“ selgitas Korm.
Raviarvete edastamise uue e-kanali arenduse eesmärk on viia lahendus kaasaegsele platvormile ning suurendada raviarvete edastamisega seotud tegevuste automatiseeritust. Haigekassa juht Rain Laane ütles, et Tartu Ülikooli Kliinikumi edukas liitumine uue süsteemiga kinnitab, et lahendus on valmis kõikidelt partneritelt arveid vastu võtma. „Suur tänu kliinikumi meeskonnale, kellega koostöös oleme täpsustanud teenuste kirjeldust ning vaadanud üle arvete edastamise protsessi,“ lisas Laane.
Uut lahendust, mis on x-tee põhine ning muudab ravi rahastamise lepingu jälgimise mõlemale osapoolele oluliselt paindlikumaks ja täpsemaks, piloteeris Tartu Ülikooli Kliinikum. „Ettevalmistused süsteemile üle minemiseks algasid juba eelmisel aastal ning kliinikumi raviarvelduse väga kogenud meeskond tegi tihedat koostööd haigekassaga, et loodav rakendus oskaks arvestada kõikide suurhaigla töös ette tulevate olukordadega,“ kommenteeris Kati Korm. Ta lisab, et piloteerimise eesmärk oli leida üles süsteemi kitsaskohad ning neile koos haigekassaga lahendused leida. „Hea meel on tõdeda, et ühise meeskonnatöö tulemusel töötab e-kanal kliinikumi ja haigekassa vahel tõrgeteta ning kõik kliinikumi raviarved edastatakse läbi uue süsteemi,“ lisas Korm.
Eesti Haigekassa ülejäänud lepingupartnerid võtavad raviarvete edastamise uue süsteemi kasutusele alates 1. jaanuarist 2020.
Kliinikumi Leht
Arst-residendid esitavad väljakutseid nii endale kui juhendajaile
Uus õppeaasta on alanud kliinikumis tegusalt ning tööd on alustanud 77 uut arst-residenti. Kokku on kliinikumis septembri alguse seisuga aktiivselt tööl 231 arst-residenti.
„Nii uute arst-residentide arv kui arst-residentide arv kokku on kliinikumis püsinud viimastel aastatel samal tasemel,“ kinnitas personaliteenistuse direktor Siiri Toomiste. „Meie jaoks on arst-residendid uued kolleegid, keda me kliinikumi tööellu sisselamisel toetame. Arst-residendid on kliinikumis varem olnud tudengitena praktikal, arst-residentidena toob neile töötaja staatus kaasa sellest tulenevad õigused ja kohustused.“
Kõige arvukamalt on arst-residente anestesioloogia- ja intensiivravi kliinikus, kus tänavu alustas tööd 14 arst-residenti. Samuti võtab arvukalt residente vastu radioloogiakliinik, kus alustas eriarsti väljaõpet 10 arst-residenti.
„Residentide rollis on kindlasti juba aastaid toimumas paradigma muutus. Residendi näol on tegemist üha enam iseseisvalt töötava noore kolleegiga, kes õpib sügavuti lisaks kitsamat meditsiinilist eriala. Pühendunud vanema aasta resident võib olla innustuseks ka nii mõnelegi staažikamale kolleegile,“ sõnas kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
„Sageli on residendid ka diplomaatideks erinevate kliinikute ja osakondade vahel. Liikudes oma väljaõppeprogrammi vältel ettenähtud tsüklites, suhtlevad nad erinevate erialade arstidega ja seetõttu saavad osa kaasaaja meditsiini ühest väga olulisest aspektist – erialade vahelise (ja ka raviasutuste vahelise) koostöö olulisusest, et leida abi vajavale inimesele parim võimalik lahendus. Näeksin hea meelega residentide iseseisva töö osakaalu tõusu kliinikumis, millega kaasneb küll suurem vastutus nii noorele kolleegile kui ka tema juhendajale, aga ka samas hindamatult suurem praktiline ettevalmistus oma edasiseks tööks,“ sõnas kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi ja perearstide juhatuste sügisene koostöökohtumine
6. septembril pidasid töökoosoleku Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Eesti Perearstide Seltsi juhatused, mis oli jätkuks veebruarikuisele koosolekule, kus lepiti kokku tõhusamas koostöös.
Kliinikumi Leht küsis Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liikmelt ning Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhatajalt Ruth Kaldalt, mis on perearstide ja eriarstide koostöös hästi ning millised on valdkonnad, kus saaks veelgi paremini.
Dr Ruth Kalda, teil on praktiseeriva arstina, seltsi juhatuse liikmena, aga ka instituudi juhatajana mitmetahuline ülevaade esmatasandi arstiabi korraldusest. Palun tooge välja kolm nüanssi või valdkonda, mis on Eesti ematasandi tervishoius hästi.
Toon välja need asjad, mida hinnatakse tugeva ja funktsioneeriva esmatasandi arstiabi näitajateks ka rahvusvaheliselt. Olgu öeldud, et ka Eestit on rahvusvaheliselt hinnatud ja uuritud ning meie järgnevaid tugevusi on tunnustatud.
Esmaseks pean professionaalsust. Meil on perearstiabis töötamise ja nimistu saamise eelduseks perearsti elukutse. Oleme enam kui 25 aasta jooksul koolitanud üle 1200 perearsti, viimase 15 aasta jooksul vaid läbi residentuuri ja see on heal tasemel esmatasandi arstiabi eelduseks. Mitte igas Euroopa riigis ei ole see tavapärane, et esmatasandi arstid on erialaga arstid. Lisaks on meil täiesti arvestatavad ja kättesaadavad elukestva professionaalse enesetäiendamise võimalused ning toimiv pädevuse hindamise süsteem.
Teiseks-perearstiabi on kõikidele patsientidele, kes on kindlustatud, ilma piiranguteta kättesaadav. Ka neile, kes ei oma ravikindlustust (u 4% elanikkonnast) ja kel on rahalised probleemid, on olemas võimalused perearstiabi osutamiseks, seda siis enamasti kohalike omavalitsuste toetuse näol. Keegi ei peaks jääma ilma perearstiabita.
Ja kolmandaks, aga see ei tähenda, et see vähem oluline oleks, on patsiendi ja perearsti personaalne suhe. Meil on igal patsiendil oma perearst, kes tagab enamasti pikaaegse ja järjepideva koostöö. Kuigi praegusel ajal on iseloomulik, et inimesed liiguvad oma töö ja õpingute tõttu palju ja vahetavad elukohti, siis eeskätt just vanemad inimesed, kel on mitmeid kroonilisi haigusi, on pigem püsivad perearsti patsiendid ja nemad vajavad sellist koostöö suhet ka kõige enam.
Palju räägitakse perearstide ja eriarstide koostöö parandamisest, mille eesmärk on pakkuda parimat võimalikku ravi patsiendile. Mis te arvate, mis on patsiendile tema raviprotsessis kõige olulisem?
Ma ise hindan koostööd perearstide ja eriarstide vahel järjepidevalt paranevaks. Suure muudatuse on omavahelisse suhtlusse toonud e-konsultatsioonide kasutuselevõtt, mille välja arendamine toimunud juba koostöös, see tähendab omavahel suheldes ning kokkuleppeid sõlmides. Nagu ütlesite, on koostöö kõige olulisem eesmärk parim võimalik ravi patsiendile, seega keskmesse tuleb asetada patsient. Mõnikord see kipub ununema ja omavaheliste ebakõlade tõttu, mida aeg-ajalt juhtub, on patsient see, kes kannatab või on häiritud.
Patsiendile on raviprotsessis kõige olulisem usaldus. Et ta saaks usaldada oma perearsti ja ka teda vajadusel konsulteerivat eriarsti. Seda usaldust ei tohiks ära rikkuda ebakollegiaalsete sõnumite või tegevustega, mõnikord pealtnäha isegi tühistega, nagu näiteks küsimus: „Mida see perearst ometi mõtles, kui ta nii tegi?“. Selle asemel võiks võtta ühendust perearstiga ja uurida tegevuste tagamaid. Usaldus on aluseks kogu raviprotsessile, seda on palju uuritud ja on leitud, et mida usalduslikum on suhe, seda paremad on ravitulemused.
Perearsti vastuvõtt erakorralise meditsiini osakonnas – jah või ei?
Sõltub kokkulepetest. Selge on see, et patsientidel on vajadus arstiabi järele ka väljaspool tavapärast tööaega. Ei ole efektiivne ja jätkusuutlik, kui perearstid peaksid seda abi osutama oma keskuse baasil.
Parim on seda teha keskustes, kus on olemas võimalused vajalikeks uuringuteks ka hilistel õhtutundidel. Tavapäraselt on need olemas haiglate juures. Lisaks on patsiendid harjunud pöörduma haiglate EMO-desse. Pärast triaaži saaks roheliseks või kollaseks liigitatud patsiendid suunata perearsti vastuvõtule. Praegu peab nendega tegelema väljaõppinud erakorralise meditsiini spetsialist. Tagasi ju kedagi ei saadeta.
Aga saan aru, et siin on haiglate poolt mitmeid vastuargumente ja seetõttu ei saa mina öelda ei „ei“ ega „jah“. Need asjad tuleb läbi vaielda. Eks näiteid on mujalt maailmast tuua erinevaid.
Palju on kõneainet pakkunud ka residentuuri korraldus, mis on kahtlemata oluline, et tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus. Mida tuleks teha, et meil oleks piisavalt lõpetavaid residente, et tagada tegelik vajadus kõikidel erialadel?
Siin ei ole ühest lahendust. Kõigepealt peab ülikooli vastu võetama piisaval arvul arstitudengeid. Seega peab olema mingi nägemus selle kohta, kui suur on meil vajadus 10–20 aasta perspektiivis arstide järele üldiselt. Arvestama peab ka loomuliku kaoga, kõik õppima asuvad üliõpilased ei lõpeta oma õpinguid ning osad lahkuvad õppima ja tööle ka mujale. Siis tuleb erialaõpe. Kui palju mingile erialale residente vastu võetakse, lepitakse kokku kolmepoolselt: sotsiaalministeerium, ülikool ja arstide liit. Lähtutakse nii erialade arengukavadest kui ka sellest, milliste erialade järele antud hetkel kõige suurem vajadus on. Hoopis teine probleem on see, kas kõik välja kuulutatud kohad täituvad. Alati ei pruugi vajadus ja eriala eelistus kattuda. Eriala valikut määravad väga paljud tegurid, me plaanime neid sel aastal oma doktoriõpinguid alustanud noore perearsti Marta Velganiga ka uurida.
Kõrgetasemeline käekirurgia kongress pakkus nii praktilisi nippe kui ka elamusi
21.–24. augustil Tallinnas toimunud Skandinaavia Käekirurgia Seltsi 27. kongressil keskendusid käekirurgid ja käeterapeudid randme ja sõrmede vigastustele ning nende ravile. Kongressile olid kutsutud lisaks Skandinaavia seltsi liikmetele ja Balti riikide kolleegidele ka Singapuri Käekirurgia Seltsi liikmed. Kokku osales kongressil 300 spetsialisti 31 riigist.
Kongressi peakorraldajaks oli Eesti Käekirurgia Selts, korralduskomitee juhiks dr Kristo Kask Regionaalhaiglast. Kliinikumi kümneliikmelisse delegatsiooni kuulusid nii arst-õppejõud kui ortopeedia eriala residendid. „Selliseid suuri ja hea kvaliteediga Euroopa või Põhjamaade üritusi toimub meil Eestis harva, mistõttu ei saa jätta võimalust kasutamata,“ kommenteeris traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja professor Aare Märtson suure delegatsiooni lähetamist kongressile.
Kliinikumi arst-õppejõud dr Katre Maasalu kiitis programmi sisukust: „USA ja Singapuri lektorid muutsid kongressi kvaliteedi üliheaks, loengud oli sisukad ja ettekanded kvaliteetsed. Kongressi suur pluss olid käeteraapia sessioonid, mis pühendusid funktsionaalse ravi erinevatele võimalustele. Järelravi roll on käetraumade puhul suur, seetõttu oli nii ühis- kui paralleelsessioonide korraldamine terapeutidele väga asjakohane ja seda lähenemist kiitsid ka paljud teiste riikide osalejad. “
Rääkides kongressi ettekannetest, tõid osalenud arst-õppejõud esile mitmeid huvitavaid käsitetud nüansse. „Mind inspireeris väga kongressieelne WALANT tehnika koolituse päev. WALANT tehnika puhul on patsient ärkvel, lokaal-anesteesiat tehakse tavapärasest suurema süstitava ravimite mahuga ja operatsioon teostatakse ilma žgutita. See meetod võimaldab operatsioone väga edukalt teha päevakirurgias või ambulatoorse kirurgia osakonnas ja kirurgil vajadusel kontrollida sõrmede liikumist kohe operatsiooni ajal. See meetod sobib hästi ka keerukamate või eakate patsientide puhul üldanesteesia asemel. WALANT koolitus tekitas soovi seda ka ise proovida ning tänaseks, mil olen selle ise praktikas järgi proovinud, olen veendunud, et see tõesti toimib hästi. Selle tehnika rakendamine võimaldab kindlasti suurendada lokaalanesteesias opereeritavate patsientide hulka,“ selgitas dr Katre Maasalu.
Kliinikum kutsub kokku patsientide nõukoja
Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda saab olema patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kes kaasatakse läbi nende kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kliinikumi kontserni tervishoiuteenuste arendamisse.
Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul on patsiendi- ja perekesksus kliinikumi arengukavas strateegiliseks prioriteediks. „Mul on hea meel, et kliinikum astub esimesena sammu, mille kaudu patsiendikesksus saab päriselt uue tähenduse. Patsientide nõukoja loomine haiglas on Eestis uudne, ent seda toetab muu maailma praktika. Olgugi, et patsientide nõukoja loomine ei mõjuta otseselt ravitulemusi, on patsientide ja lähedaste kaasamine tulemuslik patsiendikesksema tervikliku tervishoiuteenuse osutamisel. Uurimused on kinnitanud, et patsientide nõukoda aitab näiteks parandada tööprotsesse, füüsilist haiglakeskkonda, patsiendiinfo ja -õpetuse sisu ning suurendab ka patsientide rahulolu. Nõukotta on oodatud nii kliinikumi kui ka teiste kontserni ettevõtete ehk Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haiglate patsientide kogemused, arvamused ja ootused,“ tutvustas Priit Eelmäe.
Kliinikumi juhatuse liikme-ravijuhi Andres Kotsari sõnul on mõttekas kaasata tervishoiuteenuste planeerimisse patsiendid, kellele tegelikult teenused suunatud on. „Arstid ja teised tervishoiutöötajad teavad, milline on patsiendi jaoks parim ravi, ent selles, kuidas see peaks patsiendini jõudma, on vajalik patsientide kaasa mõtlemine ja rääkimine,“ ütles dr Kotsar.
Loodav patsientide nõukoda on kuni 12-liikmeline vabatahtlikkuse alusel tegutsev patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, mille esialgsesse koosseisu saavad kandideerida kliinikumi ja selle kontserni raviteenustega kokku puutunud patsiendid ja lähedased kuni 1. septembrini 2019. Nõukoja liikmelt oodatakse valmisolekut ja entusiasmi panustada patsiendikeskse tervishoiuteenuse arendamisse lähtuvalt haiglate missioonist, visioonist ja väärtustest.
Kliinikumi Leht
Eesti esimene epilepsiaõde hindab võimalust patsiente aidata ja ise areneda
Eesti esimene epilepsiaõde Lidia Roolaid on kliinikumis epilepsiaõena töötanud 2018. aasta algusest. „Maailmas on epilepsiaõed küllaltki levinud, kuid Eestis varem selles valdkonnas õe iseseisvat vastuvõttu ei ole olnud,“ selgitab Lidia Roolaid.
Lisaks tööle epilepsiaõena jätkab Roolaid igapäevast tööd õena lastekliinikus ning osaleb ka neuroloogide vastuvõttudel. Õe iseseisvale vastuvõtule jõuavadki patsiendid neuroloogide suunamisel. Tihti kohtab Roolaid oma tulevasi patsiente juba üldpediaatria ja neuroloogia osakonnas viibimise ajal. „Mulle meeldib väga see töö – see on võimalus ennast arendada, edasi õppida ning töötada laste ja noortega,“ sõnas Roolaid. „Kui on tahtmist ja motivatsiooni, siis saab asju ära teha. Hea, et õdedel on võimalus end erialaselt teostada. Usun, et kõik eriõed on spetsialiseerunud suurest huvist oma töö vastu.“
Millist abi patsient epilepsiaõe vastuvõtul saab?
Epilepsiaõe vastuvõtule suunatakse patsiendid 1–3 kuud pärast esmase diagnoosi saamist ning vastuvõtul nõustatakse patsiente nii ravimite, toitumise kui ka elustiili küsimustes. Vastuvõtul kaalutakse ja mõõdetakse patsienti ning suunatakse ta vereanalüüsideks laborisse, et määrata ravimi baaskontsentratsiooni organismis. Saan alati anda arstile märku uue retsepti või raviplaani muutmise vajadusest. Uue asjana on lisandunud ketogeense dieedi nõustamine.
Epilepsia on keeruline haigus, mille puhu on raske vastata küsimusele, miks ta tekib. Põhjuseks võib olla nii keskkond ja toit, samuti geneetilised või traumaatilised põhjused. Sageli kaasneb epilepsia neuroloogiliste haigustega, väikestel lastel võib olla haiguse põhjuseks ka ainevahetuslik häire.
Mida patsiendid küsivad?
Väga palju on elustiili ja elukvaliteediga seotud küsimusi. Kas ma saan autot juhtida? Kas saan sporti edasi teha? Kuidas mõjuvad suitsetamine ja alkohol? Millised piirangud on elustiilile?
Samuti muretsevad patsiendid oma tuleviku pärast. Kas ma saan ülikooli minna? Kas ma võin lapsi saada?
Kolmandaks küsitakse ravimite ja nende kõrvalmõjude kohta. Kas ma pean iga päev ravimeid võtma? Kui kaua ravi kestab? Kui kaua kõrvalmõjud kestavad? Millised võivad olla kõrvalmõjud, kui patsient võtab veel teisi ravimeid?
Mida saavad patsiendid ja nende perekond ise epilepsia ravi puhul teha?
Tegelikult oleneb kõik patsiendist ja tema perest. Patsiendid ja nende vanemad peavad olema haigusest teadlikud ja seda tunnistama. Mida rohkem nad haigusest teavad, seda paremini on nad kaitstud ja teavad, mida haigushoo puhul teha. Eriti oluline on see epilepsia raskema vormi puhul. Teadlikkuse tõstmisega tagame epilepsiahaigetele parema elukvaliteedi, teadmatus tekitab lisapinget ja hirmu.
Patsiendid ei tohi ravi omal käel pooleli jätta. Vahel on meil siin tõrksad teismelised, kes otsustavad, et nad ravimit enam ei võta. Neile tuleb selgitada kõrvaltoimeid ning aidata neil ravi algusperioodi raskused üle elada. Kui patsiendil ei ole kahe aasta jooksul olnud ühtegi epilepsiahoogu, siis on võimalik teda tasapisi ravilt maha võtma hakata.
Vanemate ülesanne on epilepsiahaigete laste jälgimine, kuid siin tuleb hoida pea selge. Ei tohi last üle jälgida. Laps peaks hoolimata haigusest elama nii normaalset elu kui võimalik.
Lidia Roolaidu intervjueeris Liina Raju
Dr Ulvi Vaher, lastekliiniku arst-õppejõud: Epilepsiaõde on ravimeeskonna väärtuslik liige. Ta on abiks nii perele ja patsiendile kui raviarstile. Suurima osa tema vastuvõtul moodustavad patsiendid, kellel on äsja diagnoositud epilepsia. Pärast arstilt diagnoosi ja ravi saamist tekib palju küsimusi ja hirme. Õe vastuvõtul on aega need probleemid kõik uuesti läbi arutada ning pinget maandada. Sageli tekib õega lähem kontakt ning julgetakse küsida ja rääkida asjadest, mida arstiga ei tehta. Suur osa selgitustest puudutab igapäevaeluga toimetulekut – alates väikelapsele ravimi manustamisest, jälgimisest, lasteaias-koolis käimisest, võimalikest piirangutest ja tagajärgedest. Need on olulised küsimused, millele tihti arsti vastuvõtul aega napib. Lisaks tuleb esmasel visiidil tähelepanu pöörata võimalikele ravimi kõrvaltoimetele ning võtta plaanilised analüüsid. Teise grupi moodustavad patsiendid, kes juba on stabiilsel antiepileptilisel ravil, hood on ravile hästi alluvad ning vajavad plaanilist analüüside ja raviefekti hindamise kontrolli. Epilepsiaõde on hea alternatiiv sellistel juhtudel ning jätab arstidele rohkem aega keerukamate patsientide jaoks. Õde saab alati konsulteerida raviarstiga, kui seda vajalikuks peab.
Kliinikumi vastuvõtuajad üleriigilises digiregistratuuris
8. augustist saab Tartu Ülikooli Kliinikumi eriarstide juurde broneerida vastuvõtuaega ka üleriigilise digiregistratuuri kaudu.
Kliinikumi juhatuse liikme Kati Kormi sõnul toimus üleriigilise digiregistratuuriga liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumis plaanipäraselt ja vastavalt Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuses (TEHIK) kinnitatud graafikule. „Et jaotada haiglate liitumisel tekkiv koormus ühtlaselt, liitus kliinikum riikliku registratuuriga augusti alguses,“ ütles Kati Korm.
Digiregistratuuri teenuse käivitamiseks olid vajalikud nii infosüsteemi arendustööd kui ka vastuvõtugraafikute ühtlustamised. „Andmete ühtlustamise käigus kontrolliti üle ligikaudu 500 000 vastuvõtuaja andmed ning nüüdsest on digiregistratuuris leitavad kõikide kliinikumi erialade vastuvõtuajad,“ selgitas Korm.
Üleriigiline digiregistratuur asub riiklikus patsiendiportaalis www.digilugu.ee ning võimaldab broneerida, tühistada ja muuta eriarsti esmaseid vastuvõtuaegu kõikides selle lahendusega liitunud Eesti tervishoiuasutustes. Lisaks riiklikule digiregistratuurile jäävad kliinikumi patsientide jaoks alles ka kõik kolm seni kehtinud võimalust arstiaja broneerimiseks: broneerimine telefoni teel, ID-kaardi kasutamist mittenõudva veebivormi kaudu ning kliinikumi patsiendiportaali ePatsient kaudu. Kati Kormi sõnul jääb ePatsiendi portaal avatuks paralleelselt digiregistratuuriga, sest lisaks vastuvõtuaegade broneerimisele ja enda terviseandmete vaatamisele, saab ePatsiendi portaalis tasuda ka raviarveid. Täpsema info vastuvõtuaja broneerimise kohta leiavad patsiendid kliinikumi kodulehelt www.kliinikum.ee.
Kliinikumi Leht
Maailma Terviseorganisatsiooni kvaliteediekspert külastas kliinikumi
Juuni lõpus kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe ja juhatuse liige Andres Kotsar Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ravijuhendite eksperdi professor Holger Schünemanniga. Kliinikum, kes oli ainus Eesti haigla, mida professor väisas, on tema sõnul ülikoolihaiglana vastutusrikkas rollis kaasaegsete ravijuhendite jälgimisel ja ravijuhiste tagamisel. “Maailm liigub aina enam ühise infovälja suunas ning näen selle tendentsi vajalikkust ka Eesti-suuruses riigis. Lisaks enda teadmuse jagamisele, on otstarbekas kasutada ka teiste riikide teadmisi,” lausus professor Holger Schünemann.
Kliinikumi ravijuht Andres Kotsar toonitas, et kui Eestis tahetakse pakkuda oma rahvale parimat võimalikku meditsiinilist abi, peavad selle aluseks olema tõenduspõhised meditsiini seisukohad. „Kaasaegsete ravijuhendite järgimise vajalikkust on raske ülehinnata. Eestis tegeleb ravijuhendite väljatöötamise ja juurutamisega ravijuhendite nõukoda, mille tööd koordineerib Tartu Ülikool ja tegevust toetab Eesti Haigekassa. Meditsiiniteadlaste kanda on oluline roll mitte ainult rahvusvaheliste juhendite eestikeelsuse tagamisel, vaid ka kohaliku konteksti ja tervishoiukorralduse erisuste arvestamisel. Professor Schünemann on olnud Eestile hea patroon ja ma väga loodan, et koostöö jätkub,“ lausus dr Kotsar.
Kliinikumi Leht
Kuidas hapnikubaar mõjutab tervet inimest
Elusorganismid Maal vajavad elu säilitamiseks hapnikku, kuid seda väga täpse kontsentratsiooniga. Evolutsiooni käigus on jäänud ellu need organismid, kes Maa atmosfääri tingimustes saavutavad vajaliku hapniku enda organites (ajus, südames, kopsudes, neerudes jne). Atmosfääris on hapnikku 21%. Kopsud on väga võimekad, suutes edastada hapnikku verre nii, et veres olev hemoglobiin peab küllastuma hapnikuga 95…99%. Kui esmapilgul võiks eeldada, et suurem kogus sissehingatud hapnikku võiks olla organismile kasulik, siis tegelikult on ohtlik igasugune muutus – ohtlik on ka hapniku tõus sissehingatavas õhus (ehk hüperoksia ehk oxygen bar ehk hapniku bar).
Hapniku sissehingamisel suuremas kontsentratsioonis kui 21% avaldub hapniku toksiline toime kudedele. Enamus toksilisest toimest on seotud kudedes hapniku aktiivsete radikaalide vabanemisega (1). Aktiivsed hapnikradikaalid tekivad ka haiguste (nt gripi või muude hingamisteede infektsioonide) korral, mis ongi kudede kahjustuse põhjustajad. Teame, et väga äge haigus võib põhjustada ägeda organpuudulikkuse (mis on eluohtlik seisund), siis krooniline kahjustus põhjustab aeglase (märkamatult kulgeva) kudede kahjustuse (ehk kiirema vananemise – nt väliselt võib märgata naha elastsuse kadu, kuid aju, kopsude ja südame vananemist me silmadega ei näe!).
Hapnikradikaalid põhjustavad enamasti esmased kaebused kesknärvisüsteemi poolt – tekivad: iiveldus, pearinglus, peavalu ja nägemise häire (viimane on seotud reetina kahjustusega), neuropaatia (närvi kahjustusel tekkiv nt käte- ja jalgade tundetus), paralüüs (lihaste nõrkus) ja krambid (2).
Hüperoksia põhjustab ka veresoonte ahenemise ja sellega seoses väheneb aju verevarustus (3). Isegi hapniku kerge liia korral tekib aju hallaine verevarustuse vähenemine (4;5).
Ka lühiajaline liigne hapnik põhjustab veresoonte ahenemise tõttu südame löögisageduse (pulsi) aeglustumise, südame löögimahu vähenemise ja südame „pumba töö“ nõrgenemise (6).
Liigse hapniku tingimustes tekib kopsukahjustus veel seoses lämmastiku kontsentratsiooni vähenemisega. Atmosfääri õhus on lämmastikku 78%, samuti kopsudes, mille abil hoitakse kopsud alati avatuna. Juhul kui sissehingatavas õhus on hapniku kontsentratsioon kõrgem, siis jääb lämmastiku kontsentratsioon järjest väiksemaks kuni ei piisa enam kopsude avatuna hoidmiseks. Selle tagajärjel vajuvad kopsud kokku, ehk tekib atelektaas – sellisel juhul õhk ei pääse enam kopsudesse.
Mitmed hapnikubaarid pakuvad liigset hapnikku veel koos aroomidega. Aroomid tähendavad keemilisi ühendeid, mis antud juhul tuleb kopsudesse sisse hingata. Teame, et kopsude jaoks on kahjulik õhk, mis on erinev atmosfääri õhu koostisest. Õhk, milles tunneme lõhna või mida näeme silmadega sisaldab keemilisi ühendeid või tolmu, mis on alati kopsudele kahjulikud!
Lisaks on hapniku suur kontsentratsioon ülimalt plahvatusohtlik.
Igasugune aine, mis mõjutab organismi on kas mürgi või ravimi toimega. Ravimi manustamiseks on vajalik arsti ettekirjutus (retsept). Ilma arsti ettekirjutuseta ei ole lubatud manustada ühelegi inimesele mitte mingisugust ainet, mis organismi mõjutab.
Ülle Ani
Arst-õppejõud pulmonoloogia erialal
Kopsukliinik
Kirjandus:
1. Hendrik J F, et al. Bench-to-bedside review: the effects of hyperoxia during critical illness. Crit care: v19(1); 2015
2. Bitterman H. Bench-to-bedside review: oxygen as a drug. Crit Care. 2009;13:205
3. Gupta AK, Menon DK, Czosnyka M, Smielewsky P, Jones JG. Thresholds for hypoxic cerebral vasodilation in volunteers. Anesth Analg. 1997;85:817–820
4. Floyd TF, Clark JM, Gelfand R, Detre JA, Ratcliffe S, Guvakov D, Lambertsen CJ, Eckenhoff RG. Independent cerebral vasoconstrictive effects of hyperoxia and accompanying arterial hypocapnia at 1 ATA. J Appl Physiol. 2003;95:2453–2461
5. Rusyniak DE, Kirk MA, May JD, Kao LW, Brizendine EJ, Welch JL, Cordell WH, Alonso RJ. Hyperbaric oxygen therapy in acute ischemic stroke. Results of the Hyperbaric Oxygen in Acute Ischemic Stroke Trial Pilot Study. Stroke. 2003;34:571–574
6. Waring WS, Thomson AJ, Adwani SH, Rosseel AJ, Potter JF, Webb DJ, et al. Cardiovascular effects of acute oxygen administration in healthy adults. J Cardiovasc Pharmacol. 2003;42:245–50
Aasta ämmaemand on Evelin Gross
Eesti Ämmaemandate Ühing tunnustab igal aastal ämmaemandaid, kes on silma paistnud oma kutsealase tegevusega. Aasta ämmaemanda tiitli pälvis kliinikumi naistekliinikus töötav Evelin Gross.
Evelin Gross, kes on ämmaemanda tööd teinud kakskümmend viis aastat, on näinud Eesti ämmaemandusabi arengut läbi erinevate etappide. „Nõukogude ajal olid naised kindlasti rohkem pinges ja hirmul kui tänapäeval, aga praegusesse hetkesse jõudmine on olnud pikk, ent loogiline teekond. Olgugi, et rasedus ja sünnitus on väga intiimne protsess, ei ole enam naised üksi. Pärast seda, kui ämmaemandad said minna kogemusi omandama teistesse riikidesse, viidi ka meil sisse uuendused, näiteks lubati sünnituse juurde tugiisik“ kirjeldab Evelin. Pärast isade ja/või tugiisikute kaasamist tekkis vajadus ka perepalatite järele ning alustati loomuliku sünnituse propageerimisega kuni vettesünnituse juurutamiseni välja. „Läbi kõikide etappide tõestasid ämmaemandad enda valmidust ja võimekust töötada iseseisvalt. Just ülemämmaemand Pillet Teesalu on Eestis olnud eestvedajaks, et ämmaemandusabi oleks eraldi- ja iseseisev tervishoiuteenuse liik,“ selgitab Evelin Gross.
Arengute tulemusel on ämmaemanda töö palju rohkemat kui sünnitustoas viibimine. Lisaks valvetööle osakonnas teeb Evelin ka perekeskuses vastuvõtte, õpetab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli noori kolleege, aga ka arst-residente, ning korraldab simulatsioonikoolitusi õlgade düstookia vältimiseks sünnitusel. „Olen ise elus palju kogenud ja õppinud, tahan seda väga edasi anda. Erialaselt on vajalik olla pidevas arengus. Uue väljakutsena kõnetab mind hetkel teema, kuidas taastada lahkliha terviklikkus sünnitusjärgselt, kasutades uusi kaasaegseid õmblustehnikaid. Oma töös usun sellesse, et naine peab igas olukorras säilitama oma väärikuse ning meie ülesanne on tagada, et värske ema tunneks end ka pärast sünnitust väärikalt ja terviklikult,“ räägib Evelin.
Ämmaemandal peab olema kutsumus
Kui küsida, milline osa tööst meeldib aasta ämmaemandale enim, on vastus kiire tulema: „Süda on mul sünnitustoas. Nii nagu see on eriline iga naise jaoks, annab sünnituse vastuvõtmine minule samuti äärmiselt positiivse ja lõpetatuse tunde. See on parim tunne, kui naine läheb sünnitusosakonnast ära heade ja rõõmsate emotsioonidega,“ ütleb ta.
Evelini sõnul on ämmaemandaks olemine on elustiil: „Olen õnnelik, sest saan öelda, et see on mu kutsumus.“ Lisaks sellele rõhutab ta kolleegide olemasolu – ilma üksteise toetuseta, omavaheliste heade suhete ja nalja täis hetkedeta poleks öised vahetused ning ka ette tulevad rasked ja kriitilised hetked mõeldavad. Ja õhtul (või hommikul) koju minnes teab Evelin, et seal on tema tagala: „Mul on imeline kodu, kolm last ja kaks merisiga. Naudin söögitegemist ja sõpradega söömist ja välja lülitan ma ennast perereisidel spontaanselt ootamatutesse olukordadesse sattudes,“ võtab kokku aasta ämmaemand Evelin Gross.
Kliinikumi Leht
President Kersti Kaljulaid külastas kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskust
20. juunil tegi president Kersti Kaljulaid visiidi Tartu Ülikooli Kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse, mis on üks neljast Eestis tegutsevast keskusest. Seksuaalvägivalla üleelanutele pakutava üleriigilise esmase abi ja järelravi teenuse väljatöötamisel osalesid ekspertidena arst-õppejõud Kai Part ja Made Laanpere. Tehtud töö eest tunnustas Eesti Vabariigi president aasta alguses naistekliiniku arste Punase Risti IV klassi teenetemärkidega.
President Kersti Kaljulaid ütles külastuse järel, et oleme hakanud ühiskonnana vägivallast, ka seksuaalvägivallast, rääkima palju avalikumalt kui veel mõned aastad tagasi. Oma olemuselt on tegemist peidetud kuriteoga, mistõttu Põhjamaades pöördub abi järele hinnanguliselt 5 protsenti ohvritest, Eestis aga vaid üks inimene sajast. „See tähendab, et 99 korral juhtudest veel abini ei jõuta. Peame olema riigina valmis selleks, et kui me ise seksuaalkuritegevusest rohkem räägime ja inimeseni jõuab ka teadmine, et abi on olemas, siis tähendab see suurt hüpet numbrites. Ja me peame selleks valmis olema, et ei tekiks pudelikaelu ja me ei veaks kedagi alt,“ selgitas riigipea.
Dr Kai Part peab oluliseks, et seksuaalvägivalla üleelanute abi on võimalik pakkuda ööpäevaringselt ja ühes etapis. „Nii ei pea vägivalla üleelanu, kelle abi otsimise võimekus on vähene, ekslema erinevate teenuste vahel. On oluline, et kannatanut ei taasohvristataks ning et nii kannatanu kui ka kogu ühiskond mõistaks üheselt, et seksuaalvägivald on kuritegu. Vägivalla üleelanu ei peaks end süüdi tundma, sest vastutus kuriteo eest lasub selle toimepanijal olenemata, kas ohver on naine või mees, laps või täiskasvanu,“ rõhutas dr Part.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste sotsiaalkindlustusameti poolne teenuse juht Keete Janter toonitab, et oluline on tunnustada pöördujate julgust ja oskust abi otsida, aga ka kliinikumi töötajate erialaseid teadmisi ja tahet sel äärmiselt delikaatsel ja emotsionaalselt raskel hetkel pakkuda psühholoogilist ning meditsiinilist abi. „Seksuaalvägivalla üleelanud pöörduvad kas ise otse erakorralise meditsiini osakonna kaudu seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse või juhatab neid sinna politsei. Kõik erakorralise meditsiini töötajad on saanud koolitust ohvrite tundlikuks kohtlemiseks,“ tunnustas Keete Janter.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse ülesanne on tagada psühholoogiline toetus, meditsiiniline läbivaatus ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine, vigastuste dokumenteerimine, suguhaiguste ja HIV testimine koos ennetuse ja raviga ja soovimatu raseduse ennetamine. Kliinikumi töötajad aitavad patsiendi edasi suunamisel järelravisse ning soovi korral ka politseisse pöördumisel.
2018. aastal pöördus kliinikumi 33 seksuaalvägivalla üle elanud patsienti, kellest 36% olid alaealised. Eesti neljas keskuses – Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas oli pöördumiste arv kokku 92. Sel aastal on oodata pöördujate arvu kahekordistumist.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi ortopeediatehnik aitas Somaalimaal viia läbi esimest põlveliigese endoproteesimist
Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediatehnik Kaupo Põder viibis mais kaks nädalat Somaalimaal Hargeisas, erahaiglas Masala Specialist Hospital, aidates seal läbi viia riigi esimest põlveliigese endoproteesimist ning üles ehitada kohaliku haigla.
Kaupo Põder on ortopeediatehnikuna töötanud kuus aastat, õendusharidusega spetsialisti väljaõpe ortopeediatehnikuks toimus kliinikumis. Ortopeediatehniku ülesandeks on assisteerida ortopeede operatsioonidel, valmistada ette proteese ning tegeleda patsiendiga nii operatsioonieelsel kui -järgsel perioodil.
Ent Somaalimaal olid Kaupo Põdra ülesanded märksa laiemad, kus kahe nädala jooksul tuli sisse seada operatsioonituba, paigaldada operatsiooniks vajalik tehnika ning koolitada haigla operatsiooniõde endoproteesimise assisteerimiseks. „Ma sain luua toimiva operatsioonisüsteemi. Siin kliinikumis on kõik olemas, seal tuli aga kõik ise luua ning see andis ka suurepärase võimaluse õppida. Kogemus oli silmi avav,“ kommenteeris Põder. „Kahtlemata oli see eriline, et esimene operatsioon selles haiglas oli kohe nii kaaluka tähtsusega. Üldiselt on Somaalimaal valdav kipsravi, ortopeedilisi operatsioone tehakse harva,“ lisas ta.
Operatsiooni läbi viinud somaalia arst dr Muhamud Artan sai esmase väljaõppe Venemaal, lõpetas 2015. aastal Helsinki ülikooli meditsiiniteaduskonna ning töötas seejärel 2017. aastani Soomes arstina. Nüüd on dr Artan pöördunud tagasi Somaaliasse, et seal oma teadmistega kasuks olla. „Kaupo Põder tegi imepärast tööd. Ta koolitas meie noort ortopeedia eriala õde, aitas kaasa haigla igapäevases töös ja assisteeris edukalt minu esimest põlve endoproteesimist,“ sõnas dr Artan.
Dr Artan kiitis igati ka koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikuga. „Sain kliinikumi külastades professor Aare Märtsonilt ja tema ortopeedidest kolleegidelt olulisi teadmisi. Vastuvõtt oli väga külalislahke, kohtasin Tartus fantastilisi inimesi. Soovime edaspidigi Tartu Ülikooli Kliinikumiga koostööd teha,“ lausus dr Artan.
Olgugi, et Muhamud Artan on praktiseerinud Soomes, sobis Somaalimaale paremini Eesti liigeste endoproteesimise meetod. „Meil kasutusel olev fast track süsteem sobib ka sealsetesse tingimustesse hästi. Kliinikumi eeskujul võeti kasutusse traneksaamhape selleks, et veritsus oleks operatsiooniajal minimaalne ja minimiseerida vereülekande vajadust operatsioonijärgselt. Teine oluline asi oli LIA ehk local infiltration analgesia, mis võeti samuti meie haigla eeskujul üle. Operatsiooni ajal süstime liigesesse enne tsementeerimist lokaalset anasteetikumi, et haige valu oleks minimaalne esimese 24 tunni jooksul ning et haige saaks kiiremini taastusraviga alustada. Erinevuseks on ehk see, et infektsioonide vältimiseks on seal operatsioonijärgne antibiootikumravi pikem kui meil,“ selgitas Põder.
Kaupo Põdra muljed Somaaliast on värvikad. „Päevase, kuni 35°C küündiva palavuse vältimiseks alustatakse tööpäevi vara, mistõttu ka lõpetatakse varem ehk 8-tunnine tööpäev kestab 7.00–15.00. Kuna viibisin seal Ramadaani ajal, siis sain osa ka nende paastumise kombestikust, ent mina sain oma toas ka päevasel ajal süüa. Sealne palvetamine toimib ilmselt hästi regulaarse füsioteraapiana – viiel korral päevas palvetamise kohta on tehtud ka palju teaduslikke uuringuid, näiteks Kamran G (2018), „Physical benefits of (Salah) prayer – Strengthen the faith & fitness“. Igapäevase suhtlusega tulin seal hästi toime, kuna kohalikud räägivad lisaks somaali ja araabia keelele ka inglise keelt,“ mõtiskleb Põder.
Liina Raju
Eesti Akrediteerimiskeskuse järelevalvevisiit kinnitas ühendlabori kvaliteeti
Ühendlaboris lõppes äsja iga-aastane Eesti Akrediteerimiskeskuse (EAK) järelevalvevisiit. Esmakordselt akrediteeriti ühendlabor 2005. aastal, mil kõige suurema töö esimese akrediteeringu saavutamiseks tegi vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov. Akrediteering kehtib viis aastat ja igal aastal toimub EAK järelevalvevisiit. Ühendlabori kliinilise geneetika keskus osaleb akrediteerimisprotsessis 2013. aasta kevadest.
Akrediteerimine on meditsiinilaboritele vabatahtlik, ent see aitab olla avatud meelega ja tagab labori pideva arengu. On kasulik, kui tähelepanu juhitakse asjadele, mida saaksime veel paremini teha. Enne kohapealset auditit tutvuvad EAK assessorid labori tööd kirjeldavate dokumentidega ning akrediteeringu käigus tulevad auditeerijad ka 2–3 päevaks laborisse kohapealset kontrolli tegema. Audiitoriteks on tavaliselt EAK peaassessor ning erialaassessorid, kelle valik sõltub akrediteeritavatest teemadest.
Iga-aastase järelevalvevisiidi käigus vaadatakse üle nii senini akrediteeritud kui ka akrediteerimisnimekirja lisatud uued meetodid. Kui laborile on vanade meetodite ülevaatuse ettevalmistus suhteliselt rutiinne töö, siis seni akrediteerimata meetoditega on palju enam tegemist ning närvikulu. Tänavu laiendasime akrediteerimisala kõigis ühendlabori osakondades, mistõttu oli protsessiga seotud suur osa meie sõbralikust kollektiivist.
Üks suurematest ettevõtmistest oli akrediteeringu taotlemine submikroskoopiliste kromosoomaberratsioonide analüüsile, mis on eriline selle poolest, et analüüs toimub kliinilise geneetika keskuse kahes laboris: tehniline töö tehakse molekulaardiagnostika ning bioinformaatiline analüüs ja interpretatsioon tsütogeneetika laboris. Tegemist on oma olemuselt teise põlvkonna sekveneerimisanalüüsiga. Erialaassessoriks oli meil tohutu kompetentsiga Soomes elav rootslanna Gunilla Holmlund, PhD, kes käib sarnaseid analüüse auditeerimas terves Põhjamaade regioonis. Gunilla Holmlundi põhjalik arusaam protsessist ja sealjuures väga sõbralik arutelu oli igati abiks veenmaks meid, et oleme teiste Põhjamaade laboritega võrdväärsel tasemel.
Selle aasta järelevalvevisiidi tulemusena saame öelda, et ühendlabori töö vastab endiselt standardi EVS-EN ISO 15189:2012 nõuetele. Heameelt teevad assessorite kiidusõnad, et oleme väga heal tasemel ning võime oma töö üle uhked olla. Tänu akrediteerimisprotsessile on meie kvaliteedijuhtimissüsteem muutunud paremaks ning lihtsamini järgitavamaks. See on andnud meile kogemuse ja teadmised, mida oleme valmis edasi andma võrgustunud haiglate laboritele.
Kai Jõers
Ühendlabor
Anu Tamm, ühendlabori direktor
Miks peaks meditsiinilabor olema akrediteeritud?
Iga-aastane akrediteerimine on piisvalt mõjus stiimul hoidmaks labori kvaliteedidokumentatsiooni pidevalt korras ning toimimas. Pealegi on see maineküsimus, keeruline on olla konkurentsivõimeline teiste akrediteeritud laborite hulgas. Labori töö on muutunud süsteemsemaks, kõik teavad, mis protsessid tuleb uute analüüside juurutamisel läbida, millest rutiintöös lähtuda, mis parameetreid pidevalt jälgida. Võrreldes algaastatega, suhtutakse akrediteerimisprotsessi palju rahulikumalt ja enesekindlamalt: kvaliteedidokumentatsiooniga tegeldakse aastaringselt, mitte hoogtööna. Laborit on kiitnud kõik, nii eesti kui ka välismaised assessorid.
Pille Tammur, ühendlabori kliinilise geneetika keskuse tsütogeneetika labori vanemlaborispetsialist
Miks me soovisime erialaassessorit väljapool Eestist?
Määravaks sai tõsiasi, et tegemist on n-ö väikese (võrreldes näiteks immuunanalüüsi või kliinilise keemiaga), kuid spetsiifilise erialaga. Paraku ei ole kohapealt võtta inimest, kes valdaks nii teemat kui assessori tööd. Erialaassessor peab kindlasti olema väga pädev ka konkreetses valdkonnas.
Mida on akrediteeringu läbiviimine andnud tsütogeneetika laborile?
Üks asi on, kui oled ise sügavalt veendunud, et teed vajalikku tööd kõige paremal võimalikul viisil, aga väga oluline on, kui süsteemiväline inimene jõuab samale järeldusele. Teine oluline teema on koostöö. Igasuguste koostöölepingute sõlmimisel, on soovitatav, et teenust pakkuv labor oleks akrediteeritud, sest see annab garantii töö kvaliteedile. Võib ju öelda, et akrediteerimine on vabatahtlik, kuid reaalsus on, et kui tahad olla aktsepteeritud, siis ei saa akrediteerimisest ei üle ega ümber.
Kas kogu protsessist on olnud ka praktilist abi või oli pigem tegu tüütute dokumentide koostamisega?
Rutiintööd tehes ei pane üldse tähele, kuidas elu muutub, detailid muutuvad, kuidas pisiasjade kokkulangemisest sünnivad uued metoodilised „nõksud“ jne. Kui ei oleks seda tüütut kohustust kasvõi kord aastas kogu laborielu läbi mõelda ja ka dokumentides korrigeerida, siis oleksime varsti seisus, et oli jah, midagi kunagi ja kuidagi ja „eit teadis, aga eit suri ära“. On tüütu, loomulikult on tüütu, aga kui see tüütus üle labori töötajate vahel laiali jagada ja pärast plussid kokku lugeda, siis saab hakkama ja on kasu ka.
Eva Reinmaa, ühendlabori immuunanalüüsi osakonna laborispetsialist
Mis on voolutsütomeetria?
Voolutsütomeetria on meetod, mis võimaldab detekteerida ja iseloomustada rakke nende pinna- või rakusiseste markerite alusel. Peamiselt kasutatakse seda meetodit hematoloogiliste ja immunoloogiliste haiguste diagnoosimisel ning ravi jälgimisel. Samuti on voolutsütomeetria standardmeetod vereloome tüvirakkude loendamiseks tüvirakkude kogumisel ja siirdamisel.
Mida akrediteeringuks ettevalmistus tähendas Sulle kui voolutsütomeetria meetodi eest vastutavale laborispetsialistile?
Akrediteeringuks ettevalmistamine haaras kogu meie voolutsütomeetria uuringute meeskonna. Laboris lisandusid rutiintööle erinevad kontrollkatsed, minule dokumentide vormistamine. Kuigi meie labori kvaliteedisüsteem ja sellega kaasnev dokumentatsioon on juba pikka aega toiminud, tuli ikkagi sõrmega järge ajades kõik veel kord üle kontrollida ning veenduda töö vastavuses akrediteerimiseks ettenähtud standardiga. Seda võib kirjeldada kui kriitiliselt enesesse vaatamist. Tööd oli omajagu ning see kestis terve aasta, kuid paljud asjad on nüüd valmis ka järgmiste analüüside akrediteerimiseks. Võib öelda, et olen rahul, et me selle ette võtsime ja hakkama saime.
Euroopa noored ortopeedid osalesid kliinikumis ravitöös
13.–14. mail külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi EFORT* Travelling Fellowship programmi raames noored ortopeedid 12 Euroopa riigist, kes tutvusid siinse ravitööga ja osalesid operatsioonidel.
Ortopeedide hulgas oli noori arste Šveitsist, Serbiast, Portugalist, Leedust, Rumeeniast, Ühendkuningriigist, Sloveeniast, Rootsist, Hollandist, Maltalt, Hispaaniast, Türgist. Tartus veedetud päevade jooksul kuulasid külalised loenguid prof Aare Märtsonilt, dotsent Katre Maasalu’lt ning teistelt tunnustatud ortopeedidelt. Tagasiside kuuldud loengutele oli väga positiivne, samuti hinnati kõrgelt võimalust viibida ravitöö juures ning osaleda nii reieluu megaproteesi paigaldamisel, ACL rekonstruktsioonil kui ka rotaatormanseti rebendi operatsioonil.
„Kliinikum on väga kena ja mugav, eriti haigla uus osa. Haigla on hästi organiseeritud ning siin on olemas kõik, mida kirurg vajab, et keskenduda oma tööle,“ sõnas dr Miljan Bilanovic Serbiast.
Lisaks kliinikumile külastasid stipendiaadid ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ja Ida-Tallinna Keskhaiglat. Nii kliinikum, kui ka PERH ja ITK toetasid ka finantsiliselt noorte ortopeedide vastuvõttu. Ravitöö kõrval tutvusid külalised Eesti looduse, kultuuri ja traditsioonidega ning tutvustasid oma koduriike.
Külastajatel jätkus rohkelt tänusõnu visiidi korraldusele. „Kogu visiiti korraldanud meeskond oli väga toetav. Eriti tahaksin tänada Anna-Helena Kase’t, meid võeti vastu väga lahkelt,“ tunnustas eestipoolset korraldust Helen Anwander Šveitsist.
Tänusõnu visiidi eest jätkus nii EFORTile kui rahvuslikele ortopeedide liitudele. „EFORT Travelling Fellowship oli imeline kogemus. See andis mulle võimaluse parandada oma teadmisi ortopeedias, vahetada kogemusi teiste stipendiaatidega ja kolleegidega Eestist ning laiendada oma võrgustikku Euroopas,“ kiitis Vítor Hugo Pinheiro Portugalist.
EFORT vahetusprogramm toimub kaks korda aastas ning seda korraldavad föderatsiooni kuuluvate riikide ortopeedia ühingud ning toetavad kohalikud haiglad.
Kliinikumi Leht
* The European Federation of National Associations of Orthopaedics and Traumatology
Kliinikumi kontserni ämmaemandad vahetasid kogemusi
30. mail toimus ämmaemandusabi ümarlaud, kus kliinikumi, Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haigla ämmaemandad jagasid erialaseid kogemusi ja mõtteid ambulatoorse teenuse osas. Lisaks kliinikumi kontserni haiglatele osalesid ka Viljandi haigla esindajad.
Ämmaemandad tegid ülevaate möödunud 2018. aasta tulemustest ning arutlesid üheskoos selle üle, kuhu ämmaemandusabi peaks ja võiks teel olema ning kas ja kuidas saaks jaotada tööd kontserni haiglate vahel.
Aastaga suurima muutuse läbi teinud Valga haigla tõi välja, et pärast sünnitusosakonna sulgemist suurenesid haiglas üheaegselt ämmaemandate ambulatoorsed vastuvõtud. Ämmaemandate vastutus lapseootel ja sünnitusjärgse naise jälgimisel tõusis – Valga haigla ämmaemandad pakuvad kõiki teenused alates raseduse algusest kuni sünnitusjärgse visiidini välja. Olgu selleks vastuvõtt lapseootel naisele, rasedusaegne gestatsioonidiabeedi tuvastamine ja jälgimine, sünnitusjärgne läbivaatus nii lapsele kui emale või hoopis ennetustöö – emakakaela vähiskriiningu või noorte nõustamise näol. Koduvisiite on toimunud 2018. aastal üksikud. Et Valga haigla on liitunud kliinikumi elektroonilise haiglainfosüsteemiga, on kliinikumi sünnitusosakonnast lahkujale võimalik broneerida vastuvõtuaeg Valga haigla ämmaemanda vastuvõtule. Nii nagu kliinikumiski saab kas vara koju kirjutatud või jälgimist vajavale perele (emapoolsetel või vastsündinupoolsetel põhjustel) planeerida vastuvõtu erinevateks analüüsideks, protseduurideks või nõustamiseks. Valga haigla ämmaemandad tõdesid, et on tekkinud vajadus ka lastearsti juurde broneerimiseks.
Lõuna-Eesti haigla ämmaemandad kinnitasid pidevate koolituste olulisust uute teenuste pakkumiseks. Näiteks eelmise aasta lõpust on ka Lõuna-Eesti haigla patsientide jaoks olemas gestatsioonidiabeedi nõustamine, mille eesmärk on esmalt rasedusdiabeet tuvastada, selle tulemusi jälgida, nõustada ja õpetada diabeedipäevikut pidama ning aidata planeerida turvalist sünnitust. Lõuna-Eesti haigla ämmaemandate vastuvõtud toimuvad kolmes erinevas asukohas – lisaks haiglale ka polikliinikus ning Elva haiglas.
Ka Põlva haigla iseseisvalt osutatav ämmaemandusabi näeb ette nii iseseisvaid vastuvõtte, perekoolitundide läbiviimist ja imetamisnõustamist. Gestatsioonidiabeedi nõustamist Põlva haiglas teeb diabeediõde. Esindajad tõstsid esile koostöö olulisust perearstidega, eriti avatavaid tervisekeskusi silmas pidades.
Tartu Ülikooli Kliinikumis suurenes 2018. aastal ämmaemandate töökoormus. Kliinikumis tehti 2018. aastal ämmaemandate poolt 17869 vastuvõttu (2017. aastal 16639) ning 2640st toimunud sünnitusest olid 212 Jõgevalt, 122 Valgast, 89 Ida-Virumaalt ning 52 Põlvamaalt.
Kõikide haiglate ämmaemandate poolt jäi kõlama mõte uutest väljakutsetest. Olgu selleks noorte või pereplaneerimise nõustamine, soov suurendada senisest enam koostööd perearstidega koduvisiidi tagamiseks igale perele, muuta sünnitusjärgsed vastuvõtud logistiliselt rohkem patsiendisõbralikumaks või ka emakakaela vähi sõeluuringute tegemine suuremas mahus ämmaemandate poolt.
Pille Teesalu, kliinikumi ülemämmaemand
Rõõm on näha, et tütarhaiglates on pärast aastatagust kohtumist võetud suund ambulatoorse ämmaemandusabi kättesaadavuse parandamisele, sealjuures on ka teenuste loetelu on täienenud. Valga ja Viljandi on käinud meie juures ka stažeerimas, et alustada gestatsioonidiabeedi nõustamisega. Kõigile võrgustunud haiglate ämmaemandatele on kliinikumi poolt tagatud ka info ja juurdepääs erinevate kutsealaste koolituste kohta.
Koostöö tõhustamiseks vajaks täpsustamist tütarhaiglate ämmaemanduse-spetsiifiliste koolituste tegelik vajadus ning ambulatoorsete ja statsionaarsete kriitiliste kompetentside ühtlustamine kontserni sees. Siinjuures saaks kutsealane stažeerimine või personali rotatsioon olla tulevik.
Olulise tähtsusega on alustada koostööd kohaliku tervisekeskusega. Koduvisiidi ja imetamisnõustamise osas on võimalik tervisekeskusel ja ämmaemandal ühiselt toetada pere toimetulekut. Sünnitusjärgsed esimesed nädalad vastsündinuga kodus on perele kui kriisiperiood. Ämmaemandapoolne tugi võib ära hoida mitmedki ohud emale ja vastsündinule. Vaatamata sünnitusosakonnas pakutavale õpetusele, on äärmiselt tähtis määratleda pere toimetulek kodustes tingimustes, tagada imetamise tugi vastsündinu rinnaga toitmiseks ning sealjuures kodu turvalise hindamine ja vajadusel juhtnööride andmine.
Tütarhaiglates saab ämmaemanda rolli rakendada veelgi enam emakakaela vähi sõeluuringute, kontratseptsiooni nõustamise ja sünnitusjärgse kontrolli teostamiseks, puudu on ämmaemand-raseduskriisinõustaja. Siin saaks tõenäoliselt tulevikus mõelda ka kliinikumi ämmaemandate rakendamist.
Jaanika Põder, Valga haigla ämmaemand
Meil on hea koostöö kliinikumiga, kuid palju on ka veel ära teha. Kuna ümarlaud toimus teist aastat, saime veelkord kinnitust, et need kohtumised on väga vajalikud meie töö täiustamisel ja kogemuste kogumisel. Oluline on kuulda, kuidas on läinud ja läheb teistel haiglatel Lõuna-Eestis. Täiendame üksteist, arutleme, anname üksteisele nõu ja soovitusi meie teenuse paremaks pakkumiseks.
Kindlasti võiks tõhustada sünnitusjärgset nõustamist nii ema kui lapse vaatevinklist seal haiglates, kus Valgamaa naised sünnitavad. Sellega väheneks günekoloogide koormus ema ja perearstide koormus vastsündinu osas. Ees seisab ka koostöö tõhustamine perearstidega, et käivitada raseduskriisi nõustaja vastuvõtt.
Valga ämmaemandad on olnud tublid ja professionaalsed, sest pärast osakonna sulgemist suurenes meie roll nii mitmeski tegevuses. Ämmaemanda iseseisev vastuvõtt ei piirdu ainult rasedate teenindamisega, vaid kätkeb kõike, mida haaravad sõnad „tütarlaps-naine-menopaus“. Teeme kõik selleks, et iga naine, olenemata vanusest, saaks meilt abi kodukohas.
Kliinikumi preemia laureaat on Urmas Siigur
Urmas Siigur on sündinud 18. detsembril 1956. aastal. Ta lõpetas 1981. aastal kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna ning aasta hiljem kirurgia internatuuri. Urmas Siigur alustas arstina töötamist 1982. aastal Tartu Linna Onkoloogia Dispanseris. Aastatel 1982–1991 oli ta teadustööl Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis, kus kaitses 1990. aastal ka kandidaadi väitekirja. 1991–1996 juhtis ta Maarjamõisa Haigla laboriosakonda. Selle baasil moodustati tema eestvedamisel 1996. aastal riikliku organisatsiooni Tartu Ülikooli Kliinikum ühendlabor, mis oli esimeseks praktiliseks sammuks Tartu erinevate tervishoiuasutuste liitmisel tulevaseks kliinikumiks. 1997. aastal kaitses Urmas Siigur doktori väitekirja Karolinska Instituudis Rootsis. Nii kandidaadi- kui doktoritöö käsitlesid seedetrakti mikroobiökoloogiat, valdkonda, mida tänapäeval tuntakse mikrobioomikana. Ühendlaborit juhatas ta 1999. aastani, mil temast sai Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum esimese juhatuse liige ülemarstina, aastatel 2002–2018 oli ta aga ametis juhatuse esimehena.
Urmas Siiguri pikk töökäik on olnud valdavalt seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Viimase veerand sajandit on ta olnud vahetult seotud Tartu Ülikooli Kliinikumi arendamisega tänapäevaseks Euroopa ülikoolihaiglaks ning meditsiinikeskuseks. Nii on Maarjamõisa kujundatud meditsiinilinnak, mis pakub Eesti suurima raviasutusena patsientidele ja töötajatele suurepärast ravi-ja töökeskkonda ning praktikatingimusi üliõpilastele. Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana on Urmas Siigur olnud aktiivselt tegev tervishoiukorralduse arenduses laiemalt, sh aidanud nõukogu liikmena kaasa teiste tervishoiuasutuste nagu Tartu Kiirabi, Ida-Viru Keskhaigla ja Narva haigla, aga ka Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna ja Tartu Tervishoiukõrgkooli arengule. Urmas Siiguri juhtimisel on loodud head tingimused ka teadustööks ning ta on seisnud igakülgselt arstiteadusüliõpilaste huvide eest haiglas, mille tunnustuseks ta on valitud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi auliikmeks. Urmas Siiguri panust Eesti ja Tartu meditsiini arengusse märgib ka Tartu Tähe kavaleri tiitel.
Urmas Siigur: Saada tunnustatud kliinikumi preemiaga kliinikumi arendamise eest on ju kena küll. Mul on, millele tagasi vaadata. See ei ole mitte ainult betoon, Maarjamõisa meditsiinilinnak oma uute ja veel tulevate korpustega. Veel suuremgi väärtus on see, et kliinikumist sai ühtne organisatsioon, mis on olnud kantud heas mõttes vabast akadeemilisest vaimust ja vaimsusest, mis nende aastate jooksul välja kujunes. Ma tahaks väga loota, et seda väärtust õnnestub hoida.
Kliinikumi areng viieteistkümnest kunagisest eraldi toiminud tervishoiuasutusest kaasaegseks, vaimult terveks ja majanduslikult tublil järjel olevaks euroopalikuks ülikoolihaiglaks, on vaieldamatult Eesti edulugu. Suuri asju saab korda saata vaid meeskonnatöös. Tahan siinkohal tänada kõiki tublisid kaasteelisi. See tunnustus on meile kõigile.
Enim patsientide tänu pälvisid professor Aare Märtson ja dr Priit Tammjärv
2018. aastal laekus kliinikumile patsientidelt 649 tänuavaldust. Enim tänatud arstid olid professor Aare Märtson ja dr Priit Tammjärv.
Professor Aare Märtson on kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja. Lisaks kliiniku juhtimisele osaleb professor Märtson ka ravitöös ning on ametis ka Tartu Ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajana ja ortopeedia professorina. Professor Märtsonit tänasid patsiendid enim ka 2015. aastal.
Professor Aare Märtson: Minu esmane reaktsioon on see, et „Nad tegid seda jälle!“ Olen tahtnud hea arst olla ning selle poole oma karjääri vältel ka püüelnud. On rõõm, et see on ka patsientidele meeldinud. Kindlasti on kliinikumis palju ka teisi häid arste, seetõttu on au, et see tunnustus on mulle teist korda osaks saanud. Edukas patsiendisuhtlus tuleneb paljuski lapsepõlves omandatud kodusest kasvatusest ja ema õpetatud viisakusreeglite järgimisest. Teiseks oluliseks osaks sellest on Hippokratese vandest tulenevalt kolleegide hindamine ning nendelt nõu küsimine ja nõu andmine. Patsientide ravi on kollektiivne tegevus.
„Eriline tänu just dr. Aare Märtsonile. Ta on oma eriala tõeline professionaal! Arvestades minu eriti keerulist juhtumit ja 10. mail tehtud operatsioonijärgset tulemust, siis nüüd on maailmas üks õnnelik inimene rohkem.“
Dr Priit Tammjärv on südamekliiniku kardiokirurgia osakonna arst-õppejõud. Lisaks kliinikumile võtab dr Tammjärv patsiente vastu ka Ida-Viru Keskhaiglas ning Tartu Linna Polikliinikus. Dr Tammjärve tänasid patsiendid enim ka 2014. aastal.
Dr Priit Tammjärv: Tuleb klassikaliselt öelda, et see oli üllatus, tublisid kolleege on väga palju. Olen suhteliselt konkreetne ja pigem vähese jutuga, ju siis patsientidele sobib selline suhtlemismaneer. Patsiendiga tuleb alati rääkida nii nagu on, tuleb rääkida asjade heast poolest ja asjade halbadest pooltest, et patsiendil oleks võimalikult objektiivne ülevaade sellest. Me ei saa aega tagasi kerida, aga me saame valida võimalikult hea variandi edasiseks. Alati on igas halvas ka mingi tilluke päikesekiir ja on vajalik oskus seda näha. Paljud patsiendid tulevad meie juurde südameoperatsioonidele ja see on nende jaoks raske otsus. Kui nüüd vaadata asja teiselt poolt, siis kui meil õnnestub nende elukvaliteeti paremaks teha, siis on selle raske otsuse taga ka hea külg ja mõnikord tasub seda toonitada. Mõtlen sellele, milline lahendus võiks sobida millisele inimesele kõige paremini.
„Olen väga tänulik dr Priit Tammjärvele heatahtliku, toetava, mõistva suhtumise ja abi ning vajalike selgituste eest. Kogu meditsiini- ja teenindava personali heatahtlikkus, abivalmidus ja hoolitsus on suureks toeks patsientidele."
Kliinikumi Leht
Parimad arst-õppejõud on professor Riina Kallikorm ja dr Aili Tuhkanen
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) valib igal kevadel parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2019. aasta parima arst-õppejõu tunnustus omistati arstitudengite poolt professor Riina Kallikormile ning hambaarstitudengid nimetasin parimaks hambaarst-õppejõuks dr Aili Tuhkaneni.
Professor Riina Kallikorm töötab sisekliinikus sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonnas vanemarst-õppejõuna reumatoloogia erialal.
Tudengite sõnul on professor Riina Kallikorm väga südamlik ja mõistev õppejõud, kes elab tudengitele hingega kaasa ja oskab meisterlikult äratada huvi oma eriala vastu. Professor Kallikormi individuaalne suhtumine nii õppuritesse kui ka patsientidesse on tudengite arvates kiiduväärt. Seetõttu peavad arstitudengid professori vahetut ja loomulikku suhtlemist patsientidega endale suureks eeskujuks.
Professor Kalli Kallikorm: Tänan üliõpilasi suure tunnustuse eest! See on mulle väga oluline hinnang. Kliinikumis on kõik arstid ka õppejõud. See tähendab, et meie saame omalt poolt panustada jõudu, et tulevased arstid oleksid targad, edasipüüdlikud ja sellega meie meditsiini tulevik kindlates kätes.
Soovin üliõpilastele edukat eksamisessiooni ja liikumist oma unistuste eriala poole!
Dr Aili Tuhkanen töötab stomatoloogia kliinikus suukirurgia osakonnas arst-õppejõuna suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal.
Tudengid iseloomustavad dr Tuhkaneni nii: Alates kolmandast kursusest võtavad hambaravitudengid dr Aili Tuhkaneni terava pilgu all vastu vältimatut abi vajavaid patsiente. Sellistes praktikumides on pinge alati laes ja tegutseda tuleb otsusekindlalt ning kiiresti. Kuid kõige selle keskel on dr Tuhkanen nagu vana rahu ise ja juhatab, soovitab, suunab õige diagnoosi poole. Vajadusel juhib ta su kätt ka selle otseses mõistes – näiteks abstsessi avavat lõiget tehes või nõelaga alalõua sisekülge mööda liikudes. Dr Tuhkanen seletab tudengitega läbi iga tekkinud küsimuse või idee. Vahel isegi viskab nalja. Ja visiitide lõpus saavad tudengid päevikukannet täites oma ladina keelt demonstreerida – et ikka end targemana tunda kui praktikumi alguses.
Dr Aili Tuhkanen: Kõlab klišeena, aga olin meeldivalt üllatunud ja silmadesse tekkisid reetlikud pisarad (praktikumis olnud V kursus vaatas mind kaastundlikult ja püüdsid lugeda mu näost võimalikku põhjust) ja kontrollisin mitu korda nii e-kirja saatjat kui saajat.
Eks iga õpetaja jätab jälje (üli)õpilasele, võistluskategooriaid on palju – iseloom, välimus, oskus teadmisi/praktilisi oskusi edasi anda, lugupidamine, samas ka ühise vereringe puudumine jne. Südame teeb soojaks, kui tudengitel tuleb aastategi pärast meelde, mida Tuhkanen ütles ja tegi. Peaaegu 30 aasta jooksul (täitub küll järgmisel aastal) on lõpetanud palju tublisid noori kolleege, mõned neist nüüdseks ka Tartu Ülikooli õppejõud (ja mitte ainult oma erialal!), kes omakorda on või saavad üliõpilaste lemmikuks. Näib, et järjepidevus on tagatud.
Eks õppejõuna tuleb ette ka kehvemaid päevi/perioode ja minuski on peidus nii päike kui äike (nagu laulab teine Tuhkanen). Ning nagu plaksu lüüakse kahe käega, on minu teiseks pooleks omakorda minu õpetajad ja üliõpilased – tänukummardus maani!
Mul on alati meeles Hiina tarkusetera/vanasõna: "Hea õpetaja on see, kelle õpilased on temast paremad". Nii lihtne see ongi!
Professorid Katrin Õunap ja Vallo Tillmann on Neinar Seli stipendiumi laureaadid
Neinar Seli poolt 2008. aastal Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, mille puhul autor on märkinud enda töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Vallo Tilmann, kes on ametis lastekliiniku juhatajana. Kliinikumi kevadkonverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.
Professor Vallo Tilmann: On suur au olla Neinar Seli stipendiumi laureaat. See on tunnustus kogu lastekliiniku kollektiivile. Viimase viia aasta (2014 – 2018) sisse jäävad DIABIMMUNE teadusprojekti olulisemad artiklid, kus kinnitus hügieeni hüpotees 1. tüüpi diabeedi tekkes. Lühidalt, mikrofloora mitmekesisuse langus ja Bacteroides mikroobide, kelle lipopolüsahhariidid pidurdavad E.coli poolt põhjustatud immuunsüsteemi aktiviseerumist, ülekaal soolestikus soodustavad 1. tüüpi diabeedi teket. Kliinikumi 12-liikmelisel töögrupil oli selles teadusprojektis väga suur roll: uuringus osales ligi 2000 last Lõuna-Eestist ja tehti üle 7000 uuringuvisiidi. Teadmine, et oleme oma tööga panustanud maailma tippteadusesse, pakub suurt rahuldust. Lisaks jäävad sellesse perioodi mitmed artiklid koostöös prof Jaak Jürimäe, prof Raivo Uibo ja prof Katrin Õunapi uurimisgruppidega. See kinnitab, et teaduspublikatsioonid on tänapäeval kollektiivne looming ja mul on olnud suur õnn selles osaleda. Suur tänu!
Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2018. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap. Professor Õunap on ametis ühendlabori Tartus asuva kliinilise geneetika keskuse juhatajana.
Professor Katrin Õunap: Mul on väga hea meel 2018. aasta teaduspublikatsioonide preemia üle. Viimastel aastatel olen oma teadustöös suunitletult tegelenud just uute haruldaste haiguste avastamisega Eesti lastel, mis on intensiivistunud tänu 2016.a. aprillis alanud koostööprojektile USAs Bostonis Harvardi ülikooli ja MIT juures asuva Broad instituudi ning Eesti geenivaramu vahel. Broadi instituut kuulub ühe nelja USA riikliku terviseinstituudi (NIH) rahastatud menedliaarse genoomika keskuste hulka. Selle koostööprojekti raames teostatakse Eesti patsientidele, kellel me ei ole leidnud eksoomi sekveneerimise analüüsil haiguse põhjust, Broadi instituudis kogu genoomi ja RNA sekveneerimine ning teatud juhtudel ka metaboloomi uuring. Uute haiguste avastamiseks on vajalik erinevate teaduskeskuste vaheline koostöö ja sama geeni leiuga patsientide leidmine kogu maailmas, mille jaoks me sisestame kõik uued kandidaatgeeni leiud selleks loodud Matchmaker programmi. Keskmine geeni avastamisest kuni andmete avaldamiseni kuuluv aeg on vähemalt 1,5 kuni 2 aastat, kuid sageli võib see olla ka pikem. 2018. aasta oli minu jaoks väga märgiline kuna selle aasta jooksul avaldati kolme uue geeni avastusega seotud artiklid (RORA, MSL3 ja SPATA5 geen). Antud koostöö aga jätkub ja väga mitmete erinevate uute geenide muutuste funktsionaalsed katsed on juba töös. Samuti tahaksin ma ka väga tänada oma praegusi ja endisi doktorante – Karit Reinson, Sander Pajusalu, Kai Muru, Sanna Puusepp, Mari-Anne Vals ja Tiia Reimand, kes samuti aktiivselt osalevad uute haiguste avastamise projektis.
Kliinikumi preemia parimale artiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum premeerib alates 2011. aastast parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia eesmärk on ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamine ning eestikeelse teaduskeele arendamine. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus ning preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. Sel aastal hindas toimetuskolleegium parimaks Ene Pärna, Anu Aluoja, Külli Kingo artikli „Krooniliste dermatoosidega patsientide emotsionaalne seisund ja elukvaliteet, seosed isiksuseomadustega“.
Dr Ene Pärna: Olen dermato-veneroloogina töötades kokku puutunud krooniliste nahahaiguste patsientidega pikemat aega ning olen näinud ka krooniliste nahahaigustega kaasnevat emotsionaalset koormust patsientidele. Selleks, et patsiente paremini ka emotsionaalselt abistada, otsustasin läbida Tartu Ülikoolis psühholoogia õppe. Magistritöö teema valik oligi seotud dermatoloogiaga ning magistritöö juhendajateks praegused kaasautorid Anu Aluoja ja Külli Kingo. Kuna töö tulemused andsid olulist infot kroonilisi nahahaigusi põdevate patsientide kohta, siis käesolevas artiklis saigi kasutatud magistritöös kogutud andmeid.
Meie uurimistöö eesmärk oli hinnata krooniliste põletikuliste nahahaiguste seost patsiendi emotsionaalse seisundi ja elukvaliteediga. Samuti tahtsime teada, kuidas omavahel seostuvad haigus, isiksuseomadused ja elukvaliteet. Eestis varasemad sarnased uuringud puuduvad. Uuringusse kaasasime 161 isikut ja uuringus osalesid nii põletikuliste nahahaigustega patsiendid (nt psoriaas, ekseem, täiskasvanuea akne) kui ka kontrollgrupp.
Töö tulemusena leidsime, et võrreldes tervetega kannatavad krooniliste nahahaigustega inimesed suurema emotsionaalse düstressi all: rohkem on nii depressiooni, üldise ärevuse kui ka sotsiaalärevuse sümptomeid. Lisaks näitas meie uuring insomnia sümptomite olulisust kõigi haigusrühmade patsientidel. Kindlasti vääriksid kroonilise nahahaigusega patisentidel uneprobleemid edasisi uuringuid ja suuremat tähelepanu igapäevases töös.
Ootuspäraselt selgus, et kroonilist nahahaigust põdevatel patsientidel on halvem nii nahahaiguste-spetsiifiline kui ka üldine tervisega seotud elukvaliteet. Pigem on häiritud elu emotsionaalne pool kui kehaline pool: kõrgem väsimuse tase, halvem emotsionaalse heaolu seisund ja valuhinnangud.
Isiksusejoontest seostus halvema elukvaliteediga kõige rohkem somaatiline ärevus. See isiksusejoon näitab kalduvust kogeda sageli ärevuse kehalisi sümptomeid. Võimalik, et suurema somaatilise ärevusega isikud on tundlikumad kehaliste aistingute suhtes ja seetõttu on ka nahahaiguste sümptomitest rohkem häiritud. Huvitav on see, et seostes emotsionaalse ja sotsiaalse toimetuleku ning väsimuse hinnangutega oli isiksusejoonte roll märkimisväärselt suurem kui demograafiliste ja tervisenäitajate oma.
Arvestades uurimistööst selgunud krooniliste nahahaigete suuremat emotsionaalset düstressi taset, on oluline seda õigel ajal märgata ja vajadusel alustada ravi, et tagada parem nahahaiguse paranemine ja soodustada patsiendi elukvaliteedi paranemist.
Kliinikumis tehti Eesti esimene alalõualiigese asendamise operatsioon
8. aprillil tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis dr Oksana Ivaski juhtimisel Eesti esimene alalõualiigese endoproteesimine.
Patsiendil, kellele operatsioon tehti, oli diagnoositud traumajärgselt anküloos ehk liigesjäikus. Täielikuks taastumiseks kulub patsiendil operatsioonijärgselt 3–6 kuud.
Dr Oksana Ivaski sõnul on tegemist erilise meetodiga, kuna patsiendile valmistatakse protees tema alalõualiigese eripärast lähtuvalt. „See tähendab, et proteesi paigaldamine on patsiendile a-traumaatiline, kuna sobib sajaprotsendiliselt, olles valmistatud konkreetsele patsiendile pärast kompuutertomograafia uuringu andmete töötlemist.“ Alalõualiigese asendamise puhul on tegemist elukvaliteeti muutva lõikusega. Dr Ivask rõhutab, et alalõualiiges on inimese üks liikuvamaid liigeseid, mida ümbritseb suur hulk närve, mistõttu on ka operatsioonijärgsel füsioteraapial äärmiselt oluline roll.
Et alalõualiigese endoproteesimisi ei ole Eestis varem tehtud, käis dr Ivask meetodit omandamas Saksamaal ning Tšehhis. Ka esimesel kliinikumis läbi viidud operatsioonil osales mentorina Praha kolleeg dr Vladimir Machoň. Protees, mida dr Ivask operatsioonil kasutas, oli tellitud Ameerikast ettevõttelt TMJ Concepts, kus see valmistati täpselt patsiendi anatoomiat arvestades.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige-ravijuht Andres Kotsari sõnul on väga oluline, et ülikoolihaigla arstid võtaksid kasutusele uusi meetodeid. „Meditsiinivaldkonna tehnoloogilised ja diagnostilised võimalused paranevad iga päevaga, mistõttu on tänuväärne, et dr Oksana Ivask on uue meetodi omandanud ning asub seda Eestis praktiseerima. Dr Ivask paistab silma oma hea kirurgilise tehnikaga ning väga hea suhtumisega patsientidesse,“ kommenteerib dr Kotsar.
Hinnanguliselt võiksid Eestis kõnealust operatsiooni vajada kuni kümme patsienti aastas.
Kliinikumi Leht
Kui parim operatsioon on see, mida ei pea tegema, siis parim insult on ära hoitud insult
5. aprillil toimub Tartu Ülikooli Kliinikumi, L. Puusepa nim. Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi ja Eesti Veresoontekirurgide Seltsi eestvedamisel Tartus V-konverentsikeskuses unearterite aterosklerootilise kahjustuse ja isheemilise insuldi temaatikale pühendatud seminar „Carotid stenosis: from silent atherosclerosis to symptoms”.
Rahvusvahelise seminari fookuses on asümptomaatiline ja sümptomaatiline karotiidstenoos, intrakraniaalsete stenooside käsitlus, medikamentoosne ja kirurgiline (sh endovaskulaarne) isheemilise insuldi ennetus. Lektoritena astuvad üles sellised nimekad Euroopa spetsialistid nagu professor Martin Björck (Uppsala, Rootsi), professor Alison Halliday ja dr Richard Bulbulia (Oxford, UK), professor Ellisiv B.Mathiesen (Tromsø, Norra) ja professor Dalius Jatuzis (Vilnius, Leedu). Lisaks on palutud temaatilisi uurimis- ja töötulemusi tutvustama dr Arturas Mackevičius (Vilinius, Leedu) ning dotsent Janika Kõrv, dr Riina Vibo, dr Heli Järve ja dr Sulev Margus Tartu Ülikooli Kliinikumist.
Insult on maailmas jätkuvalt üks juhtivatest surma ja püsiva puude põhjustajatest. Isheemilise insuldi üks tekkepõhjustest on suuremate või väiksemate arterite aterosklerootiline kahjustus koos trombembooliliste tüsistustega. Sellest tingitud ajuaine verevarustuse järsk katkemine võib üsna kiirelt tagasipöördumatuid muutusi põhjustada. Ainult patsiendi õigeaegne jõudmine spetsialiseeritud keskusesse võimaldab eri valdkonna spetsialistide koostöös maksimaalselt efektiivset sekkumist püsiva neuroloogilise kahjustuse ära hoidmiseks. Antud protsess eeldab kindlasti ühiseid arusaamu ja kokkuleppeid nii haiguse ravis kui korduvate atakkide ennetuses. Seetõttu on, lisaks esmatasandi meditsiinisüsteemi informeerimisele ning „aeg on aju“ teadvustamisele, vajalikud ka erialade vahelised arutelud arengusuundade ning seisukohtade jätkuvaks ühtlustamiseks.
Sümptomaatilise ajuisheemia korral rakendatav, Eestiski igapäevaselt kättesaadav, invasiivne (nii kirurgiline kui endovaskulaarne) ravi suuremaid vaidlusi ei tekita, pigem keskendutakse ravimeetodite parendamisele ja ajastamisele. Küll aga on erimeelsusi asümptomaatilise unearteri kahjustuse ehk isheemilise insuldi esmase ennetuse kohta. Vajab see aktiivset elanikkonna skriinimist või ainult riskigrupi patsientide uurimist? Kas piirduda lihtsalt ateroskleroosi riskifaktorite jälgimise, korrigeerimise ja medikamentoosse raviga või lisada sellele agressiivsem vahelesegamine? Neile küsimustele otsitakse vastuseid läbi käimasolevate rahvusvaheliste uuringute, mis võrdlevad konservatiivse, kirurgilise ja endovaskulaarse ravi tulemusi isheemilise insuldi ennetuse efektiivsuse ja ohutuse seisukohalt.
Seminar toimub inglise keeles ning on suunatud eelkõige neuroloogidele, veresoontekirurgidele ja endovaskulaarkirurgia teostajatele, ent ka teiste erialade esindajad on teretulnud. Programm ja registreerimine on leitavad kodulehel www.tartucarotis.ee.
Heli Järve
Arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal
Kirurgiakliinik
Algab Maarjamõisa parkimismaja ehitus
Aprillis algavad N. Lunini 16 kinnistul ehitustööd Maarjamõisa korrusparkla rajamiseks. 2020. aasta alguseks valmiv parkimismaja on eelduseks meditsiinilinnaku uue, III ehitusjärguga alustamiseks.
Uus ehitatav parkimismaja on kuuekorruseline, brutopinnaga 12 000m2, mahutades ära 432 märgistatud parkimiskohta. Parkimismaja valmimine loob võimaluse uue lastekliiniku, kõrvakliiniku ja päevakirurgiakeskuse hoonete ehitamiseks.
Olgugi, et parkimismaja ehitus toob kaasa ebameeldivusi nii kliinikumi patsientidele kui ka töötajatele, palub kliinikumi juhatuse liige–haldusjuht Marek Seer mõistvat suhtumist. „Kogu linnaruumis jääb parkimiskohti aina vähemaks, mistõttu on parkimismaja ehitus tulevikku silmas pidades äärmiselt vajalik samm. Parkimismaja ehituse ajal on N. Lunini tänava äärsetel kinnistutel parkimine piiratud, mistõttu palume enne vastuvõtule tulekut varuda aega või kasutada mugavat ühistransporditeenust või miks mitte alternatiivina kevadel alustavat rattaringluse teenust,“ kommenteerib Marek Seer. Ta rõhutab, et ilma parkimiskorralduse ümberplaneerimiseta ei oleks võimalik alustada uue ehitusjärgu ehitustöödega.
Meditsiinilinnaku uues, III ehitusjärgus rajatakse uued hooned lastekliinikule, kõrvakliinikule ja päevakirurgiakeskusele. Uus lastekliiniku hoone (M-korpus) hakkab paiknema H-korpuse jätkuna erakorralise meditsiini osakonna ehk EMO praeguse parkla asemel. Erakorralise meditsiini osakonna parkla kavandatakse maa alla. Teine uus hoone on planeeritud praeguse C-korpuse asemele ning uue ehitamiseks tuleb vana hoonetiib lammutada. Tulevasse C-korpusesse rajatakse kõrvakliinik, uus operatsiooniplokk nii päevakirugiliste kui ka statstionaarsete patsientide jaoks, naistekliiniku perekeskus ning samuti hakatakse seal ravima näo- ja lõualuudekirurgia eriala patsiente.
III ehitusjärgu ehitus algab eeldatavasti 2020. aasta alguses ning valmib aastaks 2022.
Kliinikumi Leht
Vanema roll autistlike laste kommunikatiivsete oskuste arendamisel
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse logopeed Katre Kandimaa osales kliinikumi arendusfondi toel 28.–31.01. 2019 Vaasa Ülikoolis Haneni keskuse (The Hanen Centre) More Than Words programmi koolitusel – „The Hanen Program for Parents of Children with Autism Spectrum Disorder“.
Pervasiivse arenguhäire üheks tunnuseks on kõneprobleemid, kommunikatiivsete oskuste vähesus või puudumine. Kommunikatsioon on olulisel kohal iga inimese elus. Kommunikatsiooni vahendusel kontakteerume üksteisega, jagame ideid, anname teada oma vajadustest või kirjeldame, kuidas me end tunneme. Autistlikud lapsed seisavad suhtlemist nõudvates olukordades igapäevaselt silmitsi väljakutsetega. Nende õppimise iseärasused (ainulaadsed huvid), sensoorsed eelistused ning omapärane käitumine muudavad suhtlemise raskeks.
Enamasti oleme harjunud mõttega, et erivajadusega lapsed peaksid arenguprobleemidest tingitult võimalikult palju saama abi logopeedidelt ning eripedagoogidelt. Kindlasti on see õige. Veelgi olulisem on teadvustada, kui suur roll lapse toimetuleku toetamisel lasub siiski vanematel ja perekonnal, kus laps igapäevaselt viibib. Iga vanema sooviks on luua oma lapsele arenemiseks parimad tingimused. Vanematel on selleks ka väga head võimalused, sest nad on kõige tähtsamad isikud lapse elus, hoolivad oma lapsest kõige rohkem ja tunnevad oma last kõige paremini.
Haneni keskuses on tegeletud vanemate õpetamisega 40 aastat. More Than Words programmi peamiseks eesmärgiks on suurendada efektiivsete ning teaduspõhiste meetodite tutvustamise ning käsitlemise kaudu vanemate osalust lapse sotsiaalsete ning suhtlemisoskuste arendamisel.
Vanematele mõeldud programm on jagatud rühmatreeninguteks (8 kohtumist) ja individuaalseteks kodukülastusteks (3 korda), mille tulemusena analüüsitakse videosalvestusi ning antakse peredele tagasisidet. Programmi võib läbida ka üks pere individuaalselt. Grupi soovitavaks suuruseks on 16 inimest ehk 8 peret.
Logopeedi ülesandeks on juhendada vanemaid kasutama erinevaid võtteid ja sekkumisstrateegiaid igapäevastes tegevustes koduses keskkonnas ning anda praktilisi nõuandeid ja soovitusi lapse suhtlemisoskuste parandamiseks.
Programmi käigus õpivad vanemad:
• kuidas (milliseid vahendeid kasutades) suhtleb laps praegu ja milline oleks järgmine samm suhtlemisoskuse arendamisel;
• kuidas laps võiks omandada uusi kommunikatiivseid oskusi kõige efektiivsemalt ja kuidas kasutada ära lapse eelistusi/eripärasid suhtlemisoskuste arendamisel;
• mis motiveerib last kõige enam suhtlema;
• kuidas igapäevategevusi kasutusele võttes arendada lapse suhtlemisoskust;
• kuidas aidata last kõnest paremini aru saama;
• kuidas arendada lapse mänguoskusi;
• kuidas aidata last sõprade leidmisel.
Uuringud on näidanud, et programmi lõpetanud vanemad teavad, millisel suhtlemistasemel on laps ja seavad oma lapsele realistlikke suhtlemiseesmärke ning on osavõtlikumad lapse suhtlemiskatsete märkamisel. Vanematel on rohkem teadmisi suhtlemisoskuste arendamise ja lapse kõne arengu kohta. Nad tähtsustavad lapsega suhtlemisel ühiseid huvisid ja on teadlikud selle mõjust suhtlemisoskuste arendamisel. Nad peavad oluliseks lapsega koosmängu ja muudavad vajadusel keskkonda, et motiveerida last rohkem suhtlema.
Kokkuvõtvalt
Töö vanemate ning peredega on siiani olnud üks osa minu igapäevatööst. Programmis osalemine andis mulle juurde hulgaliselt teadmisi, mõtteid ja ideid autistlike või kommunikatsiooniraskustega laste vanemate nõustamisel. More Than Words koolitusel saadud teadmised võimaldavad mul efektiivsemalt ja julgemalt kaasata vanemaid oma laste kommunikatiivsete oskuste arendamisel.
Katre Kandimaa
Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse kliiniline logopeed
Kliinikumile omistati esimesena Eestis tubakavaba haigla kuldtase
Tartu Ülikooli Kliinikum läbis edukalt tubakavaba haiglate (Global Network for Tobacco Free Healthcare Services) akrediteerimisprotsessi, mille tulemusel pälvis kliinikum kuldtaseme liikme staatuse aastateks 2018/19–2022/23. Tunnustus anti töö eest, mida on tehtud ja tehakse haigla peahoone ehk L. Puusepa 8 hoone tubakavabaks muutmiseks ning suitsetamislevimuse vähendamiseks personali ja patsientide hulgas. Hõbetaseme oli kliinikumil alates 2012. aastast.
Tunnustus antakse üle maikuus Varssavis.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi esindajad osalesid ekspertidena Balti Assamblee Heaolukomisjoni istungil
7.–8. märtsil osalesid juhatuse esimees Priit Eelmäe ja transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall Riias Balti Assamblee Heaolukomisjoni istungil ekspertidena Eesti delegatsiooni koosseisus. Kliinikumi esindajate ettekanded andsid ülevaate organisiirdamise arengutest ja võimalustest Eestis ja Balti riikides.
Balti riikide heaolukomisjoni istungi eesmärk oli vahetada naaberriikidega kogemusi ning leida koostöökohad organsiirdamise, ravimite ja meditsiiniseadmete ning kriisiolukordade puhul.
Kliinikumi Leht
Arstiteaduse töövarjupäev
Sellel kevadel on võimalik meie majas näha eri osakondades uusi nägusid. Nimelt toimub märtsis, aprillis ja mais ülikooli arstiteaduse töövarjupäev, mis võimaldab arstitudengitel tutvuda lähemalt huvipakkuva erialaga. Sel aastal osutusid tudengite seas kõige populaarsemateks varjuvalikuteks üldkirurgia, erakorraline meditsiin, günekoloogia, onkoloogia, neuroloogia ja anestesioloogia. Kokku oli nõus endale varju võtma 49 residenti ning projektis soovis osaleda 227 tudengit. Töövarjupäev toimub ka teistes tervishoiuasutustes üle Eesti: Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla, Raplamaa Haigla, Medicum jt.
Miks on üldse vaja korraldada töövarjupäeva? Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi töötab selle nimel, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis. Üks komponent sellest oleksid õnnelikud ja oma valikuga rahulolevad arstid, kelle jaoks töö pakub nii põnevust kui ka sobib hästi tulevase eriarsti isikuomadustega. Paraku arstiõpe ei saa alati kajastada eriarsti igapäevatööd realistlikult ning vastava aine tsüklis näeme väga väikest osa sellest, mis meid tulevikus võiks oodata. Samuti ei pruugi praktikumis nii põnevana tundunud eriala sobida igale sellest ainest vaimustuses olevale tudengile. Selle eriala töö võib nõuda head stressitaluvust ning julgust teha kiireid otsuseid, mis paraku pole igaühele antud. Ka vastupidi aktiivsele ja tegutsejale tudengile võib rahulik eriala olla igav ja mittemotiveeriv. Seetõttu kasvõi üks päev veedetud koos huvitava eriala residendi või noorarstiga aitaks tudengil paremini mõista, millist tulevikku tema endale soovib.
Evelina Gretško
Arstiteadus, 4. kursus
Töövarjupäev pulmonoloogia-ja torakaalkirurgia osakonnas
Osalesin töövarjupäeval eelmise aasta kevadel ning antud valikute hulgast otsustasin pulmonoloogia residentuuriga rohkem tuttavaks saada. Kohapeal õnnestus mul näha nii pulmonoloogia residendi igapäeva tööd kui ka torakaalkirurgide tegemisi. Kirsiks tordil oli võimalus operatsioonil assisteerida. Jäin töövarjupäevaga väga rahule ning olen tänulik, et on inimesi, kes sellist võimalust tudengitele pakuvad. Praktikumides teooria õppimine ja parematel päevadel ka patsientidega töötamine aitab küll erialaga tuttavaks saada, kuid nähes, kuidas toimub osakonnas reaalne igapäeva töö, tekib ametist oluliselt parem ettekujutus.
Solveig Verbu
Arstiteadus, 5. kursus
Professor Helle Karro ja doktorid Made Laanpere, Kai Part ja Kadri Sikk pälvisid presidendilt teenetemärgi
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 112 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks.
Teenetemärgid on tunnustus Eesti inimestele ja meie toetajatele välisriikides nende sihikindluse eest oma tegevuses ning lojaalsuses põhimõtetele, millele toetub kaasaegne Eesti – avatusele ja demokraatiale, teadmistele ja ettevõtlikkusele, hoolimisele ja märkamisele.
Professor Helle Karro on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhataja alates 1999. aastast. Oma pikaajalise tegevusega on ta aidanud kaasa tervishoiu maine tõstmisele nii Eestis kui rahvusvaheliselt ning parandanud Eesti inimeste tervist, eriti reproduktiiv- ja seksuaaltervist, mille näitajatest on suurem osa täna maailma parimate hulgas.
Professor Karro on lõpetanud Tartu Riiklikus Ülikoolis 1981. aastal arsti eriala ning meditsiinidoktorikraadi kaitses 1999. aastal. Tartu Ülikoolis on ta ametis olnud nii sünnitusabi ja günekoloogia dotsendi kui ka professorina. Lisaks on ta olnud mitmete riiklike ja rahvusvaheliste seltside, komisjonide ja muude organisatsioonide liige – näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni koordinaator Eesti taasiseseisvumise alguses, aga ka Euroopa regiooni nõuandva paneeli juhataja; Eesti Pereplaneerimise Liidu president, TÜ Inimuuringute Eetika Komitee liige; Eesti Naistearstide Seltsi president; IPPF ja EBCOGi juhtkomitee liige, Medicina valdkonna nõukogu liige jne. Jätkuvalt on Helle Karro Entre Nous toimetuse kolleegiumi liige ning Eesti Haigekassa Ravikvaliteedi indikaatorite nõukoja liige.
Professor Helle Karro: Eesti Vabariigi presidendi teenetemärk on suur tunnustus ja au! Olen õnnelik, et olen saanud kaasa aidata sünnitusabi ja günekoloogia arengule nii Eestis kui teha rahvusvahelist koostööd. Eesmärk on parem naiste ja laste tervis, seksuaal- ja reproduktiivtervise näitajad, teenuste kättesaadavus ning ravikvaliteet. Mul on vedanud, minu ümber on alati olnud head mõttekaaslased, kaasteelised ja kolleegid. Edu saavutatakse ainult koostöös.
Dr Made Laanpere töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Dr Laanpere on andnud olulise panuse arenenud maailmas juba pikka aega tegutsenud, kuid Eestis uute, seksuaalvägivalla ohvrite kriisiabi keskuste loomisele ja arendamisele.
Dr Laanpere on lõpetanud 1988. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna cum laude ning läbinud internatuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Doktoritöö kaitses dr Laanpere 2015. aastal. Ta töötab lektorina Tartu Ülikoolis ja naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus, mille üks asutajatest ta ühtlasi on. Tartu Seksuaaltervise Kliinik loodi 1995. aastal ja selle eesmärk on pakkuda noortesõbralikke seksuaaltervise teenuseid sihtrühmale.
Made Laanpere on kuuendat aastat Eesti Naistearstide Seltsi president, lisaks on ta olnud Eesti esindaja Euroopa naistearstide ühenduses.
Dr Made Laanpere: Olen väga rõõmus, et valdkond, mis oli Eesti jaoks uus ja on ka täna varjatud – seksuaalvägivald ja abi ohvritele – on leidunud kajastamist läbi minu paljude kolleegide töö. Seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud abi ei ole tagajärgede likvideerimine, vaid uute kahjude ennetamine. See on multidistsiplinaarne koostöö meditsiiniväliste erialadega ja see on tõeline väljakutse kõigile. Soovin siinkohal tänada koostööpartnereid ja kõiki inimesi, kes seksuaalvägivalla lubamatust ning ohvrikeskse käsitlemise olulisust igapäevaelus mõistavad ja toetavad.
Dr Kai Part töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ka tema on andnud olulise panuse seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste korraldamisse neljas Eesti piirkonnas.
Dr Kai Part on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1993. aastal, üldinternatuuri 1997. aastal, residentuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal 2005. aastal ning doktoriõppe lõpetas dr Part 2015. aastal. Dr Part on lisaks ametis lektorina Tartu Ülikoolis ning ka naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus.
Ta on Eesti Naistearstide Seltsi Teataja toimetuse liige ning Maailma Terviseorganisatsiooni Kölnis asuva seksuaalhariduse ekspertgrupi liige. Dr Part on kaasa aidanud seksuaalhariduse kooli õppekavasse viimisele ja sellega seotud õppevara loomisesse.
Nii dr Kai Part kui ka Made Laanpere osalesid ekspertidena üleriigilise seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud standardiseeritud esmase abi ja järelravi teenuse väljatöötamisel.
Dr Kai Part: Olen rõõmus ja tänulik, et kolleege ja sõpru pole seksuaalvägivalla ohvrite jaoks tehtav töö ükskõikseks jätnud. See on tunnustus kogu meeskonnale, kes on südamega kaasa aidanud sellele, et meditsiinisüsteemis oleks tagatud ohvritele professionaalne ja väärikas abi. Arstina teisiti ei saagi, kuid lisaks abiandmisele saame ka ühiskonnas valgust näidata, et niigi kannatanuid ei taasohvristataks ja inimõigusi senisest rohkem sisuliselt lahti mõtestataks.
Dr Kadri Sikk on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal. Koos dr Laanpere ja dr Pardiga on andnud ka tema panuse seksuaalvägivalla ohvriabi korraldamisse. Dr Sikk on ametis ka Tartu Seksuaaltervise Kliinikus nii naha- ja suguhaiguste arstina, noortenõustajana ja ka kliiniku juhina.
Dr Sikk on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1994. aastal, internatuuri 1998. aastal ning dermatoveneroloogia eriala residentuuri 2015. aastal.
Dr Kadri Sikk: On väga austav olla nii kõrgelt tunnustatud. Suur rõõm on, kui tehtud tööd märgatakse ja tunnustatakse. Olen kuulunud meeskonda, kus patsiendikeskne lähenemine ja vajaduste märkamine on olnud prioriteediks. Kai Pardi ja Made Laanpere algatusel ja initsiatiivil on sellest lähtuvalt praeguseks loodud ohvrikesksel lähenemisel põhinev abi seksuaalvägivalla ohvreile. Noorte nõustamiskeskuse ja seksuaaltervise kliiniku töö üks osa on alati olnud seksuaalvägivalla ohvritele abi pakkumine. Et abi oleks Eestis süsteemne ja samaväärselt korraldatud kõikjal, selles on Tartu Seksuaaltervise Kliinikul olnud oma roll.
Palju õnne ka Kliinikumi Lehe poolt!
Dr Ago Kõrgvee nimetati Tartu aukodanikuks
24. jaanuaril nimetas Tartu volikogu linna aukodanikud ja Tartu Tähe kavalerid. Aukodaniku tiitli, mis on linna auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest, pälvis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktor dr Ago Kõrgvee.
Dr Ago Kõrgvee on kaasaegse Eesti kiirabi- ja erakorralise meditsiini süsteemi rajaja. Ka praegu töötab ta lisaks anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule Järva-, Jõgeva-, Tartu-, Põlva-, Viljandi ja Valgamaad teenindava SA Tartu Kiirabi juhatuse esimehena.
Dr Kõrgvee on lõpetanud 1972. aastal Tartu 5. Keskkooli ning 1979. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Ülikoolile järgnes internatuur Tartu Kliinilises Haiglas anestesioloogia ja intensiivravi erialal ning aspirantuur Tartu Ülikoolis kliinilise ja eksperimentaalse kardioloogia alal. Aastal 1980 asus dr Kõrgvee tööle reanimatoloogina Tartu Kliinilises Haiglas ning aastatel 1984–1999 oli ta ametis kardioloog-intensiivraviarstina Tartu Maarjamõisa Haigla erakorralise kardioloogia osakonnas. 1994. aastast on dr Kõrgvee seotud ka Tartu kiirabiga – alustades peaarsti asetäitjana, töötades 2001. aastast asutatud SA Tartu Kiirabi juhatuse liikmena ning aastast 2006 juhatuse esimehena. Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktorina töötab dr Kõrgvee aastast 2000.
Dr Kõrgvee on andnud suure panuse erakorralise meditsiini ja kiirabi valdkonna arendustöösse ja õigusloomesse ning juhendanud residente nii erakorralise meditsiini osakonnas kui ka kiirabis. Ta on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni haiglaeelse erakorralise meditsiini rahvuslik koordinaator, sotsiaalministeeriumi erakorralise meditsiini erialakomisjoni liige, haigekassa nõukogu strateegia komisjoni liige, MTÜ Eesti Kiirabi Liit juhatuse esimees, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi president ja Eesti Anestesioloogide Seltsi liige.
Eesti riik on 2002. aastal tunnustanud dr Kõrgvee panust erakorralise meditsiini arendamisel Punase risti III klassi ordeniga.
Palju õnne, dr Ago Kõrgvee! Mis tunne on olla Tartu aukodanik?
Tänan. See on hea tunne, ei saa salata. Tunnen, et see pole mitte ainult minu tunnustus, vaid tunnustus kogu meditsiini, eriti erakorralise meditsiini arengule. Minu elutöö on eelkõige seotud meditsiini arendamisega.
Volikogu hindas teie initsiatiivikust, töövõimet ja pühendumust erakorralise meditsiini eriala ja kiirabiteenuse arendamisel. Kas nimetatud valdkonnad toimivad tänaseks nii nagu te olete soovinud?
Erakorraline meditsiin on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Oleme palju ära teinud, kuid areng peab jätkuma. Oleme jõudnud tasemele, kus meie teadmised ja varustus on väga head, nüüd on vaja, et kogu meditsiinisüsteem muutuks, et inimeste teadlikkus suureneks. Hetkel oleme jõudnud kahjuks olukorrani, kus inimestele on erakorraline meditsiin väga kättesaadav, samas perearstiabi ja teiste erialade spetsialistid mitte nii väga. See viib tahes-tahtmata erakorralise meditsiini mitteotstarbelisele tarvitamisele. Mul on väga hea meel, et oleme Eestis suutnud säilitada meditsiinilise kiirabi. Praeguses meditsiiniolukorras ei oleks teistmoodi mõeldavgi. Aga jällegi, inimesed kipuvad kiirabi kuritarvitama ja sageli ei suuda Häirekeskus neid ohjata. Edasised jõupingutused peaksid olema selles suunas, et iga inimene saaks oma terviseseisundile vastavat abi, ülekvalifitseeritud meditsiiniabi on riigile liiga kallis, samuti ei tohiks ükski inimene saada alakvalifitseeritud abi ning seetõttu tema tervis kannatada.
Kui te oleksite enda arstikarjääri alguses, siis kas valiksite uuesti erakorralise meditsiini eriala?
Raske öelda. Ma olen ju töötanud kolmel erialal, igaüks neist on oma võludega. Kindlasti on erakorraline meditsiin kõige mitmekülgsem.
Teie värvikat isiksust seostatakse ühe unistusega – helikopter. Kuidas sellega on?
Oma purilennuk mul on, kui vähegi ilma on ja vaba aeg võimaldab, siis käin Ridalis lendamas. Helikopterit mul kahjuks ei ole. Aga mõtlen, et Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Kiirabi võiksid ühiselt helikopterit omada küll. See viiks Tartu Ülikooli Kliinikumi hoopis uuele tasemele – nii traumahaige ja teiste aegkriitiliste patsientide käsitluses, võrgustumises, transplantatsioonikeskusena.
Tartu on teie panust märganud ja väärtustanud. Milline oleks aga teie nõuanne linlastele – kuidas kodanikud saaksid Tartu erakorralise meditsiini ja kiirabi käekäigule ning tõrgeteta toimimisele kaasa aidata?
Inimestel endal on palju ära teha. Alustame või sellest, et märgatakse abivajajat ja abistatakse, mitte ainult ei valita häirekeskuse numbrit ja ei arvata, et sellega on kodanikukohus täidetud. Tegelikult on paljudel juhtudel vaja tegutseda kohe, juba enne, kui kiirabi kohale jõuab. Drastiliseks näiteks on kliiniline surm või katastroofiline verejooks. Kui juuresolija vaid helistab ja ise käsi külge ei pane ning esmaabi ei anna, siis pole sageli ka kiirabist enam kasu. Kui abivajaja nii kriitilises seisundis ei ole, siis tasuks alati talt uurida, kas ta kiirabi üldse vajab. Sagedased on situatsioonid, kus möödasõitja helistab häirekeskusesse ja tellib kiirabi, kuid inimene, kellele kiirabi kutsuti, on juba minema kõndinud, sest ta tervisel polnud häda midagi. Ka erakorralise meditsiini osakonda pöördumiseks peab tõsine häda olema, siis aidatakse seal meelsasti, kuna see on töö, milleks nad õppinud on. Piltlikult öeldes köha-nohuga on kõige paremaks abiandjaks ikkagi inimese enda perearst, kelle juures on ka ravi järjepidevus tagatud. Inimestel on palju kaasa rääkida oma tervise hoidmises ja parandamises. Sportlik eluviis ning regulaarne tervisekontroll vanemas eas on võtmesõnad paremale tervisele. Teadlikkuse tõstmine oma haigustest, tarvitatavatest ravimitest ning progresseerumise vältimisest on kindlasti tähtsad.
Dr Ago Kõrgveed küsitles Helen Kaju
Kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer: „Tähtis on olla olemas“
Hematoloogia-onkoloogia kliinikus töötav kliiniline psühholoog Kaie Jõeveerele omistati EuroPsy tunnistus kliinilise- ja tervisepsühholoogia valdkonnas. Minnes temaga intervjuud tegema, nägi plaan ette sellele uhkele psühholoogide euroopastandardile keskendumist, ent vestlus jõudis hoopis patsientide ja nende heaolu juurde.
EuroPsy (Registreeritud Euroopa Psühholoog) on Euroopa akrediteering. Mis tähendab, et kliinikumis töötab Euroopa psühholoogide registrisse kantud psühholoog, kes teeb oma tööd rahvusvahelistele standarditele vastavalt. Euroopa kutsestandardi taotlemiseks oli Kaire Jõeveerel lõpetatud magistriõpe spetsialiseerumisega kliinilisele psühholoogiale. Sellele lisandus pikk juhendatud praktika, et taotleda kliinilise psühholoogi kutset, misjärel on alles võimalik pakkuda haigekassa tingimustel vastuvõtuteenust. Kaie ise jääb tagasihoidlikuks: „Mul on muidugi hea meel. EuroPsy tunnistust ei ole võimalik kogu aeg taotleda ning teadmine, et minu tööd on hinnatud Euroopa akrediteeringu vääriliselt, teeb rõõmu. Siiski ei tähtsustaks ma seda üle, pigem pean siiski kõige olulisemaks olla hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsientide jaoks alati olemas,“ lausub Kaie.
Hematoloogia-onkoloogia kliinikus alustas Kaie psühholoogina töötamist 2015. aastal, kui oli lisaks psühholoogia magistriõppele läbinud õe eriala õppekava. „Meditsiin oli mulle väga südamelähedane ning olen äärmiselt tänulik, et elu viis mind õeks õppimise ajal ühtlasi tööle keemia- ja kiiritusravi osakonda,“ räägib Kaie. Ta rõhutab, et tunneb sellest kogemusest kasu igapäevaselt, sest on osalenud patsientide keemia- ja kiiritusravi protsessis, näinud, milliseid kõrvaltoimeid patsientidel esineb, aga ka füüsiliselt ja vaimselt raskeid hetki. Samal ajal sai järjest enam selgeks, et hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsiendid, aga ka töötajad, vajaksid psühholoogi tuge, mis viis kliinilise psühholoogi koha avamiseni 2015. aastal. „Kliiniku töötajad on olnud väga toetavad, sest ametikoht oli uus ning süsteemi tuli hakata alles looma. Teisalt andis see võimaluse töötada välja teenus nii, et sellest oleks maksimaalselt kasu nii patsientidele kui ka töötajatele,“ ütleb Kaie. Nüüdseks on kliinilise psühholoogi töö korraldatud nii, et see hõlmab endas ambulatoorseid vastuvõtte, erakorralisi patsiente, tööd statsionaaris ning tööd kliiniku enda töötajatega.
Ta lisab, et iga uue teenuse käivitamisel on oluline roll teavitustööl Vähihaiguse puhul on patsiendil mõnikord vaja läbi murda valehäbist nii diagnoosi kui psühholoogilise abi vajamise osas. Seetõttu on Kaie Jõeveer seadnud nii, et patsiendid pääsevad vastuvõtule võimalikult kerge vaevaga. Mured, millega tullakse, on seotud nii hirmuga enda kui ka teiste pärast. Kaie sõnul on esimene väljakutse tunnistada ja kohaneda vähihaigusega. Seejärel tuntakse ebakindlust, kas üldse ja kuidas sellest teavitada teisi inimesi? Kuidas olla valmis lähedaste ja tuttavate reaktsiooniks ja kurbuseks? Niisamuti on patsientidel murekohaks toimetulemine välimuse muutumisega ning hirm kannatuse ja suremise ees. Emotsionaalsete murede kõrval kerkivad esile ka füüsilised vaevused. „Pean väga oluliseks rõhutada, et vähk ei ole tänapäeval enam tabuteema, millest on piinlik rääkida. See diagnoos ülemaailmselt aina sageneb ning õnneks on ka paranemislootused patsientidel suuremad. Järjest suuremaks väljakutseks patsientide jaoks hakkab kujunema hoopis see, kuidas elada edasi siis, kui haigusest on võitu saadud, aga hingelised ja kehalised armid tuletavad läbielatut teravalt meelde,“ selgitab Kaie. Et patsiendid ei jääks muremõtetega üksi, suunavad hematoloogia-onkoloogia kliinikud arstid ja õed ka ise patsiente Kaie juurde või kutsuvad osakonda patsiendiga rääkima. Patsiendid, kes on tee Kaie juurde leidnud, käivad seal enamasti rohkem kui korra. Psühhoteraapias on turvaline oma tunnetele ja mõtetele otsa vaadata, analüüsida muret tekitavaid olukordi ning leida ressurss enda aitamiseks ja edasi tegutsemiseks. „Mõni patsient on minu juures käinud juba paar aastat, mõnele jällegi piisab paarist korrast. Vahel aga tullakse tagasi ka koos lähedasega, sest vähihaigus puudutab ju kogu perekonda,“ ütleb Kaie.
Arstide tagasiside põhjal on psühholoogi vastuvõtul käinud patsientide mõtlemine selgem, mis aitab oluliselt kaasa ravitööle – patsient mõistab temaga toimuvat ning arst ei pea kasutama vastuvõtuaega nõustamisele, vaid saab keskenduda ravitööle.
Kui küsida, millist abi meie enda töötajad vajavad, vastab Kaie: „Arstide ja õdede töös on psühholoogiliselt kriitilisi momente iga päev. Olen nende jaoks osakonnas olemas ja sageli saavad sel moel mured jooksvalt läbi arutatud. Igapäevaste otsuste juures on vaja vahel enda mõtted ja kahtlused kõvasti välja öelda, ka see juba aitab. Kaie on teinud onkoloogia eriala õdelele koolitusi ja supervisioone. Niisamuti loeb ta Tartu ülikoolis arstitudengitele ning residentidele onkoloogiapõhist psühholoogia kursust.
Intervjuu lõpetab positiivse meele ja rahuliku olemisega Kaie tänusõnadega: „Olen väga tänulik minu kliiniku kolleegidele, kes on aidanud psühholoogi vastuvõttu juurutada. Naudin oma tööd, kus saavad kokku minu praktiline töökogemus radio- ja onkoteraapia osakonnast, kliinilise psühholoogi kutse ning õe eriala teadmised. Olen tänulik kõikidele arstidele ja õdedele, kes on mind usaldanud ning enda patsiente minu vastuvõtule suunanud. Olgugi, et psühholoog ei saa ära võtta haigust, olen ma patsientide jaoks olemas ning aitan hea meelega kaasa, et patsient saaks haigena või haigusest paranenuna eluga edasi minna,“ võtab kokku kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer.
Vastuvõtuaja broneerimine
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Telefon: 731 9407
Helen Kaju
Vestlusringid patsientidele ja lähedastele
Kliinikumi vestlusringid on mõeldud kõikidele, kes soovivad infot ja tuge haigusest taastumisel, haiguste ennetamisel ja/või elukvaliteedi parendamisel. Vestlusringides kogunevad sarnase teabe- ja enesehooldusvajadusega patsiendid ja/või nende lähedased, mis võimaldab lisaks uuele infole kogemusi jagada ka omavahel.
Vestlusringid toimuvad L. Puusepa 8, E-korpuse patsiendiinfo ruumis nr 108 (lillepoe kõrval).
Vestlusringid on tasuta, kuid vajalik on etteregistreerimine telefonil 731 8178 või e-posti teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
12. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring teemal „Elu koos vähiga“
Vestlusringis jagatakse kogemusi alates diagnoosi saamisest kuni kohanemiseni ja elust koos vähiga. Arutletakse, kuidas paremini toime tulla emotsionaalselt raskete olukordadega ja erinevate tunnetega (hirm, masendus, süütunne jne).
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hingehoidja.
12. märtsil kell 15:00 toimub vestlusring „Füüsiline aktiivsus vähiravi ajal“
Vestlusringis räägitakse ja arutatakse vähiravi ajal füüsilise aktiivsuse võimalustest ja vajadusest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku füsioterapeut.
14. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Neerude tervis“
Vestlusringis arutletakse, mida on oluline jälgida erinevate neeruhaiguste puhul ning kuidas vältida neeruhaiguste kiiret progresseerumist.
Vestlusringi viivad läbi nefroloogia osakonna õed.
20. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Suuhügieen. Hambaproteeside hooldus“
Ülemaailmse suutervisepäeva raames arutletakse, milline on õige hambapesemise tehnika ja kuidas valida õigeid suuhügieenivahendeid ning räägitakse hambaproteeside hooldussest ja hooldusvahenditest.
Vestlusringi viivad läbi arst-residendid Marija Gromova ja Mirjam Metslang.
9. aprillil kell 14:00 toimub vestlusring „Arutelu keemiaravist ja ravi kõrvaltoimetest II“
Vestlusringis räägitakse keemiaravi toimest organismile, sellega kaasnevate kõrvaltoimete märkamisest. Ühtlasi pööratakse tähelepanu füüsilise aktiivsuse ja toitumisega seotud probleemidele.
Vestlusringi viivad läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed.
9. aprillil kell 15:00 toimub vestlusring „Kõik, mida peab teadma veenipordist“
Vestlusringis räägitakse, mis on implanteeritud reservuaariga tsentraalveenikateeter ehk veeniport, kuidas seda paigaldatakse ja milleks seda keemiaravi saavatel patsientidel vaja on. Samuti vesteldakse, mida peab teadma igapäevaelust veenipordiga ja selle kodusest hooldamisest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde.
Kliinikumis ollakse rahul kõige rohkem töö sisuga
Tartu Ülikooli Kliinikumis 19.–30. novembril 2018. aastal läbi viidud rahuloluküsitluse esialgsetest tulemustest selgub, millega on kliinikumi töötajad enim rahul, aga ka see, millised valdkonnad vajavad parandamist.
Küsitlusele oli võimalik vastata nii veebis (kliinikumi kasutajatunnusega töötajad) kui ka paberil. Veebiküsitlusele vastamisi oli 1834 (87%) ning paberankeetidel vastamisi 268 (13%). Kokku osales rahuloluküsitluses 2102 kliinikumi töötajat ehk 45% tööajatest, mistõttu oli vastamise esinduslikkus rahuldav. Ettepanekute tegemise ja kommenteerimise võimalust kasutasid koguni 751 vastajat. Rahuloluküsitluse tulemusi tutvustati struktuuriüksuste juhtidele jaanuarikuus.
Aktiivseimad vastajad (üle 50% vastanuid) olid androloogiakeskus, nahahaiguste kliinik, naistekliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, apteek, analüüsi- ja kvaliteediteenistus, finantsteenistus, patoloogiateenistus, verekeskus, ühendlabor ja ühendkantselei.
Küsitluse põhjal selgus, et kõige rohkem ollakse kliinikumis töötades rahul töö sisuga, kliinikumi juhtimisega, informeeritusega kliinikumi eesmärkidest ning töökeskkonnaga.
Seevastu kõige vähem oldi rahul töö tasustamisega ja täiendavate heaolu võimalustega (sündmused, sportimise võimalused, toetused).
Töökorralduslikust aspektist selgus, et kliinikumi töötajad teavad täpselt oma tööülesandeid ning hindavad ka võimalust tööl oma oskusi ja teadmisi rakendada. Parandamist vajab aga koostöö – nii struktuuriüksuste-sisene kui ka –vaheline. Vahetult juhilt oodatakse rohkem tagasiside andmist.
Juhatuse esimees Priit Eelmäe: Kliinikumi juhatus tänab kõiki, kes võtsid küsimustikule vastata. Eriti märkimisväärne on, et kolleegid kasutasid nii paljudel kordadel lahtise tagasiside ja kommentaaride andmise võimalust. Vaid nii saab töötajate häält arvestada iga-aastaste tegevuskavade koostamisel. Kindlasti kõiki soove korraga täita ei ole võimalik, kuid arvestades, kui suure osa ajast veedavad inimesed tööpostil, on oluline, et inimesed tunneksid end kliinikumis hästi. Rahulolutunne on küll individuaalne, kuid selgemad ja konkreetsemad tööülesanded, töötaja motiveerituse ja panuse hindamine, toetavad suhted kolleegide vahel ning mugav ja kaasaegne töökeskkond aitavad luua hea õhkkonna.
50 aastat siirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Veebruarikuu toob endaga kaasa siirdamistele pühendatud rahvusvahelise juubelikonverentsi. Tartu Ülikooli Kliinikumis on neere siiratud juba pool sajandit, maksasiirdamine tähistab 20. aastapäeva ning esimesest kopsusiirdamisest on möödunud 10 aastat.
Kliinikumi Leht uuris uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõult Peeter Dmitrievilt, millised on olnud neerusiirdamise olulisemad etapid tänaseni ning mida võiks tuua tulevik.
Esimene neerusiirdamine Eestis toimus Tartus Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968. „Mäletan seda sündmust hästi, olin siis I kursuse arstitudeng, osalesin kirurgia ringis ning töötasin Toome haavakliinikus operatsioonitoa sanitarina. Sel ööl, kui esimene neerusiirdamine aset leidis, ma tööpostil ei olnud, ent hommikul kliinikusse minnes oli teada, et professor Linkberg on neerusiirdamise operatsiooni teoks teinud,“ meenutab dr Dmitriev. Ta lisab, et professor Linkberg läks küll kirja kui operatsiooni läbiviija, ent tegelikult oli väga suur roll noortel kolleegidel ja professori õpilastel Endel Tünder´il ja Kalju Põder´il, kes ajaloolise tähtsusega neeru patsiendile külge õmblesid. Lisaks osalesid lõikusel Harri Tihane ja Raul Talvik. Patsient, kellele neer esimest korda siirati, oli 24-aastane naisterahvas. Erilisust lisab ka fakt, et neerusiirdamine Toomel oli tollal üks esimesi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas.
Dr Dmitrievi sõnul oli sel ajal eriline ka Toome haavakliinik ise. „Maja oli ju projekteeritud tänapäevase aseptika rajaja professor Ernst von Bergmanni poolt hobuserauakujulisena, et oleks eraldatud aseptiline ja septiline pool. „150 aastat tagasi, mil baltisaksa professor Bergmann oma aja kohta väga moodsa projekti tegi, ei teatud mikrobioloogiast veel midagi,“ ütleb doktor.
Sealsamas moodsas hoones asus esimene dialüüsiaparaat, millega tehti esimene hemadialüüsi protseduur 13. aprillil 1966. aastal. Hemodialüüsi juurutamine Toome kliinikus 1966. aastal oli üheks neerusiirdamise eelduseks ning selle eestvedajaks oli ka esimesel neerusiirdamise lõikusel osalenud dr Harri Tihane. „Dr Tihane oli 60ndatel aastatel seotud Rootsi arstidega, kel õnnestus ka ise piiri taga käia. Tooksin välja, et olulist rolli mängib esimese hemodialüüsi ajaloos ka dr Lembit Norvit, kes õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, lõpetas selle cum laude ning töötas aastatel 1939–1943 sisekliinikus. Kui ta 1944. aastal sõja tõttu Rootsi põgenes, jätkas ta enda tegevusega professor Nils Alwalli juures Lundi ülikoolis. Teatavasti on professor Alwall ajalukku läinud kui tehisneeru leiutaja ning tänapäevase nefroloogia rajaja. Dr Norvit täiustas tehisneeru aparaati nii, et sellega hakati ka organismist ka üleliigset vedelikku eemaldama,“ räägib dr Dmitriev. Kui tänapäeval on hemodialüüsi keskmine kestvusaeg 3–4 tundi, siis algusaegadel oli see kuni 8 tundi.
Seitse päeva pärast esimest neerusiirdamist tehti ka teine siirdamine 40-aastasele naisterahvale, kuid mõlemad esimesed ajaloolised operatsioonid lõppesid patsiendi surmaga vastavalt kolm ja viis päeva pärast lõikust. Esimeseks n-ö õnnestunud operatsioon toimus 1972. aastal, kui noormehest patsient sai neeru oma emalt. „Ta väljus haiglast omal jalal ning tundis end nii hästi, et kadus arstide vaateväljast. Raviplaani mittejälgimise tagajärjel patsient siiski suri,“ meenutab dr Dmitriev. Ta toob välja, et olgugi, et tollal oli tegemist uue ning eksperimentaalse meetodiga, oli patsientide ja nende lähedaste meelestatus koostööaldis ning arstide suhtes austav ja lugupidav.
Lisaks hemodialüüsile olid neerusiirdamise teerajajateks ka närvikliiniku hingamiskeskuse ülepiirililise kooma käsitluse kümneaastane kogemus ning interdistsiplinaarsus erialade vahel. „Esimene neerusiirdamine osutus võimalikuks tänu neuroloogiaprofessor Ernst Raudami, kirurgiaprofessor Artur Linkbergi ja kohtuarsti dotsent Eugen Murashevi kollegiaalsusele ja koostööle,“ kirjutab dr Dmitriev „Eesti Arstis“*. Olgugi, et esimesed ebaõnnestumised peatasid neerusiirdamise kolmeks aastaks, andsid uuenduslike koesobivusproovide juurutamine ja immuunosupressioonravi edusammud lootust ravitulemuste paranemisele.
Dr Dmitrievi enda esimene neerusiirdamise operatsioon toimus 15. detsembril 1974. aastal. Samal aastal lõpetas ta ka arstiteaduskonna Tartu ülikoolis. See oli viies neerusiirdamine Eestis.
20 aastat maksasiirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Kui neerusiirdamine tähistab kliinikumis, ja ühtlasi Eestis, 50. aastapäeva, siis esimesest maksasiirdamisest on möödunud 20 aastat.
Maailmas tehti esimene maksasiirdamise operatsioon 1968. aastal Inglismaal. Eestis ja ühtlasi Baltikumis siirati esimest korda maks Tartu Ülikooli Kliinikumis 1999. aastal dr Toomas Väli ja tema meeskonna poolt. Kliinikumi Leht uuris, millised olulisemad sündmused mahuvad kahekümne aasta sisse.
Dr Toomas Väli, te olete öelnud, et üksikuid maksasiirdamisi on tehtud paljudes maailma keskuses, kuid neid regulaarselt tegema on jäänud vähesed. Mis on „põhjustanud“ kliinikumi maksasiirdamise keskuseks jäämise Eestis?
Oleme jäänud tegutsema just tänu oma vajaduste, võimaluste ja oskustega arvestamisele.
• Vajadus. Eestis tekib endiselt aastas 12–15 lõppstaadiumis maksapuudulikkust põdevat haiget, kelle ainsaks võimaluseks on maksasiirdamine Eestis.
• Võimalus. Eesti haigekassa hinnakirjas on maksapuudulikkuse raviks maksasiirdamine.
• Oskus. Meie siirdamisjärgne 80% aastane, 73% viieaastane ja 60% kümneaastane elulemus on rahvusvaheliselt aktsepteeritavad.
Kui peaksite nimetama kolm kõige enam maksasiirdamisi mõjutanud faktorit tänaseni, siis mis need oleksid?
Kolmest on vähe.
1. Mitmete maksahaiguste lõppstaadium on maksapuudulikkus. Kui maks ei funktsioneeri, on maksasiirdamine täna ainus elupäästev ravivõte, kuna tehismaksa ega maksapuudulikkuse ravimeid olemas ei ole.
2. Kirurgilise tehnika, eriti veresoontekirurgia areng alates Alexis Carell’i Nobeli preemiast mittestenoseerivate veresoonte anastomooside väljatöötamisel.
Tänu oma peremehe oskustele võisid need kaks sõpra, must koer valge koera jalaga ja valge koer musta koera jalaga rõõmsalt edasi kõndida ning sillutada teed organtransplantatsioonile.
3. Koe äratõukereaktsiooni väljaselgitamine ja sellega arvestamine. Maksa puhul on see eeskätt kas grupiidentne või grupisobiv siirdamine.
4. Immuunsüsteemi modulleerimisoskuste omandamine.
5. Doonorluse ja siirdamise aktsepteerimine ühiskonnas. Inimene on surnud, kui aju on surnud. Nagu ütles paavst Johannes Paulus II: „Don’t take your organs to Heaven… Heaven knows we need them here“.
Tartu Ülikooli Kliinikumi maksasiirdamise programm on tunnustatud ka Põhjamaades, kuidas seda kvaliteeti ja edulugu hoida?
Tuleks jätkata maksasiirdamise arendamist koostöös Scandiatransplantiga ja eeskätt Helsingi Ülikooli siirdamiskeskusega, kellega on meie koostöö kestnud üle 20 aasta ja miks mitte ka teiste Põhjamaade keskustega.
Kui mõelda maksasiirdamise järgmisele kahekümnele aastale, siis milliseid arenguid te erialale sooviksite?
Suur maksasiirdamise vajadus võiks väheneda ja võrdsustuda meie võimalustega. Selleks annavad lootust ühelt poolt edusammud tsirroosi ja hepatotsellulaarset vähki põhjustavate viirushepatiitide ravis ja tervislike eluviiside propageerimine alkohoolsete tsirrooside profülaktikas.
Teiselt poolt on küllalt tõenäoline, et kahekümne aasta pärast on maailmas kasutusel juba ksenotransplantatsioon geneetiliselt muundatud organdoonoritelt.
Kliinikumi Leht
10 aastat kopsusiirdamisi Tartu Ülikooli Kliinikumis
Esimese kümnendi täitumist tähistab ka kopsusiirdamine nii kliinikumis kui kogu Eestis. Kopsusiirdamise programm sai alguse 2007. aastal Viini ülikooli haiglas, kus kliinikumi arstid uusi teadmisi omandamas käisid. Täiendprogramm tipnes 28. aprillil 2009. aastal professor Walter Klepetko meeskonna poolt, kuhu kuulusid ka kliinikumi arstid Marget Savisaar ja Tanel Laisaar, kopsude siirdamisega esimesele Eesti kodanikule.
Tartu Ülikooli Kliinikumi pinnal siirati esimest korda kopsud 7. oktoobril 2010. aastal. Kopsusiirdamise eestvedajaks ja meetodi juurutajaks on dr Tanel Laisaar, kellelt Kliinikumi Leht mõned küsimused küsis.
Neerusiirdamisi on kliinikumis tehtud juba 50 aastat, maksasiirdamisi 20 aastat. Kas kümme aastat tagasi oli tänu teiste organite siirdamiskogemusele ka kuidagi lihtsam alustada kopsude siirdamisega?
Ilmselt küll. Üheltpoolt olid ju teiste organite siirdamisega loodud paljud eeldused, samas lisandus kopsusiirdamisega mitmeid erisusi ja uusi nüansse, mis lõi segi senised rutiinid. Põhimõtteliselt oli ju paigas organdoonorite käsitlus, kuid kops doonororganina nõuab kohati risti vastupidist lähenemist kui näiteks neer doonororganina. Iga lisanduva organi siirdamine muudab doonorprotsessi paratamatult aeganõudvamaks ja komplitseeritumaks. Kopsusiirdamine algas tihedas koostöös Viini ülikooli haiglaga, mis muutis ka doonorprotsessid rahvusvaheliseks.
Kopsusiirdamisprogrammiga saime alustades toetuda olemasolevale doonorkoordinatsioonile, samuti juba tehtud tööle laboratoorse diagnostika vallas. Olemas olid peamised immuunsupressiivsed ravimid, kuid üht-teist lisandus ka seoses kopsusiirdamise tulekuga.
Millised olid need nõuded või eeldused, ilma milleta poleks kopsusiirdamine saanud võimalikuks?
Neid nõudeid ja eeldusi oli väga-väga palju. Mida aeg edasi, seda rohkem on meditsiin, sealhulgas siirdamisvaldkond reguleeritud ja erinevad nõuded muutunud järjest karmimaks. Kopsusiirdamistega alustades tundsime ka üsna selgelt, et surve kohe saavutada häid tulemusi oli kõrge. Õnneks kulgesid meie esimesed siirdamised edukalt ning nii esimene Viinis uued kopsud saanud patsient kui ka meie esimesed Eestis siirdatud patsiendid on siiani elus, mis on erakordselt suur saavutus. Kopsusiirdamisprogrammi algus sattus eelmise majanduslanguse aega, kuid vaatamata sellele võis tunda kliinikumi juhatuse tuge. Eelkõige sai aga kopsusiirdamisega alustamine võimalikuks tänu paljude kolleegide jäägitule pühendumisele. Ei ole võimalik ülehinnata dr Marget Savisaare ja dr Pille Parmu rolli siirdatud kopsudega patsientide ravimisel. Kirurgina on minu peamine ülesanne läbi viia siirdamisoperatsioon ja ilmselt mõistavad vaid teised kirurgid seda, millist rolli mängib operatsioonitoas pädev anestesioloog ja operatsiooniõde, kes mõistab kirurgi ka sõnadeta. Mul oli privileeg alustada kopsusiirdamisprogrammi anestesioloog dr Alar Sõrmuse ja erakordsete operatsiooniõdede Olga Gerassimova ja Signe Liblikuga.
Mis te arvate, kas ja kuidas muutub kopsusiirdamine järgmise kümne aastaga?
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, kuid ma loodan, et kopsusiirdamiste arv Eestis kasvab. Loodetavasti võimaldab koostöö Scandiatransplandi raames leida sobivaid doonororganeid kiiremini eelkõige erakorralistele patsientidele. Põhimõttelised muutused on toimumas doonororgani käsitluses. Juba praegu on kasutusel tehnoloogia doonororganite lühiajaliseks kehaväliseks säilitamiseks, mis ilmselt võimaldab lähiajal siirdamisoperatsiooni paremini ajaliselt planeerida ning muuta kogu siirdamisprotsessi personali jaoks vähem kurnavaks. Siirdamine võiks muutuda nn poolplaaniliseks operatsiooniks.
Loodetavasti paranevad teadmised kroonilise äratõukereaktsiooni varasest diagnostikast ja ravist, mis on hetkel peamiseks probleemiks kopsusiirdamise elulemuse parandamisel.
Siirdamisoperatsioonide arvud suurenevad, kuid see poleks võimalik ilma doonororganiteta. Kuidas teile tundub, kas inimkonna teadlikkus ja tolerants doonorluse teemadel on suurenemas?
Inimeste teadlikkus ei suurene iseenesest, selleks tuleb teha palju selgitustööd. Üks negatiivne artikkel ajakirjanduses võib nullida aastatepikkuse töö. On paratamatu, et organsiirdamine eeldab organdoonorit. Tehes ükskõik kui palju selgitustööd, on tänasel päeval Eestis ikkagi vajalik lõpuks nõusolek iga konkreetse organi kasutamiseks. Selle nõusoleku saamine on lükatud üldjuhul intensiivravi arsti õlgadele, kel ei pruugi aga alati olla piisavalt teadmisi, kogemust ega ka aega selleks, et seda delikaatset protsessi läbi viia. Poliitiline otsus oleks siin kindlasti abiks. Eesti on väike riik ning me võiksime paljud asjad ära teha kiiresti ja efektiivselt.
Kliinikumi Leht
2018. aastal osales kliinikumi teeninduspiirkonnas rinnavähi sõeluuringul rekordarv naisi
Kui viimastel aastatel on rinnavähi sõeluuringul osalejaid Tartu Ülikooli Kliinikumi teeninduspiirkonnas olnud umbes 10 000, siis 2018. aastal osales sõeluuringul 13 236 naist. Mammograafiabussi külastas neist 9778 naisterahvast (eelnevatel aastal on mammobussis uuritud naiste arv olnud umbes 6000).
Suurenenud osalejate arv on osalt tingitud sellest, et sihtrühma laiendati kahe vanema aastakäigu (68- ja 69-aastased naised) võrra, kuid ka naiste teadlikkus on kasvanud ning järjest enam käiakse rinnavähi sõeluuringul, eriti mammograafiabussis.
Kauaoodatud sihtrühma laiendamine haigekassa poolt oli igati õigustatud, sest avastasime eelmisel aastal rekordarvu rinnavähke (31. detsembri 2018 seisuga 83 juhtu), mis teeb 6,3 juhtu iga 1000 uuringul käinud naise kohta.
Varasematel aastatel on see suhtarv olnud stabiilselt 4,2–4,4 juhtu 1000 naise kohta. 84% avastatud rinnavähkidest olid varases staadiumis, mille puhul on võimalik täielik tervenemine. Oluline on rõhutada, et kolmandik (36%) kõigist avastatud vähkidest olid naistel vanuses 68 ja 69 eluaastat.
Tänavu, 2019. aastal, on rinnavähi sõeluuringule oodatud ravikindlustatud naised sünniaastatega 1951, 1952, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967 ja 1969.
Ootame väga kõiki naisi osalema. Sõeluuringule etteregistreerumise telefon on 731 9411 (tööpäeviti kell 8:00–16:00).
Varaselt avastatud rinnavähk võib päästa teie elu!
Tartu Ülikooli Kliinikumi rinnavähi sõeluuringumeeskonna nimel
Dr Sulev Ulp
radioloog
Kliinikumi mammobussi väljasõidud 2019. aastal
E-gastroenteroloogi argielu II *
E-gastroenteroloog töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja Ida-Tallinna Keskhaiglas. E-gastroenteroloogi kaheaastase argielu lühianalüüs põhineb Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse andmeil.
2017. aastal telliti perearstide poolt gastroenteroloogidelt Eestis 1199 e-konsultatsiooni, neist 511 kliinikumis. 2018. aastal oli 2177 e-konsultatsiooni, neist 784 kliinikumis. Eelmisel aastal piirduti kliinikumis 70% juhtudest ainult e-konsultatsiooniga ning vastuvõtule kutsuti 30% patsientidest. Kõigi nelja e-konsultatsiooni tegeva haigla võrdlusel selgus vastuvõtule kutsutute arvu oluline erinevus – vastavalt 35%–90% (2017) ja 30%–89% (2018). Käsitlust vajab selline varieeruvus kindlasti – kas põhjuseks e-gastroenteroloogi erialalävi patsiendi ülevõtmiseks või mingi muu põhjus.
Arutama peaks veelkord e-konsultatsioonile suunamist. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Gastroenteroloogide Selts sõlmisid 21.09.2015 kokkuleppe e-konsultatsioonile eelnevate uuringute (sõltuvalt e-konsultatsiooni eesmärgist kõhuõõne ultraheliuuring, gastroskoopia, koloskoopia) vajalikkuses. Probleemiks on aga jätkuvalt piirkonniti perearstide erinevus patsientide uurimises ning ootused uuringute ülevõtmiseks. Näitena perearsti arvamus: „Lootsin, et gastroenteroloog uurib ja teeb koloskoopia, aga näe, sain ainult nõu“.
Gastroenteroloogidele on e-konsultatsioon meelepärane töö. Üleminek ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu eeldaks gastroenteroloogidelt töökorralduslikku muutust ja ka eeltoodud erijooned vajaks põhjalikku käsitelu. Kaheldamatult võidaks üleminekust ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu haigekassa, sest e-konsultatsioon on odavam kui vastuvõtt ning vabanevad vastuvõtuajad võiks lühendada ooteaega gastroenteroloogi vastuvõtule. Oluliseim on aga patsiendi võit, sest e-gastroenteroloog tegeleb tema probleemiga nelja tööpäeva jooksul ning vajadusel pääseb patsient kiiresti ka gastroenteroloogi vastuvõtule.
Riina Salupere
Sisekliinik
gastroenteroloog
*„E-gastroenteroloogi argielu“. Kliinikumi Leht, märts 2017 https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1198-e-gastroenteroloogi-argielu-
Kliinikumi e-konsultatsioonide nimekiri täienes nelja eriala võrra
Alanud aastal lisandus Tartu Ülikooli Kliinikumi e-konsultatsioone pakkuvate erialade nimekirja valuravi, veresoontekirurgia, onkoloogia ja taastusravi valdkonna konsultatsioonid. Kliinikumipoolne valmisolek on olemas ka dermatoloogia e-konsultatsioonide osas, kuid lahendamist vajab veel digipiltide saatmine ja vaatamine e-konsultatsiooni käigus. Kokku on kliinikumis erialasid, kus e-konsultatsioone teenust pakutakse, üheksateist.
Kuna üks uutest erialadest oli ka veresoonte kirurgia, küsis Kliinikumi Leht kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonna arst-õppejõult Heli Järvelt mõned küsimused.
Kliinikum alustas e-konsultatsioonide pakkumisega 2016. aastal. Miks veresoontekirurgia eriala liitus selle võimalusega alles nüüd?
Initsiatiiv tuli tegelikult perearstide ja Eesti Haigekassa poolt. Veresoontekirurgias pole viimastel aastatel olnud probleeme pikkade ambulatoorsete järjekordadega, ilmselt seetõttu ei tunnetanud perearstid senini ka vajadust meie erialal e-konsultatsioonide järele.
Kas e-konsultatsioonile saavad patsiente suunata ainult perearstid või ka eriarstid?
Leping on praegu sõlmitud perearstidega ja nende kaudu toimub tasustamine.
Millised on teie ootused e-konsultatsioonide süsteemile?
Tulemina peaks patsient eriarste harvemini, ent see-eest asjalikumalt, kohtama. Eelneva informatsiooni olemasolu võimaldab juba ette uuringute korraldamist ja tegemist ning parimal juhul on „päris“ konsultatsiooni hetkeks raviplaan tutvustamiseks ja aruteluks valmis.
Protsessi eesmärk on eelkõige pikkade ambultoorsete järjekordade tingimustes kiiremat abi vajavad patsiendid õigel ajal eriarsti vaatevälja suunata ja teiseks vähendada asjatuid eriarsti konsultatsioone. Seega oma erialast lähtudes loodaks, et näiteks valutava ja gangreenikahtlase jäsemega haiged ei peaks nädalaid vastuvõtuaega oodates kodus vaevlema. Ning et samal ajal väheneks nende õnnetute hulk, kes eriarstilt kuuldes, et eeldatud (oodatud?) haigusseisundit ei ole, pettunult ohkavad: „Täiesti asjatu käik oli jälle!“
Kuidas teile tundub, kas patsiendid usaldavad e-konsultatsioonide süsteemi, kus perearst koordineerib õige diagnoosi ja ravi saamist?
Arvatavasti sõltub see paljuski perearsti ja patsiendi vahelisest usaldusest ja koostööst.
E-konsultatsioonide edukaks toimimiseks on vajalik erinevate tervishoiuasutuste ja arstide koostöö, et tagada patsientidele kiire ja õigeaegse eriarstiabi. Kas kõik osapooled on selleks valmis?
Eeltöö on tehtud, juhised välja töötatud ja mitmed erialad ammu enne meid juba edukalt süsteemi toimima saanud. Samas, kindlasti tuleb alustamise perioodil möödarääkimisi, sest patsiendi ja/või perearsti poolt oluliseks peetavad faktid ei pruugi pöördumist põhjustanud haiguse juures tähtsust omada ja meile oluline info võib patsiendile tähtsusetuna tundudes e-konsultatsiooni saatekirjas mainimata jääda.
Kas teil on perearstidele või hoopis patsientidele mõni soovitus, mis aitaks veresoontekirurgia erialal e-konsultatsioonidel edukalt käivituda?
Usaldust ja koostöövalmidust kõikidele osapooltele!
Kliinikumi Leht
Vaadake lisaks artiklit "4809 e-konsultatsioonile suunamist" https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1791-4809-e-konsultatsioonile-suunamist
Doktorid Margot Peetsalu ja Inga Vainumäe pälvisid kolleegipreemia
Kliinikumi ja meditsiiniteaduse valdkonna ühisel aastalõpukontserdil kuulutati välja kolleegipreemia laureaadid. Kliinikumi parimateks kolleegideks nimetati üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu kirurgiakliinikust ning pediaatria eriala vanemarst-õppejõud Inga Vainumäe lastekliinikust.
Kolleegipreemia eesmärk on väärtustada arstidevahelisi häid kollegiaalseid suhteid. Preemia mõte on saanud alguse kliinilise eetika komitee liikmelt dr Ain Kaarelt, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just komitee. Nüüd nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad tehes ettepaneku kliinikumi ravijuhile, kes kooskõlastab selle kliinilise eetika komiteega.
Traditsioon näeb ette, et parimatele kolleegidele kingitakse maalid.
Dr Živile Riispere, eelmise aasta kolleegipreemia laureaat: Iga-aastane kliinikumi kolleegipreemia on tunnustus, mis on enam kui materiaalne lisatasu tubli töö eest. See annab inimesele teada, et oled oma töö ja tegemistega, suhtlemisega kolleegide ja patsientidega oluline, et oled vajalik ja märgatud. Eelmisel aastal, kui mina sain kolleegipreemia, sai sellest räägitud auväärse professor Uiboga, kes võttis toimunud ühe lausega kokku: „Kui inimene teeb oma igapäevast tööd ausalt ja armastusega, püüab teha rohkem, kui temalt nõutud, näitab initsiatiivi seal, kus ei ole küsitud, siis ühel päeval teda kindlasti märgatakse.“
Kolleegipreemia on üle Eesti olnud hea traditsioon tunnustada oma asutuste tublisid tegijaid. Kliinikumi parimateks kolleegideks valiti sel aastal dr Margot Peetsalu ja dr Inga Vainumäe. Esimene neist on kopsaka tööstaažiga kirurg, teine aga lastearst. Nad mõlemad on oma erialade professionaalid, südamlikud nii kolleegide kui ka patsientide suhtes, väärtustavad teise kolleegi aega, on oma olemuselt lihtsad ja avatud inimesed ja oma tegude poolest väga tublid teiste väga tublide seas.
Kliinikumi Leht
Valga haigla ja kliinikum liitsid e-haiguslood kokku
14. detsembril liitus Valga Haigla Tartu Ülikooli Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Ühise infosüsteemi kasutamine võimaldab arstil, kes patsienti ravib, näha patsiendi haiguse ajaloo andmeid terviklikult.
Kliinikumi elektroonilise haigusloo infosüsteemi kasutusele võtmine Valgas võimaldab kontsernisiseselt käivitada mitmeid uusi teenuseid, mis lisaks patsiendile parima ravi tagamisele võimaldab haiglatel korraldada paremini koostööd, arstide kaugtööd, elektroonilisi konsultatsioone ja residentide väljaõpet Valga haiglas.
„Patsiendi jaoks on oluline saada kvaliteetset ravi võimalikult kodu lähedal. Samas on järjest keerulisem korraldada tänapäevast ravitegevust väikehaiglas. Ühine elektroonilise haigusloo infosüsteem annab Valga arstidele mugava võimaluse konsulteerida Tartu Ülikooli Kliinikumi arstidega, mille tulemusel saab arst operatiivselt ja teadmuspõhiselt otsustada, kas patsiendi ravi võetakse kliinikumi poolt üle või saab ravi jätkata Valgas,“ ütles kliinikumi juhatuse liige, ravijuht Andres Kotsar.
Ettevalmistused kliinikumi e-haigusloo kasutusele võtmiseks algasid Valgas juba aasta alguses. „Sellise mastaabiga projekt on Eesti tervishoius esmakordne ning nõudnud kõigilt suurt panust. Meil on olnud suurepärane koostöö Valga haigla juhtkonna, valdkonna juhtide ja infotehnoloogiaspetsialistidega. Valga haigla hakkab kasutama kliinikumi IT-pilveteenuseid, millega kliinikum tagab Valgale nii e-haigusloo töö, andmevahetused riiklike andmekogudega kui ka pakub arstidele platvormi uute koostöövormide väljatöötamiseks haiglate vahel,“ selgitas kliinikumi juhatuse liige, infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Valga haigla juhatuse liikme Margus Ulsti sõnul võidab Valga haigla eHLi juurutamisega palju. „Patsiendiinfo hakkab Lõuna-Eestis vabalt ja kadudeta liikuma ning kasutajaliidese ühtlustamine kiirendab tööprotsesse. Nii saab näiteks rakenduda ühtne digiregistratuur ning ka e-konsultatsioone on lihtsam läbi viia. Ideaalis võiks kogu Eestis olla ühtne tervishoiu infosüsteem,“ kommenteeris Margus Ulst.
Elektroonilise haigusloo infosüsteem eHL on kliinikumis kasutusel alates 2006. aastast. Valga haigla üleminekut aitas korraldada kliinikumi lepingupartner ja e-haigusloo arendaja AS Nortal. Kliinikum ja Valga haigla kuuluvad ühtsesse kontserni, mille raames tehakse mitmetasandilist koostööd tervishoiuteenuste parema kättesaadavuse ja ühtlase kvaliteedi nimel. Eesmärkide täitmise üheks eelduseks on haiglate IT teenuste ühtlustamine.
Kliinikumi Leht
Fakte
Ülemineku käigus kontrolliti üle ja ühtlustati andmeid:
• isikud: 54 319
• haigusjuhud: 310 259
• külastused: 313 304
• ambulatoorsed broneeringud: 400 873
• statsionaarsed broneeringud: 19 344
• päevikukanded: 2 151 825
• diagnoosid: 420 964
• kliinikumi informaatikateenistuse eHL konsultandid korraldasid 36 koolitust.
• üleminekuga seotud töödega oli lisaks Valga haigla kollektiivile kaasatud 17 kliinikumi IT-spetsialisti, lisaks ühendlabori, radioloogiakliiniku, analüüsi-kvaliteediteenistuse ja finantsteenistuse töötajad.
Dr Fred Kirsi ettekanne Euroopa kongressil valiti parimate sekka
Naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja dr Fred Kirss osales oktoobrikuus Viinis toimunud Euroopa Euroopa Günekoloogilise Endoskoopilise Kirurgia Seltsi (ESGE) kongressil, kus tema suuline ettekanne nomineeriti parimate sekka.
Dr Kirsi ettekanne andis ülevaate lõikusest, mida nii Eestis, Baltikumis, Soomes aga ka Rootsis pole peale tema keegi teinud. Tegemist on laparoskoopilise kõhusisese emakakaela tugiõmblusega rasedal. Ettekanne põhines 2017. ja 2018. aastal tehtud viie lõikuse tulemustel. Operatsioon on mõeldud rasedale, kelle emakakael on erinevatel põhjustel vigastatud – näiteks on emakakaela eelnevalt onkoloogilistel põhjustel eemaldatud, kahjustatud eelnevate muude emakakaela protseduuride tõttu või on tegemist kaasasündinud emakakaela puudulikkusega. Tänaseks on kõik need rasedad ka edukalt sünnitanud. Emakakaela puudulikkuse täpne esinemissagedus ei ole teada, kuid arvatakse, et see esineb umbes 0.5–1% rasedatest.
Dr Kirsi sõnul oleks ideaalne, kui laparoskoopiline emakakaela tugiõmblus paigaldatakse juba enne rasedust, mil vaagnas on piisavalt ruumi. „Rase emakas täidab väikese vaagna ning instrumentidega manipuleerimine on raskem,“ selgitab dr Kirss. „Kuid erinevatel põhjustel ei ole see alati võimalik,“ lisab ta. Kui siiani tegi dr Kirss sedasama kõhusisest emakakaela tugiõmblust rasedatele naisterahvastele avatud lõikusena, siis uudset laparoskoopilist lõikust rasedal peab ta oluliselt patsiendisõbralikumaks: „Operatsioon tehakse küll üldnarkoosis, kuid paranemisprotsess on lühem kui avatud lõikuse puhul, ehk rasedale patsiendile manustatakse lõppkokkuvõttes vähem ravimeid,“ lausub dr Kirss. Laparoskoopilise lõikuse puhul lubatakse patsiendid tavaliselt koju juba järgmisel päeval.
Mujal maailmas on selliseid lõikusi tehtud vähe, mistõttu oli kolleegide huvi kongressil suur.
Kliinikumi Leht
Kliinikum uuendas nõukogude koosseise
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus uuendas Põlva, Valga, Lõuna-Eesti haigla, Ida-Viru Keskhaigla ning Tartu Kiirabi nõukogude koosseise.
Kliinikumi tütar- ja partnerettevõtete nõukogude koosseisude muudatused on juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul tingitud eelkõige sellest, et kliinikumi juhatuse seisukohad oleksid tütarhaiglates esindatud ning arengusuunad senisest selgemini harmoniseeritud. „Samuti soovib kliinikum tuua nõukogudesse täiendavat arstlikku ja akadeemilist kompetentsi, et tagada patsiendikeskne, terviklik ja samas ka integreeritud lähenemine, mis ühendaks nii akuutravi, järelravi kui ka taastusravi ja sotsiaalteenused,“ ütleb Priit Eelmäe.
Põlva ja Valga haigla nõukogudesse nimetas kliinikumi juhatus juhatuse liikme Marek Seeri ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõu Jana Jaali. Seetõttu lõppesid volitused seni mõlema haigla nõukogus olnud dr Rein Kermesel ja dr Ago Kõrgveel.
Lõuna-Eesti haigla nõukogusse kuuluvad juhatuse otsusega juhatuse liige Andres Kotsar ning hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõud Jana Jaal. Volitused lõppesid prof Urmas Lepneril ning dr Rein Kermesel. Kuna kliinikumi soov on pakkuda onkoloogiaalast kompetentsi ka võrgustunud haiglates, on juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul dr Jana Jaali nõusolek osaleda tütarhaiglate nõukogude tööprotsessis suure väärtusega.
Jana Jaali hinnangul on onkoloogia tervishoiupoliitiliselt oluline valdkond, sest elanikkonna vananemise tõttu suureneb vähki haigestumus Eestis igal aastal 1–2%. „On äärmiselt oluline tagada vähktõve varane avastamine, optimaalne ravi kättesaadavus ning samuti adekvaatne toetusravi süsteem. Kindlasti saab koostöös tütarhaiglatega ning siduserialadega palju ära teha, kasutades ressursse optimaalsemalt ning viies osad teenused patsiendile lähemale,“ sõnab dr Jana Jaal.
Tartu Kiirabi nõukogusse nimetati Urmas Siiguri asemele Marek Seer. „Marek Seeri kogemus kiirabiteenuse korraldamisel Eestis on olnud märkimisväärne ning tema nimetamine Tartu Kiirabi nõukogusse toob juurde pädevust ja uut energiat,“ kommenteerib Priit Eelmäe.
Ida-Viru Keskhaigla nõukogusse kuulub alates novembrikuust dr Ago Kõrgvee asemel kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe. Et säilitada järjepidevus nõukogude töös, jätkab nii Põlva, Valga, Lõuna-Eesti haigla kui ka Ida-Viru Keskhaiglas vähemalt üks endine kliinikumi juhatuse liige.
Kliinikumi Leht
Põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtt
Tartu Ülikooli Kliinikumi iseseisvate õe vastuvõttude nimekirjas on viimased neli aastat ka põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtt, mida kaks aastat on teinud sisekliiniku ambulatoorse osakonna õde Ingrid Leppik.
Kliinikumi Leht käis uurimas, millist lisaväärtust nimetatud vastuvõtt patsientidele pakub ja kui vajalik on see eriarsti igapäevatöös.
Palun öelge, kuidas patsiendid jõuavad põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtule?
Nagu nimigi ütleb, on vastuvõtt mõeldud põletikulist soolehaigust ehk haavandilist koliiti ja Crohni tõbe põdevatele patsientidele. Vastuvõtule tulemise eelduseks on eriarsti ehk gastroenteroloogi saatekiri. Teisisõnu, õe vastuvõtt järgneb sellele, kui gastroenteroloog on patsiendil diagnoosinud põletikulise soolehaiguse ja/või määranud patsiendile bioloogilise ravi. See on peamiselt infusioonravi ning seda saavad patsiendid korrapäraselt sisekliiniku päevaravi palatis.
Teie vastuvõtt on avatud iga päev – kas patsiente ikka jagub?
Põletikulise soolehaigusega patsientide arv on nii Eestis kui ka Euroopas pidevalt tõusuteel, mis tähendab, et ka õe vastuvõtule suunatakse aina rohkem haigeid. Sooleõe ülesandeks on nende patsientidega ühendust pidada, täpsustada ravile tuleku aega ja patsiendi tervislikku seisukorda. Varasemalt diagnoositi haigust sagedamini keskeas inimestel, ent praegu diagnoositakse põletikuline soolehaigus juba noores eas ning paraku on haigus elukestev. Hea on tõdeda, et tõusuteel on patsientide teadlikkus sellest, et tema tervise eest ei seisa hea ainult arst ja õde, vaid ka tema ise.
Millist abi patsient teie vastuvõtul saab?
Vastuvõtul on kaks peamist eesmärki. Esiteks tegeleda gastroenteroloogi poolt koostatud raviplaani jälgimisega, tervisenäitajate hindamise ja dokumenteerimisega ning teiseks hinnata tervise hetkeseisu ja sobivust uue ravimidoosi saamiseks. Minu ülesandeks on jälgida ravijuhisest tulenevalt, millised vaktsiinid ja uuringud peavad olema enne ravi alustamist tehtud, kas need on tehtud ning vajadusel suunata patsient veel eelnevalt infektsionisti vastuvõtule ja kopsuröntgenisse. Infusioonravil käies patsient eraldi arsti vastuvõtule ei tulegi, probleemide (nt viirusinfektsioon, kõrgem kehatemperatuur jms) korral võtan ühendust raviarstiga. Hindan vastuvõtul patsiendi terviseseisundit ning tervisenäitajaid: kehatemperatuur, kehakaal, vererõhk, saturatsioon, haiguse aktiivsuse indeks ja märgin üles vahepeal kasutatud lisaravimid. Hinnata tuleb ka eelmisel visiidil tehtud analüüse, sealhulgas ravimikontsentratsiooni seerumis ja tekkinud antikehade hulka. Patsiendi seisundi sobivuse korral tellin apteegist ravimi ning suunan patsiendi päevastatsionaari. Juhul, kui raviarst on määranud uuringud nagu koloskoopia, magnetresonantstomograafia enterograafia, selgitan patsiendile uuringuks ettevalmistust (soolepuhastust).
Üks vastuvõtu eesmärkidest on ka patsientide teavitamine nende haigusest, selle ägenemistunnustest ning selgitada sellega igapäevaelus toimetulekut. See puudutab nii haigusega seonduvat aga ka toitumist, suguelu, raseduse jms küsimusi. Jja küsimusi on patsientidel väga palju! Mul on ka telefonikonsultatsiooniajad, mil patsiendid saavad kabinetti helistada.
Kui sageli peab põletikulist soolehaigust põdev patsient, kes saab bioloogilist ravi, sooleõe vastuvõtul käima?
Esialgu käiakse sagedamini, aga hiljem enamasti iga kaheksa nädala tagant. Koostöö Patsiendi, gastroenteroloogi ja soolehaiguse õe koostöö lõppeesmärgiks on haiguse remissiooni saavutamine nii kliiniliselt kui ka endoskoopiliselt – et patsiendi elukvaliteet oleks hea ja et vältida vajadust kirurgiliseks raviks. Samas tegelen arstide soovil ka nende põletikulist soolehaigust põdevate patsientidega, kes ei vaja veel bioloogilist ravi ja saavad tablettravi, kuid vajavad kontrollendoskoopia tegemist haiguskulu hindamiseks.
Kliinikumi Leht
Dr Ingrid Kull, sisekliiniku ambulatoorse osakonna juhataja: Sisekliiniku ambulatoorses osakonnas on enam kui kümme aastat olnud eesmärk osa tööst patsientidega jagada meie tublidele õdedele. Arsti vastuvõtt koos õega toimubki veel ainult kahes vastuvõtukabinetis, millistes on kõige suurem patsientide analüüsidele ja uuringutele suunamise vajadus.
Saade „Jõulusoojus“ kogub raha kõnniroboti soetamiseks Lõuna-Eestisse
Kanal 2 heategevuslik saade “Jõulusoojus” kogub tänavu koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga annetusi liikumispuuetega laste taastusraviks vajaliku kõnniroboti soetamiseks. Abikäsi ulatatakse lastele, kes on sünnitrauma, raske haiguse või ajuinsuldi tagajärjel jäänud liikumispuudega.
Taastusravis äärmiselt vajalikust aparaadist saab olema päevas abi neljale kuni kuuele liikumispuudega lapsele. Kõnnirobot on abivahend, mis aitab parandada või taastada ravi vajavate inimeste kõnnimustrit ning on üks kaasaegne taastusravi toetav vahend kogu füsioteraapia protsessis, mida kombineeritakse paralleelselt füsioterapeudi poolt koostatud individuaalsete terapeutiliste harjutustega.
Roboti kasutamine annab võimaluse treeninguks sellise intensiivsusega, mida üks terapeut ilma masina abita tagada ei suuda. Nimelt on kõnnirobotil paiknev elektrooniline kõnniortoos võimeline patsiendi jalgu trenažööril sadu kordi täpselt ühesuguse liigutusega treenima, vastates seejuures iga inimese individuaalsetele vajadustele. Lisaks annab robottehnoloogia võimaluse muuta füsioteraapiatunnid intensiivsemaks ja vaheldusrikkamaks ning aitab suurendada patsiendi motivatsiooni.
Ligikaudu 500 000 eurot maksva kõnniroboti soetamiseks lisavad panuse juurde ka Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond.
„Jõulusoojus“ oli eetris, 21. detsembril, kuid annetusnumbrid jäävad avatuks 1. jaanuarini.
„Jõulusoojuse“ annetusnumbrid:
900 5025 - 5€
900 5100 - 10,
900 5500 - 50€
Kliinikumi Leht
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli pälvis rahvusvahelise tunnustuse
19.–23. oktoobril toimus Saksamaal Münchenis ESMO (European Society for Medical Oncology) 2018. aasta kongress. Ligikaudu 26 000 onkoloogia eriala meditsiinitöötaja koondava ühingu aastakongress hõlmas endas ka EONS (European Oncolgy Nursing Society) konverentsi EONS11. Kolmepäevane õenduse konverents keskendus viiele peamisele teemale – onkoloogia eriala õendusjuhtimine, sümptomite käsitlus, patsientide turvalisus, uusimad vähiuuringud ning onkoloogiaõdede roll. Konverents lõppes paljutähenduslike ning nii mõnegi kategooria puhul esmakordsete tunnustuste jagamisega.
Laureaadiks osutus ka Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli, pälvides rahvusvahelise tunnustuse RECaN - Recognising Cancer Nursing Award 2018. Esimest korda välja antud tunnustuse eesmärk oli väärtustada onkoloogia eriala õdesid ning nende tööd. Lemme-Liisi puhul sooviti esile tõsta tema avatud olekut, pidevat arenemise soovi ning Eesti kogemuse Euroopasse toomist.
Tegelikult oli Lemme-Liis Aruväli, kes esines Münchenis kahe ettekandega, RECaN projektiga seotud aga juba varem. „Osalesin 2016. aastal Euroopa onkoloogia õdede meistriklassi kursusel, kus kohtusin EONSi praeguse presidendi Lena Sharp’iga. Samal ajal oli käivitunud ka RECaN projekt, mis võttis uurimise alla neli Euroopa riiki, millest üheks valiti meistriklassi järgselt Eesti. Projekti eesmärk oli koguda andmeid onkoloogia õenduse kohta ning uuringu üks osa oli ka töörühma Eestis viibimine, igapäevase töökorralduse jälgimine ja vestlemine kliiniku personaliga,“ selgitab Lemme-Liis. Tema sõnul olid andmete kogujad üllatunud Eesti õdede professionaalsusest.
Rahvusvaheliselt tunnustatud õde on kliinikumis töötanud kuus ja pool aastat. Selle aja sisse on mahtunud väga tormiline erialane areng, aga ka läbipõlemine. Ta toob välja, et Eestis ei ole eraldi spetsialiseerumist onkoloogia õendusele, vajalikud spetsiifilised oskused omandatakse hoopis töö käigus. Et onkoloogiliste patsientide arv on liikunud pidevas tõusutrendis ning õdede töö võib olla emotsionaalselt keeruline, otsustas Lemme-Liis 2017. aastal Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu (EOÜ) presidendi Heleri-Mall Roosmäe julgustusel luua noorte kolleegide toetamiseks onkoloogiaõdede ühingu tütarrühmituse ESTYCaN (Eesti Noored Onkoõed). Rühmituse eesmärk on ühendada noored (35 eluaastat ja vähem) töötavad õed üle kogu Eesti. Rühmitus seisab hea selle eest, et liikmetele oleks tagatud teadmised võimalustest end koolitada erialaselt nii Eestis kui ka välismaal, tagatud emotsionaalne tugi ning et alustavad õed tunneksid julgustust jätkata töötamist antud erialal. „Lisaks igapäevastele töökohustustele peavad õed olema toeks nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Meie töö hõlmab väga palju erinevaid stressitekitavaid aspekte, aga samal ajal ei tohi me unustada iseennast. Euroopa tasemel tunnustus annab kinnitust, et meie väikese riigi onkoloogiaõdede tööd hinnatakse ja väärtustatakse kõrgelt. See on julgustav ja lootustustandev,“ ütleb Lemme-Liis.
Ta usub, et mistahes erialal on kogemuste vahetamine, teineteise tunnustamine ning hästi toimiv meeskonnatöö edasiviivaks jõuks.
Kliinikumi Leht
Kliinikum koostab oma arengukava
Aasta lõpp on kliinikumis traditsiooniliselt toimekas. Lisaks igapäevastele toimetustele tegelevad kliinikud ja teenistused arengukava koostamisega ning järgmiseks aastaks tegevuseesmärkide püstitamisega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu juhtimise aluseks on pikaajalisi arengusuundi ja tegevuspõhimõtteid kajastav kliinikumi strateegia (2018–2030) ning sellest lähtuv lähiaastate eesmärke ja kavandatud tegevusi sisaldav kolmeaastane arengukava. Arengukavast lähtuvalt püstitatakse igaks kalendriaastaks konkreetsed aastaeesmärgid. Lisaks kogu organisatsiooni arengudokumentidele on olemas ka struktuuriüksuste viieaastased arengukavad ning konkreetse aasta eesmärgid.
Arengudokumentide koostamise, üle vaatamise ja kinnitamise senine protsess. Kliinikumi strateegia koostamise algatas nõukogu 2017. aasta märtsis ning see viidi läbi nõukogu, juhatuse ning struktuuriüksuste esindajatest koostatud töögrupi poolt. Strateegia kinnitas nõukogu 5. veebruaril 2018. Kolmeaastase tegevuskava on nõukogu seni kinnitanud igal aastal tegevusperioodi aasta võrra pikendades. Kliinikumi aastaeesmärgid kinnitab nõukogu lõppeva kalendriaasta viimasel kuul. Tegevuskava ja aastaeesmärkide täitmist hindab nõukogu koos majandusaasta aruande täitmisega märtsis.
Sel aastal lähtutakse arengukava koostamisel Tartu Ülikooli Kliinikumi strateegiast 2018–2030 ning selle koostamisel kokku lepitud prioriteetidest. Eraldi on plaanis tähelepanu pöörata personali valdkonna tegevustele.
Strateegilised prioriteedid 2018–2030
1. Patsiendi- ja perekesksus, parim patsiendikogemus
2. Meie töötajad
3. Terviklik tervishoiupiirkond
4. Integreeritud ja järjepidev ravi
5. Ravikvaliteet
6. Kliiniline õpe, teadustöö ja innovatsioon
Selleks, et kliinikute ja teenistuste arengusuunad oleksid töötajatele selgesti mõistetavad ja et kõigil töötajatel oleks edaspidi senisest parem võimalus kaasa rääkida, korraldavad kliinikud lähtuvalt struktuuriüksuse suurusest ja funktsioonist sobivas vormis arenguseminarid, kus arutatakse üheskoos läbi võimalikud arendustegevused ning prioritiseeritakse need.
Kliinikumi kolmeaastase arengukava koostamisel on soov kasutada nn bottom up lähenemisviisi, kus kliinikud ja teenistused panevad esmalt paika oma arengusuunad ja lähtuvalt nendest kujuneb kliinikumi arengukava, pidades sealjuures silmas kliinikumi strateegilisi prioriteete. Arengukava koostatakse aastateks 2019–2021. Nõukogu vaatab iga-aastaselt arengukava küll üle, kuid selle kehtivuse aega ei muuda. Kolme aasta möödumisel koostatakse uus kolmeaastane (2022–2024) arengukava.
Muudatusena on kavas protsesside ja dokumentide sünkroniseerimine nii sisult kui vormilt kogu kontserni ulatuses. Samuti on plaanis arvestada riiklike ja maakondlike arengukavadega. Kliinikud ja teenistused ei alusta arengudokumentide koostamisega siiski nullist, vaid saavad suures osas lähtuda varasematel aastatel kinnitatud struktuuriüksuste arengudokumentidest. Vajalik on siiski tegevuste kaasajastamine, planeerides sealjuures arendustegevuse elluviimiseks konkreetne ajavahemik ning nimetada tegevuse eest vastutaja. Aastane tegevuskava on nn elus dokument, mille täitmist jälgitakse järjepidevalt. Tütarhaiglad harmoniseerivad oma arengukavad ja tegevuskavad kliinikumiga.
Edaspidi on plaanis alustada arengudokumentide koostamisega oluliselt varem ning võtta arvesse senisest enam nii töötajate kui ka patsientide, partnerite, rahastajate ja teiste huvigruppide arvamust.
Olulised kuupäevad:
7. november 2018 – toimus laiendatud juhatuse koosolek, kus tutvustati kliinikute ja teenistuste juhtidele arengudokumentide koostamise põhimõtteid ja ajakava.
5. detsember 2018 – kliinikud ja meditsiinilised teenistused esitavad juhatusele kolme aasta (2019–2021) arengukava koos 2019. aasta tegevustega.
10. detsember 2018 – juhatus esitab nõukogule arengukava ja tegevuskava.
13. detsember 2018 – arengudokumentide arutelu ja kinnitamine kliinikumi nõukogu koosolekul.
Priit Eelmäe
Juhatuse esimees
Parkimiskorralduse muudatused 1. detsembrist
Tartu Ülikooli Kliinikum ja Citypark Eesti OÜ sõlmisid 26. oktoobril 2018 kontsessioonilepingu N. Lunini 16 kinnistule hoonestusõiguse alusel parkimismaja ehitamiseks ja parkimisteenuse korraldamiseks. Sellega seoses muutub kinnistul parkimine tasuliseks, ent kliinikumi töötajatele kehtib erihind ning võimalik on valida kahe tasumisviisi vahel.
1. detsembrist 2018 kehtib N. Lunini 16 kinnistul tasuline parkimiskorraldus parkimisalal CP106 kõikidel nädalapäevadel ööpäevaringselt hinnaga 1 euro ühe parkimistunni eest. Täpsed parkimisreeglid on leitavad www.citypark.ee või CP106 parkimisalale sissesõidul.
Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatele kehtestab Citypark Eesti N. Lunini 16 kinnistul parkimiseks erihinna. Esimene võimalus on osta parkimine üheks kalendrikuuks, mis maksab 30 eurot. Soodushinnaga parkimist saab vormistada Citypark Eesti veebilehel. Olgugi, et uues, üle 400-kohalises parkimismajas ei tohiks olla ruumipuudust, ei garanteeri kuutasu personaalseid parkimiskohti.
Teine võimalus on tasuda parkimise eest päevatasuna. Üks ööpäev (24 tundi) parkimist kliinikumi töötajatele maksab 1.50 eurot. Päevatasu eest tasumine toimub läbi SMSi ning erihinnaga parkimine rakendub kliinikumi töötajate sõidukite registreerimismärgi alusel. Tasulisel alal parkimist alustades tuleb saata parkimise algust tähistav sõnum koos registreerimisnumbriga telefonile 1902 (autonumber, tsooni tähis). Soodushinnaga päevatasu rakendub ainult kliinikumi töötajatele, mistõttu tuleb töötajatel edastada sõidukite registreerimisnumbrid kliinikute vanemõdedele. Need töötajad, kes kasutavad kliinikumi telefoninumbreid, peavad kinnitama kirjalikult ka enda nõusoleku parkimistasude kinnipidamiseks töötasust.
Parkimise muudatus on seotud 24. juulil 2018 juhatuse poolt kinnitatud riigihanke tulemusega. „Riigihanke eesmärk oli parkimismaja ehitamiseks ja edasiseks parkimisteenuse korraldamiseks leida pakkuja kontsessiooni korras. Edukaks tunnistati Citypark Eesti poolt esitatud pakkumus,“ selgitab juhatuse liige Marek Seer.
Uus, ehitatav parkimismaja on kuuekorruseline, selle brutopind on 12 000m2, mahutades ära vähemalt 432 märgistatud parkimiskohta. Parkimismaja ehitus saab alguse 2019. aasta kevadel, mis on omakorda ettevalmistus Maarjamõisa meditsiinilinnaku III etapi ehitustöödega alustamiseks 2020. aastal. Tasuliseks muutuva parkimisala kõrval, N. Lunini 14 ja Ravila 19 kinnistutel, on parkimine jätkuvalt tasuta.
Kliinikumi Leht
Dr Helgi Saarel täitus 50 aastat patoloogitööd
Nädalapäevad tagasi õnnitlesid kolleegid dr Helgi Saart, tänades teda patoloogia eriala arendamise ja praktiseerimise eest viimasel viiel aastakümnel.
Mõned päevad hiljem andis dr Helgi Saar intervjuu Kliinikumi Lehele patoloogiateenistuse 9. korruse ruumides. „Miljonivaade,“ ütleb ta naljatledes ruume tutvustades. Ning rõhutab tõsiselt, et paremaid töötingimusi ei oskagi tahta. Kui üheksateist aastat tagasi patoloogiateenistus loodi, tegutses kaks eraldi osakonda – Maarjamõisa ning Toome osakond. Viimane neist asus Vallikraavi tänaval ning just selle osakonna juhataja ametit pidas ka dr Saar.
Küsimuse peale, kas doktori tööelu on olnud ette planeeritud, vastab ta: „Ei, absoluutselt mitte. Elu läks ise nii. Tol ajal määrati tööle suunamisega ja nii sai minu töökohaks Tartu Linna Onkoloogia Dispanser. Seal alustasin kliinilis-biokeemiliste analüüsidega ning hiljem rajasin tsütoloogia kesklabori,“ räägib dr Saar.
Kui küsin, mis tema arvates on kõige enam viiekümne aasta jooksul eriala arengut mõjutanud, ütleb ta, et immuunhistokeemia. Ent kindlasti on muutunud nii töökorraldus kui ka laborite varustatus. Tollal olid ka algelised laboritarvikud olid väga defitsiitsed. „Võrreldes tänapäevase automatiseeritusega tegime meie kõike käsitsi,“ selgitab Helgi Saar. Ka kirjandus, täiendused ning koolitused, mis tänapäeval on nii kättesaadavad ja iseenesest mõistetavad, said siis võimalikuks vaid Moskva ja Leningradi kaudu.
Kui küsida, millised hetked dr Helgi Saare tööelus on olnud eredaimad, rõhutab ta 1980ndaid, mil ta süvenenult asus tegelema histoloogilise diagnostikaga. „Olen väga tänulik histoloogia professorile Kalju Põldverele, kes õpetas mulle palju ja innustas selle valdkonnaga tegelema,“ ütleb dr Saar. Ning lisab, et patoloogia jaoks peab ikka sättumust olema. „Mulle meeldib minu eriala vaheldusrikkus, ajurakud on pidevalt töös. Töö peab sõna otseses mõttes pinget pakkuma,“ rõhutab doktor.
Dr Saar tegeleb elupuhuse diagnostikaga ning lahangutega kokku ei puutu. Peamiselt on ta koostööd teinud onkokirurgidega. „Töö on intensiivne, mõtlema ja otsustama peab mõnikord kiirelt, operatsiooniaegsete kiiruuringute puhul sageli minutitega,“ selgitab doktor. Ta tõstab ka esile, et kogu diagnostika toimub siin, kliinikumis oluliselt kiiremini võrreldes põhjanaabritega.
Intervjuu lõppedes palun dr Saarel ennustada, kuhu tema eriala võiks järgmise viiekümne aasta jooksul jõuda. „Kogu meditsiin automatiseerub, selle vastu ei saa, ent inimmõistus jääb asendamatuks. Ka meil patoloogiateenistuses on paljud tööprotsessid automatiseeritud, kuid kohati on siiski vaja inimkäsi ning lõppdiagnoosi saab panna siiski ainult arst,“ lausub dr Helgi Saar. Ta lisab, et on kindel, et patoloogia eriala kogub populaarsust, mida tõestab ka viimastel aastatel uute ja tublide residentide ametisse astumine. „Ise ma ei kujuta ette, et oleksin mõne muu töö valinud,“ ütleb lõpetuseks dr Helgi Saar.
Liis Salumäe, patoloogiateenistuse direktor: Mul on olnud au ja rõõm õppida ning töötada dr Saare kõrval pea kümme aastat. Tema teadmistejanu, täpsus, põhjalikkus ja energilisus on imetlemisväärsed. Oma tööd tehes loodan, et dr Saar ei pea minu õpingute ajal mulle pühendatud aega raisatuks. Tervist ja jõudu!
Dr Helgi Saarega vestles Helen Kaju
Kliinikum ja Regionaalhaigla alustavad infotehnoloogiaalast koostööd
12. novembril kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatused Tallinnas, et arutada koostööplaane. Infotehnoloogia-alase koostöö raames sõlmiti kahe haigla vahel oktoobri lõpus konsortsiumileping, mille eesmärk on teha koostööd vereinfosüsteemi arendamisel.
Regionaalhaigla ja kliinikumi vahel sõlmitud lepingu eesmärk on uuendada ühiselt verekeskuste ja verekabinettide tarkvara. Tänane verekeskuste ja verekabinettide tarkvara on pea 20-aastane. Kahe haigla vahelise koostöö esimeseks sammuks on nõuete ühtlustamine ning analüüsi läbiviimine 2019. aastal, lisaks eelarve kavandamine ja rahastusallikate leidmine. Eestis on neli verekeskust ning uus tarkvara peab vastama kõigi keskuste nõudmistele.
Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul võimaldab loodav süsteem teha suure sammu edasi veretoodete käitlemise kvaliteedis ja tagab parema jälgitavuse doonorist retsipiendini, mis on väga oluline patsiendi ohutuse tagamisel. „Uus süsteem peab võimaldama ka operatiivset infovahetust verekeskuste vahel, mis loob täiendava võimaluse kulude optimeerimiseks ja patsiendi ohutuse tagamiseks,“ kommenteerib Priit Eelmäe.
Nii kliinikum kui regionaalhaigla rõhutavad koostöö olulisust. „Haiglad peavad infotehnoloogialahenduste osas tegema koostööd ning seekaudu vähendama topelt tööd, sest vajadused on haiglatel ju sarnased,“ ütles regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu. „Loodame, et see projekt on edukas ning on aluseks tervishoiuteenuste e-lahenduste harmoniseerimisele kahes suurhaiglas,“ lisas Peedu.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi teadustöö preemia
Arstiteaduskonna aastapäeva üritused kulmineerusid dekaani vastuvõtuga 12. oktoobri õhtul, kus muuhulgas andis kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe üle ka kliinikumi teadustöö preemia. Seekord kuulus preemia ettekandele „Vanuse mõju substantia nigra hüperehhogeensusele Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel isikutel“, mille autorid on Toomas Toomsoo, Allan-Hermann Pool, Riina Kerner, Inga Liepelt–Scarfone, Liis Kadastik-Eerme, Inna Rubanovits, Toomas Asser, Daniela Berg ja Pille Taba.
Substantia nigra hüperehhogeensus (SN+) transkraniaalsel ultraheliuuringul on oluline biomarker, et kinnitada Parkinsoni tõve (PT) kliiniline diagnoos. Nimetatud autorite poolt läbi viidud uuringu eesmärgiks oli hinnata SN+ seost mitmete kliiniliste või demograafiliste parameetritega, kuid olulisemaks osutus uuritavate vanus sõltuvalt Parkinsoni tõve patsientide esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontra- ja ipsilateraalses ajupooles ning tervetel kontrollisikutel. Uuringusse kaasati 300 QSBB (Queen Square Brain Bank) diagnoosikriteeriumitelevastavat PT-patsienti ning 200 tervet kontrolli. SN+ hinnati kahepoolselt transkraniaalse ultraheliuuringu abil. Kummaski ajupooles tehti kolm mõõtmist, Parkinsoni tõve patsientide SN+ leiti kummagi ajupoole kohta kolme mõõtmise keskmisena, kontrollide SN+ avaldati kuue mõõtmise keskmisena.
Transkraniaalne ultraheliuuring oli võimalik läbi viia 266 Parkinsoni tõve patsiendil ja 168 kontrollil. Patsientide ja kontrollide rühm soolise ja vanuselise jaotuse poolest ei erinenud. Mõlema poole SN+ keskmine PT-patsientidel oli 0,33 (SD 0,10) cm2, kontrollidel 0,16 (SD 0,05) cm2 (erinevuse p < 0,001). Patsientidel oli esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontralateraalses ajupooles SN+ 17,6% suurem kui ipsilateraalses (p < 0,001). Kliinilistele näitajatele kohandatud regressioonimudelites oli PT esmassümptomite avaldumise kontralateraalse ajupoole SN+ uuritava vanusega negatiivselt seotud (p = 0,0168), ipsilateraalse SN+ ja vanuse vahel statistiliselt olulist seost ei ilmnenud. Kontrollidel oli SN+ ja uuritava vanuse vahel regressioonianalüüsis positiivne seos (p < 0,001).
Uuringu tulemusel järeldati, et SN+ ei pruugi olla stabiilne Parkonsoni tõve marker. Seos vanuse ja SN+ vahel PT-haigetel on ajupooltes erinev ja sõltub esmassümptomite avaldumisele vastavast kehapoolest. Erinevalt tervetest, kellel SN+ vanusega suureneb, väheneb SN+ vanusega Parkinsoni tõve patsientide haiguse esmasavaldumisele kontralateraalses ajupooles.
Kliinikumi Leht
Dr Toomas Toomsoo: Uuringu olulisim tulemus võrreldes varasemate uuringutega seisneb selles, et meie ei summeerinud mõlemaid ajupooli kokku, vaid vaatasime neid eraldi. Teiseks näitasime, et vanus on parim indikaator SN+ muutumisel; haigetel vähenemise ja tervetel suurenemise näol. See kinnitab varasemat – SN+ on hea biomarker varaseks Parkinsoni tõve haige avastamiseks. Meie töö näitas, et SN+ suureneb tervetel vanusega, mis kinnitab selle markeri olulisust haiguse diagnoosimisel.
Meie grupi seitsme aasta pikkuse töö andmed, muuhulgas andmed, kes ja kui palju tervetest seitsme aastaga haigestusid, on kohe valmimas ja lähitulevikus ilmumas.
Algas Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimine
15. oktoobril alustati L. Puusepa 1a hoone ehk Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimistööde I etapiga. Lammutustööd said alguse 3. korruselt.
Remondi esimene etapp on planeeritud ajavahemikku oktoober 2018–detsember 2019, mille käigus valmivad tervisekeskuse ruumid 1.–3. korrusel. Ehituse perioodiks kolitakse 3. ja 4. korruse perearstid ümber L. Puusepa 6 hoone vabadesse ruumidesse.
Perearstid
Doktorid Tiiu Tootsi, Aino Liba, Liivika Born ja Merike Värv võtavad patsiente vastu alates 22. oktoobrist ning doktor Ruth Ladva alates 23. oktoobrist L. Puusepa 6 majas.
Vastuvõtukabinetid on järgmised:
Kabinet 103 dr Ruth Ladva
Kabinet 108 dr Tiiu Tootsi
Kabinet 113 dr Aino Liba, dr Liivika Born
Kabinet 115 dr Merike Värv
Patsientide sissekäik asub L. Puusepa 6 hoone taga ning on märgistatud suunavate viitadega. Lapsevankrite ja ratastoolide jaoks on patsientidel võimalik kasutada lifti nr 2, mis asub L. Puusepa 6 hoone erakorralise meditsiini osakonna (EMO) poolses küljes.
L. Puusepa 1a 2. korrusel töötavad perearstid jäävad praegusesse asukohta ning liiguvad pärast 3. korruse valmimist selle korruse uutesse kabinettidesse.
Hambaproteesikeskus
L. Puusepa 1a rekonstrueerimine toob muudatused ka hambaarstide vastuvõttudes.
Alates 3. septembrist võtavad doktorid Karin Rosin, Külli Jõesaar, Merike Vanjuk, Mairi Roosi, Alla Dudina, Marija Gromova patsiente vastu aadressil Raekoja plats 6, 3. korrusel. Infot vastuvõttude kohta saab telefonil 731 9282.
Doktorid Priit Niibo, Reelika Jõeveer, Mirjam Metslang võtavad alates 3. septembrist patsiente vastu L. Puusepa 8 hoone J-korpuse 1. korrusel ruumis 32. Infot vastuvõttude kohta saab telefonil 731 9282.
Hambaproteesikeskuse labor asub ajutiselt L. Puusepa 8 B-korpuse 0. korrusel. Infot saab vanemtehnikult Talvi Paaksilt telefonil 731 9385.
Hambaproteesi valvearstide vastuvõtt toimub Raekoja plats 6 hoone 3. korrusel kell 8:00–12:00. Täpsem info stomatoloogia kliiniku kodulehel.
Vereproovide võtmine
Kliinikumi ühendlabori vereproovide vastuvõtmise kabinet kolib L. Puusepa 1a maja 3. korruselt 1. korrusele ruumi nr 1159.
Spordiarsti vastuvõtu kabinet
Spordimeditsiini ja taastusravikliinikumi spordiarsti vastuvõtukabinett, mis siiani asus L. Puusepa 1a maja 3. korrusel kolib L. Puusepa 6 majja ruumi 141. Vastuvõtule minnes tuleb siseneda L. Puusepa 6 maja vasakpoolse külje pealt (koduõenduse ukse kaudu).
Peremeditsiini õppetool
Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi peremeditsiini õppetooli töö- ja õpperuumid kolitakse detsembrikuus L. Puusepa 1a majast ajutiselt, uute ruumide valmimiseni, L. Puusepa 8 hoonesse.
Finantsteenistus
Finantsteenistuse töötajad kolivad L. Puusepa 1a 4. korruselt L. Puusepa 2 majja.
Sisekontrolliteenistus
Sisekontrolliteenistuse töötajad asuvad alates 5. novembrist L. Puusepa 8 maja C-korpuses ruumis C233.
Juhime tähelepanu, et südamekliiniku ambulatoorsed vastuvõtud ning androloogiakeskuse vastuvõtud toimuvad endiselt L. Puusepa 1a majas 4. korrusel.
Kogu L. Puusepa 1a hoone rekonstrueerimistööd kestavad 2020. aasta septembrini. Rekonstrueerimisprojekti tulemusena rajatakse kaasaegne tervisekeskus 20 perearsti praksisele („TÜ Kliinikumi tervisekeskuse rajamine“, europrojekt nr 2014-2020.2.04.17-0046). Maarjamõisa väljale koondatakse Tartu ülikooli hambaarstiteaduste instituudi ja kliinikumi stomatoloogiakliiniku ruumid, lisaks kaasajastatakse androloogiakeskuse ruume ning laiendatakse peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õpperuume. Projekti käigus uuendatakse ka kogu maja tehnosüsteemid.
Kuna lammutustöödega kaasneb tolm ja müra, palume nii patsientidelt kui töötajatelt mõistvat suhtumist.
Kliinikumi Leht
Kliinilise eetika komitee eesmärk on ravikvaliteedi tõstmine
Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komiteel on septembrikuust uus esimees – Naatan Haamer, kes on olnud kliinikumiga seotud juba üle kakskümmend aasta. Komiteesse kuuluvad lisaks uuele esimehele emeriitprofessor Tiina Talvik, doktorid Ain Kaare, Katrin Elmet, Tuuli Metsvaht, Tiia Reimand, ülemõde Tiina Freimann, ämmaemand Margit Luiga, Liina Lokko Otepää Ravikeskusest ja Kadri Simm Tartu Ülikoolist.
Kliinilise eetika komitee muutunud koosseisu kooskäimise aeg on jäänud samaks – endiselt iga kalendrikuu esimesel esmaspäeval. Muu töö ja kiiremad küsimused lahendatakse jooksvalt kokku leppides. Kliinikumi Leht uuris uuelt esimehelt komitee tegevuse kohta.
Millised teemad või olukorrad kuuluvad kliinilise eetika komitee valdkonda?
Kindlasti ei saa eristada ühte-kahte kindlat teemat või valdkonda. Kliinilise eetika komitee tegeleb kõiksuguste probleemide lahendamisega. Näiteks suhtlemisprobleemidega nii patsiendi ja meediku vahel kui ka personali omavaheliste suhtlemisprobleemidega. Teine oluline teema on keerulised raviotsused, millega seoses võiks olla rohkem pöördumisi eetika komitee poole. Komitee mitmekesine vaade saab aidata leida keeruliste otsuste puhul paremaid lahendusi.
FOTO: Scanpix/Aldo Luud
Kes võivad pöörduda kliinilise eetika komitee poole?
Meie poole on oodatud pöörduma kõik kliinikumi töötajad, kes tunnevad, et vajavad abi mõne olukorra lahendamisel. Niisamuti võivad kliinilise eetika komitee poole pöörduda patsiendid. Siinkohal kutsungi üles kliinikumi personali ka patsiente teavitama ja julgustama eetika küsimustes komiteega ühendust võtma. Eetika komitee võiks olla vahend, millega lahendada probleeme eos ning ennetada meedia- või kohtuteed. Meil ei ole olemas võluvitsa, mis konfliktid või arusaamatused olematuks teeb, ent meie komitee ülesanne on aidata jõuda teineteise mõistmiseni ning kokkulepeteni, mis aitaks olukorras edasi liikuda.
Kuidas eetika komitee enda otsuseid teeb? Kas komiteel on n-ö täidesaatev võim?
Komitee ei ole kohe kindlasti karistusorgan. Eesmärk on jõuda mõlemat osapoolt rahuldava lahenduseni ning aidata kaasa keeruliste otsuste langetamisel. Ning pean ka täpsustama, et komitee ei tee otsuseid kellegi teise eest. Meie ülesanne on aidata otsuseni jõuda. Komitee on kui kaasamõtleja, arutleja ja nõuandja. Kui vaja, kaasame protsessi ka teisi eksperte. Meditsiinitöötajatel võib olla keeruline teinekord teha otsuseid, mis muudavad patsiendi elu ning see ongi koht, kus eetika komitee saab erinevate vaatenurkade andmisega toetada otsuse protsessi.
Kas uuenenud komitee koosseis toob ka töös muutusi?
Eetika komitee laiem ja pikaajalisem eesmärk on ravikvaliteedi tõstmine. Et kliinikumis oleks hea töötada ning et siin oleks hea ravil käia. Tööatmosfäär peab olema hea ja julgustav ning siinkohal võin küll märkida, et inimeste hoiakud on aastatega muutunud. Vähenenud on hierarhiline mõtlemine, muutunud on suhtlus patsientidega ning paranenud on tööõhkkond kogu kliinikumis.
Muutuste osas arvan, et kui eetika komitee 1997. aastal emeriitprofessor Tiina Talviku eestvedamisel loodi, olid meil veidi teised rõhuasetused. Teemad ja olukorrad olid sarnased tänasele, ent muutunud on viis, kuidas me neid vaatlesime.
Kliinikumi Leht
Noormeestele mõeldud vastuvõtud meestekliinikus
Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuses on käimas projekt, mille eesmärk on pakkuda nõustamist kuni 26-aastastele noormeestele nii Tartu kui Tallinna keskustes. Projekti rahastab Eesti Haigekassa ning vastuvõtud on noormeestele tasuta.
Projekti eesmärk on juurutada kuni 26-aastaste noormeeste seas haigusi ennetavat käitumist ning tõsta noorte terviseteadlikkust. Meestekliiniku juhataja dr Margus Punabi sõnul väga oluline pöörata tähelepanu meeste tervisele läbi soospetsiifilise ennetusprojekti. „Kõik meesterahvad peaksid enda tervist kontrollima vahetus puberteedijärgses perioodis, vanuses 16–18“, rõhutab dr Punab.
Vastuvõttudel on fookuses meestele omased soolise ja kehalise arengu teemad, aga ka suguhaiguste varane avastamine ning ravi.
Lisaks sellele, et vastuvõtud on ilma visiiditasuta, on Tartus võimalik vastuvõtule pöörduda lausa ilma ette registreerimata. Tartu keskus ootab noormehi tööpäevadel kell 8:30–11:40 ning 13:00–15:40. Kolmapäeviti toimub Tartu keskuses noormeeste nõustamine koguni kella 19:00ni. Tallinna keskusesse pöördumiseks on vajalik eelnev registreerimine kliinikumi kodulehel või e-posti teel: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Kliinikumi Leht
Mobiilsete diagnoosikabinettide graafikud
Androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tehakse pea 95% vajaminevatest uuringutest ning patsient ei pea sõitma Tartusse uuringutele. Mobiilse kabineti vastuvõtule võib pöörduda kõigi meestele eriomaste haiguste kaebustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise ja munandikoti haigused, rinnahaigused meestel.
Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või 731 9323, kliinikumi kodulehel, aga ka e-kirjaga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Internetis vastuvõtule broneerides tuleb täpsustada kabineti asukoht.
Haigekassa tingimustel meestearsti vastuvõtule pöördumine eeldab saatekirja. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad pöörduda tasulisele vastuvõtule.
November
5.–6. november Rapla, Alu tee 1
7.–8. november Haapsalu, Vaba 6
12.–16. november Kuressaare, Aia 25
19.–20. november Viljandi, Turu 8/10
21.–22. november Rakvere, Lõuna põik 1
26.–29. november Narva, Haigla 5
Detsember
3.–6. detsember Ahtme, Ilmajaama 14
7. ja 10. detsember Võru, Jüri 19a
11.–12. detsember Valga, Peetri 2
Nahahaiguste mobiilne diagnoosikabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Nahahaiguste mobiilse kabineti vastuvõtud Eesti erinevates keskustes kiirendavad inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel.
Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann. Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Internetibroneeringul tuleb eriala juures täpsustada asukoht, kuhu minna soovitakse.
Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole vaja perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
November
1. november Räpina Haigla, Võru 1, Räpina
8. november Viljandi Tervisekeskus, Turu 8/10, Viljandi
15. november Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee
22. november Jõgeva Haigla, Piiri 2, kiirabi sissepääsu juures
29. november Antsla Perearstikeskuse hoovis, Koolitee 12
Detsember
6. detsember Otepää kiirabi juures, Tartu mnt 1B, Otepää
13. detsember Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
20. detsember Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikum valiti taas atraktiivseimaks tööandjaks
11. septembril võttis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto Instar EBC ja personalijuhtimise ühingu PARE poolt korraldatud „Atraktiivsete tööandjate päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on kliinikum meditsiinitudengite seas kõige atraktiivsem tööandja.
Üle-eestilises kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste tööootuste ja tööandja maine uuringus osales 5400 õppurit. 2018. aastal on tudengite hinnangul kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks ettevõttepoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine. Näiteks 2010. aasta olulisim valikukriteerium oli huvitav ja arendav töösisu ning võrdne kohtlemine oli alles neljandal kohal.
Atraktiivseid tööandjaid tunnustati kaheksas erinevas kategoorias, millest olulisemad olid kõrgkoolide tudengite ja kutsekoolide õpilaste atraktiivsemad tööandjad ning lisaks tudengite sihtrühma atraktiivsemad tööandjad majandustudengite, IT-, tehnika-, õiguse-, meditsiini- ja humanitaarvaldkonnas. Kliinikum valiti meditsiini eriala tudengite poolt kõige atraktiivsemaks tööandjaks 84 tööandja seast.
Kliinikumi Leht
Evamaria Elisabet Keränen, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Igal sügisel, kui uued noored arstitudengid oma õpinguid alustavad, vaadatakse Biomeedikumist üle parkla asuvat Tartu Ülikooli Kliinikumi aukartust äratava tundega. Loetakse päevi, mil jõuab kätte aeg valges kitlis arstiõppe kliinilisse õppesse asuda. Kliinikumi akadeemiline õhkkond ja kaasaegne tehnoloogia annavad tudengitele inspiratsiooni veelgi rohkem areneda. Kliinikumis saadakse esmane kliiniline kogemus ning õpitakse, kuidas erinevaid teadmisi arstikunstina rakendada. Integreeritud ravi, õppe- ja teadustöö loob kliinikumist unikaalse töökeskkonna võimaldades noortel arstidel töötada pika juhendamiskogemusega õppejõudude kõrval. Üliõpilaste õppegraafikuga arvestatakse ja luuakse töötamiseks sobiv keskkond. Mitmekülgsed arenemisvõimalused ja tudengite kaasamine kutsuvad üliõpilasi ka edaspidi Tartu Ülikooli Kliinikumi tööandjaks valima.
Kakskümmend aastat kliinikumis
Sõitsin parasjagu rongiga tagasi oma esimeselt maratonilt Turust. Jalad pakitsesid, aga rahulolu oli üüratu. Oli 1998. aasta juulikuu esimene esmaspäev. Helises telefon – helistajaks dr Jaanus Pikani – ja kutsus mind tööle Tartusse, kliinikumi. Just-just olid Eesti riik, Tartu ülikool ja Tartu linn jõudnud kokkuleppele kliinikumi saatuses – saagu sihtasutus – ja leidnud sellele saatusele ülalmainitud elluviija. Kahe kuuga moodustas ta oma meeskonna – mina asusin ametisse 27. juulil, mis ka juhtumisi mu sünnipäev on – ja sukeldusin jäägitult. Uue õppeaasta alguses esitlesime toonasele haiglarahvale oma plaani: liita kokku 15 erinevat juriidilist üksust ühtseks organisatsiooniks, ühitada kliinikumi ja arstiteaduskonna struktuur ja juhtimine ning koondada kogu aktiivravi ühe uusehituse katuse alla.
Kõige esimene ülesanne oli sihtasutuse asutamine. Juriidiline protseduur oli keeruline ja nõudis palju käsitsitööd – meenutan, et suurem osa dokumentatsiooni oli tollal paberil. Nii tekkisidki hiiglaslikud mapid. See oli meie esimene proovikivi ja napi nelja kuuga suutsime kõva pingutuse tulemusena vahetult jõulude eel sihtasutuse asutada.
Järgmine samm oli kõigi haiglate kokkusulatamine üheks suureks haiglaks. Selle tegevuse arhitektiks ja läbiviijaks sain mina. 1999. aasta läks kui võluväel organisatsiooni ülesehitamiseks: kõikide haiglate dubleerivad tugisüsteemid ühendati ühtsetesse teenistustesse, kes asusid ette valmistama kliinikute ja osakondade ümberkorraldamist. Tulevased kliinikujuhid esitasid oma visioonid ja plaanid kliinikute ülesehitamiseks. Pärast üksuste piiride selginemist koostati neile eelarved. Personaliteenistus valmistas ette kliinikujuhatajate, osakonnajuhatajate ja arst-õppejõudude konkursse, vastasutatud analüüsi-marketingiteenistus asus lahti harutama seniste haiglate ja 18 toonase kohaliku haigekassaga vahel sõlmitud raviteenuste lepinguid. Sammhaaval „kõdunesid“ haiglad ja „moodustusid“ kliinikud ja teenistused. Proovisime leida kõigile haiglajuhtidele võimalikult sobivat rakendust – mõnel juhul see õnnestus, mõnel jälle mitte. Üksikud siiski lahkusid, teised sobitasid end uutesse kingadesse. Kokkuvõttes alates 2000. aastast toimetab Tartu Ülikooli Kliinikum ühtse asutusena. Siiski oli ümberkorralduste segadus nii suur, et 1999. aastal ei esitanud keegi juhatusele aastaaruandeid – see jääb ilmselt ainsaks aastaks ajaloos, mil nii juhtus.
Aastad 2000–2003 läkski kibeda organisatsiooni ülesehituse tähe all. Isiklikus elus oli see mu elu raskeim aeg – pere jäi Tallinna ja lagunes. Põdesin seda kõvasti ja võtsin tublisti kaalus juurde. Siiski suutsin säilitada jooksuharjumuse, joostes ühe maratoni aastas ja maha jätta suitsetamise. Kliinikumis käivitasime igasuguseid süsteeme, selleks olid meil ka abilised konsultatsioonifirma näol. Siis panimegi aluse kliinikumi kvaliteedi e-käsiraamatule. Alguses oli selles peamiselt asutusesisesed paratamatud reeglid, aga juba esimestest aastatest hakkasime kirja panema ravijuhtnööre ja patsiendi infomaterjale. Ilmale tuli väike, aga tubli avalikkussuhete teenistus. Käima pandi Kliinikumi Leht. Ise vedasin sellel esimesel aastal käima patsientide ja töötajate rahuloluuuringud ning kaebuste juhtimise süsteemi. Oli ka tagasilööke – püüdsime ühe õhinaga ka parendusettepanekute süsteemi teha. Aga esimene katse sai ülikeeruline ja jäi soiku. Ja õiget elu ei saanud ka lihtsustatud variant. Praegune, kaebuste ja ettepanekute süsteem on pigem hädavariant. Väga, väga vaevaliselt läks kvaliteediindikaatorite ja kliiniliste võrdlusandmete leidmine. Aga muidugi toimetasime üliusinalt uue hooneprojekti kallal. Just selle tegevuse keskel läksid teed lahku dr Jaanus Pikaniga. Juhatuse esimehe ametisse asus dr Urmas Siigur, dr Raul Talvikust sai ülemarst ja minu haldusalasse liitus IT ja Meditsiininfo Keskus.
Järgmisele juhatuse valimisperioodile (2003–2008) läksime vastu ülioptimistlikult: Euroopa Liiduga liitumise ja kiire majanduskasvu oludes otsustati euroliidu vahenditest rahastada meie neljaks jagatud ehitusprojekti I etappi. Õhinaga asusime looma uut haiglainfosüsteemi. Kuna olemasolevad ei kõlba, siis otsustame teha ise! Kõik läks justkui hästi – hanke võitis kolme tuntud firma konsortsium, koosolekuid peeti ja raha kulus mehemoodi. Esialgu ei osanud ikka ja jälle edasi lükatud tähtaegadest ja ühe osapoole lahkumisest veel midagi välja lugeda – meditsiin ju ongi keeruline. Aga septembri hakul aastal 2004 läksid suusad prauhti risti – pidime hakkama uut ja kaua oodatud süsteemi psühhiaatriakliinikus piloteerima, kogunenud oli viimane koordineeriv koosolek, kui põhitegija teatas, et peab ikka edasi lükkama ja neil midagi valmis pole. Seepeale tellisime kogu projektile auditi, mille hinnang oli hävitav. Toonane IT juht oli risti vastupidisel arvamusel, aga juhatus teda enam ei uskunud. Lahkuminek aasta lõpus oli valus. IT juht lahkus koos lõviosa arendusmeeskonnaga. Taaskord ülikeeruline periood mu elus, aga suutsin siiski riismetest üles ehitada uue meeskonna. Ainsast järele jäänud konsortsiumi osapoolest sai tegelik tegija ja eHL-i lõpuleviija. Siiski kulus selleks kaks aastat, enne kui sammhaaval süsteem kasutusse läks. Siis hakkas juba uusehitus ilmet võtma, majandusel läks veel hästi ja ka mu isiklikus elus toimus pööre paremusele – lapsed tulid minu juurde elama ja mõned head aastad olin ma pühendunud üksik vallasisa. Jooksuharjumus süvenes, treenimise teadlikkus kasvas ja ajad paranesid. 2008. aastal jooksin maratoni esimest korda elus alla 3 tunni!
2008–2013 aasta juhatuse ametis olemise perioodi iseloomustas masu ehk majandussurutis. Kulusid kärpis Eesti valitsus, kulusid kärpisime ka meie. Koolitusrahad, lisatasud, majandamiskulud – kõigiga närutati. Siiski ei saanud uut maja jätta sisustamata ja eHL-i pooleli. Seega säilitasime oma investeerimisvõime. Paraku lükkas see kõik edasi paljusid ammu plaanitud asju: küll koolitusmooduli juurutamise, marketingiteenistuse ja juhi töölaua arendused. Kliinikumi Leht jäi mustvalgeks. Igal aastal ootasime ravi rahastamise parandamist nagu valget laeva – ei tulnud laeva ega ka paranemist. Just sel keerulisel ajal tuli mu haldusalasse uus lapsuke – transplantatsioonikeskus. See kasvas välja kvaliteedivaldkonnast ja nõudis pikki läbirääkimisi, et teenistus moodustada ja sellele juht valida. Ka selge suund liitumiseks Scandiatransplandiga sai kohe alguses paika pandud. Ega me sinna oodatud olnud, aga ega see meid ka heidutanud. Mitu aastat külastasime erinevaid Skandinaavia keskusi. Esitlesime ennast ja kutsusime külla. Sõlmisime erinevaid hea tahte ja koostöölepinguid. Käivitasime organite vahetuse ning saatsime arste koolitustele. Isiklikus elus toimub selge pööre paremusele – leian elukaaslase (nüüdseks abikaasa) ja meie kärgpere kolib ühe katuse alla. Eks teismelistega ole ikka probleeme, aga need on ju toredad! Neil aastail jooksin 12 maratoni järjest alla 3 tunni.
Aastate 2013–2018 juhatuse tööperiood jääb mulle endale kõige enam meelde võrgustumise tõttu. Muudes minu haldusala valdkondades on juhid (Kristi Tael, Siiri Toomiste, Merje Tikk, Eiko Pruks, Kati Korm, Virge Pall ja Keiu Saarniit) kasvanud nii tugevaks, et suudavad iseseisvalt uusi algatusi ellu viia. Võrgustumises olin alguses üsna üksik hunt – kuni leidsin endale toe kliinikumipoolsetest nõukogu liikmetest (Rein Kermes, Ago Kõrgvee, Urmas Lepner). Vaevaliselt edenesid läbirääkimised omavalitsustega Lõuna-Eesti, Valga ja Võru haiglate aktsiate müügi osas. Kohalikud juhid soovisid, et „kõik jääks nagu enne“. Siiski suutsime kõige keerulisema teemad – sünnitusabi ja kirurgia – selgeks vaielda. Püüdsin olla omavalitsuste tegevustega kursis ja hoida lugupidavaid suhteid. See õnnestus täpselt nii kaua, kuni tegelike tegudeni läks. Selle aasta alguses tegi haigekassa ettepaneku Valga ja Põlva haiglale sünnitusabi, kui jätkusuutmatu ja ebaturvalise teenuse pakkumisest loobuda. Kogu kevade väldanud Facebooki-kommuunide surve ja valitsuse rahapakkumise tulemusena saavutasin kompromissi, mille kohaselt Põlva osakonna sulgemine lükati aasta võrra edasi ja Valgas tehti see 1. juuli seisuga ära. Eraelus on see aeg samuti kujunenud uuteks algusteks – lapsed läksid üksteise järel omaette elule ja taas kahekesi jäänuna kolisime Nõo külje alla tallumajja elama. Üsna juhuslikult, sõprade eeskujul, sattusin jooksma Mont Blanci mägimaratoni ja sellest kujuneb „armastus esimesest pilgust“ ultra- ja maastikujooksude vastu. Selle kulminatsioonina õnnestus mul esimese eestlasena 2017 aastal kvalifitseeruda UTMB’le (Mont Blanci Ultra-Maastikujooksule). Suutsin selle 170 km pikkuse ja 10 000 tõusu-langusmeetriga mägijooksu ka 40 tunniga läbida.
Küllap sellekevadine pingeline aeg mulle ka saatuslikuks saigi: järgmiseks perioodiks mind nõukogu enam juhatusse ei valinud. Minust jäävad siia maha väga võimekad inimesed, kõige tunnustatumad Eesti tervishoiusüsteemis omas valdkonnas. Muidugi on mul kahju lahkuda, armastasin nii oma tööd kui kolleege. Aga saan minna sirge selja ja uhkustundega. Minu jaoks on käes „uute väljakutsete otsimise aeg“. Usun neid leidvat, olen kliinikumis palju saavutanud ja kogemustepagas on küllaldane.
Mart Einasto
Ehituse ja remondiprojektid aastatel 2018–2022
Kliinikumi üks pikaajalistest strateegilistest eesmärkidest on olnud aktiivravi koondamine Maarjamõisa väljale ning ravi- ja õppetingimuste kaasajastamine. Kuigi kahel viimasel aastakümnel tehtu on olnud märkimisväärne, tuleb eesolevatel aastatel lõpuni viia mitmed suured infrastruktuuri projektid. Nendega kaasnevad tegevused, aga ka tulemused saavad mõjutama otseselt või kaudselt kõiki nii kliinikumi töötajaid kui ka partnereid ja patsiente. Järgnev on ülevaade juba alustatud projektidest ning nendega kaasnevatest majadevahelistest liikumistest. Projektide koondajakava on esitatud eraldi joonisel.
L. Puusepa 1a (Maarjamõisa polikliinik) kapitaalremont
Projekti tulemusena rajatakse kaasaegne tervisekeskus 20 perearsti praksisele („TÜ Kliinikumi tervisekeskuse rajamine“, europrojekt nr 2014-2020.2.04.17-0046). Lisaks koondatakse Maarjamõisa väljale Tartu ülikooli hambaarstiteaduste instituudi ja kliinikumi stomatoloogiakliiniku ruumid, tuues üle kõik tegevused Raekoja plats 6 hoone rendipinnalt. Samuti laiendatakse Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õpperuume. Projekti käigus uuendatakse ka kogu maja tehnosüsteemid. Ehitustööd toimuvad kahes etapis.
Projekti seis: ehitushange on läbi viidud ja leping on sõlmimisel.
Remondi I etapp: oktoober 2018–oktoober 2019
Remonditakse täielikult III korrus ja I–IV korruse hoone Lembitu tänava poolne külg, kus paiknesid hambaarstiteaduse instituudi ja stomatoloogiakliiniku ruumid ning IV korruse endised kirurgiakliiniku ambulatoorse osa ruumid. Viiendale korrusele ehitatakse välja hambaarstiteaduse instituudi tööruumid.
Selleks:
- hambaproteesi laborid ja üks õppeklass viiakse ajutiselt L. Puusepa 8 B-korpuse 0 korrusele endistesse apteegi ruumidesse;
- stomatoloogiakliiniku hambaravi osa viiakse II korruselt Raekoja plats 6 hoonesse;
- III ja IV korrusel töötavad perearstid viiakse ajutiselt L. Puusepa 6 hoone vabadesse ruumidesse;
- rentnik Kaitseressursside Amet viiakse L. Puusepa 8 F-korpuse I korrusele.
Pärast I etapi valmimist:
- osa L. Puusepa 1a II korrusel ja L. Puusepa 6 majas töötavatest perearstidest asuvad L. Puusepa 1a remonditud III korrusele;
- peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut liigub II korruselt III korrusele;
- androloogiakeskus liigub IV korruselt II korrusele endistesse stomatoloogiakliiniku ruumidesse Lembitu tänava poolses küljes;
- hambaproteesi laborid ja õppeklass liiguvad L. Puusepa 8 hoonest tagasi L. Puusepa 1a III korrusele;
- ülikooli perearstikeskus liigub I korruselt III korrusele;
- kaitseressursside amet liigub L. Puusepa 8 hoonest tagasi L. Puusepa 1a I korrusele ülikooli perearstikeskuse ruumidesse.
Remondi II etapp: oktoober 2019–mai 2020
Tehakse 0–IV korrusel need tööd, mida I etapi käigus ei olnud võimalik läbi viia – remonditakse I korruse registratuur, II korruse tervisekeskuse ruumid, IV korruse remontimata pind ja lõpetatakse tehnosüsteemide rekonstrueerimine.
Selleks:
- ambulatoorne kardioloogia liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 hoone F-korpuse I korrusele;
- administratsioon liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 hoone A-korpuse II korrusele;
- II korruse perearstid liiguvad ajutistele asenduspindadele.
Pärast II etapi valmimist:
- hambaarstiteaduste instituut ja stomatoloogiakliinik liiguvad Raekoja plats 6 hoonest L. Puusepa 1a hoone IV ja V korrusele;
- perearstid liiguvad asenduspindadelt tagasi L. Puusepa 1a tervisekeskusesse.
L. Puusepa 8 A-korpuse 0, V, VI ja VII (tehniline korrus) rekonstrueerimine: jaanuar 2019–jaanuar 2020
V ja VI korrus rekonstrueeritakse tänapäevastele nõuetele vastavateks palatiplokkideks, tegevused 0 ja VII korrusel on seotud tehnosüsteemidega uuendamisega.
Projekti seis: ehitushanke aluseks olev põhiprojekt on valmimas.
Enne remonti ümberpaiknemisi ei toimu, kuna A-korpuse V ja VI korrus on praegu kasutuseta.
Üksuste ümberpaigutused pärast remondi valmimist:
- lastekirurgia osakond liigub F-korpuse III korruselt tagasi A-korpuse VI korrusele kuni uue lastekliiniku valmimiseni;
- pulmonoloogia osakond laieneb osaliselt A-korpuse VI korrusele;
- traumatoloogia osakond liigub A-korpuse II korruselt A-korpuse V korrusele;
- kliinikumi administratsioon liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 A-korpuse II korrusele.
L. Puusepa 8 B-korpuse I korruse ümberehitus: juuli 2018–aprill 2019
B-korpuse esimese korruse paremasse poolde (nn vana radioloogia) rajatakse ruumid südameklliiniku kliinilise füsioloogia osakonnale, mis praegu paikneb F-korpuse II korrusel väga kitsukestes tingimustes. Projekti lõppedes laieneb praeguse kliinilise füsioloogia pinnale südamekliiniku rütmihäirete osakond.
Projekti seis: ümberehitus käib.
L. Puusepa 8 söökla ja köögi laiendamine: märts 2019–veebruar 2020
Kuna töötajate arv on eelnevate uute korpuste (G, H, J, K, L) lisandumisega oluliselt kasvanud ning suureneb lastekliiniku ning kõrvakliiniku lisandudes veelgi, on vaja oluliselt parandada personali söökla suutlikkust. Olemasolevat sööklat laiendatakse juurdeehitusega B-korpuse (vana opiplokk) suunas. Selle tulemusena suureneb istekohtade arv 150-ni ning korraga saab rakendada kahte teenindusletti. Kahtlemata häirib ehitustegevus söökla toimimist ning teatud perioodiks tuleb see suisa sulgeda, kuid toitlustusteenistus töötab välja ajutised lahendused.
Projekti seis: ehitushanke aluseks olev põhiprojekt on valmimas.
Parkimismaja: märts 2019–jaanuar 2020
Täiendavate patsiendivoogude ning personali lisandumine tingib vajaduse parkimiskohtade arvu suurendamiseks. Vastavalt detailplaneeringule on selleks lahenduseks parkimismaja 432 autole viie maapealse ning ühe maa-aluse korrusega. Parkimismaja asukoht on N. Lunini 16 kinnistul, uue peasissekäigu vastas.
Projekti seis: hange on lõppenud, leping hoonestajaga on sõlmimisel.
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III etapp: jaanuar 2020–juuni 2022
Kolmandas ehitusjärgus ehitatakse L. Puusepa 8 kompleksile juurdeehitused lastekliinikule (M-korpus) ja kõrvakliinikule, naistekliiniku perekeskusele ning päevakirurgia plokile (uus C-korpus), kokku ligi 34 000 m2. Projekti kaasrahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist (projekt nr 2014-2020.2.04.17-0071).
Projekti seis: ehitustööde riigihanke aluseks olev põhiprojekt peab valmima 2019. aasta juunis, ehituse algus on planeeritud 2020. aasta algusesse.
Ehituse alguses lammutatakse praegune C-korpus. Seal paiknevad närvikliiniku ambulatoorse vastuvõtu kabinetid viiakse üle A- ja L-korpuse pinnale, südamekliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravikliiniku ruumid (endoteelilabor, valuravi kabinet jt) viiakse C-korpusest B-korpuse 0 korrusele, töötajate garderoobid G1-korpuse 0 korrusele). Naistekliiniku perekeskus liigub asenduspinnale.
Ehituse valmides kolib lastekliinik N. Lunini 6 hoonest M-korpusesse ja samasse kolib ka lastekirurgia osakond. Kopsukliinik laieneb A-korpuse VI korrusel lastekirurgiast vabanenud pinnale. Kõrvakliinik kolib J. Kuperjanovi 1 hoonest uude C-korpusesse, samasse kolib ka päevakirurgia vanast opiplokist. Naistekliiniku perekeskus kolib L. Puusepa 6 hoonest uue C-korpuse esimesele korrusele, samuti kolivad sinna B-korpuse 0 korruselt anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku valuravi kabinetid.
A-korpuse II–IV korruse ning F-korpuse rekonstrueerimise kavad täpsustuvad pärast meditsiinilinnaku kolmanda ehitusjärgu maksumuse selgumist (peale ehitushanke läbiviimist) orienteeruvalt 2019. aasta lõpuks.
Kliinikumi Leht
1. oktoobrist astub ametisse kliinikumi uus juhatus
Oktoobrikuu esimesel päeval alustab tööd nõukogu poolt valitud kliinikumi uus juhatus, kuhu kuuluvad juhatuse esimees Priit Eelmäe, ravijuht dr Andres Kotsar, haldusjuht Marek Seer, finantsjuht Maret Tark ja infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Priit Eelmäe on lõpetanud Tartu 5. keskkooli ja Tartu Ülikooli 1994. aastal liikumis- ja sporditeaduste erialal ning kaitsnud 1997. aastal samas teadusmagistri kraadi füsioteraapia valdkonnas. Eelmäe on töötanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppeprodekaani, Tartu Ülikooli füsioteraapia- ja terviseedenduse õppetooli lektori ning juhatajana, Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži terviseedenduse- ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskuse taastusravi valdkonna juhina. 2008. aastast on Eelmäe SA Haapsalu Rehabilitatsioonikeskus juhatuse esimees ning arendanud välja Eesti meditsiinis olulise valdkonna. Eelmäe on olnud Eesti Haiglate Liidu liige ning Eesti Füsioterapeutide Liidu president.
Dr Andres Kotsar on sündinud 20. jaanuaril 1974. aastal Tartus. Ta lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal 1998. aastal, mille järel internatuuri ning uroloogia eriala residentuuri 2004. aastal. Ajavahemikul 2004–2014 töötas ta uroloogina Tampere haiglas ning aastatel 2004–2009 läbis ta Tampere Ülikoolis doktorantuuri, mille lõppedes 2009. aastal kaitses doktoridissertatsiooni teemal A Biodegradable Urethral Stent with New Braided Configuration and Drug-eluting Properties. Dr Andres Kotsar töötab alates 2015. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhatajana ning samast ajast ka Tartu Ülikooli Kliinilise meditsiini instituudi uroloogia dotsendina. Dr Kotsar on avaldanud 14 teadusartiklit uroloogia valdkonnast.
Marek Seer on sündinud 25. oktoobril 1975. aastal Tõrvas. Ta lõpetaa Tallinna meditsiinikooli õeteaduse erialal 2002. aastal ning on Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhtimise magistrant. Marek Seer on töötanud aastail 2005–2008 Tervishoiuametis erakorralise meditsiini osakonna juhatajana ning aastast 2008 on Marek Seer Valga haigla juht.
Maret Tark on sündinud 23. detsembril 1959. aastal Tartus. Ta lõpetas Eesti Maaülikooli ettevõtluse ja ärijuhtimise eriala aastal 1987. Maret Tark oli aastail 1980–1990 Tartu Informatsiooni ja Arvutuskeskuse insener. Seejärel, aastatel 1995–1998 Tartu Maarjamõisa haigla peaökonomist, 1999–2003 Tartu Ülikooli Kliinikumi ökonoomikateenistuse direktor ning alates 2004. aastast finantsteenistuse direktor. Maret Tark oli aastail 2009–2017 SA Eesti Tervishoiu Pildipanga nõukogu liige, alates 2003. aastast on ta SA Tartu Kiirabi nõukogu liige.
Kati Korm on sündinud 22. juunil 1972. aastal. Ta lõpetas 1995. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna. Kati Korm on kliinikumis töötanud alates aastast 2003: informaatikateenistuse projektijuhina, süsteemianalüütikuna ning alates aastast 2005 arendusosakonna juhatajana.
Kliinikumi nõukogu esimees Tartu linnapea Urmas Klaas sõnul on Priit Eelmäe meeskonna ees suur väljakutse. „Tartu Ülikooli Kliinikumil on Eesti ainukese ülikoolihaiglana väga suur vastutus Eesti meditsiini arengus. Tipptasemel kliinikum peab tegema head koostööd nii Eestis kui rahvusvahelisel tasemel, olema meditsiinis patsiendikeskse mudeli järjekindel elluviija ning ihaldatud töökoht arstidele, õdedele ja teistele tervishoiuvaldkonna spetsialistidele,“ ütles Urmas Klaas.
Kliinikumi praeguse juhatuse volitused lõppevad 30. septembril ning uue juhatuse volitused algavad 1. oktoobril ning kestavad viis aastat.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi traditsioonid läbi aegade
22. detsembril saab 20 aastat SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamisest. Kahekümne aasta jooksul on juurdunud mitmed märkimisväärsed traditsioonid, millest Kliinikumi Leht ülevaate teeb.
Kliinikumi konverents
Kliinikumi kevadkonverentsil võetakse luubi alla tervishoiukorralduse aktuaalseid küsimusi. Arutletud on võrgustamisest, eetikast, innovatsioonist, haigekassa hinnastamisest kui paljudel muudel teemadel. See on sündmus, mis tavapäraselt koondab Tartusse tervishoiukorralduse võtmeisikud.
Kliinikumi konverents on traditsiooniliselt toimunud maikuus, mil tähistatakse kliinikumi eelkäija esmamainimist.
Kliinikumi preemia
Kliinikumi preemiaga tunnustatakse väljapaistvaid eesti arstiteadlasi, kes on andnud olulise panuse oma eriala arengusse (koolkonna loomine, arstkonna koolitus, uute ravi-diagnostikameetodite loomine ja kasutuselevõtmine, väljapaistvad saavutused arstiteaduse valdkonnas), kaasa aidanud eesti tervishoiu üldisele arengule, selle maine tõstmisele üldsuse silmis, eesti inimese tervise parandamisse ning olnud ühiskonna aktiivne liige kodanikuna.
Traditsiooniliselt antakse kliinikumi preemia laureaadile üle kliinikumi kevadkonverentsil. Kliinikumi preemia anti esmakordselt välja 1998. aastal.
Ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima teadusartikli preemia
Tartu Ülikooli Kliinikum peab oluliseks ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamist ning eestikeelse teaduskeele arendamist, mistõttu premeerib igal aastal parimat teadusartiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetus-kolleegiumi ettepanekul.
Preemia antakse laureaadile üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Neinar Seli stipendiumid
6. märtsil 2008. aastal asutas Neinar Seli omanimelise sihtkapitali juurde meditsiini valdkonna alakapitali, soovides kaasa aidata Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiumide määramisel tuginetakse kliinikumi meditsiiniinfo keskuse poolt koostatud artiklite analüüsile.
Neinar Seli stipendiumid antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Enim patsientide tänusõnu pälvinud arstid
Kliinikum kogub patsientidelt nii tähelepanekuid igapäevase töö parandamiseks, kaebusi kui ka tänuavaldusi. Kord aastas tehakse patsientide poolt kirjutatud tänuavaldustest kokkuvõte ning enim patsientide tänuavaldusi saanud arstid saavad tunnustuse kliinikumi traditsioonilisel kevadkonverentsil.
Tartu ülikooli arstiteaduse tudengite poolt valitud parim arst-õppejõud ja parim hambaarst-õppejõud
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) tunnustab igal kevadel parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis.
Tunnustused antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Parimad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste praktikajuhendajad kliinikumis
Et selgitada välja ja tunnustada parimaid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste praktikajuhendajaid kliinikumis, viiakse üliõpilaste seas läbi küsitlus.
Tunnustused antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Parimad õendus- ja hooldustöötajad
Maikuus tunnustatakse õendus-, hooldus- ja sotsiaaltöötajaid tänukirjaga kutsealase aktiivsuse ja edusammude eest. Struktuuriüksuste õendusjuhid esitavad tänukirja kandidaadid. Aasta lõpus valitakse struktuuriüksustes aasta parimad õendus- ja hooldustöötajad. Kliinikutes on valmisprotseduur pisut erinev, kuid valimistel saavad osaleda enamasti kõik töötajad. Valiku kriteeriumiteks on peamiselt professionaalsed oskused ja võimed ning meeldiv suhtlemine patsientide, nende omaste ja kolleegidega.
Kliinikumi teadustööpreemia
Kliinikumi teadustööpreemia määratakse ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Preemiat antakse välja alates 1999. aastast.
Kliinikumi arendusfond
Kliinikumi arendusfond on moodustatud juhatuse koolituskulude eelarve osana täiendavate võimaluste pakkumiseks kliinikumi töötajate arendamiseks. Arendusfondi suuruse otsustab juhatus ja kinnitab nõukogu.
Arendusfondi vahenditest finantseeritakse eelkõige kliinikumi põhitegevusega seotud pikemaajalise tegevuskavaga või kalendriaastaks määratud eelistatud valdkondade kulusid.
Teadustööks vaba aja võimaldamine
Arst-õppejõud ja arstid saavad vastavalt tööandja juures kehtestatud korrale viie aasta jooksul kuni viis kuud järjest vaba aega, et pühenduda ainult teadus- või õppe- ja teadustööle, eelkõige väitekirja kirjutamiseks või välismaal stažeerimiseks. Kollektiivlepingu järgi säilitatakse selle aja eest keskmine töötasu.
Doktoritöö kaitsnud kliinikumi töötajad
Alates 2003. aastast tunnustab kliinikum doktoritöö kaitsnud kolleege rahalise preemiaga.
Doktorandistipendium
2015. aasta sügisest annab Tartu Ülikooli Kliinikum iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktoritöö stipendiumi. Stipendiumi eesmärk on soodustada teadustöö tegemist ning seda saavad taotleda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid ja arst-õppejõud ning arstid. Täiskoormusega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg.
Parim kolleeg
Toomaks esile häid arstide vahelisi kollegiaalseid suhteid asutas kliinikum eetikakomitee eestvedamisel 2016. aastal Parima Kolleegi preemia. Preemiad antakse üle kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühisel aastalõpu kontserdil. Preemia väljaandmise idee sai alguse kliinikumi eetikakomiteesse kuuluvalt dr Ain Kaare ettepanekust, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just eetikakomitee. Edaspidi nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad.
Parima kolleegi tunnustus antakse üle kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühisel aastalõpu kontserdil.
Kliinikumi ja teaduskonna ühine aastavahetuse kontsert
Jõulude eel detsembrikuus toimub kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühine aastalõpu kontsert, kus lisaks muusikalisele elamusele antakse üle erinevaid tunnustusi ja vaadatakse kolleegidega tagasi mööduvale aastale.
Kliinikumi Leht
Üksteist korda aastas ilmub kliinikumi häälekandja – Kliinikumi Leht. Üheteistkümne numbri seas tuleb eritähelepanu pöörata aprillilehele, mis on naljakuule omaselt vimkadega.
Mälestusraamatute sari
Kliinikumi elulugude sarjas on ilmunud prof Ants Rulli, prof Arvo Tiku, prof Karl Kulli ja dr Heino Noore elulood.
Närvikliiniku uus juhataja on professor Pille Taba
Augustikuu esimesel päeval astus ametisse närvikliiniku uueks juhatajaks valitud professor Pille Taba. Neuroloogina alustas Pille Taba tööd pärast internatuuri läbimist 1987. aastal Jõgeva Haiglas ning alates 1992. aastast uue spetsialiseerumisprogrammi alusel residendina Tartu Ülikooli närvikliinikus. Samal ajal astus ta ka doktorantuuri prof Toomas Asseri juhendamisel, teemaks Parkinsoni tõbi, töötades ka neuroloogina ja õpetades üliõpilasi. Pärast meditsiinidoktori kraadi kaitsmist 2003. aastal valiti Pille Taba närvikliiniku dotsendiks ja alates 2016. aastast professoriks; ent ta on jätkanud ka kliinilist tööd vanemarst-õppejõuna.
Pille Taba on olnud aktiivne konverentside ja koolituste korraldaja. Aastatel 2006.–2013 juhatas ta Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskust. Alates 2008. aastast on Pille Taba Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi president ning sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni esimees. 2008.–2018 oli ta Eesti Liigutushäirete Seltsi president. Pille Taba osaleb mitmetes otsustuskogudes, olles Ravijuhendite Nõukoja esimees ning Tartu Ülikooli Inimuuringute Eetika Komitee, Eesti Teadusagentuuri Terviseuuringute Ekspertkomisjoni ja Ravimiameti Müügilubade Komisjoni liige.
Pille Taba teadustöö on olnud pühendanud liigutushäiretele, sh Parkinsoni tõbi, toksilised liigutushäired ja hüperkineetilised häired, ning neuroinfektsioonidele. Tähtsal kohal on kraadiõpe: Pille Taba juhendamisel on kaitstud 3 doktoridissertatsiooni ja 15 magistritööd, praegu on juhendamisel 9 doktoritööd. Professor Taba ja kaastöötajate poolt on avaldatud kokku ligi 300 publikatsiooni, neist 50 artiklit eelretsenseeritavates ajakirjades ning 18 monograafiat ja raamatu-peatükki; teadustöö tulemusi on kutsutud lektorina esitama rahvusvahelistele kongressidele. Ta on Rahvusvahelise Liigutushäirete Seltsi juhatuse, Euroopa Neuroloogiaakadeemia Programmikomitee ja Euroopa Ravimiameti neuroloogia nõuandva komitee liige.
Pille Taba tegevuses on tähtsal kohal olnud innovaatiliste meetodite rakendamine kliinilises neuroloogias: botulismitoksiini süstimine düstooniate, spastilisuse ja sialorröa ravis, pumbaravimite kasutamine parkinsonismi ja spastilisuse ravis. Erialaseltsi presidendina on Pille Taba koordineerinud taotluste esitamist raviteenuste nimekirja.
Pille Tabale on omistatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medal 2011. aastal ning Tartu Ülikooli aumärk 2013. aastal.
Kliinikumi Leht
Ettepanek aruteluks: Tartu Ülikooli Kliinikum ainult tervisliku toiduga haiglaks
Ilmselt ei kujutaks keegi enam eriti ette, et kliinikumi ruumides müüdaks ja pakutaks alkoholi või tubakatooteid. Ebatervislike toitude ja toiduainete müüki ja pakkumist aga ilmselt enamik miskipärast imeks ei pane. „Eesti Arsti“ mainumbris on dr Taavi Tillmann oma ülevaateartiklis toonud välja, et puu- ja juurvilja liiga vähese tarbimise tervisekahju on Eestis suurem kui alkoholi või tubaka oma (Eesti Arst 2018; 97(5):263–268). Toon siin ära osa artikli kokkuvõttest: “Ebatervislikust toitumisest tulenev haiguskoormus on Eestis võrreldav tubaka ja alkoholi tarvitamisest saadava kahjuga. Olulisim toitumissoovitus on süüa rohkem taimseid toite, vähendades liha, kartuli, rafineeritud saia, leiva, makaronide ja maiustuste tarvitamist. Epidemioloogilised kohortuuringute metaanalüüsid viitavad suurimale tervisekasule neil, kes tarvitavad päevas keskmiselt 800 grammi juur- ja puuvilja. See on vähemalt kaks korda enam kui Eesti keskmine tarbimine. Taimsete toitude tootmise ja tarbimise suurendamiseks on vaja ühelt poolt suurendada tarbijate ja patsientide teadlikkust ning teiselt poolt suunata toiduainetööstust arendama oma tooteid tervislikumaks. Riigi võimalus inimeste käitumist muuta on rakendada reklaamipiiranguid ja maksumeetmeid, et parandada tervisliku toidu kättesaadavust ja populaarsust võrreldes ebatervisliku toiduga. Muudatuste tegemisel on arstidel ühiskonnas juhtiv roll.”
Seega, miks ei võiks Tartu Ülikooli Kliinikumi arstkond, õenduspersonal ja kõik teised võtta selle juhtiva rolli? Millise sõnumi kliinikum kui Eesti juhtiv õpetav haigla selles vallas annab?
Jah, öeldakse, et kõik on inimeste enda valikute küsimus, kuid valikud võivad olla valed nii teadmatusest kui ka inimpsühholoogiast tulenevalt. Inimesi tuleb nende paremate otsuste tegemisel toetada. Daniel Kahneman on oma raamatus “Kiire ja aeglane mõtlemine” jaganud meie mõtlemise ja selle alusel tehtavad otsused kaheks. Kiired, intuitiivsed, emotsionaalsed otsused (instinktid ellujäämiseks) nõuavad vähem energiat. Aeglane, loogiline, tahtlik mõtlemine ja sellel baseeruvad ratsionaalsemad otsused nõuavad aga rohkem pingutust, aga me peaks teadlikult kasutama seda süsteemi rohkem. Me peame end valikute tegemisel mõistlikeks, aga tihti võtab juhtimise üle meie kiire süsteem ja me võime teha mittemõistlike valikuid. Mis te arvate, kumba süsteemi inimesed tühja kõhu ja kiiruga pigem kasutavad? Siinkohal aitakski ehk tervislikuma toidu eelistatud pakkumine ja ebatervisliku mittepakkumine. Samal põhimõttel on ju rakendatud meetmed alkoholi ja tubakatoodete n-ö emotsiooniostude vähendamiseks.
Toitumisel soovitatakse tasakaalustatust. Uuringud näitavad siiski, et suur osa meist ei toitu tasakaalustatult – me kipume sööma liiga vähe puu- ja köögivilju ning kala, samas aga liialdame toitudega, milles sisaldub palju suhkrut, soola, küllastunud rasvhappeid. Kui toitumine on juhuslik, kiirel mõtlemisel baseeruv, kaldutakse eelistama kiirelt energiat andvaid tooteid, millele võivad lisanduda ka maiustused ja magustatud joogid, ja on üsna tõenäoline, et lisatavate suhkrute tarbimine on soovituslikust suurem. Oluline on süüa rohkem köögivilju. Seevastu väga vähesel määral või üldse mitte kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid sisaldavaid magusaid ja soolaseid produkte tuleks süüa võimalikult väheses koguses ja harva. Miks aga peaks eelneva tõttu need ebatervislikud asjad tervishoiuasutuses üldse saadaval olema? Kas peavad kliinikumis ebatervislike toitumiskiusatuste toetuseks olema müügil maiustused ja rafineeritud saiatooted? Kas meie patsientidele pakutav igapäevane hilisõhtune saiake, tee ja tükisuhkur on ikka tervislik valik?
Muidugi on toitumise reguleerimine keerukam kui alkoholi või suitsetamise tõkestamine. Aga olen veendunud, et süsteemse ja eesmärgistatud tegevusena tehtav. Mistõttu loodan antud teemal edasist arutelu.
Dr Peeter Padrik
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja
Baltimaade parim noor uroloog on dr Taavi Põdramägi
Mai lõpus osalesid Eesti uroloogid Riias EAU (European Association of Urology) Baltic Meeting 2018 konverentsil, kus peeti ettekandeid uroloogias aktuaalsetel teemadel. Parimaks loenguks ja ettekandjaks Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene uroloogide seast nimetas Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooni sõltumatu komitee dr Taavi Põdramäe. Kirurgiakliiniku uroloogia- ja neerusiirdamise osakonnas töötav arst-resident Taavi Põdramäe ettekanne kandis pealkirja “Upper Tract Urothelial Carcinoma: Is it possible to save the kidney?”
Dr Taavi Põdramägi: Minu loeng käsitles ülemiste kuseteede (neeruvaagen ja kusejuha) pahaloomuliste kasvajate ravi, kus põhiline sõnum seisnes selles, et madala riskiga kasvajate korral on võimalik vältida radikaalset nefroureterektoomiat (neeru eemaldamist koos kusejuha ning osaga põiest). Antud hetkel on Eestis ning valdavalt meie regioonis tervikuna levinud ravivõtteks ikkagi nefroureterektoomia sõltumata kasvaja riski astmest. Kasutades madala riskiga kasvajate korral endouroloogilisi ravivõtteid, on võimalik säilitada patsiendil neer ning tagada võrdväärne onkoloogiline ravitulemus klassikalise raviga.
Ülemiste kuseteede pahaloomuliste kasvajate ravi on maailmas aktuaalne, vaatamata sellele, et võrreldes kusepõie-, neeru- või eesnäärmevähiga, on tegemist suhteliselt harvaesineva kasvajapaikmega onkouroloogias.
Kliinikumi Leht
Kolleeg, kes teeb kõike südamega
Olin kuulnud kolleegist, kel jagub alati teistele mõni hea sõna või kompliment. Olin kuulnud, et kui vaja, teeb see kolleeg vastuvõtte niikaua, kui järjekord ukse taga lõppeb. Lisaks pidavat patsiendid teda tänama lillesülemitega. See kolleeg on androloogiakeskuse õde Olga Raudik, kelle ma intervjuule palusin.
Olgaga kohtudes sain kohe aru, mida ta mõtleb, kui ütleb emotsionaalselt: „Ma teen kõike südamega!“ Südamega oli ta katnud ka kohvilaua, grillinud banaani ning valinud taustamuusikaks maheda jazzmuusika. Oli Olga viimane puhkusepäev, järgmisel päeval sõitis ta mobiilse androloogia diagnoosikabinetiga kaheks nädalaks üle-eestilisi vastuvõtte tegema.
Ta ütleb, et tööst rääkimiseks on nüüd just õige aeg, sest kannapööre, mille ta kaks aastat tagasi tegi, tundus alguses talle endalegi liiga pöörase ettevõtmisega. Olga oli töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis hematoloogia-onkoloogia kliinikus alates 2000. aastast. „Mu kolleegid olid suurepärased, arstid usaldasid mind ja mulle tundus, et kõik on nii hästi, kui üldse olla saab. Aga mu hing hakkas muutuma rahutuks ning ma tahtsin muutust, tahtsin õppida midagi uut, mistõttu otsustasin liituda hoopis androloogiakeskuse meeskonnaga,“ räägib Olga. Olgugi et, eriala oli talle võõras, andis androloogiakeskuse direktor Margus Punab talle mõned kuud aega õppimiseks, misjärel tuli tööle asuda. „Austan väga dr Punabit, sest ta on tulihingeline õenduseriala propageerija, tark ja väga hea juht, kellega saab alati arutada kõike, mis puudutab androloogiakeskuse tööd. Dr Punab on kogu aeg öelnud, et õel on meditsiinis väga suur roll ning tema sõnu kinnitab otsus, et mobiilse kabineti vastuvõtul teeb kõiki vajalikke protseduure õde iseseisvalt,“ ütleb Olga. Ta lisab, et võlgneb ka väga suure tänu uue eriala omandamisel noorele ja andekale arstile Stanislav Tjagurile, kes alguses töötas mobiilses kabinetis Olgaga koos, õpetas ja juhendas ning koges koos temaga esimesi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Nüüdseks on mobiilse kabineti vastuvõtukord paika loksunud ning näeb ette, et esmase vastuvõtu viib läbi õde. Esimesel visiidil koostab õde anamneesi ja teeb ära kõik vajalikud uuringud. Kui tervisenäitajate põhjal selgub, et patsient vajab meestearsti vastuvõttu, on tal võimalus saada arstiabi kas e-konsultatsiooni kaudu, arsti vastuvõtul mobiilses kabinetis või meestekliinikutes Tartu, Tallinna või Pärnu keskustes. Edasi on õe vastutus patsienti jälgida ning vajadusel uuesti vastuvõtule kutsuda. Vastuvõtte on ühe päeva sisse planeeritud enamasti 20, aga pole harv, kui abi tuleb küsima suurem hulk patsiente. „Olen vahel teinud kuni 40 vastuvõttu päevas. Näiteks kord kabinetiga Saaremaal olles, ei olnud mul südant inimesi ära saata. Arvan, et pole sobilik mõelda enda väsimuse või lõuna peale, sest kõige rohkem toidab mind ikkagi inimeste aitamine. Ma tõesti ei kujuta ette elu ilma head tegemata,“ toonitab Olga.
Küsimuse peale, kuidas ta mööda Eestit ringi tiirutamisest ära ei väsi, jätkab Olga positiivselt: „Eks ikka väsin pärast mitmenädalast komandeeringut ära, aga teistpidi annab mobiilse kabineti töö eripära mulle ka jõudu. Olen kahe aastaga näinud kohti, kuhu poleks muidu eales sattunud, näen looduse ärkamist ja kohtan toredaid inimesi erinevates Eesti paikades. Tööd peab armastama, muidu ei saa seda hästi teha!“ ütleb Olga emotsionaalselt. Kiidusõnu jagub androloogiakeskuse õel ka Eesti meditsiinisüsteemi kohta: „Minu ema on arst Ukrainas ning kui kuulen, kui väikesed on seal õdede tööalased võimalused, rõõmustan, et Eestis suureneb õdede roll aasta-aastalt. Samuti täheldan ma seda, et meie poole pöörduvate meeste puhul on nooremapoolsed juba väga teadlikud enda tervisest ja tulevadki varakult tervisenäitajaid kontrollima. Vanemad meesterahvad aga pigem abikaasa või sõbra soovitusel. Panen alati patsientidele südamele, et ei ole olemas vale aega enda tervisega tegelemiseks, aga selge on see, et mida varem, seda parem,“ rõhutab Olga.
Mobiilne kabinet kui teine kodu
„Mulle see mobiilne kabinet nii meeldib!“ on Olga vastus, kui küsin, kas ebamugav ei ole mittetraditsioonilises kabinetis vastuvõttu teha. Ja ta lisab kiirelt: „Et kabinetis on hea töötada ja et see on mulle käepärane, on tegelikult ühe abivalmis kolleegi teene. Mõtlen tihti, kuidas Andrus Aavik radioloogiakliinikust alguskuudel minuga kõikvõimalikke olmeprobleeme lahendamas käis. Vahel ei olnud meil elektrit, mistõttu kabinet oli külm, internet ei töötanud ja patsiente vastu võtta ei saanud. Pole olnud olukordi, mille lahendamisel Andrus Aavik oleks hätta jäänud. Ükskõik, kui raske ja keeruline situatsioon tundus, kinnitas Andrus, et me saame probleemidest jagu ja vastuvõtud toimuvad. Olen talle selle eest väga tänulik,“ räägib Olga. Tal jagub kiidusõnu ka kabineti heledale interjöörile, uusimale tehnikale ning et patsiendid end niigi delikaatsete murede korral paremini tunneksid, on Olga valinud ootenurka mängima rahustava muusika. „Need on väikesed nüansid, aga tahan, et patsiendil oleks siin mugav ja hea olla,“ selgitab Olga.
Kui alguses tegi Olga kabinetis ise ära kõik vajalikud tööd täites nii sekretäri, logistiku, koristaja kui ka õe ülesandeid, siis nüüd käib mobiilses kabinetis vastuvõtte tegemas lisaks temale ka androloogiakeskuse Tallinna esinduse õde Kärt Maanas. Kabineti logistika eest vastutab aga vanemdispetšer Marju Saavo, kelle abi Olga väga hindab.
Lõpetuseks ei saa ma küsimata jätta, kust Olga enda kadedaks tegevat elujõudu ammutab. Vastust oleksin ma pidanud ette aimama: „Elu peab armastama! Vingudes ei näe elu ilu. Ma olen õnnelik, et ma olen terve. Armastan oma tööd, oma lapsi, oma kodu, oma sõpru. Naudin raamatute lugemist, looduses olemist ja spordi tegemist. Kui ma midagi teen, siis südamega, teisiti ma ei oska!“
Helen Kaju
Dr Margus Punab, androloogiakeskuse direktor: Mobiilne kabinet on olnud meestekliiniku kõige suuremaks innovatsiooniks viimastel aastatel. Selle eest, et tegu on meie jaoks edulooga, peame väga suurel määral tänama Olgat. Artiklis on Olga olulisemad iseloomuomadused, kirg ja armastus, kenasti ära toodud. Lisaksin ka väga suure töövõime. Ega mobiilses kabinetis, kus sa pead kõigi probleemidega, nii meditsiiniliste kui ka tehnilistega ise hakkama saama, teistsuguste iseloomuomadustega hästi hakkama ei saakski. Tänud Olgale!
Kliinikum püüdleb tubakavaba haigla kõrgeima taseme poole
Tartu Ülikooli Kliinikum on alates 1. maist 2015 tubakavaba haigla, soovides kujundada nii tervislikku ravi- ja töökeskkonda. Tänaseks on üle kolme aasta olnud kliinikumi ruumides ja territooriumil hoonetest 30 meetri raadiuses suitsetamine keelatud (keeld kehtib ka e-sigarettide kohta). Suitsuvaba keskkonna kehtestamisel on kliinikum võtnud vastutuse selle eest, et edendada tervist ja ennetada haigusi.
Kuuludes Ülemaailmse Tubakavabade Tervishoiuteenuste Võrgustikku (Global Network for Tobacco Free Healthcare Services, GNTH), on kliinikumi üheks ülesandeks hinnata suitsetamise levimust oma haigla töötajate seas. Selle aasta kevadel (28.03–18.04.2018) läbi viidud uuringu tulemused andsid põhjust olla uhke suitsetamise levimuse vähenemise üle kliinikumi töötajate seas. Küsitluses koguti andmeid suitsetajate ja teiste tubakatoodete (sh e-sigarettide) kasutamise kohta töö ajal ning selles osales 17 kliinikut ning 21 teenistust. Tulemusi võrreldi 4 aastat varem (2014. a) läbi viidud küsitlusega, mil suitsetamine ei olnud veel kliinikumis ametlikult keelatud.
Küsitluse tulemusi analüüsis tubakavaba haiglakeskkonna töörühm kliinikumis, kuhu kuuluvad dr Ülle Ani, dr Tiia Piho, Carine Gross, Evelyn Evert, Marju Meus, Riina Tiido, Margarita Milihhina ning Jane Freimann. Tulemuslikkus (92% kliinikumi töötajatest on mittesuitsetajad, vt joonis) andis töögrupile positiivset ja julgustavat tagasisidet, et kliinikum saaks võtta veelgi suurema rolli tubakavaba ravi- ja töökeskkonna edendamisel.
Tubakavaba haigla kuldtase ja üle-eestilise tubakavaba haiglakeskkonna koordineerimine
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulub Maailma Terviseorganisatsiooni poolt ellu kutsutud rahvusvahelisse võrgustikku (International Network of Health Promoting Hospitals (HPH)), mille üheks suunaks on tubavakavaba haiglakeskkonna loomine. Alates 2017. aastast on Tartu Ülikooli Kliinikum üle-eestlilise töörühma „Tubakavaba haiglakeskkonna loomine“ koordinaator.
Tubakavaba haiglakeskkonna loomiseks on väljatöötatud nii strateegiad, tegevuskavad kui ka mõõdikud. Edusammude mõõtmiseks eristatakse kolme taset – kuld, hõbe ning pronks. Kliinikumile on omistatud hõbetase, ent kevadisi uuringutulemusi arvesse võttes on kliinikum võtnud eesmärgi taotleda tubakavaba haigla kuldtaset.
Töörühma kuuluvate Jane Freimanni ja Margarita Milihhina sõnul on püstitud eesmärk saavutatav ning tegevused selle nimel juba alanud. „Juunikuus toimunud rahvusvahelisel HPH konverentsil käies saime kinnitust, et oleme liikumas õiges suunas ning kuldtasemele jõudmine ei ole võimatu,“ selgitavad Jane ja Margarita. Üks põhilistest muudatustest, mis kliinikumi kuldtasemest lahutab, on suitsuvaba territooriumi laienemine ka parklatesse. Jane ja Margarita toonitavad ka, et kuldtaseme saavutamine ei tähenda, et võib loorberitele puhkama jääda. Kuldtaseme saavutanud haiglad tegelevad igapäevaselt suitsetamisest loobumise alase teavitustööga. Näiteks kaasatakse parklatesse vabatahtlikud või tudengid, kes viivad järjepidevalt teavet suitsetajani – haigla juures olevast tubakatoodete keelutsoonist, tervisekahjudest ning loobumisvõimalustest.
Kliinikumis on olemas tugivõrgustik neile, kes soovivad suitsetamisest loobuda. Töötajatel on lisaks nõustamisteenusele võimalik pöörduda ka kopsuarsti vastuvõtule, kus vajadusel määratakse sobiv toetusravim, mille kulud katab kliinikum. Kuna nõustamisteenus on praegu kättesaadav ainult kopsukliinikus, on töörühma poolt tehtud ettepanek korraldada suitsetamisest loobumise rühmanõustamisi töötajatele ka L. Puusepa 8 patsiendiinfo ruumis.
Tubakavaba haiglakeskkonna töörühm on lisaks töötajate toetamisele seadnud eesmärgiks informeerida rohkem ka patsiente suitsetamisest loobumise vajadusest. Eriline fookus seatakse plaanilistele operatsioonidele tulijatele, et toetada nende loobumist vähemalt 6–8 nädalat enne operatsiooni ja vähendada sellega tüsistuste esinemise võimalust.
Kliinikumi Leht
Jane Freimann, Tubakavabade Haiglate Võrgustiku koordinaator Eestis: Tervishoiuasutustel on suurepärane võimalus võtta endale suurem roll nii töötajate kui ka elanikkonna tervise edendamisel. Eestis on oluline suurendada tubakavaba normi ning teha sellealast teavitus- ja ennetustööd. Lisaks teistele sihtgruppidele on oluline jõuda laste ja noorteni, et nemad ei alustaks tubakatoodete tarvitamisega. Tubakavaba haiglakeskkonna saavutamises ja ennetustöös on peamised töövahendid mitte keelamine, vaid teavitamine, positiivsete näidete esiletoomine ja edusammude tunnustamine.
Lõuna-Eesti ämmaemandusabi ümarlaud
Maikuu viimasel päeval kohtusid ämmaemandusabi esindajad Tartus, et arutada nii praeguse kui ka tuleviku koostöö võimalusi. Teatavasti suletakse Valga haigla sünnitusosakond 1. juulist, mistõttu oli ümarlaua eesmärgiks pakkuda uusi erialaseid teadmisi ja oskusi lapseootel naiste jälgimiseks Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele. Seminaril olid esindatud nii Valga ja Põlva kui ka Lõuna-Eesti haigla ja Viljandi haigla ämmaemandad, kuna kliinikumis käivad sünnitamas ka teiste Lõuna-Eesti piirkondade naised.
Tartu Ülikooli Kliinikumist osales lisaks ämmaemandatele ka ülem- ja vanemämmaemandad, aga ka vanemarst-õppejõud Anne Kirss. Naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu juhatas päeva sisse ülevaatega raseduse jälgimisest, pärast mida tutvustas Anne Ilves vahetut sünnitusjärgset jälgimist lapse ja ema puhul ning peatus ka imetamisnõustamisel. Sirje Kõvermägi tegi ülevaate sünnitusjärgsetest visiitidest, mis toimuvad 6–8 nädalat pärast lapse sündi. Sama teema jätkuks tegi Siiri Põllumaa ülevaate ka kliinikumis paar aastat tagasi alustatud koduvisiitidest ning nende võimalikkusest Lõuna-Eestis.
On oluline, et Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele õpetati ka rasedusdiabeediga patsiendi nõustamist ja patsiendi jälgimise eripärasid – dr Anne Kirss tutvustas rasedusdiabeet (GDM), GTT korraldust ja ravi ning Svetlana Noga omakorda rasedusdiabeedi nõustamist ja ravi efektiivsuse jälgimist.
Ettekannete osa lõpetasid Pille Teesalu ja Siiri Põllumaa, kes peatusid kontratseptsiooninõustamise, emakakaela vähiskriiningu ja muude pöördumiste ning retseptiõiguse olulistel nüanssidel.
Kliinikumi naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul oli ühise laua taha kogunemine väga vajalik. „Ümarlaua õhkkond oli töine ja positiivne ning pilk suunatud tulevikku. Peatusime ümarlauas ka ämmemanduse maastikul üldisemalt ning tõdesime, et kõikides haiglates on kasvuruumi ämmaemandate vastuvõttudele.“ Ta selgitab, et raseduse jälgimise juhend näeb normaalse raseduse puhul ette kahte arsti visiiti ning kaheksat ämmaemanda visiiti, ent tegelikult käivad 50% rasedaist endiselt arsti ning vaid 50% rasedatest ämmaemandate vastuvõtul.
„Teeme tööd selle nimel, et Valga lapseootel naised saaksid kaasaegse teenuse enda kodukohas. Seetõttu tulevad Valga ämmaemandad ka kliinikumi naistekliinikusse stažeerima. Kohe on algamas imetamisnõustamise õpe ning sügisel ootame ämmaemandaid ultraheli koolitusele, kuna ka ämmaemand võib olla raseduse tuvastajaks, mitte ilmtingimata arst,“ selgitab Pille Teesalu. Kindlasti vajab tema sõnul suurt tähelepanu ka aina sagedamini esinev rasedusdiabeet. „Väga oluline on gestatsioonidiabeedi tuvastamine emal, et sündivad lapsed ei kasvaks liiga suureks, mis omakorda võib olla takistuseks normaalsele sünnitusele,“ rõhutab ülemämmaemand.
Lisaks raseduse jälgimisele hakkab edaspidi Valga ämmaemandate kohustuseks olema ka sünnitusejärgne lapse ja ema läbivaatus. „Sünnitus on elu osa ning terve ema ja laps ei pea tingimata ootama haiglas kolm päeva kojusaamist ning siis tagasi tulema lapse tervisenäitajaid kontrollima. Seda kõike saab teha ka koduhaigla juures väljaõppinud ämmaemandate juures. Lõuna-Eesti asuvates haiglates töötavad tublid ämmaemandad, kes kindlasti soovivad pakkuda enda rasedatele väga head tervishoiuteenust. Lisaks saavad nad end alati täiendada Tartu Ülikooli Kliinikumis,“ lõpetab Pille Teesalu positiivselt.
Kliinikumi Leht
Agnes Aart, Lõuna-Eesti Haigla ravijuht: Maikuus toimus kaks kohtumist kliinikumi ja Kagu-Eesti haiglate vahel, kus arutati ämmaemandusabi olevikku ja tulevikku ning koostöövõimaluste tihendamist. Esimesel kohtumisel jõuti selgusele, mis enim „põletab“ ja sõlmiti kokkulepped koolitusteemade osas. Ühe olulise teemana toodi välja viimasel ajal oluliselt suurenenud gestatsioonidiabeediga rasedate hulk. Seni on selle probleemiga rasedate nõustamine ja ravi toimunud ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. Samas on maakondades iseseisvat vastuvõttu tegevate ämmaemandate suutlikkus ja valmisolek uute teenuste osutamiseks olemas. Seetõttu otsustati esmalt korraldada gestatsioonidiabeedi nõustamise koolitus, mis maikuu viimasel päeval ka toimus.
Haiglates, kus sünnitusosakonnad suletakse, muutub ämmaemanda roll väga oluliseks. Ämmaemand suudab lahendada enamiku naise tervisega seotud probleemidest ja vajadusel leiab kiiresti aja ka naistearsti vastuvõtule. Kindlustunde tagamiseks vastutusrikkas rollis on ämmaemandatele vaja nii koolitusi kui ka kogu võrgustikusisest suhtlemist.
Lõuna-Eesti ja Valga haiglad plaanivad alates 1. juulist, s.o Valga sünnitusosakonna sulgemise järel, vastastikust koostööd. Lõuna-Eesti Haigla naistearstid toetavad nõu ja jõuga Valga ämmaemandaid. Professionaalsuse säilitamiseks on Valga ämmaemandatel soovi korral võimalus osaleda Lõuna-Eesti Haigla sünnitusosakonna ämmaemandate valveringis. Juhul, kui Valgast tulnud sünnitaja soovib sünnitusele kaasa oma ämmaemandat, siis ka selle teenuse osutamiseks on kokkulepe olemas.
Kätlin Mannas, Valga haigla ämmaemand: Alates 1. juulist 2018 ei paku AS Valga Haigla enam sünnitusabi teenust. Iga muutus vajab kohanemist, seda nii teenusepakkuja kui ka teenusevajajate poole pealt. AS Valga Haigla kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumi võrgustikku ning et tagada naistele terviklik käsitlus, on oluline võrgustiku koostöö.
31. mail toimunud koosviibimise eesmärgiks oli arutleda, millised on maakonnahaigla võimalused praegu ning milliseid erialaseid täiendusi pakub kliinikum maakonnahaiglate ämmaemandatele rasedate ning üldiselt naiste tervise pädevamaks jälgimiseks. Seoses sünnitusosakonna sulgemisega sünnitavad Valgamaa naised naabermaakondades, ent koju kirjutamisel vajavad naised ja lapsed tihtipeale veel jälgimist ja nõustamist. Seetõttu on meil plaanis pakkuda sünnitusjärgset koduvisiiti.
Missiooniks on pakkuda ka spetsiifilist ambulatoorset teenust. Näiteks GTT uuringuid tehaske küll Valgas, kuid gestatsioonidiabeedi välja diagnoosimisel suunatakse rase gestatsioonidiabeediõe juurde Tartusse, kus tuleb käia korduvalt. Sama teenuse pakkumine Valgas kohapeal oleks mugavam rasedatele. Hetkel ei ole Valga haiglas veel imetamisnõustamise kabinetti ning spetsiifiliste murede korral suunatakse naised Tartusse. Meie ämmaemandad on valmis haarama kliinikumi poolt pakutavast imetamisnõustamise stažeerimise võimalusest, et nõustada tulevikus ise imetavaid emasid.
Ümarlauas saime palju positiivset energiat edasiseks ämmaemanda tööpõlluks. Tõdesime, et on veel palju areneda. Ämmaemandal on võimalus haarata endale tööd nii ennetuses kui ka probleemide käsitluses naise ning lapsega seotud tervise osas.
Rasedus on kulutõhus marker naise personaliseeritud haigusriski hindamiseks
Raseduse ajal toimuvad naise organismis olulised muutused. Areneb täiesti uus, kuid ajutine organ – platsenta, mis toodab mitmeid spetsiifilisi valke ja hormoone. Platsentast pärit ained viivad ema süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetuse ümberkohastumisele ning veremahu suurenemisele ligi poole võrra. Üha kasvav loode koos emakaga surub naabruses olevatele organitele. See kõik omakorda on tugevaks koormuseks südame-veresoonkonnale, eritus- ja hingamiselunditele, seedetraktile ning vähemal määral ka muudele organsüsteemidele. Kui ema organism ei suuda koormusega kohaneda, ilmnevadki rasedusaegsed probleemid. Sagedamini esinevateks häireteks on rasedushüpertensioon, diabeet, proteinuuria, intrahepaatiline kolestaas, raskematel juhtudel preeklampsia ja eklampsia. Tekkinud probleem peegeldab nõrka lüli naise organismis.
Longituuduuringud on veenvalt näidanud, et peaaegu kõikide rasedustüsistuste korral on olemas seos naise haigustega hilisemas elus. Näiteks, kui emal on olnud raseduse ajal preeklampsia või rasedushüpertensioon, on tal ligi 4 korda suurem risk hüpertooniatõve, ligi 2 korda suurem risk südameisheemiatõve ja venoosse trombemboolia tekkeks järgneva 5–15 aasta jooksul (Bellamy et al. 2011). Ka enneaegse sünnituse järgselt on tõusnud risk südame- ja veresoonkonna haigusteks ja insuldiks (Heida et al. 2016). Gestatsioondiabeediga tüsistunud raseduse järgselt on igal kaheksandal naisel 5 aasta pärast ja igal viiendal naisel 9 aasta pärast diabeet. Tõenäosus diabeeti haigestuda naistel, kellel gestatsioondiabeeti ei olnud, on sama aja jooksul vaid 2% (Feig et al. 2008). Hiljutises Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni (ADA) poolt välja antud tegevusjuhistes väidetakse, et pärast gestatsioondiabeediga tüsistunud rasedust on risk haigestuda diabeeti 15–20 a jooksul koguni 50–70%. (ADA, 2018).
Oleme praegu lootmas uut läbimurret personaalmeditsiini alal. Geenivaramu teadustulemused ja uued lubadused täidavad meist paljud lootusega saada personaliseeritud haigusriski hinnangut. Vaatamata suuremahulistele ja kallitele uuringutele geneetika ja genoomika alal, tõdetakse ikka veel, et me ei suuda ainult geeniandmete põhjal häid prognoose anda. Liiga palju on lisategureid, mis mõjutavad geenide avaldumist ja avaldumise tugevust. Loodetud tulevikku jõudmine võtab aega, kuid tegutseda tuleb juba täna.
Nii lähtuvadki paljud erialaeksperdid inimese personaalse haigusriski määramisel inimese enda kohta olemasolevatest andmetest. Rasedus kui personaliseeritud koormustest on haigusriski hindamiseks väärtuslik infoallikas. Juba 2011. aastal toodi Ameerika Südame Assotsiatsiooni naiste südame- ja veresoonkonna haiguste ennetamise juhendis välja rasedustüsistused, eelkõige preeklampsia ja rasedushüpertensiooni kui ühe kulutõhusaima ja kõrgeima informatiivsusega teguri südamehaiguste riski hindamisel. 2018. aastal ADA poolt heaks kiidetud diabeedikäsitluse standardites on toodud juhised gestatsioonidiabeediga emade sünnitusjärgseks testimiseks ja jälgimiseks (ADA, 2018). Ka Eesti Naistearstide Seltsi poolt käesoleval aastal uuendatud „Raseduse jälgimise juhend“ sisaldab soovitusi gestatsioondiabeediga emade sünnitusjärgseks jälgimiseks (ENS, 2018).
Arstkonna seas on üsna levinud hoiak, et rase naine ja rasedusega seotud tervisehädad kuuluvad naistearstide valdkonda ning parem on sellesse mitte sekkuda. Tuleb aga senisest enam teadvustada, et rasedus mõjutab olulisel määral naise edasist tervist tervikuna ning haigusriski hindamisel annab rasedustüsistustega arvestamine väärtusliku lisateavet.
Eeltoodu ei ole ju tegelikult mingi uudne avastus. Juba vanal ajal pandi tähele, et rasedus “rikub” naise tervise. Tänapäevase meditsiini valguses oleme selle seose unustanud, sest reeglina suudame rasedustüsistust ravida ja vahetult sünnitusjärgselt on ema tervis veel hea. Tuli tuha all lööb lõkkele alles aastate pärast.
Seega, rakendades tänapäeval moodsat personaliseeritud täppismeditsiini, peaks sellesse kaasama ka lihtsa “täppisanamneesi”. Digiajastul ei tohiks see üle jõu käia.
Kristiina Rull
Arst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal
Naistekliinik
Viited
• Bellamy et al. BMJ 2007;335:974–7.
• Heida et al. Eur J Prev Cardiol. 2016;23:253.
• Feig et al. CMAJ. 2008;179:229
• American Diabetes Association. Diabetes Care. 2018;41:S137.
• American Heart Association. Circulation. 2011;123:1243-1262
• Eesti Naistearstide Selts, Raseduse jälgimise juhend 2018, https://rasedajalgimine.weebly.com/
Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustik innustab looma lootemeditsiini keskust ka kliinikumi
Maikuu esimestel päevadel kohtusid Reykjavíkis Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustikku kuuluvad eriala spetsialistid. Kliinikumist osalesid kohtumisel arendusfondi toel doktorid Kai Muru, Tiia Reimand, Eve Vaidla ja Elvira Kurvinen. Veel osalesid kliinikumist günekoloogid Kristiina Rull, Eva-Liina Ustav ja Ele Hanson. Nimetatud võrgustik loodi 2014. aastal koostöö arendamiseks Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island) ning Baltimaade (Eesti, Läti ja Leedu) vahel. Riikidevahelise koostöövõrgustiku eesmärk on tuua günekolooge, meditsiinigeneetikuid, neonatolooge, lastekirurge, lastekardiolooge, radiolooge ja nende teadmisi teineteisele lähemale.
Seekordse õppekogunemise põhiteemadeks olid mitte-invasiivne sünnieelne skriining ja diagnostika, genoomi analüüsid sünnieelses diagnostikas, preeklampsia ja üsasisese kasvupeetuse skriining ja jälgimine raseduse ajal, preeklampsia geneetika, eetilised aspektid sünnieelsetest uuringutest lähtuvalt ning teadusuuringute koordineerimine erinevate riikide vahel.
Dr Kai Muru sõnul, kes on osalenud juba mitmel õppekogunemisel enda doktoritöö oponendi kutsel, on lootemeditsiin väga kiiresti arenev eriala, sest diagnostika võimalused pole kunagi varem olnud nii head. Seetõttu peab tema sõnul ka erialaseid teadmisi ühendama ning mõtlema nii eriala õpetamise kui ka erialakeskuste loomise peale. „Kuna Eesti on rahvaarvult väike ning sünnieelsetel uuringutel ilmnevaid geneetilisi haigusi ja arengurikkeid, mida oleks võimalik üsasiseselt ravida, on ikkagi vähe, on naaberriikide koostöö väga oluline,“ lisab dr Tiia Reimand. Tema sõnul on mõni haigus nii haruldane, et selle ravimine olekski mõttekas näiteks vaid ühes Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku riigis.
Dr Reimand kinnitab, et võrgustikus võetakse Eestit kui võrdset partnerit ning kliinikumi lootemeditsiin on samal tasemel Põhjamaadega: „Oleme oma geneetiliste uuringute võimalustega võrdsed näiteks Taaniga. Samas ei eelda meist suuremad Põhjamaad, et hakkame pakkuma ekspertkeskuse teenust.“
Küsimuse peale, mil määral saab loodet emaüsas ravida, vastab dr Kristiina Rull, tegelikult tehakse loodetele juba ka üsasiseseid operatsioone. „Eestis sellele perspektiivi ei ole, aga Euroopas on erinevaid keskuseid, kus vastavalt diagnoosile tõepoolest saab juba ka loodet opereerida,“ selgitab dr Rull. Ka Põhjamaades tehakse vaid teatud loote operatsioone, näiteks nii kopsu kui ka põie šuntimisi.
Kliinikumi lootemeditsiini keskus
Kuna lootemeditsiin ei hõlma ainult loodet, vaid sinna kuulub ka ema ning kaudselt ka nii pere kui ka ühiskond, on kliinikumis soov luua multidistsiplinaarne keskus, kus toimuks nii diagnostika, loote ravimine, nõustamine kui ka ema diagnoosi ja raviga tegelemine.
Doktorid Reimand, Muru ja Rull on ühel meelel, et arengu- või geneetilise häire ilmnedes on kõige olulisem kommunikatsioon. „Selleks ongi vaja keskust, kus tulevased vanemad istuvad laua taga koos kõigi eriala esindajatega, mitte ei pea käima mitmel vastuvõtul ning kuulma informatsiooni erinevatest allikatest. Me peame hoolitsema selle eest, et patsiendid mõistaksid diagnoosi, ravivõimalusi ning oskaksid edasisi otsuseid teha parimal viisil nii enda kui ühiskonna suhtes. Näiteks, kui sünnieelselt diagnoositakse oodataval lapsel arenguhäire või geneetiline haigus, peab vanem saama võimaluste piires info prognoosist, milliseks kujuneb lapse vaimne ja füüsiline tervis, ravivõimalustest ja -kulust ning mida haige lapse hooldamine toob kaasa perele,“ rõhutab dr Reimand. „Lisaks saame me koostöösuhete kaudu suunata edaspidi vajadusel ka enda patsiente ravile võrgustikuriikidesse. Ehk et me ei ole enam üksi haruldaste geneetiliste haigustega,“ lisavad doktorid.
Üks nii kliinikumi kui ka terve võrgustiku eesmärke on uuringud. Dr Kristiina Rulli sõnul on esmatähtis osaleda Põhjamaade võrgustiku ühisuuringutes, sest isegi naaberriikides ei ole uuringute jaoks piisava arvu patoloogiatega looteid ega emasid.
Patsientide omavaheline suhtlemine Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku üleselt võiks olla samuti üks tulevikueesmärke. See võimaldaks arenguhäire või geneetilise haiguse diagnoosi saanud vanematel omavahel suhelda ja kogemusi vahetada. Sagedasemate geneetiliste haiguste puhul selline perede kogemusnõustamine on Eestis igapäevapraktikas juba levinud.
Järgmine Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku õppekogunemine toimub 2019. aastal Norras ning võib juhtuda, et lähiaastatel tuleb ka Eestil lootemeditsiini tippspetsialiste võõrustada.
Helen Kaju
Tehnikarevolutsioon radioloogiakliinikus
27. juuni oli radioloogiakliiniku jaoks erilise tähtsusega, kuna sel päeval avas tervise- ja tööminister Riina Sikkut ja Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Christoph Eichhorn erakorralise meditsiini osakonnas kaks uut ja innovaatilist seadet – kompuutertomograafi ja röntgenaparaadi. Seni erakorralise meditsiini osakonnas töötanud röntgenaparaat seati sisse omakorda kopsukliinikus, mis tähendab, et nüüdsest on kõik kliinikumi röntgeniseadmed digitaalsed ning analoogaparaatide ajastu on lõppenud.
Alustades otsast peale, tuleb esmalt esile tõsta erakorralise meditsiini osakonna uue kompuutertomograafi Siemens Somatom Force ostu. Tegemist on Põhjamaade kõige kiirema kompuutertomograafiga, näiteks teeb see vähem kui poole sekundiga tiiru ümber patsiendi ning protseduuri tulemusel luuakse pilt kogu töötavast südamest. Kuna masinal on kasutusel parim kaasaegne tarkvara, on pilt selge ja täpne. Teiseks tähendab uue aparaadi kiirem ülesvõtte tegemise aeg madalamat kiirgusdoosi ning ka kontrastaine väiksemat kogust. „Lisaks sellele, et patsiendi jaoks muutub diagnostika protsess kiiremaks, on sel edaspidi vähem kõrvalmõjusid, mis paraku kontrastaine kasutamisega kaasnevad,“ selgitas radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilves.
Teine seade, mida minister Riina Sikkut avama tuli, oli erakorralise meditsiini osakonna uus röntgenaparaat, mille kõige suurem uudsus seisneb selles, et võimaldab teha 3D-röntgenpilte neile traumahaigetele, kellel tavapiltidel murdu nähtavale ei tule. Baltikumis on see seade esimene ning Soomes on selline aparaat töös olnud paar nädalat. Radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilvese sõnul on sellises konfiguratsioonis röntgeniaparaat, nagu see on kliinikumis, aga esimene Baltikumis ja ka Soomes. „Suurim muutus, mida uus seade võimaldab, on röntgenülesvõtte tegemine patsiendile tavaasendis, mis lisaks patsiendi mugavusele, annab arstidele infot luude ja liigeste asendist koormuse all, näiteks seistes,“ tutvustas Pilvi Ilves. Ta lisas, et korraga saab teha suuremahulise ülesvõtte, näiteks piki jalga või seljast, sest väikesed ülesvõtted liidetakse tervikuks kokku. Ühtlasi on võimalik ülesvõte liigestest või luudest kohe töödelda ka 3D-kujutiseks,“ selgitas dr Ilves. „Kindlasti ei hakata seda tegema kõikidele patsientidele, 3D-kujutisega vastuseid on vaja ennekõike keeruliste haigusjuhtude ravimiseks. Uuel aparaadil on ka läbivalgustusfunktsioon, mida on vaja kasutada juhtudel, kui erakorralisel patsiendil on näiteks neelamishäired. Maakonnahaiglatesse selliseid aparaate enam soetatud ei ole,“ rääkis radioloogiakliiniku juhataja. Uus röntgenaparaat on varustatud ka UPS seadmega, mis välistab tööseisakud elektrikatkestuste ajal.
Lisaks uuele kompuutertomograafile ning röntgenaparaadile, vahetas radioloogiakliinik ka erakorralise meditsiini osakonna ultraheliaparaadid välja kaasaegsemate vastu. Uue, E9 ultraheliaparaadiga tehakse edaspidi kõik erakorralised uuringud erakorralise meditsiini osakonnas. Lisaks soetati uus mobiilne ultraheliaparaat, millega minnakse vastavalt vajadusele kas osakondadesse, intensiivravipalatitesse või operatsioonituppa.
Küsimuse peale, kuidas kogu uus tehnika erakorralise meditsiini osakonda ära mahub, tõi radioloogiakliiniku füüsik Andrus Aavik välja, et koostöö EMOga on olnud äärmiselt meeldiv ja lahendustele orienteeritud. „Tegelikult leidis osakond meile ruumi juurde ning viimased kaks kuud on möödunud remonttööde tähe all,“ ütles Andrus Aavik.
Avamise päevaks oli remont lõpetatud, seadmed paigaldatud, personal koolitatud. Pilvi Ilvese sõnul võidavad ennekõike patsiendid, kuna protseduuride tegemise aeg kiireneb, kujutised on selgemad ja täpsemad, mis omakorda on kvaliteetsemate ja täpsemate diagnooside aluseks. Intervjuu lõppedes rõhutasid nii kliiniku juhataja kui ka Andrus Aavik, et on tänulikud tehnika- ja majandusteenistusele, erakorralise meditsiini osakonnale, kes muutused ellu viia aitasid, ja kliinikumi juhatusele, kes on julgenud panustada uude tehnoloogiasse. Nüüd on uuendatud kõik erakorralise meditsiini osakonnas kasutusel olevad radioloogilised seadmed.
Kliinikumi Leht
Mobiilse nahakasvajate diagnoosikabineti graafik II poolaastal
Mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet peatub Eestimaa erinevais keskustes kord nädalas, võimaldades nii kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel. Mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann.
Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Palun pange tähele, et internetis broneerides tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse.
Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
Nahakabineti graafik
28. juuni Valga Haigla, Peetri 2, Valga
5. juuli Põlva Haigla, Uus 2, Kiirabi sissepääsu juures
12. juuli Rakvere Haigla, Lõuna-põik 1
16. august Värska, Vallamaja juures
23.–24.august Pärnu Haigla, Ristiku 1, Kiirabi sissepääsu juures
6.–7.september Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 14, Kohtla-Järve
20.–21.september Narva Haigla, Haigla 7, Narva
4. oktoober Põltsamaa Tervisekesluse hoovis
11. oktoober Valga Haigla, Peetri 2, Valga
25. oktoober Järvamaa Haigla, Tiigi 8, Paide
1. november Räpina Haigla, Võru 1, Räpina
8. november Viljandi Tervisekeskus, Turu 8/10, Viljandi
15. november Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee
22. november Jõgeva Haigla, Piiri 2, Kiirabi sissepääsu juures
29. november Antsla Perearstikeskuse hoovis, Koolitee 12
13. detsember Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
20. detsember Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia laureaat on dr Tiiu Aro
Dr Tiiu Aro on pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana jätnud hindamatu pärandi tervisevaldkonna ja tervisekaitse arengusse arsti, sotsiaalministri, Tervisekaitseinspektsiooni ja Terviseameti juhina.
Dr Tiiu Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal, pärast mida alustas ta tegevust naistearstina Viljandi keskhaiglas. 1978. aastal asus ta Tartu linna onkoloogia dispanseris tööle arsti ja osakonnajuhatajana. 1986. aastal hakkas Tiiu Aro peaarstina juhtima Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikut.
Aastatel 1996–1999 oli Tiiu Aru sotsiaalminister, olles tervishoiu reformide keskmes. Tema ametiajal viidi läbi perearstiabi reform, ajavahemikul 1997–1999 kehtestati mitu seadust, millega reguleeriti selliseid valdkondi nagu psühhiaatriline abi, kunstlik viljastamine ja embrüokaitse, raseduse katkestamine ja steriliseerimine, ning töötervishoid ja tööohutus. Tema ametiajal, 1997. aastal tsentraliseeriti rahastamine Keskhaigekassasse ning piirkondlikud erinevused teenuse rahastamisel kadusid. Tiiu Aro osales aktiivselt ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamise protsessis ning oli üks kolmest asutamisotsuse allkirjastajast 1998. aastal. Aastatel 2003–2007 oli Tiiru Aro Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimees.
1999. aastal astus Tiiu Aro ametisse Tervisekaitseinspektsiooni peadirektorina ning kui 2010. aastal moodustati Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide teabekeskuse ühendamisel Terviseamet, sai Tiiu Arost uue ühendameti peadirektor, kus ta töötas kuni 2017. aasta juulini. 2017. aasta novembrist juhib Tiiu Aro vallavolikogu esimehena Saaremaa vallavolikogu tööd ning kuulub ka Kuressaare haigla nõukokku.
Tiiu Arot peetakse suure empaatiavõimega kolleegiks ning suurepäraseks inimeseks, kelleta Eesti tervishoid ei oleks täna enda nägu.
Dr Tiiu Aro: Olen sügavalt liigutatud selle tähelepanu eest! Minu esimene tõeline töökoht on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tartu vaim ja ülikool on minu elu esimesi 18 tööaastat oluliselt mõjutanud. Võimalus areneda ja kaasa rääkida on kingitus. Kümme aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhina on olnud mu elu parimad! Ja suur oli rõõm, kui 1998. aasta detsembris olin üks kolmest, kelle allkiri oli Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamislepingul.
Sügav kummardus kaasteelistele ja kolleegidele selle aja ning kogemuse eest!
Dr Peeter Saadla ja dr Ülle Tarre on parimad arst-õppejõud
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) tunnustab igal kevadel parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2018. aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks Peeter Saadla ja hambaarstitudengid parimaks hambaarst-õppejõuks Ülle Tarre.
Peeter Saadla on sisehaiguste arst ning tema õpetada on peamiselt sisehaiguste propedeutika õppeaine. Peeter Saadla on õppejõud, kes toob naeratuse näole ja sära silmi enamikule tudengitele. Teda kirjeldatakse kui inspireerivat ja hea huumorisoonega arsti, kes suudab ka kõige kuivema ja igavama teema põnevaks muuta. “Õppejõud Saadla näitas, kuidas võiks ja peaks üks hea arst töötama. Ta on mulle suureks eeskujuks ning mullegi üllatuseks – äratas huvi sisehaiguste vastu,” kirjeldab doktor Saadlat üks tudengitest.
Dr Peeter Saadla: Kui kuulsin, et tudengid on mind valinud aasta õppejõuks, oli esimene reaktsioon, et olen sattunud aprillinalja ohvriks.
Iga tunnustus, eeskätt aga meie noorte tulevaste kolleegide poolt, teeb südame soojaks. Mis veel võiks üht õppejõudu enam innustada kui positiivne tagasiside tulevastelt (minu) arstidelt! Ühtlasi on see ka tunnustus minu õpetajatele – arstiks õppimise teel oli palju neid õppejõude, kelle loengutes ning praktikumides imetlesin nende oskusi ning teadmisi, kuid eeskätt just viisi, kuidas luua õpetamiseks sobiv õhustik.
Vaadates aga laiemalt ringi, on mul tunne, et tunnustuse võiksid saada paljud teised kolleegid, kellel õpetamiskogemust ning indu enam kui minul. Rääkides päris ausalt, olen sageli õppetööd läbi viies seisus, kus olukord ei paku täit rahuldust – arsti igapäevatööd ning õppetööd samal ajahetkel pole kerge ühildada, kord segab õppetöö ravitööd ning vastupidi. Samas olen üsna kindel, et kui õppebaasis jagub piisavalt haigeid, kelle kaasabil õppetööd läbi viia, on võimalus hästi õpetada. Õppejõuna tunnen, et aasta-aastalt on meie tudengid enam motiveeritud ning väga heade baasteadmistega, mistõttu õppetöö läbiviimine on mõtestatum ning sujuv.
Tudengitelt saadud tunnustus on suurepäraseks katalüsaatoriks, et ühendada igapäevane ravitöö ning õppetöö.
Ülle Tarre on igapäevaselt stomatoloog ning tudengitele on ta teada-tuntud kui arst-õppejõud hambaravi erialal. Ülle Tarre puhul tuuakse enim välja tema tudengisõbralikkust, põhjalikkust ja väga korralikke õppematerjale. “Tõeliselt südamlik ja äärmiselt professionaalne õppejõud!” kirjeldab Ülle Tarret üks tudengitest. Õppejõud Tarre puhul tuuakse välja ka tema suurt armastust õpetamise vastu ning pühendumust õppeainele ja tudengitele.
Dr Ülle Tarre: Suur rõõm ja au on saada teistkordselt üliõpilaste tunnustuse osaliseks. Õppejõule on tagasiside saamine väga oluline. Õnneks on tudengid avatud ja julged küsimusi esitama, arutlema ning tagasisidet andma.
Selline äramärkimine innustab kasutusele võtma uusi õpetamismeetodeid ning arendama oma kommunikatiivseid oskusi, näiteks oma väljendusoskust – kerge on rääkida keeruliselt lihtsatest asjadest, suur kunst on rääkida lihtsalt keerulistest asjadest. Mul on hea meel olla osaline tudengite kujunemisel vastutustundlikeks ja usaldusväärseteks tulevasteks kolleegideks. Tänan tunnustuse eest ning soovin edukat õppeaasta lõppu!
Täname tudengite nimel kõiki õppejõude õpetamisel tehtud suure töö eest! Tänu teie vaevale kasvame me kõik uhkusega samasugusteks nagu teie.
Uus kompostikast
Ilus kevadpäev, viimased kruvid uue kompostikasti laudadesse lastud ja taas tuleb see… Kuigi peaksin ju mõtlema hoopis millestki muust – haploidentsest siirdamisest, alfa- beeta T-rakkude ja CD19+ rakkude depletsioonist, CAR- T rakkudest – et sellest siis 1 A4 Kliinikumi Lehte kirjutada, kuid see ei lase end lahti. See on saatnud mind aastaid, kui mitte rohkem, aeg-ajalt kadudes, kuid siis jälle meenudes. Nagu oleks see toimunud eile, kuigi sellest on nüüd möödas juba üle mitme aastakümne. Sündmus täis emotsioone, draamat ja traagikat, kuid samas ka võiduemotsiooni. Minu suurim spordivõistluste elamus läbi aegade.
Natuke üle kümne aasta vanune poisike seab end varakult teleri ette, paberile korralikult joonitud tabel vaheaegade märkimiseks. Tegelikult peaks ta koolis olema, aga on ju olümpiamängud ja teatesõit ning vanematelt luba koolist puudumiseks olemas.
Start, esimest korda ei paistnud nende võistluste ajal päike, sadas lörtsi, õhutemperatuur oli ühe soojakraadi juures. Avaetapil asub juhtima Jevgeni Beljajev, kuuendal kilomeetril on edu juba üle 20 sekundi, kuid siis juhtub midagi. NSVL koondis oli selleks olümpiaks saanud uue konstruktsiooniga suusasaapad ja sidemed, kaalult poole võrra kergemad. Lisaks oli püsivus suusal oluliselt parem kui senistel mudelitel, mille tagas õhukesest plastikust tallast ettepoole ulatuv keeleke, mis sisenes suusaklambrisse. See keeleke oli nüüd murdunud, Beljajev sai küll uue saapa ja suusa, küll kaks numbrit väiksema, kui talle vaja, ning jõuab vahetusalasse kümnendana.
Teises vahetuses asub kolmandal kilomeetril võistlust juhtima Alex Lesser, laskesuusataja Eric Lesseri vanaisa, kuid siis kaob ta ekraanilt. Tema võistkond katkestab ja finišisse ei jõua. Teise vahetuse lõpetab esimesena Juha Mieto, kes saab sellelt võistluselt ka oma karjääri ainsa olümpiakulla.
Kolmanda vahetuse lõpetab kolmandana mees, keda peetakse uisustiili kasutuselevõtjaks, ning kes tõstis oma võistkonna kaheksandalt kohalt kolmandale. Distantsilt tuleb info, et Kochil on imelised suusad, mis sellises lörtsises ilmas nii libisevad kui ka peavad. Ka neljanda vahetuse mees tahab samasuguste suuskadega rajale minna, kuid paraku jõuab see info temani liiga hilja, tema võistlussuusad on juba markeeritud. Nendega langeb ta medalikonkurentsist välja.
Ah, et kuidas siis võistlus lõppes, kes võitis, kes jagasid kahvatumad medalid? Sellel pole selle võistluse juures mingit tähtsust, siin on oluline võistluste käik kui selline. Favoriitide õnnetused, uuesti pildile saamine, taas sealt kadumine, kes korraks, kes lõplikult. Statistikat saab hiljem ka raamatutest vaadata, kuid emotsioon on see, mida digitaliseerida ega arhiveerida ei saa, seda saab kanda vaid iseendas.
Lõpetuseks mõned küsimused
1. Millistest olümpiamängudest jutt käib?
2. Millise tootja suusasaapad Beljajevi jalas ära lagunesid?
3. Mis koondis veel peale NSVL sai sarnast mudelit kasutada?
4. Mis juhtus Alex Lesseriga?
5. Milles seisnes Bill Kochi suuskade omapära?
Ja kui need küsimused liiga lihtsateks osutuvad, siis kes praegustest või endistest kliinikumi töötajatest on klassikalise maratonidistantsi joostes kõige kiiremini läbinud?
Ain Kaare
Vanemarst-õppejõud hematoloogia erialal
Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Kliinikumi preemia parimale teadusartiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum peab oluliseks ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamist ning eestikeelse teaduskeele arendamist, mistõttu premeerib kliinikum igal aastal parimat teadusartiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetus-kolleegiumi ettepanekul.
Esmakordselt ajaloos anti teadusartikli preemia kahele artiklile. Parimateks tunnistati artiklid: Hans-Erik Ehrlich, Alar Sõrmus, Alar Rokk, Juri Karjagin „Perioperatiivne maosisu aspiratsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis“ (Eesti Arst 2017; 96(10):589–596) ning Mari-Liis Zimmermann, Kaire Innos, Pille Härmaorg, Margit Mägi, Aleksei Baburin, Tiiu Aareleid „Vähihaigestumus 2009–2013 ja 20 aasta trendid Eestis“ (Eesti Arst 2017; 96(1):11–20).
Juri Karjagin, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal: Ajalooliselt on maosisu aspiratsiooni kopsudesse seotud anesteesiaga. Aastal 1848 publitseeritud esimene n-ö „anesteesiasurm“ on suure tõenäosusega olnud seotud just maosisu aspiratsiooniga. Olla valvas aspiratsiooniriskiga patsientide käsitlemisel õpetatakse anestesioloogidele residentuuri esimestest päevadest. Tänu aktiivsele koolitusele on aspiratsioon õnneks harvaesinev tüsistus, aga kahjuks ei saa öelda, et suudaksime seda alati ennetada.
Eesti Anestesioloogide Selts on kogunud statistikat aspiratsioonide kohta juba kümneid aastaid ja kindlasti kuuluvad kõik aspiratsioonijuhtumid arutamisele asutusesisestel koosolekutel, aga detailset analüüsi aspiratsiooni kõikide aspektide kohta ühes asutuses ei ole eelnevalt avaldatud. Eeskätt läheb suur au Hans-Erik Ehrlich’ule, kelle magamata ööde tulemusena on sündinud analüüs ja ka artikkel. Alar Rokk ja Alar Sõrmus on olnud materjali kogumisel ja osakonna arstide küsitlemisel väga suureks abiks.
Artiklis on ilusti välja toodud statistiline analüüs ja võrdlus rahvusvahelises kirjanduses avaldatud uuringutega. Tulemused näitavad, et Tartu Ülikooli Kliinikumis, nagu ka mujal maailmas, ohustab aspiratsioon eelkõige kõhuõõne patoloogiaga erakorralist kirurgilist ravi vajavaid patsiente. Töö suurimateks väärtusteks peavad autorid seda, et esiteks, maosisu aspiratsioon on endiselt reaalne anesteesia tüsistus ja teiseks, et aspiratsioonide ennetamine ja käsitlemine erineb arstiti ja meil on vaja aspiratsioonide ennetamise ja käsitlemise juhendit.
Autorid soovivad tänada Eesti arsti toimetuskolleegiumi ja kliinikumi juhatust sellise tunnustuse eest!
Kaire Innos, Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja: Artikkel valmis Eesti vähiregistri ning Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna traditsioonilises koostöös. Eesmärk oli anda värske ülevaade vähihaigestumusest ning 20 aasta trendidest.
Eestis jätkus vähihaigestumuse tõus: nii meestel kui naistel suurenes haigestumus viiendiku võrra. Aastas diagnoositi keskmiselt ligemale 8000 vähi esmasjuhtu. Meestel püsis esikohal eesnäärme- ja naistel rinnavähk, mille esmasjuhud moodustasid kokku veerandi kõigist vähijuhtudest. Järgnesid meestel kopsu- ja naistel nahavähk (mittemelanoom). Kolmandal kohal oli mõlema soo puhul käär- ja pärasoolevähk. Vähisuremus pisut vähenes. Kokkuvõttes viitavad ajatrendid Eesti üleminekule läänelikule vähi esinemismustrile, mida iseloomustavad mitme tähtsa vähipaikme (nt rind, käär- ja pärasool, nahamelanoom) suurenev haigestumus ja elulemus. Teiste uuringute tulemused on näidanud, et vähielulemus Eestis paraneb ja vahe jõukamate riikidega väheneb.
Rahvastiku vananemine toob paratamatult kaasa vähijuhtude arvu suurenemise. Samas saaks tõhusa ennetuse abil mitme pahaloomulise kasvaja haigestumust vähendada. Tuleb nentida, et enamus riikliku vähistrateegia (2007–2015) eesmärkidest jäi täitmata − ennetatavate kasvajate seas saavutati positiivne muutus üksnes meeste kopsuvähi puhul. Eriti murelikuks teeb epidemiolooge asjaolu, et emakakaelavähi haigestumus tõusis jätkuvalt ja suremus ei vähenenud. Vähitõrje (sh sõeluuringute) tõhustamiseks vajab Eesti kindlasti jätkustrateegiat, mille meetmete kavandamisel ja tulemuslikkuse hindamisel on aluseks vähiregistri andmed. Vähiregister on Eesti vanim terviseregister, mis tähistas hiljuti oma 40. sünnipäeva. Andmekogusse kantakse nüüd ka kasvaja leviku detailne info TNM-klassifikatsiooni alusel, mis võimaldab täpsemalt analüüsida staadiumipõhist vähihaigestumust ja -elulemust. Jätkuvalt tuleb suurt rõhku panna kvaliteetse info laekumisele. Rahvusvaheliste standardite põhjal on vähiregistri andmekvaliteet hea, ent andmete täielikkuse tagamiseks tuleb registril teha pidevaid jõupingutusi, sest teatamine on kohati puudulik.
Laste hingamisteede tervis Ida-Virumaal
Astma on kõige sagedasem lapseea krooniline haigus, mis võib alata juba imikueas. Tegemist on kroonilise hingamisteede põletikuga ja sellest tekkivate haigusnähtudega. Hingamisteede ülitundlikkuse tõttu tekivad köha ja bronhiobstruktsioon, mis taandub iseenesest või raviga. Kui esimestel eluaastatel jääb peale respiratoorsete infektsioonide põdemist pikemaks ajaks püsima köha, diagnoositakse kas hingamisteede ülitundlikkust või korduvate bronhiobstruktsioonide tekkimisel ka juba mitteallergilist astmat. Ülitundlikkuse teke aeroallergeenidele astmale iseloomulike kaebuste olemasolul tähendab aga juba allergilise astma olemasolu, mis vajab põletikuvastast ravi kas inhaleeritavate hormoonide või leukotrieeni retseptori antagonistidega. Sensibiliseerumine tolmulestadele, lemmikloomade allergeenidele tekib sageli eelkoolieas, kuid võib välja kujuneda ka ülitundlikkus õietolmude suhtes. Kui varem tekkis õietolmuallergia põhiliselt koolieas ja noortel täiskasvanutel, siis praegu tuleb küll öelda, et pollinoos sageneb jõudsasti ja avaldub aina nooremas eas. Regulaarse põletikuvastase raviga on võimalik ära hoida astma ägenemisi, vältida erakorralisi pöördumisi haigla vastuvõttu ning ka hospitaliseerimisi. Astma õigeaegse diagnoosimise ja raviga vähenevad haigusega seotud otsesed ja kaudsed kulud, vanemad ei pea töölt puuduma, lapsed saavad käia lasteaias ja koolis, olla füüsiliselt aktiivsed ning oluliselt paraneb nende elukvaliteet.
Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni deklaratsioonis peetakse väga oluliseks epidemioloogiliste uuringutega allergiahaiguste tõelise levimuse kindlakstegemist, keskkonna uuringuid ja õhusaaste vähendamist, allergiahaigete diagnoosimise ja raviga tegeleva meditsiinipersonali kättesaadavust, allergiahaiguste ja astma ravi kliinilise ekspertiisi suurendamist ning üldise teadlikkuse suurendamist allergiahaigustest ja astmast ning preventiivsete strateegiate arendamist.
Ida-Virumaal 30 aastat tagasi tehtud uuringu alusel oli seal elavate laste haigestumus 1,3 korda kõrgem vabariigi keskmisest ja kopsumaht 1,1 korda väiksem kui teistes Eesti piirkondades elavatel lastel (Etlin, 1989). 1990ndate alguses hinnati kompleksselt Kohtla-Järvel ja Jõhvis elavate eelkooliealiste laste terviseseisundi kliinilis-immunoloogilisi näitajaid ning õhusaaste mõju haigestumuse tasemele ja struktuurile. Üldhaigestumus ja respiratoorsetesse haigustesse haigestumus oli Kohtla-Järve koolieelsete lasteasutuste 3–6 aastaste laste seas oluliselt suurem kui Jõhvi linna lastel ja tervisehäireid seostati elamisega ökoloogiliselt ebasoodsas piirkonnas (Tefanova jt 1993).
Standardiseeritud abi seksuaalvägivalla üleelanutele kliinikumis
Eelmisel aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik abi pakkumisega seksuaalvägivalla üleelanutele. See samm on riikliku tähtsusega, kuna nüüdsest on Eestis võimalik seksuaalvägivalla ohvritel saada standardiseeritud esmast abi ja järelravi neljas keskuses: Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas. Teenuse väljatöötamise juures osalesid ekspertidena naistekliiniku arst-õppejõud Kai Part ja Made Laanpere. Sarnased abivõimalused (ingl sexual assault centres) tekkisid Euroopas paarkümmend aastat tagasi just haiglate juurde, sest märgati, et seksuaalvägivalla üleelanud pöördusid abi saamiseks ööpäevaringselt töötavatesse tervishoiuasutustesse.
Küsimuse peale, mis keskuse töös erineb senisest abi andmisest, selgitab dr Kai Part, et nüüdsest on kliinikumis olemas eriettevalmistusega meeskond, seda küll olemasoleva tervishoiuteenuse baasil, kuid potentsiaalsete ohvrite seisukohast vaadates nimetatakse teenust seksuaalvägivalla keskuseks. Seksuaalvägivalla keskusi toetab ja koordineerib sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond. Ohvri abistamine toimub nüüd ühes etapis, lisaks meditsiinilisele abile kogutakse ka kohtumeditsiinilisi tõendeid.
Seksuaalvägivallaks peetakse tahtevastast seksuaalvahekorda, sellega ähvardamist või muud seksuaalse iseloomuga tegu. Dr Kai Pardi sõnul võivad seksuaalvägivalda kogeda nii naised kui mehed, kahjuks ka lapsed, noored ning ka vanemaealised inimesed. Ta rõhutab, et seksuaalvägivalla puhul tõuseb nõusoleku küsimus. Nõusolekut ei saa küsida ja anda, kui üks osapool magas, oli joobes, uimastatud, tundis hirmu või oli teise poolega ebavõrdses positsioonis (nt täiskasvanu ja laps). „Oluline on, et ohver teaks, et seksuaalvägivald on üheselt mõistetav kuritegu ning ennast ei pea tundma süüdi. Vastutus kuriteo eest lasub selle toimepanijal, mitte seksuaalvägivalla üleelanul,“ toonitab dr Part.
Kuidas käituda pärast seksuaalvägivalla toimumist?
2017. aastal pöördus Tartu Ülikooli Kliinikumi 15 seksuaalvägivalla üleelanut, aasta varem 10. Kahe aasta jooksul (2016–2017) on Tartus ja Tallinnas pöördunud haiglasse abi järele kokku 80 seksuaalvägivalla ohvrit. Loodud seksuaalvägivalla keskuste ülesanne on pakkuda ööpäevaringset professionaalset abi täiskasvanud ja alaealistele naistele ja meestele, kes on kogenud seksuaalvägivalda.
Dr Kai Part palub meeles pidada, et vastuvõtule pöördumine on aegkriitiline – mida varem, seda parem. „Loomulikult tuleb esmalt veenduda enda turvalisuses ning vajadusel helistada hädaabinumbrile 112. Samuti siis, kui vajatakse kiiret meditsiiniabi. Tõendite kogumise jaoks ei tohiks end pesta ega riideid vahetada ning tuleks pöörduda kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda kas ise või saatjaga hoolimata kellaajast ning omamata saatekirja,“ selgitab dr Part. Erakorralise meditsiini osakonna töötajad on seksuaalvägivalda kogenud patsiendi tundlikuks kohtlemiseks ette valmistatud. Edasi suunatakse patsient naistekliinikusse, kus tuleb kohale eriväljaõppega õde, kes nõustab patsienti algusest lõpuni ja abistab valvenaistearsti läbivaatuse juures. Ohvrile pakutakse tema enda valikul ja nõusolekul esmast abi: psühholoogiline toetus, meditsiiniline läbivaatus ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine, vigastuste dokumenteerimine, suguhaiguste testimine, HIV-ennetav ravi, vigastuste dokumenteerimine ja soovimatu raseduse ennetamine. Patsient suunatakse edasi järelravisse (kliinikumi partneriks on Tartu Seksuaaltervise Kliinik), mille eesmärk on olukorra ja enesetunde jälgimine, naistearstiga kontakti hoidmine, suguhaiguste kordustestimine ja vajadusel psühholoogilisele abile suunamine.
Kliinikumi töötajad aitavad ohvril soovi korral ka politseisse pöörduda. Dr Kai Part toob välja, et kohtumeditsiinilist tõendmaterjali saab koguda 7 ööpäeva jooksul, soovitavalt siiski esimese 24 tunni jooksul, HIV profülaktikat saab alustada 72 tunni jooksul, rasestumisvastaseid, nn SOS-pille, saab manustada kuni 5 ööpäeva jooksul. Ravimid on patsiendile tasuta. Kui ohver on vanem kui 16-aastane ja pöördub esmalt politseisse, tuuakse ta samuti kliinikumi arstlikule läbivaatusele. Alla 16-aastaste ohvrite läbivaatus samuti kliinikumis, ent koos kohtumeedikuga.
Mida saavad lähedased teha?
Kui kellegi lähedane inimene on kogenud seksuaalvägivalda, on oluline mitte küsida miks-küsimusi. Seksuaalvägivalla üleelanu tunneb sageli lisaks füüsilistele üleelamistele ka häbi- ning süütunnet, mistõttu ei tohiks mitte kuidagi soodustada selle kumuleerumist. Pereliikmele või sõbrale saab toeks olla kohal olles, kuulates, mitte liigsete detailide kohta uurides. Oluline on olla kannatlik, uskuda lähedase juttu ning lubada tal väljendada oma tundeid. Austada tuleb ka lähedase otsust politseisse pöördumise või mitte-pöördumise osas.
Juhul, kui seksuaalvägivalla ohvriga puutub kokku meedik, õpetaja, sotsiaaltöötaja vms, tuleb tal seista oma hoolealuse parimate huvide eest juhendades teda pöörduma esmase abi saamiseks erakorralise meditsiini osakonda. Lastevastase seksuaalvägivalla või selle kahtluse korral tuleb alati teavitada politseid või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.
Kliinikumi naistekliiniku kodulehel on seksuaalvägivalda puudutava teema kohta koostatud alaleht, mis on mõeldud nii ohvritele kui ka nende lähedastele. https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/seksuaalvaegivald.
Kliinikumi Leht
Teised abivõimalused
• Tugitelefon 1492 vägivalda kogenutele
• Naiste varjupaigad üle Eesti
• Lasteabi telefon 116 111 www.lasteabi.ee
• Politsei 112
• Pöörduda võib ka naistearsti erakorralisse vastuvõttu Tartu Ülikooli Kliinikumi naistenõuandlasse ja alla 25-aastasetel Tartu Seksuaaltervise Kliinikusse www.tstk.ee, telefon 744 2086.
• Sotsiaalministeeriumi ohvriabiteenuse kaudu on nii ohvril kui tema pereliikmetel õigus saada tasuta psühholoogilist abi menetluse algatamise korral. Lapsed saavad ohvriabi kaudu psühholoogilist abi ka siis, kui menetlust ei ole algatatud. http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/ohvriabi-ja-lepitusteenus#Ohvriabi.
Simulatsioonikoolituse võlu
„Selliseid harjutusi võiks olla palju rohkem,“ oli tudengi vastus küsimusele, kas praktikum oli talle kasulik. Tegemist oli traumahaige praktilise käsitluse simulatsiooniõppega.
Keerukad haigusjuhud nõuavad arstidelt mitte ainult häid teadmisi ning käelisi oskusi, vaid ka oskust suhelda patsientide, nende lähedaste ja teiste tervishoiutöötajatega, raviprotsessi koordineerida. Patsiendi ravi on meeskonnatöö ning arst peab suutma olla hea meeskonnamängija, sageli meeskonnajuht.
Simulatsioon on harjutamise ja õppimise vahend, mida on võimalik kasutada paljude erinevate oskuste saavutamiseks eri tüüpi õppijatele puhul. Simulatsiooniharjutuses sattuvad õpilased reaalsusele sarnanevasse situatsiooni.
18. sajandil lõid isa ja poeg Gregoire Pariisis sünnitusabifantoomi, mis oli tehtud inimese vaagnast ja surnud beebist. See võimaldas õpetada sünnitusabitehnikaid ja vähendada imikute suremust. Tõenäoliselt kõige tuntum mannekeen on Laerdali Resusci-Anne, mis loodi 1960ndatel ning võimaldas harjutada suust-suhu ventilatsiooni ning rindkere kompressioone. 1990ndatest alates on toimunud mannekeenide tormiline areng ning praeguseks on arvutipõhistel programmidel töötavad mannekeenid inimesele väga sarnase füsioloogiaga, mida on võimalik lihtsalt muuta vastavalt haiguse või trauma patofüsioloogiale. Mannekeenid räägivad, jooksevad verd, sünnitavad, neil on kuulda hingamiskahinad ning südametoonid. See on vaid väike loetelu erinevate mannekeenide oskustest. Samas ei pea kõikide simulatsiooniharjutuste jaoks olema täiselektroonilist nukku. Sõltuvalt õpieesmärgist võib olla kasutusel lihtsamaid vahendeid. Ka keskkonda on võimalik simuleerida, muutes ruumi näiteks intensiivravipalatiks või hoopis lahinguväljaks.
Simulatsioonikoolituse kasutamisel on mitmeid eeliseid. Enamasti see meeldib õppuritele, kuna saab olla reaalses situatsioonis ning ise otsustada ning käed külge panna. Simulatsiooniõpe kaitseb patsiente mittevajalike riskide eest, sest esmaseks katsealuseks ei ole mitte patsient, vaid protseduure harjutatakse ning situatsioone mängitakse läbi esmalt mannekeenide peal. Ka meeskonnatreeningud suurendavad patsientide ohutust. Simulatsioonikeskkond võimaldab õppida ja korrata asju nii sageli, kui on vajalik tehtud vigade korrigeerimiseks, saamaks tulemust, mis tagab hea hakkamasaamise kliinilises praktikas. Simulatsiooniõppega on võimalik õpetada ka neid situatsioone ja haigusi, mis tavaelus on väga harukordsed ning võivad õpilastel päris patsientide peal nägemata jääda. Simulatsiooni saab kasutada ka omandatud teadmiste ja oskuste hindamiseks.
Mul on olnud võimalus osaleda simulatsioonikoolitustel nii õppurina kui ka ise koolitusi läbi viia Tartu kiirabi koolituskeskuses, Kaitseväe ühendatud õppeastutustes ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Isiklikud kogemused koolitustelt on väga head, tegemist on huvitava ning efektiivse meetodiga õppimiseks ning varem õpitu kordamiseks, kuigi, ka simulatsioonis osalemine vajab alguses veidike õppimist ja kohanemist. Üliõpilastele traumahaige käsitlust õpetades ei kujutaks seda enam muudmoodi ettegi kui simulatsiooniõppena. Ka kriitilisi situatsioone on simulatsiooniõppena oluliselt parem läbi mängida kui teoreetiliselt teemat lugedes.
Mul on väga hea meel, et Tartu Ülikool on loomas Tartu Ülikooli Kliinikumi simulatsioonikeskust. See võimaldab õpetada tudengeid ja residente ning anda täienduskoolitust ka eriarstidele. Võttes arvesse patsientide ohutust ning õpetuse efektiivust, on simulatsiooni kasutamine arstiõppes väga oluline.
Veronika Reinhard
Vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal
Arst-õppejõud erakorralise meditsiini erialal
Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Kliinikumis toimus laste seksuaalvägivallateemaline koolitus
6. märtsil kogunesid Tartu Ülikooli Kliinikumis lastearstid, naistearstid, kohtuarstid, aga ka politsei, prokuratuuri ja kohtuekspertide esindajaid, et osaleda koolitusel „Laste genitaalide vigastuste hindamine“. Sellise fookusega koolitus oli Eestis esmakordne.
Koolituse ellukutsujaks ja kuraatoriks oli kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala arst-õppejõud Kai Part, kes kasutas eestikeelse koolituse väljatöötamisel ideid ja teadmisi, mida ta omandas aastatel 2016–2017, mil õppis Manchesteri Seksuaalvägivalla keskuses (pikem lugu 2016. aasta jaanuarikuu Kliinikumi Lehes: https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1024-dr-kai-part-osaleb-manchesteri-uelikooli-seksuaalvaegivallakeskuse-kursusel). „Olen väga tänulik, et kliinikumi arendusfond minu koolitust otsustas toetada, kuna laste seksuaalvägivalla teema vajab kindlasti suuremat tähelepanu ning Manchesteris õpitud teadmised annavad selleks suurepärase võimaluse,“ lausus dr Kai Part. Teema olulisust tõendab ka asjaolu, et 2017. aastal avaldas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tervishoiusüsteemile mõeldud juhise seksuaalvägivalla kahtlusega laste käsitluse kohta.
Kliinikumis toimunud koolitusel osalesid lektoritena dr Kai Part, kes andis ülevaate laste ja noorte vastu suunatud vägivalla levimusest, vormidest ja mõjust ning tutvustas suguelundite läbivaatuse asendeid ja tehnikaid. Professor Anneli Uusküla, kes töötab kliinikumi nahahaiguste kliinikus, keskendus naha haiguslikele seisunditele laste genitaalidel ning seksuaalsel teel infektsioonidele lastel. Naistekliiniku arst-õppejõud Made Laanpere andis ülevaate tüdrukutel sagedamini esinevatest seisunditest genitaalidel ning tutvustas ka anogenitaalsete kondüloomidega lapse käsitlust. Tartu Ülikooli õppejõud ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst dr Jana Tuusov tegi ettekande laste suguelundite traumade põhjustest ja iseloomulikest tunnustest ning seksuaalvägivallale viitavatest anogenitaalsetest vigastustest. Koolituse lõpetas dr Kai Part, kes esitles Maailma Terviseorganisatsiooni 2017. aasta juhendile tuginedes seksuaalvägivalda kogenud või selle kahtlusega lapse ja noore käsitlust meditsiinisüsteemis.
Dr Kai Part toob välja, et juhise järgi vajavad ka seksuaalvägivalda kogenud alaealised, lisaks esmasele psühholoogilisele ja tundlikule käsitlusele, meditsiinilisele läbivaatusele ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumisele, mõnikord ka HIV ennetavat ravi, soovimatu raseduse ärahoidmist, suguhaiguste testimist. Hetkel on selline abi kättesaadav nii täiskasvanud kui alaealistele seksuaalvägivalla üleelanutele neljas seksuaalvägivalla keskuses Eestis (Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas, vt ka https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/projekt-seksuaalvagivalda-kogenud-ohvri-kompleksteenus-tervishoiuasutustes). Dr Kai Pardi sõnul võivad mõnikord seksuaalvägivalla kahtlusega lapsed vajada ka spetsiaalset intervjueerimist, selleks on riiklikul tasandil plaanis luua nn Lastemajad. Oluline on, et last ei vaadataks läbi mitu korda, vaid et spetsialistid teeksid vajadusel ühe, nn jagatud läbivaatuse koos kohtumeedikuga. Tõhusat koostööd on vaja siin kõigi lastega kokkupuutuvate spetsialistidega, sh lastekaitsetöötajate, politsei ja vaimse tervise spetsialistidega.
Ta rõhutab, et koolituse eesmärk oli tõsta meedikute teadlikkust laste seksuaalvägivalla teemal. „Meedikud peaksid lisaks abi andmisele oskama ära tunda seksuaalvägivallale viitavaid märke ning leidu dokumenteerida,“ toonitab dr Kai Part.
Sama ülesehitusega ja teemakäsitlusega koolitus toimub ka 16. mail Tallinnas (huvi korral tuleb ühendust võtta See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.).
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia konkurss
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus kuulutas välja kliinikumi preemia konkursi. Kliinikumi preemiaga tunnustatakse teenekaid eesti arste, kes oma silmapaistva tegevusega on andnud olulise panuse Eesti tervishoiu ja ühiskonnaelu arengusse, on kaasa aidanud Eesti tervishoiu maine tõstmisele üldsuse silmis ning Eesti inimese tervise parandamisele.
Vastavalt preemiastatuudile on kandidaatide esitamise õigus kõikidel Eesti tervishoiuasutustel ja erialaseltsidel, Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnal, Eesti Arstide Liidul ja Eesti Haiglate Liidul. Iga institutsioon saab üles seada ühe kandidaadi. Vastavalt statuudile võib ühele isikule preemia määrata üks kord.
Kliinikumi preemia antakse tänavu välja kahekümnendat korda, eelnevatel aastatel on preemia laureaadiks valitud prof. emer Arvo Tikk, prof. emer Endel Tünder, prof. emer Vello Salupere, prof. emer Ain-Elmar Kaasik, dr Vello Ilmoja, prof Toomas Sulling, prof. emer Lembit Allikmets, prof. emer Karl Kull, prof. emer Rein Teesalu, dots. emer Jüri Samarütel, dr Kaljo Mitt, dr Urmo Kööbi, prof. emer Tiit Haviko, dr Andres Ellama, prof. emer Ants Peetsalu, dots. emer Silvia Russak, dr Peeter Mardna, prof. emer Tiina Talvik ja prof. emer Heidi-Ingrid Maaroos.
Preemiakandidaatide andmed palume saata koos kirjaliku elulookirjelduse ja lühikese põhjendusega 20. aprilliks 2018 e-posti aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis tehti Eesti esimene endoskoopiline tsüstogastrostoomia iselaieneva metallstendiga
22. veebruaril toimus sisekliiniku ednoskoopiakeskuses ultraheliendoskoopiale pühendatud koolitusseminar „EUS in Estonia today and tomorrow“. Seminaril osalesid kliinikumi arstid, kolleegid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, endoskoopiaõed, aga ka dr Perttu Arkkila Helsingi Ülikooli Haiglast.
Olgugi, et ultraheliendoskoop on sisekliinikus kasutusel juba 2016. aastast, oli sellele meetodile pühendatud erialapäev uudne. Uudne oli ka ultraheliendoskoobiga metallstendi paigaldamine pankrease tsüsti vahele, mille viisid läbi dr Toomas Ümarik Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja dr Marko Malvik kliinikumist. Kuna Eestis oli metallstendi Hot Axios, mis on tootjafirma poolt patenteeritud, paigaldamine esmakordne, oli külalislektoriks ja -juhendajaks tulnud dr Perttu Arkkila Helsingi Ülikooli Haiglast. Meetodi uudsuse ja kalliduse tõttu on ka põhjanaabrid ühemomentselt paigaldatavat stenti kasutanud vaid neljal korral.
Küsimuse peale, miks just dr Perttu Arkkila Eesti kolleege juhendama tuli, vastas dr Marko Malvik, et esiteks on Helsingi meile kõige lähim suur ultraheliendoskoopia keskus. Teiseks on kliinikumi arstid varem kahel korral käinud dr Arkkila juures Helsingis õppereisidel ning dr Arkkila äärmiselt sõbraliku ja koostööalti suhtumise tõttu oli just tema väga oodatud ultraheliendoskoopiale pühendatud päevale lektoriks.
Dr Marko Malviku sõnul on ultraheliendoskoopia parim meetod kõhunäärme haiguste hindamiseks. Lisaprotseduuridena on ultraheliendoskoobiga võimalik võtta biopsiad, misjuures on kasvaja levitamise risk väga väike ning teha elastograafiat, mis annab täiendavat infot hea- ja pahaloomuliste kasvajate eristamisel. Tulevikuplaan on teha ultraheliendoskoopiat ka kontrastainega.
Hetkel tehakse sisekliinikus ultraheliendoskoopiad umbes üks protseduur päevas. Helsingi Ülikooli Haiglas tehakse aastas 300 protseduuri, uuringute arv on aasta-aastalt suurenenud ning see trend jätkub, kuna suurtes keskustes kasvab vajadus EUS-uuringu järele uute näidustuste ning biopsia- ja protseduurivõimaluste avardumisega. Dr Malviku hinnangul võiks Eestis jääda protseduuri arv aastas 100–150 vahele. Ultraheliendoskoopiale suunab eriarst, sageli tellivad uuringut lisaks sisekliiniku arstidele ka onkoloogid ja kirurgid.
Dr Marko Malviku sõnul on selliseid erialaspetsiifilisi koolituspäevi väga vaja: „Oli äärmiselt meeldiv, et gastroenteroloogide ja kirurgide vahel tekkis töine multidistsiplinaarne arutelu patsientide ravi üle. See on väga hea näide kahe suurhaigla vahelisest koostööst ning väliseksperdi, dr Arkkila, kaasamisest.“
Kliinikumi Leht
Doktorid Margot Peetsalu ja Ülle Kadastik pälvisid presidendi teenetemärgi
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid tänuks 166 inimesele, kes on muutnud Eesti elu paremaks. „Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa. Kõik need inimesed on andnud enam, kui nõuab nende igapäevatöö ja teinud Eestit paremaks," ütles president Kaljulaid.
Eesti Punase Risti II klassi teenemärgi pälvis presidendilt Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu ning Eesti Punase Risti III klassi teenemärgiga tunnustas president Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõudu Ülle Kadastikku.
Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. President Kersti Kaljulaid andis teenetemärgid üle 21. veebruaril Tartu Ülikooli Narva kolledžis.
Dr Margot Peetsalu panust ravi-, teadus- ja õppetöösse tunnustas president Eesti Punase Risti II klassi teenemärgiga.
Dr Peetsalu töötab Tartu Ülikoolis kirurgiliste haiguste dotsendina. Kirurgitööd teeb ta Tartu Ülikooli Kliinikumi abdominaalkirurgia osakonnas vanemarst-õppejõuna.
Dr Margot Peetsalu on põline tartlane, kes õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis arstiteaduskonna raviosakonnas aastatel 1972–1978, millele järgnes Maarjamõisa Haigla internatuur. Sellest ajast peale, alates 1979. aastast, on dr Peetsalu pidanud üldkirurgi ametit Tartu Ülikooli Kliinikumis, olles enam keskendunud seedetrakti haigustele ja gastrontestinaalsele endoskoopiale. Viimased kümme aastat on ta süvendatult tegelenud beniigse proktoloogia arendamisega ja arstide täiendamisega sellel alal. Aastal 2003 kaitses ta Tartu Ülikoolis enda doktoriväitekirja ning sealtpeale on ta ülikoolis töötanud kirurgiliste haiguste vanemteaduri, erakorralise teaduri ning dotsendina.
Dr Margot Peetsalu kuulub mitmetesse erialaliitudesse, ta on Euroopa Koloproktoloogia Seltsi, Tartu Kirurgide Seltsi, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni, Eesti Gastroenteroloogide Seltsi ja Eesti Gastrointestinaalse Endoskoopia Ühingu liige.
Dr Peetsalu on kõrgelt hinnatud nii patsientide, tudengite kui ka kolleegide poolt. 2013. aastal pälvis ta kliinikumi patsientidelt enim tänuavaldusi ning 2017. aastal nimetasid tudengid dr Peetsalu parimaks õppejõuks.
Dr Margot Peetsalu: Päeval, mil uudis teatavaks tehti, saadeti mulle juba hommikul õnnitlusi, ent oma silmaga sain mahti seda lugeda pärast tööpäeva lõppu. Esmaspäev on minu kõige kiirem päev, kuna hommikuti teen endoskoopilisi protseduure ja alates lõunast konsultatiivset vastuvõttu. Sel päeval oli kogunenud tavalisest enam erakorralisi uuringuid.
Presidendilt teenemärgi saamine oli minu jaoks väga ootamatu, olen tunnustusest siiani heas mõttes vapustatud, see on minu jaoks väga erakordne. Olen tänulik Eesti Kirurgide Assotsiatsioonile, kes mind tunnustuse saamiseks esitas. Võtan seda kui tunnustust kirurgiale ja kõikidele kirurgidele. Kirurgia on tiimitöö.
Et olla teenetemärgi saaja vääriline – eks see stimuleerib tööl veelgi enam panustama. Olen õnnelik inimene, kuna saan öelda, et mulle meeldib mu töö. See pole küll lihtne ja muresid on reeglina enam kui rõõmu, kuid kindlasti ei saa öelda, et kirurgia eriala oleks igav ja üksluine. Praktilisele kirurgitöö kõrval olen ma põhikohaga kirurgia õppejõud. Õpetades õpid pidevalt juurde ka ise. Õppejõu amet sunnib lugema, end tuleb pidevalt täiendada, et uuemate uurimuste ja meetoditega kursis olla. Tudengite küsimustele tuleb vastused leida ja kui vaja, siis ka tunnistada, et mõnele küsimusele vastamiseks pean võtma aega.
Ilma kirurgina praktiseerimata on raske kirurgiat õpetada. Üldkirurgia eriala on eriline, ajalooliselt on see olnud ju peamiselt maskuliinne. See olukord on tasapisi muutumas, lisandumas on väga tublisid naiskirurge. Olen „oma poistele“ meie kirurgiakliinikus tänulik, sest kollegiaalsus toimib siin selle sõna kõige paremas tähenduses ning saame alati üksteisele loota ja kindlad olla. Seetõttu on presidenti teenemärk kohe kindlasti tunnustus kogu meie kliinikule.
Igale inimesele on elus olulisel kohal perekond. Ka minule on pere toetus väga oluline. Olen tänulik abikaasale professor Ants Peetsalule, kes on mind kirurgia teel õpetanud, juhendanud ja toetanud. Olen tänulik oma tublidele poegadele, kes kasvasid üles nii, et vanemad ei olnud alati neid toetamas. Aga nad said hakkama ja saan praegu juba tunda rõõmu oma kahest lapselapsest, kellele mõtlemine naeratuse näkku toob.
Usun, et keegi ei tee oma tööd tunnustuse eesmärgil, samas olen õnnelik, et minu tööd on märgatud ja see teeb hingele head.
Dr Ülle Kadastik pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.
Dr Kadastik on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ta õppis aastatel 1975–1981 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ravi erialal, misjärel läbis günekoloogia eriala internatuuri ning omandas günekoloogi eriala.
Ülle Kadastiku tööelu on olnud seotud kliinikumiga, ta on siin töötanud alates ülikooli lõpetamisest. Dr Kadastik on juhtinud günekoloogia osakonda alates 2000. aastast ning ta on olnud oma eriala üks pioneere Eestis. Dr Kadastik on juurutanud mitmeid naiste elukvaliteeti mõjutavaid operatsioone, nt teinud esimesena Eestis naiste inkontinentsuse operatsiooni. Alates 1997. aastast on ta teinud keerulisi laparoskoopilisi operatsioone, nt hüsterektoomia, mis on tänases günekoloogias igapäevane operatsioon. 2003. aastal viis dr Kadastik esmakordselt Eestis läbi laparoskoopilise kolposakropeksia operatsiooni tupe allavaje tõttu.
Dr Kadastik on kahel viimasel aastakümnel järjepidevalt koolitanud ka noori arste günekoloogiliste operatsioonide vallas ning esinenud regulaarselt ettekannetega arstide täienduskursustel.
Tema tööd hindavad ka patsiendid – 2016. aastal pälvis ta enim kirjalikke tänusõnu. Patsiendid toovad esile dr Kadastiku sooja ja mõistvat suhtlusstiili, professionaalsust, pühendumust ja südamlikkust.
Kolleegide sõnul on dr Kadastik oma ala vaieldamatu tippasjatundja ja abivalmis soe inimene.
Dr Ülle Kadastik: Mulle tuli presidendi teenetemärgi teade väga väga ootamatult. Kuna esimesed varahommikused õnnitlejad ei täpsustanud, mille puhul nad õnnesoovid teele panid, arvasin, et tegemist on eksitusega, mida ikka juhtub. Kui aga juba kolmas inimene mind õnnitles, palusin talt täpsustust, mille puhul ta mind meeles peab. Vastust, et olen pälvinud teenetärgi presidendilt, ei tahtnud ma muidugi uskuda ning kontrollisin uudise ise üle.
Võiksin öelda, et see uudis oli mu elu kõige ootamatum, ettearvamatum, üllatavam ja uskumatum. Nii palju südamlikke õnnesoove, kui mulle järgneval kahel päeval saadeti, pole ma terve elu jooksul saanud. Aitäh nende siirate ja südamest saadetud soovide eest, olen väga tänulik kõigile!
Minu suur lugupidamine toredatele kolleegidele, kogu naistekliiniku personalile ja muidugi minu patsientidele – ilma teieta poleks seda tunnustust kunagi olnud!
Kliinikumi Leht
Emeriitprofessor Tiina Talvik nimetati Tartu aukodanikuks
15. veebruaril nimetas Tartu linnavolikogu Tartu aukodanikud ja Tartu Tähe teenetemärgi kavalerid. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku emeriitprofessor Tiina Talvik pälvis Tartu aukodaniku tiitli. Tartu linna aukodaniku nimetus on auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest.
Tiina Talvik on põline tartlane, ta on siin sündinud, koolis käinud ning lõpetanud arstiteaduskonna 1962. aastal. 1963. aastal läbis ta esimese lasteneuroloogia-alase täienduse ning aasta hiljem sai temast lasteneuroloog, kes hakkas huvituma geneetikast. Emeriitprofessor Tiina Talviku töö tulemusena arenes lasteneuroloogia Eestis iseseisvaks meditsiinierialaks. Kui Tartusse loodi geneetikakabinet, töötas prof. emer selle juhatajana ja ainsa arstina. Lisaks lasteneuroloogia arendamisele sai temast ka meditsiinilis-geneetilise nõustamise rajaja Eestis.
Emeriitprofessor Talvik on olnud aastatel 1968–1991 vabariigi pealasteneuroloog ning 1975–1991 üleliidulise lasteneuroloogia probleemkomisjoni liige. Tema kandidaaditöö “Vaimselt alaarenenud laste tsütogeneetiline uuring ja meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni küsimused” valmis 1973 ning oli üks esimesi meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni alaseid töid kogu N. Liidus, mida hiljem palju tsiteeriti. Doktoritöö kaitses ta 1992. aastal teemal ”Hypoxic-ischemic brain damage in neonates (clinical, biochemical and brain computed tomogrphical investigation)”. Pärast töö kaitsmist on ta töötanud kuni tänaseni ka Tartu Ülikoolis, mistõttu on kujunenud välja nn tema koolkond – kõik tänased lasteneuroloogid on õppinud emeriitprofessori käe all. Tiina Talvik on olnud 18 doktoritöö ja 1 ühe magistritöö juhendaja.
Emeriitprofessori algatusel loodi 1990. aastal Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsioon, mille esimene ja pikaaegne president ta oli. Ta on Eesti Lastearstide Seltsi ja Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi auliige ja Eesti Lasteneuroloogide Seltsi aupresident.
Lisaks emeriitprofessor Tiina Talvikule pälvisid Tartu aukodaniku tiitli kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus ning kauaaegne Tartu Pauluse koguduse õpetaja, EELK Lõuna piirkonna piiskop Joel Luhamets.
Aukodaniku nimetused koos sellega kaasneva Tartu Suurtähega ja Tartu Tähed anti üle 22. veebruaril Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud aktusel Vanemuise kontserdimajas.
Emeriitprofessor Tiina Talvik, palju õnne Tartu aukodaniku tiitli puhul! Te olete oma elus pälvinud mitmeid tiitleid ja tunnustusi, mis tundeid teis tekitab aga kodulinna Tartu aukodanikuks olemine?
Olla Tartu aukodanik on väga suur au, eriti minule, kuna olen põline tartlane ja pean oma kodulinna väga tähtsaks ja armsaks. Kõik minule olulised sündmused on seotud Tartuga
Peaminister Jüri Ratas külastas kliinikumi
Reedel, 2. veebruaril tegi peaminister Jüri Ratas visiidi Tartu Ülikooli Kliinikumi. Kohtumise eesmärk oli tutvustada Eesti suurima ja ainsa õpetava haigla igapäevatööd, aga peatuda ka probleemidel.
Kliinikumi üks murekohti on õpetuskulude katmine. Tartu Ülikool on ainus arstiõpet andev ülikool Eestis, ent arstide põhiõppe kliiniline osa viiakse läbi kliinikumis. Seetõttu tekivad kliinikumil teiste haiglatega võrreldes spetsiifilised lisakulud alates õppetööks vajalike vahendite soetamisest kuni õppetöö läbiviimisega kaasneva ravitöö produktiivsuse vähenemise korvamiseni.
Toetuse summa on 20 aasta jooksul jäänud samale tasemele, küll on aga vahepeal suurenenud üliõpilaste arv arstiteaduskonnas. Kliinikum tutvustas peaministrile plaani taotleda õpetushaigla kulude hüvitamise toetuse suurendamist 2019. aasta riigieelarve koostamisel vähemalt kahekordseks, et saavutada 2000ndate aastate osakaal ja selle järkjärgulist suurendamist tasemeni, mis kataks lisaks ravitöö produktiivsuse langusele kliinilise arendustööga seotud kulud.
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikum nimetati Euroopa ekstsellentsikeskuseks
Tartu Ülikooli Kliinikum pälvis Euroopa Anestesioloogide Seltsilt väärika tunnustuse ning nimetati Euroopa ekstsellentsikeskuseks. Akrediteeringuvisiit Tartusse toimus 2017. aasta septembris, mil seltsi esindajad külastasid kliinikumi ja ülikooli ning hindasid residentuuri õppeprogrammi sisu ning õpetushaigla vastavust Euroopa standardnõuetele.
Tänavu jaanuaris esitatud raport kiitis ülikoolipoolset anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi struktureeritust ning kliinikumi anestesioloogia osakonna juhtimist, õppeprogrammi põhjalikkust ning juhendajate kompetentsi. Välishindajad kirjutasid, et osakond mõjus neile ühe suure perena, kus paistis silma inimeste motiveeritus, üksteise toetamine ning uhkus osakonna üle. Edasiste soovitustena tõid hindajad välja teadustöö veelgi suuremat tähtsustamist, õppeprotsessis logiraamatute kasutamist, ravijuhendite arendamist ning residentide senisest rohkem kaasamist patsientide operatsioonieelsesse hindamisse ning akuutse valu ravimisse. Riiklikul tasandil toodi olulisena välja vajadus pikendada erialaõpet praeguselt neljalt aastalt viiele.
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna residentuuriprodekaan ja kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja Urmas Lepner rõhutas välishindamiste ja nende käigus ekspertidelt saadava tagasiside olulisust õpiprogrammide arendamisse „Euroopa Meditsiinispetsialistide Liit on pannud paika soovituslikud standardid iga residentuuri eriala kohta, mida oleme juba programmide loomisel arvesse võtnud. Joel Starkopf on anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi üldjuhendajana teinud selle arendamiseks järjepidevalt tööd. Akrediteeringu saamine näitab, et töö on vilja kandnud ja programm vastab rahvusvahelistele nõuetele ja kvaliteedistandarditele.”
Kliinikumi ja ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja Joel Starkopf avaldas samuti saadud tunnustuse üle heameelt ning nentis ka arenguruumi. „Soovitused õppeprotsessi parandamiseks on igati asjakohased ja väärivad tõsist tähelepanu. Nendega asumegi residentuuriõppe kontekstis kohe tegelema,” kinnitas professor Starkopf.
Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ütles, et välisekspertide antud erapooletu hinnang on kliinikumile väga oluline tagasiside. „Igasugune tagasiside on meile oluline. Täna oleme saanud tõestuse meie spetsialistide vaieldamatult kõrgest tasemest nii igapäevases töös kui järelkasvu koolitamisel,“ sõnas Siigur.
Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule antakse tunnustus ametlikult üle 2. juunil Kopenhaagenis toimuva Euroopa Anestesioloogia Kongressi “Euroanaesthesia 2018” pidulikul auhinnatseremoonial.
Kliinikumi Leht
Seedetrakti pärilikud vähisündroomid ja personaalmeditsiin
Pärilikkus, geenimutatsioonid ja personaalmeditsiin on viimasel ajal fookusesse kerkinud teemad. Eks pärilikkuse olemust ja mutatsioone teati varemgi. Keegi ei vaidle vastu, et ka varem oli tegemist personaliseeritud meditsiiniga selles mõttes, et iga patsiendi korral määrati ravi individuaalselt.
Personaalmeditsiini all praeguses mõistes tuuakse välja, et see on tervishoiuteenus tervise parandamiseks, haiguste raviks ja nendest hoidumiseks, milles kasutatakse kompleksselt terviseandmetega teavet geneetika, inimese käitumise ja väliskeskkonna vahelistest seostest. Viimases kahes pole midagi olemuslikult uut, enamus neid mõjureid on olnud teada pikemat aega. Need üksi meditsiinist personaalmeditsiini ei tee. Tegelikult on põhiteguriks geeniuuringute tulemuste lisamine tavameditsiinile. See muudab paradigmat, see loob täiesti uue mõõtme ja hoopis teistsugused võimalused haiguste kontrollimiseks ja raviks.
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakond on koostöös kliinikumi erinevate struktuuridega olnud personaalmeditsiini ühes olulises valdkonnas esirinnas. See on seedetrakti pärilike vähisündroomide terviklik käsitlus.
Huvi seedetrakti vähiga seotud Lynchi sündroomi vastu on mul olnud paarkümmend aastat, ajast, kui leidsin esimese Lynchi sündroomiga perekonna. Laialdasem praktiline tegevus algas 9 aastat tagasi. Liitusin siis biotehnoloogia ettevõtte ASPER BIOTECHi uuringuga „Kolorektaalvähi geneetiliste testide portfell“. Selle käigus kujunesid sidemed ja tekkis võrgustik seedetrakti pärilikest vähisündroomidest huvitatud spetsialistidega Tartu Ülikooli Kliinikumi erinevates struktuurides. Eriti tihedaks on mul kujunenud koostöö dr Piret Laidrega kliinilise geneetika keskusest. Suuresti tänu tema entusiastlikule tööle oleme tuvastanud üle 25 perekonna ligi 70 mutatsioonikandjaga. Enamuse moodustavad 15 Lynci sündroomiga perekonda, 4 perekondliku adenomatoosse polüpoosi (FAP) perekonda. Lisaks perekonnad, mis kannavad juveniilse polüpoosi, Peutz-Jeghersi, MUTYH-seoselise polüpoosi ja päriliku difuusse maovähi sündroomide mutatsioone.
Oluline roll on lastekliiniku dotsendil Oivi Uibol, kes tegeleb FAP perekondade laste jälgimisega. Dr Leana Sits sisekliinikust on see, kes teeb neile lastele narkoosis endoskoopilisi uuringuid ja vajadusel polüpektoomiaid. Patoloogiateenistus teostab geneetilisi muutusi väljasõeluvaid immuunhistokeemilisi uuringuid.
Oluliseks sammuks edasi on sellel aastal algav doktorantuuri uurimustöö Lynchi sündroomi levimuse, genotüüp-fenotüüp seoste ja mutatsioonispektri hindamiseks Eestis. Uurijaks dr Laura Roht. Juhendajateks professor Katrin Õunap, dr Tiina Kahre ja mina. Uuringu patoloogiapoolt toetab patoloogiateenistuse juhataja dr Liis Salumäe.
Seni oleme seedetrakti pärilike vähisündroomide kohta alates 2012. aastast avaldanud ühe rahvusvahelise ja kolm Eesti Arsti artiklit ning kaks konverentsi abstrakti.
Milles seisneb eelneva kontekstis meie praktilise tegevuse uuenduslikkus, milles seisneb personaalmeditsiin?
Kõigist jämesoolevähi haigetest on teadaolevate pärilike sündroomide kandjaid 4–6%. Lisaks esineb neil sagedamini ka teiste organite pahaloomulisi kasvajaid. Tehes kindlaks pärilike vähisündroomide kandjaid, leiame inimesed, kes on ohustatud erinevate vähkide tekkeks. Neile oleme 5 aasta vältel vastavalt rahvusvahelistele juhistele rakendanud individuaalsed jälgimisprogrammid. Teisest küljest, testides pereliikmeid ja mitte leides nendel ohtlikke mutatsioone, vabastame need inimesed ohtlike kasvajate kartusest. Mutatsioonikandjatel on võimalik jämesoolest polüüpide regulaarse eemaldamisega vähki ennetada. See on otsene vähi profülaktika ja sellega tegelevad meie osakonnas dr Rait Labotkin ja dr Heigo Reima. Väga suure vähiriski korral tuleb teha profülaktilisi operatsioone, näiteks jämesoole täielikku (vajalik enamasti FAP korral) või subtotaalset eemaldamist. Mõne sündroomi korral on soovitatav profülaktiline günekoloogiliste organite eemaldamine. Kui vähk tekibki, on see regulaarsete kontrolluuringute tõttu võimalik leida varases, hästi ravitavas staadiumis. Mutatsioonikandjatele tuleb vähi korral teha tavalisest ulatuslikumaid operatsioone. See kõik on viimase 5–6 aasta jooksul juurutatud kirurgilise onkoloogia osakonna igapäevasesse praktikasse.
Unikaalse juhtumina meenub dr Laidre poolt diagnoositud, maailmas alla 200 patsiendiga kirjeldatud pärilik seisund CMMRD (constitutional mismatch repair deficiency), mille puhul tegin 2015. aastal 18-aastasele tütarlapsele esmakordselt Eestis laparoskoopilise totaalse proktokolektoomia lõppileostoomiga. Rohkete düsplastiliste adenoomide hulgas oli ühes tekkinud juba in situ kartsinoom.
Rakendades pärilike vähisündroomide perekondadele personaalmeditsiini võimalusi, on võimalik vähendada üldist vähki haigestumust ja pakkuda mutatsioonikandjatele korrektse jälgimise korral üsna ohutut, kvaliteetset ja pikaealist elu.
Oluline on märkida, et hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja, dotsent Peeter Padriku algatusel on meie kliinikus käivitunud ka päriliku rinna- ja munasarjavähi perekondade tuvastamine, jälgimine ja ravi.
Dr Jaan Soplepmann
Vanemarst-õppejõud
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakond
Scandiatransplandi juhatus kliinikumis
9. jaanuaril pidas kliinikumis töökoosolekut Scandiatransplandi juhatus. Esimest korda Eestis toimuvale koosolekule olid kohale tulnud kõik juhatuse liikmed nii Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist kui Islandilt.
Scandiatransplandi juhatuse esimees Bo-Göran Ericzon Rootsist kirjeldas oma muljeid kliinikumist ülivõrdes. „Tunnen isegi teatavat kadedust, kui päris aus olla,“ naeris Ericzon ja lisas „tutvusime täna labori, operatsioonitubade ja intensiivraviosakondadega ja, olgugi et olen siin varemgi käinud, olen endiselt vaimustunud. Osakonnad on ruumikad ning kadedustekitavalt hästi on lahendatud personali ruumid,“ ütles Bo-Göran Ericzon.
Arno Nordin Soomest tõi välja personali professionaalsuse ja sõbralikkuse. Arno Nordin lisas, et traditsiooniliselt on Scandiatransplandi töökoosolekutel õhkkond alati väga avatud, sest oluline on läbi rääkida võimalikud kitsaskohad. Nordin tõi esile ka Tartus valitsenud avatuse.
Bo-Göran Ericzoni sõnul annab kuulumine Scandiatransplandi organisatsiooni nii märkimisväärseid eeliseid, kuid seab meie kui uue liikme ette ka teatavaid kohustusi – igapäevases töös tuleb arvestada terve rea liikmelisusest tulenevate reeglitega. Kui tööd on alustatud ning tutvutud kõikide erinevate organsiirdamise meeskondadega, arutatakse ühiselt läbi, mis on senini hästi läinud ja vaadatakse üle ka vajakajäämised. Edasiseks koostööks on oluline, et erinevate riikide meeskonnad saaksid üksteist tundma.
Kliinikum on Eestis ainus siirdamisoperatsioone tegev haigla. Transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall rõõmustab senise õnnestunud koostöökogemuse üle, näiteks 13. novembril siirati Tartus kriitilises seisundis eestlannale Rootsist pärit doonormaks.
10. mail võttis Scandiatransplant Tartu Ülikooli Kliinikumi oma assotsieerunud liikmeks. Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mille ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.
Fakte:
2017. aastal leidis Tartu Ülikooli Kliinikumis aset:
• 35 neerusiirdamist, sh kolmel juhul siirati samal ajal kõhunääre ja neer
• 10 maksasiirdamist
• 5 kopsude siirdamist.
Tänu Scandiantransplandiga liitumisele 2017. aastal:
• Siirati kahele Eesti patsiendile Soomes süda, mõlemal korral pärines süda Soomest.
• Ühele Eesti väikelapsele siirati Soomes neer, elund pärines Soomest.
• Kahele Eesti patsiendile siirati kliinikumis Rootsist pärinenud maks.
• Liitumisest alates on Eestist Scandiatransplanti keskustesse siirdamiseks välja saadetud 6 elundit: 2 südant, 2 maksa ja 2 neeru.
Kliinikumi Leht
Muutuste ootuses residentuur
Möödunud aasta lõpus valmis Eesti Nooremarstide Ühenduse tellimusel mõttekoja Praxis analüüs „Residentuur Eestis – kuidas edasi?“. 2017. aasta veebruarikuu jooksul laekunud 600 ankeedist olid analüüsiks sobilikud 454. Oma hinnangu esitatud väidetele andis 218 residenti, 55 residentuuri äsja lõpetanut ja 181 residentide juhendajat. See on piisav hulk vastanuid üldistuste tegemiseks. Tunnistan, et minul jäi see ankeet vastamata. Mitte soovimatusest, vaid aja korraldamatusest. Aga tunnustuseks residentide soovile leida ja analüüsida valitud elukutse omandamise korralduse probleeme, oleks siiski pidanud leidma aega küsitluses osalemiseks. Seega saan vaid mõne kommentaariga osaliselt seda tasa teha.
Residentuur on arsti haridustee üks etapp põhiõppe ja eriarstiks ning kolleegiks saamise vahel. Arstide õpetamine sellel tasemel on tutoriaalne protsess, on seda alati olnud ja kindlasti jääbki selleks. Euroopa Eriarstide Ühendusel (Union Européenne des Médecins Spécialistes, UEMS) on enamuse erialasid konsensuslikult kokku leppinud diplomijärgse õppe programmi sisu ja pikkuse miinimumnõuded. UEMS vahendusel on võimalus taotleda vastava õppekava akrediteeringut, mis tõsi küll ei ole kohustuslik. Enamuses maades on arstlikud erialad kehtestanud residentuuri programmidele siseriiklikud nõuded. See hõlmab eriala õpetamiseks ja omandamiseks vaja olevate seadmete olemasolu, uuringute hulka, käelist tegevust nõudvate protseduuride või operatsioonide arvu, teoreetilise koolituse struktureeritud kava, tulemuste hindamise meetodeid ja tagasiside võimalust õppeprotsessi toimimise kohta. Usutavasti vastab enamus meie diplomijärgse õppe programmidest UEMS-i nõuetele, kuigi see ei pruugi olla nii kõikide erialade osas. Põhjuseks lihtsalt meie populatsiooni suurusest tulenev piiratud hulk profiilseid haigeid. Selle vajakajäägi saab korvata ainult residentuuri osaline tegemine väljaspool Eestit. Olen veendunud, et see on vältimatu.
Praxise uuringu tulemused toovad esiplaanile mitmeid ebaühtlusi residentuuriõppes, millega peab ka nõus olema. Osutatakse suurtele erinevustele residentuuri baashaiglate vahel, juhendamise oskustes ja võimalustes. On tõsi, et erialaselt heade oskustega kolleeg ei pruugi olla erinevatel põhjustel sama hea juhendaja. Aga õpetamist on võimalik soovi korral õpetada. Mõneti keerukam on olukord, kui juhendamiseks puudub tahtmine.
Uuringu tulemused näitavad, et praeguse residentuuri korralduse juures on ühtlustamata nõuded teoreetilise ja praktilise koolituse mahus ja vormides. Residentuur on väga paljus ise õppimine ja initsiatiivi näitamine. Õppimine eeldab erialakirjanduse kättesaadavust ning tasakaalustatud, regulaarset ja süstemaatilist teoreetiliste küsimuste arutelu vahelduvalt praktilise koolitusega.
Residentuuriprogrammi osalise koormuse korraldus on olnud aruteluks mitmeid aastaid ning peab olema võimalik neile, kes soovivad läbida ka doktorantuuri. Residentuuris peab leidma võimaluse oma töö analüüsimiseks ning tulemuste publitseerimiseks.
Arst peab olema valmis tegema rutiinset tööd ning kontrollima isiklikke emotsioone, millised need ka ei oleks. Residentuuri jooksul omandatav isiklik kliiniline kogemus tähendab praktilist käelist osavust ja kliinilise otsustamise oskust ja julgust. See tähendab ka otsustamist, kas olemasolevad juhtnöörid sobivad konkreetsele patsiendile ning kui sobivad, siis mil määral. Oscar Wildelt pärineb ütlus „Haridus on imetlusväärne, kuid aeg-ajalt tasub meeles pidada, et paljutki, mis on teadmist väärt, ei saa õpetada, seda peab ise ära tundma“. Kuldne mõte, üsna päevakohane tänagi.
Professor Toomas Asser
Närvikliiniku juhataja
Digisaatekiri vahetab välja pabersaatekirja
Eestis toimub üleminek pabersaatekirjadelt digisaatekirjadele, mistõttu peavad alates 2018. aastast nii perearstid kui ka eriarstid väljastama saatekirju digitaalsel kujul. Seega liiguvad edaspidi kõik saatekirjad digitaalselt tervise infosüsteemi kaudu.
Eelmise aasta lõpuks olid 75% Tartu Ülikooli Kliinikumi saabuvatest perearstide poolt väljastatud saatekirjadest digitaalsed. Sotsiaalministeerium ja Eesti Haigekassa on seadnud eesmärgiks, et käesoleval aastal peavad perearstid, aga ka eriarstid koostama juba kõik eriarstisaatekirjad digitaalselt. See on mugav nii perearstile kui ka patsiendile. Lisaks korrastab digisaatekirjale üleminek tervishoiusüsteemi, kuna eriarstile vastuvõtuaja broneerimise eelduseks saab olema patsiendile digitaalselt väljastatud saatekiri. Vastasel juhul kliinikumi klienditeenindajad süsteemis arstiaega broneerida ei saa. Nii kaovad ära „igaks juhuks“ tehtud topeltbroneeringud ning enam pole võimalik küsida saatekirja perearstilt tagantjärgi. Alates 2018. aastast, mil eriarsti järjekorda saavad end panna vaid need isikud, kelle perearsti või eriarsti arvates see tõesti näidustatud on ja kellele on selle kohta väljastatud ka digitaalne saatekiri, peaks vähenema ka vastuvõttudele mitteilmumine.
Kui perearst või eriarst on saatekirja tervise infosüsteemis väljastanud, on see nähtav riiklikus patsiendiportaalis digilugu.ee. Nii saab patsient enda, aga ka eestkostetavate ja esindatavate saatekirjade olemasolu kontrollida. Digisaatekirjal on kehtivusaeg kuus kuud alates väljastamisest, mille jooksul on võimalik seda arstiaja broneerimiseks kasutada. Kuna mõnel erialal võib ooteaeg olla pikk, ei pea saatekiri olema kehtiv visiidi toimumise ajal. Digisaatekirjaga saab broneerida vaid ühe arstiaja. Juhul, kui patsient soovib panna endale uue aja sama saatekirjaga, peab ta enne eelmise aja tühistama. Kui patsient jätab vastuvõtule tulemata või tühistab vastuvõtuaja arst, vabaneb saatekiri broneeringust ning kui selle kehtivusaeg pole lõppenud, saab seda kasutada uue aja broneerimiseks.
Digisaatekirjale üleminek 2018. aastal toob uue korra ka eriarstidele: kui eriarst näeb vajadust teise eriala vastuvõtuks, koostab ta digisaatekirja uue vastuvõtuaja broneerimiseks ise ning ei suuna enam patsienti saatekirja saamiseks perearsti juurde.
Kommentaar
Merje Tikk, analüüsi-marketingi teenistuse direktor: Saatekiri on vajalik kõigi eriarstide poole pöördumiseks, välja arvatud perearst, günekoloog, naha- ja suguhaiguste arst, silmaarst, psühhiaater, hambaarst, trauma korral traumatoloog või kirurg ning tuberkuloosi korral kopsuarst.
Meie klienditeenindajad saavad broneerida vastuvõtuaja vaid siis, kui patsiendile on koostatud digisaatekiri. Broneeringu tegemisel lähtub klienditeenindaja saatekirjale märgitud vastuvõtuerialast ja lisainfost.
Digisaatekirjal on kohustuslikud andmeväljad, mis peavad olema dokumenteeritud, see annab arstile vajalikud andmed patsiendi probleemide ja tehtud uuringute ning analüüside kohta.
Kui vastuvõtu käigus selgub, et patsient vajab teise eriarsti vastuvõttu, siis peab saatekirja koostama seesama suunaja arst saatmata patsienti saatekirja saamiseks perearstile. Samuti ei anna saatekirja statsionaarsele ravile perearst, kui selle raviotsuse teeb eriarst.
Kui patseindil on ambulatoorselt tehtavad uuringud ja/või protseduurid pooleli ja ta kutsutakse korduvale vastuvõtule tagasi, siis avatud vastuvõtugraafiku (3–4 kuud) piires lõpetatakse külastus tagasikutsetunnusega ja patsiendile broneeritakse uus aeg kabinetis (AI tunnusega).
Kui eriarst jätab patsiendi enda juurde jälgimisele ja patsient kutsutakse tagakse enam kui 3–4 kuu pärast, lõpetatakse külastus tagasikutse tunnusega dokumenteerides päevikusse ja epikriisi planeeritava vastuvõtuaja (kontroll 1 aasta pärast) või koostatakse eHL-s tagasikutsesaatekiri. Patsient ei pea saatekirja saamiseks pöörduma perearstile.
Vastuvõtu lõpp peab olema alati selgelt dokumenteeritud otsusega, kas eriarsti tegevus patsiendiga lõpeb või patsient jääb jälgimisele või suunatakse perearsti jälgimisele. Antud otsus koos patsiendi ravisoovitustega peab olema dokumenteeritud epikriisis.
Mobiilsete diagnoosikabinettide graafikud
Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tegelevad arstid meesterahvastele eriomaste eesnäärmehaiguste, seksuaalhäirete, meeste üleminekuea, hüpogonadismi, viljatuse, sugutrakti ägedate ja krooniliste põletike, kõigi peenise ja munandikoti haiguste ja rinnahaigustega.
Dr Margus Punabi sõnul on oluline, et pea 95% vajaminevaist uuringuist tehakse mobiilses kabinetis kohapeal, nii ei pea patsient sõitma Tartusse ka uuringuteks. Mobiilses kabinetis on käinud erinevate probleemidega mehed, kelle tervis on nõudnud kiiret arstide tähelepanu: „Munandivähk nõuab väga kiiret sekkumist, mitmed põletikulised haigused on vajanud kiiret sekkumist“.
Androloogia mobiilse diagnoosikabineti koordinaator on meditsiiniõde Olga Raudik, arstidest töötavad kabinetis dr Stanislav Tjagur, dr Sven Tennisberg ja dr Margus Punab.
Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine haigekassa tingimustel eeldab saatekirja ning toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või 731 9323, kliinikumi kodulehel, aga ka e-kirjaga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Internetis vastuvõtule broneerides tuleb täpsustada mobiilse kabineti asukoht, kuhu minna soovitakse. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule pöörduda tasulises korras.
Androloogia diagnoosikabineti graafik esimeses kvartalis
JAANUAR
24.–27. jaanuar Kuressaare, Aia 25
29.–31. jaanuar Viljandi, Turu 8/10
VEEBRUAR
1.–2. veebruar Võru, Jüri 19a
5.–9. veebruar Narva, Haigla 5
12.–13. veebruar Sillamäe, Kajaka 9
14.–16. veebruar Ahtme, Ilmajaama 14
19.–20. veebruar Kohtla-Järve, Ravi 10D
21.–23. veebruar Rakvere, Lõuna põik 1
26.–28. veebruar Rapla, Alu tee 1
MÄRTS
1.–2. märts Haapsalu, Vaba 6
5.–7. märts Viljandi, Turu 8/10
8.–9. märts Valga, Peetri 2
12.–13. märts Võru, Jüri 19
14.–16. märts Ahtme, Ilmajaama 14
19.–23. märts Narva, Haigla 5
Ka mobiilne nahakasvajate diagnoosikabinet võimaldab kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel. Mobiilne kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann.
Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või internetiaadressil http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine. Internetibroneeringul tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
Nahahaiguste diagnoosikabineti graafik esimesel poolaastal
Psühhiaatriakliinik ja Eesti Rahva Muuseum alustavad koostööd
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik ja Eesti Rahva Muuseum on löönud käed, et alustada koostööprojektiga, mille eesmärk on pakkuda psühhiaatriakliiniku patsientidele teadmisi, tegevusi ning vaheldust haiglas viibimise ajal.
Psühhiaatriakliiniku ülemõe Reet Tohvre sõnul põhineb projekt vabatahtlikul tööl. „Esialgu oleme plaani võtnud kohtuda kahel korral kuus. Meie patsiendid saavad kord kuus külastada Eesti Rahva Muuseumi ning sealseid töötubasid. Niisamuti tulevad muuseumi töötajad kord kuus psühhiaatriakliinikusse töötubasid läbi viima,“ selgitab Reet Tohvre.
Muuseumis kohapeal saavad patsiendid lisaks töötubadele külastada nii püsinäitusi „Kohtumised“ ja „Uurali kaja“ kui ka vahelduvaid väljapanekuid. Töötubades tutvutakse näiteks muuseumifotograafi tööga, piilutakse kogudesse ning räägitakse tõsisemalt metallitööst. Muuseumikülastuse jaoks on aega poolteist tundi ning patsiendid jaotatakse gruppidesse vastavalt vanusele.
Psühhiaatriakliinikusse on planeeritud samuti vägagi mitmekesiseid tegevusi – kammkeraamika, puutöö, voolimise, toidutegemise, fotograafia ja ehete valmistamise töötoad. Töötoad on jaotatud osakonniti ning neis saavad osaleda kõik sel hetkel haiglas viibivad patsiendid, kelle tervislik seisund lubab ühistegevuses osaleda ja vajadusel ka osakonnast välja minna.
Esialgse plaani järgi on psühhiaatriakliiniku patsiendid oodatud muuseumikülastusele jaanuari teises pooles. Veebruaris aga tulevad muuseumi töötajad juba ise kliinikusse rahvusmuuseumiteemalisi töötubasid läbi viima.
„Ootame huviga koostööprojekti algust,“ lausub ülemõde Reet Tohvre ning lisab, et kliiniku pere on liigutatud, et vabast tahtest ja lahkest südamest sünnib häid tegusid.
Eesti Rahva Muuseumi hariduskeskuse juhataja Kaari Siemer ütleb, et ka muuseumis on huvi koostööprojekti vastu suur – kaasa lööb umbes 25 inimest erinevatest osakondadest. „Meil on väga hea meel, et saame oma tööd tutvustada ning teadmisi jagada muuseumist väljaspool neile, kel selleks parasjagu võimalus puudub. Loodame, et see toob pisut rõõmu ja vaheldust nende haiglas viibimise ajal,“ sõnab ta.
Helen Kaju