Insuliin ja süstimine

Insuliin on kõhunäärme beetarakkudes toodetud hormoon, mis reguleerib veresuhkrutaset. Ilma insuliinita ei saa keharakud glükoosi oma energiatarbeks kasutada. Kui keha ei suuda ise insuliini toota, siis peab veresuhkru tervisliku taseme säilitamiseks insuliini süstima. Insuliini ei saa manustada tabletina, sest seedekulgla happed lagundavad selle.

Insuliinravi vajavad:

kõik 1. tüüpi diabeediga patsiendid alates haiguse diagnoosimisest;
osad 2. tüüpi diabeediga patsiendid, kellel dieet, füüsilise aktiivsuse suurendamine ja suukaudne tablettravi ei taga normaalset veresuhkru taset.
osad gestatsioondiabeediga patsiendid.

Patsiendile sobiva toimeajaga insuliini määrab arst. Sõltuvalt toimeajast eristatakse kolme tüüpi insuliine:

basaalinsuliin ehk pikatoimeline insuliin, mis tagab veresuhkru stabiilse taseme ööpäevaringselt.
lühitoimelist ehk kiiretoimelist insuliini kasutatakse söögikordade eelselt, et toidust saadud glükoos pääseks rakkudesse ning veresuhkur söögijärgselt liigselt ei tõuseks. Samuti kasutatakse seda kõrge veresuhkru langetamiseks.
seguinsuliin on segu erineva toimega insuliinidest ning selle toimeaeg sõltub nende kahe insuliini kontsentratsioonist.

Ravi alustamine basaal- ehk pikatoimelise insuliiniga

Basaalinsuliini süstitakse 1 kord päevas enam-vähem ühel ja samal kellaajal. See tagab püsiva ööpäevaringse insuliinitaseme, mis aitab hoida tühjakõhu veresuhkrut normipiires.
Insuliinravi alustades tuleb vere glükoosisisaldust mõõta igapäev hommikuti tühja kõhuga, see võimaldab leida sobiva insuliini annuse ehk ööpäevas manustatava toimeühikute hulga.
Sobiva insuliini annuse leidmine ei ole kõigil ühesugune, kuna igal inimesel on erinev insuliinitundlikkus. Ühe inimese jaoks võib olla ööpäevane insuliini annus näiteks 20 TÜ, teisel aga 60 TÜ või 80 TÜ. Insuliini annusel ei ole ülempiiri, eesmärk on saavutada ööpäevane veresuhkru kontroll.
Kuna on võimatu ette teada, milline annus on diabeeti põdevale inimesele sobilik, siis alustatakse väikestest annustest (6-8 TÜ) ja suurendatakse seda järk-järgult kuni on saavutatud parim tühjakõhu veresuhkur. Tühjakõhu veresuhkru eesmärk väärtuste saavutamiseks on vaja insuliini annuseid kohandada.
Kui sobiv insuliiniannus on leitud, siis jätkatakse ravi sobiva insuliini doosiga, mõõtes igal hommikul veresuhkrut. 1-2 korda nädalas tuleks veresuhkrut mõõta enne ja /või pärast sööki.
Basaalinsuliin ravi on kombineeritud teiste ravimitega.

Lühitoimelise ehk kiiretoimelise insuliini paindlik süstimine

Lühitoimeline insuliin hakkab veresuhkrut alandavat toimet avaldama juba 10-15 minutit peale süstimist. Lühitoimelist insuliini on üldjuhul soovitav süstida 10-15 minutit enne sööki, sest nii ei jõua veresuhkur söögijärgselt liiga kõrgeks minna.
Insuliini annus valitakse vastavalt sellele, milline on veresuhkru näit enne toidukorda ja kui palju süsivesikuid plaanitakse üheks toidukorraks süüa. Juhul, kui on juba enne sööma hakkamist madal veresuhkur või ei ole toidu lauda saabumise aeg ette teada, siis tuleks lühitoimelist insuliini süstida toidu lauda saabumisel või pärast sööma hakkamist.
Paindlikkus tähendab, et insuliini annus ja toidukogused liiguvad käsikäes. Juhul, kui plaanitakse süüa tavalisest rohkem, vajatakse üheks toidukorraks rohkem insuliini. Kui aga toidukord on tavalisest väiksem, siis süstitakse insuliini vähem.

Näide:

70 kg kaaluva diabeedihaige ööpäevane insuliini vajadus on 50 TÜ.

10 g süsivesikuid tõstab veresuhkrut umbes 2 mmol/L ja omakorda 1 TÜ insuliini langetab umbes 2 mmol/L veresuhkrut. Juhul, kui diabeedihaige sööb 40 g süsivesikuid, siis peaks ta veresuhkru langetamiseks süstima endale 4 TÜ insuliini. Kui aga patsiendi söögieelne veresuhkur oli juba kõrge (nt 8 mmol/L), mida võiks 2 mmol/L alandada, siis vajaks ta täiendavalt 1 TÜ lühitoimelist insuliini.

Insuliini säilitamine

- Kasutamata insuliini säilitatakse külmikus temperatuuril +2…+8 ºC. Külmikust esmakordselt kasutusele võetav insuliin peab enne süstimist soojenema toatemperatuurini. Vajadusel soojendada pen-i käte vahel vähemalt kaks minutit.
- Kasutusel olevat pen-i ei ole vaja külmikusse asetada, kuna temperatuuri muutused võivad põhjustada pen-is õhumulle. Kasutusel olevat pen-i hoida toatemperatuuril, mitte kauem kui üks kuu.
- Insuliin ei tohi jäätuda. Talvel ei tohi jätta insuliini seisvasse autosse ning käekoti asemel on soovitav kanda insuliini kaasas keha lähedal taskus.
- Suvel palavate ilmadega ei tohi jätta insuliini päikese kätte, samuti pole lubatud insuliini hoida radiaatorite ja lampide läheduses. Insuliini temperatuur ei tohiks tõusta üle 30°C, sest insuliini toime langeb ja temperatuuril üle 50°C kaob insuliini toime üldse.

Süstevahendid

Insuliinipliiats ehk pensüstel on ühekordne süstevahend, mis on eeltäidetud insuliiniga ning visatakse ära selle tühjaks saamisel. Osadel pen-idel on mälu funktsioon, mis võimaldab näha, millal ja kui palju viimati insuliini süstiti. Korduvtäidetava pen-i kasutamisel tuleb kõigepealt paigaldada insuliini kolbampull (3 ml) ja selle otsa penninõel. Insuliini kolbampull vahetatakse selle tühjaks saamisel. Igal diabeetikul peaks olema kodus varuks üks lisa pensüstel.
-Insuliininõelad ehk pensüstli nõelad on ühekordsed torkevahendid, mis tuleks pärast süstimist ära visata. Insuliininõelad muutuvad pärast süstimist saastunuks ja nüriks. Korduvalt ühe ja sama nõelaga süstimine armistab kudet, viib naha kahjustuse ehk lipohüpertroofiani ning halvendab oluliselt insuliini imendumist. Mitte mingil juhul ei tohi süstida insuliini läbi riiete, sest sel juhul viiakse nõelaga kudedesse ka riidekiudusid ning see põhjustab süstekohtade muutusi. Eestis on kasutusel 4, 5, 6 ja 8 mm pikkused pen-i nõelad, kuid eelistada võiks 4 ja 5 mm nõelu, mille korral toimub süstimine 90° nurga all.
- Süstal on süstevahend, mida kasutavad diabeetikud tänapäeval harva. Süstlaga tõmmatakse kolbampullist või penist välja vajalik kogus insuliini.
- Insuliinipump on väike aparaat, mis tagab insuliini pideva manustamise organismi vastavalt programmile. Pumba sisse paigaldatakse väike insuliini reservuaar. Aparaadist väljub umbes 0,5 m pikkune kateeter, mis on omakorda ühendatud patsiendi nahaaluskoesse paigaldatud kanüüliga, mille sisestab nõela abil patsient ise. Kanüüle tuleb vahetada iga 48-72 tunni järel. Insuliinipumbas kasutatakse ainult ülilühitoimelist insuliini.

Insuliini on võimalik osta retsepti alusel kuni 6 kuu kogus. Pen-i nõelu saab Tervisekassa soodustusega osta apteegist või tellida otse tootjalt. Vajalik on raviarsti kirjutatud meditsiiniseadme kaart, mis uueneb poole aasta möödudes automaatselt. Soodustusega saadaolevate nõelte kogus sõltub diabeedi tüübist ja diabeedi ravimeetodist (vt tabel).

Tervisekassa poolt ülevõetava kohustuse piirmäär on 90%, 15.05.23 seisuga.

	Raviviis	Ühekordse kasutusega nõelad (kalendripoolaastas)
Alla 19-aastane diabeeti põdev inimene	*	kuni 700
I tüüpi diabeeti põdev inimene	*	kuni 700
Rasedusdiabeeti põdev inimene	süsteravi	kuni 700
II tüüpi diabeeti põdev inimene	süsteravi	kuni 700
Muu täpsustatud diabeeti põdev inimene (diagnoosikood E13)	*	kuni 350

*Ei sõltu raviviisist

Lisaks hüvitab Tervisekassa 90% ulatuses korduvkasutatava insuliini süstevahendi üks kord kolme aasta jooksul juhul kui inimene põeb I tüüpi diabeeti (diagnoosikood E10) ning kasutab raviks kolbampullis lühitoimelist insuliini.

Süstepiirkonnad

Soovitatavad süstepiirkonnad on kõht, reite ees- ja välimine külgpind, tuhara ülemine välimine neljandik. Õlavarsi süstekohtadeks tänapäeval ei soovitata, kuna süstimispind on väike ja suurte dooside korral tekivad kergesti nahaalused tüsistused, millest insuliin ei imendu. Samuti võib õlavarde süstides sattuda insuliin kergemini lihasesse. Süstekohti tuleb regulaarselt vahetada, et eelmine süstekoht saaks täielikult paraneda. Iga järgnev süst peaks olema eelmisest vähemalt 1 cm võrra kaugemal.
- Kõhupiirkonda soovitatakse eelkõige süstida ülilühitoimelisi, lühitoimelisi või seguinsuliine, sest kõhupiirkonnast on insuliini imendumine kõige kiirem. Juhul, kui nahka on võimalik volti tõsta või rasvkude on küllaldane, soovitatakse kõhupiirkonda süstides kasutada kogu kõhtu (va naba ümbrust 3 cm raadiuses). Kuna insuliini imendumiskiirus on piirkonniti erinev, soovitatakse insuliini süstida iga päev samal kellaajal samasse piirkonda, arvestusega, et iga järgmine süst oleks vähemalt 1 cm vahedega eelmisest süstekohast. Insuliin imendub nabast kõrgemal kiiremini kui nabast allpool.
- Tuharatesse süstimine on turvaline, sest tuharatel on ka kõhnadel inimestel ja lastel tavaliselt rohkem rasvkudet. Tuhara- või reie piirkonda on soovitav süstida basaalinsuliini ehk pikatoimelist insuliini, sest seal on imendumine aeglasem.
- Reitel kasutatakse süstekohtadena reite ees- ja külgosi. Sobiv piirkond on labakäe laiuselt kubemest allpool ja labakäe laiuselt ülespoole põlve. Kõhnadel ja palju liikumist harrastavatel inimestel on reitel rasvkudet vähe ning suur oht on süstida lihasesse. Sellisel juhul tuleb kasutada 4-5 mm nõela ja õiget süstimistehnikat (45° nurga all).

Insuliini süstimine

Insuliini süstitakse nahaalusesse rasvkoesse, et tagada võimalikult ühtlane insuliini imendumine. Kindlasti tuleb vältida lihasesse süstimist, sest see kiirendab insuliini imendumist. Kogemata lihasesse süstitud insuliin, eriti pikatoimeline, võib põhjustada raske hüpoglükeemia. Õde õpetab patsiendile võimalikke süstepiirkondi, insuliini annustamist ja süstimist. Diabeediõe vastuvõtul kasutatakse süstimise õppimisel õppe insuliinipliiatsit ehk pen-i.

Insuliinipliiatsi ehk pensüstli kasutamine:
1. Kontrollida alati, kas valitud sai õiget tüüpi pensüstel (toimeaeg, nimetus). Seguinsuliini tuleks enne süstimist segada. Selleks tuleks pen-i peos kümme korda rullida ja rahulikke üles alla liigutusi kasutades loksutada (mitte tugevalt raputada), kuni pen-i sisu muutub ühtlaselt häguseks.
2. Eemaldada peni nõelalt kaitsekleebis ja paigaldada nõel penile.
3. Kontrollida peni töökorda. Keerata doseerimisnupust peale 2 toimeühikut (TÜ) insuliini, hoides nõela ülespidi vajutada süstenupp lõpuni sisse nii, et dosaator jookseks nulli. Juhul, kui nõela otsa ilmub tilk insuliini on süstevahend töökorras.
4. Valida õige doos ehk insuliini toimeühikute arv vastavalt oma raviskeemile. Jälgida, et enne annuse määramist oleks pen-i dosaator nullis.
5. Kodustes tingimustes ei pea insuliini süstepiirkondi desinfitseerima. Soovitav on enne süstimist pesta käed ja hoida süstevahendid puhtad.
6. Torgata nõel naha alla kasutades diabeediõe poolt soovitatud süstimistehnikat. Kui kasutatakse 4–5 mm nõelu, siis võib süstida nii 45° nurga all kui ka otse ehk 90° nurga all. 90%-l täiskasvanud inimestel on naha paksus 1,25-3,25 mm, keskmine on umbes 2,0-2,5 mm. Seega 4-5 mm pikkused nõelad peaksid sobima enamikule inimestele. Tavaliselt ei ole naha voltimine vajalik.
Pikemate nõelte puhul (6–8 mm) on oluline jälgida rasvkoe paksust ning ka seda, et nõel ei ulatuks lihasesse. Süstimiseks tõstetakse nahavolt üles pöidla ja nimetissõrme abil ning nõel viiakse naha alla 45º (piisava rasvkoe korral kuni 90º) nurga all.
7. Süstimise tegemiseks vajutada süstenupp lõpuni sisse nii, et dosaator jookseks nulli. Süste järgselt hoida nõela veel 5-6 sekundit naha all ennem välja tõmbamist. Nõela liiga varase väljatõmbamise korral ei pruugi kogu insuliini doos olla jõudnud pen-ist väljuda ning osa insuliini doosist võib minna raisku.
8. Tõmmata nõel välja, eemaldada nõel penil küljest kasutades selleks välist nõelakaitset. Visata kasutatud nõel torkekindlasse konteinerisse (nt karp, purk, pudel vms). Konteineri täitumisel visake see olmeprügisse. Kaitstud nõela korral ei ole konteineri kasutamine vajalik ja nõela võib visata kohe olmeprügi hulka.
9. Süstepiirkonna masseerimine enne ja/või pärast süstimist ei ole soovitatav, sest see võib kiirendada insuliini imendumist.

Insuliini imendumist mõjutavad tegurid

Organismi insuliini vajadust ja insuliini imendumise kiirust võivad mõjutada mitmed tegurid, mistõttu võib vajalikuks osutuda lisa insuliini manustamine või annuse ajutine vähendamine. Organismi insuliini vajadust võib suurendada haigestumine, kehatemperatuuri tõus, ketoatsidoos. Organismi insuliini vajadust võib vähendada intensiivne füüsiline koormus.

Insuliini imendumist süstekohast kiirendavad aktiivne liikumine, kõrgenenud kehatemperatuur, saunas, kuumas vannis või rannas viibimine ja süstekoha masseerimine. Nimetatud juhtudel võib veresuhkru tase ka liigselt langeda, mille tagajärjeks on hüpoglükeemia. Insuliini imendumist süstekohast aeglustab suitsetamine ja paks rasvkude.

Süstekohti ja süstetehnikat tuleb regulaarselt kontrollida. Süstekohtades tekkinud paksendid, tursed või armistumised aeglustavad insuliini imendumist ning muudavad selle toime ebaühtlaseks, mistõttu liiga suur veresuhkur kõikumine võib olla tingitud süstekohaga seotud probleemidest või lihasesse süstimisest.

Kontrast

Reavahe

Teksti suurus

Insuliin ja süstimine

Ravi alustamine basaal- ehk pikatoimelise insuliiniga

Lühitoimelise ehk kiiretoimelise insuliini paindlik süstimine