Eesti Doonorite Seltsi tänavu juulis ja augustis läbi viidud sotsiaalkampaania „Verd ei asenda miski“ suurendas vereloovutuste arvu Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ning Ida-Viru keskhaigla verekeskustes 8-24% võrra.

05.09.2009, Meditsiiniuudised. „Suvine kampaania suurendas vereloovutajate arvu“

 

Tartu Kiirabi juhatuse liige Ago Kõrgvee ütles, et turvakaamera salvestiselt on võimalik varguse aega täpsustada, kuid jättis selle enda teada. /…/ „Ma ei taha kommenteerida enne, kui uurimine on toimunud. See on ülimalt nahaalne rünne ühiskonna turvalisust tagava asutuse vastu. Politsei peaks jalad rakku jooksma, et asjaolud välja selgitada,“ lausus Kõrgvee.

08.09.2009, Tartu Postimees. „Vargad viisid kiirabiauto tühjaks“

 

Kuigi kõik hambaravis kasutatavad materjalid on allergia suhtes testitud ehk hüpoallergeensed, võivad paljud neist põhjustada ülitundlikkust nii patsientidel kui ka personalil. TÜ stomatoloogiakliiniku juhataja Taavo Seedre sõnul ei ole allergia stomatoloogias siiski sage probleem, sest süljeerituse tõttu on suu limaskest kogu aeg niiske ja seega on allergeeni kokkupuude limaskestaga peaaegu olematu.

09.09.2009, Postimees. „Hambaarstitoolilt võib lahkuda allergiahooga“

EMO vastuvõtt Puusepa 8 uues korpuses. Foto: Merili Väljaotsa.

Erakorralise meditsiini osakonnale (EMO) on tänavu 8 kuuga (jaanuar-august 2009) patsientidelt laekunud kokku 13 kaebust. On raske hinnata, kas ligi 25 000 külastuse kohta on seda palju või vähe, kuid päevakorrale tõusnud probleemid vajavad siiski lahendamist ning sellega EMO vastutav personal aktiivselt ka tegeleb.

Anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku direktori Ago Kõrgvee sõnul võib EMO ja kogu Eesti erakorralise meditsiini problemaatika taust osaliselt peituda eriala nooruses, mistõttu on see paljuski veel alles kujunemisjärgus. Teisalt mängivad siinjuures kahtlemata rolli nii valdkonna spetsiifika kui ka mitmed ümbritsevad tegurid. Osakonna vanemõde Svetlana Paderina räägib, et oma osa probleemide tekkes on ka erakorralist abi vajavate patsientide kontingendil ning seisundil: „Need inimesed on sageli stressis, mis võib äärmuslikel juhtudel päädida agressiivsusega. Ning nad on kannataja rollis, mis teeb nad murelikuks ja nende lähedased-saatjad närviliseks ning kärsituks.“

Kõrgvee lisab, et mureallikaks on ka inimeste kannatamatus ja seeläbi tahtmatus oma probleemidele mujalt, sageli küll kauem ootamist nõudval teel, lahendust otsida. „Inimesed, kes ei jaksa oodata, kuni nad näiteks perearsti vastuvõtule saavad, pöörduvad meie poole. Sama teevad paljud, kes arvavad, et EMO-s on lihtsam oma haigusele diagnostikat saada,“ selgitab ta ning lisab, et osakonnast otsitakse sageli ka kõikvõimalikku sotsiaalset abi ning tuge, mistõttu võib erakorralise meditsiini osakonda teatud mõttes võrrelda suisa kirikuga, mille uksed on, ja peavadki olema, kõigile alati avatud ning kust igasuguste vaevuste korral abi otsitakse.

Ka praegune majandussituatsioon, säästupoliitika ning töötajate defitsiit ei soosi EMO probleemivaba toimimist. Lisaks on olulist rolli murekohtade tekkimises mänginud kogu kliinikumi jätkuv konsentreerumine Maarjamõisasse, millest tulenevalt seisavad koondunud kliinikud silmitsi uutest tingimustest tulenevate seoste, võimaluste ning töö- ja koostöösuhetega. Kahtlemata on mõju avaldanud ka EMO uutesse ruumidesse ülekolimine, millega omakorda kaasnesid mitmed uuendused ja töökorralduslikud muudatused, ning elektroonilisele haigusloole (eHL) üleminek. Paljuski on määravaks saanud just nimetatud tegurite ajaline kokkulangevus.

24. ja 25. septembril toimus traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ortopeedia osakonna baasil rahvusvaheline endoproteesimisalane seminar ehk 5. LINK-i päevad.

Saksa Waldemar LINK-i kompanii ja traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku koostöös korraldataval seminaril ei osalenud küll peale sakslastest ortopeedide prof Hannes Wacha Frankfurtist ja dr Klaus Lerchi Landshutist (Baier) ning kompanii esindaja hr Matthias Grebieni Hamburgist rohkem välismaalasi, kuid Eestist oli osavõtjaid kõigist endoproteesimisega tegelevatest haiglatest.

Tänavuse seminari põhiteemaks oli uue instrumentaariumi kasutamine põlveliigese endoproteesimisel, põlveliigese osaline endoproteesimine ning puusaliigese endoproteesimine miniinvasiivset operatsioonitehnikat rakendades. Nende teemade käsitluse osaks olid ka kolm näidisoperatsiooni, mida kanti meie uuest operatsioonitoast üle ka ortopeedia osakonna ees olevasse õpperuumi. Sellega saime üksiti testida uut operatsioonitoa tehnikat, mis on kliinikumi uue korpuse valmimisega meie käsutuses. Nimetatud teemadel peeti ka loenguid, kliinikumist esitas ettekande prof Tiit Haviko, teemaks põlve eesosa valu peale põlveliigese endoproteesimist.

Osavõtjad jäid seminari ja meie uue haiglaga väga rahule. Prof Wacha, kes viibis kliinikumis juba kolmandat korda, lubas meid kindlasti veel külastada. Samuti dr Lerch, kes oli siinkandis esimest korda ja läks koju väga heade muljetega nii Tartust kui Eestist. Arutlesime ka järgmise seminari teemade üle ning üheskoos leiti, et läbivaks teemaks võiks olla endoproteeside infektsioonid.

Esimene sarnane seminar toimus 1995. aastal, järgmine juba 1997. aastal. Edasi korraldati seminare nelja aasta tagant – 2001, 2005 ja nüüd siis viimati 2009. aastal.

Ka LINK-i kompaniiga on traumatoloogia ja ortopeedia kliinikul pikaajaline koostöökogemus. Kompanii on meie kliiniku nimetanud ka kompetentsikeskuseks (Centre of Excellence), mis tegelikult ei olegi nii väga levinud - sarnaseid keskusi Baltikumis ja Põhjamaades rohkem ei ole. Samas on sellise tunnustuse taga ka meie ortopeedide väga hea töö.

 

martson_pisi
Dots Aare Märtson
traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja

Peale ülikooli lõpetamist olin ma 9 aastat kirurgina ametis Tapa Linnahaiglas, kus valitses meeldivalt töine õhkkond ning töötasid unustamatud meditsiinile pühendunud inimesed. Haigla teeninduspiirkonnaks oli endine Tapa rajoon, erakorralist abi tuli anda ka linnas ja ümbruses asuvatele sõjaväelastele. Ööpäevase kirurgilise abi vajadus tuli katta kolme kirurgiga. Mulle olid need töörohked aastad meeldivaks ja kogemusterikkaks eluperioodiks, sest noore kirurgina tuli tegeleda paljude erinevate patoloogiatega ja sageli ainuisikuliselt otsuseid teha.

Kliinikumi südamekirurgiaga tegeleva meeskonnaga liitusin 1973. aastal. Kahe aasta pärast moodustati iseseisev osakond ning sellest ajast on entusiasmi ja pühendumisega töötatud tänaseks juba 34 aastat. Praegused noored kolleegid ei oska tõenäoliselt ettegi kujutada, millistes tingimustes ja millise varustusega algusaastail töötati. Sellele vaatamata olid Tartu südamekirurgia tulemused tollase NSV Liidu paljude keskustega võrreldes arvuliselt küll väiksemad, kuid kvaliteedilt paremad. On hea meel, et kardiokirurgias jätkub areng kõigis valdkondades ja tulemuste pärast ei pea silmi maha lööma, pigem vastupidi.

Praegusest meditsiiniolukorrast rääkides rõhutaksin, et majandusliku madalseisu ajal peab ka meditsiinis hoolikalt kulusid arvestama, et tagada vajalik arstiabi. Selgeks tuleb mõelda tarviliku abi maksumus ning kaaluda tegemata jätmise või edasilükatud arstiabi hinda ja mõju inimese tervisele. Arstiabi redutseerimine ja selle hilisem taastamine on aeganõudev ja kulukas. Sageli kulukam ja raskem, kui esialgu näib.

Dr Mati Ress. Foto: Jaak Nilson.

Ta on olnud paljudele kunagistele sanitaridele ning praegustele edukatele arstidele suunanäitajaks ja nende tulihingeliseks toetajaks. Kolleegid hindavad teda kui oma ala spetsialisti ning usaldusväärset partnerit. 1. oktoobril tähistab südamekliiniku kardiokirurg dr Mati Ress 70. juubelit. Olulise tähtpäeva puhul jagavad dr Ressiga seotud mälestusi arst-konsultandi endised ja praegused kaastöötajad.


Dr Ressiga kohtusin ma 1976. aastal peale meditsiinikooli lõpetamist, kui asusin õena tööle kardiokirurgia osakonda. Sattusin väga meeldivasse nooruslikku kollektiivi, kus oli palju vaimsust, energiat ja tegusust. Dr Ress võttis sanitaridena (tollel ajal oli neist suur puudus) tööle palju noori inimesi, kel ei olnud õnnestunud ülikooli sisse saada, ning lubas igati toetada meie edasiõppimist. Ta muretses meile kohad ühiselamus; töögraafikud võimaldasid osaleda ettevalmistuskursustel; tema loal sai osakonna õpperuumis läbi viia füüsikatunde jne. Ja loomulikult jälgis ta, et kõik kulgeks hästi ja ladusalt, seda just meie heaolust lähtudes, nii-öelda hoidis meil silma peal.

See oli väga omakasupüüdmatu tegevus - tal oleks olnud lihtsam tööle võtta kindel ja püsiv inimene, kuna noored said enamasti järgmisel aastal ülikooli sisse ja osakond oli jälle sanitarist ilma.

Usun, et kümmekond arsti meie hulgast võiksid kindlasti öelda - arstiks tänu dr Ressile. Nendest inimestest on saanud tublid ja töökad arstid. Selles mõttes ei ole olnud tema vaev ja abi asjatu ning usun, et ta tunneb meie üle heameelt.

Kõikide sel ajal koosolnud kolleegide nimel ütleksin: Armas dr Ress - meie südametesse jääd Sa alatiseks! Palju-palju õnne!

 

Dr Tiiu Hermlin.
Dr Tiiu Hermlin
naistekliiniku arst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal

13. augustil Ida-Virumaal mootorrattaga avarii teinud ning seejärel üle kuu aja traumatoloogia osakonnas ravil viibinud Itaalia naisterahval Maria-Rosaria Messinal ei jätkunud kliinikumi kiitmiseks sõnu.

Õnnetuse tagajärjel tõsiselt oma vasemat alajäset vigastanud Maria-Rosariale pakuti küll pärast esmast fikseerivat operatsiooni võimalust edasine ravi kodumaal saada, kuid naine otsustas siiski Tartusse ravile jääda. Kliinikum ning siinne personal olid talle juba lühikese ajaga suutnud lihtsalt niivõrd sümpaatse mulje jätta. „Arstid, õed ja kõik muu on lihtsalt super,“ ütleb naine emotsioone tagasi hoidmata.Itaallanna otsus Eestis ravi lõpule viia on dr Pintsaare ja dr Pauli hinnangul tunnustus kogu kliinikumile. Foto: Merili Väljaotsa.

Maria-Rosariat opereerinud traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku direktor dr Aivar Pintsaar tunnistab, et kliinikumi eelistamine Itaalia haiglatele on talle ja kindlasti ka kogu kliinikumi-perele suureks komplimendiks: „Meeldiv oli just see, et patsient ütles, et ta tahab siin olla.“

Dr Pintsaar ning Maria-Rosaria kliinikumi saabumise ajal traumatoloogia osakonnas valves olnud ja naisele esimese operatsiooni teinud ortopeedia osakonna arst dr Sigrid Paul usuvad, et patsiendi ravi oli edukas paljuski tänu hästi toimivale kliinikusisesele koostööle.

Itaallanna viibis Eestis koos seltskonna mootorratturitega, kel oli käsil Ida-Euroopa rattatuur. Marsruut oli neid viinud Rumeenia ja Ukraina kaudu Venemaale. Sankt-Peterburist võeti suund Eesti peale ning läbi vajasid veel sõitmist Läti, Leedu ning Tšehhi. Maria-Rosaria jaoks aga lõppes reis Narva-Tallinna maanteel, kus tema juhitud mootorratas sõiduautoga kokku põrkas. Naisterahva jaoks on avarii vaid hägus mälestus: „Ma ei mäleta juhtunust mitte midagi,“ ütleb ta.

Hoolimata läbielatust ei ole Maria-Rosaria siiski oma optimismi kaotanud: „Mul on ju jalg otsas, see on põhiline,“ on särtsakas naine positiivselt meelestatud ning usub, et temaga saab kõik korda. Juba ülejärgmisel päeval ootas teda ees lend koju.

Soovime Maria-Rosariale ka omalt poolt head paranemist!

 

Kliinikumi Leht

Varvara hindab tänulike patsientide kiidusõnu väga. Foto: Varvara Sangernebo erakogu.Naeratav, hoolitsev, kannatlik, abivalmis, kohusetundlik, südamlik – need on vaid mõned näited kiidusõnadest, mida kliinikumi patsiendid on kirjalike tänuavaldustena ortopeedia osakonna põetajale Varvara Sangernebole jaganud. Tegelikult on nimekiri muidugi hulga pikem ning tänulikke inimesi kordi rohkem.

Varvara ise ei mõista hästi, millest selline tänuavalduste tulv võiks tuleneda, sest oma sõnul ei tee ta selleks küll mitte midagi erilist. „Tegelikult ma teen ju oma tavalist tööd, mitte midagi rohkemat,“ sõnab ta tagasihoidlikult, kuid lisab, et kahtlemata tekitab patsientide lugupidamine vaid head meelt ning annab positiivset energiat.

„Mulle tõeliselt meeldib mu töö!“

Siiski selgub Varvaraga vesteldes üsna kiiresti, mis on see, mis selle naisterahva nii eriliseks ja patsientidele meelepäraseks teeb. See on silmanähtav ning ülevoolav armastus oma töö vastu. „Mulle tõeliselt meeldib mu töö. See ei ole paljas sõnakõlks, mulle siiralt meeldib tööle minna!“ räägib Varvara innustunult. „Lapsed on suured ja elavad omaette, lapselapsed on laste juures ning käivad mul ainult aeg-ajalt külas. Ja ma olen kodus üksi.“ Just üksielamisest põhjustatud suhtlemisvaegus on üheks teguriks, mis paneb Varvara iga kord hea meelega tööle tulema. Kuigi ta tunnistab, et talle ei meeldi sugugi kõik oma ameti juures, siis üldine rahulolu tööga varjutab selle: „Teinekord ei meeldi mulle mõni patsient, aga ei, ma kannatan ära, egas midagi! Kõik ei peagi meeldima. Ja võib-olla mõni protseduur meeldib mulle rohkem kui teine, kuid kui vaja, teen ma sellegi ära! Aga tööl mul meeldib käia!“.

Maris Hinn.

Käesoleva aasta mais asus lastekliiniku laste ja noorukite arenduse ja taastusravi keskusesse tööle psühholoog Maris Hinn.

Maris Hinn iseendast:

Möödunud kevadel lõpetasin TÜ-s rakenduspsühholoogia magistriõppe. Huvi lapsepsühholoogia valdkonna vastu tekkis mul õpingute käigus üsna varakult: mitmete uurimisprojektide raames olen laste testimise ja õppetöö jälgimise eesmärgil külastanud erinevaid koole ja lasteaedu. Esimesed nõustamisalased kogemused sain juba bakalaureuseõpingute ajal noortele suunatud projektis lahendus.net. Bakalaureuseõppe järgselt töötasin 4 aastat koolipsühholoogina.

Kuigi varasemad kogemused on mulle praeguses töös väga kasulikud, leidub kliinikumis minu jaoks ka uusi ja põnevaid väljakutseid. Annan endast parima, et olla lastele ning nende vanematele igati abiks ja toeks ning olen rõõmus, et vajadusel saan keerulisemaid küsimusi abivalmite kolleegidega arutada. Loodan, et meie koostöö jätkub sama meeldivalt.

 

2.-10. septembrini küsisime sisevõrgus, mida meie töötajad arvavad Justiitsministeeriumi ettepanekust kaaluda Eestis üleminekut 0,5-promillisele alkoholi piirmäärale.

Enamik vastanutest (~83%) oli ettepaneku vastu, piirmäära tõstmist pooldas ligi14% ning vaid 1,3% ei omanud sel teemal kindlat seisukohta. Veidi enam (1,9%) oli neid, kes ei olnud ettepanekust kuulnudki. Küsitlusele vastas 158 inimest.

 

Kliinikumi Leht

Septembri alguses võttis SA TÜK Lastefond kasutusele siseveebi, mille loomisse andis oma panuse ka kliinikum.

Kliinikumi abi oli nii tehniline kui sisuline. Fondi intranetikeskkond paigutati kliinikumi serverile (www. kliinikum.ee/lastefond) ning siseveebi väljaarendamise ja sisseseadmise protsessis lõid vabatahtlikena kaasa kliinikumi töötajad: projekti koordineeris avalikkussuhete spetsialist Merili Väljaotsa ning intraneti tehnilise teostuse eest kandis oma vabast ajast hoolt kliinikumi informaatikateenistuse arendusosakonna spetsialist Tarmo Sulg.

 

Kliinikumi Leht

Dr Margus Punabile (vasakul) annab Kliinikumi aasta teaduspublikatsioonide preemia üle sihtkapitali asutaja Neinar Seli (paremal). Foto: Andres Tennus.

9. oktoobril anti TÜ arstiteaduskonna aastapäeva raames välja Kliinikumi teadustöö preemia ning 2008. aasta ja viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumid.

Neinar Seli sihtkapitali stipendiumifondist väljamakstava Kliinikumi aasta teaduspublikatsioonide preemia pälvis sel aastal androloogiakeskuse direktor dr Margus Punab ning viimase viie aasta teaduspublikatsioonide preemia lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonna arst-konsultant prof Tiina Talvik.

Kliinikumi teadustöö preemia vääriliseks peeti Mikk Pauklini, Thomas Fuchslugeri, Henrike Westekemperi, Pait Teelsalu, Klaus-Peter Steuhli ja Daniel Melleri uurimistööd „Kultiveeritud limbaalse epiteeli siirdaminesilma sarvkesta epiteeli tüvirakudefitsiidi raviks“.

Meie uut meditsiinilinnakut pidas kajastamisväärseks Jaapani uuringuinstituudi Daiwa meditsiinivaldkonnale pühendatud väljaanne (Journal of Health Insurance & Medical Practice), mille augustinumbris pildilolev artiklikatkend ilmus.

 

Prantsusmaal paistab päike ka hilistel pärastlõunatundidel, mis jätab isegi pärast pikki tööpäevi võimaluse nautida kõike, mida sel kultuuririigil pakkuda on. Foto: erakogu.IFMSAsse (International Federation of Medical Students´ Association) kuuluvatel aktiivsetel Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) liikmetel on võimalus käia välismaal nii kliinilise kui ka teadustöö tegemist piilumas.

Ilmselt on paljud ka kliinikumi koridorides suvel võõra ilmega tudengeid liikumas näinud – kliiniline välisvahetus on toimiv juba aastaid. Sellest aastast on EAÜSi teadusgrupp taaselustanud ka teadusliku välisvahetuse traditsiooni – neli üliõpilast käisid laias teadusmaailmas olukorda uurimas. Selle aasta sihtkohtadeks olid Bulgaaria, Rumeenia, Türgi ja Prantsusmaa.

Isiklikust kogemusest Edela- Prantsusmaal Toulouse´s võin vaid kiitvalt kirjutada. Artikleid-postreid neljanädalase töö/praktika põhjal lubada oleks rumal, kuid aimduse kuidas, miks ja mida pakkisin kohvripõhja kaasa.

Südameteadus ühes kohalikest haiglatest (Rangeuil) on ilmselt üks aktiivsemalt toimivaid meditsiiniteadusvaldkondi Toulouse´s. Projekte on mitmeid, hõlmates sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsuse hindamist südamepuudulikkusega patsientidel mikroneurograafia abil ning prognostilise markeri leidmist pidevalt dekompenseeruvatel südamehaigetel, mitteinvasiivse aortaalse rõhu mõõtmise juurutamist ning võrdlust tavapraktikas kasutatava a brachialise rõhuga, erinevate valkude roll südamehaiguste patogeneesis, reedukatsioon jne.

Enne arvuti juurest lahkumist tuleb eHL-i sisestatud andmedm salvestada “Valmis”, “Salvesta” või “Jäta pooleli” nupule vajutamisega. Osades eHL-i dokumentides töötab teatud intervalliga ka automaatne salvestamine, kuid kahe automaatse salvestamise vaheajal lisatu võib siiski salvestamata jääda.

Joonisel on nooltega näidatud kohad, millede puhul ei küsita salvestamata andmete salvestussoovi kohta.

Joonisel on nooltega näidatud kohad, millede puhul ei küsita salvestamata andmete salvestussoovi kohta.

Kui salvestamata andmetega kuvalt soovitakse lahkuda, küsib rakendus meeldetuletuseks “Tahate jätkata ilma andmeid salvestamata?”

Teadma peab, et andmete salvestamissoovi kohta ei küsita kui kasutaja:

• sulgeb patsiendi konteksti patsiendiribal olevast sinisest ristist;

• logib eHL-ist välja;

• sulgeb Interneti brauseri (Internet Explorer/Firefox) punasest ristist. Viimast tegevust peaks vältima, sest eHL-i jaoks on antud kasutaja aktiivne ja raiskab rakenduse ressurssi.

eHL-i valvetelefon on saanud mitmeid murekõnesid seoses sisselogimisega. Alljärgnevalt toon välja enim probleeme tekitanud olukorrad ning võimalikud lahendused:


1. ei märgata salvestatud kasutajanime järel olevat tühikut. Joonisel on toodud näide kasutajast Triinu Lepp.


2. eHL-i kasutajanimi koosneb enamasti väiketähtedest. Soovitus: sisestage palun kasutajanimi alati väiketähtedega.

3. Parooli sisestamisel vajutatakse kogemata sisse CapsLock või NumLock. Kontrollige parooli sisestamisel alati, et klaviatuuri CapsLock ja NumLock oleksid soovitud olekus.

Kaasaegselt sisustatud operatsioonituba uues operatsiooniplokis. Foto: Merili Väljaotsa.

Kuigi operatsiooniteenistus oli seoses naistekliiniku ülekolimisega üks esimesi uues ravikorpuses tööd alustanud üksusi, siis sisseelamisperioodi lõppetapp alles kestab. Pika kohanemisprotsessiga kaasnenud muutustest ja emotsioonidest andsid Kliinikumi Lehele ülevaate teenistuse direktor Toomas Ellervee, ülemõde Tiiu Koemets, anesteesiaõde Nele Jaanimägi, varem naistekliinikus töötanud operatsiooniõde Ilona Meier ning enne onkoloogiakliinikus ametis olnud anesteesiaõde Mare Uibo.

Kuidas on uuel pinnal kohanetud?

Tiiu Koemets (TK): Tegelikult kohanemisperiood veel kestab.

Toomas Ellervee (TE): Ja sellel on mitu põhjust. Esiteks on ressursside puudusel plokk lõpuni sisustamata, mistõttu ei tööta me täpselt nii, nagu planeeringus oli ette nähtud. Teiseks olen veendunud, et kui kohanemise kohta küsida erinevate inimeste käest, siis on see äärmiselt erinev, paljuski sõltuvalt sellest, kes kust siia üle tuli. Kahtlemata oli ümberkolimine nende osakondade jaoks, kes enne töötasid kahe-kolme operatsioonitoaga ja nüüd sattusid 14-sse tuppa, oluliselt keerulisem ja raskem, kui nende jaoks, kes tulid osakonnast, kus oli 12 tuba. Viimastele ei ole kohavahetus üldse probleemiks, sest vanas operatsiooniplokis Puusepa 8 Bkorpuses oleme me tuulte meelevallas olnud juba aastaid, nii et see väike muutus meid ei murra.

Mare Uibo (MU): Kui me onkost ära hakkasime kolima, siis oli näha, et kolleegidele, kes olid 30-35 aastat peale kooli lõpetamist ühes kindlas kohas töötanud, oli ületulek ääretult raske. Aga nüüd, 4-5 kuu möödudes selgub, et nad on väga hästi sisse elanud. Neil oli ülekolimise ees kohutav hirm, aga nüüd on nad väga rahul.

TE: Võib öelda, et esimesed paar-kolm nädalat oli neile täielik šokk. Ja paar kuud oli veel selline passiivsuse periood, mil teatav tunnetuslik joon personali lõhestas: MEIE endised ja TEIE siin.

MU: Eks see kohanemine oleneb ka inimesest. Mõnede jaoks ei olnud see väga raske, teised jällegi ütlevad, et see väsitas kohutavalt. Ka füüsiliselt, sest uues kohas on väga pikad vahemaad. Kui väikeses majas oli kõik kompaktselt käe-jala juures, siis nüüd pidi edasi-tagasi jooksma hakkama.

TE: Kaloraaži kulub siin tõepoolest oluliselt rohkem, koridorid on väga pikad.

TK: Ühinemise alguses heietas nii mõnigi isegi äraminekuplaane. Lõpuks aga öeldi, et ei, me ei tahagi ära minna. Nii et hoolimata raskest algusest, suudeti edukalt kohaneda.

Anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku erakorralise meditsiini osakonna õe Ireen Bruusi juuni alguses kaitstud magistritöö „Patsiendikesksus eakate hooldusravis – patsientide vaatekohad“ raames läbi viidud uurimuse tulemused näitasid, et eakad peavad hooldusravi keskmisest veidi patsiendikesksemaks.

Patsiendikesksus kui patsientide ootuste, ideede ja vaatekohtadega arvestamine tõstab patsientide rahulolu ravi ja hooldusega, mõjub positiivselt paranemisele ning vähendab patsientide ja nende lähedaste stressi (Suhonen jt 2001, Johansson jt 2002, Hornstern jt 2005, International Alliance of Patients` Organization – IAPO 2007, Lewin jt 2007). Vaatamata patsiendikeskse ravi ja hoolduse arendamisele, arvestatakse patsientide arvates liiga vähe nende arvamustega (Bosman jt 2007).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada patsiendikesksust eakate hooldusravis eakate patsientide vaatekohast Eesti erinevates haiglates ning selgitada seoseid patsientide taustamuutujate ja patsiendikesksuse skoori vahel. Tegemist on empiirilise, kvantitatiivse ja kirjeldava uurimusega. Valimi moodustasid neljateistkümnes Eesti regionaal-, kesk- ja üldhaigla hooldusravi osakonnas viibivat 121 eakat patsienti. Andmed koguti 01.10.2008–30.11.2008 struktureeritud intervjuu abil. Küsimustikule vastamise määr oli 91,7%.

Uurimistöö tulemustele tuginedes võib järeldada, et eakate vaatekohast on hooldusravi keskmisest veidi patsiendikesksem. Hinnangud patsiendikesksust iseloomustavatele väidetele olid erinevad. Kõige positiivsemaks pidasid patsiendid võimalusi teha iseseisvalt toiminguid, mida nad on suutelised ise tegema. Kõige negatiivsemaks seda, et nendega ei ole arutletud selle üle, kes neid hooldab.

Õendusabi kvaliteedi säilitamine majanduse madalseisus on tõsine väljakutse ja sunnib otsima võimalikke reserve.

Viimased aastad on toonud õdede töösse märkimisväärseid muutusi, mille ajendiks on olnud tervishoiu ja infosüsteemide areng, uued vajadused ja nõuded. Samas on meil vähe tõenduspõhist teavet, mida see kõik endaga kaasa toob. Kas meie arengud liiguvad soovitud suunas ja kuidas need mõjutavad personali toimetulekut?

Novembrikuus alustati õdede ja hooldajate töösoorituste uurimist kahes kliinikus. Viie statsionaarse osakonna töötajad panid ühe nädala jooksul kirja kõik tehtud toimingud viie minuti täpsusega. Uuringu tulemused olid üsna ootuspärased, kuigi kajastasid vaid palatiõdede ja hooldajate tööd. Suure mahu tõttu jäid analüüsist välja intensiivravi palati ja sidumistoa õdede-hooldajate ning abiõdede töösooritused.

Päike ei paita meie põski enam nii soojalt kui juunis, juulis või augustis. Käes on september ning kõigile meenub tuttav lause – kõik, kõik on uus septembrikuus. Uus on kooliaasta, mis algab. Uus on ülekäigusebra valge triibuline kuub.

Koolituskeskuse õppeaasta teine pool saab samuti hoo sisse just septembris. Enne aasta lõppu ootab ees veel üle 50 põneva täienduskursuse. Samuti rõõmustame teid detsembris, nagu ka varasematel aastatel uue, 2010. aasta õppeplaaniga. Hetkel on õige aeg avaldada oma arvamusi, mõtteid ja soove teemade ning vajaduste osas, millega saame õppeplaani koostamisel arvestada.

Koolituskeskuse argipäevad mööduvad täienduskursusi läbi viies. On rõõm tõdeda, et koolitustel osalejaid on nii kliinikumist kui teistest tervishoiuasutustest – Valgast, Võrust, Viljandist, Pärnust, Tallinnast, Kohtla-Järvelt, Hiiumaalt, Saaremaalt jne. Kui rääkida arvudest, siis 2008. aastal osales kliinikumi koolituskeskuse 164 täienduskursusel kokku 4156 inimest, lisaks individuaal- ja väljasõidukoolitustel osalenud õppurid.

Eelmises lehenumbris ilmus lugu kliinikumi arstide ja austerlaste koostöös tehtud esimesest kopsusiirdamisest. Seekord saame lugejaid teavitada uutest edusammudest transplantoloogia vallas. Mõneti on järgnev küll kaagutamine veel täielikult väljamunemata muna peal, kuid vahel on kasulik teada, et protsess käib.

Siirdamise vallas on ammu jõutud arusaamisele, et edu tagab vaid piiriülene koostöö. Põhjamaades on juba 40 aastat elundite vahendamisega tegelenud Scandiatransplant (üldpopulatsioon 24 miljonit). Kesk-Euroopas täidab sama rolli sihtasutus Eurotransplant, millega on liitunud Austria, Belgia, Saksamaa, Luxemburg, Holland ja Sloveenia (elanikkond 125 mln). Alates 2002. aastast on ka Baltimaades proovitud koostööd arendada Balttransplanti kaudu. Paraku pole seda ettevõtmist saatnud kuigi suur edu. Sestap on meie pilgud nüüd pööratud Eurotransplanti poole. Mullu sõlmis Kliinikum selle Hollandis asuva transplantoloogia sihtasutusega koostööleppe ja selle jätkuna on nüüd Sotsiaalministeeriumi vahendusel sõlmimisel ka riiklik leping Eesti saamiseks Eurotransplanti täisliikmeks. Kliinikumi poolt lükkab seda tegevust takka kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõud dr Peeter Dmitriev.