Eelmises lehenumbris ilmus lugu kliinikumi arstide ja austerlaste koostöös tehtud esimesest kopsusiirdamisest. Seekord saame lugejaid teavitada uutest edusammudest transplantoloogia vallas. Mõneti on järgnev küll kaagutamine veel täielikult väljamunemata muna peal, kuid vahel on kasulik teada, et protsess käib.

Siirdamise vallas on ammu jõutud arusaamisele, et edu tagab vaid piiriülene koostöö. Põhjamaades on juba 40 aastat elundite vahendamisega tegelenud Scandiatransplant (üldpopulatsioon 24 miljonit). Kesk-Euroopas täidab sama rolli sihtasutus Eurotransplant, millega on liitunud Austria, Belgia, Saksamaa, Luxemburg, Holland ja Sloveenia (elanikkond 125 mln). Alates 2002. aastast on ka Baltimaades proovitud koostööd arendada Balttransplanti kaudu. Paraku pole seda ettevõtmist saatnud kuigi suur edu. Sestap on meie pilgud nüüd pööratud Eurotransplanti poole. Mullu sõlmis Kliinikum selle Hollandis asuva transplantoloogia sihtasutusega koostööleppe ja selle jätkuna on nüüd Sotsiaalministeeriumi vahendusel sõlmimisel ka riiklik leping Eesti saamiseks Eurotransplanti täisliikmeks. Kliinikumi poolt lükkab seda tegevust takka kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõud dr Peeter Dmitriev.

 

Juhtumikorraldus on vajadustest lähtuv protsess, kus teenuste osutamise ja koordineerimisega tagatakse inimesele tema vajadustest lähtuv abi vältimaks psühhosotsiaalsete probleemide tekkimist ja süvenemist.

Juhtumikorralduses vaadeldakse inimest kui tervikut – mida laialdasemalt probleemile läheneda, seda rohkem saab teda aidata.

Kui meditsiiniline diagnoos põhineb probleemil, siis psühhosotsiaalne diagnoos tugineb kirjeldusele. Räägitakse probleemidest ning nende tekkepõhjustest ja vajadustest. Sotsiaaltöö ei vaata ainult inimest, vaid ka keskkonda, sh probleeme eluasemega, suhetega, ressurssidega jms.

Juhtumikorraldaja oskus märgata inimese võimalusi ja ressursse on see, mis aitab edasi liikuda ja inimesel oma probleeme lahendada. Juhtumikorraldaja peab olema loov, paindlik ja oskama töötada meeskonnaga.

Kliiniline juhtumikorraldus eeldab spetsiifilisi klienditöö oskusi, otsene sekkumine toimub nii üksikkliendi kui ka keskkonna tasandil. Raske klient vajab sügavamat ja otsesemat kontakti ning teenuste planeerimisele lisaks ka teenuste otsest osutamist. Alahinnata ei tohi hindamisele kuluvat aega, mis annab sisu edaspidistele tegevustele.

Juhtumikorraldaja ülesanne ei ole inimese eest probleeme ära lahendada, vaid julgustada teda sobivaid lahendusi otsima. Ta annab kätte suuna lahenduse leidmiseks ning inspireerib tegutsema ja mõtlema.

„Juhtumikorraldaja on kui jaamakorraldaja, kes rongi õigele rööpapaarile suunab,“ on oma loengus öelnud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö assistent Karin Kiis.

 

Merle Pahk
kliinikumi sotsiaaltöötaja

Käesoleva aasta august-september märgivad sisekliiniku ülemõe Siivi Nummerti jaoks kahte olulist tähtpäeva: 1. augustil täitus 40 aastat tööleasumisest kliinikumi ning 15. septembril sai südamliku naeratusega daam 60-aastaseks.

Siivi Nummert. Foto: Pille-Riin Pregel.Kust tulenes soov oma elu meditsiiniga siduda?

See on mu unistus olnud tegelikult juba päris lapsest saati. Isegi minu mängumaailm oli kõik ainult arstimine. Maal üles kasvades käis meil tihti loomaarst loomade juures ja see joodi lõhn ning kogu see tunnetus oli minu jaoks kuidagi püha asi. Ma lausa nautisin seda. Kui mu vend haige oli ja meditsiiniõde teda kodus süstimas käis ning vanal klaassüstlal mõni mõra sisse tuli, siis ma kauplesin selle kohe endale mängimiseks. Ja nukkudega mängisin mina ka ainult kogu aeg arsti. Nii et see ravimise pisik on minus kuidagi lapsest saati sees olnud.

Kuid miks otsustasite ometigi õe, aga mitte arsti elukutse kasuks?

Ma olen terve elu olnud väga praktilise mõtlemisega inimene ja antud ajal oli see lihtsalt võimalus kiiremini meditsiinialane amet kätte saada ja ise teenima hakata. Mina olen tegelikult 8 klassi järgselt kutse omandanute lennust. Teistel, kes läksid keskkooli, oli pärast veel kaks aastat vaja ametit õppida, aga mina sain hakkama kolme aastaga - omandasin ameti koos kesk-eri haridusega ning võisin juba tööle hakata. Tänu sellele olin ma medkooli lõpetades 19-aastane ja tööle asudes sain just 20.

Kas sisekliinikusse sattusite juhuse läbi või on selle valdkonnani viinud konkreetne huvi?

See on pooleldi juhus. Ma alustasin oma ametiteed tegelikult 1969. aastal siitsamast majast. Nimelt määrati mind sellal siin hoones asuvasse traumapuntki tööle. Kui aga kaks aastat hiljem Puusepa 8 maja avati, otsustasin ma veresoontekirurgiasse sidumisõeks minna. Seal olin ma ametis kümme aastat. Vahepeal sündisid ka lapsed ja isiklik elu tahtis elamist.

Septembrikuus algav uus õppeaasta muudab paratamatult päevakajaliseks kõik teadmiste omandamisega seonduva. Kliinikumi Lehtki on käesolevas numbris tavapärasest enam tähelepanu pööranud Eesti arstiteadlaste kasvulavale – TÜ arstiteaduskonnale. Oma kooliaasta alguse meeleolu ja mõtteid palusime lugejatega jagada ka teaduskonna õppeprodekaanil dots Tõnis Karkil.

Arstiteaduskonna õppeprodekaan dots Tõnis Karki hindab tänavust vastuvõttu igati kordaläinuks. Foto: Jaak Nilson.Uus õppeaasta on algamas. Kuidas arstiteaduskond sellele sel sügisel vastu astub? Kas kõik on uus septembrikuus?

Kindlasti on uus meie dekaan. Lisaks võib võrreldes kevadega uueks pidada majanduslikku olukorda, kuna vahepeal tabas hariduse valdkonda lisakärbe. See tähendab kindlasti ka haridusraha vähenemist sügisest. Ja uued on kindlasti tudengid.

Kas õppetöös jätkub kõik harjumuspäraselt või toob sügis ka selles osas kaasa mingisuguseid muudatusi?

Mõningaid siiski toob. Oluliseks muudatuseks õppetöös võib pidada muutunud EV kõrgharidusstandardist tulenevat üleminekut Euroopa ainepunkti (ECTS – European Credit Transfer System) süsteemile. Kui seni oli ainepunkti (AP) mahuks 40 tundi õpet, siis uues süsteemis on Eesti ainepunkti ehk EAP mahuks 26 tundi õpet. Samas tuleb silmas pidada, et semestris on nüüd 40 AP asemel 60 EAPd, mis tähendab, et õppe kogumaht jäi peaaegu samaks.

Vormist olulisem on sisu. Koos ainepunkti reformiga vähendas teaduskond kontaktõppe (loengud ja rühmatöö) mahtu ühes ainepunktis seniselt 60%-lt 50%-le. Samas suurenes iseseisva töö osakaal. Maailma kõrghariduses on suundumus iseseisva töö osatähtsuse suurenemisele. Arstiõpe ei ole siin erand. Palun mitte võrdsustada mõisteid „iseseisev töö” ja „vaba aeg”! Iseseisev töö on see osa õpingutest, mida üliõpilane teeb eesmärgistatult tulemuse saavutamiseks. Lihtsalt öeldes loeb näiteks õpikut, et valmistada ennast ette seminariks või praktikumiks. Minu arvates teaduskonna üks tõsisemaid muresid ongi see, kuidas õppejõud suudab, tahab või oskab tudengeid iseseisvalt õppima panna. Kahjuks kohtab ka arusaamu, mille minu dekanaadi kolleeg tabavalt sõnastas lausekatkena „… et kui aine on loengus või praktikumis läbi hääldatud, siis vaid sellisel juhul on õpetatud ja õpitud”.

Dr Margit Klaassen.

Möödunud aasta lõpust töötab naistekliiniku naistenõuandlas arst-õppejõuna dr Margit Klaassen.

Margit Klaassen iseendast:

Olen põline tartlane. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning günekoloogia ja sünnitusabi residentuuri lõpetasin 2008. aastal, misjärel asusin tööle kliinikumi naistearstina.

Naistekliinikus on väga ühtehoidev ning koostööaldis kollektiiv. Siinne soe ja toetav töökeskkond on teinud minu sisseelamise äärmiselt kergeks. Tänan siiralt kõiki õppejõude ning kolleege, kes on mind juhendanud ning oma kogemusi jaganud. Ilma selliste eeskujudeta ei oleks ma suure tõenäosusega üks nende seast.

Kaitsti 6 doktoritööd:

• „Teist tüüpi diabeedi käsitlus peremeditsiinis“ (A. Rätsep)

• „Antioksüdantsed glutatiooni analoogid (UPF peptiidid) - molekulaarne disain, struktuur-aktiivsuse seosed ja protektiivsete omaduste testimine“ (K. Ehrlich)

• “Uurimusi geneetilise variaabelsuse rollist meeste enesetappudes Eesti populatsioonis“ (A. Must)

• „21-hüdroksülaasi puudulikkusest tingitud kaasasündinud adrenogenitaalne sündroom Eestis: esinemissagedus, genotüüp ja fenotüüp erilise tähelepanuga lühiajalisele kasvamisele ja 24-tunni vererõhu

iseärasustele“ (K. Liivak)

• “Noorte naiste seksuaaltervis ja –käitumine Eestis“ (K. Haldre)

• „Transkriptsioonifaktorid FoxP3 ja Aire: seos autoantikehadega“ (M. Link)

 

Valiti professorid ja dotsendid:

• prof Andres Arend (histoloogia ja embrüoloogia)

• prof Irja Lutsar (meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia)

• prof Jaan Eha (kardioloogia)

• prof Veiko Vasar (psühhiaatria)

• prof Ruth Kalda (peremeditsiin)

• dots Aet Lukmann (spordimeditsiin ja taastusravi)

• dots Eve Unt (spordimeditsiin ja taastusravi)

• dots Inga Talvik (lasteneuroloogia)

• dots Eda Merisalu (töötervishoid)

• dots Kadri Matt (sünnitusabi ja günekoloogia)

• dots Andres Piirsoo (meditsiiniline rakubioloogia).

 

TÜ nõukogu nimetas emeriitprofessoriks Raik-Hiio Mikelsaare

Arstiteaduskond alustas uut õppeaastat rõõmustades vastsete tudengite kõrge taseme üle (vt tabel).

Erakordselt suur medalistide osakaal ja eelmise aastaga võrreldes veelgi tõusnud läbimineva palli ehk vastuvõtuks vajaliku minimaalse punktisumma suurus tõendavad teaduskonna ja arstiameti jätkuvalt suurt populaarsust. Kuigi arstiõppes on riigieelarvelisi kohti hambaarstiõppest oluliselt rohkem (140 vs 25), ületas arstiõppesse vastuvõetute tase esmakordselt hambaarstide läbimineva palli. Arstiteaduskonda võetakse uusi tudengeid endiselt vastu paremusjärjestuse alusel (4 riigieksami tulemust). Kokku alustas arstiteaduskonnas sel sügisel õpinguid 287 vastset tudengit.

piltmisatus_maiKliinikumi Lehe maikuu numbris küsisime, mida ja mis eesmärgil põletati pildil olevates raudtünnides ning kes on pildil baretiga?

Kuigi mõnevõrra külvas segadust toimetusel märkamata jäänud asjaolu, et kõik isikud pildil kandsid peakatet, saabus meile siiski ka üks korrektne vastus. Fotol on jäädvustatud vanade röntgenifilmide põletamine, et emulsioonis sisalduvat hõbedat kätte saada. Baretiga mees pildil on röntgeniosakonna juhataja dr Eini Altraja.

Õigesti vastas seekord Maarjamõisa radioloogia osakonna õde Triin Kasesalu. Palju õnne!

Kes on pildil paremalt teine?

Vihje: pilt on tehtud 1967. aastal.

Vastus saata hiljemalt 15. augustiks aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Kõigi õigesti vastanute vahel loositakse välja Kliinikumi Lehe aastatellimus koju.

Viimaste täisdigitaalsete röntgenaparaadite paigaldamisega Maarjamõisa radioloogiaosakonda juuni teisel nädalal loeti ametlikult lõppenuks osakonna ülekolimine uude ravikorpusesse.

Pika kolimisetapi lõppu ning osakonna ametlikku avamist tähistati piduliku kogunemisega 12. juunil kell 14.00.

Radioloogiateenistuse registratuuri juures aset leidnud avamisürituse tervituskõnede seerias tegid otsa lahti radioloogiateenistuse direktor Aadu Simisker ning juhatuse liige Margus Ulst. J

ärgnesid õnnitlussõnavõtud, milles radioloogiateenistust võrreldi küll uue korpuse kroonjuveeli, haigla juurte ning isegi haiglaravi ühe jalaga, millest teise moodustab erakorraline meditsiin. Kõiki kasutatud metafoore ühendas siiski arusaam, et radioloogia on kaasaegse ravi vältimatu komponent ning arengu suunaja.

Koosviibimise ametlik osa lõppes lindi läbilõikamist asendanud taba avamise tseremooniaga, misjärel kostitati külalisi tervitusšampanjaga ning tutvustati vastvalminud osakonda.

 

Kliinikumi Leht

Kuigi hetkel on nakkushaiguste vallas väga aktuaalseks saanud „seagripp“ (A-gripi (H1N1)), tuleb arhiivimaterjalidele tuginedes tunnistada, et ajad küll mööduvad, kuid nakkushaigused jäävad. Muutunud on vaid nende üldnimetus ja tüübid. 1919. aasta Riigi Teatajast leiame alljärgneva teksti:

Riigi Teataja nr. 11. Laupäev, 22. veebruar 1919. a.

Ajutise Valitsuse poolt 18. veebruaril 1919. a vastuvõetud määrus külgehakkavate haiguste registreerimise kohta.

§ 1. Kõik Eesti riigi piirides töötavad arstid on kohustatud külgehakkavate haiguste leidmise korral registratsiooni kaariga, mille formulaar ette on kirjutatud tervishoiu peavalitsuse poolt, haigusest viibimata teatama /…/ ühendatud linna-maakonna tervishoiu osakonnale.

18. maist kuni 26. juunini on Võrumaa naised tööpäeviti oodatud rinnavähi sõeluuringule mammograafiabussi, mis seisab AS Lõuna-Eesti Haigla parkimisplatsil, teatas TÜ Kliinikum.

12.05.2009, Meditsiiniuudised. „Mammograafiabuss sõidab Võrru"


SA Tartu Ülikooli Kliinikumi radio-ja onkoteraapia osakonnas avatakse täna nüüdisaegne lineaarkiirendi, mis parandab oluliselt vähihaigete ravitingimusi ning ravi kvaliteeti.

12.05.2009, Äripäev. „Tartu kliinikum sai 30 mln maksva seadme vähihaigete ravi parandamiseks"


Täna valis Tartu Ülikooli arstiteaduskonna valimiskogu teaduskonna uueks dekaaniks anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja professor Joel Starkopfi. /.../25. mail arstiteaduskonna dekaani ametisse astuva professor Starkopfi sõnul motiveeris teda dekaaniks kandideerima paljude kolleegide ja üliõpilaste usaldus.

15.05.2009, Tartu Postimees. „Tartu Ülikooli arstiteaduskonda hakkab juhtima Joel Starkopf"

Külalised (vasakult) Carlo Bagliani Itaaliast, Yvonne Kappertz Saksamaalt ja Maximo Martinez Lagarejos Hispaaniast Tartuga tutvumas. Foto: Jane Freimann.2. - 8. juunini viibisid kliinikumis Euroopa Haiglate ja Tervishoiu Föderatsiooni HOPE vahetusprogrammi raames Yvonne Kappertz Saksamaalt (administratiivtöötaja), Maximo Martinez Lagarejos Hispaaniast (personaliosakonna juht) ja Carlo Bagliani Itaaliast (kirurg).

 

 

Visiidi avapäeval tervitasid külalisi juhatuse liige Margus Ulst ning kliinikumi-poolse programmi koostaja, ülemõde Tiina Freimann. Seejärel tutvuti projektijuht Toomas Kivastiku seltsis kliinikumi uute korpustega. Carlo Baglianile, kes HOPE programmi raames viibis kliinikumis ka 2006. aastal, oli suureks üllatuseks ehituse ja ülekolimiste kiirus. Kati Kormi eestvedamisel said külalised aimu IT-teenistuse pakutavatest teenustest ja eHL-i arendamisest.

 

Personaliteenistuse osakonnajuhataja Kersti Arendiga kohtudes tundsid külastajad erilist huvi töötajate värbamisvõimaluste kohta kliinikumis. Finantsteenistuse direktoril Maret Targal tuli kõige enam vastata kliinikumi finantsolukorda puudutavatele küsimustele. Ühise arutelu käigus selgusid Hispaania ja Eesti meditsiini rahastamise sarnasused ning huvitavaks faktiks kujunes külalistele ka finantsteenistuse alla kuuluv riigihanke süsteem. Kliinikumi kommunikatsioonikorraldust tutvustas avalikkussuhete spetsialist Merili Väljaotsa, kes saatis külalisi ka EMO lastetoa avamisüritusel.

Kui järgida dokumenteerimise järjekorda ning kohustuslike väljade/dokumentide täitmist, on võimalik kokku hoida sisestustööks kuluvat aega.

Alljärgnevalt on ära toodud dokumenteerimise soovituslik kronoloogiline järjekord, jämedas kirjas on esile tõstetud rakenduse kontrollpunktid:

1. Koostada anamnees. Rakendus kontrollib vaid esimeses külastuses anamneesi olemasolu ja esialgse diagnoosi määramist;

2. Jooksev dokumenteerimine vastavalt vajadusele (päevikukanded, diagnoosid, operatsiooniprotokollid, TISS leht jms);

3. Diagnooside leht. Rakendus kontrollib käesoleva külastuse põhidiagnoosi määramist ning lõplike kliiniliste diagnooside (LKD) plokis põhidiagnoosi olemasolu. Lõplike kliiniliste diagnooside ploki diagnoose kuvatakse epikriisis ning raviteenuste lehel (RTL);

4. Väljunddokumentide (haigusjuhu väljavõte, retsept, haigusleht vms) vormistamine vastavalt vajadusele;

5. Patsiendi arstipoolne väljalubamine;

6. Kontrollida intensiivravi palatis viibinud patsiendi TISS lehte. Vajadusel lõpetada pooleliolev TISS leht;

7. Patsienti ei tohi välja kirjutada, kui väljalubamise andmed on valed. Sellisel juhul tuleb andmed parandada ning alles seejärel patsient välja kirjutada;

8. Epikriisi koostamine – süsteem kontrollib külastuse epikriisi olemasolu, kohustuslik on täita anamneesi ja haiguse kulu sakid;

9. Märkida dokumenteerimine lõpetatuks.

Kirjeldatud tegevusjuhist tuleb järgida igas osakonnas, kus patsient viibib.

 

Karin Orason
informaatikateenistuse arendusosakonna projektijuht

eHL-is on lihtsalt ja mugavalt võimalik saada ülevaade patsiendi esmahaigestumiste, allergia(te), ravi, profülaktika, riski- ja ohutegurite ning vaegurluste kohta. Tegemist on endise paberkandjal tervisekaardi 2. ja 3. lehe andmetega, mida kuvatakse vahelehel „Meditsiinilised andmed“.

Vahelehele „Meditsiinilised andmed“ kogutakse eHL-is patsiendi haiguslugude raames sisestatud spetsiaalkanded.

Meditsiiniliste andmete esimeses plokis Esmashaigestumised, on võimalik vaadata patsiendil esmakordselt diagnoositud haigusi, lisaks rahvusvahelise haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnenda väljaande (RHK-10) järgi sisestatud diagnoosi.

Profülaktika plokis on näha patsiendi immuniseerimise kanded, Ravi plokk sisaldab andmeid pidevalt tarvitatavate ravimite kohta.

Juuni algusest alates saavad kõik erakorralise meditsiini osakonda (EMO) isepöördujad soovi korral oma väiksemate võsukestega aega parajaks teha uues lastetoas. Laste ooteala valmimisse andis suure panuse SA TÜK Lastefond, kes aitas kaasa mängunurga sisustamisele.

Lastefondi tegevjuht Küllike Saar ning EMO andmesisestaja Lea Meister ja vanemõde Svetlana Paderina tutvuvad uue lastetoaga. Foto: Kaimo Puniste.Lastefondi tegevjuht Küllike Saare sõnul on väikese laua ja toolikeste, mähkimislaua ning väikelapse mängumaneežiga sisustatud lastetuba mõeldud eelkõige erinevas vanuses lastele, kes satuvad vanematega kaasas olles või ka ise erakorralise meditsiini osakonda ja peavad seal mõnikord lausa tunde ootama: „Selleks, et ooteaega natukenegi lõbusamaks muuta, on lastel võimalik mängunurgas meelt lahutada joonistades, lauamänge mängides, klotse kokku pannes või muud põnevat tegevust leides.“

Erakorralise meditsiini osakonna vanemõde Svetlana Paderina selgitab, et 8 m2 suuruse ruumi eesmärgiks on kindlustada lastele sobivad tingimused ning eraldada neid ooteruumis viibivatest patsientidest. Samuti saab ruumis vajadusel teostada väikelapse läbivaatust, tingimusel, et tema tervislik seisund seda võimaldab. Lisaks on ruum mõeldud ka veidi enam privaatsust vajavate imikute lastevanematele. “Lastetoas on vanematel võimalik oma last toita ja mähkida,“ kirjeldab vanemõde ruumi otstarvet just sülelaste vanematele.

Oma asupaika on nüüdseks vahetanud ka patoloogiateenistus. Kolitud ei ole küll mitte uude ravikorpusesse, vaid suuremalt jaolt L. Puusepa 8 peamaja rekonstrueeritud B- ning väike osa ka E-korpusesse. Kuna aga iga ümberasumisega kaasnevad omad mured ja rõõmud, siis palusime sel teemal kogemusi jagada patoloogiateenistuse ülemlaborandil Piret Mängelil.

Patoloogiateenistuse laboriruumid L. Puusepa 8 B-korpuse II korrusel. Tegutsevad laborandid Heli Juuriste (vasakul) ja Urve Kuusik (paremal). Foto: Merili Väljaotsa.

Kuidas patoloogiateenistus uutes ruumides kohanenud on?

Oleme nüüdseks saanud uuel pinnal toimida umbes kuu aega, mis on minu arvates sisseelamiseks optimaalne aeg. Tuginedes sellele julgen väita, et kohanemine on kulgenud üle ootuste hästi. Teenistuse kolimine toimus puhkuste perioodil, mis omakorda tekitas ja tekitab mõningaid tagasilööke. Kahe eraldi paiknenud osakonna kokkukolimine, tööstiili ühtlustamine, uute reeglite paikapanemine jms on esitanud suuri väljakutseid kõikidele teenistuse töötajatele. Uus keskkond, kohanemine ja samal ajal puhkajate asendamine mõjub ühelt poolt koormavalt, teisalt aga soodustab mõnus suveaeg ideaalselt taastumist. Ja igas muutuses on peidus oma kasutegur, mida me kõik püüame endi jaoks avastada.

22. mail kogunes seltskond Baltikumi ja Saksamaa südamekirurge, anestesiolooge ja kardiolooge Tartusse teaduskonverentsile, et tähistada kümne aasta möödumist rahvusvahelise südamekirurgilise koostööprojekti „Partnership for the Heart“ sõlmimisest.

Kümne koostöö-aasta täitumise auks peetud konverentsi avasid tervitussõnavõttudega Tartu aselinnapea hr Jüri Sasi, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan prof Toomas Asser, kliinikumi juhatuse esimees dr Urmas Siigur ja mitmed partnerkliinikute esindajad.

Oma kohalviibimisega üritust austanud ning 2000. aastal koos president Lennart Meriga Berliini-Tartu telemeditsiinisilla avamisel osalenud proua Helle Merile andis tänutäheks lilled üle esimene projekti raames Berliini Charitè Kliinikumis opereeritud laps Norman Harak.

Konverentsi esimene sessioon oli pühendatud ühisprojekti ajaloole ning olulisematele tulemustele kolmes Balti riigis. Koosviibimise edasistes osades käsitleti erinevaid kardiokirurgilisi teemasid, sealhulgas ka kaasasündinud südamerikete diagnostikat ning ravi. Sõna võtsid valdkonna spetsialistid Eestist, Lätist, Leedust ja Saksamaalt.

Projekti „Partnership for the Heart“ sihiks on kaasaasündinud südameriketega patsientide ravi arendamine Eestis, tähelepanu all on olnud nii diagnostika, kirurgiline ravi kui ka postoperatiive intensiivravi.

 

Kliinikumi Leht

20. - 24. aprillini toimus Tartu sõpruslinnas Tamperes sealse ülikoolihaigla käekirurgide poolt korraldatud mikrokirurgia baaskursus.

Eestist osalesid kursusel ortopeedia eriala arst-õppejõud Mati Merila ning arst-residendid Marju Kelviste ja Kristo Kask, kellest viimane kaitses äsja edukalt ka doktorikraadi Lübecki Ülikoolis Saksamaal.

Mida nimetatakse mikrokirurgiaks?

Mikrokirurgiaks nimetasid oma eksperimentaalses uurimustöös 1960. aastal 1-2 mm läbimõõduga veresoonte ühendamist ameeriklased Jacobson ja Suarez. Mikrokirurgias kasutatakse kudede käsitsemisel optilist suurendust ja spetsiaalset instrumentaariumi. Õmblusniididki on tavalisest juuksekarvast mitmeid kordi peenemad. Kaasajal on mikrokirurgia ühe kirurgilise meetodina käe- ja plastikakirurgia lahutamatu osa ning leidnud rakendust mitmetel teistel erialadel.

Koolituse põhiosaks oli praktiline laboratoorne töö erinevatel õppemudelitel, töövahenditeks mikroskoop ja mikrokirurgiline instrumentaarium. Praktilist tööd täiendas päeva alguses ja lõpus teoreetiliste loengute sari.

Ohjeldatava kinnihoidmise harjutamine. Lamab instruktor Tommi Kääriäinen ja kinni hoiab koolitatav, Jämejala haigla sundravi osakonna töötaja. Foto: Ruth Tohvre.Mai lõpust juuni alguseni toimus psühhiaatriakliinikus viiepäevane kursus teemal “Vägivalla ennetamine ja turvaline hooldus“. Koolituse põhieesmärgiks oli tutvustada turvalise ohjeldamise võtteid ja meetodeid, mis ei kahjustaks patsienti ega seaks ohtu personali.

Kursus toimus Eesti Patsiendi Esindusühingu eestvedamisel ning õppepäevade läbiviijateks olid psühhiaatriaõdedest instruktorid Sami Ikonen ja Tommi Kääriäinen Soomest, kellel kahepeale kokku pea 25-aastane töökogemus psühhiaatriliste patsientidega.

40-tunnisest koolitusest võttis osa 20 inimest, kellest suurema osa moodustasid psühhiaatriakliiniku õed. Samas olid esindatud ka Jämejala ja Tallinna Psühhiaatriahaigla ning Lõuna-Eesti Haigla ja Kuressaare Haigla psühhiaatriaosakonnad.