Viiskümmend aastat elu päästmise nimel (06.11.2026)

2. novembril 2026 täitus Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 1. intensiivravi osakonnal 50 aastat töö alustamisest. Poole sajandiga on intensiivravi teinud läbi märkimisväärse arengu – tagasihoidlikust aparatuurist ja piiratud ravivõimalustest on jõutud kõrgtehnoloogilise ravini, kus suudetakse toetada ja ajutiselt asendada elutähtsate organite tööd. Muutunud on ka ravimeeskonna roll ning arusaam patsiendi ja tema lähedaste vajadustest.

Eesti intensiivravi areng sai alguse 1958. aastal, mil loodi Tartu närvikliiniku juurde hingamiskeskus – esimene ja tollal ainus intensiivraviüksus Eestis. Tänapäevase 1. intensiivravi osakonna eelkäija, tollase nimega reanimatsiooniosakond, avati Tartu Kliinilises Haiglas 2. novembril 1976. aastal Maarjamõisa haigla vastvalminud F-korpuses.

Uus haiglakorpus võimaldas koondada eri profiiliga raskes ja üliraskes seisundis patsiendid ühte osakonda ning tagada neile ööpäevaringne ravi. Nii said raskelt haiged patsiendid kogu Lõuna-Eestist vajalikku abi ühest ravikeskusest. Osakond avati 15 voodikohaga ning esimene patsient võeti vastu 5. novembril 1976. aastal. Töötajate nappuse tõttu oli esialgu siiski võimalik tagada vaid üks ööpäevaringne õepost.

Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 1. intensiivravi osakonna juhi dr Marek Eerme sõnul oli algusaastatel suur puudus nii aparatuurist kui ka personalist. Kasutuses olid tagasihoidlikud jälgimis- ja raviseadmed, sealhulgas kuuekohaline Ida-Saksa päritolu kardiomonitori süsteem, üks hingamisaparaat ja kolm defibrillaatorit. Olulist abi andsid arstiteaduskonna tudengid, kes töötasid osakonnas sanitaride ja õdedena. Näiteks 1978. aastal moodustasid tudengid ligi poole osakonna 46 töötajast.

Tänapäeval töötab osakonnas 72 inimest. Meeskonnaga on liitunud ka füsioterapeudid, kelle roll raskete patsientide taastumisel on muutunud väga oluliseks. Osakonna algusaastatest alates töötavad osakonnas dr Silver Sarapuu, dr Aare Ööpik, õde Galina Grigorjeva ning hooldaja Marina Zaitseva. 1981. aastal alustas osakonna juures tööd ka ööpäevaringne reanimobiiliteenistus, mis läks 2001. aastal Tartu Kiirabi koosseisu.

Viimase poole sajandi jooksul on intensiivravi võimalused märkimisväärselt arenenud. „Paranenud on kogu tehniline võimekus. Aastate jooksul on lisandunud uued hingamisaparaadid, jälgimissüsteemid, invasiivse monitooringu võimalused ning erinevad raviseadmed,“ selgitas dr Eerme. Oluliselt on paranenud ka võimalused elutähtsate organite töö toetamiseks ja ajutiseks asendamiseks. Kasutusele on võetud kehavälise vereringe aparaat ehk EKMO ning pidev neeruasendusravi. 

Tänapäeval viibib patsient 1. intensiivravi osakonnas keskmiselt 6–7 päeva, mis on võrreldav osakonna algusaastatega. Samuti on ravikvaliteedi hoidmiseks ja tõstmiseks ning ravi järjepidevuse tagamiseks traditsiooniks, et igal hommikusel visiidil osalevad ka prof Joel Starkopf ning 1. intensiivravi osakonna ülemarst-õppejõud dr Kadri Tamme.

Paremaid ravitulemusi on aidanud saavutada personali põhjalikum ettevalmistus ja pikenenud residentuuriaeg. 1. intensiivravi osakonna õendusjuhi Ele Pransi sõnul on muutunud kogu ravimeeskonna roll. „Õde on muutunud süstitegijast spetsialistiks, kelle arvamus patsiendi raviteekonnal on ülioluline. Intensiivravi osakonna personali töö on meeskonnatöö, kus pole olulisi ja vähem olulisi ameteid. Kõik on tähtsad – nii arst, õde, füsioterapeut, hooldaja kui ka teiste erialade konsultandid.“

Ajaga on muutunud ka lähedaste roll patsiendi raviprotsessis. Lähedasi nähakse üha enam ravimeeskonna partneritena, kelle kohalolek ja toetus võivad paranemisele kaasa aidata. „Lähedastel on võimalik ka patsienti paindlikult külastada, osaleda soovi korral igapäevastes hooldustoimingutes ning tuua haiglasse talle tuttavaid esemeid või lemmikmuusikat. Samuti pööratakse rohkem tähelepanu lähedaste informeerimisele raviotsustest ja nende kaasamisele raviprotsessi,“ selgitas dr Eerme. Kliinikumis alustati ka sel aastal esmakordselt Eestis uuringut, mille eesmärk on selgitada välja lähedaste rahulolu intensiivravi osakonnas osutatud raviga.

Viimase 50 aasta jooksul on intensiivravi liikunud mõtteviisilt „päästa elu iga hinnaga“ põhimõttele „päästa elu ja hoia samal ajal inimest inimesena“. Osakonnas püütakse säilitada patsiendi võimalikult tavalist ööpäevarütmi, vähendada öist valgustust ja alarmide helitugevust ning koondada hooldustoimingud, et vältida patsiendi liigset häirimist. Samuti arvestatakse patsiendi soovide ja harjumustega ning austatakse tema privaatsust.

Dr Eermele meenub ka üks eriline juhtum nelja-viie aasta tagusest ajast, kui osakonda toodi kuuekümnendates eluaastates mees ja naine, kes olid aastaid koos elanud. „Naine oli seenel käinud ja valmistanud korjatud seentest sousti. Mõlemad sõid seda, kuid peagi tekkis raske seenemürgistus ning patsientide seisund halvenes kiiresti,“ rääkis osakonna juht. Koostöös valves olnud kirurgi dr Karri Kasega alustati kiiret ravi: mõlemad patsiendid viidi aparaathingamisele ning alustati terapeutilise plasmavahetusega.

Tänu kogu meeskonna panusele paranes nende seisund hommikuks märgatavalt. „Lõunaks pakuti haiglas seeneseljankat, millest mõlemad patsiendid mõistagi viisakalt keeldusid. Enne teise osakonda üleviimist küsis mees aga naiselt: „Kas sa tuleksid mulle naiseks?“ Naine vastas jaatavalt ning nii jõudis paar pärast pikki ühiseid eluaastaid lõpuks abieluettepanekuni,“ meenutas dr Eerme.  

Vaadates aga tulevikku, näeb dr Eerme suuri võimalusi tehisintellekti arengus, mis võib muuta lihtsamaks nii diagnoosimise kui ka ravi määramise. Samuti võivad lisanduda personaliseeritud ravi ja geeniravi võimalused ning praegused invasiivsed jälgimisvahendid võivad tulevikus asenduda vähem invasiivsete lahendustega. Samas on dr Eerme kindel, et intensiivravist ei kao kunagi inimlik hool ja tähelepanu. Ka kõige arenenum tehnoloogia ei asenda inimest, kelle tuge ja hoolivust vajavad raskel hetkel nii patsient kui ka tema lähedased.

Kliinikumi Leht