Kliinikumi teadustöö preemia
Arstiteaduskonna aastapäeva üritused kulmineerusid dekaani vastuvõtuga 12. oktoobri õhtul, kus muuhulgas andis kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe üle ka kliinikumi teadustöö preemia. Seekord kuulus preemia ettekandele „Vanuse mõju substantia nigra hüperehhogeensusele Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel isikutel“, mille autorid on Toomas Toomsoo, Allan-Hermann Pool, Riina Kerner, Inga Liepelt–Scarfone, Liis Kadastik-Eerme, Inna Rubanovits, Toomas Asser, Daniela Berg ja Pille Taba.
Substantia nigra hüperehhogeensus (SN+) transkraniaalsel ultraheliuuringul on oluline biomarker, et kinnitada Parkinsoni tõve (PT) kliiniline diagnoos. Nimetatud autorite poolt läbi viidud uuringu eesmärgiks oli hinnata SN+ seost mitmete kliiniliste või demograafiliste parameetritega, kuid olulisemaks osutus uuritavate vanus sõltuvalt Parkinsoni tõve patsientide esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontra- ja ipsilateraalses ajupooles ning tervetel kontrollisikutel. Uuringusse kaasati 300 QSBB (Queen Square Brain Bank) diagnoosikriteeriumitelevastavat PT-patsienti ning 200 tervet kontrolli. SN+ hinnati kahepoolselt transkraniaalse ultraheliuuringu abil. Kummaski ajupooles tehti kolm mõõtmist, Parkinsoni tõve patsientide SN+ leiti kummagi ajupoole kohta kolme mõõtmise keskmisena, kontrollide SN+ avaldati kuue mõõtmise keskmisena.
Transkraniaalne ultraheliuuring oli võimalik läbi viia 266 Parkinsoni tõve patsiendil ja 168 kontrollil. Patsientide ja kontrollide rühm soolise ja vanuselise jaotuse poolest ei erinenud. Mõlema poole SN+ keskmine PT-patsientidel oli 0,33 (SD 0,10) cm2, kontrollidel 0,16 (SD 0,05) cm2 (erinevuse p < 0,001). Patsientidel oli esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontralateraalses ajupooles SN+ 17,6% suurem kui ipsilateraalses (p < 0,001). Kliinilistele näitajatele kohandatud regressioonimudelites oli PT esmassümptomite avaldumise kontralateraalse ajupoole SN+ uuritava vanusega negatiivselt seotud (p = 0,0168), ipsilateraalse SN+ ja vanuse vahel statistiliselt olulist seost ei ilmnenud. Kontrollidel oli SN+ ja uuritava vanuse vahel regressioonianalüüsis positiivne seos (p < 0,001).
Uuringu tulemusel järeldati, et SN+ ei pruugi olla stabiilne Parkonsoni tõve marker. Seos vanuse ja SN+ vahel PT-haigetel on ajupooltes erinev ja sõltub esmassümptomite avaldumisele vastavast kehapoolest. Erinevalt tervetest, kellel SN+ vanusega suureneb, väheneb SN+ vanusega Parkinsoni tõve patsientide haiguse esmasavaldumisele kontralateraalses ajupooles.
Kliinikumi Leht
Dr Toomas Toomsoo: Uuringu olulisim tulemus võrreldes varasemate uuringutega seisneb selles, et meie ei summeerinud mõlemaid ajupooli kokku, vaid vaatasime neid eraldi. Teiseks näitasime, et vanus on parim indikaator SN+ muutumisel; haigetel vähenemise ja tervetel suurenemise näol. See kinnitab varasemat – SN+ on hea biomarker varaseks Parkinsoni tõve haige avastamiseks. Meie töö näitas, et SN+ suureneb tervetel vanusega, mis kinnitab selle markeri olulisust haiguse diagnoosimisel.
Meie grupi seitsme aasta pikkuse töö andmed, muuhulgas andmed, kes ja kui palju tervetest seitsme aastaga haigestusid, on kohe valmimas ja lähitulevikus ilmumas.
Algas Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimine
15. oktoobril alustati L. Puusepa 1a hoone ehk Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimistööde I etapiga. Lammutustööd said alguse 3. korruselt.
Remondi esimene etapp on planeeritud ajavahemikku oktoober 2018–detsember 2019, mille käigus valmivad tervisekeskuse ruumid 1.–3. korrusel. Ehituse perioodiks kolitakse 3. ja 4. korruse perearstid ümber L. Puusepa 6 hoone vabadesse ruumidesse.
Perearstid
Doktorid Tiiu Tootsi, Aino Liba, Liivika Born ja Merike Värv võtavad patsiente vastu alates 22. oktoobrist ning doktor Ruth Ladva alates 23. oktoobrist L. Puusepa 6 majas.
Vastuvõtukabinetid on järgmised:
Kabinet 103 dr Ruth Ladva
Kabinet 108 dr Tiiu Tootsi
Kabinet 113 dr Aino Liba, dr Liivika Born
Kabinet 115 dr Merike Värv
Patsientide sissekäik asub L. Puusepa 6 hoone taga ning on märgistatud suunavate viitadega. Lapsevankrite ja ratastoolide jaoks on patsientidel võimalik kasutada lifti nr 2, mis asub L. Puusepa 6 hoone erakorralise meditsiini osakonna (EMO) poolses küljes.
L. Puusepa 1a 2. korrusel töötavad perearstid jäävad praegusesse asukohta ning liiguvad pärast 3. korruse valmimist selle korruse uutesse kabinettidesse.
Hambaproteesikeskus
L. Puusepa 1a rekonstrueerimine toob muudatused ka hambaarstide vastuvõttudes.
Alates 3. septembrist võtavad doktorid Karin Rosin, Külli Jõesaar, Merike Vanjuk, Mairi Roosi, Alla Dudina, Marija Gromova patsiente vastu aadressil Raekoja plats 6, 3. korrusel. Infot vastuvõttude kohta saab telefonil 731 9282.
Doktorid Priit Niibo, Reelika Jõeveer, Mirjam Metslang võtavad alates 3. septembrist patsiente vastu L. Puusepa 8 hoone J-korpuse 1. korrusel ruumis 32. Infot vastuvõttude kohta saab telefonil 731 9282.
Hambaproteesikeskuse labor asub ajutiselt L. Puusepa 8 B-korpuse 0. korrusel. Infot saab vanemtehnikult Talvi Paaksilt telefonil 731 9385.
Hambaproteesi valvearstide vastuvõtt toimub Raekoja plats 6 hoone 3. korrusel kell 8:00–12:00. Täpsem info stomatoloogia kliiniku kodulehel.
Vereproovide võtmine
Kliinikumi ühendlabori vereproovide vastuvõtmise kabinet kolib L. Puusepa 1a maja 3. korruselt 1. korrusele ruumi nr 1159.
Spordiarsti vastuvõtu kabinet
Spordimeditsiini ja taastusravikliinikumi spordiarsti vastuvõtukabinett, mis siiani asus L. Puusepa 1a maja 3. korrusel kolib L. Puusepa 6 majja ruumi 141. Vastuvõtule minnes tuleb siseneda L. Puusepa 6 maja vasakpoolse külje pealt (koduõenduse ukse kaudu).
Peremeditsiini õppetool
Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi peremeditsiini õppetooli töö- ja õpperuumid kolitakse detsembrikuus L. Puusepa 1a majast ajutiselt, uute ruumide valmimiseni, L. Puusepa 8 hoonesse.
Finantsteenistus
Finantsteenistuse töötajad kolivad L. Puusepa 1a 4. korruselt L. Puusepa 2 majja.
Sisekontrolliteenistus
Sisekontrolliteenistuse töötajad asuvad alates 5. novembrist L. Puusepa 8 maja C-korpuses ruumis C233.
Juhime tähelepanu, et südamekliiniku ambulatoorsed vastuvõtud ning androloogiakeskuse vastuvõtud toimuvad endiselt L. Puusepa 1a majas 4. korrusel.
Kogu L. Puusepa 1a hoone rekonstrueerimistööd kestavad 2020. aasta septembrini. Rekonstrueerimisprojekti tulemusena rajatakse kaasaegne tervisekeskus 20 perearsti praksisele („TÜ Kliinikumi tervisekeskuse rajamine“, europrojekt nr 2014-2020.2.04.17-0046). Maarjamõisa väljale koondatakse Tartu ülikooli hambaarstiteaduste instituudi ja kliinikumi stomatoloogiakliiniku ruumid, lisaks kaasajastatakse androloogiakeskuse ruume ning laiendatakse peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õpperuume. Projekti käigus uuendatakse ka kogu maja tehnosüsteemid.
Kuna lammutustöödega kaasneb tolm ja müra, palume nii patsientidelt kui töötajatelt mõistvat suhtumist.
Kliinikumi Leht
Kliinilise eetika komitee eesmärk on ravikvaliteedi tõstmine
Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komiteel on septembrikuust uus esimees – Naatan Haamer, kes on olnud kliinikumiga seotud juba üle kakskümmend aasta. Komiteesse kuuluvad lisaks uuele esimehele emeriitprofessor Tiina Talvik, doktorid Ain Kaare, Katrin Elmet, Tuuli Metsvaht, Tiia Reimand, ülemõde Tiina Freimann, ämmaemand Margit Luiga, Liina Lokko Otepää Ravikeskusest ja Kadri Simm Tartu Ülikoolist.
Kliinilise eetika komitee muutunud koosseisu kooskäimise aeg on jäänud samaks – endiselt iga kalendrikuu esimesel esmaspäeval. Muu töö ja kiiremad küsimused lahendatakse jooksvalt kokku leppides. Kliinikumi Leht uuris uuelt esimehelt komitee tegevuse kohta.
Millised teemad või olukorrad kuuluvad kliinilise eetika komitee valdkonda?
Kindlasti ei saa eristada ühte-kahte kindlat teemat või valdkonda. Kliinilise eetika komitee tegeleb kõiksuguste probleemide lahendamisega. Näiteks suhtlemisprobleemidega nii patsiendi ja meediku vahel kui ka personali omavaheliste suhtlemisprobleemidega. Teine oluline teema on keerulised raviotsused, millega seoses võiks olla rohkem pöördumisi eetika komitee poole. Komitee mitmekesine vaade saab aidata leida keeruliste otsuste puhul paremaid lahendusi.
FOTO: Scanpix/Aldo Luud
Kes võivad pöörduda kliinilise eetika komitee poole?
Meie poole on oodatud pöörduma kõik kliinikumi töötajad, kes tunnevad, et vajavad abi mõne olukorra lahendamisel. Niisamuti võivad kliinilise eetika komitee poole pöörduda patsiendid. Siinkohal kutsungi üles kliinikumi personali ka patsiente teavitama ja julgustama eetika küsimustes komiteega ühendust võtma. Eetika komitee võiks olla vahend, millega lahendada probleeme eos ning ennetada meedia- või kohtuteed. Meil ei ole olemas võluvitsa, mis konfliktid või arusaamatused olematuks teeb, ent meie komitee ülesanne on aidata jõuda teineteise mõistmiseni ning kokkulepeteni, mis aitaks olukorras edasi liikuda.
Kuidas eetika komitee enda otsuseid teeb? Kas komiteel on n-ö täidesaatev võim?
Komitee ei ole kohe kindlasti karistusorgan. Eesmärk on jõuda mõlemat osapoolt rahuldava lahenduseni ning aidata kaasa keeruliste otsuste langetamisel. Ning pean ka täpsustama, et komitee ei tee otsuseid kellegi teise eest. Meie ülesanne on aidata otsuseni jõuda. Komitee on kui kaasamõtleja, arutleja ja nõuandja. Kui vaja, kaasame protsessi ka teisi eksperte. Meditsiinitöötajatel võib olla keeruline teinekord teha otsuseid, mis muudavad patsiendi elu ning see ongi koht, kus eetika komitee saab erinevate vaatenurkade andmisega toetada otsuse protsessi.
Kas uuenenud komitee koosseis toob ka töös muutusi?
Eetika komitee laiem ja pikaajalisem eesmärk on ravikvaliteedi tõstmine. Et kliinikumis oleks hea töötada ning et siin oleks hea ravil käia. Tööatmosfäär peab olema hea ja julgustav ning siinkohal võin küll märkida, et inimeste hoiakud on aastatega muutunud. Vähenenud on hierarhiline mõtlemine, muutunud on suhtlus patsientidega ning paranenud on tööõhkkond kogu kliinikumis.
Muutuste osas arvan, et kui eetika komitee 1997. aastal emeriitprofessor Tiina Talviku eestvedamisel loodi, olid meil veidi teised rõhuasetused. Teemad ja olukorrad olid sarnased tänasele, ent muutunud on viis, kuidas me neid vaatlesime.
Kliinikumi Leht
Noormeestele mõeldud vastuvõtud meestekliinikus
Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuses on käimas projekt, mille eesmärk on pakkuda nõustamist kuni 26-aastastele noormeestele nii Tartu kui Tallinna keskustes. Projekti rahastab Eesti Haigekassa ning vastuvõtud on noormeestele tasuta.
Projekti eesmärk on juurutada kuni 26-aastaste noormeeste seas haigusi ennetavat käitumist ning tõsta noorte terviseteadlikkust. Meestekliiniku juhataja dr Margus Punabi sõnul väga oluline pöörata tähelepanu meeste tervisele läbi soospetsiifilise ennetusprojekti. „Kõik meesterahvad peaksid enda tervist kontrollima vahetus puberteedijärgses perioodis, vanuses 16–18“, rõhutab dr Punab.
Vastuvõttudel on fookuses meestele omased soolise ja kehalise arengu teemad, aga ka suguhaiguste varane avastamine ning ravi.
Lisaks sellele, et vastuvõtud on ilma visiiditasuta, on Tartus võimalik vastuvõtule pöörduda lausa ilma ette registreerimata. Tartu keskus ootab noormehi tööpäevadel kell 8:30–11:40 ning 13:00–15:40. Kolmapäeviti toimub Tartu keskuses noormeeste nõustamine koguni kella 19:00ni. Tallinna keskusesse pöördumiseks on vajalik eelnev registreerimine kliinikumi kodulehel või e-posti teel: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Kliinikumi Leht
Mobiilsete diagnoosikabinettide graafikud
Androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tehakse pea 95% vajaminevatest uuringutest ning patsient ei pea sõitma Tartusse uuringutele. Mobiilse kabineti vastuvõtule võib pöörduda kõigi meestele eriomaste haiguste kaebustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise ja munandikoti haigused, rinnahaigused meestel.
Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või 731 9323, kliinikumi kodulehel, aga ka e-kirjaga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Internetis vastuvõtule broneerides tuleb täpsustada kabineti asukoht.
Haigekassa tingimustel meestearsti vastuvõtule pöördumine eeldab saatekirja. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad pöörduda tasulisele vastuvõtule.
November
5.–6. november Rapla, Alu tee 1
7.–8. november Haapsalu, Vaba 6
12.–16. november Kuressaare, Aia 25
19.–20. november Viljandi, Turu 8/10
21.–22. november Rakvere, Lõuna põik 1
26.–29. november Narva, Haigla 5
Detsember
3.–6. detsember Ahtme, Ilmajaama 14
7. ja 10. detsember Võru, Jüri 19a
11.–12. detsember Valga, Peetri 2
Nahahaiguste mobiilne diagnoosikabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Nahahaiguste mobiilse kabineti vastuvõtud Eesti erinevates keskustes kiirendavad inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel.
Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann. Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Internetibroneeringul tuleb eriala juures täpsustada asukoht, kuhu minna soovitakse.
Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole vaja perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
November
1. november Räpina Haigla, Võru 1, Räpina
8. november Viljandi Tervisekeskus, Turu 8/10, Viljandi
15. november Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee
22. november Jõgeva Haigla, Piiri 2, kiirabi sissepääsu juures
29. november Antsla Perearstikeskuse hoovis, Koolitee 12
Detsember
6. detsember Otepää kiirabi juures, Tartu mnt 1B, Otepää
13. detsember Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
20. detsember Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikum valiti taas atraktiivseimaks tööandjaks
11. septembril võttis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto Instar EBC ja personalijuhtimise ühingu PARE poolt korraldatud „Atraktiivsete tööandjate päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on kliinikum meditsiinitudengite seas kõige atraktiivsem tööandja.
Üle-eestilises kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste tööootuste ja tööandja maine uuringus osales 5400 õppurit. 2018. aastal on tudengite hinnangul kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks ettevõttepoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine. Näiteks 2010. aasta olulisim valikukriteerium oli huvitav ja arendav töösisu ning võrdne kohtlemine oli alles neljandal kohal.
Atraktiivseid tööandjaid tunnustati kaheksas erinevas kategoorias, millest olulisemad olid kõrgkoolide tudengite ja kutsekoolide õpilaste atraktiivsemad tööandjad ning lisaks tudengite sihtrühma atraktiivsemad tööandjad majandustudengite, IT-, tehnika-, õiguse-, meditsiini- ja humanitaarvaldkonnas. Kliinikum valiti meditsiini eriala tudengite poolt kõige atraktiivsemaks tööandjaks 84 tööandja seast.
Kliinikumi Leht
Evamaria Elisabet Keränen, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Igal sügisel, kui uued noored arstitudengid oma õpinguid alustavad, vaadatakse Biomeedikumist üle parkla asuvat Tartu Ülikooli Kliinikumi aukartust äratava tundega. Loetakse päevi, mil jõuab kätte aeg valges kitlis arstiõppe kliinilisse õppesse asuda. Kliinikumi akadeemiline õhkkond ja kaasaegne tehnoloogia annavad tudengitele inspiratsiooni veelgi rohkem areneda. Kliinikumis saadakse esmane kliiniline kogemus ning õpitakse, kuidas erinevaid teadmisi arstikunstina rakendada. Integreeritud ravi, õppe- ja teadustöö loob kliinikumist unikaalse töökeskkonna võimaldades noortel arstidel töötada pika juhendamiskogemusega õppejõudude kõrval. Üliõpilaste õppegraafikuga arvestatakse ja luuakse töötamiseks sobiv keskkond. Mitmekülgsed arenemisvõimalused ja tudengite kaasamine kutsuvad üliõpilasi ka edaspidi Tartu Ülikooli Kliinikumi tööandjaks valima.
Kakskümmend aastat kliinikumis
Sõitsin parasjagu rongiga tagasi oma esimeselt maratonilt Turust. Jalad pakitsesid, aga rahulolu oli üüratu. Oli 1998. aasta juulikuu esimene esmaspäev. Helises telefon – helistajaks dr Jaanus Pikani – ja kutsus mind tööle Tartusse, kliinikumi. Just-just olid Eesti riik, Tartu ülikool ja Tartu linn jõudnud kokkuleppele kliinikumi saatuses – saagu sihtasutus – ja leidnud sellele saatusele ülalmainitud elluviija. Kahe kuuga moodustas ta oma meeskonna – mina asusin ametisse 27. juulil, mis ka juhtumisi mu sünnipäev on – ja sukeldusin jäägitult. Uue õppeaasta alguses esitlesime toonasele haiglarahvale oma plaani: liita kokku 15 erinevat juriidilist üksust ühtseks organisatsiooniks, ühitada kliinikumi ja arstiteaduskonna struktuur ja juhtimine ning koondada kogu aktiivravi ühe uusehituse katuse alla.
Kõige esimene ülesanne oli sihtasutuse asutamine. Juriidiline protseduur oli keeruline ja nõudis palju käsitsitööd – meenutan, et suurem osa dokumentatsiooni oli tollal paberil. Nii tekkisidki hiiglaslikud mapid. See oli meie esimene proovikivi ja napi nelja kuuga suutsime kõva pingutuse tulemusena vahetult jõulude eel sihtasutuse asutada.
Järgmine samm oli kõigi haiglate kokkusulatamine üheks suureks haiglaks. Selle tegevuse arhitektiks ja läbiviijaks sain mina. 1999. aasta läks kui võluväel organisatsiooni ülesehitamiseks: kõikide haiglate dubleerivad tugisüsteemid ühendati ühtsetesse teenistustesse, kes asusid ette valmistama kliinikute ja osakondade ümberkorraldamist. Tulevased kliinikujuhid esitasid oma visioonid ja plaanid kliinikute ülesehitamiseks. Pärast üksuste piiride selginemist koostati neile eelarved. Personaliteenistus valmistas ette kliinikujuhatajate, osakonnajuhatajate ja arst-õppejõudude konkursse, vastasutatud analüüsi-marketingiteenistus asus lahti harutama seniste haiglate ja 18 toonase kohaliku haigekassaga vahel sõlmitud raviteenuste lepinguid. Sammhaaval „kõdunesid“ haiglad ja „moodustusid“ kliinikud ja teenistused. Proovisime leida kõigile haiglajuhtidele võimalikult sobivat rakendust – mõnel juhul see õnnestus, mõnel jälle mitte. Üksikud siiski lahkusid, teised sobitasid end uutesse kingadesse. Kokkuvõttes alates 2000. aastast toimetab Tartu Ülikooli Kliinikum ühtse asutusena. Siiski oli ümberkorralduste segadus nii suur, et 1999. aastal ei esitanud keegi juhatusele aastaaruandeid – see jääb ilmselt ainsaks aastaks ajaloos, mil nii juhtus.
Aastad 2000–2003 läkski kibeda organisatsiooni ülesehituse tähe all. Isiklikus elus oli see mu elu raskeim aeg – pere jäi Tallinna ja lagunes. Põdesin seda kõvasti ja võtsin tublisti kaalus juurde. Siiski suutsin säilitada jooksuharjumuse, joostes ühe maratoni aastas ja maha jätta suitsetamise. Kliinikumis käivitasime igasuguseid süsteeme, selleks olid meil ka abilised konsultatsioonifirma näol. Siis panimegi aluse kliinikumi kvaliteedi e-käsiraamatule. Alguses oli selles peamiselt asutusesisesed paratamatud reeglid, aga juba esimestest aastatest hakkasime kirja panema ravijuhtnööre ja patsiendi infomaterjale. Ilmale tuli väike, aga tubli avalikkussuhete teenistus. Käima pandi Kliinikumi Leht. Ise vedasin sellel esimesel aastal käima patsientide ja töötajate rahuloluuuringud ning kaebuste juhtimise süsteemi. Oli ka tagasilööke – püüdsime ühe õhinaga ka parendusettepanekute süsteemi teha. Aga esimene katse sai ülikeeruline ja jäi soiku. Ja õiget elu ei saanud ka lihtsustatud variant. Praegune, kaebuste ja ettepanekute süsteem on pigem hädavariant. Väga, väga vaevaliselt läks kvaliteediindikaatorite ja kliiniliste võrdlusandmete leidmine. Aga muidugi toimetasime üliusinalt uue hooneprojekti kallal. Just selle tegevuse keskel läksid teed lahku dr Jaanus Pikaniga. Juhatuse esimehe ametisse asus dr Urmas Siigur, dr Raul Talvikust sai ülemarst ja minu haldusalasse liitus IT ja Meditsiininfo Keskus.
Järgmisele juhatuse valimisperioodile (2003–2008) läksime vastu ülioptimistlikult: Euroopa Liiduga liitumise ja kiire majanduskasvu oludes otsustati euroliidu vahenditest rahastada meie neljaks jagatud ehitusprojekti I etappi. Õhinaga asusime looma uut haiglainfosüsteemi. Kuna olemasolevad ei kõlba, siis otsustame teha ise! Kõik läks justkui hästi – hanke võitis kolme tuntud firma konsortsium, koosolekuid peeti ja raha kulus mehemoodi. Esialgu ei osanud ikka ja jälle edasi lükatud tähtaegadest ja ühe osapoole lahkumisest veel midagi välja lugeda – meditsiin ju ongi keeruline. Aga septembri hakul aastal 2004 läksid suusad prauhti risti – pidime hakkama uut ja kaua oodatud süsteemi psühhiaatriakliinikus piloteerima, kogunenud oli viimane koordineeriv koosolek, kui põhitegija teatas, et peab ikka edasi lükkama ja neil midagi valmis pole. Seepeale tellisime kogu projektile auditi, mille hinnang oli hävitav. Toonane IT juht oli risti vastupidisel arvamusel, aga juhatus teda enam ei uskunud. Lahkuminek aasta lõpus oli valus. IT juht lahkus koos lõviosa arendusmeeskonnaga. Taaskord ülikeeruline periood mu elus, aga suutsin siiski riismetest üles ehitada uue meeskonna. Ainsast järele jäänud konsortsiumi osapoolest sai tegelik tegija ja eHL-i lõpuleviija. Siiski kulus selleks kaks aastat, enne kui sammhaaval süsteem kasutusse läks. Siis hakkas juba uusehitus ilmet võtma, majandusel läks veel hästi ja ka mu isiklikus elus toimus pööre paremusele – lapsed tulid minu juurde elama ja mõned head aastad olin ma pühendunud üksik vallasisa. Jooksuharjumus süvenes, treenimise teadlikkus kasvas ja ajad paranesid. 2008. aastal jooksin maratoni esimest korda elus alla 3 tunni!
2008–2013 aasta juhatuse ametis olemise perioodi iseloomustas masu ehk majandussurutis. Kulusid kärpis Eesti valitsus, kulusid kärpisime ka meie. Koolitusrahad, lisatasud, majandamiskulud – kõigiga närutati. Siiski ei saanud uut maja jätta sisustamata ja eHL-i pooleli. Seega säilitasime oma investeerimisvõime. Paraku lükkas see kõik edasi paljusid ammu plaanitud asju: küll koolitusmooduli juurutamise, marketingiteenistuse ja juhi töölaua arendused. Kliinikumi Leht jäi mustvalgeks. Igal aastal ootasime ravi rahastamise parandamist nagu valget laeva – ei tulnud laeva ega ka paranemist. Just sel keerulisel ajal tuli mu haldusalasse uus lapsuke – transplantatsioonikeskus. See kasvas välja kvaliteedivaldkonnast ja nõudis pikki läbirääkimisi, et teenistus moodustada ja sellele juht valida. Ka selge suund liitumiseks Scandiatransplandiga sai kohe alguses paika pandud. Ega me sinna oodatud olnud, aga ega see meid ka heidutanud. Mitu aastat külastasime erinevaid Skandinaavia keskusi. Esitlesime ennast ja kutsusime külla. Sõlmisime erinevaid hea tahte ja koostöölepinguid. Käivitasime organite vahetuse ning saatsime arste koolitustele. Isiklikus elus toimub selge pööre paremusele – leian elukaaslase (nüüdseks abikaasa) ja meie kärgpere kolib ühe katuse alla. Eks teismelistega ole ikka probleeme, aga need on ju toredad! Neil aastail jooksin 12 maratoni järjest alla 3 tunni.
Aastate 2013–2018 juhatuse tööperiood jääb mulle endale kõige enam meelde võrgustumise tõttu. Muudes minu haldusala valdkondades on juhid (Kristi Tael, Siiri Toomiste, Merje Tikk, Eiko Pruks, Kati Korm, Virge Pall ja Keiu Saarniit) kasvanud nii tugevaks, et suudavad iseseisvalt uusi algatusi ellu viia. Võrgustumises olin alguses üsna üksik hunt – kuni leidsin endale toe kliinikumipoolsetest nõukogu liikmetest (Rein Kermes, Ago Kõrgvee, Urmas Lepner). Vaevaliselt edenesid läbirääkimised omavalitsustega Lõuna-Eesti, Valga ja Võru haiglate aktsiate müügi osas. Kohalikud juhid soovisid, et „kõik jääks nagu enne“. Siiski suutsime kõige keerulisema teemad – sünnitusabi ja kirurgia – selgeks vaielda. Püüdsin olla omavalitsuste tegevustega kursis ja hoida lugupidavaid suhteid. See õnnestus täpselt nii kaua, kuni tegelike tegudeni läks. Selle aasta alguses tegi haigekassa ettepaneku Valga ja Põlva haiglale sünnitusabi, kui jätkusuutmatu ja ebaturvalise teenuse pakkumisest loobuda. Kogu kevade väldanud Facebooki-kommuunide surve ja valitsuse rahapakkumise tulemusena saavutasin kompromissi, mille kohaselt Põlva osakonna sulgemine lükati aasta võrra edasi ja Valgas tehti see 1. juuli seisuga ära. Eraelus on see aeg samuti kujunenud uuteks algusteks – lapsed läksid üksteise järel omaette elule ja taas kahekesi jäänuna kolisime Nõo külje alla tallumajja elama. Üsna juhuslikult, sõprade eeskujul, sattusin jooksma Mont Blanci mägimaratoni ja sellest kujuneb „armastus esimesest pilgust“ ultra- ja maastikujooksude vastu. Selle kulminatsioonina õnnestus mul esimese eestlasena 2017 aastal kvalifitseeruda UTMB’le (Mont Blanci Ultra-Maastikujooksule). Suutsin selle 170 km pikkuse ja 10 000 tõusu-langusmeetriga mägijooksu ka 40 tunniga läbida.
Küllap sellekevadine pingeline aeg mulle ka saatuslikuks saigi: järgmiseks perioodiks mind nõukogu enam juhatusse ei valinud. Minust jäävad siia maha väga võimekad inimesed, kõige tunnustatumad Eesti tervishoiusüsteemis omas valdkonnas. Muidugi on mul kahju lahkuda, armastasin nii oma tööd kui kolleege. Aga saan minna sirge selja ja uhkustundega. Minu jaoks on käes „uute väljakutsete otsimise aeg“. Usun neid leidvat, olen kliinikumis palju saavutanud ja kogemustepagas on küllaldane.
Mart Einasto
Ehituse ja remondiprojektid aastatel 2018–2022
Kliinikumi üks pikaajalistest strateegilistest eesmärkidest on olnud aktiivravi koondamine Maarjamõisa väljale ning ravi- ja õppetingimuste kaasajastamine. Kuigi kahel viimasel aastakümnel tehtu on olnud märkimisväärne, tuleb eesolevatel aastatel lõpuni viia mitmed suured infrastruktuuri projektid. Nendega kaasnevad tegevused, aga ka tulemused saavad mõjutama otseselt või kaudselt kõiki nii kliinikumi töötajaid kui ka partnereid ja patsiente. Järgnev on ülevaade juba alustatud projektidest ning nendega kaasnevatest majadevahelistest liikumistest. Projektide koondajakava on esitatud eraldi joonisel.
L. Puusepa 1a (Maarjamõisa polikliinik) kapitaalremont
Projekti tulemusena rajatakse kaasaegne tervisekeskus 20 perearsti praksisele („TÜ Kliinikumi tervisekeskuse rajamine“, europrojekt nr 2014-2020.2.04.17-0046). Lisaks koondatakse Maarjamõisa väljale Tartu ülikooli hambaarstiteaduste instituudi ja kliinikumi stomatoloogiakliiniku ruumid, tuues üle kõik tegevused Raekoja plats 6 hoone rendipinnalt. Samuti laiendatakse Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õpperuume. Projekti käigus uuendatakse ka kogu maja tehnosüsteemid. Ehitustööd toimuvad kahes etapis.
Projekti seis: ehitushange on läbi viidud ja leping on sõlmimisel.
Remondi I etapp: oktoober 2018–oktoober 2019
Remonditakse täielikult III korrus ja I–IV korruse hoone Lembitu tänava poolne külg, kus paiknesid hambaarstiteaduse instituudi ja stomatoloogiakliiniku ruumid ning IV korruse endised kirurgiakliiniku ambulatoorse osa ruumid. Viiendale korrusele ehitatakse välja hambaarstiteaduse instituudi tööruumid.
Selleks:
- hambaproteesi laborid ja üks õppeklass viiakse ajutiselt L. Puusepa 8 B-korpuse 0 korrusele endistesse apteegi ruumidesse;
- stomatoloogiakliiniku hambaravi osa viiakse II korruselt Raekoja plats 6 hoonesse;
- III ja IV korrusel töötavad perearstid viiakse ajutiselt L. Puusepa 6 hoone vabadesse ruumidesse;
- rentnik Kaitseressursside Amet viiakse L. Puusepa 8 F-korpuse I korrusele.
Pärast I etapi valmimist:
- osa L. Puusepa 1a II korrusel ja L. Puusepa 6 majas töötavatest perearstidest asuvad L. Puusepa 1a remonditud III korrusele;
- peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut liigub II korruselt III korrusele;
- androloogiakeskus liigub IV korruselt II korrusele endistesse stomatoloogiakliiniku ruumidesse Lembitu tänava poolses küljes;
- hambaproteesi laborid ja õppeklass liiguvad L. Puusepa 8 hoonest tagasi L. Puusepa 1a III korrusele;
- ülikooli perearstikeskus liigub I korruselt III korrusele;
- kaitseressursside amet liigub L. Puusepa 8 hoonest tagasi L. Puusepa 1a I korrusele ülikooli perearstikeskuse ruumidesse.
Remondi II etapp: oktoober 2019–mai 2020
Tehakse 0–IV korrusel need tööd, mida I etapi käigus ei olnud võimalik läbi viia – remonditakse I korruse registratuur, II korruse tervisekeskuse ruumid, IV korruse remontimata pind ja lõpetatakse tehnosüsteemide rekonstrueerimine.
Selleks:
- ambulatoorne kardioloogia liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 hoone F-korpuse I korrusele;
- administratsioon liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 hoone A-korpuse II korrusele;
- II korruse perearstid liiguvad ajutistele asenduspindadele.
Pärast II etapi valmimist:
- hambaarstiteaduste instituut ja stomatoloogiakliinik liiguvad Raekoja plats 6 hoonest L. Puusepa 1a hoone IV ja V korrusele;
- perearstid liiguvad asenduspindadelt tagasi L. Puusepa 1a tervisekeskusesse.
L. Puusepa 8 A-korpuse 0, V, VI ja VII (tehniline korrus) rekonstrueerimine: jaanuar 2019–jaanuar 2020
V ja VI korrus rekonstrueeritakse tänapäevastele nõuetele vastavateks palatiplokkideks, tegevused 0 ja VII korrusel on seotud tehnosüsteemidega uuendamisega.
Projekti seis: ehitushanke aluseks olev põhiprojekt on valmimas.
Enne remonti ümberpaiknemisi ei toimu, kuna A-korpuse V ja VI korrus on praegu kasutuseta.
Üksuste ümberpaigutused pärast remondi valmimist:
- lastekirurgia osakond liigub F-korpuse III korruselt tagasi A-korpuse VI korrusele kuni uue lastekliiniku valmimiseni;
- pulmonoloogia osakond laieneb osaliselt A-korpuse VI korrusele;
- traumatoloogia osakond liigub A-korpuse II korruselt A-korpuse V korrusele;
- kliinikumi administratsioon liigub L. Puusepa 1a hoonest L. Puusepa 8 A-korpuse II korrusele.
L. Puusepa 8 B-korpuse I korruse ümberehitus: juuli 2018–aprill 2019
B-korpuse esimese korruse paremasse poolde (nn vana radioloogia) rajatakse ruumid südameklliiniku kliinilise füsioloogia osakonnale, mis praegu paikneb F-korpuse II korrusel väga kitsukestes tingimustes. Projekti lõppedes laieneb praeguse kliinilise füsioloogia pinnale südamekliiniku rütmihäirete osakond.
Projekti seis: ümberehitus käib.
L. Puusepa 8 söökla ja köögi laiendamine: märts 2019–veebruar 2020
Kuna töötajate arv on eelnevate uute korpuste (G, H, J, K, L) lisandumisega oluliselt kasvanud ning suureneb lastekliiniku ning kõrvakliiniku lisandudes veelgi, on vaja oluliselt parandada personali söökla suutlikkust. Olemasolevat sööklat laiendatakse juurdeehitusega B-korpuse (vana opiplokk) suunas. Selle tulemusena suureneb istekohtade arv 150-ni ning korraga saab rakendada kahte teenindusletti. Kahtlemata häirib ehitustegevus söökla toimimist ning teatud perioodiks tuleb see suisa sulgeda, kuid toitlustusteenistus töötab välja ajutised lahendused.
Projekti seis: ehitushanke aluseks olev põhiprojekt on valmimas.
Parkimismaja: märts 2019–jaanuar 2020
Täiendavate patsiendivoogude ning personali lisandumine tingib vajaduse parkimiskohtade arvu suurendamiseks. Vastavalt detailplaneeringule on selleks lahenduseks parkimismaja 432 autole viie maapealse ning ühe maa-aluse korrusega. Parkimismaja asukoht on N. Lunini 16 kinnistul, uue peasissekäigu vastas.
Projekti seis: hange on lõppenud, leping hoonestajaga on sõlmimisel.
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III etapp: jaanuar 2020–juuni 2022
Kolmandas ehitusjärgus ehitatakse L. Puusepa 8 kompleksile juurdeehitused lastekliinikule (M-korpus) ja kõrvakliinikule, naistekliiniku perekeskusele ning päevakirurgia plokile (uus C-korpus), kokku ligi 34 000 m2. Projekti kaasrahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist (projekt nr 2014-2020.2.04.17-0071).
Projekti seis: ehitustööde riigihanke aluseks olev põhiprojekt peab valmima 2019. aasta juunis, ehituse algus on planeeritud 2020. aasta algusesse.
Ehituse alguses lammutatakse praegune C-korpus. Seal paiknevad närvikliiniku ambulatoorse vastuvõtu kabinetid viiakse üle A- ja L-korpuse pinnale, südamekliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravikliiniku ruumid (endoteelilabor, valuravi kabinet jt) viiakse C-korpusest B-korpuse 0 korrusele, töötajate garderoobid G1-korpuse 0 korrusele). Naistekliiniku perekeskus liigub asenduspinnale.
Ehituse valmides kolib lastekliinik N. Lunini 6 hoonest M-korpusesse ja samasse kolib ka lastekirurgia osakond. Kopsukliinik laieneb A-korpuse VI korrusel lastekirurgiast vabanenud pinnale. Kõrvakliinik kolib J. Kuperjanovi 1 hoonest uude C-korpusesse, samasse kolib ka päevakirurgia vanast opiplokist. Naistekliiniku perekeskus kolib L. Puusepa 6 hoonest uue C-korpuse esimesele korrusele, samuti kolivad sinna B-korpuse 0 korruselt anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku valuravi kabinetid.
A-korpuse II–IV korruse ning F-korpuse rekonstrueerimise kavad täpsustuvad pärast meditsiinilinnaku kolmanda ehitusjärgu maksumuse selgumist (peale ehitushanke läbiviimist) orienteeruvalt 2019. aasta lõpuks.
Kliinikumi Leht
1. oktoobrist astub ametisse kliinikumi uus juhatus
Oktoobrikuu esimesel päeval alustab tööd nõukogu poolt valitud kliinikumi uus juhatus, kuhu kuuluvad juhatuse esimees Priit Eelmäe, ravijuht dr Andres Kotsar, haldusjuht Marek Seer, finantsjuht Maret Tark ja infotehnoloogiajuht Kati Korm.
Priit Eelmäe on lõpetanud Tartu 5. keskkooli ja Tartu Ülikooli 1994. aastal liikumis- ja sporditeaduste erialal ning kaitsnud 1997. aastal samas teadusmagistri kraadi füsioteraapia valdkonnas. Eelmäe on töötanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppeprodekaani, Tartu Ülikooli füsioteraapia- ja terviseedenduse õppetooli lektori ning juhatajana, Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži terviseedenduse- ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskuse taastusravi valdkonna juhina. 2008. aastast on Eelmäe SA Haapsalu Rehabilitatsioonikeskus juhatuse esimees ning arendanud välja Eesti meditsiinis olulise valdkonna. Eelmäe on olnud Eesti Haiglate Liidu liige ning Eesti Füsioterapeutide Liidu president.
Dr Andres Kotsar on sündinud 20. jaanuaril 1974. aastal Tartus. Ta lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal 1998. aastal, mille järel internatuuri ning uroloogia eriala residentuuri 2004. aastal. Ajavahemikul 2004–2014 töötas ta uroloogina Tampere haiglas ning aastatel 2004–2009 läbis ta Tampere Ülikoolis doktorantuuri, mille lõppedes 2009. aastal kaitses doktoridissertatsiooni teemal A Biodegradable Urethral Stent with New Braided Configuration and Drug-eluting Properties. Dr Andres Kotsar töötab alates 2015. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhatajana ning samast ajast ka Tartu Ülikooli Kliinilise meditsiini instituudi uroloogia dotsendina. Dr Kotsar on avaldanud 14 teadusartiklit uroloogia valdkonnast.
Marek Seer on sündinud 25. oktoobril 1975. aastal Tõrvas. Ta lõpetaa Tallinna meditsiinikooli õeteaduse erialal 2002. aastal ning on Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhtimise magistrant. Marek Seer on töötanud aastail 2005–2008 Tervishoiuametis erakorralise meditsiini osakonna juhatajana ning aastast 2008 on Marek Seer Valga haigla juht.
Maret Tark on sündinud 23. detsembril 1959. aastal Tartus. Ta lõpetas Eesti Maaülikooli ettevõtluse ja ärijuhtimise eriala aastal 1987. Maret Tark oli aastail 1980–1990 Tartu Informatsiooni ja Arvutuskeskuse insener. Seejärel, aastatel 1995–1998 Tartu Maarjamõisa haigla peaökonomist, 1999–2003 Tartu Ülikooli Kliinikumi ökonoomikateenistuse direktor ning alates 2004. aastast finantsteenistuse direktor. Maret Tark oli aastail 2009–2017 SA Eesti Tervishoiu Pildipanga nõukogu liige, alates 2003. aastast on ta SA Tartu Kiirabi nõukogu liige.
Kati Korm on sündinud 22. juunil 1972. aastal. Ta lõpetas 1995. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna. Kati Korm on kliinikumis töötanud alates aastast 2003: informaatikateenistuse projektijuhina, süsteemianalüütikuna ning alates aastast 2005 arendusosakonna juhatajana.
Kliinikumi nõukogu esimees Tartu linnapea Urmas Klaas sõnul on Priit Eelmäe meeskonna ees suur väljakutse. „Tartu Ülikooli Kliinikumil on Eesti ainukese ülikoolihaiglana väga suur vastutus Eesti meditsiini arengus. Tipptasemel kliinikum peab tegema head koostööd nii Eestis kui rahvusvahelisel tasemel, olema meditsiinis patsiendikeskse mudeli järjekindel elluviija ning ihaldatud töökoht arstidele, õdedele ja teistele tervishoiuvaldkonna spetsialistidele,“ ütles Urmas Klaas.
Kliinikumi praeguse juhatuse volitused lõppevad 30. septembril ning uue juhatuse volitused algavad 1. oktoobril ning kestavad viis aastat.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi traditsioonid läbi aegade
22. detsembril saab 20 aastat SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamisest. Kahekümne aasta jooksul on juurdunud mitmed märkimisväärsed traditsioonid, millest Kliinikumi Leht ülevaate teeb.
Kliinikumi konverents
Kliinikumi kevadkonverentsil võetakse luubi alla tervishoiukorralduse aktuaalseid küsimusi. Arutletud on võrgustamisest, eetikast, innovatsioonist, haigekassa hinnastamisest kui paljudel muudel teemadel. See on sündmus, mis tavapäraselt koondab Tartusse tervishoiukorralduse võtmeisikud.
Kliinikumi konverents on traditsiooniliselt toimunud maikuus, mil tähistatakse kliinikumi eelkäija esmamainimist.
Kliinikumi preemia
Kliinikumi preemiaga tunnustatakse väljapaistvaid eesti arstiteadlasi, kes on andnud olulise panuse oma eriala arengusse (koolkonna loomine, arstkonna koolitus, uute ravi-diagnostikameetodite loomine ja kasutuselevõtmine, väljapaistvad saavutused arstiteaduse valdkonnas), kaasa aidanud eesti tervishoiu üldisele arengule, selle maine tõstmisele üldsuse silmis, eesti inimese tervise parandamisse ning olnud ühiskonna aktiivne liige kodanikuna.
Traditsiooniliselt antakse kliinikumi preemia laureaadile üle kliinikumi kevadkonverentsil. Kliinikumi preemia anti esmakordselt välja 1998. aastal.
Ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima teadusartikli preemia
Tartu Ülikooli Kliinikum peab oluliseks ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamist ning eestikeelse teaduskeele arendamist, mistõttu premeerib igal aastal parimat teadusartiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetus-kolleegiumi ettepanekul.
Preemia antakse laureaadile üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Neinar Seli stipendiumid
6. märtsil 2008. aastal asutas Neinar Seli omanimelise sihtkapitali juurde meditsiini valdkonna alakapitali, soovides kaasa aidata Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiumide määramisel tuginetakse kliinikumi meditsiiniinfo keskuse poolt koostatud artiklite analüüsile.
Neinar Seli stipendiumid antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Enim patsientide tänusõnu pälvinud arstid
Kliinikum kogub patsientidelt nii tähelepanekuid igapäevase töö parandamiseks, kaebusi kui ka tänuavaldusi. Kord aastas tehakse patsientide poolt kirjutatud tänuavaldustest kokkuvõte ning enim patsientide tänuavaldusi saanud arstid saavad tunnustuse kliinikumi traditsioonilisel kevadkonverentsil.
Tartu ülikooli arstiteaduse tudengite poolt valitud parim arst-õppejõud ja parim hambaarst-õppejõud
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) tunnustab igal kevadel parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis.
Tunnustused antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Parimad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste praktikajuhendajad kliinikumis
Et selgitada välja ja tunnustada parimaid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste praktikajuhendajaid kliinikumis, viiakse üliõpilaste seas läbi küsitlus.
Tunnustused antakse laureaatidele üle kliinikumi kevadkonverentsil.
Parimad õendus- ja hooldustöötajad
Maikuus tunnustatakse õendus-, hooldus- ja sotsiaaltöötajaid tänukirjaga kutsealase aktiivsuse ja edusammude eest. Struktuuriüksuste õendusjuhid esitavad tänukirja kandidaadid. Aasta lõpus valitakse struktuuriüksustes aasta parimad õendus- ja hooldustöötajad. Kliinikutes on valmisprotseduur pisut erinev, kuid valimistel saavad osaleda enamasti kõik töötajad. Valiku kriteeriumiteks on peamiselt professionaalsed oskused ja võimed ning meeldiv suhtlemine patsientide, nende omaste ja kolleegidega.
Kliinikumi teadustööpreemia
Kliinikumi teadustööpreemia määratakse ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Preemiat antakse välja alates 1999. aastast.
Kliinikumi arendusfond
Kliinikumi arendusfond on moodustatud juhatuse koolituskulude eelarve osana täiendavate võimaluste pakkumiseks kliinikumi töötajate arendamiseks. Arendusfondi suuruse otsustab juhatus ja kinnitab nõukogu.
Arendusfondi vahenditest finantseeritakse eelkõige kliinikumi põhitegevusega seotud pikemaajalise tegevuskavaga või kalendriaastaks määratud eelistatud valdkondade kulusid.
Teadustööks vaba aja võimaldamine
Arst-õppejõud ja arstid saavad vastavalt tööandja juures kehtestatud korrale viie aasta jooksul kuni viis kuud järjest vaba aega, et pühenduda ainult teadus- või õppe- ja teadustööle, eelkõige väitekirja kirjutamiseks või välismaal stažeerimiseks. Kollektiivlepingu järgi säilitatakse selle aja eest keskmine töötasu.
Doktoritöö kaitsnud kliinikumi töötajad
Alates 2003. aastast tunnustab kliinikum doktoritöö kaitsnud kolleege rahalise preemiaga.
Doktorandistipendium
2015. aasta sügisest annab Tartu Ülikooli Kliinikum iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktoritöö stipendiumi. Stipendiumi eesmärk on soodustada teadustöö tegemist ning seda saavad taotleda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid ja arst-õppejõud ning arstid. Täiskoormusega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg.
Parim kolleeg
Toomaks esile häid arstide vahelisi kollegiaalseid suhteid asutas kliinikum eetikakomitee eestvedamisel 2016. aastal Parima Kolleegi preemia. Preemiad antakse üle kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühisel aastalõpu kontserdil. Preemia väljaandmise idee sai alguse kliinikumi eetikakomiteesse kuuluvalt dr Ain Kaare ettepanekust, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just eetikakomitee. Edaspidi nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad.
Parima kolleegi tunnustus antakse üle kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühisel aastalõpu kontserdil.
Kliinikumi ja teaduskonna ühine aastavahetuse kontsert
Jõulude eel detsembrikuus toimub kliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühine aastalõpu kontsert, kus lisaks muusikalisele elamusele antakse üle erinevaid tunnustusi ja vaadatakse kolleegidega tagasi mööduvale aastale.
Kliinikumi Leht
Üksteist korda aastas ilmub kliinikumi häälekandja – Kliinikumi Leht. Üheteistkümne numbri seas tuleb eritähelepanu pöörata aprillilehele, mis on naljakuule omaselt vimkadega.
Mälestusraamatute sari
Kliinikumi elulugude sarjas on ilmunud prof Ants Rulli, prof Arvo Tiku, prof Karl Kulli ja dr Heino Noore elulood.
Närvikliiniku uus juhataja on professor Pille Taba
Augustikuu esimesel päeval astus ametisse närvikliiniku uueks juhatajaks valitud professor Pille Taba. Neuroloogina alustas Pille Taba tööd pärast internatuuri läbimist 1987. aastal Jõgeva Haiglas ning alates 1992. aastast uue spetsialiseerumisprogrammi alusel residendina Tartu Ülikooli närvikliinikus. Samal ajal astus ta ka doktorantuuri prof Toomas Asseri juhendamisel, teemaks Parkinsoni tõbi, töötades ka neuroloogina ja õpetades üliõpilasi. Pärast meditsiinidoktori kraadi kaitsmist 2003. aastal valiti Pille Taba närvikliiniku dotsendiks ja alates 2016. aastast professoriks; ent ta on jätkanud ka kliinilist tööd vanemarst-õppejõuna.
Pille Taba on olnud aktiivne konverentside ja koolituste korraldaja. Aastatel 2006.–2013 juhatas ta Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskust. Alates 2008. aastast on Pille Taba Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi president ning sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni esimees. 2008.–2018 oli ta Eesti Liigutushäirete Seltsi president. Pille Taba osaleb mitmetes otsustuskogudes, olles Ravijuhendite Nõukoja esimees ning Tartu Ülikooli Inimuuringute Eetika Komitee, Eesti Teadusagentuuri Terviseuuringute Ekspertkomisjoni ja Ravimiameti Müügilubade Komisjoni liige.
Pille Taba teadustöö on olnud pühendanud liigutushäiretele, sh Parkinsoni tõbi, toksilised liigutushäired ja hüperkineetilised häired, ning neuroinfektsioonidele. Tähtsal kohal on kraadiõpe: Pille Taba juhendamisel on kaitstud 3 doktoridissertatsiooni ja 15 magistritööd, praegu on juhendamisel 9 doktoritööd. Professor Taba ja kaastöötajate poolt on avaldatud kokku ligi 300 publikatsiooni, neist 50 artiklit eelretsenseeritavates ajakirjades ning 18 monograafiat ja raamatu-peatükki; teadustöö tulemusi on kutsutud lektorina esitama rahvusvahelistele kongressidele. Ta on Rahvusvahelise Liigutushäirete Seltsi juhatuse, Euroopa Neuroloogiaakadeemia Programmikomitee ja Euroopa Ravimiameti neuroloogia nõuandva komitee liige.
Pille Taba tegevuses on tähtsal kohal olnud innovaatiliste meetodite rakendamine kliinilises neuroloogias: botulismitoksiini süstimine düstooniate, spastilisuse ja sialorröa ravis, pumbaravimite kasutamine parkinsonismi ja spastilisuse ravis. Erialaseltsi presidendina on Pille Taba koordineerinud taotluste esitamist raviteenuste nimekirja.
Pille Tabale on omistatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medal 2011. aastal ning Tartu Ülikooli aumärk 2013. aastal.
Kliinikumi Leht
Ettepanek aruteluks: Tartu Ülikooli Kliinikum ainult tervisliku toiduga haiglaks
Ilmselt ei kujutaks keegi enam eriti ette, et kliinikumi ruumides müüdaks ja pakutaks alkoholi või tubakatooteid. Ebatervislike toitude ja toiduainete müüki ja pakkumist aga ilmselt enamik miskipärast imeks ei pane. „Eesti Arsti“ mainumbris on dr Taavi Tillmann oma ülevaateartiklis toonud välja, et puu- ja juurvilja liiga vähese tarbimise tervisekahju on Eestis suurem kui alkoholi või tubaka oma (Eesti Arst 2018; 97(5):263–268). Toon siin ära osa artikli kokkuvõttest: “Ebatervislikust toitumisest tulenev haiguskoormus on Eestis võrreldav tubaka ja alkoholi tarvitamisest saadava kahjuga. Olulisim toitumissoovitus on süüa rohkem taimseid toite, vähendades liha, kartuli, rafineeritud saia, leiva, makaronide ja maiustuste tarvitamist. Epidemioloogilised kohortuuringute metaanalüüsid viitavad suurimale tervisekasule neil, kes tarvitavad päevas keskmiselt 800 grammi juur- ja puuvilja. See on vähemalt kaks korda enam kui Eesti keskmine tarbimine. Taimsete toitude tootmise ja tarbimise suurendamiseks on vaja ühelt poolt suurendada tarbijate ja patsientide teadlikkust ning teiselt poolt suunata toiduainetööstust arendama oma tooteid tervislikumaks. Riigi võimalus inimeste käitumist muuta on rakendada reklaamipiiranguid ja maksumeetmeid, et parandada tervisliku toidu kättesaadavust ja populaarsust võrreldes ebatervisliku toiduga. Muudatuste tegemisel on arstidel ühiskonnas juhtiv roll.”
Seega, miks ei võiks Tartu Ülikooli Kliinikumi arstkond, õenduspersonal ja kõik teised võtta selle juhtiva rolli? Millise sõnumi kliinikum kui Eesti juhtiv õpetav haigla selles vallas annab?
Jah, öeldakse, et kõik on inimeste enda valikute küsimus, kuid valikud võivad olla valed nii teadmatusest kui ka inimpsühholoogiast tulenevalt. Inimesi tuleb nende paremate otsuste tegemisel toetada. Daniel Kahneman on oma raamatus “Kiire ja aeglane mõtlemine” jaganud meie mõtlemise ja selle alusel tehtavad otsused kaheks. Kiired, intuitiivsed, emotsionaalsed otsused (instinktid ellujäämiseks) nõuavad vähem energiat. Aeglane, loogiline, tahtlik mõtlemine ja sellel baseeruvad ratsionaalsemad otsused nõuavad aga rohkem pingutust, aga me peaks teadlikult kasutama seda süsteemi rohkem. Me peame end valikute tegemisel mõistlikeks, aga tihti võtab juhtimise üle meie kiire süsteem ja me võime teha mittemõistlike valikuid. Mis te arvate, kumba süsteemi inimesed tühja kõhu ja kiiruga pigem kasutavad? Siinkohal aitakski ehk tervislikuma toidu eelistatud pakkumine ja ebatervisliku mittepakkumine. Samal põhimõttel on ju rakendatud meetmed alkoholi ja tubakatoodete n-ö emotsiooniostude vähendamiseks.
Toitumisel soovitatakse tasakaalustatust. Uuringud näitavad siiski, et suur osa meist ei toitu tasakaalustatult – me kipume sööma liiga vähe puu- ja köögivilju ning kala, samas aga liialdame toitudega, milles sisaldub palju suhkrut, soola, küllastunud rasvhappeid. Kui toitumine on juhuslik, kiirel mõtlemisel baseeruv, kaldutakse eelistama kiirelt energiat andvaid tooteid, millele võivad lisanduda ka maiustused ja magustatud joogid, ja on üsna tõenäoline, et lisatavate suhkrute tarbimine on soovituslikust suurem. Oluline on süüa rohkem köögivilju. Seevastu väga vähesel määral või üldse mitte kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid sisaldavaid magusaid ja soolaseid produkte tuleks süüa võimalikult väheses koguses ja harva. Miks aga peaks eelneva tõttu need ebatervislikud asjad tervishoiuasutuses üldse saadaval olema? Kas peavad kliinikumis ebatervislike toitumiskiusatuste toetuseks olema müügil maiustused ja rafineeritud saiatooted? Kas meie patsientidele pakutav igapäevane hilisõhtune saiake, tee ja tükisuhkur on ikka tervislik valik?
Muidugi on toitumise reguleerimine keerukam kui alkoholi või suitsetamise tõkestamine. Aga olen veendunud, et süsteemse ja eesmärgistatud tegevusena tehtav. Mistõttu loodan antud teemal edasist arutelu.
Dr Peeter Padrik
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja
Baltimaade parim noor uroloog on dr Taavi Põdramägi
Mai lõpus osalesid Eesti uroloogid Riias EAU (European Association of Urology) Baltic Meeting 2018 konverentsil, kus peeti ettekandeid uroloogias aktuaalsetel teemadel. Parimaks loenguks ja ettekandjaks Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene uroloogide seast nimetas Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooni sõltumatu komitee dr Taavi Põdramäe. Kirurgiakliiniku uroloogia- ja neerusiirdamise osakonnas töötav arst-resident Taavi Põdramäe ettekanne kandis pealkirja “Upper Tract Urothelial Carcinoma: Is it possible to save the kidney?”
Dr Taavi Põdramägi: Minu loeng käsitles ülemiste kuseteede (neeruvaagen ja kusejuha) pahaloomuliste kasvajate ravi, kus põhiline sõnum seisnes selles, et madala riskiga kasvajate korral on võimalik vältida radikaalset nefroureterektoomiat (neeru eemaldamist koos kusejuha ning osaga põiest). Antud hetkel on Eestis ning valdavalt meie regioonis tervikuna levinud ravivõtteks ikkagi nefroureterektoomia sõltumata kasvaja riski astmest. Kasutades madala riskiga kasvajate korral endouroloogilisi ravivõtteid, on võimalik säilitada patsiendil neer ning tagada võrdväärne onkoloogiline ravitulemus klassikalise raviga.
Ülemiste kuseteede pahaloomuliste kasvajate ravi on maailmas aktuaalne, vaatamata sellele, et võrreldes kusepõie-, neeru- või eesnäärmevähiga, on tegemist suhteliselt harvaesineva kasvajapaikmega onkouroloogias.
Kliinikumi Leht
Kolleeg, kes teeb kõike südamega
Olin kuulnud kolleegist, kel jagub alati teistele mõni hea sõna või kompliment. Olin kuulnud, et kui vaja, teeb see kolleeg vastuvõtte niikaua, kui järjekord ukse taga lõppeb. Lisaks pidavat patsiendid teda tänama lillesülemitega. See kolleeg on androloogiakeskuse õde Olga Raudik, kelle ma intervjuule palusin.
Olgaga kohtudes sain kohe aru, mida ta mõtleb, kui ütleb emotsionaalselt: „Ma teen kõike südamega!“ Südamega oli ta katnud ka kohvilaua, grillinud banaani ning valinud taustamuusikaks maheda jazzmuusika. Oli Olga viimane puhkusepäev, järgmisel päeval sõitis ta mobiilse androloogia diagnoosikabinetiga kaheks nädalaks üle-eestilisi vastuvõtte tegema.
Ta ütleb, et tööst rääkimiseks on nüüd just õige aeg, sest kannapööre, mille ta kaks aastat tagasi tegi, tundus alguses talle endalegi liiga pöörase ettevõtmisega. Olga oli töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis hematoloogia-onkoloogia kliinikus alates 2000. aastast. „Mu kolleegid olid suurepärased, arstid usaldasid mind ja mulle tundus, et kõik on nii hästi, kui üldse olla saab. Aga mu hing hakkas muutuma rahutuks ning ma tahtsin muutust, tahtsin õppida midagi uut, mistõttu otsustasin liituda hoopis androloogiakeskuse meeskonnaga,“ räägib Olga. Olgugi et, eriala oli talle võõras, andis androloogiakeskuse direktor Margus Punab talle mõned kuud aega õppimiseks, misjärel tuli tööle asuda. „Austan väga dr Punabit, sest ta on tulihingeline õenduseriala propageerija, tark ja väga hea juht, kellega saab alati arutada kõike, mis puudutab androloogiakeskuse tööd. Dr Punab on kogu aeg öelnud, et õel on meditsiinis väga suur roll ning tema sõnu kinnitab otsus, et mobiilse kabineti vastuvõtul teeb kõiki vajalikke protseduure õde iseseisvalt,“ ütleb Olga. Ta lisab, et võlgneb ka väga suure tänu uue eriala omandamisel noorele ja andekale arstile Stanislav Tjagurile, kes alguses töötas mobiilses kabinetis Olgaga koos, õpetas ja juhendas ning koges koos temaga esimesi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Nüüdseks on mobiilse kabineti vastuvõtukord paika loksunud ning näeb ette, et esmase vastuvõtu viib läbi õde. Esimesel visiidil koostab õde anamneesi ja teeb ära kõik vajalikud uuringud. Kui tervisenäitajate põhjal selgub, et patsient vajab meestearsti vastuvõttu, on tal võimalus saada arstiabi kas e-konsultatsiooni kaudu, arsti vastuvõtul mobiilses kabinetis või meestekliinikutes Tartu, Tallinna või Pärnu keskustes. Edasi on õe vastutus patsienti jälgida ning vajadusel uuesti vastuvõtule kutsuda. Vastuvõtte on ühe päeva sisse planeeritud enamasti 20, aga pole harv, kui abi tuleb küsima suurem hulk patsiente. „Olen vahel teinud kuni 40 vastuvõttu päevas. Näiteks kord kabinetiga Saaremaal olles, ei olnud mul südant inimesi ära saata. Arvan, et pole sobilik mõelda enda väsimuse või lõuna peale, sest kõige rohkem toidab mind ikkagi inimeste aitamine. Ma tõesti ei kujuta ette elu ilma head tegemata,“ toonitab Olga.
Küsimuse peale, kuidas ta mööda Eestit ringi tiirutamisest ära ei väsi, jätkab Olga positiivselt: „Eks ikka väsin pärast mitmenädalast komandeeringut ära, aga teistpidi annab mobiilse kabineti töö eripära mulle ka jõudu. Olen kahe aastaga näinud kohti, kuhu poleks muidu eales sattunud, näen looduse ärkamist ja kohtan toredaid inimesi erinevates Eesti paikades. Tööd peab armastama, muidu ei saa seda hästi teha!“ ütleb Olga emotsionaalselt. Kiidusõnu jagub androloogiakeskuse õel ka Eesti meditsiinisüsteemi kohta: „Minu ema on arst Ukrainas ning kui kuulen, kui väikesed on seal õdede tööalased võimalused, rõõmustan, et Eestis suureneb õdede roll aasta-aastalt. Samuti täheldan ma seda, et meie poole pöörduvate meeste puhul on nooremapoolsed juba väga teadlikud enda tervisest ja tulevadki varakult tervisenäitajaid kontrollima. Vanemad meesterahvad aga pigem abikaasa või sõbra soovitusel. Panen alati patsientidele südamele, et ei ole olemas vale aega enda tervisega tegelemiseks, aga selge on see, et mida varem, seda parem,“ rõhutab Olga.
Mobiilne kabinet kui teine kodu
„Mulle see mobiilne kabinet nii meeldib!“ on Olga vastus, kui küsin, kas ebamugav ei ole mittetraditsioonilises kabinetis vastuvõttu teha. Ja ta lisab kiirelt: „Et kabinetis on hea töötada ja et see on mulle käepärane, on tegelikult ühe abivalmis kolleegi teene. Mõtlen tihti, kuidas Andrus Aavik radioloogiakliinikust alguskuudel minuga kõikvõimalikke olmeprobleeme lahendamas käis. Vahel ei olnud meil elektrit, mistõttu kabinet oli külm, internet ei töötanud ja patsiente vastu võtta ei saanud. Pole olnud olukordi, mille lahendamisel Andrus Aavik oleks hätta jäänud. Ükskõik, kui raske ja keeruline situatsioon tundus, kinnitas Andrus, et me saame probleemidest jagu ja vastuvõtud toimuvad. Olen talle selle eest väga tänulik,“ räägib Olga. Tal jagub kiidusõnu ka kabineti heledale interjöörile, uusimale tehnikale ning et patsiendid end niigi delikaatsete murede korral paremini tunneksid, on Olga valinud ootenurka mängima rahustava muusika. „Need on väikesed nüansid, aga tahan, et patsiendil oleks siin mugav ja hea olla,“ selgitab Olga.
Kui alguses tegi Olga kabinetis ise ära kõik vajalikud tööd täites nii sekretäri, logistiku, koristaja kui ka õe ülesandeid, siis nüüd käib mobiilses kabinetis vastuvõtte tegemas lisaks temale ka androloogiakeskuse Tallinna esinduse õde Kärt Maanas. Kabineti logistika eest vastutab aga vanemdispetšer Marju Saavo, kelle abi Olga väga hindab.
Lõpetuseks ei saa ma küsimata jätta, kust Olga enda kadedaks tegevat elujõudu ammutab. Vastust oleksin ma pidanud ette aimama: „Elu peab armastama! Vingudes ei näe elu ilu. Ma olen õnnelik, et ma olen terve. Armastan oma tööd, oma lapsi, oma kodu, oma sõpru. Naudin raamatute lugemist, looduses olemist ja spordi tegemist. Kui ma midagi teen, siis südamega, teisiti ma ei oska!“
Helen Kaju
Dr Margus Punab, androloogiakeskuse direktor: Mobiilne kabinet on olnud meestekliiniku kõige suuremaks innovatsiooniks viimastel aastatel. Selle eest, et tegu on meie jaoks edulooga, peame väga suurel määral tänama Olgat. Artiklis on Olga olulisemad iseloomuomadused, kirg ja armastus, kenasti ära toodud. Lisaksin ka väga suure töövõime. Ega mobiilses kabinetis, kus sa pead kõigi probleemidega, nii meditsiiniliste kui ka tehnilistega ise hakkama saama, teistsuguste iseloomuomadustega hästi hakkama ei saakski. Tänud Olgale!
Kliinikum püüdleb tubakavaba haigla kõrgeima taseme poole
Tartu Ülikooli Kliinikum on alates 1. maist 2015 tubakavaba haigla, soovides kujundada nii tervislikku ravi- ja töökeskkonda. Tänaseks on üle kolme aasta olnud kliinikumi ruumides ja territooriumil hoonetest 30 meetri raadiuses suitsetamine keelatud (keeld kehtib ka e-sigarettide kohta). Suitsuvaba keskkonna kehtestamisel on kliinikum võtnud vastutuse selle eest, et edendada tervist ja ennetada haigusi.
Kuuludes Ülemaailmse Tubakavabade Tervishoiuteenuste Võrgustikku (Global Network for Tobacco Free Healthcare Services, GNTH), on kliinikumi üheks ülesandeks hinnata suitsetamise levimust oma haigla töötajate seas. Selle aasta kevadel (28.03–18.04.2018) läbi viidud uuringu tulemused andsid põhjust olla uhke suitsetamise levimuse vähenemise üle kliinikumi töötajate seas. Küsitluses koguti andmeid suitsetajate ja teiste tubakatoodete (sh e-sigarettide) kasutamise kohta töö ajal ning selles osales 17 kliinikut ning 21 teenistust. Tulemusi võrreldi 4 aastat varem (2014. a) läbi viidud küsitlusega, mil suitsetamine ei olnud veel kliinikumis ametlikult keelatud.
Küsitluse tulemusi analüüsis tubakavaba haiglakeskkonna töörühm kliinikumis, kuhu kuuluvad dr Ülle Ani, dr Tiia Piho, Carine Gross, Evelyn Evert, Marju Meus, Riina Tiido, Margarita Milihhina ning Jane Freimann. Tulemuslikkus (92% kliinikumi töötajatest on mittesuitsetajad, vt joonis) andis töögrupile positiivset ja julgustavat tagasisidet, et kliinikum saaks võtta veelgi suurema rolli tubakavaba ravi- ja töökeskkonna edendamisel.
Tubakavaba haigla kuldtase ja üle-eestilise tubakavaba haiglakeskkonna koordineerimine
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulub Maailma Terviseorganisatsiooni poolt ellu kutsutud rahvusvahelisse võrgustikku (International Network of Health Promoting Hospitals (HPH)), mille üheks suunaks on tubavakavaba haiglakeskkonna loomine. Alates 2017. aastast on Tartu Ülikooli Kliinikum üle-eestlilise töörühma „Tubakavaba haiglakeskkonna loomine“ koordinaator.
Tubakavaba haiglakeskkonna loomiseks on väljatöötatud nii strateegiad, tegevuskavad kui ka mõõdikud. Edusammude mõõtmiseks eristatakse kolme taset – kuld, hõbe ning pronks. Kliinikumile on omistatud hõbetase, ent kevadisi uuringutulemusi arvesse võttes on kliinikum võtnud eesmärgi taotleda tubakavaba haigla kuldtaset.
Töörühma kuuluvate Jane Freimanni ja Margarita Milihhina sõnul on püstitud eesmärk saavutatav ning tegevused selle nimel juba alanud. „Juunikuus toimunud rahvusvahelisel HPH konverentsil käies saime kinnitust, et oleme liikumas õiges suunas ning kuldtasemele jõudmine ei ole võimatu,“ selgitavad Jane ja Margarita. Üks põhilistest muudatustest, mis kliinikumi kuldtasemest lahutab, on suitsuvaba territooriumi laienemine ka parklatesse. Jane ja Margarita toonitavad ka, et kuldtaseme saavutamine ei tähenda, et võib loorberitele puhkama jääda. Kuldtaseme saavutanud haiglad tegelevad igapäevaselt suitsetamisest loobumise alase teavitustööga. Näiteks kaasatakse parklatesse vabatahtlikud või tudengid, kes viivad järjepidevalt teavet suitsetajani – haigla juures olevast tubakatoodete keelutsoonist, tervisekahjudest ning loobumisvõimalustest.
Kliinikumis on olemas tugivõrgustik neile, kes soovivad suitsetamisest loobuda. Töötajatel on lisaks nõustamisteenusele võimalik pöörduda ka kopsuarsti vastuvõtule, kus vajadusel määratakse sobiv toetusravim, mille kulud katab kliinikum. Kuna nõustamisteenus on praegu kättesaadav ainult kopsukliinikus, on töörühma poolt tehtud ettepanek korraldada suitsetamisest loobumise rühmanõustamisi töötajatele ka L. Puusepa 8 patsiendiinfo ruumis.
Tubakavaba haiglakeskkonna töörühm on lisaks töötajate toetamisele seadnud eesmärgiks informeerida rohkem ka patsiente suitsetamisest loobumise vajadusest. Eriline fookus seatakse plaanilistele operatsioonidele tulijatele, et toetada nende loobumist vähemalt 6–8 nädalat enne operatsiooni ja vähendada sellega tüsistuste esinemise võimalust.
Kliinikumi Leht
Jane Freimann, Tubakavabade Haiglate Võrgustiku koordinaator Eestis: Tervishoiuasutustel on suurepärane võimalus võtta endale suurem roll nii töötajate kui ka elanikkonna tervise edendamisel. Eestis on oluline suurendada tubakavaba normi ning teha sellealast teavitus- ja ennetustööd. Lisaks teistele sihtgruppidele on oluline jõuda laste ja noorteni, et nemad ei alustaks tubakatoodete tarvitamisega. Tubakavaba haiglakeskkonna saavutamises ja ennetustöös on peamised töövahendid mitte keelamine, vaid teavitamine, positiivsete näidete esiletoomine ja edusammude tunnustamine.
Lõuna-Eesti ämmaemandusabi ümarlaud
Maikuu viimasel päeval kohtusid ämmaemandusabi esindajad Tartus, et arutada nii praeguse kui ka tuleviku koostöö võimalusi. Teatavasti suletakse Valga haigla sünnitusosakond 1. juulist, mistõttu oli ümarlaua eesmärgiks pakkuda uusi erialaseid teadmisi ja oskusi lapseootel naiste jälgimiseks Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele. Seminaril olid esindatud nii Valga ja Põlva kui ka Lõuna-Eesti haigla ja Viljandi haigla ämmaemandad, kuna kliinikumis käivad sünnitamas ka teiste Lõuna-Eesti piirkondade naised.
Tartu Ülikooli Kliinikumist osales lisaks ämmaemandatele ka ülem- ja vanemämmaemandad, aga ka vanemarst-õppejõud Anne Kirss. Naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu juhatas päeva sisse ülevaatega raseduse jälgimisest, pärast mida tutvustas Anne Ilves vahetut sünnitusjärgset jälgimist lapse ja ema puhul ning peatus ka imetamisnõustamisel. Sirje Kõvermägi tegi ülevaate sünnitusjärgsetest visiitidest, mis toimuvad 6–8 nädalat pärast lapse sündi. Sama teema jätkuks tegi Siiri Põllumaa ülevaate ka kliinikumis paar aastat tagasi alustatud koduvisiitidest ning nende võimalikkusest Lõuna-Eestis.
On oluline, et Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele õpetati ka rasedusdiabeediga patsiendi nõustamist ja patsiendi jälgimise eripärasid – dr Anne Kirss tutvustas rasedusdiabeet (GDM), GTT korraldust ja ravi ning Svetlana Noga omakorda rasedusdiabeedi nõustamist ja ravi efektiivsuse jälgimist.
Ettekannete osa lõpetasid Pille Teesalu ja Siiri Põllumaa, kes peatusid kontratseptsiooninõustamise, emakakaela vähiskriiningu ja muude pöördumiste ning retseptiõiguse olulistel nüanssidel.
Kliinikumi naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul oli ühise laua taha kogunemine väga vajalik. „Ümarlaua õhkkond oli töine ja positiivne ning pilk suunatud tulevikku. Peatusime ümarlauas ka ämmemanduse maastikul üldisemalt ning tõdesime, et kõikides haiglates on kasvuruumi ämmaemandate vastuvõttudele.“ Ta selgitab, et raseduse jälgimise juhend näeb normaalse raseduse puhul ette kahte arsti visiiti ning kaheksat ämmaemanda visiiti, ent tegelikult käivad 50% rasedaist endiselt arsti ning vaid 50% rasedatest ämmaemandate vastuvõtul.
„Teeme tööd selle nimel, et Valga lapseootel naised saaksid kaasaegse teenuse enda kodukohas. Seetõttu tulevad Valga ämmaemandad ka kliinikumi naistekliinikusse stažeerima. Kohe on algamas imetamisnõustamise õpe ning sügisel ootame ämmaemandaid ultraheli koolitusele, kuna ka ämmaemand võib olla raseduse tuvastajaks, mitte ilmtingimata arst,“ selgitab Pille Teesalu. Kindlasti vajab tema sõnul suurt tähelepanu ka aina sagedamini esinev rasedusdiabeet. „Väga oluline on gestatsioonidiabeedi tuvastamine emal, et sündivad lapsed ei kasvaks liiga suureks, mis omakorda võib olla takistuseks normaalsele sünnitusele,“ rõhutab ülemämmaemand.
Lisaks raseduse jälgimisele hakkab edaspidi Valga ämmaemandate kohustuseks olema ka sünnitusejärgne lapse ja ema läbivaatus. „Sünnitus on elu osa ning terve ema ja laps ei pea tingimata ootama haiglas kolm päeva kojusaamist ning siis tagasi tulema lapse tervisenäitajaid kontrollima. Seda kõike saab teha ka koduhaigla juures väljaõppinud ämmaemandate juures. Lõuna-Eesti asuvates haiglates töötavad tublid ämmaemandad, kes kindlasti soovivad pakkuda enda rasedatele väga head tervishoiuteenust. Lisaks saavad nad end alati täiendada Tartu Ülikooli Kliinikumis,“ lõpetab Pille Teesalu positiivselt.
Kliinikumi Leht
Agnes Aart, Lõuna-Eesti Haigla ravijuht: Maikuus toimus kaks kohtumist kliinikumi ja Kagu-Eesti haiglate vahel, kus arutati ämmaemandusabi olevikku ja tulevikku ning koostöövõimaluste tihendamist. Esimesel kohtumisel jõuti selgusele, mis enim „põletab“ ja sõlmiti kokkulepped koolitusteemade osas. Ühe olulise teemana toodi välja viimasel ajal oluliselt suurenenud gestatsioonidiabeediga rasedate hulk. Seni on selle probleemiga rasedate nõustamine ja ravi toimunud ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. Samas on maakondades iseseisvat vastuvõttu tegevate ämmaemandate suutlikkus ja valmisolek uute teenuste osutamiseks olemas. Seetõttu otsustati esmalt korraldada gestatsioonidiabeedi nõustamise koolitus, mis maikuu viimasel päeval ka toimus.
Haiglates, kus sünnitusosakonnad suletakse, muutub ämmaemanda roll väga oluliseks. Ämmaemand suudab lahendada enamiku naise tervisega seotud probleemidest ja vajadusel leiab kiiresti aja ka naistearsti vastuvõtule. Kindlustunde tagamiseks vastutusrikkas rollis on ämmaemandatele vaja nii koolitusi kui ka kogu võrgustikusisest suhtlemist.
Lõuna-Eesti ja Valga haiglad plaanivad alates 1. juulist, s.o Valga sünnitusosakonna sulgemise järel, vastastikust koostööd. Lõuna-Eesti Haigla naistearstid toetavad nõu ja jõuga Valga ämmaemandaid. Professionaalsuse säilitamiseks on Valga ämmaemandatel soovi korral võimalus osaleda Lõuna-Eesti Haigla sünnitusosakonna ämmaemandate valveringis. Juhul, kui Valgast tulnud sünnitaja soovib sünnitusele kaasa oma ämmaemandat, siis ka selle teenuse osutamiseks on kokkulepe olemas.
Kätlin Mannas, Valga haigla ämmaemand: Alates 1. juulist 2018 ei paku AS Valga Haigla enam sünnitusabi teenust. Iga muutus vajab kohanemist, seda nii teenusepakkuja kui ka teenusevajajate poole pealt. AS Valga Haigla kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumi võrgustikku ning et tagada naistele terviklik käsitlus, on oluline võrgustiku koostöö.
31. mail toimunud koosviibimise eesmärgiks oli arutleda, millised on maakonnahaigla võimalused praegu ning milliseid erialaseid täiendusi pakub kliinikum maakonnahaiglate ämmaemandatele rasedate ning üldiselt naiste tervise pädevamaks jälgimiseks. Seoses sünnitusosakonna sulgemisega sünnitavad Valgamaa naised naabermaakondades, ent koju kirjutamisel vajavad naised ja lapsed tihtipeale veel jälgimist ja nõustamist. Seetõttu on meil plaanis pakkuda sünnitusjärgset koduvisiiti.
Missiooniks on pakkuda ka spetsiifilist ambulatoorset teenust. Näiteks GTT uuringuid tehaske küll Valgas, kuid gestatsioonidiabeedi välja diagnoosimisel suunatakse rase gestatsioonidiabeediõe juurde Tartusse, kus tuleb käia korduvalt. Sama teenuse pakkumine Valgas kohapeal oleks mugavam rasedatele. Hetkel ei ole Valga haiglas veel imetamisnõustamise kabinetti ning spetsiifiliste murede korral suunatakse naised Tartusse. Meie ämmaemandad on valmis haarama kliinikumi poolt pakutavast imetamisnõustamise stažeerimise võimalusest, et nõustada tulevikus ise imetavaid emasid.
Ümarlauas saime palju positiivset energiat edasiseks ämmaemanda tööpõlluks. Tõdesime, et on veel palju areneda. Ämmaemandal on võimalus haarata endale tööd nii ennetuses kui ka probleemide käsitluses naise ning lapsega seotud tervise osas.
Rasedus on kulutõhus marker naise personaliseeritud haigusriski hindamiseks
Raseduse ajal toimuvad naise organismis olulised muutused. Areneb täiesti uus, kuid ajutine organ – platsenta, mis toodab mitmeid spetsiifilisi valke ja hormoone. Platsentast pärit ained viivad ema süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetuse ümberkohastumisele ning veremahu suurenemisele ligi poole võrra. Üha kasvav loode koos emakaga surub naabruses olevatele organitele. See kõik omakorda on tugevaks koormuseks südame-veresoonkonnale, eritus- ja hingamiselunditele, seedetraktile ning vähemal määral ka muudele organsüsteemidele. Kui ema organism ei suuda koormusega kohaneda, ilmnevadki rasedusaegsed probleemid. Sagedamini esinevateks häireteks on rasedushüpertensioon, diabeet, proteinuuria, intrahepaatiline kolestaas, raskematel juhtudel preeklampsia ja eklampsia. Tekkinud probleem peegeldab nõrka lüli naise organismis.
Longituuduuringud on veenvalt näidanud, et peaaegu kõikide rasedustüsistuste korral on olemas seos naise haigustega hilisemas elus. Näiteks, kui emal on olnud raseduse ajal preeklampsia või rasedushüpertensioon, on tal ligi 4 korda suurem risk hüpertooniatõve, ligi 2 korda suurem risk südameisheemiatõve ja venoosse trombemboolia tekkeks järgneva 5–15 aasta jooksul (Bellamy et al. 2011). Ka enneaegse sünnituse järgselt on tõusnud risk südame- ja veresoonkonna haigusteks ja insuldiks (Heida et al. 2016). Gestatsioondiabeediga tüsistunud raseduse järgselt on igal kaheksandal naisel 5 aasta pärast ja igal viiendal naisel 9 aasta pärast diabeet. Tõenäosus diabeeti haigestuda naistel, kellel gestatsioondiabeeti ei olnud, on sama aja jooksul vaid 2% (Feig et al. 2008). Hiljutises Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni (ADA) poolt välja antud tegevusjuhistes väidetakse, et pärast gestatsioondiabeediga tüsistunud rasedust on risk haigestuda diabeeti 15–20 a jooksul koguni 50–70%. (ADA, 2018).
Oleme praegu lootmas uut läbimurret personaalmeditsiini alal. Geenivaramu teadustulemused ja uued lubadused täidavad meist paljud lootusega saada personaliseeritud haigusriski hinnangut. Vaatamata suuremahulistele ja kallitele uuringutele geneetika ja genoomika alal, tõdetakse ikka veel, et me ei suuda ainult geeniandmete põhjal häid prognoose anda. Liiga palju on lisategureid, mis mõjutavad geenide avaldumist ja avaldumise tugevust. Loodetud tulevikku jõudmine võtab aega, kuid tegutseda tuleb juba täna.
Nii lähtuvadki paljud erialaeksperdid inimese personaalse haigusriski määramisel inimese enda kohta olemasolevatest andmetest. Rasedus kui personaliseeritud koormustest on haigusriski hindamiseks väärtuslik infoallikas. Juba 2011. aastal toodi Ameerika Südame Assotsiatsiooni naiste südame- ja veresoonkonna haiguste ennetamise juhendis välja rasedustüsistused, eelkõige preeklampsia ja rasedushüpertensiooni kui ühe kulutõhusaima ja kõrgeima informatiivsusega teguri südamehaiguste riski hindamisel. 2018. aastal ADA poolt heaks kiidetud diabeedikäsitluse standardites on toodud juhised gestatsioonidiabeediga emade sünnitusjärgseks testimiseks ja jälgimiseks (ADA, 2018). Ka Eesti Naistearstide Seltsi poolt käesoleval aastal uuendatud „Raseduse jälgimise juhend“ sisaldab soovitusi gestatsioondiabeediga emade sünnitusjärgseks jälgimiseks (ENS, 2018).
Arstkonna seas on üsna levinud hoiak, et rase naine ja rasedusega seotud tervisehädad kuuluvad naistearstide valdkonda ning parem on sellesse mitte sekkuda. Tuleb aga senisest enam teadvustada, et rasedus mõjutab olulisel määral naise edasist tervist tervikuna ning haigusriski hindamisel annab rasedustüsistustega arvestamine väärtusliku lisateavet.
Eeltoodu ei ole ju tegelikult mingi uudne avastus. Juba vanal ajal pandi tähele, et rasedus “rikub” naise tervise. Tänapäevase meditsiini valguses oleme selle seose unustanud, sest reeglina suudame rasedustüsistust ravida ja vahetult sünnitusjärgselt on ema tervis veel hea. Tuli tuha all lööb lõkkele alles aastate pärast.
Seega, rakendades tänapäeval moodsat personaliseeritud täppismeditsiini, peaks sellesse kaasama ka lihtsa “täppisanamneesi”. Digiajastul ei tohiks see üle jõu käia.
Kristiina Rull
Arst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal
Naistekliinik
Viited
• Bellamy et al. BMJ 2007;335:974–7.
• Heida et al. Eur J Prev Cardiol. 2016;23:253.
• Feig et al. CMAJ. 2008;179:229
• American Diabetes Association. Diabetes Care. 2018;41:S137.
• American Heart Association. Circulation. 2011;123:1243-1262
• Eesti Naistearstide Selts, Raseduse jälgimise juhend 2018, https://rasedajalgimine.weebly.com/
Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustik innustab looma lootemeditsiini keskust ka kliinikumi
Maikuu esimestel päevadel kohtusid Reykjavíkis Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustikku kuuluvad eriala spetsialistid. Kliinikumist osalesid kohtumisel arendusfondi toel doktorid Kai Muru, Tiia Reimand, Eve Vaidla ja Elvira Kurvinen. Veel osalesid kliinikumist günekoloogid Kristiina Rull, Eva-Liina Ustav ja Ele Hanson. Nimetatud võrgustik loodi 2014. aastal koostöö arendamiseks Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island) ning Baltimaade (Eesti, Läti ja Leedu) vahel. Riikidevahelise koostöövõrgustiku eesmärk on tuua günekolooge, meditsiinigeneetikuid, neonatolooge, lastekirurge, lastekardiolooge, radiolooge ja nende teadmisi teineteisele lähemale.
Seekordse õppekogunemise põhiteemadeks olid mitte-invasiivne sünnieelne skriining ja diagnostika, genoomi analüüsid sünnieelses diagnostikas, preeklampsia ja üsasisese kasvupeetuse skriining ja jälgimine raseduse ajal, preeklampsia geneetika, eetilised aspektid sünnieelsetest uuringutest lähtuvalt ning teadusuuringute koordineerimine erinevate riikide vahel.
Dr Kai Muru sõnul, kes on osalenud juba mitmel õppekogunemisel enda doktoritöö oponendi kutsel, on lootemeditsiin väga kiiresti arenev eriala, sest diagnostika võimalused pole kunagi varem olnud nii head. Seetõttu peab tema sõnul ka erialaseid teadmisi ühendama ning mõtlema nii eriala õpetamise kui ka erialakeskuste loomise peale. „Kuna Eesti on rahvaarvult väike ning sünnieelsetel uuringutel ilmnevaid geneetilisi haigusi ja arengurikkeid, mida oleks võimalik üsasiseselt ravida, on ikkagi vähe, on naaberriikide koostöö väga oluline,“ lisab dr Tiia Reimand. Tema sõnul on mõni haigus nii haruldane, et selle ravimine olekski mõttekas näiteks vaid ühes Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku riigis.
Dr Reimand kinnitab, et võrgustikus võetakse Eestit kui võrdset partnerit ning kliinikumi lootemeditsiin on samal tasemel Põhjamaadega: „Oleme oma geneetiliste uuringute võimalustega võrdsed näiteks Taaniga. Samas ei eelda meist suuremad Põhjamaad, et hakkame pakkuma ekspertkeskuse teenust.“
Küsimuse peale, mil määral saab loodet emaüsas ravida, vastab dr Kristiina Rull, tegelikult tehakse loodetele juba ka üsasiseseid operatsioone. „Eestis sellele perspektiivi ei ole, aga Euroopas on erinevaid keskuseid, kus vastavalt diagnoosile tõepoolest saab juba ka loodet opereerida,“ selgitab dr Rull. Ka Põhjamaades tehakse vaid teatud loote operatsioone, näiteks nii kopsu kui ka põie šuntimisi.
Kliinikumi lootemeditsiini keskus
Kuna lootemeditsiin ei hõlma ainult loodet, vaid sinna kuulub ka ema ning kaudselt ka nii pere kui ka ühiskond, on kliinikumis soov luua multidistsiplinaarne keskus, kus toimuks nii diagnostika, loote ravimine, nõustamine kui ka ema diagnoosi ja raviga tegelemine.
Doktorid Reimand, Muru ja Rull on ühel meelel, et arengu- või geneetilise häire ilmnedes on kõige olulisem kommunikatsioon. „Selleks ongi vaja keskust, kus tulevased vanemad istuvad laua taga koos kõigi eriala esindajatega, mitte ei pea käima mitmel vastuvõtul ning kuulma informatsiooni erinevatest allikatest. Me peame hoolitsema selle eest, et patsiendid mõistaksid diagnoosi, ravivõimalusi ning oskaksid edasisi otsuseid teha parimal viisil nii enda kui ühiskonna suhtes. Näiteks, kui sünnieelselt diagnoositakse oodataval lapsel arenguhäire või geneetiline haigus, peab vanem saama võimaluste piires info prognoosist, milliseks kujuneb lapse vaimne ja füüsiline tervis, ravivõimalustest ja -kulust ning mida haige lapse hooldamine toob kaasa perele,“ rõhutab dr Reimand. „Lisaks saame me koostöösuhete kaudu suunata edaspidi vajadusel ka enda patsiente ravile võrgustikuriikidesse. Ehk et me ei ole enam üksi haruldaste geneetiliste haigustega,“ lisavad doktorid.
Üks nii kliinikumi kui ka terve võrgustiku eesmärke on uuringud. Dr Kristiina Rulli sõnul on esmatähtis osaleda Põhjamaade võrgustiku ühisuuringutes, sest isegi naaberriikides ei ole uuringute jaoks piisava arvu patoloogiatega looteid ega emasid.
Patsientide omavaheline suhtlemine Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku üleselt võiks olla samuti üks tulevikueesmärke. See võimaldaks arenguhäire või geneetilise haiguse diagnoosi saanud vanematel omavahel suhelda ja kogemusi vahetada. Sagedasemate geneetiliste haiguste puhul selline perede kogemusnõustamine on Eestis igapäevapraktikas juba levinud.
Järgmine Põhjamaade Lootemeditsiini Võrgustiku õppekogunemine toimub 2019. aastal Norras ning võib juhtuda, et lähiaastatel tuleb ka Eestil lootemeditsiini tippspetsialiste võõrustada.
Helen Kaju
Tehnikarevolutsioon radioloogiakliinikus
27. juuni oli radioloogiakliiniku jaoks erilise tähtsusega, kuna sel päeval avas tervise- ja tööminister Riina Sikkut ja Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Christoph Eichhorn erakorralise meditsiini osakonnas kaks uut ja innovaatilist seadet – kompuutertomograafi ja röntgenaparaadi. Seni erakorralise meditsiini osakonnas töötanud röntgenaparaat seati sisse omakorda kopsukliinikus, mis tähendab, et nüüdsest on kõik kliinikumi röntgeniseadmed digitaalsed ning analoogaparaatide ajastu on lõppenud.
Alustades otsast peale, tuleb esmalt esile tõsta erakorralise meditsiini osakonna uue kompuutertomograafi Siemens Somatom Force ostu. Tegemist on Põhjamaade kõige kiirema kompuutertomograafiga, näiteks teeb see vähem kui poole sekundiga tiiru ümber patsiendi ning protseduuri tulemusel luuakse pilt kogu töötavast südamest. Kuna masinal on kasutusel parim kaasaegne tarkvara, on pilt selge ja täpne. Teiseks tähendab uue aparaadi kiirem ülesvõtte tegemise aeg madalamat kiirgusdoosi ning ka kontrastaine väiksemat kogust. „Lisaks sellele, et patsiendi jaoks muutub diagnostika protsess kiiremaks, on sel edaspidi vähem kõrvalmõjusid, mis paraku kontrastaine kasutamisega kaasnevad,“ selgitas radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilves.
Teine seade, mida minister Riina Sikkut avama tuli, oli erakorralise meditsiini osakonna uus röntgenaparaat, mille kõige suurem uudsus seisneb selles, et võimaldab teha 3D-röntgenpilte neile traumahaigetele, kellel tavapiltidel murdu nähtavale ei tule. Baltikumis on see seade esimene ning Soomes on selline aparaat töös olnud paar nädalat. Radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilvese sõnul on sellises konfiguratsioonis röntgeniaparaat, nagu see on kliinikumis, aga esimene Baltikumis ja ka Soomes. „Suurim muutus, mida uus seade võimaldab, on röntgenülesvõtte tegemine patsiendile tavaasendis, mis lisaks patsiendi mugavusele, annab arstidele infot luude ja liigeste asendist koormuse all, näiteks seistes,“ tutvustas Pilvi Ilves. Ta lisas, et korraga saab teha suuremahulise ülesvõtte, näiteks piki jalga või seljast, sest väikesed ülesvõtted liidetakse tervikuks kokku. Ühtlasi on võimalik ülesvõte liigestest või luudest kohe töödelda ka 3D-kujutiseks,“ selgitas dr Ilves. „Kindlasti ei hakata seda tegema kõikidele patsientidele, 3D-kujutisega vastuseid on vaja ennekõike keeruliste haigusjuhtude ravimiseks. Uuel aparaadil on ka läbivalgustusfunktsioon, mida on vaja kasutada juhtudel, kui erakorralisel patsiendil on näiteks neelamishäired. Maakonnahaiglatesse selliseid aparaate enam soetatud ei ole,“ rääkis radioloogiakliiniku juhataja. Uus röntgenaparaat on varustatud ka UPS seadmega, mis välistab tööseisakud elektrikatkestuste ajal.
Lisaks uuele kompuutertomograafile ning röntgenaparaadile, vahetas radioloogiakliinik ka erakorralise meditsiini osakonna ultraheliaparaadid välja kaasaegsemate vastu. Uue, E9 ultraheliaparaadiga tehakse edaspidi kõik erakorralised uuringud erakorralise meditsiini osakonnas. Lisaks soetati uus mobiilne ultraheliaparaat, millega minnakse vastavalt vajadusele kas osakondadesse, intensiivravipalatitesse või operatsioonituppa.
Küsimuse peale, kuidas kogu uus tehnika erakorralise meditsiini osakonda ära mahub, tõi radioloogiakliiniku füüsik Andrus Aavik välja, et koostöö EMOga on olnud äärmiselt meeldiv ja lahendustele orienteeritud. „Tegelikult leidis osakond meile ruumi juurde ning viimased kaks kuud on möödunud remonttööde tähe all,“ ütles Andrus Aavik.
Avamise päevaks oli remont lõpetatud, seadmed paigaldatud, personal koolitatud. Pilvi Ilvese sõnul võidavad ennekõike patsiendid, kuna protseduuride tegemise aeg kiireneb, kujutised on selgemad ja täpsemad, mis omakorda on kvaliteetsemate ja täpsemate diagnooside aluseks. Intervjuu lõppedes rõhutasid nii kliiniku juhataja kui ka Andrus Aavik, et on tänulikud tehnika- ja majandusteenistusele, erakorralise meditsiini osakonnale, kes muutused ellu viia aitasid, ja kliinikumi juhatusele, kes on julgenud panustada uude tehnoloogiasse. Nüüd on uuendatud kõik erakorralise meditsiini osakonnas kasutusel olevad radioloogilised seadmed.
Kliinikumi Leht
Mobiilse nahakasvajate diagnoosikabineti graafik II poolaastal
Mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet peatub Eestimaa erinevais keskustes kord nädalas, võimaldades nii kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel. Mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann.
Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Palun pange tähele, et internetis broneerides tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse.
Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
Nahakabineti graafik
28. juuni Valga Haigla, Peetri 2, Valga
5. juuli Põlva Haigla, Uus 2, Kiirabi sissepääsu juures
12. juuli Rakvere Haigla, Lõuna-põik 1
16. august Värska, Vallamaja juures
23.–24.august Pärnu Haigla, Ristiku 1, Kiirabi sissepääsu juures
6.–7.september Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 14, Kohtla-Järve
20.–21.september Narva Haigla, Haigla 7, Narva
4. oktoober Põltsamaa Tervisekesluse hoovis
11. oktoober Valga Haigla, Peetri 2, Valga
25. oktoober Järvamaa Haigla, Tiigi 8, Paide
1. november Räpina Haigla, Võru 1, Räpina
8. november Viljandi Tervisekeskus, Turu 8/10, Viljandi
15. november Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee
22. november Jõgeva Haigla, Piiri 2, Kiirabi sissepääsu juures
29. november Antsla Perearstikeskuse hoovis, Koolitee 12
13. detsember Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
20. detsember Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia laureaat on dr Tiiu Aro
Dr Tiiu Aro on pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana jätnud hindamatu pärandi tervisevaldkonna ja tervisekaitse arengusse arsti, sotsiaalministri, Tervisekaitseinspektsiooni ja Terviseameti juhina.
Dr Tiiu Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal, pärast mida alustas ta tegevust naistearstina Viljandi keskhaiglas. 1978. aastal asus ta Tartu linna onkoloogia dispanseris tööle arsti ja osakonnajuhatajana. 1986. aastal hakkas Tiiu Aro peaarstina juhtima Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikut.
Aastatel 1996–1999 oli Tiiu Aru sotsiaalminister, olles tervishoiu reformide keskmes. Tema ametiajal viidi läbi perearstiabi reform, ajavahemikul 1997–1999 kehtestati mitu seadust, millega reguleeriti selliseid valdkondi nagu psühhiaatriline abi, kunstlik viljastamine ja embrüokaitse, raseduse katkestamine ja steriliseerimine, ning töötervishoid ja tööohutus. Tema ametiajal, 1997. aastal tsentraliseeriti rahastamine Keskhaigekassasse ning piirkondlikud erinevused teenuse rahastamisel kadusid. Tiiu Aro osales aktiivselt ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamise protsessis ning oli üks kolmest asutamisotsuse allkirjastajast 1998. aastal. Aastatel 2003–2007 oli Tiiru Aro Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimees.
1999. aastal astus Tiiu Aro ametisse Tervisekaitseinspektsiooni peadirektorina ning kui 2010. aastal moodustati Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide teabekeskuse ühendamisel Terviseamet, sai Tiiu Arost uue ühendameti peadirektor, kus ta töötas kuni 2017. aasta juulini. 2017. aasta novembrist juhib Tiiu Aro vallavolikogu esimehena Saaremaa vallavolikogu tööd ning kuulub ka Kuressaare haigla nõukokku.
Tiiu Arot peetakse suure empaatiavõimega kolleegiks ning suurepäraseks inimeseks, kelleta Eesti tervishoid ei oleks täna enda nägu.
Dr Tiiu Aro: Olen sügavalt liigutatud selle tähelepanu eest! Minu esimene tõeline töökoht on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tartu vaim ja ülikool on minu elu esimesi 18 tööaastat oluliselt mõjutanud. Võimalus areneda ja kaasa rääkida on kingitus. Kümme aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhina on olnud mu elu parimad! Ja suur oli rõõm, kui 1998. aasta detsembris olin üks kolmest, kelle allkiri oli Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamislepingul.
Sügav kummardus kaasteelistele ja kolleegidele selle aja ning kogemuse eest!
Dr Peeter Saadla ja dr Ülle Tarre on parimad arst-õppejõud
Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) tunnustab igal kevadel parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2018. aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks Peeter Saadla ja hambaarstitudengid parimaks hambaarst-õppejõuks Ülle Tarre.
Peeter Saadla on sisehaiguste arst ning tema õpetada on peamiselt sisehaiguste propedeutika õppeaine. Peeter Saadla on õppejõud, kes toob naeratuse näole ja sära silmi enamikule tudengitele. Teda kirjeldatakse kui inspireerivat ja hea huumorisoonega arsti, kes suudab ka kõige kuivema ja igavama teema põnevaks muuta. “Õppejõud Saadla näitas, kuidas võiks ja peaks üks hea arst töötama. Ta on mulle suureks eeskujuks ning mullegi üllatuseks – äratas huvi sisehaiguste vastu,” kirjeldab doktor Saadlat üks tudengitest.
Dr Peeter Saadla: Kui kuulsin, et tudengid on mind valinud aasta õppejõuks, oli esimene reaktsioon, et olen sattunud aprillinalja ohvriks.
Iga tunnustus, eeskätt aga meie noorte tulevaste kolleegide poolt, teeb südame soojaks. Mis veel võiks üht õppejõudu enam innustada kui positiivne tagasiside tulevastelt (minu) arstidelt! Ühtlasi on see ka tunnustus minu õpetajatele – arstiks õppimise teel oli palju neid õppejõude, kelle loengutes ning praktikumides imetlesin nende oskusi ning teadmisi, kuid eeskätt just viisi, kuidas luua õpetamiseks sobiv õhustik.
Vaadates aga laiemalt ringi, on mul tunne, et tunnustuse võiksid saada paljud teised kolleegid, kellel õpetamiskogemust ning indu enam kui minul. Rääkides päris ausalt, olen sageli õppetööd läbi viies seisus, kus olukord ei paku täit rahuldust – arsti igapäevatööd ning õppetööd samal ajahetkel pole kerge ühildada, kord segab õppetöö ravitööd ning vastupidi. Samas olen üsna kindel, et kui õppebaasis jagub piisavalt haigeid, kelle kaasabil õppetööd läbi viia, on võimalus hästi õpetada. Õppejõuna tunnen, et aasta-aastalt on meie tudengid enam motiveeritud ning väga heade baasteadmistega, mistõttu õppetöö läbiviimine on mõtestatum ning sujuv.
Tudengitelt saadud tunnustus on suurepäraseks katalüsaatoriks, et ühendada igapäevane ravitöö ning õppetöö.
Ülle Tarre on igapäevaselt stomatoloog ning tudengitele on ta teada-tuntud kui arst-õppejõud hambaravi erialal. Ülle Tarre puhul tuuakse enim välja tema tudengisõbralikkust, põhjalikkust ja väga korralikke õppematerjale. “Tõeliselt südamlik ja äärmiselt professionaalne õppejõud!” kirjeldab Ülle Tarret üks tudengitest. Õppejõud Tarre puhul tuuakse välja ka tema suurt armastust õpetamise vastu ning pühendumust õppeainele ja tudengitele.
Dr Ülle Tarre: Suur rõõm ja au on saada teistkordselt üliõpilaste tunnustuse osaliseks. Õppejõule on tagasiside saamine väga oluline. Õnneks on tudengid avatud ja julged küsimusi esitama, arutlema ning tagasisidet andma.
Selline äramärkimine innustab kasutusele võtma uusi õpetamismeetodeid ning arendama oma kommunikatiivseid oskusi, näiteks oma väljendusoskust – kerge on rääkida keeruliselt lihtsatest asjadest, suur kunst on rääkida lihtsalt keerulistest asjadest. Mul on hea meel olla osaline tudengite kujunemisel vastutustundlikeks ja usaldusväärseteks tulevasteks kolleegideks. Tänan tunnustuse eest ning soovin edukat õppeaasta lõppu!
Täname tudengite nimel kõiki õppejõude õpetamisel tehtud suure töö eest! Tänu teie vaevale kasvame me kõik uhkusega samasugusteks nagu teie.
Uus kompostikast
Ilus kevadpäev, viimased kruvid uue kompostikasti laudadesse lastud ja taas tuleb see… Kuigi peaksin ju mõtlema hoopis millestki muust – haploidentsest siirdamisest, alfa- beeta T-rakkude ja CD19+ rakkude depletsioonist, CAR- T rakkudest – et sellest siis 1 A4 Kliinikumi Lehte kirjutada, kuid see ei lase end lahti. See on saatnud mind aastaid, kui mitte rohkem, aeg-ajalt kadudes, kuid siis jälle meenudes. Nagu oleks see toimunud eile, kuigi sellest on nüüd möödas juba üle mitme aastakümne. Sündmus täis emotsioone, draamat ja traagikat, kuid samas ka võiduemotsiooni. Minu suurim spordivõistluste elamus läbi aegade.
Natuke üle kümne aasta vanune poisike seab end varakult teleri ette, paberile korralikult joonitud tabel vaheaegade märkimiseks. Tegelikult peaks ta koolis olema, aga on ju olümpiamängud ja teatesõit ning vanematelt luba koolist puudumiseks olemas.
Start, esimest korda ei paistnud nende võistluste ajal päike, sadas lörtsi, õhutemperatuur oli ühe soojakraadi juures. Avaetapil asub juhtima Jevgeni Beljajev, kuuendal kilomeetril on edu juba üle 20 sekundi, kuid siis juhtub midagi. NSVL koondis oli selleks olümpiaks saanud uue konstruktsiooniga suusasaapad ja sidemed, kaalult poole võrra kergemad. Lisaks oli püsivus suusal oluliselt parem kui senistel mudelitel, mille tagas õhukesest plastikust tallast ettepoole ulatuv keeleke, mis sisenes suusaklambrisse. See keeleke oli nüüd murdunud, Beljajev sai küll uue saapa ja suusa, küll kaks numbrit väiksema, kui talle vaja, ning jõuab vahetusalasse kümnendana.
Teises vahetuses asub kolmandal kilomeetril võistlust juhtima Alex Lesser, laskesuusataja Eric Lesseri vanaisa, kuid siis kaob ta ekraanilt. Tema võistkond katkestab ja finišisse ei jõua. Teise vahetuse lõpetab esimesena Juha Mieto, kes saab sellelt võistluselt ka oma karjääri ainsa olümpiakulla.
Kolmanda vahetuse lõpetab kolmandana mees, keda peetakse uisustiili kasutuselevõtjaks, ning kes tõstis oma võistkonna kaheksandalt kohalt kolmandale. Distantsilt tuleb info, et Kochil on imelised suusad, mis sellises lörtsises ilmas nii libisevad kui ka peavad. Ka neljanda vahetuse mees tahab samasuguste suuskadega rajale minna, kuid paraku jõuab see info temani liiga hilja, tema võistlussuusad on juba markeeritud. Nendega langeb ta medalikonkurentsist välja.
Ah, et kuidas siis võistlus lõppes, kes võitis, kes jagasid kahvatumad medalid? Sellel pole selle võistluse juures mingit tähtsust, siin on oluline võistluste käik kui selline. Favoriitide õnnetused, uuesti pildile saamine, taas sealt kadumine, kes korraks, kes lõplikult. Statistikat saab hiljem ka raamatutest vaadata, kuid emotsioon on see, mida digitaliseerida ega arhiveerida ei saa, seda saab kanda vaid iseendas.
Lõpetuseks mõned küsimused
1. Millistest olümpiamängudest jutt käib?
2. Millise tootja suusasaapad Beljajevi jalas ära lagunesid?
3. Mis koondis veel peale NSVL sai sarnast mudelit kasutada?
4. Mis juhtus Alex Lesseriga?
5. Milles seisnes Bill Kochi suuskade omapära?
Ja kui need küsimused liiga lihtsateks osutuvad, siis kes praegustest või endistest kliinikumi töötajatest on klassikalise maratonidistantsi joostes kõige kiiremini läbinud?
Ain Kaare
Vanemarst-õppejõud hematoloogia erialal
Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Kliinikumi preemia parimale teadusartiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum peab oluliseks ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamist ning eestikeelse teaduskeele arendamist, mistõttu premeerib kliinikum igal aastal parimat teadusartiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetus-kolleegiumi ettepanekul.
Esmakordselt ajaloos anti teadusartikli preemia kahele artiklile. Parimateks tunnistati artiklid: Hans-Erik Ehrlich, Alar Sõrmus, Alar Rokk, Juri Karjagin „Perioperatiivne maosisu aspiratsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis“ (Eesti Arst 2017; 96(10):589–596) ning Mari-Liis Zimmermann, Kaire Innos, Pille Härmaorg, Margit Mägi, Aleksei Baburin, Tiiu Aareleid „Vähihaigestumus 2009–2013 ja 20 aasta trendid Eestis“ (Eesti Arst 2017; 96(1):11–20).
Juri Karjagin, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal: Ajalooliselt on maosisu aspiratsiooni kopsudesse seotud anesteesiaga. Aastal 1848 publitseeritud esimene n-ö „anesteesiasurm“ on suure tõenäosusega olnud seotud just maosisu aspiratsiooniga. Olla valvas aspiratsiooniriskiga patsientide käsitlemisel õpetatakse anestesioloogidele residentuuri esimestest päevadest. Tänu aktiivsele koolitusele on aspiratsioon õnneks harvaesinev tüsistus, aga kahjuks ei saa öelda, et suudaksime seda alati ennetada.
Eesti Anestesioloogide Selts on kogunud statistikat aspiratsioonide kohta juba kümneid aastaid ja kindlasti kuuluvad kõik aspiratsioonijuhtumid arutamisele asutusesisestel koosolekutel, aga detailset analüüsi aspiratsiooni kõikide aspektide kohta ühes asutuses ei ole eelnevalt avaldatud. Eeskätt läheb suur au Hans-Erik Ehrlich’ule, kelle magamata ööde tulemusena on sündinud analüüs ja ka artikkel. Alar Rokk ja Alar Sõrmus on olnud materjali kogumisel ja osakonna arstide küsitlemisel väga suureks abiks.
Artiklis on ilusti välja toodud statistiline analüüs ja võrdlus rahvusvahelises kirjanduses avaldatud uuringutega. Tulemused näitavad, et Tartu Ülikooli Kliinikumis, nagu ka mujal maailmas, ohustab aspiratsioon eelkõige kõhuõõne patoloogiaga erakorralist kirurgilist ravi vajavaid patsiente. Töö suurimateks väärtusteks peavad autorid seda, et esiteks, maosisu aspiratsioon on endiselt reaalne anesteesia tüsistus ja teiseks, et aspiratsioonide ennetamine ja käsitlemine erineb arstiti ja meil on vaja aspiratsioonide ennetamise ja käsitlemise juhendit.
Autorid soovivad tänada Eesti arsti toimetuskolleegiumi ja kliinikumi juhatust sellise tunnustuse eest!
Kaire Innos, Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja: Artikkel valmis Eesti vähiregistri ning Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna traditsioonilises koostöös. Eesmärk oli anda värske ülevaade vähihaigestumusest ning 20 aasta trendidest.
Eestis jätkus vähihaigestumuse tõus: nii meestel kui naistel suurenes haigestumus viiendiku võrra. Aastas diagnoositi keskmiselt ligemale 8000 vähi esmasjuhtu. Meestel püsis esikohal eesnäärme- ja naistel rinnavähk, mille esmasjuhud moodustasid kokku veerandi kõigist vähijuhtudest. Järgnesid meestel kopsu- ja naistel nahavähk (mittemelanoom). Kolmandal kohal oli mõlema soo puhul käär- ja pärasoolevähk. Vähisuremus pisut vähenes. Kokkuvõttes viitavad ajatrendid Eesti üleminekule läänelikule vähi esinemismustrile, mida iseloomustavad mitme tähtsa vähipaikme (nt rind, käär- ja pärasool, nahamelanoom) suurenev haigestumus ja elulemus. Teiste uuringute tulemused on näidanud, et vähielulemus Eestis paraneb ja vahe jõukamate riikidega väheneb.
Rahvastiku vananemine toob paratamatult kaasa vähijuhtude arvu suurenemise. Samas saaks tõhusa ennetuse abil mitme pahaloomulise kasvaja haigestumust vähendada. Tuleb nentida, et enamus riikliku vähistrateegia (2007–2015) eesmärkidest jäi täitmata − ennetatavate kasvajate seas saavutati positiivne muutus üksnes meeste kopsuvähi puhul. Eriti murelikuks teeb epidemiolooge asjaolu, et emakakaelavähi haigestumus tõusis jätkuvalt ja suremus ei vähenenud. Vähitõrje (sh sõeluuringute) tõhustamiseks vajab Eesti kindlasti jätkustrateegiat, mille meetmete kavandamisel ja tulemuslikkuse hindamisel on aluseks vähiregistri andmed. Vähiregister on Eesti vanim terviseregister, mis tähistas hiljuti oma 40. sünnipäeva. Andmekogusse kantakse nüüd ka kasvaja leviku detailne info TNM-klassifikatsiooni alusel, mis võimaldab täpsemalt analüüsida staadiumipõhist vähihaigestumust ja -elulemust. Jätkuvalt tuleb suurt rõhku panna kvaliteetse info laekumisele. Rahvusvaheliste standardite põhjal on vähiregistri andmekvaliteet hea, ent andmete täielikkuse tagamiseks tuleb registril teha pidevaid jõupingutusi, sest teatamine on kohati puudulik.
Laste hingamisteede tervis Ida-Virumaal
Astma on kõige sagedasem lapseea krooniline haigus, mis võib alata juba imikueas. Tegemist on kroonilise hingamisteede põletikuga ja sellest tekkivate haigusnähtudega. Hingamisteede ülitundlikkuse tõttu tekivad köha ja bronhiobstruktsioon, mis taandub iseenesest või raviga. Kui esimestel eluaastatel jääb peale respiratoorsete infektsioonide põdemist pikemaks ajaks püsima köha, diagnoositakse kas hingamisteede ülitundlikkust või korduvate bronhiobstruktsioonide tekkimisel ka juba mitteallergilist astmat. Ülitundlikkuse teke aeroallergeenidele astmale iseloomulike kaebuste olemasolul tähendab aga juba allergilise astma olemasolu, mis vajab põletikuvastast ravi kas inhaleeritavate hormoonide või leukotrieeni retseptori antagonistidega. Sensibiliseerumine tolmulestadele, lemmikloomade allergeenidele tekib sageli eelkoolieas, kuid võib välja kujuneda ka ülitundlikkus õietolmude suhtes. Kui varem tekkis õietolmuallergia põhiliselt koolieas ja noortel täiskasvanutel, siis praegu tuleb küll öelda, et pollinoos sageneb jõudsasti ja avaldub aina nooremas eas. Regulaarse põletikuvastase raviga on võimalik ära hoida astma ägenemisi, vältida erakorralisi pöördumisi haigla vastuvõttu ning ka hospitaliseerimisi. Astma õigeaegse diagnoosimise ja raviga vähenevad haigusega seotud otsesed ja kaudsed kulud, vanemad ei pea töölt puuduma, lapsed saavad käia lasteaias ja koolis, olla füüsiliselt aktiivsed ning oluliselt paraneb nende elukvaliteet.
Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni deklaratsioonis peetakse väga oluliseks epidemioloogiliste uuringutega allergiahaiguste tõelise levimuse kindlakstegemist, keskkonna uuringuid ja õhusaaste vähendamist, allergiahaigete diagnoosimise ja raviga tegeleva meditsiinipersonali kättesaadavust, allergiahaiguste ja astma ravi kliinilise ekspertiisi suurendamist ning üldise teadlikkuse suurendamist allergiahaigustest ja astmast ning preventiivsete strateegiate arendamist.
Ida-Virumaal 30 aastat tagasi tehtud uuringu alusel oli seal elavate laste haigestumus 1,3 korda kõrgem vabariigi keskmisest ja kopsumaht 1,1 korda väiksem kui teistes Eesti piirkondades elavatel lastel (Etlin, 1989). 1990ndate alguses hinnati kompleksselt Kohtla-Järvel ja Jõhvis elavate eelkooliealiste laste terviseseisundi kliinilis-immunoloogilisi näitajaid ning õhusaaste mõju haigestumuse tasemele ja struktuurile. Üldhaigestumus ja respiratoorsetesse haigustesse haigestumus oli Kohtla-Järve koolieelsete lasteasutuste 3–6 aastaste laste seas oluliselt suurem kui Jõhvi linna lastel ja tervisehäireid seostati elamisega ökoloogiliselt ebasoodsas piirkonnas (Tefanova jt 1993).
Standardiseeritud abi seksuaalvägivalla üleelanutele kliinikumis
Eelmisel aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik abi pakkumisega seksuaalvägivalla üleelanutele. See samm on riikliku tähtsusega, kuna nüüdsest on Eestis võimalik seksuaalvägivalla ohvritel saada standardiseeritud esmast abi ja järelravi neljas keskuses: Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas. Teenuse väljatöötamise juures osalesid ekspertidena naistekliiniku arst-õppejõud Kai Part ja Made Laanpere. Sarnased abivõimalused (ingl sexual assault centres) tekkisid Euroopas paarkümmend aastat tagasi just haiglate juurde, sest märgati, et seksuaalvägivalla üleelanud pöördusid abi saamiseks ööpäevaringselt töötavatesse tervishoiuasutustesse.
Küsimuse peale, mis keskuse töös erineb senisest abi andmisest, selgitab dr Kai Part, et nüüdsest on kliinikumis olemas eriettevalmistusega meeskond, seda küll olemasoleva tervishoiuteenuse baasil, kuid potentsiaalsete ohvrite seisukohast vaadates nimetatakse teenust seksuaalvägivalla keskuseks. Seksuaalvägivalla keskusi toetab ja koordineerib sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond. Ohvri abistamine toimub nüüd ühes etapis, lisaks meditsiinilisele abile kogutakse ka kohtumeditsiinilisi tõendeid.
Seksuaalvägivallaks peetakse tahtevastast seksuaalvahekorda, sellega ähvardamist või muud seksuaalse iseloomuga tegu. Dr Kai Pardi sõnul võivad seksuaalvägivalda kogeda nii naised kui mehed, kahjuks ka lapsed, noored ning ka vanemaealised inimesed. Ta rõhutab, et seksuaalvägivalla puhul tõuseb nõusoleku küsimus. Nõusolekut ei saa küsida ja anda, kui üks osapool magas, oli joobes, uimastatud, tundis hirmu või oli teise poolega ebavõrdses positsioonis (nt täiskasvanu ja laps). „Oluline on, et ohver teaks, et seksuaalvägivald on üheselt mõistetav kuritegu ning ennast ei pea tundma süüdi. Vastutus kuriteo eest lasub selle toimepanijal, mitte seksuaalvägivalla üleelanul,“ toonitab dr Part.
Kuidas käituda pärast seksuaalvägivalla toimumist?
2017. aastal pöördus Tartu Ülikooli Kliinikumi 15 seksuaalvägivalla üleelanut, aasta varem 10. Kahe aasta jooksul (2016–2017) on Tartus ja Tallinnas pöördunud haiglasse abi järele kokku 80 seksuaalvägivalla ohvrit. Loodud seksuaalvägivalla keskuste ülesanne on pakkuda ööpäevaringset professionaalset abi täiskasvanud ja alaealistele naistele ja meestele, kes on kogenud seksuaalvägivalda.
Dr Kai Part palub meeles pidada, et vastuvõtule pöördumine on aegkriitiline – mida varem, seda parem. „Loomulikult tuleb esmalt veenduda enda turvalisuses ning vajadusel helistada hädaabinumbrile 112. Samuti siis, kui vajatakse kiiret meditsiiniabi. Tõendite kogumise jaoks ei tohiks end pesta ega riideid vahetada ning tuleks pöörduda kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda kas ise või saatjaga hoolimata kellaajast ning omamata saatekirja,“ selgitab dr Part. Erakorralise meditsiini osakonna töötajad on seksuaalvägivalda kogenud patsiendi tundlikuks kohtlemiseks ette valmistatud. Edasi suunatakse patsient naistekliinikusse, kus tuleb kohale eriväljaõppega õde, kes nõustab patsienti algusest lõpuni ja abistab valvenaistearsti läbivaatuse juures. Ohvrile pakutakse tema enda valikul ja nõusolekul esmast abi: psühholoogiline toetus, meditsiiniline läbivaatus ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine, vigastuste dokumenteerimine, suguhaiguste testimine, HIV-ennetav ravi, vigastuste dokumenteerimine ja soovimatu raseduse ennetamine. Patsient suunatakse edasi järelravisse (kliinikumi partneriks on Tartu Seksuaaltervise Kliinik), mille eesmärk on olukorra ja enesetunde jälgimine, naistearstiga kontakti hoidmine, suguhaiguste kordustestimine ja vajadusel psühholoogilisele abile suunamine.
Kliinikumi töötajad aitavad ohvril soovi korral ka politseisse pöörduda. Dr Kai Part toob välja, et kohtumeditsiinilist tõendmaterjali saab koguda 7 ööpäeva jooksul, soovitavalt siiski esimese 24 tunni jooksul, HIV profülaktikat saab alustada 72 tunni jooksul, rasestumisvastaseid, nn SOS-pille, saab manustada kuni 5 ööpäeva jooksul. Ravimid on patsiendile tasuta. Kui ohver on vanem kui 16-aastane ja pöördub esmalt politseisse, tuuakse ta samuti kliinikumi arstlikule läbivaatusele. Alla 16-aastaste ohvrite läbivaatus samuti kliinikumis, ent koos kohtumeedikuga.
Mida saavad lähedased teha?
Kui kellegi lähedane inimene on kogenud seksuaalvägivalda, on oluline mitte küsida miks-küsimusi. Seksuaalvägivalla üleelanu tunneb sageli lisaks füüsilistele üleelamistele ka häbi- ning süütunnet, mistõttu ei tohiks mitte kuidagi soodustada selle kumuleerumist. Pereliikmele või sõbrale saab toeks olla kohal olles, kuulates, mitte liigsete detailide kohta uurides. Oluline on olla kannatlik, uskuda lähedase juttu ning lubada tal väljendada oma tundeid. Austada tuleb ka lähedase otsust politseisse pöördumise või mitte-pöördumise osas.
Juhul, kui seksuaalvägivalla ohvriga puutub kokku meedik, õpetaja, sotsiaaltöötaja vms, tuleb tal seista oma hoolealuse parimate huvide eest juhendades teda pöörduma esmase abi saamiseks erakorralise meditsiini osakonda. Lastevastase seksuaalvägivalla või selle kahtluse korral tuleb alati teavitada politseid või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.
Kliinikumi naistekliiniku kodulehel on seksuaalvägivalda puudutava teema kohta koostatud alaleht, mis on mõeldud nii ohvritele kui ka nende lähedastele. https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/seksuaalvaegivald.
Kliinikumi Leht
Teised abivõimalused
• Tugitelefon 1492 vägivalda kogenutele
• Naiste varjupaigad üle Eesti
• Lasteabi telefon 116 111 www.lasteabi.ee
• Politsei 112
• Pöörduda võib ka naistearsti erakorralisse vastuvõttu Tartu Ülikooli Kliinikumi naistenõuandlasse ja alla 25-aastasetel Tartu Seksuaaltervise Kliinikusse www.tstk.ee, telefon 744 2086.
• Sotsiaalministeeriumi ohvriabiteenuse kaudu on nii ohvril kui tema pereliikmetel õigus saada tasuta psühholoogilist abi menetluse algatamise korral. Lapsed saavad ohvriabi kaudu psühholoogilist abi ka siis, kui menetlust ei ole algatatud. http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/ohvriabi-ja-lepitusteenus#Ohvriabi.
Simulatsioonikoolituse võlu
„Selliseid harjutusi võiks olla palju rohkem,“ oli tudengi vastus küsimusele, kas praktikum oli talle kasulik. Tegemist oli traumahaige praktilise käsitluse simulatsiooniõppega.
Keerukad haigusjuhud nõuavad arstidelt mitte ainult häid teadmisi ning käelisi oskusi, vaid ka oskust suhelda patsientide, nende lähedaste ja teiste tervishoiutöötajatega, raviprotsessi koordineerida. Patsiendi ravi on meeskonnatöö ning arst peab suutma olla hea meeskonnamängija, sageli meeskonnajuht.
Simulatsioon on harjutamise ja õppimise vahend, mida on võimalik kasutada paljude erinevate oskuste saavutamiseks eri tüüpi õppijatele puhul. Simulatsiooniharjutuses sattuvad õpilased reaalsusele sarnanevasse situatsiooni.
18. sajandil lõid isa ja poeg Gregoire Pariisis sünnitusabifantoomi, mis oli tehtud inimese vaagnast ja surnud beebist. See võimaldas õpetada sünnitusabitehnikaid ja vähendada imikute suremust. Tõenäoliselt kõige tuntum mannekeen on Laerdali Resusci-Anne, mis loodi 1960ndatel ning võimaldas harjutada suust-suhu ventilatsiooni ning rindkere kompressioone. 1990ndatest alates on toimunud mannekeenide tormiline areng ning praeguseks on arvutipõhistel programmidel töötavad mannekeenid inimesele väga sarnase füsioloogiaga, mida on võimalik lihtsalt muuta vastavalt haiguse või trauma patofüsioloogiale. Mannekeenid räägivad, jooksevad verd, sünnitavad, neil on kuulda hingamiskahinad ning südametoonid. See on vaid väike loetelu erinevate mannekeenide oskustest. Samas ei pea kõikide simulatsiooniharjutuste jaoks olema täiselektroonilist nukku. Sõltuvalt õpieesmärgist võib olla kasutusel lihtsamaid vahendeid. Ka keskkonda on võimalik simuleerida, muutes ruumi näiteks intensiivravipalatiks või hoopis lahinguväljaks.
Simulatsioonikoolituse kasutamisel on mitmeid eeliseid. Enamasti see meeldib õppuritele, kuna saab olla reaalses situatsioonis ning ise otsustada ning käed külge panna. Simulatsiooniõpe kaitseb patsiente mittevajalike riskide eest, sest esmaseks katsealuseks ei ole mitte patsient, vaid protseduure harjutatakse ning situatsioone mängitakse läbi esmalt mannekeenide peal. Ka meeskonnatreeningud suurendavad patsientide ohutust. Simulatsioonikeskkond võimaldab õppida ja korrata asju nii sageli, kui on vajalik tehtud vigade korrigeerimiseks, saamaks tulemust, mis tagab hea hakkamasaamise kliinilises praktikas. Simulatsiooniõppega on võimalik õpetada ka neid situatsioone ja haigusi, mis tavaelus on väga harukordsed ning võivad õpilastel päris patsientide peal nägemata jääda. Simulatsiooni saab kasutada ka omandatud teadmiste ja oskuste hindamiseks.
Mul on olnud võimalus osaleda simulatsioonikoolitustel nii õppurina kui ka ise koolitusi läbi viia Tartu kiirabi koolituskeskuses, Kaitseväe ühendatud õppeastutustes ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Isiklikud kogemused koolitustelt on väga head, tegemist on huvitava ning efektiivse meetodiga õppimiseks ning varem õpitu kordamiseks, kuigi, ka simulatsioonis osalemine vajab alguses veidike õppimist ja kohanemist. Üliõpilastele traumahaige käsitlust õpetades ei kujutaks seda enam muudmoodi ettegi kui simulatsiooniõppena. Ka kriitilisi situatsioone on simulatsiooniõppena oluliselt parem läbi mängida kui teoreetiliselt teemat lugedes.
Mul on väga hea meel, et Tartu Ülikool on loomas Tartu Ülikooli Kliinikumi simulatsioonikeskust. See võimaldab õpetada tudengeid ja residente ning anda täienduskoolitust ka eriarstidele. Võttes arvesse patsientide ohutust ning õpetuse efektiivust, on simulatsiooni kasutamine arstiõppes väga oluline.
Veronika Reinhard
Vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal
Arst-õppejõud erakorralise meditsiini erialal
Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Kliinikumis toimus laste seksuaalvägivallateemaline koolitus
6. märtsil kogunesid Tartu Ülikooli Kliinikumis lastearstid, naistearstid, kohtuarstid, aga ka politsei, prokuratuuri ja kohtuekspertide esindajaid, et osaleda koolitusel „Laste genitaalide vigastuste hindamine“. Sellise fookusega koolitus oli Eestis esmakordne.
Koolituse ellukutsujaks ja kuraatoriks oli kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala arst-õppejõud Kai Part, kes kasutas eestikeelse koolituse väljatöötamisel ideid ja teadmisi, mida ta omandas aastatel 2016–2017, mil õppis Manchesteri Seksuaalvägivalla keskuses (pikem lugu 2016. aasta jaanuarikuu Kliinikumi Lehes: https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1024-dr-kai-part-osaleb-manchesteri-uelikooli-seksuaalvaegivallakeskuse-kursusel). „Olen väga tänulik, et kliinikumi arendusfond minu koolitust otsustas toetada, kuna laste seksuaalvägivalla teema vajab kindlasti suuremat tähelepanu ning Manchesteris õpitud teadmised annavad selleks suurepärase võimaluse,“ lausus dr Kai Part. Teema olulisust tõendab ka asjaolu, et 2017. aastal avaldas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tervishoiusüsteemile mõeldud juhise seksuaalvägivalla kahtlusega laste käsitluse kohta.
Kliinikumis toimunud koolitusel osalesid lektoritena dr Kai Part, kes andis ülevaate laste ja noorte vastu suunatud vägivalla levimusest, vormidest ja mõjust ning tutvustas suguelundite läbivaatuse asendeid ja tehnikaid. Professor Anneli Uusküla, kes töötab kliinikumi nahahaiguste kliinikus, keskendus naha haiguslikele seisunditele laste genitaalidel ning seksuaalsel teel infektsioonidele lastel. Naistekliiniku arst-õppejõud Made Laanpere andis ülevaate tüdrukutel sagedamini esinevatest seisunditest genitaalidel ning tutvustas ka anogenitaalsete kondüloomidega lapse käsitlust. Tartu Ülikooli õppejõud ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst dr Jana Tuusov tegi ettekande laste suguelundite traumade põhjustest ja iseloomulikest tunnustest ning seksuaalvägivallale viitavatest anogenitaalsetest vigastustest. Koolituse lõpetas dr Kai Part, kes esitles Maailma Terviseorganisatsiooni 2017. aasta juhendile tuginedes seksuaalvägivalda kogenud või selle kahtlusega lapse ja noore käsitlust meditsiinisüsteemis.
Dr Kai Part toob välja, et juhise järgi vajavad ka seksuaalvägivalda kogenud alaealised, lisaks esmasele psühholoogilisele ja tundlikule käsitlusele, meditsiinilisele läbivaatusele ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumisele, mõnikord ka HIV ennetavat ravi, soovimatu raseduse ärahoidmist, suguhaiguste testimist. Hetkel on selline abi kättesaadav nii täiskasvanud kui alaealistele seksuaalvägivalla üleelanutele neljas seksuaalvägivalla keskuses Eestis (Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas, vt ka https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/projekt-seksuaalvagivalda-kogenud-ohvri-kompleksteenus-tervishoiuasutustes). Dr Kai Pardi sõnul võivad mõnikord seksuaalvägivalla kahtlusega lapsed vajada ka spetsiaalset intervjueerimist, selleks on riiklikul tasandil plaanis luua nn Lastemajad. Oluline on, et last ei vaadataks läbi mitu korda, vaid et spetsialistid teeksid vajadusel ühe, nn jagatud läbivaatuse koos kohtumeedikuga. Tõhusat koostööd on vaja siin kõigi lastega kokkupuutuvate spetsialistidega, sh lastekaitsetöötajate, politsei ja vaimse tervise spetsialistidega.
Ta rõhutab, et koolituse eesmärk oli tõsta meedikute teadlikkust laste seksuaalvägivalla teemal. „Meedikud peaksid lisaks abi andmisele oskama ära tunda seksuaalvägivallale viitavaid märke ning leidu dokumenteerida,“ toonitab dr Kai Part.
Sama ülesehitusega ja teemakäsitlusega koolitus toimub ka 16. mail Tallinnas (huvi korral tuleb ühendust võtta See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.).
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia konkurss
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus kuulutas välja kliinikumi preemia konkursi. Kliinikumi preemiaga tunnustatakse teenekaid eesti arste, kes oma silmapaistva tegevusega on andnud olulise panuse Eesti tervishoiu ja ühiskonnaelu arengusse, on kaasa aidanud Eesti tervishoiu maine tõstmisele üldsuse silmis ning Eesti inimese tervise parandamisele.
Vastavalt preemiastatuudile on kandidaatide esitamise õigus kõikidel Eesti tervishoiuasutustel ja erialaseltsidel, Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnal, Eesti Arstide Liidul ja Eesti Haiglate Liidul. Iga institutsioon saab üles seada ühe kandidaadi. Vastavalt statuudile võib ühele isikule preemia määrata üks kord.
Kliinikumi preemia antakse tänavu välja kahekümnendat korda, eelnevatel aastatel on preemia laureaadiks valitud prof. emer Arvo Tikk, prof. emer Endel Tünder, prof. emer Vello Salupere, prof. emer Ain-Elmar Kaasik, dr Vello Ilmoja, prof Toomas Sulling, prof. emer Lembit Allikmets, prof. emer Karl Kull, prof. emer Rein Teesalu, dots. emer Jüri Samarütel, dr Kaljo Mitt, dr Urmo Kööbi, prof. emer Tiit Haviko, dr Andres Ellama, prof. emer Ants Peetsalu, dots. emer Silvia Russak, dr Peeter Mardna, prof. emer Tiina Talvik ja prof. emer Heidi-Ingrid Maaroos.
Preemiakandidaatide andmed palume saata koos kirjaliku elulookirjelduse ja lühikese põhjendusega 20. aprilliks 2018 e-posti aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis tehti Eesti esimene endoskoopiline tsüstogastrostoomia iselaieneva metallstendiga
22. veebruaril toimus sisekliiniku ednoskoopiakeskuses ultraheliendoskoopiale pühendatud koolitusseminar „EUS in Estonia today and tomorrow“. Seminaril osalesid kliinikumi arstid, kolleegid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, endoskoopiaõed, aga ka dr Perttu Arkkila Helsingi Ülikooli Haiglast.
Olgugi, et ultraheliendoskoop on sisekliinikus kasutusel juba 2016. aastast, oli sellele meetodile pühendatud erialapäev uudne. Uudne oli ka ultraheliendoskoobiga metallstendi paigaldamine pankrease tsüsti vahele, mille viisid läbi dr Toomas Ümarik Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja dr Marko Malvik kliinikumist. Kuna Eestis oli metallstendi Hot Axios, mis on tootjafirma poolt patenteeritud, paigaldamine esmakordne, oli külalislektoriks ja -juhendajaks tulnud dr Perttu Arkkila Helsingi Ülikooli Haiglast. Meetodi uudsuse ja kalliduse tõttu on ka põhjanaabrid ühemomentselt paigaldatavat stenti kasutanud vaid neljal korral.
Küsimuse peale, miks just dr Perttu Arkkila Eesti kolleege juhendama tuli, vastas dr Marko Malvik, et esiteks on Helsingi meile kõige lähim suur ultraheliendoskoopia keskus. Teiseks on kliinikumi arstid varem kahel korral käinud dr Arkkila juures Helsingis õppereisidel ning dr Arkkila äärmiselt sõbraliku ja koostööalti suhtumise tõttu oli just tema väga oodatud ultraheliendoskoopiale pühendatud päevale lektoriks.
Dr Marko Malviku sõnul on ultraheliendoskoopia parim meetod kõhunäärme haiguste hindamiseks. Lisaprotseduuridena on ultraheliendoskoobiga võimalik võtta biopsiad, misjuures on kasvaja levitamise risk väga väike ning teha elastograafiat, mis annab täiendavat infot hea- ja pahaloomuliste kasvajate eristamisel. Tulevikuplaan on teha ultraheliendoskoopiat ka kontrastainega.
Hetkel tehakse sisekliinikus ultraheliendoskoopiad umbes üks protseduur päevas. Helsingi Ülikooli Haiglas tehakse aastas 300 protseduuri, uuringute arv on aasta-aastalt suurenenud ning see trend jätkub, kuna suurtes keskustes kasvab vajadus EUS-uuringu järele uute näidustuste ning biopsia- ja protseduurivõimaluste avardumisega. Dr Malviku hinnangul võiks Eestis jääda protseduuri arv aastas 100–150 vahele. Ultraheliendoskoopiale suunab eriarst, sageli tellivad uuringut lisaks sisekliiniku arstidele ka onkoloogid ja kirurgid.
Dr Marko Malviku sõnul on selliseid erialaspetsiifilisi koolituspäevi väga vaja: „Oli äärmiselt meeldiv, et gastroenteroloogide ja kirurgide vahel tekkis töine multidistsiplinaarne arutelu patsientide ravi üle. See on väga hea näide kahe suurhaigla vahelisest koostööst ning väliseksperdi, dr Arkkila, kaasamisest.“
Kliinikumi Leht
Doktorid Margot Peetsalu ja Ülle Kadastik pälvisid presidendi teenetemärgi
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid tänuks 166 inimesele, kes on muutnud Eesti elu paremaks. „Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa. Kõik need inimesed on andnud enam, kui nõuab nende igapäevatöö ja teinud Eestit paremaks," ütles president Kaljulaid.
Eesti Punase Risti II klassi teenemärgi pälvis presidendilt Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu ning Eesti Punase Risti III klassi teenemärgiga tunnustas president Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõudu Ülle Kadastikku.
Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. President Kersti Kaljulaid andis teenetemärgid üle 21. veebruaril Tartu Ülikooli Narva kolledžis.
Dr Margot Peetsalu panust ravi-, teadus- ja õppetöösse tunnustas president Eesti Punase Risti II klassi teenemärgiga.
Dr Peetsalu töötab Tartu Ülikoolis kirurgiliste haiguste dotsendina. Kirurgitööd teeb ta Tartu Ülikooli Kliinikumi abdominaalkirurgia osakonnas vanemarst-õppejõuna.
Dr Margot Peetsalu on põline tartlane, kes õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis arstiteaduskonna raviosakonnas aastatel 1972–1978, millele järgnes Maarjamõisa Haigla internatuur. Sellest ajast peale, alates 1979. aastast, on dr Peetsalu pidanud üldkirurgi ametit Tartu Ülikooli Kliinikumis, olles enam keskendunud seedetrakti haigustele ja gastrontestinaalsele endoskoopiale. Viimased kümme aastat on ta süvendatult tegelenud beniigse proktoloogia arendamisega ja arstide täiendamisega sellel alal. Aastal 2003 kaitses ta Tartu Ülikoolis enda doktoriväitekirja ning sealtpeale on ta ülikoolis töötanud kirurgiliste haiguste vanemteaduri, erakorralise teaduri ning dotsendina.
Dr Margot Peetsalu kuulub mitmetesse erialaliitudesse, ta on Euroopa Koloproktoloogia Seltsi, Tartu Kirurgide Seltsi, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni, Eesti Gastroenteroloogide Seltsi ja Eesti Gastrointestinaalse Endoskoopia Ühingu liige.
Dr Peetsalu on kõrgelt hinnatud nii patsientide, tudengite kui ka kolleegide poolt. 2013. aastal pälvis ta kliinikumi patsientidelt enim tänuavaldusi ning 2017. aastal nimetasid tudengid dr Peetsalu parimaks õppejõuks.
Dr Margot Peetsalu: Päeval, mil uudis teatavaks tehti, saadeti mulle juba hommikul õnnitlusi, ent oma silmaga sain mahti seda lugeda pärast tööpäeva lõppu. Esmaspäev on minu kõige kiirem päev, kuna hommikuti teen endoskoopilisi protseduure ja alates lõunast konsultatiivset vastuvõttu. Sel päeval oli kogunenud tavalisest enam erakorralisi uuringuid.
Presidendilt teenemärgi saamine oli minu jaoks väga ootamatu, olen tunnustusest siiani heas mõttes vapustatud, see on minu jaoks väga erakordne. Olen tänulik Eesti Kirurgide Assotsiatsioonile, kes mind tunnustuse saamiseks esitas. Võtan seda kui tunnustust kirurgiale ja kõikidele kirurgidele. Kirurgia on tiimitöö.
Et olla teenetemärgi saaja vääriline – eks see stimuleerib tööl veelgi enam panustama. Olen õnnelik inimene, kuna saan öelda, et mulle meeldib mu töö. See pole küll lihtne ja muresid on reeglina enam kui rõõmu, kuid kindlasti ei saa öelda, et kirurgia eriala oleks igav ja üksluine. Praktilisele kirurgitöö kõrval olen ma põhikohaga kirurgia õppejõud. Õpetades õpid pidevalt juurde ka ise. Õppejõu amet sunnib lugema, end tuleb pidevalt täiendada, et uuemate uurimuste ja meetoditega kursis olla. Tudengite küsimustele tuleb vastused leida ja kui vaja, siis ka tunnistada, et mõnele küsimusele vastamiseks pean võtma aega.
Ilma kirurgina praktiseerimata on raske kirurgiat õpetada. Üldkirurgia eriala on eriline, ajalooliselt on see olnud ju peamiselt maskuliinne. See olukord on tasapisi muutumas, lisandumas on väga tublisid naiskirurge. Olen „oma poistele“ meie kirurgiakliinikus tänulik, sest kollegiaalsus toimib siin selle sõna kõige paremas tähenduses ning saame alati üksteisele loota ja kindlad olla. Seetõttu on presidenti teenemärk kohe kindlasti tunnustus kogu meie kliinikule.
Igale inimesele on elus olulisel kohal perekond. Ka minule on pere toetus väga oluline. Olen tänulik abikaasale professor Ants Peetsalule, kes on mind kirurgia teel õpetanud, juhendanud ja toetanud. Olen tänulik oma tublidele poegadele, kes kasvasid üles nii, et vanemad ei olnud alati neid toetamas. Aga nad said hakkama ja saan praegu juba tunda rõõmu oma kahest lapselapsest, kellele mõtlemine naeratuse näkku toob.
Usun, et keegi ei tee oma tööd tunnustuse eesmärgil, samas olen õnnelik, et minu tööd on märgatud ja see teeb hingele head.
Dr Ülle Kadastik pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.
Dr Kadastik on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ta õppis aastatel 1975–1981 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ravi erialal, misjärel läbis günekoloogia eriala internatuuri ning omandas günekoloogi eriala.
Ülle Kadastiku tööelu on olnud seotud kliinikumiga, ta on siin töötanud alates ülikooli lõpetamisest. Dr Kadastik on juhtinud günekoloogia osakonda alates 2000. aastast ning ta on olnud oma eriala üks pioneere Eestis. Dr Kadastik on juurutanud mitmeid naiste elukvaliteeti mõjutavaid operatsioone, nt teinud esimesena Eestis naiste inkontinentsuse operatsiooni. Alates 1997. aastast on ta teinud keerulisi laparoskoopilisi operatsioone, nt hüsterektoomia, mis on tänases günekoloogias igapäevane operatsioon. 2003. aastal viis dr Kadastik esmakordselt Eestis läbi laparoskoopilise kolposakropeksia operatsiooni tupe allavaje tõttu.
Dr Kadastik on kahel viimasel aastakümnel järjepidevalt koolitanud ka noori arste günekoloogiliste operatsioonide vallas ning esinenud regulaarselt ettekannetega arstide täienduskursustel.
Tema tööd hindavad ka patsiendid – 2016. aastal pälvis ta enim kirjalikke tänusõnu. Patsiendid toovad esile dr Kadastiku sooja ja mõistvat suhtlusstiili, professionaalsust, pühendumust ja südamlikkust.
Kolleegide sõnul on dr Kadastik oma ala vaieldamatu tippasjatundja ja abivalmis soe inimene.
Dr Ülle Kadastik: Mulle tuli presidendi teenetemärgi teade väga väga ootamatult. Kuna esimesed varahommikused õnnitlejad ei täpsustanud, mille puhul nad õnnesoovid teele panid, arvasin, et tegemist on eksitusega, mida ikka juhtub. Kui aga juba kolmas inimene mind õnnitles, palusin talt täpsustust, mille puhul ta mind meeles peab. Vastust, et olen pälvinud teenetärgi presidendilt, ei tahtnud ma muidugi uskuda ning kontrollisin uudise ise üle.
Võiksin öelda, et see uudis oli mu elu kõige ootamatum, ettearvamatum, üllatavam ja uskumatum. Nii palju südamlikke õnnesoove, kui mulle järgneval kahel päeval saadeti, pole ma terve elu jooksul saanud. Aitäh nende siirate ja südamest saadetud soovide eest, olen väga tänulik kõigile!
Minu suur lugupidamine toredatele kolleegidele, kogu naistekliiniku personalile ja muidugi minu patsientidele – ilma teieta poleks seda tunnustust kunagi olnud!
Kliinikumi Leht
Emeriitprofessor Tiina Talvik nimetati Tartu aukodanikuks
15. veebruaril nimetas Tartu linnavolikogu Tartu aukodanikud ja Tartu Tähe teenetemärgi kavalerid. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku emeriitprofessor Tiina Talvik pälvis Tartu aukodaniku tiitli. Tartu linna aukodaniku nimetus on auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest.
Tiina Talvik on põline tartlane, ta on siin sündinud, koolis käinud ning lõpetanud arstiteaduskonna 1962. aastal. 1963. aastal läbis ta esimese lasteneuroloogia-alase täienduse ning aasta hiljem sai temast lasteneuroloog, kes hakkas huvituma geneetikast. Emeriitprofessor Tiina Talviku töö tulemusena arenes lasteneuroloogia Eestis iseseisvaks meditsiinierialaks. Kui Tartusse loodi geneetikakabinet, töötas prof. emer selle juhatajana ja ainsa arstina. Lisaks lasteneuroloogia arendamisele sai temast ka meditsiinilis-geneetilise nõustamise rajaja Eestis.
Emeriitprofessor Talvik on olnud aastatel 1968–1991 vabariigi pealasteneuroloog ning 1975–1991 üleliidulise lasteneuroloogia probleemkomisjoni liige. Tema kandidaaditöö “Vaimselt alaarenenud laste tsütogeneetiline uuring ja meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni küsimused” valmis 1973 ning oli üks esimesi meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni alaseid töid kogu N. Liidus, mida hiljem palju tsiteeriti. Doktoritöö kaitses ta 1992. aastal teemal ”Hypoxic-ischemic brain damage in neonates (clinical, biochemical and brain computed tomogrphical investigation)”. Pärast töö kaitsmist on ta töötanud kuni tänaseni ka Tartu Ülikoolis, mistõttu on kujunenud välja nn tema koolkond – kõik tänased lasteneuroloogid on õppinud emeriitprofessori käe all. Tiina Talvik on olnud 18 doktoritöö ja 1 ühe magistritöö juhendaja.
Emeriitprofessori algatusel loodi 1990. aastal Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsioon, mille esimene ja pikaaegne president ta oli. Ta on Eesti Lastearstide Seltsi ja Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi auliige ja Eesti Lasteneuroloogide Seltsi aupresident.
Lisaks emeriitprofessor Tiina Talvikule pälvisid Tartu aukodaniku tiitli kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus ning kauaaegne Tartu Pauluse koguduse õpetaja, EELK Lõuna piirkonna piiskop Joel Luhamets.
Aukodaniku nimetused koos sellega kaasneva Tartu Suurtähega ja Tartu Tähed anti üle 22. veebruaril Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud aktusel Vanemuise kontserdimajas.
Emeriitprofessor Tiina Talvik, palju õnne Tartu aukodaniku tiitli puhul! Te olete oma elus pälvinud mitmeid tiitleid ja tunnustusi, mis tundeid teis tekitab aga kodulinna Tartu aukodanikuks olemine?
Olla Tartu aukodanik on väga suur au, eriti minule, kuna olen põline tartlane ja pean oma kodulinna väga tähtsaks ja armsaks. Kõik minule olulised sündmused on seotud Tartuga
Peaminister Jüri Ratas külastas kliinikumi
Reedel, 2. veebruaril tegi peaminister Jüri Ratas visiidi Tartu Ülikooli Kliinikumi. Kohtumise eesmärk oli tutvustada Eesti suurima ja ainsa õpetava haigla igapäevatööd, aga peatuda ka probleemidel.
Kliinikumi üks murekohti on õpetuskulude katmine. Tartu Ülikool on ainus arstiõpet andev ülikool Eestis, ent arstide põhiõppe kliiniline osa viiakse läbi kliinikumis. Seetõttu tekivad kliinikumil teiste haiglatega võrreldes spetsiifilised lisakulud alates õppetööks vajalike vahendite soetamisest kuni õppetöö läbiviimisega kaasneva ravitöö produktiivsuse vähenemise korvamiseni.
Toetuse summa on 20 aasta jooksul jäänud samale tasemele, küll on aga vahepeal suurenenud üliõpilaste arv arstiteaduskonnas. Kliinikum tutvustas peaministrile plaani taotleda õpetushaigla kulude hüvitamise toetuse suurendamist 2019. aasta riigieelarve koostamisel vähemalt kahekordseks, et saavutada 2000ndate aastate osakaal ja selle järkjärgulist suurendamist tasemeni, mis kataks lisaks ravitöö produktiivsuse langusele kliinilise arendustööga seotud kulud.
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikum nimetati Euroopa ekstsellentsikeskuseks
Tartu Ülikooli Kliinikum pälvis Euroopa Anestesioloogide Seltsilt väärika tunnustuse ning nimetati Euroopa ekstsellentsikeskuseks. Akrediteeringuvisiit Tartusse toimus 2017. aasta septembris, mil seltsi esindajad külastasid kliinikumi ja ülikooli ning hindasid residentuuri õppeprogrammi sisu ning õpetushaigla vastavust Euroopa standardnõuetele.
Tänavu jaanuaris esitatud raport kiitis ülikoolipoolset anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi struktureeritust ning kliinikumi anestesioloogia osakonna juhtimist, õppeprogrammi põhjalikkust ning juhendajate kompetentsi. Välishindajad kirjutasid, et osakond mõjus neile ühe suure perena, kus paistis silma inimeste motiveeritus, üksteise toetamine ning uhkus osakonna üle. Edasiste soovitustena tõid hindajad välja teadustöö veelgi suuremat tähtsustamist, õppeprotsessis logiraamatute kasutamist, ravijuhendite arendamist ning residentide senisest rohkem kaasamist patsientide operatsioonieelsesse hindamisse ning akuutse valu ravimisse. Riiklikul tasandil toodi olulisena välja vajadus pikendada erialaõpet praeguselt neljalt aastalt viiele.
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna residentuuriprodekaan ja kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja Urmas Lepner rõhutas välishindamiste ja nende käigus ekspertidelt saadava tagasiside olulisust õpiprogrammide arendamisse „Euroopa Meditsiinispetsialistide Liit on pannud paika soovituslikud standardid iga residentuuri eriala kohta, mida oleme juba programmide loomisel arvesse võtnud. Joel Starkopf on anestesioloogia ja intensiivravi residentuuriprogrammi üldjuhendajana teinud selle arendamiseks järjepidevalt tööd. Akrediteeringu saamine näitab, et töö on vilja kandnud ja programm vastab rahvusvahelistele nõuetele ja kvaliteedistandarditele.”
Kliinikumi ja ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja Joel Starkopf avaldas samuti saadud tunnustuse üle heameelt ning nentis ka arenguruumi. „Soovitused õppeprotsessi parandamiseks on igati asjakohased ja väärivad tõsist tähelepanu. Nendega asumegi residentuuriõppe kontekstis kohe tegelema,” kinnitas professor Starkopf.
Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ütles, et välisekspertide antud erapooletu hinnang on kliinikumile väga oluline tagasiside. „Igasugune tagasiside on meile oluline. Täna oleme saanud tõestuse meie spetsialistide vaieldamatult kõrgest tasemest nii igapäevases töös kui järelkasvu koolitamisel,“ sõnas Siigur.
Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule antakse tunnustus ametlikult üle 2. juunil Kopenhaagenis toimuva Euroopa Anestesioloogia Kongressi “Euroanaesthesia 2018” pidulikul auhinnatseremoonial.
Kliinikumi Leht
Seedetrakti pärilikud vähisündroomid ja personaalmeditsiin
Pärilikkus, geenimutatsioonid ja personaalmeditsiin on viimasel ajal fookusesse kerkinud teemad. Eks pärilikkuse olemust ja mutatsioone teati varemgi. Keegi ei vaidle vastu, et ka varem oli tegemist personaliseeritud meditsiiniga selles mõttes, et iga patsiendi korral määrati ravi individuaalselt.
Personaalmeditsiini all praeguses mõistes tuuakse välja, et see on tervishoiuteenus tervise parandamiseks, haiguste raviks ja nendest hoidumiseks, milles kasutatakse kompleksselt terviseandmetega teavet geneetika, inimese käitumise ja väliskeskkonna vahelistest seostest. Viimases kahes pole midagi olemuslikult uut, enamus neid mõjureid on olnud teada pikemat aega. Need üksi meditsiinist personaalmeditsiini ei tee. Tegelikult on põhiteguriks geeniuuringute tulemuste lisamine tavameditsiinile. See muudab paradigmat, see loob täiesti uue mõõtme ja hoopis teistsugused võimalused haiguste kontrollimiseks ja raviks.
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakond on koostöös kliinikumi erinevate struktuuridega olnud personaalmeditsiini ühes olulises valdkonnas esirinnas. See on seedetrakti pärilike vähisündroomide terviklik käsitlus.
Huvi seedetrakti vähiga seotud Lynchi sündroomi vastu on mul olnud paarkümmend aastat, ajast, kui leidsin esimese Lynchi sündroomiga perekonna. Laialdasem praktiline tegevus algas 9 aastat tagasi. Liitusin siis biotehnoloogia ettevõtte ASPER BIOTECHi uuringuga „Kolorektaalvähi geneetiliste testide portfell“. Selle käigus kujunesid sidemed ja tekkis võrgustik seedetrakti pärilikest vähisündroomidest huvitatud spetsialistidega Tartu Ülikooli Kliinikumi erinevates struktuurides. Eriti tihedaks on mul kujunenud koostöö dr Piret Laidrega kliinilise geneetika keskusest. Suuresti tänu tema entusiastlikule tööle oleme tuvastanud üle 25 perekonna ligi 70 mutatsioonikandjaga. Enamuse moodustavad 15 Lynci sündroomiga perekonda, 4 perekondliku adenomatoosse polüpoosi (FAP) perekonda. Lisaks perekonnad, mis kannavad juveniilse polüpoosi, Peutz-Jeghersi, MUTYH-seoselise polüpoosi ja päriliku difuusse maovähi sündroomide mutatsioone.
Oluline roll on lastekliiniku dotsendil Oivi Uibol, kes tegeleb FAP perekondade laste jälgimisega. Dr Leana Sits sisekliinikust on see, kes teeb neile lastele narkoosis endoskoopilisi uuringuid ja vajadusel polüpektoomiaid. Patoloogiateenistus teostab geneetilisi muutusi väljasõeluvaid immuunhistokeemilisi uuringuid.
Oluliseks sammuks edasi on sellel aastal algav doktorantuuri uurimustöö Lynchi sündroomi levimuse, genotüüp-fenotüüp seoste ja mutatsioonispektri hindamiseks Eestis. Uurijaks dr Laura Roht. Juhendajateks professor Katrin Õunap, dr Tiina Kahre ja mina. Uuringu patoloogiapoolt toetab patoloogiateenistuse juhataja dr Liis Salumäe.
Seni oleme seedetrakti pärilike vähisündroomide kohta alates 2012. aastast avaldanud ühe rahvusvahelise ja kolm Eesti Arsti artiklit ning kaks konverentsi abstrakti.
Milles seisneb eelneva kontekstis meie praktilise tegevuse uuenduslikkus, milles seisneb personaalmeditsiin?
Kõigist jämesoolevähi haigetest on teadaolevate pärilike sündroomide kandjaid 4–6%. Lisaks esineb neil sagedamini ka teiste organite pahaloomulisi kasvajaid. Tehes kindlaks pärilike vähisündroomide kandjaid, leiame inimesed, kes on ohustatud erinevate vähkide tekkeks. Neile oleme 5 aasta vältel vastavalt rahvusvahelistele juhistele rakendanud individuaalsed jälgimisprogrammid. Teisest küljest, testides pereliikmeid ja mitte leides nendel ohtlikke mutatsioone, vabastame need inimesed ohtlike kasvajate kartusest. Mutatsioonikandjatel on võimalik jämesoolest polüüpide regulaarse eemaldamisega vähki ennetada. See on otsene vähi profülaktika ja sellega tegelevad meie osakonnas dr Rait Labotkin ja dr Heigo Reima. Väga suure vähiriski korral tuleb teha profülaktilisi operatsioone, näiteks jämesoole täielikku (vajalik enamasti FAP korral) või subtotaalset eemaldamist. Mõne sündroomi korral on soovitatav profülaktiline günekoloogiliste organite eemaldamine. Kui vähk tekibki, on see regulaarsete kontrolluuringute tõttu võimalik leida varases, hästi ravitavas staadiumis. Mutatsioonikandjatele tuleb vähi korral teha tavalisest ulatuslikumaid operatsioone. See kõik on viimase 5–6 aasta jooksul juurutatud kirurgilise onkoloogia osakonna igapäevasesse praktikasse.
Unikaalse juhtumina meenub dr Laidre poolt diagnoositud, maailmas alla 200 patsiendiga kirjeldatud pärilik seisund CMMRD (constitutional mismatch repair deficiency), mille puhul tegin 2015. aastal 18-aastasele tütarlapsele esmakordselt Eestis laparoskoopilise totaalse proktokolektoomia lõppileostoomiga. Rohkete düsplastiliste adenoomide hulgas oli ühes tekkinud juba in situ kartsinoom.
Rakendades pärilike vähisündroomide perekondadele personaalmeditsiini võimalusi, on võimalik vähendada üldist vähki haigestumust ja pakkuda mutatsioonikandjatele korrektse jälgimise korral üsna ohutut, kvaliteetset ja pikaealist elu.
Oluline on märkida, et hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja, dotsent Peeter Padriku algatusel on meie kliinikus käivitunud ka päriliku rinna- ja munasarjavähi perekondade tuvastamine, jälgimine ja ravi.
Dr Jaan Soplepmann
Vanemarst-õppejõud
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakond
Scandiatransplandi juhatus kliinikumis
9. jaanuaril pidas kliinikumis töökoosolekut Scandiatransplandi juhatus. Esimest korda Eestis toimuvale koosolekule olid kohale tulnud kõik juhatuse liikmed nii Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist kui Islandilt.
Scandiatransplandi juhatuse esimees Bo-Göran Ericzon Rootsist kirjeldas oma muljeid kliinikumist ülivõrdes. „Tunnen isegi teatavat kadedust, kui päris aus olla,“ naeris Ericzon ja lisas „tutvusime täna labori, operatsioonitubade ja intensiivraviosakondadega ja, olgugi et olen siin varemgi käinud, olen endiselt vaimustunud. Osakonnad on ruumikad ning kadedustekitavalt hästi on lahendatud personali ruumid,“ ütles Bo-Göran Ericzon.
Arno Nordin Soomest tõi välja personali professionaalsuse ja sõbralikkuse. Arno Nordin lisas, et traditsiooniliselt on Scandiatransplandi töökoosolekutel õhkkond alati väga avatud, sest oluline on läbi rääkida võimalikud kitsaskohad. Nordin tõi esile ka Tartus valitsenud avatuse.
Bo-Göran Ericzoni sõnul annab kuulumine Scandiatransplandi organisatsiooni nii märkimisväärseid eeliseid, kuid seab meie kui uue liikme ette ka teatavaid kohustusi – igapäevases töös tuleb arvestada terve rea liikmelisusest tulenevate reeglitega. Kui tööd on alustatud ning tutvutud kõikide erinevate organsiirdamise meeskondadega, arutatakse ühiselt läbi, mis on senini hästi läinud ja vaadatakse üle ka vajakajäämised. Edasiseks koostööks on oluline, et erinevate riikide meeskonnad saaksid üksteist tundma.
Kliinikum on Eestis ainus siirdamisoperatsioone tegev haigla. Transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall rõõmustab senise õnnestunud koostöökogemuse üle, näiteks 13. novembril siirati Tartus kriitilises seisundis eestlannale Rootsist pärit doonormaks.
10. mail võttis Scandiatransplant Tartu Ülikooli Kliinikumi oma assotsieerunud liikmeks. Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mille ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.
Fakte:
2017. aastal leidis Tartu Ülikooli Kliinikumis aset:
• 35 neerusiirdamist, sh kolmel juhul siirati samal ajal kõhunääre ja neer
• 10 maksasiirdamist
• 5 kopsude siirdamist.
Tänu Scandiantransplandiga liitumisele 2017. aastal:
• Siirati kahele Eesti patsiendile Soomes süda, mõlemal korral pärines süda Soomest.
• Ühele Eesti väikelapsele siirati Soomes neer, elund pärines Soomest.
• Kahele Eesti patsiendile siirati kliinikumis Rootsist pärinenud maks.
• Liitumisest alates on Eestist Scandiatransplanti keskustesse siirdamiseks välja saadetud 6 elundit: 2 südant, 2 maksa ja 2 neeru.
Kliinikumi Leht
Muutuste ootuses residentuur
Möödunud aasta lõpus valmis Eesti Nooremarstide Ühenduse tellimusel mõttekoja Praxis analüüs „Residentuur Eestis – kuidas edasi?“. 2017. aasta veebruarikuu jooksul laekunud 600 ankeedist olid analüüsiks sobilikud 454. Oma hinnangu esitatud väidetele andis 218 residenti, 55 residentuuri äsja lõpetanut ja 181 residentide juhendajat. See on piisav hulk vastanuid üldistuste tegemiseks. Tunnistan, et minul jäi see ankeet vastamata. Mitte soovimatusest, vaid aja korraldamatusest. Aga tunnustuseks residentide soovile leida ja analüüsida valitud elukutse omandamise korralduse probleeme, oleks siiski pidanud leidma aega küsitluses osalemiseks. Seega saan vaid mõne kommentaariga osaliselt seda tasa teha.
Residentuur on arsti haridustee üks etapp põhiõppe ja eriarstiks ning kolleegiks saamise vahel. Arstide õpetamine sellel tasemel on tutoriaalne protsess, on seda alati olnud ja kindlasti jääbki selleks. Euroopa Eriarstide Ühendusel (Union Européenne des Médecins Spécialistes, UEMS) on enamuse erialasid konsensuslikult kokku leppinud diplomijärgse õppe programmi sisu ja pikkuse miinimumnõuded. UEMS vahendusel on võimalus taotleda vastava õppekava akrediteeringut, mis tõsi küll ei ole kohustuslik. Enamuses maades on arstlikud erialad kehtestanud residentuuri programmidele siseriiklikud nõuded. See hõlmab eriala õpetamiseks ja omandamiseks vaja olevate seadmete olemasolu, uuringute hulka, käelist tegevust nõudvate protseduuride või operatsioonide arvu, teoreetilise koolituse struktureeritud kava, tulemuste hindamise meetodeid ja tagasiside võimalust õppeprotsessi toimimise kohta. Usutavasti vastab enamus meie diplomijärgse õppe programmidest UEMS-i nõuetele, kuigi see ei pruugi olla nii kõikide erialade osas. Põhjuseks lihtsalt meie populatsiooni suurusest tulenev piiratud hulk profiilseid haigeid. Selle vajakajäägi saab korvata ainult residentuuri osaline tegemine väljaspool Eestit. Olen veendunud, et see on vältimatu.
Praxise uuringu tulemused toovad esiplaanile mitmeid ebaühtlusi residentuuriõppes, millega peab ka nõus olema. Osutatakse suurtele erinevustele residentuuri baashaiglate vahel, juhendamise oskustes ja võimalustes. On tõsi, et erialaselt heade oskustega kolleeg ei pruugi olla erinevatel põhjustel sama hea juhendaja. Aga õpetamist on võimalik soovi korral õpetada. Mõneti keerukam on olukord, kui juhendamiseks puudub tahtmine.
Uuringu tulemused näitavad, et praeguse residentuuri korralduse juures on ühtlustamata nõuded teoreetilise ja praktilise koolituse mahus ja vormides. Residentuur on väga paljus ise õppimine ja initsiatiivi näitamine. Õppimine eeldab erialakirjanduse kättesaadavust ning tasakaalustatud, regulaarset ja süstemaatilist teoreetiliste küsimuste arutelu vahelduvalt praktilise koolitusega.
Residentuuriprogrammi osalise koormuse korraldus on olnud aruteluks mitmeid aastaid ning peab olema võimalik neile, kes soovivad läbida ka doktorantuuri. Residentuuris peab leidma võimaluse oma töö analüüsimiseks ning tulemuste publitseerimiseks.
Arst peab olema valmis tegema rutiinset tööd ning kontrollima isiklikke emotsioone, millised need ka ei oleks. Residentuuri jooksul omandatav isiklik kliiniline kogemus tähendab praktilist käelist osavust ja kliinilise otsustamise oskust ja julgust. See tähendab ka otsustamist, kas olemasolevad juhtnöörid sobivad konkreetsele patsiendile ning kui sobivad, siis mil määral. Oscar Wildelt pärineb ütlus „Haridus on imetlusväärne, kuid aeg-ajalt tasub meeles pidada, et paljutki, mis on teadmist väärt, ei saa õpetada, seda peab ise ära tundma“. Kuldne mõte, üsna päevakohane tänagi.
Professor Toomas Asser
Närvikliiniku juhataja
Digisaatekiri vahetab välja pabersaatekirja
Eestis toimub üleminek pabersaatekirjadelt digisaatekirjadele, mistõttu peavad alates 2018. aastast nii perearstid kui ka eriarstid väljastama saatekirju digitaalsel kujul. Seega liiguvad edaspidi kõik saatekirjad digitaalselt tervise infosüsteemi kaudu.
Eelmise aasta lõpuks olid 75% Tartu Ülikooli Kliinikumi saabuvatest perearstide poolt väljastatud saatekirjadest digitaalsed. Sotsiaalministeerium ja Eesti Haigekassa on seadnud eesmärgiks, et käesoleval aastal peavad perearstid, aga ka eriarstid koostama juba kõik eriarstisaatekirjad digitaalselt. See on mugav nii perearstile kui ka patsiendile. Lisaks korrastab digisaatekirjale üleminek tervishoiusüsteemi, kuna eriarstile vastuvõtuaja broneerimise eelduseks saab olema patsiendile digitaalselt väljastatud saatekiri. Vastasel juhul kliinikumi klienditeenindajad süsteemis arstiaega broneerida ei saa. Nii kaovad ära „igaks juhuks“ tehtud topeltbroneeringud ning enam pole võimalik küsida saatekirja perearstilt tagantjärgi. Alates 2018. aastast, mil eriarsti järjekorda saavad end panna vaid need isikud, kelle perearsti või eriarsti arvates see tõesti näidustatud on ja kellele on selle kohta väljastatud ka digitaalne saatekiri, peaks vähenema ka vastuvõttudele mitteilmumine.
Kui perearst või eriarst on saatekirja tervise infosüsteemis väljastanud, on see nähtav riiklikus patsiendiportaalis digilugu.ee. Nii saab patsient enda, aga ka eestkostetavate ja esindatavate saatekirjade olemasolu kontrollida. Digisaatekirjal on kehtivusaeg kuus kuud alates väljastamisest, mille jooksul on võimalik seda arstiaja broneerimiseks kasutada. Kuna mõnel erialal võib ooteaeg olla pikk, ei pea saatekiri olema kehtiv visiidi toimumise ajal. Digisaatekirjaga saab broneerida vaid ühe arstiaja. Juhul, kui patsient soovib panna endale uue aja sama saatekirjaga, peab ta enne eelmise aja tühistama. Kui patsient jätab vastuvõtule tulemata või tühistab vastuvõtuaja arst, vabaneb saatekiri broneeringust ning kui selle kehtivusaeg pole lõppenud, saab seda kasutada uue aja broneerimiseks.
Digisaatekirjale üleminek 2018. aastal toob uue korra ka eriarstidele: kui eriarst näeb vajadust teise eriala vastuvõtuks, koostab ta digisaatekirja uue vastuvõtuaja broneerimiseks ise ning ei suuna enam patsienti saatekirja saamiseks perearsti juurde.
Kommentaar
Merje Tikk, analüüsi-marketingi teenistuse direktor: Saatekiri on vajalik kõigi eriarstide poole pöördumiseks, välja arvatud perearst, günekoloog, naha- ja suguhaiguste arst, silmaarst, psühhiaater, hambaarst, trauma korral traumatoloog või kirurg ning tuberkuloosi korral kopsuarst.
Meie klienditeenindajad saavad broneerida vastuvõtuaja vaid siis, kui patsiendile on koostatud digisaatekiri. Broneeringu tegemisel lähtub klienditeenindaja saatekirjale märgitud vastuvõtuerialast ja lisainfost.
Digisaatekirjal on kohustuslikud andmeväljad, mis peavad olema dokumenteeritud, see annab arstile vajalikud andmed patsiendi probleemide ja tehtud uuringute ning analüüside kohta.
Kui vastuvõtu käigus selgub, et patsient vajab teise eriarsti vastuvõttu, siis peab saatekirja koostama seesama suunaja arst saatmata patsienti saatekirja saamiseks perearstile. Samuti ei anna saatekirja statsionaarsele ravile perearst, kui selle raviotsuse teeb eriarst.
Kui patseindil on ambulatoorselt tehtavad uuringud ja/või protseduurid pooleli ja ta kutsutakse korduvale vastuvõtule tagasi, siis avatud vastuvõtugraafiku (3–4 kuud) piires lõpetatakse külastus tagasikutsetunnusega ja patsiendile broneeritakse uus aeg kabinetis (AI tunnusega).
Kui eriarst jätab patsiendi enda juurde jälgimisele ja patsient kutsutakse tagakse enam kui 3–4 kuu pärast, lõpetatakse külastus tagasikutse tunnusega dokumenteerides päevikusse ja epikriisi planeeritava vastuvõtuaja (kontroll 1 aasta pärast) või koostatakse eHL-s tagasikutsesaatekiri. Patsient ei pea saatekirja saamiseks pöörduma perearstile.
Vastuvõtu lõpp peab olema alati selgelt dokumenteeritud otsusega, kas eriarsti tegevus patsiendiga lõpeb või patsient jääb jälgimisele või suunatakse perearsti jälgimisele. Antud otsus koos patsiendi ravisoovitustega peab olema dokumenteeritud epikriisis.
Mobiilsete diagnoosikabinettide graafikud
Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tegelevad arstid meesterahvastele eriomaste eesnäärmehaiguste, seksuaalhäirete, meeste üleminekuea, hüpogonadismi, viljatuse, sugutrakti ägedate ja krooniliste põletike, kõigi peenise ja munandikoti haiguste ja rinnahaigustega.
Dr Margus Punabi sõnul on oluline, et pea 95% vajaminevaist uuringuist tehakse mobiilses kabinetis kohapeal, nii ei pea patsient sõitma Tartusse ka uuringuteks. Mobiilses kabinetis on käinud erinevate probleemidega mehed, kelle tervis on nõudnud kiiret arstide tähelepanu: „Munandivähk nõuab väga kiiret sekkumist, mitmed põletikulised haigused on vajanud kiiret sekkumist“.
Androloogia mobiilse diagnoosikabineti koordinaator on meditsiiniõde Olga Raudik, arstidest töötavad kabinetis dr Stanislav Tjagur, dr Sven Tennisberg ja dr Margus Punab.
Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine haigekassa tingimustel eeldab saatekirja ning toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või 731 9323, kliinikumi kodulehel, aga ka e-kirjaga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Internetis vastuvõtule broneerides tuleb täpsustada mobiilse kabineti asukoht, kuhu minna soovitakse. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule pöörduda tasulises korras.
Androloogia diagnoosikabineti graafik esimeses kvartalis
JAANUAR
24.–27. jaanuar Kuressaare, Aia 25
29.–31. jaanuar Viljandi, Turu 8/10
VEEBRUAR
1.–2. veebruar Võru, Jüri 19a
5.–9. veebruar Narva, Haigla 5
12.–13. veebruar Sillamäe, Kajaka 9
14.–16. veebruar Ahtme, Ilmajaama 14
19.–20. veebruar Kohtla-Järve, Ravi 10D
21.–23. veebruar Rakvere, Lõuna põik 1
26.–28. veebruar Rapla, Alu tee 1
MÄRTS
1.–2. märts Haapsalu, Vaba 6
5.–7. märts Viljandi, Turu 8/10
8.–9. märts Valga, Peetri 2
12.–13. märts Võru, Jüri 19
14.–16. märts Ahtme, Ilmajaama 14
19.–23. märts Narva, Haigla 5
Ka mobiilne nahakasvajate diagnoosikabinet võimaldab kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel. Mobiilne kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann.
Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või internetiaadressil http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine. Internetibroneeringul tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
Nahahaiguste diagnoosikabineti graafik esimesel poolaastal
Psühhiaatriakliinik ja Eesti Rahva Muuseum alustavad koostööd
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik ja Eesti Rahva Muuseum on löönud käed, et alustada koostööprojektiga, mille eesmärk on pakkuda psühhiaatriakliiniku patsientidele teadmisi, tegevusi ning vaheldust haiglas viibimise ajal.
Psühhiaatriakliiniku ülemõe Reet Tohvre sõnul põhineb projekt vabatahtlikul tööl. „Esialgu oleme plaani võtnud kohtuda kahel korral kuus. Meie patsiendid saavad kord kuus külastada Eesti Rahva Muuseumi ning sealseid töötubasid. Niisamuti tulevad muuseumi töötajad kord kuus psühhiaatriakliinikusse töötubasid läbi viima,“ selgitab Reet Tohvre.
Muuseumis kohapeal saavad patsiendid lisaks töötubadele külastada nii püsinäitusi „Kohtumised“ ja „Uurali kaja“ kui ka vahelduvaid väljapanekuid. Töötubades tutvutakse näiteks muuseumifotograafi tööga, piilutakse kogudesse ning räägitakse tõsisemalt metallitööst. Muuseumikülastuse jaoks on aega poolteist tundi ning patsiendid jaotatakse gruppidesse vastavalt vanusele.
Psühhiaatriakliinikusse on planeeritud samuti vägagi mitmekesiseid tegevusi – kammkeraamika, puutöö, voolimise, toidutegemise, fotograafia ja ehete valmistamise töötoad. Töötoad on jaotatud osakonniti ning neis saavad osaleda kõik sel hetkel haiglas viibivad patsiendid, kelle tervislik seisund lubab ühistegevuses osaleda ja vajadusel ka osakonnast välja minna.
Esialgse plaani järgi on psühhiaatriakliiniku patsiendid oodatud muuseumikülastusele jaanuari teises pooles. Veebruaris aga tulevad muuseumi töötajad juba ise kliinikusse rahvusmuuseumiteemalisi töötubasid läbi viima.
„Ootame huviga koostööprojekti algust,“ lausub ülemõde Reet Tohvre ning lisab, et kliiniku pere on liigutatud, et vabast tahtest ja lahkest südamest sünnib häid tegusid.
Eesti Rahva Muuseumi hariduskeskuse juhataja Kaari Siemer ütleb, et ka muuseumis on huvi koostööprojekti vastu suur – kaasa lööb umbes 25 inimest erinevatest osakondadest. „Meil on väga hea meel, et saame oma tööd tutvustada ning teadmisi jagada muuseumist väljaspool neile, kel selleks parasjagu võimalus puudub. Loodame, et see toob pisut rõõmu ja vaheldust nende haiglas viibimise ajal,“ sõnab ta.
Helen Kaju
Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule
Aeg lendab armutu kiirusega. Alles see oli, kui maad kattis jaanitulede suits ja lihalõhn, juba on jälle lumi, piparkoogid, mandariinid ja päkapikuootus. Mõned pikemadki ajasammud on kui penikoormasaabastega läinud. Eeloleval aastal saab täis 10 aastat Maarjamõisa meditsiinilinnaku esimese ehitusjärgu, esimese taasiseseisvunud Eestis ehitatud kaasaegse haiglakorpuse valmimisest. Kas polnud see just nagu eile?
Aastavahetus on mõtteline vahepunkt aja kulgemises. Hiina vanasõna ütleb, et „Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule“. Vaadates tagasi otsasaavale aastale, on meil kõigil kindlasti hulgaliselt isiklikke mälestusi, nii paremaid kui nukramaid. Mõeldes Eesti tervishoiumaastikule tervikuna, läheb kindlasti positiivsele poolele esimene enam kui kahekümne aasta jooksul toimunud sisuline muutus tervishoiu rahastamises, selle maksubaasi laiendamine. Riik hakkab järk-järgult tasuma sotsiaalmaksu ka mittetöötavate pensionäride eest. Kuigi meetme esialgne mõju on suhteliselt tagasihoidlik – 34 lisamiljonit aastal 2018 – ja teisalt ootused arstiabi kättesaadavuse kiirele parenemisele ülikõrged, on tegu siiski märkimisväärse saavutusega. Esimene pääsuke ei too kevadet, aga see samm on vähemasti tõestuseks, et pääsukesed on ikka veel olemas. Küll siis ehk kevad ka tuleb. Koos üldise majanduskliima paranemisega võime loota, et tervishoiu rahaasjad lähevad pigem paremuse suunas.
Kliinikumi vaates oli lõppev aasta töiselt rahulik, kuid järgnevaid tormilisi aegu ettevalmistav. Algasid meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimistööd, mis päädivad uue lastekliiniku, kõrvakliiniku ja päevakirurgia opiploki lisandumisega Maarjamõisa haigla kompleksile aastal 2022. Lisaks alustati haigla vanade osade, A- ja F-korpuse kaasajastamise projekteerimist. Vana palitu, mille külge viimase 10 aasta jooksul nööpe (korpused G, H, J ,K ja L) on õmmeldud, on ammu väiksem kui lisandunu, aga ka kulunud ja oluliselt kehvemate tingimustega. Ja et elu ei läheks liiga mugavaks ja rahulikuks ning Euroopa raha õigeaegselt ja mõistlikult saaks ära kasutatud, alustati ka Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimise projekteerimist. Siin saab uue kaasaegse kodu tervisekeskus perearstidele ning ka kliinikumi stomatoloogiakliinik ja meditsiinivaldkonna hambaarstiteaduse instituut.
Kliinikumi pere on suur nii arvus kui mitmekesisuses. Meil töötab üle nelja tuhande inimese enam kui saja kaheksakümnes ametis, loetelu algab abiarstiga ja lõpeb ülemämmaemandaga. Mitte uued hooned, vaid teie kõigi igapäevane tubli töö annab kliinikumile näo ja sisu. Te olete seda tööd hästi teinud. Võtke aega lähedaste seltsis aastale tagasi vaadata. Olgu teil tuba soe ja lapsed terved! Mõnusat aastavahetuse aega!
Urmas Siigur
Juhatuse esimees
Doktorid Živile Riispere ja Peeter Saadla nimetati parimateks kolleegideks
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduse valdkonna ühisel jõulukontserdil anti välja kaks parima kolleegi preemiat, mille pälvisid seekord patoloog Živile Riispere ja sisearst Peeter Saadla. Kolleegipreemia eesmärk on väärtustada häid kollegiaalseid arstidevahelisi suhteid.
Preemia väljaandmise idee on saanud alguse kliinikumi eetikakomiteesse kuuluvalt dr Ain Kaare ettepanekust, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just eetikakomitee. Nüüd nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad tehes ettepaneku ülemarstile, kes kooskõlastab selle eetikakomiteega.
Parimatele kolleegidele kingitakse portreemaalid. Sel korral maalis dr Peeter Saadla portree kunstnik Allan Kukk ja dr Živile Riispere portree Elo-Mai Mikelsaar.
Dr Vivika Adamson, parim kolleeg 2016: Tegelikult vajaks ja vääriks tunnustust iga kliinikumi töötaja. Et kõige lähedasemad kolleegid töötavad tihtipeale meie kõrval ja me tunneme neid hästi, on hea, et kolleegipreemia kandidaatide nimetamiseks tuleb märgata kaastöötajaid ka teistest struktuuriüksustest.
Dr Živile Riispere ja dr Peeter Saadla on väga sõbralikud, abivalmid ja erialaselt kompetentsed arstid, kellega on meeldiv koostööd teha. Meid pidevalt saatvas kiires elu- ja töötempos on neil alati aega, et süveneda kolleegi abipalvesse.
Margus Ulst, ülemarst: Mulle väga meeldib kollegiaalsuse auhindamise printsiip – nominendi esitaja vastutab ainuisikuliselt väärika ja õiglase valiku eest. Otsus on küll subjektiivne, kuid tegelikult põhineb objektiivsusel, millest kõik kolleegid aru saavad. Tore on ka see, et juba traditsiooniliselt on kingituseks portreemaal, mille saab panna näiteks suguvõsa kuulsuste saali järeltulijatele imetlemiseks.
Mõlemad tänavused auhinnasaajad on arstid suure tähega. See tähendab, et neil jätkub empaatiat ning mõistmist nii patsientide kui ka kolleegide suhtes. Ja nad ei väsi!
Kliinikumi Leht
Crowding, overcrowding ja boarding EMOs
Crowding´uks EMOs (erakorralise meditsiini osakonnas) nimetatakse EMOsse pöörduvate patsientide hulga suurenemist.
Overcrowding´uks seisu, kus erakorralise ravi vajadus on suurem kui olemasolevad ressursid.
Boarding´uks EMOs nimetatatakse EMOst haiglasse hospitaliseerimist vajavate haigete ajaliselt pikenevat EMOs viibimist.
Nii overcrowding kui eriti boarding on paljude uuringute alusel leitud olevat seotud patsientide halvemate kaugtulemustega haiglas, k.a suremuse tõusuga ja ka patsientide halvema rahulolekuga haigla teenustega. Kui patsientide pöördumist haiglasse on haigla tasemel raske, kui mitte võimatu, reguleerida, sest haiged pöörduvad EMOsse just siis, kui nad seda heaks arvavad, siis EMOs viibimise aeg, eriti EMOst edasi statsionaarse ravi osakondadesse hospitaliseeritavatel haigetel, on otseses seoses haigla täitumuse ja kogu haigla haigete logistikaga. Kindlasti on siin oluline osa ka haigla käsuahelatel ja EMOst hospitaliseerimiseks vajalike kokkulepete saavutamise kiirusel. See omakorda on sõltuvuses haigla erinevate osakondade täituvusest, haiglas valves olevate valvearstide kvalifikatsioonist ja kogemusest, uuringute ja analüüside teostamise kiirusest ja paljudest teistest faktoritest.
Kuidas on crowding´u ja boarding´uga lood meie haiglas?
EMOsse pöördunud patsientide arv on mitte-pisitrauma osas kasvanud 2010–2016 vahemikus 17% e 3600 patsiendi võrra, pisitraumaga patsientide, kes on oluliselt vähem ressursimahukad, arv on jäänud praktiliseks samaks.
Patsientide arvule lisaks on muutunud järjest raskemaks ka patsientide seisund, mistõttu on järjest rohkem patsiente, kes vajavad kiiremat ja põhjalikumat käsitlust. 2012–2016 vahemikus on punase, ehk kohest käsitlust nõudvate patsientide hulk kasvanud 5,25 korda ja oranži triaažikategooriaga patsientide arv 2,1 korda.
Keskmine EMOst kliinikumi hospitaliseeritud patsient viibis 2017. aastal (11 kuu põhjal) EMOs 7% kauem kui 2010. aastal, s.o patsiendi kohta 22 minutit kauem. Aga kuna EMOst hospitaliseeritakse kliinikumi ca 7500 patsienti aastas, siis kogutulemusena viibivad 2017. aastal patsiendid EMOs kauem kokku 2250 tundi!
Veel kurvem on tulemus, kui vaadata hospitaliseeritud patsientide EMOs viibimist kokkuleppelise sihtajani (4 tundi). Kui 2010. aastal viibis hospitaliseeritud haigetest EMOs üle 4 tunni keskmiselt 19% patsientidest, siis 2017. aastal oli selliseid patsiente 31% e >4h EMOs viibivate patsientide koguarv on kasvanud 61%!
Kui hospitaliseeritavate patsientide EMOs viibimise kogu aega võrrelda sihtmärgilise 4-tunnise eesmärgiga, siis EMOs viibitud „üleaeg“ on summaarselt 8746 tundi.
Mida öelda kokkuvõtteks?
Me oleme osa ülejäänud maailmast ja enamus läänelikule maailmale omaseid probleeme on probleemiks ka meile. EMO on osa haiglast ja haigla tasemel peame hakkama leidma ka lahendusi EMO, aga see on tegelikult kogu haigla, probleemidele – ennekõige boarding´ule EMOs.
Dr Kuido Nõmm
Erakorralise meditsiini osakond
Kliinikumi töötajad olid usinad vaktsineerijad
Oktoobrikuus käivitus kliinikumis infektsioonikontrolliteenistuse kampaania „Kaitsen nõrgemaid“, mille eesmärk oli tuletada kliinikumi töötajatele meelde gripivastase vaktsiini tegemise olulisust ja vajalikkust.
Detsembrikuuks olid end vaktsineerinud 63% kõikidest töötajatest. Arstide vaktsineerituse tase oli 74%, õdedel 60% ja hooldajatel 53%. Kliinikumi Leht uuris Matti Maimetsalt, kas infektsioonikontrolliteenistus kiidab tulemuse heaks.
Dr Matti Maimets, kuidas te hindate käesoleva aasta vaktsineerimise tulemust? Kas olete sellega rahul?
Töötajate hõlmatus gripivaktsineerimisega on ravi kvaliteedi mõõdik. Möödunud aastal oli meil parim tulemus Eestis. Usume, et see on nii ka käesoleval aastal. Aga sajaprotsendini on veel pikk tee minna.
Kuidas on vaktsineerituse tase kliinikumi töötajate seas aastate lõikes muutunud?
Kümme aastat tagasi olid meil gripi vastu vaktsineeritud ainult need töötajad, kes töötasid paralleelselt nii kliinikumis kui ka mõnes Soome raviasutuses. 2010. aastal vaktsineeriti kliinikumis kokku 107 töötajat, 2017. aastal 2246.
Millised on kliinikumi vaktsineerimise tulemused võrreldes teiste Eesti ja/või Euroopa haiglatega?
Ootame Eesti haiglate 2017/18 tulemused ära. 2014/2015 publitseeritud andmed tervishoiupersonali gripivaktsineerimise kohta on sellised: Poola 10%, Leedu 30%, UK 50%, Madalmaad 70%. Soome haiglates on see praktiliselt 100%.
Mille poolest erines 2017. aasta vaktsiin varasemate aastate omadest?
Varasemad vaktsiinid kaitsesid kolme gripiviiruse vastu (2A+B), uus vaktsiin on nelja viiruse vastu (2A+2B).
Kuidas peaksid käituma need meditsiinitöötajad, kes pole lasknud end gripi vastu vaktsineerida?
Need töötajad peaksid väga tõsiselt mõtlema selle peale, miks nad ei soovi panustada oma töö kvaliteeti. Nende tööandjad peaksid väga tõsiselt mõtlema, kuidas selliste töötajate käitumine mõjutab kogu struktuuriüksuse töö kvaliteeti.
JKL-162v02, mis kehtib kõikides kliinikumi struktuuriüksustes, ütleb: kõikidel töötajatel, kes tööalaselt puutuvad kokku patsientidega, on kohustuslik iga-aastaselt end vaktsineerida gripi vastu. Töötajad, kes ei ole vaktsineeritud (sõltumata põhjusest), peavad kokkupuutel patsientidega kandma kogu gripihooaja vältel kirurgilist maski.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi doktorandistipendiumi pälvisid dr Liis Kadastik-Eerme ja dr Priit Pauklin
Tartu Ülikooli Kliinikum valis ka käesoleva õppeaasta alguses kaks doktorandistipendiaati, kelleks osutusid dr Liis Kadastik-Eerme närvikliinikust ning dr Priit Pauklin südamekliinikust. Doktorandistipendium, mida antakse välja alates 2015. aastast, on mõeldud teadustöö tegemise soodustamiseks kliinikumis ning kliinilistel erialadel kliinikumile oluliste teaduslike probleemide analüüsimiseks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktoriõppes. Stipendiumi makstakse täiskoormusega õppivale doktorandile kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg. Stipendiumi suurus on 1000 eurot kalendrikuus ühele stipendiaadile ning stipendiumile saavad kandideerida kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid, arst-õppejõud ning arstid.
Dr Liis Kadastik-Eerme astus doktoriõppesse 2016. aastal töötades samal ajal arst-residendina neuroloogia erialal Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus. Tema uurimistöö teemaks on „Parkinsoni tõbi Eestis: epidemioloogia, elukvaliteet, kliinilised karakteristikud ja farmakoteraapia“, mille juhendajateks on professor Pille Taba ja professor Toomas Asser.
Dr Priit Pauklin astus arstiteaduse doktorantuuri 2015. aastal ning ametis on ta samal ajal Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikus arst-õppejõuna kardioloogia erialal ning kardioloogia assistendina Tartu Ülikooli südamekliinikus. Tema doktoritöö kannab pealkirja “Kodade virvendusarütmia ja hüpertensioon, seos arterite strukturaalsete ja funktsionaalsete muutustega”, mida juhendavad vanemteadur Priit Kampus ning professor Jaan Eha.
Dr Liis Kadastik-Eerme: 2010. aastal käivitus professor Pille Taba juhtimisel Parkinsoni tõve laiahaardeline teadusprojekt, mis hõlmab nii haiguse epidemioloogilist, kliinilist kui ka geneetilist uurimist. Olen selle projekti epidemioloogilise ja kliinilise suuna põhiuurijaks. Doktorantuurõppesse astumine 2016. aasta sügisel oli minu jaoks loogiline samm – selleks ajaks olin juba uurinud sadu Parkinsoni tõvega patsiente Tartu linnas ja maakonnas. Doktorantuurõpe võimaldab mul järjepidevalt tegelda selle huvipakkuva valdkonnaga ning loodetavasti anda ka oma panuse haiguskäsitluse edasiarendamisse Eestis.
Oma doktoritöö raames uurin Parkinsoni tõve levikut, haigestumust ja elulemust, samuti haiguse kliinilist kulgu, raviaspekte ning patsientide elukvaliteeti. Eestis on Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid varem uuritud pea 20 aastat tagasi Tartus ja Tartumaal (Taba ja Asser, 2002, 2003). Praeguse uurimistöö tulemused võimaldavad anda ülevaadet Parkinsoni tõve epidemioloogilisest ja farmakoepidemioloogilisest situatsioonist Eestis ning saada dünaamilisi andmeid arengutest haiguse esinemissageduses ja kliinilises käsitluses. Hetkeseisuga on andmebaasis ligi 600 Parkinsoni tõvega patsiendi Tartu linnast ja maakonnast, kellelt on kogutud sotsiodemograafilisi ja kliinilisi andmeid. Oleme hinnanud erinevate küsimustike ja skaalade alusel haiguse raskusastet, motoorseid ja mittemotoorseid sümptome, meeleolu ja kognitiivset seisundit. Iga patsiendi uurimine võtab aega vähemalt ühe tunni, testimised on toimunud nii haiglas, hooldusasutustes kui ka kodudes.
Lisaks kliinilisele uurimisele oleme Parkinsoni tõvega patsientidelt kogunud vereanalüüse ja nahaproove, et avastada potentsiaalseid laboratoorseid biomarkereid. Kliinilised algandmed kombineerituna radioloogiliste või laboratoorsete uurimismeetoditega võivad olla abiks kandidaat-biomarkerite leidmisel, et aidata haigust varakult diagnoosida. Biomarkerite uurimisprojekt koostöös prof Sulev Kõksiga on suurema meeskonna töö, milles minul on kaasuurija roll.
Suure andmehulga baasil on võimalik anda ülevaadet nii Parkinsoni tõve epidemioloogiliste näitajate kui ka patsientide kliiniliste karakteristikute kohta, samuti leida haiguse kulu prognostilisi markereid. Teadustöö üheks väljundiks on Tartu Ülikooli Kliinikumi ravitegevuse arendus. Epidemioloogilis-kliiniline ülevaade Parkinsoni tõvega haigete kohordist on hea alus spetsiifiliste ravimeetodite vajaduse hindamiseks ja sobivate haigete skriinimiseks (nt levodopa kõrvaltoimetega haigetel peaaju süvastimulatsioon ja pumbaravi). Info Parkinsoni tõve epidemioloogiliste näitajate ja patsientide profiili kohta aitab tõhusalt planeerida ühe levinuima neurodegeneratiivse haiguse käsitlust, sh nii ravi, taastusravi kui ka õendushoolduslikku korraldust.
Kuna peaaegu iga eriarst võib kokku puutuda Parkinsoni tõbe põdeva patsiendiga ning rahvastiku vananemistendentsi foonil on see trend ka tulevikus aina kasvamas, siis võimaldab minu doktoritöö anda haigusele suuremat kõlapinda nii arstkonnas kui vananeva populatsiooniga ühiskonnas üldisemalt.
Dr Priit Pauklin: Kodade virvendusarütmia on kõige sagedasem püsiv rütmihäire üle maailma. Eestis on kodade virvendusarütmiaga patsiente ligikaudu 33 000 ja see on sage ja igapäevane probleem ka erakorralise meditsiini osakonnas. See rütmihäire on jätkuvalt üks põhilistest ajuinsuldi, südamepuudulikkuse ja kardiovaskulaarse suremuse põhjustest kõikjal maailmas. Samas võib erinevatel inimestel mainitud rütmihäire väljenduda väga erinevalt, progresseerudes kiirelt püsivaks rütmihäireks või esineda üksikute episoodidena mitmeaastaste vahedega.
Kodade virvendusarütmia ja endoteeli düsfunktsiooni kohta on teaduskirjanduses praeguseni vähe informatsiooni. Siiski on teada, et endoteeli funktsiooni häired tekivad tihti enne teiste kardiovaskulaarhaiguste (hüpertensioon, südamepuudulikkus) väljakujunemist.
Minu doktoritöö eesmärgiks on uurida ja kirjeldada, millised on omavahelised seosed endoteeli funktsiooni, arterite jäikuse ja kodade virvendusarütmia vahel. Täpsemalt proovin uurida, millised näitajad võiksid olla seotud kodade virvendusarütmia kujunemisega ja kas neid saab edaspidi kasutada patsientide rütmihäire tekkimise või kordumise riski hindamiseks ja abivahendiks ravistrateegia valikul.
Dr Mark Braschinsky, kliinikumi doktorandistipendiumi komisjoni liige: Sel aastal esitas kliinikumi doktorandistipendiumi konkursile oma kandidatuuri viis doktoranti. Komisjon hindas tööde sisulist poolt, töödega seotud plaanitud teaduspublikatsioonide võimaliku penetrantsust rahvusvahelise teadusajakirjanduse suhtes, senini projektides tehtud tööd, kandidaatide potentsiaali kaitsta teaduskraad nominaalaja vältel. Valituks osutusid dr Liis Kadastik-Eerme ja dr Priit Pauklin, kelle tööd on kõige enam ülalpool kirjeldatud hindamiskriteeriumitele vastavad. Kliinikumi stipendium peaks andma doktorantidele lisamotivatsiooni pühenduda enam oma doktoritööle ajaliselt piisavas mahus, mis võimaldaks töö edukalt lõpetada just selleks planeeritud ajalise raamistiku sees, vajadusel vähendades vastavalt oma muid igapäevaseid töökohustusi.
Lootusetu lootusest
Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Vajadus säilitada lootus kuni viimse võimaluseni, on loomuomaselt seotud oma elu eest seismisega.
Kui sageli oleme aga endalt küsinud, mis see lootus täpsemalt on? Olen oma töös rohkelt kokku puutunud inimestega, kelle jaoks on lootuse või lootusetuse küsimus tähtsal kohal. Seepärast olen pidanud nimetatud teemale sageli mõtlema.
Lootuse kohta võime ütelda, et see on käesolevas hetkes elava inimese võime kujutada ette tulevikku. Oluline on, et selles tulevikupildis on piisavalt pidepunkte, mis kinnitavad talle tuttava maailma kestmist ja milles on temale vajalikud elus olemist märgistavad tunnused. Lootus seob kokku kõik ajad, mineviku, oleviku ja tuleviku. Mineviku mudelid sobitatakse tulevikku ja hinnatakse nende realiseerimise võimalikust läbi oleviku kirjelduse.
Sageli, kui kerkib ülesse lootuse teema, kuulen ma lauseid stiilis – „loodan, et tervis paraneb“, „loodan, et ravi aitab“, „loodan, et kõik saab korda“. Siinjuures seotakse lootus selgelt füüsiliste parameetritega ja mõõdikud lähtuvad varem olnud seisunditest. Lootuse sisu kirjeldus näeb tulevikku sarnaselt mineviku füüsilise kirjeldusega. Kahjuks on meditsiiniabis küllalt sagedased olukorrad, kus tuleviku füüsiline seisund ei ole enam kunagi sarnane varasemaga. Aeg-ajalt tuleb ette sootuks vastupidiseid lahendusi, kus füüsilisest taastumisest ei ole üldse võimalik rääkida. Sellisel puhul ei ole lootuse hoidmiseks või loomiseks abi ka levinud ütlemisest „võtame päev korraga“. Päev korraga vaade töötab vaid lühiajaliselt ja pigem juhtumitel, kus on mingigi reaalne võimalus mõtelda tervise paranemisest. Päevapikkune tulevikuperspektiiv on emotsionaalselt äärmiselt väsitav, sest iga päev peab alustama oma maailma ülesehitamist otsast peale. Seepärast on loomulik soovida näha oma elu ikka pikema perspektiiviga kui päev korraga.
Mida aga teha, kui füüsiline perspektiiv ei lase meid lootusrikkalt tulevikku vaadata? Siin tulebki appi inimese mitmedimensioonilisus. Inimene ei ole kunagi üksnes füüsiline olend. Rääkides terviklikust inimesest, mõtleme temast lisaks füüsilisele ka kui sotsiaalse, psüühilise ja spirituaalse olendi peale. Lootusetus olukorras, kus ühemõõtmelises vaates lahendused puuduvad, on võimalik leida abi arusaamade laiendamisest. See tähendab, et tuleb kõrvale panna soov otsida lahendusi füüsiliste parameetrite piires ja siirduda otsingutele teistes valdkondades. Nii võime avastada lootuse jätkuvates suhetes või nende arendamises. Ka võib avastada lootusekilde olnud lugude elustumises. Viimaks on aga kõige lootuse tuum selles, kuidas mõtleme me elust, olemasolust ning selle piiridest ja kas meil on ka kujutluspilt, mis ulatub nende piiride taha. Selles peitubki sügavaim osa meie lootusest, mis saab olla oluliseks toeks lootusetus olukorras, kus enam midagi teha ei saa. Terviklik ravi tähendab päriselt terviklikku inimese ravimist, võttes arvesse kõiki inimolemise mõõtmeid. Sellises tervikpildis saab tõeks, et lootus püsib viimseni.
Naatan Haamer
Hingehoidja
Järgmine samm traumahaigete käsitluses – DSTC ja DATC
20.–22. novembril kogunesid Tartus Eesti regionaalhaiglate kirurgid ja anestesioloogid, et osaleda uuel traumakirurgia (Definitive Surgical Trauma Care – DSTC) ja traumaanesteesia (Definitive Anetsthetic Trauma Care – DATC) ühiskoolitusel. Kolmepäevane koolitus, mis toimus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ruumides, sisaldas nii teoreetilist õpet kui ka praktikume. Instruktoritena osalesid väga kogenud traumakirurgid ja trauma anestesioloogid Lõuna-Aafrika Vabariigist, Norrast, Rootsist, Soomest ja Ühendkuningriigist. Kursuse kirurgilist osa juhtis professor Kenneth Boffard Johhanesburgist koos professor Peep Talvinguga. Professor Anders Holtan Norrast koos dr Veronika Reinhardiga vastutasid anestesioloogilise poole juhendamise eest. Koolituse Eestisse toomiseks ühendasid jõud Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Eesti Kirurgide Assotsiatsioon, Eesti Anestesioloogide Selts, Semetron ja AB Medical Group.
Tartu Ülikooli Kliinikumist osalesid koolitusel dr Marko Murruste ja dr Tiit Vaasna kirurgiakliinikust, dr Alo Rull traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust, dr Piret Kibur kopsukliinikust, doktorid Veronika Reinhard, Neve Vendt, Kaie Stroo, Lauri Kõrgvee, Juri Karjagin, Kuido Nõmm, Ahti Varblane ja Jaan Sütt anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust ning dr Arno Ruusalepp südamekliinikust.
Kliinikumi Leht uuris professor Peep Talvingult, mida uus koolitus endaga kaasa toob.
Tänu teie panusele jõudis 2015. aastal Eestisse Ameerika Kirurgide Liidu kursus ATLS (Advanced Trauma Life Support Program for Doctors). Kas uus traumakirurgia (DSTC) ja traumaanesteesia (DATC) programm on selle loogiline jätk?
ATLS-i maaletoomine on olnud meeskonnatöö. Tänaseks oleme ATLS meeskonnaga andnud ATLS traumaravi kuldse standardi baaskoolituse Eestis 160 arstile. DSTC+DATC ongi loogiline jätk ATLS käsitlusele, mis on suunatud just kirurgiliste erialade arstidele ja anestesioloogidele ning arendab nii strateegilisi kui ka praktilisi oskusi raskelt vigastatud haigete ravis ja meeskonnatöös. Inauguratsioonikursusel andsime esmase koolituse 16 kirurgile ja 8 anestesioloogile.
Mille poolest erinevad DSTC ja DATC koolitused ATLS-st?
Kui ATLS on mõeldud kõigile arstidele, kes võivad oma praktikas kokku puutuda vigastatud haigega, siis DSTC ja DATC on kõrgeim tase traumahaige ravi koolituses ja panustab ka palju meeskonnatööle kriitilistes ravietappides. Seega on DSTC ja DATC suunatud kõigile kirurgiliste erialade arstidele ja anestesioloogidele.
Mis on peamised teoreetilised või praktilised oskused, mille kirurgid ja anestesioloogid peaksid omandama traumakirurgia ja -anesteesia koolituse läbimisega?
DSTC+DATC kursus õpetab raskelt vigastatu ravitaktikaid ja praktilisi oskusi erakorralise meditsiini osakonnas, operatsioonitoas ja intensiivravi osakonnas. Antud kursus õpetab tundma vigastuste tüüpilisi “mustreid”, patofüsioloogiat, patoanatoomiat ja praktilist käsitlust trauma operatsioonitoas.
Te tulite Eestisse tagasi 2013. aastal, 2015. aasta augustis toimus juba esimene ATLS koolitus. Nüüd, 2017. aastal, lõppes just DSTC ja DATC ühiskoolitus, millised on teie visioonid tulevikuks?
DSTC+DATC kursust hakkame õpetama Eestis kord aastas ja see saab olema väga populaarne koolitus, kuna alati osalevad rahvusvahelised instruktorid. Juba jaanuaris 2018 toome maale veel ühe kursuse, mille nimi on Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma ehk ASSET koolitus, mis kuulub sarnaselt ATLS koolitusega Ameerika Kirurgide Liidule. ASSET koolitus toimub laiba mudelil elutähtsate organite ja veresoonte eksponeerimiseks ja veritsuskontrolli saavutamiseks. ASSET esmakursus toimub 11.–12.01.2018 Tartu Ülikooli Bio- ja Siirdemeditsiini Instituut anatoomia osakonnas koostöös Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ja Eesti Kirurgide Assotsiatsiooniga. Instruktoritena osalevad professor Mark Bowyer, professor Lydia Lam Ameerika Ühendriikidest ja mina, professor Talving Eestist. Nii ASSET koolitus kui ka DSTC+DATC koolitused sobivad hästi ülikooli ja kliinikumi poolt arendatava simulatsioonikeskuse arengukavasse.
Kas see hetk, mil saate öelda, et Eestis on traumahaigete käsitlus heal järjel, on juba saabunud või on veel pikk maa minna?
Kui mainitud kolm koolitust: ATLS, DSTC+DATC ja ASSET, on maale toodud ja enamus Eesti suuremate haiglate valveliine koolitatud ning märkame, et traumasuremus Eestis on teiste Eurropa Liidu maadega samal tasemel, siis on meie koolitusmeeskonna missiooni esimene etapp saavutatud. Samas, meditsiinilised koolitused on elupõhised ja peavad pidevalt arenema kooskõlas uute arengutega teaduses ja praktikas.
Tahan tänada traumakoolituste meeskonda, koordinaatorerid ning sponsoreid, kelle abiga liigume seatud eesmärkidele lähemale!
Kliinikumi Leht
Maksa siirikut ootava patsiendi käsitlus Oslo Ülikooli Haiglas
09.10–19.10.17 viibisin koolitusel Oslo Ülikooli Haiglas (Oslo Universitetsykehus, Rikshospitalet) hepatobiliaarse gastroenteroloogia osakonnas. Koolitus sai teoks Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi toel. Antud õppe eesmärgiks oli vaadelda ja võrrelda maksa siirikut vajava patsiendi käsitlust: siirdamise ootelehele suunamise protsessi, konsiiliumi korraldust ning maksa siirdamise eelsete ja järgsete probleemide lahendamist.
Oslo Ülikooli Haigla on ainus siirdamiskeskus Norras. 2016. aastal tehti seal 110 maksa siirdamist, millest 10 lastele. Peamiseks täiskasvanute maksa siirdamise näidustuseks Norras on primaarne skleroseeriv kolangiit. Norra paistab silma sellega, et neil on maailma üks lühemaid maksa siirdamise ootelehel viibimise aegu, keskmiselt 2–4 kuud. Üheks põhjuseks võib pidada inimeste suuremat teadlikkust doonorlusest. Samuti sujuvalt korraldatud potentsiaalsete organdoonorite käsitlust meditsiinisüsteemis.
Gastroenteroloogia osakond moodustab ühtse siirdamiskeskuse koos nefroloogia osakonnaga. Osakonnas on kokku 30 voodikohta, mida sõbralikult omavahel jagatakse. Patsiendid suunatakse osakonda ravile teistest haiglatest. Hospitaliseerimise peamisteks näidustusteks on siirdamise ootelehele võtmise uuringud ning siirdamisjärgsed probleemid. Samuti sapiteede endoskoopiliste uuringute vajadus.
Töö algab hommikuti sisehaiguste eriala hommikukonverentsiga, kus arutatakse läbi viimase ööpäeva jooksul valves toimunu. Sellele järgneb osakonna koosolek radioloogi, gastroenteroloogide ja endoskopistide osalusel. Koosolekul näitab ja kommenteerib radioloog kõiki gastroenteroloogia osakonnas eelmisel päeval tehtud radioloogilisi uuringuid. Samuti kommenteerivad endoskopistid tehtud uuringuid. Arutletakse täiendavate uuringute vajaduse üle, tuuakse välja seniste uuringute puudujäägid ning koostatakse edasine uuringute ja raviplaan. Järgneb gastroenteroloogia osakonna arstide ja valveõdede koosolek. Selle käigus arutatakse kõigi osakonnas viibivate patsientide haiguskulgu, planeeritakse täiendavad uuringud, vereanalüüsid ja ravi.
Igapäevane multidistsiplinaarne haigete arutelu on vajalik, kuna antud osakonnas ei ole arstil kindlat patsienti. Residendid võtavad uute haigete anamneesi ja teevad esmase raviplaani. Teisel haiglasoleku päeval peab patsienti külastama arst-õppejõud. Seejärel, olenevalt haiglas viibimise ajast, tegeleb patsiendiga vahepeal resident ning kindlasti teeb visiidi ülepäeviti ka arst-õppejõud. Arstid vahetuvad igapäevaselt. Arst ei lähe kunagi üksi patsienti vaatama, ta teeb seda alati koos palatiõega, kuna õde peab olema kursis kõigega, mis patsiendiga toimub. Visiidi järgselt tegeleb patsiendiga õde ning teades raviplaani ning patsiendi seisundit, oskab õde tähelepanu pöörata patsiendi seisundi muutustele. Osakonna arstid tegelevad vaid statsionaarse tööga, endoskoopiaid ega ambulatoorset vastuvõttu nad ei tee.
Ülepäeviti toimub lõunakoosolek, kus demonstreeritakse keerulisi haigusjuhte, tutvustatakse ravijuhiseid jne. Kahel päeval nädalas on kaasatud patoloog, kellega koos vaadatakse üle statsionaarses ja ambulatoorses osakonnas tehtud biopsiad. Arutatakse haiguse põhjuse ja edasise käsitluse üle. Iganädalaselt toimub ka maksa siirdamise ootelehele võtmise koosolek. Seal on arutlusel patsiendid, kellel on näidustus koheselt siirdamise ootelehele saada. Samuti need patsiendid, kes võivad maksasiirdamist vajada edaspidiselt, et hõlbustada siirdamiseelsete uuringute tegemist.
Gastroenteroloogia osakonnas töötavad samuti ka ambulatoorse ja päevaravi osakonna arstid. Enamus ambulatoorse osakonna patsientidest on maksasiirikuga patsiendid, kes tulevad rutiinsesse kontrolli. Kui patsient on kaugemast piirkonnast pärit, peab ta tulema ülikooli haiglasse visiidile vaid kord aastas, muul ajal käib patsient elukohajärgses haiglas jälgimisel ning probleemide tekkimisel suunatakse ta ülikoolihaiglasse.
Koolituse suurimaks eeliseks oli võimalus jälgida igapäevatööd suures siirdamiskeskuses. Sain palju ideid, mida võiks Tartu Ülikooli Kliinikumis ja ka Eestis üldisemalt kasutusele võtta siirdamiseelsete- ja järgsete patsientide käsitluse ühtlustamiseks. Sain väärtusliku kogemuse, kuivõrd oluline on tõhus ja laialdane koostöö erinevate erialade vahel maksasiirdamise patsientide sujuval käsitlemisel.
Kristi Rusin
Arst-õppejõud gastroenteroloogia erialal
Sisekliinik
Baklofeenpump spastilisuse raviks
Septembris külastasid neurokirurgia arst-õppejõud Simmo Savisaar, neurokirurgia residendid Allan Avi ja Liis Kadastik-Eerme ning neuroloogia vanemarst-õppejõud Aita Napa Helsingi Ülikooli Töölo haiglat. Sõidu eesmärk oli osaleda spastilisuse raviks kasutatava baklofeenpumba ravimeetodi koolitusel, mida finantseeris Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond.
Dr Simmo Savisaare sõnul oli konkreetsem eesmärk näha põhjanaabrite töömeetodeid ja spetsiifilisi nippe pumba paigaldamisel, pumba hooldamist, ravidooside mõõtmist ja täitmist. Helsingi Ülikooli Töölo haigla kolleegid on paigaldanud 46 baklofeenpumpa.
Ka Eestis ei ole baklofeenpumbad uudsed, varem on neid paigaldatud lastele, ent sel aastal sai kliinikumis pumba ka esimene täiskasvanu Eestis. Baklofeenpump on hokilitrit meenutav seade, mis paigaldatakse kõhunaha alla. Pump eraldab kindlaks määratud ning kontrollitud annustena ja ajavahega ravimit baklofeen, mis suunatakse kateetri vahendusel vahetult seljaaju rindkere piirkonda. Meetodit kasutatakse kesknärvisüsteemi haiguste ja vigastustega kaasneva spastilisuse leevendamiseks.
Dr Savisaare sõnul ongi potentsiaalsed pumba saajad need patsiendid, kellel on pea- või seljaaju haigus või traumajärgne seisund, mis väljendub alakeha tõmblemisena ning millega võib sageli kaasneda ka valuaisting. „Et jõuda õige patsiendini, kellele baklofeenpump näidustatud on, tuleb läbi viia testid. Alakeha ja/või jalgade spastilisuse alla kannatavatele patsientidele süstitakse lumbaalpunktsiooni teel baklofeeni ning hinnatakse ravimi mõju tunni-kahe pärast. Vähese efekti korral suurendatakse annust ning tehakse uus hindamine,“ selgitab dr Savisaar. Ta lisab, et kokku kestab testimine kaks kuni kolm päeva ja kui testi käigus patsiendi seisund paraneb, on ta potentsiaalne kandidaat baklofeenpumbale. Et aga pump on inimorganismi jaoks üsnagi suur võõrkeha, hinnatakse patsiendi kõiki tervisenäitajaid ning baklofeenpumba paigaldamise eelduseks on veatud analüüsivastused.
Olgugi, et ravimit saab manustada ka teistel meetoditel – süstide või tablettidena, on pumba suureks eeliseks ühtlasem ja väiksem ravidoos. „Ravim jõuab otse patsiendi kesknärvisüsteemi pumba toru kaudu, mis transpordib selle seljaajukanalisse. See tagab aga parema ravitulemuse, samal ajal kui ravidoos on väiksem ning kõrvalmõjusid vähem,“ rõhutab dr Savisaar.
Baklofeenpumba paigaldamise operatsioon kestab keskmiselt 1,5 tundi, mille järgselt peab patsient veetma nädalapäevad haiglas ning alustama ka taastusraviga, kuna pump võib tekitada esialgu veidi ebamugavust. Hiljem aga saavad patsiendid jätkata tavapärast elu. Dr Savisaar lisab, et pumba ja ravimidooside kohta saab andmeid kehavälise puldi abil, mille asetamisel pumba piirkonda saab öelda, millise pumbaga on tegu, millised on ravimidoosid, kui palju on ravimiannuseid on järel ja millal peaks patsient pumpa täitma tulema.
„Helsinki Ülikooli Töölo haiglas toimus operatsioonijärgsel päeval õe visiit, kus hinnati, kuidas patsient ise tunnetab enda seisundit ja muutusi. Lisaks õpetati patsiendile pumba dooside jälgimist ja mõõtmist, et tagada pumba õigeaegne ravimiannusega täitmine. Pumba täitmine baklofeeniga toimus haiglas haige jälgimist läbiviiva õe poolt,“ räägib dr Simmo Savisaar. Soome kolleegid on täheldanud baklofeenpumba kandidaatide arvu tõusu, mille on ilmselt tinginud teadlikkuse tõus tõhusast meetodist arstide seas.
Eestis on baklofeenpumba ravi nüüdseks ka haigekassa hinnakirjas, mille eest seisid Tallinna kolleegid dr Tarmo Areda ja dr Valentin Sander. Esialgse prognoosi järgi võiks Eestis aastas olla potentsiaalseid baklofeenpumba kandidaate täiskasvanute seas umbes 3–4.
Lõpetuseks lisab dr Savisaar, et koolitusreisi tulemusel loodi Helsingi kolleegidega isiklikud kontaktid, kelle poole saab vajadusel pöörduda ja nõua küsida. „Uudsete ravimeetodite puhul on see heaks seljataguseks,“ lausub dr Savisaar.
Helen Kaju
Aeg on vaktsineerida gripi vastu
Kuna gripihooaeg pole ühelgi aastal tulemata jäänud, on just nüüd õige aeg vaktsineerida end gripi vastu.
Terviseameti andmeil haigestus eelmisel gripihooajal Eestis grippi 50 000 inimest, neist 1 500 vajas haiglaravi ja neist omakorda 110 oma tervise tõttu intensiivravi. Kliinikumis diagnoositi gripp eelmisel hooajal 212 patsiendil, neist 32 olid lapsed. Kõikidest gripidiagnoosiga patsientidest, kes kliinikumis ravil olid, vajasid 14 kõrgeima astme intensiivravi. Tähelepanuväärne on, et mullu diagnoosis meie labor esimese gripijuhtumi tavapäraselt varem, juba 14. novembril.
Õigeaegse gripi ravi ja diagnostika tagamiseks ning hospitaalgripi vältimiseks on kliinikumi infektsioonikontrolliteenistus töötanud välja vastava juhendi. Juhendi järgi peavad kõik patsientidega kokkupuutuvad kliinikumi töötajad end iga-aastaselt gripi vastu vaktsineerima. 2017. aastal vaktsineeritakse kliinikumi töötajaid neljavalentse gripivaktsiiniga Vaxigrip Tetra. Vaktsineerimata personalile tuletab infektsioonikontrolliteenistus meelde, et kogu gripihooaja vältel tuleb neil kokkupuutel patsiendiga kanda kirurgilist maski.
Sel aastal on kliinikumi teavituskampaania eeskõneleja lasteintensiivravi osakonna juhataja Tuuli Metsvaht, kes on end aegsasti vaktsineerinud, et kaitsta nõrgemaid.
Tervishoiupersonali vaktsineerimiskulud katab tööandja ehk kliinikum. Kliinikumi töötajatel on võimalik tellida gripivaktsiini ka enda lähedastele. Lähedastele tellides arvestatakse gripivaktsiini maksumus maha töötaja töötasust.
Kliinikumi Leht
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimine on alanud
Oktoobri alguses sõlmisid Tartu Ülikooli Kliinikum ja SWECO Projekt ning Architecture Workshop Finland lepingu Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimiseks.
Meditsiinilinnaku uues, III ehitusjärgus rajatakse uued hooned lastekliinikule, kõrvakliinikule ja päevakirurgiakeskusele. Uus lastekliiniku hoone (M-korpus) hakkab paiknema H-korpuse jätkuna erakorralise meditsiini osakonna ehk EMO praeguse parkla asemel. Erakorralise meditsiini osakonna parkla kavandatakse maa alla. Teine uus hoone on planeeritud praeguse C-korpuse asemele ning uue ehitamiseks tuleb vana hoonetiib lammutada. Tulevasse C-korpusesse rajatakse uus päevakirurgiakeskus ja kõrvakliinik, samuti hakatakse seal ravima näo- ja lõualuudekirurgia eriala patsiente.
Sweco Projekt AS tegevjuhi Keijo Vaheri sõnul on meditsiinilinnaku III etapi projekti puhul fookuses funktsionaalne lahendus. „Kuna Tartu Ülikooli Kliinikumi hoone on suur, tuleb erilist tähelepanu pöörata olemasoleva hoone ja uute korpuste logistilisele lahendusele. Oluline on, et projekteeritav hoone oleks nii patsientide kui ka töötajate vaatenurgast hästi planeeritud,“ sõnas Keijo Vaher.
Arhitekt Matti Anttila ettevõttest Architecture Workshop Finland, kelle meeskond on projekteerinud kliiniku Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärgu ehk J-, K- ja L-korpused, peab suureks auks osalemist ka meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimisel „Usume, et päevavalgus ja siseruumide kvaliteetne keskkond mõjuvad hästi patsiendi tervenemisele. Hea keskkond tagab personalile töö sujuva korralduse ja patsientidele efektiivse ning jätkusuutliku ravi,“ ütles Matti Anttila.
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu kogumaksumus (koos seadmete ja mööbliga) on ca 70 miljonit eurot koos käibemaksuga, millest veerand kaetakse EL struktuuritoetusega. Projekteerimise maksumus koos käibemaksuga on ligikaudu 4,8 miljonit eurot.
Kliinikumi Leht
Kommentaar
Toomas Kivastik, projektijuht: Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu planeerimisega alustasime juba 2014. aastal. Nagu ikka, enne iga uue haiglahoone projekteerimise algust, tuli eelnevalt teha põhjalik ravimahtude ja -protsesside hinnang ning finantsanalüüs. Kõige tähtsamad tegijad olid siin analüüsi- ja marketingiteenistuse juht Merje Tikk ja finantsteenistuse juht Maret Tark.
Projekteerimisprotsess kestab ligikaudu poolteist aastat ning nõuab head koostööd kõikidelt teenistustelt ja uusi hooneid ootavatelt struktuuriüksustelt. Väga oluline roll on seejuures ka tehnikateenistusel, õnneks on teenistuse direktor Peep Pitsner vägagi kogenud mees, sest ta on olnud varem nii Maarjamõisa meditsiinilinnaku I kui ka II etapi ehitamise juures järelevalve ülesannetes. Varasemad kogemused on näidanud, et hea ja tihe koostöö kõikide üksuste vahel tagab õnnestunud lõpptulemuse.
III ehitusjärgu üheks märksõnaks on juba saanud lastekliinikule uue hoone ehitamine, ent vähemtähtis ei ole kõrvakliiniku kolimine vanast majast muule aktiivravile lähemale. Lisaks kõrvakliinikule tuleb C-korpusesse uus (päevakirurgia)operatsiooniplokk, mis leevendab muuhulgas ka praeguse operatsiooniploki koormust. Parkimisprobleemide leevendamiseks meditsiinilinnaku ümbruses ehitatakse N. Lunini tänavale, praeguse F-korpuse vastu rohkem kui 400 autole mõeldud parkla. Vastavalt detailplaneeringule, mille Tartu Linnavolikogu kehtestas 12. oktoobril, saab parklale rajada ühe maa-aluse korruse ning viis maapealset korrust.
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk annab juurde ligikaudu 26 000 m2 brutopinda. Ehitustegevus võiks alata 2020. aasta alguses. Meditsiinilinnaku III ehitusjärk peaks valmima aastaks 2022.
Uuring „Flavonoid hesperetiin inhibeerib taksaanide tsütotoksilist toimet inimese eesnäärmevähirakkudes PPC-1” sai kliinikumi teadustöö preemia
Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö preemia omistati sellel aastal kliinikumi ja Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia ja onkoloogia kliiniku töörühmale koosseisus Katrin Sak, Helen Lust, Marju Kase, Marika Saar ja Jana Jaal. Tunnustuse pälvis uuring „Flavonoid hesperetiin inhibeerib taksaanide tsütotoksilist toimet inimese eesnäärmevähirakkudes PPC-1”, mille eesmärgiks oli analüüsida võimalikke koostoimeid kaugelearenenud eesnäärmevähi raviks kasutatavate keemiaravimite (taksaanid dotsetakseel ja kabasitakseel) ning taimsete lisandite (polüfenoolse struktuuriga fütokemikaalid) vahel. Uuringu läbiviimist toetas Eesti Kliiniliste Onkoloogide Selts (EKOS).
Varasemalt läbiviidud uurimistöö põhjal on teada, et üle poole vähipatsientidest tarvitavad omal initsiatiivil aktiivse kasvajavastase ravi ajal lisaks erinevaid toidulisandeid, mille toimetest nii kasvaja arengule kui ka võimalikest koosmõjudest tänapäevaste standardsete vähiravimeetoditega teatakse veel väga vähe. Selliste seoste uurimist takistab samuti asjaolu, et toidulisandid ei ole ravimid ning seetõttu puudub vajadus kliiniliste uuringute läbiviimiseks nende toime ja efektiivsuse tõestamiseks.
Oma eelkliinilises uuringus näitasime, et tsitruselistes viljades (peamiselt apelsinides ja nendest valmistatud toiduproduktides) leiduv polüfenoolne ühend hesperetiin pärsib oluliselt inimese metastaatilise eesnäärmevähi rakkudes taksaanide tsütotoksilist toimet. Nimelt vähendas hesperetiin taksaanide dotsetakseeli ja kabasitakseeli tsütotoksilist toimetõhusust ligikaudu 10 korda, kusjuures selline pidurdav mõju sõltus hesperetiini doosist. Kirjeldatud efekt ilmnes hesperetiini annuste juures, mida on võimalik organismis saavutada vastavate toidulisandite tarbimisel ning avaldus keemiaravimi ja hesperetiini samaaegsel lisamisel. Teised uuritud polüfenoolsed fütokemikaalid, sh sojatoodetes leiduvad genisteiin ja daidseiin, taksaanide tsütotoksilist toimet kaugelearenenud eesnäärmevähi rakkudes ei mõjutanud.
Antud töö näitas selgelt, et taimsete lisandite tarbimine aktiivse vähiravi ajal eeldab äärmist ettevaatlikkust ja teadlikkust ning ilma tõenduspõhisuseta võib sellisest tegevusest sündida loodetud kasu asemel oluline kahju. Arvestades vähidiagnooside pidevat kasvu (WHO on prognoosinud aastaks 2030 esmaste vähijuhtude arvu 68%-list tõusu võrreldes 2012. aastaga), on vähiravialased kompleksuuringud üha olulisemad.
Saadud preemia on meie töörühmale väga suureks tunnustuseks ning ühtlasi ka oluliseks motivaatoriks vastavasisuliste teadusuuringutega jätkamisel.
Katrin Sak
Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituut
Ettevaatust, andmed!
Andmekaitse on sõna, mis arstid valvsaks teeb. Aeg-ajalt ilmutab meedias oma haiguse loo mõni patsient või tema omaksed, kes on veendunud, et arstid on ravinud valesti ja süüdi tervise või koguni elu kaotuses. Enamasti on pika jutu lõpus lühike lause: andmekaitse reeglite tõttu arstid ja haigla juhtunut kommenteerida ei saa.
Patsiendi andmed on patsiendi omad, ta võib nendega teha, mida soovib – ise avaldada, anda teistele loa avaldamiseks ja hiljem selle tagasi võtta või keelata üldse midagi avaldada. Teda kaitseb seadus. Alaealist patsienti esindavad vanemad, patsiendi surma korral otsustavad andmete avaldamise üle lähisugulased või pärijad.
Arstide jaoks on kutsesaladuse hoidmine enesestmõistetav. Inimeste mure ja lein on arusaadav ja väärib alati kaastunnet. Aga kus on ühe poole õiguste ja teise poole kohustuste tasakaalupunkt?
Hiljuti tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse, millega ei rahuldanud Anneli Rõigase kaebust. Lahenduse sai mitme aasta tagune juhtum, kus noor mees suri ravimatu haiguse tagajärjel, tema ema aga süüdistas avalikult arste piinamises ja tahtlikus tapmises.
Kohtuotsuse järgi tuvastas kohtumeditsiiniline hinnang, et kaebaja poja O. surma põhjustas hulgimetastaasidega pahaloomuline melanoom ajuverejooksu ja -turse komplikatsioonidega. Samuti kinnitas ekspertiis, et ravi vastas tema seisundile ning mingeid ravivigu ega kuriteo koosseisu ühegi meditsiinitöötaja tegevuses ei tuvastatud.
2010. aastal, kui nõiajaht ajakirjanduses oli täies hoos, palus tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon Eesti Arstide Liidu ettepanekul Anneli Rõigaselt nõusolekut poja haigusloo andmete avaldamiseks, kuid ta keeldus.
Nüüd võivad ka arstid kriminaalasja kartmata avaldada kõiki fakte, mis avalikus kohtuotsuses kirjas.
Kui toona oleks saanud avaldada tegeliku diagnoosi ja haigusloo kirjelduse, mis on toodud kohtuotsuses, oleks avalikkus saanud juhtumist hoopis teistsuguse pildi. Tõenäoliselt oleksid siis lakanud mõõdutundetud süüdistused Põhja-Eesti Regionaalhaiglas O.-d ravinud ja tema lahkumist kergendanud kolleegide aadressil. Võib-olla ei oleks ka sel ajal terviseameti järelevalveametis töötanud Peeter Mardna saanud kaela kriminaalasja – selle eest, et ta olevat toonud Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil ühe näite, milles avaldas O. terviseandmeid. Õnneks lõpetati uurimine süüdistust esitamata.
Ettevaatus ei ole ülearune mitte ainult patsiendi andmete avaldamisel, vaid ka ainuüksi nende vaatamisel digiloos. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse järgi võib patsiendi nõusolekuta töödelda tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke andmeid. Seda tõlgendatakse praktikas niimoodi, et kui patsiendiga ravisuhet parajasti ei ole, siis ei tohi ka tema andmeid vaadata. On teada vähemalt üks juhtum, kus seetõttu algatati arsti vastu väärteomenetlus. Arst vaatas patsiendi haiguslugu, et anda selgitusi kvaliteedikomisjonile, kuhu seesama patsient oli tema kohta kaebuse esitanud.
Peaks olema vaieldamatult kehtiv põhimõte, et igal inimesel on õigus ennast kaitsta. Välja arvatud arstide puhul?
Eelmisel aastal tegi arstide liit ettepaneku muuta seadust nii, et tervise infosüsteemis oleks juurdepääs patsiendi andmetele lubatud ka osutatud arstiabi kvaliteedi hilisemaks hindamiseks. Arstil peab olema õigus ilma patsiendi nõusolekuta vaadata andmeid selgituste andmiseks patsiendile, tema omastele, tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile, õiguskaitseorganitele või kindlustusseltsile. Samalaadse ettepaneku on teinud ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla.
Seni pole seadusi muudetud, nii et parem karta kui kahetseda – patsiendi andmetega tuleb ümber käia väga ettevaatlikult.
Katrin Rehemaa
Eesti Arstide Liit
Lisalugemist:
Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas Rõigas vs Eesti http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/roigas_vs._eesti_otsus.pdf
Välisministeeriumi pressiteade EIK otsusest kohtuasjas Rõigas vs Eesti http://vm.ee/et/uudised/inimoiguste-kohus-leidis-asjas-roigas-vs-eesti-et-riik-ei-ole-rikkunud-konventsiooni
Kas sotsiaalmeedia teeb meditsiinitöötajad kaitsetuks?
Kas arstidel ja õdedel peaks olema sotsiaalmeedia konto? Kas patsiendid võivad võtta meditsiinitöötajatega ühendust erinevate sotsiaalmeedia kanalite kaudu? Kas meditsiinipersonali tõekspidamised ja väljaütlemised esindavad teda isiklikult või ka tööandjat?
Kuna sotsiaalmeedia ei hõlma endas enam vaid isiklikku sõpruskonda ning ka traditsioonilise meedia uudisvood on kolinud sotsiaalmeediasse, on erinevates rakendustes kontosid omavad inimesed küll varasemast rohkem informeeritud, ent ka kaitsetumad kui kunagi varem. Sotsiaalmeedia annab kasutajale anonüümsuse ja seeläbi ka tavalisest suurema julguse, mis omakorda nihutab eetilise suhtlemise piire. Kas rahulolematu patsient võib sotsiaalmeedias arsti ja/või õde kõnetada või on selleks siiski mõeldud vastuvõtuaeg? Kliinikumi Leht uuris Politsei- ja Piirivalveameti veebikonstaablilt Maarja Punakult, kuidas käituda erinevates situatsioonides.
On öeldud, et avalik sotsiaalmeedia konto on nagu avatud koduuks. On see nii?
Tõsi, sest igaüks võib soovi korral koputada, aga see, kuidas külaline seda teeb, on konto omaniku otsustada. Kui konto seaded on piiratud, võib ainsaks koputuseks olla isiku sõbrataotlus, mida arst või õde vastu võtma ei pea. Kui konto on aga avatum, saab patsient arstile saata kirju, märkida teda mõne pildi juurde, teha tema seinale teistele nähtavaid postitusi jne.
Mida peaksid meditsiinitöötajad tulenevalt oma töö eripärast sotsiaalmeedia kontosid omades silmas pidama?
Nagu ka näiteks õpetajad ja politseinikud, peavad ka meditsiinitöötajad oma sotsiaalmeediakontot luues läbi mõtlema mitmed aspektid. Seadustega pole paika pandud reeglid, kuidas peaks riigiametniku või konkreetse eriala esindaja konto välja nägema. Samas on näiteks USAs mõnedes osariikides õpetajatel keelatud õpilasi Facebookis sõbraks võtta. Olles politseiametnik, pean mina kindlasti arvestama, et luues oma isikliku konto oma näo ja nimega sotsiaalmeedias, esindan ma paratamatult kogu meie organisatsiooni. See kehtib laias laastus ka meditsiinitöötajatele.
Kui arst või õde on loonud sotsiaalmeedias konto ja võtnud patsiendi sõbraks, on suur tõenäosus, et sõbrastaatust hakatakse proovima kasutama selleks, et erialast nõu saada väljaspool ametlikku suhtlust. Arstide puhul aga on eriti kriitiline asjaolu, et sotsiaalmeedia ei ole turvaline keskkond delikaatse informatsiooni edastamiseks. Lisaks tekib oht, et meditsiinitöötaja teeb enda vaimsele tervisele karuteene, sest sotsiaalmeedia on kättesaadav kõikjal 24/7 ja enam ei ole võimalik end täielikult välja lülitada.
Väga paljud arstid ja ka õed on enda eriala arvamusliidrid ning nende sotsiaalmeedias väljaöeldu võib hakata elama oma elu. Kuidas seda vältida?
Kui arst postitab enda seisukohti meditsiini vallas, mida ta võiks vabalt väljendada näiteks ajalehes, siis selles ma ei näe midagi kahjulikku. Pigem on siin küsimus, et kas ta on valmis algatatud teemal sotsiaalmeedias edasi diskuteerima. Kui jutt puudutab religiooni või poliitikat, siis see on isiku eraelu ning sel teemal mõtete avaldamine ei ole keelatud. Jälgida tuleks, et oma väljaütlemistega kedagi ei solvataks, ega jagataks infot, mis on seotud konkreetsete patsientidega.
Kuidas toimida rahulolematu või tülika patsiendiga, kes pärast tervishoiuasutusest lahkumist otsib meditsiinitöötaja sotsiaalmeediast üles ning nõuab tervisenõu, oma ravi ja protseduuride kommenteerimist või ka kiirendatud vastuvõtule saamist?
Sel juhul peab meditsiinitöötaja end kehtestama ja keelduma igasugusest suhtlemisest läbi sotsiaalmeedia. Kui kontol klapivad inimese nimi ja pilt, ei tähenda see veel, et teisel pool on õige inimene, ja sotsiaalmeedias ei tohiks edasi anda mitte mingit infot või tagasisidet, mis puudutab konkreetset inimest ja tema tervist. Seda eirates võib kellegi delikaatne informatsioon sattuda võõrastesse kätesse. Kui arsti või õeni jõuab informatsioon, et teda laimatakse, siis on sellelt konkreetselt inimeselt õigus nõuda valeinfo eemaldamist ning kui sellest keeldutakse, on võimalus küsida nõu veebikonstaablilt või pöörduda kohtusse. Kui kliinikumil on oma konto sotsiaalmeedias, siis kliinikumi kontolehele võib panna teate, et arstid ei anna sotsiaalmeedias konsultatsioone, ega jaga infot ning ei toimu vastuvõtule registreerimist. Sellele reeglile võib viidata ka meditsiinitöötaja ise, põhjendades, miks ta keeldub patsiendiga suhtlemisest sotsiaalmeedias.
Milline on sotsiaalmeedia nn hea käitumise tava?
Kõige lihtsam on lähtuda põhimõttest, et käitu nii, nagu soovid, et sinuga käitutaks. Sotsiaalmeedias jätab iga mõtteavaldus või pilt jälje. Kui sa ei ole valmis selleks, et see pilt või postitus oleks homme ajakirjanduses, siis valige hoolikalt neid inimesi, kellega te oma postitusi ja sellega ka eraelulist informatsiooni jagate.
Veebikonstaabel Maarja Punakut küsitles Helen Kaju
Tudengid valisid Tartu Ülikooli Kliinikumi kõige atraktiivsemaks tööandjaks
11. septembril võttis kliinikumi juhatuse liige Hannes Danilov „Atraktiivse tööandja päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on Tartu Ülikooli Kliinikum kõige atraktiivsem tööandja meditsiini eriala tudengite seas.
Üle-eestilise küsitluse enam kui 5500 kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste seas viis läbi tööandja brändingu agentuur Instar. Uuringus osales 3700 üliõpilast 16 Eesti kõrgkoolist majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaar-, inseneri, logistika ja teistelt bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe erialadelt. Kutsekoolide õpilaste uuringule vastas 1100 kutseharidust omandavat noort ning meditsiinitudengite uuringule 700 meditsiinivaldkonna tudengit.
Uuringu tulemustest selgus, et 2017. aastal on tudengite jaoks kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks töötajate võrdne ja aus kohtlemine (85% vastanutest pidas seda tegurit 45 teise teguri seast kõige olulisemaks). Teiseks mõjutavaks teguriks on huvitav ja arendav töö ning kolmandaks ettevõtte hea sisekliima.
Anu Parvelo, 4. kursuse arstitudeng, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Tartu Ülikooli Kliinikumil on väga tahtis osa arstiõppes ja esimese kliinilise kogemuse pakkumisel, nii on tudengitel lihtne tutvuda suure asutuse tööelu ja -korraldusega juba õppetöö ajal. Kliinikumil on lisaks kvaliteetne maine ja tudengil on mugav tulla kooli kõrvalt siia tööle. Tudengid ei vali oma töökohta asukoha mugavuse järgi, vaid selle järgi, mis võimaldaks neil valmistuda tulevaseks karjääriks ja täiendaks meie õppetööd.
Valikus lähtutakse tihti oma tuleviku eriala huvidest, kuid otsitakse ka toetavat töökeskkonda. Tartu Ülikooli Kliinikum pakub tööl head meeskonda ja kompetentseid juhendajaid. Töötamine kooli kõrvalt võimaldab kasutada õpitud teadmisi päriselus. Juhendajate ja töökaaslaste vastutulelikkus ja tugi on oluline arstitudengi tööalases arengus. Lisaks on kooli kõrvalt töötades väga tähtis roll töö paindlikkusel, Tartu Ülikooli Kliinikum võimaldab tudengitele osalist tööaega ja paindlikke graafikuid.
Kliinikumi Leht
Kliiniliste Uuringute Keskust hakkab eest vedama dr Katrin Kaarna
Kliiniliste akadeemiliste uuringute ja ravimiuuringute keskkonna arendamiseks ning tõhustamiseks asutab Tartu Ülikool koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumiga Kliiniliste Uuringute Keskuse (KUK).
Augustis asus loodava keskuse tegevjuhi kohale dr Katrin Kaarna. Dr Kaarna sõnul on esmatähtis kokku leppida kõigi osapooltega loodava keskuse tegevuskava ja täpsustada peamised eesmärgid. Kindlasti on oluline parandada ja kaasajastada kliiniliste akadeemiliste ja ravimiuuringute keskkonda, et tagada kliiniliste uuringute maksimaalne sissevool. Teiseks on oluline luua tugivõrgustik nii kliiniliste ravimuuringutega tegelevatele meeskondadele kui ka akadeemiliste uuringute algatajatele ja doktorantidele. Kolmandaks sihiks on tegevused, mis tagaksid keskuse töö rahvusvahelise ja riikiku tunnustatuse kliiniliste uuringute kompetentsikeskusena, jätkusuutlikkuse ja omafinantseeringud.
Dr Katrin Kaarna, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1987. a ja 1995. a residentuuri neuroloogia erialal ning on õppinud lisaks ka rahvusvahelist ärijuhtimist, omab pikaajalist (1998–2017) rahvusvahelist juhtimiskogemust. Kliinikumi Leht küsis uue keskuse tegevjuhilt mõned küsimused.
Dr Kaarna, te olete saanud väga pika, pea kahekümneaastase rahvusvahelise juhtimiskogemuse ravimiuuringute valdkonnas. Kuidas vaatate sellele ajale tagasi erinevate maade lõikes ja mida endaga kaasa võtate?
Tõepoolest, kui omal ajal alustasin Quintiles Eesti asutaja ja tegevjuhina, ei osanud ma küll ette näha sellist tulevikku. Aeg oli ravimiuuringutega tegelevate ettevõtete jaoks meie regioonis õige ning üks tegevus viis teiseni. Pärast Eestit oli mul võimalus töötada Balti riikide tegevuse koordineerijana, Gruusia ja Valgevene uuringuüksuse tegevuse eest vastutava juhina ning Kesk-Euroopa strateegiajuhina. Sellele järgnesid QuintilesIMS-i erinevad globaalsete meeskondade liikme ja juhi rollid.
Olen kogu oma töötamise aja väärtustanud mind ümbritsevaid kolleege, kellelt on alati olnud midagi õppida. Pean ennast kindlasti „meeskonnamängijaks“, sest ainult tugev, motiveeritud ja ühtne meeskond saavutab püstitatud eesmärgi. Usun siiralt, et tööd saab ja tuleb teha rõõmuga ning kui teele satub uus ja huvitav tööalane pakkumine, tuleb see julgelt vastu võtta.
Kogu selle aja, mil olin seotud juhtimistööga, olen pidanud oluliseks olla ka praktiseeriv arst – neuroloog Medex Päevakirurgia Erakliinikus.
Arvestades kui kiiresti meditsiinis kõik muutub, siis ei lõppe ilmselt ka kunagi vajadus kliiniliste akadeemiliste ja ravimiuuringute järele?
Tõepoolest, kliinilised ravimiuuringud ei saa kunagi valmis või otsa. Meditsiin areneb, haiguste diagnostika on aina täpsem ning niipea, kui saame uut teavet haiguse kohta, hakatakse otsima veelgi tõhusamat ravimit. Ravimit, millel oleks vähem kõrvaltoimeid, mida oleks veelgi mugavam kasutada ja mis oleks tulevikus just antud patsiendi eripärasid silmas pidades loodud (nn personaalmeditsiin).
Meid ümbritsevas maailmas on palju haigusi, millele hetkel veel üldse tõhus ravi puudub. On olukordi, kus seni teada olevate ravimite suhtes on välja kujunenud ravimresistentsus ja palju muid lahendust ootavaid patsientide raviga seotud probleeme.
Lisaks peaksime arstidena oma igapäevatöös endalt pidevalt küsima – kas hetkel patsiendile ordineeritud ravim on tõesti parim, raviskeem või -meetod kõige tõhusam? Just selline mõtteviis viib uue akadeemilise uuringu algatamisele.
Olete öelnud, et kliinilised akadeemilised ja ravimiuuringud ei tohiks minna ühestki kliinikumis töötavast arstist ega teistest meditsiinipersonali esindajatest mööda – miks nii?
Tartu Ülikooli Kliinikumi muudab unikaalseks tema tihe seotus Tartu Ülikooliga. Enamik kliinikumi arste töötab samal ajal ka arst-õppejõududena. Selline kooslus loob unikaalse keskkonna, mis peaks tegema nii akadeemilistes kui ka kliinilistes ravimiuuringutes osalemise kõigile meedikuile iseenesest mõistetavaks igapäevatöö osaks.
Kliinikum, olles õppe- ja praktikabaasiks tudengitele, residentidele ning doktorantidele, annab ka nendele gruppidele suurepärase võimaluse olla uuringutesse tihedalt kaasatud.
Te töötate Kliiniliste Uuringute Keskuse tegevuskava esialgu välja kolmeks aastaks. Mis on peamine, mida te sooviksite selle ajaga ära teha?
Esmalt tuleb olemasolev olukord kaardistada ja töötada välja toimiv tegevuskava, mille tulemusel oleks kliinilises ravimuuringus osaleva arsti töö kiire, sujuv ja mugav.
Kliiniliste Uuringu Keskuse pilootprojektis osalevad esialgu kliinikumi lastekliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, nahakliinik, traumatoloogia ja ortopeediakliinik, sisekliinik ning Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini Instituudi mikrobioloogia osakond.
Keskuse kõrgeim juhtorgan on juhtkomitee, mille eesotsas on dekaan prof Margus Lember ja prof Külli Kingo. Lisaks on juhtkomitee liikmeteks prof Joel Starkoff, prof Irja Lutsar, prof Sulev Kõks, prof Vallo Tillmann, kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ja kliinikumipoolse koostöö eest vastutav dots Aare Märtson.
Ideaalis võiksid kolme aasta pärast meie põhieesmärgid olla töösse rakendatud ning tagatud keskuse jätkusuutlikkus rahvusvaheliselt ning riiklikult tunnustatud kliiniliste uuringute keskusena.
Kliinikumis on väga palju teadmust ja kompetentsi, mistõttu usun väga Kliiniliste Uuringute Keskuse töö edukasse käivitamisse ja koostöösse.
Dr Katrin Kaarnaga vestles Helen Kaju
Urmas Siigur, Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees: Kliiniline teadustöö on iga akadeemilise raviasutuse lahutamatu osa. Kliinikumis on see enam kui kahesaja aasta vältel nii ka olnud. Samas on kliinilise teadustöö sisu aja jooksul oluliselt muutunud. Nende muutuste peamiseks märksõnaks on interdistsiplinaarsus, nii erinevate kliiniliste erialade kui kliiniklaste ja baasteadlaste koostöö. Uus struktuur peaks igati kaasa aitama erinevate osapoolte standardite ühtlustamisele ning koostöö edenemisele.
Professor Külli Kingo, projekti "RSKTK Kliiniliste teadusuuringute üksuse väljaarendamine" vastutav täitja: Riiklik siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus (RSKTK) on riiklik teadusinfrastruktuur, mille moodustasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum, tõhustamaks terviseuuringuid Eestis. RSKTK loodi 2010. aastal ning samal ajal kanti objekt riiklike investeeringute kava nimekirja. RSKTK eelmise perioodi finantseeringu tulemusena ehitati Tartusse Põhja-Euroopas silmapaistev kaasaegse sisustusega katseloomakeskus. Käesoleval perioodil on eesmärgiks kliiniliste teadusuuringute keskuse (KUK) loomine, millega viiakse lõpuni RSKTK rajamine ning saavutatakse terviklik struktuur, mis suudab tagada kliinilisteks ja prekliinilisteks uuringuteks vajalike tehnoloogiate kättesaadavuse ja kasutajatoe, võimaldades kõrgetasemeliste terviseuuringute läbiviimist Eestis ja tugevdades meie rahvusvahelist mõjukust.
Tartu Ülikooli Kliinikum nimetati Scandiatransplandi liikmeks
Kliinikumi ja Scandiatransplandi üle kuue aasta kestnud läbirääkimised tipnesid 10. mail, mil Scandiatransplant nimetas kliinikumi oma ühingu assotsieerunud liikmeks. Assotsieerunud liikmestaatus tähendab, et esialgu puudub kliinikumil hääletusõigus Scandiatransplant juhtorganites.
Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.
Tartu Ülikooli Kliinikumi esmane koostööleping Scandiatransplandiga jõustus 2013. aastal. Leping võimaldas pakkuda sealsetele siirdamiskeskustele Eestis kasutust mitte leidvaid doonorelundeid. Üldreegel näeb ette, et pakutava elundi eemaldab sama keskuse meeskond, kus see plaanitakse siirata, mistõttu on Eesti haiglates käinud pea kõigi kümne keskuse kirurgid. Scandiatransplandi siirdamismeeskonnad on osalenud kliinikumis 33 doonorprotsessil, kokku eemaldati siirdamiseks üle 70 doonorelundi.
Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori dr Virge Pall: Arvestades Eesti suurust, on 1,3-miljonilise elanikkonna ja aastas vähem kui poolesaja doonori juures äärmiselt keeruline leida sobivat doonorelundit õigel ajahetkel. Liitumine Scandiatransplandiga (kokku ca 27 miljonit elanikku) muudab olukorda suuresti. Väga oluline on, et abita ei jääks lapsed, korduvsiirdamiste ootajad ja väga kiiresti tekkinud raske elundipuudulikkusega patsiendid.
Oleme lootusrikkad ning usume, et liitumine Scandiatransplandiga aitab päästa paljude eestlaste elu ning parandada nende elukvaliteeti. Hetkel on meil elundisiirdamise ootelehel 74 patsienti, 2016. aastal tehti kliinikumis kokku 55 siirdamisoperatsiooni.
Juhatuse liige Mart Einasto: Tartu Ülikooli Kliinikumi nimetamine Scandiatransplandi assotsieerunud liikmeks on meile väga oluline samm. See tõstab meid võrdse ja usaldusväärse partneri rolli, mille tulemusel hakkavad meie patsientidele doonorelundite ootamisel ja jaotamisel kehtima täpselt samad reeglid ja tingimused, mis teistes Skandinaavia riikides. Kvaliteedinõuded on kõrged, mistõttu ootavad ees põnevad koolitused ja kaugemas tulevikus ka teadusprojektid.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia laureaat on emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos
Emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos on erialalt gastroenteroloog ja perearst, kes astus Tartu ülikooli 1960. aastal, mille lõpetas 1966. a. Pärast lühiajalist töötamist Märjamaa haiglas, asus ta tööle gastroenteroloogia osakonda Erika haiglas ning jätkas aspirandina teadustööd selle haigla baasil. Sealtpeale on ta olnud seotud Tartu ülikooliga õppejõuna, arstina ja teadlasena. Tema kandidaadiväitekiri 1971. aastal käsitles kroonilise gastriidi ja peptilise haavandiga patsientidel rasva ning süsivesikute imendumishäirete seost peensoole limaskesta morfoloogiliste muutustega. Teemat jätkates jõudis H-I. Maaroos 1986. aastal esimesena Eestis Helicobacter pylori uuringuteni, mis päädis esimese selleteemalise meditsiinidoktori väitekirja kaitsmisega iseseisvunud Eestis aastal 1991. Tema eestvedamisel loodi Tartu ülikoolis erialadevaheline H. pylori uurimisrühm, mis on teinud koostööd mitmete teiste riikide uurimisrühmadega ning pälvinud ka rahvusvahelise tuntuse. Uurimissuuna rajamise eest sai emeriitprofessor riigi teaduspreemiad 1994. ja 2012. aastal.
1992. a valiti H-I. Maaroos Tartu ülikooli peremeditsiini professoriks ja peremeditsiini õppetooli juhatajaks pannes sellega aluse Eesti peremeditsiini koolkonnale. Panust märgati ka rahvusvaheliselt ning mitmed riigid kutsusid teda nii külalisprofessoriks kui ka korraldama õppetööd ja reforme. Tema teeneks on arstiteaduskonna residentuuri ümberkorraldamine Euroopa Liidu nõuetele vastavaks aastatel 1995–2000, mil ta oli arstiteaduskonna residentuuri prodekaan. Ta oli kliinikumi nõukogu liige aastatel 2000–2015. Eriala liidrina on ta kuulunud mitmetesse Eesti ja rahvusvahelistesse komisjonidesse, erialaliitudesse, aga ka ajakirjade toimetusse.
H-I. Maaroos on üks enimtsiteeritud Eesti kliinilistest arstiteadlastest, kes on juhendanud paljusid arstiteaduslikke doktoriväitekirju. Teda on tunnustatud Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni aasta naise tiitliga (1994), TÜ arstiteaduskonna medaliga (1995), Sotsiaalministeeriumi aukirjaga (1997), Punase Risti III järgu teenetemärgiga (2001), TÜ suure medaliga (2011), riigi teaduspreemiaga pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (2012) ja tunnustuseks rahvusvahelise uurimustöö eest gastroenterolooga ja helikobakteri valdkonnas Marshall&Warreni medaliga (2015).
2012. asutas emeriitprofessor omanimelise stipendiumifondi üliõpilaste kliinilise teadustöö toetamiseks ning tänaseks on selle on pälvinud 5 stipendiaati.
Prof. emer Heidi-Ingrid Maaroos: Kliinikumi preemia on mulle väga oluline tunnustus. Olen olnud ülikoolihaiglaga seotud rohkem kui 50 aastat alustades arstiks õppimise esimestel aastatel nn oma üliõpilasena Toome kliinikus. Mul oli õnn õppida suurpärastelt õppejõududelt, arstidelt ja inimestelt nagu professor Kuno Kōrge, Kaljo Villako, Vello Salupere ja Nils Sachris. Toome kliinikus kogesin mitmekülgset kliinilist mõtlemist, teadusuuringute seost praktikaga ja veendusin, et arstina õnnestumiseks peab maailma laiemalt nägema. Õppejõuna ja doktorantide juhendajana olen neid väärtusi püüdnud edastada. Minu juhendatavad on oma tegevusega tõestanud, et see on korda läinud.
Mul on mitmeid häid kolleege ja neist suurima toetuse olen saanud uutest ideedest innustunutelt Marika Mikelsaarelt ja Tamara Vorobjovalt.
Kliinikumil on privileeg ülikoolihaiglana pakkuda arstiks õppimise ja teadustööga tegelemise keskkonda üliõpilastele, ise samal ajal õpetamisest õppides. Enese näitel võin kindlat väita, et just esimesed kogemused ja järgimist väärivad eeskujud kujundavad otsustavalt arstiks õppivat noort inimest ja mõjutavad teda kogu edaspidise elu jooksul.
Palju õnne Kliinikumi Lehe poolt!
Uus Tartu linna üldplaneering tegemisel
Tartu on ümber vaatamas oma ruumikasutust – koostamisel on uus üldplaneering. Erinevalt varasemast ja paljudest teistest omavalitsustest on sedakorda luubi all ka ettevõtluse paiknemine ja selle võimalik suunamine. Põhjust jagub. Tartust kolis 2000-ndatel suur osa tööstusest lähivaldadesse, Lõuna-Eestisse ja Aasia odava töö maadesse. Samas kasvasid kui pärmi peal kõrgharidus ja IT-firmad. Euro- ja riigi rahadega on Maarjamõisa porgandipõllule kerkinud ridamisi uusi ülikooli hooneid. Kliinikumgi paisus märksa suuremaks.
Alljärgnevalt on ülevaade mõtetest, mille kogusime Tartu võtmeisikutelt käesoleva aasta alguses siinset ettevõtluskeskkonda analüüsides.
Tartu kui tuleviku terviselinn
Tervishoiu valdkonnas on Tartu linnal suured arengueeldused: kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, pikaajalised kogemused ja head koolitusvõimalused, arvestatav kriitiline mass töötajaid ja teenuse tarbijaid, kasvav jõukus ja hoolimine (rahvastiku vananemisest tulenevalt rohkema teadmiste ja raha suunamine tervisesektorisse). Sellega haakuvad ka arenguvõimalused muudes sektorites: IT-lahendused, aparaatide- ja täppistehnika tootmine, bio- ja toitumisteadused, mööblitootjad, põllumajandus ja tervislik toit jne.
Tervishoiust saaks kujuneda Tartu linna majandusarengu „vedur“. Tartule analoogset kompaktset ülikooli-, kliiniku-, IT-, biotehnoloogia- ja aparaadiehituse- ning tervishoiuklastrit ei ole mitte ainult Eestis, vaid ka terves maailmas. Lähedasteks näideteks on ehk Lund Rootsis ja Heidelberg Saksamaal. Maarjamõisa tervishoiulinnak paikneb teistele teeninduskohtadele ja transpordisõlmedele väga lähedal. Lähedus ja kompaktsus võimaldab seal luua hea ettevõtlusmiljöö.
Maarjamõisa meditsiini- ja tehnoloogialinnak rahvusvahelisemaks ja hubasemaks
Maarjamõisasse on koondunud valdav osa Tartu Ülikooli arsti-, loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ning kliinikumi korpustest. Mõlemad valdkonnad ja nendega seotud ettevõtlus on lähikümnenditel kindlasti kasvavamas: tervisetehnoloogiad ja e-tervis, raviturism ja hooldusteenused, uued keskkonnatehnoloogiad jms.
Maarjamõisa ongi olnud viimasel kümnendil suurima hõive kasvuga piirkond Tartus, kuid seda ennekõike tänu ülikooli ja kliinikumi uutele hoonetele. Seni on siin suhteliselt vähe ettevõtteid. Erinevalt analoogsetest Lääne-Euroopa ülikoolilinnakutest ei ole suured rahvusvahelised kõrgtehnoloogia ja farmakoloogia ettevõtted Tartusse jõudnud. Maarjamõisa oleks ilmselt parim koht uute suurte kõrgtehnoloogiliste ettevõtete sisenemiseks, mistõttu on ühelt poolt oluline reserveerida säärastele arendustele maa, kuid teisalt parandada piirkonna miljööd ning teenustega varustatust.
Maarjamõisa miljöö ei ole seni aga eriti kutsuv: keskkonnas domineerivad suured parklatega ümbritsetud majakarbid ja napib isikuteenuseid. Piirkonnas ja selle lähialal elab ka vähe sealseid töötajaid. Valdav autokasutus põhjustab tipptundidel liiklusprobleeme ja kõlestab suurte parkimisaladega piirkonda. Et suured maa-alad kuuluvad kliinikumile ja Tartu Ülikoolile, siis võimaldaks see linnal sõlmida parima miljöö saavutamiseks ning ka elamusarenduseks häid leppeid eeldatavalt lihtsamalt kui eraomanikega. Ülikooli Ravila 14 kinnistule on kohe valmimas detailplaneering, mis kavandab uusi korrusmaju ja krundi keskele roheala. Osa uusi arendusmahte on võimalik reserveerida sisenevatele suurinvestoritele. Täiendavat laienemisruumi oleks ka Sanatooriumi tänava ja Ringtee vahelisel alal. Mitmed intervjueeritavad rõhutasid mõtet tuua teaduspark Riia 185st üle Maarjamõisa linnakusse, loomaks operaatori Realia et Medicina uute idufirmade ja võimalike sisenevate investorite tarvis.
Piirkonda või selle lähialale võiks kavandada ka uusi (korter)elamuid. Lähikonna elamutes on toimumas eeldatavasti 10–20 aastaga elanike põlvkonnavahetus: sealsed majad lähevad müüki ja asustatakse üsna suure tõenäosusega linnakus töötajate poolt. Maarjamõisas võiks omakorda olla hotelli-pansionaadi vm majutusasutus patsientide ja töötajate tarbeks. Sobivaks renoveeritavaks hooneks võiks asukoha poolest olla praegune lastehaigla.
Maarjamõisas töötab palju noori peresid. Ainuüksi kliinikumi töötajatel on 1200 eelkooliealist last. Lasteaed, sh ööhoiu võimaluse lisandumisega vähendaks linnasisest liiklust. Peale õppehoonete siseste kohvikute napib piirkonnas isikuteenuseid, eriti kooskäimiskohti õhtusel ajal. Pärast tööd sureb piirkond välja – see ei soodusta suhtlust ja sünergiate teket. Lõunaste ja õhtuste tegevuste tarvis, aga ka üldise miljöö parandamiseks, oleks oluline välja arendada piirkonna tarvis terviklik parkide ja puhkealade ning selles olevate restoranide, kohvikute, spordiruumide jms kooslus. Piirkonnas on mitu ajaloolist hoonet, millel oleks potentsiaali söögikohtade ja majutusasutustena ning mis kordatehtuna muudaksid piirkonna hubasemaks.
Parkimisprobleemid on eriti teravad kliinikumi põhihoonete ümbruses. Kavandatav parkimismaja ei pruugi seda lahendada. Tänava ja/või kergliikluse otsetee Maarjamõisast Kesklinna ning tunneli/silla rajamine raudtee alla/üle parandaks oluliselt just kergliiklejate ühendust ja vähendaks autokasutuse vajadust.
Raudtee ala kui võimalik tulevase linnaterminali ja uute kontorite piirkond
Paljudes Euroopa (ülikooli)linnades (nt Heidelberg, Delft) on kesklinnades olnud raudtee kaubajaamad arendatud kontoriteks, raudteeala sealjuures oluliselt kitsendades või raudteed osaliselt maa alla viies. Riia ja Näituse tänavate vahele jääb üle 30 hektari raudtee juurde kuuluvaid hooneid ja rööpaid. Sellest vähemalt 20 ha võiks olla märksa intensiivsemas ja hoopis teistsuguses majanduskasutuses. Probleemiks on aga maa ja sh veoteede jagunemine mitme eraomaniku vahel, mistõttu võiks alustada omanike kavatsuste välja selgitamise ning ühtse vastastikku kasuliku visiooni loomisega.
Arvestades vähenenud transiidimahte ning vaba ruumi Koidula uues piirijaamas ja Kärkna haruteedel, oleks õigustatud suurema osa ja eriti just ohtlike veoste töötlemine mujal kui Tartus. Raudtee ala on praegu suurim takistus kesklinna ja Maarjamõisa, aga ka viimase ja Maaülikooli kämpuste ühte sidumisel. Linnulennult on vahemaa kliinikumi peahoonest ülikooli raamatukoguni 1,4 ja peahooneni 1,6 km.
Raudtee alal võiks olla linna reisiterminal, kuhu saabuvad rongid ja bussid ja saaks rajada parkimisalad, mille tulemusena: lüheneks oluliselt ümberistumise aeg rongidelt Lõuna-Eestisse suunduvatele bussidele; lüheneks bussisõit Tartusse 5–10 minuti võtta; väheneks oluliselt kesklinna liikluse koormatus suurte bussidega, sest enamik reisijaid ei suundu ju kesklinna vaid mujale linnas või Lõuna-Eestis; Tartu bussiterminal paikneks Maarjamõisa tehnoloogialinnakule ja kliinikumile märksa lähemal; vaksalist Kesklinna ja Annelinna suunal saaksid bussid (või tramm?) sõita tihedama graafikuga; saaks võimalikuks rajada suured (tasuta) parkimisalad/majad Tartumaa ja Lõuna-Eesti elanikele; oleks loodud võimalus kontorikinnisvara, sh nn „riigi maja“ arendamiseks. Linnaterminali rajamise orgaaniline osa oleks Maarjamõisa ja kesklinna ühendamine kergliiklustee(de)ga ja tänavaga.
Raudtee alal saaks arendada kontorikinnisvara, mis võiks sobida nii IT, biotehnoloogia kui ka avaliku sektori asutustele. Vanade ja väärtuslike hoonete loov arendamine ja kombineerimine uue arhitektuuriga aitaks parandada ka Tartu visiitkaarti.
Linnavalitsusel on kindlasti oluline teada saada ka tohtrite arvamust kujundamaks Tartu ja eriti kliinikumi lähiümbrust: Maarjamõisa ja raudteejaama kante. Üldplaneeringuga saab tutvuda ja sellele ettepanekuid teha: http://www.tartu.ee/et/tartu-uldplaneering.
Ettevõtlusruumide aruanne on saadaval: https://www.dropbox.com/s/l33sowud8nc28k5/Tartu%20ettev%C3%B5tluse%20ruumiline%20areng_ARUANNE%20l%C3%B5plik.pdf?dl=0.
Garri Raagmaa
Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige
Doktorid Karin Varik, Kaiu Suija, Märt Elmet ning logopeed Reet Veenpere pälvisid presidendi tunnustuse
Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid 113 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti paremaks. Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga tunnustab president kirurgiakliiniku lastekirurgia eriala vanemarst-õppejõudu Karin Varikut ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku arst-õppejõudu Kaiu Suijat. Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi pälvib südamekliiniku kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud Märt Elmet. Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi annab president aga kõrvakliinikus töötavale logopeedile Reet Veenperele.
Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.
President Kersti Kaljulaid annab teenetemärgid üle iseseisvuspäeva eel, 23. veebruaril NUKU teatris.
Dr Karin Varik on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis lastekirurgina ning osakonna juhatajana. Oma ligi 40-aastase tööstaaži vältel on ta kõige enam tegelenud lasteuroloogia ja neonataalkirurgiaga. Dr Variku käe all on omandanud lastekirurgia teadmisi põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Ta on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi erialaseid konverentse, osalenud mitmetes heategevusprojektides ning oli üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajatest.
Dr Karin Varik: Võin julgelt öelda, et olen oma tööd 40-aastase staaži jooksul armastanud. Teadsin juba lapsena, et tahan saada lastearstiks, kirurgiale spetsialiseerusin ülikooliõpingute käigus. Lastega töö meeldib mulle väga ja ravin igat väikest patsienti sooviga teda aidata.
Aastatega on väikeste patsientide ravi väga palju muutunud ning mul on olnud võimalus laste parima ravi eesmärgil tuua Eestisse ravimeetodeid nii Moskvast, Rootsist, Soomest kui ka Saksamaalt. Suurima hüppe on aastatega teinud diagnostika, mis võimaldab lapse ravivajaduse tuvastada juba emaüsas ning valmistuda sünnijärgseteks protseduurideks ja lõikusteks.
Presidendi tunnustus on tegelikult tunnustus tervele meeskonnatööle. Mul on olnud head õpetajad, eriline tänu dotsent Udo Reinole, aga ka head kolleegid. Tõstaksin esile kolleege anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust, kirurgiakliinikust ning lastekliinikust, eriti laste intensiivravist, kes pärast lõikusi vastutavad edasise ravi eest. Teisalt ei saa me opereerida ettevalmistamata patsienti või olukorras, kus operatsioonisaal on koristama, mistõttu rõhutan veel, et kirurgi töö on meeskonnatöö.
Sooviksin, et lastesõbralikkust oleks rohkem – olen Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajaliige ja püsiannetaja ning toetan ka SOS Lasteküla ning Unicefi, et anda panus laste paremasse käekäiku. Kutsun üles ka teisi tegema kasvõi väikest heategu!
Dr Kaiu Suija on Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloog, kes on olnud ka 19 aastat SA Vähihaigete Toetusravi tegevjuht ja juhatuse esimees. Tänu dr Suija aastatepikkusele pühendunud tegutsemisele on vähihaigete koduse toetusravi võrgustikuga kaetud kogu Eesti. Dr Suija on aktiivselt tegelenud toetusravimeeskonna liikmete koolitusega, kaasates ka paljusid Soome vähihaigete palliatiivravi ning hoolduse ja põetusega tegelevaid ravi- ja hooldeasutusi. Dr Kaiu Suija on ka Lõuna-Eesti Vähiühingu looja ja selle president aastast 1994.
Dr Kaiu Suija: Esimest korda kuulsin toredast uudisest, et olen pälvinud Punase Risti teenetemärgi endiselt kolleegilt Ralf Allikveelt. Oli palju teisigi südantsoojendavaid õnnitlusi, teiste hulgas helistas ka minu esimene peaarst Võru haigla päevilt dr Kalda, kelle kabineti seinal oli F. R. Kreutzwaldi bareljeef sõnadega: „Inimarmastus ja heldus on meediku elukutse hing.“ See moto on mind arstitöös saatnud tänaseni.
Mõtlesin, kas ma ikka olen seda tunnustust väärt ning ootamatu tunnustus pani mind elule tagasi vaatama... Arstiks soovisin saada lapseeast saadik. Mul on olnud elus häid õpetajaid ja eeskujusid, näiteks dr Kööbi ja dr Kokk Võru haigla päevilt. Professor Vello Salupere ja dr Toomas Kutsar on olnud minu jaoks nagu akadeemilised isad.
Omal ajal lahkusin
Olen saanud õhtutundidesse ulatuvat vabatahtlikku tööd teha tänu toetavale kodule: abikaasale, kahele tütrele ja praegu 97-aastasele emale. Suur tänu nii headele kolleegidele, sõpradele kui ka patsientidele!“Tartu linnaarsti ametist, et pühenduda vähiühingu tegemistele. Tänavu tähistame vähiühingu 25. tegutsemisaastat ja vähihaigete koduse toetusravi algusest saab 20 aastat. Ma kuulusin kliinikumi juhatusse 1995–96 ning osalesin kliinikumi taassünni juures. Hematoloogia-onkoloogia kliinikus olen tööl 1987. aastast.
Dr Märt Elmet on kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikus. Tal on oluline roll nii üliõpilaste kui ka kardioloogia, aga ka teiste erialade residentide juhendajana. Viimastel aastatel on dr Elmet tegelenud südame siirdamist vajavate inimeste ravimise ja igakülgse abistamisega. Dr Märt Elmet jälgib neid patsiente ka pärast siirdamist.
Dr Märt Elmet: Eesti Vabariigi presidendi tunnustus tabas mind väga ootamatult. Külitasin just 3000 m kõrgusel mäe otsas lumehanges, kus paraku oli olemas ka mobiililevi. Olen ikka pidanud sedasorti tunnustuse eesmärgiks teenekate ja auväärsete kolleegide elutöö äramärkimist. Seetõttu oli üllatav leida sellest nimekirjast ennast, sest usun oma suuremaid tegusid veel ees ootavat.
Presidendi avalik tunnustus meditsiinitöötajale on kindlasti positiivne tähelepanu meie kõigi tööle. Olen mõne päevaga oma endistelt patsientidelt selle kohta palju mõtlemapanevat tagasisidet saanud.
Viimastel aastatel olen lisaks igapäevasele südamearsti tööle keskendunud südamepuudulikkuse tänapäevase ravi arendamisele. Tänaseks on meie südamepuudulikkusega patsientidele kättesaadav nii südame abipumpade (LVAD) kasutamine kui ka südamesiirdamine. Kõik see on ääretult keerukas ja teadmistemahukas meditsiinivaldkond, kus üksi kaugele ei jõua. Õnneks on kliinikumis võimalik töötada koos kolleegidega, kellega ühiselt tegutsedes saab mägesid liigutada. Tänan selle eest kõiki mõttekaaslasi südamekliinikust, kliinikumi transplantatsioonikeskusest ja meie tipptasemel südamekirurgia osakonnast. Viimati oli mul võimalus olla lummatud II intensiivravi osakonna ääretult professionaalsest tööst. Aitäh!
Reet Veenpere asus pärast ülikooli lõpetamist logopeedina tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikus ning töötab seal tänaseni. Ta alustas Tartus häälehäirega patsientide ravi ning on aastaid olnud aktiivne polikliinikute logopeedide töö korraldamisel. Reet Veenpere alustas Tartu Ülikooli Kliinikumis koostöös kolleegidega huule- ja suulaelõhedega laste konsulteerimist ja rehabiliteerimist. Ta on lugenud kõneprobleeme tutvustavaid loenguid arstiteaduskonna tudengitele.
Reet Veenpere: „9. veebruari hommikul sain üsna varakult kolleegilt õnnesoovid, mis ei tundunud üldse asjakohased, sest mingit seost ega põhjust ju polnud. Kui aga ka teised kolleegid tulid õnnitlustega, sain asjast aimu. Olin üllatusest keeletu! Sellist au ja tunnustust poleks ma iial osanud oodata. Heameel on, et logopeedi tööd on märgatud ja märgitud koos teiste erialadega. Huvitav on selle juures seik, et endine kursusekaaslane, kes peale mitmete erikollektiivide külastust I kursusel loobus defektoloogiast ajakirjanduse kasuks, on samuti presidendi poolt autasustatud. Võime vastuvõtul kohtuda.
Tahan tänada kõiki oma kolleege kõrvakliinikus, kellega koos olen pikki aastaid töötanud, kes on mind alati toetanud ja vahel ka välja kannatama pidanud. Tegelikult polegi enam tegevaid töökaaslasi, kellega sai omal ajal alustatud. Mul on heameel olnud jõudumööda jätkata mind veel vaimustaval tööl, tunnen rõõmu kallitest kolleegidest ja suurenevast logopeedide vajalikkusest meditsiinis. Meenutan tänutundega ka oma vaimset ema, dr Hilja Alevit, kes mind, kogemusteta noort logopeedi, kliinilisele tööle julgustas ja toetas mu arengut logopeedia vallas.
Mul on tänutunne kõrvakliiniku ees, kes on 40 aastat mulle tööd kinkinud ja omamoodi teiseks koduks olnud. Hea tunne on, kui on sind märgatud ja su tööst lugu peetud!“
Palju õnne Kliinikumi Lehe poolt!
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja on dotsent Peeter Padrik
Alanud aasta 1. jaanuarist andis senine hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja emeriitprofessor Hele Everaus teatepulga üle dotsent Peeter Padrikule jätkates ise tööd arst-konsultandina. Dr Peeter Padrik töötas kuni 1999. aasta lõpuni tollase onkoloogiahaigla peaarstina. Alates aastast 2000, ehk kogu emeriitprofessor Everausi kliiniku juhtimise aja, on ta ametis olnud hematoloogia-onkoloogia kliiniku direktorina. Alates 2015. aastast ka Eesti ainsa rahvusvaheliselt akrediteeritud kliinilise vähikeskuse direktorina.
Mis ajendas teid kandideerima kliiniku juhataja ametikohale?
Annan endale väga selgelt aru, et kliiniku juhataja ametikoht on väga suure vastutusega. Aga eks see kandideerimine oli minu senise erialase tegevuse loomulik jätk. 2015. aastast on loodud ka kliinikumi vähikeskus eri kliinikute ja teenistuste vähiravialaste tegevuste ja kvaliteedi koordineerimiseks, jätkan tööd ka selle direktorina. Hematoloogia-onkoloogia kliinik on ju vähikeskuse tuumikkliinik ja mõlemate tegevuste ühendamine on sünergiline.
Kui palju hakkavad teie töökohustused juhatajana erinema varasematest, kliiniku direktori omadest?
Peamine erinevus on ikkagi vastutuse tasemes. Kliiniku töö ja arengu peamine vastutaja on ju ikkagi kliiniku juhataja, selles mõttes oli kliiniku direktori vastutus loomulikult väiksem. Nüüd püüan ma ühendada mõlemaid seniseid funktsioone, jagades osa seniseid vastutusi ehk rohkem ka osakonnajuhatajate ja kliiniku ülemõega. Kuivõrd hematoloogia-onkoloogia kliinik on üsna multidistsiplinaarne ja suure töömahuga, ja arvestades ka vähikeskuse tegevusi, tekkis aruteludes ka versioon tööfunktsioonide ja vastutuse jagamisest kliinikumi ja ülikooli töö vahel. Praegu olemegi tegevused ja vastutused jaganud, ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku tegevusi juhib selle aasta algusest dotsent Jana Jaal.
Milline on teie visioon hematoloogia-onkoloogia kliiniku tööst – kas jätkate samal rajal või ootavad kliinikut ees ka muutused?
Meil on olemas nii kliiniku ja kui ka vähikeskuse arengukavad ja aastaeesmärgid, mille koostamisel olen ju aktiivselt osalenud, seetõttu jätkame muidugi nende osas samal rajal. Teisalt on ju aga elu ise muutlik, alati on vaja ka analüüsida ja mõelda, mida teha konkreetselt paremini ja teisiti sätestatud eesmärkide saavutamiseks, teeme seda koos kolleegidega. Ka juba seatud eesmärkide täitmine eeldab muutusi. Muutused pole aga eesmärk iseenesest.
Hematoloogia-onkoloogia kliinik akrediteeriti veebruaris 2015 Euroopa Vähiinstituutide Organisatsioon (OECI) poolt kui kliiniline vähikeskus. Järgmine siht sai tollal seatud aastaks 2021 – et töötaks kõikehõlmav vähikeskus. Kui lähedal te olete eesmärgile?
Koostasime OECI-ga koos parendusplaani kliinikumi vähiravi alaste tegevuste arendamiseks. Eelmise aasta juunis tehtud vaheanalüüsi alusel oli meil 45% eesmärke täidetud. Nii et enamiku asjade arengu osas olen optimistlik. OECI-l on kõikehõlmavatele vähikeskustele üsna suuremahulised kvantitatiivsed teadustöö ja kliiniliste uuringute nõuded – nende mahtudeni jõudmine on kõige keerulisem. OECI kriteeriumid on sätitud Euroopa suurte vähikeskuste standardite järgi, juba Eesti ja teiste väiksemate riikide suurusest tulenevalt on meil isegi teoreetiliselt võimatu olla selles näiteks Lääne-Euroopa suurte vähikeskuste tasemel. Aga selles küsimuses on ka OECI siseselt käimas diskussioon, eks näis...
Kas teil on jaksu jätkata tööd ka vähikeskuse direktorina ning patsiente vastu võtta?
Kindlasti analüüsin oma tööd ja vajadusel teen korrektsioone, loomulikult on tähtis esmaselt kliiniku terviklik hea töö, mitte niivõrd minu individuaalne arstlik tegevus. Praegu plaanin küll mõlemaid mainitud funktsioone jätkata, oleme ka juhatusega nii läbi rääkinud. Seega jätkan ka erialast arstlikku tööd onkoloogina ning veerandkoormuse ulatuses dotsendina ka õppe- ja teadustööd ülikoolis. Nagu eelnevalt mainitud, kergendab seda ülikoolipoolse kliiniku juhataja töökoormuse ja vastutuse võtmine dotsent Jana Jaali poolt. Loodame, et see mudel töötab.
Te olete prof. emer Hele Everausi kõrval töötanud 17 aastat, ühtlasi oli tema ka teie doktoritöö juhendaja. Milliseid teadmisi või kogemusi väärtustate enim sellest koostööst?
Hindan väga professor Hele Everausi oskust mõelda ja ka tegutseda suurelt, samuti tema kompromissitut püüet anda patsientidele parimat. Alati on olnud väärtuslikud tema kui vanema ja kogenuma kolleegi nõuanded. Professor Everaus jätkab tööd meil kliinikus konsultantprofessorina, mistõttu loodan tema nõuannetele muidugi ka edaspidi.
Dr Peeter Padrikut küsitles Helen Kaju