Pidev glükoosimonitooring (CGM) on süsteem, mis võimaldab diabeeti põdeval inimesel kontrollida oma veresuhkru väärtust 24 tundi reaalajas.

Antud süsteem koosneb:

• glükoosisensorist;

• andmete vastuvõtjast (luger, mobiiltelefon või insuliinipump);

• tarkvarast.

Sensor mõõdab diabeeti põdeva inimese veresuhkru väärtust iga 2-5 minuti järel, umbes 255 korda ööpäevas. Sagedane mõõtmine annab hea ülevaate veresuhkrut mõjutavatest teguritest, mis omakorda aitab diabeeti paremini kontrollida. Antud süsteem võimaldab avastada veresuhkru kõikumisi, mis üksikute veresuhkru mõõtmiste korral võivad jääda märkamata. Samuti annab seade hea ülevaate öistest veresuhkrutest unerütmi häirimata. Parem ülevaade veresuhkru kõikumistest aitab diabeeti põdeval inimesel ja tema ravimeeskonnal optimeerida raviplaani.

Sensor sisestatakse naha alla spetsiaalse sisestajaga ning kinnitatakse nahale plaastri abil, selle külge omakorda kinnitub saatja. Sensor mõõdab glükoosisisaldust koevedelikust. Enamik glükoosisensoreid põhineb elektrokeemilisel meetodil, sensorid kasutavad glükoosoksüdaasi ensüümi, mis reageerib glükoosiga, tekitades elektrilise signaali. See signaal mõõdetakse sensoris ja teisendatakse glükoositasemeks ning kuvatakse traadita ühenduse kaudu vastuvõtja ekraanil. Vastuvõtja peab olema inimesega koguaeg kaasas (kotis, kinnitatud riiete külge, öökapil vms), toimiv vahemaa sõltub tootjast.  

On oluline märkida, et kuigi pidev glükoosimonitooring on tõhus tööriist diabeedi haldamisel, ei asenda see täielikult traditsioonilist sõrmeotsast vereproovide võtmist glükomeetri abil. Glükoosisensorid võivad vajada kalibreerimist (sõltuvalt sensorist) sõrmeotsa vereproovidega ja nende täpsus võib varieeruda. Pideva glükoosimonitooringu tehnoloogia on pidevas arengus ning igal tootel on omad erisused. Täpseima info toodete kohta saab konkreetse toote esindajatelt.

Glükoosimonitooringu sobivus

Glükoosimonitooringut soovitatakse kasutada:
- kõigil diabeeti põdevatel inimestel, kes on insuliinravil (lühiajaliselt teatud perioodi jooksul ka diabeedi diagnoosiga patsiendid, kes ei ole insuliinravil);
- I tüübi diabeedi diagnoosiga patsientidel, soovitatavalt kohe haigestumise alguses;
- väga kõikuvate veresuhkru väärtuste korral;
- sagedaste hüpoglükeemiate ehk madalate veresuhkru väärtuste esinemisel;
- öiste hüpoglükeemiate korral või kui inimene ei tunneta hüpoglükeemia sümptomeid;
- diabeeti põdevatel inimestel, kes sooviksid jälgida oma veresuhkrut füüsilise koormuse ajal;
- juhul, kui igapäevasel veresuhkru mõõtmisel glükomeetriga ei ole saavutatud ravieesmärki (selleks hinnatakse HbA1c väärtust);
- teatud elukutsete puhul, mil on hädavajalik vältida hüpoglükeemia esinemist (nt kutselised autojuhid jms);
- sobiva ravimi annuse väljaselgitamise või ravi muutmise perioodil;
- mõistmaks, kuidas erinevad tegurid mõjutavad veresuhkru väärtust (toidud, füüsiline koormus, magamatus, emotsioonid jne).

Glükoosimonitooringu kasutamise eelised

Insuliinravi (mitmesüsteravi) saaval diabeeti põdeval inimesel soovitatakse veresuhkrut mõõta vähemalt 4 korda ööpäevas. Mõõtmiste vahelisel ajal puudub patsiendil ülevaade veresuhkru kõikumistest. Erinevate uuringutega on kindlaks tehtud, et glükoosisensorite kasutamine annab paremad ravitulemused nii insuliini süsteravi kui ka pumbaravi korral. Diabeediravi meeskonnal on parem ülevaade veresuhkrutest ning seega on ka ravi juhtimine efektiivsem.
Glükoosimonitooringu korral on võimalik vaadata veresuhkrute väärtusi graafiliselt, samuti näitavad seadmed trendinooli, mis näitavad veresuhkru muutumist (stabiilne →, tõusev ↑või ↑↑, langev ↓ või ↓↓).
Andmete vastuvõtjas (lugeris, mobiiltelefonis või insuliinipumbas) on võimalik seadistada alarme, mis annavad teada, kui veresuhkur on tõusnud või langenud üle või alla määratud piirnormi. Antud funktsioon aitab ennetada diabeeti põdeval inimesel hüpo- ja hüperglükeemiaid. Alarmide seadmise põhimõtteks on, et alarmile järgneks veresuhkrutaset mõjutav tegevus, st madala alarmi puhul tuleks süüa süsivesikuid sisaldavat sööki ning kõrge alarmi puhul insuliini süstida või liikuda. Alarmide seadistamine on individuaalne, sobivate piiride seadmiseks tuleks konsulteerida diabeediravi meeskonnaga.  Alarmide liiga kitsas vahemik võib tekitada liigset stressi ja väsimust.
Osade tootjate seadmed võimaldavad lisada pereliikme(d), kes näeb diabeeti põdeva inimese veresuhkru väärtusi distantsilt, oma mobiiltelefonis. Tegemist on olulise funktsiooniga inimeste jaoks, kes vajavad diabeedi ravi jälgimisel lähedaste abi (nt lapsed).

Glükoosisensori ja glükomeetriga mõõdetud näitude kattuvus

Aja jooksul on sensorite täpsus, kasutamise lihtsus ja mugavus parenenud. Tuleb meeles pidada, et sensor mõõdab veresuhkrut nahaalusest koevedelikust, glükomeeter aga kapillaarverest. Sellest tulenevalt võib esineda sensori „ajaline mahajäämine“, eriti siis, kui veresuhkur tõuseb või langeb kiiresti. Võrreldes glükomeetriga võib olla selline „mahajäämine“ 10-15 minutit.
Näiteks kui veresuhkur tõuseb kiiresti, siis selleks, et glükoos jõuaks nahaalusesse koesse, kulub teatud aeg. Sama reegel kehtib ka veresuhkru languse korral. Antud olukorras tuleks raviotsused teha glükomeetri näidu järgi.
Parim aeg sensori ja glükomeetri näitude võrdlemiseks on hommikul tühja kõhuga.
Oluline on märkida, et kuigi glükoosimonitooring on väga kasulik ja aitab paremini diabeediga toime tulla, on oluline arvesse võtta ka teisi sümptomeid ja enesetunnet.

Glükoosisensori kasutamise ajal on soovitav kasutada glükomeetrit

- uue sensoriga alustamise ajal ehk sensori „soojenemise“ perioodil (olenevalt sensorist 1-2 tundi);
- uue sensori alustamise ajal esimesed 24 tundi mõõtetäpsuse jälgimiseks;
- juhul, kui veresuhkur tõuseb või langeb kiiresti;
- väga kõrgete ja madalate veresuhkru väärtuste korral (<2,2 mmol/l või >22 mmol/l) ;
- juhul, kui sensori näit ei vasta enesetundele;
- sensori kalibreerimiseks (mõned sensorid vajavad 1-2 korda päevas kalibreerimist ehk vastuvõtjasse tuleb sisestada glükomeetriga mõõdetud veresuhkrunäit);
- sensorit mõjutavate ravimite tarvitamise korral (nt suures koguses C-vitamiin, Paratsetamool)

Sensorite tüübid

Reaalajas töötavad sensorid:
- Dexcom ONE;  
- A7+ TouchCare; 
- Medtronic; 

Glükoosisensori paigalduskohad ja vahetamine

Kõige enam paigaldatakse sensorit õlavarre tagaküljele, harvem ka kõhule. Laste puhul kasutatakse ka tuharate ülaosasid. Erinevad tootjad on testinud oma toodet kindlates piirkondades ning andnud vastavalt sellele soovituslikud paigalduskohad, info selle kohta on leitav vastava toote koduleheküljelt.
Sensorit tuleb vahetada regulaarselt 7-10 päeva järel (sõltuvalt sensorist). Vastuvõtja annab esialgu hoiatava teate sensori töövõime peatsest lõppemisest ning seejärel teise teate sensori töö lõppemisest.
Muul juhul tuleks sensor eemaldada enne kiirgusprotseduure nagu nt röntgen, kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia jms. Kiirgus ja tugevad magnetväljad võivad sensori tööd mõjutada ning rikkuda saatja. Kui uuring on läbi, siis tuleks sensor asendada. Sensorid taluvad tavalisi mobiiltelefonide poolt tekitatavaid elektromagnetvälju ja lennujaama turvaüsteemide (ilma röntgenita) elektrostaatilisi välju.

Glükoosisensori kasutamisel tekkida võivad probleemid

Levinud probleemiks sensori kasutamisel on allergia tekkimine sensori plaastrile, mis võib esineda kõikide sensorite puhul. Allergilise reaktsiooni tekkimisel saab kasutada allergiavastaseid ravimeid või kasutada alusplaastrit.
Glükoosimonitooringu süsteemid koosnevad mitmest komponendist, sealhulgas sensor, saatja, vastuvõtja ja tarkvara. Tehnilised rikked, nagu sensori sisestamise ebaõnnetumine, andmete ülekande katkestused või tarkvaravead, võivad mõjutada süsteemi tööd. Sellised tehnilised probleemid võivad ajutiselt takistada glükoosimonitooringu korrektset toimimist. Toodete tehniliste murede puhul saab abi seadme edasimüüjalt/tehniliselt toelt.

Tervisekassa hüvitab

Tervisekassa poolt ülevõetava kohustuse piirmäär on 90%, 15.05.23 seisuga.