Dr Toomas Aro pühendas pool sajandit kardiokirurgiale (03.07.2026)
30. juunil 2026 tähistati Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonna kirurgi dr Toomas Aro viimast tööpäeva. Sellega jõudis lõpule erakordne, viis aastakümmet kestnud arstitee, mille jooksul on ta aidanud paljusid patsiente, õpetanud noori kolleege ning kujundanud Eesti südamekirurgia arengut.
Dr Toomas Aro nimi on Eesti meditsiinis lahutamatult seotud nii kaasasündinud kui ka omandatud südamerikete kirurgilise raviga. Teda on kirjeldatud kui kõige laiema haardega südamekirurgi Eestis läbi aegade – arsti, kes valdab praktiliselt kõiki ajaloolisi ja tänapäevaseid kirurgilisi meetodeid nii laste kui ka täiskasvanute südamekirurgias. Lisaks kliinilisele tööle ja õppetööle on ta hea seisnud rahvusvahelise koostöö eest, mille tulemusena on Kliinikumi kardiokirurgia osakonnal tugevad koostöösidemed soome ja saksa kolleegidega.
Meremehe unistusest südamekirurgiks
Elukutse valiku üle mõtiskledes ei unistanud dr Aro arstiametist, vaid soovis saada meremeheks. Otsustava tõuke meditsiini poole andis vanaema, kes töötas meditsiiniõena ning õpetas talle sidumist, süstimist ja meditsiini põhitõdesid. 1970. aastal astus dr Aro Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda ning lõpetas selle 1976. aastal.
Toona erines arstiõpe tänapäevasest residentuurist. Pärast viit õppeaastat järgnes subordinatuur, kus üliõpilane töötas juba osakonnas arsti abilisena ja omandas praktilisi oskusi kliinilistes situatsioonides. Dr Aro õppis hospitaalkirurgia kateedri juures Eesti südamekirurgia rajaja professor Albert Kliimani käe all. „Pärast subordinatuuri lõppu kutsus professor mind enda jutule ja tegi ettepaneku valida südamekirurgi eriala. Noore arstina polnud mul nii huvitava eriala vastu midagi. Nii jäimegi koos kursusekaaslase Mehis Mikkeliga südamekirurgiasse internatuuri ja tööle,“ meenutas ta.
Kardiokirurgia osakond avati Tartu Kliinilises Haiglas 15. septembril 1975 ning see oli Eesti esimene südamekirurgia osakond. Dr Aro asus osakonda tööle 1976. aasta septembris. Esimesed 13 aastat töötas dr Aro professor Kliimani assistendina, õppides ametit. Pärast professori ootamatut lahkumist, sai temast päeva pealt iseseisev kirurg. Opereeriva kirurgina on ta tegutsenud 30 aastat, mille jooksul on hinnanguliselt opereerinud 2500 patsienti. „Tänapäeval ei pea noor kirurg nii kaua assistendi positsioonil püsima. Näiteks dr Raili Tagen tegi oma esimesed lõikused juba residentuuri ajal ja mina olin jälle assistendi rollis, nüüd aga õpetades ametit.“
Südamekirurgia areng ja tehnoloogia
Enamik südameoperatsioonidest toimub seiskunud südamel kunstliku vereringe tingimustes. Dr Aro sõnul olid 1970. aastate seadmed tänapäevastega võrreldes algelisemad ning patsiendi taastumine sõltus rohkem organismi enda vastupidavusest. „Tänapäeval on aparatuur kordades täpsem ja turvalisem ning patsiendi teekond haiguse avastamisest ravi saamiseni on muutunud süsteemsemaks,“ selgitas ta.
Ta lisas, et kui varem jõuti arsti juurde liiga hilja või üldse mitte, siis täna on patsientide teadlikkus oluliselt suurenenud tänu „doktoritele“ Google ja AI. „Vanasti ei otsinud inimene abi, kuna selleks polnud alati võimalust. Kui rinnus valutas, siis ei tegutsetud, vaid kannatati edasi. Tänapäeval julgustatakse patsiente abi otsima ja rinnavalu korral suunatakse nad uuringutele,” selgitas dr Aro.
Ka diagnostika on teinud läbi hüppelise arengu. Kunagised filmilindile salvestatud angiograafiad on asendunud digitaalsete kujutistega, mida saab suurendada, pöörata ja põhjalikult analüüsida. Südame ultraheli ning teised uuringud annavad kirurgile enne operatsiooni täieliku ülevaate. „Kunagi tuli otsuseid teha märksa napima info põhjal. Tänapäeval ei tohiks olla olukorda, kus kirurg operatsioonilaual midagi täiesti ootamatut avastab,“ selgitas südamekirurg.
Südamekirurgia ise on muutunud aastatega oluliselt vähem invasiivseks. Kui varem tähendas operatsioon alati rindkere täielikku avamist, siis tänapäeval kasutatakse üha enam säästvaid tehnikaid, mis võimaldavad patsiendile väiksemaid lõikeid ja kiiremat taastumist. Paljud protseduurid tehakse kateetripõhiselt, sealhulgas klapiravi ja teatud kaasasündinud defektid.
Dr Aro usub, et vaatamata tehnoloogiate ja tehisintellekti kiirele arengule jääb kirurgi roll veel pikaks ajaks asendamatuks. „Kui lapse süda on kanamuna suurune, siis sinna saab minna vaid kirurgi käte ja mikroinstrumentidega. See on kellassepatöö,“ kirjeldas ta. „Tehisintellekt võib aidata diagnoosida, analüüsida ja planeerida, aga ma ei näe, et selle juhitud seadmed hakkaksid lähiajal opereerima kaasasündinud südameriketega vastsündinuid,“ sõnas ta. Samas on dr Aro progressi poolt – vähesed teavad, et juba 1973. aastal kirjutas ta noore tudengina essee tehismõistusest. „Otsisin küberneetika kohta raamatuid ja kujutasin ette maailma, mida juhib tehisaru,“ muheles ta.
Patsiendid ja töörõõm
Oma tööaastate jooksul on dr Aro ravinud patsiente mitmest põlvkonnast. On juhuseid, kus operatsioonile tuleb laps, kelle ema või isa on lapsena südamerikke tõttu opereeritud. Kõige väiksem patsient oli enneaegne vastsündinu, kes kaalus vaid 430 grammi ning seda koos mütsiga. Teises vanuseotsas meenub talle üks 92-aastane patsient, kellele ta paigaldas südamestimulaatori.
Dr Aro jaoks on kõige olulisem hetk see, kui patsient lahkub haiglast omal jalal. „See on see töörõõm. Laste puhul puudutab eriti teadmine, et pärast lõikust saavad nad elada täisväärtuslikku elu. Täiskasvanute puhul annab erilise tähenduse see, et saad aidata neil võita juurde eluaastaid ja parandada elukvaliteeti,” kirjeldas dr Aro.
Aeg anda teatepulk edasi
Viimastel aastatel on dr Aro töötanud osakoormusega ning juhendanud nooremaid kolleege. Tema tööd jätkab südamekirurg dr Raili Tagen. „Noored on täna paratamatult targemad kui meie omal ajal. Neil on laiapõhjalisem väljaõpe ja internet erialase informatsioon saamiseks. Meie ajal ei olnud ei internetti ega nutiseadmeid ning teadmised tulid peamiselt raamatutest. Ka õpikud olid sageli aegunud ning õpetajalt ei olnud alati võimalik lisaselgitusi saada. Tänapäeval saab aga kiiresti nõu pidada kolleegidega nii kodu- kui ka välismaal ning arutada juhtumeid vahetult.”
Kirurgi töös vajalikku rahu ja täpsust on dr Aro kujundanud alates 1966. aastast, kui ta hakkas tegelema laskespordiga. Sportlaskmine on õpetanud talle keskendumist ja enesekontrolli, mis on olulised ka operatsioonitoas. „Erinevalt paljudest teistest spordialadest ei ole seal väliselt nähtavat dünaamikat – kõik toimub sportlase sisemises keskendumises ja kontrollis. Vaatajale ei pruugi olla näha, milline pingeline sisemine võitlus laskuri sees tegelikult käib,“ selgitas dr Aro. Aastate jooksul on ta tulnud Eesti meistriks eri vanuseklassides ning täitnud meeste meistriklassi normi.
Ka pensionipõlve üheks tegevuseks nimetab ta laskesporti, aga ka koduseid maatöid. Küsimusele, mida ta kõige rohkem igatsema jääb, jäi ta mõtisklema hoopis elu üle. „Kui inimene jõuab teatud vanusesse, saab ta aru, kui lühike elu tegelikult on. Võiks olla pikem – aga noorena. „Keegi ei taha elada 200 aastat 90-aastasena. Pigem võiks olla võimalik elada 200 aastat 35-aastasena,“ ütles südamekirurg muheledes.
Dr Aro pälvis 1992. aastal koos kolleegidega kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi arendamise eest Eesti Vabariigi teaduspreemia, 2022. aastal tunnustas Tartu Ülikooli Kliinikum teda elutööpreemiaga ning aasta hiljem andis Eesti Vabariigi President Alar Karis talle Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. Kõige olulisem jälg on aga leitav südametest, mis töötavad tänu kirurgile, kes pühendas sellele tööle 50. aastat.
Tänusõnad
Lõpetuseks ütleb dr Aro: „Hea on jääda väljateenitud puhkusele tänutundega südames. Mul on vedanud, et olen saanud töötada hea koostööga ühtehoidvas meeskonnas. Tänutundes meenutan kõiki neid, kes on mind aidanud kirurgiametit õppida ja selles areneda. Samuti on heameel tunda, et tehtu ei jää õhku rippuma, vaid on olnud jätkusuutlik. Uus põlvkond on teatepulga üle võtnud ja hoiab seda kindlalt. Samuti siiras tänu kõigile, kes muutsid minu arstiametile punktipaneku suurejooneliseks ja üllatusterohkeks. Suur tänu kõigile kaasaelajatele, kes te võtsite osa minu viimase tööpäeva tähistamisest. Eriline tänu muidugi kardiokirurgia osakonna kolleegidele ja opitoa tüdrukutele, kes olid alati kõik valmis „pandanud“.“
Dr Toomas Aroga vestles Kertu Rannu